Tarapitat. Nendest said Jaanuse sõbrad 4) Oodo, Emmi ja Jaanus olid Prohveti- Pärdi koopasse teel, aga Oodo kukkus Jaanuse hobuse seljast maha 5) Prohveti Pärt istus oma koopasuu ees ja vaatas puulehtede liikumist ning meenutas mälestusi ja oma noorust 6) Oodo, Emmi ja Jaanus lähevad tülli ja Jaanus lõi Oodot; Prohveti Pärt pakub end Jaanust õpetama 7) Pidu Lodijärve lossis, mille Konrad oma laste Oodo ja Emiilia jaoks korraldas, seal jutustati kuulsatest inimestest 8) Emiilia sõjaretk, mil ta Jaanuse juurde sattus 9) Jaanus läks külla, kus elas Maanus, kes oli Lodijärve lossis piitsa saanud, Jaanus puhastas Maanuse haavad ära 10) Emiilia ja Oodo isa surm, Jaanuse hirmus unenägu, Maanuse nälgimine 11) Lossi kubjas ja orjad käisid Jaanuse juures ja nõudsid Maanust tagasi, Jaanus lasi nad sulastel välja visata, Oodo ja teised lossirüütlid asuvad Jaanuse poole teele
Vahur: ,,Sa tead, poeg, mina sain priiuse ja maa oma tugeva käsivarre läbi ja hoidsin neid oma käsivarre tugevusega. Sina oled küll ka sirge poiss, aga sul on pikk kael, kitsad õlad ja lahjad puusad. Noort puud maa seest juurida ja metssiga maha virutada sa ei jaksaks. Sul on aga terane pea, vahest teed sina kavalusega, mis mina kangusega." (Bornhöhe, E. Tasuja. Tallinn 1947: RK ,,Ilukirjandus ja kunst". 10) Kolmanda loo räägib Jaanus, kelle kokkupuude mõisaga toimub läbi Oodo ja Emiilia. Oodo ja Emiilia on Konrad Raupeni lapsed. Jaanus käib nende juures tihti õppimas ja mängimas. Oodo on väga iseteadlik ja tal on iseloomuomadused, et saada juhiks. Ta ise arvab ka ennast juht olevat. Emiilia on mänguline ja õrn ning saab Jaanusega hästi läbi. Vanemaks saades hakkas Oodot aga häirima Jaanuse vabadus, mille tõttu nad tülli pöördusid. Jaanus sai tuttavaks Maanusega, keda noorhärra Oodo oli alatult peksnud. Jaanus otsustas Maanust aidata ja ravida teda
Tasuja Jaanus oli üks talupoeg, kelle isa nimi oli Tambet. Teda kutsuti metsa Tambetiks. Vahepeal käis Tambet lossihärral külas ja kord kutsus ta Jaanuse ka kaasa, sest seal olid ka kaks last : Emiilia ja Oodo. Jaanus oli veel päris väike kui nad esimest korda kohtusid. Nad mängisid koos terve päeva ja päeva lõpus küsis Jaanus, et kas ta tohib teine kord jälle isaga kaasa tulla. Muidugi lubas Tambet teda kaasa võtta. Jaanus, Emiilia ja Oodo mängisid koos väga palju. Vahepeal oli Jaanus juba viieteist aastaseks saanud ja ta sai endale sünnipäevaks suure hobuse. Jaanus läks hobusega sõitma ja nägi teepeal, et talle tulevad kaks inimest vastu. Ta sai kohe aru, et need on Emiilia ja Oodo. Nad ratsutasid kõik koos. Oodo tahtis Jaanuse täkuga sõita ja Jaanus oli nõus. Ta istus Oodo vagase mära selga. Ta sõitsid kõik ühel joonel ja Jaanus jutustas neile mõned lood. Korraga, aga andis
Tasuja E.Bornhöhe 1. Sakslased ja taanlased olid kõige halvemad. Venelased, rootslased, lätlased ja leedukad olid otsekohesed ja natuke leebemad. 2. Oli kord mees Vahur tal oli poeg Tambet, kes oli halb. Tal oli poeg kelle nimi oli Jaanus. Jaanus pandi mungakloostrisse. Nad pidid varjama vabadust. Nad elasid metsas Metsa talus. 3. Kui Jaanus oli kümme aastat vana läks ta isaga Lodjajärve lossi. Jaanus sai seal sõbraks Emiilia (Emmi), Oodo ja koera Tarapitaga (Tölp). 4. Junkur (Oodo) ja Emiilia olid riidu läinud. Nad ratsutasid võidu, kuid junkur oli pahane. Nad vahetasid Jaanusega hobused ja junkur kukkus hobuse seljast maha ja minestas. 5. Prohveti-Pärt oli sangar, kuid tema mõrsja jättis ta maha. Ta leidis rahu Eestimaalt ning elas erakuna koopas ja oli loodusetundja. 6. Prohveti-Pärt ravis Oodo minestusest terveks. Oodo ja Jaanus läksid kaklema, Oodo sai sedavõrd pahaseks, et tormas koju. 7
teinud. Ta pani Jaanuse Tallinna Mustamunga kloostrisse õppima. Esimene kohtumine Lodijärve mõisalastega polnud just kõige meeldivam. Lossihärra poeg Oodo ässitas oma koera Jaanusele kallale, mis polnud just kõige kombekam käitumine. Jaanust häiris ka koera nimi Tarapita, kuna see oli eestlaste jumala nimi ja Jaanusele ei meeldinud üldse, kui koeral selline nimi on. Kuid mõisahärral oli ka tütar Emiilia, keda kutsuti ka Emmiks. Ta lepitas poisid ja neist kolmest said head sõbrad. Jaanus käis nüüd igapäev lossis, oma uutel sõpradel külas. Ühel ilusal suvepäeval ratsutas Jaanus oma uue täkuga metsas. Seal kohtas ta Emiiliat ja Oodot. Oodo oli ikka veel ülbe ja nõudis, et nad Jaanusega hobused vahetaksid. Jaanusele see mõte ei meeldinud, kuid kui Emiilia talle paluvalt otsa vaatas, ei suutnud ta keelduda. Jällegi sai Oodo oma tahtmise
Tasuja E. Bornhöhe Jaanus oli prii talumees, kelle vanaisa oli end kunagi kavalusega priiks murdnud. Jaanusele kuulus üks metsatükk koos maja ja paari lisahoonega lisaks veel palju sulaseid. Jaanus oli kümeaastane, kui ta oma isaga esimest korda Lodijärve lossi jalutas. Seal kohtus ta rüütli lastega: Emmi ja Oodo. Neist said sõbrad. Kahjuks mindi aga tülli ja nad ei kohtunud pikka aega. 5. Aasta pärast sattus Emiilia Jaanuse koju sooviga Jaanusega endiselt sõber olla. Emiilia uus silmarõõm leidis ta Jaanuse õuelt ja viis koju. Nii on Jaanus endiselt üksik, kelle ainsateks sõpradeks on noor Maanus ja tema vanapapi. Ühel päeval Maanusele külla minnes avastab ta, et poiss on läbi pekstud. Tuleb välja, et seda tegi Lodijärve loss kubjas tänu sellele, et poiss oli koera solvanud. Taaskord Maanuse poole minnes otsustab Jaanus lossi juurest läbi käia
Väikesel Jaanusel aga püsisid vanaisa hoiatused meeles. Tallinnas munkade juures õppides ei unusta Jaanus kunagi, et on üks selle rõhutud rahva hulgast ja muretseb eestlaste edasise käekäigu pärast. Jaanus oli 10- aastane, kui isa ta esimest korda Lodijärve lossi kaasa võttis. Lossihärra, rüütel Konrad Raupen suhtus Tambetisse tema terasuse ja osavuse pärast hästi. Jaanus jäi lossiõuele ja kohtus lossihärra poja Oodo ja tütre Emiilia ehk Emmiga. Algul tekkis Jaanusel Oodoga tüli seoses lossilaste koer Tarapitaga. Eriti ei meeldinud Jaanusele, et see nimi on koerale eestlaste jumala Taara järgi pandud. Tema kutsus koera ikka koera vana nimega- Tölp. Kes teab, kuidas noormeeste tüli oleks võinud lõppeda, kui mitte hea haldjas Emmi poleks poisse ära lepitanud. Kui Oodo oli keerulise iseloomuga poiss, siis Emmi meeldis Jaanusele väga ja lapsed hakkasid tihti koos mängima ja said päris headeks sõpradeks.
mehe elu. Vahuri naine sünnitas poja, kelle nimeks nad panid Tambet. Ja Tambeti naine sünnitas ka poja, kellest sai Jaanus. Tambet oli lossihärra Konrad Raupeni hea sõber, ning nad said omavahel hästi läbi. Kui Jaanus kümne aastane oli satus ta esimest korda Lodijärve lossi. Seal ta sai sõbraks Emmi, Oodo ja Tarapitaga, kes oli lossilaste koer. Nad veetsid koos palju aega, ja lõbutsesid. Kui Jaanus juba viieteistkümne aastane oli läksid sõbrad hobustega ratsutama. Emiilia oli valge mära seljas, ja Oodol must mära. Jaanusel oli aga kena hall täkk. Nad tahtsid ratsutada rahulikult sammuga Prohveti-Pärdi koobani ja juttu puhuda. Aga Oodo ei tahtnud oma hobusega sõita, tema tahtis saada hoopis parema hobuse Jaanuse oma. Alguses oli Jaanus selle vastu, aga natukese aja pärast oli Oodo teda oma jonnimisega võitnud. Kui nad olid juba tükk aega sammu sõitnud, ratsutas Oodo neist ette, ja kui ta hobune üle augu
rikkas. Tambetil oli poeg Jaanus kes kümne aastaselt hakkas talviti munkade juures õppimas käima. Talu lähedal oli Lodijärve loss .Tambet oli tark mees ja käis lossis nõu andmas ta võttis ka Jaanuse kaasa. Jaanus sai seal sõpradeks lossihärra lastega Ooda ja Emmiga. Nad läksid upsakuse pärast tülli. Õigemini Oodo ja Jaanas läksid, aga Emmi hoidis venna poole. Jaanus käis ühe targa endise rüütli juures õppimas Ladina keelt ja sõjakunste. Viie aasta pärast läks Emiilia tallu ja kohtas seal Jaanust. Jaanus läks külla ja läks ühte majja seal oli kubja poolt peksu saanud väike Maanus. Ta oli põgenenud. Jaanus aitas teda. Ühel õhtul tuli Maanus Jaanuse juurde varjupaika otsima kupja eest. Kubjas tuli sinna järgi. Sulased viskasid ta välja. Vahepeal oli Oodo lossihärraks saanud. Nii algaski vaen. Läks võitluseks uue salgaga. Poolsurnud Tambeti kolm sulast oli saanu surma. Jaanus põgenes aita. See pandi põlema, Jaanus põgenes salakäigu pidi
Vaenulik ja uhke lossipoiss Oodo Oodo oli E.Bornhöhe raamatu ,,Tasuja" üks peategelastest. Raamatus on kirjeldatud Oodot väga vaenuliku ja uhkena. Ta isa oli lossihärra Lodijärve lossis ja tal oli ka õde Emiilia. Nad olid Sakslased. Kui Oodo ja Jaanus esimest korda kohtusid ei sallinud lossipoiss Jaanust üldse. Ta ajas talle koera Tarapita juba esimesel kohtumisel kallale ja ise ainult naeris selle üle. Lõik katkendist: ,,See oli tore," naeris väike noorsand ja tatsutas Tarapita selga, mis kui uss ta käte all keerles. ,,Häbi sulle, Oodo!" manitses aulise tõsidusega väike preili. ,,Meie oleme temale häda teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?" ,,Ilus ja mehine! " kilkas Oodo
1.Kirjuta nime järel selgitus, kes tegelane on: Vahur Jaanuse tugev vanaisa. Tambet Jaanuse isa Metsa JaanusPeatekunagelane,tugev ja kartmatu. Oodo Loo alguses väike poiss kellega Jaanus kohtub.Loo lõpus Jaanuse suurim vaenlane. Emmi Loo alguses väike tüdruk kelle vennaga koos nad said tuttavaks Jaanusega.Loo lõpus üks Jaanuse vähestest sõpradest.(Sõjamehed välja arvatud) Rüütel Kuuno Emiilia poisssõber.Ennasttäis ja uhkustav.Aga samas hea sõber Emiiliale. Prohvet Pärt Ettenägija kes elas metsa sees.Koopas. Maanus Väike poiss kellest Jaanusel väga kahju oli. 2.Kuidas sai Vahur vabaduse? Metsas tuli Vahurile ja Piiskopile vastu karu.Vahur lubas karu tappa,kui Piiskop ta peale seda vabaks laseb.Piiskop nõustus ja Vahur tappis karu. Mida ta ütles oma surivoodil? Vahur ütles Jaanusele oma surivoodil,et mitte väga palju näidata oma vabadust. 3.Kirjelda Tambeti ja vana mõisahärra suhteid! Nad olid omavahel väga head tuttavad ja sõbr...
päris tükk aega, jutu lõpuks küsis Kuuno, et kas tema tütrel on juba peigmees, sest ta tahtis ise selleks saada. Jahile läksid rüütel Konrad, Emiilia ja nende kannul ratsutas rüütel Kuuno. Metsas asusid nad jälitama ühte hirve, tagaajamisel sattus Emmi Jaanuse koju viivale teele. Jaanuse maja juurde jõudes oli kõik vaikne, tagaõue jõudnud, nägid ta Jaanust raamatut lugemas. Emmi seletas mida ta siin teeb. Kui nad olid tükk aega rääkinud saabus rüütel Kuuno. Emiilia tutvustad Jaanusele Kuunot. Kui Emiliilia ja Kuuno ära läksid otsustas Jaanus jalutama minna metsa. Metsast välja jõudes hakkas paistma küla. Jaanus hakkas kõndima ühe sauna poole. Kohale jõudes astus ta sinna sisse seal oli pime ja kusagilt nurgast kostis hääl, mis kutsus edasi. Ta nägi põrandal kahte õlgedest tehtud aset kus ühel oli üks vanamees ja teisel poiss. Jaanus märkas, et teda oli pekstud. Ta aitas teda ja tohterdas. Poiss oli olnud lossiõuel ja
liikumise ajajärgu patriootilist võitlusvaimu. Selle teose taustaks on 1343. aasta Jüriöö ülestõus ja peategelaseks Jaanus. Jaanust kujutatakse suuremeelse ja vapra mehena, tema vastandiks on kõrk ja alatu noorrüütel Oodo von Raupen. Jaanus, kes on ühtlasi ka Tasuja, on rahvuskangelane, kelle surm sümboliseerib eestlaste vabaduskatsete luhtumist. Paralleelselt ülestõusuga on jutustustuses arendatud ka teine süzeeliin, milleks on Jaanuse ja lossipreili Emiilia armastuse lugu. "Tasujat" võib iseloomustada kui poeetilist, põneva sündmustiku ja omapäraste tegelastega teost. See on kirjutatud loomuliku ja sundimatu keelega ning romantilise elutunnetusega. Alles kümne aasta pärast, 1890. aastal, ilmus Bornhöhe teine samuti väga tähtis ajalooline jutustus "Villu võitlused", mis on ka seotud 1343. aastal toimunud Jüriöö ülestõusuga, kuid seekord on tegemist sündmustega Viljandi lossis. Jutustus räägib talupoegadest, kes
väljendas rahvusliku liikumise ajajärgu patriootilist võitlusvaimu. Selle teose taustaks on 1343. aasta Jüriöö ülestõus ja peategelaseks Jaanus. Jaanust kujutatakse suuremeelse ja vapra mehena, tema vastandiks on kõrk ja alatu noorrüütel Oodo von Raupen. Jaanus, kes on ühtlasi ka Tasuja, on rahvuskangelane, kelle surm sümboliseerib eestlaste vabaduskatsete luhtumist. Paralleelselt ülestõusuga on jutustustuses arendatud ka teine süzeeliin, milleks on Jaanuse ja lossipreili Emiilia armastuse lugu. "Tasujat" võib iseloomustada kui poeetilist, põneva sündmustiku ja omapäraste tegelastega teost. See on kirjutatud loomuliku ja sundimatu keelega ning romantilise elutunnetusega. Alles 1890. Aastal ilmus Eduard Bornhöhe teine ajalooline jutustus "Villu võitlused" , mis on samuti seotud Jüriöö ülestõusuga. Seekord on tegemist sündmustega Viljandi lossis. Jutustus räägib talupoegadest, kes tahavad ennast
Tasuja Eduard Bornhöhe ,,Tasujas" on kirjeldatud kolmeteistkümnenda sajandi sündmusi. Harjumaa põhjapoolses osas Tallinna lähedal seisis üks talu, mis oli teedest kaugel ja metsa sees. Talu hüüti Metsa taluks, sest et ta oli nii metsa sees. See talu oli ühe maamehe oma kelle nimi oli Tambet. Tambeti isa oli Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi. Tambeti isa nimi oli Vahur. Vahurit piitsutati tihti ja ta põgenes metsa. Piiskop asus teda jälitama. Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas ja tahtis teda piitsaga lüüa.Järsku tuli metsast välja karu ning piiskop hakkas kohe paluma Vahurit, et ta karu maha tapaks, aga Vahur ei nõustunud. Siis pakkus piiskop Vahurile maid, ta nõustus ja tappis karu. Vahur ehitas endale metsa sisse maja. Kui Vahur suri, lasi ta enne sulasel tüki maad põlluks muuta. Tambetil oli juba poeg, kelle nimi oli Jaanus. Tambeti naine ...
rääkiva sulaseta. Varsti liikus sulastest mööda ja rääkis neile mida ta hommikul lossihärra ukse tagant pealt kuulis. Toas kõndisid kaks meest, üks oli umbes viiekümne aastane ja teine oli umbes kahekümne viie aastane noormees. Vanamees oli Lodijärve lossihärra, noormees oli rüütel Kuuno Rainthal. Kuuno rääkis lossihärraga päris tükk aega, jutu lõpuks küsis Kuuno, et kas tema tütrel on juba peigmees, sest ta tahtis ise selleks saada. Jahile läksid rüütel Konrad, Emiilia. Kohe nende kannul ratsutas rüütel Kuuno. Metsas asusid nad jälitama ühte hirve, tagaajamisel sattus Emmi Jaanuse koju viivale teele. Jaanuse maja juurde jõudes oli kõik vaikne. Ta noppis mõne lille. Kui ta oli tagaõue jõudnud nägid ta Jaanust raamatut lugemas. Emmi seletas mida ta siin teeb. Kui nad olid tükk aega rääkinud saabus rüütel Kuuno, Emmi tutvustas neid omavahel. Siis palus rüütel Kuuno et nad minema hakkaksid. Jaanus otsustas minna metsa jalutama
rääkiva sulaseta. Varsti liikus sulastest mööda ja rääkis neile mida ta hommikul lossihärra ukse tagant pealt kuulis. Toas kõndisid kaks meest, üks oli umbes viiekümne aastane ja teine oli umbes kahekümne viie aastane noormees. Vanamees oli Lodijärve lossihärra, noormees oli rüütel Kuuno Rainthal. Kuuno rääkis lossihärraga päris tükk aega, jutu lõpuks küsis Kuuno, et kas tema tütrel on juba peigmees, sest ta tahtis ise selleks saada. Jahile läksid rüütel Konrad, Emiilia. Kohe nende kannul ratsutas rüütel Kuuno. Metsas asusid nad jälitama ühte hirve, tagaajamisel sattus Emmi Jaanuse koju viivale teele. Jaanuse maja juurde jõudes oli kõik vaikne. Ta noppis mõne lille. Kui ta oli tagaõue jõudnud nägid ta Jaanust raamatut lugemas. Emmi seletas mida ta siin teeb. Kui nad olid tükk aega rääkinud saabus rüütel Kuuno, Emmi tutvustas neid omavahel. Siis palus rüütel Kuuno et nad minema hakkaksid. Jaanus otsustas minna metsa jalutama
Eduard Bornhhe Tasuja Eduard Bornhhe Tasujas on kirjeldatud kolmeteistkmnenda sajandi sndmusi. Harjumaa phjapoolses osas Tallinna lhedal seisis ks talu, mis oli teedest kaugel ja metsa sees. Talu hti Metsa taluks, sest et ta oli nii metsa sees. See talu oli he maamehe oma kelle nimi oli Tambet. Tambeti isa oli Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi. Tambeti isa nimi oli Vahur. Vahurit piitsutati tihti ja ta pgenes metsa. Piiskop asus teda jlitama. Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas ja tahtis teda piitsaga la.Jrsku tuli metsast vlja karu ning piiskop hakkas kohe paluma Vahurit, et ta karu maha tapaks, aga Vahur ei nustunud. Siis pakkus piiskop Vahurile maid, ta nustus ja tappis karu. Vahur ehitas endale metsa sisse maja. Kui Vahur suri, lasi ta enne sulasel tki maad plluks muuta. Tambetil oli juba poeg, kelle nimi oli Jaanus. Tambeti naine suri kahe aasta prast. Tambet kolis isa saadud majasse ning piiras ue palks...
õppima. Laste vahel kasvas suur sõprus -- nooruse sõprus, mis kõige kauemini kestab, aga kord rikutud, harva jälle paraneb. Ja rikkumine on kerge. Jaanus oli viieteistkümne-aastaseks saanud. Ühel suvepäeval istus ta oma täku selga -- ta oli endise kõrvi asemele viieteistkümnendaks sünnipäevaks kena halli täku kingitüseks,saanud -- ja ratsutas üksipäini lossi poole. Lossi lähedal tuli talle kaks teist ratsalist vastu junkur Oodo ja preili Emiilia. Rüütli lastel olid sõiduloomadeks tasased, taltsad märakesed, Oodol must, Emmil valge. Tarapita ratsutas omaenese neljal jalal. «Kas näed, Jaanus!» karjus Oodo juba kaugelt, «kas näed, missuguse saepaku otsas mina pean istuma. Piits ja nahk närutavad, aga rutemini ta raip ei liigu. Päris vigane lehm! Säh, näe, vhüüt, nõõ! Nõõõ!» Vilistades, keelt laksutades ja piitsa plaksutades hakkas poiss vaest looma ergutama, kes kõigest
väljendas autor rahvusliku liikumise ajajärgu patriootilist võitlusvaimu. Selle teose taustaks on 1343. aasta Jüriöö ülestõus ja peategelaseks Jaanus. Jaanust kujutatakse suuremeelse ja vapra mehena, tema vastandiks on kõrk ja alatu noorrüütel Oodo von Raupen. Jaanus, kes on ühtlasi ka Tasuja, on rahvuskangelane, kelle surm sümboliseerib eestlaste vabaduskatsete luhtumist. Paralleelselt ülestõusuga on jutustustuses arendatud ka teine süzeeliin, milleks on Jaanuse ja lossipreili Emiilia armastuse lugu. "Tasujat" võib iseloomustada kui poeetilist, põneva sündmustiku ja omapäraste tegelastega teost. See on kirjutatud loomuliku ja sundimatu keelega ning romantilise elutunnetusega. Alles kümne aasta pärast, 1890. aastal, ilmus Bornhöhe teine samuti väga tähtis ajalooline jutustus "Villu võitlused", mis on ka seotud 1343. aastal toimunud Jüriöö ülestõusuga, kuid seekord on tegemist sündmustega Viljandi lossis
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
