kurta-) Omatüved: eesti ja tundmatut päritolu tüved (~1100 tüve) • somaatilised (piht, song, tuhar, ila, molu, lõust) • loodus (kesv, räni, luide, lubi, maran, mutt, siug, kähr, kaan, kulles) • toit, tuli (läita-, lõss, vadak) • elu-olu (ürp, kangas, lasn) • omadussõnad (mahe, mõru, leige, lääge, nadi, niiske, peps, pentsik, ruuge, lõtv) • verbid (hiili-, roni-, hoova-, konuta-, kärva-, loopi-, luusi-, noomi-, soni-, ärple-, huuga-, kiunu-, oiga-, ühma-) Tehistüved • Hans Tiismann (1829–1886): kihmik ‘klooster’, kirge ‘altar’, milluma ‘võtma’ • Ado Grenztein: male • Johannes Aavik: roim, relv, kolp, laip, ese, lünk, süüme, mõrv, ulm, siiras, sulnis, uje, nõme, veena-, naase-, reeta-, mööna-, evi-, emba-, tauni-, väisa-, nördi- jpt • Hiljem: raal, selve, sudu, tarni-, eira-, etle-, lüümik, meede, rula, türp, ülmastu- Laentüved eesti keeles • Muinasaeg (..
53 11. stseen Heeska uks Nikolai, Solk, Lumi, Kuul, Heeska Heeska on kõhuli maas. Teised on tal seljas. NIKOLAI Viime ta sinna pioneeride tuppa. SOLK Ta võib põgeneda. NIKOLAI Sellest toast ei põgene keegi. Seal pole ühtegi akent. Isegi hiireauku pole. See on pime tuba. HEESKA Mis te teete, mehed, mis te teete, minge laiali, mis te teete mehed, minge laiali, pole vaja midagi, kaduge minema, ma ei taha teid näha, SOLK Ole vait, ära kiunu nagu vanaeit, näed nüüd, kuidas tavaline bandiit viiakse mahalaskmisele. HEESKA Mis te teete, minge ära siit, minge ära, mis te teete? Tere, ma olen Must Juhan. Mis te nalja teete? Oh oh ooo! Mul on nüüd selline mõte, et vaatame selle kino lõpuni. KUUL Film on läbi. Kaputt. Pimedasse tuppa. HEESKA Oi, kas te erutusite praegu? Leitnant, kas teil oli käsi praegu haaramas relva? Unustage ära! Me tantsime ju... Heeska langeb äkki maha ja jääb norinal magama SOLK
oskasid sina asja ikka nii pöörata, et terve nahaga oleksime pääsenud, poleks mina mitte oma suures rumaluses viimasel otsal ikka kõike üles tunnistanud; meie saime siis parki ja sellepärast sa mind ju kõige enam vihkasid.» Ivo kuulas tasakest! hambaid kiristades. Ta tundis ennast selle inimese ees, kelle elu ometi tema käes seisis, võimetu olevat. Oh, kui hea meelega oleks ta Gabrieli suust seda palvet ja kiunu-mist kuulnud, millest ta täna veel Agnesele ette oli luisanud! Selle asemel pidi ta nüüd rahulikku pilkamist kannatama ja tunnistama, et miski asi kangekaelset kasuvenda painutada ei suutnud. Iga sõna Gabrieli suust oli piitsahoop Ivo uhkusele. «Mis ma pidin ütlema,» kõneles Gabriel ikka veel pool-naljatades, aga juba märksa pehmemal 347 toonil, «kuidas preili von Mönnikhuseni käsi käib?» Ivo pigistas hambad kokku ega lausunud sõnagi: külm higi tikkus ta otsaesisele.
annaabi.ee 
