vara, et pulmi pidada. Pulmad pean noorel kuul ja kestavad kolm kuni neli päeva. Pulma algus päev oleks näljapäeval ja lõpupäev pühapäeval. Pulmas on õed, vennad, vanemad, sugulased ja kaua aegsed tuttavad. Pulmade tunnus joon on olnud ikka laulmine. Vanasti oli pulmas pulmalaulik. Pulma lauliku asemel mängib vahepeal mõni hea bänd, et pulma laulik saaks puhata. Pulmad algavad ikka pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunevad peiu koju , mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu toob kaasa: leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistutakse peiukodus sõiduks mõrsja koju. Sõiduvahendiks on hobune kelle järel on vanker. Hiljem liituvad ka teised pulmalised (autodega) pulmarongiga ainult pulmavanemad jäävad kindlasti koju. Pulmarong läheb suure müra ja käraga, hõisatakse ja helistati kelli. Peiupoiss ratsutab aeg-ajalt ümber pulmarongi.
küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees. Tema abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Mõõgaema oli isamehe naine. Tema ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja omaksed aga mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli
Komme on tuntud üle maa ning ka naaberrahvastel v.a. õigeusklikud, setud ja venelased. Ehalkäimine ei tähendanud tingimata sugulist läbikäimist, selle varjundi sai ehalkäimine alles XX sajandil. Tüdruk, kellel ehaline üldse ei käinud, võis jääda kosilasteta. Kohati eelnes kosjadele kuulamine. Kosja mindi pimedas, noore kuuga. Vanemal ajal mindi kosja ratsa, hiljem saani või vankriga. Kosja läksid peigmees isamehega, kosjajutu eest hoolitses isamees, peiu tavaliselt vaikis. Kosjalistel olid kaasas käsiraha, kosjakingid, kosjakakk ja kosjaviin, mis pidi kindlasti olema punane. Kui kõik olid kosjaviina rüübanud ja kosjakakku maitsnud, olid kosjad vastu võetud. Peale seda vahetati kingitusi, peiu maksis käsiraha. Kosilastele pakuti süüa, toidulaual pidi kindlasti olema palju keedetud mune. Kosilased lahkusid alles hommikul.
Pulmad peiukodus Mõrsja vastuvõtmise ja tuppaviimisega seotud tavad lähtuvad enamasti kõik tõrje- ja sigivusmaagiast. Nende eesmärgiks on eemale tõrjuda kurja ja kindlustada õnne ning edukust noorpaari tulevases elus. Tõrjemaagiaga ongi seletatav, et mõrsjat ei lastud astuda maapinnale. Peiu ema asetas sõiduki ette kasuka või villase vaiba, millele mõrsja astus või tõsteti. Mõrsjat tõstis tavaliselt peiu isa. Tekile või kasukale astumisest loodeti kas head lambaõnne või pehmet, leplikku südant mõrsjale. Mõrsja pidi vaibale (kasukale) viskama vöö (hilisemal ajal aga raha), mis sai ämmale. Veel levis komme, et ukselävele laotati vanad püksid, millele mõrsja tarre tulles pidi astuma (püksid põletati). Mõrsja kas talutati tuppa isamehe poolt või jälle kanti majja peiu süles. Igale ukselävele pidi mõrsja heitma kindad (~raha). Mõnes Lääne-Eesti kihelkonnas oli
Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Vakarahva juhiks oli kaasanaine vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülsanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Sissesõitmisel algas
vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva
vabandati hilinemist tõkkega teel. · Algas sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist. Lunaks oli suur raha pung. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. · Nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk, samuti väga laulurohke. Kombel oli mitu kohalikku eriarendust: 1. mõrsja väljatoomine - mõõgaema toob mõrsja koos pruuttüdrukutega mõnest kõrvalhoonest peiu kõrvale; 2. mõrsja mõistatamine - mõrsja ja pruuttüdrukud istuvad kõrvu, ujuga kaetud - saaja esindaja peab mõrsja ära tundma; 3. ebamõrsja pakkumine - peiule pakutakse mõrsja pähe naiseks riietatud vanameest, keda peig tantsitab ja leiab, et mõrsja pole õige; 4. mõrsja otsimine - mõrsja on sõna otseses mõttes peidetud ja saaja esindaja peab ta üles otsima. · Kui mõrsja oli leitud ja peiu kõrvale toodud algas söömine.
osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased
Kuid kuna kosjas käimine oli avalik ja pidulik ettevõtmine, siis oli oluline mitte sattuda külarahva naerualuseks, kui kosjad peaks tagasi lükatama. Kindla nõusoleku tagamiseks tuli teha pisut eeltööd, korraldada eelkosjad. 1.1.2 Kuulamine Ülemaailmselt on ehk tuntuim ning levinuim eelkosjade komme kuulamine, mis hakkas taanduma alles möödunud sajandi kolmandal veerandil. Kuulamas käis vanem naisterahvas, sageli isamehe naine, hilisematel aegadel ka peiu ema. See oli nn kuulueit. Kuulamas käidi neljapäeva õhtuti. Kuulueidel oli kaasas viinapudel (kuuluviin). Kuuluviina vastuvõtmine oli märk, et kosjad võivad tulla. Pudeli tagasiandmine näitas, et kosilast ei soovita. Kosjad Eesti pulmakombestikus oli peategelastele, peigmehele ja mõrsjale, omane passiivsus. Tähtsamat rolli mängis hoopiski isamees, kes pidi olema abielus ning sõnaosav. Muidugi oli oluline ka see, et isamees teaks, kuidas pulmi läbi tuleb viia
Kui pulk visati välja, siis polnud pojal mõtet siia kosja tulla. Saades eitava vastuse, võis ema seitsme kuu möödudes uuesti õnne proovima minna, kuid kui kolm korda oli juba ära öeldud, pidi noormees uue mõrsja leidma. 1.1.3. Kuulamine Ülemaailmselt on ehk tuntuim ning levinuim eelkosjade komme kuulamine, mis hakkas taanduma alles möödunud sajandi kolmandal veerandil. Kuulamas käis vanem naisterahvas, sageli isamehe naine, hilisematel aegadel ka peiu ema. See oli nn kuulueit. Kuulamas käidi neljapäeva õhtuti. Kuulueidel oli kaasas viinapudel (kuuluviin). Kuuluviina vastuvõtmine oli märk, et kosjad võivad tulla. Pudeli tagasiandmine näitas, et kosilast ei soovita.2 1 Tedre, Ü. (1973). Eesti pulmad. Tallinn: Kirjastus "Eesti Raamat", lk. 15. 2 Berg, E., Hiiemäe, M., Jansen, E., Johansen, U., Kurs, O., Luts, A., Mäsak, E., Palli, H., Pärdi, H., Tedre, Ü., Troska, G., Tõnurist, I., Valk, Ü., Viires, A., Vunder, E., Värv, E
vöötatud pudeli. Mõne päeva pärast tulid pruudi poole kokku mõlema perekonna liikmed, tähistasid kihlust ja leppisid kokku abiellumises ning selle tingimustes. Tavaliselt järgnesid pulmad paari nädala pärast. Kosjade ja pulmade vahel pidi aga tütarlaps mõned päevad oma tulevases kodus töötama, et peigmees ja tema perekond ikka veenduks tema virkuses, töökuses ja osavuses. Pulmapidu Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. 1. päeval: Pidulised ratsutasid müra ning kära ja kellade helide saatel peokohale. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, kihutas peiupoiss saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Pärast seda algas peokohale sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist. Enne tuppa
osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased
Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased
kui see esä aidausse, Mis om / miine / miti / tu, rind pane suure sõle see ,ma / anna / emä / le; kui see / kuu / taiva / en, mis om / vasine / vala / tu, kaala pane helmekõrra see ma / anna / esä / le; kui see vihina vikerkaari.“ mis om / kulda / kirju / tet, see ma / anna / peiu / le. Tõlge: Kuulsin külas kiigutavat, laane taga lauldavat. Jooksin majja ema juurde: „Emakene, memmekene, anna mulle aidavõti, kingi mulle kirstuvõti – ma lähen aita end ehtima, aida peale enda vöötama. Panen ette uue põlle, (nii suure) nagu isa aidauks, rinda panen nii suure sõle kui kuu taevas, kaela panen helmekorra nagu vihma ajal vikerkaar.“ Mis mäel paistab ? Meri. Mis seal mere keskel? Õunapuu. Mis seal õunapuu otsas oli ? Kolm oksa, igal oksal õun
Tedretütre naiseks võtta. Kalev oli Lindale meelepärast ja pulmad korraldati suured ja uhked. Lahkumine Varsti Salme ja Täht jätsid hüvasti ja läksid oma teed. Natukene aega hiljem otsustasid Kalev ja Linda ka lahkuda. Nad jätsid hüvasti, istusid vankrisse ja sõitsid Kalevite kodu poole. Kuu jäi kurvalt vaatamaie, Pahal meelel paistis päeva, Kased nutsid kamberissa, Linda, lind, ei tunnud leina, Tunnud teiste kurvastusi, Linda lendas peiu armul, Sõitis kaasa sõudemisel Üle laiu lagedaida, Läbi pakse metsasida, Sõitis päeval päikse valgel, Öösel hõbesõlge valgel Kalevite kodu poole, Kaasa siidikamberie, Kus oli seatud kena sängi, Padjuline puhkepaika.
Karksi. EÜS IX 307/8 (60). 1912. lääme sis mõtsa kõndimaie, Ek om teil nurme nuuma pääl, varikmaida valatemaie, varikmaa vanan võlan, kunnes teil külla küttusid, kesapõllu kihla pääl? kunnes teil salga saatesid? kiitled", sest on selge, et sarjatakse peigu tema kiitlemise peale. Liigitaksin selle teemasse peiu ja mõrsja vastastikune laitmine ja ülistamine. Täpset tüüpi ei suutnud ma leida, arvan, et kõige paremini sobiks 2551 ,,Mis tühja Tüüp 2848 Kunas kusik kudus Kunas kusik sukka kudus, [Pulmalaulud Veimevaka jagamine]: "Kuidas see kusik kuidas kangast, kunas viisik veimi tegi?
ainukordseks muuta. mardilaulud Mardilaulud kuuluvad koos kadrilauludega pikimate regivärsiliste kalendrilaulude hulka. Laul on tsükliline; igale tegevusele vastab konkreetne laul. Laulud algavad tervituse ja kirjeldusega, et tullakse kaugelt maalt või taevast ja ollakse teel külmetanud, mistõttu palutakse lasta tuppa sooja. Räägitakse soovitavatest andidest ja tänatakse, soovides igale pereliikmele oma õnne: peremehele hobuse- ja perenaisele karjaõnne, perele lasteõnne, noortele peiu- ja pruudiõnne. Mardipidu Kohe pärast andide kogumise lõppu võidi jagada annid omavahel võrdselt ära, nagu tihti tänapäeval tehakse. Kui sanditamas käisid noored inimesed, peeti mardipidu päeva või paari pärast. Peoks valmistati kogutud kraamist toitu, mehed jõid mardiõlut. Pidu võis kesta mitu päeva. Enamasti oli selle paigaks seltsimaja, varem ka mõni suurem talumaja. Marditoidud Nagu paljudel Kesk-Euroopa rahvastel, nii ka Eestis oli sümboolne toit mardihani või
VII Kindlasti on kokkadega kokku leppinud kindel kellaaeg, millal soe toit lauale kantakse ja arvestada tuleb sellega, et aega kulub veel kohendamisele, terviselauale, sõnavõttudele, õnnitlemisele, lauda istumisele, ametimeeste jagamisele isamehe poolt jne. VIII Tervituslaud Noorpaari auks süüdatakse "eluküünal" kõige sinna juurde kuuluvate traditsioonidega. IX Aeg istuda pidulauda, et saaks alata pulmaga. Pruudikimp asetatakse spetsiaalsele alusele Pruut istub peiu paremal käel. Pruudi kõrval istuvad peigmehe vanemad ja peigmehe kõrval pruudi vanemad. Peale neid õed-vennad. Noorpaari kõrvale võivad istuda ka vanavanemad. Seda otsustab noorpaar - kes kus istub. X Lauas on hea komme teha tutvustust - igaüks tõuseb püsti ja tutvustab ennast . Pulmavanem valib vajadusel välja "pulmakelnerid" ja praad võibki tulla. Kindlasti annab pulmavanem veel ettevalmistatud nimekirja alusel ametitiitleid-ülesandeid pulmarahvale, räägib kodukorrast
Kui sanditamas käisid noored inimesed, peeti mardipidu päeva või paari pärast. Peoks valmistati kogutud kraamist toitu, mehed jõid mardiõlut. Pidu võis kesta mitu päeva. Enamasti oli selle paigaks seltsimaja, varem ka mõni suurem talumaja. Lääne-Eestis oli tavaks pidada mardipulmasid, mis kestsid vahel pikemat aega. Sinna kutsuti ka pered, kellelt oli ande saadud. Peo ajal võidi jäljendada pulmasid, st valiti pruut ja peiu ning mängiti maha suurem osa pulmakommetest. Üldiselt tehti mardipulmadeks ohtralt sööki ja varuti mardiõlut, lauldi ja tantsiti igasuguseid uuemaid seltskonnatantse. Mängiti igat laadi mänge ja jäljendati pulmanalju. Mõnikord on pulmakommete juurest sujuvalt jõutud mardilapse ristimiseni. Mardisantide tavasid on võrreldud 17. sajandil tuntud mängutubadega, kus mardipäevast jõuludeni oli kombeks koguneda õhtuti suuremasse tallu, juua õlut ja tantsida.
.... Aga Kalevi ja Linda pulmad saidki toimuma. Tuli palju pulmalisi ja toimus uhke pidu. Tantsiti Harju, Viru jpm. Tantse. Iga pidu saab läbi, lõpuks sai Kalevi ja Linda pulma pidu läbi. Ja oli koju mineku aeg. Salme läks koos tähega kaasa, tähe koju ja Linda läks Kaleviga kaasa. Linda jättis Lesega jumalaga ja nad lahkusidki.... Kuu jäi kurvalt vaatamaie, Pahal meelel paistis päeva, Kased nutavad kamberis; Linda lind, ei tunnud leina, Tun'd ei teiste kurvastusi, Linda lendas peiu armul, sõitis kaasa sõudemisel Üle laiu lagedaida, Läbi pakse metsasida, sõitis päeval päikese valgel, Öösel hõbesõlge valul Kalevite kodu poole, kaasa siidikamberie, Kus oli seatud kena sängi, Padjuline puhkepaika. Teine lugu (Vana Kalevi haigus ja surm. Kalevipoja lapsepõlv. 24-36) Lindal sündis 3 poega(36), neist viimane, Sohni (Kalevipoeg), sündis pärast isa surma(25-26) ning sai maad päranduseks(110)
Isa annab Medingule loa. · Laura on ehmunu ja pettunud. Meding võtab sõnad tagasi. · Pool aastat hiljem on Laura kihlatud Lammerheimiga. Meding ei käi enam mõisas. · Pulmapäeval proovib Meding Laurat ümber rääkida, et too ei abielluks peiuga, kuna too · olevat vassija ja valetaja. · Laura solvub ning nimetab Medingut kerjuseks, mis meest väga solvab. · Laulatusel tormab sisse Aluvere Liina, kes ütleb, et peiu olevat tema lapse isa ja proovin krahvipreilit häbistada ja petta, kuna lubas hoopis temaga abielluda. Pulmad jäävad ära. · Laura mõistis Medingi hoiatust. Laura proovib uinuda, kuid teda äratab kolin esikust. Näeb verise peaga isa, kes olevat kukkunud. Isa kiirustab kuskile.Kartes, et Meding ta saladuse välja räägib, lasi krahv Medingu tappa. Südametunnistus ei lase aga kahte mõrva tema hingele jääda.Proovib takistada. Laura saab teada, et isa tahab
,,Astuge, mehed, õueje, Tulge, peiud, me talusse, Kosilased, kamberisse! Teie kõrged kosilased, Kallid kalevite pojad, Meil on kõrged kositavad, Targa taadi tütrekesed, Hiiust ilmund neiukesed." Vanem vend kostis vastu: ,,Ega me ole kosjaskäijad, Peiu-teed ei tallamassa. Oleme tühja teede käijad, Oleme õnne-otsijad." Peremees aga ei uskunud neid ning oli ikka arvamusel, et mehed kosja tulnud. Isa käskis tütardel toast välja tulla, et peiud neidusid ka näeks. Samal ajal perenaine kiitis tütarde tublidust. Vennas aga soovisid edasi minna ning noorem segas naisele vahele: ,,Kuule, hella eidekene, Kuule, tarka taadikene!
See, kui vaatad mehele silma, kuigi räägid temaga neutraalsetel teemadel, ja kätled, on nende jaoks juba seksuaalne lähenemine. India Pulm Pulm on jagatud kolmeks osaks, koosnedes pulmaeelsetest ja -järgsetest rituaalidest ning pulmast endast. Pulmaeelsed rituaalid on Tilak, Mehandi,Sangeet jt. Bariksha (Variksha) - pruudi perekond on vihjanud, et on huvitatud teatud peiust ja peigmehe perekond on nõustunud. Tilak kätkeb endas pruudi perekonna külaskäiku peiu perele, et kihlust ametlikuks teha. Peigmehe perekond korraldab selleks puhuks suure peo. Byaha Haath tseremoonia tähistab pruudi ja peigmehe meele, hinge ja keha puhastamist, valmistades neid ette pulmadeks. Uptan on sandlipuust, kurkumist ja roosiveest segatud pasta, mida määrivad seitse vallalist perekonna naisliiget pruudi ja peigmehe näole, kätele ja jalgadele. Pärast seda tseremooniat ei tohi pruut ja peigmees enam toast väljuda enne päris pulmapäeva.
saanud.Tähtsal kohal on hoopis tangu-ja jahuvorstid. Mardikskäimise eelisaeg oli õhtu enne mardipäeva.Mardid olid karvase ja koleda välimusega ning kandsid kaasas vitsa, millel olevat tervistav toime. Pahupidi pööratud kasukat ja rõiva karvasust on rahvausundi uurijad pidanud viljakuse sümboliks. Kui mardisandid tuppa tulid alustati laulu ja tantsuga. Mardilaulus jagati õnnistust nii põllule kui karjale, nii perele kui pereliikmetele eraldi. Soovitakse ka lasterohkust, vallalistele peiu-ja pruudipõlve. Andidest ilmajäämise puhul sajatati, kuulutati karjale kadu, perele tõbesid,nälga ja muud ebaõnne. Kui sanditajaid üldse sisse ei lastud, karistati muul moel: ukse taha laoti puuriit ja toodi seamold, vanker tõmmati katusele,kaevu puistati linaluid. Mardisandid on kummaliselt riides. Meie jaoks on moodne käia teksade ja dressipluusiga, aga mardisandid käivad pahupidi pööratud kasukatega, näod tahmased. Tänapäeval näeb nõgist nägu küll harva,
Karistuse määras vaarao. Mesopotaamias järgiti Babüloonia kuninga Hammurapi koostatud seadustekogu. Karistuse määrasid seadused. Seal kehtis põhimõte ,,silm silma ja hammas hamba vastu". Egiptuse tüüpiline perekond oli paarperekond, mis koosnes mehest, naisest ja lastest. Perekonnas oli võrdsus, lapsest võidi lahti öelda kui too ei teinud seda, mida vanemad soovisid. Mesopotaamias oli perekond patriarhaalne. Isal oli suur võim kodakondsete üle. Abielu sõlmiti peiu ja äia vahel lepinguga. Mehel võis olla mitu naist, naisel mitte ühtegi suhet rohkem. Sealsetes perekondades otsustas mees kõike. Vanemad leppisid kokku, kellega laps abiellub. Egiptuses olid kasutusel hieroglüüfid, selles oli umbes 1000 märki. Hieroglüüfid meenutavad välimuselt piltkirja, nendega kirjutati poliitilisi ja religioosse sisuga raidkirju. Kiri jagunes kaheks: hieraatiline kiri ja demootne kiri.
seadusandlus Põhimõte ,,silm silma ja hammas hamba vastu" Perekond * tüüpiline pere oli paarperekond, * perekond oli patriarhaalne koosnes mehest, naisest ja lastest * isal oli suur võim kodakondsete * perekonnas oli võrdsus üle * lapsest võidi lahti öelda, kui ei * abielu sõlmiti peiu ja äia vahel teinud seda mida vanemad lepinguga soovisid * mehel võis olla mitu naist. Naisel mitte ühtegi suhet rohkem * mees otsustas kõike * vanemad leppisid kokku, kellega laps abiellub
Laulatus oli vanasti pulmadega nõrgalt seotud. Kuigi just kiriklik laulatus kinnitas ametlikult abielu, võeti seda kui paratamatut asjaajamist. Tavaliselt toimus laulatus nädal või paar enne pulmi, vahel ka hiljem. Laulatus ei käinud pulmakommete hulka. Ilmarahva ees sai pruudist noorik alles siis, kui talle pulmas tanu pähe pandi. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Seegi oli ühise abistamise vorme. Tavaline talu poleks suutnudki mitmepäevaseid pulmi pidada. Pulmakoti viimine püsis kaua elavas traditsioonis ja jääb elama ja elab praegugi. Vanad eesti pulmad olid enamasti kahe osaga, see tähendab, et esimene osa pulmapeost peeti pruudi kodus ja tagumine osa peigmehe kodus. Varasemal ajal oli pulmakoti
järjel, siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Pulmade alguspäev on olnud väga erinev. Varasemad teated märgivad pulmade alguspäevaks neljapäeva ja pulmad lõppesid tavaliselt pühapäeval. Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. (http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmad.htm ; 10.01.2013) Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Seegi oli ühise abistamise vorme. Tavaline talu poleks suutnudki mitmepäevaseid pulmi pidada. Pulmakoti viimine püsis kaua elavas traditsioonis ja jääb elama ja elab praegugi. (http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmad.htm ; 10.01.2013) Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk, samuti väga laulurohke
19. sajandi alguseks; varasemast ajast on teateid ka naise tõmbamisest. Naine võeti väevõimuga, rööviti ehk tõmmati. Põhjused olid erinevad: peigmees ei pruukinud tüdruku vanematega kaubale saada, kuid tuli ka lihtsalt tõmbamine odavam. Enne pulmi veedeti ka ühine öö ja sellele ei vaadanud keegi viltu, sest niisugune oli tava. (P. Õunapuu 2003. ,,Eesti pulm") 3.2. Pulmad Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Seegi oli ühise abistamise vorme. Tavaline talu poleks suutnudki mitmepäevaseid pulmi pidada. Pulmakoti viimine püsis kaua elavas traditsioonis ja jääb elama ja elab praegugi. Pulm oli inimese elu kõige olulisem sündmus, mis tähistas ühest sotsiaalsest rollist teise minekut, eelkõige naise jaoks. Elu kestvus ja järjepidevus olid tagatud vaid pere
paks, täpilise põllega. Veega kosutab end triinu, justkui mees end õllega. 1.2 Folkloor Lepatriinusõnad Lepatriinusõnade suurest populaarsusest annavad tunnistust sajad arhiivitekstid. Traditsioon on püsinud laste mängulise harrastusena tänini. Triinut on käele jooksma võetuna lastud oma äralennuga näidata, kuspool peiu on, kustpoolt sõda tuleb, kus kadunud kari on, kus isa-ema on, kust kirja saan, kust kala saab, kas tuleb hea ilm, kustpoolt tuleb õnn, kus mu kodu on. Toimingu juurde kuulub sõnamaagia: Kirilind, kirilind, näita, kus mu kodu on (Audru); Lenda, lenda, merihärg! Näita, kuspool sõda on! Tartumaal või Taanimaal, Saksamaal või Saaremaal (Viljandi); Lenda, lenda, lepatriinu, näita välja, kus mu peig, kas on maa pool või
muutunud. Aja jooksul on hakanud järjest suuremat kaalu omandama inimeste endi soovid. Tegevused ja tavad, mis kaasaaega ei sobi uuendatakse, asendatakse või jäetakse üldse ära. Kombed kui sellised on saanud Eesti pulmades teisejärguliseks. Need varieeruvad iga pruutpaari enda tahte kohaselt. Siiski on hulgaliselt elemente, mida peetakse traditsiooniliseks ja millele on aluse pannud Vana Eesti pulm. Pulmas on endiselt pruudi valitud pruuttüdrukud ja peiu poolt valitud peiupoisid. Endiselt on suur osa pulmapeo läbiviijal- kunagisel isamehel, tänapäeva pulmaisal. Ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija, küll aga on muutunud nende rollid ja ülesanded. Nüüdisajal on pulmaisa meelelahutaja rollis. Vanemas pulmas oli aga isamehel pulmaisa roll, tema jälgis, kas kõikidest kommetest kenasti kinni peetakse. Viimasel ajal on taas moodi läinud "süldipulm". See on pulm, kus isamehel tuleb teha suuri ettevalmistusi
· Paar on enamasti riietunud valgesse, lisaks traditsioonilisele kleidile pruudi seljas kannab ka mees valget smokingut. · Pärast ametlikku osa paneb pruutpaar selga rahvariided ning läbi erinevate tuleproovide hakkavad nad külalistele oma suhte- ja armastuse tugevust tõestama. · Nende hulka kuuluvad: · Pruudirööv -- täpselt nagu Eestis! · Kui pruut on õnnelikult peiu juures tagasi, siis peab mees oma naisukest lausa seitse korda üle silla kandma, sest vaid nii kaotatakse suhtest "sina" ja "mina" ning saabub "meie". Samuti kinnitatakse silla külge tabalukk, mille võti i gavese armastuse sümbolina veepõhja heidetakse. · Edasi pannakse paika see, kes pere rahaasjadega tegeleb. Selle välja selgitamiseks on eelnevalt küpsetatud sealihapirukas, kuhu on peidetud münt.
korraldatud külas või töökohas kadripidu,nagu see veel tänagi toimub Kihnu saarel ja mitmel pool mujal. Siis on peopaika juurde toodud õlut ja toitu ning kohale kutsutud pillimees (kui ta muidugi juba varem kaasas polnud). Kadripulmad Eeskätt Lääne-Eestis, kuid ka mujal, koguneti samal või järgmisel õhtul kadripulmi pidama. Keedeti kogutud kraamist toitu, tavaliselt oli kohal pillimees, nii et sai tantsida. Kadripulmas valiti kadripruut ja -peiu ning jäljendati pulmakombestikku. Tervet pulmapidu enamasti ei etendatud. Igatahes lisas see andide jagamise peole hoogu ja improviseerimisvõimalusi. Näiteks sai üles tõmmata pulmalipu, jagada pulmaameteid, varastada kadripruuti ja kasutada muid pulmakombeid. Kadrikarnevalid Karnevale korraldati eeskätt koolides,kus valiti välja parimad maskid,võisteldi, lauldi ja tantsiti. Mõnikord toimus linnas või kooli lähedal kadrirongkäik
Külalised peaksid kohale jõudma vähemalt kakskümmend minutit enne tseremoonia algust. Nad juhatatakse istuma vasakule ja paremale poole vahekäiku, vastavalt sellele, kas nad on peigmehe või pruudi sugulased või sõbrad. Tseremoonia algab, kui külalised on kohtadel ja peigmees ootab koos preestriga altari ees pruuti. Algab pulmamarss ja pruut kõnnib sisse., kõigi pilgud tema poole vaatamas. Hoolimata suurest tähelepanust kõnnib pruut enesekindlalt mööda vahekäiku oma peiu juurde, kui ta kohale jõuab, algab tseremoonia. Tseremoonia sisaldab kirikulaule, palvust, jutlust, abielutõotuste vahetamist ja abielutunnistuse allkirjastamist. Tseremoonia võib sisaldada kogu missat ja armulauda. Selles võivad osaleda ainult katoliiklased. Paljud paarid otsustavad missat mitte läbi teha, kui nad aga seda tahavad, siis võib tseremoonia kesta poolteist tundi, vastasel juhul ei lähe kirikus üle tunni aja
patseerima - jalutama, uitama pekstav vili patsient - arstiabi tarvitaja, ravialune reivlema - võistlema, rivaalitsema paviljon - kergehitis (nt aiamaja, kiosk), rentima - ajutiseks käsutamiseks andma või ootekoda võtma peerg - pikk õhuke laast reportaaz - sündmuskäigu vahetu peiu - peigmees isikupärane kirjeldamine pension - igakuine rahaline väljamakse reziim- kord vanaduse, invaliidsuse vm korral rezissöör - lavastaja, näitejuht, filmi, TV-saate peoleo - lind (vihmakass) vms üldjuht perroon - raudteejaama platvorm Richteri skaala - maavärinate võimsuse persoon - isik hindamise skaala
." Mardilaulud Tuppa visati herneid või viljateri ja öeldi: Viskan sisse viljaõnne, Kannan sisse karjaõnne, Saagu sul sead siledad, Saagu sul lambad ladusad! Saagu sul tütrel tuhat kosja, Sada saani seisku sanna takah, Tuhat saani tare takah. Noortele sooviti head peiu-ja pruudiõnne. Mardid kogusid pererahvalt ande. Pererahvas andis martidele lambaliha või sealiha,pool seapead,seajalgu, herneid või ube,õunu ja juurvilju,verikäkki.. Ära minnes tänasid mardid pererahvast: Aitäh pereisale, Aitäh pereemale, Aitäh mardid tänavad. Mida suurem kamp mardijooksjaid,seda rohkem arvati peresse lapsi sündivat,seda rikkalikum pidi olema põllusaak ja suurem karjaõnn.
Saksamaal luges Vilde uusimaid realistlikke töid, külastas usinasti teatrit (uudne lavakunst, eksperimentaalsus) ja ka Riigipäeva (sotsiaaldemokraatlikud põhimõtted). 1892. aastal pöördus Vilde tagasi kodumaale, kavatses Karjakülas kirjutada. See suvi ja sügis olid kirjanikule viljakad, ta tegi ,,Postimehele" pidevat kaastööd, avaldas seal romaani ,,Kännud ja käbid", naljajutu ,,Linkvesti papa kihlvedu"+ jutustus ,,Peiu käsiraha", romaan ,,Röövitud tiivad". Ebaaus rikastumine 1893. aastal läks kirjanik Tartusse ,,Postimehe" (J. Tõnisson) juurde alaliselt tööle. Need Tartuaastad olid vägagi kasulikud Vilde vaimsele arengule. Suhtles erinevate üliõpilasringkondadega (valdavalt progressiivsed), uuris sotsialistlikke teoseid, võttis osa vaidlusringidest, temast sai pahempoolne. NB
seal esineb nii palju pahelist. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 184-186) Pöördunud 1892. aasta kevadel tagasi kodumaale, asus Vilde Karjakülla vanemate juurde kavatsusega elatuda vabakirjanikuna.1892. aasta suvi ja sügis olid Eduard Vildel viljakad: ta tegi ,,Postimehele" jooksvat kaastööd, avaldas seal romaani ,,Kännud ja käbid", naljajutu ,,Linkvesti papa kihlvedu" jm. Lisaks ilmusid eri raamatutena jutustus ,,Peiu käsiraha" ja romaan ,,Röövitud tiivad". Kuid perekonnainimene vajas kindlamat teenistust ning 1893. aasta kevadtalvel asusid Vilded Tallina, aga sügisel olid Vilded juba Tartus ,,Postimehe" juures. Sealses toimetuses oli vahepeal palju muutunud. 1891. aasatl oli ,,Postimees" hakanud ilmuma päevalehena ning toimetusse oli ilunud Jaan Tõnisson, kes kohtles Vildet ja teisi toimetuseliikmeid nagu tehnilisi tööjõude. Vildele tundus niisugune suhtumine talumatu ning
Priiuse päike paistab me maal, rusujatest vabastatud Kalevite ra'al! Orjuse kütked purustud maas, muistene priius meil jälle käes! Särama löönud kodupinnal koit, Eestimaa taevas vabaduse loit. Paremad päevad paistma meil jäävad, kaunimad ajad ootavad ees. Võimsasti kõla siis ühine laul: õitsegu, kasvagu kodumaa! Tuljak sõnad Terve vald oli kokku aetud, Kihelkond kokku kutsutud, Külalisi igat seltsi - Viru vanem kaasagagi palutud! Tõnni, parajam peiu, Kosind Mannikese endale, Manni, nobedam neiu, Läheb Tõnnile mehele Pulmad, jah pulmad! Viina viiskümmend vaati, Pulma kraami kokku toodi Nõnda palju, kui saadi. Parte, hanesid praeti Vist üle tuhande ära, Terve trobikond püssisid Pulma auks teeb kära. Kas vahest kuu Meil kumab ju, Või näen tähti, päikest säramas? See on ju Tõnn, Seal ka ta Mann - Kahekesi lähevad nad käsikäes. 12 Teeb nalja Mann, Siis naerab Tõnn,
Vene silbilises värsisüsteemis oli tavaliselt 13 silpi ning rõhutati 6 või 7 silpi ning värsi eelviimast silpi. silbilisrõhuline värsisüsteem värsisüsteem, mis põhineb rõhkude järjekindlal jaotusel, seejuures on riimuvates värssides silpide arv võrdne. Silbilisrõhulise värsisüsteemi põhilised värsimõõdud on jamb, trohheus, daktül ja anapest. Näiteks: Kes neid teab, kuis kõik see algas, (8 silpi) +/+/+/+ peiu vaikib, neiu salgab. (8) +/+/+/+ Juhtus, mis peab juhtuma: (7) +/+/+/+ läki pulmi pidama. (7) + / + /+ / + (Juhan Smuul.) siseriim vt riim. skandeerimine luuletuse rütmiskeemi rõhutav lugemisviis. Skandeerimisel allutatakse sõnarõhud värsirõhkudele, seega skandeeritakse värsimõõdu rõhkude mitte sõnarõhkude järgi. Eestis on skandeerimist kasutanud rahvalaulikud laulmisel, seda
Hilde oli juba ära sõitnud. Aga kõrtsis käis pidu edasi. Paljud laulsid ja rääkisid niisama juttu. Kätte jõudis sügis. Mõlemal pool mõisaid võeti kartuleid. Aegamööda jõudsid kartulivõtjad teele lähemale, korraga läks üks läikiv tõld mööda edasi, teine ja komas ja veel mitu kõik sõitsid mõisa või pöörasid sealt tagasi linna. No miss eal täna ometi on küsis üks tööline teiselt. Täna on ju preili pulmad vastati talle. Ah pulmad, kui ruttu preili saksamaalt peiu leidis ütles üks töötaja. Nii nad arutasid veel tükk aega pulmadest ja pulma külalistest. Varsti tulid kaks tõlda. Nende ees vilets hobune ja taga puust talu vanker. Mõne aja pärast tuli neile vastu veel üks vanker ja nad põrkusid tee pealt välja. Vankris olevad Jaan ja Kadri aga läksid mõisa poole jalgsi tagasi lõpuks nad jõudsidki kohale. Õu ja aed oli väga ilusasti kaunistatud. Pruut Hilde oli pika valge kleidiga ja rohelise pärjaga. Aga kui oli aeg alustada pulma
Kui suvel tegeleti maaharimisega, siis talvel oli põhiliseks tegevuseks käsitöö. Mehed tegid tarbe- ning naised riideesemeid. 2 Tüdrukud pidid enne meheleminekut näputöö selgeks saama, sest nagu juba mainitud, oleks pere muidu riieteta jäänud. Selleks vabastati neljapäeva või pühapäeva õhtuti nad muudest kodutöödest (villa- ja linatööd) ning lasti tegeleda käsitööga.3 Seto neiu pidi mehele minnes omama veimevakka ehk kirstu kingitustega peiu emale ja teistele sugulastele 4. Seega oli käsitöö vanade eestlaste elus tähtsal kohal. Ka mustrid ja tehnikad olid vanasti teistsugused. Näiteks kooti kinnastele tihedamalt küüsilist kirja ja muster kooti mustaga ning kindapõhi valgega. Enamasti oli igas talus oma kindakiri, mida kooti kõigile selle talu kinnastele. 5 Ka oli mustritel palju erinevaid tähendusi, näiteks siksak-muster tähistas truudust ja joon ümber ornamendi kaitset3. 1 Viires, A
kõiki lõike neid seletades või kommenteerides. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. ( Heinsaar 2004: 27) Kõige esimene asi, mis pulmade eel tehti olid kosjad. Kosja mindi ainult kindla peale, sest kardeti külarahva pilkeid, naeru ja pahatahtlikku juttu. Kosjad on vormilise abielunõusoleku hankimine mõrsja vanematelt ja mõrsjalt endilt, laialdaselt tuntud komme. Eesti pärimuslikele kosjadele eelnes tavaliselt kuulamine, kuulamas käis vanem naine sobitaja, kohati peiu ema, viies kaasa pudel viina. Nõusoleku märgiks seoti tühja pudeli külge vöö või kindad. Kuulmisele järgnesid kosjad nn teised viinad, kosja läks peigmees koos isamehega tavaliselt noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel oli kaasas kihlad ja kosjaviin, varasemal ajal õlu. Kosjas olles peigmees ei kõnelenud, seda tegi põhiliselt isamees. Kui kosjad õnnestusid pakuti kosilastele süüa, muuhulgas pidi kindlasti olema keedetud mune
Leiva suurus olenes enamasti pulma mineva pere suurusest. Kaarma kandist on teada, et pulma minnes võeti kaasa ,,peresuurune" leib. Üle Eestimaa on teateid, et pulmakotis pidi olema üks suur leib (Kalits, 1988). Lääne-Eestis küpsetati rukkipüülist või nisujahust leib ja see pandi pruudile kodunt lahkumisel kirstu (kirstukakk, kirstuleib, pruudileib). Veimede jagamisel võeti leib kirstust välja ja jagati pulmalistele. Põhja-Eestis viis mõrsja või mõrsja ema peiu emale kingiks leiva ehk ämmakaku. Kagu-Eestis tõid peiupoolsed laulikud mõrsjakoju kaasa leiva, mis jagati koos viinaga pulmarahvale (Tedre, 1985). Kingileib oli spetsiaalselt valmistatud, enamasti linnasejahust ja maitsvam harilikust leivast. Pruudi-, kirstu- ja ämmakakud olid ümmarguse kujuga. RUKKILEIB Varasemal ajal tunti odrajahust leivatooteid (käkid, karaskid, kakud), hapendatud rukkileib sai tuntuks arvatavasti alles 2
hulka. Laul on tsükliline; igale tegevusele vastab konkreetne laul. Laulud algavad tervituse ja kirjeldusega, et tullakse kaugelt maalt või taevast ja ollakse teel külmetanud, mistõttu palutakse lasta tuppa sooja. Kirjeldatakse laste rasket olukorda, kellele palutakse ande. Räägitakse soovitavatest andidest ja tänatakse, soovides igale pereliikmele oma õnne: peremehele hobuse- ja perenaisele karjaõnne, perele lasteõnne, noortele peiu- ja pruudiõnne. Kardetud olid suhteliselt lühikesed sajatused või laulukesed, kus loomulikult kõigest eelnimetatust ilmajäämist kuulutati, nälga ja surma ennustati. Paljud väljendid olid erakordselt värvikad, nagu "susi sittugu su supipatta", "saagu sul savitsed lapsed" jm. Juba 19. sajandi alguses on mardid laulnud aga rituaali käigus ka uuemaid laule ja pillimehed esitanud uusi tantsuviise. Nii tehakse tänagi mardid laulavad lisaks vanadele,
Sentimentaalsed armastuslaulud; Mängu- ja tantsulaulud; Vaimulikur rahavalaulud (rahvakoraalid). 8. loeng Vanem rahvalaul: regilaulu eelsed vormid Hüüded o Komminkatiise/signaalse (nt kajaste hüüded, loomade kutsungid, helletused), o Rütmi koordineeriva (nt hüüded laeva vettelaskmisel), või o Rituaalse (pulmahõisked) funktstiooniga (rituaalne funktsioon, kui liiguti peiu või pruudi koju, siis hõisati, arvati, et sellel hõiskel on kurje vaime peletav funktsioon.) Karjasehuiked, Liisa Kümmel Karjase helletus, Leene Jõnts Kihnu pulmahõise, Theodor Saar Loodushäälendid (e. Loodushäälte imiteeringu) o Utilitaarse (nt looma hääle matkimine jahil), maagilise (nt indude äratamine) või
ühesugune viis ja refrään jaanika. 6.3. Pulmalaulud Pulmad olid keskseks sündmuseks nii abiellujate kui ka suguvõsa ja küla elus. Kommetes kajastusid muistsed hõimu- ja perekonnasuhted ning usundilised kujutelmad. Lepingu tähtsust rõhutas rikkaliku kombestiku ja muusikaga pikk pidu, mis kestis keskmiselt kolm päeva. Eestis peeti pulmi tavaliselt sügisel, kui saak oli koristatud. Olulisi hetki pulmas rõhutasid rituaalsed laulud, itkud või loitsud: saaja (peiu ja tema saatjate) vastuvõtmine mõrsjakodus, mõrsja välja nõudmine ja ehtimine, mõrsja lahkumine isakodust, peiu ja mõrsja kiitmine ning laitmine, tanutamine, veimevaka jagamine jpm. Mõnikord laulsid peiu- ja pruudipoolsed suguvõsad võistu, näiteks pidi saajarahvas saabudes ennast mõrsja "väravast sisse laulma". Rahvaluulekogudes on pulmalaulude osa kõige suurem. Kindlasti pidid kohal olema pulmalaulik ja -pillimees. Pulmalaulik pidi olema abielus naine (harvem mees)
Juba antiikajast, Aisopose valmidest peale on vareseid kujutatud nutikate lindudena, nii ka eesti rahvaloomingus. Rahvapärimus Nagu harakas olnud vares muiste inimene, aga varguse pärast loonud Taevataat varga vareseks. Vargast põlvneb seega vareste tõug, kes nüüdki veel vargust harrastavad. Esimestele varestele jätnud Taevataat veel inimeste keele; nad kõnelnud sama keelt mis inimesedki. Kord läinud vares harakaga seltsis enesele teistpoolt kosima. Mõrsja küsinud, kas peiu teda jõuab toita. Peiu näidanud viljakuhilaid, neid kõiki omaks nimetades. Sügisel viidud üks kuhilas teise järele nurmelt. Seda nähes noorik karjuma: Jaak, Jaak, vili viiakse! Karjumist kuuldes kisendanud teisedki varesed: Jaak, Jaak! Kuhilate viimist nähes kurvastunud varesed nii, et kõneanni kaotanud ja üksnes vaaguvad. Ainult Jaak, Jaak! oskavad nad veel hüüda. Ei ole kaitsealune liik. 3. Roherähn ehk meltsas (Picus viridis L.)
kirjutas Eugen muusika lastenäidendile ,,Kuus venda". Järgnevalt loob ta muusika kahele Shakespeare`i näidendile - ,,Palju kära ei millestki", ,,Veneetsia kaupmees" ning Schilleri ,,Wilhelm Tell`ile". Eugen Kapi õnnestunumaks teoseks kujunes saatemuusika Dostojevski romaani ,,Kuritöö ja karistus" dramatiseeringule Tallinna töölisteatris. Eugeni koorimuusikast omandas suurema tähelepanu ,,Tütarlaste laul" naiskoorile ja 11 ,,Peiu" segakoorile. (Kõrvits 1964: 25-26) 1930. aastal lõpetades konservatooriumi jäi Eugen ilma tööta ning elatus juhuslikest klaveri- või teooriatundide andmisest. Kuus aastat hiljem avaldus Eugenil võimalus töötada konservatooriumi koori dirigendi käealusena, kuid aasta hiljem pakuti talle hoopis pedagoogi kohta teooriaõpetajana. Eesti Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSVL) kunsti dekaadiks Moskvas lõi Eugen 1941. aastaks balleti klaviiri ,,Kalevipoeg".
.... Aga Kalevi ja Linda pulmad saidki toimuma. Tuli palju pulmalisi ja toimus uhke pidu. Tantsiti Harju, Viru jpm. Tantse. Iga pidu saab läbi, lõpuks sai Kalevi ja Linda pulma pidu läbi. Ja oli koju mineku aeg. Salme läks koos tähega kaasa, tähe koju ja Linda läks Kaleviga kaasa. Linda jättis Lesega jumalaga ja nad lahkusidki.... Kuu jäi kurvalt vaatamaie, Pahal meelel paistis päeva, Kased nutavad kamberis; Linda lind, ei tunnud leina, Tun'd ei teiste kurvastusi, Linda lendas peiu armul, sõitis kaasa sõudemisel Üle laiu lagedaida, Läbi pakse metsasida, sõitis päeval päikese valgel, Öösel hõbesõlge valul Kalevite kodu poole, kaasa siidikamberie, Kus oli seatud kena sängi, Padjuline puhkepaika. Oma arvamus asjast: Tore on kui rahval on oma eepos olemas ja Eesti rahval on ka eepos olemas. Miinused see juures on, et jällegi on kasutatud Soome rahva eepose juuri ehk mida ma tahan öelda, on see,
annaabi.ee 
