Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja) (0)

1 Hindamata
Punktid
 
Säutsu twitteris
Tasuja
JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST
I
Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on
sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju
igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei
meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on
maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga
võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal.
Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin.
On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda.
Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele . Öeldakse,
et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid
koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana, puupaljaks, et Rooma
päike otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu
saaks maitsta , tegid ta teoloomaks, et ta ristiusu
7
õnne ja õnnistust ning keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tööle Issanda viinamäele,
see on tema endisele pärispõllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust, haridust,
katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas.
Niisugused halastajad, õpetavad naabrid olid taanlased ja sakslased .
Teised naabrid — rootslased , venelased , lätlased, leedulased — ei varjanud kiskja hambaid
mahedate mokkadega, vaid näitasid neid ausa otsekohesusega, kus võisid. Nad käisid sagedasti
eestlaste kehval laual söömas, aga kui kõht täis või peremehe malakas tüsedam juhtus olema,
vantsis palumata külaline jälle kodu poole, paganaid paganateks jättes.
Esimestes võitlustes usu ja hariduse eest kiskus Taani kuningas Harju ja Viru maakonna
enese kätte. Muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks.
Kui sõdade järel ajuti rahu tuli, voolasid sakslased ja taanlased võidetud maale, igaüks sai
oma tüki kätte ja jäi nende talupoegade peremeheks, kes maatüki peal elasid. Esiotsa ei olnud
eestlane mitte pärisori, vaid peaaegu vaba rentnik. Aga mida enam võõraste sisserändajate hulk
ja ühes hulgaga võim kasvas, seda rohkem nõuti talupoja käest, ja sada aastat pärast maa
allaheitmist kinkis Taani kuningas Christoph II kõik eesti soost talupojad oma vasallide , taani ja
saksa soost isandate pärisomanduseks igaveseks ajaks.
Tal poleks tarviski olnud seda teha, sest pärisorjus oli juba ammu enne täit hoogu võtnud.
Hirmus oli veel hiljuti meie valgustatud päevil päris-
8
orja põli, palju hirmsam oli ta toorel, sõjahädast kurnatud ning ebausust pimestatud
keskajal. Ei olnud vaigistust ususki, sest usku ei õpetanud keegi. Ei tunginud ka raskesti
rõhutud talupoegade hädakisa kuningateni, kes, ise kaugel ja pealegi alati koduste tülidega
kaelani töös, küll pealikuid Tallinnas pidasid , kellest aga mõisnikud nii vähe hoolisid, et
isekeskis seadusi tegid ning mitu korda maad Liivi ordu valitsuse alla pakkusid .
Eestlane oli taevakarja lambaks saanud, kuid villu kasvatas ta ainult võõrastele.
Sest ajast ütleb üks sakslane , kroonikakirjutaja Kelch: «Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude
taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.»
II
Harjumaa põhjapoolses osas, Tallinna lähedal, põlise laane keskel, seisis üksik talu,
teedest kaugel, niipalju kui sel ajal teesid võis olla. Talu hüüti Metsa taluks, sest et ta oli
metsa sees, ja imelikul viisil oli ta ühe sündinud maamehe Tambeti päralt.
Kuidas see mees oli pärisperemeheks saanud, kuna peaaegu kõik muud eestlased olid juba
pärisorjad?
Seda näeme me kõhe.
Tambeti isa oli olnud Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi, kus ta, oma
tähtsast kehaküllusest hoolimata, sagedasti küttimas käis. Tambeti isa, nimega Vahur , oli
pikk
9
priske poiss, kelle määratuis liikmeis peitus niisama palju raudset jõudu kui tinast
laiskust. Ta oli niisama tugev ja niisama laisk kui käru. Aga ta nahk oli õrnem kui karul ,
ja need loendamatud hoobid, mis ta laiskuse eest sai, tüütasid tema viimaks nõnda ara, et
ta jalad selga võttis ja metsa pakku jooksis. Piiskopil oli tugevast sulasest kahju; ta vandus ,
maksku mis maksab, redu jälle kinni püüda. Ta saatiski sulased välja, ronis ise rammusa
mära selga ja ratsutas metsa. Metsas eksis ta küll ära, kuid leidis truudusetu sulase tüvika,
paksulehelise tamme varjul rahukalt puhkamast.
«Küll ma su hellasti äratan,» urises piiskop, ronis mära seljast maha, tõstis piitsa —
tsiuh!
«Hellasti» äratatud pahategija kargas kui nõelatult püsti ja nühkis aietades piitsaga
puudutatud kohta.
«Sa- pahareti sulane ! Sa redu, kurjategija , mi-is? Sulased, siia, halloo! Vaat sulle, säh!»
- Vaimulik isand tõstis jälle piitsa, mille õel vilistamine pahareti sulase hinge ärritas.
Aga sel silmapilgul kiskus mära enda valju hirnumisega isanda käest äkki lahti ja
putkas tuhatnelja metsa. Lähedalt kostis tume urin. Suur metselajas tuli nähtavale ja näis
nõu pidavat, kas maksab kahejalgseid külalisi ligemalt vaatama minna.
«Karu!» karjatas püha isand ja pillas piitsa maha.
«Määratu veis,.» pomises sulane.
«Püha Benedictus , mis nüüd teha?»
Sulane kehitas õlgu ja istus sõna lausumata
10
« Jeesus ja Maria! Oled sa juhm? See on meie ots! Selle saadana küüsis surra! Rumal
talupoeg , tõuse, mine ta kallale — sa oled ise kui käru . . .-Pai Vahur, kägista teda, rebi
ta lõhki . . . Näe, tuleb . . . oh jumala ema . . . Vahur, aita, päästa mind, oma
hingepäästjat!»
Vahur raputas tõsiselt pead.
«Parem on kiskja küüsis kui nuhtlejate piitsa all kärvata.»
Käru tuli ligemale. Piiskop keksis ühelt jalalt teisele.
«Jää siis ometi siia, ma pistan jooksu.»
Ja piiskop tahtis punuma panna.
Aga Vahur venis püsti ja lausus rahulikult :
«Mul on pikemad koivad kui piiskopi-härral.»
«Ma ei lase sind nuhelda —»
Sulane naeris .
«Ma lasen su priiks —»
Sulane kuulatas terasemalt.
«Ma annan sulle maid päri — ai, ai, ai — issand , halasta . . . näe!»
Karu ajas ennast kolm sammu eemal urisedes püsti.
«Kas härrad annavad pärismaad?»
«Annan, jumala eest annan.»
«Kas vannuvad selle peale?»
« Vannun , vannun, vannun!»
Nüüd rebis sulane suure jahinoa piiskopi vöölt ja astus karule vastu, teda teravasti
silmitsedes. Mesikäpp urises vihaselt . . . Vahur lipitses silmapilgu tema ümber. Korraga
haaras ta oma raudsete sõrmedega elaja kõrist kinni ja tõukas talle jahinoa tera täiesti
rindu . Aga surmavalt haavatud loom võttis vastase palavasu kaissu . Inimene
11
ja kiskja Veerlesid maas . Murtud raod ragisesid, peene liiva tolm keerles üles, kuuldus
segane pool-lämbunud rohin ja mõmin — siis kerkis võitja-inimene, kriimustatult ja lõhkiste
riietega, püsti ja vaatles võidurõõmuga võidetud vaenlase mürakalist, surmakrampides tuksuvat
keha.
«Selle kiskja veri paneb minu vabaduse taime tärkama,» pomises ta iseeneses.
Ta ei eksinud . Piiskop pidas sõna, laskis pelgunud sulase vabaks ja kinkis talle
pärisomanduseks tüki metsa, mis hilisemates sõdades maapinnalt kadunud Lodijärve lossi
maade serval seisis. Ainult sõjas pidi ta piiskoppi aitama .
Tugev Vahur ehitas enesele metsa sisse majakese, oli aga liiga laisk, et põldu harima hakata.
Ta luusis mööda metsi ja toitis ennast jahisaagist. Tema kõige suurem lust oli kiskjaid elajaid
hävitada. Tema haruldane kehajõud tegi teda kaugel ümberkaudu kuulsaks ja tema nimi ning
teod elasid saja võrra suurendatud kujul kaua rahva suus . Temast räägiti, kuidas ta kord terve
hundikarja, kes kibeda külma ajal ta kallale kippunud, palja käega ara kägistanud, nahad maha
nülginud ja kered kui jõulukingitused kuuse okstesse riputanud, kust neid siis nälginud
suguvennad halastades maha rebinud ja ausasti oma tühja kesta matnud ; kuidas ta kord targema
rahva suust kuulnud , et vanal ajal olnud üks väga rammukas mees, Simp-son või Sampson, kes
sada hunti või karu sabapidi kokku sidunud, mispeale tema, Vahur, ühe metshärja, ühe karu,
ühe hundi, ühe metskuldi ja veel mõne muu tigeda eluka kinni püüdnud, imetaltsaks teinud ja
selle põrgukutsikate karjaga läbi küla uitnud; kuidas ta kuused juurtega maa-
12
põuest kiskunud, juured ja ladvad maha murdnud ja enesele tüvedest maja ehitanud. Neid ja
muid muinasjutte rääkis rahva suurendav suu tugevast Vahurist, ja neid jutte kuulates särasid
poiste silmad elavamalt, vajus meeste rõhutud selg veel enam küüru ja mahapööratud orjapilk
näis ütlevat: «See oli tema. Meie seda ei või . . . peame kannatama . . . »
Tugev Vahur luusis mõne aja üksipäini mööda metsi, tundis siis igavust, lunastas enesele
Lodijärve lossihärra käest hundinahkade eest nägusa neiu naiseks ja naisevenna sulaseks ,
hellitas naist, laskis sulasel tüki maad põlluks muuta, tegi end kõigi metsaliste hirmuks ja suri
raugana, andes oma pojale Tambetile, kes oli ise juba naisemees ja lapseisa, järgmisi õpetusi:
«Sa tead, poeg, mina sain priiuse ja maa oma tugeva käsivarre läbi ja hoidsin neid oma
käsivarre tugevusega. Sina oled küll ka sirge poiss, aga sul on pikk käel, kitsad õlad ja lahjad
puusad. Noort puud maa seest juurida ja metssiga maha virutada sa ei jaksaks. Sul on aga
terane pea, vahest teed sina kavalusega, mis mina kangu-sega. Vaata ette, varja kergelt saadud
vabadust — ta on magusam kui mesi , aga ka sulavam kui mesi: enne kui sa märkad, sulab ta su
keele pealt, ja sa imed orjahigi. Tee kõrge aed meie maja ümber, osta endale rohkem sulaseid,
hari maad ja korja jõukust. Ara tee isandatega tegemist, põlga nende segast usku, palu taevataati
. . . »
Siin jäi Vahuri hing rindu kinni; ta jõi suutäie magusat mõdu ja lisas :
«Ma tunnen orjapõlve, tunnen oma rahva häda,
13
aga ma ei suutnud muud kui hambaid kiristada. Üks ei jõua midagi, teised sajatavad
hammaste taga, aga ei julge hammustada . . . rahva hing on lämmatatud ja kiunub haledasti
rõhujate põlvede ümber . . . Otsi neid, kes ei kaeba, aita tagant, kihuta teisi aitama . . . ja kõlab
siis ähvardav ulgumine üle terve maa, siis kõlistage sõjariistu ja tõstke mürinat, mis pilvi lõhub
ja leinavaid jumalaid vägevasti äratab! . . . »
Tugev Yalmr ei rääkinud enam.. Hing lahkus õhates raugenud kehast.
Tema surivoodi ees seisid nuttes ta naine, poeg Tambet oma naisega ja nende poeg Jaanus ,
kes tol ajal oli kaheksa-aastane. Vahuri lesk ei kannatanud rasket hoopi kaua välja, vaid läks
paar kuud hiljem oma armastatud mehe järel hauda. Ka Tambeti naine suri kähe aasta pärast.
Tambet oli agar ning väle mees, kes liikumist ja varakuhjamist armastas , kuid isamaa
õnnetusest suuremat ei hoolinud. Ta ostis veel kolm noort sulast , ehitas kena ruumika elumaja
kõrvaliste hoonetega, piiras õue palkseintega ja istutas aia väljapoole seinu. Parajal köhal,
elumajast vähe eemal, raius ta metsa maha ja hakkas suuresti põldu harima. Sakstest ei hoidnud
ta Vahuri käsu vastu ennast mitte eemale, vaid hakkas juba varakult nende keelt õppima, käis
sagedasti Tallinnas ning Lodijärve lossis kauplemas ja endale tarvilikku kraami toomas. Oma
poja Jaanuse pani ta kohe pärast Vahuri surma Tallinna Mustmunga kloostrisse õppima. Tema
nõu oli poega täieks saksaks ja kirjatargaks kasvatada. Vahuri viimse manitsuse unustas ta
hoopis.
Aga Jaanus pidas seda meeles. Sest üksikud
14
juhtumused, mis lapse südant põhjani on põrutanud, helisevad läbi mehepõlve järele ja
hõljuvad üksinduse tundidel rõõmsaid ja kurbi mälestusi äratades veel hallide juuste aegadelgi.
Kui Jaanus esimest korda läbi kitsa, pimeda Harjuvärava Tallinna sisse sõitis, vahtis tema,
roheliste metsade vaba poeg, pool-kohkunult, pool- kurvalt ilmatu kõrgeid kivist hooneid, mille
võretatud akende taga võõrad, külmad näod vilkaatasid. Jaanusel oli tundmus , nagu pigistaks keegi tal kõri
kinni. — «Varja vabadust!» kajas ta kõrvus Vahuri viimne sõna. Aga ta harjus ja õppis talvel
visalt ning virgalt munkade tarkust, mis tol ajal oli peaaegu ainus tarkus. Seda suurema isuga
luusis ta suvel mööda koduseid metsi.
III
Jaanus oli kümme aastat vana, kui ta isaga esimest korda Lodijärve lossi ratsutas, mille
maade serval, nagu juba öeldud, Tambeti talu seisis.
Tolleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ning osavast
Tambetist meelehead leidis ja teda sagedasti laskis nõuküsimise pärast lossi kutsuda. Kuna
Tambet ise lossi läks, jäi Jaanus üksipäini hoovi hobuste juurde. Ta istus lauahunniku otsa, pani
käed rinnale risti ja jäi uudishimulikult ringi vaatama. Madal paistis temale linna vallide kõrval
müür olevat, mis lossihoovi piiras ja mille peal hall vahitorn nagu vanaeit parsil kükitas. Hoovi
keskel sirutas peahoone ise hulga nurki, otsi, korstnaid ja tornikesi nagu ähvardavaid kivisõrmi
sinise taeva
15
poole. Kitsaste kõrgete akende taga sõelusid inimesed tegevalt sinna-tänna. Hoovis
lomberdasid laisalt punaste nägude ja siniste ninadega sõjasulased ja tegid tüdrukutega, kes
kaevust vett vinnasid, lihtlabast nalja , mis meelitatud tütarlapsi ühtepuhku pihu sisse itsitama
pani. Vahitorni august pistis väravavaht oma roostetanud vaskkübara ja niisama roostetanud
nina välja, mis nagu kuu valgustatud pilvede vahelt tema okkalise halli habeme seest välja
säras. Jaanus hakkas temasuguste jõmpsikate jultumusega habeme, nina ja roostetanud kübara
kaudu selle näo silmi otsima . Asjatu töö. Kõik valge habe, ninapuna ja kübararooste. Poiss
otsis, vahtis vahel mujale ja hakkas jälle otsima.
Korraga tundis ta, et miski asi nagu Taara piksenool tema jalge vahele raksatas, ning üks
hele hääl hüüdis: « Such ', Tarapita , such'!» ja kõle must kogu müksas pea nii tormiliselt meie
sõbra sülle, et ta vennike tagurpidi üle laua-hunniku lendas .
Vali naerulagin kahest heledast kõrist tõusis seepeale sealsamas ligidal ja lossihärra lapsed,
kümneaastane poiss ja pisut noorem tüdruk, tõttasid õnnetuspaigale. Siin sirgus meie noormees
parajasti püsti ja märkas, mis temaga oli sündinud. Ta pilk langes esiti pahaselt suure koera
Tarapita peale, kes oma isanda käsul nii harimata viisil ratast oli püüdnud. Koer ei näinud oma
koerustükki sugugi kahetsevat, sest ta kargas, ratas suus, kui päris narr ringi, aga tütarlapse
nägu läks tõsiseks; ta astus Jaanuse ette ja küsis osavõtlikult, kas see vahest viga ep ole
saanud.
16
Jaanus kogeles tema meelest imeilusat tütarlast silmitsedes midagi nagu «pole viga ühti».
«See oli tore,» naeris väike noorsand ja patsutas Tarapita selga, mis nagu uss ta käte all
keerles.
«Häbi sulle, Oodo !» manitses aulise tõsidusega väike preili . «Meie oleme temale häda
teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?»
«Ilus ja mehine!» kilkas Oodo. « Paras niisugusele pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle
laua-hunniku. Oh, Tarapita, küll see läks libedasti! Hohohoo!»
Nüüd läks Jaanusel kops üle maksa.
«See on kõlvatu temp, koeri võõra peale ässitada,» pahvatas ta vihaselt. «Sina oled rumal
poiss ja muud midagi.»
Nende sõnadega võttis ta jälle istet, pani käed rinnale risti ja vahtis kulmu kortsutades
kõrvale. Tema väike kaitsja vaatles teda lahke naeratusega.
Meie peame siin pihu sisse sosistama, et Jaanus ilus sirge poiss ja täna kõige paremas riides
oli.
Oodo läks näost punaseks, põrutas jalgki vastu maad ja tõmbas käed rusikasse.
«Kuidas sa tohid mulle «rumal poiss» öelda?» kärkis ta silmi välgutades.
«Sa tead ise, mispärast . . . see on su päris nimi. Sinu rusikaid ma ei karda , need on k,a
minul olemas.»
Ja Jaanus näitas, et temal ka rusikad olid.
«Ma ässitan Tarapita su peale, lasen su lõhki kiskuda!»
Aga ehk kü ll Tarapita ennast urisedes isanda
17
käskude täitjaks tunnistas , ei liigutanud Jaanus ennast sugugi, muudkui kostis külmalt:
« Katsu
Kes teab, kas Oodo oma tõotust oleks täitnud, aga enne katsumist astus jälle väike
rahutooja verejanuliste vaenulikkude parteide vahele.
«Häbi sulle, Oodo!» algas ta manitsedes, «kas sa sedaviisi kellegi junkur oled? Sa tahad
koera väeti võõra peale ässitada, kelle ees sa ise süüdlane oled. Ei isa seda oleks teinud.
Mõtle ikka isa peale. Isa oleks ennemini andeks palunud ja Tarapita oleks oma rumaluse eest
tapelda saanud. Häbene, Tarapita, häbene, sa pole parem sugugi kui päris koer! Kas see on
mu kasvatamise vaeva palk? Mine, ma ei salli sind!»
See manitsus mõjus niipalju, et Tarapita oma urina jättis ja Oodo veel ikka vihaselt, aga
rohkem rüütellikult ütles:
«Siis peab ta minuga võitlema. Minu au nõuab seda.»
«Minugi pärast,» seletas Jaanus vahvalt ja tõusis püsti.
«Te olete hirmus kangekaelsed,» kurtis preilike ja uuris haleda meelega vaenlaste
nägusid, et sealt vähematki leppimismõtet leida. Aga sealt puhast tigedust ja kõrkust lugedes
tõmbas ta mõlema käed oma kahte pihku ja ütles kurvalt:
«Siin ei või te võidelda, kõikide inimeste silma ees. Lähme aeda
Mindi aeda. Pehme liivane kõht tihedate vaa-rikapõõsaste vahel valiti võitlusepaigaks ja
vaenlased seadsid end kibeda rusikavõitluse nõuga teineteise vastu. Aga enne kui võitlus
algas, katsus väike lepitaja veel kord heaga asja ajada.
Vastaste käsi soojalt surudes palus ta mahedasti ning magusasti:
«Pai poisid, mul on nutt varaks, — miks te mind nii kurvastate? («Pai poisid» tundsid ühe
kolmandiku oma vihast kaduvat.) Pai võõras poiss, mu vend on nii hea, nii armas, ainult täna
veidi, üsna veidi äkiline. Tõesti, ta on hea vend, nja ei taha kedagi muud vennaks. (Oodo
naeratas ilma tahtmata .) Pai vend, minu võõras sõber on ka hea ja armas. (Jaanus naeratas ilma
tahtmata.) Teist mõlemast saavad head sõbrad (poisid luurasid altkulmu, aga mitte enam nii
verejanuliselt kui enne), tõesti, teist saavad head ja mõnusad sõbrad, ja mina olen teie kummagi
sõber. Ma armastan teid mõlemaid (siin surus ta jälle poiste käsi), siis armastame kõik
kolmekesi üksteist — kuni surmani. Eks ole, jah?»
Siin pani tüdruk poiste käed oma kähe pihu vahel kokku ja piilus argse naeratusega mõlema
silmi.
Häbi on tunnistada, aga tõeks ta jääb, et meesterahva süda on sulavam kui lumi, kui
naisterahva mahe pilk teda päikesena soojendab. Ka meie kakelvennad raputasid mõni
siljnapilk hiljem kui sõbrad teineteise kätt, ja nüüd Emmi — nii oli nende lepitaja nimi — oli
see, kes neid pilkas ja naeris nagu vallatu plika kunagi.
Häbenedes pean tunnistama, et nüüd mõistmatu elajas Tarapita see õnnelind oli, kes mõistlike
inimeste patud oma koeranaha peale pidi võtma. Esiti pidi täisealine ja suursugune Tarapita
ühe lapse (Emmi) käest halbade eluviiside pärast läbitungiva noomituse vastu võtma. Teiseks
pandi Tarapita võõra auks ja terve seltskonna' lõbusaks ajaviiteks kunsttükke tegema. Ta oli
kõrgesti koolitatud koer ja mõistis säherdusi vigureid teha, et uued sõbrad endale pisted kõhtu
naersid ja Tarapita loojat kütsid, kes teda nii tähtsate annetega oli ehtinud.
Kuid tema nimi ei olnud sugugi Jaanusele meelepärane. Tema, kes veel Vahuri juttudest
eestlaste vanade jumalate lugu mäletas, pidas seda nime õigusega taevataadi Taara teotamiseks
ja päris aru, kes koera sedaviisi oli nimetanud.
«Tarapita nimi oli enne Tölp,» seletas Oodo naerdes , «aga et ta nii osav ja tark oli, häbenesime
teda nii hüüda ja tahtsime talle õige hiilgava nime panna. Et aga meie oma tarkus ei ulatunud,
küsisime kupjalt nõu, ja tema ütles: «Ma mäletan, et talupojad endises ebausus oma peajumalat
«Taaraks» kutsusid ja teda praegu veel salaja austavad. Pange Tölbile nüüd
talupoegade hirmuks nimi «Tarapita», sest saksa keeles öeldakse «Taara» asemel «Tarapita».»
Ja sestsaadik hüüame Tölpi Tarapitaks.»
«Kes see kubjas on?» küsis Jaanus.
«Kes ta on? Eks ta ole meie kubjas.»
«Ei, ma küsin, mis mees ta on — maamees või saks
«Tont teda teab! Vist mõni värdjas. Ta ise räägib veidrat keelt, ütleb «Pauerunt», kus peab
olema «Bauerhund», ja kirub: «Häh, tu teivel! Häh, tu teivel!»»
Jaanus ei lausunud selle peale midagi, aga ta ei hüüdnud Tarapitat kordagi nimepidi ja tõmbas
kulmu kortsu, kui teised teda nimetasid.
Oodo ei pannud seda tähelegi. Ta oli koera südamesõber ja mängis temaga nagu oma ven-
20
naga. Nad ajasid teineteist taga, võitlesid rind rinna vastu, veeretasid end kaisus maas, lõid
kukerkuuti ja tegid muid narritempe. Kord ajas Oodo enese pea peale püsti, sirutas jalad
laiali ja hüüdis:
«Hüppa, Tarapita!»
Ja Tarapita sirge ning sitke keha lendas kui nool ta jalge vahelt läbi.
«Katsu sina sedasama ,» ütles Oodo Jaanusele.
Jaanus seadis enese pea peale, ajas jalad laiali ja hüüdis:
«Hüppa, Tölp!»
Aga Tölp-Tarapita pistis keele pikalt suust välja, otsa ussikeerdudel liigutades, pilgutas altkulmu
kollaseid silmi peremehe poole ja läks põõsa taha.
Jaanus kohendas oma keha jälle loomulikku seisu.
«Ahaa!» naeris Oodo. «Tarapita pahandab «Tölbi» üle. Miks sa «Tarapita» ei hüüdnud?
Tule siia, Tarapita!»
Tarapita ilmus saba liputades põõsa tagant. Poiss ja koer heitsid selili maha, Tarapita ajas
neli jalga sirukile, pigistas silmad kinni ja näis sügavasti uinuvat. Korraga sosistas Oodo:
« Kass tuleb!» — ja koer pühkis kui tuisk ja tolm minema, noor rüütel tagantjärele.
Kui Oodo ja koer olid läinud, ütles Jaanus tasakesi Emmile, kes kuskilt lehelt lepatriinu oli
tabanud ja seda oma valgete sõrmekeste vahel patseerida laskis:
«Nüüd pean ma hoovi minema. Isa vahest otsib juba.»
21
Emmi pigistas õrnalt pihu kinni, nii et lepatriinu vangi jäi, vaatas kahetsedes Jaanusele
otsa ja tahtis midagi öelda. Aga sel silmapilgul tormas Tarapita põõsa tagant välja ja tõukas nii
töl-bilt tütarlapse käe külge, et pihk lahti läks ja lepatriinu rohu sisse kukkus.
«Oh sa rumal Tölp!» hüüdis Emmi ja vaatas naeratades Jaanuse otsa. Laste silmad juhtusid
vastastikku. Poisi süda ütles silmade kaudu umbes seda: «Pagana tark tüdruk! Ja kui hea, ja
lahke, ja ilus, ja armas, ja . . . »
Aiavärav kriiksus ja kubjas, lossihärra laste nimesid hüüdes, tuli nähtavale. Oodo ja
Tarapita pistsid võidu värava poole jooksu. Siin näitas Tarapita selgesti, palju ta Emmi
noomimisestmeelt parandada ja viisakas olla — pidas. Oodol tuli hullus tujus mõttesse
oma neljajalgset venda kupja peale ussitada, mispeale Tarapita paukuvalt haukudes ja edasitagasi
hüpates vaest meest piirama hakkas. See tõrjus koera käte ja jalgadega eemale, pööras
ning väänas oma kuivetanud keha naljakal viisil, kraaksus, kähvis mitu korda «uist! uist!» —
aga kus kuri vaenlane kuulab! Krauh! — - ja ülbe looma hambais kõigub hõlma-tükk, millega
ta uhkesti, nagu sõjamees võidu järel, peremehe poole traavib. See aga hoiab kõhtu naeru
pärast, hoolimata Emmi noomimisest, kes Jaanusega koos oli ka sinna jõudnud.
Kubjas katsus haleda näoga oma kätkenud kuuehõlma ja vingus: «Tarapitale oleks tõesti
taplemist vaja (tema altkulmu koera poole luuriv pilk ütles: «Küll ma su kaela murraksin,
hundi-sööt!»), näe nüüd, mis ta tegi! Hõlm puru! Kanz fei jereisst! Miks noorhärrad ei
keelanud, ta oleks
22
mu püksid peaaegu lõhki kiskunud, kanz fi heine alte Sack ! Häh tu teivel! Häh tu-u teivel!»
«Oh, Tarapita, kuldne Tarapita!» karjus Oodo naeru vahel. «Omaenese ristiisa hõlma krapsti
kinni — ha-ha-haa . . . häh tu teivel, häh tu teivel!»
Jaanus silmitses seda meest, keda ta esimest korda nägi, ja tundis, et äkiline arusaamatu
viha ta südant täitis. Talle tundus, nagu peaks ta käega selle inimese rinnust kinni hakkama
ja talle « lurjus » näkku hüüdma. Kuid ka kubjas luuras altkulmu tema poole, ja kui nad läbi
aiavärava hoovi astusid , küsis ta tasakesi Oodolt: «Kes see junkur on?»
«Jah, kes ta on?» kordas Oodo ja imestas ise, et tal veel kordagi meelde ei olnud tulnud oma
uue sõbra nime järele küsida.
« Kuule , mis su nimi on?» küsis ta nüüd, kui nad üle hoovi lossitrepi poole sammusid.
«Minu nimi on Jaanus,» oli vastus. «Kelle poeg sa siis oled?» küsis kubjas ootamatu julgusega.
Jaanus tegi, nagu poleks ta kupja küsimust kuulnudki. Kupja hääl oli talle vastumeelt.
«Kas kuuled , ma küsin, kes sa oled ja mis sa siit otsid?» kordas kubjas uuesti. Jaanuse talupoja
laadi nimi ja see, et noorhärra teda veel ei tundnudki, andis häbemata inimesele korraga
julgust . Kes teab, kas ta seegi kord oleks vastust saanud, kuid lähemal silmapilgul vihises Oodo
koerapiits õhus ja laksatas kupja pihale.
«Kuidas julged sina, koer, minu sõbraga sedaviisi rääkida?» käratas Oodo näost lõkendades.
«Ai, ai, kust mina seda teadsin , et ta noorhärra
23
sõber on,» kogeles kubjas, «ma arvasin, mõni hulgus . . . hein Pauerunt . . . ai, ai,
noorhärra, ega ma nõnda ei öelnud, andke andeks, pai junkur!»
Kubjas vingerdas pai noorhärra piitsa all.
«Käsi minema, lurjus!» käskis Oodo ja andis minejale veel hoobi tagantjärele.
«Oled sina ka rüütli poeg?» küsis ta pärast seda Jaanuselt.
«Ma olen vaba mehe poeg,», vastas Jaanus uhkusega.
«Kas sa elad ka niisuguses lossis kui meie?» päris Emmi. «Kas teil on ka aed ja hoov
«Meie ei ela niisuguses lossis kui teie, aga meil on oma maja.»
«Ja aed kah?»
«Aed on kah.»
«Kas teil hobuseid ja sulaseid ka on?» päris Oodo.
«Jah on. Head hobused ja tublid sulased. Aga kubjast ei ole.»
Parajasti astusid rüütel Raupen ja Tambet lossiuksest välja trepile. Lapsi silmates
hüüdis rüütel:
«Ae, kust te selle seltsilise võtsite? Kes see on?»
«See on meie sõber Jaanus,» vastasid Oodo ja Emmi ühest suust.
«Temal on ka loss ja hobused ja sulased,» seletas Oodo.
«Ja aed ja hoov on tal ka,» lisa Emilia.
«Tohoo!» naeris rüütel, «küll on rikas sõber! Kes ta siis on?»
«See on minu poeg Jaanus,» seletas Tambet
24
naeratades. Lossihärra laste sõprus tema poja vastu meelitas teda väga.
«Soo? Või sinu poeg?» Lossihärra armastas alama rahva viimaseid sõnu küsides korrata .
«Pidage aga head sõprust, lapsed, kui kokku juhtute. Oskab ta ka midagi?»
«Ta on kaks talve kloostris õppimas käinud.»
«Soo? Kaks talve kloostris õppimas käinud? Näe. Viks. Noh, olge head lapsed. Head
päeva, Metsa Tambet, head päeva!»
Rüütel nokutas Tambeti sügava kummarduse peale kergesti pead. Jaanus pidi kahetsedes
sõpradest lahkuma. Lubati varsti jälle näha ja palju koos mängida. Siis hüppasid isa ja poeg
hobuste selga ja ratsutasid väravast välja. Teel küsis Tambet pojalt:
«Kas on lusti tulval korral jälle minuga lossi tulla?»
«Jah on.»
Kui natuke maad oli sõidetud, küsis Tambet uuesti:
«Kas lossihärra lapsed on ka lahked?» «On küll. Kuid ei ole ikka nii, kui meie oleme.»
Kui nad kõdu ligidale jõudsid, küsis Jaanus: «Kas lubad mind kõrviga mõnikord ka üksinda
välja?»
«Kuhu sa siis temaga tahad minna?»
«Metsa — muidu sõitma.»
«Vahel lossi kah?»
«Eks vahel sinna kah.»
«Noh, eks ma siis luba.»
25
IV
Tambet lubas ja Jaanus sõitis sagedasti, viimaks peaaegu iga päev lossi lõbutsema ja
õppima. Laste vahel kasvas suur sõprus — nooruse sõprus, mis kõige kauemini kestab, aga
kord rikutud, harva jälle paraneb . Ja rikkumine on kerge.
Jaanus oli viieteistkümne-aastaseks saanud. Ühel suvepäeval istus ta oma täku selga — ta
oli endise kõrvi asemele viieteistkümnendaks sünnipäevaks kena halli täku
kingitüseks,saanud — ja ratsutas üksipäini lossi poole. Lossi lähedal tuli talle kaks teist
ratsalist vastu junkur Oodo ja preili Emiilia . Rüütli lastel olid sõiduloomadeks tasased,
taltsad märakesed, Oodol must, Emmil valge.
Tarapita ratsutas omaenese neljal jalal.
«Kas näed, Jaanus!» karjus Oodo juba kaugelt, «kas näed, missuguse saepaku otsas mina
pean istuma. Piits ja nahk närutavad, aga rutemini ta raip ei liigu. Päris vigane lehm! Säh,
näe, vhüüt, nõõ! Nõõõ!»
Vilistades, keelt laksutades ja piitsa plaksutades hakkas poiss vaest looma ergutama , kes kõigest
jõust edasi püüdis, aga mättase maa peal palju edasi ei pääsenud. Emmi ei raatsinud oma
hobust peksta, seepärast oli ta ka tüki maad taha jäänud.
«Kuhu te tahtsite sõita?» küsis Jaanus oma täkku osavasti seisma pannes.
«Oh Jaanus!» kaebas Oodo peatudes «peaksid sa teadma, missuguse rumala tembu mina
täna hommikul ara tegin . Mina läksin Emmiga selle üle riidu, kes meist peaks paremini
ratsa sõitma.
Mõtle, Emmiga, kes oma hobust ei raatsi puudutadagi!»
«Sa kiitsid, et sa lehma seljas rutemini edasi pääsed kui mina oma mära seljas,» seletas
Emmi, kes ka oli kohale jõudnud.
«Mis seal kahelda?» naeris Oodo. «Hea küll, me läksime riidu ja kutsusime kupja
kohtumõistjaks.»
«Ega teil ka paremat kohtumõistjat olnud!» mõnitas Jaanus.
«Teised ei mõista kohut ega midagi. Nad ehmatavad, kui nendega rääkima hakkad. Täied
lambatalled. «Kust mina seda tean, junkur?» vastab üks, kui sa ta käest küsid, kas ta oinas või
lammas on. «Eks noored saksad sõida mõlemad ilusti nagu inglidkostab teine. Ptüi! (Oodo
sülitas.) Mina pean sõitma nagu ingel ! Ja küsi va' halli väravavahi käest, see uriseb oma
okashabemesse: «Mis te kargatekui täkud!» Aga kubjas — vaat' see on üks hakkaja mees,
olgu muidu nii suur kelm kui tahes. Alati on tal nõu valmis. Tema ütles: «Võtke mõlemad
ühesugused hobused, seadke endale teatud tükk maad ara sõita, pühkige korraga minema —
eks siis näe, kumo enne sihile jõuab.» Mina andsin kupjale rõõmu pärast piitsaga plaksti
mööda reisi, nii et ta hüppama hakkas, jooksin talli ja tahtsin kõige tulisemad täkud välja
valida, aga kus Emmi seda teha laskis! Tema, jänespüksi nõu peale istusime nende tukkurite
selga, sest et Emmi muid kogunisti ei 'tahtnud.»
«Ma kartsin sinu pärast peaaegu niisama kui enese pärast tuliste hobustega ajama
hakata,»
26
ütles Emmi rahuga. «Sa pole ju veel täis ratsutaja
«Täis ratsutaja, täis ratsutaja,» osatas Oodo pahas tujus, «sina tead, mis täis ratsutaja on!
Oleks mul praegu reite vahel tuline täkk, keda ma tahtsin, ükski lind ei saaks mind kätte! Ma
lendan ise kui lind — vhüüt!»
Oodo andis vaimustuses oma märale säherduse ootamatu hoobi, et vaene loom ehmatades
hüppama hakkas. Jaanus ja Emmi vahetasid pilgu, mis tunnistas, et kumbki Oodo kõne ja teoga
rahul ei olnud.
«Kas teie võidusõit nüüd juba otsas on, või olen mina segajaks vahele sattunud?» küsis
Jaanus.
«Sellest pole viga,» ütles Emmi ruttu. «Meie võidusõit on küll alles pooleli , aga meie
võime teda siit uuesti alata. Me tahtsime vana Prohveti - Pardi koopani sõita.»
«Miks sa siis ei seganud?» käratses Oodo vahele. «Mina olin tükk maad ees ja oleksin
võitnud.»
«Aga enne oleksid sa mära lõhki ajanud ja oma kaela murdnud,» mõnitas Jaanus tõsiselt.
«Selle raipe kärvamine poleks mind võitmast keelanud.»
«Kuidas nii?»
«Ma oleksin Tarapita selga istunud.»
«Ja siiki võitnud?»
«Seda ma arvan. Mis sa ütled, Tarapita?»
Tarapita hakkas hüplema, tunnistuseks, et isanda usaldus teda tõesti «liigutas».
«Kuule, Oodo, meie võidusõit võib seekord parem pooleli jääda,» algas Emmi, ja kui Oodo
28
vahele tahtis karjuda, lisas ruttu: «ja ma jätan võiduau sinule. Aga meie võime nüüd
kolmekesi muidugi Prohveti-Pärdi poole sõita. Eks, Jaanus, sa tuled kaasa?»
Jaanus tahtis rõõmuga oma rahulolemist avaldada, aga Oodo karjus vahele:
«Mina ei sõida enam sammugi, mitte ühte sammu selle imelooma seljas.» «Aga, Oodo . . . »
«Ei sõida. Ennem lähen neljakäpukil koju tagasi.»
«Ega meil siis ole tarvis rutata,» püüdis Jaanus vaigistada , «me sõidame samm- sammult
üksteise kõrval ja puhume juttu
«Eks ma mõista,» urises Oodo, «sinul on muidugi hea samm-sammult sõita. Sinu täkk
astub ühe sammuga üle minu ja mu hobuse. Aga vaat', ma annan head nõu, kui kuulda
tahad.»
«Anna.»
«Näed sa, mis nõu ma annan. Sina võta minu mära, mina istun sinu täku selga, ja siis
sõidame samm-sammult, kui tahad.»
Jaanus tõmbas kulmu kortsu. Ta oli salamahti vahest lootnud oma kena täku ja osava
sõiduga Emmi silma ees uhkustada ja võitles nüüd iseenesega, mis parem oleks, kas
«häbematu poisi» pealeajamist täita või mitte. Abi otsides piilus ta Emmi lahkeisse silmisse
ja leidis sealt midagi nagu palumist. Sellest oli küllalt. Aga enne tahtis ta veel teisiti õnne
katsuda .
«Kuule, Oodo, minu täkk on väga tuline ja ei kannata puutumist. Ma kardan . . . » «Sa
kardad , et ta mu maha viskab?» «Istume kahekesi selga . . . »
29
«Nagu hakid kirikukatusel?» «Me sõidame ju muidugi sammu.»
«Ja Jaanus ajab oma vanaisast juttu,» aitas Emmi tagant.
«Ja sina hoiad lakast ja mina sabast kinni? Keda te narriks tahate pidada? Lase mina istun
sinu täku selga, sina võta minu mära, muidu hakkan kõhe koju traavima.»
Ja ähvarduse tõenduseks hakkas ta mära pead ümber kiskuma. Jälle otsis Jaanus silmadega
tuttavast köhast nõu ja vaigistust — ja kangekaelne junkur sai oma tahtmise. Jaanus ronis
õhates täku seljast maha ja upitas Oodo üles. Ise istus ta vagase mära selga. Üleskeevat
pahameelt vaigistas sõbralik naeratus Emmi näol.
«Pai Oodo,» palus viimane südamlikult, «jää meie juurde, sõidame ilusti ühes. Ja nüüd
hakkad oma vanaisast jutustama, eks, Jaanus?»
«Räägi seda, kuidas ta karja hunte maha lõi ja puu otsa riputas,» nõudis Oodo, kuningliku
toredusega kõrgelt alla vaadates.
Jaanus juhtis mära Emmi hobuse kõrvale ja hakkas jutustama. Ta ei unustanud seejuures
kord-korralt murega Oodo poole piiluda. Nad ratsutasid üle rohu ja lilledega käetud välja, mis
kaugemal aga muutus künklikuks ja auklikuks. Veel kaugemal algas mets, kus Prohveti-Pardi
koobas — reisi lõppsiht — asus.
Kui Jaanus oma jutuga sinnamaale oli jõudnud, kus tugev Vahur otsib huntide ülesriputamiseks
parajat puud, jäi ta korraga vait ja tõmbas kulmud kokku. Oodo oli juba ammugi täku
seljas kihelnud, nüüd andis ta uhkele loomale ootamatu hoobi ja vilistas; täkk hüppas õhku ja
püh-
30
kis kui tuul minema, Tarapita rõõmukisaga tagantjärele.
«Oh jumal!» karjatas Emmi kohkudes. «Katsume nii ruttu järele, kui saame!» ütles
Jaanus ja hakkas mära ergutama. Aga enne, kui nad sada sammu jõudsid sõita, nägid nad,
kuidas tuline täkk Oodoga üle laia augu hüpates õhku kerkis ja lähemal silmapilgul
koormata edasi tormas, kuni metsa kadus .
Nad leidsid Oodo minestanult maas lamamas. Tarapita lakkus hingetu isanda silmi.
Jaanus kummardus elutu junkru keha üle, rebis ta riided eest lahti, surus kõrva
südamekoha vastu ja ütles püsti tõustes: «Ta pole muud kui minestanud — vist
peapõrutuse pärast.»
«Aga ta ärkab jälle ellu ja saab pea terveks?» hädaldas Emmi.
«Kui ta ärkab, pole tal vist enam kondivalugi. Aga nüüd peame ta Prohveti-Pardi juurde
kand -ma. Istu sina jälle hobuse selga ja võta minu mära oheliku otsa. Ma võtan Oodo selga.
Küll me ta ellu äratame.»
Siis tõstis ta hingetu keha maast ja hakkas vahvasti edasi sammuma, Emmi, märad ja
,Tarapita tema kannul. Ta oli kõikide usalduse võitnud.
V
Vana eremiit , keda rahvas Prohveti-Pärdiks kutsus — tema päris nimi oli Bartholomäus ehk
Bartel Löwenklau — istus oma koopa suu ees madalal puupingil, toetas selga vastu mäeseina
ning hoidis käed ristis põlve ümber. Tema vanad,
31
aga mitte tuhmid silmad vaatasid puulehtede liikumist, kui tasane tuuleõhk neid kiigutas.
Kord mühas äkiline kange hoog läbi metsa, oksad paindusid, lehed visklesid läbisegi, mõned
langesid keereldes maha. Nad olid samasugused kui teisedki, aga neid murdis ootamatu
tuulehoog . . . Ja selle ohvriga rahul, vingus tuul mööda ning segamini paisatud lehed
kohendasid end rahus endisele paigale, nagu poleks midagi juhtunud. «Ühed langevad,
teised püsivad,» ümises vanamees , vanamees, iseeneses, «ei või ühesugune õigus maailmas valitseda .
Üks kaob teeniata hädas ja teised lasevad ta kahetsemata kaduda. Kes teab kui pea iseenese
kätte seesama'lugu võib tulla? Ei maksa õnnetuste üle kurta, ei maksa, ei maksa . . . »
Vanameest valdasid mälestused, ta raputas pead ja langes mõttesse.
Unustuse hõlmast tõusid ammu mööda läinud-ajad, täis elu ja elurõõmu ta silme ette . . .
Noor rüütel ratsutas uhkesti ehitud täku seljas võidule. Tema kõrge mehine kuju tõmbas vägisi
kõige ilusamad neiusilmad enese poole. Tema tugev käsivars sirutas kanged vastased liiva
peale ja tõi ta nimele kuulsust. Ja õhtul istus ta vagusas, magusasti lõhnavas kambris ja
kivikõva sõjamehe hääl rauges armukese jalgade ees pehmeks , araks armastuse sosinaks . . .
Siis kutsus keiser teda sõtta kaugele maale. Truu rüütel täitis kohust, kiskus end mõrsja käte
vahelt lahti ja tõttas truudusevandeid kaasa võttes otsekohe võitlusse, kus vaprate tegude 'järele
tema väesalk viimaks lüüa sai, kuna teda ennast kangema vaenlase oda rabas ja hingetuna
võõrale pinnale paiskas. Lahingu torm mühises mööda,
32
halastajad maainimesed leidsid haavatu külma maa pealt, tõstsid üles ja viisid oma koju.
Palavik raputas mõne nädala nõrkenud keha, surm kõlistas tema sängi ääres oma külma vikatit,
lugedes minuteid, millal pingule tõmmatud elulõnga jõuaks läbi lõigata. Aga mahedad
neiusilmad valvasid lahkesti haige üle, pehmed virgad käed kohendasid kõvaks läinud aset,
kastsid kuivanud suud magusa märjaga, meelitasid põgenevat eluvaimu rohtudega tagasi. Ja
kondine tont sängi ees peitis nurisedes vikati selja taha, astus iga päev ukse poole, kuni viimaks üle läve
õue ja sealt oma koledasse kodusse põgenes.
Ühel kenal hommikul lõi paraneja silmad lahti ja nägi otsekohe kaht ilusat silma, mis armsa
naeratusega tema üle kummardusid ja kohe ehmudes jälle kadusid .
«Ara põgene, ingel!» sosistasid haige huuled. «Oled sa minu Helene
Ilusad silmad jäid kadunuks .
Paraneva rüütli noorusjõud aga hakkas häbenema, sirutas ja raputas end, sasis haigusest
kinni ja heitis ta välja.
Paari päeva pärast tõusis noormees tervena haigesängist ja võis jumalat ning oma heldeid
hoolitsejaid südamest tänada. Siis võttis ta reisi- kepi ja läks, tubli maarahva õnnesoovide
saatel, kerge südamega teele. Kaks ilusat silma vaatasid talle kahetsedes järele, kahvatud
huuled sosistasid:
«Nüüd läheb ta oma Helene juurde.»
«Mul oli pakitsev süda täis rõõmsat lootust kända, jalad olid nii kerged ja teekond kadus
nii
33
kähku,» pomises vanamees. Aga kohe peale selle läks tema nägu kurvaks ja pea vajus
sügavamale.
Ta leidis mõrsja teise mehe kaisust, oma maad vaenlastest laastatud ja täitsa korratus
olekus, oma lossi põletatuna. Ta otsis õigust, aga polnud mõistjat; ta katsus ka õnne
rusikaõigusega, kuid selleks puudus jõukus. Ta läks kloostrisse, aga munkade välispidine
püha paiste ja kõdune koera-elu tegid temale kloostrielu jälgiks. Ta kaotas himu inimeste
seas elada, rändas kaua mööda ilma, uuris loodust ja tema saladusi. Viimaks sattus ta
Eestimaale ja leidis siin soovitud rahupaiga.
Tema koobas oli madal ja seestpidi ilma iluta. Aga jahe, selge ojake sirises alt mööda
peegliks lilledele, kes ennast tema sees uhkusega vaatasid, isekeskis kihistades: «Oi, oi, kui
pisikesed, peenikesed me oleme! Oi, oi, kui kauni karvaga ja lõbusa lõhnaga! Oi, oi!»
Ümberringi tõusid kõrged, toredad puud pilvede naabrusse, sealt jahutavat tuult ja kosutavat
vihma maha meelitades. Ja kui tuulehoog neist läbi kohises, siis hõõrusid nad heas tujus
oksi üksteise külge ja kähistasid lehtedega : «Ohoo, tohoo, tuuleõhuke, õõtsuta meid! Õõtsuta,
õõtsuta õrnasu, hellasti. Ooh, kui hea, ohohoh ! Ohohohooooh!»
Vanamees oli sügav loodusetundja, kes metsa- rohtude parandavat väge kasutada mõistis.
Ta oli kaugel ümberringi vaese rahva arst, keda kui imetegijat austati. Tema ise ei salanud
ilmaski rohtude loomulikku arstimise jõudu ega püüdnud nõiakunstniku nime saada. Siiski
uskusid talu-pojad kindlasti, et ta üleloomulikke asju tunneb
34
ja vaimudega läbi käib ja austasid teda seda enam.
Niisugune mees oli Prohveti-Pärt, — üks pimeda keskaja vähestest valgusekujudest.
VI
Ähkides jõudis Jaanus oma koorma ja seltsiliste — Emmi, hobuste ja Tarapitaga üksiklase
koopa juurde, kus ta ikka veel uimase Oodo pehmele murule asetas. Prohveti-Pärdile seletas ta
lühidalt, mis sündinud oli.
Vanamees katsus veidi junkru pead ja liikmeid, kadus siis koopasse ja tuli varsti tagasi,
käes läbipaistva märjukesega täidetud klaasike. Selle klaasikese suud hoidis ta Oodo nina ees.
Kui minestanud poisile märjukese hais ninasse oli tunginud, hakkas ta kõhe liigutama , tõmbas
korra sügavasti hinge ja lõi silmad lahti.
«Ta ärkab elusse !» karjatas Emmi ja haaras rõõmutuhinal kähe käega venna ümbert kinni.
«Oh sa pai Oodokene!»
Oodo vahtis laiul silmil veel pooluimaselt kõiki neid, kes tema ümber seisid, ajas enese
istukile ja näis järele mõtlevat.
«Ega sa palju häda saanud, kulla vennake?» kuulas Emmi osavõtlikult ja silitas .venna
põske.
Junkur vahtis imestades õe otsa ja pomises:
«Mis häda, millal rffa häda sain?»
«Kui . . . kui see rumal täkk su seljast maha viskas
«Eks ole häbi,» pilkas eremiit sõbralikult, «noor rüütel laseb enese maha visata ja unustab
35
säherduse teotuse nii ruttu! Õige rüütel leinaks säärase häbi pärast eluaja.»
Nüüd alles hakkasid junkru segamini raputatud ajud selgima, selgides kanget vahtu peale
korjates. See vaht oli kärsitu viha, mis nüüd nagu kuiv kasetoht äkisti põlema süttis. Junkur
kargas jalule, tõukas õe karedalt eemale ja kärgatas välkuvau silmil:
«Mis häbi mul peab olema? Kelle ees? Teie, närude, ees? Kui ma tahan, saate kõik piitsa
nagu koerad : tulge siis häbistama. Ja — oh, kui mul see saadana täkk käes oleks, kes mu
maha viskas, küll ma teda materdaksin! Pihuks ja puruks peksaksin, et ta,mu jalge ees
kärvaks. Siis ma naeraksin. Oota , kurjategija, oota, oota, küll ma su veel kätte saan!»
Junkur kiristas hambaid ja raputas ähvarda- valt rusikat; siis sattus ta pilk Jaanusele, kes
pahase ning veidi põlgava näoga teda silmitses, ja nüüd süttis ta viha selle vastu leegitsema.
Sammu ette astudes, rusikaid ja pead ette sirutades seadis ta enese võitlusvalmilt Jaanuse
ette ja karjus:
«Mis sa, loll , mind vahid? Talumats, koera-nahk! Sinu see häbematu täkk oli, ja kui ma
teda kätte ei saa, siis lasen sinule piitsa anda.»
Jaanus tõmbas kulmu kortsu ja vahtis, silmad põnevil laiali, teisele silmi.
« Vahi , vahi, koer! Armust ma sulle kord nahatäie kinkisin, aga nüüd pead sa ta kätte
saama.»
Jaanus surus sõrmed pihku ja astus, näost kahvatu, ka sammu ligemale, rind rinna vastu.
«Katsu sa mind puudutada! Ja kui sa ennast
Veel kord lossihoovis näitad, siis lasen su koertel lõhki kiskuda, et sust muud järele ei jää
kui su kerjuse kaltsud . . . »
Sellega lõppesid seks korraks junkru ähvardu-. sed, sest lähemal silmapilgul välgatas
Jaanuse käsivars ta silmade ees, laksatav lops pani ta põse punetama, keele tarduma ja jalad
tuikuma. Emmi karjatas ehmatuse pärast ja eremiit kiskus Jaanuse eemale, tasa temale öeldes:
«Poiss, mõtle, mis sa teed! Tahad sa ennast meelega hukatusse saata?»
Jaanus seisis kui sammas, tummalt ja mahalöödud silmil.
Oodo aga tormas kiriseva ähvardusega: «Küll ma tasun!» oma mära juurde, hüppas selga ja
kihutas kodu poole. Emmi jäi esmalt nõutult seisma ja vahtis hirmuga vennale järele; siis palus
ta tasakesi eremiiti, et see aitaks teda sadulasse. Vanamees tõstis ta hobuse selga, andis talle ratsutid
kätte ning ütles:
«Nüüd ole hea laps, Emmi, katsu, et sa Oodoga ühel ajal lossi jõuad, ja räägi isale tõtt. Püüa
ara pöörata õnnetust, mida tige poiss võib sünnitada.»
Emmi noogutas tummalt pead, pakkus jumalagajätmiseks vanamehele käekest ning ütles
kartlikult Jaanuse poole piiludes:
« Jumalaga
«Jumalaga!» vastas see järsult, ilma et kordagi silmi oleks üles tõstnud.
Emmi ergutas hobust ja ruttas vennale järele.
Jaanus ei liikunud paigast , vaid vahtis kohku-nult, üksisilmi kaugenevale' kujukesele järele.
Poisi südamesse tikkus salasammul kahetsus ja
37
pahameel iseenese üle. Kahetsuse hääl sosistas tungivalt : «Sa oled kergemeelselt suure
varanduse ära raisanud. Parem järk su elust on otsas, sa ei näe sõpru enam iialgi . . . »
Prohveti-Pärt uuris natuke aega poisi näojooni, pani siis käe ta õlale ja ütles lahkelt:
«Noh, noor sõber, kas jääd mulle veel seltsiks või ruttad ka kõdu poole?»
Jaanus äigas käega üle otsaesise ja kohmas: «Koju, muidugi koju.»
«Kuule, sul on nüüd muidugi vähem ajaviidet, sest et sa enam lossi ei või minna, — või
lähed ja palud andeks?»
«Ei lähe.»
«Ja sõbrad jätad maha?»
Jaanus kehitas õlgu.
«Noh, vaata, siis tule vahel minu juurde. Sa oled mu meelepärast. Ma õpetan sulle
kõiksugu tarkust ja vehklemiskunsti. Kas tahad?» Jaanus tänas lubamise eest ja tegi minekut.
Ta häbenes vanamehe ees oma äkilise teo pärast.
«Ütle mulle puhtast südamest,» küsis eremiit veel viimaks, «olid need sõbrad sulle tõesti
armsad
Jaanus pühkis jälle käega üle otsaesise, vaatas siis selgel silmal vanamehe otsa ja vastas
järsku: «Jah, olid, kuid mina ep olnud nende vääriline. Ei kõlba talurahval lossisakstega
sõprust pidada.»
«Vaat' see on targasti öeldud. Ega sa siis ka liiga ei kahetsegi?»
«Mis sest arutada? Mis läinud see läinud. Jääge jumalaga! Pean minema hobust taga
otsima.»
38
Eremiit, kellele otsekohese viisiga poiss tõesti meelepärast oli, surus lahkesti tema kätt.
«Ja minu juurde tuled?»
«Tulen küll, kui lubate
«Ja varsti?»
«Niipea kui mahti saan. Head päeva.» Jaanus läks. Vanamees vaatas talle järele ja .pomises
iseeneses: «Sellest poisist tahan ma veel midagi teha.»
Siis läks ta koopasse.
VII
Viis aastat hiljem ühel kenal hilissuve hommikul oli Lodijärve lossis haruldast elu ja kära
kuulda. Hulk võõraid mõisnikke oli ümberkaudu suurele jahipidule kokku tulnud, mille rüütel
Konrad Raupen oma laste rõõmuks toime pani. Lossi saalis sõelusid noored mõisnikud, all
hoovis luusisid nende kannupoisid ja sulased.
Noorte mõisnikkude jutud seisavad küll ajaraamatus, aga me ei hakka neid siin kordama .
Kus noored inimesed rõõmutsevad, sealt ei minda tarkust otsima. Lähme, lugeja,
lossiõue,'sobitame endid parem sulaste sekka, kuulame, mis need vestavad.
Nemad" jutustavad vastastikku oma tegusid venelaste ja leedulaste vastu, kelle salgad tol
ajal käisid Liivi- ja Eestimaad rüüstamas. Igaüks kütis — mitte otsekohe iraennast, sest seda
ustakse vähe, kes otsekohe iseennast kiidab. Ei, — meie ausad sõjamehed olid selle poolest
vagusad kui talled ja kavalad kui ussid . Seal kiitis igaüks oma
39
peremeest , kes kõu lõukoer ikka kõige ees vaenlaste kallale tunginud, kaks tosinat maha
tapnud , kaks tosinat surmavalt haavanud, kaks tosinat hobuse seljast maha visanud ja mitu
tosinat pakku ajanud. Aga . . . siiski . . . nüüd hakkas jutustaja enesest peale.
Mis oleks isand kõige oma rammu ja julgusega jõudnud teha, kui tema, jutustav sulane,
kõigepealt kavalat nõu ep oleks andnud, mille läbi vaenlased võrku langesid, või kui tema,
jutustav sulane, isandat ep oleks vaenlaste keskelt surma suust välja raiunud, või kui tema,
jutustav sulane, vaenlase kõige karusemat meest ep oleks maha sirutanud, mispeale teistel
ülejäänutega kerge töö olnud?
Nii kõnelesid ja valetasid sulased, et suu vahutas. Aga kõik ei rääkinud siiski puhast valet.
«Te tunnete ju kõik Kuuno Rainthali,» alustas oma juttu tüvikas, punane mees, keda tema
juuste ja habeme kärva pärast Rebase -Reinuks kutsuti. «Vaat' see on noormees, kelle pähe
mõistuse poolest mahuks teisi päid tükki kümme halli habemega tükkis. Ja missugune sõdija!
Ma ütlen, et . . . et . . . minagi tema ees araks läheksin . . . see on, ma ei pistaks plehku , sest
mina ei pista kellegi ees plehku . . . aga nõnda nagu veidi kutistav oleks niisugusele vastu
hakata.»
«Hohohoo!» kajas rõõm kunstliku kõnekäänu üle ümberringi, ja terve koor päris noore rüütli
Kuuno von Rainthali tegudest ligemat teatust.
«Meil oli,» algas jutustaja punaseid vurrusid keerutades, «meil oli mineval suvel ving ninas,
et leedulased meid sel aastal nokkimata ei jäta.
40
Kui säherdusi asju on tulemas, siis on inimesel otsekui teravam silm ja teravam nina.»
«Ja-jah, jänese silm ja hirve nina,» pilkas keegi kuulaja .
«Ei, ma ütlen tõepoolest — kohe teravam silm ja nina, nagu toaksid ette, mis tuleb. Ja
ennäh, tuligi, ühel kenal päeval sibavad kaks talupoega, kes lossist kaugel elasid, lossi ja kisavad:
«Leedulased tulevad!» Säh sulle! Nüüd oli lugu lahti. Kõigil hirm nahas, kõigil kisa taga.
Mina üksi ajasin pea püsti . . . »
«Tahtsid vist vabisedes üle müüri vahtida,» arvas jälle üks kuulajaist.
«Ei, ei, ma ütlen tõepoolest — mina üksi ajasin pea püsti ja ütlesin: «Tulgu! Küll me neid
tervitame.» Rüütel, kes mind tunneb ja teab, et ma sarvikutki ei karda, ütles: «Mine sina
luurama!» Mina mära selga ja kui tuul minema. Teel valgusid juba põgenevad talupojad
naiste-lastega vastu, kraaksusid, ulgusid ja kirusid: «Kaitsku nüüd rüütel oma teoloomi!» Ja
ise vahtisid nii kadedalt mind, kes uhke täku seljas . . . »
«Mära seljas,» õiendas hääl kuulajate hulgast.
«Ei, ma ütlen tõepoolest — vahtisid nii kadedalt mind, kes uhke täku seljas ilma kartuseta
kui sõjajumal Aristoteles edasi tormab . . . »
«Mis sa iseendast nii palju jahvatad,» hüüti salgast vahele, «räägi, mis su isand tegi, ja
torma ise, kuhu tahad.»
« Oodake , eks ma ikka räägi, eks ma ikka räägi. Mina leidsin leedulased varsti üles, siis
kihutasin kohe lossi tagasi ja panime väravad kinni. Peagi olid röövlid köhal ja hakkasid neid
talupoegi, keda meie enam ei jõudnud sisse lasta,
41
nalja pärast maha nottima. Need vaesed inimesed olid hirmu ja ahastuse pärast kui totrad,
nad ei mõistnud palvetada, sest usku neil õiguse pärast ei olegi, muudkui vandusid ja naised
määgisid läbisegamini: «Oh Jeesuke! Oh sa taevane jumal! Oh pühad prohvused ja poostlid!»
Mõned jooksid surmahirmus peadega otsekohe vastu müüri .. .»
«Aitab, aitab!» hüüdsid mõned vahele. «Räägi, kuidas te viimaks pääsesite!»
«Te olete otsekui hagijad . Andke aega, ma räägin. Rüütel Kuuno ei suutnud seda
kannatada, hüüdis, mehed kokku, hüppas hobuse selga ja tormas läbi, lahtitehtud värava välja,
leedulaste kallale. Oi, poisid, oleksite teie näinud, kuidas röövlite pähe tema mõõgast surma
ja hukatust sadas! Aga ta oli liiga julge, tikkus otsekoiie tihedama salga sekka ja möllas
vaenlaste keskel nagu mefs-kult koerte keskel. Minul tuli hirm, et vahest ei pääsegi enam
välja, mu veri hakkas keema , ma möirgasin: «Jeesus ja Maria appi!» ja tuiskasin tema järele.
Saime võidu. Röövlite salk pani kui hanekari kaagutades plagama. Me tapsime, et süda
hüppas. Rüütel Kuuno aga laskis pääsenud talupoegadele süüa ja juua anda ja neid minema
saates ütles ta veel:
«Teie näete nüüd, kui vähe teie oma jõud teid kaitsta suudab. Teie sõimasite meid, meie
aga kaitsesime teid. Sellepärast ärge olge tänamatud ega nurisege isandate üle, vaid kartke
neid ja teenige truisti.»
Nii kõneles minu mehine, minu tubli isand, ja vana lossipreester lisas sügavas liigutuses:
«Jah, ja jätke oma näotu, kuri ebausk , austage
42
jumalaema, kummardage püha Peetruse asemikku ja kuulake nende sõna, keda tema siin
patuses maailmas oma sulasteks on seadnud. Kui te seda ei tee, mis nemad käsivad, siis sööb
teid siin ilmas tuli, uputab vesi, hukkab raud, ja vihase vaenlase kius». kukutab teid igavese
hukatuse järve. Aamen . Minge rahuga.»
Seepeale läksid noomitud talupojad minema. Aga nüüd ütelge, kes teie hulgast ei tunnista,
et rüütel Kuuno kõigi noorte rüütlite au ja uhkus on.»
«Mina seda ei ütle.» — «Mina ka mitte.» — «Mis tõsi, see tõsi,» kõlasid kiidusõnad
kooris.
« Minule andis ta terve killingi, kui endi poolt temale sõumi viisin, et meie rü utli jahikoer
Taps pojad sünitanud.»
«Minu eest ta kostis, kui mu peremees mind viina -aami tüjendamise eest nuhelda tahtis.»
«Küalistele ja nende sulastele oskab ta tublisti ette panna.»
«Ratsa sõdab ta niisama kui mina.»
«On tubli rü utel.»
«Mehine mehike.»
Nii kõasid kiidutunnistused ausate sulaste suust, mis tunnistas, et kiidetud rü utel, kui tal
olemas oli küneski jagu neist omadustest, mis tal siin öldr olevat, pidi tõsti kiiduvä art
noormees olema.
«Ja sellest pole veel külalt, et ta tugev ja vahva on,» algas rü utli vaimustatud sulane
uuesti, «ta on ka kõkide lossipreilide silmamuna . Eks ta ole läkiv ja libe kui uus vaskküar,
maheda hä alega kui noored pruudid pulmaõtul võ vanad
43
pruudid enne pulmaõtut, kõerikas, viisakas ja helde süamega?»
Jäle tõsis tõndav kiitusepomin.
Lossikupja kuivetanud kuju läenes sulaste salgale; nende elavat jututuju täele pannes
küis ta oma puudulikus saksa keeles:
«Kas tohib päid», mida siin nii kibedasti jahvatatakse?»
«Nä, va kubjas,» hõk,as Rebase- Rein temale vastu, «Tere ka, Koljat ! Me rä agime siin
praegu kõge tublimast mehest, kes iganes emapiima on imenud.»
«Ohoh, ega te mind taga rä agi?»
«Hahahaa! Sa oled kitsepoeg ja kitsepiimaga kasvanud. Sellepäast me sinust ei võgi
rä akida.»
«So-soh, võ nii. Aga sina oled loputisega imetatud. Ma kuulsin eemalt sinu räasest suust
Kuuno Rainthali rü utlinime, ja seal tulid mulle iseväki mõted.»
«Noh, lase oma iseväki mõted väja naerda.»
«Naerge, sest tnuud te ju ei mõsta. Te naeraksite ka siis, kui püa Peetrus teile tõtaks,
et ainult tõise näga taevasse pä asete. Aru teil peas ei ole. Kas teate, mis teil peas on?»
«Mis meil siis peas on?»
«Teil on teie laiskade mõ okade rooste ja õlekannude põi peas.»
«Kuule, käbes,» naeris üs jäe kõi, «kas sust piisake peaks jäele jä ama, kui ma sind
pödla ja väkese Atsi vahel pisut pigistan?» ,„
«Nii palju jä ab jäele, et selle kallal sinu pöal halvatud ja väke Ats vigaseks saab. Aga
kas tahate teada, mis ma täa hommikul kuulsin?»
44
Ja sulaste näudelt äritatud uudishimu lugedes irvitas kubjas kavalasti, pani sõme suule
ja üles tasemini:
«Aga te peate suu pidama . Siin on jutt rü utel Kuunost, ja ma kardan, see ei mõsta nalja,
kui tema saladused enneüii tarvis ilmsiks saavad.» Kubjas hakkas sosinal jutustama. Selle
päva hommikul, mil rä agitud asjad südisid, oleksime võnud ausat kubjast lossihära
kambriukse tagant leida, kus ta luurates ja kuulatades pea silma, pea kõva võmeaugu küge
pani.
Toas aga kõdisid kaks meesterahvast kõvuti edasi-tagasi.
Üs neist oli umbes viiskümend aastat vana, kõge kasvu ja lahke, aulise näga.
Teine oli umbes kaheküne viie aastane noormees, sirge, tugev ja painduv. Tema näu oli
valge, nina peen, silmad pruunid ja elavad, juuksed ja vurrud tõmukad. Ta oli üeüdse
kena noor rü utel, kelle väimus iga silma pidi rõ omustama.
Vanem mees oli Lodijäve lossihära, noorem mees oli rü utel Kuuno Rainthal.
«Ja nü ud on teie asjad jäle ilusas korVas?» küis lossihära, kui rü utel Kuuno midagi
pikemalt oli jutustanud.
« Jumalale täu, jah!» vastas viimane kõava hä alega. «Leedulaste rö ovkäk tegi mulle
mineval suvel kahju, kuid hirmutas ka mu talupoegi nii, et nad nü ud hoolikamalt tö od
teevad. Tegin seda ka ise —sedaviisi jõdsin oma kahju peaaegu tasa teha ja arvan, et ses
asjas naabritest maha pole jä anud.»
45
Mõemad vaikisid veidi aega.
«Aga,» algas lossihära uuesti, «kas teile, noorele ja tulisele mehele, igavus kallale ei tiku ,
kui te nii päv-pävalt üsipäni tooreste alamate hulgas peate tö otama? Ma mõlen, teie
tö ohimu ei võks kahaneda, kui noor naisuke õtul teie otsaesiselt mure ara musutaks.»
«See cn kül meelitav ettekujutus , aga . . . »
«Kas usute, noor. sõer, naisterahvas võb elu õtsvaks roosiaiaks muuta, kui tal süames
mitte just põine talv ei ela,-mis õsi käbib ning okastega ävardab.»
«Seda viimast tuleb karta
«Selle vastu on minul hea rohi teada. Niipea kui naisuke okkaid nätab, muutub mehike
kõaks jä apangaks. Külap siis näte, kuidas okaste vahelt õekesed väja tulevad, kartlikult
küides: «Kas see kuri jä a ei mäeta, et ta varem sulav vesi on olnud?» Aga jä a jä ab jä aks,
niikaua kui okkad okasteks jä avad. Niipea aga, kui kõk okkad õteks cm saanud, sulab ka
mehe jä asüa jäle veeks, mille meelitavatel lainetel naisukese soovid tätmise poole ujuvad.»
«Oi, oi, rü utel, kui naisukesed teid praegu kuuleksid!»
«Jumal hoidku, ei siis okkad käks iialgi.»
«Kas te ise oma rohtu ka proovinud olete?»
«Mõstmatu noormees, rohtusid on kümavereliselt kerge tosinate kaupa väja mõlda, aga
kelle veri on siis veel küm, kui rohtu tarvis? Pealegi ei olnud minul, jumalale täu, rohtu
iialgi tarvis. Minu õnis abikaasa oli ingel taevast, kuhu ta jäle läs.»
46
«Missugune õnetus niisugust abikaasat kaotada!»
«Minu kurvastus oli suur, mu lein lõutu. Aga ma olen vaigistust leidnud oma türes, kes
ema jägedesse astus ja nü ud on mu vana ea valgus ja soojus
«Ma olen teie peale kade
«Teil on õgus kade olla. Niisugust süamlikku, omakasupü udmatut armastust on harva
pruudil peiule pakkuda, kui minu Emiilia mulle pakub. Teate vist, missugune tundmus on
rädajal, kes surmani väinult ja palavusest piinatult rohtaia vilusse astub, viimse jõga
kirssidest punava oksa puust murrab ja siis rohu sisse vajub, pehme, lõnava rohu sisse.
Niisugune tundmus on minu vanal süamel, kui Emiilia pehme käga mind õtul laia
leentooli paigutab, ise mu põvele istub, käd mu kaela über sõmib ja põjalikult päima
hakkab, kas mul päval palju muret olnud, kas ma terve ja kas mul praegu hea võ paha on.
Sõer, siis on mu vanadel kontidel hea kui käal vees, siis olen ma õnelik nagu poisike, kes
peegli ees seistes esimesed karvakesed nina alt leiab, kuna ilus. täitüar parajasti tuppa
astub.»
«Ma nän, teie ise armastate oma tüart enam kui mõigi peigmees pruuti
«Teistviisi kül, aga truumalt.»
«Kahju.»
«Kuidas . . . kahju?»
«Ma kardan, et te sedaviisi iialgi türest lahkuda ei raatsi.»
«Lahkuda? Kuidas nii, lahkuda?»
47
«Ma mõlen, et kui noore neiu süames . . . Aga see ei olegi siin vist võmalik.»
«Mis ei ole võmalik?»
«Et . . . et sä arase neiu süames süava Isa armastuse kõval veel teine tundmus maad
võks leida. Andke andeks, see tuli mul mõlematult keelele.»
«Ma nän, et olete eksituses,» naeratas vanamees. Isa armastus ei ole pime nagu noorte
inimeste kirg , vaid valvab lahtiste silmadega armsa lapse õne üe. Kui minu tüar oma
süame sunnil mehe valib, kes vä art on tema kõval teed elusse ette võma, siis ei seisa mina
selle vastu, vaid annan oma loa rõ omsal näl, ehk kül haleda süamega.»
«Ma täan teid süamest nende sõade eest. Teie tunnete mind, te teate, kui palju mul vara
on. Vastake mulle nü ud ausa sõaga: kui mul iganes peaks korda minema preili Emiilia
süames enda vastu lahket tundmust äatada, kas siis arvaksite mind vä art olevat tema kõval
teed elusse ette võma?»
Vana rü utel jä seisma, vahtis tük aega nagu kohkunult noormehe otsa ja üles siis
vagusalt: «Te olete igapidi kena noormees ja teie silmist paistab aus mehemeel. Katsuge
õne. Äge lootke minult abi, aga on õn teiega, siis jumala nimel!»
«Ma täan, ma täan!» hü udis noormees rõ omutuhinal.
Kuulataja ukse taga jõdis häavaevalt kõvale hüata, k,ui uks lahti läs ja rü utel Kuuno
väja astus. Kui tema sammude kõin oli kojas vaikinud, tõtas ka kubjas kassisammul väja,
kuuldud uudist teistele kuulutama.
Vana rü utel aga kõdis toas paar korda edasi-tagasi, astus akna juurde, pükis käga
pikkamisi üe nä ja habeme ja vaatas mõtes väja.
«Pean ma rõ omustama, pean ma kurvastama?» «-pomises ta iseeneses. «Esimene on
mõstlikum . . . Noh, tulgu mis tuleb! Kaua mul muidugi enam elada pole.»
Üe taeva venisid pikkamisi kerged hõepilved, jahedast hommikutuulest aetud , kadudes
lõmatult sinavasse kaugusse. Vana mees tundis igatsust neile jäele minna . . .
VIII
Tundi kaks hiljem liikus jahirong lossiväravast välja.
Kõige ees nähti rüütel Konradi kõrget kuju. Ta istus oma vanadusest hoolimata ikka veel
sirgelt ja uhkelt toreda hobuse seljas. Isa kõrval ratsutas Emiilia, puhkevas neiuilus õitsev
preili, kelle sinistes silmades praegu elav rõõm läikis, puhas rõõm kullaga segatud rohelises
särava looduse ja imeselge, karastava õhu üle.
Kohe nende kännul ratsutasid rüütel Kuuno ja junkur Oodo juttu puhudes, kuid selle
vahega, et . Oodo kõigest südamest tänast jahiplaani arutas, kuna rüütel Kuuno, kõiki Oodo
arutusi tingimata õigeks kiites, salamahti teist jaluplaani haudus — jahiks ilusa Emiilia
südamele.
Peale nende tuli veel palju suuremaid ja vähemaid saksu, kõik rikkalikult. riides ja
uhkete hobuste seljas.
Kõige viimaks tulid kannupoisid ja sulased
49
jahikoerte ja jahikullidega, jämedattias riides, jämedamate hobuste ja jämedama kõnega
kui eelsõitjad.
Lühikese aja pärast jõudis jahirong lagedale platsile, kust jaht pidi algama . Talupojad,
kes metsloomade peidukoht! olid otsinud, andsid oma leidudest aru, rüütel Kojjrad
manitses jahisõpru võimalikult kokku hoidma, koerad lasu lahti ja seltskond pudenes
salgakaupa laiali. Niisuguste jahtide juures oli saagipüüdmine kõrvaline, kihutamislust aga
peamine asi.
Salk, kelle hulgas Emiilia ja rüütel Kuuno olid, peletas varsti rebase üles ja kihutas
kisaga põgenejale järele. Emiilia, kes suur ratsutaja ei olnud, jäi teistest maha ja laskis
hobuse sammu sõita. Seda tähele pannes peatus ka rüütel Kuuno ja ootas, kuni Emiilia
tema kõrvale jõudis.
«Ma pole vist õige rüütlipreili: see hobuste lõhkiajamine ei tee mulle nalja,» ütles neiu
naeratades. «Kõige selle kaelamurdmise ja riidelõhkumise tasuks ei jää muud kui kahtlane
rõõm — vaese surnuks aetud looma hingeheitmist näha. Tuhat korda parem on tänasel
kenal päeval rohelises metsas lusti sõita.»
Neiu andis siiski oma hobusele kerge hoobi, mispeale tuline loom ennast raputas ja
kiiresti traavima hakkas.
«Kas teie armastate jahti?» küsis Emiilia.
«Armastan küll, auline preili,» vastas rüütel Kuuno alandlikult, «kuigi ma kõike asjatut
ja halastamatut kihutamist heaks ei kiida . Siiski — seltsis peab inimene seltsi tahtmist
tegema.»
«Aga mispärast teie praegu terve seltsiga koos ei sõitnud?»
50
«Mina sõidan praegu kõige paremas seltsis ja teen selle tahtmist kõige parema
meelega.»
Preili ei osanud selle peale midagi vastata.
Rüütel Kuuno aga läks julgemaks, hakkas jutustama oma elust ja lootustest, rõõmust ja
kurvastusest, häist ja kurjadest inimestest. Ta rääkis elavalt , pehme, maheda häälega,
osavasti iga sõna, iga silbi peale õiget rõhku pannes, sorinal, ilma vastust nõudmata.
Seejuures hiilgasid tema tumedad silmad, põsed punetasid kergesti ja jutu lisaks
liikuvad käed puutusid sagedasti, nagu kogemata , neiu käsivarre külge.
Niisugustest noormeestest öeldakse, et tütarlaste südamed neile kaua vastu panna ei
suutvat.
Emiilia silmitses puhuti järsku, nagu karles, oma naabri nägu. Nii sooja, sulavat ja
tungivat kõnet kuulis ta esimest korda, kuid — kas ta ka kõiki neid ilusaid sõnu
kuulis?
Korraga tõstis ta pea.
Üsna ligidal kostis põõsaste vahelt pragin; suur metsloom tuli nähtavale, vahtis
silmapilgu aralt tulijate poole ja pistis siis kui nool putku.
« Hirv !» hüüdis Emiilia.
«Kena loom,» kinnitas Kuuno, «niisugust maksab taga ajada.»
«Ruttu, kihutage talle järele! Mis te ootate
«Aga minu seltsiline?»
«Teie seltsiline nõuab tingimata, et teie teiste jahiliste silmis häbisse ei jääks.»
«Aga meil pole koeri.»
«Sellest pole viga. Järele, järele!»
Nende sõnadega . andis neiu oma hobusele hoobi, nii et see lendu läks. Silmapilk oli
Kuuno
51
kui osav ratsutaja jälle tema kõrval. Hirve sale keha vilksatas puude vahel ja kadus.
«Ta on ligidalolevasse jõkke hüpanud!» hüüdis Emiilia edasi kihutades seltsilise poole.
«Siin kohas on jõgi sügav ja lai, aga ülemal ja alamal pääseme kergesti läbi. Minge teie
pahemat, mina lähen paremat kätt, teisel pool jõge püüame ta kahelt poolt kinni.»
Nende sõnadega tõmbas ta hobuse pea paremale poole. Rüütel Kuuno, kelles jahilust teise
lustiga võitles, kihutas jahioda tõstes teisele poole.
Mõni silmapilk hiljem läikis jõgi Emiilia ees. Vesi vulises siin üle madala, kivise põhja. See
oli seesama vesi, mis vana eremiidi Prohveti-Pärdi koopa-esist kastis. Neiu peatas jõe kaldal
hobuse. See kõht oli temale hästi tuttav. Veest paistsid kivid , mida mööda jalakäijad jõest
kuivalt läbi võisid minna. Hirv ununes neiu meelest.
«Need kivid on veel minu pärast pandud,» mõtles ta meelde tuletades. «Ja-jah, me tahtsime
Oodoga kord Jaanuse juurde minna ja ei pääsenud üle jõe, kuni Jaanus meie hüüdmise peale
tuli ja kivid jõkke kandis . . . Jaanust ei ole ma viiel aastal näinud, lossis pole ta kordagi käinud.
Mis nägu peaks ta nüüd olema? Tema kodu on siin ligidal . . . kas lähen vaatama või pöördun
tagasi?»
Aga juba solistas hobune jalgadega vees. Neiu ratsutas jõest läbi, teisest kaldast üles ja siis
pooltahtmatult, kartes ja viivitades mööda kitsast jalgteed edasi, mis puude vahel eemalt
valendava palkaia poole viis.
«Küll võib Jaanus nüüd suur ja tark olla.»
mõtles Emiilia, hobust omapead sammuda lasleä, «ta oli nii mõnus, mõistlik poiss . . . »
Neiu peatas oma mälestuste voolu ja pidas hobuse, kes parajasti puude vahelt välja astus,
järsult kinni. Eespool kerkis kõrge palkaed lagendiku keskeljiles. Keset aeda paistis elumaja
kõrge katus laia korstnaga, selle kõrval paar vähemat kõrvaliste hoonete katust. Kaks
laialadvalist saarepuud kasvasid õuevärava ees. Palkaia külge liitus viljapuu- ning rohtaed.
Seal meelitasid õuna-ja pirnipuud küpsva viljaga, puude jalal rohetasid marjapõõsad,
kaugemal kirjendasid juur -viljapeenrad.
See üksik õitsev talu vaikiva laane keskel pidi iga rändaja imestust äratama nagu üksik
särav täht pilvisel ööl; see vaade pidi meelt rahuga täitma ja seal viibimisele meelitama.
Pool-teadmatult, nagu kuutõbine, tuli Emiilia rohtaia värava ees sadulast maha, sidus
hobuse värava külge kinni ja sammus aeda. Ta kõndis mööda liivast jalgteed edasi, peatus
kesk aeda ümmarguse lillepeenra juures, hakkas osavat lillede kokkuseadet imetlema , murdis
enesele roosiõie . . .
Aga nüüd ehmatas ta isegi:
«Mis ma teen? Ma olen võõras aias ja rikun võõrast vara!»
Ta piilus kartlikult ringi» kuid siin oli kõik vagane , nii kodune, et kartus kohe kadus ja
täielikule rahutundmusele maad andis. Neiu sammus edasi, sinnapoole, kus jahe
metsviinapuu- lehestik puhkamisele kutsus. Kuid siin kadus ta julgus , ta jäi kohkunult seisma.
Keegi noormees istus seal punutud pingil laua
53
ääres, toetas kõrget otsaesist peopesasse ja luges kirjutatud raamatut, mis ta ees lahti seisis.
Emiilia kerge karjatuse peale tõstis meesterahvas pead ja kaks lahket, mõtterikast silma vaatasid
tulijale vastu.
«Lossipreili!»
«Jaanus!»
Noormees kargas püsti. Kohmetus, mis tema näost paistis, andis neiule julguse tagasi ja pani
ta koguni naeratama.
«Anna andeks, Jaanus,» ütles ta vanale sõbrale teretamiseks kätt vastu sirutades, «mina
sattusin jahil 'hoopis kogemata siia. Me pole viiel aastal teineteist näinud, mõtle — viiel aastal!
Sul on nii võõras nägu . . . Miks sa enam lossi ei tulnud?»
Selle peale ei mõistnud Jaanus mingisugust vastust anda. Neiu sai aru, et ta uisapäisa
küsinud, ja lisas kähku juurde: .
«Meil oli esiotsa väga igav . . . Aga küll sa oled suureks ja mehiseks läinud! Küll sa võid
nüüd tark olla! Meie oleme mõlemad küll puruvanaks saanud, aga mis sest, eks me ole ikka
endised head tuttavad — kui sa aga tahad?»
Lahke pilk, mis neil sõnadel kaaslaseks oli, käis Jaanusel nii luust ja lihast läbi, et ta muud ei
saanud kogelda kui:
«Preili, teie tahtmine on mulle seaduseks.» Jaanus oli nende sõnadega suure rumaluse
öelnud.
Esiti jäi neiu imestuse pärast tummaks, siis läks ta tõsiseks ja ütles mahalöödud silmil:
«Andke, isand Jaanus, mulle häbistav eksitus andeks. Ma arvasin vana head sõpra leidvat ja
54
jooksin kui juhm võõra meesterahva kallale. Palun andeks.»
Jaanusel vennikesel oli nüüd kitsas käes. Ta ei saanud nii kähku toibuda oma imestusest
selle kena neiu üle, kes talle omas õitsvas nooruses kui ingel teisest maailmast paistis ja ometi
pahandas, et seda inglit ei julgetud sõbraks võtta!
Viimaks võttis Jaanus südame rindu.
«Emmi!»
See nimetus tegi endise rumaluse jälle heaks.
«Emmi,» algas Jaanus tõusva julgusega, «Emmi, sa oled ju nii põhjatult muutunud, et ma
sind peaaegu ei tundnudki . . . »
Emiilia naeris.
«Arvasid, et ma kasvada ei oskagi? Vaata, kui pikk ma olen.»
Emiilia ajas enese sirgeks , nii et ta Jaanusele õlani ulatus. Tema silmad naersid vallatult,
kuid tema joontest õhkus siiski nii palju neitsilikku puhtust ja tõsidust, et Jaanus jällegi peaaegu
kõik vennalikud lapsepõlve-mälestused oleks unustanud. Kõik selle laps-neitsi küljes oli nii nõiduslik,
ilus, nii meelt ja mõtteid vangistav, joobnustav, kuid siiski nii ilmsüüta lapselik! Ja need
silmad, need suured, sügavad ning säravad silmad! — Jaanus ei näinud üksvahe ülepea muud
midagi kui neid silmi.
«Sa oled tõesti kasvanudv — suureks ja — nägusaks,» kohmas ta vastuseks .
«Vaata, vaata, sa hakkad kergemeelsete noorte rüütlite viisil tütarlapsi meelitama. Aga nüüd
istu ja jutusta mulle, mis sa oled teinud kõige selle aja, mil ma sind näinud pole.»
Nende sõnadega istus ta pingile; Jaanus võttis
55
istet tema kõrval. Sealjuures langes neiu pilk raamatule, mida Jaanus oli lugenud. Ta võttis
raamatu, mis pärgamendile oli kirjutatud, ja kirja silmates hüüdis ta imestades:
«Sa loed ladinakeelseid raamatuid? Kust sa õppisid ladina keelt?».
«Ma hakkasin juba kloostris ladina keelt õppima. Parast aitas mind vana eremiit, kes on
sügavalt õpetatud mees, niikaugele, et kõik mõistan, mis ma loen
«Olid sa siis Prohveti-Pardiga nii hea tuttav?»
«Olin küll. Ta õpetas mind ka kõiki sõjariistu tarvitama.»
«Mida sa praegu lugesid?»
«See koht räägib Messeenia sõdadest.»
«Messeenia sõdadest? Sa armastad ajalugu uurida?»
«Armastan küll. Kuid sügavamalt uurida ma kõike ei jõua, selleks on eremiidi ja ka
kloostri kirjavara liiga vähene. Aga ma kosutan ennast suurte, tõsiste me, este eeskujul, olen
rõõmus muinasaja rõõmsatega, leinan kurbadega. Mulle tundub siis, nagu elaksin nende
keskel. — Ka vaimustust äratab ajalugu ja ergutab tegudele.»
Jaanuse kõne oli selge ja kõlav, ehk küll pisut veniv, isaisadelt päritud laadi. Rääkimise
juures vaatas ta enese ette lauale, kus ta parem käsi puhkas. Emiilia kuulas osavõtlikult ja
küsis, kui Jaanus vaikis:
«Vist liigutab sind messeenia rahva õnnetu vabadusepüüe väga? Sa olid ju, kui ma sisse
astusin, nii sügavas lugemises, et minu sammugi ei
kuulnud.»
Jaanus viivitas vastusega .
56
«Kui inimene ise hädas on või ennast arvab hädas olevat,» ütles ta siis tasakesi, «siis
lõikab võõras appihüüdmine ta südant teistviisi kui muretul ajal. Kuidas võiks kannatava,
hävineva rahva hädakisa mind liigutamata jätta, kui . . .»
Jaanus jäi vait ja pööras näo kõrvale.
«Miks sa kurvaks lähed?» küsis Emiilia murelikult. «Mis sa tahtsid öelda?»
Jaanus tegi teist juttu:
«Vaat' neil inimestel oli rõõmus elu, kes Periklese päevil kauni Ateena kodanikud olid.
Jalge all paradiisisarnane maa, pea köhal lõpmatu sinine taevas, vabal merel tiivustatud laevad,
terve linn kaunima kunsti ehtes, tänavail rõõmus, vaba rahvas üldise hariduse ilus ja tarkade
seaduste kaitse all. Ma tahaksin, et ma tol ajal Ateenas, — või tuhande aasta pärast
tulevikus oleksin elanud, kuni vahest ka meie maal haridus ja vabadus halli taeva siniseks
värvib ning kadakad roosipõõsasteks muudab.»
Jaanus püüdis silmanähtavalt ilusaid sõnu sepitseda, et sellega oma tõsiseid tundmusi
varjata. Sellest sai ka Emiilia aru.
«Sa ei ole rahul oma isamaaga, Jaanus,» ütles ta tõsiselt.
«Ma armastan seda pinda, kus ma sündinud olen,» uues Jaanus, «ma armastan teda
kuumalt ja truult. Aga mul on igav, ma olen üksi. Kui ma siin metsas üksipäini luusin, kuna
sinine taevas mu pea köhal särab, linnud laulavad , oja vuliseb ja puud saladuslikult
kähisevad, siis paisub mu süda, ma hakkaksin sõprade kaela ümbert kinni ja hüüaksin kallis
emakeeles: «Tänage, vennad, taevataati, kes meile kena, armsa isamaa on kin-
57
kinud!» Aga ma olen üksi, ei ühtegi hinge ligidal, kes mu rõõmust või kurvastusest osa
võtaks või kellele mina oma osavõtmist vennalikult võiksin jagada.»
Emiilia ütles kahetsedes:
«Ma saan nüüd küll aru, kui igavad su päevad niisuguste mõtetega peavad olema. Aga
mispärast ei otsi sa endale seltsi, mispärast matad sa oma mõistuse ning teadmised kõikide
eest ara, kuna sa nendega au ja kütust, sõpru ja trööstijaid küllalt võiksid leida?»
Jaanus raputas pead.
«See on võimatu. Oma kodumaad ei raatsi ma maha jätta, ja hakkaksin ma siin au ja
kiitust otsima, siis peaksin ilmtingimata oma rahva rõhujate hulka minema, nende mõtted
omadeks mõteteks tegema ja nende püüete edendamiseks endale au ja tänu otsima.»
«Siis oled sa otsekohe kõigi taanlaste ja sakslaste vaenlane? Oled ka minu vaenlane?»
«Kes nimetab ussikest tee peal vaenlaseks, kui ta tallaja jala all vingerdab?» «Sina pole
kellegi ussike.» «Siiski, mis aitaks see mind, mis aitaks see minu rahvast, kui mina,
tundmatu noor inimene, ennast kähe suure ja vägeva rahva vaenlaseks tunnistaksin? Oleks
ju ka ülepea rumalus mõnd tervet rahvast tema üksikute liikmete pärast vihkama hakata. Ma
vihkan ainult oma isamaa üleannetuid rõhujaid, olgu nende rahva nimi mis tahes. Aga mis
aitab seegi? Nende vastu ma ometi midagi ei jõua, nende käsuks ma midagi teha ei taha,
niikaua kui nende käsu on minu vendade kahjuks. Nii olen ma kätest ja jalust seotud.»
58
«Aga kui sul nüüd tõesti suurem jõud oleks, kui näiteks sinu rahvas veel kord mässama .
. . või oma vabaduse eest võitlema hakkaks , kas sa siis heidaksid minu vaenlaste hulka?»
See otsemeelne küsimus ei meeldinud Jaanusele. Ta vaikis.
«Ütle,» algas Emiilia, kellel kibe tõsi taga oli, uuesti, «kas sa võiksid meid, minu isa,
venda ja mind, vihaselt taga kiusata ? Kas sa võiksid enne võitlust jumalat paluda , et ta meid
kui sinu vaenlasi hävitaks?»
Siin pani Emiilia oma käe nagu vannutades Jaanuse õlale ja vaatas talle põnevalt silmi.
Jaanus pööras näo kõrvale ja ei lausunud sõnagi.
«No ütle nüüd!» palus neiu uuesti.
Jaanus katsus naljatada: «Anna mulle vähemalt aega!»
«Kui ma sulle aega annan, kas siis ütled?»
«Kui mul midagi on öelda . . . »
«Kui palju aega sa tahad?»
Jaanus oli kitsikuses. «Mõtlemisaega?» küsis ta.
«Jah,» kostis Emiilia.
«Nii palju, kui sa ise annad, Emmi.»
«Soo? Nii palju annan, kuni üks, kaks, kolm loen.»
«Säh nüüd . . . »
«Üks . . . »
«Jäta see tühi nali, Emmi.» :-
«Kaks . . . »
«Ei ma ütle nii ruttu midagi.»
« Petis ! Sa ei tahagi täna öelda. Aga kust ma su teinekord jälle kätte saan?»
Neiu näis viimase küsimuse juures pisut kohkuvat.
59
«Jah, kust?» kordas Jaanus ja näis ka kohkuvat.
Tekkis vaikus . Emiilia vaatas enese ette maha, Jaanus silmitses oma keskmise sõrme
nukki, mis oli teistest kõrgem ja punasem .
Seal kuuldus lähedal hobuse sammude müdin ja kaks pead tulid väljaspool aeda
nähtavale. Need olid rüütel Kuuno ja.tema hobuse pead.
Emiilia tõusis.
«Mind otsitakse,» ütles ta kiirustades, «ma pean minema. See noor rüütel on üks mu
jahisõpradest. Rüütel Kuuno!» hüüdis ta lehestikust välja astudes.
Rüütel Kuuno pööras pead ja tegi imestava näo, leides lossipreili siit talumehe aiast .
«Kuidas te, preili, siia pääsesite?» hüüdis ta hobust peatades.
«Juhtusin kogemata . . . Siin elavad minu vanad tuttavad. See,» ütles Emiilia Jaanuse
peale näidates, «see on minu kõige armsam noorpõlvesõber.»
Noormehed teretasid teineteist jahedalt. «Aga nüüd pean ma minema, olen kaua viibinud.
— Kohe tulen teiega, rüütel.»
Neiu tahtis Jaanust jumalaga jätta, aga see tuli kuni väravani kaasa ja aitas rüütli viisil
Emiilia sadulasse. Neiu jalg vääratas vähekese; ta oleks kukkunud, poleks Jaanus teda
toetanud. Ühe silmapilgu hoidis Jaanus õrna keha oma käte tähel ja tundis, kuidas elav tuli
talle soontesse voolas. Neiu hüppas punastades sadulasse. Ta näis Jaanusele veel midagi
öelda tahtvat, aga rüütel Kuuno jõudis parajasti sinna.
60
«Jää jumalaga, Jaanus!» ütles neiu ja surus kähku Jaanuse kätt. «Teinekord räägime sellest
asjast rohkem.»
«Head teed!» vastas Jaanus välise rahuga.
Sõites vaatas Emiilia veel paar korda tagasi» Rüütel Kuuno ajas hobuse kiiremale jooksule.
Mõlemad olid peagi Jaanuse silmist kadunud.
Jaanus jäi tükiks ajaks samale paigale seisma. Siis läks ta aeda tagasi, istus pingile ja võttis
Messeenia sõjad jälle käsile. Aga kirjatähed hakkasid tema silme ees hüplema ja vehklema,
nagu oleksid nad kõik need vahvad sõjamehed, kelle tegudest nad jutustasid. Noormees viskas
raamatu käest, toetas selja vastu seina, pani ühe jala teise üle, hakkas ristis kätega põlve
ümbert kinni ja vahtis üksisilmi põlve otsa. Aga põlve otsast tikkusid kõiksugu imevärki
vigurid välja, virvendasid, väänlesid ja ühinesid naisterahva kujuks. Ta hakkas kätega kujutuse
ümbert kinni ja tundis oma rinna ja käsivarte küljes magusat puutumist . . . Jaanus heitis selili
pingile, pani käed pea alla ja vahtis lakke . Aga lagi kadus ja Emiilia pilt liikus üleval
vahelduvas valguses . . . Jaanus pöördus pingil küljeli, nägu vastu seina, ja sulges silmad. Aga
silmalaud vajusid vaate eest ja kaks suurt sügavat silma läikisid neile pimedusest vastu . . .
IX
Jaanus kargas püsti, äigas käega üle otsaesise ja raputas pead.
«Mis see on?» pomises ta enese ette. «Uus piin
61
tuleb igavusele lisaks.» — Aga esiotsa oli ta siiski täis õnne — õnnetusest polnud pikemat
juttu.
Ta keeras raamatu kokku, pistis rulli põue, läks aiast välja ja sammus metsa. Oma
armastatud metsa ilu ei pannud ta täna tähelegi. Ta oli täiesti oma mõtete orjaks saanud.
Need tulid ja läksid nii kiiresti, et ta ühtegi ei jõudnud tabada ning arutama hakata. Kuid
kurvad need mõtted ei olnud, seda võidi tema kõrgel hoitud peast ja ker-getest liigutustest
ara tunda. Jaanus sammus kiiresti edasi ega pannud tähelegi, kuidas kuivad raod tema jalge
all ragisesid ja siin-seal mõni madalal rippuv oks ta nägu riivas. Mets harvenes, lõppes
viimaks täiesti ja viljapõllud kollendasid rändaja silma ees, kes meelde tuletades seisatama
jäi. Väljade vahel mustasid mõned viletsad hurtsikud. See oli küla. Jaanus seisis natuke
aega mõttes. Siis pöördus ta- paremat kätt, kõndis metsa ja põldude piiril paarsada sammu
edasi kuni sõiduteeni, mis lossist külasse viis. Seda teed mööda hakkas Jaanus küla poole
minema.
Küla oli peaaegu tühi. Mehed olid jahil aitamas, naised põllul. Esimese sauna ukse ees
istusid kaks vanaeite ja maitsesid lõunaks jahukört!. Jaanus teretas mööda minnes ja soovis
leivale jätku. Üks eideke tõstis pead, seadis käe lusikaga silmade köhale, et paremini näha,
ja Jaanust ara tundes kähises:
«Ae, jumalime, Metsa oma.»
Seepeale tõstis ka teine eideke pead, hoidis ka käe lusikaga silmade kohal ja ütles:
«Või Metsa oma.»
«Kuidas, eided, käsi käib?»
62
«Tänu taevale !» kostis esimene eit. «Kus sa selle a'a olid?»
«Käisin linnast raamatuid toomas.»
«So-oh. Küllap vist ikka ogaraks lähed nende raamatutega.»
Eidekesed võtsid jälle jahukördi käsile.
Jaanus sammus külatänaval edasi. Koerad tundsid teda ja liputasid saba, kui ta
mööda minnes neid nimepidi hüüdis. Poolalasti lapsed närustes, räpastes särkides tulid vastu,
lõid patsi ja soovisid sülle saada. Kõige vaesema, vildakile vajunud sauna ees peatus Jaanus
ja astus madalast uksest sisse. Ta pidi sammu allapoole astuma , sest toapõrand oli
sügavamal kui maapind . Valgusest tulles ei seletanud ta esiotsa midagi poolpimedas
ruumis, millele põienahaga kaetud auk tagumises seinas pisut valguskuma andis. Ühest
nurgast küsis lambatall uudishimulikult: «Mää-mää?» ja paar ninakat kana pahandasid:
«Kakaakakaa!
» Teisest nurgast kähises maa-alune hääl:
«Kes see tuli?»
«Mina — Metsa Jaan,» kostis Jaanus ja hakkas häälekõmina järgi edasi kobama. Ta silm
oli pimedusega juba veidi harjunud , nii et ta enese ees õlgedest aset märkas, millel hall,
kõdunenud vanamees poolküljeli lebas. Tema kõrval lamas veel riidenadiga käetud poiss, kes
nähtavasti magas . »
«Tasa, tasa!» kähises vanamees, altkulmu magava poisi poole piiludes, ning näitas käega
madala kolmejalgse järi peale, mis seina ääres seisis. Jaanus tõmbas järi aseme juurde ja
võttis istet.
Aga vist oli kanade kaagutamine poisi siiski
63
äratanud. Ta õhkas sügavasti, liigutas ja lõi silmad lahti.
« Pagan võtku!» urises vanamees. «Jälle ärkvel!»
Jaanus hakkas oma põue ja taskuid mööda kobama, ei leidnud aga midagi.
«Kahju,» ütles ta kahetsedes, «täna mul ei ole midagi kaasas. Mu tulemine oli kogemata,
üsna ilma mõtlemata.»
Poiss, kes pealtnäha umbes viieteistkümne aastane võis olla, tõstis Jaanuse häält kuuldes
pead ja tahtis ennast põsekile upitada, kiskus aga korraga näo viltu ja langes tasa vingudes
tagasi asemele.
«Mis see on?» küsis Jaanus ehmatades, «kas Maanus on haige?»
«Jah, kena haigus!» pomises vanamees vihaselt ja lõi käega.
«Heldeke, mis tal siis viga on?»
«Küsi seda lossikupjalt.»
«Mis?»
«Ma ei teinud midagi, ei midagi!» vingus poiss valusalt ja pöördus kummuli . «Oi valu,
valu!»
Kähvatades laskus Jaanus põlvili poisi kõrvale maha. Kui ta kerge kätte hellasti kõrvale
lükkas, põrkas ta tagasi. Poisi katkine särk oli veretäppisid täis ja mitmest kohast keha küljes
nagu liimiga kinni. Vanamees pööras näo ara ja pomises läbi hammaste:
«Nad on ta vaeseomaks peksnud.»
Jaanus, kes jälgist nähtusest nagu uimastatud oli, kohendas kätte jälle õnnetu poisi keha üle
ja küsis väriseva' häälel, millal see õnnetus oli sündinud.
64
«Täna hommikul ta selle nahatäiega koju tuli,» urises vanamees vastuseks.
«Aga mispärast?»
Vanamees kehitas õlgu. «Poiss ütles, ta olevat noorhärra koera «tigedaks hundiks» nimetanud,
ja noorhärra käsu peale olevat kubjas ta talli viinud ja uhtunud. Mis seal imet
Maanus pööras valusasti ohates pead. Tema silmad olid kinni, aga huuled sosistasid järkjärgult:
«Ta sidus mu kinni . . . ja peksis . . . piitsaga . . . nagu koera . . . Oo! Ma ei teinud . . .
muud . . . kui ütlesin . . . oo! . . . oo! . . . »
Haledus pani Jaanuse südame lõhkema.
«Kas külma vett on toas?» küsis ta vanamehelt, kes tuimalt kui puupakk paigal lamas ja
vastuse asemel ainult pead raputas. Jaanus tõusis ja vaatas otsides ringi. Ühest nurgast leidis ta
ämbri, haaras selle kätte, käskis vanameest linaseid nartsusid otsida ja läkjs ise õue, kaevust
vett tooma .
Kui ta veega tagasi tuli, oli vanamees üles tõusnud ja tuustis iseenese ette pomisedes kirstu
kallal nurgas . Jaanus pani veeämbri aseme kõrvale maha, tõstis poisi pea pisut üles ja sosistas
talle vaigistavaid sõnu kõrva sisse. Poiss õhkas, heitis siis kummuli ja jäi vagusalt ootama.
«Noh, kas leidsid?» küsis Jaanus vanamehelt, kes ikka veel kirstu ees küürutas j a» selle
sisemust soris.
«Pagan võtku, mina'p siit leia hilpugi,» urises vanamees.
Jaanus läks ise kirstu juurde, otsis ja leidis viimaks tüki peenemat linariiet.
65
«Küllap vanamoor nüüd jälle ragistab,» nurises vanamees ja pesitas enese jälle põsekile
asemele. Ta vahtis vagusalt, kuidas Jaanus Maanuse haavu pesi, kinni sidus, poisi õrnalt
istukile aitas, märjad õled alt ara võttis ja aset uuesti kohendas. Maanuse näolt võis selgesti
lugeda, et kõik see talitus talle kibedat ^alu tekitas; aga aru saades , et see kõik headuse pärast
sündis, pigistas ta hambad kofcku ja vaatas haleda naeratusega oma heategija otsa.
«Nüüd ole siin nii kaua maas, kuni sirid rahule jäetakse,» ütles Jaanus tõustes. «Sa oled
priske poiss ja saad varsti terveks. Ma pean nüüd koju minema,, ja kui mahti saan, siis tulen
õhtul tagasi ja toon sulle valuvaigistuseks midagi kaasa.»
Aga ta ei saanud oma lubamist täita. Kui ta sauna uksest välja astus, oli taevaäär
sinimusta pilvega k,aetud, mis kiiresti, äkitselt tõusnud tuulest aetud, üle sinise võlvi veeres.
Jaanus kiiren-das sammu ja jõudis parajasti metsa varju, kui esimene välk pilvest pilvesse
sähvis ja esimene kõuemürin raksafas. Ta jõudis koju, märg kui särk pesus .
Tervel päeval ja järgmisel ööl sadas vihma kui oavarrest .
X
Kolmel päeval ei olnud Metsa talust keegi lossi ega külasse saanud. Pühapäeva õhtul võttis
Jaanus nõuks Maanust vaatama minna. Ta läks läbi metsa, kuni harvemate puude tagant väljad
66
paistma hakkasid. Siin jäi ta seisatama ja — käänas korraga paremat kätt lossi poole.
Mispärast? — Seda ei hakanud ta arutama. Ta polnud vahepeal ju viiel aastal kordagi
sinnapoole saanud.
Kui lossihooned eemalt valendama hakkasid, pöördus ta kõrvale, sinnapoole, kus temale
noorest east väga tuntud lossiaed rohendas. Ta pani tähele, et lossi katusel lehvis must lipp . Mis
see tähendas? Oli keegi lossihärra perest surnud? Kerge ehmatusevärin käis silmapilguks
Jaanuse kehast läbi.
Ta hiilis piki aiamüüri edasi, kuni üks kõht tuli, kus müür oli madalam. Sealt võis ta tervet
lossi selgesti näha. Jaanus toetus müüri najale ja jäi kuulatama.
Lossist kuuldus tume kära.
«Seal näib jahiselts ikka veel koos olevat,» mõtles Jaanus, «prassivad veel õige vahvasti.
Aga see must lipp? Mis see tähendab?»
Siis kriiksus raudvärav, mis lossihoovist aeda viis, ja paljude häälte kõmin tuli kuuldavale.
«Külalised tulevad aeda jalutama,» mõtles Jaanus ja astus sammu kolm, neli kõrvale, kus
tihedad põõsad üle müüri ulatusid ja teda aias olijate silma eest varjasid. Salk noori isandaid
tuli laial liivateel valju vadinaga ligemale. Kõigil näisid pead rasked ning jalad ja keeled nõrgad
olevat. Mõned hoidsid üksteist käe alt kinni.
«Kuule, Oodo!» kuuldi üht ütlevat, «tont võtku, ulgumiseks pole sul vähematki põhjust. Alles
kakskümmend aastat vana ja ise juba peremees . . . tont võtku, seal ei saaks ma mädarõikagagi
tilka silma.»
67
«Õige, õige,» kinnitas teine, «mina saadaksin niisuguse päranduse eest kümme taati hauda
ja maksaksin iga kord hauakaevajale kümnekordse palga! Tõepoolest, ma ütlen.»
«Tasa, tasa,» kõlas Oodo hääl, «ära seda nii valjusti ütle, et su taadike kuuleks! — Näete
nüüd, kui aralt ta ümber piilub. — Sa, kergats, tunnistad ju jalapealt, kui sügavast südame põhjast
su sõnad tulevad.» Kogu salk naeris.
«Pagan võtku!» turtsus kümne isa matja pisut tasemini, «kas kõik tuleb siis südame põhjast?
Mis seal irvitada? Kui ei tule südamest, siis ei tule südamest.»
«Aga mina ütlen südamest,» algas Oodo valjusti, «et mul ulgumistuju sugugi poleks tulnud,
kui ka isa mulle vana mära sabagi poleks pärida jätnud. Mis surnud see surnud. Mina pean ka
omal ajal surema ega nõua kelleltki leinapisaraid. Ainult sest suurest ehmatusest pole ma veel
toibunud. On surm iganes nii äkki tulnud? Pikne sähvib mu silma ees puusse, isa hobune
kargab kui küünal püsti ja sealsamas lendab isa vastu kändu ja — pea puru. Valmis!»
Salk kadus puude ning põõsaste vahele ja häältekõmin läks kaugel segaseks. Jaaus, kes kõik
kuulnud oli, arvas seda unes kuulnud olevat. Oli see siis võimalik? Hea lossihärra surnud — ja
nii äkitselt, nii hirmsal viisil!
Aiatee liiv krõbises uute tulijate jalge all. Kaks inimest tulid pikkamisi lähemale —
meesterahvas ja naisterahvas. Need olid — Jaanus tundis nad kohe — rüütel Kuuno ja preili
Emiilia. Emiilia oli mustas riides ja, niipalju kui eha-
68
valgel oli näha, väga kahvatu. Ta toetus noore rüütli käsivarrele. Nähtavasti vajas ta
lohutust, ja seda jagas Kuuno ohtrasti, nagu õige rüütli kohus.
«Kui te teaksite, auline preili,» kõlas Kuuno pehme, paitav hääl, «kui suurt osa mina teie
õnnetusest võtan, te kuulaksite suurema tähelepanuga minu trööstisõnu, mis nõrgad on, aga ,
südamest tulevad. Teaksite teie, missugune põlev valu kui odapiste mu südamesse torkas, kui
teie täna isa matmise juures südantlõhestava kiljatu-sega maha langesite! Ma oleksin kümme
aastat oma elueast ohverdanud, kui sellega teie õndsat isa kümneks minutiks siia kurja
maailma tagasi oleksin jõudnud meelitada, teile ütlema, et tal nüüd hea on, ja et ta teile
tulevase jällenägemiseni pikka, õnnelikku iga soovib.»
Emiilia vastas kurval, väsinud häälel: «Ärge rääkige sellest, rüütel. Ma tean, te olete hea
inimene ja tahate mind rahustada, aga teie vaev on raisatud.»
Rüütel jäi vait. Vaikselt liikusid mõlemad mööda. Jaanus aga jäi veel tükiks ajaks müüri
taha seisma. Ta oli sügavasti liigutatud.
«Missugune hirmus õnnetus!» ütles ta iseeneses. «Emiilia armastas oma isa üle ktiige maailmas,
seda ma tean. Kuidas võib nüüd valu ta heldet, pehmet südant piinata! Kurbus ähvardab
teda ennast hauda saata. Aga see mõte on hirmus. Emiilia hauas! Jumal hoidku!»
Jaanus vaatas haleda meelega veel kord lossi poole, mille üle must lipp õhtutuule käes
lustlikult lehvis, kui arvaks tema, kurbuse enese märk, häbiks leina pärast laiska rahu pidada.
Lossis
69
süüdati tuled põlema, teenijad sõelusid sinna ja tänna, aiast kadus noorte isandate joobnud
kära. Jaanus õhkas ja hakkas venival sammul kõdu poole kõndima.
«See vaene, vaene neiu,» mõtles ta pimedast metsast läbi minnes, «mispärast pidi see
põrutav õnnetus just teda tabama? Ta on veel nii noor, nii nõder ja õrn . . . kuidas saab ta nüüd
toore , äkilise Oodoga toime?- Nüüd nutab ta iga päev üksipäini oma kambris, kuni ta silmad
tuhmiks ja põsed lumivalgeks lähevad. Kes kaitseb teda nüüd? Kes lohutab teda? Oh, võiksin
ma nüüd nii kui enne . . . »
Siin. takistas mõni asi Jaanuse kahetsevat mõttekäiku. Meelde tuli noor, kena rüütel, kes
Emiiliat aias nii ilusate sõnadega oli püüdnud rahustada, hoopis ilusamate sõnadega, kui Jaanus
neid arvas teha võivat. Ja nad olid teineteise käe alt kinni hoidnud . . .
Jaanuse puhtasse, kaastundlikku südamesse asus sügava haleduse kõrvale teine, võõras tundmus,
ja see oli kibe. Ta hurjutas ja tõrjus seda tundmust tagasi, tahtis üksnes armsa sõbra õnnetust
meeles pidada, aga ta ei pääsenud visast mõttest lahti. Enesearmastus elab ju igas südames
mõningal mõõdul. Jaanuse südames elas ta vähemal mõõdul, aga ta elas siiski ja ässitas: «Sa
oled rumal, va Jaanus. Sinu arutused on albid. Mis sa jampsid? Emiilial ei peaks aitajaid ja
lohutajaid olema! Tal on neid tosinate kaupa, iga mees tosin korda parem kui sina. Kas ta sinust
midagi hooliks? Mäletab ta ka veel, et sina maailmas oled? Mine koju ja nuta ise selle üle, et sa
nii väeti ja vilets oled.»
70
Niisuguste piinavate mõtetega jõudis Jaanus tunni aja pärast koju, enam vaimu kui keha
poolest väsinud.
Kui ta tuppa astus, istus vana Tambet sulaste ja ümmardajatega õhtusöögil. Jaanusel ei
binud söögiisu ega jutuhimu, ta vabandas ennast peavaluga, soovis kõigile head ööd ja läks
oma kambrisse .
See kamber seisis kitsa ja madala aknaga vastu jalgväravat, mis hoovist aeda viis. Kamber
oli võrdlemisi suur ning kõrge, riistad seal ja säng tagaseinas olid lihtsad, kuid puhtad ja
nägusamad kui muidu talumajades. Aken ja jalgvärav olid lahti, nii et aiast värske öölõhn sisse
voolas.
Jaanus istus akna juurde ja mattis pea pihkudesse, õues oli tuuleõhk vaikinud, tähed särasid
taevast. Metsast huikas korra öökulli inetu hääl. Siis vältas jälle öövaikus.
Jaanuse südant täitis ääretu härm. Need tundmused olid talle võõrad, uued. Ta ei leidnud
neile sõnu, ei seletust. Ta pea hakkas valutama . Ta tõusis ja heitis täies riides sängi. Kuid uni ei
tahtnud tulla. Viimaks vajusid ta silmad ometi kinni.
Aga mis see oli? Jaanus nagu ei olnudki omas toas selili sängis, ta seisis ikka veel lossiaia
müüri taga ja nägi kõik, mis .aias sündis. Seal jalutasid noored isandad , toredate riiete ja
uhkete nägudega, ja igaüks karjus ja kütis iseennast. Ning siis tuli üksik paar, need olid rüütel
ja keegi preili. Nad käisid sõbralikult käsikäes, vaatasid naeratades ühtepuhku teineteisele
silmi, ja rüütel kummardus
neiu kõrva poole ja rääkis mahedalt, meelitavalt, nii et neiu silmad hiilgasid ja õnnelik
naeratus
71
elustas ta nägu. Ja vaata, nüüd hakkas rüütel kähe käega neiu ümbert kinni . . .
Jaanus tahtis karjuda, tahtis appi joosta , aga ta oli kiviks tardunud , nii et ta ei võinud häält
teha, ei kätt ega jalga liigutada. Ja nüüd, oi imet! hak,kas rüütel neiuga, Jceda ta palavalt kaisus
hoidis, maast tõusma, nad kerkisid, kerkisid . . . Viimaks kadusid mõlemad pilvedesse. Jaanus
vahtis üksisilmi seda kohta, kuhu viirastus oli kadunud, vahtis nii kaua, kuni ta silmad tuhmiks
läksid ja kaks suurt, rasket pisarat ta põskede üle veeresid. Ta sirutas käed välja ja hüüdis:
«Emmi, Emmi! ...» Seal lõhkes pilv teist korda, vana lossihärra kah-vatu kooljanägu vahtis
põlevau silmil Jaanuse otsa, kuivanud käed sirgusid temale ähvardavalt vastu ja nagu kauge
kõuemürin mägede tagant kõmises hääl närtsinud huultelt: «Vaata enese selja taha,
talupoeg ! Vaata enese selja taha, ori!» . . . Jaanus pööras pead ja nägi suurt kollen-davat
välja, mille peal sajad orjad , meeste- ja naisterahvad, olid vilja lõikamas. Palavasu põletas
päike tööliste selga, kuna paledelt higi ojadena maha voolas. Kurja näoga kubjas kõndis
nende keskel edasi-tagasi, vandus ja peksis raske piitsaga neid, kes silmapilguks julgesid selga
sirutada. Salajane oigamine, piitsa plaksumine ja äki-lised valukiljatused kajasid üle välja. Kui
Jaanus orjade nägudesse vaatas, arvas ta igaühes oma lihast venda, oma lihast õde ara
tundvat. Ta sulges silmad. . . Korraga kuulis ta õige lähedalt oma nime hüütavat. Ta avas
silmad ja nägi, kuidas kubjas üht poissi, keda Jaanus väga hästi tundis, pingi külge sidus ja
armutult peksma hakkas. Rasked piitsahoobid sadasid vuhisedes õnnetu
72
poisi selga, kust suured verepiisad üles purskasid. Poiss vingerdas ja karjus kõledast! . . .
Jälle kuulis Jaanus oma nime hüüdmist, ta tahtis vihaselt halastamatu kupja kallale kärata . . .
«Jaanus! Jaanus!» kõlas hale hääl selgesti
tema kõrva ja Jaanjis ärkas.
Ta avas silmad. Külm higi kattis ta otsaesist. Tuba oli valge, kuu paistis heledalt sisse.
«Missugune hirmus unenägu!» mõtles ta ja imestas isegi, et see tõesti oli unenägu olnud, nii
selgesti oli ta kõike näinud. «Ma vannuksin selle peale, et tõesti oma nime kuulsin.»
«Jaanus! Jaanus!» hüüti sealsamas selgesti.
See ei olnud enam unenägu.
Jaanus pööras silmad kähku akna poole ja kar-gas kerge karjatusega üles.
Aknast vahtis inimene tuppa.
«Maanus!» hüüdis Jaanus poissi ara tundes, «kust sa südaöösel siia said?»
«Pai Jaanus, lase mind sisse!» palus poiss. Ta oli kahvatu kui kooljas ja värises kõigest
kehast.
« Roni siitsamast sisse.»
Maanus ronis vaevaga kitsast aknast sisse.
Toas oleks ta nõrkuse pärast peaaegu kukkunud. Jaanus toetas teda ja talutas oma sängi
juurde, mille peale poiss, selga vastu seina toetades ja p£ad rinnale lastes, jõuetult istuma
jäi.
«Mis sul viga, Maanus?» küsis Jaanus murelikult.
«Leiba . . . tükike leiba! . . . Ma olen nälginud,» surus poiss järk-järgult rinnast välja.
Jaanus läks kikivarbail välja, kobas köögis, kobas sahvris, leidis tüki leiba, liha ja
kannutäie
73
hapupiima. Poiss kippus näljase hundi ägedusega toiduvara kallale.
«Kui kaua sa juba nälginud oled?» küsis Jaanus, muretsedes, et poiss enesele vorpides liiga
võiks teha.
«Laupäevast saadik,» pomises Maanus kibedas töös ja hammustas sügava poolringi
leivasse.
«Ei sa siis kõike tohi ara süüa.»
Maanus vahtis kohkunult keelaja otsa.
«Sa teed enesele kahju. Jäta nüüd järele.»
«Aga, pai Jaanus . . . »
«Anna siia. Pärast võid jälle süüa.»
Haleda meelega lahkus Maanus ülejäänud toiduvarast. Jaanus tõstis ta jalule, kohendas sängi
ja ütjes:
«Nüüd võtame riidest lahti ja heidame magama. Seni räägi mulle lühidalt, kui jõuad, mis
sulle on juhtunud.»
Ja kuna mõlemad endid riietest välja koorisid, jutustas Maanus unise, aga endise vastu juba
toibunud häälega, kuidas kubjas teda laupäeva hommikul kodust leidnud ja kui laisklejat
nuhelda tahtnud. Tema putkanud tulise hirmuga uksest välja, kubjas kirudes tagantjärele. Poisi
väledad jalad olid teda seks korraks küll päästnud, aga ta ei julgenud enam jalga koju tõsta,
sest ta teadis, et kubjas teda oli lubanud «vaeseomaks» peksta. Ta hulkunud terve öö ja
pühapäeva metsas ümber, kuni viimaks nälg teda siia ajanud.
Seni olid mõlemad ühe vaiba alla pugenud. Maanus surus ennast krutti tõmmates vastu
Jaanuse rinda ja juba pool-uinudes sosistas: «Tee minuga . . . mis tahad . . . ma . . . ma olen
hirmus . . . väs . . .»
74
Sellega sohises viimne jõud poisi rinnast, ta silmad vajusid kinni ja sügav hingetõmbamine
tunnistas, et Maanus oli langenud une kaissu.
Jaanus aeles veel kaua unetult selili, käed ristis pea all. Ootamatu vahejuhtumine oli ta mõtteid
pisut lahutanud,,kuid iseäralik kurb tundmus, nagu suure õnnetuse etteaimamine, rõhus ta
rinda. Viimaks, pisut enne päevatõusu, vajus ta sügavasse, surmasarnasesse unne.
XI
Teisel hommikul ärkas Jaanus hilja . Maanus magas veel. Kui Jaanus ennast riidesse pani,
tõusis õues vali sõnelemine. Ta tõttas õue. Seal seisis salk mehi, ühel pool vana Tambet oma
sulastega, teisel pool lossikubjas kahe mõisasulasega. Tambet näis elavalt mõnd kupja ütlust
valeks ajavat.
«Kust ta pidi siia saama?» vaidles ta. «Läbi katuse ei võinud ta ometi sisse sadada.
Kuidas ma siis teda poleks näinud?»
Väike kubjas tantsis ühelt jalalt teisele, vangutas pead, irvitas ja kääksus: «Ei sa mind
peta , vennike, ei sa mind peta. Ta on siin ja siia ta jääb. Jumala eest. Kui sina ei tea, siis
teab sinu poeg.»
«Mis asja?» küsis Jaanus ligemale astudes.
Kubjas pöördus järsku ümber, vahtis Jaanuse otsa, laksutas näppu ja kilkas: «Vaat', vaat',
seal ta on. Seal ta ise on. Ähää,-pojuke, kuhu sa jooksiku panid? Kuhu sa peitsid redu?
Mis? Mi-is?»
75
Jaanus pööras talle selja ja küsis, kuigi tõtt aimates, isalt: «Mis see tähendab?»
«Kurat teab, mis see tähendab,» vastas Tambet tema kohta haruldase kärsitusega. «Niipalju
kui ma aru sain, otsib ta Saare Maanust taga, kes pakku olevat jooksnud.»
«Seda ma ütlen, siin ta on!» kriiskas kubjas uuesti. «Kes see alati. Saar ei istus ja poissi
poputas? Kelle juurde ta nüüdki muidu jooksis kui oma kalli Metsa Jaanuse juurde? Ega ta
ometi metsa võinud jääda. Ütelge, kellel aru peas, ütelge, kas ta võis metsa jääda?»
Jaanusele tuli tusk. Tema aus meel põlgas valet, kuid tõtt ei tohtinud ta seekord ometi rääkida.
Ta vaikis nõutult. Kubjas uuris kui kull tema nägu.
«Olgu kuidas on,» tõendas Tambet, «aga seda ma tean, et teda siin ei ole.»
«Vale! Vale!» kilkas kubjas kätega vehkides, «minu käest te ei pääse. Kuhu sa minu käest
pääsed? Tooge ta välja, nüüd kohe tooge ta karvu -pidi välja, muidu otsin terve maja läbi. Jaah!
Sa ei taha? Ei taha? Siis lähme otsima, poisid, tuustime viimse kui nurga läbi. Aga siis
hoidke endid, oi, oi, hoidke oma nahka!»
Nende sõnadega kippus kubjas maja ukse poole. Aga Jaanus seadis enese ukse ette ja
ütles ülekeeva vihaga:
«See maja on vaba mehe omandus, siia ei tohi keegi ilma loata sisse tungida
«So-oh?» kriiskas kubjas pilkavalt, «või nii? Küllap näeme, kui kaua teie kiidetud vabadus
kestab. Küllap uus härra teile priiust õpetab,
76
närukaelad! Oot', oot', küll me näeme peagi uudist.»
Vana Tambet tuli imestades lähemale. «Uus härra? Missugune uus härra?»
«Hähähää!» naeris kubjas. «Sa ei teagi veel, et vana rüütel eile maha maeti. Tohoo
pärdikud!»
«Jumala pärast!» pomises Tambet kähvatades. «Ja-jah, meil on nüüd teistmoodi härra. Ei
see hellita. See mõistab härra olla.»
«Aga kuidaviisi . . .?»
«Kuidaviisi? Hähähää! Küll ta ise teab, kuidaviisi. Küll näete varsti, kuidaviisi. Pole viga.»
Jaanuse meelest hakkas see jagelemine läilaks minema.
«Ma tean seda lugu isegi,» ütles ta isale, «küll ma jutustan. Sinu ähvardusi, kubjas, meie ei
karda. Mine oma teed!» käsk,is ta, näpuga hoovivärava poole näidates.
«Näe, näe, kui tore,» pilkas kubjas, «nagu kukk. Just nagu kukk. Ei veel lähe, pojuke, enne
otsin maja läbi. Katsu mul kukke
Kubjas tahtis ukselingist kinni hakata, aga Jaanus seadis enese rinnutsi tema ette, vaatas
temale teravasti silmi ja küsis sunnitud rahuga: «Kas lähed kohe?»
Kupja meelest läks lugu kirjuks.
«Hoidke ta kinni!» karjus ta kõikuval häälel mõisasulaste poole. Aga need ei julgenud kätt
Jaanuse külge panna.
«Ma olen sind kaks korda heaga minna käskinud,» ütles Jaanus tumedasti, «ara kaeba, kui
kolmas kord on kurjem . Visake ta välja!» andis ta käsu oma sulastele.
Kaheksa tugevat kätt tõstsid sipleva ja kääk-
77
suva kupja õhku, kandsid ta hoovivärava juurde ja viskasid sealt kukerkuuti välja. Tema
järel lahkusid ka mõisasulased, salamahti naeru turtsudes. Hoovivärav pandi lukku. Jaanus
tõmbas isa majja, et ta kupja sajatusi ei kuuleks. Ta o\i veidi kahvatu, aga välispidi rahulik, kui
ta isale rääkima hakkas, mis ta lossiaia müüril seistes oli kuulnud ja. näinud. Tambet vangutas
mitu korda murelikult pead ja pomises: «Paha lugu. Väga paha lugu.»
Tervel teel kirudes, longates ja sulaseid ähvardades jõudis kubjas koju.
Parajasti astus noor lossihärra salga võõrastega lossitrepist alla. Nad olid pruukosti lõpetanud
ja kõik heas tujus.
«Teid ma nii ruttu minema ei lase!» hüüdis Oodo, kelle nägu lustist läikis. «Te peate
mind aitama leinapäevi lühendada . . . Mis sina longid, vana karjakrants? Mis tõbi sul on, et
nii haige näo teed?»
Viimased sõnad olid öeldud kupjale, kes sulaste seltsis trepi ette astus. Ta lonkas viimastel
sammudel nii raskesti, et näis, nagu lüheneks tal astudes kord parem, kord pahem jalg, sealjuures
oigas ning ähkis ta südantlõhestavalt. Härra ette astudes pani ta käed risti, kummardus
maani , lõngutas pea rinnale ja hakkas liigutava nutuhäälega kaebama:
«Härral on hea naerda, härra on härra ja võib oma sulasega teha mis tahab. Aga mind on
härra teenistuses teotatud ja poolsurnuks pekstud.»
Nüüd hakkas kupja keskpaik suure oherdi taoliselt keerlema,
«Kes sind nõnda nuhtles, vaene talleke?» naeris Oodo.
«Metsa Jaanus.»
«Kes?»
«Metsa Jaanus. Ja vana Tambet, tema isa. Peksid minu vaeseomaks ja sõimasid härrat. Ooooh!
Noore lossihärra siiani lahkele näole kogunes tume pilv.
«Mis sa lõrised?» küsis ta järsku. «Nemad sõimasid mind? Mind?»
«Sõimasid ja teotasid, et hirmus kuulata. Ja peksid mind. Oo-ooh!»
«Sul pole aru peas. Mispärast . . . kuidas nad julgesid?»
Võõrad valgusid nende ümber kokku ja naersid õnnetu kupja väänlemise üle.
«Nad on vargad ,» hüüdis kubjas elavalt, «täied vargad ja röövlid. Kes teab, kui palju nad
juba mõisa vara on riisunud? Nüüd on nad veel härra külast jooksiku enese juurde peitnud ega
taha teda kätte anda. Täied röövlid. Ja kui mina läksin täna härra omandust taga pärima, siis
hakkasid nad härrat teotama ning sõimama ja peksid minul kõik köndid kehas puruks. Ooooh!
Oodo läks näost punaseks ja kärkis: «Kuidas sina, koerv mulle seda julged rääkida?
Mispärast sa neid kõhe ei sidunud ja siia ei toonud
«Oh, helde härra, mis jõudsin mina väeti üksi hulga vastu? Mina käskisin neid seal» —
kubjas näitas sulaste poole, kellel põlved hirmu pärast nõrkema hakkasid — «appi tulla ja härra
au mitte teotada lasta, aga nad naersid. Muudkui mina üksi . . . »
79
«Nad naersid?»
«Jah, mõlemad naersid, muudkui mina üksi . . . »
«Orjad siia!» hüüdis Oodo valjusti ja plaksutas käsi. Mõned sulased jooksid kokku.
«Viige need lurjused talli!» käskis noor lossihärra mürisevalt. «Kummalegi sada hoopi
vitsu ja siis kõige sügavamasse keldrisse!»
Värisevad pahategijad viidi ära.
Oodo pöördus jälle kupja poole, kelle näole silmapilguks õel irvitus ilmus. «On. see kõik
sõnasõnalt tõsi?»
«Viimne kui sõna!» tõendas kubjas rusikaga raksuvalt vastu rindu lüües.
«Käsi!» Piitsahoop tänas ustavat sulast isanda kaitsmise eest. Kubjas lonkas minema.
«Mis lugu see oli?» küsis üks uudishimuline võõras.
«Lugu, millel lõpp veel tulemas on,» vastas Oodo ratsapiitsa vart väänates. «Talupojad on
mind teotanud. Nad on minu orja peksnud — see on teotus! — Ja jumala eest, mina seda ei
kingi
«Mis jutt see on? Kuidas võisid talupojad sind teotada? Sinu omad talupojad?» küsisid
külalised imestades.
«Jah, tõsi küll, seda teie ei tea,» seletas Oodo. «Siin minu maade piiril pesitseb ühe
nõndanimetatud vaba talupoja pere, kes oma kentsakad õigused ei tea missuguse poole aruga
piiskopi käest on saanud. Neil värdjail on minu isa helduse läbi hari nii kasvanud, et sugugi
enam ei oska häbeneda. Nad on ühe jooksiku minu alamate seast eneste juurde peitnud, minu
orja peksnud ja mind
80
sellega ning häbematu sõimamisega teotanud. Nüüd ütelge, mis ma niisugustega pean
tegema?»
Vihalõke põles noorte rüütlite põskedel.
«Jumala eest!» karjus Klaus Korkenpropf, priske noorsand, kellele esimesed punased karvakesed
lõual meheiga ning meheau tõotasid. «Säherdust juttu pole ma veel kuulnud. Prii talupoeg?
Mis asi see on? Säärast seent meie maal ei kasvagi, ja kus ta kogemata juhtub ilmale tikkuma,
peaks ta kõhe puruks tallatama.»
«Mis me veel ootame!» hüüdis kõrge kasvuga, kähara pea ja lühikese ninaga junkur
Klopfleisch. «Lähme poome kurjategijad oksa ja pistame nende pesa põlema.»
«See on õige! See on selge! Vii meid kõhe sinna, Oodo,» käratses kogu salk.
«Lähme peale!» ütles Oodo, kelle ärevus järkjärgult kasvas. «Ma pean neid koeri karistama ,
enne ma tilka viina, suhu ei võta.»
See nõu võeti hõiskamisega vastu. Sulased hüüti kokku, istuti hobuste selga ja kihutati
metsa. Rüütel Kuuno ei olnud teiste hulgas, ei olnud ka nõupidamist kuulnud.
Tema istus rikkasti ehitud kambris ja lohutas ilusat neidu , kes vahel läbi pisarate naeratades
tema kord tõsist, kord naljakat, kuid ikka mahedat ja sulavat kõnet kuulas.
Vaene Jaanus!
XII
Metsal peeti nõu, mis nüüd. Maanusega peale hakata. Maanus ise kui tuline poiss kippus minema,
tahtis metsa joosta, ikka joosta, ei tea kuhu
81
joosta, kui aga oma heategijaid saaks murest päästa. Vana Tambet, muidu oma vanadusest
hoolimata elav ja hakkaja mees, oli viimaste kuuldud ja nähtud juhtumuste tõttu nagu
uimastatud. Ta rääkis vähe, pomises palju ja raputas tihti murelikult pead. Ka Jaanusel oli
süda raske, aga ta hoidis pea kõrgel, et teistele julgust teha. Tema nõu oli Maanust lahti osta.
Aga vana Tambet raputas pead: «Lahtiostmisest ei või nüüd uue lossihärraga enam
juttugi olla. Tema uhkus on riivatud, ja seda uhkust ma tunnen. Maanusega võiksime vahest
ometi ve.el nõu leida, aga me oleme lossihärrat ennast pahandanud, ja seda ta ei kingi. Paha
lugu. Väga paha lugu.»
Seepeale valitses nõupidajate keskel tükk aega vaikus.
Korraga kõlas õuest vali paugutamine hoovivärava pihta. Kõik kolm vaatasid kohkudes
üksteise otsa. Tambet tõusis püsti.
«Jaanus, sina peida Maanus ära,» ütles ta kärmemalt hingates, «mina lähen kuulama , mis
nad tahavad.»
Vanamees ruttas välja. Jaanus juhatas poisi sahvrisse, kust redel lakka viis, käskis teda
üles ronida ja ennast hästi ara peita . Poiss ronis üles. Seni tõusis hoovis vali kära. Jaanus
ruttas õnnetust aimates õue ning nägi parajasti, kuidas hoov ratsalistest täitus ning isa,
raskest hoobist rabatud, maha tuikus. Äkiline, hirmus viha süttis noore mehe südames
põlema, viha, mis muud ei tahtnud kui vihaalust sedamaid pihuks ja puruks lüüa.
«Sulased, appi!» hüüdis ta valjusti ja langes
82
nagu kalju, mis mäest alla veereb, selle ratsalise kallale, kes isa oli maha löönud. Ta
haaras raudsete rusikatega mehe käsivarrest ja rinnust kinni, kiskus ta ühe raksuga sadulast
välja ja sõtkus oma jalge alla. Teised jäid imestuse ja kohmetuse pärast kangeks, kui seda
Kalevipoja tegu nägid.
Vana Vahuri jõud uinus pojapoja käsivartes ja ärkas alles nüüd ähvardavalt.
Enne kui poolsurnud junkru seltsimehed kohmetusest jõudsid toibuda, kiskus Jaanus
junkru mõõga välja, astus paar sammu tagasi ja hüüdis müriseva häälega:
«Mis te tahate, inimesed, et te kui röövlid siia sisse tungite?»
Vihast punase näoga, piitsa käes vibutades ratsutas Oodo otse Jaanuse ette, kes põrmugi ei
taganenud, ja kärkis: «Sa julged veel haukuda, koer?»
Teised kogunesid ka ligemale.
«Tagasi! Tagasi!» hüüdis Jaanus ja laskis mõõgatera välkuda, nii et Oodo hobune kohkudes
tagumistele jalgadele tõusis. «Mina olen vaba mees niisama kui teie ja mõistan teotust
kätte tasuda. Ma tean, mispärast sa selle mõrtsukate salga siia oled vedanud, autu junkur. Sa
tuled oma vihase pärisorja laimamise mõjul siia majasse rusikakohut mõistma. Ma põlgan
sind, üleannetu poisike, ma põlgan sind, armetu rüütliau roojastaja.»
Seni oli neli sulast, teravad kirved käes, Jaanuse selja taha kogunenud. .Oodo kähvatas,
siis sähvis tal puna jälle üle näo kuni juuste juurteni. Tema huuled värisesid ja hääl kõikus
veidralt, kui ta nüüd tumedasti ütles:
83
«Kuidas sa julged . . . ma võin su tükkideks raiuda lasta . . . Sa teotad mind teist korda
. . . » Jaanus vastas rahulikumalt: «Kui sa aru saad, et ma sind teist korda teotan, siis tule,
maksa mehe viisil kätte! Aga sa ei julgenud üksi, sa tulid suure salgaga. Ma kardan, su autunne
pole suurem kui su habe, ja seda pole sul veel olemas.»
«Koer, vait! . .»
«Tule vaigista mind! Aga mees mehe vastu, nagu see vabadel ja ausatel inimestel viisiks
on.»
«Kurat ja põrgu!» röökis Oodo ja ronis hobuse seljast maha. «Jätke meid rahule, ärgu pistku
keegi oma nina meie vahele!» käskis ta kaaslasi ja rebis mõõga välja.
«Enne kui me võitlust algame, veel üks sõna,» ütles Jaanus. «Langen mina, siis võid sa minu
kehaga teha, mida tahad. Aga ma palun" jäta mu isa elusse. Kas lubad?»
«Soo? Palud sa nüüd, koer!»
«Mitte enese eest, kutsikas, vaid oma ilmsüütu isa eest, kes seal haavatult maas oigab.»
«Hea küll, ta peab elama, aga ta mädaneb kõige sügavamas keldris , kuni surm tema päästab.
Kuid sina sured. Sure , koer, sure!»
Mõõgad kõlisesid kokku. Võitlus algas. Oodo oli julge, osav ja tuline. Jaanus oli vahva, osav
ja külm. Jaanusel oli esmalt küllalt tegemist, et ennast varjata loendamatute hoopide ja pistete
eest, mis ülikiiresti üksteisele järgnesid. Tükk aega välkusid mõõgad võitlejate vahel, otsekui
puistaksid terad vastastikku tulesädemeid.
Pealtvaatajad ei teinud häält. Tambet oli enese põsekile ajanud ja vahtis, silmad põnevil,
võitlejate
poole. Hoovis vältas õudne vaikus. Ainult sõjariistad kõlisesid meeli ärritavalt.
Pikkamisi lõppes algul liiga ägeda Oodo jõud, tema hoobid sadasid harvemalt, ta pidi
juba iseennast kaitsema hakkama.
Vaheajal oli see mehike, kelle Jaanus hebuse seljast oli maha laskunud, enese jälle
jalule upitanud. Ta tuletas pahaks pannes meelde, mis temaga oli tehtud, ja veel suuremaks
läks ta äre-vus, kui ta nägi, kui hästi talupoeg tema rüütli-mõõka tarvitas. Noorsand palus
kaaslastelt mõõka, et oma au vähendajat nuhelda, aga et kellelgi lusti ei olnud oma sõjariista
käest ara anda, tõstis ta suure kivi maast ja tuikus sellega võitlejate poole. Keegi ei
keelanud teda, sest kõik nägid, et Oodo lugu kirjumaks hakkas minema, kui soovitav oli.
Selle uue vaenlase vaheletulek tegi Jaanuse vihaseks. Hirmsa hoobiga lõi ta vastase
mõõga pooleks ja pöördus kui välk uue pealetungija poole. Mõõgata kangelane pillas
ehmatuse pärast kivi maha ja näitas, et tal jalgade all tallad olid.
Aga nüüd tormasid teised suure kisaga ettepoole ja võtsid sõjariistata Oodo, kes kui
keeletu oli seisma jäänud, endi keskele.
«Mis see tähendab?» hüüdis Jaanus kahvatades.
«Vaat', mis see tähendab,» pilkas junkur Klopfleisch, oma ratsahobust rüsinal Jaanusele
otsa ajades. See sai aru, et siin midagi päästa ei olnud, ja kiristas meelt heites: «Oh te
petised koerad!»
Ta lõhkus tugeva hoobiga pealetungija hobuse
85
pea, kargas tagasi sulaste juurde, kes isegi juba töös olid, ja hüüdis:
«Me peame surema, mehed!»
«Kui sureme siis sureme, mis seal parata,» oli sulaste üldine vastus. Üks neist langes purustatud
peaga maha, teised võitlesid mehiselt edasi. Nende mõjuvate hoopide all langes kõhe kaks
hobust; üks mattis peremehe enese alla, teine rüütel sai vaevalt jalule tõusta, kui ühe sulase
kirves tal õlast sisse tungis. Õnnetu kukkus raskelt maha. Sulane kiskus kirve haavast niisuguse
tuhinaga välja, et ise tagurpidi vastu seina tuikus. Sel silmapilgul tungis kellegi oda tema
kaelast läbi. ja naelutas ta. seina külge kinni.
Pistja oli junkur Klopfleisch,, kes langenud hobuse alt õnnega oli pääsenud. Ta puhkes oma
osava teo üle suure häälega naerma . See oli tal viimne naer siin maailmas, sest' juba vuhises
Jaanuse mõõk õhus ja naerja pea nuttis verd mullasse. Jaanus nägi, kuidas sulased viimse jõuga
vastu panid; silmanähtavalt nõrkes nende vastupanek, aga hädakisa ei tulnud nende suust. Nad
ei otsinud pääsžteed, nad püüdsid oma elunatukest kallilt müüa. Kaua ei saanud nad oodata.
Oks neist surus peagi jälle käe vastu rinda, kuhu i oda sisse oli tunginud, oigas korisedes hinge
välja ja langes kummuli. Tema surmaja hobune astus tuksuva keha peale, aga viimane elus
sulane kee-rutas kirvest ja hobune ning ratsaline prantsatasid maha.
Rõõmuhelk läikis sulase näost. Ta silmad otsisid noort peremeest, kes praegu vägeva käega
ühe piimanäolise noormehe hobuse seljast maha raius.
«Päästa ennast, peremees! Mina suren rõõ-
86
muga ,» hüüdis sulane, uue pealetungija mõõka osavasti kõrvale lüües. .
«Meie üksi veel?» hüüdis Jaanus, silmapilguks pead pöörates. «Sureme siis meiegi, aga
ausasti!»
Jaanuse sumad otsisid võitluse ajal kõige õnnetuse alustajat, Oodot. Viimaks nägi ta teda
kahvatult ja mahalöödud silmil üksipäini hoovivärava lähedal seisvat. Sinnapoole hakkas
Jaanus enesele vaenlaste salgast läbi teed raiuma. Tema hoobid olid hirmsad ja lõid sügavaid
haavu, kus nad kehasse puutusid. Väsimatu kangelasjõud näis ta käsivarres elavat. Keegi ei
julgenud enam otsekohe tema kallale tungida, selle asemel püüti lämmatavat raudvõru tema
ümber tõmmata. Ta ei hoolinud vastaste katseist, vaid raius edasi.
Seal tungis valus karjatus viimase sulase suust tema kõrvu. Jaanus pöördus äkisti ümber.
Kolm rüütlisulast olid tal taganemistee kinni pannud. Nende vahelt nägi ta majaukse pärani
lahti olevat ja viimase sulase keha põigiti lävel lamavat. Õnnetu oli surmahirmus majja sisse
püüdnud pääseda, kuid ust avades sai ta surmahoobi ja langes uksega ühes kotta.
Lahtine uks äratas Jaanuses uue mõtte. Ta oli nüüd üksipäini verejanulise salga vastu, igast
küljest irvitas temale armutu surm vastu — ja noores mehesüdames ärkas vägevasti elutahe.
Ta kargas äkilise tuhinaga teetakistajate kallale, lõi esimesel ühe hoobiga pea lõhki, ajas teisel
mõõga kaelast läbi ja hüppas üle sulase surnukeha majja.
Isandad ja sulased jäid kohmetult seisma ja üks luges teise silmist: «Ei mina selle küüsi
87
himusta langeda. See pole talupoeg ega inimene, see on püsti kurat!»
Viimaks tõstis keegi ägedam mees häält: « Rebane on ise lõksu läinud. Meil pole muud teha,
kui pistame pesa põlema ja võtame rebase piikide otsa, kui ta kuskilt august välja hüppab.»
See nõu võeti kiiduga vastu. Terve salk lagunes mööda õue elumaja .ümber laiali, et iga
elusa hinge väljapääsemist võimatuks teha. Jaanuse kambri aknaauk leiti lahti olevat ja pandi
kinni. Salakäikude peale, mis lossitaolisel talul vahest võisid olla, ei mõelnud keegi. Sulased
kuhjasid õlgi ja kuivi raagusid seinte aarde ja pistsid need igast küljest korraga põlema.
Tuleleek lippas kiiresti seinapalkide kaudu üles, torkas kõrgesse katusesse, pääses lahtisest
kojauksest majja ja vuhises akendest jälle välja. Kõrbenud juustega ja hilpudega jooksid kaks
poolsurnud ümmardajat leekide vahelt välja. Neid tervitati toore naeruga ja määrati sõjasaagiks.
Tuli vingus, nagu oleks tal kahju seda kauaaegset õnnelikkude inimeste varjupaika hävitada.
Igal silmapilgul ootasid põletajad õnnetu, tulest ja suitsust tagaaetud Jaanuse valukisa kuulvat,
nagu laudas loomad kisendasid, ootasid teda põlevate riietega ja kõrbenud juustega välja
hüppavat. Aga põlevas majas jäi kõik vait ja vakka , ainult tuli mühas edasi ja sädemed
praksusid ning tantsisid taeva poole keerlevas suitsusambas.
Vana Tambet lamas ikka veel hoovivärava lähedal maas. Hoop mõõgaseljaga oli ta paljast
pead raskesti põrutanud, verekaotus teda nõrgestanud, hirmus õnnetus teda uimastanud. Poolpõsekil
vahtis ta üksisilmi tulle, verised juuksed
88
rippusid tal sassis üle otsaesise, suu seisis lahti, lõug rippus lõdvalt rinna peale ja
värises vahel kramplikult.
Sealsamas toetas Oodo ikka veel selga vastu palkaeda, käed vaheliti rinnal, ja vaatles
vihase huulenärimisega, mis kaaslased tegid. Ta teadis, et tema vihamees praegu põlevas
majas kõledat otsa leidis, ja ometi ei tundnud ta rõõmu! See ei olnud ausa mehe
kättetasumine, see jättis uue, kustumatu täpi tema au külge.
«Jaanus, poeg, kus sa nüüd oled?» sosistas vanamees enese ette. Oodo kuulis seda ja ta
näost paistis inetu kahjurõõm, mis aga kohe kadus.
«Sinu poeg küpseb praegu seal majas,» ütles ta tumedalt.
Vanamees juulis küll, aga ei pööranud pead ega vastanud midagi. Ainult vaikselt, vaevalt
märgatavalt raputas ta pead.
«Kas kuuled, vanamees,» ütles Oodo uuesti, «sinu poega praetakse seal elusalt. Teeb see
sulle rõõmu?»
Jälle ei vastanud Tambet midagi, aga seekord libises koguni kerge naeratus üle ta näo.
See naeratus ütles: «Oleks mu Jaanus veel põlevas majas, ei see laseks ennast kui põrsast
praadida. See põrsakene võtaks panni vartpidi ja ehiks kokkade päid.»
Korraga kuuldi tule vingumise Ja praksumise läbi äkilist, läbitungivat kiljatust. Vaene
Maanus oli leekide vahele sattunud. Üheks silmapilguks paistis tema kahvatu, valust
viltukistud nägu pööningu luugi vahel. Siis langes tükk katust sisse, kitsad leegikeeled
vuhisesid sinna-tänna — ei muud häält enam, ainult tule pragin . . .
89
Kes karjatust olid kuulnud, jooksid kokku ja küsisid aralt, kas see «tema ise» olnud? Aga
need, kes õnnetu tuleroaks saanud poisi nägu olid näinud, raputasid vaikselt pead. Kahtlane
imestus täitis kõiki. «On ta juba valmis, või laseb ta ennast häält tegemata tuhaks põletada?»
mõtlesid mehed.
Valju mürinauga kukkus katus sisse. Tulesädemed lendasid kaugele ümberringi, ait ja
laudad põlesid ka juba, hooviseinu lakjois leek . Hakati hoovist välja põgenema. Oodp ärkasoma
tuimusest. Sulaste nõu oli vc na Tambet tulle visata, aga Oodo käskis teda üles tõsta ja
lossi kända.
Kogu salk koondus põlevate hoonete ette metsa aarde. Endine ülemeelik lust oli kadunud.
Tule eest pelgudes võeti oma surnud ja haavatud kaasa ja leiti, et kolm õitsvat rüütlivõsu, kes
oma vanemate rõõm ja armukeste igatsus olnud, kerge-meelse tembu eest eluga olid maksnud.
Peale selle oli kolm sulast surma saanud ja mitmeil tunnistasid valusad haavad, et lõbus nali oli
muutunud kurvaks tõsiduseks.
Pikkamisi lagunesid põlevad hooned, kuni viimaks suitsvateks tukkidehunnikuteks kokku
langesid. Kõrge korsten üksi seisis veel ja sirutas oma suitsunud pead nagu tumedat ähvardust
taeva poole. Kuni viimse silmapilguni oli pealtvaatajail segane tundmus, nagu peaks sootuks
kadunud Jaanuse kehamürakas ometi kord auravate rusude vahelt üles kerkima. Kuid ainult
sinakas suits keerles mustavaist tukkidest üles ja ühines kõrgel õhus ujuvaks hallpunakaks
pilveks.
Viimaks roniti sadulasse ja hakati pikkamisi lossi poole sõitma. Jutuhäält ei olnud kuulda.
90
Toored sulasedki ei julgenud kiitlema hakata. Võit oli vähe au toonud.
Metsa talu varemed aurasid kuni ööni. Siis tibas hõre vihm maha ja kustutas viimse sädeme
sütehunnikust. Kõrge korsten seisis veel kaua püsti ja varesed , kes ammututtavaid hooneidv
enam ei leidnud, keertesid imestavalt kraaksudes tema ümber. Talv tuli ja mattis riismed lume
alla. Üks pesast aetud hunt pesitas enese tühja ahju. Korstna süsimust pea muutus lumivalgeks.
Varesed siblisid vahel ta paruka maha, aga ta sai jälle uue. Tükk tüki järel pudenesid kivid lahti
ja viimaks lükkas vali tuulehoog ta vana kere niisuguse mürinaga ümber, et ahjus pesitsev hunt
kohkunult välja putkas ja enam tagasi ei tulnud.
XIII
Kevad tuli — 1343-nda aasta kevad.
Jürikuu näitas, nagu kõik jürikuud, ka sellel aastal oma tujukalt muutuvat nägu. Lõuna ajal
paistis päike selgelt ja soojalt sinisest taevast, õhtul läks ta säravalt looja ja taevaäär ümberringi
lõkendas veel kaua kullases , punases, roosas ja violetses värvis. Inimene rõõmustas ja
lootis homseks ilusat ilma. Aga näe — vaevalt kustus viimane heledam kuma tumesinise võlvi
äärelt, seal värvis see ennast teises köhas mustaks, käre kirdetuul külvas taevavõlvi pilvi täis,
vihm, lumega segatud, kähises maha. Hommikul oli taevas hall, tuul külm, maa mudane,
sopase vee sooned sirisesid kollasteks ojadeks kokku.
Ühel pilvisel ööl — see oli jüriöö — peatus
91
üksik ratsamees kõrgel künkal, umbes poolteist penikoormat Tallinnast. Ratsanikul oli
pikk talu-pojakuub õlgade ümber ja pehme kaabu sügavale silmile tõmmatud.
Öö oli, nagu öeldud, pilvine , taevas tume ja täpiline nagu mättane maa. Pilvetäppide vahel
väänlesid risti-põigiti heledamad jooned, mille kaudu kuu kiired nõrka kuma uinuva maa üle
valasid. Kõle öötuul köhas tumedasti ümberkaudsetes metsades ja vingus ratsaniku pea köhal
üksiku männi okstes.
Kaugel kiirgasid mõned Lodijärve lossi valgustatud aknad nagu kassisilmad metsa mustaval
põhjal.
«Seal on külalisi koos,» ümises ratsanik lossi poole vaadates, «nüüd oleks kerge kogu pesa
hävitada. Aga tehku talupojad mis tahavad. Mina selle perekonna õnnetust ei püüa. Jumal
nendega!»
Ehk küll kõrgel seisu.paigal, tuule käes, sugugi palav ei olnud, võttis ratsanik siiski kübara
peasl ja pühkis käega paar korda üle otsaesise. Pilvetombud kärisesid ühest köhast ja vahelduv
valgus langes mehe näole. See nägu oli veel noor, ja ehk küll kahvatu ning sissevajunud
põskedega, siiski mehine ja väga tõsine.
Ratsanik pani kaabu jälle pähe, võttis siis kuue alt tõrvalondi välja, lõi tuld , pistis londi
põlema ja hoidis seda nagu küünalt püsti. Leek lõkendas tuule käes kõrgele.
Imelik oli, mis nüüd sündis.
Ümberringi, niikaugele kui silm ulatus, välkusid pimeduses tulisilmad, mis paar silmapilku
põlesid ja jälle kustusid.
92
Mees männi all hoidis tulelonti ikka kõrgel; seda aeg-ajalt pea ümber keerutades. Selle aja
sees vilkusid ja kadusid üksikud tulukesed ikka edasi. Siis jäi kõik mõneks ajaks jälle
pimedaks ; viimaks kustus ka tulelont mäekingul.
Kuid nüüd tõusis ühes köhas uus tuli, mis enam ei kustunud, vaid pilk-pilgult kasvas, kuni
leegid torni kõrgusele lendasid ja ööpimedust ümberringi päevavalguseks muutsid. See ei olnud
enam tuluke, sees oli tulekahi. Üks mõis põles.
Ei kestnud kaua, ja juba purskas teises köhas veripunane leek otsekui maa seest välja,
kasvas kliresti ja paisus suuremaks kui esimene. Vaevalt oli see sündinud, kui kahes, kolmes ,
neljas uues köhas uued tulekahjud tekkisid. Näis, nagu oleks Eestimaa pind lõhkenud, nagu
kipuks maakera tuline sisikond loendamatuist pragudest välja. Lähedal ei olnud enam ööd,
pimeduse viirud tulede vahel kadusid kordamööda täiesti, siis laienesid jälle kõikudes, nii
kuidas leegid kõrgemalt või madalamalt lõkendasid. Otsatus kaugu-ses, kus silm tuleleeki enam
ei näinud, punetas verekarvaline kuma taeva veerel.
See ei võinud enam igapäevane õnnetus või üksikute kuritegude kokkujuhtumine olla, see
oli mäss ja sõda!
Ei olnud «nam kahtlust, et kõik klndlustamata mõisad ümberringi põlesid, ja mitte üksi
mõisad, vaid iga hoone, mille katuse all taanlane või sakslane elas. Armutult kurnatud ja
piinatud talupoeg võttis viimse jõu kokku ja müristas-oma ärganud priiusehimu hirmsa
valjusega isandaile kõrvu. Sakste põlevate majade tuli pani taeva punetama, varsti värvis ka
nende veri maapinda. Nüüd said
93
isandad hirmuga aru, kui kardetav on inimest loomaks alandada, temale näitlikult looma
toorust õpetada. Loomadest alamaks arvatud talupojad ei hoolinud inimlikust halastusest, vaid
hävitasid viivitamata ja valimata, mis vihatud tõust iganes nende kätte sattus. Nad ajasid
põgenejaid kui metselajaid taga, otsisid kõik urkad läbi ja tapsid ilma armuta.
Tume mühin, kõledam kui öövaimude möllamine, tõusis igast küljest üksiku künka
ümbruses. Kui tasasem tuulehoog ühelt poolt puhus, kandis ta talupoegade rõõmuhõiskamist,
oma vere sees pöörlevate ohvrite oigamist, hädakisa, sajatusi ja tule praginat kõledas
segadikus üksiku ratsaniku kõrvu, kes ikka veel endisel kohal seisatas.
Ta oli käed rinnale pannud ja vaatas mõttes kaugusse. Ta silmad läikisid, kahvatanud
näkku tõusis kerge puna, ta liigutas huuli, iseenesega rääkides:
«Hakatus on tehtud, — hirmus, verine hakatus. Taevas punetab mässuleegist. Priiusekoit
tõuseb veripunaselt. Aita, halastaja vaim, et ta niisamuti jälle looja ei läheks . . . Vahuri soov
on täidetud. Mis poeg tegemata jättis, seda tegi pojapoeg: ähvardav ulgumine kõlab üle maa,
ja mina olen tema ärataja, mina tema kasvaaja. See ulgumine ei pea vaikima, enne kui mina
oma tasu kätte saan ja oma rahva vabaks teen. Oh lootus, sa oled magus! . . . Hea meelega
oleksin ma neid väeteid päästnud, kes täna öösel süütult surevad, aga ma ei või. Raudne
vajadus nõuab võõraste viimset veretilka, et nende varjugi enam meie maal ei oleks. Siis alles
tuleb vabadus tagasi, rahu kosutab kurnatud rahvast, hirm kaob vaigis-
94
tatud südamest, ja sina, jumalik haridus , laotad oma valgust rõõmurikaste paikade üle . . . »
Rääkija jäi vait. Tema silmad hiilgasid, ta rind paisus, hele lõke valgustas silmapilguks ta
vaimustatud nägu . . . Ta pilk langes selle köha poole, kus Lodijärve loss kaugel metsaserval
enam aimatav kui nähtav oli. Seal oli kõik veel vaik ,ne.
«Mu vaene isa!» õhkas noormees, ja ta pea vajus rinnale.
Häälte ja kapjade kõmin kostis altpoolt ja tuli lähemale. Salk ratsamehi kogunes mäejalale
ja jäme hääl hüüdis ülespoole:
«Kas oled veel üleval, Tasuja?»
«Olen küll. Tulge ligemale!» vastas mees mäekingul.
Lühikese ajaga jõudis salk mäele ja peatus üksiku ratsaniku ees. Need olid enamasti Lodijärve
talupojad. Neil, olid sõjariistadeks kirved, vikatid, nuiad, mõnel vanad roostetanud
piigid ja mõõgad, mis vist veel esivanemate sõdu olid näinud, ja kõikide nägudelt paistis
kindel tahe neid mitut värki sõjariistu niipea kui võimalik tarvitusele võtta.
Noorepoolne hiiglakasvuga mees, keda Karu Andreseks kutsuti, lõi mõõgaga korra läbi õhu,
laksutas näppu ja ütles: «Kas peame peale hakkama?»
«Kust te need head hobused kätte saite?» küsis Tasuja.
«Tühjendasime enne tulekut naabermõisa tallisid,» irvitas Käru Andres.
«Miks teie kohe lossi kallale ei läinud?»
95
«Mehed ei julgenud ilma sinuta ,» seletas Käru Andres, kes teiste eest rääkija näis olevat.
Kes sel silmapilgul Tasuja silmi oleks uurinud, oleks sealt midagi nagu salarõõmu leidnud.
— «Eks ma teile öelnud, kui mind oma pealikuks valisite, et ma teid selle asja juures ei või
aidata,» ütles ta tumedalt.
Salk vaikis, kuid õ"li märgata, et mehed pealikuga nuus ei olnud. Loss oli rasvane suutäis ja
paljudel oli seal vanu arveid õiendada.
Kuid Tasuja seletas:
«Nüüd on lossis kõik juba ärevil, on kõigest juba aru saadud ja tormi vastu valmistatud.
Meid aetaks -häbiga tagasi ja meie raiskaksime asjatult oma verd.»
«Mina ei karda midagi, kui sina kaasas oled,» vaidles Karu Andres ägedalt, «mina lähen
läbi, olgu kümme kuradit ees. Ega teisedki maha jää.»
Salk tõstis tõendavat kära.
«Mõistke ometi, mis parem on,» noomis Tasuja valjemalt. «Meil on praegu vähe mehi ja
aega küllalt. Kui hiljem rohkem väge kogume, võime lossi igatahes piirama hakata. — Vahest
pääseb tema seniks Tallinna,» lisas ta enese ette oma
salamõtte.
Mehed hakkasid nurisema. Ühed ütlesid, neil pidavat häbi olema teiste vendade ees, kes
omad mõisad ausasti on ara põletanud ja peremehed teise ilma saatnud. Teised küsisid
otsekohe, mispärast nad siis õieti välja on tulnud ja mis nüüd tegema hakata? Ega's nad ometi
teiste tegusid laiseldes vahtida tahtvat.
Tasuja mõtles natuke aega.
«Mehed,» hüüdis ta siis, ja tema vali hääl pani
96
nurina korraga vaikima, «ma mõistan küll, et te midagi teha soovite . Me võime peagi tubli
töö ara teha. Mis te arvate , ega te munki ja muid säherdusi musti linde üleliia ei armasta?»
Meeste verejanuline vastus tunnistas kibeda selgusega, kui vähe tolleaegne ristiusu-õpetus
ja munkade «armutöö» nende piinatud poolpaganate südames maad oli võitnud.
«Ma lämmataksin kõige selle tõu tema mustade kuubedega ara,» oli Karu Andrese kange
sõna.
«Siin on töö meid ootamas,» kõneles Tasuja edasi. «Siit ei ole rohkem kui mõni tund
ratsasõitu Padise kloostrisse. See klooster on küll veel noor, aga meie vendade vaeva läbi juba
väga tore ja rikas, ja kloostrivanemad pidavat oma talupoegi hullemini nülgima kui mõni
mõisnik. Me võiksime neile, enne kui nad kaugemalt abi saavad, kerge vaevaga kristlikku
alandust õpetada. Kas olete nõus?»
Mehed tõstsid rõõmukisa: «Lähme näitame pappidele tuld põrguteele! Aitame
kirikuhakkidel kloostri suitsus taevasse lennata, kuhu nad meid juhatavad.»
Lühikese ajaga oli terve salk edela poole kihutades metsa pimedusse kadunud. Mäekink jäi
tühjaks ja vaikseks, muudkui tuul sosises ja vingus üksiku männi okstes, nagu otsiks ta
peidupaika nende kõleduste eest, mille kaja ta maailma laiali kandis.
Sel hirmsal jüriööl leidis Eestimaal mitu tuhat inimest, taanlasi ja sakslasi, mehi ja naisi,
eestlaste kauakasvatatud viha läbi surma.
97
XIV
Mässavate talupoegade salgad kogunesid Tallinna alla pärast seda, kui lagedal maal viimne
võõras oli surmatud või pagenud. Piirajate hulk k,asvas kuni kümne tuhandeni, kellel kõigil oli
üks tahtmine: vabaduse eest võideldes võita või surra. Senine elu oli nende meelest nii jälgiks
läinud, ei isegi surm neile paremate aegade hakatust tähendas. Nad valisid endale vanemaid,
nende seast neli ülemat vanemat, keda saksad pilgates nende «kuningateks» nimetasid, ja saatsid
saadikud Soome abi paluma. Viiburi piiskop lubas neile mehi laevadega saata, mille eest
Tallinn pärast langemist Rootsi kuninga valitsuse alla pidi jääma.
Linnas, kus rahvahulk maalt põgenejate läbi ülisuureks oli kasvanud, valitses hirm ja
ahastus : Kardeti, et talupojad kõhe tormi hakkavad jooksma , ja siis oleks kõigil kuri ots oodata.
Arvata oli, et vihale ärritatud talupojad linnarahvaga rohkem halastust ei'saaks tundma kui
maaisandatega. Salamahti saadeti käskjalad Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni juurde
abi paluma.
Aga eestlased ei hakanud tormi jooksma, vaid piirasid linna ainult sisse. Nad ootasid veel
üht suuremat salka, kes Tasuja käsu all Padise kloostri tühjaks oli riisunud, mungad maha nottinud,
ümberkaudseid talupoegi nende isandate hävitamisel aidanud ja läänlasi mässule kihutanud.
Läänemaalt tungis mässutuli üle väinade Saaremaale, mille käredad pojad ühe päevaga ligi
tuhat sakslast surmasid, nende seas ka ordu maa-
98
valitseja ühes kõigi ametimeestega. Viimaks jõudis ühel päeval Tasuja salk talupoegade
laagrisse Tallinna all, kus teda hõisates vastu võeti. Tasujat tundsid peaaegu kõik eestlased, aga
tema minevik ja pärisnimi oli ainult mõnele ta oma meestest teada, j aineile oli ta selle
avaldamise kõvasti ara keelanud. Paljud kahetsesid, et teda nooruse pärast ei võidud valida
peavanemaks, kelleks ta oma tulise kõne, sõjakunsti ja muu tarkuse tõttu oli kui loodud. Kõik
tema ettevõtted olid seni õnnestunud.
Kui Tasuja laagrist läbi ruumika telgi poole ratsutas, mis vanemate nõukogu jaoks oli ehitatud,
ei lõppenud rõõmukisa; noored ja vanad püüdsid tubli mehe kätt suruda, vähemalt teda
lahke naeratusega tervitada. Muidugi ei puudunud ka mõnitajaid — millal need Eestis on puudunud?
«Vaadake, nooremad !» seletas keegi taat, «see on tubli maamees. Meie poleks iialgi
vabaduse mõtet pähe võtta julgenud, kui tema öösiti külast külla ei oleks rännanud, mehi kokku
ajanud ja neile uut vaimu sisse valanud. Kas ta pole sada korda surmahädas olnud, kas ta pole
aastate kaupa pidanud rahva tuimusega ja piitsahirmuga võitlema? Iga teine oleks ammu
tüdinud, aga tema saatis võimatu asja korda.»
«Mina toda ei usu,» vaidles keegi poolvaljult vastu. «Teeb enese mässumeheks, ise poolsaksa.
«Mis ta minust parem on?» kahtles teine.
«Räägitakse, saksad olevat teda kurjasti nülginud,» tähendas üks noorem mees.
«Aga kas ta seda kunagi on kaevanud?» tähendas esimene taat elavalt. «Kas ta ilmaski
enesest
99
räägib? Ei sõna. Kui küsid, teeb teist Juttu. Ei see hooli enesest niipalju kui sääse pirinast.
Mis ta teeb, teeb ta teiste heaks.»
«Ma olen kuulnud,» algas keegi teadja, «et ta koguni talupoeg ei pidavat olemagi. Olnud ise
prii mees ja mõisnik, aga sellepärast, et ta talupoegade eest seisnud» olevat saksad ta mõisa
põlema pistnud ja ta omaksed viimseni ara hukanud.»
«Ega ta talupoeg küll ei ole,» tõendas teine teadja. «Ta loeb reekani, juudi ja munga keeli
kirju ja peab nende sakstega, keda meie mehed maha notivad, selget saksa keelt sortsama. Kui
ta ise saks ei ole, siis on ta nõid.»
«Temaga läheksin tulest läbi,» sosistas keegi noor ja selle silmis leekis vaimustus .
Kui Tasuja vanemate telki astus, olid vanemad parajasti koos sõjanõu pidamas. Nad olid
aastate poolest kõik aulisemad kui Tasuja, mõned juba hallide peadega, aga kui tema sisse
astus, tõusid kõik püsti ja teretasid teda iseäraliku lahkusega, peaaegu,, aupakkumisega. Siis
võtsid kõik ringis istet. Kõrge kasvuga hallpea, keda teised kui peavanemat austasid, pööras
silmad Tasuja poole ja ütles:
«Tasuja, poeg, sa tuled raskelt, vaevarikkalt töölt ja oled vist õige väsinud. Ütle, kui kaua sa
puhata tahad?»
«Ma olen valmis kõige raskemat tööd sedamaid ette võtma, kui see meie asjale käsu toob,»
vastas Tasuja lihtsalt.
Peavanema pilk libises nähtava heameelega noormehe sirge, siiski tugeva keha ja tõsise,
kahvatu näo üle.
100
«Sa oled meie rahva au ja ilu,» ütles ta, «sinu kätte võiks ta julgesti oma õnne usaldada .
Kuula, mis meil nõuks on, ja anna ise nõu — sa oled meist kõige targem . Me ootame iga
päev Soomest abi ega taha enne tormi jooksma hakata. Me peame linna kõvasti piirama, et
keegi sisse aga välja ei pääseks. Kuid selleks peame ise oma seisukoha julgeks tegema. Meie
selja taga seisab Lodijärve loss, kus hulk sulaseid kaitsjateks on ja kuhu palju põgenejaid
maalt on pääsenud. Need võivad meile tuska teha, sest kui linnamehed välja juhtuvad
kippuma, tuleksid lossikaitsjad meie selja kallale ja meie satuksime haamri ja alasi vahele.
Seepärast peame oma seljataguse puhtaks tegema, see on — kas lossi hävitama või omad
mehed sisse panema
Vanamees jäi silmapilguks vait. Ka Tasuja ei lausunud sõnagi, vaid vahtis tõsiselt enese
ette maha.
«Ma tean, et sina siitpoolt mees oled, — eks ole?» küsis peavanem.
«Jah,» vastas Tasuja lühidalt.
«Vaata, siis tunned sa ümberkaudseid kohti kõige paremini, tunned ka Lodijärve lossi
ligemalt?»
«Jah, tunnen.»
«Siis on nõu leitud. Kas tahad oma meestega lossi kallale minna? See ei ole muud kui
kindlustatud mõis, aga olgu ta nii kindel kui tahes, ma mõtlen, ega sina oma kärudega hirmu
ei tunne. Kas tahad?»
Tasuja ei vastanud kõhe. Ta vaatas jälle mõeldes enese ette maha. Viimaks tõstis ta pead,
vaatas ringi ja küsis:
101
«Kas kedagi teie hulgas ei ole, kes seda tööd enda peale võtaks? Mina jääksin heameelega
siia ja aitaksin mehi sõjale harjutada
Kõik vanemad vaikisid. Nad ei saanud Tasujast aru. Mehi oli ju küllalt, kõik sõjariistus ja
võitlusvalmis, — mis neist harjutada? Kui Tasuja nägi, et mingisugust vastust ei tulnud ja peavanem
suud uueks seletuseks avada tahtis, ütles ta kindlästi:
«Minu mehed on täna väsinud, aga homme , enne kui päike tõuseb, oleme lossi ees.»
Seda nõu rõõmuga heaks kiites tõusid vanemad ja läksid välja, igaüks oma salga juurde.
Nõupidamine, mille tähtsust keegi ei aimanud, oli lõpetatud.
Ka Tasuja astus telgist välja. Õues tõmbas ta korra sügavasti hinge, vaatas ringi, vkus
loendamatute vendade silmad usaldades temale vastu naeratasid, ja ümises iseenese ette:
«Isamaa üle kõige!»
Ta kohendas sulgedega kübarat ja hakkas oma meeste poole sammuma. Ta ei olnud veel
kaugele jõudnud, kui korraga laagri viimases otsas kära tõusis. Suur salk mehi oli ühe närus
riiete ja sassis juustega inimese ümber koondunud, kes oma keha väänates ning kätega
vehkides midagi näis jutustavat, mis kuulajaid kangesti kihama pani.
«Lähme vanemate telgi juurde!» karjusid mehed ja terve salk hakkas nagu veerev lumi
ühtepuhku paisudes laagri keskpaiga poole liikuma.
«Mis seal on?» küsis Tasuja, kui käratsejad
tema lähedale jõudsid.
«Rüütlid tulevad! Liivi landmeister tuleb Pai-
102
dest suure väega meie kaela!» karjuti vastu. Rahvahulk vedas Tasuja enesega kaasa.
Vanemad jooksid kära peale kokku. Hirmutavat sõnumit kuuldes taganesid nad telki ja
kutsusid sõnumitooja sisse.
«Katsu rahvast, vaigistada,» ütles peavanem Tasujale, mispeale see kivi otsa astus ja oma
võimsa häälega hüüdis, nii et see kõigest kärast üle kostis:
«Mehed, jääge rahule! Veel ei või rüütlid lähedal olla, ja kuni nad siia jõuavad, võime kõik
veel heaks muuta. Laske vanemaid rahus nõu pidada. Ma palun.»
Seepeale jäi kära vaiksemaks, ainult segane pomin köhas kui mere lainetamine telgi
ümber. Tasuja astus kivilt maha ja läks telki.
«Landmeister ise on suure sõjaväega üle Harjumaa piiri astunud ,» rääkis sõnumitooja. Ta
kõneles järguti, raskelt hingates, luksudes ja kogeldes nagu inimene, kes palju oli jooksnud
või kangesti ehmatanud. «Ma olen neid ise näinud . . . see oli hirmus . . . oh, see oli hirmus.
Ma ei suuda rääkida. Kus nad meie mehi kätte said, seal raiusid nad neid . . . oh, mu keel
kängub seda rääkides . . . nad raiusid neid mõõkadega tükkideks, poosid neid oksa ja
uputasid kui kassipoegi. Kõik ümberkaudne maa on hirmu ja ahastust tais , ei kellelgi enam
nõu ega abi. Me oleme kadunud . . . kadunud . . . kadunud . . . »
Rääkija kattis silmad kätega kinni ja hakkas valjusti nuuksuma. Vanemad vaatasid
tummalt üksteise otsa. Vaikuses, mis tükk aega telgis vältas, kõlas ainult sõnumitooja äge
nutt otsekui halb ettekuulutus.
103
«Käi kaugel arvad sa rüütleid praegu olevat?» küsis viimaks peavanem.
Nutja pühkis käeseljaga silmi, tõstis pead ja hakkas uuesti jutustama: «Kui mina neid nägin .
. . see oli tunaeile pärast lõunat. Meid oli väike salk ja me materdasime põlenud mõisahoo-vis
opmanit, kelle keldfi põhjast välja tõmbasime. Korraga hakkab metsatuka tagant lõpmatu hulk
ratsameht välja venima, kõik raudriides ja kiivrites, ja piigid välguvad päikese paistel. Meid
nähes tormasid ratsanikud kui tuulispea meie kallale. Mina jõudsin vaevalt keldrisse tõrre alla
pugeda. Teised võeti piikide otsa nagu silgud vardasse. Mina vabisesin kui haavaleht ega julgenud
hulgal ajal pead torre alt välja pista. Kui viimaks ometi tõrre äärt tõstsin, oli öö käes ja kõik
kära vaikinud. Siis hakkasin kõigest jõust Tallinna poole sibama, jooksin kaks ööd läbi, päeval
hoidsin ennast metsades ja rabades varjul. Ma oleksin kas või põlevasse ahju pugenud, et neid
koledaid piigimehi mitte näha, aga ometi juhtusin neid veel korra nägema, kui nad parajasti
küla põletasid ja külarahvast tapsid. Ma pistsin nagu jänes koerte eest punuma ega vaadanud
enne tagasi, kui väsimuse pärast ninaga mudalompi kukkusin.»
Vapra mehe halenaljakas, luksumisega segatud ja veidrate kehaliigutustega soolatud
reisijutus-tus kiskus vanemate murelikud näod vägisi naerule. Esimene ehmatus kadus, uus
julgus tuli lootusega ühes.
«Sa ei öelnud ikka veel, kui kaugel rüütleid praegu arvad olevat,» tähendas peavanem.
«Kui ma neid eile viimast korda nägin, olid
104
nad umbes poolel teel Paidest Tallinna,» vastas jutustaja. «Ma arvan, palju ligemale pole
nad seni vist jõudnud, sest meie salgakesi taga ajades ja külasid riisudes viidavad nad aega.»
«Hea küll,» ütles peavanem lühikese mõtlemise järel. «Sinar sõnumitooja, mine välja ja
jutusta meestele oma põgenemise lugu niisama mõnusalt kui meile. See teeb neile vahest
enam nalja kui hirmu. Ja meie, vanad, peame nõu, mis nüüd peale hakata.»
Sõnumitooja läks välja. Vanemad hakkasid sõjaväe ja rahva raskendatud seisukorda
arutama. Mõtted olid mitmesugused, läksid laialt lahku. Ainult selles olid kõik üksmeelsed, et
orjus pidi kaduma — või elu. Peavanema heaksarvamine kaalus nende poole, kes nõu andsid
maad Liivi ordu kaitse alla pakkuda ja ordule aastamaksu anda.
Tasuja, kes kaua vaikselt oli kuulanud, tõusis nüüd püsti ja palus sõna.
«Peavanemal on õigus,» rääkis ta, «meie mehed on sõjas harjumata, meie jõud ei ulatu veel
kahe vaenlase vastu. Mina arvan, meie pakume end silmakirjaks ordu ülemvalitsuse alla »ja
kat-. sume selle läbi nende sõjaväge niikaua eemal hoida, kuni mehi harjutame ja soomlased
tulevad. Siis võtame Tallinna ära, ja kui see kord meie käes on, siis võime ka rüütlitega
valjemalt rääkida.»
«Ma kardan aga,» heitis üks vanem vahele, «et landmeister meie pakkumist vastu ei võta.
Rüütlid on liiga uhked , et mässavate talupoegadega kauplema hakata.»
Tasuja kuulas tähele pannes, mis vanem ütles, ja rääkis edasi: «Siin on vanemal kahjuks
küll
105
õigus. Pealegi on rüütlitel veel teine põhjus meie vastaste hulka heita. Nad on Saaremaa
sündmuste läbi ärritatud ja kardavad õige põhjusega, et talupojad kõigis nende maades
sedasama võiksid teha, mida meie praegu teeme. Ja kui nad meid võidavad, siis kisuvad nad
taanlaste käest kulude tasuks muidugi kõik Selle maa ära. Nii jääb meil vähe lootust neid
palja ülemvalitsuse ja maksuga jäädavalt lepitada.»
«Siis võitleme! Tulgu mis tuleb!» hüüdis üks vanem rusikaga laua peale lüües.
«See jääb vist viimaks ikka meie ainsaks nõuks,» kinnitas Tasuja rahulikult. «Meie
mehed on vahvad, kuid juhtige neid hästi! Nüüd on minu mõte see: meie saadame
landmeistrile vastu käskjalad, kes temale meie allaandmist vabadeks, maksuandjateks
vasallideks pakuvadr Vahest viibib ta veel nädala, siis on soomlased laevadega siin ja teie
jooksete maa poolt linna peale tormi. Mina lähen, nagu kästud, homme hommikul vara
Lodijärve lossi ette ja katsun ta vähemalt kolme päevaga kätte saacla. Teie õpetage mehi,
valmistage neid tormile. Valmistust, valmistust on vaja, ja üks olgu ülem käskija! Juhtub
siiski, et land -meister varemalt siia jõuab, kui arvatud, ja teie kallale kipub , enne kui linn teie
käes on, siis langen mina oma meestega lossist rüütlitele selga ja me võtame nad kahest
küljest nagu tangide vahele. Vahest saame neist sedaviisi jagu — kui nad aga meile vähegi
aega annavad. Mõned päevad otsustavad meie asja. Oh, oleks meil aega!» «Sinu nõu on
mõistlik,» ütles peavanem, «kuid üks asi on selle juures kahtlane. Kui sa tõesti lossi kätte
saad, ja selles ma ei kahtle, sus on karta,
106
et landmeister enne, kui ta siia jõuab, kõige oma väega sinu kallale kargab.
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 1 leht Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2011-11-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 34 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor ardokl Õppematerjali autor

Lisainfo

Mõisted

teised naabrid, segane pool, rahva hing, häbi, töl, noomimisest, kand, bartel löwenklau, uskusid talu, prohveti, igaüks kütis, niisugune tundmus, rõõm, metsviinapuu, jaanus kiiren, kolmas kord, piiskopi käest, sulane kee, vuhisesid sinna, kevad tuli, pikk talu, väänlesid risti, otsatus kaugu, meid aetaks, reisijutus, kat, rüütlid, rüüt, noogu, tasuja, mitusada aastat, üksainuke ajalookirjutaja, marjaviina kaen, viina, armust, kah, poeg ennast, õigust öelda, vaitolemist, vääratus, sakste juures, rõhutud rahvaste, ebauskliku kar, ühel päeval, ühel õhtul, vennad eestimaal, saarlased, toomapäeva, selleaegne komtuur, vürst gabriel, külade ahervaremed, oli 18, esiotsa, venelased, otsekui kahet, head tee, nali, mõ oga, mu pea, valitsev vürst, neitsilik häbi, venelased, imelik vägi, paljajalu, isa, rumal temp, karju, viimane äpardus, prõk, koge, karda, kah, upsakas rüütli, tütarlapsega joogilauas, haavatud, mönik, mõsa, mönikhusenil, jook, kiunu, rinnust, ivo kirju, ühel õhtul, sõgedale kangekaelsusele, abi pool, gildi, sõrmus, kuhu kalli, seniks, abtiss, pirita klooster, kurjale teele, näu, iva, esialgset ülesannet, tuulekii, koh, kõus, seekord, agnes, helduses üeliiga, imedes, mõed kloostri, päv, nü ud, agnes, eduard bornhöe, siirdus raudtee, asudes lõna, seejäel, lä ane, lä ane, vaheldus, tasuja kujus, võtluse teema, jutustusele, kompositsiooniliselt, seetõtu, viljandi toomapäva, kompro, kirjaniku elukäitus, villus, täendus, liivi sõa, ajaloolistele juttudele, luuletatud, kirjanikul, mõdagi, kinnismotiivid, jaanus, teiste autorite, väjahaudu, kujunevad kir, bornhöe, tabavalt iro, bornhöe, antidemokraat, bornhöe pliiatsi, sisemine ideelis, kõgelt, vabariigi kolhoosid, jaanus

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

0
docx
V-Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
281
docx
M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat
0
docx
A dumas Kolm musketäri terve raamat
62
docx
Kirjanduse lõppueksami materjalid
99
doc
11-klassi kirjanduse eksami konspekt- raamatu kokkuvõtted
82
doc
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017
291
doc
Tõde ja Õigus II Terve tekst
117
doc
Aforismid





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun