Maurice Merleau-Ponty kunstifilosoofia ja tema tajukäsitlus Paul Cezanne maalide kunstifilosoofilise analüüsi oluline aspekt on tajukäsitlus, kuidas Merleau-Ponty selgitab maailma ja inimese vahelist suhet, inimese silma ja vaimu vahelist suhet. Oma tajukäsitluses kritiseerib Merleau-Ponty nii empiriste, nagu Hume, kui ka ratsionaliste Descartes'. Järgnevalt kirjeldan Merleau-Pony filosoofilist lähenemist maailmale ja kunstile ning lisan ka mõned ideed, mis mul tema tekstidega tutvudes tekkisid. Merleau-Ponty eristab inimese juures tema keha ja ihu keha tähenduses füüsiline objekt, ihu kui elav süsteem, mitte kunagi tabula rasa vaid alati maailmaga seotud olev. Sellise tõlgitsusega vastandub ta empiristidele, kes väidavad, et inimene on puhas leht kõik meie teadmised kujunevad kogemuse kaudu, kusjuures kogemus on kokkupuude välise maailmaga
Sama kehtib ka teiste inimeste hinnangute ja otsuste kohta ka need jäetakse kõrvale. Epoché nõuab ebaharilikku tähelepanu, keskendumist ja kohalolu. 3. "Fenomenoloogia ja tervishoid: haige ihu fenomenoloogilise nähtusena" - millega nõustute selles alapeatükis, millega mitte? Nõustun selles alapeatükis filosoof Drew Leder´i ja filosoof Toobsi väidetega- Olles ise neid kogenud siis vastuväiteid, millega mitte nõustuda mul ei ole. Filosoof Leder toetub oma käsitluses Merleau-Pontyle. Keha on taust, mida tavaliselt ei tajuta ja millele ei mõelda oma toimetusi tehes. Me võime küll oma kehale mõelda, aga tavaliselt me ei tee seda. Valu paneb meid teadvustama meie keha ja me tajume sel puhul oma keha ebamugavana. Filosoof Toobsi järgi erineb patsiendi haiguskogemus arsti omast. Iga inimese haigus on erineva eripära ja iseloomuga. Inimene peab ise kõike oma ihuga kogema, et teada saada mida kogevad juba haiguse läbielanud. Lisaks see, et
avalikkuse ja psühhiaatrite poolt. Seega pole need objektiivselt määratletavad. Konkreetne ühiskond paneb paika selle, mida nähakse psüühikahäirena ja kuidas sellele reageeritakse. Eksisteerib teatud vaimuhaigusdiskursus1 (M. Foucault): eksisteerivad psühhiaatrilised, õiguslikud ja sotsiaalsed mehhanismid, mis tegelevad nendega, keda peetakse psüühikahäirete all kannatajateks. 7. Mis iseloomustab eksistentsialismi? (lisaks üldisele võivad siin olla abiks ka Heideggeri ja Merleau-Ponty mõtted) Oma olemuselt on eksistentsialism vastuhakufilosoofia, mis keskendub üksikindiviidile ning mõneti vaadeldav mässuna valgustusajastu ideaalide vastu, kus rõhk asetati süsteemidele ja ratsionaalsusele. Heideggeri fenomenoloogia püüab tõlgendada igapäeva tegevusi. Oma igapäevategevustes oleme seotud teiste objektidega (asjadega) ja need avalduvad meile tegevuse käigus (nt kasutame arvutit) ning seega pole objektid üksteisest isoleeritud. Me kasutame neid erinevatel
He too emphasized high standards of clarity and precision, but sought them more in the rigorous description of our immediate experience (the phenomena) than in the logical analysis of concepts or language. Continental Philosophy In "Being and Time" Heidegger turned phenomenology toward "existential" questions about freedom, anguish and death. Later, French thinkers influenced by Husserl and Heidegger, especially Sartre and Merleau-Ponty, developed their own versions of phenomenologically based existentialism. Continental Philosophy The term "continental philosophy" was the invention of analytic philosophers of the mid-20th century who wanted to distinguish themselves from the phenomenologists and existentialists of continental Europe. Over the last 50 years, the term has been extended to many other European movements, such as Hegelian
antud vaate seletamine jääb müstitsismi tasandile. Kui vaim saab elada ilma ihuta, siis kuidas seletada nt tõsiste ajukahjustuste või -haiguste (nt dementsus) selget mõju mentaalsetele protsessidele? Nii ei suuda see vaade selgitada ihu ja vaimu omavahelist suhet ning see on selle oluliseks puuduseks. 4. Inimesed on „ihulikud olendid“, kelles ihu ja hing on lahutamatult kokku põimunud. See väide on arendatud prantsuse fenomenoloogilise filosoofi Maurice Merleau-Ponty (1908-1961) poolt. Tema arvates on mentaalsed ja füüsilised komponendid omavahel niivõrd segunenud, et moodustavad sujuva terviku. Inimene on ihu. Kui eelmiste vaadete puhul oli inimene peamiselt samastatud kas hinge või ajuga (ja ihu oli vastavalt kas hinge või aju instrumendiks), siis siin on inimene samastatud ihu kui tervikuga. Ihu ja hing ei ole inimeses eraldiseisvad üksused, kes moodustavad inimese. Inimene ei ole osadeks lahutatav, vaid tervik
o. fenomenide evidentsi piirides. Ent tuleb meeles pidada, et kui varem oli filosoofia uskunud enda olevat sunnitud tagasihoidlikult rahulduma tunnetusteooriaga, siis fenomeloogia tegi taas kättesaadavaks terve kogemusmaailma rikkalikkuse. Kui juba Husserl oli tegelenud inimese tajuvälja ehitsega, siis Prantsusmaal võttis fenomeloogia lisaks suuna eksistensialismile. Eriti selge väljenduse andis sellele Maurice Merleau-Ponty oma varases suurteoses ,,Taju fenomenoloogia". Eksistensialism 20.sajandi mõjukamaid filosoofiasuundi, eksistentsialism, mida paljud peavad lausa selle sajandi olulisimaks filosoofiaks.Üks 20.sajandi olulisimaid filosoofe oli kahtlemata Heidegger. Heideggeri peateose ,,Olemine ja aeg" sisuks on inimese olemasolu ja selle ajalikkuse analüüs, mis tegi ta 1927. aastal üleöö kuulsaks. Uurib ta seal inimeksistentsi fundamentaalseid struktuure ehk eksistentsiaale
Kuigi inimene ennast täiesti endaküllaselt ja subjektiivselt loob, siiski on ta sunnitud end looma võimalikult hästi ja ilusti, kuna ta ei saa enda eksistentsi piiratust kogenuna oma loomejõudu raisata -- eksistents on ainukordne ja lõppeb surmaga. Filosoofid on eksistentsialismi kritiseerinud selle poolest, et see lõhestab inimese ja maailma suhet ning polariseerib subjekt-objekt suhte liialt ühe poole, st subjekti kasuks. Seetõttu ei pea end eksistentsialistideks nt Maurice Merleau-Ponty ja Martin Heidegger, kuigi mõlemad on oma mõtlemises tegelenud sarnaste teemadega. Eksistentsialismist mõjutatuna on selle ühekülgset polarisatsiooni püüdnud ületada nt Paul Ricoeur. Mõnikord eristatakse nendel alustel eksistentsialismi ja eksistentsifilosoofiat. Viimane on erinevalt eksistentsi ja subjekti absolutiseerivast "ismist" neutraalselt määratletud filosoofia, mis eksistentsi mõistet teatud otsustaval määral kasutab, kuid pole selles suhtes normatiivne
on ka sarnane geenipagas, siis sarnaselt käitudes võivad avalduda samad omadused kindlas keskkonnas kohanemiseks. Intelligentsus ja semioos Hoffmeyer seletab, et tihti on märkamata jäetud võimalus loomade intelligentsust mõõta, jälgides looma võimeid kasutada semioosi oma eesmärgi poole püüdlemisel. Ta mainib, et üks oluline omadus, mida omavad pea kõik olendid, kes liiguvad, on propriotseptsioon – teadlikkus oma keha paikńemisest ning liikumisest. Maurice Merleau-Ponty arvates eelneb selline enese tajumine arenenumale mõttetegevusele, mille puhub tekib subjektil subjektiivne arvamus. Loomade intelligentsist aitab paremini aru saada ka teadmine, et ka nemad näevad mõnikord und. See annab mõista mingil määral kehalise ja vaimse tegevuse erisusest, kuid see pole niivõrd arenenud, kui inimestel. Kasutatud materjalid Hoffmeyer, J 2014. Biosemiootika Semiootika sõnastik
TALLINNA MAJANDUSKOOL Ametnikutöö osakond Liane Tsimmer SR119 HEGEL Referaat Juhendaja: Piret Kirme Tallinn 2012 SISUKORD EESSÕNA Hegelita oleks kaasaegne filosoofia mõeldamatu. Marxist Merleau-Ponty'ni ja Kierkegaardist Nietzcheni on tema varjus töötanud kõik, kelle ideed on kujundanud kaasaegset mõtlemist. Sest Hegelt probleemid on osutunud meie endi omadeks. Ühiskonnas eksleva üksikisiku isolatsioon, lõhestunud mina igatsus integreerinud terviklikkuse järele need on mured, mida Hegeli järeltulijad temaga jagavad. Isiklike ja üldiste huvide konkurents, olevikulise hetke ja avarama ajaloolise narratiivi vahekord need probleemid on jäänud aktuaalseks kahesaja
Need, mis sellega kokku ei lange tuleks kõik kõrvale tõrjuda. Ei ole sellist ühte ja õiget viisi kuidas seda teha. Sellepärast on erinevad fenomenoloogilised stiilid, neid on väga palju - otsib inimkogemuses mingit ühisosa, stiile saab jaotada ja liigitada ja jaotada. Tavaliselt räägitakse sellestest fenomenoloogilistest stiilidest nagu E. Husserl puhas fenomenoloogia e. transtsentaalne Hermeneutiline fenomenoloogia H. G. Gadamer M. Merleau Ponty M. Heideger A. Schütz Eluilma probleemidest huvitusid life world, selle terminiga tähistatakse in-se vahetut ümbrust, kus ta tegutseb Eksistentsiaalsest f-st on ka 2 koolkonda, mis on psühholoogia ja sotsioloogia piiri peal Etnometodoloogia Duquesne Amadeo Giorgi koolkonna esindaja Eksistentsiaalne käsitleb teemasid, mis on käsitletavad psühholoogias huvi nende vastu levib geograafide ringis, mitte niivõrd psühholoogide hulgas ikkagi.
läbivaatamisele. 3. Nimetage vähemalt 3 filosoofilise esteetika koolkonda! Esteetika koolkonnad: esteetikat tehakse koolkondades/vooludes, mis erinevad üksteisest aine ehk põhiprobleemide ja meetodite poolest. On olemas näiteks: analüütiline esteetika (Beardsley, Dickie, Danto, Sibley), eksistentsialistlik esteetika (Sartre, Heidegger), feministlik esteetika (Felski, Battersby), fenomenoloogiline esteetika (Ingarden, Merleau-Ponty), marksistlik esteetika (Adorno, Lukacs, Stolovits), pragmatismi esteetika (Dewey, Shusterman). 4. Iseloomustage analüütilist esteetikat! Filosoofia esteetika kui analüütiline esteetika: kunstipraktika põhimõistete loogiline ja mõisteline analüüs (sageli tarvilikes ja piisavates tingimustes), argumenteeriv-põhjendav, kirjutamisstiil mitteretooriline ja mitteilukõneline, terminite ja teeside selge määratlemine ja
beautiful and the ugly, the distinguished and the vulgar, in which their position in the objective classifications is expressed or betrayed." Pierre Bourdieu Pierre Bourdieu sündis külas nimega Denguin, edela Prantsusmaal. Tema isa oli kohalik postkontori ülem. Koolis oli Bourdieu silmapaistev õpilane, kuid samal ajal ka suurepärane ragbimängija. Peagi kolis noormees Pariisi, kus ta õppis ülikoolis koos filosoof - Jacques Derrida'ga. Bourdieu huvitus Merleau-Ponty'st, Husserl'i ja Marxi töödest. Bourdieu kaitses oma lõputöö 1953. Pärast filosoofiakraadi saamist töötas ta aasta õpetajana ning siis võeti ta sõjaväkke, kus ta teenis kaks aastat Alzeerias. 1959-60 luges mees Alzeeria Ülikoolis loenguid ning õppis kohalikku põllumajandust ning berberite kultuuri. "I thought of myself as a philosopher and it took me a very long time to admit to myself that I had become an ethnologist," on Bourdieu enda kohta öelnud.
annaabi.ee 
