kolmainsusliku taevase tule värvid. Iseäranis häbitult tähistasid narride vennaskonnad kristlikus Euroopas jõulupühi. Tallinnas laulsid ja tantsisid kaubasellid koos naiste ja noortega suure kõrge kuuse ümber ning süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas. Sellid võtnud käest kinni, hüpelnud ja tantsinud paariviisi ümber puu ja tule. „Ning kuigi õpetajad neid selle pärast noomisid ja seda Moosese vasikatantsuks nimetasid, ei hoolinud ometi sellest noomimisest mitte midagi,“ kirjutab kroonik Russow. Kuldvasikatants oli narritants. Narritants oli maagiline tants. Kui kolmeharuline narrimüts asendus eeslikõrvadega ning narri kuulsus hääbus laatadesse ja rahvavalgustajate targutustesse, lahkusid koos õuenarridest nõuandjatega ajaloo näitelavalt ka narrikuningas, narripiiskopid ja –paavstid, varsti järgnesid neile päriskuningadki. Elu muutus kohe hallimaks. Kaardipõrgus aga valitseb narr tänase päevani
Eideke palus vallavanemat et see Tammistul ka läbi astuks, kui liiga uhkeks ennast ei arva. Eidekesel oli pakkuda vaid seda mida maalt leidub. Riinu läks Miinat tädi juurest ära kutsuma. Miina rääkis kirikujuures juhtunud loo Annele täielikult ära, aga Anne arvas et see kahtlane, et nii kaua võõrast meest meeles peab. Kes teab kui kaugel see noormees elada võib. Ta arvas et poiss tunneb piinlikust oma teo pärast, sellepärast pole nägu ka näidanud. Tagantjärele oli Annel oma noomimisest kahju, sest kui ema tuppa kuuldi tulevat siis hakkasid Miinal pisarad mööda silmi alla voolama. Tüdrukud ei saanud kauemaks jääd, eit ajas kodu poole. Ema ja tütre südamed olid veel raskemad, kui tulle, mõlematel olid kahtlusohked. Pärast ülemal jutustatud külaskäikuolid aja rüppe veerenud. Oli saabunud kevad, puud õitsesid, lilled ka, lumi oli ära sulanud, linnud laulsid. Tammiste veskil olid minevatalvised linad kujutud, uhutud ja kapsataimed istutatud
töl-bilt tütarlapse käe külge, et pihk lahti läks ja lepatriinu rohu sisse kukkus. «Oh sa rumal Tölp!» hüüdis Emmi ja vaatas naeratades Jaanuse otsa. Laste silmad juhtusid vastastikku. Poisi süda ütles silmade kaudu umbes seda: «Pagana tark tüdruk! Ja kui hea, ja lahke, ja ilus, ja armas, ja . . . » Aiavärav kriiksus ja kubjas, lossihärra laste nimesid hüüdes, tuli nähtavale. Oodo ja Tarapita pistsid võidu värava poole jooksu. Siin näitas Tarapita selgesti, palju ta Emmi noomimisest -- meelt parandada ja viisakas olla -- pidas. Oodol tuli hullus tujus mõttesse oma neljajalgset venda kupja peale ussitada, mispeale Tarapita paukuvalt haukudes ja edasitagasi hüpates vaest meest piirama hakkas. See tõrjus koera käte ja jalgadega eemale, pööras ning väänas oma kuivetanud keha naljakal viisil, kraaksus, kähvis mitu korda «uist! uist!» -- aga kus kuri vaenlane kuulab! Krauh! -- - ja ülbe looma hambais kõigub hõlma-tükk, millega