Sama kehtib ka kohtusaalis. Mõlema osapoole- nii kohtuniku kui ka karistatava suhtes. Kohtunikele on ette antud väga selged piirid, eetika normid ning reeglid, millest tuleb neil ilmtingimata lähtuda. Kuid kõik vastused ei pruugi alati seadustes välja toodud olla. See realiseerib jällegi ohu muutuda kohtuasjaga emotsionaalselt liigselt seotuks. Kohtunikult oodatakse alati professionaalset tegutsemist. Eeldatakse ausat ning sügavalt läbimõeldud otsust. Seetõttu vajab kohtunikuamet hulk elukogemust ning tugevat närvikava, kuna töö, mida tehakse, tuleb võtta täie tõsidusega. Kohtuniku kätes on hetkeks siiski teise isiku edasine saatus. Vaadeldes asja teisest aspektist- miks peab ühiskond kohtunikku karistajaks? Ühiskonna arvamus on tekkinud eelkõige teadmatusest ning huvi puudumisest. Taolise ennatliku arvamuse, pidada kohtunikku karistajaks, on ühiskonnale üldjuhul sisendanud meedia. Tänapäeval pole mingi probleem kedagi läbi ajakirjanduse maha teha
Eesti kohtusüsteem ja kohtute tegevus Eestis mõistab õigust ainult kohus. Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline. Kohtumõistmist korraldavad kohtunikud, kelle nimetab ametisse Vabariigi President. Kohtunikuks saavad kandideerida juriidilise kõrgharidusega inimesed. Kohtunikuamet on eluaegne. Esimese astme moodustavad maakohtud ning halduskohtud. Maakohtud arutavad tsiviilhagisid ja kriminaalasju. Halduskohtutes arutatakse seevastu riigi ja kodaniku vahelisi konflikte. Maakohtuid on neli: Harju, Viru, Tartu ja Pärnu maakohus. Halduskohtuid on kaks: Tallinna ja Tartu halduskohus. Teiseks astmeks on ringkonnakohtus. Ringkonnakohtud vaatavad läbi esimese astme kohtuotsustele esitatud edasikaebusi. Ringkonnakohtus uusi kohtuasju ei algatata.
otsusega. Kohtumõistmist korraldavad alati kohtunikud. Kohtunik on valitud või ametisse nimetatud isik, kelle peamine volitus on õigusemõistmine. Kohtunik peab protsessi käigus jääma erapooletuks. Vastasel juhul oleks tal raske langetada õiglast otsust. Eestis töötab 151 kohtunikku, kelle nimetab ametisse president. Riigi kõrgeima kohtu Riigikohtu esimehe kandidatuuri esitab president ning selle kinnitav Riigikogu. Kohtunikuamet on eluaegne; soovi korral võib kohtunik ametist lahkuda ka varem. Kriminaalasja lahendamisel osalevad lisaks kohtunikule ka advokaat ja prokurör. Advokaat ehk kaitsja on juriidilise haridusega spetsialist, kelle ülesandeks on kohtualuse huvide esindamine. Teisti öeldes, advokaat peab väitluse abil võistlema õigeksmõistva kohtuotsuse poolt. Prokuröri ehk süüdistaja ülesanne on vastupidine tema peab seisma süüdimõistva kohtuotsuse eest
juures elades saanud vanemalt nõlt ergutust kirjanduslikeks harrastusteks. Lõetanud 1877. a. (viieteistküneaastasena) auhinnaga kreiskooli, leidis Bornhöe esialgu lüemaks ajaks teenistust maamõ otja joonestussaalis, katsetas seejäel joonistuste valmistamisega arhitektidele ja ajalehtedele. Jägneb viisteist aastat kestnud vaheldusrikas ja kirev periood Bornhöe elus, millal ta sageli vahetas ameteid ja elukohti (ües hilisemas kirjas mägib ta ise, et kohtunikuamet olevat tal üdse kolmekünes). Nii kogus ta rohkesti mitmesuguseid elulisi täelepanekuid, jämata selle kõval unustusse pidevat enesetäendamist. Sellest ajast päinevad ka kõk Bornhöe täelepandavamad kirjanduslikud saavutused. Ränuaastad algasid 1878. a. kaubakontori õilasena Peterburis, kust Bornhöe peagi siirdus raudtee-kontorisse Kovnos (Kaunases). Sel ajal hellitas noormees lootust hakata õpima maalikunsti, milleks tal 438 olid väjapaistvad eeldused
annaabi.ee 
