Händkakk Sandra Roosme 5a Händkakk Händkakk on rongasuurune ent rongast tunduvalt massiivsema tugeva kehaga turjakas kakuline. Tema värvuses domineerib helehall, millel on harvad pruunid pikitriibud. Händkaku nägu on nagu hall täidetud kummuli kaheksa, mille rõngaste seest suured mustad silmad vastu vaatavad. Nokk on tal kollane. Kaku keha eespool on hele, selle on suurte helehallide alade vahel üksikud pruunid triibud. Seljal vastupidiselt domineerib pruun. Pea on helepruun, kuna seal on valget ja pruuni ühtlaselt. Kaku "jalad" ehk jooksmeosa on valged, küüned mustad. Händkaku tiivad on 32-38 cm pikad ning ta kaalub ligi 480-1000 g. Tavaliselt on emaslind suurem kui isane. Kakule nime andev händ on kuni kehapikkune ja altpoolt heledam, pealtpoolt tumedam. Händkakk elab niisketes kuusikutes ja kuuse-segametsades. Tema pesitsusterritoorium on sellise linnu kohta küllaltk...
maasikas siis ometi ootab? Kas ma ei ole peremehe poeg? Kas mu isa ei olnud vallavolinik? Kas mul ei ole jõudu rohkem kui katkestus - sinu – (neelab alla) kui mõnel muul? Mis sa veel jätab midagi tahad? ütlemata MAIE: Sellepärast ei ole sa mitte küüneväärt ausam minu meelest kui muidu. ENN: Ausam? Mis au sa veel tahad? Saab näha, 9 kust see aus tuleb, kes su taevariiki tõstab! Ohohoh! Küllap vist langeb pilvist maha! Katsu minu uhket neitsit! MAIE: Kuule, Enn, jätame jagelemise! Au ja au on kaks asja. Sandinärus võib enam au elada kui siidsärgis. Ära mind sunni su enese kahjuks pikemalt aru andma! ENN: Aru. Mis aru? (Tasasemalt.) Ära ole sõge, Maie! Kust sa teist niisugust enam saad? Ma olen (meelitades) vanasti teie pere tuttav – MAIE (vahele): See ei ole minu süü! ENN (uhkelt): Pealegi saaksin kümme teist, kui tahaksin, sest et liisu alt lahti olen
pisikesed, peenikesed me oleme! Oi, oi, kui kauni karvaga ja lõbusa lõhnaga! Oi, oi!» Ümberringi tõusid kõrged, toredad puud pilvede naabrusse, sealt jahutavat tuult ja kosutavat vihma maha meelitades. Ja kui tuulehoog neist läbi kohises, siis hõõrusid nad heas tujus oksi üksteise külge ja kähistasid lehtedega: «Ohoo, tohoo, tuuleõhuke, õõtsuta meid! Õõtsuta, õõtsuta õrnasu, hellasti. Ooh, kui hea, ohohoh! Ohohohooooh!» Vanamees oli sügav loodusetundja, kes metsa-rohtude parandavat väge kasutada mõistis. Ta oli kaugel ümberringi vaese rahva arst, keda kui imetegijat austati. Tema ise ei salanud ilmaski rohtude loomulikku arstimise jõudu ega püüdnud nõiakunstniku nime saada. Siiski uskusid talu-pojad kindlasti, et ta üleloomulikke asju tunneb 34 ja vaimudega läbi käib ja austasid teda seda enam. Niisugune mees oli Prohveti-Pärt, -- üks pimeda keskaja vähestest valgusekujudest. VI
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
