10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 4 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2007-12-11
Kuupäev, millal dokument üles laeti
279 laadimist
Kokku alla laetud
8 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Rain Ungert
Õppematerjali autor
TEGELASED: Agnes von Mönnikhusen Rüütel von Mönnikhusen Gabriel Hans Risbiter Delvig Gilsen Ivo Schenkenberg LÜHISISU: Lugu räägib sellest, kuidas Gabriel juhuslikult Tallinna poole rännates kohtab Hans Risbiterit ja rüütel von Mönnikhusenit koos tütrega.Gabriel läheb Mönnikhuseni mõisa juurde, kui sinna tungivad venelased ja laastavad kõik. Gabriel võtab kena tütarlapse Agnes von Mönnikhuseni endaga kaasa ja jookseb läbi metsa Tallinna poole. Hommiku hakul jääb tüdruk metsa servale ootama kui Gabriel tagasi hiilib maha põletatud mõisasse riideid ja süüa otsima. Nii nad reisivad kasina leivakotiga Tallinna poole läbi metsa. Nüüdseks on mõlemad noored kindlad, et vana von Mönnikhusen põgenes mõisast hobustega Tallinna poole. Gabrieli ja Agnese vahel tekib aga armastus. Neil on väga huvitav Tallinna poole rännata
Naasnud kodumaale, oli Bornhöhe kaks aastat koduõpetaja Matsalu mõisas, seejärel tegeles ta lühemat aega ajalehe Revaler Beobachter'i teatrikriitikuna. 18861887 oli ta keelte- ja lauluõpetaja Kuuda seminaris Läänemaal, seejärel veel aasta koduõpetajana Matsalus. 1889. aasta jaanuaris astus ta Tartu Ülikooli filoloogiat õppima, kuid mõne kuu pärast pidi ta õpingutest loobuma ning ta jätkas tööd koduõpetajana, ajakirjanikuna ja karikaturistina. 1893 asus Bornhöhe lõplikult kodumaale, kus ta leidis teenistust Tallinna ringkonnakohtus tõlgina. 1907. aastal nimetati ta Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujaks, kus ta oli ametis 1917. aastani. 1919. aastal asus Bornhöhe elama Tallinna, kus ta töötas Kohtuministeeriumis rahukohtunikuna. Looming Bornhöhe loomingu kandva osa moodustavad romantismimõjulised ajaloolised seiklusjutud, mis räägivad põhiliselt eesti rahva vabadusvõitlusest
Algus oli ootamatu ja edukas, eestlased otsisid välisabi Rootsist. Eestlaste vastu asus sõjakäigule Liivimaa Ordu, ordumeister laskis eestlaste juhid Paides läbirääkimiste ajal mõrvata. Eestlaste peavägi purustati Tallinna all.1343.aasta suvel puhkes Saaremaal ülestõus, mille Liivimaa Ordu surus 1345.aastal maha. Saaremaa kaotas oma õigusliku eriseisundi, Taani müüs PõhjaEesti ordule. (TEA Laste ENE nr1 lk 365) Kodanikunimega Eduard Brunberg (18621923) sündis Rakveres, Kullaaru mõisa aidamehe peres, õpingutel jõudis pärast Tallinna kubermangugümnaasiumis küpsuseksamite õiendamist minna 1889.aastal Tartu ülikooli filoloogiat õppima. Esimene raamat ilmus Bornhöhel juba 1878.aastal. Ta elas 61 aastaseks. "Villu võitlused" "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad" "Tallinna narrid ja narrikesed" "Kollid" HENDRIK RATASEP Tallinna Nõmme Põhikool 5.A klass
Eduard Bornhöhe Eduard Bornhöhe oli XIX sajandi eesti kirjanduse väljapaistvamaid esindajaid. Tema loomingu paremik ajaloolised jutustused ja ennekõike jutustus ,,Tasuja" on avaldanud suurt ühiskondlikku mõju mitte ainult oma ilmumise ajal, vaid on säilitanud oma tähenduse ka hilisemate aastakümnete murrangulistes sündmustes ja leidnud kindla koha meie kirjanduse klassikalises pärandis. Eduard Bornhöhe sündis 17.veebruaril 1862.aastal Rakvere lähedal väikeses Kullaaru mõisas. Paari aasta pärast siirdus perekond Inju mõisa. 1870.a asusid Brunbergid elama Tallinna, kus 8aastane Eduard pandi õppima algkooli. Järgnenud õppeajal kreiskoolis osutas nooruk tähelepanuväärivalt andekust, paistes eriti silma oma kirjandite, joonistusande ning musikaalsusega. Selle kõrvalt tegeles ta ka agaralt spordiga käis matkamas, uisutamas
• Aastatel 1872–1874 õppis ta Tallinnas W. Kentmanni algkoolis ja 1874–1877 kreiskoolis. • 1886–1887 oli ta keelte- ja lauluõpetaja Kuuda seminaris Läänemaal, seejärel veel aasta koduõpetaja Matsalus. • 1889. aasta jaanuaris astus ta Tartu Ülikooli filoloogiat õppima, kuid mõne kuu pärast pidi ta õpingutest loobuma ning ta jätkas tööd koduõpetajana, ajakirjanikuna ja karikaturistina. • 1893 asus Bornhöhe lõplikult kodumaale, kus ta leidis teenistust Tallinna ringkonnakohtus tõlgina. 1907. aastal nimetati ta Jõhviülemtalurahvakohtu eesistujaks, kus ta oli ametis 1917. aastani. • Ta oli maetud Kopli kalmistule. Kui kalmistu hävitati nõukogude võimuorganite poolt ja kõik hauad tasandati, oli ta üks kolmest isikust, kes Metsakalmistule ümber maeti. Looming • Bornhöhe loomingu kandva osa moodustavad romantismimõjulised ajaloolised
ajalehes “Revaler Beobachter”, köster- koolmeistrina Stavrpolis, siirdus Tifilisi, edasi Väike-Aasiasse. Detsembris 1888 sooritas eksternina Tallinna kubermangugümnaasiumis lõpueksamid ja asus 1889 õppima eesti filoloogiat Tartu ülikoolis, katkestas õpingud peagi. Järgnevatel aastatel Bornhöhe rändurielu jätkus. Ta pidas erinevaid ameteid Venemaal, Poolas, Saksamaal. 1893 asus tööle Tallinnas ringkonnakohtu tõlgina, 1901-st arhivaarina. 1907–1917 töötas Bornhöhe kohtu eestistujana Jõhvis, elukohaga Narvas. Siirdus 1919 Tallinna, kus töötas kuni surmani 17. nov 1923 rahukohtunikuna. Bornhöhe põrm maeti Tallinna Kopli surnuaiale, 1951 toimus ümbermatmine Tallinna Metsakalmistule. Bornhöhe esimene jutt ilmus 1878, kui kirjanik oli 16-aastane. Kõige enam tunnustust toonud ja paarikümnes trükis ilmunud ajalooline jutustus “Tasuja” (1880) on kirjutatud 17-aastase noormehe poolt. Teos algatab eesti kirjanduse ajaloolise romaani
VILLU VÕITLUSED Eduard Bornhöhe Kõik pidasid Sepp Villust lugu. Ta oli kõige priskem, jumekam, tugevam, ausam ja rõõmsam mees kogu Viljandimaal olnud. Ta nägi umbes selline välja: üle kuue jala pikk, keha nagu tamme tüvi, käsivarred päris karu käpad, reied kui samblad, nägu rõõsk ja hästi joones, silmad lahked ja sügavad kui suvine taevas. Villu vanemad olid pärisorjad ja seega oli ka tema noorena pärisori. Kuid oma rammu tõttu võeti ta sõjaväkke ja ta aitas oma peremehe vaenlaste käest kätte saada.
Tasuja Eduard Bornhöhe ,,Tasujas" on kirjeldatud kolmeteistkümnenda sajandi sündmusi. Harjumaa põhjapoolses osas Tallinna lähedal seisis üks talu, mis oli teedest kaugel ja metsa sees. Talu hüüti Metsa taluks, sest et ta oli nii metsa sees. See talu oli ühe maamehe oma kelle nimi oli Tambet. Tambeti isa oli Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi. Tambeti isa nimi oli Vahur. Vahurit piitsutati tihti ja ta põgenes metsa. Piiskop asus teda jälitama
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid