Üks suulise suhtluse olulisemaid jooni on selle varieeruvuse talumise võime. Kõnesignaal võib redutseruda suures ulatuses, samal ajal, kui sõnumi sisu on endiselt arusaadav. See on vajalik selleks, et loomulik keel oleks efektiivne suhtlusvahend. FONOLOOGIA Fonoloogia uurimisobjektiks on keelte häälikusüsteemid. Fonoloogia tähtis osa on häälikute foneetiliste erievuste analüüs. Olulisim mõiste on foneem ehk häälikupere. Foneemide järjestuse analüüsi nimetatakse fonotaktikaks. Foneetika ja fonoloofia vahele ei ole võimalik tõmmata selget piiri. Häälikud abstraktsioonina Kõnes on lugematu hulk erinevaid häälikuid. Koartikulatsioon ja teised foneetilised protsessid muudavad häälikuid sarnasemateks. Häälikuid ja häälikustruktuuri peab seepärast vaatlema paljudel abstraktsioonitasanditel. Kõige madalama abstraktsioonitasandi üksused on häälikud ehk foonid.
palk või tall vs tall. Eesti keeles on 26 foneemi. · Morfeemid väikseim tähenduslik ühik keeles. Sõnatüved, ees või järelliited. Annab lisa tähenduse või põhitähenduse. · Sõnad morfeemide kogum. Semantika. Tuleb selgeks saada sõnade tähendused · Süntaks sõnade kombineerimine. Lausete moodustamine. · Pragmaatika keele kasutamine. Formaalne ja mitte formaalne keel. Keele omandamise periood 1. Eellingvistiline periood a. Foneemide omamine a.i. Karjumine ( see ei toimu ilma asjata, vaid märgu andmiseks) a.ii. Koogamine 3.elukuul toimub foneemide kombineerimine a.iii. Lalisemine 4-5 elukuul a.iv. Intonatsioon oluline, et laps õpiks eristama sõnu a.v. Titakeel Paraverbaalne- hääletoon, pausid. 2. Fraasi periood algab siis kui laps ütleb esimese tähendusliku sõna, kasutab seda kindla objekti või isiku suhtes
Eesti keele helilised konsonandid on ninahäälikud /m, n, n´/, külghäälikud /l, l´/, värihäälik /r/, poolvokaal /j/ ja heliline hõõrdhäälik /v/. Eesti keeles puudub helilisuse vastandus, st vastandus, mille korral ühesuguse moodustusviisi ja moodustuskohaga konsonandid vastanduksid teineteisele kui helitu ja heliline. Seetõttu pole meil ka helilisi klusiile. Tähemärgid g, b, d, mis paljudes keeltes märgivad helilisi klusiile, tähistavad eesti õigekirjas foneemide /k, p, t/ lühikesi häälikvariante helilises ümbruses (vt O 11). Ka tähed z ja z ei tähista helilisi foneeme, vaid helitute foneemide /s/ ja /s/ variante. Konsonantühendid. Sõna piires üksteisele vahetult järgnevaid konsonante nimetatakse konsonantühendiks, nt pargis, priske, julm. Enamik eesti keele konsonantühendeid koosneb kahest konsonandist. Esineb ka kolme või nelja konsonandi ühendeid, nt värske, kurblik, plärtsti. Pikim eesti konsonantühend koosneb
Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi. Vokaalharmoonia - sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi Vt lisa Jana jagatud mõistelehelt. 6. Foneetiline transkriptsioon (IPA ja soome-ugri transkriptsioon) (vaja teada vaid mõisteid) IPA – süsteem, mille järgi pannakse kirja inglse keele hääldusi. Soome-ugri transkriptsioon – süsteem, mille järgi pannakse kirja soome-ugri keelte hääldusi. 7. Fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Fonoloogia – foneetikale lähedane teadus. Uurib häälikute struktuuri, missugused foneemid ühes või teises keeles on ja kuidas ning mis tingimustel nad omavahel kombineeruvad. FONEEMIÕPETUS. Foneem - väikseim keeleüksus, mis võimaldab eristada tähendusi, aga ta ise ei kanna tähendust. Foneemidest pannakse kokku keele väikseimad tähendust kandvad üksused e morfeemid. Foneemide liigid:
2 tähendus iga sõna või sõnakombinatsioon väljendab mingit mõtet või tähendust; 3 suhtlemine keel on inimestevaheline ehk kommunikatiivne, võimaldades suhelda; 4 konstruktiivsus keele lausungid moodustatakse teatud piiratud arvu algelementide (sõnad ja tähed) kombineerimise teel, mis lubab keelt oskaval inimesel kokku seada lausungeid, mida ta varem ei ole kuulnud; 5 reeglid keeles on piirangud, mis lubavad üksnes kindlaid märkide (foneemide, sõnade) järjestusi.. 6 Kõik keeled on astmelise ehk hierarhilise ülesehitusega. 7 Keele väikseimaks ühikuks on häälikud ehk foneemid, millest moodustatakse sõnu või sõnaosi (nt käändelõppe). 8 Sõnad on omakorda lausete ehituskivideks. 9 Lausetest või kokku panna sidusa jutustuse. 10 Foneem on väikseim häälikuline ühik, mille poolest üks mõtestatud keelekatke saab teisest erineda.
aastal, kui üle tuhande Oromo intellektuaali tulid kokku, et otsustada, millist tähestiku kasutada Oromo keele üleskirjutamiseks (2). Ladina tähestikku nimetatakse Oromos Qubeeks. Peale Qubee vastuvõtmist arvatakse, et vahemikus 1991 - 1997 on Oromo keeles kirjutatud rohkem tekste, kui sellele eelnenud sajandil kokku (1). Oromo keeles on 27 kaashääliku foneemi, mille hulka kuuluvad ka p, v ja z, mida kasutatakse ainult laensõnades. Foneemide [š], [č], [p‟], [ɗ ] ja [ň] kirjutamisel kasutatakse diagraafe sh, ch, ph, dh ja ny. Nagu ka paljudes teistes Etioopia keeltes on ka Oromo keeles kasutusel helitud kaashäälikud, milleks on [ p’ ],[t’ ],[č’ ] ja [k’ ] (3). Samuti viis pikka ja viis lühikest vokaali. Vokaalide pikkuste erinevused on kontrastiivsed, näiteks hara (järv), haaraa (uus). Ka kaashäälikute pikkus eristab sõnu üksteisest, näiteks badaa (halb), baddaa (mägismaa) (1). Sõnade helikõrgus sõltub
Bloomfield, USA strukturalismi esindaja: sõnastada reeglid võõra keele jaoks. Oli mõjutatud biheivorismist. Generativism strukturalismi edasiarendus. Chomsky süntaksiteooria rajaja. Generativismi põhiteesid: 1) keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite kogumina 2) keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni 3) keeleõppimise võime on pärilik 4) süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4) Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika häälikuid uuriv teadus, häälikuõpetus. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt
Bloomfield, USA strukturalismi esindaja: sõnastada reeglid võõra keele jaoks. Oli mõjutatud biheivorismist. Generativism strukturalismi edasiarendus. Chomsky süntaksiteooria rajaja. Generativismi põhiteesid: 1) keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite kogumina 2) keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni 3) keeleõppimise võime on pärilik 4) süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4) Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika häälikuid uuriv teadus, häälikuõpetus. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt
keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena). 5 Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Loomulik keel keel, mis on tekkinud ja arenenud loomulikul teel. On kujunenund väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. Emakeel - esimene keel, mida omandab laps loomupäraselt. Polüseemsed sõnad mitmetähenduslikud sõnad. Kõnet tõlgendades kasutab inimene argiteadmisi (elukogemus) ja diskursusteavet (mis ainevaldkonnast räägitakse). Ferdinand de Saussure (20
näevad, on nende jaoks emalind ja hakkavad talle instinktiivne järgnema. Tekib vermimisprotsess ehk õpitud kiindumine objekti.) KÕNE ARENG RASKENDATUD TINGIMUSTES - „hundilapsed“ - isolatsioonis kasvanud lapsed VÕÕRKEELE ÕPPIMINE - algul edukamad täiskasvanud, hiljem lapsed mööduvad LAPSE KÕNE ARENG: FONEEMITAJU - Eimas jt 1970ndad – imikute foneemitaju katsed - habituatsioonimeetod - kõigi foneemide vs emakeele foneemide tajumine (l-r eristamine jaapanlastel) IMIKUTE HÄÄLITSEMINE - karjumine - koogamine (3-5 nädalal), meeldivad situatsioonid - lalisemine (3-4 kuul) – kõne ÜHE-SÕNA PERIOOD - mõistavad sõnu :5-8 kuuselt - esimesed sõnad: 10 kuud-aasta - nimisõnad-tegevused: žestid, intonatsioon - tähenduse üldistamine ja kitsendamine EESTI LAPSE SÕNAVARA (Schults ja Tulviste, 2015) - 8-9 kuu vanused lapsed ei ütle veel sõnu - 10 kuu vanuselt 1. sõna - 12 kuu vanuselt 10 sõna
13. Minimaalpaari mõiste ja foneemideks liigitamise põhiprintsiibid. Foneemianalüüsi põhiline meetod on minimaalpaarianalüüs. Minimaalpaar - koosneb kahest sõnast, mis on eri tähendusega ja erinevad teineteisest vaid ühe hääliku võtta (nt muu-suu, kala-kana jne). Einevad häälikud on fonoloogilises opositsioonis. Minimaalpaar tõendab, et häälikud on eri foneemid, õigemini eri foneemide esindajad e allofoonid. Opositsioonis olevad häälikud ja nendevahelised erinevused on distinktiivsed e tähendusi eristavad. Täiendav jaotumine e komplementaarne distributsioon - kui kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e allofoonid. Allofoon - ühe ja sama foneemi foneetiline variant. Kahte häälikut peetakse ühe ja sama foneemi
Fonoloogiline trankriptsioon märgib foneeme ja eraldatakse kaldsulgudega (kaldjoontega). Rahvusvahelist foneetilist transkriptsiooni tähistatakse lühendiga IPA. Keele väikseimat hääldusüksust nimetatakse foneemiks. Foneemi tegelikke esinemisvariante eri hääldusolukordades nimetatakse allofoonideks. Eri foneemidega saab muuta tähendust, eri allofoonidega mitte. Foneemi mõiste formuleeris esimesena Jan Baudoin de Courtenay. Foneemide määratlemiseks töötas Nikolai Trubetzkoy väljadistinktiivtunnuste teooria. Kui mõni distinktiivtunnus mingil põhjusel välja lülitub, nimetatakse seda neutraliseerumiseks. Artikulatoorses fonoloogias peetakse häälduse algüksusteks terviklikke hääldusliigutusi. Konsonante liigitatakse kahel alusel: moodustuskoha järgi ja moodustusviisi järgi. Külghäälikuid ehk lateraale iseloomustab õhu väljavool üle keelekülgede. Eesti häälikutest kuulub nende hulka l.
Kõige sarnasem suulises ja kirjalikus kõnes on esimene etapp: planeerimine. Hilisematel etappidel erinevused suurenevad. 4) Keeles esinevate sõnade hulk on piiratud - miks siiski väidetakse, et keel on loov? 5) Millistest lingvistilistest ühikutest koosneb lause "Keelel on reeglid" ja mis need on? Lingvistilised ühikud: · Foneemid (phonemes) on eristatavad heli kategooriad konkreetses keeles · Morfeemid (morphemes) on kindlad foneemide järgnevused, väiksemad keeleühikud, mis kannavad mingit tähendust · Sõnad koosnevad morfeemidest · Fraas on sõnade organiseeritud grupeering, kõneüksus, mis moodustab väikseima intonatsioonilise terviku · Lause koosneb fraasidest 6) Millised on keele omadused? Analüüsige, milliseid keele omadusi ei ole järgmisel lausel: "Venilased kodraselt volpusse kulmasid". Omadused: · Osutamine keelemärgid tähistavad ja kirjeldavad ümbritseva maailma asju, seisundeid
seevastu, sarnaselt). Saab kasutada ka käsi, keha keelt , näoilmeid, midagi rõhutada, millelegi osutada. 4) Keeles esinevate sõnade hulk on piiratud - miks siiski väidetakse, et keel on loov? Keel annab võimaluse teksti luua. 5) Millistest lingvistilistest ühikutest koosneb lause "Keelel on reeglid" ja mis need on? Foneemid (phonemes) on eristatavad heli kategooriad konkreetses keeles. Morfeemid (morphemes) on kindlad foneemide järgnevused, väiksemad keele ühikud, mis kannavad mingit tähendust. Sõnad koosnevad morfeemidest. Fraas on sõnade organiseeritud grupeering, kõne üksus, mis moodustab väikseima intonatsioonilise terviku. Lause koosneb fraasidest. 6) Millised on keele omadused? Analüüsige, milliseid keele omadusi ei ole järgmisel lausel: "Venilased kodraselt volpusse kulmasid". Osutamine keelemärgid tähistavad ja kirjeldavad ümbritsevat maailma, seisundeid ja sündmusi.
Teda mõjutab hoopis biheiviorism. Biheivioristlik teooria keele struktuurist. (Bloomingfield 1933 Language) Generativism (Chomsky) oli tugev suund/vool.(20 saj teine pool): Esindaja Chomsky - süntaksiteooria rajaja. Generativismi põhiteesid: · keel on rangelt defineeritavate reeglite süsteem · keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni · keeleõppimise võime on pärilik. 4. Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika - häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus. Foneetikat huvitab näiteks see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid kaashäälikuid ja sulghäälikuid ja vokaale ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Häälikute moodustamine (artikulatsioon), akustika (heli), häälikute taju(psühholoogia).
inimest (Bengali, 2017). Seda kirjutatakse bengali kirjas, mis on üks devanaagari kirja variante (Bengali keel, 1968), ning ka brahmi kirjas (Bengali (), 2017). Devanaagari kirja kasutatakse mitmete Indias kõnelevate keelte kirjutamiseks (Devanaagari, 1968). Vokaalid: (Bengali aplhabet ... , 2017) Konsonandid: (Bengali alphabet ... , 2017) Foneetika/fonoloogia Foneetika on häälikuõpetus, mis uurib inimkeelt kui heli ja häälikuid. Fonoloogia tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega. Foneem on häälikusüsteemi väikseim üksus, mille abil eristatakse üht sõna teisest. Bengali keele dialektid erinevad teineteisest oluliselt intonatsiooni ja häälduse osas (Chatterji, 2009). Bengali keele tähestik ja häälikusüsteem on üsna keerulised ning neid on pea võimatu ladina tähestikus kujutada. Tähestik on loogilises järjestuses organiseeritud esmalt on vokaalid ehk täishäälikud, seejärel konsonandid ehk
Neid foneeme, mida meie keeles pole, on meil raske omandada ning see teeb sellest arusaamise raskeks. Me võime tuttavad helid ära tunda. Nt eesti keeles ei ole ühtegi sõna- mis hakkaks tl täheühendiga. Samas aTLas on ja selle oleme me suutelised ära tundma - teame, et see on mingisugune kaartide kogum. Foneemihääldus buss- puss, sõltub sellest kus asub sõna ühend- laps- lapsed · Morfeemid (morphemes) on kindlad foneemide järgnevused, väiksemad keeleühikud, mis kannavad mingit tähendust. (sõnajuur, tunnus, muutelõpp), sellel rajaneb sõnade ja sõnadest lausete moodustamine. Kannavad sõnatähendust- sisu ja tüvemorfeemid- ühesilbilised sõnad. Funktsioon morf- gramm eesmärkidel. Pöörded ja käändeid märkivad ühendid nali- tähendab ühte asja aga naljatati- nali, ta (tegevus) i- minevikus. Inglise keeles on 80000 morfeemi. · Sõnad koosnevad morfeemidest
6. Keele struktuur on tasandiline: süntaks, morfoloogia, fonoloogia. 5. Strukturalismi mõisted: 1. keeleüksus e -element ühe keele kategooria esindaja; 2. distributsioon e jaotumine mingi elemendi kõikide kontekstide summa; 1. distributsioon on kas distinktiivne (tunnused ei sõltu kontekstist) või komplementaarne (tunnused sõltuvad kontekstist); 3. süntagma sama tasandi keeleüksuste (foneemide, sõnade, tähenduste ...) järjend 4. paradigma sama tasandi keeleüksuste kogum, mida saab antud kontekstis üksteisega asendada 6. Strukturalismi edasiarenguid: 1. deskriptivism (Bloomfield 1933, USA): sõnastada reeglid võõra keele jaoks 2. generativism (Chomsky 1957) d) Noam Chomsky 1. 1957 ,,Süntaktilised struktuurid" (,,Syntactic Structures") 2
taju vahelisi seoseid. Keeleteaduslik vaatenurk, häälikute funktsionaalne aspekt häälikute roll tähenduse eristamisel. Foneetika rakendusalad: võõrkeeleõpe, kõneteraapia (logopeedia), tehiskõne, ... Foneemid e. häälikupere (häälikusüsteemi funktsionaalne üksus; ühine kõigis häälikuvariantides tajutakse ühe ja sama funktsionaalse häälikuna). Väikseim keeleüksus, abstraktsioon. Allofoonid e. eri foneemide esindajad (foneem /i/ tähistab häälikut [i]). Minimaalpaarianalüüs. Minimaalpaar koosneb kahest sõnast, mis on eri tähendusega ja mis erinevad teineteisest vaid ühe hääliku võrra: pila-pala, muu-suu, kala-kana jt. Täiendav jaotumine e. komplementaarne distributsioon: kui kahe häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e. allofoonid
(Rootsi kirjakeele [] (lühike nt sõnas upp `üles') läheneb keskvokaalile.) Keskvokaalid. Kõrged (kõrvuti "tavaline" ja labiaalne): (vene ) (rootsi pikk , nt ut `välja'). Vokaalitrapetsi keskel moodustuvad alanevas järjekorras [], [] (labiaalne), []. 3.1.3. Diftongid ehk "kaksiktäishäälikud" Diftonge iseloomustab muutlik tämbrijoonis, tänu keele liikumisele ühest asendist teise (vt allpool inglise foneemide skeem). Soome kirjakeeles ja mitmes läänemeresoome (k.a eesti) põlismurdes on kunagistest keskkõrgetest pikkvokaalidest /e:/, /ö:/, /o:/ saanud puhtad diftongid ie, üö, uo. Sarnaselt harilike vokaalide ehk monoftongidega võib diftong olla keele foneemivara täisõiguslik liige (see eeldab, et ta esinemises ilmneb samalaadilist süsteemsust nagu on monoftongidel). Kui see puudub, tõlgendame diftongi kahe vokaalfoneemi järgnevusena.
vahel. Düsleksia väljendub lugemisvilumuse arengu häirumises, mis ei ole seletatav ainuüksi ealise ebaküpsusega, nägemisteravuse puudulikkusega või ebaadekvaatse õpetamisega. Lugemisraskuste täpne iseloom sõltub oodatavast lugemisvõimest, keelelistest oskustest ja kirjapildist. Erinevad autorid kirjeldavad selle sümptomitena raskusi tähtede õppimisel, kirjutama õppides, tähestiku meeldejätmisega, tähtede nimetuse korrektsel ütlemisel, sõnade riimimisel ja/või foneemide analüüsimise või häälikute kategooriatesse jaotamisel (vaatamata normaalsele kuulmisteravusele). Edasistel arenguastmetel võib ette tulla mitmesuguseid lugemisraskusi, nagu: · tähtede vahelejätmine, asendamine, moonutamine või teiste sõnade või silpide lisamine; · aeglane lugemine; · lugemise valesti alustamine, eelnev pikk kõhklemine, lugemisjärje kaotus või lause ebakorrektsus; · lausetes sõnade või sõnades häälikute ümberpaigutamine või tagurpidi lugemine.
häälikuvariatsioonideta ühel või mõlemal pool morfipiiri. Selline puhtalt aglutinatiivne juhtum on nt eesti talu+de+sse+gi. Iga morf esineb selles sõnavormis oma põhitähenduses ja fonoloogilisel normaalkujul. Sellist morfoloogilist protsessi nimetatakse aglutinatsiooniks. Morfianalüüs on keerukam, kui kaks (või rohkem) tähendusüksust ehk semeemi esinevad üksteisesse sulandunult nii, et nende vorme ei saa foneemide või grafeemide reas loomulikult üksteisest eraldada. Eesti keele tüvemitmuse vormid nt sõpru, kasse, pilvi ongi näited fusioonist. Fonoloogiliselt tingitud morfofonoloogiline varieerumine Fonoloogiliselt tingitud variatsioon morfeemi allomorfide häälikuvariatsioon, mille määravad fonoloogilised tegurid. Seda nähtust nimetatakse ka automaatseks varieerumiseks. Nt saksa keeles Hund (hääldame hunt) ja Hunde (hääldame hunde).
• Keelepuud • Ühte rühma kuuluvad sellised keeled, mille ühist algupära on keeleteaduslike meetoditega võimalik tõestada, st mis on pärit samast algkeelest. • Isolaatkeel on keel, millele ei ole leitud sugulaskeeli, nt baski keel ja korea keel 5 Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne Akustiline Auditiivne e. tajufoneetika Diftong- täishäälikuühend ühe silbi ulatuses Geminaat- pikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi, näit. kap-pi, kas-si, nar-rima Afrikaat- klusiili ja sama häälduskohaga spirandi ühend, näit. ts, tš, pf Palatalisatsioon- Konsonantide nõrk, tugev palatalisatsioon e. hääldumine
Defineerivate tunnuste teooria · Algelemendid - tunnused · Defineerivad tunnused: tarvilikud ja piisavad määramaks mõistet · Objekti kuulumine mõiste alla kindel ja selge · Mõisted asetsevad hierarhiliselt Prototüübiteooria · Kategooriad esitatakse prototüüpidena · Iseloomulikud tunnused · Liikmete tüüpilisus Lapse kõne areng · Eimas et al., 1970ndad - imikute foneemitaju katsed · Habituatsioonimeetod · Kõigi foneemide vs emakeele foneemide tajumine (l-r eristamine) Mõtlemine · Sümbolilised protsessid · Varjatus · Elementidega manipuleerimine Mõtlemise elemendid · Representatsioon Analoogia Sümbol KASS cat Probleemilahendus · Algsituatsioon ? eesmärk, lõppsituatsioon · James (1890): probleemide lahendamine kui otsing, mis toimub siis, kui tulemuseni viivad vahendid ei avaldu samaaegselt tulemusega Algajad ja eksperdid
Lähtub Saussure'ist: keele ja kõne eristamisest ning sellest, et keel on semiootiline süsteem. Täitis Saussure'i lüngad: häälikud ei ole märgid; nad eristavad tähendusi ja on keele osad, aga ei tähenda midagi. 20 saj alguses olid akustilised ja füsioloogilised häälikud. T väidab, et keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme hääliku ära. Selle kõige nimi on diagnostiline kontekst. Meil on häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Foneemia täidab semiootilist funktsiooni. Tema loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Toob Saussure'i teesile toetudes välja 3 opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon - privatiivne e. eitav opositsioon - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus Tunnust defineerib T kui metakeele elementi; kui midagi, mille abil kirjeldatakse keelt. Foneem on keele väiksem ühik
,,Fonoloogia alused". Üks tähtsamaid teoseid siiamaani. V. Skalicka- oli esimese strukturialistliku grammatilise keeleteooria autor. Roman Jakosbson- vaatles keelt kui praktilist suhtlemist.oli Venemaa juudi päritolu lingvist ja semiootik. Keeleteadlane. Koostas lingvistilise ringi Rootsis. Kirjutas artikli värsiteadusest. Milleks on silpi vaja? Foneemidest modustame sõnu, aga milleks silbid? Tõestas, et silbil on fonoloogiline sisu. Silp on foneemide jada, kus kehtivad piirangud. Silbil on fonoloogiline tähendus, süntaks. Lauseid on vaja, sest keele loogika nõuab seda. Trubetskoi väidab, et eelnev ei ole oluline ja keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme häälikud ära, nende funktsiooniks on tähenduse eristamine. Selle protseduuri nimeks on diagnostiline kontekst: signifikatiivne (tähenduslik) opositsioon (kahe keeleelemendi vahel, mis erinevad ainult ühe hääliku võrra, nt
grammatika; keel, keele millel 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne - tegeleb hääldustega inimese kõneorganite seisukohast Akustiline - tegeleb häälelainega Auditiivne e tajufoneetika - psühholingvistiliste meetodite kasutusala, uuritakse kuidas tajutakse hääldust. Diftong - täishäälikuühend Geminaat - sama konsonant, mis on silbi piiril (kal-la)
nimetavas käändes sõnad, ei teaks keegi, kuidas neile rõhkusid asetada, kuidas neid pöörata, nendega vorme moodustada ja omavahel niimoodi ritta panna, et tuleks lause. 7) Millega tegeleb foneetika ja fonoloogia? Kuidas neid teadusharusid tänapäeva tehnoloogias kasutatakse? Too näiteid. Foneetika on häälikuõpetus, mille huviobjektiks on inimkõne kui heli, uuritavateks objektideks prosoodia ja häälikud. Fonoloogia on keeleteaduse osa, mis tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega. Kui foneetikas toimub eeskätt akustiline ja füsioloogiline häälikute uurimine, siis fonoloogias on olulisem kõne ja keele sisu seisukohast häälikusüsteemi toimimine. Neid teadusharusid kasutatakse tänapäeval arvutites pimedatele ettelugemiseks. Nimelt on programmid, kuhu teksti trükkides loevad nad selle ette, mistahes keeles. Samuti on neid vaja, et keele eripäradest aru saada. 8) Eesti keele häälikuline jagunemine.
kus on leksikon (sõnade valik) ja süntaks (lause moodustamine).
Lause on sõna suhtes sümboliks.
Bühleri keelefunktsioonid:
(eeldatavalt Jakobsoni kolm esimest???)
Hjemlslev
Sisu substants see keeleline tähendus üldse ilma mingi liigenduseta
Sisu vorm nüüd alles tuleb konkreetne keel sisse. Igasugused jaotused, mis sed
tähendust hakivad gramm.kategooriad jne
Väljendusmõte võimalike foneemide kogu
Väljenduse substants see on kas hääl või kiri, heli järgnevus
Väljendusvorm häälikud v kirjutatud st foneemid v grafeemid. Jällegi on liigendet
väljenduse substants.
(vt ka allpool!!)
4 kihti (strata)
vorm/substants
sisu < Saussure'i tähistatav> /väljendus
ehk ´) L = kerge silp H = raske silp 7. SPE reeglite iseloomustus · Keelespetsiifilised. Igal keelel on erinevad reeglid, aga struktuur on universaalne. · Rakendatakse üksteisele järgnevalt (= seriaalsus). Ühe sisend on teise väljund. · Iga reeglit rakendatakse maksimaalselt 1 korra. Reegel kirjeldab sisendit. · Reeglid on kindla struktuuriga. On kindel põhistruktuur. · Reeglid kirjutatakse tunnuste või foneemide abil. Tunnustest on vaja üles kirjutada vaid minimaalne hulk. · Oluline on reeglite rakendamise järjekord. Fonoloogia ülesanded 1) Foneemide ja allofoonide eristamine 2) SPE reeglite sõnastamine, kui on antud reegli formaalne esitus 3) SPE reeglite rakendamine (derivatsioonide väljakirjutamine) 4) Süvavormi leidmine 5) Silpide mooralisuse määramine, kui on antud piisavalt infot CVC silpide kohta 6) Moorateooria struktuuriskeemide esitamine
aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena) Keele päritolu: võetakse algkeel , põhisõnavara ja struktuur rekonstrueeritakse ja tuleb tütarkeel. 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuõpetus, hääldusõpetus – teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid – häälikuid – artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega.
Objekti kuulumine mõiste alla kindel ja selge, mõisted asetsevad hierarhiliselt. Probleemid: Mõisteid raske defineerida, tüüpilised ja ebatüüpilised kategooria liikmed. Prototüübi teooria kategooriad prototüüpidena, iseloomulikud tunnused. Probleemid: mõsitetel pole häid/ei pruugi olla prototüüpe, liiga suur rõhk on tajul, on nii defineerivad kui ka prototüüpsed tunnused, tähtsad ka mõistetevahelised seosed. Lapse kõne areng foneemitaju.kõigi foneemide vs emakeele foneemide taju (l-r) LOE VIHIKUST EDASI Mõtlemine. Mõtlemise elemendid. Probleemilahendus. Algajad ja eksperdid. Algoritm ja heuristikud. Mõtlemine - Laialt määratletuna on mõtlemine peaaegu kogu psühholoogia, kitsalt defineerituna peaaegu mitte midagi sellest. Elemendid representatsioon (analoogia ja sümbol). Probleemi lahendus - probleemide lahendamine kui otsing, mis toimub siis, kui tulemuseni viivad vahendid ei avaldu samaaegselt tulemusega.
*bow-wow teooria – esimesed sõnad onomatopoeetilised; *pooh-pooh teooria – esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused; *yo-he-ho teooria – esimesed sõnad koordineerivad hüüatused; *la-la teooria – kõne algus on laul; *keele žestilise päritolu teooria 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuid uuriv teadus; kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid täishäälikuid, kaashäälikuid ja sulghäälikuid; kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Fonoloogia – uurib häälikute struktuuri; millised foneemid on ühes või teises keeles; otsib häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist. Foneetika liigid: 1. Artikulatoorne – uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis 2
1978. a liideti labor vastloodud arvutuslingvistika sektoriga, 1992. a aga (Tallinna Tehnikaülikooli koosseisus tegutseva) Küberneetika Instituudiga, foneetika ja kõnetehnoloogia laboriks http://www.phon.ioc.ee/dokuwiki/doku.php?id=start.et . · 1972-85 andis Keele ja Kirjanduse Instituut välja ingliskeelset aastakirja "Estonian Papers in Phonetics" (lüh EPP, toim Arvo Eek) · Mart Remmeli venekeelne kandidaadiväitekiri "Eesti keele foneemide süsteemi modelleerimisest", 1975). · XI foneetikateaduste kongressi korraldamine Tallinnas (1987). Ilse Lehiste · Pagulasena on Lehiste teaduslik tegevus kulgenud Saksamaal ja USA-s, foneetika alal suurema osa ajast Ohio osariigi ülikooli lingvistika osakonna professorina. · Lehiste enam kui 10 raamatu ning paarisaja teadusliku artikli seas tõuseb eriti esile monograafia "Suprasegmentaalid" (1970), mis on pühendatud kõne prosoodiliste tunnuste
Psühholoogia on teadus, mis käsitleb vaimseid protsesse ja käitumist ning nendevahelisi seoseid. Teadusliku psühholoogia algust arvestatakse aastast 1879, mil Wilhelm Wundt rajas esimese eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi. Tänapäeva psühholoogias on viis teoreetilist suunda: Psühhodünaamiline psühholoogia (psühhoanalüüs S. Freud) - rõhutatakse alateadvuse mõju käitumisele ja varajaste eluaastate mõju isiksuse arengule. Biheiviorism (J. Watson) - objektiivselt vaadeldava käitumise uurimine. Käitumist vaadeldakse kui lihtsat vastust stiimulile (objekt või sündmus, kas siis sisemine või väline, põhjustab organismi vastuse). Humanistlik psühholoogia (C. Rogers ja A. Maslow) -rõhutab inimkogemuse universaalsust ja inimese neid oma- dusi, mis eristavad teda loomadest, -- eneseaktualisatsiooni, inimlikke tundeid ja kogemusi. Kognitiivne psühholoogia (J. Piaget) - uurib, kuidas luuakse ajus keskkonna kujundeid ja kuidas toimub info vaim...
modaalverb e. rõhumäärsõna monogeneesiteooria- selle järgi on kõik maailma keeled sündinud ühestainsast algkeelest morf- kõne või kirja vähim võimalik üksus, millel on iseseisev tähendus või mis väljendab muude üksuste vahelisi suhteid. morfeem- morfoloogilise süsteemi põhiüksus. Seda võib defineerida kui vähimat keeleüksust, millel on iseseisev tähendus või grammatiline funktsioon. morfofoneem- sümbol, mis märgib, et selles kohas toimub foneemide vahetus morfoloogia e. vormiõpetus. Käsitleb üha sõna pikkusi üksusi. Siia kuuluvad nii muutmis- kui ka tuletusmorfoloogia. Muutmismorfoloogia, nagu nimigi ütleb, uurib ja kirjeldab sõnade muutevormide moodustamist ja nende vormide funktsioone. Tuletusmorfoloogia selgitab, kuidas keeles juba olemas olevatest elementidest saab erisuguste morfoloogiliste operatsioonide abil moodustada uusi sõnu. morfonoloogiline vaheldus- morfoloogilistel põhjustel foneemide vaheldumine
allpool tekkinud alarõhk suleb häälekurrud - nii toimub üks häälekurdude võnge · Hääle tekitamine häälekurdude võnkumisega= foneerimine (fonatsioon) 3. Mida uurib foneetika ja fonoloogia? Foneetika e häälikuõpetus, e hääldusõpetus. Teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Fonoloogia õpetus foneemidest ja nende funktsioonidest. Fonoloogia tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega (kuidas, mis tingimustel foneemid omavahel kombineeruvad) Fonoloogia põhiüksus on foneem. Keeles avalduvad foneemid variantidena e allofoonidena 4. Nimetage ja kirjeldage häälduslikke protsesse kolmest aspektist lähtuvalt. /Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid kirjeldada (kolm aspekti) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevustkõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne
pause, teeb vahele mingeid häälitsusi nagi mhmmm või aaa või sisi küsib abi. Abiküsimine on tavaline kõigil suhtlemises – kui on raskusi kõneloomes. Kõnetaju protsess algab siis nii, et kõigepealt tuleb kuulata ja panna tähele. Tunda ära foneemid ja segmendid ( Wernice piirkond oimusagaras). Kui laps kuuleb kõnet tekivad mälupesad korduvatest tunnustest. Need pesad tekivad kuni 2 eluaastani. See on väga oluline aeg. Häälikute tajumine on keelespetsiifiline. Samuti foneemide tajumine mille abil tuleb asru saada sõnade tähendusest. Enamiel sõnadel on üks tähendus aga on sõnu mis võib tähendada mitut asja. Segadus tekib aga sisi kui üks sõna tähendab erinevates keeltes erinevat asja. Järgmise keelespetsiifilise asjana tuleb ära tunda laused, lausemallid ja lausete tähendus. Ütluse mõistmine ei ole nii keelespetsiifiline. See toetub juba teadmistele ja kultuurile. Eriti keerulised on allteksid
kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena) 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika (häälikulise struktuuri uurimine; teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist): • artikulatoorne - uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis • akustiline - uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi • auditiivne e tajufoneetika - uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise
leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm. Keele viie allsüsteemi suhteid kujutatakse sageli hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles: semantika ;süntaks; leksikon; morfoloogia; fonoloogia. Sageli öeldakse ka, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuse kaudu. Laused realiseeruvad sõnade, sõnad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu. Semantika koha osas on selline hierarhia siiski eksitav. Semantika on oma abstraktsusest hoolimata seotud kõikide teiste allsüsteemidega. Süntaksi struktuuridel on sageli semantilisi eriülesandeid. 3. Lingvistika ja semiootika struktuur (harud ja suunad) - Häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus ehk foneetika. Foneemi tasandist alates on kindlasti tegemist keeleteadusega. Seda osa keeleteadusest, mis tegeleb foneemidega,
elemente lükitakse üksteise järele ilma üksikmorfide tähenduste ebamäärastumise ja morfide ühendamise tõttu tekkivate häälikuvariatsioonideta ühel või mõlemal pool morfipiiri. Sellist morfoloogilist protsessi, milles iga morf esineb teatud sõnavormis oma põhitähenduses ja fonoloogilisel normaalkujul, nimetatakse aglutinatsiooniks. Morfianalüüs on keerukam, kui kaks (või rohkem) tähendusüksust ehk semeemi esinevad üksteisesse sulandunult nii, et nende vorme ei saa foneemide või grafeemide reas loomulikult üksteisest eraldada - fusioon. Nähtav morf ehk fonoloogilise ja ortograafilise substantsina realiseeruv morfi. Semantiliselt komplekssete, kuid vormiliselt jagamatute morfide kohta kasutatakse sageli terminit portmanteau-morf ehk kohvermorf. Kohvermorfides esinevaid iseseisva semantilise funktsiooniga variante on kirjeldatud ka morfoloogiliste protsessidena. Nähtavad morfid ei ole seega sisutasandi üksustega alati üksüheses suhtes
artikulatsiooniaparaat, laps kuuleb oma häälitsusi, lalisedes omandatakse silbimoodustamise oskus mis on artikuleerimise peamiseks eelduseks. Et omandada emakeele häälikusüsteem, peab füüsikalise kuulmise pinnal kujunema kõigepealt foneemikuulmine, võime ära tunda ja eristada emakeele sõnu ja häälikuid. Selle psühhofüsioloogiliseks mehhanismisk on sensoorne abstraktsioon. Igas keeles kujunevad just selle keele foneemide tunnustele iseloomulikud foneemikuulmise mehhanismid ehk mälupesad. lapse aju hakkab ära tundma korduvaid signaale. Laps püüab oma hääldamist järjest enam lähendada keelekeskkonnas kasutusel olevale hääldusele. Lapse foneemikuulmise arengul on kaks paraleelset funktsiooni: fonoloogiline funkstioon tähendab keelesüsteemi foneemide, st. tähendust eristavate üksuste äratundmist; foneetilise funktsiooni ülesandekson võrdlemise teel reguleerida lapse enda hääldamist
(PAT-raskused ütluse moodustamisel/mõistmisel) Broca piirkond(otsmikusagar)-ütluste grammatiline ja motoorne/häälduslik(kõneliigutuste järjestamine)plaan. (PAT-agrammatism, häälduspuuded/kordused/silbid. kirjutamis- lugemispuue) Posttsentraalne pk(kiirusagara eesmine osa)-hääldamine(kõneliigutuste valik), (PAT-häälikute moonutamine ja asendamine,kirjutamis-lugemispuue) Wernice piirkond(oimusagara eesmises käärus)-foneemide eristamine ja äratundmine; (PAT-ei tunta ära häälikuid, ei eristata kõlalt lähedasi sõnu. Oimusagara keskmise kääru piirkond-tajutava ütluse plaani mälus hoidmine,sõnade valik ütlusesse; (PAT-ei suudeta ütlust mälus säilitada,mõistmisraskused,oma kõnes ei tule sõnad meelde) Kattetsoon(kukla-,kiiru-ja oimusagara piiril)-ütluse mõistmine/grammatiliste konstruktsioonide mõismine;(PAT-kõnes agammatism,grammatiliste konstruktsioonide mõistmisraskused).
Tihti peale saavad nad vihjeid sõnakujust nagu seda teevad lapsed lugema õppides. Nad näevad sõna kui pilti. Visuaalse mäluga lapsed võivad suurel hulgal niimoodi sõnu meelde jätta ,, vaata ja ütle" on üks meetod kuidas lugemist õpetada. Isegi kui tundub, et laps oskab lugeda, tuleks küsida, kas nad said ka aru mida nad lugesid. (Hoyles & Hoyles, 2007) Lugemisraskuse ilminguid on palju. Olulisimad on fonoloogilised vead: foneemi-grafeemi seose nõrkus, foneemide ja grafeemide ning silpide segistamine, lisamine, asendamine, ärajätmine, ebaselge hääldus. Nende vigade tagajärjel kannatab loetu mõistmine. Loetu põhjal loodav kujutlus saab ebatäpne või lausa vigane. Lugemisraskustega lapsed ütlevad, et tähed ja read ,,hüppavad" või ,,virvendavad" silme ees, mistõttu on raske järge pidada ning liikuda real sujuvalt edasi. Selle raskuse olemasolule viitab vajadus kasutada sõrme või mõnda muud abi järje pidamisel
Mordva keeled ersa, moksa Mari keeled Permi keeled udmurdi (votjaki), permikomi, sürjakomi Ugri keeled ungari, mansi (voguli), handi (ostjaki) Samojeedi keeled - nganassaani (tavgi), eenetsi (jenisseisamojeedi), juratsi, neenetsi (juraki), sölkupi (ostjakisamojeedi), kamassi, matori 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika on teadus häälikutest kui füüsikalisest suurusest. Foneetika liigid: 1) artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; 2) akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; 3) auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Transkriptsioonid: - IPA; - soome-ugri transkriptsioon - lihtsustatud transkriptsioon Mõisteid:
tähestikuks, arenes välja kreeka tähestikust ja on tänapäeval levinuim tähestikusüsteem läänemeresoome keeleliit (Circum-Baltic linguistic area) läänemeresoome keeled on liivi (30, Läti), eesti (1 000 000, Eesti), vadja (50, Venemaa), soome (5 000 000, Soome), isuri/ingeri (300, Venemaa), karjala (40 000, Soome, Venemaa), aunuse (30 000, Venemaa), lüüdi (5000, Venemaa), vepsa (6000, Venemaa) metatees häälikumuutus, mis muudab foneemide järjekorda sõnas; nt sõnad bird ja horse olid varem bryd ja hros, seega metatees muutis need selleks, mis need tänapäeval on; three > third, thirteen; murdumine (breaking) kui täishäälikut hääldatakse nii, et see koosneb tegelikult kahest täishäälikust; üks on seega algne täishäälik ja teine tuleb juurde selleks, et oleks kergem öelda järeltulevat konsonanti nullaste kvalitatiivse vahelduse kolmas vokaalivaheldus
MORFOLOOGIA FONOLOOGIA <- allsüsteemid on seotud koosnemissuhtega. Morfoloogilised üksused koosnevad foneemidest, leksikoni üksused tüvedest ja teistest morfeemidest, süntaksi üksused sõnadest ja morfeemidest. Öeldakse, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuste kaudu. Laused realiseeruvad sõnade, sõnad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu. Erandiks on semantika, mis on seotud kõikide teiste allsüsteemidega. Allsüsteemi struktuuri moodustavad vastavad üksused ja nende omavahelised suhted. Ühes allsüsteemis võib olla mitmesuguseid üksusi, samuti võivad ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Nt on fonoloogia üksused foneemid /k/ või /a/, leksikoni üksused sõnad (kala). Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on
Lähtub Saussure'ist: keele ja kõne eristamisest ning sellest, et keel on semiootiline süsteem. Täitis Saussure'i lüngad: häälikud ei ole märgid; nad eristavad tähendusi ja on keele osad, aga ei tähenda midagi. 20 saj alguses olid akustilised ja füsioloogilised häälikud. T väidab, et keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme hääliku ära. Selle kõige nimi on diagnostiline kontekst. Meil on häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Foneemia täidab semiootilist funktsiooni. Tema loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Toob Saussure'i teesile toetudes välja 3 opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon - privatiivne e. eitav opositsioon - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus Tunnust defineerib T kui metakeele elementi; kui midagi, mille abil kirjeldatakse keelt. Foneem on keele väiksem ühik
kapi /kappi/, luku /lukku/, kota /kotta/, saate /saatte/, Aita /aitta/ Võõrtähed s ja z - s õigekiri on samasugune nagu sulghäälikutel z esineb s lühikese helitu nõrga allofoonina heliliste häälikute naabruses, nt beez, drazee, loozi, sarzi Ei esine minimaalpaare, kus vastanduksid s ja z s esineb (nagu tugevad klusiilidki) vaid geminaadina: dusid /tussit/ geisa /keissa Palataliseeritud foneemidel / / puuduvad kirjas neile vastavad tähed Foneemide olemasolu näitavad minimaalpaarid: /kot:t/ /ko:t/, /palk:k/ /pak:k/, /kan:n/ /ka:n/, /kutsu/ /kusu/ Näiteid vormiliselt täielikult kokkulangevatest sõnadest, mille tähendust eristab vaid palatalisatsioon õlgne (laiaõlgne) õl'gne (õlgedest) Laen- ja võõrsõnade peenendamine on stabiliseerimata, nt blond, fond : om. fondi. Frikatiivid v ja f moodustavad eesti keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse
kirjalikus tekstis asendavad kirjavahemärgid - Erinevusi kõnele kuulamise ja lugemise vahel tõestavad laste-täiskasvanute võrdlused Kõne kiirus keskmiselt 12 foneemi sekundis. Kõnetaju ühikuks on silp, mõnel juhul lähtume ka foneemist ehk üksikust häälikust Probleemid kõne tajumisel: - Lineaarsus – rääkimisel foneemid kattuvad, mõjutavad üksteist - Mitteinvariatiivsus – foneemide hääldus muutub, sest see foneem mida just hääldati mõjutab järgmise hääldust - Jagamine – kõnevool on enamasti katkematu kuulaja ülesandeks tekst osadeks jagada. Kõne ja muude helide tajumine Kas kõne on midagi erilist? - Kõne tajumisel on oluline roll vasakul ajupoolkeral – teiste helide tajumisel erinevus puudub - Kõne tajumine on nn kategoriaalne: inimesed suudavad eristada kõnes erinevasse ja
annaabi.ee 
