asustuselähedastes kohtades elama ei kipu. Ta eelistab pigem suuri metsi, soovitavalt kuusikuid, ehkki erandkorras on pika sabaga kakku pesitsemas kohatud ka koduaedades. Nii nagu teiste öökullide huikamine, on händkakugi oma ilus pisut õudsel moel. Vahel võib ta kuuldavale tuua ka teistsuguseid helisid, näiteks kräuksuda, kuid tema tuntavaim häälitsus on tuhm uhhuu- uhhuhuutamine, mille Rein Kuresoo on raamatus «Eesti elusloodus» tabavalt kirja pannud kui «tohoo-tohuvabohuu-ohohoh.» Just hääle, aga kindlasti ka hämaruse ja pimedusega seotud elustiili pärast on kakkusid alati seostatud maagiaga. Vanas Kreekas oli öökull tarkuse- ja kaunite kunstide jumalanna Athena sümbol, tarkuse ja abivalmidusega on teda ühendatud ka iidses Indias ning hiinlastel kaitses linnu kujuke maja välgu eest. Kahjuks mitte igal ajal ega igal pool ole kakud olnud heas kirjas. Eriti halvasti suhtuti neisse keskaegses Euroopas, kus arvati nad olevat nõialinnud
maasikas siis ometi ootab? Kas ma ei ole peremehe poeg? Kas mu isa ei olnud vallavolinik? Kas mul ei ole jõudu rohkem kui katkestus - sinu – (neelab alla) kui mõnel muul? Mis sa veel jätab midagi tahad? ütlemata MAIE: Sellepärast ei ole sa mitte küüneväärt ausam minu meelest kui muidu. ENN: Ausam? Mis au sa veel tahad? Saab näha, 9 kust see aus tuleb, kes su taevariiki tõstab! Ohohoh! Küllap vist langeb pilvist maha! Katsu minu uhket neitsit! MAIE: Kuule, Enn, jätame jagelemise! Au ja au on kaks asja. Sandinärus võib enam au elada kui siidsärgis. Ära mind sunni su enese kahjuks pikemalt aru andma! ENN: Aru. Mis aru? (Tasasemalt.) Ära ole sõge, Maie! Kust sa teist niisugust enam saad? Ma olen (meelitades) vanasti teie pere tuttav – MAIE (vahele): See ei ole minu süü! ENN (uhkelt): Pealegi saaksin kümme teist, kui tahaksin, sest et liisu alt lahti olen
pisikesed, peenikesed me oleme! Oi, oi, kui kauni karvaga ja lõbusa lõhnaga! Oi, oi!» Ümberringi tõusid kõrged, toredad puud pilvede naabrusse, sealt jahutavat tuult ja kosutavat vihma maha meelitades. Ja kui tuulehoog neist läbi kohises, siis hõõrusid nad heas tujus oksi üksteise külge ja kähistasid lehtedega: «Ohoo, tohoo, tuuleõhuke, õõtsuta meid! Õõtsuta, õõtsuta õrnasu, hellasti. Ooh, kui hea, ohohoh! Ohohohooooh!» Vanamees oli sügav loodusetundja, kes metsa-rohtude parandavat väge kasutada mõistis. Ta oli kaugel ümberringi vaese rahva arst, keda kui imetegijat austati. Tema ise ei salanud ilmaski rohtude loomulikku arstimise jõudu ega püüdnud nõiakunstniku nime saada. Siiski uskusid talu-pojad kindlasti, et ta üleloomulikke asju tunneb 34 ja vaimudega läbi käib ja austasid teda seda enam. Niisugune mees oli Prohveti-Pärt, -- üks pimeda keskaja vähestest valgusekujudest. VI
annaabi.ee 
