Kalevipoeg tahtis näha kes see seal laulab, peale seda hõikas ta lauljale, ning laulja hakkas tema poole tulema, ja hakkas küsima, et kas ta on soomest või eestist. Saarepiiga läks peale kalevipoja juttu julgelt tema juurde, ning libises sammaldunud kivil, ning väänas jala välja. Saare piiga hakkas nutma ,ning seda kuulis ka tema isa. Isa läks vaatama juba ,et ega pole tütart ära varastatud. Kui isa silmad nägid kes on kaldal, ehmatas ta ning vemmal kukkus käest. Kalevipoeg aga küsis julgelt ega ta pole näinud siit mööda sõitmas tuslarit, aga taat ütles kahjuks ,et ei ole. Peale seda hakkas taat küsima et kes ta on ja kust ta tuleb. Kalevi poeg hakkas siis rääkima kes ta on ja miks ta on tulnud. Saarepiiga kuulas seda kõike pealt ,ning ehmatas kui kuulis ,et Linda olevat tema ema, ning kukkus peale seda kalda serva pealt alla. Isa hakkas tal kohe röökima et Saarepiiga alla kukkund, ning sellele
"/.../ ei pea oma südant siduma maapealse siis peab ta midagi tegema." (V) varanduse külge." "/.../ kes võib siin halli taeva all öelda, kus on "/.../ kui kellegi peale ei hakka enam ei inimese kellegi inimese õnn /.../" ega jumala sõna, siis hakkab tema peale ometi "/.../ laenutamine on ikka puhkas raharaisk. vemmal /.../" Korralik inimene peab aga laenu maksma /.../ või muidu "Maal on veel austust, maal on meie arhva oled varas ja petis." tulevik." (II) "Kes saab meid takistada, kui me midagi tõesti "/.../ õpi rahaga ümber käima, sest isamaad ja tahame?" raha peab armastama
Kuule,poiss, sinust saab kas joodik või näitleja, niisuke vemmal oled sa!” Ei saanud temast õigupoolest kumbki. Leo Kalmet (1900 - 1975) oli lavastaja, näitleja, teatrijuht, teatripedagoog, teatrikooli juht, kehalise kasvatuse õpetaja. Kultuurkapitali, Eesti Näitlejate Liidu ja ajakirja Teater toimetuse liige. Ta asutas esimese Noorsooteatri ja Nukuteatri. NKVD agent, kes saadeti Siberisse. (ENSV teeneline kunstitegelane) Inimesena on teda kirjeldatud kui lihtsat ja vastutulelikku, alalhoidlikku ja tasakaalukat pragmaatikut.
lõppes tagajärgedeta - Pearu andis koerale peksa, mis peale ilmus jälle karja-Mart välja ja hakkas naabrit kättemaksuks kividega loopima, Pearu ei saanudki tast jagu XV - Andrese ja Pearu pered ei saanudki omavahel läbi alates Pearu tammide ehitamisest - Marti peeti Eesperes kangelaseks ja perenaine hakkas teda Matuks hüüdma vapra käitumise tulemusel - Ühel õhtul tuli Pearu Eespere karjamaale Matut hirmutama, suur vemmal käes, kuid poissi tal ikka kätte saada ei õnnestunud, Matu viskas talle oma viimase ja kõige suurema kivi otsaette ja Valtu (koer) kargas jalga kinni ja nii pääses karjane jälle, koer jäi veel haukuma, mispeale Pearu taskust püstoli võttis ja koerale kuuli pähe lasi - Pearu oli ka ise oma käitumise üle kohkunud, see võimaldas Matul koju joosta ja pererahvale sündmusest rääkida, Andres ja Matu läksid laipa otsima, aga Pearu oli selle oma
Oleks sepa asemel rü utlisoost mees olnud, siis oleks Goswin sulaste abi vist põastusega tagasi lüanud; nü ud ei tulnud talle seda meeldegi. Oma selja taga kuulis Villu raginat ja mõ okade kõise-mist; siin raiusid ja murdsid sulased räastikust teed läi. 204 Esimene, kes jalga pelgupaika tahtis tõta, sai Priidu käst kül niisuguse matsu vemblaga päe, et ta uimaselt maha Kukkus, aga teised tungisid tagant jäele ja Priidu vemmal ei oleks kaua nende mõ okadele ja piikidele vastu panna jõd nud. Käast oma selja taga mäkas sepp, et asjad nurja minemas olid. Ta tahtis enne surma veel Maie oma kehaga kaitsta ja taganes sellepäast jäsku räastiku sisse. Pead pö orates näi ta, et Priidu palja peaga ja verine oli, aga siiski kui lõkoer vemblaga käe mõ ogamehe vastu võtles. Mai seisis peidupaiga keskel, kahvatu kui surnu, aga põevate silmadega.
kõigest saab viimaks villand -- jah, võib olla siis saan selle hullu tükiga toime, et tõmban oma habeme maha ja lähen vana Mauruse juurde, sest see kool meeldib mulle. Tubli kool, küll näete, minge aga sinna. Sinna tulevad kõigi maade ja rahvaste logardid kokku, tõsi jutt! ja vana Maurus teeb kõigist mehed. Kui tarvis, annab kere peale, sest vana urvaplaastri vastu ei saa ükski rohi. Oli minu vennal poeg -- poiss kui jõmmikas, aga viimane vemmal. Pani linna kooli -- aasta pärast visati välja! Pani teise kooli -- poole aasta pärast välja! Tahtis panna kolmandasse -- ei võetud enam vastu. Tuleb va vennas minu juurde, kurdab ja ütleb: mis nüüd? ,,Vii see oinasarv vana Mauruse juurde," ütlesin mina, ,,ja kui tema tast midagi ei tee, siis ei tee tast enam ükski midagi, pane sõnnikut tõstma." Vend läkski vana Mauruse juurde ja ütles talle nelja
annaabi.ee 
