membraani peal on Cort-i elund – kompleks. Sellel paiknevad karvarakud, mis hakkavad rõhusignaalile võnkuma, panevad vedeliku võnkuma. Endolümf mõjutab karvarakke ja see liikumine on see signaal, mis transduktsiooni käigus muudetakse närvisignaaliks ning kantakse edasi ajju. Kuidas toimub 1. kohateooria – esimene teooria, mis ÕO3 sisekõrvas erineva helide eristamiseks välja pakuti. Helide L3 kõrgusega helide kõrguste eristamise aluseks on signaali eristamine? neuraalselt see, millised neuronid basilaarmembraanil parasjagu signaali edastavad. Kindlad neuronid aktiveeruvad kindla sageduse peale. 2
endolümfile, mis on kontaktis ka karvarakkudega ja neid karvarakke siis mõjutavad. Karvarakkude liikumine ongi siis see signaal, mis transduktsiooni käigus kodeeritakse närvisignaaliks ja see signaal saab siis edastatud ajju. Aju teatud piirkond võtab siis selle signaali vastu ja saab toimuma siis juba taju elamus. 2. Kuidas toimub sisekõrvas erineva kõrgusega helide signaali eristamine? Kohateooria olemasolu selgitab siis nõnda, et helide kõrguste eristamine on neuraalne ja heli eristumine toimub vastavalt sellele, millised neuronid siis parasjagu basilaarmembraanil teos signaali edastavad. Spetsiifilisusteooria selgitab aga täpsemalt seda funktsioneerimist nii, et karvarakud basilaarmembraani erinevates piirkondades, kas teo tipu osas või teo algus osas aktiveeruvad erineva helisagede korral. Madalasageusega helid kohateoora järgi
Suur osa sellest, mida me kutsume maitsetajuks – ja mis on seega tähtis tegur meie toidu valikus (ja nautimises) – hoopiski haistmine. 7. Kirjelda välis-, kesk- ja sisekõrva ehitust ja helilainete ülekandemehhanisme. Kuidas toimub helikõrguste eristamine sisekõrvas? Mis mehhanismid aitavad heliallika asukohta tuvastada? Kuidas seletada nähtust, kui lennukis või kõrgel mägedes lähevad kõrvad „lukku” ning võib tunda ka valu? Kohateooria (Hermann von Helmholtz) – närvisüsteem on võimeline helikõrgust tuvastama pelgalt vaid jälgides, millises basilaarmembraani piirkonnas toimum kõige suurem liikumine. Heli kõrgust näitab deformatsiooni maksimum. Deformatsiooni maksimum asub ovaalaknast erinevatel kaugustel. Mida kõrgem on helisagedus, seda lähemal on maksimum ovaalaknale. Teine moodus, kuidas helikõrgust kodeerida: kuivõrd erutunud on kuulmisnärvis paiknevad rakud
jalus), ja edasi kanduvad ovaalakna kaudu sisekõrva. · Sisekõrv on luuline keeruka ehitusega lümfivedelikuga täidetud labürint, kus paiknevad nii tasakaalu- kui kuulmisorgan. Kuulmisega tegeleb sisekõrva osa, mille nimi on (välise sarnasuse tõttu) tigu (cochlea). Heli paneb võnkumbasilaarmembraanil paiknevad karvrakud (1 seesmine rida ja 3-4 välist rida, kokku umb 24 tuh rakku), nende deformatsioon kattemembraani vastu tekitabki impulsid teonärvis. · Kohateooria (ehk resonantsiteooria) järgi (H.von Helmholtz) on basilaarmembr.eri osade karvrakud tundlikud erineva kõrgusega helide suhtes- st reageerivad erineva sagedusega võngetele). (maksimaalse väljundi koht on olemas iga sageduse jaoks) NS interpreteerib basilaarmembraani erinevate osade võnkeid erinevate helikõrgustena (membraani algusosa reageerib kõrgematele sagedustele; basilaarmembraani jäikus väheneb teo algusest lõpu poole)
● need omakorda kuulmisrakkude kiud ● helivõnked muutuvad närviimpulssideks ● kuulmisnärvi vahendusel liiguvad aju kuulmiskeskusesse Kuidas toimub helikõrguste eristamine sisekõrvas? Helikõrguse eristamine sisekõrvas toimub kahel viisil: kohateoorial ja sagedusteoorial. Kõrgemate helide puhul mängib suuremat rolli kohateoora ja madalamate helide puhul sagedusteooria. alla1000Hzhelid(madalad)- sagedusteooria üle1000Hzhelid(kõrged) - kohateooria Helide kõrguse kodeerimine on mustri- ja spetsiifilisusteooria kombinatsioon Mis mehhanismid aitavad heliallika asukohta tuvastada? Doppleri efekt Helilainete “kuhjumine” liikuva heliallika korral (helide “kuulaja” seisab paigal) Helilainete kuhjumine Doppleri efekt seisneb selles, et lainepikkuse muutus on võrdeline laineallika kiirusega vaatleja suhtes. Doppleri efekti võib kogeda näiteks rongi mööda sõitmisel. Rongi poolt tekitatava heli
võnkumised reeglina koos, tekitades sageduste liitumise. Liitunud sageduse komponente nimetatakse põhi- ja ülemtoonideks. Inimese kuulmissüsteem on suuteline lihthelides korraga eristama kuni seitset lihtheli. Nagu öeldud, kujundavad liitheli põhi- ja ülemtoonid kuuldava heli tämbri ehk värvingu. Kui omavahel liituvad mittesinusoidaalsed võnkumised, on tulemuseks mittesinusoidaalsed liitunud helilained, mida subjektiivselt tajutakse mürana. Kuulmise kohateooria Hermann von Helmholz (1821 - 1894) ja Georg von Bekesy (1899 - 1972): Kõrged sagedused tuvastatakse basilaarmembraani karvarakkude poolt ovaalakna juures, madalad teo tipu lähedal. Kohateooria ei suuda seletada alla 500 Hz sageduse helina tunnetamise mehhanismi, seletatav on aistingute tekke võimalikkus sageduste vahemikus 500 20000 Hz. © AAVO LUUK 2003 - 2004
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
