tingimustes Töö vahendid: stopper Katsealune: Töö teostaja: Töö käik: Katsealune istub vabalt, hingab sügavalt sisse ja välja. Järgneva sügava sissehingamise järel peatab katsealune hingamise suutlikkuse piirini. Töö teostaja registreerib hingamispeetuse aja. Sellele järgneb 45 sekundit normaalset hingamist. Katset korratakse uuesti 2 korda. Tulemused kantakse tabelisse. Korduva apnoe proov iseloomustab kardiopulmonaarse süsteemi funktsionaalset seisundit ja organismi adaptatsioonivõimet ebasoodsates gaasivahetuse tingimustes. Hindamiskriteeriumid: Kui III apnoe on I pikem 0-9 sek on funktsioon puudulik 10-19 sek on funktsioon rahuldav 20-30 sek on funktsioon hea üle 30 seki on funktsioon väga hea II ja III apnoe lühenemine võrreldes I-ga viitab vereringe ja hingamissüsteemi talitluse puudulikkusele.
- standardlahus (arahhidoonhape) Analüüsi tulemusel oli näha, et hüdrolüüsimata proovil oli rohkem “plekke” e erinevaid rasvhappeid. Hüdrolüüsitud proovil oli AA standardiga kokku langev “plekk” 5. Viidi läbi kvantitatiivne TLC analüüs. Plaadile kanti AA standard ja hüdrolüüsitud proov. Selle tulemusel nägin, et metüleerimiseks tuleb võtta 25uL rasvhappeid. 6. Rasvhapped metüleeriti diasometaaniga , mille tulemusel saadi rasvhappe metüülester toeatemperatuuril ilma kõrvalproduktideta. 7. Metüleerimise toimumist kontrolliti TLC analüüsiga. Plaadile kanti metüleeritud
Töö eesmärk Määrata vedelkütuse leekpunkt ja võrrelda saadud tulemusi käsiraamatus toodud andmetega Tööks vajalikud vahendid 1) leekpunkti määramise seade 2) analüüsitava kütuse proov 3) termomeeter mõõtepiirkonnaga 0...200ºC Katseseadme tööpõhimõtte kirjeldus Leekpunktiks nimetatakse minimaalselt temp-i, milleni kuumutatud pinnalt eralduv vedelkütuse aur lahtise leegiga kokku puutudes hetkeks süttib. Sellel temperatuuril kütus ise veel ei sütti. Kui kütuse temp. On leekpunktist kõrgem, tekivad kütuse süttimise tingimused leegiga kokkupuutel. Temperatuuril, mille juures kütus süttib ja põleb vähemalt 5 sekundit, nim. Süttimistemperatuuriks.
Promilli arvutamine 11.klass Promilli arvutatakse valemiga: Promilli tähis on 1 Üleanded , kuidas leida promilli ? Arvutage , kui palju puhast kulda on kuld ehtes, mis kaalub 12,5 grammi ja mille proov on : A. 375 B. 585 C. 750 Lahendus: A) B) C) 9,4 2) Kui palju tuleb võtta puhast kulda ja kui palju vaske , et nende kokku sulatamisel saada 4,500 g kaaluv sõrmus prooviga 585? Lahendus: 4,500 2,633 = 1,867 g Vastus: Kulda tuleb võtta 2,633 g ja vaske 1,867 g , et saada 4,500 g sõrmus
õpilane Protokoll nr. 4, 06.05.2015 Mulla keemiline analüüs Töö iseloomustus: (proov 21) Sügisel võeti Rannu vallas asuvatelt põlluldudelt mullaproovid. Põld oli jagatud 5 hektarilisteks juppideks ning igal maaalal tehti umbes 35 torget, millest kokku kujunes üks proov. Mullaproovid koguti kokku ning pand õhurikkasse ja sooja ruumi kuivama. Edasi, kui proovid olid kuivanud alustati korese ja peenese sisalduse välja arvutamisega. Selleks kaaluti kõigepealt muld koos karbiga ning hiljem mullaproovi karp tühjalt. Edasis valati kogu proov uhmri kaussi ning proov uhmerdati peeneteks osadeks. Uhmerdatud proov valati läbi 2mm sõelte – selle tagajärjel eraldus kores ja peenes üksteisest. WRB järgi moodustavad korese üle 2 mm läbimõõduga osakesed.
Üliõpilane: Juhendaja: Kood: Esitatud: Sooritatud: 2.1 AINETE SEGU LAHUTAMINE GEELKROMATOGRAAFIA MEETODIL Teooria Geelkromatograafia põhimõtteks on lahuses sisalduvate ainete lahutamine nende erinevate molekulmasside järgi. Lahuses sisalduvad ained liiguvad läbi geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafiat kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks. Proov viiakse läbi kolonni vesilahuse abil. Geelkromatograafia protsess toimub kolonnis, mis on täidetud pundunud geeligraanulitega, mille pooride mõõtmed on samas suurusjärgus lahuses sisalduvate makromolekulidega. Geelkromatograafias kasutatavad geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: kolonni vaba maht ehk graanulite vahelise vedeliku maht (Vv), graanulite sisese vedeliku maht (Vs),
protsessi toetava infosüsteemi eesmärgid on järgmised: 1. Eesmärk: Saada ülevaadet kõikidest laborile tellitud ja laboris teostavatest analüüsidest. Eelis: Labori töötajad saavad parema ülevaade proovide analüüsi protsessi kulgemisest. Mõõt: Labori töötajatele peavad katsuti ribakoodi järgi olema võimelised jälgida, mis analüsaatorisse proovimaterjal peab minema ning, kui proov on laborisse saabunud, mis analüsaatoris otsitav katsuti on ja kui palju aega analüüsiks kulub. 2. Eesmärk: Saada ülevaadet klientide varem tehtavatest uuringutest ja analüüsidest. Eelis: Labori töötajad saavad selgemat pilti kliendi (patsiendi) tervise seisundist, mis võimaldab asjakohase konsultatsiooni anda. Mõõt: Peab olema võimalik vaadata kliendi varem tehtud analüüse ja nende vastused. 3
· Tiitrida lahused 0,02 M CuSO4 lahusega, kuni violetne värvus asendub roheka värvusega. Tiitrimise käigus kolvi sisu pidevalt loksutada! Tiitrimiseks kulunud lahuse hulga järgi leitakse kaliibrimisgraafiku järgi taandavate suhkrute sisaldus mg-des 1 ml-s reaktsioonisegust võetud proovis. Kui palju kulus 0,02M vasksulfaadi lahust 0, 10 minuti ja 20 minuti proovide tiitrimiseks? Tiitrisin 0,02 M vasksulfaadi lahusega kõiki kolme lahust ning tulemused on järgnevad: 0 min proov - 3,0 ml 10 min proov- 14,9 ml 20 min proov 25,0 ml Invertaasi aktiivuse leidmiseks kasutasin valemit: A= (C2-C1) * V1 * V2 * 103 /( T * 180 * V3 * V4 * g ) C2 taandavate suhkrute sisaldus ajahetkel T võetud proovis, mg/ml (13,2 ja 22 mg/ml) C1 taandavate suhkrute sisaldus 0-proovis, mg/ml (2,7 mg/ml) V1 reaktsioonisegu üldmaht, ml (26ml) V2 ensüümi töölahuse üldmaht, ml (5ml) 103 tegur üleminekuks mikrogrammidele T hüdrolüüsi kestus, s (600s ja 1200s)
kuivatamiseks; poleerketas, poleerimisvedelik; valgusmikroskoop; söövitusvedelik, anum veega, vatitikud. Töö käik: Valmistame ise proovi. Selleks on vaja pisikest metallitükki, milleks oli Cu. Võtsime 6g dibensüülperoksiidi ja 3g tetrahüdrofurfurüül-2-metakrülaati ja segasime omavahel. Segu valasime silikonanumasse, kus oli ka meie Cu tükk, mis oli keskele asetatud. Seejärel lasime segul kõveneda. Kui proov valmis eemaldasime selle vormist ja hakkasime lihvima. Selleks kasutasime erinevaid lihvpabereid. (Lihvimispaberil olev number näitab abrasiivtera suurust). Lihvime märjalt, sest abrasiiviga kaetud kettaga lõikamisel tekib lõikekoha vahetuse läheduses soojaeraldus, mis võib materjali mikrostruktuuri oluliselt mõjutada. Esiteks P180 (75-78 µm on läbimõõt) Proovile jäävad suhteliselt tugevad kraapejäljed, mis torkavad kohe silma.
Reaktori aas (i.k. Reactor coil Möödaviik (i.k. Bypass) Äravool Kandelahus (i.k. Carrier) Teoreetilised alused Definitsioon 1. Meetod, mis põhineb vedela proovi sisestamisel sobiva vedeliku segmenteerimata pidevasse voolu. Sisestatud proov moodustab tsooni, mis seejärel transporditakse detektorisse, mis pidevalt registreerib neelduvust, elektroodi potentsiaali või mõnda teist füüsikalist parameetrit, mis pidevalt muutub, kui proov voolab läbi detektori raku. Definitsioon 2. Vooganalüüsi tehnika, mis põhineb hästi reprodutseerival manipuleerimisel proovi ja regendi tsoonidega kandelahuse voos termodünaamiliselt mittetasakaalulises olekus. VSA põhikarakteristikud
vastastikmõju ● Samuti hindamaks ensüümide aktiivsust, leidmaks antikehasid ja näidata nende spetsiifilisust Kiipide tüüpid III Pöördfaasi valgukiibid ● Kasutatakse lüüsitud koeproovi ● Eksponeeritakse uuritavale valgule vastava antikehaga ● Tuvastatakse luminestsentsiga ● Prinditakse alusele, et määrata koguseid ● Saab tuvastada modifitseeritud valke Antikehadel baseeruvad valgukiipid ● Pinnale immobiliseeritakse antikeha ● Märgistatud proov kantakse kiibile ● Seondumine detekteeritakse fluorestsentsi mõõtmisega ● Tulemuste alusel saab võrrelda valkude ekspressioonitaseme muutusi erinevates rakkudes ja kudedes Milleks on seda tehnoloogiat vaja? ● Annab võimaluse autoimmuunhaigusi õppida ja välja selgitada, miks kindlad rakud ja iseäranis just valgud on antikehade märklauaks ● Võimaldab hinnata antikehade kogust patsiendi seerumis 9000 unikaalse inimese valgu vastu
Meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsoonisegus. Antud töös kasutatakse glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemisel kompleksomeetrilist meetodit, kus põhireaktsiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov, milles on taandavad suhkrud, viiakse komplekslahusesse. Keemisel taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)- ks ja Cu2O eraldub punaka sademena. Keetmisel toimuv reaktsioon: Tiitrimisel määratakse vabanenud triloon B kogus, kasutades 0,02M vasksulfaadi lahust, tekib uuesti kompleks, mida näeb lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimisel toimuv reaktsioon: Tiitrimiseks kulunud vasksulfaadi koguse järgi leitakse kalibreerimisgraafikult
Kombineeritud meetodid: kromatograafia ja massispektromeetria see võiks olla vedelikkromatograafia + massispektromeetria. Kõigepealt peaks tutvustama mõlemat meetodit 1-2 kausega, Siis mainima ära, et kuna töö teema on 2 meetodi ühendusest, siis on valitud kummastki meetodiklassist üks esindaja pidades silmas, et need omavahel sobiksid. Siis võib rääkida vedelikkromatograafiast - mis head seal on, kuidas seda keeruliste segude lahutamisel toimib ja ka mis seal puudu jääb (vahel ei lahutu piigid hästi, ainete identifitseerimiseks on vaja standardeid). Massispektromeetria lisamine toob sisse lisavõimalusi nende puuduste ületamiseks. Edasi peaks pisut lähemalt rääkima massist. Valida võiks näiteks ESI ioonallikaga massi, selgitades, et see on tavaliselt esimene ioonallika valik koos vedelikkromatograafiga kasutatvatel süsteemidel. Rääkida natuke ESI massist (1 slaid). Ja siis tuua välja, mis toredaid tulemusi on saadud LC-ESI...
kõrgsurvevedelikkromatograafiat. Teooria Üks suuremaid keskkonnaprobleeme on vee reostamine, mis ohustab inimese tervist kui ka elusloodust. Veereostuse puhul jälgitakse tavaliselt veekogude seisundit ja sinna lastava heitvee koostist ja kogust. Reostuskoormuse määramiseks on vaja mõõta heitvee hulk ja saasteainete sisaldust. Reoveest, heitveest või suublast võetakse tavaliselt üksik-, sari- või keskmistatud proov. · Üksikproov (punktproov) iseloomustab vee kvaliteeti ainult proovivõtu ajal ja kohas ning võetakse mingil ajahetkel ühekordselt. · Keskmistatud proove (liitproove), s.o. kahe või enama üksik- või sariproovi (osaproovi) segu kindlas vahekorras, võetakse uuritava näitaja keskmise väärtuse määramiseks. · Ajakeskmine proov võetakse vähe muutuva vooluhulga korral, selle saamiseks segatakse
Mullaproovi võtmine http://pmk.agri.ee/index.php?valik=441&keel=1&template=template2pmk.html Võetavate mullaproovide arv Sõltub maa suurusest, kultuuridest ja mullastikust. Tavaliselt võetakse 1 keskmine proov 3-5 hektari kohta. Väga homogeense mullastiku korral võib proovilapi suuruseks olla kuni 10 ha Keskmine proov Keskmine mullaproov koosneb tavaliselt 15...25 üksikproovist. Proovi võtmise sügavus Suurem osa rohttaimede juurtest asuvad künnikihis, seega 20…25cm mullakihis. Ka mullaproov võetakse sellest kihist. Mullaproovi võtmine Proovilapil tuleb seejuures liikuda Z, C, V, U kujuliselt või lihtsalt sikk-sakiliselt. Proovi võtmise aeg Kui ilmastik ja taimede kasvufaas seda võimaldab, võib proove võtta varakevadest hilissügiseni. Soosituim on vahetult saagikoristus-
Piigi kõrgus, mis mõõdetakse detektoriga on proportsionaalne analüüdi kontsentratsiooniga. Voogsisestusanalüüs on kõrge tundlikkusega automatiseeritud analüüsi meetod, mille puhul viiakse proovi tsoon minireaktoris konstantse kiirusega liikuvasse kandelahuse voolu, milles proov seguneb reagendiga ja edasi detekteeritakse mingi füüsikalise karakteristiku muutuse järgi. Meetod, mis põhineb vedela proovi sisestamisel sobiva vedeliku segmenteerimata pidevasse voolu. Sisestatud proov moodustab tsooni, mis seejärel transporditakse detektorisse, mis pidevalt registreerib neelduvust, elektroodi potentsiaali või mõnda teist füüsikalist parameetrit, mis pidevalt muutub kui proov voolab läbi detektori raku. (See definitsioon jätab kajastamata VSA ühe kõige fundamentaalsematest omadustest analüüsi võimalikkuse mittetasakaalulises olekus). VSA aparatuur on sarnane ilma kolonnita HPLCga ja aparatuuri kvaliteet garanteerib VSA reprodutseeritavuse
valmistamiseks, sõel nr. 02 kipsi sõelumiseks, Suttardi viskosimeeter kipsitaigna normaalkonsistentsi määramiseks, Vicat' aparaat kipsitaigna tardumisaja määramiseks, vormid proovikehade valmistamiseks, hüdrauliline press paindetugevuse ja survetugevuse määramiseks. 4. Katsemetoodika 4.1 Jahvatuspeensuse määramine Kipsi jahvatuspeensus määratakse sõelumise teel sõelal nr. 02, avaga 0,2 x 0,2 mm. Kipsist kaalutakse proov 50 g ning asetatakse sõelale nr. 02. Algselt sõelutakse mehaaniliselt 5 minutit ning seejärel käsitsi. Jahvatuspeensust väljendab sõelale jäänud materjali hulk %-des sõelumiseks võetud esialgsest massist. Lõpptulemus antakse kahe katse aritmeetilise keskmisena, täpsusega 0,1% Valem 1. JP = ( Mj / M ) * 100% JP jahvatuspeensus [%], Mj mass sõelal [g], M katseproovi mass [g] 4.2 Kipsitaigna normaalkonsistentsi määramine
Kõigis katsetes kasutati rukkikroovjahu! 1. Jahu niiskuse määramine Niiskus on üks jahu kvaliteedi näitajatest ning omab suurt tähtsust jahu säilitamisel. Jahu niiskus ei tohi olla rohkem kui 15%. Töö käik: kaalutakse kaks tühja proovialust, kuhu lisatakse 5,00 g jahu. Alused asetatakse 40 minutiks kuivatuskappi 105 ºC juurde. 40 minuti möödudes pannakse proovid eksikaatorisse jahtuma ning kaalutakse uuesti. Proov I Tühja proovialuse kaal: 24,5062 g Alusele kaalutud proov: 5,0021 g Kaal peale kuivatamist: 4,6000 g Niiskusesisaldus: 8,74% Proov II Tühja proovialuse kaal: 24,6703 g Alusele kaalutud proov: 5,0019 g Kaal peale kuivatamist: 4,5796 g Niiskusesisaldus: 9,22% 2. Jahu veesidumisvõime määramine Vee hulk retseptuuris sõltub jahu veesidumisvõimest, veesisaldusest, vigastatud tärkliseterade
. Silmused ja tingmärgid (teada ja osata ära tunda joonise järgi) : ääresilmus, parem ja pahempidine silmus, parempidine keerdsilmus, venitatud silmused (lõngajooks silmuse ees ja taga ), õhksilmus. . Töövõtted ja tingmärgid (teada ja osata ära tunda joonise järgi): enam kasutatavad kahandamis- ja kasvatamisvõtted, palmiku-, patendi-, viklivõte, vits, kirjamine, roosimine, nupud. . Koepindade kudumise iseärasused ja koe omadused: soonik-, venib patent-, patentkude(lõngakeerd + kudumata silmus) palmik-, Palmikud peamiseltparempidiste silmuste keerduvad tulbad koepinnal. ·Ühe tulba e haru laius 1...8 silmust. ·Nimetatakse vastavalt harude arvule vikkel-, Vikkel on üle koepinna diagonaalselt kulgev parempidiste silmuste rida, võimaldades moodustada mitmesuguseid geomeetrilisi ornam...
võetakse 60 proovi ning 250 gsest proovist analüüsitakse 25 grammi. Juhul, kui kõigi 60ne proovi puhul saadakse negatiivne tulemus, siis tegelikult eksisteerib ikkagi veel 30% ulatuses tõenäosus aktsepteerida partii, kus tegelikult 800 proovivõtuühikut sisaldab salmonellat. Eelnev interpreteering eeldas, et Salmonella jaotumine kogu partii ulatuses oli ühtlane ning teostati juhuslik proovivõtmine (tavaliselt see nii ei ole). PROOVIDE VÕTMISE OLULISED ASPEKTID · Proov peab olema küllaldane, et võimaldada soovitud analüüside teostamist · Proovis ei tohi tekkida muutusi enne analüüside alustamist · NB: Laboriga tuleb eelnevalt kokkuleppida ning labor peab eelnevalt olema teadlik proovide arvu ja tüübi kohta PROOVIVÕTMINE Võimalusel toimetada proov laborisse originaalpakendis või steriilsetes mahutites võetuna steriilsete vahenditega Pakendamata kauba proov või proov suurest pakendist ei tohi ületada 200g. Valmispakitud
mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi (valmistatakse kõrge konsentratsiooniga lahuses, võttes üks ühele hulga ja triloon-B). Antud reaktiiv täidab kahte rolli: · Tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile toimib ta invertaasile mille pH 4,8 inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni. · Tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)- triloon B kompleksi. Taandavaid suhkruid sisaldav reaktsioonisegust võetud proov viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub , mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon-B. Järgneb reaktsioonil vabanenud triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades kindlakonsentratsioonilist 0,02M vasksulfaadi lahust. Tiitrimise käigus komplekseerub vabanenud triloon-B uuesti Cu(II)-ioonidega ja kompleksi
Töös kasutasime kompleksomeetrilist meetodit, milles põhireaktiiviks on -triloon-B kompleks (tugevalt aluseline). Seda valmistatakse , ja triloon-B lahustest (siin kasutan eelnevalt valmistatud segu). Sellel reaktiivil on antud töös 2 rolli: · inaktiveerib invertaasi (kompleksil on kõrge pH), kuna invertaasi , · tagab taandavate suhkrute määramiseks leeliselist kekkonda ja vask()-triloon B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuril taandub taandavate suhkrute toimel -ks, mis eraldub punase sademena. Lahusesse jääb ekvimolaarses koguses vaba triloon-B. Järgneb triloon-B kontsentratsiooni määramine tiitrimisel kasutades 0,02 M lahust. Toimub vase taaskomplekseerumine triloon-B-ga ja seda saab visualiseerida, kui lisada lahusesse indikaator mureksiid (lahuse värvus muutub violetsest roheliseks). Tiitrimiseks kulunud mahu järgi
Töö eesmärk: Karotenoidide hulka kuulub ligi 600 erinevat ühendit, töö käigus tuleb kindlaks teha, millised neist antud töös esinevad ning kui palju karotenoide kvantitatiivselt proovis leidub. Töö käik: Peenestatakse taimne materjal, millest soovitakse proovi võtta. Peenestatud materjalist kaalutakse vastavalt labori juhendaja soovitusele 0,5-2g proovi. (antud töös 0,56g apelsinikoort). Seejärel peenestatakse proov uhmris nuiaga. Peenestamise kiirendamiseks lisatakse puhast kvartsliiva ning niiskuse eemaldamiseks proovist lisatakse veevaba Na 2SO4 senikaua, kuni proovist on kogu vesi välja saadud. Järgnevalt lahustatakse karotenoidid segust välja sobiva orgaanilise lahustiga (petrooleeter). Kogusin segust karotenoidi de lahust ja filtrisin selle kuiva 25 ml mõõtsilindrisse. Ekstraheerimine kestis seni, kuni petrooleetri lahus muutus värvituks. Ekstraheerimine toimub tõmbekapi all.
Hõbe Kristiina Moosel Janar Saar Raul Kallasmaa Miks ostetakse hõbeehteid ja hõbemünte? Ilus Ravivad omadused Väike allergia võimalus Uhke metall Hea investeerimiseks Ajalugu Münt säilib paremini kui paberraha Kus kasutatakse hõbedat? Elektrisüsteemid Elektroonika Meditsiin Ehete valmistamine Müntide vermimises Materjali tööstuses (rõivad) Kumba eelistada, kas investeerimist hõbedasse või hõbedaaktsiatesse? Investeering hõbedase: Ei maksa intresse Lihtsam müüa kui osta Väärtustatud igal pool Hõbeda hinnagraafik Kuidas on aegade jooksul hõbedat kasutatud? Mõõkade valmistamine Ehete valmistamine Hõbe kui raha Hõbevesi ravitsemises Milline maailmariik on saanud oma nime hõbeda järgi? Argentiina Argentum hõbe Rio de la Plata Ühendprovintsid Kuni 1836.a.Lõuna-Ameerika Ühendprovintsid 1826.a. Argentiina Vabariik 1832.a. Argentiina Konföderatsioon 1860.a. Argentiina Vabariik Hõbeda varud, hind ja roll tu...
töödeldud vees, suudmeala vees ja merevees. Näpunäited ja tehnika · Analüüsige proove koheselt, mitte jätta hilisemateks analüüsideks. · Täpsemate tulemuste saamiseks, määrake tühja kemikaali väärtus iga uue partii reagendiga. Järgige protseduuri kasutades deioniseeritud vett proovi asemel. Lahutage reaktiivi tühiväärtus lõpptulemusest või kontrollige tühiproovi. Vt. kasutusjuhendist lisainformatsiooni punktis Running a Reagent Blank. · Kui proov ajutiselt muutub kollaseks pärast reaktiivi lisamist, lahjendatage värske proov. Korrata katset. Võib esineda vähene joodikadu, mis võib olla tingitud proovi lahjendamisest. Kohaldage asjakohane lahjendusaste. Vt punkt 2.7 Sample Dilution leheküljel 21. · Pühkige proovi küveti välispind enne masinasse sisestamist. Kasutage selleks niisket lappi ja kuivatage pehme lapiga, et eemaldada näpujäljed ja muu mustus.
2.2. Karotenoidide identifitseerimine ja sisalduse määramine - TOMAT Töö eesmärk: Karotenoidide hulka kuulub ligi 600 erinevat ühendit, töö käigus tuleb kindlaks teha, millised neist antud töös esinevad ning kui palju karotenoide kvantitatiivselt proovis leidub. Töö käik: Peenestatakse taimne materjal, millest soovitakse proovi võtta. Peenestatud materjalist kaalutakse vastavalt labori juhendaja soovitusele 0,5-2g proovi. (antud töös 1,0036g tomatit). Seejärel peenestatakse proov uhmris nuiaga. Peenestamise kiirendamiseks lisatakse puhast kvartsliiva ning niiskuse eemaldamiseks proovist lisatakse veevaba Na2SO4 senikaua, kuni proovist on kogu vesi välja saadud. Järgnevalt lahustatakse karotenoidid segust välja sobiva orgaanilise lahustiga (oktaan). Kogusin segust karotenoidide lahust ja filtrisin selle kuiva 25 ml mõõtsilindrisse. Ekstraheerimine kestis seni, kuni oktaani lahus muutus värvituks. Ekstraheerimine toimub tõmbekapi all.
Näpunäited ja tehnika · Analüüsige proove koheselt. Mitte säilitada hilisemateks analüüsideks. · Täpsemate tulemuste saamiseks, määrake tühja kemikaali väärtus iga uue partii reagendiga. Järgige protseduuri kasutades deioniseeritud vett proovi asemel. Lahutage reagendi tühiväärtus lõpptulemusest või kohandage tühja kemikaali. Vt vahendi kasutusjuhendist lisainformatsiooni punktis Running a Reagent Blank. · Kui proov ajutiselt muutub kollaseks pärast reaktiivi lisamist, lahjendage värske proov ja korrake katset. Mõningane broomikaotus võib esineda lahjendamise tõttu. Korrutage tulemus lahjendusteguriga. Vt punkti 2.7 Sample Dilution leheküljel 21. · Pühkige proovi välispind enne masinasse sisestamist. Kasutage selleks niisket räti ja pärast eemaldada kuiva rätiga sõrmejäljed ja muud plekid. Samm sammult Meetod 8016
elektripliidile püstijahuti alla keema. Keetmise lõpetasin 150 ml destilleeritud veel lisamisega kolbi läbi püstjahuti. Jahutasin kolvid kraanivee all. 7. Reaktsioonil vabanenud triloon B kogust hakkasin määrama 0,02M vasksulfaadi lahusega tiitrimisel. Enne tiitrimist lisasin igasse kolbi 6 tilka mureksiidi lahust, mille toimel kolvi sisu värvus violetseks. Hakkasin tiitrima ja tiitrisin seni, kuni kolvis olev proov värvus samblaroheliseks. Tiitrimiseks kulunud vasksulfaadi lahuse kogus ja vastavad suhkrute kontsentratsioonid olid järgmised: V C 0 proov 0,5ml 0,4 1 proov 7,9ml 7 2 proov 13,5ml 12 Invertaasi aktiivsuse määrasin valemi järgi: Kus C1= taandavate suhkrute sisaldus ajahetkel T võetud proovis, mg
Tallinna Tehnikaülikool Keemiainstituut Bioorgaanilise keemia instituut BIOKATALÜÜS 3.2 PROTEOLÜÜTILISE ENSÜÜMI AKTIIVSUSE MÄÄRAMINE Juhendaja: Tiina Randla Töö teoreetilised alused Proteolüütilised ensüümid ehk proteaasid on ensüümid, mis katalüüsivad peptiidsidemete hüdrolüüsi reaktsiooni valkudes ja peptiidide, produtseerides madala molekulmassiga peptiide ja vabu aminohappeid. Proteaasi leidub kõigis organismides, kuna nad osalevad erinevate funktsioonide täitmises. Näiteks toiduvalkude seedimises ja kõrgreguleeritud ensüümireaktsioonide kaskaadides. Sõltuvalt sellest, kas proteaas toimib polüpeptiidahela kesksetele või otsmistele peptiidsidemetele, eristatakse endo- ja eksopeptidaase: · Eksopeptidaasi esindajateks on karboksüpeptidaasid ja aminopeptidaasid- need lühendavad peptiide, vabastades ühekaupa C- ...
10x lahus 500ml 50ml analüüsitavat vett, 450ml lahjendusvett 25x lahus 500ml 20ml analüüsitavat vett, 480ml lahjendusvett 50x lahus 1000ml 20ml analüüsitavat vett, 980ml lahjendusvett 100x lahus 1000ml 10ml analüüsitavat vett, 990ml lahjendusvett e) Proovivee ettevalmistus lahjenduste tegemiseks Esiteks kontrollitakse nõude puhtust, et mustad nõud tulemusi ei muudaks. Määratakse proovi pH ning enne lahjenduse tegemist loksutatakse proov korralikult läbi. Lahjendused tehakse vastavalt arvutustele. Analüüsitav proov loksutatakse läbi. Mõõdetakse 10x lahuse jaoks 50ml analüüsitavat vett ning lisatakse 500ml mõõtsilindrisse. Lisatakse 3/4 lahjenduslahust ning lisatakse ATU lahust (0,50ml), mis pärsib nitrifikatsiooni, sest nitrifikatsiooni põhjustavate mikroorganismide juuresoleks võib muuta tulemusi, ja täidetakse nõu lahjenduslahusega. Suletakse korgiga ja loksutatakse. 1. Analüüsi läbiviimine
(aja kulu mõttes) lahusteid. Kuna ekstraktsiooniks kasutatakse normaaltingimustest kõrgemat rõhku ja temperatuuri, on võimalik ekstrahentidena kasutada selliseid aineid, mis normaaltingimustel on gaasid. Kui ekstraheerimise temperatuur ja rõhk on üle vastava aine kriitiliste parameetrite, siis on tegu ekstraktsiooniga superkriitilises olekus fluidumiga. Perioodiline ekstraheerimine viiakse läbi tavaliselt lihtsas mehaanilises ekstraktoris. Ekstraktoris on ekstraheeritav proov teatud aja kontaktis ekstrahendiga. Selle aja möödudes eraldatakse ekstrakt ja proov võetakse ekstraktorist välja. Järgmine ekstrakt saadakse uue prooviga. Töö eesmärk: Töö eesmärgiks oli tutvuda superkriitilise ekstraheerimisega (kasutades solvendina CO2) kui ühega võimalikest ekstraktsiooni meetoditest, selle aparatuuriga ning viia läbi praktikumi juhendaja juhtimisel ekstraktsioon. Ekstraktsiooni saagise määrab kaalutiste vahe proovist enne ja peale katset
Valem 2. L = [ m / (V2 V1) ] * 1000 [kg/m3] L - liiva terade tihedus [kg/m3], m proovi mass [g], V 1 vee ruumala [m3], V2 vee ja liiva ruumala [m3] 4.3 Liiva tühiklikkuse arvutamine Liiva tühiklikkus arvutatakse puistetiheduse ning näiva tiheduse põhjal valemiga (3) Valem 3. pL = [1 (0L / L)] * 100% pL liiva tühiklikkus [%], L - liiva terade tihedus [kg/m3], 0L liiva puistetihedus [kg/m3] 4.4 Liiva terastilikulise koostise määramine Liivast võetakse proov 2000 g sõelutakse sõeltel sõela avaga 8 ja 4 mm. Jäägid sõeltel kaalutakse ning arvutatakse kruusaterade (4...8 mm) hulk liivas valemitega (4). Valem 4. ai = (mi / m) * 100 [%] mi jääk sõelal i [g], m kogu proovi mass [g], ai osajääk sõelal i [%] 4 mm avaga sõelast läbiläinud liivast kaalutakse 200 g proov, mida sõelutakse sõeltega, mille avad on 4,0; 2,0; 1,0; 0,5; 0,25 ja 0,125 mm. sõelumissaja pikkuseks valitakse 5 min.
Võtsime 25 l proovi, aurutasime inertgaasiga puhudes lahusti ning lahustasime proovi metanoolis. Metüleerimiseks lisasime 200 l diasometaani eetrilahust ning kuumutasime 37C juures, kuni alles oli ~10 l lahust, puhusime inertgaasiga kergelt läbi. Lahustasime metüleeritud rasvhapped metanoolis. 7. Metüleerimise kontroll ja GC proovide ettevalmistamine Kontrollisime metüleerimise toimumist TLC analüüsiga. Plaadilt oli näha, et metüleerimine on õnnestunud, kuna proov oli vähempolaarne, kui standard (st plekk asus standardi plekist kõrgemal) ning oli suurem, kui standardi plekk. Jätkasime GC analüüsiga kandsime metüleerunud proovi proovipudeli mikrosisusse, sulgesime tuubi ning panime proovipudeli GC aparaati. 8. GC analüüsi tulemused ja tulemuste analüüs GC analüüsil tuvastasime proovist 19 rasvhapet. Suurtes kogustes leidus proovis müristüülhapet (5%), palmithapet (26%), palmitolehapet (10%), olehapet (19%), linoolhapet
kolorimeetriga. 2. Töö käik 2.1. Töö vahendid 1. Katsetatav materjal 2. Valge testriie 3. Käärid 4. Hõõrdeseade 5. Hall-valge etalonskaala ja hall etalonskaala 2.2. Tegevuskava 1. Lõigata uuritavast kangast välja kaks katsekeha mõõtmetega 150x120 mm 2. Võtta valge testriide karbist kaks katsekeha. 3. Teostada proovi ja testriide värvuse mõõtmine kolorimeetriga. 3. Kuiva hõõrde puhul: Kuiv testriide proov kinnitada hõõrdeseadme „sõrme“ külge ja kinnitada klambriga. Uuritava materjali proov kinnitada seadmelauale parema poolega ülespoole. Liigutada seadmelauda 10 korda edasi-tagasi. Liikumise pikkus – 100 mm. 4. Märja hõõrde puhul: Märja katse jaoks ette nähtud testriide proov niisutada ja väänata välja, kinnitada klambriga hõõrdeseadme „sõrme“ külge.
katseklaas tagasi termostaati. 3ml reaktsioonisegu pipetis viidi esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi, see oli 0-prooviks. Edasi võeti iga viie minuti järel reaktsioonisegu termostaadist, et võtta sealt 3ml segu ja viia järgmistesse ette valmistatud TKÄ-d sisaldavatesse katseklaasidesse (kokku neli korda). Kõik neli katseklaasi jäeti 10 minutiks seisma, et sade formeeruks. Edasi filtreeriti kõik kurdfiltri ja plastlehtite abil uutesse kuivadesse katseklaasidesse. Teine ja neljas proov ei olnud pärast esimest filtreerimist veel selged, seega korrati nende filtrimist. Spektrofotomeeter seadistati lainepikkusele O=280nm ja proovid pandi ükshaaval 1cm läbimõõduga kvartsküvettidesse, mis asetati spekrofotomeetrisse, et määrata nende optiline tihedus. Tulemused: I katseklaas (0-proov) 0,4362 II katseklaas (5min proov) 0,5790 III katseklaas (10min proov) 0,7444 IV katseklaas (15min proov) 0,9232
Etanoolis lahustub karoteen piiratud ulatuses, apolaarsetes lahustites hästi (petrooleeter, bensiin dietüüleeter). Karoteen ei oma optilist aktiivsust. Karotenoidid (ka karoteen) sisaldavad hulgaliselt konjugeeritud kaksiksidemeid ja neelavad intensiivselt valgust spektri nähtavas osas. Puhtal karoteenil on apolaarsetes lahustites iseloomulikud neeldumismaksimumid spektri sinises piirkonnas 450 480 nm. Kui proov sisaldab üheaegselt erinevaid karotenoide, võib spekter muutuda (kui on ka klorofülli on maksimumid lainepikkustel 425 650 nm). Töö eesmärgiks on taimsest materjalist eraldatud karotenoidide segu võ karotenoidide ja klorofülli segu neeldumisspektri määramine spektrofotomeetril, uuritava materjali karotenoidse koostise iseloomustamine,-karoteeni sisaldus määramine uuritavas proovis, klorofülli olemasolu kindlakstegemine. Töö käik: 1
Tallinna Tehnikaülikool Biokeemia Laboratoorne töö 3.3 Teostaja: 2016 3.3 Glükoosisisalduse määramine ensümaatilisel meetodil Glükoosisisalduse kvantitatiivseks määramiseks bioloogilistes objektides (vereseerum, toiduained jm) kasutatatkse laialdaselt ensümaatilist meetodit, mis põhineb ensüümide glükoosi oksüdaasi (GOx) ja peroksüdaasi (POx) kasutamisel. Tänu GOx-i substraadispetsiifilisusele ,D-glükoosi suhtes võimaldab see meetod määrata glükoosisisaldust ka teiste suhkrute juuresolekul. GOx-i süstemaatiline nimetus ,D-glükoosi:O2-oksüdoreaduktaas (EC 1.1.3.4) näitab, et ta katalüüsib ,D-glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel. Produktideks on vesinikperoksiid ja ,D-glükonolaktoon, mis kiiresti hüdrolüüsides moodustab D- glükoonhappe. GOx kujutab endast liitvalku, täpsemalt flavoproteiini, mis sisaldab mittevalgulise komp...
2118 0.2146 Comp: 0.0030 -0.0038 -0.0011 Comp^2: 9.13E-06 1.46E-05 1.20E-06 Sum Comp^2: 2.61E-05 5.1118E-03 Indexes: 34.94% 56.02% 4.59% u(CBA) 0.0051 mg/l Kogutud standardhälbe arvutus Labor määras kaltsiumi sisaldust vees erinevatel päevadel (poole aasta jooksul) proovidest ja sai järgnevad tulemused mg/l: Proov 1 60.2, 61.1, 59.9, 60.5; proo 37.2, 36.9, 37.9, 38.0; proov 3 25.2, 26.0, 25.9; Proov 4 15.2, 15.9; Proov 5 48.5, 48 Arvutage välja laborisisest korratavust kogutud standardhälbe kaudu. Proov Tulemus (mg/l) 1 60.2 s1 1 61.1 0.5123475 1 59.9 1 60.5 2 37.8 s2 2 37.2 0.4827007
Lipiidid lahustuvad orgaanilistes solventides, teistes lipiidides ning leelismetallide soolade lahustes. Lipiidide vees lahustumatus tuleneb hüdrofoobsete aatomirühmade ja radikaalide sisaldusest. Lipiide saab vastavalt molekulide ehitusele rühmitada mitmeti ( rasvhapped, vahad, steroidid jne). Lipiidid täidavad organismis mitmesuguseid funktsioone olles nii energia allikas kui ka varuaineks ja kuuluvad ka rakumembraani koostisesse. Rasvapleki proov: Uurisin kahte tahket materjali, millest üks sisaldas lipiide. Töö käik: Kahte katseklaasi panin umbes 1g kummastki tahke aine proovist. Mõlemasse katseklaasi valasin umbes 1ml orgaanilist lahustit, loksutasin ja lasin viis minutit seista. Võtsin klaaspulgaga mõlemast katseklaasist proovi ja kandsin paberile, millel lasin kuivada. Alguses ma rasvaplekki ei märganud kummgi paberi peal. Kordasin katset ja seejärel ilmus paberile, mille proov sisaldas lipiide ehk proov B, õrn rasvaplekk.
seisma. 2) Panen 4 puhta kuiva katseklaasi valmis ning varustan need plastiklehtrite ja filterpaberitega. 3) Proovid filtrin kuivadesse katseklaasidesse.Filtrile jäänud sade pole vajalik. 4) Spektofotomeetril määran nelja erineval ajal reaktsioonisegust võetud proovi optilise tiheduse väärtused lainepikkusel = 280 nm,kasutades 1 cm läbimõõduga kvartsküvette. Katse tulemused Optiline tihedus: 1) 0 proov esimene katseklaas-3-ndal minutil võetud proov 0,173 ABS 2) Teine katseklaas- 8-ndal minutil võetud proov 0,198 ABS 3) Kolmas katseklaas 13-ndal minutil võetud proov 0,220 ABS 4) Neljas katseklaas 18-ndal minutil võetud proov 0,222 ABS (See tulemus ei võtta arvesse,sest see ei ole täpne ja tõenäoline.Selline tulemus tuli välja,sest katseklaasi oli
Katseklaas läks samuti kuumaks. Minu proovis oli pruun ring näha, s.t et sisaldab nitraatühedeid. 2. Lisasin katseklaasi BaCl2 10%-st lahust. Tekkiv sade viitab sulfaatiooni sisaldusele väetises. Minu proovis tekkis valge sade, s.t et sisaldab sulfaatioone. 3. Lisasin katseklaasi ammooniummolübdaadi happelist lahust. Seejärel kuumutasin katseklaasi natuke aega leeklambi kohal. Tekkiv kollane värvus viitab fosfori sisaldusele väetises. Minu proov läks kollaseks, s.t et sisaldab fosforit. Tahke väetise proovid: 4. Panin tahket väetist katseklaasi, lisasin juurde 10%-st NaOH lahust. Seejärel kuumutasin katseklaasi. Katseklaasist eralduv ammoniaagilõhn viitab ammooniumühendite sisaldusele väetises. Minu proovis polnud lõhna tunda, s.t et ei sisalda ammooniumühendeid. 5. Panin portselankaussi tahket väetist. Kallasin peale HCl-i. Eralduma peaks CO2 ning toimuma kihisemine, siis on tegemist keemisega.
Valmistasin invertiini 20 kordse lahjenduse. Selleks pipeteerisin katseklaasi 0,5 ml invertiini ja pipeteerisin juurde 9,5 ml atsetaatpuhvrit. Umbes 10 minuti pärast lisasin temperatuurile 30 C termostateeritud sahharoosi lahusele 0,5ml invertiini lahuse lahjendust. Loksutasin ja fikseerisin ensüümreaktsiooni alguse kellaaja. Koheselt peale ensüümi lisamist võtsin kuiva pipetiga 1 ml hüdrolüüsisegu ja lisasin ühte kolbi, kus oli komplekslahus. See proov oli 0-proov. 10 minutit peale ensüümi lisamist pipeteerisin 1ml reaktsioonisegu teise komplekslahusesse (10 minuti proov). 20 minutit peale ensüümi lisamist pipeteerisin veel 1 ml reaktsioonisegu kolmandasse komplekslahusesse. Kolvid komplekslahusega, kuhu oli lisatud hüdrolüüsisegust võetud proovid, asetasin 10 minutiks elektripliidile püstjahuti alla keema. Keetmine lõpetasin 150 ml destilleeritud vee lisamisega kolbi läbi püstjahuti. Kolb jahutati toatemperatuurini kraanivee all
molekulid. Taimedes täidavad karotenoidid ka ka kaitsvat rolli neelates liigset valgusenergiat ning kaitstest rakke fotokahjustuse eest. Karotenoidid omavad iseloomulikke neeldumismaksimume apolaarsetes lahustites, mistõttu on võimalik optilise tiheduse järgi määrata karotenoidi tüüpi. Töö käik · Õppejõult saadi prooviks tükike peterselli · Petersellist kaaluti 0,5g kaalutis ning viidi see kadudeta uhmrisse · Lisati pestud liiva ning peenestati proov · Lisati väikeste koguste kaupa veevaba Na2SO4, kuni proov oli täiesti kuiv · Proov ekstraeeriti heptaaniga ning filtriti kuiva 50ml mõõtesilindrisse, ekstraenti koguti 26ml · Määrati proovi neeldumisspekter vahemikus 350-650nm Neeldumisspekter Tippudest mõõdetud optiline tihedus: 1. 469,5nm 0,5934A
Kõige levinum loomne sterool on kolesterool. Kolesterool esineb peaaegu kõikide loomsete rakumembraanide koostises ja tagab membraanide läbitavuse ning liikuvuse. Kolesteroolist toodetakse ka steroidhormoone ja D-vitamiini. Fütosteroolid on steroolid, mis esinevad taimerakkude membraanides. Kolesteroolist ja üksteisest erinevad nad C-17 asendusrhma ehituse poolest. Fütosteroolide sisaldus on eriti kõrge mõnedes taimeõlides ja nad takistavad kolesterooli imendumist. 1.3.1 Rasvapleki proov Kõik lipiidid lahustuvad orgaanilistes lahustites. Kui lipiidi sisaldava lahuse tilk kanda paberile, siis lahusti aurustumisel moodustub moodustub paberile rasvaplekk, mille tõttu paberi läbipaistvus suureneb. Rasvaplekk on vastu valgust vaadates muust alast paberil heledam ja pimeda ala poole vaadates tumedam. Katse käik: Panin ühte katseklaasi u 1g rasvapleki proovi ainet I ja teise katseklaasi sama palju rasvapleki proovi ainet II. Lisasin mõlemasse katseklaasi u 0,5 ml atsetooni
Tallinna Tehnikaülikool 3.4 Proteolüütilise ensüümi aktiivsuse määramine Üliõpilane: Juhendaja: Tallinn 2010 Töö teoreetilised alused Proteolüütilised ensüümid ehk proteaasid on rühm ensüüme, mis katalüüsivad peptiidsidemete hüdrolüüsi valkudes ja peptiidides. Reaktsiooniproduktideks on peptiidid ja vabad aminohapped. Valkude hüdrolüüsi nimetatakse proteolüüsiks. Proteolüütiliste ensüümide aktiivsus avaldatakse valgu hüdrolüüsil vabanevate produktide (aminohapete ja peptiidide) hulga kaudu, sest hüdrolüüsunud peptiidsidemete hulk ei ole otseselt mõõdetav. Aktiivsuse määramisel kasutatakse erinevaid substraate ja iga ensüümipreparaat lahustatakse talle so...
2.2. Karotenoidide identifitseerimine ja sisalduse määramine - Porgandis Töö eesmärk: Karotenoidide hulka kuulub ligi 600 erinevat ühendit, töö käigus tuleb kindlaks teha, millised neist antud töös esinevad ning kui palju karotenoide kvantitatiivselt proovis leidub. Töö käik Peenestatakse taimne materjal, millest soovitakse proovi võtta. Peenestatud materjalist kaalutakse vastavalt labori juhendaja soovitusele 0,5-2g proovi. (antud töös 0,63g porgandit). Seejärel peenestatakse proov uhmris nuiaga. Peenestamise kiirendamiseks lisatakse puhast kvartsliiva ning niiskuse eemaldamiseks proovist lisatakse veevaba Na 2SO4 senikaua, kuni proovist on kogu vesi välja saadud. Järgnevalt lahustatakse karotenoidid segust välja sobiva orgaanilise lahustiga (petrooleeter). Kogusin segust karotenoidide lahust ja filtrisin selle kuiva mõõtsilindrisse. Ekstraheerimine kestis seni, kuni petrooleetri lahus muutus värvituks. Ekstraheerimine toimub tõmbekapi all.
sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi ning valmistatakse kõrge Na2Co3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja EDTA dinaatriumi soola (triloon B). See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja tekib punane Cu2O sade. Keetmisel toimub reaktsioon näeb välja nii: Sellele järgneb triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades 0,02 M CuSO4 lahust. Tiitrimisel komplekseerub triloon B Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimist saab kindlaks määrata indikaator mureksiidi värvuse muutumise järgi.
Proovidega katseklaasid jätta 10-15 minutiks seisma, et tekiks korralik sade. Panna valmis 4 puhast ja kuiva katseklaasi ning varustada need lehtrite ja paberfiltritega. Proovid filtritakse, kusjuures sade peab olema täiesti selge ning filtrile jäänud sade pole enam vajalik. Spektrofotomeetril määratakse nelja erineva proovi optilise tiheduse väärtused lainepikkusel 280 nm, kasutades 1 cm läbimõõduga kvartsküvette. Tulemused: 0-proov A= 0,539 CTyr 0,085 mg/ml 5 min proov A= 0,651 CTyr 0,103 mg/ml 10 min proov A= 0,779 CTyr 0,124 mg/ml 15 min proov A= 0,945 CTyr 0,151 mg/ml A= (CTyr * 103 * V1 * V2 * 2) / t * 181 * V3 * g CTyr türosiini kontsentratsiooni muutus valitud ajavahemikus (mg/ml) (0,061 mg/ml) V1 reaktsioonisegu üldmaht (26ml) V2 valmistatud ensüümilahuse üldmaht (5ml) 2 TKÄ lahusest tingitud proovi lahjendus t hüdrolüüsi kestus (900s) 181 türosiini molekulmass V3 ensüümi maht hüdrolüüsisegus (1 ml)
Töö 3.1 INVERTAASI AKTIIVSUSE MÄÄRAMINE Marilin Karu 142627YAGB22 Juhendaja: Malle Kreen Töö teoreetilised alused Invertaas on ensüüm, mis kuulub glükosidaaside (katalüüsivad O-glükosiidsidemete hüdrolüüsi) hulka. Invertaas katalüüsib süsivesikute, mis sisaldavad fruktoosi molekule, hüdrolüüsireaktsioone, vabaneb fruktoosi molekul. Kõige sagedamini esineb sellistest süsivesikutest looduses sahharoosi, mille hüdrolüüsireaktsiooni produktideks on E-D-fruktoos ja α-D-glükoos. Seega kasutatakse enamasti invertaasi preparaatide aktiivsuse määramisel substraadina just sahharoosi. Sahharoos -> glükoos + fruktoos Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni ...
Tallinna Tehnikaülikool YKL0060 Biokeemia Töö nr 3.2 Proteolüütilise ensüümi aktiivsuse määramine Yasb 21 Juhendaja Tiina Randla 20.04.2012 Teooria Proteaasid on ensüümid, mis katalüüsivad peptiidsidemete hüdrolüüsi reaktsiooni valkudes ja peptiidides, produtseerides madalama molekulmassiga peptiide ja vabu aminohappeid. Proteaase leidub kõikides organismides, sest nende ülesanded ulatuvad alates toiduvalkude seedimisest kuni väga kõrgreguleeritud ensüümireaktsioonide kaskaadideni nt vere hüübimise kaskaad. Proteolüütiliste ensüümide arvukad esindajad omavad erinevat toimespetsiifikat. Piiratud proteolüüsi esindajad lõhustavad eelistatult spetsiifilisi, vaid teatud aminohapetega külgnevaid peptiidsidemeid, piiramatu proteolüüsi esindajad toimivad kõikidele peptiidsidemetele. Piiratud proteolüüsi viivad läbi ja produtseerivad põhiliselt trüpsiin, kümotrüpsiin ja pepsiin Kõik ülalnimetat...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
