Ülevaade psühholoogiast - konspekt (11)

Tallinna Ülikool - Psühholoogia - Psüholoogia

4 HEA

AINEPROGRAMM
Õppeaasta: 2008/09
Semester: sügis
Aine kood:
PSP6001
Aine nimetus eesti keeles:
Ülevaade psühholoogiast
Aine nimetus inglise keeles:
Overview of Psychology
Ainepunkte:
3.0
Auditoorse õppetöö maht tundides:
42
Sh loengud:
42
seminarid /
praktikumid :
Hindamisviis:
H

Õppejõud:

Katrin Kullasepp

Ametikoht, kraad:

Lektor
Eeldusaine:
Aine eesmärk ja kuuluvus:
Psühholoogia ja inimeseõpetuse suunal sissejuhatavate ainete kohutsuslik aine
Kujundada integreeritud teadmine psühholoogia eri suundadest ja rakendamise võimalustest. Toetada arusaamise kujunemist, inimesest kui biopsühhosotsiaalsest reaalsuste mõtestavast tervikust.
Lühikirjeldus:
Tänapäeva psühholoogia põhisuunad ja –ideed. Psühholoogia võimalused inimelus oluliste nähtuste mõistmisel. Psühholoogia valdkonnad, meetodid. Psüühika bioloogilised alused. Arenguteooriad . Tunnetusprotsessid . Õppimine. Individuaalsed erinevused. Isiksus. Intelligentsus . Sotsiaalpsühholoogilised teemad (atributsioonid, veendumused, hoiakud, grupp, atraktiivsus, altruism , agressiivne käitumine, konformsus ).Patopsühholoogia. Teraapiameetodid ja - eetika . Stress ja toimetulek.
Õpimeetodid:
Loengud, diskussioonid, rühmatööd.
Hindamisviis- ja meetodid:
Arvestutööks on kirjalik valikvastustega test
Kohustuslik kirjandus:
Bachmann , T., Maruste , R. (2003). Psühholoogia alused. Tallinn: Ilo
Soovituslik kirjandus:
Allik , J., Realo, A. Konstabel , K. (2003). Isiksusepsühholoogia. TÜ Kirjastus
Benson, N.C. (2005). Juhatus psühholoogiasse. Tallinn, Balti Raamat
Butler , G., McManus, F. (2002). Psühholoogia. Põgus sissejuhatus. Tallinn, Kupar
Kalat , J.W. (1996). Introduction to psychology. 4th ed. Brooks /Cole Publishing Company. Pacific Grove, USA
Tulving , E. (1994). Mälu. Tallinn, Kupar
Õppetöö sisu ja ajakava :
Loengud/
praktikumid
Teema, sisu lühikirjeldus
I
Ülevaade psühholoogia valdkonda kuuluvatest teemadest . Psühholoogia kujunemine teaduslikuks distsipliiniks – psühholoogiliste teemade käsitlusi eri ajajärkudel. Erinevate perspektiivide ülevaatlik tutvustus.
II
Psühholoogia meetodid: eksperiment , vaatlus , intervjuu , küsimustikud.
III
Inimene kui biopsühhosotsiaalne tervik. Psüühika bioloogilised alused. Närvisüsteemi roll vastuste kujundamisel sotsiaalsetele stiimulitele. Närvisüsteemi struktuurid ja funktsioneerimine .
IV
Informatsioonitöötlussüsteem. Tunnetusprotsessid: aistingud , taju, mälu, tähelepanu.
V
Mõtlemine. Fantaasia , kujutlus . Keel.
VI
Arenguteooriad.
VII
Õppimine erinevate teooriate valguses.
VIII
Intelligentsuse erinevad mudelid. Intelligentsuse mõõtmine eri aegadel .
IX
Isiksuseteooriad
X
Psühhopatoloogia. Psüühiliste kõrvalekallete klassifikatsioonid.Teraapiate tüübid
XI
Sotsiaalpsühholoogia ainevaldkond: atraktiivsus, armastuse teooriad.
XII
Hoiakute kujunemine ja muutumine. Atributsiooniteooriad. Konformsus.
XIII
Altruism. Agressiivsus. Stereotüübid ja eelarvamused vägivaldse käitumise põhjustena.
XIV
Iseseisev töö ja valmistumine arvestuseks . Teema: emotsioonid ja motivatsioon (Allikas: Bachmann, T., Maruste R. (2003). Psühholoogia alused. Tallinn, Ilo.
XV
Kokkuvõtted. Arvestustöö
Nõuded õppetööst osavõtu osas:
Osalemine loengutes on soovituslik

ÜLEVAADE PSÜHHOLOOGIAST

I osa
Teadmiseks konspekti kasutajale

Kohustuslikuks kirjanduseks mõeldud raamat “Psühholoogia alused” (vt. aineprogramm) aitab oluliselt kaasa tervikuma ja detailsema pildi saamiseks teemadest.
Konspektis esitatud alateemade juures olev viide /märge “vt. lisaks” aitab kaasa kohustusliku kirjanduse läbitöötamisele
Tekstis viide “vt. lk” viitab kohustuslikule kirjandusele
Konspektis sisalduv materjal ei asenda kohustuslikku kirjandust, vaid võtab kokku loengus käsitletud materjali. Konspekti saavad tudengid kasutada arevstustööks valmistumisel.

NB: loengus demonstreeritud pildid peaajust, närvirakust, sünaptilisest kontaktist lisatakse loengukonspekti II osa juurde (lõppu).

Kujunemine teaduslikuks distsipliiniks.

Allikad:
Bachmann, T., Maruste, R. (2003). Psühholoogia alused. Tallinn: Ilo
Hergenhahn, B.R (1992). An Introduction to The History of Psychology. 2nd Ed. Brooks/Cole Publishing Company: California
Kalat, J.W. (1996). Introduction to psychology. 4th ed. Brooks/Cole Publishing Company. Pacific Grove, USA
Künnapas, T. (1992). Suured mõtlejad, Tallinn: Olion

Platon (u. 427-347 e.Kr) Teadmised on seotud meenutamisega. Inimese hing on näinud ideid ideede riigis, kus ta oli enne sündmist. Sündimise läbi aheldatakse hing kehaga ning hing unustab, mida ta varem oli näinud ideede riigis. Ideede jäljendid muutuvas maailmas aitavad meenutada hingele seda, mida ta varem teadis.
Aristoteles (384–322 e. Kr.) – ümbritsev maailm on see, mida tunnetatakse. Aistingud on maailma peegeldused. Tunnetuse allikaks on meeleline kogemus. Informatsiooni saadakse viie meele abil. A huvitus küsimustest, mis on ka tänapäeval uurimisteemadeks psühholoogias, nt. mälu.
Hippokrates (u. 460–377 e.Kr) – moodsa meditsiini isa. Aju on psüühika organ. Uskus, et psühholoogiliste probleemide taga on ajupatoloogia, traumad ning põhjused võivad olla ka pärilikud (biogeneetiline seletus). Leidis, et keskkonnal võib olla roll patoloogia kujunemisel. Häirete ravi massaazide, soojade vannide abil. Hüsteeriat (kr.k hysteron – emakas ) seostas emakaga. Humoraalne (kehamahlade) teooria – psüühika seostamine bioloogiliste protsessidega (kollane ja must sapp, lima, veri ). Vaatlustulemuste üleskirjutamine ja katse luua vaimsete häirete klassifikatsiooni
Keskaeg ja demonoloogia .
Psüühilisi häireid seostati vaimude ja saatanaga, kes oli inimese kehasse läinud ning seda ekspluateerima hakanud ("kurjast vaimust vaevatud"). Vastavalt sellele valiti ka meetodid, mida kasutati inimese ravimiseks – inimese piimnamine eesmärgiga ajada saatan kehast välja. 1660. a. esimene vaimuhaigla (Prantsusmaa). 18. sajand - Philippe Pinel (1745 – 1826 ) vabastas hullud ahelatest. Oli Pariisi vaimuhaiglate Salpétriére´i (naistele) ja Bisétre´i (meestele) juhatajaks.
Füsioloogilised uurimused.
(19.sajand)
Inimese füsioloogilise funktsioneerimise tundmaõppimine mõjutas arusaamist psühhika ja mateeria vahelistest seostest.
Füsioloogid uurisid närviprotsesside olemust, aju funktsioone ja refleksidel (tingitud, tingimatud) põhinevat käitumist. Demonstreerisid maailma tunnetamise seoseid ajutegevusega. Johannes Müller (19. saj.): kesknärvisüsteem määrab meie aistingud. Tunnetatakse omadusi, mille vastuvõtmiseks on retseptorid . Adekvaatse stimulatsiooni idee. Sensoorse närvi stimuleerimisega kaasneb neile omane aisting . Hermann von Helmholtz (19.saj) närviprotsesside kiiruse mõõtmine. Frenoloogia (19.saj) (juhtfiguuriks Franz J. Gall ) – arusaam, et kolju kuju järgi saab kindlaks määrata võimeid ja isiksuse omadusi. Paul Broca - kõne motoorikaga seotud ala (Broca keskus). Sir Francis Galton´i (19.saj) püüdlused mõõta inimese omaduste vahelisi korrelatsioone (nt. inimese pikkus istudes ja tema intelligentsuse näitajad jms.). Rajas 1884. a Londonisse antropomeetria labori. Arendas ideed inimtõu aretamisest ( eugeenika ). Leidis, et populatsiooni intelligentsuse tõstmiseks tuleks soodustada ühiskonnas intellektuaalsete omaduste poolest silmapaistvate inimeste vahelisi abielusid. Nendes abieludes sündivatele lastele tuleks luua eraldi õppeasutused, et loomupärast kõrget intellektuaalset potentsiaali toetaks ka keskkond (idee pärilikkuse ja keskkonna rollist).
Eksperimentaalpsühholoogia teke
Katsed mõõta ja numbriliselt väljendada psüühilisi protsesse. 1879 . aastal rajas Wilhelm Wundt Leipzigisse eksperimentaalpsühholoogia labori. Ühtlasi tähistab nimetatud aasta nö. teadusliku psühholoogia algust.

Suunad psühholoogias

(Lisaks Bachmann, T., Maruste, R. (2003). Psühholoogia alused. Tallinn: Ilo)
Psühholoogiale on iseloomulik mitmete paradigmaatiliste lähenemiste tekkimine eri aegadel. Paradigma raames lähtutakse sarnastest eeldustest ja eelistatakse samu meetodeid . Iseloomulik on mitmete suundade samaaegne arendamine. Erinevatel aegadel on domineerinud erinevad suunad.
Näiteks:
Wilhelm Wundt – voluntarism * (Saksamaa) huvitus tähelepanust. Lisaks
mentaalsest kronomeetriast, psüühika elementidest. *Hergenhahn, B.R (1992). An Introduction to The History of Psychology. 2nd Ed. Nimetab Wundti voluntarismi ühe arendajana. Samas oli tema huviks ka psüühika baaselemendid .
Edward Titchener (Euroopast Ameerikasse) – strukturalism . Prooviti leida psüühika baaselemente ja nendevaheliste seoste struktuuri.
Ameerikas oli mõjukaks suunaks funktsionalism (William James). Huvituti psüühiliste protsesside rollist kohanemisel.
Psühhoanalüütiline suund – Sigmund Freud (www.freud-museum.at). Psühhoanalüüs oli esialgselt meditsiiniline õpetus (neurooside ja hüsteeriliste häirete ravimine ).

Valik ideid: inimest motiveerivad tungid ( instinktid ); id, ego, super -ego; psühhoseksuaalse arengu etapid; kaitsemehhanismid ; unenägude seletamine jne.

Neo- freudism – A. Adler , C. C. Jung , K. Horney. Iseloomulik valikuline nõustumine S. Freudi ideedega. Rõhk sugutungilt kui motiveerivalt jõult teistele teguritele. G.C.Jung (nt. unenägude seletamine, arhetüübid,), A.Adler (nt. alaväärsuskompleks, otsus enda nõrkust kompenseerida), K.Horney (nt. kultuuri roll, baasärevus ja –vaenulikkus). E.Fromm (nt. individualiseerumine ja üksildustunne).
Biheiviorism - 1913. aastal avaldas John Watson artikli psühholoogiast kui käitumise teadusest. Aastat on kokkuleppeliselt peetud koolkonna algusaastaks, kuigi sellele eelnes rohkelt uurimusi, mis tegid võimalikuks suuna läbimurde. B on võtnud aluseks reflekside uurimisest saadud ideid. Klassikaline tingimine (I. Pavlov ), tingitud ja tingimatud refleksid. Loomkatsete läbiviimine. Jälgiti mõõdetavat käitumist. Teadvus on "must kast". Juhiti tähelepanu keskkonna rollile inimese käitumise juhtimisel. Miinuseks peetakse psüühilise faktori kõrvale jätmist.
Geśtaltpsühholoogia. Mõned võtmefiguurid suuna algusaastatel: Max Wertheimer, Kurt Koffka , Wolfgang Köhler. Lähtuti ideest , et psüühilisele nähtusele on omane strutureeritus ja terviklikkus . Tervik on primaarne ning domineerib osade üle; tervik on enam kui osade summa. Panus taju, õppimise, mõtlemise ja grupiprotsesside uurimisse.
Humanistlik psühholoogia. Carl Rogers, Abraham Maslow jt. Roll ennekõike teraapiate ja nõustamise ideede kujunemisel. Rõhk inimese abistamisel. Inimese põhimotivatsiooni allikaks on tendents ennast aktualiseerida,

Näiteid käitumise selgitamisest erinevate perspektiivide valguses:

Psühhodünaamiline perspektiiv – käitumine on mõjutataud teadvusest välja surutud teadmise ja impulsside poolt
Biheivioristlik lähenemine – käitumist vormib ja kontrollib keskkond
Humanistlik lähenemine – käitumist juhib inimese enda maailmatunnetus ja isiksusliku kasvu vajadus
Bioloogiline lähenemine – käitumine on biokeemiliste protsesside tulemus
Kognitiivne lähenemine – inimese käitumist saab mõista informatsioonitöötluse terminites

Psühholoogia meetodid

(Lisaks: Bachmann, T., Maruste, R. (2003). Psühholoogia alused. Tallinn: Ilo)
Teaduslik tegevus tagab objektiivsuse.
(Hea) teooria on süstematiseeritud väidete kogum, seostatav varasemate teooriatega, suhteliselt spetsiifiline, kontrollitav ja ennustav.
Põhimõisted:
Populatsioon – kõik, kellest huvitutakse
Valim – valik populatsioonist, peab esindama populatsiooni (representatiivsuse küsimus)
Muutuja – karakteristik, seisund, millel on väärtus.
Sõltumatu muutuja – eksperimentaatori kontrolli all
Sõltuv muutuja – sõltub sõltumatu muutuja tasemest
Korrelatsioon (r)– seos muutujate vahel.

Illusoorsed seosed

Põhjuslik seos
Kasutatav mõõtmisinstrument peab mõõtma uuritavat nähtust ( reliaablus , valiidsus).

Uurimuse käik

Probleemi märkamine ja määratlemine
Hüpoteesi püstitamine – tuuakse välja oletatavad seosed muutujate vahel
Meetodi valik - intervjuu, kirjalik küsitlus, vaatlus, eksperiment, arhiiviandmetega tutvumine , mitmete meetodite kombineerimine
Andmete kogumine – valimi küsitlemine; jälgimine; muutujatega manipuleerimine
Andmete analüüs ja hüpoteesi kontrollimine
Kordusuurimus – süstemaatiline seose ilmnemine viitab seosele muutujate vahel; seoste ilmnemine võib olla ka juhulik

Operatsionaalne definitsioon (OD) - mõistete defineerimine viisil, mis võimaldab mõõta ( abstraktne muuta konkreetseks). Parameetrite esitamine. OD lähtuvalt valitakse meetod. (Kui oletan, et tervist saab määrata punaste põskede järgi, siis piisab näiteks vaatlusest.), mille abil kogutakse süstemaatiliselt andmeid.

Tervis (?)
Mõõdetavad parameetrid (nt. vererõhk, suhkrusisaldus, ainevahetusprotsessid, temperatuur jms.)
Mõõtmisinstrumendi valik
...jne...

Uurimuses osalejatelt peab saama informeeritud nõusoleku, tagada konfidentsiaalsus ja anonüümsus, osalejaid ei tohi kahjustada psühholoogiliselt ega füüsiliselt.

Eksperiment ehk katse

Võimaldab manipulatsioonide abil tuua välja põhjus-tagajärg seose.
Teaduslik vaatlus – süstemaatiline jälgimine eesmärgiga seletada, kirjeldada.
Enesevaatlus ( introspektsioon ) – vaatlejaks ja vaadeldavaks on üks ja seesama isik. Ohuks peetakse subjektiivsust
Ekstrospektsioon – teise inimese välise käitumise jälgimine
Ideid vaatluse korraldamiseks. Eelnevalt määratletakse käitumise kategooriad, mis uurija arvamuse kohaselt aitavadselgitada teda huvitavat psüühilist nähtust. Arvestada vaatleja mõjuga (nt. subjektiivsus, tähelepanu kõikumine, väsimus, ootused), materjali salvestamine (nt. lindistamine, pildistamine, üles kirjutamine). mitme vaatleja haaramist vaatlusesse
Intervjuu, küsitlus.
Küsitlus - kirjalik ja suuline (intervjuu)
Küsitlusele eelneb eeltöö, mille käigus luuakse küsimustik.

sõnad
lausete pikkus
küsimuste järjekord (tundlikud teemad)
küsimuste hulk
valikvastused
avatud küsimused
intervjueerija mõjud (välimus, hääl, sugu, rahvus, vanus jms)
küsitletava mõjud (nt. vanus, motivatsioon) küsimustele vastamise tingimused

Intervjuu korral säilib küsitlejal võimalus tõsta vastaja motivatsiooni.
Arhiiviandmete uurimine .
Eelis: andmeid saadakse pika ajaperioodi kohta, katab suuri populatsioone , võimladab koguda informatsiooni sündmuste kohta, mida uurija ise ei saa esile kutsuda (nt. maavärin).

Testid

Sisaldavad ülesandeid või küsimusi, millele tuleb vastata (nt. intelligentsustestid, isiksusetestid). Tulemusi hinnatakse varem määratud normide põhjal.
Psüühika bioloogilised alused.
(Allikas: Bachmann, T. ja Maruste, R. (2003). Psühholoogia alused;
(vt. lisaks Bachmann, T. ja Maruste, R. (2003). Psühholoogia alused; lk 43 – 70)

Psüühiline tegevus sõltub kesknärvisüsteemist, mille ülesandeks on tagada kohanemine keskkonnaga läbi adekvaatsete reageeringute ärritajateöe ( stiimulid )
Närvitalitlus on ühtlasi aluseks abstraktsetele informatsioonitöötlusprotsessidele
Närvisüsteemi põhiliseks ülesandeks on välisärrituste vastuvõtt ning reaktsioonide kujundamine, lähtudes eesmärgist tagada kohastumuslik vastus, mis on sotsiaalselt aktsepteeritav

Psüühika roll somaatilistes reaktsioonides ja NS aktiveerimisel

Kavatsuste, plaanide aktiveeriv mõju läbi retikulaarformatsiooni tegevuse
Tunnetus, emotsioonid, hüpotalamus, hüpofüüs, endokriinsüsteem, hormoonid (hüpofüsaar-endokriinne süsteem)

Tajutud stiimulitega kaasnevad emotsioonid, mille tulemusel tekivad nihked somaatilistes ja vegetatiivsetes funktsioonides (kaob tasakaal)
Limbiline süsteemi positiivsed ja negatiivsed struktuurid, seoses korteksiga (erutusprotsessid ajukoorde ja tagasi)
W.Cannoni stressimudel viitab ajukoore ja hüpotalamuse tähtsusele sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerimisel
H. Selyé – stress kui üldine kohanemisreaktsioon; empotsioonide füsioloogiline regulatsioon (hüpotalamus – hüpofüüs – neerupealised)
“Voodoo surm” – näide sotsiaalsete faktorite individuaalse interpreteerimise mõjust stressi tekkimisele, millele järgneb eluohtlik hüperadrenergiline reaktsioon
Psüühilist tegevust omakorda mõjutavad hormonaalsüsteem, tunnetust erinevad aitsingud interotseptiivsetelt retseptoritelt.
Närvisüsteemi liigendusi:
Somaatiline närvisüsteem jaguneb kesk (pea- ja seljaaju )- ja perifeerseks (kesknärvisüsteemist lähtuvad närvid) närvisüsteemiks. Perifeerne närvisüsteemi saab jaotada omakorda: sensoorne süsteem – meeltesse ja tajumisse puutuv, vahendab ärrituste vastuvõttu ja motoorne süsteem – liigutamisesse ja liigutustesse puutuv, vahendab reageerimist välisärritusele. Vegetatiivne e. autonoomne: sümpaatiline osa (energia kulutamine, loob valmisoleku kiireks reageerimiseks), parasümpaatiline osa (energia kogumine, soodustab organismi talitlusvõime taastumist)
NS ülesandeid: väliskeskkonna ärrituste ja sisekeskkonna bioloogiliste muutuste signaalide vastuvõtmine; erutuse edasijuhtimine ja erutussignaalide töötlemine, närviimpulsside saatmine organeisse vastusreaktsioonide elluviimiseks.
Stiimulit vahendavad signaalid kutsuvad retspetorites esile seisundimuutused, mis käivitavad närviimpulsid (elektrokeemilised muutused närvirakus ja närvikius) ning mis juhitakse sensoorseid e aferentseid närvijuhteteid pidi selja-ja peaajusse , kus neid töödeldakse. Töötlemise tulemusel kujundatud vastusimpulsid saadetakse eferentseid juhteteid pidi keha organitesse ja lihastesse.
Närvirakud e. neuronid on närvisüsteemi nii morfoloogiliseks kui ka funktsionaalseks ühikuks. Neuroni keha ja jätked (dendriidid, akson ). Dendriidid on rakukeha suhtes aferentsed närvikiud, aksonid närvirakukeha suhtes eferentsed närvikiud.
Neuronitevahelisi kontaktipiirkondi nim. sünapsideks – mikromehhanismid, mille abil levib närvierutus ühelt närvirakult või rakkuderühmalt teis(t)ele.
Erutuse ülekanne ühelt närvirakult teisele toimub sünapsi vahendusel. Närviraku jätked, aksonid ja dendriidid, moodustavad teiste närvirakkudega ühendusi. Sünaps koosneb aksoni moodustatud presünaptilisest ja postsünaptilisest piirkonnast , mille vahele jääb geeliga täidetud sünapsipilu.
Närvikude – koosneb närviimpulsse juhtivatest neuronitest ja neurogliiarakkudest (ülesanne: tugi-, toite- ja kaitsefunktsioon).
Neurogliia e närvitoes – täidab kogu ruumi NS-s. Ümbritseb neuroneid ja nende jätkeid.
Närvikiud – tupega ümbritsetud närviraku jätked.
Närv – koosneb närvikiudude kimpudest . Kui närvi koostisse kuuluvad aferentsed n.kiud, siis nimetatakse seda aferentseks närviks, kui eferentsed, siis eferentseks närviks. Närvi koostisse võib kuuluda nii aferentseid kui ka eferentseid n.kiude.
Närvilõpe – kolme tüüpi n.lõpmeid: efektorid (lihastes, näärmetes, motoorsed n.lõpmed), retseptorid (tundenärvilõpmed), sünapsid (neuronitevahelist kontakti tagavad n.lõpmed).
Refleks – kohanemisreaktsioon, mis järgneb vastusena väliskeskkonnas või organismis endas toimuvale muutusele või mõjutusele. R vallandab ärrituse mõju retseptorile. Refleksikaare moodustavad aferentsed närvid, närvikeskus ajus ja eferentsed närvid. Retseptorite kaudu saadakse tagaside, mis annab võimaluse reaktsiooni korrigeerida. Kasulik informatsioon mälus säilitatakse.
Pärilikud e tingimatud refleksid – liigi isendeil stereotüüpsed. Tingitud refleksid – kogemuste põhjal kujunenud harjumuslikud kohanemisreaktsioonid keskkonnatingimustele.
Peaaju koosneb piklikajust, väikeajust, keskajust, vaheajust, otsaajust. Limbiline süsteem, hüpotaalamus, retikulaarformatsioon (lisaks Bachmann, T., Maruste, R. (2003). Psühholoogia alused. Tallinn: Ilo. Lk 44).
Korteks e ajukoor. Ajukoore erinevatel osadel on spetsiifilised funktsioonid. Ajukoore tegevus tagab inimorganismi kohastumuslikku toimimist.
Seljaaju (SA) – asetseb selgrookanalis. SA seesmise osa moodustab hallaine , milles on neuronite kehad ja valgeaine välimise osa, milles paiknevad n.kiud moodustavad juhteteid. SA kui refleksi ja juhteelund. SA kui refleksielundi koostisse kuulub segmentaarne aparaat . Segment on SA osa, millest väljub paar eesmisi ja paar tagumisi juuri.
Kõrgem närvitalitlus ja selle omadused:
Erutuse tase ja irradiatiivsus – väga tugevad ja ka väga nõrgad ärritajad kutsuvad pikaajalisel mõjumisel esile erutuse levimise enamikule aju suurte poolkerade piirkondadele. Irradiatsioon tõstab ajukoore toonust, mis omakorda spetsiifilist tundlikkust tähelepanu all oleva suhtes (võib pidurdada tundlikkust tähelepanu alt välja jäänud osades). Yerkesi- Dodsoni seadus.
Erutuse kontsentratsioon- ühest funktsionaalsest keskusest alanud ning teistesse piirkondadesse levinud erutus kontsentreerub aja möödudes oma esialgse tekke piirkonnas
Närviprotsesside vastastikune induktsioon - erutuskolde perifeerias tekib vastupidine protsess – pidurdus. Mida tugevam on on ühe keskuse erutus, seda tugevam on teise pidurdus
Adekvaatse käitumise tagab erutus ja pidurdusprotsesside balansseeritus. Kaitsepidurdus – järgneb ülemäärase tugevuse või pikaajalisuse korral.
NS-i funktsionaalsed blokid (osalevad erinevates tegevustes, kuid millel on kindlad allfunktsioonid). Allpool nimetatud blokid töötavad koordineeritult

ajukoore toonuse tagamise blokk – põhilülideks on retikulaarformatsioon, hüpotaalamus, limbiline süsteem
informatsiooni vastuvõtu, töötluse ja säilitamise blokk – ajukoore tagapool asuvad piirkonnad ( kukla -, kiiru- ja oimusagarad )
tegevuse programmeerimise , reguleerimise ja kontrolli blokk – aju suurte poolkerade eesmised osad (laubasagarad)

Aju töötab funktsionaalse süsteemina, mille vahendusel toimub konkreetses situatsioonis üheaegselt kolmest eri allikast pärinevate erutussignaalide töötlemine: sisemised ärritused, konkreetse situatsiooni poolt antud välisarritajad, mälujälgede aktualisatsioon.

Tunnetusprotsessid

(Lisaks: Bachmann, T., Maruste, R. (2003). Psühholoogia alused. Tallinn: Ilo lk. 82 – 193)
Suund, mis vaadeldava käitumise uurimise asemel suunas tähelepanu tunnetusprotsessidele (aisting, taju, mälu, tähelepanu, kujutlus, mõtlemine, fantaasia).
Kognitiivse psühholoogia kui iseseisva suuna teke on mõjutatud olnud nt. biheiviorismi kriisist, kommunikatsiooniteooriatest, ambitsioonist luua tehisintellekt , uutest suundadest lingvistikas (N. Chomsky ), füsioloogiliste kallakuga töödest (neurofüsioloogia ja – psühholoogia).
Olulised nimed kogntiivse suuna tekkeloos:

H. von Helmholtz (1821-1894) – alateadlike järelduste kontseptsioon

F. Donders (1818-1889) – psüühiliste protsesside järgnevus ja aegade mõõtmine (eksperimentaalne tõestus); mentaalne kronomeetria; lihtne ja valikreaktsiooniaeg
W.Wundt – mentaalne kronomeetria
Psüühika struktuuri uurimine (W.Wundt, E. Titchener)
W. James (1842- 1910 ) – funktsionalism, selektiivsuse küsimus
S. Freud (1856-1939) – psüühika struktuur
L. Festinger – kognitiivne dissonants
E.Tolman ( 1886 - 1959 ) – kognitiivne kaart (cognitive map)
F. Bartlett (1886-1969) – skeemi kontseptsioon ; aktiivne organiseeritus
J. Piaget (1989-1980) – intellekti teke ja areng (geneesi, astmelisuse idee)
H. Werner (1890-1964) – mikrogenees; üldised tajud muutuvad diferentseeritumateks
H. Ebbinghaus – mälu uurimine
"New Look " J. Bruner – tunnetus on valiv aktiivne kategoriseerimisakt, mis on määratud isiskuslike motiivide, kultuuriliste ja sotsiaalsete faktoritega
H. Simon , A. Newell – kognitiivsete protsesside modelleerimine arvutiga
Informatsioonitöötlussüsteem (“piilumine musta kasti”).
(Allikas: Bachmann, T. (1984).Informatsioonitöötlus kognitiivses psühholoogias. Tartu: TRÜ)
Ralph Norman Herber: Inimesi iseloomustab naiivne realism . Arvatakse, et see, mida tajume on lihtne, närvisüsteemi kaudu peegeldunud väliskeskkonna pilt ning psüühika sisuks see, mis vahetult antud tajuna või ideede ja mõtete läbielamisena. Seda nim. automaatsuse illusiooniks. Inimene pole võimeline läbi elama eeltööd, mis kõiki neid protsesse, mis vahendavad meile tajusid ja intellektuaalseid elamusi (Bachmann, 1984).
On loodud mitmeid teabetöötlussüsteemi mudeleid . Tegemist on universaalse süsteemiga, kus tunnetusprotsessid on teineteisest sõltuvad ning neid on võimatu rangelt teineteisest eristada.
Süsteemi saab kirjeldada struktuuri, protsesside, koodide, esinduste abil.
*struktuursed komponendid – kirjeldavad informatsiooni iseloomu mingil tasandil
*funktsionaalsed komponendid – kirjeldavad mingi taseme operatsioone ja teisendusi
Informatsioonitöötlussüsteemi iseloomulikumad tunnused: koodide paljusus , süsteem on hierarhilise struktuuriga, tasemete töö kattuvus ajas, kõrgema taseme töötluse tagasimõju madalamale astmele. Ekstaheerimisprotsess ( vaste või koopia loomine aktuaalsele stimulatsioonile, luuakse psüühiline reaalsus , mis on vormilt olemasolevate tingimuste piires aktuaalsele stimulatsioonile maksimaalselt vastav; mittekokkuleppeline)-interpretatsiooniprotsessid (luuakse abstraktne subjektiivne kujund). Sisse- ja väljalugemine: sisselugemise korral tuuakse informatsioon teatud tasemele , tasemelt edasiandmisega seotud aktiivsus aga väljalugemine.
*töötlusoperatsioonid – edastatakse, transformeeritakse, selekteeritakse informatsiooni
* kodeerimine
*seosed representatsioonide vahel
*aeg, mis kulub ehk töötluse aeganõudvus
Kood – invariantse struktuuriga representatsioon ; aktiveerimine; horisontaal- ja vertikaalsuhted (erinevate tasemete plokkide vahel), töötlussüsteemi koodidel erinev abstraktsus -, analoogilisus-ja isomorfismiaste reaalse maailma nähtuste suhtes.
HIERARHILINE STURKTUUR – tasemete süsteem (madalamad-kõrgemad)

Horisontaalsed suhted, vertikaalsed
Tasemete töö kattuvus ja järgnevus ajas; tagasimõju
Sisse- ja väljalugemine
Ekstraheerimisportsessid (koopia loomine, aktuaalstimulatsioonile)

Aisting – reageerimine sensoorsele elementaartunnusele. Taju - terviklik psüühiline representatsioon aktuaalsest objektist. Mälu - koodide säilitamine aktiivsena peale aktuaalse stimulatsiooni lõppemist. Kujutluse korral on representatsioonid (esindused) aktiveeritud ilma aktuaalse stimulatsioonita. Tähelepanu selekteerib vajaliku info aktuaalse või säilitatava materjali hulgast.
Objektiivse keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganitele mõjumisel tekkiv psüühiline protsess.
Tunnetusprotsessid.
Tunnetusprotsesside abil toimub tegelikkuse peegeldamine teadvuses. Tunnetusprotsesside uurimine annab võimaluse mõista, kuidas luuakse objektiivse reaalsuse subjektiivne peegeldus .
Ärritaja – mõjutaja. Meeleorganile mõjuja.

Ärritus – mõjuprotsess

Erutus – ärritamisel tekkiv närviprotsess
Analüsaator: tundenärvilõpmed (e retseptorid), närvikiud, peaaju osad
Aisting (A) on psüühiline protsess, mis tekib objektiivse keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganitele mõjumisel, millele järgneb vastusreaktsioon kas liigutusena, muudatusena organismi aktivatsioonis, vegetatiivses sfääris või nende kombinatsioonis. Mõjutus võib lähtuda väliskeskkonnast, kuid ka sisekeskkonnast.
A kujunemine toimub tänu analüsaatorile ( kompleks , mille moodustavad retseptorid, närvikiud ja vastavad kortikaalsed piirkonnad). Aistingute liigid: sõltuvalt sellest, kas retseptor on ärritajaga vahetus kontaktis või mitte (kontaktne / distantne retseptsioon) või paiknemiskoha ja suunatuse järgi ( ekstero -, intero ja propriotseptiivsed aistingud).
Erinevate modaalsuste aistingute piirid (vt. lk 88 – 89)

Aistingute üldised seaduspärasused

Tundlikkuse alumine absoluutne lävi – ärritaja minimaalne mõjumäär (nt. tugevus), mis veel kutsub esile vaevumärgatava aistingu. Tundlikkuse ülemine absoluutne lävi – ärritaja maksimaalne mõjumäär, mis tekitab veel adekvaatse aistingu. Absoluutne tundlikkus ja läve kõrgus on pöördsuhetes. Eristuslävi – minimaalne erinevus kahe samalaadse ärritaja vahel, mis tekitab veel erinevuse aistinguis.
Analüsaatori tundlikkuse muutumine. Adaptatsioon – kohanemine, meeleorgani tundlikkuse muutumine pikemaaegsel ärritaja toimel või selle puudumisel. A aitab kaitsta meeleorganeid, tagab oluliste ärritajate vastuvõtu. Positiivne adaptatsioon - tundlikkuse suurenemine (nt. pimedusadaptatsioon). Negatiivne adaptatsioon - aistingu kadumine või tundlikkuse nürinemine. Kestval valikulisel kokkupuutel üht laadi ärritajaga tekib selektiivne adaptatsioon selle ärritaja või tunnuse suhtes.
Taju on esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess. Tugineb aistinguile, sõltub varasematest kogemustest, emotsioonidest, mõtlemisest ning eeldab tähelepanu. Hetkel oluline stiimul muutub objektiks ning ülejäänud taandub fooniks.
Tajude liigid: nägemis-, kuulmis-, maitsmis -, haistmis-, kompimis- ja liigutustaju.
Taju omadused: valivus (objekt- foon ), mõtestatus, konstantsus .
Taju sisu ja suunitlus sõltuvust tajuja isiksuslikest omadustest ja kogemustest nim. apertseptsiooniks.
Tajuväliste tegurite mõju tajule ja aistingutele (vt. lk 110-111)
Väärtaju – ebaõige taju, mis kujutab objekte vaimusilmas teisiti, kui need on tegelikkuses.
Hallutsinatsioon – haigusliku seisundi korral tekkinud välisärrituseta taju
Inimese tajumine on hinnanguline, sellest tulenevalt ka ebatäpsem.

identifikatsioon – teise inimesega samastumine
refleksioon – teise inimese mõttemaailma sisseelamine
empaatia – teise tundemaailma sisseelamise
stereotüpiseerimine – teise inimese interpreteerimine levinud sotsiaalsete tüüpskeemide abil, lähtudes inimesest kui teatud sotisaalse grupi esindajast
aktsentueerimine – enda jaoks olulisi omadusi märgatakse teise inimes juures
oreooli( halo )efekt – kujunenud üldmulje mõju üksikomaduste tajumisel
esmamulje efekt– võib hakata mõjutama inimese tajumist tulevikus
projektsioon – enda negatiivsete omaduste tajumine teistel

Orienteerumise ajas ja ruumis tagavad aja-, ruumi ning vormitaju.
MÄLU
Mälu on ühine nimetus tervele reale organism võimetele, mille abil omandatakse, säilitatakse ja kasutatakse teadmisi ja oskusi.
Mälu – psüühikanähtus, mis seisneb teadmiste, muljete ja oskuste meeldejätmises, säilitamises, reprodutseerimises.
Erinevad mäluliigid (-süsteemid)

materjali säilitamise aeg ( sensoorne , lühiajaline, pikaajaline ehk püsimälu)
töödeldava informatsiooni alusel ( episoodiline , semantiline, protseduuriline mälu)
eksplitsiitne ja implitsiitne mälu
priming (objektide kui sturktuursete tervikute tajumine, ilmneb äratundmises, teadvustamatu)

Mälu saab liigitada: a) domineeriva psüühilise aktiivsuse iseloomu alusel:
motoorne –toimingute, tegevuste salvestamine tegevustes
emotsionaalne – mäletatakse tundmuste vahendusel, oluline omandamisprotsessi emotsionaalsus
kujundimälu- salvestatakse ruumisuhted, vormid, proportsioonid
sõnali-loogiline mälu – spetsiifiline inimesele
b) ajatunnuse alusel
sensoorne mälu – lühikese ajahetke kestel säilitab tundeorganitest saabuva info töötlemistulemusi (100-400 msek)
lühimälu – töötleb sensoorsest mälust ja püsimälust saabuvat infot, säilitab info ajutiselt aktuaalsena (10 sekundit, koos kordamisega mitmeid tunde). Operatiivmälu peetakse lühimälu sünonüümiks – aitab aktualiseerida matejali jooksva tegevuse aktualiseerimiseks.
püsimälu - materjal säilitatakse pikaks ajaks, informatsioon mõtestatakse, seotakse juba olemasolevaga.
Operatiivmälu –lühimälu sünonüümiks (A.Baddeley nim. seda ka töömäluks)
c) sisu ja funktsioonide alusel
semantiline mälu – sisaldab mõisteid, reegleid, abstraktseid printsiipe , tagab keele mõistmise
episoodiline – on konkreetne, e mälu vahendusel meenuvad elusituatsioonid
protseduuriline – aluseks vilumustele
Meeldejätmise aluseks on psüühilises tegevuses tekkivad ajutised või püsivad närviseosed ja nende keerukamad kompleksid ehk assotsiatsioonid . Materjali omandamine sõltub psüühilisest aktiveeritusest, kordamiste arvust ja omandamise metoodikast, materjali hulgast ja iseloomust, elueast.
Säilitamine on uue lisamise ja vana taandamise protsess. Muutused teabega: infor redutseerub, muutub isikupärasemaks, transformeerub, detailid taanduvad, lisanduvad uued teemad, ootustega sobimatu info ununeb, ilmneb ratsionalisatsioon, domineerivate teemade teke

Reprodutseerimine – äratundmine, meenumine, mäletamine/meenutamine

TÄHELEPANU

psüühilise tegevuse suunamine ja kontsentreerimine stiimulile, millel on isiku jaoks püsiv või situatiivne tähtsus. Valida välja (selekteerida) pakutavast informatsioonihulgasi oluline; selekteeritu muutub objektiks ning ülejäänud taandub fooniks. Ühtlasi luuakse vajalik seisund stiimulite vastuvõtuks ja töötluseks.
Tp võib olla suunatud väliskeskkonda, kuid ka subjektiivsesse kujutluste/mõtete sfääri
Tp tagab selge taju; suunatud mälu poolt.

Tähelepanu kui protsess tähendab oluliste stiimulite valikut, tähelepanu kui seisund rõhutab psüühilise aktiivsuse aspekti.
Tähelepanu liigid:
a) tahteliste protsesside osalusmäära alusel:

tahtmatu (geneetiliselt vanim) alaliik , mehhanismiks on orienteerumisrefleks (reaktsioon stiimuli uudsusele, kaasasündinud, "mis see on?")
tahteline – tp suunatakse tahtlikult sellele, mis huvitab ; vahendatud kõne poolt (raamatupoes – "kus on see õpik?").
tahtelisjärgne – tegevus on muutunud motiveerivaks, tahtepingutuse komponent puudub.

b) suunatuse alusel: sensoorne, ideaalne, motoorne
c) tähelepanu suundade paljususe alusel: fokusseeritud, jagatud
U. Neisseri liigitus (infotöötluspsühholoogias): Fokaalne tähelepanu – vaimsete infotöötlusprotsesside kogum, mille tulemusel järjestikku ja teadvustatult tunnetatakse objekte, ideid, tunnuseid mõistes nende tähendust ja funktsiooni.
Eeltähelepanu - infotöötlusprotsesside kogum, mille tulemusena paljude objektide ja nende tunnuste üheaegse töötluse alusel luuakse materjal fokaalse tp jaoks,
Tähelepanu omadused: valivus, püsivus, jaotuvus , ümberlülituvus, maht
Tähelepanu ressursid.
- piiratud
- ressursside jaotamine
(mitme tegevuse sooritamine üheaegselt võib mõjutada sooritusedukust)

Mõtlemine ja keel

Mõtlemine on objektiivse reaalsuse vahendatud, loogilis-abstraktne tunnetamine mõistete ja kujundite alusel. M on rajatud meelelisele tunnetusele – asitingud, tajud, kujutlustele. Mõtlemine toimub teadmiste teatud märgilise korrastatuse kaudu

Mõtlemise operatsioonid: analüüs, võrdlemine, süntees, üldistamine, abstraheerimine

Mõtlemisvormid: mõisted, järeldused, otsused

Mõtlemise liigid:

Mõtlemisprotsessi elementide e representatsiooni tüübi alusel: esemeline, kujundiline, loogilis-abstraktne;

Ülesannete alusel: teoreetiline, praktiline;

Arendatuse ja teadvustatuse alusel: diskursiivne, intuitiivne;

Originaalsuse alusel; reproduktiivne, produktiivne;

Tahte osavõtu alusel: tahteline, tahtmatu.

Probleemi lahendamise etapid:
Ettevalmistav etapp, inkubatsioon , illuminatsioon, verifikatsioon (kontroll)
Probleemide lahendamist võivad takistada:

Fikseeritus (rusikareeglite kasutamine, mis ei pruugi kaasa aidata ülesande lahendamisele)

Rigiidsus – paindumatus, ollakse harjunud kasutama kindlaid strateegiaid
Deduktiivne järeldamine – järelduste tegemine üksikjuhtumi kohta (nt. lähtumine eeldusest, mis võib osutuda valeks nagu näiteks stereotüüp)
Induktiivne järeldamine – üksikfaktide põhjal järelduste tegemine
Emotsionaalne seisund
Suhtumine, hoiakud

Keel

Keel on intellektuaalset tegevust ja suhtlemist vahendav semantiline süsteem, mis põhineb keelemärkide kasutamisel. Tänu keelele on võimalik mõisteliselt tunnetada ja kirjeldada tegelikkust . Aitab kaasa isiksuse formeerumisele.
Kasutatavatel märkidel on tähendus, mis teeb võimalikuks üksteise mõistmise. Tähendustel on objektiivne (üldtunnustatud) ja subjektiivne, spetsiifiline sisu, mis kujuneb läbi isiklike kogemuste (x-le meeldib, kui teda hamstriks kutsutakse, kuid y-le mitte).
Sümbolid – tähendust omavad sõnad
Reeglid – sümbolite kombineerimiseks ja kasutamiseks (grammatika)
Foneemid – helikujundid, omandatakse 1.-3. eluaasta vältel
Morfeemid – väikseimad tähendusega ühikud
Süntaks – grammatilised reeglid lausete ja väljendite moodustamiseks
Sapiri -Whorfi lingvistilise relatiivsuse hüpotees – iga kultuur mõjub inimese psühholoogiale keele kaudu. Tegevusteooria rõhutab praktilise tegevuse mõju lisaks kultuurile .
Keelekasutamise ökonoomia printsiip
Inimtegevuse valdkonnad kalduvad seostuma sellele valdkonnale iseloomuliku sõnavaraga. Erikeel – omane subkultuurile ( argoo ) võib jääda mõistmatuks teistele rühmadele mõistmatuks. Ka slängis kasutatakse sõnu, mille tähendus ei pruugi olla mõistetav.
Lisaks on kasutatava terminoloogia järgi võimalik määrata inimeste kuuluvust sotsiaalsetesse v vanuselistesse rühmadesse.

Kõne mehhanismid (vt. lk 197-199)

Kõne helilised tunnused: tämber (kõneorgani ehituse eripärast sõltuv), intonatsioon (sõltub psüühilisest seisundist, situatsiooniline), kõne tempo, pausid , foneetiline reduktsioon (sõnalõppude “ära söömine”), reeglitest kinni pidamine.
Kõne liigid: sisekõne (hüplev, pole korrapärane, telegrammstiilis), suuline kõne ( signaal edastatakse hääle abil, kuulaja -rääkija on ühes situatsioonis, lisanduvd zestid, miimika, intonatsioon), kirjalik kõne (erineb lauseehituselt eelmistest, on täpsem) , afektiivne kõne (situatsiooniline, väljendab suhtumist , “ah”, “oho”).
Kõne mitteverbaalsed ja helilised individuaalsed tunnused (vt. lk.201-204)

Õppimine

suhteliselt püsivate muutuste kujunemine. John Dewey (1859 – 1952) – õppimise eesmärk on kohanemine ümbritseva maailmaga.

Erinevad õppimisteooriad:
Biheivioristlik suund Biheivioristide arvates on inimäkäitumine seletatav reageerimisega kekkonna märguannetele.

I. Pavlov – klassikaline tingimine (füsioloog, kelle tööd aitasid kaasa biheviorismile omaste ideede arendamisele)
J. Watson korraldas koos assistendi R. Rayner´iga eksperimendi väikese Albertiga. Eksperimendi tulemus – poiss hakkas kartma valget jänest.
Operantne (instrumentaalne) õppimine. E. Thorndike (katsed kassidega). Efekti seadus – reageeringud, millele järgneb tasu, kalduvad korduma.
Käitumise vormimine. Postiivne kinnitus – käitumise esinemissagedus suureneb. Negatiivne kinnitus – teatud käitumise sagedus suureneb, sest selle käitumise abil saab vältida soovimatuid tagajärgi. Frustreeriv tasumatus – käitumine väheneb, kuna soovitud tasu ei järgne. Karistus – väheneb käitumise sagedus.

Sotsiaalne õppimine
Käitumismudelite õppimine ja rakendamine ( Albert Bandura , mudelõpe). Vaadeldakse keskkonnas esinevaid käitumismudeleid ja jäljendatakse sobivaid (oluline just tagajärgede ihaldamine). Ühtlasi hinnatakse enda efektiivsust nende kordamisel – oluline eneseefektiivsuse tunne (saan hakkama).
Õppimise kognitiivsed käsitlused.
Rõhutatakse inimese seesmist aktiivsust ja huvi. Õppimise konstruktivistlikud mudelid toovad välja uute teadmiste ja skeemide aktiivse loomise.
ARENG
Areng – organismi korrapärane liikumine suurema diferentseerituse ja integreerituse poole, hõlmates vaimse, sotsiaalse ja füüsilise seisundi muutusi.
Ontogenees – organismi individuaalne arenemine
Fülogenees – organismide ajalooline areng
Genotüüp – geenide kogum
Fenotüüp – isendi kõigi tunnuste kogum
Kvantitatiivsed (hulk, suurus) ja kvalitatiivsed (olemus) muutused
Kognitiivne areng

Jean Piaget – areng toimub organismi füsioloogilise küpsemise ja keskkonna vastastikusel toimel
Kaasasündinud huvi
Skeemid, nende võrdlemine tajutavaga, ebakõla assimilatsiooni kaudu

Sotsialiseerumine – vajalik kognitiivne võimekus, et võtta omaks reeglid; emotsiaalne küpsemine; kõlbelise mõtlemise areng (L. Kohlberg)
Isiksuse areng – E. Erikson (psühhosotsiaalne arenguteooria ). Elutsükli kaheksa astet (1968)
Kohlbergi moraalse arengu mudel:
1. Aste – allumise ja karistuse orientatsioon ; reeglitest kinnipidamine kaaristuse ja problemide vältimiseks
2. aste- hedonistlik orient .; reeglite järgi käitumine, vältimaks hukkamõistmist
3. aste- “hea poiss, hea tüdruk” käitumine, vältimaks hukkamõistmist
4. aste- sotsiaalse korra tagamise, autoriteedile allumise orient. Sotsiaalse korra hoidmine
5. aste- sotsiaalse kokkuleppe orient. ; reegitele tuleb allude, sst nad peegeldavad enamuse soovi, aitavad vältida teiste vigastamist…raisk!
6. aste- universaalse eetika printsiibid
E.Erikson – psühhosotsiaalne teooria
I usaldus / usaldamatus
II autonoomia / häbi, kahtlus (1-3 a)
III initsiatiiv / süü (4-5)
IV töökus, edukus / alaväärsus (6-11)
V identsus / rolli ähmasus ( murdeiga )
VI intiimsus / isoleeritus (varane täiskasvanuiga)
VII loomingulisus / seisak (küps täiskasvanuiga)
VIII tervislikkus / lootuse kaotamine (vanadus)

.DOC Laadi alla originaalfail 14 lk · .doc · 726 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-12-01 Kuupäev, millal dokument üles laeti

726 laadimist Kokku alla laetud

11 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kriskerm Õppematerjali autor

Aine konspekti esimene osa

psühholoogia konspekt füsioloogilised uurimused ge?taltpsühholoogia närvikiud närvilõpe refleks tunnetusprotsessid informatsioonitöötlussüsteem mälu tähelepanu

Kasutatud allikad

https://www.freud-museum.at

Sarnased õppematerjalid

doc

Ülevaade psühholoogiast

ÜLEVAADE PSÜHHOLOOGIAST Teadmiseks konspekti kasutajale · Kohustuslik kirjandus "Psühholoogia alused" (vt. aineprogramm) aitab oluliselt kaasa terviklikuma ja detailsema pildi kujunemisele teemadest. · Tekstis viide "vt. lk" viitab kohustuslikule kirjandusele ("Psühholoogia alused") · Konspektis sisalduv materjal ei asenda kohustuslikku kirjandust, vaid võtab kokku loengus käsitletud materjali. Konspekt aitab üliõpilastel valmistuda arvestustööks. · Tekstis esinevad viited pdf failidele, mis illustreerivad konspektis sisalduvaid teemasid. Pdf failid on õppematerjalide juurde ,,üles riputatud". Psühholoogia uurib psüühika olemust ja avaldumist. psüühilisi protsesse (nt taju), seisundeid (nt meeleolu), omadusi (nt. isiksus, võimed). Psüühika on determineeritud bioloogiliselt ja ühiskondlik-ajalooliselt

Psühholoogia

doc

Bachmann ja Maruste

põhivaldkond Sotsiaalpsühholoogia suhtlemist ja sotsiaalsete gruppide psühholoogiat käsitlev haru Diferentsiaalpsühholoogia üksikisikute või inimgruppide psüühilise eripära uurimine sooliste, vanuseliste, rassiliste, sotsiaalsete jms tunnuste põhjal. Arengupsühholoogia uurib arengust tulenevaid psüühilisis protsesse Patopsühholoogia psühholoogiliselt haigete inimeste uurimine Kognitiivne psühholoogia tunnetusprotsesside kui infotöötluse uurimine 39 Eksperimentaalpsühholoogia kui haru, milles arendatakse psühholoogilise eksperimendi teooriat, metoodikat juurutatuna kõige erinevamates psühholoogia harudes Positiivne korrelatsioon -- ühe suuruse kasvades teine suurus samuti kasvab. Negatiivne korrelatsioon -- ühe suuruse kasvades teine suurus kahaneb.

Sissejuhatus psühholoogiasse

pdf

PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID JA STRUKTUUR

põhivaldkond Sotsiaalpsühholoogia suhtlemist ja sotsiaalsete gruppide psühholoogiat käsitlev haru Diferentsiaalpsühholoogia üksikisikute või inimgruppide psüühilise eripära uurimine sooliste, vanuseliste, rassiliste, sotsiaalsete jms tunnuste põhjal. Arengupsühholoogia uurib arengust tulenevaid psüühilisis protsesse Patopsühholoogia psühholoogiliselt haigete inimeste uurimine Kognitiivne psühholoogia tunnetusprotsesside kui infotöötluse uurimine Eksperimentaalpsühholoogia kui haru, milles arendatakse psühholoogilise eksperimendi teooriat, metoodikat juurutatuna kõige erinevamates psühholoogia harudes Positiivne korrelatsioon -- ühe suuruse kasvades teine suurus samuti kasvab. Negatiivne korrelatsioon -- ühe suuruse kasvades teine suurus kahaneb. 3 PSÜHHOLOOGIA ARENGULUGU

Psühholoogia

doc

Psühholoogia alused

potentsiaaliks või eelduseks, mis lubab ennustada üht või teist käitumist , üht või teist reageerimisviisi. 1 Psüüh. nähtuste seas on määravaks psüühilised protsessid, sest tekkelooliselt mõjutavad nad nii psüüh. omadusi kui seisundeid. Kuna psüühilised nähtused tekivad paratamatult iga kord, kui selleks on olemas vastavad sisemised ja välised tingimused, st kuna nad tekivad seaduspäraselt, siis uuriv psühholoogia ka psüühika seaduspärasusi ning sõnastab seadusi ja reegleid, seletamaks vaimuelu nähtusi. Psühholoogia seadused ei ole enamasti absoluutse iseloomuga, nad on statistilised seadused ehk neil on teatav ilmnemise tõenäosus. Seaduspärasustes tuleks ühe eraldi nähtusena välja tuua psühholoogilised fenomenid ja efektid. Need on universaalse iseloomuga ja ilmnevad vaastavate tingimuste olemasolul peaaegu alati. (Broca ja Sulzeri efekt, Purkyne nihe) Psühholoogia jaguneb: 1

Psüholoogia

doc

Psuhholoogia alused

Nad on teatud potentsiaaliks või eelduseks, mis lubab ennustada üht või teist käitumist , üht või teist reageerimisviisi. Psüüh. nähtuste seas on määravaks psüühilised protsessid, sest tekkelooliselt mõjutavad nad nii psüüh. omadusi kui seisundeid. Kuna psüühilised nähtused tekivad paratamatult iga kord, kui selleks on olemas vastavad sisemised ja välised tingimused, st kuna nad tekivad seaduspäraselt, siis uuriv psühholoogia ka psüühika seaduspärasusi ning sõnastab seadusi ja reegleid, seletamaks vaimuelu nähtusi. Psühholoogia seadused ei ole enamasti absoluutse iseloomuga, nad on statistilised seadused ehk neil on teatav ilmnemise tõenäosus. 1 Seaduspärasustes tuleks ühe eraldi nähtusena välja tuua psühholoogilised fenomenid ja efektid. Need on universaalse iseloomuga ja ilmnevad vaastavate tingimuste olemasolul peaaegu alati.

Psühholoogia alused

docx

Psühholoogia raamatu konspekt-Maruste Bachmann

kiiremini kui sini-rohelises spektriosas. (Kollane-sinine kleit näide,lk15). Tee vahet 3 psühholoogial: 1. Eelteaduslik psühholoogia-vanim, levinuim. Koosneb rangelt süstematiseerimata praktiliste teadmiste ja käibetõdede kogumist inimese hingeelu, käitumise, inimtüüpide ja inimestevaheliste suhete kohta. Nn elutarkus, elupsüholoogia, terve mõistus jne. Nõrkuseks on halb tõesuse kontroll ja piiritlemata usaldusväärsus. 2. Filosoofiline psühholoogia – tekkis koos filosoofiaga, süsteemne ja range ülesehitus võrreldes eelteaduslikuga. 1 3. Teaduslik psühholoogia-tekkis 19 saj keskel, eristavaks jooneks on teadmiste suur usaldusväärsus. Mõistete täpne defineerimine, nähtuste võimalikult objektiivne ja range mõõtmine. Psühholoogia (ühiskonnateadus, mis uurib peam, tervet, normaalset psüühikat ja käitumist) ja psühhiaatria (arstiteaduse haru, mis käsitleb psüühika haiguse v

Üldpsühholoogia

doc

Psühholoogia alused konspekt

1879 - sellest aastast võib psühholoogiat pidadada teaduslikuks distsipliiniks. Wilhelm Bunt rajas eksperimentaalse psühholoogia labori Leipzigis. Filosoofilisi käsitlusi tunnetusest: Antiik-Kreekas kujunes kaks vastandlikku psüühilise alge seletamise traditsiooni: materialistlik (Demokritos) ja idealistlik (Platon). Platon väidab, et hingel pole midagi ühist mateeriaga, vaid hing on ideaalne ning tunnetus seisneb kehasse asunud hinge meenutustes elust ideaalses maailmas. Platon (428/7-348/7 e.m.a.):

Psühholoogia alused

docx

Sissejuhatus psühholoogiasse (õpiku konspekt)

1. Ülevaade psühholoogia põhimõistetest 1.1 psüühika ja käitumine  Psühholoogia on õpetus hingeelu (vaimuelu) nähtustest ja käitumisest. Psyche + logos  psühholoogia (hing)+(õpetus)(hingeteadus)  Subjektiivselt ilmneb psüühika vaimsetest elamustest ja kogemustest (tunnetuses aistingute, tajude, tähelepanu, kujutluste, mõtete, meenutuste, emotsioonide jmt vormis)  subjektiivse külje kvaliteeti saab kogeda enesevaatluse ehk introspektsiooni kaudu  subjektiivsus on individuaalne; avaneb ainult esimese isiku perspektiivist  Objektiivselt väljendub psüühika käitumises ning füsioloogilistest ilmingutes (objektiivselt

Tsiviilõigus

Rohkem sarnaseid