· Pulmade alguspäev on olnud väga erinev. Varasemad teated märgivad pulmade alguspäevaks neljapäeva ja pulmad lõppesid tavaliselt pühapäeval. · Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. · Pulmarongiga liitusid hiljem teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. · Esimesed teated pulmade kohta märgivad pulmaliste ratsutamist. Ent 18. sajandist peale on ilmunud kirjeldustesse ka sõiduvahend - regi või saan. · Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Peiupoiss ratsutas aeg-ajalt ümber pulmarongi. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, tehti peatus ja peiupoiss kihutas saaja lähenemisest teatama. · Kui teateviija oli tagasi jõudnud , algas saaja sissesõit - pulmade laulurohkemaid järke. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. · Algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad
vorme. Tavaline talu poleks suutnudki mitmepäevaseid pulmi pidada. Pulmakoti viimine püsis kaua elavas traditsioonis ja jääb elama ja elab praegugi. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Ilmselt vanem on tava saata mõrsja järele pulmaliste esindus: isamees ja peiu ning peiupoisid. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. Esimesed teated pulmade kohta märgivad pulmaliste ratsutamist. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Peiupoiss ratsutas aeg-ajalt ümber pulmarongi. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, tehti peatus ja peiupoiss kihutas saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Kui teateviija oli tagasi jõudnud , algas saaja sissesõit - pulmade laulurohkemaid järke. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. Algas vastastikune laulmine
pulma laulik saaks puhata. Pulmad algavad ikka pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunevad peiu koju , mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu toob kaasa: leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistutakse peiukodus sõiduks mõrsja koju. Sõiduvahendiks on hobune kelle järel on vanker. Hiljem liituvad ka teised pulmalised (autodega) pulmarongiga ainult pulmavanemad jäävad kindlasti koju. Pulmarong läheb suure müra ja käraga, hõisatakse ja helistati kelli. Peiupoiss ratsutab aeg-ajalt ümber pulmarongi. Kui pulmarong jõuab mõrsja maja lähedusse siis tehakse peatus ja peiupoiss jookseb saaja lähenemisest teatama. Peiupoisile pakutakse õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Kui kõik olid joonud, algas saajarahva sissesõit. Õue värav peab olema suletud ja värava taga ootab vakarahvas. Algab vastastikune laulmine
kommenteerides. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmi peeti üldiselt talvel, sest siis ei olnud mitmepäevaseid pulmi segavaid põllutöid. Ka olid talud talvel kõige jõukamal järjel, siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Selleks kasutati rege või saani, millega liitusid ka teised pulmalised. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Mõrsjakodus kutsuti rahvas kohe sööma ja seejärel nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk mis oli väga laulurohke. Teise päeva tähtsaim sündmus oliu mõrsja lahkumine vanematekodust. Ta silmad seoti kinni ja mänguliselt üritati teda nö röövida. Teisel pulmapäeval mõrsja ka tanutati. Tanutamine toimus
· regivärsid koondatud salmidesse · suur osakaal on meeste kanda · tuleb pillisaade · viisid keerulisemad · meeste temaatika · naised laulavad sentimentaalsest armuromantikast · vana eesti keelt enam ei ole · vemmalvärsi, paroodia kujul Rahvatantsud · Liigutused sarnanevad tööle · maagilise tähendusega tantsud tehti loomi järgi · Voore, Söör, Rühma, Paaris, Soolotants · Kihnu ratas, Mustjala pulmarong, Muhu kõverik, Labajala valss Aleksander Eduard Thomson - mitmel suvel käis ta siin rahvaviise kogumas ning kasutas neist paljusid oma koorilauludes. Thomsoni looming piirdub ainult koorilauludega, umbes 70- st laulust on säilinud 40. Neist suurema osa moodustavad rahvaviiside seaded, kus ta püüdis meloodia lihtsa harmoniseerimise asemel kasutada juba keerulisemaid võtteid, näiteksimitatsiooni ("Ketra, Liisu"). Mõnes seades järgis ta ka vanu rahvalaulude esitamise
Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Mõõgaema oli isamehe naine. Tema ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja omaksed aga mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, tehti peatus ja peiupoiss kihutas saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Kui teateviija oli tagasi jõudnud ja talle edasiandnud, algas saaja sissesõit. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. Algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist
päevad oma tulevases kodus töötama, et peigmees ja tema perekond ikka veenduks tema virkuses, töökuses ja osavuses. Pulmapidu Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. 1. päeval: Pidulised ratsutasid müra ning kära ja kellade helide saatel peokohale. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, kihutas peiupoiss saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Pärast seda algas peokohale sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. Pärast seda istuti lauda, juhul kui oli tegu suure suguvõsaga, tutvuti inimestega, luldi, joodi jne. Esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise varahommikul toimus pulmade esimese poole
kontvõõraste ehk lapulistena. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Ilmselt vanem on tava saata mõrsja järele pulmaliste esindus: isamees ja peiu ning peiupoisid. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. Esimesed teated pulmade kohta märgivad pulmaliste ratsutamist. Ent 18. sajandist peale on ilmunud kirjeldustesse ka sõiduvahend - regi või saan. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Peiupoiss ratsutas aeg-ajalt ümber pulmarongi. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, tehti peatus ja peiupoiss kihutas saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Kui teateviija oli tagasi jõudnud , algas saaja sissesõit - pulmade laulurohkemaid järke. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. Algas vastastikune laulmine
kõiki lõike neid seletades või kommenteerides. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmi peeti üldiselt talvel, sest siis ei olnud mitmepäevaseid pulmi segavaid põllutöid. Ka olid talud talvel kõige jõukamal järjel, siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Selleks kasutati rege või saani, millega liitusid ka teised pulmalised. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Mõrsjakodus kutsuti rahvas kohe sööma ja seejärel nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk mis oli väga laulurohke. Teise päeva tähtsaim sündmus oliu mõrsja lahkumine vanematekodust. Ta silmad seoti kinni ja mänguliselt üritati teda nö röövida. Teisel pulmapäeval mõrsja ka tanutati. Tanutamine toimus poolsajala, ainult tähtsamate
Pesu pestakse maja peal asuval terrassil. Pesu ei väänata kuivaks, vaid pannakse lihtsalt nööri peale kuivama, siis pole vaja seda triikida. Väga palju oleme kinni oma harjumustes. Tegelikult aga on nii, et see, mis meile normaalne tundub, tundub võib-olla just enamikule maailma kodanikest ebanormaalne, ja vastupidi. Normaalsus on väga suhteline. Ka pulmi peavad marokolased teistmoodi. Kuigi Mustapha ja Kätlin pidasid tagasihoidlikult, siis tegelikult käib pulmarong läbi linna ning näitab asju, mida just peigmees pruudile kingib. Igat asja peab olema 3 tükki, nt kolm paari sokke. Marokolastele ei ole oluline nende sünnikuupäev. Väga levinud on, et pannakse oma sünnipäevaks 1. jaanuar. Neil on vahepeal ka suured turud või nagu laadad. Ümberkaudsed müüjad tulevad kokku ja pakuvad oma tooteid. Hind kujuneb kokkuleppel, mida vaesem välja näed, seda odavam. Aga kõik marokolased jagavad kõike kõigiga
seda tordi lahti lõikamine. Kuid ennem pidustusi, saadetakse pruudi neiupõlve nimi ära. Üldjuhul see kas saadetakse kuskil veekogu ääres vette, maetakse maha või lastakse raketiga õhku. Üldjuhul on organiseeritud pulmarongi kinni pidamine ja need kes pulmarongi kinni peavad, panevad abielupaari proovile. Mõlemad peavad tõestama, et nad oskavad tavapäraseid töid teha. Näiteks mees pannakse puid lõhkuma ja naine nukku mähkima, heegeldama või kuduma. Kui peetakse veekogu ääres pulmarong kinni, võidakse mees kala püüdma panna ja naine pärast seda puhastama. Oleneb mida on pulmaliste peatajad välja mõelnud. Haapsalu lähedal sõidetakse ka suure posti juurest läbi, mille otsas on kurepesa ja selle posti ümber seotakse lint, uskudes, et siis sünnib perre palju terveid lapsi. Hiiumaal räägitakse legendi järgi, et kunagi olevat kaks pulmapaari Kõrgessaare maanteel tõldade või
ühendused ja kogu aju saab kahjustada. Sümptomiteks on verevalumid, ajuturse ja silma võrkkesta verevalumid. Raputamise tagajärjel esineb vaimset alaarengut, halvatust, pimedaksjäämist, epilepsiat. Halvimal juhul võib imik surra. 18. Abiellumisega seotud tavad ja kombed: pulmapidu, pulmariietus(kleit ja ülikond), abielu registreerimine( kiriklik või mitte), pulmafotograaf, pulmavana, ühismängud, osavusproovid, pruutneitis, isamees, pulmarong. 19. Abielu lõpeb : 1) abikaasa surma korral tema surma hetkel; 2) kohtus abielu lahutamise korral päeval, millal kohtuotsus jõustub; 3) perekonnaseisuasutuses abielu lahutamise korral päeval, millal tehakse abielulahutuse kanne. 20. Lahutus mõjub lastele: Laps peab teadma, mis toimub ja et tema pole süüdi ega seotud tekkinud olukorraga ning et ema ja isa armastavad teda endiselt. Lahutus on reeglina valulik protsess, sest reeglina laps ei taha, et vanemad lahutaksid. Põhjuseks on
mõrsja varastamine peiupoiste käest. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Sissesõitmisel algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel. Algas sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. Toas kutsuti saajarahvas kohe lauda sööma. Nõuti mõrsjat näha
Attinghausen rahuneb ja õnnistab Walterit. Attinghausen käseb meestel ühte hoida. Siis langeb ta tagasi padjale. Tuleb Rudenz, kes on otsustanud siiski kodumaale truuks jääda. Ta tahab seda ka Attinghausenile ütelda, aga too on surnud. Rudenz on väga kurb. Kõiki haarab sõjameeleolu. Nad on valmis võitlema. Kolmas pilt Tell on leidnud sobiva koha, kus foogt tappa (Küssnachti kitsastee ääres oleva leedripõõsasa taha peitudes). Tell istub kivile. Mõõda teed tuleb pulmarong. Stüssi tuleb temaga juttu rääkima. Ta saab mõistab, et Tell on kurvas meeleolus ja kutsub teda pulma. Tell keeldub. Tuleb Armgard mitme lapsega. Tell ootab rahutult foogti. Stüssi ütleb, et nad ootavad maafoogti enda pulma. Rändur tuleb aga teatega, et foogti pole mõtet oodata, kuna sillad on vetevoogudes purunenud. Armgard on kohkunud ka tema tahab foogtiga kohtuda. Äkitselt tuleb Friesshart teatega, et tema järel tuleb foogt. Tell läheb peitu
poleks suutnudki mitmepäevaseid pulmi pidada. Pulmakoti viimine püsis kaua elavas traditsioonis ja jääb elama ja elab praegugi. Vanad eesti pulmad olid enamasti kahe osaga, see tähendab, et esimene osa pulmapeost peeti pruudi kodus ja tagumine osa peigmehe kodus. Varasemal ajal oli pulmakoti põhitoiduks leib, millega oli seotud palju uskumusi ja maagilisi toiminguid. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Jookidest oli muidugi kõige tähtsam õlu. Pulmarong sõitis alati suure kära ja kellahelinaga, kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril oli isamees, temale järgnes peigmees ja siis edasi ülejäänud peigmehe poolsed pulmakülalised ehk saajarahvas. Nende saabumine oli kõige laulurikkam osa pulmast. Pruudikodus söödi ja joodi ning edasi mindi peiukoju. Teel lapsepõlvekodust uude koju pidi pruudi nägu kindlasti kaetud olema. Tanutamine ehk pruudile naise peakatte pähe panemine oli pulma keskne rituaal.
1600-1710 oli saar nagu teisedki Eesti alad Rootsi Kuningriigi koosseisus, olles 1627 kuni 1680 algul von Thuri ja seejärel de la Gardie eravaldus. Saarele jõudis luteri usk. Halduslikku kuuluvusse tõi muutuse Põhjasõda, mille tulemusel Kihnu koos teiste Eesti aladega ühendati Vene impeeriumiga. Puhkenud katk jättis ellu umbes 60 inimest. 1819. aastal vabastati talupojad pärisorjusest ja neile anti perekonnanimed. Foto 1: Pulmarong 1846-1847. aastatel toimus saarel usuvahetus, enamik kihnlasi siirdus õigeusku lootes saada tsaari käest maad. 19. sajandi II poolel elavnes saarel purjelaevandus. Hakati soetama kiviveolaevu, tulusaks 4 Marek veoartikliks kujunes ehituskivide transport Pärnu ja Riiga. Moodustati laevaseltse ja kaubeldi laevameistrid
sugukonna tegelikku ega teeseldud vastuolu, mis pulmade vältel kaoks. Vanade kommete kohaselt on säilinud vist ainult pulmarongile tõkke panemine, et viina norida ja pruut röövida või siis paluda pruutpaaril midagi teha. Tavaliselt olid need nii nimetatud pruutpaari testid, kus pruut peab kartuleid koorima või last mähkima. Aga peigmees näiteks puid lõhkuma. Eesti pulma juurde kuulub enesest mõistvalt vahuveini joomine pruutpaari terviseks pärast registreerumist või laulatust. Pulmarong sõidab tavapäraselt läbi noorpaari kohtumispaigast. 3.3 Neiupõlve nimi Pruudi neiupõlve nime „ärasaatmine“ võib toimuda erinevatel viisidel: saab nime uputada veekogu ääres või lasta raketiga, tuvidega või õhupalliga õhku. On ka selliseid juhtumeid, kus lastakse nimi pärjaga allavett, kaevatakse maa sisse, mille peale istutatakse puu ja ka mõnel juhul põletatakse nimi ära. 3.4 Pulmavalss
noormehed, ainult et peigmehe kodus. Enne seda kui peigmees kodust kaaskonnaga pruudi poole minema hakkas, küsiti tema kodus piitsaraha see oli isamehe ülesanne. Sedaviisi kogutud raha eest ostis isamees pudeli viina, et pruudikodus üle ukseläve saada. Saajarongi (seltskonna, kes pruudi poole sõidavad) kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril isamees, teisel peigmees ja siis ülejäänud saajarahvas. Peigmehe vanemad tavaliselt kaasa ei läinud. Pulmarong sõitis suure lärmi ja kellahelinaga. Pruudi kodu juures peeti rong kinni ja peiupoiss läks külaliste saabumisest teatama. Majast sai ta kaasa õlut, mille ta pidi esmalt peigmehele proovida andma too ei tohtinud tilkagi maha ajada, sest see oleks tähendanud õnnetut abielu. Saajarahva sissesõidul lauldi kõige rohkem. Pruudi maja õues olid kõik pruudipoolsed külalised, välja arvatud pruut ise. Vastastikku lauldi ja tehti üksteise üle nalja. Tulijatelt päriti,
vastuolu, mis pulmade vältel kaoks. Vanade kommete kohaselt on säilinud vist ainult pulmarongile tõkke panemine, et viina norida ja pruut röövida või siis paluda pruutpaaril midagi teha. Tavaliselt olid need nii nimetatud pruutpaari testid, kus pruut peab kartuleid koorima või last mähkima. Aga peigmees näiteks puid lõhkuma. Eesti pulma juurde kuulub enesest mõistvalt vahuveini joomine pruutpaari terviseks pärast registreerumist või laulatust. Pulmarong sõidab tavapäraselt läbi noorpaari kohtumispaigast. Kutsed pulma külalistele tuleks saata umbes kaks nädalat enne pulmi, et külalistel oleks aega sellele vastata. Samas suulist kutsumist ei kasutata, on ainult kirjalik kutse. Kutsele tuleb vastata kas suuliselt või kirjalikult. Vastamine aitavad täpsustada peo kohta tekkinud küsimustele. Kuigi kutsel peaks olema kirjas pulmapeo koht, aeg ja korraldus. Pruudi neiupõlve nime ,,ärasaatmine" võib toimuda erinevatel viisidel: saab nime
Viimane oli juhtiv tegelane pulmamängudes ning tema peale jäi ka pruudi varastamine, kui peiupoisid valvsuse peaksid kaotama. Vanad eesti pulmad olid enamasti kahe otsaga, see tähendab, et esimene osa pulmapeost peeti pruudi kodus ja tagumine osa peigmehe kodus. Varasemal ajal oli pulmakoti põhitoiduks leib, millega oli seotud palju uskumusi ja maagilisi toiminguid. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Jookidest oli muidugi kõige tähtsam õlu. Pulmarong sõitis alati suure kära ja kellahelinaga, kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril oli isamees, temale järgnes peigmees ja siis edasi ülejäänud peigmehe poolsed pulmakülalised ehk saajarahvas. Nende saabumine oli kõige laulurikkam osa pulmast. Pruudikodus söödi ja joodi ning edasi mindi peiukoju. Teel lapsepõlvekodust uude koju pidi pruudi nägu kindlasti kaetud olema. Pulmad peigmehe kodus Uue kodu uksest talutas pruudi sisse kas ämm või isamees
Ta tegi kõik, mida isa ja targad tädid teda teha käskisid, ta laskis oma keha ehtida, seisis kannatlikult raske mõrsjakrooni koorma all, 371 kuni piduliste salgad tema auks gildimaja trepist pidulikult mööda ratsutasid. «Kena pruut, aga külm kui kivi,» ütlesid pealtvaatavad kodanikud. «Jumal tänatud, meie tüdrukutel on enam värsket elu sees kui niisugusel mitmesaja-aastase rüütlisoo võsul.» Siis tuli pühapäev kätte. Pärast jumalateenistust liikus uhke pulmarong toomkiriku poole. Pruutpaari ees kõndisid mängumehed ja küünla-kandjad. Vana rüütlite kiriku uks oli lippude ja vanikutega ehitud otsekui vürstliku paari vastuvõtuks. Kirikus teretati pruutpaari orelimängu ja lauluga. Kirikhärra pidas pika kõne, rääkis vaimustusega kähe kuulsa sugukonna ühendusest -- jumala auks ja isamaa käsuks. Siis astus pruutpaar peiupoiste ja pruuttüdrukute saatel altari ette, Risbiter uhkel, kõmiseval sammul, Agnes otsekui poolunes, mahalöödud silmil
annaabi.ee 
