E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja) (0)

Tasuja
JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST
I
Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on
sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju
igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei
meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on
maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga
võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal.
Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin.
On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda.
Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele . Öeldakse,
et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid
koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana, puupaljaks, et Rooma
päike otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu
saaks maitsta , tegid ta teoloomaks, et ta ristiusu
7
õnne ja õnnistust ning keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tööle Issanda viinamäele,
see on tema endisele pärispõllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust, haridust,
katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas.
Niisugused halastajad, õpetavad naabrid olid taanlased ja sakslased .
Teised naabrid — rootslased , venelased , lätlased, leedulased — ei varjanud kiskja hambaid
mahedate mokkadega, vaid näitasid neid ausa otsekohesusega, kus võisid. Nad käisid sagedasti
eestlaste kehval laual söömas, aga kui kõht täis või peremehe malakas tüsedam juhtus olema,
vantsis palumata külaline jälle kodu poole, paganaid paganateks jättes.
Esimestes võitlustes usu ja hariduse eest kiskus Taani kuningas Harju ja Viru maakonna
enese kätte. Muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks.
Kui sõdade järel ajuti rahu tuli, voolasid sakslased ja taanlased võidetud maale, igaüks sai
oma tüki kätte ja jäi nende talupoegade peremeheks, kes maatüki peal elasid. Esiotsa ei olnud
eestlane mitte pärisori, vaid peaaegu vaba rentnik. Aga mida enam võõraste sisserändajate hulk
ja ühes hulgaga võim kasvas, seda rohkem nõuti talupoja käest, ja sada aastat pärast maa
allaheitmist kinkis Taani kuningas Christoph II kõik eesti soost talupojad oma vasallide , taani ja
saksa soost isandate pärisomanduseks igaveseks ajaks.
Tal poleks tarviski olnud seda teha, sest pärisorjus oli juba ammu enne täit hoogu võtnud.
Hirmus oli veel hiljuti meie valgustatud päevil päris-
8
orja põli, palju hirmsam oli ta toorel, sõjahädast kurnatud ning ebausust pimestatud
keskajal. Ei olnud vaigistust ususki, sest usku ei õpetanud keegi. Ei tunginud ka raskesti
rõhutud talupoegade hädakisa kuningateni, kes, ise kaugel ja pealegi alati koduste tülidega
kaelani töös, küll pealikuid Tallinnas pidasid , kellest aga mõisnikud nii vähe hoolisid, et
isekeskis seadusi tegid ning mitu korda maad Liivi ordu valitsuse alla pakkusid .
Eestlane oli taevakarja lambaks saanud, kuid villu kasvatas ta ainult võõrastele.
Sest ajast ütleb üks sakslane , kroonikakirjutaja Kelch: «Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude
taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.»
II
Harjumaa põhjapoolses osas, Tallinna lähedal, põlise laane keskel, seisis üksik talu,
teedest kaugel, niipalju kui sel ajal teesid võis olla. Talu hüüti Metsa taluks, sest et ta oli
metsa sees, ja imelikul viisil oli ta ühe sündinud maamehe Tambeti päralt.
Kuidas see mees oli pärisperemeheks saanud, kuna peaaegu kõik muud eestlased olid juba
pärisorjad?
Seda näeme me kõhe.
Tambeti isa oli olnud Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi, kus ta, oma
tähtsast kehaküllusest hoolimata, sagedasti küttimas käis. Tambeti isa, nimega Vahur , oli
pikk
9
priske poiss, kelle määratuis liikmeis peitus niisama palju raudset jõudu kui tinast
laiskust. Ta oli niisama tugev ja niisama laisk kui käru. Aga ta nahk oli õrnem kui karul ,
ja need loendamatud hoobid, mis ta laiskuse eest sai, tüütasid tema viimaks nõnda ara, et
ta jalad selga võttis ja metsa pakku jooksis. Piiskopil oli tugevast sulasest kahju; ta vandus ,
maksku mis maksab, redu jälle kinni püüda. Ta saatiski sulased välja, ronis ise rammusa
mära selga ja ratsutas metsa. Metsas eksis ta küll ära, kuid leidis truudusetu sulase tüvika,
paksulehelise tamme varjul rahukalt puhkamast.
«Küll ma su hellasti äratan,» urises piiskop, ronis mära seljast maha, tõstis piitsa —
tsiuh!
«Hellasti» äratatud pahategija kargas kui nõelatult püsti ja nühkis aietades piitsaga
puudutatud kohta.
«Sa- pahareti sulane ! Sa redu, kurjategija , mi-is? Sulased, siia, halloo! Vaat sulle, säh!»
- Vaimulik isand tõstis jälle piitsa, mille õel vilistamine pahareti sulase hinge ärritas.
Aga sel silmapilgul kiskus mära enda valju hirnumisega isanda käest äkki lahti ja
putkas tuhatnelja metsa. Lähedalt kostis tume urin. Suur metselajas tuli nähtavale ja näis
nõu pidavat, kas maksab kahejalgseid külalisi ligemalt vaatama minna.
«Karu!» karjatas püha isand ja pillas piitsa maha.
«Määratu veis,.» pomises sulane.
«Püha Benedictus , mis nüüd teha?»
Sulane kehitas õlgu ja istus sõna lausumata
10
« Jeesus ja Maria! Oled sa juhm? See on meie ots! Selle saadana küüsis surra! Rumal
talupoeg , tõuse, mine ta kallale — sa oled ise kui käru . . .-Pai Vahur, kägista teda, rebi
ta lõhki . . . Näe, tuleb . . . oh jumala ema . . . Vahur, aita, päästa mind, oma
hingepäästjat!»
Vahur raputas tõsiselt pead.
«Parem on kiskja küüsis kui nuhtlejate piitsa all kärvata.»
Käru tuli ligemale. Piiskop keksis ühelt jalalt teisele.
«Jää siis ometi siia, ma pistan jooksu.»
Ja piiskop tahtis punuma panna.
Aga Vahur venis püsti ja lausus rahulikult :
«Mul on pikemad koivad kui piiskopi-härral.»
«Ma ei lase sind nuhelda —»
Sulane naeris .
«Ma lasen su priiks —»
Sulane kuulatas terasemalt.
«Ma annan sulle maid päri — ai, ai, ai — issand , halasta . . . näe!»
Karu ajas ennast kolm sammu eemal urisedes püsti.
«Kas härrad annavad pärismaad?»
«Annan, jumala eest annan.»
«Kas vannuvad selle peale?»
« Vannun , vannun, vannun!»
Nüüd rebis sulane suure jahinoa piiskopi vöölt ja astus karule vastu, teda teravasti
silmitsedes. Mesikäpp urises vihaselt . . . Vahur lipitses silmapilgu tema ümber. Korraga
haaras ta oma raudsete sõrmedega elaja kõrist kinni ja tõukas talle jahinoa tera täiesti
rindu . Aga surmavalt haavatud loom võttis vastase palavasu kaissu . Inimene
11
ja kiskja Veerlesid maas . Murtud raod ragisesid, peene liiva tolm keerles üles, kuuldus
segane pool-lämbunud rohin ja mõmin — siis kerkis võitja-inimene, kriimustatult ja lõhkiste
riietega, püsti ja vaatles võidurõõmuga võidetud vaenlase mürakalist, surmakrampides tuksuvat
keha.
«Selle kiskja veri paneb minu vabaduse taime tärkama,» pomises ta iseeneses.
Ta ei eksinud . Piiskop pidas sõna, laskis pelgunud sulase vabaks ja kinkis talle
pärisomanduseks tüki metsa, mis hilisemates sõdades maapinnalt kadunud Lodijärve lossi
maade serval seisis. Ainult sõjas pidi ta piiskoppi aitama .
Tugev Vahur ehitas enesele metsa sisse majakese, oli aga liiga laisk, et põldu harima hakata.
Ta luusis mööda metsi ja toitis ennast jahisaagist. Tema kõige suurem lust oli kiskjaid elajaid
hävitada. Tema haruldane kehajõud tegi teda kaugel ümberkaudu kuulsaks ja tema nimi ning
teod elasid saja võrra suurendatud kujul kaua rahva suus . Temast räägiti, kuidas ta kord terve
hundikarja, kes kibeda külma ajal ta kallale kippunud, palja käega ara kägistanud, nahad maha
nülginud ja kered kui jõulukingitused kuuse okstesse riputanud, kust neid siis nälginud
suguvennad halastades maha rebinud ja ausasti oma tühja kesta matnud ; kuidas ta kord targema
rahva suust kuulnud , et vanal ajal olnud üks väga rammukas mees, Simp-son või Sampson, kes
sada hunti või karu sabapidi kokku sidunud, mispeale tema, Vahur, ühe metshärja, ühe karu,
ühe hundi, ühe metskuldi ja veel mõne muu tigeda eluka kinni püüdnud, imetaltsaks teinud ja
selle põrgukutsikate karjaga läbi küla uitnud; kuidas ta kuused juurtega maa-
12
põuest kiskunud, juured ja ladvad maha murdnud ja enesele tüvedest maja ehitanud. Neid ja
muid muinasjutte rääkis rahva suurendav suu tugevast Vahurist, ja neid jutte kuulates särasid
poiste silmad elavamalt, vajus meeste rõhutud selg veel enam küüru ja mahapööratud orjapilk
näis ütlevat: «See oli tema. Meie seda ei või . . . peame kannatama . . . »
Tugev Vahur luusis mõne aja üksipäini mööda metsi, tundis siis igavust, lunastas enesele
Lodijärve lossihärra käest hundinahkade eest nägusa neiu naiseks ja naisevenna sulaseks ,
hellitas naist, laskis sulasel tüki maad põlluks muuta, tegi end kõigi metsaliste hirmuks ja suri
raugana, andes oma pojale Tambetile, kes oli ise juba naisemees ja lapseisa, järgmisi õpetusi:
«Sa tead, poeg, mina sain priiuse ja maa oma tugeva käsivarre läbi ja hoidsin neid oma
käsivarre tugevusega. Sina oled küll ka sirge poiss, aga sul on pikk käel, kitsad õlad ja lahjad
puusad. Noort puud maa seest juurida ja metssiga maha virutada sa ei jaksaks. Sul on aga
terane pea, vahest teed sina kavalusega, mis mina kangu-sega. Vaata ette, varja kergelt saadud
vabadust — ta on magusam kui mesi , aga ka sulavam kui mesi: enne kui sa märkad, sulab ta su
keele pealt, ja sa imed orjahigi. Tee kõrge aed meie maja ümber, osta endale rohkem sulaseid,
hari maad ja korja jõukust. Ara tee isandatega tegemist, põlga nende segast usku, palu taevataati
. . . »
Siin jäi Vahuri hing rindu kinni; ta jõi suutäie magusat mõdu ja lisas :
«Ma tunnen orjapõlve, tunnen oma rahva häda,
13
aga ma ei suutnud muud kui hambaid kiristada. Üks ei jõua midagi, teised sajatavad
hammaste taga, aga ei julge hammustada . . . rahva hing on lämmatatud ja kiunub haledasti
rõhujate põlvede ümber . . . Otsi neid, kes ei kaeba, aita tagant, kihuta teisi aitama . . . ja kõlab
siis ähvardav ulgumine üle terve maa, siis kõlistage sõjariistu ja tõstke mürinat, mis pilvi lõhub
ja leinavaid jumalaid vägevasti äratab! . . . »
Tugev Yalmr ei rääkinud enam.. Hing lahkus õhates raugenud kehast.
Tema surivoodi ees seisid nuttes ta naine, poeg Tambet oma naisega ja nende poeg Jaanus ,
kes tol ajal oli kaheksa-aastane. Vahuri lesk ei kannatanud rasket hoopi kaua välja, vaid läks
paar kuud hiljem oma armastatud mehe järel hauda. Ka Tambeti naine suri kähe aasta pärast.
Tambet oli agar ning väle mees, kes liikumist ja varakuhjamist armastas , kuid isamaa
õnnetusest suuremat ei hoolinud. Ta ostis veel kolm noort sulast , ehitas kena ruumika elumaja
kõrvaliste hoonetega, piiras õue palkseintega ja istutas aia väljapoole seinu. Parajal köhal,
elumajast vähe eemal, raius ta metsa maha ja hakkas suuresti põldu harima. Sakstest ei hoidnud
ta Vahuri käsu vastu ennast mitte eemale, vaid hakkas juba varakult nende keelt õppima, käis
sagedasti Tallinnas ning Lodijärve lossis kauplemas ja endale tarvilikku kraami toomas. Oma
poja Jaanuse pani ta kohe pärast Vahuri surma Tallinna Mustmunga kloostrisse õppima. Tema
nõu oli poega täieks saksaks ja kirjatargaks kasvatada. Vahuri viimse manitsuse unustas ta
hoopis.
Aga Jaanus pidas seda meeles. Sest üksikud
14
juhtumused, mis lapse südant põhjani on põrutanud, helisevad läbi mehepõlve järele ja
hõljuvad üksinduse tundidel rõõmsaid ja kurbi mälestusi äratades veel hallide juuste aegadelgi.
Kui Jaanus esimest korda läbi kitsa, pimeda Harjuvärava Tallinna sisse sõitis, vahtis tema,
roheliste metsade vaba poeg, pool-kohkunult, pool- kurvalt ilmatu kõrgeid kivist hooneid, mille
võretatud akende taga võõrad, külmad näod vilkaatasid. Jaanusel oli tundmus , nagu pigistaks keegi tal kõri
kinni. — «Varja vabadust!» kajas ta kõrvus Vahuri viimne sõna. Aga ta harjus ja õppis talvel
visalt ning virgalt munkade tarkust, mis tol ajal oli peaaegu ainus tarkus. Seda suurema isuga
luusis ta suvel mööda koduseid metsi.
III
Jaanus oli kümme aastat vana, kui ta isaga esimest korda Lodijärve lossi ratsutas, mille
maade serval, nagu juba öeldud, Tambeti talu seisis.
Tolleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ning osavast
Tambetist meelehead leidis ja teda sagedasti laskis nõuküsimise pärast lossi kutsuda. Kuna
Tambet ise lossi läks, jäi Jaanus üksipäini hoovi hobuste juurde. Ta istus lauahunniku otsa, pani
käed rinnale risti ja jäi uudishimulikult ringi vaatama. Madal paistis temale linna vallide kõrval
müür olevat, mis lossihoovi piiras ja mille peal hall vahitorn nagu vanaeit parsil kükitas. Hoovi
keskel sirutas peahoone ise hulga nurki, otsi, korstnaid ja tornikesi nagu ähvardavaid kivisõrmi
sinise taeva
15
poole. Kitsaste kõrgete akende taga sõelusid inimesed tegevalt sinna-tänna. Hoovis
lomberdasid laisalt punaste nägude ja siniste ninadega sõjasulased ja tegid tüdrukutega, kes
kaevust vett vinnasid, lihtlabast nalja , mis meelitatud tütarlapsi ühtepuhku pihu sisse itsitama
pani. Vahitorni august pistis väravavaht oma roostetanud vaskkübara ja niisama roostetanud
nina välja, mis nagu kuu valgustatud pilvede vahelt tema okkalise halli habeme seest välja
säras. Jaanus hakkas temasuguste jõmpsikate jultumusega habeme, nina ja roostetanud kübara
kaudu selle näo silmi otsima . Asjatu töö. Kõik valge habe, ninapuna ja kübararooste. Poiss
otsis, vahtis vahel mujale ja hakkas jälle otsima.
Korraga tundis ta, et miski asi nagu Taara piksenool tema jalge vahele raksatas, ning üks
hele hääl hüüdis: « Such ', Tarapita , such'!» ja kõle must kogu müksas pea nii tormiliselt meie
sõbra sülle, et ta vennike tagurpidi üle laua-hunniku lendas .
Vali naerulagin kahest heledast kõrist tõusis seepeale sealsamas ligidal ja lossihärra lapsed,
kümneaastane poiss ja pisut noorem tüdruk, tõttasid õnnetuspaigale. Siin sirgus meie noormees
parajasti püsti ja märkas, mis temaga oli sündinud. Ta pilk langes esiti pahaselt suure koera
Tarapita peale, kes oma isanda käsul nii harimata viisil ratast oli püüdnud. Koer ei näinud oma
koerustükki sugugi kahetsevat, sest ta kargas, ratas suus, kui päris narr ringi, aga tütarlapse
nägu läks tõsiseks; ta astus Jaanuse ette ja küsis osavõtlikult, kas see vahest viga ep ole
saanud.
16
Jaanus kogeles tema meelest imeilusat tütarlast silmitsedes midagi nagu «pole viga ühti».
«See oli tore,» naeris väike noorsand ja patsutas Tarapita selga, mis nagu uss ta käte all
keerles.
«Häbi sulle, Oodo !» manitses aulise tõsidusega väike preili . «Meie oleme temale häda
teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?»
«Ilus ja mehine!» kilkas Oodo. « Paras niisugusele pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle
laua-hunniku. Oh, Tarapita, küll see läks libedasti! Hohohoo!»
Nüüd läks Jaanusel kops üle maksa.
«See on kõlvatu temp, koeri võõra peale ässitada,» pahvatas ta vihaselt. «Sina oled rumal
poiss ja muud midagi.»
Nende sõnadega võttis ta jälle istet, pani käed rinnale risti ja vahtis kulmu kortsutades
kõrvale. Tema väike kaitsja vaatles teda lahke naeratusega.
Meie peame siin pihu sisse sosistama, et Jaanus ilus sirge poiss ja täna kõige paremas riides
oli.
Oodo läks näost punaseks, põrutas jalgki vastu maad ja tõmbas käed rusikasse.
«Kuidas sa tohid mulle «rumal poiss» öelda?» kärkis ta silmi välgutades.
«Sa tead ise, mispärast . . . see on su päris nimi. Sinu rusikaid ma ei karda , need on k,a
minul olemas.»
Ja Jaanus näitas, et temal ka rusikad olid.
«Ma ässitan Tarapita su peale, lasen su lõhki kiskuda!»
Aga ehk kü ll Tarapita ennast urisedes isanda
17
käskude täitjaks tunnistas , ei liigutanud Jaanus ennast sugugi, muudkui kostis külmalt:
« Katsu !»
Kes teab, kas Oodo oma tõotust oleks täitnud, aga enne katsumist astus jälle väike
rahutooja verejanuliste vaenulikkude parteide vahele.
«Häbi sulle, Oodo!» algas ta manitsedes, «kas sa sedaviisi kellegi junkur oled? Sa tahad
koera väeti võõra peale ässitada, kelle ees sa ise süüdlane oled. Ei isa seda oleks teinud.
Mõtle ikka isa peale. Isa oleks ennemini andeks palunud ja Tarapita oleks oma rumaluse eest
tapelda saanud. Häbene, Tarapita, häbene, sa pole parem sugugi kui päris koer! Kas see on
mu kasvatamise vaeva palk? Mine, ma ei salli sind!»
See manitsus mõjus niipalju, et Tarapita oma urina jättis ja Oodo veel ikka vihaselt, aga
rohkem rüütellikult ütles:
«Siis peab ta minuga võitlema. Minu au nõuab seda.»
«Minugi pärast,» seletas Jaanus vahvalt ja tõusis püsti.
«Te olete hirmus kangekaelsed,» kurtis preilike ja uuris haleda meelega vaenlaste
nägusid, et sealt vähematki leppimismõtet leida. Aga sealt puhast tigedust ja kõrkust lugedes
tõmbas ta mõlema käed oma kahte pihku ja ütles kurvalt:
«Siin ei või te võidelda, kõikide inimeste silma ees. Lähme aeda !»
Mindi aeda. Pehme liivane kõht tihedate vaa-rikapõõsaste vahel valiti võitlusepaigaks ja
vaenlased seadsid end kibeda rusikavõitluse nõuga teineteise vastu. Aga enne kui võitlus
algas, katsus väike lepitaja veel kord heaga asja ajada.
Vastaste käsi soojalt surudes palus ta mahedasti ning magusasti:
«Pai poisid, mul on nutt varaks, — miks te mind nii kurvastate? («Pai poisid» tundsid ühe
kolmandiku oma vihast kaduvat.) Pai võõras poiss, mu vend on nii hea, nii armas, ainult täna
veidi, üsna veidi äkiline. Tõesti, ta on hea vend, nja ei taha kedagi muud vennaks. (Oodo
naeratas ilma tahtmata .) Pai vend, minu võõras sõber on ka hea ja armas. (Jaanus naeratas ilma
tahtmata.) Teist mõlemast saavad head sõbrad (poisid luurasid altkulmu, aga mitte enam nii
verejanuliselt kui enne), tõesti, teist saavad head ja mõnusad sõbrad, ja mina olen teie kummagi
sõber. Ma armastan teid mõlemaid (siin surus ta jälle poiste käsi), siis armastame kõik
kolmekesi üksteist — kuni surmani. Eks ole, jah?»
Siin pani tüdruk poiste käed oma kähe pihu vahel kokku ja piilus argse naeratusega mõlema
silmi.
Häbi on tunnistada, aga tõeks ta jääb, et meesterahva süda on sulavam kui lumi, kui
naisterahva mahe pilk teda päikesena soojendab. Ka meie kakelvennad raputasid mõni
siljnapilk hiljem kui sõbrad teineteise kätt, ja nüüd Emmi — nii oli nende lepitaja nimi — oli
see, kes neid pilkas ja naeris nagu vallatu plika kunagi.
Häbenedes pean tunnistama, et nüüd mõistmatu elajas Tarapita see õnnelind oli, kes mõistlike
inimeste patud oma koeranaha peale pidi võtma. Esiti pidi täisealine ja suursugune Tarapita
ühe lapse (Emmi) käest halbade eluviiside pärast läbitungiva noomituse vastu võtma. Teiseks
pandi Tarapita võõra auks ja terve seltskonna' lõbusaks ajaviiteks kunsttükke tegema. Ta oli
kõrgesti koolitatud koer ja mõistis säherdusi vigureid teha, et uued sõbrad endale pisted kõhtu
naersid ja Tarapita loojat kütsid, kes teda nii tähtsate annetega oli ehtinud.
Kuid tema nimi ei olnud sugugi Jaanusele meelepärane. Tema, kes veel Vahuri juttudest
eestlaste vanade jumalate lugu mäletas, pidas seda nime õigusega taevataadi Taara teotamiseks
ja päris aru, kes koera sedaviisi oli nimetanud.
«Tarapita nimi oli enne Tölp,» seletas Oodo naerdes , «aga et ta nii osav ja tark oli, häbenesime
teda nii hüüda ja tahtsime talle õige hiilgava nime panna. Et aga meie oma tarkus ei ulatunud,
küsisime kupjalt nõu, ja tema ütles: «Ma mäletan, et talupojad endises ebausus oma peajumalat
«Taaraks» kutsusid ja teda praegu veel salaja austavad. Pange Tölbile nüüd
talupoegade hirmuks nimi «Tarapita», sest saksa keeles öeldakse «Taara» asemel «Tarapita».»
Ja sestsaadik hüüame Tölpi Tarapitaks.»
«Kes see kubjas on?» küsis Jaanus.
«Kes ta on? Eks ta ole meie kubjas.»
«Ei, ma küsin, mis mees ta on — maamees või saks ?»
«Tont teda teab! Vist mõni värdjas. Ta ise räägib veidrat keelt, ütleb «Pauerunt», kus peab
olema «Bauerhund», ja kirub: «Häh, tu teivel! Häh, tu teivel!»»
Jaanus ei lausunud selle peale midagi, aga ta ei hüüdnud Tarapitat kordagi nimepidi ja tõmbas
kulmu kortsu, kui teised teda nimetasid.
Oodo ei pannud seda tähelegi. Ta oli koera südamesõber ja mängis temaga nagu oma ven-
20
naga. Nad ajasid teineteist taga, võitlesid rind rinna vastu, veeretasid end kaisus maas, lõid
kukerkuuti ja tegid muid narritempe. Kord ajas Oodo enese pea peale püsti, sirutas jalad
laiali ja hüüdis:
«Hüppa, Tarapita!»
Ja Tarapita sirge ning sitke keha lendas kui nool ta jalge vahelt läbi.
«Katsu sina sedasama ,» ütles Oodo Jaanusele.
Jaanus seadis enese pea peale, ajas jalad laiali ja hüüdis:
«Hüppa, Tölp!»
Aga Tölp-Tarapita pistis keele pikalt suust välja, otsa ussikeerdudel liigutades, pilgutas altkulmu
kollaseid silmi peremehe poole ja läks põõsa taha.
Jaanus kohendas oma keha jälle loomulikku seisu.
«Ahaa!» naeris Oodo. «Tarapita pahandab «Tölbi» üle. Miks sa «Tarapita» ei hüüdnud?
Tule siia, Tarapita!»
Tarapita ilmus saba liputades põõsa tagant. Poiss ja koer heitsid selili maha, Tarapita ajas
neli jalga sirukile, pigistas silmad kinni ja näis sügavasti uinuvat. Korraga sosistas Oodo:
« Kass tuleb!» — ja koer pühkis kui tuisk ja tolm minema, noor rüütel tagantjärele.
Kui Oodo ja koer olid läinud, ütles Jaanus tasakesi Emmile, kes kuskilt lehelt lepatriinu oli
tabanud ja seda oma valgete sõrmekeste vahel patseerida laskis:
«Nüüd pean ma hoovi minema. Isa vahest otsib juba.»
21
Emmi pigistas õrnalt pihu kinni, nii et lepatriinu vangi jäi, vaatas kahetsedes Jaanusele
otsa ja tahtis midagi öelda. Aga sel silmapilgul tormas Tarapita põõsa tagant välja ja tõukas nii
töl-bilt tütarlapse käe külge, et pihk lahti läks ja lepatriinu rohu sisse kukkus.
«Oh sa rumal Tölp!» hüüdis Emmi ja vaatas naeratades Jaanuse otsa. Laste silmad juhtusid
vastastikku. Poisi süda ütles silmade kaudu umbes seda: «Pagana tark tüdruk! Ja kui hea, ja
lahke, ja ilus, ja armas, ja . . . »
Aiavärav kriiksus ja kubjas, lossihärra laste nimesid hüüdes, tuli nähtavale. Oodo ja
Tarapita pistsid võidu värava poole jooksu. Siin näitas Tarapita selgesti, palju ta Emmi
noomimisest — meelt parandada ja viisakas olla — pidas. Oodol tuli hullus tujus mõttesse
oma neljajalgset venda kupja peale ussitada, mispeale Tarapita paukuvalt haukudes ja edasitagasi
hüpates vaest meest piirama hakkas. See tõrjus koera käte ja jalgadega eemale, pööras
ning väänas oma kuivetanud keha naljakal viisil, kraaksus, kähvis mitu korda «uist! uist!» —
aga kus kuri vaenlane kuulab! Krauh! — - ja ülbe looma hambais kõigub hõlma-tükk, millega
ta uhkesti, nagu sõjamees võidu järel, peremehe poole traavib. See aga hoiab kõhtu naeru
pärast, hoolimata Emmi noomimisest, kes Jaanusega koos oli ka sinna jõudnud.
Kubjas katsus haleda näoga oma kätkenud kuuehõlma ja vingus: «Tarapitale oleks tõesti
taplemist vaja (tema altkulmu koera poole luuriv pilk ütles: «Küll ma su kaela murraksin,
hundi-sööt!»), näe nüüd, mis ta tegi! Hõlm puru! Kanz fei jereisst! Miks noorhärrad ei
keelanud, ta oleks
22
mu püksid peaaegu lõhki kiskunud, kanz fi heine alte Sack ! Häh tu teivel! Häh tu-u teivel!»
«Oh, Tarapita, kuldne Tarapita!» karjus Oodo naeru vahel. «Omaenese ristiisa hõlma krapsti
kinni — ha-ha-haa . . . häh tu teivel, häh tu teivel!»
Jaanus silmitses seda meest, keda ta esimest korda nägi, ja tundis, et äkiline arusaamatu
viha ta südant täitis. Talle tundus, nagu peaks ta käega selle inimese rinnust kinni hakkama
ja talle « lurjus » näkku hüüdma. Kuid ka kubjas luuras altkulmu tema poole, ja kui nad läbi
aiavärava hoovi astusid , küsis ta tasakesi Oodolt: «Kes see junkur on?»
«Jah, kes ta on?» kordas Oodo ja imestas ise, et tal veel kordagi meelde ei olnud tulnud oma
uue sõbra nime järele küsida.
« Kuule , mis su nimi on?» küsis ta nüüd, kui nad üle hoovi lossitrepi poole sammusid.
«Minu nimi on Jaanus,» oli vastus. «Kelle poeg sa siis oled?» küsis kubjas ootamatu julgusega.
Jaanus tegi, nagu poleks ta kupja küsimust kuulnudki. Kupja hääl oli talle vastumeelt.
«Kas kuuled , ma küsin, kes sa oled ja mis sa siit otsid?» kordas kubjas uuesti. Jaanuse talupoja
laadi nimi ja see, et noorhärra teda veel ei tundnudki, andis häbemata inimesele korraga
julgust . Kes teab, kas ta seegi kord oleks vastust saanud, kuid lähemal silmapilgul vihises Oodo
koerapiits õhus ja laksatas kupja pihale.
«Kuidas julged sina, koer, minu sõbraga sedaviisi rääkida?» käratas Oodo näost lõkendades.
«Ai, ai, kust mina seda teadsin , et ta noorhärra
23
sõber on,» kogeles kubjas, «ma arvasin, mõni hulgus . . . hein Pauerunt . . . ai, ai,
noorhärra, ega ma nõnda ei öelnud, andke andeks, pai junkur!»
Kubjas vingerdas pai noorhärra piitsa all.
«Käsi minema, lurjus!» käskis Oodo ja andis minejale veel hoobi tagantjärele.
«Oled sina ka rüütli poeg?» küsis ta pärast seda Jaanuselt.
«Ma olen vaba mehe poeg,», vastas Jaanus uhkusega.
«Kas sa elad ka niisuguses lossis kui meie?» päris Emmi. «Kas teil on ka aed ja hoov ?»
«Meie ei ela niisuguses lossis kui teie, aga meil on oma maja.»
«Ja aed kah?»
«Aed on kah.»
«Kas teil hobuseid ja sulaseid ka on?» päris Oodo.
«Jah on. Head hobused ja tublid sulased. Aga kubjast ei ole.»
Parajasti astusid rüütel Raupen ja Tambet lossiuksest välja trepile. Lapsi silmates
hüüdis rüütel:
«Ae, kust te selle seltsilise võtsite? Kes see on?»
«See on meie sõber Jaanus,» vastasid Oodo ja Emmi ühest suust.
«Temal on ka loss ja hobused ja sulased,» seletas Oodo.
«Ja aed ja hoov on tal ka,» lisa Emilia.
«Tohoo!» naeris rüütel, «küll on rikas sõber! Kes ta siis on?»
«See on minu poeg Jaanus,» seletas Tambet
24
naeratades. Lossihärra laste sõprus tema poja vastu meelitas teda väga.
«Soo? Või sinu poeg?» Lossihärra armastas alama rahva viimaseid sõnu küsides korrata .
«Pidage aga head sõprust, lapsed, kui kokku juhtute. Oskab ta ka midagi?»
«Ta on kaks talve kloostris õppimas käinud.»
«Soo? Kaks talve kloostris õppimas käinud? Näe. Viks. Noh, olge head lapsed. Head
päeva, Metsa Tambet, head päeva!»
Rüütel nokutas Tambeti sügava kummarduse peale kergesti pead. Jaanus pidi kahetsedes
sõpradest lahkuma. Lubati varsti jälle näha ja palju koos mängida. Siis hüppasid isa ja poeg
hobuste selga ja ratsutasid väravast välja. Teel küsis Tambet pojalt:
«Kas on lusti tulval korral jälle minuga lossi tulla?»
«Jah on.»
Kui natuke maad oli sõidetud, küsis Tambet uuesti:
«Kas lossihärra lapsed on ka lahked?» «On küll. Kuid ei ole ikka nii, kui meie oleme.»
Kui nad kõdu ligidale jõudsid, küsis Jaanus: «Kas lubad mind kõrviga mõnikord ka üksinda
välja?»
«Kuhu sa siis temaga tahad minna?»
«Metsa — muidu sõitma.»
«Vahel lossi kah?»
«Eks vahel sinna kah.»
«Noh, eks ma siis luba.»
25
IV
Tambet lubas ja Jaanus sõitis sagedasti, viimaks peaaegu iga päev lossi lõbutsema ja
õppima. Laste vahel kasvas suur sõprus — nooruse sõprus, mis kõige kauemini kestab, aga
kord rikutud, harva jälle paraneb . Ja rikkumine on kerge.
Jaanus oli viieteistkümne-aastaseks saanud. Ühel suvepäeval istus ta oma täku selga — ta
oli endise kõrvi asemele viieteistkümnendaks sünnipäevaks kena halli täku
kingitüseks,saanud — ja ratsutas üksipäini lossi poole. Lossi lähedal tuli talle kaks teist
ratsalist vastu junkur Oodo ja preili Emiilia . Rüütli lastel olid sõiduloomadeks tasased,
taltsad märakesed, Oodol must, Emmil valge.
Tarapita ratsutas omaenese neljal jalal.
«Kas näed, Jaanus!» karjus Oodo juba kaugelt, «kas näed, missuguse saepaku otsas mina
pean istuma. Piits ja nahk närutavad, aga rutemini ta raip ei liigu. Päris vigane lehm! Säh,
näe, vhüüt, nõõ! Nõõõ!»
Vilistades, keelt laksutades ja piitsa plaksutades hakkas poiss vaest looma ergutama , kes kõigest
jõust edasi püüdis, aga mättase maa peal palju edasi ei pääsenud. Emmi ei raatsinud oma
hobust peksta, seepärast oli ta ka tüki maad taha jäänud.
«Kuhu te tahtsite sõita?» küsis Jaanus oma täkku osavasti seisma pannes.
«Oh Jaanus!» kaebas Oodo peatudes «peaksid sa teadma, missuguse rumala tembu mina
täna hommikul ara tegin . Mina läksin Emmiga selle üle riidu, kes meist peaks paremini
ratsa sõitma.
Mõtle, Emmiga, kes oma hobust ei raatsi puudutadagi!»
«Sa kiitsid, et sa lehma seljas rutemini edasi pääsed kui mina oma mära seljas,» seletas
Emmi, kes ka oli kohale jõudnud.
«Mis seal kahelda?» naeris Oodo. «Hea küll, me läksime riidu ja kutsusime kupja
kohtumõistjaks.»
«Ega teil ka paremat kohtumõistjat olnud!» mõnitas Jaanus.
«Teised ei mõista kohut ega midagi. Nad ehmatavad, kui nendega rääkima hakkad. Täied
lambatalled. «Kust mina seda tean, junkur?» vastab üks, kui sa ta käest küsid, kas ta oinas või
lammas on. «Eks noored saksad sõida mõlemad ilusti nagu inglid ,» kostab teine. Ptüi! (Oodo
sülitas.) Mina pean sõitma nagu ingel ! Ja küsi va' halli väravavahi käest, see uriseb oma
okashabemesse: «Mis te kargatekui täkud!» Aga kubjas — vaat' see on üks hakkaja mees,
olgu muidu nii suur kelm kui tahes. Alati on tal nõu valmis. Tema ütles: «Võtke mõlemad
ühesugused hobused, seadke endale teatud tükk maad ara sõita, pühkige korraga minema —
eks siis näe, kumo enne sihile jõuab.» Mina andsin kupjale rõõmu pärast piitsaga plaksti
mööda reisi, nii et ta hüppama hakkas, jooksin talli ja tahtsin kõige tulisemad täkud välja
valida, aga kus Emmi seda teha laskis! Tema, jänespüksi nõu peale istusime nende tukkurite
selga, sest et Emmi muid kogunisti ei 'tahtnud.»
«Ma kartsin sinu pärast peaaegu niisama kui enese pärast tuliste hobustega ajama
hakata,»
26
ütles Emmi rahuga. «Sa pole ju veel täis ratsutaja .»
«Täis ratsutaja, täis ratsutaja,» osatas Oodo pahas tujus, «sina tead, mis täis ratsutaja on!
Oleks mul praegu reite vahel tuline täkk, keda ma tahtsin, ükski lind ei saaks mind kätte! Ma
lendan ise kui lind — vhüüt!»
Oodo andis vaimustuses oma märale säherduse ootamatu hoobi, et vaene loom ehmatades
hüppama hakkas. Jaanus ja Emmi vahetasid pilgu, mis tunnistas, et kumbki Oodo kõne ja teoga
rahul ei olnud.
«Kas teie võidusõit nüüd juba otsas on, või olen mina segajaks vahele sattunud?» küsis
Jaanus.
«Sellest pole viga,» ütles Emmi ruttu. «Meie võidusõit on küll alles pooleli , aga meie
võime teda siit uuesti alata. Me tahtsime vana Prohveti - Pardi koopani sõita.»
«Miks sa siis ei seganud?» käratses Oodo vahele. «Mina olin tükk maad ees ja oleksin
võitnud.»
«Aga enne oleksid sa mära lõhki ajanud ja oma kaela murdnud,» mõnitas Jaanus tõsiselt.
«Selle raipe kärvamine poleks mind võitmast keelanud.»
«Kuidas nii?»
«Ma oleksin Tarapita selga istunud.»
«Ja siiki võitnud?»
«Seda ma arvan. Mis sa ütled, Tarapita?»
Tarapita hakkas hüplema, tunnistuseks, et isanda usaldus teda tõesti «liigutas».
«Kuule, Oodo, meie võidusõit võib seekord parem pooleli jääda,» algas Emmi, ja kui Oodo
28
vahele tahtis karjuda, lisas ruttu: «ja ma jätan võiduau sinule. Aga meie võime nüüd
kolmekesi muidugi Prohveti-Pärdi poole sõita. Eks, Jaanus, sa tuled kaasa?»
Jaanus tahtis rõõmuga oma rahulolemist avaldada, aga Oodo karjus vahele:
«Mina ei sõida enam sammugi, mitte ühte sammu selle imelooma seljas.» «Aga, Oodo . . . »
«Ei sõida. Ennem lähen neljakäpukil koju tagasi.»
«Ega meil siis ole tarvis rutata,» püüdis Jaanus vaigistada , «me sõidame samm- sammult
üksteise kõrval ja puhume juttu .»
«Eks ma mõista,» urises Oodo, «sinul on muidugi hea samm-sammult sõita. Sinu täkk
astub ühe sammuga üle minu ja mu hobuse. Aga vaat', ma annan head nõu, kui kuulda
tahad.»
«Anna.»
«Näed sa, mis nõu ma annan. Sina võta minu mära, mina istun sinu täku selga, ja siis
sõidame samm-sammult, kui tahad.»
Jaanus tõmbas kulmu kortsu. Ta oli salamahti vahest lootnud oma kena täku ja osava
sõiduga Emmi silma ees uhkustada ja võitles nüüd iseenesega, mis parem oleks, kas
«häbematu poisi» pealeajamist täita või mitte. Abi otsides piilus ta Emmi lahkeisse silmisse
ja leidis sealt midagi nagu palumist. Sellest oli küllalt. Aga enne tahtis ta veel teisiti õnne
katsuda .
«Kuule, Oodo, minu täkk on väga tuline ja ei kannata puutumist. Ma kardan . . . » «Sa
kardad , et ta mu maha viskab?» «Istume kahekesi selga . . . »
29
«Nagu hakid kirikukatusel?» «Me sõidame ju muidugi sammu.»
«Ja Jaanus ajab oma vanaisast juttu,» aitas Emmi tagant.
«Ja sina hoiad lakast ja mina sabast kinni? Keda te narriks tahate pidada? Lase mina istun
sinu täku selga, sina võta minu mära, muidu hakkan kõhe koju traavima.»
Ja ähvarduse tõenduseks hakkas ta mära pead ümber kiskuma. Jälle otsis Jaanus silmadega
tuttavast köhast nõu ja vaigistust — ja kangekaelne junkur sai oma tahtmise. Jaanus ronis
õhates täku seljast maha ja upitas Oodo üles. Ise istus ta vagase mära selga. Üleskeevat
pahameelt vaigistas sõbralik naeratus Emmi näol.
«Pai Oodo,» palus viimane südamlikult, «jää meie juurde, sõidame ilusti ühes. Ja nüüd
hakkad oma vanaisast jutustama, eks, Jaanus?»
«Räägi seda, kuidas ta karja hunte maha lõi ja puu otsa riputas,» nõudis Oodo, kuningliku
toredusega kõrgelt alla vaadates.
Jaanus juhtis mära Emmi hobuse kõrvale ja hakkas jutustama. Ta ei unustanud seejuures
kord-korralt murega Oodo poole piiluda. Nad ratsutasid üle rohu ja lilledega käetud välja, mis
kaugemal aga muutus künklikuks ja auklikuks. Veel kaugemal algas mets, kus Prohveti-Pardi
koobas — reisi lõppsiht — asus.
Kui Jaanus oma jutuga sinnamaale oli jõudnud, kus tugev Vahur otsib huntide ülesriputamiseks
parajat puud, jäi ta korraga vait ja tõmbas kulmud kokku. Oodo oli juba ammugi täku
seljas kihelnud, nüüd andis ta uhkele loomale ootamatu hoobi ja vilistas; täkk hüppas õhku ja
püh-
30
kis kui tuul minema, Tarapita rõõmukisaga tagantjärele.
«Oh jumal!» karjatas Emmi kohkudes. «Katsume nii ruttu järele, kui saame!» ütles
Jaanus ja hakkas mära ergutama. Aga enne, kui nad sada sammu jõudsid sõita, nägid nad,
kuidas tuline täkk Oodoga üle laia augu hüpates õhku kerkis ja lähemal silmapilgul
koormata edasi tormas, kuni metsa kadus .
Nad leidsid Oodo minestanult maas lamamas. Tarapita lakkus hingetu isanda silmi.
Jaanus kummardus elutu junkru keha üle, rebis ta riided eest lahti, surus kõrva
südamekoha vastu ja ütles püsti tõustes: «Ta pole muud kui minestanud — vist
peapõrutuse pärast.»
«Aga ta ärkab jälle ellu ja saab pea terveks?» hädaldas Emmi.
«Kui ta ärkab, pole tal vist enam kondivalugi. Aga nüüd peame ta Prohveti-Pardi juurde
kand -ma. Istu sina jälle hobuse selga ja võta minu mära oheliku otsa. Ma võtan Oodo selga.
Küll me ta ellu äratame.»
Siis tõstis ta hingetu keha maast ja hakkas vahvasti edasi sammuma, Emmi, märad ja
,Tarapita tema kannul. Ta oli kõikide usalduse võitnud.
V
Vana eremiit , keda rahvas Prohveti-Pärdiks kutsus — tema päris nimi oli Bartholomäus ehk
Bartel Löwenklau — istus oma koopa suu ees madalal puupingil, toetas selga vastu mäeseina
ning hoidis käed ristis põlve ümber. Tema vanad,
31
aga mitte tuhmid silmad vaatasid puulehtede liikumist, kui tasane tuuleõhk neid kiigutas.
Kord mühas äkiline kange hoog läbi metsa, oksad paindusid, lehed visklesid läbisegi, mõned
langesid keereldes maha. Nad olid samasugused kui teisedki, aga neid murdis ootamatu
tuulehoog . . . Ja selle ohvriga rahul, vingus tuul mööda ning segamini paisatud lehed
kohendasid end rahus endisele paigale, nagu poleks midagi juhtunud. «Ühed langevad,
teised püsivad,» ümises vanamees , vanamees, iseeneses, «ei või ühesugune õigus maailmas valitseda .
Üks kaob teeniata hädas ja teised lasevad ta kahetsemata kaduda. Kes teab kui pea iseenese
kätte seesama'lugu võib tulla? Ei maksa õnnetuste üle kurta, ei maksa, ei maksa . . . »
Vanameest valdasid mälestused, ta raputas pead ja langes mõttesse.
Unustuse hõlmast tõusid ammu mööda läinud-ajad, täis elu ja elurõõmu ta silme ette . . .
Noor rüütel ratsutas uhkesti ehitud täku seljas võidule. Tema kõrge mehine kuju tõmbas vägisi
kõige ilusamad neiusilmad enese poole. Tema tugev käsivars sirutas kanged vastased liiva
peale ja tõi ta nimele kuulsust. Ja õhtul istus ta vagusas, magusasti lõhnavas kambris ja
kivikõva sõjamehe hääl rauges armukese jalgade ees pehmeks , araks armastuse sosinaks . . .
Siis kutsus keiser teda sõtta kaugele maale. Truu rüütel täitis kohust, kiskus end mõrsja käte
vahelt lahti ja tõttas truudusevandeid kaasa võttes otsekohe võitlusse, kus vaprate tegude 'järele
tema väesalk viimaks lüüa sai, kuna teda ennast kangema vaenlase oda rabas ja hingetuna
võõrale pinnale paiskas. Lahingu torm mühises mööda,
32
halastajad maainimesed leidsid haavatu külma maa pealt, tõstsid üles ja viisid oma koju.
Palavik raputas mõne nädala nõrkenud keha, surm kõlistas tema sängi ääres oma külma vikatit,
lugedes minuteid, millal pingule tõmmatud elulõnga jõuaks läbi lõigata. Aga mahedad
neiusilmad valvasid lahkesti haige üle, pehmed virgad käed kohendasid kõvaks läinud aset,
kastsid kuivanud suud magusa märjaga, meelitasid põgenevat eluvaimu rohtudega tagasi. Ja
kondine tont sängi ees peitis nurisedes vikati selja taha, astus iga päev ukse poole, kuni viimaks üle läve
õue ja sealt oma koledasse kodusse põgenes.
Ühel kenal hommikul lõi paraneja silmad lahti ja nägi otsekohe kaht ilusat silma, mis armsa
naeratusega tema üle kummardusid ja kohe ehmudes jälle kadusid .
«Ara põgene, ingel!» sosistasid haige huuled. «Oled sa minu Helene ?»
Ilusad silmad jäid kadunuks .
Paraneva rüütli noorusjõud aga hakkas häbenema, sirutas ja raputas end, sasis haigusest
kinni ja heitis ta välja.
Paari päeva pärast tõusis noormees tervena haigesängist ja võis jumalat ning oma heldeid
hoolitsejaid südamest tänada. Siis võttis ta reisi- kepi ja läks, tubli maarahva õnnesoovide
saatel, kerge südamega teele. Kaks ilusat silma vaatasid talle kahetsedes järele, kahvatud
huuled sosistasid:
«Nüüd läheb ta oma Helene juurde.»
«Mul oli pakitsev süda täis rõõmsat lootust kända, jalad olid nii kerged ja teekond kadus
nii
33
kähku,» pomises vanamees. Aga kohe peale selle läks tema nägu kurvaks ja pea vajus
sügavamale.
Ta leidis mõrsja teise mehe kaisust, oma maad vaenlastest laastatud ja täitsa korratus
olekus, oma lossi põletatuna. Ta otsis õigust, aga polnud mõistjat; ta katsus ka õnne
rusikaõigusega, kuid selleks puudus jõukus. Ta läks kloostrisse, aga munkade välispidine
püha paiste ja kõdune koera-elu tegid temale kloostrielu jälgiks. Ta kaotas himu inimeste
seas elada, rändas kaua mööda ilma, uuris loodust ja tema saladusi. Viimaks sattus ta
Eestimaale ja leidis siin soovitud rahupaiga.
Tema koobas oli madal ja seestpidi ilma iluta. Aga jahe, selge ojake sirises alt mööda
peegliks lilledele, kes ennast tema sees uhkusega vaatasid, isekeskis kihistades: «Oi, oi, kui
pisikesed, peenikesed me oleme! Oi, oi, kui kauni karvaga ja lõbusa lõhnaga! Oi, oi!»
Ümberringi tõusid kõrged, toredad puud pilvede naabrusse, sealt jahutavat tuult ja kosutavat
vihma maha meelitades. Ja kui tuulehoog neist läbi kohises, siis hõõrusid nad heas tujus
oksi üksteise külge ja kähistasid lehtedega : «Ohoo, tohoo, tuuleõhuke, õõtsuta meid! Õõtsuta,
õõtsuta õrnasu, hellasti. Ooh, kui hea, ohohoh ! Ohohohooooh!»
Vanamees oli sügav loodusetundja, kes metsa- rohtude parandavat väge kasutada mõistis.
Ta oli kaugel ümberringi vaese rahva arst, keda kui imetegijat austati. Tema ise ei salanud
ilmaski rohtude loomulikku arstimise jõudu ega püüdnud nõiakunstniku nime saada. Siiski
uskusid talu-pojad kindlasti, et ta üleloomulikke asju tunneb
34
ja vaimudega läbi käib ja austasid teda seda enam.
Niisugune mees oli Prohveti-Pärt, — üks pimeda keskaja vähestest valgusekujudest.
VI
Ähkides jõudis Jaanus oma koorma ja seltsiliste — Emmi, hobuste ja Tarapitaga üksiklase
koopa juurde, kus ta ikka veel uimase Oodo pehmele murule asetas. Prohveti-Pärdile seletas ta
lühidalt, mis sündinud oli.
Vanamees katsus veidi junkru pead ja liikmeid, kadus siis koopasse ja tuli varsti tagasi,
käes läbipaistva märjukesega täidetud klaasike. Selle klaasikese suud hoidis ta Oodo nina ees.
Kui minestanud poisile märjukese hais ninasse oli tunginud, hakkas ta kõhe liigutama , tõmbas
korra sügavasti hinge ja lõi silmad lahti.
«Ta ärkab elusse !» karjatas Emmi ja haaras rõõmutuhinal kähe käega venna ümbert kinni.
«Oh sa pai Oodokene!»
Oodo vahtis laiul silmil veel pooluimaselt kõiki neid, kes tema ümber seisid, ajas enese
istukile ja näis järele mõtlevat.
«Ega sa palju häda saanud, kulla vennake?» kuulas Emmi osavõtlikult ja silitas .venna
põske.
Junkur vahtis imestades õe otsa ja pomises:
«Mis häda, millal rffa häda sain?»
«Kui . . . kui see rumal täkk su seljast maha viskas .»
«Eks ole häbi,» pilkas eremiit sõbralikult, «noor rüütel laseb enese maha visata ja unustab
35
säherduse teotuse nii ruttu! Õige rüütel leinaks säärase häbi pärast eluaja.»
Nüüd alles hakkasid junkru segamini raputatud ajud selgima, selgides kanget vahtu peale
korjates. See vaht oli kärsitu viha, mis nüüd nagu kuiv kasetoht äkisti põlema süttis. Junkur
kargas jalule, tõukas õe karedalt eemale ja kärgatas välkuvau silmil:
«Mis häbi mul peab olema? Kelle ees? Teie, närude, ees? Kui ma tahan, saate kõik piitsa
nagu koerad : tulge siis häbistama. Ja — oh, kui mul see saadana täkk käes oleks, kes mu
maha viskas, küll ma teda materdaksin! Pihuks ja puruks peksaksin, et ta,mu jalge ees
kärvaks. Siis ma naeraksin. Oota , kurjategija, oota, oota, küll ma su veel kätte saan!»
Junkur kiristas hambaid ja raputas ähvarda- valt rusikat; siis sattus ta pilk Jaanusele, kes
pahase ning veidi põlgava näoga teda silmitses, ja nüüd süttis ta viha selle vastu leegitsema.
Sammu ette astudes, rusikaid ja pead ette sirutades seadis ta enese võitlusvalmilt Jaanuse
ette ja karjus:
«Mis sa, loll , mind vahid? Talumats, koera-nahk! Sinu see häbematu täkk oli, ja kui ma
teda kätte ei saa, siis lasen sinule piitsa anda.»
Jaanus tõmbas kulmu kortsu ja vahtis, silmad põnevil laiali, teisele silmi.
« Vahi , vahi, koer! Armust ma sulle kord nahatäie kinkisin, aga nüüd pead sa ta kätte
saama.»
Jaanus surus sõrmed pihku ja astus, näost kahvatu, ka sammu ligemale, rind rinna vastu.
«Katsu sa mind puudutada! Ja kui sa ennast
Veel kord lossihoovis näitad, siis lasen su koertel lõhki kiskuda, et sust muud järele ei jää
kui su kerjuse kaltsud . . . »
Sellega lõppesid seks korraks junkru ähvardu-. sed, sest lähemal silmapilgul välgatas
Jaanuse käsivars ta silmade ees, laksatav lops pani ta põse punetama, keele tarduma ja jalad
tuikuma. Emmi karjatas ehmatuse pärast ja eremiit kiskus Jaanuse eemale, tasa temale öeldes:
«Poiss, mõtle, mis sa teed! Tahad sa ennast meelega hukatusse saata?»
Jaanus seisis kui sammas, tummalt ja mahalöödud silmil.
Oodo aga tormas kiriseva ähvardusega: «Küll ma tasun!» oma mära juurde, hüppas selga ja
kihutas kodu poole. Emmi jäi esmalt nõutult seisma ja vahtis hirmuga vennale järele; siis palus
ta tasakesi eremiiti, et see aitaks teda sadulasse. Vanamees tõstis ta hobuse selga, andis talle ratsutid
kätte ning ütles:
«Nüüd ole hea laps, Emmi, katsu, et sa Oodoga ühel ajal lossi jõuad, ja räägi isale tõtt. Püüa
ara pöörata õnnetust, mida tige poiss võib sünnitada.»
Emmi noogutas tummalt pead, pakkus jumalagajätmiseks vanamehele käekest ning ütles
kartlikult Jaanuse poole piiludes:
« Jumalaga !»
«Jumalaga!» vastas see järsult, ilma et kordagi silmi oleks üles tõstnud.
Emmi ergutas hobust ja ruttas vennale järele.
Jaanus ei liikunud paigast , vaid vahtis kohku-nult, üksisilmi kaugenevale' kujukesele järele.
Poisi südamesse tikkus salasammul kahetsus ja
37
pahameel iseenese üle. Kahetsuse hääl sosistas tungivalt : «Sa oled kergemeelselt suure
varanduse ära raisanud. Parem järk su elust on otsas, sa ei näe sõpru enam iialgi . . . »
Prohveti-Pärt uuris natuke aega poisi näojooni, pani siis käe ta õlale ja ütles lahkelt:
«Noh, noor sõber, kas jääd mulle veel seltsiks või ruttad ka kõdu poole?»
Jaanus äigas käega üle otsaesise ja kohmas: «Koju, muidugi koju.»
«Kuule, sul on nüüd muidugi vähem ajaviidet, sest et sa enam lossi ei või minna, — või
lähed ja palud andeks?»
«Ei lähe.»
«Ja sõbrad jätad maha?»
Jaanus kehitas õlgu.
«Noh, vaata, siis tule vahel minu juurde. Sa oled mu meelepärast. Ma õpetan sulle
kõiksugu tarkust ja vehklemiskunsti. Kas tahad?» Jaanus tänas lubamise eest ja tegi minekut.
Ta häbenes vanamehe ees oma äkilise teo pärast.
«Ütle mulle puhtast südamest,» küsis eremiit veel viimaks, «olid need sõbrad sulle tõesti
armsad ?»
Jaanus pühkis jälle käega üle otsaesise, vaatas siis selgel silmal vanamehe otsa ja vastas
järsku: «Jah, olid, kuid mina ep olnud nende vääriline. Ei kõlba talurahval lossisakstega
sõprust pidada.»
«Vaat' see on targasti öeldud. Ega sa siis ka liiga ei kahetsegi?»
«Mis sest arutada? Mis läinud see läinud. Jääge jumalaga! Pean minema hobust taga
otsima.»
38
Eremiit, kellele otsekohese viisiga poiss tõesti meelepärast oli, surus lahkesti tema kätt.
«Ja minu juurde tuled?»
«Tulen küll, kui lubate .»
«Ja varsti?»
«Niipea kui mahti saan. Head päeva.» Jaanus läks. Vanamees vaatas talle järele ja .pomises
iseeneses: «Sellest poisist tahan ma veel midagi teha.»
Siis läks ta koopasse.
VII
Viis aastat hiljem ühel kenal hilissuve hommikul oli Lodijärve lossis haruldast elu ja kära
kuulda. Hulk võõraid mõisnikke oli ümberkaudu suurele jahipidule kokku tulnud, mille rüütel
Konrad Raupen oma laste rõõmuks toime pani. Lossi saalis sõelusid noored mõisnikud, all
hoovis luusisid nende kannupoisid ja sulased.
Noorte mõisnikkude jutud seisavad küll ajaraamatus, aga me ei hakka neid siin kordama .
Kus noored inimesed rõõmutsevad, sealt ei minda tarkust otsima. Lähme, lugeja,
lossiõue,'sobitame endid parem sulaste sekka, kuulame, mis need vestavad.
Nemad" jutustavad vastastikku oma tegusid venelaste ja leedulaste vastu, kelle salgad tol
ajal käisid Liivi- ja Eestimaad rüüstamas. Igaüks kütis — mitte otsekohe iraennast, sest seda
ustakse vähe, kes otsekohe iseennast kiidab. Ei, — meie ausad sõjamehed olid selle poolest
vagusad kui talled ja kavalad kui ussid . Seal kiitis igaüks oma
39
peremeest , kes kõu lõukoer ikka kõige ees vaenlaste kallale tunginud, kaks tosinat maha
tapnud , kaks tosinat surmavalt haavanud, kaks tosinat hobuse seljast maha visanud ja mitu
tosinat pakku ajanud. Aga . . . siiski . . . nüüd hakkas jutustaja enesest peale.
Mis oleks isand kõige oma rammu ja julgusega jõudnud teha, kui tema, jutustav sulane,
kõigepealt kavalat nõu ep oleks andnud, mille läbi vaenlased võrku langesid, või kui tema,
jutustav sulane, isandat ep oleks vaenlaste keskelt surma suust välja raiunud, või kui tema,
jutustav sulane, vaenlase kõige karusemat meest ep oleks maha sirutanud, mispeale teistel
ülejäänutega kerge töö olnud?
Nii kõnelesid ja valetasid sulased, et suu vahutas. Aga kõik ei rääkinud siiski puhast valet.
«Te tunnete ju kõik Kuuno Rainthali,» alustas oma juttu tüvikas, punane mees, keda tema
juuste ja habeme kärva pärast Rebase -Reinuks kutsuti. «Vaat' see on noormees, kelle pähe
mõistuse poolest mahuks teisi päid tükki kümme halli habemega tükkis. Ja missugune sõdija!
Ma ütlen, et . . . et . . . minagi tema ees araks läheksin . . . see on, ma ei pistaks plehku , sest
mina ei pista kellegi ees plehku . . . aga nõnda nagu veidi kutistav oleks niisugusele vastu
hakata.»
«Hohohoo!» kajas rõõm kunstliku kõnekäänu üle ümberringi, ja terve koor päris noore rüütli
Kuuno von Rainthali tegudest ligemat teatust.
«Meil oli,» algas jutustaja punaseid vurrusid keerutades, «meil oli mineval suvel ving ninas,
et leedulased meid sel aastal nokkimata ei jäta.
40
Kui säherdusi asju on tulemas, siis on inimesel otsekui teravam silm ja teravam nina.»
«Ja-jah, jänese silm ja hirve nina,» pilkas keegi kuulaja .
«Ei, ma ütlen tõepoolest — kohe teravam silm ja nina, nagu toaksid ette, mis tuleb. Ja
ennäh, tuligi, ühel kenal päeval sibavad kaks talupoega, kes lossist kaugel elasid, lossi ja kisavad:
«Leedulased tulevad!» Säh sulle! Nüüd oli lugu lahti. Kõigil hirm nahas, kõigil kisa taga.
Mina üksi ajasin pea püsti . . . »
«Tahtsid vist vabisedes üle müüri vahtida,» arvas jälle üks kuulajaist.
«Ei, ei, ma ütlen tõepoolest — mina üksi ajasin pea püsti ja ütlesin: «Tulgu! Küll me neid
tervitame.» Rüütel, kes mind tunneb ja teab, et ma sarvikutki ei karda, ütles: «Mine sina
luurama!» Mina mära selga ja kui tuul minema. Teel valgusid juba põgenevad talupojad
naiste-lastega vastu, kraaksusid, ulgusid ja kirusid: «Kaitsku nüüd rüütel oma teoloomi!» Ja
ise vahtisid nii kadedalt mind, kes uhke täku seljas . . . »
«Mära seljas,» õiendas hääl kuulajate hulgast.
«Ei, ma ütlen tõepoolest — vahtisid nii kadedalt mind, kes uhke täku seljas ilma kartuseta
kui sõjajumal Aristoteles edasi tormab . . . »
«Mis sa iseendast nii palju jahvatad,» hüüti salgast vahele, «räägi, mis su isand tegi, ja
torma ise, kuhu tahad.»
« Oodake , eks ma ikka räägi, eks ma ikka räägi. Mina leidsin leedulased varsti üles, siis
kihutasin kohe lossi tagasi ja panime väravad kinni. Peagi olid röövlid köhal ja hakkasid neid
talupoegi, keda meie enam ei jõudnud sisse lasta,
41
nalja pärast maha nottima. Need vaesed inimesed olid hirmu ja ahastuse pärast kui totrad,
nad ei mõistnud palvetada, sest usku neil õiguse pärast ei olegi, muudkui vandusid ja naised
määgisid läbisegamini: «Oh Jeesuke! Oh sa taevane jumal! Oh pühad prohvused ja poostlid!»
Mõned jooksid surmahirmus peadega otsekohe vastu müüri .. .»
«Aitab, aitab!» hüüdsid mõned vahele. «Räägi, kuidas te viimaks pääsesite!»
«Te olete otsekui hagijad . Andke aega, ma räägin. Rüütel Kuuno ei suutnud seda
kannatada, hüüdis, mehed kokku, hüppas hobuse selga ja tormas läbi, lahtitehtud värava välja,
leedulaste kallale. Oi, poisid, oleksite teie näinud, kuidas röövlite pähe tema mõõgast surma
ja hukatust sadas! Aga ta oli liiga julge, tikkus otsekoiie tihedama salga sekka ja möllas
vaenlaste keskel nagu mefs-kult koerte keskel. Minul tuli hirm, et vahest ei pääsegi enam
välja, mu veri hakkas keema , ma möirgasin: «Jeesus ja Maria appi!» ja tuiskasin tema järele.
Saime võidu. Röövlite salk pani kui hanekari kaagutades plagama. Me tapsime, et süda
hüppas. Rüütel Kuuno aga laskis pääsenud talupoegadele süüa ja juua anda ja neid minema
saates ütles ta veel:
«Teie näete nüüd, kui vähe teie oma jõud teid kaitsta suudab. Teie sõimasite meid, meie
aga kaitsesime teid. Sellepärast ärge olge tänamatud ega nurisege isandate üle, vaid kartke
neid ja teenige truisti.»
Nii kõneles minu mehine, minu tubli isand, ja vana lossipreester lisas sügavas liigutuses:
«Jah, ja jätke oma näotu, kuri ebausk , austage
42
jumalaema, kummardage püha Peetruse asemikku ja kuulake nende sõna, keda tema siin
patuses maailmas oma sulasteks on seadnud. Kui te seda ei tee, mis nemad käsivad, siis sööb
teid siin ilmas tuli, uputab vesi, hukkab raud, ja vihase vaenlase kius». kukutab teid igavese
hukatuse järve. Aamen . Minge rahuga.»
Seepeale läksid noomitud talupojad minema. Aga nüüd ütelge, kes teie hulgast ei tunnista,
et rüütel Kuuno kõigi noorte rüütlite au ja uhkus on.»
«Mina seda ei ütle.» — «Mina ka mitte.» — «Mis tõsi, see tõsi,» kõlasid kiidusõnad
kooris.
« Minule andis ta terve killingi, kui endi poolt temale sõumi viisin, et meie rü utli jahikoer
Taps pojad sünitanud.»
«Minu eest ta kostis, kui mu peremees mind viina -aami tüjendamise eest nuhelda tahtis.»
«Küalistele ja nende sulastele oskab ta tublisti ette panna.»
«Ratsa sõdab ta niisama kui mina.»
«On tubli rü utel.»
«Mehine mehike.»
Nii kõasid kiidutunnistused ausate sulaste suust, mis tunnistas, et kiidetud rü utel, kui tal
olemas oli küneski jagu neist omadustest, mis tal siin öldr olevat, pidi tõsti kiiduvä art
noormees olema.
«Ja sellest pole veel külalt, et ta tugev ja vahva on,» algas rü utli vaimustatud sulane
uuesti, «ta on ka kõkide lossipreilide silmamuna . Eks ta ole läkiv ja libe kui uus vaskküar,
maheda hä alega kui noored pruudid pulmaõtul võ vanad
43
pruudid enne pulmaõtut, kõerikas, viisakas ja helde süamega?»
Jäle tõsis tõndav kiitusepomin.
Lossikupja kuivetanud kuju läenes sulaste salgale; nende elavat jututuju täele pannes
küis ta oma puudulikus saksa keeles:
«Kas tohib päid», mida siin nii kibedasti jahvatatakse?»
«Nä, va kubjas,» hõk,as Rebase- Rein temale vastu, «Tere ka, Koljat ! Me rä agime siin
praegu kõge tublimast mehest, kes iganes emapiima on imenud.»
«Ohoh, ega te mind taga rä agi?»
«Hahahaa! Sa oled kitsepoeg ja kitsepiimaga kasvanud. Sellepäast me sinust ei võgi
rä akida.»
«So-soh, võ nii. Aga sina oled loputisega imetatud. Ma kuulsin eemalt sinu räasest suust
Kuuno Rainthali rü utlinime, ja seal tulid mulle iseväki mõted.»
«Noh, lase oma iseväki mõted väja naerda.»
«Naerge, sest tnuud te ju ei mõsta. Te naeraksite ka siis, kui püa Peetrus teile tõtaks,
et ainult tõise näga taevasse pä asete. Aru teil peas ei ole. Kas teate, mis teil peas on?»
«Mis meil siis peas on?»
«Teil on teie laiskade mõ okade rooste ja õlekannude põi peas.»
«Kuule, käbes,» naeris üs jäe kõi, «kas sust piisake peaks jäele jä ama, kui ma sind
pödla ja väkese Atsi vahel pisut pigistan?» ,„
«Nii palju jä ab jäele, et selle kallal sinu pöal halvatud ja väke Ats vigaseks saab. Aga
kas tahate teada, mis ma täa hommikul kuulsin?»
44
Ja sulaste näudelt äritatud uudishimu lugedes irvitas kubjas kavalasti, pani sõme suule
ja üles tasemini:
«Aga te peate suu pidama . Siin on jutt rü utel Kuunost, ja ma kardan, see ei mõsta nalja,
kui tema saladused enneüii tarvis ilmsiks saavad.» Kubjas hakkas sosinal jutustama. Selle
päva hommikul, mil rä agitud asjad südisid, oleksime võnud ausat kubjast lossihära
kambriukse tagant leida, kus ta luurates ja kuulatades pea silma, pea kõva võmeaugu küge
pani.
Toas aga kõdisid kaks meesterahvast kõvuti edasi-tagasi.
Üs neist oli umbes viiskümend aastat vana, kõge kasvu ja lahke, aulise näga.
Teine oli umbes kaheküne viie aastane noormees, sirge, tugev ja painduv. Tema näu oli
valge, nina peen, silmad pruunid ja elavad, juuksed ja vurrud tõmukad. Ta oli üeüdse
kena noor rü utel, kelle väimus iga silma pidi rõ omustama.
Vanem mees oli Lodijäve lossihära, noorem mees oli rü utel Kuuno Rainthal.
«Ja nü ud on teie asjad jäle ilusas korVas?» küis lossihära, kui rü utel Kuuno midagi
pikemalt oli jutustanud.
« Jumalale täu, jah!» vastas viimane kõava hä alega. «Leedulaste rö ovkäk tegi mulle
mineval suvel kahju, kuid hirmutas ka mu talupoegi nii, et nad nü ud hoolikamalt tö od
teevad. Tegin seda ka ise —sedaviisi jõdsin oma kahju peaaegu tasa teha ja arvan, et ses
asjas naabritest maha pole jä anud.»
45
Mõemad vaikisid veidi aega.
«Aga,» algas lossihära uuesti, «kas teile, noorele ja tulisele mehele, igavus kallale ei tiku ,
kui te nii päv-pävalt üsipäni tooreste alamate hulgas peate tö otama? Ma mõlen, teie
tö ohimu ei võks kahaneda, kui noor naisuke õtul teie otsaesiselt mure ara musutaks.»
«See cn kül meelitav ettekujutus , aga . . . »
«Kas usute, noor. sõer, naisterahvas võb elu õtsvaks roosiaiaks muuta, kui tal süames
mitte just põine talv ei ela,-mis õsi käbib ning okastega ävardab.»
«Seda viimast tuleb karta .»
«Selle vastu on minul hea rohi teada. Niipea kui naisuke okkaid nätab, muutub mehike
kõaks jä apangaks. Külap siis näte, kuidas okaste vahelt õekesed väja tulevad, kartlikult
küides: «Kas see kuri jä a ei mäeta, et ta varem sulav vesi on olnud?» Aga jä a jä ab jä aks,
niikaua kui okkad okasteks jä avad. Niipea aga, kui kõk okkad õteks cm saanud, sulab ka
mehe jä asüa jäle veeks, mille meelitavatel lainetel naisukese soovid tätmise poole ujuvad.»
«Oi, oi, rü utel, kui naisukesed teid praegu kuuleksid!»
«Jumal hoidku, ei siis okkad käks iialgi.»
«Kas te ise oma rohtu ka proovinud olete?»
«Mõstmatu noormees, rohtusid on kümavereliselt kerge tosinate kaupa väja mõlda, aga
kelle veri on siis veel küm, kui rohtu tarvis? Pealegi ei olnud minul, jumalale täu, rohtu
iialgi tarvis. Minu õnis abikaasa oli ingel taevast, kuhu ta jäle läs.»
46
«Missugune õnetus niisugust abikaasat kaotada!»
«Minu kurvastus oli suur, mu lein lõutu. Aga ma olen vaigistust leidnud oma türes, kes
ema jägedesse astus ja nü ud on mu vana ea valgus ja soojus .»
«Ma olen teie peale kade .»
«Teil on õgus kade olla. Niisugust süamlikku, omakasupü udmatut armastust on harva
pruudil peiule pakkuda, kui minu Emiilia mulle pakub. Teate vist, missugune tundmus on
rädajal, kes surmani väinult ja palavusest piinatult rohtaia vilusse astub, viimse jõga
kirssidest punava oksa puust murrab ja siis rohu sisse vajub, pehme, lõnava rohu sisse.
Niisugune tundmus on minu vanal süamel, kui Emiilia pehme käga mind õtul laia
leentooli paigutab, ise mu põvele istub, käd mu kaela über sõmib ja põjalikult päima
hakkab, kas mul päval palju muret olnud, kas ma terve ja kas mul praegu hea võ paha on.
Sõer, siis on mu vanadel kontidel hea kui käal vees, siis olen ma õnelik nagu poisike, kes
peegli ees seistes esimesed karvakesed nina alt leiab, kuna ilus. täitüar parajasti tuppa
astub.»
«Ma nän, teie ise armastate oma tüart enam kui mõigi peigmees pruuti .»
«Teistviisi kül, aga truumalt.»
«Kahju.»
«Kuidas . . . kahju?»
«Ma kardan, et te sedaviisi iialgi türest lahkuda ei raatsi.»
«Lahkuda? Kuidas nii, lahkuda?»
47
«Ma mõlen, et kui noore neiu süames . . . Aga see ei olegi siin vist võmalik.»
«Mis ei ole võmalik?»
«Et . . . et sä arase neiu süames süava Isa armastuse kõval veel teine tundmus maad
võks leida. Andke andeks, see tuli mul mõlematult keelele.»
«Ma nän, et olete eksituses,» naeratas vanamees. Isa armastus ei ole pime nagu noorte
inimeste kirg , vaid valvab lahtiste silmadega armsa lapse õne üe. Kui minu tüar oma
süame sunnil mehe valib, kes vä art on tema kõval teed elusse ette võma, siis ei seisa mina
selle vastu, vaid annan oma loa rõ omsal näl, ehk kül haleda süamega.»
«Ma täan teid süamest nende sõade eest. Teie tunnete mind, te teate, kui palju mul vara
on. Vastake mulle nü ud ausa sõaga: kui mul iganes peaks korda minema preili Emiilia
süames enda vastu lahket tundmust äatada, kas siis arvaksite mind vä art olevat tema kõval
teed elusse ette võma?»
Vana rü utel jä seisma, vahtis tük aega nagu kohkunult noormehe otsa ja üles siis
vagusalt: «Te olete igapidi kena noormees ja teie silmist paistab aus mehemeel. Katsuge
õne. Äge lootke minult abi, aga on õn teiega, siis jumala nimel!»
«Ma täan, ma täan!» hü udis noormees rõ omutuhinal.
Kuulataja ukse taga jõdis häavaevalt kõvale hüata, k,ui uks lahti läs ja rü utel Kuuno
väja astus. Kui tema sammude kõin oli kojas vaikinud, tõtas ka kubjas kassisammul väja,
kuuldud uudist teistele kuulutama.
Vana rü utel aga kõdis toas paar korda edasi-tagasi, astus akna juurde, pükis käga
pikkamisi üe nä ja habeme ja vaatas mõtes väja.
«Pean ma rõ omustama, pean ma kurvastama?» «-pomises ta iseeneses. «Esimene on
mõstlikum . . . Noh, tulgu mis tuleb! Kaua mul muidugi enam elada pole.»
Üe taeva venisid pikkamisi kerged hõepilved, jahedast hommikutuulest aetud , kadudes
lõmatult sinavasse kaugusse. Vana mees tundis igatsust neile jäele minna . . .
VIII
Tundi kaks hiljem liikus jahirong lossiväravast välja.
Kõige ees nähti rüütel Konradi kõrget kuju. Ta istus oma vanadusest hoolimata ikka veel
sirgelt ja uhkelt toreda hobuse seljas. Isa kõrval ratsutas Emiilia, puhkevas neiuilus õitsev
preili, kelle sinistes silmades praegu elav rõõm läikis, puhas rõõm kullaga segatud rohelises
särava looduse ja imeselge, karastava õhu üle.
Kohe nende kännul ratsutasid rüütel Kuuno ja junkur Oodo juttu puhudes, kuid selle
vahega, et . Oodo kõigest südamest tänast jahiplaani arutas, kuna rüütel Kuuno, kõiki Oodo
arutusi tingimata õigeks kiites, salamahti teist jaluplaani haudus — jahiks ilusa Emiilia
südamele.
Peale nende tuli veel palju suuremaid ja vähemaid saksu, kõik rikkalikult. riides ja
uhkete hobuste seljas.
Kõige viimaks tulid kannupoisid ja sulased
49
jahikoerte ja jahikullidega, jämedattias riides, jämedamate hobuste ja jämedama kõnega
kui eelsõitjad.
Lühikese aja pärast jõudis jahirong lagedale platsile, kust jaht pidi algama . Talupojad,
kes metsloomade peidukoht! olid otsinud, andsid oma leidudest aru, rüütel Kojjrad
manitses jahisõpru võimalikult kokku hoidma, koerad lasu lahti ja seltskond pudenes
salgakaupa laiali. Niisuguste jahtide juures oli saagipüüdmine kõrvaline, kihutamislust aga
peamine asi.
Salk, kelle hulgas Emiilia ja rüütel Kuuno olid, peletas varsti rebase üles ja kihutas
kisaga põgenejale järele. Emiilia, kes suur ratsutaja ei olnud, jäi teistest maha ja laskis
hobuse sammu sõita. Seda tähele pannes peatus ka rüütel Kuuno ja ootas, kuni Emiilia
tema kõrvale jõudis.
«Ma pole vist õige rüütlipreili: see hobuste lõhkiajamine ei tee mulle nalja,» ütles neiu
naeratades. «Kõige selle kaelamurdmise ja riidelõhkumise tasuks ei jää muud kui kahtlane
rõõm — vaese surnuks aetud looma hingeheitmist näha. Tuhat korda parem on tänasel
kenal päeval rohelises metsas lusti sõita.»
Neiu andis siiski oma hobusele kerge hoobi, mispeale tuline loom ennast raputas ja
kiiresti traavima hakkas.
«Kas teie armastate jahti?» küsis Emiilia.
«Armastan küll, auline preili,» vastas rüütel Kuuno alandlikult, «kuigi ma kõike asjatut
ja halastamatut kihutamist heaks ei kiida . Siiski — seltsis peab inimene seltsi tahtmist
tegema.»
«Aga mispärast teie praegu terve seltsiga koos ei sõitnud?»
50
«Mina sõidan praegu kõige paremas seltsis ja teen selle tahtmist kõige parema
meelega.»
Preili ei osanud selle peale midagi vastata.
Rüütel Kuuno aga läks julgemaks, hakkas jutustama oma elust ja lootustest, rõõmust ja
kurvastusest, häist ja kurjadest inimestest. Ta rääkis elavalt , pehme, maheda häälega,
osavasti iga sõna, iga silbi peale õiget rõhku pannes, sorinal, ilma vastust nõudmata.
Seejuures hiilgasid tema tumedad silmad, põsed punetasid kergesti ja jutu lisaks
liikuvad käed puutusid sagedasti, nagu kogemata , neiu käsivarre külge.
Niisugustest noormeestest öeldakse, et tütarlaste südamed neile kaua vastu panna ei
suutvat.
Emiilia silmitses puhuti järsku, nagu karles, oma naabri nägu. Nii sooja, sulavat ja
tungivat kõnet kuulis ta esimest korda, kuid — kas ta ka kõiki neid ilusaid sõnu
kuulis?
Korraga tõstis ta pea.
Üsna ligidal kostis põõsaste vahelt pragin; suur metsloom tuli nähtavale, vahtis
silmapilgu aralt tulijate poole ja pistis siis kui nool putku.
« Hirv !» hüüdis Emiilia.
«Kena loom,» kinnitas Kuuno, «niisugust maksab taga ajada.»
«Ruttu, kihutage talle järele! Mis te ootate ?»
«Aga minu seltsiline?»
«Teie seltsiline nõuab tingimata, et teie teiste jahiliste silmis häbisse ei jääks.»
«Aga meil pole koeri.»
«Sellest pole viga. Järele, järele!»
Nende sõnadega . andis neiu oma hobusele hoobi, nii et see lendu läks. Silmapilk oli
Kuuno
51
kui osav ratsutaja jälle tema kõrval. Hirve sale keha vilksatas puude vahel ja kadus.
«Ta on ligidalolevasse jõkke hüpanud!» hüüdis Emiilia edasi kihutades seltsilise poole.
«Siin kohas on jõgi sügav ja lai, aga ülemal ja alamal pääseme kergesti läbi. Minge teie
pahemat, mina lähen paremat kätt, teisel pool jõge püüame ta kahelt poolt kinni.»
Nende sõnadega tõmbas ta hobuse pea paremale poole. Rüütel Kuuno, kelles jahilust teise
lustiga võitles, kihutas jahioda tõstes teisele poole.
Mõni silmapilk hiljem läikis jõgi Emiilia ees. Vesi vulises siin üle madala, kivise põhja. See
oli seesama vesi, mis vana eremiidi Prohveti-Pärdi koopa-esist kastis. Neiu peatas jõe kaldal
hobuse. See kõht oli temale hästi tuttav. Veest paistsid kivid , mida mööda jalakäijad jõest
kuivalt läbi võisid minna. Hirv ununes neiu meelest.
«Need kivid on veel minu pärast pandud,» mõtles ta meelde tuletades. «Ja-jah, me tahtsime
Oodoga kord Jaanuse juurde minna ja ei pääsenud üle jõe, kuni Jaanus meie hüüdmise peale
tuli ja kivid jõkke kandis . . . Jaanust ei ole ma viiel aastal näinud, lossis pole ta kordagi käinud.
Mis nägu peaks ta nüüd olema? Tema kodu on siin ligidal . . . kas lähen vaatama või pöördun
tagasi?»
Aga juba solistas hobune jalgadega vees. Neiu ratsutas jõest läbi, teisest kaldast üles ja siis
pooltahtmatult, kartes ja viivitades mööda kitsast jalgteed edasi, mis puude vahel eemalt
valendava palkaia poole viis.
«Küll võib Jaanus nüüd suur ja tark olla.»
mõtles Emiilia, hobust omapead sammuda lasleä, «ta oli nii mõnus, mõistlik poiss . . . »
Neiu peatas oma mälestuste voolu ja pidas hobuse, kes parajasti puude vahelt välja astus,
järsult kinni. Eespool kerkis kõrge palkaed lagendiku keskeljiles. Keset aeda paistis elumaja
kõrge katus laia korstnaga, selle kõrval paar vähemat kõrvaliste hoonete katust. Kaks
laialadvalist saarepuud kasvasid õuevärava ees. Palkaia külge liitus viljapuu- ning rohtaed.
Seal meelitasid õuna-ja pirnipuud küpsva viljaga, puude jalal rohetasid marjapõõsad,
kaugemal kirjendasid juur -viljapeenrad.
See üksik õitsev talu vaikiva laane keskel pidi iga rändaja imestust äratama nagu üksik
särav täht pilvisel ööl; see vaade pidi meelt rahuga täitma ja seal viibimisele meelitama.
Pool-teadmatult, nagu kuutõbine, tuli Emiilia rohtaia värava ees sadulast maha, sidus
hobuse värava külge kinni ja sammus aeda. Ta kõndis mööda liivast jalgteed edasi, peatus
kesk aeda ümmarguse lillepeenra juures, hakkas osavat lillede kokkuseadet imetlema , murdis
enesele roosiõie . . .
Aga nüüd ehmatas ta isegi:
«Mis ma teen? Ma olen võõras aias ja rikun võõrast vara!»
Ta piilus kartlikult ringi» kuid siin oli kõik vagane , nii kodune, et kartus kohe kadus ja
täielikule rahutundmusele maad andis. Neiu sammus edasi, sinnapoole, kus jahe
metsviinapuu- lehestik puhkamisele kutsus. Kuid siin kadus ta julgus , ta jäi kohkunult seisma.
Keegi noormees istus seal punutud pingil laua
53
ääres, toetas kõrget otsaesist peopesasse ja luges kirjutatud raamatut, mis ta ees lahti seisis.
Emiilia kerge karjatuse peale tõstis meesterahvas pead ja kaks lahket, mõtterikast silma vaatasid
tulijale vastu.
«Lossipreili!»
«Jaanus!»
Noormees kargas püsti. Kohmetus, mis tema näost paistis, andis neiule julguse tagasi ja pani
ta koguni naeratama.
«Anna andeks, Jaanus,» ütles ta vanale sõbrale teretamiseks kätt vastu sirutades, «mina
sattusin jahil 'hoopis kogemata siia. Me pole viiel aastal teineteist näinud, mõtle — viiel aastal!
Sul on nii võõras nägu . . . Miks sa enam lossi ei tulnud?»
Selle peale ei mõistnud Jaanus mingisugust vastust anda. Neiu sai aru, et ta uisapäisa
küsinud, ja lisas kähku juurde: .
«Meil oli esiotsa väga igav . . . Aga küll sa oled suureks ja mehiseks läinud! Küll sa võid
nüüd tark olla! Meie oleme mõlemad küll puruvanaks saanud, aga mis sest, eks me ole ikka
endised head tuttavad — kui sa aga tahad?»
Lahke pilk, mis neil sõnadel kaaslaseks oli, käis Jaanusel nii luust ja lihast läbi, et ta muud ei
saanud kogelda kui:
«Preili, teie tahtmine on mulle seaduseks.» Jaanus oli nende sõnadega suure rumaluse
öelnud.
Esiti jäi neiu imestuse pärast tummaks, siis läks ta tõsiseks ja ütles mahalöödud silmil:
«Andke, isand Jaanus, mulle häbistav eksitus andeks. Ma arvasin vana head sõpra leidvat ja
54
jooksin kui juhm võõra meesterahva kallale. Palun andeks.»
Jaanusel vennikesel oli nüüd kitsas käes. Ta ei saanud nii kähku toibuda oma imestusest
selle kena neiu üle, kes talle omas õitsvas nooruses kui ingel teisest maailmast paistis ja ometi
pahandas, et seda inglit ei julgetud sõbraks võtta!
Viimaks võttis Jaanus südame rindu.
«Emmi!»
See nimetus tegi endise rumaluse jälle heaks.
«Emmi,» algas Jaanus tõusva julgusega, «Emmi, sa oled ju nii põhjatult muutunud, et ma
sind peaaegu ei tundnudki . . . »
Emiilia naeris.
«Arvasid, et ma kasvada ei oskagi? Vaata, kui pikk ma olen.»
Emiilia ajas enese sirgeks , nii et ta Jaanusele õlani ulatus. Tema silmad naersid vallatult,
kuid tema joontest õhkus siiski nii palju neitsilikku puhtust ja tõsidust, et Jaanus jällegi peaaegu
kõik vennalikud lapsepõlve-mälestused oleks unustanud. Kõik selle laps-neitsi küljes oli nii nõiduslik,
ilus, nii meelt ja mõtteid vangistav, joobnustav, kuid siiski nii ilmsüüta lapselik! Ja need
silmad, need suured, sügavad ning säravad silmad! — Jaanus ei näinud üksvahe ülepea muud
midagi kui neid silmi.
«Sa oled tõesti kasvanudv — suureks ja — nägusaks,» kohmas ta vastuseks .
«Vaata, vaata, sa hakkad kergemeelsete noorte rüütlite viisil tütarlapsi meelitama. Aga nüüd
istu ja jutusta mulle, mis sa oled teinud kõige selle aja, mil ma sind näinud pole.»
Nende sõnadega istus ta pingile; Jaanus võttis
55
istet tema kõrval. Sealjuures langes neiu pilk raamatule, mida Jaanus oli lugenud. Ta võttis
raamatu, mis pärgamendile oli kirjutatud, ja kirja silmates hüüdis ta imestades:
«Sa loed ladinakeelseid raamatuid? Kust sa õppisid ladina keelt?».
«Ma hakkasin juba kloostris ladina keelt õppima. Parast aitas mind vana eremiit, kes on
sügavalt õpetatud mees, niikaugele, et kõik mõistan, mis ma loen .»
«Olid sa siis Prohveti-Pardiga nii hea tuttav?»
«Olin küll. Ta õpetas mind ka kõiki sõjariistu tarvitama.»
«Mida sa praegu lugesid?»
«See koht räägib Messeenia sõdadest.»
«Messeenia sõdadest? Sa armastad ajalugu uurida?»
«Armastan küll. Kuid sügavamalt uurida ma kõike ei jõua, selleks on eremiidi ja ka
kloostri kirjavara liiga vähene. Aga ma kosutan ennast suurte, tõsiste me, este eeskujul, olen
rõõmus muinasaja rõõmsatega, leinan kurbadega. Mulle tundub siis, nagu elaksin nende
keskel. — Ka vaimustust äratab ajalugu ja ergutab tegudele.»
Jaanuse kõne oli selge ja kõlav, ehk küll pisut veniv, isaisadelt päritud laadi. Rääkimise
juures vaatas ta enese ette lauale, kus ta parem käsi puhkas. Emiilia kuulas osavõtlikult ja
küsis, kui Jaanus vaikis:
«Vist liigutab sind messeenia rahva õnnetu vabadusepüüe väga? Sa olid ju, kui ma sisse
astusin, nii sügavas lugemises, et minu sammugi ei
kuulnud.»
Jaanus viivitas vastusega .
56
«Kui inimene ise hädas on või ennast arvab hädas olevat,» ütles ta siis tasakesi, «siis
lõikab võõras appihüüdmine ta südant teistviisi kui muretul ajal. Kuidas võiks kannatava,
hävineva rahva hädakisa mind liigutamata jätta, kui . . .»
Jaanus jäi vait ja pööras näo kõrvale.
«Miks sa kurvaks lähed?» küsis Emiilia murelikult. «Mis sa tahtsid öelda?»
Jaanus tegi teist juttu:
«Vaat' neil inimestel oli rõõmus elu, kes Periklese päevil kauni Ateena kodanikud olid.
Jalge all paradiisisarnane maa, pea köhal lõpmatu sinine taevas, vabal merel tiivustatud laevad,
terve linn kaunima kunsti ehtes, tänavail rõõmus, vaba rahvas üldise hariduse ilus ja tarkade
seaduste kaitse all. Ma tahaksin, et ma tol ajal Ateenas, — või tuhande aasta pärast
tulevikus oleksin elanud, kuni vahest ka meie maal haridus ja vabadus halli taeva siniseks
värvib ning kadakad roosipõõsasteks muudab.»
Jaanus püüdis silmanähtavalt ilusaid sõnu sepitseda, et sellega oma tõsiseid tundmusi
varjata. Sellest sai ka Emiilia aru.
«Sa ei ole rahul oma isamaaga, Jaanus,» ütles ta tõsiselt.
«Ma armastan seda pinda, kus ma sündinud olen,» uues Jaanus, «ma armastan teda
kuumalt ja truult. Aga mul on igav, ma olen üksi. Kui ma siin metsas üksipäini luusin, kuna
sinine taevas mu pea köhal särab, linnud laulavad , oja vuliseb ja puud saladuslikult
kähisevad, siis paisub mu süda, ma hakkaksin sõprade kaela ümbert kinni ja hüüaksin kallis
emakeeles: «Tänage, vennad, taevataati, kes meile kena, armsa isamaa on kin-
57
kinud!» Aga ma olen üksi, ei ühtegi hinge ligidal, kes mu rõõmust või kurvastusest osa
võtaks või kellele mina oma osavõtmist vennalikult võiksin jagada.»
Emiilia ütles kahetsedes:
«Ma saan nüüd küll aru, kui igavad su päevad niisuguste mõtetega peavad olema. Aga
mispärast ei otsi sa endale seltsi, mispärast matad sa oma mõistuse ning teadmised kõikide
eest ara, kuna sa nendega au ja kütust, sõpru ja trööstijaid küllalt võiksid leida?»
Jaanus raputas pead.
«See on võimatu. Oma kodumaad ei raatsi ma maha jätta, ja hakkaksin ma siin au ja
kiitust otsima, siis peaksin ilmtingimata oma rahva rõhujate hulka minema, nende mõtted
omadeks mõteteks tegema ja nende püüete edendamiseks endale au ja tänu otsima.»
«Siis oled sa otsekohe kõigi taanlaste ja sakslaste vaenlane? Oled ka minu vaenlane?»
«Kes nimetab ussikest tee peal vaenlaseks, kui ta tallaja jala all vingerdab?» «Sina pole
kellegi ussike.» «Siiski, mis aitaks see mind, mis aitaks see minu rahvast, kui mina,
tundmatu noor inimene, ennast kähe suure ja vägeva rahva vaenlaseks tunnistaksin? Oleks
ju ka ülepea rumalus mõnd tervet rahvast tema üksikute liikmete pärast vihkama hakata. Ma
vihkan ainult oma isamaa üleannetuid rõhujaid, olgu nende rahva nimi mis tahes. Aga mis
aitab seegi? Nende vastu ma ometi midagi ei jõua, nende käsuks ma midagi teha ei taha,
niikaua kui nende käsu on minu vendade kahjuks. Nii olen ma kätest ja jalust seotud.»
58
«Aga kui sul nüüd tõesti suurem jõud oleks, kui näiteks sinu rahvas veel kord mässama .
. . või oma vabaduse eest võitlema hakkaks , kas sa siis heidaksid minu vaenlaste hulka?»
See otsemeelne küsimus ei meeldinud Jaanusele. Ta vaikis.
«Ütle,» algas Emiilia, kellel kibe tõsi taga oli, uuesti, «kas sa võiksid meid, minu isa,
venda ja mind, vihaselt taga kiusata ? Kas sa võiksid enne võitlust jumalat paluda , et ta meid
kui sinu vaenlasi hävitaks?»
Siin pani Emiilia oma käe nagu vannutades Jaanuse õlale ja vaatas talle põnevalt silmi.
Jaanus pööras näo kõrvale ja ei lausunud sõnagi.
«No ütle nüüd!» palus neiu uuesti.
Jaanus katsus naljatada: «Anna mulle vähemalt aega!»
«Kui ma sulle aega annan, kas siis ütled?»
«Kui mul midagi on öelda . . . »
«Kui palju aega sa tahad?»
Jaanus oli kitsikuses. «Mõtlemisaega?» küsis ta.
«Jah,» kostis Emiilia.
«Nii palju, kui sa ise annad, Emmi.»
«Soo? Nii palju annan, kuni üks, kaks, kolm loen.»
«Säh nüüd . . . »
«Üks . . . »
«Jäta see tühi nali, Emmi.» :-
«Kaks . . . »
«Ei ma ütle nii ruttu midagi.»
« Petis ! Sa ei tahagi täna öelda. Aga kust ma su teinekord jälle kätte saan?»
Neiu näis viimase küsimuse juures pisut kohkuvat.
59
«Jah, kust?» kordas Jaanus ja näis ka kohkuvat.
Tekkis vaikus . Emiilia vaatas enese ette maha, Jaanus silmitses oma keskmise sõrme
nukki, mis oli teistest kõrgem ja punasem .
Seal kuuldus lähedal hobuse sammude müdin ja kaks pead tulid väljaspool aeda
nähtavale. Need olid rüütel Kuuno ja.tema hobuse pead.
Emiilia tõusis.
«Mind otsitakse,» ütles ta kiirustades, «ma pean minema. See noor rüütel on üks mu
jahisõpradest. Rüütel Kuuno!» hüüdis ta lehestikust välja astudes.
Rüütel Kuuno pööras pead ja tegi imestava näo, leides lossipreili siit talumehe aiast .
«Kuidas te, preili, siia pääsesite?» hüüdis ta hobust peatades.
«Juhtusin kogemata . . . Siin elavad minu vanad tuttavad. See,» ütles Emiilia Jaanuse
peale näidates, «see on minu kõige armsam noorpõlvesõber.»
Noormehed teretasid teineteist jahedalt. «Aga nüüd pean ma minema, olen kaua viibinud.
— Kohe tulen teiega, rüütel.»
Neiu tahtis Jaanust jumalaga jätta, aga see tuli kuni väravani kaasa ja aitas rüütli viisil
Emiilia sadulasse. Neiu jalg vääratas vähekese; ta oleks kukkunud, poleks Jaanus teda
toetanud. Ühe silmapilgu hoidis Jaanus õrna keha oma käte tähel ja tundis, kuidas elav tuli
talle soontesse voolas. Neiu hüppas punastades sadulasse. Ta näis Jaanusele veel midagi
öelda tahtvat, aga rüütel Kuuno jõudis parajasti sinna.
60
«Jää jumalaga, Jaanus!» ütles neiu ja surus kähku Jaanuse kätt. «Teinekord räägime sellest
asjast rohkem.»
«Head teed!» vastas Jaanus välise rahuga.
Sõites vaatas Emiilia veel paar korda tagasi» Rüütel Kuuno ajas hobuse kiiremale jooksule.
Mõlemad olid peagi Jaanuse silmist kadunud.
Jaanus jäi tükiks ajaks samale paigale seisma. Siis läks ta aeda tagasi, istus pingile ja võttis
Messeenia sõjad jälle käsile. Aga kirjatähed hakkasid tema silme ees hüplema ja vehklema,
nagu oleksid nad kõik need vahvad sõjamehed, kelle tegudest nad jutustasid. Noormees viskas
raamatu käest, toetas selja vastu seina, pani ühe jala teise üle, hakkas ristis kätega põlve
ümbert kinni ja vahtis üksisilmi põlve otsa. Aga põlve otsast tikkusid kõiksugu imevärki
vigurid välja, virvendasid, väänlesid ja ühinesid naisterahva kujuks. Ta hakkas kätega kujutuse
ümbert kinni ja tundis oma rinna ja käsivarte küljes magusat puutumist . . . Jaanus heitis selili
pingile, pani käed pea alla ja vahtis lakke . Aga lagi kadus ja Emiilia pilt liikus üleval
vahelduvas valguses . . . Jaanus pöördus pingil küljeli, nägu vastu seina, ja sulges silmad. Aga
silmalaud vajusid vaate eest ja kaks suurt sügavat silma läikisid neile pimedusest vastu . . .
IX
Jaanus kargas püsti, äigas käega üle otsaesise ja raputas pead.
«Mis see on?» pomises ta enese ette. «Uus piin
61
tuleb igavusele lisaks.» — Aga esiotsa oli ta siiski täis õnne — õnnetusest polnud pikemat
juttu.
Ta keeras raamatu kokku, pistis rulli põue, läks aiast välja ja sammus metsa. Oma
armastatud metsa ilu ei pannud ta täna tähelegi. Ta oli täiesti oma mõtete orjaks saanud.
Need tulid ja läksid nii kiiresti, et ta ühtegi ei jõudnud tabada ning arutama hakata. Kuid
kurvad need mõtted ei olnud, seda võidi tema kõrgel hoitud peast ja ker-getest liigutustest
ara tunda. Jaanus sammus kiiresti edasi ega pannud tähelegi, kuidas kuivad raod tema jalge
all ragisesid ja siin-seal mõni madalal rippuv oks ta nägu riivas. Mets harvenes, lõppes
viimaks täiesti ja viljapõllud kollendasid rändaja silma ees, kes meelde tuletades seisatama
jäi. Väljade vahel mustasid mõned viletsad hurtsikud. See oli küla. Jaanus seisis natuke
aega mõttes. Siis pöördus ta- paremat kätt, kõndis metsa ja põldude piiril paarsada sammu
edasi kuni sõiduteeni, mis lossist külasse viis. Seda teed mööda hakkas Jaanus küla poole
minema.
Küla oli peaaegu tühi. Mehed olid jahil aitamas, naised põllul. Esimese sauna ukse ees
istusid kaks vanaeite ja maitsesid lõunaks jahukört!. Jaanus teretas mööda minnes ja soovis
leivale jätku. Üks eideke tõstis pead, seadis käe lusikaga silmade köhale, et paremini näha,
ja Jaanust ara tundes kähises:
«Ae, jumalime, Metsa oma.»
Seepeale tõstis ka teine eideke pead, hoidis ka käe lusikaga silmade kohal ja ütles:
«Või Metsa oma.»
«Kuidas, eided, käsi käib?»
62
«Tänu taevale !» kostis esimene eit. «Kus sa selle a'a olid?»
«Käisin linnast raamatuid toomas.»
«So-oh. Küllap vist ikka ogaraks lähed nende raamatutega.»
Eidekesed võtsid jälle jahukördi käsile.
Jaanus sammus külatänaval edasi. Koerad tundsid teda ja liputasid saba, kui ta
mööda minnes neid nimepidi hüüdis. Poolalasti lapsed närustes, räpastes särkides tulid vastu,
lõid patsi ja soovisid sülle saada. Kõige vaesema, vildakile vajunud sauna ees peatus Jaanus
ja astus madalast uksest sisse. Ta pidi sammu allapoole astuma , sest toapõrand oli
sügavamal kui maapind . Valgusest tulles ei seletanud ta esiotsa midagi poolpimedas
ruumis, millele põienahaga kaetud auk tagumises seinas pisut valguskuma andis. Ühest
nurgast küsis lambatall uudishimulikult: «Mää-mää?» ja paar ninakat kana pahandasid:
«Kakaakakaa!
» Teisest nurgast kähises maa-alune hääl:
«Kes see tuli?»
«Mina — Metsa Jaan,» kostis Jaanus ja hakkas häälekõmina järgi edasi kobama. Ta silm
oli pimedusega juba veidi harjunud , nii et ta enese ees õlgedest aset märkas, millel hall,
kõdunenud vanamees poolküljeli lebas. Tema kõrval lamas veel riidenadiga käetud poiss, kes
nähtavasti magas . »
«Tasa, tasa!» kähises vanamees, altkulmu magava poisi poole piiludes, ning näitas käega
madala kolmejalgse järi peale, mis seina ääres seisis. Jaanus tõmbas järi aseme juurde ja
võttis istet.
Aga vist oli kanade kaagutamine poisi siiski
63
äratanud. Ta õhkas sügavasti, liigutas ja lõi silmad lahti.
« Pagan võtku!» urises vanamees. «Jälle ärkvel!»
Jaanus hakkas oma põue ja taskuid mööda kobama, ei leidnud aga midagi.
«Kahju,» ütles ta kahetsedes, «täna mul ei ole midagi kaasas. Mu tulemine oli kogemata,
üsna ilma mõtlemata.»
Poiss, kes pealtnäha umbes viieteistkümne aastane võis olla, tõstis Jaanuse häält kuuldes
pead ja tahtis ennast põsekile upitada, kiskus aga korraga näo viltu ja langes tasa vingudes
tagasi asemele.
«Mis see on?» küsis Jaanus ehmatades, «kas Maanus on haige?»
«Jah, kena haigus!» pomises vanamees vihaselt ja lõi käega.
«Heldeke, mis tal siis viga on?»
«Küsi seda lossikupjalt.»
«Mis?»
«Ma ei teinud midagi, ei midagi!» vingus poiss valusalt ja pöördus kummuli . «Oi valu,
valu!»
Kähvatades laskus Jaanus põlvili poisi kõrvale maha. Kui ta kerge kätte hellasti kõrvale
lükkas, põrkas ta tagasi. Poisi katkine särk oli veretäppisid täis ja mitmest kohast keha küljes
nagu liimiga kinni. Vanamees pööras näo ara ja pomises läbi hammaste:
«Nad on ta vaeseomaks peksnud.»
Jaanus, kes jälgist nähtusest nagu uimastatud oli, kohendas kätte jälle õnnetu poisi keha üle
ja küsis väriseva' häälel, millal see õnnetus oli sündinud.
64
«Täna hommikul ta selle nahatäiega koju tuli,» urises vanamees vastuseks.
«Aga mispärast?»
Vanamees kehitas õlgu. «Poiss ütles, ta olevat noorhärra koera «tigedaks hundiks» nimetanud,
ja noorhärra käsu peale olevat kubjas ta talli viinud ja uhtunud. Mis seal imet ?»
Maanus pööras valusasti ohates pead. Tema silmad olid kinni, aga huuled sosistasid järkjärgult:
«Ta sidus mu kinni . . . ja peksis . . . piitsaga . . . nagu koera . . . Oo! Ma ei teinud . . .
muud . . . kui ütlesin . . . oo! . . . oo! . . . »
Haledus pani Jaanuse südame lõhkema.
«Kas külma vett on toas?» küsis ta vanamehelt, kes tuimalt kui puupakk paigal lamas ja
vastuse asemel ainult pead raputas. Jaanus tõusis ja vaatas otsides ringi. Ühest nurgast leidis ta
ämbri, haaras selle kätte, käskis vanameest linaseid nartsusid otsida ja läkjs ise õue, kaevust
vett tooma .
Kui ta veega tagasi tuli, oli vanamees üles tõusnud ja tuustis iseenese ette pomisedes kirstu
kallal nurgas . Jaanus pani veeämbri aseme kõrvale maha, tõstis poisi pea pisut üles ja sosistas
talle vaigistavaid sõnu kõrva sisse. Poiss õhkas, heitis siis kummuli ja jäi vagusalt ootama.
«Noh, kas leidsid?» küsis Jaanus vanamehelt, kes ikka veel kirstu ees küürutas j a» selle
sisemust soris.
«Pagan võtku, mina'p siit leia hilpugi,» urises vanamees.
Jaanus läks ise kirstu juurde, otsis ja leidis viimaks tüki peenemat linariiet.
65
«Küllap vanamoor nüüd jälle ragistab,» nurises vanamees ja pesitas enese jälle põsekile
asemele. Ta vahtis vagusalt, kuidas Jaanus Maanuse haavu pesi, kinni sidus, poisi õrnalt
istukile aitas, märjad õled alt ara võttis ja aset uuesti kohendas. Maanuse näolt võis selgesti
lugeda, et kõik see talitus talle kibedat ^alu tekitas; aga aru saades , et see kõik headuse pärast
sündis, pigistas ta hambad kofcku ja vaatas haleda naeratusega oma heategija otsa.
«Nüüd ole siin nii kaua maas, kuni sirid rahule jäetakse,» ütles Jaanus tõustes. «Sa oled
priske poiss ja saad varsti terveks. Ma pean nüüd koju minema,, ja kui mahti saan, siis tulen
õhtul tagasi ja toon sulle valuvaigistuseks midagi kaasa.»
Aga ta ei saanud oma lubamist täita. Kui ta sauna uksest välja astus, oli taevaäär
sinimusta pilvega k,aetud, mis kiiresti, äkitselt tõusnud tuulest aetud, üle sinise võlvi veeres.
Jaanus kiiren-das sammu ja jõudis parajasti metsa varju, kui esimene välk pilvest pilvesse
sähvis ja esimene kõuemürin raksafas. Ta jõudis koju, märg kui särk pesus .
Tervel päeval ja järgmisel ööl sadas vihma kui oavarrest .
X
Kolmel päeval ei olnud Metsa talust keegi lossi ega külasse saanud. Pühapäeva õhtul võttis
Jaanus nõuks Maanust vaatama minna. Ta läks läbi metsa, kuni harvemate puude tagant väljad
66
paistma hakkasid. Siin jäi ta seisatama ja — käänas korraga paremat kätt lossi poole.
Mispärast? — Seda ei hakanud ta arutama. Ta polnud vahepeal ju viiel aastal kordagi
sinnapoole saanud.
Kui lossihooned eemalt valendama hakkasid, pöördus ta kõrvale, sinnapoole, kus temale
noorest east väga tuntud lossiaed rohendas. Ta pani tähele, et lossi katusel lehvis must lipp . Mis
see tähendas? Oli keegi lossihärra perest surnud? Kerge ehmatusevärin käis silmapilguks
Jaanuse kehast läbi.
Ta hiilis piki aiamüüri edasi, kuni üks kõht tuli, kus müür oli madalam. Sealt võis ta tervet
lossi selgesti näha. Jaanus toetus müüri najale ja jäi kuulatama.
Lossist kuuldus tume kära.
«Seal näib jahiselts ikka veel koos olevat,» mõtles Jaanus, «prassivad veel õige vahvasti.
Aga see must lipp? Mis see tähendab?»
Siis kriiksus raudvärav, mis lossihoovist aeda viis, ja paljude häälte kõmin tuli kuuldavale.
«Külalised tulevad aeda jalutama,» mõtles Jaanus ja astus sammu kolm, neli kõrvale, kus
tihedad põõsad üle müüri ulatusid ja teda aias olijate silma eest varjasid. Salk noori isandaid
tuli laial liivateel valju vadinaga ligemale. Kõigil näisid pead rasked ning jalad ja keeled nõrgad
olevat. Mõned hoidsid üksteist käe alt kinni.
«Kuule, Oodo!» kuuldi üht ütlevat, «tont võtku, ulgumiseks pole sul vähematki põhjust. Alles
kakskümmend aastat vana ja ise juba peremees . . . tont võtku, seal ei saaks ma mädarõikagagi
tilka silma.»
67
«Õige, õige,» kinnitas teine, «mina saadaksin niisuguse päranduse eest kümme taati hauda
ja maksaksin iga kord hauakaevajale kümnekordse palga! Tõepoolest, ma ütlen.»
«Tasa, tasa,» kõlas Oodo hääl, «ära seda nii valjusti ütle, et su taadike kuuleks! — Näete
nüüd, kui aralt ta ümber piilub. — Sa, kergats, tunnistad ju jalapealt, kui sügavast südame põhjast
su sõnad tulevad.» Kogu salk naeris.
«Pagan võtku!» turtsus kümne isa matja pisut tasemini, «kas kõik tuleb siis südame põhjast?
Mis seal irvitada? Kui ei tule südamest, siis ei tule südamest.»
«Aga mina ütlen südamest,» algas Oodo valjusti, «et mul ulgumistuju sugugi poleks tulnud,
kui ka isa mulle vana mära sabagi poleks pärida jätnud. Mis surnud see surnud. Mina pean ka
omal ajal surema ega nõua kelleltki leinapisaraid. Ainult sest suurest ehmatusest pole ma veel
toibunud. On surm iganes nii äkki tulnud? Pikne sähvib mu silma ees puusse, isa hobune
kargab kui küünal püsti ja sealsamas lendab isa vastu kändu ja — pea puru. Valmis!»
Salk kadus puude ning põõsaste vahele ja häältekõmin läks kaugel segaseks. Jaaus, kes kõik
kuulnud oli, arvas seda unes kuulnud olevat. Oli see siis võimalik? Hea lossihärra surnud — ja
nii äkitselt, nii hirmsal viisil!
Aiatee liiv krõbises uute tulijate jalge all. Kaks inimest tulid pikkamisi lähemale —
meesterahvas ja naisterahvas. Need olid — Jaanus tundis nad kohe — rüütel Kuuno ja preili
Emiilia. Emiilia oli mustas riides ja, niipalju kui eha-
68
valgel oli näha, väga kahvatu. Ta toetus noore rüütli käsivarrele. Nähtavasti vajas ta
lohutust, ja seda jagas Kuuno ohtrasti, nagu õige rüütli kohus.
«Kui te teaksite, auline preili,» kõlas Kuuno pehme, paitav hääl, «kui suurt osa mina teie
õnnetusest võtan, te kuulaksite suurema tähelepanuga minu trööstisõnu, mis nõrgad on, aga ,
südamest tulevad. Teaksite teie, missugune põlev valu kui odapiste mu südamesse torkas, kui
teie täna isa matmise juures südantlõhestava kiljatu-sega maha langesite! Ma oleksin kümme
aastat oma elueast ohverdanud, kui sellega teie õndsat isa kümneks minutiks siia kurja
maailma tagasi oleksin jõudnud meelitada, teile ütlema, et tal nüüd hea on, ja et ta teile
tulevase jällenägemiseni pikka, õnnelikku iga soovib.»
Emiilia vastas kurval, väsinud häälel: «Ärge rääkige sellest, rüütel. Ma tean, te olete hea
inimene ja tahate mind rahustada, aga teie vaev on raisatud.»
Rüütel jäi vait. Vaikselt liikusid mõlemad mööda. Jaanus aga jäi veel tükiks ajaks müüri
taha seisma. Ta oli sügavasti liigutatud.
«Missugune hirmus õnnetus!» ütles ta iseeneses. «Emiilia armastas oma isa üle ktiige maailmas,
seda ma tean. Kuidas võib nüüd valu ta heldet, pehmet südant piinata! Kurbus ähvardab
teda ennast hauda saata. Aga see mõte on hirmus. Emiilia hauas! Jumal hoidku!»
Jaanus vaatas haleda meelega veel kord lossi poole, mille üle must lipp õhtutuule käes
lustlikult lehvis, kui arvaks tema, kurbuse enese märk, häbiks leina pärast laiska rahu pidada.
Lossis
69
süüdati tuled põlema, teenijad sõelusid sinna ja tänna, aiast kadus noorte isandate joobnud
kära. Jaanus õhkas ja hakkas venival sammul kõdu poole kõndima.
«See vaene, vaene neiu,» mõtles ta pimedast metsast läbi minnes, «mispärast pidi see
põrutav õnnetus just teda tabama? Ta on veel nii noor, nii nõder ja õrn . . . kuidas saab ta nüüd
toore , äkilise Oodoga toime?- Nüüd nutab ta iga päev üksipäini oma kambris, kuni ta silmad
tuhmiks ja põsed lumivalgeks lähevad. Kes kaitseb teda nüüd? Kes lohutab teda? Oh, võiksin
ma nüüd nii kui enne . . . »
Siin. takistas mõni asi Jaanuse kahetsevat mõttekäiku. Meelde tuli noor, kena rüütel, kes
Emiiliat aias nii ilusate sõnadega oli püüdnud rahustada, hoopis ilusamate sõnadega, kui Jaanus
neid arvas teha võivat. Ja nad olid teineteise käe alt kinni hoidnud . . .
Jaanuse puhtasse, kaastundlikku südamesse asus sügava haleduse kõrvale teine, võõras tundmus,
ja see oli kibe. Ta hurjutas ja tõrjus seda tundmust tagasi, tahtis üksnes armsa sõbra õnnetust
meeles pidada, aga ta ei pääsenud visast mõttest lahti. Enesearmastus elab ju igas südames
mõningal mõõdul. Jaanuse südames elas ta vähemal mõõdul, aga ta elas siiski ja ässitas: «Sa
oled rumal, va Jaanus. Sinu arutused on albid. Mis sa jampsid? Emiilial ei peaks aitajaid ja
lohutajaid olema! Tal on neid tosinate kaupa, iga mees tosin korda parem kui sina. Kas ta sinust
midagi hooliks? Mäletab ta ka veel, et sina maailmas oled? Mine koju ja nuta ise selle üle, et sa
nii väeti ja vilets oled.»
70
Niisuguste piinavate mõtetega jõudis Jaanus tunni aja pärast koju, enam vaimu kui keha
poolest väsinud.
Kui ta tuppa astus, istus vana Tambet sulaste ja ümmardajatega õhtusöögil. Jaanusel ei
binud söögiisu ega jutuhimu, ta vabandas ennast peavaluga, soovis kõigile head ööd ja läks
oma kambrisse .
See kamber seisis kitsa ja madala aknaga vastu jalgväravat, mis hoovist aeda viis. Kamber
oli võrdlemisi suur ning kõrge, riistad seal ja säng tagaseinas olid lihtsad, kuid puhtad ja
nägusamad kui muidu talumajades. Aken ja jalgvärav olid lahti, nii et aiast värske öölõhn sisse
voolas.
Jaanus istus akna juurde ja mattis pea pihkudesse, õues oli tuuleõhk vaikinud, tähed särasid
taevast. Metsast huikas korra öökulli inetu hääl. Siis vältas jälle öövaikus.
Jaanuse südant täitis ääretu härm. Need tundmused olid talle võõrad, uued. Ta ei leidnud
neile sõnu, ei seletust. Ta pea hakkas valutama . Ta tõusis ja heitis täies riides sängi. Kuid uni ei
tahtnud tulla. Viimaks vajusid ta silmad ometi kinni.
Aga mis see oli? Jaanus nagu ei olnudki omas toas selili sängis, ta seisis ikka veel lossiaia
müüri taga ja nägi kõik, mis .aias sündis. Seal jalutasid noored isandad , toredate riiete ja
uhkete nägudega, ja igaüks karjus ja kütis iseennast. Ning siis tuli üksik paar, need olid rüütel
ja keegi preili. Nad käisid sõbralikult käsikäes, vaatasid naeratades ühtepuhku teineteisele
silmi, ja rüütel kummardus
neiu kõrva poole ja rääkis mahedalt, meelitavalt, nii et neiu silmad hiilgasid ja õnnelik
naeratus
71
elustas ta nägu. Ja vaata, nüüd hakkas rüütel kähe käega neiu ümbert kinni . . .
Jaanus tahtis karjuda, tahtis appi joosta , aga ta oli kiviks tardunud , nii et ta ei võinud häält
teha, ei kätt ega jalga liigutada. Ja nüüd, oi imet! hak,kas rüütel neiuga, Jceda ta palavalt kaisus
hoidis, maast tõusma, nad kerkisid, kerkisid . . . Viimaks kadusid mõlemad pilvedesse. Jaanus
vahtis üksisilmi seda kohta, kuhu viirastus oli kadunud, vahtis nii kaua, kuni ta silmad tuhmiks
läksid ja kaks suurt, rasket pisarat ta põskede üle veeresid. Ta sirutas käed välja ja hüüdis:
«Emmi, Emmi! ...» Seal lõhkes pilv teist korda, vana lossihärra kah-vatu kooljanägu vahtis
põlevau silmil Jaanuse otsa, kuivanud käed sirgusid temale ähvardavalt vastu ja nagu kauge
kõuemürin mägede tagant kõmises hääl närtsinud huultelt: «Vaata enese selja taha,
talupoeg ! Vaata enese selja taha, ori!» . . . Jaanus pööras pead ja nägi suurt kollen-davat
välja, mille peal sajad orjad , meeste- ja naisterahvad, olid vilja lõikamas. Palavasu põletas
päike tööliste selga, kuna paledelt higi ojadena maha voolas. Kurja näoga kubjas kõndis
nende keskel edasi-tagasi, vandus ja peksis raske piitsaga neid, kes silmapilguks julgesid selga
sirutada. Salajane oigamine, piitsa plaksumine ja äki-lised valukiljatused kajasid üle välja. Kui
Jaanus orjade nägudesse vaatas, arvas ta igaühes oma lihast venda, oma lihast õde ara
tundvat. Ta sulges silmad. . . Korraga kuulis ta õige lähedalt oma nime hüütavat. Ta avas
silmad ja nägi, kuidas kubjas üht poissi, keda Jaanus väga hästi tundis, pingi külge sidus ja
armutult peksma hakkas. Rasked piitsahoobid sadasid vuhisedes õnnetu
72
poisi selga, kust suured verepiisad üles purskasid. Poiss vingerdas ja karjus kõledast! . . .
Jälle kuulis Jaanus oma nime hüüdmist, ta tahtis vihaselt halastamatu kupja kallale kärata . . .
«Jaanus! Jaanus!» kõlas hale hääl selgesti
tema kõrva ja Jaanjis ärkas.
Ta avas silmad. Külm higi kattis ta otsaesist. Tuba oli valge, kuu paistis heledalt sisse.
«Missugune hirmus unenägu!» mõtles ta ja imestas isegi, et see tõesti oli unenägu olnud, nii
selgesti oli ta kõike näinud. «Ma vannuksin selle peale, et tõesti oma nime kuulsin.»
«Jaanus! Jaanus!» hüüti sealsamas selgesti.
See ei olnud enam unenägu.
Jaanus pööras silmad kähku akna poole ja kar-gas kerge karjatusega üles.
Aknast vahtis inimene tuppa.
«Maanus!» hüüdis Jaanus poissi ara tundes, «kust sa südaöösel siia said?»
«Pai Jaanus, lase mind sisse!» palus poiss. Ta oli kahvatu kui kooljas ja värises kõigest
kehast.
« Roni siitsamast sisse.»
Maanus ronis vaevaga kitsast aknast sisse.
Toas oleks ta nõrkuse pärast peaaegu kukkunud. Jaanus toetas teda ja talutas oma sängi
juurde, mille peale poiss, selga vastu seina toetades ja p£ad rinnale lastes, jõuetult istuma
jäi.
«Mis sul viga, Maanus?» küsis Jaanus murelikult.
«Leiba . . . tükike leiba! . . . Ma olen nälginud,» surus poiss järk-järgult rinnast välja.
Jaanus läks kikivarbail välja, kobas köögis, kobas sahvris, leidis tüki leiba, liha ja
kannutäie
73
hapupiima. Poiss kippus näljase hundi ägedusega toiduvara kallale.
«Kui kaua sa juba nälginud oled?» küsis Jaanus, muretsedes, et poiss enesele vorpides liiga
võiks teha.
«Laupäevast saadik,» pomises Maanus kibedas töös ja hammustas sügava poolringi
leivasse.
«Ei sa siis kõike tohi ara süüa.»
Maanus vahtis kohkunult keelaja otsa.
«Sa teed enesele kahju. Jäta nüüd järele.»
«Aga, pai Jaanus . . . »
«Anna siia. Pärast võid jälle süüa.»
Haleda meelega lahkus Maanus ülejäänud toiduvarast. Jaanus tõstis ta jalule, kohendas sängi
ja ütjes:
«Nüüd võtame riidest lahti ja heidame magama. Seni räägi mulle lühidalt, kui jõuad, mis
sulle on juhtunud.»
Ja kuna mõlemad endid riietest välja koorisid, jutustas Maanus unise, aga endise vastu juba
toibunud häälega, kuidas kubjas teda laupäeva hommikul kodust leidnud ja kui laisklejat
nuhelda tahtnud. Tema putkanud tulise hirmuga uksest välja, kubjas kirudes tagantjärele. Poisi
väledad jalad olid teda seks korraks küll päästnud, aga ta ei julgenud enam jalga koju tõsta,
sest ta teadis, et kubjas teda oli lubanud «vaeseomaks» peksta. Ta hulkunud terve öö ja
pühapäeva metsas ümber, kuni viimaks nälg teda siia ajanud.
Seni olid mõlemad ühe vaiba alla pugenud. Maanus surus ennast krutti tõmmates vastu
Jaanuse rinda ja juba pool-uinudes sosistas: «Tee minuga . . . mis tahad . . . ma . . . ma olen
hirmus . . . väs . . .»
74
Sellega sohises viimne jõud poisi rinnast, ta silmad vajusid kinni ja sügav hingetõmbamine
tunnistas, et Maanus oli langenud une kaissu.
Jaanus aeles veel kaua unetult selili, käed ristis pea all. Ootamatu vahejuhtumine oli ta mõtteid
pisut lahutanud,,kuid iseäralik kurb tundmus, nagu suure õnnetuse etteaimamine, rõhus ta
rinda. Viimaks, pisut enne päevatõusu, vajus ta sügavasse, surmasarnasesse unne.
XI
Teisel hommikul ärkas Jaanus hilja . Maanus magas veel. Kui Jaanus ennast riidesse pani,
tõusis õues vali sõnelemine. Ta tõttas õue. Seal seisis salk mehi, ühel pool vana Tambet oma
sulastega, teisel pool lossikubjas kahe mõisasulasega. Tambet näis elavalt mõnd kupja ütlust
valeks ajavat.
«Kust ta pidi siia saama?» vaidles ta. «Läbi katuse ei võinud ta ometi sisse sadada.
Kuidas ma siis teda poleks näinud?»
Väike kubjas tantsis ühelt jalalt teisele, vangutas pead, irvitas ja kääksus: «Ei sa mind
peta , vennike, ei sa mind peta. Ta on siin ja siia ta jääb. Jumala eest. Kui sina ei tea, siis
teab sinu poeg.»
«Mis asja?» küsis Jaanus ligemale astudes.
Kubjas pöördus järsku ümber, vahtis Jaanuse otsa, laksutas näppu ja kilkas: «Vaat', vaat',
seal ta on. Seal ta ise on. Ähää,-pojuke, kuhu sa jooksiku panid? Kuhu sa peitsid redu?
Mis? Mi-is?»
75
Jaanus pööras talle selja ja küsis, kuigi tõtt aimates, isalt: «Mis see tähendab?»
«Kurat teab, mis see tähendab,» vastas Tambet tema kohta haruldase kärsitusega. «Niipalju
kui ma aru sain, otsib ta Saare Maanust taga, kes pakku olevat jooksnud.»
«Seda ma ütlen, siin ta on!» kriiskas kubjas uuesti. «Kes see alati. Saar ei istus ja poissi
poputas? Kelle juurde ta nüüdki muidu jooksis kui oma kalli Metsa Jaanuse juurde? Ega ta
ometi metsa võinud jääda. Ütelge, kellel aru peas, ütelge, kas ta võis metsa jääda?»
Jaanusele tuli tusk. Tema aus meel põlgas valet, kuid tõtt ei tohtinud ta seekord ometi rääkida.
Ta vaikis nõutult. Kubjas uuris kui kull tema nägu.
«Olgu kuidas on,» tõendas Tambet, «aga seda ma tean, et teda siin ei ole.»
«Vale! Vale!» kilkas kubjas kätega vehkides, «minu käest te ei pääse. Kuhu sa minu käest
pääsed? Tooge ta välja, nüüd kohe tooge ta karvu -pidi välja, muidu otsin terve maja läbi. Jaah!
Sa ei taha? Ei taha? Siis lähme otsima, poisid, tuustime viimse kui nurga läbi. Aga siis
hoidke endid, oi, oi, hoidke oma nahka!»
Nende sõnadega kippus kubjas maja ukse poole. Aga Jaanus seadis enese ukse ette ja
ütles ülekeeva vihaga:
«See maja on vaba mehe omandus, siia ei tohi keegi ilma loata sisse tungida .»
«So-oh?» kriiskas kubjas pilkavalt, «või nii? Küllap näeme, kui kaua teie kiidetud vabadus
kestab. Küllap uus härra teile priiust õpetab,
76
närukaelad! Oot', oot', küll me näeme peagi uudist.»
Vana Tambet tuli imestades lähemale. «Uus härra? Missugune uus härra?»
«Hähähää!» naeris kubjas. «Sa ei teagi veel, et vana rüütel eile maha maeti. Tohoo
pärdikud!»
«Jumala pärast!» pomises Tambet kähvatades. «Ja-jah, meil on nüüd teistmoodi härra. Ei
see hellita. See mõistab härra olla.»
«Aga kuidaviisi . . .?»
«Kuidaviisi? Hähähää! Küll ta ise teab, kuidaviisi. Küll näete varsti, kuidaviisi. Pole viga.»
Jaanuse meelest hakkas see jagelemine läilaks minema.
«Ma tean seda lugu isegi,» ütles ta isale, «küll ma jutustan. Sinu ähvardusi, kubjas, meie ei
karda. Mine oma teed!» käsk,is ta, näpuga hoovivärava poole näidates.
«Näe, näe, kui tore,» pilkas kubjas, «nagu kukk. Just nagu kukk. Ei veel lähe, pojuke, enne
otsin maja läbi. Katsu mul kukke !»
Kubjas tahtis ukselingist kinni hakata, aga Jaanus seadis enese rinnutsi tema ette, vaatas
temale teravasti silmi ja küsis sunnitud rahuga: «Kas lähed kohe?»
Kupja meelest läks lugu kirjuks.
«Hoidke ta kinni!» karjus ta kõikuval häälel mõisasulaste poole. Aga need ei julgenud kätt
Jaanuse külge panna.
«Ma olen sind kaks korda heaga minna käskinud,» ütles Jaanus tumedasti, «ara kaeba, kui
kolmas kord on kurjem . Visake ta välja!» andis ta käsu oma sulastele.
Kaheksa tugevat kätt tõstsid sipleva ja kääk-
77
suva kupja õhku, kandsid ta hoovivärava juurde ja viskasid sealt kukerkuuti välja. Tema
järel lahkusid ka mõisasulased, salamahti naeru turtsudes. Hoovivärav pandi lukku. Jaanus
tõmbas isa majja, et ta kupja sajatusi ei kuuleks. Ta o\i veidi kahvatu, aga välispidi rahulik, kui
ta isale rääkima hakkas, mis ta lossiaia müüril seistes oli kuulnud ja. näinud. Tambet vangutas
mitu korda murelikult pead ja pomises: «Paha lugu. Väga paha lugu.»
Tervel teel kirudes, longates ja sulaseid ähvardades jõudis kubjas koju.
Parajasti astus noor lossihärra salga võõrastega lossitrepist alla. Nad olid pruukosti lõpetanud
ja kõik heas tujus.
«Teid ma nii ruttu minema ei lase!» hüüdis Oodo, kelle nägu lustist läikis. «Te peate
mind aitama leinapäevi lühendada . . . Mis sina longid, vana karjakrants? Mis tõbi sul on, et
nii haige näo teed?»
Viimased sõnad olid öeldud kupjale, kes sulaste seltsis trepi ette astus. Ta lonkas viimastel
sammudel nii raskesti, et näis, nagu lüheneks tal astudes kord parem, kord pahem jalg, sealjuures
oigas ning ähkis ta südantlõhestavalt. Härra ette astudes pani ta käed risti, kummardus
maani , lõngutas pea rinnale ja hakkas liigutava nutuhäälega kaebama:
«Härral on hea naerda, härra on härra ja võib oma sulasega teha mis tahab. Aga mind on
härra teenistuses teotatud ja poolsurnuks pekstud.»
Nüüd hakkas kupja keskpaik suure oherdi taoliselt keerlema,
«Kes sind nõnda nuhtles, vaene talleke?» naeris Oodo.
«Metsa Jaanus.»
«Kes?»
«Metsa Jaanus. Ja vana Tambet, tema isa. Peksid minu vaeseomaks ja sõimasid härrat. Ooooh!
Noore lossihärra siiani lahkele näole kogunes tume pilv.
«Mis sa lõrised?» küsis ta järsku. «Nemad sõimasid mind? Mind?»
«Sõimasid ja teotasid, et hirmus kuulata. Ja peksid mind. Oo-ooh!»
«Sul pole aru peas. Mispärast . . . kuidas nad julgesid?»
Võõrad valgusid nende ümber kokku ja naersid õnnetu kupja väänlemise üle.
«Nad on vargad ,» hüüdis kubjas elavalt, «täied vargad ja röövlid. Kes teab, kui palju nad
juba mõisa vara on riisunud? Nüüd on nad veel härra külast jooksiku enese juurde peitnud ega
taha teda kätte anda. Täied röövlid. Ja kui mina läksin täna härra omandust taga pärima, siis
hakkasid nad härrat teotama ning sõimama ja peksid minul kõik köndid kehas puruks. Ooooh!
Oodo läks näost punaseks ja kärkis: «Kuidas sina, koerv mulle seda julged rääkida?
Mispärast sa neid kõhe ei sidunud ja siia ei toonud ?»
«Oh, helde härra, mis jõudsin mina väeti üksi hulga vastu? Mina käskisin neid seal» —
kubjas näitas sulaste poole, kellel põlved hirmu pärast nõrkema hakkasid — «appi tulla ja härra
au mitte teotada lasta, aga nad naersid. Muudkui mina üksi . . . »
79
«Nad naersid?»
«Jah, mõlemad naersid, muudkui mina üksi . . . »
«Orjad siia!» hüüdis Oodo valjusti ja plaksutas käsi. Mõned sulased jooksid kokku.
«Viige need lurjused talli!» käskis noor lossihärra mürisevalt. «Kummalegi sada hoopi
vitsu ja siis kõige sügavamasse keldrisse!»
Värisevad pahategijad viidi ära.
Oodo pöördus jälle kupja poole, kelle näole silmapilguks õel irvitus ilmus. «On. see kõik
sõnasõnalt tõsi?»
«Viimne kui sõna!» tõendas kubjas rusikaga raksuvalt vastu rindu lüües.
«Käsi!» Piitsahoop tänas ustavat sulast isanda kaitsmise eest. Kubjas lonkas minema.
«Mis lugu see oli?» küsis üks uudishimuline võõras.
«Lugu, millel lõpp veel tulemas on,» vastas Oodo ratsapiitsa vart väänates. «Talupojad on
mind teotanud. Nad on minu orja peksnud — see on teotus! — Ja jumala eest, mina seda ei
kingi .»
«Mis jutt see on? Kuidas võisid talupojad sind teotada? Sinu omad talupojad?» küsisid
külalised imestades.
«Jah, tõsi küll, seda teie ei tea,» seletas Oodo. «Siin minu maade piiril pesitseb ühe
nõndanimetatud vaba talupoja pere, kes oma kentsakad õigused ei tea missuguse poole aruga
piiskopi käest on saanud. Neil värdjail on minu isa helduse läbi hari nii kasvanud, et sugugi
enam ei oska häbeneda. Nad on ühe jooksiku minu alamate seast eneste juurde peitnud, minu
orja peksnud ja mind
80
sellega ning häbematu sõimamisega teotanud. Nüüd ütelge, mis ma niisugustega pean
tegema?»
Vihalõke põles noorte rüütlite põskedel.
«Jumala eest!» karjus Klaus Korkenpropf, priske noorsand, kellele esimesed punased karvakesed
lõual meheiga ning meheau tõotasid. «Säherdust juttu pole ma veel kuulnud. Prii talupoeg?
Mis asi see on? Säärast seent meie maal ei kasvagi, ja kus ta kogemata juhtub ilmale tikkuma,
peaks ta kõhe puruks tallatama.»
«Mis me veel ootame!» hüüdis kõrge kasvuga, kähara pea ja lühikese ninaga junkur
Klopfleisch. «Lähme poome kurjategijad oksa ja pistame nende pesa põlema.»
«See on õige! See on selge! Vii meid kõhe sinna, Oodo,» käratses kogu salk.
«Lähme peale!» ütles Oodo, kelle ärevus järkjärgult kasvas. «Ma pean neid koeri karistama ,
enne ma tilka viina, suhu ei võta.»
See nõu võeti hõiskamisega vastu. Sulased hüüti kokku, istuti hobuste selga ja kihutati
metsa. Rüütel Kuuno ei olnud teiste hulgas, ei olnud ka nõupidamist kuulnud.
Tema istus rikkasti ehitud kambris ja lohutas ilusat neidu , kes vahel läbi pisarate naeratades
tema kord tõsist, kord naljakat, kuid ikka mahedat ja sulavat kõnet kuulas.
Vaene Jaanus!
XII
Metsal peeti nõu, mis nüüd. Maanusega peale hakata. Maanus ise kui tuline poiss kippus minema,
tahtis metsa joosta, ikka joosta, ei tea kuhu
81
joosta, kui aga oma heategijaid saaks murest päästa. Vana Tambet, muidu oma vanadusest
hoolimata elav ja hakkaja mees, oli viimaste kuuldud ja nähtud juhtumuste tõttu nagu
uimastatud. Ta rääkis vähe, pomises palju ja raputas tihti murelikult pead. Ka Jaanusel oli
süda raske, aga ta hoidis pea kõrgel, et teistele julgust teha. Tema nõu oli Maanust lahti osta.
Aga vana Tambet raputas pead: «Lahtiostmisest ei või nüüd uue lossihärraga enam
juttugi olla. Tema uhkus on riivatud, ja seda uhkust ma tunnen. Maanusega võiksime vahest
ometi ve.el nõu leida, aga me oleme lossihärrat ennast pahandanud, ja seda ta ei kingi. Paha
lugu. Väga paha lugu.»
Seepeale valitses nõupidajate keskel tükk aega vaikus.
Korraga kõlas õuest vali paugutamine hoovivärava pihta. Kõik kolm vaatasid kohkudes
üksteise otsa. Tambet tõusis püsti.
«Jaanus, sina peida Maanus ära,» ütles ta kärmemalt hingates, «mina lähen kuulama , mis
nad tahavad.»
Vanamees ruttas välja. Jaanus juhatas poisi sahvrisse, kust redel lakka viis, käskis teda
üles ronida ja ennast hästi ara peita . Poiss ronis üles. Seni tõusis hoovis vali kära. Jaanus
ruttas õnnetust aimates õue ning nägi parajasti, kuidas hoov ratsalistest täitus ning isa,
raskest hoobist rabatud, maha tuikus. Äkiline, hirmus viha süttis noore mehe südames
põlema, viha, mis muud ei tahtnud kui vihaalust sedamaid pihuks ja puruks lüüa.
«Sulased, appi!» hüüdis ta valjusti ja langes
82
nagu kalju, mis mäest alla veereb, selle ratsalise kallale, kes isa oli maha löönud. Ta
haaras raudsete rusikatega mehe käsivarrest ja rinnust kinni, kiskus ta ühe raksuga sadulast
välja ja sõtkus oma jalge alla. Teised jäid imestuse ja kohmetuse pärast kangeks, kui seda
Kalevipoja tegu nägid.
Vana Vahuri jõud uinus pojapoja käsivartes ja ärkas alles nüüd ähvardavalt.
Enne kui poolsurnud junkru seltsimehed kohmetusest jõudsid toibuda, kiskus Jaanus
junkru mõõga välja, astus paar sammu tagasi ja hüüdis müriseva häälega:
«Mis te tahate, inimesed, et te kui röövlid siia sisse tungite?»
Vihast punase näoga, piitsa käes vibutades ratsutas Oodo otse Jaanuse ette, kes põrmugi ei
taganenud, ja kärkis: «Sa julged veel haukuda, koer?»
Teised kogunesid ka ligemale.
«Tagasi! Tagasi!» hüüdis Jaanus ja laskis mõõgatera välkuda, nii et Oodo hobune kohkudes
tagumistele jalgadele tõusis. «Mina olen vaba mees niisama kui teie ja mõistan teotust
kätte tasuda. Ma tean, mispärast sa selle mõrtsukate salga siia oled vedanud, autu junkur. Sa
tuled oma vihase pärisorja laimamise mõjul siia majasse rusikakohut mõistma. Ma põlgan
sind, üleannetu poisike, ma põlgan sind, armetu rüütliau roojastaja.»
Seni oli neli sulast, teravad kirved käes, Jaanuse selja taha kogunenud. .Oodo kähvatas,
siis sähvis tal puna jälle üle näo kuni juuste juurteni. Tema huuled värisesid ja hääl kõikus
veidralt, kui ta nüüd tumedasti ütles:
83
«Kuidas sa julged . . . ma võin su tükkideks raiuda lasta . . . Sa teotad mind teist korda
. . . » Jaanus vastas rahulikumalt: «Kui sa aru saad, et ma sind teist korda teotan, siis tule,
maksa mehe viisil kätte! Aga sa ei julgenud üksi, sa tulid suure salgaga. Ma kardan, su autunne
pole suurem kui su habe, ja seda pole sul veel olemas.»
«Koer, vait! . .»
«Tule vaigista mind! Aga mees mehe vastu, nagu see vabadel ja ausatel inimestel viisiks
on.»
«Kurat ja põrgu!» röökis Oodo ja ronis hobuse seljast maha. «Jätke meid rahule, ärgu pistku
keegi oma nina meie vahele!» käskis ta kaaslasi ja rebis mõõga välja.
«Enne kui me võitlust algame, veel üks sõna,» ütles Jaanus. «Langen mina, siis võid sa minu
kehaga teha, mida tahad. Aga ma palun" jäta mu isa elusse. Kas lubad?»
«Soo? Palud sa nüüd, koer!»
«Mitte enese eest, kutsikas, vaid oma ilmsüütu isa eest, kes seal haavatult maas oigab.»
«Hea küll, ta peab elama, aga ta mädaneb kõige sügavamas keldris , kuni surm tema päästab.
Kuid sina sured. Sure , koer, sure!»
Mõõgad kõlisesid kokku. Võitlus algas. Oodo oli julge, osav ja tuline. Jaanus oli vahva, osav
ja külm. Jaanusel oli esmalt küllalt tegemist, et ennast varjata loendamatute hoopide ja pistete
eest, mis ülikiiresti üksteisele järgnesid. Tükk aega välkusid mõõgad võitlejate vahel, otsekui
puistaksid terad vastastikku tulesädemeid.
Pealtvaatajad ei teinud häält. Tambet oli enese põsekile ajanud ja vahtis, silmad põnevil,
võitlejate
poole. Hoovis vältas õudne vaikus. Ainult sõjariistad kõlisesid meeli ärritavalt.
Pikkamisi lõppes algul liiga ägeda Oodo jõud, tema hoobid sadasid harvemalt, ta pidi
juba iseennast kaitsema hakkama.
Vaheajal oli see mehike, kelle Jaanus hebuse seljast oli maha laskunud, enese jälle
jalule upitanud. Ta tuletas pahaks pannes meelde, mis temaga oli tehtud, ja veel suuremaks
läks ta äre-vus, kui ta nägi, kui hästi talupoeg tema rüütli-mõõka tarvitas. Noorsand palus
kaaslastelt mõõka, et oma au vähendajat nuhelda, aga et kellelgi lusti ei olnud oma sõjariista
käest ara anda, tõstis ta suure kivi maast ja tuikus sellega võitlejate poole. Keegi ei
keelanud teda, sest kõik nägid, et Oodo lugu kirjumaks hakkas minema, kui soovitav oli.
Selle uue vaenlase vaheletulek tegi Jaanuse vihaseks. Hirmsa hoobiga lõi ta vastase
mõõga pooleks ja pöördus kui välk uue pealetungija poole. Mõõgata kangelane pillas
ehmatuse pärast kivi maha ja näitas, et tal jalgade all tallad olid.
Aga nüüd tormasid teised suure kisaga ettepoole ja võtsid sõjariistata Oodo, kes kui
keeletu oli seisma jäänud, endi keskele.
«Mis see tähendab?» hüüdis Jaanus kahvatades.
«Vaat', mis see tähendab,» pilkas junkur Klopfleisch, oma ratsahobust rüsinal Jaanusele
otsa ajades. See sai aru, et siin midagi päästa ei olnud, ja kiristas meelt heites: «Oh te
petised koerad!»
Ta lõhkus tugeva hoobiga pealetungija hobuse
85
pea, kargas tagasi sulaste juurde, kes isegi juba töös olid, ja hüüdis:
«Me peame surema, mehed!»
«Kui sureme siis sureme, mis seal parata,» oli sulaste üldine vastus. Üks neist langes purustatud
peaga maha, teised võitlesid mehiselt edasi. Nende mõjuvate hoopide all langes kõhe kaks
hobust; üks mattis peremehe enese alla, teine rüütel sai vaevalt jalule tõusta, kui ühe sulase
kirves tal õlast sisse tungis. Õnnetu kukkus raskelt maha. Sulane kiskus kirve haavast niisuguse
tuhinaga välja, et ise tagurpidi vastu seina tuikus. Sel silmapilgul tungis kellegi oda tema
kaelast läbi. ja naelutas ta. seina külge kinni.
Pistja oli junkur Klopfleisch,, kes langenud hobuse alt õnnega oli pääsenud. Ta puhkes oma
osava teo üle suure häälega naerma . See oli tal viimne naer siin maailmas, sest' juba vuhises
Jaanuse mõõk õhus ja naerja pea nuttis verd mullasse. Jaanus nägi, kuidas sulased viimse jõuga
vastu panid; silmanähtavalt nõrkes nende vastupanek, aga hädakisa ei tulnud nende suust. Nad
ei otsinud pääsžteed, nad püüdsid oma elunatukest kallilt müüa. Kaua ei saanud nad oodata.
Oks neist surus peagi jälle käe vastu rinda, kuhu i oda sisse oli tunginud, oigas korisedes hinge
välja ja langes kummuli. Tema surmaja hobune astus tuksuva keha peale, aga viimane elus
sulane kee-rutas kirvest ja hobune ning ratsaline prantsatasid maha.
Rõõmuhelk läikis sulase näost. Ta silmad otsisid noort peremeest, kes praegu vägeva käega
ühe piimanäolise noormehe hobuse seljast maha raius.
«Päästa ennast, peremees! Mina suren rõõ-
86
muga ,» hüüdis sulane, uue pealetungija mõõka osavasti kõrvale lüües. .
«Meie üksi veel?» hüüdis Jaanus, silmapilguks pead pöörates. «Sureme siis meiegi, aga
ausasti!»
Jaanuse sumad otsisid võitluse ajal kõige õnnetuse alustajat, Oodot. Viimaks nägi ta teda
kahvatult ja mahalöödud silmil üksipäini hoovivärava lähedal seisvat. Sinnapoole hakkas
Jaanus enesele vaenlaste salgast läbi teed raiuma. Tema hoobid olid hirmsad ja lõid sügavaid
haavu, kus nad kehasse puutusid. Väsimatu kangelasjõud näis ta käsivarres elavat. Keegi ei
julgenud enam otsekohe tema kallale tungida, selle asemel püüti lämmatavat raudvõru tema
ümber tõmmata. Ta ei hoolinud vastaste katseist, vaid raius edasi.
Seal tungis valus karjatus viimase sulase suust tema kõrvu. Jaanus pöördus äkisti ümber.
Kolm rüütlisulast olid tal taganemistee kinni pannud. Nende vahelt nägi ta majaukse pärani
lahti olevat ja viimase sulase keha põigiti lävel lamavat. Õnnetu oli surmahirmus majja sisse
püüdnud pääseda, kuid ust avades sai ta surmahoobi ja langes uksega ühes kotta.
Lahtine uks äratas Jaanuses uue mõtte. Ta oli nüüd üksipäini verejanulise salga vastu, igast
küljest irvitas temale armutu surm vastu — ja noores mehesüdames ärkas vägevasti elutahe.
Ta kargas äkilise tuhinaga teetakistajate kallale, lõi esimesel ühe hoobiga pea lõhki, ajas teisel
mõõga kaelast läbi ja hüppas üle sulase surnukeha majja.
Isandad ja sulased jäid kohmetult seisma ja üks luges teise silmist: «Ei mina selle küüsi
87
himusta langeda. See pole talupoeg ega inimene, see on püsti kurat!»
Viimaks tõstis keegi ägedam mees häält: « Rebane on ise lõksu läinud. Meil pole muud teha,
kui pistame pesa põlema ja võtame rebase piikide otsa, kui ta kuskilt august välja hüppab.»
See nõu võeti kiiduga vastu. Terve salk lagunes mööda õue elumaja .ümber laiali, et iga
elusa hinge väljapääsemist võimatuks teha. Jaanuse kambri aknaauk leiti lahti olevat ja pandi
kinni. Salakäikude peale, mis lossitaolisel talul vahest võisid olla, ei mõelnud keegi. Sulased
kuhjasid õlgi ja kuivi raagusid seinte aarde ja pistsid need igast küljest korraga põlema.
Tuleleek lippas kiiresti seinapalkide kaudu üles, torkas kõrgesse katusesse, pääses lahtisest
kojauksest majja ja vuhises akendest jälle välja. Kõrbenud juustega ja hilpudega jooksid kaks
poolsurnud ümmardajat leekide vahelt välja. Neid tervitati toore naeruga ja määrati sõjasaagiks.
Tuli vingus, nagu oleks tal kahju seda kauaaegset õnnelikkude inimeste varjupaika hävitada.
Igal silmapilgul ootasid põletajad õnnetu, tulest ja suitsust tagaaetud Jaanuse valukisa kuulvat,
nagu laudas loomad kisendasid, ootasid teda põlevate riietega ja kõrbenud juustega välja
hüppavat. Aga põlevas majas jäi kõik vait ja vakka , ainult tuli mühas edasi ja sädemed
praksusid ning tantsisid taeva poole keerlevas suitsusambas.
Vana Tambet lamas ikka veel hoovivärava lähedal maas. Hoop mõõgaseljaga oli ta paljast
pead raskesti põrutanud, verekaotus teda nõrgestanud, hirmus õnnetus teda uimastanud. Poolpõsekil
vahtis ta üksisilmi tulle, verised juuksed
88
rippusid tal sassis üle otsaesise, suu seisis lahti, lõug rippus lõdvalt rinna peale ja
värises vahel kramplikult.
Sealsamas toetas Oodo ikka veel selga vastu palkaeda, käed vaheliti rinnal, ja vaatles
vihase huulenärimisega, mis kaaslased tegid. Ta teadis, et tema vihamees praegu põlevas
majas kõledat otsa leidis, ja ometi ei tundnud ta rõõmu! See ei olnud ausa mehe
kättetasumine, see jättis uue, kustumatu täpi tema au külge.
«Jaanus, poeg, kus sa nüüd oled?» sosistas vanamees enese ette. Oodo kuulis seda ja ta
näost paistis inetu kahjurõõm, mis aga kohe kadus.
«Sinu poeg küpseb praegu seal majas,» ütles ta tumedalt.
Vanamees juulis küll, aga ei pööranud pead ega vastanud midagi. Ainult vaikselt, vaevalt
märgatavalt raputas ta pead.
«Kas kuuled, vanamees,» ütles Oodo uuesti, «sinu poega praetakse seal elusalt. Teeb see
sulle rõõmu?»
Jälle ei vastanud Tambet midagi, aga seekord libises koguni kerge naeratus üle ta näo.
See naeratus ütles: «Oleks mu Jaanus veel põlevas majas, ei see laseks ennast kui põrsast
praadida. See põrsakene võtaks panni vartpidi ja ehiks kokkade päid.»
Korraga kuuldi tule vingumise Ja praksumise läbi äkilist, läbitungivat kiljatust. Vaene
Maanus oli leekide vahele sattunud. Üheks silmapilguks paistis tema kahvatu, valust
viltukistud nägu pööningu luugi vahel. Siis langes tükk katust sisse, kitsad leegikeeled
vuhisesid sinna-tänna — ei muud häält enam, ainult tule pragin . . .
89
Kes karjatust olid kuulnud, jooksid kokku ja küsisid aralt, kas see «tema ise» olnud? Aga
need, kes õnnetu tuleroaks saanud poisi nägu olid näinud, raputasid vaikselt pead. Kahtlane
imestus täitis kõiki. «On ta juba valmis, või laseb ta ennast häält tegemata tuhaks põletada?»
mõtlesid mehed.
Valju mürinauga kukkus katus sisse. Tulesädemed lendasid kaugele ümberringi, ait ja
laudad põlesid ka juba, hooviseinu lakjois leek . Hakati hoovist välja põgenema. Oodp ärkasoma
tuimusest. Sulaste nõu oli vc na Tambet tulle visata, aga Oodo käskis teda üles tõsta ja
lossi kända.
Kogu salk koondus põlevate hoonete ette metsa aarde. Endine ülemeelik lust oli kadunud.
Tule eest pelgudes võeti oma surnud ja haavatud kaasa ja leiti, et kolm õitsvat rüütlivõsu, kes
oma vanemate rõõm ja armukeste igatsus olnud, kerge-meelse tembu eest eluga olid maksnud.
Peale selle oli kolm sulast surma saanud ja mitmeil tunnistasid valusad haavad, et lõbus nali oli
muutunud kurvaks tõsiduseks.
Pikkamisi lagunesid põlevad hooned, kuni viimaks suitsvateks tukkidehunnikuteks kokku
langesid. Kõrge korsten üksi seisis veel ja sirutas oma suitsunud pead nagu tumedat ähvardust
taeva poole. Kuni viimse silmapilguni oli pealtvaatajail segane tundmus, nagu peaks sootuks
kadunud Jaanuse kehamürakas ometi kord auravate rusude vahelt üles kerkima. Kuid ainult
sinakas suits keerles mustavaist tukkidest üles ja ühines kõrgel õhus ujuvaks hallpunakaks
pilveks.
Viimaks roniti sadulasse ja hakati pikkamisi lossi poole sõitma. Jutuhäält ei olnud kuulda.
90
Toored sulasedki ei julgenud kiitlema hakata. Võit oli vähe au toonud.
Metsa talu varemed aurasid kuni ööni. Siis tibas hõre vihm maha ja kustutas viimse sädeme
sütehunnikust. Kõrge korsten seisis veel kaua püsti ja varesed , kes ammututtavaid hooneidv
enam ei leidnud, keertesid imestavalt kraaksudes tema ümber. Talv tuli ja mattis riismed lume
alla. Üks pesast aetud hunt pesitas enese tühja ahju. Korstna süsimust pea muutus lumivalgeks.
Varesed siblisid vahel ta paruka maha, aga ta sai jälle uue. Tükk tüki järel pudenesid kivid lahti
ja viimaks lükkas vali tuulehoog ta vana kere niisuguse mürinaga ümber, et ahjus pesitsev hunt
kohkunult välja putkas ja enam tagasi ei tulnud.
XIII
Kevad tuli — 1343-nda aasta kevad.
Jürikuu näitas, nagu kõik jürikuud, ka sellel aastal oma tujukalt muutuvat nägu. Lõuna ajal
paistis päike selgelt ja soojalt sinisest taevast, õhtul läks ta säravalt looja ja taevaäär ümberringi
lõkendas veel kaua kullases , punases, roosas ja violetses värvis. Inimene rõõmustas ja
lootis homseks ilusat ilma. Aga näe — vaevalt kustus viimane heledam kuma tumesinise võlvi
äärelt, seal värvis see ennast teises köhas mustaks, käre kirdetuul külvas taevavõlvi pilvi täis,
vihm, lumega segatud, kähises maha. Hommikul oli taevas hall, tuul külm, maa mudane,
sopase vee sooned sirisesid kollasteks ojadeks kokku.
Ühel pilvisel ööl — see oli jüriöö — peatus
91
üksik ratsamees kõrgel künkal, umbes poolteist penikoormat Tallinnast. Ratsanikul oli
pikk talu-pojakuub õlgade ümber ja pehme kaabu sügavale silmile tõmmatud.
Öö oli, nagu öeldud, pilvine , taevas tume ja täpiline nagu mättane maa. Pilvetäppide vahel
väänlesid risti-põigiti heledamad jooned, mille kaudu kuu kiired nõrka kuma uinuva maa üle
valasid. Kõle öötuul köhas tumedasti ümberkaudsetes metsades ja vingus ratsaniku pea köhal
üksiku männi okstes.
Kaugel kiirgasid mõned Lodijärve lossi valgustatud aknad nagu kassisilmad metsa mustaval
põhjal.
«Seal on külalisi koos,» ümises ratsanik lossi poole vaadates, «nüüd oleks kerge kogu pesa
hävitada. Aga tehku talupojad mis tahavad. Mina selle perekonna õnnetust ei püüa. Jumal
nendega!»
Ehk küll kõrgel seisu.paigal, tuule käes, sugugi palav ei olnud, võttis ratsanik siiski kübara
peasl ja pühkis käega paar korda üle otsaesise. Pilvetombud kärisesid ühest köhast ja vahelduv
valgus langes mehe näole. See nägu oli veel noor, ja ehk küll kahvatu ning sissevajunud
põskedega, siiski mehine ja väga tõsine.
Ratsanik pani kaabu jälle pähe, võttis siis kuue alt tõrvalondi välja, lõi tuld , pistis londi
põlema ja hoidis seda nagu küünalt püsti. Leek lõkendas tuule käes kõrgele.
Imelik oli, mis nüüd sündis.
Ümberringi, niikaugele kui silm ulatus, välkusid pimeduses tulisilmad, mis paar silmapilku
põlesid ja jälle kustusid.
92
Mees männi all hoidis tulelonti ikka kõrgel; seda aeg-ajalt pea ümber keerutades. Selle aja
sees vilkusid ja kadusid üksikud tulukesed ikka edasi. Siis jäi kõik mõneks ajaks jälle
pimedaks ; viimaks kustus ka tulelont mäekingul.
Kuid nüüd tõusis ühes köhas uus tuli, mis enam ei kustunud, vaid pilk-pilgult kasvas, kuni
leegid torni kõrgusele lendasid ja ööpimedust ümberringi päevavalguseks muutsid. See ei olnud
enam tuluke, sees oli tulekahi. Üks mõis põles.
Ei kestnud kaua, ja juba purskas teises köhas veripunane leek otsekui maa seest välja,
kasvas kliresti ja paisus suuremaks kui esimene. Vaevalt oli see sündinud, kui kahes, kolmes ,
neljas uues köhas uued tulekahjud tekkisid. Näis, nagu oleks Eestimaa pind lõhkenud, nagu
kipuks maakera tuline sisikond loendamatuist pragudest välja. Lähedal ei olnud enam ööd,
pimeduse viirud tulede vahel kadusid kordamööda täiesti, siis laienesid jälle kõikudes, nii
kuidas leegid kõrgemalt või madalamalt lõkendasid. Otsatus kaugu-ses, kus silm tuleleeki enam
ei näinud, punetas verekarvaline kuma taeva veerel.
See ei võinud enam igapäevane õnnetus või üksikute kuritegude kokkujuhtumine olla, see
oli mäss ja sõda!
Ei olnud «nam kahtlust, et kõik klndlustamata mõisad ümberringi põlesid, ja mitte üksi
mõisad, vaid iga hoone, mille katuse all taanlane või sakslane elas. Armutult kurnatud ja
piinatud talupoeg võttis viimse jõu kokku ja müristas-oma ärganud priiusehimu hirmsa
valjusega isandaile kõrvu. Sakste põlevate majade tuli pani taeva punetama, varsti värvis ka
nende veri maapinda. Nüüd said
93
isandad hirmuga aru, kui kardetav on inimest loomaks alandada, temale näitlikult looma
toorust õpetada. Loomadest alamaks arvatud talupojad ei hoolinud inimlikust halastusest, vaid
hävitasid viivitamata ja valimata, mis vihatud tõust iganes nende kätte sattus. Nad ajasid
põgenejaid kui metselajaid taga, otsisid kõik urkad läbi ja tapsid ilma armuta.
Tume mühin, kõledam kui öövaimude möllamine, tõusis igast küljest üksiku künka
ümbruses. Kui tasasem tuulehoog ühelt poolt puhus, kandis ta talupoegade rõõmuhõiskamist,
oma vere sees pöörlevate ohvrite oigamist, hädakisa, sajatusi ja tule praginat kõledas
segadikus üksiku ratsaniku kõrvu, kes ikka veel endisel kohal seisatas.
Ta oli käed rinnale pannud ja vaatas mõttes kaugusse. Ta silmad läikisid, kahvatanud
näkku tõusis kerge puna, ta liigutas huuli, iseenesega rääkides:
«Hakatus on tehtud, — hirmus, verine hakatus. Taevas punetab mässuleegist. Priiusekoit
tõuseb veripunaselt. Aita, halastaja vaim, et ta niisamuti jälle looja ei läheks . . . Vahuri soov
on täidetud. Mis poeg tegemata jättis, seda tegi pojapoeg: ähvardav ulgumine kõlab üle maa,
ja mina olen tema ärataja, mina tema kasvaaja. See ulgumine ei pea vaikima, enne kui mina
oma tasu kätte saan ja oma rahva vabaks teen. Oh lootus, sa oled magus! . . . Hea meelega
oleksin ma neid väeteid päästnud, kes täna öösel süütult surevad, aga ma ei või. Raudne
vajadus nõuab võõraste viimset veretilka, et nende varjugi enam meie maal ei oleks. Siis alles
tuleb vabadus tagasi, rahu kosutab kurnatud rahvast, hirm kaob vaigis-
94
tatud südamest, ja sina, jumalik haridus , laotad oma valgust rõõmurikaste paikade üle . . . »
Rääkija jäi vait. Tema silmad hiilgasid, ta rind paisus, hele lõke valgustas silmapilguks ta
vaimustatud nägu . . . Ta pilk langes selle köha poole, kus Lodijärve loss kaugel metsaserval
enam aimatav kui nähtav oli. Seal oli kõik veel vaik ,ne.
«Mu vaene isa!» õhkas noormees, ja ta pea vajus rinnale.
Häälte ja kapjade kõmin kostis altpoolt ja tuli lähemale. Salk ratsamehi kogunes mäejalale
ja jäme hääl hüüdis ülespoole:
«Kas oled veel üleval, Tasuja?»
«Olen küll. Tulge ligemale!» vastas mees mäekingul.
Lühikese ajaga jõudis salk mäele ja peatus üksiku ratsaniku ees. Need olid enamasti Lodijärve
talupojad. Neil, olid sõjariistadeks kirved, vikatid, nuiad, mõnel vanad roostetanud
piigid ja mõõgad, mis vist veel esivanemate sõdu olid näinud, ja kõikide nägudelt paistis
kindel tahe neid mitut värki sõjariistu niipea kui võimalik tarvitusele võtta.
Noorepoolne hiiglakasvuga mees, keda Karu Andreseks kutsuti, lõi mõõgaga korra läbi õhu,
laksutas näppu ja ütles: «Kas peame peale hakkama?»
«Kust te need head hobused kätte saite?» küsis Tasuja.
«Tühjendasime enne tulekut naabermõisa tallisid,» irvitas Käru Andres.
«Miks teie kohe lossi kallale ei läinud?»
95
«Mehed ei julgenud ilma sinuta ,» seletas Käru Andres, kes teiste eest rääkija näis olevat.
Kes sel silmapilgul Tasuja silmi oleks uurinud, oleks sealt midagi nagu salarõõmu leidnud.
— «Eks ma teile öelnud, kui mind oma pealikuks valisite, et ma teid selle asja juures ei või
aidata,» ütles ta tumedalt.
Salk vaikis, kuid õ"li märgata, et mehed pealikuga nuus ei olnud. Loss oli rasvane suutäis ja
paljudel oli seal vanu arveid õiendada.
Kuid Tasuja seletas:
«Nüüd on lossis kõik juba ärevil, on kõigest juba aru saadud ja tormi vastu valmistatud.
Meid aetaks -häbiga tagasi ja meie raiskaksime asjatult oma verd.»
«Mina ei karda midagi, kui sina kaasas oled,» vaidles Karu Andres ägedalt, «mina lähen
läbi, olgu kümme kuradit ees. Ega teisedki maha jää.»
Salk tõstis tõendavat kära.
«Mõistke ometi, mis parem on,» noomis Tasuja valjemalt. «Meil on praegu vähe mehi ja
aega küllalt. Kui hiljem rohkem väge kogume, võime lossi igatahes piirama hakata. — Vahest
pääseb tema seniks Tallinna,» lisas ta enese ette oma
salamõtte.
Mehed hakkasid nurisema. Ühed ütlesid, neil pidavat häbi olema teiste vendade ees, kes
omad mõisad ausasti on ara põletanud ja peremehed teise ilma saatnud. Teised küsisid
otsekohe, mispärast nad siis õieti välja on tulnud ja mis nüüd tegema hakata? Ega's nad ometi
teiste tegusid laiseldes vahtida tahtvat.
Tasuja mõtles natuke aega.
«Mehed,» hüüdis ta siis, ja tema vali hääl pani
96
nurina korraga vaikima, «ma mõistan küll, et te midagi teha soovite . Me võime peagi tubli
töö ara teha. Mis te arvate , ega te munki ja muid säherdusi musti linde üleliia ei armasta?»
Meeste verejanuline vastus tunnistas kibeda selgusega, kui vähe tolleaegne ristiusu-õpetus
ja munkade «armutöö» nende piinatud poolpaganate südames maad oli võitnud.
«Ma lämmataksin kõige selle tõu tema mustade kuubedega ara,» oli Karu Andrese kange
sõna.
«Siin on töö meid ootamas,» kõneles Tasuja edasi. «Siit ei ole rohkem kui mõni tund
ratsasõitu Padise kloostrisse. See klooster on küll veel noor, aga meie vendade vaeva läbi juba
väga tore ja rikas, ja kloostrivanemad pidavat oma talupoegi hullemini nülgima kui mõni
mõisnik. Me võiksime neile, enne kui nad kaugemalt abi saavad, kerge vaevaga kristlikku
alandust õpetada. Kas olete nõus?»
Mehed tõstsid rõõmukisa: «Lähme näitame pappidele tuld põrguteele! Aitame
kirikuhakkidel kloostri suitsus taevasse lennata, kuhu nad meid juhatavad.»
Lühikese ajaga oli terve salk edela poole kihutades metsa pimedusse kadunud. Mäekink jäi
tühjaks ja vaikseks, muudkui tuul sosises ja vingus üksiku männi okstes, nagu otsiks ta
peidupaika nende kõleduste eest, mille kaja ta maailma laiali kandis.
Sel hirmsal jüriööl leidis Eestimaal mitu tuhat inimest, taanlasi ja sakslasi, mehi ja naisi,
eestlaste kauakasvatatud viha läbi surma.
97
XIV
Mässavate talupoegade salgad kogunesid Tallinna alla pärast seda, kui lagedal maal viimne
võõras oli surmatud või pagenud. Piirajate hulk k,asvas kuni kümne tuhandeni, kellel kõigil oli
üks tahtmine: vabaduse eest võideldes võita või surra. Senine elu oli nende meelest nii jälgiks
läinud, ei isegi surm neile paremate aegade hakatust tähendas. Nad valisid endale vanemaid,
nende seast neli ülemat vanemat, keda saksad pilgates nende «kuningateks» nimetasid, ja saatsid
saadikud Soome abi paluma. Viiburi piiskop lubas neile mehi laevadega saata, mille eest
Tallinn pärast langemist Rootsi kuninga valitsuse alla pidi jääma.
Linnas, kus rahvahulk maalt põgenejate läbi ülisuureks oli kasvanud, valitses hirm ja
ahastus : Kardeti, et talupojad kõhe tormi hakkavad jooksma , ja siis oleks kõigil kuri ots oodata.
Arvata oli, et vihale ärritatud talupojad linnarahvaga rohkem halastust ei'saaks tundma kui
maaisandatega. Salamahti saadeti käskjalad Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni juurde
abi paluma.
Aga eestlased ei hakanud tormi jooksma, vaid piirasid linna ainult sisse. Nad ootasid veel
üht suuremat salka, kes Tasuja käsu all Padise kloostri tühjaks oli riisunud, mungad maha nottinud,
ümberkaudseid talupoegi nende isandate hävitamisel aidanud ja läänlasi mässule kihutanud.
Läänemaalt tungis mässutuli üle väinade Saaremaale, mille käredad pojad ühe päevaga ligi
tuhat sakslast surmasid, nende seas ka ordu maa-
98
valitseja ühes kõigi ametimeestega. Viimaks jõudis ühel päeval Tasuja salk talupoegade
laagrisse Tallinna all, kus teda hõisates vastu võeti. Tasujat tundsid peaaegu kõik eestlased, aga
tema minevik ja pärisnimi oli ainult mõnele ta oma meestest teada, j aineile oli ta selle
avaldamise kõvasti ara keelanud. Paljud kahetsesid, et teda nooruse pärast ei võidud valida
peavanemaks, kelleks ta oma tulise kõne, sõjakunsti ja muu tarkuse tõttu oli kui loodud. Kõik
tema ettevõtted olid seni õnnestunud.
Kui Tasuja laagrist läbi ruumika telgi poole ratsutas, mis vanemate nõukogu jaoks oli ehitatud,
ei lõppenud rõõmukisa; noored ja vanad püüdsid tubli mehe kätt suruda, vähemalt teda
lahke naeratusega tervitada. Muidugi ei puudunud ka mõnitajaid — millal need Eestis on puudunud?
«Vaadake, nooremad !» seletas keegi taat, «see on tubli maamees. Meie poleks iialgi
vabaduse mõtet pähe võtta julgenud, kui tema öösiti külast külla ei oleks rännanud, mehi kokku
ajanud ja neile uut vaimu sisse valanud. Kas ta pole sada korda surmahädas olnud, kas ta pole
aastate kaupa pidanud rahva tuimusega ja piitsahirmuga võitlema? Iga teine oleks ammu
tüdinud, aga tema saatis võimatu asja korda.»
«Mina toda ei usu,» vaidles keegi poolvaljult vastu. «Teeb enese mässumeheks, ise poolsaksa.
«Mis ta minust parem on?» kahtles teine.
«Räägitakse, saksad olevat teda kurjasti nülginud,» tähendas üks noorem mees.
«Aga kas ta seda kunagi on kaevanud?» tähendas esimene taat elavalt. «Kas ta ilmaski
enesest
99
räägib? Ei sõna. Kui küsid, teeb teist Juttu. Ei see hooli enesest niipalju kui sääse pirinast.
Mis ta teeb, teeb ta teiste heaks.»
«Ma olen kuulnud,» algas keegi teadja, «et ta koguni talupoeg ei pidavat olemagi. Olnud ise
prii mees ja mõisnik, aga sellepärast, et ta talupoegade eest seisnud» olevat saksad ta mõisa
põlema pistnud ja ta omaksed viimseni ara hukanud.»
«Ega ta talupoeg küll ei ole,» tõendas teine teadja. «Ta loeb reekani, juudi ja munga keeli
kirju ja peab nende sakstega, keda meie mehed maha notivad, selget saksa keelt sortsama. Kui
ta ise saks ei ole, siis on ta nõid.»
«Temaga läheksin tulest läbi,» sosistas keegi noor ja selle silmis leekis vaimustus .
Kui Tasuja vanemate telki astus, olid vanemad parajasti koos sõjanõu pidamas. Nad olid
aastate poolest kõik aulisemad kui Tasuja, mõned juba hallide peadega, aga kui tema sisse
astus, tõusid kõik püsti ja teretasid teda iseäraliku lahkusega, peaaegu,, aupakkumisega. Siis
võtsid kõik ringis istet. Kõrge kasvuga hallpea, keda teised kui peavanemat austasid, pööras
silmad Tasuja poole ja ütles:
«Tasuja, poeg, sa tuled raskelt, vaevarikkalt töölt ja oled vist õige väsinud. Ütle, kui kaua sa
puhata tahad?»
«Ma olen valmis kõige raskemat tööd sedamaid ette võtma, kui see meie asjale käsu toob,»
vastas Tasuja lihtsalt.
Peavanema pilk libises nähtava heameelega noormehe sirge, siiski tugeva keha ja tõsise,
kahvatu näo üle.
100
«Sa oled meie rahva au ja ilu,» ütles ta, «sinu kätte võiks ta julgesti oma õnne usaldada .
Kuula, mis meil nõuks on, ja anna ise nõu — sa oled meist kõige targem . Me ootame iga
päev Soomest abi ega taha enne tormi jooksma hakata. Me peame linna kõvasti piirama, et
keegi sisse aga välja ei pääseks. Kuid selleks peame ise oma seisukoha julgeks tegema. Meie
selja taga seisab Lodijärve loss, kus hulk sulaseid kaitsjateks on ja kuhu palju põgenejaid
maalt on pääsenud. Need võivad meile tuska teha, sest kui linnamehed välja juhtuvad
kippuma, tuleksid lossikaitsjad meie selja kallale ja meie satuksime haamri ja alasi vahele.
Seepärast peame oma seljataguse puhtaks tegema, see on — kas lossi hävitama või omad
mehed sisse panema .»
Vanamees jäi silmapilguks vait. Ka Tasuja ei lausunud sõnagi, vaid vahtis tõsiselt enese
ette maha.
«Ma tean, et sina siitpoolt mees oled, — eks ole?» küsis peavanem.
«Jah,» vastas Tasuja lühidalt.
«Vaata, siis tunned sa ümberkaudseid kohti kõige paremini, tunned ka Lodijärve lossi
ligemalt?»
«Jah, tunnen.»
«Siis on nõu leitud. Kas tahad oma meestega lossi kallale minna? See ei ole muud kui
kindlustatud mõis, aga olgu ta nii kindel kui tahes, ma mõtlen, ega sina oma kärudega hirmu
ei tunne. Kas tahad?»
Tasuja ei vastanud kõhe. Ta vaatas jälle mõeldes enese ette maha. Viimaks tõstis ta pead,
vaatas ringi ja küsis:
101
«Kas kedagi teie hulgas ei ole, kes seda tööd enda peale võtaks? Mina jääksin heameelega
siia ja aitaksin mehi sõjale harjutada .»
Kõik vanemad vaikisid. Nad ei saanud Tasujast aru. Mehi oli ju küllalt, kõik sõjariistus ja
võitlusvalmis, — mis neist harjutada? Kui Tasuja nägi, et mingisugust vastust ei tulnud ja peavanem
suud uueks seletuseks avada tahtis, ütles ta kindlästi:
«Minu mehed on täna väsinud, aga homme , enne kui päike tõuseb, oleme lossi ees.»
Seda nõu rõõmuga heaks kiites tõusid vanemad ja läksid välja, igaüks oma salga juurde.
Nõupidamine, mille tähtsust keegi ei aimanud, oli lõpetatud.
Ka Tasuja astus telgist välja. Õues tõmbas ta korra sügavasti hinge, vaatas ringi, vkus
loendamatute vendade silmad usaldades temale vastu naeratasid, ja ümises iseenese ette:
«Isamaa üle kõige!»
Ta kohendas sulgedega kübarat ja hakkas oma meeste poole sammuma. Ta ei olnud veel
kaugele jõudnud, kui korraga laagri viimases otsas kära tõusis. Suur salk mehi oli ühe närus
riiete ja sassis juustega inimese ümber koondunud, kes oma keha väänates ning kätega
vehkides midagi näis jutustavat, mis kuulajaid kangesti kihama pani.
«Lähme vanemate telgi juurde!» karjusid mehed ja terve salk hakkas nagu veerev lumi
ühtepuhku paisudes laagri keskpaiga poole liikuma.
«Mis seal on?» küsis Tasuja, kui käratsejad
tema lähedale jõudsid.
«Rüütlid tulevad! Liivi landmeister tuleb Pai-
102
dest suure väega meie kaela!» karjuti vastu. Rahvahulk vedas Tasuja enesega kaasa.
Vanemad jooksid kära peale kokku. Hirmutavat sõnumit kuuldes taganesid nad telki ja
kutsusid sõnumitooja sisse.
«Katsu rahvast, vaigistada,» ütles peavanem Tasujale, mispeale see kivi otsa astus ja oma
võimsa häälega hüüdis, nii et see kõigest kärast üle kostis:
«Mehed, jääge rahule! Veel ei või rüütlid lähedal olla, ja kuni nad siia jõuavad, võime kõik
veel heaks muuta. Laske vanemaid rahus nõu pidada. Ma palun.»
Seepeale jäi kära vaiksemaks, ainult segane pomin köhas kui mere lainetamine telgi
ümber. Tasuja astus kivilt maha ja läks telki.
«Landmeister ise on suure sõjaväega üle Harjumaa piiri astunud ,» rääkis sõnumitooja. Ta
kõneles järguti, raskelt hingates, luksudes ja kogeldes nagu inimene, kes palju oli jooksnud
või kangesti ehmatanud. «Ma olen neid ise näinud . . . see oli hirmus . . . oh, see oli hirmus.
Ma ei suuda rääkida. Kus nad meie mehi kätte said, seal raiusid nad neid . . . oh, mu keel
kängub seda rääkides . . . nad raiusid neid mõõkadega tükkideks, poosid neid oksa ja
uputasid kui kassipoegi. Kõik ümberkaudne maa on hirmu ja ahastust tais , ei kellelgi enam
nõu ega abi. Me oleme kadunud . . . kadunud . . . kadunud . . . »
Rääkija kattis silmad kätega kinni ja hakkas valjusti nuuksuma. Vanemad vaatasid
tummalt üksteise otsa. Vaikuses, mis tükk aega telgis vältas, kõlas ainult sõnumitooja äge
nutt otsekui halb ettekuulutus.
103
«Käi kaugel arvad sa rüütleid praegu olevat?» küsis viimaks peavanem.
Nutja pühkis käeseljaga silmi, tõstis pead ja hakkas uuesti jutustama: «Kui mina neid nägin .
. . see oli tunaeile pärast lõunat. Meid oli väike salk ja me materdasime põlenud mõisahoo-vis
opmanit, kelle keldfi põhjast välja tõmbasime. Korraga hakkab metsatuka tagant lõpmatu hulk
ratsameht välja venima, kõik raudriides ja kiivrites, ja piigid välguvad päikese paistel. Meid
nähes tormasid ratsanikud kui tuulispea meie kallale. Mina jõudsin vaevalt keldrisse tõrre alla
pugeda. Teised võeti piikide otsa nagu silgud vardasse. Mina vabisesin kui haavaleht ega julgenud
hulgal ajal pead torre alt välja pista. Kui viimaks ometi tõrre äärt tõstsin, oli öö käes ja kõik
kära vaikinud. Siis hakkasin kõigest jõust Tallinna poole sibama, jooksin kaks ööd läbi, päeval
hoidsin ennast metsades ja rabades varjul. Ma oleksin kas või põlevasse ahju pugenud, et neid
koledaid piigimehi mitte näha, aga ometi juhtusin neid veel korra nägema, kui nad parajasti
küla põletasid ja külarahvast tapsid. Ma pistsin nagu jänes koerte eest punuma ega vaadanud
enne tagasi, kui väsimuse pärast ninaga mudalompi kukkusin.»
Vapra mehe halenaljakas, luksumisega segatud ja veidrate kehaliigutustega soolatud
reisijutus-tus kiskus vanemate murelikud näod vägisi naerule. Esimene ehmatus kadus, uus
julgus tuli lootusega ühes.
«Sa ei öelnud ikka veel, kui kaugel rüütleid praegu arvad olevat,» tähendas peavanem.
«Kui ma neid eile viimast korda nägin, olid
104
nad umbes poolel teel Paidest Tallinna,» vastas jutustaja. «Ma arvan, palju ligemale pole
nad seni vist jõudnud, sest meie salgakesi taga ajades ja külasid riisudes viidavad nad aega.»
«Hea küll,» ütles peavanem lühikese mõtlemise järel. «Sinar sõnumitooja, mine välja ja
jutusta meestele oma põgenemise lugu niisama mõnusalt kui meile. See teeb neile vahest
enam nalja kui hirmu. Ja meie, vanad, peame nõu, mis nüüd peale hakata.»
Sõnumitooja läks välja. Vanemad hakkasid sõjaväe ja rahva raskendatud seisukorda
arutama. Mõtted olid mitmesugused, läksid laialt lahku. Ainult selles olid kõik üksmeelsed, et
orjus pidi kaduma — või elu. Peavanema heaksarvamine kaalus nende poole, kes nõu andsid
maad Liivi ordu kaitse alla pakkuda ja ordule aastamaksu anda.
Tasuja, kes kaua vaikselt oli kuulanud, tõusis nüüd püsti ja palus sõna.
«Peavanemal on õigus,» rääkis ta, «meie mehed on sõjas harjumata, meie jõud ei ulatu veel
kahe vaenlase vastu. Mina arvan, meie pakume end silmakirjaks ordu ülemvalitsuse alla »ja
kat-. sume selle läbi nende sõjaväge niikaua eemal hoida, kuni mehi harjutame ja soomlased
tulevad. Siis võtame Tallinna ära, ja kui see kord meie käes on, siis võime ka rüütlitega
valjemalt rääkida.»
«Ma kardan aga,» heitis üks vanem vahele, «et landmeister meie pakkumist vastu ei võta.
Rüütlid on liiga uhked , et mässavate talupoegadega kauplema hakata.»
Tasuja kuulas tähele pannes, mis vanem ütles, ja rääkis edasi: «Siin on vanemal kahjuks
küll
105
õigus. Pealegi on rüütlitel veel teine põhjus meie vastaste hulka heita. Nad on Saaremaa
sündmuste läbi ärritatud ja kardavad õige põhjusega, et talupojad kõigis nende maades
sedasama võiksid teha, mida meie praegu teeme. Ja kui nad meid võidavad, siis kisuvad nad
taanlaste käest kulude tasuks muidugi kõik Selle maa ära. Nii jääb meil vähe lootust neid
palja ülemvalitsuse ja maksuga jäädavalt lepitada.»
«Siis võitleme! Tulgu mis tuleb!» hüüdis üks vanem rusikaga laua peale lüües.
«See jääb vist viimaks ikka meie ainsaks nõuks,» kinnitas Tasuja rahulikult. «Meie
mehed on vahvad, kuid juhtige neid hästi! Nüüd on minu mõte see: meie saadame
landmeistrile vastu käskjalad, kes temale meie allaandmist vabadeks, maksuandjateks
vasallideks pakuvadr Vahest viibib ta veel nädala, siis on soomlased laevadega siin ja teie
jooksete maa poolt linna peale tormi. Mina lähen, nagu kästud, homme hommikul vara
Lodijärve lossi ette ja katsun ta vähemalt kolme päevaga kätte saacla. Teie õpetage mehi,
valmistage neid tormile. Valmistust, valmistust on vaja, ja üks olgu ülem käskija! Juhtub
siiski, et land -meister varemalt siia jõuab, kui arvatud, ja teie kallale kipub , enne kui linn teie
käes on, siis langen mina oma meestega lossist rüütlitele selga ja me võtame nad kahest
küljest nagu tangide vahele. Vahest saame neist sedaviisi jagu — kui nad aga meile vähegi
aega annavad. Mõned päevad otsustavad meie asja. Oh, oleks meil aega!» «Sinu nõu on
mõistlik,» ütles peavanem, «kuid üks asi on selle juures kahtlane. Kui sa tõesti lossi kätte
saad, ja selles ma ei kahtle, sus on karta,
106
et landmeister enne, kui ta siia jõuab, kõige oma väega sinu kallale kargab. Siis oled sina
kadunud ja meie kaotame asjatult oma paremad mehed.»
«Enne aga teeme meie lossis neile tublisti kahju,» ütles Tasuja kindlalt, «ja raiskame nende
aega, nii et teie "endid paremini ette valmistada jõuate. Pealegi seisab loss metsade keskel ja
rüüt-vlite teest kõrval, kui nad otse sealtpoolt tulevad, kus neid on nähtud. Vahest ei pane nad
meid tähelegi, enne kui ise neile kuklasse lööme.»
Tasuja selgete sõnadega arutatud nõu võeti üksmeelselt vastu. Vanemad tõusid üles ja astusid
õue, kus rahvas ikka veel kõnerikka sõnumitooja väsimatut juttu kuulas. Vanemate ilmumisel
jäi jutustaja vait, mispeale Tasuja kivi otsa astus ja võetud nõu rahvale teada andis. See võeti
vaikselt vastu.
Nüüd valiti neli vanemat saadikuiks ja veel samal tunnil ratsutasid need, rahva palavaid
õnnesoove kaasa võttes, laagrist välja orduväge otsima.
XV
Teisel hommikul tõusis Lodijärvel kära: «Mässajad piiravad lossi ümber!»
Lossis oli, nagu eestlaste peavanem õigesti arvanud, inimeste hulk põgenejate läbi kasvanud.
Peale naiste ja laste oli seal umbes sada võitlusvõimelist meest koos. Kuuldud sõnumi peale
tõttasid kõik, mehed ja naised, noored ja vanad, müürile. Lossi ümber kubises sõjariistus
meestest.
Värava ligidal seisatas suurem hulk ratsamehi, kelle hulgas palju endisi lossi talupoegi ara
tunti.
107
Nad olid kõik oma labases maarahva riides. Tolleaegsed eestlased ei armastanud end veel
võõraste hilpudega ehtida, mida neile hävitatud mõisates küllalt kätte langes. Ainult mõned
kiivrid ja sõjariistad olid võõrad ja läikisid võidumärkidena tõusva päikese paistel. Teiste
hulgast paistis välja kõigepealt Tasuja oma mehise kuju, toreda hobuse ja. kukesulgedega, mis
tema kübaral, lehvisid.
Tema käsul veeretas üks ratsanik valge lipu lahti, lähenes müürile ja hüüdis valju häälega:
«Kes teist on lossi peremees?»
Oodo, kes käed ristis rinnal ja kulmud kortsus talupoegi silmitses, vastas järsku:
«Kas sa, lurjus, saksa ei tunne? Kaabu maha!»
Talupoegade käskjalg kõneles pühalikult edasi:
«Oled sina Oodo Raupen, Lodijärve lossi peremees, siis kuula, mis selle maa vaba rahva
vanemad sinult nõuavad. Anna see loss, mis sinu omaks jääda ei või, vastupanematult meie
kätte, siis võid sina ja iga rüütlisoost mees, kes sõjariistad maha paneb, Eestimaalt vabalt välja
minna, kuhu tahab. Kõik sõjasulased aga võetakse vangi ja peetakse kinni, kuni siia maale
kindel valitsus tuleb.»
«Mis sa, vares , kraaksud? Tule parem oma sandikarjaga ja katsu loss ära võtta!» pilkas
Oodo. «Koerapiitsad ja soolased vitsad on mul sinusuguste tarbeks igatahes valmis pandud.»
«Kui sa vanemate tahtmist kohe ei täida,» vastas käskjalg kõikumatu rahuga, «siis võetakse
loss tormiga, tehakse maatasa, ja kõik, kes lossis on, peavad armutult surema. Nii on vanemate
108
tahtmine ja nii seda täidetakse. Vali ise ja anna vastus.»
«Kasi, koer!» kärgatas Oodo, kelle äkiline loomus kõige tasasematki vasturääkimist ei
kanna- tanud . «Mässavate orjadega ja mõrtsukatega mina ei kauple.»
Käskjalg pööras hobuse ringi ja ratsutas oma meeste juurde tagasi.
Ka Emiilia oli vallile tulnud. Tasujat silmates kohkus ta, vaatas, raputas pead ja pöördus
venna poole küsimusega: «Kas näed seda ratsanikku, kellel suled kübaral on?»
Oodo tahtis midagi põlastavat öelda, aga ta pilk pidi ilma otsimata Tasuja peale langema ,
kes umbes viiekümne sammu kaugusel võis olla ja parajasti täie näoga juhtus lossi poole
pöörduma. Oodo põrkas tagasi ja jäi põnevau silmil vahtima. Tasuja, kes seda tähele pani,
pööras kähku pead ja hakkas oma meestele käske andma.
«Kui ma kindlasti ei teaks , et ta tulle jäi, ma vannuksin, et see on tema,» pomises Oodo.
«Noh?» küsis Emiilia värisedes.
«Ma ei tunne teda . . . koer nii kui teised,» urises Oodo.
All hakkasid ümberpiirajad kihama. Nad ronisid hobuste seljast ja lagunesid puude all
laiali.
Oodo õlaks heameelega kõhe täku selga hüpanud ja kõigi meestega talupoegade kallale
tormanud, keda ta palja piitsaga arvas pakku ajada võivat. Aga rüütel Kuuno, kes juba enne
mässu algust võõrsile oli tulnud ja kardetava aja pärast ei julgenud sõpru maha jätta, seisis
kõigest jõust selle vastu. Oodo andis viimaks järele ja veel kord vihaselt talupoegade poole
rusikat raputa-
109
des läks lossi. Müüril jäi lugu vaiksemaks, ainult sõjamehed käisid edasi-tagasi ja pildusid
pilkeid ning sõimusõnu alla, mispeale talumehed vastust võlgu ei jätnud. Kolmel päeval kostis
metsast raiumine . Ümberpiirajad tegid tormiredeleid ja müürimurdjaid, ihusid sõjariistu ja
laulsid sõjalaule, mis veel esivanemailt suust suhu päritud. Üksikud «salgad luusisid lossi
ümber ja valvasid, et keegi sisse ega välja ei pääseks.
Tuli kolmas õhtu. Vali tuul kihutas pilvi kiiresti üle taevavõlvi. Pimedus jõudis ruttu kätte.
Lossis süüdati tuled. Magada ei julgenud tol ööl keegi. Rohked vahid valvasid müüril.
Ka Tasuja seadis vahid lossi ümber. Teised heitsid puhkama . Tasujal ei olnud uinumishimu.
Ta istus kännu otsa, toetas lõua käele, j a jäi mõttes lossi poole vahtima. Tuul mühises ja vingus
puudes. See kõlas täna nii kaeblikult, nii kõhutavalt. Oli, nagu tõstaksid öövaimud häält ja kuulutaksid
kuulajale õnnetust. . . Tasuja silmad otsisid üht lossiakent, mille võreruutude tagant
valge eesriide läbi paistis öölambi kuma. Ta ei suutnud silmi sellest tuntud paigast pöörata. Müdistasid
vahel tukkuvad hobused ta selja taga või lendas üksik öölind kähinal läbi okste, siis
vaatas ta ettevaatlikult ümber, — kuid ikka eksis ta pilk pikkamisi, vanale köhale tagasi. Vahel
liikus tume vari kumava akna taga, seisatas ka korraks, ja siis läksid vahtija silmad suuremaks,
igatsevamaks, nagu ootaks ta, et vari kehaks muutub ja kuma seest nagu valge viirastus öö
pimedusse astub. Siis pigistas ta silmad kinni ja ta huultel värises üks nimi,
110
Segane pomin Tasuja selja taga pani teda jälle ümber vaatama. Karu Andres rääkis unes:
«Mmm! õmm! . . . jah, ulu nüüd! . . . Pea maha, nagu kapsas . . . kaaps . . . »
Kui Tasuja jälle akna poole vaatas, kohku§ ta äkisti ja jäi siis hkige kinni pidades põnevil
vahtima. Eesriie oli kõrvale lükatud, mustjas kuju s,eisis akna võrede taga.
Oleks öö olnud valgem, siis oleks vahtija all näinud, kuidas see kuju oma kähvatanud palet
vastu külma klaasi surus, jumal teab mis põhjusel sügavasti ohkas ja silmadega talupoegade
laagri pimedat kohta otsides midagi iseenese ette sosistas.
Kuju kadus varsti jälle akna tagant ja endine igav kuma paistis läbi valge eesriide.
Viimaks kustus ka see kuma ja aknakoht oli seinaga ühesuguselt pime. Vahtija aga istus
veel kaua unetult oma kännu otsas ja kurvad mõtted vaevasid teda. Kesköö oli ammu
möödas. Hobuse sammude müdin äratas Tasuja mõtteist. Ta jäi kuulatama. Sammude müdin
vaikis, kuuldus inimeste häälte kõmin. Paar minutit hiljem ragisesid raod lähenevate inimeste
jalge all.
«Kes seal on?» küsis Tasuja pooliku häälega.
Lähemal silmapilgul seisis kaks meest tema ees; üks nejst oli vahil olnud.
«Oled sina ise, Tasuja?» sosistas Viimane. «Ma toon Tallinna poolt käskjala halbade
sõnumitega.»
«Mis on sündinud?» küsis Tasuja üles tõustes.
«Otse õnnetust küll veel mitte,» ütles käskjalg, «aga kes teab, kas seegi ennast kaua
oodata laseb.» 111
«Räägi, vend!»
«Eile õhtul hilja jõudis landmeister suure väega Tallinna alla.»
«Ometi!»
«Meie saadikud ei tulnud tagasi — öeldakse, nad olevat jalgupidi üles poodud. Me saatsime
uued saadikud landmeistrile allaandmist pakkuma. Aga ka taanlased ja mõisnikud, kes tema
juures on, katsuvad teda igapidi enda poole tõmmata. Ordurüütlid on nende nõus. Praegu on
meister veel kahevahel, võib-olla ehk kaalub õnn meie poole, võib aga ka olla, et homme juba
viimne võitlus käes on.»
See'sõnum pani Tasuja mehise südame värisema.
«Siis pole enam aega viita ,» ütles ta kiiresti. «Enne hommikut veel peab loss meie .käes
olema, siis tuleme ja aitame teil võita või surra.»
Selle otsusega ratsutas käskjalg minema. Tasuja äratas mehed ja andis neile teada, mis oli
sündinud.
«Me peame kõhe tormi jooksma,» kõneles ta edasi, ja meeste pimedas kiirgavad silmad
tunnistasid, et nad sellega nõus olid. «Sina, Käru Andres, võta kakskümmend meest, roni üle
aiamüüri, kaks või kolm peitku end lossimüüri ääres põõsastesse, teised jäägu suvihoonesse
seisma. Kui meie eestpoolt tormama hakkame ja vahid müüril teile selja pööravad, siis katsuge
nad vaikselt maha pista. Ronige mööda kõrget käske üles, mille oksad üle müüri ulatuvad, ja
hüpake müürile. Läheb see teil korda, siis saadan sinna rohkem mehi. Seni jookseme eestpoolt
tormi ja katsume väravat lõhkuda.»
112
Vaikselt kui vaimud hakkasid mehed liikuma. Tormiredelid aeti püsti, kakskümmend meest
võtsid pika raske palgi põikpuudega õlgadele. Lossi hallid müürid kumasid pimeduses,
väravakoht mustas. Sinnapoole juhtisid mehed palgi otsa. Müüri najale pandud tormiredelitel
ronisid mustad kujud kassiosavusega üles. Esimene lõhkuv tõuge raksatas vastu väravat.
Aga lossikaitsjad ei maganud. Nagu ärritatud herilaste pesas tõusis üleval kihin ja kähin,
tõrvalondid valgustasid pimedust ja heitsid värisevat kuma ülesronijate nägudele. Sõjamehed
tõttasid müürile, ja kui esimese ülesronija pea müüri
äärele tõusis, läikisid talle sõjariistad vastu. Ta püüdis neid vehkides eemale tõrjuda ja müürile
karata, aga üks lõi ta mõõga puruks, teine lõhkus tal kärme hoobiga pea. Surnukeha libises
teiste kaela, tugevad käed haarasid redeli otsast
kinni ja lükkasid selle ühes pealolevate meestega kolinal ümber. Nii sündis igal pool, kus talupojad
tormata katsusid. Üks murdis kaela, teine luud ja liikmed; kes terveks jäid, ajasid redeli
uuesti püsti ja tormasid edasi. Võitluse ägedus pani meeste vere keema, kartus kadus, oma elu
unustades püüdis igaüks vastase elu kallale. Aegajalt mürisesid palgi tõuked värava pihta võitluse
kärast üle. Kuid sellega ei saadud palju teha, sest ülevalt sadas viskodasid, nooli ja kive
palgikandjate
kaela, mehi langes kui kärbseid, palk kukkus, aga teised käed tõstsid selle ikka jälle
üles.
Enam kui pool tundi juba vältas asjatu tormamine, köit punetas taevaäärel, tõrvalonte
visati
113
ülevalt- tormajaile vastu silmi ja võideldi poolvalguses.
Tasuja, kes kõige selle aja juhatades omade keskel seisis, sai aru, et sedaviisi asi edeneda
ei võinud ja hüüdis mehed tagasi. Tormajad taganesid müüridelt, tormiredeleid ja
müürimurdjat kaasa võttes. Üleval tõusis rõõmukisa. Pilkeid sadas alla.
«Me peame kaitsekatuse tegema ja selle varjul katsuma väravat lõhkuda,» ütles Tasuja.
«Karu Andresele viige käsk, et ta ennast ikka peidus hoiaks.»
Mehed läksid kaugemale metsa, et lossist ei märgataks, mis nad teha tahtsid. Metsast
kostsid ainult sagedad kirvehoobid. Lossikaitsjad jäid põnevil ootama, ei julgenud aga veel
välja tungida.
Päike oli ammu tõusnud, kui mehed müüri-murdjaga uuesti, seekord lossikaitsjate
surmariistade eest varjatult, värava poole liikusid. Teised olid hobuste selga hüpanud ja
ootasid, et kõhe sisse tormata, niipea kui värav langeb.
Värav kõikus kangesti esimese tugeva põraka mõjul. Veel paar niisugust mütsu ja ta
pidi langema. Ülevalt visati küll raskeid kive ja tuld kaitsekatuse peale, aga see oli
tugevatest okstest tehtud ja mulla ning mätastega käetud, nii et ta kahju ei kartnud.
«Me peame välja tungima ,» kiristas Oodo, kes rüütel Rainthaliga müüril seisis. Viimane
noogu -. - tas tummalt pead. Oodo käskis sulaseid ja võõraid sadulasse istuda. Üks osa
jooksis tallidesse. Aga juba langes värav koleda mürinaga maha ja Tasuja kännul tungisid
talupojad kisaga sisse. Vall
114
jäi tühjaks, kõik tõttasid alla, sissetungijaile vastu. Äge võitlus algas. Esimeste hulgas võitlesid
Oodo ja rüütel Kuuno. Tasuja nägi esimest ja kippus otsekohe tema kallale. Oodo vaatas
korra otse vastase põlevaisse silmadesse, hirmus mäles-tus sähvis kui pikne tema peaajust läbi
— ja äkilise ehmatusega pöördus noor rüütel ümber, põgenes omade vahelt läbi, lossitrepist
üles. Saalis langes ta kahvatult kui surnu maha. Emiilia kummardus tema üle ja kuulis, kuidas
ta värisevate huultega sosistas: «Ma olen vaimu näinud.»
Hoovis võitlesid lossimehed meeleheitlikult ja peaaegu oleksid sissetungijad, kes surnute üle
kõmistades kitsast väravast ainult vähehaaval sisse pääsesid, jälle välja rõhunud. Aga juba oli
Käru Andres oma meestega mahajäetud müüri kaudu lossihoovi jõudnud ja langes nüüd valju
kisaga kõrvalt sakslaste kaela, kes pikkamisi lossi taganesid ja uksi eneste taga kõiksugu
kraamiga kindlustasid. Talupojad hakkasid uksi lõhkuma.
Kui Tasuja nägi, et Oodo tema käest oli pääsenud, tuli ta hobuse seljast maha ja läks mõne
mehega lossi lõunapoolsesse otsa, kus madal rauduks alla lossikeldritesse viis. Uks murti
kangidega lahti ja Tasuja astus meestega kivitrepist alla. Sumbunud õhk ja lämmatav hais
voolasid neile vastu..Kaasavõetud tõrvalont pisteti põlema ja see valgustas kitsast võlvialust,
kus kaks meest vaevalt kõrvuti võis käia. Võlvialuse tagumist poolt kattis hall pimedus.
Mõlemal küljel viisid madalad ja kitsad rauduksed tillukestesse kongi-desse. Mõned uksed, mis
olid lukus, lõhuti sisse. Kongid olid tühjad. Võlvialuse viimases otsas oli veel üks vaevalt
nähtav ukseke, enam auk kui
115
uks. Tasuja ise lõi selle kangiga sisse. Kui ta sisse astus, pidi ta sügavasti kummarduma —
kong oli vaevalt neli jalga kõrge. Seinad olid niisked ja kumasid tulepaistel rohekalt. Põrandaks
oli haisev pori. Valgus ei pääsenud kuskilt sisse — siin vältas igavene pimedus.
Tagumise seina najal kükitas üksik inimkuju, käel seina külge kinnitatud raudvõrus. Tema
riided rippusid kaltsudes paiguti paljastatud liikmete küljes. Pea oli tal sügavasti rinnale
vajunud, mõlema käega oli ta kramplikult oma aluse porisse kinni hakanud.
Tasuja langes selle kuju ette põlvili ja tõstis ta pea õrnalt üles. Peast rippusid hallid juuksed
libedates salkudes üle silmade. Kui Tasuja juuksed kõrvale pühkis ja tulepaiste otse vangi näole
langes, põrkas tulenäitaja, endine lossi talupoeg, kohkunult tagasi ja karjatas: «Metsa Tambet!»
Tambeti nägu ei olnud enam elava inimese nägu, see oli surnu pealuu, tõmmu, roheka
nahaga käetud. Kustunud silmad olid laiali lahti ja vahtisid kangelt, kõledalt,*liikumatult
sügavatest aukudest välja . . .
Kui Tasuja natuke aega seda nägu oli uurinud, vajutas ta tema silmad õrnalt kinni ja laskis
surnu pea jälle tasakesi rinnale langeda.
«Lõpp!» sosistas ta kõlatult.
Kui ta jälle püsti tõusis, oli ta nägu surnukahvatu, aga rahulik ja jääkülm. Seltsimehed
kohkusid teda nähes. See ei olnud inimese nägu. Niisuguste silmadega võivad mõrtsukaid
unenäos nende ohvrite vaimud hirmutada. Vaikselt astusid mehed võlvi alt välja päevavalgele.
Seni olid teised lossi peaukse maha lõhkunud
116
ja tungisid kotta. Võideldes ja iga sammu maad verega müües taganesid kahanenud kaitsjad
kojast saali, mis juba naisi ja lapsi pooleldi täis oli.
Tasuja tahtis parajasti jalga lossitrepile tõsta, kihutas. «Tasuja, Tasuja!» hüüdis ta juba
eemalt.
Tasuja pööras silmad nähtava ärevuseta sinnapoole ja küsis:
«Mis sõnumeid sa tood ?»
«Mina tulen otse Tallinna poolt,» pajatas ratsanik lõõtsutades. «Landmeister on kõige
väega äkki meie kallale tulnud . . . ja meie mehed on hädas . . . »
«Kas peavad veel vastu?»
«Jah, aga paluvad sind appi, lahing on kibe.» .
«Ma tulen,» vastas Tasuja rahuga, «aga enne pean siin asja lõpetama.»
Ta tormas trepist üles — saali.
Siin panid sakslased, värisevate naiste ja laste ette müüri luues , viimse jõuga vastu. Rüütel
Kuuno võitles kui lõvi , ka Oodo oli oma uimastusest toibunud ja raius kui meeletu enese
ümber. Võitlejad kõmistasid iga silmapilk surnukehade üle, voolav veri leotas põranda
libedaks. Sõjariistade kõlin, surmavate hoopide tumedad mütsud, sajatamine, oigamine,
naiste patved ja laste hale vingumine — kõik see möll sünnitas kõledat kohinat, seda
tormikohinat, millele kõige sügavam vaikus — surmavaikus järgneb.
Tasuja tungis oma meeste vahelt läbi, kes tema tulekut hõisates tervitasid. Ka Oodo nägi
teda kohe.
117
«Siia, verine vari!» karjus ta Tasujale vastu. «Näita, kas oled surematu!»
«Kui ise tahad?» kostis Tasuja ja ta tardunud nägu ilmutas jälje ärkavat elu. «Õlgu siis surm
minu käe läbi sulle kergeks nuhtluseks minu isa tapmise eest!»
Nende mõõgad kõlisesid kokku.
«Jaanus!» kiljatas Emiilia.
Aga juba välkus Tasuja mõõk lennul ja vajus siis otse vastase südamesse. Oodo langes
hingetult rüütel Kuuno jalgade ette maha, kes talle asjatult appi tõttas.
«Üks ohver on langenud — nüüd langegu teine!» ümises Tasuja ja kippus Kuuno kallale.
Seal langes Emiilia põlvili.
«Jaanus, halasta, halasta!» kiljatas ta, Tasuja põlvede ümbert kinni hakates.
See ootamatu juhtumus pani silmapilguks kõik kära vaikima. Surmavad käed puhkasid,
kõik silmad vahtisid Tasuja poole, kes liikumatult seisma oli jäänud.
«Halasta?» kordas ta käredalt. «Kes halastas minu vaese isa peale, kui ta haisvas keldris
elusalt mädanes?»
«Sa oled ohvri saanud,» vastas neiu paludes, «ainsa süüdlase oled sa praegu surmanud.
Heida armu ilmsüütu peale!»
«Kas see on süütu, kes minu vendade verd valab?»
«Siis tõuka oma mõõk ka minu rinda, halastamatu inimene!» kisendas Emiilia meelt heites.
«Ma kahetsen meie noorpõlve-sõprust — esimest korda. See on minu peigmees . . . Ma
armastan teda, nagu ma sind põlgan ja vihkan.»
118
Tume korin tuli Tasuja huultelt, mõõk kukkus ta käest kõlisedes maha. Sel silmapilgul oli
ta nägu samasugune kui isa surnukeha juures. Ta seisis tükk aega külmalt ja kangelt nagu
kivist kuju; käsivarred rippusid tal lõdvalt allapoole, värin raputas ta vägevat keha, külm higi
kattis ta otsaesist . . . Saalis vältas hauavaikus. Viimaks tungis värisev köhin Tasuja rinnust. Ta
pigistas mõlemad käed vastu silmi, laskis nad pikkamisi üle näo allapoole libiseda ,
kummardus, tõstis mõõga üles, pöördus oma meeste poole ja kellelegi otsa vaatamata ütles
sügava häälega:
«Meie vennad Tallinna all on hädas — lähme neile appi.»
Pead pööramata sammus ta omade keskelt läbi ja uksest välja, teised vaikse võõrastusega ta
kännul. Sakslased vahtisid kui kiviks kangestunult neile järele, kuni viimane uksest väljas oli.
«Mis see tähendab?» küsis rüütel Kuuno imestades, kui kõik teised vaikisid. «Missugune
imelik mees!»
«Missugune imelik mees!» kordas Emiilia, ikka veel põlvili maas. «Nüüd läheb ta surma,
ma nägin seda ta näost,» lisas-ta tasakesi juurde ja peitis näo käte vahele.
Kaks suurt, palavat pisarat, haleduse, võibolla ka armastuse pisarat, nirises pikkamisi Emiilia
peente valgete sõrmede vahelt läibi.
XVI
Tasuja oma salgaga, millest sUur jagu oli langenud, istus sadulasse ja kihutas tuhatnelja Tallinna
poole. Kui ta umbes tunni aja pärast sinna
119
jõudis, oli võitlus juba lõppemas. Rüütlite raudriiete ja sõjakunsti vastu ei ulatunud
talupoegade hulk ega vahvus , sest vajalik ettevalmistus ja juhatus puudusid. Rüütlid murdsid
veriseid sihte nende ridadesse ja raiusid üksikud salgad viimseni maha. Aga kõik need salgad
langesid selsamal paigal, kus nad seisid ilma sammu taganemata, ja kes vähe suutis, see kiskus
ühe vastase surma kaasa.
Kaugelt suurem jagu eestlasi, nende hulgas peaaegu kõik vanemad, kattis verist,
truudusetut, siiski armastatud isamaa pfnda oma kehadega . Tasuja — nüüd mitte enam
kardetav mässutõstja ning raliva vabastaja, vaid õnnetu, surmaotsiv talupoeg Jaanus — nägi
kohe, et siin enam mingit võidulootust üle ei jäänud. Ka tema südames olid kõik lootused
kustunud, kõik oli tühi, külm, ja kole .
«Vennad!» hüüdis ta, ja tema mehine hääl kõlas viimset korda oma täie jõuga, tema silmad
särasid üleloomulikul läikel, «vennad! Siin ilmas pole meil enam midagi otsimist. Seal kutsub
surm . . . näete, kui lahkesti, kui magusasti ta kutsub! Tule, surm, ja päästa oma lapsed!»
«Sureme surmates!» mürises salga vastus.
Ja hirmus kui vihane sõjajumal kihutas Tasuja otse rüütlite tihedamasse salka, seltsimehed
tema kannul. Hirmsasti möllas ta tugev käsivars vaenlaste keskel, armutult saatis ta ühe ohvri
teise järel enese eel surma, sai veel kord veriseks tasu- jaks . Tema seltsimehed langesid
üksteise järel ja vaenlaste lõpmatu hulk mattis nende kehad jalge alla, aga Tasuja kange mõõk
välkus veel kaua, iga välguga vaenlasi surmates, ja suled ta küba-
120
ral lehvisid kaugel vaenlaste tihedama salga südames. Kuid viimaks välkus ka tema mõõk
viimset korda . . . Siis kadus ta, ja vaenlaste hulgad kohendasid end langenud kangelase
surnukeha üle.
Nii särab Eesti jannal loojaminev päike veel korra pilverüngaste vahelt ja paneb lainete
vahutavad pead punetama. Siis vajub ta merre ja tuul vaikib ja mässavad lained rahunevad
pikkamisi . . .
Pärast õnnetut lahingut Tallinna all kadus mässavate eestlaste õnn täiesti. Landmeister kihutas
neid igal pool kui metselajaid taga, raske, verine nuhtlus langes õnnetu rahva kaela, kes oli
julgenud oma kadunud priiust jõuga tagasi püüda. Aasta pärast valitses laastatud maal jälle rahu.
Paar aastat hiljem — 1346 — müüs Taani kuningas Eestimaa, mille ordumeister juba
enne pandiks oli võtnud, 19 000 marga hõbeda eest Saksa ordule.
Eestlaste priiusevaim oli lühikeseks ajaks lõkendanud. Pärast seda ei julgenud nad enam
niipea vastu hakata, ehk küll raudne orjaikke neid raskemini rõhus kui enne suurt mässu.
Eestlane unustas ajutiseks oma rahvuse, unustas esivanemad ja nende vabaduse, ja pikk,
raske uni algas.
Villu võitlused
1
Mitusada aastat on sellest nüüd mööda läinud ja mõistlik lugeja usub vist ilma meie
tunnistusetagi, et selle jutu kangelast enam elus ei ole. Aga kui ta tänapäeval veel elaks,
armastaksime me teda vist niisama, nagu terve Sakalamaa omal ajal teda armastas. Vaenlasi ei
võinud temal õiguse pärast ollagi; ja kui neid siiski juhtus olema, siis võisid need ainult
inimesed olla, kes tema sõpruse väärilised ep olnud.
Kõik vanade sõnumite allikad on sepp Villu kiitust täis; kõik tunnistavad järeletegemisväärse
ühtlusega, et sepp Villu kõige priskem, jumekam, tugevam, ausam ja rõõmsam mees
kogu Viljandimaal olnud. Üksainuke ajalookirjutaja — vist veetõbine — teab veel juurde
lisada, et Villu olevat oma alalist rõõmsat tuju kangete jookidega alal hoidnud. Meie arvame
seda tühjaks laimujutuks. Et Villu, kui tal janu oli, kolme mehe eest jõi, see on sula tõsi; et aga
Villu siis ka kolme mehe jõuga, kui tahtis, kuue mehe töö ära tegi, see on veel vähem vale.
Temal ei olnud mingisugust põhjust oma head tuju kangete jookidega alal hoida. Säärane mees
nagu meie Villu ei võigi muud kui heas tujus olla. Mõtelge ise: mees sündimisest saadik terve
kui käia vees, peale kuue jala pikk, keha nagu tamme tüvi, käsivarred
125
päris karu käpad, reied kui sambad, juuksed — küpse rukki väil, nägu rõõsk ja hästi
joones, silmad lahked ja sügavad kui suvine taevas. Kas säherdune mees võib nukra loomuga
olla? Tohoo, siis peaks ju vahest selgest taevast vihma sadama!
Villu oli segamata verega eesti mees ja eestlaste põli oli neil päevil vilets, nii vilets, et
seda meie õnnelikus olevikus enam uneski ei mõisteta näha. Ka Viljandi talurahva
rõõmuallikad olid nii ara kuivanud, et mehed ilma Villuta kergesti naermise ja naljaheitmise
ara oleksid võinud unustada. Nende igapäevane elu oli raske orjus vuhisevate vitste ja
laksuvate piitsahoopidega. Puhkamise ja meelelahutamise ajad olid need, mil talupojad oma
käredate isandate või röövivate naabrite eest laantesse ja rabadesse pakku jooksid, kus nälg,
katk ja kiskjad elajad neile lahkesti paremat põlve pakkusid. Kas see ime on, et niisugusel
ajal inimeste naljasooned kuivaks jäid ja naeruriistad, harjutamata jäädes, nõnda ära roostetasid,
et peaaegu enam liikudagi ei tahtnud? Meeleheide kattis nagu tihe ämblikuvõrk
eestlaste elu. Seda lõbusam oli muidugi ämblikkude põli.
Sepp Villu ei olnud aga ei saksa ega taani soost mõisnik, ei ordurüütel ega piiskop, ei
munk ega ristisõitja — ühe sõnaga, Villu ei olnud ämblikkude külast, aga siiski oli tema elu
pealtnäha lõbus ja õnnelik. Vaatame, kuidas see võis sündida.
Terve eestlaste maa seisis sel ajal mitmete valitsejate all. Harju- ja Virumaa kuulasid
Taani kuningate sõna, või õigemini öelda ei kuulanud kellegi sõna, sest sealsed mõisnikud
tegid, mis ise tahtsid; Läänemaal valitses Lihula piiskop, Tartu-
126
maal Tartu piiskop; Saaremaa oli Saksa ordu ja sealse piiskopi vahel ära jaotatud; kõik
muud endiste vabade eestlaste maajaod olid Saksa rüütliordu omad. Nimetatud isandad
lasksid oma maid osalt ise harida, osalt andsid nad maa ja selle peal elavad talupojad oma
vasallide või alamate kätte, kes enamasti rüütli-, harva saksa kodanikuseisusest olid.
Nendest ordu ja piiskoppide vasallidest on pärastine Eesti-, Liivi- ja Kuramaa mõisnikuseisus
välja kasvanud.
Eestlased ei olnud XIV aastasaja hakatusel Saksa ordu ja piiskoppide maadel nime
poolest veel kõik täied pärisorjad. Pärisorjadeks pidi üksi neid tehtama, kes pärast ristimist
veel ristiusust taganesid. Nüüd olid aga peaaegu kõik eestlased enam kui ühe korra
paganausku tagasi langenud, sest et ristiusku keegi neile arusaadavaks ega armsaks ei
teinud. Nõnda olid siis vist juba kõik
eestlased, kui mõned tosinad maha arvame, teo ja nime poolest oma usuõpetajate
pärisorjadeks saa nud. Kes kogemata veel nime poolest vaba oli, sellel ep olnud suurt
põhjust oma vabaduse pärast rõõmustada. Võõraste isandate silmas oli ta ikka põlatud ori ja
oma rahva meelest pealegi isamaa äraandja.
Sepp Villu esivanemad olid ikka esimeste seas olnud, kes ennast ristimisveest puhtaks
pesid, niipea kui ristijad selja pöörasid. Sellepärast oli Villu pärisorjade võsu ja ise Viljandi
lossi pärisori. Siiski oli ta orjust ainult lapsepõlves tunda saanud. Tugeva kasvu ja osavuse
pärast oli teda hädaajal sõjameheks võetud ja ordurüütlite seltsis oli ta poolakate, leedulaste
ja piiskoppide vastu sõdinud. Ta oli tark ja vapper sõjamees,
127
kellest karutükke räägiti. Oma peremehe, Viljandi komtuuri l G o s w i n H e r i k e, oli ta korra
leedulaste keskelt välja raiunud, aga seejuures ise vangi sattunud. Vangist pääses ta imelikul
viisil lahti ja põgenes Saksamaale. Siin õppis ta peenema sepakunsti selgeks ja käis keiser
Ludwigi väega Itaalias, kus papistid ta valusaid põhjalase hoope kaua mäletasid. Rändamishimu
kihutas teda mitmest maast läbi; kui tugev sõjamees ja osav sõjariistade sepp oleks ta päriselt
võõrale maale võinud jääda ja toredasti elada. Aga igatsus isamaa järele-ärkas ja läks aegamööda
nii tungivaks, et sepp Viljandisse tagasi tuli ja ise ennast jälle orjusesse päkkus.
Komtuur Herike oli aus mees ja mõistis tänulik olla. Ta ehitas oma elupäästjale linna sisse
sepapaja ja andis selle täiesti Villu hooleks; orjapäevi ei nõudnud temalt keegi. Aga Villu ei
võinud kõrgete kivimüüride vahel elada; ta hakkas kurvastama ja läks laisaks. Siis baskis
komtuur talle ligi kaks penikoormat Viljandist eemale, põlise laane keskele, vana Pärnu maantee
aarde uue sepapaja ehitada.
Siin tegi Villu nüüd juba viiendat aastat tööd; ta nimi oli kaugele üle Sakalamaa piiride kuulsaks
saanud. Liivi landmeister 2 Eberhard von Monheim ise oli tema töökoda vaatamas käinud
1 Komtuur id olid suuremate ordulosside pealikud ja ümberkaudsete maakondade
valitsejad . (Autori märkus.)
2 Landmeister — maavalitseja. Neid oli Saksa ordu-riigis kõigest kaks: üks Preisimaa,
teine Liivi- ja Kuramaa jaoks. Nad olid orduriigi ülema valitseja hoch -meistri järel kõige
kõrgemad riigiametnikud. (Autori -märkus.)
128
ja tema juures enesele mõõga teha lasknud, millega, nagu mitmed tahtsid näinud olla, rauda
laastudeks võidi raiuda. Sepp tegi kõige peenemaid töid ja võttis nende eest rikaste käest ka head
hinda. Tingimine ja nurisemine ei aidanud mitte põrmugi — oli sepp kord hinna nimetanud., siis
oli ta vähema põkkumise vastu kurdim kui surnu pealuu. Vägivald, mis sel ajal meie maal kõiki
asju õiendas, ei olnud siin ka mitte kohane, sest sepp ja tema kolm selli olid kõvad mehemürakad
ja mõistsid üksi seda nalja, mida nalja pärast tehti; pealegi seisis sepp vägeva komtuuri ja landmeistri
enese kaitse all. Viljandi lossi tarvis tegi ta maksuta tööd, ja mõnel talutaadil kabjarauda
või tosin latinaelu vaja oli, siis sai ta neid sepa käest sagedasti. jumalamuidu ja paraja
lonksu õlut pealekauba.
Kibedal sõjaajal läks ka sepp oma komtuuriga sõtta ja tegi siis vaenlaste pealaed oma
alasiks; aga sestsaadik, kui ta oma käsivarre jõudu võõral maal raudriietega ehitud
sõjameeste kallal oli proovinud, ei teinud võitlemine poolmetsaliste leedulastega talle enam
suurt nalja.
«Tappa mõistab iga lurjus,» ütles sepp selle kohta. «Kui kangem nõrgema kallale
läheb ja ta maha notib, siis ei ole see kellegi sõdimine, ja mina seda ei salli.»
Nõnda oli sepp, ehk küll nime poolest pärisori ja pealegi valjude isandate pärisori,1
siiski nii vaba mees kui ei keegi muu Liivimaal. Ta ei tundnud vägivallakartust ega
raskeid elumuresid. Suguvendade vilets põli ei teinud temale suuremat südamevalu. Ta
kergitas nende häda kus võis, elas aga ise isandatega heas sõpruses. Tema
129
sõna maksis talupoegade ees palju, aga ta ei olnud oma mõju iialgi kurjasti pruukinud, ei
ninameheks püüdnud saada ega suuri asju juhtima hakata. Isamaa kõrgemad saatused jättis ta
jumala ja valitsejate hooleks.
Hea õnn ja usin töö olid Villu jõukaks meheks teinud. Välispidist uhkust ei armastanud ta
teha, vaid kandis talupoja rtiet, nagu seadus seda allaheidetud rahvalt nõudis. Aga tal oli ilus
väike maja sepapaja ligidal ja maja sees oli tal palju ilusaid ja haruldasi asju, nende -hulgas ka
üks õppinud kokk ja majapidaja, kelle, ta ise kaugelt maalt kaasa oli võtnud. Peaaegu igal aastal
käis sepp korra võõral maal, osalt ordu, osalt omaenese tarviduste pärast. Sealt tõi ta siis muu
kraami seas ikka ka mõne vaaditäie head marjaviina kaasa. Saksa keel oli tal selge kui vesi ja
nii võis ta oma majas ka kõrgeid külalisi vastu võtta ja tehtud töö peale ise liiku anda.
Rändamislust ei vähenenud temas, ehk küll reisimine sel ajal hea tüki raskem ning
hädaohtlikum kui praegu ja sepal sagedasti suurt- ja väikestsugu röövlitega tegemist oli. Oli
Teisihimu täidetud, siis tõttas sepp palava igatsusega jälle koju ja kütis paganate ja kristlaste
jumalaid, kes talle nii armsa ning ilusa isamaa olid kinkinud.
Siis põrus jälle maapind ta vägevate hoopide all, lõõtsad mühisesid, taotav raud purskas tuld
Ja ümberkaudne mets kajas südamlikust naerust, mida sepp oma naljakate reisilugudega
kuulajatelt välja meelitas. Kes siis Villule pilgu heitis, see ei läinud temast sõna lausumata
mööda; kes Villuga kord lõbusa sõna oli vahetanud , selle meel läks rõõmsaks, ja kes Villuga
kord rõõmus oli
190
olnud, see jäi tema sõbraks igavesti . Talupojad kogunesid trobikondade kaupa sepapaja
ümber, oma suguvenna õnnelikku põlve imetlema ja tema imelikke sõnumeid võõrastest
maadest ning rahvastest kuulama. Aga ka suured saksad jäid mööda sõites seisatama j» mõnigi
peene pihaga rüütli-preili unustas tema pärast hädaohu, mis kallitele l^uubedele lendavate
sädemete poolt ähvardas. Ühe sõnumi järgi olevat koguni komtuuri vennatütar, kui ta seppa
esimest korda silmitsenud, järgmisel ööl niisugust unenägu näinud, et kui ta seda oma pihiisale
üles tunnistanud, see auline isand väga tõsiselt pead olevat raputanud.
Kui lõpuks veel nimetame , et sepp Villu poissmees või koguni vanapoiss oli — kui kolmekümne
kähe aastast meest nõnda võib nimetada —, siis on lugejal tema täielik pilt käes.
2
Oli südatalve aeg, kui Villu ühel päeval pärast lõunat töö sellide hooleks jättis, näo puhtaks
pesi, oma kõige parema vammuse selga tõmbas,,ankru- kese kõige kallimat prantsuse
marjaviina kaen- lasse ja tee jalge alla võttis. Tee viis põlisest metsast läbi ja ei olnud muud kui
kitsas, sügava lume sisse tallatud rada. Tallajate jälgi Võis kergesti üksteisest lahutada; neid oli
kõigest kõiki kolme sugu. Ühed olid määratu suured ja sügavad, neid võis tervel Sakalamaal
üksainuke mees teinud olla, ja see oli sepp Villu ise. Temast öeldi, et kui tema korra üle välja
kõnnib, siis on maantee valmis. Teised jäljed olid niisugused, et neist aru
131
ei saanud, kas nad naiste- või meesterahva omad olid. Kolmandad jäljed aga võisid ainult
naisterahva ja pealegi väga õrnade ning tillukeste jalgadega naisterahva tehtud olla. Sepp otsis
hoolega neid jälgi ja hoidus nende peale astumast. Olid jäljed tükk, aega nagu kadunud ja tulid
korraga jälle nähtavale, siis naeratas sepp üle terve näo. Ümberringi kohises kõrge kuusemets ,
nagu ta vanal a j al suuremat jagu Eesti pinnast kattis. Inimeste teerajast käisid siin ja seal
metselajate jäljed läbi, millest arvata võis, et mets mitte hädaohutu jalutamispaik ei olnud.
Sepp kõndis nii tuliselt, et õhk kõrvadest mööda vuhises, aga siiski läks terve tund aega
mööda, enne kui ta seatud sihile jõudis. See oli üksik talu, mis ühes kõrvaliste hoonetega kõrge
'ja tugeva palkaia keskel metsa serval reisis. See oli R i s t i t a l u ja tal oli isemoodi ajalugu.
Ennemuiste oli siin lähedal vana eestlaste känts olnud. Känts võeti sakslaste poolt tormiga ara
ja tema kaitsjad tapeti selleaegsete ristiusu väljalao-tajate viisi järgi kõik ara. Üksainuke pagan
mõistis nii haledasti armu paluda, et ta elusse jäeti ja ristiti. Mees ei saanud küll uuest usust
sugugi aru, aga ta jäi kindlasti usutoojate üleloomuliku väe ja võimu sisse uskuma. Kantsi
pandi salk saksa mehi ja ristitud eestlane jäi sulasena nende hulka elama. Hiljem võtsid
paganad kantsi jälle tagasi ja hävitasid omalt poolt kõik sakslased puhtasti ara. Üksi ristitud
maamees leidis armu, öeldes, et ta ainult vägivalla sunnil ristimisvee olevat vastu võtnud. Mees
arvas õieti, et eestlaste asjad nurja minemas olid, ja jäi salamahti võõrastele truuks. Tema
sobitusel said sakslased kantsi kerge vae-
132
vaga jälle kätte ja hävitasid ta seekord hoopis ära. Tänu pärast jätsid nad ümberkaudse maa
äraandja omaks. Tema ja ta järeltulijad jäid vabadeks ordu alamateks, kellele nad ainult
kümnist maksid ja sõja ajal väes teenisid. Nad mõistsid oma haruldast seisukorda suure
visadusega hoida. Küll katsuti hiljem mitu korda nende käest maid ja priiust röövida, aga nad
mõistsid ikka kiusajate käte alt välja libiseda.
Umbes kakskümmend aastat enne meie jutu algust oli Viljandi komtuur Herike selleaegse
Risti talu peremehega , olgu kogemata või meelega, riidu läinud ja ähvardas talu ara võtta ning
tervet perekonda orjadeks teha. Õigust ei olnud tal selleks küll sugugi, aga kes sel ajal õigusest
hoolis ? Komtuur laskis ühe hulguse läbi, kes Risti talust välja oli aetud, tunnistada, et sealsed
inimesed ebajumalatele olevat ohverdanud, lossi papp vandus nad kui ususalgajad ara ja —
kohus oli mõistetud. Risti talu omanikud olid nüüd seaduse järgi komtuuri pärisorjad ja see võis
nendega teha mis tahtis. Nüüd on häda suur. Kavalus üksi võis veel vägivalda võita.
Sel ajal elas Risti talus noor ja imeilus neid, nimega K r õ õ t , peremehe kauge sugulane. Teda
seletas peremees, kes lasteta lesk oli, Risti talu pärijaks ja saatis ta suurte kmgitustega vihase
komtuuri juurde oma pärarfduse pärast armu paluma. Ordu seaduste järgi ei tohtinud komtuur
küll kedagi naisterahvast enese ligi sallida, ei omaenese emale ega õelegi suud anda; aga keegi
ei võinud teda keelata ilusa näoga vaeslapse palveid kuulata ja ennast neiu pisarate läbi liigutada
lasta. Komtuuri liigutus oli nii suur, et ta
133
neidu enam tagasi ei lasknudki minna ja Risti talu rahvale tegemata patud andeks andis.
Ilus Krõõt elas pool aastat lossis, tuli siis ühel päeval jälle Risti talusse tagasi ja sai
komtuuri armuliku soovi järgi peremehe naiseks. Juba kolm kuud pärast pulmi tõi ta kaksikud
ilmale, ühe poja ja ühe tütre. Et see nii kähku sündis, on ime, aga veel imelikum on see, et
peremees ega perenaine selte ime pärast mitte sõnagi ei raisanud. Mõlemad näisid täiesti rahul
olevat. Aga kui lapsed kasvasid, ilma et uut sugu juurde oleks tulnud, hakkas Risti peremees
nukrust põdema. Lapsed oli prisked ja kenad kui kannid, aga siiski ei võinud isa ilma
meeleärrituseta nende peale vaadata. Ta näis neid enam kartvat kui armastavat; iialgi ei
julgenud ta neid sülle võtta ega paitada. Peremehe meel läks veel nukramaks, kui ta iga päev
selgemini nägi, et Krõõt lapsi väga palavalt, teda ennast aga väga leigelt armastas. Krõõt oli
oma lossis-olemise ajal sakste peenema viisiga harjunud ja nende vaimu enesesse imenud;
eestlasi põlgas ta kui tooreid talupoegi, kes tema imelikust, veel vanaski põlves nähtavast ilust
suurt lugu pidada ei mõistnud. Vaene peremees hakkas põdema, heitis sängi, tõrjus lapsi
hirmuvärinaga enesest eemale, jampsis väga kentsakalt ei tea missugustest saksa lastest,
vandus ennast ja naist maa põhja ja õhkas oma tumestatud hinge viimaks higistades ja
ahastades välja. Krõõt jäi leseks ja kasvatas lapsed, keda ta hullupööra armastas, jumala ja
sakste kartuses üles.
Kaksikud olid nüüd üheksateistkümne-aastased.
Vend P r i i d u oli kena sirge noormees, päris saksa näomoega ja käharate juustega,
loomu
134
poolesi väga kergemeelne, suur võrukael, laisk ja hea südamega. Tema kõige armsam
ajaviide oli mööda metsi ja külasid luusida, metselajatega sõdida ja külaneidudega naljatada.
Õde M a i — ema üksi hüüdis teda ikka täie nimega Mariaks — oli ema nägu, niisama ilus,
aga veel peenemate näojoonte ja liikmetega. Maie silmad oli lahked, nägu tõsine ja mõistlik,
käte nahk sile kui siid , sest et ema neid mõne saksa soost väimehe tarbeks püüdis hoida; pikem
ja peenem riie kui muidu talutüdrukutel kattis Maie jalgu , aga meie tunneme neid juba nende
jälgedest.
Nii oli koht ja nõnda olid inimesed, kelle juurde sepp kange tuhinaga tõttas.
3
Villu ei tõstnud enne pead, kui ta järsku kõrge ja raske õuevärava ette seisma jäi. Ta tõmbas
sügavalt hinge ja ootas mõne silmapilgu, enne kui käe värava külge pani. Leides, et seestpoolt
jäme palgisarnane riiv väravale ette oli tõmmatud, hüüdis ta enda meelest kaunis õrnalt, hirmuga
lähemate puude okstelt pelguvate vareste meelest aga küllalt käredalt:
«Ae, ristirahvas, tehke värav lahati!»
Õue poolt ei olnud häält ega liikumist kuulda.
Sepp kordas hüüdmist nii südikalt, et varesed hoopis teise metsa lendasid.
«Tohoo, mis sa möirgad?» kõlas korraga noor ja värske mehehääl otse sepa pealae kohal.
Villu tõstis silmad sügava imestusega taeva poole ja nägi noort meest, kes kaksiti värava
kõrgema
135
posti otsas istus ja temale naerdes oma valgeid hambaid näitas.
« Priidu !» hüüdis sepp. «Vaata poissi, kuhu ta sõge ei roni!»
«Sinu sõna ei ole selge, sest ma ei tea, kes see poiss siin peaks olema,» ütles Priidu, kes seda
ei sallinud, et temale ta habemepuudust otse või kõveriti meelde tuletati, «Et mul selge ja küps
mehe mõistus on, näed sa sellest, et ma rasket väravat lahti ei hakka kängutama, vaid kergema
vaevaga üle ronin.»
«Päris poisi tembud,» naeris sepp sõbralikult. «Kuhu sa siis nüüd selle puhuga tahtsid rännata?
«Või minagi seda tean?» oli Priidu kergemeelne vastus. «Kuule, ütle mulle õige, mis leidust
sa nii suure hoolega oma jalge eest otsisid, et mind siin üleval ammugi ei näinud?»
Sepp ei vastanud sellele küsimusele midagi, vaid tegi kurja näo.
«Mis sul seal ankrus on?» küsis Priidu.
«Tee värav lahti, küllap siis näed. Kas ema on täna paremas tujus?»
«Kui sul ankrus head asja on, vahest siis ema tuju ka paraneb; praegu on ta sinu peale väga
kuri,» teatas Priidu mureliku näoga ja kadus posti otsast.
Värav ähkis ja kriiksus Priidu kannatamatute käte all. Sisse astudes oleks sepp peaaegu
kõmistanud. See, kes tema jalga oli takistanud, seisis mitu sammu eemal, maja ukse lävel;
takistuse nimi oli Mai ja Maie nägu õhkus sel silmapilgul nii palju lahkust ja 'soojust, et Villu
meelest talvise külma tundmus kadus ja tema südamesse su-
136
vise pühapäeva rahu asus. Kumb enne kummalegi käe vastu sirutas, kumb enne ilma
mingisuguse nähtava põhjuseta magusasti naerma ja siis jälle sügava tõsidusega kõige tühjemat
juttu vestma hakkas — see jääb seletamata küsimuseks. Nad seisid käsikäes, vaatasid
teineteisele otse silmadesse ja olid väga heas tujus. Samal ajal veerles kalli viina ankur mööda
libedat õue ja oleks vist hoopis unustusse jäänud, kui mitte Priidu teda halastades oma hoole
alla poleks võtnud ja kohe prunti välja kiskuma hakanud.
«Maria! Aga Maria!!» hüüdis vihane hääl ukse vahelt. Seal seisis teine Mai, kuid vananenud
näoga, kortsus kulmudega ja tigeda pilguga.
«Taevake, kas m i n u Mai peaks ka vana poole niisuguse näo saama?» sähvas mõte sepa
peaajust läbi. Üks pilk Maie silmi tegi talle selle mõtte lolluse kohe selgeks ja sundis teda salamahti
Maie kätt suruma.
«Maria, ega sa kurt ole?» käratses Risti Krõõt paisuva vihaga. «Kõhe lase sepa käsi lahti ja
tule tuppa! (Mai täitis esimest käsku, aga mitte hirmuga, vaid vagusa naeratusega.) Ja sina,
Villu, kuidas julged sa oma häbemata nägu veel minu ees näidata? Alles tunaeile vihastasid sa
mu surmani ara. Peenike saksa rätsep Hadubrand Flitter-gold tuleb meid vaatama, kingib
Mariale kalli kaelarätiku, austab meid kõiki oma lahke kõriega, otsekui oleksime meie tema
väärilised! Minu süda sulab nähes, kui palavalt ta Mariat austab; kui õnnelikuks ta teda teha
püüab. Seal tuled sina nagu kuri vaim õrna rumala ninaga vahele, hakkad ausat meest narrima
ning pilkama ja peletad
137
viimaks isanda, kelle küünemusta vääriline sa ei ole, majast välja.»
«Kes teda käskis minna?» küsis sepp õlgu kehitades.
«Kas tema pidi ennast sinusugusest pilgata laskma ?»
«Ega temagi suu seijtud olnud.»
«Pidi sinuga vist nägelema hakkama? Ta ütles õiglase uhkusega, et orjale muud vastust
vaja ei ole kui piitsa.»
«Seda ta ütles vist üsna tasakesi?» naeris sepp.
«Kahju, et ta minu käest- piitsa ei tulnud küsima,» lisas Priidu laisalt juurde.
«Vait!!» käratas ema lõkendavail silmil. «See püstipagan on sind, vaest tallekest, juba nii
palju rikkunud, et sa enam kuhugi ei kõlba. Sina tahad noor peremees olla ja aitad oma maja
teotajal irvitada? Tule taevas appi! . . . Aga seda ma ütlen, et mina seda enam sallida ei taha.
Ei taha, ega taha! Kas kuuled, Villu? Edaspidi jää parem meile võõrsile tulemata! Sa saadad
meid otse hukatusse. Meie kõige ausamad sõbrad peletad sa ara, Priidust teed sa joodiku ning
hulguse ja Mariale pistad sa rumalad mõtted pähe . . . »
«Pai ema, ole vait!» palus Mai punastades.
Aga Krõõt oli lõrelemistujus, kus vaigistamine otse niisama mõjub kui kasetoht tules. Ta
hakkas seppa veel valjemini hurjutama ja välja tõrjuma. Vaene Villu seisis pea norgus ja
kahevahel. Naisterahva kisa teeb just kõige vahvamaid mehi kõige kergemini araks. Kergesti
oleks võinud nii juhtuda, et meie hiiglane viimaks plehku oleks pannud, kui mitte Priidu oigel
ajal päästjana ep oleks ilmunud. Priidu oli viinaankruga tuppa lip-
138
sanud, seal kannu magusa marjaviinaga täitnud ja astus sellega nüüd ema ette:
«Joo, ema, aga nuusuta enne! . . . Aeh, kas on hea?»
Krõõt oli komtuuri juures võõrsil olles võõra-maa viinasid tundma ja neist lugu pidama
õppinud. Magus lõhn, mis ta ninasse puutus, jahutas tema viha silmaähavalt.
«Kust sa seda said?» küsis ta peaaegu lahke näoga.
«Joo enne, küllap siis aru saad,» vastas Priidu.
Krõõt võttis lonksu, muigutas suud, võttis teise lonksu, naeratas, võttis kolmanda ja kiitis
viina heaks.
«Niisugust viina jääb Lii vi landmeister alles himustama,» seletas Priidu tõsiselt ja jõi
kannu tühjaks. «Niisugust viina on terve! Liivimaal ainult ühel mehel ja see on Liivimaa
kõige parem mees. Seal ta seisab, alandlikum kui sulane ja ootab paremat tänu, kui ta seni
meie käest on saanud.»
«Nii head viina ei ole sepal ilmaski olnud,» ütles Krõõt moka otsast, aga siiski juba ilma
tigeduseta.
«Nii head mitte, aga halba ei ole tal ka iialgi olnud,» tqendas Priidu südame põhjast.
«Katsu nüüd asja!» pilkas Krõõt, kelle tuju ikka pahanes, kui ta nägi, et lapsed sepa eest
seisid. «Kes ta viinasid on palunud? Muudkui sind õpetab joodikuks. Tema suur
viinatundja! Kassi saba alla! Va sepp pole iialgi vee ja viina vahet tundnud ega ole ka ta
viinad tea mis.»
See oli kannatlikule Villulegi liig.
139
«Minu viinad ei ole tea mis?» hüüdis ta äkilise vihaga. «Mina ei tunne vee ja viina vahet?
Kas sa tead, Risti Krõõt, et sinu suu seda väärt ei ole, mis sa praegu oled rüübanud! Päh,
tema ütleb «tea mis»! Oh sa, viimane tont! Mina ei tunne viina! Pagan võtku, kui see viin
mitte kõige parem ei ole, mida jumai on kasvada lasknud, siis ei pea ka keegi temast tilka
enam saama. Priidu, too ankur väljaT Ma viskan tühja vee maha, küllap siis mäletate, mis
magu ta oli. Too ankur siia, Priidu!»
Igavesti jääb tõeks, et naisterahva mõtteid keegi surelik ette ei tea arvata. Armu ja hirmu
jagavad nad silmanähtavalt mõne kõrgema väe sunnil, ja vanad germaanlased pidasid neid
sellepärast õigusega peaaegu jumaliku au sees. Kes oleks näiteks ette võinud kuulutada, at
Krõõda mõru nägu sepa turtsumise ja ähvardamise juures järk-järgult mahedamaks pidi
minema? Nähes, et sepp tõesti vihane oli ja et "Priidu tema käsu täitmiseks tuppa tahtis
minna, sasis Krõõt Priidu sabast kinni, välgutas -kelmikalt naeratavaid silmi sepa poole ja
ütles lahkesti noomival häälel:
«Sinul on kohe ikka tuli takus, Villu. Kas meesterahvas tohib na kärsitu olla? Ma naljatasin
. . . Kuule, kas sul seda viina veel palju on? On küll? Mai, mine pane mett ja leiba lauale!
Ehk soojendab sepp selga ja võtab pisut hingepidet.»
Krõõt kadus ukse taha ja Priidu ning Mai talutasid sepa poolvägisi elutuppa . Perenaine ja
viina-ankur olid nagu tina tuhka kadunud. Noortele inimestele ei teinud see suuremat valu.
Pea täitis nende rõõmus vadin ja naer tervet tuba. Kõigest
140
oli näha, et need kolm inimeselooma isekeskis väga suured sõbrad olid.
Küll oli Risti Krõõt katsunud ümberkaudsetest mõisatest ja Viljandi linnast alamat saksa
soost rahvast oma majasse meelitada ja oma Japsi nende noorema sooga sõbraks teha.
«Antvärgid» tulid ka vahel jõuka perenaise toitu maitsema ja sealt seda või teist kinki kaasa
võtma, vaatasid aga siiski «vabadele talupoegadele» üleõla ega kutsunud neid iialgi enda juurde
võõraks. Priidu ja Mai olid sellest ammugi aru saanud ja ei läinud omalt poolt kedagi taga
otsima. Maiel oli noorte meeste seas palju kummardajaid, aga saksa noorsandid liputasid ainult
tema ilusa näo ees saba ja talupoisid roomasid tema vabaduse ja rikkuse ees kui ussikesed.
Sepp Villu üksi armastas teda kui omasugust inimest ja kena, tarka tüdrukut. Kas Maieke seda
nägi või mitte, on teadmata; teada on nii palju, et Mai iga kord, kui sepp Risti talusse võõraks
tuli, oma ema meelest üleliia elavaks ja vahel koguni vallatuks läks . . . Priidu silmis oli sepp
kõige mõnusam mees tema poolt tuntud maailmas; ta aeles päevade kaupa sepapajas pingi peal
ja silmitses imestuse ning aupakkumlsega, kuidas töö sepa käte all edenes; siis tuli vahel ka
Priidule himu tööd käsile võtta, mida ta muidu kui surmarohtu vihkas ning põlgas. Sepal jälle
oli, nagu öeldud, pool maailma sõpru täis, aga kellegi juurde ei tormanud ta nii määratute
sammudega kui Risti talusse.
Kus inimesed õnnelikud on, seal ei armasta nad suurtest asjadest ega sügavast tarkusest
kõnelda. Ka meie sõprade jutt oli sel puhul nii tühine, nende rõõm tõsise vaatleja silmis nii
lapselik, et
141
sellest laiemalt rääkida ei maksa. Tühi jutt ja naer kestsid nii kaua, kuni perenaine jälle
nende keskele ilmus. Krõõda silmad hiilgasid ilma nähtava vaimustuse põhjuseta ja ta keel
käis pisut kangelt; tuju näis esiotsa kaunis hea olevat, läks aga kõhe tusaseks, kui ta nägi, et
sepp ja Mai nii teineteise ligidal istusid, et kõige peenemgi saksa rätsep nende vahele ei
oleks mahtunud.
«L-lõpetage ju oma hirnumine!» käratses perenaine. «Häbi sulle, Maria! Kohe mine vaata,
mis kuduja teeb!»
Mai tõusis sõnakuulelikult üles ja läks teise tuppa.
«Miks te ikka veel va maakeelt jahvatate?» taples perenaine edasi. «Oleks sest Villust
vähemalt nii palju käsu, et mu lastele saksa keelt õpetaks! Te saate ju kõik tast aru, miks te
siis ilmaski ei räägi!»
«Ega me saksad ole,» urises Priidu.
«Saksad ole!» osatas Krõõt. «Vaata nokameest! Sina palju tead, mis sa oled! Kui sa saksa
keelt räägiksid, siis näeksid kõik kõhe, et sa pärisori ei ole.»
«Saksamaal on kõik pärisorjad — sakslased,» ütles sepp. Kahju küll, et ta seda ütles, sest
nüüd oli Krõõdal põhjus käes otsekohe tema kallale kippuda:
«Katsu mul suurt Saksamaa tundjat! Tahad vist uhkustada, et sa mööda jumala maailma
hulkumas oled käinud? Mis sa siis nüüd õige enesest arvad? Ah? Rumal ori sa oled ja selleks
sa jääd. Armust on sind natuke vallali lastud — nüüd tema suur ninamees! Vaat sulle! Oma
silmigi ei
142
tohiks sa meie kui vabade inimeste poole üles tõsta!»
«Kuule, ema, ilma sinuta oli meil siin üsna mõnus istuda,» ütles Priidu haigutades .
«Vait!» kärgatas ema. «Sina-seisad alati tema eest, aga sellele sa ei mõtle, et ta sinu
kurrvaim on. Ilma temata oleksid sina ammugi kõikide viisakate noorsandide sõber ja Maria
peene antvärgi pruut . Mis ta siin varitseb? Mis sa meist tahad, sepp? Oled sa tõesti nii juhm, et
sa Mariat omale loodad saada?»
«Olen ikka nii juhm,» ütles sepp rahulikult.
«No siis jää ka juhmiks!» kilkas Krõõt. «Sina, närukael, julged saksa rätsepat pilgata? Kas
sa tead ka, mis see tähendab: saksa rätsep? Temal pole muud vaja kui sinu peale kaevata, ja
sind pannakse tulist rauda kandma ja puuakse võllasse. Oma põlvede peal pead sa temalt
andeks paluma, et teda oled pahandanud.»
«Oleks ta seda selge sõnaga nõudnud, eks ma seda siis vist oleksin teinud,» naeratas sepp.
«Aga ta pani plagama,» lisas Priidu juurde.
Krõõt oli nii vihane, et ta mõnel ajal oma osavat keeltki ei saanud liigutada. Et aga vihane
naisterahvas ikka midagi peab tegema, siis kähmas ta nurgast luua kätte, astus sellega otsekohe
sepa ette, püüdis teda ühe pilguga elusalt ära põletada ja karjus, kui keelepaejäd jälle lahti
pääsesid, inetu häälega:
«Kasi siit välja ja ära näita oma nägu enam!»
«Ära tule meest narrima,» ütles sepp pahaselt ja lükkas luuavarre, mis kardetaval viisil tema
nina all vibas, nii järsku kõrvale, et vars ja vihane naine õhu sisse ilusa rõnga kriipsuta-
143
sid. Sefepeale pani sepp kaapkübara pähe ja läks sõna lausumata välja. Priidu tahtis ta järele
lipata, aga ema ei lasknud teda uksest välja. Varsti kuuldi õuest värava raksumist ja tagatoast
tasast nuuksumist . . .
Hakkas juba pimedaks minema. Sepp Villu sammus tuntud teerada mööda kõdu poole. Ta
jalad ei tuletanud enam tiibu meelde, vaid liikusid raskelt ja laisalt. Küll vahtis ta jällegi enese
ette maha, aga seekord ei. otsinud ta tillukesi jälgi ega naeratanud, kui üks neist kogemata
silma puutus.
Kümme minutit võis ta sedaviisi kõndinud olla, kui ta enese selja tagant rutuliste ja kergete
sammude krabinat kuulis. Umber vaadates nägi ta Maie tulevat.
«Villu!» hüüdis tüdruk nõrga häälega ja viivitas sammu.
Sepp ei liikunud paigast.
Mai tuli ligemale, pikkamisi, kartlikult. Kui ta sepa ees seisis, nägi see poolpimeduseski, et
tüdrukul punaseks nutetud silmad olid.
«Mis sul arus on, et nii hilja veel pimedasse metsa jooksed?» taples Villu karedalt.
«Tahtsin näha, kas sa vihane oled,» vastas Mai aralt naeratades ja naisterahvaste viisi järgi
mehe silmist õiget otsust otsides.
«Olen jah vihane,» turtsus Villu. «Ega ma koer ole, et mind malakaga uksest välja aetakse.»
«Ara pahanda, Villu,» palus Mai. «Ega ema nii kuri ole, kui ta näitab. aata, kui sa teinekord
jälle tuled, siis on ta seda lahkem.»
«Enam ma ei tule.»
«Ei tule?»
144
«Mitte jalaga.»
«Siis oled sa ikka tõesti vihane?»
«Olen jah.»
«Kas minu peale ka?»
«Ei, sinu peale ei ole, aga . . . ma ei tea, kuldas ma pean ütlema . . . sa ei ole mulle
praegu mitte nõnda armas kui muidu. Vaata, sa oled täiesti oma ema nägu, ja see paneb mind
mõtlema. Kui ma täna tema kurja nägu nägin ja ta alatut mõnamist kuulasin, tuli mulle see
kentsakas mõte, nagu oleksid sina ise see olnud, nagu võiksid sina ka niisuguseis saada. Tont
teid, naisi, teab! Ma ehmatasin isegi ara, nii et süda valutama hakkas. Praegugi valutab, ja
pea on kurbi mõtteid täis. Mina ei teadnud siiamaani mingisugust vahet sakste ega maainimeste
vahele teha, aga teile laulab ema iga päev ette, et saksad üksi inimesed ja meiesugune
paljas loom olevat; ehk mõjub see pikkamisi ka sinu ja Priidu peale, ja te hakkate mind ka
alatuks pidama.»
«Sa ei armasta mind enam?» küsis Mai surija häälega.
«Ei ma tea isegi ütelda,» kostis sepp mõttes.
«Noh, jumalaga siis.»
«Jumal kaasa.»
Kumbki ei tahtnud enne paigast liikuua.
Mõned silmapilgud vältas sügav vaikus. Mõlemad seisid nagu tardunult ja vahtisid jumal
teab kuhu pimedasse metsa. Vaikus läks koledaks, piinlikuks . . .
«Head ööd, Villu!»
«Head ööd, Maieke!»
Lumi krabises väheke, nagu oleks keegi jalgu liigutanud. Sepa kehast käis värin läbi.
Lähemal
145
silmapilgul surus ta sooja, tuksuvat keha oma rinna vastu ja kaks pehmet käsivart punusid
endid tema kaela ümber . . .
Taevast kustus viimane ehakuma ja paks pimedus kattis metsa, kui sepp Villu ja tema
Maieke käsikäes Risti talu poole tagasi rändasid. Metsa serval oli lahkumine .
«Et sa mind mu ema näo pärast vihkama ei hakkaks, siis. on parem, kui sa niipea meile ei
tule,» ütles Mai kümnendat korda jumalaga jättes.
«Aga kuidas ma sind näha saan?» päris sepp murelikult.
«Eks mina siis pea ikka sinu juurde tulema ,» vastas Mai õnnelikult naeratades.
Üheks silmapilguks sulasid mõlemad kujud nii täiesti kokku, et neid pimedas üheks
kehaks võis arvata. Siis lagunes must kogu jälle kahte jakku, millest suurem metsa vahele
kadus, kuna väiksem veel tema sammude kaugele kaduvat kõminat kuulama jäi.
4
Priidu luusis harjunud viisil mööda metsi ja .külasid. Ühel päeval juhtus ta suures Jõemäe
külas olema, kus peremehed parajasti tähtsat koosolekut pidasid.
Vaesed mulgid olid sel aastal lammaste sarnased, kelle seljast mitu nahka korraga tahetakse
nülgida. Esimene nahk jäi taeva omaks, kes põllud rahe ja alalise vihma läbi ara rikkus; teise
naha võtsid mõisaomanikud, kolmanda Rooma kirik . neljanda röövivad leedulased. Viimaks
tuli
146
Viljandi komtuur ja nõudis viiendat nahka, põllu-vilja-kümnist, mida talupojad
toomapäevaks lossi pidid vedama. Arusaamatul viisil leidsid mõned külad siiski veel viienda
naha ja viisid Viljandisse. Nende hulgas, kellel midagi viia ep olnud, oli Jõemäe küla. Ehk
oleks siiski mõni talumees salve põhjast veel peotäie leidnud ja sellegi elu ning tervise
hoidmiseks ohverdanud, aga seal jifhtus parajasti Priidu külasse ilmuma, kes meestele vägeva
kõne pidas ja neile selgeks tegi, et viit nahka ühegi lamba seljast ei võeta. Mehed olid
seepeale veo vedamata jätnud ja saadikud komtuuri juurde vabandust paluma saatnud. Saadikud
ei tulnud mitmel päeval tagasi; talupojad olid nende ja eneste pärast suures mures ja
pidasid nõu, mis peale hakata. Priidul ei olnud siin küll tegemist sugugi, aga ta kõneles siiski
südilt kaasa.
«Mehed!» hõikas Priidu täie kõriga, «olete teie jänesed? Mispärast on teie südamed argust
täis? Minge, kutsuge komtuur ise siia, küll ta siis näeb, et teie oma puudusest tõtt olete
rääkinud. Nuhelda tema teid ei või, selletarvis elab veel õigus maailmas. Ülekohut ei tohi aga
keegi inimene enesele teha lasta; kes ülekohut kannatab, teeb suuremat kahju kui see, kes
ülekohut teeb. Miks on jumal igaühele käed loonud ja malakad lasknud kasvada? Tullakse
teie käeale, punnige vastu! Teid on ühes külas enam mehi kui Viljandi lossis väge . . . »
«Aga mis meist pärast saab?» heitis üks vana mees vahele.
« Saagu mis saab, aga teie olete siiski näidanud, et ise mehed olete. Võõrad peavad aru
saama,
147
et nad meie rahvaga meie omal maal nõnda mängida ei tohi.»
Umbes selle sisuga kõneles Priidu veel mitu kõnet, ja näha oli, et need kõned noorematele
mõjuma hakkasid. Nad raputasid rusikaid ja tõstsid suurt kära.
«Peksta meie endid» ei lase!» müristati mitmest küljest. Vanemad katsusid nooremaid
vaigistada, aga see tegi asja veel hullemaks. Müra läks nii suureks, et üks enam teise sõnast
aru ei saanud.
Korraga astus kõrge kasvuga munk, kelle lähenemist keegl tähele ei pannud, käratsejate
keskele ja hüüdis tugeva, sügava häälega selges maakeeles:
« Rahu kõigile!»
Kohkumise ja imestusega pöördusid kõikide näod pika munga poole, keda keegi ei
tundnud, kelle mehine kuju ja uhke, tõsine nägu aga kõiki aupakkumisele sundisid. Mitmed
tundsid ebausklikku hirmu ja lõid salamahti risti ette. Priidu, kellele kartus ja hirm tundmata
asjad olid, astus munga ette ja .vahtis teda pealaest jalatallani nagu mõnd kentsakat
võõramaa lindu .
«Armsad inimesed, hoidke endid õnnetuse eest!» rääkis munk, kui kõik vait olles ootama
olid jäänud. «Mõtelge, mis teie teha tahate! Teie tahate üksipäini terve Saksa ordu vastu
hakata. Sellega näitate küll, et teie vahvad mehed olete, aga mõtlemata vahvus ei või muud
kui kahju tuua. Sõjameeste vastu ei või teie palja käega hakata, meeletu katse eest aga saab
teid kõiki tükkideks raiutama. Õige küll, et mees surma ei tohi karta, aga mõtelge, mis siis
teie vaestest naistest ja lastest peab saama?»
148
«Mis munk naistest ja lastest teab?» pilkas Priidu.
Munk silmitses teda lahke näoga ja ütles tasasemalt:
«Tõsi on, et mõned poisikesed neist enam rääkida mõistavad, aga .palja rääkimisega ep ole
natt veel toidetud ja kaetud . . . Ärge mõtelge, mehed, et mina teid arale vägivalla
kannatamisele avatleda tahan. Ei koguni. Ma tuletan teile ainult meelde, et teie mitte üksi
iseenestele ja oma peredele , vaid kogu rahvale kahju teete, kui rüütleid ilmaasjata ärritate.
Teie põli on praegu küll raske, aga võõrad isandad võtavad kõige väiksemast tõrkumisest
põhjust oma iket veel raskemaks teha ja maarahva vastupanemise jõudu täiesti lämmatada.
Parem on, kui terve rahva jõud segamata rahus kosub ja siis igal pool ühekorraga teole
ärkab. Vaat siis on aeg vahva olla, siis maksab vara ja eluga mängida, sest mängu hind on
vabadus ja õnnelik põli; siis on ka lootust, et mäng võidurikkalt lõpeb, nagu hiljuti üks saksa
soost rahvake, kes kõrgetel mägedel elab, on näidanud1.»
Munga silmad hiilgasid kentsakalt, kui ta neid sõnu kõneles. Mehed vahtisid imestades vaimulikku
meest, kellest aru ei võinud saada, kas ta vaigistaja või ässitaja oli. Keegi ei kostnud sõna.
Valitsevas vaikuses oli selgesti kuulda kapjade plaginat, mis ligemale näis tulevat. Varsti tuli
1 Munk räägib siin šveitsi rahvast,. kes 30 aastat enne meie jutu algust enese Habsburgi
raske ikke alt vabastas ja oma priiust tugeva käega kaitses. (Autori märkus.)
149
ka metsatuka tagant suur ratsallste salk nähtavale. Eesotsas sõitsid ordurüütlid, valged kuued
seljas ja mustad ristid rinna peal; nende kännul raudriides sõjamehed ja sulased; odad ja paljad
mõõgad välkusid heledal päikesepaistel.
Talupojad vaatasid kähvatades üksteise otsa. Munga näo üle libises tume vari. Keegi ei
julgenud häält teha, aga mitmed piilusid kaitsva metsa poole; neil näis himu olevat jooksu
panna. Et aga keegi esimene ei tahtnud olla, siis jäid kõik paigale ja kogunesid tihedasse
hunnikusse. Väesalk tuli kurel sõidul ligemale ja piiras talupojad igast küljest sisse.
Viljandi komtuur, halli habemega ja ausa moega vanamees, ütles valju häälega, aga viletsas
maakeeles, mida meie kordama ei hakka:
«Teie, koerad, julgete minu käskudele ja ordu seadustele vastu hakata? Küll ma teile näitan!
Teie ei taha enam kümnist anda? Oodake, küll ma teid õpetan! Kes on teid tõrkumisele ässitanud?
Kes on teie ninamehed? Kohe tooge nad välja!»
Talupojad seisid tummalt ja pead norgus. Kui küsimusele vastust ei tulnud, käskis komtuur
ühe ehmatanud näoga vanataadi teiste hulgast välja kiskuda ja teda piinata, kuni ta eestvedajaid
nimetaks. Aga vaevalt sai vanataat esimest korda karjatada, kui juba Priidu komtuuri ette astus
ja julgesti hüüdis:
«Mina üksi olen süüdlane!»
Komtuur ei tundnud Priidut näo poolest, aga kena sirge noormees näis ta meele järgi olevat.
«Nii noor ja juba nii pahur ?» ütles ta peaaegu
150
lahkelt. «Kas sa tead ka, et sa kui rahva ässitaja surema pead?»
«Kui muidu läbi ei saa, eks siis või surra kah,» vastas Priidu oma laisal viisil, «aga minu
surmast ei tule teile suurt kasu. Palju kurjem ässitaja jääb siiski elama, kes teie kõvadest
seadustest iialgi ei hooli. Kui teie tema siit ilmast ära kaotaksite, vaat siis oleks isandatel ja
orjadel rahu.»
«Kes see ässitaja on?» küsis komtuur.
«Ülekohus ja häda,» vastas Priidu.
«Ah, sa oled hea naljahammas ,» naeratas komtuur. «Loodame, et sa meile enne surma
lossikeldris veel palju nalja saad tegema. Siduge ta kinni!»
Sulased kippusid Priidu kallale.
«Kas lasete mind sõna lausumata ja kätt liigutamata kimbutada?» pöördus Priidu käristaval
toonil talupoegade poole. Need tegid nukrad näod, jäid aga vakka.
Nüüd käskis komtuur talupoegade hulgast mõned, kes kõige tugevamad ja julgemad näisid
olevat, välja astuda ja oma pealmised riided maha võtta. Kui nad siis, niueteni paljad, värisedes
ja hambaid lõgistades talvise külma käes seisid, kõneles komtuur neile veel mõne õpetava ning
manitseva sõna ja tuletas neile lõpuks meelde, et need, kes ennast mitte tõrkumata peksta ei
lase, kuni paras mõõt tais, kui redud kõrvupidi puude külge pidi naelutatama ja nõnda edasi
nuheldama. Naised ja lapsed, kes kära peale meeste ümber kokku olid jooksnud, hakkasid seda
kuuldes käsi ringutama ja suure häälega ulguma. Nad'peletati majadesse ja lubati neile, kes veel
väljas nägu näitavad, valusaid vitsu anda.
151
Enne kui nuhtlemine algas, astus pikk munk, keda ka sakslastest keegi ei näinud tundvat ja
kelle ligiolemisest keegi ei hoolinud, komtuuri ette ja ütles saksa keeli:
«Teie teete ordule ja kõigile võõrastele kahju, kui talupoegi asjata nuhtlemisega ärritate.
Neil ei ole sugugi süüd eg» ole neid ka keegi ässitanud, vaid ainult kibeda häda pärast on nad
sel korral moona vedamisega viibinud.»
«Neid nuheldakse tõrkumise pärast ja teistele hirmuks,» ütles komtuur pahaselt, «Puudust
neil ei ole, see on kõik vale, ja teie, mungad, õpetate talupoegi valetama .»
«Meie õpetame neile õiget usku ja ausaid elukombeid, teie aga teete neile ristiusu läilaks ja
õpetate neile paganate roojust,» hüüdis munk lõkendava pilguga. «Teie tahate neist taltsaid
koduloomi teha, aga käite ise nendega ümber kui metselajatega. Teie ei kaitse neid, kes
iseennast kaitsta ei või, kellegi eest, vaid röövite neid ise paljaks ja nuhtlete neid, kui midagi
enam röövida ei ole.»
Seletuseks nimetame siin, et ordurüütlite ja piiskoppide ning nende alla seatud kloostrite
vahel ühtepuhku kas avalik sõda või salavaen vältas. Nad olid üksteise võimu peale
kadedad, kiskusid üksteise käest maid ara, tõstsid vastastikku paavsti ja keisri ees raskeid
kaebusi ja pesid endid siis valedega ja suurte rahaohvritega puhtaks. Vägivaldsed teod olid
mõlemalt poolt i igapäevased asjad; iseäranis olid rüütlid kui kangemad alati valmis
munkasid ja piiskoppide alamaid kimbutama. Sellepärast peame tundmatu munga julguse üle
imestama, kes üksipäini vägeva
152
komtuuri vastu julges välja astuda. Ette oli näha, et see heaga ei lõpe.
«Häbemata munk!» kärgatas komtuur vihaselt. «Küll ma sulle näitan, mis ordu ja rüütlite
sõimamine maksab! Siduge ta kinni!»
Munk kähvatas; vist sai ta aru, et ta liiga kau-gele oli läinud. Ta lükkas kolm sulast, kes ta
kallale tikkusid, ainsa käeliigutusega tagasi ja hüüdis ähvardaval häälel:
«Komtuur! komtuur! Ärge kutsuge õnnetust enese ja terve ordu kaela! Minu taga seisab
Riia peapiiskop ja püha isa ise.»
«Ja kõigepealt su selg, mis su häbemata sõnade eest vastama peab,» pilkas komtuur. «Ruttu,
sulased!»
Munk laskis ennast pealtnäha rahulikult siduda. Kaks meest seati tema ja Priidu valvajateks,
teised hakkasid tööle . . .
Väljavalitud süüaluseid peksti kaua, väga kaua. Kõle ähvardus hirmutas õnnetuid põgenemast;
nad karjusid hirmsasti, kargasid vahel kõrgesse, tantsisid jalalt jalale , heitsid kummuli
lumesse, tõusid jälle jalule, ja rasked hoobid sadasid ikka edasi ning sünnitasid peenikegt
verevihma.
Väga kentsakalt mõjus see nähtus Priidule, kes säherdust .asja esimest korda nägi.. Ta nägu
oli lumivalge ja krampidest viltu kistftd, silmad pärani lahti ja ehmatust täis. Ajuti katsus ta
tuge vaid sidemeid kätki kiskuda ja tõmbas käesooned nii kangesti pingule, et veri näkku
tõusis. Ka munk oli kähvatanud, aga pealtnäha täiesti rahulik. Tasakesi nihutas ta ennast
Priidule ligemale, kuni nende selja taha seotud käed kokku puutu -
153
sid. Vahid ei pannud seda tähele, sest nende silmad olid põnevusega nuhtluspaiga poole
pööratud.
Viimaks käskis komtuur peksmise lõpetada, kui pekstavad juba nõrkema hakkasid. Ta
noomis veel kord kõiki talupoegi, et nad assita jäte sõna ei kuulaks ja veel samal päeval
oma kõhust täidaksid, sest et järgmisel tõrkumise korral «tõsine nuhtlus» neid ootavat.
Komtuur ei saanud oma kõnet veel lõpetada, kui tema selja taga vali kära tõusis. See
tuli sellest, et Priidu arusaamatul viisil oma käed lahti oli saanud, nagu välk kõrval seisva
hobuse selga käranud ja metsa poole kihutanud.
«Võtke ta kinni!» müristas komtuur sulaste poole.
Kolm-neli meest kargasid hobuste selga ja kihutasid Priidule järele. Teistega tõttas
komtuur naaberküla poole, mille elanikkude üle niisamuti kohut pidi mõistetama. Munk
seoti ohelikuga kõige tugevama sõjamehe sadula külge ja võeti sel viisil kaasa.
Nuheldud Jõemäe küla mehed pugesid vaikselt igaüks oma hurtsikusse, kus naiste hale
ulgumine ja meeste võimetu vandumine veel kaua, kostis.
5
Sepp Villu oli oma kolme selliga kibedas töös, kui korraga üksik ratsaline tuhatnelja
sepapajast mööda kihutas.
«Eks mul ole tore hobune?» karjus Priidu —
154
sest tema see oli — ilma peatamata mööda lennates. «Ärge ütelge, et mind nägite. Rüütlid
. . . »
Rohkem ei võidud tema sõnadest aru saada. Sepp raputas pead ja pomises midagi «hullust
poisist» ja «sõgedatest tempudest». Natuke hiljem jõudsid Priidule järele saadetud sulased
sepapaja ette ja küsisid, kas siin põgenevat ratsalist pole nähtud. Seletuseks lisasid nad juurde,
et põgeneja talupoegade ülesässitaja ja hobusevaras olevat, keda nemad jälgede kaudu metsas
taga ajanud, kuni jäljed suurele teele ära lõppenud.
Sepp aimas paha asja ja katsus nii palju kui võimalik sulaste aega raisata. Ta kuulas põhjalikult
järele, mis süüd põgeneja teinud, mis nägu, kas habemega ja missuguse habemega, mis
riides, missuguse hobuse seljas ja kui vana ta olnud. Kui ta arvas, et Priidu juba kaugele küll
oli jõudnud ja hädalised sulased juba hoopis kärsituks läksid, tunnistas Villu venitades, tema
teades olevat sedamoodi mees mõni silmapilk enne sulaste tulemist sepapajast mööda
ratsutanud ja kõrvalisele teele • pööranud, mis Puidu mõisa poole viis. Et sepp häbematul viisil
luiskas ja sulastele teed näitas, mis Priidu teest nii palju kui vähegi võimalik kõrvale käidus,
seda peame oma kangelase häbiks tõeks tunnistama.
«Miks sa, pagan, seda kõhe ei ütelnud?» turtsus üks sulane kurja näoga.
«Ega mina kõigi hulguste vaht ole,» andis sepp külma verega vastuseas. «Minul on oma töö
toimetada. On teile ametiks antud hobusevargaid võrgutada, siis tehke ise silmad lahti ja võtke
koivad kuklasse.»
155
Petetud sulased ratsutasid kirudes näidatud teed mööda edasi.
«No ütle poissi!» pomises sepp murelikult. «Tema, pagananahk, varastab hobuseid ja ässitab
talupoegi mässule. Oh sina, tüütus! Pagan teab, mis paha lugu sellest -veel välja võib tulla.
Kahju, et ma ise enam. Ristile kuulama ei või minna.»
Natukese aja pärast jõudsid komtuur ja lema salk sepapaja ette. Küla, mille üle nad kohut
mõistma läksid, oli siit pool penikoormat eemal, sellesama tee ääres. Komtuur ja sepp olid,
nagu teame, head sõbrad, aga sõprus ei keelanud meie alatut kangelast sugugi komtuuri suud ja
silmi niisama täis valetamast, nagu ta sulastega oli teinud, kui tema käest küsiti, kas ta
põgenenud Priidut olevat näinud. Komtuur usaldas oma vangi, tundmatu munga, kes
ettevõetava toimetuse juures ainult tüliks oleks olnud, sepa hoole alla. Vangi käed ja jalad
nööriti uuesti ja väga kõvasti kinni; et ta kellelegi jalus ei oleks, visati ta pimedasse
kolikambrisse, mis sepapaja kõrval oli.
Pärast komtuuri ja tema seltsiliste äraminekut hakkasid sepp ja .tema sellid jälle nii
nobedasti tööle, et nad vangi, kes sugugi häält ei teinud, hoopis ara unustasid . Siis läksid nad
sepa elumajasse lõunat võtma. Elumaja seisis sepapajast mõnikümmend sammu eemal ja ei
olnud väljastpoolt muud kui tahumata palkidest kokkulöödud taluhoone , aga sees oli palju
kalleid ja haruldasi asju, mis sepp oli võõralt maalt kaasa toonud. Seal oli kõiksugu sõjariistu ja
jahinõusid, kunstlikult nikerdatud kannusid ja peekreid, kaste ja karbi-
156
kesi. Laual auras seapraad, mille kaugelt kaasavõetud kokk kõrge kunsti seaduste järgi oli
valmistanud; ei puudunud ka õlle- ega viinakannud. Kõigest oli näha, et sepp hästi süüa ja
juua armastas ja et ta võõramaa jõukate kedanikkude elulaadi omaks oli võ| jiud .
Söömise ajal tuli sepale vangistatud munk jälle meelde. Kõhe võttis ta ise laualt niipalju
toitu ja jooki , et kolm meest küllalt oleksid saanud, ja läks vangi vaatama. Sepapaja uksest
sisse astudes põrkas ta kohkudes tagasi ja laskis kausi ning kännu puruks kukkuda.
Munga kõrge kuju seisis keset sepapada; tugevad sidemed näisid ta käte ja jalgade küljest
nagu ara sulanud olevat. Oma kohmetusest toibudes kähmas sepp kõhe munga käsivarrest
kinni, et mees põgenema ei pääseks.
«Mil viisil oled sa oma käed ja jalad lahti saanud?» hüüdis sepp.
Munk vahtis talle pilklikult naeratades otse silmi ja ütles tasase häälega:
«Ära keela mind põgenemast!»
«Kes kurjategijat põgeneda laseb?»
«Ma ei ole midagi kurja teinud.»
«Oled vist kogemata mõne kurjategija nägu ja tema pähe lõksu läinud, vaene talleke,»
pilkas sepp, kelle silmis, nagu enamasti kõikide ausate inimeste silmis, sidemed ikka ka
süütunnistused olid. «Ma olen säherdusi tapalambaid ju ennegi näinud. Kohe näita, kuhu sa
nöörid viskasid; minu sõlmi ei pea sa nii kergesti maha raputama.»
Sepp hakkas vangi, kelle käsivarsi ta oma raudsete rusikatega pigistas, kolikambri poole
tagasi
157
lükkama. Aga oma ärarääkimata imestuseks ei suutnud ta munka mitte sammugi paigast
liigutada, ja peale selle sündis nüüd veel üks kentsa-kas lugu, mida sepp ilmaski võimalikuks ei
oleks pidanud. Munk hakkas äkitselt sepa jämeda keha ümbert kinni ja surus teda nii kõvasti
enese kaissu. et Villu köndid raksusid ja ta hing rindu kinni jäi. Sepa selg, mida veel keegi
surelik ei olnud painutanud, vajus looga moodi sissepoole, ta nõrkes ära, tundis oma põlvi
nõtkuvat ja sai alles siis hinge ja selge aru kätte, kui ta munga põlvede vahel selili maas lamas
ja munka tumeda, kurbliku häälega kuulis ütlevat:
«Vaata, nõnda on eestlaste kõige paremad jõud - ikka isekeskis tülitsenud ja endid üksikult
võõrastest murda lasknud.»
«Oled sina eesti mees?» küsis sepp, sügavalt hinge tõmmates.
«Olen küll,» vastas munk.
«Miks sa seda enne ei öelnud?»
«Meie oleme võõraste läbi juba nõnda rikutud, et üks eestlane teist enam uskuda ei või.»
«Mind võib igaüks uskuda,» seletas sepp uhkelt. «Aga mungad on meistrid valetama. Kuidas
võid sa maamees olla, kui sa munk oled?» «Mina ei ole munk.» «Kes sa siis oled?» «Mina
olen T a s u j a ! »
Oleks suur lõõts korraga laulma ja tuhandenae- lane alasi mööda sepapada kargama hakanud,
ei t oleks sepp seda kaugeltki nõnda suureks imeks pannud kui praegu kuuldud uudist. Ta ajas
silmad pärani lahti ja tõusis istukile. Munk ei hoidnud teda enam kinni, vaid seisis püsti ta ees.
158
«Sina oled . . . » kogeleš sepp.
«See mees, kelle ainus mõte on võõrast kurjust nuhelda ja oma rahvast vabaks teha,» vastas
munk. «Mispärast sa minu saadikuid kuulda ei võtnud?»
Villu kargas püsti ja pakkus mungale kätt.
«Ära pane pahates, kallis mees,» ütles ta pisut häbelikult. «Oleksid sa ise sel ajal siin olnud,
kes teab, ehk oleksin ma siis teist juttu rä akinud. Sinu saadikuid pidasin ma hulgusteks ja
lobisejateks, kes rahvale tüja äsitamisega ainult - kahju teevad.»
«Minu saadikud olid ustavad mehed,» üles munk kibedalt naeratades, «aga ma arvan, et
mõus elu ja isandate sõrus sinu kõvad mõe asja kohta kurdiks on teinud. Sina oled üs
neist väestest eestlastest, kes oma orjapõvega rahul võvad olla; kes teab, sa ehk, ei hooligi
sellest, et seesama põi teistele põguks on?»
Sepp lõ silmad maha.
«Ma ei ole sakstest muud kui head nänud,» vastas ta kogeldes. «Mispäast peaksin ma neid
vihkama?»
«Sa ei peagi neid vihkama, aga sa pead oma rahvast nii palju armastama , et sa võ oraste,
väivalda temast ara pö orata aitad. Saksad võvad paremad olla kui meie, aga nendel ei ole
õgust meid oma loomadeks alandada, meid -paljaks riisuda ja kõki häd omadusi meie sees
jalge alla lälata . . . Sepp Villu, ma olen sinust palju head kuulnud ja lootsin sinust suurt abi
leidvat. Sakala-maa on sinu sõru täs, kes sinu sõa. hea meelega kuulaksid. Kahju, et sina,
kes sa vist vana Lembitu jäeltulija oled, tema vaimu ei ole päinud!
159
Oleks lugu teisiti, siis võksime loota , et ka vana sakalaste vaim jäle äkaks ja võ orast
väivalda murda aitaks.»
Sepp raputas kahtlevalt pead:
«Kuidas saaksime nü udsel ajal võtu loota, kuna ordurü utlite ja taanlaste jõd palju suuremaks
on kasvanud, kui ta meie rahva esimese allaheitmise ajal oli? Meie üsi ei võ iialgi käe
suure riigi,vastu hakata.»
«Meie ei ole üsi, kui meie aga üsmeelsed oleme!» hü udis munk väkuval pilgul. «Meie
pool on õgus, üine pü udmine , ütsuse tugevus. Peale selle on rootslased, venelased ja
leedulased valmis meile appi tulema. Ja kui sa arvad, et vaenlased praegusel ajal tugevamad on
kui enne, siis oled sa eksituses. Saksamaal on vana rü utlite ja ristisõtjate vaim ammugi
kadunud. Keiser ja paavst on teineteise verivaenlased; nende vaen, kõu-sõad ja katk on riiki
nõda nõgestanud, et ordurü utlid sealt abi ei võ loota. Liivimaal vätab alaline sõa ordu ja
piiskoppide vahel, venelased ja leedulased varitsevad rajadel, rü utlid ise ja nende vasallid on
prassijad ja hooplejad, kes ennast üsi rö ovitud rikkuse ja palgatud sõaväede abil üeval
hoiavad. Kui meie kõk koos ja korraga nende peale langeme ja kõgepealt nende rikkuse käst
ara võame, siis on nad nõgemad kui lapsed. Taani kuningal ei ole meie maal enam
mingisugust võmu ega väe; iga mõsnik on oma kuningas, aga nad ei hoia isekeskis kokku
ega ole neil sõaväe. Teiselt poolt on kõk Viru-, Harju-, Lä ane- ja Saaremaa mehed juba
sõaks valmis; oleks Liivimaa talurahvaga lugu niisama, siis ei kardaks meie midagi.»
160
Kuna munk kõeles, ei suutnud sepp silmi tema nält ara pö orata. Selle nä mehelik ilu, tuli,
mis suurtes ja süavates silmades loitis, vali ja siiski pehme hä alekõa ning vaimustatud sõade
vool hakkasid sepa selget mõstust joobnustama. Ta hakkas aru saama, kuidas see ainuke
mees, kelle õget nime ega saatust keegi ei tundnud, kelle salanimi Tasuja aga igale eesti
kõvale ammugi tuttav oli, keda nõaks, surnust tõsnud Kalevipojaks, püaks Jüiks,
libahundiks, vä arjumalaks Ukuks peeti ja kelle nime ebausklik rahvas häa ajal appi hü udis — kuidas see mees üsipäni paari aastaga tervet rahvast oma tahtmise jäele juhtida ja verisele
mäsule äritada võs, ilma et keegi neist, kes teda tundsid, äa-andjaks oleks saanud.
« Imeline mees!» üles sepp raskelt hingates, kui munk vaikis. «Mina ei ole ebausklik, aga
sina võksid mind uskuma panna, et sa lihane inimene ei ole. Seni ei tundnud ma enesest
tugevamat meest maailmas, aga sina oleksid mu peaaegu kui kassipoja ara käistanud. Seni ei
hoolinud ma suuremat ei omadest ega võ orastest, vaid elasin rahus ja mureta üest pävast
teise, aga sina võksid mind kergesti rahu põgamisele $a otse meeletu mäsu sisse meelitada.
Sa oled kui veerev kalju, mis tee peal kõk nõgemad asjad kaasa kisub võ pwruks peksab ,
kuni ise kuristiku põja kaob . . . Ma ei võ uskuda, et su ettevõe õneks läeb, aga mul ei ole
ka jõdu seda takistada. Tulgu mis tuleb! Ma tahan talupojad kokku kutsuda ja sinu nõ
nendele ette panna. Ma ei soovi neile õnetust ega taha neid mäsule äsitada; tehku ise, mis
heaks arvavad .»
161
«Kuskohal tahad sa koosolekut pidada?» küis munk.
Sepp jä pisut mõlema ja üles siis: «Pool tundi maad siit otse põja poole on põise metsa
keskel lage kõt vana eestlaste kantsi varemetega. Seal on veel praegugi maa-aluseid võvisid
ja urkaid, kuhu»kuulajate kõv ei ulata. Sinna kutsun tunahomme õtuks esiti überkaudsete
küade vanemad kokku ja küin neilt , kas nad sinu nõ tahavad vastu võta.»
«Ma tulen ise sinna,» üles munk lüidalt. «Parem oleks, kui sa kohe põeneksid,» üles
sepp murelikult. «Ma tunnen Viljandi komtuuri. Sind saab kangesti pü utama, ja nä ning kuju
jägi ei ole sind raske leida.»
«Mine silmapilguks õe!» käkis munk pilklikult naeratades.
Sepp tegi, kuidas kätud, ja kui ta siis jäle sepapatta vaatas, seisis halli habemega kü urus
vanamees kerjaja riides tema ees, kepp käs ja kott seljas. Sepp hü udis tagasi põgates.
«Ae, vanataat, kust sina siia sisse pä asesid?» «Halastage, ristiinimesed, vaese peale,» palus
sant häalise, läbunud hä alega. «Kuhu munk kadus?»
«Ei mina, vaene, ole kedagi nänud,» käises vanamees ja hakkas nii kangesti köima ning
läastama, et hale oli teda näa.
«Siin ma olen!» hü udis munga hä al pimedast kolikambrist.
Sepp tõtas sinna; aga ehk kül uks päani lahti
seisis, ei olnud kambris siiski inimese hinge naha. «Munk, ae, munk, kus sa oled?» «Siin!»
kostis munga hä al otse sepa nina all.
162
«Kus?»
«Maa põjas!» kõises hä al sepa jalgade all.
Villu hakkas käe käga peast kinni ja tõtas pimedast kambrist väja pävavalgusele. Vana
sant oli kadunud kui tina tuhka. Süavast maa põjast kajas kauge hä al:
«Kas usud veel, et mind kerge pü uda on?»
«Ei usu,» vastas sepp hambaid lõistades.
«Siis jumalaga tunahomseni!»
Sepp läs pead raputades elumajasse tagasi, aga ta sö ogiisu oli kadunud. Ta oli nii tõine ja
sõakehv, et sellid araks läsid.
Õtupoole tuli komtuur oma salgaga jäle sepapajast mö oda. Komtuur oli pahas tujus, sest
selle küa mehed, keda ta käistada oli tahtnud, olid ävardavast häaohust kuidagiviisi haisu
saanud ja pakku jooksnud. Kohtumõstjad riisusid selle eest kül kõk hooned tüjaks, aga
komtuuri meel oli haigeks jä anud.
«Too munk väja!» kägatas ta sepa peale.
Sepp ei olnud niisuguse kõeviisiga harjunud ja kortsutas kulmu, läs aga siiski sõa
lausumata pimedasse kambrisse, kust ta varsti sõumiga tagasi tuli, et munk olevat ara
kadunud. Komtuur läs näst nii punaseks, et näs, nagu tahaks ta
kohe tuld purskama hakata. Üe krapsuga kargas ta hobuse seljast maha ja tormas sulaste
seltsis pimedasse kambrisse. Seal tuustisid nad kõk nurgad läi, panid kõk kraamid kukerpalli
lö oma ja tahtsid terve maja über lüata —aga
munk jä kadunuks.
«Kuhu oled sa munga pannud?» tikkus komtuur, käd rusikas , sepa kallale.
«Ega ta minu panna olnud,» vastas sepp pahas
163
tujus. «Teie oma sulased viskasid ta sinna kongi, eks nad siis nü ud otsi teda sealt.»
«Kus su silmad olid? Miks sa paremini ta jäele ei valvanud?» käkis komtuur.
«Ega mina teie vangide vaht ole,» urises sepp.
Nü ud südis Villuga täa juba teine lugu, mille sarnast ta enne uneski ep olnud nänud.
Komtuuri käivars vilkus õus ja siis laksus raske rusikahoop sepa tõmuka põe peale.
Nõgema mehe oleks niisugune lö ok vist maha sirutanud, aga sepp Villu ei liikunud paigast.
Tema näst kadus viimne veretilk ja pilk, mis ta vastase vihaselt põevaid silmi tabas, oli nii
kõutav, et komtuur sammu taganes ja kä mõ oga küge pani. Selles ei võnud kahtlust olla, et
sepp teda üeainsa hoobiga maha oleks võnud lü ua. .Aga komtuuri õneks oli sepp Villu
pikaldase loomuga maamees. Enne kui ta kät sai liigutada, oli ta mitme keha läi komtuurist
lahutatud ja tema über väkusid paljad mõ ogad.
«Komtuur!» üles sepp süava hä alega, «sina oled mulle esimest korda õetanud, kuidas
kõvalops maitseb; ara pane pahaks, kui ma sulle omal ajal head õetuse hinda maksan .»
Komtuuri viha oli antud kõvalopsuga kustunud ja tal oli, õgust ölda, vist pisut kahjugi, et
ta oma elupä astjat ja head sõra nii alatul viisil oli teotanud. Kui õge isand ei arvanud ta aga
heaks oma kahetsust alama ees nädata; sellepäast tegi ta väa kurja nä ja karjus hullemini kui
enne:
«Sina, koer, julged veel ävardada? Kas sa oled unustanud, kes sa oled? Vaata, mis orjade
hellitamisest tuleb! Ma võan su vara käst ja
1 64
lasen su surnuks peksta . . . kui tahan. Hola ennast edaspidi häematuks minemast ja täa
oma loojat, et seekord nii kerge nuhtlusega pä ased .»
Nende sõadega läs komtuur ruttu väja, võbolla selle sooviga, ejL sepp enam midagi oma
kah-juks üelda ei saaks. Ta andis sulastele kõa käu äakaranud vangid ües otsida, lubas
kätesaajale head vaevapalka anda ja sõtis ise rü utlite ja sõameestega lossi tagasi.
Sepp katsus uuesti tö ole hakata, viskas aga varsti haamri niisuguse jõga maha, et vars
raksudes käkes ja raske haamer hüates nurka lendas. Villu jooksis metsa, tuikus kaua puude
vahel, langes viimaks kummuli lume sisse, pigistas käd vastu silmi ja nuuksus kui nuheldud
laps.
6
Teisel ega kolmandal päeval ei võtnud sepp tööd kättegi, vaid hulkus külasid kaudu ümber
ja sosistas salamahti peremeestega. Kolmanda päeva õhtul leidis ta koju tulles Maie eest, kes
teda juba hulk aega oli oodanud.
«Kus Priidu on?» oli sepa esimene küsimus pärast südamlikku teretamist.
« Vangis » vastas Mai surutud häälega ja pisarad tulid talle silmi.
«Mis jutt see on?» hüüdis sepp kohkudes.
Mai hakkas jutustama:
«Tunaeile õhtul tuli Priidu ratsahobuse seljas koju. Meie küsimuste peale, kust ta hobuse
saanud, vastas ta, et ta hobuse ühe hea sõbra käest
165
laenanud olla. Ta oli ühtepuhku hobuse ümber, söötis ja tatsutas teda iga silmapilk ja
nimetas teda oma kalliks elupäästjaks. Mina küsisin, mis see pidi tähendama, ja ta rääkis
mulle, et rüütlid teda mingi kelmustüki pärast taga kihutanud, aga mitte kätte ep olevat
saanud. Eile hommikul sõitis ta hobuse seljas metsa ja tuli lõuna ajal jala tagasi, öeldes,
rüütlid olla teda jälle taga ajanud ja enda päästmiseks olla ta hobuse joosta lasknud ning ise
puu otsa roninud.
Pisut hiljem olin ma parajasti üksipäini õues, kui aia taga kära tõusis ja väravat valju
häälega lahti teha kästi. Mina tegin värava lahti ja nägin kahte uhke näoga rüütlit ja mitut
sulast — kõik ratsamehed. Vanem rüütel käskis kaht sulast hoovi ümber valvata, et keegi
välja ei pääseks. Minult küsis ta kareda häälega, kas perenaine, ja poeg kodus, ja kui mina
selle peale kostsin, et ema kõdus on, ronisid nad hobuste seljast maha ja läksid tuppa.
Noorem rüütel, kellel mõisniku riided seljas olid, jäi üksipäini õue peale, hakkas minu
ümbert kinni, nimetas-, mind ilusaks lapseks ja küsis mu nime järele. Mina ei andnud talle
vastust, vaid katsusin ennast lahti rabelda. Tema silmad hakkasid kentsakalt põlema, ta
andis mulle kõiksugu meelitavaid nimesid ja tahtis vägisi musu saada. Mina võtsin viimse
jõu kokku, kiskusin enese tema käte vahelt lahti ja jooksin tagumisest uksest majasse.
Rüütel tahtis mu järele tulla, aga ma sain enne uksele riivi ette lükata. Ma peitsin enese
väikesesse pimedasse salakambrisse, mis elutoa kõrval seisab. Siin puutusin oma ehmatuseks
ühe inimesega kokkiu, kes mulle käe suu peale surus ja mind vait käskis olla. See oli
Priidu, kes
166
ennast sinnasamasse oli peitnud. Me pidasime hinge kinni ja kuulatasime. Kõik, mis
elutoas räägiti ja tehti, oli siin selgesti kuulda.
«Kes see on?» küsisin mina vana rüütli häält kuuldes.
«Viljandi komtuur,» sosistas Priidu.
Komtuur nimetas Priidut mässajaks ning hobusevargaks ja käskis ema kohe ütelda, kuhu
poeg ennast on peitnud. Ema vastas, et ta Priidut ammugi ei ole näinud. Komtuur usutas
teda mitu korda, ja kui paremat vastust ei tulnud, käskis ta maja ja kõrvalised hooned läbi
otsida. Meie kuulsime, kuidas nad mööda tubasid ja pööningut kõlasid ning asju loopisid,
et mürin ja ragin taga. Mina värisesin hirmu pärast, et mõni kogemata salaukse võiks leida
ja meie pelgupaika tungida. Õnneks ei läinud see kartus täide. Kui kõik nurgad läbi olid
tuustitud ja minu arust kõik asjad puruks pekstud, tulid sulased elutuppa tagasi ja ütlesid, et
nad kedagi ei olla leidnud. Komtuur hakkas uuesti ema usutama ja ähvardas maja põlema
pista ning kõigi elanikkudega tuhaks põletada, kui ta Priidut kätte ei saa. Ema palus ja
meelitas, aga Priidu peidupaika ei andnud ta teada. Siis käskis komtuur ema kinni siduda ja
niikauaks lossi kõige sügavamasse kongi visata, kuni Priidu välja tuleb. Vaevalt hakati
ema siduma, kui Priidu minu kõrvalt kadus ja ühe silmapilguga komtuuri ees seisis,
hüüdes: «Tehke minuga mis tahate, aga jätke mu ema rahule!» Ta seoti kõhe nii kõvasti
kinni, et ta vaeseke valu pärast oigas. Ema langes komtuuri ette põlvili ja hakkas nutma
ning paluma. Komtuur vastas käreda häälega, ei Priidu rahvast mässamisele ässi-
167
tanud ja sellega surmanuhtluse ara teeninud . Ema kiljatas meeleheitega: «Halasta, halasta! Ta
on ju su oma . . . »
Viimast sõna ei kuulnud ma enam, sest komtuur kärgatas samal silmapilgul sulaste peale:
«Kasige kõik siit välja!» Sulased läksid Priiduga uksest välja. Siis ütles komtuur tasase,
ähvardava häälega: «Sa, pöörane naine, kas sa oled unustanud, et ma sind igavesti vait olla
käskisin? Tahad sa ise vägisi hukatust enese kaela kutsuda? . . . Vait! Sinu poeg ei pea mitte
surema, aga. ilma nuhtluseta ei või ma teda ka jätta. Sinule aga tõotan vandega, et sind elusalt
ara põletatakse, kui sa veel kord minu käsu vastu eksid.»
Seepeale läks komtuur kännuseid koristades välja. Kui õues kõik jälle vagaseks oli jäänud,
julgesin ma salakambrist välja tulla. Imestusega nägin ema kaunis rahuliku olevat. Ta hakkas
koguni harjunud viisil komtuuri ja saksu kütma ning ütles uhkusega, et nii kaua kui tema elab.
keegi Priidusse ei tohi puutuda. Mina küsisin, mis komtuuri viimased, minule hoopis
arusaamata sõnad tähendavad? Ema käskis mind vait olla ja ütles, see olla saladus , mida ta
mulle ja Priidule alles surmavoodil tahta ilmutada.
Õigust öelda — ma ei tahagi seda saladust teada saada. Ma aiman, et see head asja ei
lähenda. Mu süda valutab sees. Siiamaani elasime me rikkumata rahus, nüüd hakkab vägivald
ja kurjus ka meie majasse tungima. Vaene Priidu! Ja selle noore rüütli põlevad silmad! . . . Oh
Viiluke, ma kardan, et meie loodetud õnnest midagi ei saa.»
Sepp võttis kurvastatud neiu oma käte vahele,
168
surus teda tugevasti vastu rinda ja ütles julge häälega:
«Ära mine araks, Maieke! Nii kaua kui minu käsivars sinu üle valvab, ei pea sa vägivalda
kartma . Aga tead sa. kes see . . . häbemata noor rüütel oli?»
«Ta nimetas komtuuri enese onuks.» , «Oh sina koeranahk!» vihastas sepp. «See on siis
noorem G o s w i n He rike , komtuuri vennapoeg ning Puidu mõisa noorsand. Vaata
võrukaela! Isa surma peal haige, aga poeg käib ilusaid tüdrukuid noolimas! Onu armu läbi on
nad, endised Saksamaa sandid , siin mõisa ning maad kätte saanud Ja teevad tänuks nüüd
pahu tükke. Noh, juhtugu ta, mehike, minu sõrmede vahele! Küll ma teda . . . »
Siin tuli Villule kogemata tunaeilne kõrvalops meelde, mis ta südames ikka veel valusalt
õhetas. Ta laskis pea norgu ja lisas tasasemalt juurde:
«Võib olla, Maieke, et mina sinu kaitsjaks ei kõlbagi. Ma ise olen ennast teisest mehest
lüüa lasknud Ja tema nuhtlemata jätnud.»
« S i n a ennast lüüa lasknud?» hüüdis Mai nii meelitava umbusaldusega, et Villu kõhe
kergendust tundis.
«Jah, mul oli tunaeile komtuuriga.natuke nägelemist ja ta andis mulle mööda kõrvu. Mõne
teise mehe oleksin ma niisuguse kingituse eest vist kohe maha löönud, aga tema poolt tuli see
mulle nii ootamata, et ma esimesel silmapilgul õiget arugi kätte ei saanud. Pärast sain küll aru
kätte, aga mõtlesin: «Olen ma ise su surma suust välja kiskunud, siis ei pea sa minu käe läbi
surema.»
169
Aga andeks ei saa ta seda mitte, ja nuhtlus võib peagi tulla.»
«Pai Villu,» palus Mai, «ära tee enesele liigjulgusega kahju! Ma tean, et sa oma elust ei
hooli, aga mõtle oma vihas selle peale, et siin ilmas üks hing elab, kelle elu sinu elu, kelle
surm sinu surm on.»
Ei ole maa peal sedaliieest, kes sääraseid palveid hea meelega ei kuuleks. Ei ole ka sugugi
imeks panna, et sepp täie suuga tõotas ikka ja igas asjas kõigepealt oma Maie peale mõelda, ja
et ta neid tõotus! hoopis üleliigsete surumiste ja suuandmistega kinnitas. Mai aga unustas
üürikeseks ajaks kõik oma kurvastused ning aimused ja jõi täiest õnnekarikast uut elu ning
lootust.
Pimedus oli juba käes, kui sepp, Mai ja sulane, kes Maiega kaasa oli tulnud, Risti talu
poole liikuma hakkasid. Talu lähedal lahkus Villu seltsilistest ja sammus kõrvale metsa sisse.
Tal ei olnud mingisugust teerada jalge all, aga ta tundis metsa kui oma kümmet sõrme. Poole
tunni pärast jõudis ta väikesele lagendikule, mis üksikult mustava metsa keskel valendas! Kuu
oli tõusnud ja valas nõiduslikku, kahvatut valgust maa peale. Lagendiku keskel paistsid
lumised künkad ja nende otsas mõned lagunenud müüri riismed. Rusude ja küngaste vahel
liikusid mustad varjud . Ebauskliku rahva meelest oli see paik kole, sest siin oli enam
inimeste luid leida kui mõnel mahajäetud surnuaial .
Kui sepp varemete vahele astus, kogunesid mustad varjud tema ümber. Ta tundis neid
kõiki ja oli kõigile tuttav. Oma kurnatud kehade, õõnsate palede ja pealuusse vajunud
silmadega olid
170
nad ka ligidalt nähes enam varjude kui elusate inimeste nägu.
«Kas munk on siin?» küsis sepp.
Keegi ei olnud munka näinud.,
«Munk, ae, munk!» hüüdis sepp.
«Siin ma olen.» kõmises maa-alune hääl.
Talupojad kohkusid; sepp isegi lõi salamahti risti ette.
Pool-lagunenud võlvialuse hakatuses leekis korraga tulelont üles, mille punased kured
munga kõrget kuju valgustasid. Munk näitas käega, et tema järele pidi tuldama. Tükk aega
käidi maa all. Paiguti oli vaja käpuli heita ja üle kivilasude roomata. Viimaks lõppes
võlvialune laia ja kõrgesse ruumi, mis inimeste pealuude ja kontidega täis külvatud oli. Õhk
oli soe ja sumbunud; leekiv tulelont täitis seda pikkamisi kibeda suitsuga.
Munk pistis tulelondi müüripraosse; siis laskis ta kõiki koosolijaid hirmsa vandega
vanduda, et nad iialgi kellelegi üht sõna ei lausuks sellest, mis siin pidi räägitama ja tehtama.
Kui kõik, mõned julgesti, mõned värisedes, olid vandunud, astus sepp munga ette ja ütles
valju, aga siiski pisut kõikuva häälega:
«Nüüd ütle selge sõnaga: oled sa mõni vaim või nõid, või oled sa meie kõigi sugune
inimene?»
«Ma olen lihane inimene,» vastas munk naeratades.
«Vannu seda!»
«Ma vannun.»
«Aga kuidas võid sa inimese silmade eest ara kaduda ja maa põhja vajuda?»
«Ma ei või seda ega mingisugust muud imet'
171
teha, aga ma olen munkadelt ja võõramaa tarkadelt mõndagi õppinud tegema, mis õpetamata
inimeste meelest ime on. Ara nõua seletust, sest ma ei või seda praegu veel anda. Mõtle aga
selle peale, et sellel, kes suuri asju ette võtab, ka suuri abinõusid vaja on.»
Rääkija viskas mungaktiue seljast ja seisis sõjamehe riides, imestavate talupoegade ees. Ta
rääkis neile vägevaid sõnu, mis kui teravad mõõgad nende südametesse lõikasid, nende uinuvat
vaimu raudse käega unest üles raputasid. Ta sundis neid unustama , et nad pärisorjad,
pärisorjade pojad ja lastelapsed olid, laskis neid vabade esivanematega üheskoos mehiselt
võidelda ja pärast verist võitu õnnelikku rahu maitsta. Siis jälle kukutas ta neid kõige
sügavamasse orjuse ning viletsuse põrgusse ja näitas neile, kuidas sealt üksainuke kitsas, raske
ja hädaohtlik rada välja viis, tee, kus iga sammu pärast võidelda, iga vaks maad verega
lunastada oli.
Imelik oli kõne mõju Villule. Tema veri hakkas kihama, ta hinges ärkasid mõtted ja tuhinad,
missuguseid tema kui kerge südame ja rahuliku meelega elumaitsja veel ilmaski ep olnud
tundnud. Vaimustusest välkuvail silmil hüüdis ta, kui munk oli lõpetanud:
«Vii meid kuhu tahad, sinuga läheme kas või müürist läbi!»
Ka talupoegade hulgast kuuldi sarnaseid hüü-deid. Aga suureni osa jäi kahevahele ning otsis
head nõu kõrva tagant.
«Sõnad on head, aga sõnad ei tapa meest ega lõhu müüri,» ütles üks vanamees venitades.
172
«Sakstest meie jagu ei saa, olgu meil ka kümme kätt ja kolme käru ramm keres .»
Mitmed teised rääkisid niisama. Niikaua, kui Tasuja kõneles, olid vist kõik vahvatele
tegudele valmis; niipea kui nad aga silmad ja kõrvad temast ara pöörasid, asusid kahtlemine
ja hirm araks pekstud orjade südametesse.
Munk astus koosolijate keskele ja käskis neid tihedamalt enese ümber koguneda.
«Palja jõuga on meil küll raske sakslastele ja taanlastele vastu hakata,» ütles ta tasasema
häälega. «Peame kavaluse appi võtma. Meil on ka hea nõu juba leitud ja tuhanded on valmis
seda täitma.»
Ta hakkas nüüd mässuplaani seletama . Ühel seatud ööl, mis korraga igale poole pidi teada
antama, pidi maarahvas valmispandud sõjariistad kätte võtma, terve võõra soo lagedal maal
hävitama, seatud kohtadel kogunema ja siis ühise jõuga kindlate losside ja linnade kallale
tungima.
«Kas naised ja lapsed peavad ka surema?» küsis sepp kulmu kortsutades.
«Minu tahtmine oleks neid puudutamata jätta,» vastas Tasuja nukralt, «aga nemadki oh
rahva viha nii palju ärritada aidanud, et neile vähe armu loota on. Verevalamine äratab ikka
verejanu.»
«Minu käsi ei pea neisse puutuma!» tõotas sepp kindlalt.
Tasuja surus ta kätt.
«Sa oled kallimeelne mees, kellest ma suuri asju loodan,» ütles ta südamlikult. «Tee kõik,
kuidas ise heaks arvad. Mehed, võtke tema sõna kuulda! Tema hooleks Jätan ma Viljandi
rahva
173
äratamise. Aidake teda kõigest jõust, katsuge iga ustavat meest tööle valmistada, aga olge
kavalad ja ettevaatlikud, et vaenlane enneaegu märku ei saaks. On paras aeg käes, siis saadan
teile oma saadiku. Tahab keegi tagasi astuda, siis tehku seda keelamata, aga mõtelgu, et ta
vaitolemist on vandunud. Nüüd minge rahuga!»
Ükshaaval roomasid mehed jälle võlvialusest läbi ja kadusid metsa. Kõige viimaks seisid
veel Tasuja ja sepp Villu üksipäini tühjade varemete vahel. Tulelont oli kustunud,'kuu pilvede
taha peitu läinud. Pimedus ja pühalik vaikus valitsesid maa peal, kuna need kaks meest sõjakära
ja verevalamist ette valmistasid. Kaua ei raatsinud nad teineteisest lahkuda, nagu oleksid
aimanud, et nad siin ilmas teineteist enam näha ei saa.
Nad jätsid teineteisega jumalaga ja kõndisid siiski veel hulk aega kõrvuti. Väike saatuse vääratus
— ja kergesti oleks võinud sündida, et need mehed kui uue riigi alustajad käsikäes
maailma ajaloost läbi oleksid kõndinud . . .
Viimaks lahkus üks paremale, teine pahemale poole.
7
«Mu süda valutab Priidu pärast,» ütles Mai ühel päeval ema vastu, kes rahuliku näoga sukka
kudus. «Sellest on nüüd juba nädal möödas, kui ta ara viidi, ja veel ei ole midagi temast kuulda
olnud. Nad on tema vist kuhugi maa-alusesse auku visanud ja lasevad ta nälga surra, nagu nad
juba mitmega peavad teinud olema,»
174
«Ära räägi nii põlates rüütlitest,» noomis Krõõt. «Komtuur on aus mees» ja ta tõotas kindla
sõnaga, et Priidu elusse peab jääma. Saksad ei tee kellelegi ülekohut, vaid nuhtlevad selle
järele, kuidas keegi ara teeninud on.»
«Kas Priidu siis iöesti nii suur süüdlane on, et teda õigusega surmata võidaks?»
«Priidul ei ole mingisugust süüd, vaid kõik on «eile pagana sepa süü,» pahandas Krõõt.
«Tema on meie kiusajaks loodud. Ilma temata oleks Priidu ammugi sakstega hea sõber ja ise
saksa mees olnud; ta põlgaks, nagu isandate õigus ja kõhus, nüüd talupoegi nii palju, et ta
nendega juttugi ei teeks , veel vähem neid tõrkumisele läheks ärritama. Seaduse järele peab
rahva ässitaja surema, aga mitte Priidu ei ole ässitaja, vaid sepp. Kui Priidut mitte pea lahti ei
lasta, lähen ma kom- tuuri juurde ja ajan kõik süü sepa peale; ma räägin kõik ta häbemata
sõnad ja pilkamised ara — eks me siis näe, kes viimaks süüaluseks jääb.»
«Kas Priidu eest ei võidaks muidu paluda, ilma et sepa peale kaevataks?» küsis Mai
kartlikult. «Kaebamine võiks komtuuri uuesti vihale ärritada, kuna ta muidu vahest su palvet
kuulda võtaks.»
«Küllap mina tean, mis mu palve komtuuri ees maksab,» kiitles Krõõt, «aga sepa peale
tahan ma ikka kaebusf tõsta. Tema kaotab meie elu õnne — kadugu ta siis ise ka! Rätsep
Flittergoldi on ta nii täiesti ara pahandanud, et see enam nägugi ei näita.»
«Jumalale tänu,» sosistas Mai..
«Sa oled veel noor, Maieke,» ütles Krõõt pisut kurvalt, «sa ei saa veel aru, mis sulle
käsuks või
175
kahjuks on, ega hooli sellest palju. Mina aga armastan sind, ja just sellepärast vihkan ma
seppa, et ta sinu ja Priidu õnne vastane on. Ma soovin palavalt ja palun ööd ja päevad püha
neitsit, et ta sind ja Priidut sest alatust elust välja aitaks, mille sees mina olen sündinud. See
võib aga üksi siis sündida, kui»sa saksa naiseks saad.» «Kas see siis nõnda suur õnn on?»
«Suuremat õnne ei või sa siin ilmas kätte saada. Talupojale ei või sa minna, sest nemad on
kõik orjad ja sina ja su lapsed peaksid samuti orjadeks saama. Aga kui nad vabadki oleksid,
ma ei raatsiks sind siiski talupojale naiseks anda. Eestlasi ei paranda priius ega miski asi. Nad
on toored, kalgid ja käredad; kui keegi neid ei valitseks, siis sööksid nad üksteist ara.
Naisterahvast ei mõista nemad lugu pidada, vaid teevad temast teolooma. Sakste juures on aga
naisterahvas kõrges aus. Sakstele on jumal ise parema loomu pitseri näo peale vajutanud: nad
on näost ilusamad kui teised inimesed, ausad, lahked ja helded . . . » Siin jäi Krõõt korraga
vait, sest toa uks läks lahti ja Priidu astus sisse. Ta riided olid närus, pea paljas, juuksed sassis,
nägu kahvatu kui surnul. Ilma et ta häält oleks teinud või üheainsa pilguga ema ja õe peale
vaadanud, läks ta laisal sammul toa tagumisse nurka ja heitis kummuli sängi. Ema ja õde
tõttasid ta juurde ja valasid kaks pangetäit küsimusi ta kaela. Priidu tõrjus neid tumma
käeliigutusega enesest eemale. Viimaks tõusis ta järsku istukile, vahtis pärani silmil ema otsa,
tegi kentsaka näo, millel valu ning meeleheide lugeda olid, ja ütles hoopis võõra häälega:
176
«Vavommuveeveävavävavu!»
Priidu näost oli selgesti näha, et ta naljatujus ei olnud. Naisterahvad lõid ehmatades käed
kokku.
«Mis sul viga, pojuke?» hüüdis ema värisedes., kuna Maiel nutt vataks oli. «Mis nad sinuga
tegid?»
«Vavommuveeveävavävavu!»
«Räägi selgesti!»
Vastuse asemel ajas Priidu suu laiali lahti Ja tähendas sõrmega suhu. Nüüd alles tuli välja, et
Priidul enam keelt suus ei olnud. Ässitaja suust oli ässitamise riist ara kaotatud .
« N a d on su k e e l e är a l õ i g a n u d !» kiljatasid naisterahvad ühest suust ja puhkesid
suure häälega nutma. Priidu noogutas valusa näoga pead ja heitis uuesti kummuli. . Sel päeval
ei saanud Risti Krõõt enam mahti rüütlite lahkust ning heldust kiita.
Kevad hakkas pikkamisi lähenema. Lund oli üksi metsades tükati leida, kuna lagedad kohad
ammugi paljad olid. Risti talus, kus muidu käredal talve ajalgi rahu ja rõõm olid valitsenud, ei
pandud seekord kevade tulekut suuremat tähelegi. Siin olid inimesed nagu uimastatud. Sepa
lõbusat jutuvestmist ja südantkergitavat naerumürinat ei olnud ammugi enam kuulda. Priidu
»oli sestsaadik, kui ta nägi, et tema keeletut keelt keegi ei mõistnud, hoopis tummaks jäänud.
Ta ei luusinud enam külasid kaudu ümber, sest ta häbenes ennast inimestele näidata; ainus
kõht, kuhu ta veel ajuti jala tõstis, oli Villu sepapada. Muidu aeles ta enamasti päevade kaupa
selili sängis või
177
istus kusagil nurgas ja vahtis nukral näol enese ette maha. Ka Mai oli alati tõsine ja sagedasti
kurb; tema ainsad rõõmsad silmapilgud olid need, mil ta salamahti sepa seltsis viibis ning selle
mehe surematut elurõõmu enesele mõjuda laskis. Krõõt ootas pikisilmi rätsep Flittergoldi
tagasitulekut ja läks selle loetuse petmise pärast päevpäevalt kärsitumaks. Teine meeleärrituse
põhjus oli see, et komtuur teda kaebusega sepp Villu peale ettegi ei lasknud, vaid talle selge
sõnaga ütelda käskis, et ta oma nägu enam lossi värava ees ei pidavat näitama.
Ühel päeval läks Mai metsa alla külmalillesid otsima ja — ei tulnud enam tagasi. Kui ta äraolek
juba videvikuni oli kestnud, läks ema rahutuks ning saatis Priidu sulastega otsima. Nad
luusisid metsa risti ja põigiti läbi, ei lejdnud aga Maie kusagilt . Kui nad asjatust otsimisest väsinult
ja haigeks karjutud kõridega tagasi tulid, läks ema süda hoopis raskeks; ta hakkas õnnetust
aimama . Viimne lootus oli veel see, et Mai üksipäini Villu juurde oli läinud ja hiljaks jäänud.
Krõõt teadis küll, et Mai ja sepp vahel salamahti koos käisid, ja oli selle üle väga pahane; aga ta
armastas tütart nii kangesti, et ta teda üleliigse valjusega kurvastada ei raatsinud. Ka oli sepp
Villu Krõõda silmis nii toores ja põlgamise vääriline inimene, et Krõõt Maie armastust
lapsikuks südametuhinaks pidas, mis aegamööda iseenesest pidi kaduma. Nüüd aga sähvis
Krõõda pähe hir-mus mõte, et sepp Maie maarahva vana pruugi järgi võiks röövinud olla.
Risti Krõõt tõttas kõhe ööpimedusest hoolimata Priidu ja sulaste seltsis sepa juurde. Seppa
178
ei olnud kodus, sulased ütlesid, et ta juba hommikul vara ei tea kuhu välja läinud. Maie ei
olnud keegi silmaga näinud. Krõõt tahtis nüüd sepa elumaja läbi otsima hakata, aga
majapidaja ning sej-lid ei lubanud seda». Krõõt jäi oma seltsilistega ukse taha ootama, öö oli
soe ja pime. Pehme tuul mühises puude latvades. Ajuti kuuldus metsast öökulli kisa ja hundi
ulgumist, mis nagu valus piste Krõõda südamest läbi käis. Oli Mai .. vahest metselajate roaks
saanud?
Sulased jäid tukkuma. Priidu kõndis unega võideldes sajandat korda ümber maja. Krõõt üksi
seisis liikumatult ukse ees, kuulates ergu kõrvaga iga vaiksemat kõminat ja vahtis kängunud
silmil pimedusesse. Südaöö oli ammu möödas, kui sepa rasked sammud kuuldavale tulid ja ta
pimedusest määratult suurendatud kuju puude varjust välja liikus. Krõõt läks talle vastu,
hakkas kähe käega julgesti sepa rinnust kinni, katsus teda koguni pisut raputada, mis kuidagi
korda ei läinud, ning ütles viha ja valu pärast kähiseval häälel:
«Sina röövel, kuhu oled sa mu tütre pannud?»
«Risti Krõõt!» hüüdis sepp ilmatu imestusega — sest ta oleks ennemini mõnda sajapealist
lendavat madu või vanapaganat ennast oma ukse eest lootnud hsida kui seda naist. »
«Jah, Risti Krõõt, kes sind, õelat röövlit, enne lahti ei lase, kui sa talle tütre tagasi oled
andnud,» kähises õnnetu ema.
«Mis sa jampsid? Mis tütart sa minu käest tahad?» kogeles sepp imestusest ehmatusse sattudes.
«.Mul ei ole ju enam kui üksainuke, ja nüüd on
179
seegi kadunud. Miks sa mind veel pilkad, kurivaim? Sa tead, kus ta on. Too ta välja!»
«Ma ei ole Maie mõnel päeval näinud,» kostis Villu õnnetust aimates väriseval häälel.
Risti Krõõt sai aru, et vägivald ja ähvardamine siin midagi ei aidanud, ja hakkas sellepärast,
nagu see naiste viis on, korraga paluma:
«Pai kulla Villu, ara vaeva õnnetu ema südant. Sa oled vist Maria, nagu see talupoegade
vana viis on, endale pruudiks röövinud. Ma annan sulle kõik hea meelega andeks, kui sa aga
ütled, kus ta praegu on. Ara piina mind, kulla mees! Võta mis tahad, aga näita mulle üksainuke
kord mu tütrekese nägu!»
«Ma ei ole Maie näinud,» kordas sepp otsekui kinninööritud kõrist.
Tema hääles värises nii tõsine ehmatus ja ahastus, et viimaks Risti Krõõtki, nii visa kui ta
oma umbusalduses oli, teda süütuks pidi arvama .
«Siis on kiskjad elajad mu tütre ära murdnud!» kiljatas vaene ema,ja nõrkes silmapilguks nii
ara. et sepp teda oma kätega pidi jalul hoidma. Krõõt sai kohe oma nõrkusest jagu, käskis seppa
tule-lontisid nõutada, ja tõttas siis uuesti metsa tütre jälgi otsima. Sepp oma sellidega läks
kaasa. Kaheksa inimest, kõigil tulelondid käes, luusisid metsa jälle risti ja põigiti läbi, ajuti
üksteise ja kadunud tüdruku nime hõigates, seisatades, mõnda jälge uurides, pead raputades ja
murelikult ikka jälle uuesti otsides. Metselajad põgenesid hirmuga nende eest, unised kaarnad
ja varesed kaebasid kraaksudes rahurikkumise üle. Koidupuna hakkas kumama, aga ei Risti
Krõõt ega Villu tundnud väsimust ega pannud tähelegi, et
180
sellid ja sulased vaevalt veel jalgu liigutada jaksasid ning vahel püstijalu magama jäid.
Üks sulane oli koguni kere paksu põõsa varjus maha pannud; Krõõt leidis ta sealt ja andis
talle põleva tulelondiga niisuguse meeldetuletuse, et magaja kõhe püsti kargas, lendavate
sädemete üle ehmatades jooksu pistis ja tagasi vaatamata vähemalt viissada sammu nagu
nool edasi lendas.
Tulelondid olid kustunud Ja päike tõusmas, kui sepp Villu müriseva häälega kõiki enese
juurde kutsus. Risti talu lähedal oli ta lumelapikeselt hobuste jäljed leidnud ja nende keskel
inimese jälje, mille suurus ja kuju selgesti ta sünnitajat üles tunnistasid.
See oli Maie jälg!
Teisi sellesuguseid ei olnud lume peal enam näha ja maapind oli sel köhal nii kõrge, kuiv
ja kuuseokastega käetud, et Maie kerged jalad selle peale jälgi ei võinud jätta. Hobuste
jälgedest võis paiguti ka veel kuival maal aru saada. Lume-lapike näis jälgede pööramise
paik olevat, sest nad käisid siit edasi ja tagasi, ilma et Risti taluni oleksid ulatunud. Enne kui
kaugemalt hakati otsima, saatis Krõõt ühe sulase koju kuulamas kas Mai kogemata tagasi ei
ole tulnud. Sulane tõi varsti sõnumi, et seal keegi Maie hingegi ep olnud näinud.
Risti Krõõt vahtis vastu tahtmist abi otsides sepa otsa.
«Nüüd on asi selge,» ütles Villu nukralt. «Mai on röövlite kätte langenud, ja röövija ei ole
vist keegi muu kui mõni rüütel või mõisnik.»
«Siis elab ta ikka veel,» hüüdis Krõõt peaaegu rõõmsalt.
181
Üks sulane tuletas meelde, et ta hiljuti noort saksa moodi ratsalist oli näinud, kes talu ümber
sõitnud ja üle aia sisse luuranud.
«Vahest oli see koguni rätsep Fliltergold!» hüüdis Krõõt.
Aga sulase jutu järgi oli võõras ratsaline kõrget kasvu, uhke näo«ja pikkade ruugete «kihvadega
» mõisniku riides mees olnud — märgid, mis lühikese, kidura ja tedretähelise rätsepa
kohta sugugi passida ei tahtnud.
«Kas see ei olnud vahest seesama junkur, kes komtuuriga kaasas oli, kui'Priidu ara viidi?»
küsis sepp.
«Vaat, vaat, nüüd tuleb meelde, kus ma ta nägu enne olin näinud,» vastas sulane kogu näoga
naeratades. «Seesama, pagan, neh, just seesama, nagu ta on. Pergel teab, kuklas inimese
mälestus vahel nii segaseks läheb.»
«Siis ei ole keegi muu kui komtuuri vennapoeg ja nimekaim Goswin Herike Maie röövija,»
ütles sepp tumeda häälega.
Krõõda näost oli võimatu aru saada, kas kuuldud uudis teda rõõmustas või kurvastas, aga ta
tunnistas ennast nüüd alles surmani väsinuks, jättis jälgede otsimise meeste hooleks ja tuikus
koju.
Mehed hakkasid hobuste jälgi taga ajama. Need läksid esiotsa Viljandi poole ja pöördusid
siis järsku pahemat kätt kõrvale, olid paiguti selgesti näha ja kadusid siis jälle nii täiesti, et kaua
pidi järge otsima. Jäljed lõppesid viimaks suurel teel ara; teinepool ei olnud neid kusagil leida.
Sepp saatis kõik seltsilised siit koju ja kõndis üksipäini edasi Puidu mõisa poole. Teed käies
kuulas ta talupoegade hurtsikutes ja vastutulija-
1 82
telt hoolega, kas keegi eile meest ja naist ühe hobuse seljas ei olevat näinud. Vastuseks
raputati igal pool imestades ja naerdes pead.
«Nad on vist maanteel tükk maad tagasi ja siis metsast läbi koju sõitnud,» mõtles sepp. «Aga
miks nad sel korraknii ettevaatlikud olid?»
Ta oleks hea meelega kohe Puidu mõisa sisse ja noprsandi kallale tunginud, oleks see vähegi
võimalik olnud. Aga Puidu mõis oli, nagu muudki mõisad sel kardetaval ajal, päris kindlus
sügava kraavi , kõrge valli ja mahalastava väravaga. Ilma kutsumata ega teatud asjata ei lastud
kedagi sisse ja sepp pidi sel korral tühjade kätega ümber pöörama.
8
Kogu orduriigi kehast käis sel ajal otsekui hommikune viluvärin läbi. Rõhutud rahvaste —
eestlaste, lätlaste, semgallide ja preislaste seas ei olnud endise vabaduse mälestus veel täiesti
kustunud. Nad said aru, et endid mõnesajast mehest, kelles ammugi enam vanade ristisõitjate
võitlusvaimu ei elanud, jalge alla tallata lasksid. Nad hakkasid igast küljest päid tõstma ja salamahti
mässu valmistama. Küll oli rüütlitel palju rikkust, sõjaväge ja kõiki sõja-abinõušid, aga
ka palju vaenlasi. Pihkva ja Novgorodi venelased, niisama ka hansalinnade kaupmehed
vihkasid neid kui kaubateede takistajaid ja ahneid sahkerdajaid; Leedu noored vürstid, tark
Olgerd ja vahva Keistut, olid nendega alalises sõjas; paavstidki, kes sel ajal Avignon'i linnas
Prant-
183
susmaal elasid, ähvardasid ordut kirikumaade riisumise, piiskoppide vangistamise ja nende
käskjalgade tapmise eest hoopis hävitada ja lasksid end ainult raskete rahaohvritega lepitada.
Niisuguse asjaseisu juures võisid rõhutud rahvad küll mässust head õnne loota.
Aga ordurüütlitel olid teravad silmad ja kõrvad. Niipea kui nad nägid, et talupoegade seas
mõnes köha» liikumine tekkimas cli, tegid nad oma kindlad linnad ja lossid veel kindlamaks,
suurendasid sõjaväge ja hirmutasid talupoegi sõjariistade kõlina ning- raskete nuhtlustega.
Nõnda lämmatati lätlaste, semgallide ja preislaste püüdmised juba sündides ja Liivimaa
eestlastega ei olnud lugu palju teisem.
Nädal enne jüripäeva tuli Eestimaalt saadik sepp Villu juurde ja kuulutas, et mäss jüripäeva
ööl teatud viisil pidi algama. Sepp raputas pead. sest ta tundis Viljandi talurahva mõtteid, aga
ta kutsus siiski mehed vana 'kantsi varemetesse kokku ja pani neile saadiku nõudmised ette.
Mõned, iseäranis nooremad, olid küll kohe nõus, aga suurem hulk lõi kartma, teades, et
Viljandi loss sõjameestest kubises ja tugevad väesalgad üle terve maakonna laiali olid
laotatud. Küll kõneles ja manitses sepp, et nad parajat aega mööda ei laseks minna, kus kõik
maarahvas esimest korda ühes nõus oli ja ettevõtmisele vähegi kordaminekut võidi loota. Aga
talupoegade julgus oli kadunud: nad jäid leigeks ja võtsid viimaks nõuks, et sõjaks küll ikka
pidid valmis olema, aga enne ara ootama, kuidas Eestimaa ja Saaremaa vendade käsi saab
käima.
Nõnda lõppes see koosolek; võib olla, et tema
184
otsusel meie maa ajaloo kohta suur tähendus on olnud.
Sepp oleks hea meelega üksipäini Tasuja juurde tõtanud ning tema käsu all taanlasi ja saksu
uhtuma hakanud. Aga tal oli enne üks kõdune asi õiendada, ja õigele ejpsti mehele on tema
kodused asjad igal ajal tähtsamad olnud kui üldised.
Sepa kõdune asi oli Maie päästmine.
Mai oli ikka veel kadunud, aga sepp teadis nüüd juba selgesti, et tema tuike noore ja
nägusa kulli küüsis vaevles. Villu oli nimelt üht Puidu mõisa sulast nii kaua oma kallima
viinaga jootnud, kuni sulane peremehe saladuse välja lobises. Muidu ei arvanud mõisnikud
ega ordurüütlid talutüdruku röövimist nii suureks asjaks, et selle salajashoidmisest palju
oleksid hoolinud. Noor Herike aga oli — sulase jutu järgi — ilusat Maie nii kangesti
armastama hakanud, et ta teda ennast kui oma silmamuna ja tema röövimist kui mõnda
surmanuhtluse väärilist kuritegu kõikide eest varjul hoidis. Sepp Villu oli mitu korda
katsunud mõisa sisse tungida, aga näis, nagu oleks just teda kõige visamalt eemal hoida
püütud. Teda ei lastud mingil põhjusel sisse. Ta oli öö ajal üle müüri katsunud ronida, aga
vahid olid ta igakord tagasi peletanud. Salavalu näris Villu südant; ta jäi päev-päevalt
nukramaks ja luusis,, vahel üksi. vahel Priidu seltsis, mõisa ümer, asjata lootes, et kogemata
kaugeltki Maie kallist nägu näha saaks.
Jüripäev läks mööda ja tema kännul tulid Eestimaalt võidukad sõnumid. Talupojad olid ühe
ööga peaaegu terve sakste ja taanlaste soo lagedal
183
maal эra hävitanud, mõisad maha põletanud ja endid suureks sõjaväeks ühendanud, mis
Tallinna alla tõttas. Selle sõnumi peale tegid siin ja seal ka Liivimaa eestlased üksikuid
mässukatseid, millest aga ordurüütlid kergesti jagu said ja talupoegi nõnda ara hirmutada
mõistsid, et need vaevalt veel hingata ja salamahti õnnelikumate kaasvendade poolt abi
loota.julgesid.
Sepp Villu mõtles ööd ja päevad Maie päästmisele; mõtles nii kangesti et peaaegu lolliks
läks, aga ei saanud siiski õigele otsale. Töö Jättis ta täiesti sellide hooleks; 'naljasõna ei kuuldud
enam ta suust; toit ei tahtnud talle maitsta ja viina jõi ta ainult siis, kui kuri mõte teda vaevas, et
Mai teda enam ei armasta.
Ühel päeval läks sepp Priidu seltsis Viljandisse ja tahtis pika tõrkumise järel esimest korda
jälle komtuuri jutule saada; aga komtuuril oli praegusel murelikul ajal nii palju tegemist, et. ta
seppa enese ette ei lasknud. Õhtul istusid sepp ja Priidu ühes kõrtsis, kui ukse taga
vankrimürinat kuuldi ja üks Puidu mõisa sulane, keda Villu tundis, sisse astus.
«Kas sina sõitsid ette?» küsis sepp.
«Sõitsin küll,» vastas sulane uhkelt, «kähe hobusega sõidan.»
«Miks na toredasti?»
«Puusärki vean linnast koju.»
«Kelle puusärk!?»
«Vanahärra oma.»
«Kas vanamees juba valmis?»
«Eile õhtul suri. Ole mees ja lase anda.»
«Säh, joo. Kas puusärk! võib näha?»
186
«Mine vahi kui tahad. Ilus asi, esimese linna-meistri tehtud.»
Sepp ja Priidu läksid õue. Laia kerega vanker , puusärk peal, seisis kõrtsi ees uluall. Puusärk
oli tõesti tore värk, tugevast tammepuust väga kunstlikult tehtud, hõbejalgadega ja ka muidu
hõbedaga rohkesti ehitud. Kaas oli naeltega kinni löödud, aga sepp tõstis selle ühe raksuga üles.
«Miv va veev ?» kogeles Priidu ehmatades.
Sepp ei andnud vastust, vaid mõõtis silmadega puusärgi pikkust, noogutas pead ja hakkas
hoolega ringi luurama. Oli juba kaunis pime ja tee inimestest tühi.
«Nüüd on nõu leitud,» ütles Villu tasakesi. «Säh võta raha, maksa kõrtsmikule ära, katsu
sulast joomisega veel pisut kõrtsis kinni hoida ja meelita teda, et ta sind vankri otsal kuni Puidu
mõisa ligidale kaasa võtaks. Seal peida ennast metsaserval ära ja oota, kuni sa kolm korda
varese kraaksumist kuuled. Sina vasta niisama, küll me siis teineteist jälle leiame. Kui ma
puusärki olen pugenud, siis pane kaas kõvasti kinni.»
Priidu andis oma kentsakal keelel sõbrale märku, et ta teda hulluks peab. Sepp oli Priidu
kõneviisiga nii ara harjunud, et ta igast sõnast aru sai; temaga ei häbenenud Priidu rääkida,
kuna ta muude inimeste seltsis tumm oli. Seekord aga ei näinud sepp sõnagi mõistvat, et sellest,
et Priidu tema mõistust segaseks pidas, ega sellest, et Priidu ise puusärki pugeda soovis. Sepp
vahtis veel kord ettevaatlikult ringi, kas kusagil hullu tembu nägijaid ei ole, ja ronis p.uusärgi
sisse; tema õnneks oli surnud mõisnik üks kõige keha-kamatest vestfaali hiiglastest olnud.
187
«Kas pead nüüd hästi meeles, mis ma ütlesin?» küsis sepp kaane alt.
Priidu noogutas nukralt pead.
«Siis vajuta kaas kinni.»
Priidu tegi oma kõige haledama näo, surus veel kord sõbra kätt ja — täitis käsku.
Kõrtsituppa astudees värises ta kui haavaleht, aga me võime julgesti ütelda, et see
võrukael sugugi ei «oleks värisenud, kui teda ennast elusalt puusärki oleks pandud.
Üürikese aja pärast kuulis sepp Priidut ja pooljoobnud sulast kõrtsitoast välja tulevat. Sulane
vandus tükk aega hobuseid ilma mingisuguse põhjuseta maa põhja, naeris suure häälega
selle üle, et Priidu otsekui tumm märkide läbi rääkis, hakkas seppa põhjama, kes varga
moodi ara kadu-nud, ja lubas viimaks toreda lahkusega Priidut vankri äärele istuda. Vanker
hakkas mürisedes mööda auklikku teed edasi kõikuma.
Tund aega keaüs vankri põrin ja kõikumine. Sagedasti mõtles sepp kange tõuke ajal, et
nüüd vist vanker kraavi, jpuusärk lahti ja terve ettevõte luhta läheb. Oli tee pehme, liivane ja
liikus van ker tasakesi, siis oli sepal tundmus, nagu oleks ta päriselt surnud ja maha
maetud ; ta hing jäi rindu kinni ja veri soontes hakkas tarretama. Siis lõi sepp kätega vastu
puusärgi seinu, hõõrus rinda, tõmbas sügavalt hinge ja märkas, et veri ikka veel soojalt ja
kiirelt soontes voolas, et ta elus inimene oli; südamesse asus jälle tugevuse tundmus ja
julgus, mida isegi surm ei suuda kohutada.
Kord jäi vanker seisma ja Villu kuulis tumedat praginat, nagu oleks mõnda rasket asja
ahela-
188
tega üles tõmmatud. Vanker hakkas uuesti liikuma ja jäi varsti jälle seisma. Sepa vahva süda
hakkas kangesti tuksuma. Ta sai aru, et vanker Puidu mõisa õue oli jõudnud. Võitluse, võib-olla
ka surma tund oli käes!
Villu kuulis sammude kõminat ja inimeste hääli, millede hulgas üks käsu andis, et puusärk
suurde saali pidi kantama. Puusärk hakkas kerkima, vajus aga kohe jälle raksatades tagasi.
«Tohoo pime, kui raske!» imestas keegi. «Ega ta ometi tinast ole?»
«Selge tammepuu,» seletas teine hääl, «aga nad on talle hullupööra hõbedat peale ladunud,
see'p ta nii raskeks teeb.»
«Vaata, kuhu nael kallist hõbedat loobivad!» urises kolmas.
«Võtame kaane pealt ara. siis on kergem kända,» andis neljas hääl nõu.
Mitmed käed hakkasid puusärgi kääne kallal krabistama. Sepa süda tuksus kuuldavalt . Juba
hakkasid naelad järele andma. Sepp nägi prao vahelt tulelontide läiget. Ta südame tuksumine
jäi korraga seisma . . .
«Mis te seal na kaua mängite?» käratses eemalt vali hääl. «Kohe võtke puusärk õlgadele ja
kandke sisse!»
«Ta on kole raske; tahtsime kaane pealt ära võtta,» anti vankri ümbert vastuseks.
«Oh teie, laisad varesed!» kärkis esimene hääl. «Kus piits on? Küll ma teie keresid kergitan!
Nemad, lurjused, kipuvad härrade asju lahti kängutama! Tohoo pöörased!»
Veel selle kõne kostmise ajal vajutati puusärgi kaas ühet raksuga jälle kinni, puusärk kerkis
189
uuesti, oleks jälle peaaegu vääratanud, liikus siis ähkivate meeste õlgadel pikkamisi edasi,
vist mõnest trepist üles, sest et sepa jalad tükk aega taeva poole näitasid, ja pandi siis ühes
köhas maha, kus kandjate sammud tumedalt kõmisesid. Sepp kuulis veel kandjate vandumist
nähtud vaeva üle ja nende sammude kaugele kaduvat kaja. Siis valitses «puusärgi ümber
hauavaikus.
Sepp surus käepäkad puusärgi kääne vastu, kuulatas veel kord teravalt ja tõstis siis kääne
pealmise otsa korraga üles; ta nägi ennast suures, võlvitud saalis kõrge aluse peal; üksainuke
lamp, mis ühes nurgas laest alla rippus, andis tumedal valgust; inimesi ei olnud kusagil näha,
aga ühes kohas oli seina tagant häälte kõminat ja sammude kähinat kuulda. Mõtte kiirusega
tõstis Villu puusärgi kääne täiesti üles, ronis maha, surus kääne jälle kinni ja jooksis kikivarbail
ühe ukse poole, mille taga hoopis vaikne lugu näis olevat. Juba oli ta käe lingi külge pannud,
kui ta pilk teisele seinale langes, kus kõiksugu sõjariistad rippusid. Need meelitasid endist
sõjameest niisuguse väega eneste poole, et sepp suurest hädaohust hoolimata sinna jooksis ja
raske rüütlimõõga seinalt võttis. Kahe, kolme hiiglasammuga kargas ta jälle tagasi ja oli juba
ukse vahel, kui saali teises otsas uks kriiksus ja vali hääl hüüdis:
«Kes seal on?»
Villu ei andnud enesele aega vastata ega pööranud peadki, vaid lükkas ukse enese taga kinni
ja libises kuulmatul sammul edasi. Ta oli pikka ja pimedasse võlvialusesse sattunud. Käsikaudu
kobas ta õnne peale edasi. Pea kõmistas ta ühe asja üle ja leidis katsumise varal , et see kivist
trepi
190
hakatus oli. Ta lippas trepist üles ja sattus ümmargusse ruumi, kus kõrge ja kitsas aken
niipalju valgusekuma andis, et ta kahte ust võis näha, milledest üks palkonile, teine jumal
teab kuhu viis. Viimase ukse ette jäi sepp seisma ja piilus lukuaugust sisse. Ukse taga mustas
pilkane pimedus, aga sepp arvas sealtpoolt kaugete häälte kõminat kuulvat. Natuke aega oli ta
kahevahel, kas õnne peale uks lahti teha ja, olgu kuhu tahes, sisse astuda, või ennast
palkonile peita ja oodata. Ta oli kuulnud, et Puidu mõisas naisterahvaste elutoad teisel korral
olevat, ja arvas, et vist ka Maie sealsamas varjul hoitakse. Kalli neiu läheduse aimamine tegi
sepa ihalduse teda näha nii tungivaks, et ta sugugi enam kannatada ei suutnud.
Uks läks kriiksudes lahti ja sepp astus kitsasse ruumi, kus muidu täiesti pime oli, aga
eespool nõrk, peenike valgusejuga paistis, mis lukuaugust näis tulevat. Sepp tõttas sinna,
piilus august sisse, ei võinud küll midagi näha, sest et võti ees oli, kuulis aga nüüd selgesti
naisterahva rääkimist, kuigi ikka veel kaugelt; sepa hing jäi kinni, sest ta arvas Maie häält ära
tundvat.
Ettevaatlikult katsus ta ukse linki tõsta, aga ta südame ärevus oli nii kange ja põnevus nii
suur, et ta oma liikmeid enam õieti ei suutnud valitseda. Uks läks pisikese kriuksuga lahti ja
sepp vahtis ilukambrisse, mille seinad puuniker-dustega ehitud olid. Maalitud laes rippus
klaasist' lamp, mis vähe valgust andis. Tagaseinas oli lahtine uks ja selle taga jälle
valgustatud kamber. Seal olid kaks nägematut naisterahvast, kellest üks hääle järgi Mai pidi
olema, teineteisega ela-
191
vait kõnelemas. Ühe silmapilguga oli Villu ukse ene'se taga kinni tõmmanud ja enese
suure ahju taha peitnud, mis ukse ligidal nurgas seisis.
«Kes seal on?» hüüdis tagumisest toast naisterahva hääl, mis sepale ka tuttav kõlas; ta
mõtles järele ja sai varsti aru kätte, et see keegi muu ei olnud kui preili A d e l h e i d
H e r i k e , Viljandi komtuuri vennatütar ning nüüdse Puidu mõisaomaniku õde.
«Kes seal tuli?» kordas preili Adelheid , kui esimesele küsimusele vastust ei tulnud.
Ühe silmapilgu valitses mõlemas toas täielik vaikus.
«Ma hakkan kartma,» ütles Adelheid aralt. «Kas sa julged järele vaadata, Maieke?»
Sepp kuulis kergete sammude kähinat.
«Siin ei ole inimese hinge ja uks on kinni,» ütles Mai tagasi minnes.
«Aga ma kuulsin selgesti, kuidas uks lahti läks ja jälle kinni pandi,» hüüdis Adelheid
imestades.
«Ka minule näis nõnda, aga vist on mõni muu kõmin meid eksitanud,» kostis Mai.
«Arvad sa?»
«Mis siis muud, preili Adelheid?»
«Aga mina arvan, et uks siiski lahti tehti, ja et-see keegi muu ei olnud kui kupja tütar, kes
igal pool luuramas ja kuulamas käib, kus midagi räägitakse. Homme lasen temale hea
nahatäie vitsu anda.»
«Pai preili, ma ei saa teist aru.»
«Kuidas nii?»
«Teie olete muidu nii hea ja lahke kui ingel; kuidas võib teie süda siis lubada, et teist
inimest pekstakse?»
192
«Jampsid sa, Maieke? Kas ori ilma vitsata võib elada? See on ju neile niisama tarvilik kui
igapäevane leib.»
«Kes teile seda on ütelnud?»
«Kõik inimesed.»
«Pai preili, teiis olete minust targem ja teil võib õigus olla; siiski palun ma südamest, et te
kupja tütre nuhtlemata jätaksite.»
«Oh sina, tuikese hing!» naeris Adelheid rõõmsalt. «Kes sinu palvetele vastu võib seista?
Jäägu ta siis seekord veel karistamata, aga tuleval korral saab ta kahevõrra.»
Adelheidi kõneviis oli nii südamlik Ja ilmsüütu, ta hääl nii mahe ja magus, et keegi tema
südame headuse pärast kahevahel ei võinud olla. «Meie jutt jäi pooleli,» ütles Adelheid.
«Minu vend loodab kindlasti, et sa teda ikka armastama hakkad.»
«Ei hakka,» vastas Mai tasaselt. «Sa tead, Maieke, et mina sellega mitte rahul ei ole, et
vend Goswin sind vägisi siin kinni peab, aga mis võin mina tema vastu parata? Tema ütleb, et
ta ilma sinuta elada ei või, ja tahab sind hiljem, kui ta Saksamaale läheb, oma prouaks võtta.
Siin ei ole see võimalik, sest meie maa seadused ei luba, et saksa rüütlisoost mees eesti
soost naise võtaks. Aga ma ei usugi, et sina tõesti talutüdruk oled. Sul on nii peened jooned
ja nii õrn keha, et vähe sinusarnaseid lossipreilisid on. Talutüdruk ei ole sa ihu ega hinge
poolest. Sul on niisama aus meel ja uhke vaim kui minulgi. Goswin ei või sulle mitte täiesti
vastumeelt olla, aga sa ei taha seda veel tunnistada. Ka mina võiksin, kui mind kogemata
peaks röövitama, oma röövi-
193
jat küll armastama hakata, aga ilmaski ei saaks ta armast sõna minu suust kuulda . . . Aga
sa ei lähe sugugi punaseks. On see võimalik, et sa Goswini peale sugugi ei mõtle? Ometi on
maailmas nii ilusaid, tugevaid ja viisakaid mehi väga vähe. Mina olen tervel eluajal
ühtainust meest näinud, kes meheliku ilu poolest mu venna kõrvale võiks asjuda või koguni
tema peale varju heita.»
«Vist mõni võõramaa rüütel?» küsis Mai.
«Ei ole. Ta elab meie maakonnas .»
«Ma ei usu, et meie rüütlite ja mõisnikkude hulgast keegi teie vennast üle võiks käia,»
ütles Mai julgelt.
Kuulava Villu süda hakkas korraga valutama. «See mees, kelle peale mina mõtlen, ei
ole rüütel ega mõisnik.» seletas Adelheid pisut nukralt.
«Mis ta siis muidu võib olla?» «Ma ei tohi sulle enam ütelda, kui et ta kõige kenam ja
kangem mees meie maal on.»
«K õ i g e kenam ja kangem?» küsis Mai kaht-laselt.ja veidi pilklikult.
« K õ i g e kenam ja kangem,» kordas Adel- heid kindla usuga. «Ma olen teda ainult
mööda minnes mõnikord näinud, aga ma ei saa teda oma meelest kaotada. Ma ei tohi tema
peale mõtelda ja pööran ikka silmad kõrvale, kui mööda sõites teda kogemata näen, aga
ta kuju jääb ikka mu silmade ette.»
«Kas ta siis suure tee ääres elab?» küsis Mai aralt.
«Ta ei ela meist kaugel . . . Aga miks su paled nii kähvatud ja silmad hirmu täis on?»
194
«Ma arvasin eestoas kähinat kuulvat,» kogeles Mai.
«Kas sa nii kartlik oled? Pole seal midagi . . . Kuule, Maieke, selle eest, et mina sulle omad
patud olen pihtinud, pead sa mulle ütlema, keda sina armastad.»
«Ei kedagi.»
«Aga miks su paled punaseks lähevad? Ära tühja salga. Kardad sa, et ma seda vennale
räägin ja sellega sinu armsale õnnetust valmistan? Tühi kartus. Kas tahad, ma ütlen sulle
tükk-tükilt, mis nägu see mees on, keda sa armastad? Kuus jalga pikk — jah? Kollased
käharad juuksed, lai valge otsaesine, nägu joones ja jumekas, silmad sinised, alati elurõõmu
ja kelmust täis, nina peenike, suu väike ja pehme nagu naisterahval, habe tihe ja tõmmukam
kui juuksed, keha ilmatu suur ja lai, aga siiski kena kui kivist raiutud kangelase kuju, iga
soon rammust paisumas, käed ja jalad häbemata suured ja tugevad . . . Ühe sõnaga — sa
armastad sepp Villut !»
Tagumisest toast oli kerget praginat kuulda, nagu oleks keegi pisukesi klaasist asju maha
pillanud.
«Oh õnnetust, toos täiesti puru ja kõik helmed maas!» kurtis Mai.
«Lase olla!» hüüdis Adelheid. -«Ara kummarda , näita mulle oma nägu!»
«Oot', oot', ma korjan helmed üles . . . »
Sepp kuulis tasast rabelemist ja Adelheidi naeru, aga see naer ei olnud mitte täiesti
loomulik ega rõõmus. Rabelemise müdin lõppes peagi.
«Mis ma sellest salgan?» ütles Mai uhke rahuga. «Jah, mina armastan sepp Villut, ja mitte
195
üksi tema tugevuse pärast. Teie olete tema välispidist nägu hoolega silmitsenud ja arvate
teda tundvat? Teie ei tunne teda, sest et teie tema südant ei tunne. Mina aga tean, et ta mitte
üksi välispidise ilu poolest kõigist rüütlitest üle käib, vaid et ta kõige ausam, vahvam ja
mõnusam mees maa peal on. Kes kord terna kuldse südame sisse on vaadanud, see ei või teist
meest enam ilma peal armastada .»
«Aga ta ei ole veel kordagi sind päästa katsunud,» tähendas Adelheid pisut pilklikult.
«See näitab ainult, et ta 'minu peidupaika veel ei tea. Jumal andku, et ta seda iialgi teada ei
saaks!»
«Kuidas nii?»
«Ta ei jääks enne rahule, kui mind päästaks või ise surma leiaks.»
«Minule on julged mehed meelepärast. Ma tahaksin hea meelega näha, kas sinu sepal nii
palju julgust on, et ta siia sisse tungiks ja sinu otsekui lõukoera suust välja kisuks.»
«Mina ei soovi seda mitte, sest ma armastan teda enam kui . . . teie!»
«Tasa, tasa, jumala pärast!» sosistas Adelheid kohkunult. «Ma kuulen kedagi tulevat.»
Tõesti astus üks inimene eestoas uksest sisse. Sepp surus ennast sügavamalt ahju taha.
Tulija oli orjatüdruk ja kuulutas, et vanahärra puusärki- panemine kõhe pidi algama;
noorhärra laskvat sellepärast ka preilit alla paluda. Paar minutit ei olnud muud kuulda kui
kergete sammude ja naisterahva riiete kähinat. Vist kohendas preili Adelheid oma
ülikonda ja pani ehteid juurde. Varsti tuli veel keegi raskemate sammudega
196
uksest sisse ja Jaks tagumisse kambrisse. Sepp kuulis noort mõisahärrat ütlevat:
«Kas veel ei ole valmis, õeke? Pole suuremat ehtimist vaja, sest võõraid on vähe ja noori
pole sugugi.»
Seepeale oli preili Adelheid kõhe valmis ja läks tüdrukuga ühes välja. Goswin ja Mai jäid
üksi. Sepp pigistas hambaid kokku.
«Vaata, Mai, mis sa minuga oled teinud,» ütles Goswin etteheitvalt. «Ma ei ole kuri inimene
ega külma südamega, aga praegu pannakse mu isa puusärki ja mina ei ole veel ühtegi
pisarat silma saanud ega oma õnnetuse peale mõtelnudki. Sa oled mu ara nõidunud, nii et ma
uneski muud ei näe kui sind üksi. Miks sa vaevad mind nii armutult?»
Mai ei kostnud midagi.
«Ole mu vastu vähegi lahke ja sõbralik, siis tahan ma su kõige alam saiane olla,» rääkis
Goswin edasi. «K;:si mis tahad, ja kõik täidetakse kiiresti. Sa pead alati siidis ja sametis
käima, kõige paremad hobused peavad su õrna keha kandma ja kõige uhkemad rüütlid su ees
kummardama . . . Kallis Maieke, üheainsa musu eest . . . »
«Jätke mind rahule!» karjatas Mai.
«Ma ei või sind rahule jätta!» hüüdis Goswin tuhinal. «Sa ei pääse iialgi minu käest,
niisama vähe kui mina sinu paelust pääsen. Ütle, kas tahad mu naine olla? Kas tahad? Ütle
midagi, olgu see mis on!»
«Laske mind koju minna!»
«Ma ei või, Maieke, ei või, ei või. Vaata peeglis enese nägu ja ütle siis ise, kas keegi mees
nii-
197
sugust varandust oma tahtmisega käest ara võib anda? Kui sina mind ei taha, siis ei pea sa
ka kel-legi teise mehe õrnaks saama. Oh, Maieke, küll oled sa ütlemata ilus! Ma võiksin sind
igavesti musutada ja kaisutada . . . »
Kuulmise järgi näis, nagu tahaks ettevõtlik noormees tähendatud igavikuga haatust teha,
aga Mai laukas teda kõigest jõust tagasi ja enne kui armukange rüütel uuesti tormi sai joosta,
langes raudhaamri raskune rusikas ta pealaele ja sirutas ta uimaselt põrandale.
«Kas tahad kaasa tulla?»'küsis sepp Villu.
«Tahan,» kostis Mai.
«Kas siin kusagil salaust ei ole, mille läbi võiks põgeneda?»
«Ei ole.»
«Siis lähme, kuidas juhtub!»
Sepp tõstis Maie kui väeti lapse pahema käega üles, võttis mõõga paremasse pihku ja tõttas
välja palkoni peale. Paar sülda madalamal läks õuemüür. Allahüppamine oli kardetav. Kui
hüppaja müüri harjal jalgu ei murdnud, siis võis ta kukkumise korral müüri taga seda
kergemini kaela murda.
«Kas julged eluga mängida?» sosistas sepp allapoole näidates.
«Ilma sinuta ei taha ma elada,» vastas Mai tasakesi.
Sepp surus neiu kõvasti enese külge, ronis palkoni äärele, seadis enese istukile ja hüppas
alla. Ta jalad põrusid hirmsasti, aga ta jäi õnnelikult müüri peale seisma.
«Hohoo, kes seal on?» hüüdis kellegi hääl pimedusest ja müüri harjal tuli rutuliste
sammude
198
kõmin ligemale. See oli vist müüril valvav öövaht, õues hakkasid koerad haukuma. Sepp
hüppas müürilt maha ja seisis nüüd sügava kraavi ees, mille põhjas vesi tumedast! läikis. Sealt
pidi läbi mindama. Villu jooksis kraavi kallast mqöda alla ja astus julgesti vette; põhi oli pehme
ja läks järsku sügavamaks. Vesi ulatus Villule juba kaenla alla ja ta valmistas ennast ujumisele,
kui põhi jälle tõusma hakkas. Käimine sügavas põhjamudas võttis palju aega. Mõisa õues oli
juba kära tõusnud, kui põgenejad teisele kaldale jõudsid. Sepp jooksis üle lageda välja otse
metsa poole. Esimeste puude vahel jäi ta silmapilguks seisatama ja kraaksus kolm korda kui
vares. Samasugune hääl vastas üsna ligidalt. Varsti ragisesid kuivad oksad kellegi jalgade all ja
Priidu kuju ilmus kui tont põõsaste tagant.
«Pane mind nüüd maha!» sosistas Mai. «Ei, nüüd on rutt taga,» vastas sepp ja pistis
hiiglasammudega pimeda metsa sisse jooksma.
Vaene Priidu! Niisugust jooksu ei olnud ta veel eluajal katsunud. Tal ei olnud peale tubli
vembla midagi kända, aga ta jõudis suure vaevaga sepale järele, kelle sammusid kallis koorem
ei raskendanud, vaid tiivustas!
9
Põgenejad võisid vahest tuhat sammu jooksnud olla, kui sepp tähele pani, et Priidut enam
tema kännul ei olnud.
«Priidu ae, Priidu!» hõikas sepp seisma jäädes ja tagasi vaadates.
199
Kaugelt vastas valus oigamine; sinna tõtates leidis Villu, et Priidu ennast puu najale toetas
ja külgi hõõrus. Ta lõõtsutas nii kangesti, et vaevalt häält sai teha. Aga ta segaseid sõnu ei
olnud vajagi; oli muidugi näha, et Priidu hirmus väsinud ja valusatest pistetest vaevatud oli.
Sõnadest võis veel nii palju aru saada, et ta teisi edasi kihutas ja ise maha, soovis jääda.
Sepp oli kahevahel; Mai aga ütles kindla sõnaga, et ta venda üksi pool-surnult tagaajajate ja
metselajate kätte ei jäta. Teatud asi, et naisterahvad seal julgemad on kui lõvid, kus nende
südameheldus ja kaastundmus äratatud on. Olgu nende abist siis käsu või kahju, olgu see hea
või paha, mis nende ärganud tundmus neid tegema ajab, — tehtud saab see ikkagi.
Tuli siis Maie soovil oodata, kuni .Priidu teekonda võiks jätkata. Villu pani nüüd alles Maie
maha; ta läks otsima ja a leidis hea peidupaiga kõrge ja paksu rägastiku keskel, kuhu
üheainsa kitsä köha läbi võis sisse pääseda. Sinna istusid Mai ja Priidu maTia, kuna sepp
rägastiku suu ees valvas. Metsas mühas vali tuul, käristas paksu pilverünka, mis seni
taevast oli katnud , aegamööda lõhki ja puhastas kuu kahvatutele kiirtele teed. Valgus tungis
uudishimulikult põgenejate urkasse, pani mändide okkad nõiduslikult läikima ja külvas metsa
kohutavaid varjusid täis.
Korraga arvas Villu kaugelt kuiva ja lühikest koera haukumist kuulvat. Ta kuulatas teravalt
ja märkas, et haukumine Puidu mõisa poolt ligemale tuli. Sepa nahast käis külm värin läbi.
Mai ja Priidu olid tema selja taha astunud. Kõik kolm vahtisid tumma kohkumisega üksteise
otsa; kõik
200
kolm olid aru saanud, mis see tähendas: neid aeti jahikoertega taga!
«Nüüd ei maksa enam põgeneda,» ütles sepp. «On koerad tõesti meie jälil, siis ei pääse
me nende käest. Ei ole lugu nii, siis oleme siin hästi peidetud ja võime loota, et tagaajajad
meist mööda lähevad. Peaksid nad meid siiski leidma, siis tahan mina mõõgaga urgastiku suud
kaitsta; ' mujalt ei pääse keegi siia sisse. Teie olge vagusad ja ärge liikuge paigast.»
«Anna mind parem kõhe nende kätte, siis ei puutu nad teisse ,» palus Mai.
«Hohohoh!» naeris sepp tasa, aga südamest: «Mis mees see on, kes oma pruudi meelega
varastada laseb? Ei see kõlba kuhugi . . . Juba tulevad. Ma kuulen kapjade müdinat . . . Anna
mulle suud, Maieke . . . Vaat sedaviisi. Nüüd oled sa mu armas naine. Tulgu nad nüüd
peale! Kergelt ei pea nad sind leseks tegema. Peitke endid ära!» Juba klähvisid ja nuhkisid
koerad põõsaste ümber; nende järel tulid suure ragina ja müdinaga mitmest küljest ratsamehed,
kes koeri jahihüüe-tega otsimisele ässitasid. Rägastiku suu ees hakkasid koerad kangesti
haukuma; ühe silmapilguga veerlesid esimesed neist ulgudes maas. Esimene ratsamees, kes
seppa nägi ja suud parajasti rõõmukisaks lahti tahtis teha, kukkus nagu piksest rabatult
tagumistele jalgadele tõusva hobuse seljast maha. Tükki kümme ratsalist kogunes kõhe tema
ümber. Kuu piilus parajasti pilveserva tagant välja ja tegi naljaka näo, nähes, kuidas terve salk
ratsamehi üheainsa jalamehe kallale kippus, ilma et viimane plehku oleks pannud.
«Pidage!» müristas Goswin Herike, keda Villu
201
oma imestuseks tervelt ratsaliste hulgast leidis. «Kuule, sepp, mispärast lõid sa minu mehe
maha?»
«Sinu süü pärast,» vastas sepp. «Häbemata sõnadega teed sa oma loo pahemaks,» ütles
Goswin uhke rahuga. «Sind saab raskesti nuheldama, sest sa oled kui varas võõrasse majasse
tunginud, oma käe rüütlisoost mehe vastu üles tõstnud ja ühe tütarlapse röövinud. Nende süüde
peal seisab seaduse järgi kolmekordne surmanuhtlus. Tahad sa nuhtlust vähegi kergendada, siis
anna röövitud tüdruk kohe tagasi ja lase ennast tõrkumata siduda.»
«Mis sa tühja raiskad oma ilusaid sõnu,» kostis sepp rahulikult. «Ega sa nii juhm ole, et
mind oma seaduse kõverdamisega hirmutada loodad. Tead ju isegi, et mitte mina röövel ei .ole,
vaid sina. Mina tahan õnnetut inimest röövlite käest päästa, ja see ei ole kellegi seaduse ees
nuheldav, vaid kiiduväärne tegu.»
«Ara tee mind vihaseks, sepp!» ütles Goswin käredamalt. «Kas sa sellest aru ei saa, et ma
sulle üksi head soovin? Sul võib sada korda õigus olla, aga seaduse ees oled sa süüdlane. Sa
pead ennast kavalaks meheks ja tahad targem olla kui seadus. Minu onu heldus on sind julgeks
teinud. Ara unusta , et minu ja sinu vahel ikka veel määratu vahe on. Mul on sinu pärast hale
meel . . . »
«Siis nuta, aga ara lõrise tühja juttu,» urises Villu. «Mina olen õiglane mees, kes kellelegi
ülekohut ei tee, ja tema, võrukael, tuleb mind nagu last noomima! No ütle nüüd!»
Siin toibus mahalöödud sulane uimastusest ja
202
tõusis istukile. Sepp oli talle paljalt mõõga küljega pähe koputanud.
«Näe, su mees on terve,» ütles Villu. «Nüüd pole sul minult enam midagi nõuda, noorsand.
Mine heaga koju ja heida puhkama.»
«Kuhu oled sa Maie pannud?» kärgatas Goswin tõusva vihaga.
«Otsi ise,» vastas sepp.
«Ma ütlen sulle viimast korda: anna tüdruk tagasi, siis lasen ma su eluga pääseda.»
«Ja mina ülen sulle: kui sa türukut rahule ei jäa, siis ei lase ma sind mitte eluga pä aseda.»
«Võke ta kinni!» müistas Goswin. Sulased ajasid hobused rüinal sepa peale. Aga kaks
esimest hobust kukkusid kõe purustatud peadega maha ja matsid ratsalised eneste alla.
Näes, et sepp, kes kolmest küjest räastiku läi kaitstud oli, kõk hobused võs ara tappa,
enne kui kellegi mõ ok võ oda temasse puutus, käkis Goswin sulaseid jala Villu kallale
tungida. Goswin ise oli, nagu kõk teadsid, vahva mees, aga —olgu see nü ud uhkuse võ mõe
ebauskliku kar-tuse päast —ta ei tahtnud ise sepa hi/msate hoopide ette astuda. Sulastel
olid osalt mõ ogad, osalt piigid käs, aga neist ei võnud enam kui kaks korraga Villu kallale
tungida. Esimesed kaks hakkasid odadega seppa torkima, aga odad purunesid kõe tükideks
ja sulased taganesid hirmuga; kaks jägmist, kes mõ okadega väja astusid, aelesid varsti
veriselt sepa jalge ees maas. Teised ei tahtnud enam sepa ligi' minna, vaid vibutasid suure
julgusega, aga kaugelt sõariistu. Nad oleksid hea meelega räastiku põema pistnud, kui mitte
Goswin, kes Maie elu päast kar-
203
tis, neid ei oleks keelanud. Näes, et sel viisil sepast jagu ei saa, andis Goswin salamahti
kolmele sulasele käu räastiku tagumisest küjest teed läi raiuda. Villu mäkas jäsku tõsva
vihaga kurja nõ ja oleks hea. meelega kavala rü utli enese kallale länud, kui ta mitte ei oleks
kartnud, et sulased selle ajaga Maie ja Priidu peidupaika tungivad . Ta katsus rü utlit terava
pilkamisega võtlusele äritada.
«Häi sulle, Goswin Herike,» hü udis Villu põgavalt naerdes, «sa oskad türukuid
varastada, aga meeste vastu ei julge sa hakata. Niisugune jäespüs julgeb minu . Maie
peale mõelda? Kahju, et ta -ise näa ei võ, kuidas su püsid hirmu päast pü uli
jahvatavadl Kui ta seda näks, ei oleks tal teinekord sinu eest kaitset vajagi. Ta ajaks su palja
vitsaga minema võ laseks sulle pealegi oma karjatürukul hea nahatäe anda, et sa teinekord
enam oma lolli .näu ei nätaks.»
See mõus. Goswin ronis sõa lausumata hobuse seljast ja läs häematut pilkajat oma käga
käistama. Mõ ogad kõisesid kokku. Mõemad võtlejad olid tugevad ja osavad sõamehed, aga
ehk kül sepp väinud oli, sadasid ta hoobid siiski nii raskelt ja tihedalt, et Goswin algusest
peale kal-laletungimisele mõeldagi ei saanud, vaid ennast suure vaevaga kaitsta jõdis.
Sulased jooksid talle appi ja hakkasid kõvalt seppa odadega torkima. Oleks sepa asemel
rü utlisoost mees olnud, siis oleks Goswin sulaste abi vist põastusega tagasi lüanud; nü ud
ei tulnud talle seda meeldegi. Oma selja taga kuulis Villu raginat ja mõ okade kõise-mist; siin
raiusid ja murdsid sulased räastikust teed läi.
204
Esimene, kes jalga pelgupaika tahtis tõta, sai Priidu käst kül niisuguse matsu vemblaga
päe, et ta uimaselt maha Kukkus, aga teised tungisid tagant jäele ja Priidu vemmal ei oleks
kaua nende mõ okadele ja piikidele vastu panna jõd
nud.
Käast oma selja taga mäkas sepp, et asjad nurja minemas olid. Ta tahtis enne surma
veel Maie oma kehaga kaitsta ja taganes sellepäast jäsku räastiku sisse. Pead pö orates
näi ta, et Priidu palja peaga ja verine oli, aga siiski kui lõkoer vemblaga käe mõ ogamehe
vastu võtles. Mai seisis peidupaiga keskel, kahvatu kui surnu, aga põevate silmadega.
Goswin, kes vaevalt surmast oli pä asenud, ja sulased tungisid Villu jäel peidupaika. Sepp
ja Priidu valmistasid endid selg selja vastu viimsele võtlusele.
«Rü utel Goswin, pidage!» käs korraga Maie hele hä al kõgest käast üe.
«Oodake, sulased!» müistas Goswin ja astus sammu neiu poole.
Maie käs väkus nuga .
«Äge tulge mu ligi, laske mind rä akida!»
hü udis ta väkuval! silmil.
Goswin jä seisma. Sõariistade kõin vaikis. «Kui teie minu venna ja sepp Villu siit vabalt
ara lasete minna, siis olen ma ihu ja hingega teie oma,» üles Mai selge ja kindla hä alega.
«Tohin ma kurjategijaid nuhtlemata jäta?» nurises Goswin.
«Kui teie seda ei tee, siis pistan ma enesele noa rindu,» üles Mai,
205
«Oota!» kisendas Goswin kohkudes. «Sa pead oma tahtmist saama.»
«Kas tõtate seda oma rü utlisõaga?»
«Tõtan ja vannun. Sulased, tehke neile tee lahti!»
«Siis olen ma sinu,» sosistas Mai Goswini rinnale langedes. »
«Mis tembutamine see on?» müistas sepp. «Olgu türuk kül hulluks länud —mina ei luba
teda siiski siit äa viia.»
Villu tahtis uuesti Goswini kallale kippuda, aga Mai astus nende vahele ja üles kümalt
ning uhkelt:
«Jäa mind rahule, sepp! Ma võn teha, mis tahan. Tahan ma teda armastada ja sind põata,
siis ei ole see sinu asi. Meie teed läevad siitsaadik lahku.» .
«Kas sa siis tõsti teda armastad?» karjus sepp. «Jah, armastan. Nü ud mine oma teed ja ara
julge enam minu peale mõelda. Ma põgan sind. Kas kuuled? Ma põgan sind . . . Jumalaga,
Priidu. Kät sa ei taha anda? Noh, olgu peale. Läme, mu armas rü utel!»
Sepa käst kukkus mõ ok maha. Ta jä kui sammas seisma ja vahtis päani silmil, kuidas
Goswin Maie oma hobuse selga võtis, sulased oma surnud ja haavatud seltsimeestega niisama
tegid ja terve rong aegamö oda puude vahele kadus. Sepa silmist tilkusid pisarad, ilma et ta
seda ise teadis. «Nü ud olen ma vaba ja võn sõta minna,» üises ta silmi pükides.
Kui silmad jäle selged olid, näi la, et Priidu selili maas oli ja —magas. Kuu paistis selgesti
magaja näle, mille kulmud uneski vihaselt kortsu
206
olid tõmatud. Sepp ehmatas ja arvas viirastust näevat: Priidu oli sel silmapilgul täesti
Goswin Herike näu!
Pead raputades langes Villu magaja kõvale põvili ja hakkas ettevaatlikult Priidu
peahaava vaatlema. Haav oli kerge ja verejooks juba seisma jä anud. Priidu lõ peagi silmad
lahti ja tõsis istukile.
«Kas läsid juba minema?» küis ta oma keeli. «Juba läsid,» kostis sepp tasa. Ta hä al
oli kurgus kinni ja pea käs ringi.
«Kuule, Villu, kuidas sa niisugust raibet võsid armastada?»
«Keda?»
«Seda . . . türukut.»
«Äa rä agi tüja . . . On sul valu?»
«Valu ei ole sugugi, aga pea on uimane ja kondid väinud.»
«Tule, ma kannan su koju.»
«Äa narri mind, ega ma laps ole.» Seda öldes tõsis Priidu kohe püti ja hakkas tuikudes
minema. Villu toetas teda, öldes, et sedaviisi soojem olevat käa. Muidu ei oleks Priidu
ennast toetada lasknud. Kallist rü utli-mö oka ei võnud sepp kaasa, sest see oli nü ud korraga
tema silmis varastatud asi.
Kaua peate keskö od jõdsid nad Risti talusse, uratasid perenaise unest ja rä akisid talle
kõk, mis oli südinud.
«Kui Mai rü utlit armastab ja ise temaga kaasa lahus minna, mis seal siis parata?.» üles
Krõ ot tuimalt.
« Kas sa nü ud näd oma kasvatuse vilja?» küis sepp kurvalt. «Oma võ oriti õetustega ja võ o-
207
raste armastamisega oled sa vaese Maie peast hulluks teinud, nii et ta enam au ega häi
vahet ei tunne, vaid ise hukatuse sisse jookseb .» «Mis ta siis õge pidi tegema?»
«Surm on parem kui autu elu.» «Sure ise, kui surm sulle na' magus on. Sina, jahupea, ei
teagi, mis aus võ autu elu on. Kas sina arvad annast paremaks, kui rü utel Goswin on? Minu
meelest on sada korda ausam toredas lossis elada kui mõe päisorja hurtsikus. Kui Maria
sellest viimati aru on saanud, siis ei olegi ta nii loll, kui sina arvasid. Paras sulle! Teinekord äa
pista oma tötsi nina võ oraste asjade vahele . . . Tohoo, mis sel arus on?»
Viimased sõad olid Priidu kohta öldud, kes jäsku ües käanud oli ja põevate silmadega
ema otsa vahtis. Priidu keeletust suust voolab kõe, millest ema aru ei saanud, mille ävardav,
vihane kõa aga aimata laskis, et need õnistamissõad ei olnud. Võame Villu kõvad ja
kuuleme, mis Priidu kõeles:
«Sest pävast saadik ei ole sa enam minu ema. Ma olen ilma emata ja õta. Õe läeb
hõsates häiporisse ja ema kiidab seda heaks! Ara neetud olgu te mõemad! Ennem tahan näja
ja küma käte surra, kui veel jalga selle katuse alla tõtan . . . Läme, sepp!»
Priidu võtis Villu käst kinni ja tõbas ta uksest väja.
«Priidu ae, Priidu, mis sul on?» hü udis ema ahastuses. «Kuhu sa pimedal ö ol veel läed? . .
. Pagan selle sepa sisse!»
Krõ ot jooksis õe ja kuulis veel väava raksumist.
208
«Priidu! Pai Priidu, miks sa minu üe pahandad? Miks sa minu eest ara jooksed? Ma pole
sulle ütegi paha sõa üelnud . . . Pai kulla poeg, tule tagasi! Priidu!»
« . . . iidu!» kajas mets vastu.
Krõ ot toetas uksepiida najale ja puhkes suure hä alega nutma.
10
Sepp ja Priidu olid sest päevast saadik kadunud. Sellid ütlesid, peremees olevat vist jälle
võõrale maale reisinud. See sõnum ei pannud kedagi imestama, kes sepa harjunud viisiga
tuttav oli. Imeks sai asi alles siis, kui kevad, suvi ja sügis mööda läksid ja sepp ikka veel tagasi
ei tulnud. Vaheajal oli mässavate eestlaste õnn nendest lahkuma hakanud. Nad olid küll
terve võõra soo Eesti- ja Saaremaal peaaegu sootuks hävitanud, mõned kindlad lossid ara
võtnud ning suure väega Tallinna ja Haapsalu piiskopilossi ümber piirama hakanud. Nüüd aga
kutsusid need vähesed Eestimaa mõisnikud, kes juhtumisi elusse olid jäänud ja Taani
maavalitseja Liivi landmeistrit endale appi. Selleaegne landmeister Burchard von Dreileben
oli ka kohe abiandmisele valmis.» Ta kartis samasugust mässu ordu maades tekkivat, kui
Eestimaa talupojad ennast tõesti võõraste ikkest oleksid vabastanud.
Landmeister tõttas tugeva väega Tallinna alla ja võitis eestlasi verises lahingus, enne kui hiljaks
jäänud rootslased Soomest ja venelased Pihkvast neile appi jõudsid tulla: eestlased, umbes
209
kümme tuhat meest, langesid peaaegu kõik võideldes, nende hulgas ka Tasuja, selle mässu
hing ja viimne täht eesti lootuste taevas.
Aga ka ordurüütlite vägi oli, kuigi saksa ajaraamatud seda salgavad, lahingus nii kokku sulanud,
et landmeister mässu kõhe täiesti lämmatada ei suutnud. Tallinna alt läks ta Läänemaale ja
sundis eestlasi küll Haapsalu lossi eest taganema, aga nad kogunesid metsadesse ja tikkusid igal
parajal silmapilgul uuesti sakslastele kallale. Saarlased olid end täiesti vabaks teinud ja endale
«kuninga» valinud.
Sügisel saatis Saksa ordu ülemvalitseja, hoch-meister Ludolf König tugeva sõjaväe Liivi
land-meistrile appi. Selle väe ülem, komtuur Hinrik Dusmer, oli kõva käsu saanud kõik Harju-,
Lääne-ja Saaremaa eestlased kui ristiusu vaenlased korraga maa pealt kaotada. Viljandi
maakonnast läbi minnes katsus Dusmer sealseid talupoegi igapidi hirmutada, et nad tema selja
taga mässu ei tõstaks. Kõige tugevamad mehed võeti kaasa, et need oma vendi mää pealt ara
hävitada aitaksid, teised tehti raskete maksude ja moonavedamise sunni läbi paljaks ning
jõuetuks; kõige vähemat tõrkumise märki nuheldi hirmsa valjusega.
Nüüd kahetsesid Viljandi mehed, et nad sepp Villu ja Tasuja saadiku manitsusi kuulda ei
olnud võtnud. Oleksid nad Taani eestlastega üheskoos täie jõuga sõdima hakanud, siis ei oleks,
nagu neile nüüd näis, ka ordu vägede võitmine võimatu asi olnud; ja kuigi neid oleks võidetud
— palju pahem poleks nende põli võinud olla, kui ta praegu oli. Nad ei olnud mässanud, aga
neid nuheldi kui mässajaid. Säherdune ülekohus tegi
210
kõige paremad ja kannatlikumadki vihaseks. Elu oli kõigile läilaks läinud, aga parem oli
siiski vahvasti võideldes kui nälja ja piinajate kätte surra. Mehed hakkasid seppa taga igatsema
ja ootasid põnevusega seda silmapilku, mil ta uuesti neade keskele astuks ja eeid oma vägeva
häälega kui mitte võidule, siis ometi verisele kättemaksmisele ja ausale surmale kutsuks.
Sepp tuli viimaks.
Ühel päeval — see oli juba talve hakatusel — nägid sepapajast möödaminejad teda jälle
alasi ees seisvat ja rauda taguvat, nii et sädemed lendasid. Kes aga sepaga juttu hakkas tegema,
nägi varsti, et temaga suur muutus oli sündinud. Ta näis naeru ja nalja hoopis unustanud olevat;
oma juhtumustest ei rääkinud ta sõnagi. Temaga ühes oli ka Priidu tagasi tulnud ja, nagu näha,
sepa selliks hakanud; oma isamajasse ei tõstnud ta jalgagi. Päevad otsa tegid mõlemad agaralt
tööd, õhtuti luusisid nad mööda külasid. Talupojad omalt poolt käisid neid sagedasti
sepapajas vaatamas ja kadusid ajuti tundide kaupa pimedasse kolikambrisse, mis, nagu teame,
sepapaja kõrval oli. Vahel oli hoopis arusaamatu, kuidas pisuke kongisarnane kambrike nii
suurt inimeste hulka enesesse võis mahutada.
Hinrik Dusmer oli oma sõjaväega, juba edasi läinud ja hävitas läänlaste riismeid,» kes
esimesest sõjast järele olid jäänud. Sakalamaal valitses täielik rahu.
211
11
Risti Krõõda südamerahu oli Priidu kadumi-sest saadik rikutud. Poja arusaamatu
needmine oli tema muidugi nõrka vaimu nii põrutanud, et ta ajuti hoopis segane näis olevat.
Krõõt nuttis terved päevad läbi, ootas tundide kaupa õuevärava vahel poja tagasitulekut,
hüüdis kaeblikult tema nime ja käis teda metsas ning külades taga otsimas. .Kui Priidu ikka
kadunuks jäi, ärkas ema südames palav igatsus tütre järele, kes enesest ka midagi kuulda ei
lasknud. Krõõt käis mitu korda Puidu m.õisa värava ees, aga teda ei lastud kõige härdamatest
palvetest hoolimata sisse, ja Maie nägu ei saanud ta eemaltki näha. Viimaks läks ta koguni
Viljandi komtuuri paluma, et see vennapoega Maie lahtilaskmisele sunniks, aga komtuur saatis
ta paha meelega minema ja keelas jälletulemise kõvasti ara. Krõõt hakkas põdema ja oli terve
sügise läbi sängis haige. Alles jõulukuus tõusis ta jälle jalule, aga endisest Krõõdast ei olnud
muud järele jäänud kui paljas vari; ta oli nii vanaks ja jõuetuks jäänud, et hale oli teda vaadata.
Siiski näisid ta kärsitus ja rahutus veel kas- vanud olevat. Kadunud lapsi ei kaevanud ta enam
teiste kuuldes taga, aga üksipäini korrutas ta nendega pikki jutte; inimesi ei sallinud ta silma all
ja oma orjadele oli ta päris nuhtluseks. Kord kuulis ta kogemata, et Priidut sepapajas olla
nähtud. Jalapealt tõttas ta üksipäini metsast ja lumest läbi sinna ja langes rõõmu pärast karjudes
poja kaela ümber. Aga Priidu tegi enese kohe ta käte vahelt lahti ja näitas käskivalt sepapaja
ukse poole. Poja kuri nägu kõhutas vaese ema nii ara, et ta sõnagi
312
suust välja ei saanud, vaid tummalt ja kartlikult minema läks. Sestsaadik luusis ta tihtilugu
sepapaja ümber, kaugeltki poega näha lootes; sisse ei julgenud ta kordagi minna.
Ühel õhtul — see oli nädal enne jõule — nägi ta seppa ja Priidut sepapajast välja tulevat ja
metsa minevat. Krõõt läks kaugelt neile järele; ta hoidis ennast nii hästi varjul, et mehed, ehk
nad küll vahetevahel ettevaatlikult ümberringi piilusid, teda ei näinud. Tee venis pikale. Päike
oli Juba looja läinud, aga säravad tähed ja õhetav lumi andsid nii palju valgust, et kaugele
näha võis. Krõõt oli väsinud, sest ta oli oodates mitu tundi märgadel jalgadel seisnud; mehed
sammusid kiiresti edasi; vaesel naisel oli peaaegu võimatu paksust lumest läbi sõtkudes neile
järele jõuda. Aga määratu armastus poja vastu ja ihaldus teda nii kaua kui võimalik silma ees
näha andsid talle üleloomulikku jõudu.
Sepp ja Priidu kadusid viimaks lumiste küngaste ja nende peal paistvate valliriismete vahele.
Krõõt tundis seda kohta ja teadis selgesti, et siin tondid ja kodukäijad pesitsemas olid; ta
arvas seekord metsa serval seisma jäädes, ise oma silmaga tonte nägevat. Nad tulid hulgakaupa
mitmest küljest, libisesid kui kehata varjud üle tumedasti valgendav välja ja kadusid kõik
«varemete vahele. Igal muul ajal oleks ebausklik Krõõt säherdust viirastust nähes kas hirmu
pärast kohe surnud või vähemalt ülepeakaela plagama pannud; seekord ei tundnud ta hirmu,
vaid oli valmis poega vaimudegi eest kaitsema.
Kui juba tükil ajal enam ühtegi tonti näha ei olnud, astus Krõõt ise julgel sammul varemete
213
vahele, peitis end pimedasse nurka ja jäi kuulatama. Inimese hinge ei olnud kusagil näha,
aga maa alt oli kauget, tumedat kõminat kuulda. Ettevaatlikult edasi ronides ja roomates leidis
Krõõt, et kõmin ühe pool-lagunenud võlvialuse hakatuses kõige selgemini kuulda oli. Ta
hakkas võlvialust mööda edasi kobama ja nägi varsti eemalt tulevalguse ktuma. Krõõt värises
kui palavikus , aga uudishimu ja poja nägemise igatsus kihutasid teda edasi. Kõminat võis nüüd
juba selgesti kui hulga inimeste koos rääkimist ara tunda. Korraga vaikis müdin ja siis hakkas
sepp Villu tuntud hääl üksipäini kõnelema. Krõõt jäi seisma ja kuulas teravasti.
«Meie, sakalaste vahel on kõik juba selge,» rääkis sepp kaugele kõlava häälega, «aga Järva
ja Ugandi meestele, kes siia kokku on tulnud, tahan ma nüüd veel kõik täielikult ette panna, et
nad siis ise teaksid, kas , maksab meiega ühes sõdima hakata või mitte. Enne tuletan veel kord
meelde, et meie kõik vandunud oleme sellest, mis siin räägitakse, mitte kellelegi sõna lausuda.
Äraandjaid neelaku maa enesesse!
Mina olen nüüd Novgorodis. Pihkvas ja leedulaste juures käinud. Mu vaev ei olnud asjata,
sest venelaste ja leedulaste vürstid on kindla sõnaga tõotanud, et nad meile appi tulevad, kui
näevad, et meie tõesti sõjaks valmis oleme. Selle tunnistuseks nõuavad nad, et meie kõigepealt
Viljandi lossi ara võtame. On see meil korda läinud, siis ei ole abisaamise pärast enam
kahtlemist. Venelased ei karda saksu, sest nad on neid juba sagedasti võitnud. Leedulased
vihkavad saksa ordut vist veel enam kui meie. Neil on selleks põhjust kül-
214
lalt. Alles hiljuti käisid ordurüütlid ja nendega mõned Saksa vürstid leedulaste maad
laastamas. Hulk külasid hävitati ara, palju mehi tapeti maha, naised ja lapsed viidi vangi.
Plonjani linnas oli neli tuhat inimest, kui sakslased teda suure väega ümber piirasid. Nad ei
saanud linna enne kätte, kuni nad ta tuliste nooltega põlema pistsid. Paganad ei tahtnud elusalt
armutute kristlaste kätte langeda. Nad pistsid üksteist vastastikku mõõkadega läbi ja langesid
tulle. Kõige viimsed lasksid end vana preestrinaise poolt ära tappa, kes siis ise elusalt tulle
läks. Nüüd alles tungisid rüütlid linna sisse, puistasid paganate põrmu tuulde ja tegid linna
maatasa. Leedulased aga on ordurüütlitele igavest vaenu ja hukatust tõotanud.1
Nõnda võime sealtpoolt kindlasti abi loota. Parem oleks küll, kui meil võõrast abi tarvis ei
oleks, sest aitajad nõuavad vaevatasu ja hakkavad meid varem või hiljem ise rõhuma. Meie ei
ole väetid lapsed. Vennad Eestimaal on küll hädas, panevad aga ikka veel vahvasti vastu.
Saarlased on veel üsna oma peremehed ja valmis võõraste võimu ka suurel maal murdma
tulema. Kui meie nüüd korraga selja tagant rüütlite peale langeme, siis ehk võime neist küll
jagu saada; on nad kord meie maalt välja aetud, küllap me siis ka rajade peal valvata
mõistame.
Igapidi aga peame kõige enne Viljandi lossi kätte saama, et vaenlasel meie selja taga
kindlat
' See tõotus läks täide. Saksa ordu võim murti leedulaste poolt saja aasta jooksul mitmes '
lahingus ja orduriik langes peale verist Tannenbergi lahingut ( 1410 ) leedulaste ja nendega
ühendatud poolakate valitsuse alla. (Autori märkus.)
215
toetuspaika ei oleks. Selleks on meil hea nõu leitud. Sõjariistu on minu maa- aluses sepapajas
nii palju valmis, et neist lossi kaitsjate maharaiumiseks küll saab; küllap edaspidi ordu
sõjamehed ise meile sõjariistu juurde muretsevad. Lossi sisse pääseme järgmisel viisil: tuleval
toomapäeval peavad Viljandi maakonna mehed, nagu see igal aastal olnud, kümnist lossi
vedama. Nüüd paneme aga vilja asemel kõige tugevamad mehed kottidesse ja saadame nad
varahommikul, kui rüütlid veel magavad , lossi. On reed kottidega lossiõue peale lastud, siis
teevad voorivedajad kottide suud lahti, mehed ronivad ühe silmapilguga välja, raiuvad kohmetanud
sõjamehed maha ja võtavad unised rüütlid! vangi.
Mina ise katsun õhtul enne seda kuidagiviisi lossi pääseda ja ööseks sinna valvama, jääda, et
kogemata midagi õnnetust ei sünniks. Peaks midagi karta olema, siis annan lossist kõhe märku.
Minu truu seltsimees Risti Priidu on kohe esimese ree peal . . . Tohoo, mis karjatus see oli?»
Krõõt põgenes kui kõhutatud hirv. Hädaoht, mis poega ähvardas, oli ema rinnust valusa
karja-tuse välja surunud. Tagaajajaid enese kännul arvates jooksis ta ülepeakaela varemete
vahelt välja ja jäi alles metsa serval lõõtsutades seisma. Varemete vahel liikusid mõned mustad
kujud. Nende hääled olid vaiksel ööl selgesti kuulda:
«Minu arust oli see mõne ehmatanud naise kiljatus.»
«Tühi jutt. Missugune naine südaööl jalga siia julgeb tõsta?»
«Mina kuulsin selgesti öökulli huikamist.» «Noh muidugi öökull ja muud midagi.»
216
«Ega see vist head ei tähenda.»
«Öökulli hääl tähendab ikka õnnetust.»
«Usud sina vanade naiste lori ? Öökull on rumal elajas; tema ei või inimeste asjust
midagi teada, veel vähem neid ette kuulutada.» «Andku taevas!»
12
Päeval enne toomapäeva tuli sepp Villu hästi suure viinaankruga Viljandi lossi. Teda lasti
kui tuntud meest ja komtuuri sõpra igal ajal keelamata sisse. Sepal oli viisiks võetud, et ta iga
kord, kui võõralt maalt tagasi oli tulnud, komtuurile mõne jahikoera või ankrutäie kõige
paremat marjaviina tõi. Muidu oli ta ikka esimesel päeval peale kojutulekut komtuuri
vaatama läinud. Seekord oli ta kingi kätteandmisega kaks nädalat viibinud, aga selle eest oli ka
kink kallim kui iialgi enne. Komtuuri ei olnud kõdus ja sepp jäi teda lossi ootama. Igava
ootamise kergenduseks laskis ta alt linnast omal kulul terve aamitäie kõige kan-gemat viina
tuua ja hakkas õhtul lossi sõjameestega rõõmsat joomapidu pidama. Aeg-ajalt luusis ta kõik
lossi nurgad läbi, kõneles väga palju sõjameestega, pakkus ennast nende juurde öömajale ja
lubas veel aamitäie viina muretseda.
Hilisel õhtul tuli Risti Krõõt lossivärava ette ja palus komtuuri jutule saada. Vahid ei
lasknud teda sisse, öeldes, et komtuur on välja sõitnud. Krõõt jäi värava taha ootama. Pika
värisemise ja hammaste lõgistamise järel kuulis ta aisakellade kõlinat ja kapjade müdinat. Suur
ja tore saan,
217
milles komtuur kahe orduvennaga istus, sõitis värava ette. Härrad olid rõõmsas tujus, sest
nad tulid võõruspidult ühe rikka mõisniku juurest, kelle tütart komtuuri vennapoeg, noorem
Goswin Herike kosis . Täna oli kihlus olnud.
«Komtuuri-härra, komtuuri-härra!» kiunus kaeblik hääl tee kõrval ja Krõõt langes põlvili
lume sisse. «Lubage sõna rääkida!»
«Sest naisest ei saa ma ka enne surma lahti,» pomises komtuur paha meelega. «Mis sa jälle
minust tahad, vanamoor? Eks ma ütelnud sulle mineval korral, et sa enam'mu silma ette ei
pea tulema? Mul on suur himu sind kuhugi maa alla peita, et sa ükskord rahule jääksid. Käsi
minema ja täna jumalat, et ma täna heas tujus olen.»
Lossivärav tõmmati üles ja hobused hakkasid uuesti liikuma. Krõõt haaras saanist kinni ja
ütles tasa, aga tungivalt:
«Kui te mind kuulda ei võta, siis olete homme surnud.»
«Pea, kutsar!» hüüdis komtuur ja kargas saanist välja. «Mis sa jampsid, naine?»
«Minu käes on teie ja kõigi sakste elu,» sosistas Krõõt. «Viige mind ühte kohta, kus ma
teiega üksinda võin rääkida. Täitke mu palvet, komtuuri-härra, muidu sünnib hirmus
õnnetus.»
«Tule mu järele,» ütles komtuur. Orduvendi käskis ta edasi sõita ja viis Krõõda vära\
avahi
tühja kambrikesse.
«Nüüd räägi, vanamoor, ja hoia ennast tühja lori eest!» ütles ta käredalt.
«Enne tõotage mulle üht palvet täita,» palus Krõõt. «Ma ei palu muud kui oma poja elu.»
«Kes siis tema elu tahab võtta?»
218
«Teie ise, komtuuri-härra.»
«Oled sa hulluks läinud?»
«Teie käes seisab võimus Priidu elu ja surma üle. Kui teie mulle tema elu kingite, siis
pääsete ise surmast.»
«Räägi ruttu, kullasus näeme.» «Ei, enne tõotage, et teie mu poja, kui ta teie kätte satub,
mulle elusalt tagasi annate.» «Aga kui ta süüdlane on?»
«Temal ei ole mingisugust süüd. Ta on ennast üksi kurjade kiusajate läbi nii kaugele
eksitada lasknud, et ta kergesti hirmsa süü osaliseks võiks saada. Selle eest tahan mina teda
hoida.»
«Kui tal süüd ei ole, siis ei võta ka keegi ta elu. Aga nüüd räägi ruttu, muidu lasen sinu suu
vägisi lahti teha.» «Tõotage enne . . . »
Komtuur tõukas ukse lahti ja hüüdis sulaseid.
«Komtuuri-härra, ärge hüüdke sulaseid, ma tahan kõik tunnistada!» karjatas Krõõt. «Teie
näete siis isegi, et Priidul süüd ei ole, vaid kõik on äraneetud sepa süü!»
Komtuur käskis sulaseid, kes juba joostes tulid, oodata ja tõmbas ukse jälle kinni. Nüüd
rääkis Krõõt kõik ära, mis ta vana kantsi varemetes oli kuulnud. Oma kustumatut viha sepa
vastu tõendas ta sellega, ej; viimaselt kuuldud sõnadele hirmsaid sajatusi ja sõimusõnu juurde
luuletas, mida sepp rüütlite ja sakste kohta olevat pruukinud. Teadmata on, kumb asi Risti
Krõõta enam ära-andmisele avatles, kas kartus poja elu pärast või himu sepale kahju teha.
«Näete nüüd ise, komtuuri-härra, et Priidul sugugi süüd ei ole, vaid et kõik pagana sepa
süü
219
on, kes vist praegu juba siin teie ja kõigi sakste elu varitseb,» lõpetas Krõõt oma jutu.
«Sinu poeg on ise süüdlane,» ütles komtuur kulmu kortsutades. «Ta on rahutu inimene,
keda talupoegade hulka ei tohi jätta. Tänu pärast tahan ma temale sinu palvet mööda elu
kinkida , aga ta jääb igaveseks ajaks .vangi . . . Vait! Mitte sõna enaml Sina ise, jääd ööseks
siia vahi alla, et su rahutu keele läbi kahju ei sünniks. On su poeg tõesti esimese ree peal, siis
lasen ma ta elusalt kotist välja tõmmata ja sa võid teda viimast korda näha. Pärast ei näe ta
enam päevavalgust, ja niisama käi'b sinu käsi, kui sa iialgi veel lossi ligidale tuled.»
«Komtuuri-härra, veel üks sõna!» kisendas Krõõt hirmsas ahastuses; aga komtuur oli juba
uksest välja läinud ja ukse lukku keerahud.
Seni oli sepp Villu sõjameestega soojas toas priskesti purjutanud. Meeste näod lõkendasid,
mõned norskasid, käed pea all, laua ääres, mõned koguni juba selili põrandal maas, kuid sepp
valas kännud ikka uuesti täis ja tõendas, et kaks vaati täna tühjaks pidavat saama.
«Olgem täna rõõmsad, sest homme võime kõik surnud olla!» hüüdis Villu naerdes.
Sulased ei lasknud end palju sundida , vaid jõid vahvasti, kütsid sepa lahket kätt ja mõnasid
rüütlite ihnust, kes neile nii häid pidusid iialgi ei valmistanud.
Öö oli juba käes, kui sepale teada anti, et komtuur koju on tulnud ja teda enese juurde kutsuvat.
«Ma tulen pea tagasi,» ütles Villu üles tõustes.
220
«Jooge tublisti, mehed, kuna Juua on. Teises ilmas ei ole viinamägesid.»
Ta võttis viinaankru kaenlasse ja läks sulase järele. Sulane viis ta kõrgesse, kitsaste
akendega kambrisse, kus vahaküünlad põlesid ja laual kuld ja hõbepeekrid kitekasid. Komtuur
ja mõned ordurüütlid istusid laua ääres ja jõid kallist viina. Komtuur võttis sepa teretuse lahke
näoga vastu ja hüüdis:
«See on ilus, sepp, et sa. vanu sõpru ära ei unusta. Oled ennast sel aastal natuke kauemini
oodata lasknud kui muidu. Vahest tõrkusid sellepärast, et ma sind mineval korral pisut
pahandasin? Lepime ära. Ma palun oma eksitust siin orduvendade ees andeks. Kas oled nüüd
rahul?» Villu ei leidnud kõhe vastust. «Sa kannad ikka veel viha?» kõneles komtuur edasi.
«Noh, kuule siis, mis ma veel sinu lepitamiseks olen teinud. Sa kannad ikka veel Viljandi lossi
pärisorja nime, aga sa oled ordut kui sõjamees nii kaua ausasti teeninud ja temale nii palju häid
sõjariistu sepitsenud, et meil ammugi nõu oli sind vabaks meheks teha. Ma palusin kohe
pärast sinu pahandamist landmeistrit sinu vabakslaskmise asjus, aga sõja pärast on vastus nii
kaua viibinud, nii et hiljuti alles siia jõudis. Nüüd küsin ma sinult: kas tahad ise vaba mees
olla?»
«Tahan küll,» vastas sepp tumeda häälega.
«Siis pane ankur maha ja astu ligemale!» Sepp tegi, kuidas kästud. «Heida põlvili!» ütles
komtuur. Ühe silmapilgu jäi sepp viivitama; siis laskis ta enese mõrul näol ühe põlve peale.
Komtuur andis talle kerge kõrvalopsu ja hüüdis:
221
«See olgu viimne kõrvalops, mis sa kui pärisori tõrkumata pidid kannatama. Kui vaba mees
ei tohi sa ennast kellestki enam lüüa lasta. Tõuse üles ja võta oma priiusekiri.»
Komtuur võttis laualt suure pitseriga ehitud pärgamendi ja andis ta Villu kätte. Siis raputas
ta õnne soovides sepa kätt.
Villu käsi värises, kui ta kalli priiusekirja põue pistis; komtuuri heldus oli tema pehmet südant
nii sügavasti liigutanud, et ta vaevalt oma pisarate üle jõudis valitseda. Mitte üht sõna ei
saanud ta suust välja. Komtuur oli tükk aega vait ja vaatas, nagu midagi oodates sepa otsa.
«Nüüd oleme tasa,» ütles komtuur viimaks tumedalt. «Sina oled mind surmast, mina sind
orjusest päästnud. Joome lepingu liiku!»
Sepp võttis karika , mida talle pakuti, pillas poole viina maha ja jõi teise poole ühe lonksuga
ara. Nüüd alles pääsesid ta keelepaelad valla.
«Tänu teile, komtuuri-härra, priiuse ja hea lonksu eest,» ütles ta sügavas liigutuses.
«Praegu leian ma vaevalt sõnu oma tänu tunnistuseks, aga edaspidi, võib-olla peagi, tahan
seda teoga tunnistada. Nüüd palun.esiti vana auanndmise märgiks see ankrutäis marjaviina,
millest paremat maa peal ei ole, vastu võtta ja kohe katsuda.»
«Näita siia!» ütles komtuur.
Villu tegi ankru lahti ja valas peekrid täis. Viin oli tõmmukat kärva, imehea lõhnaga.
«Ega siin kihvti sees peaks olema?», ütles üks ordurüütel pool-naljatades, pool-tõsiselt.
«Ei ole,» kinnitas komtuur. Ma t u n n e n s e p p a !»
222
Ta tõstis kohe peekri huulte külge Ja jõi ta vahet pidamata tühjaks.
«Imeline viin!» ütles ta keelt laksutades. «Su kink on nii kallis, et ma seda tasumata ei või
jätta. Tule, ma kingin sulle ühe asja, mis sinn kingi vääriline on. Teie, orduvennad, olge tunnistajateks,
et ma sepast ihnsam ei ole. Lähme kohe!»
Komtuur võttis laualt lühtri vahaküünlaga ja läks eel, sepp ja rüütlid tema järel. Nad
läksid pikast trepist alla ja käisid mitmest võlvialusest ja urkast läbi. Komtuur keeras viimaks
ühe raudukse lahti, mille läbi nad madalasse, sumbunud õhuga täidetud ruumi astusid, kus
vahaküünal vaevalt põleda suutis. Tagumises otsas olid kaks paksu sammast, mis niisket ,
hallitanud kivivõlvi kandsid. Komtuur käskis seppa sammaste vahele astuda ja teravasti
tagumise seina peale vaadata. Sepp täitis vastu tahtmist käsku. Ta süda oli arusaamatul põhjusel
valutama hakanud. Tähendatud köhal ei näinud ta muud kui üht rauast tehtud imelikku vigurit,
mis seina sisse oli müüritud. Vigur oli väga kentsakas ja sepp hakkas seda vastu tahtmist
ligemalt uurima , ilma et õiget aru kätte oleks saanud.
«Kas hakkad nüüd aimama, mis ma sulle kinkida tahan?» küsis komtuur ta selja taga.
«Ei sugugi,» vastas sepp rõhutud häälel. Ta kõri oli otsekui kinni nööritud.
«Ma k i n g i n s u l l e e l u , m ä s s a j a !» müristas komtuur hirmsa häälega.
Samal silmapilgul hakkas kentsakas vigur sepa silma ees liikuma, põrand kadus ta jalge alt
ja sepp tundis ennast maa alla vajuvat.
223
Kui Villu kohmetusest toibus, ei näinud ta kusagil enam kõige vähemat valguse kurt.
Sumbunud õhk ja jälk hais panid teda läkastama. Enese all tundis ta poriga segatud märga
põhku olevat ja kätega ümberringi katsudes leidis ta ennast nelja kitsa, suurtest raudkividest
müüritud seina vahelt. Ta kargas püstisa sirutas käed ülespoole, aga sõrmegi ei ulatanud lakke.
Ta katsus ronida, aga seinad olid nii libedad, et kätega kuhugi kinni ei võinud hakata.
Sepp ei võinud enam kahevahel olla: ta oli sügava, pimeda haua põhjas.
Silmapilguks tegi mõte, et ta ennast kavalast rüütlist nagu rumal laps petta oli lasknud, sepa
mõistuse segaseks. Ta tagus rusikatega vastu seinu, et veri taga, kiskus enese karvu ja karjus
hirmsasti. Kui keha väsinud ja aru jälle selginud oli, istus Villu maha, mattis pea käte vahele ja
himustas surra. Surm ei tulnud, vaid tuim , tundmuseta ja himuta olek, mis uni ei olnud. Kui
kaua see kestis, sellest ei võinud sepp enesele selget aru anda. Kord arvas ta kauget, tumedat
hädakisa kuulvat. Jälle kargas sepp püsti, peksis rusikad vastu seina veriseks, katsus karates
lakke kinni hakata ja hüüdis jumalat ja inimesi appi. Keegi ei kostnud talle. Kauge kisa lõppes
pea ja sepa ümber valitses jälle hauavaikus.
13
Toomapäeva on eestlased vanast saadik õnnetuse päevaks pidanud. «Toomas» tähendab
mõnes köhas otsekohe surma ja hukatust, ja «Tooma
224
kange käsi» on katk. õlut ei julgetud sel päeval teha, sest et Toomast, see on surma, tõrde
kardeti minevat.
Vara hommikul tõmmati Viljandi lossi värav üles ja pikk rida regesid, viljakotid peal,
sõitis lossi õue. Voorivedaiad lõid silmanähtavalt koh-kuma, kui nad kõiki rüütleid ja
sõjamehi juba nii vara täies sõjaehtes väljas nägid olevat. Suurem hulk regesid oli veel värava
taga, kui viimane korraga maha lasti. Sõjamehed kargasid nüüd igast küljest voorivedajate
kallale; need jõudsid vaevalt ehmatuse pärast karjatada, kui nad juba tükkideks raiutud
olid. Nüüd hakati kottisid odadega läbi pistma. Mõnest kotist katsusid mehed välja ronida,
aga vaevalt tuli kusagil pea nähtavale, kui ta ka kõhe puruks löödi. Jäätunud õue peal sirisesid
sooja vere ojad. Haavatute ja surijate hädakisa pani õhu värisema. Kisa ei kestnud kaua, sest
odad ja mõõgad tegid agarasti vaigistamistööd.
Üksainuke regi , nimelt kõige esimene, oli verest puhtaks jäänud. Ree peal oli kolm kotti,
aga neid ei olnud sõjamehed läbi pistnud, vaid ainult kottide suud kõvasti kinni nöörinud ja
ree yahi alla pannud. Kui tapmistöö lõpetatud oli, käskis komtuur Risti Krõõda välja tuua, kes
väravavahi kambrikeses vangis oli. Uneta öö, kuuldud surma-kisa ja hirmus vaatepilt ta
silmade ees oftd Krõõda nii nõrgaks teinud, et ta sulaste toetusel vaevalt jalgu suutis liigutada.
Ta talutati puutumata jäänud ree juurde.
«Sinu poeg on armu leidnud,» ütles komtuur lahkelt. «Sa võid veel viimast korda teda vaadata,
enne kui ta vangitorni heidetakse, kust
225
enam pääsemist ei ole. Sulased, tõmmake mehed kottidest välja!»
Kottide suud seoti lahti, võeti seesolevate talupoegade käest enne mõõgad ja kirved ara ja
kisti neid endid karvupidi kottidest välja. Üks langes kõhe põlvili ja hakkas lõdisedes armu
paluma. Teised jäid pead norgus seisma ja ootasid tummalt surmahoopi. Krõõt vahtis pärani
silmil nende otsa. Priidut ei olnud nende hulgas!
«Kus Risti Priidu on?» küsis komtuur kulmu kortsutades.
«Siimu Madise ree peal ta vist oli,» ütles üks talupoegadest pool-tahtmata.
«Kus see regi on?»
Mees tähendas käega ühe ree peale, mis verest nõretas.
«Eks ta pidanud esimese ree peal olema?» ütles komtuur tumeda häälega.
«Eks ta esiotsa olnud küll esimese ree peal, aga meie veomees tahtis kõigist julgem olla ja
ajas teistest mööda,» vastas talupoeg.
Krõõt tuikus näidatud ree juurde. Esimesest kotist rippus mees poole kehaga ree tiivalt
maha. Pea oli lõhki raiutud ja käharad juuksed täis tarretanud verd. Krõõt tõstis surnu pea üles
. . .
«Su i s a ja e m a on s i n u t a p nu d !» karjatas ta järsku ja kukkus sinnasamasse maha.
Sõjamehed tõstsid ta üles ja leidsid, et ta nägu niisama külm ja tarretanud oli kui see, mida ta
kõvasti käte vahel hoidis. Surm oli Priidu igavesest vangipõlvest lahti mõistnud ja ema ning
lapse niisuguse sidemega ühendanud, mida miski eksitus ega viha enam ei lahuta .
226
Eestlaste suur mäss lõppes hoopis õnnetul viisil. Mõõk, nälg ja katk murdsid poole rahvast
maha; järelejääjad sattusid veel raskema ikke alla. Kõige kauemini ja visamalt panid saarlased
vastu; aasta pärast olid ka nemad võidetud, üheksa tuhat inimest ühekorragajnaha raiutud,
nende «kuningas» jalgupidi üles poodud ja viimsed vabadus? riismed nii siin kui mannermaal
raudse luuaga välja pühitud. Rahu valitses jälle kõigel Liivi-ja Eestimaal, mis nüüd mõlemad
Saksa ordu raske käe all õhkasid. Maa imes vereojad enese sisse ja tuul laotas surnuhaisu
laiali.
Sepp Villul oli priiusekiri põues, aga ta oli igavene vang, kes elu otsani enam päevavalget
näha ei saanud. Aga mis seal palju kurta? Tema lugu ei olnud pahem kui terve rahva lugu.
kelle vangipõlveks raske orjus oli ja kelle elulaevast ebausk, toorus ja viletsus pilkase
pimedusega katsid. Sepp Villu unustas taevatähtede hiilguse, lillede lõhna ja lindude laulu;
tema rahvas on terve oma ajaloo ara unustanud.
Sepal oli visa elu. Talle anti vähe ja viletsat toitu, aga ta ei surnud nälga. Ta hingas iga
päev lämmatavat hauaõhku ja magas pori sees, aga ta jäi ikka elusse. Ta liikmed läksid
tuimaksi kõik tundmused töntsiks, ta oli ammugi peast nõdraks läinud, aga ta elas siiski.
Veel mitu ja mitu aastat pärast Suurt mässu käis üks vanatüdruk, keda Risti Maieks kutsuti
ja lollakaks arvati, iga nädalas korra lossis, kuhu ta oma vaba talukoha peale pandud maksu
võiga ja munadega tasus. Ta ei unustanud millalgi sõjameestelt ja sulastelt küsida, kas
igavene vang Villu veel elab? Kümne aasta jooksul sai ta ikka
227
vastuseks, et vang veel elus on, ja igakord läks siis lollaka tüdruku nägu rõõmsaks.
Ühel päeval öeldi talle, et Villu olevat surnud. Mai puhkes suure häälega nutma ja tõttas
surnud vangi keha endale paluma. Selleaegne komtuur — see oli juba kolmas pärast ammu
surnud Heriket — oli hea südamega mees ja käskis lollaka vanatüdruku palvet täita. Vangi
surnukeha tõmmati august välja ja pandi Maie ree peale. Vaevalt oleks keegi neid rohelise ja
musta nahaga kaetud luid endise sepa Villu riismeteks tunnistanud! Mai ei olnud silmapilkugi
kahevahel. Ta peitis surnukeha pehmete õlgede peale, paitas tänades komtuuri põlvi ja sõitis
kõdu poole. Teel võttis ta kätte surnu näolt, silitas teda õrnalt, naeratas kurblikult ja ümises:
«Kuidas võisid sa mõtelda, et mina tõesti sind põlgan ja teda armastan? Oh sa rumal, rumal
Villu! — Kui ma seda ei oleks ütelnud, siis oleksid sa minu eest otsekohe surma läinud . . .
Kuidas võisin mina sind põlata, kallis Villu? Ma tahtsin ju, et sina mind pidid põlgama ja minu
tühja pärast oma kallist elu mitte raiskama. Kas sa sellest ilmaski aru ei saanud? . . . Oh Villu,
Villu! . . . .Sa põlgasid mind tõesti ja surid mind põlates. Mispärast surid sa, mu ainuke Villu?
Mispärast?»
Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad
AJALOOLINE JUTUSTUS
SUUREST LIIVI SÕJAST
(1558—1583)
1. JUNKUR HANSU ÄPARDUS.
S ee oli kena, soe suvine päev lõikusekuu hakatusel 1576 . Armsalt ja rahulikult säras päike
Harjumaa üle, aga maakoha pilt, mida tema kiired läbipaistva kuldse uduga katsid, ei olnud
südant rõõmustav ega silmi meelitav. Umbrohu ja ohakatega kaetud põllud, põletatud mõisate ja
külade ahervaremed — need olid maakoha tähtsamad tundemärgid. Rikas ja rõõmus Harjumaa
oli 18-aastase sõja läbi suuremalt jaolt vaikseks kõrbeks muudetud, kus sakslased, poolakad ja
rootslased aeg-ajalt endise rikkuse riismeid laastamas käisid.
Maanteel, mis Tallinnast Paidesse viib ja sel ajal kõige viletsamas korras oli, sõitsid neli ratsanikku,
kõik noored mehed saksa moodi riides ja silmanähtavalt heas tujus. Kõige lustlikum
oli üks nende seast, kelle jumekas, .paraku ka pisut lollakas nägu tema tulipunaste juuste ja
kihvadega ' võidu läikis. See noorsand ei andnud oma toredale täkule silmapilkugi rahu, lobises
ja tralvurrudega.
(Toim.)
231
litas vahetpidamata, heitis väga rohkesti nalja ja naeris ise kõige valjemini oma nalja üle.
Tema nägu oli selle parandamata kergemeele peegel, mis Liivi orduriigi mõisnikke ja
kodanikke hirmsa sõja hädasid unustama ja venelasi sagedasti imestama pani. Vana orduriik oli
vene löökide all lagunenud, lugematu hulk inimesi tapetud , mõisad ja külad hävitatud,
tuleviku taevas süsimusta kõuepilvega kaetud — sellest kõigest hoolimata elati kindlates
linnades priskest! ja niipea kui sõjakära pisut vaikis, tulid ka mõisnikud linnadest lagedale
maale tagasi ja pidasid pulmi ning pidusid, nagu oleks orduaja rõõmus ja muretu põli jälle
kätte jõudnud. Nüüd alles tuli selgesti nähtavale, kui määratud need varandused olid, mis
saksa mõisnikud 400 aasta jooksul maa pärisrahva veri vaeva läbi kokku kogunud , nii et sõja
äpardused ega pöörane priiskamine neid lõpetada ei suutnud.
Üleüldise kerge meele kõrval oli aga punase peaga junkrul rõõmuks veel iseäraline põhjus.
Tema mõisad olid küll maatasa tehtud, isa ja vennad sõjas langenud, ema peast nõdraks läinud
— mis sellest? Tema ise oli ikka veel suure varanduse peremees ja pealegi ilusa Agnes von
Mönnikhuseni, rikka ja uhke Kuimetsa pärishärra tütre peigmees. Täna oli reede ja pühapäeval
pidid pulmad olema.
«Pange tähele, sõbrad,» hõiskas lustlik noormees, «et mina oma pulmas käineid nägusid ei
salli. Kes päikese loojamineku ajal oma nime veel selgesti mäletab, selle pealagi teeb minu
kännu põhjaga tutvust. Kõigepealt olgu see sinule, Del-vig, meelde tuletatud,» pööras ta end
ühe kaas-
232
lase poole, kes teistest pisut tõsisem näis olevat. «Sina oled tuntud peanorutaja, ja pealegi
oled sa ilusa Agnese pärast minu peale kangesti kade. See teeb mulle haiget, aga ma ei või
parata, et Agnes sind ei tahtnud.»
«Tasa, tasa, junkur Hans von Risbiter ,» kostis Delvig pilkavalt naeratades. «Võib küll olla,
et Agnes von Mönnikhusen mind ei tahtnud, aga kas ta sellepärast sind nii väga himustab, on
vähemasti kahtlane. Esiotsa on ainult niipalju kindel, et Agnese isa sind oma väimeheks tahab
võtta.»
«Selleks on tal ka põhjust,» kütis Risbiter. «See olin mina, kes oma käega Põltsamaal kuningas
Magnuse riiginõuniku ja Mönnikhuseni verivaenlase Fahrensbachi vangi võttis.»
«Kange tegu, vana rauka sängist välja kiskuda!» pilkas Delvig. «Minu suur hagijas Diana
oleks sellega vist veel paremini toime saanud.»
Need sõnad tegid kaaslastele tuska.
«Ara puutu rüütli au külge, Delvig,» noomis junkur Gilsen.
«See ei ole õige, Mönnikhuseni väimehe ja koera nime korraga suhu võtta,» nurises junkur
Ader kas.
«Paned sa mind oma koeraga kõrvu?» küsis Risbiter ähvardades.
«Oh ei,» naeratas Delvig, «ma pean oma Dianast nii suurt lugu, et teda — kellegi vastu ei
vahetaks.»
«Kisud sa riidu?» hüüdis Risbiter. «Ara unusta, Delvig, et mul mõõk kaasas on!»
«Siis tarvita seda parajal paigal!» kostis Delvig kärsitult. «Ma ütlen veel üks kord: oma
Põltsamaa vägiteo pärast ei ole sa veel ammugi
233
Agnes von Mönnikhuseni käe vääriline. See ei ole suur asi, paarisaja mehega lahtise alevi
kallale kippuda, naisi ja lapsi tappa ja seitsmekümneaastane vanamees vangi võtta. Oleks see
vähemasti kuningas Magnus ise olnud! Aga vaevalt oli üks kuri naljahammas hüüdnud:
«Venelased tulevad!» — seal olid sina esimene taldu näitamas.»
« Pidin ma üksipäini vastu hakkama, kuna kõik teised plagama panid?»
«Mina ei pannud mitte plagama — seda tunnistab minu lõhki raiutud nägu. Aga see'p see
meie õnnetus on, et üks oma süü ikka teise kaela ajab. Venelased on ühes nõus ja seisavad ühe
käsu all, meie aga oleme alati lahus, igaüks püüab oma nahka päästa ja teisi kilbiks ette lükata.
Nõnda lähme kõik hukka.»
«Sina ise oled kõige suurem venelaste kartja.»
«Ma kardan neid, sest et meie nõrkust tunnen. Meie oleme suured prassijad ja hooplejad,
kuni vaenlane kaugel on, aga seisab ta äkitselt meie ees, siis poeme pakku. «Jooske, jooske!»
— seda hüüet on venelased meie suust nii sagedasti kuulnud, et nad seda meie sõjahüüdeks
arvavad.»
«Need on äraandja sõnad!» kärgatas Risbiter.
«Kes tõtt räägib, on valelikkude ees ikka äraandja,» kostis Delvig, kelle palge puna tõusma
hakkas.
«Kes on valelik?»
«Esiteks on see valelik, kes tõtt ei salli, teiseks see, kes oma tulevasele äiapapale ette luiskab,
et ta tema verivaenlase sõjameeste keskelt välja kiskunud ja sealjuures tosina sõjamehi
maha löönud, kolmandaks —»
«Kolmandaks tulgu kõik maailma nuhtlused
234
sinu kaela!» l karjus Risbiter näost lõkendades ja kiskus mõõga välja. Sedasama tegid ka
teised, Delvig enese kaitsmiseks, Aderkas ja Gilsen riiu lahutamiseks.
«Tohoo!» naljatas Aderkas, mõõka kaklejate vahele sirutades. «Kui nüüd juba päid
lõhkuma hakkame, mis me siis pulmaõhtul peame tegema?» 2
Lahutamine ei olnud raske, sest Delvig oli külmavereline ja Risbiter teadis väga hästi, et
vastane jõu ning osavuse poolest temast kangem oli. Mõõgad pisteti tuppe, aga seltsiliste hea
tuju oli tükiks ajaks rikutud. Risbiter andis hobusele kännuseid ja kihutas tüki maad teistest
ette. Tee käänas järsku metsatuka sisse. Korraga nägi Risbiter umbes saja sammu maa peal
üksikut rändajat, kes teda silmates teelt kõrvale astus ja puude vahele kadus. Risbiter oli
riiuotsimise tujus ja arvas õigusega, et üksik jalakäija, keda tema kui ratsanik üleliiga karta ei
pruukinud, temale otse tuju parandamiseks käe alla oli juhtunud. Ta vaatas tagasi, kas kaaslased
ligidal, kihutas siis metsa ja leidis rändaja varsti üles. See oli kõrge kas-vuga noormees, kelle
tugevaid liikmeid pikk talupoja ülikuub kattis. Pehme, laia äärega ja kõrge põhjaga kübar oli tal
peas, pikkade säärtega sõjamehe saapad jalas. Tema ülikonnast ei võinud õieti aru saada, kas ta
sõjamees, linnakodanik või talupoeg oli. Kangesti päevitunud näo vorm
1 Sel ajal väga pruugitav vandesõna.
2 Ajaraamatute kirjutajad tunnistavad, et selleaegsed mõisnike pulmad meie kodumaal
harva ilma riiu ja verevalamiseta lõppesid. (Autori märkused.)
235
oli kenastl joonistatud, silmad mustad ja elavad. Käes kandis ta jämedat keppi. Ratsamehe
lähenemisel jäi ta rahulikult seisma ja toetas end kepi najale. Risbiter tahtis hobuse rüsinal
võõra mehe otsa ajada, aga see sasis, ilma et sammu oleks taganenud, tugeva käega valjastest
kinni ja pani .hobuse seisma.
«Junkur on vist pime, et uisapäisa inimese peale ajab,» ütles ta külmavereliselt.
«Lase hobuse suu lahti!» müristas Risbiter.
Võõras sundis hobust sammu taganema ja laskis siis valjad lahti.
«Miks sa teelt kõrvale läksid?» küsis Risbiter pisut tasasemalt.
«Eks see ole talupoja kohus, et ta junkrut peab kartma. Pealegi ei või praegusel ajal kellegi
näost näha, kas ta teeröövel on või mitte.»
«Küll ma sind õpetan, kuidas sa mind pead kartma. Kohe kasi sinnapoole!»
Risbiter näitas näpuga maantee poole.
«Mul on teises küljes tegemist. Jumalaga, junkur.»
Võõras pööras junkrule selja ja tegi minekut.
«Pea kinni! Hoi, sõbrad!» hüüdis Risbiter.
Kaaslased lähenesid kurelt ratsutades.
«See on kahtlane inimene,» seletas Risbiter, «vist vene salakuulaja. Me peame ta mõisa
kaasa võtma.»
Noor talupoeg silmitses uurivalt, aga ilma kõige vähema arguseta uhkeid ratsamehi, kelle
seltsi ta nii ootamatul viisil oli sattunud.
«Kes sa oled?» küsis Delvig.
«Rootsi kuningas!» kostis võõras tõsiselt.
Junkrud pidid vastu tahtmist naeratama.
236
«Ära nii palju naljata, talupoeg, sa võiksid seda kahetseda,» hoiatas Delvig.
«Kui ise teate, et mina talupoeg olen, miks te siis veel küsite?» ütles võõras õlgu kehitades.
«Mis seal palju lõriseda!» hüüdis Risbiter, kärsitult. «Ma viskan talle silmuse kaela ja lasen
teda enese järele traavida. Astu siia, talupoeg!»
Risbiter tegi oheliku otsa sadula küljest lahti. Et aga talupoeg paigast liikuda ei tahtnud, siis
ajas junkur hobuse tema kõrvale ja katsus silmust ta kaela ümber panna. Sel silmapilgul võttis
talupoeg kepi hammaste vahele, sasis kahe käega junkru puusade ümbert kinni, laskus ta
sadulast välja, surus enese ette põlvili maha, kargas ise paar sammu tagasi, toetas selja paksu
tamme vastu, tõmbas kepi sisse peidetud kaheteraga mõõga välja ja hüüdis: «Ärge pange
pahaks, junkrud, aga teiega kaasa ma ei tule!»
«Appi!» ägas Risbiter, kes surmahoopi oodates põlvili küürutama oli jäänud. Kaaslased
hoidsid tema hirmunud hobust kinni.
«Tõuse üles, vahva Risbiter,» ütles Delvig pilkavalt. «Rüütlid ei võitle mitte kõhuli maas.»
Risbiter postis pead ja piilus aralt ümberringi. Talupoega mitu sammu eemal puu najal nähes
kargas ta krapsti püsti, ronis hobuse selga ja karjus kui meeletu: «Ärge laske teda ära putkata!
See on kardetav inimene, salakuulaja, venelane ! Meie peame ta kaasa võtma, olgu elusalt või
surnult!»
Ratsanikud piirasid talupoja sisse ja püüdsid teda oma pikkade mõõkadega haavata ; ainult
Delvig hoidus tagasi, sest ta häbenes neljakesi üksiku jalamehe kallale kippuda. See jalamees
oli aga imeosav vehkleja, kes ratsameeste pisted ja löögid nagu mängides kõrvale juhtis.
Natukese aja pärast lendas Risbiteri käest mõõk kõlisedes maha. Risbiter kiskus vandudes pika
rauaga püstoli välja, aga ta oli viha pärast poolpime; pauk raksus küll, aga kuul läks märgist
mööda.
«See inimene on kurat ise!» karjus Risbiter ja tõmbas teise püstoli välja. Seekord sihtis ta
hoolega.
«Tohoo!» hüüdis korraga värske, hele hääl. «Kas teil häbi ei ole, noorhärrad, neljakesi
ühe jalamehe kallale kippuda?»
Junkrud pöörasid imestades päid ja nägid kena, uhke näoga neidu, kes valge hobuse seljas
ratsutas. Pisut eemal tulid puude vahelt mitu teist ratsanikku nähtavale. Neiu paled õhetasid
kurest sõidust, võib-olla ka häbist, ja ta silmad läikisid kentsakalt.
«Preili von Mönnikhusen!» hüüdsid junkrud ühest suust. Risbiter oleks peaaegu püstoli
maha pillanud.
«Sina siin, kallis Agnes!» kogeles ta magusas ehmatuses. «Kust see ime tuleb?»
«Ratsutame isaga lusti,» kostis Agnes lühidalt. «Seal ta tuleb. Aga mis siin on juhtunud?»
Risbiter ei leidnud kohe vastust, vaid pilgutas kaaslastele kõrvuni punastades silmi.
«Hansul oli pisuke äpardus,» kostis Delvig tema eest. «Hakkas talupojaga rammu katsuma
ja talupoeg puhus ta kogemata hobuse seljast maha. Seda häbiplekki tahtsime nüüd talupoja
verega Risbiteri kilbi pealt ära pesta.»
«Teie kukkusite hobuse seljast maha!» naeris Agnes, kuna Risbiter äraandja Delvigile
meele-
238
heitlikult silmi pilgutas. Rüütlipreili ja noor talupoeg vaatasid korraga teineteise silmi;
rüütlipreili silmist ei paistnud esiotsa muud kui käik uudishimu, kuna talupoja pilk imestuse ja
aupakkumisega neiu kenal näol viibis. Vaheajal jõudsid vana rüütel von Mönnikhusen ja tema
tosin teisi ratsamehi sinna. Mönnikhusen oli kõrge kasvuga, halli habeme ja väga uhke moega
rüütel. Junkrud teretasid teda aupaklikult.
«Mis siin on?» küsis vanamees lühidalt.
«Meie püüdsime vene salakuulaja kinni,» kostis Risbiter kähku.
«Salakuulaja!» kordas Agnes tahtmatult ja vaatas otsekui kahetsedes noore talupoja otsa. Ta
pidas salakuulajaid kõige alatumateks inimesteks maailma peal. Sel noorel mehel oli nii aus,
rõõmus, julge nägu — kas see võis salakuulaja olla?
«Kes sa oled?» küsis .Mönnikhusen talupoja käest.
«Vaba mees,» oli selle rahulik vastus.
«Mis su nimi on?»
«Gabriel.»
«Oled sa vene salakuulaja?»
«Salakuulajad ei rända lausa päeva ajal mööda maanteid.»
«Tema pelgus mind nähes tee pealt ära,» ütles Risbiter. «Ma nägin kohe, et ta mind kartis.
Mispärast pistsid sa minu eest putku, mispärast värisesid sa minu ees, talupoeg?»
«Ma ei pistnud sinu eest putku ega värise praegugi sinu ees,» vastas Gabriel naeratades.
«Seda on ta näidanud, et ta nii kergesti ei värise,» ütles Delvig, «sest ta mängis Risbiteriga
vurrkanni, hakkas üksipäini meie, nelja ratsa-
239
mehe, vastu ja pani esimese hoobiga Risbiteri mõõga tantsima.»
«Delvig valetab, ma ise pillasin mõõga kogemata,» vaidles Risbiter vastu.
«Tasa!» ütles vana Mönnikhusen. «Teil on ühtepuhku teineteisega nägelemist. Mis sul siin
tegemist oli?» pööras ta ennast Gabrieli poole. «Mis mees sa oled? Kus su kodupaik on?»
«Ma olen sõjamees,» vastas Gabriel. «Mu kodupaik on seal, kus sõditakse. Praegu lähen ma
Tallinna poole rootslaste juurde sõjateenistust otsima.»
«Oled sa saksa mees?»
«Ma olen sakste keskel üles kasvanud.»
Mönnikhusen jäi pisut mõtlema. Aga Agnes hakkas ta käsivarrest kinni ja sosistas temale
midagi kõrva sisse. Vana rüütel noogutas pead ja ütles siis valjusti: «Sa ütlesid, et sa
teenistust lähed otsima; kas tahad minu teenistusse astuda?»
«Mina ei astu kellegi teenistusse, keda ma ei tunne.»
Mönnikhusen naeratas pilkavalt.
«Pean sulle oma nime nimetama? Hea küll, härra Gabriel, mina olen Kuimetsa pärishärra
ja Liivi mõisameeste ' pealik Kaspar von Mönnikhusen. On sul nüüd rohkem usaldust minu
vastu?»
«Teie nimi on kaugel tuntud, rüütel von
1 Mõisameesteks nimetati suure Liivi sõja ajal neid endise orduriigi mõisnikke ja nende
sulaseid, kes salga-kaupa pea rootslasi, pea taanlasi või poolakaid palga eest teenisid,
enamasti aga oma käe peal kui õiged röövlid maad laastasid. Mönnikhuseni käsu all seisev
salk oli Kuimetsas kindlasse laagrisse asunud ja seisis nime poolest Rootsi kuninga
teenistuses. (Autori märkus.)
240
Mönnikhusen,» vastas Gabriel kergesti kummardades. «Siiski ei taha ma teid mitte
teenida.»
«Miks mitte?» küsis Mönnikhusen kulmu kortsutades.
«Ma ei soovi mõisameheks saada.»
«Pead sa ka meeles, et ma sind torni heita ehk siinsamas oksa tõmmata võin lasta?»
«Teie võite üksnes minu surnukeha puu oksa riputada, aga mind torni heita või koguni oma
sulaseks teha ei või teie mitte. Teie olete ise sõjamees, rüütel Mönnikhusen, ja peaksite teadma,
et õige sõjamees ennast ähvardustest ei tohi painutada lasta.»
Mönnikhuseni palge tõusis vihapuna. Jälle puudutas Agnes salamahti ta käsivarre külge.
Vana rüütel lõi pahaselt käega ja turtsus: «On sul nii suur himu nälga surra, siis mine
rootslaste juurde! Nemad ei jõua meilegi palka välja maksta, veel vähem sinusugusele. Tahad
sa aga häid päevi näha ja külluses elada, siis tule minu juurde. Tugevaid ja julgeid poisse võin
ma igal ajal tarvitada. Täna õhtuni seisab Kuimetsa värav sinu ees lahti. Täna jumalat, et ma
pahas tujus ei ole, ja mõtle hoolega järele, enne kui omas suures rumaluses minu armuliku
pakkumise tagasi lükkad.»
Nende sõnadega pööras Mönnikhusen hobust ja ratsutas kõige seltskonnaga tagasi
maanteele. Agnes pööras korra pead ja nägi, et Gabriel liikumatult vana paiga peal seisis ja
otsekui kahet-sedes temale järele vaatas.
«Üks häbematu lurjus, see talupoeg!» torises Risbiter, kes enese neiu kõrvale oli
mahutanud. «Ma ei mõista, mispärast sinu isa teda karistamata jättis.»
241
«Miks sa teda ise ei karistanud?» küsis Agnes naeratades.
«Kas ma tohtisin sinu isa keelu vastu teha?»
«Aga kui mina sind käsiksin, kas siis läheksid teda veel karistama?»
«Kui sa seda otse himustad . . . » kogeles Risbiter kahvatades.
«Preili Agnes,» ütles Delvig, kes nende juttu oli kuulnud, «ärge saatke oma peigmeest
paljaste kätega lõukoera suhu. Teie näete, et tal väetikesel mõõkagi ei ole.»
«Kus su mõõk on?» küsis Agnes kulmusid ker-gitades.
«Risbiter on oma mõõga kõige sügavama aukartuse märgiks vaenlase jalge ette maha
jätnud,» irvitas Delvig.
«Junkur Hans!» ütles Agnes pühalikult. «Teadke, et Agnes von Mönnikhusen oma kätt
iialgi mõõgata mehele ei anna. Kuidas võite teie oma noorikut kaitsta, kui teil eneselgi
sõjariista ei ole?»
«Kurat ja põrgu!» vandus Risbiter. «Vaat, kuidas inimene unustada võib! Pillasin mõõga
kogemata maha ja unustasin sootuks ära. See oli sinu enese süü, Agnes: sinu äkiline ilmumine
ajas mu meele ja mõtted sassi. Ma tahaksin seda meest näha, kes sinu seltsis oma mõõka ja
veel mõndagi muud ara ei unustaks? Kui aga hulgus teda veel varastanud ja pakku jooksnud
ei ole!»
«Ta seisab veel endisel paigal,» ütles Agnes teist korda tagasi vaadates.
«Kuule, poiss!» hõikas Risbiter noort sulast, kes nende eel ratsutas. «Mine too mu mõõk
sealt ara!»
242
«Ei, junkur Hans,» ütles Agnes kähku vahele, «teie ise peate mõõga ära tooma.»
«Kui ilusti palud, ehk annab talupoeg ta heaga kätte,» pilkas Delvig.
«Lähme kolmekesi, mina aitan paluda,» hüüdis Agnes vallatult naerdes.
Nad pöörasid ümber ja sõitsid sinna tagasi, kus Gabriel ikka veel selga puu najale toetades
seisis. Teised seltsilised olid neist tüki maad ette jõudnud, nii et nende tagasiminekut peaaegu
tähelegi ei pandud.
«Tõsta mu mõõk üles ja anna siia!» käskis Risbiter upsakalt.
«Sinu mõõk?» kostis Gabriel otsekui mõtetest ärgates ja lustlik naeratus libises üle ta näo,
kui ta nüüd alles haljast terast enese jalge ees nägi läikivat. «Kui su pruut sinu eest palub, siis
annan mõõga kätte.»
«Kust teie teate, et mina junkru pruut olen?» küsis Agnes kergesti punastades.
«Ma näen seda junkru suurest julgusest, mis muidu arusaamatu oleks.»
«Ma lasen selle koera ilma armuta maha!» hüüdis Risbiter hambaid kiristades ja tõmbas
püstoli välja.
«Pidage, junkur Hans!» ütles Agnes kahvatades. «Härra Gabriel, kui ma teid palun mõõka
üles tõsta . . . »
Enne kui Agnes sai lõpetada, tõstis Gabriel mõõga üles ja andis selle viisakalt kummardades
noore neiu kätte, üteldes: «Kõik tingimused on täidetud ja rahu tehtud. Junkru kätte ei julge ma
mõõka anda, sest ta ei oska sõjariista käes pidada ja võiks enesele viga teha.»
243
Delvig pahvatas suure häälega naerma ja ka Agnes pidi vastu tahtmist naeratama.
«Junkur Hans, siin on teie mõõk,» ütles ta sõjariista peigmehe kätte andes. «Tänage mind ja
püüdke tuleval korral osavam olla. Head tee-reisi, härra Gabriel!»
«Jumalaga, preili!»
Agnes andis hobusele äkisti piitsa ja kihutas tuhatnelja isale järele, Delvig ja Risbiter, kes
näost punane kui keedetud vähk oli, tema kannul.
2. MÕISAMEESTE LAAGRIS .
Gabriel pistis mõõga jälle kepi sisse, astus maantee peale välja ja sammus mõttes Tallinna
poole. Mõnesaja sammu pärast jäi ta seisatama ja vaatas tagasi. «Naljakas lugu!» ümises ta
pead raputades, iseenese ette. «Ma ei saa aru, mis see on, aga üks asi takistab mu sammu, mul
on tina taldade all, ma ei t a h a edasi minna. See vana habemik ütles, et tema värav täna õhtuni
minu ees lahti seisab.. Mis nõidus selle sees oli, et see mind ühtepuhku mõtlema paneb? Tahan
ma mõisameheks hakata? Ei, mul on liig rohkesti põhjust neid vihata ja põlata. Agnes von
Mönnikhusen . . . Seda nime olen ma tänini vihas pidanud ja nüüd . . . See oli ju üks
Mönnikhusen, kes Koluvere lahingus talupojad ara võitis ja minu vanaisa puuoksa lasi
tõmmata. Üks Risbiter langes minu vanaisa käe läbi. Kui see selle junkru Hansu isa oli, siis
oleme temaga taga. Rumal
244
jõmpsikas see junkur Hans! Ma ei mõista, kuidas Agnes von Mönnikhusen seda
punaseharjalist poisikest . . . aga mis minul sellega asja? Mul on tõesti paremat teha kui albi
junkru ja upsaka rüütlipreili pärast oma pead murda. Läki Tallinna poole!»
Gabriel sammus edasi, aga natukese aja pärast pidi ta jälle seisatama ja aru pidama. Visa
mõte ei tahtnud kuidagi ta peast lahkuda.
«Hm! Nii väga suurt ruttu mul ei ole. Tallinn ei jookse minu eest ara. Kui ma homme sinna
ei jõua, siis olen ülehomme seal. Miks ei peaks ma pilku mõisameeste laagri peale heitma?
Kardan ma seda junkrut? Ei, ma tahan talle just näidata, et ma teda mitte ei karda.»
Viimase mõttega kõiki kahtlusi lõpetades, pööras Gabriel sedamaid ümber ja sammus tuldud
teed mööda tagasi. Tunni aja pärast jõudis ta Kuimetsa laagri ette.
Mõisameeste laager oli laialdane telkide ja hoonete kogu, osalt mõisa õue, osalt ümberkaudse
välja peal. Terve laagri ja mõisa ümber käis palkidest ja mullast tehtud vall kähe väravaga ja
mõne suurtükiauguga., Gabriel pääses kerge vaevaga väravast sisse, sest vahid olid joobnud ja
ei pärinud tundmatu talupoja käest muud kui natukese õlleraha, mida Gabriel neile ajjdis.
Laagris valitses pidulik kära ja müra, sest nälginud mõisamehed olid mõne päeva eest
«Liivimaa kuninga»-Magnuse asupaiga — Põltsamaa alevi kallale kip-punud, kuna «kuningat»
ennast seal ei olnud, ja pärast rikka alevi paljaksriisumist rohke saagiga tagasi tulnud. See oli
mõisameeste igapäevane käekäik. Ümberkaudne maa oli nii paljaks teh-
245
lud, et nälg mehi nädalate kaupa hulkuma pani. Siis mindi «sõja» nimel kaugemale riisuma
ja tapma . Oli sõjakäik õnneks läinud, siis sai saak kähku kõrist ja kõhust läbi lastud.
Imelik maa see Eestimaa! Kaheksateistkümmend aastat oli hirmus sõda kestnud, nii mitmed
sõjaväed olid siin riisumas ja lagastamas käinud, kõigi käsi oli kõikide vastu olnud — ja siiski
suutis see õnnetu pind veel kodurahva riismeid ja vaenlaste tuhandeid toita!
Sel korral õitses laagris õlle ja toidukraami müüjate vili: nende seisukohtade ümber aelesid,
prassisid, lobisesid ja laulsid mõisameeste salgad. Gabriel oli sõjamees ja sõjaga harjunud, aga
see joobnud röövlite kari , kes tema kodumaa rasvast priiskas, pani ta südame siiski vihast ja
jälkuses! paisuma. Ta tahtis juba ümber pöörata ja oma teed edasi minna, kui ta korraga selja
tagant rasket kätt oma õlale tundis langevat. Järsku ümber pöörates nägi ta enese ees laia näoga
sõjameest seisvat, kes temale täie õllekannu nina alla pistis: «Säh joo, külamees! Sa oled tubli
poiss, kellest minu süda rõõmu tunneb. Nägin, kuidas sa metsas neli junkrut hüppama panid.»
«Kas seesama oigi hüüti mitmest küljest.
«Seesama neh!» tõendas laia näoga sõjamees.
«Kahju, et ma oma silmaga ei näinud, kuidas ta Risbiteri hobuse seljast maha pühkis. See
nali on vähemasti vaadi õlle vääriline.»
«Paras Risbiterile!» hüüdsid hääled ümberringi ja igast küljest pakuti Gabrielile juua.
Gabriel võttis pooltahtmatult ühe kannu ja jõi. Nüüd ei pääsenud ta enam sõjameeste seltsist.
Reda sunniti istuma ja näitama, «mis mees ta on»
246
«Tänasest päevast saadik oleme sõbrad, ole sa nii talupoeg kui tahes,» seletas üks sõjamees,
Gabrieli kätt, mis õnneks mitte kõige õrnemate seast ei olnud, nagu pihtide vahele pigistades.
«Sa pead teadma, et meie hulgast keegi punase peaga junkrut ei salli. See on rumal jõmpsikas,
kes enesest palju arvab. Nagu ei oleks temasuguseid enne nähtud! Kas näed seda kaltsus lakekaussi
seal?» — Rääkija näitas näpuga ühe seltsilise peale, kes kõhuli maas lamas ja segaste
silmadega Gabrieli otsa vahtis. — «See on krahvide järeltulija ja kannab jse krahvi nime.
Sarnaseid on meil palju.»
«Anna juua, siis ma kingin sulle oma nime,» lällutas krahv .
Mürisev naer kajas ümberringi vastuseks.
«Hans Risbiter ei ole selle lapaka vääriline,» kõneles Gabrieli uus sõber edasi. «Oma ülbuse,
ihnuse ja häbematu nuuskimise eest oleks ta meie käest ammugi kibedat õpetust saanud, sest
meie ei naljata niisuguste ülematega palju, kuid sest on kahju, et vana Mönnikhusen teda
kaitseb ja temast koguni oma väimehe tahab teha. See lugu paneb iga ausa inimese vanduma.
Kahju, et sina junkrut kõvemini ei pigistanud, kui ta su käte vahel oli! Oleksid sa tema kõvera
kaela veel enne pulmi kahekorra keeranud — vaat' see oleks esimene nali olnud!»
«Mönnikhusen ei pidanud enne Risbiterist suurt lugu,» seletas teine sõjamees, «aga sestsaadik,
kui Risbiter Põltsamaal vana Fahrensbachi vangi võttis ja Mönnikhuseni kätte tõi, on vanamees
otsekui ümber muudetud. Nüüd on Risbiter
247
mõisas esimene pailaps ja teeb tunahomme ilusa Agnesega pulmad.»
«Kas tunahomme on juba pulmad?» küsis Gabriel kohmetades.
«Sellest poleks viga, sest nagu vanameest tuntakse, saavad pulmad vähemasti toredad olema,
kus siis meiegi heast lonksust ilma ei jää, kuid see on pagana lugu, et pulmas õiget peigmeest
ei ole. Mis peigmees see on? Süda läigib, kui tema peale vaatad. Oleksin mina preili von
Mönnikhusen, ma ütleksin sarnasele peigmehele veel altari ees ei. Mis on tuikesel niisuguse
punaseharjalise, tedretähelise, kõverjalgse varesepojaga tegemist?»
«Mis näost rääkida!» ütles käega lüües kolmas seltsiline, kes ise looduse poolt vähe
kenaduse kaasavara oli saanud. «Nägu on jumala loodud nägu, aga see'p see on, et mees ise
kuhugi ei kõlba. Loll nagu vasikas , alamate vastu upsakas ja tige, ülemate ees roomab kõhuli,
kitsipung , jänespüks, valetamise ja hooplemise peale esimene meister. Ohe sõnaga — lurjus.
Sinu terviseks , talupoeg! Tubli poiss, et Hansule pükste peale andsid!»
Gabriel jõi ja kuulas hoolsa tähelepanuga, mis teda ennast salamahti imestama pani,
sõjameeste põhjamist junkur Risbiteri kohta. Ta ei vihanud seda inimest, ta arvas teda ainult
albiks poisikeseks, aga siiski täitis tähelepanek, et ükski kiidu -sõna Risbiteri kohta tema kõrvu
ei puutunud, Gabrieli südant imeliku rahulolemisega.
Rüütel von Mönnikhusen oli oma kaaslastega juba enne Gabrieli tulekut mõisa tagasi
jõudnud ja lõunalauda istunud. Pikk laud. oli selle aja viisi
248
järele toitude ja jookidega nii ülirohkesti kaetud, et meieaegseid inimesi küll vist kolm korda
suurem hulk sest täis oleks saanud. Viinakarikad ja õllekannud olid ühtepuhku liikumas , jutt ei
vaikinud silmapilgukski. Delvig jutustas Risbiteri äpardust ja püüdis teda igapidi teiste ees
naeruks teha. Risbiter katsus temale küll mehe moodi vastu anda ja lugu teisiti pöörata, aga
näha oli, et suurem .osa pealtkuulajatest enam Delvigi kui teda uskusid; neid oli vähe, kes
Risbiterile mitte kadedad ei olnud selle häbemata õnne pärast, et tema ilusa ja rikka Agnes von
Mönnikhuseni endale pidi saama. Agnes oli mõites ja vaatas sagedasti aknast välja õue, kust
sõjameeste kära selgesti üles kostis. Risbiter istus pruudi kõrval ja püüdis elava lobisemisega
tema tähelepanu Delvigi juttudelt ja naljatamiselt ära pöörata, leidis aga nii vähe vastuseid, et ta
viimaks ise hoopis vaikis ja südametäiega pea purju pani. Pärast söömaaega sasis ta tuikudes
Agnese käsivarrest, kinni ja talutas ta poolvägisi söögisaali kõrval olevasse kambrisse.
«Mis tembutamine see on?» algas ta siin raske keelega. «Mi-miks sa täna nii isemoodi oled?
Sa ei räägi minuga sõnagi, ei vasta midagi — mis see kõik tähendab? Ka-kas sa mind enam ei
armasta?»
«Ma ei tea isegi,» kostis Agnes mõtes.
«Mis jutt see nü ud jäle on: sa ei tea isegi? Eks sa ole minu ki-kihlatud pruut! Sa pead mind
armastama. Hans von Risbiter ei lase ennast mitte narrida, kas kuuled?»
Viimased sõad kõasid nii ävardavalt, et Agnes võ orastades ües vaatas.
249
«Teie olete joobnud, junkur,» üles ta kergesti punastades. «Laske mu käi lahti!»
Risbiter ei lasknud kät mitte lahti, vaid langes korraga prantsatades neiu ette põvili maha
ja üles nutuselt: «Oh, ma olen üs õnetu inimene, kõk on minu vastu! Anna andeks, pai
kulla Agnes, kui sind pahandasin, aga mu hing on täs, ma ei võ seda enam kannatada. See
pagana Delvig kihvtitab minu elu äa oma pilkamise ja valetamisega. Ma olen tema ees nagu
rumal poiss, jäespüs, lorukapukas. Üle, Agnes, kas sa usud seda, mis tema minu peale
luiskab?»
«Täini ei uskunud ma seda mitte,» üles Agnes tõiselt.
«Äa usu teda, Agnes! Tema on minu peale hirmus kade ja pü uab mind laimuga mustata.
Kuidas võn mina, kes oma käga Dietrich von Fahrenbachi vaenlaste keskelt vangi võsin,
rumal poiss ja jäespüs olla? Ei, kulla Agnes, mina olen vapper mees ja targa mõstusega.
Ma oleksin Delvigi kihvtise sü u ammugi sulgenud, aga ma ei raatsi kät tema küge pista, sest
ta on sinu sugulane.»
«Oh, selle päast ei pruugi sa tema peale armu heita,» üles Agnes naeratades.
«Ei, Agnes,» tõtas Risbiter püalikult ja tõsis püti, «ma tahan temaga kannatada, sinu ja
sinu isa päast. Mis üleks sinu isa, kui ma tema õpojale viga teeksin? Täa äritas ta mind
teel, nii et mul mõ ok juba paljas oli, ma ei suutnud ennast enam valitseda ja tema vätikese
lugu oleks vist halvaks länud, poleks mitte teised vahele tulnud.»
250
«Kas sa siis nii osav vehkleja oled?» küis Agnes kaheldes.
«Mina olen Eestimaal kõge osavam vehkleja,» kostis Risbiter alandlikult.
«Aga kuidas sulle metsas see äardus juhtus?»
«Missugune äardus?»
«Et —et sul mõ oka käs ei olnud, kui mina sinna tulin.»
«Ah, sa rä agid sellest häemata talupojast?»
«Ta üles ju, et ta vaba mees on.»
«Ja sina usud seda? Oh Agnes, ara seda usu! Üepea äa usu midagi, mis sulle ette
luisatakse. See talupoeg oli vene salakuulaja, selle eest annan ma oma pea! Ma näin seda
tema näst ja tõkasin teda jalaga; sealjuures viskasin koge -mata jalaga mõ ogatupe ües ja
mõ ok kukkus maha.»
«Aga kuidas see tuli, et sa ise hobuse seljast maha kukkusid?»
«Kes sulle seda üles?»
«Delvig üles seda sinu enese kuuldes.»
«Oh seda häemata valevorsti! Mina ei pannud seda valet täelegi, muidu oleksin temale
mõ oga-päaga kõe südsa vastuse andnud. Mina peaksin hobuse seljast maha kukkunud
olema? Ei seda juhtu. Sa tead ju, kui osav ratsutaja mina olen. Oh Agnes, kül on minul sinu
päast võtlemist ja valu kannatamist! Kõk on minu peale kadedad, kõk pü uavad mind tõvata
ega hirmu kõge inetuma vale eest tagasi. Aga üspuhas —tehku nad mis tahavad, mina neid
ei karda, niikaua kui ma tean, et sina mind armastad. Anna mulle musu, Agnes.»
251
«Ei anna,» üles Agnes jäsku ja kiskus enese Risbiteri käe vahelt lahti.
«Mis see täendab?» turtsus Risbiter. «Eks ma ole sinu kihlatud peigmees, miks sa mulle
musu keelad ? Sa p e a d mulle musu andma!»
«Päast pulmi!» kostis Agnes ja lippas naerdes kambrist väja.
Pahas tujus läs Risbiter õe pead lahutama . Telkide vahele astudes näi ta mä aratu
imestusega seda inimest, kes temale täa nii palju tuska teinud, sõameeste seltsis istuvat.
Risbiter oli loomu poolest argpüs, aga teatavasti on need viina mõu all kõge suuremad
kisakõid ja riiuotsijad. Gabrieli näes, sütis kõk junkru rindu kogunenud viha korraga
põema.
«Sina koer!» kägatas ta Gabrieli peale. «Kuidas julged sa veel minu silma ette tulla? Mis
sa siit otsid?»
Pikkamisi pö oras .Gabriel pea käatseva junkru poole.
«Nä, see on ju seesama pisuke junkur, kes nii ilusasti hundiratast lü ua mõstab,» üles ta
heas tujus.
Sõamehed naersid. Junkur Hans läs näst roheliseks.
«Häematu lurjus! Silmapilk tõse püti ja võa küar maha, kui sa rü utliga rä agid!»
«Rü utliga ei ole mul praegu rä akimist,» üles Gabriel naeratades, «aga kui väke
junkruke vanema inimesega rä agib, siis võks junkruke kül müsi kergitada.»
Sõameeste naer tunnistas, et nad Gabrieli vastusega rahul olid.
«Sulased!» karjus Risbiter viha päast peaaegu
252
nuttes, «võke see koer kinni ja andke talle tallis sada hoopi vitsu!»
Sulased ei liikunud paigast, vaid nätasid junkrule irvitades hambaid. Meeletus vihas kiskus
Risbiter mõ oga väja ja kippus Gabrieli kallale. Gabriel kargas käku püti, tõbas pika
üikuue seljast ja seisis nü ud sõamehe riides, läkiv mõ ok käs, kohmetunud junkru ees.
«Vaatame, kelle nahk hoopide jäele enam kiheleb,» üles ta ävardades.
Mõ ogad kõisesid kokku. Mõsameestest ei astunud keegi vahele; nad vahtisid
uudishimulikult vehklejatele ja süame põjas soovis vist igaüs, et übe junkur häti valu
saaks. Võtlus ei kestnud kuigi kaua. Kahe, kolme lö ogi jäel lendas Risbiteri käst mõ ok
kõgesse, keerutas õus mitu korda ringi ja kukkus alles tüi maad eemal mõsa akna alla maha.
Tema jäele vaadates langes Gabrieli pilk aknale ja juhtus siin teise pilguga kokku. Agnes seisis
akna taga. Ta oli riidu hakatusest kuni otsani pealt vaadanud. Gabriel oli kahevahel, kas ta
õgesti nänud, et õnelik naeratus neiu roosiliste huulte über lehvis. Agnes jä kül kohe jäle
tõieks ja pö oras nä kõvale, aga tema naeratusest jä õnestav kuma Gabrieli süaesse.
Gabriel tundis, kuidas kõk kenad voorused korraga tema rinnus aset võsid: heldus, lahkus,
leplik meel ja üdine inimese-armastus paisutasid tema karedat sõamehe-süant.
«Minge puhkama, junkur!» noomis ta sõralikult. «Täaseks olete vahvust ja osavust külalt
nädanud. Teie mõ ok on kõge viledam tantsija maailma peal; oleks tal tiivad seljas, siis võks
teda linnuks arvata, nii ilusasti lendab ta läi õu.
253
Kui teinekord võtlemisele väja läete, siis võke ikka õpinud linnupü udja kaasa, muidu
läeb mõ ok teie käst lendu ja teie jä ate omast ilma.»
Risbiter, kes minutiks kohmetult seisma oli jä anud, piilus nü ud ka pooltahtmatult
sinnapoole, kus ta oma sõariista arvas olevat. Agnes seisis veel akna taga, kuid nü ud oli
naeratuse kuma tema uhkelt nält täesti kadunud ja selle asemel väke kortsulte tema kulmude
vahele asunud. Läemal silmapilgul oli, aknatagune tüi. Risbiteri põkedel vahetus kahvatus
punaga. Ta ei julgenud kellegi peale vaadata, õgusega kõgi näudel pilkavat naeratust näa
kartes,
«Sa oled oma kät rü utli vastu ües tõta julgenud, seda pead sa kahetsema,» üles ta viimaks
kogeldes, pö oras jala pealt über ja tõtas kurel sammul minema. Sõameeste naer köas talle
jäele. Gabriel oli enesele kerge vaevaga ja ilma tahtmata hulga sõru kaela sobitanud. Pool
laagrit jooksis kokku seda julget meest vahtima, kes vihatud Risbiterile. õetust oli andnud.
Lahkumisest ei lastud teda juttugi teha ja —õgust üelda —ta ei kippunud ka ise üeliiga
minema. Salahä al ta süames sundis teda paigale jä ama.
3.PRUUDI KAHTLUSED.
Laupäev oli pulmade ettevalmistamise päev. Vana Mönnikhusen oli igapidi ja igas asjas
Vanameelne: tütre pulmas pidi kõik karvapealt nõnda peetud saama, nagu see enne suure sõja
hakatust,
Liivi orduriigi kuldsel ajal olnud, ainult see maha arvatud, et pulmi mitte, nagu muidu
enamasti, linnas ei peetud, vaid kodumõisas. Kõik Harjumaa mõisnikud olid pulma kutsutud.
Kõik ei võinud paraku tulla, sest mitmed olid sõjas surma saanud, teised vangi viidud ,
kolmandad linnadesse pelgunud, neljandad mööda ilma kerjama läinud, aga mõned tulid siiski
oma naiste ja sulas-' tega ja kõigepealt olid kõik rüütlisoost mõisamehed ise pulmalised. Seda
elu ja liikumist, seda uhkust ja toredust, seda ülekullatud viletsust, mis sel laupäeval Kuimetsa
laagris näha oli! Rüütlid ja junkrud olid toredas piduriides,.kuldkettide ja sulgedega ehitud,
nende hobuste rakmed välkusid päikese paistel, nende prouad ja preilid olid pärlite, kulla ja
kalliskividega nii raskesti käetud, et ehete koorma all vaevalt jalal jaksasid seista. Rüütliseisus
näitas siin, et tema endisest suurest varandusest vähemasti mõned läikivad riismed järele olid
jäänud.
Pärast lõunat, kui mõisas õhtuseks sööma- ja joomapiduks laialisi ettevalmistusi tehti,
ratsutasid kõik rüütlisoost meesterahvad pidulikult ehitud hobuste seljas laagrist välja ja
kogunesid lageda välja peal ühe vana mõisniku ümber, kes neile kõne pidas ja selle järgmiste
sõnadega lõpetas:
«Kõrged ja aulised rüütlisoost härrad ja junkrud! Meie armsa seltsilise, vahva Hans von
Risbiteri ja tema pruudi, ilusa ja viisaka preili Agnes von Mönnikhuseni auks olete siia kokku
tulnud; sellepärast palun teid sõbralikult, et neid kristlikke pulmi ristiinimese viisil rahus ja
rõõmus lõpetaksite. On kellelgi teise vastu mõnd vana
255
viha või vaenu, siis jäägu see siin paigas meelde tuletamata. Kes seda teha ja täita tahab, see
tõstku käsi ja tõotagu sõna pidada.»
Kõik tõstsid käed üles ja tõotasid pulmas rahu pidada. Siis sõitsid nad trummide ja
pasunatega, püsse paugutades ja mõõku kõlistades laagrisse tagasi, otsekui oleksid nad suure
lahingu võitnud. Kaks korda ratsutasid nad mõisa palkoni eest läbi, kus Agnes täies pruudiehtes
teiste naisterahvaste . keskel seisis ja ratsanikkude peale vaatas. Siis jagunesid kõik
ratsanikud kahte salka, üks peigmehe, teine pruudi auks, ja nooremad algasid mõisa õue peal
võidumängu nüride odade ja plekist mõõkadega. Kõik sõjamehed ja sulased kogu-nesid
mängijate ümber, kiitsid valjusti neid, kes kõige suuremat rammu ja osavust näitasid, ja pilkasid
kibedasti neid, kes end võita lasksid. Kõige valjemini köhas pealtvaatajate naer, kui Hans
von Risbiter, keda Delvig odapiste peale välja oli kutsunud, sadulast maha lendas. Seda nähes
tõusis Agnes järsku üles ja läks palkonilt ara. Teistest naisterahvastest ei läinud keegi ta järele,
sest nende tähelepanu oli põnevusega võidumängule juhitud. Agnes tõttas üksipäini oma
kambrisse, kus ta nõrkedes toolile langes. Ta süda oli raske, pea segaseid mõtteid täis; tal oli
üksainuke selge tunne: pahameel Hans von Risbiteri vastu.
Agnes oli kui ilmsüüta laps valju isa ja õrna ema hoole all üles kasvanud. Ta ei tundnud seni
muud häda ega õnnetust kui seda, mis sõja läbi sündis; sõjahäda tundis ta küll põhjalikult, sest
ta oli just niisama vana kui suur Liivi sõda — 18 aastat. Kõige vähem tundis Agnes omaenese
südant. Sel ajal ei olnud ju romaanide lugemine
256
veel mitte rüütlipreilide harjunud ajaviide Ja Agnes von Mönnikhusenile oli see uueaegne,
odav ja hõlbus südameteaduse kursus 18 aasta vanaduses veel täiesti tundmatu asi. Agnes
teadis niipalju, et neiud , kui nad umbes 20 aasta ümber vanaks on saanud, vanemate
tahtmist mööda mehele lähevad; tehakse toredad pulmad ja siis sõidab noor abielupaar oma
mõisa ja elab seal lustlikult — kui aga sõda lubab. Koos elades pidi nõndanimetatud armastus
iseenesest tulema, ja see oli Agnese meelest üsna loomulik, sest tänini oli ta ju kõiki
armastanqd, kellega ta koos elas: isa, ema, surnud venda, sugulasi , oma hoidjaid, isa
jahikoeri, tädi Mathilde valget kassi ja mitmesuguseid sulgloomi. Junkur Risbiter ei olnud
näo poolest ilus, ei ka mitte üleliiga tark, aga isa ütles, et ta tubli noormees ja suure varanduse
ainus pärija olla, kellele isa pealegi oma verivaenlase vangivõtmise eest suurt tänu võlgu oli.
Igapidi oli Risbiter vähemasti niisama hea, kui mõni teine kosilane , miks ei pidanud Agnes teda
meheks vastu võtma? Pulmadega oleks Agnes heameelega veel aega viitnud, sest ta ei raatsinud
isast lahkuda, aga isa-oli ju pulmapäeva ette määranud ja mis isa ütles, see pidi tõrkumata
täidetud saama. Vähemais asjus tegi vana Mönnikhusen hea meelega tütre tahtmist ja laskis
ennast tema õrnast käest juhtida, aga meheleminemise asjus ei olnud Agnesele iialgi mõtet
pähe tulnucl isa tahtmise vastu hakata.
Nüüd aga märkas Agnes korraga, et abieluks ometigi enam vaja oli kui isa tahtmist, ja
ühtlasi tundis ta oma südames soovi ärkavat asja oma silmaga vaadata, aega viita, uurida. Ta
aimas tume-
257
dasti, et ta Hans von Risbiteri iialgi ei või armastada ega temaga koos elades õnnelik olla;
veel enam, ta tundis, et Risbiter temale otse vastumeelt oli. Nagu kõik naisterahvad, nõnda
veeretas ka Agnes oma südame põhjas kõik süü meesterahvale. Ta ei uurinud neid tõelisi
põhjusi, mis peigmeest tema meelest läilaks tegid, vaid andis oma tundmusele maad ja see
tundmus ütles: Hans on valelik, vilets hoopleja, näo poolest inetu, jõu poolest nõrk, ühe sõnaga
mitte nii, nagu õige meesterahvas peaks «olema. Ma ei või tema üle iialgi uhke olla ja tema ei
või mind iialgi kaitsta. Mul ei ole enam mingisugust usaldust tema vastu, kuidas võin ma siis
tema tõotust uskuda, et ta mind õnnelikuks tahab teha?
«Agnes!» hüüdis isa hääl ukse tagant.
Agnes kargas kohkudes püsti, aga ta ei kostnud mitte kõhe hüüdmise peale. Esimest korda
ärkas kangekaelsuse ja vastupanemise vaim tema lapselikus südames. Mispärast sundis isa teda
vastu tahtmist mehele minema? Kentsakas lugu! Tänini ei olnud Agnesele kordagi meelde
tulnud, et isa teda «sundis». Ja nüüd?
Uks läks lahti ja vana Mönnikhusen pistis pea prao vahelt sisse.
«Kuhu sa nii kauaks jääd, Agnes?»
Agnes võitles iseenesega. Pidi ta välja rääkima, mis ta südant koormas, või suud pidama ja
vaikselt kannatama, mis isa tema peale pani? Rääkimise soov jäi võitjaks.
«Kas ma tohin sinuga sõna rääkida, isa?» küsis Agnes kartlikult.
«Hohoo, millal sa seda siis pole tohtinud?» kostis Mönnikhusen heas tujus ja astus tuppa.
«Mis
258
sul on, tütrekene! Sa oled näost kahvatu, otsaesine kortsus, huuled vingus — mis see
tähendab? On sind keegi pahandanud või mõtled sa nii sügavasti tulevase abielu muredele?»
Agnes surus ennast nagu kaitset otsides isa rinna vastu ja ütles meelitades: «Ma olen
rumal laps ega tea isegi, mis mul on. Mu pea on segane. Anna mulle head nõu, pai isa.»
«Head nõu? Mis mina vana sõjamees pitsidest ja paeltest tean? Ega sa muud nõu ometigi
ei taha.»
«On see sinu tõsine arvamine , isa, et noorel naisterahval, kes homme mehe abikaasaks
peab saama, muud nõu vaja ei ole, kui pitside ja paelte kohta?» küsis Agnes pisut kibedalt.
«Noh, noh, võib ju ka olla, et sa' oma pärlite ja kallisklvidega — »
«Isa!» hüüdis Agnes sellise häälega, mida Mönnikhusen tema suust esimest korda kuulis;
ühtlasi pani vana rüütel imestuse ja ehmatusega tähele, et pisarad Agnese säravaid silmi
tumestasid.
«Taga parem!» hüüdis vanamees kohmetult ja põrkas koguni poole sammu tagasi, sest
õige mehena kartis ta naisterahva pisaraid enam kui tuld. «Sul näib ju üsna tõsine asi
südame peal olevat. Säh sulle, nüüd hakkavad silmad koguni vett jooksma. Tule taevas appi,
no mis nüüd peale hakata? Oot', oot', ma kutsun kõhe naisterahvad siia —»
«Ära kutsu kedagi!» ütles Agnes kohkudes ja pühkis pisarad kähku ara. «Mul on sinuga
üksipäini rääkimist, aga ma häbenen, ei leia hakatust.»
259
«Sa häbened ja ei leia hakatust? Parem kutsun ikka naisterahvad — »
«Ei, ei! Ma tahtsin sinu käest midagi küsida. Kas sa arvad . . . kas sa mõtled —»
«Noh?»
«Kas sa usud, et . . . junkur niisugune mees on, nagu näiteks sina oled?»
«Hoho!» naeris Mönnikhusen. « Veider küsimus. Ega ta ometi naisterahvas ei ole!»
«Ma tahtsin ütelda: kas ta nii vahva, nii aus, nii õiglane, nü hea — »
«Noh, mis veel?»
«Ohe sõnaga, kas ta on selle vääriline, et Kaspar von Mönnikhuseni väimeheks saada?»
lõpetas Agnes vahvasti.
«Oi, oi, Agnes,» imestas vana rüütel, «ma ei teadnudki veel, et sina nii uhke oled. See on
tõsi, meie sugukond on vana ja kõrge au sees, sinu lihane onu, minu vend, oli piiskop ja
valitsev vürst —»
«Ma ei räägi meie sugukonnast,» ütles Agnes ruttu vahele, «ma küsisin ainult, kas sa
Risbiteri enese vääriliseks arvad.»
«Kui rna ise teda oma väimeheks olen valinud, ju ta siis ikka ka selle suure au vääriline on.
Või on sul selle kohta vahest midagi kahtlust?»
«Mul ei ole veel aega olnud teda ligemalt tundma õppida.»
«Seda parem. See ei ole ilmaski hea, kui noor tütarlaps meesterahvast ligemalt tundma
õpib.»
«Ka siis mitte, kui sellest meesterahvast tema tulevane abikaasa peab saama?»
«Abielus on neil küllalt aega teineteist ligemalt tundma õppida.»
260
«Aga kui nad kahekesi kokku ei sünni, mis siis?»
«Tüdruk, tüdruk, kust sa need imelikud mõtted võtad?» hüüdis vana rüütel pead vangutades.
«Niisuguseid sõnu pole ma veel ühegi tütarlapse suust kuulnud. Kust sa seda tead, et teie kokku
ei sünni? See on ju ometi minu asi sinule meest otsida, ja olen ma ühe leidnud, siis tähendab
see, et teie väga hästi kokku sünnite. Ära mõtle, et mina inimesi ei tunne.»
«Kas sa siis Risbiterit tõesti nii hästi tunned?» küsis Agnes aralt, esimest korda isa sõnade
kohta kahtlust tundes.
«Miks ma teda ei tunne? Tema isaga olime head sõbrad, tema ise elab juba kolm kuud minu
silma all ja on selle ajaga tähtsa teo ara teinud. Ma olen temale kõige suuremat tänu võlgu.»
«Aga mina ei ole temale mitte tanu võlgu,» pani Agnes julgesti vastu.
Vana rüütel sügas kitsikuses kõrvatagust. Korraga hüüdis ta rõõmsa näoga, nagu oleks ta
mõne hea mõtte leidnud: «Tont võtku mind, kui ma sellest kõigest aru saan! Mis need jutud
tähendavad? Mis sa tahtsid mulle ütelda?»
Kitsikuses olemise kord oli nüüd Agnese käes. Ta ei leidnud kõhe vastust, vaid lõi
punastades silmad maha.
« Haha , ma hakkan aimama, miks sa oma kalli peigmehe peale tusane oled,» naeris
Mönnikhusen. «Sa oleksid heameelega näinud, et ta teiste noorte meeste seas kõige tugevam ja
osavam oleks olnud. Pai laps, ara üleliiga kurvasta. Pisuke äpardus võib igaühele juhtuda. Kui
neiud kõiki neid noori mehi põlgaksid, kes korra sadulast
261
maha on lennanud, siis ei saaks nad iialgi mehele.»
«Aga kui ma mehele ei tahagi minna?» ütles Agnes järsku.
Mönnikhusen pahvatas suure häälega naerma.
«Sa ei tahagi mehele minna! Hahaha! Küll ma neid tüdrukuid tunnen! Arvasin sind teistest
tütarlastest targema, otsekohesema olevat, aga nüüd ma näen, et kõik ühetaolised olete. Mõned
preilid lasevad endid ju ve»l altari ees pooltundide kaupa paluda ja meelitada, enne kui jah
ütlevad. Neitsilik häbi on hea ja kallis asi, aga igal asjal olgu oma mõõt.»
«Mina ei häbene iialgi tõtt rääkida,» ütles Agnes uhkusega.
«Tühi jutt, sõnakõlks! Miks sa siis tõtt ei räägi? Tahtsid mulle midagi tähtsat asja teada
anda, aga siiamaani ei ole ma veel ühtki tõsist sõna sinu suust kuulnud. Keerutad nagu
kassikene palava pudru ümber. Ma näen, sul kipitab midagi südamel, muidugi mõni tühi asi,
aga neitsilik häbi keelab sind oma lihasele isale nii palju usaldust näidata, et temale selget tõtt
tunnistaksid. Eks ole õige, mu häbelik tütreke?»
Agnese silmis oli isa esimeste sõnade juures iseäralik lõke välkuma hakanud. Viimasele
küsimusele kostis ta selge, kindla häälega:
«Ma tahaksin, et pulmapäev kaugema aja peale edasi lükataks.»
Isa vahtis pärani silmil tütre otsa. Ta teadis, et tütrel .omajagu kindlat tahtmist või
«kangekael-sust» oli, millega ta, kui vaja, ka isa üle valitses, ja praegu oli Agnese nägu nii
tõsine, tema pilk
262
nii vali, et vahva rüütli süda rinnus silmapilguks värisema lõi.
«Mispärast?» küsis ta kohmetanult.
«Ma ei või seda seletada,» vastas Agnes mõttes ja lõi silmad maha.
Seda nähes tundis vana rüütel oma julgust ja meelekindlust tütre ees kõhe jälle kasvavat,
aga naljatada ei julgenud ta siiski veel mitte, vaid arvas tõsist, isalikku manitsust vaja olevat.
«Agnes, Agnes, mis sul arus on?» ütles ta noomivalt. «Sa nõuad täiesti võimatut asja ja ei tea
isegi, mispärast sa seda nõuad!. Mõtle ometi, mis see tähendab: pulmad on juba alanud, pidu
valmistatud, võõrad kokku kutsutud — ja nüüd peaksin mina korraga piduliste ette astuma ja
kuulutama: Minge kõik koju, teil ei ole siin midagi tegemist, sest pulmad on tuleva aja peale
edasi lükatud! Mis ütleksid inimesed selle kohta? Kelle silma julgeksin ma siis veel vaadata?
Ma oleksin ju igaveseks ajaks kogu Eestimaa rüütliseisuse ees teotatud ja naeruks tehtud. See ei
oleks veel kõige suurem õnnetus, sest mina ei pruugi kellegi naeru karta. Aga mõtle, mis sinust
enesest arvama hakatakse!»
«Mis siis?» kogeles Agnes, keda isa aulised sõnad ja tõsine nägu kõhe jälle araks tegid.
«Oh Agnes, sa ilmsüüta ingel!» õhkas Mönnikhusen südame põhjast. «Kui vähe tunned sa
veel meie kallist mõisnikkude seltsi, nende kurje mõtteid ja veel kurjemat keelepeksmist!
Sarnane ettevaatamatu tegu, nagu sa minu käest uisapäisa nõuad, paneks kõhe sõjahädast ja
kõigest viletsusest hoolimata tuhanded keeled liikuma. Ühe suurtsugu tütarlapse au on nii
ütlemata õrn taim,
263
et üheainsa kurja keele puutumine teda närtsima võib panna.»
«Kuidas võib see minu au külge puutuda, kui —»
«Kui pulmad pidamata jäävad? Oh Agnes, teaksid sa, kui kergesti meie au rikkumine sagedasti
meie kõige paremate sõprade käes käib, ja kui raskeks see mulle läheb, sinule seda ara
seletada! Igal sündmusel on oma põhjus, ja kui põhjust kohe silmaga ei nähtud, siis hakatakse
seda otsima ja arutama. Jäävad pulmad nüüd ilma mingisuguse nähtava põhjuseta pidamata, siis
pääsevad jutud lahti —»
«Missugused jutud?», küsis Agnes järsku.
«Noh näiteks, nagu oleks sinu ja Risbiteri vahele keegi teine meesterahvas pugenud —»
«Keegi teine meesterahvas?» kordas Agnes kohkudes.
«Nüüd sa ehmatad isegi ara,» naeratas vana rüütel, südame põhjas oma kordaläinud kavaluse
üle rõõmustades. «Ara sunni mind seda tumedat asja pikemalt seletama, see on mulle väga
vastumeelt. Maailm on kuri ja mõtleb ligimesest heameelega kurja, liiati siis, kui see ligimene
— noor naisterahvas on. Läheb pruutpaar ehk ka abielupaar enneaegu lahku, ilma et põhjused
kõige maailma ees selged oleksid, siis langeb kahtlus ikka esmalt nõrgema poole peale, nagu
oleks tema kuidagiviisi õigelt teelt kõrvale eksinud.»
«Seda ei pea keegi mõtlema!» ütles Agnes järsku pead tõstes uhkesti. «Unusta minu palve
ara, isa. Ma näen tõesti nüüd isegi, et rumal laps olin ja võimatut asja himustasin.»
«Olgu see sulle tulevikus õpetuseks,» lõpetas
264
Mönnikhusen pühalikult ja andis tütre puhtale , valgele otsaesisele suud. Agnes läks jälle
palkonile teiste naisterahvaste sekka, kes küsimustega ta peale tormasid, kus ta nii kaua
viibinud. Need küsimused tegid Agnesele tuska; külmavärinaga mõtles ta sellele, kuidas lugu
veel siis oleks olnud, kui kõik need naisterahvad tema käest palju suurema ja tähtsama asja
põhjusi oleksid pärima hakanud. Ta vastas pealiskaudselt. Ta nägu oli kõrk ja külm. Kordagi ei
eksinud ta pilk sinna külge, kus Gabriel teiste sõjameeste keskel seisis ja oma kõrge mehise
kujuga kõigi naisterahvaste pilgud enese poole tõmbas.
«Ütlemata ilus ja ütlemata uhke!» mõtles Gabriel kena pruuti silmates. «Päris vürsti tütar.
Ma ei usu, et ta Risbiterit armastab, aga veel vähem võiks ta inimest armastada, kes seisuse
poolest temast karvaväärt madalam on.»
4. VENELASED TULEVAD.
Õhtul algas suur joomapidu, millest terve mõisameeste leer osa võttis. Mõisa saalides
priiskasid kutsutud külalised ja kõik mõisameeste ülemad, keda arvu poolest vist rohkem oli
kui alamaid, ja telkides lamasid lihtsõjamehed, vahutavad kännud käes, õllevaatide ümber.
Südaöö ajal ei olnud terves mõisas ega laagris vist ühtki selge mõistusega meest leida, vahest
ainult Gabriel maha arvata. Gabriel oli kõige suuremas telgis aset võtnud. Ta pidi teistega
«seltsi pärast» vahvasti kaasa jooma,
265
aga ta oskas siiski parajat mõõtu pidada. Joobnud mõisameeste vaade täitis teda põlguse ja
jälestusega. Olid need laiutavad, määgivad ja norskavad joodikud seda väärt, et Eestimaa
nende ees värises? Käputäis venelasi oleks selle röövlisalga praeguses olekus kerge vaevaga
laiali pillata suutnud. Kui kõik seltsilised joovastuse mõju all une rüppe olid vajunud, tõusis
Gabriel üles ja astus telgist välja. Taevas oli pilve läinud, pime öö kattis maad. Laagris olid
viimsed tuled kustumas, kuna mõisa akendest veel valgus säras. Harva oli siin ja seal veel
segaseid hääli, lora ja tralli kuulda.
Gabriel kõndis mõisa akende alt läbi ja sattus rohuaeda, mida vana Mönnikhusen tütre
rõõmuks mitte sõjameeste tallermaaks ei lasknud teha. Värske rohu ja lillede lõhn lehvis
tulijale meelitades vastu. Gabriel võttis nõuks siia öömajale jääda. Õunapuude alt leidis ta
pehme rohuplatsi ja heitis pikali . Maapinna niiskus ja öine õhk ei võinud tema raudsele kehale
midagi paha teha.
«Homme rändan' edasi,» mõtles ta uinudes. «Tühi temp, et siia vahtima jäin. Ma ei mõista,
mis asi mind ülepea siia kihutas. Mis mul siin otsimist on? Olen ma tõesti veel nii. lapsik , et
seda upsakat tüdrukut teist korda näha himustasin, või oli mul mõni muu põhjus? Ei, õigust
ütelda, muud põhjust mul ei olnud. Ega ma ometi mõisameheks ei tahtnud hakata! See
tähendab: mina, kes oma kakskümmend seitse aastat auga turjal kannan, olen siiski veel nii
alp ja edev, et iga ilusa näo järele lippan, mis mulle teel põigiti ette juhtub. Väga hale
tunnistus minu mehise meele ja mõistuse kohta! — Veider lugu, et ta just sellele tot-
266
rale Risbiterile läheb. Kuidas tahab ta ennast nüüdsel kardetaval ajal sarnase kõikuva
pilliroo najale toetada! Imelik! — -Aga mis minul sellega asja? Seisuse ja kõrkuse poolest on
nad teineteise väärilised. Elagu õnnelikult või õnnetult, minul on see ükspuhas.»
Selle karmi mõttega jäi Gabriel rahulikult magama.
Umbes kaks tundi võis ta maganud olla, kui vali kära ja püssipaugud teda unest äratasid.
Esiotsa arvas ta pulmalisi isekeskis tülitsevat, nagu seda selleaegsetes pulmades sagedasti
juhtus, märkas aga varsti, et kära mitte mõisast, vaid laagri-platsilt tõusis. Mõisa akende taga
olid tuled kustunud, seal valitses täieline vaikus. Laagriplats oli aiast mõisahoone läbi
lahutatud, sellepärast ei võinud Gabriel näha, mis seal sündis. Ta tõusis üles ja kuulatas. Kära
kasvas ühtepuhku suuremaks, püssipaukude vahel oli nüüd ka raua kõlinat selgesti kuulda.
Korraga tungis vali hädakisa Gabrieli kõrvu: «Põgenege, põgenege! Venelased laagris!»
Nüüd oli asi selge. Venelased Paides olid kuidagiviisi Kuimetsas peetavast pidust haisu
saanud ja mõisameeste joovastust käsuga tarvitades öö ajal laagri kallale kippunud.
Gabriel oli kahevahel. Pidi ta võitlusest osa võtma või rahulikult ootama, kuidas asi lõpeb?
Asjal oli kummalgi korral oma konks küljes. Kelle poole pidi ta hoidma? Mõisamehi põlgas ja
vihkas ta südame põhjast, aga nende vastu ei võinud ta sel korral ka mitte kätt tõsta, sest ta oli
ju nende külaline. Jäi ta ootama, siis oli karta, et teda vägisi võitlusse kistaks. Kõige parem
nõu oli —
267
jalad kuklasse võtta ja rahuga oma teed minna, kuni see veel võimalik näis olevat. Siiski
ei põgenenud Gabriel mitte. Arusaamatu tunne sundis teda paigale jääma, ootama, valvama.
Mõisa akende taga hakkasid tuled liikuma. Kära kostis ligemalt — vist olid venelased
mõisa sisse tunginud. Äkitselt tuli Gabrielile uhke rüütli-preili jälle meelde ja — nüüd oli kõik
kahtlemine lõpetatud. Kui ta suurte sammudega aiast läbi mõisa poole tõttas! kõlisesid mõned
aknad, üks uks läks raksudes lahti ja mõned mustad kujud tormasid Gabrielist mööda. Ta
tahtis uksest sisse tungida, aga sealt trügis suur hulk põgenejaid hirmsa hooga välja ja tegi
sissepääsemise täitsa võimatuks. Gabriel pidi taganema. Keegi tõukas mööda rutates
küünarnukiga ta külge. Gabriel arvas junkur Risbiteri ara tundvat.
«Kena peigmees., kes putku paneb ja pruudi hädasse jätab,» mõtles Gabriel hambaid
kiristades ja Risbiterile rusikat järele raputades.
Akisti kõlas teise korra pealt vali kiljatus Gabrieli kõrvu. Ülespoole vaadates nägi ta
palkoni peal valget kuju kumavat; ühtlasi märkas ta, et aia poolt kitsas keerdtrepp palkonile
viis. Gabriel jooksis viibimata trepist üles.
«Kes seal on?» karjatas Agnese hääl talle koh-kunult vastu ja valge kuju sirutas käed
tõrjudes välja.
«Hea sõber,» kostis Gabriel poolvaljust!. «Ma tahan teid põgeneda aidata, preili Agnes,
kas lubate?»
«Kus mu isa on?» küsis Agnes ahastades.
«Seda ma ei tea. Vaadake, kuidas kõik põge-
268
nevad. — Vahest on ka rüütel Mönnikhusen nende seas. Mõtelge enese peale, preili
Agnes!»
«Ei, mina ei liigu siit paigast, kuni tean, mis minu isaga . . . »
Sõna tardus Agnese suus. Ta selja taga kõlasid käredad sõnad tundmatus keeles.
«Kas tahate venelaste kätte sattuda?» ütles Gabriel peaaegu ähvardavalt.
«Ei, ei!» karjatas Agnes värisedes ja hakkas abi otsides kähe käega noormehe tugevast
käsivarrest kinni.
Gabriel võttis neiu nagu väeti lapse kätele ja jooksis trepist alla, aiast läbi raydse
jalgvärava poole, mille teised põgenejad juba lukust lahti olid murdnud. Hädavaevalt pääses ta
oma õrna koormaga põgenejate trüginast läbi ja lagedale väljale, kus mustad varjud üksikult ja
salgakaupa liikusid.
«Pange mind nüüd maha,» palus Agnes sosistades.
Gabriel kuulas, kuigi kahetsedes, sõna ja nad tõttasid nüüd käsikäes üle lagendiku
sinnapoole, kus metsaserv tumendas. Juba paarikümne sammu pärast kukkus Agnes valusasti
oiates põlvili.
«Mis viga?» küsis Gabriel.
«Ma lõin jala vastu kivi,» oigas Agnes.
«Teie olete palja jalu, preili Agnes?»
«Mitte üksi palja jalu, vaid ka . . . »
Kaugemale ei suutnud Agnes rääkida, häbi lämmatas ta hääle. Ta väetike oli ju — voodist
pidanud põgenema. Ilma aega ja sõnu raiskamata kiskus Gabriel oma pika ülikuue seljast,
mässis selle neiu õrna keha ümber, tõstis kalli kandami ettevaatlikult maast üles ja küsis siis
alles luba:
269
«Kas tohin teid nüüd jälle kanda?»
Agnes noogutas tummalt pead. Tal ei olnud enam õiget jõudu ja korraga ka mitte enam
tahtmistki selle tugeva ja ühtlasi nii viisaka mehe vastu tõrkuda. Magus joovastus tõusis talle
pähe ja silmapilguks unustas ta kõik selle hirmsa öö õnnetused. Kaua ei kestnud õnnelik
unustus mitte, sest veel enne kui nad metsa jõudsid, hakkas punane kuma põgenejate teed
valgustama ja tagasi vaadates nägid nad, et mõis lausa tules seisis. Agnes karjatas ja rabeles
enese Gabrieli käte vahelt maha.
«Edasi, edasi!» manitses Gabriel. «Venelased võivad iga silmapilguga meie kannule
jõuda.»
«Eks te näe, et mõis põleb?» kogeles Agnes, otsekui nõiutult üksisilmi tulle vahtides.
Gabriel kehitas õlgu. Ta arvas neiu kahetsust kaduva vara järele liiaks ja pomises kaunis
kalgilt:
«Mis seal parata? See on sõja õigus.»
«Aga minu vaene isa, mis temast nüüd saab?» kisendas Agnes meeleheitel.
Gabriel ei lausunud enam sõnagi.
Agnes pistis korraga kui meeletu põleva mõisa poole jooksu. Paraku ei jõudnud ta kuigi
kaugele, sest Gabrieli pikk ülikuub takistas ta jalgu. Mõne sammu pärast kõmistas ta ja
kukkus maha. Kohe oli Gabriel jälle ta kõrval.
«Ärge puutuge minusse!» palus Agnes lõõtsutades. «Ma tahan siia jääda ja surra.»
Sellega ei olnud Gabriel jälle sugugi nõus. Ta ütles valju häälega: «Teie ei tohi surra,
preili von Mönnikhusen. See ei ole veel sugugi kindel, et teie isa surnud või vangi sattunud
on, aga kui ta
270
teie surma kuuleb , siis võiks see sõmtfji tema kallist elu küll lühendada.»
Agnes tõusis järsku üles.
«Kas arvate, et minu isa veel elab?» küsis ta Gabrielile uurivalt silma vaadates.
«Ma mitte üksnes arvan, ma usun seda kindlasti,» kostis Gabriel.
«Mispärast te seda usute?» päris Agnes jälle ärkava umbusaldusega.
«Ma nägin palju inimesi mõisast põgenevat — nende seas ka teie armast peigmeest,» lisas
Gabriel veidi kahjurõõmsalt juurde.
«Tema põgenes — enne mind?» kogeles Agnes nägu kõrvale pöörates, sest ta kärus
häbipuna näidata, mis talle palge tõusis.
«Kõige esimeste seas ja .kõige imelikuma kiirusega,» tõendas Gabriel armutult. «Ärge tema
elu eest kartke, preili Agnes; ma ei usu, et venelased teda iganes kätte saavad, kui neil tiibu
seljas ei ole. Venelased on siin jälle kord näidanud, et neil ümberpiiramise-sõjas osavus ja
kavalus puudub. Nad teadsid vist, et kõik mõisamehed laagris joobnud on ja võisid kerge
vaevaga valvamata väravast sisse tungida, aga kõrget aiamüüri mõisa taga sisse piirata ei
tulnud neile meeldegi. Teie isa on tark sõjapealik; ta nägi vist kõhe ara, et vastupanemine»sel
korral asjatu, pääsemise tee aga veel lahti oli, ja käskis ise kõiki põgeneda. Sarnasel korral ei
ole ju taganemine sõja seaduste järele mitte teotav asi, vaid mõistuse käsk. Venelaste kätte ei
ole vist palju rohkem langenud kui mõned joobnud sõjamehed laagris — ja neist ei ole suurt
kahju,» lisas Gabriel mõttes juurde.
271
Imelik mõju oli Gabrieli rahulikul asjalikul seletusel Agnese peale. Ta tundis hirmu ning
ahastust kaduvat ja jäi kindlasti uskuma, et isa eluga pääsenud.
«Kuhupoole võib isa põgenenud olla?» küsis ta elavalt.
«Küllap ikka vist Tallinna poole,» oli Gabrieli vastus.
«Oh, siis tõttame kohe talle järele!» «Seda arvan minagi — tasa, ma kuulen müdinat. Heitkem
maha!»
Nad heitsid kummuli maha ja jäid põnevalt kuulatama. Välja kivide peal oli kapjade
plaginat selgesti kuulda. Varsti tuli tulekahju segasel paistel mõisa poolt salk ratsamehi
nähtavale. Nagu varjud kihutasid nad umbes saja sammu kaugusel kuulajatest mööda.
Agnese süda tuksus kuuldavalt. Ilma teadmata nihutas ta end Gabrielile ligemale.
«Need ei ole venelased,» sosistas Gabriel. «Ma arvan rüütel Mönnikhuseni ära tundvat. Kas
näete punaste sulgedega kübarat? See on tema.»
«Isa!» hüüdis Agnes järsku üles karates. «Isa, kuule mind! Isa, armas isa, mina olen ju siin,
Agnes!»
Gabriel tahtis ka hüüda — ja tema vägev hääl oleks vist kaugemale kandunud, aga — olgu
see kartuse pärast, et vali hüüdmine põgenejaid veel enam võiks hirmul ada ja suuremale
kiirusele avatleda, olgu see muu teadmatu põhjuse pärast — ta hääl jäi rindu kinni. Agnes
kordas hüüdmist mitmel korral, aga keegi ei võtnud teda kuulda; ratsanikud ei pööranud
kordagi pead ja varsti olid
272
nende kujud pimedusse kadunud. Agnes ringutas meelt heites käsi.
« Surmahirm teeb inimesed kurdiks,» ütles Gabriel naeratades.
«Minu isa ei karda surma,» kostis Agnes uhkelt.
«Võib küll olla, aga ma arvan siiski, et elu talle armsam on ja et ta teie rõõmuks veel
kaua elada himustab. Olgu see teile heaks eeskujuks, preili Agnes. Nüüd ei ole teil enam
kõige vähematki põhjust surma igatseda. Meie peame tõsiselt elu nõudmiste peale mõtlema.
Koit hakkab pea kumama, venelased võivad iga silmapilk siin olla. Metsas on ainus
pääsemine. Seal võime puhata ja aru pidada, mis edaspidi teha tuleb.»
«Jah, põgeneme, põgeneme,» ütles Agnes otsekui unest ärgates.
Tõrkumata laskis ta sündida, et Gabriel teda uuesti kätele võttis. Nad jõudsid varsti metsa
servale, aga Gabriel ei pidanud veel kinni, sest mets oli mõisameeste poolt kaugele ära
laastatud ja harvaks tehtud. Gabrielil oli iseäralik tuhin oma kallist koormat hädaohust
võimalikult kaugele kända. Ta ei teadnud isegi, mis asi seda koormat tema meelest korraga
nii kalliks tegi; see oli ju ometi upsakas rüütlipreili, vihatud mõisameeste pealiku tütar, keda
ta praegu kätel kandis, aga siiski ei mäletanud Gabriel ühtegi vägitegu, mis temale eluajal
suuremat rõõmu oleks teinud. Paksus padrikus jäi ta viimaks sügavasti hinge tõmmates
seisma. Ta oli veidi väsinud, aga täiesti õnnelik.
Kui Agnes jälle oma jalgel seisis, pakkus ta Gabrielile säravail silmil ja õhetaval palgel
kätt.
273
«Kuidas pean ma teid tänama?»
«Tänama?» kostis Gabriel naerdes. «Teaksite teie, kui suurt nalja see pakkujooksmine
mulle tegi, siis ei tänaks teie mind, vaid nõuaksite pealegi veel minu käest tänu.»
«See tegi teile — nalja?» kordas Agnes venitades ja tõmbas käe ruttu tagasi.
«Selget, puhast nalja,» tõendas Gabriel lustlikult. «Läheksin heameelega mõisa tagasi
vaatama, kas seal veel jnõnda rüütlipreilit ei ole, kes minu abi tarvitada võiks.»
«Siis minge!» ütles Agnes väga kähku.
«Jah, aga kui venelased mind sisse ei lase?»
«Kas te neid nii väga kardate?» küsis Agnes pilklikult.
«Nägite ju ise, kui viledasti ma nende eest pakku jooksin.»
«Noh, siis jätke mind siia ja — jookske edasi!»
Õigust öelda, Agnes viitis pisut aega, enne kui viimase sõna välja ütles, aga ta oli
ärritatud tujus ja põlgav sõna tuli lõpuks nagu iseenesest välja.
«Seda uhkust!» mõtles Gabriel, tõusva koidu valgel noore neiu nägu silmitsedes, kus
puna ja kahvatus järsult vaheldusid. «Ime, et ta mulle «sina» ei ütle. Pahandab vist, et mina
oma talupoja kätega tema kõrgesti sündinud keha külge julgesin puutuda.» — «Jooksuga
pole veel nii suurt häda,» kõneles ta valjusti edasi. «Esiotsa oleme siin hästi varjatud ja
võime puhata.»
«Mina ei ole väsinud,» tähendas Agnes külmalt. «Ma tean, kust tee Tallinna poole viib
ja hakkan kohe minema.»
274
«Teie unustate, et tõld ja hobused venelaste kätte on jäänud, kes korra püütud saaki visalt
kinni hoiavad. Mina kardan neid kui tuld ega julge neid tülitama minna, teie isa ja vahva junkur
Hans on äkisti Tallinna poole reisinud, mõisa orjadest ei ole paraku kedagi käepärast —
kuidas tahate siis reisile minna, preili Agnes?»
«Minul ei ole kellegi abi tarvis: ma lähen üksipäini,» kostis Agnes vihaselt.
«Ei, preili Agnes, teie ei lähe mitte üksipäini,» ütles Gabriel tõsisemalt. «Põlake mind küll südame
põhjast ja tõrjuge mind enesest eemale — mina ei lahku teist, enne kui teid tervelt isa
kätte tagasi olen andnud. Tallinna-reis ei ole nii kerge kui arvate. Tee on pikk ja hädaohtlik.
Kui juba ausad junkrud üksiku ja täiesti ilmsüüta rändaja kallale kipuvad, nagu siin lähedal
alles tunaeile juhtunud, mõtelge siis, kuidas teie käsi käiks, kui hulguste ja röövlitega kokku
puutuksite, kellest meie vaene kodumaa praegu kubiseb. Me peame suurest teest hoopis kõrvale
hoidma, metsadest ning rabadest läbi teed otsima. Enne kui teele läheme, on teil veel üht väikest
asja hädasti vaja. Teie praegune ülikond (Agnes lõi äkisti punastades silmad maha) on teile —
nagu vist kõik ülikonnad — küll üliväga näo järele, aga põgenemiseks ei ole ta mitte täiesti
kohane; jalakatteist on kõige suurem puudus. Pakuksin teile küll omad saapad, aga kardan, et
need teile vahest ei sünni (Agnes pidi vastu tahtmist naeratama). Kas teate, mis minu arust kõige
parem nõu on? Ma tunnen venelaste viisi. Neid ei ole vist mitte rohkem kui käputäis julgeid
mehi, kes mõisameestele pisut kolli tahtsid teha ja kerge saagiga koju
275
minna. Võib olla, et päikese tõusu ajal enam ühtegi venelast Kuimetsas ei ole. Nad teavad, et
suurem hulk mõisamehi ja vist kõik ülemad pakku on jooksnud, kes end siin lähedal koguda ja
päevavalgel vaenlaste väikest arvu tähele pannes neile kallale võiks kippuda. Ma ei usu seda
küll mitte, sest ma olen junkrute imelikku agarust ja visadust — plagamise asjus näinud, aga
venelased ei tea seda mitte, vaid peavad arvama, et mõisamehed siitsamast metsast neid
varitsevad. Minu nõu on nüüd see: tefe jääte siia padrikusse ootama ja hoiate ennast hästi
varjul, kuna mina luurama lähen, kas venelased Kuimetsast lahkunud. Valitseb seal vagane
lugu, siis tuustin laagri ja mõisa varemed läbi; vahest puutub, mulle otsides mõni tulest ja
riisumisest ülejäänud räbal või ka natuke toiduvara silma, mida meil ju ka hädasti vaja on.
Valge on käes, ma võin katse kõhe käsile võtta.»
«Ei, ei!» hüüdis Agnes äkitselt pead raputades.
«Mikspärast ei?» imestas Gabriel. «Ma ei taha, et teie minu pärast oma elu pandiks panete.»
«Ma ei mõtlegi oma elu pandiks panna,» naeratas Gabriel. «Ega ma ometi uisapäisa
venelaste otsa ei jookse. Ma kardan ju neid kui tuld, nagu ise teate, aga kui nad oma teed on
läinud; mis neist siis enam karta?»
«Kas ma võiksin siis ka kaasa tulla?» küsis Agnes kartlikult.
«Ei, see ei lähe korda,» kostis Gabriel järsku ja külm värin käis ta nahast läbi, kui ta selle
hirmsa vaate peale mõtles, mis noore tüdruku
276
silma öise võitluse ja riisumise paigal ootas. «Teie elu on liig kallis, preili Agnes, sest teie
peate seda oma isale ja oma — peigmehele hoidma.»
Viimase sõna juures ilmus peenike korts Agnese kulmude vahele.
«Hea küll, minge ja vaadake,» ütles ta jahedalt.
Gabriel võttis laetud püstoli põuest ja andis selle Agnese kätte, öeldes: «Kui teid minu
äraolekul miski hädaoht peaks ähvardama, siis andke mulle pauguga märku.»
«Paljast märku?» mõnitas Agnes. «Kas arvate, et rüütel Mönnikhuseni tütar "ennast ise
kaitsta ei suuda, kui tal laskeriist käes on? Uskuge mind, ma olen väga osav kütt.» «Vaeh?»
kahtles Gabriel. «Kas tahate proovi näha?» hüüdis Agnes püstolit tõstes. «Kas näete seda
üksikut käbi seal kuuse otsas?»
«Jätame proovi parem teiseks korraks,» heitis Gabriel kähku vahele. «Ma usun ilma
selletagi, et te kardetav püssilaskja olete, aga paugutamiseks ei ole praegune silmapilk
hästi valitud. Põgenejate parem kaitsja on ettevaatus ja vaikus.. Kas võin loota, et teid
siitsamast paigast tervelt jälle leian?»
Agnes noogutas tummalt pead ja Gabriel sammus metsa serva poole.
«Härra Gabriel!» hüüdis Agnes talle järele.
Gabriel vaatas imestades tagasi. Agnes jooksis talle vastu, sasis iseäraliku tuhinaga ta käest
kinni ja ütles paluvalt: «Ärge olge liigjulge ja tulge tervelt tagasi!»
Gabriel vaatas roiule uurivalt silmi ja leidis
277
sealt kaastundmuse kõrvalt veel midagi muud, mis tema südant silmapilguks imelise õnnetundega
täitis. Ta hääl värises veidi, kui ta naljatades ütles: «Ärge minu pärast kartke, preili
Agnes; ma olen kaval rebane, kes kergesti lõksu ei lähe. Mul on suurem mure, et teil siin
üksipäini metsas midagi äpardust võiks juhtuda. Ma palun veel kord: hoidke end hästi varjul ja
vakka; jalad mässige kuue sisse, sest hommikune kaste võiks neile vahest kahju teha. Kui ma
teid siit enam ei leiaks, siis — oleks sellest väga kahju.»
Nende sõnadega surus Gabriel neiu kätt ja tõttas kurel sammul minema.
5. ESIMENE ARMASTUS.
Imelik vägi on esimesel armastusel. Agnes ei teadnud veel õieti, mis armastus on, ei
teadnud ka, et ta Gabrieli armastas, aga seda tundis ta selgesti, et ta süda kerge ja meel
ütlemata hea oli. Gabrieli kuju ei kadunud ta vaimusilma eest; ta nägi teda ühtepuhku, kuulis
tema südamessetun-givat häält, kordas mõttes iga sõna, iga vähemat juhtumist, mida nad
üheskoos läbi olid teinud, öised kohutused, hirmsasti segatud uni, põgenemine särgiväel ja
paljajalu — kõik need suured ja tähtsad juhtumised, mis aga mitte Gabrielisse ei puutunud,
olid Agnese meelest otsekui ara kustutatud. Heameelega oleks Agnes nagu plika-põlves läbi
metsa lipanud, laulnud ja hõisanud, aga ta tuletas meelde, et «tema» hästi varjul ja
278
vakka oli käskinud olla. Sõnakuulelikult mässis Agnes end Gabrieli pika ülikuue sisse, istus
kännu otsa ja jäi vagusalt ootama.
Gabriel viibis kaua. Päike oli juba kõrgele tõusnud, kena vaikne, kuldne suvehommik kätte
jõudnud, metsas tuhanded hääled sumisemas, aga Gabriel ei tulnud ega tulnud. Agnese süda
hakkas valutama. Vahetpidamata kuulatas ja vaatas ta sinnapoole, kus ta mõisa teadis olevat.
Mitmel korral arvas ta kuivanud raagude prõginat kuulvat ja kargas siis rõõmsa ehmatusega
püsti, aga ikka oli see eksitus. Rõhuv, kipitsev- ahastus täitis aegamööda Agnese hinge,
kõhutavad pildid libisesid ta vaimusilma eest mööda. Kordagi ei mõtelnud ta sellele, mis temast
enesest saab, kui ta üksi peaks põgenema, aga kramp asus ta südamesse selle mõtte juures, et ta
Gabrieli enam ei peaks nägema. Mistarvis siis veel põgeneda? . . .
Agnes ei suutnud südamepiina kauemini kan-natada. Äkisti kargas ta üles ja tõttas metsa servale.
Siin jäi ta kohkudes seisma. Kuimetsa mõisast ei olnud muud järele jäänud kui auravad
ahervaremed; katus oli kadunud, suitsenud müürid kerkisid hoopis võõral näol sinisesse õhku.
Inimestest ei olnud midagi näha.ega kuulda. Kuhu oli Gabriel jäänud? Olid vaenlased tõesti ara
läinud, või oli Gabriel nende kätte sattunud?
Viimane mõte pani Agnese põlved vankuma. Ta oli kuulnud ja osalt oma silmaga näinud,
kuidas selle hirmsa sõja ajal vange piinati, tulel pikkamisi küpsetati, katlas elusalt keedeti ja
nõnda edasi. Kohutava selgusega vilksasid need koledad kujutused Agnese erutatud vaimusilma
eest
279
mööda, siiski tundis ta tahet otsekohe sinna joosta ja enesega niisama teha lasta, ainsa lootuse
pärast, et sel viisil Gabrieli veel üheainsa korra näha saab.
Korraga hakkas Agnese süda kangesli tuksuma ja värisev õhkamine kergitas ta rõhutud
rinda. Varemete vahelt tuli meesterahva kuju nähtavale ja hakkas metsa poole liikuma. Mees
oli kaugel, tema küljes ei olnud mingit iseäralikku tundemärki, olgu siis. et ta suurt kimpu
seljas näis kandvat, aga Agnes tundis ta kohe ära. Oleks Gabriel nüüd äkisti elusalt ja tervelt
ette astunud, Agnes oleks talle vist rõõmu pärast nuttes kaela langenud. Et see aga tüki aega
kestis, enne kui Gabriel metsa servale jõudis, siis leidis Agnes mahti oma mõtteid koguda ja
tundmusi korraldada, nagu see hästikasvatatud rüütlipreili kõhus on. Ta astus tulijale mõne
sammu vastu ja ütles lahkesti — ainult lahkesti:
«Venelased olid juba ära läinud?»
«Küllap vist,» kostis Gabriel naeratades, «sest muidu seisaks teie alandlik sulane vaevalt
terve nahaga teie eest. Aga miks te metsast välja tulite, preili Agnes?»
«Mul läks aeg oodates igavaks ja mul oli kange himu näha, mis — mis meie mõisast
saanud. Kas me ei võiks nüüd veel korraks sinna tagasi minna?»
«Ei, preili Agnes, ärge seda himustage!» ütles Gabriel tõsiselt. «Ma mõistan küll, et teil
raske on kallist kodupaigast lahkuda, aga teie õrn süda ei saaks kõledat vaadet ilma
põrutuseta välja kan-natama. Pealegi võiksid venelased äkisti tagasi tulla.»
280
«Kas seal tõesti nii kole on?» küsis Agnes tasakesti.
«Kole küll. Mõisameestest on suur hulk langenud.»
«Kas surnute seas ka rüütleid ja — naisterahvaid on?» küsis Agnes pisarsilmil.
See küsimus, nii loomulik kui ta oli, tegi Gabrielile kentsakal viisil tuska. Ta kostis kuivalt:
«Rüütlitest on kolm-neli meest langenud, nende seas junkur Delvig. Naisterahvastest ei ole
keegi surma saanud; kui nad kõik põgenenud ei ole, siis on venelased nad elusalt kaasa
võtnud. Mõis ja laager on paljaks riisutud, kõik hooned suitsevaks rusuhunnikuks muudetud.
Ma pidin kõik nurgad ja urkad läbi tuustima ja rusude ning põlevate tukkide lasust teed läbi
kaevama , enne kui seda leidsin, mis meil vaja on, nimelt leiba, liha ja — ärge ehmatage! —
poisi ülikonna. Jah, preili Agnes, ajad on nii halvaks läinud, et ennast nüüd poisiks peate
muutma , sest naisterahva riided ei puutunud mulle näppu ja põgenemiseks ei oleks nad ka
mitte hästi kõlvanud. Selle kimbu seest leiate kõik, mis teile kehakinnituseks ja soo muutmiseks
vaja on. Esiotsa läki aga jälle kaugemale metsa sisse.»
Mahalöödud silmil ja sõna lausumata kõndis Agnes käaslase järele. Paksus padrikus pani
Gabriel kimbu maha ja läks tüki maad kõrvale. Kui ta natukese aja pärast vanale paigale
tagasi tuli, seisis kena saksa moodi riides poiss tema ees. Riided olid veidi kitsad, aga muidu
poisile näo järele ja poiss näis seda teadvat, sest ta silmad särasid õnnelikult ja paled olid
sügava punaga käetud. Gabriel pidi salamahti tunnistama, et «upsakas
281
rüütlipreili» üks neist haruldastest inimestest oli, keda mitte riie ei ilusta, vaid kes isegi
riiet ilustavad.
«Tere hommikut, junkur!» hüüdis Gabriel lustlikult. «Kuidas nimi on?»
«Junkur Georg.»
«Väga hea. Teie jääte junkur Georgiks, kuni Tallinna jõuame, ja mina olen niikaua teie
alandlik sulane Gabriel. Kui teel kellegagi kokku juhtume, kellel väge ja võimust küll on,
et meid nime nimetamisele sundida, siis olete teie junkur Georg von Mönnikhusen ja mina
— mõisa sulane Gabriel, keda junkrule kannupoisiks kaasa antud; satume aga kogemata
röövlitega kimpu, siis olen mina vaene, aga aus talumees ja teie minu noorem vend Jüts,
kellele ma saksa riided selga olen varastanud. See oleks imeasi, kui kaks meiesugust tublit
meest maailmast läbi ei pääseks. Mina oskan mõõgaga pisut ümber käia, teile jääb püstol
enese kaitsmiseks. Loodan, et teie pauku ei karda?»
«Mina lasen iga linnu lennu pealt maha,» uhkustas Agnes. «Ärge unustage, härra
Gabriel, et ma sõjapealiku tütar ja sõjameeste keskel üles kasvanud olen.»
«Tõsi, tõsi, seda tuletasite mulle juba varemalt korra -meelde. Väga rõõmustav, junkur
Georg, et sõjas hästi harjunud vägimees olete, aga pidage meeles, et mina mitte «härra
Gabriel» ei ole.»
«Kes te siis olete?»
«Mõneks päevaks teie sulane, kellele «sina» peate ütlema.»
«Kuidas võin ma teile «sina» ütelda?» «Miks mitte?»
282
«Teie ei ole sugugi sulase moodi. Ma kardan, et kui meid iganes koos nähakse, siis
arvatakse teid ikka rüütliks ja mind teie kannupoisiks.»
Meie ei või paraku tunnistada, et neiu sõnad ja imetlev pilk, mille ta noormehe toreda
kuju üle libiseda laskis, Gabrieli südamele kuidagiviisi haiget oleksid teinud.
«Ma kardan, et see kõige viimane mõte on, mis inimestele meid nähes pähe võiks tulla,»
ütles ta naeratades. «Mina olen just selsamal mõõdul rüütli nägu kui vares kulli nägu.»
«Kas teie ei ole rüütlisoost?». küsis Agnes ilmsüütult.
«Ei ole,» kostis Gabriel kuivalt; ja Agnese näost midagi nagu kahetsust leida arvates, lisas
ta veel pisut karmimalt juurde: «Küllap näete varsti, junkur Georg, et mina sulaseks loodud
olen. Kui mulle kolm korda «sina» olete öelnud, siis imestate isegi, kuidas see teile mitte
esimesel silmapilgul meelde ei tulnud. Teeme kõhe proovi. Mis käsku armuline junkur
annab?»
«Hea küll, Gabriel,» ütles Agnes pead pisut kuklasse visates, «võta kimp selga ja lähme
teele.»
«Vaat sedaviisi, see on õige,» kiitis Gabriel käsku täites.
«Sulasel ei ole õigust peremehe sõnu küta ega laita,» tähendas Agnes naeratades.
«Palun andeks. Edaspidi ei tee ma suud lahti, enne kui armuline junkur ise käsib.»
Padrikust välja jõudes sattusid nad jalgteele, mis metsadest ja rabadest läbi põhja poole
viis. Maakoht oli üksik, inimeste elu jälgi oli harva näha. Paar korda paistis neile
lagedamatel kohta-
283
del lapike kollendavat põldu ja endiste külade asemed silma, kuid talurahva hurtsikutest ei
olnud muud kui mustavad tukid järele jäänud,, elanikud aga olid mõisameeste eest ammugi
metsadesse ja linnadesse pelgunud. Maakoha üldine pilt ei olnud siiski mitte kurb ega elutu,
sest päike paistis armsasti puhtast, sinisest taevast, linnud laulsid ja loodus haljendas
küpses, suvises ilus. Agnese meelest oli See väga lustlik põgenemine. Vahetevahel, kui isa
õnnetus, Kuimetsa hävitamine ja sugulase Delvigi surm talle kogemata meelde tuli, läikis
küll pisar ta laugel, aga see ei kestnud kuigi kaua. Imeline rõõmulaul . helises põhihäälena
ühtepuhku ta südames, aga ta häbenes seda avaldada, püüdis tõsine olla ja suud pidada, kuigi
tal tuline himu oli Gabrieli häält kuulda, temaga magusat juttu vesta ja koguni naljatada.
Gabrielil oli seesama igatsus, aga ta ei tahtnud oma priitahtlikult valitud sulaseseisusest välja
astuda; ta pidi sellega leppima, et aeg-ajalt altkulmu junkur Georgi näo poole piilus, mis kui
roosiõis laia kübara varjus õitses.
«Gabriel!» ütles Agnes tüki aja pärast kartlikult.
«Mis siis, junkur Georg!»
«Ma — ma ei või lepingut pidada.»
« Missugust lepingut?»
«Ma ei või teile «sina» ütelda ega teiega kui sulasega kõnelda. Mis sulane teie olete? Teie
pole kellegi sulane.»
«Kuidas nii? Olen ma milgi viisil eksinud või häbematu olnud?»
«Oh ei, ei, aga — ma ei taha, et teie minuga nii üleliiga alandlik oleksite. Kui just vaja
peaks
284
olema, siis võime ju lepingut jälle meelde tuletada ja ma tõotan nii uhke ja käre junkur olla,
kui ise soovite, aga esiotsa ei ole ju seda veel mitte vaja, ja — ühe sõnaga, ma sooviksin
teiega kui lõbusa kaaslasega juttu ajada ja teie käest palju, palju asju küsida.»
Ohoo! mõtles Gabriel, rüütlipreilil läheb aeg vait olles igavaks; hädapärast võib ju ka alama
inimesega pisut naljatada. «Küsige aga pealegi, preili Agnes!» lisas ta valjusti juurde.
«Minu esimene küsimus on: kas me ei võiks pisut puhata ja pruukosti võtta? Siin on nii
kena murupind metsa serval, et kahju oleks seda ilma viibimata selja taha jätta.»
«See on nõu, mis tõsist tähelepanu nõuab, » ütles Gabriel ja virutas kohe kimbu õlalt maha.
Ta ise sirutas oma pika keha murule ja jäi heameelega vahtima, kuidas Agnes kimbu nobedasti
lahti tegi ja sealt suitsetatud singi ja ilmatu pika leiva välja kooris.
«Kas teil nuga on?» küsis Agnes.
«On küll, aga hoidke, et enese sõrmi ei lõika,» ütles Gabriel ja andis läikiva pistnoa, mille
pea hõbedast väga kunstlikult nikerdatud ja kallis-kividega ehitud oli, Agnese kätte; ta oleks
küll leiva ja liha lõikamise enda hooleks võtnud, aga ei raatsinud; see oli liig kena vaadata,
kuidas uhke rüütlipreili toitu valmistas.
«Oh, kui ilus see on!» hüüdis Agnes nuga silmates. «Kust te selle saite?»
«Vana mälestus hea inimese käest,» kostis Gabriel lühidalt. «Aga kes teid nii osavasti
leiba lõikama õpetas, preili Agnes?»
285
«Kas arvate, et mind kaheksateistkümne aasta vanuseni mähkmetes on peetud?» naeris
Agnes. «Uskuge, minust saaks tubli kodaniku perenaine.»
«Mõisniku proua,» parandas Gabriel.
«Kodaniku perenaine,» kõneles Agnes edasi, ilma et end eksitada oleks lasknud, «sest ma
olen oma isa juures kuus aastat majatalitust pidanud — sestsaadik, kui minu ema suri.»
Viimaste sõnade juures läksid Agnese säravad silmad äkisti tumedaks. Lühikese vaikimise
järele ütles ta jälle rõõmsalt: «Teil ei ole õigust mõisnike tütardest nii vähe lugu pidada. Meie
sugukonnas on ikka tublid perenaised olnud, üks minu tädidest — mul on väga palju tädisid
— on praegu Saksamaal lihtsa käsitöölise naine ja saab üheainsa ümmardaja abiga väga hästi
läbi.»
«Kuidas see võis sündida, et teie tädi lihtsa käsitöölise naiseks sai?» küsis Gabriel. «Selle
maa seaduste järele ei tohi ükski rüütlisoost naisterahvas alamast soost mehele minna.»
«Tädi ei läinud sellele mehele ka mitte seadust mööda, vaid oma tahtmise järele. Noormees
käis mõisas tööl, kuna tädi veel noor ja ilus tüdruk oli. Ohel kenal päeval olid mõlemad kui tina
tuhka kadunud. Alles aasta pärast said sugulased teada, et tädi Saksamaal lihtsa käsitöölise
abikaasaks oli saanud. Meie sugukond kannab sestsaadik vaese tädi peale viha ega tunnista
teda enam sugulaseks. Isa on mulle kõvasti ara keelanud tema kuuldes tädi nime suhu võtta.
See teeb mulle haiget, sest ma mäletan veel lapsepõlvest, et tädi väga kena näoga ja hea
südamega naisterahvas oli, keda mina hirmsasti armastasin . Ma ei mõista, kuidas tema nii
raskesti võis eksida; see on ju
286
hirmus suur patt, jumala ja sugukonna tahtmise vastu alatu inimesega abielusse heita.»
«Oli see siis nii alatu inimene?»
«Loomu poolest mitte, aga ta oli madalast seisusest ja julges ometigi oma kätt kõrgesti
sündinud preili järele välja sirutada; eks see olnud alatu tegu?»
«Päris vargus ja röövimine,» tõendas Gabriel jahedalt ja hakkas täie isuga toitu võtma.
Agnes katsus paari suutäit, aga temale ei maitsnud toit mitte; ta söögiisu oli äkisti kadunud. Ta
kõneles edasi: «Meie perekonnas olen mina ainuke, kes tädile aeg-ajalt salamahti sõnumeid
saadab ja tema käest sõnumeid saab. Ma ei vabanda tema eksimist, vaid arvan seda suureks
patuks , aga . . . »
«Kas see teie lugupidamist tädi vastu ei vähenda?»
«Minu armastust tädi vastu ei vähenda see mitte. Ma võiksin temale veel palju pattusid andeks
anda, enne kui armas mälestus kustuks. Tema teost võin ma küll aru saada. Ta eksis armastuse
pärast ja tema eksitaja oli vähemasti puhtast saksa soost ja kena, viisakas noormees,
kelle ülem püüdmine tänapäevani on olnud tädi igapidi õnnelikuks teha. Hoopis arusaamatu
asi on aga minu meelest see, et kõrgesti sündinud naisterahvad koguni eesti või läti
talupoegadega abielusse heidavad, nagu selle hirmsa sõja ajal mitu korda peab juhtunud
olema.»
«Häda ajab härja kaevu ,» naeratas Gabriel. «Kõige suuremal hädal ei peaks niipalju võimu
olema, et ta inimest iseenese silmis alandada suudaks!» hüüdis Agnes õhetavail palgeil.
287
«Te ei ole veel kõige suuremat häda näinud, preili Agnes.»
«Kõige suurema häda vastu on ikka veel üks abi olemas: priitahtlik surm!»
«Surm on kibe rohi, preili Agnes.»
«Mina sureksin ennem tuhat korda, enne kui . . . »
«Enne kui eesti või läti talupoja naiseks läheksite,» jätkas Gabriel, kuna Agnes kõhe parajat
sõna ei leidnud.
«Enne kui ma üldse midagi teeksin, mis ma ise õigeks ei või arvata,» lõpetas Agnes karmi
tõsidusega.
Gabrielil oli tundmus, nagu puhuks külm tuul otse tema südamesse ja paneks seal midagi
tarduma.
«Väga hea,» mõtles ta, «et seda kõike su enese suust kuulen; pidasin sind külmaks ja
uhkeks, aga vahel paistab, su silmist midagi, mis kõik mu arvamised ümber lükkab ja mind
unistama paneb. Küllap edaspidi, olen ettevaatlikum. Kahju, et ta poisi riideski nii ütlemata
ilus ja ilmsüütu, ta hääl nii mahe ja südamessetungiv on. Annaksin talle muidu kibedasti nina
peale.»
«Härra Gabriel!» ütles Agnes lühikese mõtlemise järele.
«Juba jälle «härra Gabriel»!»
«Ma ei või teile teisiti ütelda; minu meelest olete teie härra. Aga kas see ei ole ime, et mina
veel sugugi ei tea, kelle seltsi ma sattunud olen? Teie ei ole mulle veel oma täit nimegi
nimetanud.»
«Mis tarbeks?» ütles Gabriel õlgu kehitades. «Ma ei ole teie seltsist, preili von
Mönnikhusen, ega või teie tuttavaks jääda. Paari päeva pärast
288
jõuame, kui jumal aitab, Tallinna, ja siis lahkume niisama äkisti, nagu kogemata kokku
juhtusime.»
«Lahkume? Mispärast tahate teie lahkuda?» küsis Agnes kohmetult.
«Ma kardan, kui teie teaksite, kes ma olen, siis kihutaksite mind kõhe enesest eemale ja vannuksite
seda tundi, mil õnnetuse sunnil minu seltsis teele läksite.»
«Seda saame veel näha,» ütles Agnes naeratades. «Kes teie olete?»
«Suur patune ,» vastas Gabriel külmalt, «kõige alatum inimeste seast, sest minu soontes
tuksub talurahva veri !»
6. KES OLI GABRIEL?
Gabriel eksis arvates, et see sõna kui pikselöök uhkele rüütlipreilile saab mõjuma. Agnes oli
küll esiotsa pisut kohkunud , aga järgmisel silmapilgul vaatas ta meelitava umbusaldusega
Gabrielile silma ja ütles naeratades: «Teie naljatate?»
Gabriel arvas tugevamat mõõtu vaja olevat; tal oli kentsakas himu rüütlipreili ees oma
madala seisusega uhkustada.
«Mina ei ole mitte ainult talurahva soost,» ütles ta karmilt, «vaid minu ema oli pealegi eesti
talupoja, see on — pärisorja tütar ja mina olen pärisorjade võsu.»
«Mispärast püüate teie ennast halvaks teha?» küsis Agnes nõrga häälega.
«Ma ei püüa ennast sugugi halvaks teha,» kos-
289
tis Gabriel kuivalt. «Teie himustasite teada saada, kes mina olen, ja ma täidan teie soovi. Te
olete sügavas eksituses, kui arvate, et ma oma sündimise pärast häbenen. Ei sugugi. Ma olen
uhke selle peale, et minu soontes tilk vahva, aga õnnetu rahva verd voolab. Kuidas võib see
mulle häbiks olla, et minu esivanemad vägivalla sunnil pärisorjusesse on sattunud? Kui
inimene ilma enese süüta vangi satub, on see siis häbi? Teie ise olite eile veel vaba ja rikas,
nagu kuningatütar kunagi, täna olete vaene põgeneja — kas teie ennast sellepärast põlgate?
Minu esivanemad on oma priiuse eest vahvasti võidelnud ja priiuse vaim ei, ole nende
järeltulijates veelgi kustunud. Minu vanaisa oli nende talupoegade eestvedaja , kelle ees
kuueteistkümne aasta eest saksa rüütlid värisesid. Teil on põhjust mind veel enam vihata kui
põlata. See oli minu vanaisa, kelle käe läbi Koluvere lahingus teie peigmehe isa Johann von
Risbiter langes. Talupoegadel ei olnud sel korral õnne. Nad kaotasid lahingu, minu vanaisa
sattus vangi ja sai teie isa käsul- kui mässaja hirmsal viisil surmatud.»
Agnes vahtis pärani silmi Gabrieli otsa ja koge-les kähvatades: «Teie teadsite seda ja siiski
— siiski olete minu elu päästnud!»
«Mina ei sõdi tütarlaste vastu,» ütles Gabriel naeratades.
«Teie peaksite mind ju hirmsasti vihkama!» hüüdis Agnes käsi risti pannes.
«Ei, ma ei vihka teid mitte. Ma päästaksin teid heameelega veel sada korda suuremast
hädaohust, aga ma arvan, teie näete nüüd isegi, et ma kauemini teie — tuttavaks ei või jääda,
kui just
290
hädasti vaja. Et põhjani teaksite, kui suure põlguse ja vihkamise vääriline ma olen, siis
kuulge veel: minu isa oli venelane ja mina ise olin veel paari nädala eest vene sõjamees,
see on — teie sugurahva ja orduriigi vaenlane!»
Agnese näol vaheldus kahvatus punaga.
«Siis olete ometigi . . . » kogeles ta surija häälega.
«Mis?»
«See, kelleks junkur Risbiter teid arvas . . . »
«Vene salakuulaja?» täiendas Gabriel kergesti punastades. «Ei, ma ei ole mitte
salakuulaja, ei ka mitte isamaa äraandja. Ma olen ausasti sakste j a rootslaste vastu sõdinud
ja ma soovin niisama ausasti, et nende valitsus sel õnnetul maal lõpeks. Kurjemaks ei või
selle maa pärisrahva elujärg iialgi minna, kui see sakste raske käe all on olnud, küll aga võiks
ta Moskva valitsuse all paraneda, sest tsaar Ivan Vassiljevitš, kes « Julma » nime kannab, on
küll vali mees, aga tema rahvas on vaba ja tema hirmsa valjuse ees värisevad kõigepealt
kangekaelsed bojaarid, kuna alam rahvas rahus elada ja kosuda võib. Moskva tsaarid on
suured hariduse sõbrad, sellepärast oli see ammugi nende püüdeks Läänemere-äärseid maid
ja sadamaid kui Lääne-Euroopa hariduse väravaid enda kätte saada, ja varemalt või hiljemalt
peavad need maad nende kätte langema. Kes neid selles nõus aitab, see vähendab meie
õnnetu kodumaa vaeva ja kiirendab rahuliku, õnneliku aja algamist.»
1Sel ajal oli pärisorjus Venemaal veel tundmatu. (Autori märkus.)
291
Gabriel kõneles neid sõnu paisuva häälega, peaaegu pühaliku ettekuulutuse toonil, ja tõsise
vaimustuse lõke loitis ta pilgus.
«Andke andeks!» sosistas Agnes. Ta rinnust tungis südant kergendav õhkamine; ta silmis
läikisid pisarad, tänupisarad. Ta ei t a h t n u d seda meest põlata!
Tükk aega, vältas piinlik vaikus. Agnese söögiisu oli hoopis kadunud, kuna Gabriel vagusalt
söömise lõpetas, siis pea käele toetas ja pehmel murul puhkama jäi. Ta ei julgenud silmi
Agnese poole üles tõsta, sest ta tundis ennast süüdlase olevat ja sai enese peale tusaseks..
«Kes pagan kihutas. mind kõike välja lobisema ?» mõtles ta kahetsedes. «Palju parem oleks
olnud, kui ta mind mõneks saksa krahvipojaks oleks pidanud ja ennast selle tõttu täie
usaldusega minu hoole alla andnud. Nüüd on ta tuju jäädavalt rikutud, sõprus lõhutud, usaldus
kadunud. Ime, et ta veel silmapilgugi minu ligidal viibida läbeb. Olen ikka veel noor ja rumal,
ja pealegi toore südamega, et vaest, mahajäetud tütarlast nii uisapäisa Kurvastada ja pahandada
võisin. Kõik ei ole küll mitte minu süü. Miks ta oma seisusega nii väga uhkustas? See pani mu
vere keema. Rumal temp on tehtud, pean katsuma viga kuidagiviisi parandada. Küll ta võib
mind nüüd südame põhjast vihata ja põlata!»
Kui siis Gabriel mõne aja pärast silmi julges tõsta, pani ta määratu imestusega tähele, et Agnese
näol kõige vähematki vihkamise ega põlguse märki näha ei olnud. Ta paled olid küll veidi
kähvatud, aga nägu muidu rahulik ja pilk, millega ta Gabrieli peale vaatas, täis õrna osavõtmist.
292
«Jutustage mulle oma elust,» ütles Agnes vagusalt.
«Minu elust?» hüüdis Gabriel imestades. «Mis mul sellest veel palju jutustada jääb? Teie
teate juba, kes ma olen ja kui palju ma väärt olen. Ma arvasin, et teil kõige vähemat soovi ei
ole minusugusest veel rohkem teada saada.»
Agnes raputas tõsiselt pead.
«Sellest, mis ma teie elust siiamaani tean, ei või ma veel sugugi arvata, kes te olete ja kui
palju te väärt olete. Teie ei ole igapäevane inimene, kelle elulugu kahe-kolme sõnaga ära
räägitud on. Ütelge mis tahate, aga ma jään esiotsa ikka veel uskuma, et teie ennast minu ees
halvaks teha püüate. Jutustage mulle kõik, küll ma siis ise näen, mis teist arvata tuleb. Või on
teil mõni saladus hoida, mille äraandmist minu poolt kardate? Teil ei ole usaldust minu vastu?»
«Mul ei ole mingit saladust hoida.»
«Mispärast ei taha teie siis minu uudishimu täita?» tungis Agnes peale. «Mõtelge, et teie ise
ennast minu sulaseks pakkusite ja sõna kuulda tõotasite. Kas olete juba unustanud, et mina
valju meelega junkur Georg von Mönnikhusen olen, kes oma sulase poolt tõrkumist ega
kangekaelsust ei salli?»
«Mis õige, see õige,» ütles Gabriel naeratades. «Igal peremehel on õigus oma teenijate
koerus-tükke taga pärida. Kuulge siis, junkur Georg, kui teil seks kannatust küllalt on,
uinutavat juttu oma truiaalandliku sulase Gabrieli möödunud elust.»
Agnes noogutas rõõmu pärast punastades pead, pani käed ristis sülle ja jäi vagusalt
kuulama.
Gabriel jutustas:
293
«Kahekümne kaheksa aasta eest, kümme aastat enne suure Liivi sõja hakatust, elas Jägala
jõe orus, allpool suurt koske , kaugel tuntud kütt ja kalamees , keda Oru Juhaniks hüüti, oma
naise ja ainsa tütrega. Nime poolest oli Oru Juhan Pirita kloostri pärisori, elas aga kui vaba
mees ja tasus oma orjamaksu sel viisil ara, et nädalas teatud hulga käiu ja jahisaaki kloostrisse
viis; suurema jao müüs ta Tallinnas ära, tõi sealt mitmesugust kaupa maarahva tarbeks kaasa ja
sai aegamööda jõukaks meheks. Ta rääkis saksa keelt selgesti, mõistis lugeda, kirjutada ja kui
vaja — ka Tallinna kaupmehi tüssata, kes teda muidu väga hästi sallisid. Räägiti ka, et temal
jõesuus väike laev peidus olnud, millega ta Soomemaal kaupa ajamas käis. Tema rikkuse pärast
oli temale ammugi nõu antud end pärisorja seisusest lahti osta. Oru Juhan ei kostnud selle peale
ei ega jah, vaid lõi käega ja andis märku, et ta paremaid aegu ootab. Muidu on temast veel
öelda, et ta hea pereisa oli ja naist ning last hellasti armastas.
Ühel päeval tuli Oru peresse tundmatu noormees, kes saksa ega eesti keelt ei mõistnud; see
pakkus Juhanile kuldraha ja palus märkide abil mõneks päevaks varjupaika. Oru Juhan lükkas
kuldraha tagasi, aga võõra võttis ta vastu, sest ta nägi noormehe näost, et see õnnetu inimene ja
surmani väsinud oli. Noormees kandis vene talupoja riiet, aga tema valgest näost ja peenest viisist
oli näha, et ta mitte talupoeg ei olnud. Kui võõras paar päeva oli puhanud, palus ta jälle
märkide abil, et Oru Juhan teda oma sulaseks võtaks. Juhan täitis ka seda palvet ja ei pärinud
võõra mehe käest muud kui tema hüüdnime. Noor-
294
mees vastas: «Gavrilo», ja sellest oli Juhanile seks korraks küll. Gavrilo jäi Oru peresse elama,
tegi rõõmsa meelega tööd ja õppis eesti keele imeliku kiirusega selgeks. Oma elulugu ei
ilmutanud ta kellelegi. Oru Juhan ei küsinud, ja kui teised sest juttu tegid, ei vastanud Gavrilo
midagi. Esiotsa andis ta omas olemises märku, et kurvad mälestused tema südant koormasid; ta
sattus aegajalt nukrasse tujju ja valas salamahti pisaraid. Aegamööda kadusid need tujud ja
Gavrilo näis oma uue elujärjega leppinud olevat. See tuli sellest, et tema ja Oru peretütre Maali
vahel armastus oli siginenud.
See oli igapidi loomulik. Gavrilo oli kena noormees, peene viisiga, tulise loomuga, rõõmsa
meelega; Maali oli metsa varjul kasvanud õieke, õrn, värske ja puhas. Nad pidid teineteist
armastama — see ei võinud teisiti olla. Maali ei teadnud veel õieti, mis armastus oli, ta ei
mõistnud ennast hävitava tule eest kaitsta, mis tema rinnus äkisii põlema süttis. Aasta pärast
palus Gavrilo Oru Juhani käest Maalit enese abikaasaks; kui aus mees p i d i ta seda tegema.
Oru Juhan tahtis teda esimeses vihas ara tappa, aga Gavrilo palus oma süüd põlvili andeks ja
tõotas Maalit eluaja käte peal kanda. Ühtlasi tunnistas ta nüüd alles, kes tema oli. Ta oli
suurtsugu mees Moskva riigist, kes kergemeelselt tsaar Ivan Vassiljevitši vastu oli eksinud ja
tema viha eest üle raja põgenenud. Kodumaale ei tohtinud ta tagasi minna, sest seal ootas teda
piinarikas surm. Ivani viha oli kustumatu, andeksandmist ei olnud loota. Ainus lootus viletsat
elujärge parandada, oli — leppimine sugulastega, kes Gavrilo peale ka tulivihased olid,
295
vähemalt esiotsa temast midagi teada ei tahtnud, sest Gavrilo eksimine oli tsaari viha k,a nende
peale juhtinud. Gavrilo lootis, et aeg sugulaste viha kustutab , nii et nende käest abi saaks ja
võõral maal auga võiks elada. Oru Juhan andis oma suurtsugu sulase süü andeks, lubas tütre
temale naiseks ja valmistas toredad pulmad. Noorik tõi poja ilmale, kfillele isa auks Gabriel
nimeks pandi. Varsti pärast seda läkitas Oru Juhan väimehe Tallinna enese eest asja ajama. See
oli kõikide õnnetus. Moskva tsaari poolt olid sel ajal saadikud Tallinna tulnud, ilma et Gavrilo
sellest midagi oleks teadnud. Ta juhtus uulitsal saadikutega kokku, teda tunti ara ja hakati
linnarahva abiga, kes \agevale tsaarile meelehead püüdsid teha, taga ajama. Gavrilo pääses
imelikul viisil ja tuli kui põgeneja Oru tallu tagasi. Kauemaks ei võinud ta siia jääda, sest
Tallinnas tunti tema varjupaika. Oru Juhan viis väimehe oma laevaga Soome. Sestsaadik oli
Gavrilo kui tina tuhka kadunud. Teda arvati surnuks. Maalile ei maitsnud enam toit ega jook ,
miski asi ei teinud talle rõõmu, ta jäi põdema ja kustus aasta pärast nagu küünal õnnetuse
kareda tuule käes. Tema poeg kasvas Oru talus vanaisa ja vanaema hoole all priskeks, vallatuks
ja kangekaelseks poisiks.
Ühel päeval, kui seitsmeaastane Gabriel üksipäini jõe ääres, paarsada sammu talust eemal
mängis, astus tundmatu mees, kellel peenike nägu, aga jämedad riided seljas olid, tema juurde,
tõstis ta üles ja andis talle mitu korda suud. Väikemees ei olnud sellega nõus, vaid hakkas
karju -ma ja püüdis ennast lahti rabeleda, aga võõras ütles vaigistades: «Ära karda mind,
Gabriel, ma
296
olen sinu isa.» Nüüd silmitses poiss teda hoolega ja peened, valust ning vaevast kurnatud
näojooned jäid igaveseks ajaks ta mälestusse. Ta kutsus võõrast vanaisa juurde, aga see kostis:
«Ma ei julge tema ette astuda, sest ta vihkab mind kui sinu ema mõrtsukat. Kui sa suuremaks
saad, siis tuleta meelde, et sa suurtsugu mehe poeg oled. Mine Venemaale ja otsi vürst Fjodor
Nikititš Sagorski üles; ta on minu lihane vend ja sinu onu. Tsaari viha pärast ei julge tema mind
enam vennaks tunnistada, aga ta ei ole kuri inimene ega või sinu vastu mingisugust viha kanda.
Võta need asjad ja hoia neid hoolega.» Nende sõnadega andis võõras mees põueoda,
kuldsõrmuse ja kinni-pitseeritud kirja poisi kätte ja lisas juurde: «Kui neid asju onule näitad,
siis saab ta sind vastu võtma.» Võõras andis poisile veel korra kuumalt suud, pühkis pisarad
silmist ja tõttas minema. Isa kuju ja isa sõnad ei kustunud iialgi Gabrieli mälestusest.
Varsti pärast seda juhtumist heitis Gabrieli vanaema hinge. Oli Oru Juhan juba tütre surmast
saadik otsekui ümber muudetud, siis jäi ta nüüd hoopis nukraks, hoidis inimestest eemale ja
jättis asjaajamise hooletusse. Paraku ei olnud õnnetuste mõõt veel kaugeltki täis. Suur sõda
pääses lahti, venelased heitsid Virumaa eneste alla ja tungisid sealt ootamatul viisil Harjumaale.
Oru Juhan põgenes raha ja vara maha jättes Tallinna, andis tütrepoja oma vana sõbra,
rahataguja Peter Schenkenbergi hooleks ja läks, kui venelased Läänemaa poole edasi olid tunginud,
Oru tallu mahajäetud varandust päästma. Talu oli venelastest imelikul viisil puutumata
jäänud, aga kui
297
Juhan seal oma asju talitas, tuli korraga salk saksa mehi Paidest venelaste eest põgenedes
jõge mööda allapoole, riisus talu paljaks, süütas ta põlema ja jättis Juhani, kes oma vara
sõjariistaga oli katsunud kaitsta, lõhkiraiutud peaga auravate rusude keskele maha. Oru Juhan
pääses eluga ja vandus kõigile sakstele verist kättetasumist. Ta korjas hulga talupoegi, kes sel
ajal mõisnike hirmsa rohumäe peale vihased olid, enese ümber, tungis mõisate ning losside
kallale ja tappis kõik rüütlisugu mehed ilma armuta ara, kes tema kätte langesid. Tema nõu oli
mõisnikkude sugu Eestimaalt hoopis ära kaotada ja oma rahvaga Moskva tsaari kaitse all
vabalt elada. See kauge sihiga ettevõte lõppes niisama õnnetul viisil, nagu kõik endised
sellesarnased katsed. Talupojad piirasid Koluvere lossi ümber, kuhu palju mõisnikke nende eest
oli põgenenud. Loss oli väga kindel ja tema kaitsjad panid pealetungijatele meeleheitlikult
vastu, sest nad teadsid, et neil vihaste talupoegade poolt armu loota ei olnud. Neile tuli
ootamatul viisil abi. Kui talupojad parajasti tormi jooksmas olid, tungis rüütel Kaspar von
Mönnikhusen suure mõisameeste salgaga selja tagant nende kallale. Talupojad sattusid kahe
tule vahele ja leidsid peaaegu kõik surma. Oru Juhan sai raskesti haavata ja sattus vangi. Teda
piinati hirmsal viisil ja poodi siis võllasse. Sellega oli talurahva mäss lõpetatud.
Rahataguja Schenkenberg võttis väikese Gabrieli oma kasvandikuks ja kandis tema eest
isalikult hoolt. Gabriel kasvas oma kasuvendade Ivo ja Christophi seltsis üles, kes temaga
umbes ühevanused olid. Suurt rõõmu ei leidnud vana aus
298
rahataguja oma poegadest ega kasulapsest mitte, sest kõik kolm olid üleannetud, taltsutamata
loomuga poisid ja isekeskis alati riius. Ivo ja Christoph sõimasid kasuvenda pea venelaseks, pea
tatarlaseks, ja Gabriel andis neile rusikatega vastust. Mida vanemaks poisid said, seda kangemaks
kasvas vihavaen nende vahel. Ühel päeval, kui Gabriel 17-aastane oli, ei suutnud ta
kasuvendade kiusu enam välja kannatada. Ta andis kummalegi viimast korda mööda kõrvu ja
hüüdis: «Olen ma venelane, siis tahan ka seks jääda!» — ja jooksis kasuisa majast pakku,
otsekohe Viljandi poole, sest ta oli kuulnud, et seal üks vürst Sagorski venelaste sõjapealik oli.
Siin kippus ta häbematu julgusega otsekohe vürsti jutule, kes teda nähes tagasi põrkas ja
hüüdis: «See on ju minu vend Gavrilo!» — «Gavrilo küll, aga mitte vend, vaid vennapoeg,»
kostis poiss julgesti, rääkis oma eluloo üles ja andis põueoda, kuldsõrmuse ja pitseeritud kirja
vürsti kätte. Vürst luges kirja, tunnistas asju, jäi uskuma, võttis Gabrieli enese juurde ja tegi
temast tubli sõjamehe. Gabrielil oli nüüd hea põli, sest onu, kellel lapsi ei olnud, pidas teda kui
oma last, lubas kõik vara temale pärandada, seadis ta täisealiseks saades ülemaks 1000 mehe
üle ja andis talle voli teha, mis tahab. Gabriel tarvitas antud voli selleks, et sakslastele,
rootslastele ja poolakatele võimalikult rohkel mõõdul tuska tegi. Tema nimi sai venelaste seas
varsti kuulsamaks kui asi väärt oli. Tsaar Ivan ise laskis ta enese ette kutsuda, kõneles temaga
armulikult ja oleks temale vist ka teoga armu näidanud, poleks mitte Gabriel oma õnnetust isast
juttu teinud ja temale armu palunud, kui ta kogemata veel
299
elus peaks olema. Seepeale tõmbas Ivan Julm kulmu kortsu — märk, mis Moskva riigis
tuhandeid värisema paneb — pööras ülijulgele palujale selja ega rääkinud temaga sel puhul
enam sõnagi. Gabrieli sõbrad ja tuttavad värisesid tema elu pärast ja hoidsid temast kui
pidalitõbisest eemale, onu Fjodor Nikititš noomis teda käredate sõnadega. Õnneks ei olnud tsaari
vihal seekord tõsisemat tagajärge. Iga mõistlik inimene oleks sarnasest äpar-dusest tulevikuks
õpetust võtnud ja teisel korral palju, palju targem olnud. Mitte nii kui teie alandlik sulane
Gabriel, kes paraku loomu poolest põikpea on ja igas asjas sellesinase põikpea järele armastab
teha. Temal ei olnud mingisugust põhjust arvata, et isa veel elus on, aga ta oli selle mõtte kord
pähe võtnud ja hoidis sellest visalt kinni.
Järgmisel aastal jooksis Gabriel oma salgaga kindla lossi peale Lõuna-Liivimaal tormi, sai
võidu ja võttis sealjuures ühe tähtsa mehe vangi. Onule tuli mõte, et Gabriel vahest tsaari
lepitada võiks, kui ise selle vangi tema kätte viib. Gabriel pidi käsku täitma ja vangi ühes
teistega Pihkvasse viima, kus Ivan sel ajal viibis. Tsaar rõõmustas, tuletas Gabrieli ilma vihata
meelde ja käskis teda midagi head asja paluda. Ilma viibimata palus Gabriel oma õnnetule isale
armu. Jälle tõmbas Ivan kardetud kulmu kortsu ja küsis: «Kas ta siis veel elab?» — «Ma ei tea
seda, aga ma loodan,» oli Gabrieli vastus. Selle peale pahvatas Ivan Julm naerma, mida väga
harva juhtus, ja hüüdis pead vangutades: «Oh sa rumal, rumal, sa palud kurjategijale armu ja ei
tea isegi, kas ta veel elus on.
300
Aga hea küll, ma olen tõotanud, ma pean sõna pidama. Kui sa ise Gavrilo Sagorski elusalt
minu kätte tood ja tema oma pattu südamest kahetseb, ,siis annan temale vahest armu. Enne
ara tule minu silma ette. Sa oled mulle meelehead teinud; tänuks annan sulle kahekordse
vihastamise andeks. Ara unusta, et mina bojaaride kangekaelsust ei salli.»
Nõnda oli Gabriel oma edevuse läbi teist korda tsaari armust ilma jäänud, mida vähemalt
onu temalt oli lootnud. Kui ta tühjade kätega onu juurde tagasi tuli, sülitas see tuld ja
ähvardas Gabrieli koerapiitsaga minema kihutada, kui ta veel korra isa nime suhu peaks
võtma. Onu oli niisama kurja suuga kui hea südamega; ta jättis koerapiitsa rahule ja
armastas vennapoega enam kui enne. Tüki aega ei teinud Gabriel isast piik-sugi, aga ta
kuulas ja uuris salamahti. Paari nädala eest võttis ta Liivimaal väikese rootsi väesalga vangi
ja kuulis ühe vangi käest, et Rootsi pealinnas veel hiljuti Gavrilo Sagorski sarnane venelane
kõige suuremas viletsuses elutsenud. Nüüd ei suutnud Gabriel kauemini kannatada. Ta rääkis
asja onule ja palus luba isa taga otsima minna. Onu käskis südametäiega vangi ara hukata ja
Gabrieli mõneks ajaks vahi alla panna. Sarnane teguviis ei kahandanud Gabrieli
kangekaelsust, vaid kasvatas tema tõrkumise vaimu. Ta põgenes vahi alt ja läks oma käe peal
isa taga otsima. Tema nõu oli esmalt Tallinna ja sealt Rootsimaale minna. Teel juhtus talle
seda ja teist, millest rääkida ei maksa. Viimane äpardus — või oli see õnn? — juhtus talle
Kuimetsa mõisa ligidal ja sel-
301
lega lõpeb Gabriel Sagorski elulugu. Mis siis veel tuli, seda teab junkur Georg ise, sest
räägitav Gabriel ei ole keegi muu kui teie alandlik sulane.»
7. LEPING.
Agnes oli sügava tähelepanuga kuulanud. Kui Gabriel vait jäi, tõrtbas neiu sügavasti hinge
ja ütles pehme häälega: «Teie olete hea jutustaja ja veel parem poeg. See inimene on
õnnelikuks küta, keda —»
« — keda teie armastate,» tahtis Agnes ütelda, aga ta punastas äkisti ja lause jäi lõpetamata.
«Noh, keda —?» päris Gabriel ilma armuta.
Agnes tegi teist juttu.
«Ma kardan, et teie nüüd enam minu sulane ei taha olla, vürst Sagorski,» ütles ta kartlikult
naeratades. «Teil on nüüd õigus minu peale üle õla vaadata, sest mina olen lihtsa rüütli tütar,
kuna teie vürstlikust soost olete.»
«Kui teie arvate, et mina oma isa endise seisuse peale põrmugi uhke olen, siis eksite,
junkur Georg,» ütles Gabriel kuivalt. «Selle maa seaduste järele ei ole ma pealegi muud kui
Pirita klõostri pärisori, kes oma kohut ei täida.»
Oma meeles aga mõtles ta: «Väga hea, et ta mind nüüd enam omasuguseks arvab. See
kasva-tab uhke rüütlipreili usaldust minu vastu ja aitab teekonda kergendada.»
Ja valjusti lisas ta juurde: «Kas olete nüüd küllalt puhanud, junkur Georg?»
302
«Oh, ma ei ole sugugi väsinud,» ütles Agnes rõõmsalt.
«Siis võiksime jälle minekut teha, sest meil on täna veel pikk ja vaevaline tee ara käia.»
«Kahju!» õhkas Agnes tahtmatult.
«Kahju siit lahkuda, või kahju, et tee vaevaline on?» küsis Gabriel.
«Et tee nii vaevaline on,» kostis Agnes kimbu üle kummardudes ja seda nobedasti kinni
siduma hakates.
Gabriel katsus aidata, nende käed puutusid kokku. Magus värin käis Gabrieli kehast läbi. Tai
tuli kange himu neiu kenast kuldjuukselisest peast, mis nii lähedal tema silmade ees liikus,
kahe käega kinni sasida ja seda oma pale vastu suruda. Kartes, et kuri himu liig suureks
kasvab, tõusis ta järsku püsti. Selsamal silmapilgul arvas ta metsast kuiva raagude prõginat
kuulvat, mis kohe jälle vaikis.
«Kas kuulsite midagi?» küsis ta kaheldes Ag-nese käest.
«Ma kuulsin, nagu oleks siin lähedal keegi kuiva oksa peale astunud,» kostis Agnes.
«Vahest oli see mõni kiskja elajas?»
Nad jäid kuulatama. Metsas valitses sügav vaikus.
«Pole vist midagi, aga parem vaatan järele,» ütles Gabriel.
Ta tõmbas mõõga kepi seest välja ja sammus sinnapoole, kust raginat arvas kuulnud olevat.
«Gabriel!» karjatas Agnes äkilises ahastuses. «Ärge minge edasi! Seal varitseb inimene
jämeda männi taga, vaat', vaat', seal paremat kätt!»
Järgmisel silmapilgul kargas Agnese poolt
303
tähendatud puu tagant tume kuju välja ja sihtis pika püstoliga Gabrieli poole. Püstoli lukk
prõk-sus, aga laeng ei läinud lahti. Mees pööras kohe ümber ja putkas ülepeakaela
kaugemale metsa. Gabrielil olid pikemad koivad; paarikümne sammuga jõudis ta põgeneja
kännule ja tahtis juba ta kraest kinni haarata, aga mees põrkas kõrvale, jäi järsku seisma ja
pööras näo tagaajaja poole.
See oli keskealine, tüvikas mees talupoja rii- deis , mis tublisti kulunud ja lõhki kärisenud
olid. Tema käes välkus pika teraga pussnuga .
«Pea kinni!» ütles ta lõõtsutades. «Ega ma jänes ei ole, et mind nii häbematul viisil taga
kihutad.» .
«Kes käskis eest ära lipata?» vastas Gabriel rahulikult.
«Tohoo, pidin mina rauk üksipäini kähe noore mehe vastu hakkama?»
«Meie ei kippunud sinu kallale.»
«Päh, kes võis seda teada? Arvasin, et röövlid olete.»
«Valetad, sõber, seda sa ei võinudki arvata. On see noorhärra vahest röövli nägu?»
Agnes tuli joostes. Nuga võõra mehe käes nähes asus ta Gabrieli kõrvale, sihtis püstoliga
võõra peale ja hüüdis välkuvail silmil: «Kas pean selle kurja inimese maha laskma?»
«Pole vaja, junkur Georg,» vaigistas Gabriel naeratades, «ma loodan temaga üksipäini
toime saada.»
«Kui te röövlid ei ole, siis laske mind rahuga oma teed minna,» ütles võõras.
«Pea kinni, mis häda sul on?» kostis Gabriel rahulikult. «Meie oleme küll ausad inimesed,
304
aga mul on põhjust uskuda, et sina ise röövel oled. Ma arvan sind natukese tundvat. Kas sinu
nimi ei ole Siim?»
Mees ajas silmad pärani ja hakkas siis äkisti täiest kõrist karjuma : «Mis tembutamine see
on? Ma pole kellestki Siimust eluajal kuulnud. Mis te ausat teekäijat sõimate?»
«Vait!» põrutas Gabriel mõõgaga ähvardades. «Su kaaslased on vist ligidal, tahad neile
kisaga märku anda? Kui veel korra häält üleliiga paisutad, siis teen su igaveseks vaikseks. Oma
kisa läbi oled sa ennast veel paremini tunda andnud. Otse niisama kisendasid sa kaheküjnne
aasta eest, kui sind ühes köhas varguse pealt kinni võeti ja peksma hakati. Sel ajal olid sa
tuntud varas ja röövel, see oleks ime, kui vaheajal ausaks teekäijaks oleksid muutunud. Ma ei
usalda sind siia jätta, sa pead meiega kaasa tulema.»
Siim pistis äkisti kaks sõrme suhu, aga selsamal silmapilgul kargas Gabriel kui tiiger ta
kallale, rusus ta selili maha, pani põlve ta rinna peale ja ütles: «Tasa, tasa, sõber! Mis sa nüüd
tahtsid teha?»
«Vilistada!» purskas röövel vihaselt.
«Mispärast?»
«Minu kaaslased ei ole kaugel, nad võivad iga silmapilk siin olla. Hoia, et sa minusse ei
puutu!»
«Kõvasti puutun, kui sa tühje tempusid maha ei jäta. Või nüüd oled sa juba röövlite
pealikuks tõusnud? Enne varastasid üksipäini.»
«Kes pagan sa oled, et seda nii hästi tead?» imestas röövel.
«Vana tuttav, kes sinu nahka mitmest küljest on näinud.»
305
«Noh, ara sellega nii väga uhkusta; seda võib igaühele juhtuda. Aga pagan võtku mind,
kui ma su nägu mäletan. Oled vist mõni ametivend, kuid minust kavalam?»
«Peaaegu!» naeris Gabriel. «Aga ei maksa mälestust vaevata. Räägime parem mõistlikku
juttu.»
«Mina räägin heameelega mõistlikku juttu.»
«Kas usud, et su elu minu käes on?»
«Ma usun, et suj minust rohkem rammu on. Sa oled kole murdja; ma kardan, et mul
ühtki tervet konti enam keres ei ole.»
«Siis püüa tõtt rääkida, muidu, —»
Gabriel lasi mõõgatera röövli silmade ees läikida.
«Minu sõna on kui aamen kirikus,» ütles Siim silmi pilgutades.
«Kui palju sul mehi on?»
«Tükki tosin.»
«Kus nad seisavad?»
«Seal.»
Röövel tähendas sõrmega päevaloode poole.
«Kui kaugel?»
«Tükki tuhat sammu.»
«Hea küll. Meie läheme nüüd edasi ja sina tuled kaasa.- Juhtub, et meie sealpool (Gabriel
tähendas päevatõusu poole) sinu seltsimeestega kokku puutume, siis saad sina vaksa külma
terast keresse. Kas sul kogemata mingisugust õiendust oma ütluste kohta ei ole?»
«Ei ole.»
«Räägitud äpardus juhtub sulle ka siis, kui sa ilma minu käsuta piiksu teed või putku panna
katsud.»
306
«Ma mõistan.»
«Püstoli ja pussi usaldad esiotsa minu kätte.»
«Hea meelega.»
«Noh, siis lähme teele, tasemad kui vaimud. Kui sind küsitakse, siis vasta sosinal, muidu
pea suu!»
Gabriel tõusis üles ja käskis Siimu enese ees käia. Nad läksid metsa servale tagasi, kuhu kimp
maha oli jäänud. Gabrieli käsul pidi röövel kimbu oma selga võtma. Seda nähes ei suutnud
Agnes naeru pidada.
«See ei ole muud kui õigus,» ütles Gabriel. «Mina pean tema sõjariistu tassima, siis
kandku tema selle eest minu leivakotti.»
Nad lahkusid suurest metsast ja kõndisid üle kõrge nurme - ja nõmmemaa kirde poole.
Kolmetunnilise rändamise järele tuli jälle suur mets vastu, mis sel ajal, nagu osalt veel
praegugi, Kose ja Jägala jõe kaldaid mitme penikoorma ulatuses kattis. Kõige selle rändamise
ajal ei räägitud peaaegu sõnagi. Kui nad madalast Kose jõest läbi olid läinud, jäi Gabriel
seisma ja pööras enese Siimu poole, kelle otsaesiselt higi maha tilkus:
«Nüüd oleme sinu lõbusat seltsi küllalt maitsnud, aga lipata ei julge ma sind veel lasta; kes
teab, missuguse paha tembu sa veel tagajärele ara teed. Kõige õigem oleks, kui sind selle kena
männi oksa riputan, siis oleks meil ja teistel sinust rahu. Mis teie arvate, junkur Georg?»
«Ei, ei!» ütles Agnes kohkudes. «See oleks mõrtsukatöö. Jäägu meie käed tema verest puhtaks.
«Enne tahtsite ju ise leda maha lasta,» naeratas Gabriel.
307
«Ja, siis — ma arvasin, et ta noaga teie kallale kipub.»
«Ja tahtsite mulle appi tulla? Suur tänu! Mis mul siis viga elada, kui nii vägev käsi mind
kaitseb! Aga mis me nüüd selle võrukaelaga teeme! Laseme ta lahti, siis kutsub ta k.aaslased ja
kihutab meile järele. Vähemalt pean ta puu külge kinni siduma, et ta paigast liikuda ei saaks.
Õnneks võtsin mõisast tüki köit kaasa.»
Gabriel surus Siimu, kes sugugi vastu ei pandud, rinnuli männi vastu, tõmbas ta käed ümber
tüve, nööris nad teisel pool kokku ja mässis siis veel nööri mitmekordselt tüve ja röövli keha
ümber.
«Ega te mind ometigi peksma ei hakka?» küsis röövel kahtlaselt.
«Hm!» tegi Gabriel. «See on hea mõte, mida mulle veel pähe ei tulnudki; näha on, et sa ise
kõige paremini tead, mis sulle kõlbab. Tolmutaksin üsna hea meelega su patust turja , aga mis
see kõik aitab? Sa oled ju ise näidanud, et peks sind ometigi ei paranda.»
«Aga kui te mind sedaviisi seotult siia maha jätate,» nurises röövel, «siis suren ma nälga,
ehk jälle kiskjad elajad panevad mu nahka.»
«Oi, on sul nii hale meel iseenese pärast!» naeris Gabriel. «Kas nende vastu ka nii halastaja
oled, keda sa paljaks riisud? Ütle puhtast südamest, mis sa meiega oleksid teinud, kui me
koge-mata sinu kätte oleksime langenud? Ara karda, ma jätan sulle niipalju toidukraami siia, et
sa vähemalt täna ega homme nälga ei sure. Kiskjaid ei pruugi sa üleliiga karta, sest need ei
puutu omasugustesse. Sinu pussi ja püstoli võtan mä-
308
lestuseks kaasa; need on sinu käes kurja küllalt teinud, ehk kõlbavad nüüd mõne hea teo
jaoks.»
Gabriel võttis kimbust kannika leiba ja pistis selle röövli põue, nii et ots suuni ulatas. Kimpu
jälle oma selga upitades ütles ta: «Jumalaga, Siim. Tuleval korral mäletad minu nägu vist paremini?
Kui võid, siis paranda meelt, kui mitte, siis ole teinekord vähemasti ettevaatlikum, et
sa röövlite kätte ei lange.»
Röövel kiristas vaikselt hambaid.
Kui Gabriel ja Agnes tüki maad suure metsa all ara olid käinud, ütles Agnes: «Söe
juhtumine tegi mulle palju enam nalja kui hirmu. Kas usute, mul on hale meel selle vaese,
petetud röövli pärast!»
«Usun küll, aga ei või parata,» pomises Gabriel. «Teie ei tohi mitte kõiki inimesi omataoliseks
pidada, junkur Georg.»
«Aga ta on ometi ka inimene!»
«Õige küll, aga kui inimene end metselaja sarnaseks teeb, siis peab temaga ka sedamööda
ümber käidama.»
«Ta võib seal tõesti otsa leida.»
«See oleks hulgale rahvale suureks õnneks, aga ma ei usu seda. Kurjadel on visa hing. See
on kaval rebane, kes ikka nõu leiab. Pealegi ei ole ma teda nii kõvasti sidunud; mõne tunniga
võib ta ennast köidikutest lahti rabeleda.»
See sõna äratas Agnese kuldses südames äki-lise rõõmu- ja tänutundmuse tuhina.
«Te olete hea inimene!» hüüdis ta liigutusest väriseva häälega, ja korraga tundis Gabriel
oma käel sooja pehmet surumist.
Gabriel jäi järsku seisma.
309
«Junkur Georg, mis te teete? Teie annate sulase käele suud!» püüdis ta naljatada, aga ta
hääl jäi kurku kinni, ta värises kõigest kehast. Tema ees seisis uhke rüütlipreili kui vaene
patune; silmad maha löödud, paled lõkendava punaga kaetud; tema neitsilik ilu oli sel
silmapilgul Gabrieli meelest peaaegu üleloomulik, ja üleloomulik oli ka noormehe tahtejõud,
et ta sarnase kiusa-tuse vastu jaksas seista.
«Mõtelge oma «seisuse peale, preili von Mönnikhusen,» ütles ta lühikese vaikimise järele
kentsakalt kõlava, katkendliku häälega.
«Olen ma teid pahandanud?» kogeles Agnes kohkudes.
«Ei, aga ma ei tahaks, et teie hiljem iseenese üle pahandaksite.»
Päike oli juba looja minemas, kui rändajad ojakese aarde jõudsid, mis siin laisalt
metsaheina-maast läbi sirises. Ojakese ligidal seisis üksik heinaküün ja Gabriel leidis järele
vaadates, et küünis ei tea mis ajast veel vähene osa heinu järele oli jäänud.
«Taevas on meile armuline,» ütles ta rõõmuga. «Mõtlesin juba murega, kust öömaja leida.
Tore ei ole küll seegi mitte ja' ara hellitatud junkur Georg tõmbab vist suu veidi krässu, aga
vähemalt võib ta nüüd ometigi pehmel asemel ja katuse all puhata. Mina kui truu sulane jään
küüni ukse ette valvama.»
«Kas teie sugugi väsinud ei ole?» imestas Agnes. «Ei ole.»
«Minu jõud on küll lõppemas,» õhkas Agnes väsinult pehme heina sisse langedes.
310
«Oh mina juhm!» pahandas Gabriel enese peale ja hakkas kohe aset kohendama, millele ta
oma pika ülikuue laotas. «Mis mu arus oli, et ma sellele varemalt ei mõtelnud! Mis asi kihutas
mind kui külis looma ühtepuhku edasi tormama? See oli minust andeksandmatu eksitus, see
oli otse kuritegu! Kuidas võisite teie, noor ja õrn naisterahvas unetu öö järele veel pikka ja
rasket teereisi välja kannatada?»
«Mul oli lõbus seltsiline.»
Gabriel raputas kahtlevalt pead.
«Teie ise eksitasite mind, preili Agnes. Te olite terve päeva rõõmus ja erk, kust pidi
mulle siis väsimuse mõte pähe tulema? Oleksite te üheainsagi korra väsimuse üle
kaevanud!»
«Ma ei tundnud päeva ajal kordagi väsimust.»
«Ma mõistan nüüd: teie samme tiivustas kuum igatsus armsa isa ja — vahest pisut ka
kena junkur Hansu järele ---»
«Härra Gabriel!!»
Agnese häälest kõlas nii palju äkilist, õiglast meelehärdust välja, et Gabrieli süda --imelik
küll! — kohe rõõmu pärast hüppama hakkas.
«Kas saapad ei hõõrunud?» õhkas ta silmakirjaliku nukrusega.
«Mu jalad on praegu nii tuimad , et valu ei võigi tunda.»
«Vaene, vaene preili! Mis peame nüüd peale hakkama? Ma langeksin igavese nuhtluse
alla, kui teie homme hommikul liigväsimuse pärast paigast liikuda ei suudaks või —
taevas hoidku seda tulemast ! — koguni haigeks peaksite jääma! Kui raske, kui hirmus
võib see õnnetu tee-
311
reis, mis nüüd paraku veel pikemaks ähvardab venida, teie meelest olla.»
«Ei sugugi!» tõendas Agnes ilma mõtlemata. «Ma ei ole vist iialgi rõõmsam ja —
rahulikum olnud.»
Selle peale ei teadnud Gabriel muud midagi vastata, kui kummardas äkilises liigutuses,
sasis neiu käed pihku ja andis neile suud. Kust ta korraga selle julguse võttis? See on tärkava
armastuse saladus. Agnes tõmbas käed ruttu tagasi ja kattis nendega oma silmi. Väsimuse
ilme oli ta näolt äkisti kadunud.
Gabriel soovis neiule veidi kõikuva häälega rahulikku und ja läks küünist välja. Ukse taga
heitis ta rohu sisse pikali, kindla nõuga mitte uinuda, vaid öö läbi valvata. Tema hingeline
seisukord tegi selle nõu täitmise kergeks. Ta ei tundnud kõige vähematki väsimust, ta liikmed
olid kerged, pea roosilisi mõtteid täis. Looduses valitses vaikus ja pimedus, miski asi ei
seganud Gabrieli mõtete rida. Ta pani käed pea all risti ja vahtis üksisilmi tumesinisesse
taevasse, kus tähed armsasti särasid. Gabriel ei näinud ühtegi tähte, tema silma eest libisesid
viimaste päevade mälestused mööda. Kasvava rõõmuga tuletas ta kõiki neid juhtumisi
meelde, mis Agnest puudutasid, ja oli juhtumiste rida otsas, siis hakkas Gabriel ilma tüdimata
teisest otsast uuesti peale. Aeg-ajalt näis see õnn, Agnest oma ligidal, oma kaitse all teada,
tema meelest arusaamatu, võimatu olevat; igakord pidi ta siis võitlema kange tahtmise vastu
küüni astuda ja oma silma käest kindlat tunnistust nõuda, et Agnes tõesti, kehalikult seal oli,
et miski unenägu ega viirastus teda.
312
ei petnud. Kõrval on vähem häbitunnet kui silmal. Et Gabriel oma õnne näha ei võinud, tahtis
ta seda vähemalt kuulda. Ta pidas hinge kinni, kuulatas teravasti ja imestas, et küünist see ühetasane
hingetõmbamine ei kostnud, mis rahuliku une tundemärk on. Vahest oli Agnes niisama
ärkvel? Ei, see ei olnud võimalik. Vaene laps oli ju puruväsinud, ta p i d i raskesti uinuma,
kuna teda liiategi mingisugused kentsakad ja keeruli-sed mõtted ei erutanud; tema süda oli
rahul, ta võis uinuda. Gabriel oli selles täiesti kindel. Meie ei ole selles mitte nii kindlad. Meie
karda-me, et Agnes seekord Gabrielist karvaväärt targem ei olnud ega kordagi homse teereisi
peale ei mõtelnud, mis keha karastust magusa une läbi nõudis; kardame, et Agnese väsinud
silmad alles koidu ajal lühikeseks ajaks kinni vajusid.
Gabriel pidas sõna: tervel ööl ei pannud ta silma kinni. Ettevaatusest ja ühtlasi kentsakast
liikumise vajadusest kihutatud, tõusis ta vahetevahel üles, tegi ringi ümber küüni, kuulatas siin
ja kuulatas seal, kõige teravamini aga küüni seinapragude juures, nagu oleks sealtpoolt kõige
suuremat hädaohtu karta olnud. Rõõmuga arvas ta viimaks ometigi ihaldatud ühetasast
hingetõmbamist kuulvat.
Päike oli juba kõrgesse tõusnud, Gabriel ojakeses silmad pesnud ja leivakoti kallal käinud,
aga küünis valitses ikka veel vaikus.
«Vaene laps!» mõtles Gabriel liigutatult, «küll ta väetike võib väsinud olla! Uinu rahuga. Oleks
küll paras aeg teele minna, aga kes raatsib niisugust uinujat äratada? Heameelega vaataksin
313
korra järele, kuidas lugu seisab, aga ma ei julge, ma olen jänespüks.»
Gabriel võitles kaua iseenesega. Viimaks astus ta ometi kikivarvul küüni uksest sisse. Agnes
magas rahulikult, ilma katteta, aga täies poisi riides, mis noore keha õrnalt paisuvaid neitsilikke
vorme täiesti ara varjata ei suutnud. Pehme viltkübara oli ta pea alla pannud, kuldsed juuksekiharad
keerlesid puhtal, valgel otsaesisel; paled õhetasid une soojuselt, poollahtiste huulte
vahelt läikis tumedasti sinakasvalge pärlirida; terve näo üle oli rahulik õnne ja süütuse kuma
valatud.
Gabrieli meelest oli, nagu teeks ,ta pattu, nagu tumestaks ta oma ahne pilguga pildi kenadust,
aga ta ei võinud parata, ta oli kui paigale kinni naelutatud. Kaua silmitses ta neitsilikku magajat
ja tundis, kuidas viimane ärritus uhke rüütlipreili vastu ta südames sulas ja selle asemel imeline
liigutus, suure õnne aimus ja suure valu kartus asus. See kallis varandus, mida helde ja ühtlasi
tige saatus üürikeseks ajaks tema hoole alla oli usaldanud, otse tema käte vahele pannud — see
ei olnud ju tema oma; veel paar lühikest päeva, ja ta pidi selle varanduse tõrkumata käest ara
andma, temast igavesti lahkuma. Oh need magusad punased huuled, kuidas nad ilma teadmata
ja tahtmata meelitasid ja kutsusid, missugust joobnustavat õnne nad sellele tõotasid, kes neid
suudelda tohtis! Üksainuke kord! Kas see nii suur kuritegu peaks olema?
Kuritegu küll, alatu tegu, Gabrieli Ole mees! Tahad sa õnnetu tütarlapse usaldust, kes ennast
ilma kartuseta, ilma kahtluseta sinu kaitse alla usaldanud, kurjasti pruukida! Ainus mõte selle
314
peale ajas Gabrielile puna palge. Ta pigistas hambad kokku, tahtis vahvasti põgeneda. Ta astus
kaks, kolm sammu küüni ukse poole ja — pöördus jälle ümber; ta ei suutnud ennast lahti kiskuda.
Siin, siin oli tema elu õnn, siin joovastavas karikas , mille sarnast elu teist korda ei paku;
pidi ta sellest puutumata mööda minema? Üksainuke tilk sellest karikast, ja siis — tulgu mis
tuleb!
Gabriel langes äkisti põlvili ja kummardus uinuja näo üle. Magus joovastus tõusis talle pähe.
Lähemal silmapilgul oli «kuritegu» tehtud. Gabriel surus oma kuumad tuksuvad huuled uinuja
soojale pehmele suule, esiti õrnalt, vaevalt puutudes, siis ikka tugevamini: üheainsa tilga oli ta
õnnekarikast rüübata tahtnud, aga ta tundis, et janu kustutamatu oli!
Uinuja kehast käis värin läbi.
«Gabriel!» sosistasid ta tuksuvad huuled; siis lõi ta silmad lahti. Ta ei kohkunud Gabrieli
kah-vatut, sügavat hingeerutust tunnistavat nägu enese üle nähes, vaid naeratas õnnelikult; nähtus
ei olnud ju muud kui eelnenud unenäo järg ja Agnes arvas end ikka veel und nägevat.
«Agnes!» kogeles Gabriel värisedes. «Anna andeks, ma olen eksinud.»
Nüüd alles ärkas Agnes tõeliselt. Ühe krapsuga kargas ta asemelt üles. Gabriel jäi põlvitama,
sasis neiu kätest kinni ja palus: «Anna andeks, anna andeks!»
«Mis süüd pean ma andeks andma?» küsis Agnes tumeda häälega.
«Ma armastan sind, ma ei suutnud kiusatuse vastu panna, ma suudlesin sind, kui sa uinusid.»
315
Agnese palgeid kattis sügav puna, aga ta silmades säras õnne läige. Ta ei kostnud midagi,
vaid pani käed noormehe kaela ümber ja sundis teda üles tõusma.
«Mispärast unes?» küsis ta siis pehmest! ja veidi pilklikult.
Seekord sulasid nende huuled vastastikuse leppimise tõttu pikas kuumas suuandmises
kokku.
«Agnes! Agnes!» kordas Gabriel kasvava tuhinaga; peale armsa nime ei olnud tal uimastava
õnnetundmuse avaldamiseks esiotsa ühtki sõna käepärast.
«Kas sa mind tõesti armastad?» küsis Agnes tema rinnal nuttes.
«Seda sa küsid veel!» hõiskas nüüd Gabriel täiest südamest. «Ma armastan sind ju sest
silmapilgust saadik, kui sind esimest korda metsas nägin. Aga sina — kuidas võib see olla —
?»
«Oh sina umbusklik !» sõitles Agnes läbi pisarate naeratades. «Kuidas võib üks tütarlaps
sind näha ja mitte armastada?»
«See ei ole kellegi põhjus,» ütles Gabriel pead raputades. «Mind on paljud tütarapsed
näinud, aga sellegipärast ei ole mind tänini veel keegi armastanud. Ja nüüd just sina, sina ise,
Agnes von Mönnikhusen, keda ma nii kõrgel, nii kaugel enesest arvasin seisvat!»
«Väga kõrgel ja kaugel!» pilkas Agnes häbelikult. «Ma ei mõtelnud ju päeval ega öösel
muust kui ainult sinust; nii kõrgel ja kaugel seisid sa minust, sa vaene, .alatu mees, et
upsakas rüütli-preili aknariide vahelt sinu järele piiluda ei häbenenud.»
«Aga kui sa palkonilt ara kadusid Ja siis tüki
316
aja pärast tagasi tulid, ei vaadanud sa enam kordagi minule,» lausus Gabriel.
«Ja sina panid seda tähele? Siis ei ole sa minust ju karvaväärt parem. Mina vaatasin mujale
ja nägin ainult sind.»
«Kena kunsttükk!» naeris Gabriel. Siis ütles ta järsku tõsiseks minnes: «See on kõik nii ütlemata
hea ja kena, et ma seda vaevalt uskuda suudan. Aga kui meie südamed teineteist tõesti on
leidnud, siis oleks minu omakasulik soov, et nad ka põliselt kokku jääksid. Lahkumine, võiks
vähemalt minule liig valusaks minna. Sellepärast küsin ma: tahab junkur Georg ennast iili
kaugele alandada, et ta sulase Gabrieli oma põliseks seltsiliseks eluteel võtab?»
«Junkur Georgil ei ole midagi võtmist, aga Agnes Mönnikhusen tahaks heameelega vürst
Gabrieli sõnakuulelikuks ümmardajaks saada.»
«Aga mis ütleb sinu isa, sinu sugulased ja kõigepealt — mis ütleb junkur Hans Risbiter — »
Agnes kattis kõneleja suu käega. «Ära riku selle tunni õnne, Gabriel!» ütles ta põlgavalt.
«Mees, kes häda ajal oma kihlatud pruudi maha jätab ja pakku jookseb, on minu meelest kõige
viletsam inimeste seas. Ma ei taha tema nime enam kuulda.» Ja uhkesti pead tõstes lisas ta
juurde: «Sinu armastus annab mulle jõudu kõige vastu panna. Kes sind põlgab, on minu
vaenlane, olgu see ka minu ligem sugulane. Aga kes tohib sind põlata? Eks sa ole vürsti poeg?
Ma armastasin sind, kui sa veel lihtne sõjamees Gabriel olid; tänu pärast pead sa mind nüüd
vürsti prouaks tegema. Sest tunnist saadik olen ma sinu kihlatud pruut.»
317
Selle vastu ei olnud Gabrielil midagi ütelda. Ta surus Agnese tugevasti oma rinnale ja
vajutas ta punasele suule lepingu kinnituseks kuuma pitseri.
8. TERAVA SILMAGA SAKS.
Hommikune suiyr sündmus maha arvata läks see päev rändajatel ilma tähtsamate juhtumisteta
mööda. Nad rändasid väsimatult — Agnese eilne nõrkus oli kui käega ära võetud,— edasi, kuid
mitte otsekohe loode poole, kus Tallinn seisis, vaid enam põhja poole, ja nimelt kolme põhjuse
pärast. Esimene põhjus, mida nad teieteisele teada ei andnud, oli see, et nüüd enam kummalgi
suurt ruttu ei olnud Talinna jõuda; vaevaline teekond oli mõlemate meelest nii armsaks saanud,
et nad teed heameelega kolmekordseks oleksid pikendanud, kui nad aga sarnast pikendust kuidagi
arusaadaval viisil oleksid vabandada mõistnud. Teiseks teadis Gabiel, et Kose Uuemõisas
teine salk mõisamehi seisis ja maakoha kuni Tallinna piiini kardetavaks -tegi; Gabrielil ei olnud
aga nüüd kõige vähemat himu mõisameestega teist korda kokku puutuda. Kolmandaks oli Agnese
meeles korraga soov tekkinud Gabrieli lapsepõlve kodupaika Jägala jõe ääres näha saada;
et see ka Gabrieli salasoov oli, siis heitis ta kohe nõusse.
Kiviloost saadik, kust nad sel päeval pärast lõunat kaugelt mööda läksid, oli maakoht kõigi
teede ja radadega Gabrielile lapsepõlvest tuntud
318
ja äratas tema hinges pea rõõmsaid, pea kurbi mälestusi. Üldse oli teekond sel päeval rändajate
meelest veel lõbusam kui eile. Küll pidid nad vaevaga mitmest padrikust, soost ja liivanõmmest
läbi tungima, aga selle-eest paistis ka päike nii armsasti, linnud laulsid nii rõõmsasti ja kõigepealt
purskas rändajate südametes nii elav, värske rõõmuallikas, et nad teeraskusi sugugi tähele
ei pannud. Oli mõni padrik liig tihe, mõni soo liig pehme või oja liig sügav, siis laskis Ag-nes
ennast hea meelega Gabrielil kätele võtta ja maksis talle oma magusa suuga niisugust vaevapalka,
mida noormees ühegi kulla ega hõbeda vastu ei oleks vahetanud. Paaril korral puutusid
neile eemalt inimesed silma, aga nad hoidusid nende eest hoolega kõrvale, vähem kartuse kui
kentsaka kadeduse pärast oma noort õnne võõra silmale ilmutada. Imelik jõud oli Agnese õrnadesse
liikmetesse asunud. Ta ei kaevanud kordagi tüdimuse üle, ei läbenud pikemaid puhkamise
aegugi pidada, ta astumine oli kerge, lennu sarnane, ta hääl värske ja vaim erk. Pakkus Gabriel
talle käsivart toetuseks , siis võttis ta selle küll vastu, surus end silmapilguks seltsilise külge, pani
pea otsekui väsinult ta õlale ja lippas siis vallatult naerdes jälle tüki maad ette.
Õhtuks jõudsid nad selle köha ligidale, kus Soodla jõgi Jägala jõega ühineb. Paksus rägastikus
jäid nad öömajale. Gabriel ehitas okstest ja lehtedest hurtsiku Agnesele peavarjuks,
valmistas talle samblast pehme aseme ja soovis head und. Ta ise heitis jälle lausa taeva all
puhkama.
Agnes uinus seekord varsti, aga ta uni oli rahutu. Raske ahastav unenägu vaevas teda. Ta
319
nägi Gabrieli suure karuga mängivat. Käru oli esiotsa heas tujus, mahe ja meelitav. Äkisti sai ta
aga vihaseks, tõstis käpa, lõi mänguseltsilise maha ja siis nägi Agnes Gabrieli suures, sügavas
vereloigus ujuvat.
«Gabriel!» karjatas Agnes hirmsas ahastuses ja ärkas unest.
«Mis viga?» kostis Gabrieli rahulik hääl.
Äkiline rõõmuvool tungis Agnesele pähe. Ta tõusis üles ja tõttas hurtsikust välja. Gabriel lamas
poolistukile pirti najal. Kähinat kuuldes ja Agnest enese ees nähes kargas ta kõhe püsti ja
küsis murelikult: «Mis sul on, Agnes?»
Agnes lõi käed sõnalausumata seltsilise ümber ja surus teda ägedasti enese vastu. Siis alles
kogeles ta sügavas ärevuses: «Ma nägin kurja und. Ma arvasin sind surnuks.»
«Kas see sind siis nii väga ehmatas, laps?» ütles Gabriel heas tujus ja silitas käega neiu
juukseid.
«Gabriel!» sosistas Agnes kogu kehast värisedes. «Ara sellega naljata! Hoia ennast! Mõtle,
sinu elu on minu elu, sinu surm on minu surm.»
Nende sõnadega kiskus ta enese äkisti Gabrielist lahti ja läks hurtsikusse tagasi.
Käidud tee ja viimased rahutud ööd said viimaks ka Gabrieli raudsest kehast võitu. Koidu
ajal vajusid ta silmad kinni, ta jäi kui surnu magama.
Päike oli juba keskhommikusse jõudnud, Agnes ammugi üles tõusnud, aga Gabriel magas
ikka veel rasket und. Agnes ei raatsinud teda äratada; ta istus vagusalt magaja peatsis ja
silmitses mõttes ta pruuniks põlenud nägu. Selle näo jooned
320
olid kui tõmmukast marmorist välja raiutud, otsaesine kõrge ja lai, kulmud uhkesti võlvitud,
nina kõrge seljaga ja sirge; avaldas näo ülemine pool mehist julgust ja mõistust, siis tunnistas
peenike suu ja ümmargune lõug õrna meelt ja südame-pehmust — loomuomaduste
kokkujuhtumine, mis naisterahvastele kõige enam meeldib. Agnese rind paisus rõõmust ja
uhkusest.
«Iialgi ei ole ma ilusamat meest näinud ja nüüd on see mees minu, minu!» hõiskas hääl ta
südames. «Kui ta teaks, kui kuumalt ma teda armastan! Kui ta teaks, missuguse rõõmuga ma
lema peatsis valvan ja nõnda igavesti tema üle valvata tahaksin! Ja tema võis mõtelda, et mina
teda tema seisuse pärast põlgan! . . . Oh, tädi Barbara , ma saan sinust nüüd alles õieti aru ja
usun, et sa tüiesti õnnelik oled, sest mis asi võiks ilmas parem olla kui igapäevane elu armsa
mehe kõrval? Oleksin mina kuninga tütar ja suure riigi pärija, ma annaksin kõik ara ja elaksin
saunahurtsikus, kui tema mind sinna kutsuks . . . Üks ime on minuga sündinud; mu meelest on
kõik ara kustutatud, mis temasse ei puutu; uinudes ja valvates seisab ta ühtepuhku mu silma
ees. Mis oleks minust ilma temata saanud, kuidas oleksin ma seda hirmsat õnnetust kannatanud,
mis mul nüüd vaevalt meeles seisab? Mu vaene isa, kus sa nüüd oled? . . . Kui rahulikult ta
uinub ! Kas ta peaks ka und nägema, mind unes nägema? Ma usun küll. Kuidas võiks see teisiti
olla? Ta armastab ju mind, ta armastab mind! Kui õnnelikuks see mõte mind teeb! Mul on,
nagu kuuleksin ma inglite laulu ja näeksin taevast lahti olevat . . . Teen ma pattu, et taevalist
õnne maapealse õnnega kokku
321
sean ? Anna andeks, armas jumal, kui ma praegu midagi teist õnne kõrgemaks pidada ei suuda,
kui seda, mis mul käes on!»
Pisarad tumestasid Agnese silmi. Ta langes põlvili ja kuum palve, uskliku, õrna, õnnest ja
ühtlasi õnne kadumise ahastusest väriseva südame palve kerkis ta huultelt sinise taeva poole . .
Lõuna ajal võtsid Gabriel ja Agnes Jägala jõe kõrgel kaldal lõunat ja olid ühtlasi nii
magusasti juttu puhumas, ettnad salka ratsamehi, kes liivasel pinnal ja põõsaste varjul peaaegu
kuulmatult lähenesid, varemalt tähele ei pannud, kui ärapeitmine juba võimatu oli. Neid oli
n,ähtud ja ratsanikud kihutasid otsekohe nende poole.
«Oh jumal, minu unenägu!» karjalas Agnes kohkudes.
«Kui see Siimu salk peaks olema, siis peame oma elu kallilt müüa katsuma,» ütles Gabriel
üles karates. «Kus mu silmad ja kõrvad olid? Nüüd ei maksa enam põgeneda. Vahest jätavad
nad meid puutumata. Ma ei näe Siimu nende hulgas.»
«Ära neid asjata ärrita!» palus Agnes.
«Jumal hoidku!» naeratas Gabriel. «Kui vastane minust kangem on, siis olen ma vagasem
kui lammas. Omalt poolt palun ma: ole kaval ja külma verega! Ma arvan, need ei ole muud kui
põgenevad või riisuvad talupojad. Meie peame huntidega ulguma: mina olen muidugi
nendesugune ja sina — kas tahad nüüd natukeseks ajaks minu vend Jüts olla?»
«Hea meelega.»
«Kena.»
Gabriel astus tulijatele paar sammu vastu. Neid oli kümme ratsameest, kõik väga kirjus,
322
kentsakalt kokkulapilud riides ja milmesugu sõja-riisladega ehilud; mõnel oli üks või kaks prii
hobust oheliku otsas.
«Tere, külamees!» hüüdis esimene ratsanik selges eesti keeles ja kargas kohe hobuse seljast
maha, mispeale kõik teised sedasama tegid. «Oleme parajaks ajaks siia juhtunud: teil on laud
käetud, meil kõhud tühjad.»
«Võtke heaks, kui aga loit maitseb,» ütles Gabriel.
«Küll la mailseb, anna aga siia. Kelle see kena junkur on?»
«See ei ole junkur, see on minu vend Jüri.»
«Kes sa siis ise oled?»
«Kalamees siit lähedalt Aga kes teie olele?»
«Ara n'a palju päri, külamees, anna parem süüa,» ütles ratsameesle esinik upsakalt ja kippus
sedamaid toidukraami kallale, mida Agnes vaheajal oli kimbusl välja võinud ja rohu peale
ladunud.
Meesle nälg oli suur, lerve sink ja leib oli lühikese ajaga nende lõualuude vahele kadunud.
Lahkeid vasluvõtjaid ei pannud nad peaaegu tähelegi. Mõnest sõnast, mis nad isekeskis vahetasid,
märkas Gabriel, et nad suurema salga liikmed olid, kes hiljuti Virumaal riisumas käinud,
ja et nende ninamehe nimi oli Andres. Üks neist näis näo vormi ja kange keelemurde pärasl
võõramaa mees olevat. See piilus lüki aega kahtlaselt Agnese olsa ja legi lemaga siis saksa
keeles juttu. Aga Agnes raputas pead ja vastas kõige laiemas maakeeles: «Ei mõisla.»
Sakslane piilus ja piilus — ja korraga pahva-
323
tas ta naerdes välja: «Sinu ei oleb poiss, sinu oleb ilus tidruk! Minu tunneb see.»
Agnes kahvatas ja püüdis vägisi naeratada. Mehed naersid, hakkasid «Jürit» teravamalt
silmitsema ja tooreid ettepanekuid tegema, kuidas õiget aru kätte saada.
«See oleb kerge aru saama,» ütles sakslane; ta nihkus Agnesele ligemale, sirutas katsudes
käe välja, aga enne kui ta soovitud sihile jõudis, sasis tugev käsi ta kraest kinni ja virutas ilma
suurema ägeduseta paar sammu tagasi.
«Jäta poiss rahule,» ütles Gabriel rahulikult. «Ma ei salli, et temasse puututakse.»
Agnes oli üles käranud ja värisedes Gabrieli selja taha astunud.
«Ara vihasta, Gabriel!» palus ta sosistades.
Gabriel jäi rahuga istuma; ainus muudatus , mis tema näost näha, oli see, et ta ninasõõrmed
veidi tuksusid.
«Sa oled väga julge, kalamees,» ütles Andres ilma vihata. «Kas tead ka, et meie sinuga
viis imet võime teha?»
«Minuga tehke mis tahate, aga jätke poiss rahule,» kostis Gabriel.
«See ei oleb poiss!» hüüdis sakslane, kes ennast vaheajal maast üles oli koristanud ja
Agnesele uuesti läheneda püüdis. Nüüd tõusis ka Gabriel püsti.
«Tagasi!» ütles ta nii ähvardavalt, et sakslane kohmetult sammu taganes. «Mehed, kas
see on teie tänu, et teile süüa andsin, teid kui sõpru vastu võtsin? Ma arvasin sellega oma
kohut täitvat, sest ma näen, et teie eestlased olete nagu
324
minagi. Oli see vahest kuritegu, et meid selle eest nuhelda tahate?»
«Sinu külge ei ole keegi puutunud,» ütles Andres karedalt, aga ikka veel ilma vihata.
«Sina ise oled käe meie seltsilise vastu üles tõstnud.»
«Kes minu venda puutub, see puutub minusse. Mõtle ise, kui sul noorem vend on ja keegi
saks tuleb tema kallal käperdama, kas sa seda salliksid?»
See oli osav kõnekäänd. Meeste seast kuuldi hääli, mis Gabrielile õigust andsid.
«Sa räägid nagu kirikhärra käntsus,» ütles Andres pehmemalt, «aga kas sa meid ei peta?
Minu meelest võiks see seal niisama hästi poiss kui tüdruk olla, aga saks on kavalam; tema
on kõik maailma läbi käinud ja kuuleb, kuidas rohi kasvab. Kui tema ütleb: poiss on
tüdruk, siis on ta tüdruk.»
«Mina annab oma pea, poiss oleb tidruk,» kin-nitas sakslane elavalt.
«Olgu ta poiss või tüdruk, ta seisab minu kaitse all,» ütles Gabriel kärsituks minnes, sest
ta märkas, et meeste silmad kentsakalt põlema hakkasid.
«Ohoo, vennike, seal on vaks vahet,» naeris Andres. «Ära tühja punni , jäta tüdruk meie
kätte, siis võid ise rahuga oma kodarad koristada.»
Gabriel kogus oma viimse kannatuse kokku.
«Ärge tehke kurja, suguvennad!» ütles ta peaaegu paluvalt. «Kas meie võõraste poolt veel
küllalt kurja ei ole näinud? Mõtelge, et kõik ühe rahva lapsed, ühe valitsuse alamad oleme;
teie ei ole ju mitte vaenlaste maal, kus kõik kurjused lubatud on.»
325
«Sõjas on see ükspuhas, oma maa või võõras maa.»
«Teil on ometigi ülemad, kes ülekohut ei salli; ma hoiatan teid, ärge kutsuge õnnetust
eneste kaela!»
«Küll me oma ülemaid tunneme. Mis seal palju lõriseda? Saks, võta poiss kinni ja vaata, mis
elukas ta on.»
Agnes karjatas. Sakslane oli selja tagant äkisti ta kübara peast tõmijnanud ja sõlme seotud
juuksed paelast lahti kiskunud; nagu kuldne vaip langesid pikad siidpehmed salgud Agnese
õlgadele. Meeste suust tuli rõõmsa kohmetuse hüüd. Gabriel lõi saksa rusikahoobiga maha,
sasis Agnese käsivarrest kinni ja tõmbas ta mõne sammu tagasi, meeste ringist välja. Selgi puu
vastu toetades ootasid nad teineteise kõrval vaenlaste pealetungi. Gabrieli käes välkus mõõk,
Agnes hoidis püstoli valmis., Kõik oli nii kähku sündinud, et mehed korraga maast ei märganud
tõusta. Andres ja mõned teised kargasid üles ja piirasid Gabrieli ja Agnese igast küljest
sisse.
«Tore tüdruk!» kuuldi nende selja tagant hüüdvat. «Ärge sellele viga tehke, Ivo
Schenkenberg maksab selle eest head vaevapalka.»
Seda kuuldes hüüdis Gabriel järsku: «Kui Ivo Schenkenberg teie pealik on, siis viige meid
tema juurde; ma tunnen teda väga hästi.»
«Ime küll!» pilkas Andres. «Kes ei peaks Ivo Schenkenbergi praegusel ajal mitte tundma?
Teine küsimus on, kas tema ka sind tunneb.»
«Ta on minu kasuvend!» hüüdis Gabriel.
«Kuule, külamees,» ütles Andres naerdes, «sa oled meile küllalt ette luisanud, vannu nüüd
326
heaga alla. Meil on kered täis, me ei viitsi sind tapma hakata.»
Meestel näis tõepoolest vähe himu olevat Gabrieli kallale kippuda. Üksainuke oli tõesti
vihane. Sakslane ei suutnud kurja matsu unustada, mis ta Gabrieli käest saanud. Ta oli
poolküljel! tõusnud ja sihtis nüüd püstoliga Gabrieli peale. Agnes üksi oli seda tähele pannud.
Kaks pauku raksusid korraga. Sakslane keerles kaks korda enese ümber ja jäi siis liikumatult
kummuli lamama. Ta oli surnud. Agnese käest kukkus suitsev püstol maha. Neiu kähvatas
näost, tuikus ja oleks maha kukkunud, poleks mitte Gabriel kõhe kätt ta ümber pannud.
«Agnes!» kisendas Gabriel meeletult.
«Jumalaga, Gabriel!» sosistas Agnes, kuna hale naeratus ta kahvatu näo üle libises. Siis kadus ta
teadvus. Gabriel pani elutu keha õrnalt maha ja langes hädaohtu unustades tema kõrvale põlvili.
Agnese pahema õla köhalt sirises veri läbi riide . Saksa kuul, mis Gabrieli pidi tabama, oli
eksiteel sealt sisse tunginud. Viibimata harutas Gabriel mõõga otsaga Agnese kuue ja särgi
lahti, lõikas tinakuuli, mis õlakondi peale põrgates lömaks oli läinud, haava seest välja ja sidus
haava särgi tükiga kinni. Kohmetult seisid mehed ümberringi. Nad aimasid rasket õnnetust,
tundsid kentsakat kaastundmust sõjast toorestatud südametes ärkavat. Gabrieli hingevalu oli ju
nii silmapaistev , haavatud tütarlapse lumivalge nägu nii ütlemata kena . . . Kui sakslasest aru
oli kätte saadud, et ta kahtiemata surnud oli, ei hoolinud temast enam keegi.
327
«Tooge mulle jõest külma vett!» käskis Gabriel.
Mis imelik sundus oli nendes sõnades, et nad tõrkumatult käsutäitmist leidsid? Kaks meest
jooksid kõhe alla jõe aarde ja tulid varsti kübaratega vett kandes tagasi. Gabriel piserdas vett
Agnese näole, kastis ta rinda ja käsi. Lühikese aja pärast tõusis kerge puna neiu palge, ta
õhkas sügavasti ja lõi silmad lahti.
«Ta elab! Ta elab!» hõiskas Gabriel; ta hääl lõppes täiesti ja muutus nuuksumiseks; ta
kummardas Agnese terve käe üle ja niisutas seda oma pisaratega.
«Pagana võrukael!», ümises Andres pead ara pöörates. Meeste seast kostis segane ümin.
«Gabriel!» sosistasid Agnese kahvatunud huuled.
«Siin!» vastas Gabriel.
«Hoia ennast, ta-sihib püstoliga sinu peale.»
«Küll ma talle näitan.»
«Kas sa ei ole haavatud?»
«Ei ole.»
«Jumal tänatud!» õhkas Agnes ja äkiline rõõmuhelk läikis ta silmis. «Ma ei tea, mis mul
on, mu pea on nii segane.»
«Kas sul valu on?»
«Valu? Jah, mu õlg pakitseb, keha õu tuim. Kas ma kukkusin?»
«Jah, sa kukkusid raskesti.»
«See oli minu enese edevus. Aga mis mehed need on?»
Agnese silmist paistis äkiline ahastus.
«Ole rahul, need on head sõbrad.»
Gabriel ei ütelnud seda mitte uisapäisa; üks
328
pilk meeste peale oli talle selgust andnud, et need nüüd tõesti head sõbrad olid.
Agnese silmad vajusid kinni, uimastus — seekord headtegev, kosutav uimastus — tuli
uuesti ta peale. Gabriel valmistas talle kimbust riietest pehme peaaluse ja laotas oma kuue ta
üle. Siis pöördus ta meeste poole:
«Kas tahate kerge vaevaga hulga raha teenida?»
«Miks me raha ei peaks tahtma ?» kostis Andres venitades. «Aga mis asjamees sina siis õieti
oled, et meile korraga raha pakud ? Esiti olid kalamees, siis tuli ülekuue alt sõjamees välja,
nüüd oled rahameheks saanud.»
«Ükspuhas, kes mina olen. Ma ei palu teid enese pärast. Peaasi on, et see õnnetu laps päästetud
saaks. Tema isa on päratu rikas, ta võib teile heategu kuhjaga ara tasuda. Kas tahate käeraha?
Võtke kõik, mis mul kaasas on.»
Gabriel pistis käe põue, võttis kotikese välja, puistas selle seest hulga kuldraha peo peale ja
jagas meestele, kes end suuremat paluda ei lasknud.
«Ja nüüd vastake minu küsimuste peale. On Ivo Schenkenberg, rahataguja poeg Tallinnast,
tõesti teie pealik?»
«Muidugi on,» kostis Andres uhkusega.
«Kus kohal ta seisab?»
«Laager on jõe ääres, umbes kaks penikoormat siit allapoole.»
Gabriel suutis vaevalt oma liigutust varjata; nimetatud kõht pidi ju umbes tema lapsepõlvine
kodupaik olema.
«Kui palju seal mehi on?»
329
«Tükki nelisada.»
«Kes need on?»
«Tohoo, kust sa õige tuled, et sa Ivo Schenkenbergi mehi veel ei tunne?»
«Meie oleme kaugelt lõuna poolt. Ma ei ole oma kasuvenda Ivot mitmel aastal näinud
ega võinud hingest aimata, et temast sõjapealik on. saanud. Kuidas see juhtus?»
«Seda teab iga laps. Tallinna oli suur hulk nälginud ja peavarjata talupoegi kogunenud.
Linnasaksad ei täinud neid muidu toita, andsid neile sõjariistad kätte, seadsid Ivo
Schenkenbergi nende pealikuks ja saatsid nad v,enelaste vastu sõdima. Nüüd on
Schenkenbergi salk üle ilma kuulus ja venelased kardavad neid enam kui põrgulisi. Viimati
käisime riisudes ja põletades poole Viru- ja Järvamaad läbi; sealsed vene käsualused ei
õnnista meie mälestust!»
«Siis sõdisite — eestlased eestlaste vastu?»
«Kes sõja ajal selle peale vaatab? Meie võtsime, kust saime, .ja kuhjasime teinepool raja,
Jägala jõe ääres ilmatu hulga saaki kokku, nii et veoloomadest puudus kätte tuli. Pe.alik
saatis meid eile siit ümberkaudu hobuseid otsima. Meie leidsime mõned ja sõidame nendega
nüüd laagrisse tagasi.»
«Hea küll, siis võtke meid kaasa ja aidake minu haavatud seltsilist kanda.»
Andres sügas kõrvatagust ja ütles venitades: «See on küll kerge ütelda, aga kes vastutab
tapetud saksa eest? Ivo Schenkenberg on äkilise vihaga.»
«Mina vastutan kõige eest,» kinnitas Gabriel elavalt. «Sakslane on ainult teenitud nuhtluse
330
kätte saanud, Ivo on minu kasuvend ja tunneb ka minu seltsilist; uskuge mind, ta saab teda
suure auga vastu võtma.»
Andres raputas küll umbusklikult pead, aga peotäis kulda ja Gabrieli tõsine, julge olek mõjusid
niipalju tema peale, et ta kauemini vastu ei tõrkunud. Meeste abil valmistas Gabriel
puuokstest ja lehtedest kanderaami, tõstis Agnese, kes uimastusest toibudes ja Gabrieli enese
juures nähes vagusalt kõik enesega teha laskis, raami peale ja palus mehi enesele kandmise
juures kordamööda abiks; teised kargasid hobuste selga ja rong liikus talupoegade laagri poole.
9. KASUVENNAD.
Schenkenbergi laager seisis Jägala jõe läänepoolsel kaldal, sel köhal, kus Viru- ja Järvamaalt
tulevad teeharud, praegune Narva ja Piibe maantee, kokku jooksevad. Laagri üldine pilt oli
ütlemata kirju. Mitmetaoliste ja mitmekarvaliste telkide vahel sõelus ning käratses hulk mehi,
kes oma välispidise kuju poolest enam röövlite kui korrapäraste sõjameeste moodi olid. Mõned
olid veel endises eesti talupoja riides, teised rootsi ja vene sõjameeste mundris, kolmandad
kandsid mitmete rahvaste ja seisuste käest kokku riisutud ja selga lapitud hilpusid. Mõne kuu
ajaga oli see «nälginud talupoegade kari», mis seni Tallinna sakstele ristiks kaelas olnud,
kuulsaks väesalgaks muutunud ja sakslase Ivo Schenkenbergi osava
331
juhatuse all otse imetegusid teinud, üksikuid venelaste salkasid võitnud, kaugele Virumaa
südamesse tunginud, lugemata hulga mõisaid ning külasid paljaks riisunud ja põletanud.
Suured kraamilasud, loomade karjad ja hulk sõjavange andsid tunni; ust, et nad ka sel korral
sõjakäigult vene käsu all seisvate suguvendade juurest tühja käega tagasi jei tulnud. Riisumise
pärast ei või neid laita; nad ei olnud teistest väehulkadest paremad ega pahemad, sest sel ajal
pidi sõda ise sõjavägesid toitma, neile rikkust ja kõike elu-lõbu muretsema; sõjamehe kõhus oli
— vaenlasele võimalikult kahju teha. Et vaenlaste nime all oma sugurahvas vahest kõige
suuremat kahju sai, sellest hooliti kuueteistkümnendal aastasajal veel pisut vähem kui seda
meie ajal tehakse.
Olid talupojad esiti selle üle nurisenud, et saksa kodaniku poeg nende üle pealikuks seati,
siis olid nad sellesama pealikuga nüüd täiesti rahul. Ivo Schenkenberg oli vapper ja osav sõjamees,
täis kavalust' ning kelmust, näost inetu, aga tugev kui käru, omade vastu parajal köhal
lahke ja vali, vaenlaste vastu püsti kurat ise. Venelased kartsid teda rohkem kui mõnd rootsi
kindralit. Teda nimetati «Eestimaa Hannibaliks», sest et ta ilma kartuseta oma väikese salgaga
vaenlaste maa sisse tungis nagu vanal ajal suur kartaagolane Hannibal vägevasse Rooma riiki
oli tunginud. Ühtlasi oli Ivo ka sellepoolest Hannibali sarnane, et ta ühest silmast pime oli.
Ivo Schenkenbergi telk — endine vene vürsti omandus — oli ütlemata tore, kulla, hõbeda ja
pärlitega välja õmmeldud, seestpoolt maapind
332
kallite nahkadega, telgi seinad kirju iluriidega käetud. Telgil oli kaks paksu vaheriidega
üksteisest lahutatud osa. Eespool istus parajasti Ivo ise oma \ jenna Christophi ja kolme nägusa
tütarlapsega joogilauas — sest Ivo oli suur õrnema soo austaja, kellele toit ega jook ilma
naisterahva seltsita ei maitsenud —, kui Andres kummardades sisse astus.
«Noh, kas hobuseid leidsid?» hüüdis Ivo talle vastu.
«Viisteistkümmend hobust,» vastas Andres keha sirgeks ajades.
«Kust?»
«Hanijõelt.»
«Kas hinda küsiti?»
«Mis hinnast küsida, kui muidu saab,» irvitas Andres.
«Andres!» ütles Ivo kulmu kortsutades, «pea meeles, et nüüd jälle kodumaal oleme, kus
riisumine keelatud on.»
«Ega meie riisunud. Võtsime kust saime, ega võinud parata, kui keegi hinda küsima ei
tulnud.»
«Hea küll. Säh, joo.»
Andres jõi pakutud peekri ühe joonega tühjaks, tänas ja ütles siis silmi maha lüües: «Üks
paha asi on mul veel teada anda.»
«Räägi.»
«Sakslane Düftler sai surma.»
«Düftler surnud? Kahju, see oli hea nuuskija. Kuidas ta suri?»
«Tema langes tütarlapse käe läbi.»
Tüdrukud laua ääres puhkesid naerma.
«Õnnelind!» ütles ka Ivo naeratades. «Aga kuidas see juhtus?»
333
«Düftler kippus püstoliga tüdruku kallale, aga tüdruk oli nobedam ja paugutas tema enne
maha.»
«Haha, nii lolliks ei oleks ma Düftleri arvanud, et ta püstoliga tüdruku kallaie kipub,»
naeris Ivo. «Mis tüdruk see oli?»
«Eks tüdruk, ole ikka tüdruk, aga see sõge oli poisi riides.»
Tüdrukud laua ääres ähvardasid naeru pärast kätkeda. Andres oma lolli jutuga oli nende
meelest ütlemata naljakas. Nad ei aimanud, et Andres neist kavalam oli ja ennast lolliks tegi,
et Ivo tuju parandada. Tema tahtmine läks korda. Ivo naeris:
«Taevas õnnistagu sinu kõneandi, õiglane AndresI Kui edaspidi ühe asja üle kähku selgust
tahan saada, siis küsin esmalt sinult. Noh, pajata edasi, mis sest poisi riides tüdrukust siis
pärast sai?»
«Tema sai haavata.»
«Kes teda haavas?»
«Düftler haavas.»
«Veel pärast surma?»
«Ei, enne surma. Nad lasksid korraga. Meie kuulsime üheainsa paugu'ja nägime kaks
inimest langevat. Düftler oli kohe surnud, aga tüdruk jäi
elama. Oleks ta mees olnud, siis oleksime ta muidugi sedamaid ja jalapealt ära kägistanud; et
ta aga tüdruk oli, siis tõime ta kõrgema kohtumõistja ette.»
«Väga õige. Kas on ilus tüdruk?»
«Nagu ingel.»
«Too ta siia.»
«Tema on õues kanderaami peal, ei saa üles
334
tõusta. Tal oli ka seltsiline kaasas, naljakas mees, ütleb erjese pealiku käsu venna Gabrieli
olevat.» «Minu kasuvend Gabriel!» hüüdis Ivo järsku üles karates. «Miks sa, lurjus, mulle
seda kohe ei ütelnud?»
Ivo tõttas telgist välja, teised tema kännul. Õues seisisv Gabriel hulga vahtide keskel, tema
kõrval kanderaami peal Agnes, kena kahvatu pea nähtaval, keha Gabrieli ülikuuega kinni
käetud. Kasuvennad tundsid teineteise kõhe ara: vanal vaenul on ikka truum mälestus kui
vanal sõprusel. Nende esimene tundmus oli vähemasti Ivo poolt kohe vaenulik .
«Kae, meie tatarlane on jälle elusse tõusnud!» hüüdis ta pilkavalt, kuna ta ainuke silm
kahjurõõmust välkus. «Mina arvasin, et sa Venemaal ammugi nälga oled surnud.»
Igal muul ajal oleks Gabriel teravalt vastanud. Nüüdki tõusis veri talle järsku pähe, aga ta
sai enese üle võitu ja vastas tasa, peaaegu paluvalt: «Ivo, sul on õgus pilgata. Sa oled suureks
ja väevaks saanud, kuna mina mö oda ilma hulgun. Ma ei tule sind enese päast tü utama, ma
ei taha sinu käst midagi saada, aga ole armuline selle õnetu lapse vastu, kes raskesti
haavatud on ja vististi sureb , kui tema eest õnasti hoolt ei kanta .»
Oli see nü ud alandlik palumise hä al, mida Ivo Gabrieli suust esimest korda eluajal kuulis,
võ pilk Agnese kena, kahvatu nä peale, mis Ivo kõa süant liigutas, aga ta üles palju
pehmemalt: «Kes see ilus laps siis on?»
«Ma ei tahaks seda mitte kõkide kuuldes ölda,» kostis Gabriel tasakesi.
335
«Siis läme telki.»
«Ma ei võ haige juurest ara minna, enne kui tean, et ta häti hoitud on.»
«Tõtke türuk ües ja pange minu telgis sägi!» käkis Ivo.
«Sinu telgis?» kogeles Gabriel kurja aimates. «Mis siis?» üles Ivo käedalt. «Mul ei ole siin
laatsaretti haigete tarbeks. Kui ma türuku, kes minu mehe äa tappis, oma telki võan, siis
täendab see minu poolt suurt heldust.»
Gabriel vaatas küivalt Agnese peale, kes väe arusaadavalt pead noogutas. Sõalausumata
sasis Gabriel kanderaami otsast kinni. Kui Agnes telgi tagumises jaos pehmele voodile oli
pandud, käkis Ivo kõki väja minna ja jä eesruumis Gabrieliga nelja silma all kõelema.
Gabriel jutustas lüidalt, mis temale ja tema seltsilisele sestsaadik juhtunud, kui venelased
mõsameeste laagri kallale kippusid. Need juhtumised, mis tema enese meelest kõge tätsamad
olid, jätis ta muidugi nimetamata.
Ivo kuulas terava täelepanuga, mõles silmapilgu ja üles siis sosistades: «Sina oled rü utlipreili
kullake?»
Gabrieli silm väkus, aga ta kostis jä akümalt: «Sinu nali on nüi, Ivo Schenkenberg.»
«Mul on üsainuke silm, aga see on terav ,» irvitas Ivo. «Mis sa tüja põkled? Oleme ju vanad
sõrad ja kasuvennad, kellede vahel saladusi ei tohi olla. On sul nii suur hirm vana
Mönik-huseni valjuse päast? Äa karda, et mina äaandjaks saan, ehk see kül mulle suurt
valu ei teeks, kui sind võlas kõkumas näksin.»
«Ma olen ju sinu käs, sa võd mind ise võ-
336
lasse kõkuma panna, kui see sulle nalja teeb,» andis Gabriel vastu tahtmist kibedalt vastu.
«See oleks paras lepitus nende lugemata kõvalopsude eest, mis sa minu käst oled saanud.»
«Väa hea, et mulle kõvalopsusid meelde tuletad,» urises Ivo veidi punastades. «See annab
asjale tõisema nä. Mul on suur himu sind jalgupidi ües tõmata lasta, nagu sinu vanaisaga
tehti.»
«Ivo!»
Nagu tume mörgamine tuli hä al Gabrieli rinnust. Väe puudus, siis oleksid Ivo lapsepõvised
mäestused kõvalopsude asjus uut kinnitust leidnud. Julge sõamees oli kohmetult sammu
taganenud ja kä mõ oga küge pannud.
«Ma nän, et sa kardetav inimene oled,» üles ta veidi kõkuva hä alega.
«Gabriel!» kõas vaheriide tagant pehme paluv hä al, mis Gabrieli kõgest kehast väisema
pani. Ta mäkas, et äilises vihas liig kaugele oli länud. Überpö oramine oli raske, aga
Gabriel sai enesest võtu.
«Äa pahanda, Ivo,» üles ta vagusalt. «Meie oleme ju koos ües kasvanud, mispäast
peaksime meie teineteist siis igavesti torkima ja kiusama ? Mina ei ole sinu ega su venna vastu
iialgi viha kandnud; kui äilise meelega vahel eksisin, siis olen selle eest külalt kannatanud.
Mis asi keelab meid äa leppida ja edaspidi head sõrust pidada? Mõle, sa oled minust
õnelikum ja praegu palju kangem; õnelikkude ja kangete kõus on armu ja heldust nädata.»
«Ma tean ise paremini, mis mu kõus on,» urises Ivo. «Pole sul vaja mind õetada. Minu
337
esimene kohus on kardetavat kelmi kahjutuks teha. Sina oled vene hulguse poeg ja putkasid
minu isa majast otsekohe Venemaale. Kes üleb mulle, et sa nü ud vene salakuulaja ei ole?»
«Ei, Ivo, mina ei ole salakuulaja,» üles Gabriel kurva tõidusega.
«See juhtus vist üna kogemata, et venelased Kuimetsa kallale kippusid, kui sina parajasti
seal olid?»
«Mina tulin hoobis teisest küjest, ma ei võnud Paide venelaste nõst midagi teada.»
«Väa imelik kokkujuhtumine!» pilkas Ivo. «Mis sul siis Kuimetsas otsimist oli?»
«Ei midagi. Ma läsin laagrist mö oda ja mõsa-meeste pealik ise kutsus mind sisse.»
«Kust sa tulid ja kuhu sa läsid?»
«Ma tulin Võnust Ja läsin Tallinna poole.»
«Mis sa Võnus tegid?»
«Ma olin vene sõamees.»
«Jäle kentsakas kokkujuhtumine,» irvitas Ivo. «Vene sõamees satub Võnust kpgemata
mõsa-meeste laagrisse ja mõsameeste pealik ise kutsub teda sisse. See on nii selge, et usu
väisi!»
«Ma ülesin sulle, et ma Tallinna poole teel olin.»
«Mis sa Tallinnast tahtsid?»
«Ma otsin oma isa taga.»
«Sinu isa on vist Tallinna esimene bügermeister?»
«Minu isa elab Rootsimaal.»
«Väa tõnälik, kui mitte kogemata näg võ võlas tema kalleid pävi ei ole lüendanud . .
. Tasa, tasa, jäa oma vemmal rahule. See kena aeg, mil meie teineteist rusikate ja
kaigastega
338
kallistasime, on paraku mö oda länud. Nü ud rä agime teist juttu.»
Ivo lõ telgi eesriide lahti, käkis küme meest sisse astuda ja üles neile Gabrieli peale
nädates: «Siduge see inimene kinni ja viige ta minu venna telki.»
Mehed kargasid nagu hundid Gabrieli kallale,
Sel silmapilgul kõas telgi tagumisest poolest valus, süantlõestav karjatus. Gabriel
kiskus enese meeste käe vahelt lahti, tõtas Agnese voodi ette ja langes siin põvili. Agnese
silmist paistis meeletu ahastus.
«Nad tahavad sind tappa?» karjatas ta valusalt.
«Sest pole viga, aga mis siis tuleb?» hü udis Gabriel meelt heites.
Kõad käblad haarasid uuesti ta kraest ja käivarrest kinni. Nagu vihane lõkoer kargas
Gabriel ües, raputas kinnivõjad enesest eemale, kiskus mõ oga kepi seest väja ja hü udis
väkuvau silmil: «Elusalt ei seo mind keegi. Minu veri tulgu sinu peale, Ivo Schenkenberg!»
«Ara mägi kometit!» üles Ivo kümalt. «Sinu verd ei. himusta keegi, aga sa oled
kahtlane inimene, kelle üe peab valvama. Sa jä ad vangi, kuni Tallinna jõame.»
«Ja siis?»
«Siis vaatab kohus jäele, kas sul Kuimetsa langemises sü ud on. Leiab kohus sind ilmsü uta
olevat, siis võd rahuga oma isa otsima minna.»
«Kuulge mind!» hü udis Agnes äisti. Ta oli asemel istukile tõsnud, ta silmad põesid,
kävatanud palgeile ilmus kerge puna; ta oli ülemata
339
ilus oma süavas hingeärituses. Nagu ara nõutud vahtis Ivo ta otsa. Telgis vaikis kõk
käa.
«Teie teate, et ma Kuimetsa hära Kaspar von Mönikhuseni tüar olen?» üles Agnes
kindla hä alega.
«Ma tean seda,» pomises Ivo.
«Hea kül, mina tunnistan ja vannun, et sel mehel Kuimetsa langemises mingisugust sü ud ei
ole. Kas usute minu tunnistust?»
«Ma usun, et täe, armuline preili, seda usute, aga kahetsen, et isamaaline kohustus mind
ennast umbusklikuks teeb,» kostis Ivo naeratades.
«Teie teotate mind ja minu isa, kui temasse puutute,» hü udis Agnes äedasti. «Rü utel
Mönikhusenil on suur võmus, tema peab sellest mehest lugu.»
«Mina ei karda ävardusi,» üles Ivo kümalt.
«Andke andeks, ma ei ävarda, ma palun,» kogeles Agnes, kuna viimane veretilk ta palgelt
jäle kadus.
«Äge alandage ennast, preili von Mönikhusen,» heitis Gabriel kulmu kortsutades vahele.
«Teie näte ise, armuline preili, kui kangekaelne see inimene on,» üles Ivo õgu kehitades.
«Ma annan teile oma sõa, preili von Mönikhusen, et mul janu tema vere jäele ei ole. Ma ei
taha üt karva tema peas kõeraks teha, kui tema ise mind ja minu mehi vihale ei ärita. Tema
peal seisab raske kahtlus, sellest peab ta ennast Tallinna kohtu ees puhastama .»
«Mina ei karda kohut, aga siduda ei lase ma end mitte,» üles Gabriel kindlalt.
Agnes uuris ahastusega Ivo näu; selle raud-
340
sele otsaesisele oli kirjutatud, et sealtpoolt järeleandmist loota ei olnud.
«Gabriel, üks sõna!» palus Agnes tasakesti. Gabriel kummardas tema üle.
«Mõtle: sinu surm on minu surm,» sosistas Agnes talle kõrva sisse. «Alanda ennast minu
pärast!»
«Sa tahad seda?» sosistas Gabriel kurvalt vastu.
Siis ajas ta keha sirgeks, viskas mõõga Ivo jalgade ette ja ütles tumedalt: «Nüüd tee minuga
mis tahad!»
Ühe silmapilguga olid ta käed selja taha nööritud. Veel korra sai ta haleda naeratusega Agnese
poole pead noogutada, siis tõmbasid mehed ta telgist välja. Agnes langes jõuetult asemele
tagasi . . .
Laagri elus sündisid sestsaadik mõned muudatused. Oli Ivo Schenkenberg seni suure
kiirusega Tallinna poole tagasi rutanud, siis tegi ta nüüd, nagu sooviks ta Jägala jõe ääres
põliselt paigale jääda. Oma telgi ümber keelas ta kõik käratsemise ara ja telki ei lasknud ta
kedagi peale targa naisterahva, kes laagris arsti aset täitis ja keda selle kõrval ka pisut
nõiamooriks peeti. See vanamoor valvas ööd ja päevad Agnese voodi juures ja tema
hoolitsemise ning rohitsemise tõttu paranes haav kiiresti. Kui haige uinus, käis Ivo teda
sagedasti vaatamas. Kaua silmitses ta siis Agnese nägu, sosistas vanamooriga seda ja teist ja
läks kikivarbail välja, niipea kui haige rahutuse märke avaldama hakkas. Oli Agnes ärkvel, siis
tegi vanamoor temaga juttu ja mõistis juttu kavalal viisil ikka Ivo peale käänata,
341
teda sõnadega taevasse tõstes, temale igast asjast kütust otsides; küsis aga Agnes Gabrieli
järele, siis ei leidnud eideke küllalt sõnu «isamaa ära-andjat ja viletsat salakuulajat» läites.
Agnes märkas varsti, et vanamoor kütust ja laitust ette seatud plaani järele välja jagas. See
tähelepanek jahutas imeliku kiirusega haige tänutundmust oma hoolitseja vastu, tegi teda
kalgiks ja umbusklikuks: ta rõõmustas kuuldes, et Gabriel ikka elus ja terve, ja iaskis kõik
muud jutud ühest kõrvast sisse, teisest välja.
Kümnendal päeval pärast Agnese haavamist andis vanamoor Ivole teada, haige olla nii kaugele
toibunud, et juba üles tahab tõusta. Ivo käskis vanamoori õues oodata ja läks üksipäini haiget
vaatama. Agnes oli voodis istukile tõusnud.
«Mis mu vaene reisiseltsiline teeb?» oli ta esimene küsimus.
Ivo kortsutas vähe arusaadavalt kulmu.
«Teie suhtute sellesse inimesesse väga suure osavõtuga?» küsis ta tumeda häälega, neiu valget
nägu, milles sügavasse vajunud silmad telgi poolpimeduses peaaegu mustalt läikisid, ahne
pilguga silmitsedes.
«Ta on mind surmahädast ja vangipõlvest päästnud,» kostis Agnes vagusalt, «kuidas võiksin
ma siis tema suhtes osavõtmatu olla?»
«Temal oli kerge teid venelaste käest päästa, sest tema ise on neid Kuimetsa juhatanud.»
«See on vale!» hüüdis Agnes elavalt.
Ivo kehitas õlgu: «Seda näitab ülekuulamine Tallinnas.»
«Süütut ei või ükski kõhus hukka mõista.»
«Kes teab?»
342
«Kannatage veel, Ivo Schenkenberg!» palus Agnes. «Ärge andke teda kohtu alla, enne kui
õiged tunnistajad kohal on. Minu isa üksi võib teda õigusega süüdlaseks ehk süütuks
tunnistada. Tema ei kannata iialgi, et inimesele, kes tema ainsa lapse elu on päästnud, ülekohut
tehakse.»
«Tunnistajaid Kuimetsast on muidugi vaja, ja see oleks väga soovitav, et rüütel von
Mönnikhusen ise tunnistajana äraandja vastu välja astuks,» ütles Ivo mahedasti. «Kuid siis
peaksime paraku teid, armuline preili, kuni kohtuasja lõpetuseni vangis pidama.»
«Mispärast?» küsis Agnes kohkudes.
«Teie võiksite oma silmadega iga tunnistajat eksitada, preili von Mönnikhusen.»
«Kuidas nii?»
«Missugune mees suudaks jah ütelda, kui teie ei ütlete? Kas teie oma võimust nii vähe
tunnete, kena nõid? Mina nägin teid mõne päeva eest esimest korda eluajal ja olen selle
lühikese ajaga teiseks inimeseks muutunud. Tänini arvasin ma oma kallist kasuvenda pahuraks,
õelkavalaks, valelikuks inimeseks, aga teie silma vaadates olen ma peaaegu valmis uskuma, et
ta inglitest puhtam on.»
Ivo meelitus mõjus kentsakalt Agnese peale; tal oli tundmus, kui oleks kihvtise ussi susin ta
kõrvu puutunud; külm värin käis ta kehast läbi, ta südames sosistas salahääl: vaata ette!
«Teie pidasite oma kasuvenda — pahaks inimeseks?» ütles ta aralt.
«Ma ei pidanud teda mitte ainult selleks, vaid ma tundsin teda kui paha inimest,» tõendas
Ivo kurblikult. «See on imelik, et teie, armuline
343
preili, tema eest nii sooja vaimustusega kostate, kuna tema — aga sest ei maksa rääkida.»
«Rääkige!»
«Teie ahastate ja värisete selle kõlvatu elu pärast, kuna tema teie järele veel kordagi ei ole
küsinud. Temal ei ole mingit muret, ta priiskab hommikust õhtuni ja ajab rumalat lori.»
«Kuidas võib ta seda teha, kui ta seotud on?» kahtles Agnes.
«Oh, ta palus ja vingus, kuni ma halastuse pärast ta köidikud lahti käskisin päästa. Tänuks
rikub ta nüüd minu mehed ara, meelitab neid joomisele ja ässitab minu vastu üles.»
«Gabriel palus ja vingus?» kordas Agnes umbusklikult ja vastu tahtmist libises pilklik naeratus
üle ta näo.
«Häda õpetab paluma,» urises Ivo salamahti hambaid kiristades. «Teie ehmataksite, preili
von Mönnikhusen, kui ma teile täiesti tunnistaksin, kui alatu, kui nurjatu see inimene on. Ma ei
julge seda kõike rääkida.»
«Rääkige peale!»
«Tema näib väga selgesti teadvat, kui palju ta teile tohib loota. Ka tema ootab päästmist teie
isa poolt, kuid paraku hoopis teistel põhjustel kui teie, armuline preili.»
«Mis see tähendab?»
«Teie ei usu, kui raske mul on seda seletada, ehk küll asi iseenesest väga lihtne on. See inimene
tunneb teie isa vägevat mõju, ja teab ühtlasi, et rüütel Kaspar von Mönnikhusen ennem
sureks kui vähemat musta täppi oma perekonna au küljes salliks. Kui nüüd rüütel Mönnikhusen
teda enneaegu ei päästa, siis ähvardab see nur-
344
jatu kohtu ees mõnda asja ilmutada, mis valusasti teie ja teie isa au külge puutuvad.»
«Ma ei saa teie sõnadest aru,» ümises Agnes kogu kehast värisedes.
«Ühe sõnaga: Gabriel kiitleb, et Agnes von Mönnikhusen tema armuke olla.»
Agnese rind tõusis, ta palgeil leekisid kaks tulipunast laiku.
«Teie valetate!» hüüdis ta järsku.
Ivo ainuke silm välkus.
«Teie armastate seda inimest,» urises ta kokku surutud hammaste vahelt.
Agnese näo üle sähvis verevool , mis kõhe surmakahvatusele maad andis. Tasase, aga kindla
häälega ütles ta: «Jah, ma armastan seda inimest ja miski asi — kas kuulete, Ivo Schenkenberg!
— mingi laim ei suuda seda armastust kõigutada.»
«See tähendab; teie usute teda ja arvate mind valelikuks,» kiristas Ivo viha pärast
kähvatades. «Teie unustate, et minul valet vaja ei ole; teie unustate, et Gabrieli elu ja — veel
mõni muu asi minu käes seisab.»
Agnese meeles tärkas aimus Ivo südame loost, ja ühtlasi sähvis kentsakas mõte ta peast läbi:
kui see kuri inimene mind armastab, kas ma ei peaks temaga kornetit mängima, kuni Gabriel
päästetud on! Juba lähemal silmapilgul lükkas Agnes selle mõtte põlastusega tagasi; tema aus,
õiglane loomus ei sallinud madalat kavalust.
«Tema ja minu elu seisab jumala käes,» ütles ta vagusalt.
Ivo läks tuikudes välja. Õues ootavale vanamoorile ütles ta ähvardades: «Ma tegin sinu nõu
järele; kui asi raisku läheb, siis hoia oma nahka!»
345
«Küllap ma tütarlapsi tunnen!» pomises vanamoor vastu ja näitas oma musti hambatüükaid.
Ivo kargas hobuse selga ja kihutas üksipäini laagrist välja. Kui ta hilisel õhtul tagasi tuli, oli
hobune vahus ja Ivo nägu nii kõhutav, et vastutulijad hirmuga tema eest taganesid. Ta kargas
hobuse seljast maha ja sammus oma venna Christophi telgi poole, kus Gabrieli vangis peeti.
Telgi ees istus Christoph teiste meestega tule ääres. Ivo k,ihutas i^ad sealt minema. Teised läksid
sõna lausumata, ainult Christoph jäi seisma, vaatas vennale silma sisse ja ütles pead
vangutades: «Mis mõte sul on, Ivo?»
«Pole sinu asi,» purskas Ivo.
«Su nägu ei kuuluta head ette; sa tahad Gabrieliga tüli otsida.»
«Kas sina ka teda armastad?»
«Armastan või mitte, aga õigust ütelda, ta ei ole kõige pahem poiss ja peaasi — ta on tõesti
ilmsüüta.»
«Kasi mu silmist,» kärgatas Ivo rusikat tõstes, «muidu võiksin unustada, et sa mu vend
oled!»
Christoph, kes venna taltsutamatut viha tundis, taganes õlgu kehitades. Ivo astus telki, mida
õues põleva tule kuma vähe valgustas. Gabriel lamas üksipäini telgi nurgas; ta-käed ja jalad
olid ahelais, mis tasakesi kõlisesid, kui ta pead tulija poole pööras.
«See on ilus, et sa ise vaest vangi vaatama tuled,» hüüdis ta Ivole vastu; «õige võõrustaja
kohus on külaliste aega viita.»
«Aeg läheb sul vist igavaks,» urises Ivo hammaste vahelt.
«Ma ei ütle ei,» kostis Gabriel haigutades.
346
«Ma ei saa aru, mispärast sa siin nii kaua aega viidad . Kõik panevad imeks, miks sa
Tallinna poole edasi ei lähe, kraamid on koos, hobused ja vankrid valmis, sõjakäik lõpetatud
— mis sa veel ootad?»
«Sa ei läbe kannatada, kuni sind võlla tõmmatakse.»
«Parem on võllas rippuda kui sinu külaline olla. Sinu kasuvennalik hool minu eest läheb
liiale. Sa pead mind nagu last mähkmetes ja värised kartes, et ma sinu juurest liig vara ara
jook-seksin. Arvad sa mind nii tänamatu meelega olevat? Kas sa mind enam ei usu? Sa tead
ju vanast saadik, et mina valetamise peale suur meister ei ole. Eks sa mäleta veel: kui
lapsepõlves üheskoos mõne koerustüki ara olime teinud ja meie naha kallale kiputi, siis
oskasid sina asja ikka nii pöörata, et terve nahaga oleksime pääsenud, poleks mina mitte oma
suures rumaluses viimasel otsal ikka kõike üles tunnistanud; meie saime siis parki ja
sellepärast sa mind ju kõige enam vihkasid.»
Ivo kuulas tasakest! hambaid kiristades. Ta tundis ennast selle inimese ees, kelle elu ometi
tema käes seisis, võimetu olevat. Oh, kui hea meelega oleks ta Gabrieli suust seda palvet ja
kiunu -mist kuulnud, millest ta täna veel Agnesele ette oli luisanud! Selle asemel pidi ta nüüd
rahulikku pilkamist kannatama ja tunnistama, et miski asi kangekaelset kasuvenda painutada
ei suutnud. Iga sõna Gabrieli suust oli piitsahoop Ivo uhkusele.
«Mis ma pidin ütlema,» kõneles Gabriel ikka veel pool-naljatades, aga juba märksa
pehmemal
347
toonil, «kuidas preili von Mönnikhuseni käsi käib?»
Ivo pigistas hambad kokku ega lausunud sõnagi: külm higi tikkus ta otsaesisele.
Gabriel ütles elavamalt: «Christoph teatas, et haige täna esimest korda jalule olla tõusnud. Sina
oled tema eest tõesti isalikult hoolt kandnud ja # igapidi õiget rüütlimeelt näidanud. Selle tubli
teo eest ütlen suHe kõige soojemat tänu ja annan sulle kõik noorepõlve patud tingimata andeks. Ma
suren rõõmuga, kuf1 tean, et minu vaene reisiseltsiline hästi hoitud on.»
«Sa loodad vist, et ma teda sinule hoian ?» pilkas Ivo mõrudalt. «Sa oled kergeusklik. Võib olla,
et ma seda magusat suutäit iseenesele hoian!»
Ahelad kõlisesid. Gabriel oli järsku istukile tõusnud.
«Mis see tähendab?»
«See tähendab, et Agnes Mönnikhusen tänasest päevast saadik Ivo Schenkenbergi armuke on,«
irvitas Ivo.
Gabrieli kohmetus tegi temale piiritult nalja.
«Ara sellega naljata,» ütles Gabriel ärritusest väriseva häälega. «Nii kaugele ei tohi sinugi
vägivald nunna . See ei .ole karjatüdruk, kellele sa nuhtlemata liiga võiksid teha. Rüütel Mönnikhusen
on vägev mees, kes kangemat kaela võib murda kui sinu oma. Mölla nii palju kui jaksad,
aga ara unusta, et sinu vägivallale piir on seatud.»
«Kes räägib siiri vägivallast? Tarvitasid sina vägivalda, kui ta sinuga pakku jooksis? Ometi ei
ole sina mitte midagi ja mina olen kuulus sõjapea-
348
lik, Eestimaa Hanrtibal! Võid sa silmapilgu kahe-vahel olla, kuhupoole siin kena Agnese
lugupidamine kaalub? Haha-ha!»
Silmapilgu oli Gabriel tõesti kahevahel; nagu terav mõõk sähvis kuri mõte ta hingest läbi:
oli valu ja õnnetus Agnese meelt seganud, või oli ta tõesti — ei, see ei võinud olla: see oli täiesti
võimatu. Agnes truudusetu, Agnes — Ivo. Schenkenbergi armuke? Naeruväärt! Gabriel pahandas
iseenese peale. Kuidas võis nii inetu kahtlus ühe silmapiigugi tema mõttes aset leida? Kas ta Ivot
kui õelat valetajat veel küllalt ei tundnud? Ivo tahtis teda ainult piinata — see oli käega katsuda.
Gabriel oli nüüd sessamas hingelises olekus nagu Agnes hommikul, kuid kahju, Gabrielil oli veel
vähem kavalust, veel vähem kannatust.
«Sa valetad, Ivo,» üties ta rahuliku põlgusega.
Oleks ta vähemau tigedaks saanud, äkilist viha avaldanud! Tema ranulik põlgav hääl sütitas Ivo
kahjurõõmust veidi suigutatud viha uuesti põlema.
«Valitse oma keeit!» kähistas ta hambaid kiris-tades.
«Veel üks sõna seletuseks, siis jään vait,» ütles Gabriel külmalt. «Mulle näib, nagu oleksid
sina sestsaadik, kui mina ennast tõrkumata siduda lasksin, minust vale arvamise pähe võtnud. Sa
arvad vahest, et mina sind kardan. See on eksitus. Ma ei kartnud sind sel korral ega karda sind
praegugi. Ma tean, et sa minuga kõik imed ara võid teha; sa võid mu keele suust lõigata, mu silmad
välja torgata. Võid mind elusalt keeta ja
349
küpsetada, aga iialgi 5ra looda, et mina sind enese pärast paluma hakkan või — sinu
sõnadesse usun. Nii, nüüd on meie vahe selge ja minu südame pealt koorem ara veeretatud,
mis mind kogu selle aja rõhus.»
Ivo käsi sasis kramplikult pistnoa peast kinni, mis tal vöö vahel oli.
«Sa ise ärritad mind?» tuli hääl korinal ta rinnust.
«Ahaa, sul oli vist juba siia tulles nõu mind ara veristada? Seda parem, siis pole mul
võllaga enam vaevlemist; ega ma sinu nõndanimetatud kohtunikkude käest eluga ikka ei
pääseks. Üks palve on mul veel: Agnes von Mönnikhusen vii ilusti ta isa kätte; sa võid julge
olla, et hea jootraha saad. Paremat ära looda mitte! Agnes mõistab ausa mehe ja — Ivo
Schenkenbergi vahel vahet teha. Ma ei tea, kui suurt lugu ta sinust peab, aga seda ma tean,
et tema lugupidamine sinu kohta minu surma läbi mitte ei tõuse. Sa võid tema ees minu
peale valetada et suu vahutab, nagu sa ka vist juba teinud oled —»
Ivo kummardas äkisti ja tõukas noa kõigest jõust Gabrieli rindu. Gabriel oli poolpüsti
käranud, lühike rögin tuli ta.rinnust — siis kukkus ta vaikselt selili maha. Ivo jäi
natukeseks ajaks liikumatult seisma, lõi siis käega, pühkis noa tera kuue hõlmaga verest
puhtaks, astus telgist välja, hüüdis mehi Ja ütles neile lühidalt: «Koristage see raibe ära ja
visake jõkke!»
«Ivo, Ivo, mis sa nüüd tegid?» hüüdis Christoph pärani silmil venna otsa vahtides.
«Maksin äraandjale palka; tema hukkamine jäägu saladuseks!» kostis Ivo mõrudalt.
350
Christoph pööras vennale järsku selja ja läks ära. Mehed vabastasid Gabrieli käed ja jalad
ahelatest, tõstsid elutu keha üles ja kandsid ta jõe kõrgele kaldale. Tumedasti läikis must
veepeegel pimeda oru põhjas. Üks pläuh! — ja veevoolud vajusid kokku kadunud keha üle.
«Kes käskis kasuvenna juurde kippuda!» ümises Andres, kes meeste seas oli, kahetsedes.
Teised kehitasid õlgu, vahtisid veel silmapilgu allapoole ja läksid siis laagrisse tagasi. Nende
südamed olid rahul. Nende kõhus oli täidetud.
10. JÄLLENÄGEMINE.
Mõni päev pärast viimatiräägitud juhtumist lüli Ivo Schenkenberg oma väesalgaga Tallinna
alla. Ta ei läinud väega linna, vaid jäi Lasnamäe all, praeguse Kadrioru köhal laagrisse. Linnast
voolas määratu hulk rahvast välja laagrit vaatama ja sõjameeste käest röövitud kaupa ostma.
Laager muutus suureks laadaplatsiks, kus kõike müüa oli: loomi, töö- ja majariistu, riideid ,
vilja ja — orje, kõigepealt tüdrukuid; viimased leidsid vähe ostjaid, sest neid oli linna muidugi
küllalt kokku kogunud; neid võis peaaegu leivakoorukese eest saada.
Ivo tore telk seisis eraldi laagri tagumises osas ja telgi ümber seisid vahid, kes kedagi
võõrast ligi ei lasknud. Hommikul pärast Tallinna alla tulemist istusid Ivo Schenkenberg ja
Agnes von Mönnikhusen telgis pruukostilauas. Agnes oli
351
terve, ta kandis ainult pahemat käsivart veel sidemes , aga teda hoiti telgis kinni, sest et
väljas käimine, nagu vanamoor seletas, tema õrnale tervisele esiotsa veel kahju oleks võinud
tuua. Ta ei kandnud enam poisi ülikonda, vaid toredat naisterahva riiet ja kalleid ehteid, mida
Ivo talle poolvägisi oli kinkinud. Agnesele ei maitsenud toit ega jook; nukralt istus ta Ivo
vastas ja mõtles Gabrielile, kes, nagu Ivo ütles, enesele kingitud vabadust kurjasti gli
pruukinud ja — plehku pannud.
Ivo oli väga mahe ja viisakas, puistas meelitusi, heitis nalja ja kõneles oma suurtest
tegudest. Vaenlaste vastu kurat, sõprade vastu ingel, naisterahvaste vastu truu ori — see oli Ivo
tegudele, nagu ta ise tõendas, ikka juhtnööriks olnud; selle põhimõttega oli ta vaenlasi
võitnud, sõpru vaimustanud ja mõnegi naisterahva südant liigutanud. Ivo imestas ja pahandas
salamahti, et tema vaimustatud sõnad Agnese suust samasugust vastukõla ei leidnud, tema
leekivad pilgud neiu tuhmiks nutetud silmi vastu läikima ei pannud; veel hullem — ta pidi
enesele valuga tunnistama, et Agnese pilk, kui see harva kogemata temal juhtus viibima,
salakartust, umbusaldust või ko-guni jälkust avaldas. Kibeda sapiga täitis see Ivo südant, et
Agnes sajandat korda sest asjast juttu tegi, mis ühtepuhku ta meeles liikus.
«Kuhupoole võib Gabriel põgenenud olla?» küsis Agnes otsekui iseenesega rääkides.
«Kuhu mujale kui venelaste juurde — seal on ju tema pärispaik,» kostis Ivo karmilt.
«Aga tal oli Tallinnas tegemist.»
«Mis tegemist?»
352
«Ta otsib oma isa taga.»
«Teie usute kelmi lori?» naeris Ivo põlgavalt. «Tema isa oli vene harjakas, keda kahekümne
aasta eest Tallinnas varguse pärast üles poodi.»
Jälle see umbusklik, jälkust avaldav pilk! Ivo raputas end veidi ja kõneles siis vähem
hooplikul toonil edasi: «Tallinna poole ei või ta põgenenud olla, sest ta teab, mis teda siin
ootab: äraandja palk, kole piinasurm. Ma usun küll, et ta esiotsa Tallinna poole püüdis.
Venelastel on kahtlemata nõu Tallinna kallale kippuda ja selle inimese on nad salakuulajana
ette saatnud; selleks on Gabriel otsekui loodud, sest ta tunneb linna lapsest saadik, mõistab kõik
keeled ja on üldse kaval rebane. Et ta teel meie kätte sattus, see oli meie isamaale vististi
õnneks; see näitab, et üks kõrgem käsi vana Tallinna üle valvab. Kahju, et ma end tema haleda
vingumise läbi liigutada lasksin; nüüd on ta putkus ja võib meile veel mõndagi tuska teha, kuid
seda ei ole vähemalt mitte karta, et ta Tallinnas oma nägu iganes julgeb näidata. Ühe asja pärast
pean ma tema põgenemise üle otse rõõmustama: see kõlvatu on ju paraku minu kasuvend.
Minu isa vannub praegu veel seda päeva, mil ta harjaka poja armu pärast oma majja võttis, aga
mis parata? Ta on minuga koos üles kasvanud ja see oleks mulle vaeva teinud, teda piinamisest
purustatud liikmetega võllas rippumas näha. Peale teie, preili Agnes, ei julge ma seda
meelenõrkust kellelegi tunnistada, muidu arvatakse, et ma teda meelega põgeneda lasin.»
«On ta siis tõesti põgenenud?» küsis Agnes otsekui unest ärgates; näis, kui ei oleks ta Ivo
pikast seletusest üht sõnagi kuulnud.
353
Ivo põrkas tagasi ja kogeles kähvatades: «See on kenteakas küsimus!»
«Kas teie minu eest midagi ei varja!» ütles Agnes, teravalt, peaaegu luurivalt Ivole silma
sisse vahtides. «Kas temale midagi õnnetust ei juhtunud? Ta oli äkilise meelega, ta võis teie
meestega riidu sattuda ja — kes teab? Vahest salgate seda minu eest, kardate mind hirmutada ja
kurvastada? Ärge kartke, ma võin kõige hirmsamat tõtt kannatada, aga see kahevahel kõikumine
ähvardab mind surmata.»
Ivo otsaesisel läikis külm higi, ta hambad logisesid. Ta, ei suutnud Agnese uurivat pilku
välja kannatada, tõusis järsku üles ja kõndis paar korda telgis edasi-tagasi. Siis ütles ta rõhutud
häälega: «Teie jampsite, preili von Mönnikhusen; ma näen, et haigus teist veel kaugeltki
lahkunud ei ole. Teil on rahu ja puhkamist hädasti vaja. Ma läkitan kõhe, vanaeide teie eest
hoolitsema.»
«Ma ei taha seda naisterahvast näha!» hüüdis Agnes ahastuse ja jälkusega. «Ma olen täiesti
terve, laske mind nüüd linna!»
«Ei või — ma pean teie kalli elu eest vastutama,» ütles Ivo külmalt. «Veel paar päeva rahu,
küllap siis näeme.»
Nende sõnadega astus Ivo telgist välja. Õues kutsus ta venna ja vanamoori, käskis neid
Agnest valvata ja temale seltsiks olla.
«Kas veel ei hakka painduma?» sosistas Christoph irvitades.
«Kui ei paindu, siis murran!» kiristas Ivo Vastuseks. Vahtidele ütles ta: «Teie vastutate oma
peadega selle eest, et preili telgist välja ega keegi võõras telgi ligi ei pääse,»
354
Siis targas ta hobuse selga ja kihutas tuhatnelja linna poole.
Paar tundi hiljem ratsutas seltskond suuri saksu linnast Schenkenbergi laagrit vaatlema.
Ratsutajate seas olid Tallinna bürgermeistrid Friedrich Sandstede ja Dietrich Korbmacher,
mõisameeste pealik Kaspar von Mönnikhusen ja junkur Hans von Risbiter. Mönnikhusen oli
Kuimetsa õnnetusest saadik veel tõsisemaks ja kärsitumaks muutunud, kuna junkur Hans veel
endine kergemeelne hoopleja ja luiskaja oli; tema loomus oli liig pealiskaudne, ta vaim liig
madal, et õnnetuse tundmus seal sügavaid juuri oleks võinud ajada. Kahtlemata oli junkrul
ilusast pruudist kahju ja ta avaldas oma kahetsust valju sõnaga igaühele, kes iganes kuulda
tahtis, aga ta ei unustanud iialgi juurde lisada, et tema tosina venelasi ara oli tapnud ja Agnese
vististi nende käest oleks päästnud, kui kõik mõisamehed niisama hiilgavalt kui tema oma
kohut oleksid täitnud; ühtlasi tõotas ta pühalikult Agnest «lõukoera suust» välja kiskuda,
niipea kui laialipillatud mõisamehed jälle koos on. Avaldas keegi imestust, et Hans Risbiter,
kes kaksteistkümmend venelast ara tapnud, ise ilma vähemagi kriimustuseta oli pääsenud, siis
tõmbas Hans õlad kõrgele ja andis märku, et tema vehklemiskunstis kaunis kõrgele pulgale
olla jõudnud. Ivo kirju-vatilisi sõjamehi nähes, kes ju enamasti endised talupojad ja pärisorjad
olid, kräsutas junkur Hans nina ja ütles põlgavalt: «Ma tahan Matsi nime kända, kui need
lurjused venelasi silmaga on näinud.»
355
«Mitte ainult näinud, vaid ka võitnud,» õiendas bürgermeister Sandstede.
«Kenad võitjad!» pilkas Risbiter. «Andke mulle kümme tublit mõisameest ja ma kihutan
kogu selle kodukoonlaste karja ülepeakaela merre.»
«Ärge seda tehke, junkur Risbiter,» ütles Sandstede peane naeratusega. «Sellest oleks kahju,
sest need koonlased on praegu meie paremad sõjamehed.»
«Näha, et teie sõjamees ei ole, härra bürgermeister, sest muidu ei raatsiks teie seda aunime
nii lahke käega raisata.»
«Sõjamees või mitte, aga seda ma näen siiski, et need mehed võidurikkalt ja rohke saagiga
tagasi on tulnud, kuna vahvad mõisamehed omalt maalt põgenedes tühjade kätega meie
juurest varju otsima tulevad.»
«Ohoo, kas tahate meid torgata?!»
«Tasa, Hans!» heitis Mönnikhusen tõsiselt, peaaegu kurvalt vahele. «Meil ei ole õigust
uhkustada, kuna meie kallim vara vaenlaste käes on.»
«Oh Agnes, kulla Agnes-!» õhkas Risbiter kätt vastu rinda surudes, «millal tuleb see päev,
mil sind oma kätega lõukoera suust välja võin kisku-da? Kust leian ma kangele teole sündsaid
kaas-lasi? Kuhu on kõik meie vahvad sõjamehed jäänud? Talupojad ja pärisorjad kannavad
nüüd sõjameeste nime, käsitöölise poeg Ivo Schenken-berg, kelle nime eile veel k,eegi ei
tundnud, on täna kuulus sõjapealik!»
«Kas see nimi teile tõesti nii tundmatu oli,
356
junkur Risbiter?» küsis Sandstede naeratades. «Tuletage meelde!»
Risbiter punastas kergelt, aga ta kostis upsakalt: «Minu mälestus ei ulatu kodanike ja
käsitööliste nimede tarbeks.»
«Vahest mäletate veel seda suurt riidu, mis mineval suvel Tallinna turul junkrute ja
kodaniku- poegade vahel oli? Ivo Schenkenberg oli viimaste ninamees, kelle nuhtlemist rüütlid
pärast suure ägedusega, aga asjata nõudsid.»
Risbiter oli näost punane kui keedetud vähk; ta mäletas väga selgesti, et ta räägitaval korral
Ivo käest armetul viisil peksa oli saanud.
«Kas sina ka selle inetu riiu juures olid?» küsis Mönnikhusen kulmu kortsutades.
«Mina?» kogeles Risbiter. «Ei mäleta. . . Näe, mis tore telk see seal on? Lähme vaatama!»
Teised olid sellega nõus ja terve salk ratsutas Ivo telgi ette, kus neli meest vahil seisid.
«Tagasi!» hüüdis esimene vahimees , tulijatele oda vastu sirutades.
«Kelle telk see on?» küsis Sandstede imestades.
«Ivo Schenkenbergi telk,» kostis vahimees.
«On Schenkenberg ise siin?» päris Risbiter ettevaatlikult.
«Pealik sõitis linna. Minge eemale, telgi ligi ei tohi keegi tulla.»
«Oled sa peast nõder, lurjus? Tead sa ka, kellega sa räägid?»
«Minul ükspuhas.»
«Mina olen junkur von Risbiter!»
«Minu pärast ole Pisbiter, aga tagane , muidu torkan!»
357
«Häbematu lurjus!» kisendas Risbiter mõõka tõmmates.
«Ärge vihastuge, junkur!» vaigistas Sandstede. «Kuule, mees, kas sa mind ei tunne?»
«Ei tunne.»
«Mina olen Tallinna esimene bürgermeister Friedrich Sandstede ja sinu pealik seisab minu
käsu all.»
«Aga mina seisan pealiku käsu all ja käsk on nii, et keegi võõras telgi ligi ei tohi tulla.»
«Mis seal siis on?»
«Pole sinu asi. Katsuge, et endid siit koristate.»
«Häbematu mees!» kärgatas nüüd ka Sandstede vihaseks saades. «Ma võin sind ja sinu
pealikut kahetsema panna.»
«Ei, bürgermeister, sel mehel on õigus,» kütis Mönnikhusen valjusti. «Sõjamees peab
ülema sõna kuulma. Jätame tubli mehe rahule ja läheme oma teed!»
«Isa! Isa!» kõlas korraga hele hüüd telgist.
Mönnikhusen värises kogu kehast. Kõik jäid kuulatama.
«Isa, päästa mind!» kiljatas Agnese hääl uuesti ja jäi äkki vait, otsekui oleks teda
vägivallast lämmatatud.
«Minu järele!» müristas Mönnikhusen hobuse seljast maha karates. Ta lõi mõõgaga
vahimehe oda kõrvale ja tormas telgi poole. Seltskonnast tegid mitmed tema eeskuju järgi.
Vahimehed põrkasid neile vastu.
«Eest ara, pöörased!» karjus vana rüütel nende peale. «Tahate teie tütart isast lahutada?
Eest ära, muidu sünnib õnnetus!»
358
Õnnetus ei olnud kaugel, sest vahid ei taganenud sammugi ja seltsilised tõttasid neile igast
küljest appi. Risbiter ei teinud enam piiksugi, kuna Mönnikhusen vihaselt mõõka keerutas ja
bürgermeistrid asjata rahu püüdsid sobitada. Äge võitlus oli algamas, kui korraga telgi eesriie
kõrvale lükati ja Christoph Schenkenberg välja astus.
«Mis tülitsemine siin on?» küsis ta valjusti.
«Christoph Schenkenberg!» hüüdis Sandstede talle mõrudalt vastu. «Kas sedaviisi võetakse
siin Tallinna bürgermeistreid vastu?»
Christoph tegi, nagu paneks ta nüüd alles kõrgeid külalisi tähele.
«Teie siin, härra bürgermeister?» hüüdis ta silmi lahti kiskudes. «Tagasi, mehed, eks te näe,
kes need härrad on? Kuidas võis see raske eksitus sündida? Uskuge, härra bürgermeister, mina
ja minu vend oleme selles asjas täiesti ilma süüta. Ma kahetsen väga — »
«Hea küll, hea küll, aga nüüd täitke kõhe selle härra tahtmist.»
«See härra —»
«On rüütel Kaspar von Mönnikhusen.»
«Kaspar von Mönnikhusen!» kordas Christoph tehtud imestusega. «Palun andeks, et teid
kohe ära ei tundnud. Mis on kuulsa rüütli sooviks?»
«Andke mu tütar kätte!» põrutas Mönnikhusen.
«Teie tütar? Minu vend päästis hiljuti ühe noore naisterahva venelaste käest. Naisterahvas
oli raskesti haavatud — nädalapäevad vaakus ta elu ja surma vahel. Alles mõne päeva eest
hakkas ta õrna hoolitsuse mõjul toibuma, aga ta ei
359
ole veel täiesti terve. Kardame, et tema vaim haiguse läbi segatud on, sest ta karjub
ühtepuhku «isa, isa!» ja kipub põgenema. Et sarnasel olekul rahu hädasti vaja on, siis käskis
Ivo linna minnes võõraid telgist eemal hoida. Meie oleme sõjamehed ja peame ülema käsku
täitma. Kui haiget näha tahate, siis palun oodata, kuni Ivo ise linnast tagasi tuleb.»
«See on väga imelik, et Ivo keeld meie käsust üle peab käima,» ütles Sandstede kibedalt.
«Aga olgu pealegi, me ei taha riidu tõsta. Küllap Ivo meile selle eest vastab. Kuid õhtuni ei või
me siia ootama jääda. Kui meie telki ei .pääse, siis laske preili välja tulla; ta võib ometi juba
jalal seista?»
«Kahju, ka see on keelatud,» kostis Christoph viisakalt kummardades.
«Agnes!» hüüdis Mönnikhusen valjusti. Telgist vastas hele karjatus ja siis kuuldi otsekui
rabelemise müdinat, mis Mönnikhuseni soontes vere tarduma pani. Enne kui ta uuesti ärkavas
vihas kätt sai liigutada, lendas telgi eesriie kõrvale, Agnes jooksis lõhki käristatud riietega
Christophist mööda ja langes rõõmukarjatusega isa rinnale.
Vana rüütel oli kõige sügavamas liigutuses. Tükil ajal ei saanud ta muud sõna suust välja,
kui kogeles: «Armas laps, armas laps!» — sasis mõlema käega tütre peast kinni, suudles ta
nägu ja juukseid, hoidis teda kätega enesest eemale, .vaatles ja suudles jälle. Kui tema himu täis
oli, arvas junkur Hans oma järje tulnud olevat.
«Ma ütlesin ikka, et sinu veel lõukoera suust välja kisun!» hüüdis ta vaimustuses ja sirutas
360
käed välja, oodates, et jälleleitud pruut nüüd tema kaissu lendab. Aga Agnes põrkas tema
eest tagasi ja ütles ärarääkimata põlgusega: «Teie?»
«Mina neh,» kinnitas Risbiter. «Mina'p see olin, kes telki lähemalt vaadata himustas ja
kõhe vahimeeste kallale kippus. See oli imelik aimus, või õigem ütelda südame hääl, mis
mulle selle õnneliku mõtte andis.»
Agnes pööras õnnelikule aimajale järsku selja ja ütles isale: «Lähme siit, mul on hirm
selle paiga eest.»
«Hirm, kui mina siin olen!» ütles Mönnikhusen uhkusega. «Ära karda midagi, rüütel
Mönnikhusen mõistab oma tütart kaitsta. Aga miks sa kätt sidemes kannad? Oled sa tõesti
haavatud, vaene laps?»
«Jah, ma olin haavatud, aga nüüd olen terve. Oh isa, ma olen palju läbi teinud» —
Agnese hääl värises — «sestsaadik, kui sind viimast korda nägin, kuid siin ei ole paras kõht
sellest rääkida.»
«Vaene laps, vaene laps! Ma otsisin sind sel hirmsal ööl igast nurgast, aga sa olid kui
tina tuhka kadunud; alles siis, kui viimne päästmise lootus möödas oli, põgenesin ma
põlevast mõisast.»
«Ja mina tapsin sinu kambri poole tungides tosina venelasi ara, aga kamber oli tühi,»
lisas Risbiter alandlikult juurde.
«Kas sa võid juba hobuse selga istuda, Agnes?» küsis Mönnikhusen.
«Võin küll, aga ma jookseksin ka jala hea meelega sinuga kaasa,» ütles Agnes rõõmsalt.
361
«Usu mind, isa, ma olen osavaks jalakäijaks saanud ja pika tee ära käinud.»
«Preili von Mönnikhusenil ei sünni jala käia,» tähendas vana rüütel kõrgilt.
«Risbiteri pruudil ammugi mitte,» lisas junkur Hans kähku juurde. Ta talutas hobuse pruudi
ette ja hoidis viisakalt kummardades käe all, et Agnes sadulasse võiks astuda. Agnes oli
silmapilgu kahevahel, aga siis sai ta hea süda pahameele üle võitu. Risbiteri viisakus
liigutas teda. Ta pakkus junkrule kätt, mille see aupaklikult oma huuJtele surus.
«Veel üks silmapilk!» ütles Agnes. Ta pööras enese Christophi poole, kes sõna lausumata
pealt vaatas. «Ma palun teid viimast korda tõsiselt ütelda, kuhu minu vaene reisiseltsiline on
jäänud. Teid usun ma enam kui teie venda.»
«Minul ei ole venna sõnadele midagi Juurde lisada,» kostis Christoph külmalt.
«Ma vannutan teid, rääkige tõtt!»
Christoph kehitas vaikides õlgu.
«Siis ei ole mul siin enam midagi tegemist,» õhkas Agnes kurvalt ja laskis end junkur
Hansul sadulasse aidata; Hans ise võttis ühe sulase hobuse. Terve seltskond ratsutas
pikkamisi laagrist välja. Keegi ei Julgenud neid enam kinni pidada. Christoph vaatas neile
mureliku näoga järele.
«Miks sa seda sündida lasksid?» sosistas vanamoor tema kõrvale astudes. «Mis parata?» «Mis
Ivo nüüd ütleb?» «Ütelgu mis tahes,» kostis Christoph pahaselt
362
käega lüües. «Ega ma ometi vägisi Tallinna bürgermeistrite vastu võinud hakata.»
Teel jutustas Agnes isale oma põgenemise lugu. Gabrieli nime kuuldes hüüdis Risbiter
vahele: «Seesama, kes minu käest metsas malka sai?»
«Seesama, kelle käest teie metsas malka saite,» kostis Agnes külmalt. Risbiter tahtis õiendavalt
vastata, aga Mönnikhusen käskis tal vait olla ja Agnest jutustada. Kui Agnes lõpetanud
oli, ütles Mönnikhusen kulmu kortsutades: «Ma ei mõista, miks nad sind veel kinni hoidsid, kui
sa ise ennast terve tundsid olevat; vahest oli neil nõu minu käest kõrget lunastusraha välja
nuruda?»
«Ma kardan, neil oli teine, kurjem nõu,» sosistas Agnes kähvatades.
«Kurjategijad!» kiristas Mönnikhusen, laagri poole rusikat raputades.
«Ara vannu neid, isa,» ütles Agnes jälle pehmemaks minnes. «Ma olen neile siiski suurt tänu
võlgu, sest nad on minu eest väga hästi hoolt kandnud. Teaksin ma ainult, mis nad minu seltsilisega
on teinud!»
«Kena seltsiline, kes häda ajal putku paneb!» pilkas Risbiter kibedasti.
«Ma tunnen teisi seltsilisi, kes veel enne häda-aega putku panid,» oli Agnese kärme vastus.
«Aga see'p see on, mis mind vaevab : ma ei või uskuda, et Gabriel tõesti on põgenenud. Ma kardan,
nad on ta haavatult, võib-olla surnult kuhugi maha jätnud.»
«Miks ei pidanud ta põgenema, kui ta teadis, mis teda kui vene salakuulajat Tallinnas
ootas?»
363
«Olge vait, junkur Risbiter!» hüüdis Agnes põlevau silmil. «Teie ei tea, mis te räägite.
Gabriel ei ole salakuulaja!»
«Noh, noh,» vaigistas Mönnikhusen, «ära seltsilise pärast liiga muretse; kes siis tema elu
järele nii ahne oli? Küll sa näed, ühel kenal päeval tuleb ta meie käest teenitud jootraha
nõudma.»
See mõte oli Agnese meelest nii veider, et see teda pahandadagi ei suutnud. «Kui see mees
veel elab,» mõtles ta naeratades, «siis ei lepi ta jootrahaga; see nõuab rohkem.»
«Vaadake!» hüüdis korraga' bürgermeister Sandstede. «Kas see ei ole Ivo Schenkenberg?»
Linna poolt tuli üksik ratsanik tuhatnelja kihutades. Seltskonna juurde jõudes pidas ta
hobuse järsku kinni ja vahtis ainsa silmaga kui tardunult Agnese otsa.
«Vabandage, et ilma teie loata telgist välja tulin,» ütles Agnes lahkesti. «Ma tänan teid
kõige hoole eest, aga teie kartus oli üleliigne. Ma olen täiesti terve ja pealegi õnnelik, sest
nagu näete, olen ma oma armsa isa jälle leidnud.»
«Kes laskis teid telgist välja?» ümises Ivo kahvatades.
«Keegi ei lasknud; ma tulin ise välja ja nimelt mitte ilma takistuseta» — Agnes tähendas
naeratades oma lõhkikärisenud riietele —, «mis selgesti tunnistab, et ülevaatajad oma kohut
on täitnud; ärge nende peale asjata viha kandke! Ma olen vabaduses kasvanud lind, kes puuri
ei sünni.»
Ivo oli kui tumm. Agnes ajas oma hobuse te-
364
male ligemale, vaatas talle läbitungivalt silma ja sosistas: «Kuhu on Gabriel jäänud?»
Nüüd alles näis Ivo täiele arusaamisele ärkavat. Ta silm välkus, õel naeratus kräsus ta huuli.
«Otsige teda!» vastas ta kähiseva häälega ja andis järsku hobusele kännuseid. Asjata hüüdsid
Mönnikhusen ja mõlemad bürgermeistrid teda tagasi. Ivo ei pööranud kordagi pead, vaid kihutas
kui meeletu laagri poole. Oma telgi ees kar-gas ta vahutava hobuse seljast. Christoph tuli
talle telgist vastu. Sõnagi lausumata tõstis Ivo rusika ja lõi vennale vastu silmi. Christoph tuikus
ja taganes hirmuga telki: Ivo tormas järele.
«Äraandja!» kärgatas ta venna peale, kes paludes käed talle vastu sirutas. «Miks sa seda
tegid?»
«Tahad sa mind tappa, nagu sa Gabrieli tapsid?» ähkis Christoph. «Ma ei võinud parata,
bürgermeistrid kippusid vägisi telki ja vahid tahtsid neid maha lüüa. Mõtle, mis sellest välja
oleks tulnud! Täna taevast ja mind, et hirmsa õnnetuse ara pöörasin.»
Ivo ei kuulanud. Ta tuikus vaheriide taha, tõukas vanamoori jalahoobiga sealt välja, hakkas
kähe käega oma karvust kinni ja langes hambaid kiristades ning tumedast! möirates Agnesest
mahajäetud asemele kummuli.
11. LAULATUS .
Kaspar von Mönnikhusen oli põhjatu rikas. Vaevalt oli keegi Eestimaa mõisnike seast sõja
läbi nii rasket kahju saanud kui tema, aga siiski
365
ei tundnud ta veel puudust. Tal olid Toompeal ikka veel uhked majad ja majades hulk varandust,
millega ta vürstlikult elada, laialipillatud mõisamehi koguda ja neid uuesti sõjale valmistada
suutis. Tal oli kindel nõu Kuimetsa venelaste käest tagasi võita. Enne aga pidi Agnese ja
Risbiteri pulmad Tallinnas ära peetama ja noorpaar sõjakärast eemale, Kuramaale asuma, kus
Risbiteril mõis oli. Küll tõrkus Agnes vastu, küll tõendas ta sada korda, et tema nüüdsel
kardetaval ajal isast koguni lahjuda ei raatsi, küll püüdis ta Risbiterit põlguse ja kibeda
pilkamisega enesest eemale peletada, aga see kõik ei aidanud midagi. Mönnikhusen oli
ettevõetud nõus' kaljukindel. Pulmad määrati septembrikuu keskmistele päevadele. Agnes nuttis
Gabrielile mõteldes ööd läbi. Ta süda ütles: Kui Gabriel veel elab, siis peab ta mind üles
otsima, oodaku teda siin mis tahes. Ta teab, et ma Tallinnas olen. Miks ta ei tule? On ta haige?
On ta surnud? See oli iga kord Agnese mõtete viimne piir, ja iga kord asus kramp ta
südamesse, kui ta mõtetega niikaugele oli jõudnud. Mistarbeks siis veel elada? Agnes mõtles
sagedasti surma peale, aga ta ei tahtnud kätt enese külge panna. Ilma Gabrielita pidi ju surm
muidugi pea tulema. Kuidas võis Gabrieli pruut Risbiteriga elada, õnnelik olla, vanaks saada?
See oli Agnese meelest jälk mõte, see oli närtsi-mine ja surm.
Gabriel aga ei tulnud ega tulnud.
Ivo Schenkenberg viibis ikka veel Tallinna all laagris. Oma endisest tulisest agarusest näis ta
palju kaotanud olevat. Pooled päevad istus ta nukras mõttes üksipäini telgis ega lasknud kedagi
366
enese juurde. Oma meeste vastu oli ta valjem kui enne. Mitmed jooksid pakku, aga teisi tuli
seda rohkemalt juurde, sest näljastest, kes sõjas leiba otsisid, ei olnud paraku puudust. Nõnda
kasvas Ivo salk päev-päevalt suuremaks, kasvas tõeliseks sõjaväeks, nii et rootslased Tallinna
lossis juba kartusega küsima hakkasid, kas see neile ja linnale hädaohtu ei ähvarda.
Bürgermeistrid püüdsid neid vaigistada, üteldes, et Ivo suurt lööki venelaste vastu ette
valmistavat.
Ühel õhtul — see oli septembrikuus — istus Ivo üksipäini telgis, kui vahimees sisse astus ja
teatas, et üks suursugu naisterahvas temaga rääkida soovivat. Ivole tuli kõhe meelde, et Agnes
von Mönnikhusen teda mitmel korral asjata enese juurde oli kutsuda lasknud.
«Kes see on?» küsis Ivo järsku üles karates. «Ta ei ütle oma nime, aga bürgermeister
Sandstede ja paar sulast on temaga kaasas.» «Käsi naisterahvast üksipäini sisse astuda.»
Vahimees läks ja Ivo jäi kange südamepõksu-misega ootama. Telgi eesriie kahises ja naisterahvas,
kelle nägu tiheda looriga käetud oli, astus sisse.
«Preili von Mönnikhusen!» hüüdis Ivo lämbunud häälega.
Agnes tõstis loori üles. Ta näost paistis tõsine hingevalu, ta silmad olid nutust tuhmid,
punaste äärtega. Oli see nüüd kahjurõõm või kaastundmus, aga Ivo tundis oma tardunud
südames midagi puhkevat ja sulavat. Ta pakkus võõrale istet ja ütles pehmelt, peaaegu
kartlikult: «Kust see au tuleb, et preili von Mönnikhusen —»
«Teie ei tahtnud minu juurde tulla,» ütles
367
Ägnes väsinud häälega, «sellepärast pidin mina teie juurde tulema; mul on ju teile nii palju
tänu tunnistada.»
«Teie ei ole minule mingit tänu võlgu, preili von Mönnikhusen,» kostis Ivo natuke kibedalt.
«Ei, ei, ma olen teile suurt tänu võlgu. Teie olete ju mind otse surmast päästnud.»
«Ja ometi kardate teie mind, armuline preili, sest teie olete ju enese kaitseks bürgermeistri
kaasa võtnud.»
«Bürgermeister Sandstede on minu isalik sõber. Isale ei tohtinud ma sellest külaskäigust
sõnagi lausuda ega ka üksipäini kaugele välja sõita. Mispärast peaksin ma teid kartma? Ma tean,
et teie aus mees olete.»
«Ometi ei usu teie mind.»
«Kuidas nii?»
«Teie ei tulnud mulle tänu tunnistama, vaid mind usutlema.»
Agnes vaatas tummalt enese ette maha.
«Teie olete minu mehigi usutlenud ja neile raha pakkunud,» kõneles Ivo armuta edasi. «Teie
tunnete minu mehi vähe; nad mõistavad sõna kuulda.»
«Siis olete neil ometigi keelanud tõtt rääkida?» küsis Agnes järsku; ta tuhmid silmad põlesid ja
püüdsid Ivo ainsast silmast läbi ta hinge tungida.
«Võib-olla,» kostis Ivo mõrudalt
Agnes langes äkisti tema ette põlvili maha, tõstis ristipandud käed käigi mehe poole üles ja siis
voolas äge, erutatud hinge põhjast tulev palve ta huultelt: «Rääkige ise mulle tõtt, Ivo
Schenkenberg! Miks te mind piinate? Mis kurja olen ma teile teinud? Ütelge mulle, kus Gabriel
on, siis
368
tahan ma teid igavesti tänada ja Õnnistada. Teie näete, kuidas mu hing väriseb ja ahastab. On
teil kivist süda, et teise inimese piin teid sugugi ei liiguta? Mispärast kardate teie tõtt rääkida?
Olgu see tõde kõige hirmsam, mis mu süda aimab — mis võin mina, väeti tütarlaps, teile teha?
Rääkige, ja ma tahan seda kui püha saladust oma südame põhja matta. Ma palun, ma vannutan
teid teie ema mälestuse juures, ütelge mulle, mis olete te Gabrieliga teinud?»
«Gabriel on surnud,» ütles Ivo tumedalt.
Agnes tõusis püsti. Ta oli kahvatu kui surnu, aga rahulik.
«Teie ise olete tema mõrtsukas,» ütles ta selge häälega.
«Ta langes ausas kahevõitluses minu käe läbi.»
«Miks te seda tegite?»
«Sellepärast, et ma teid armastan.»
Agnes taganes otsekui kiskja elaja eest.
«Ole ära neetud, vilets mõrtsukas!» hüüdis ta kätt välja sirutades.
Ivo karjatas kui haavatud loom ja astus sammu edasi, aga Agnes oli juba telgist välja läinud.
Kui Agnes koju jõudis, ootasid isa ja Risbiter teda maja trepil.
«Kus sa nii kaua olid?» hüüdis Mönnikhusen. «Me olime juba mures sinu pärast!»
Agnes kargas hobuse seljast maha, ilma Ris-biteri abi ootamata, andis hobuse sulase hooleks,
astus isa kõrvale ja ütles külmalt: «Nüüd tehke minuga mis tahate.»
«Mis see tähendab?»
369
«See tähendab, et mina pulmade vastu enam ei tõrgu.»
«Seda ma ootasin ammugi,» naeratas Mönnikhusen, kuna junkur Hans pruudi käest kinni sasis
ja esiti neid, siis pruudi kahvatuid huuli suudlustega kattis. Oma joovastuses ei pannud ta tähelegi,
et Agnes tema käte vahel külm ja tuim nagu elutu kuju oli.
«Ratsasõit oli vist väga lustlik, et sinu kõva südant nii järsku pehmendas?» naljatas Mönnikhusen.
«Jah, see oli väga lustlik ratsasõit,» kostis Agnes kentsakalt naeratades.
«Hea tagajärje pärast ei taha ma sinuga tapelda, nagu see esiotsa mu nõu oli. See oli sinust
ettevaatamatu tegu, hilisel õhtul peaaegu üksipäini linnast välja sõita, kuna Ivo Schenkenbergi
toored, taltsutamata mehed igal pool luusimas on. Loodan, et sul nendega mingit kokkupõrkamist
ei olnud?»
«Ei olnud,» kostis Agnes tuimalt.
«Oleksid sa minu kaasa võtnud,» ütles Risbiter, «siis ei oleks sul mingit kokkupuutumist karta
pruukinud.»
«Jah, Agnes,» ütles Mönnikhusen pehmelt, «ma rõõmustan südamest, et sa nüüd noorema ja
kangema mehe kaitse alla saad. Ma ei usu, et ta sind rohkem armastab kui mina, aga vististi jõuab
ta sind paremini võõra vägivalla ja sinu enese edevuse eest kaitsta kui mina seda paraku teha
võisin.»
Vana rüütel pani liigutuses käe tütre kaela ümber ja andis ta valgele otsaesisele suud. Seda
enesele heaks eeskujuks arvates valmistas ka jun-
370
kur Hans end teist korda pruudi magusale suule tormi jooksma, aga Agnes libises tema nõu
märgates isa käte vahelt välja ja tõttas trepist üles. Järgmine päev oli pulmade ettevalmistamise
päev. Vanaaegsel viisil ja vanaaegse toredusega pidid pulmad peetud saama — see oli
Mönnikhuseni kõikumatu tahtmine. Piduliste arv oli linnas veel palju suurem kui Kuimetsas,
sest linn kubises mõisnikkudest. Vaevalt suutis linna suur gildimaja kõiki kutsutud võõraid
mahutada. Rüütlid, nende naised ja hobused olid toredasti ehitud, olgu küll, et ehted enamasti
põlatud kodanike käest laenatud olid. Vaesuse tunne ei seganud kellegi pidurõõmu: kuulus liivi
kergemeel ajas viimast korda õisi. Viin ja õlu peletasid mured kaugele, mehed hooplesid ja
trallitasid, naised peksid keelt ja heitsid võrkusid välja nagu kõige sügavama rahu ajal. Kõigist
pulmalistest ei võtnud üksainuke üldisest pidurõõmust nähtavat osa, ja see oli — pruut ise. Agnes
oli tuim ja tumm, ta näovärv lumivalge, peaaegu läbipaistev, jooned otsekui kiviks tardunud,
huulte ümber seisis muutumata naeratus, nagu seda inimeste juures nähakse, kes naeratades
surnud. Võõraste nali, mis igakord kõige peenem ei olnud, ei kihutanud pruudile kordagi puna
palge, ei sundinud teda kordagi naerule. Kuulis ta neid naljasõnu? Kuulis ja nägi ta ülepea
midagi? See oli väga kaht-lane, sest Agnese suust ei tulnud peaaegu sõnagi, ta pilk oli tume, ta
silmad vaatasid ühtepuhku ilma arusaadava mõtteta kuhugi lõpmatusse kaugusse. Ta tegi kõik,
mida isa ja targad tädid teda teha käskisid, ta laskis oma keha ehtida, seisis kannatlikult raske
mõrsjakrooni koorma all,
371
kuni piduliste salgad tema auks gildimaja trepist pidulikult mööda ratsutasid.
«Kena pruut, aga külm kui kivi,» ütlesid pealtvaatavad kodanikud. «Jumal tänatud, meie
tüdrukutel on enam värsket elu sees kui niisugusel mitmesaja-aastase rüütlisoo võsul.»
Siis tuli pühapäev kätte. Pärast jumalateenistust liikus uhke pulmarong toomkiriku poole.
Pruutpaari ees kõndisid mängumehed ja küünla- kandjad . Vana rüütlite kiriku uks oli lippude ja
vanikutega ehitud otsekui vürstliku paari vastuvõtuks. Kirikus teretati pruutpaari orelimängu ja
lauluga. Kirikhärra pidas pika kõne, rääkis vaimustusega kähe kuulsa sugukonna ühendusest —
jumala auks ja isamaa käsuks. Siis astus pruutpaar peiupoiste ja pruuttüdrukute saatel altari
ette, Risbiter uhkel, kõmiseval sammul, Agnes otsekui poolunes, mahalöödud silmil. Nagu
hooplik võiduhõiskamine kõlas Risbiteri «jah» läbi kiriku. Kirikhärra pööras ennast Agnese
poole: «Ja nõnda küsin ma ka sinult, pruut, kas sinu südame nõu on, et sina tahad oma
peigmeest Hans von Risbiterit oma abikaasaks võtta ja temaga elada ja kannatada kõik, mis
jumal sinu peale paneb, head ja kurja, rõõmu ja viletsust, rikkust ja vaesust , ega taha ennast
temast ara lahutada, enne kui jumal teid ise lahutab surma läbi. On sul nüüd see meel ja nõu,
siis ütle kõikide kuuldes selgesti — jah!»
Agnes ei vastanud kohe. Esimest korda tõstis ta silmi, esimest korda tungis valus, värisev
õhkamine ta piinatud rinnast. Ta tundis end jumalast ja inimestest mahajäetud olevat, üksipäini
võõras maailmas. Nagu abi otsides vaatas ta kirikhärrast
372
mööda rahvahulga peale, kes kahel pool altari kõrval seisis. Korraga jäi ta silm ühele kohale
seisatama, esiotsa ehmatusest tardudes, siis ärarääkimata rõõmust särades.
Seal seisis Gabriel — nagu Kissi poeg peajagu kõigist kõrgem, õõnsate paledega, auku
vajunud mustade silmadega, nägu kahvatu kui surnul, jooned kibedast tundmusest viltu kistüd;
see ei olnud endine uhke, kangekaelne ja lustlik Gabriel, vaid silmanähtavalt kurjast saatusest
kiusatud inimene, haigusest kurnatud ja hingevalust vaevatud, aga siiski elus, kahtlemata elus!
«Ei, ja tuhatkorda ei!» tuli hääl valju karja-tusena Agnese suust. Surmkahvatus kattis ta
nägu; ta tuikus ja kukkus maha: ta oli minestanud. Rahvast puupüsti täidetud kirikus tõusis
ilmatu kihin ja kähin. Seda oli sagedasti nähtud, et pruudid ennast altari ees kaua paluda ja
meelitada lasksid, enne kui igatsetud «jah» nende suust tuli, aga valju, nii kindlat tõrkumist ei
olnud veel keegi kuulnud. See pidi midagi tähendama, seal pidi mõni saladus peidus olema. Oi,
sellest sai palju juttu teha!
Naisterahvaste ja kirikus oleva arsti hoolel ärkas Agnes mõne minuti pärast minestusest ja
tõusis jalule. Ta esimene pilk otsis Gabrieli, aga see oli kadunud.
«Viige mind koju, ma olen haige,» sosistas Agnes.
«Pai, kulla Agnes, ütle enne jah!» kerjas Ris- biter , kes näost punane ja higine oli.
«Isa, päästa mind, vii mind siit ara, muidu ma suren!» ägas Agnes peigmehe eest hirmuga
taganedes.
373
Mönnikhusen pani käe tütre keha ümber, mida ta kui haavalehte tundis värisevat, ja ütles
kurvalt:
«Laps, laps, mis sa teed? Miks sa häbi minu halli pea peale kogud?»
«Anna andeks, isa, ma ei või teisiti,» sosistas Agnes, oma järsku punastavat nägu isa
rinnale mattes.
Vana ruutel pidi õlgu kehitades ja kulme kortsutades kirikhärrale ning võõrastele seletama,
et laulatus tütre äkilise haiguse pärast seekord kätki pidavat jääma; pidulisi palus ta siiski
kokku | jääda, sest mis täna ei sündinud, võivat homme sündida. Pikkamisi tühjenes kirik ja
õuel seisid veel kaua elavalt juttu ajades üksikud inimeste salgad.
12. HAIGE SÜDAMEGA KERJAJA.
Mönnikhusen viis tütre, keda ta tõesti haigeks pidas — sest muud seletust ei leidnud ta tema
sõgedale kangekaelsusele — kinnises tõllas koju ja jättis ta seal arsti, pruuttüdrukute ja tädide
hooleks; ise tõttas ta gildimajasse oma võõraste eest hoolt kandma. Naisterahvad tõstsid
Agnese poolvägisi voodisse, ehk ta neile küll naerdes seletas, et ta enam haige ei ollagi, vaid
ainult väsinud ja uimane. Arst pakkus talle tungivalt seda ja teist rohtu, aga Agnes lükkas tema
abi pool-paludes, pool-pilgates tagasi, nii et see auväärne isand viimaks muud teha ei võinud
kui pahaselt käega lüüa ja oma teed minna. Naiste-
374
rahvastest oli raskem lahti saada. Küll maalis Agnes neile elavate värvidega pidurõõmu
gildi-saalis ette, mida tema kerge haigus koguni ei tohtivat rikkuda, küll seletas ta neile, et tal
muud vaja ei olla kui rahu ja üksiolemist, kuid see ei aidanud midagi; kõik tahtsid temale
seltsiks olla, tema juures valvata. Agnes pani viimaks tõesti väsinult silmad kinni ja näis
rahulikult uinuvat. Naisterahvad jäid veel tüki aega sosistama, hakkasid siis haigutama ja
küsivalt üksteise otsa vahtima.. Aegamööda lahkusid esmalt nooremad, siis vanemad kambrist
ja — ei tulnud enam tagasi; kõik olid tee Toompea mäest alla leidnud. Üksainuke vana tädi, kes
Mönnikhuseni juures armuleiba sõi, jäi veel valvama. Agnes lõi silmad lahti Ja hakkas tädi
jumalakeel! paluma, et see teda üksi jätaks, sest ta ei võivat uinuda, kui tuba tühi ei ole;
ümmardaja abist olevat temale tarvilisel korral küll. Tädi lahkus tasakesi torisedes.
Mõni minut hiljem kõlistas Agnes lauakella. Kui ümmardaja, noor punapõskne eesti tüdruk,
sisse astus, kargas Agnes ühe krapsuga voodist välja ja hüüdis lustlikult: «Ruttu, aita mind riidesse
panna ja tee mind hästi ilusaks, kas kuuled?»
Tüdruk ajas imestuse pärast suu ja silmad pärani lahti ja kogeles: «Kas pulmariided?»
«Ei!» ütles Agnes järsku. «Anna mu sinine pühapäevakleit siia; ehteid ei ole vaja.»
Agnese juukseid peegli ees korraldades küäs tüdruk kartlikult: «Kas preili siis enam haige ei
olegi?»
«Olen ma nii haiget nägu?»
375
«Oh ei, preili on värske ja ilus kui tõusev päike.»
«Sa oskad üsna ilusasti meelitada.»
«Aga kust see tuli, et preili täna kirikus ära minestas?»
«Jah, seda ma ei või sulle ütelda.»
«Küllap vist ikka palavuse ja paksu õhu pärast; kirik oli ju inimesi murdu täis.»
«Olid sina ka seal?»
«Eks ma olnud ka taga nurgas.»
«Kas sa kõik kuulsid?»
«Ega ma kõike küll ei kuulnud ega näinud, aga seda kuulsin küll, et preili suure häälega «ei»
ütles.»
«Panid sa seda väga imeks?»
«Mis minul tühjal imeks panna, aga inimesed panid küll imeks, miks preili junkur Risbiterit
ei taha.»
«Kas sina teda tahaksid?»
«Mina?»
«Jah, sina.»
«Sa jumal ja issake!»
«Noh, vasta!»
«Kuidas tohiksin mina niisugusele asjale mõtelda?»
«Miks ei tohi? Mõtle, nagu seisaks minu käes voll teid kahekesl paari panna. Kas võtaksid
siis junkru vastu?»
«Noh, ega ta nüüd just väga ilus meesterahvas ei ole,» ütles tüdruk venitades.
«Kes meesterahva- juures selle peale vaatab?» noomis Agnes auliselt. «Aga eks ta ole muidu
sinu meelest tubli mees, aus, helde, julge ja põhjatu rikas?»
376
«Heldene ajake!» hüüdis tüdruk kitsikuses, «ega mina junkruhärrat küll ei tunne, aga tema
enese inimesed räägivad, et — »
«Mis nad räägivad?»
«Et junkru-härra ei pidavat mitte hea inimene
olema.»
«Ühe sõnaga, sa ei tahaks teda oma meheks võtta?» Tüdruk raputas punastades pead.
«Noh vaata!» ütles Agnes naeratades. «Kui sinagi teda ei taha, kuidas peaksin siis mina teda
tahtma? Soo, nüüd mine too mulle juuste tarvis aiast kõige ilusam roosiõis, aga ara kellelegi ütle,
et ma voodist tõusnud olen. Ma tahan üksi olla.»
Kui roos toodud ja pähe pistetud oli, saatis Agnes tüdruku minema, keeras ukse lukku, tõukas
akna lahti ja piilus eesriide vahelt välja. Kamber oli teise korra peal ja aknast ulatus pilk üle õue
ja ainsa kitsa tänava, mis õue peale viis. Tänav ja õu olid inimestest tühjad.
Mispärast igatses Agnes nii väga üksi olla? Oli tal midagi võõra silma eest varjata? Jah, tal
oli tõesti midagi varjata — see oli ärarääkimata rõõm, mis ta südant paisutas, uuesti ärganud elujõud,
kadunud ja jälle leitud õnne joovastav tundmus. Gabriel elab, Gabriel on siin! — see oli
rõõmulaulu põhihääl, mis Agnese südames helises. Ta ei pööranud silmi tänavalt. Ta teadis:
Gabriel pidi siit läbi tulema! Agnese lootus sai kahel korral petta — käskjalgade läbi, keda rüütel
Mönnikhusen gildimajast üles oli saatnud tütre tervise järele kuulama. Neile öeldi: «preili
uinub rahuga,» nad tõttasid minema ja tänav jäi jälle tühjaks.
Videvik oli juba kätte jõudnud, kui veel üks
377
meesterahva kuju mööda tänavat ülespoole tuli. Oli see jälle pettus? Agnes ei näinud
selgesti, aga ta tundis ju Gabrieli tema hiiglakujust, astumisest, igast liigutusest. See oli
Gabriel! Ta astus õue peale ja vaatas uurides maja akende poole üles. Agnes märkas nüüd alles,
et Gabriel kerjaja kuube kandis; tal oli kepp käes ja kott kaelas.
«Kas niisugusele kerjajale ka keegi almust peaks andma?» mõtles Agnes kaheldes.
Ta lükkas eesriidg kõrvale ja kummardus pisut aknast välja. Nende pilgud juhtusid kokku.
Nad noogutasid teineteisele pead. Rohkem ei olnud esiotsa kummalegi vaja, selle ühef pilgu ja
peanoogutusega olid nad üksteisele kõik selgeks teinud, pika jutu ara vestnud.
Gabriel kargas kärmemalt ja kergemalt kui õige kerjaja kõhus trepiastmetest üles ja koputas
kõrgesti võlvitud majaukse pihta. Natukese aja pärast hüüdis ümmardaja hääl ukse tagant: «Kes
seal on?»
«Vaene sant, palun jumala pärast tükikese leiba,» oli vastus.
Agnes kuulis, kuidas uks lahti keerati.
«Oh sina laiskvorst!» hurjutas tüdruk. «Suur terve, tugev mees — kas sul häbi ei ole
kerjata?»
«Ara kurjusta, kena neiu,» meelitas Gabriel, «kurjus ei sünni inglitele. Iialgi argu kräsutagu
paha mõte seda lumivalget, siledat otsaesist, argu tumestagu südame külmus sooja helduse
läiget neis tuisilmades! Ma usun kindlasti, sa oled niisama hea kui sa ilus oled.»
«Võrukael!» mõtles Agnes naeratades. «Tahab ta mind armukadedaks teha?»
«Seda sa lobised kõik silmakirjaks,» ütles tüd-
378
ruk mõnitades, aga juba palju pehmemalt. «Noh, oota siin, ma toon sulle midagi.»
«Ara veel lahku, hea laps,» palus Gabriel. «Mul on veel üks hoopis iseäralik palve. Vaata,
nii terveks ja tugevaks, kui sa mind mu välimuse järele arvad, nii väeti ja puruhaige olen ma
tõepoolest. Mul on raske südamehaigus ja see'p see sunnibki mind kerjama. Tark vanaeit
kuulutas mulle, et ainult siis võin terveks saada, kui üks puhas neitsi, kellel niipalju julgust on,
et ta meelevastasele peigmehele veel altari ees «ei» ütleb, minule oma õrna kätt suudelda
annab. Mina olen sarnast neitsit kaua otsinud, aga tänini oli mu vaev asjata; kõik ütlevad altari
ees heameelega «jah». Täna kuulsin kogemata, et siin majas see ingel elab, kes mind terveks
võib teha. Vahest oled sina ise, kena laps, minu päästja?»
«Ei ole,» kostis tüdruk naerdes.
«Kahju! Aga kes see siis on?»
«Ara looda, et siin pääsmist leiad. See ingel, kellest sina räägid, on meie kõrgestisündinud
preili ise.»
«On tema tige või uhke?»
«Sina ise oled tige ja uhke,» pahandas ümmardaja. «Meie armuline preili on päris taeva
ingel.» «Noh, miks ta siis vaest inimest ei peaks aitama'?»
«Kes julgeb sinu tühja pärast preilit tüütama minna!»
«Lase ma lähen ise tema palvele.»
«Ma ei tohi kedagi võõrast inimest sisse lasta.»
«Siis kutsu preili välja!»
«Taga parem! Võta oma tükk leiba ja mine rahuga!»
379
«Kuule mind, kena laps!» ütles Gabriel tungivalt. «Ma ei ole praegu muud kui vilets
kerjaja, aga ma olen enne paremaid päevi näinud.»
«Seda on su näost näha,» tõendas tüdruk.
«Mul on endisest ajast veel üks kallis asi järele jäänud. Kas näed seda sõrmust?»
«Uih, mis ilus,» hüüdis tüdruk imestades.
«See on puhas kuld ja kalliskivi on tal sees. Sõrmus on mulle kalliks mälestuseks, aga
tervis on minu meelest veel kallim. Ma kingin sõrmuse sulle, kui sa preili siia kutsud, nii et
keegi teine ei kuule.»
Agnes ootas põnevusega. Oleks tüdruk veel kauemini tõrkunud, siis oleks armuline preili
vist ilma kutsumata alla jooksnud — kerjajat südamehaigusest päästma. Aga ei, tüdruk ei
suutnud kiusatusele vastu panna. Lühikese mõtlemise järele, mille ajal ta vististi sõrmust
silmitses, ütles ta moka otsast: «On see siis tõesti kullast ?»
«Puhtast kullast, ja kalliskivil on veel see iseäralik omadus, et kui kaua üksisilmi tema
peale vaatad, siis näed oma tulevase peiu nägu.»
Tüdruk naeris. «Noh, olgu peale, ma võtan sõrmuse vastu. Oota siin, ma katsun õnne, ehk
saan preili alla meelitada.»
Tüdruk pani ettevaatlikult kojaukse kinni, lükkas riivi ette, et kerjaja ilma loata sisse ei
pääseks, ja tõttas siis preili juurde: «Õues on kerjaja ja palub armu.»
«Mis minul sellega asja?» kostis preili külmalt. «On ta halastuse vääriline, siis anna talle
süüa ja lase ta minna.»
«Jah, seda ma tahtsingi teha,» kogeles tüdruk, «aga see on hoopis isemoodi kerjaja. Ta —
ta
380
ei taha kellegi muu käest armuandi vastu võtta kui ainult armulise preili enese käest.»
«Soo? On ta nii häbematu, siis kihuta ta minema!»
«Pai preili,» palus tüdruk kähvatades, «halastage selle vaese inimese peale! Ta on raskesti
haige ja ütleb, et muidu terveks ei saa, kui mitte pruut «ei» ei ütle — oh ma toru, mis ma räägin!
— kui mitte armuline preili temale oma kõrgestisündinud kätt musutada ei anna.»
«Mis rumalat juttu sa räägid?» taples Agnes kurjasti ja rõõmustas salamahti, et äge puna,
mis tal äkisti palge tõusis, tehtud kurjuse läbi küllalt seletatud oli. «Jäta mind rahule ja tee oma
kerjajaga mis tahad!»
«Pai preili!»
«Mine, mine!»
Tüdruk läks nuuksudes uksest välja. Ühe silmapilguga oli Agnes tema kännul.
«Miks sa nutad ?»
«Oh, kulla preili, mul on nii hale meel selle vaese inimese pärast.»
«Nutad sa siis üsna puhta haleduse pärast?»
kahtles preili.
«Jah, ja temal on enesel niisugused suured,, sügavad, süsimustad silmad, et — et —»
«Ohoo!» naeris Agnes, «on tal nii ilusad silmad, siis lähme vaatama!»
Agnes võttis laualt paberilehe, mässis kuldraha selle sisse ja läks ümmardaja seltsis alla,
Kerjaja kummardas preili ees maani ja hakkas liigutatud häälega oma palvet ette kandma.
«Ma tean kõik,» ütles Agnes vahele ja pistis paberi sisse mässitud kullatüki kerjaja pihku.
381
Ilma pikema palveta sasis kerjaja lahkest käest kinni ja surus huuled ta siidpehmele nahale.
See oli pikk, kuum, ahne suuandmine ja — uhke preili laskis seda ümmardaja suureks
imestuseks ilma tõrkumata sündida.' Ta pidi viimaks käe vägisi tagasi tõmbama, sest kerjaja
näis lahtilaskmise unustanud olevat.
«Oled sa nüüd terve?» küsis Agnes kentsakalt kõikuva häälega.
Kerjaja ajas oma vägeva keha sirgeks; tema kurnatud näol õitses nüüd tõesti tervise jume.
«Mul on tunne, kui oleksin ma otse terviseallikast joonud,» ütles ta vaimustusega. «Tark
vanaeit rääkis tõtt: imelik vägi elab armulise preili käe sees.»
«Mul on suur kahtlus selle imeväe kohta,» ütles Agnes naeratades. «Ma arvan, et selle paberi
sees palju mõjuvam imevägi elab.»
«Ma ei leia sõnu armulist preilit küllalt tänada. Jumal õnnistagu teda ja saatku talle varsti
niisugune peiu, kellele ta altari ees heameelega «jah» ütleb!»
«Ära nii palju täna ja õnnista,» ütles preili kõrgi tõsidusega. «Oma tänu võid sa kõige paremini
sel viisil näidata, et sa edaspidi enam ei laiskle ega kerja, vaid ausa tööga oma pead toidad.
Mine rahuga.»
Kerjaja kummardas veel korra sügavasti ja läks siis oma teed. Tänava nurga taga tegi ta paberi
lahti ja luges: «Aiauks vastu uulitsat, õueväravast pahemat kätt, seisab südaöö ajal lahti,
öövaht saab pulmaõlut.»
Kerjaja andis paberile ja kullatükile suud ja tõttas siis tiivustatud sammul Toompea mäest
alla.
382
Agnes ei tõstnud tervel õhtul jalga toast välja. Kella üheksa ajal tuli Mönnikhusen ise tütart
vaatama ja leidis ta rahulikult voodis magamas. Küünla valgusel ärkas Agnes unest, lõi silmad
lahti ja küsis: «Oled sina siin, isa?»
«Mina ise,» kostis Mönnikhusen. «Noh, mis tervis teeb?»
«Tervisel pole viga, aga ma olen ikka veel väsinud ja uimane.»
«Kas tõused homme jalule?»
«Ma loodan seda.»
«Ja siis teeme pulmad?»
Agnes raputas nukralt pead: «Anna mulle andeks, armas isa! Ma tean, et raskesti sinu vastu
eksin. Jumal näeb, et mul junkur Risbiteri vastu mingit viha ei ole, aga tema abikaasaks ei või
ma mitte saada.»
«Mõtle, et ma olen oma sõna andnud!»
«Ma mõtlen selle peale ja kibe valu närib mu südant, et sina minu pärast oma sõna pead
murdma, aga — ma ei või teisiti.»
Kui Agnes neid sõnu ütles, paistis tõsine hingevalu ta näost, kuid kahtlane on, kas enam selle
pärast, et tema ise, kes tänini valet ja valskust südame põhjast oli vihanud, nüüd ometigi sunnitud
oli armsa isa ees kornetit mängima.
«Sa oled haigem kui ise arvad,» pomises Mönnikhusen pool-pahaselt, pool-kaastundlikult.
«Terve peaga räägiksid sa targemat juttu. Ma ei tohi sind ööseks üksi jätta, vaid saadan naisterahvad
sinu juurde valvama.»
«Ara saada kedagi!» palus Agnes kohkudes. «Mul on ümmardajast küll. Mul ei ole muud
vaja kui täielikku rahu ja puhkamist. Kui mind
383
rahus puhata lastakse, siis tõusen hommikul tervena üles.»
Mönnikhusen kehitas õlgu.
«Noh, olgu siis, kuidas ise arvad. Head öödl»
«Head ööd, isa!»
Mönnikhusen läks ja võttis küünla kaasa. Agnes aga tõusis voodis põlvili, pani käed risti ja
palus kuumade sõnadega praegu tehtud pattu andeks...
Kottpime sügisene öö oli käes. Taevas oli pilves , kange tuul raputas aias puude latvu ja
puistas sealt närtsinud lehti maha. Vagasem lugu oli puude all, kus paksud põõsad ja kõrge
müür, mis väikest aeda piiras, tuule võimu murdsid. Toompea tornikell hakkas parajasti
kaksteistkümmend lööma, kui Agnes aiaukse lahti keeras ja kõrge, must kuju lahtisest uksest
sisse vilksatas. Järgmisel silmapilgul rippus Agnes Gabrieli kaelas.
Siis läksid nad käsikäes tikerberi- ja sõstrapõõsaste vahelt läbi aia tagumisse otsa, kus
suure pärna all kivist pink seisis. Ilma tõrkumata laskis Agnes end Gabrielil sülle võtta. Ta
tundis: siin oli tema õige paik, õige kirik, õige laulatamise altar; siin ei ütelnud ta «ei», siin
ei olnud ta külm ega tuim, vaid täis tuksuvat elu; siin leidis ta oma südamliku naeru ja oma
pisarad jälle ja tarvitas mõlemaid rohkel mõõdul. Kui esimesed tungivad küsimused
kostetud, esimene tundmustetorm vaikinud oli, hakkas Gabriel oma imelikku surmast
pääsmise lugu jutustama. Ta rääkis tasa, sosinal, aga — nad olid ju nii teineteise ligidal.
Gabriel jutustas:
«Nagu sa tead, viidi mind kinniseotud kätega
384
Ivo juurest tema venna Christophi telki ja pandi seal käed ja jalad ahelasse. Ma olin sulle
tõotanud, et vastu ei taha hakata ja pidasin sõna. Ma olin vagasem kui tall , keda tapmisele
viiakse. Vastu lootust leidsin ma, et Christoph Schenkenberg, keda ma vennaga ühetaoliseks
arvasin, tema kõrval õige inimesesõber oli. Ta pakkus mulle rohkesti toitu ja jooki, mis mulle
aga paraku alles siis õieti maitsma hakkas, kui kuulsin, et sinu haav kiiresti paranemas olevat.
Joobnud peaga kahetses Christoph sagedasti minu viletsat käekäiku ja vandus Ivot, kes oma
valjuse ja toorusega ka oma lihase venna elu kibedaks tegi. Ivo ise ei näidanud mulle mitmel
päeval nägugi. Ühel õhtul tuli ta üksipäini minu juurde ja hakkas mind kibedasti pilkama. Minu
tuju oli pika vangipõlve läbi muidugi rikutud ja Ivo pilkamine ei parandanud seda sugugi. Ma
andsin valusasti vastu, üks sõna tuli teisest ja asi lõppes sellega, et Ivo mulle noa rindu pistis.»
«Minule ütles ta, sina olevat ausas kahevõitluses tema käe läbi langenud,» heitis Agnes
vahele.
«Ma ei kahtle sugugi, et Ivo seda ütles; ta unustas ainult juurde lisada, et mina ses kahevõitluses
kätt ega jalga liigutada ei saanuä. Õnneks oli telgis pime, nii et noatera mind mitte
otse südamesse ei tabanud, nagu see kahtlemata Ivo vaga soov oli; siiski oli hoop nii raske, et
mul hing rindu kinni jäi ja ma mälestuse kaotasin . Kui kaua mu minestus kestis, et tea ma mitte
ütelda, aga ärgates leidsin enese külma vee seest ja märkasin, et mu liikmed vabad olid. Ivo oli
vist mind surnuks arvates jõkke visata lasknud. Ma heitsin vees selili ja lasksin end lainetest
alla-
385
poole kanda. Kui laagrist, mille köhal taevas tulede kumast punetas, tüki maad eemal olin ja
juba suure oja mürin mu kõrvu hakkas kostma, ujusin ma kaldale ja jäin sinna võimetult
lamama. Kange verejooks oli mu jõu ara kurnanud. Ma ei suutnud kätt ega jalga liigutada ja
tundsin mälestust teist korda kaduvat. Mis minuga siis veel sündis, selle üle ei või ma ise
mingisugust otsust anda. Nagu pärast kuulsin, olin ma mitu päeva uimane olnud ja jampsinud.»
«Vaene Gabriel!» õhkas Agnes tema palet silitades. «Oh oleksin mina siis sinu juures
võinud olla!»
«Jah, sellest oli küll väga kahju, aga ma olin siiski hea hoole all. Kuule edasi. Uimastusest
ärgates panin ma imestusega tähele, et vaeses hurtsikus ja viletsas sängis olin. Sängi kõrval,
istus vana mees kehvas riides ja parandas võrke. Kui ma häält tegin, pööras vana mees end täie
näoga minu poole ja naeratas sõbralikult. Ma tundsin ta kõhe ara: see oli minu isa.»
«Sinu isa!» hüüdis Agnes rõõmsa ehmatusega.
«Tasa, tasa, Agnes!» manitses Gabriel pöidlaga elumaja poole tähendades. «Sa avaldad ju
oma imestust peaaegu niisama valjusti kui mina ise sel korral. Minu rõõmutuhina järeldus oli
see, et mul veri suust ja ninast välja purskas ja ma peaaegu jälle meele ja mõistuse oleks
kaotanud. Kui see hädaoht õnnega möödus ja ma jälle pisut toibunud olin, jutustas isa, kuidas
ta mind oli leidnud. Tema oli kaua aega suures viletsuses Rootsimaal elanud. Mõne aja eest
olid rootslased temalt nõudma hakanud, et ta neile sõjas oma isamaa vastu abiks oleks; isa ei
tahtnud ja pidi
386
sellepärast põgenema. Pika eksimise järele oli ta mineval kevadel sinna paika tulnud,
kuhu kalli-mad mälestused teda tõmbasid. Oru talu oli ammugi maatasa tehtud, ai ja naine
surnud, poeg sootumaks kadunud, maakoht kõrbeks muudetud. Isa oli elust tüdinud; ta võttis
nõuks siin surma oodata. Ta ehitas enesele jõe aarde hurtsiku ja elas kalapüügist. Ivo
Schenkenbergi salga eest põgenes ta metsa. Sel ööl, kui mind Jõkke visati, oli ta kaugelt
vaatama läinud, kas laager ikka vana köha peal seisab. Jõe kallast mööda luusides oli ta
inimese leidnud, kes hingetult oma veres lamas. Tähele pannes, et keha veel soe, oli ta
haavatud inimese halastuse pärast oma selga tõstnud ja hurtsikusse kandnud. Ta ei teadnud
veel, keda surmast oli päästnud, aga kui ta hurtsikus mind elusse äratada püüdes mu riided
lahti võttis, puutusid talle põueoda ja sõrmus kätte. Ta hakkas minu nägu ligemalt uurima ja
märkas, et kogemata oma poja elupäästjaks oli saanud. Tema õrna hoole all sain ma
mitmenädalase põdemise järele ägedast haigusest võitu. Sa võid arvata, kui palju meil selle
ajaga teineteisele jutustada oli! Kuuldes, et tsaar Ivan temale armu anda lubanud, hakkas isa
liigutuse pärast suure häälega nutma. Ta oli juba viimse lootuse kaotanud, et isamaad ja
Moskva linna iialgi näha saab; nüüd ähvardas rõõm vana bojaari peast nõdraks teha.»
«Ja nüüd — nüüd lähete mõlemad Venemaale?» küsis Agnes vaevalt kuuldavalt.
«Nüüd läheme otsekohe Venemaale. Ma ei taha puhata, enne kui minu isa endise täie au
sisse on tõstetud. Mul on kindel lootus, et tsaar sõna peab.»
387
«Kahju!» õhkas Agnes.
«Kuidas nii, kahju?» imestas Gabriel.
«Moskvas on palju nägusaid vürstitütreid . . . »
«Seda parem,» naeris Gabriel tasakesi, aga südamest, «seda kergemalt läheb mul raske aeg
mööda, mil sinust kaugel pean olema.»
« Gabriel !»
Agnese silmad läikisid pimeduses, aga Gabriel ei saanud õieti aru, kas haavatud uhkusest
või tulevaist pisaraist.
«Noh, noh, pole viga!» vaigistas ta, neiu värisevat keha enese vastu surudes. «Mõtle, et ma,
kui vaevalt jälle jalal jaksasin seista, võlla kartusest hoolimata, kohe Tallinna tõttasin kadunud
reisiseltsilist taga otsima. Kas see midagi ei tähenda? Enne kui mõni vürstitütar minu
meelest sinule kardetavaks saab, oled sina mind vististi juba sada korda unustanud.»
«Ära räägi nõnda, see teeb mulle valu,» ütles Agnes.
«Aga kui ma nüüd mitu kuud, võib olla terve aasta sinust kaugel pean olema, kas sa siis
mulle veel truuks jääd?» päris Gabriel murelikult.
«Võid sa selle kohta kahevahel olla?»
«Ometigi oleksid sa alles üürikese aja eest peaaegu teisele mehele läinud.»
«Jumala pärast!»
«Ütle mulle, Agnes, oli sul juba altari ette astudes nõu «ei» ütelda?»
«Ei olnud,» kostis Agnes tasakesi.
«Noh, vaata! Haha!»
«Ara naera , Gabriel,» ütles Agnes sügava häälega. «Ma arvasin sind surnuks ja tahtsin selle
teoga esiteks oma vaese isa elu pikendada
388
ja omaenese kurbi päevi lühendada. Ma igatsesin varsti sinu järele tulla. Ilma sinuta ei
maksa elu minu meelest midagi.»
«Vahest ei maksa aga elu ilma isata ja isamaata su meelest ka midagi?» ütles Gabriel tehtud
karedusega.
«Mis see tähendab?»
«Oled sa valmis, kui vaja ja aeg käes on, ka Venemaale kaasa tulema? Mõtle, mina ise olen
pooleldi venelane!»
Agnes ei viibinud silmapilkugi vastusega.
«Sinuga lähen ma igale poole, olgu maailma otsani. Ja et sa ise pool venelane oled, siis ei
või nad nii kurjad olla, kui neist räägitakse. Ma tahan katsuda tubliks vürstiprouaks saada.»
«Selleks pead sa saama. Tsaar peab sõna. Seniks — kannatust ja vaikust !»
«Ma kannatan ja vaikin. Aga nüüd pean ma tuppa minema, sest olen haige, puruhaige.»
«Sina — haige?»
«Ma pean haige olema, muidu viiakse mind sedamaid Risbiteriga teist korda laulatusele.»
«Noh, siis ole nii haige, kui jõud kannab, aga hoia ennast suremast!»
«Ei, nüüd on mul jälle himu elada.»
Hääled surid pikas suuandmises. Siis tegi Agnes enese vaprast! Gabrieli käte vahelt lahti ja
kõndis kindlal sammul aiaukse poole. Ta ei tahtnud lahkumist asjata raskeks teha.
Kuid teisel hommikul ei tõusnud Agnes voodist. Ta oli tõesti haigeks jäänud.
389
13. PIRITA KLOOSTRIS.
Pulmad pidid pooleli jääma, pidulised pahameelega koju .minema.
Oli rüütel Mönnikhusenil põhjust tütre kangekaelsuse üle kaevata, siis oli see iseloomuomadus
temalt eneselt päritud. Mönnikhusen ise oli veel kangekaelsem. Tema oli üks neist
inimestest, kes ettevõetud nõust iialgi ei tagane. On nõu hea, siis võivad sarnased inimesed
maailmale suurt käsu saata; on lugu ümberpöördud, siis kutsuvad nad sagedasti õnnetust eneste
Ja teiste kaela. Mönnikhusen ei olnud oma väljavalitud väimehest kaugeltki enam nii
vaimustatud, kui sel korral, kui ta tema verivaenlase Fahrensbachi Põltsamaalt Kuimetsa tõi.
Vaheajal olid venelased Fahrensbachi jälle vangist lahti päästnud ja Mönnikhuseni silmilt oli
käte junkur Hansu vigade kohta langenud, aga — ta oli junkrule oma sõna andnud ja see pidi
täidetud saama, olgu siis, et Risbiter ise taganeb. Risbiter ei mõelnudki taganemisele. Tema oli
oma kehalist ja vaimset väärtust hoolega läbi katsunud Ja sellele otsusele jõudnud, et Agnesel
tema põlgamiseks mitte kõige vähematki põhjust ei olnud. Hans von Risbiter uskus kindlasti, et
teist temasugust meest ilma peal ei ole. Oli tema kord vaevaks võtnud kä.tt ühe neiu järele välja
sirutada, siis pidi see kui küps vili tema rüppe langema, muidu oleks kõik maailma asi pahupidi
läinud. Tema, Hans von Risbiter — põlatud kosilane, kaaslaste pilkamise märklaud! Oli see
iganes võimalik? Mis selle
390
Agnese arus oli, et ta tema, Hans von Risbiteri vastu nii lapsikul viisil julges vallatu olla?
Muud ei võinud see tembutamine ju ometigi olla kui tütarlapse vallatus. Kordagi ei tulnud
junkur Hansule seda mõtet pähe, et keegi teine meesterahvas ühegi tütarlapse silmis, liiatigi siis
veel uhke Agnese silmis temast võitu võiks saada.
Vanale Mönnikhusenile oli sarnane mõte küll tulnud, aga ta tõrjus seda vägisi enesest
eemale. Ta ei leidnud tuntud junkrute seast ühtki, kelle peale ta kahtlust oleks võinud heita.
Agnes oli kõikide vastu muutmatult ühesugune. Või oli ta vahest niikaugele eksinud, et mõni
alamast soost meesterahvas — aga seda hirmsat mõtet ei suutnud vana rüütel iialgi otsani
korrutada. Ehk küll muidu õigluse armastaja , vihkas ta siiski oma vaest õde, kes
kaheteistkümne aasta eest «alatu mehe võku langenud», täapävani kui Mönik-husenite
suguvõa suuremat teotajat, ei võnud ta nime iialgi suhu, kiristas hambaid, kui see «hirmus
asi» talle kogemata meelde tuli. Ei, Agnes oli liig uhke ja au armastaja, ta ei võnud iialgi nii
süavale langeda. Aga missugune paha vaim oli siis nü ud täini hea lapse sisse länud? Kust ta
need kentsakad tujud, selle hirmsa kangekael-suse võtis? See on igapidi arusaamatu.
Niipalju mäkas Mönikhusen, et valjus ja väivald praegusel korral midagi ei aidanud;
ainult aeg võs asju parandada. Mönikhusen lootis seda kindlasti.
Agnes pões näalapävad voodis, ilma et üski arst oleks võnud tunnistada, mis haigus tal
oli. Kui ta siis jäle jalule tõsis, mäkas igaüs, et tema olekus süav muudatus oli südinud.
391
Ta ei olnud enam nii elav, nii vallatu, kui ta Kuimetsas olnud, ei ka nii elutu ja tuim, nagu
seda Tallinnas nätud, vaid rahulik, tõine, sagedasti mõtes. Majatalituse eest kandis ta veel
suurema agarusega hoolt, oli võ oraste vastu kõus lahke ja viisakas, aga ei armastanud ise
võ orsil käa. Kehalikult õtses ta päast tervenemist täes, küses neitsilikus ilus. Risbiter käs
teda iga päv vaatamas, sest oma arust oli ja jä tema ikka Agnese peigmeheks, olgu kül, et
tüarlapse tuju teda mõeks ajaks «nurka kuivama pannud». Agnes oli sestsaadik, kui isa mitte
enam väivaldselt laulatamisega peale ei känud, Risbiteri vastu samasugune nagu teistegi
küaliste vastu, see on üesugune lahke ja viisakas, lubas enesele «sina» üelda, aga üles ise
junkrule ikka «teie».
Üel päval üles Risbiter naljatades: «Kas usud, Agnes, sa oleksid ammugi minu õnelik
abikaasa, oleksin mina kaval tahtnud olla.»
«Ma arvan, et teie kaval kül olete,» kostis Agnes vagusalt.
«Olen kül, aga ma ei raatsinud sinu vastu kavalust pruukida. Nü ud nän ma paraku
sinust, et armastuse asjus ilma kavaluseta läi ei saa.»
«Seda näte minust?»
«Jah, muidugi. Sa mägid ju minuga nagu kass hiirega, teades, et see nagu lõ ots minu armastuse
lõke peale mõub. Oleksin mina omal ajal niisama teinud, siis oleks lugu vahest nü ud
überpö ordud .»
«Võb kül olla.»
«Noh, vaat sulle! Kui ma sinu tujude peale mõlen, siis tuleb mul vahel himu sinuga kassi ja
hiire mägu nü udki veel peale hakata.»
392
«Eks katsuge õne!»
«Hea kül, aga kas see sinu pisukesele süamele üeliiga valu ei teeks?»
«Saab näa.»
«Näteks, kui ma sinu vastu veidi küm oleksin võ sinust koguni tüikese aega eemale
hoiaksin, ah?»
«See oleks mulle teenitud nuhtluseks.»
«Vali siis nü ud ise: kas tahad nuhtlust võ —teeme pulmad?»
«Ma arvan enese enam nuhtluse vä arilise olevat.»
«Nuhtluse vä ariline oled sa kül oma tujude päast,» üles Risbiter äedamalt, «aga mina
omas suures kannatuses oleksin siiski ennemalt pulmade poolt. Üle ometi, Agnes, miks sa
niisuguseid tüke teed, miks sa mind asjata kuivada lased ?»
«Mina ei lase teid sugugi kuivada. Tehke pulmad, millal tahate, kuid mitte minuga.»
«Tüi jonn , tüi jonn,» nurises Risbiter. «Sa tead kül, et ma teist pruuti kaua ei
pruugiks otsida, aga see ei täenda midagi. Mina tahan sind ja sina tahad mind, sest
paremat meest ei leia sa kusagilt, aga sa mõitad ja viidad-aega, sa ei usu, et ma sind külalt
armastan, üe sõaga: sa mägid minuga kassi ja hiire mägu. Ometi olen ma sulle suurte
tegudega nädanud, kui kuumalt ma sind armastan. Sinu päast tungisin ma peaaegu
üsipäni Põtsamaa lossi ja võsin sinu isa verivaenlase vangi, ja Kuimetsas oleksin ma
vististi su elu pä astnud, kui sa nii kaua oleksid läenud oodata. Sa naeratad, aga mis tõi,
see tõi. Sinu päast olen ma kaks tosinat venelasi
393
äa tapnud ja see ei olnud sinust sugugi mitte õge, et sa ennast alatu inimese läi pä asta
lasksid.»
«Palun andeks . . . »
Selle läirä akimise jäeldus oli, et Risbiter teisel päval Kuramaale oma mõsa reisis.
Agnest jumalaga jätes tegi ta kavala, «rä akiva» nä, otsekui tahaks ta üelda: «Pole minu
sü u, et su süamele piina teen. .Sa oled mind külalt ärita-nud, nü ud kahetsel Nü ud olen
mina kass, sina —hiirekel»
Imelikul viisil langes Risbiteri äareisimine just selle ajaga kokku, mil rü utel Mönikhusen
oma salgaga uut sõakäku venelaste vastu valmistas; see nätas peaaegu, nagu ei oleks
junkur Hansul enam õget himu venelaste vastu väja minna, nagu oleks ta kangetest
tegudest tüinud; nii rä akisid väemalt tema vaenlased ja neid oli mõsameeste ridades enam
kui külalt. Mönikhusen laskis teda ilma kahetsuseta minna, ta oli rahul, et väegi mahti sai
sellest inimesest, kelle ligiolemine temale pooleldi murtud sõa ütepuhku meelde tuletas.
Kui Risbiter oma trossiga ara oli sõtnud, üles Mönikhusen türele nukralt: «Kui kena
oleks see olnud, kui teie üeskoos ja minu õnistusega siit oleksite lahkunud!»
«Soovid sa siis nii väa minust lahti saada?» küis Agnes kurvalt.
«Ma soovin kõgepealt, et sina õnelik oleksid.»
«Ma olen ju õnelik kül. Minu õn on sinu juures olla, sind kallistada, sinu maja eest
hoolt käda.»
394
Mönikhusen raputas pead.
«Minu juurde ei võ sa nü ud ometigi jä ada. Mina läen sõta, kus tüarlastel paras paik ei
ole.»
«Sinu seltsis, isa, ei karda ma midagi.»
«Seda enam kardan mina sinu päast. Ma ei taha, et sa teist korda surmahäasse satuksid.
Pealegi nän ma nü ud, et mina tüarlapse kasvatajaks ei süni. Minu kasvatamise viis on
paha vilja kandnud.»
«Isa!»
«Noh, noh, ara ehmata! Ma ei taha üelda, et sa just paha laps oled, aga ma olen sind
üeliiga ara hellitanud, sind tujukaks ja kangekaelseks teinud. Sinul on valjemat valitsust
kibedasti vaja, muidu teed sa iseennast õnetuks. Kuule nü ud, mis ma sinu kohta nõks olen
võnud, ma annan su esiotsa Pirita kloostri ' abtissi Magdalena hoole alla, kes sinu õdsa ema
lihane õe on. Abtiss on püa naisterahvas, vahest suudab tema palvega ja vaga eeskujuga
sinu kanget meelt painutada.»
Agnese silmad olid ehmatust täs.
«Sa tahad mind kloostri mü uride taha vangi panna?» hü udis ta kahvatades.
«Mitte vangi, vaid ainult valjema valitsuse
1 Täie nimega: Püha Brigitta klooster Marienthal (Maarja org) Tallinna ligidal, Kose
jõe suu ääres, kus varemed veel praegu näha on. Klooster, aastatel 1407—1466 ehitatud, oli
üks nõndanimetatud sega-klooster (claustrum mixtum), s. o. ühtlasi munkade ja nunnade
tarbeks, ja seisis suurtsugu naisterahva (abtissi) valitsuse all. Viimne abtiss oli Magdalena
von Zoege . (Autori märkus.)
395
alla, sinu enese õnneks,» ütles Mönnikhusen silmi ara pöörates. «Ära karda, et sind
nunnaks teha tahetakse. Sa oled vaga Luteruse õpetuses üles kasvatatud , keegi ei tohi sind
sellest taganema sundida. Sa pead ainult jälle õppima jumalat paluma, mida sa vist unustanud
oled. Kui mina sõjast tagasi tulen ja sinust näen, et sa meelt oled parandanud, siis lõpeb asi
selge rõõmuga.»
«Aga ma ei taha kloostris elada!» hüüdis Agnes ägedalt. «Tädi Magdalena ei vaata hea
silmaga minule, mul oli ikka salakartus tema eest. Mis kurja olen ma teinud, et sa mind
enesest ära lükkad? Ma jooksen salaja kloostrist ära ja tulen sulle järele.»
«Kloostril on kõrged müürid,» naeratas Mönnikhusen. «Üksainuke abinõu võib sind sealt
päästa.»
«Missugune? Räägi, pai isa! Ma tahan kõik täita, kui sa mind enesest ara ei tõuka.»
«Siis läkitame käskjala Risbiterile järele ja kutsume ta tagasi.»
Erutuse läige kustus Agnese silmist. Ta laskis pea kui närtsinult longu ja ütles tasa:
«Parem läen kloostrisse.»
Paar päva hiljem asus Agnes Pirita kloostrisse elama ja Kaspar von Mönikhusen läs
mõsameeste salgaga Tallinnast väja.
Pirita klooster —jä anus katoliku ajast, mis Eestimaal aastal 1525 lõpes —oli sel ajal
veel suur ja tore ehitus, rikas raha ja maade poolest, kuulus oma selleaegse abtissi suure
vagaduse päast. Kloostri seadus oli vali: ta nõdis üsildast elu, vaikust, sagedat palvetamist.
Kloostri peahoone seisis suure kiriku põjapoolsel küjel
396
ja oli kahekordne; üemisel korral olid nunnade, alumisel munkade kongid. Mungad ja
nunnad ei tohtinud mujal kokku saada kui kirikus, kuhu kummaltki korralt eriline uks viis.
Kõge mü ur kloostri über oli viimasel ajal veel kõgemaks ja kindlamaks tehtud; seda oli
häasti vaja, sest uue usu üesvõmisest saadik hakkas Tallinna rahva aukartus püa paiga
vastu kahanema , kloostri rikkus riisumise himu äatama. Abtiss Magdalena oli valju, kindla
loomuga naisterahvas, keda miski asi ei hirmutanud. Ise vanast saksa soost südinud, uskus
ta kindlalt saksa rahva murdmatu võmu ja vä sisse ja põgas venelasi. Suure sõa hakatusest
saadik oli linna poolt mitmel korral nõtud, et mungad ja nunnad kloostrist väja läeksid ja
kloostrist kindlus venelaste vastu tehtud saaks, aga abtiss Magdalena ei tahtnud sest kuuldagi
ega võnud ka kloostri kaitsmiseks pakutud rootsi väsalka vastu: ta ei uskunud, et üski
vaenlane kloostrisse puutuda julgeb. Tema julgus oli ka Mönikhuseni peale mõunud. Kui
Mönikhusen temale oma häa kaebas, oli abtiss üelnud: «Anna Agnes pooleks aastaks minu
valitsuse alla, siis teen ma temast tallekese!» Mönikhusen oli kül õgu kehitanud ja veidi
kahtlevalt naeratanud, aga süame põjas lootis ta siiski head tagajäge abtissi vagadusest ja
püadusest, kuna ta oma isaliku võmu kohta viimse lootuse oli kaotanud. Ta andis abtissile
täe voli käte ja tegi ainsaks tingimuseks , et Agnest mitte katoliku usku ei pö orataks ega
nunnaks ei pü utaks teha.
Agnesele anti kloostris elamiseks kamber, mis suurem ja valgem oli kui nunnade kongid:
kõ-
397
gest aknast ulatus pilk kaugele üe merelahe, mille serval Tallinna mü urid ja teravad tornid
otsekui vee seest ües kerkisid. Igapävastest jumalateenistustest ja palvetamistest kirikus,
nagu ka nunnade üdistest sö omaaegadest pidi Agnes osa võma ja tegi seda hea meelega, sest
ta näi siin ometigi inimeste näusid, ilma et keegi küimistega tema peale oleks tormanud,
nagu see linnas ütepuhku südis. Paar näalat oli Agnes kloostri eluga täesti rahul, tegi
näutö od, luges, palus jumalat ja mõles Gabrielile. Oli tal esiotsa salakartus täi
«kasvatusviisi» eest olnud, siis palus ta seda nü ud tema käst süame põjas andeks, lootes, et
täi teda hoopis rahule jäab. Täi käs teda harva vaatamas, rä akis väe, aga vaatas teravasti,
nagu tahaks ta pilguga õtüre hinge tungida.
Üel päval laskis abtiss Agnese oma kongi kutsuda —abtiss elas nimelt niisama lihtsalt
kui kõk nunnad. Agnes läs ilma kurja aimamata. Kongi astudes lõ ta äisti araks, sest püa
naisterahva kollane, kortsus näu oli jä aküm, ta pilk torkav.
«Istu siia ja kuula, mul on sinuga rä akimist,» üles ta madalale pingile oma jalge ees
täendades.
Agnes tätis käku.
«Ma olen sind nü ud külalt uurinud, ma tunnen sind läi Ja läi,» algas abtiss väa tõiselt.
«Sa oled kaval, salalik ja tigeda süamega.»
«Täi!»
«Ole vait! Ma nän su hinge põjani. Ma lootsin helduse ja lahkusega sinust niipalju võtu
saada, et sa mulle ilma sundimata kõk oleksid
398
tunnistanud nagu laps emale. Sa ei ole seda mitte teinud —see on halb mäk.»
«Mis asja pidin ma tunnistama?»
«Sinul on patune armastus süames!» üles abtiss tasase, läitungiva hä alega.
Agnes kahvatas, aga ta ei kostnud sõagi.
«Sinul põeb patune armastus süames,» kordas abtiss ilma armuta, igale sõale rõku pannas.
«Lugu näb tõine olevat, sest sa ei punasta, sa läed näst valgeks kui lubjatud sein.
Ma loodan, et sa minu ees asjata salgama ei hakka. Ma olen naisterahvas ja mul on terav silm.
Sinu isa ei võ ega taha uskuda, mida mina kõe aimasin. Sa arvasid mind pimedaks, aga ma
pidasin sind ütepuhku silmas, uurisin iga mõet su otsaesisel, lugesin su huulte tummas
liikumises. Kust oleksid sa julguse võnud jumala ja koguduse silma ees oma isa tahtmise
vastu tõkuda, kõge püama seaduse vastu eksida, kui sul patune armastus süames ei põeks?
Kust võsid sina, kerge- meelne ilmalaps, imeliku meelekindluse, isast, omasuguste seltsist,
kogu maailma lustist lahkuda, ennast kloostri mü uride vahele matta lasta, igavat elu ilma
kaebuseta kannatada, üsiolemisest ja vaikusest koguni rõ omu leida? Eks ma nänud, kuidas su
suu kirikus palvetamise ajal sagedasti lukku jä, su silm segaselt kuhugi vahtis, kus midagi
näa ei olnud? Mitte su õnistegija, mitte jumalaema kõge kuju ega püad inglid ei seisnud
siis su silma ees, vaid —hirmus mõelda! —üs lihalik inimene, üs meesterahvas!»
Abtiss raputas end, nagu oleks «hirmus mõe» kehalikult temast kinni haaranud, ja lõ risti
ette. Agnes ei lausunud sõagi.
399
«Mis on sul selle peale vastata?» küis abtiss tumedalt.
«Ei midagi,» kostis Agnes tasa.
«Kes on sinu armuke?»
See sõa äritas Agnese naisterahva-uhkust.
«Sa oled minu täi, aga sel viisil ei tohi sa siiski minuga rä akida,» üles ta ües tõstes.
«Jä a paigale!» põutas abtiss. «Tahad sina, kõvatu türuk, mind õetada, kuidas mina
sinuga pean rä akima?»
«Mina ei ole kõvatu türuk:»
«Sina oled niisama kõvatu kui see, keda sa armastad.»
«Mina ei saa iialgi kõvatut inimest armastama,» kostis Agnes küma rahuga, sest täi üeliigne
äedus hakkas teda põgusega tätma.
«Kül edaspidi selle eest muretsetakse, et sa teist korda nii süavale ei lange, aga praegu
oled sa langenud, sest sa õkad inimese jäele, kes seisuse poolest sinu vä ariline ei ole. Oleks
ta sinu vä ariline, siis oleksid sa seda ammugi tunnistanud. Aga see saab kõk salaja
toimetatud, varga viisil pimedais nurkades sosistatud ja —jumal teab mis veel ara tehtud.»
(Jäle raputas abtiss end ja lõ risti ette.) «Sa tahtsid oma isa õ eeskuju jäele teha, salamahti
kodunt ara joosta, iseennast ja oma sugukonda kõge suurema häi sisse kukutada? Kes teab,
mis veel oleks juhtunud, kui sa kauemaks Kuimetsa oleksid jä anud!»
«Magdalena Zoege!» üles Agnes varjamatu põgusega, «kui teie seda nime ei häene
teotada, mida minul on au kanda, siis tuletage väemasti meelde, et teie Pirita kloostri abtiss
olete.»
See etteheide mõus niipalju, et abtiss äedate
400
sõade asemel enam kihvtiseid sõu tarvitama hakkas.
«Otse selle päast, et ma sinu isa kuulsat nime uue teotuse eest hoida tahtsin, võsin ma
sind oma hoole alla,» üles ta käisevalt. «Sa ei pä ase minu käst, enne kui su kange süa
rusuks pekstud, su kurjale teele eksinud mõted hea poole on juhitud.»
«Ma ei võ uskuda, et mu isa mind siia vangi on pannud.»
«Usu mis sa tahad, aga kõgepealt usu seda, et nende mü uride vahel kõk voli ja võmus
minu käs seisab. Sinu isa on kaugel ja ta usaldab mind enam kui sind; ta ei taha sind
silmaga näa, enne kui mina talle võn tunnistada, et sa selle vä ariline oled. Ara karda, et
ma su elu võan, aga su keha tahan ma vaevata, su roojast hinge valusas tules puhastada.
Siiski võd sa oma nuhtlust veel kergendada, kui otsekohe üled, kes see on, kes sind
kurjale teele on eksitanud.»
Naljakas mõe käs Agnese peast läi: «Täi on naisterahvas —vahest vaevab teda uudishimu?
» Ta jä vait.
«Üle mulle see ainus nimi,» käs abtiss peale. «See oleks sinust esimene meeleparandust
mäk; sellega kergendaksid sa oma vaeva ja aitaksid ise kurja inimese mäestust oma
süamest väja juurida.»
Ivo Schenkenbergi ja tema vanamoori kuju ilmus äisti Agnese vaimusilma ette. Kuidas
olid need Gabrieli tema ees laimata, süimustaks mä arida pü udnud ! Tahtis vahest auvä arne
abtiss «kurja mäestuse väjajuurimiseks» sedasama abinõ tarvitada? Abtiss oli peaaegu
vanamoori
401
näu —kes teab? Agnes vandus mõtes armsama nime mitte kellelegi nimetada, kuni
tema ise selleks luba annab.
Abtiss ootas ja vahtis tüi aega kullisilmadega oma ohvri otsa.
«Noh, kas üled?» küis ta viimaks üeskeeva vihaga.
«Ei,» kostis Agnes kümalt.
«Käi mu silmist!»
Agnes läs ilma kahetsuseta.
«Oota, ma tahan sinust ei-ülemise ara harjutada,» üises täi, temale tigeda pilguga
jäele vaadates.
Agnes oli neid sõu veel kuulnud.
Sestsaadik ei olnud Agnesel kloostris enam rahulikku päva. Täi toimetas tema kallal «eiäaharjutamist
» kindla plaani jäele. Kiusamised ja nuhtlused sadasid kui rahe Agnese päe.
Ta . pidi oma armsakssaanud kambri maha jäma, lihtsasse nunnakongi elama asuma, esmalt
üel, kahel ja kolmel päval näalas vee ja leiva juures paastuma, üdistel sö ogiaegadel
üsipäni kivipõandal toitu võma, kuna teised lauas istusid; pea seati see võ teine nunn
tema juurde, kes talle päval ega ö ol rahu ei andnud, teda ütepuhku manitses, temale sada
korda üt ja sedasama palvet ette luges; pea jäti teda jäle näalate kaupa ainuüsi ja keelati
kõgile ara temaga sõa rä akimast. Ainult abtiss küis igal laupäva õtul: «Kas üled?» — ja Agnes kostis iga pii- namise -näala lõul muutmata kangekaelsusega: «Ei!»
Vihale ärltatud abtiss ei väinud uusi nuhtlus! väja mõlemast. Ta laskis Agnese
ö oseks
402
kirikusse kinni panna, sundis teda päast jumalateenistust trepi ette, kust nunnad ües läsid,
kummuli heitma ja teisi tema kehast üe kõdima! laskis ta kenad juuksed maha lõgata ja patukahetseja
kuue talle selga tõmata, teda viimaks kitsasse ja pimedasse kongi vangi panna, kus
ta kui raske kurjategija kivipõandal põu peal pidi ipagama ja kolmel päval näalas vee ja
leivaga leppima, mida talle kitsa mü uriaugu läi jagati. Igal laupäva õtul küis üs käisev
hä al, mille kõa kord-korralt kurjemaks muutus, selle augu läi: «Kas üled?» —ja Iga kord
vastas kongist pehme kannataja hä al, mis kord-korralt nõgemaks läs: «Ei.»
14. TALLINNA PIIRAMINE.
22. jaanuaril 1577 tõid väljasaadetud salakuulajad sõnumi Tallinna, et suur vene sõjavägi
linna peale tulemas ja juba Jõelahkmele jõudnud olla. Bürgermeistrid Friedrich Sandstede ja
Dietrich Korbmacher andsid seda suurel turul avalikult teada ja manitsesid rahvast vahvale
vastupanekule. Oodatav piiramine ei teinud kodani-kele suurt hirmu, sest linna müürid olid
kõrged ja kindlad, linn kubises sõjameestest, suurtükke ja sõjamoona oli määratu hulk kokku
kogutud. Lossis asus rootsi kuberner , vapper ja osav sõjamees Hinrik Horn sõjas harjunud
väesalgaga; mõne päeva eest olid ka Kaspar von Mönnikhusen ja Ivo Schenkenberg oma
salkade riismetega linna jõudnud. Mõisameestele oli teist korda see äpar-
403
dus juhtunud, et venelased Kuimetsas ja Uuemõisas äkisti nende kallale kippusid ja neid
põgenema sundisid. Kõige raskem oli see löök mõisa-meeste pealikule. Mönnikhusen oli
sõjaväe varustamiseks kõik oma raha ja vara ara kulutanud, lootes, et seda venelaste käest ja
nende käsu all seisvatest Eesti ning Liivi maakondadest kümne-võrra tagasi võtab. Nüüd oli ta
vaene kui kiriku-rott ja nõudis rootslaste käest kahjutasu , aga need ei tahtnud temale ega
teistele rüütlitele viletsat armuleibagi anda, vaid nõudsid' omalt poolt tasu selle kahju eest,
mida mõisamehed rootsi alamatele Harju- ja Läänemaal olid teinud. Kerge on arvata, kui valusasti
see õnnetus uhke Mönnik-huseni südant näris.
Ka Ivo Schenkenbergist oli õnn viimasel ajal lahkunud. Ta oli endale väärilise vastase
leidnud. Venelased olid temale Viru ja Järva talupoegadest kogutud väesalga vastu seadnud,
mis vürst Gabriel Sagorski käsu all seisis. Siin võitlesid siis eestlased eestlaste vastu. Mõlemad
salgad olid vahvad ja sõjas vilunud, mõlemad tundsid hästi maa teid ja urkaid, mõlemad seisid
osava juhatuse all, aga võit kaalus siiski Gabrieli poole. Ta ei andnud Ivole kunagi rahu, oli
alati ta kannul, kippus päeval ja ööl ta kallale ja sundis teda viimaks ülepeakaela lagedalt maalt
põgenema ja Tallinna müüride vahelt varjupaika otsima. Ivo täht kustus, kuna Gabriel Sagorski
nimi maal kuulsaks ja kardetuks sai. Selle nime kõla tungis viimaks ka Pirita kloostri
kongidesse, kus mungad ja nunnad seda kuuldes risti ette lõid; ainult see vaikne urgas, kus
Agnes von Mönnikhueenit vangis peeti, jäi temast puutumata.
404
23. jaanuaril ilmusid Lasnamäele esimesed vene väehulgad. Linna poolt pisteti alevi majad
põlema, lõhuti aiad ara ja raiuti puud maha, et vaenlased pealetungimiseks katet ei leiaks. Kuni
õhtuni kestis venelaste kogunemine ja teisel hommikul oli Tallinn maa poolt täiesti sisse
piiratud.
Kogu vene vägi, arvu järele ligi 50 000 meest, oli viide laagrisse ara jaotatud, mille rida
Lasnamäe alt kuni Mustjõele ulatus. Venelaste ülem käsuandja oli tsaari sugulane vürst Fjodor
Iva-novitš Mstislavski; tema abiline ja parem käsi oli kuulus sõjamees Ivan Selimetin-Koltsov,
kes tsaarile oli vandunud, et ta Tallinna ära võita või oma elu jätta tahab. Nende üleskutse peale
linna ilma verevalamiseta venelaste kätte anda ja tsaari vägeva kaitse all rahulikult elada,
vastati linna poolt pilkamisega. Linnarahval ja rootslastel oli viis korda rohkem suurtükke ja
sõjamoona kui venelastel; ka oli see teatud asi, et selleaegsed vene sõjamehed lahingus küll
kardetavad, piira-misekunstis aga osavuseta olid. Nõnda arvasid tallinlased piirajate suurt arvu
julgesti põlata võivat. Nad elasid priskesti ja pühitsesid koguni pulmi ja pidusid, kuna vene
kantsis Tõnismäel suurtükid paukusid ja esimesed tulekuulid raksudes telliskivi -katustest läbi
lõid.
Et venelaste arvu ja nende nõu kindlasti teada saada, anti Ivo Schenkenbergile käsk oma salgaga
ja ühe osa rootsi ratsanikkudega äkisti linnast välja tungida ja mõnd venelast elusalt kinni
püüda. Ivo täitis käsku. Pimedal . ööl tõmmati Viru värav üles ja lasti salk ratsamehi välja. Nad
sõitsid esmalt pikkamisi, end võimalikult põlenud majade rusude varju hoides, venelaste laagri
405
poole, mis Lasnamäe all, praeguse Kadrioru kohal seisis. Paarisaja sammu peal jäid nad seisma
ja kuulatama. Laagris valitses sügav vaikus, kahest, kolmest köhast paistis telkide vahelt
poolkustunud tulede kuma. Varane sula oli maapinna lumest puhtaks teinud, kange lõunatuul
kihutas musti pilvi mööda taevast. Silmapilk oli äkiliseks pealetungiks sünnis.
Ivo antud märgu peale andsid kõik ratsanikud korraga hobustele kännuseid. Juba olid kõige
esimesed üle madala mullavalli jõudnud, kui laagris kära tõusis. Venelased kargasid asemelt
üles, mõned võtsid sõjariistad kätte ja hakkasid ratsanikele vastu, teised pistsid kohkunult
jooksu, arvates, et terve saksa-rootsi sõjavägi laagri kallale kipub. Ivo mehed oleksid oma
esialgset ülesannet — mõnda venelast vangi võtta ja nendega taganeda, enne kui teised
kohmetusest toibunud — nüüd kergesti täita võinud, aga tapmise ja riisumise himu sai nendest
võitu ja tegi neid liig julgeks. Nad tungisid laagris ikka edasi ja edasi ja osa hakkas juba
mahajäetud telke tühjendama. Korraga tõusis laagri kaugemas otsas, Lasnamäe jalal, uus kära;
selgesti kuuldi venelaste rõõmu-hõiskamist: «Vürst Sagorski, vürst Sagorski!»
Gabriel oli oma salgaga lagedalt maalt tulles selsamal õhtul Tallinna alla jõudnud ja Lasnamäel
olevas kivimurrus laagrisse asunud. Öösel mäe alt tumedat kära kuuldes ja märgates, kuidas
seal lugu seisab, oli ta kõhe mehed üles ära-tanud, nendega hobuste selga istunud ja
tuulekii-rusel mäest alla kihutanud. Nagu välk langes ta vaenlaste kaela, kes ratsamehi nähes ja
Sagorski nime kuuldes kohe hirmuga taganema hakkasid.
406
Laagritulede segasel valgusel arvas Gabriel ühes põgenejas, kes kõrge, tugeva kasvuga
mees oli, Ivo Schenkenbergi ara tundvat ja kihutas sellele järele. Ta sai mehe kätte veel enne
kui see mullavallist üle oli jõudnud ja lõi ta ühe mõõgahoo-biga hobuse seljast maha. Selsamal
silmapilgul oli Gabriel ise maha karanud ja surnu verise pea üles tõstnud. See ei olnud Ivo,
vaid lihtne rootsi sõjamees.
Teda silmates sähvis kentsakas mõte Gabrieli peast läbi. Ruttu kiskus ta rootslase seljast
kuue, tõmbas selle enesele selga, surus rootslase lõhkise kübara, mis verest nõretas, enesele
pähe, kargas hobuse selga, kihutas tuhatnelja enda meestest mööda põgenejate järele ja sai
viimased linna värava ees veel kätte. Värav tõsteti üles ja rootslaste ning Ivo meeste kännul
pääses ühtlasi ka nende kardetud vaenlane linna.
Hilisest ööst hoolimata olid linna peauulitsad veel elu ja liikumist täis. Viru värava juurde
oli palju inimesi kogunud, kes tulelontide valgusel veriste peadega koju saadetud sõjamehi
vahtisid ja väga vähe kaastundmust avaldades nende üle kibedat nalja heitsid. Oli juba teada,
et nad vene vangide asemel ainult vene löökide jälgi koju olid toonud.
Kui Gabriel rahva vahelt läbi sõitis, hüüdis keegi: «Küll aga sellele on tuliuus pea otsa tehtud!
«Nägu on tal täis paisatud, nagu oleks seal päeva loojaminekust saadik lutikaid tapetud!»
pilkas teine.
«Hoop on vist ta vaese mälu pahupidi ajanud, sest ta kihutab kui pöörane,» arvas kolmas.
407
Imestades pühkis Gabriel käega näo üle ja tundis selle libeda olevat; käsi oli puutumise läbi
veriseks saanud. Nüüd alles märkas Gabriel, et surmatud rootslase verine kübar selle
süüdlane oli, et teda haavatuks arvati, ja rõõmustas, et see asi teda veel enam tundmatuks
tegi. Kui ta elavast Viru uulitsast kiiresti ratsutades läbi oli pääsenud, viivitas ta hobuse
sammu, käänas kõrvalisse, pimedasse uulitsasse ja pidas aru, mis nüüd teha.
Heameelega oleks ta otsekohe Toompea mäest üles sõitnud ja Mönnikhuseni majja
tunginud, aga kuidas Toompea väravast ja rootsi Vahtidest läbi pääseda, ilma et need pettust
oleksid märganud? Gabriel teadis, et mõisameeste pealik teist korda Tallinna oli pidanud
põgenema, aga kuhu oli Agnes jäänud? Gabrieli süda kipitas seda teada saada, ja see himu
oligi teda pöörasele julgustükile — üksipäini vaenulisse linna tungima kihu-tanud.
Mõteldes jõudis Gabriel tuttava kõrtsi ette, mis Harju värava lähedal seisis. Kõrtsitoast
paistis valgus ja oli tumedat häälte kõminat kuulda. Aknast sisse piiludes nägi Gabriel poole
tosinat mehi, pealtnäha alamast seisusest linnakodanikud , kes "seal rasvaküünla valgusel
õllekannude juures istusid ja elavalt juttu vestsid. Gabriel ronis hobuse seljast maha ja
koputas kõrtsi ukse pihta.
Uks läks lahti ja kõrtsmik ilmus lävele.
«Kes seal on?» küsis ta uniselt.
«Rootslane,» kostis Gabriel. «Kas siin lonksu õlut ja hobusele ulualust saab?»
Kõrtsmik ei suutnud võõra nägu selgesti näha, aga sõna «rootslane» mõjus temale
erutavalt; ta
408
tundis rootslasi kui suuri purjutajaid ja häid maksjaid.
«Oot’, oot’, ma teen õuevärava lahti, kuid seda ütlen ette, et ma hobuse eest ei vastuta, sest
linn on maalt kokku jooksnud kerjajaid täis, kes hullemad on kui hagijad.»
Kui hobune ulu alla oli pandud, astus Gabriel kõrtsituppa. Tema ilmumine pani koosolijaid
koh-kuma, mõned koguni karjatasid hirmu pärast.
«Tohoo mees!» hüüdis kõrtsmik, võõra nägu tule valgel nähes, «kust sa niisuguse peaga
tuled?»
«Mis mu peal viga on?» küsis Gabriel naljatades.
«Sa oled ju koledal kombel malka saanud, su kübar on lõhki, nägu otsekui vere sisse
kastetud.»
«Pole viga, küllap saate niisuguseid päid veel küllalt näha,» kostis Gabriel istet võttes.
«Venelastel on kõvad rusikad.»
«Tohoo, kas venelased juba linnas?»
«Ei ole, aga meie käisime neid laagris vaatamas. Mina pääsin veel kerge vaevaga, märkan
vaevalt, et mul auk pea sees on, aga teiste käsi käis palju halvemini. Anna kähku õlut, mul on
kange janu ja väsimus käes.»
Kõrtsmik seadis vahutava õllekannu võõra ette lauale ja küsis: «Kas tahad ka silmi pesta?»
Gabriel jõi kannu ühe joonega tühjaks ja kostis siis: «Ei, kui ma selle peaga komandandi
ette astun, siis teeb ta mu vähemalt vahtmeistriks.»
Nüüd nihkusid ka kodanikud uudishimulikult ligemale ja tormasid küsimustega Gabrieli
peale.
«Olid vist nendega ühes, keda välja saadeti vange tooma?»
409
«Olin küll,» vastas Gabriel.
«Noh, kas vange saite?»
«Meie täname õnne, et meid endid vangi ei võetud.»
«Kuidas see juhtus? Jutusta ometi!»
«Mis seal jutustada?» ütles Gabriel tusaselt. «Me olime ettevaatamatud, tegime liiga suurt
kära, venelased ärkasid unest ja hakkasid vastu. Meie pistsime muidugi kõhe .punuma, aga
nad ajasid meid kuni Viru väravani taga ja oleksid peaaegu meiega tükkis linna tunginud.»
«Nonoh, siin oleks neid hoopis teistviisi vastu võetud,» kiitles üks pealtkuulaja täie
Tallinna kodaniku uhkusega. «Aga kuidas võisid nemad teid taga ajada? Teid saadeti ju
Lasnamäe aluse laagri vastu välja, kus tänini ratsaväge ei ole nähtud, kuna teie minu teada
kõik ratsa olite. On siis venelastel nii viledad jalad, et hobustega võidu lasevad?»
«See'p see meie õnnetus oligi, et sealpool keegi ratsamehi ei aimanud; nad kerkisid meie
silma ees otsekui maa seest välja ja hakkasid meile tuliseid pirakaid pihta laduma.»
«Hm, kentsakas lugu! Ega ometigi see pagana Sagorski seal juures ei olnud, kellest Ivo
Schenkenbergi mehed nii koledaid tükke jutustavad?»
«Tema see just oli — võtku teda see ja teine!» vandus Gabriel.
«Kas sa teda oma silmaga nägid?»
«Mina nägin teda silmaga ja tema katsus mind käega.»
«Mis nägu ta on?»
«Ta ei andnud mulle vahtimiseks pikemat aega.»
410
«Kas tema lõigi su kübara lõhki?» «See on Gabriel Sagorski kätetöö.»
«Kust sa seda tead, kui sa teda õieti ei näinudki?»
«Kui ta meie kallale kippus, karjusid Ivo mehed tema peale näidates suure hirmuga
«Sagorski, Sagorski!» — ja pagesid kui tondi eest. Mina ei teadnud teda suuremat karta, sest ta
ei olnud minu meelest sugugi haruldane lind, vaid üsna igapäevane inimene: alles siis, kui ta
minu enese pea köhal mõõka keerutas, nägin ma niipalju, et tal ütlemata inetu nägu ees ja
pisukesed silmad kuratlikku kelmust täis olid.»
«Kas ta tõesti nii inetu oli?» küsis üks pealtkuulaja kaheldes.
«Mu süda pööritab veel praegu sellest mälestusest,» tõendas Gabriel.
«Siis on ta ennast vist moonutanud, sest Ivo mehed ütlevad, et sel põrgulisel päris ilusa tüdruku
nägu ja suured süsimustad silmad olla. Aga ta on teatavasti nõid ja võib täna üht, homme
teist nägu olla, võib maa sisse pugeda ja sealt välja tulla, kus teda kõige vähem oodati ; ta on ju
ka juba surnud olnud ja jälle üles tõusnud.»
«Rumal ebausk!» ütles teine pealtkuulaja põlgavalt mokki kärtsutades. «Ivo mehed püüavad
oma häbi vähendada ja teevad sellepärast vaenlase nõiaks, õigus on aga, et Ivo ise ega tema
mehed enam kuhugi ei kõlba. Üksvahe tõsteti neid taevani, aga nüüd tuleb välja, et nad paremat
ei mõista kui riisuda ja põletada. Minevast sügisest saadik ei ole Ivo käes miski asi korda
läinud. Enne ähvardas ta uhkuse pärast lõhkeda, arvas ennast suureks kindraliks, ei tahtnud
noore-
411
põlve sõprade peale enam vaadatagi; nüüd elab mehike nagu mutt mulla sees ja ei julge
iseoma nägu kellelegi näidata. Ma ei mõista, mispärast vangide tabamist just tema kätte
usaldati; oli ju ette arvata, et sellest midagi välja ei tule.»
Kodanike seast ei tõstnud keegi häält Ivo kaitseks. Kõrtsmik ütles: «Ivo mehed rä agivad, et
ta sellest saadik hoopis teiseks inimeseks saanud, kui Mönikhuseni tüar tema kü usist pä ases .»
Gabrieli süa hakkas kergesti tuksuma; ta kuulas põevusega.
Kõtsmik kõeles edasi: «Sestsaadik on ta mölama hakanud, nagu oleks püti saatan tema
sisse länud. Oma lihasel vennal on ta silmad siniseks tagunud, vanamoori, kes alati ta über
oli, jalaga vigaseks lö onud ja vahimehed poolsurnuks peksnud, et need türuku ara viia lasksid.
Ennem armastas ta nalja heita, andis vaikseid eksimisi andeks, sallis mõstlikku vasturä akimist,
võtis tarka nõ kuulda ja oli ise meister kõksugu sõakavaluste peale, aga rä agitud pävast
saadik ei ole keegi enam naljasõa tema suust kuulnud, oma meeste vastu on ta püti kuradiks
saanud, vaenlaste vastu ei oska ta enam midagi korda saata, ehk kül salk suuremaks on
kasvanud; Sagorski nime kuuldes pidavat ta iga kord kahvatama ja väiema. Üe sõaga: kange
vihastamine on mehe meelt seganud.»
«Mille üe ta siis nii kangesti vihastas?» küis Gabriel sü utult.
«Eks ikka selle üe, et vana Mönikhusen oma türe ara viis, kuna Ivot ennast laagris ei
olnud. Kas sa seda lugu veel ei tunne?»
«Ei, ma tulin alles hiljuti Tallinna.»
412
«Vaata, Ivo oli Mönikhuseni türe venelaste käst pä astnud ja sealjuures oma süame
kaotanud. Ta hoidis türukut kui oma silmatera , pidas teda telgis vangis, ei raatsinud teda
kellelegi nädata. Nende vahel on ikka midagi tõist asja juhtunud, sest kui vana Mönikhusen
asja kuulda sai ja türe väisi koju viis, läs see peast nõraks ja karjus altari ees suure hä alega
«ei», kui teda junkur Risbiteriga laulatada taheti. Kõus on ta hirmsasti kisendanud ja kü untega
isa silmade kal-lale kippunud. Vana Mönikhusen ei teadnud, mis hullu türega teha ja saatis ta
sellepäast Pirita kloostrisse, lootes, et vaga ja püa abtiss Magdalena oma eespalvega türuku
seest kurja vaimu väja ajab. Aga võa näust! Türuk läs veel hullemaks, ajas kõedaid sõu
suust ja kippus abtissi elu kallale. Kloostri inimesed rä agivad kentsakaid tüke, mis abtiss
temaga ara teinud, ilma et see põmugi oleks aidanud. Nü ud peetakse teda kui kiskjat elajat
pimedas kongis vangis ega lasta kedagi ligidale, et mitte kuri vaim tema seest teise sisse ei
läeks.»
Gabriel tõsis, maksis õle eest, palus hobust hoida, sest ta tahtvat all linnas veel midagi äa
toimetada, enne kui lossi sõdab, ja läs uksest väja. Avaliku kaevu juures pesi ta nä puhtaks
ja luusis siis mö oda mü uriä arseid täavaid über terve linna. Ta süa kipitas rinnus. Ta tahtis
kõe Pirita kloostrisse tõata, aga —ta ei pä asenud linnast väja. Kõk väavad olid kinni, mü ur
kõge, all igal pool vahituled, üeval hulk valvsaid püsimehi. Gabriel mõstis, et väjapä asemine
sel ö ol täesti võmatu oli. Ta oli vangis, terve suur linn tema vangikoda. Ja mis siis, kui
413
ta teisal päval kogemata Ivo meestega kokku juhtub ja need teda ara tunnevad ? Gabriel oli
end oma liigjulguse läi raskesse häaohtu viinud, aga ta ei kahetsenud silmapilkugi seda
liigjulgust, ta teadis nü ud ometigi, kus Agnes oli. Häaohu vastu pidi kavalus aitama.
Gabriel viitis paar tundi mö oda tüje uulitsaid vantsides ara ja läs siis kõtsi tagasi.
Imestusega pani kõtsmik täele, et rootslane, kes paari tunni eest sopase näga, aga selge
peaga väja oli länud, nü ud puhta näga, aga segase peaga tagasi tuli, sest mees tuikus ja
trallitas haledal kombel.
«Kas see asi oligi sul linnas ara toimetada?», nurises kõtsmik. «Kas-sa siin ei mäganud
pead purju panna? Arvasid vist mujalt paremat laket leidvat?»
«Ara pahanda, kõtsipapa!» palus rootslane raske keelega. «Mis tehtud see tehtud, aga sedaviisi
ei tohi ma ennast lossis nädata, sest koman- dant on joobnute vastu vali, ta laseks mind
vaeseomaks peksta. Peida mind kuhugi ara, kus ma kakskümend neli tundi magada võn, ilma
et mind keegi näks, ja ara tee sellest kellelegi piiksu!»
Selle pika kõe ajal, mis Gabrieli suus kau-geltki nii ladusasti ei länud kui meie seda kirjutame,
leidis joobnud rootslane mahti kõtsmikule läkiva kuldraha pihku libistada ja sel viisil
oma sõadele imelist mõu anda. Kõtsmik unustas sedamaid torisemise, talutas joobnud
küalise oma paremasse kambrisse, valmistas talle pehme aseme, tõbas ise ta saapad jalast ja
soovis talle viisakalt magusat und.
Võ oras magas poole ö od ja terve jägmise
414
päva läi, ilma et kange suurtüimüin, mis sel päval linnast ja überpiirajate laagrist
vastastikku kostis, tema und oleks rikkunud. Õtul läs kõtsmik teda äatama: «Tõse ües,
ehk tahad ka venelasi uhtuma minna?»
«Venelasi uhtuma?» kordas Gabriel pealtnäa ikka veel uniselt, kuna ta tõpoolest terava
täelepanuga kuulas.
«Muidugi, täa ö osi läevad kõk väja: sakslased, rootslased, linna poisid, Ivo
Schenkenberg oma salgaga ja pealekauba veel rü utel Mönik-husen oma näginud
mõsameestega. Seekord on komandant Hinrik Horn ise juhatajaks. Nad tahavad Tõismä
kantsi peale tormi joosta, venelaste käst suurtüid ara võta ja nende eneste vastu pö orata.
Kange põjatuul ja lumesadu on meie meestele abiks. Läeb kõk häti, siis on linn homme
prii.»
«Mis kella ajal väjatungimine tuleb?» küis Gabriel haigutades.
«Tund aega peale keskö od.»
«Hm!» üises Gabriel. «Mu vaene pea kõiseb kül veel saadud matsust, aga kui kõk läevad,
ega siis minagi puududa ei tohi. Praegu ei julge ma veel lossis näu nädata, aga kui väjatungimise
tund on tulnud, siis kohendan ennast salamahti teiste sekka; juhtub, et ma lahingus
mõe tubli tüi ara teen, siis ei tule päast keegi enam küima, kus ma täase päva olen
vedelenud. Kas hobune pole veel varastatud?»
«Hobune on tallis ja saab puhta kaeraga toidetud. Tore täk, seda peab ülema. Kust sa selle
said?»
«Mul on jõkad vanemad,» kostis Gabriel
415
lüidalt! Ta küis veel seda ja teist, käkis sü ua valmistada, kusjuures teine kuldtük
kõtsmiku pihku libises.
Tund aega päast süaö od tõmati Harju väav ües ja rootsi-saksa sõaväi läs süavas
vaikuses väja. Kui kõk väjas olid ja väavat jäle kinni hakati panema, tuli veel üs rootsi
ratsamees teistele jäele kihutades. Häavaevalt pä ases ta veel langeva väava alt läi.
Lumesadu oli lõpenud. Aeg-ajalt heitis kuu lõkikäisenud pilvede vahelt pilgu
valendava maa peale. Vene kantsis Tõismäl olid tuled kustunud. Mullavallil seisis üsik
vahimees ja toetas end pooltukkudes pika püsi najale. Äisti ajas ta keha sirgeks ja kuulatas.
Linna poolt kostis segane müin. Uks must kogu liikus kiiresti läenedes valendaval väjal.
Vahimees pani püsi palge ja hü udis: «Kes seal on?» «Vüst Sagorski!» oli vastus. «Ei usu.
Pea kinni, muidu lasen!» Enne kui vahimees ävardust sai täde saata, oli ratsamees
mullavallist ües kihutanud. Pauk raksus, ratsaniku peast langes rootsi küar maha. JägmiseL
silmapilgul kiskus Gabriel kiivri vahimehe peast ja pani oma päe; rootsi sõamehe kuue oli ta
juba varem seljast visanud. Samal ajal üles ta kohkunud vahimehele: «Nü ud jookse telkide
vahelt läi ja karju kõgest jõst, nagu mina teen: «Ües, vene mehed, vaenlased tulevad!»»
Vaenlased tulidki juba. Nagu tuulispask tormas eemalt suur ratsameeste salk mullavallist
ües; nende jäele tulid jalamehed joostes. Gabriel ei suutnud neid üsipäni tagasi tõjuda, ta
pidi võdeldes kantsi sisse taganema. Aga juba oli
416
suur osa venelasi jalule tõsnud ja sõariistad käte võnud. Algas äe võtlus, mees mehe
vastu. Harva kuuldus püsipauke, enamasti võdeldi mõ okade, odade ja kirvestega;
pimeduses ja hirmsas segadikus langes siin ja seal venelane venelase , saks saksa kä läi.
Gabriel oli venelaste esimeses reas, ta mõ ok mölas vastaste ratsanike hulgas. Ta otsis
Ivot, aga ei leidnud teda kusagilt. Ües saksa rü utlis, kellel punaste sulgedega raudküar
peas oli ja kes sakslaste esimeses reas kui lõkoer võtles, arvas Gabriel Mönikhuseni ara
tundvat ja hoidus tema eest hoolega kõvale. Rü utel näs aga teda otse silmas pidavat. Asjata
taganes Gabriel telkide vahele —rü utel raius enesele teed jalameestest läi ja tungis suure
tuhinaga Gabrieli kallale.
«Pea kinni, rü utel Mönikhusen!» üles Gabriel saksa keeles, Kuna ta end mõ ogaga
hirmsa hoobi eest kaitses. «Ma ei taha sind surmata.» «Ja mina ei taha elada!» hü udis
Mönikhusen kät uueks hoobiks tõtes.
«Põene, rü utel!» manitses Gabriel tungivalt. «Sa näd, et sa minust jagu ei saa. Põene
ja ela oma ainsa türe rõ omuks!»
«Minul ei ole tüart!» kiristas Mönikhusen vihaselt. «Ma ei seleta su näu, aga sa oled
vist mõi äaandja meie eneste keskelt. Sa tahad mind pehmeks teha ja oma viletsat elu
pä asta, aga sa sured minu kä läi!»
Suure vaevaga kaitses Gabriel end vastase vihaste lö okide eest, aga ta ei lö onud ise vastu.
Ta nõ oli rü utlit ara väitada ja elusalt vangi võta. Saatusel oli teine nõ. Kuu oli
silmapilguks
417
pilvede vahelt väja tulnud. Kahe võtleja läedal paukus püs. Mönikhusen tuikus ja
kukkus äisti, otsekui vägust tabatud, tagumistele jalgadele tõsva hobuse seljast maha.
Kõe kargas ka Gabriel maha, kummardas ja tõtis lanenud rü utli pea ües. Mönikhusen
elas veel, aga ta ei saanud sõa rä akida, vaid ajas verist vahtu suust väja. Püsikuul oli
täle rindu tunginud. Gabriel kutsus kaks vene sõameest ja käkis haavatud rü utli kantsi
üema vüst Priemka telki käda. Kui Gabriel sealt tagasi tuli ja uuesti lahingusse tõtas, oli
suurem jagu saksu ja rootslasi juba kantsist väja aetud ja linna poole põenemas.
Viimsed, kes kantsist taganesid, olid Ivo Schen-kenberg ja neli, viis meest tema salgast.
Ivo võtles vahvasti, ta mõ ok tilkus verest, ta taganes alles siis, kui mäkas, et viimne
võdulootus kadunud oli ja kuuvalgel püsikuulid sagedamini ta pea über vihisema
hakkasid. Venelastest, kes põenejaid taga ajasid, kaugelt mö oda kihutades, tõtas ta üe
valendava lagendiku omadele jäele.
«Pea kinni, Ivo!» müistas korraga ta selja taga üs hä al, mis vapra mehe väisema pani.
Ta andis hobusele kannuseid.
«Pea kinni, jäespüs!» hü udis Gabriel talle jäele kihutades. «Sa ei pä ase minu käst,
sest mul on parem hobune. Ma pistan sulle mõ oga kuklasse, kui sa vastu ei hakka.»
Ivo pö oras jäsku hobuse über ja seisatas. «Mis sa minust tahad?» urises ta läi hammaste.
«Ma toon sulle terviseid teisest maailmast, kus üt meist täa oodatakse,» vastas Gabriel.
«Val-
418
mista end teele, sest kord võb niisama häti sinu kui minu käte tulla.»
«Ma ei taha sinuga võdelda, sest sa ei ole inimene, sa oled tont.»
«Kas mäetad veel, kuidas ma tondiks sain?» naeris Gabriel mõudalt. «Kuidas see lugu
oli? Kas ma põenesin võ langesin ausas kahevõtluses sinu kä läi, nagu sa Agnes von
Mönikhusenile oled üelnud?»
«Kust sa seda tead?»
«See on ju tontide eesõgus, et nad igasse kohta sisse pä asevad. Agnese poolt on mul
sinule veel täuvõg äa tasuda osava luiskamise eest, millega sa tema aega veetsid, ja selle
inetu tembutamise eest, mida sa oma armastuseks nimetasid.»
«Vilets äaandja!» kisendas Ivo äisti Gabrieli kallale kippudes. «Ma tahan näa, kas sa
surematu oled!»
Võtlus ei kestnud kaua. Ivo lõ hirmsa hoobiga Gabrieli raudküara lõki ja tõtis hõsates
kä surmahoobiks, aga selsamal silmapilgul tungis Gabrieli mõ ok ta kaelast läi ja sirutas ta
surnult lume peale maha.
«Jumalaga, Eestimaa Hannibal!» üises» Gabriel teda silmitsedes. «Kahju, et sel kangel ja
kavalal mehel ausamat meelt ei olnud!»
419
15. PÜA NAISTERAHVAS.
Selsamal ö ol koputati tugevasti Pirita kloostri väava pihta. Alles tüi aja päast, kui
koputamist mitmeti oli korratud, pistis väavavaht pea kitsast aknaaugust väja ja küis
pahaselt: «Kes seal kolistab?»
«Käkjalg rü utel Mönikhuseni poolt,» vastas võ oras hä al õest. Väava taga seisis
hobune saaniga ja pikk mehekuju —kõk kolm vaevalt nätavad, sest taevas oli uuesti
pilve länud ja paksu lund sadama hakanud.
«Rü utel Mönikhusen läitagu omad käkjalad päva ajal, süaö osi ei lasta siin kedagi
sisse,» urises vaht pead tagasi tõmates. Ta tahtis akent kinni lü ua, aga õesseisja pistis
piitsavarre akna vahele ja üles tungivalt: «Laske mind aega viitmata sisse! Ma pean
kohe abtissi jutule saama.»
«Tule pävavalgel, siis nän, mis lind sa oled.»
«See on võmatu. Sa tead, et linn venelastest über piiratud on. Õne varal pä asin ma
Rannaväavast väja, kuna teisel pool kibe võtlus kestis, ja kihutasin hobusega üe
merejä a siia. Ma pean tagasi ruttama, enne kui lumesadu ja pimedus lõeb, muidu
võtakse mind tee peal kinni.»
«Mis käku sa siis tood?»
«Seda võn ainult abtissile enesele üelda ja palun teda kohe äatada.»
«Taga parem!» turtsus vaht. «Kui sa sedagi ei üle, mis sul vaja on, siis korista
ennast!»
420
«Äa kutsu nuhtlust enese kaela, vanamees!» hü udis õesseisja käsituks minnes.
«Ma paugutan väava pihta ja teen niisugust käa, et abtiss ise ües äkab ja siis — hoia oma nahka!»
Käkjalg tegi kõe ävarduse tätmisega hakatust.
«Oota ometigi, pö orane!» taples vaht ja tõbas akna raksudes kinni.
Ligi pool tundi läs mö oda, enne kui riiv kõises ja kitsas jalgväav lahti tehti. Kaks
kloostri-sulast, mõematel kirved käs, võsid käkjala eneste keskele ja talutasid ta
üe õe, trepist ües ja pikast, pimedast vahekojast läi nunnade sö omasaali, mis
vahakü unaldega valgustatud oli. Siin istus abtiss Magdalena auliselt ja tõiselt kõgel
toolil; mõed nunnad seisid tema über. Sulased jäd aupaklikult ukse juurde seisma,
kuna käkjalg kummardades abtissi ette astus. Nunnad panid ilma suurema meelepahanduseta
täele, et käkjalg, kes lihtsat mõsasulase riiet kandis, kena noormees
uhke, peene näga ja suurte, süimustade silmadega oli. Abtiss silmitses teda teravasti
ja küis siis: «Oled sina minu õmehe sulane?»
«Mina olen rü utel von Mönikhuseni teenistuses,» vastas käkjalg kummardades.
«Mis sõumeid sa tood?»
Käkjalg ei vastanud kohe, vaid piilus otsekui midagi kahetsedes nunnade poole.
Abtiss andis viimastele mäku eemale astuda. Siis üles käkjalg tasakesi: «Ma toon
kurbi sõumeid. Rü utel Mönikhusen on raskesti haavatud ja kõgist maha jätud. Preili
Agnes on ainuke varandus, mis minu armulisele ja õnetule härale siin
421
ilmas üe jä anud. Seda varandust igatseb ta nü ud tagasi saada ja on mind väja saatnud teda
siit ara tooma. Ões ootab hobune saaniga; ma loodan lumesaju ja pimeduse varjul õnelikult
linna pä aseda, kus meid Rannaväavas oodatakse.»
«On sul mingit tunnistust kaasas, et sa tõsti minu õmehe poolt saadetud oled?» küis
abtiss. Käkjalg pistis kä põe, võtis Mönikhusenite vapiga ehitud pitserisõmuse väja ja
üles seda abtissi käte andes: «Selle sõmuse andis armuline rü utel mulle tunnistuseks
kaasa.»
«Kas sul mingit kirjalikku tunnistust ei ole?» küis abtiss sõmust terava täelepanuga
silmitsedes.
«Rü utel von Mönikhusen on ju raskesti haavatud, ta ei võnud kirjutada,» vastas
käkjalg, kuna kerge puna talle palge tõsis. «Millal ta haavata sai?» « Eilse väjatungimise
juures.»
«Ma ei tunne seda sõmust,» üles abtiss kümalt. «Kui sul paremat tunnistust kaasas ei
ole, siis ei võ ma õtüart sinu käte usaldada.»
«Kõgeauline abtiss, heitke armu!» palus käkjalg tungivalt. «See oleks raske õnetus, kui
ma tüjade käega oma armulise hära ette peaksin astuma. Kui ma ülesin, et rü utel von
Mönikhusen haavatud on, siis ei üelnud ma täelikku tõt, sest ma ei tahtnud kõgeaulist
abtissi kohutada. Rü utel ei ole mitte ainult raskesti haavatud, vaid ta on surmaga võtlemas.
Ta otsis meelega surma, sest rasked õnetused on elu tema meelest lälaks teinud. Võb olla,
et ta tulevat pävavalget enam ei nä. Kõgeaulist abtissi arvatakse õgusega püaks
naisterahvaks, kuidas võks ta siis
422
oma suures helduses keelata, et tüar isa surmavoodile tõtab?»
Kui käkjalg kõeles, viibis abtissi terav, varitsev pilk ütepuhku ta näl.
«Sa võad sellest asjast väa suurt osa?» küis abtiss luuravalt.
«Miks ei peaks ma sellest osa võma, kui mu vaene hära surmasuus vaagub ja igatsedes
ootab, et armsat last viimast korda näa saaks? Argu viivitagu kõgeauline abtiss aega, muidu
jä ab kõk hiljaks ja siis ei suuda miski kahetsus rasket õnetust enam heaks teha. Kui
kõgeauline abtiss seda sõmust ei tunne ja mind ei usalda, siis nädaku seda preili Agnesele.
Tema saab sõmust vististi äa tundma ja tõkumata minuga kaasa tulema.» «Arvad sa?» üles
abtiss kentsaka, vaevalt arusaadava naeratusega. «Kas sa preili Agnest nii häti tunned?»
Kui käkjalg veidi kohmetudes vastust otsis, kutsus abtiss näuvüega üe nunna enese
juurde ja sosistas talle midagi kõva. Selle peale läs nunn teise seltsis saalist väja.
Käkjalg tahtis midagi üelda, aga abtiss sundis teda uhke käliigutusega vaikima. Natukese
aja päast tulid nunnad tagasi. Nende vahel kõdis Agnes von Mönikhusen. Ta kandis
pikka patukahetseja kuube; ta näu oli kahvatu, paled auku vajunud, pilk tume, silmad
tuhmistatud äilisest valgusest, mida ta üe hulga aja esimest korda näi. Teda näes tuli
valus ja vihane hü ue käkjala rinnust. Agnes väises. Ta pilk jä käkjala kõgel kujul kui
tardunult seisatama, veri tõsis talle jäsku päe, ta karjatas valjusti, tuikus ja oleks kukkunud,
poleks mitte nunnad teda toetanud.
423
«Viige ta kongi tagasi, ma olen külalt nänud!» üles abtiss, kes Agnest ja käkjalga teravalt
silmas oli pidanud.
«Pidage!» hü udis käkjalg, nunnadele teele põgiti ette astudes. «Mis olete teie preiliga
teinud?»
«Selle üe ei ole mul vaja sulasele otsust anda,» üles abtiss uhke tõidusega. «Viige ta äa!»
Aga käkjalg ei lasknud nunnasid paigast liikuda.
«Enne peab mul selgus käs olema!» hü udis ta müiseva hä alega. «Agnes von
Mönikhusen, ma küin teie isa nimel, mispäast kannate teie seda häirü ud, mispäast
peetakse teid siin vangis?»
Enne kui Agnes midagi sai kosta , plaksutas abtiss valjusti käi. Saali uks läs lahti, kutis
kloostrisulast, kõgil pikkade vartega sõakirved käs, astusid sisse ja asusid poolringis
käkjala über, kes neid vaevalt täele pani. Seda selgemalt näi neid Agnes, kelle näst
nü ud jäle viimne veretilk kadus. Ta vaatas paluvalt käkjala otsa ja ta pilk üles selgesti: .
«Põenege, Gabriel! Mispäast kukutad sa ennast ja mind häasse?»
«Ma ootan vastust,» üles Gabriel rahulikult.
«Kelle loaga peetakse teid siin kui kurjategijat vangis, preili Agnes? On see teie isa
tahtmine?»
«Ma ei tea seda,» kostis Agnes kurvalt. «Mu isa näb mind maha jänud olevat.»
«See ei ole tõi. Tema ise kutsub ju teid enese juurde. Kas tahate minuga kaasa isa juurde
tulla? Ões ootab meid hobune saaniga.»
424
Agnese silmis säas vägusarnane rõ omuhelk, mis aga kõe jäle kustus.
«Ma tulen heameelega, kui abtiss lubab,» üles ta vagusalt.
«Kas kuulete, abtiss?» hü udis Gabriel. «Preili Agnes usaldab mind, tahab minuga kaasa
tulla. Mispäast teie siis veel teda keelate? Mõelge, et meil väe aega on.»
«Kes sa oled, et sa minuga nii übelt julged rä akida?» küis abtiss kulmu kortsutades.
«Ma ei usu, et rü utel von Mönikhusen nii ninatarku sulaseid omas teenistuses sallib. Mis su
nimi on, noor tuulepea?»
«Minu nimi ei täenda siin midagi,» üles Gabriel jäsult, sest ta kannatus hakkas käkema.
«Teie näte, et preili mind tunneb ja usaldab. Ma küin viimast korda: Kas tahate teda heaga
minu seltsis minna lasta?»
«Ja kui ma mitte ei taha, mis siis?» küis abtiss pilkavalt.
Gabrieli silm väkus vihaselt. «Siis vastutate ise oma väivalla jäelduste eest. Ma hoiatan
teid, abtiss, äge kutsuge hirmsat õnetust enese ja selle vaga paiga peale!»
«Julged sa mind veel ävardada, kelm?» käistas abtiss viha päast kahvatades. «Sulased,
võke see inimene kinni!»
Gabriel kummardas äisti väiseva Agnese poole ja sosistas talle kõva: «Ole julge, ma
tulen varsti tagasi!» tõkas tugeva hoobiga tagasi esimese sulase, kes tema käivarrest kinni
haaras, kiskus kirve ta käst ja müistas seda enese pea über keerutades: «Teie, lurjused,
tahate sõameest pidada?»
425
Enne kui kinnivõjad kohmetusest toibuda suutsid, oli Gabriel uksest väja käanud. Ilma
tagasi vaatamata tõtas ta pikast vahekojast läi, kargas trepi üemiselt astmelt mü uri peale,
hüpas käe süla kõguselt alla, istus saani ja kadus pimedusse, enne kui väja saadetud
tagaajajad teda veel korra näa oleksid saanud.
Agnes, keda kongi tagasi oli viidud, pö orles unetult oma kõal asemel. Mure ja ahastus
vaevasid ta süant, sest ta ei teadnud veel, kas Gabriel oli õnega pä asenud võ tagaajajate
käte sattunud. Umbes tunni aja päast kõises kongi-ukse lukk. Uks läs lahti ja abtiss astus
sisse, pahemas käs lütrit põeva vahakü unlaga ja mitme nö origa piitsa kandes. Abtissi
näst oli näa, et ka tema silma uni ei olnud saanud. Ta tõbas ukse enese jäel kõasti kinni,
seadis lütri mü uriaugu aare peale ja üles Agnesele, kes imestades asemelt tõsis: «Võ see
ongi sinu armuke?»
Kogu neitsilik uhkus, kogu endine kangekaelsus äkas selle pilkava sõa juures korraga
Agnese süames.
«See on minu kihlatud peigmees,» kostis ta rahulikult.
«Kena peigmees, seda ei võ salata ,» pilkas abtiss. «Ja juba kihlatud? Muidugi sinu isa
lubaga ja õnistusega?»
Agnes ei vastanud.
«Vahest ei teagi sinu isa veel sellest õnest, et ta oma sulase võ päisorja aiaks peab
saama? Kuidas saab ta jumalat kiitma, et ainsast türest niisugust rõ omu näb! Priske,
jumekas noormees, see tulevane Mönikhuseni vämees! Ja missugune
426
julge, kaval kelm! Ta tahtis ju sind minu käst lausa äa varastada!»
Abtiss naeris lüidalt ja käisevalt.
«Vahest annad nü ud ka oma peigmehe toreda nime teada?»
Agnes jä vait.
«Ma nän kurvastusega, et sa ikka veel kangekaelne oled,» üles abtiss auliselt pead
vangutades. «Mille üe sa uhkustad, türuk? Loodad sa ikka veel isa peale, kes sind pö orases
helduses üeliiga on hellitanud, enesele vitsaks kasvatanud? Kuule siis: sinu isa on vilets
kerjaja, keda mina edaspidi armust pean toitma. Tema vannub ja sajatab sind, sest oma
sõakuulmatu olekuga oled sa teda ja ennast õnetuks teinud. Oleksid sa Risbiteri vastu
võnud, siis ei pruugiks su vaene isa nü ud kerjakotti käda. Õnetus ja sinu patud on tema
vaimu pimestanud, ta annaks sulle vahest veelgi andeks, kui sa kavala kassimeelitu-sega
temale läeneksid. Seda ei tohi südida, muidu käks viimne õgus maailmast. Teie peate
üsikult oma pattude nuhtlust kandma. Teda on jumal käistanud ja mina —tahan sind karistada.
Sa oled nü ud täesti minu meelevalla all, miski väi ei suuda sind minu käst ara
krekuda.»
«Mida sa tahad minuga teha?» küis Agnes kümalt.
«Ma tahan sinu hirmsat kangekaelsust murda, sinu keha vaevata, su hinge valusas
kahetsemise-tules puhastada. Võa see riie seljast!»
Äe puna tõsis Agnese palge.
«Mõle, et ma mitte orjatüruk ei ole, vaid Kaspar von Mönikhuseni tüar!» üles ta väkuvau
silmil.
427
«Seda pahem, kui rü utli tüar orja nuhtluse vä ariline on.»
«Mina ei lase end piitsaga peksta!»
«Selle vastu on nõ leitud. Ukse taga seisavad kaks sulast. Kui sa vastu tõgud, siis
kutsun nad sisse.»
Agnes surus käd vastu silmi.
«Sinu päast, mu ainuke Gabriel, tahan ma seda teotust veel kannatada,» sosistas ta
kuulmatult. Siis tegi ta, nagu kätud.
«Nü ud seisa paigal!» hü udis abtiss peaaegu hõsates.
Piits vihises läi õu. Abtiss lõ esiotsa pikkamisi, iga hoopi isuga maitstes, iga
vermet valgel siidpehmel nahal salarõ omuga silmitsedes, iga verepiiska ahne pilguga
imedes —siis ikka kii-remini ja kiiremini, nagu piinamise himust ja verejanust
erutatuna ning joovastatuna.
Agnes ei teinud kordagi hä alt, kui ta õn keha otsekui tules pões, aga küm higi
tilkus ta otsaesiselt, ta huuled väisesid ja suunurkadesse kogus kerge vaht. Viimaks
lõpes abtissi jõd.
«Miks sa mind piinad?» küis Agnes tumedalt.
«Sellepäast, et sa püa naisterahvast oled vihastanud,» kostis abtiss käisedes ja
lõ otsutades.
Agnes raputas vagusalt pead.
«Sina ei ole püa, täi, sest sa vihkad mind. Ma tean ka, miks sa mind vihkad. Kui
sa veel noor türuk olid, armastasid sa minu isa. Sa ei ole oma õle iialgi andeks
andnud, et isa teda sinust rohkem armastas. Sellepäast oled sa ka kloostrisse länud,
mitte end jumalale püendama,
428
vaid oma haavatud süant põetama. Sa vihkad mind selle päast, et ma oma ema
näu olen. Ei, täi, sa ei ole püa, vaid patune inimene, sa ei ole mind mitte
käistanud, vaid oma viha kustutanud. Jumal andku sulle seda andeks.»
Abtiss oli näst rohekaks länud; päani silmi ja lahtise suuga vahtis ta Agnese otsa.
Ta kuivanud huuled liikusid, aga ta ei saanud tüil ajal sõa suust väja.
«Jah, ma vihkan sind!» susises ta viimaks kui vihane uss. «Ma tahan sind iga päv
piinata, sind nätuks teha, sind pikkamisi rusuks ja puruks hõ oruda. Olgu peale, et ma
püa ei ole, aga sinule tahan ma kuradiks olla, nagu sinu ema minu eluõnele kuradiks
oli!»
Põevau silmil, vahutades ja hambaid kiristades raputas abtiss veel korra piitsa
Agnese poole, keda sarnane vihkamise palavik enam jäkuse ja haledusega kui hirmuga
tätis, ja pö ordus siis jäsku ukse poole, jä aga niisama jäsku seisma ja hakkas kõgest
kehast lõisema. Vahekojast kostis vali käa ja raskete sammude müin, mis kiiresti
läenes. Läi mü uriaugu paistis hele tulekuma. Kongiuks kisti äki lahti ja läele ilmus
Gabriel, põev tulelont käs. Üe pilguga mäkas ta, mis siin oli südinud. Äilises
vihas sasis ta abtissi kõnast käivarrest kinni, kiskus ta vahekotta ja tõkas kongi ukse
jalaga kinni. Vahekoda kubises sõameestest, nende keskel seisid väisedes ja vabisedes
mõed kloostri-elanikud.
«Põgulik vanamoor, mis oled sa selle ingliga teinud?» müistas Gabriel, abtissi
kurjasti vapustades.
429
«Armu, halastust!» äas abtiss, esimese hirmuga põvili nõkudes.
«Kas sa tema vastu halastust tundsid?» karjus Gabriel vihaselt. «Eks ma hoiatanud sind:
ara kutsu õnetust enese ja kloostri peale! Sa ei hoolinud sellest, sinu verejanu oli äritatud,
sa läsid ö osi oma ohvrit piinama. Kahetse nü ud! Sinu valitsus on otsas, Pirita kloostri viimne
päv on käte jõdnud!»
Abtiss tõsis äisti püti. Ta oli oma julguse jäle leidnud. Ta näu oli kahvatu, aga ta
silmist väkus vana rü utlisoo paindumatu uhkus.
«Kes sa oled, ori, et sa Pirita kloostri valitseva abtissiga sel viisil, rä akida julged?» hü udis
ta püalikult.
«Minu nimi on Gabriel Sagorski.»
Abtiss läs näst veel veidi kahvatumaks ja üles palju tasasemalt: «Mõelge, vüst, et see
püa paik on, kus te seisate. Hoidke end püa paika teotamast!»
«See ei võ püa paik olla, kus põguline valitseb,» naeris Gabriel mõudalt. «Jumalal ei
ole rõ omu selle kloostri rikkusest, mis pettuse ja orjade higi läi on korjatud; saagu siis
väemalt ausad sõämehed sellest käu!» Ja meeste poole pö ordudes lisas ta juurde: «Võke
see tige loom ja' kõk kloostri elanikud laagrisse kaasa, aga äge puutuge nende elu küge!
Selle rö ovlikoopa võte paljaks riisuda.»
Vannutades sirutas abtiss käd sõameeste vastu väja, aga need sasisid aega viitmata ta
käivartest kinni ja talutasid ta ües kõge kloostrirahvaga õe peale. Gabriel jä üsipäni
vahekotta seisma. Kui kõk väja olid länud.
430
hü udis ta tasakest! mü uriaugust sisse: «Valmis, Agnes?» —ja esimest korda tuli sel teel
Agnese suust rõ omus vastus: «Jah!»
Agnes ei olnud enam kangekaelne —ei mitte sugugi.
Gabriel kiskus kongiukse lahti —ja Agnes nuttis tema rinnal.
«Vaene laps, vaene laps!» üles Gabriel, neiu juukseid õnalt silitades.
«Armasta mind, Gabriel, sest ma olen sinu päast palju kannatanud,» sosistas Agnes süavasti
hinge tõmates.
Gabriel võtis ta kui lapsukese oma käele, kandis ta saani, mäsis sooja kasuka sisse, istus
ise ta kõvale ja võtis ohjad käte. Sõt läs kiiresti laagri poole.
Nende selja taga köas kloostrirahva häakisa, raksusid kirstud ja kapid kirvehoopide all ja
viimaks segines suure tule kuma tõsva koidu valgusega . . .
See oli Pirita kloostri viimne päv.
16. LÕETUS.
Sõdu ajal oli Gabriel Agnest õnal viisil mõe ootamatu asja peale ette valmistanud. Siiski
oli Agnese kohmetus suur, kui saan Lasnamäl —Ivo Schenkenbergi telgi ees seisatas.
«Ivo on surnud,» vastas Gabriel' Agnese imestava küimise peale. «Ta on ju peaaegu minu
sugulane, ega see siis imeks ei ole panna, et ta
431
veel enne surma oma toreda telgi minule päandas. Nü ud on telk sinu oma. Ma kingin
ta sulle sellel tingimusel, et sa kõk kurvad mäestused tema seest sootumaks äa kaotad.»
«Mil viisil Ivo suri?» küis Agnes.
«Ta langes ausas kahevõtluses.»
«Kelle kä läi?»
«Ta juhtus lahingus, minu kä alla, võtles kui lõi ja oleks minu karvapealt teise
maailma läitanud, aga —taevas ei olnud tema poolt.»
Armastusest ja kartusest segatud tundmusega vaatas neiu noore mehe poole ües, kes
oma võdust nii alandlikult kõeles.
«On minu isa siin?» küis Agnes tasa.
«Ta on siin ja ootab sind,» vastas Gabriel. «Astu tasakesi tema juurde ja —ole mõstlik,
Agnes! Meie üema käuandja ihuarst on tema juures. Ma loodan julgesti, et suuremat häa
karta ei ole. Mina pean teid mõeks ajaks üsi jäma, aga lõna ajal tulen teid vaatama.
Juhtub midagi vaja olevat, siis ootavad telgi juures mitu meest sinu käke.»
Agnes astus sõa lausumata telki, Gabriel aga istus saani ja kihutas uuesti Pirita kloostri
poole, mille asukohast paks suitsusammas mäku andis. Paari tunni päast tuli ta sealt
sõameestega, vangide ja saagikoormatega tagasi. Vangid ja üe jao saagist läitas ta
üema käuandja vüst Mstislavski käte, teise jaotas ta oma meeste vahel äa. Enesele ei
võnud ta kõgest kloostri varandusest muud kui üeainsa tüi, aga see oli ka kõgist kõge
parem, sest see oli —Agnes.
Meie ei tea, mis vaheajal isa ja türe vahel läi oli rä agitud. Kui Gabriel neid lõna ajal
vaatama
432
läs, istus Agnes punaseksnutetud silmadega isa haigevoodi ees. Vana rü utel oli
täel mõstusel, aga tema näle oli läenev surm juba oma kohutava varju heitnud.
Viimase jõga sirutas, surija Gabrielile kä vastu ja pü udis lahkesti naeratada.
«Ma täan teid, vüst Sagorski, selle rõ omu eest, et Agnese siia tõte,» üles ta nõga,
vaevalt kuuldava hä alega. «Ma tean kõk ja olen kõgega rahul. Agnes on hea laps, ta
annab mulle mu valjuse andeks ja kahetseb mind pealekauba. Ma võn nü ud rahuliku
süamega surra.»
«Äge mõelge surma peale, rü utel,» pü udis Gabriel trö ostida. «Teie peate preili
Agnese rõ omuks veel kaua elama.»
«Minu elupävad on loetud,» kostis Mönik-husen vagusalt. «Kas teate, vüst, et teie
üemal käuandjal väa tark saksa ihuarst on? Ta on nimelt just niisama tark kui mina
ise, sest ta kuulutas mulle ette, et ma homset päva enam ei nä, ja —mina arvan
niisamuti. Äge pü udke mind asjata vaigistada, lapsed, mul ei ole vaigistust. vaja. Ma
suren rõ omuga. Mis käu minust veel on? Mis asi peaks mulle siin ilmas veel rõ omu
tegema? Minu sõakuulsuse läge on kustunud,. mu isamaa, Liivi orduriik, on hukka länud,
kõk mu vara on ara pillatud , oma ainsa lapse olen ma ise õnetuks teinud ja tema
tigedama vaenlase käte piinata andnud —»
«Armas isa, äa rä agi nõda!» palus Agnes; Isa käst kinni võtes ja seda oma
pisaratega, kastes.
«See on hea, Agnes,» sosistas Mönikhusen
433
naeratades. «Hoia mu käi peos , see annab mulle jõdu rä akida, mis mul veel süamel on.
Jah, lapsuke, ma olen sulle rasket üekohut teinud. Ma tahtsin sind väisi Hans Risbiteriga
paari panna, aga sina tundsid teda õneks paremini kui mina. Oh, see inimene on ülemata alatu!
Kui ma viimati tema käst raha laenuks nõdsin, kas tead, mis ta mulle siis vastas!
«Läitage Agnes kohe minu juurde, siis saadan raha, muidu mitte!» Ta tahtis sind minu käst
raha eest osta. Kõk maailma nuhtlused tulgu tema peale! Oleks ta sel ajal minu kä alla
juhtunud —aga miks peaksin ma oma viimseid silmapilke selle viletsa mäestusega
mügitama? Sina tundsid teda paremini ja oled ise paremini valinud. Vüst Sagorski, andke
oma käi siia! . . . On see teie kindel nõ, Agnes von Mönikhuseni endale abikaasaks kosida?
«Jah,» kostis Gabriel süavas liigutuses.
«Siin üendan ma teie käd ja kihlan teid peigmeheks ja pruudiks. Surija õnistus saatku
teid eluteel! . . . Usu mind, vüst, enne täast päva ei oleks ma sulle õna türe kät mitte lubanud,
sest ma olen saksa rü utel ja suren sinu rahva vaenlasena! —aga sa oled ise tema päast
võdelnud ja tema enesele võdusaagiks omandanud . Sa oled tark ja aus mees, sa ei hakka
Agnest sellepäast põgama, et ma temale peale oma nime mingisugust kaasavara ei võ anda.
Mina olen kerjaja, aga tema on siiski Kaspar von Mönikhuseni tüar ja kõbab ainuüsi oma
nime päast kül vüsti kaasaks! . . . »
Viimast korda väkus piiritu seisuslik ja sugu-
434
kondlik uhkus vana rü utli silmis. Siis vajusid nad väinult kinni.
Õtul heitis Mönikhusen hinge. Vüst Sagorski lahkus oma väsalgaga Tallinna alt ja läs
esmalt Kuimetsa, kus rü utli surelikud riismed tema viimse soovi kohaselt perekonna
matusepaigale puhkama pandi. Siis usaldas vüst oma väsalga mõeks ajaks ustava asemiku
käu alla ja Leisis pruudiga Venemaale oma isa juurde, kes tsaari armust oma mõsad ja
seisuseõgused tagasi oli saanud, kuid selle tingimusega, et ta iialgi Moskvasse ei tohtinud
tulla. Siin peeti toredad pulmad. Päast pulmi kutsus tsaar Ivan noorpaari enese juurde, leidis
neist suurt meelehead, kinkis noorikule kalli ehte ja andis Gabrielile kõge ameti oma kojas.
Liivi- ja Eestimaal ei saanud Gabriel enam sõast osa võta.
Kuidas suur Liivi sõa viimaks lõpes, seda jutustada on ajaloo asi. Meie nimetame siin
ainult niipalju, et venelased sel korral Tallinnast võtu ei saanud, vaid seitsmenäalase
piiramise jäel sõamoona puuduse päast taganema pidid.
Gabrieli ja Agnese edasise elukägu üe võme loori laotada, teades, et magusa õne ja
kustumatu armastuse soe-läge loori läi kumab. Vüst Sagorski nime leiame veel nende
kangelaste seast, kes Pihkva linna kuulsa Poola kuninga Stephan Bathory vastu imeliku
visadusega kaitsesid ja sel viisil pä astsid Moskva riigi raskest õnetusest, kuhu üendatud
vaenlaste üikange jõd teda oli kukutanud.
Varsti päast seda tegi tsaar Ivan Poola ja Rootsi kuningatega rahu, kuna viimased nü ud
435
isekeskis hukkalänud orduriigi riismete päast riidu läsid. Veel mitu ja mitu aastat pidi see
õnetu pind hirmsa sõa sõkumist kannatama, kuna Moskva riik puhkas, kosus ja aegamö oda
seda imelist jõdu kogus, millega ta päast Rootsi ja Poola kangema võmu murdis ja
väjakurnatud orduriigi maadele oma väeva kaitse all rahulist õne ja edenemist tõ.
EDUARD BORNHÖE JA TEMA AJALOOLISED
JUTUSTUSED.
Eduard Bornhöe on XIX sajandi eesti kirjanduse väjapaistvamaid esindajaid.
Tema loomingu paremik —ajaloolised jutustused ja ennekõke jutustus «Tasuja» — on avaldanud suurt üiskondlikku mõu mitte ainult esmakordse ilmumise ajal, vaid on
sälitanud oma tätsuse ka hilisemate aastakünete pö ordelistes südmustes ja leidnud
kindla koha meie kirjanduse klassikalises päandis.
Eduard Bornhöe (kodanikunimega Brunberg) on südinud 17. veebruaril 1862. a.
Rakvere läedal väkeses Kullaaru mõsas, kus ta isa Jaan oli aidameheks. Mõi
aasta hiljem siirdus perekond Inju mõsa. Seal oli isa algul samuti mõsa
aidameheks, kuid vastuolude tõtu mõsnikuga lahkus aasta päast lõlikult
mõsateenistusest, hakates kohaliku küakooli õetajaks ja vallakirjutajaks.
Baltimail toimus üeminek kapitalismile preisi teed mö oda, jäkjäguliste
reformide kaudu, rohkete feo-daal-päisorjusliku korra jä anuste sälitamise tingimusis.
See vastas balti-saksa mõsnike huvidele, kes pü udsid paratamatut
üeminekuprotsessi teostada endile võmalikult soodsalt , talurahvahulkade arvel. Sissejuurdunud
feodaalsed kurnamisvõted ja -tavad, mõsnike jõker omavoli ja
keskaegsed ebainimlikud kohtlemisviisid olid visad kaduma.
Rahulolematus eesti talurahva halastamatu rõumisega oli Bornhöe isa
mõsateenistusest lahkumise peapõjuseks, kuid saksa mõsniku üevõmu ja omavoli
tuli kogeda samuti kooliõetaja ja vallakirjutaja
437
ametis? Pole kahtlust, et ka tulevane kirjanik juba oma varasest noorusest alates õpis
vihkama orjust ja rõujate julmust.
1870. a. asusid Brunbergid elama Tallinna, kus isa leidis köa hiljuti rajatud raudteetö okojas,
8-aastane Eduard aga pandi õpima Kentmanni saksa algkooli. Poisi
varasemale kujunemisele avaldas suurt mõu luulemeelne ja lauluarmastaja ema Mai
(süd. Ritter ) —Eduard Vilde ema vanem õe. Jägnenud õpeajal kreiskoolis osutas
nooruk täelepanuvä arivat andekust, paistes eriti silma oma kirjandite, joonistusande
ning musikaalsusega. Selle kõval tegeles ta agaralt spordiga —matkas, uisutas,
harrastas paadisõtu ja oli innukas maletaja.
Kreiskooliajast päinevad ka Bornhöe esimesed pooltõkelised ilukirjanduslikud
katsetused , millest mõingad 1878. a. trüis ilmusid («Üs leht vanapagana
tätraamatust» ajakirjas «Meelejahutaja», eriraamatuna «Rö ovel ja mõsnik ehk Kaks
vaenlast »). Need on kül ainult kujunemata nooruki suleharjutused, millest oleks asjatu
otsida erilisi ideelis-kunstilisi vä artusi, kuid nad nätavad ometi Bornhöe varast
kiindumust kirjanduslikku tegevusse. Ka Eduard Vilde on oma kooliajal Brunbergide
juures elades saanud vanemalt nõlt ergutust kirjanduslikeks harrastusteks.
Lõetanud 1877 . a. (viieteistküneaastasena) auhinnaga kreiskooli, leidis Bornhöe
esialgu lüemaks ajaks teenistust maamõ otja joonestussaalis, katsetas seejäel joonistuste
valmistamisega arhitektidele ja ajalehtedele. Jägneb viisteist aastat kestnud vaheldusrikas
ja kirev periood Bornhöe elus, millal ta sageli vahetas ameteid ja elukohti
(ües hilisemas kirjas mägib ta ise, et kohtunikuamet olevat tal üdse kolmekünes).
Nii kogus ta rohkesti mitmesuguseid elulisi täelepanekuid, jämata selle kõval
unustusse pidevat enesetäendamist. Sellest ajast päinevad ka kõk Bornhöe
täelepandavamad kirjanduslikud saavutused.
Ränuaastad algasid 1878. a. kaubakontori õilasena Peterburis, kust Bornhöe peagi
siirdus raudtee - kontorisse Kovnos (Kaunases). Sel ajal hellitas noormees lootust hakata
õpima maalikunsti, milleks tal
438
olid väjapaistvad eeldused. Ometi tuli kunstiõingute kavatsusest peagi loobuda , kuna
Düseldorfi kunstiakadeemiale esitamiseks tehtud joonistused läsid ka- duma . Päast
seda tekkis tal kavatsus astuda Paldiski merekooli ja hakata meremeheks, ent ka see
mõe ei teostunud. 1879 . a. kevadel tuli Bornhöe uuesti Tallinna, sama aasta augustis
asus aga kihelkonnakooli-õetaja abilisena Põtsamaale, kus 17-aastase noormehena
kirjutas oma tätsaima teose —jutustuse «Tasuja». Teose lõetas ta Tallinnas, kus see
ilmus trüist 1880. a. Samal ajal tegi Bornhöe katset ka oma kirjandusliku almanahhi
«Lindanisa» väjaandmisega (mida kavatses arendada ajakirjaks), kuid materiaalsete
võmaluste puudumise tõtu sai ilmuda ainult paar annet.
Päast mõeajalist peatust Tallinnas võtis Bornhöe 1881. a. jalge alla pikema tee,
asudes Lõna-Venemaale, kus tö otas umbes aasta köter-kooliõetajana Stavropolis.
Seejäel suundus Bornhöe Kaukaasiasse ja tegutses lüemat aega günaasiumiõetajana
Tifliisis (Tbilisis). Seejäel on ta teinud matka ka Tügisse ja Iraani . Jägnes koduõetajateenistus
Lä anemaal Matsalus (1883—884). Päast seda tö otas Bornhöe mõda aega
vabakutselise ajakirjanikuna, joonistajana ja karikaturistina nii kodumaal kui ka
Lä ane-Euroopas, peamiselt Saksamaal. Korduvalt avaldas ta neil aastail eesti ajalehtedes
oma reisimäkmeid. 1886 . a. oli ta keelte- ja muusikaõetajaks Kuuda seminaris
Mäjamaal, seejäel tö otas veel aasta kodu-õetajana Matsalus. 1888. a. sooritas
Bornhöe eksternina Tallinnas günaasiumi lõpeksami ja asus Tartu üikooli õpima
keeleteadust ning kunstiajalugu , kuid pidi juba õge peatselt majandusliku kitsikuse
tõtu õingud katkestama; ka hiljem väismaal ei länud tal samal põjusel korda
pidevamat stuudiumi jäkata. 1890. a. ilmus Bornhöe teine ajalooline jutustus «Villu
võtlused». Kirjanik ise leidis sel ajal teenistust abikötrina (organistina) Novgorodi
kubermangus ja jägmisel aastal koduõetajana Peterhofis (Speranski ja vüst
Obolenski perekonnas), puutudes siin muuhulgas kokku ka suure vene kirjaniku L.
Tolstoiga. Seejäel tegutses Bornhöe jäle ajakirjanikuna
439
Lä ane-Euroopas, avaldades ütlasi 1892. a. kaks uut teost —satiiriliste jutustuste sarja
«Tallinna narrid ja narrikesed » ning jutustuse «Anni neitsipõv». Sellel ajal on kirjanik
avaldanud ka tõkeid saksa ja vene keelest, aga samuti esinenud saksa keeles kirjutava
autorina.
1893. a. asus Bornhöe Tallinna, kus leidis püivama tö okoha ringkonnakohtus, algul
tõgina ja hiljem arhivaarina. Samal aastal avaldas kirjanik oma kol-manda ajaloolise
jutustuse «Vüst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed pävad'». 1898 . a. haaras Bornhöe
veel kord rädurikepi ja tegi oma pikima reisi, küastades Tügimaad, Palestiinat,
Egiptust, Kreekat ja Itaaliat. Selle reisi mäkmeid on ta avaldanud raamatus
«Usurädajate radadel » (1899). Päast väismaareisi Bornhöe abiellus ja asus elama
Jõvi, kuhu ta oli mä aratud üem-talurahvakohtu eesistujaks. Sellest ajast on päit tema
viimane ilukirjanduslik teos —jutustus «Rollid», mis ilmus 1902. a. ajalehes «Uus
Aeg» ja jägmisel aastal raamatuna. Alates 1912. a. sai Bornhöe elukohaks Narva, kust
ta käs Jõvis kohtuistungeid pidamas. 1919. a. mä arati Bornhöe rahukohtunikuks
Tallinna. Sellel tö okohal ta surigi ametisõdul saadud kümetuse tagajäjel 17. novembril
1923. aastal. Kopli kämistult, kuhu Bornhöe oli maetud, toodi tema põm 1951. a.
Tallinna Metsakalmistule.
Ootamatu surma tõtu jä teostamata Bornhöe kavatsus asuda kirjutama oma
vaheldus- ja kogemusrikka elu mäestusi. Viimast on põjust seda enam kahetseda, et
praegu kasutada oleva materjali väesuse ja lüklikkuse tõtu seisab Bornhöe elu ja
loomingu uurimisel ees külaltki suuri raskusi. Kodanlikud kirjandusloolased ei
hinnanud Bornhöet kuigi kõgelt ega tundnud suuremat huvi tema vastu. Ei tehtud
midagi kirjaniku elu ja loomingut puudutavate materjalide kogumiseks, tema
käikirjaline päand (sealhulgas rida avaldamata ilukirjanduslikke töd) ja kirjavahetus
jä saatuse hooleks ja on seetõtu kaduma länud. Bornhöe elu ja loomingu uurimisel on
niisiis astutud sõa tõises mõtes alles esimesi samme ja täelikuma üevaate saamiseks
seisab veel palju tö od ees.
440
Bornhöe kujunemine langes suurte murranguliste liikumiste aega eesti üiskonnas.
Kapitalistlike suhete jäkjäguline kehtivusele pä asemine põjustas mö odunud sajandi
keskel üa teravneva võtluse päisorjuse igandite vastu; toimus rõutud eesti rahva
kujunemine rahvuseks ja sai alguse rahvuslik liikumine. Tekkis eesti kirjandus ja
ajakirjandus , hakkas arenema rahvuslik kultuur. Oma progressiivses, demokraatlikus osas
oli see kõge tihedamalt seotud talu-rahvahulkade võtlusega balti-saksa mõsnikkonna ja
kiriku kui rõumise-ideoloogia peamise kandja vastu. Erilise jõ sai antifeodaalse sisuga
rahvuslik liikumine 1860.—880. aastail, haarates rahva kõge laiemaid hulki. Eesti
kirjanduse esimesed silmapaistvaimad teosed kasvasid vahetult väja selle liikumise huvidest
ja avaldasid sellele omakorda väa suurt mõu. Bornhöe süniaastal 1862 oli
ilmunud «Kalevipoja» esimene rahvaväjaanne, mis esmakordselt rä akis rahvale muistsest
priiusest ja kangelaslikust võtlusest orjastajate-penirü utlite vastu. 1870. a. avaldas C, R.
Jakobson oma «Kolm isamaa kõet», mis balti parunite ja nende eestlastest käilaste
iseloomustuse jägi oli kui «tuletungal, mis Jakobson ilma sisse virutanud». Koidula
hõ oguvast patriotismitundest kantud isamaalaulud kõelesid sageli rahva võtlus- ja
kannatusrohkest minevikust. Ilmus rida demokraatliku põihoiakuga Eesti ajalugu
käitlevaid raamatuid ja kirjutisi ka teistelt autoritelt, süenes huvi kroonikaliste
algmaterjalide vastu.
Rahvusliku liikumise demokraatliku suuna esindajate pö ordumine feodalismivastases
võtluses, ajaloo poole on täesti mõstetav. Seni ilma ajaloota ja ajaloolise teadlikkuseta
talupojarahvas sai nü ud kuulda oma kaugemast minevikust, esivanemate kangelaslikust
võtlusest rö ovvallutajate üevõmu vastu, aastasadu kestnud kannatusist ja rõujate
julmast omavolist, mis mõevõra muutunud vormides veelgi edasi kestis. Pö ordumine
rahva vabadusvõtluse temaatika juurde ajaloos ei olnud niisiis mingi põenemine kaasajast
minevikku, vaid pü ue leida ajaloolistest südmustest tuge kaasaegsele sotsiaalsele
võtlusele. (Teataval mä aral mõusid selleks ilmselt kaasa ka tsen-
441
suuriolud, mis tegid võmatuks otsese üiskonnakriitika, rä akimata üeskutsetest
rõujate ikke murdmiseks.) Eesti keelde tõgiti tollal üna rohkesti ka teiste rahvaste
ajaloo-ainelist kirjandust. Erilist esiletõtmist vä arivad sealhulgas Pušini «Pealiku tüar»
(1878) ja Gogoli « Kasaka hetman Taras Bulba» (1873 ja 1880), mis kahtlemata on kaasa
mõunud eesti ajaloolise jutustuse tekkimiseks ja suunanud rahvaüestõsu ning
vabadusvõtluse teemade käitlemisele.
Väene eesti ajalooline kirjavara pidi olema tuttav ka noorele Bornhöele, -juhtides
teda ajalooliste teoste jägimisele teistes keeltes ning kroonikate uurimisele. Tõnäliselt
on Bornhöe teadvuse kujunemisele avaldanud suurt mõu Jakobsoni «Sakala», mis
hakkas ilmuma 1878. a. Noormees kuulus «Sakala» innustunud lugejate hulka ja on 1879.
a. saatnud ajalehe toimetusele ka oma kaastö od; temast kujunes rahvusliku liikumise
demokraatliku suuna kindel poolehoidja. Julge väjaastumine balti 'feodaalide vastu,
nende laialdaste eesõguste ja sellest tulenevate üiskondlike vä arnätuste terav kriitika,
mõsnike ja talurahva lepitamatute vastuolude paljastamine, mida leiame «Sakala»
veergudel, on saanud hiljem ilukirjandusliku väjenduse ka Bornhöe jutustuste
lehekügedel.
Bornhöe oli oma kaasa ja haritumaid eesti kirjamehi, üdse laia silmaringi ning
mitmekügsete teadmistega, rohkesti reisinud ja palju nänud inimene. Tundes tervet rida
keeli, võs ta kõgi Euroopa vanade kultuurrahvaste vaimuvaraga vahetult tutvuda. Kuigi
Bornhöe oli õpinud saksakeelses ning -meelses koolis ja hiljemgi liikus sageli baltisaksa
võ saksikus keskkonnas, on ta vaimselt iseseisva inimesena juba varakult pü udnud
vabaneda selle keskkonna üekügsetest mõudest, hukka mõstes valitseva saksa üakihi
rahvuslikke ja seisuslikke eelarvamusi, konservatiiv -sust ja kõki kastipiiratust. Suur osa
on Bornhöe arengus ilmselt olnud vene kirjandusel ja kultuuril , sügava austusega
suhtus ta vene rahva parimaisse omadustesse. Seda nätab juba 1879. a. «Meelejahutajas»
ilmunud pikem kirjutus «Vene rahvas», kus ta pü uab anda üevaadet vene rahva ajaloost
ja kaasaegsest eluolust. Ta mägib venelaste vaprust, tö okust, küalis-
44?
lahkust, rä agib nende imetlusvä arsest visadusest ja elujõst, ergust vaimust ja
kunstimeelest, kõeleb vaimustusega suurepäasest vene rahvalaulust ja -tantsust, vene
keele ilust ning väjendusrikkusest.
Rahvusliku liikumise demokraatliku suuna seisukohad on aluseks julgelt rüdavale
hoiakule, millega Bornhöe oma teostes väja astus übelt iseteadvate, seisus- ja
rahvusuhkete balti-sakslaste vastu. Ainult autor, kes juba oma loomingulise tee algul
täesti mõstis kehtiva balti erikorra rahvavaenulikku olemust, kes oma rahva ustava pojana
vihkas võmutseva balti aadli eesõgusi, võs luua niisuguse teose, nagu seda on «Tasuja».
Bornhöe kogu loomingu peamiseks teemaks on rahvahulkade ja rõujate lepitamatu
vastuolu ning võtlus, põgus oma rahva reetjate, vaenlase leeri üejooksikute vastu. Ta
nätab, et rõujate poolel on majanduslik jõkus, seisuslikud eesõgused ja kindel
organisatsioon , millele allasurutud rahvas võb vastu seada oma sitkuse, loomupäase
andekuse , vabaduse-armastuse ja põvest põve päitud viha. Ta tõtab rahvalike
kangelaste kujudes esile parimaid omadusi, nädates samal ajal feodaalseid rõujaid ning
nende käilasi ajaloolisele tõle vastavalt kui sotsiaalse ebaõgluse ja inimlike pahede
kandjaid.
Kesksel köal Bornhöe loomingus on tema kolm ajaloolist jutustust —«Tasuja»
(1880), «Villu võtlused» (1890) ja «Vüst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed pävad»
(1893).
« T a s u j a s » leidis esmakordselt eesti kirjanduses kujutamist rahva üestõs rõujate
vastu. Olles üdse esimene, kes laiematele hulkadele mä aratud raamatus jutustas 1343. a.
Jüiö o südmustest, on Bornhöe oma teosega väa palju kaasa aidanud selle eestlaste
vabadusvõtluse üe kangelaslikuma peatüi tutvustamisel põijoontes ajalooliselt õges
valguses. Eelkõge «Tasuja» kaudu ongi Jüiö o üestõs avaldanud rahvahulkadele
innustavat ja vaimustavat mõu võtluses rõumise vastu nii teose ilmumise ajal
mö odunud sajandil kui ka aastaküneid hiljem.
«Tasuja» jutustab eesti vabatalupoja jäglase Jaanuse kujunemisest mõsnike-vastase
üestõsu
443
organiseerijaks ja juhiks vanaisa Vahuri surivoodil lausutud manitsussõade,
rahva kannatuste näemise ja isiklike karmide kogemuste mõul. Hoolimata sellest,
et üestõs veriselt maha surutakse, nätab Tasuja oma kangelassurmaga
vabadusvõtluse teed. Mitte leppida rõumise ja väivalla ahelatega, ennem surra
vabadusvõtlejana kui elada orjana —niisugune on teose põiidee. Sellega liituvad
jutustuses lahutamatult teised ideelised motiivid: isikliku allutamine üdrahvalikule,
kokkulepluse ja reetlikkuse terav hukkamõst, eitav suhtumine usku ja kirikusse.
Tasuja kujus on oma väjenduse leidnud rahvajuhi parimad omadused —mehine
võtlusvaim, leegitsev vabadusiha, surmapõgav vaprus . Lugejat haarab Tasuja
armastus oma kannatava rahva vastu, tema tarkus ja õlsameelsus, tema püivus ja
tahtekindlus. Võtlus rõujate vastu rahva vabastamise eest on tema kõgeimaks
eesmägiks; selle nimel üetab ta suuri väiseid takistusi ja raskeid sisemisi
vastuolusid, allutades oma isiklikud tunded üdise võtluse üesannetele. Seetõtu sai
Tasuja hulkade teadvuses legendaarseks rahvakangelase kujuks, kes süboliseerib
kogu sajanditepikkust võtlust võ oramaiste rõujate vastu.
Terava satiiriga paljastab Bornhöe oma jutustuses saksa «kultuuritoojate»
tegevuse tõlise sisu, nende kui eestlaste esivanemate orjastajate osa, öldes sissejuhatuses:
«Nad riisusid ta, vaese patuse pagana, puupaljaks, et Rooma päke
otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku
armu saaks maitsta, tegid ta teoloomaks, et ta ristiusu õne ja õnistust ning
keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tö ole Issanda viinamäle, see on tema
endisele päispõlule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õgust, haridust,
katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põgamist üeskoos käte õetas.»
Kirjanik toob tsitaadi Kelchi kroonikast: «Eesti- ja Liivimaal on mõsnikkude
taevas, pappide paradiis, võ oraste kullaauk, aga talupoegade põgu.»
Rõujate leeri peamiseks esindajaks on jutustuses Lodijäve noor feodaal Oodo
von Raupen, kelle kujus tõpäaselt väjendub rü utlite julmus, übus ja näu-
444
sus. Tema «rü utliomadused» ilmnevad juba lapsepõves, põjustades riiu ja
kokkupõke Jaanusega; aastatega tulevad need omadused jäjest selgemini esile. Oma
väivallategudele paneb lossiisand krooni vaba Metsa talu häitamisega ja Tambeti
elusalt matmisega lossikeldrisse. Rõujate mitmesuguseid negatiivseid jooni näme ka
teiste rü utlite, Oodo kaaslaste kaudu.
Põguse ja terava irooniaga kujutab Bornhöe jutustuses rõujate koeralikult
alandlikku, salakavalat ja alatut käilast Lodijäve kupja näl, kes on allasurutud
rahva õl vaenlane.
Kuid rahvas pole veel unustanud oma endist priiust, kätemaksumõe elab edasi
nagu tulesäe tuha all, et kord puhkeda võmsaks leegiks. Vana Vahur, kes tundis
rahva häa ja kannatusi, ei suutnud kogu oma väilaslikkusest hoolimata midagi
teha, sest ta oli üsik. Surivoodil õutab ta oma jäeltulijaid otsima neid, kellel on
võtlusvaimu, kihutama kogu rahvast üestõsule, «... ja kõab siis ävardav ulgumine
üe terve maa, siis kõistage sõariistu ja tõtke müinat, mis pilvi lõub ja leinavaid
jumalaid väevasti äatab!...»
Jaanus tegi teoks vanaisa Vahuri viimse käu. «Armetult kurnatud ja piinatud
talupoeg võtis viimse jõ kokku ja müistas oma äganud priiusehimu hirmsa
valjusega isandatele kõvu.» Ja jägides kõgelt kükalt tema mäguande peale
puhkenud üestõsu algust, kõeleb Tasuja: «Taevas punetab mäsuleegist.
Priiusekoit tõseb veripunaselt... Raudne vajadus nõab võ oraste viimset veretilka, et
nende varjugi enam meie maal ei oleks. Siis alles tuleb vabadus tagasi, rahu kosutab
kurnatud rahvast, hirm kaob vaigistatud süamest, ja sina, jumalik haridus, laotad
oma valgust rõ omurikaste paikade üe...»
Põusalt, nappide joontega on «Tasujas» nädatud üestõsnud talurahvast, tema
vabaduspü udu ja käte-maksutahet. Inimesed, keda oli loomadeks alandatud, ei
saanud julmade orjastajate vastu inimlikku halastust tunda. Ilmekalt näme
talupoegade võtlusvaimu Lodijäve lossi piiramise ja vallutamise kujutuses. Tallinna
alla kogunenud üestõsnute kohta üleb kir-janik, et nendel kõgil oli «üs tahtmine:
vabaduse
445
eest võdeldes võta võ surra». Ja kuigi halvasti relvastatud talupojad ei suutnud vastu
pidada orduväede üekaalukate jõdude survele, siis ometi nende salgad «langesid
selsamal paigal, kus nad seisid, ilma sammu taganemata, ja kes väe suutis, see kiskus
üe vastase surma kaasa».
Päast «Kalevipoega», Jakobsoni publitsistikat ja Koidula poeesiat oli «Tasuja»
ilmumine 1880. a. jäjekordseks suure üiskondliku tätsusega nätuseks, mis tunduvalt
tugevdas meie kirjanduses demokraatlikku, rahva vabastusliikumisega seotud suunda, süendas
selle parimaid traditsioone. See kirglik ja mäsuline raamat oli otsekui
vägusävatus ja kõemüin vesise ja võtsi retoorika ning epigonismi kal-duva luuleilutsemise
pseudopatriootliku sõakõina sekka. « Kalevipojaga » algatatud rõujate-vastase
võtluse teema on «Tasujas» saanud haarava , ajalooliselt konkreetse käitluse, julge ja
ilma mingisuguste kompromissideta lahenduse. Milliseid subjektiivseid kiindumusi kangelasel
ka ei oleks —vaenuliste leeride vahel ei saa olla kokkulepet, ei saa olla isiklikku
õne, kuni pole vabaks saanud rõutud rahvahulgad.
«Tasujat» iseloomustab üev revolutsiooniline romantika, mille aluseks on reaalne
elutegelikkus ja rahva vabadusvõtluse paatos. Jutustusele on omane süav poeetilisus
ning ütlasi nii kujude kui südmustiku ja väjenduslaadi teatav poeetiline stilisatsioon ,
kõge teisejägulise ja väemtätsa hügamine, kogu täelepanu koondamine kesksele,
peamisele, mis annabki jutustusele tema ereduse ja haarava dramatismi. Ka
kompositsiooniliselt on «Tasuja» iseäasuseks, et otseselt nädatakse ainult toimuva
südmustiku kõge olulisemaid sõmpunkte, sageli üna pikki ajalõke vahele jätes.
Seetõtu on jutustus väa düaamiline, hoogsalt arenev ning sellisena kunstiliselt terviklik.
Kangelase poolehoid ja armastus vaenulisse leeri kuuluva tüarlapse Emiilia vastu
annab toimuvatele kokkupõgetele ja võtlusele veelgi suurema sisemise pinge, rõutab
erilise jõga ideelist mõet, muudab teose psüholoogiliselt tihedamaks. Jaanuse ja
Emiilia suhete kujutus on vastavalt jutustuse üdisele iseloomule antud läini romantilises
laadis, mis pai-
446
guti (näteks stseenis vallutatud Lodijäve lossi saalis) ulatub peaaegu melodramaatikani
—ent ometi on siin nii palju tunnete tõe, eleegiat ja kannatusi, et see
lugejat kaasa elama sunnib. Jä ab ainult imetleda kirjandusliku algaja inspiratsioonijõdu,
mis suutis anda niisuguse teose —vaatamata teatavaile faktilistele ebatäsustele — ajalooliselt tõpäase ja samal ajal teravalt kaasaegse teose, mida elustab tõlise ande säa
ja mis suutis tolleaegse kirjanduskeele arenematust ning kohmakust üetades kohati tõsta
erakordse väjendusliku sugestiivsuseni. See on tagatiseks, et «Tasuja» jä ab meile ikka
elavaks teoseks.
«Tasuja» kirjutamise kohta mäkis Bornhöe hiljem ise ües kirjas vastuseks
sellekohasele küimusele: «Oli ju Eesti vaimlise äkamise aeg ja mina, noor enthusiast,
soovisin kaasa aidata... Mis ma tahtsin? Tumedasti mäetan, et mul mõtes oli... lihtsas ,
kõgile arusaadavas keeles m a i t s e l i s e l t v e e l n o o r e l e r a h v a k o g u l e . . . seda
pakkuda, mis tal toona veel tingimata tarvis oli: temale ta oma känust kasvanud
k a n g e l a s i ette kujutada, neid omadustega ja juhtumistega väja ehtida, mis lihtsat lugejat
(muid ei olnudgi) kaasa kisuvad; nende kujude najal mõlesin võmaliku olevat rahva
maha surutud iseteadvust, meheuhkust kasvatada ... Ajaloolise vormi valisin kui
nimetatud otstarbele kõge südsama, ilma pedantismuseta, sest et ajaloolist tõe ja
tiputruudust meil ometi ei tunta. Nõda sain aja poolest esimeseks Eesti ajalooliste
rahvajuttude kirjutajaks.»
«Tasujale» tolleaegse kirjandusliku avalikkuse poolt osaks saanud enam kui jahe
vastuvõt kahandas mäksa noore kirjaniku entusiasmi . Pidevate reiside ja võ orsil
veedetud aastate jooksul jä talle nätavasti teadmata see innustatud poolehoid, millega
laiad lugejate hulgad tema teosesse suhtusid. Alles «Tasuja» teise trüi ilmumine 1888. a.
(samal aastal avaldati jutustus ka soome keeles) nätas autorilegi tema teose vajalikkust ja
rahva armastust selle vastu ning andis hoogu uuteks kirjanduslikeks tö odeks.
Bornhöe teine jutustus «Villu v õi t l u s e d » on samuti seotud 1343. a. südmustega.
Mõi aeg päast Jüiö o üestõsu mahasurumist teevad Sakala
447
eestlased omakorda katset heita endilt häistavat orjuseiket. Jutustuse kangelane
sepp Villu, kes algul elab Viljandi komtuuri ja teiste isandatega heas läisaamises
ning suhtub rahva kannatustesse kaunis üskõkselt, kasvab südmuste kägus
temale osaks saanud üekohtu ajel üestõsjate juhiks. Selleks mõub suuresti kaasa
ka episoodiliselt esineva Tasuja üeskutse. Villu rädab läi kogu Sakala, loob
sidemeid ka naabermaakondadega ja sepistab relvi üestõsuks. Ta käb Novgorodis,
Pihkvas ja leedulaste juures, saades nendelt kindla abistamislubaduse. «Venelased ei
karda saksu, sest nad on neid juba sagedasti võtnud,» kõeleb Villu. Et nädata
liitlastele oma valmisolekut võtluseks, teevad üestõsnud talupojad toomapäval
katset künisekottidesse peidetuna pä aseda Viljandi lossi ja seda vallutada. Kuid
Villu mõsja Maie ema Bisti Krõ ot reedab vaenlastele juhuslikult teada saadud
plaani, lootes sellega pä asta oma poega Priidut. Üestõs uputatakse verre. Sepp
Villu aga heidetakse elusalt mäanema lossikeldrisse, kus ta vaevleb pikki aastaid
kuni oma surmani.
Viljandi toomapäva-südmused ei ole ilmsesti ajaloolised; kuigi kroonikad
sellest kõelevad, on nende andmed ebamä arased ja mitmeti üsteisele vasturä akivad.
Seepäast ollakse arvamusel, et siin on tegemist poliitilistel kaalutlustel
ajaraamatuisse põmitud rädmuistendiga, millega saksa kroonikud pü udsid
õgustada Ordu julmi veretöd päast 1343. a. südmusi. See asjaolu muidugi ei
väenda kuidagi Bornhöe jutustuse kui kirjandusteose tätsust, kuna selles
käitletakse oletatavaid ajaloolisi südmusi nagu «Tasujaski» rõutud rahva
seisukohalt. (Jutustuse alusel tekkinud rahvatraditsioon aga teab Viljandi lossivaremeis
isegi otseselt käte nädata nn. Villu keldri.)
«Villu võtlustel» on kaasakiskuv südmustik ja terav kujude karakteristika, teos
on terviklik ja ka stiililt võdlemisi ütlane. Jutustuse vä artusi tõtis selle ilmumisel
oma retsensioonis hindavalt esile ka Eduard Vilde. Mäkinud, et ta muidu «ei leia
elusaid inimesi Eesti ajaloolistest jutustustest», mis oma romantilise dekoratsiooni,
jäedajoonelise idealiseerimise ja nutuse sentimentaalsusega lugejat pahanda-
448
vad, rõutab Vilde teiste autoritega võreldes Bornhöe realismiläedust, tema
mehist tooni ja elustavat rahvalikkust. Seetõtu hindab ta «Villu võtlusi» teosena,
mis «sülakõgusel» üe teiste seisab.
Küne aasta jooksul, mis lahutab «Villu võtlusi» «Tasujast», oli eesti üiskonnas
mõdagi muutunud. Bornhöele ei võnud mäkamata jä ada rahvusliku liikumise
süenev kriis, teravnevad sisemised vastuolud, eesti kodanluse üa ilmsemaks saav
kompro-missipoliitika, kokkuleppe otsimine balti aadliga rahvahulkade eluliste
huvide arvel. Kirjaniku elukäitus on muutunud kainemaks ja kriitilisemaks, võks
ölda, isegi skeptilisemaks. Mõingaid kajastusi sellest võb leida ka «Villu
võtlustes», mis «Tasujaga» võreldes on üiskondliku liikumise mõ onaperioodil
ilmunud teos. Kuid jutustust läiv võtlusmeeleolu ning keskse kangelase Villu
moraalne kasvamine teeb selle ometi haaravaks, lugejat kaasakiskuvaks. Äedad
väjaastumised rõujate väivalla, üekohtu ja omavoli vastu iseloomustavad ka
«Villu võtlusi», teravalt on paljastatud feodaalide julmust, ahnust ning salakavalust.
Kogu toore ja metsiku keskaja kujutus ning rahva raske olukorra nätamine on siin
üsikasjalisemgi kui «Tasujas». Jutustusel oli kahtlemata tugev mõu oma südmuste
traagika kaudu, millega ta kasvatas käte-maksutahet rõujatele, õetas põgama reetmist,
naha-hoidmist ja isikliku vastuseadmist üdisele.
«Tasujas» ja «Villu võtlustes» on Bornhöe tõpäaselt nädanud kujutatavale
ajastule iseloomulikku talupoeglikku partikularismi ja ütlasi ka selle üetamist.
Kangelased astuvad üestõsu teele alles siis, kui nad on isiklikult kannatada saanud
väivalla ja omavoli all. Eriti ilmne on see Villu juures: algul enesessetõbunud,
üsnes oma isiklike huvide ja heaoluga piirduv, jõab ta südmuste kägus üe sellest
piiratusest; ta saab teadlikuks oma veresidemest rahvaga, mõstab, et kätemaks ning
vabanemine üekohtust on saavutatav ainult üise võtlusega ja asub selle võtluse
esimesse ritta. Villus on rida «madalaid», egoistlikke jooni, millised autor on talle
teadlikult andnud. Sellega on tahetud veel enam rõutada ja veel süavamalt
motiveerida üestõsu paratamatust. Ka kom-
449
tuuri elupä astja ja soosik peab südmuste loogika tõtu saama tema vaenlaseks. Ja
rahva kannatuste ning viletsuse nätamisega viib kirjanik lugeja selgele arusaamisele, et
Villu ei võtle ega õuta üestõsu mitte ainult enese, vaid paljude teiste, kogu oma rahva
eest.
Bornhöe viimase ajaloolise jutustuse «V ür s t G a b r i e l i » südmustik toimub XVI
sajandi teisel poolel Liivi sõa pävil. Jutustuse kangelane, noor vene vüst Gabriel
Sagorski, on ema poolt eestlane ja esinebki tegevuse algul eesti talupojana. Teose
sü . eeliseks teljeks on Gabrieli armastus aadlipreili Agnese vastu, keda viimase isa,
mõsameeste peajik Mönikhusen, tahab anda naiseks rü utel Risbiterile. Mitmesuguste
keerukate olukordade tõtu lahutatuna oma armastatust, pö ordub Gabriel tagasi Ivan IV
väede juurde, kogub enese über väosa eesti talupoegadest, millega tekitab
mõsameestele raskeid kaotusi ja võab vene sõavä koosseisus osa Tallinna piiramisest
1577. a. Päast rohkeid ohtlikke seiklusi õnestub Gabrielil vabastada ka Agnes Pirita
kloostrist, kus neiu on sattunud sadistliku abtissi meelevalla alla.
«Vüst Gabriel» kinnitab ajaloolisa tõpäasusega, et orjastatud eesti talurahva
väjaastumised feodaalide vastu jäkuvad ka hilisematel sajanditel. Eriline ideeline
täendus on jutustuses eesti ja vene rahva ajalooliselt kindlakskujunenud sõrussidemete
ja mõema rahva elulistest huvidest tingitud võtlusliidu kujutamisel, Eestimaa Vene
riigiga liitmise ajalooliselt progressiivse tätsuse rõutamisel. «Kurjemaks ei võ selle
maa päisrahva elujäg iialgi minna kui see sakste raske kä all on olnud, kül aga võks ta
Moskva valitsuse all paraneda,» arutleb Gabriel. Ta on veendunud, et kes kaasa aitab
üinemisele Venemaaga, «see väendab meie õnetu kodumaa vaeva ja kiirendab
rahuliku, õneliku aja algamist». Kirjanik on siin õgesti osutanud nendele üiskondliku
arenemise võmalustele kestva rahuaja tingimustes, mida tagas Eesti liitmine tõsva Vene
riigiga.
Liivi sõa on üs Eesti ajaloo sõmpunktidest, ja sellepäast on balti-saksa ning eesti
kodanlike ajaloolaste poolt kuhjatud selle über kõge absurdsemaid
450
võtsinguid, millega taheti lõkele puhuda venevastast natsionalismi . Ivan IV
sihiteadlikku ja kaugenäe- likku , Venemaa majandusliku arenemise vajadustest juhitud
poliitikat, võtlust Liivimaa feodaalvõmude ja rootsi ning poola anastajate vastu —mis
vastas objektiivselt ka eesti talurahva huvidele ja leidis viimase toetust —pü udsid nood
ajaloolased kujutada barbarite rü ustamisena, mis olevat ohustanud Baltimaade rahvaste
olemasolu.
Bornhöe «Vüst Gabrieli» suur tätsus on selles, et ta kaasakiskuvas kirjanduslikus
vormis andis rahvale nendest ajaloolistest südmustest põiliselt õge pildi, minnes täesti
baltlaste sihilike võtsingute vastu. Tema suhtumises oma teose tegelastesse, eestlaste ja
venelaste üise võtluse kujutamises balti aadli ja rootsi väede vastu on peamised
üiskondlikud jõd esitatud nende õgetes vahekordades. Bornhöe nätab selgesti
talupoegade taotluste suunda liitumisele Vene riigiga. Nii kõeleb Gabriel oma vanaisast
Oru Juhanist, kes 1560 . a. üestõsu juhina hukkus võtluses mõsnike vastu: «Tema nõ
oli mõsnikkude sugu Eestimaalt hoopis äa kaotada ja oma rahvaga Moskva tsaari kaitse
all vabalt elada.»
Mõsamehi, s. t. rootslaste teenistuses olnud feodaale ja nende palgasulaseid, nätab
Bornhöe kui võgast rö ovlikarja, kelle ainsaks sooviks on rü ustata,
häitada ja priisata, ning kes tunnevad otse paanilist hirmu võdukate vene väede ees.
Eriti teravalt naeruvä aristatakse balti aadlit «rü utel» Risbiteri kuju kaudu, kelles on
kehastatud manduva mõsnikeseisuse kogu nüimeelne upsakus ja kelkiv tüisus. Baltisaksa
ajaloo võtsijad ja nende kannul eesti
kodanlikud natsionalistid üistasid ning idealiseerisid igati Ivo Schenkenbergi ja tema
bandet, nimetades teda Liivimaa resp. Eestimaa «Hannibaliks» ja omistades talle
igasuguseid väitegusid. Schenkenbergi kõilõkajate hulgas oli kül talupoegliku
päitoluga elemente, nagu seda nätab ka Bornhöe, kuid eesti talurahva laiadel hulkadel
polnud nendega midagi üist. Vastupidi, rahvas kannatas nende hirmutegude all ja võtles
nende vastu. Kodanlikul ajal pü uti aga seda salka kujutada mingi eesti rahvusliku
väüsu-
451
sena ning Schenkenbergist tehti igasuguse asjade loogika vastu peaaegu eesti
rahvuskangelane. (Ka tolleaegses eesti kirjanduses pakuti lugejatele «ajalooliste
romaanidena» Schenkenbergile püendatud täu- ja kuulsuseraamatuid, nagu
«Hannibali rahvas» jt.) Bornhöe oma jutustuses nätab Schenkenbergi näuse, alatu
inimesena, tõlise rö ovlipealikuna, kes käutab olukorda metsikuks
omavolitsemiseks. Sellega kummutas kirjanik baltlaste mü udi «Eestimaa
Hannibalist» ning nätas viimase tõlist põastusvä arset osa eesti ajaloos.
«Vüst Gabriel», kujutades põiliselt õgesti Liivi sõa ajaloolisi südmusi ja
väjendades oma põisuunaga rahva laiade hulkade vaateid ning tõkspidamisi, leidis
lugejate seas .suurt poolehoidu ja muutus peagi väa populaarseks. Teosel on olnud
hinnatav osa eesti ja vene rahva läendamisel ja balti aadli rahvavaenuliku olemuse
paljastamisel ajaloolises perspektiivis.
Bornhöe jutustuste kangelased —Tasuja, Villu ja Gabriel —ei ole ajaloolised
kujud selle sõa otseses täenduses, vaid kirjaniku kunstilised üdistused, kelle
tegevuse kaudu on nädatud ajaloolisi südmusi ja neid kandvaid jõde. «Hallikateks
ajaloolistele juttudele on mul kõk saadavad Eesti- ja Baltimaa ajaraamatud olnud,
millede (Eesti kodustes asjades väa puudulisi) teateid oma vaba hä aksarvamist
mö oda tarvitasin,» mägib Bornhöe. «Südmustik ise on ju sakste tõmatud
pä ajoontes täesti ajaloolik. Laiemas, nimelt Eesti mõtes on seda ka pä akangelased
Jaanus («Tasuja») ja Villu, kui meeles peame, et nii suurt ja üeüdist priiusesõa
(Saksa mõtes «matside mäsu»), nagu see 1343 terves Eestis lahti pä asis , ilma suurte
teole kulutajateta, tõliste rahvakangelasteta mõelda ei võ... Luuletatud on nad ses
mõtes, et neil ajalooline ristität, ajalooliselt kinnitatud nimi ja pass puuduvad.»
Ütlasi täendab kirjanik täe õgusega: «Sarnane passita, aga rahvale siisgi üiarmas
ajaloo-kangelane on ju nät. ka Wilhelm Teil, kellest temaaegsed kirjad midagi ei
tea.»
Ka ajalooliste jutustuste juures mä arab nende mõu lugejale eriti see, kuivõd
kirjanikul on õnestunud suure üdistava jõga kujude loomine —nii rahva-
452
kangelaste kui ka vaenlaste ja nende käilaste, reeturite kujude osas. Kunstivahendite
käutamise laadi poolest tuleb Bornhöe jutustusi iseloomustada romantiliste
teostena. Ja nad nätavad veenvalt , et ka niisuguse käitluslaadiga võb luua
monumentaalseid kujusid , milles väjendub ajalooline tõe ja millel on suur
üiskondlik-eetiline mõujõd.
Bornhöe tugevaimaks teoseks on kahtlematult «Tasuja». Sellega võreldes on
«Villu võtlused» ja «Vüst Gabriel» kirjutatud kül suurema kirjandusliku vilumusega,
kuid ütlasi ka mäksa maneerlikumalt. Nendes ei tunne enam alati niisugust
süavat ja siirast kaasaelamist kõgele toimuvale kui «Tasujas». Jäjest rohkem tuleb
esile teatav seikluslikkuse moment, mitmesugused trafaretsed motiivid ja võted;
kohati tundub kunstlikku konstrueerimist, tahet lugejat hämastada ja põevuses
hoida. Sellega kaasneb asjaolu, et kangelastel vahel nagu taanduks üiskondlik
mõlemine ja vastutustunne , nad toimivad mõigi kord uisapäsa, ainuüsi isiklike
huvide, tunnete ja afektide mõul (eriti Gabriel), mille tõtu nende tegevuses on
teatavat juhuslikkust ja jäjekindlusetust.
Kangelane on seda suurem ja üevam, mida tugevam on tema side rahvahulkadega,
mida selgemini me tunneme ja näme tema taga rahva fü usilist ja moraalset
jõdu. Selles suhtes ei suuda Villu ja Gabriel tõsta võdsetena Tasuja
kõvale. Tasujal on «isamaa üe kõge», võtlus rahva õne ja vabaduse eest on tema
püim eesmäk ja elusisu, Villul ja Gabrielil jä ab aga üdine sageli isikliku varju.
Tuleb eriliselt alla kriipsutada seda suurepäast kordaminekut, millega Bornhöe on
loonud Tasuja võtlejakuju, keda julgesti võb kõvutada juba rahvuseepose kangelase
Kalevipojaga. Mõdagi on õpida Bornhöe positiivse kangelase kujutamise
oskusest, niisuguse kangelase loomise oskusest, kes haarab lugejat hingepõjani ja
jä ab igaveseks tema kujutluses elama.
Gabrielil on kül suur ja õge eesmäk —õnetu kodumaa pä astmine laastavatest
sõadest, võtlus selle eest, et tagada rahvale paremat, rahulikumat elu. Temas on
tõlise rahvaliku kangelase algmeid, kuid kirjanik pole neid vajalikult väja
arendanud (nii on jä a-
453
nud jutustuse lõuosas üsikasjalisemalt kujutamata Gabrieli tegevus talupoegade
salga juhina). Seevastu on aga pö oratud liiga palju täelepanu kangelase kit- salt
isiklikku laadi taotlustele ja eriskummalistele seiklustele. Armastus vaenulikku leeri
kuuluva tüarlapse vastu ei aita siin rõutada peamist ideelist mõet, vaid viib
kangelase mõigi kord tema peaeesmägist kõvale. Kui Jaanusel armastuse ja
kohustuse vastuolus jä ab peale patriootiline kohustus (olgugi päast mõingaid
sisemisi, inimlikult mõstetavaid kõklusi), siis Gabrieli juures niisugust sisemist
vastuolu peaaegu ei olegi, on ainult väised takistused, mis keelavad teda üinemast
armastatud Agnesega. Ja kui Gabrieli igatsused ori lõuks tätunud, siis ei keeldu ta
Agnese isa, mõsameeste pealiku Mönikhuseniga, rahva verivaenlasega viimase
surivoodil leppimast ja tema õnistust, vastu võmast... Mitmesugused kirjanduslikud
kinnismotiivid on siin autori viinud ideeliste vastuoksusteni.
Balti-saksa mõsnikkonna rahvavaenuliku olemuse nätamise kõval leiame
Bornhöe ajaloolistes jutustustes hukkamõstu ka kokkuleppepoliitikale ajaloolise ..
vaenlasega. See ilmneb näteks Tambeti ja Risti Krõ oda kujudes, samuti Villu kuju
mões joones. Nad on rahva laiade hulkadega võreldes eelistatud seisundis, neil on
isiklik hüe esikohal ja rahva häa jäab neid võdlemisi üskõkseks. Seevastu on
nad sõralikus läikämises rahva rõujatega. Tambet unustab Vahuri viimse manitsuse
ja kavatseb oma poegagi saksaks kasvatada. Tasuja sü udistab Villut selles, et
mõus elu ja isandate sõrus tema kõvad mõe asja kohta kurdiks on teinud. «Sina
oled üs neist väestest eestlastest, kes oma orjapõvega rahul võvad olla; kes teab,
sa ehk ei hooligi sellest, et seesama põi teistele põguks on?» Teravalt ironiseerib
Bornhöe isiklike huvide esiplaanile seadmise üe, mäkides Villu kohta, et see oleks
heameelega länud Tasuja juurde üestõsust osa võma, aga —«tal oli enne üs
kõune asi õendada, ja õgele eesti mehele on tema kodused asjad igal ajal
tätsamad olnud kui üdised». Ütlasi nätab Bornhöe, et sõrusepidamine ja leplikkus
vaenlastega ei too lõptulemusena midagi head:
454
saksu taevani üistava Risti Krõ oda pojal lõkavad saksad keele suust, Metsa
Tambeti kokkukraabitud vara muudetakse tuhahunnikuks ning ta ise lõetab oma elu
Lodijäve lossi keldris. Erilist väjatõtmist vä arib noore Jaanuse poolt avaldatud
mõe, et ta ei vihka mitte sakslasi ja taanlasi kui rahvaid, vaid ainult oma rahva
r õh u j a i d , olgu need siis m i s t a h e s rahvusest. See tabas kaudselt ka tekkivat
pmamaist kurnajatekihti.
Siin-seal leidub Bornhöe jutustuses ka üsikuid vihjeid kaasaegseile
parteitüidele ja rahvuslike jõdude killustumisele. Villuga sepapajas maadeldes üleb
Tasuja talle kurvalt: «Vaata, nõda on eestlaste kõge paremad jõd ikka isekeskis
tüitsenud ja endid üsikult võ orastest murda lasknud.» Samalaadseid mõteid
kuuleme Gabrielilt kokkupuutel vaenlaste leeris tegutsevate talupoegadega. Ent siin
ilmneb ütlasi ka Bornhöe ajalooline piiratus: üelt poolt teeb ta kauge mineviku
kujud kaasaegsete mõete väjendajaks, omistades XIV ja XVI sajandi inimestele
selliseid rahvusliku mõlemise jooni, teiselt poolt ei suuda ta õgesti mõsta
vastuolusid ja nende süavamaid põjusi kaasaegses eesti üiskonnas, käitledes
veel XIX sajandi lõul eesti rahvast nagu ütset tervikut ja taotledes ilmselt
vastuolude lepitamist rahvuse piirides.
Bornhöele kui demokraatliku kultuuri esindajale on iseloomulik eitav suhtumine
kirikusse. Paljastades teravalt «usutoojate» tõlisi eesmäke, nätab Bornhöe ütlasi
rahva vaenu pappide vastu. Tasuja ettepanek Padise kloostri häitamiseks leiab
üestõsnute poolt tulist poolehoidu ja valmisolekut aidata «kiriku-hakkidel kloostri
suitsus taevasse lennata», sest need on sama õlad vereimejad kui mõsnikud. Pirita
kloostri abtissi kujus on Bornhöe esile toonud vale-vagaduse maski all peituvat julmust,
mis ulatub sadismini.
Vä arib hindamist Bornhöe poolt j'utustustes saavutatud üdine «ajalooline
atmosfä ar». Kuid ei saa jäta mäkimata ka mitmesuguseid faktilisi eksimusi
ajaloolise tõpäasuse vastu, mida osalt tingis Eesti ajaloosse puutuvate materjalide
väesus ja läitö ota-
455
matus tollel ajal. Nii kujutab kirjanik Jüiö ol alanud üestõsu lõlikult
mahasurutuna juba lahingus Tallinna all, kuna aga hilisemad uurimised on selles
küimuses toonud olulisi korrektiive. Ebatäsusi esineb ka mõede ajalooliste
kujude juures; näteks lastakse Ivo Schenkenberg hukkuda kahevõtluses Gabrieliga
lahinguväjal, kuid tegelikult langes Schenkenberg vene väede käte ja hukati
Pihkvas. XIV sajandi kohta vaevalt-usutavaid epikuurlikke eluharjumusi on
omistatud sepp Villule. Jaanus on pandud lugema Messeenia sõade ajalugu ja
rä akima Ateena hiilge-pävist Perikliese ajal, tegelikult oli aga antiikaeg tollal peaaegu
täesti tundmatu. Olustiku kujutamisel langeb autor ilmsesse anakronismi näteks
Puidu mõsa sisustuse kirjelduses . Mitte alati ei taba Bornhöe ka keskaja
elukäitust ja eriti armastussuhteid nätab ta XIX sajandi romantismi valguses. Isegi
noor mõsnik Herike anub kirglikult tema poolt rö ovitud taluneiu Maie
vastuarmastust ; tegelikult oli aga feodaalide jõker ja ohjeldamatu väivallatsemine
rahva kallal üestõsu üeks oluliseks motiiviks. Neid ja teisi sellelaadseid
kõvalekaldumisi peab kaasaegne lugeja jutustuste juures arvestama.
Bornhöe ajaloolistel jutustustel on olnud väa suur mõu mitmesse
põvkonda, «Tasuja» levik ja populaarsus on aga otse erakordne. «Kalevipoja» kõval
on see mõukamaid teoseid XIX saj. eesti kirjanduses. Esimese eestikeelse
jutustusena, mis täe selguse ja teravusega väjendas rahvamasside viha rõujate
vastu ning kutsus ües vabadusvõtlusele, mõus teos süitava säemena ja leidis
hulkades tulist poolehoidu. «Tasuja» otsesel eeskujul ilmus 1880-ndail aastail
eesti kirjanduses arvukas hulk ajaloolisi jutustusi, mille paremikku
iseloomustab teravalt väjendatud rõumisevastane hoiak. Bornhöe jutustuste ja
teiste autorite —A. Saali, J. Jäve, A. Kitzbergi —paremate ajalooaineliste teoste
üiskondlikku tätsust nätab ilmekalt juba see, millist raevu ja äevust need esile
kutsusid vaenlaste leeris. Teoseid. rünati äedalt reaktsioonilises
ajakirjanduses ja riigivõmudele iseloomustati neid ohtliku
propagandakirjandusena. Eestimaa kuberner vüst S. Sahhovskoi oma pikas ja
456
üsikasjalises aruandes siseministeeriumile 22. septembril 1892 kirjutas eesti
ajalooliste jutustuste kohta: «Sarnastes lendkirjades kirjeldatakse ajalooliste juttude
nime all eestlaste võtlust iseseisvuse päast nende allarõujate vastu. Nendes
kirjeldatud Eesti kangelaste, vanemate ja kuningate väiteod, vaimustatud kõed ja
võtlusele üeskutsed «sortsilaste» vastu kihutavad eesti lugejates tahtmata päitud
viha sakslaste (kirikuõetajate ja mõsnike) vastu ües ... Jutustustest teada saades
oma isade otsekui õnelikust minevikust enne saksa võmu, tunneb lihtne lugeja
veelgi süavamalt oma praeguse olukorra kibedust, ja ta vaimusilma ette tekib
tahtmatult turne tulevik, temas hakkab arenema igatsev unistus selgemaist tulevikupävadest...
Nende ilmumise sihiks on rahva kirgede üesäsitamine maksvate
agraarolude vastu.» Kuberner arvab ajaloolised jutustused olevat mõutanud ka Narva
tö olisrahutusi ja põjustanud isegi «sotsialistlikke vaateid». Eriti ohtlikest jutustustest,
sealhulgas muidugi «Tasujast», esitab kuberner üemusele üsikasjalised sisukokkuvõted
ja teeb koguni ettepaneku võmaluse korral teosed ara korjata, igatahes aga
edaspidi taoliste kirjatö ode trükimine hoopis keelata («Hs apXMBa KH. C. B.
LUaxoBCKoro», III, 1910 , lk. 276 j.). Siseministri käul saatis trüiasjade peavalitsuse
üem 2. detsembril 1892 Tartu üsiktsensorile eeskirja, milles keelatigi Baltimaade
rahvaste vabadusvõtlust saksa orjastajate vastu kirjeldavate «bro-š uüide»
avaldamine ( prof . J. Depmanilt saaduid trüiasjade peavalitsuse arhiivi andmeil).
1893. a. peale lakkab eesti ajalooliste jutustuste ilmumine mõeks ajaks peaaegu
täesti (väja arvatud üsikud poliitiliselt täesti «ohutud» katsetused). Ja mitte ainult
uute teoste ilmumine, vaid ka varemilmunute kordustrüid —nii keelas tsensuur
üalmägitud eeskirja põjal näteks 1899. a. «Tasuja» uue trüi väjaandmise.
Bornhöe need jutustused, milles ta kujutab oma kaasaegset XIX saj. lõu
linnaolustikku, ei ole kül omanud ajalooliste teostega võreldavat üiskondlikku
mõu, kuid teatavat täelepanu pävivad ometi. Jutustades tolleaegse Tallinna eesti
kodanluse ja väkekodanluse elust, vahekordadest allakäva aadli esin457
dajatega, linnaeestlaste saksastumisest jne., aitasid need teosed kaasa kirjanduse vaateala
laienemisele, kuna varasem proosa piirdus peamiselt küaelu ainestikuga. Peamist
huvi pakub Bornhöe jutustustes tolleaegse olustiku, mitmesugustesse sotsiaalsetesse
gruppidesse kuuluvate inimeste, nende mõteviisi, harjumuste ja vaadete tõpäane
kujutus. Tätsamates nendest —«Anni neitsipõves» ja « Rollides », mis on oma
sisult võdlemisi läedased —on kesksel köal aadli narruseni ulatuva seisusliku
uhkuse ja rahvusliku übuse paljastamine, millega kirjanik jäkas oma ajalooliste
jutustuste võtlevat suunda.
Omapäases satifrilises laadis kirjutatud teos on «Tallinna narrid ja narrikesed»
(1892). Siin kujutab Bornhöe mitmesuguseid vana Massiüiskonna tingimustes
veidruseni virildunud tü upe, kes on tüised, käutud ja naeruvä arsed, olgu nende
narruseks siis kuulsus, raha võ armastus. Eriti teravalt on Bornhöe oma satiiris
väja naernud kodanluse alusetut kul-tuuriupsakust ja «eesti suurvaimude»
väjahaudu- mise maaniat; eelkõge on Bornhöe halastamatult karikeerinud tolle
ajajägu rohkearvuliste epigoonlike sulesorkijate andetust ja harimatust, rumalüeolevat
suhtumist rahvasse ja üdse madalat vaimset tasapinda «kirjanik» Salomon
Vesipruuli halenaljakas kujus. Juba kangelase nimigi on paljuülev, väem ilmekas
pole tema «loominguliste meetodite» kujutamine. Bornhöe teeb naeruks
idealiseeriva, elu vä arnätusi kinnimäsiva kirjanduslaadi, võtsi ja ebaelu-lise
väjamõldise, mille vastu tollal oma satiiriliste tö odega väja astusid ka realistideks
kujunevad kir-janikud Ed. Vilde ja Juhan Liiv. Seejuures parodeerib Bornhöe oma
satiiris väa tabavalt ka tolle kirjanduse üespuhutud, lillelis-labast väjendusviisi.
Bornhöe on ka üs silmapaistvamaid reisikirjelduste autoreid vanemas eesti
kirjanduses. Tema «Usurädajate radadel», elavas vestelises laadis kirjutatud
raamat, on veel praegugi huviga loetav. Tabavalt iro-niseeritakse siin mitmesuguste
usulahkude ja üsteisele vasturä akivate religioossete legendide üe. (Sel puhul ei
saanud pastor V. Reiman muide jäta «Postimehes» väja astumata «naljade» vastu,
«mis meie
458
tundmusi haavavad».) Kaasatundmisega kujutab kirjanik Läis- ja Kesk-Ida
rõutud rahvaste masendavat viletsust, nädates Tügi anastajate vandalismi ja
laastamistö od. Rä akides allutatud Egiptusest nimetab Bornhöe inglise
kolonisaatoreid «kõge maailma riisujateks». Ta jutustab lugejatele ka streikivatest
itaalia tö olistest ja valitsuse julmast veretö ost Milaanos, mille tagajäjel hukkus saü
meeleavaldajaid.
Reisikirjelduses « Volgal » («Eesti Postimees » 1905) võb leida ilmseid
revolutsiooniliste meeleolude kajas-tusj. Bornhöe rä agib Stepan Razinist kui
rahvakangelasest ja vabadusvõtlejast, kes vihkas väivalda ning rõumist ja kelle
mäestust rahvas täapävani truult sälitab. Ta kõeleb ka kahest Niži-Novgorodi
kuulsast pojast —Kozma Mininist, kes pä astis Venemaa poola sljahta väivallast, ja
Aleksei Pešovist (Maksim Gorkist), «kellel ka tuline kõe on» ja kes «otsib
isamaale praegu teistmoodi peastmist». Imetledes Volgal sõtes Venemaa avarusi,
teeb Bornhöe väa selgesti mõstetava vihje kehtiva režimi kohta: «... siin võb
kõgest veel head asja saada, kui aga mõed kunstlikud takistused langevad».
Ei saa mäkimata jäta Bornhöe pü uet ka tõgete kaudu pakkuda eesti lugejatele
sisukamat kirjandust, mida ta vastukaaluks seab kirjastajate poolt äilistel kaalutlustel
levitatavale alavä artuslikule pahnale. Nii on Bornhöe tõkes (lüendatult) ilmunud
« Robinson » ( 1891 ), « Reinuvader Rebane» (1892), «Don Quijote » (1900), ajaloolisi
jutustusi saksa ja vene keelest jm. Neid eesmäke taotles ka tema almanahh
«Lindanisa», kus ilmus muuhulgas Lermontovi luuletuse ««Ingel» tõge ja
veneaineline ajalooline jutustus « Saara ».
Bornhöe enese muukeelsest ilukirjanduslikust ja publitsistlikust tegevusest
puudub seni konkreetsem üevaade, mis võks pakkuda peaasjalikult kül biograafilist
huvi. On teada, et tal Saksamaal mitmeid töd ilmus (sellele vihjab ta ise kirjas A.
Buschile 4. juulil 1891), samuti teavad kirjaniku omaksed nimetada üt Bornhöe
romaani «Buduar und Zirkus» (Bruno v. Innise pseudonü umi all), kuid seni ei ole
õnestunud neid teoseid leida.
Bornhöe loomingu paremikku iseloomustab haa-
459
rav jutustamisanne, elav fabuleerimisvõme, osav dialoogiarendus ja elavate,
meeldejä avate kujude loomise oskus. Ta pü uab kangelaste tegusid ja taotlusi psüholoogiliselt
motiveerida, kujutada inimesi tõpäaselt, luua oma kindla individuaalsusega
karaktereid. Kujude plastikas ja kirjelduste konkreetsuses võb tunda kunstniku silma ja
kät. Seejuures tuleb kirjaniku loomingulises meetodis konstateerida arengut realismi
suunas, mis on eriti ilmne tema kaasaja-ainelistes jutustustes.
Bornhöe on oma loomingus väjapaistva oskusega käutanud keelelisi vahendeid,
tema väjendusel on tugev individuaalsus, oma kunstiline erilaad (kuigi leidub kohati
teatavat stiililist jäjekindlusetust, kus kirjanikul ei ole külalt õnestunud sulatada
romantilisi, heroi-lis-traagilisi ja humoristlikke elemente üeks kunstiliseks tervikuks).
Tema jutustustes näme pü udu võmalikule keelelisele tihedusele ja täsele
sõavalikule; ta taotleb sõade maksimaalset lö ogijõdu, et väesega palju üelda.
Esiletõtmist vä arib oskuslik tegelaste keeleline individualiseerimine nende kõe kaudu.
Mõelgi juhul on kirjanikul korda länud vastava sõavara valikuga tunduvalt süendada
kujutatava ajajägu ja keskkonna koloriiti. Eriti hinnatav on Bornhöe keele rahvapäane
ilmekus nii sõavaras kui fraseoloogias.
Kõge selle tõtu suudab kirjanik nappide vahenditega veenvalt ja meeleolukalt
kujutada südmusi ja olukordi , luua vävikülaseid ja tabavaid pilte. Tema sõastuses on
musikaalset rümitunnet ja hoogu, eriti dramaatiliselt pingelistes lõkudes. Subjektiivne
kaasa-elamine kõgele toimuvale aitab tal leida õgeid ja mõuvaid väjendusvahendeid.
Asjalik jutustus annab tõsukohtadel aset kirglikule, romantiliselt tunglevale
sõastusele, mis tõseb jõlise paatoseni, alati lugejat haarates oma elamusliku mõuga
(näteks üestõsu alguse kirjeldus «Tasujas»). Need Bornhöe kunstilised saavutused
täistasid sammu edasi eesti proosakirjanduse arengus.
Seda kõke ei suudetud Bornhöe kaasajal vä ariliselt esile tuua ja hinnata. Selle
asemel halvustas kitsa-rinnaline kriitika näteks «Tasuja» puhul noore autori
460
ortograafia teatavat jäjekindlusetust (milles kirjaniku teate jägi, oli peasü udlaseks
kirjastaja asjatundmatu korrektuur ), pü udes sellega väendada tema jutustuse tätsust.
Teatavasti rüdas klerikaalne. antidemokraat-lik leer keele ja vormi seisukohalt väa
teravalt ka «Kalevipoega», maskeerides sellega oma vaenu teose võtleva sisu vastu.
Rahvast irdunud kodanlik haritlaskond ei tunnustanud Bornhöet kui rahvalikku kirjanikku,
mõitades tema teadlikku rahvapäasust. Bõnhöele oli aga kõge tätsam rahva
arvamine ning ta mägib oma ajalooliste jutustuste kohta tagasihoidlikult: «Et aga rahvas
ise... minu väeseid vaimulapsi emaks on võnud, et neid ilma minu kaas-te-gevuseta ikka
jäle uuesti trüitakse, et mõed lihtsa vaimuga inimesed (nagu mulle rä agitud) neid
nuttes ja naerdes ikka jäle uuesti loevad —seda julgen siisgi tõnduseks pidada, et neis
mõda peitub, mis mitte halb ega vä artuseta pole. Ilma kunstita ei võ asi kõge lihtsama
inimese poole kunstimõu avaldada.»
Sajandi algul tõbus Bornhöe tagasi kirjanduslikust tegevusest, vaikides oma elu
viimase kaheküne aasta jooksul kirjanikuna täelikult. Selleks mõutas teda osalt
kaasaegne kriitika, mis mõelgi puhul ei olnud tema teoste suhtes objektiivne. Palju
paksu verd tekitas Bornhöe kodanlikes ringkondades enda vastu «Tallinna narridega».
Lõuks laks nä agutav kriitika selleni , et ües eduerakondliku «Postimehe» kaasandes
soovitatud kirjanikul «mitte tinti plätsutada», nagu ta sellest ise kirjutab. Bornhöe, kes
niisugustes küimustes oli muide eriti hell , käski selle «soovituse» jägi ega avaldanud
enam ütki teost. «Vaatan rõ omustades Eesti edu ja hoian tinti,» mägib ta irooniliselt
ües hilisemas kirjas.
Bornhöe talent oli mäksa suurem sellest, mis ta tegelikult eesti kirjanduses korda
saatis. Nagu ta ise mägib, on ta pistnud paberisse, mis päe tuli, «mitte ilma
vaimustuseta»; kõk oma tö od olevat ta kirjuta-nud «kerge vaevaga, aga raske meelega,
pilkamist ja põgamist ette näes», ja päast raamatute ilmumist tundnud ta end nendest
ammu üekasvanuna. Seetõtu paistab ka mõedest tema teostest teatavat lõetamatust,
ebaütlust (eriti ilmne on see näteks «Kol-
461
lides»). Muidugi ei saa seejuures jäta arvesse võmata ka asjaolu, et tolleaegseis
tingimustes ei olnud Bornhöel võmalust tö otada kutselise kirjanikuna. ta võs võta
oma kirjanduslikku tegevust, samuti kui tegelemist kujutava kunsti ja muusika alal,
peaasjalikult ainult huvipakkuva kõvalharrastusena. Bornhöe pliiatsi - ja
sulejoonistuste põjal võb kõelda tema omapäasest ja vaieldamatust kunstnikutalendist,
teravast pilgust elunätuste tajumisel ia väjapaistvast joonistusoskusest.
Andeka muusikuna mägis Bornhöe paliusid instrumente , eriti viiulit ja klave-rit,
tundis põjalikult muusikaliteratuuri ja võs ka ise kaasakiskuvalt improviseerida.
Tõnäliselt halvasid üalpidamismurert, millest Bornhöe kogu elu ei vabanenud, ning
hilisem kuiv kutsetö o kohtus aja jooksul mitmekügse ja andeka isiksuse kunstilised
huvid.
Bornhöe loomingu peamiseks eesmägiks oli võtlus balti aadli vastu, selle
kõval kodanliku ladviku kokkuleplikkuse ja rahvusliku reetlikkiise kaudnp
hukkamõstmine. Kuid sellega ta piirduski. Kirjanik kajastas oma teostes kül
objektiivselt mõingaid kodanliku üiskonna narrusi ja negatiivseid jooni, kuid
nende igakügse paljastamiseni ta ei jõdnud. Sisemine ideelis- loominguline kriis on
üna ilmne just tema kaasaja-aineliste jutustuste juures. Vahepeal oli üiskondlikus
elus toimunud muutuste alusel ka kirjanduses toimunud otsustav murrang. Kolm
aastat päast «Vüst Gabrieli» ihnus VfTSe «Kümale maale», milles sotsialistliku
õetusega, tutvunud autor nätas teravaid, lepitamatuid vastuolusid juba kaasaegses
eesti küaüiskonnas endas. Ilmusid «Raudsed käd», Peterson -Sägava « Paised ». Kuid
Bornhöe pö ordub «Kollides» sajandi algul ikka jäle eestlaste-sakslaste vahekorra
käitlemisele ja teeb seda pealegi võdlemisi kitsalt, kaunis nõga sotsiaalse pinnaga,
suutmata haarata ajastu põilisi ja suuri probleeme. Ta näi ainult manduvate
üiskondlike jõdude varjukügi ja võtis need oma kriitika alla, kuid uusi jõde ja
nende programmi ta ei tabanud ega suutnud sellega kaasa minna. Bornhöe oli
sattunud «kirjanduslikele eksi-radadele» (nagu mäkis tema kohta hiljem Vilde),
mil-
462
lisel teel progressiivselt mõleval kirjanikul polnud enam kuhugi minna.
Jäjekindlalt ja teadlikult kaas-aegse üiskonna pahesid paljastava kriitilise
realismini ei suutnud Bornhöe tõsta, rä akimata revolutsioonilise proletariaadi
seisukohtadest. Jõdmata väja murda tekkinud ummikust, loobus ta üdse avalikust
kirjanduslikust tegevusest.
Bornhöe oli rahvusliku liikumise perioodi viimaseks silmapaistvaks kirjanikuks .
Tema loomingu tätsus on aga ulatunud kaugele üe oma aja, avaldades suurt
edasiviivat mõu kirjanduses ja üiskondlikes südmustes. Bornhöe teosed oma
võtleva sisuga kas- vasid üe feodalismi igandite vastase liikumise üesannetest ja
omandasid uutes üiskondlikes tingimustes revolutsioonilise, üestõsule kutsuva
täenduse igasuguse rõumise vastu.
Tohutu mõu oli Bornhöe jutustustel, ennekõke «Tasujal», 1905. a.
revolutsiooni pävil, eriti talurahva võtluses mõsnike vastu. Just 1905. a. algul
hakkas ajaleht «Uus Aeg» oma kaasandena massilises tiraažs avaldama Bornhöe
kirjatö ode kogu. Pole kahtlust, et teosed leidsid rahvahulkades võmsat vastukaja ja
avaldasid oma mõu ka hiljem, Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni ajal.
Kõgelt on neid teoseid hinnanud eesti tö orahva revolutsioonilise võtluse juhid; sageli
meenutavad vanad revolutsionä arid «Tasujat» kui teost, mis neile nooruses suurt
võtlusele virgutavat mõu on avaldanud.
Kodanlus suhtus rahva hulgas sellise uudse sisu omandanud jutustustesse mõinga
kõklusega ja kirjanduslooski otsiti mitmesuguseid võteid nende suupäaseks
«tõgendamiseks». Üeks niisuguseks on katse —korrutades tuntud nutulaulu
«sügest venestusajast» —kujutada kirjanikku igasugusest loogikast ja
kägakatsutavatest faktidest lugu pidamata... natsionalismi ideoloogina. See vale oli
muidugi täesti jalutu, ja seepäast hakati otsima ning alla kriipsutama Bornhöe
jutustuste kõkvõmalikke puudusi, mis muutus puhuti lausa halvustamiseks. Lõuks
jõti seisukohani, et Bornhöe katse kujutada «Tasujas» .1343. a. südmusi «on
äardunud autori sule alaeasuse tõtu», ja asuti samas «Kalevipoja» «parandajate»
eeskujul ka
463
«Tasujat» «parandama». Sellise käbitud ja moonutatud väjaandena ilmuski teos
1935. a. Raamatu jäelsõas seletatakse , et Bornhöe olevat ekslikult kujutanud
eestlaste seisukorda enne üestõsu liiga sügetes vävides. Puuduseks peetakse ka
kirjaniku erapoolikust, kuna ta olevat näteks Jaanust liialt idealiseerinud, Oodot aga
kujutanud üekügselt pahelisena, üdse polevat tegelasi esitanud «mitte külalt objektiivselt
». Jäelsõas pü utakse ka nädata, et Tasuja kui «mäsaja» olevat purustanud
omaelu ja õne, kõk ta taotlused varisevat pihuks ja põmuks, tema allajä amine
olevat täelik; seetõtu iseloomustavat jutustust «näiva pessimismi õdsed varjud».
Sellega vist tahtsid kodanlikud kirjamehed teose ideed ja kogu olemust kaunis
primitiivsel viisil pahupidi pö orates serveerida oma moraali: «mäsaja» jä alla, sai
lü ua, jäelikult —kas maksab «mäsata»?
Tö otav rahvas, kes alati on armastanud ja kõgelt hinnanud Bornhöe võtlevaid,
roti umise ja sotsiaalse ebaõgluse vastu suunatud teoseid, on tõtnud Nõkogude
Eestis kirjaniku päandi teenitud aukohale. Bornhöe looming pole mingi elutu
kirjanduslooline mäestusmäk, vaid on sälitanud oma ideelise täenduse ja
elamusliku mõu täapävalgi. Erilise jõga ilmnes see Suure Isamaasõa ajal, kus
«Tasuja» sai eesti tö otavale rahvale otseseks võtluselekutseks rö ovvallutajate vastu.
«Tasuja» nimega nimetati eesti tö otajate poolt kokkupandud summadega ehitatud
lennu -eskadrill, seda nime kandis üe rahvusliku väkoondise ajaleht. Ka mitmed
vabariigi kolhoosid on endale võnud «Tasuja» nime. Korduvad Bornhöe jutustuste
suuretiraažlised uustrüid Nõkogude Eestis on tõndiks lakkamatust huvist nende
vastu.
Käsolev Bornhöe ajalooliste jutustuste koguväjaanne ilmub 1952. a. alates
kolmandat korda. «Tasuja» ilmub siin kaheteistkünendas trüis ja kuuendat korda
nõkogude ajal. «Villu võtlused» on seni ilmunud kuuel korral, «Vüst Gabriel»
seitsmel korral. Silmas pidades eriti nõkogude-aegsete väjaannete trüiarvu
(«Tasujat» näteks on käsolevat väjaannet kaasa arvates sõajägsetel aastatel
trüitud ütekokku 90 000 eksemplari), võb kõklemata kinnitada, et
464
Bornhöe ajaloolised jutustused kuuluvad eesti kirjanduse klassika kõge
populaarsemate teoste hulka.
«Tasuja» on ilmunud vene keeles (1952) ja leedu keeles (1955), Bornhöe
ajaloolised jutustused koos ilmusid vene keeles 1954. a. Nii on need teosed saanud
eesti rahva ajaloolise võtluse ilukirjanduslikuks tutvustajaks ka nõkogude
vennasrahvastele.
Bornhöe loomingu kandvaks ideeks on jäjekindel ja leppimatu võtlus rahva
rõujate vastu. See väjendub tema teostes eredate, meeldejä avate kujude ja
kaasakiskuva südmustiku kaudu, mis on taganud nendele laialdase ja püiva
populaarsuse. Bornhöe kui silmapaistva rahvaliku kirjaniku loomingul on olnud suur
osa eesti progressiivse üiskondliku mõte arengus, laiade hulkade teadvuse
suunamisel sotsiaalsest ja rahvuslikust survest vabanemisele. Tema ajaloolised
jutustused ja ennekõke «Tasuja» on hinnatavad ning läedased nõkogude
inimestele. Nad õetavad meie noorsugu tuliselt vihkama rõumist ja orjust, mille
ikkes äavad veel paljud maailma rahvad, kasvatavad meie noortes
vabadusearmastust, patriotismi ja mehist kangelasmeelt.
E. Nirk
SELGITAVAID MÄKUSI
Lk. 8 vasall e. lä animees —rü utel, kes feodaalüiskonnas kõgemalt lä anihäralt e.
Senjö orilt vastavate kohustuste eest sai kasutamiseks (lä aniks) teatava maa-ala (koos
sellel elavate talupoegadega) „ 16 «uch', Tarapita, such'!»(sks.- k.) —«Otsi, Tarapita, otsi!»
18 junkur —siin: noor rü utel „ 20 «auerhund»(kupja moonutatud sks. k.
«auerunt» —«Talupoja-koer»
«ä, tu teivel!»(moonut. sks. k.) —«Ah sa kurat!» „ 22 «anz jei jereisst!»(moonut. sks., k. umbes) —«Täesti puruks rebitud!»
23 «.. kanz f i heine alte Sack»(moonut. sks. k.) —«... justkui vana kott»
31 eremiit —üsiklane, erak „ 42 «rohvused ja poostlid»—siin: prohvetid ja apostlid .
56 Messeenia sõad — antiikajal Peloponnesose poolsaarel elanud messeenlaste
kauakestnud võtlused neid allutavate spartalaste vastu VIII s. e. m. a.
57 Perikles —Ateena riigimees V s. e. m. a. „ 98 ordumeister e. landmeister (lk. 102) —Saksa rü utliordu Liivimaa haru kõgeim
juht. Vt. ka autori mäkus lk. 128. „100 «eekani, juudi ja munga keel»—kreeka,
heebrea ia ladina keel
128 papistid —paavsti pooldajad keskaegsetes feodaalsõades
41 «ntväk»(sks. Handwerker) —käitö oline; laiemas mõtes üdse «peenemate»
eluviisidega isik vastandina talupojale
183 semgallid —läi hõm Lõna-Läis enne läi rahvuse kujunemist, preislased — Visla alamjooksul asunud balti- slaavi hõm, alistati XIII s. Saksa ordule ja häis hilisemal
ajal väivaldse überrahvustamise tõtu
466
Lk. 183 hansalinnad —saksa kaubanduslikku Hansa liitu kuulunud linnad
(muuhulgas ka Tallinn, Tartu ja Pänu)
187 Westfaal —maakond Lä ane-Saksamaal „ 214 Ugandi —Tartumaa muistne nimetus „ 234 kuningas Magnus —Taani prints ja Holsteini hertsog , Ivan IV poolt Liivi sõa
ajal Liivi-maal loodud vasallriigi valitseja, nn. «Liivimaa kuningas»; läs hiljem üe
Poola poolele ,,
298 rahataguja —keskajal käitö oline, kes valmistas võmude üesandel
vä arismetallist müte
371 gildimaja —kaupmeeste üingule, nn. gildile kuuluv kooskämis- ja
pidutsemishoone kesk-aegses linnas
394 tross —(moona) voor
SISUKORD
Tasuja . . . . . . . . . . . . . . . . . 5
Villu võtlused . . . . . . . . . . . . . . 123
Vüst Gabriel . " . . . . . . . . . . . . . 229
Eduard Bornhöe ja tema ajaloolised jutustused 437
Selgitavaid märkusi . . . . . . . . . . . . . 466