Villu võitlused (2)

VILLU VÕITLUSED
Villu oli tugev, rõõmsameelne, ausaim mees kogu Viljandimaal . Kui Villut ei oleks, oleks arvatavasti Viljandi talumehed naljaheitmise ja naermise võinud ära unustada. Talumeeste tööpõli ei olnud kuigi kiita, nende elu möödus orjuse ja pitsahoopide saatel. Eestlaste maa oli tol ajal paljude valitsejate käe all. Harju- ja Virumaa kuulusid Taanile , Läänemaal valitses Lihula piiskop, Tartumaal Tartu piiskop. Saaremaa oli Saksa ordu ja sealse piiskopi vahel ära jaotatud. Kõik muu oli aga Saksa rüütliordu omad. Enamasti anti sealsed maad talupoegade või vasallide kätte, kes olid enamasti rüütli-, harva saksa kodanikuseisusest. Villu oli pärisorjade poeg ja ise Viljandi lossi pärisori. Kehajõu ja näidatud osavuse pärast oli ta hädaajal võetud sõjameheks. Villu oli vapper sõjamees, kellest suuri jutte räägiti. Tänu tema suurtele tegudele ei nõudnud temalt orjapäevi enam mitte keegi. Villu peremees Herike laskis Villule ehitada sepikoja ja oli talle väga tänulik selle eest, et Villu ta elu kord päästis. Oma sepikojas meisterdas Villu sõjameestele mõõkasid, mis olid väga tugevad ja nendega võis raiuda mis tahes asju. Sellega oli Villu väga rikkaks saanud, talle meeldis väga reisida ja tuua omale välismaalt omapäraseid asju, samuti võttis Villu enesega kaasa ka teisest rahvusest naise, kes ta kodu koristas ja talle süüa tegi. Villuga oli selline lugu, et kui sa talle naeratad ja sõbralikult temaga suhtlesid siis olid sa temaga elu lõpuni sõber.
Ühel talvisel päeval kui Villu end korda tegi ja marjaviina kaenlasse võttis hakkas ta sammuma Risti talu poole. Kunagi oli seal elanud mees ja tema kauge sugulane Krõõt. Viljandi komtuur Herike oli tolleaegse Risti talu peremehega tülli läinud ja nad eluaegseks orjadeks teinud. Surivoodil palus aga peremees, et Krõõt läheks ja küsiks talu eest armu. Komtuur oli nii liigutatud, et andis kõik patud andeks. Krõõt sai komtuuri naiseks ja natukese ajapärast sündisid neile poeg Priidu ja tütar Maria, keda kutsuti Maiks. Krõõt oli lossis olemise ajal sakste peenema viisiga harjunud ja põlgas eestlasi kui talupoegi. Priidust sirgus kena noormees . Maist aga ilus neiu , tõsine ja mõistlik. Kui Villu nende talu ette seisma jäi ja nõudis värava avamist kohtus ta Priiduga kes talle selle avas. Priidu ema oli väga pahas tujus , sest talle ei meeldinud, et ta poeg Villuga läbi käis. Samuti oli Villu armunud Maisse. Krõõdale aga meeldis see, et alati kui Villu tuli tõi ta marjaviina, mis oli väga maitsev. Krõõda nägu muutus veidike leebemaks, aga siis ütles ta Villule, et sa õpetad Priidut aina joodikuks, et sa ei tunne enam viina ja vee vahetki. Sellepeale läks Villu väga marru ja tahtis tühja vee maha visata . Kuna Villu oli väga suur ja mehine, siis ei tahtnud Krõõt temaga väga hurjutada. Nii nad seal jõid viina, sõid saia ja mett. Nüüd sai Krõõt jälle pahaseks, et Villu Priidule sakstekeelt ei õpeta vaid maakeeles räägib, et sellest oleks tal mingitki kasu. Krõõt ja Villu läksid tülli ja Villu marssis uksest välja ja ei tõstnud lähimal ajal sinna jalga. Mai käis Villut salaja sepikojas vaatamas.
Ükspäev kui Priidu mööda metsi ja külasid luusis juhtus ta olema Jõemäe külas, kus mehed parajast koosolekut pidasid . Nad olid veo vedamata jätnud, sellepärast, et neil polnud enam midagi vedada ja nüüd nad pidid komtuurile sellest teatama, selle eest sai loomulikult karistada . Nüüd sekkus Priidu vahele, et te peate vastu hakkama, keegi ei või teid peksta ja teie üle kohut mõista. Järsku tõusis rahvahulgast kõrge kasvuga munk , kes tahtis rahu saada ja üritas rahvast õnnetuse eest kaitsta. Nüüd oli kuulda hobuste tulekut ja suur ratsaliste salk tuli nähtavale. Viljandi komtuur oli väga vihane , et talupojad olid suutnud ordu seadustele vastu hakata. Ta küsis, et kes on ässitajaks ja et nad kohe välja toodaks. Kui ta tahtis ühele süütule vanamehele peksa anda astus rahva seast välja Priidu ja ütles, et tema on süüdlane. Nüüd kippusid sulased Priidu kallale.
Rahva seast toodi veel välja hulk tugevamaid mehi, kes pidid riided maha võtma ja keda nuhtlema hakati nii , et veri lendas igas suunas. Peksti neid aga sellepärast, et rahvas hirmul oleks. Nüüd hakkas ka munk komtuurile vastu, mistõttu ka tema kinni seoti. Ühel hetkel oli Priidu oma käed lahti saanud, hobuse selga karanud ja metsa poole kihutanud. Komtuur käskis ta kinni püüda ja kaks kolm meest kihutasid talle järgi. Sepp Villu oli oma kolme selliga kibedas töös, kui Priidu järsku kiirustades mööda kihutas, ta käskis Villul öelda, et ta pole teda näinud. Villu oli natuke hämmeldunud. Natuke aega hiljem jõudsid sinna ka saadetud sulased. Nad tahtsid teada, et kas siin põgenevat ratsalist pole nähtud, selgitasid siis veel, et ta on talupoegade ülesässitaja ja hobusevaras, nad ajavad teda jälgede kaudu taga, aga jäljed said suure tee peal otsa. Sepp aimas halba ja üritas nii palju kui võimalik aega viita , et Priidu kaugele jõuaks. Ta küsis igasugu küsimusi ja kui ta nägi , et sulased juba päris kärsituks muutusid, siis ütles Villu, et ta oli natuke aega enne teie tulekut mööda ratsutanud ja kõrvalisele teele pööranud, mis Puidu mõisa poole viis. Sulased olid päris vihased Villu peale, et ta seda kohe ei öelnud neile ja kihutasid siis mööda näidatud teed edasi. Natukese ajapärast jõudsid sinna komtuur ja tema salk. Küla, mille üle nad kohut mõistma läksid oli siin lähedal. Komtuur ja sepp olid head sõbrad, kuid sellegi poolest valetas ta ka temale kui küsiti kas Priidut nähtud. Komtuur usaldas oma vangi munga sepa hoole alla, ta käed-jalad nööriti kõvasti kinni ja et ta kellegil jalus ei oleks visati ta pimedasse kolikambrisse, mis sepapaja kõrval asus. Peale komtuuri ja ta salga ära minekut hakkasid sepp koos oma abilistega jälle tööle, töötuhinas läks neil munk hoopiski meelest. Lõunaajal kui nad parajasti sepa pool lõunat sõid tuli Villule meelde vangistatud munk. Ta võttis laualt niipalju toitu ja jooki , et selleks oleks saanud kolm meest söönuks, ja läks vangi vaatama. Kui ta kolikambri ukse avas ja sisse astus kohkus ta nii ära, et laskis kausi ning kannu puruks kukkuda . Tema ees seisis munga kõrge kuju, tugevad sidemed olid lahti tulnud ja sepp haaras kohe munga käsivarrest kinni, et too põgenema ei pääseks. Nüüd päris Villu munga käest, et kuidas ta oma käed ja jalad oli lahti saanud, munk tahtis aga, et villu tal põgeneda laseks, kuid villu ei olnud sellega nõus. Villu hakkas munka kolikambri poole tagasi lükkama, kuid ta ei suutnud munka sammugi paigast liigutada. Munk haaras äkitselt sepa jämeda keha ümbert kinni ja surus teda nii kõvasti enese kaissu , et Villu kondid raksusid ja ta hing rindu kinni jäi. Nüüd sai Villu aru, et ta munga jalge ees lamas, mille peale munk talle ütles, et nõnda on maarahva paremad jõud ikka isekeskis tülitsenud. Villu päris, et kas sa oled ka siis maamees, et sa ei saa ju maamees olla kui sa munk oled. Vastati , et ma pole munk , ma olen Tasuja . Villu silmad olid pärani, ta tõusis istukile ja ei suutnud uskuda . Munk ütles, et jah ma olen see mees, kelle ainus mõte on võõrast kurjust nuhelda ja oma rahvast vabaks teha. Nüüd sai Villu aru , et tegemist on tõsiselt Tasujaga. Tasujal oli plaan hakata kahe riigi vastu ja vabastada eesti talupojad. Kuid Villu ei saanud päris aru kuidas on võimalik hakata nende vastu, sest ajapikku on nende jõud palju suuremaks kasvanud. Tasuja selgitas Villule, et ega me üksi ei ole, meile tulevad appi rootslased , venelased ja leedulased. Kõik teised mehed on üle eesti juba sõjaks valmis, ainult Liivimaa talurahvalt pole veel nõusolekut tulnud. Tasuja ei olnud veel ise ka kindel kas see sõda korda läheb, aga ta tahtis talupojad kokku kutsuda ja neile plaanist rääkida. Kohtumine pidi toimuma põlise metsa keskel lagedal kohal vana maarahva kantsi varemetega. Sinna ei pidavat inimese kõrv ulatuma . Nüüd ütles Villu Tasujale, et ta hakaku parem minema, et Viljandi komtuur peaks varsti tulema . Kui Tasuja oli läinud läks Villu tagasi elumajja, aga ta söögiisu oli kadunud, ta oli tõsine ja sõnakehv, et sellid araks läksid. Sellist Villut polnud nad näinudki. Õhtupoole tuli komtuur oma salgaga sepikojast mööda, ta oli väga pahas tujus, sest küla mehed, kes pidid karistama saama , olid minema jooksnud. Nüüd karjus ta Villule, et too munk välja. Villu polnud muidugi sellise kõneviisiga harjunud ja tagasi tulles tõi sõnumi, et munka pole. Komtuur oli väga vihane, ta hüppas hobuse seljast maha ja läks ise munka otsima , kui ta munka ei leidnud kippus ta sepa kallale.
Karjus talle, et miks sa tal silma peal ei hoidnud . Villu oli aga seisukohal, et ega tema vangide vaht ole. Nüüd juhtus Villuga selline lugu mida ta elu sees oodanud ei oleks. Komtuur virutas talle rusikaga vastu nägu. Villu vaatas talle nii vihase pilguga otsa, et komtuur taganed ja käe mõõga külge pani. Sepp oleks ta vabalt võinud maha lüüa, aga ta oli nii pikaldase loomuga maamees, et enne kui ta kätt liigutadagi jõudis, olid ta ümber sulased mõõkadega. Nüüd tegi Villu oma suu lahti ja ütles sellepeale, et te olete nüüd mulle esimest korda õpetanud kuidas kõrvalops maitseb ja ärge pange pahaks kui ma teile omal ajal õpetuse eest tänu annan. Komtuur tegi väga kurja näo ja karjus hullemini kui enne, et sa , Villu tuled mind ähvardama, kas sa siis ei mäleta kes sa oled, sa oled ori, ma võtan sult vara käest ja lasen su surnuks peksta kui tahan. Täna jumalat, et seekord nii kerge nuhtlusega pääsed. Nende sõnadega lahkus komtuur, andis sulastele ärakaranud vangid üles otsida ja läks ise lossi tagasi. Villu aga viskas haamri niisuguse jõuga maha, et vars raksudes otsast tuli. Ta jooksis metsa, langes kummuli lume sisse ja nuttis.
Järgmistel päevadel ei võtnud Villu tööd kättegi, vaid hulkus mööda külasid ringi ja sosistas peremeestega. Ühel õhtul koju tulles leidis ta oma majast Maie , ta ütles , et Priidu on vangis , Üleeile õhtul tuli ta ratsahobuse seljas koju, rääkis , et oli hobuse ühe sõbra käest laenanud, nii ta siis söötis ja silitas teda. Õde oli siis venna käest küsinud, et mis jutt see on , Priidu rääkis talle, et rüütlid ajasid teda kelmustüki pärast taga, aga kätte ei saanud. Eile sõitis ta hobuse seljas metsa, tagasi tulles aga hobune puudus, ta oli enda päästmiseks hobusel minna lasknud ja ise puu otsa roninud. Pisut hiljem oli Maie üksi õues olnud, kui värava taga kostus kisa ja värav lahti kästi teha. Maie siis avas värava ja nägi kahte uhket rüütlit ja hulk ratsamehi. Rüütlid astusid tuppa , noorem neist võttis Maie ümbert kinni, nimetas teda ilusaks, tahtis Maie nime teada ja talt vägisi musi saada. Maie aga oli ta käest lahti rebinud, jooksnud kõrvaltuppa ja peitnud end pimedasse salaurkasse kus oli ka Priidu. Kõik mis elutoas räägiti oli kuulda. Otsiti läbi kõik kohad majas , peale peidupaiga. Kui komtuur tahtis Priidu leidmiseni ema kinni siduda ja lossi sügavamasse kongi visata hüppas Priidu välja ja ütles, et võtke mind aga minu ema ärge puutuge. Komtuur lubas naisele, et su pojale tuleb karistus , kuid surema ta ei pea. Maie oli väga kurb ja nüüd Villu küsis, et kes see noor rüütel oli. Vastust teades läks Villu vihaseks, et isa on suremas, ise käib ta aga ilusaid tüdrukuid norimas. Maiel oli aga aeg koju minna, Villu saatis teda läbi metsa, kui nende teed lahku läksid. Villu pidi minema ju koosolekule. Varemetes oli nii palju inimluid, et isegi surnuaial pole neid nii palju. Kõigepealt otsis Villu munka, kui munk välja ilmus hakati koosolekuga peale. Kui munk oma kõne lõpetas olid enamus temaga nõus, et sõda peab tulema ja me ei lase kellelgil endale pähe istuda, ainult paar vanameest olid kahtluse all. Koosolek läbi pidid kohalolijad vanduma, et sellest jutuajamisest ei kuule mitte üks hing ja nii läksid talupoegade teed jälle lahku.
Ühel päeval ütles Mai emale, et tal on Priidu pärast mure, juba nädal on möödas kui ta ära viidi ja praeguseks hetkeks ei ole temast mitte midagi kuulda. Krõõt oli aga kindlal seisukohal, et rüütlid on head ja komtuur aus mees on. Tema arvates oli Priidu süüst puhas ja kõik oli sepa süü, ilma temata oleks Priidu ammu sakstega sõbraks saanud ja nüüd praegu poleks tal häda kaelas. Krõõt tahtis sepa peale kaebama minna, aga Mai oli tõsiselt selle vastu. Krõõt tahtis väga, et Mai rüütlile naiseks läheks, sest siis oleks tal hea tulevik, samuti tema lastel. Nüüd jäi Krõõt korraga vait, toa uks läks lahti, Priidu astus sisse ja kõndis oma voodi juurde kuhu ta pikali heitis. Ema ja õde pärisid igasugu küsimusi, aga Priidu ei tahtnud vastata. Priidu oli tõsine ja ütles midagi millest keegi aru ei saanud, nüüd Maiel juba nutt kurgus , nad ei saanud aru mis Priidu ütles. Ta näitas sõrmega suhu ja nüüd said naisterahvad aru, et vaesel Priidul on keel välja lõigatud, et ta enam kedagi ässitada ei saaks.
Kevad lähenes ja lumi hakkas sulama. Risti talus olid inimesed nagu uimastatud. Sepa rõõmustavat juttu poldud ammu kuuldud, Priidu istus kodus ja ei julgenud end enam külateedel näidata, ainuke koht kus ta käis oli Villu sepikoda. Ühel päeval kui Mai metsa alla külmalillesid otsima läks ei tulnud ta enam koju tagasi. Ta oli juba nii kaua ära olnud, et ema Krõõt kärsituks muutus ja saatis Priidu ja sulastega otsima. Nad otsisid metsa igatepidi läbi, kuid ei leidnud kedagi. Krõõt teadis, et Mai ja sepp vahel salamahti koos käisid, nõnda oli Krõõt jalad selga visanud ja Villu juurde marssinud. Ta süüdistas Villut röövimises ja ta ei tahtnud kuidagi moodi uskuda, et Villu ta tütart röövinud pole. Kui Villu väriseval häälel kostis , et ta pole Maiet mõnel päeval näinud sai ka Risti Krõõt aru, et ta ei valeta. Nüüd läks ka Villu teda mööda metsa taga otsima, ta tundis lume peal ära Maie jälje ja seal samas kõrval olid ka hobuse jäljed. Nüüd oli Villul selge, Maie röövija oli noorem rüütel Goswin Herike. Sepp saatis kõik teised koju ja hakkas ise Puidu mõisa poole sammuma. Puidu mõis oli aga nagu päris kindlus , kraav ümber ja sinna sai ainult allalaskva värava kaudu.
Talupojad hakkasid nüüd mässuks valmistuma. Aga kui Ordurüütlid nägid talupoegade seas mingit liikumist tekkimas suurendasid nad oma sõjaväge ja hirmutasid talupoegi raskete nuhtlustega. Nädal enne jüripäeva tuli saadik Villu juurde ja kuulutas, et mäss jüripäeva ööl tatud viisil pidi algama. Ta kutsus mehed varemetesse kokku ja rääkis neile asjast , nooremad olid nõus, aga suurem hulk mehi lõid kartma , sest Viljandi loss kubises sõjameestest ja suuremad väesalgad olid jaotatud üle maakonna. Talupoegade julgus oli kadunud, aga nad jäid nõusse, et sõjaks pidid nad ikkagi valmis olema. Nõnda läksid mehed jälle laiali. Villu oleks läinud Tasujale teise eesti otsa appi , kuid tema koduseks asjaks sai Maie päästmine. Noor Herike oli selle ajaga Maiet armastama suutnud hakata ja hoidis teda kõikide eest varjul . Sepp Villu oli püüdnud mitu korda mõisa sisse tungida , aga alati mingil põhjusel ei lastud teda sisse. Ta oli proovinud üle müüri ronida, aga alati oli ta tagasi peletatud. Villu jäi aina nukramaks, et ta enam Maiet kunagi näha ei saa. Jüripäev läks mööda ja Eestimaalt tulid koledad sõnumid. Talupojad olid ühe ööga suutnud ära hävitada peaaegu terve sakste ja taanlaste sugu, mõisad maha põletanud ja endid suureks sõjaväeks ühendanud, mis nüüd Tallinna poole pöördus. Liivimaa eestlased tegid ka üksikuid mässukatseid, aga ordurüütlid said neist kergesti jagu. Villu aga mõtles päevad läbi Maie päästmisele. Ühel õhtul, kui ta Priiduga kõrtsis istus, kuulsid nad vankrimürinat, Villu tundis ära, et see üks Puidu mõisa sulane oli kes sisse astus. Ta rääkis , et vana Herike suri eile õhtul ja, et kirst taga vankris oli. Priidu ja Villu läksid seda vaatama, nüüd tuli Villule üks kentsakas ja pöörane mõtte. Ta käskis Priidul sulast joomisega kinni hoida nii kaua kuni ta ise kirstu ronis. Siis pidi Priidu veel sofrit meelitama, et too ta Puidu mõisa ligidale kaasa võtaks. Sinna jõudnud pidi ta ootama kolme varese kraaksumist. Priidu ütles Villule, et ta on nõus. Ainuke, kes ta keelt mõistis oligi Villu. Nüüd tulid Priidu ja sulane kõrtsist välja, Priidu istus vankri äärele ja nii sõitsid nad Puidu mõisa juurde. Villu kuulis kirstus sammude kõminat ja inimeste hääli, kirst pidavat kantama saali. Mehed, kes kirstu kandsid imestasid, et kirst nii raske on ja tahtsid kaane avada. Villu süda peksis nii mis hirmus , kuid korraga käratas eemalt vali hääl, et miks te kirstu ei tassi ja tühja tööd teete. Kui Villu kuulis, et kirstu ümber valitses vaikus, avas ta kaane, ronis välja ja jooksis ühe ukse poole, mille taga vaikus valitses. Ta võttis enesega kaasa ühe mõõga, mille ta oli ühelt seinalt varastanud ja astus järgmisesse tuppa. Hääl küsis, et kes on. Villu ei vastanud, ta lükkas ukse kinni ja läks pimedasse nurka, kus keegi teda ei näinud. Ta teadis väga hästi kus naisterahvaste toad on ja arvas , et ka Maie võib seal olla. Ta tundis ära Maie hääle kellegi teise naisterahvaga rääkimas, see oli Viljandi komtuuri vennatütar. Nad arutasid sellest, et miks Maie Adelheidi venda ei armasta, põhjuseks toodi välja see, et kuidas saab üks naine armastada meest, kes ta röövib ja temalt armastust tahab. Nüüd päris Adelheid Maielt mehe kohta, keda ta armastab . Maie ei tahtnud kuidagi moodi öelda, aga kuidagi tuli see ikkagi välja, et ta Villut armastab. Samuti meeldis Villu väga ka Adelheidile. Ühtäkki kuulis Villu tuppa tulevat meeshäält, see oli noor rüütel Herike. Herikese õde jättis nad Maiega kahekesti, ta tahtis Maielt musi saada, kuid Maie väänles ikka vastu, järsku kukkus ta uimaselt Villu rusika jõul põrandale. Villu võttis Maie kaasa ja üritasid mõisast põgeneda. Nad otsustasid minna müüri kaudu, Villu võttis Maie selga ja hüppas üle müüri, nüüd olid seal ka valvurid , õues hakkasid koerad haukuma. Villu hüppas vett täis kraavi ja jooksid siis mööda kraavi kallast.
Mõisa õues oli juba kära tõusnud, Villu kraaksus kolm korda kui vares , Priidu oli sael samas. Nüüd pidid nad kolmekesti jooksma elu eest. Priidu polnud veel kunagi nii kiiresti pidanud jooksma kui siis. Ühel hetkel tagasi vaadates oli Priidu kadunud, ta ei jõudnud enam ja Maie ei tahtnud oma venda ka sinnapaika jätta. Villu leidis hea peidupaiga kõrges ja tihedas rägastikus, kuhu ainult ühest küljest sisse võis pääseda. Nad istusid siis sinna maha, Villu valvas ukse ees. Korraga kuulis Villu koerte haukumist ja sai aru, et neid aetakse koertega taga ja nii ei ole võimalikki kuidagi sealt pääseda. Kui nad olid üles leitud tulid aga ratsamehed korda mööda ukse ette, et need sealt välja meelitada, aga Villu lõi kõik mehed hobuste seljast maha. Rüütel Herike tahtis aga Maiet näha, Villu aga kostis sellepeale, et otsi ise. Nüüd sai Herike vihaseks, ta käskis peidupaigale veel teisegi sissepääsu kaevata. Sepp märkas, et Priidu sai vemblaga sihukese matsu , et ta uimaselt maha kukkus, Mai seisis kahe peidupaiga keskel. Ta ütles rüütel Goswinile, et kui te mu venna ja sepp Villu vabalt ära lasete minna, siis olen ma ihu ja hingega teie oma. Ja kui te neid nuhtlemata ei jäta, siis pistan omale noa rindu. Villu ja Priidu lasti lahti, Villu tahtis rüütel Goswinile kallale kippuda, aga Mai ütles talle, et jäta mind rahule, ma tahan armastada Goswini ja nii see ka jääb. Goswin, Mai koos sulastega läksid mõisasse tagasi. Sepa silmist tilkusid pisarad . Nüüd võis ta vabalt sõtta minna. Priidu ja Villu läksid koju. Peale keskööd jõudsid nad Risti talusse, äratasid Krõõda üles ja rääkisid talle kõik mis oli juhtunud. Krõõt oli väga õnnelik, et Mai Goswini naiseks läks. Priidu oli väga vihane, ütles emale oma imelises keeles, et sa ei ole enam mu ema ja ma ei tule enam kunagi siia tagasi. Sellest ajast peale elas Priidu Villu juures. Sepp ja Priidu olid mitu päeva kadunud, arvati, et nad on jälle võõrale maale reisinud. Mehed ootasid juba pikkisilmi millal Villu tagasi tuleb ja neid ometi verisele kättemaksmisele ja ausale surmale kutsuks. Viimaks jõudiski ta Priiduga tagasi. Kuid kes sepaga juttu tegi see võis näha suurt muutust, Villu ei naernud ega rääkinud oma juhtumustest midagi.
Risti Krõõda südamerahu oli Priidu kadumisest saadik rikutud, ta ootas nii väga, et Priidu ikka koju tagasi tuleks, ta käis ka mitu korda Puidu mõisa ümber, et näha oma tütart, kuid asjata. Krõõt oli jäänud nii vanaks ja jõuetuks, kuid ükspäev kuulis ta, et Priidut olevat sepikojas nähtud. Ta läks sinna, kukkus Priidule kaela, kuid Priidu näitas talle ainult ust. Sestsaadik luusis ta tihti sepikoja ümber, et oma poega näha. Ühel õhtul nägi ta Priidut ja Villut metsa poole kõndimas, loomulikult läks Krõõt neile järele. Sepp ja Priidu kadusid viimaks lumiste küngaste ja nende peal olevate valliriismete vahele. Krõõt teadis väga hästi mis paik see on.
Kui ta tükil ajal enam kedagi seal ei kohanud astus ta ise julgel sammul varemete vahele ja jäi juttu kuulama . Ta kuulis seppa rääkimas kuidas nad kavatsevad sõjaga peale hakata. Küll teised rahvad meile appi tulevad, selles oli ta kindel. Kõigepealt peab Viljandi lossi kätte saama, et vaenlastel meie selja taga kindlat toetuspaika ei oleks. Selleks oli Villul juba plaan valmis. Toomepäeval kui Viljandi maakonna mehed tulevad kümnist lossi vedama, ronivad tugevad mehed viljakottidesse, need saadetakse lossi kui rüütlid magavad, siis mehed ronivad välja, raiuvad kohmetunud sõjamehed maha ja võtavad unised rüütlid vangi. Ta ise katsub õhtul enne seda kuidagi lossi pääseda ja sinna valvama jääda. Priidu on esimese ree peal. Krõõt läks karjatades jooksuga minema. Mehed varemetes ei saanud aru mis hääl see oli.
Päeval enne toomepäeva tuli sepp Villu suure viinaankruga Viljandi lossi. Teda lasti niisama sisse. Hilisel õhtul tuli Risti Krõõt lossivärava ette ja palun komtuuri jutule saada. Komtuur aga ei tahtnud teda kuulata ja saatis ta minema, lossivärav tõmmati üles. Krõõt aga haaras saanist kinni ja ütles tasakesti, et kui te mind kuulda ei võta siis olete homme surnud. Nüüd tundis komtuur juba huvi mis naisel öelda on. Ta rääkis neile jutust mida ta oli varemetes kuulnud ja vastutasuks tahtis ta vastu seda, et Priidu elu puutumata jääb. Komtuur oli sellega nõus. Sepp Villu oli sõjamehed kõik täis jootnud, ise viidi ta aga komtuuri juurde. Seal nad olid päris sõbralikud. Nüüd ütles komtuur sepale, et tule ma kingin sulle midagi, mis sinu vääriline on. Nad läksid siis pikast trepist alla komtuur keeras ühe raudukse lahti, seal asetsesid kaks pikka sammast. Ta käskis Villul nende vahele astuda, sepp täitis ka käskluse. Komtuur karjus Villule, et nüüd ma kingin sulle elu. Villu tundis kuidas põrand ta jalge all liikuma hakkas, ta kukkus nelja seinaga pimedasse ruumi, mis oli täis mädahaisu. Villu üritas sealt igat moodi välja pääseda, kuid see oli võimatu. Talle visati iga päev natuke süüa, et ta nälga ei sureks.
Kätte saabus Toomapäev, varahommikul tõmmati Viljandi lossi värav üles ja pikk rida regesid, viljakotid peal , sõitsid lossi õue. Imestus oli see, kui kõik rüütlid ja sõjamehed nii vara väljas olid. Kõigepealt raiuti tükkideks voorivedajad, siis mindi viljakottide kallale, mille sees mehed olid, need torgati mõõkadega surnuks või siis kes oli üritanud välja pugeda sellel lõigati pea otsast. Nüüd toodi välja kambrist Krõõt, ühe ree kottide suud seoti lahti, Krõõda imestuseks aga ei olnud seal Priidut. Selgus, et Priidul oli juba enne ühe sulase poolt pea maha raiutud, kõik oli ta enese ema süü.
Eestlaste suur mäss lõppes õnnetul viisil. Mõõk, nälg ja katk murdsid poole rahvast maha. Sepp Villu oli igavene vang, kes enam päevavalgust ei näinud. Veel mitu aastat pärast suurt mässu käis üks vanatüdruk, keda Risti Maieks kutsuti ja lollakaks arvati kord nädalas lossis, kuhu ta oma vaba talukoha peale pandud maksu võiga ja munadega tasus. Ta ei unustanud kunagi küsida kas Villu ikka elab. Kümme aastat vastati talle, et jah vang on veel elus. Aga ühel päeval vastati talle, et Villu on surnud. Mai puhkes nutma ja nõudis Villu surnukeha omale. Selleaegne komtuur, kes oli juba kolmas peale surnud Heriket oli hea südamega ja andis Villu surnukeha lahkelt Maiele. Ta pani Villu õlgede peale, silitas ta nägu ja rääkis omaette , et kuidas sa võisid nii mõelda, et ma sind põlgan ja teda armastan , ma ei põlanud ju sind, aga ma ei tahtnud, et sa minu pärast oma kallist elu raiskaks. Sa surid mind põlates.