Ülevaade psühholoogiast (0)

Tallinna Ülikool - Psühholoogia - Psühholoogia

1 Hindamata

ÜLEVAADE PSÜHHOLOOGIAST

Teadmiseks konspekti kasutajale

Kohustuslik kirjandus “Psühholoogia alused” (vt. aineprogramm) aitab oluliselt kaasa terviklikuma ja detailsema pildi kujunemisele teemadest.
Tekstis viide “vt. lk” viitab kohustuslikule kirjandusele (“Psühholoogia alused”)
Konspektis sisalduv materjal ei asenda kohustuslikku kirjandust, vaid võtab kokku loengus käsitletud materjali. Konspekt aitab üliõpilastel valmistuda arvestustööks.
Tekstis esinevad viited pdf failidele, mis illustreerivad konspektis sisalduvaid teemasid . Pdf failid on õppematerjalide juurde „üles riputatud“.

Psühholoogia uurib psüühika olemust ja avaldumist. psüühilisi protsesse (nt taju), seisundeid (nt meeleolu), omadusi (nt. isiksus, võimed). Psüühika on determineeritud bioloogiliselt ja ühiskondlik-ajalooliselt. Inimese teadvust iseloomustab võime eristada tegelikkuse olulisi omadusi (sh kodeeritakse informatsiooni, märkide kasutamine asjast mõtlemisel, sümbol esindub psüühikas), on eesmärgiline (inimene planeerib), ühiskondliku-ajaloolise kogemuse omandamine ja edasiandmine (kujunevad sotsiaalsed omadused), eneseteadvus.
Teadvus – teadvustatud psüühika osa.
Teadvusväline psüühika osa (vt. Bachmann , T., Maruste , R. (2003) Psühholoogia alused: lk 41)

Psühholoogia kujunemine teaduslikuks distsipliiniks .

(Psühholoogia varajase arenguloo kohta lisaks „Psühholoogia alused“)
Platon (u. 427-347 e.Kr) Teadmised on seotud meenutamisega. Inimese hing on näinud ideid ideede riigis, kus ta oli enne sündmist. Sündimise läbi aheldatakse hing kehaga ning hing unustab, mida ta varem oli näinud ideede riigis. Ideede jäljendid muutuvas maailmas aitavad meenutada hingele seda, mida ta varem teadis.
Aristoteles (384–322 e. Kr.) – ümbritsev maailm on see, mida tunnetatakse. Aistingud on maailma peegeldused. Tunnetuse allikaks on meeleline kogemus. Informatsiooni saadakse viie meele abil. A huvitus küsimustest, mis on ka tänapäeval uurimisteemadeks psühholoogias, nt. mälu.
Hippokrates (u. 460–377 e.Kr) – moodsa meditsiini isa. Aju on psüühika organ ning psüühika on ajutegevuse avaldus. Uskus, et psühholoogiliste probleemide taga on ajupatoloogia, traumad ning põhjused võivad olla ka pärilikud (biogeneetiline seletus). Leidis, et keskkonnal võib olla roll patoloogia kujunemisel. Häirete ravi massaazide, soojade vannide abil. Hüsteeriat (kr.k hysteron – emakas) seostas emakaga. Humoraalne (kehamahlade) teooria – psüühika seostamine bioloogiliste protsessidega (kollane ja must sapp, lima, veri ), kehamahlade tasakaal, koostise häired ning selle taastamine. Vaatlustulemuste üleskirjutamine ja katse luua vaimsete häirete klassifikatsiooni.
*vt lisaks pdf Temperament
Galenos (130-200 eKr) – tugines põhiseisukohtades Hippokratesele. Vaimuhaiguste põhjused pole deemonites. Põhjused nt kehalistes haigustes, elundite kahjustustes, mis häirivad ajutegevust. Vaimuhaiguste ravimisel vaja tugevdada keha üldseisundit ning vaimuhaigete sõbralikku kohtlemist.
Keskaeg ja demonoloogia.
Psüühilisi häireid seostati kurjade vaimude ja saatanaga, kes oli inimese kehasse läinud ("kurjast vaimust vaevatud ") või jumala karistusega. Haiguste raviks peeti usku, palveid, deemonite väljaajamist. Eksortism – kurjade vaimude väljaajamine
Michael Psellus (1018-1079) keskendus deemonite uurimisele ning leidis, et kurat ja deemonid on kehalised-materiaalsed, kes kannatavad külma käes. Sooja saamiseks tungivad inimese sisse. Inimese kehas tekitavad nad haiguseid, eeskätt vaimseid. Oldi ka veendunud, et uhkus on kuradi põhiomadus. Järeldus: deemoneid aitab välja ajada kuumus, rämedate väljendite kasutamine. Vaimuhaigete „raviks“ sõim ja piinamine, mida põhjendati piiblidogmadega. Nõidadel roll kurja vaimu kehasse aitamisel. 1487. a. avaldas inkvisiitor Jakob Sprenger?/Heinrich Kramer „Malleus maleficarum“ („Nõiavasar“), mille kohaselt oli nõidu keeruline üles leida. Erilised tunnused, mis võivad viidata nõiale olid küür, kongus nina, soolatüükad, ka naised, kellel on olnud nurisünnitus, mis viitab vahekorrale kuradiga .
1660. a. esimene vaimuhaigla (Prantsusmaa). 18. sajand - Philippe Pinel (1745 – 1826) vabastas hullud ahelatest. Oli Pariisi vaimuhaiglate Salpétriére´i (naistele) ja Bisétre´i (meestele) juhatajaks..
Filosoofilised ideed
René Descartes (1596- 1650 ) – (Cogito, ergo sum), närvide kirjeldamine, ajus „hinge koht“ ja selle võime keha mõjustada läbi kokkupuute „elu hingeõhuga“; interaktiivne dualism; kehalised ja hingelised nähtused mõjutasid vastastikku.
John Locke (1632-1704) – tabula rasa , mõistus on puhas leht, kogemuse roll, välised ja sisemised meeled ja tajud). George Berkley ( 1685 -1753) - aistingud ja taju ainuke reaalsus , milles saab kindel olla (Olla tähendab tajuda – Esse est percipi)
Gottfried W. von Leibniz (1646-1716) – toimub aktiivne sensoorse sisendi töötlus, alateadlikud aistingud. Immanuel Kant ( 1724 -1804) – mõtlemise kategooriad. Arthur Schopenhauer (1788-1860) – tahe , kannatused, vajaduste rahuldamine, sublimatsioon . Eduard von Hartmann (1842-1906) – mitteteadvus kui inimest motiveeriv jõud.
Füsioloogilised uurimused
Inimese füsioloogilise funktsioneerimise tundma õppimine mõjutas arusaamist psühhika ja mateeria vahelistest seostest. Füsioloogid uurisid närviprotsesside olemust, aju funktsioone ja refleksidel (tingitud, tingimatud) põhinevat käitumist. Demonstreerisid maailma tunnetamise seoseid ajutegevusega.
Vaid mõned üksikud 19. sajandil tehtud avastused aju ja psüühika vaheliste seoste kohta. Johannes Müller kesknärvisüsteem määrab meie aistingud. Tunnetatakse omadusi, mille vastuvõtmiseks on retseptorid . Adekvaatse stimulatsiooni idee. Sensoorse närvi stimuleerimisega kaasneb neile omane aisting . Hermann von Helmholtz närviprotsesside kiiruse mõõtmine; taju, värvide nägemise teooriad. Frenoloogia (juhtfiguuriks Franz J. Gall) – arusaam, et kolju kuju järgi saab kindlaks määrata võimeid ja isiksuse omadusi. Paul Broca - kõne motoorikaga seotud ala (Broca keskus). Sir Francis Galton ´i püüdlused mõõta inimese omaduste vahelisi korrelatsioone (nt. inimese pikkus istudes ja tema intelligentsuse näitajad jms.). Rajas 1884. a Londonisse antropomeetria labori. Arendas ideed inimtõu aretamisest (eugeenika). Leidis, et populatsiooni intelligentsuse tõstmiseks tuleks soodustada ühiskonnas intellektuaalsete omaduste poolest silmapaistvate inimeste vahelisi abielusid. Nendes abieludes sündivatele lastele tuleks luua eraldi õppeasutused, et loomupärast kõrget intellektuaalset potentsiaali toetaks ka keskkond (idee pärilikkuse ja keskkonna rollist). Psühhofüüsika – (Ernst H. Weber , Gustav T. Fechner ) füüsilise stiumaltsiooni ja selle poolt tekitatud aistingute seoste uurimine .
* (vt lisaks pdf fail Lombroso)
(Põhjalikum ajalookäsitlus Hergenhahn, B.R (1992). An Introduction to The History of Psychology. 2nd Ed. Brooks /Cole Publishing Company: California )
Eksperimentaalpsühholoogia teke
Katsed mõõta ja numbriliselt väljendada psüühilisi protsesse. 1879. aastal rajas Wilhelm Wundt Leipzigis eksperimentaalpsühholoogia labori. Ühtlasi tähistab nimetatud aasta nö. teadusliku psühholoogia algust.

Suunad psühholoogias

Psühholoogiale on iseloomulik mitmete paradigmaatiliste lähenemiste tekkimine eri aegadel . Paradigma raames lähtutakse sarnastest eeldustest ja eelistatakse samu meetodeid .
Wilhelm Wundt (Euroopa) – voluntarism *, eesmärk oli mõista teadvust ning teadvuse dünaamikat juhtivaid mentaalseid seaduspärasusi, oluline oli tahte kontseptsioon . W uskus, et inimesed saavad ise otsustada, millele tähelepanu suunata ning mida seejärel selgelt tajutakse. Suund rõhutas valikut, eesmärki, tahet. Lisaks huvitus psüühika elementidest. Mõõtis vaimsete protsesside kulgemist . Völkerpsycholgie – W leidis, et kõrgemate mentaalsete protsesside mõistmiseks tuleb uurida religiooni, müüte, ajalugu, tavasid, keelt, kunsti, moraali, seaduseid jne.
Edward Titchener (Ameerika) – strukturalism. Prooviti leida psüühika baaselemente ja nendevaheliste seoste struktuuri ning määrata vaimse kogemuse neuropsühholoogilised korrelaadid.
Ameerikas kujunes mõjukaks suunaks funktsionalism (William James). Huvituti psüühiliste protsesside rollist kohanemisel.
Psühhoanalüütiline suund – Sigmund Freud . Psühhoanalüüs oli esialgselt meditsiiniline õpetus (neurooside ja hüsteeriliste häirete ravimine ). Valik ideid: inimest motiveerivad tungid ( instinktid ); id, ego, super -ego; psühhoseksuaalse arengu etapid; kaitsemehhanismid; unenägude seletamine jne.
Neo- freudism – Alfred Adler , Carl Gustav Jung , Karen Horney. Rõhk sugutungilt kui motiveerivalt jõult teistele teguritele. C.G.Jung (nt. unenägude seletamine, arhetüübid,), A.Adler (nt. alaväärsuskompleks, otsus enda nõrkust kompenseerida), K.Horney (nt. kultuuri roll, baasärevus ja –vaenulikkus). E.Fromm (nt. individualiseerumine ja üksildustunne).
Biheiviorism - 1913. aastal avaldas John Watson artikli psühholoogiast kui käitumise teadusest. Aastat on kokkuleppeliselt peetud koolkonna algusaastaks, kuigi sellele eelnes rohkelt uurimusi, mis tegid võimalikuks suuna läbimurde. B aluseks on ideed, mis koguti reflekside uurimisega. Klassikaline tingimine (Ivan Pavlov ), tingitud ja tingimatud refleksid. Loomkatsete läbiviimine. Jälgiti mõõdetavat käitumist. Teadvus on "must kast". Juhiti tähelepanu keskkonna rollile inimese käitumise juhtimisel. Miinuseks peetakse psüühilise faktori kõrvale jätmist.
Geśtaltpsühholoogia. Võtmefiguure suuna algusaastatel: Max Wertheimer, Kurt Koffka , Wolfgang Köhler. Lähtuti ideest , et psüühilisele nähtusele on omane strutureeritus ja terviklikkus . Tervik on primaarne ning domineerib osade üle; tervik on enam kui osade summa. Panus taju, õppimise, mõtlemise ja grupiprotsesside uurimisse.
Humanistlik psühholoogia. Carl Rogers, Abraham Maslow jt. Roll ennekõike teraapiate ja nõustamise ideede kujunemisel. Rõhk inimese abistamisel. Inimese põhimotivatsiooni allikaks on tendents ennast aktualiseerida.
(vt lisaks pdf Ramul 1937)

Näiteid käitumise selgitamisest erinevate perspektiivide valguses:

Psühhodünaamiline perspektiiv – käitumine on mõjutatud teadvusest välja surutud teadmise ja impulsside poolt
Biheivioristlik lähenemine – käitumist vormib ja kontrollib keskkond
Humanistlik lähenemine – käitumist juhib inimese enda maailmatunnetus ja isiksusliku kasvu vajadus
Bioloogiline lähenemine – käitumine on biokeemiliste protsesside tulemus
Kognitiivne lähenemine – inimese käitumist saab mõista informatsioonitöötluse terminites
(Lisaks: psühholoogia erinevate harude ja psühholoogia seoste kohta teiste teadusharudega BachmannT., Maruste, R. (2003) „Psühholoogia alused“ lk. 23-25)

Psühholoogia meetodid

(Lisaks: Bachmann, T., Maruste, R. (2003). Psühholoogia alused. Tallinn: Ilo)
Teooria on süstematiseeritud väidete kogum, seostatav varasemate teooriatega, suhteliselt spetsiifiline, kontrollitav ja ennustav
Põhimõisted:
Populatsioon – kõik, kellest huvitutakse; üldkogum
Valim – valik populatsioonist, peab esindama populatsiooni (representatiivsuse küsimus)
Muutuja – karakteristik, seisund, millel on väärtus. Sõltumatu muutuja – eksperimentaatori kontrolli all. Sõltuv muutuja – sõltub sõltumatu muutuja tasemest
Korrelatsioon (r)– seos muutujate vahel.
Põhjuslik seos

Illusoorsed seosed

Kasutatav mõõtmisinstrument peab mõõtma uuritavat nähtust ( reliaablus , valiidsus).

Eksperiment ehk katse

Võimaldab manipulatsioonide abil selgitada põhjus-tagajärg seose. Laboratoorne eksperiment, loomulik eksperiment (uuritav on tavapärases tegevuskeskkonnas)
Vaatlus – süstemaatiline jälgimine eesmärgiga seletada, kirjeldada.
Enesevaatlus ( introspektsioon ) – vaatlejaks ja vaadeldavaks on üks ja seesama isik. Ohuks peetakse subjektiivsust
Ekstrospektsioon – teise inimese välise käitumise jälgimine
Ideid vaatluse korraldamiseks. Eelnevalt määratletakse käitumise kategooriad, mis uurija arvamuse kohaselt aitavad selgitada teda huvitavat psüühilist nähtust. Arvestada vaatleja mõjuga (nt. subjektiivsus , tähelepanu kõikumine, väsimus, ootused), materjali salvestamine (nt. lindistamine, pildistamine , üles kirjutamine). Mitme vaatleja haaramist vaatlusesse
Intervjuu , küsitlus.
Küsitlus - kirjalik ja suuline (intervjuu)
Küsitlusele eelneb eeltöö, mille käigus luuakse küsimustik.

sõnad
lausete pikkus
küsimuste järjekord (tundlikud teemad)
küsimuste hulk
valikvastused
avatud küsimused
intervjueerija mõjud (välimus, hääl, sugu, rahvus, vanus jms)
küsitletava mõjud (nt. vanus, motivatsioon ) küsimustele vastamise tingimused

Testid

Sisaldavad ülesandeid või küsimusi, millele tuleb vastata (nt. intelligentsustestid, isiksusetestid). Tulemusi hinnatakse varem määratud normide põhjal. Nt on psühhodiagnostilised testid võimekus-ja isiksusetestid. Isiksusetestid: objektiivtestid – välistavad subjektiivsed arvamused., projektiivtestid – uuritav projitseerib end testi situatsiooni.
Arhiiviandmete uurimine.
Eelis: andmeid saadakse pika ajaperioodi kohta, katab suuri populatsioone , võimaldab koguda informatsiooni sündmuste kohta, mida uurija ise ei saa esile kutsuda (nt. maavärin).

Uurimuse käik

Probleemi märkamine ja määratlemine
Hüpoteesi püstitamine – tuuakse välja oletatavad seosed muutujate vahel
Meetodi valik - intervjuu, kirjalik küsitlus, vaatlus, eksperiment, arhiiviandmetega tutvumine , mitmete meetodite kombineerimine
Andmete kogumine – valimi küsitlemine; jälgimine; muutujatega manipuleerimine
Andmete analüüs ja hüpoteesi kontrollimine
Kordusuurimus – süstemaatiline seose ilmnemine viitab seosele muutujate vahel; seoste ilmnemine võib olla ka juhulik

Operatsionaalne definitsioon (OD) - mõistete defineerimine viisil, mis võimaldab mõõta ( abstraktne muuta konkreetseks). Parameetrite esitamine. OD lähtuvalt valitakse meetod. (Kui oletan, et tervist saab määrata punaste põskede järgi, siis piisab näiteks vaatlusest.), mille abil kogutakse süstemaatiliselt andmeid.

Tervis (?)
Mõõdetavad parameetrid (nt. vererõhk, suhkrusisaldus, ainevahetusprotsessid, temperatuur jms.)
Mõõtmisinstrumendi valik
...jne...

Uurimuses osalejatelt informeeritud nõusoleku, konfidentsiaalsuse ja anonüümsuse tagamine, osalejaid ei tohi kahjustada psühholoogiliselt ega füüsiliselt.
Psüühika bioloogilised alused.
(vt. lisaks Bachmann, T. ja Maruste, R. (2003). Psühholoogia alused; lk 43 – 70)
Närvisüsteemi liigendusi:
Somaatiline närvisüsteem jaguneb kesk (pea- ja seljaaju )- ja perifeerseks (kesknärvisüsteemist lähtuvad närvid) närvisüsteemiks. Perifeerne närvisüsteemi saab jaotada omakorda: sensoorne süsteem – meeltesse ja tajumisse puutuv, vahendab ärrituste vastuvõttu ja motoorne süsteem – liigutamisesse ja liigutustesse puutuv, vahendab reageerimist välisärritusele. Vegetatiivne e. autonoomne: sümpaatiline osa (energia kulutamine, loob valmisoleku kiireks reageerimiseks), parasümpaatiline osa (energia kogumine, soodustab organismi talitlusvõime taastumist)
NS ülesandeid: väliskeskkonna ärrituste ja sisekeskkonna bioloogiliste muutuste signaalide vastuvõtmine; erutuse edasijuhtimine ja erutussignaalide töötlemine, närviimpulsside saatmine organeisse vastusreaktsioonide elluviimiseks.
Stiimulit vahendavad signaalid kutsuvad retspetorites esile seisundimuutused, mis käivitavad närviimpulsid (elektrokeemilised muutused närvirakus ja närvikius) ning mis juhitakse sensoorseid e aferentseid närvijuhteteid pidi selja-ja peaajusse , kus neid töödeldakse. Töötlemise tulemusel kujundatud vastusimpulsid saadetakse eferentseid juhteteid pidi keha organitesse ja lihastesse.
Närvirakud e. neuronid on närvisüsteemi nii morfoloogiliseks kui ka funktsionaalseks ühikuks. Neuroni keha ja jätked (dendriidid, akson ). Dendriidid on rakukeha suhtes aferentsed närvikiud, aksonid närvirakukeha suhtes eferentsed närvikiud.
Neuronitevahelisi kontaktipiirkondi nim. sünapsideks – mikromehhanismid, mille abil levib närvierutus ühelt närvirakult või rakkuderühmalt teis(t)ele.
Erutuse ülekanne ühelt närvirakult teisele toimub sünapsi vahendusel. Närviraku jätked, aksonid ja dendriidid, moodustavad teiste närvirakkudega ühendusi. Sünaps koosneb aksoni moodustatud presünaptilisest ja postsünaptilisest piirkonnast , mille vahele jääb geeliga täidetud sünapsipilu.
Närvikude – koosneb närviimpulsse juhtivatest neuronitest ja neurogliiarakkudest (ülesanne: tugi-, toite- ja kaitsefunktsioon).
Neurogliia e närvitoes – täidab kogu ruumi NS-s. Ümbritseb neuroneid ja nende jätkeid.
Närvikiud – tupega ümbritsetud närviraku jätked.
Närv – koosneb närvikiudude kimpudest . Kui närvi koostisse kuuluvad aferentsed n.kiud, siis nimetatakse seda aferentseks närviks, kui eferentsed, siis eferentseks närviks. Närvi koostisse võib kuuluda nii aferentseid kui ka eferentseid n. kiude .
Närvilõpe – kolme tüüpi n.lõpmeid: efektorid (lihastes, näärmetes, motoorsed n.lõpmed), retseptorid (tundenärvilõpmed), sünapsid (neuronitevahelist kontakti tagavad n.lõpmed).
Refleks – kohanemisreaktsioon, mis järgneb vastusena väliskeskkonnas või organismis endas toimuvale muutusele või mõjutusele. R vallandab ärrituse mõju retseptorile. Refleksikaare moodustavad aferentsed närvid, närvikeskus ajus ja eferentsed närvid. Retseptorite kaudu saadakse tagaside, mis annab võimaluse reaktsiooni korrigeerida. Kasulik informatsioon mälus säilitatakse.
Pärilikud e tingimatud refleksid – liigi isendeil stereotüüpsed. Tingitud refleksid – kogemuste põhjal kujunenud harjumuslikud kohanemisreaktsioonid keskkonnatingimustele.
Peaaju koosneb piklikajust, väikeajust, keskajust, vaheajust, otsaajust. Limbiline süsteem, hüpotaalamus, retikulaarformatsioon (lisaks Bachmann, T., Maruste, R. (2003). Psühholoogia alused. Tallinn: Ilo. Lk 44).
Korteks e ajukoor . Ajukoore erinevatel osadel on spetsiifilised funktsioonid. Ajukoore tegevus tagab inimorganismi kohastumuslikku toimimist.
Seljaaju (SA) – asetseb selgrookanalis. SA seesmise osa moodustab hallaine, milles on neuronite kehad ja valgeaine välimise osa, milles paiknevad n.kiud moodustavad juhteteid. SA kui refleksi ja juhteelund. SA kui refleksielundi koostisse kuulub segmentaarne aparaat . Segment on SA osa, millest väljub paar eesmisi ja paar tagumisi juuri.
Kõrgem närvitalitlus ja selle omadused
Kõrgem närvitalitlus on inimesele ja kõrgematele loomadele omane ajukoore aktiivsust eeldav närviprotsesside liik, mis võimaldab kujundada otstarbekaid käitumisvorme ja kohaneda adekvaatselt välismaailma sündmustega. Kõrgema närvitalitluse puhul saavutavad erilise tähtsuse närviprotsessid, mis vahendavad abstraktseid sümboolseid teabetöötlusoperatsioone.
Erutus - ja pidurdusprotsesside kulgemisel ajus täheldatakse mitmeid kindlaid seaduspärasusi. Erutuse tase ja irradiatiivsus – väga tugevad ja ka väga nõrgad ärritajad kutsuvad pikaajalisel mõjumisel esile erutuse levimise enamikule aju suurte poolkerade piirkondadele. Irradiatsioon tõstab ajukoore toonust, mis omakorda spetsiifilist tundlikkust tähelepanu all oleva suhtes (võib pidurdada tundlikkust tähelepanu alt välja jäänu osas). Yerkesi- Dodsoni seadus.
Erutuse kontsentratsioon- ühest funktsionaalsest keskusest alanud ning teistesse piirkondadesse levinud erutus kontsentreerub aja möödudes oma esialgse tekke piirkonnas
Närviprotsesside vastastikune induktsioon - erutuskolde perifeerias tekib vastupidine protsess – pidurdus. Mida tugevam on on ühe keskuse erutus, seda tugevam on teise pidurdus
Adekvaatse käitumise tagab erutuse ja pidurduse balansseeritus. Kaitsepidurdus – järgneb erutuse ülemäärase tugevuse või pikaajalisuse korral.
NS-i funktsionaalsed blokid (osalevad erinevates tegevustes, kuid millel on kindlad allfunktsioonid). Allpool nimetatud blokid töötavad koordineeritult

ajukoore toonuse tagamise blokk – põhilülideks on retikulaarformatsioon, hüpotaalamus, limbiline süsteem
informatsiooni vastuvõtu, töötluse ja säilitamise blokk – ajukoore tagapool asuvad piirkonnad ( kukla -, kiiru- ja oimusagarad )
tegevuse programmeerimise , reguleerimise ja kontrolli blokk – aju suurte poolkerade eesmised osad (laubasagarad)

Aju töötab funktsionaalse süsteemina, mille vahendusel toimub konkreetses situatsioonis üheaegselt kolmest eri allikast pärinevate erutussignaalide töötlemine: sisemised ärritused, konkreetse situatsiooni poolt antud välisarritajad, mälujälgede aktualisatsioon.

Tunnetusprotsessid

(Lisaks: Bachmann, T., Maruste, R. (2003). Psühholoogia alused. Tallinn: Ilo lk. 82 – 193)
Suund, mis vaadeldava käitumise uurimise asemel suunas tähelepanu tunnetusprotsessidele (aisting, taju, mälu, tähelepanu, kujutlus, mõtlemine, fantaasia).
Kognitiivse psühholoogia kui iseseisva suuna teke on mõjutatud olnud nt. biheiviorismi kriisist, kommunikatsiooniteooriatest, ambitsioonist luua tehisintellekt , uutest suundadest lingvistikas (N. Chomsky ), füsioloogiliste kallakuga töödest (neurofüsioloogia ja – psühholoogia).
Olulised nimed kogntiivse suuna tekkeloos:

H. von Helmholtz (1821-1894) – alateadlike järelduste kontseptsioon

F. Donders (1818-1889) – psüühiliste protsesside järgnevus ja aegade mõõtmine (eksperimentaalne tõestus); mentaalne kronomeetria; lihtne ja valikreaktsiooniaeg
W.Wundt – mentaalne kronomeetria
Psüühika struktuuri uurimine (W.Wundt, E. Titchener)
W. James (1842- 1910 ) – funktsionalism, selektiivsuse küsimus
S. Freud ( 1856 -1939) – psüühika struktuur
L. Festinger – kognitiivne dissonants
E.Tolman (1886- 1959 ) – kognitiivne kaart (cognitive map)
F. Bartlett (1886-1969) – skeemi kontseptsioon; aktiivne organiseeritus
J. Piaget (1989-1980) – intellekti teke ja areng (geneesi, astmelisuse idee)
H. Werner (1890-1964) – mikrogenees; üldised tajud muutuvad diferentseeritumateks
H. Ebbinghaus – mälu uurimine
"New Look " J. Bruner – tunnetus on valiv aktiivne kategoriseerimisakt, mis on määratud isiskuslike motiivide, kultuuriliste ja sotsiaalsete faktoritega
H. Simon , A. Newell – kognitiivsete protsesside modelleerimine arvutiga
Informatsioonitöötlussüsteem (“piilumine musta kasti”).
(Allikas: Bachmann, T. (1984).Informatsioonitöötlus kognitiivses psühholoogias. Tartu: TRÜ)
Ralph Norman Herber: Inimesi iseloomustab naiivne realism . Arvatakse, et see, mida tajume on lihtne, närvisüsteemi kaudu peegeldunud väliskeskkonna pilt ning psüühika sisuks see, mis vahetult antud tajuna või ideede ja mõtete läbielamisena. Seda nim. automaatsuse illusiooniks. Inimene pole võimeline läbi elama eeltööd, mis kõiki neid protsesse, mis vahendavad meile tajusid ja intellektuaalseid elamusi (Bachmann, 1984).
On loodud mitmeid teabetöötlussüsteemi mudeleid . Tegemist on universaalse süsteemiga, kus tunnetusprotsessid on teineteisest sõltuvad ning neid on võimatu rangelt teineteisest eristada.
Süsteemi saab kirjeldada struktuuri, protsesside, koodide, esinduste abil.
*struktuursed komponendid – kirjeldavad informatsiooni iseloomu mingil tasandil
*funktsionaalsed komponendid – kirjeldavad mingi taseme operatsioone ja teisendusi
Informatsioonitöötlussüsteemi iseloomulikumad tunnused: koodide paljusus , süsteem on hierarhilise struktuuriga, tasemete töö kattuvus ajas, kõrgema taseme töötluse tagasimõju madalamale astmele. Ekstaheerimisprotsess ( vaste või koopia loomine aktuaalsele stimulatsioonile, luuakse psüühiline reaalsus, mis on vormilt olemasolevate tingimuste piires aktuaalsele stimulatsioonile maksimaalselt vastav; mittekokkuleppeline); interpretatsiooniprotsessid (luuakse abstraktne subjektiivne kujund). Sisse- ja väljalugemine: sisselugemise korral tuuakse informatsioon teatud tasemele , tasemelt edasiandmisega seotud aktiivsus aga väljalugemine.
*töötlusoperatsioonid – edastatakse, transformeeritakse, selekteeritakse informatsiooni
* kodeerimine
*seosed representatsioonide vahel
*aeg, mis kulub ehk töötluse aeganõudvus
Kood – invariantse struktuuriga representatsioon ; aktiveerimine; horisontaal- ja vertikaalsuhted (erinevate tasemete plokkide vahel), töötlussüsteemi koodidel erinev abstraktsus -, analoogilisus-ja isomorfismiaste reaalse maailma nähtuste suhtes.
Aisting – reageerimine sensoorsele elementaartunnusele. Taju - terviklik psüühiline representatsioon aktuaalsest objektist. Mälu - koodide säilitamine aktiivsena peale aktuaalse stimulatsiooni lõppemist. Kujutluse korral on representatsioonid (esindused) aktiveeritud ilma aktuaalse stimulatsioonita. Tähelepanu selekteerib vajaliku info aktuaalse või säilitatava materjali hulgast.
Tunnetusprotsessid.
Tunnetusprotsesside abil toimub tegelikkuse peegeldamine teadvuses. Tunnetusprotsesside uurimine annab võimaluse mõista, kuidas luuakse objektiivse reaalsuse subjektiivne peegeldus.
Ärritaja – mõjutaja

Ärritus – mõjuprotsess

Erutus – ärritamisel tekkiv närviprotsess
Aisting (A) on psüühiline protsess, mis tekib objektiivse keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganitele mõjumisel, millele järgneb vastusreaktsioon kas liigutusena, muudatusena organismi aktivatsioonis, vegetatiivses sfääris või nende kombinatsioonis. Mõjutus võib lähtuda väliskeskkonnast, kuid ka sisekeskkonnast.
A kujunemine toimub tänu analüsaatorile ( kompleks , mille moodustavad retseptorid, närvikiud ja vastavad kortikaalsed piirkonnad). Aistingute liigid: sõltuvalt sellest, kas retseptor on ärritajaga vahetus kontaktis või mitte (kontaktne / distantne retseptsioon) või paiknemiskoha ja suunatuse järgi ( ekstero -, intero ja propriotseptiivsed aistingud).
Nägemine. Silm – sarvkest , lääts, pupill, iiris , klaaskeha, võrkkest, fovea, pimetähn, retseptorid. Retseptorid paikenavd silma võrkkestal ning jagunevad kolvikesteks (kromaatiline nägemine, jaotuvad spektraaltundlikuse alusel neelates erineva lainepikkusega valgust) ja kepikesed (akromaatiline nägemine).
Kuulmine. Kõrv – väliskõrv, keskkõrv, sisekõrv. Kuulmekile, kuulmeluukesed (vasar, alasi , jalus), tigu , basilaarmembraan.
Maitsmine . Keelel gustatoorsed rakud ; keelel spetsiifilise tundlikkusega tsoonid (4 maitsekvaliteeti mõru, hapu, magus, soolakas)
Haistmine . Olfaktoorsed meelerakud paiknevad ninaõõne limaskestal.
Taktiilne ehk puutetundlikkus . Ruumiline eristuslävi varieerub
Erinevate modaalsuste aistingute piirid (vt. lk 88 – 89)

Aistingute üldised seaduspärasused

Tundlikkuse alumine absoluutne lävi – ärritaja minimaalne mõjumäär (nt. tugevus), mis veel kutsub esile vaevumärgatava aistingu. Tundlikkuse ülemine absoluutne lävi – ärritaja maksimaalne mõjumäär, mis tekitab veel adekvaatse aistingu. Absoluutne tundlikkus ja läve kõrgus on pöördsuhetes. Eristuslävi – minimaalne erinevus kahe samalaadse ärritaja vahel, mis tekitab veel erinevuse aistinguis.
Analüsaatori tundlikkuse muutumine. Adaptatsioon – kohanemine , meeleorgani tundlikkuse muutumine pikemaaegsel ärritaja toimel või selle puudumisel. A aitab kaitsta meeleorganeid, tagab oluliste ärritajate vastuvõtu. Positiivne adaptatsioon - tundlikkuse suurenemine (nt. pimedusadaptatsioon). Negatiivne adaptatsioon - aistingu kadumine või tundlikkuse nürinemine. Kestval valikulisel kokkupuutel üht laadi ärritajaga tekib selektiivne adaptatsioon selle ärritaja või tunnuse suhtes.
Taju on esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess. Tugineb aistinguile, sõltub varasematest kogemustest, emotsioonidest, mõtlemisest ning eeldab tähelepanu. Hetkel oluline stiimul muutub objektiks ning ülejäänud taandub fooniks.
Tajude liigid: nägemis-, kuulmis-, maitsmis -, haistmis-, kompimis- ja liigutustaju.
Taju omadused: valivus (objekt- foon ), mõtestatus, konstantsus .
Taju sisu ja suunitlus sõltuvust tajuja isiksuslikest omadustest ja kogemustest nim. apertseptsiooniks.
Tajuväliste tegurite mõju tajule ja aistingutele (vt. lk 110-111)
Väärtaju – ebaõige taju, mis kujutab objekte vaimusilmas teisiti, kui need on tegelikkuses.
Hallutsinatsioon – haigusliku seisundi korral tekkinud välisärrituseta taju
Inimese tajumine on hinnanguline, sellest tulenevalt ka ebatäpsem.
identifikatsioon – teise inimesega samastumine
refleksioon – teise inimese mõttemaailma sisseelamine
empaatia – teise tundemaailma sisseelamise
stereotüpiseerimine – teise inimese interpreteerimine levinud sotsiaalsete tüüpskeemide abil, lähtudes inimesest kui teatud sotisaalse grupi esindajast
aktsentueerimine – enda jaoks olulisi omadusi märgatakse teise inimes juures
oreooli( halo )efekt – kujunenud üldmulje mõju üksikomaduste tajumisel
esmamulje efekt– võib hakata mõjutama inimese tajumist tulevikus
projektsioon – enda negatiivsete omaduste tajumine teistel
Orienteerumise ajas ja ruumis tagavad aja-, ruumi ning vormitaju.
Mälu – psüühikanähtus, mis seisneb teadmiste, muljete ja oskuste meeldejätmises, säilitamises, reprodutseerimises.
Mälu saab liigitada: a) domineeriva psüühilise aktiivsuse iseloomu alusel:
motoorne –toimingute, tegevuste salvestamine tegevustes
emotsionaalne – mäletatakse tundmuste vahendusel, oluline omandamisprotsessi emotsionaalsus
kujundimälu- salvestatakse ruumisuhted, vormid, proportsioonid
sõnali-loogiline mälu – spetsiifiline inimesele
b) ajatunnuse alusel
sensoorne mälu – lühikese ajahetke kestel säilitab tundeorganitest saabuva info töötlemistulemusi (100-400 msek)
lühimälu – töötleb sensoorsest mälust ja püsimälust saabuvat infot, säilitab info ajutiselt aktuaalsena (10 sekundit, koos kordamisega mitmeid tunde). Operatiivmälu peetakse lühimälu sünonüümiks – aitab aktualiseerida matejali jooksva tegevuse aktualiseerimiseks.
püsimälu - materjal säilitatakse pikaks ajaks, informatsioon mõtestatakse, seotakse juba olemasolevaga.
Operatiivmälu –lühimälu sünonüümiks (A.Baddeley nim. seda ka töömäluks)
c) sisu ja funktsioonide alusel
semantiline mälu – sisaldab mõisteid, reegleid, abstraktseid printsiipe , tagab keele mõistmise
episoodiline – on konkreetne, e mälu vahendusel meenuvad elusituatsioonid
protseduuriline – aluseks vilumustele
Meeldejätmise aluseks on psüühilises tegevuses tekkivad ajutised või püsivad närviseosed ja nende keerukamad kompleksid ehk assotsiatsioonid . Materjali omandamine sõltub psüühilisest aktiveeritusest, kordamiste arvust ja omandamise metoodikast, materjali hulgast ja iseloomust, elueast.
Säilitamine on uue lisamise ja vana taandamise protsess. Muutused teabega: infor redutseerub, muutub isikupärasemaks, transformeerub, detailid taanduvad, lisanduvad uued teemad, ootustega sobimatu info ununeb, ilmneb ratsionalisatsioon, domineerivate teemade teke

Reprodutseerimine – äratundmine, meenumine, mäletamine/meenutamine

Tähelepanu

psüühilise tegevuse suunamine ja kontsentreerimine stiimulile, millel on isiku jaoks püsiv või situatiivne tähtsus. Valida välja (selekteerida) pakutavast informatsioonihulgasi oluline; selekteeritu muutub objektiks ning ülejäänud taandub fooniks. Ühtlasi luuakse vajalik seisund stiimulite vastuvõtuks ja töötluseks.
Tp võib olla suunatud väliskeskkonda, kuid ka subjektiivsesse kujutluste/mõtete sfääri
Tp tagab selge taju; suunatud mälu poolt.

Tähelepanu kui protsess tähendab oluliste stiimulite valikut, tähelepanu kui seisund rõhutab psüühilise aktiivsuse aspekti.
Tähelepanu liigid:
a) tahteliste protsesside osalusmäära alusel:

tahtmatu (geneetiliselt vanim) alaliik , mehhanismiks on orienteerumisrefleks ( reaktsioon stiimuli uudsusele, kaasasündinud, "mis see on?")
tahteline – tp suunatakse tahtlikult sellele, mis huvitab ; vahendatud kõne poolt (raamatupoes – "kus on see õpik?").
tahtelisjärgne – tegevus on muutunud motiveerivaks, tahtepingutuse komponent puudub.

b) suunatuse alusel: sensoorne, ideaalne, motoorne
c) tähelepanu suundade paljususe alusel: fokusseeritud, jagatud
U. Neisseri liigitus (infotöötluspsühholoogias): Fokaalne tähelepanu – vaimsete infotöötlusprotsesside kogum, mille tulemusel järjestikku ja teadvustatult tunnetatakse objekte, ideid, tunnuseid mõistes nende tähendust ja funktsiooni.
Eeltähelepanu - infotöötlusprotsesside kogum, mille tulemusena paljude objektide ja nende tunnuste üheaegse töötluse alusel luuakse materjal fokaalse tp jaoks,
Tähelepanu omadused: valivus, püsivus, jaotuvus , ümberlülituvus, maht
Tähelepanu ressursid .
- piiratud
- ressursside jaotamine
(mitme tegevuse sooritamine üheaegselt võib mõjutada sooritusedukust)

Mõtlemine ja keel

Mõtlemine on objektiivse reaalsuse vahendatud, loogilis-abstraktne tunnetamine mõistete ja kujundite alusel. M on rajatud meelelisele tunnetusele – asitingud, tajud, kujutlustele. Mõtlemine toimub teadmiste teatud märgilise korrastatuse kaudu

Mõtlemise operatsioonid: analüüs, võrdlemine, süntees, üldistamine, abstraheerimine

Mõtlemisvormid: mõisted, järeldused, otsused

Mõtlemise liigid:

Mõtlemisprotsessi elementide e representatsiooni tüübi alusel: esemeline, kujundiline, loogilis-abstraktne;

Ülesannete alusel: teoreetiline, praktiline;

Arendatuse ja teadvustatuse alusel: diskursiivne, intuitiivne;

Originaalsuse alusel; reproduktiivne, produktiivne;

Tahte osavõtu alusel: tahteline, tahtmatu.

Probleemi lahendamise etapid:
Ettevalmistav etapp, inkubatsioon , illuminatsioon, verifikatsioon (kontroll)
Probleemide lahendamist võivad takistada:

Fikseeritus (rusikareeglite kasutamine, mis ei pruugi kaasa aidata ülesande lahendamisele)

Rigiidsus – paindumatus, ollakse harjunud kasutama kindlaid strateegiaid
Deduktiivne järeldamine – järelduste tegemine üksikjuhtumi kohta (nt. lähtumine eeldusest, mis võib osutuda valeks nagu näiteks stereotüüp)
Induktiivne järeldamine – üksikfaktide põhjal järelduste tegemine
Emotsionaalne seisund
Suhtumine, hoiakud

Keel

Keel on intellektuaalset tegevust ja suhtlemist vahendav semantiline süsteem, mis põhineb keelemärkide kasutamisel . Tänu keelele on võimalik mõisteliselt tunnetada ja kirjeldada tegelikkust . Aitab kaasa isiksuse formeerumisele.
Kasutatavatel märkidel on tähendus, mis teeb võimalikuks üksteise mõistmise. Tähendustel on objektiivne (üldtunnustatud) ja subjektiivne, spetsiifiline sisu, mis kujuneb läbi isiklike kogemuste (x-le meeldib, kui teda hamstriks kutsutakse, kuid y-le mitte).
Sümbolid – tähendust omavad sõnad
Reeglid – sümbolite kombineerimiseks ja kasutamiseks (grammatika)
Foneemid – helikujundid, omandatakse 1.-3. eluaasta vältel
Morfeemid – väikseimad tähendusega ühikud, nt. eesti keeles käändelõpud
Süntaks – grammatilised reeglid lausete ja väljendite moodustamiseks
Sapiri -Whorfi lingvistilise relatiivsuse hüpotees – iga kultuur mõjub inimese psühholoogiale keele kaudu. Tegevusteooria rõhutab praktilise tegevuse mõju lisaks kultuurile .
Keelekasutamise ökonoomia printsiip
Inimtegevuse valdkonnad kalduvad seostuma sellele valdkonnale iseloomuliku sõnavaraga. Erikeel – omane subkultuurile ( argoo ) võib jääda mõistmatuks teistele rühmadele mõistmatuks. Ka slängis kasutatakse sõnu, mille tähendus ei pruugi olla mõistetav.
Lisaks on kasutatava terminoloogia järgi võimalik määrata inimeste kuuluvust sotsiaalsetesse v vanuselistesse rühmadesse.

Kõne mehhanismid (vt. lk 197-199)

Kõne helilised tunnused: tämber (kõneorgani ehituse eripärast sõltuv), intonatsioon (sõltub psüühilisest seisundist, situatsiooniline), kõne tempo, pausid , foneetiline reduktsioon (sõnalõppude “ära söömine”), reeglitest kinni pidamine.
Kõne liigid: sisekõne (hüplev, pole korrapärane, telegrammstiilis), suuline kõne ( signaal edastatakse hääle abil, kuulaja -rääkija on ühes situatsioonis, lisanduvd zestid, miimika, intonatsioon), kirjalik kõne (erineb lauseehituselt eelmistest, on täpsem) , afektiivne kõne (situatsiooniline, väljendab suhtumist, “ah”, “oho”).
Kõne mitteverbaalsed ja helilised individuaalsed tunnused (vt. lk.201-204)

Õppimine

suhteliselt püsivate muutuste kujunemine. John Dewey (1859 – 1952) – õppimise eesmärk on kohanemine ümbritseva maailmaga .

Erinevad õppimisteooriad:
Biheivioristlik suund Biheivioristide arvates on inimkäitumine seletatav reageerimisega kekkonna märguannetele.

I. Pavlov – klassikaline tingimine (füsioloog, kelle tööd aitasid kaasa biheviorismile omaste ideede arendamisele)
J. Watson korraldas koos assistendi R. Rayner´iga eksperimendi väikese Albertiga. Eksperimendi tulemus – poiss hakkas kartma valget jänest (ka muid valgeid ja karvaseid asju)
Operantne (instrumentaalne) õppimine. E. Thorndike (katsed kassidega). Efekti seadus – reageeringud, millele järgneb tasu, kalduvad korduma.
Käitumise vormimine. Postiivne kinnitus – käitumise esinemissagedus suureneb. Negatiivne kinnitus – teatud käitumise sagedus suureneb, sest selle käitumise abil saab vältida soovimatuid tagajärgi. Frustreeriv tasumatus – käitumine väheneb, kuna soovitud tasu ei järgne. Karistus – väheneb käitumise sagedus.

Sotsiaalne õppimine
Käitumismudelite õppimine ja rakendamine (Albert Bandura , mudelõpe). Vaadeldakse keskkonnas esinevaid käitumismudeleid ja jäljendatakse sobivaid (oluline just tagajärgede ihaldamine). Ühtlasi hinnatakse enda efektiivsust nende kordamisel – oluline eneseefektiivsuse tunne (saan hakkama).

jälgimine
kujundi talletumine (üldine olukord, käitumisviis, käituja emotsionaalne seisund)
eneseefektiivsus – sooritusvõime tajumine; hiljutine edu
jäljendamine
enda tasustamine ja karistamine

Õppimise kognitiivsed ja konsntruktiivsed käsitlused.
Rõhutatakse inimese seesmist aktiivsust ja huvi. Õppimise konstruktivistlikud mudelid toovad välja uute teadmiste ja skeemide aktiivse loomise.
Uue materjali seostamine olemasolevaga. Sisemine aktiivsus, huvi. J.Piaget (tegevus- ja mõtteskeemide talletumine). Teadmisstruktuuride reorganiseerimine. Kognitiivne dissonants. Info omandamine.
Areng
-organismi korrapärane liikumine suurema diferentseerituse ja integreerituse poole hõlmates vaimse, sotsiaalse ja füüsilise seisundi muutuseid.
Areng algab munaraku viljastamise hetkest ja jätkub peale sündi.
Ontogenees – organismi individuaalne arenemine viljastatud munarakust kuni surmani, fülogenees – organismide ajalooline areng.
Arengu käigus toimuvad kvantitatiivsed (hulk, suurus) ja kvalitatiivsed (olemus) muutused.
Sotsialiseerumine on protsess, mille vahendusel õpitakse norme, käitumismudeleid, võetakse omaks üldlevinud arusaamu. Omandatakse teadmise selle kohta, mida peetakse sobivaks või kohaseks inimestele konkreetses ühiskonnas.
Mina-pilt (kogum teadmisi enda kohta) kujuneb läbi interaktsioonide ümbritsevaga (perekond, mängud, rolli võtmine jms), tagasiside olulistelt teistelt, rolliidenteedi mõju mina-skeemidele. Sotsiaalse võrdluse teooria (soov enda võimeid ja teadmisi hinnata paneb nt. otsima standardeid või nende puudumisel võrdlema ennast teiste inimestega). Enesehinnang peegeldab suhtumist endasse
Kõlbelise mõtlemise areng ( Lawrence Kohlberg )
- Kohlberg näeb laste moraalset arengut üldistele printsiipidele põhineva liikumisena konkreetselt üldisele, enesekeskselt ja vahetult hoolitsuselt enda eest hoolitsusele teoste heaolu eest

Prekonventsionaalsed astmed

- Karistuse- allumise orientatsioon – sel astmel püüavad lapsed peamiselt hoiduda ebameelidvusest , vältida karistust, vabaduse piiramist, ärevusi tekitavaid situatsioone
- Instrumentaal – relativistlik orientatsioon – ka siin on lapse põhimureks oma tarvete rahuldamine, kuid saavad ka aru, et teistel on teatud õigused. Seeõttu ilmutavad mõnikord soovi jõuda kokkuleppele, mis võimaldaks võrdsel alusel rahuldada kõikide osapoolte vajadusi.
Konventsionaalse moraali astmed - Armsa tüdruku/hea poisi orientatsioon - Elu kuldreegel – tehke teistele seda, mida te tahate, et nad teeksid teile. Sel astmel on lapsed õppinud tundma rõõmu teiste heatahtlikkusest ning nad püüavad nüüd teistele meeldida ja nende heakskiidu osaliseks saada. Ollakse konformsed, otsuste langetamisel arvestatakse teiste ja endi eesmärke, kavatsusi.
- Seaduse ja korra orientatsioon – lapsed saavad aru, et sotsiaalne kord sõltub inimeste tahtest täita oma kohust ning nende austusest seaduslike võimuorganite vastu
Postkonventsionaalsed astmed

Sotsiaalse kokkuleppe orientatsioon – õigeid toiminguid iseloomustab nende vastavus standardsetele nõuetele ning õigutsele, milles ühiskond on kokku leppinud. Reegleid võib muuta. Sellel astmel tehtud otsused on paindlikumad.
Universaalse eetika printsiibid – sellel astmel otsuste tegemisel ei lähtuta mitte ainult ühiskonna fikseeritud reeglitest, vaid pööratakse tähelepanu ka sellele, kuivõrd respekteeritakse universaalseid eetilisi prontsiipe. Inimene võib oma põhimõtete kaitsmise nimele leppida avaliku alandusega või minna märtrisurma.

Kognitiivne areng
Jean Piaget – areng toimub organismi füsioloogilise küpsemise ja keskkonna vastastikusel toimel; kaasasündinud huvi kui liikumapanev jõud; salvestatakse kogemused, kujunevad skeemid e kognitiivsed struktuurid , mis kujutavad, mida teame maailmast, kuidas näeme ja tajume seda. Uus teadmine integreeritakse skeemidesse assimilatsiooniportsessi vahendusel. Sobimatu ( vastuolus skeemiga) informatsiooni korral tekib tasakaalutusseisund, mis kutsub esile akommodatsiooni – skeemide modifitseerimise ja kohandamise, leidmaks kohta uuele informatsioonile. Ebakõla likvideerimine akommodatsiooni ja assimilatsiooni kaudu.
Vaimne areng toimub lastel kvalitatiivselt erinevate astmete järgnevusena, kus iga aste on järgmise eelduseks .
Etapid: (areng algab sensomotoorsete skeemide formeerumisega, läheb üle tunnetuslike skeemide kasutamisele ja jätkub verbaalsete skeemide formeerumisega)

sensomotoorne periood kujunemine (kuni 1,5 / 2 eluaastat ); kujuneb arusaam objektide permanentsusest – teadlikkus sellest, et objektid eksisteerivad sõltumatult nende endi toimingutest ja tajudest
operatsioonide eelne (1,5 / 2 kuni 7 aastat); hakatakse kasutama sümboleid objektide v sündmuste tähitsamiseks, kirjeldamiseks; kujuneb arusaam, et inimestel võivad olla erinevad mõtted ühe ja sama objekti kohta
konkreetsete operatsioonide periood (7-12 a); maailmanägemises väheneb enesekesksus; suudetakse objekte klassifitseerida, seoseid nende vahel leida (eeldab loogilist mõtlemist)
formaalsete operatsioonide tase (alates 12 a.); suudetakse mõtleda abstraktsetes kategooriates

Erik Erikson : isiksuse arengufaasid kirjeldatuna läbi psühhosotsiaalsete kriiside
(allikas: Lindgren, H., Suter, N. (1994). Pedagoogiline psühholoogia koolipraktikas)

Väikelaps. Globaalne usaldus/ usaldamatus (-1 eluaastat). Lapsed õpivad, kas keskkond on sõbralik v ebasõbralik, kas nad võivad loota sellele, et keskkond pakub neile seda, mida nad vajavad. Kui hooldaja suudab rahuldada lapse baastarbed toidu, füüsilise heaolu, mugavuse , armastuse järele, omandavad lapse ootused usaldusliku iseloomu. Vastupidi: kui lapsel tuleb taluda halba kohtlemist, puudust ja hoolimatust, muutub ta mitteusaldavaks sotsiaalse ja füüsilise keskkonna suhtes.

- seotud emarolliga; (saada; anda)

Varane lapsepõlv. Autonoomsus /häbi (1-3 a). Selles vanuses uuritakse ja testitakse oma ekskkonda, aga ka vanemaid, et selgitada, mida võib teha ja mida mitte. Lapsed tajuvad oma iseseisvust ja eraldatust teistest, kuid samas tunnevad , et on veel mitmel viisil sõltuvad. On olukordi , kus tuleb loota teistele, toetuda vanemate kaitsele või suunamisele. Kui sellised kriisid lahendevad edukalt, areneb lastel autonoomsustunne; kui vanemad on ülemäära kontrollivad v karistavad, haarab last kahtlus ja/või häbitunne.

- seotud mõlema vanemaga ; (kinni hoida; minna lasta)

Mänguiga. Initsiatiiv/süütunne (4-5 a). Lapsed uurivad ümbritsevaid asju, imiteerivad täiskasvanuid, proovivad uusi rolle. Initsiatiiv on eduka praktika resultaat . Kui lapsed jäävad sellisest praktikast ilma kas ärevusest tingitud ülekaitstuse v karistamise tõttu, tekib neil süütunne sääraste riskidega seotud ettevõtmiste vastu. – seotud perekonnaliikmetega; (teha sarnast, matkida, mängida)
Kooliiga. Töökus/alaväärsustunne (6-11 a). Lapsed on hõivatud oma kognitiivsete, sotsiaalsete ja lihastegevuse arendamisega. Kui täiskasvanud teevad takistusi sedalaadi tegevusele, ei julgusta last, suhtuvad sellesse halvustavalt, areneb lastel alaväärsustunne ja ebaadekvaatsuse tunne, mis võib väljenduda loobumises, tuimas allumises; destruktiivses vastuhakus ja agressiivsuses. – seotud naabrite ja kooliga; (korda saata asju, teha asju üheskoos)
Noorukiiga . Identiteet/identiteedi hajumine. Murde- ja noorukieas hakatakse aktiivselt huvi tundma oma sotsiaalse, tööalase ja soolise rolli vastu aga ka ideoloogilises, religioosse, etnilise identiteedi mõttes. Selle perioodi kriisidele on omane üldjuhul emotsionaalsus, hajevil olek, üleva meeleolu ja depressiooni perioodid. Edukas toimetulek sellega annab noorele tugeva enesetaju; ebaõnnestumine tekitab meeltesegaduse, mis võib avalduda apaatia v mässumeelsusena. – seotud kaaslaste rühmadega; liidri mudelitega; (olla mina ise (või mitte olla); jagada omaette olemist)
Noorusiga. Intiimsus ja solidaarsus/ isolatsioon (varajane täiskasvanuiga) Inimesed õpivad sel perioodil väärtustama lisaks iseendale ja “meid”, sest alustavad uut eluetappi, mis eeldab ühistegevust ja ühist riski. Need, kes ei suuda allutada oma egoistlikke huve ja arendada vastastikku võrdväärset ühistegevust, tunnevad end isoleerituna. – seotud sõprade, seksuaalpartnerite, võistlus-ja koostööpartneritega; (minetada ennast, leida end teises)
Täiskasvanuiga. Generatiivsus/stagnatsioon (küps täiskasvanuiga). Iga annab võimalusi loominguliseks ja produktiivseks tööks. Ebaõnnestumised sel alal viivad enesessetõmbumisele, stagnatsioonile, kasutuse tundele. –seotud tööjaotuse ja ühise majapidamisega. (teostada, realiseerida; kanda hoolt)
Küpsusiga. Integraalsus/meeleheide. Kokku puutumine lootusetuse, hirmu ja tundega, et aeg on liiga lühike. Sellega käib kaasas usu kaotus iseendasse ja teistesse. Kui sellised kriisid ületatakse edukalt, saavutatakse integraalsus, mis väljendub mineviku, oleviku ja tuleviku järjepidevuse aktsepteerimises.- seotud inimkonnaga; mina kui sellisega (olla läbi selle, et olen olnud; näkku vaadata mitteolemisele)

Tulles toime kriisiga konkreetsel astmel, omandatakse oskused, mis on vajalikud järgmistel astemetel kriisidega toimetulekuks.

Individuaalsed erinevused

Intelligentsus

Intelligentsus avaldub võimena arutleda üldistavalt, lahendada probleeme ja õppida kogemustest. Rõhutatakse võimet käituda efektiivselt. Vaimsed võimed väljenduvad mõtlemis- ja arutlemisoskuses, mäletamisvõimes, mõistmisvõimes, probleemide lahendamises, otsuste vastuvõtmises, teadmiste rakendamise oskustes.
Sir F. Galton (19.sajand) – arvas , et intelligentsus on seotud sensoorse tundlikkusega ja leidis, et pärilikkusel ja keskkonnal on mõju intelligentsusele. Pakkus välja ideid inimtõu aretamise osas.
1905 a. – Binet´ - Simone skaala (Prantsusmaa, õpiraskustega laste välja selgitamiseks) – skaalaga said testijad kindlaks teha, kas lapsed tulevad toime ülesannete lahendamisega, mille sooritab edukalt iga samas vanuses keskmiste võimetega laps; selgitati vaimne vanus (erinev kronoloogilisest vanusest ). Nt. 7-aastane laps X ei suuda lahendada ülesandeid, millega saab hakkama keskmiste võimetega 6-aastane laps (X on intellektuaalses arengus mahajäänud); tõlgitud Henry Goddardi poolt ning kasutati 1908 a. Ameerika laste puhul.
1916 a. – Stanford – Binet´ skaala (võeti kasutusele Ameerikas); Lewis M. Terman avaldas 1916 a. testi uue redaktsiooni, varustas selle Ameerika laste piisavalt representatiivse valimi põhjal tuletatud normidega

kommentaar: tõhus kognitiivse arengu mõõtmisvahend. Samas leitakse, et tegemist on skaalaga, mis suurel määral näitab koolivõimekust ja pöörab suurt tähelepanu verbaalsetele funktsioonidele.

1912 a. pakkus William Stern välja IQ mõiste
David Wechsler – leidis, et Stanford-Binet’ skaala pole sobiv täiskasvanute testimiseks.
1949 – Wechsleri skaala lastele (WISC)
1955 – Wechsleri skaala täiskasvanutele (WAIS)
I Maailmasõja ajal loodi esimesed rühmatestid – armee alfa (kirjaoskajatele) ja armee beeta testid (kirjaoskamatutele). Kiirustestid.

Intelligentsusteooriad

20. sajandil olid põhilisteks “ainuvalitsejateks” psühhomeetrilised intelligentsuse testid. Psühhomeetrilises suunas on püütud välja selgitada mõõdetavaid intelligentsuse faktoreid. Praktilisele intelligentsusele hakati suuremat tähelepanu pöörama hiljem ja võeti kasutusele protsessuaalsed testid, mis peavad hindama vaimseid protsesse, mis käivituvad inimese arukal tegevusel, probleemsituatsioonide lahendamisel.
Üldfaktoriteooria (Charles Spearman) – on olemas üldine vaimne võimekus (g-faktor ehk üldandekus), mis avaldub kõikides vaimsetes võimetes. Sellele lisanduvad vaimsed erivõimed (s- faktorid , avalduvad spetsiifiliste ülesannete täitmisel erivõimetena). S-faktorid on g-faktoriga suuremal v vähemal määral seotud.
Louis Thurstone pakkus välja idee esmaste e baasvõimete kontseptsiooni : numbrilise teabega opereerimine, mäluvõime, arutlusvõime, sõnaline voolavus, sõnaline mõistmisvõime, tajuvõime, ruumiline ettekujutusvõime (visualiseerimisvõime).
Raymond Cattell - voolav (probleemide lahendmise võimes ja mõtlemiskiiruses väljenduv, areneb kuni 25. –30. eluaastani) ja kristalliseerunud (väljendub omandatud teadmistes-kogemustes, arenemisvõimeline kõrge eani) intelligentsus.
Robert Sternberg – viitab kolmele komponendile (triarhiline intelligentsusteooria)
Uurimaks pärilikkuse komponenti, on võrreldud lapsevanemaid ja lapsi, õdesid-vendi, kaksikuid. Adopteeritud laste uurimused annavad informatsiooni keskkonna rolli kohta kogupotentsiaali realiseerumisel.

Isiksus

Isiksust saab määratleda püsivate käitumuslike ja psüühiliste omaduste kogumina, mis sarnastes tingimustes sama isiku puhul tõenäoliselt kordub.
Erinevad lähenemised

Psühhodünaamiline - S. Freud – lahendamata konfliktide mõju käitumisele; seksuaaltungi rõhutamine; psühhoseksuaalse arengu etapid ja fiksatsioon

Tunnusjoonte lähenemine (trait theories) – inimest saab iseloomustada stabiilsete tunnusjoonte kombinatsiooniga. Gordon Allport ’i mõju – sõnavaraanalüüs, näitas, et inimest on võimalik iseloomustada piiratud hulga omadussõnadega. Raymond Cattell kasutas faktoranalüüsi ja leidis 16 isiksusefaktorit. Hans Eysencki bioloogiliste tunnusjoonte teooria kirjeldab kolme seadumust: ekstravertsus -introvertsus, neurootilisus , psühhootilisus. Suure Viisiku (Big Five ) teooria nimetab viis seadumust - avatus , kohusetunne /meelekindlus, sotsiaalsus (lahedus- seltsivus ), neurootilisus, ekstravertsus (autoriteks P. Costa ja R. McCrae).
Kognitiiv-käitumuslikud teooriad rõhutavad isiksuse kujunemisel sotsiaalsete interaktsioonide olulisust. (A. Bandura, J.Rotter). Inimesel kujunevad õppimise kaudu ootused keskkonna suhtes, mis hakkavad suunama tema käitumist. Käitumismustrid sõltuvad sellest, millist tagajärge on ette näha, milline on eeldatava tulemuse olulisus inimesele. Eduootus ja edukogemus teeb isiksuse positiivsemaks, kindlamaks, enesega rahulolevaks; kujunevad internaalsus-eksternaalusus (kontrollkeskme tüübid), õpitud abituse kujunemine. Elukogemuse tulemusel kujuneb kognitiivne stiil. Uuritakse isiku püsivaid tunnetusmalle.
Humanistlikud teooriad kirjeldavad inimese unikaalsust ja arenemisvõimelisust (C. Rogers, A. Maslow). Inimene areneb madalama tasemete rahuldamiselt kõrgematele. Olulised on inimest ümbritsevad isikud ning nende suhtumine isikusse.

Isiksuse mõõtmine a) objektiivtestid (võimaldavad saada vastuseid isikut iseloomustavate seikade ja omaduste kohta selliselt , et sõltumatud kolmandad isikud võivad kinnitada vastuste paikapidavust). Nt. MMPI (Minnesota Multiphasic Personality Inventory ) – isiksuse kallakute intensiivsuse uurimiseks (nt. hüpohondrilisus, depressiivsus, hüsteerilisus, seksuaalhälbed jt.); b) projektiivtestid – vastaja tõlgendab talle esitatud materjali, nt. Rorschachi tindiplekitest, TAT ( temaatiline apertseptsioonitest, H. Murray ). Eeldatakse, et isik projitseerib isiksuse enda antud tõlgendustesse, c) objektiive vaatlus, d) dokumentide analüüs, e)käitumuslikud testid ja ülesanded
Emotsioonaalsed-tahtelised protsessid. Vajadused ja motiivid.
Vastavalt aineprogrammile tuleb iseseisvalt läbi töötada järgmised teemad: emotsioonid ja motivatsioon (Bachmann, T., Maruste, R. (2003). Psühholoogia alused)

Psühhoteraapiad ja psühhopatoloogia

Ideid selle kohta, mis on nö “normaalne” ja mis mitte:

Psüühiliste, emotsionaalsete ja käitumuslike funktsioonide nõrgenemine
Käitumine pole konkreetses kultuurikontekstis aktsepteeritud
Normidele mittevastav
Statistiline aspekt

DSM –IV ( Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders) - patsienti määratletakse korraga viiel erineval teljel, mis annavad erinevat informatsiooni (kliinilised sündroomid, isiksusehäired ja arenguhäired, somaatilised haigused, psühhosotsiaalsed pingutused (stressiskaala 0 kuni 6), viimase aasta kõrgeim adaptatsioonitase (mõõdab üldist funktsioneerimist).
ICD – 10 (International Classification of Diseases ) – publitseeritud Maailma Tervishoiuorganistatsiooni poolt.
Häirete liigid, nt:

ärevushäired (nt. foobiad, paanikahäire)
somatoformsed häired (nt. hüpohondria)
dissotsiatiivsed häired (nt. identiteedi häired)
meeleoluhäired (nt. bipolaarne depressioon )
skisofreenia ja muud psühhootilised häired
isiksusehäired (nt. nartsissistlik isiksus)
unehäired
seksuaalelu ja sooidentsuse häired (nt. seksuaalsuunitluse häired e parafiiliad seotud ebaharilike objektide ja tegevustega)

Teraapiad. Nt:
-psühhodünaamilised teraapiad; Freudi meetod “rääkimisteraapia” – vabade assotsiatsioonide viljelemine, unenägude analüüs, ülekanne
-käitumisteraapia – õppimine-ümberõppimine; süstemaatiline desensitisatsioon, selgelt defineeritud eesmärki (nt. klient loobub suitsetamisest) ja selle saavutamine õppimise/ümberõppimise kaudu
-mõtlemisele, uskumustele suunatud teraapia –
-ratsionaal-emotiivne teraapia – kuna lähtutakse arusaamast, et mõtted viivad emotsioonide tekkimiseni, siis fikseeritakse irratsionaalsed uskumused,
- kognitiivteraapia – leitakse negatiivsed automaatmõtted.
-kognitiiv-käitumuslik teraapia – rõhk käitumise ja isiku interpretatsioonide muutmisel
- humanistlik nõustamine – nt. isiku- keskne teraapia ja tingimusteta positiivne suhtumine klienti,
- pereteraapiad - paljudel juhtudel on indiviid probleemid peresisese kommunikatisooni ja ootuste osaks; teraapiasse haaratakse mitmeid pereliikmeid
Stress – seisund, mis järgneb, kui inimene tajub mittevastavust situatsiooni nõudmiste ja enda ressursside vahel.
Erinevad stressi analüüsimise tasandid ja mudelid Stress kui kompleksne kohanemise reaktsioon, millel on mitu taset:

Füsioloogiline – potentsiaalselt kahjulik kehareaktsioon sündmustele (nt. Selyé, Cannon ); kohanemismuutused kulgevad teadvuse osavõtuta, automaatselt

Hans Selyé - stress kui üldine kohastumisreaktsioon (GAS – general adaptation syndrom ), eustress - positiivne pinge (hea pinge)  organismi elutegevust stimuleeriva toimega, toniseeriv, distress - negatiivne pinge – (halb pinge)  organismi kohastumisvõime alanemine
Füsioloogilise stressi mehhanism , stressireaktsiooni neurohumoraalne tee:
ajuripats – hüpotalamus - limbiline süsteem - ajukoor- neerupealised adrenaliin /noradrenaliin

Psühholoogiline – rõhk kognitiivsetel ja emotsionaalsetel faktoritel (nt. Lazarus ); emotsionaalse stressi aluseks hinnang, mis käivitab vegetatiivsed ja endokriinsed reaktsioonid

Psühholoogilise stressi uurimisel proovitakse leida, mis on psühholoogiliselt kahjustav , so mis teeb sündmuse stressi tekitavaks
Stressi kognitiivne mudel - stress kui seisund või protsess, mis järgneb, kui isik tajub mittevastavust situatsiooni nõudmiste ning enda bioloogiliste, psühholoogiliste või sotsiaalsete ressursside vahel (Lazarus, Folkman, 1984)
Lazarus & Folkman: olulised on stiimulile antud hinnangud (3)

esmane hinnang on ajas esimene (isiksuslike tegurite roll, minevikukogemused)
teiseks hinnatakse enda kontrolli- ja toimetulekuvõimet ohtliku stiimuliga (enesehinnang, eneseefektiivsuse tunne)
kolmandaks on ümberhindamine – positiivse taseme saavutamisele aitab kaasa situatsiooni uuesti tõlgendamine

- stiimulile antavad hinnangud individuaalsed

Stressireaktsiooni kolm staadiumit

häire staadium – oht indiviidile
vastupanu avaldamine – ressursside mobiliseerimine (nt. vererõhk, kehatemperatuur tõusevad)
kurnatusstaadium – stressitaluvuspiiri ületamine, pinge pikaajalisel kestmisel

Stressi kogemisel on olulised individuaalsed iseärasused, hinnangud stiimulitele, hoiakud ( maailmapilt ) ja sotsiaalne keskkond (suhted). Võimalikud ressursid, mida saab rakendada stressiga toimetulekuks: isiksuslikud (nt. enesehinnang, usk enda efektiivsusesse, kontrollitunne), sotsiaalsed (suhete olemasolu ja kvaliteet; nt. perekond, sõbrad), materiaalsed (vahendite olemasolu). Tunnetatud kontroll – uskumus , et tegevus viib ihaldatud tulemuseni. Enesehinnang – suhtumine endasse, mis sõltub ka teiste suhtumisest inimesse. Kujuneb varasemate kogemuste mõjul ja mõjutab põhjuste leidmist (edu ja ebaedu selgitamine).
Emotsioonide reguleerimine on võimalik erinevate võtete abil. Reaktsioonid pingete tekkimise korral: enese süüdistamine, teiste süüdistamine, leppimine juhtunuga, planeerimine , pidev mõtlemine juhtunust, positiivses valguses nägemine, asjade nägemine suhtelistena, “katasroof!”
Toimetulek stressiga
Toimetulek kui pingutus saada hakkama potentsiaalselt kahjuliku stressitekitava olukorraga
Lazarus & Folkman: “Indiviidi pidevalt muutuv kognitiivne ja käitumuslik pingutus tulla toime (vähendada, minimaliseerida, lahendada, kohaneda) isiku-keskkonna transaktsiooni käigus ilmnenud eksternaalsete või internaalsete nõudmistega”
Tervise hoidmise seisukohalt oluline -
füüsiline elukeskkond, sotsiaalne keskkond (sh suhted), tervisekäitumine (puhkus, füüsiline tegevus, vabaaja veetmine jne), mõtlemisviis, hoiakud, arusaamad, teadmised ja oskused.

Sotsiaalpsühholoogilised teemad
Skeemid – organiseeritud teadmised maailma kohta (teadmine stiimulist).
Atributeerimine – põhjuste omistamine; käituja – vaatleja seisukohtade erinevus. Atributsioon (omistamine) – protsess, mille abil me püüame identifitseerida teiste käitumise põhjuseid ning niimoodi paremini mõista teiste püsivaid omadusi ning meeleolu
Tähelepanu pööratakse informatiivsematele käitumisaktidele:

vabalt valitud käitumine
võib põhjustada mõni üksik tegur
madal sotsiaalne ihaldatavus

MIKS? Vastates tuginetakse 3 dimensioonile

üksmeel- ulatus, milles teised isikud reageerivad samale stiimulile sama moodi
järjekindlus- ulatus, millesl sama isik reageerib stiimulile samal visil ka teiste tingimuste puhul sh. ajaline ja modaalne
eristatavus- kuivõrd isik reageerib samuti teiste stiimulite või sündmuste korral

SISEMISED VÄLIMISED SITUATIIVSED
ÜKSMEEL madal kõrge madal
JÄRJEKINDLUS kõrge kõrge kõrge
ERISTATAVUS madal kõrge kõrge
Atributsioonivead:

osaline tajumine
“info pakkimine”
ebakindlus
eelarvamused ja stereotüübid
liigne rangus/leebus või keskpärasus
atributsiooni ( omistamise ) põhiviga
normi väärhindamine
silmatorkavam tundub tähtsam
hüpoteesi kinnitavad näited jäävad paremini meelde
isikliku vastutuse osa määratlemine
konkreetsete näidete ülehindamine
realiseerimata võimaluste alahindamine
sümpaatia/antipaatia
halo-efekt
hierarhia efekt
erinevate rollivõimaluste väärhindamine

Hoiak – püsiv valmisolek reageerida teatud viisil. Hoiaku kolm komponenti: afektiivne e emotsionaalne, kognitiivne e tunnetuslik, käitumuslik. Funktsioonideks on nt. motivatsioon, kogntiivne, kohastumuslik, kommunikatiivne, ego-kaitse, hüved, tasud , ümbritseva mõtestamine, identiteet. Leon Festinger – kognitiivse dissonantsi teooria.
- hoiakukomponentide omavahelised suhted (kooskõla/ebakõla)

Hoiakute muutumine/kujunemine

suhtlemine
rollid
käitumine
tunded

Konformsus – teiste inimeste mõju indiviidile läbi surve, kuid mille korral tunnetatakse käitumist vabatahtlikuna. Tähistab tõekspidamise v käitumiste muutumist olukorras, kus seda muutust otseselt ei nõutagi. Konformsust mõjutavad grupi üksmeel, grupiga identifitseerimise ulatus, indiviidi soov teistest erineda.
Järeleandlikkus – tähistab muutust käitumises vastusena palvele v korraldusele (meeldivad inimesed, autoriteet omavad inimesed, “jalg ukse vahele” strateegia jms.) Kuuletumine – võimu v autoriteeti omava isiku nõudmisele järeleandmine (S. Milgram’ i katse).
Grupp ehk inimeste sotsiaalne ühendus. Koosneb inimestest, kes tegutsevad koos ja on vastastikuses sõltuvuses eesmärgi saavutamise nimel. Gruppi hoiavad koos “meie”-tunne, eesmärgid, liikmete omavaheline sobivus
Gruppide jaotus järgmiste tunnuste alusel:

suurus - suured (nt. sugu), lokaalsed (nt ülikool), väikesed; kestus(alalised, ajutised), ametlikud ja mitteametliku;

Grupinormid reguleerivad liikmete käitumist. Norm näitab, kuidas ja mida peab liige tegema.
* aitavad koordineerida liikmete tegevust
*mõjutavad maailma tunnetamist, hea/halb; aitavad ennustada teiste liikmete käitumist
* defineerivad ja tõstavad identiteeditunnet (riietus, soeng )
Grupimõtlemine (tekivad vildakused otsustamisel)

Usk grupi moraali (grupi otsused õiged)
Stereotüüpne suhtumine gruppi mittekuulujatesse (väljaspool on vaenlased, halvemad)
Üksmeele illusioon
Vastustuse jagunemise tunne

Atraktiivsus. Meeldivust mõjutavad tegurid: füüsiline lähedus, kokkupuutumise sagedus, sarnasus (demograafiline, isiksuslik, hoiakud, arusaamad). Bias of beauty stereotüüp (oletatavad põhjused nt. arusaam “mis on ilus on ka hea”, esteetiline aspekt). Erinevad teooriad püüavad vastata erinevalt: sotsiaalse vahetuse teooria, sotsiobioloogiline vaatenurk. Armastuse teooriad: John Lee (armastuse värvide teooria): eros, ludus , agape, storge , mania, pragma . Igale konkreetsele armastuse tüübile on omased teatud jooned ja käitumuslikud tendentsid. Nt. maniat seloomustab kaaslase kahtlustamine, kontrollimine; storgele iseloomulik see, et armastajate vahel on sügav sõrprus - “ei märganud, millal meie sõprusest armastus sai”, ludusele omane flirtimine ja mitmete partnerite olemasolu, erose korral oluline füüsiline välimus, erootika, agapele altruistlik käitumine.
Eneseesitlus
Dramaturgiline lähenemine (idealiseeritud etendused)
Püüd meeldida
Enese konstrueerimine
Mulje juhtimise võtted:

hirmutamine
enese kiitmine
anumine
näitlikustamine
enese takistamine
enese võrdlemine standarditega

Meeldivust mõjutavad tegurid

füüsiline köitvus > Halo-efekt
sarnasus (hoiakud, elustiil, isiksus, sotsiaalne taust, riietus jne)
komplimendid, vajadus samaga vastata
korduv kontakt ja koostegutsemine
seostamine
toit

Suhete tekkimine
Sõpradeks saamine

inimeste kohtamine (koosveedetud aeg ja vastastikusus)
eneseavamine (vastastikusus)

Altruistlik käitumine – abistamine vastutasu ootamata.
Abi andmine (pole alati altruistlik, kuna võidakse ka vastuteenet oodata). Kaldutakse abistama lähedasi (pereliikmed, sõbrad), neid, kes meeldivad, sarnasteid, süütuid ohvreid, kes on abi ära " teeninud ". Normatiivsed ja kultuurilised faktorid abi andmisel ja sekkumisel. Empaatia-altruismi mudel, võrdsuse mudel (vastastikune abistamine), positiivse mulje mudel (mulje hoidmiseks), hea tuju mudel, erutus-tulud/kulud (kalkuleeritakse, hinnatakse võimalikke kulusid ja tulusid), sotsiobioloogiline käsitlus (nt. abisatatakse “enda geene”). Abistamine juhul kui märgatakse (ambivalentsust vähendada – abivajajana tuleb edastada üheselt mõistetav signaal), situatsiooni tõlgendamine, vastutuse tundmine , tegevus. Altruistlikku käitumist mõjutavad tegurid nt: sotsialiseerumine, normid, põhjuste omistamine, sotsiaalne vahetus.
Agressiivne käitumine – teist isikut kahjustav käitumine. Põhjuseid selgitatakse mitmeti: bioloogilised faktorid (geenid, biokeemia ), frustratsiooni-agressiooni mudel, sotsiaalse õppimise teooria. Anonüümsus, deindividuatsioon.

Kasutatud kirjandus:
Bachmann, T. (1984).Informatsioonitöötlus kognitiivses psühholoogias. Tartu: TRÜ
Bachmann, T., Maruste, R. (2003) Psühholoogia alused. Tallinn: Ilo
Brennan, J. F. (2003). History and systems of psychology. 6th ed. USA: Prentice Hall
Hergenhahn, B.R (1992). An Introduction to The History of Psychology. 2nd Ed. Brooks/Cole Publishing Company: California
Kalat, J.W. (1996). Introduction to psychology. 4th ed. Brooks/Cole Publishing Company. Pacific Grove, USA
Künnapas, T. (1992). Suured mõtlejad, Tallinn: Olion
Saarma, J. (1968). Kurjast vaimust vaevatud. Tallinn. Eesti Raamat

.DOC Laadi alla originaalfail 22 lk · .doc · 77 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 22 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-06-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti

77 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

233651 Õppematerjali autor

Ülevaade psühholoogiast konspekt

psühholoogia esse kognitiiv stress erutus intelligentsus skeemid ärritaja retseptor muutuja närvisüsteem käitumuslik ärritus tajud tunnetusprotsessid representatsioon orientatsioon

Sarnased õppematerjalid

doc

Ülevaade psühholoogiast - konspekt

AINEPROGRAMM Õppeaasta: 2008/09 Semester: sügis Aine kood: PSP6001 Aine nimetus eesti keeles: Ülevaade psühholoogiast Aine nimetus inglise Overview of Psychology keeles: Ainepunkte: 3.0 Auditoorse õppetöö maht 42 Sh loengud: 42 seminarid/ - tundides: praktikumid: Hindamisviis: H Õppejõud: Katrin Kullasepp Ametikoht, kraad: Lektor Eeldusaine: - Aine eesmärk ja kuuluvus:

Psüholoogia

doc

Psühholoogia alused konspekt

1879 - sellest aastast võib psühholoogiat pidadada teaduslikuks distsipliiniks. Wilhelm Bunt rajas eksperimentaalse psühholoogia labori Leipzigis. Filosoofilisi käsitlusi tunnetusest: Antiik-Kreekas kujunes kaks vastandlikku psüühilise alge seletamise traditsiooni: materialistlik (Demokritos) ja idealistlik (Platon). Platon väidab, et hingel pole midagi ühist mateeriaga, vaid hing on ideaalne ning tunnetus seisneb kehasse asunud hinge meenutustes elust ideaalses maailmas. Platon (428/7-348/7 e.m.a.):

Psühholoogia alused

docx

Psühholoogia raamatu konspekt-Maruste Bachmann

kiiremini kui sini-rohelises spektriosas. (Kollane-sinine kleit näide,lk15). Tee vahet 3 psühholoogial: 1. Eelteaduslik psühholoogia-vanim, levinuim. Koosneb rangelt süstematiseerimata praktiliste teadmiste ja käibetõdede kogumist inimese hingeelu, käitumise, inimtüüpide ja inimestevaheliste suhete kohta. Nn elutarkus, elupsüholoogia, terve mõistus jne. Nõrkuseks on halb tõesuse kontroll ja piiritlemata usaldusväärsus. 2. Filosoofiline psühholoogia – tekkis koos filosoofiaga, süsteemne ja range ülesehitus võrreldes eelteaduslikuga. 1 3. Teaduslik psühholoogia-tekkis 19 saj keskel, eristavaks jooneks on teadmiste suur usaldusväärsus. Mõistete täpne defineerimine, nähtuste võimalikult objektiivne ja range mõõtmine. Psühholoogia (ühiskonnateadus, mis uurib peam, tervet, normaalset psüühikat ja käitumist) ja psühhiaatria (arstiteaduse haru, mis käsitleb psüühika haiguse v

Üldpsühholoogia

doc

Bachmann ja Maruste

põhivaldkond Sotsiaalpsühholoogia suhtlemist ja sotsiaalsete gruppide psühholoogiat käsitlev haru Diferentsiaalpsühholoogia üksikisikute või inimgruppide psüühilise eripära uurimine sooliste, vanuseliste, rassiliste, sotsiaalsete jms tunnuste põhjal. Arengupsühholoogia uurib arengust tulenevaid psüühilisis protsesse Patopsühholoogia psühholoogiliselt haigete inimeste uurimine Kognitiivne psühholoogia tunnetusprotsesside kui infotöötluse uurimine 39 Eksperimentaalpsühholoogia kui haru, milles arendatakse psühholoogilise eksperimendi teooriat, metoodikat juurutatuna kõige erinevamates psühholoogia harudes Positiivne korrelatsioon -- ühe suuruse kasvades teine suurus samuti kasvab. Negatiivne korrelatsioon -- ühe suuruse kasvades teine suurus kahaneb.

Sissejuhatus psühholoogiasse

pdf

PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID JA STRUKTUUR

põhivaldkond Sotsiaalpsühholoogia suhtlemist ja sotsiaalsete gruppide psühholoogiat käsitlev haru Diferentsiaalpsühholoogia üksikisikute või inimgruppide psüühilise eripära uurimine sooliste, vanuseliste, rassiliste, sotsiaalsete jms tunnuste põhjal. Arengupsühholoogia uurib arengust tulenevaid psüühilisis protsesse Patopsühholoogia psühholoogiliselt haigete inimeste uurimine Kognitiivne psühholoogia tunnetusprotsesside kui infotöötluse uurimine Eksperimentaalpsühholoogia kui haru, milles arendatakse psühholoogilise eksperimendi teooriat, metoodikat juurutatuna kõige erinevamates psühholoogia harudes Positiivne korrelatsioon -- ühe suuruse kasvades teine suurus samuti kasvab. Negatiivne korrelatsioon -- ühe suuruse kasvades teine suurus kahaneb. 3 PSÜHHOLOOGIA ARENGULUGU

Psühholoogia

doc

Psuhholoogia alused

Nad on teatud potentsiaaliks või eelduseks, mis lubab ennustada üht või teist käitumist , üht või teist reageerimisviisi. Psüüh. nähtuste seas on määravaks psüühilised protsessid, sest tekkelooliselt mõjutavad nad nii psüüh. omadusi kui seisundeid. Kuna psüühilised nähtused tekivad paratamatult iga kord, kui selleks on olemas vastavad sisemised ja välised tingimused, st kuna nad tekivad seaduspäraselt, siis uuriv psühholoogia ka psüühika seaduspärasusi ning sõnastab seadusi ja reegleid, seletamaks vaimuelu nähtusi. Psühholoogia seadused ei ole enamasti absoluutse iseloomuga, nad on statistilised seadused ehk neil on teatav ilmnemise tõenäosus. 1 Seaduspärasustes tuleks ühe eraldi nähtusena välja tuua psühholoogilised fenomenid ja efektid. Need on universaalse iseloomuga ja ilmnevad vaastavate tingimuste olemasolul peaaegu alati.

Psühholoogia alused

doc

Psühholoogia alused

potentsiaaliks või eelduseks, mis lubab ennustada üht või teist käitumist , üht või teist reageerimisviisi. 1 Psüüh. nähtuste seas on määravaks psüühilised protsessid, sest tekkelooliselt mõjutavad nad nii psüüh. omadusi kui seisundeid. Kuna psüühilised nähtused tekivad paratamatult iga kord, kui selleks on olemas vastavad sisemised ja välised tingimused, st kuna nad tekivad seaduspäraselt, siis uuriv psühholoogia ka psüühika seaduspärasusi ning sõnastab seadusi ja reegleid, seletamaks vaimuelu nähtusi. Psühholoogia seadused ei ole enamasti absoluutse iseloomuga, nad on statistilised seadused ehk neil on teatav ilmnemise tõenäosus. Seaduspärasustes tuleks ühe eraldi nähtusena välja tuua psühholoogilised fenomenid ja efektid. Need on universaalse iseloomuga ja ilmnevad vaastavate tingimuste olemasolul peaaegu alati. (Broca ja Sulzeri efekt, Purkyne nihe) Psühholoogia jaguneb: 1

Psüholoogia

doc

Ülevaade psühholoogiast II osa

- konkreetsete operatsioonide periood (7-12 a); maailmanägemises väheneb enesekesksus; suudetakse objekte klassifitseerida, seoseid nende vahel leida (eeldab loogilist mõtlemist) - formaalsete operatsioonide tase (alates 12 a.); suudetakse mõtleda abstraktsetes kategooriates Erik Erikson: isiksuse arengufaasid kirjeldatuna läbi psühhosotsiaalsete kriiside (allikas: Lindgren, H., Suter, N. (1994). Pedagoogiline psühholoogia koolipraktikas)  Väikelaps. Globaalne usaldus/usaldamatus (-1 eluaastat). Lapsed õpivad, kas keskkond on sõbralik v ebasõbralik, kas nad võivad loota sellele, et keskkond pakub neile seda, mida nad vajavad. Kui hooldaja suudab rahuldada lapse baastarbed toidu, füüsilise heaolu, mugavuse, armastuse järele, omandavad lapse ootused usaldusliku iseloomu. Vastupidi: kui lapsel tuleb taluda halba kohtlemist,

Psühholoogia

Rohkem sarnaseid