Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID (0)

Tartu Ülikool - Sotsioloogia - Sotsioloogia
4 HEA
Punktid

SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID
Sisukord
1. Sotsioloogia alused 4
1.1. Mis on sotsioloogia? 4
1.2. Sotsiaalsed institutsioonid 6
1.3. Sotsiaalsed faktid 7
1.4. Sotsioloogiline kujutlus 7
1.5. Sotsioloogia ja teadus 8
1.6. Sotsioloogia funktsioonid 11
1.6.1. Kokkuvõte 12
2. Sotsioloogia suurkujud 15
2.1. Isidore Auguste Marie Francois Xavier Comte ( 1798 – 1857) 15
2.2. Herbert Spencer (1820 – 1903) 17
2.3. Harriet Martineau (1802 – 1876) 20
2.4. Emile Durkheim (1858 – 1917) 21
2.5. Karl Marx ( 1818 – 1883) 24
2.6. Max Weber (1864 – 1920) 26
2.7. Wilfredo Pareto (1848-1923) 30
3. Kaasaegsed sotsioloogia teooriad 31
3.1.1. Funktsionalistlik teooria 31
3.1.2. Talcott Parsons ( 1902 – 1979) ameerika sotsioloog : 31
3.1.3. • Robert K. Merton (sünd. 1910 ): 32
3.1.4. Konfliktiteooria 32
3.1.5. • Erving Goffman – 33
3.1.6. • Harold Garfinkel – 34
3.1.7. Humanistlik sotsioloogia 34
3.1.8. Feministlik sotsioloogia 34
4. Kaasaegsed sotsioloogid 35
4.1.1. Pierre Bourdieu 35
4.1.2. Michel Foucault (1926 – 1984) 36
4.1.3. Anthony Giddens (sünd Jaanuar 18, 1938) 36
4.1.4. Niklas Luhmann (1927-1998) 37
5. Kultuur ja väärtused 38
5.1. Kultuur 38
5.1.1. Kultuuri 3 komponenti: 39
5.1.2. Kultuuriuniversaalid 39
5.1.3. Kultuuri universaalsed elemendid 40
5.1.4. Normid ja väärtused 40
5.1.5. • Normide klassifitseerimine (Graham Sumner ): 40
5.1.6. Erinevad kultuurid: 41
5.1.7. Sümbolid: žestid 42
5.1.8. Rituaalid 42
5.1.9. Kultuurikontaktid 43
6. Inimese areng ja sotsialiseerumine 43
6.1. Inimene – loomus ja olemus 43
6.2. Sotsialiseerumine 44
6.2.1. Inimese areng 46
6.2.2. Sotsialiseerumise protsess 46
6.2.3. Sotsialiseerimise agentideks... 47
6.2.4. Mina-pildi kujunemine 47
6.2.5. Sotsialiseerumine ja identiteet 48
6.2.6. Erikson ja ego arenemine 48
6.2.7. Kokkuvõtteks: 50
7. Grupid ja interaktsioon 50
7.1. Sotsiaalne struktuur 50
7.1.1. Sotsiaalsed süsteemid 51
7.1.2. Staatus 52
7.1.3. Roll... 52
7.1.4. Sotsiaalne kontekst 53
7.1.5. Grupid ühiskonnas 53
7.1.6. Grupistruktuur 54
7.1.7. Interaktsioon grupis 55
7.1.8. Emotsioonisotsioloogia 56
7.1.9. Kokkuvõtteks: 58
8. Konformsus ja hälbekäitumine 58
8.1. Hälbekäitumise sotsioloogia 58
8.1.1. Mis on deviantsus ? 59
8.1.2. Erinevad vaatepunktid hälbivusele 60
8.1.3. Deviantsus ja kriminaalsus sõltub: 60
8.1.4. Hälbekäitumine erinevates kultuurides 60
8.1.5. Konformsus versus hälbelisus – 61
8.1.6. Hälbelisuse sotsiaalsed funktsioonid 62
8.1.7. Sotsiaalne kontroll... 62
8.1.8. Individuaalsed põhjused: 65
8.1.9. Sotsiaalsed põhjused: 65
8.1.10. Sotsiokultuurilised tegurid: 65
8.1.11. Sotsioloogilised hälbekäitumise teooriad 65
8.1.12. Strukturaal-funktsionalistlik teooria: 66
8.1.13. Sildistamisteooria : 66
8.1.14. Kontrolliteooria ... 67
8.1.15. Kokkuvõte erinevatest teooriatest : 68
9. Ühiskond. 68
9.1. Kultuur, ühiskond ja loodus 69
9.1.1. Ühiskondliku elu looduslik raamistik koosneb kolmest osast: 69
9.2. Kultuur, ühiskond ja inimene 69
9.3. Ühiskond 70
9.3.1. Positivism – ühiskond ei ole indiviidide summa, vaid on neist eraldiseisev, eksisteerib iseseisvalt. 71
9.3.2. R.M. Marsh (1967): 71
9.4. Ühiskonnatüübid 72
9.5. Kaasaegsed ühiskonnad 73
9.5.1. Heaoluühiskond – 74
9.5.2. Niclas Luhmanni kommunikatiivse ühiskonna teooria – 74
9.5.3. Siirdeühiskonnad – 74
9.6. Sotsiaalne struktuur ja põhimõisted 75
9.6.1. Sotsiaalne struktuur – 75
10. Sugu ja seksuaalsus 76
10.1. Seksuaalsus 76
10.1.1. Sugu 76
10.1.2. Sugu ja bioloogia 77
10.1.3. Soo sotsialiseerimine 77
10.1.4. Seksuaalsuse sotsioloogilised mudelid 79
10.1.5. Seksuaalsed käsikirjad 79
10.1.6. Seksuaalsed käsikirjad 80
10.1.7. R. W. Connell: sugupoole korraldus 81
10.1.8. Homoseksuaalus 83
10.1.9. Seksuaalvägivald 83
11. Sotsiaalsed muutused ja globaliseerumine 84
11.1. Kaasaega eristavad möödunud perioodidest eelkõige: 84
11.1.1. Sotsiaalne muutus 84
11.1.2. Looduskeskkonna muudatused 85
11.1.3. Sotsiaalsete muutuste välised kanalid: 85
11.1.4. • Difusiooni – 85
11.1.5. Difusiooni näiteid: 86
11.1.6. Innovatsioon 86
11.1.7. Globaliseerumine 87
11.1.8. Globaliseerumise tunnused majanduses: 88
12. Haridus 89
12.1.1. Hariduse roll tänapäeva ühiskonnas: 89
12.1.2. Hariduse kujunemine 90
12.1.3. Hariduse funktsioonid 90
12.1.4. Funktsionalistlik vaatenurk haridusele ja kihistumisele 91
12.1.5. Erinevad lähenemised: 92
12.1.6. Kokkuvõte 94
13. Keha, tervis, haigus ja tervishoiusüsteem 94
13.1. Kehasotsioloogia ... 95
13.1.1. Arusaamad haigusest: 95
13.1.2. Mis on haigus? 96
13.1.3. KEHA MÕISTMINE 96
13.1.4. KAASAEGSE MEDITSIINI TÄHTSÜNDMUSED 96
13.1.5. Tervise ja haiguse erinevad mustrid 97
13.1.6. Haiguste tekkimine ja levimine 97
13.1.7. Millised tegurid on elanikkonna tervist kõige enam mõjutanud: 97
13.1.8. Haiguste sotsiaalne jaotus: Klass ja tervis 98
13.1.9. Sugu ja tervis 99
13.1.10. Kontrolliagendid 100
14. Linnastumine 101
14.1. Linnaelu vs maaelu 101
14.1.1. Maailma TOP –linnad populatsiooni alusel 102
14.1.2. Linnastumine 103
14.1.3. Deurbaniseerumise põhjused 104
14.1.4. Linnade ökoloogia: kontsentrilise tsooni mudel... 105
15. Majandus ja töötamine 106
15.1. Majandussüsteemide päritolu 106
15.1.1. Tootmine jaguneb omakorda: 106
15.1.2. Majandussüsteemi osad: jaotamine ja vahetamine 107
15.1.3. Majandussüsteemi osad: tarbimine 107
15.1.4. Kaasaegsed majandussüsteemid: 108
15.1.5. Kapitalistlik majandussüsteem 108
15.1.6. Sotsialistlik majandussüsteem 109
15.1.7. Ametlik ja mitteametlik majandus 109
15.1.8. Töö ja töötamine 109
15.1.9. Kuidas on muutunud vabaaja veetmine alates 1800st aastast kaasajani? 111
15.1.10. Tailorism ja fordism 111
15.1.11. Post-Fordism 113
15.1.12. Fordism vs Post-Fordism 113
15.1.13. Töö organiseerimine ja tööle pühendumine 114
15.1.14. Naised ja töö 114
15.1.15. Töötus 116
15.1.16. Kokkuvõte: 117
16. SOTSIAALSED INSTITUTSIOONID: Perekond ja abielu 117
16.1. Perekonna teoreetilised käsitlused 119
16.1.1. Funktsionalistlik käsitlus – 119
16.1.2. Konfliktiteoreetilisest vaatenurgast, 119
16.1.3. Perekonnatüübid ja erinevused ühiskonniti 120
16.1.4. Perekonna mudelid: 122
16.1.5. Perekonna funktsioonid on järgmised: 123
16.1.6. Perekonnatsükkel: 124
16.1.7. Alternatiivsed elustiilid: 124
17. Popkultuur ja massimeedia 126
17.1. Popkultuur... 126
17.1.1. Vaba aja kasutamine: 126
17.1.2. Popkultuur massiühiskonnas: funktsionalistlik vaatenurk 127
17.1.3. Popkultuur ühiskonnas: konfliktiteoreetiline lähenemine 127
17.1.4. Massikultuur 128
17.1.5. Massimeedia... 129
17.1.6. Massimeedia tähtsus ja mõju 129
18. Religioon 130
18.1.1. Religioonisotsioloogia 131
18.1.2. Sotsioloogiline religiooni analüüs 131
18.1.3. Emile Durkheim usust 131
18.1.4. Max Weber usust 132
18.1.5. Funktsionalistliku käsitluse 132
18.1.6. Karl Marx religioonist 133
18.1.7. Uskumuste süsteemide määratlemine. 133
18.1.8. Uskumuste süsteemide struktuur. 134
18.1.9. Religiooni struktuuri kuuluvad: 135
18.1.10. Uskumuste süsteemide funktsioonid 135
18.1.11. Religiooni mõju veel: 136
18.1.12. Uskumussüsteemide düsfunktsioonid. 136
18.1.13. Religioossed organisatsioonid 137
18.1.14. Uued religioossed liikumised 138
18.1.15. Sekulariseerumine 139
19. Sotsiaalne ebavõrdsus 141
19.1.1. Stratifikatsioonisüsteemid moodustatakse siis, kui inimesed paigutatakse teatud kategooriatesse. 142
19.1.2. Kihistumise olemus 142
19.1.3. Inimajaloost teatakse nelja peamist stratifikatsioonisüsteemi: 143
19.1.4. Klass erineb teistest kihistumissüsteemidest mitme teguri poolest: 143
19.1.5. Stratifikatsiooni teoreetilised seisukohad 144
19.1.6. Karl Marxi teooria 144
19.1.7. Max Weberi teooria 146
19.1.8. Kihistumise funktsionalistlik käsitlus 148
19.1.9. Melvin Tumini kriitika: 148
19.1.10. Sotsiaalne klass 149
19.1.11. Sotsiaalne mobiilsus ... 149
19.1.12. Sotsiaalse mobiilsuse tähtsus: 150
19.1.13. Ühiskonna sooline kihistumine 151
19.1.14. Soolise kihistumise sotsioloogiline mudel 152
19.1.15. Vanuseline kihistumine... 153
19.1.16. Rassilised , religioossed ja rahvusvähemused 155
19.1.17. Vähemusgrupi määratlemisel lähtutakse neljast elemendist: 156
19.1.18. Vähemuse ühiskonda integreerumise mudelid: 157
20. Võim ja legitiimsus 158
20.1.1. • Võim on 158
20.1.2. • Autoriteet on võim, 158
20.1.3. Võim ja legitiimsus 158
20.1.4. Võim ja legitiimsus: domineerimine 158
20.1.5. Poliitika kui institutsioon 159
20.1.6. Poliitika ja majandus 160
20.1.7. Poliitilised süsteemid: totalitaarsed režiimid 161
20.1.8. Diktatuur – 161
20.1.9. Huvigrupid : 161
20.1.10. Poliitiliste süsteemide vahendid 162
20.1.11. Oligarhia raudne seadus 162
20.1.12. Poliitiline sotsialiseerimine... 163
20.1.13. Militarism ja militariseerumine 164
21. KORDAMISKÜSIMUSTE VASTUSED 165

  • Sotsioloogia alused

  • Mis on sotsioloogia?


    • Mida tähendavad mõisted:
    – Sotsiaalsed institutsioonid
    – Sotsiaalsed faktid
    – Sotsioloogiline kujutlus
    • Sotsioloogia ja teadus
    • Miks on sotsioloogiat vaja?
    Mis on sotsioloogia?
    • Sotsioloogia on suhteliselt noor teadusharu
    • Sotsioloogia tegeleb igapäevase eluolu uurimisega – omaenda perspektiivist lähtudes
    • Sotsioloogia püüab uurida, mis on nn “üldtuntud tõdede” taga: nt karistused vähendavad kuritegevust, õnnelikud töötajad on produktiivsemad jne
    Mis on sotsioloogia?
    • Sotsioloogia eesmärgiks on uurida sotsiaalseid jõude, mis meie igapäevast elu mõjutavad: poliitika, haridus, suurfirmad jne. Kuidas ja mil moel nad seda teevad?
    • Ja siis? Mis ma selle teadmisega peale peaksin hakkama?
    Mis on sotsioloogia?
    Mõiste sotsioloogia:
    • Võttis esmakordselt kasutusele prantsuse filosoof Auguste Comte
    – Socius (ladina k.) – kaaslane , kellegagi koos
    – Logos (kreeka k.) – mõistus, millegi uurimine
    Mis on sotsioloogia?
    Sotsioloogiaks nimetatakse teadust, mis uurib inimese käitumist grupis, hõlmates nii kollektiivseid jõude kui ka viisi, kuidas inimene iseseisvalt mõtestab oma kogemusi.
    Sotsioloogia on teadus, mis uurib inimese sotsiaalset elu, gruppe ja ühiskondi.
    Sotsioloogia on teadus, mis uurib inimsuhete mustreid ja protsesse.
    Mis on sotsioloogia?
    Sotsioloogia on üks paljudest omavahel seotud olevatest sotsiaalteadustest, mille kõigi eesmärgiks on uurida inimese käitumist.
    Sotsioloogia on teadus, mis uurib inimest kui kaaslast (seltsilist), teatud koosluse ja ühiskonna liiget ( Aimre )
    Sotsioloogia on teadus, mis selgitab sotsiaalseid suhteid. (Richardson)
    Mis on sotsioloogia?
    Sotsioloogia on inimgruppide ja sotsiaalse elu süstemaatiline uurimine modernsetes ühiskondades.
    Sotsioloogia on teadus, mis uurib sotsiaalsete gruppide, inimese ja ühiskonna vahelisi seoseid .
    Sotsioloogia on seotud sotsiaalsete institutsioonide uurimisega.
    Sotsioloogia juured ja kujunemine teaduseks
    • Sotsioloogia nn leiutati 19.sajandil, mil mõned teadlased hakkasid läbi viima Inglismaal ja mujal Euroopas uusi uurimusi
    • Enesetappude uurimus: selgus, et suitsiidide tase püsis aastaid stabiilsena – olles mõnes piirkonnas äärmiselt kõrge ning teises tunduvalt madalam
    • Tekkis küsimus, et kui enesetapp on äärmiselt isiklik asi, siis kuidas saab see ühiskonniti niipalju erineda ja samas selles ühiskonnas stabiilsena püsida? Inimesed on individuaalselt erinevad.
    • Hakati uurima teisigi näitajaid: mõrvad, vargused , vägistamised jms. – ilmnesid samad iseärasused
    Sotsioloogia juured ja kujunemine teaduseks
    • Algselt nimetati uut teadust “moraalseks statistikaks” – belgia astronoom Adolphe Quetelet ja prantsuse jurist Andre Michel Guerry.
    • Quetelet – mõiste “keskmine inimene” ning esimene, kes hakkas uurima suitsiidi põhjuseid väljaspool indiviidi
    • Henry Morselli – variatsioon ja kasvamine
    • Emile Durkheim ( 1897 ) “Suicide”
    Sotsiaalsete põhjuste avastamine inimkäitumise mõjutajatena lõi uue teaduse ehk sotsioloogia.
    Mis on sotsioloogia?
    Ameerika sotsioloogi Alex Inkeles’i uurimus 1965 “Mis on sotsioloogia?” – 24 õpiku põhjal
    – Sotsioloogia olemus
    – Isiksuse sotsialiseerumine
    – Kultuur ja sotsiaalne struktuur
    – Grupid ja grupeeringud
    – Kastid , kihid ja klassid
    – Rassid ja rahvastikuprobleemid
    – Sotsiaalsed muutused
    – Institutsioonid

  • Sotsiaalsed institutsioonid


    • Sotsiaalsed institutsioonid on teatud eluvaldkonda puudutavad sotsiaalse elu korraldused , mis puudutavad kõik ühiskondi.
    – Perekond kui institutsioon – reeglid abiellumise, lastesaamise kohta, vanemate eest hoolitsemine jms
    – Haridus kui institutsioon – kes saavad haridust, milliseid teadmisi ja kes edastavad jms
    • Institutsioonid moodustavad ühiskonna sotsiaalse struktuuri.

  • Sotsiaalsed faktid


    Sotsiaalsed faktid on kindlamustrilised inimkooslust iseloomustavad faktid.
    Emile Durkheim: “Sotsiaalsed faktid on sotsiaalse elu aspektid, mis kujundavad iga inimese individuaalseid käitumisviise ja tegevusi.”
    Durkheimi järgi on sotsiaalseid fakte võimalik teaduslikult uurida.
    Sotsioloogia: sotsiaalsed institutsioonid ja sotsiaalsed faktid

  • Sotsioloogiline kujutlus


    Ameerika autor C. Wright Mills (1916 – 1962): sotsioloogiline kujutlus ( 1959 ). Mõiste “sotsioloogiline kujutlus” põhineb isikliku ja ühiskondliku kogemuse käsitluste erinevusel
    Isiklik kogemus – eraasjad, millega iga inimene igapäevaelus kokku puutub
    Ühiskondlik kogemus – faktorid , mida indiviid ise kontrollida ei saa, kuid mis mõjutavad tema igapäevast elu
    Sotsioloogiline kujutlus tähendab oskust näha igapäevaste sündmuste taga olevaid neid mõjutavaid makroprotsesse.
    Sotsioloogiline kujutlus
    Sotsioloogid uurivad, kuidas isiklikud probleemid muutuvad ühiskondlikeks probleemideks, kuidas muutuvad ühiskondlike probleemide definitsioonid ja määratlused erinevates gruppides.
    Sotsioloogiline kujutlus
    • Sotsioloogia õppimine eeldab asjade nägemist laiemas kontekstis
    • Nt tassi kohvi joomine:
    – Rituaal - Sümboolne tähendus
    – Personaalne – seltskondlik (sotsiaalne)
    – Kohvi kui legaalne narkootikum, stimulant Lääne kultuuris
    – Rahvusvaheline kaubandus, sotsiaalsed ja majanduslikud suhted erinevate riikide vahel
    – Viitab ajaloolistele sotsiaalsetele ja majanduslikele suhetele
    – Elustiili valikud – millist kohvi juua - globaliseerumine

  • Sotsioloogia ja teadus


    • Sotsioloogia kuulub sotsiaalteaduste hulka nagu ka psühholoogia, majandus ja poliitika
    • Sotsioloogia kui teaduse määratlemisega on seotud mitmeid probleeme, millega nt keemikud , füüsikud jt kokku ei puutu
    Sotsioloogia ja teadus
    • Sotsioloogilist teooriat iseloomustavad: läbiproovitus, põhjalikkus ja praktilisus, aga samuti peaksid nad nii palju kui võimalik tõele vastama
    • PROBLEEM: sageli ei oska sotsioloogid öelda, kusmaalt jookseb piir õige ja vale vahel – isiklikud huvid, kahtlused jms
    • Ühiselt kokkulepitud tingimused uurimuste läbiviimiseks
    • Ükski teooria ei saa olla 100% tõene. Kui mõni teooria suudab näidata oma püsivust ja praktilisust, siis tunnistatakse sobivaks teatud ajaks
    Erinevused loodusteaduste ja sotsioloogia vahel
    • Eksperimendid ja katsed
    • Eksperimentide tulemused ja nende nn “püsivus”
    • Uurija mõju uuritavale
    • Uurija ja uuritava vaheline koostöö
    Sotsioloogia teadusena :
    • Erapooletu uurimus
    • Objektiivsus
    • Süstemaatilised ja tunnustatud uurimismeetodid
    • Korrektselt kogutud andmed, mis tõestavad/kinnitavad tehtud järeldusi
    • Kontrollitavus ja usaldatavus
    Sotsioloogia kui teaduse ajaloost
    Probleemid ainevaldkonna määratlemisega. Selleks, et nimetada sotsioloogiat teaduseks, peab teadma sotsioloogia ainet ja objekti, mida ta uurib.
    Pitirim Sorokin (1889-1968) – vajalik määratleda iseseisva distsipliini tunnused:
    – Teha kindlaks uuritavate nähtuste piirkond
    – Näidata, et uuritav valdkond on oluline ja seda ei uuri ükski teine teadus
    – Selgitada sotsioloogia suhe teiste teadustega, eriti sotsiaalset reaalsust uurivate teadustega
    Sotsioloogia kui teaduse ajaloost
    Teadus peab uurima konkreetset esemelist objekti, mille uurimisega ei tegele ükski teine teadus. Kui tingimus pole täidetud, saab olla lihtsalt mingi teise teaduse haru.
    Tänapäeval: teaduse iseseisvus ei sõltu objektist, vaid vaatenurgast, millega teadus objektile läheneb. Seega võivad objekti uurida erinevad teadused ja ühel teadusel võib olla mitmeid objekte. Seega peab teadus kasutama vaatenurka, mida ei kasuta ükski teine teadus.
    Sotsioloogia kui teadus
    Sotsiaalteadused uurivad inimkäitumist ja grupielu, püüdes vaadata nendele nähtustele võimalikult erinevatest vaatekohtadest.
    Sotsioloogia erineb teistest sotsiaalteadustest selle poolest, et koondab vähem tähelepanu ühiskonnaelu ühele aspektile või kitsale sündmuste ringile .
    Sotsioloogia kui teadus
    Sotsioloogia uurimisvaldkond on äärmiselt lai alates indiviidide vahelise suhtlemise analüüsist kuni globaalsete ühiskondlike protsessideni.
    Seotud mitmete erinevate teadusharudega:
    – Psühholoogia
    – Ajalugu
    – Sotsiaalantropoloogia
    – Majandusteadus
    – Politoloogia
    – Haldus
    Sotsioloogia kui teaduse erinevad vaatenurgad :
    • Psühholoogiline – sotsioloogia tekkeaastatel mõjutas arusaamu ühiskonnas toimunust. Inimkäitumist mõjutavad ainult temast endast tulenevad tegurid. Erineb sotsioloogiast, kuna keskendub ainult indiviidist tulenevatele teguritele. Samuti erinevus selles, kuidas uuritakse: psühholoogias tehakse eksperimente , sotsioloogias uuritakse inimest tema loomulikus keskkonnas, situatsioonis;
    • Demograafiline vaatenurk – uurib rahvastikku ja selles toimuvaid protsesse – statistilistele andmetele tuginev teoretiseering – miks?kuidas?
    Sotsioloogia kui teaduse erinevad vaatenurgad:
    • Kultuuri analüüsist tulenev vaatenurk – inimkäitumise analüüsil kasutatakse kultuuriloo termineid ja mõisteid: ühiskondlikud väärtused, ühiskondlikud reeglid jms.
    • Ajalooline vaatenurk – ajaloo uurimine selgitamaks industriaalühiskonna kujunemist ja arengut;
    Sotsioloogia kui teaduse erinevad vaatenurgad:
    • Sotsioloogiline vaatenurk:
    – Koosluste vaatenurk: grupid ja nende erinevad jaotused ( formaalsed , mitteformaalsed , primmaarsed, kollektiivne käitumine, massiliikumine jne.)
    – Suhete vaatenurk: isikute vahelised suhted, mis tulenevad sotsiaalsest positsioonist ja sotsiaalsetest rollidest.
    Sotsioloogiline vaatekoht
    Iseloomustavad järgmised peamised tunnused:
    • Huvi ühiskondliku elu kui terviku vastu. Huvi ei seisne ainult teatud valdkondade vastu, vaid nende erinevate valdkondade omavaheliste seoste vastu; samuti kuidas ühiskondlikud probleemid tekitavad või lahendavad isiklikke probleeme.
    • Rõhk inimkäitumise kontekstil, s.o. välistel jõududel, mis kujundavad ja suunavad indiviidi otsuseid.
    • Tunnistamine, et tähendus tekib ühiskonnas sotsiaalse interaktsiooni tulemusena.
    • Rõhu asetamine ühiskonnale ja indiviididevahelistele suhetele, mis kujundavad ühiskondlikku elu, mitte aga üksikindiviidile.

  • Sotsioloogia funktsioonid


    Teadusel on kolm fuktsiooni:
    • Kirjeldamine
    • Seletamine
    • Ennustamine
    Sotsioloogia funktsioonideks on:
    – Kirjeldav, st. Nähtuste ja protsesside taseme, ulatuse ja struktuuri uurimine, vastused küsimustele kas ja kui palju?
    Sotsioloogia funktsioonid
    – Teoreetiline ehk seletav funkts. – kogu faktilise materjali analüüs mingi probleemi selgitamiseks olemasoleva teooria raames või uue teooria loomine;
    – Praktiline ehk instrumentaalne fukts. – erinevate uuringute tulemuste kasutamine sotsiaalsete suhete, gruppide, institutsioonide, inimeste olukorra, võimaluste, perspeltiivide selgitamine ja parandamine. Sotsioloogia annab informatsiooni, mis võimaldab luua sotsiaalse kontrolli sotsiaalsete protsesside üle
    Sotsioloogia funktsioonid
    – Ennustamine, st, et pärast kirjeldamist ja selgitamist on võimalik pakkuda välja erinevad arenguvariante
    – Kriitiline fuktsioon:
    • Kriitiline suhtumine olemasolevatesse teoreetilistesse lähenemistesse ja uurimismeetoditesse
    • Ühiskonnaseisundi kriitika
    – Ühiskonna teadvustaja:
    • Mis toimub?
    • Miks toimub?
    • Kuhu edasi viib?
    Kokkuvõte
    Sotsioloogia on teadus, mis uurib inimest kui kaaslast, grupi ja ühiskonna liiget.
    Poola sotsioloog Jan Szczepanski:
    “Sotsioloogia täpne defineerimine ei ole tänapäeval enam vajalik, kuna ükski teadus ei eksisteeri valmis kujul, piiritletult ega muutumatult, nii, et oleks võimalik anda selle täpset määratlust.”
    Kokkuvõte
    Sotsioloogia on sotsioloogiliste teadmiste süsteem, mis toodab uusi teadmisi sotsiaalse reaalsuse ja ka teaduse kui süsteemi kohta.
    Sotsioloogia kui teadus, erineb oma uurimismeetodite poolt loodusteadustest.
    Sotsioloogia on tihedalt seotud teiste teadusharudega: psühholoogia, ajalugu, poliitika, antropoloogia , haldus, majandus.

  • Kokkuvõte


    Mõisted:
    – Sotsiaalsed institutsioonid ehk teatud eluvaldkonda puudutavad sotsiaalse elu korraldused, mis puudutavad kõik ühiskondi
    – Sotsiaalsed faktid ehk kindlamustrilised inimkooslust iseloomustavad faktid
    – Sotsioloogiline kujultus ehk oskus näha igapäevaste sündmuste taga olevaid neid mõjutavaid makroprotsesse.
    Sotsioloogia peamised funktsioonid: kirjeldamine, seletamine, ennustamine.
    Sotsioloogia arengulugu
    Sotsioloogia kujunemisele eelnes sotsiaalse mõtte areng antiikajast kuni August Comte’ini. Pärast seda saab vaadelda sotsioloogia erinevaid arenguetappe.
    Eel- ehk protosotsioloogiasse kuuluvad ühiskonnateaduslikud teooriad, mõtted vanadest kultuuridest (Hiina, India jt.) ja Õhtumaa mõtlejate ( Platon , Aristoteles ) seisukohad kuni sotsioloogia rajamiseni.
    Sotsioloogia arengulugu
    Antiik- ja uusaja mõtlejad otsisid vastust inimese kohta ühiskonnas, püüdsid määratleda ühiskonda ning selle tekkimise ja funktsioneerimise mehhanisme .
    Industriaalühiskonna teke sundis üldteoreetiliste lahenduste kõrval otsima praktilisi lahendusi erinevatele probleemidele – linnastumine, vaesumine , tööliste rahulolematus jms.
    Sotsioloogia tekkimine
    Sotsioloogia nn “leiutati” 19.sajandi alguses, mil mitmed teadlased Euroopas ja Inglismaal hakkasid uurima erinevaid ühiskondi täiesti uuest vaatenurgast lähtudes.
    Algas valitsuse poolsest statistika kogumisest erinevate surmapõhjuste kohta. Esimest korda saadi konkreetseid andmeid suitsiidide kohta.
    Sotsioloogia tekkimine
    Enesetappude puhul ilmnes kolm hämmastavat tulemust:
    • Suitsiidinäitajad olid stabiilsed aastate lõikes;
    • Näitajad erinesid aga suuresti erinevates paikkondades;
    • Suitsiidinäitajad olid pidevas kasvamises kõikjal, kus andmeid koguti
    Sotsioloogia tekkimine
    Millest sellised näitajad tulenesid?
    Peagi hakati koguma andmeid ka muude elutegevuste kohta, sh mõrvad, vägistamised, heategevus jms.
    Kõikide andmete puhul ilmnes sama tendents :
    – Stabiilsus
    – Varieeruvus
    – Kasvutendents
    Sotsioloogia tekkimine
    Tekkinud küsimusi lahendama asunud teadust kutsuti esmalt “moraalse statistika” uurimiseks, sest esimesed uurimisobjektid olid otseselt seotud inimühiskonna moraalsete aspektidega.
    Loojad: Belgia matemaatik ja astronoom Adolphe Quetelet ja Prantuse advokaat Andre Michel Guerry.
    Sotsioloogia areng
    Klassikaline sotsioloogia 1820ndad, 1830ndad kuni 1920ndateni:
    – Rajaneb objekti ja subjekti sõltumatuse ideaalil – uuritavat tuleb vaadelda objektiivselt
    – Ühiskond on süsteemne tervik, objektiivselt eksisteeriv reaalsus , mida saab analüüsida, võrrelda, prognoosida, kindlad uurimismeetodid
    – Positivism, strukturaalne funktsionalism , etnometodoloogia
    Esindajad: Comte, Marx, Durkheim jt
    Sotsioloogia areng
    Postklassikaline periood ja modernistlik sotsioloogia:
    – Kujunesid funktsionalistlikud teooriad jm, esile tõusid empiirilised uuringud
    – Lisandusid sümboliline interaktsionism , sotsiaalne fenomenoloogia , ratsionaalse tegevuse teooria, ajalooli - empiiriline sotsioloogia, soosotsioloogia.
    – Selgus, et uurimistulemusi mõjutasid uurimismeetodid, uurija olemus ja palju muudki
    – Max Weber – õpetus ideaalsetest tüüpidest
    – Tähelepanu: subjekt -tunnetustegevus-objekt
    Sotsioloogia areng
    Postmodernistlik periood – sotsioloogilise nägemuse muutumine kuni käesoleva ajani.
    Üks ja sama tegevus annab erinevatel tingimustel ja erinevas ajas erinevaid tulemusi – konteksti tähtsus!
    Huvi sotsiaalse semantika ehk märkide ja tähenduste süsteemi vastu, sellest huvi tõlgendamise vastu.
    Sotsioloogia areng
    Postmodernistlik periood.
    Semantika – tõlgendamine – lahendus tunnetuse ratsionaliseerimise probleemile:
    Üks ja sama märk (sotsiaalne nähtus, fakt) omavad erinevaid tähendusi sõltuvalt muutujatest (üleminekutest):
    – Objektiivsed asjaolud :kontekst, mida inimene võib vaadelda ja määratleda ka valikuliselt;
    – Subjektiivsed asjaolud: vaatleja väärtussüsteem, kultuur jm.
    Sotsioloogia areng
    Kõik sotsioloogia teooriad ja paradigmad arenevad edasi ja täpsustavad nägemusi kaasaegsest ühiskonnast ning selle probleemidest.

  • Sotsioloogia suurkujud

  • Isidore Auguste Marie Francois Xavier Comte (1798 – 1857)


    Nimetatakse sageli sotsioloogia rajajaks – “sotsioloogia isa”.
    Lõi mõiste sotsioloogia, et eristada enda vaateid teiste omadest .
    Positivismi looja.
    Auguste Comte 2
    Püüdis leida sellist ühiskonnateadust, mis suudaks seletada sotsiaalse ühiskonna seadusi samahästi kui loodusteadused selgitasid füüsilise keskkonna toimimist.
    Comte teooria – positivistlik teadus ehk sotsioloogias ühiskonna ja grupielu teaduslik uurimine.
    Positivism kui väärtustevaba ja objektiivne teadus.
    Positivismi arendasid edasi John Stuart Mill ja Herbert Spencer
    Positivism
    Kuni 17.sajandini hõlmas filosoofia kõiki teoreetilisi uurimisvaldkondi.
    Alates 17.sajandist kasvas teaduste roll maailma tunnetuses .
    Comte arvates pole vana tüüpi filosoofial tulevikus mingit rolli.
    Uue filosoofia eesmärgiks on inimtunnetuse uurimine ( teaduslikud uurimismeetodid, teaduste omavaheline seostamine jm)
    Auguste Comte 3
    Comte “kolme astme” seadus,
    mille kohaselt peab iga kujunev teadvus läbima kolm astet:
    • Teoloogiline – mõtted on kujundatud religioossete ideede poolt; ühiskond on jumala tahte väljendus
    • Metafüüsiline – ühiskonda nähti looduslikul, loomulikul moel, kadunud oli üleloomulikkus, müstika
    • Positiivne – ühiskonda uuritakse ja määratletakse läbi teaduslike uurimismeetodite
    Teoloogiline mõtlemine:
    • Fetišism ehk nõidus – iga asi on hingestatud ja käitub nagu inimene
    • Polüteism ehk palju jumalaid omav – iga valdkonna üle valitseb oma jumal, jumala tahe selgitamaks teatud nähtusi
    • Monoteism ehk ainus – üks jumal, kelle tahtest lähtuvalt on kogu elu korraldatud
    Metafüüsiline mõtlemine:
    • Nähtusi seletatakse millegi kaudu, mida ei saa kogeda, nt aisting tekkimine on seotud mateeriaga, asja omadus on seotud tema olemusega.
    • Võrreldes teoloogilisega abstraktsem, üldised seaduspärasused
    Positivistlik mõtlemine:
    • Lähtutakse tegelikkusest, mis on konkreetselt olemas
    • Ülesandeks on avastada seaduspärasusi ja nende põhjal sündmusi ette näha
    Auguste Comte 4
    Auguste Comte 5
    • Iga teadus ei ole jõudnud positivistlikku tasemele
    • Tema arvates eksisteeris vaid 6 teadust:
    – Astronoomia
    – Matemaatika
    – Füüsika
    – Keemia
    – Füsioloogia
    – Sotsioloogia

  • Herbert Spencer (1820 – 1903)


    • funktsionalist
    • Huvi majanduse, loodusteaduste ja sotsioloogia vastu
    • “sünteetiline filosoofia”
    • Sotsiaaldarwinism – kõige tugevamad ja kohanemisvõimelisemad jäävad ellu
    Herbert Spencer
    • Ta oli sotsiaalsete reformide vastu, mis aitaksid vaeseid, kuna see rikub loomulikku valiku-protsessi.
    • Individualist
    • Võrdse vabaduse seadus:”Iga inimene on vaba tegema kõike, mida ta soovib, juhul kui ta ei riku teise inimese võrdset vabadust”
    Herbert Spencer
    • Strukturaal-funktsionalistliku analüüsi looja
    • Sotsiaalne areng sõltub võitlusest ja kõige tugevamatest, nn sotsiaaldarvinism. So teooria loomulikust valikust, mida Darwin kasutas looduse kirjeldamisel
    • Ebasobivate indiviidide kiire elimineerimine ühiskonnast on rassile bioloogiliselt kasulik
    Herbert Spencer
    Esitas oma nägemuse ühiskonnast:
    • Ühiskond eksisteerib kui organism
    • Toimub sotsiaalne evolutsioon
    Analoogia bioloogilise organismiga =
    Sotsiaalne tervik
    Herbert Spencer
    Ühised tunnused bioloogilisel organismil ja ühiskonnal:
    • Kasvavad oma elutegevuse jooksul
    • Struktuur muutub keerulisemaks
    • Muutusega diferentseeruvad funktsioonid
    • Muutustega koos: vastastikune koostöö, toime, areng – suurem sõltuvus üksteisest
    • Kui terviku tegevus häiritud, siis osad võivad teatud ajal oma tegevust jätkata
    Herbert Spencer
    Erinevad tunnused on:
    • Organismi osad on füüsiliselt seotud; ühiskonna koostisosad vabad ja laiali pillatud
    • Mõtlemine ainult ühes organismi osas; ühiskonnas mõtlevad kõik inimesed
    • Bioloogilises organismis eksisteerivad elemendid terviku jaoks; ühiskond eksisteerib oma liikmete hüvanguks.
    Herbert Spencer
    • Ühiskond
    • Teed ja ehitused
    • Majandus
    • Hüvede jaotus
    • Regulatsioon
    • Indiviid
    • Sotsiaalne grupp
    • Organism
    • Skelett
    • Toitumine
    • Vereringe
    • Aju ja närvisüsteem
    • Rakk
    • Kude
    Herbert Spencer
    Jaotab ühiskonna militaarseks ja tööstuslikuks.
    Domineeriv funktsioon või põhitegevus
    1) Militaarses – kollektiivne kaitse ja pealetung , et säilitada ja suurendada end;
    2) Tööstuslikus – rahumeelne ja vastastikune teenuste vahetamine
    Herbert Spencer
    • Sotsiaalne koordinatsioon :
    • 1) militaarses - kohustuslik koostöö, vägivaldne korralduste pealesurumine ;
    • 2) tööstuslikus – vabatahtlik koostöö, tegevus reguleeritakse kokkuleppe ja õigluse printsiibil
    Herbert Spencer
    Suhted riigi ja indiviidi vahel
    • militaarses – indiviid eksisteerib riigi heaks. Piiratakse vabadust, omandust ja mobiilsust;
    • tööstuslikus – riik eksisteerib indiviidide hüvanguks. Vabadus, vähe piiranguid omandile ja mobiilsusele.
    Herbert Spencer
    • Riigi struktuur.
    • 1) Militaarses – tsentraliseeritud;
    • 2) Tööstuslikus – detsentraliseeritud.
    • Sotsiaalse stratifikatsiooni struktuur:
    • 1) Militaarses – positsioonid, ametid päritakse (omistatud staatus);
    • 2) Tööstuslikus – avatud süsteem, toimub liikumine erinevate positsioonide vahel (omandatud staatus).
    Herbert Spencer
    • Majandusliku aktiivsuse tüüp:
    • 1) militaarses – majanduslik autonoomia ja isemajandamine, vähene väliskaubandus ja protektsionism ;
    • 2) tööstuslikus – majandusliku autonoomia kadumine, vastastikune sõltuvus rahumeelse kaubanduse kaudu, vabakaubandus
    Herbert Spencer
    Sotsiaalsed ja isiklikud väärtused
    • militaarses – patriotism, julgus , lojaalsus, kuulekus, allumine, usk autoriteeti, distsipliin
    • tööstuslikus – sõltumatus, lugupidamine teiste vastu, vastuhakk sunnile ja survele, isiklik initsiatiiv, heasüdamlikkus, tõele suunatus
    Liikumine toimub militaarsest tüübist tööstuslikku ühiskonda.
    Mõisted: struktuur, tööjaotus, funktsioon, integratsioon

  • Harriet Martineau (1802 – 1876)


    • Esimene naissotsioloog
    • Huvitatud majandusest ja sotsioloogiast
    • Sotsioloogia tutvustaja Inglismaal – Comte traktaadi “Üldine filosoofia” tõlkimine
    Harriet Martineau
    Esimene süstemaatiline uurimus Ameerika ühiskonnast “Ameerika ühiskond” 1837
    Teda peetakse silmapaistaks sotsioloogiks mitmel põhjusel:
    • Uurida tuleb tervet ühiskonda, mitte üksikuid fakte
    Harriet Martineau
    • Igasugune ühiskonna analüüs peab sisaldama ka naiste olukorra analüüsi
    • Pööras esmakordselt tähelepanu sellistele aspektidele nagu abielu, lapsed, kodune ja religioosne elu, rassisuhted
    • Lisaks vaatlusele tuleb ühiskonnas ka midagi kasulikku korda saata

  • Emile Durkheim (1858 – 1917)


    • Funktsionalist
    • Sotsioloogia kui akadeemilise distsipliini looja
    • Esimene sotsioloogia ajakiri “Annee Sociologie”
    • Sotsiaalsed faktid
    • Solidaarsus
    Emile Durkheim
    • 1887.aastal sai Durkheimist Bordeaux ’ ülikoolis sotsioloogia kateedri juhataja ning oli esimene, kes asus sotsioloogiat õpetama kui iseseisvat ainet
    • Sotsioloogia ei leidnud kohe poolehoidu
    • Loengud sotsiaalteadustes : mõisted sotsiaalne solidaarsus, perekond ja sugulussuhted , intsest, totemism , enesetapud, kuritegevus , religioon , seadus jm
    Emile Durkheim
    • 1898 .aastal asutas sotsioloogia aastaraamatu “Année sociologique” – esimene sotsiaalteaduslik ajakiri Prantsusmaal
    • Aastaraamatus ilmusid ka Durkheimi peamised tööd “Ühiskondlikust tööjaotusest”, “Sotsioloogia meetodi reeglid”, “Enesetapp”, “Religioosse elu peamised vormid”
    Emile Durkheim
    • Tema tööd on kõige enam mõjutanud nüüdisaegset sotsioloogiat
    • Alus kaasaegsele sotsioloogilisele teooriale
    • Sotsioloogia kui uus teadus, mille probleeme ja küsimusi saab lahti mõtestada empiirilisel teel
    • Ratsionaalsete mõtete ja printsiipide kasutamine uurimuste läbiviimiseks, erapooletus
    Emile Durkheim
    • Ühiskond kui omaette reaalsus
    • Inimkonna kogemuse edasi kestmine
    • Paikapandud reeglid – sotsiaalne struktuur – sotsioloogilise analüüsi objekt
    • Kolm olulist teemat, mis olid olulised just empiirilise teaduse arengu seisukohalt:
    • Sotsioloogia kui empiiriline teadus
    • Individuaalsuse tõus ja uue sotsiaalse korra formeerimine
    • Ühiskonna moraalse korra allikad ja iseloom
    Emile Durkheim
    • Durkheimi sotsiologism – sotsioloogia teoreetilised printsiibid ja metodoloogia . Kaks aspekti:
    – Ontoloogiline: sotsiaalne reaalsus on üleüldises universaalses korras, samas iseseisev
    – Metodoloogiline: sotsioloogia on iseseisev teadus omaenda metodoloogiliste vahenditega ja sõltumatu teistest teadustest
    Emile Durkheim
    Durkheim jagab ühiskonnad kaheks:
    • 1) traditsioonilised ühiskonnad – individuaalsed erinevused on väikesed, ühised ideed on intensiivsemad ja arvukamad kui individuaalsed, ühiskonnaliikmed pühenduvad ühisele eesmärgile. See solidaarsus saab kasvada ainult isiksuse vähenemise arvelt. So mehhaaniline solidaarsus.
    Emile Durkheim
    • 2) kaasaegsed ühiskonnad – inimesed spetsialiseeruvad, tekib tugev tööjaotus. Kuigi indiviididel on vähe ühist, sõltuvad nad üksteisest siiski rohkem kui mehhaanilise solidaarsuse korral. Sõltuvuse tõttu tekib orgaaniline solidaarsus. Ühiseid uskumusi on vähem.
    Emile Durkheim
    • Sotsioloogia peab uurima sotsiaalseid fakte.
    • Sotsiaalne fakt - so käitumisviisid, mõtlemisvormid, mis on indiviidist sõltumatud, kuid omavad teatud sundiseloomu, on kohustuslikud inimesele, sõltumatult inimese enda soovist.
    • Sotsiaalne fakt võib inimkäitumist väljastpoolt piirata, nt komme , seadus
    Emile Durkheim
    • Ühiskonnas on integratsioon ehk side.
    • Mida suurem see side on, seda tugevam on indiviidide sotsiaalne ja psühholoogiline turvatunne (nt leevendab frustratsiooni ).
    • Mida tugevam turvatunne, seda väiksem enesetappude arv.
    Emile Durkheim
    Suitsiidide arv:
    • Nt vallalistel rohkem suitsiide
    • Naistel vähem kui meestel
    • Katoliiklastel vähem kui protestantidel
    • Suvel rohkem kui talvel
    • Kui välised normid/ regulatsioonid liialt nõrgad või liialt tugevad, siis rohkem suitsiide.
    Emile Durkheim
    • Anoomia – kui sotsiaalsed regulatsioonid puuduvad
    • Kiire muutus võib kaasa tuua anoomia, nt ülenev mobiilsus. Samas vaesus kaitseb suitsiidide eest, kuna on oma olemuselt piirav
    • Anoomia on kahjulik nii üksikindiviidile kui ka ühiskonnale tervikuna

  • Karl Marx (1818 – 1883)


    • Sotsialismi (kommunismi) teooria looja
    • Konfliktiparadigma looja
    • Põhimõisted – proletariaat , kodanlus , klassivõitlus, revolutsioon
    Karl Marx
    • Õppis nii Berliini, Bonni kui Pariisi ülikoolides ajalugu, politoloogiat kui filosoofiat
    • Peamiseks mõjutajaks alguses Hegeli filosoofia – “maailmavaim”, areng suurema ratsionaalsuse ja vabaduse suunas.
    Karl Marx
    • Marxi on peetud oma aja parimaks majandusmõtte ajaloo tundjaks
    • Tundis põhjalikult Adam Smithi ja David Ricardo töid
    • Marxi jaoks Hegeli idealism vastuvõetamatu – võttis omaks Ludwig Feuerbachi materialistliku suunitluse: “sotsiaalse ja poliitilise mõtte aluseks on inimeste materiaalsed vajadused”
    Karl Marx sotsioloogina
    • Ise ennast sotsioloogiks ei pidanud
    • Põhiteosteks: “ Kapital ”, koos Engelsiga kirjutatud tööd: “Püha perekond”, “Saksa ideoloogia”, “Kommunistliku partei manifest” jt filosoofia, sotsioloogia ja majanduse valdkonda kuuluvad tööd
    • Huvi ühiskonnas toimuvate muutuste vastu
    • Kompleksne ajaloo- ja ühiskonnateooria väljakujundamine
    Karl Marx sotsioloogina
    • Marxi töödes 3 suurt panust ühiskonnateooriasse:
    – Ühiskonna orgaaniline terviklikkus : seoste otsimine erinevate ühiskonnaelu sektorite vahel
    – Majandusliku sektori suhteline tähtsus: tootmisvahendid ja tootmisviisid , ühiskonna erinevad formatsioonid
    – Konflikti roll ajaloo kujundamisel: pidev võitlus tootmisvahendite omanike ja proletariaadi vahel
    Karl Marx sotsioloogina
    • Kapitalism ja klassivõitlus:
    Karl Marx sotsioloogina
    • Lähtudes omandijaotusest eksisteerivad järgmised tootmisviisid:
    • 1) ürgkogukondlik - primitiivsed vahendid ühiskasutuses;
    • 2) orjanduslik
    • 3) feodaalne - keskaegne Euroopa kuni 19.saj;
    • 4) kapitalistlik
    Karl Marx sotsioloogina
    • Kommunistlik - eraomand kaob, tootmis-vahendid riigi omad.
    • Revolutsiooni toimumise tingimused:
    1) kapitalismilt kommunismi saab minna ainult kapitalistlikult arenenud riik;
    2) revolutsioon peab toimuma kõikides kapitalistlikes riikides üheaegselt.
    Karl Marx sotsioloogina
    Kogu ühiskonna ajalugu on klassivõitluse ajalugu.
    Revolutsiooni õnnestumiseks peab tekkima klassiteadvus
    • die Klasse an sich - klass iseeneses
    • die Klasse für sich - klass iseenda jaoks
    Karl Marx sotsioloogina
    • Majandussuhete mõju kultuurile:
    Klassiühiskondades valitsevad alati valitseva klassi ideed
    Religioonist – see on oopium rahvale
    Karl Marx sotsioloogina
    • Religioonist:
    – Majandustingimuste ja domineeriva klassi huvide väljendus
    – Illusioon , võlts-teadvus
    – Manipuleerib ja rõhub alamat klassi
    – Kompensatsioon
    – Sotsiaalse kontrolli vahend
    Et saavutada inimeste tegelik õnn, tuleb hävitada religioon ehk inimeste illusoorne õnn

  • Max Weber (1864 – 1920)


    • Üks tuntumaid ja kuulsamaid kaasaegse sotsioloogia teadlasi ja rajajaid
    • Lisaks veel tunnustatud filosoof , politoloog, majandusteadlane
    Max Weber
    • Tähtsamad tööd on “ Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim” ( 1904 -1905), “Majandus ja ühiskond” (1922), “Religioonisotsioloogia” jt majandus-, ajaloo-, religiooni-, poliitika- ja sotsioloogialased tööd
    Max Weber
    • Sotsioloogia eesmärgiks on fikseerida inimkäitumise subjektiivne mõte, st peab mõistma motiive , käitumise põhjuseid. Kui käitumisel puudub subjektiivne mõte, siis sotsioloog seda ei uuri
    • Keskenduda tuleb tegevusele, mitte sotsiaalsetele struktuuridele
    Max Weber
    • Olulised on inimeste väärtused ja ideed
    • Ühiskonna struktuurid on formeerunud vastastikku mõjutavate käitumisaktide tulemusena
    • Religioonide uurimine ja võrdlus – seosed kapitalismiga
    Max Weber
    • Maailmapaljastus: “Kui teadus avalikustab loodusseadused , hävineb osa eksistentsi imest ja müstikast”
    • Kaasaegse ühiskonna teraspuur
    • Maailma uurimises on oluline väärtusvaba uurimisvajadus ja oht teadmiste väärkasutamise ees
    Max Weber
    • Mõistmine – võime kujutleda maailma sellisena, nagu seda võiksid näha teised inimesed ning mõista protsesse, mille kaudu inimesed mõtestavad seda, mis nendega juhtub
    • Sotsiaalset tegelikkust tuleb mõista nende seisukohalt, kes seda ise kogevad
    Max Weber
    • Ratsionalism – kaasaegsele ühiskonnale omane käitumisviis: uudne tehnoloogia ja bürokraatia
    • Religioonist: usu mõju majanduslikule arengule, vahekorrad ja mõjud majanduslike tingimuste, religiooni, sotsiaalsete faktorite vahel
    Max Weber
    • Sotsioloogia ülesandeks on analüüsida indiviidi mõtestatud tegevust. Tegevus võtab sotsiaalse iseloomu, kui:
    – Subjektiivne motivatsioon
    – Orientatsioon teistele inimestele
    • Selle alusel kujuneb välja neli tegevuse liiki:
    Max Weber
    Sotsiaalse tegevuse ideaal-tüübid:
    • sihiratsionaalne tegevus – ratsionaalset eesmärki taotletakse ratsionaalsete vahenditega. Põhilised märksõnad on: edu, saavutus, kasu.
    • väärtusratsionaalne tegevus – so käitumine, mille määravad ära teatud olulised väärtused ühiskonnas.
    Max Weber
    Eesmärk ei pruugi olla inimesele kasulik või ratsionaalne , nt lunastuse saamine, kuid kasutatakse ratsionaalseid vahendeid, nt askeesi.
    • 3) Afektiivne ehk emotsionaalne tegevus – tegevuse aluseks hetkeline tunde-ja/või emotsionaalne seisund.
    • 4) traditsiooniline tegevus – tegevuse aluseks sissejuurdunud harjumus.
    Max Weber
    • Analüüsis Lääne ühiskonda, kus üha enam domineerib sihiratsionaalne tegevus.Varem domineeris pigem traditsiooniline, afektiivne, väärtusratsionaalne.
    • Millised faktorid tõid kaasa Lääne ühiskonna ratsionaliseerumise?
    • Kalvinism soosib askeetlust.
    Max Weber
    • Jõukust peab korjama Jumala auks aga mitte siinpoolseks luksuseks. See teeb võimalikuks ülemineku feodalismist kapitalismi. Kuigi religioon aitab kaasa kapitalismi tekkele, siis kapitalism pigem hävitab religiooni. So ajalooline iroonia, mida igapäevaelus nimetatakse ettenägematuks tagajärjeks.
    • Bürokraatia – kõik avalikud suhted formaliseeritakse.
    Max Weber
    • Ideaalne tüüp - loogiliselt kujundatud mõiste; võimaldab esitada uuritava sotsiaalse elemendi põhijooni. Selles mõistes püütakse välja tuua uuritava sotsiaalse elemendi tüüpilised jooned. See pole uurimise põhieesmärk, vaid aitab selgitada üldiseid reegleid.
    Max Weber
    • Ideaalne tüüp sisaldab endas omadusi sotsiaalse institutsiooni kohta, mis on tervik ja mida ei mõjuta ükski teine institutsioon, eesmärk või huvid. Ideaalne tüüp ei kirjelda kunagi konkreetset reaalsust, vaid annab aluse, millega reaalsust võrrelda.
    Max Weber
    • Vastavalt ideaalsele tüübile, sisaldab kapitalism endas nelja põhiomadust:
    – eraomand kõigil kasutootvatel tegevustel
    – kasumi saamine/tagaajamine
    – firmade ja ettevõtete vaheline konkurent
    – Laissez Faire , või valitsus ei sekku majandusse
    Max Weber
    • Bürokraatiat võib käsitleda kui erilist tüüpi ratsionalismi või siis kui organisatsioonide ratsionalismi
    • Ideaalse bürokraatia tunnusjooned:
    – hierarhilisus organisatsioonis, alluvussuhted
    – formaalsus
    – kirjalikud ja konkreetselt paika pandud reeglid
    – edutamine vastavalt saavutustele
    – tööjõu spetsialiseerumine
    – kasumi tootmine
    Max Weber
    Weberi arutlused võimu üle on samuti seotud sooviga uurida, mis toimub kaasaegses ühiskonnas.
    Eristas ta kolme peamist tüüpi võimu:
    • Traditsiooniline võim
    • Ratsionaalne-legaalne võim
    • Karismaatilisus

  • Wilfredo Pareto (1848-1923)


    • Itaalia majandusteadlane ja sotsioloog
    • „Üldsotsioloogia traktaat ” 1916
    • Eeskujuks Itaalia teadlane , poliitik ja kirjanik Niccolo Machiavelli
    Wilfredo Pareto
    • Majandusteadus tegeleb ainult ratsionaalse või loogilise käitumisega. Pareto oli veendunud, et inimkäitumine on suures osas mitte-ratsionaalne, mitte-loogiline. Sotsioloogia tegeleb mitte-loogilise käitumisega.
    • Loogiline käitumine – kui kasutatakse sobivaid vahendeid eesmärgi saavutamiseks.
    Wilfredo Pareto
    • Pareto põhiprobleemiks oligi vastuolu tunnetamine majandusliku ratsionaalsuse ja inimeste irratsionaalse käitumise vahel. Inimeste käitumine on irratsionaalne teaduse, mitte sotsiaalse praktika mõttes
    Wilfredo Pareto
    • Mitte-loogiline käitumine – kõik see, mis jääb loogilisest käitumisest välja.
    • Ehkki inimesed käituvad tihtipeale mitte-loogiliselt, püüavad nad oma käitumist selgitada selliselt , et see näiks loogilisena.
    • Inimkäitumise aluseks on meeleseisund , tunded. Tunded on peamine allikas mitte-loogilisele käitumisele.
    Isalõvid ja emarebased

  • Kaasaegsed sotsioloogia teooriad


    Tuntumad teooriad on:
    • Strukturaal-funktsionalistlik
    • Konfliktiteooria
    • Kirjeldavad teooriad:
    – Sümboolne interaktsionism
    – Dramaturgia
    – Etnometodoloogia
    • Humanistlik sotsioloogia
    • Feministlik sotsioloogia

  • Funktsionalistlik teooria


    • Põhihuviks on suhted sotsiaalse tegelikkuse kahe tasandi: terviku (ühiskond, mingi grupp) ja selle osade (sotsiaalse tegevuse valdkonnad, grupi liikmed) vahel
    • Millised mehhanismid reguleerivad terviku ja selle osade omavahelisi suhteid?
    • Tervik on edukas, kui püsib pikema ajaperioodi jooksul.
    Funktsionalistlik teooria
    • Uurib sotsiaalseid institutsioone ehk perekonda, haridust, religiooni jm ning kuidas iga selline sotsiaalse elu sfäär aitab kaasa ühiskonna kui terviku säilimisele?

  • Talcott Parsons (1902 – 1979) ameerika sotsioloog:


    – Sotsiaalne süsteem – tervik, mis koosneb omavahel seotud osadest ning millest igaüks täidab olulist rolli ühiskonna säilitamiseks
    – Osad on omavahel seotud sidemetega
    – Oluline on idee, et iga gruppi või ühiskonda hoiab koos harmoonia või tasakaal struktuuri osade vahel
    – Grupisisene väärtuskonsenses ehk grupiliikmetel on ühised eesmärgid eesmärkide ja nende saavutamise osas. Väärtused–ühised arusaamad heast ja soovitavast
    Funktsionalistlik teooria

  • • Robert K. Merton (sünd.1910):


    – Keskastme teooriad ehk reeglid, mis kehtivad ühiskonnale tervikuna, peavad kehtima ka piiratud hulga inimeste suhtes
    – Avalikud ja varjatud funktsioonid – avalikud on need, mis on ette planeeritud ja need tagajärjed, mida oodataksegi. Varjatud on sellised tegevuste tagajärjed, mida ei osata ette näha. Alati tuleb kaaluda millised on avalike ja varjatud tagajärgede vahekord , kui funktsionaalne on vastav tegevus ühiskonna kui terviku jaoks?
    – Düsfunktsionaalne käitumine – mitte kõik käitumisaktid pole funktsionaalsed ega aita ühiskonna kui terviku arengule kaasa. Sotsioloogia ülesandeks on oma uuringuteks kindlaks määrata, kelle või mille suhtes teatud käitumine või struktuurid on funktsionaalsed või mitte.
    Funktsionalistlik teooria
    • Kriitika:
    – Liialt abstraktne , liiga kaugel individuaalse kogemuse tasandist ;
    – Funkt.-l teoorial on kalduvus koondada tähelepanu süsteemis valitsevale harmooniale, stabiilsusele ja korrale ning süsteemis valitsevad ebakõlasid nähakse ajutiste probleemidena. Välistatakse võimalus, et süsteem võiks olla vigane;
    – Funkt-lik analüüs ei jälgi muutusi läbi aegade ja ei uuri iga konkreetse sotsiaalse mustri ajaloolist konteksti.
    – Parsonsi töid mõjutas tollane Ameerika majanduslik õitseng
    Konfliktiteoora
    • Keskendub korratusele, kokkuleppe puudumisele ja avalikule vaenulikkusele indiviidide ja gruppide vahel ühiskonnas, harmoonia puudumine süsteemi ja tema osade vahel;
    • Võitlus võimu ja ressursside pärast ühiskonnas on normaalne nähtus
    • Sotsiaalsed struktuurid on ebapüsivad

  • Konfliktiteooria


    Konfliktiteoreetilisest vaatekohast lähtudes uurivad teadlased:
    • Ühiskonnas tekkivaid pingekoldeid erineva võimuhulgaga inimeste ja gruppide vahel;
    • Konfliktide kontrollimise tehnikaid;
    • Viise, kuidas võimu omavad ühiskonnaliikmed säilitavad ja suurendavad oma mõju sotsiaalse elu eri valdkondade üle, sh valitsevad ideed ja väärtused.
    Sotsiaalne kord tuleneb ebavõrdset võimu omavate jõudude omavahelisest võitlusest. Kehtivad selle reeglid, kelle võim parasjagu kehtib ühiskonnas.
    Strukturaal-funktsionalistliku ja konfliktiteooria ühisjooned
    • Seisukoht, et ühiskonna sotsiaalset struktuuri tuleb vaadelda väga abstraktsel moel, nt eesti ühiskond või kaasaegne haridus.
    • Makrosotsioloogia – olemuselt suhteliselt abstraktne, teooriad üldised kogu sotsiaalse struktuuri kohta kehtivad. Järeldusi tehaks ülevalt alla ehk üldiselt üksikule.
    • Mikrosotsioloogia – uurib inimeste igapäevaelu ja isikute vahelisi suhteid.
    Kirjeldavad lähenemised:
    • Mikrosotsioloogiline, põhitähelepanu protsessidel, mille abil inimesed mõtestavad ja annavad tähendusi igapäevaelu sündmustele. Järeldusi tehakse üksikult üldisele.
    • Sümboolne interaktsioon: kuidas inimesed mõistavad oma maailma, mõjutavad üksteist ja määratlevad seda, kes nad on ja mida nad ühiskonnas teevad? Sümboolne interaktsionism hõlmab sotsiaalelu kaht olulist joont:
    – Inimesed mõtlevad ja suhtlevad teineteisega sümbolite abil, mille tähendusi pidevalt kujundatakse;
    – Inimesed peavad oma sotsiaalsest loomusest lähtuvalt elama ühiskonnas gruppides.
    Kirjeldavad lähenemised:
    • Maailma tuleb mõista individuaalse mõistuse kaudu ja taasmõtestada oma valikute (tahte) kaudu.
    • Sümboolse interaktsionismi paradigma juurde käib mõistmine, et sotsiaalse korra reeglid muutuvad pidevalt, inimesed ei reageeri lihtsalt ühiskonna muutustele, vaid ka ise kujundavad aktiivselt asetleidvaid muutuseid ja sellest tulenevaid reegleid. Kõik need tulenevad inimeste vastastikusest suhtlemisest.
    Kirjeldavad lähenemised: dramaturgiline lähenemine

  • • Erving Goffman –


    elu on teatrietendus , kus sotsiaalset vastastikust mõju vaadeldakse nagu osade etendamine teatris
    • Iga inimene etendab iga päev erinevaid rolle, millel on erinev publik ning erinev tagasiside
    • Inimeste elu ja kontaktid on täis draamat
    Kirjeldavad lähenemised:
    etnometodoloogia

  • • Harold Garfinkel –


    uuritakse igapäevaelu aspekte , millele tavaliselt ei mõelda ja mida peetakse täiesti tavaliseks, normaalseks
    • Püütakse avastada sotsiaalse tegevuse tegelikku tähendust
    • Uuritakse erinevaid käitumismustreid, kui neid muuta, mis siis juhtub, nt lapsed käituvad kodus üliviisakate ja tähelepanelike külalistena

  • Humanistlik sotsioloogia


    • Kui positivism sõnastas, et sotsioloogia peab olema väärtustevaba, siis humanistliku koolkonna esindaja professionaalseks eesmärgiks on kasutada sotsioloogiat inimeste hüvanguks, mitte isikliku reputatsiooni tõstmiseks või abstraktsete teadmiste otsimiseks
    • Peamiseks mureks on sotsiaalne õiglus ja selle ebavõrdne jaotumine .
    • Interaktsioon, pearõhk inimese võimel seista vastu sotsiaalsele struktuurile ja proov muuta struktuuri ennast.
    • Joseph Scimecca “humanistlik sotsioloogiline teooria” – dünaamiline eneseteadvus , millel on vaba tahe ja on samas refleksiivne. Vastanduvad ühiskonna võimsamad ja vähemvõimsamad

  • Feministlik sotsioloogia


    • Teadus on liiga meeste keskne – tuleneb positivismist – kus ühiskonnas aktsepteeritud grupid suruvad omi arusaamu tegelikkusest teistele peale (nende vaated sobitatakse valitsevate standardite sisse)
    • Naiste rollid ja staatused ühiskonnas
    • Femiinne vaatenurk sotsiaalsele elule
    • Naiste õigused?

  • Kaasaegsed sotsioloogid


  • Pierre Bourdieu


    • Prantsuse sotsioloog, atropoloog, filosoof ning anti-globaliseerumisliikumise juhte
    • 1930-2001
    • Tähtsaim teos: Distinction: A Social Critique of the Judgement of Taste (1984). Rahvusvaheline Sotsioloogia Assotsiatsioon on pidanud seda üheks 10-st tähtsamaks tööks 20.sajandil sotsioloogias.
    • Võtmesõnad Bourdieu's sotsioloogilises mõttes olid sotsiaalne väli, kapital ja habitus .
    • http://www.kirjasto.sci.fi/bourd.ht m
    Lõik Bourdieu’ tuntuimast teosest
    • "Taste classifies, and it classifies the classifier. Social subjects , classified by their classifications, distinguish themselves by the distinctions they make, between the beautiful and the ugly , the distinguished and the vulgar, in which their position in the objective classifications is expressed or betrayed."
    Pierre Bourdieu
    Pierre Bourdieu sündis külas nimega Denguin, edela Prantsusmaal. Tema isa oli kohalik postkontori ülem. Koolis oli Bourdieu silmapaistev õpilane, kuid samal ajal ka suurepärane ragbimängija. Peagi kolis noormees Pariisi, kus ta õppis ülikoolis koos filosoof - Jacques Derrida’ga. Bourdieu huvitus Merleau -Ponty’st, Husserl ’i ja Marxi töödest.
    Bourdieu kaitses oma lõputöö 1953. Pärast filosoofiakraadi saamist töötas ta aasta õpetajana ning siis võeti ta sõjaväkke, kus ta teenis kaks aastat Alžeerias.
    1959-60 luges mees Alžeeria Ülikoolis loenguid ning õppis kohalikku põllumajandust ning berberite kultuuri.
    "I thought of myself as a philosopher and it took me a very long time to admit to myself that I had become an ethnologist,“ on Bourdieu enda kohta öelnud.
    1960 siirdus ta tagasi Prantsusmaale kui iseõppinud antropoloog.
    Pierre Bourdieu
    Bourdieu abiellus 1962.aastal Marie-Claire Brisard’ga.
    Õppis antropoloogiat ning sotsioloogiat ning õpetas samal ajal Pariisi Ülikoolis (1960-62) ja Lille ’e Ülikoolis (1962-64).
    1964 ühines Bourdieu the faculty of the École pratique des Hautes Etudes. 1968 sai temast Euroopa Sotsioloogiakeskuse direktor ( Centre de Sociologie Européenne), kus ta grupi oma kolleegidega alustas uuenduslike kollektiivsete uurimustega keskendudes eelkõige võimule, selle struktuuridele ning selle seostele kultuuriga .
    Üks kesksemaid teemasid tema töödes oli uurida, kuidas kultuur ja haridus mõjutavad ja eristavad omavahel sotsiaalseid klasse ning kuidas need taastoodavad erisusi sotsiaalsete klasside vahel.
    Oma teoses La Reproduction (1970) Bourdieu arutleb, et Prantsuse haridussüsteem taastoodab ühiskonna kultuurilist jagunemist. Ta vihjab vastavusele pedagoogiliste võtete sümboolsele vägivallale ning riigi monopolile legitimeerida füüsiline vägivald.
    Pierre Bourdieu
    1975 Bourdieu asutas ajakirja Actes de la Recherche en Sciences Sociales, mis keskendus uuringutele kuidas kultuur aitab säilitada ühiskonna domineerivaid struktuure.
    1981 määrati B. Prestiižikale sotsioloogia õppetooli juhatajaks Collège de France .
    1980ndate teisel poolel oli B. Ameerikas üks enim tsiteeritud prantuse sotsiolooge. Oma üliõpilastele oli ta guru , Bour-dieu (jumal), või kohutav näide terrorist maskeerituna sotsioloogia taha.
    1990ndate keskel osales Bourdieu paljudes tegevustes, mis polnud seotud ülikooli ja teadustööga. Ta toetas streikivaid raudteetöölisi, rääkis kodutute kaitseks, oli külaline TV-programmides ning 1996 asutas kirjastuskompanii Liber /Raisons d'agir.
    Bourdieu's viimane töö tegeles selliste teemadega nagu mehelik domineerimine, neoliberaalne uuendused, Edouard Manet ‘ kunst ja Beethoven .
    Bourdieu suri 24.jaanuaril 2002 vähki Saint- Antoine hospidalis Pariisis.

  • Michel Foucault (1926 – 1984)


    • Prantsuse filosoof
    • Collège de France juhataja
    • Tema tööd on mõjutanud arusaamu nii rakenduslikult kui teaduslikult nii inimloomusest kui sotsiaalteadustest
    • Võtmefiguur 20.sajandi prantsuse filosoofias
    • http://en.wikipedia.org/wiki/Michel_Foucault
    Michel Foucault
    M. Foucault ei pidanud ennast postmodernistiks.
    Tema tööd paljuski kaasaegset sotsioloogiat mõjutanud. Oma töödes püüdis F. illustreerida , kuidas arusaamad kaasajal on võrreldes möödunud aegadega muutunud. Oma töödes käsitleb ta kuritegevust, keha, hullust ja seksuaalsust, mille uurimiseks analüüsib siis varasemaid töid ning selliseid kaasaegseid institutsioone nagu vanglad, haiglad ja koolid, mis kontrollivad ja jälgivad inimpopulatsiooni .
    Foucault viis läbi palju kriitilise uurimusi sotsiaalsete institutsioonide seas, keskendudes psühhiaatriale ja meditsiinile.
    Tema tööd on keskendunud võimule ja võimu ving teadmiste suhtele. Samuti on tema arutlused Lääne mõtte ajaloo üle tekitanud suurt diskussiooni.

  • Anthony Giddens (sünd Jaanuar 18, 1938)


    Inglise sotsioloog
    Strukturatsiooni teooria
    Kaasaegsete ühiskondade holistlik käsitlus
    Üks olulisemaid tegelasi kaasaegses sotsioloogias
    Vähemalt 34 erialase raamatu autor, mis on avaldatud enam kui 29 keeles
    Giddensit on kirjeldatud kui Briti tuntuimat sotsiaalteadlast pärast John Maynard Keynes
    http://en.wikipedia.org/wiki/Anthony_Giddens
    Anthony Giddens
    Giddensi akadeemilise karjääri jooksul võib eristada kolme perioodi:
    • Sotsioloogia uue visiooni väljatöötamine, sisaldades uut teoreetilist ja metodoloogilist lähenemist ning põhines klassikaliste tööde kriitilisel ülevaatamisel. Tema peamised tööd sellest perioodist: Capitalism and Modern Social Theory ( 1971 ) ja New Rules of Sociological Method (1976).
    • Strukturatsiooni teooria väljaarendamine Peamised tööd: Central Problems in Social Theory (1979) ja The Constitution of Society (1984) tõid Giddensi rahvsuvahelisele areenile.
    • Viimane periood keskendub Giddensi töödes modernsusele, globaliseerumisele ja poliitikale, eelkõige uuenduste mõjule sotsiaalses ja isiklikus elus. Sel perioodil kritiseerib postmodernismi. Peamised tööd: Consequence of Modernity (1990), Modernity and Self-Identity (1991), The Transformation of Intimacy (1992), Beyond Left and Right (1994) ja The Third Way: The Renewal of Social Democracy (1998).

  • Niklas Luhmann (1927-1998)


    • Saksa sotsioloog, sotsiaalse süsteemi teoreetik
    • Õppis 1960/1961.õa-l Harvardis, kus ta tutvus Talcott Parsonsiga, õppis ja täiendas end tema käe all
    • Auahne plaan luua universaalne sotsioloogiline teooria ehk superteooria, mis kirjeldaks kogu ühiskonda, sotsiaalsust
    • Ta on avaldanud kolm tosinat raamatut õiguse, kunsti, majanduse, poliitika, religooni, ökoloogia ja armastuse teemal.
    Niklas Luhmann
    • Niklas Luhmanni sotsioloogiline teooria on äärmiselt kompleksne. See hõlmab endas süsteemiteooriat, küberneetikat, filosoofilist antropoloogiat, Husserli fenomenoloogiat, organisatsiooniteooriat, samuti mõjutusi Parsonsi strukturaalfunktsionalismist.
    • Luhmanni süsteemiteooria ehk strukturaalfunktsionalism lähtub eeldusest, et igasuguse sotsiaalse süsteemi peamisteks elementideks ei ole mitte inimesed, vaid kommunikatsioon, mis omakorda taastoodab kommunikatsiooni.
    Tema teooria põhineb ,,kommunikatsiooni evolutsioonil´´. Kommunikatsiooni areng toimub suulisest suhtlemisest, kirjutamissüsteemi kujunemise ja elektroonilise meedia arenemiseni. Luhmann tõmbab paralleeli ühiskonna evolutsiooniga, mis areneb läbi funktsionaalse kihistumise. Luhmanni töid läbivad kolm alajaotust:
    1. Süsteemiteooria kui üldine ühiskondlik teooria
    2. Kommunikatsiooniteooria
    3. Evolutsiooniteooria
    Süsteemiteooria
    • Süsteemiteooria loomisel jätka Talcott Parsonsi tööd, kuid seda oluliselt muutes ja arendades
    • Kui funktsionalistid küsivad kuidas on ühiskond üles ehitatud süsteemina nii, et oleks tagatud selle püsimine ja stabiilsus, siis Luhmann esitas küsimuse: “Miks üldse on süsteemid olemas, millist funktsiooni nad täidavad?”
    • Süsteemiteooria algab postulaadiga et SÜSTEEMID ON REAALSELT OLEMAS
    Pikemalt loe nt Ragne Kõuts- Klemmi artiklit “Inimeseta teooria: Sissejuhatus Niklas Luhmanni autopoieetilisse sotsiaalsetesse süsteemidesse”, Akadeemia nr 11, 2007.

  • Kultuur ja väärtused


    Kultuur
    Vajadus kultuuri järgi on tekkinud inimevolutsiooni käigus
    Kultuuri mõiste – puudub üks ja konkreetne mõiste, võimalik mitmel moel defineerida.
    Sõna kultuur (ld colere) - maaharimine , põllumajandus aga 18.-19. saj hakkas tähendama ka inimese harimist
    1919.Aastal teati ainult 7 erinevat kultuurimõistet, esimene määratlus inglise etnograafilt Edward Taylorilt. 1920-1950 oli erinevaid määratlusi 157, 1960ks oli 400, tänapäevaks umbes 1000.
    Kõik mõtlemise, käitumise ja tootmise viisid, mida antakse põlvest-põlve edasi kas suuliselt, kirjalikult, arhitektuuri jms moel ehk mittegeneetiliselt.

  • Kultuur


    • Kultuur või tsivilisatsioon oma laias etnograafilises tähenduses on see kompleksne tervik, mis hõlmab teadmise, uskumuse, kunsti, moraali, seaduse ja kombestiku ning iga muu võime või harjumuse mille inimene on ühiskonna liikmena omandanud .
    • Kultuur on bioloogilise, psühholoogilise ja geograafilise teguri liitunud mustrite kogumik, konkreetse grupi ajaloo sadestus, tema mineviku valikud, teadvus ja alateadvus.
    Kultuur
    • Kultuur on sümbolite, motivaatorite ja tegevusnäidiste süsteem, mis annab üldise orientatsiooni ja korrastatud iseloomu ning vabastab sisemistest vastuoludest.
    • Kultuur on normide, väärtuste ja ideaalide kogum, mis konkreetses ühiskonnas täidab sotsiaalse orientatsiooni rolli.
    • Kultuur on niisuguse inimkoosluse ühine omadus, kelle liikmetel on ühine territoorium ja keel, kes tunnevad teineteise eest vastutust ja tunnustavad oma ühist identiteeti.

  • Kultuuri 3 komponenti:


    • kognitiivne komponent (kuidas me mõtleme), nt keel, sümbolid, väärtused, reaalsuse taju.
    Araabia keel اللغة العربية
    • normatiivne komponent (kuidas me käitume), nt normid, kombed.
    • materiaalne komponent (mida me teeme), nt kunst , arhitektuur .
    Kultuuri areng lihtsalt keerulisele
    Reastamise aluseks sobivad tehnoloogia , teadmiste ja materiaalse kultuuri tase ning sotsiaalse struktuuri keerukus .
    Kohanemine keskkonnaga loob majanduslikud tingimused, millest omakorda tuleneb tööjaotus ja muude eluvaldkondade areng – kultuuri arenemine.

  • Kultuuriuniversaalid


    Kultuur on sõltuv inimlikust piiratusest ja võimalustest ning kuna iga grupp peab lahendama samu säilimisprobleeme, esinevad teatud elemendid igas kultuuris:
    • Kohanemine keskkonnaga
    • Korra säilitamine
    • Korrapärane paljunemine ja uute liikmete vastuvõtt
    • Uskumuste kujunemine
    Erinev on igas kultuuris sotsiaalsete institutsioonide sisu ja elemendid – kultuuriline erinevus.

  • Kultuuri universaalsed elemendid


    Nt keel, sport , ühine töö tegemine, tantsud, haridus, matuserituaalid, seksuaalsed piirangud (nt ei tohi abielluda veresugulaste vahel), kunst jms. Miks?
    • Aluseks bioloogilised faktid nt väikelaste abitus, vajadus soojuse, toidu järgi jne
    • Ka teatud väärtused ja mõtlemisviisid on universaalsed nt mõrvarit karistatakse.
    • Arvatakse, et kultuur peab vastama füsioloogilistele, sotsiaalsetele ja psühholoogilistele vajadustele.
    Kultuur
    Inimestest saavad ühiskonna täisväärtuslikud liikmed siis, kui nad õpivad igapäevaselt kultuuris osalema ehk sotsialiseeruvad.
    Kultuur ei saa eksisteerida ilma ühiskonnata ja vastupidi. See, milline on kultuur, sõltub sellest, milline on ühiskond.
    Kultuur hõlmab endas uskumusi, väärtusi ja ideesid ning asju, sümboleid ja tehnoloogiat.

  • Normid ja väärtused


    • Väärtused – üldtunnustatud ideed sellest, mis on soovitav , ihaldusväärne.
    • Väärtused – arusaamad hea ja halva, õige ja väära kohta ühiskonnas.
    • Väärtused on kesksed arusaamad sellest, mis on tähtis, need moodustavad standardi, millega mõõdetakse norme.
    Normid ja väärtused
    • Käitumisreeglid ehk sotsiaalsed normid – ettekirjutused , mis kirjeldavad ühiskonnas soovitavat käitumist ning samuti määratakse nendega ära keelud ehk ühiskonnale vastuvõetamatu käitumise – tabu .

  • • Normide klassifitseerimine (Graham Sumner):


    – Tavad – tunnustatud käitumisnormid, mis antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale. Tavadega reguleeritakse tegevusi, mis pole grupi säilimise seisukohalt olulised – nt söömine noa ja kahvliga või näppudega;
    Normide klassifitseerimine:
    – Sanktsioonide läbi jõustatakse normid. Võivad olla nii positiivsed (tunnustus) kui negatiivsed ( karistus ).
    – Moraalinormid – tavad, mida tuleb järgida. Eiramisel saab osaks üldine halvakspanu vms.
    – Seadused – reguleerivad ühiskonnale kõige olulisemaid sotsiaalse tegevuse valdkondi ja mis kehtivad võrdselt kõigi ühiskonnaliikmete kohta. Kehtivus tagatakse ametlike sanktsioonidega, mida viivad täide selleks volitatud organid – politsei, kohtud, vanglad.

  • Erinevad kultuurid:


    Sotsioloogias räägime paljudest erinevatest kultuuridest:
    Industriaalne , massi-, materiaalne, poliitiline, vaimne, elitaarne . Aga räägitakse veel ka kultuuriareaalist, kultuuribarjäärist, kultuurikonfliktist, kultuurišokist, sub- ja kontrakultuuridest jne
    Kultuuride mitmekesisus :
    Subkultuurid – alagrupid ühiskonnas, kelle elustiil erineb üldisest. Subkultuurid tekivad alati, kui ühiskonnaliikmete juurdepääs üldisele kultuurile on erinev. Mida keerulisem on ühiskond, seda tõenäolisemalt on seal ka väga mitmekesiseid subkultuure, alates juba tööjaotusest tulenevatest alakultuuridest – advokaadid, arstid.
    Grupi säilitamiseks kehtestatakse piirid, nt oma släng, reeglid, millega end üldisest massist eraldada.
    Kontrakultuurid – subkultuurid, mis vastanduvad otseselt üldlevinud väärtuste ja arusaamadega ühiskonnas.
    Massikultuur – tänapäeva idustriaalühiskonna kultuur, mida iseloomustab kultuuriväärtuste tootmine laiadele massidele ja nende levitamine massimeedia kaudu
    Kultuuride mitmekesisus:
    • Elitaarne kultuur – massikultuuri vastand , koosneb asjadest, mida naudivad ja mille eest maksavad jõukad ja mis oma erakordsuses on mõeldud ja kättesaadavad kitsale ringile, eliidile (raha- ja vaimueliidile). Nendeks asjadeks võivad olla kuulsate moeloojate looming, kunstiteosed , gurmaanlus, autod vms. Vastandumine massi keskmisele maitsele.
    Kultuuri kirjeldamine
    • Sümbolid ja keel – verbaalne suhtlemine
    • Sümbol on algselt tähenduseta heli, objekt või sündmus, millele grupp ise omistab mingi tähenduse. Suurimaks sümboliks või õigemini sümbolsüsteemiks on keel.
    • Mitteverbaalne kommunikatsioon – kehahoiak, žestid, suhtlemise vahemaa , sugude vaheline erinevus
    • Keel ja taju – kuidas ümbritsevat maailma mõistetakse, tõlgendatakse. Keel väljendab ümbritseva maailma tajumist.
    • Sapiri - Worfi hüpotees – reaalne maailm on alateadlikult üles ehitatud grupi keelelistele harjumustele. Keel väljendab seda, kuidas grupp tajub nt selliseid maailma aspekte nagu ruum, aeg, värv vms.
    Keele hinnanguline mõõde.

  • Sümbolid: žestid


    Žest ehk viibe , tahtlikult rõhutatud, tähelepanu äratamiseks mõeldud liigutus või tegu; väljenduslik käeliigutus. Vahel tähendab žest ka tahtlikult rõhutatud, ülepakutult suurejoonelist tegu. Žestikuleerimine on käeliigutuse tegemine (ehk väljendumine žestide abil, nt näitekunstis). (Wikipedia)
    Žestid keskajal omasid suurt tähendust, Euroopa keskaegset kultuuri nimetati ka žestiliseks kultuuriks . Nt kuni 13.sajandini omas žest suuremat tähendust kui notari allkiri. – Põhjuseks madal kirjaoskus .
    Žestid kui sotsiaalse kuuluvuse väljendid. Igal seisusel – vaimulikul, ülikul, talurahval olid omad žestid, mida nad kasutasid ja mis omakorda määras ka nende kuuluvust.
    Loe pikemalt Akadeemia nr 1, 2002, Silvi Tenjes “Žestid keskajal”

  • Rituaalid


    • Rituaalid – kultuurist tulenevad meetodid inimlike tungidega ja rahutust tekitavate sündmustega kohanemiseks. Siirderituaalid .
    • Rituaali ülesandeks on tugevdada kollektiivseid väärtusi
    Etnotsentrism vs kultuuriline relativism
    • Etnotsentrism - teise kultuuri hindamine lähtudes oma kultuuri positsioonilt. Enda kultuuri peetakse moraalselt väärtuslikumaks, “õigeks”, tähtsamaks. So universaalne. Võib olla nii positiivne kui negatiivne.
    • Ksenofoobia – vihatakse neid, kes teistmoodi
    • Kultuuriline relativism – William G. Sumner 1906. “Folkways” – kultuur võib olla mõistetav ainult omaenese väärtuste raames ja omaenese kontekstis. Pole absoluutseid standardeid, mille alusel kultuuri hinnata.

  • Kultuurikontaktid


    • Akulturatsioon - võõraste kultuuri-elementide ülevõtmine, laenamine, imiteerimine, nt laensõnad
    • Assimilatsioon - võõraste kultuuri-elementide ja normide omaksvõtmine ja selle võõra kultuuriga ühtesulamine; üks kultuur kaob.
    • Akommodatsioon - väiksem kultuurigrupp pikema aja jooksul suudab suurema grupi sees olles säilitada oma omapära
    Ideaalne ja reaalne kultuur
    Igal ühiskonnal on oma ideaalid, mille järgi käituda, kuid reaalsuses kipuvad grupiliikmete arusaamad ja käitumismustrid sellest ideaalist erinema. Nt ususallivus peaks olema ühiskonna ideaal, kuid mille vastu kiputakse sageli eksima .
    Ideaalid on ühiskonna ja indiviidide käitumise hindamise kriteeriumiteks.
    Kultuur...
    ...koosneb sümbolitest, keelest, normidest, väärtustest ja rituaalidest. Koos arusaamade, käitumise, suhtumise ja materiaalse kultuuriga loovad need inimesele ainuomase kohanemisvõime ümbritseva keskkonnaga. (Hess, Markson ja Stein 2000)

  • Inimese areng ja sotsialiseerumine

  • Inimene – loomus ja olemus


    • Inimese loomus on looduse poolt antud, kultuurist saadu on pinnapealne ja sotsiaalne käitumine on pigem “ instinktide ” evolutsioon
    • Inimene on täielikult sotsiaalne olend ning tema käitumisele ei ole looduslikul määravat tähtsust
    Sotsiaalne inimene on bioloogilisest välja kasvanud, bioloogiline alge säilib; ühiskonnaliikmete käitumine ei ole loomade elu mugandus, see on kvalitatiivselt erinev – sotsiaalne oma olemuselt ( Allik , 1996)

  • Sotsialiseerumine


    • Esimesena võttis selle mõiste kasutusele prantsuse sotsioloog ja sotsiaalpsühholoog Gabriel de Tarde (1843 – 1904), “Imitatsiooni seadused” 1890
    • Sotsialiseerumisega on tegelenud psühholoogia, pedagoogika, sotsiaalpsühholoogia, sotsioloogia, aga ka politoloogia, majandusteadus, õigusteadus, kriminoloogia , antropoloogia ja humanökoloogia (uurib inimpopulatsioone ohustavate keskkonnategurite ja –protsessidega seotud probleeme)
    • Majandusteaduses on tegu omandi ühiskonnastamisega, sotsioloogias ja psühholoogias isiksuse kujundamisega
    Ajaloost
    • Sajand tagasi toetusid teadlased eelkõige instinktide teooriale – Freud , Thorndike, Dewey , McDougall ehk inimkäitumine tuleneb kaasasündinud instinktidest
    • Nt usklikkust on tingitud neljast instinktist: uudishimu, alandlikkus, hirm ja kaitse- või vanemainstinkt
    • Mitte ainult psühholoogid ei uurinud instinkte, vaid ka sotsioloogid – nad leidsid , et kultuurilised erinevused on samuti seotud kaasasündinud instinktidega
    • Alles hilisemad uuringud laste seas tõestasid, et instinkidega ei ole võimalik inimese omadusi ja käitumist seletada
    • Kaasaegsed teadlased leiavad, et sotsialiseerumine on sõltuv nii kaasasündinud bioloogilistest teguritest kui ümbritsevast keskkonnast: kultuurist ja ühiskonnast.
    • Nt inimene õpib rääkima siis, kui temaga räägitakse ja väliskeskkond seda soosib, kuid selleks peavad olema kaasasündinud eeldused: häälepaelad, kõriehitus, aju jms
    • Kromosoomid ja kaasasündinud eelsoodumused: skisofreenia , alkoholism jms – käitumisgeneetika kriitika: sama pere iniumesed elavad sarnastes sotsiaalsetes tingimustes, mis ka nende käitumist mõjutab
    Sotsialiseerumine
    Sotsialiseerumine on protsess, milles inimene omandab kultuuri ning ta õpib tundma ennast, oma sotsiaalset mina, areneb välja arusaam sellest, kes ta on ja milline ta on.
    Sotsialiseerumine on kogemuste ja väärtusorientatsioonide omandamine selleks, et inimene saaks täita oma sotsiaalseid rolle.
    Sotsialiseerumise käigus omandatakse ühiskonna elulaad ja tavad, teisalt arendame välja oma identiteedi. See on eluaegne protsess, kuna elu ja ümbruskond muutuvad pidevalt. (Hess, Markson, Stein 2000)
    Sotsialiseerumine
    • Mikrosotsioloogiline sotsialiseerumine – uuritakse ühiskonna mõjutusi isiksusele
    • Makrosotsioloogiline sotsialiseerumine – analüüsib isiksuse kujunemisprotsessi eri arenguetappidel (nt lapse- või noorukiiga ) ja isiksuse teatud omaduste (kõlblus, kunstimaitse jms) kujunemist
    • Sotsialiseerumine – inimese kujunemine ühiskonna liikmeks (inimene täiustub, omandab teadmisi)
    • Sotsialiseerimine – inimese kujundamine ühiskonna liikmeks ja seotud kellelegi mõju avaldamisega
    Hopi lapsed Mehhikos 1900.aastal. Neid ei kasvatatud nagu naabruses elavate valgete rantšoomanike lapsi. Loomade karjatamise asemel meisterdavad vanemad poisid vibusid ja nooli . Paremal seisvad tüdrukud hoiavad aga lapsi. Sarnaselt valgete rantšoomanike lastega, valmistatakse ka Hopi poisse ja tüdrukuid täitma erinevaid rolle ühiskonnas.
    Sotsialiseerumine
    Sotsialiseerumisprotsessi funktsioonid:
    – Ühiskonna säilimine ja taastootmine
    – Isiksuse kujunemine ja kujundamine
    Mis juhtuks inimesega siis, kui ta imikueast saati oleks teistest inimestest eraldatud?
    • Poiss Victor , 1860
    • 1982.aasta juhtum Las Vegasest – 6 last vanuses 8 kuud kuni 6 aastat
    • 1970.aasta juhtum – 13-aastane Genie
    VAATA ROHKEM: www.feralchildren.com

  • Inimese areng


    • Inimeste erinevus loomadest: instinktide asemel toetume õppimisele
    • Aju ülesehitus – võime õppida
    • Inimlaps on sündides abitum kui ükski teine loom. Sotsialiseerumise üheks tähtsaks bioloogiliseks põhjuseks on imiku abitus:
    – Füüsiline abitus: teatud sarnasus inimahvi ja imiku vahel
    – Sõltuvus: füüsiline sõltuvus teistest, aju ja närvisüsteemi paralleelne areng toitmise ja hoolitsemise ajal. Eluperioodide erinevatel etappidelt muutuvad inimesed, kellest sõltutakse
    Inimese areng
    – Emotsionaalsed vajadused: lisaks füüsilistele vajadustele on igal inimolendil ka 3 peamist emotsionaalset vajadust – vajadus kiindumuse järele, vajadus heakskiidu järele, kindlustunne selles, kes inimene arvab end olevat ehk enesemääratlus. Imikueas on emotsionaalsete vajaduste kõrval tähtsamad kas samavõrd või enamgi füüsilised vajadus, oluline roll füüsilisel sõltuvusel, hiljem on tegu peamisel emotsionaalse sõltuvusega
    – Individuaalsed erinevused: igal inimesel erinevad omadused, geenid loovad vaid eelsoodumuse

  • Sotsialiseerumise protsess


    Iga imik võib õppida selgeks mistahes kultuuri, keele jne. Esmase sotsialiseerimise ülesandeks on pakkuda lapsele üks ja ainus tähenduste maailm kui ainus võimalik kogemuste organiseerimise viis – sotsiaalsete rollide õppimine. ( Berger ja Luckmann 1966, Hess, Markson ja Stein 2000 vahendusel)
    Oma koha määramine – õpib selgeks oma staatusele sobiva käitumise, millised on selle staatusega kaasnevad rollid.
    Sotsialiseerumise protsess
    Oma koha määramine sisaldab järgmisi olulisi elemente:
    – Vajalik informatsioon – mida see staatus endast kujutab, mida peab tegema
    – Võimalus harjutada: katse- eksitus meetod, antisipatoorne sotsialiseerumine ehk rolli harjutatakse enne vastavasse staatusesse asumist, matkimine ehk autoriteetse inimese käitumise kopeerimine
    – Tagasiside: positiivne või negatiivne, oluline kellelt see tagasiside tuleb
    – Sotsiaalne toetus sotsiaalsetelt võrgustikelt
    Sotsialiseerumise protsess
    • Subkultuurilised erinevused:
    – Vanemate tegevusala : seotud rahvuse, rassi, soo ja haridusega – Melvin Kohn: traditsiooniline ja modernne kasvatamise mudel
    – Soolised erinevused ehk erinev suhtumine poistesse ja tüdrukutesse – ootused ja neile sobivate rollide õpetamine

  • Sotsialiseerimise agentideks...


    ...nimetatakse inimesi ja organisatsioone, kelle ülesandeks on sotsiaalsete normide ja ühiskonnas vajalike normide õpetamine. Sotsialiseerimise teguriteks on need faktorid ja tegevused, mis mõjutavad inimese hoiakuid, käitumist ja tegevust. Sotsialiseerimise agendid ja tegurid sotsialiseerivad inimest kas mikrotasandil (lähedased) või makrotasandil (valitsev kultuur, majandus, poliitika, massikommunikatsioon). Sotsialiseerumisprotsessis on osapoolteks inimene (laps, nooruk, täiskasvanu vanur ) või põlvkond ja sotsiaalne keskkond.
    Sotsialiseerumise agendid
    Tähtsamateks sotsialiseerimise agentideks on:
    – Vanemad: esimesed ja kõige tähtsamad. Verbaalne ja mitteverbaalne kultuuri õppimine
    – Sõbrad: omataoliste grupp, võrdsed. Laps-olemise rolli õppimine. Puberteediea sõbrad
    – Õpetajad: olulised eelkõige kaasaegses ühiskonnas. Mentorid.
    – Massimeedia: nii meelelahutus kui haridus

  • Mina-pildi kujunemine


    • James Cooley ja sotsiaalne mina: imiku järk-järguline eraldumine oma toitjast, enese kui eraldiseisva isiksuse tajumine
    • William James’i sotsiaalne mina: igal inimesel on nii palju sotsiaalseid minasid kui tal on suhtluspartnereid
    • Charles Horton Cooley ja peegelpildi -mina: inimese arusaamad enda kohta pärinevad: 1)inimese arvamus selle kohta, kuidas ta teistele paistab, 2)teiste hinnangust ja 3) inimese arvamusest teiste hinnangu kohta. Inimese mina-pilt on pidevas muutumises
    Mina-pildi kujunemine
    • Teise rolli võtmine – enda kujutlemine teise inimese rolli, sarnaste ootuste ja rollide jagamine, teiste rollide õppimine;
    • Tähtsad teised – vanemad, eakaaslased jt, kellel on võim, et mõjutada inimese arusaamu iseenesest;
    • Üldistatud teised – kõikide samasse staatusesse kuuluvate inimeste käitumisnormid
    • Rollide omandamise astmed – imiteerimine, mäng – rollikäitumise omandamine;
    • Mina kujunemine – personaalne mina ehk spontaanselt kerkiv olemus ja sotsiaalne mina ehk mis sisaldab teiste omandatud suhtumisi
    Mina-pildi kujunemine
    5. Erving Goffman – iseloom ehk käitumiviis, mida esitleme teistele; võimalik mina ehk ühiskonna poolt oodatav mina/tegevus. Rollikaugus ehk distants mina ja mina-teatud-rollis vahel.
    Mina- kontseptsioon pole ainult inimese eluea jooksul kujunev võimete identiteetide ja tendentside süsteem, vaid ka keskkonna kujundamise, interpreteerimise ja valimise aktiivne mõjutaja.

  • Sotsialiseerumine ja identiteet


    Mina ja ühiskond
    • Sigmund Freud:
    – Konflikt mina ja ühiskonna vahel: ühiskond põhineb impulsside kontrollil ja sotsialiseerumine on protsess, millega inimene ütleb ära kohese naudingu vajadusest
    – Arengu astmed: eraldumine vanemast, füsioloogia kontroll, impulsside kontroll
    – Ego kaitsemehhanismid . Id – esmane teadvuse tase, kõik loomulikud ja kehalised vajadused. Ego on indiviidi arusaam iseendast suheldes teistega . Super -ego on inimese moraalikoodeks. Ego kaitsemehhanismid on tehnikad , millega inimene surub alla oma kired ja impulsid , mis võiksid olla kahjulikud ühiskonnale tervikuna.

  • Erikson ja ego arenemine


    Aluseks, et lapse isiksus kujuneb välja peamiselt koduse mõjutamise tulemusena. Oluline ka rollide omandamine ja suhtlus tähtsate teistega. Sotsialiseerumine on terve elu kestev protsess. Ego areng läbib kogu elu jooksul 8 astet:
    • Imikuiga – usaldussuhe oma toitjaga
    • 1-3 aastat – omandatakse mitmeid oskusi: iseseisvus, häbi, kahtlus
    • 4-5 aastat – maailma avastamine, algatusvõime ja enesekindlus vs süütunne
    Erikson ja ego arenemine
    4. 6-13 aastat – fookus koolilt perekonnale edukus vs ebaedukus ehk alaväärsus ja ebakompetentsus
    5. Puberteediiga – identiteedi kujunemine
    6. Noor täiskasvanu – armusuhe vs isolatsioon ja üksildus
    7. Täiskasvanu – pere, töö, kodanikukohustused ehk loovuse kujunemine vs stagnatsioon
    8. Vanadus – elu mõtestamine vs tühjus, lootusetus
    Kõikides etappides kas edukas või ebaedukas areng, siiski ei saa olla täielikult läbikukkunud arenguastet. Ka kõige edukamatel võib olla ebaõnnestumisi.
    Ego-identiteet on osaliselt püsiv nii ajas kui eri situatsioonides .
    Piaget ja kognitiivne areng
    Kognitiivne areng – koos keha ja vaimu vananemisega muutub ka inimese mõtlemine.
    Indiviidi mõtlemine muutub keerulisemaks vananedes ja arenedes. Keerulisemaks saab inimese mõtlemine muutuda ainult reaalses sotsiaalses situatsioonis, mis aitab mõtlemist edendada.
    Täiskasvanu sotsialiseerumine
    Desotsialiseerumine – õpetatakse rollist loobuma
    Resotsialiseerumine – uute vajalike rollide ja väärtuste õppimine.
    Iga suurem rollimuutus organiseerub teatud määral ümber ka inimese mina-pilti.
    Roger Gould: täiskasvanu sotsialiseerumine on vabanemine lapsepõlve müütidest.
    Vanurite sotsialiseerumine – kuidas vähendada vanurite tõrjutust kaasaegses ühiskonnas?
    Ameerika merevägi. Nädal aega tagasi olid kõik noormehed nagu tavalised gümnaasiumi lõpetajad: kuulasid nn õiget muusikat, kandsid õigeid riideid , tegid oma tegemisi, mille eest ka kiita said. Sõjaväes teevad nad alguses aga kõike valesti...

  • Kokkuvõtteks:


    • Ilma sotsialiseerumiseta on võimatu inimühiskonnas edukalt hakkama saada
    • Sotsialiseerumisel mängivad rolli sotsialiseerumisagendid, “tähtsad teised”
    • Mina – pilt, mina ja ühiskonna omavahelised seosed
    • Iga elusündmus mõjutab inimese mina-pilti
    • Re- ja desotsialiseerumine

  • Grupid ja interaktsioon

  • Sotsiaalne struktuur


    • Mõistet struktuur kasutatakse sotsiaalteadustes 18.sajandist alates. Enne loodusteadustes, siis sotsiaalteadustes.
    • Sotsiaalne struktuur aitab mõista kuidas toimib ühiskond tervikuna, kuidas on määratletud selle osad ja millistes suhetes on osad tervikuga .
    • Ühiskonna sotsiaalne struktuur tähendab erinevate inimgruppide domineerimissuhete süsteemi.
    Sotsiaalne struktuur
    • Sotsiaalne struktuur on sotsiaalset tervikut moodustavate elementide vahelised püsivad seosed ja vastastikune.
    • Sotsiaalne struktuur võib olla nii lihtne kui keeruline; ideaalne (ideedes, inimese teadvuses eksisteeriv) või materiaalne (füüsiline, bioloogiline, demograafiline jne)
    • Sotsiaalsete suhete alaliikideks ja tasanditeks on: ühiskonna struktuur, rahvuslik struktuur, perekondlik struktuur jne.
    Sotsiaalne struktuur
    • Sotsiaalse struktuuri abil seletatakse indiviidi või grupi käitumist sotsiaalses süsteemis tervikuna
    • Objektiivne sotsiaalne struktuur: indiviidid ja grupid on süsteemi osad
    • Subjektiivne sotsiaalne struktuur: kuidas inimesed oma tegutsemise ja suhtlemisega toodavad, taastoodavad ja muudavad sotsiaalset struktuuri – sotsiaalne struktuur kui sotsiaalse interaktsiooni võrksüsteem, mis moodustab ühtse terviku.

  • Sotsiaalsed süsteemid


    • Sotsiaalne süsteem on püsisuhetes olevate sotsiaalsete elementide (sh sotsiaalsete rollide, gruppide, institutsioonide) kogum. Tervik on elementide summa. Terviku omadused ei pruugi alati kattuda selle elementide üksikute omaduste summaga .
    • Sotsiaalne süsteem on teatud staatuste ja rollide korraldus, mis eksisteerib lahus inimestest, kes omavad staatust ja täidavad rolle.
    Sotsiaalsed süsteemid
    • Sotsiaalset süsteemi võib vaadelda järgmistest aspektidest lähtuvalt:
    – Indiviidide vastastikune tegevus, kus igaüks on individuaalsete tegevuste kandja - individuaalsus
    – Vastastikune sotsiaalne tegevus, mille tulemusena tekivad sotsiaalsed suhted ja grupid – sotsiaalne grupp
    – Gruppidevaheline vastastikune tegevus – sotsiaalne kooslus
    Sotsiaalsed süsteemid
    – Sotsiaalsete positsioonide (staatuste) hierarhia , kus tegutsevad vastavas süsteemis olevad isikud, täites rolle sõltuvalt positsioonist – sotsiaalne organisatsioon
    – Väärtuste ja normide hierarhia, mis määravad selle süsteemi elementide iseloomu ja sisu – sotsiaalne institutsioon ja sisu
    Tegevus – sotsiaalne suhe. Sotsiaalne käitumine – sotsiaalne struktuur.
    Sotsiaalsed süsteemid
    • Mikrosüsteemid: indiviidide vaheline suhtlemine (nt perekonnas, ühiselamus toakaaslased jne)
    • Makrosüsteemid: abstraktsem süsteem, kõrgemal seisev süsteem, mis sisaldab endas madalama tasemega süsteeme: perekonnasüsteem - perekond
    Staatus...
    • ... esindab inimese positsiooni sotsiaalses süsteemis
    • Igal ajamomendil omab igaüks meist mingit kindlat staatust.
    • Staatusevaldaja on isik, kes omab teatud staatust kindlal ajamomendil.
    • Sotsiaalne süsteem tähendab grupiks koondunud staatuste kogumit.
    • Omistatud staatus – muutumatute tunnustega omandatud staatus

  • Staatus


    • Omandatud staatus – omandatud tunnused, mida iga inimene saab ise valida.
    • Peremees -staatus – erinevatest staatustest sotsiaalselt kõige tähtsam staatus, mis kujundab indiviidi elu kõige rohkem
    • Staatuste kogum – kõik indiviidi staatused kokku

  • Roll...


    • ...on nn nimekiri tegevustest ja sobilikest käitumisviisidest, mida peetakse sobivaks teatud staatusele
    • Roll kirjeldab oodatud käitumismustreid, mis on struktuuriliselt koondunud staatusega kaasnevate õiguste ja kohustuste ümber olukorras või grupis
    • Rollid tulenevad staatusest , staatusega kaasnevaid rolle kujundab ümbritsev ühiskond. Kehtestatakse lubatud ja lubamatud käitumisnormid.
    Rollid
    • Rollikogumid – teatud staatusega kaasnevad rollid
    • Rolliootus – ühiskonna poolt oodatav käitumine teatud rollis osalejatele
    • Rollide mõju staatustele. Olles ühes staatuses , võib see avaldada mõju teise staatuse rollidele
    • Rollikonflikt – kui erinevate staatustega kaasnevad rollid on omavahel vastuolus , nt olla ülemus oma emale vms
    Rollid
    • Rollipinge – tuleneb ühes ja samas staatuses olevate rollide vasturääkivatest nõudmistest ja ühiskonnapoolsetest ootustest, nt tööl käiv noor ema.
    • Kuidas rollipinget vähendada?
    • Rollide ähmastumine – kui toimuvad muudatused ühiskonnas ning pole täpselt sõnastatud uued reeglid.
    • Iga rolli mõjutab sotsiaalne kontekst, kus toimub rolli täitmine

  • Sotsiaalne kontekst


    • Käitumine sõltub sellest, kuidas olukorda tajutakse – ümbritsev reaalsus sõltub sellest, kuidas käitume.
    • Kuidas käituda uutes või ebamäärastes olukordades ? Anoomia – olukord, kus normid, reeglid ja juhised tegevuseks puuduvad või on ebaselged.
    • Normid – selgelt defineeritud reeglid inimeste oodatavale käitumisele teatud olukorras
    Inimesed üldiselt ei suuda ilma normideta elada. Kui algselt ka kord puudub, luuakse sotsiaalses kontekstis kiiresti uued reeglid ja käitumisjuhised.
    Grupid ühiskonnas
    • Grupiks nimetatakse igasugust inimeste kogumit, mida seob omavahel ühine sotsiaalsete suhete võrgustik.
    • Sotsioloogias on grupi tunnuseks:
    – Grupile ainuomane sotsiaalsete suhete kogumik
    – Liikmed on vastastikustes sõltuvussuhetes
    – Grupis valitseb arusaamine, et iga liikme käitumine mõjutab teisi liikmeid
    – Grupis valitseb meie-tunne

  • Grupid ühiskonnas


    • Grupi liikmelisus võib olla stabiilne või muutuv, kuid grupiliikmetel on kaks ühist omadust:
    – Teadlikkus sellest, et gruppi kuulub veel teisigi liikmeid
    – Vastutustunne teiste grupiliikmete ees, oma tegevuses lähtutakse teistest grupiliikmetest
    • Gruppe saab jaotada esmasteks ja teisesteks gruppideks
    Grupid ühiskonnas
    • Kogukond – inimesed tunnevad üksteist pikka aega, mitmete põlvkondade vaheline side, esmased grupid
    • Ühiskond – inimestevahelised suhted piiratud ja pigem ametlikud , sotsiaalsed suhted on vabatahtlikud, rajatud omakasust lähtuvalt, instrumentaalne käitumine
    Kas kaasaegses ühiskonnas vähenevad kogukondlike suhete tähtsus, mis asenduvad ühiskondlike suhetega ?
    Grupid ühiskonnas
    • In-grupid – esmased ja teisesed grupid, kuhu inimene kuulub
    • Out-grupid – grupid, kuhu kuuluvad teised inimesed
    • Kontrollgrupid – etalon või standard, millega saab mõõta enese staatust ja rollikäitumist, olles või olemata selle grupi liige. Kontrollgrupp on grupp, kuhu inimene püüdleb või kellega end samastab meelsasti.
    Grupistruktuur
    • Grupp eeldab, et selle liikmed tunnustavad ühiseid norme ja väärtusi
    • Grupisidemete tugevdamine ühiste tegevuste, sõpruse, normide ja väärtuste kaudu
    • Igal inimesel on vajadus konsensuse järele
    • Sotsiogramm – graafiline väljund, mis identifitseerib grupi uurimisel grupisisese inimestevahelise suhete võrgustiku

  • Grupistruktuur


    • Grupi suurus mõjutab suhteid ja grupis kättesaadavaid rolle ja staatuseid
    • Diaad – kahe inimesega grupp, mida iseloomustab intiimsus ja väga laialdane informatsiooni vahetus, võimalus saavutada väga sügav grupikuuluvus, samas suurim konfliktivõimalus, ühisvastutus
    • Triaad – vähem intiimsust, kuid püsivam, keerukam tööjaotus ja rphkem üksteisest sõltuvust
    Sotsiaalsed võrgustikud...
    • ...koosnevad tihedalt läbipõimunud esmase grupi ja/või lõdvematest teisese grupi suhetest
    • Iseloomustab, kui lähedased või kauged on suhted teiste võrgustiku liikmetega
    • Sotsiaalne toetus

  • Interaktsioon grupis


    • Interaktsiooni protsessid ehk vastastikune toime märgib viise, kuidas rollipartnerid lepivad kokku oma tegevuse eesmärkides ja arutavad, kuidas eesmärgini jõuda ning selleks vajaminevaid ressursse jagada
    • Vabatahtlikud vs sunniviisilised
    • Grupi rollistruktuur – sotsiaalsete suhete tööjaotus grupis
    • Instrumentaalne roll – käitumine eesmärgi saavutamise nimel
    • Ekspressiivne roll – pinge vähendamine grupis, grupiharmoonia säilitamine
    Interaktsioon grupis
    • Dramaturgiline mudel – sotsiaalne stsenaarium , rollide täitmine nn “laval”
    • Vahetusteooria – vahetuse elemendid iseloomustavad inimeste omavahelist suhtlemist (positsiooni väljendus, tunnete väljendamine jms)
    • Vahetuse võimalikeks viisideks on:
    – Koostöö – inimesed nõustuvad kokku panema oma ressursid ja pingutavad ühise eesmärgi nimel. Grupi heaolu on tähtsam, samas peavad olema rahuldatud ka iga liikme vajadused;
    Interaktsioon grupis
    – Konkurents – ühiskonnas olevad ressursid on läinud või siis jaotatud ebavõrdselt. Konkurents on aus ja vajalik, et õigustada kaotajate läbikukkumist;
    – Kompromiss – leitakse mingi lahendus, mis rahuldaks mõlema osapoole vajadusi viisil, mida kumbki pool aktsepteerib
    Interaktsioon grupis
    • Konflikt tekib ühiskonnas juhul, kui osapooled püüavad rahuldada oma vajadusi enda vastaste hävitamise või võimetuks tegemisega
    • Konflikti leevendamise meetodid:
    – Koopteerimine – lahkarvamusel oleva grupi liikmete liitmine dominentgrupiga
    – Vahendamine – kolmanda osapoole kasutamine probleemi lahendamiseks
    – Vaenulikkuse rituaalne kanaliseerimine – viha elatakse välja nt sõjamängudes, spordis vms

  • Emotsioonisotsioloogia


    • Emotsioonid – sisemised psüühilised protsessid (viha, armastus, kadedus , süütunne jne)
    • Kujundavad sotsiaalne integratsioon ja suhtlejate kultuurilised arusaamad
    • Tundereeglite kogum – omandatakse sotsialiseerumise käigus
    • Tundereeglite grammatika – kuidas tundeid tajutakse ja tõlgendatakse, kus, millal ja kellele väljendatakse
    • Tunnetel on hind, emotsioone kasutatakse kui valuutat, mida hoitakse arvel ja kasutatakse vastavalt vajadusele.
    Formaalsed organisatsioonid
    • Formaalseid organisatsioone iseloomustab:
    – Formaalsus
    – Hierarhiline struktuur
    – Suurus
    – Suhteline keerukus
    – Organisatsiooni pikk kestus
    Rollikäitumine tuleneb staatusest organisatsioonis, vähem paindlik kui mitteformaalses organisatsioonis.
    Formaalses grupis kasvab organiseerumise tase ja suurus vastavalt ülesannete keerukuse ja spetsialiseerumise kasvuga.
    Formaalsed organisatsioonid moodustavad tervikuna ühiskonna sotsiaalsed institutsioonid.
    Formaalsed organisatsioonid: bürokraatia
    Esimesena kirjeldas Max Weber, kui erilist organisatsioonitüüpi, mida iseloomustavad ratsionaalsus ja efektiivsus suuremahuliste ülesannete täitmisel ja inimeste suur arv. Bürokraatia ideaaltüüpi iseloomustavad järgmised tunnused:
    – org.-ni ülesannete kindlaksmääratus
    – töötamise baseerumine ametialasel kompetentsil
    – hierarhiline ülesehitus
    – tegevuse täpne reglementeeritus
    – isiklike ja organisatsiooni ressursside eraldatus
    – ametikohad pole päritavad ega püsivad
    – Dokumenteerimise põhimõte, tegevuse kirjalik fikseerimine ja kirjalik asjaajamise kord
    Formaalsed organisatsioonid: bürokraatia
    • Positiivsed jooned:
    – Tulemuslik tööjaotus
    – Onupojapoliitika vältimine
    – Kindlaksmääratud käsuahel
    • Negatiivsed jooned:
    – Ebaefektiivne suhtlemine
    – Liigne formaalsus
    – Tarbetud ja liialt keerukad eeskirjad ning reeglid
    – Ebakompetentsus – edutamise piir
    – Ametnike liialt kiire kasv
    – Bürokraatia umbisikulisus
    Mitteformaalsed grupid
    • Mitteformaalsed esmased grupid formaalsete gruppide sees
    • Täidavad järgmiseid ülesandeid:
    – Pakuvad töölistele personaalset rahulolu
    – Lõhuvad formaalse org.-i siseseid kommunikatsioonibarjääre
    – Tekitavad grupisisest distsipliini
    – Tugevdavad töötajate personaalseid sidemeid ja seovad sellega tugevamini organisatsiooni külge
    Tänapäeval trend paindlikemate organisatsioonide poole.

  • Kokkuvõtteks:


    • Kõikides ühiskondades on kindlaksmääratud sotsiaalne struktuur, mis baseerub erinevatel sotsiaalsetel süsteemidel
    • Sotsiaalsed süsteemid jagunevad mikro - ja makrotasandile
    • Kõik inimesed kuuluvad gruppidesse , kus grupiliikmete vahel toimub ainuomane interaktsioon
    • Esmased ja teisesed grupid, in- ja out-grupid, kontrollgrupid, kogu- ja ühiskond
    • Staatus – roll
    • Formaalsed organisatsioonid - bürokraatia

  • Konformsus ja hälbekäitumine

  • Hälbekäitumise sotsioloogia


    • Uuritakse käitumist, mis kaldub kõrvale sotsiaalselt aktsepteeritud normidest
    • Sotsiaalne kord ühiskonnas sõltub sellest, kas inimesed käituvad erinevates olukordades nii, nagu neilt oodatakse
    • Iga kord kui kehtestatakse uus käitumisstandard, kehtestatakse ka sellele vastanduv, mitteaktsepteeritud käitumisviis
    • Sotsiolooge huvitab , milliseid käitumisi peetakse hälbelisteks ja milliseid mitte?
    Hälbekäitumise sotsioloogia
    • Otsitakse vastuseid sellistele küsimustele:
    – kuidas kehtestatakse sotsiaalseid norme
    – milliste tingimuste korral neid norme rikutakse
    – millised sotsiaalsed grupid on tõenäolisemalt seotud erineva hälbekäitumise vormidega
    – kuidas reageerivad teised inimesed mittekomformsele käitumisele
    – kelle võimuses on ühiskonnas määrata, milline on normaalne ja milline hälbiv käitumine?
    http://www2.hu-berlin.de/sexology/BIB/HATF2.ht m
    Hälbekäitumise sotsioloogia
    Igasugune sotsiaalne elu on reguleeritud seaduste, normide, reeglite või tavade abil.
    Normid erinevad kultuuriti ning igas kultuuris võib olla vägagi palju erinevaid väärtusi. Kuidas juhtub nii, et mõned väärtused muutuvad tähtsamaks kui teised väärtused?
    Koos normide kehtestamisega luuakse ka hälve ehk milline on siis normide vastane käitumine.
    Hälbekäitumise sotsioloogia
    • Hälvikud on inimesed, kes keelduvad järgimast reegleid, mida enamik inimestest järgib. Hälvikuteks võivad olla kriminaalkurjategijad, narkomaanid, asotsiaalid kui ka igaüks meist endist .
    • Hälve – kriminaalsus ja deviantsus:
    – Deviantsus – mitteformaalsete normide rikkumine ; kõrvalekalle normist , tunduvalt laiemate piiridega kui kuritegevus, sageli ei peagi olema seadusega karistatav – tegemist on suhtelise käitumisega;
    – Kriminaalsus – formaalsete normide rikkumine, karistused rangelt paika pandud; absoluutne käitumisviis.

  • Mis on deviantsus?


    Deviantsust võib vaadelda lähtudes kolmest erinevast osast:
    • Esiteks eksisteerib mingisugune sotsiaalne norm – nt vastavalt kristlikule moraalile ei tohiks inimesed tappa teisi inimesi.
    • Teiseks on konkreetne käitumine või tegevus – nt inimene tulistab või laseb teise inimese püssist maha.
    • Kolmandaks osaks on sotsiaalne reageering sellele käitumisele – nt legaalne karistus tulistanud inimesele.
    Teaduslik seletus deviantsusele sõltub tegelikult konkreetselt sellest, millele keskendutakse sotsiaalse hälbekäitumise uurimisel. Nt relativistid keskenduvad esimesele osale ehk sotsiaalsete normide olemasolu uurimisele; positivistid kalduvad keskenduma esimesele ja teisele aspektile ehk sotsiaalsetele normidele ja tegudele. Pragmaatikute lähenemine pöörab tähelepanu aga eelkõige kolmandale punktile ehk sellele, kuidas sotsiaalselt reageeritakse hälbekäitumisele.
    http://searchwarp.com/swa15930.ht m

  • Erinevad vaatepunktid hälbivusele


    • Õiguslik vaatepunkt – tegu, mille eest on ette nähtud karistus;
    • Sotsioloogiline aspekt – kui pannakse toime tegu, mis ei ole teiste isikute või ühiskonna poolt aktsepteeritav;
    • Ühiskondlikust seisukohtadest lähtudes on hälbiv tegu, mis vastandub ühiskonnas valitsevale kultuurile iseloomulikele tegudele ja on mittevastavuses üldistele käitumismallidele;
    • Durkheimi järgi on õiguslikult hälbiv käitumine seotud kindla ajaloolise ja kultuurilise kontekstiga, normide ja standarditega ning arusaamaga sellest, mida peetakse normidekohaseks käitumiseks ja kuidas peaks normide rikkumisele reageerima .

  • Deviantsus ja kriminaalsus sõltub:


    • Kes vastava teo korda saadab
    • Kus see tegu korda saadetakse
    • Mis on teo motiivideks
    • Kui vana on teo kordasaatja
    • Mis soost on teo kordasaatja
    • Millisesse sotsiaalsesse staatusesse kuulutakse
    • Mis ajahetkel tegu korda saadetakse
    • Millises sotsiaalses grupis tegu korda saadetakse

  • Hälbekäitumine erinevates kultuurides


    • Riietus, ilu, keha
    • Alkohol , uimastid
    • Religioon ja rituaalid
    • Toitumine
    • Käitumine ja mõtlemine
    • Sugudevaheline käitumine
    Seotud jalad. Hiina.
    http://www2.hu-berlin.de/sexology/BIB/HATF2.ht m
    • In the New Hebrides, men wrap their penis in cloth to form an impressive bundle, held in place with a leather belt
    Hälbekäitumine läbi ajaloo
    • Poksimine
    • Naised kannavad pükse – kuigi naised kandsid pükse raskete välitööde puhul juba sadu aastaid varem, muutus ametlikult alles 1930ndatel nende kandmine laialdaselt aktsepteerituks (Marlene Dietrich , Katharine Hepburn ). Samuti aitas pükste laialdasemale kandmisele kaasa II Maailmasõda ning 1960ndate mood.
    Mehed seelikutes:
    Konformne käitumine ja selle kujunemine
    • Konformne käitumine – sotsiaalselt aktsepteeritud käitumine, kujuneb vastavalt normidele, tavadele, reeglitele
    • Normid kujunevad läbi sotsiaalse interaktsiooni ja kujutavad endast läbirääkimiste tulemusena tekkinud tegelikkust, mis vormib inimese taju ja tegelikkust
    Konformne käitumine ja selle kujunemine

  • Konformsus versus hälbelisus –


    keegi meist järgi igas situatsioonis norme ning käitub mõnes situatsioonis hälbeliselt, teises aga allub konformsetele normidele.
    Normide tugevus – mõned normid on:
    • Keelavad – rangemalt karistatavad
    • Sundivad – tekitavad halvakspanu, karistused kergemad
    Normid ja nende tugevus sõltub kultuurist, ühiskonnast ja ajast.
    Racial tensions in the 1920s grew and organizations such as the Klu Klux Klan became more popular among white Americans.
    Georg Meadows “mõrvar ja vägistaja”. Poodi 1889.aastal.
    19.saj poodi üle 2000 mustanahalise, kellest 50 olid naised. Mehed poodi üles eelkõige valge naise vägistamissüüdistusega, mis tihti tõele ei vastanudki. Süüdistusteks olid veel ka lehma varastamine, vaidlemine valge mehega või soov registreerida valimistele.
    Hukkamisvahenditena kasutati ka elusalt põletamist ja hakkimist kuni surmani.
    Poomisel osalemise eest ei karistatud kedagi kuni 1918.aastani.
    Hälbimise määratlused
    • 1960.aastatel Ameerikas läbiviidud uuringu kohaselt olid sellal kõige vähem tolereeritud gruppideks marihuaana suitsetajad ja prostituudid . 30 aastat hiljem oli juba peaaegu kolmandik keskkooli lõpetajatest marihuaanat suitsetanud.
    • Emile Durkheim: hälbelisust mõõdetakse ühiskondliku reaktsiooniga sellele tegevusele, mis rikub populaarseid või institutsioonilisi norme. Tegelikult pole ükski käitumine iseenesest halb, kuid on vastuvõetamatu mingis kultuuris, mingil ajahetkel või teatud tingimustes.
    • Sotsiaalset käitumist tuleb tõlgendada kontekstist lähtuvalt.

  • Hälbelisuse sotsiaalsed funktsioonid


    • Durkheim: hälbelisus pole tegelikult ühiskonda hävitav, vaid suisa vajalik:
    – Kuritegevus liidab ühiskonda – liitumine kuritegevuse vastu, seesmine seotus või nn üldine tuju, mis grupikonsensuse kaudu tugevdab sotsiaalset korda
    – Piiride märkimine – protsess, mille abil kujundatakse sotsiaalses grupis kehtivad normid ja väärtused. Piiridega märgitakse kuhumaani aktsepteeritakse inimese tegevust ning kusmaalt muutuvad need hälbivaks. Nii muudetakse inimeste käitumine suhteliselt stabiilseks ja ettearvatavaks.
    • Hälbiv käitumine väljendab rahulolematust kehtivate väärtuste ja normidega.
    • Hälbiva käitumisega saab välja lasta viha, maandada pingeid. – võib viia piiride nihkumiseni või ka sotsiaalsete muutusteni.

  • Sotsiaalne kontroll...


    ...planeeritud või planeerimata protsess, millega inimestele õpetatakse, veendakse või sunnitakse normidele alluma .
    Tasustamine ja karistamine kas sotsiaalsele kontrollile allumise või allumatuse eest.
    Sotsiaalse kontrolli mitteformaalne vorm – tähtsate teiste heakskiit või laitus .
    Sotsiaalse kontrolli formaalne vorm – selleks otstarbeks loodud reeglid, seadused, normid. Sotsiaalse kontrolli formaalseteks agentideks on vaimuhaiglate personal, politsei, kohtud, vanglatöötajad, aga sageli ka sotsiaaltöötajad ja kirikutegelased. Eesmärgiks hälbekäitumise piiramine ja normide järgimise soodustamine.
    Sotsiaalne kontroll:
    • Eristatakse formaalse sotsiaalse kontrolli tüüpi:
    – Karistav – suur võim määrata ja karistada paljude lubamatute käitumiste eest
    – Piirav – paikapandud reeglid kui kaugele võib sekkuda inimese eraellu ja kui laialt on hälbivus ühiskonnas üldiselt lubatud.
    Sotsiaalse hälbimise teoreetilised seletused :
    Miks inimesed käituvad hälbivalt? Miks vaid osa inimesi käitub hälbivalt ja teised mitte? Nendele küsimustele vastamiseks on väljatöötatud erinevaid teooriaid , mis pakuvad välja ka lahendusi hälbekäitumise kooskõlla viimiseks ühiskonnas aktsepteeritud normidega.
    Biogeenesed, psühhogeensed ja sotsiogeensed teooriad. Esimesed otsivad inimesest hälbivuse alget, sotsiogeensed teooriad keskenduvad eelkõige ühiskonna uurimisele.
    Bioloogiline lähenemine ehk “kriminaalsed tüübid”
    • Itaalia sõjaväearst Cesare Lombroso , töötas 1870ndatel – inimeste kriminaalsust on võimalik määratleda nende kehatüüpide põhjal:
    – Hullud – erinesid tavalistest inimestest füüsiliselt
    – Kriminoloidsed inimesed – seesmine suundumus kuritegelikuks käitumiseks
    • Sheldon:
    – Mesomorfse kehatüübiga ehk muskulatuursed I nimesed – kalduvad maniakaal-depressiivsusse psühhoosi, alkoholismi ning on otseselt seotud kuritegeliku käitumisega;
    – Endomorfsed ehk paksud – kalduvad maniakaalsusesse, depressiooni ja alkoholismi;
    – Ektomorfsed ehk peene kondi ja lihastega – kalduvad skisofreeniasse.
    Cesare Lombroso
    Kurjategijaks sünnitakse ehk bioloogiline determinism.
    Sotsiaalne darwinism: jätkub inimeste areng madalamast vormist kõrgemasse vormi.
    Frenoloogia .
    19. sajandi frenoloogia tabel. Kaelal kiri: Avasta iseennast .
    • Phrenology on teooria, mille järgi peakuju järgi saab ennustada inimese isiksuseomadusi, iseloomu ning kriminaalsust. Arendajaks sakslane Franz Joseph Gall 1800, oli populaarne 19.sajandil ning praegu nimetatakse seda pigem pseudoteaduseks.
    • Frenoloogia erineb kraniomeetriast, kuna viimane keskendub eelkõige kolju suurusele, raskusele kujule – füsiognoomia.
    • Arvati, et mõlema teooria alusel saab teha kindlaks inimese intelligentsustaset ja iseloomuomadusi ning mõlemat kasutati väga palju antropoloogias ja etnoloogias ning vahel kasutati neid õigustamaks rassismi.
    Three extreme varieties of human physique (Sheldon et al. 1940).
    Sheldon väitis, et anatoomias peitub inimese saatus. Ta uskus, et kehaehitus aitab ennustada iseloomu ning iseloom ja kehatüüp on omavahel sõltuvad.
    Kuigi see teooria ei saanud populaarseks, annab see aimu inimeste tolleaegstest eelarvamustest paksude, kõhnade ja muskulatuursete inimeste kohta. Ja huvitav on see, et tegelikkuses elavad need stereotüübid siiani.
    People not only like the mesomorph's build, they also like their personalities—or what they assume are their personalities. In one study , boys were shown full body silhouettes of an endomorph ( round , fat body), an ectomorph ( thin body), and a mesomorph (muscular, athletic body). It was found that fat boys and girls were likeliest to be seen as cheating, argumentative, being teased a lot, forgetful, unhealthy, lying , sloppy, naughty, ugly, mean , dumb, and dirty . Children with thin bodies were likely to be seen as weak , quiet, lonely, sneaky, afraid , and sad. The child with a muscular body was viewed the most positively ( Lerner and Gellert 1969).
    http://www2.hu-berlin.de/sexology/BIB/HATF2.ht m
    Psühholoogiline seletus ehk “ ebanormaalne vaimne seisund”
    • Lähtutakse indiviidist, mitte ühiskonnast. Keskendutakse isiksusetüüpidele.
    • Uuringud vanglates ja vaimuhaigustel, rõhuasetus nõrgamõistuslikkusel ja moraalsel mandumisel.
    • Kaasaegsed uuringud ei kinnita varasemaid väiteid – kuriteod on erinevad, samuti ka inimesed, kes neid sooritavad. Maksupetturid võivad olla moraalselt väga kõrgelt arenenud, samuti väga kõrge intelligentsiga.
    • Moraalne imbetsill – 19.sajandil teadlaste ja reformaatorite hulgas levinud nimetus hälbekäitumisega isikute kohta, kelle mõistus ja intelligent olid muidu normaalsed.
    • Antisotsiaalne isik – liidab kokku nii bioloogilised kui psühholoogilised seletused.
    Nii bioloogilised kui psühholoogilised seletused väitsid, et hälbekäitumise puhul on valesti midagi INIMESEGA, mitte ühiskonnaga.

  • Individuaalsed põhjused:


    Kaasaegsed uuringud hälbekäitumises on leidnud, et hälbekäitumist mõjutavad tugevalt:
    • Sugu (tüdrukud kalduvad hälbekäituisele tunduvalt vähem kui poisid)
    • Temperament ( impulsiivsus , keskendumisraskused jm)
    • Selge seos õppeedukuse ja hälbiva käitumise vahel

  • Sotsiaalsed põhjused:


    • Perekond, kodu – suurem tõenäosus hälbivaks käitumiseks on ühe vanemaga peredest tulnud lastel (just isarolli puudumine) ning pered, kus on palju lapsi – siin on põhjuseks eelkõige elamispinna ülerahvastatus, mis põhjustab närvilisust, frustreerumist, pingeid
    • karm, ebaühtlane distsipliin, psüühiline ja seksuaalne ärakasutamine
    • Eakaaslaste mõju

  • Sotsiokultuurilised tegurid:


    • Perekonna kultuuriline taust
    • Piirkond ning sealsed väärtused – nt hälbivus on suurem madalama elatustasemega linnaosades

  • Sotsioloogilised hälbekäitumise teooriad


    Hälbelisuse seletamiseks saab jagada erinevad teooriad kas strukturaalseks või protsessile keskenduvaks.
    Strukturaalsete teooriate alla kuuluvad strukturaal-funktsionalistlik teooria, konfliktiteooria, mis rõhutavad erinevusi eri sotsiaalse staatusega inimeste hälbiva käitumise liigi ja mahu osas.
    Protsessiteooriate alla kuuluvad teoreetilised lähenemised, mis uurivad seda, miks inimesed sotsialiseeruvad deviantseteks.

  • Strukturaal-funktsionalistlik teooria:


    • Kuritegevus ja hälve on sotsiaalsete pingete tulemus, ühiskonnas puudub moraalne reeglistik:
    (pingeteooriad – inimestele esitatakse ühiskonna poolt teatud ootused, kuid neil puuduvad konformsed võimalused nendele ootustele vastamiseks)
    • Anoomia - eksisteerib juhul, kui ühiskonnas ei kehti selgeid standardeid, kuidas sotsiaalses ühiskonnas käituda.
    • Ühiskonna liitmine ja piiride märkimine
    • Merton – ühiskonnas pealesurutud ootused toodavad ka hälbekäitumist
    • Subkultuurilised erinevused, mis toodavad hälbekäitumist
    Kokkuvõtteks – hälbekäitumise põhjuseid tuleb otsida sotsiaalsest keskkonnast.
    Interaktsiooni teooriad:
    • Kuritegevus ja hälbelisus on sotsiaalselt konstrueeritud, mitte päritud
    • Mida nimetatakse deviantseks? Keda hakatakse deviantseks nimetama? – sõltub interaktsioonist teiste inimeste ja gruppidega.
    • Deviantsus ja kriminaalsus on õpitav ja omandatav osaledes hälbegrupis.

  • Sildistamisteooria:


    Sildistamisteooria järgi ei ole hälbimus seotud indiviidi või grupi tunnustega, vaid hoopis tegu on suhtlemisprotsessiga deviantse ja mitte-deviantse käitumisega inimeste vahel.
    Howard Becker – “hälbeline käitumine on seepärast hälbeline, et inimesed nii seda käitumist sildistavad”. Hälbelise käitumisega inimene ei ole seepärast veel hälvik. Hälvikuks muutub ta siis, kui on selle sildi endale saanud.
    Sildistamisteooria:
    Edwin Lemert – sildistamise mõju identiteedile:
    • Esmane hälbelisus – norme rikutakse ühel või teisel moel, kuid seda ei panda tähele. Ei mõjuta indiviidi identiteeti ja arusaama endast.
    • Teisene hälbelisus – sotsiaalselt määratud reaktsioonide tüüp, millega inimesed reageerivad probleemidele, mis on tekitatud hälbelisele käitumisele reageerimise tulemusena. Inimene aktsepteerib silti ja näeb iseennast deviantsena.
    Sildistamisteooria kohaselt pole ükski tegu sisemiselt kriminaalne .
    Konfliktiteooriad, “uus kriminoloogia”
    Hälve on tahtlikult valitud ja sageli poliitilise iseloomuga . Deviantsus pole seotud selliste teguritega nagu bioloogia, isiksus, anoomia, sotsiaalne organiseerimatus vms., vaid indiviidid ise valivad deviantse käitumise reageerimaks kapitalistliku süsteemi ebavõrdsusele.
    Ühiskonnas kehtivad seadused aitavad hoida ja kaitsta võimu omavate isikute positsiooni ning seadused ei ole oma olemuselt sugugi neutraalsed ega kaitse kõikide inimeste õiguseid. Õigussüsteem pöörab peamise tähelepanu just vaesemate inimeste kuritegudele, jättes tähelepanuta võimu omavate isikute seaduserikkumised või karistab neid siis minimaalselt
    New Left Realism – uus vasakpoolne realism
    • Selle asemel, et lihtsalt teoretiseerida, tuleb teha konkreetseid uuringuid ning selle põhjal praktiliselt tegutseda.
    • Kuritegevus kasvab pidevalt, eelkõige just marginaliseerunud gruppide seas
    • Ohvriuuringud

  • Kontrolliteooria...


    ... väidab, et kuritegevus ilmneb siis, kui puudub tasakaal kuritegeliku käitumise impulsside ja sotsiaalse või psüühilise kontrolli vahel. Kontrolliteooria kohaselt otsustab indiviid deviantse käitumise kasuks vastavalt situatsioonile , lähtudes võimaliku kasu ja karistuse vahekorrast.
    Travis Hirschi tõi oma raamatus „Delikventsuse põhjused” välja neli punkti, mis on seotud indiviidide seaduskuuleka või delikventse käitumisega:
    • seotus
    • pühendumus
    • kaasahaaratus
    • usk
    Kui inimene on nõrgalt seotud nende sidemetega ühiskonnas, siis kaldub ta enam kuritegelikule käitumisele. Hirschi järgi on delikventse inimese madal enesekontroll kodu ja kooli puuduliku sotsialiseerimise tagajärg.
    Teiste kontrolliteoreetikute järgi on kasvava kuritegevuse põhjuseks suuremad võimalused ja rohkem eesmärke ehk kuriteo sooritamiseks on uusi ja paremaid võimalusi ja kuriteo allikaks on rohkem põhjuseid.

  • Kokkuvõte erinevatest teooriatest:


    • Erinevused hälbekäitumise ja aktsepteeritud käitumise vahel sõltuvad kontekstist;
    • Hälbekäitumine on tugevalt seotud võimu ja ebavõrdsusega ühiskonnas;
    • Kuritegeliku käitumise üheks mõjutajaks on sotsialiseerumine
    • Hälbekäitumise selgitamiseks kasutatakse kõige enam sildistavat teooriat

  • Ühiskond.


    Paljud sotsioloogid kasutavad mõisteid „ühiskond” ja „rahvus” ühestena, kuid on selge, et iga ühiskond pole rahvus, nagu ka iga rahvus ei oma oma ühiskonda. Pigem on ühiskond grupp inimesi, kes on omavahel seotud sotsiaalsete suhete kaudu. Siinjuures sisaldab ühiskond paljusid erinevaid inimgrupp , kes on omavahel seotud ning kus grupid on erinevate sotsiaalsete sidemete kaudu seotud.
    Ühiskond on inimeste kooselu vorm ja sellest tulenevate sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum. Ühisel territooriumil elav inimeste grupp, kes jagab ühiseid väärtuseid, norme ning kel võib olla teistest ühiskondadest erinev sotsiaalse suhtluse korraldus ja kultuur.

  • Kultuur, ühiskond ja loodus


    Igal ühiskonnal on oma kultuur, mille raames toimub ühiskonnaliikmete elu ja tegevus. Igal ühiskonnal on kindel territoorium, on kindel kokkupuude loodusega, mis on pikem kui kirjapandud aja- ja kultuurilugu .

  • Ühiskondliku elu looduslik raamistik koosneb kolmest osast:


  • ökoloogilised tingimused – geograafiline asukoht, kliima, loodusvarad
  • bioloogilised tingimused – inimeste bioloogilis-psühholoogiline ülesehitus, mis väljenduvad kultuuris vajaduste, väärtuste, institutsioonidena
  • demograafilised tingimused – rahvaarv, iive, suremus , elanikkonna koosseis jm, elanikkonna konsentratsioon, asustustihedus ja sellest tingitud sotsiaalsed tagajärjed.
    Inimesed on suhtunud loodusesse kahel moel:
    • koostöö loodusega ja looduslike tingimuste ärakasutamine või passiivne alistumine – loodustingimuste arvestamine ehk elukeskkonna loomisel võetakse arvesse kliimast ja asupaigast tulenevaid tegureid, luuakse loodusega kooskõlas olevad sotsiaalsed normid, traditsioonid, väärtused – tarbeesemed, elamud , kultusobjektid jne. Vähem arenenud kultuurid on rohkem loodusega seotud.
    • vastandumine loodusele , looduse valitsemine – looduse valitsemine on inimese vabaduse eelduseks (Fr. Schiller ). Uudne tehnoloogia ja teadmised: jõgede ümberpööramine, geenivaramud ja kloonimine , jm.

  • Kultuur, ühiskond ja inimene


    Ameerika sotsioloog Talcott Parsons on uurinud kultuuri, ühiskonna ja isiksuse vahelisi suhteid ajaloolisest aspektist . Tema käsitlusest lähtudes võib esitada selle protsessi põhiraamistiku:
    • primitiivne ajalooperiood – kultuur, ühiskond ja isiksus olid kokku sulandunud , kehtis usulis - maagiline maailmapilt , mida peeti objektiivseks looduse korralduseks. Vastavalt sellele oli korraldatud kogu ühiskondlik elu, kus kultuur ja ühiskond olid teineteisest lahutamatud ning indiviid tugevalt seotud. Oma maailmapildi sai inimene ühiskonnalt, individuaalsus nõrgalt väljaarenenud;
    • vanaaja kõrgkultuurid – kultuur, ühiskond ja inimene hakkasid üksteisest eralduma. Rahvastiku kasvuga ja tööjaotuse arenguga seoses tekkis rühm inimesi, keda võib tinglikult nimetada intelligentsiks. Nende tekkega hakkas kultuur eristuma sotsiaalsest elust;
    • uusaeg – kultuuri ja ühiskonna sisemine eristumine – maailmapilt muutus ilmalikuks, tekstid (teaduslikud, filosoofilised, kirjanduslikud) hakkasid üksteisest erinema ja neid erinevusi hakati välja tooma . Keskaegne tsivilisatsioon oli homogeenne , mida kujundas katoliku kirik . Moderniseerimine: ilmalik ja religioosne kultuuri eristumine;
    • postmodernistlik kultuur – kaovad piirid kultuurisfääride vahel, mõjutades inimeste tegevust ja moraali. Kaovad kohustuslikud eluviisid, traditsioonide asemel on stiilid. Piirid kultuuri ja ühiskonna vahel on ähmastunud.

  • Ühiskond


    Ühiskondi võib liigitada mitmeti kas antiikühiskond, feodaal -, kapitalistlik, tsiviil-, orjanduslik või sotsialistlik ühiskond, aga ka avatud või suletud, industriaalne või agraarühiskond jne. Kuigi oskame nimetada erinevat liiki ühiskondi, on ühiskonna mõistet kui sellist raske defineerida. Sotsioloogias on üheks tähtsamaks küsimuseks milline ühiskond on? Kas reaalselt koos eksisteerivate inimeste kogum või midagi sellist, mis ühendab inimesi? Kas ühiskond on midagi inimestest eraldiseisvat või nendega otseses seoses? Teadlased jagunevad kaheks:
    • objektivistid – rõhutavad ühiskonna väljapoolsust ehk ühiskond on inimestest eraldi
    • subjektivistid – ühiskonna mõtestamine algab inimeste tegevustest, käitumisest ja koostoimest.
    Kaasaegses sotsioloogias vaieldakse selle üle, kui vaba on inimene ühiskonna struktuuride sees oma tegevustes ja käitumises?
    Ühiskonna mõiste on kujunenud väga pika aja jooksul ning sisaldab endas selliseid mõisteid nagu maa, rahvas, rahvus ja riik. Kui riike ei olnud veel tekkinud, liikusid inimesed ringi suurel territooriumil. Kui kaugele inimesed liikusid, sõltus kliimast, looduslikest piiridest ja inimeste tegevusaladest. Ühiskonna alged olid olemas, kuid puudusid seosed territooriumiga. Riikide tekkega hakati piiritlema ka territooriumi ja seal elavaid inimesi. Tööstuslik pööre tõi kaasa rahvuste tekke ja poliitilise orientatsiooni tsentraliseeritud rahvusriikidele. Ühiskonda võis määratlema hakata territooriumi, rahva/rahvuse või poliitilise sõltumatuse alusel.
    Kuni 19.sajandini – ühiskond kui looduliku olemuse kohaselt tegutsevate indiviidide summa. Georg Simmel vastandub väitega, et ühiskonna mõistel on mõte vaid siis, kui see ei piirdu ainult indiviidide summaga.

  • Positivism – ühiskond ei ole indiviidide summa, vaid on neist eraldiseisev, eksisteerib iseseisvalt.


    Marx – oluline ühiskonnas majanduslikud suhted, väljendub indiviidide omavaheliste suhete ja seoste summana.
    Durkheim – ühiskond väljendub indiviidi väliste, kollektiivsete nägemuste, tunnete, uskumuste ja kollektiivse solidaarsusena.
    19.sajandil kui sotsioloogiat konstrueeriti, siis sõnastati, et sotsioloogia uurib ühiskonda, mida mõtestati omakorda kui looduslikku suletud süsteemi, mis koosneb biopsühholoogilistest indiviididest. Sellise „loodusliku” süsteemi kirjeldamiseks tuletati kolm reeglit:
  • ühiskonnal peab olema geograafiline territoorium
  • ühiskonnal peab olema rassiline kuuluvus
  • ühiskond eksisteerib siis, kui inimesed on sotsiaalse grupi (perekond, küla, riik jm) liikmed.
    Samad ühiskonna tunnused on välja pakkunud ka Ameerika sotsioloog

  • R.M. Marsh (1967):


  • püsiv territoorium
  • ühiskonna täienemine (taastootmine) lastega
  • arenenud kultuur (mis rahuldaks ühiskonna vajadusi)
  • poliitiline sõltumatus (ühiskond ei ole mingi muu süsteemi osa)
    Neile on lisandunud hulk teisi tunnuseid: ühiskonnal on oma nimetus ja oma ajalugu, oma juhtimissüsteem, kooslus kestab kauem kui tema liikmete keskmine eluiga, kooslust ühendab üldine/ühtne väärtussüsteem (kombed, traditsioonid, normid, seadused, reeglid, tavad), mida nimetatakse kultuurist.
    Ühiskond on inimeste ühendus, millel on selge geograafiline piiritletus, üldine seadusandlik võim ja teatud rahvuslik ( sotsiokultuuriline ) identiteet. (Smesler) Ühiskond on inimeste kooslus, kes elab ühisel territooriumil, allub ühtsele poliitilisele võimule ja tunnetab oma kuuluvust ühiskonda. (Giddens).
    Kokkuvõtteks on ühiskond inimeste poolt rajatud pidevalt muutuv sotsiaalne organisatsioon , mis hõlmab kõiki võimalikke sotsiaalseid elemente, koosnedes ülimalt suurest hulgast omavahel seostatud sotsiaalsetest kooslustest.

  • Ühiskonnatüübid


    Ühiskondi on võimalik klassifitseerida religiooni (islami, kristlikud vm ühiskonnad), geograafilise asukoha (põhjamaade ühiskonnad jms) või tootmisviiside ( korilus -, agraar jms) alusel. Ameeriklased Gerhardt’i ja Lenski järgi jaotati ühiskonnad elatusviiside hankimise järgi:
    • jahipidamine ja korilus – suguharud, rändavad, domineerisid 10 000 aastat tagasi
    • aiandusühiskonnad – lihtsad ja arenenud
    • agraarühiskonnad – lihtsad (ader, töövahendid ja relvad on vasest , pronksist) ja arenenud (põllumajanduses tekivad ülejäägid, areneb kaubandus ja käsitöö., tekivad linnad ja riik, kujuneb piiratud bürokraatlik aparaat )
    • kalandus- ja merendusühiskonnad
    • karjakasvatusühiskonnad
    • industriaalühiskonnad
    Levinuim viis on ühiskondi jaotada traditsiooniliseks, industriaalseks ja postindustriaalseks.
  • Traditsiooniline ühiskond – rohkem allutatud traditsioonidele kui muutustele. Selline ühiskond on püsiv, valdavalt agraarse tootmisviisiga ning tööjaotuselt ja kutsealaselt vähe diferenteeritud. Kogu süsteem on üles ehitatud tarbimisele, miks jaguneb ühiskondlikust hierarhiast tulenevalt. On omakorda jagunenud veel:
  • Lääne ühiskonnad – eelkapitalistlik feodalism maaomandi feodaalse hierarhilise jaotuse ja tootjaga
  • Ida ühiskonnad – omand valdavalt kogukondlik, tootja tegutses kogukonna raames
  • Industriaalühiskond – kujunes pärast tööstuslikke revolutsioone. Kaasaegse industriaalühiskonna kontseptsiooni loomise aluseks on ühelt poolt 1950tel ja 1960tel toimunud totaalne industrialiseerimine ja tehnika imbumine ka tavaelu valdkondadesse. Eristati kolme maailma – esimesse ja teise ehk industriaalsesse maailma kuulusid kapitalistlikud ja sotsialistlikud riigid ning kolmandasse kuulusid traditsioonilised Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika riigid. Industriaalühiskonna põhitunnusteks on:
  • Eraomand – majandusliku kasvu, isikuvabaduse ja sotsiaalse korra alus;
  • Äritegevus – sotsiaalse protsessi käima panev mootor
  • Mänedžerism – põhitegevus on juhtimine, määrajateks juhid
  • Pluralistlik demokraatia – poliitiline konsensus , mitmeparteilisus, pole parteisid, kes sooviks kehtestada diktatuuri
  • Ühiskonnaelu avalik deideologiseerimine – tuginetakse arvestustele, konstitutsioonilisele õigusele jne
  • Korporatiivsed ühendused kui rahvusriikide „väline” arenguvorm – poliitilised, sõjalised, majanduslikud liidud, blokid jms
    Moodsat industriaalühiskonda iseloomustab „korporatiivsete tegutsejate” (riigi-, äri-, tootmis- jt suured organisatsioon id) domineerimine väikeettevõtjate üle.
  • Postindustriaalühiskond – kujunes 1970ndatel, ühiskonnas on valdavaks teenindus ja esikohal on teadus. Kaubatootmiselt üleminek teenindusele, muutusid inimeste vahelised sotsiaalsed suhted ning töökorraldus. Infotehnoloogia rakendamine ühiskonna põhivaldkondades – tööstuses, sõjanduses, poliitikas, teaduses, kultuuris. Töötegemisvõimalused on kõikidel inimestel hoolimata rassist , rahvusest, soost ja vanusest . Naiste võimaluste suurenemine. Tootmise uus tehnoloogiline alus on oluliselt muutnud töö iseloomu ja sisu. Tähtsal kohal on vastutustunne, professionaalsus, kompetents ja loomingulisus.
    Arenenud ühiskondades on oluline seos kapitalimahutuste ja majanduskasvu vahel. Riikides, kus tähtsustatakse haridust ja teadust, on ka majanduskasv kiirem. Postindustriaalse ühiskonna suurimaks ressursiks on teadmine nii info kui teaduse tasemel.

  • Kaasaegsed ühiskonnad


    Tänapäeval räägitakse erinevatest ühiskondadest: tsiviil-, tarbimis-, heaolu-, kriisi- ja paljudest muudest ühiskondadest. Tänapäeval on ühiskonnad jõudnud faasi, kus on raske korraga rääkida ühe ühiskonna puhul arengust, heaolust ja turvalisusest. Igal ühiskonnal on oma arengutee , kuigi paarkümmend aastat tagasi oldi veendunud, et kõikidel ühiskondadel üks suund. Heaoluriigid moodustavad vaid väikese osa maailmariikidest ja rääkides turvalisusest, siis kogu maailmas on oluliselt kasvanud konflikti, kriisi ja katastroofi juhtumid .

  • Heaoluühiskond –


    riik hoolitseb, et kõikidele ühiskonna sotsiaalsetele kihtidele oleks tagatud arstiabi , haridus ja sotsiaalabi , seda ka töötuse, invaliidsuse jm sellise olukorra puhul. Heaoluühiskond on kapitalistlik turumajanduslik riik, kus eraomandi tegevusse sekkub riik. Sotsiaalsed garantiid on ka vähekindlustatud kihtidel. Usk õiglasse ühiskonnakorraldusse ja sellesse, et valitsus tegutseb oma kodanike huvides. Kehtib põhimõte abistada kõiki abivajajaid sealjuures neid halvustamata.

  • Niclas Luhmanni kommunikatiivse ühiskonna teooria –


    ühiskond läbides oma arengus sotsiaalse killustumise ja funktsionaalse kihistumise, jõuab tähtsamate süsteemide iseseisvumise seisundisse ehk: iga süsteem nagu majandus, poliitika, haridus jm hakkavad eksisteerima oma seaduste alusel ehk kaob erinevate ühiskonnasüsteemide arengus nende omavaheline seotus, nt haridus areneb täiesti eraldiseisvalt majandusest. Erinevad süsteemid pole enam seotud konkreetse ühiskonnaga – globaliseerimine . Uus ühiskond määratleb end kommunikatiivse kogumina.

  • Siirdeühiskonnad –


    transitsioon ehk siire tähendab süsteemseid muutusi kogu ühiskonnas, toimub ühiskonnatüübi vahetumine . See tähendab jõudmist mingi ühiskondliku arengu ühelt astmelt teisele, nt sotsialistlikust riigist kapitalistlikku demokraatlikku ühiskonda. Siirdeperiood kestab umbes 10 – 30 aastat ja jaguneb kolme ossa:
  • läbimurre (1-5 aastat)
  • uue poliitilise, majandus- ja õigussüsteemi aluste rajamine (3 – 10 aastat)
  • demokraatliku ühiskonnakorralduse stabiliseerumine (3 – 15 või enam aastat)
    Sellega kaasneb inimeste de- ja resotsialiseerimine üleminekuühiskonnas: uue mõttelaadi ja käitumise kujundamine. Siirde põhiprobleeme on selles, kuhu ühiskond suundub, millised on eesmärgid. Tänapäeva ühiskond vajab jätkusuutlikku inimarengut, mis:
    • mitte ainult ei tekita majanduskasvu, vaid jaotab õiglaselt ka selle hüved
    • püüab ühiskonda taastada, mitte hävitada
    • eelistab vaeseid, parandades nende valikuvõimalusi
    • suurendab inimeste tegevust ja marginaliseeri neid.

    So arengusuund, mis toetab inimesi, arendab tema loomust, säilitab loodust, loob töökohti, ei ahista naisi.

  • Sotsiaalne struktuur ja põhimõisted

  • Sotsiaalne struktuur –


    korrapärasus ja etteaimatavus, mis võimaldavad inimestel teatud korra kohaselt koos elada. Ühiskonna institutsioonid – sotsiaalse tegevuse valdkonnad, mis moodustavad ühiskonna institutsionaalse ehk sotsiaalse struktuuri.
    Sotsiaalsed institutsioonid on olemas igas ühiskonnas sõltumata selle suurusest või arenguastmest. Durkheimi järgi on sotsiaalsed institutsioonid kui sotsiaalsete sidemete ja suhete „taastootmise vabrikud” ehk need on siis teatud liiki ühiskondlikud suhted, mida ühiskond pidevalt vajab ja mis seetõttu üha uuesti sünnivad.
    Sotsiaalne institutsioon on rollide ja staatuste kogum, mis arvestab teatud sotsiaalsete vajaduste rahuldamist (Smesler)
    Sotsiaalne institutsioon on reeglite, normide, põhimõtete, käitumismallide jms püsiv kogum, m is reguleerib inimtegevuse teatud valdkonda, organiseerib inimesi kindlatesse rollidesse, staatustesse, suhetesse mingi olulise sotsiaalse vajaduse rahuldamiseks (Kenkmann)
    Sotsiaalse institutsiooni olulisimaks tingimuseks on sotsiaalne vajadus. Ühiskonnal on suur hulk fundamentaalseid vajadusi, mille normaalsest rahuldamisest on kasu nii ühiskonnale kui üksikisikule. Põhilised vajadused ja neile vastavad institutsioonid on järgmised:
    • vajadus soo jätkamiseks – perekonna ja abielu institutsioonid
    • vajadus turvalisuse ja korra järele – riigi, õiguse ja korrakaitse institutsioonid
    • vajadus sotsiaalse kogemuse, teadmiste üleandmise järele – hariduse, teaduse ja kultuuri institutsioonid
    • vajadus eluks tarvilike vahendite hankimise järele – majandus
    • vajadus lahendada hingelisi probleeme – religioon.

    Ühiskonna vajadused on kollektiivsed vajadused ehk inimeste ühiselu vajadused. Sotsiaalne institutsioon – vajadus millegi ühise järele – ühiselus realiseerumine – mõõdetakse rollide ja funktsioonidega. Ühiskonna põhiinstitutsioonideks on perekond, majandus, poliitika, religioon ja haridus. Igal institutsioonil on omad tunnused: käitumishoiakud ja –näidised, sümbolid, pragmaatilised alused, käitumise suulised ja kirjalikud koodeksid, ideoloogia ja ideestik.

  • Sugu ja seksuaalsus


  • Seksuaalsus


    • Seksuaalsus ja sugu mõjutab kõiki inimesi – juba sünnist saati sotsialiseeritakse inimesi ühiskonna liikmeteks vastavalt nende soole
    • Seksuaalne identiteet – inimese enesmääratlus mehe või naisena ja sellega kaasnevate kultuuriliste maskuliinsete või feminiinsete tunnuste omamine
    • Seksuaalne identiteet ja seksuaalne käitumine on sotsiaalselt konstrueeritavad ja kontrollitavad
    • Seksuaalsus on ühiskonna sotsiaalne produkt

  • Sugu


    • Anatoomilised ja psühholoogilised erinevused = sex (ingl.k) ehk sugu
    • Psühholoogilised, sotsiaalsed ja kultuurilised erinevused = gender (ingl.k) ehk sugupool
    • Sotsiaalne sugu on seotud ühiskonna poolsete määratlustega mehelikest ja naiselikest tunnusteks ning need ei pruugi kattuda inimese bioloogiliste tunnustega

  • Sugu ja bioloogia


    • Kui suured on erinevused meeste ja naiste käitumises ning kas need tulenevad just bioloogilistest teguritest?
    • Ühed teadlased näevad erisuste põhjuseid kromosoomides, hormoonides, aju suuruses ja geenides. Need on inimeses juba sündides ja ilmnevad kõikides kultuurides. Nt kõikjal on mehed jahipidajad, võitlejad ehk kõikides meestes on olemas teatud agressiivsus , mis naistel puudub
    • Samas selline agressiivsus on kultuuriti väga erinev ning mõnes ühiskonnas kasvatataksegi naisi väga õrnadeks ja leebeteks
    • Bioloogilise mudeli pooldajad on sageli uurinud vaid loomade käitumist ning pole uurinud inimkäitumise antropoloogilisi ja ajaloolisi tagamaid. Kuigi naiste käitumine võib olla suhteliselt universaalne erinevates ühiskondades, on see tingitud sellest, et enamikes kultuurides kannavad naised suure osa oma täiskasvanueast lapsi või hooldavad neid ning ei saa seetõttu käia jahil ega osaleda sõdades

  • Soo sotsialiseerimine


    • Sugude vahelised erinevused põhinevad meeste ja naiste erineval kasvatusel ja õpetamisel
    • Lapsed õppivad vastavalt esmaste ja teiseste gruppide liikmetele käituma vastavalt kas meeste või naistena
    • Sugudevahelised erinevused on kultuuri produkt, mitte bioloogiast tingitud. Ebavõrdsus sugude vahel eksisteerib seepärast, et meestele ja naistele õpetatakse erinevaid rolle
    • Funktsionalistlikud lähenemised: poisid ja tüdrukud õpivad “seksuaalseid rolle” ehk seda kuidas olla mees ja naine. Positiivsed ja negatiivsed sanktsioonid – suunavad õigesti käituma, vastavalt soole. Kui lapsed ei õpi käituma vastavalt soole, siis on tegu deviantsusega, hälbega või ka ebaregulaarse või ebapiisava sotsialiseerimisega.
    • Kriitika: inimeste seksuaalsus ei kujune ainult sotsialiseerumise käigus, seda mõjutavad ka sotsiaalne ümbrus (vanemad, sugulased, õpikud, massimeedia), bioloogia ja inimese enda valikud ning arusaamad soost.
    Sugu ja sugupool on mõlemad sotsiaalselt konstrueeritud
    • Mitte ainult sugupool pole sotsiaalselt kujundatud, ka sugu on seda: dieedid , iluoperatsioonid, soovahetusoperatsioonid ja hormoonravi jne.
    • Sugude vahelised erinevused taanduvad kõik inimkehale – milline peaks olema just vastava soo keha? Kui ühiskonnas on levinud väärtused maskuliinsusest ja füüsilisest jõust, siis on ideaalne keha samuti musklis , treenitud jms.
    • St et sooline identideet ei tulene ainult bioloogiast, vaid võib olla ka vastupidi – levinud ideaalid ja väärtused, sotsiaalsed ootused mõjutavad bioloogilist keha
    Seksuaalsuse sotsioloogilised mudelid
    • Funktsionalistlik lähenemine: seksuaalsus on võimas kirg , mida tuleb teadlikult kanaliseerida sotsiaalselt produktiivses suunas. Lastele õpetatakse juba varakult sobivaid soorolle ja seda, milline on aktsepteeritav seksuaalkäitumine
    • Konfliktiteoreetiline perspektiiv : lähtub samuti sotsialiseerimise mudelist, kuid keskendub sellele, kes määrab normid. Sotsiaalse kontrolli agentideks võivad olla riik, kohalikud omavalitsused , religioossed juhid jne, kes rõhutavad arusaamu õigest ja kohasest käitumisest ning mõjutavad seadusandlust.
    Need, kes on võimul, omavad kontrolli ka seaduste ja tavade üle ning läbi selle omavad kontrolli ka ühiskonna vähemuses olevate kihtide üle, sh ka naiste üle.
    Nt alles 1965.aastast said vallalised naised õiguse osta ilma arsti loa ja retseptita rasestumisvastaseid vahendeid ning alles 1974.aastal tunnistas Ameerika Ühendriikide Psühhiaatrite Assotsiatsioon, et homoseksualismi näol pole tegemist vaimuhaigusega.

  • Seksuaalsuse sotsioloogilised mudelid


    Seos konfliktiperspektiiviga: võitlus ühiskonnas võimu pärast, kel on õigus otsustada selle üle, mida peetakse pornograafiaks ja mida mitte, kas koolides peaks olema seksuaalõpetus ja milliseid rasestumismeetodeid naistele ühiskonnas võimaldatakse.
    • Sümboolne-interaktsionistlik perspektiiv: eelnevad mudelid olid makrosotsioloogilised ning keskendusid sugutungile üldiselt, selle lähenemise puhul keskendutakse seksuaalsele identiteedile.
    Seksuaalsus on sotsiaalselt konstrueeritud kui tähenduste ja käitumiste kogum, mis on kokku pandud väärtustest, ootustest ja kultuuripiltidest.

  • Seksuaalsed käsikirjad


    • Kontseptsioon on keskne sümboolses-interaktsionistlikus mudelis ning see püüab ühendada nii mikro- kui makrosotsioloogilist vaatenurka
    • Seksuaalne käsikiri tähendab inimese enesemääratlust seksuaalse olendina; aga tähendab ka seksuaalselt laetud olukorda – tavaliselt klassiruum on mitteseksuaalne, kus inimesed ei käitu oma seksuaalsest identiteedist lähtuvalt.
    • Seksuaalsed käsikirjad tekivad inimeste omavahelise suhtlemise käigus, millel on omad kultuurilised piirid ning vastavalt millele saame organiseerida oma seksuaalsuse taju ja kogemusi
    • Erinevates olukordades on erinevad käsikirjad, mida inimesed kas tajuvad seksuaalsena või mitte
    Seksuaalsed käsikirjad
    • Seksuaalne identiteet ei pruugi hormoonide ja lapsepõlvekogemustega lõpuni määratud olla
    • Seksuaalsus on paindlik ja muutub sõltuvalt olukorrast ja inimese eluea jooksul
    • Laste ülesanne on välja arendada oma seksuaalne identiteet, ilma et seoksid seda tähenduste ja motiividega
    • Identiteet, motiivid, tähendused ja käitumine sulavad kokku noorukieas – nende kogemustega sisenetakse täiskasvanuikka
    • Seksuaalne kõrgiga 18-29. eluaastal , hiljem langeb vanemlikkuse, perekonna, töö- ja kogukonnaülesannete kasvamise tulemusena
    • Pikaajalised intiimsuhted põhinevad pigem sellistel mitteseksuaalsetel faktoritel nagu tuttavlikkus , kaaslus , toetamine , harjumus vms

  • Seksuaalsed käsikirjad


    • Seksuaalne käiskiri muutub nii ajas kui ruumis, ka subkultuuriti – see mida peetakse seksuaalselt erutavaks ja kuidas sellele reageerida sõltub rassist, rahvusest, religioonist jm teguritest
    • Viimase 50 aasta seksuaalse käsikirja muutumise põhjusteks on mitmed ühiskondlikud suundumused :
    – Rasestumisvastased vahendid – seksuaalelu saab eraldada ainult reproduktiivsest funktsioonist
    – Naisõiguslaste liikumine – naistel on tekkinud võimalus ise seksuaalsuhete tingimustes kokku leppida
    – Tolerantsuse kasv seksi ja seksuaalsuse kohta käivate materjalide avaldamises ja levitamises ühiskonnas
    Femiinsus, maskuliinsus ja sugudevahelised suhted
    • Lähtudes feministlikust perspektiivist, mille kohaselt naised on olnud ühiskonnas allasurutud rollis, on ilmselge, et algselt pöörati sugude uurimisel tähelepanu peamiselt naisele ja naiselikkusele, kuna mehelikkuses ja maskuliinsuses ei nähtud probleemi
    • Alates 1980ndatest esmakordselt tähelepanu ka mehelikkusele ja maskuliinsusele – mida tähendab olla mees kaasaegses ühiskonnas? Kas maskuliinsus kui selline on kriisis?kuidas mõjuvad traditsioonilised ootused ja nõuded mehele kiiresti muutuvas ühiskonnas?
    • Sugudevahelised suhted – rõhk ka mehel ja maskuliinsusel, kuidas ühiskond mõjutab mehe identiteedi kujunemist ja käitumist?

  • R. W. Connell: sugupoole korraldus


    • Gender and Power (1987) ja Masculinities (1995)
    • Patriarhaalsuse ja maskuliinsuse kontseptsioonide sidumine sugupoolte vaheliste suhetega
    • Mehelikkus on sugupoolte vahelises suhtekorralduse oluline ja lahutamatu osa naiselikkusest
    • Kuidas meeste poolt kontrollitud sotsiaalne võim toodab ja säilitab sugudevahelist ebavõrdsust?
    • Sugupoolte vaheline ebavõrdsus ilmneb organiseeritult inimeste kogemustes ja omavahelises suhtlemises
    • Lääne ühiskonnas domineerib endiselt patriarhaatlik võim
    R. W. Connell: sugupoole korraldus
    • Sugupoolte vahelised suhted on igapäevase interaktsiooni ja praktika tulemus. Inimeste käitumine ja tegevused nende isiklikus elus on otseselt seotud sotsiaalsete korraldustega ühiskonnas, mis omakorda võivad püsida põlvkondade vältel või muutuda
    • Connell eristas 3 aspekti, mis kujundab sugupoolte vaheliste suhete korraldust:
    – Töö – tööjaotus kodus, töökohtade jaotus tööjõuturul
    – Võim – toimib läbi sotsiaalsete suhete: võimuorganid, vägivald, sotsiaalsete institutsioonide ideoloogia, riik, sõjavägi ja kodune elu
    – Isiklikud/intiimsuhted – sh abielu, seksuaalsus ja laste kandmine
    R. W. Connell: sugupoole korraldus
    • Vastavalt nendele kolmele aspektile ühiskonnas, on reguleeritud ka soolise suhtlemise tasandid – sugupoole režiim, mis peegeldab sugupoolte vahelisi suhteid kindlas sotsiaalses institutsioonis. Nt perekonnas, kogukonnas jm on igaühel oma kindel sugupoolte režiim
    • Sugupoole hierarhia – eksisteerib väga erinevaid femiinsuse ja maskuliinsuse väljendusvorme
    • Ühiskonna tasandil väljendub see üldiselt meeste domineerimises
    • Connell kasutab mehelikkuse ja naiselikkuse hierarhia koostamisel nende erinevate vormide ideaaltüüpe:
    R. W. Connell: sugupoole korraldus
    • Hegemooniline maskuliinsus – domineerib üle kõigi mehelikkuse ja naiselikkuse vormide ühiskonnas
    – Hegemoonia – teatud grupi domineerimine ühiskonnas ilma brutaalse jõuta, vaid läbi kultuurilise dünaamika ja sotsiaalse elu, nt läbi hariduse, meedia, ideoloogia
    Connelli sõnastuses tähendab hegemooniline maskuliinsus heteroseksuaalsust ning abielu, kuid ka võimu, palgatööd, tugevust ja füüsilist jõudu. Sellise tüübi parimaks näiteks on Sylvester Stallone, Jean- Claude van Damme, Bruce Willis. Sellist tüüpi maskuliinsust peetakse ühiskondades enamasti ideaaliks ja vaid üksikud saavutavad selle.
    • Komplitseeritud maskuliinsus – mehed, kes saavad kasu patriarhaadi domineerimisest ühiskonnas.
    • Homoseksuaalne maskuliinsus – üks allasurutud maskuliinsuse vormidest , peetakse vastandiks “tõelisele mehele”, hierarhia kõige alumisem vorm
    R. W. Connell: sugupoole korraldus
    Connelli järgi on kõik naiselikkuse vormid kujunenud hegemoonse mehelikkuse tingimustes.
    • Kohandunud naiselikkus – täiendab hegemoonset mehelikkust ning on suunitlusega just mehe soovidele: empaatia , kaaslane, toitja jne. Noorte naiste puhul seksuaalne reproduktiivsus, vanemad naised – emadus, nt Marilyn Monroe. Reklaamides naisekuju ideaaliks
    Lesbid, feministid , prostituudid, töölised jne – konventsionaalsed naiselikkuse vormid, millele nn sõnaõigust ei anta

  • Homoseksuaalus


    • Kas endaga samast soost partneri valikut peetakse soovitavaks või mitte, on ühiskonna sotsiokultuuriline muutuja , samuti sõltuvad sellisele käitumisele antud hinnangud sõltuda ühiskonnas levinud käitumisharjumustest
    • Homoseksuaalsusel on tähendus vaid ühiskonnas, kus mees ja naine on ainsad sood, mida tunnistatakse ja omavahel vastandatakse
    • Homoseksuaalsuse kujunemine: suurlinnade kasv, seksuaalsuse privatiseerimine, seksitööstuse kommertsialiseerumine, noorte suurem iseseisvus
    • Homofoobia – homoseksuaalsete inimeste jälestamine
    • Mis põhjustab homoseksuaalsust?

  • Seksuaalvägivald


    • Suhteliselt uus uurimisteema sotsioloogias
    • Puuduvad andmed varasemate seksuaalkuritegude kohta
    • Millised on seksuaalse vägivalla vormide ühised muutujad ja ühised omadused ning millist infot saame selle kaudu ühiskonna ja kultuuri kohta?
    • Naistevastane seksuaalvägivald: oma võimu peale surumine teisele inimesele. Vägistamine on õpitud käitumine, peamiseks põhjuseks vihkamine naiste vastu ja vajadus enda üleolekut demonstreerida
    • Seksuaalne ahistamine – pealtnäha süütud seksuaalse alatooniga aktid aga ka iga kaalutletud ja korduvat mitteoodatud sõnalist kommentaari, žesti või füüsilist kontakti, millel on seksuaalne iseloom.

  • Sotsiaalsed muutused ja globaliseerumine


  • Kaasaega eristavad möödunud perioodidest eelkõige:


    • kaasaegne tehnoloogia – raadio, tv, internet , lennukid , mikrofonid jne
    • koos kaasaegse tehnoloogiaga on kaasas käinud tohutu tootmine – tarbimine
    • elulaad on muutunud viimase sajandi jooksul rohkem kui kogu inimajaloo jooksul kokku
    • 20.sajandi jooksul on sõdades hävitatud rohkem materiaalseid väärtusi ja inimesi kui varasemates sõdades kokku. Nt 20.sajandil on hukkus ja tapeti sõdades 100 miljonit inimest; 18.ja 19.sajandil kokku 12 miljonit ning varasematel sajanditel veelgi vähem. Siis olid peamisteks surmapõhjusteks haigused, loodusõnnetused ja nälg.

  • Sotsiaalne muutus


    Sotsiaalne muutus on protsess, mille kaudu aja jooksul muutuvad väärtused, normid, institutsioonid, sotsiaalsed suhted ja stratifikatsioonisüsteemid.
    • Sotsiaalsed muutused on eriti kiirelt toimunud viimaste sajandite jooksul, samas on muutused erinevates institutsioonides ja valdkondades erinevad ning toimunud erinevate kiirustega
    • Teatud faktides muudatusi ei toimu ilmselt kunagi: kas perekond kaob ühiskonnast? Kas ühiskondi ilma kuritegevuseta hakkab kunagi eksisteerima? Kas ebavõrdsus kaob ühiskonnast?
    Sotsiaalsete muutuste välised kanalid ehk muutused, mis tulenevad ühiskonnast väljaspool olevatest mõjuritest:
    • Keskkonnasündmusi - 1) loodussündmused, nt maavärinad, haigused jms; 2) inimese loodud situatsioonid, nt reostus , loodusvarade liigne kasutamine. Muutused võivad olla nii majanduslikud kui sotsiaalsed. Nt metsade hävitamine on muutnud paljud primitiivsed suguharud põgenikeks nendi endi maal.
    • Sissetunge ja sõdu - Ühe riigi sissetung või sõda, muudavad paratamatult inimeste elu. Tuleb kohaneda uute kommete ja arusaamadega või kolida mujale, muuta eluviise vms. Koloniseerimine .

  • Looduskeskkonna muudatused


    • Muudatused looduses võivad tugevalt mõjutada inimeste käitumist
    Nt 900 AD olid pikalt püsinud ebatavaliselt soojad ilmad , mis tõstis Rootsi ja Norra aladel viljasaakide olulist kasvu. Toitu oli rohkem, populatsioon kasvas, mis omakorda viis selleni , et nendel aladel elavad viikingite hõimud vajasid uusi alasid elamiseks. Kuna toitu oli piisavalt, siis oli aega treenida sõjalisi oskuseid ja ehitada uusi laevu jm sõjapidaiseks vajalikku. Viikingid koloniseerisid pikaks ajaks Venemaa alasid, Põhja-Euroopa alasid, osa Inglismaast, Iirimaast jne. Kliima jahendes vähenesid ka viikingite retked, nende populatsioon vähenes, ka maa-alad kuivasid kokku.

  • Sotsiaalsete muutuste välised kanalid:


    • Populatsiooninihkeid - ehk muutused rahvastiku suuruses ja struktuuris – vanuses, soolise lõikes vm. Nt Euroopa ühiskonna vananemine .

  • • Difusiooni –


    üks tähtsamaid muutuste tekitajaid. Difusioon tähendab protsessi, millega uued ideed, teod, tehnoloogia, arusaamad ja teised kultuuriartiklid levivad isikult isikule, ühiskonnale. Nt tule kasutuselevõtmine, rauast tööriistad, põlluharimismeetodid. Kaasaegse difusiooni tavalisimaks näiteks on tarbekaubad, tehnoloogia uusimad saavutused, interneti uued võimalused. Siiski on kasulik tähele panna, millised kultuuriartiklid on kergemini omaksvõetavad ja millised mitte. Kergem on hinnata tehnika kasulikkust ja efektiivsust kui nt uusi väärtuseid ja uskumusi.

  • Difusiooni näiteid:


    • Marco Polo tegi kuulsa reisi Hiina ning tema tõi kaasa teadmised nuudlitest – tänapäeval on nt Itaaliast kujunenud tunnustatud pastamaa
    • Mais, tomatid ja paljud muud viljad on levinud ühest riigist teise
    • Tänapäeval toimub difusioon iga päev ja üle kogu maailma, samas kui sajand(eid) tagasi toimus difusioon aeglaselt ja mõni element korraga
    Sotsiaalsete muutuste sisemised kanalid ehk muudatused, mis tulenevad ühiskonnasisestest muutustest:
    • Kultuurilisi kontakte - Kontakti tulemusena saab üks grupp teada, kuidas teine grupp oma säilimisülesannetega toime tuleb. Kontakt võib olla juhuslik, etteplaneeritud või pealesunnitud.
    • Innovatsiooni - Uued avastused ja leiutised on sotsiaalsete muutustega tihedalt seotud.
    Avastus tähendab teadlikuks saamist mõnest sellisest looduse aspektist, mida senini ei teatud või need teadmised olid äärmiselt piiratud. Leiutised tähendavad kultuuri eksisteerivate osade ühendamist uuel viisil, nt arvuti loomine jne.

  • Innovatsioon


    Igasugune uus idee mõjutab seda ümbritsevat ühiskonda kas suuremal või vähemal määral.
    Nt Quakers tuli mõttele hakata füüsilise karistusena kasutama füüsilist eraldamist ühiskonnast – tänaseks on välja arenenud keerukas õigussüsteem ja vanglate korraldus.
    Ükski uus tehnoloogia ei muuda ühiskonda, vaid ühiskondi muudavad inimesed, kes uutele ideedele, tehnoloogiatele mingil moel reageerivad.
    Nt Hiinas oli püssirohi tuntud sajandeid enne kui Euroopas, kuid nad ei võtnud seda kasutusele ja see ei mõjutanud nende ühiskonda. Asteegid kasutasid laste mänguasjade juures ammu ratast, ent vedasid ikka kaupu jms enda ja loomade seljas .
    Muutusi mõjutab eelkõige avatus progressile ja soovile muutuste järele.
    Sotsiaalsete muudatuste sisemised kanalid ühiskonnas:
    • Konfliktid – erinevate huvidega ühiskonna gruppide vahel.
    Nt võitlus naiste hääleõiguse eest, tsiviilõigused, ametiühingud ja töövõtjate õigused, homoseksuaalsete inimeste õigused jne.
    • Muutused populatsioonis
    Nt kui populatsioon kasvab väga suureks, siis mõjutab see kõiki sotsiaalseid institutsioone ja nende struktuuri – mis on juhtunud seoses sündivuse järsu langusega Eestis? 1.detsembri 2008 Eesti Päevalehes artikkel, mille kohaselt suletakse 2012.aastaks kuni 100 kooli gümnaasiumi osa.
    • Muutuste kiirendamine: mida suurem on grupi eelnev kultuuriline baas, seda enam on nad uuele avatud ning valmis looma olemasolevast uusi kooslusi jms. Seepärast toimuvadki keerulistes ühiskondades muutused tunduvalt kiiremini.
    • Kultuuriline lõtk – kirjeldab tendentsi , kus kultuuri eri osad kalduvad pärast uue tehnoloogia sisseviimist muutuma ja kohanduma erineva kiirusega.
    Muutuste tüübid:
    • järk-järgulised ehk kasvavad muutused – võib jääda kauaks märkamatuks, kuni toimub mõni suurem ümberkorraldus. Mõjutab sotsiaalset elu, sotsiaalseid institutsioone. See on pidev protsess, mille mõjud ilmnevad alles pikema aja jooksul;
    • revolutsioonilised muutused – ühiskonnas toimuvad suured poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed muutused. Kasvavad välja revolutsioonilsest olukorrast. Milline see olukord on, sõltub just iga revolutsiooni ajaloolisest ja ühiskondlikust hetkeolukorrast. Marxi teooria järgi on tegu klassikonfliktiga, mis põhjustavad revolutsioone ja suuri sotsiaalseid muudatusi. Peamiseks põhjuseks majanduslikest tingimustest tulenev ebavõrdsus. Siiski on ajaloos enamuses juhud , kus revolutsiooni põhjustab poliitiline olukord ja mässajateks ning ühiskonna ümberkorraldajateks on haritud eliit . Revolutsiooni tulemusena ei muutu mitte klassi-, vaid poliitiline struktuur.

  • Globaliseerumine


    Globaliseerumine ehk üleilmastumine on ühiskonnas ja maailma majanduses toimuvad muutused, mis on põhjustatud üha kasvavast rahvusvahelisest kaubandusest ja üha tihenevast üleilmsest kultuurivahetusest ning mis seisneb kultuuride, ökosüsteemide ja väärtuste ühtlustumises (segunemises), ruumilise mitmekesisuse kahanemises, kaugkommunikatsiooni osatähtsuse olulises suurenemises.
    Globaliseerumist seostatakse paljude nähtustega, milledest enamik on alguse saanud pärast Teist maailmasõda.
    Nendeks on näiteks kaupade, kapitali, informatsiooni ja inimeste kasvanunud liikumine riikide vahel ning neid nähtusi soodustavate tehnoloogiate, organisatsioonide, seadusandluse ja infrastruktuuri areng.
    Sündmused, mis toimuvad tuhandete kilomeetrite kaugusel mõjutavad meie elu ning meie kohalikud sündmused avaldavad mõju teistele, kes asuvad kaugemal.

  • Globaliseerumise tunnused majanduses:


    • rahvusvahelise kaubanduse kasv, mis edestab maailma majanduse kasvu
    • kapitali liikumise kasv ülemaailma, sealhulgas otseinvesteeringute kasv
    • riikide suveräänsuse ning riigipiiride tähtsuse vähenemine rahvusvaheliste kokkulepete tõttu, mis on viinud organisatsioonide nagu WTO ja OPEC tekkeni
    • rahvusvaheliste finantsorganistsioonide (IMF ja Maailmapank ) loomine
    • hargmaiste ettevõtete järjest suurenev osatähtsus maailma majanduses
    Globaliseerumise tunnused kultuuriliselt:
    • kasvanud rahvusvaheline kultuurivahetus
    • kultuuride segunemine , samuti parem juurdepääs eri kultuuride poolt pakutavale ning ühtlustavad nähtused nagu läänestumine
    • kasvanud rahvusvaheline reisimine ja turism
    • kasvanud immigratsioon
    • rahvustoitude (pitsa, india köök) ülemaailmne levik
    Aga veel on tunnusteks:
    • globaalsete kommunikatsiooni võrkude areng, kasutades tehnoloogiaid nagu Internet , side-satelliidid, telefonid
    • üleilmsete reeglistike teke, näiteks autorikaitse seadused ja patendid
    • rahvusvaheliste kohtute loomine: Rahvusvaheline Kriminaalkohus, Rahvusvaheline Kohus
    • väidetavalt on ka terrorism globaliseerunud
    Globaliseerumise ohtudeks:
    • Kultuurilise erisuse kadumine
    • Looduskeskkonna reostus ja võõrliikide levik
    • Organiseeritud kuritegevus
    • Haiguste levik
    • Meedia kontroll ülemaailma

  • Haridus


    Hariduse tähendus
    Haridus tähendab teadmiste üleandmist ühelt põlvkonnalt teisele vahetu õppimise kaudu (Giddens 1997)
    Haridus kui institutsioon täidab ühiskondlikku funktsiooni indiviidi ettevalmistamisel ja ühiskondlikku ellu lülitamisel.
    Hariduse kui institutsiooni ülesandeks on jätkata indiviidi sotsialiseerimise protsessi. Mida keerulisem on ühiskond, seda vähem perekonnakeskne ja pikem on hariduse omandamise protsess.
    Hariduse tähendus

  • Hariduse roll tänapäeva ühiskonnas:


    • Alustab uut etappi inimese elus
    • Kool haridusasutusena täidab ühiskonnale vajalikke funktsioone
    • Haridus kui kohustuslik osa iga inimese elust
    • Peale perekonna oluline sotsialiseerimise agent

  • Hariduse kujunemine


    Kool tähendab kreeka keeles “vaba aega” ehk enne industrialiseerimist said haridust need, kel oli raha ja vaba aega.
    Varasematel sajanditel ei nõudnud praktilised igapäevaelu valdkonnad kirjaoskust ja lugemist. Puudusid ka vajalikud vahendid – tekstid, nende raske kättesaadavus, kallis hind ja ka otsene vajadus.
    Hariduse kujunemine
    Trükikunsti tunti 7.sajandil juba Hiinas; 1440ndatel leiutas Gutenberg trükikunsti Euroopalikus tähenduses – vähenes kirjaoskamatus ning tekkis vajadus hariduse järele – siit vajadus ka koolide järele.
    Tänapäevaselt tuntud koolid tekkisid 19.sajandi esimesel veerandil Euroopas ja Ameerikas. 17.sajandil Eestis lugemisoskus suhteliselt levinud, kirjaoskus hiljem.
    Hariduse kujunemine
    Industrialiseerimise ja linnastumisega tekkis vajadus uute oskuste järele. Koolihariduse jõudmist rahvahulkadesse soodustas:
    • Tööstuslik revolutsioon ja tehnoloogiline vajadus kvalifitseeritud ja õpetatud kaadri järele;
    • Rahvamasside surve valitsusele haridusküsimustes
    • Huvigruppide teke, kes nõudsid oma osa rahvuslikust rikkusest hariduse näol
    Hariduse kujunemine
    Tänapäeval peab iga inimene oskama:
    • Lugemine, kirjutamine ja arvutamine
    • Omama üldisi teadmisi teda ümbritsevast füüsilisest maailmast ja kohalikust keskkonnast
    • Tundma ühiskonna elukorraldust ja inimeste elutegevust
    • Mõistma ühiskonna majandustegevust ja suutma osaleda selles
    • Olema võimeline ise õppima ja omandama teadmisi kogu elu

  • Hariduse funktsioonid


    • Sotsiaalseks ülesandeks on tugevdada kogukonna ühtsust. Kui lapsed õpivad samu asju – keelt, väärtusi ja uskumusi, siis eeldatakse, et tekib väärtuskonsensus.
    • Hariduse funktsioonid võivad olla nii avalikud kui varjatud:
    Hariduse funktsioonid
    Avalikud funktsioonid:
    • Kultuuri edasiandmine. Kaasaegse ühiskonna suure mitmekesisuse tõttu pole kerge määratleda ühte ja õiget kultuuri. Õpikutes edastatav kultuur on enamasti neutraalne , status quo’d säilitav, konflikte ja eriarvamusi ühiskonnas summutav ja ebavõrdsust isiku eraprobleemina esitav.
    • Täiskasvanustaatuste harjutamine. Koolid valmistavad lapsi ette nende lõpprollideks ühiskonnas, perekonnas ja tööl. Õpetatakse konformsust, tööharjumust ja kõrgema staatusega inimeste austamist. Samuti õpetatakse otseselt ja kaudselt traditsioonilise perekonnarolli täitmist. Töörollideks sotsialiseerimine on nii üldine (kuulekus, täpsus, distsipliin) kui ka eriline (õpilaste jagamine ülikooli ettevalmistus- ja kutserühmadesse.)
    Hariduse funktsioonid
    Hariduse varjatud funktsioonid: Varjatud õppekava tähendab ametliku õppekava välist õppetegevust, mida koolid pakuvad inimestele sellistes küsimustes nagu vanemate austamine ja etnotsentrism. Lastele õpetatakse juba varakult selgeks sotsiaalse hierarhia toimimine ja igaühe asupaik selles.

  • Funktsionalistlik vaatenurk haridusele ja kihistumisele


    Koolid soodustavad konkurentsis eraldades võimekad vähemvõimekatest ning loovad nõnda intelligentsushierarhia ehk pälvokraatia.
    Eelduseks on:
    • koolipersonal suudab täpselt eristada targad ja rumalad õpilased
    • standartsed testid on objektiivne vahend selle eesmärgi saavutamiseks
    • testi tulemuste erinevused peegeldavad kaasasündinud intellektuaalseid erinevusi
    Funktsionalistlik vaatenurk haridusele ja kihistumisele
    Funktsionalistid väidavad, et ühiskond kui tervik saab kasu oma targimate liikmete oskustest ja kõikidel isikutel tuleb aidata leida oma tase.
    Konfliktiteoreetikute kriitika:
    • Koolid sorteerivad õpilased võitjateks ja kaotajateks pigem sotsiaalse klassi, rassi ja soo alusel.
    • Haridussüsteem taastoodab ebavõrdsust sellise majandussüsteemi tarbeks, mis nõuab suurt ja kuulekat tööjõudu.
    Funktsionalistlik vaatenurk haridusele ja kihistumisele
    Konfliktiteoreetikute kriitika:
    • Usk pälvokraatilisse valikusse paneb edutud inimesed süüdistama ainult iseennast.
    • Heakskiidetud „kultuur”, nagu see peegeldub õppekavades ja õpikutes, teeb kõik selleks, et tunnistada ebaseaduslikuks kõik muud tunnetusviisid.
    • Vastupidiselt alamkihtide suhteliselt vaestele vanematele suudavad keskklassi vanemad kindlustada oma lastele privileege.
    Erinevad lähenemised:
    Nii funktsionalistid kui konfliktiteoreetikud näevad haridussüsteemis filtreerimisprotsessi, mis suunavad õpilased kindlate programmide ja akadeemilise karjääri juurde. Funktsionaliste ja konfliktiteoreetikuid eristavad kaks aspekti:
    • Seletused, mille põhjal tehakse hariduslikud otsustused (kas talendi või sotsiaalse tagapõhja alusel)
    • Mis eesmärgil need otsused tehakse (kas talendi arendamiseks või sotsiaalse stratifikatsioonisüsteemi säilitamiseks)
    Sümbolistlikus perspektiivis on haridus üks rituaalne etendus või tseremoonia, kus õpilased sisestavad endasse müüte, mis seadustavad sotsiaalset korda.

  • Erinevad lähenemised:


    Makrotasandil on kogu haridussüsteem oma koha leidmise õppetund ja süsteemi õiglasena aktsepteerima õppimine.
    Mikrotasemel tugevdab õpilaste, õpetajate ja administraatorite vastastikune toime võimuerinevusi koolis ja õpetab õpilastele, kuidas muganduda edu- või ebaedu ootustega.
    Tõestusmaterjal
    • Kultuuriline kapital – vanemate sotsiaalse staatuse mõju laste hariduslikele saavutustele on olnud selge ja pidev. Eraldi rahalistest ressurssidest annavad rikkamad vanemad oma lastele edasi ka kultuurilist kapitali e. kõnelemis- ja mõtlemisstiili, teadmisi muusikast, kunstist ja kirjandusest, mis võimaldavad isikul tunda end mugavalt haridusstruktuurides ja edukalt hakkama saada.
    Tõestusmaterjal
    • Vanemate ootused – kuna keskklassi vanemad kasutavad laste kasvatamisel peamiselt psühholoogilisi meetodeid , on keskklassi lastele omane sisemine süütunne ja kõrge motiveeritus.
    • Perekonna suurus – keskklassi pered on väiksemad, mistõttu vanemad investeerivad lastesse ja nende haridusse rohkem.
    Tõestusmaterjal
    • Perekonna ülesehitus – uuringud on näidanud, et kahe vanemaga perekondade lapsed on koolis edukamad kui ühe vanemaga peredest pärit lapsed. Samas võivad lapse edukust mõjutada ka perekonna rahalised vahendid.
    Haridus ja õpiedukus erinevate sotsiaalsete klasside vahel
    • Materiaalsed tingimused:
    – Elamistingimused – ülerahvastatus, mis segab õppimist
    – Vajalikud õppevahendid
    – Vajadus tööle minna peale põhihariduse omandamist
    Haridussüsteemi struktuur
    • Kõikides kaasaaegsetes ühiskondades on haridus muutunud üha enam diferentseerituks ja spetsialiseerituks.
    • Vanuseliselt diferentseerunud klassisüsteem, mis jaotab koolihariduse alg-, põhi- ja keskhariduseks. Samuti on teadmised jagunenud erinevateks õppeaineteks.
    • Keskkoolijärgsel tasandil on haridussüsteem diferentseerunud kutse-, rakendusliku kõrghariduse- ja kõrghariduse tasemeks.
    Haridussüsteemi struktuur: koolisisene elu
    • Makrotasand : haridussüsteemi funktsioonid ja struktuur
    • Mikrotasand: koolitamine , mis toimub vahetus suhtlemise tulemusena, spetsiaalsetes ruumides ja kindlates asutustes
    Põhiväärtused koolis ja klassiruumis sõltuvad ümbritsevast keskkonnast.
    Haridussüsteemi struktuur: koolisisene elu
    Õpetaja ootused mõjutavad tugevalt õpilase edasijõudmist koolis. See, kuidas õpetaja õpilast näeb, kujundab tema käitumist ja mõjutab tugevalt lapse liikumist haridussüsteemis. Õpetaja käitumist võivad mõjutada rass , rahvus, sugu, sotsiaalne staatus (kokkukuuluvus õpetaja sotsiaalse staatusega) jms.
    Haridussüsteemi struktuur: koolisisene elu
    Kooli efektiivsust mõjutavad oluliselt sellised tegurid nagu kuidas kooli juhitakse, mille alusel hinnatakse, kuidas õpilased on grupeeritud, kuidas on vanemad õpetamise ja õppimisega seotud, millised on suhted kooli ja kogukonna vahel?
    Koostöö klassiruumis on edu pandiks.
    Kõrgharidus
    Kõrghariduse jaotumine: rakenduslik ja akadeemiline;
    Ülikooli jagunemine osakondadeks, õppetoolideks jne.
    Üliõpilaskond: keskmine vanus kasvab; esmane faktor kaasaegses ühiskonnas sotsiaalse kihistumise süsteemi säilitamisel.
    Ülikool on ühiskonna tasemel esimene inimese sotsiaalset staatust kujundav tegur kaasaegses ühiskonnas.

  • Kokkuvõte


    • Haridussüsteem on oluline sotsialiseerimisagent kaasaegses ühiskonnas
    • Laste õppeedukus sõltub paljuski nende päritolust
    • Haridussüsteem võib olla kas ühiskonna stabiilsuse säilitajaks või hoopis kihistumise üheks põhjuseks
    • Kaasaegne haridussüsteem on diferentseerunud
    • Kõrgharidusel, samas ka igal teisel haridusel peale keskharidust, on oluline roll inimese edasise staatuse määramisel

  • Keha, tervis, haigus ja tervishoiusüsteem


  • Kehasotsioloogia...


    • ...uurib kuidas sotsiaalsed muutused ja tegurid mõjutavad keha.
    • Iga inimese keha mõjutavad selles ühiskonnas kehtivad väärtused, normid ja sotsiaalsed tegurid
    • Keha, tervis ja sotsiaalne elu on omavahel tihedalt seotud
    • Kehasotsioloogia on väga uus valdkond sotsioloogias
    Kehasotsioloogia
    • Muutuvas maailmas ilmnevad uued riskid ja väljakutsed inimkehale: teadus, meditsiin , tervisetrendid, ilunormid, muutused tervishoiukorralduses.
    Tervise sotsiaalne alus:
    • Nakkushaiguste kadumine kaasaegsetes ühiskondades
    • Kõrged tervisenormid – hügieen
    • Sotsioloogide huvi: kuidas sotsiaalne keskkond ja klass mõjutavad inimese tervist, tervisekäitumist ning haiguseid. Uuringud on näidanud, et teatud sotsiaalsetel klassidel on tunduvalt parem tervis kui teistel. Tervisega seotud ebavõrdsus kaldub olema seotud sotsiaalmajanduslike tingimustega. Püütakse selgitada seoseid tervise ning sotsiaalse klassi, rassi, rahvuse, soo, vanuse ja geograafiaga.

  • Arusaamad haigusest:


    • Vaimuhaiguseid nähti kui saatana asumist inimkehasse, nõia tunnus, millega tegeles kirik , mitte arstid
    • Homoseksuaalsust peeti vaimuhaiguseks kuni 20.sajandi hilise keskpaigani
    • Paljud probleemid, mida varem peeti isiklikuks probleemiks, on muutunud tänapäeval meditsiiniliseks probleemiks: alkoholism jt sõltuvused, hüperaktiivsus, ülekaalulisus jne
    Mõisted: kuidas erinevates ühiskondades defineeritakse tervist, haigust ja haiglast enesetunnet ?
    • Tervis – füüsiline ja vaimne seisund, mis võimaldab indiviidil normaalselt igapäevaelu rutiiniga toime tulla
    • Haigus – viitab üldiselt bioloogilistele ja vaimsetele tingimustele, millele on antud meditsiiniline diagnoos
    • Haiglane enesetunne – subjektiivne hinnang oma kehalisele enesetundele. Võib olla olukord, kus me tunneme end haiglaselt ilma, et oleks haige ning vastupidi.

  • Mis on haigus?


    Haigus on organismi ehitusliku terviklikkuse või talitluse hälve, mis põhjustab häireid organismi tegevuses.
    • Haiguse biomeditsiiniline mudeli kohaselt on haiguse põhjuseks kas välised etioloogilised tegurid (füüsikalised, keemilised, bioloogilised, psühhogeensed) või sisemised etioloogilised tegurid ( vaskulaarsed , immunoloogilised, metaboolsed). Selles mudelis ei ole kohta ei inimese eluviisil ega psühhosotsiaalsel stressil kui haigust/tervist määraval põhjuslikul faktoril.
    • Haiguse biopsühhosotsiaalne mudelis on bioloogiliste faktorite kõrval kindel koht ka psühholoogilistel ja sotsiaalsetel faktoritel ja haigus kujuneb välja sotsiaalsete, psühholoogiliste ja bioloogiliste tegurite vastastikuse toime tulemusena. Lähtudes sellest mudelist peaks meditsiiniline diagnoos sisaldama alati bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete tegurite vastastikuse mõju hinnangut , et objektiivselt määrata tervislikku seisundit ja anda vajalikke ravisoovitusi.
    Juriidilises mõttes tähendab haigus sama, mis tervisekahjustus — see on inimese kehalise või vaimse heaolu häirituse seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist, st tervise taastamine eeldab meditsiinilist sekkumist.
    Meditsiiniks nimetatakse inimese haiguse teaduslikku uurimist . Meditsiin uurib igasuguste haiguste põhjusi, ennetamist, diagnoosimist ja ravimist.
    Kreeka arsti Hippokratest nimetatakse sageli ka arstiteaduse isaks. Ta uuris patsiente ja tegi märkmeid nende haiguste sümptomite kohta. Ta andis haigetele ka ravimeid, näiteks pajukooreteed. Palju aega hiljem eraldati samast pajukoorest tuntud palavikuvastane ravim aspiriin . Kuid teaduslikult ei suudetud haigusi ravida seni, kuni puudus ettekujutus sellest, mismoodi organism töötab.

  • KEHA MÕISTMINE


    16. sajandi Belgia anatoom Andreas Vesalius oli esimene, kes näitas, kus asetsevad kehas luud , lihased, veresooned ja siseelundid. Siis avastas Inglise arst William Harvey ( 1578 -1657), et verd pumpab kehas ringi süda. Ja kui 19. sajandi teadlased näitasid, et haigusi võivad põhjustada mikroobid (mikroskoopilised organismid, näiteks bakterid ), sai meditsiinist kaasaegses mõistes teadus.

  • KAASAEGSE MEDITSIINI TÄHTSÜNDMUSED


    • 1905 Esimene vereülekanne
    • 1922 Frederick Banting ja Charles Best manustasid esimestena suhkruhaigetele insuliini
    • 1928 Alexander Fleming avastas penitsilliini
    • 1938 Esimene kunstliku puusaliigese paigaldamine
    • 1943 Esimene dialüüsi- ehk kunstneer -aparaat
    • 1955 Jonas Salk võttis kasutusele lastehalvatuse vastase vaktsiini
    • 1967 Doktor Christiaan Barnard tegi Lõuna-Aafrika Kaplinnas esimese südamesiirdamisoperatsiooni
    • 1979 Maailm kuulutati tänu ülemaailmsetele kaitsesüstimistele rõugevabaks
    • 1981 Diagnoositi esimene AIDSi-juhtum

  • Tervise ja haiguse erinevad mustrid


    Erinevates ühiskondades on elukvaliteedi peamiseks näitajaks elanikkonna tervislik seisund. Tervis on tihedalt seotud nii tööstusliku arengu kui ka vanuselise , soolise koosseisu ja ühiskonna ressursside jaotusega. Haigused ja epideemiad pole ühiskonnas levinud juhuslikult.
    Sotsiaalepidemioloogia – haiguste levik sotsiaalses keskkonnas, kuidas on konkreetsete haiguste levikuga seotud just inimeste elulaad.
    Nt tuberkuloosi põhjustab küll kindel bakter , kuid levib teatud sotsiaalsetes tingimustes: ülerahvastatud, halb hügieen, alatoitlus, vilets sanitaarne olukord

  • Haiguste tekkimine ja levimine


    • Esmahaigestumine – uute haigusjuhtude teke teatud populatsioonis teatud ajavahemikul aitab selgitada haiguse olemust ja tekkepõhjuseid;
    • Levimus – kirjeldab kõiki teadaolevaid haigusjuhte ühes populatsioonis kindlal ajavahemikul, olenemata algusajast. Aitab määrata haigusprobleeme ning seeläbi planeerida tervishoiukorraldust

  • Millised tegurid on elanikkonna tervist kõige enam mõjutanud:


    • Hügieen
    • Parem toitumus
    • Rasestumisvastased vahendid
    • Elamistingimuste paranemine
    • Sõja mõju – esimese maailmasõja ajal töötus praktiliselt kadus , elamispindade üür võeti kontrolli alla, toiduratsioonide kindlaksmääramine, miinimumpalkade kehtestamine
    • Üldise elatustaseme paranemine
    Kokkuvõttes on poliitilised otsused ja majandus aidanud tunduvalt enam tervise paranemisele kaasa kui individuaalne initsiatiiv oma tervise eest hoolitseda või meditsiinilised saavutused.

  • Haiguste sotsiaalne jaotus: Klass ja tervis


    • Uuringud on tõestanud seose sotsiaalse klassi ja suremuse, haiguste vahel
    • Kaks rahvusvahelist uurimust 1980 ja 1987:
    – Madalama klassi oskusteta töölistel on 2x suurem tõenäosus surra enne pensioniiga kui kõrgema klassi oskustöölistel ja valgekraedel
    – Madalamas klassis sündinud beebide suremus on 2x kõrgem
    – Kõrgemasse klassi sündinud inimestel on tõenäosus elada keskmiselt 7 aastat kauem kui madalama klassi inimestel
    Klass ja tervis
    – 90% peamistest surma põhjustest on tõenäoliselt seotud madalama klassiga inimestega
    – Töölisklassi inimesed külastavad arsti tunduvalt enam kui professionaalid
    – Pikaajalised haigused on enam levinud madalama staatusega inimeste hulgas
    – Hoolimata klassist : pikaajaliste töötute tervis on halvem kui töötavate inimeste oma ning eluiga on samuti lühem
    Uurimused on näidanud, et lõhe rikaste ja vaeste tervise vahel aina kasvab
    Haiguse sotsiaalne jaotus: Sugu ja tervis
    • Naised elavad meestest kauem kõikjal maailmas
    • Samas on naised haigemad kui mehed
    • Naised tunnistavad 2x enam kui mehed, et tunnevad ärevust või depressiooni
    • Kuigi naised on haigemad, on meeste haigused tunduvalt eluohtlikumad
    • Püütakse seostada naiste tervist ka sotsiaalse klassiga – kuid sageli on naiste sotsiaalne klass seotud nende abikaasaga. Kindel on,et vanematel naistel on madalamad sissetulekud kui meestel;üksikemadel on halvem tervis kui üksiisadel–seos materiaalse kindlustatusega

  • Sugu ja tervis


    • Sotsiaalepidomoloogilised uuringud väidavad, et naiste hulgas on füüsiline ja vaimne esmahaigestumine kõrgem, nad kasutavad arstiabi teenuseid rohkem. Miks nad siis ometi kauem elavad?
    – Naised katkestavad halvema tervise tõttu töötamise sagedamini kui mehed
    – Traditsioonilisel naiserollil on sisepingeid, mis teevad naise haigeks
    – Naised on oma tervisest rohkem huvitatud
    Siiski on meeste ja naiste terviseriskid erinevad ja naiste haigestumistase vaid veidi kõrgem kui meestel
    Haiguse sotsiaalne jaotus: vanus ja haigus
    • Keskmise eluea kasv kõigis arenenud riikides, nt Ameerikas oli 1900.a keskmine oodatav eluiga 47 aastat, 1989.a juba 75 aastat
    • Suremuspõhjused erinevad seoses vanusega: imikutel ägedad nakkushaigused, noortel ja täiskasvanutel õnnetusjuhtumid, vanuritel kroonilised haigused
    • Siiski on haigus ja tervis seotud eelkõige inimese sissetulekute kui vanusega.
    Tervis ja haigus sotsiaalse identiteedina
    • Tervis ja haigus on sotsiaalse tähendusega ehk olenevalt sellest, millise hinnangu anname tervisele, tervislikule välimusele, ilule ja haigustele, vastavalt sellele inimesed käituvad ja peavad loomulikuks või ebaloomulikuks indiviidi tervist ja tema haigust. Nt paksust peetakse kaasaegses ühiskonnas häbiväärseks ja ebatervislikuks, mille vastu tuleb võidelda, samas kui teistes traditsioonilistes ühiskondades peetakse paksust ilu ja hea tervise sümboliks
    Haige olemise ja haiguse kliinilised mudelid
    Patoloogiline mudel kirjeldab haigust temaga kaasnevate bioloogiliste sümptomite kaudu, keskendub organismi ebanormaalsele funktsioneerimisele. Omane meditsiinile.
    – Otsib inimeses leiduvaid bioloogilisi seletusi
    – Eeldab sageli, et haigusel on konkreetne põhjustaja
    – Keskendub sellele, mis on valesti
    Keskendub liialt bioloogilistele teguritele, jättes kõrvale psühholoogilised ja sotsiaalsed aspektid, mis võivad olla pikaajaliste krooniliste haiguste oluliseks põhjustajateks, süvendajateks.
    Haige olemise ja haiguse kliinilised mudelid
    Statistiline mudel keskendub haiguse ja tervise defineerimisele populatsiooni keskmise kaudu. Inimesed, kelle näitajad on liiga kaugel keskmisest on ebanormaalsed , hälbivad. Haigus seisneb selles, mis on erinev ühiskonna keskmisest. Kui uuritakse vähemust või teist kultuuri, tuleb haigus alati uuesti defineerida.
    Mõlema mudeli abil saab mõjutada ühiskonda, mida nad kirjeldavad. Mida laiem on haiguse määratlus ja mida enam sümptomeid hõlmab, seda mõjuvõimsamad on raviinstitutsioonid. Arstid jt on sotsiaalse kontrolli agentideks.

  • Kontrolliagendid


    • Haiguste kontrolliagentideks on arstid, kellele on antud õigus määrata, kes on haige ning kes mitte
    • Nendest sõltub ka haigeks või terveks tunnistatud inimeste õigused ja kohustused
    • Haige inimese kohustused ja õigused:
    – Soov saada uuesti terveks ja sellele vastav käitumine – arsti soovituste järgimine
    – Õiguseks mitte täita kohustusi, mida temalt muidu oodatakse – nt kooli või tööle minna
    Tervishoiusüsteemide 3 mudelit
    Iga ühiskonna väärtused ja normid määravad selle riigi tervishoiu finantseerimise, teenuste osutamise institutsioonid ja viisid, kuidas ressursse jaotada ühiskonnas.
    1. Professionaalne mudel – põhineb arstide võimul ja mõjul meditsiinipraktikale. Arstid tegutsevad üksi või partnerluses, teistega nõrgalt seotud, teenustasud, mis on seotud arstide enda otsusega. Kvaliteeti kontrollitakse väljaõppe ja litsentsidega. Arstide paiknemise geograafiliselt määravad õppimis- ja praktiseerimisvõimalused, isiklikud eelistused , mitte elanikkonna vajadused.
    Tervishoiusüsteemide 3 mudelit
    2. Keskse planeerimise mudel – põhineb meditsiinipersonali ja ressursside planeerimise ja jaotamise riiklikul kontrollil. Keskne planeerija vastutab kõikide ressursside eest. Arstiabi tagatakse geograafiliselt igal pool, med.asutused ei konkureeri omavahel. Arstid on süsteemi lülitatud palkade või ametlike lepingute alusel. Teenustasu ei maksa klient , raha tuleb mujalt.
    Tervishoiusüsteemide 3 mudelit
    3. Riiklik tervisekindlustuse mudel – tervishoiu finantseerimine on riigi kontrolli all, tulud tulevad tulumaksudest või teistest riigituludest. Tervishoid peab olema võrdselt kättesaadav kõigile, riiklik tervisekindlustus katab enamuse kodanikele vajaminevast tervisekuludest.
    Tervisekindlustuse ühendatud mudel – valitsuse roll kolmesugune: kehtestada tervishoiupraktika reeglid, kehtestada ja kontrollida terviskindlustuspoliitika täitmist ning olla kohtunikuks vaidlustes. Valitsuse roll on tasakaalustada meditsiinitöötajate ja patsientide huve ja kõrvaldada tervisekindlustusest kasumotiiv.

  • Linnastumine

  • Linnaelu vs maaelu


    • Linnaelu omadusteks peetakse:
    – Agressiivsus
    – Maskuliinsus
    – Intelligents
    – Võim
    • Maaelu omadusteks peetakse:
    – Perekond
    – Puhkus
    – Rahu ja vaikus
    – turvatunne
    Linnaelu vs maaelu
    Linna- ja maaelu vooruste üle vaieldes domineerivad 4 teemat:
    • Loomulikkus – kunstlikkus ehk kas linn on tsiviliseeritum või hoopis patusem kui maa;
    • Tuttavlikkus – võõrapärasus ehk linna seostatakse uue, eripärase ja ootamatuga, maaelu aga kõige tuttavlikuga;
    • Kogukondlikkus maal vs umbisikulisus linnas;
    • Traditsioon – muutus ehk maa on seotud traditsiooniliste väärtustega, linna nende purustamisega

  • Maailma TOP –linnad populatsiooni alusel


    1.Tokyo, Japan - 28,025,000
    2. Mexico City, Mexico - 18,131,000
    3. Mumbai , India - 18,042,000
    4. Sáo Paulo , Brazil - 17, 711,000
    5. New York City, USA - 16,626,000
    6. Shanghai , China - 14,173,000
    7. Lagos, Nigeria - 13,488,000
    8. Los Angeles , USA - 13,129,000
    9. Calcutta, India - 12,900,000
    10. Buenos Aires, Argentina - 12,431,000 11. Seóul, South Korea - 12,215,000
    12. Beijing, China - 12,033,000
    13. Karachi, Pakistan - 11,774,000
    14. Delhi , India - 11,680,000
    15. Dhaka , Bangladesh - 10,979,000
    16. Manila , Philippines - 10,818,000
    17. Cairo, Egypt - 10,772,000
    18. Õsaka, Japan - 10,609,000
    19. Rio de Janeiro , Brazil - 10,556,000
    20. Tianjin, China - 10,239,000

  • Linnastumine


    • Linnade areng 18.sajandil, nt 1800.aastal oli Londoni rahvastik peaaegu 1 miljon, 1900.aastal juba üle miljoni, praegu 7,2 miljonit.
    • Linnastumise statistilised määratlused:
    – Linnastumise mõõtühikuks on rahvaarv: paljudes maades on olemas, täpne, aitab määratleda sotsiaalse elu aspekte ning olukorda
    Linnastumine
    • Mõistega “linnastumine” kirjeldatakse teatud asukohas asuva elanikkonna suurust, tihedust ja mitmekesisust.
    • Mõistega “linlikkus” märgitakse eluviisi, mille puhul traditsioonilised külaeluga seotud elustiilid asendatakse individualistlike normide ja käitumisstiilidega
    Linn
    • Seostatakse nii vabaduse, progressi, põnevuse ja muutusega kui kunstliku, üksildase, stressi ja ebameeldivaga.
    • Miks tullakse linna elama? Industriaalühiskondades:
    – Keerulisem tööalane struktuur
    – Paremad töövõimalused
    – Paremad majanduslikud võimalused
    – Rohkem kultuuri ...
    Linnastumine ehk urbaniseerumine ...
    ...tähendab suure osa elanikkonna koondumist linnadesse või eeslinnadesse.
    Linnastumise tähtsamad karakteristikud on:
    • Rahvastiku tihedus
    • Rahvastiku arv geograafilises piirkonnas
    • Staatuste mitmekesisus
    Maaelu puhul on nähtavatel staatustel väiksem roll.
    Linnastumine
    Linnastumise põhjused
    • Enamasti on linnastumine seotud tööstuse arenguga ja tehnoloogia arenguga
    – Tööstus nõuab rohkem tööjõudu
    – Tehnoloogia kasutuselevõtt põllumajanduses jättis paljud põllumehed tööta
    • Deurbaniseerumine ehk inimeste lahkumine linnadest maapiirkondadesse, sai alguse 1960ndate lõpust (Millised on linnastumiseprotsessid Eestis?)

  • Deurbaniseerumise põhjused


    • Tööstus kolib linnadest välja – kõrged rendihinnad, keskkonnakaitse
    • Paranenud infrastruktuur , paranenud liikumis - ja kommunikatsioonivõimalused
    • Inimesed eelistavad elada odavamates ja keskkonnasõbralikemates paikades
    • Külakogukondade areng, elustiilivalikud jms
    Linnastumine
    • Linnas on inimestel raske toime tulla, eelkõige psühho-sotsiaalses plaanis
    • Kas linn soodustab tõesti psüühilist toimetulematust?
    • Erinevad uurimused ei näita, et sotsiaalne toetus oleks linnas nõrgem, vaimuhaigused ja alkoholism levinumad.
    Linnastumine
    • Urbanieerunud ühiskonda iseloomustavd käitumislaadid, sotsiaalne struktuur ja ideoloogiad, mis on ilmalikud , dünaamilised ja tsiviliseeritud .
    • Maaühiskondade liikmed väärtustavad rituaali, traditsiooni, lojaalsust sugukonna suhtes ja stabiilsust.
    • Tegelikkuses moderniseerunud riikide linna ja maa erinevused järjest väiksemad
    • Urbanism tähendab kosmopolitismi
    Linnade ökoloogia
    • Mõiste lõi Robert Esra Park 1921.aastal
    • Kirjeldab inimese ja maakasutuse vahelisi füüsilisi suhteid. Lääne industrialiseerunud ühiskondades on linnad arenenud 3 põhimudeli kohaselt:
    – Kontsentrilise tsooni mudel
    – Sektormudel
    – Mitmetuumaline mudel

  • Linnade ökoloogia: kontsentrilise tsooni mudel...


    …kirjeldab linna kui ringide seeriat, mis on ehitatud keskse südamiku ümber (tsoon 1), kus asuvad kultuurikeskused ja ärirajoon. Järgneb üleminekutsoon (tsoon 2), kus on odavam kinnisvara ja ümbritseb äritegevuse, tööstus- ja elamispiirkondi, on nn “kulunud”. Tsoonis 3 on suhteliselt odavad elamud sinikraelistele töölistele. Tsoonis 4 kaubanduskeskused ja kallimad ühepereelamud valgekraelistele. Tsoonis 5 asub eliit, tehased ja kohalike tööliste elamud. Areng südamikust väljaspoole.
    Linnade ökoloogia: sektormudel..
    ..., kus linnade kujundamise ja kasvumustrite aluseks on linna mingi füüsiline aspekt, nt liiklusteed, ebatavaline looduslik ilu vm. Linn jaotub sektoriteks, mis ulatuvad kiirtena välja tsentraalsest ärirajoonist.
    Linnade ökoloogia: mitmetuumaline mudel...
    ...eeldab, et linnal on mitu tuuma ehk keskust, millest igaüks on mõeldud erinevaks tegevuseks. Sarnane maakasutus satub ühte kobarasse. Nt ühe tuuma ümber on koondunud pangandus , teisele tootmine, kolmandale kultuur jne.
    Linnastumisprotsessid
    On olemas kindlad linnastumisprotsessid, mis on ühised paljudes ühiskondades. Nendeks on:
    • Konsentreerumine – linnastumise 1.faas ning sellisel juhul asub korraga palju inimesi elama suhteliselt väikesele alale . Ülerahvastatus, mis omakorda viib tegevuse detsentraliseerumiseni – tegevus suundub linnast väljaspoole. See viib:
    • Ökoloogilise diferentseerumiseni, mille käigus teatud tegevus identifitseerub linna kindla geograafilise piirkonnaga ja nõnda eraldub teistest füüsiliselt.
    Linnastumisprotsessid
    • Ökoloogiline invasioon ehk iga linn on avatud uutele tegevustele ja inimestele. Nt kasvab tööstus kokku elamurajooniga. Kui see protsess on enamvähem lõppenud, on toimunud:
    • Järgnevus ehk üks tegevus või inimgrupp on asendanud teise.

  • Majandus ja töötamine

  • Majandussüsteemide päritolu


    • “ elatusviis ” – viis, kuidas grupp kohandub keskkonnaga valitud kaupade ja teenuste tootmise kaudu ning nõnda kindlustab vajaliku toidu ja kaitse enda säilimiseks
    • Esimene elatusviis: korilus. Edasi jahindus , karjandus , aiandus , põllundus ja tööstus. Teenindus.
    • Areng lihtsalt keerukamale süsteemile, suurem tööjaotus ja spetsialiseerumine, energia efektiivsem kasutamine ja ühinemine teiste ühiskondade majandussüsteemidega
    • Majandus on kaupade ja teenuste tootmine, vahetus, jaotus ja tarbimine
    Majandussüsteemi osad: tootmine
    Tootmine on inimtegevus, mille tulemusel tekib toode, millel on tarbija.
    Tooteks võib olla ka teenus, teos, etendus jms.

  • Tootmine jaguneb omakorda:


    – Primaarne tootmine – nn otse tarbimine, töötlemist ei toimu, nt jahindus, karjandus, korilus;
    – Sekundaarne tootmine – millegi toormaterjalist valmistamine ja siis tarbimine, nt käsitöö saadused , autod vms
    – Kolmanda astme tootmine – tasuliste teenuste pakkumine ja informatsiooni vahendamine, nt lapsehoidmine, aga ka rahvusvaheline pangandus. Teenindussektori kiire kasv – eelkõige madalapalgaliste töökohtade arvel
    Majandussüsteemi osad: jaotamine ja vahetus
    Kaupade ja teenuste jaotumine on probleem, mis tuleb lahendada igas ühiskonnas. Aluseks sotsiaalsele stratifikatsioonile.
    Korilastel jagati lihtsalt päevane saak kõigi liikmete vahel ära, keerukamates ühiskondades tekivad lisakaubad ja –teenused, mida saab vahetada kogukonnasiseselt või eri kogukondade vahel.
    Barter – sama väärtusega toodete või teenuste vahetamine. Malinowski – kula.

  • Majandussüsteemi osad: jaotamine ja vahetamine


    Vahetus võib olla ka kaudne: retsiprooksuse reegel – kingituse saamine kohustab midagi samaväärset hiljem tagasi andma.
    Kaupade ja teenuste jaotamine valitsuse vm kõrgema organi tasandil – keerukamates ühiskondades kui korilus.
    Kaasaegses ühiskonnas põhiliseks jaotusmeetodiks vabaturg , kus kauba väärtust hinnatakse kindla mõõdupuuga.
    Turumajanduse tingimustes sõltub kaubaartikli väärtus sellest, kui palju on teised nõus selle eest maksma. See tuleneb aga konkurentsitingimustest. Majanduslik depressioon ja inflatsioon . Pikemas perspektiivis viib nõudlus ja pakkumine turu ise tasakaalu. Ratsionaalsus.

  • Majandussüsteemi osad: tarbimine


    Tarbimine – see kuidas ühiskonna liikmed kasutavad saadaolevaid kaupu ja teenuseid näitab kultuuri olemust:
    – Majapidamine nii tootmis- kui tarbimisüksusena
    – Industriaalühiskond: tootmine toimub väljaspool kodust majapidamist , kodu kui tarbimisüksus – mittetöötavad pereliikmed sõltuvad otseselt töölkäivatest liikmetest
    – Kapitalistlik majandus – orientatsioon tarbijale, mida mõjutavad kultuurilised ja subkultuurilised väärtused.
    Ühiskonnas levinud tarbimisviisid peegeldavad ja loovad ühiskonnasisese sotsiaalse hierarhia.

  • Kaasaegsed majandussüsteemid:


    Võib vaadelda lähtuvalt sellest, mil määral on majandussüsteem sõltuv seda reguleerivatest riigiasutustest ja mis on jäetud tootmisvahendite kontrollijate otsustada.
    • Kapitalistlik majandussüsteem – minimaalne riiklik omand ja riiklik kontroll
    • Sotsialistlik majandussüsteem – maksimaalne riiklik kontroll, valitsusepoolne tootmine ja jaotamise planeerimine .
    Need süsteemid ei pruugi olla seotud poliitilise süsteemiga.

  • Kapitalistlik majandussüsteem


    • Tootmisvahendid on eraomanduses, kasumi teenimine
    • Konkurentsi tingimused – välja tõrjutakse need, kes on kõige vähemefektiivsed, toodete ja teenuste hinnad viiakse alla, tõuseb ühiskonna ja selle liikmete heaolu
    • Reaalsus: suur ebavõrdus, kuigi üldine elatustase kõrge. Osad ühiskonnaliikmed kontrollivad ressursse rohkem kui teised. Samas peavad paljud sotsioloogid kapitalismi ühiskonna heaolu allikaks. Demokraatlikud riigid: ressursside ümberjaotamise programmid .
    Kapitalistlik majandussüsteem
    • Heaolu- ehk riigikapitalism – piiratud vabaturg, mis kindlustab sotsiaalse stabiilsuse. Vajalik, et vältida:
    – Tööjõu vaba vahetus riikide vahel – odav tööjõud arengumaadest
    – Kasvab tarbimisvõlg – ei investeerita
    – Rikkuse ja võimu kontsentreerumine üha kitsama sotsiaalse grupi kätte: konglomeraadid, korporatiivsed direktoraadid

  • Sotsialistlik majandussüsteem


    • Sotsialism baseerub arusaamal, et majandusliku tegevuse juures tuleb lähtuda rahva vajadustest , mitte kasumist
    • Ebavõrdsuse vähendamine ühiskonnas, ressursside ümberjaotamine
    • Kapitalismi sisepinged viivad töölisklassi poliitilise organiseerumiseni ja sellega kaasnevate sotsiaal-poliitiliste ümberkorraldusteni ühiskonnas
    Sotsialistlik majandussüsteem
    • Sotsialism kaasaegses maailmas:
    – Repressiivne
    – Sotsialism demokraatlikes riikides: Taani, Rootsi, Soome, kus majandus on erakätes, kuid toodete ja teenuste ümberjaotamine toimub riigi kontrolli all – heaoluühiskond
    • Eesmärk vähendada ebavõrdsust
    • Kulukas
    • bürokraatlik

  • Ametlik ja mitteametlik majandus


    • Ametlik majandus – ametlikult heakskiidetud majandussüsteem, kus töötajate üle peetakse arvestust ning nende töötasudelt arvestatakse makse
    • Mitteametlik majandus – nn “must majandus”, kus teenuste ja toodete eest makstakse sularahas vältimaks maksude tasumist

  • Töö ja töötamine


    Töötamine on oluline osa iga täiskasvanud inimese elus. Lähtuvalt tööst määratleb iga inimene oma “mina” ja asukoha sotsiaalses ühiskonnas. Tööd iseloomustavad järgmised tunnused:
    • Raha – palk või sissetulek määravad ära inimese elustiili ja vajaduste rahuldatuse
    • Aktiivsus – tööl saab inimene näidata oma oskusi ja võimeid, tööst sõltub ka inimese aktiivsus töövälisel ajal
    • Vaheldus – erineb kodusest keskkonnast ja kodustest töödest
    Töö ja töötamine
    • Püsiv ajajaotus – enamuse inimeste elurütm ja päeva jaotamine lähtub tööst. Inimene, kes jääb töötuks ei oska sageli oma ajaga midagi peale hakata
    • Sotsiaalsed kontaktid – võimalus leida sõpru ning osaleda erinevatel üritustel
    • Personaalne identiteet – kes ma olen, milline on sotsiaalne staatus, sellega kaasnevad rollid
    Töö ja töötamine
    • Palgatöö – ametlikult reguleeritud ja täpsete statistiliste andmetega
    • Palgata töö – kodutööd, oma auto parandamine jms. Mitteametlik ja reguleerimata majandus, sh tööd, mille eest makstakse kas sularahas või kauba, teenusega, aga mis kuskil ei kajastu.Vabatahtlik töö.
    Töö, olgu siis palgaga või mitte, on inimese vaimsed või füüsilised jõupingutused mingi ülesande täitmiseks, mis rahuldab inimes(t)e vajadusi. Töökoht (töö) on jõupingutused, mida vahetatakse regulaarse palga vastu. Töö on majanduse aluseks.
    Töö mõjutab:
    • Staatus ja sotsiaalne klass – töö põhjal on kaasaegses ühiskonnas kõige kergem oma positsiooni määratleda
    • Võimalused – sissetulek (nt maja, auto, vabaaja veetmine), töö aeg ja tingimused (tervis, kutsehaigused )
    • Sõbrad ja suhtlemine – millised sõbrad, kuidas tekivad, kuidas vabal ajal suheldakse (nt tööstustööliste kogukonnad , kalurite kogukond jne)
    Töö mõjutab:
    • Väärtused ja hoiakud – solidaarsus, kohusetunne , vastutus. Karjäärivõimalused, töökoha stabiilsus
    • Perekonnaelu – sissetulek ja vabaaeg, milline on iga täiskasvanud perekonnaliikme roll
    • Vabaaja tegevused – kui palju aega ja jõudu töö võtab, kui palju tehakse ületunde, kas töö on öösel või päeval, vahetustega. Kui palju jääb sissetulekutest alles vaba aja veetmiseks.

  • Kuidas on muutunud vabaaja veetmine alates 1800st aastast kaasajani?


    Mis on seda mõjutanud?
    1800s, 1900s
    Töö organiseerimine ja tööle pühendumine
    Industriaal- ja postindustriaalühiskondade majandust iseloomustab tugev spetsialiseerumine ehk tööjaotus. Traditsioonilistes ühiskondades 20-30 erinevat ametinimetustes, tänapäeval nt Inglismaal juba üle 20 000 erineva ametinimetuse. Masstootmine.
    Käsitöö – mehhaniseerimine – liinitootmine – automatiseerumine.

  • Tailorism ja fordism


    Frederick Winslow Taylor – ameerika juhtimiskonsultant: teaduslik tootmine – uuris tootmisprotsessi, kus kõik etapid jaotatud lihtsateks üksikuteks etappideks , mis on omavahel täpselt ajastatud ja organiseeritud. Leidis kasutust tootmises ja oli automatiseerimisi üks algimpulssidest: tööstusliku toodangu kasv, tööliste tootlikkuse kasv. Tükitöö, selge tööjaotus, kontrollitavus.
    Tööjaotus – tööprotsessi kui terviku jagamine eri osadeks , millest iga etappi teeb selleks ettevalmistuse saanud inimene või grupp inimesi. Sõltuvus teistest inimestest ja töödest, mida teevad teised.
    Automatiseerumine – tööliste asendamine masinatega. Pikas perspektiivis odavamad ja kergemini kontrollitavad. Juhivad vähesed spetsialiseerunud oskustöölised, kes oma teadmiste hoidmisega säilitavad töökohti ja loovad endale rohkem vaba aega juurde.
    Probleem: võõrandumine ehk inimene on ära lõigatud oma töö tulemustest, teistest inimestest ja lõpuks ka iseendast – kes ma selline üldse olen siis? Kas masin? Oskuste kadumine.
    Henry Ford
    Henry Ford: masstootmine tähendab ka massturgu. Fordism kui tailorismi edasiarendus. Liinitöö. 1908.aastal alustati Michiganis Model T Fordi tootmist ning 1929.aastaks oli neid toodetud juba üle 15 miljoni.
    Tailorism ja fordism
    Fordismi peamised tunnused:
    • Standardtooted masstoodanguna, tarbijate valikuvõimalus väike
    • Töö on jaotatud väga lihtsateks, väikesteks ja kergestiõpitavateks osadeks
    • Töökiirus sõltub liinikiirusest
    • Töötajaid kontrollib ja superviseerib juhataja
    Piirangud tailorismi ja fordismi puhul: saab kasutada ainult standardtoodete puhul, mille puhul on liinitööl kõik eelnevalt paika pandud, muudatuste suhtes jäik ja äärmiselt aeganõudev.

  • Post-Fordism


    • Paindlikum tootmine
    • Tööprotsesside detsentraliseeritus ehk puudub tööliste hierarhia – koostöö
    • Laiemate oskuste õpetamine, mitte spetsialiseerumine ainult ühele operatsioonile
    • Paindlikemate töömeetodite kasutusele võtt, sh tööaeg, töökoht jms
    Paindlik tootmine – orientatsioon kindlale turugrupile. Grupitootmine – töölised teevad grupis midagi, et vältida nende eraldumist, meeskonnatöö

  • Fordism vs Post-Fordism


    • TOOTMINE: Liinitöö masinatega, üks toode vs arvutiga kontrollitud, mitmefunktsiooniga masinad
    • TOOTED: Suhteliselt odavad standarttooted massiturule, klientidel väike valikuvõimalus vs suur valik spetsiaalselt väljatöötatud toodanguga, arvestatakse klientide soovide, moe ja trendidega
    • TÖÖ: Korduv, piiratud hulk ülesandeid, nõuab tööjõult vähe spetsiifilisi oskusi vs tööjõult eeldatakse laia teadmiste ja oskuste olemasolu, paindlikkus täita erinevaid ülesandeid
    Tehnoloogia mõju ühiskonnale
    • Tehnoloogia arenguga muutuvad nõudmised inimeste oskustele. Kaasaegses ühiskonnas on kasvanud pideva täiendõppe tähtsus
    • Väheneb oskusteta ja pool-oskuste tööliste arv, sest liinitöö ja paljud senini inimeste poolt tehtud mustad tööd teevad ära nüüd masinad
    • Tehnoloogia vähendab teatud moel töölistele esitatavaid nõudmisi
    Tehnoloogia mõju ühiskonnale
    • Kuigi tehnoloogia kaotab mõned töökohad, see samal loob ka uusi – oskustöölised, spetsialistid jms
    • Rohkem variatsioone töö tegemise võimaluste osas
    • Tarbijatel parem valik, tooted spetsiaalselt klientide vajadustele vastavalt välja töötatud – kvaliteetsemad, odavamad ja jõuavad kiiremini tarbijani
    • Elustiilide revolutsiooniline muutumine seoses tehnoloogia arenguga – interneti kaubandus, interneti pangandus jms.
    Töö rahulolu ja võõrandumine
    • Töö rahulolu (job satisfaction) näitab kui palju naudingut, kaasatust ja eneseteostust inimestele nende töö pakub.
    • Võõrandumine – peegeldab töötajate rahulolematust ja eneseteostuse puudumist tööl.

  • Töö organiseerimine ja tööle pühendumine


    Töötajate rahulolu: ameerikas on enamus oma tööga rahul, noored vähem kui vanemad. Paljud vähendavad oma ootusi, et sobida tegelikkusega ja vähendada edutuse tunnet . Teised leiavad kompensatsiooni töökaaslastes ja töövälistes tegevustes, mida saavad teenitud raha eest endale lubada.
    Töölise rahulolu on suurem, kui tal säilib kontroll tööprotsessi üle ning kus väline kontroll töötaja tegevuse üle ei ole liiga tugev: aitab tõsta enesehinnangut ja intellektuaalset paindlikkust, alandada tööstressi.

  • Naised ja töö


    • Palgatöö kuni 20.sajandini meeste pärusmaa
    • Tänapäeval 35-60% naisi vanuses 16-60 eluaastat kogu Euroopas käivad palgatööl
    • So üks suurimaid ühiskondlikke muutusi viimastel sajanditel
    • Paljudes traditsioonilistes ühiskondades, kus tootmine oli seotud koduse majapidamisega, olid naised tööga tihedalt seotud. Olukord muutus industrialiseerimisega , mil töökoht eraldus kodust. Avalik ja kodune sfäär. Naistel peamiselt kodumajapidamise eest hoolitsemine, rikastel teenijad , vaesed käisid lisaks ka tööl.
    Naised ja töö
    • Kuni 1910.aastani olid naised peamiselt teenijad ning vabrikutöölised. Üksikud vallalised naised, kelle palk saadeti sageli otse nende vanematele. Abielludes jäid koduseks.
    • Alates 20.sajandi algusest naiste hõivatus tööturul järjepidevalt kasvanud. Olulised murrangud seotud Esimese ja Teise Maailmasõjaga, eriti seotud abielus naiste tööhõivega.
    • Meeste ja naiste hõivatus on võrdsustumas mitmetel põhjustel: valida on rohkem ka naistele sobivaid töid, meeste töötus, kodumasinad , tuumikperekond , eneseteostus - feminism
    Naised ja töö
    Sugu ja tööalane ebavõrdsus:
    • Traditsioonilised erinevused meeste ja naiste töödes
    – Vertikaalne eristumine – naistel väiksema võimu ja autoriteediga tööd
    – Horisontaalne eristumine – meestel ja naistel kalduvus valida erineva kategooriaga töid
    Soolised stereotüübid.
    • Keskendumine osaajaga tööle – enamasti naised, kes püüavad omavahel siduda tööl käimise ja pere eest hoolitsemise
    Naised ja töö
    • Palga erinevused. Enamasti on naistele makstavad palgad meestega võrreldes väiksemad. 20.sajandi paiku oli vahe ligi 50%, nüüd umbkaudu 25%.
    • 20.sajandi lõpul Inglismaal tehtud uurimused väidavad, et keskklassi naistel on samad võimalused, mis meestelgi, sugudevaheline ebavõrdsus tööturul hakkab oma tähtsust minetama
    • Siiski jääb ülesse probleem , et enamus madalapalgalisi ja osaajaga töökohti on hõivatud naiste, eriti üksikemade, poolt
    Perekond ja töö
    Kuidas on muutused tööturul (tailorism, fordism, naiste tööturule tulek) mõjutanud perekonna ja töö omavahelisi seoseid?
    Igasugune muutus tööturul mõjutab ka leibkondi ja nende liikmeid.
    Varasema meessoost leivateenijaga leibkonna asemele on tekkinud mõisted kahe leivateenijaga, ühe leivateenijaga või ilma leivateenijata perekonnad.
    Peamised probleemid seoses töökohtade ebakindlamaks muutumisega – ollakse kauem tööl, et end tõestada, sellest tulenevalt järjest vähem aega laste ja perekonnaga koos olemiseks. Keskmiseks töönädala pikkuseks Inglismaal 45,7 tundi, Euroopas keskmiselt 41,3 tundi (2000.aasta)

  • Töötus


    • John Maynard Keynes: töötus on inimeste ebapiisavad võimalused osta kaupu või teenuseid, tootmist ei stimuleerita ja seetõttu vajatakse vähem tööjõudu.
    • Töötusel on erinevaid liike: struktuurne töötus, ajutine või hooajaline töötus.
    • Enamasti on töötus naiste ja rahvusvähemuste hulgas kõrgem kui meeste ja valgete hulgas
    Töötus
    Töötuse tagajärjed:
    • Sissetulekute kaotus
    • Emotsionaalne stress
    • Sotsiaalsete suhete nõrgenemine
    Kaasaegses ühiskonnas on kasvanud ebakindlus töökohtade stabiilsuse pärast. Hirm tuleviku pärast – eriti seotud keskklassiga.

  • Kokkuvõte:


    • Majandus ja töö on osa kultuuriuniversaalist, kuid erineb oma korralduse poolest
    • Majandust ja töötamist on mõjutanud: tailorism, fordism, tehnoloogia areng, I ja II Maailmasõda
    • Mõisted: võõrandumine, automatiseerumine

  • SOTSIAALSED INSTITUTSIOONID: Perekond ja abielu


    Perekond on üheaegselt nii institutsioon kui väike grupp. Kõik see, mis kehtib väikesele grupile, on üpris iseloomulik ka perekonnale. Sarnaselt teistele institutsioonidele on perekond kujunenud ajalooliselt, mida kirjeldavad erinevad abielu ja perekonna vormid ning –suhted.
    Perekonna peamiseks eesmärgiks on soo jätkamine. Vajadus perekonna järele on tingitud mitmetest faktoritest:
    • vajadus lapsi peale sündi pikka aega hooldada
    • sugudel baseeruv tööjaotus
    • aastaringne sugutung ja sellest tulenev tihe läbikäimine meeste ja naiste vahel
    • koostööaltimate meeste eelistamine naiste poolt.
    Täiskasvanud naiste ja meeste vahelistel suhteliselt püsivatel suhetel rajanevad perekonnad on üksnes siis võimalikud, kui lisaks seksuaalsele külgetõmbele on arvestatud ka muid aspekte ning lisaks sellele arvestatakse nii indiviidi kui grupi personaalseid vajadusi.
    Perekond on kõige üldisemalt ühiskonna algüksus, abielupaar koos järglaste ja lähisugulastega, kes moodustavad leibkonna.
    Perekond on ka sotsiaalne institutsioon, milles kehtivad sotsiaalsed normid, sanktsioonid, käitumisstandardid, õigused ja kohustused reguleerivad suhteid abikaasade , vanemate ja laste vahel. Perekond eksisteerib kõikides ühiskondades läbi aja ja ruumi.
    Perekond on grupp inimesi, kes on omavahel seotud sugulussidemetega: veresugulus , abielu või adopteerimine.
    Perekonnal kui väikesel grupil on järgmised tunnused:
    • väikesearvuline grupp, mille liikmed peavad end perekonda kuuluvaks
    • perekonna moodustamise aluseks on:
      • abielu
      • veresugulus või sugulussuhted
      • lapsendamine
      • mingi kokkulepe ühiseluks või tegelik kooseluks
    • perekonna elu ja tegevuse ühine eesmärk, ühised põhihuvid
    • perekonnaliikmete seotus ühise majapidamisega, üks leibkond
    • perekond täidab ühiskonnas kindlaid sotsiaalseid funktsioone

    Perekond on üks võimsam kultuuriliste normide kogum, mis piirab seksuaalsust ja suunab seda sotsiaalselt produktiivsetesse kanalitesse. Sotsiaalset kontrolli sugutungi üle teostakse mitmete reeglite alusel, mis määravad:
    1) kellel võib kellega olla seksuaalvahekord ja
    2) kes võib kellega abielluda. Nt verepilastus on enamasti keelatud, kuigi esineb ka erandeid hoidmaks nt varandust perekonnas. Samas on suguluse määratlused ühiskonniti erinevad, alates lähedastest ja lõpetades väga kaugete sugulussidemetega. Verepilastusel on tegelikkuses mitu funktsiooni:
    1) kogukonna tugevdamine – perekondade sidumine ja koostöö tugevdamine. Algselt oli ühiskonnas abielul sotsiaalne funktsioon ning ka legitiimne funktsioon – mees pannakse abieluga vastutavaks oma laste ja naise eest, ühiskondliku positsiooni määratlemine;
    2) vaimse tervise säilimine ehk on tõestatud, et sugulussuhtest sündinud lastel on tunduvalt rohkem vaimseid puudeid kui mitte sugulaste vahel sündinud lastel.

  • Perekonna teoreetilised käsitlused

  • Funktsionalistlik käsitlus –


    perekond on üks peamisi organeid, mis moodustab olulise osa nn „ühiskonna kehast”. Perekonna ülesandeks on laste sotsialiseerimine, toidu ja peavarju, aga ka emotsionaalse toetuse tagamine pereliikmetele. Sel viisil panustab perekond ühiskonna stabiilsuse tagamisse ning aitab luua harmoonilisemat ühiskonda. Selline lähenemine eeldab sotsialiseerimisel ühtsete väärtushinnangute jagamist, mis omakorda taastoodab ühiskonnas levinud kultuurilisi väärtuseid.

  • Konfliktiteoreetilisest vaatenurgast,


    kes saab abielust kõige enam tulu? Konfliktiteooria, kuid ka mitmed feministlikud teoreetikud , keskenduvad sellele, kuidas perekond taastoodab sotsiaalset ebavõrdsust ühest põlvkonnast teise. Nt ebavõrdsus klasside vahel, meeste ja naiste vahel. Konfliktiteoreetikud rõhutavad, et tuumikperekonnas ei toimu sarnaste väärtuste jagamine, vaid õpetatakse selle liikmetele sobivad käitumisnormid, mis tulenevad ülemiselt keskklassilt. Samuti rõhutavad konfliktiteoreetikud perekonna nn „tumedamat poolt” ehk sellist käitumisviisi, mis on perekonna suhtes düsfunktsionaalne – vägivald, lapsepilastus jms.
    Tulu saavad sugulusgrupid ja perekonnapead ja mehed rohkem kui naised. Verepilastuskeeldu ja abielureegleid kasutatakse varanduse hoidmiseks suguvõsas. Abielu puhul määravad pruudi või ka peigmehe valiku perekonnapead, jõu abil kontrollitakse teiste pereliikmete käitumist. Kuigi verepilastus on keelatud, on see siiski väga levinud nähtus paljudes ühiskondades. Tänapäeva Ameerikas on kodune seksuaalvägivald esimene põhjus, miks tütarlapsed kodust põgenevad. Abielu on osa perekondade vahelisest võimusüsteemist, kus abielu kaudu kas säilitatakse või muudetakse perekonna majanduslikku ja poliitilist seisundit. Seal kus funktsionalistid näevad peresuhete loomises kogukonna tugevdamist, näevad konfliktiteoreetikud tegelikult vaid erinevust ühiskonnas majanduslikku ja poliitilist võimu omavate inimeste vahel. Legitiimsuse printsiip pole tähtis ühiskondades, kus isa ei saa oma naist ja lapsi majanduslikult heale järjele aidata.

  • Perekonnatüübid ja erinevused ühiskonniti


    Sugulussuhted eri kultuurides on olnud läbi aegade ja kultuuride väga erinevad. Üldiselt kirjeldab sugulussuhteid 5 muutjat:
  • korraga lubatud kaasade arv
  • milliste sugulaste vahel on lubatud abielusuhted
  • põlvnemise ja varanduse ülemineku mehhanismid
  • abikaasade elukoht ja seotus kaasade vanematega (kumma kaasa vanemate juurde abiellunud kuuluvad)
  • valitsevad võimusuhted perekonnas
    Monogaamia üks mees abielus ühe naisega
    Polügaamia üks abielupool on abielus mitme vastaspoole esindajaga
    Polügüünia ühe mehe abielu mitme naisega ( islamimaad , ebaseaduslikult mormoonide seas Ameerikas Utah’ osariigis)
    Polüandria ühe naise abielu paljude meestega (Tiibet, Todas Lõuna-Indias)
    Bigaamia abielu kahe vastassugupoole kaasaga
    Eksogaamsed abielud sõlmitakse väljaspool sugulus -perekondlikku gruppi
    Endogaamsed abielud sõlmitakse sugulus-perekondliku grupi sees
    Nukleaarperekond ehk tuumikperekond koosneb abielupaarist ja nende lastest
    Laiendatud perekond koosneb abielupaarist, nende lastest,
    abielupaari vanematest , lastelastest jm
    Klassikaline laiendatud perekond mitu sugulussuhetes olevat tuumikperekonda elavad üksteisele väga ligidal ( majas , tänaval, naabrus- või kogukonnas) ning näevad üksteist regulaarselt. Vertikaalne ja horisontaalne.
    Modifitseeritud laiendatud perekond mitu sugulussuhtes olevat tuumikperekonda, kes elavad üksteisest kaugel, kuid suhtlevad kaasaegseid tehnoloogiavahendeid kasutades regulaarselt: kirjad, telefonikõned, meilid, aegajalt külastused. Vertikaalne ja horisontaalne.
    Matriarhaat võim ja vara päranduvad perekonnas edasi naisliini mööda
    Patriarhaat võim ja vara päranduvad perekonnas edasi meesliini mööda
    Sümmeetriline perekond kohustused ja võim on abikaasade vahel võrdselt jaotunud
    Taasloodud perekond perekond, kuhu üks või mõlemad partnerid toovad kaasa oma lapsed möödunud abieludest
    Üksikvanemaga pere last või lapsi kasvatab vaid üks nende vanematest – omane eelkõige kaasaegsetele ühiskondadele. Lahutus , kaaslase surm, rasestumine ilma eelneva kooseluta jne
    Perekonna eluase patrilineaarne, matrilineaarne, neolineaarne
    Perekonda juhivad tavad, kombed, käitumisnormid, seadused, moraalinormid ja ühiskondlik arvamus, aga seda võib vaadelda ka kui ühiskonna normidest ja kultuurist sõltuvat. Perekond on ühiskonna struktuuri allsüsteem. Perekonnasuhted on keerulised, sest neid ei määrata mitte ainult selle liikmete poolt, vaid ka ühiskondlik-majanduslike, ajalooliste, poliitiliste ja rahvuslike tingimustega. Vaatamata sellele, et perekonna moodustamise taga on vaba tahe, tingib selle ka ühiskondliku vajaduse ühtsus.

  • Perekonna mudelid:


    Laiendatud perekonnasüsteem – sugulus- või põlvnemissüsteem, suhteliselt suur üksus, mis koosneb mitmest suguluses olevast majapidamisest, nagu isa ja pojad oma peredega või siis mehed , naised ja nende paljud abielupartnerid. Eeliseks ühine vara, võim, kaitse ja teiste perekondadega ühendusse astmiseks piisav pruutide-peigmeeste tagavara .
    Tuumik- ehk nukleaarperekond – abielupaar ja nende alaealised lapsed, omane pigem kaasaegsele ühiskonnale kui traditsioonilisele ja pigem linna kui maapiirkonnale.
    Traditsioonilise ühiskonna perekonnas olid perekondlikud kohustused ülemad kui individuaalsed õigused, kaasaegses ühiskonnas rõhk pigem üksikisikul ja tema vajadustel. Tundenihe – kelle vastu on perekonnas tugevamad tunded, traditsioonilises esikohal vanemad, kaasaegses pigem abikaasa.
    Kaasaegne perekond – vähem võimas ja mitmekesisem kui laiendatud perekond. Ülesanded, mida varem täitsid sugukonnad, täidavad nüüd perekonnavälised asutused. Tugev sõltuvus majandussüsteemist, tööstusühiskonnas mehe rolli kasv kui palgateenija. Tänapäeval taas toimunud muutus, kus kasvanud just naiste roll kui sissetulekuteenija. Kaasaegses peres vabanevad lapsed tunduvalt varem perekonna kontrolli alt. Kuna kaasaegne pere ei pea täitma enam erinevate sotsiaalsete institutsioonide funktsioone, siis rõhk emotsionaalsel toel ja laste sotsialiseerimisel. Kaasaegses ühiskonnas on abikaasa valiku aluseks romantiline armastus, varem pigem võimu ja majandusliku positsiooniga seotud aspektid.
    Kaasa valik kaasaegses ühiskonnas: kohtamine – alguses grupikohtamine, kus grupist jääb keegi silma, sealt edasi individuaalne kohtamine. Pimekohtingud – kirjasõbrad, internet. Kingituste vahetamine – erinevalt traditsioonilistest ühiskondadest, kus kingitusi vahetasid perekonnad, vahetavad kaasaegses ühiskonnas noored ise kingitusi. Kihlumine ja abielu. Kihlumine noorte omavaheline leping, abielu tähtsus säilitanud tähtsuse ka sugulaste ja perekonna tasemel.
    Homogaamia – kaasa valitakse endaga samast rassist, usust, rahvusest, sotsiaalsest klassist, sarnase haridusega ja ühevanune. Sarnastel inimestel kergem koos elada – sarnaselt sotsialiseeritud, sarnased väärtused ja normid.
    Heterogaamia – abikaasad erineva taustaga – tutvustab inimestele erinevaid väärtusi, maailmapilti jms.

  • Perekonna funktsioonid on järgmised:


  • soo jätkamine – realiseeruvad seksuaalsuhted ja perekondlikud püüdlused legaalselt. Paljudes ühiskondades on abieluvälised suhted kuritegevus või ühiskondades, kus perekond rahuldab oma liikmete bioloogilisi ja turvalisusvajadusi, võrdub perest väljaheitmine surmanuhtlusega. Paljudes kaasaegsetes ühiskondades on aga olukord, kus emad kasvatavad üksi lapsi ja suhted perekonnaga on tunduvalt nõrgenenud;
  • ühiskonna kultuurilise järjepidevuse kandmine – kultuuripärandi edastamine , uute liikmete sotsialiseerimine;
  • perekond annab oma lastele sotsiaalse seisundi – perekond on määratletud oma sotsiaalse kuuluvuse, staatusega ühiskonnas, sellest tulenevad selle liikmete haridus jm seotus teiste sotsiaalsete institutsioonidega; sotsiaalse päritolu kaudu määratleb inimene end terve elu ja ka teised märgistavad teda vastavalt;
  • perekond kindlustab emotsionaalsete vajaduste rahuldamise;
  • perekond on sotsiaalse kontrolli süsteem – normidest kinnipidamine , seksuaalsus jm.
    Kaasaegset abielu iseloomustab üha enam võrdsus nii abikaasade kui vanemate ja laste vahel. Samas on selle eelduseks võrdsete ressursside olemasolu.

  • Perekonnatsükkel:


    • kohtumine
    • abiellumine suhteliselt lühikese perioodi jooksul, ohtrad seksuaalkogemused
    • perekonnas keskmiselt 2 last
    • peale laste kooli minekut või varemgi naaseb ema tööle
    • vanemate eluiga suhteliselt pikk
    • laste lahkumine kodust, oma perekonna loomine
    • vanematel rol lastelaste kasvatamisel, või hoidmisel
    • kaasaegset perekonda iseloomustab „tühja pesa faas”, mida varasemad põlvkonnad ei tundnud
    • tõusnud on lastesünnitamise ja abiellumise iga – paremad võimalused tööl käia, rasedust vältida
    • tõusnud on lahutuste arv ja taasabiellumine. Erinevate teadlaste hinnangul jääb kauemaks kui 30 aastat püsima alla poole sõlmitud abieludest. Minevikus jäid paljud lapsed poolikutesse peresse kasvama peamiselt ühe abikaasa varajase surmaga.
    Lahutus kui sotsiaalselt aktsepteeritav nähtus. Iga abielu, mis põhineb tunnetel ja mitte materiaalsetel põhjustel, peab andma ka võimaluse abieluliidust lahkumiseks.
    Abielu riskifaktorid – liiga noorelt abiellumine, planeerimata või abielueelne rasedus , väikesed sissetulekud, töötus, elukoha muutus. Töötavad naised lahutavad kergemalt kui mittetöötavad. Abielu säilimisele aitavad kaasa osavõtt jumalateenistusest, ühine otsuste tegemine, planeeritud rasedus , küllaldane sissetulek ja emotsionaalne küpsus. Uuringute tulemusena kestavad need abielud pikemalt, mis on juba eelnevalt pikalt kestnud. Suurim tõenäosus lahutada on esimese viie aasta jooksul.
    Abielu purunemise tagajärjed – halb emotsionaalne mõju lastele, tüdrukutele tugevam kui poistele. Naised, kes on osa lapsepõlvest veetnud ühe vanemaga, abielluvad varem kui nende eakaaslased. Samuti sünnivad ja lahutavad oma abielu suurema tõenäosusega. Põhjuseks halb eeskuju, järelevaatamatus, emotsionaalselt raske, edutuse tunne, enese süüdistamine jms.

  • Alternatiivsed elustiilid:


    • üheinimeselised perekonnad – veel mitte abiellunud (järjest kasvav arv – hariduse omandamine, tööalane karjäär, aja mahavõtmine elukaaslase valimisel jm), lahutatud (1/5 kõigist üksikutest, enamuses naised) ja lesed (kasvav grupp, naised enamuses, ressursside nappus);
    • vabaabielu – abielueelne kooselu järjest enam leviv, kõikidel paaridel ei pruugigi olla seksuaalsuhet, vanuses 25-45 aastat, kuid nüüd juba üha nooremad , vähem religioossed, enne abielu kooselanutel on kõrgem lahutusprotsent;
    • lastetus – soovitud või soovimatu;
    • ühe vanemaga majapidamised – enamuses vallasemad, 1989.aastal 40% valgetest ja 95% mustanahalistest lastest elas mõne aja ühe vanemaga, 1/3 ei näe kunagi oma vanemat, probleemideks madal sissetulek, stress , vähene tähelepanu ja madalam emotsionaalne tase;
    • alaealised emad – sünnitajate hulk pidevalt kasvanud, kuigi alaealiste seas näidanud ka langustendentsi, rasestumisvastaste vahendite suhtes ebateadlikud, ükskõiksus jms;
    • kahe leivateenijaga pered – ligi 60% abielus naistest töötab, suurem sissetulek, parem emotsionaalne ja füüsiline tervis, vastuolulised andmed meeste suhtumise ja rahulolu kohta, laste eest hoolitsemine pigem ikka naiste õlul – ülekoormus;
    • topeltkarjääriga perekonnad – mõlemad abikaasad teevad karjääri, 1) naise karjäärist sõltuvalt on mees kohandanud oma aega, pole väikseid lapsi, 2) külastusabielu, kaks majapidamist;
    • homoseksuaalsed suhted – alternatiiv , homofoobia, otsitakse samuti intiimsust ja stabiilsust.

    Joonis 1. Muudatused kaasaegses perekonnas (Ken Browne „An Introduction to Sociology 2005: 231)

  • Popkultuur ja massimeedia

  • Popkultuur...


    • ...koosneb massitarbimiseks mõeldud toodetest või
    • Popkultuur on kõik, mida inimesed teevad oma vabal ajal, kui nad ei ole tööl ega maga.
    • Denisoff ja Wahrmann kasutavad terminit “meelelahutus”, hõlmamaks asjade mitmekesisust, mida uuritakse popkultuuris ning mis peegeldavad ühiskonna kultuuri, selle väärtusi ja mõtlemismalle.
    Popkultuur
    • Tegemist suure äriga.
    • Omab 2 aspekti:
    – Inimlik iha mängida, olla leidlik ja lasta kujutlusel lennata
    – Arenenud kapitalistliku majanduse vajadus leida uusi turge ja teha seal raha
    Popkultuur massiühiskonnas: funktsionalistlik vaatenurk

  • Vaba aja kasutamine:


    • Tegevus vabal ajal vähendab muresid ja vabastab pingest
    • Paljud mängimise ja mängude vormid esindavad inimgruppide solidaarsust, nt olümpiamängud
    • Popkultuur toetab sotsiaalset korda, pakkudes meelelahutust indiviididele ja tugevdades sotsiaalseid süsteeme.
    • Tööl instrumentaalne, popkultuuril ekspressiivne väljund
    Popkultuur massiühiskonnas: funktsionalistlik vaatenurk
    • Popkultuur on eriti funktsionaalne ühiskonnakihtides, kus on väga tugev orienteeritus instrumentaalsetele rollidele:
    “Mida kõvemini me töötame, seda kõvemini me mängime”.
    • See kuidas vaba aega veeta, sõltub poliitilistest ja majanduslikest protsessidest: millal, kus, kuidas?
    • Mänguga manipuleerides püütakse masse hoida eliidi kontrolli all – pingeid ja viha maandada.

  • Popkultuur massiühiskonnas: funktsionalistlik vaatenurk


    • Mäng kui töö. Popkultuur toetab endiselt valitsevaid väärtussüsteeme. Puhas lõbutsemine tekitab endiselt paljudes süütunnet, aga kui mäng teha töö sarnaseks, väheneb ebamugavus.
    • Massikultuur kui ühendav element. Massikultuuri moodustavad popkultuuri elemendid, mida levitatakse massitebavahendite (raadio, tv jm) kaudu.

  • Popkultuur ühiskonnas: konfliktiteoreetiline lähenemine


    • Kultuuritootmine on nagu iga teinegi tootmine sotsiaalselt struktureeritud.
    • Kes loovad kultuuri? Kes neile maksab? Kes tarbib? Kes määratleb nende edu, mille alusel? Kes saab kasu?
    • Tähtsaimaks probleemiks: kes kontrollib kultuurihegemoonia tekkimise ja popkultuuri tootmise üle?
    Popkultuur ühiskonnas: konfliktiteoreetiline lähenemine
    • Kes otsustab, mis on tõeline või hea? Millal muutub see, mis on hea, selleks, mis on minu arvates hea teiste jaoks?
    • Väravavahid ja maitsekujundajad on inimesed, kelle sotsiaalne positsioon lubab avada või sulgeda uksi edu juurde ja peale sundida oma arusaamu headusest. Moodustavad kultuurieliidi ja pärinevad peamiselt kõrgklassist.
    Popkultuur ühiskonnas: konfliktiteoreetiline lähenemine
    • Popkultuur kui võimalus vastu astuda valitsevale korrale.
    • Autente popkultuur peaks lähtuma inimeste argikogemustest, mitte olema peale surutud.
    • Nt muusikas olevad erinevad stiilid peegeldavad peavoolust kõrvalseisvate gruppide protest või trööst: soul , reggae, blues jne.

  • Massikultuur


    • Massikultuur vs eliitkultuur (rikaste tarbitav ja toetav kultuur)
    • Eliitkultuur – puhas ja väärtuslik
    • Massikultuur – lahja ja vulgaarne
    Massikultuur erineb popkultuurist, kuna on mõeldud massidele arvestamata indiviidide soove, vajadusi. Vastukaaluks tekkiski Ameerikas mõiste “popkultuur”, et rääkida inimkesksest demokraatlikust kultuurist.
    Massikultuuri kriitika: apelleerib madalale maitsele, loob tegelikkusest vale ettekujutuse ja tuhmistab mõtlemist, korrumpeerib eliitkultuuri standardeid, ei ole tegelikult kunst, vaid luuakse ainuüksi kasusaamise eesmärgil.
    Massikultuur
    Massikultuuri kaitseks: kaasajal pole erinevuse eliit- ja massikultuuri vahel nii suured. Kuni 19.sajandini mängiti nt Ameerikas nii töölisklassile kui eliidile Shakespeare ’i etendusi. Muutus toimus immigrantide juurdevooluga, kes ei mõistnud inglise keelt – eristus kõrgkultuur. Tegelikkuses kattuvad eliit- ja massikultuur paljuski – muusika , riietumisstiilid jne.
    Massikultuur
    Kultuuri tootmine: popkultuur on kolmepoolse vastastikus mõju tulemus. Mõjutajateks on:
    • Toodetud asjad
    • Kasumit saavad tootjad ja turustajad
    • Sotsiaalsed grupid, kes tarbivad
    Kõik on seotud põhiliste majanduslike muutujatega nagu turukontroll, konkurents, nõudlus jms.
    Miks inimesed soovivad teatud tooteid osta ja tarbida – sümboolne interaktsionismi vaatenurk.

  • Massimeedia...


    ...tähendab sidevahendeid massiühiskonnas:
    • Trükitud vahendid: raamatud, ajakirjad , ajalehed
    • Elektroonilised vahendid: tv, raadio, internet, lindistused
    Masstoodangu puhul peavad tooted olema vastuvõetavad paljudele inimestele.
    Massikultuuri avatud ja varjatud funktsioonid:meelelahutus, informatsooni pakkumine vs toodete müük ja kasum vs kuidas toetab massikommunikatsioon status quo’d?

  • Massimeedia tähtsus ja mõju


    • Vaba aja veetmine – enamus inimesi vaatab vabal ajal televiisorit, surfab netis , kuulab raadiot , loeb ajakirju, ajalehti
    • Oluliseks lüliks majanduses: kujundab reklaami abil turul nõudmist.
    • Kuidas mõjutab televisoonis näidatav seks, vägivald jm inimeste igapäevast suhtlemist, hoiakuid ja väärtussüsteeme? Uurimustulemused tegelikkuses ebaselged.
    Massimeedia mõju
    Massimeedia mõju pikaajaliselt on raske mõõta, siiski saavad lapsed meedia kaudu esimese pildi soorollidest ja ümbritsevast keskkonnast. Iseasi on see kui õige see pilt on.
    Teemavalik – massimeedia kaudu edastatakse ainult teatud informatsiooni, millega loovad ise uue reaalsuse.
    Mis on uudis? Otsustavad need, kes teabevahendeid kontrollivad. Uudiste valik ja samas ka vastuvõtmine sõltub sotsiaalsest kontekstist. Raamidesse paigutamine – rahvale arusaadavaks tegemine.

  • Religioon


    Religioon on uskumuste süsteem, mis põhineb arusaamisel, et jumalik jõud juhib saatust ja suunab inimest ebamaise suunas.
    Sotsioloogias nimetatakse uskumuste süsteemiks arusaamiste kogumit elu põhiväärtustest ja elu mõttest. Pole olemas ühiskonda, kus puudub religioon, kuigi selle eksisteerimisvormid võivad olla erinevad. Religioon on üks inimkultuuri universaalseid elemente. Religiooni üks tähtsamaid funktsioone on anda inimelule mõte.
    Sotsiolooge huvitab peamiselt:
    • Milline on religiooni tähtsus ühiskonnas?
    • Millist rolli religioon ühiskonnas mängib?
    • Millised on religiooni tagajärjed ühiskonnale?
    Lisaks eelpool toodud definitsioonile võib religiooni defineerida veel kahest aspektist lähtudes:
    • Inklusiivne (kaasahaarav) definitsioon – sisaldab väga laia uskumuste ringi, millele inimesed on omistanud religioosse mõõtme. Samas ei sisalda endas üliinimlikke, üleloomulikke nähtusi. See definitsioon haarab endasse nii jalgpalli, muusika , rojaalsuse jms, mis võivad inimese elus omandada religioosse staatuse, kuigi paljud ei mõtle sellele kui mingile usule, religioonile;
    • Eksluusiv (tõrjuv) definitsioon – viitab uskumustele, milles on olemas üleloomulik, üle-inimlik element ning mida enamik inimesi mõistabki religiooni all: islam , kristlus, budism , sikhism, hinduism .

  • Religioonisotsioloogia


    põhineb eeldusel , et uskumused on sotsiaalsed produktid ja kultuuri oluline osa, mille sisu varieerub erinevas ajas ja ruumis. Uskumused arenevad spetsiifilises sotsiaalses kontekstis, nad peegeldavad võimusuhteid, sõltuvad uskujate usust ja neid ei saa valeks tunnistada. Sotsioloogid saavad küsida, miks inimesed usuvad seda, mida nad usuvad ja mis sellest tulenevalt juhtub.
    Religiooni 5 põhielementi on:
  • Religioon eeldab grupi sellesse uskujate olemasolu
  • Religioon seostub mõistetega, mida loetakse pühadeks
  • Religioon on mõtestatud teatud uskumuste kogumine
  • Religioon tähendab eriliste tegevuste või rituaalide kogumit
  • Religioonis sisalduvad ettekujutused õigest, pühast elust

  • Sotsioloogiline religiooni analüüs


    on kujunenud kolme sotsioloogia klassiku – Marx, Durkheim ja Weber – tööde põhjal.

  • Emile Durkheim usust


    Durkheim tegeles religiooni funktsionaalse analüüsiga, ta nägi religiooni kollektiivse kujutelmana ja ühiskonna monoliitsuse olulise osana , mis seob inimest ja ühiskonda. Oma 1912.aastal avaldatud klassikalises uurimuses „Religioosse elu algvormid” arvas Durkheim, et arusaamad elu tõelisest tähendusest ja tseremooniad, mis neid arusaamu väljendavad, tekivad grupi kollektiivsest kogemusest. Uskumuste süsteemid pärinevad ühiskonnast enesest. Uskumused nagu keel ja kõik teised sümbolsüsteemid põhinevad mõistuslikul kokkuleppel sümbolite tähenduse suhtes. Teiseks väljendab kõikide uskumuste süsteemides sisu – ideed, jumaldatavad objektid, tseremooniad ja pühaks peetavad väärtused – uskujate ühist saatust. Durkheim ütles, et uskumuste süsteemide kaudu tunnetavad inimesed abstraktsiooni „ühiskond” ja tugevdavad üksteisele pühendumist. Durkheimi järgi pole ükski religioon parem ega halvem teisest, nad kõik täidavad üht funktsiooni ühiskonna sidumisel.

  • Max Weber usust


    Weberit huvitas uskumuste süsteemide tekkimine vähem, teda huvitasid peamiselt seosed ideede ja tegude vahel. Ta uuris islamit, budismi, hinduismi, konfutsiaanluse, kristluse ja judaismi keskseid ideid, et näha, kuidas igaüks neist annab psühholoogilise ja praktilise konteksti majandustegevusele. Oma raamatus „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim” näitab Weber, kuidas predestinatsiooniõpetus tekitas inimestes mure lunastatud saamise pärast ja sobis ideaalselt tugeva töö ja korraliku elu nõudega, mis olid olulised investeerimiseks vajaliku kapitali kogumisel. Teised religioonid pöörasid oma rõhu peamiselt teispoolsusele.

  • Funktsionalistliku käsitluse


    järgi pakub religioon individuaalset tuge, on sotsialiseerimisagent ning aitab integreeruda ühiskonda.
    Individuaalne tugi:
    • Religioon pakub lohutust, seletusi ja tähendusi, kui inimene kogeb oma elus raskusi, kriise jms, millega on raske toime tulla (sõda, lähedaste surm, haigus jms)
    • Religioossed tseremooniad pakuvad usklikele identiteeti, kokkukuuluvustunnet teatud grupiga, mis hoolib neist ning ühendab läbi teatud käitumisreeglite
    • Religooon pakub seletusi elu mõtte, surma või sotsiaalse staatuse kohta
    • Religioossed grupid pakuvad hoolekandeteenuseid indiviididele, kes võivad olla ühiskonna tõrjutumad liikmed (kodutele majutust, supiköök jne. Nt Pärnus MTÜ Shalomi Abikeskus , MTÜ Samaaria)
    Sotsialiseerumine ja sotsiaalne integratsioon:
    • Olles osa kultuurist ja elustiilist, aitab religioon säilida teatud kultuuritraditsioonidel
    • Religioon aitab ühiskonda kooshoida jagades ühiseid väärtusi ja arusaamu õigest ja valest, solidaarsus (aitab määratleda ühiskonna käitumisnormid ning defineerides hälbe ja konformsuse)
    • Normide defineerimine aitab määratleda sotsialiseerumistingimused, ühiskonda integreerumise tingimused
    • Religioon aitab vähemusgruppidel koonduda ja üksteist toetada võõrsil elades

  • Karl Marx religioonist


    „Religioon on allasurutud olevuse igatsus , süda südametus maailmas ning hing hingetutes tingimustes. See on oopium rahvale” Karl Marx, 1844
    Konfliktiteoreetikute järgi on religioon sotsiaalse kontrolli vahend, mida valitsev klass enda huvides kasutab: hoiab inimesi paigal nende staatuses, allutab neid vastavalt reeglitele ning toetab ja õigustab ühiskonnas valitsevat ebavõrdsust. Paljud religioonid teenivad nn. mahajahutamisefunktsiooni, pehmendades viha ebaõigluse vastu. Ilmselgelt teenib selline funktsioon valitsevate klasside huve.
    Karl Marx arvas 19.sajandil, et religioon on nagu valuvaigisti allasurutud inimestele ning illusioon, mis õigustab ühiskonnakorraldust ning julgustab inimesi seda aktsepteerima. Marxi nägemuse järgi toimus see kahel viisil:
  • religioon õigustab eksisteerivat sissetulekute ja võimu ebavõrdsust ühiskonnas seletades rikaste ja vaeste positsiooni „Jumala tahtega”. Nt „Ennem läheb kaamel läbi nõelasilma kui rikas mees taevasse ”. Seega on vaesus õigustatud, olla vaene, tähendab olla üllas, puhas, hea, inimene, kes saab taevasse.
  • religioon aitab inimeste tähelepanu kõrvale juhtida praeguse, maise elu viletsuselt ning suunates nende mõtted tulevasele hiilgusele ja heaolule taevas.
    Need kaks religiooni aspekti olid Marxi arvates peamised kasutoovad asjaolud rikaste võimu säilitamiseks, sest religioon aitas vaestel leppida olemasoleva korraga ning mitte hakata mässama rikaste ja võimsate vastu.

  • Uskumuste süsteemide määratlemine.


    Religioonide ja ilmalike uskumuste süsteemide universaalsed aspektid – mis on ühist erinavatel uskumustel? J. Milton Yingery järgi võib religioone kohata seal, kus:
    • inimesed on teadlikud igapäevaelu püsiprobleemidest.
    • selle teadlikkuse ümber on loodud seletused ja rituaalid
    • eriline roll on antud täita inimestele, kes peavad hoidma seda teadlikkust ja säilitama rituaale.
    Ususüsteem eksisteerib seepärast kõikjal, kus inimlik vajadus tähenduse järele väljendub uskudes ja rituaalides, mis iseloomustavad uskujate kogukonda . Uskumuste täpne sisu ei oma tähtsust senikaua , kui ideaalid ja rituaalid vähendavad individuaalseid muresid ja loovad sotsiaalset kokkukuuluvust.
    Organiseeritud religioonid või religioossed uskumused sisaldavad kõiki või mõnda järgmistest aspektidest:
    • religioosed uskumused – usk üleloomulikku (Jumal, jumalused ) või sümbolitesse, mida peetakse pühadeks, pühitsetuks ( rist , tootem)

    ladina rist (crux immissa) - pika tüvega, horisontaalne haru on tõstetud keskkohast ülespoole. Ladina risti on seostatud ristilöömise toiminguga, sellise risti võtsid piinamisvahendina kasutusele roomlased . Ladina risti põhjal kujundati isegi kõrgemate vaimulike sauad, mis tähistavad nende positsiooni kiriklikus hierarhias .
    vene rist - kolme põikpuuga rist, mis on kujundatud patriarhi risti alusel. Vene risti ülemine põikpuu on lühem (see on Kristuse süüplaat, nimesilt ). Kolmas, alumine viltune põikpuu tähistab Kristuse jalgealust klotsi . Jalgade tugipuu asetseb kallakuga vasakult paremale. Vasak pool tähistab halba röövlit, kes läks põrgusse, parem pool head röövlit, kes läks taevasse.
    • teoloogia – õpetuste ja uskumuste kogum, mis enamasti põhinevad mõnel pühal raamatul ( Piibel ( kristlased ), Koraan (islam), T(r)ipitaka (budism))
    • religioosne praktika – rituaalide või tseremooniate kogum väljendamaks usku kas üksi või avalikult (põlvitamine palvetamise ajal, jumalateenistused , laulmine, küünlate süütamine jne)

    • religioossed institutsioonid – erinevat tüüpi organisatsioonid usklikele (kirikud, mošeed, kabelid jms)
    • religiooni tagajärjed – moraalsete väärtuste kogum, mis suunab/mõjutab usklike igapäevaelu käitumist (kümme käsku Piiblist)

  • Uskumuste süsteemide struktuur.


    Igal religioonil on kolm isiklikel ja ühiskondlikel vajadustel põhinevat komponenti:
  • pärinemismüüt – nt piibli maailma loomise lugu jms, ehk lugu, mida ei saa tõestada;
  • on olemas käitumisreeglid, millest tuleb kinni pidada: keelud ja käsud inimese juhtimiseks , nt piibli 10 käsku;
  • tulevikunägemus – saatusetunne ühendab kõiki usklikke ning annab mõtte inimese eksistentsile kui ka inimajaloole tervikuna.
    Need kolm elementi on olemas kõikides, nii keerulistes kui lihtsates religioonides.

  • Religiooni struktuuri kuuluvad:


    • religioosne teadvus – religioosne ideoloogia ja psühholoogia
    • religioossed suhted – kultuslikud ja mittekultuslikud
    • religioosne tegevus – kultuslik ja mittekultuslik
    • religioossed organisatsioonid – religioossete gruppide kogumid, kogudused .
    Religioossed kogemused: läbi aja ja ruumi on väljakujunenud religioonid erinevad oma kultuste ja kultusobjektide poolest. Kuigi uskumustel on palju sarnaseid jooni, on nad paljus ka väga erinevad ja just see erinevus pakubki sotsiaalteadlastele huvi.
    • Sakraalne – käitumiste ja objektide kogum, mida peetakse pühaks, jumalikuks, müstiliseks ja seotuks üleloomulike jõududega;
    • Profaanne – maine, arusaadav ja mõistetav;
    • Maagia – käitumine, mis on ette nähtud nähtamatute jõududega manipuleerimiseks. Religioon püüab kokkuleppele jõuda mingi kõrgema jõuga. Maagiat kasutatakse alati siis, kui tulemust ei ole võimalik ratsionaalsete teaduslike vahenditega ette ennustada.

  • Uskumuste süsteemide funktsioonid


    Usundid ja rituaalidel põhinevad süsteemid rahuldavad nii individuaalseid kui grupivajadusi. Nad on suure hulga maiste nähtuste tõlgendamise süstemaatilised meetodid.
    Religioonil kui sotsiaalsel institutsioonil on 4 funktsiooni:
  • Regulatiivne – põhineb ja levitab ühiskonnas teatud väärtusi ja norme, motiveerib ja reguleerib inimeste sotsiaalset käitumist ning esitab teatud käitumisstandardid.
  • Integratiivne – liidab inimesi ühiskonnas, tagab püsiva sotsiaalse korra ja stabiilsuse.
  • Kommunikatiivne – väljendub eelkõige kultuse tasemel, et usklikud saaksid suhelda Jumalaga ja omavahel.
  • Psühhoteraapiline – avaldada usklikele positiivset mõju, anda neile lohutust ja tröösti, eriti kui inimesi tabavad mured ja hädad.
    Samuti jagatakse religioon vastavalt hingepäästmise iseloomule , milleks 1) valitakse passiivne (müstitsism) või aktiivne ( asketism ) tee; 2) hinge päästmine toimub kas selles või teises ilmas.

  • Religiooni mõju veel:


    • Piibel kui ühiskondliku elu mõjutaja: inimeste omavahelised suhted ehk eeskuju piiblilugudest, 7-päevane nädal juutlusest , kirikupühade tähistamine, ajaarvamine , mis tänapäeval on seotud Jeesuse sünniga, inimeste nimed, meeste ja naiste õiguslik seisund;
    • Piibel elu keskpunktis : keskajal oli piiblilugemine vaid väheste eesõigus. Toimus pidev võitlus piibli-tõlgendamise ainuõiguse pärast.
    • Piibel kui kunsti mõjutaja: kirjandus (taeva ja põrgu kujutamne, usuga seotud küsimused, nt Lev Tolstoi , Dostojevski jpt on oma teostus otsinud vastuseid Piibli põhiküsimustele), muusika, arhitektuur (nt lääne keskaegsete kirikute ristikujuline plaan, kõrged ristiga tornid viitavad inimese seostele taevaga) kujutav kunst, ikoonid (ülesandeks luua kokkupuutepind inimliku ja taevase maailma vahel. Tähtsamad isikud sageli kujutatud suurematena, et rõhutada taeva hierarhilist korda. Erinevate sündmuste üheaegse kujutamisega näidatakse aja ja põhjuslike seoste kadumist kontaktis taevaga.), teater ja filmikunst („Kristuse kannatused”, „Da Vinci kood” jne).

  • Uskumussüsteemide düsfunktsioonid.


    Konfliktid ja sotsiaalsed muutused. Enamik uskumuste süsteeme eeldab, et ainult üks ideekogum peegeldab tõde, mille järgi teised ideekogumid on valed. Veelgi enam, ainsa tõe valdajad tunnevad kohustust tõde levitada. Sellest tulenevalt on erinevate uskumuste esindajate vahel olemas kogu aeg potentsiaalne konfliktioht. Ususõjad on kogu inimajaloo vältel olnud ühed verisemad ja kauakestvamad. Kuigi erinevate religioonide idee on halastus ja vendlus, on enamus jõhkraid tagakiusamisi jms just religioosse kuuluvuse pärast. Uskumuste süsteemid kalduvad ühendama usklikke, kuid eraldama neid kõikidest teistest uskmatutest, kes nende määratluse järgi on truudusetud ja keda ei või sallida.
    Kui ühiskonnas on rohkem kui üks usk, on see alati seotud konfliktiga (nt Põhja- Iirimaal , kus omavahel on juba aastakümneid olnud konfliktid katoliiklaste ja protsetantide vahel. Või näiteks moslemite ja hindude vaheline sõda, mis oluliselt mõjutas kunagi ühtse riigi India jagunemist Indiaks ja Pakistaniks. Samuti oli religioonil oma roll endise Jugoslaavia jagunemisele.).
    Religioonil on oluline roll olnud mitmete suurte sotsiaalsete muutuste juures. Näiteks Lõuna-Ameerikas, Rooma -Katoliku preestrid , keda kutsustakse ka vabadusjutlustajateks (kommunismi ja katoliikluse miksitud doktriin ), on mänginud olulist rolli poliitiliste diktatuuride ja vaesuse vastu võitlemisel.

  • Religioossed organisatsioonid


    Sotsioloogid on püüdnud panna religioossed grupid nelja peamisse kategooriasse lähtudes nende suhtest riigiga, suhtumisest teistesse religioonidesse, suhtumisest ühiskonda ning suurusest ja liikmelisusest ehk kui hästi need organiseeritud on. Neli peamist kategooriat on kirik, denominatsioon , sekt ja kultus . (Vt Tabel 1.)
    Järgnev klassifikatsioon jaotab religioonid selle järgi kuidas need näevad ümbritsevat ühiskonda ning kuidas nad reageerivad sellele:
    • nn Maailma eemaletõukavad grupid – peamiselt sektid , mis on ühiskonnaga vastuolus, hülgavad peamised ühiskonnas levinud väärtused ja normid ning asendavad need alternatiivsete uskumuste ja praktikatega;
    • nn Maailmaga kohanduvad grupid – peamiselt kirikud ja denominatsioonid, mis üldiselt aktsepteerivad ühiskonnas domineerivaid väärtuseid ja norme. Need on enam keskendunud vaimsele käitumisele, igapäevasele moraalsusele kui muudele ilmalikele käitumistele
    • nn Maailma jaatavad grupid – kultused, mis aktsepteerivad ühiskonda nii nagu see on ning pakuvad indiviididele võimalust olla edukas eksisteerivate väärtuste ja tingimuste raames, pakkudes selleks hingelist ja üleloomulikku jõudu, võimu.

    Tabel 1. Religioossed organisatsioonid
    Tunnused
    Kirikud
    Denominatsioonid
    Sektid
    Kultused
    Näide
    Inglise kirik, Rooma-Katoliku kirik
    Metodistid, baptistid
    Jehoova tunnistajad, mormoonid, moonid jne
    Saientoloogia
    Organisatsioon
    Suur organisatsioon, vaimulikkonna hierarhia, tasustatud ametnikud
    Nagu kirikud, aga väiksemad
    Sageli väikesed, tihedalt seotud, ilma hierarhia ja tasustatud ametniketa, enamasti aga ühe karismaatilise juhi kontrolli all
    Avatud kõigile, kes suudavad seda endale lubada. Tihti puuduvad teistele religioonidele omased tunnused: religioossed tseremooniad, usk üleloomulikku jõudu jne.
    Suhtumine üldiselt ühiskonda
    Maailmaga kohanduv . Üldiselt aktsepteerivad ja toetavad domineerivaid norme ja väärtuseid eksisteerivas ühiskonnas
    Maailmaga kohanduv. Üldiselt aktsepteerivad ühiskonna norme ja väärtuseid, kuid on mõneti kriitilisemad kui seda on kirik.
    Maailma eitav . Paljud sektid eitavad ühiskonnas levinud normid ja väärtused ning asendavad need alternatiivsete normide ja tegevustega.
    Maailma jaatav. Aktsepteerib ühiskonda sellisena nagu see on, pakub indiviididele võimalus olla edukas ja õnnelikum läbi üleloomulik või hingelise jõu ja võimu.
    Liikmed/toetajad
    Liikmed pärinevad igast ühiskonna kihist , ei eeldata ühiskonnast eraldumist ja elustiili muutmist
    Nagu kirikus, kuid sageli meelitavad endale liikmeid, kes on kirikus või sektis pettunud
    Liikmed on sageli inimesed, kes on elus pettunud või sellega rahulolematud; eeldatakse et nad loobuvad või teevad suuri muudatusi tavaeluga väljaspool sekti
    Liikmelisus avatud kõigile, kuid liikmetel peab olema sageli väga kõrged sissetulekud, et osta endale vajalikku tegevust
    Suhtumine teistesse religioonidesse ja uskumustesse
    Mittetolerantne, ainus õige uskumustesüsteem
    Tolerantne, ei pea ennast ainuõigeks uskumustesüsteemiks, on üks paljudest denominatsioonidest
    Mittetolerantne, sageli vaenulik . Ainult nende endi usk on ainuõige ning ainult sekti liikmed saavad päästetud.
    Tolerantne, eksisteerib kooskõlas teiste rajatud uskumustega .
    Suhe riigiga
    Sageli tihedad ja formaalsed suhted riigiga, nt Briti kuninganna on ka Inglise Kiriku pea
    Sageli puuduvad formaalsed seosed riigiga
    Kriitiline, sageli vaenulik riigi ja ümbritseva ühiskonna suhtes
    Puudub igasugune side riigiga.

  • Uued religioossed liikumised


    Uuteks religioosseteks liikumisteks nimetatakse selliseid liikumisi , mis on tekkinud alates 1945.aastast, eriti aga peale 1960ndaid tekkinuid. Enamus neist on sektid ja kultused ning paljudel on üpris vähe ühist rajatud kirikute ja denominatsioonidega.
    Vastavalt Eileen Barkeri’le („An Introduction to New Religous Movements”), on uutel religioossetel liikumistel järgmised tunnused:
    • need on religioossed nii kaua kui need keskenduvad hingelisele ja üleloomulikule ning tihti jagavad sarnaseid küsimusi üldlevinud uskumustega: Miks ma olen siin? Mis on elumõte? Kas Jumal on olemas? Kas peale surma on elu?
    • Leiavad toetajaid enamasti noorte hulgast, kes ei kuulu veel ühtegi sekti ega kultusesse. Nende valikut mõjutavad vastutuse puudumine töökohas, üüri või kinnisvaralaenu puudumine, laste puudumine;
    • Liikmete kõrge loobumistase, ümberpöördumine näitab, et rahulduse saamine uuest usust on vaid ajutine;
    • Enamasti on uutel liikumistel karismaatiline juht, kellel on võimas, muljetavaldav magneetiline isiksus, mis annab võimu teiste grupiliikmete üle. Neid võib nimetada gurudeks, prohvetiteks, jumalusteks, õpetajateks, messiaks jne.
    • Neil on kindel arusaam, et ainult nemad jagavad „õiget” tõde ja on „väljavalitud”;
    • Sageli on tõmmatud sügav lõhe „meie” (heade ja jumalike) ning „nende” (halvad, isegi saatanlikud) vahel;
    • Sageli ollakse vaenulikud ja kahtlevad laiema ühiskonna vastu, eriti massimeedia vastu;
    • Paljud uued uskumused on lühiajalised, eriti nn Maailma eitavad sektid, kuna nõuavad täielikku pühendumist, mida on sageli raske järgida ning palju noored kasvavad sellest nö välja ja pöörduvad normaalse elu juurde tagasi.
    Miks inimesed ühinevad uute religioossete liikumistega? Praktilised põhjused: 1) Võti eduks – nt saientoloogia pakub liikmetele teadmisi ja tehnikaid vabastamaks nende hingelist jõudu ning see eneseareng lubabki inimsetele tervist, võimu, edu, isiklikku õnne jne. 2) Põgenemine – lühiajaline praktiline lahendus põgenemaks perekonna, isiklike või tööprobleemide eest.
    Teiseks suureks põhjuseks liitumisel uute uskumustega on sekulariseerumine, aga ka marginaliseerumine, suhteline deprivatsioon , staatusega seotud frustratsioon , sotsiaalsed muutused.

  • Sekulariseerumine


    „secular” – „mitte-religioosne”
    Sekulariseerimine tähendas algselt kirikute ja kloostrite varade konfiskeerimist riigi poolt, kirikuomandi ja –õiguste võõrandamist. Praegu tähendab see pigem protsessi, mille käigus ühiskonna makrostruktuurid, organisatsioonid, grupid ja üksikisikud võõrandatakse religiooni mõjust ja sanktsioneerimisest. Traditsiooniliselt ühiskonnal, mis põhineb religioonil ja milles kirik etendab olulist rolli, minnakse üle kaasaegsele teadusel, tehnoloogial ja mõistusel põhinaevale ühiskonnale.
    Sekulariseerumine tähendab protsessi, kus religiooniga seotud uskumused, tegevused ja institutsioonid kaotavad sotsiaalset tähendust ühiskonnas.
    Tänapäeva ühiskonnas on sekularisatsioon kahesuguse iseloomuga:
  • ühiskonna moderniseerumine toob kaasa religioossuse vähenemise ja sekularisatsiooni tugevnemise ühiskonna kõikides sfäärides;
  • religioon jääb ühiskonna struktuuride ja ühiskonna korralduse ning isiksuse struktuuri tagajaks ja toetajaks; otsitakse uusi religioosse tegevuse vorme, tuntakse huvi uute religioonide vastu (nt Idamaiste religioonide vastu).Uued uskumused aiatavad leida elule uut tähendust, mida üldlevinud religioon pakkuda ei suuda enam
    Lisaks eelpool toodule toetavad sekulariseerumist ühiskonnas veel:
    • kirik jt usuorganisatsioonid ei paku enam selliseid hoolekandeteenuseid nagu see oli varasematel aegadel – haridus, tervishoid, hoolekanne . See omakorda vähendab inimeste motivatsiooni liituda kirikuga ;
    • massimeedia, eriti televisiooni areng. Inimesed saavad teadmisi maailma ja ühiskonna kohta massimeediast ning kujundavad oma arvamust pigem selle järgi, mida näevad, kuulevad ja loevad mujalt, mitte aga kirikust .

    Kuigi mitmed teadlased väidavad, et teaduse ja tehnika võidukäiguga väheneb religiooni roll ühiskonnas märkimisväärselt, ei pea see siiski sajaprotsendiliselt paika. Religiooni tähtsus on küll vähenenud, kuid mitte nii palju, kui varem ennustati.
    Probleem: Kuidas mõõta ühiskonna religioossust ja sealjuures sekulariseerimist?
    Tõendid, mis toetavad ühiskonna ilmalikustumist:
    • religioossete tõekspidamiste hülgamine ( abort , lahutamine, abieluväline seks jne)
    • uskumuste paljusus ehk ühiskonnas puudub ühtne väärtuste kogum, mida kõik liikmed pooldaksid. Iga inimene võib valida just endale sobivaima religiooni ning miksida just neid väärtusi, mis talle endale kõige enam sobivad;
    • religioosse praktika vähenemine ehk kirikute liikmeskonna vähenemine, religioossete tegevuste hülgamine. (Alates 1975.aastast on traditsioonilised kirikud iga kuue minuti tagant jäänud ilma ühest liikmest.);
    • religioossete institutsioonide vähenemine ehk kiriku võimu vähenemine ühiskonnas. Üheks näiteks on kasvõi kirikuõpetajate madalad palgad – riik ei pea seda ametit enam ühiskonnas nii oluliseks, et maksta selle eest piisavat tasu. Samuti pole kirikul enam rolli mitmete avalike teenuste osutamisel – haridus, sotsiaalhoolekanne jne.

    Kuidas kirik peaks uusi liikmeid meelitama: muutes oma traditsioone ja kombeid inimestele vastuvõetavamaks, kaasajastama iseendid kui institutsioone. Nt rockmuusika, tanstimine jne.
    Tõendid, mis ei kinnita ühiskonna sekulariseerumist:
    • religioossete uskumuste tähtsus inimeste elus ei ole veel kadunud – uuringud näitavad, et 60-70% elanikest UK-s usuvad Jumala olemasolusse, 69% pattu ja 52% Jeesuse ülestõusmisse. Usutakse endiselt erinevatesse üleloomulikesse nähtustesse, mida kajastavad traditsioonilised usuliikumised . Endiselt toetatakse mitmeid religioosseid tõekspidamisi, nt 10 käsku Piiblist.
    • Religioossete praktikate tugevus – kuigi inimesed ei käi nii tihti enam kirikus, ei tähenda see seda, et nad ei usuks enam Jumalasse. Varasematel aegadel ei tähendanud kirikus käimine alati ka usklikkust, seal käidi sageli ka sellepärast, et sotsiaalne kontroll oli liialt tugev ja eksijaid karistati. Samuti järgitakse siiani mitmeid religoosseid traditsioone nagu jõulud, ülestõusmispühad, kiriklikud matused, abiellumistseremoonia kirikus, leeriskäik jne.
    • Jätkuvalt on kiriklikel institutsioonidel mõju ühiskonnaelu korraldusele – nt Inglise kuningas peab olema Inglise kiriku liige, kirikutegelastel on oluline sõnaõigus poliitikas, riigi toetus kirikule, erinevate projektide kaudu rahastamisvõimalused, kirikuorganisatsioonide tegevus erinevatel elualadel jne.
    • Miks kasutatakse endiselt ametivande ja muude vanneteandmisel praktikat, kus inimese üks käsi peab olema Piiblil?

  • Sotsiaalne ebavõrdsus


    Nii kaasajal kui minevikus on olnud vaid väga väheseid ühiskondi, kus inimesed on üksteisega võrreldes tõesti võrdsed. Kuna kõikides ühiskondades eksisteerib ebavõrdsus, erinedes küll võibolla sisult ja vormilt, on see teema, mida peetakse sotsioloogias üheks olulisemaks uurimisobjektiks. Võib küsida:
    Kuidas sellised inimestele omandatud tunnused nagu oskused ja sissetulek ning omistatud tunnused nagu sugu, vanus, rass, rahvus, religioon, tekitavad hinnangute andmist nende sotsiaalsete väärtuste kohta ning kuidas see tekitab sotsiaalset ebavõrdsust? Mis põhjustab inimeste ebavõrdset kohtlemist ühiskonnas?

  • Stratifikatsioonisüsteemid moodustatakse siis, kui inimesed paigutatakse teatud kategooriatesse.


    Kategooriad asuvad kõrgest madalani ning kõigis keerulisemates ühiskondades on kihistumine ehk stratifikatsioon ühiskonna sotsiaalse struktuuri võtmeteguriks. Kihistumine mõjutab inimese valikuid ja võimalusi kogu tema elu jooksul.
    Kui eeldada, et igal sotsiaalsel süsteemil on vaid piiratud kogus selliseid hinnalisi ressursse nagu tooted ja teenused, autunne, hoolivus , võim, siis küsivad sotsioloogid, kuidas need ressursid on jaotatud seal ühiskonnas? Miks ühed saavad endale rohkem ressursse kui teised? Kas on võimalik, et kõik ressursid oleksid võrdselt jaotatud? Stratifikatsiooni uurimine tegeleb seoste selgitamisega sotsiaalse ebavõrdsuse ja inimeste personaalsete erinevuste vahel.
    Liigitades ühed inimesed teistest väärtuslikumaks, loomegi nõnda kihistus - ehk stratifikatsioonisüsteemi. Kihistumissüsteemi olemuse on hästi edasi andnud kirjanik George Orwell oma 1954.aastal ilmunud teoses „Loomade farm”: „...kõik loomad on siin võrdsed, kuid mõned loomad on teistest võrdsemad”.

  • Kihistumise olemus


    Kõikides ühiskondades on olemas kolm hinnalist ressurssi:
  • võim – võime sundida oma tahet peale teistele inimestele
  • prestiiž – lugupeetavus, teiste inimeste austus
  • omand – varandus , mida mõõdetakse maatükkides, rahas vms.
    Kõikides keerukamates ühiskondades on need ressursid ebavõrdselt jaotunud.
    Inimesed erinevad nii omandatud kui omistatud staatuselt, neid hinnatakse erinevalt ning seega kujuneb välja ühiskonnas sotsiaalne hierarhia.
    Sotsiaalne hierarhia on kõrgest madalani järjestatud sotsiaalsete staatuste kogum.
    Staatushierarhiad on üldiselt rombikujulised, sest kõige rohkem ja kõige vähem soovituid tunnuseid omavaid inimesi on ühiskonnas vähe, kuid keskmiseid kõige enam.
    Kui selline hierarhia on kujunenud, saavad erinevatel tasanditel olevad inimesed nõuda endale erineval hulgal võimu, prestiiži ja varandust. Teisiti öeldult muutub staatustel põhinev hierarhia sotsiaalseid ressursse kontrollivaks hierarhiaks.
    Kõrge staatus = rikkus, prestiiž, võim; Madal staatus = vaesus, allasurutus, mitte tunnustamine. Stratifikatsioonisüsteemid on ühelt poolt ebavõrdsuse põhjuseks, ent teisalt ka selle tagajärjeks.
    Ajalugu on näidanud, et niipea kui ühiskond on muutunud korilastest keerukamaks ja on tekkinud tööjaotus, on hakatud ühtesid töid ja tegevusi hindama kõrgemalt kui teisi. Ja neid inimesi, kes täidavad kõrgemini hinnatuid funktsioone, hinnatakse ja tasustatakse kõrgemalt.

  • Inimajaloost teatakse nelja peamist stratifikatsioonisüsteemi:


  • orjandus – eriline ebavõrdsuse vorm, kus ühed inimesed on teiste inimeste omanduses ;
  • kastisüsteem – Indias jt hinduistlikes riikides. Kogu ühiskond on jaotatud teatud kastideks, kuhu sündinud inimestel on teatud õigused ja kohustused. Kasti, kuhu sünnitakse, pole selle elu jooksul võimalik muuta ning kui käesoleva elu jooksul ei täideta kastinõudeid, siis järgmises elus sünnitakse madalamasse kasti;
  • seisused – feodaalsüsteem, kus seisustel olid erinevad õigused ja kohustused. Euroopa kõrgemaks seisuseks oli aristokraatia ja alamaadel, teiseks seisuseks oli vaimulikud ja kolmandaks šerifid, meerid ;
  • klass – suur grupp inimesi ühiskonnas, kellel on sarnased majanduslikud ressursid, mis mõjutavad tugevalt nende elustiili. Klassi aluseks on rikkuse jaotus ning tööalane staatus.

  • Klass erineb teistest kihistumissüsteemidest mitme teguri poolest:


    • klass pole tekkinud religioosse või võimu staatusel ning liikmete kuulumine mingisse klassi pole pärilik. Puuduvad konkreetsed piirid erinevate klasside vahel;
    • ühiskonnaliikmetel on võimalus liikuda ühest klassist teise – sotsiaalne mobiilsus;
    • klassid on sõltuvuses majanduslikust seisusest, ebavõrdsus seisneb materiaalsete ressursside kontrollis ;
    • teistes süsteemides on seisuste vahelised suhted reguleeritud väga isiklikul tasandil: nt ori ja tema omanik, kuid klassisüsteemis väljendub see pigem ebaisikulisel moel, nt töötingimused ja makstav palk.

  • Stratifikatsiooni teoreetilised seisukohad


    Kihistumissüsteemide universaalset iseloomu põhjendatakse sageli inimloomust ja/või kollektiivseid vajadusi käsitletavate teooriatega. Erinevaid teooriaid on välja pakkunud nii funktsionalistid, marksistid ja paljud teisedki.

  • Karl Marxi teooria


    Enamus Marxi töid on tegelikult pühendatud stratifikatsioonile ja sotsiaalsele klassile, kuigi ta ei suutnud välja töötada süstemaatilist analüüsi klassikontseptsioonist.
    Klassi olemus. Marxi jaoks oli klass grupp inimesi, kel oli sarnased omandisuhted ning vastavalt millele kujunes välja nende elustiil.
    Lähtudes omandijaotusest eksisteerisid järgmised tootmisviisid:
    • ürgkogukondlik – vahendid on primitiivsed, kuid ühises kasutuses;
    • orjanduslik
    • feodaalne baseeruvad eraomandil
    • kapitalistlik
    • kommunistlik – eraomand kaob. Vahendid on ühiskonna omand. Üleminek on seotud tootlike jõudude arenguga, mille tulemusena tekib revolutsioon. Marxi arvates olid tootlikud jõud 19.sajandil arenenud nii kaugele, et peab toimuma revolutsioon. Ta ennustas, et kapitalismis hakkab tekkima perioodiline ületootmine ning kapitalism ei saa enam edasi areneda. Samuti sai revolutsioon toimuda vaid siis, kui tootmine on jõudnud teatud punkti ületootmises ning ühiskonnas on ebavõrdsus ja puudus kaotatud . Venemaal enne Oktoobrirevolutsiooni seda seisu polnud ja mujal revolutsioone ei toimunud.

    19.sajandi esimesel poolel hakkas sõna „klass” asendab seisust , mis peegeldas päritavate kvaliteetide tähtsuse langust ning omandi ja sissetulekute olulisemaks muutumist. Esialgu oli klassil rõhutatult majanduslik tähendus. Marxi jaoks oli klass olemas vaid siis, kui oli tekkinud klassiteadvus.
    Klassiteadvus on klassiliikmete teadlikkus ühistest eesmärkidest, mis põhinevad nende klassisituatsioonil ja on vastuolus teiste klasside huvidega.
    Klass on eelkõige majanduslik faktor, mis koosneb:
  • tootlikest jõududest, mis omakorda jagunevad:
  • tootmisvahendid
  • tööjõud
  • tootmissuhetest – suhted, millesse inimesed astuvad tootmises. Olulisimad on omandisuhted. Klassiliikmetel sarnane suhe tootmisvahendite mõttes.
    Vastavalt omandijaotusele oli kaks klassi:
  • tootmisvahendite omajad ehk kodanlus
  • töölisklass ehk proletariaat, kes ei oma tootmisvahendeid
    Kapitalistidel on tootmisvahendid, töölisklassil tööjõud, mida ta müüb. Tööjõu vahetamine palga vastu. Kuna kapitalistid ekspluateerivad töölisi, on see vastandlike huvide allikaks. Klassikonflikt ongi erimeelsused kapitali omanike ja proletariaadi vahel. Marx rõhutab, et feodalismis oli ekspluateerimissuhe nähtav, kuid kapitalismis pole see niivõrd esiplaanil. Ekspluateerimissuhte seletamiseks kasutas Marx lisaväärtusteooriat – kapitalist palkab töölised, kes toodavad rohkem, kui kapitalistil kulub palkade maksmiseks ja kulude kandmiseks omandi eest. Tekib lisaväärtus ehk kasum, mille kapitalist oma taskusse pistab.
    Marxi egalitaarsus ehk võrdsustamise idee väljendub 3 teesi kaudu:
  • radikaalse egalitaarsuse tees – inimkonna õitsengule aitaks suuresti kaasa see, kui materiaalsed ressursid oleks võrdselt jaotunud kõigi vahel. Ideaaliks klassideta ühiskond, mis pidi tekkima peale revolutsiooni. Loosung : „Igaühele tema vajaduste järgi, igaühelt tema võimete järgi.” Kui see laieneks kogu ühiskonnale, võidaksid kõik;
  • ajaloolise võimalikkuse tees – ainult väga produktiivse majandussüsteemi tingimustes tekib võimalus jagada majanduslikud ressursid võrdselt. Egalitaarsuse printsiip ei peaks olema inimlik väärtus, vaid üldise poliitika osa. Oluline on, et võrdsusideed ei saa enne realiseerida, kui on kaotatud materiaalne puudus;
  • antikapitalismi tees – kapitalismi tingimustes ei ole võimalik saavutada materiaalsete tingimuste egalitaarset/võrdset jaotumist . Kapitalismi suurim saavutus on tootlikkuse tõstmine, kuid samas loob sellised institutsioonid ja võimusuhted, et tegelik võrdsuse saavutamine on võimatu.
    Mõned sotsiaaldemokraatlikud voolud ütlevad, et kapitalismi ennast võib muuta selliselt, et see liiguks samm- sammult egalitaarsema korra poole. Täieliku radikaalse võrdsuse saavutamine on võimatu, kuid äkki on võimalik vähem klasse või väiksemad klassidevahelised erinevused.
    Lisaks materiaalsetele erinevustele väidab Marx, et ükskõik millise ühiskonna domineerivad ideed, on selle ühiskonna kõrgema ja domineerivama klassi ideed. Arusaama, et ideed on sotsiaalne toode, on arendanud ideoloogilise hegemoonia käsitluseks teised konfliktiteoreetikud (nt Gramsci ). Hegemoonia tähendab mõju või konflikti sfääri ja ideoloogiline hegemoonia viitab seega kultuuriliste sümbolite kontrollile – uskumused, väärtused, ideed jne. Kuna inimesed, kes omavad ja kontrollivad meediat , haridussüsteemi jt informatsiooniallikaid, tulevad kõrgemast ühiskonnakihist, siis on üpris tõenäoline, et nende tõlgendused õigest ja aktsepteeritavast saavad normiks, reegliks. See omakorda õigustab aga nende edukust.

  • Max Weberi teooria


    Weber on stratifikatsioonist suhteliselt vähe kirjutanud, kuid tema tööd „Majandus ja ühiskond” peetakse siiski klassianalüüsiallikaks. Weberi stratifikatsioon põhineb Marxi analüüsil, kui Weber täiendas ja arendas seda edasi. Sarnaselt Marxile nägi ta ühiskonna ebavõrdsuse üheks osaks konflikti võimu ja ressursside pärast, kuid lisaks sellele nägi ta ühiskonna ebavõrdsus multidimensionaalsemalt. Sotsiaalne kihistumine ei seisne ainult klassis ja materiaalsel alusel, vaid seal on oluline roll ka staatusel ja parteil. Kui Marxil tulenevad erisused tootmisvahenditest, siis Weber väidab, et oskused, kvalfikatsioon ja tehtava töö tüüp on erisuste aluseks. Ta pakub välja kolm omavahel kattuvat jaotust, mis mõjutavad kihistumist (sotsiaalse kihistumise dimensioonid):
  • klass
  • staatust
  • võim
    Klassi moodustavad inimesed, kel on sarnane positsioon majanduslikus mõttes + turul müüdavad oskused. Weber eristab kolme tüüpi klasse:
  • omandiklass – klassiseisundi määravad omandierinevused, jaguneb omakorda:
  • positiivselt priviligeeritud – tüüpiliselt rentijad, sissetulek rendituludest. Renditakse inimesi, maad, vabrikuid vms;
  • omandiga keskklass – elatuvad kas oma omandist või oskustest (talupojad, käsitöölised);
  • negatiivselt priviligeeritud ehk privileegideta – võlgnikud, vaesed, kel puudub omandus
  • teenistusklass ehk ettevõtlusklass – eristuvad sõltuvalt sellest, mis inimesel turule pakkuda on:
  • positiivselt priviligeeritud – ettevõtjad (kaupmehed jt) või teatud võimetega (artsid, juristid jt)
  • keskklass – iseendale tööandjad
  • negatiivselt priviligeeritud – põhiliselt erineva kvalifikatsiooniga töölised (oskus-, pooloskus- ja kvalifitseerimata töölised)
  • sotsiaalsed klassid – mobiilsus ehk liikumine klasside vahel on lihtne:
  • töölisklass
  • väikekodanlus
  • omandita intelligents, spetsialistid
  • priviligeeritute klass – põhineb omandil ja haridusel
    Weberi järgi ei pruugi samasse klassi kuuluvad inimesed end vastavalt identifitseerida ega kollektiivselt käituda.
    Staatus põhineb prestiižil ja lugupeetavusel, väljendub läbi elustiili ja tarbimistüüpide. Võib põhineda ka formaalsel haridusel, pärandatud prestiižil, ametialasel prestiižil. Staatusgrupp ei saa eksisteerida, kui tema liikmed ei ole teadlikud oma liikmelisusest. Staatusest annavad märku teatud märgid ja sümbolid: elamud, riietus, käitumismaneerid, sotsiaalne seisund teiste silmis .
    Partei on seotud võimuga ning võib stratifikatsiooni mõjutada eraldiseisvalt klassist ja staatusest. Partei iseloomustab gruppi, kes töötavad koos ühiste tausta , eesmärkide ja huvide tõttu. On suunatud eesmärgile ning partei töötab enamasti organiseeritult. Weberi võimudefinitsioon:
    „Võim tähendab võimalust teostada mingi sotsiaalse suhte raames oma tahet, vaatamata vastuseisule ja sõltumatult sellest, millel see võimalus rajaneb.”
    Marxi jaoks olid staatus ja partei seotud klassiga.

  • Kihistumise funktsionalistlik käsitlus


    Funktsionalistlik perspektiiv seletab sotsiaalseid struktuure olemasolevate ühiskonnakorralduste põhjal: mis juhtub, kui on olemas selline sotsiaalne süsteem. Kingsley Davise ja Wilbert Moore ’i sõnastuses on sotsiaalse stratifikatsiooni analüüs järgmine: kõikide inimeste võimed ei ole sarnased. Mõnel inimesel on rohkem võimeid, mida vajatakse ja hinnatakse ühiskonnas konkreetsel ajahetkel, olgu see jõud, tarkus vms. Teisalt on tõsiasi, et soovitud tasusid on piiratud hulgal.
    Kui oskused on inimeste seas ebavõrdselt jaotunud, siis on nende inimeste huvides kasutada oma võimeid teiste kasuks. Vastukaaluks väärivad need inimesed suuremat tasu. Tasu saamise eelduseks on see, et nad ei riski või ei kasuta oma oskusi muidu, kui nad ei saa tasu, mis on vaeva väärt. Seega on ressursside ebavõrdne jaotumine kollektiivse eksisteerimise seisukohalt kasulik.
    Funktsionalistid usuvad, et kihistumisprotsessid toodavad talentide hierarhia ehk nende inimeste valitsemise, kellel on paremad võimed või kes on seda ise kõige rohkem väärt. Seda nimetatakse meritokraatiaks. Kui ühiskonnas on kõrgeimad positsioonid hõivanud valged meessoost kodanikud, siis on see sellepärast nii, et neil on paremad võimed ja oskused. Funktsionalistlikust seisukohast on mõningane ebavõrdsus ühiskonnas vajalik, paratamatu ja kujutab endast võimsat tegevuse motivaatorit.

  • Melvin Tumini kriitika:


    • kui motiveerida tasuga kõige andekamaid, kas see on siiski piisav neile, et asuda soovitud positsioonidele
    • motiveerimise aluseks ei pea olema alati tasu, vaid ka rõõm tööst endast

    Funktionalism õigustab ebavõrdsust, sest on olemas väärtused, mida kõik aktsepteerivad. Eksisteerib konsensus funktsioonide tähtsuse osas.
    Kriitika:
    • milline funktsioon siis ikkagi on tähtsam kui teine, kuidas mõõta
    • andekaid on igas ühiskonnas, kuid sageli neid ignoreeritakse ja nad ei pääse vastavatele positsioonidele.

  • Sotsiaalne klass


    Hindamine. Sotsiaalse klassi defineerimiseks on mitu võimalust: inimeste reputatsioon kogukonnas, tema eluviis või tema enda klassikuuluvuse määratlus, samuti kasutatakse tema sotsioökonoomilise staatuse (SES) määratlusi (põhineb inimese sissetuleku, elukutse sotsiaalse prestiiži ja omandatud hariduse kombinatsioonil).
    Konfliktiteoreetilisest lähenemisest väljakasvanud alternatiivne lähenemine keskendub inimese töökohale, st tootmise sotsiaalsetele suhetele: kuidas paikneb indiviid tootmisprotsessis ja suhetes teiste inimestega, kuivõrd omab kontrolli otsuste langetamisel, protseduurde lubamise ja järjestuse üle. Kui kasutada autonoomiat ja kontrolli sotsiaalse klassi määratlemisel, on töölisklass suurim sotsiaalne klass. Probleemne on olukord juhul, kuidas määratleda teenistujaid ja töölisi – sageli pole pangatelleritel niigi palju vabadust, kui näiteks tavalisel saekaatri mehel. Samas ei olegi töölisklass üheselt määratletav, kuna sinna kuuluvad nii musta töö tegijad kui kõrgetasemelised oskustöölised.
    Klassiteadlikkus ja klassikuuluvuse määramine. Klassiteadlikkus tähendab mõistmist, et sissetuleku, elukutse prestiiži ja eluviisi erinevused määravad inimese klassikuuluvuse. Kas inimesed ise oskavad oma klassikuuluvust määratleda? Mitmete uuringute andmetel oskavad küll. See kinnitab Weberi arusaama klassist kui staatusgrupist, mis saab alguse ühistest majanduslikest huvidest ja lõpeb ühise kogukonna tunnetamisega .
    Oma klassikuuluvuse määratlemisel kasutavad vastajad üldiselt standardseid objektiivseid muutujaid: haridus, sissetulek, töökoht, lisaks ka tootmise sotsiaalsete suhete mitmeid karakteristikuid – prestiiž, vaimne või füüsiline koormus.

  • Sotsiaalne mobiilsus...


    ... tähendab inimeste ja gruppide liikumist stratifikatsioonisüsteemi sees. Uuritakse kuivõrd on võimalik ühiskonnas ületada staatuste vahelisi piire . Võrreldes kasti- ja klassisüsteeme, siis kastisüsteemis on inimese koht sotsiaalses kihistumissüsteemis paika pandud alates sünnimomendist. Omistatud staatus mõjutab kogu tema elu: kui palju haridust saab, millist tööd teeb, kellega võib abielluda ning vastavalt sellele elab ta kogu oma elu. Ainsaks erandiks võivad olla väga õnnelikud või andekad inimesed.
    Klassisüsteemid põhinevad paralleelselt nii omandatud kui ka omistatud staatusel. Võrreldes vanemate ja laste staatuseid, räägime põlvkondade vahelisest mobiilsusest. Kui võrdleme inimese staatust tema elu jooksul, siis on tegu põlvkonnasisese mobiilsusega. Mobiilsus ehk inimeste liikumine võib olla nii ülenev kui alanev .
    Strukturaalne mobiilsus viitab ühiskonnatasandi faktoritele, mis mõjutavad mobiilsuse taset ühiskonnas tervikuna. Nt sõltub vabade töökohtade arv ja nende liik ühiskonnas majanduslikus süsteemis toimuvatest muutustest, aga inimeste arv, kes oleks valmis neid töökohti täitma sõltub eri põlvkondade sündimusest. Nende andmete põhjal saab ennustada ühiskonna mitmesuguste alagruppide vertikaalse (üles või alla) mobiilsuse taset. (Horisontaalne mobiilsus – liikumine nende gruppide pinnal, mis on staatuselt/hierarhiliselt samal tasapinnal, nt usu vahetamine, ükski usk pole parem kui teine)
    Absoluutne mobiilsus – kui kogu põlvkond liigub ühest staatusest teise.
    Väljuv mobiilsus – vaadatakse mingit kihti (nt juhid) ning uuritakse, kui palju neist läksid teise kihti. Sisenev mobiilsus – kellest formeerub uus kiht.

  • Sotsiaalse mobiilsuse tähtsus:


    • klassiteadvuse kujunemine. Marx nägi sotsiaalses mobiilsuses kui klasside formeerumises kahjulikku nähtust;
    • poliitikaga seotud sotsiaalne mobiilsus väljendub selles, et kõigi poliitiliste jõudude eesmärgiks on saavutada võimaluste võrdsus. Kui sotsiaalne mobiilsus puudub, pole ka võrdseid võimalusi;
    • majanduslik tähtsus – majanduslik efektiivsus sõltub sellest, kuivõrd on võimalik ära kasutada igaühe andeid;
    • sotsiaalne tähtsus – arvatakse, et sotsiaalset sidusust ja osalust on kergem saavutada siis kui inimesed usuvad, et on võimalik muuta oma elukvaliteeti läbi oma võimete, annete, jõupingutuste.

    Kui sotsiaalne mobiilsus on ühiskonnas, siis peetakse neid ühiskondi avatuks ja see tähendab, et need ühiskonnad põhinevad saavutusel ja mitte omistatud omadustel. Avatud ühiskondades põhinevad isiklikel kvaliteetidel.

  • Ühiskonna sooline kihistumine


    Sooline kihistumine tähendab inimeste sotsiaalse väärtuse hindamist nende bioloogilise soo alusel, mis viib edasi võimu, prestiiži ja omandi ebavõrdsele jagunemisele ühiskonnas. Selle tulemusena tekib sugude hierarhia, milles meessugu asetseb hierarhia kõrgemal ja naissugu hierarhi madalamal positsioonil. Sellises olukorras on meeste teadmised ja tegevused väärtuslikumad kui naiste omad. Nt kui ühes ühiskonnas naised koovad ja mehed tegelevad keraamikaga, on seal ühiskonnas keraamika tähtsam, kui aga naised tegelevad keraamikaga ja mehed koovad, on kudumine tähtsam ala. Kõikides korilastest keerukamates ühiskondades on väljakujunenud sooline hierarhia, mida pärandatakse põlvkonnalt põlvkonnalt üle kõigi kultuuride. Sooline kihistumine on kogu sotsiaalse süsteemi omadus, mis seob perekondliku struktuuri, majandus, hariduse ja töötegemise tavad ühiskonnas.
    Bioloogiline sugu (ingl.k sex) – tähendab bioloogilisi erinevusi meeste ja naiste vahel. Määratletakse lähtuvalt anatoomiast , füsioloogiast ja geneetikast.
    Sotsiaalne sugu (ingl.k gender) – tähendab nii sotsiaalseid, kultuurilisi kui psühholoogili erinevusi meeste ja naiste vahel. Need on õpitud, muutuvad ajas, erinevad ühiskondade ja kultuuride lõikes. Sotsiaalne sugu toimib kui isikusisene ja isikutevaheline arusaam sellest, mida peetakse ühiskonnas mehelikuks või naiselikuks.
    Eestikeeles kasutatavad sõnad: sugu tähendab tavaliselt bioloogilist ning sugupool sotsiaalset sugu.
    Kuna sotsiaalne sugu on sotsiaalselt konstrueeritav, ei saa temas kunagi kindel olla, kuna seda defineeritakse pidevalt ümber. Inimesed on sooliselt määratud persoonid , kes elavad sooliselt määratletud maailmas, mõtlevad sooliselt määratud mõtteid ja teevad sooliselt määratud töid. Kultuurist sõltuvalt võivad sotsiaalsete sugude tegevused ühiskonnas kattuda või sedavõrd erineda, et meestel ja naistel on raske või ka võimatu mõista teise soo kogemusi.

  • Soolise kihistumise sotsioloogiline mudel


    Kuigi pea kõik kihistumissüsteemid eelistavad üldjuhul mehi, varieeruvad nad kultuuriti ja eri aegadel meessoo domineerimise taseme poolest. Skaala ühes otsas on ühiskonnad, kus naiste õigused piirduvad vaid mõne koduse majapidamisküsimusega ning skaala teises otsas on suhteliselt võrdsed ühiskonnad, kus võimu diferentseeritus on viidud miinimumini ja naised täidavad ühiskonnas tähtsat rolli. On vaid üksikuid viiteid ühiskondadele, kus naiste võim on olnud suurem ja suutnud säilida pikema ajaperioodi vältel.
    Kuidas seletada meessoo domineerimist? Enamasti põhjendatakse seda tööjaotusega ja naiste bioloogiliste iseärasustega. Kuna vaid naised saavad lapsi sünnitada ja kasvatada esimestel elukuudel, siis on suhteliselt loogiline, et naised keskenduvad rohkem kodule ja mehed tööle väljaspool kodu.
    Niikaua kui grupi eluspüsimine sõltub sündivusest, on oluline, et naisi sotsialiseeritaks lapsi sünnitama ja kasvatama. Kuna läbi ajaloo on olnud imikute suremus väga kõrge ja naiste eluiga lühike, siis olid täiskasvanud naised enamuse oma täiskasvanu east rasedad või hoolitsesid väiksemate laste eest. Kui grupp oli suhteliselt väike, toitu piisavalt ja vaenlasi samuti mitte, siis on ühiskonnas esinev kihistumine minimaalne.
    Korilaste seas oli tööjaotus meeste ja naiste vahel suhteliselt võrdselt jaotunud, kuid keerukamate ühiskondade tekkega tekkis tööjaotus ja ka sooline kihistumine. Koos tööjaotusega tekkis võimu, prestiiži ja omandi jaotus, kus mõned mehed said tähtsamaks kui teised ja kõik mehed tähtsamaks kui naised (jahipidamine, karjakasvatus ). Sooline eristumine suureneb perekonna vara kasvuga ja pärandi edastamisega isalt pojale.
    Funktsionalistlik perspektiiv: sugudevaheline ebavõrdsus viitab ühiskonnas grupi ellujäämiseks vajalike ülesannete jagunemisele – tugevus meestele, hoolitsus naistele – kusjuures tugevusele omistatakse avalikkuse silmis kõrgem väärtus nii majanduslikult kui poliitiliselt. Sellist tööjaotust nähakse funktsionaalsena nii indiviidile kui grupile.
    Konfliktiteooria seisukohalt on ühiskondlik tööjaotus sotsiaalselt konstrueeritud ja mitte loodusest tulenev. Seksuaalsel diferentseerimisel on sama alge, mis kõigil teistelgi ebavõrdsuse vormidel: diferentseeritud juurdepääs tootmisvahenditele ja toodetele , teenustele. Meessoo domineerimine ei põhine mitte ainult tootmise kontrollil, vaid ka kontrollil ressursside jagunemise üle perekonnas, töökohal või riigis tervikuna.
    Üldiselt on naiste sotsiaalne ja personaalne võim seotud:
  • nende majandusliku panusega perekonna või ühiskonna tegevusse;
  • nende võimega säilitada kontroll oma toodangu või teenuste üle;
  • nende võimalusega vara pärida.
    Konfliktiteoreetiline perspektiiv rõhutab samuti võimu rolli ja jõu kasutamise ähvarduse osa soolise kihistumise säilitamisel. Mõnedel juhtudel on võim legitimeeritud seadustesse, teistel juhtudel on ähvardus inimestevaheline, nt rünnaku- ja vägistamiskartus, mis sunnib naisi oma tegevust piirama. Hetkest, mil soolise kihistumise süsteem on kehtestatud, ja sõltumata ebavõrdsuse allikatest, taastoodavad ja võimendavad seda süsteemi võimsad psüühilised (sotsialiseerimine), füüsilised (laste sünnitamine nt) ja sotsiaalse kontrolli mehhanismid.

  • Vanuseline kihistumine...


    ...on üks sotsiaalse struktuuri komponent, kuna ka vanuseliselt moodustub sotsiaalne kiht, millel on kindlad kohustused ja ressursid.
    Vanuselise kihistumise tähtsus. Vanus staatuse sümbolina on tähtis kolmel põhjusel:
  • vanus on koos bioloogilise sooga omistatud tunnus. Igal ajamomendil on inimesed kindlas vanuses, mis annab ka tööjaotuse aluse ühiskonnas. Vanus on ka teatud staatuse omandamisel tähtis – kooliõpilane, abiellumisõigus, kaitseväkke minemine jms, aga ka õigus osta alkoholi, tubakatooteid. Eeldatakse, et enne teatud vanuse saamist on inimene võimetu tegema vahet, mis on õige ja mis vale ning teda ei saa seepärast vastutusele võtta;
  • vanus on erinevalt bioloogilisest soost muutuv staatus. Vanus kujutab endast teatud kultuurilist kaarti, mis näitab, kuhu me peaksime suunduma ja mida tegema teatud vanuses. Kõikides kultuurides on reeglid selle kohta, missugust käitumist peetakse kindlale vanusele kohaseks, ja mis on keelatud. Eluteel on kindlad siirdehetked, mil siirdutakse ühest sotsiaalsest staatusest teise;
  • kuigi igas ühiskonnas on vanusegruppe, kellel on teistest rohkem prestiiži, võimu ja rikkust, on vanuseline staatus see, mida saavad kogeda kõik inimesed.
    Vanuseline ja sotsiaalne struktuur. Igas ühiskonnas on teatud vanuselise kihistumise elemendid, mis mõjutavad inimese võimalusi, kogemusi ja sotsiaalseid suhteid. Vanuseline kihistumine tuleneb kahest muutujast:
  • vanuseline struktuur – erinevas vanuses inimeste arv ühiskonnas. Rahvastikupüramiid. Sünnikohordid – kindla ajavahemiku jooksul sündinud lapsed (ühine ajalugu, taust, maitse-eelistused jms)
  • rollistruktuur – ühiskonnas täitmist vajavate ülesannete arv.
    Need struktuurid võivad ühiskonnas alati tasakaalust väljas olla. Paljud ühiskonnad ei nõua äraelamiseks spetsiaalseid oskusi ning nii lastel kui vanadel on võimalus täita mitmesuguseid kasulikke ülesandeid. Kaasaegses ühiskonnas on aga spetsiaalsetel oskustel oluline tähtsus ning sotsiaalselt kasulike töökoht piiratud. Seetõttu eelistatakse noori ja täiskasvanuid, tõrjudes lapsi ja vanureid – vanuseline ebavõrdsus.
    Vanuse sotsiaalne konstrueerimine – kes on ühiskonnas laps, nooruk, täiskasvanu, vanur? Sotsiaalselt paika pandud vanusekriteeriumid. Kultuuriline määratlus – erinevates kultuurides eristatakse erineval hulgal vanusegruppe, nt Ameerikas 6 vanusegruppi: imikuiga, lapsepõlv, noorukiiga, noor täiskasvanu, keskiga ja vanadus. Teatud rollide jaoks sobiliku vanuse määratlused on sotsiaalselt konstrueeritud, mitte bioloogiliselt määratud. Protsessid, millega inimesed kanaliseeritakse teatud rollidesse, loovad ühiskonda vanusega seotud võimu ja prestiiži hierarhiad. Need protsessid loovad vanuselise kihistumissüsteemi.
    Rollide vanuseline struktuur
    Ühiskonna rollide vanuseline struktuur koosneb staatustest ja võimalustest, mis on avatud teatud vanuses inimestele. Kui majandusliku tõusu või langusega muutub nt tööjõuturg ja suureneb või väheneb tööpuudus, on üheks sotsiaalseks vahendiks kriisi reguleerimisel muuta tööjõuturule sisenemise tingimusi, tõstes või langetades tööjõuturule sisenemise iga, pikendades või lühendades vajalikku koolitusperioodi või hoopis lihtsustades või raskendades pensionile siirdumist. Sarnaselt on võimalik käituda ka teistes sotsiaalsetes institutsioonides. Nt valimisõiguse vanusemäära võib langetada meelitamaks noori poliitikasse vms.
    Vanusega seotud võimalused. Paljudel juhtudel piiravad bioloogilised faktorid inimese võimet täita teatud rolle. Nt vaid üksikud alla 12 ja üle 50 aastased naised võivad saada emaks, või on väheseid üle 40-aastaseid profisportlasi. Siiski on enamik vanusepiire kultuuriliselt ja sotsiaalselt määratletud. Nt abiellumisiga erineb kultuuriti väga suurel määral vastavalt konkreetses ühiskonnas levinud tõekspidamistele sobilikust seksuaalkäitumisest ja perekonnast.
    Vanus ja välimus. Välimuse abil on paljudes kultuurides võimalik saavutada paremat positsiooni ühiskonnas, omada prestiiži või saada rikkaks. Kaasaegses kultuuris väärtustatakse noorust, mistõttu paljud inimesed, kes vananevad, tunnevad end ebavõrdselt nii tööturul kui sotsiaalse positsiooni poolest. Siin mängivad sageli rolli soolised aspektid, kus vananevat naist tõrjutakse rohkem kui vananevat meest.
    Rollilõtk. Sellega, kui inimesel keelatakse siseneda staatusesse, millele neil enda arvates õigus on, võib kaasneda hälve. Kaasaegses ühiskonnas on noorukiea rollilõtk perioodiks , mille jooksul nooruki võimed on alanõutud.

  • Rassilised, religioossed ja rahvusvähemused


    Ühiskondade kultuuriline heterogeensus väljendub sellest, kui seal elavad inimesed erinevad üksteisest suuresti nahavärvi, välimuse, keele ja kultuurilise tausta poolest. Niisugustes ühiskondades sõltub sotsiaalne kord paljuski sellest, kuidas on korraldatud eri gruppide vahelised suhted ja kuidas jaotatakse nende vahel ühiskonna nappe ressursse.
    Kultuuriline homogeensus väljendub selles, kui ühiskonnas elavad sarnase keele, religioosse ja kultuurilise taustaga inimesed.
    Elanikonna vähemused on määratletud kui vastandid elanikkonna domineerivatele gruppidele. Domineerivaks nimetatakse gruppi, kes omab kontrolli ühiskonna ressursside üle, kusjuures see grupp ei pruugi olla arvuliselt suurem. Siinjuures tähendab domineerimine pigem kontrolli sotsiaalse elu tähtsamate sektorite üle, nagu võim, ilu ja valitsevad väärtusstandardid.

  • Vähemusgrupi määratlemisel lähtutakse neljast elemendist:


  • nähtav eristatavus, mille järgi enamusest eristatakse
  • neil nähtavatel erisustel baseeruv enamuse diferentseeriv suhtumine
  • identiteedi ümber kujundatud omanäolisus
  • identiteedi jagamine teiste vähemusgruppi kuulujatega
    Vähemusgruppi kuulujad moodustavad ühiskonnas sub- ehk alamühiskonna, mis täidab 3 peamist funktsiooni:
  • pakub vähemuse liikmetele vajalikku grupiidentiteeti
  • säilitab esmase grupi sidemed
  • kirjeldab ühiskonda vähemuseliikmetele sobilikul ja mõistetaval moel
    Subkultuuri konstrueerimine on oluline, kuna kaitseb ja abistab sellesse kuuluvaid liikmeid.
    Rahvus viitab rahvuslikule tagapõhjale ja kultuurilistele erinevustele. Inimesed ja grupid erinevad üksteisest sedavõrd, kuivõrd nad on säilitanud oma algse välimuse, tavad, keele ja päritolumaa perekonnanime.
    Religioon on uskumuste ja rituaalide kogum, mis on seotud millegi pühaga. Samasse religiooni kuuluvad inimesed tunnevad üksteist ära läbi jagatava religioosse traditsiooni.
    Rassi on raskem defineerida – kuidas täpselt eristada puhast geno- või fenotüüpi. Siiski olemas peamised rassitüübid: aarialased, afro-ameeriklased, asiaadid, indiaanlased , juudid , latiinod jt.
    Gruppide erinev majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline mõjuvõim ühiskonnas määrab ära rassikategooriate tähtsuse ja rassi tähenduse. Sotsiaalse situatsiooni määratlemine on rassi defineerimisel tähtsaim.
    Rahvusest, religioonist ja rassist tulenevad tegurid määravad ära kui suured on võimalused või takistused ressurssidele juurdepääsuks. Tähtsamad faktorid on sealhulgas nende füüsiline ja kultuuriline sarnasus domineeriva grupiga, haridustase, oskused, talent ning majanduslik seisund.
    Kuna rass on kõige raskemini ületatav sotsiaalne piir, siis aja jooksul on religiooni ja rahvuse tähtsus vähenenud.

  • Vähemuse ühiskonda integreerumise mudelid:


    • segregatsioon – vähemusgruppide isoleerimine enamusest ühiskonnas võimul olevate gruppide poolt: seaduslik – elu reservaatides; tegelik, mitte tingimata seaduslik
    • kohanemine – protsess, mille käigus vähemuse liikmed teadvustavad endale domineeriva kultuuri vorme ja väärtusi, kuid ei tarvitse tingimata muuta oma kultuuri ja väärtusi;
    • Akultureerimine – kultuuriline assimileerimine ehk kus vähemusgrupp võtab omaks domineeriva ühiskonna normid, väärtused ja käitumismallid, kuid neid endid ei ole veel vastu võetud domineeriva kogukonna kõikidesse valdkondadesse;
    • Assimileerimine ehk struktuurne assimileerimine – sisenemine domineerivasse gruppi läbi esmaste sidemete – sõprus jms;
    • Amallgeerumine ehk kokkusulamine – olukord, kus kultuurid ja rassid segunevad ja moodustavad uut tüüpi rassid ja kultuurid

    Võim ja legitiimsus
    Võim ja legitiimsus
    Võimu üldkasutatav definitsioon pärineb saksa sotsioloogilt Max Weberilt, kes defineeris võimu kui eesmärkide realiseerimise tõenäosust teiste tahtes olenemata.
    Funktsionalistid: võim on ühiskonna tasandil võime valitseda ja säilitada grupisisest korda.
    Konfliktiteoreetikud: konkreetse klassi võime saavutada endale seatud eesmärke.

  • Võim ja legitiimsus

  • • Võim on


    võime suruda teisele poolele peale oma seisukohti ja ühiskonna võime mobiliseerida ressursse oma eesmärkide saavutamiseks.
    • Jõud on füüsilise mõjutuse kasutamine, et suruda teistele peale oma tahet. (Hess, Markson ja Stein)
    • Sund – võimu tüüp, mis pole legitiimseks tunnistatud nende poolt, kel võimu pole. Võimulolijad valitsevad siiski, ilma, et alamad neid avalikult tunnustaks. Inimesed kuuletuvad ainult seepärast, et nad on sunnitud vägivalla või selle ohu tõttu. (Browne)
    • Autoriteetsus on tõenäosus, et kuuletumine käsule võetakse vastu teatud grupi inimeste poolt. (Hess, Markson ja Stein)

  • • Autoriteet on võim,


    mille omajaid tunnustatakse legitiimselt ilma võimuta inimeste poolt. Inimesed kuuletuvad, sest võimukandjate ütlusi aktsepteeritakse ning neil on õigus alamatele öelda, mida ja kuidas käituda. (Browne)

  • Võim ja legitiimsus


    Sotsioloogid huvituvad peamiselt võimu dünaamilisusest ühiskonnas: kuidas valitseb, kuidas valitsemist õigustatakse ja millised on selle tagajärjed.
    Definitsioonist lähtuvalt on võim sotsiaalne ressurss, mis on grupiliikmete või ühiskonna gruppide vahel ebavõrdselt jaotatud.

  • Võim ja legitiimsus: domineerimine


    Võimu alaliigiks on domineerimine, mis tähendab võimalust leida kuuletumist, samuti on domineerimine sotsiaalne suhe, mis puudutab nii järgijad kui ka juhte, kes üksteist vastastikku mõjutavad.
    Weber eristas legitiimse domineerimise kolme vormi:
    • Traditsiooniline domineerimine – rajaneb harjumuse ja kommete jõul ning grupitavade aktsepteerimisel;
    Võim ja legitiimsus: domineerimine
    • Karismaatiline domineerimine – põhineb juhi erakordsetel võimetel või tema ideede erakordsusel. Karismaatilise liidrite ja järgijate vahel tekib eriline side, järgijad usuvad juhi üliinimlikesse omadustesse ja on valmis täitma tema käske kõhklemata. Sageli püüavad järgijad pärast juhi surma luua ürituse jätkamiseks mõne formaalse organisatsiooni. Weber nimetab protsessi, kus jumalik anne tõlgitakse igapäevaste võimustruktuuride keelde, karisma rutiniseerumiseks.
    Võim ja legitiimsus: domineerimine
    • Legaalne domineerimine – Weberi järgi kõige ratsionaalsem domineerimisviis, kuna põhineb valitseja ja valitsetava vahelistel umbisikulistel sidemetel. Juhi võim on piiratud seadustega, mis kehtivad kõigi võimukandjate suhtes olenemata isiklikest omadustest või sotsiaalsest staatusest. Legaalse domineerimise puhtaimaks näiteks on bürokraatia.

  • Poliitika kui institutsioon


    • Poliitika institutsioon on poliitiliste reeglite, standardite jms. kogum, millega reguleeritakse ja juhitakse ühiskondlikke protsesse.
    • Funktsionalism: poliitilised süsteemid teenivad põhilist enesesäilitamisevajadust, vajadust kaitsta ühiskonna sisemist korda ja ennast välisvaenlaste eest.
    Poliitika kui institutsioon
    • Et täita kaitse ja säilitamisega seotud küsimusi, on osadele grupiliikmetele antud võim kehtestada ja rakendada norme. Nt korilastel kõik täiskasvanud liikmed, keerulisemates ühiskondades vaid teatud liikmed, enamasti pigem vanemad kui nooremad ja pigem mehed kui naised.
    • Mida keerulisem ühiskond, seda suurem on vajadus kooskõlastada paljusid erinevaid tegevusi ja lahendada vaidlusi erinevate sotsiaalsete gruppide ja üksuste vahel.
    Poliitika kui institutsioon
    • Valitsev grupp muutub sotsiaalse lojaalsuse keskmeks, määrab ja kehtestab reeglid. Juhiks võib olla olenevalt ühiskonnast nõid, kuninganna, keiser , sõjaväeline diktaator, president vm.
    • Lojaalsus suuremale kogule luuakse ja kindlustatakse rituaalide ja muude ühendavate sümbolite abil.
    Poliitilised institutsioonid keerulistes ühiskondades
    • Riik on ühiskonna poliitiline organisatsioon. Riik on institutsioonide organiseeritud kogum, mis valitseb ja kaitseb oma territooriumi.
    • Kas riiki peaks vaatlema teistest institutsioonidest eraldi või koos, neid ühendava institutsioonina?

  • Poliitika ja majandus


    • Riik on valitseva klassi tööriist. Kui valitsus suudab valitseda autonoomselt, siis mittevalitsevad klassid peaksid saama mõjutada majanduspoliitilisi otsuseid piirides, mis oleks valitsevale klassile meelepärane
    • Sotsialistlik majandussüsteem – demokraatia; kapitalism ei soosi võrdsust ega demokraatiat
    Poliitika ja majandus
    • Tõeliselt egalitaarne riik soosib demokraatlike otsuste langetamist kõikidel ühiskonnatasanditel. Sellest tulenevad demokraatlike kapitalistlike riikide püüded vähendada ebavõrdsust ja selle mõjusid
    • Heaoluriik : riigi sekkumine majandusse. Koos sotsiaalsete õigustega kodanikuõiguste levik. Oluline jälgida ühiskonna rahvuslikke väärtusi (individuaalsus vs kollektiiv ), ärieliidi võimu ja töölisliikumise tähtsust.

  • Poliitilised süsteemid: totalitaarsed režiimid


    • Totalitaarsed režiimid – püüavad reguleerida ühiskonna ja selle liikmete elu kõiki aspekte, sh religioon ja eraelu. Riigipead võivad olla nii diktaatorid , usumehed, sõjaväelased.

  • Diktatuur –


    totalitarismi edasiarendus, kus kogu võim kuulub ühele inimesele, mitte väikesearvulisele eliidile.
    • Tavaliselt ühiskondades, kus puuduvad demokraatia eeltingimused: levinud kirjaoskus, majanduslik stabiilsus või võrdsuse ideoloogia.
    • Kontroll kultuuri üle – massiteabevahendid, kool, teater jms.
    Poliitilised süsteemid: demokraatlikud režiimid
    • Erinevalt totalitaarsest eksisteerib legitiimne opositsioon
    • Eksisteerivad kodanikuvabadused, poliitilised mõtteavaldused, mida on õigus avaldada siis kui ollakse oma õigustest teadlikud
    • Erinevate parteide ja poliitiliste suundade esindatus
    • Kuidas sotsiaalne klass mõjutab valimistulemusi, millist poliitilist parteid toetatakse?

  • Huvigrupid:


    • Nn “kaitsvad” huvigrupid
    • Nn “esindavad” huvigrupid
    Huvigruppide erinevus poliitilistest parteidest:
    • Nad ei püüa ise võimule saada
    • Esindavad ainult teatud sotsiaalsete gruppide huve, mitte üldiseid huve
    • Üldiselt on seotud teatud sotsiaalsrte gruppide teatud huvidega, erinevalt parteidest, mis tegelevad paljude valdkondadega

  • Poliitiliste süsteemide vahendid


    • Avaliku arvamusega manipuleerimine :
    – Propaganda – sellise valikulise info levitamine, mis arvatakse olevat soodne võimulolijatele ja mis peaks suurendama solidaarsust ja toetust liidritele;
    – Tsensuur – informatsiooni valikuline tagasihoidmine. Kontrollitakse millist informatsiooni elanikkonnale edastada ning millist mitte
    Poliitiliste süsteemide vahendid
    • Poliitilise opositsiooni lämmatamiseks kasutatavad vahendid:
    – Varjatud jälgmine
    – Telefonide pealtkuulamine
    – Posti avamine jm
    • Sund, repressioon (arest, vangistus , hukkamine jm), genotsiid (kogu opositsioonis oleva elanikkonna tapmine ) – sotsiaalse kontrolli viimane aste sõnakuulelikkuse saavutamiseks

  • Oligarhia raudne seadus


    • Robert Michels
    • Oligarhia – väheste valitsemine
    • Oligarhia raudne seadus: võimulolijad on eluliselt huvitatud sellest, et neil oleks õigus ning hakkavad toetuse saamiseks informatsiooni ja inimestega manipuleerima. Pühendutakse ainult juhtimisele, massid ehk ülejäänud inimesed meenuvad harva. Tsensuur ja propaganda. Hoolitsetakse, et valitsejateni ei jõuaks halb info. Kui võim haaratakse, siis uued muutuvad samasugusteks. Demokraatlikes riikides: eliiti kontrollivad seadused.
    • Demokraatlik valimine – kohustus uuesti valida; kes valivad? Kelle huve arvestatakse rohkem?

  • Poliitiline sotsialiseerimine...


    ...protsess, mille käigus keskkonna mõjutustel ja inimese isiklike kogemuste alusel kujuneb välja inimese poliitiline orientatsioon. Oluline roll esmastel sotsialiseerimisagentidel. Oluline seos ülikoolil ja hilisemal töökohal. Nt konservatiivsed noored valivad töökoha kas äris või militaarsektoris, liberaalsemate vaadetega teaduslikus või sotsiaalsektoris.
    Võimustruktuur ühiskonnas
    Kes tegelikult valitseb ühiskonnas? Kuidas on jaotunud võim massiühiskonnas, kus traditsiooniline võim on asendunud kauge ja formaalse bürokraatiaga? Kui palju on ühiskonnas konkureerivaid võimukeskusi?
    • Võimueliidi mudel: C.Wright Mills 1956.a “Võimueliit” – vaatles äri, valitsuse ja teiste suuremate mõju- ja võimusfääride juhtide sotsiaalklassilist tagapõhja.
    Võimustruktuur ühiskonnas: võimueliit
    Ühes sektoris tehtud otsused mõjutavad teises sektoris tehtud otsuseid. Sarnase klassikuuluvuse ja sotsialiseerumise tõttu on eliidil sarnane arusaam õiglasest ja heast ja nad tegutsevad viisil, mis aitab säilitada ühiskonnas kehtivat stratifikatsioonisüsteemi.
    Võimustruktuur ühiskonnas: pluralistlik mudel
    • Põhiväide: “massiühiskonna huvide mitmekesisus tagab selle, et mitte ükski grupp ei saa kontrollida otsuste tegemist terves süsteemis.”
    • Poliitikas võimu hajumine kolme valitsuskihi vahel: valitsus, maavalitsus, kohalik omavalitsus

  • Militarism ja militariseerumine


    • Militarism – ühiskonnas on au sees sõjaväelised ideaalid ja väärtused ning sõja ja sõjameeste ülistamine;
    • Militariseerumine – tervete ühiskondade mobiliseerumine sõjaliste eesmärkide täitmiseks.
    • Militarism riigi lahutamatu osana – poliitika, kaubandus, kultuur, seosed maskuliinsete ühiskondadega.
    Sõjatööstus
    • Kas sõjatööstus mõjutab riikide sise- ja välispoliitikat?
    • Alates 1960ndatest on kogu maailmas sõjalised kulutused pidevalt kasvanud
    • Nt 1986.aastal kulus Etioopias kogu riigi eelarvest 42% sõjaväele
    • Kellele läheb kasum?
    • Relvaheaolu ja juhuslikud sõjad
    Rahu- ja sõjasotsioloogia
    • Sõjatööstuskompleksi roll
    • Avaliku arvamusega manipuleerimine
    • Militaarstruktuuride töötajad
    • Rahvusvahelise militaarkoostöö dünaamika selgitamine
    • Külma sõja aegse võidurelvastumise tagajärgede paljastamine

  • KORDAMISKÜSIMUSTE VASTUSED


    1.Mis on sotsioloogia? Sots. on teadus inimeste sotsiaalsest elust, gruppidest ja ühiskonnast. Sots tegeleb üksikisiku uurimisest kuni globaalsete sotsiaalsete protsessideni. Sots on teadus, mis uurib inimest kui kaaslast ( seltsilist), teatud koosluse ja ühiskonna liiget.
    2. Mille poolest erinevad omavahel psühholoogia ja sotsioloogia, kuigi mõlema uurimisobjektiks on inimene ja tema käitumine? sotsioloogia erinevus ajaloost . Sotsioloogias lähtutakse situatsioonist, kus käitumine aset leiab. Sotsioloogilisest seisukohast mõjustab käitumist kontekst, milles see toimub, mõju avaldavad pigem keskkonnast tulenevad, mitte aga inimese tegevust seesmiselt suunavad tegurid.
    3. Mida tähendab sotsioloogiline kujutlus?... tähendab oskust näha igapäevaste sündmuste taga olevaid neid mõjutavaid makroprotsesse. Sots kujutlus põhineb isikliku ja ühiskondliku kogemuse käsitluste erinevusel. Nt. tassi tee joomine- rituaal- sümboolne tähendus. viitab ajaloolistele sotsiaalsetele ja majanduslikele suhetele.
    4. millised tunnused iseloomustavad sotsioloogilist vaatekohta?
    • Huvi ühiskondliku elu kui terviku vastu. Huvi ei seisne ainult teatud valdkondade vastu, vaid nende erinevate valdkondade omavaheliste seoste vastu, samuti kuidas ühiskondlikud probleemid tekitavad või lahendavad isiklikke probleeme.
    • Rõhk inimkäitumise kontekstil s. o välistel jõududel, mis kujundavad ja suunavad indiviidi otsuseid.
    • Tunnistamine, et tähendus tekib ühiskonnas sotsiaalse interaktsiooni ( suhtlemine) tulemusena
    • Rõhu asetamine ühiskonnale ja indiviididevahelistele suhetele, mis kujundavad ühiskondlikku elu, mitte aga üksikindiviide.

    5. mis on sotsiaalne fakt? Sots faktid on kindlamustrilised inimkooslust iseloomustavad faktid.. Sots faktid on sotsiaalse elu aspektid, mis kujundavad iga inimese individuaalseid käitumisviise ja tegevusi
    6. August Comte – miks peetakse teda sots oluliseks? Lõi mõiste sotsioloogia, et eristada enda vaateid teiste omadest. Positivismi looja.
    7. Mida tähendab Comte „ kolme astme seadus“? selle seaduse kohaselt peab iga kujunev teadvus läbima kolm astet:
    1) teoloogiline – mõtted on kujundatud religioossete ideede poolt; ühiskond on jumala tahte väljendus
    2) metafüüsiline – ühiskonda nähti looduslikul, loomulikul moel, kadunud oli üleloomulikkus, müstika
    3) positiivne – ühiskonda uuritakse ja määratletakse läbi teaduslike uurimismeetodite
    8. Emile Durkheim – tema panus sots? Funktsionalist, sotsioloogia kui akadeemilise distsipliini looja, sots faktid, solidaarsus
    9. mehhaaniline ja orgaaniline solidaarsus? Mõisted võttis kasutusele Emile Durkheim.
    Mehhaaniline solidaarsus- traditsioonilised ühiskonnad- individuaalsed erinevused on väikesed, ühised ideed on intensiivsemad ja arvukamad kui individuaalsed, ühiskonnaliikmed pühenduvad ühisele eesmärgile. See solidaarsus saab kasvada ainult isiksuse vähenemise arvelt.
    Orgaaniline solidaarsus-kaasaegsed ühiskonnad- inimesed spetsialiseeruvad, tekib tugev tööjaotus. Kuigi indiviididel on vähe ühist, sõltuvad nad üksteisest siiski rohkem kui mehaanilise solidaarsuse korral. Ühiseid uskumusi on vähem.
    10. Karl Marxi panus sots? Konfliktiparadigma looja, põhimõisted- proletariaat, kodanlus, klassivõitlus, revolutsioon . Tal 3 suurt panust ühiskonnateooriasse:
    • Ühiskonna orgaaniline terviklikkus: seoste otsimine erinevate ühiskonnaelu sektorite vahel
    • Majandusliku sektori suhteline tähtsus: tootmisvahendid ja tootmisviisid, ühiskonna erinevad formatsioonid
    • Konflikti roll ajaloo kujundamisel: pidev võitlus tootmisvahendite omanike ja proletariaadi vahel

    11. konfliktiteooria Marxi käsitluses? Konflikt ei lõpe enne kui kaob vahe omanike ja mitteomanike vahel. s.o kui ühiskonna kui terviku liikmed on kõik koos tootmisvahendite omanikud . Konflikti roll ajaloo kujundamisel : pidev võitlus tootmisvahendite omanike ja proletariaadi vahel
    12. Max Weberi roll sotsioloogias?
    Maailmapaljastus – kui teadus avalikustab loodusseadused, hävineb osa eksistentsi imest ja müstikast
    Ideaalne tüüp – loogiliselt kujundatud mõiste; võimaldab esitada uuritava sotsiaalse elemendi põhijooni. Selles mõistes püütakse välja tuua uuritava, sotsiaalse elemendi tüüpilised jooned. See pole uurimise põhieesmärk, vaid aitab selgitada üldiseid reegleid.
    Ideaalne tüüp sisaldab endas omadusi sotsiaalse institutsiooni kohta, mis on tervik ja mida ei mõjuta ükski teine institutsioon, eesmärk või huvid. Ideaalne tüüp ei kirjelda kunagi konkreetset reaalsust, vaid annab aluse, millega reaalsust võrrelda.
    13. Mõistmine? Mida see tähendab Weberi käsitluses? Mõistmine – võime kujutleda maailma sellisena, nagu seda võiksid näha teised inimesed ning mõista protsesse, mille kaudu inimesed mõtestavad seda, mis nendega juhtub.
    14. Ratsionalism? Kaasaegsele ühiskonnale omane käitumisviis: uudne tehnoloogia ja bürokraatia
    15. Mis on kultuur? Laiemas tähenduses on kompleksne tervik, mis hõlmab teadmise, uskumuse, kunsti, moraali, seaduse ja kombestiku ning iga muu võime või harjumuse mille inimene on ühiskonna liikmena omandanud. Kultuur on bioloogilise, psühholoogilise ja geograafilise teguri liitunud mustrite kogumik, konkreetse grupi ajaloo sadestus, tema mineviku valikud, teadvuse ja alateadvus. Kultuur on normide, väärtuste, ideaalide kogum, mis konkreetses ühiskonnas täidab sotsiaalse orientatsiooni rolli. Kultuur on sümbolite, motivaatorite ja tegevusnäidiste süsteem., mis annab üldise orientatsiooni ja korrastatud iseloonu ja vabastab sisemistest vastuoludest
    16. Kultuuri komponendid? Kognitiivne komponent- ( kuidas me mõtleme ) nt keel , sümbolid, väärtused, reaalsuse taju. Normatiivne komponent- ( kuidas me käitume) nt normid, kombed. Materiaalne komponent- ( mida me teeme) nt kunst, arhitektuur
    17. Mis on sümbol? Mis on rituaal, siirderituaal ? Rituaal - kultuurist tulenevad meetodid inimlike tungidega ja rahutust tekitavate sündmustega kohanemiseks. Siirderituaal- avalikud tseremooniad, millega tähistatakse mõne isiku positsiooni muutumist ühiskonnas . Kõige tavalisemad on noorukiikka jõudmisega siirderituaalid, mis on oma vormilt erinevad kõigis ühiskondades. Sümbol – algselt tähenduseta heli , objekt või sündmus, millele grupp ise omastab mingi tähenduse. Suurimaks sümboliks või õigemini sümbolsüsteemiks on keel
    18. Mis on verbaalne ja mitteverbaalne suhtlemine? Kuidas võivad kultuuriti erineda?
    19. Kuidas on omavahel seotud keel ja taju? Keel väljendab ümbritseva maailma tajumist. Sapiri- Worfi hüpotees- reaalne maailm on alateadlikult üles ehitatud grupi keelelistele harjumustele. Keel väljendab seda, kuidas grupp tajub nt selliseid maailma aspekte nagu ruum, aeg, värv jms.
    20. Mida nim kultuuriuniversaaliks? Iga kultuur on sõltuv inimlikust piiramatusest ja inimese võimalustest ning kuna iga grupp peab lahendama samu säilimisprobleeme, esinevad teatud elemendid igas kultuuris. Neid nim kultuuriuniversaalideks.
    21. Milles väljendub kultuuriline mitmekesisus? Vajadus sots. Institutsioonideks on olemas igas ühiskonnas. ( majandussüsteem, sotsialiseerimine jms) Samas on nende institutsioonide sisu ja üksikud elemendid kultuuriti ja ühiskonniti erinevad ja sõltuvad ühiskonna ajaloost ja arenguastmest. Nendest institutsioonidest tulenebki kultuuriline mitmekesisus ning kommete, uskude ja ainelise kultuuri hämmastav erinäolisus.
    22. Mis on etnotsentrism? teise kultuuri hindamine lähtudes oma kultuuri positsioonilt. Enda kultuuri peetakse moraalselt väärtuslikumaks, „ õigeks“, tähtsamaks. s.o universaalne. Võib olla nii positiivne kui negatiivne
    23. Mida nim sots normideks? Sots normideks nim käitumisreegleid, mis on ettekirjutused, mis kirjeldavad ühiskonnas sobivat käitumist, aga ka keelud, mis määravad ühiskonnale vastuvõetamatu käitumise ehk tabu.
    24. Mis on subkultuur ? alagrupp ühiskonnas, kelle elustiil erineb üldisest. Subkultuurid tekivad siis, kui ühiskonnaliikmete juurdepääs üldisele kultuurile on erinev. Mida keerulisem on ühiskond, seda tõenäolisemalt on seal ka väga mitmekesiseid subkultuure, alates juba tööjaotusest tulenevatest alakultuuridest- advokaadid, arstid. Grupi säilitamiseks kehtestatakse piirid, nt oma släng, reeglid, ,millega end üldisest massist eraldada.
    25. Mida nim kontrakultuuriks? Subkultuurid, mis vastanduvad otseselt üldlevinud väärtuste ja arusaamadega ühiskonnas.
    26. Mis on staatus? Mida nim peremees-staatuseks? Staatuskogum? Staatus esindab inimese positsiooni sotsiaalses süsteemis.Omandatud staatus- omandatud tunnused, mida iga inimene saab ise valida. peremees-staatus- erinevatest staatustest sotsiaalselt kõige tähtsam staatus, mis kujundab indiviidi elu kõige rohkem. staatuste kogum – kõik indiviidi staatused kokku
    27. Mida tähendab roll? Kuidas on see seotud staatusega? Roll on nn nimekiri tegevustest ja sobilikest käitumisviisidest, mida peetakse sobivaks teatud staatusele. Roll kirjeldab käitumismustreid, mis on struktuuriliselt koondunud staatusega kaasnevate õiguste ja kohustuste ümber olukorras või grupis. rollid tulenevad staatusest, staatusega kaasnevaid rolle kujundab ümbritsev ühiskond. Kehtestatakse lubatud ja lubamatud käitumisnormid.
    28. Mida nim sots grupiks? Nim igasugust inimeste kogumit, mida seob omavahel ühine sots suhete võrgustik
    29. Millised tunnused iseloomustavad gruppi?
    • Grupile ainuomane sotsiaalsete suhete kogumik
    • Liikmed on vastastikustes sõltuvussuhetes
    • Grupis valitseb arusaamine, et iga liikme käitumine mõjutab teisi liikmeid
    • Grupis valitseb meie- tunne
    30. Nim erinevaid gruppe- st kuidas neid on võimalik liigitada? Esmased grupid –iga grupiliige tunneb muret teise heaolu pärast.füüsiline lähedus, väike liikmete arv, pikk kestvus, ühised normid ja väärtused, ühised eesmärgid nt. mees-naine, lähedased sõbrad, vanemad- lapsed, perekond. Teisesed grupid – vähesed emotsionaalsed sidemed. liikmete arv suur, ühiste eesmärkide piiratus , ühisnormide ja väärtuste piiratus, füüsiline lähedus pole vajalik, piiratud kestvusega kontaktid. Nt õpilane- õpetaja, juhataja- tööline,
    In-grupid – esmased ja teisesed grupid, kuhu inimene kuulub. Out- grupid – grupid, kuhu kuuluvad teised inimesed kontrollgrupid – etalon või standard, millega saab mõõta enese staatust ja rollikäitumist, olles või olemata selle grupi liige. Kontrollgrupp on grupp, kuhu inimene püüdleb või kellega end samastab meelsasti.
    31. Millest sõltub suhtlemine grupis? Mida tähendavad instrumentaalsed ja ekspressiivsed rollid grupis? Instrumentaalne roll i sisu on käitumine eesmärgi saavutamise nimel. Nt õpetaja roll klassiruumis- tagada kord klassiruumis. ekspressiivne roll väljendab grupipinget ja sellest vabanemist naeru , vaidlsute, nalja ja muu mitteformaalse tegevuse abil. Instrum rolliga täidetakse ülesandeid ja ekspres. Käitumine säilitab grupiharmoonia.
    32. Mida tähendab konflikt? Konflikt tekib ühiskonnas juhul, kui osapooled püüavad rahuldada oma vajadusi enda vastaste hävitamise või võimetuks tegemisega.
    33. Nim meetodeid konflikti vähendamiseks grupis?
    • Koopteerimine – lahkarvamusel oleva grupi liikmete liitmine dominentgrupiga
    • Vahendamine- kolmanda osapoole kasutamine probleemi lahendamiseks
    • Vaenulikkuse rituaalne kanaliseerimine – viha elatakse välja nt sõjamängudes, spordis vms.
    34. Millised tunnused iseloomustavad formaalset organisatsiooni?
    Formaalseid organisatsioone iseloomustab: formaalsus, hierarhiline struktuur, suurus, suhteline keerukus, organisatsiooni pikk kestus. Rollikäitumine tuleneb staatusest organisatsioonis, vähem paindlik, kui mitteformaalses organisatsioonis. (Formaalses grupis kasvab organiseerumise tase ja suurus vastavalt ülesannete keerukuse ja spetsialiseerumise kasvuga. Formaalsed organisatsioonid moodustavad tervikuna ühiskonna sotsiaalsed institutsioonid.)
    35. Mida nimetatakse sotsialiseerumiseks?
    Sotsialiseerumine on protsess, milles inimene omandab kultuuri ning ta õpib tundma ennast, oma sotsiaalset mina, areneb välja arusaam sellest, kes ta on ja milline ta on. Sotsialiseerumine on kogemuste ja väärtusorientatsioonide omandamine selleks, et inimene saaks täita oma sotsiaalseid rolle. Sotsialiseerumise käigus omandatakse ühiskonna elulaad ja tavad, teisalt arendame välja oma identiteedi. See on eluagne protsess, kuna elu ja ümbruskond muutuvad pidevalt.
    36. Miks on oluline, et inimene kasvaks üles inimkeskkonnas?
    Et inimene vajab kiindumust, heakskiitu, kindlustunnet . Inimene peab kasvama endasuguste seas, et omandada elukogemusi, kombeid jne.
    37. Sotsialiseerumisprotsessis on oluline osata määratleda oma koht – milliseid tegureid see endas sisaldab ?
    Oma koha määramine sisaldab järgmisi olulisi elemente: 1)vajalik informatsioon – mida see staatus endast kujutab, mida peab tegema. 2)Võimalus harjutada: katse-eksitus meetod, antisipatoorne sotsialiseerumine ehk rolli harjutatakse enne vastavasse staatusesse asumist, matkimine ehk autoriteetse inimese käitumise kopeerimine. 3)Tagasiside: positiivne või negatiivne, oluline kellelt see tagasiside tuleb. 4)Sotsiaalne toetus sotsiaalsetelt võrgustikelt..
    38. Mida tähendab sotsiaalne mina?
    On erinevaid definitsioone: 1) James Cooley ja sotisaalne mina: imiku järk-järguline eraldumine oma toitjast, enese kui eraldiseisva isiksuse tajumine. 2) William Jamesi sots. mina: igal inimesel on nii palju sotsiaalseid minasid kui tal on suhtluspartnereid. 3) Charles Horton Cooley ja peegel -pildi mina: inimese arusaamad enda kohta pärinevad: * inimese arvamus selle kohta, kuidas ta teistele paistab * teiste hinnangust * inimese arvamusest teiste hinnangu kohta. Inimese mina pilt on pidevas muutumises. 4) Ervin Goffman – iseloom ehk käitumisviis, mida esitleme teistele;võimalik mina ehk ühiskonna poolt oodatav mina/tegevus. Rollikaugus e. distants mina ja mina-teatud-rollis vahel. 5) George Herbert Mead „Mõistus, mina ja ühiskond”
    39. Mida tähendab desotsialiseerumine?
    Õpetatakse loobuma varem omandatud rollist.
    40. Mida tähendab resotsialiseerumine?
    Uute vajalike rollide ja väärtuste õppimine.
    41. Mida nimetatakse hälbeks?
    Hälve ehk milline on normide vastane käitumine.
    42. Hälbe ja deviantsuse erinevus/sarnasus?
    Deviantsus – kõrvalekalle normist, tunduvalt laiemate piiridega kui kuritegevus, sageli ei peagi olema seadusega karistatav. Erinevus selles, et hälbe puhul on tegemist normide vastase käitumisega aga deviantsuse korral kaldutakse kõrvale normidest. (Sarnasus et mõlemad seotud normidega.)???
    43. Mida tähendab anoomia?
    Anoomia eksisteerib juhul kui ühiskonnas ei kehti selgeid standardeid, kuidas sotsiaalses ühiskonnas käituda.
    44. Miks võib hälve olla ühiskonnale kasulik? (Emile Durkheim)
    E.D: hälbelisus pole tegelikult ühiskonda hävitav vaid suisa vajalik: 1) Kuritegevus liidab ühiskonda – liitumine kuritegevuse vastu, seesmine seotus või nn üldine tuju, mis grupikonsensuse kaudu tugevdab sotsiaalset korda. 2) Piiride märkimine – protsess, mille abil kujundatakse sotsiaalses grupis kehtivad normid ja väärtused. Piiridega märgitakse kuhumaani aktsepteeritakse inimese tegevust ning kustmaalt muutuvad need hälbivaks. Nii muudetakse inimeste käitumine suhteliselt stabiilseks ja ettearvatavaks.
    (Hälbiva käitumisega saab välja lasta viha, maandada pingeid – võib viia piiride nihkumiseni või ka sotsiaalsete muutusteni.)
    45. Sotsiaalse kontrolli agendid.
    Sotsiaalse kontrolli formaalseteks agentideks on vaimuhaiglate personal, politsei, kohtud, vanglatöötajad, aga sageli ka sotsiaaltöötajad ja kirikutegelased. Eesmärgiks hälbekäitumise piiramine ja normide järgimise soodustamine.
    46. Sildistamisteooria hälbelise käitumise kohta.
    Sildistamisteooria järgi ei ole hälbimus seotud indiviidi või grupi tunnustega, vaid hoopis tegu on suhtlemisprotsessiga deviantse ja mitte-deviantse käitumisega inimeste vahel. Howard Becker: hälbeline käitumine on seepärast hälbeline, et inimesed nii seda käitumist sildistavad. Hälbelise käitumisega inimene ei ole seepärast veel hälvik. Hälvikuks muutub ta siis, kui on selle sildi endale saanud.
    Edwin Lemert – sildistamise mõju identiteedile. 1) esmane hälbelisus – norme rikutakse ühel või teisel moel, kuid seda ei panda tähele. Ei mõjuta indiviidi identiteeti ja arusaama endast. 2) teisene hälbelisus – sotsiaalselt määratud reaktsioonide tüüp, mis on tekitatud hälbelisele käitumisele reageerimise tulemusena. Inimene aktsepteerib silti ja näeb iseennast deviantsena. Sildistamisteooria kohaselt pole ükski tegu sisemiselt kriminaalne.
    47. Konfliktiteooria hälbelisuse kohta.
    Hälve on tahtlikult valitud ja sageli poliitilise iseloomuga. Deviantsus pole seotud selliste teguritega nagu biloogia, isiksus, anoomia, sotsiaalne organiseerimatus vms, vaid indiviidid ise valivad deviantse käitumise reageerimaks kapitalistliku süsteemi ebavõrdsusele.
    Ühiskonnas kehtivad seadused aitavad hoida ja kaitsta võimu omavata isikute positsiooni ning seadused ei ole oma olemuselt sugugi neutraalsed ega kaitse kõikide inimeste õiguseid. Õigussüsteem pöörab peamise tähelepanu just vaesemate inimeste kuritegudele, jättes tähelepannuta võimu omavate isikute seaduse rikkumised või karistab neid siis minimaalselt.
    48. Kontrolliteooria hälbelisuse kohta.
    Kontrolliteooria väidab, et kuritegevus ilmneb siis, kui puudub tasakaal kuritegeliku käitumise impulsside ja sotsiaalse või psüühilise kontrolli vahel. Kontrolliteooria kohaselt otsustab indiviid deviantse käitumise kasuks vastavalt situatsioonile, lähtudes võimaliku kasu ja karistuse vahekorrast. Travis Hirschi tõi oma raamatus „Delikventsuse põhjused” välja neli punkti, mis on seotud indiviidide seaduskuuleka või delikventse käitumisega: seotus, pühendumus, kaasahaaratus, usk. Kui inimene on nõrgalt seotud nende sidemetega ühiskonnas, siis kaldub ta enam kuritegelikule käitumisele. Hirschi järgi on delikventse inimese madal enesekontroll kodu ja kooli puuduliku sotsialiseerimise tagajärg.
    Teise kontrolliteoreetiku järgi on kasvava kuritegevuse põhjuseks suuremad võimalused ja rohkem eesmärke ehk kuriteo sooritamiseks on uusi ja paremaid võimalusi ja kuriteo allikaks on rohkem põhjuseid.
    49. Konformne käitumine – mis see on ja kuidas seda kujundatakse?
    Konformne käitumine – sotsiaalselt aktsepteeritud käitumine, kujuneb vastavalt normidele, tavadele, reeglitele. Normid kujunevad läbi sotsiaalse interaktsiooni ja kujutavad endast läbirääkimiste tulemusena tekkinud tegelikkust, mis vormib inimese taju ja tegelikkust.
    Kujunemine. Konformsus versus hälbelisus – keegi meist järgib igas situatsioonis norme ning käitub mõnes situatsioonis hälbeliselt, teises aga allub konformsetele normidele. Normide tugevus – mõned normid on: 1) keelavad – rangelt karistatavad 2) sundivad – tekitavad halvakspanu, karistused kergemad. Normid ja nende tugevus sõltub kultuurist, ühiskonnast ja ajast.
    50. Mida tähendab kihistumine ühiskonnas?
    Sotsiaalne stratifikatsioon e. kihistumine on olukord või protsess, mille tulemusena perekonnad ja indiviidid ei ole sotsiaalselt võrdsed, vaid rühmituvad hierarhiliselt paiknevatesse kihtidesse prestiizi, varanduse ja võimu ebavõrdse jagunemise alusel. Kihistumine mõjutab inimese valikuid ja võimalusi kogu tema elu jooskul.
    51. Nimeta 3 ressurssi ühiskonnas, mille alusel kihistumine toimub?
    Võim – võime sundida oma tahet peale teistele inimestele
    Prestiiz – lugupeetavus, teiste inimeste austus
    Omand – varandus, mida mõõdetakse maatükkides, rahas vms.
    52. Nimeta erinevaid kihistumissüsteeme (ajaloos, erinevates kultuurides)?
    1) Orjandus – eriline ebavõrdsuse vorm, kus ühed inimesed on teiste inimeste omanduses;
    2) kastisüsteem – Indias jt hinduistilikes riikides. Kogu ühiskond on jaotatud teatud kastideks, kuhu sündinud inimestel on teatud õigused ja kohustused. Kasti, kuhu sünnitakse, pole selle elu jooksul võimalik muuta ning kui käesoleva elu jooksul ei täideta kastinõudeid, siis järgmises elus sünnitakse madalamasse kasti;
    3) seisused – feodaalsüsteem, kus seisustel olid erinevad õigused ja kohustused. Euroopa kõrgemaks seisuseks oli aristokraatia ja alamaadel, teiseks seisuseks oli vaimulikud ja kolmandaks serifid, meerid;
    4) klass – suur grupp inimesi ühiskonnas, kellel on sarnased majanduslikud ressursid, mis mõjutavad tugevalt nende elustiili. Klassi aluseks on rikkuse jaotus ning tööalane staatus.
    53. Mida tähendab sotsiaalne hierarhia?
    Inimesed erinevad nii omandatud kui omistatud staatuselt, neid hinnatakse erinevalt ning seega kujuneb välja ühiskonnas sotsiaalne hierarhia. Sotsiaalne hierarhia on kõrgest madalani järjestatud staatuse kogum.
    54. Mida tähendab sotsiaalne mobiilsus?
    Sotsiaalne mobiilsus tähendab inimeste ja gruppide liikumist stratifikatsioonisüsteemi sees. Uuritakse kuivõrd on võimalik ühiskonnas ületada staatuse vahelisi piire.
    55. Põlvkondade vaheline ja põlvkonna sisene mobiilsus.
    Kui võrreldakse vanemate ja laste staatuseid on tegemist põlvkondade vahelise mobiilsusega. Kui võrreldakse inimese staatust tema elu jooksul, siis on tegu põlvkonnasisese mobiilsusega.
    56. Mis on ühiskond? Mis iseloomustab ühiskonda?
    Ühiskond on inimeste ühendus, millel on selge geograafiline piiritletus, üldine seadusandlik võim ja teatud rahvuslik identiteet. Ühiskond on inimeste kooslus, kes elab ühisel territooriumil, allub ühtsele poliitilisele võimule ja tunnetab oma kuuluvust ühiskonda. Ühiskonna tunnused: püsiv territoorium, ühiskonna täienemine (taastootmine), lastega arenenud kultuur (mis rahuldaks ühiskonna vajadusi), poliitiline sõltumatus (ühiskond ei ole mingi muu süsteemi osa). Neile on lisandunud hulk teisi tunnuseid: ühiskonnal on oma nimetus ja oma ajalugu, oma juhtimissüsteem, kooslus kestab kauem kui tema liikmete keskmine eluiga, kooslust ühendab üldine/ühtne väärtussüsteem (kombed, traditsioonid, normid, seadused, reeglid, tavad), mida nimetatakse kultuurist.
    57. Nimeta erinevaid ühiskonnatüüpe.
    Ameeriklased Gerhardt’i ja Lenski järgi jaotati ühiskonnad elatusviiside hankimise järgi:
    • jahipidamine ja korilus – suguharud, rändavad, domineerisid 10 000 aastat tagasi
    • aiandusühiskonnad – lihtsad ja arenenud
    • agraarühiskonnad – lihtsad (ader, töövahendid ja relvad on vasest, pronksist) ja arenenud (põllumajanduses tekivad ülejäägid, areneb kaubandus ja käsitöö., tekivad linnad ja riik, kujuneb piiratud bürokraatlik aparaat)
    • kalandus- ja merendusühiskonnad
    • karjakasvatusühiskonnad

    industriaalühiskonnad
    Levinuim viis on ühiskondi jaotada traditsiooniliseks, industriaalseks ja postindustriaalseks.
    Veel on tsiviil-, tarbimis-, heaolu-, kriisi- ja paljud muud ühiskonnad.
    58. Mille poolest erinevad omavahel traditsiooniline, industriaalne ja postindustriaalne ühiskond?
  • Traditsiooniline ühiskond – rohkem allutatud traditsioonidele kui muutustele. Selline ühiskond on püsiv, valdavalt agraarse tootmisviisiga ning tööjaotuselt ja kutsealaselt vähe diferentseeritud. Kogu süsteem on üles ehitatud tarbimisele, mis jaguneb ühiskondlikust hierarhiast tulenevalt.
    On omakorda jagunenud veel:
  • Lääne ühiskonnad – eelkapitalistlik feodalism maaomandi feodaalse hierarhilise jaotuse ja tootjaga
  • Ida ühiskonnad – omand valdavalt kogukondlik, tootja tegutses kogukonna raames
  • Industriaalühiskonna põhitunnusteks on:
  • Eraomand – majandusliku kasvu, isikuvabaduse ja sotsiaalse korra alus;
  • Äritegevus – sotsiaalse protsessi käima panev mootor
  • Mänedžerism – põhitegevus on juhtimine, määrajateks juhid
  • Pluralistlik demokraatia – poliitiline konsensus, mitmeparteilisus, pole parteisid, kes sooviks kehtestada diktatuuri
  • Ühiskonnaelu avalik deideologiseerimine – tuginetakse arvestustele, konstitutsioonilisele õigusele jne
  • Korporatiivsed ühendused kui rahvusriikide „väline” arenguvorm – poliitilised, sõjalised, majanduslikud liidud, blokid jms
    Moodsat industriaalühiskonda iseloomustab „korporatiivsete tegutsejate” (riigi-, äri-, tootmis- jt suured organisatsioonid) domineerimine väikeettevõtjate üle.
  • Postindustriaalühiskond – kujunes 1970ndatel, ühiskonnas on valdavaks teenindus ja esikohal on teadus. Kaubatootmiselt üleminek teenindusele, muutusid inimeste vahelised sotsiaalsed suhted ning töökorraldus. Infotehnoloogia rakendamine ühiskonna põhivaldkondades – tööstuses, sõjanduses, poliitikas, teaduses, kultuuris. Töötegemisvõimalused on kõikidel inimestel hoolimata rassist, rahvusest, soost ja vanusest. Naiste võimaluste suurenemine. Tootmise uus tehnoloogiline alus on oluliselt muutnud töö iseloomu ja sisu. Tähtsal kohal on vastutustunne, professionaalsus, kompetents ja loomingulisus.
    59. Mida nimetatakse sotsiaalseks institutsiooniks? Nimeta esinevaid sotsiaalseid institutsioone.
    Sotsiaalne institutsioon on rollide ja staatuste kogum, mis arvestab teatud sotsiaalsete vajaduste rahuldamist.Sotsiaalsed institutsiooni: perekond, religioon, haridus, poliitika ja majandus.
    60. Mida nimetatakse monogaamiaks? Polügaamiaks? Kuidas polügaamia veel jaguneda võib?
    Monogaamia üks mees abielus ühe naisega
    Polügaamia üks abielupool on abielus mitme vastaspoole esindajaga
    Polügüünia ühe mehe abielu mitme naisega (islamimaad, ebaseaduslikult mormoonide seas Ammerikas Utah’ osariigis)
    Polüandria ühe naise abielu paljude meestega (Tiibet, Todas Lõuna-Indias)
    61. Nimeta perekonna funktsioonid?
    Perekonna funktsioonid on järgmised:
  • soo jätkamine – realiseeruvad seksuaalsuhted ja perekondlikud püüdlused legaalselt. Paljudes ühiskondades on abieluvälised suhted kuritegevus või ühiskondades, kus perekond rahuldab oma liikmete bioloogilisi ja turvalisusvajadusi, võrdub perest väljaheitmine surmanuhtlusega. Paljudes kaasaegsetes ühiskondades on aga olukord, kus emad kasvatavad üksi lapsi ja suhted perekonnaga on tunduvalt nõrgenenud;
  • ühiskonna kultuurilise järjepidevuse kandmine – kultuuripärandi edastamine, uute liikmete sotsialiseerimine;
  • perekond annab oma lastele sotsiaalse seisundi – perekond on määratletud oma sotsiaalse kuuluvuse, staatusega ühiskonnas, sellest tulenevad selle liikmete haridus jm seotus teiste sotsiaalsete institutsioonidega; sotsiaalse päritolu kaudu määratleb inimene end terve elu ja ka teised märgistavad teda vastavalt;
  • perekond kindlustab emotsionaalsete vajaduste rahuldamise;
  • perekond on sotsiaalse kontrolli süsteem – normidest kinnipidamine, seksuaalsus jm.
    62. Nimeta erinevaid perekonnatüüpe.
    Monogaamia üks mees abielus ühe naisega
    Polügaamia üks abielupool on abielus mitme vastaspoole esindajaga
    Polügüünia ühe mehe abielu mitme naisega (islamimaad, ebaseaduslikult mormoonide seas Ammerikas Utah’ osariigis)
    Polüandria ühe naise abielu paljude meestega (Tiibet, Todas Lõuna-Indias)
    Bigaamia abielu kahe vastassugupoole kaasaga
    Eksogaamsed abielud sõlmitakse väljaspool sugulus-perekondlikku gruppi
    Endogaamsed abielud sõlmitakse sugulus-perekondliku grupi sees
    Nukleaarperekond ehk tuumikperekond koosneb abielupaarist ja nende lastest
    Laiendatud perekond koosneb abielupaarist, nende lastest,
    abielupaari vanematest, lastelastest jm
    Klassikaline laiendatud perekond mitu sugulussuhetes olevat tuumikperekonda elavad üksteisele väga ligidal (majas, tänaval, naabrus- või kogukonnas) ning näevad üksteist regulaarselt. Vertikaalne ja horisontaalne.
    Modifitseeritud laiendatud perekond mitu sugulussuhtes olevat tuumikperekonda, kes elavad üksteisest kaugel, kuid suhtlevad kaasaegseid tehnoloogiavahendeid kasutades regulaarselt: kirjad, telefonikõned, meilid, aegajalt külastused. Vertikaalne ja horisontaalne.
    Matriarhaat võim ja vara päranduvad perekonnas edasi naisliini mööda
    Patriarhaat võim ja vara päranduvad perekonnas edasi meesliini mööda
    Sümmeetriline perekond kohustused ja võim on abikaasade vahel võrdselt jaotunud
    Taasloodud perekond perekond, kuhu üks või mõlemad partnerid toovad kaasa oma lapsed möödunud abieludest
    Üksikvanemaga pere last või lapsi kasvatab vaid üks nende vanematest – omane eelkõige kaasaegsetele ühiskondadele. Lahutus, kaaslase surm, rasestumine ilma eelneva kooseluta jne
    Perekonna eluase patrilineaarne, matrilineaarne, neolineaarne
    63. Võrdle muudatusi perekonnas kaasaegses ja traditsioonilises ühiskonnas?
    Traditsioonilise ühiskonna perekonnas olid perekondlikud kohustused ülemad kui individuaalsed õigused, kaasaegses ühiskonnas rõhk pigem üksikisikul ja tema vajadustel. Tundenihe – kelle vastu on perekonnas tugevamad tunded, traditsioonilises esikohal vanemad, kaasaegses pigem abikaasa.
    Kaasaegne perekond – vähem võimas ja mitmekesisem kui laiendatud perekond. Ülesanded, mida varem täitsid sugukonnad, täidavad nüüd perekonnavälised asutused. Tugev sõltuvus majandussüsteemist, tööstusühiskonnas mehe rolli kasv kui palgateenija. Tänapäeval taas toimunud muutus, kus kasvanud just naiste roll kui sissetulekuteenija. Kaasaegses peres vabanevad lapsed tunduvalt varem perekonna kontrolli alt. Kuna kaasaegne pere ei pea täitma enam erinevate sotsiaalsete institutsioonide funktsioone, siis rõhk emotsionaalsel toel ja laste sotsialiseerimisel. Kaasaegses ühiskonnas on abikaasa valiku aluseks romantiline armastus, varem pigem võimu ja majandusliku positsiooniga seotud aspektid.
    Kaasa valik kaasaegses ühiskonnas: kohtamine – alguses grupikohtamine, kus grupist jääb keegi silma, sealt edasi individuaalne kohtamine. Pimekohtingud – kirjasõbrad, internet. Kingituste vahetamine – erinevalt traditsioonilistest ühiskondadest, kus kingitusi vahetasid perekonnad, vahetavad kaasaegses ühiskonnas noored ise kingitusi.
    Kaasaegset abielu iseloomustab üha enam võrdsus nii abikaasade kui vanemate ja laste vahel. Samas on selle eelduseks võrdsete ressursside olemasolu
    64. Mida nimetatakse elatusviisiks?
    elatusviis” – viis, kuidas grupp kohandub keskkonnaga valitud kaupade ja teenuste tootmise kaudu ning nõnda kindlustab vajaliku toidu ja kaitse enda säilimiseks.
    65. Nimeta majandussüsteemi erinevaid tootmisviise (jaguneb kolmeks)
    Primaarne, sekundaarne ja kolmanda astme tootmine (vt. Punkt 66)
    66. Kuidas tootmine jaguneb? Too näiteid. Primaarne tootmine – nn otse tarbimine, töötlemist ei toimu, nt jahindus, karjandus, korilus; Sekundaarne tootmine – millegi toormaterjalist valmistamine ja siis tarbimine, nt käsitöö saadused, autod vms Kolmanda astme tootmine – tasuliste teenuste pakkumine ja informatsiooni vahendamine, nt lapsehoidmine, aga ka rahvusvaheline pangandus. Teenindussektori kiire kasv – eelkõige madalapalgaliste töökohtade arvel
    67.Mida tähendab barter?. Barter – sama väärtusega toodete või teenuste vahetamine. Retsiprooksuse reegel- konseptsioon , mis kohustab kingituse saajat midagi samaväärset hiljem vastu andma.
    68. Tarbimine: millised muutused on toimunud üleminekul traditsioonilisest ühiskonnast kaasaegsesse ühiskonda? Tarbimine – see kuidas ühiskonna liikmed kasutavad saadaolevaid kaupu ja teenuseid näitab kultuuri olemust: Majapidamine nii tootmis- kui tarbimisüksusena Industriaalühiskond: tootmine toimub väljaspool kodust majapidamist, kodu kui tarbimisüksus – mittetöötavad pereliikmed sõltuvad otseselt töölkäivatest liikmetest Kapitalistlik majandus – orientatsioon tarbijale, mida mõjutavad kultuurilised ja subkultuurilised väärtused. Ühiskonnas levinud tarbimisviisid peegeldavad ja loovad ühiskonnasisese sotsiaalse hierarhia.
    69. Mitteametlik ja ametlik majandus? Ametlik majandus – ametlikult heakskiidetud majandussüsteem, kus töötajate üle peetakse arvestust ning nende töötasudelt arvestatakse makse Mitteametlik majandus – nn “must majandus”, kus teenuste ja toodete eest makstakse sularahas vältimaks maksude tasumist
    70. Mis on töötamine? Miks see on oluline? Töö, olgu siis palgaga või mitte, on inimese vaimsed või füüsilised jõupingutused mingi ülesande täitmiseks, mis rahuldab inimes(t)e vajadusi. Töökoht (töö) on jõupingutused, mida vahetatakse regulaarse palga vastu. Töö on majanduse aluseks. Töötamine on oluline osa iga täiskasvanud inimese elus. Lähtuvalt tööst määratleb iga inimene oma “mina” ja asukoha sotsiaalses ühiskonnas. Raha – palk või sissetulek määravad ära inimese elustiili ja vajaduste rahuldatuse Aktiivsus – tööl saab inimene näidata oma oskusi ja võimeid, tööst sõltub ka inimese aktiivsus töövälisel ajal Vaheldus – erineb kodusest keskkonnast ja kodustest töödest. Püsiv ajajaotus – enamuse inimeste elurütm ja päeva jaotamine lähtub tööst. Inimene, kes jääb töötuks ei oska sageli oma ajaga midagi peale hakata Sotsiaalsed kontaktid – võimalus leida sõpru ning osaleda erinevatel üritustel Personaalne identiteet – kes ma olen, milline on sotsiaalne staatus, sellega kaasnevad rollid
    71. Töö organiseerimine, töö jaotus erinevateks etappideks: tailorism, fordism, post-fordism. Töötajate rahulolu: ameerikas on enamus oma tööga rahul, noored vähem kui vanemad. Paljud vähendavad oma ootusi, et sobida tegelikkusega ja vähendada edutuse tunnet. Teised leiavad kompensatsiooni töökaaslastes ja töövälistes tegevustes, mida saavad teenitud raha eest endale lubada. Käsitöö – mehhaniseerimine – liinitootmine – automatiseerumine. Tailorism-kõik etapid jaotatud lihtsateks üksikuteks etappideks, mis on omavahel täpselt ajastatud ja organiseeritud. oli automatiseerimisi üks algimpulssidest: tööstusliku toodangu kasv, tööliste tootlikkuse kasv. Tükitöö, selge tööjaotus, kontrollitavus. Fordismi peamised tunnused: Standardtooted masstoodanguna, tarbijate valikuvõimalus väike Töö on jaotatud väga lihtsateks, väikesteks ja ergestiõpitavateks osadeks Töökiirus sõltub liinikiirusest Töötajaid kontrollib ja superviseerib juhataja. Post-fordism-Paindlikum tootmine Tööprotsesside detsentraliseeritus ehk puudub tööliste hierarhia – koostöö Laiemate oskuste õpetamine, mitte spetsialiseerumine ainult ühele operatsioonile Paindlikemate töömeetodite kasutusele võtt, sh tööaeg, töökoht jms
    72. Tehnoloogia mõju ühiskonnale. Tehnoloogia arenguga muutuvad nõudmised inimeste oskustele. Kaasaegses ühiskonnas on kasvanud pideva täiendõppe tähtsus Väheneb oskusteta ja pool-oskuste tööliste arv, sest liinitöö ja paljud senini inimeste poolt tehtud mustad tööd teevad ära nüüd masinad Tehnoloogia vähendab teatud moel töölistele esitatavaid nõudmisi. Kuigi tehnoloogia kaotab mõned töökohad, see samal loob ka uusi – oskustöölised, spetsialistid jms Rohkem variatsioone töö tegemise võimaluste osas Tarbijatel parem valik, tooted spetsiaalselt klientide vajadustele vastavalt välja töötatud – kvaliteetsemad, odavamad ja jõuavad kiiremini tarbijani Elustiilide revolutsiooniline muutumine seoses tehnoloogia arenguga – interneti kaubandus, interneti pangandus jms. Tehnoloogia arenguga muutuvad nõudmised inimeste oskustele. Kaasaegses ühiskonnas on kasvanud pideva täiendõppe tähtsus Väheneb oskusteta ja pool-oskuste tööliste arv, sest liinitöö ja paljud senini inimeste poolt tehtud mustad tööd teevad ära nüüd masinad
    73. Automatiseerimine : plussid ja miinused. Automatiseerumine – tööliste asendamine masinatega. Pikas perspektiivis odavamad ja kergemini kontrollitavad. Juhivad vähesed spetsialiseerunud oskustöölised, kes oma teadmiste hoidmisega säilitavad töökohti ja loovad endale rohkem vaba aega juurde.Probleem: võõrandumine ehk inimene on ära lõigatud oma töö tulemustest, teistest inimestest ja lõpuks ka iseendast – kes ma selline üldse olen siis? Kas masin? Oskuste kadumine.
    74. Mida peame hariduse all silmas? Mis see on? Haridus tähendab teadmiste üleandmist ühelt põlvkonnalt teisele vahetu õppimise kaudu. Haridus kui institutsioon täidab ühiskondlikku funktsiooni indiviidi ettevalmistamisel ja ühiskondlikku ellu lülitamisel. Hariduse kui institutsiooni ülesandeks on jätkata indiviidi sotsialiseerimise protsessi.
    75. Millised on hariduse avalikud funktsioonid? Kultuuri edasiandmine. Kaasaegse ühiskonna suure mitmekesisuse tõttu pole kerge määratleda ühte ja õiget kultuuri. Õpikutes edastatav kultuur on enamasti neutraalne, status quo’d säilitav, konflikte ja eriarvamusi ühiskonnas summutav ja ebavõrdsust isiku eraprobleemina esitav. Täiskasvanustaatuste harjutamine. Koolid valmistavad lapsi ette nende lõpprollideks ühiskonnas, perekonnas ja tööl. Õpetatakse konformsust, tööharjumust ja kõrgema staatusega inimeste austamist. Samuti õpetatakse otseselt ja kaudselt traditsioonilise perekonnarolli täitmist. Töörollideks sotsialiseerimine on nii üldine (kuulekus, täpsus, distsipliin) kui ka eriline (õpilaste jagamine ülikooli ettevalmistus- ja kutserühmadesse.)
    76. Kas haridussüsteem mõjutab inimese positsiooni sotsiaalses hierarhias? Haridussüsteem on oluline sotsialiseerimisagent kaasaegses ühiskonnas Laste õppeedukus sõltub paljuski nende päritolust Haridussüsteem võib olla kas ühiskonna stabiilsuse säilitajaks või hoopis kihistumise üheks põhjuseks Kaasaegne haridussüsteem on diferentseerunud Kõrgharidusel, samas ka igal teisel haridusel peale keskharidust, on oluline roll inimese edasise staatuse määramisel
    77. Mis on religioon? Religioon on uskumuste ja rituaalide süsteem, mis põhineb arusaamisel, et jumalik jõud juhib saatust ja suunab inimest ebamaise suunas.
    78. Inklusiivne ja eksklusiivne definitsioon. Inklusiivne (kaasahaarav)– sisaldab väga laia uskumuste ringi, millele inimesed on omistanud religioosse mõõtme. Samas ei sisalda endas üliinimlikke, üleloomulikke nähtusi. See definitsioon haarab endasse nii jalgpalli, muusika, rojaalsuse jms, mis võivad inimese elus omandada religioosse staatuse, kuigi paljud ei mõtle sellele kui mingile usule, religioonile; Eksluusiv (tõrjuv) definitsioon – viitab uskumustele, milles on olemas üleloomulik, üle-inimlik element ning mida enamik inimesi mõistabki religiooni all: islam, kristlus, budism, sikhism, hinduism.
    79. Religiooni mõju teistele sotsiaalsetele institutsioonidele. Olles osa kultuurist ja elustiilist, aitab religioon säilida teatud kultuuritraditsioonidel Religioon aitab ühiskonda kooshoida jagades ühiseid väärtusi ja arusaamu õigest ja valest, solidaarsus (aitab määratleda ühiskonna käitumisnormid ning defineerides hälbe ja konformsuse) Normide defineerimine aitab määratleda sotsialiseerumistingimused, ühiskonda integreerumise tingimused Religioon aitab vähemusgruppidel koonduda ja üksteist toetada võõrsil elades. Siia tuleb ise ka mõela!!!
    80. Nimeta religiooni põhielemendid? Religioon eeldab grupi sellesse uskujate olemasolu Religioon seostub mõistetega, mida loetakse pühadeks Religioon on mõtestatud teatud uskumuste kogumine Religioon tähendab eriliste tegevuste või rituaalide kogumit Religioonis sisalduvad ettekujutused õigest, pühast elust Igal religioonil on kolm isiklikel ja ühiskondlikel vajadustel põhinevat komponenti: pärinemismüüt – nt piibli maailma loomise lugu jms, ehk lugu, mida ei saa tõestada; on olemas käitumisreeglid, millest tuleb kinni pidada: keelud ja käsud inimese juhtimiseks, nt piibli 10 käsku; tulevikunägemus – saatusetunne ühendab kõiki usklikke ning annab mõtte inimese eksistentsile kui ka inimajaloole tervikuna. Religiooni struktuuri kuuluvad: religioosne teadvus – religioosne ideoloogia ja psühholoogia religioossed suhted – kultuslikud ja mittekultuslikud religioosne tegevus – kultuslik ja mittekultuslik religioossed organisatsioonid – religioossete gruppide kogumid, kogudused.
    81. Mis on religooni funktsioonideks? Religioonil kui sotsiaalsel institutsioonil on 4 funktsiooni: Regulatiivne – põhineb ja levitab ühiskonnas teatud väärtusi ja norme, motiveerib ja reguleerib inimeste sotsiaalset käitumist ning esitab teatud käitumisstandardid. Integratiivne – liidab inimesi ühiskonnas, tagab püsiva sotsiaalse korra ja stabiilsuse. Kommunikatiivne – väljendub eelkõige kultuse tasemel, et usklikud saaksid suhelda Jumalaga ja omavahel. Psühhoteraapiline – avaldada usklikele positiivset mõju, anda neile lohutust ja tröösti, eriti kui inimesi tabavad mured ja hädad.
    82. Mida nimetatakse sekulariseerimiseks ? Üleminek traditsiooniliselt religioonil ja usul põhinevalt, ühiskonnalt kaasaegsele teadusel, tehnoloogial ja mõistusel põhinevale ühiskonnakorraldusele.
    83. Mis on võim? Eesmärkide realiseerimise tõenäosus teiste tahtest olenemata. Võim on võime suruda teisele poolele peale oma seisukohti ja ühiskonna võime mobiliseerida ressursse oma eesmärkide saavutamiseks. Definitsioonist lähtuvalt on võim sotsiaalne ressurss, mis on grupiliikmete või ühiskonna gruppide vahel ebavõrdselt jaotatud.
    84. Mis on autoriteetsus? Autoriteetsus on tõenäosus, et kuuletumine käsule võetakse vastu teatud grupi inimeste poolt.
    85. Nimeta erinevaid domineerimise tüüpe? Milles need seisnevad? Traditsiooniline domineerimine – rajaneb harjumuse ja kommete jõul ning grupitavade aktsepteerimisel; Karismaatiline domineerimine – põhineb juhi erakordsetel võimetel või tema ideede erakordsusel. Karismaatilise liidrite ja järgijate vahel tekib eriline side, järgijad usuvad juhi üliinimlikesse omadustesse ja on valmis täitma tema käske kõhklemata. Sageli püüavad järgijad pärast juhi surma luua ürituse jätkamiseks mõne formaalse organisatsiooni. Legaalne domineerimine – Weberi järgi kõige ratsionaalsem domineerimisviis, kuna põhineb valitseja ja valitsetava vahelistel umbisikulistel sidemetel. Juhi võim on piiratud seadustega, mis kehtivad kõigi võimukandjate suhtes olenemata isiklikest omadustest või sotsiaalsest staatusest. Legaalse domineerimise puhtaimaks näiteks on bürokraatia.
    86. Mis on poliitika? Poliitika institutsioonina? Vajadus kooskõlastada paljusid erinevaid tegevusi ja lahendada vaidlusi erinevate sotsiaalsete gruppide ja üksuste vahel. Poliitika institutsioon on poliitiliste reeglite, standardite jms. kogum, millega reguleeritakse ja juhitakse ühiskondlikke protsesse. Valitsev grupp muutub sotsiaalse lojaalsuse keskmeks, määrab ja kehtestab reeglid. Juhiks võib olla olenevalt ühiskonnast nõid, kuninganna, keiser, sõjaväeline diktaator, president vm. Lojaalsus suuremale kogule luuakse ja kindlustatakse rituaalide ja muude ühendavate sümbolite abil.
    87. Nimeta erinevaid poliitilisi režiime ja kirjelda neid? Totalitaarsed režiimid – püüavad reguleerida ühiskonna ja selle liikmete elu kõiki aspekte, sh religioon ja eraelu. Riigipead võivad olla nii diktaatorid, usumehed, sõjaväelased. Demokraatlikud reziimid-Erinevalt totalitaarsest eksisteerib legitiimne opositsioon.Eksisteerivad kodanikuvabadused, poliitilised mõtteavaldused, mida on õigus avaldada siis kui ollakse oma õigustest teadlikud.
    88. Nimeta erinevaid avaliku arvamusega manipuleerimisvõimalusi – poliitilisi vahendeid? Propaganda – sellise valikulise info levitamine, mis arvatakse olevat soodne võimulolijatele ja mis peaks suurendama solidaarsust ja toetust liidritele; Tsensuur – informatsiooni valikuline tagasihoidmine. Kontrollitakse millist informatsiooni elanikkonnale edastada ning millist mitte
    89. Mida mõistame poliitilise sotsialiseerumise all? Protsess, mille käigus kujunevad välja inimese poliitilised eelistused. Oluline roll esmastel sotsialiseerimis agentidel.
    90. Mis on militarism? Sõjaväeliste ideaalide ja väärtuste austamine ning sõja ja sõjameeste ülistamine.
    91. Mida nimetatakse kollektiivseks käitumiseks? Too näiteid. Institutsioonidevälist reageeringut ühiskonnas toimuvatele siiretele ja muutustele. Mood, massirahutused, rahvahulgad, hullus, sotsiaalsed liikumised, kelledel on ühised, veendumused, mured jne.
    92. Nimeta erinevaid rahvahulkasid? Juhuslik hulk, konventsionaalne hulk, ekspressiivne hulk, tegutsev hulk, jõuk, meeleavaldus , demonstratsioonid.
    93. Mida nimetatakse linnastumiseks? Tähendab linnadesse ja eeslinnadesse koondunud elanikonna osakaalu tõusu rahvastikus tervikuna. Linnastumisega selgitatakse teatud asukohas asuva elanikonna suurust, tihedust ja mitmekesisust.
    94. Nimeta erinevaid linnastumise tüüpe?kolm mudelit Kontsentrilise tsooni mudel, sektormudel, mitmetuumaline mudel.
    95. Võrdle erinevusi linna- ja maaelu vahel. Linnas-agressiivsus, maskuliinsus, intelligents, võim, kunstlikus, vöörapärasus, umbisikulikus, muutused, . Maal-perekond, puhkus, rahu vaikus, turvatunne, loomulikkus, tuttavlikkus, kogukondlikkus, traditsioon.
    96. Mida nimetatakse globaliseerumiseks? Kõikide sotsiaalsete protsesside internatsionaliseeriminesotsiaalsete ja kultuuriliste, majanduslik ja poliitiliste sidemete ühtsus. Tekib uus supersüsteem, mis on seotud ühtse staatuse ja vastutusega ning, mis ei sõltu eri piirkondade majanduslikust ja poliitilisest arengust.
    97. Kuidas väljendub globaliseerumine nt majanduses? Kultuuris? Sotsiaalses elus? Globaalne majandussüsteem – transnatsionaalsete korporatsioonide kaudu toimuv rahvusvaheline tööjaotus, nt auto- ja arvutitootmine. Sotsiaalses elus Vaesus kui globaalne probleem: töölised, töötud, vanurid , suured pered, ühe vanemaga pered, haiged või invaliidid . Kultuur- haridus, kombed.
    98. Millised on suurimad probleemid, mida peab globaalühiskond lahendama? Lahendamist ootavad järgmised probleemid:Tuumasõjaohu kõrvaldamine ja lokaalsete sõjaliste konfliktide vähendamine, terrorismi ohjeldamine , massihävitusrelvade hävitamine. Tuumaseadmetest tuleneva ohu kõrvaldamine Rahvastiku kasvu stabiliseerimine ja migratsiooni suunamine Võitlus nälja, vaesuse ja viletsusega. Organiseeritud kuritegevuse, vägivalla ja narkokaubanduse leviku ohjeldamine Vähemalt elementaarse hariduse tagamine kõigile planeedi elanikele, töö- ja karjäärivõimalused, töötuse vähendamine Inimeluks vajaliku looduskeskkonna säilitamine
    99. Miks on sotsioloogiat vaja? Sotsioloogia peamised funktsioonid: kirjeldamine-Nähtuste ja protsesside taseme, ulatuse ja struktuuri uurimine, vastused küsimustele kas ja kui palju?, seletamine-kogu faktilise materjali analüüs mingi probleemi selgitamiseks olemasoleva teooria raames või uue teooria loomine, ennustamine-et pärast kirjeldamist ja selgitamist on võimalik pakkuda välja erinevad arenguvariante. Praktiline ehk instrumentaalne fukts. – erinevate uuringute tulemuste kasutamine sotsiaalsete suhete, gruppide, institutsioonide, inimeste olukorra, võimaluste, perspeltiivide selgitamine ja parandamine. Sotsioloogia annab informatsiooni, mis võimaldab luua sotsiaalse kontrolli sotsiaalsete protsesside üle. Kriitiline fuktsioon- Kriitiline suhtumine olemasolevatesse teoreetilistesse lähenemistesse ja uurimismeetoditesse Ühiskonnaseisundi kriitika. Ühiskonna teadvustaja- Mis toimub? Miks toimub? Kuhu edasi viib?
    100. Kas sotsioloogia on ikkagi iseseisev teadus? Põhjenda. Sotsioloogia kuulub sotsiaalteaduste hulka nagu ka psühholoogia, majandus ja poliitika . Teadus peab uurima konkreetset esemelist objekti, mille uurimisega ei tegele ükski teine teadus. Kui tingimus pole täidetud, saab olla lihtsalt mingi teise teaduse haru. Tänapäeval: teaduse iseseisvus ei sõltu objektist, vaid vaatenurgast, millega teadus objektile läheneb. Seega võivad objekti uurida erinevad teadused ja ühel teadusel võib olla mitmeid objekte. Seega peab teadus kasutama vaatenurka, mida ei kasuta ükski teine teadus.
    4
    • .DOC Laadi alla originaalfail 198 lk · .doc · 241 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #1 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #2 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #3 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #4 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #5 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #6 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #7 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #8 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #9 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #10 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #11 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #12 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #13 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #14 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #15 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #16 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #17 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #18 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #19 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #20 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #21 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #22 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #23 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #24 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #25 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #26 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #27 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #28 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #29 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #30 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #31 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #32 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #33 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #34 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #35 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #36 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #37 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #38 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #39 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #40 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #41 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #42 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #43 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #44 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #45 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #46 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #47 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #48 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #49 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #50 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #51 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #52 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #53 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #54 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #55 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #56 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #57 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #58 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #59 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #60 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #61 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #62 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #63 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #64 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #65 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #66 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #67 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #68 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #69 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #70 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #71 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #72 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #73 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #74 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #75 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #76 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #77 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #78 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #79 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #80 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #81 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #82 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #83 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #84 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #85 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #86 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #87 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #88 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #89 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #90 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #91 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #92 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #93 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #94 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #95 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #96 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #97 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #98 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #99 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #100 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #101 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #102 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #103 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #104 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #105 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #106 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #107 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #108 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #109 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #110 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #111 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #112 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #113 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #114 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #115 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #116 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #117 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #118 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #119 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #120 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #121 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #122 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #123 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #124 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #125 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #126 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #127 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #128 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #129 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #130 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #131 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #132 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #133 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #134 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #135 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #136 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #137 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #138 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #139 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #140 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #141 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #142 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #143 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #144 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #145 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #146 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #147 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #148 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #149 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #150 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #151 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #152 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #153 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #154 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #155 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #156 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #157 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #158 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #159 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #160 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #161 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #162 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #163 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #164 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #165 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #166 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #167 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #168 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #169 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #170 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #171 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #172 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #173 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #174 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #175 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #176 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #177 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #178 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #179 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #180 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #181 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #182 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #183 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #184 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #185 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #186 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #187 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #188 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #189 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #190 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #191 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #192 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #193 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #194 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #195 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #196 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #197 SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID #198
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 198 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2014-01-03 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 241 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor blazy Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    sotsioloog durkheim weber marx emile religioon institutsioon herbert comte sotsioloogiline institutsioonid SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID

    Kasutatud allikad

    Sarnased õppematerjalid

    Sotsioloogia eksami kordamisküsimused vastused
    12
    doc

    Sotsioloogia eksami kordamisküsimused+vastuse d

    Sotsioloogia alused Liina Käär 1. Mis on sotsioloogia? (Mida sotsioloogia uurib?) Teadus, mis uurib inimese käitumist grupis, hõlmates nii kollektiivseid jõude kui ka viisi, kuidas inimene iseseisvalt mõtestab oma kogemusi (enesepeegeldust). Sotsioloogia on suhteliselt noor teadusharu. Tegeleb igapäevase eluolu uurimisega ­ omaenda perspektiivist lähtudes. Püüab uurida, mis on nn "üldtuntud tõdede" taga: nt karistused vähendavad kuritegevust, õnnelikud töötajad on produktiivsemad jne. Eesmärgiks on uurida sotsiaalseid jõude, mis meie igapäevast elu mõjutavad: poliitika, haridus, suurfirmad jne. Mõiste sotsioloogia - Auguste Comte. Eesmärgiks on uurida inimeste käitumist sotsiaalsete olenditena

    Sotsioloogia
    Sotsioloogia I kordamisküsimused eksamiks
    24
    doc

    Sotsioloogia I kordamisküsimused eksamiks

    Sotsioloogia alused Liina Käär Kordamisküsimused eksamiks: 1. Mis on sotsioloogia? (Mida sotsioloogia uurib?) Sotsioloogia on teadus, mis uurib sotsiaalsete gruppide, inimese ja ühiskonna vahelisi seoseid. Sotsioloogia on teadus, mis uurib inimest kui kaaslast, grupi ja ühiskonna liiget. 2. Mille poolest erinevad omavahel psühholoogia ja sotsioloogia, kuigi mõlema uurimisobjektiks on inimene ja tema käitumine? Sotsioloogia vs ajalugu. Psühholoogia erineb sotsioloogiast, kuna keskendub ainult indiviidist tulenevatele teguritele. Samuti erinevus selles, kuidas uuritakse: psühholoogias tehakse eksperimente, sotsioloogias uuritakse inimest tema loomulikus keskkonnas, situatsioonis. Sotsioloogia nn leiutati 19.sajandil, mil mõned teadlased hakkasid läbi viima Inglismaal ja mujal Euroopas uusi uurimusi Enesetappude uurimus: selgus, et suitsiidide tase püsis aastaid stabiilsena ­ olles

    Sotsioloogia
    Sotsioloogia ja sotsiaalantropoloogia
    14
    odt

    Sotsioloogia ja sotsiaalantropoloogia

    Isiklikud kogemused- eraasjad piirduvad elu igapäevaste aspektidega Ühiskondlikud kogemused- asjaolud, mis asuvad inimese isikliku elu kontrolli alt väljas kuid mõjutavad igapäevast elu( majandustsüklid, sõjad, hariduspoliitika jne) Sotsioloogiline kujutlus juhib tähelepanu kolmele küsimusele: 1. Kuidas lahterdatakse tegevusi ühiskonnas 2. Kus asub see ühiskond inimajaloos 3. Milliseid mehi ja naisi see ühiskond toodab Oska nimetada sotsioloogia olulisi koolkondi, tea nende koolkondade keskseid autoreid, oska sõnastada neile iseloomulikke tunnuseid, kirjeldada nende koolkondade olulisi erinevusi Keskendu järgnevatele autoritele, koolkondadele ja kontseptsioonidele: Sotsiaalsed faktid( E.Durkheim) Durkheim viitab sotsiaalsele struktuurile, mitte üksikindiviidide kehale ja vaimule Durkheim arvas, et seletavaks faktoriks inimeste erinevas käitumises on sotsiaalse integratsioon ühiskonnas( uuris enesetappude arvu euroopas)

    Etenduskunst
    Kordamisküsimused eksamiks sotsioloogias
    16
    docx

    Kordamisküsimused eksamiks sotsioloogias

    1. Mis on sotsioloogia? (Mida sotsioloogia uurib?) Sotsioloogia on teadus, mis uurib sotsiaalsete gruppide, inimese ja ühiskonna vahelisi seoseid. Sotsioloogia on teadus, mis uurib inimest kui kaaslast, grupi ja ühiskonna liiget. 2. Mille poolest erinevad omavahel psühholoogia ja sotsioloogia, kuigi mõlema uurimisobjektiks on inimene ja tema käitumine? Sotsioloogia vs ajalugu. Psühholoogia erineb sotsioloogiast, kuna keskendub ainult indiviidist tulenevatele teguritele. Samuti erinevus selles, kuidas uuritakse: psühholoogias tehakse eksperimente, sotsioloogias uuritakse inimest tema loomulikus keskkonnas, situatsioonis. Sotsioloogia nn leiutati 19.sajandil, mil mõned teadlased hakkasid läbi viima Inglismaal ja mujal Euroopas uusi uurimusi

    Sotsioloogia
    Sotsioloogia kordamisküsimused eksamiks 2013
    13
    doc

    Sotsioloogia kordamisküsimused eksamiks 2013

    Sotsioloogia alused Liina Käär Kordamisküsimused eksamiks: 1. Mis on sotsioloogia? (Mida sotsioloogia uurib?) teadus, mis uurib inimest kui kaaslast, grupi- ja ühiskonnaliiget. Uurib inimest teiste inimeste keskel. 2. Mille poolest erinevad omavahel psühholoogia ja sotsioloogia, kuigi mõlema uurimisobjektiks on inimene ja tema käitumine? Sotsioloogia vs ajalugu. Sotsioloogia uurib kuidas väliskeskkond mõjutab meie käitumist. Psühholoogia väidab aga, et käitumist mõjutavad ainult inimesest endast tulenevad tegurid. Ajalooline vaatenurk- ajaloo uurimine selgitamaks industriaalühiskonna kujunemist. 3. Mida tähendab sotsioloogiline kujutlus? (siin peate välja tooma kaks erinevat poolt: kuidas eraasjad muutuvad ühiskonna probleemiks ning teiselt poolt mida tähendavad laiemas plaanis igapäeva elu tegevused, kasutatavad asjad)

    Sotsioloogia
    Sotsioloogia
    22
    doc

    Sotsioloogia

    Sotsioloogia alused Liina Käär Kordamisküsimused eksamiks: 1. Mis on sotsioloogia? (Mida sotsioloogia uurib?) Sotsioloogiaks nimetatakse teadust, mis uurib inimese käitumist grupis, hõlmates nii kollektiivseid jõude (grupikonstruktsioone) kui ka viisi, kuidas inimene iseseisvalt mõtestab oma kogemusi (enesepeegeldust). 2. Mille poolest erinevad omavahel psühholoogia ja sotsioloogia, kuigi mõlema uurimisobjektiks on inimene ja tema käitumine? Sotsioloogia vs ajalugu.

    Sotsioloogia
    Sotsioloogia eksamiküsimused
    29
    docx

    Sotsioloogia eksamiküsimused

    kolmanda astme tootmist) ning näiteid peate osakama tuua praktiliselt iga küsimuse juurde ka siis, kui ma pole seda eraldi välja kirjutanud. Definitsioone ei pea sõna-sõnalt pähe õppima, vaid peate oskama oma sõnadega selgitada vastavat teemat. Kui definitsioon on peas, siis võite julgelt ka seda kasutada. Kui mõni küsimus on selline, et üldse vastust ei leia, siis tuleb õppejõule kirjutada. Head õppimist! 1. Mis on sotsioloogia? (Mida sotsioloogia uurib?) Sotsioloogia uurib inimesi teiste inimeste keskel. 2. Mille poolest erinevad omavahel psühholoogia ja sotsioloogia, kuigi mõlema uurimisobjektiks on inimene ja tema käitumine? Sotsioloogia vs ajalugu. Erineb sotsioloogiast, kuna keskendub ainult indiviidist tulenevatele teguritele. Samuti erinevus selles, kuidas uuritakse: psühholoogias tehakse eksperimente, sotsioloogias uuritakse inimest tema loomulikus keskkonnas, situatsioonis. 3. Mida tähendab sotsioloogiline kujutlus

    Sotsioloogia
    Sotsioloogia eksam - kordamisküsimused ja vastused
    18
    docx

    Sotsioloogia eksam - kordamisküsimused ja vastused

    Eksamiküsimused ja vastused ­ Sotsioloogia alused 1. Mis on sotsioloogia? (Mida sotsioloogia uurib?) Sotsioloogia on teadus, mis uurib inimsuhete mustreid ja protsesse. Sotsioloogia eesmärgiks on uurida sotsiaalseid jõude, mis meie igapäevast elu mõjutavad: poliitika, haridus, suurfirmad jne. Kuidas ja mil moel nad seda teevad? 2. Mille poolest erinevad omavahel psühholoogia ja sotsioloogia, kuigi mõlema uurimisobjektiks on inimene ja tema käitumine? Sotsioloogia vs ajalugu. Psühholoogias tehakse eksperimente, sotsioloogias uuritakse inimest tema loomulikus keskkonnas, situatsioonis. Ajalooline vaatenurk ­ ajaloo uurimine selgitamaks industriaalühiskonna kujunemist ja arengut 3. Mida tähendab sotsioloogiline kujutlus? Peter Bergeri käsitlus? Näidisülesanne: mida võib laiemas plaanis tähendada nt hammaste pesemine, tassi kohvi joomine vms. Eksamil on vaja tuua näide teistsuguse igapäevase tegevuse või nähtuse kohta.

    Sotsioloogia


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun