tuleks taotleda pigem vaidlusküsimuse lahendust kui südidust võitluses, kuid seejuures peab põhjuseks olema kasu, mitte hirm sõja ees. Aga sõda tuleb alustada nõnda, et ainsat eesmärki nähakse rahu saavutamises. Kui aeg ja hädavajadus nõuavad, siis tuleb võidelda käsitsi, eelistades surma orjusele ja häbile. Rahutuste puhul on suure mehe kohus karistada süüdlasi, säästa enamust, säilitada igas olukorras õige ja auline. Vältima peab enese põhjendamatut ohtudesse seadmist, millest rumalam pole miski. olukorra lahendamise tulemusel saavutatav hüve on parem teadmatuse läbi põhjustatud kannatustest. Üldiselt peaved need, kes hakkavad riigi eesotsas seisma kinni pidama kahest Platoni juhisest. Esiteks: kodanike huvisid kaitsagu nõnda, et omapoolset kasu unustades suhestatakse nendega kogu
· 449 A.D - Jutes, Angles, Saxons - Germanic origin · Angle-land=England · Engleish, later Anglo-Saxon = Old English Literature · British literature begun in oral - by minstrels (laulik/poeet) · songs and poems of heroes · highest human qualities =bravery, honour, and loyalty to one's lord · Venerable Bede (673-735) - "the father of English history" - Ecclesiastical History of the English People 731 - in Latin · Venerable - auväärt, kõrge auline · Ecclesiastical -kiriklik, aulik Beowulf · the earliest English story-poem, pagan · about 700 by an unknown minstrel · an epic - a long narrative poem in splendid/majestic language about the achievements of a hero, often a national hero who embodies national ideas · 3182 = 80 or 90 pages in book lenght · two parts: 1st - Beowulf's battle with Grendel and Grendel's mother, 2nd - aged Beowulf's victory over a dragon, death and funeral
Tõeline õnn saavutatakse võimalikult vähesega, kui põlatakse ära kõik üleliigne ja mittevajalik. Vajalik on materialismist loobuda, sest see teeb inimesed orjaks, soovima aina rohkem ja rohkem. Tegelikkuses on vajalik ainult ennast toita, joota ja katta – ainult nii palju kui on tõesti vajalik. Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXXIV’e kirjale? Inimese teeb ebakindlaks ja õnnetuks see, kui ta ei mõista, et tema ainus hüve on auline elu. Asjade hüvedeks pidamine teeb inimese saatuse ohvriks, kuid auline elu õnnelikuks. Õnnetuks teeb ka surmahirm ja saamahimu, mille tõttu inimesed vajavad enda juurde eesmärgitult asju, mida nad ei vaja. Tõeliseid hüvesid tajutakse mõistusega. Samuti peab inimene hoiduma liigsest muretsemisest ammuse pärast ja ammuse üle kurvastamise pärast. Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega
surres vabanemise. 1. ja 14. astme vahel keskendub enamik dzainiste tõotustele. Templid Dzainistlikes templites on alati sisemine pühakoda, kus asub tirthankra kuju. Kõiki templeid peetakse tirthankra jutlustamispaikadeks. Kultuste juurde kuulud vaikne mantrate lugemine, pühakuju silmitsemine ning võidmise ja ehtimise rituaalid. Badridase tempel Sitambaris Calcuttas (pildil) Pühakujud Auline Bahubali Bahubali oli esimene inimene käesoleval ajastul, kes saavutas vaimse vabanemise. India linnas Shravana Belgotas asuvat 16,5 m kõrgust Bahubali kuju tulevad iga 12 aasta tagant kummardama sajad tuhanded palverändurid. Erinevad sektid & Dzainism tänapäeval 4. sajandil suur lõhenemine. Kaks peamist rühmitust: digambara ja svetambara. Digambara sekti arusaamade kohaselt tähendab rõivaste kandmine
Nõustudes Cicero arutluse loogikaga on tänasel päeval valdavalt säilinud vanematega seotud kohustuste olulisus. Kohustusi riigi ees ei julgeks tänasel päeval kohustustega vanemate ees võrdsele tasemele või isegi olulisemaks tõsta. Riik ja kodumaa on igale kodanikule oluline ja on kindlasti neid, kellele kõige olulisem, kuid vabas heaolu ühiskonnas kaldutakse riiki sageli iseenesestmõistetavana võtma. Cicero poolt mainimata või mainitud läbi selle, et isekus ei ole auline, tuleks tänasel päeval siiski käsitleda inimese kohustusi iseenda ees. Pean silmas kohustusi, mis viivad eneseteostuseni ja ei pruugi samas palju pakkuda meid ümbritsevatele. Sageli isegi vastupidi röövides nappi aega (või ka muid vahendeid), mis on kasutada lähedastega koos olemiseks. Kas seda saab pidada autuks? Tänases ühiskonnas arvatavasti mitte. Olulisim on leida tasakaal, kohustused enda ees on olulised, kuid need ei saa olla palju
Kui pika tee läbimise järel jääb alati pikem osa läbida, siis tea, et see soov pole loomulik. Jää terveks. LXXIV. SENECALT LUCILIUSELE TERVITUS. Su kiri rõõmustas ja reibastas mind, värskendades ühtlasi mu loidu ja tuhmunud mälu. Mu Lucilius, miks ei peaks sa õnneliku elu saavutamise tõhusaimaks vahendiks pidama veendumust, et auline on ainus hüve? Sest kes teisi asju hüvedeks peab, see satub saatuse võimu alla, muutub võõrast meelevallast sõltuvaks; kes aga hüvet ainult aulisega piiritleb, see on õnnelik sisimas. (2) Üks on morn laste kaotuse pärast, teist teeb rahutuks nende haigus, kolmas on kurb, et nad on kõlvatud ja et neile sai osaks häbistus. Üht vaevab armastus võõra naise vastu, teist piinab oma naise truudusetus. Ei puudu see, keda
Filosoofia pakub meile kaitset. 26) Küsimus Seneca raamatu « Moraalikirjad Luciliusele » kohta: milline on Seneca järgi õnnelik elu? Vastus: Luciliusele on selge, et keegi ei saa õnelikult elada tarkuse poole püüdlemata õnneliku elu võimaldab täiuslik tarkus .Õnnelik saab olla vaid kartmatuja ilma filosoofiata ei saa elada mitte keegi kartmatult. On olemas vaid üks tee- põlata välist ja rahulduda aulisega. Tuleb oodata avasüli oma saatust. Pea hüveks ainult seda mis on auline. Filosoofia pakub meile kaitset. 27) Küsimus Friedrich Nietzsche raamatu « Ecce Homo » kohta: miks Nietzsche ütleb, et ta on saatus ning kuidas ta oma ülesannet määratleb? Vastus : Ta ei taha, et inimesed teda pühakuks peaksid. Pärast, kui ta on kokku puutunud usklike inimestega, tahab ta pühakud ja kõik, mis on religiooniga seotud, ära unustada. Ta usub, et kui ta kunagi peaks pühakuks saama, siis ta on rahvast reetnud. Tema uskumuste kohaselt on
ilmneb nendes kirjades, polnud kirjavahetus Atticusega nähtavasti määratud avaldamisele (seda ei saa väita paljude muude Cicero kirjade kohta). Teose ,,Kohustustest" kirjutas Cicero oma pojale. Cicero kirjutab oma 21-aastasele pojale Marcusele elust, mille poole tasuks püüelda: sellest, mis on sünnis, auline ja kasulik. Tema juhised on põimitud näidetega tegelikust elust ja konkreetsetes olukordades teha tulnud valikutest, kuna eetikas saab määravaks praktiliselt tehtud otsus olukorras, kus väärtused kipuvad olema üksteisega vastuolus mis on kasulik, ei pruugi väärida austust, ja vastupidi. Toeses ,,Cato Vanem ehk Vanadusest" Cicero selgitas Cato Vanema suu kaudu kahele noorele mehele oma seisukohti vanadusest ja
Ka lähedased surevad ükskord niikuinii. o Hüvedeks peetakse kohusetundlikke lapsi, kodumaa julgeolekut ja häid vanemaid; nende ohtusattumist ei saa meelerahuga pealt vaadata. o Lähedaste surma taludes on targa hingeseisund sama, mis oma surma oodates. Vooruse üksmeel hävib, kui vaim, kes peab püsima kõrgel, alistub kurbusele ja igatsusele. Iga hirm, rahutus, loidus mistahes tegevuses tähendab autust. Auline on endas kindel, ta on kohkumatu ja võitlusvalmis. · LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? o Jah, sest see ongi ju nii. Kõik surevad ükskord. Ta on oma kirjas suremist hästi põhjendanud ning minu meelest surm ongi paratamatu, elu loomulik osa.
26) Küsimus Seneca raamatu « Moraalikirjad Luciliusele » kohta: milline on Seneca järgi õnnelik elu? Luciliusele on selge, et keegi ei saa õnelikult elada tarkuse poole püüdlemata õnneliku elu võimaldab täiuslik tarkus .Õnnelik saab olla vaid kartmatuja ilma filosoofiata ei saa elada mitte keegi kartmatult. On olemas vaid üks tee- põlata välist ja rahulduda aulisega. Tuleb oodata avasüli oma saatust. Pea hüveks ainult seda mis on auline. Filosoofia pakub meile kaitset. . 27) Küsimus Friedrich Nietzsche raamatu « Ecce Homo » kohta: miks Nietzsche ütleb, et ta on saatus ning kuidas ta oma ülesannet määratleb? Nietzsche arvates on head inimesed, pühakud jne. võltsid ja põlastusväärsed inimesed, petised. Tema enese tõde on aga hirmutav, sest siiani kutsuti tõeks ``valet``. Tema valem on: kõigi väärtuste ümbervääristamine. Saatus tahab, et just temast saaks esimene ``korralik
Luuletusi tuleb siia umbes kolmkümmend tükki. Luuletusi ise tegelt eriti ei loe pole huvi niipalju tundnud. 4 Mine ära Juhan Liiv Mine ära, mu noorus, sa -- sind mina näha ei kannata! Mine ära, au kõrguste unistus, nagu paha südametunnistus! Mine ära, igatsus tuline, tegude himu, lootus kullane. Auline eesmärk, au varigi, minge -- ülearu olete! Minge sinna, kus mehed valmivad, laulutarkade lauas istudes, vanatarkade juttu kuulates, kangelaste tegusid imestes. Minge sinna ja viibige nende reas -- lootus ja tulevik on ju nende seas, kes on loodud radade rajajaks, kodule kaunile kaitsejaks. Mulle miks tulete haiget tegema, mulle miks heljute südamepiinaks te, mulle miks okkaid puistate rinnale haigele, rinnale haigele!
“On suur asi, kui võrdsus (vennad omavahel) omatakse samu mälestusi vaaridest…” „Sõprust nimetataksegi võrdsuseks“ Sõprus: “Kuid ükski liit pole … kindlam kui ühendus tublide meeste vahel, Ebavõrdsete sõpruse võimalikkus? keda ühendab [auline] kommete sarnasus…” Aristotelese lahendus Isamaa-armastus (poliitiline sõprus): “Aga kui kõike vaadelda mõistuse ja Täiuslik sõprus on vaid üksikute vahel, selles teostub loomutäius hinge seisukohast, siis liitude hulgas pole tähtsamat, pole ühtki hunnitumat
Materiaalsed asjad panevad inimesi tahtma aina rohkem, ihkama järjest enam - ometi tuleks ainult süüa, et kustutada nälg, juua, et vabaneda janust ning kanda riideid, et kaitsta keha külma eest. Loodusega kooskõlalised soovid on piiratud, väärkujutlustest sündinu ei saa lõppeda. 3. Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIV'e kirjale? ebakindlaks ja õnnetuks teeb inimese see, kui ta ei mõista, et ainus hüve on auline elu. Teie asju hüvedeks pidades satub inimene saatuse ohvriks, aulist elu hüveks pidades ollakse aga sisimas õnnelik. Inimesi teeb õnnetuks ka pidev surmahirm ja saamahimu - soovitakse endale eesmärgitult mõttetuid asju, ilma mingi põhjuseta, lihtsalt, et oleks olemas. Tõeliseid hüvesid tajume mõistusega. Inimest teeb õnnetuks ka liigne ammuse üle kurvastamine või muretsemine eesoleva pärast. 4
Poolehoid. Üksmeel. Enesearmastajad - seegi vajalik. Õnnelik inimene vajab sõpra. Eeskujulikud inimesed valivad eeskujulikke sõpru. Liiga palju sõpru on halb - kui ei suuda nendega sotsiaalne olla. Ideaal kahe inimese vahel. Sõber hea ja halva õnne korreal - hädavajalik või üllas. Haletsemine - naiste ja naistemeelsete teema. 2. Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest Sõprus: "Kuid ükski liit pole ... kindlam kui ühendus tublide meeste vahel, keda ühendab [auline] kommete sarnasus..." Isamaa-armastus (poliitiline sõprus): "Aga kui kõike vaadelda mõistuse ja hinge seisukohast, siis liitude hulgas pole tähtsamat, pole ühtki hunnitumat sellest, mis meist igaüht seob riigiga." Cicero: "ei ole midagi armastusväärsemat kui voorus", seetõttu sõber armastab oma sõbras isamaad. Parim sõber on parim kodanik Sõpruse 1. seadus: "me nõuame sõpradelt ainult seda, mis on õige (auväärne) ja teeme sõprade jaoks ainult seda, mis on õige"
Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et ,,laste või sõprade kaotus tarka ei masenda" (lk 233). Kuidas ta seda põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul? o Voorus põhineb kooskõlal: kõik tema teod on enesega vastavuses ja sobivuses. Kui hing alistub kurbusele või igatsusele, siis ei ole ta enam vooruslik. Auline ja tark ei karda ega ole kurb surma pärast. Kui see juhtub, siis on ta paheline mitte vooruslik ja tark. Keha ja vaimpeaks olema suunatud ühele eesmärgila ja suunale. Surma ootamine on mõttetu, kuna see tuleb niikuinii ja see on paratamatu. Sama võib arvata ju lähedaste kohta. Ükskord surevad nad nagunii. See on elu. Lihtsalt mõnel saabub see surm varem ja ootamatumalt kui teistel.
Kuidas ta seda põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul? Laste ja sõprade kaotus tarka ei masenda, kuna nende surma taludes on ta hingeseisund sama, mis oma surma oodates üks teeb talle hirmu niisama vähe kui teine valu. Ta ütleb, et iga hirm ja valu tähendab autust, sest auline on endas kindel, kohkumatu ja võitlusvalmis. Need põhjendused on igati õiged, kuna saabuva ja juba olnu pärast ei pea keegi pead vaevama. Kõik surevad ükskord, kõikide inimeste lapsed ja sõbrad. Pole mõtet tunda hirmu saabuva ees, seda saabumise tähtaega tuleks hoopis pikendada, kui neid kaotada ei saa. Iga kord, kui mõtled lapsele, kes surigi lapseeas, mõtle ka sellele, et ta oli inimene, kellele polnud tõotatud midagi kindlat, kelle saatus ei pidanudki tingimata raugaeani juhtima
NB!!! Kirjade kohta pean eksamis teadma: millist rolli omastab Seneca filosoofiale? Mida me arvame askeesi ideaalist? Kas sellist askeesi on vaja? Kas Seneca põhjused selle askeesi juurde on piisavalt veenvad? Kas Seneca veenis meid, et miks surma pole vaja karta? Seneca toonitab, et peaasi, et me sureksime hästi. Pigem surra auga ja hästi kui näruselt. Kui Seneca pole piisavalt veenev: Seneca ei too selgelt elumõtet välja? Seneca elumõte on auline elu, voorus(loomutäius). Uusaegne moraalifilosoofia: õige ja vale tegu Kus kohast me teame, mis on eetiline ja õige ja kus läheb piir eetilise ja ebaeetilise vahel? Kust tulevad eetika ja moraali reeglid? Religioosne ja sotsiaalse hüve eetika: Inimene peab käituma vastavalt: · jumala/saatuse tahtele · sotsiaalsele hüvele(rass, rahvus, riik, kommunism, jne.) Sentimentalism
ärevus. Elu muudavad ebakindlaks ka asjade iha ning soov selle järgi, mida meil ei ole. Kes ei mära seda, mis tal on, vaid ihkab ainult seda, mida tal pole, on õnnetu. Tekib justkui nõiaring: asjade ihast tulenevat ebakindlust püüame me vaigistada uute asjade ihkamisega, mida meil pole ning sellest tekib rahuleolmatust, millest omakorda ebakindlus. See ring muudkui töötab lakkamatult, kuni inimene I pea hüveks vaid seda, mis on auline mõistus ning tänulikkus, samuti näiteks suuremeelsus. 5. LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcelinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma poel mõtet karta (lk 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Seneca kirjutab,e t surma ei peaks kartma, sest sureme me kõik ühel hetkel niikuinii, kas me soovime seda või mitte. Selle ees, mis on ette määratud, ei tohi hirmu tunda. Surmahirm takistab nautimast seda aega, mis meile elamiseks antud on. surra tuleb
Kui inimene sureb, sureb vaid tema keha , kuid see mis täitis tema keha , voorus jääb alles. Seneca arvates lähedaste ja sõprade arv ei mõjuta kuidagi meie õnnelikkuse ja tarkus taset, sest inimeste kadumine meie ümber ei muuda kuidagi vooruse taset meis endis. Isegi kui kaotada oma lähedane sõber või laps, tark ei masendu. Igasugune hirm ja rahutus oma tegevustes tähendab autust mida üks tark auline inimene ei saa endale lubada. Surm on loomulik protsess elust ja see ei vääri ära langemist. Seneca arvates on siiski ka targal õigus kurbusele lähedase kaotamise puhul. Kuid see kurbus ei tule aulisel inimesel mitte peast vaid seletamatust loomusunnist 4.LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks?
2)pole mõtet rabeleda selle pärast, et millal see hetk tuleb. Kas elan 100 aastat või 50 sel pole tegelikult mingisugust tähendust; 3)kõik läheb ikka nii, nagu minema peab, pole mõtet karta maailma kui terviku eest on hoolt kantud. Oluline pole, millal suren, vaid see, et hästi, suure auga suren nö elust mõnusalt väljalibisemine. Aga on see veenev? Mis on tema veensuses puudu? 4. Mis on elu mõte Seneca jaoks? auline elu, voorused Uusaegne moraalifilosoofia: õige ja vale tegu 1)Kuidas me alati teame, mis on õige, mis vale tegu? 2)Isegi kui teame, mis on õige ja mis vale, ei pruugi me selle suhtes midagi ette võtta. 3)Aga mis on selle tunde alus, mis ühte või teist käitumist keelab? Leidub situatsioone, kus pole ettekirjutatud kriteeriumeid, kuidas õigesti käituda: Kujutlegem olukorda, et olen haaratud mingi grupiga, terroristide poolt röövitud. Need
Kõige laiemas mõttes on inimene seotud kogu inimkonnaga (neid ühendab mõistus või keel), seejärel liigub kitsama poole ühine riik, lõpuks perekonnaring. On mitmeid laadi tegureid, mis inimese neis eri ringides koos hoiavad perekonnas veresugulus. Kõik lapsest peale omandatud sidemed on inimese jaoks väga olulisel kohal ja aluseks sõprussuhetele. Kuid samas, ütleb ta, et ei ole ükski liit nii kindel, kui tublide meeste vaheline ühendus, keda ühendab auline kommete sarnasus (tõeline sõrus meeste vahel - see on sama, mis Aristotelese philia). Aga kõige tähtsam ühiskonnas on see, mis seob iga inimest riigiga poliitilist laadi sõprus ehk isamaa armastus (patriotism). Sõprus, mis seob üksikisikuid, seob ka terve riigi tervikuks, kui inimene on vooruslik ja rakendab sõpruse tunnet ühiskonnale kui tervikule (aluseks on voorulikkus, ei saa olla sõprus, mis tugineb madalatel motiividel; see töötab ainult siis kui inimeste sõprus põhineb
· inimkonna kui terviku "sidemeks on seejuures mõistus või kõne" · lähemad suhted siiski perekonnas, ühise keele alusel, ühises riigis Veresugulus, sõprus, isamaa-armastus · Veresugulus: seob inimesi vastastikuse heatahtlusega. "On suur asi, kui omatakse samu mälestusi vaaridest..." See seob hõimu omavahel kokku. · Sõprus: "Kuid ükski liit pole ... kindlam kui ühendus tublide meeste vahel, keda ühendab [auline] kommete sarnasus..." Nagu Aristotelese philia. · Isamaa-armastus (poliitiline sõprus): "Aga kui kõike vaadelda mõistuse ja hinge seisukohast, siis liitude hulgas pole tähtsamat, pole ühtki hunnitumat sellest, mis meist igaüht seob riigiga." Sõprus, mis seob üksikisikuid, seob ka riigi tervikuks. Selle aluseks on see, et oleme vooruslikud. Ei saa olla sõprus, mis tugineb madalatel motiividel. Isiklik ja poliitiline sõprus
«Ma pole vist õige rüütlipreili: see hobuste lõhkiajamine ei tee mulle nalja,» ütles neiu naeratades. «Kõige selle kaelamurdmise ja riidelõhkumise tasuks ei jää muud kui kahtlane rõõm -- vaese surnuks aetud looma hingeheitmist näha. Tuhat korda parem on tänasel kenal päeval rohelises metsas lusti sõita.» Neiu andis siiski oma hobusele kerge hoobi, mispeale tuline loom ennast raputas ja kiiresti traavima hakkas. «Kas teie armastate jahti?» küsis Emiilia. «Armastan küll, auline preili,» vastas rüütel Kuuno alandlikult, «kuigi ma kõike asjatut ja halastamatut kihutamist heaks ei kiida. Siiski -- seltsis peab inimene seltsi tahtmist tegema.» «Aga mispärast teie praegu terve seltsiga koos ei sõitnud?» 50 «Mina sõidan praegu kõige paremas seltsis ja teen selle tahtmist kõige parema meelega.» Preili ei osanud selle peale midagi vastata. Rüütel Kuuno aga läks julgemaks, hakkas jutustama oma elust ja lootustest, rõõmust ja
annaabi.ee 
