Teaduslikke mõisteid peab saama defineerida. Traditsionaalsesse kultuuri kuuluvatel inimestel puudub defineerimisoskus. See omandatakse koolis koos mõistesüsteemididega, milles üks mõiste defineeritakse teiste kaudu, õpitakse mõisteid võrdlema ja klassifitseerima. Mõtlemiserinevuste põhjuseid on otsitud ka keelest arvates, et protsessid vastavad selle keele iseärasusele, mida inimene kõneleb. Inimmõtlemine on pidevas muutumises koos inimese tegevuse muutumisega. 11. Keele osa tunnetuses (keelega seotud probleemid keele teke, maht,tunnused ja funktsioonid) Keele funktsioonid 1. informatiivne - ainult selle tunnuse puhul saab kasutada määratlusi tõene - väär 2. ekspressiivne - tunnete väljendus - määratlusi tõene - väär ei saa kasutada 3. direktiivne - küsi- hüüdlaused, käsud 4. tseremoniaalne - täidetakse traditsioone (tere hommikut jne) 5. täidesaatev - kohtuotsused jne Keele tunnused 1. keel koosneb keelemärkidest 2
milles oleks sõnastatud see, mida kõik ühiskonnaliikmed kindla veendumusena jagavad. 7. Descartes'i filosoofiast võttis Locke üle lähtumise üksiksubjektist- mida on üksikul ''isikul'' võimalik teada? 8. Tõsikindlaks peab filosoof üksnes ainult seda seisukohta , mille me ise endale kujundame, lastes endale mõju avaldada meeltetajumustel. 9. Locke arusaam ühtib Kanti omaga juhul, kui väliste asjade meelelises tunnetuses sellist tõsikindlust pole, sest substantsi tegelikku olemust pole meil kunagi võimalik tunnetada. (Kant kasutab selle väljendamiseks mõistes: asi iseeneses) 10. Usa iseseisvusdeklaratsioon võlgneb Locke'ile inimväärikuse idee ning omandi vabaduse idee.
Eros ei ole kaunis, sest ta ihaldab seda, millest ta ise puudust tunneb. Järelikult pole Eros ka jumal, kuna jumalad on üliõnnelikud ja ülikaunid. Sokrates kannab ette kõne, mida ta kord Diotima käest kuulis. Armastus ei saa olla täiuslik, sest muidu ei püüdleks inimesed selle poole, vaid see eeldab püüdlust. Armastust tuleb mõista laiemalt, kui seda tavaliselt tehaks. Inimene võib armastada näiteks tarkust. Ilu tunnetuses on mitmed astmed, mille armastaja läbib kõigepealt. Kõigepealt armutakse füüsiliselt ligitõmbavasse inimesse, järgmisena füüsilisse ilusse üleüldiselt, siis aga taibatakse, et hinge ilu on väärtuslikum, kui keha ilu. See viib aga omakorda tarkuse omandamiseni. Diotima seletuse kohaselt ei ole Eros kunagi ei rikas ega vaene ta asub alati nõmeduse ja tarkuse vahepeal. Filosoofid ei ole enamasti targad ega ka nõmedad ja Eros peab seega olema paratamatult filosoof
Kanti huvitasid eelkõige just sellised tõelised teadmised, kuid ta arvas, et neis sisaldub nii kogemusest kui ka mõistusest lähtuvat. Inimtunnetusel on seega kaks allikat meeled ja mõistus. Selles mõttes vastandubki Kanti tunnetusteooria nii traditsioonilisele empirismile kui ka ratsionalismile ning vähemalt Kanti enda arvates ületab mõlema puudused (ühekülgsuse): empirism alahindas mõistuse aktiivsust ja rolli tunnetuses, ratsionalism aga kogemuse rolli tunnetuses. Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on mõte, milles midagi väidetakse millegi kohta, nt Kõik inimesed on surelikud, Mõni kivi on raske. Igas otsustuses eristatakse subjekti ja predikaati. Subjekt on see, mille kohta väidetakse, predikaat aga see, mida väidetakse. Otsustuste seas eristas Kant analüütilisi (`osadeks lahutamine') ja sünteetilisi (`kokkuühendamine'). Analüütiliselt tõene on selline otsustus, mille eitamine viib vasturääkivusele
midagi ei tea". Lisaks sõpradele oli Sokratesel ka vaenlasi, kes süüdistasid teda jumalate salgamises ja noorsoo rikkumises ning kohtus ta mõistetigi surma. Platon Sokratese kuulsaim õpilane. Ta rajas kooli, mis sai nimeks Akadeemia. Platon väitis, et lisaks meeltega tajutavatele asjadele on olemas veel eidosed ehk ideed. Aristoteles - vanakreeka filosoof, Platoni õpilane, Aleksander Suure õpetaja.Tähtsustas palju rohkem meelte rolli tunnetuses, mistõttu ta on lähedasem tänapäeva mõistes materialismile ja empirismile.
1. Nendest tulenevad ja need moodustavad kromaatiliste värvide rühma. Kromaatilise värvi iseloomustavad omadused on toon, küllastus ja heledus. Toon saab iseloomustada sõnadega punane, kollne, sinine, nende segamisel saab üha uusi värvitoone. Toon aitab ärve omavahel eristada (oliivroheline, ooker, ultramariin sinine. Küllastus nägemistaju omadus, mis võimaldab hinnata akromaatilise värvi osahulka värvi üldises tunnetuses. Väljendub kromaatilise värvi puhtuses ja heledusastmes, milles avaldub akromaatilise värvi hulk, võrreldes kromaatilisega. Skaalal vastab null neutraalsetele värvidele. Küllastus näitab värviringi seotust halliskaalaga. tume Põhivärve omavahel segades saame sekundaarvärvid.
Läbi musta mure ja kahtluste usub poeet siiski, et see maa ja rahvas peab püsima ning tuleb parem tulevik. ,,Kui tume veel kauaks ka sinu maa..." ,,Oh sa mustakuuene rahvas"- ... ükskord tunned, et eluvägi su sees, ükskord tunned, et elav on eesti mees (-väljendab usku, et kord saabub vabadusepäev). ,,Kas ma Eestit unes nägin"- ... nägin laineid laevu täis, nägin viljarikast randa, murehõlm ta ümber käis. Kodumaa saatus ühineb luuletaja tunnetuses ta enda raske saatusega. Hingelist ühtekuuluvust ja ustavust väljendab võrdpilt kõigist ohtudest hoolimata visalt oma kodu poole lendavast mesilinnust. ,,Ta lendab mesipuu poole"- ... ning hing, oh hing, sa raskel a´al- kuis ihkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal: kuis ihkad sa isamaa poole! Ja puhugu sulle säält surmatuul ja lennaku vastu surmakuul; sa unustad surma ja hoole, kui kotkas tõused ta poole. ,,Vangis"- ..
ARISTOTELES Sissejuhatus Aristoteles, tema õpetaja Platon, ning Sokrates. Sokratese mõtted on meieni jöudnud Platoni ja mõne teise antiikautori vahendusel. Kuigi Platoni ja Aristotelese tööd on omavahel sügavalt seotud, on nad nii stiililt kui ka ainelt erinevad. Platoni õpetused olid rohkem ratsionalistlikkud ja idealistlikkud Aristoteles oli aga lähedam empirismile ja materialismile(tähtsustas meelte rolli tunnetuses). Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse mitmele uuele teadusharule (psüholoogia, bioloogia, ideeõpetus). Elulugu Sündis Makedoonias 384 eKr Keskmisest väiksemat kasvu. Heasüdamlik mees, kes armastas oma perekonda ja sõpru. Kohtles oma orje hästi, oli oma vastaste suhtes aus ja õiglane. Tema isa oli Makedoonia kuninga Amyntase õukonnaarst. 18.–37
nurka"); 3. sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt "sirge on lühim tee kahe punkti vahel"). Kanti eelsed empiirikud (Locke, Hume, Berkeley) väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemusest. Ratsionalistid (Spinoza, Descartes) väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses. Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda. TUNNETUS Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, "asi iseeneses" , kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib "asi meie jaoks". Tunnetada saabki ainult nähtumusi nagu nad meile meie
mustade orjade inimlikku üleolekut ja neid kättemaksuhimust alandavad, piinavad või koguni tapavad. Kui "Onu Tomi onnike" moest läks, hinnati alla ka selle kirjanduslik väärtus. See olevat kits. Kuigi teos sisaldab sentimentaalseid lõike, annab see ka tunnistust särtsakast jutustajatemperamendist, kindlast käest loo ülesehitamisel ja dramaatilise ja poliitiliselt vastuolulise sündmustiku tundliku psühholoogia heast tunnetuses. Juba esimene stseen väitab, et Stowe oskab lugejat köita. Kaks härrat istuvad veiniklaasi taga... Tehakse kaupa ja vaieldakse Tomi ja Eliza viieaastase poja hinna üle. Veel enne, kui loo kangelasi tundma õpitakse, võib aimata, mis nendega juhtub. Pinge on tekkinud ja see püsib kuni lõpuni. Nii on Onu Tomi onnike eelkõige religioosne raamat, see vaatleb orjapidamist evangeeliumi valguses, aga astub välja ka iseseisvusdeklaratsiooni põhimõtete eest.
322.a eKr suri. Aristoteles ei olnud üksnes antiikaja silmapaistvaim filosoof vaid ka zooloog, füüsik, arstiteadlane ja kirjandusteoreetik. Vanakreeka filosoofia kolm suurkuju olid Aristoteles, Platon ning Sokrates. Nemad muundasid Sokratese-eelse filosoofia lääne filosoofiaks tänapäeval tuntud kujul. Platoni ja Aristotelese kirjutised moodustavad antiikfilosoofia tuuma. Aristoteles tähtsustas meelte rolli tunnetuses. Aristotelese meetod lõi eeldused hilisema teadusliku meetodi tekkele. Ka Aristoteles kirjutas algusaastatel dialooge, kuid nendest on säilinud üksnes katkendid. Aristotelese teosed, mida tänapäeval tuntakse, on traktaadivormis ning suuremalt jaolt ei olnud nad mõeldud avaldamiseks. Tõenäoliselt oli tegemist loengukonspektidega ning peaaegu kindlasti ei ole nad meieni jõudnud päris algsel
surematuks oma hingega luues surematuid teoseid. Mõistus on hinge jumalik ja surematu osa. Armastus ei saa olla täiuslik, sest muidu ei püüdleks inimesed selle poole, vaid see eeldab püüdlust, st vahepealolekut. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles peitub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Armastust tuleb mõista laiemalt, kui seda tavaliselt tehakse. Inimene võib armastada näiteks tarkust. Ilu tunnetuses on mitmed astmed, mille armastaja läbib. Kõigepealt armub ta füüsiliselt ligitõmbavasse inimesse, järgmisena füüsilisse ilusse üleüldiselt. Siis taipab ta, et hinge ilu on väärtuslikum, kui keha ilu. See viib teda tarkuse omandamisele. Aristoteles kirjutab oma essees tarkusest. Tarkus on teadus mingitest põhjustest ja algetest, sest nende läbi ja nendest tunnetatakse kõike muud. Need elusolendid, kellel tekib mälu on arukamad nendest, kes ei ole võimelised mäletama
arvamusi, mis on segased ja ebapuhtad, teadmiseni aga jõuab üksnes kontemplatiivne hing, mis pöördub füüsilisest maailmast ära. Ainult hingel saavad olla teadmised eidostest ehk ideedest ehk vormidest, mille ebatäiuslik jäljendus on nähtav maailm. Sellisel teadmisel on nii eetiline kui ka teaduslik tähtsus. Tänapäeva terminites saab Platoni õpetust teatud reservatsioonidega nimetada idealistlikuks ja ratsionalistlikuks. Seevastu Aristoteles tähtsustas palju rohkem meelte rolli tunnetuses, mistõttu ta on lähedasem tänapäeva mõistes materialismile ja empirismile. Aristotelese meetod lõi eeldused hilisema teadusliku meetodi tekkele. Ka Aristoteles kirjutas algusaastatel dialooge, kuid nendest on säilinud üksnes katkendid. Aristotelese teosed, mida tänapäeval tuntakse, on traktaadivormis ning suuremalt jaolt ei olnud nad mõeldud avaldamiseks. Tõenäoliselt oli tegemist loengukonspektidega ning peaaegu kindlasti ei ole nad meieni jõudnud päris algsel kujul
Sissejuhatus Mõttemudel on seletus inimese mõtlemise käigust selle kohta kuidas miski toimib. See on tõlgendus ümbrisevast maailmast, suhtest selle erinevate osadega ja meie vaistlik ettekujutus meie tegudest ja nende tagajärgedest. Mõttemudelite abil saab kujundade käitumist ja leida lahendust probleemidele ning ülesannetele. Mõttemudelit saab sõnastada ka kui sisemist võrdkuju või tõlgendust välisest reaalsusest, mis mängib rolli tunnetuses, mõistlikkuses ja otsuste tegemises. Psühholoogias kasutatakse terminit ,,mõttemudel" viitamaks mõttelisele esitusele või mõtlemise simulasioonile üldiselt. Ajalugu Georges-Henry Luquet tõi tema 1927.aastal avaldatud raamatus Le dessin enfantin välja arvamuse, et lapsed loovad seesmisi mudeleid, mõjutades sellega teiste seas ka lastepsüholoogi Jean Piaget. Mõiste ,,mõttemudel" pärineb usutavalt koos Kenneth Craik'iga tema raamatust ,,The Nature of Explenation"(1943).
Lapselt oodatakse vaid allumist ja laps on vanemast sõltuv. Autoritaarset kasvatust iseloomustab lapse kamandamine, kritiseerimine ja halvustamine. Lapsel puudub asjadest oma arvamus. Mittesekkuv kasvatus- Sellist kasvatusvormi iseloomustab mittenõudliku kasvatusu kombineeritus ükskõikse või eemale tõukava käitumisega. Kodus puuduvad reeglid ja kontroll, vanemad on ükskõiksed, emotsinaalselt külmad ja endassetõmbunud. Lapsel tekivad puudujäägid kiindumisvõimes, tunnetuses, emotsionaalses ja sotsiaalses arengus. Vabakasvatus- See on kasvatusvorm, kus täiskasvanud ja lapsed kasvavad koos võrdsetel alustel ja kokkulepete pinnal, vabana võimust ja manipulatsioonist. Selle kasvatuse põhimõtteks on, et lapsed jäetakse rahule, aga neid ei jäeta üksi. Eesmärgiks on saavutada olukord, kus laps hakkan iseenesest jäljendama vanemaid. Vabakasvatus kui meetod annab otsustus – ja vastutusõiguse lapsele, kuid ei anna vabadust teda kasvatavale täiskasvanule.
Mateeria on IGAVENE, kuid inertne, üksnes passiivne alge. Kogu aktiivsuse omastas Aristoteles vormile. Vorm kui struktuursus moodustab asjade liigikvaliteedi ning on asjade lõpp-põhjus ja eesmärk. Liikumine on vormi realiseerumine, võime teostatus ja toimimine. Igasuguse liikumise lõppallikaks on Aristotelesel jumal "kõike liikumapanev liikumatu jõud". Suur mõju filosoofia arengule oli Aristotelese õpetusel kategooriatest. Tunnetuses omistas Aristoteles suurt tähtsust kogemusele, kuid pidas veel olulisemaks mõistust, sest see põhjendab kogemuse andmeid. Filosoofias eristas Aristoteles: teoreetilist osa (olemise, selle osade, põhjuste ja algete küsimused), praktilist osa (inimtegevuse küsimused), poeetilist osa (loomingu küsimused). Aristoteles eristab kahesugust olemasolu: tegelikkusena ja võimalikkusena. Tekkimine on üleminek võimalikkuselt tegelikkusele ehk võimalikkuse teostumine
jooksmisega". Haudefaasis toimub probleemi lahendamisest loobumine. Sageli kujuneb probleemi lahendaja sisepinge nii suureks, et tundub olevat otstarbekam loobuda probleemitsemisest. Lõõgastumine on vajalik selleks, et suuta probleemile uut moodi läheneda. Usulises kontekstis tähendab probleemist eemaldumine selle usaldamist Jumala hooleks, avatust võimalikele teistsugustele lahendustele. Olles andnud võimaluse uue selguse tekkimiseks, võib inimese arusaamades ja tunnetuses toimuda järsk teisenemine - valgustatus. Probleemi nähakse sootuks uues perspektiivis, lahendus on seal, kus seda ei osatud otsidagi. Uut selgust kogetakse kui müstilist elamust, katarsist, sisemist selginemist. Usuliselt tunnetatakse seda kui Jumala vastust või andi, jumalikku selgust. Seega ei seisne loomingulise kriisi lahendus mitte probleemis kui sellises, n.ö. asjaolude teisenemises, vaid uues vaatenurgas, arusaamises ja tunnetuses.
Sellise stiiliga lapsevanemad: · pühendavad järeltulijatele minimaalselt aega ja energiat; · teavad väga vähe oma lastest; · on hõivatud enda probleemidega; · ei aruta asju lastega läbi ega arvesta nende arvamust; · lähtuvad endast. (Kasutatud kirjandus: http://naistekas.delfi.ee/perekond/peresuhted/milline-vanem-sa- oled.d?id=9979107 ) Sellise kasvatusega lapsed on hooletusse jäetud, mille tulemuseks on puudujäägid kiindumusvõimes ja tunnetuses, madal enesehinnang ning suutmatus luua lähisuhteid. Kui laps saab pidevalt vähe tähelepanu ning armastust võib see viia agressiivse käitumiseni. Praegusel ajal on väga palju kõneainet olnud sellest, kuidas noorus on hukas: noored suitsetavad ja joovad ning ei taha koolis käia. Nimelt teadalolevalt, on eakaaslastel kõige suurem osa selles, kas nooruk hakkab jooma või mitte, kuid tegelikult see päris nii pole.
sest ta ei tea mida temalt oodatakse. Samuti võivad tulla probleemid koolis. Kuid samas ilma käskude, keeldude ja karistuseta hakkab laps samm-sammult tunnetama piire ja ühiskonnast aru saama, kuidas see töötab ja milline käitumine on aktsepteeritav ning tagab toimetuleku. Ükskõikse kasvatusstiili puhul side vanema ja lapse vahel puudub, vanematel pole aega lastega tegeleda. Sellise kasvatusega lapsed on hooletusse jäetud, mille tulemuseks on puudujäägid kiindumusvõimes ja tunnetuses, madal enesehinnang ning suutmatus luua lähisuhteid. Kui laps saab pidevalt vähe tähelepanu ning armastust, võib see viia agressiivse käitumiseni. Tavaliselt järgivad lapsevanemad ühte stiili, kuid on ka neid, kes vastavalt oludele kasutavad midagi mõnest teisest stiilist. Näiteks isa, keda tavaliselt iseloomustab lubav stiil, võib aga hoopis muutuda autoritaatseks, kui lapse enesekesksus hakkab teda häirima.
Lisaks nõuab laulmine veel kuulamist. Et osata kaasa laulda, on meil tarvis meie ümber olevaid helisid tunnetada ja neid tähelepanelikult kuulata, Selleks, et juba kõlavat helikõrgust ise oma häälega osata tabada, on vaja palju nii sotsiaalset kui muusikalist harjutamist. Üksteise kõrval laulmisest, liikumisest, mängimisest areneb välja koostegemine, ühine tegevus väga tähtis küpsusaste sotsiaalses tunnetuses. Kasvataja ja suuremad lapsed laulavad väiksematele, kes järgmisel aastal neid laule juba piisavalt hästi tunnevad ja igaüks vastavalt oma arengutasemele varem või hiljem kaasa laulma hakkavad. Kooslaulmine on kõikide laste jaoks tätis ja nad laulavad täiesti iseenesestmõistetavalt kaasa otsekohe, olenematta sellest, kas nad kogu teksti valdavad või ainult meloodiat tunnevad või ümisevad vaid väikesi sekventsijuppe kaasa. KÕNE SÜNNIB LAULMISEST.
27, mis ilmus aastal 1998 ja leidub lehekülgedel 53 - 66. Artikli autori nimi on Axel Franzen ning pealkiri on ,,Zug oder Flug?", ,,Eine empirische Studie zur Verkehrsmittelwahl für innereuropäische Reisen". Eesti keelde tõlgituna on artikli pealkiri ,,Rong või lennuk", ,,Empiiriline uurimustöö uurimaks transpordi vahendi valikut Euroopasisestel reisidel". Küsitlus on läbi viidud 1995.a. Artikli põhiline problemaatika seisneb inimeste keskkonna tunnetuses ja teadlikkuses. Kuivõrd mõjutab keskkonnatunnetus nende transpordi valikut Euroopasisestel reisidel ning millised faktorid on määravad. Alates aastast 1800 on Sveitsis ja teistes suuremates arenenud riikides CO2 väljaheidete arv keskkonnas kasvanud 30%. Enamus CO2 väljaheitest on põhjustatud vabaaja sõitudest st. inimesed kasutavad transpordi vahendeid reisimiseks jne. Väike osa CO2 saastatusest on põhjustatud tööle mineku sõitudest.
Tunnetamine algas K arvates aistingutest. Meie meeleorganeid mõj sõltumatu mm ehk objektiivne mm ning tekitab meis aistinguid. Sõltumatu mma kohta ei saa me midagi konkreetset öelda, see on "asi iseeneses". Seda, kuidas "asi iseeneses" meile nähtub nim. K nähtumuseks e "asi meie jaoks". See on subjektiivne ja seega pole sõltumatu.Tunnetada saab vaid nähtumusi, "asjad iseeneses" on tunnetamatud. Eristas tunnetuses kahte tegurit: 1. Empiiriline tegur tunnetuse sisu, mis saadakse aistingutega 2. Ratsionaalne tegur in mõistus hakkab korrapärastama aistinguid (paneb need aega ja ruumi), avastab mm-s valitsevaid seaduspärasusi, seoseid jne. 14. Defineeri: Empirism seisukoht, mille järgi kõik teadmised pärinevad kogemusest, mõistus on vaid abivahendiks järelduste tegemisel
27, mis ilmus aastal 1998 ja leidub lehekülgedel 53 - 66. Artikli autori nimi on Axel Franzen ning pealkiri on „Zug oder Flug?“, „Eine empirische Studie zur Verkehrsmittelwahl für innereuropäische Reisen“. Eesti keelde tõlgituna on artikli pealkiri „Rong või lennuk“, „Empiiriline uurimustöö uurimaks transpordi vahendi valikut Euroopasisestel reisidel“. Küsitlus on läbi viidud 1995.a. Artikli põhiline problemaatika seisneb inimeste keskkonna tunnetuses ja teadlikkuses. Kuivõrd mõjutab keskkonnatunnetus nende transpordi valikut Euroopasisestel reisidel ning millised faktorid on määravad. Alates aastast 1800 on Šveitsis ja teistes suuremates arenenud riikides CO2 väljaheidete arv keskkonnas kasvanud 30%. Enamus CO2 väljaheitest on põhjustatud vabaaja sõitudest st. inimesed kasutavad transpordi vahendeid reisimiseks jne. Väike osa CO2 saastatusest on põhjustatud tööle mineku sõitudest.
Loomuseisundis elavad inimesed koos moraalireegleid järgides, kuid ühise valitsuseta. Kõigil on piiramatu õigus karistada moraaliseaduste rikkujaid. Olemas on eraomand, mis tekib töö kaudu. Kuna kõigil on mure oma omandi säilimise pärast, luuakse valitsus. Kõrgeim võim on mitteabsoluutne seadusandlik kogu. Rahval on õigus mässata valitsuse vastu, mis ei valitse tema huvides (selline valitsus on rahvaga sõjaseisukorras). HUME 1.Põhjuslikkuse mõiste kriitika: Põhjuslikkus on tunnetuses keskne mõiste. Siiski leiab Hume, et põhjuslikkuse ideele ei vasta mitte ühtki muljet ja et tegemist on pelgalt meie mõtlemisharjumusega. See aga tähendab, et tema käsitluses muutub kaheldavaks praktiliselt igasugune teadmine. 2.Seadus eetikas: Väärtushinnangud ja normid ei ole tuletatavad faktiotsustustest. Tegeleb siis faktide ja väärtustega. Faktid selle maailmaga, mis on ning väärtused sellega, mis peab olema, mille poole võiks püüelda. 3.Moraal:
Kant püüdis likvideerida empiristide ja ratsionalistide vahelist vastuolu. Tunnetamine algas aistingutest. Meie meeleorganeid mõjutab sõltumatu ehk objektiivne maailm ja tekitab meis aistinguid. Sõltumatu maailma kohta, ei saa me midagi konkreetset öelda, see on asi iseeneses. Seda, kuidas asi meile iseeneses nähtub, nimetatakse ,,asi meie jaoks" see on subjektiivne ja seega pole see meie jaoks sõltumatu. Tunnetada saab vaid nähtusi, asjad iseenesest on tunnetamatud. kant eristas tunnetuses kahte tegurit: Empiiriline tegur- selleks on tunnetuse sisu ehk mateeria, mis saadakse aistingutega. Ratsionaalne tegur- inimese mõistus hakkab korrapärastama aistinguid. Paneb need paika, avastab maailmas kehtivaid seaduspärasusi, seoseid jms. Seega algab tunnetus aistingutest, kuid nendest üksi ei piisa, mõistusega on vaja maailmast aru saada. 14. Defineeri: empirism, ratsionalism, tabula rasa, tõelised teadmised, induktsioon, deduktsioon,.
2. analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt "ruudul on neli nurka"); 3. sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt "sirge on lühim tee kahe punkti vahel"). Kanti eelsed empiirikud väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemusest. Ratsionalistid väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses. Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda. Ta jõudis järelduseni, et see mida mu mõistus ütleb maailma kohta, see ongi tõde. Tunnetus Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, "asi iseeneses" , kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib
Taju on protsess,mis on suunatud just terviku tunnetamisele,ilmneb n'iteks sellest,et kui üksikud elemendid asuvad ruumis lähestikku,näivad nad moodustavat terviku. Taju on kogemusepõhine ja kontekstitundlik protsess.Taju aluseks on, lisaks sünnipärastele automaatsetele reageeringutele,ka tingitud ajutisid närviseosed,mis tekivad paljude erinevate ärrituste süsteemipärasel möjumisel retseptoreile. TAJUDE LIIGITUS Analoüsaatori domineerivusele tunnetuses eristatakse: · Nägemistaju · Kuulmistaju · Kompimistaju · Liigutustaju · Maitsmistaju · Haistmistaju Liigitus võib lähtuda ka taju objektist. TAJU OMADUSED Olulisemateks taju omadusteks,lisaks juba kirjeldatud terviklikkusele,struktuursusele ja produktiivsusele,on taju mõtestatus,valivas,konstantsus,apertseptiivsus jaa ökoloogiline põhjendatus. Mõtestatus lähendab tajutava teadlikustamist,mis saavutatakse tajus esindatud esemete
Mälu on psüühikanähtus, mis seisneb teadmiste, muljete ja oskuste meeldejätmises, säilitamises ja reprodutseerimises. Olemuselt suunatud tulevikku. Tähelepanu on teadvuse poolt eredalt ja selges vormis haaradut objekt või mõtteahel mitme näivalt koraga käepärase objekti või mõtteahele hulgast. See on nii protsess kui ka seisund. Mõtlemine . otstarbekohaseks käitumiseks on vaja psüühikas opereerida esemete, nähtuste ja omadustega, mis vahetult melelises tunnetuses antud ei ole ehk eemalolevalt, siis mõtlemine tagabki meile selle. 3. Millised on mõtlemise arengu staadiumid J.Piaget kohaselt? *sünnist 2 a ni. ; sensomotoorne aste.olemas kaasasündinud refleksid. * 3-7 a.; operatsioonide eelne aste. Laps pöörab rohkem tähelepanu asjade, nähtuste silmapaistvatele, üksikutele osadele. *7-12 a; konkreetsete operatsioonide aste.laps laiendab omakujutlusi, haarates nii tegelikkust kui ka võimalikkust. *12a. kuni ...; formaalsete operatsioonide aste
Semper, Suits. Loominguvabadus, kummunismi propaganda. Võrreldes siurulastega olid siurulased emotsionaalsemad, vaiksed, tarapiitalased analüüsisid. d) "Arbujad" loodi aastal 1938. 30. aastatel tuli luulesse palju noori luuletajaid, Alver, Talvik, Kangro, masing, Viiding, Sang, merilaas, Raud. Kuulusid ka üliõpilasseltsi "Veljesto". Tähtus: 1) Püüd vaimsele iseseisvusele 2 )Tõe tunnetamise kunstid 3) Kunst vend ilu ja tõe tunnetuses 4) Viljelesid romantilist laadi luulet 5) Järgisid klassikalisi luule traditsioone 6) Sisemise tõe väljendamine 7) Individuaalsus Ajaluule - ühiskondlike probleemide käsitlus (Alle, Barbarus, Kärner; Semper, Under, Visnapuu, Adson). Teemad : ühiskonnakriitika, tööteema, filosoofiline luule, inimmõistuse ülistamine, sõjavastane hoiak, vaesus, ühiskondlik ebavõrdsus, sotsiaalsed probleemid. 3) Gustav Suitsu elu ja looming Gustav Suits 1883-1956. Sündis 30
reageeringuks ja tegevuse regulaatoriks. Sama mündi teise poolena osalevad vaimunähtused objektiivse maailma kujundamises ja selle objektidega manipuleerimises. PSÜHHOLOOGIA ON ÕPETUS hingeelu nähtustest ja käitumisest. PSÜHHOLOOGIA KESKNE MÕISTE on psüühika. Psüühika võimaldab objektiivse tegelikkuse tunnetamist ning selle eelduseks on tänapäevateadusele teadaolevalt närvisüsteemi( eelkõige selle juhtiva osa – aju) tegevuse tulemus. SUBJEKTIIVSELT ilmneb psüühika tunnetuses aistingute, tajude, tähelepanu, kujutluste, mõtete, meenutuste, emotsioonide jmt vormis. Psüühika subjektiivsel küljel on oma kvaliteet, mida saame kogeda enesevaatluse ehk introspektsiooni kaudu. OBJEKTIIVSEKS psüühika väljenduseks on objektiivselt mõõdetavad ja subjektiivsega reeglipäraselt kaasnevad ajuprotsessid, kehalised füsioloogilised protsessid, tegevus, kõne, miimika, aga ka tegevuse resultaadid füüsilises ja sotsiaalses maailmas.
Siiski näib usutav -- apelleerides ka teaduslikule arvamusele -, et tulnukad ei pruugi sugugi olla külalised teistelt planeetidelt, vaid võivad olla suures osas meie enda psüühika vili. Seda psüühika vilja võib aga iseloomustada meie tänapäevase võimetusega tabada tõeliselt oleva parameetreid, mis tekitab kõigis meis segadust ja usaldamatust uurivate distsipliinide vastu. Tõeliselt olev väljendab end meie alateadvuse intuitiivses tunnetuses ja me teadvustame seda ufo-fenomeni näol. Ufo-fenomen on äärmiselt laialdane ning mõistusele raskesti mõistetav, mis teeb ta 7 MINU ARVAMUS UFOde iseloomulikuks jooneks on nende võime lennata tohutu kiirusega, arendada sellist kiirust silmapilkselt täielikust paigalseisundist, samuti võime sooritada järske, isegi 90
Kant püstitas küsimuse aprioorsete sünteetiliste otsustuste võimalikkusest: need on teadmised, mis on meie kogemusest sõltumatud, paratamatud, üldkehtivad ja meie seniseid teadmisi avardavad. Kanti eelsed empiirikud (Locke, Hume, Berkley) väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemustest. Ratsionalistid (Spinoza, Descartes) väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses. Inimtunnetuse käsitluses sooritas Kant oma sõnul ,,kopernikliku pöörde". Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda. 2.2 Tunnetus Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, ,,asi iseeneses", kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid, mille
evidentsus, iseenesestmõistetav kehtivus. Sellepärast uurib Kant kõigepealt, kuidas matemaatika üldse võimalik on. Seda teeb ta „Puhta mõistuse kriitika“ esimeses osas, mille pealkiri on „Transtsendentaalne esteetika“. „Esteetika“ all mõistab Kant õpetust tajumusest ehk, nagu ta ise ütleb, „kaemusest“. “Puhta mõistuse kriitika” (1781) uurib puhta süstemaatilise tunnetuse võimalusi ja püüab anda mõistusele (aprioorsele) kindla koha tunnetuses. Kant leiab, et meie tunnetusvõime on jagatud kaheks: alamaks - meeleliseks (võime meelelisteks kaemusteks) ja kõrgemaks mõistuslikuks (võime mõelda). Tunnetuse aprioorse osana leiab ta: 1. Kaemuse aprioorsed vormid on ruuma ja aeg. Need võtavad meie aistingud kokku ruumilis-ajaliseks ühtsuses. Tänu neile on võimalikud sellised teadused nagu matemaatika ja füüsika. 2. Mõistuse vormid on kategooriad ja neile vastavad otsustusvormid. Need asetavad
1. Ülevaade psühholoogia põhimõistetest 1.1 psüühika ja käitumine Psühholoogia on õpetus hingeelu (vaimuelu) nähtustest ja käitumisest. Psyche + logos psühholoogia (hing)+(õpetus)(hingeteadus) Subjektiivselt ilmneb psüühika vaimsetest elamustest ja kogemustest (tunnetuses aistingute, tajude, tähelepanu, kujutluste, mõtete, meenutuste, emotsioonide jmt vormis) subjektiivse külje kvaliteeti saab kogeda enesevaatluse ehk introspektsiooni kaudu subjektiivsus on individuaalne; avaneb ainult esimese isiku perspektiivist Objektiivselt väljendub psüühika käitumises ning füsioloogilistest ilmingutes (objektiivselt mõõdetavad ja subjektiivsega kaasnevad ajuprotsessid, kehalised füsioloogilised protsessis, tegevus,
mitmekülgseim õpetlane Aristoteles lõi oma aja ulatuslikema teaduste süsteemi. Püsivaimat mõju on avaldanud Aristotelese rajatud loogika, eriti otsustuste, järelduste ja eksijärelduste õpetus. Aristoteles arendas loogikat kui üldist teadusliku tunnetus- metodoloogiat. Seejuures käsitas ta tunnetamist peamiselt kui üksiku tuletamist üldisest, kui liikumist mõistetelt otsustustele ja otsustustelt järeldustele. Induktsioonil, mis kulgeb üksikult üldisele, oli tema arvates tunnetuses üksnes täiendav osa. Oma nn. esimeses filosoofas (metafüüsikas) käsitles Aristoteles kõige olemasoleva ühiseid põhialuseid: vormi ja mateeriat ning nende omavahelist suhet. Vastukaaluks Platoni õpetusele kahest maailmast väitis Aristoteles, et vorm, mis moodustab asja olemuse ja on mateeriast kõrgem, ei eksisteeri mateeriast väljaspool, vaid temas endas, andes talle kuju. Mateeria ise on liikumatu või tal on ainult aktiivne omadus, mis püüab
Kant püstitas küsimuse aprioorsete sünteetiliste otsustuste võimalikkusest: need on teadmised, mis on meie kogemusest sõltumatud, paratamatud, üldkehtivad ja meie seniseid teadmisi avardavad. Kanti-eelsed empiirikud (Locke, Hume, Berkeley) väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemusest. Ratsionalistid (Spinoza, Descartes) väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses. Inimtunnetuse käsitluses sooritas Kant oma sõnul "kopernikliku pöörde". Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda. Tunnetus Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, "asi iseeneses", kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleelundeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib "asi meie jaoks"
hing, mis pöördub füüsilisest maailmast ära. Ainult hingel saavad olla teadmised eidostest ehk ideedest ehk vormidest, mille ebatäiuslik jäljendus on nähtav maailm. Sellisel teadmisel on nii eetiline kui ka teaduslik tähtsus. Tänapäeva terminites saab Platoni õpetust teatud reservatsioonidega nimetada idealistlikuks ja ratsionalistlikuks. Seevastu Aristoteles tähtsustas palju rohkem meelte rolli tunnetuses, mistõttu ta on lähedasem tänapäeva mõistes materialismile ja empirismile. Aristotelese meetod lõi eeldused hilisema teadusliku meetodi tekkele. Ka Aristoteles kirjutas algusaastatel dialooge, kuid nendest on säilinud üksnes katkendid. Aristotelese teosed, mida tänapäeval tuntakse, on traktaadivormis ning suuremalt jaolt ei olnud nad mõeldud avaldamiseks. Tõenäoliselt oli tegemist loengukonspektidega ning peaaegu kindlasti ei ole nad meieni jõudnud päris algsel kujul.
mõistete ja kujundite alusel. Mõtlemine on tunnetuse kõrgem, ideaalne aste, mis võimaldab esindada nähtuste ja esemete seoseid ja suhteid, tunnetada tegelikust üldistatult, tungida maailma nähtuste varjatud olemusse. Ta on sotsiaalselt tingitud ja lahutamatult seotud kõnega. Mõtlemine on tüüpiliselt inimlik nähtus, kuid mõtlemise algvorme evivad ka loomad. Otstarbekohaseks käitumiseks on aga tarvis psüühikas opereerida esemete, nähtuste ja omadustega, mis vahetult meelelises tunnetuses antud ei ole see on eemalolevalt. Selle võimaluse annab meile mõtlemine. Inimese mõtlemisel on rida parameetreid, mille alusel ühe inimese mõtlemise omadused erinevad teistest ja aitavad paremini või halvemini probleeme lahendada. Mõtlemise individuaalsust iseloomustavad: - Iseseisvus, - Kriitilisus, - Sügavus, - Paindlikkus, - Juurdlevus. Kõik need omadused on arengus muutuvad ja hästi mõõdetavad. Seetõttu on näiteks
) vahendusel, kui ka nende mõtestamist. Stiimulite tõlgendamine on edasiste käitumuslike, emotsionaalsete ja kognitiivsete reageeringute baasiks ehk tunnetus teisest inimesest mõjutab seda, millised tunded temaga seoses tekivad, mil viisil temaga edasi suheldakse ja kuidas tema käitumist, olemust nähakse. Taju on alati subjektiivne ja mõtestatud. Tajumise subjektiivsuse üheks väljendusviisiks on erinevused sotsiaalses tunnetuses, mis on oluliseks käitumise ennustajaks. Taju sisu sõltub inimese varasematest kogemustest, kuna eelnevalt kogetu peegeldub teadmistes, hoiakutes, emotsionaalsetes reaktsioonides. Näiteks välditakse peale varasemates lähedussuhetes pettumise kogemist paarisuhete loomist, kuna ollakse veendunud, et inimesi ei saa usaldada ning lähedussuhteid nähakse probleemide allikana. Isikutajumisele iseloomulikud tajumise mehhanismid
vastuvõtmist eri meelte (nägemine, kuulmine, haistmine, jt.) vahendusel, kui ka nende mõtestamist. Stiimulite tõlgendamine on edasiste käitumuslike, emotsionaalsete ja kognitiivsete reageeringute baasiks ehk tunnetus teisest inimesest mõjutab seda, millised tunded temaga seoses tekivad, mil viisil temaga edasi suheldakse ja kuidas tema käitumist, olemust nähakse. Taju on alati subjektiivne ja mõtestatud. Tajumise subjektiivsuse üheks väljendusviisiks on erinevused sotsiaalses tunnetuses, mis on oluliseks käitumise ennustajaks. Taju sisu sõltub inimese varasematest kogemustest, kuna eelnevalt kogetu peegeldub teadmistes, hoiakutes, emotsionaalsetes reaktsioonides. Näiteks välditakse peale varasemates lähedussuhetes pettumise kogemist paarisuhete loomist, kuna ollakse veendunud, et inimesi ei saa usaldada ning lähedussuhteid nähakse probleemide allikana. Isikutajumisele iseloomulikud tajumise mehhanismid
ravikehakultuuri arst.) 17 7.HINGELINE REHABILITATSIOON Kehalised defektid, mis moonutavad keha väliskuju, kajastuvad inimese psüühilises subjektiivses elamuses reeglina väga intensiivselt. Peamist osa etendavad seejuures ühelt poolt defekti põhjustatud liikumise ja tegevuse piiratus, teiselt poolt aga kaasinimeste suhtumine defektisse ning selle kandjasse. Haige subjektiivses tunnetuses on esiplaanil oma teistest erinevuse tajumine, domineerib alaväärsustunne ja kõrgenenud tundlikkus ümbruskonna suhtumise ja käitumise suhtes. Ühel osal inimestest areneb välja passiivne kohanemine: huvide ahenemine, enessesulgumine, sotsiaalstete kontaktide piiramine. Domineerivaks on depressiivse kallakuga meeleolu, sellel võib olla ka pahuruse või sensitiivsuse nüanss. Teine osa defektiga isikuid arendab aga välja käitumislaadi, mida võib hinnata defekti psühholoohiliseks,
mõtlemise ja subjektiivsuse tasemele 27. Kuidas selgitab valgustus I. Kant ( ,,Mis on valgustus?" 1784) ,,Söenda olla tark ja julge tarvitada omaenese aru" Kant hoiatas, et vabadus mõtlemises, mis eirab mõistuseadusi, purustab lõpuks iseenese. Isemõtlemine on tõe ülim proovikivi otsimine iseeneses. Igal ajal ise mõtelda ongi valgustus, kusjuures see pole pelgalt teadmiste kogumine. Mõistus loob ühtususe meie tunnetuses. Valgustus polnud Kanti jaoks mitte dogmaatiliste teadmiste kogum ega mõtete anarhia või mõistuse avantüür, vaid eelkõige isiklik vastutus, mis rajaneb inimese isiklikkusel ja vabadusel. Mõtlemine on risk. 28. Jean Jacques Rousseau arusaamad teaduste ja kunstide osast inimkonna arengus 29. Romantismi olulisemad märksõnad (individuaalsus, inimloomuse paradoksaalsus, loodus, draamatilisus, ajaloo olulisus)
Otsesed objektiivsed meetodeid depressiooni diagnoosimiseks praktiliselt ei ole. Parimaks vahendiks peetakse siin põhjalikku arstlikku intervjuud ja haiguse arengu lugu. Depressioon kaasaaegses tähenduses on somaatiline häire nagu kõrgvererõhutõbi või reuma. Depressiooni puhul on kesknärvisüsteemi virgatsainete (serotoniin, dopamiin, noradrenaliin jt.) ainevahetus hälbinud. Samas on depressiooni ilmingutes, raskusastme tunnetuses palju isikupärast ja subjektiivset. Haiguslik kurvameelsus (depressioon) pole ajutine, lühiaegne ja iseenesest paari päevaga mööduv meeleolu langus. Depressiivne isik on kurb, nukrutsev ja ei saa hakkama ka igapäevase tegevusega pikema aja jooksul. Tal on raske toime tulla ka kõige lihtsamate tavapäraste toimingutega. Iseloomulik on väsimine ja pingete mitte niivõrd tööst, kui ülekaalukas mure tegemata jäänud tööde pärast. Lähedastele ja talle endale võib tunduda, et
veebruar 1804 Königsberg) oli saksa filosoof. Arvas, et Maa Päikese süsteem on tekkinud tänu pöörlemisele. Meie Päikesesüsteem on osake Linnutees, mis pöörleb keskmes. Ennustas galaktikate olemasolu. Kanti eelsed empiirikud (Locke, Hume, Berkeley) väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemusest. Ratsionalistid (Spinoza, Descartes) väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses. Inimtunnetuse käsitluses sooritas Kant oma sõnul "kopernikliku pöörde". Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda. Schelling Üritas teiste praktilisi töid enda teooriaga ühildada. Eesmärk suunata teisi midagi avastama. Elektriõpetuse areng Luigi Galvani
algallikana. Kant on aga seisukohal, et niisugused käsitlused ei toetunud vajalikule eelnevale kriitikale puhta mõistuse analüüsi tähenduses ning olid seetõttu isoleerinud ühe tunnetus- võime inimeste tunnetusvõimete tervikseosest ja selle absolutiseerinud. Tema silmis ei saa selline käsitlus anda adekvaatset seletust teadusliku teadmise võimalikkusele, sealhulgas ka metafüüsika võimalikkusele. Kriitika peab esile tooma meelelisuse ja mõtlemise omavahelise seose tunnetuses ning avastama ka kummagi tunnetusvõime struktuuri, mis seni oli jäänud filosoofilisele refleksioonile (nii ratsionalistlikule kui ka empiristlikule) varjatuks. 3. Seetõttu kujutab mõistuse kriitika endast ka mõistuse enesetunnetust, iseenda loomuses selgusele jõudmist, valgustatud-saamist selle üle, milline on puhta mõistuse struktuur ja õiguspärase toimimise mehhanism. Iseendast teadlikuks saanud mõistuse põhihoiakuks on
peamiselt kasutada 3 punktilistes testides (kui on kaks ei ole õiget ja kolmas on ?-siis ?=õige) ja 6 punktilistes, 8-stes testides tuleb otsida pdf õppematerjalidest. Küsimuste variante on erinevaid ja siin ei pruugi olla kõiki olemasolevaid variante. I TEEMA 1. Ratsionalismi seisukoht on, et A Õige! tõsikindel teadmine ei pärine kogemusest. B vale! kõik teadmised pärinevad mõistusest enesest. vale! kogemus ei mängi tunnetuses olulist rolli. 2. Millise väite paikapidavuse üle saab otsustada kogemuse põhjal. C ? 2+3=5 D Õige! Pooled tudengitest käivad tööl. ? Poisid on meessoost 3. John Locke'i arvates ("Essee inimmõistusest") pärinevad aistingutest näiteks järgmised ideed: E Õige! kollase, külma ja magusa ideed F ? taju, usu ja soovi ideed ? kollase, külma, magusa, taju, usu ja soovi ideed 4. Milline järgmistest väidetest väljendab empiirilist teadmist
armastuse ei ole vastuolu universaalse inimarmastusega eesmärgiks on universaalne harmoonia Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest iga inimene on kordumatu indiviid ideaal oma ainulaadsete eelduste väljaarendamine armastus on selle tulemus ja tingimus armastus seob kogu loodust ja inimkonda Schlegel ainult läbi armastuse ja sellest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene armastus on terviklik ja väljendub ka meie meelelises tunnetuses armastuse privatiseerumine, seadmine kõrgemale ühiskonnast ja riigist riik peab toetuma armastusele Sõprus Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest sõprus hoiab linnriike koos sõprus on üldmõiste vabal kiindumusel põhinevate inimestevaheliste suhete kohta sõprus iseloomustab perekondlikke suhteid, võimu suhet kodanikesse, kodanike omavahelisi suhteid sõprus eeldab: Vastastikku hea soovimist ja sellest teadlik olemist Ühistegevust kolm sõpruse tüüpi
kategooriat ehk puhast arumõistet. Igasse kogemusotsustusse on kätketud üks selline kategooria, mille kaudu toimub objekti süntees. Nii näiteks on hüpoteetilise otsustuse vormi, millisena oli väljendatud eelpool toodud kogemusotsustus “Kui päike paistab kivile, siis soojeneb kivi paratamatult”, kätketud Kanti sõnul põhjuslikkuse kategooria. Sünteesiks laias mõttes nimetab Kant “erinevate ettekujutuste ühendamise ning nende mitmekesisuse ühes tunnetuses haaramise toimingut” (B 103) ja eristab selles järgmisi elemente. Kõigepealt peab olema antud ettekujutuste mitmekesisus: ilma mitmekesisuseta, mida tuleb ühendada, ei saa toimuda mingit sünteesi. Järgnevalt peavad ettekujutused olema “kujutlusjõu (Einbildungskraft), hinge ühe pimeda, kuid vältimatu funktsiooni …” (B 103) poolt kokkukoondatud. Kolmandaks annab mõistete rakendamine sellele seosele paratamatu sünteetilise ühtsuse, s.t
See-tõttu on mõteldav, et mõtlemine kui vorm käsitleb kaemuse puhtaid vorme – ehk puhtaid kaemusi, nagu ta ka ütleb – kui iseenda sisu (mateeriat), saavutades nii teadmise sünteesi muutumata seetõttu veel aposterioorseks. Sünteesi all mõistab Kant “toimingut liita erinevaid ettekujutusi 4 Andrus Tool / Klassikaline saksa filosoofia / FLFI.01.020. ning haarata nende mitmekesisust ühes tunnetuses”(A 77 / B 103). Kant oma transtsendentaalse analüüsiga ütleb, et kui me eeldame, et on olemas meelelisuse puhtad vormid, siis saab mõistetavaks ka see, kuidas on võimalik üldine ja paratamatu ning samal ajal empiiriliselt rakenduv teadmine. Vt. “Prolegomena …” §§ 9, 11 Kanti aja ja ruumi käsitus. Meelelisuse niisuguste puhaste vormidena käsitleb Kant ruumi ja aega. Nendeni jõutakse kaheastmelise abstraktsiooniprotsessi kaudu, milles kõige-
Mental retardation ja mental deficiency tähendavad sõna-sõnalt vaimset mahajäämust, vaimset puudulikkust ja intellekti puudulikust. Uuem nimetus on intellectual disability, mille eestikeelne vaste tänapäevases haiguste klassifikatsioonis (RHK-10) on vaimne alaareng. (Häidikind, 2008). Vaimne alaareng (oligofreenia, nõrgastuslikkus) – on psüühika arengu mahajäämus, millele on iseloomulik teatud arenguperioodil omandatud oskuste ja intellekti madalam tase, mis avaldub tunnetuses, kõnes ja sotsiaalsetes võimetes. Vaimse alaarenguga võib kaasneda mõni muu vaimu – või kehapuue. Neil lastel on nõrgenenud sotsiaalse kohanemise võime. Kerge vaimse mahajäämusega lastel ei pruugi see soodsas ja toetavas sotsiaalses miljöös olla silmatorkav. (samas, 5.) 5 1.2. Vaimse alaarengu tasemed Vaimsel alaarengul eristatakse 4 astet: 1
annaabi.ee 
