Metafoor: lauluallikas - meie esivanemad, kes on alusepanijad meie keelele, laulutuul - loomulikul viisil keele edasikandumine, öösekuningas - kuu, ainus valgusallikas pimedal ööl, kuul on hea ülevaade ööelust meie maal ning jälgib seda, inimese vaim - ininkond, eesti rahvas, Võrdlus: kui tasa ojakene (oma ilu tundmata)- meie keel areneb vaikselt, kuid tagasihoidlikult. nii kui pungasta lillekene - värskus, uus algus. Vastandlikkus: Jumalikkuse rõhutamine: taeva kullases tules, taevani tõustes, taeva müristamine (jumala võimsus), selge, sinine taevas, pilvede sülesta (jumala silme all, jumal kaitseb keelt), Jumalat tähtede alta - ideaalsuse otsimine Allmaailma rõhutamine: maha on langemas, must, pime udu - süngete värvide tähendus, udus ujumine - teadmatus, näiliselt võimatu otsimine Luuletus on väga kujundlik ning piltlik, kohati kahetähenduslik. Ühelt poolt kajastub luulest
huvitavaid stiilivõtteid. Kuu Kas lauluallikas Külmas põhjatuules Minu rahva meelesse Oma kastet ei vala? Kui siin lumises põhjas Ilusa lõhnaga mirdike Vilusas kaljuorus Ei või õitseda kaunisti: Kas siis meie maa keel, Mis kui tasa ojake 7 Oma ilu tundmata Heinamaa läbi, sinise Taeva kullases tules Rahuga on jookslemas, Ehk ka toreda häälega, Oma rammu tundmata, Taeva müristamisega Kui meri on hüüdmas: Kas siis selle maa keel Laulutuules ei või Taevani tõustes üles Igavikku omale otsida? Siis ma võtan teid, Selge, sinise taeva Tähed, maa pealt Kõrge isamaa poole Rõõmuga vaadates laulda; Siis ma laulan sind, Öösekuningas, kuu! Kes sa pilvede sülesta, Nii kui pungasta lillike Lõbusa valge palgega Üles tõused taeva all, Kus tulised tähed Maha on langemas
nõnda on jooksmas laulu vilusas kaljuorus ilus tuline oja ei või õitseda kauniste: Kas siis meie maa keel, Nii kui valguse allikas mis kui tasa ojake seisab austet laulja oma ilu ei tundes oma vendade keske'ella Heinamaa läbi, sinise Kärgatab pikne, taeva kullases tules ja metsad on vait: rahuga on jookslemas, laulja on tõstamas ega toreda häälega, oma hääle, valamas oma rammu tundes suusta laulu kaste, taeva müristamisega ja tema ümber kui meri on hüüdmas: vait kui mere kaljud Kas siis selle maa keel rahvad on kuulemaies laulu tuules ei või
eesti kirjandusse sajand hiljem. Kristjan Jaak Petersoni tunti 19. sajandil põhiliselt tema rootsi keelest saksa keelde tõlgitud, ümber töötatud ja täiendatud Christfrid Gananderi "Soome mütoloogia" järgi. Kuu" Kas lauluallikas külmas põhjatuules minu rahva meelesse oma kastet ei vala? Kui siin lumises põhjas ilusas haisuga mürdike viluses kaljuorus ei või õitseda kaunisti: kas siis meie maa keel, mis kui tasane ojake, oma ilu tundmata, heinamaa läbi, sinise taeva kullases tules rahuga on jookslemas, ega toreda häälega, oma rammu tundmata, taeva müristamisega kui meri on hüüdmas; kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? Ärkamisaja alguses koostas Friedrich Reinhold Kreutzwald Eesti rahvuseepose "Kalevipoeg", toetudes sealjuures teiste estofiilide, Õpetatud Eesti Seltsi liikmete (sealhulgas Friedrich Robert Faehlmanni ja Georg Julius von Schultzi) tööle, eesti rahvalauludele ning Garlieb
Tükk tüki järel pudenesid kivid lahti ja viimaks lükkas vali tuulehoog ta vana kere niisuguse mürinaga ümber, et ahjus pesitsev hunt kohkunult välja putkas ja enam tagasi ei tulnud. XIII Kevad tuli -- 1343-nda aasta kevad. Jürikuu näitas, nagu kõik jürikuud, ka sellel aastal oma tujukalt muutuvat nägu. Lõuna ajal paistis päike selgelt ja soojalt sinisest taevast, õhtul läks ta säravalt looja ja taevaäär ümberringi lõkendas veel kaua kullases, punases, roosas ja violetses värvis. Inimene rõõmustas ja lootis homseks ilusat ilma. Aga näe -- vaevalt kustus viimane heledam kuma tumesinise võlvi äärelt, seal värvis see ennast teises köhas mustaks, käre kirdetuul külvas taevavõlvi pilvi täis, vihm, lumega segatud, kähises maha. Hommikul oli taevas hall, tuul külm, maa mudane, sopase vee sooned sirisesid kollasteks ojadeks kokku. Ühel pilvisel ööl -- see oli jüriöö -- peatus 91
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
