Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Kirjanduse eksam (0)

Keskkool - Kirjandus - Kirjandus
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Miks osutus Marguse puhul kodust ja vanematelt päritud elutunne tugevamaks?
  • Miks peetakse raha kõige aluseks?
  • Millegi kasuliku nimel on õige?
  • Miks üritatakse end ümbritseda kultuursuse au paistega?
  • Miks inimesed petavad üksteist?
  • Kuidas sotsiaalne ülekohus hävitab inimeses headuse?
  • Palju tegevusliine Põhiprobleem Kas headus on alati hea?
  • Miks sõda peetakse?
  • Kes on peremees?
  • Millist peremehe tüüpi on noorele Eesti Vabariigile vaja?
  • Keskendunud tõe ja õiguse kehtivuse ?
  • Kui on jõudnud arenenumad Euroopa rahvad?
  • Mis põhjustab ebaedu?
Kirjanduse eksami piletid
  • Ilukirjanduse olemasolu ja seos teiste kunstiliikidega.(+)
  • Vabalt valitud teose analüüs.(+)
  • Kirjandus rühmitused 20 saj. algul.(+)
  • Saaremaalt pärit kirjanikke + 1. teos vabalt valitud.(+)
  • Kitzberi draama looming. 2 periood. „ Libahunt “, „ Kauka jumal“(+)
  • P. Alveri looming + 1 luuletus peast .(+)
  • Vilde draama looming + „Mäeküla piimamees “(+)
  • Dostojevski elu ja looming.(+)
  • Dostojevski romaani „ Idioot “ analüüs.(+)
  • Juhan Liivi looming ja elu + 1 luuletus.(+)
  • Lev Tolstoi elu ja looming.(+)
  • Visnapuu elu ja looming + 1 luuletus.(+)
  • Tolstoi romaani analüüs.(+)
  • Heiti Talviku luule + 1 luuletus(+)
  • Tsehov looming(+)
  • Tsehov elu looming(+)
  • Marie Underi elu ja looming + 1 luuletus.(+)
  • Eepika olemus: romaan ja selle liigid. (+)
  • Hemingway elu ja looming. „Kellele lüüakse hingekella“(+)
  • Tammsaare elu ja loomingu ülevaade.(+)
  • Remarque looming + romaanide vaatlus: „ Triumfikaar “, 1 vabalt valitud.(+)
  • Tammsaare varasem looming. „Kõrboja peremees “
  • Tammsaare „Tõde ja Õigus“ + hilisem looming.(+)
  • Kirjandus voolud ja suunad.(+)
  • Gailiti looming . „ Nipernaadi “(+)
  • Dramaatika olemus.(+)
  • Lüürika olemus.(+)
  • Luule aastatel 1917- 1940 Eesti kirjanduses.
  • Proosa aastatel 1917- 1940 Eesti kirjanduses.
  • Vabalt valitud teos(euroopa kriitiline realism )(+)
  • Tuglase loomingu ülevaade. „Popi ja Uhuu “, „Vari“(+)
  • Vabalt valitud pilet.(+)
    Pilet number 1
    Teaduskirjandus
    Publistika
    Belletristika
    Iluirjandus
    Tarbetekstid
    Graafilised
    Elektroonilised
    Uurimus
    Artikkel
    Essee
    Uudised
    Interviuu
    Reportaaz
    Artikkel
    Koomiks
    Pilapilt
    Romaan
    Eepika Lüürika
    Lüro- eepika
    Dramaaatika
    Õpik
    Käsiraamat
    Reklaam
    Sõnaraamat
    Juhend
    Eeskiri
    Kuulutus
    Telefoniraamat
    Sõiduplaan
    Spikker
    Kaart
    Skeem
    Tabel
    Diagramm
    Grafitid
    Teletekst
    Arvuti
    Internet
    Belletristika e. Ilukirjandus
    Eepika e. Proosa
    Lüro- eepika
    Lüürika e. Luule
    Dramaatika e. näitekirjandus
  • Müüt- Faelhmann „ Koit ja hämatik“
  • Muinasjutt - „ Seitse põialpoissi ja lumivalgeke “
  • Naljandid ja muistendid - Leida Tigane „Peremees ja sulane“
  • Hõljeton-
  • Anektoot-
  • Mõistatused-
  • Romaan-A. H Tammsaare „Tõde ja õigus
  • Jutustus- Silvia Rannamaa „ Kadri “
  • Novell - Suits „Peipsi peal“
  • Miniatuur- Tammsaare „Poiss ja liblik “
  • Aforism - Tam „Tee tööd näe vaeva ja siis tuleb ka armastus
  • lühi romaan- Enn Vetemaa „Monument“
  • Eepos - ( Kreutzwald „Kalevipoeg“)
  • Värssromaan- Puškin „ Vaskratsanik “
  • Ballad- O. Masing „Päts“
    4. Valm- M. Under „Lapse hukkaja“
  • Tavaline luuletus-Gustav Suits „ Helin “
  • Ood- Kristjan Jaak Peterson „Kuu“
  • Sonet(14 rida)- Marie Under „Sinine terrass “
  • Haiku- Jaan Kaplinski
  • Eleegia(kurb laul)- J. Liiv „Sügis“
  • Komõõdia- Oskar Luts „Kevade“
  • Tragõõdia- Sheakespeaer „Romeo ja Julia “
  • Draama- A. Kitzberg „Libahunt“
  • Jant - O. Luts „Säärane mulk “
  • Liberto - Merimee „Carmen“
  • Kuuldemäng- „Tom Sowyer
    Ilukirjanduse funktsioonid:tegevust arendab, samuti ka eesti keele oskust, enda väljendamist, silmaringi avardamist, infoallikas , kommunikatiivne, pakub elamuslikkust( katarsis ).
    Ilukirjandus on seatud peaaegu kõikide teiste kunsti liikidega
    Arhitektuur - „Triumfikaar“, „Jumala ema kirik Pariisis“. Tuntud kirjeldaja V. Hugo „Hüljatud“
    Muusika - „Carmen“, Lydia „Mu isa maa ja mu arm, Bulgakuv „Meister ja Margarita“
    Kujutav kunst - Illustratsioonid, laste raamatud, Edgar Valter, Kristjan Raud „Kalevi Poeg“, Jüri Harrak „Suur Tõll“, LilliPromet „Primavera“(Kevad)
    Filmikunstiga-Kirjutatud stenaariumid romaanide järgi, „Kevade“, „Uku aru“
    Balleti ja ooperiga- Bulgakov
    Teatri kunstiga- Dramaatika e. Näitekirjandus esitatakse näidendeid
    Pilet number 3
    Kirjandus rühmitused sajandi alguses
    Noor- Eesti, Siuru, Tarapita , Arbujad
    Noor- Eesti- (1905- 1915) Rahvuslik liikumine, Venesstusaeg, Revolutsioon . Rühmitus sai alguse üliõpilaste seltsist. Gümnaasiumi õpilane Gustav Suits toimetas albumit kiired. 3 osa( 1902 ).
    Noor- Eesti väljundid olid samuti albumid. Albumeid oli 5.
  • Album oli 1905
  • Album oli 1907
  • Album oli 1909- Kõige sisukam, annab kõige rohkem teada
  • Album oli 1912
  • Album oli 1915
  • Kirjutatakse juht artikkel G. Suitsu poolt „Enam kultuuri!“. „Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!“
    Albumid sisaldasid:
  • Eesti kirjanike originaal loomingut, nii proosas kui ka luules. Avaldasid: Suits, M. Under, H. Visnapuu, V. Grüntal- Ridala (- luule). Tuglase novelle ; A. H. Tammsaare miniatuure, muinasjutte; Jaan Oksa Novelle. Avaldasid ka K. J. Petersoni , J. Liivi loomingut
  • Nad tõlkisid Euroopa kirjandust- Ptantsuse, Itaalia, Saksa kirjandust
  • Keele uuenduslik tegevus- Johannes Haavik, V. Grüntal- Ridala
  • Arenes välja kõrge tasemeline kirjandus kriitika
  • Välja annete kunstiline tase oli, sest nende kujuundajad olid väga head: Nikolai Triik(Liivist parim portree), Kristjan Raud
  • Nad asutasid samanimelide kirjastuse
  • Avaldati ühiskondlikke poliitilisi artikkleid
    Albumid olid väga elitaarsed( kõrge kultuur). Liikumine tõi kaasa terava poleemika . Rühmitus lagunes loogilistel põhjustel:
  • Esimene Maaillma Sõda
  • Juhid pidid olema paguluses
  • Rühma juhid kujunesid iseseisvateks
    3 album sisaldab:Prantsuse sümbolistide luulet Ch Baudelaire „Raibe“. Johannes Randvere „ Ruth “- esseeliklühi romaan. Kujutb kirjeldust ideaalsest naisest
    Siuru- (1917- 1920)- Logo - linnu tiibadega inimene. Selle kujundas Nikolai Triik. Liikmeid oli kuus: Marie Under, Artur Adson - luuletaja; F. Tuglas - eestvedaja; August Gailit , Hendrik Visnapuu, Johannes Semper . Läksid ära Gailit ja Visnapuu. Tulid asemele August Alle- luuletaja; Johannes Vares Barbarus . Rühmitus tuli kokku protestistlikus ümbruses. Andsid välja 3 albumit. Avaldasid oma liikmete teoseid: 1917 Marie Underi sonetid „ Ekstaas “ –„Ah toredaim on elamine maine“. Hendrik Visnapuu „ Amores (lahkus ajaluule pärast). A. Adson luule kogu „Pierro“- narr . Raha teenimiseks korraldasid nad tuluõhtuid. Hakkas lagunema :
  • Aeg suruspeale, tajusid, et ei suuda lilledest ja armastusest rääkida, kui on sõda
  • Kujunesid välja isiksusteks
    Sümbolism + impressionism = uusromantism
      • Under – printsess
      • Adson – tema paaz
      • Visnapuu – vürst

    Tarapita- (1920- 1922). Tuleb vanast jumalast. Muistsete eestlaste sõjahüüd. Tekkis aja nõudel. Tekib ajaluule. Nad kasutavad palju ekspresionismi. Ekspresionism- tuleb Saksamaalt. Tekitab jõulisust.(J. Barbarus „Katastoof I“- tsitaat „Läheb hukka kõik, täis pooduidvõllad, palgid). Ilmub ka ajakiri. (7 numbrit).
    Ametlikud liikmed: Artur Adson, August Alle, J. V. Barbarus, Albert Kivikas - proosa; Jaan Kärnas- luule; M. Under, F. Tuglas , J. Semper.
    Lagunemis põhjused:
  • Aeg ei lubanud kirjutada karmilt, sest sõda oli läbi
  • Muutusid isiksusteks
  • Ei olnud Eesti kesksed .
    Vägivalla vastu seadsid nad vaimsuse
    Arbujad- (1930- 1938). Tähendas nõidujaid, loitsjaid. Kõik olid üliõpilased, õppisid filosoofiat . 1938- sama nimeline kogumik. Seal avaldasid oma loomingut Pety Alver abielus August Sangaga, Paul Viiding- proosa; Bernard Kangroo- luule; Uku Masing- teoloog. Esindasid kirjanduses vormitäienduse nõude, keel läbimõeldud, luule vormiline , kultuur täpselt paigas, suhtusid põlgusega võimu, loomingus palju allegooriat, sümboleid, ümberütlemist. Sai kriitika osaliseks, kuid leidis ka palju tunnustust.
     
    Pilet number 4
    Saaremaalt pärit kirjaanike
    Peeter Süda – Kärla pastor . „Väike vanavaranduse vakk ehk Saaremaa vägimees Suur Tõll.“(1883). Oda lätsi allikad. Ookivi.
    Jakob Mändmets – realistlik proosa kirjanik. Kajastab Karu jäve piirkonda. „Küla“(1919), „Isa talus .“
    Johannes Haavik – tõlkis väga palju. E.A.Poe Õudus jutte . Ilukirjandusliku teose „Ruth“
    August Mälk – Esimene tunnistatud kirjanik. Kooli õpetaja. Pesitses Lümandas. Kirjutas rannarahva olust romaane. „Pidali tõbi“ e leetra.
    Aadu Hint - „Pidali tõbi“ e leetra.(1938(9)), „ Vatku tõbila,“ Peateos „ Tuuline rand “(1- 4 osa. 1951 – 56). See romaan kajastab väga pikka aega 1905 – 1930. pärit Kuusnõmme kandist. Suri 1980 – ndatel. „Tuuline rand“ sai 1965a ENSV Rahvakirjaniku tiitli.
    Juhan Smuul – Muhust pärit. Kirjutab näidendeid, luuletusi, reisikirju, novelle, jutte, olukirjeldusi, poeeme. Näidendid: „Lea“ – usklik laps, algul usub jumalat hijjem salgab kuna ei leia teda. „Kihnu Jonn e Metskapten ,“ „Lesk“(1960). Reisikirju: „Jäine raamat“(1959) Leenini preemia. Proosa: „ Muhu monoloogid,“ kogumik „Kirjad sõgetate külast“(1950), olukirjeldus. Oma loomingut alstab Smuul luuletajana „Karm noorus“(1946), „Mälestus isast.“ Poeem : „Staalinile“
    Aira Kaal – Põidekandist. Ta suri 1980- algul. Kirj . Memuaare: „Kodunurga laastud .“ Paar reisikirja : kogu „Kui saaks seda imet vaadata.“
    Debora Vaarandi – Valjalast. Sündis 1916. valik kogu „ Kauge hääl.“ Väga tark luuletaja. „Eesti mullad “ see luuletus sai 1965a esimese Juhan Liivi luule preemia. On kirj luuletuse „Saaremaa valss .“ Poeem: „Talgud Lääne soos ,“ „Tuule valgel “(1977). Debora oli rahva kirjanik. Smuul ja Debora olid mingi aeg abielus.
    Ülo ja Jüri Tuuling – Ülo kiitsakas abemeta, Jüri vastupidi. Ülo kirj tõsiseid asju Jüri jälle naljakaid. Ülo romaan „Sõja jalus “(1974) – Sakslaste küüditamine. Jüri kirj Abruka lugusid „Meretagune asi.“
    Juhan Peegel – elab. Orisaarest. Eesti ajakirjanduse isa. Uurinud rahvaluule sõnavara(regivärs). Kirj ilukirjandust. Valik kogu „Tuli kodu akknas“ Romaan „Ma langesin esimesel sõja suvel“(1979)(fragmentaarium – üksikseis)
    Endla Tegova – surnud. „Laulatatud.“ – Räägib küla inimeste elust. Ta kirj ainult romaane. Ühe romaani kirj ta, siis kui ta veel kutsekoolis käis.
    Albert Uustuld – tegi laule „Silmad“ ise noote ei tundnud . Põhi teos „Tuulte tallermaa“ – paik Vahase saarel(30- ndatel). Peg Lembit Uustulnd kirj „Kiikhobune....“ „Meremehed ja jumalad“
    Jaanus Tamm – Luuletaja. Pätt SÜG- ist, praegu elab veel. Andekas luuletaja. Luulekogu „Öö laulud.“ Kirj head laste luulet.
    Henno Käo – Laste kirjanik, illustraator Valjalast
    Pilet nr 5
    August Kitzberg
    1855 – 1927
    Varasem looming jutud(memuaarilised) „ Veli Henn ,“ „Hennu Veli,“ „Maimu“( Romantism ja realism)
    Hilisem looming algab küla nõudlike jantidega. Teema kihistumine ja karsklus. „Tuulte põõrises“(1906). Siis rajati ka Vanemuise uus teatri hoone. Kutselise teatri rajamine. Tegevus toimub maal. Inimkarakteri psüholoogiline kujutamine. 70- nd hästi peale. „Tuulte Põõris“ näidendite võistluse võitja. Kitzbergi näiendite tipp 1912 „Libahunt“ – klassikaline draama. Tegevus toimus 18- saj Eestis. Päris orjuse mõttelaad. Teine tipp teos oli „Kauka Jumal“(1912) lavale 1915.
    „Libahunt“
    Osades:
    Tammaru peremees ja perenaine
    Nende poeg Margus
    Nende kasutütred Tiina ja Mari
    Sulased Jaanus ja Märt
    See on Kitzbergi näitekirjandusliku loomingu tipptulemus. Rahvapärimuslikule ainestikule tuginedes on siin kujutatud kahe vastandliku elusuhtumise kokkupõrget kauge pärisorjusaja olustikus. Peategelane Tiina, hukatud “nõia” tütar, ei suuda omaks võtta lootusetut alistumist mõisa ja kiriku meelavallale. Tema kirglik loomus ei tunnista kannatliku saatusega leppimist, inimest alandavaid ja moonutavaid olusid ning nende poolt sünnitatud eelarvamusi. Nõnda satub see erandlik külaneiu konflikti oma kasvukeskkonna ja kogu olemasoleva elukorraga, nooruslik trots ja tuline temperament viib tema vastukaku tavadele traagilise lahenduseni: kiiva kasuõe poolt libahundiks kuulutatuna lahkub Tiina inimeste hulgast ja hukkub, millega aga ühtlasi on loodud mõra vaimupimeduse ja orjameelsuse müüri. “Libahunti” läbiv pingestatus tugineb oma põhiolemuselt romantilisele konfliktile ja sellele vastavalepeategelasele, kusjuures teos nii oma kujudesüsteemi kui ka kompositsiooni poolest kunstiliselt tihe ja terviklik. Draama külgetõmbejõud kätkebki eelkõige Tiina karakteris. Tiina mõjul lööb tammarulaste tões kõhklema ka Margus, suutmata ometi mõista seda uut, mida Tiina endas ja endaga kannab. Ta püüab sisekõhklusi võita, kuid kodust ja vanematelt päritud elutunne osutus tugevamaks . Tiina hukkub uhkena ja alistumatuna orjuse ja vaimupimeduse ohvrina, kuid tema lühike traagiline elu, tema mõtted ja unistused inimväärikusest ja vabadusest kõlavad üle aegade. “Libahunt” on põhiliselt realistlik teos. Hinnatav on folkrolistliku materjali ehtsus, eriti aga selle kasutamisviis: rahvaluule pole domineerivalt esiplaanil , vaid tugevdab alati stseeni kunstilist mõjukust.
    Põhiprobleemid :
    • Kas Tiina on tegelikult libahunt?
    • Kas armastuse nimel on kõik lubatud?
    • Miks osutus Marguse puhul kodust ja vanematelt päritud elutunne tugevamaks?
    • Kas põgenemine on lahendus?

    „Kauka jumal“
    Osades:
    Mogri Märt
    Tema naine Mari
    Nende poeg Märt
    Nende tütar Milli
    Millli 5-aastane poeg Mäidu
    Masa Ants
    tema tütar Leena
    Peeter Pärn
    Anu
    Marjapuu
    Urjandik
    See on keskendunud rahavõimu ja sellest lähtuva inimliku hoolimatuse hukkamõistule. Vägivaldsest ja jõhkrast taluperemehest Mogri Märdist, kes nii võõraid kui omakseid kohtleb varjamatu brutaalsusega ja toetub oma rahapungale otse naiivselt küünilise avameelsusega, on saanud – ehkki mõnevõrra üheplaaniliselt – suure sotsiaalse üldistusjõuga karakter . Kõike seda jälgitakse külaühiskonnas ja eraelulistes suhetes. Kaupmees Pärna kaudu on sotsiaalselt haardeulatusest veelgi laiendatud. Draamat keskendab Mogri Märdi monumentaalne tegelaskuju. Saanud noorena mõisnikult piitsahoobi näkku, tõotas ta kätte maksta – raha koguda ja selle kõikvõimsusega vastane üle mängida. Tema järgnev elu ongi kulgenud selle sundidee nimel. Rahakirg täidab kogu ta elu, määrab suhted teiste inimestega, asendab tundeid ja südametunnistus. Mogri Märt pole lihtsalt kitsipung, ta näeb selgesti rahas peituvat võimu: Mida rikkam keegi on, seda enam on ta – jumal! Kõrvaltegelaste lähim iseloomustus on jäänud pealiskaudseks. Märdi varjust kerkivad esile need, kes julgevad talle vastu astuda – Anu ja kaupmees Pärn; esimene kujutab endast moraalset jõudu, mida Märt oma jumalaga alistada ei suuda; kuna kuulub Märdiga tegelikult ühte leeri. Pärna soovid ulatuvad kaugemalegi, kuid arvestused ei taba märki. Noort Märti näeme tegevuse käigus sümpaatse, kuid loiuvõitu tegelasena. Otsustava sammu asemel otsib ta lepitust. Hoopis järjekindlama ja temperamendikama karakterina esineb tütar Miili. Meeldejäävalt on kujutatud Masa Antsu , kes oma seisundile vaatamata esineb väärikalt. Autori sooja suhtumist tunnetame ka perenaise , Marjapuu ja Leena puhul, kes on usutavalt kujutatud tagasihoidlikud isiksused.
    Põhiprobleemid:
    • Kas raha eest saab kõike?
    • Kas raha nimel tasub hüljata perekond?
    • Miks peetakse raha kõige aluseks?
    • Kas isa tahtmise vastu tasub hakata?

    Pilet nr 6
    Betti Alver(kodaniku nimi Elisabet Lepik)
    1906 – 1989
    Sündis Jõgeval. Elab Tarrus surmani. Kuulus Arbujate rühmitusse. Abiellus Mati Talvikuga.
    Looming – Luuletaja väga hea. Väga vitaalne – elujõuline. Luulekogu „ Korallid Emajões“(1986). Alustab oma loomingut prosaistina „Tuule armuke“(1927). Jutustus „ Invaliidid “1930 ja proosa poeem „Viuletsuse komõõdia“1935. Debüteerib luuletajana „Lugu valgest varesest“( 1931 ). Esik luulekogu „Tolm ja tuli“(1936).
  • Tolmu ja tule periood. Kunsti jaotus. Pikad värsiread. Väga intellikentne luule.
  • Sõja aegne ja järgne. 30 aastat „vaikib“ ei avalda, aga kirjutab enda jaoks. Vihkab valet.
    40 – 50a avalduvad väga üksikud luuletused. 1966 avaldab luulekogu „Tähetund.“ – säilitab terava ja iroonilise elu pahemuse poole. Tuleb maa peale tagasi. Hakkab hindama hargipäeva.
    II periood tõlgub intensiivselt A. Puskini „ Jevgeni Onegin “(1964) värssromaani. Taahakkab ka ise sõnu tegema.
    „Elu helbed “ 1971 , koondkogu „Lendav linn“1979,(sai preemia ENSV rkl preemia 1980) 1989 kahe osaline kogutud teosed „Teosed“. „Kaks saarlast“ 1939, „Tuli punane vihmavari“. Tema luules läbiv motiiv must vari. „ Rumalad sõnad“1966, „Sõnarine“1966, „Hirmsa kisaga“1968, „Tuju“1967, „Looming“1975. Hilisem looming muutus väga napisõnaliseks. Põhiteema elava kaitsmine „Sa hapramast hapram“
    luuletus:
    Pilt nr 7
    Eduard Vilde
    1865 – 1933
    Sündis ta põhja eestis. Alustas oma loomingut kerge sisulistega jutustustega. Avaldas jutustusi aja lehtedes „Musta mantliga mees.“ Vildel oli jutustamis oskus käe sees(fabuleerimis oskus). 1895 Esimene romaan „Külmale maale“ – kriitilise realismi olemas olu(elu tõepärane kujutamine). „Otsene kui ka sümboolne“ – peateg. vaene Jaan, kes raskete olude pärast peab varastama. Jääb aga vahele – siberisse. Siis kirjutab ta ajaloolise triloogia „ Mahtra sõda.“ Peale seda toob ta uue raamatu riiulitele ja selleks on 1 osaline „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ ja 3 osalise „Prohvaet Maltsvet“(1902 – 1908). Nendele järgnevad „Raudsed käed,“ „ Lunastus ,“ „Mäeküla piimamees“(1916) ja „Minu esimesed triibulised“
    Peale raamatute kirjutas ta ka näidendeid: „ Tabamata ime“(1912) – draama, Eesti kultuur euroopasse. Sellega ta Ott Arderi auhinda ta ei saanud. See inspireeris teda kirjutama uut. Selleks oli „Pisuhänd“(1913). See oli parem. Täpne dialoog , hea sõna kasutus, karakterid väga head. Kirjeldab esmakordselt linna miljõõd
    „Mäeküla piimamees“
    „Pisuhänd“
    Komöödias “Pisuhänd” on vaatluse all tõusikkodanlus nii oma majandusliku kui ka kultuuriliste ambitsioonide ja spekulatsioonidega, kusjuures tähelepanuväärne on see teos ka mitmete spetsiifiliste komöödiapäraste väärtuste poolest, alates intriigist ja karakteritest ning lõpetades dialoogiga. Selles komöödias käsitles Vilde taas kunsti ja kodanliku seltskonna vahekordi, mille kõrval on kõne all ka majandusliku spekulatsiooni nähtused. “Pisuhänna” peamine probleem sugeneb tõusikkodanluse ihast ümbritseda end iga hinna eest kultuurse aupaistega, mida näitab komöödias Matilde huvi kirjanduse vastu. Näidend valgustab kunstielu suunamist ja mõjutamist kodanluse poolt. Seltskonna ideoloogia tõstavad kilbile kapitaliseeduva ülistamise nõude. Piibeleha ja Laura liin , mis sõlmib komöödiakeerukas konfliktid, kannab tõusikkodanlusele võõrast meelsust. Mõlemad tegelased seisavad maailmavaatelt ja elukäsitluselt väljaspool rahakate ringkonda. Teistest tegelastest on nad peajao kõrgemad. Nii Laura kui Piibeleht on sisimalt opositsioonis tõusikkodanluse mõtteviisi ning eluviisiga , kujunemata ometi sotsiaalseks võitlejaks. Lauras on hinnatav püüd vanadusele ning endamäärimisele, kuigi ta seda taotleb ainult oma isikliku elu raames. Ka Piibeleht tunnetab selgesti kultuurielus valitsevat korruptsiooni, kuid ei avalda selle vastu protesti ( Sandri arusaamade järgi on ta iriseja, see on rahulolematu). Piibeleht ei ole võitleja, ta on ühiskondliku kujuna arvestatav kui loov sõnastik, aga ka sellena jääb tema sotsiaalne kaal selgitamata, sest Vilde teeb ainule paari sõnaga juttu tema kunstilistest tõekspidamistest. Olgugi boheemlane , on Piibeleht siiski praktiliselt mõtlev ning tegelikke olusid arvestav inimene. Rikkus ja selle abil saavutatavad elumõnud ei näi teda veetlevat. Ent siis muutub praktilises elus enam kui tagasihoidlik sulemees leidlikult kombineerivaks, lihvitud , poleeritud, rafineeritud ärivaimuks, kes vana ärihai Vestmanni ninapidi veab. Tegelikult piirdus Piibelehe ärivaim leidlikkusega rakendada “Pisuhänd” oma kosjavankri ette. Ta kavatses vaid tagada oma tulevasele naisele laheda elu, millega too oli harjunud ja mida tema sulemehena pakkuda ei oleks suutnud. Piibeleht avab sõnaselgelt oma tulevikuplaanid: ta jääb kirjanikuks ja lubab irooniliselt ka tulevikus kälimees aidata, kui tal mõni töö sule all jälle nõnda kujuneb, et seda auhind ähvardab. Teisiti saav asjast aru Vestmann, kes ei taipa, et Piibeleht püüdis kruntide abil Laurat, mitte Laura abil krunte. Nii pole põhjust näha Piibelehes ärimeheks ümbersündivat luuletajat , vaid kõigepealt leidlikku kosilast . Sellest lähtudes tuleks mõista Piibelehe eetikat ja ärimehelikkust.
    Sotsiaalselt väga selgejooneline kuju on Vestmann. Temas on kujunenud esimese põlve kapitalist , kes kehvast mehest on jõudnud Vestmanniks Vestmanni uulitsas. Ta on ammendamatu energiaga mees, kes spekulatsiooni otse spordina harrastab ja naudib, kuid eelkõige on ta siiski tahumatu mammonateener. Sündmustiku arenedes otsustab tüssatud ja löödud meheks just tema, sest mäng toimub tema arvel. Kuid temasse suhtub autor leebelt, peamiseks pilkealuseks on Sander. Matilde – Sandri liin illustreerib tabavalt peateemat. Matilde ja Sander annab Vilde valdavas keskkonnas levinud tüübid: naine on väiklane tõusiklik ning auahneseltskonnadaam, Sander veelgi eetikalagedam, kõikvõimalikke vahendeid kasutav ülestrügija, vaimselt võimetu ja ühiskondlikult väärtusetu kuju.
    Komöödia sündmustik areneb tõusikkodanlikus perekonnas, kuhu tugineb võõrelemendina Piibelehe boheemlaskuju. Teoses tegevus seisneb eelkõige tegelastes, mille kaudu esitatakse ning lahendatakse komöödia probleemistik. Näidend on vaba eepilisest ballastist. Konflikt sugeneb ja lahendatakse tegevuse käigus, ilma kõrvalepõigete pidurdavate arutlusteta. Lavapildid on dramaatiliselt hoogsad, tegelastevahelised suhtes arenevad teravaks ilma ülepingutavate võteteta, dialoog on vaimukas . Kirjanik on hästi tabanud kujutatava sotsiaalse rühmituse kõnetava, mis ilmestab tugevasti tegelaste karakteristikat. Hinnatav on ka teose ideoloogiline külg. Kultuuriliste väärnähtuste soosimine oma klassi huvides on alati olnud kodanluse pärispatuks. Selle esitamine vaatajaskonnale hukkamõistmiseks on Vilde teeneks võitluses kodanliku vaimulaadi vastu.
    Põhiprobleemid:
    • Kas enda ehitamine võõraste sulgedega millegi kasuliku nimel on õige?
    • Miks üritatakse end ümbritseda kultuursuse au paistega?
    • Miks inimesed petavad üksteist?
    • Kas vanematel on õigus valida oma lastele kaaslased

    „Tabamata ime“
    Pilet nr 8
    Fjoodor Dostajevski elu ja looming
    1921 – 1981
    Elu: Eluaastad 1821-1881 Selle perioodi üks keerukama ja traagilisema saatusega autor. Maailmas enim tunnustust saanud Vene kirjanik. Eeskujuks Tammsaarele, kes tema teoseid ka tõlkinud. Sündis vaese arsti perekonnas, isa kuulus aadlisuguvõssa, mis oli vaesunud , ema pärineb mitmendat põlve kaupmehe suguvõsast. Isa oli karm ja sünge, ema leebe ja hella südamega (seetõttu lapsepõlve mälestused vastuolulised). Sünged pärimused suguvõsa ajaloost. Isa ja ema austasid piiblit . Ka Dostojevskile jätab sügava mulje. Ta on kinnine , üksik, lugemiskirg. 1837 suri ema tüsistusse, 1839 sureb ka isa (väga sünge). Isa omaenda pärisorjad tapsid ta. Sellest tekib haigus: krambihood, areneb langetõbi (elu lõpuni). See tuleb sisse ka loomingusse. 1843 läheb inseneride kooli ( ametnik ). Kirjanikutööst ei loobu. Kaardimängukirg toob probleeme, võlad, depressioonihood.1847 aastast ühineb põrandaaluse Petraševski ringiga (poliitiline kukutustöö tsaarivalitsuse vastu). Loomingusse sisse igavene harmoonia . Ringiga ühineb nuhk, kes annab kõik üles. Ringi liikmed arreteeritakse. Saadetakse tolle aja kõige hullemasse vanglasse – Peeter Pauli kindlusesse. Dostojevskile määratakse 4 aastat sunnitööd (raudahelates). Jõudis loomingusse kannatusteema. Usk poliitilisse võitlusse kaob. Ainult lõputu headus võib inimkonna päästa (ohvrimeelsus, andeksandmine). 1859 jõuab Peterburi, kergem teoseid avaldada. Enne sunnitööd oli määratud surmanuhtlus. Armuandmine toimub alles pärast surmanuhtluse alustamist. 1867 abiellub Anna Snitkiniga. 1877 ostab maja Staraja Rustasse. Dostojevski lahkas üksikisiku ja ühiskonnavahelisi probleeme ja seoseid ning püüdis lugejale mõista anda, et ühiskonna vastu on raske võidelda. Dostojevski keskendub madalamale seltskonnale, Tolstoi kõrgemale.
    Looming: Esimene töö trükituna on: Balzaci “Eugeni Grandet ” tõlge.
    1845 “Vaesed inimesed”. Räägib Peterburi väikeametniku rõõmutust, hallist elust. Probleem: kuidas sotsiaalne ülekohus hävitab inimeses headuse? ( kajastub ka järgnevates teostes). Inimese analüüsis läheb süvitsi. Nii noores eas selline teos kirjutada, suudab vaid geenius!
    Jutustuste kogumik “Jutustused”. Teistsugused põhimõtted – kas mitte osa kurjust pole inimesega kaasa sündinud? Parimad “ Teisik ”, “Perenaine”, “Nõrk süda”.
    Jutustus “Valged ööd”. Huumor sees, armastuslugu .
    “Märkmeid surnud majas t” – sunnitöö
    Romaan “Alandatud ja solvatud”. Inimese elu, tema käitumist ei juhi mõistus, vaid ka hetke tujud , alateadvus, andeksandmise teema süveneb. Seda on peetud “Vaesed inimesed“ järjeks.
    1866 “Kuritöö ja karistus ”. Ilmus 1866 aastal. Algul pidi olema “Pihtimus”. Tahtis kirjutada kriminaalromaani, saab oluliseks psühholoogiline analüüs. Tegevus toimub 1860-ndate aastate Venemaal, kus on vaatluse alla võetud just madalam seltskond
    “Idioot”. Peategelane vürst Mõškin, keda peeti idioodiks, sest tal olid teistsugused vaated. Ta oli liiga hea, lõputult hea inimene (alturist- vaste egoistile). Mõškin vaatas elu läbi lapse silmade, austas lapsi, lõputult helde, ei teinud inimestel vahet, tahtis aidata , abivalmis, lihtsameelne . Teised tegelased:
    Rogošin, võitlevad Mõšiniga Nastasja armastuse eest.
    Nastasja Filippovna , tahtis, et inimesed teda haletseksid, kaunis.
    Aglaja Ivanovna, egoist , kõik käib tema reeglite ja sõnade järgi, mõistis, kui hea Mõškin on.
    Varvara , tänapäevane inimene.
    Väga palju tegevusliine. Põhiprobleem: Kas headus on alati hea?
    “Sortsid” Suure viha raamat, negatiivne suhtumine revolutsiooni.
    “Nooruk” Noore inimese elulugu, ei leia oma kohta.
    “Vennad Karamašovid” – jääb pooleli . Vastandab 2 poega (headuse ja kurjuse ). See lõpetab tema karjääri (võtab kokku)
    Aktsioon (inimene on saladus). F. MÄNGUR, mänguri elu (võita või kaotada). Põdes epilepsiat(lange tõbi). Tema väljund on see, kui kogu keha on värinates.
    F. Psuhaoloogilise inimhinge kujutaja. Eelkõige võtab ta vaatluse alla vene inimese.
    D. jagas inimesed kahta gruppi:
  • Leplikud, kõike andestavad, väga ohvri meelsed , usklikud, alandlikud, väga vastu võtlikud ühiskonna ahvatlustele.(väga venelik). N: Sonja Marmeladova(„Kuritöö ja karistus“). Malbe , alandlik, habras , vaene. Samas usklik, ja saab aru, et inimene on loomulikult hea. Ilmne poole hoid on vaestele inimestele. D. Kuulub ise sama moodi sinnna rühma.
  • Kapitalistlike suhetega, nende maailma vaade on raha, seega tõuseb esile eelkõige inimene, mitte jumal(mõisnikud, kaupmehed ). Kõrgem katekooria – võitlejad kes tahavad ühiskonda parandada, haritud(üli õpilased arvavad, et vägivald on õigustatud), sageli üksik üritajad. R. Raskolnikov.
    Paljud inimesed on dilemma ees kuhu kuuluda. Tekivad n.t. stiihilised tegelased. On traagilised tegelased. D. loob uue romaani liigi: Polüfooniline romaan - mitme häälne romaan. Tunnus jooned pshüholoogiline sügavus. Igal tegelasel hääl, saatus jne.
    D. esik romaan on „vaesed inimesed“1846. Teos võeti vastu hästi. Ta kirjeldab teoses tervet kvartalit mitte üksikisikut. Teosed kubisevad ohvrimeelsusest.
    „Kuritöö ja karistus“ 1866
    tõlkis: A.H. Tammsaare
    Peategelane R. Raskolnikov – väga vaene, aga uhke. Kaks nädalat sõõmata. Tal on ema ja õde kelle käest laenab vahel raha, eriti ei taha sest on liiga uhke. Ta viib kõik, mis tal viia on pandimajja. Seda peab vanamutt. Ta tahab vanamutti maha tappa. Kuna sellel palju pappi.
    Teine pool raamastust on karistus. Sonja ja R. Kohtuvad ja Sonja armub R.
    Lõpp on see, et mõrvar avastatakse. R. Läheb sunni tööle.
    Pilet nr 9
    „Idioodi“ analüüs
    „Idioot“ 1868
    Peategelane vürst Lev Mõskin. Hüüd nimi „Vürst kristus,“ „Idioot.“ Peategelases on palju biograafiat. Haigus.
    Raamat algab siis kui Mõskin tuleb Sveitsist. Ta oli seal ravil. Arvatakse et ta on parenenud. Seda ta kindlasti oli aga tugevatele erutustele ta ei suuda ikka vasti pidada. Venemaale tulles tutvub M. Kaugete sugulastega – kindral Jepantsini perekonnaga. Aglaja jätab vürstile erilise mulje, aga samal päeval kuuleb ta veel ühe teise naise Nastasja Filippova lugu. Tema iluga kaubeldakse. Mõskin saab suure päranduse ja peale seda palub ta N. Kätt. N. Ei võta seda vastu ja sõidab Rogoziniga Moskvasse, M. Järgneb neile. N. Ei suuda valida, ta armastab M. Aga samas jookseb altari juurest Rogozini juurde. M koos ei ole ta selle pärast, et tema arust on M liiga täiuslik tema, oma ilu müüja, jaoks. Hiljem saab M aru ,et ta tunneb raohken kaasa N, armastus puudub. Siiis märkab ta et Aglaja armastab teda ja nad teatavad kihlusest. See neil väja ei tule. M põgeneb koos N. Altari eest laseb jalga N jälle. Rogozin N ei mõista ja tapab ta. Ja siis läheb otsima lohutust M käest. Selle hingelise erutuse pärast läheb M arust ära ja ta saadetakse uuesti Sveitsi, paratamatu idiootsuse ravimiseks.

    Pilet nr 10

    Juhan Liiv


    1864-1913
    “Liivi” nimelise preemia on saanud :
    * Beti Alver “Tähetund” ja “Hinge maania ”
    *Toris Kareva “Pühitsus”
    *Debora Varandi
    *Kalju Lepik “Valusad viisid” ainuke väliseestlane, kes on saanud sellise preemia
    *Paul-Erik Rummo “Ikka Liivist mõteldes”
    Juhan Liiv sündis Alatskivil, tema suguvõsa juured ulatuvad Saaremaale. Vanemad olid usklikud, kuulusid vennastekogukonda ja kultuuri lembelised, majandus seis oli kehv . Peres oli 8 last, neist ellu jäid 5. Juhan oli neist noorim, lapsest saadik nõrga tervisega . Kirjutas palju luulet oma kodu kohta, meeldis metsas üksinda seigelda. Esimese kirja tarkuse saab vanemalt vennalt ja pärast 3 talve külakonna koolis, kool jäi pooleli haiguse tõttu, pärast kihelkonna kooli tagi seal oma esimesi luule katsetusi. Venna kutsel läheb Väike-Maarjasse. Sellel ajal omandas saksa keele. Sel ajal ka Liisa Goldinguga. Ta on armunud Liisasse. Esimene ametlik töö saab olema alalehe “Virulane” toimetuses. Seal töötab ka Vilde, kellega tekkib konflikt ühe artikli sisu pärast. Ta õpib mõned kuud Tartu Trehtneri gümnaasiumis, jäi pooleli ka tervise tõttu, selle korvas lugemis huvi. Töötas ka “Sakala” ja “Oleviku tähetund”. Juhan Luiga paneb Liivi hullumajja, lootes sellega Liivi olukorda parandada, aga Liivi haigus oli parandamatu. Jõuab kätte periood kus Liivi luulet ei avaldatud ning ta tundis end üleliigsena ja ta hoiab perest eemale. Liiv elab kui vallasant, kord ühe kord teise juures. Saatuslikuks saab see, et ta arvab , et ta on Poola troonipärija, visatakse rongist välja, kuna tal ei olnud piletit. Teel koju haigestub ta kopsupõletikku ja sureb.
    Looming jaguneb žanriliselt kaheks.:
    a)proosa- “Käkimäe kägu”, “Nõia tütar”, proosa eelkõige kõneleb inimestest, kes on elu hammasrataste vahele jäänud.
    b)Luule jaguneb neljaks :
    * loodusluule
    * Isamaaluule
    * armastusluule
    *autobiograafiline luule
    Kronoloogiliselt jaguneb luule kaheks. Algule kirjutab luulet tellimuse peale ning teine periood kirjutab luulet endale. 1893 aasta saab piirikiviks. Goethe ja Schiller on teda mõjutanud realistliku luulega , eelkõige luules tõe kujutamine. Tuglas on öelnud “Et Liivi ei ole oma luulet kirjutanud, vaid ta on selle läbi elanud”. Loodusluule- kirjutanud kõigist aastaaegadest, kõige tunde lähedasem on sügis, seotud inimestega, liiv võrdleb oma meeleolu loodusega, oskab näha väikesi detaile, sõnastuselt hästi napid, rütmi kujundavad kordused, Liivi jaoks on loodus kui elus, loodus sünnib kui iga päev uuesti. Kevad luule sootus ja igatsus . Suve teemat on kõige vähem, jõuline küpsus ja tugevus, suvi on kõige kallim. Vara sügisest on luuled rõõmsad. Hiilis sügisest on luule nukker , sünge pilve ja tuule motiiv, mis sisse kirjutatud. Talv kujutab kargust ja puhkust, vaikuse aeg nii looduses kui ka inimeses. Vormiliselt kõiguvad pikkade tsüklite ja napisõnaliste luuletuste vahel. II perioodi luulet on peetud kõige küpsemaks. Kõige tuntumaks saanud isamaaluule abil, näeb reaalset Eestit. Muret teeb kuidas vaimne elu hääbub Eestis, kohati samastab end isamaaga. Luulesse tuleb sisse ka võitlus moment, need ei ole Liivi tugevamad katsetused . Rõhutab ka isamaale truuks jäämist. Otsesõnu ka välja ütelnud, et mingu või aasta tuhandeid, aga kunagi saab olema ka Eesti oma riik. Isamaaluule vorm konarlikum, kordus motiiv, isamaaluule loomingu tipp, vormiliselt loodus etem. Armastusluule domineeriv I perioodil, emale pühendatud luuletused lihtsad, aga mõjuvad. Nukra tooniga, sisse kirjutatud surma teema. “Üks laevuke”. Kõige traagilisem luule on autobiograafiline luule, see on eelkõige mõttepäevik, toob välja teadmise oma haigusest, iseloomustab oma luulet, kirjutab endast, ei ole tunnustust vaja, arvab, et pööratakse liiga palju tähelepanu. Üheks läbiavaks teemaks surm “Raudtee”, “Helin” -ülekantud tähendusega surm on sees.
    Armastusluule - “Üle vee” –kordus motiiv on sees, “Sügis” ehk ka “Nõmm”, “Rukki vihud rehe all” - viisistatud, “Talvine tihane ”.
    Isamaaluule- “Kui tume, kauaks veel ka sinu maa”, “Ta lendab mesipuu poole” - viisistatud, “Ma lille sideme võtaks”.
    Autobiograafiline luule - “Kui mina olin veel väike mees”, “Lauliku talve üksindus”, “Ei näe enam”.See on eelkõige mõtte päevik, toob välja teadmise oma haigusest, iseloomustab oma luulet, kirjutab endast ei oota tunnustust, arvab et pööratakse liiga palju tähelepanu talle üheks läbivaks motiiviks surm. Emast ja Liivi enda kirjanikusaatusest, masendus, on aimata surma. Liiv tajub selgelt oma vaimuhaigust (“Kerjaja”, “Rändaja”). Liivi loomingut on uurinud Aarne Mikkel ja Friedebert Tuglas. Mõte: Juhan Liiv ei ole oma isamaaluulet mitte kirjutanud, vaid ta on selle läbi kannatanud.
    Loodusluule - kõikidest aastaaegadest, kuid ise on väitnud, et tema lemmikaastaaeg on sügis, kevadluuletustes ootusärevus ja salapära, suveteemaline luule on tihedalt seotud inimese tööga. Loodusluule üleminekuks romantiliselt suunalt realistlikule. Sügis on kahesugune : kirgas, kirev ja kuldne sügis, teisalt porine ja masendas, mis on Liivi kõige hingelähedasem, tõmbab paralleele oma eluga. Talveluule karge , napi sõnastusega saavutatud huvitavaid rütmi- ja kõlaefekte. „Sügisene kodu“ „Külm“ „Sügisetuul“
    Isamaalineluule – äärmiselt kriitiline ja realistlik. Liiv nägi eelkõige Eestimaa varjukülgi. Ajastust tingitult oli see loomulik. Tihedalt seotud ka Liivi endaga – ta pidas ennast üheks osaks Eestimaast. Tõdes, et kuigi ta väga tahaks, ei jõua ta ise midagi Eestimaa heaks teha. Kõige selgemalt võtab tema isamaaluule kokku lõpumõte luuletusest “Sinuga ja sinuta ” – Isamaa! Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma sinuta. „Kui tume veel kauaks ka sinu maa“ „Ta lendab mesipuu poole“ „Ma lille sidema võtaks“
    Pilet nr 11
    Lev Tolstoi Elu ja Looming
    1828 – 1910
    Lev lapsepõlv kurb ema suri varakult. Samuti ka isa. 9 aastaselt jäi ta orvuks. Lev oli palju vendi ja õdesid kes suutsid ta elu õnnelikuks teha. See jäi talle meelde kogu eluks. 1841 kolisid nad kaasanisse. Seal sai ta hea kasvatuse. 1844 astus ta Kaasani ülikooli, alhul Idamaade keelte pärast õigusteasduskonda. 1847 soovis ta sealt lahkuda. Tegelikult tahtis ta talupoegi aidata. Eeskujulikku mõisnikku tast ei saanud. Neil aastail tekkis tal kirjutmis vajadus. Pidas päevikut, sellest sellgub järjepideva enesevaatluse püüe. 1851 aastal kirjutas ta „Minu päeviku lugu“ tema alg töö aga oli „ Eilse päeva lugu“(Lõpetamata). Kaasanis sai algus ka kporropärane kirjaniku töö.
    Looming – zanriliselt kirjutab ta romaane. „Sõda ja rahu,“ „Anna Kareenina,“ „Ülestõusmine.“ Ta on kirjutanud autabiograafilise triloogia: „Lapsepõlv,“ „Poisiiga,“ „Noorus.“ On veel kirjutanud „Sevastoopoli“ jutustused. Näidendeid: „Elav laip .“ Ta on veel loonud ka oma kooli heaks „ Aabitsa “
    „Sõda ja rahu“
    1863 – 1869
    Vaatluse all aastad 1805 – 1820.Keskmes on 1812 isamaa. Seoses sellega vaatab autor Napoleoni ja Kutuzovi. „Kes teeb ajalugu, kas üksik isik või rahvas.“ Novellist iroonia – On kriitika, terav kriitika. Raamat räägib inimese elumõtte otsinguteks. Andrei Bolkonski . Tark, ilus, mehelik, tundlik, analüüsiv. Otsib elu mõtet, õnne. Kohtub Natasa Rostovaga. Teda kasvatati mehele saatmiseks. 18a viidi ballile. Kohtab Andreid. Andrei jätab ta 1 aastaks proovile. Tagasi tulles näeb, et on eksinud tühistab kihluse. Aga tema armastus on egoistlik . Ta tahab sooritada kangelas tegu ja saab siis haavata . Saab aru, et tema tegu on mõttetu. Saab aru,et on armastanud N aga N sureb. Teine pool raaamatust räägib Pierre Bezuhhovist. Andrei sõber. Välimus vastu pidi. Passiivne väliselt. Tuhutult rikas. Saab naise Helene . 1918 satub Moskvasse vangi. Seal kohtub ta lihtsa talumehega. Kelle käest küsib elu mõtet. Mees vastab: „Elumõte on elu ise.“ Talle saab kõik selgeks. Abiellub Natasaga.
    „Anna Karenina “
    1873 – 1877
    Kaasaegne romaan. Kaks paralleelset teema arendust – Anna, Vorski liin. Teine Kity, Levin .
    Anna tundlik, ilus, peen- daam, tark, kirglik, abivalmis, osavõtlik. Abiellus ja tal on poeg. Armusuhe Vorskiga. Kõrgseltskonnas armukese pidamine mood. Anna heidetakse aga välja sest ta ei varja seda suhet. Teised aga küll.
    Kity ja Lenin . Lenin tahab enese tappu teha, aga ei tee seda. Ta o Tolstoi hingeline .
    Pilet nr 12
    Henrik Visnapuu
    1890-1951
    Oli sulase poeg, pärit Helene Kihelkonnast. Isa vahetas ameteid (kodu vahetus). Tartu linnakoolis ning siis sooritab Narva Gümnaasiumi juures Narva algkooli õpetaja eksami. Töötas õpetajana, jäi väheseks, tahtis loominguga tegelda. Leiab raha, et minna ülikooli (klassikalise filosoofia eriala). Saab alguse aktiivseks kirjutamise periood. Tunneb huvi filosoofia vastu. 1917 Tallinnas “ Teataja “ toimetuses. Tutvub Underiga. Alguse saab “Siuru”. Trükki jõuab kogu “Amores”. Armastus- ja loodusluule, impressionism, sees autobiograafilised motiivid. Sees nimetu kurbus (kaunis, igatsuse meeleolud). Osa “Amoresest” protesti meeleolus ( vanade luulevormide vastu). Üksinduseteemat palju. “Kaks algust”(luuletus) Visnapuu väidab: Käib ingel ühes majas saatanaga Minu tee, see on lauluks ülendada valu. Kutsus ise luuletusi poeesideks!
    • Teine kogu 1918 “Jumalaga Ene”. Tugevamaks muutub luule muusikaline tähtsus, palju kõlamängu, nukker, romantiline, autor igatseb absoluutse täiuse järele.

    1920-ndate algul. Kui Siuru laguneb, siis protesteerib senise luulemaneeri vastu. Sees ühiskondlikud probleemid.
    • 1920 “ Talihari ”, “Hõbedased kuljused”, “Käoorvik” “Taliharjas” palju sõjateemat. “ Needmine ”, “ Õudse aja paus ”, “Ärge tapke inimest”, iseenda sisemised vastuolud. Teised kogud on teises meeleolus. “Hõbedased kuljused” Armastus ja loodusluule (jõuline) tugev armastus. Luuletaja tahab iseenda lahtistes haavades surkida. Proovib lugejat šokeerida. “Käoorvik” 10 kirja Ingile ( armastuskirjad ). Pühendatud abikaasale, loodusega seotud.

    20-ndate II pool Uusromantismist kaugenemine, luule realistlikum, alistumismeeleolu, sees mõistuslik analüüs, sees Eestimaa teema, surma teema süveneb.
    • 1925 “Ränikivi” (kogu) 3 sümbolkujundit Ränikivi Maarjamaa Tõmbtuul
    • Kogu “Maarjamaa laulud” Näeb Eesti ühiskonna pahupoolt, hädasid, vaevasid (Liivilik), tahaks nagu kompromissile jõuda ühiskonna ja enda vahel.
    • Kogu “Puuslikud” Müstiline, paljud inimesed loovad endale ebajumalaid. Kõige jubedam, kui puuslik luuakse enda südamesse. Jumal-Kõiksus – sümbol, soov jõuda absoluutse ideaalini.
    • Kogu “Tuulesõel” Filosoofiline tasand süveneb, liiga keeruline, sügavalt, raske aru saada. Tunnistab oma jõuetust elu eest.
    • Kogu “Päike ja jõgi” Meeleolult hoopis midagi muud, elurõõmus, optimistlik loodusluule, autori lõhestatus ei tule esile. Arvab, et maailm on uuesti nooreks saanud. Siis ka huumor “Kalalaulud”. Ülistab päikest, peab seda elu allikaks. Põgeneb Saksamaale, on põgenike laagris , hiljem jõuab Ameerika Ühendriikidesse. Teda mõjutas abikaasa surm, ei leia Ameerika ühiskonnas õiget kohta, tunneb võõrana.
    • Looming nukrameelne:

    “Tuuline teekond ”
    “Esivanemate hauad ”
    armastusluule “Ad astra ” (tähtede poole)
    “ Periheel . Ingi raamat” (punkt planeedi orbiidil, mis päikesele kõige lähemal) Pühendusluule surnud abikaasale, armastus, mure, üles jäämine. Surm tähendab visnapuule lõppu surnu lähedastele.
    “Mare Balticum” Palju Eestimaa teemat. Kirjutanud ka palju lüroeepikat ( ballaade ja poeeme), palju religiooni teemadel . Pole väga tugev Veel kirjutanud mitmeid näidendeid. Pole erilisi saavutusi.
    Komöödia “Meie küla poisid”
    Luuletus “Laul sest jäledast”
     
    Luuletus:
    Pilet nr 13
    Ülestõusmine
    1889 – 1899
    Viimane suur teos. Peategelane Nehljudov Dimitri, K. Maslova.
    Maslova elab oma tädide juures. Nehljudov külastab teda suveti. Maslova jääb rasedaks. Ootab Nehljudonit. Mees ei tule. Maslova heidetakse perest välja. Keegi vastu ei võta. Annab lapse ära. Hakkab oma keha müüma. Jääb vahele, kahtlustatakse mõrvas. Läheb kohtu alla. Kohtus kohtub N. N tahab teda aidata. Ei suuda. Määratakse karistus neli aastat sunnitööd. N läheb kaasa.
    Lõpp lahendus M läheb teise mehega minema, N ei abiellu, aga annab andeks. N sellest rahu ei saad. Üks mees kingib talle piibli. Ta hakkab seda lugema. Ja saab andeks – „Tõuseb üles“
    Pilet number 14
    Heiti Talvik
    1904 – 1947
    luuletaja kes on sündinud Tartus. Ta isa oli üliõpilane. Kasvas haritlaste peres. Ema oli klaveri kuntsnik, üsna arvestatav. Pere väga kirjandus huviline. Rahapuudust polnud. Sõpru palju, kasvas kultuurses ühiskonnas. Kooli ajal katsetas juba. Keskkoolis jüba tõsiselt. Pääseb Hugo Treffneri kooli jätab selle pooleli. Lõpuks lõpu tunnistuse saab Pärnust. 20 saj. teine pool Tartu ülikool( kirjandus ja keel). Jätab ka selle pooleli. Abiellub 1937a. Beti Alveriga. 1943 saab ta Eesti Kirjandus Liidu esimeheks. 1945 arreteeritakse. Karistus küüditamine. Seal kusagil ta ka sureb. 1966a. Taastati (rehalibiteeriti) ta isiksus.
    Looming: 1968a. Valik loomega kogu „Väike luule raamat.“ Tema looming on mahult väike, aga sisult suur. Avaldas sõprade nõudel 2 luulekogu. Esik kogu kannab nime „ Palavik “ 1934. seda kogu mõjutasid:
  • 1920a. Tegelikkus
  • intensiivne lugemus (Dostojevski, Bauldeaire)
  • enese otsingud ja sisemine psüühika
    Tema esikkogu suhteliselt painajalik. Mõjutused ekspresionismist. Hukkumis ekstaas,trots. Märksõnu – surm; riputatakse uniselt võllas; palavikulised viirastused; elav laip. „ Paaria “- (madalam klass, ori, õigsteta isik), „Üle haudade“. Palju sügis meele olusid „Oli sügis“. „Laip rannal,“ „ Vabanemine .“ Luulekogu „Kohtu päev“(1937) – jätkab sama stiili. „Poeet“, „Jõulu öö,“ „Pihtimus kilde.“ Ta ei usu täiust. „Dies Irae “ (34). Fasismi vastane hoiak. „Fõniks“ - tulelind
    „Tõde“
    Su liha on kui surnud hein,
    mis kuivab piibli kaante vahel
    Su märtlipalet loorib lein
    ja jalus kõmiseb sul ahel
    Ja madu , laskubtarkuspuust
    su näkku sülgab kahtlushapet...
    Oo, lõõskav tõde looja suust ,
    mis koltub meis kui vana tapet.
    Heiti Talviku elu ja looming, 1 luuletus peast
    • eluaastad 1904-1947 Traagilise saatusega luuletaja. Sündis ülikooli professori pojana (isa tegutses kohtumeditsiini vallas, ülikooli õppejõuks, suur kirjandushuviline, lemmikud Liiv ja Suits). Ema oli andekas pianist. Keskkooli ajal tärkas huvi kirjanduse (luule) vastu. Samas mõttemaailmalt ja elulaadilt omapärane. Töötas vahepeal põlevkivi kaevurina, et näha, milline see elu on. Saatis Tuglasele mõned luuletused, et ta need Loomingus avaldaks. Kui tagasi Tartusse, siis kaustikutäis luuletusi, kuid trükki ei jõua. Õpingud TÜ filosoofiateaduskonnas 1934 aastani. (kohustuslik sõjaväekohustus vahepeal, aga ka palju lisaloenguid). 1929 aasta “Loomingus” esimesed tööd, mis trükki lähevad.
      • 1934 esikkogu “Palavik” meeleolu palavikuline, närviline, tumedad sünged tundetoonid. Oli läbi loomingu sünge. Jääb järeldusele, et inimene tihti vastuolus ühiskonnaga, sest ümbritsev maaelu on kaootiline . See sunnib iseendasse tõmbuma ja siit tekib kontaktivõimetus. Mitmed tunded väärastuvad (on mingis nihkes). Sees palju mina – vormi ning eneseirooniat. Nt. “Don Ramon ” (must iroonia), sees ka luuletaja teema, milline tema koht ühiskonnas, vaatab läbi enda, suhtub kriitiliselt.

    Eeskujudeks : Dante, Baudelaire, Vene kirjandusest Puđkin, Dostojevski, filosoofidest Shopenhauer ja Nietzsche. Eesti kirjandusest Liiv ja Suits. Suitsule ja lugejatele esikkogu meeldis, võeti hästi vastu ( noored lugejad eelkõige). Tüüpiline impressionistlik kogu ( tahtmine lugejat vapustada).
      • 1937 “Kohtupäev” Mina tegelast jäänud vähemaks. Rohkem tähelepanu ühiskonnavastuoludele, mitte enam inimese enda vastuolud, vähem musta irooniat, mures, et vaimsusele ei pöörata enam piisavalt tähelepanu. Veendunud, et ühiskonda saab muuta eetilisest tasandist ( eitab vägivallaga kaasnevaid muutusi). Ühelt poolt suur tunnustus. Teiselt poolt tehakse pihuks ja põrmuks. Sütiste ütles, et tegemist Eesti uusromantika pärapoeesiaga. Talvik kirjutas kitsamale ringile . Abikaasa Betti Alver. Sõja ajal elavad vaikselt , loominguga ei tegele, rohkem tegelavad tõlkimisega. Talvik arreteeritakse, saadetakse Siberisse.

    1947 sureb (tervis ei pea vastu). Surma kuupäev pole teada.
    1966 kirjaniku õigused rehabiliteeritakse ( võis jälle avaldama hakata).
    Tugev jälg Eesti kirjandusse, tegu ühe omanäolisemaga.
    Armastas ü tähe asemel kasutada y-t.
    Pilet nr 15 - 16
    Anton Tšehhovi elu ja näidendid
    1860 - 1904
    Elu: Eluaastad 1860-1904. Ta on üks parimaid tippnovelliste maailmas. Vanaisa oli olnud pärisori, kuid ostis pere mõisniku käest välja. Tema isa oli väikekaupmees ning oli väga karm. Tšehhovi isa oli kunstnikuhing mängis viiulit , laulis kirikukooris. Oli isale poes abiks. Isa ütles, et õppimine pole oluline. Elati Taganrogi linnas, kus elu oli nii igav, et isegi koerad läksid igavusest hulluks.
    Pärast ülikooli töötabki mõnda aega arstina. 1890. reis Sahhalini saarele, kus vaatleb sunnitööliste elu, et sellest raamat kirjutada. Reis süvendab aga tema tuberkuloosi. Valmib jutustus “Sahhalini saar”.
    1892. ostab Melihhovo mõisa, elab seal. Olukorra sunnil jätkab arstina, ravib koolerat.
    1892 – 1898 loomingu viljakaim aeg Melihhovos. Tuberkuloos süveneb, läheb Jaltasse, et kliimat vahetada. Talle aga ei meeldi, et on eemal Moskva teatrist.
    1901 abiellub Kunstiteatri näitleja Olga Knipperiga.
    1904 kevadel sõidab Saksamaale ravile , kuid arstide ponnistused ei aita ja ta sureb. Maetud Moskva lähedale Novo-Devitši kalmistule.
    Näidendid: Suureks eeskujuks on Maeterlinck . Tema looming näitekirjanikuna algab 90-ndate aastate alguses. Ta on seotud Moskva Kunstiteatriga. Seal on 2 sõpra ( 2 tipplavastajat): Stanislavski ja Nemirovitš Dantšeko.
    • “ Kajakas ” Esietendus kukub läbi, teine etendus aga tõeline triumf. Peategelased olid Trepler ja tema perekond. Näidendi alguses oli algamas etendus, kus peaosa oli Niina Zaretšnajal ja autoriks oli Trepler. Trepler armastab Niinat ning nende suhted on algul väga head. Peale näidendi ebaedu hakkavad need aga jahenema . Niina vaimustuses kirjanikust Trigorinist. Trepler tulistab ennast, kuid paraneb . Niina sünnitab Trigorinile poja, kes aga sureb ja siis jätab Trigorin ta maha. Lõpuks teeb Trepler siiski enesetapu.
        • Trepleri lastud kajakas sümboliseerib Niina elu. Kajakas hõljub järve kohal, Niina samasugune .
        • Naeruvääristamine, iroonia nende üle, kes peavad end suurteks kunstnikeks, kuid tegelikult pole. Nad ei ohverdanud end kunsti nimel.
        • Kas kunst nõuab eneseohverdamist? Kas armastuse nimel tasub kõike teha? Kuidas sobivad kokku armastus ja kunst?
        • Arkadina ei olnud tõeline näitlejahing, Niina oli, kuid see ei tulnud kergelt.
        • Niina Zaretšnaja on võitja, ta on see ohvrimeelne intelligent, kelle vaateis Tšehhov nägi osa tõest, ent mitte kõrgeimat tõde.
        • Elu on keeruline, raske, mõistetamatu, inimesed ekslevad elus kui unes .
        • Näidend süvapsühholoogiline, kus küpsevad inimtragöödiad.
        • Tegelaste hingedraamad põhjustatud armastusest ja armukadedusest, aga ka suhetest kunstiga.
    • “Kolm õde”. Eesti teatri tipplavastus ( lavastaja ?apiro). Samuti on seda lavastanud Mikiver, Nüganen, Aaslav. Peategelased 3 õde (Olga, Maša, Irina), vend (Andrei). Elavad väikeses provintsilinnakeses (igav). Unistuseks minna Moskvasse. Näitab elu läbi 5; 6 aasta. Soovivad tagasi oma endist kuldset elu. Maša armub sõjaväelasesse Veršinisse, kes mõjutab kõigi elu. Soov Moskvasse minna, saab eriti suureks, kui saavad aru et elu on mujal. Veršinini lahkumine Maša jaoks elu purunemine .
    • Karakterikujutus ainult jutu põhjal.
    • Irina kergemeelne (kõige noorem), soovid tühised.
    • Maša suhtub ellu tõsisemalt.
    • Põhiidee: rutiinist väljapääsemine on raske, kuid saavutatav.
    • “Onu Vanja”, palju ühist “Kajakaga”. Mees (Šerbjakov) võttis uue naise Jelena. Elasid surnud naise kodus (seal samuti naise onu, ämm). Rahaprobleemid . Jelena ohverdas oma nooruse mehe pärast. Onu Vanja terve elu rabanud, et olla Šerbjakovile meele järele.
          • Inimesed valmis kõik jalge alla trampima, et olla meele järele kõrgemale.
          • Inimeses peab olema kõik kaunis: nii nägu kui riided, nii hing kui mõtted.
          • Tšehhovi tegelased risti vastupidised.
    • “Kirsiaed” Anna Ranevskaja mõisaproua, kes saabub mõisa pärast pikka aega. Mõis pankroti äärel. Pere raharaiskaja Kirsiaia asemele suvilate rajoon. Perekonnatuttav ostab mõisa ära.
          • Inimene ei suuda lahkuda rahast
        • “Ivanov”. Üks nõrgemaid näidendeid. Armastusprobleemid.
          • Kas perekond või tõeliselt siirad tunded väljaspool perekonda?
      • Üldiselt näidendite kohta.
          • Konfliktid ei teki vaataja silme all.
          • Ei ilustanud, kirjutas nii nagu oli.
          • Inimeste analüüs.
          • Ühiskonna ja indiviidi vastuolud.
          • Palju kriitikat tolle aja Venemaale.
          • mõttemaailma kirjeldamine
          • Tema näidendid väga kuulsad .

    • Novellid : 80. aastate alguses koostöö ajakirjadele (humoristlikud lühikesed lood) raha saamise eesmärgil. Kirjutanud 3 varjunime all: Antoša Tšehhonte, Inimene ilma põrnata, Minu venna vend, ise suhtub algperioodi kriitiliselt.
        • Pealiskaudne lihtsus.
        • Palju naeru läbi pisarate.
        • Puäntlikud lõpud (“Rõõm”, “Ametniku surm”).
        • Situatsioonikoomika (“Paks ja peenike ”).
        • Lasteteema väga nukker, näitab väikese inimese üksindust . Väikesed lapsed peavad tõsiste raskustega kokku puutuma (“ Vanka ”, “Magada tahaks”).
        • 80. keskpaigas võtab looming pöörde. Süveneb analüüs
        • Peamine pahe, kui inimene ei püüdle paremuse poole.
        • Pole tihedat sündmustikku (tavaline argielu).
        • Lõpp tihti lahtine .
        • Tundub, et autor räägib tegelastest kõrvalseisjana, kuid lõppkokkuvõttes tuleb tema suhtumine siiski välja.
        • Inimese allakäik (tüüpsisuks): “Palat nr 6”, “Janõtš”. Maaarsti allakäigu lugu, algul väga optimistlik. “Inimene vutlaris ”, “Karusmarjad” (Peategelane teeb karusmarjaaia, marjad rohelised ja väikesed ning hapud. Saavutas elus kõik, enam ei oska midagi edasi teha). “Daam koerakesega” (Lahtise lõpuga, otsene sündmustik puudub, peategelane Anna, abielus. Musta Mere ääres kohtab Gurovit – armuvad. Mõlemad abielus – ei suuda valida. Räägib vähe tegelaste tunnetest, kuid siiski selgelt välja toodud otsustusvõime puudumine). “Maja ärklitoaga” (Sama probleem. Peategelane kunstnik, suhted kahe erineva naisega. Inimene ei suuda elus lugu pidada väikestest asjadest, ei ole võimeline korda saatma ka midagi suurt).
      • Tema novelle iseloomustab:
        • Sündmustikul väike osatähtsus.
        • Puudub otsene psühholoogiline analüüs.
        • Detailide osatähtsus suur.
        • Argielupiltide kaudu olulised probleemid.
        • Ümbrust nähakse tavaliselt läbi keskse tegelase.
        • Paljudes on olemas jutustaja.
        • Tihti sees pikad monoloogid.
        • Väga ökonoomsed, suudab väheste vahenditega palju edasi anda. 
    • 2 novelli lähivaatlus:
      • “Palat nr 6”. Tegevus toimub Venemaa kolkalinnas, haigla räpases hoovimajas, vaimuhaigete palatis nr 6. Valvur Nikita peksab vaimuhaigeid. Ragin – palju lugenud, intelligentne , tark arst, kuid ei paranda haigla olukorda (satub ise palatisse nr 6) Gromovil on jälitusmaania. Saab Raginiga hästi läbi – räägivad maailmaparandamisest. Haigla meenutab vanglat. Algul ilmus see novell kärbetega, sest kritiseeris kogu Venemaa seisundit (haigla minisümboliks). Ragin on süüdlane, sest ta ei tee midagi. Ragini sisemine vabadus ei ole tingitud sellest, mis teda ümbritseb. See peab paika, kuni ise hullude hulka satub. Hobotov saab Ragini koha endale. Lõpuks Ragin sureb ajurabandusse.
        • Elu koledusi mitte teada tähendab nendega leppida, aga leppida tähendab kaasa aidata.
      • “Inimene vutlaris”

    Õpetaja Burkin jutustab oma kolleegist, kreeka keele õpetajast Belikovist, kes alati väljus kodus kalossides ja vihmavarjuga. Nägu varjas ta ülestõstetud kraega. Belikov kardab elu, kõike uut, püüab ka oma mõtteid vutlarisse peita . Armastus saab hukatuslikuks. Tahab abielluda Varvara Kovalenkoga. Belikov näeb teda aga jalgrattaga sõitmas ja arvab, et see pole naisele sünnis. Varenka vend lükkab Belikovi trepist alla ja ise naerab . Kuu aja pärast Belikov sureb. Sellise inimese matust pidada oli mõnu, Belikov oli eriline eluväärtuse eitaja. Kas on võimalik saavutada täiuslikkusele lähedast õnne? Kujuneb välja belikovlikkus – inimesed vutlaris (kardavad kõike).
        • Kõik on ilus, kui ainult midagi ei juhtuks.
        • Belikovid ei vii elu võidule.

    Pilet nr 17
    Marie Under
    1883-1980
    Pärit Tallinnast, suguvõsa juured ulatuvad Hiiumaale. Kooliõpetaja tütar. See loodus tihedalt tema loodusluules. Juba lapsena andekas. 4 aastaselt alustas kooli. Hiljem õppis Kõrgemas Saksa Tütarlaste koolis (parim haridus naisele). Kool vanameelne, kuid hea see, et andis suurepärase keelebaasi. Valdas Saksa, vene ja prantsuse keelt. Kõige kodusem saksa keeles, alustas loomingut saksakeelsete luuletustega (Koidula ka). Mõjutatud ka Goethest ja Schillerist, kes olid väga suured eeskujud . Ajalehe “Teataja” toimetuse mõnda aega, kohtub Eduard Vilde ja Ants Laikmaaga. Hakkab kirjutama eestikeelset loomingut. Abiellub, elab mõnda aega Moskvas. 1906 tagasi Eestisse. Sekkub kirjanduselu organiseerimisse. Teeb palju Euroopa reise. Eelkõige eesmärgiks kultuurieluga tutvumine. EV ajal tegutses kahes rühmituses (Tarapita, Siuru). Kutseline kirjanik. Lahkub Eestist 1944 Rootsi. Seal töötab mõnda aega teatrimuuseumi juures. Hiljem tegutseb edasi kutselise kirjanikuna. Viimased aastad haiglas , raske aeg, tõmbus kõrvale ühiskonnaelust. Abikaasa Artur Adson tegi kõik, et tuntud luuletaja saaks rahus olla.
      • 1917 luulekogu “Sonetid”
      • Kogu “Õnnevarjutus”- ballaadide tippkogu sel ajal. Leebusest pole enam midagi järgi jäänud.
      • “ Nahakaupleja Pontus”
      • “ Porkuni preili”

    LOOMING
      • 1917 I kogu “Sonetid” Peateema armastus ja loodus. Rõõmsameelne luule. Palju ootust, pilget armastusest kirjutada väga avameelselt. Ilu looduses käib kaasa tunnetega. Looduse suhtes väga erksa taibuga (pisidetailid). Meenutab renessansiaegset luulet. Keelekasutus läbi mõeldud, efektne, palju sõna- ja kõlamänge. Näha, et keeleuuendus on loomingut mõjutanud. Samas luule küllaltki vastuoluline . Tõmbab täpse piiri, kus lõpevad romantilised unistused, kus algab reaalsus.
      • 1918 “Eelõitseng”, “Sinine puri ”. Meeleolult samad, mis esikkogu. “Eelõitsengu” luule tehtud varem kui sonetid.

    Järgnevas loomingus tulevad suured muutused:
      • “ Verivalla ”, “Pärisosa”. Sarm , sõda, Under muutunud naturalistlikuks, luuletaja tunneb elu heidikutele kaasa, igatsus rahuliku töö ja elu järele.
      • 20 – ndate teisel poolel “Hääl varjust” “Rõõm ühest ilusast päevast” “Õnnevarjutus” Viimases ainult ballaadide kogu, domineerivad Piiblist võetud teemad ja vanadele legendidele üles ehitatud lood.
      • “Hääl varjust” Autor lahkab iseenda probleeme, mitte ühiskonna omasid, palju üksindusteemat.
      • “Kontvõõras”(luuletus) Iseloomulik kordusega mängimine- saavutatakse rütmiliselt põnev struktuur.
      • “Rõõm ühest ilusast päevast” Palju loodusluulet, lapsed, suhtumine loodusesse pidulik, austav, tajub loodust väga täpselt, annab detailselt edasi.

    30-ndate aastate kogud taas tõsisemad.
      • “ Lageda taeva all”
      • “Kivi südamelt”

    Under muutunud filosoofilisemaks, vaatleb inimest eri tahkude alt, tema probleemid, vastuolud. Loodus endiselt tähtis, aga ka see filosoofiline. Võrdleb inimeste iseloomu loodusnähtustega, allaandmise ja leppimise meeleolu. 30 –ndad aastad polnud viljakad , kuid temast oli saanud tõeliselt suur eeskuju ka teistele luuletajatele.
      • Pagulusluule:
        • “Mureliku suuga ” sõjateema, ema surm (leinameeleolu)
        • “Sädemed tuhas ” ilmus peale Stalini surma
        • “Ääremail” selge, et kodumaale tagasi ei saa
        • “Põgenik” (luuletus) valikkogu “Mu süda laulab” ( ilmus peale surma) 

    Loomingu kokkuvõte: Tema luule käis alati ajaga kaasas ning selle kaudu võib tänapäeval näha tolle aja sündmusi läbi kirjaniku silmade. Ta on autor, kes eriti ilmekalt loodust oskab kirjeldada. Tegi kaasa ka mitmes rühmituses. Nt. “Siuru” ja “Tarapita”. Aitas kaasa kirjanduselu organiseerimisel. 
    Luuletus:

    Pilet 18.

    Eepika olemus, romaan ja selle liigid


    Eepika alla kuuluvad järgmised žanrid – rahvaluule, müüdid, muistendid ( Faehlmann „Koit ja hämarik“, „Emajõe sünd“), naljandid (Leida Tigane „Peremees ja sulane“), vanasõnad (Parem karta kui kahetseda), mõistatused (Seest siiruviiruline seest kullakarvaline), aforism ehk mõttetera („Inimtunnetel on piir – vihkamine“ E. Naaber), kõnekäänd (Jänes püksis), miniatuur („Laastud“ J. Aho), novell („Inimese vari“ Fr. Tuglas). Kõige levinum ja mahukam on romaan („Ümera jõel“ Mait Metsanurk).
    Kirjanduse žanrid on pidevas muutumises. Romaan on nendest kõige arenenum, kaasaegseim. Eelkäijaks on eepos (kuulub eepika alla). Eesti romaan 19. saj. lõpus – E. Vilde „Külmale maale“ 1895 a. „Vallimäe neitsid“ – Jaak Järv 1885 a. – esimene romaani katsetus . Žanr, milles on sügavust. Realismi ajal saavutab oma väärtuse, tipu.
  • Mahukuse järgi
    Romaan epopöa: mitmed osad „Tõde ja õigus“ AHT 5 osa – pentaloogia ; 4 osa – tetraloogia LT „Sõda ja rahu“ „Tuuline rand“ Aadu Hint; 3 osa – triloogia Vilde „Mahtra sõda“, „Prohvet Maltsvet“, Karl Ristikivi „Tallinna triloogia“, „Rohtaed“, „Tuli ja raud“; 2 osa – diloogia LT „Anna Kareenina“
    60.-ndatel Eestis tekkinud lühiromaan. Kõik on konsetreeritud. Mahukuselt ja probleemidelt ületab jutustuse. Mati Unt, Mats Traat , Mihkel Mutt
    2. Ülesehituse järgi
    Romaan novellides : „Nipernaadi“, „Kas mäletad mu arm“ A. Gailit, Bokacio „ Dekameroon “; Värssromaan: Puškin „Jevgeni Onegin“; Travestia romaan: Enn Vetemaa „Kalevipoja mälestused“, Juhan Peegel „Ma langesin esimesel sõjasuvel“. Paljud romaanid sisaldavad neid kõiki koos.
    3. Temaatika järgi (vaadata, mis enam domineerib)
  • ajalooline romaan – „Mahtra sõda“
  • sõjaromaan – „Läänerindel muutusteta“
  • talupojaromaan – „Mäeküla piimamees“
  • kriminaalromaan – „Suur kolmik “
  • seiklusromaan
  • ulmeromaan – „X-files“
  • reisiromaan
  • kelmiromaan – „Nipernaadi“
  • õudusromaan
  • armastusromaan – „Kõrboja peremees“
  • psüholoogiline romaan
  • noorsooromaan – Jack London
  • massiromaan - bestseller
  • olmeromaan – 70-ndatel, tõetruult ümbritsevast
  • lasteromaan – Mark Twain „Prints ja kerjus “
  • loodusromaan
  • põhjamaaderomaan
  • polüfooniline romaan – Dostojevski „Idioot“
  • sürrealistlikud romaanid
  • aegruumiline romaan – kõik ei ole loogiline
    Pilet nr 19
    Hemingway elu ja looming
    + 1 romaan
    1899 - 1961
    • Elu: Eluaastad 1899-1961 Sündis Chicago äärelinnas arsti pojana. Tihedad kokkupuuted loodusega . See on loomingu sees. Tal on 2 põhiharrastust: küttimine ja kalastamine . Tihedad kokkupuuted ka indiaanlastega – sealt saab olulised tarkused. Tundis huvi ka spordi vastu ( poks ).On korduvalt tõsiselt vigastada saanud. Saab töö ajalehes reporterina I maailmasõja vabatahtlike armees , aga rindele ei läinud – oli ühest silmast poolpime. Lõpuks sai Punase Risti kaudu Euroopasse ning pääses ka rindele . Saab Itaalia rindel haavata. Tema mõtted sõjast tulles muutusid võrreldes endisega. Tekkisid küsimused sõja mõttetusest. Pärast sõda uuesti Euroopasse. Peatub Pariisis, väljasõidud Itaaliasse ja Hispaaniasse. Oli ajalehereporter. Tuleb Euroopast tagasi Floridasse. Käib Aafrikas küttimas. Paar reisi ka Hispaaniasse – tema teiseks huviks härjavõitlus. Elu lõpuaastatel tervis halveneb, jahiretkel saab silmale uue obaduse – see toob kaasa veremürgituse. Elab elu jooksul läbi 2 auto-, 2 lennu- ja 1 sõjaõnnetust. Ei olnud võimeline istuma. Elu viimased teosed tegi püsti seistes. Viimase osa elust luges. Mõjutused Turgenevilt, Tolstoilt, lemmik ka Jack London. Lõpetas elu enesetapuga. Inimesena oli Hemingway elurõõmus, kuigi kirjutab sõja muserdamisest.
    • Looming: Kirjutab kadunud põlvkonnast – otse koolipingist I maailmasõtta ja peab osalema ka II maailmasõjas. Väidab , et noorus ja minevik võeti ära ja kriips tõmmati peale ka tulevikule. Suur osa ei saanud aru, mille nimel sõdivad. Tavaliseist sõdureist ei hoolita. Kirjeldab lõhestunud hingega inimest.
      • “Meie päevil” Peategelane sarnane Hemingway endaga – tahtmine võidelda pahede vastu – ei leia õiget väljundit. Läbimõeldud sõnakasutus, kirjeldusi pole. Keelega tehtud tõsist tööd. Tihti kordub üks ja sama motiiv, et selle olulisust rõhutada.
      • 1926 “Päike tõuseb” Peategelane Jacob – ajalehetoimetaja, sõjainvaliid. Sees palju autobiograafiat (peategelane kui mina tegelane). Armastus, naine meest ei taha, linnaelu , loogiline süžee puudub, kirjeldab, mis toimub inimeste hinge – ja mõttemaailmas, kibestumine, rõõmutu elu, tegelased ei suuda raskemeelsusest välja rabelda.
    Töö on see mis aitab muredega võidelda.
      • ”Jumalaga relvad” (“Hüvasti relvad”)
      •   “Surm pärastlõunal “ härjavõitlus
      • “Aafrika haljad künkad” Aafrika teemaline reisikiri
    võitlus fašismi vastu, hiljem puutub kokku reaalse võitlusega , toetab hispaanlasi vabadusvõitluses, annetab selleks ka raha.
      • näidend “Viies kolonn”
      • filmistsenaarium “ Hispaania maa”
      • 1940 “ Kellele lüüakse hingekella” Kõigis kolmes sees Hispaania teema. Viimases peategelane Robert hispaania vabadusvõitleja. Tegevus 4 päeva jooksul. Armub Mariasse. Robert saab surma. Sõnakasutus väga täpne. Peaosa teoses on arhitektuuril, mitte sisedekoratsioonil – s.t. kirjeldusi on vähe, tähtsam on sündmus. Sõdalaste eesmärk on tappa võimalikult palju vastaseid. Ütlevad, et võitlevad vabariigi nimel, aga tegelikult selle nimel, et endale kuulsust koguda.
      • 1950 “Üle jõe ja puude vilus” pettumus lugejatele ja kriitikutele, arvati, et kardab ennast. Inimese hingeline liigvarane raugastumine.
      • 1952 “ Vanamees ja meri” (jutustus) – Nobeli preemia suur vaimustus , erilist sündmustikku pole. Peategelane kalur. Inimese võib hävitada, kuid teda ei saa võita. Ta pole loodud alistumiseks. Loodusjõud vastandatud inimesele. Kirjutab väga täpselt.
      • Pärast vananemist palju artikleid kirjaniku seisukohast. Ütleb, et kõik raamatud on mingis mõttes ühesugused. Raamat on hea siis, kui see, mis on raamatus räägitud, on palju tõelisem, kui elus. Lugejale peab peale raamatu lõpetamist jääma mulje, et see juhtus tema endaga. Autor peab lähtuma tõest
      • 1960 “Ohtlik suvi” viimane teos, härjavõitlus
      • Pärast surma annab abikaasa välja teose “Pidu sinus eneses” Kirjeldab Hemingway esimesi samme kirjaniku teel, palju portreesid jne. Elurõõmus, optimistlik.

    „Kellele lüüakse hinge kella“
    ” (1940) Kõigis kolmes sees Hispaania teema. Viimases peategelane Robert hispaania vabadusvõitleja. Tegevus 4 päeva jooksul. Armub Mariasse. Robert saab surma. Sõnakasutus väga täpne. Peaosa teoses on arhitektuuril, mitte sisedekoratsioonil – s.t. kirjeldusi on vähe, tähtsam on sündmus. Sõdalaste eesmärk on tappa võimalikult palju vastaseid. Ütlevad, et võitlevad vabariigi nimel, aga tegelikult selle nimel, et endale kuulsust koguda.
    Pilet 21.
    Remarque elu ja looming +
    2 teose lähivaatlus

    Elu: Eluaastad 1898-1970 Pärit Osnabrückist. Isa oli raamatuköitja. Võeti koolipingist sõjaväkke. Pärast sõda ei saanud majanduslikult jalgu alla. Töötas paljudes ametites (juhutööd). Kirjutas kadunud põlvkonnast – otse koolipingist I maailmasõtta ja ka II maailmasõtta. Noorus ja minevik võeti ära, tulevikule kriips peale. Suur osa ei saanud aru, mille nimel sõdivad. Tavalisest sõdurist ei hoolita.
    1929 I teos “Läänerindel muutusteta” Remarque öelnud: pole mõeldud süüdistuse ega pihtimusena: katse jutustab põlvkonnast, kelle hävitas sõda, isegi kui kuulid neid ei tabanud. Peategelased 18-19 aastased poisid – satuvad sõtta. Oma kaaslased surevad. Nad ei saa aru, miks nad peavad seal olema. Miks sõda peetakse? Peategelane tuleb kodust tagasi pettununa, sest ei suuda minevikku selja taha jätta. Kui läheb tagasi, ütleb, et talt on võetud ka tulevik. Rinne, kaaslaste hukkumine ja surmahirm . Loodus on see, kus inimene leiab lohutust. Romaan mina vormis, palju sisemonoloogi. Noortel poistel puudub usk endasse ja arengusse.
    1931 “Tagasitulek” 1.romaani järg. Räägib neist, keda kuulid ei tabanud, kuid ometi kriips peal. Sõda lõppenud. Saksamaal revolutsioon. Inimesed peavad leidma tee uude ellu. Lihtsõduritest ei hoolita. Noored sõjas võltsideaalidega. Sõjast tagasi tulles mitte enam vaprad ja arad, vaid rikkad ja vaesed. Tagasitulekut hingelises plaanis ei toimu.
    1938 “Kolm sõpra” (Kolm seltsimeest) Sündmustik 1920. lõpp, 1930. algus. Tööpuudus, inflatsioon , enesetappude laine. Peategelased 3 sõpra, kes olid koos rindel. Sõjast tagasi tulles tundsid end kui kaevurid kokkuvarisenud kaevanduses. Fašism jõuab Saksamaale. Inimesed on kui puulehed , mida tuul kannab teadmata kuhu ja milleks. See on ka armastuslugu.
    1940 “Armasta oma ligimest ” Perekond kodumaalt välja, sees fašism, piinakambrid. Toob otsesõnu välja, et armastus on surmast tugevam. Peategelane ( pagulane ) saab teada, et naine kodumaal surmavalt haige. Läheb tagasi, kuid teab, et see on enesetapp.
    1946 “Triumfikaar” Ilma armastuseta siin elus oled kui laip puhkusel. Palju sees sümboolikat.
    1952 “Elusäde” Tegevus koonduslaagris sõja lõpus. Sealt tulles nähakse ilusat maja, millest järgi vaid fassaad. Üks sõdur küsib, kas nad on tõesti viimased inimesed maailmas. Teine ütleb, ei, esimesed.
    1954 “Aeg antud elada, aeg antud surra” peategelane see, kellel vaated muutuvad. Mees, kes kogu aeg olnud rindel. Arvab, et õige võidelda õigete ideaalide eest. Saksamaa saab lüüa, hakkab sõja olemuses tõsiselt kahtlema. Arvab, et võitlus, mida pidanud, pole õige. Lõpeb puändiga. Pannakse valvama vene partisane , otsustab lahti lasta. Sel hetkel, kui avab ukse, üks vabastatu tapab ta samast relvast, millega ta oli just enne tapnud saksa sõduri, kes partisane valvas.
    1957 “Must obelisk ” Tegevus 1920. lõpus Saksamaal, tööpuudus, inflatsioon. Peategelane peab väikest äri (hauaplaadid ja mälestusmärgid). Kriisisituatsioonides inimeste väiklus võib saada ülisuureks. Ka surm võib saada äriks. Teos fašismi vastu.
    1961 “Taeval ei ole soosikuid ” Sees surmateema. Peategelane naine, surmavalt haige. Lahkub sanatooriumist, et nautida aega, mis on järele jäänud. Tee viib kokku võidusõitjaga. Tekib armastus. Romaani lõpp üllatuslik. Mees sõidab end surnuks enne, kui naine sureb.
    1862 “Lissaboni öö” raamjutustus , pagulasteema. Noored inimesed, kes põgenevad fašismi eest. Teisalt inimesed, kes sõja pärast kannatada saanud.
     
    „Triumfikaar“
    Teos on Remarque üks parimaid töid. Remarque oli autor, kes kuulus kadunud põlvkonna hulka ja ka kirjutas neil teemadel palju.
    Olustikule on kirjanik pööranud küllaltki palju tähelepanu. Tegevus toimub Prantsusmaal Pariisi linnas, sisse toodud ka Riviera ja Cannes . Kirjanik andis edasi ka inimeste välimuse ja iseloomu, kuid peamiselt kirjeldas ta siiski hingeelu ja mõttemaailma. Ajalises mõttes on tegu 20 saj. vahetult enne II maailmasõda. Kõik teadsid, et kohe on sõda hakkamas, kuid keegi ei rääkinud sellest valjusti. Sisse toodud palju sümbolismi.
    Peategelased on pagulane Ravic ja Joan , keda Ravic juhuslikult kohtab. Nende vahel tekib suur armastus, mis ei jahtu ka siis, kui Ravic on sunnitud kodumaale tagasi pöörduma ja Joanil on teised suhted. Ravic on arst, kes tegelikult ei võiks Prantsusmaal arstina töötada. Tal on sõber Morozov (mingi klubi/lokaali uksehoidja), kelle kaudu Joan saab lauljana tööd. Ravic näeb Pariisis Haaket (tegelane koonduslaagrist, kelle tõttu tapeti alastamatult ka naisi ja lapsi) ning tapab ta. Joan sureb oma armukese tulistamise läbi. Prantsusmaal kuulutatakse sõda ja Ravic saadetakse koonduslaagrisse.
    Tegevusliinid:
    Ravic ja Joan.
    Ravici patsiendid Lõbunaised Lucielle, kes haiglas abordi tegemise pärast Kate Hegström (vähk) – surmale määratud.
    Ravic ja tema kolleegid Veber (Ravici sõber), Durant (tahab, et tema eest opereeritakse)
    Haake ja Ravic
    Ravic ja Morozov
    Põhiprobleemid:
    Kas armastus korvab kõik?
    Kas kodumaalt põgenemine on õige?
    Kas kättemaksust võib teha elu eesmärgi?
    Kas heategu jääb karistamata?
    Kas sõda on väärt inimelusid?
    Kas allaandmine on lahendus?
    Kas südametunnistus eksisteerib?
    „Läänerindel muutuseta“
    Pilet nr 22
    Anton Hansen Tammsaare elu ja loomingu I periood
    1878 – 1940
    Eluaastad 1878-1940 Sündis Järvamaal Albu vallas. Sündis Põhja-Tammsaare talus. Kõrval on Lõuna-Tammsaare talus. Isa Peeter Hansen oli rahvameelne mees (pidas lugu Jakobsonist)- prototüübiks Andres. Kõrvaltalus elas Sikenberg – prototüübiks Pearu ( käisid ka päriselt kohut ). Austasid Piiblit ( mõlemad vanemad).Range kasvatus, kodus käisid ajalehed, isa mängis pilli. Perre sündis 12 last, ellu jäi 10. Anton oli 4. laps. Õpib algul külakoolis, siis vallakoolis. Hiljem väike Maarja kihelkonnakool ( ka Juhan Liiv oli seal õpetajana – varem). Jakob Tamm töötas seal – valmilooja. Mõjutused tugevad. Pärast asub Hugo Treffneri gümnaasiumi. Indrekusse kirjutanud Tammsaare palju endast. Sel ajal satub vaimustusse vene kirjandusest, eelkõige Tđehhovist ja Dostojevskist. On neid tõlkinud ja neilt mõjutusi saanud. Esimesed trükised “Postimehe “ jutulisas. Eksamid tegi Narva Gümnaasiumi juures. Asub tööle Tallinnasse ajalehe “Teataja” toimetusse. Vastutab kohalike sõnumite rubriigi eest. Hiljem saab teatud ja tuntud teatrikriitik. Teda hinnati sellena kõrgelt, plussideks see, et ei kuulunud ühtegi rühmitusse ja oli operatiivne kirjutaja ( väga kiire).
    1905 läheb “Teataja” toimetus laiali. Tegutseb “Vaatleja” ja “Sõnumite” juures. Kirjutab üldse kultuurielust.
    1907 astub Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, samas õpib ka inglise ja prantsuse keelt.. Pöördub Lääne Euroopa kirjanduse poole, Saksamaalt lemmikud Goethe ja Schiller, samuti Shakespeare ja Maupassant. Üliõpilasperioodil kuulus üliõpilasseltsi “Ühendus”. Oli lapsest saati viletsa tervisega (lahtine tuberkuloos)- kogu aeg ägeneb. 1911 keelatakse ülikoolis edasi õppida haiguse tõttu. Sõidab venna juurde Koitjärvele. Tervis ei parane siiski – peaks kliimat vahetama . 1912 sõidab Sotđi ja sealt edasi Kaukaasiasse- elab pikka aega Punasel lagedal ( eestlaste küla).
    1913 uuesti Koitjärvele. Tervis veidi paranes, kuid vaid hetkeks. Lisaks tuberkuloosile ka muud tervisehädad. Teeb läbi maooperatsiooni. I maailmasõja ajal Koitjärvel. Huvitub religioonist ( kui kirjaniku ja teadlasena). Samuti õpib Soome ja Rootsi keelt. 1918 Tallinna, jääb elu lõpuni sinna. 1920 abiellub. Tegutseb kutselise kirjanikuna (palju artikleid, esseesid, teatrikriitika, kirjanduskriitika, ilukirjandus). Elab kadriorus , seal praegu majamuuseum.
    On ainus Eesti kirjanik, kellele elu ajal püstitatud ausammas , Albus . Suri töölaua taga kokku kukkudes. Ei tahtnud oma hauale pärga, tahtis, et see raha läheks noorte kirjanike toetuseks . Abielus oli probleeme, kuid siiski 2 last.
    Looming: Sees matsi ja vurle probleeme. Mats on loov inimene ( füüsiline + vaimne), vurle on tarbija. Maa ja linna vastandamine . Linnas näeb Tammsaare pahelisust. Ilukirjandus jaguneb 3 perioodi:
      • I 1901(1902) – 1906(1907) Külarealism, jutustus
        • “Mäetaguse vanad”(“Kuressaare vanad”) Sündmustikku nagu polekski, tegu taluperemehe ja tema riiaka naisega. Mõnus huumor, palju konflikte. Taluperemehe ütlus alati: “Küll jõuab!”. Sellest konfliktid tekivad. Tegelikult on nad kui kokku kasvanud.
        • “Käbe Kaarel ja tema noor naine” Inimene kui bioloogiline olend . Vana taluperemees võtab noorema naise. Naine tahab last, Kaarel aga arvab, et ta on liiga vana isaks saama. Bioloogiline ja põlvkondadevaheline probleem.
        • “Kaks paari ja üksainus” Väline huumor, sees tõsised probleemid. 2 talupere , kes omavahel kemplevad. Nende vahel külasant. Üritavad teda oma kasuks saada. Kõike peab rohkem olema.
        • “Vanad ja noored” Sees tõe ja õiguse probleem. Vaatluse all kahe põlvkonnavahelised suhted. Vastuolud väimehe ja ämma vahel. Kes on peremees? Hiljem leitud, et ämmas on Pearule omaseid jooni.
        • “Tähtis päev” Lugu karjapoisist, kellele lubatakse pühapäev vabaks. Teeb plaane ette, mida kõike ta ette võtab. Tegelikult läks kõik nurja, midagi ei õnnestunud.
        • “ Rahaauk ” Üleminek teise perioodi juba pisut, paralleelselt jookseb 3 tegevusliini. Omavahel vaid lõdvalt seotud.
          • 1905 aasta revolutsiooni sündmused
          • mingi mees, kes unes näinud rahaauku
          • usuhullusega seotud probleem ( vennastekogud propageerisid väljarändamist)
        • “ Uurimisel ” Süveneb veelgi tõe ja õiguse probleem. Esimest korda sisse kirjutatud Tammsaarelik naine ( nõudsid alati ohvreid)

    „Kõrboja peremees“


    Romaani põhimeeleolu on sisendanud Koitjärve ümbruse kontrastne maastik . Paukjärve- äärselt künkalt avanes vaade kaunile männimetsale, mis meelestas romantiliselt; vastassuunas avanev rabamaastik sisendas aga argipäevast meeleolu. Veel enam tihenesid kunstitõeks ligi seitsme Koitjärve – aasta kestel kogunenud tähelepanekud talurahva eluolust, vaadetest ja iseloomust. Siingi saame kontrasti: ühelt poolt metsade vahele suletud külaidüll oma traditsioonide ja monotoonse elurütmiga, teiselt poolt – ühiskonna liikumine järjest intensiivsemale kapitalistlikule arenemisteele, mis nõudis ettevõtlikkust ja vanadest elunormidest üleastumist. Nii Koitjärvel kui ka kirjaniku kodupaigas Albus olid ärksamad peremehed juba algust teinud maaparandustööde, kraavide kaevamise ja kivide tõrjumisega. Sellega kaasnes rikastumis- ja spekulatsioonikirg, mille äratas hiljuti lõppenud Esimene Maailmasõda. Need on Tammsaare romaani tõsielulised lähtekohad.
    Inimese karakterit ja saatust kujundavad keskkonnatingimused ning tema enda subjektiivsed omadused ja eeldused. Vanema põlve kriitilised realistid kujutasid eelistavalt ülekohtust sotsiaalset keskkonda, mis muserdas inimest. Moodsa suuna esindajad ( ka A. H. Tammsaare oma mõnedes intelligentsinovellides) vaatlesid inimest liigagi kitsuti, teda sotsiaalsest keskkonnast välja rebides. Meistriaastate teostes jälgib A. H. Tammsaareisiksuse kujunemist sotsiaalse keskkonna mõju ning inimese loomuomaduste koostoimes. Ta kirjutab ühes oma artiklitest: Inimesel on kaks vägevat vaenlast : tema oma maised nõrkused ja ümbritsevad olud. Kogu eluea peab ta nendega heitlema, kui tal on ükskõik missugune eesmärk unistuste sinavas kauguses.
    See kirjaniku veendumus orienteerib meid Kõrboja peremehe tegelaste süsteemis. Seda enam, et kirjanik on oma romaani põhiidee kohta lausunud: Meil Eestis ei ole praegu peremeest, meie peame selle ise kasvatama ja laps istub juba rõõmu- ja lootusrohkete punamarjade keskel.
    Kõrboja peremehega süvenes A. H. Tammsaare meisterlikkus, millele osutab juba draama Juudit . Kirjanik pühendas oma ande üldinimlikult tähtsate probleemide lahendamisele ning saavutas kunstis kõige raskemini omandatava oskuse – luua elavaid, täisverelisi karaktereid. A. H. Tammsaare arvestab oma kangelaste loomisel targalt ja tasakaalukalt kõiki tegureid, mis loovad isiksuse: sünnipäraseid eeldusi , ajaloolisi ja sotsiaalseid tingimusi, keskkonna mõju. Sel viisil on kujunenud enamasti rikka siseeluga inimesed, kes ei vegeteeri, vaid otsivad kirglikult elumõtet. Niisugused on eeskätt Katku Villu, kelles põrkavad kokku anderikkus, teotahe , head kavatsused ja ohjeldamatu temperament. Kaua ei leia tormakas külapoiss oma kutsumust. Kergesti süttiv noormees laseb ennast kaasa haarata sõja-aastate rikastumiskirest, tegutseb läbimõtlematult, libastub seiklustesse. Kirglikuna avalduv kiindumus töösse ja maa viljelemisse ei vii püstitatud eesmärgile, nagu ei leia positiivset lahendust suur ning saatuslik armastus Kõrboja Anna vastu. Tormakuse tagajärjel invaliidistunud mehes puhkeb valuliselt konflikt uhkuse, eneseteadvuse ja armastuse vahel, millest omapoolsete reageerimistega võtavad osa ka teised romaani tegelased, osatades pidevalt Villu hella enesetunnet. Ka noormehe tõepoolest edumeelsete plaanide suhtes osutab rutiini tardunud külarahvas, lähemad omaksed kaasa arvatud, üleolevat mõistmatust. Olukordi komplitseerib ka Sauna – Eevi ja Villu väike poeg. Nii saabubki traagiline finaal, milles isiklikud eeldused ja keskkonnatingimused, asjaosaliste minevik ja olevik, nende tundmused ja tahtmised põimlevad eluliselt ning kunstiliselt mõjuvaks tervikuks – keerukateks karakteriteks.
    Kõrboja peremehes on välja kujunenud isikupärane, ehttammsaarelik väljenduslaad, mida iseloomustab mõttetihedus, väljenduse sugestiivsus, tugev emotsionaalsus, kirjanikule ainuomane korduste kasutamine. Oskuslikku ühendamist leiavad rahvapärane ütlemisviis ja romantiliselt varjundatud keelepruuk . Igas reas on tunda väljakujunenud esteetiliste tõekspidamiste ja maailmavaateliste veendumustega kunstnikku.
    Pilet nr 23
    Tammsaare loomingu II ja III periood
    1906(1907)-1917(1918) Kardinaalselt teine kui esimene. Žanrideks novellid ja miniatuurid ( arutlus või kirjeldus – rõhutab vormi täiust) sisse tuleb uusromantism.
      • Üliõpilasnovellid
        • “Noored hinged ”
        • “Pikad sammud”
        • “Üle piiri”
    ( emantsipatsioon - võrdsed võimalused naistele) käsitlevad üliõpilaselu. Eelkõige keskendatud naise võrdõiguslikkuse probleemidele. Hingeelu analüüs süveneb.
      • “Poiss ja liblik” – jutustuste ja miniatuuride kogu. Impressionism! Nimilugu on poisist, kes püüab liblikat. Ei märka, kui palju lilli on ära tallanud.
      • “Ema ja lapsed” Üks süngemaid novelle. Kajastab otseselt sõjaprobleeme. Jõululaupäevaeelne õhtu. Lapsed ootavad jõuluvana. Hommikul küsivad, kas on käinud. Ema nutab , sest isa oli rindel surma saanud. Novell on lahtise lõpuga, ei tea, mis lastest ja emast edasi sai.
      • Jutustus “Varjundid” Inimesed, kes haigusega seoses surmaga silmitsi. Inimesed, kes teavad, et nende elupäevad on loetud.
      • “Kärbes” Tüüpiline Tammsaarelik naine. Nimi Tiksi , elurõõmus naine, suhted erinevate meestega. Tiksi lõõritas end mehele. Tiksis sarnased jooned ka Krõõda ja Tiinaga. Armastuses äärmiselt altid – valmis kõigeks.
    II perioodil ka esimesed märgid ka matsi ja vurle kohta. 
    III 1917 – 1940 2 näidendit ja romaanid. Psühholoogiline realism Mõjutanud põhjamaade autorid. Paralleelid Knut Hanseniga.
      • näidend 1921 “Juudit” Piiblilegendile tuginev lugu. Peategelane on ühe linna valitsejanna. Võtab ette ohtliku käigu – läheb vaenlaste leeri, et võrgutada väepealik Olovernes . See õnnestub. Lõpuks meelitab lõksu. Raiub pea maha, toob rahvale kandikul ette. Tegelikult kiindus mehesse. Probleemid: Tunded ja kohusetunne , ei tulnud rahvalt loodetud kiitust.
      • 1936 näidend “Kuningal on külm” Allegooriline , palju mõistukõnet, kriitika fašismi aadressil. Pealtnäha muinasjutuline. Kuningas kogu aeg külmetab, aga keegi ei suuda midagi teha. Tark ütles, et ta pääseb sellest kui , kui lossi tuleb neid, kes ei tea kuningast midagi, see lubatakse – Angela. Läheb kaasa noormees, kellele Angela meeldib, ei anna alla. Noormees läheb kahe peaga vasikaga linna. Karlast ja vasikast saab libakuningas.
      • 1922 “Kõrboja peremees” 2 probleemiliini – armastuskolmnurk ( Eeva, villu, Anna) – peremeheprobleem: Millist peremehe tüüpi on noorele Eesti Vabariigile vaja? Pakub välja tüüpe. Vastus romaani lõpus. Allkirjad hiljem pandud.
      • 1926 “Tõde ja Õigus I” “Inimese võitlus maaga”
    1929 “Tõde ja Õigus II” “Inimese võitlus jumalaga”
    1931“Tõde ja Õigus III” “Inimene ja revolutsioon”
    1932“Tõde ja Õigus IV” “Inimene ja armastus”
    1933“Tõde ja Õigus V” “Resignatsioon” (Allaandmine) “Inimene ja inimene” palju tõlgitud! Romaan keskendunud tõe ja õiguse kehtivuse ??????? probleemidele. Võrreldud Piibliga! Nt. Pearu kui saatana kehastus. Patu ja lunastuse mõiste sees ( Mari). Maa muutub Andresele piinaks ( jumaluseks).
    Mõiste Neetud Maa
      • 1939 “Põrgupõhja uus vanapagan ” Põhineb rahvaluulele. Kaval Ants on halb, vanapagan hea ( rahvalugudes on vastupidi). Algab nii, et vanapagan tuleb maale, et õndsaks saada (läbi töö). Tegelikult ei jõua kuskile, Kaval Ants tõmbab naha üle kõrvade. Sees kättemaksumotiiv. Allegooriline romaan.
      • 1934 “Elu ja armastus” Lahkab inimhinge ja tundeid. Kui palju on armastuses lubatud?
      • 1935 “Ma armastasin sakslast” Päeviku vormis romaan, eesti soost noormehe Oskar ja saksa aadlisoost tütarlapse armastuse lugu. Neiu teenib leiba koduõpetajana, elab viletsuses, ei rõhuta seda. Oskar hakkab rõhutama, ei ole võimeline armastuse eest võitlema. Oskari pihtimuspäevik. 
    “Kuningal on külm” ja “Põrgupõhja vanapaganat” ühendab, et mõlemad on allegoorilised lood.
    Tõde ja õigus
    Romaani 3 esimest köidet on üpris ligilähedaselt seotud kirjaniku enda biograafiaga. I osa sõnastamisel kasutab ta lähteainena oma kodu- ja lapsepõlvemuljeid ning mälestusi. Terve rea tegelaste puhul on teada elulised eeskujud. Nii on Vargamäe Andresel kirjaniku isa Peeter Hanseni iseloomuomadusi . Pearus on tuntud ära üleaedne Jakob Sikenberg, Hundipalu Tiidus – kirjaniku ristiisa Hans Grossthal. Teise osa kirjutamiseks on ohtrasti ainet andnud Treffneri eragümnaasium; paljud Mauruse kooli õpetajad ja õpilased on meenutanud lugejatele kirjaniku õpetajaid ja kaasõpilasi. ( Näit. Maurus – Treffner jt) III osa sündmustik toimub 1905 .a. revolutsiooni aegses Tallinnas ja tuletab reas seikades meelde A. H. Tammsaare Teataja juures veedetud aastaid. IV ja V osa kirjutamisel on kirjanik rohkem tuginenud eluvaatlustest saadud andmeile, täpsustades ja süvendades isiklikke tähelepanekuid vastava perioodi ajakirjandusest hangitud teadetega. IV osa tegevus toimub kodanliku vabariigi algaastatel Tallinnas, V osa sündmustik areneb taas Vargamäel.
    Lähteaine on selles suurteoses murdunud läbi kirjaniku isikupärase loomingulise prisma , elustatud ta fantaasialennust, allutatud läbimõeldud ideelis- kunstilistele kavatsustele.

    Tõde ja Õiguse rikkalikus ideestikus aitavad meil orienteeruda kirjaniku enda sõnavõtud ja näpunäited, mida ta oma südamelähedasema teose mõistmiseks on ohtramalt jaganud kui ühegi teise raamatu puhul. Kirjanik on püüdnud käsitleda neid põhilisi probleeme ja ideid, millega kõik inimesed ja kõik rahvad oma eluvõitluses paratamatult kokku puutuvad. Lühidalt kokkuvõttes, kirjutab A. H. Tammsaare, kujutab “Tõe ja Õiguse” esimene anne võitlust maaga, teine – võitlust jumalaga, kolmas – võitlust ühiskonnaga, neljas – võitlust iseendaga ja oma eluõnnega ja viies – alistumist ( resignatsiooni) .

    Sellele olulist kättenäitavale mõttekäigule on A. H. Tammsaare täienduseks lisanud: Kuna aga ükski neist võitlustest ei ole võimalik muidu, kui peab võitlema ühel hoobil küll maaga, küll jumalaga, küll ühiskonnaga, iseendaga, siis on need võitlused esitatud enam-vähem igas romaanijaos, ainult igas raamatus etendab teatud võitlus nagu domineerivamat ja saatuslikumat osa.
    Eriti tungivalt on A. H. Tammsaare kaitsnud ja põhjendanud inimese võitluse tähtsust maaga, nähes selles kogu elu alust, mistõttu see teema jääb päevakorda seni, kuni elab inimene ja kestab elu maakeral.
    Kuidas see võitlus toimub? Missuguste raskustega tuleb inimesel maakamaral töötades kokku puutuda? Kuidas tuleks töötada ja elada, et jõuda niisama suurtele saavutustele , kui on jõudnud arenenumad Euroopa rahvad? Missuguseid iseloomuomadusi on selleks vaja? Mis põhjustab ebaedu? – Neile küsimustele otsib A. H. Tammsaare vastust.
    Inimsoo kultuurisaavutuste üle juurdlemine on viinud kirjaniku veendumusele, et kultuuri ei saa mehhaaniliselt üle võtta ega kopeerida, teda tuleb õppida iseseisvalt looma. Selleks on aga vaja, et õpime sama intensiivselt mõtlema, tundma ja töötama, nagu on seda teinud eurooplane , rõhutab Tammsaare. Ei ole tulu Euroopa eeskujust kunstis ja kirjanduseski, kui me seal ei omanda eurooplase intensiivsust, tõsidust ja sügavust.
    Selliseid ihaletud omadusi arvas A. H. Tammsaare leidvat eelkõige talupoegade juures. Ta oli veendunud, et sügav ja intensiivne saab aga olla mitte võõrsilt laenatud asjus ja aineis, vaid selles, mis meil kõige põhisemat. Selleks olluseks on meil aga kahtlemata talupoeg. Sellepärast peab oletama, et just tema kaudu õnnestub meil ehk kõige kergemini eurooplase intensiivsusega kui mitte mõtelda, siis vähemalt tundagi. Sel põhjusel valiski ta talupojad ja talupoegade hulgast pärit intelligentsi esindajad oma kõige südamelähedasemate ideede kandjaiks, kasutades nende tunnustaval iseloomustamisel rahvapärast sõna “mats”.
    Matsi otseseks vastandiks peab A. H. Tammsaare “vurlet”, kes ei ripu kõige hingega millegi küljes, kes tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale, kes on loomutuse ja vormituse kehand . Kuigi A. H. Tammsaare arvates “vurle” domineeris omaaegse linnakodanluse hulgas, ei piira ta “vurlede” levikuala sugugi linnaga, ta väidab: Kogu kultuurivõitlus on matsi ja vurle vaheline heitlus, nähes selle heitluse avaldusi eri elusektorites, eri maadel , eri ajajärkudel.
    Muidugi olen ma katsunud kõike seda esitada mitte arutuste näol, vaid üksikute inimeste ja iseloomude saatuste kujutuste ja kokkupõrgete kaudu, nii et harilik lugeja leiaks põneva ja kaasakiskuva jutustuse, kuna ainult uurija ja juurdleja silm ulatuks sügavama ja kaugema tagapõhjani või ideestikuni, on kirjanik pidanud vajalikuks selgitavalt lisada.
    Meie ülesanne ongi teost lugedes õppida nautima kirjaniku haaravat jutustamislaadi, aga süveneda ka teose sügavamasse mõttesse, tema ideelisse sisusse.
    “Tõde ja õiguse” II osa
    sündmustik areneb härra Mauruse I järgu eragümnaasiumis. Väliselt lõbus, sagedasti ühest koomilisest situatsioonist teise arenev sündmustikukulg kätkeb Indrek Paasi pingelise seesmise arenemisloo – vabanemise usulistest eelarvamustest materialistliku maailmavaate kasuks. Inimese võitlusse jumalaga, mida kirjanik on nimetanud selle romaaniköite põhiprobleemiks, on suuremal või vähemal määral seotud kõik tegelased. Progressiivseid mõjustusi võtab noormees vastu eeskätt loodusteaduste õpetajailt ( Timusk) ja ärksamatelt õpilasteltki (Solotarski).
    Indreku arengus etendasid positiivset osa koguni aktiivsed jumalapooldajad – vanameelsete ideede jonnakas kaitsmine mõjus pahupidi . Direktor Maurus oma demagoogiliste pöördumistega piibli poole lausa õõnestab religiooni autoriteeti. Mitme aasta möödudes esitab Indrek vanale kosmograafia professorile küsimuse: Härra professor , kui ilmaruum on nii lõputa suur ja kui igal pool on aina tähed, tähekogud ja linnuteed, kus on siis taevas. Nukralt naeratavalt õpetajalt saab ta vastuse: Üle kolmekümne aasta olen otsinud, aga pole leidnud. Nüüd olen vana. Teie olete alles noor, otsige , ehk leiate teie. Ning Indrek, kes samal ajal elab üle sügava tragöödia ( sureb tema armastatu Ramilda, ja surma vastu on jumalgi võimetu), paneb leegitseva vaimustusega kirja oma vastse tõe jumalast: Sind ei ole, on ainult tähed, tähed, tähed. On ainult lõpmatu ruum, kus eksib surnud tähtede valgus… Sa ei ole teinud ei seda ega teisi maailmu, sa ei ole ka teinud inimest, vaid arenemine, mis tuleb üle sauruste.
    Romaani põhiidee seisukohalt äratab tähelepanu lõpplahendus: Indrek loobub jalutu lapsukese ees, kes on kõik paranemislootused pannud jumalale , oma äsja kirglikult väljendatud tõest. See ei tähenda ometigi lahtiütlemist veendumustest; selliste järeldustega on vastuolus ka romaani järgmised köited. Romaani niisugune lõpplahendus rõhutab humanismiideed, sest inimarmastus on Tammsaarele suurem kui oma tõest jäik kinnihoidmine.
    Tõe ja õiguse II osa on rikas ideeromaan; peale võitluse jumalaga on kõne all palju moraali-, ühiskondlikke, filosoofilisi probleeme. Tabavalt nähtud tegelaste hulgas on hiigelsaavutuseks härra Mauruse koloriitne karakter. Näiliselt on härra Mauruse iseloom vastuoksuslik ja peaaegu tabamatu ; süvenevas vaatluses ilmneb ajalooliste olukordade poolt muserdatud mees, kes olupoliitiliselt kohanedes on kaotanud iseenda ja ideaalid. Nende kauge kaja kostab koolist väljaheidetud Indrekule lausutud sõnades: Inemisel peab ometi viiski Vene rubla olema, kui ta tahab eesti jumala vastu minna. Oleks härra Maurus veel noor, siis tuleks ehk temagi kaasa, sest ka tema on oma südames mässaja, aga härra Maurus on juba vana… ent nüüd on Maurus koolis ainuke õpetaja, kes reaktsioonilise tsaaripoliitika eest ägedalt seisab ning ateiste ja sotsialiste oma koolist välja kihutab .
    Üksikute episoodidega ulatub II osa sündmustik ka Vargamäele, kus saavad uut kinnitust Indreku moraalne puhtus, ausus ja tõearmastus. Oma ristiisalt Hundipalu Tiidult saab noormees selge ideelise orientiiri: …peab teadust taga nõudma ja mitte usku, sest teadus on sõjariistaks mehe käes, kui tal õige eesti meel.
    Tõe ja õiguse II osas täheldatakse pikki monolooge ja arutlusi, mis väljendavad inimeste kirglikku püüdlemist selguse poole murrangulistel ajajärkudel. Sõnaohtrust on kirjanik pidanud tunnuslikuks nähtuseks tsaaririigi elus, kus praktiliste tegude võimalused olid kitsad .
     
    “Tõe ja õiguse” III osas
     
    kohtume taas Indrek Paasiga, seekord Tallinnas 1905. aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse – kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis… Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid , mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi. Oma südames tunneb Indrek suurt sümpaatiat seesuguste ausate ja oma veendumustes kindlate inimeste vastu nagu revolutsionäär Meigas , kes võitleb lõpuni selle eest, mida ta õigeks peab ja mida nii paljud igatsevad.
    Romaani lõpupeatükkides saame traagiliste sündmuste kaasosaliseks Vargamäel. Väärkahtlustuste põhjal lasevad karistussalklased maha Vargamäe Antsu; Andrest, vana tõe ja õiguse eest võitlejat karistatakse 15 häbistava vitsahoobiga. Ränga ülekohtu mõjul neab Andres ära oma jumala ning kirikuõpetaja ja paneb kõrvale palveraamatud. Indrek aga koormab oma südametunnistuse raske süüga, kui armastuse ja kaastunde mõjul ulatab surmava rohuannuse ränki valusid kannatavale emale.
    “Tõe ja õiguse” IV osa
     
    tegevus toimub 20-ndail aastail kodanlikus Eesti vabariigis. Indrek Paas on abiellunud varaka kaupmehe Vesiroosi tütre Kariniga. Ta on lootnud oma majanduslikult kindlustatud kodust kujundada tsitadelli, kus võiks elada oma arusaamade järgi tõest ja õigusest. Aga see unistus osutub illusiooniks. Indrek püüab mõista elu enda ümber, leida inimsoo edasiliikumise teetähiseid, ent ta mõtted suubuvad ummikusse. Karin on Indrekuga abielludes lähtunud alturistlikust soovist teha ükski inimene maailmas õnnelikuks. Ent elujanuse, rahutu ja kergesti süttiva loomuse tõttu satub Karin peatselt moraalitu tõusikseltskonna elukeerisesse. Areneb valuline abielu purunemine koos sellest johtuvate traagiliste sündmustega.
    Paralleelselt Indreku isikutragöödiaga ( Karini surm, ideeline ummik ) arenevad vapustavad sündmused majanduselus: pankrotid, vastastikune petmine ja korruptsioon . Neid nähtusi kehastavad Esimese maailmasõja keerises rikastunud tõusikkodanlased: suurmaailma ärihai Köögertal, snobistlik Itamite perekond, tragikoomiline vürtspoodnik Vesiroos. Nende ahnitsemine on niisama mõttetu ja võigas nagu nende priiskaminegi. Nagu kiskjad heledasti valgustatud puuris –kangastub kord Indrekule ühe peo keerises. Ka intelligents on reetnud ausad eetilised ja esteetilised põhimõtted ning kohanenud tõusikkodanluse tavadele ja maitsele.
    Üldises kaoses püüab Indrek Karinile sisendada, et maailma pääsmine on ainult töös, töös ja veel kord töös! Muidu tabab teda hukk. Ent ümbritsev elu ei sisenda Karinile usaldust oma mehe tõekspidamiste vast.
    Linnaühiskonna vastuoludes tasakaalu kaotanud Indrek läheb pärast naise traagilist surma isakoju, Vargamäele, et looduse rüpes, lihtsa töö juures ennast taas leida ja vastupanuvaimu koguda.
     
    “Tõe ja õiguse “ viimast köidet
     
    on kirjanik nimetanud alistumiseks, resignatsiooniks. Ent alistumine ei tähenda oma moraalsetest ega ideelistest ideaalidest loobumist. Resignatsiooni meeleolu väljendub eeskätt nukruses võimaluste puudumise üle oma tõekspidamiste teostamiseks. Vana Vargamäe Andres tunneb kibestust pöörde üle, mille tõi kaasa kapitalismi areng. Kunagise tööle andumise asemel on maad võtnud äri- ja sahkerdamisvaim. Asjata püüab Andres väimeest veenda: ei pea armastama sood ega raba , vaid seda, mis soost ja rabast saab teha; tööd ning teod on ainukesed, mis õigustavad inimese olemasolu. Seda tõde hakkab lõpuks taipama ka Pearu, kes tajub, et Oru hakkab Mäele alla jääma. Pearu ja Andres – mõlemad jäävad lõpuni oma loomusele truuks: avarama eluvaatega Andres muretseb maa ja rahva saatuse pärast, individualistliku mõtteviisiga Pearule teeb muret eeskätt Oru talu, suguvõsa ning selle nime edasikestmine. Orut võiks päästa ja õitsele viia Andrese moodi inimesed-tegutsejad, mõistab Pearu. Sellest siis ka painajalik plaan – pärandada talu Krõõda järeltulijatele. Vanamehe kiusliku kavatsuse võidab üksnes minia südameheadus.
    Andrese ja Pearu aastaid kestnud kemplemine tõe ja õiguse pärast otsustab lõplikult Andrese kasuks; tema suurim unistus saab teoks – algavad Vargamäe jõe süvendustööd. Siingi jääb A. H. Tammsaare realistiks, lastes teostamisrõõmul seguneda resignatsiooniga. Mõtte algatajad ja eestvõitlejad unustatakse kiiresti. Pühapäevameeleolude jõe äärde tõtanud Andres peab kuulma oma suureks meelehärmiks külakulaku praalivaid sõnu: Mina ise lasen Vargamäe jõe alla, mina oma poegadega. Indrek püüab oma vanale isale õpetada lohutavat naeru inimeste väikluse üle. Ta lausub: Ühtedel on tegemise, teistel saamise rõõm. Päris õnnelikud on need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja. Meie oleme teinud, isa, ja sellest rõõmust aitab meile. Selles hinnangus on tõetruult väljendatud ausate tõe ja õiguse püüdlejate rõõm ning elutraagika omandiühiskonnas.
    Kõigile vaatamata sureb Andres õndsa tundega – ta on elanud õigesti, armastanud oma maalappi ja töötanud väsimatultelu edasiviimise eest. Vana töömehe surma kujutamine on tõe ja õiguse mõjukamaid ja kaunimaid lehekülgi. Palju poeetilisi pilte on andnud vargamäelaste kolmanda põlve elusaatuste kujutamine. Omapärase kujuna esineb Tõe ja õiguse lehekülgedel Indreku teenijatar Tiina, seesama jalutu tüdruk, kelle lohutamiseks Indrek loobus kord oma tõest. Tiina kaudu mõtiskleb kirjanik headuse üle elus ning on sunnitud järeldama, et omandikirest nakatatud ühiskonnas võib absoluutse headuse taotlus koguni kurja põhjustada. Ometi saadab kirjanik Indreku Tiina seltsis uute lootustega Vargamäelt alla; kaasinimestele head teha on tema arvates ikkagi kauneim maailmas.
    A. H. tammsaare Tõde ja õigus on kõige ulatuslikuma haardega arenguromaan eesti kirjanduses, seda võib võrrelda seesuguste teostega nagu L.Tolstoi Sõda ja Rahu, R.Rollandi Jean Christophe , T.Manni Buddenbrookid . Teos annab mitmekülgse ülevaate eesti maa- ja linnakodanluse ning intelligentsi kujunemisest ligi poole sajandi jooksul. Selles keskkonnas areneb kirjanikule kõige südamelähedasemate tegelaste – vargamäelaste võitlus tõe ja õiguse eest. Vargamäe eesperelastes poetiseerib ta elutõsidust, süvenemist ja intensiivsust tunnetes, mõtetes, igapäevases töös. Kõige monumentaalsemana tõuseb teiste hulgast esile Vargamäe Andres, kelle karakter on sügav ja mitmeplaaniline.
    Andres Paas on neid inimesi, kes on andunud loova töö ideaalidele ning püüdleb kogu elu püstitatud eesmärgi poole. A. H. Tammsaare on toiminud ta loomisel targa dialektiku ning ausa realistina, arvestades kõiki neid tegureid, mis määravad isiksuse kujunemise, tema suhted ühiskonnaga. Üle jõu käiv töö rasketes looduslikes tingimustes, õnnetused perekondlikus elus, laste lahkumine, kiuslik naaber, ühiskondlik ebaõiglus, pettumine religioonis – see kõik masendab ja kibestab Andrest, põhjustab hälbeid tõe ja õiguse radadelt. Ent lõpptulemusena ei muuda ühiskond Andrest omanäoliseks, väsimatu töömees jääb ustavaks oma ideedele ja taotlustele. See annab talle eluloojangul suurima ning sügavaima rahuldustunde.
    Romaani põhiideede seisukohalt on keskne osa Vargamäe Indrekul. Väliselt tagasihoidlikuna ja otsekui enesesse tõmbununa liigub ta romaani lehekülgedel. Kirjanik on talle kinkinud juurdleva, süveneva mõistuse ning humaanse südame. Loomuldasa pole Indrek aktiivne teoinimene nagu ta isa, vaid rohkem elunähtuste üle juurdleja. Pärast 1905.a. revolutsiooni palangut jääb ta ka hilisemail aastail leppimatuks klassiühiskonna pahede suhtes. Indreku leppimatus ühiskondliku vale ja ülekohtu vastu ning unistus täiuslikumast inimesest liidab ta kõigi aegade tõeotsijatega.
    A.H. Tammsaare kasvatab läbinägevat suhtumist kodanluse elupraktikasse, mis on varjatud peitvate fraasidega. Kodanluse peamine kirg on omand ja seepärast ülistab külarätsep Taar küll isamaad, kuid isamaalise ideaali maist kuju peegeldab intressiraamat pangas. Pearu arvates on mees see, kel on raha ja kes oskab seda ka priisates läbi lüüa. Koomilises valguses kirjeldab A. H. Tammsaare härra Mauruse vahekorda rahaga . Mauruse tragikoomiline kuju on ärevalt hoiatav näide, et ideaalide reetmine viib inimväärikuse minetamisele.
    Raha laostavat mõju, karjerismi, ideedega sahkerdamist, korruptsiooni kujutab eriti Tõde ja õigus IV . Rahamajanduse esialgseid avaldumisi jälgib A. H. Tammsaare juba Tõe ja õiguse I osas, kapitalismi arenedes ilmnevad need järjest teravamalt, nagu nähtub epopöa viimasest köitest. Kirjanik kasvatab moraalset vastupanu kapitalismi laostavale toimele, kaitseb humanistlikke põhimõtteid, ausat, loovat tööd.
    Tões ja õiguses väljendub A. H. Tammsaare ande laad kõige selgemini. Kunstnikuna armastab ta elu vaadelda, elu üle mõtiskleda. Talle on võõras Ed. Vilde teostele tunnuslik tõtlik ja osav fabuleerimiskalduvus, sündmustiku põnevus. A. H. Tammsaare eelistab otsekui elu enda kulgu järgides jutustada. Meie silme eest libisevad mööda taluelu - pildid nende aastaaegses järgnevuses. Romaani II köite sündmuste teljeks on koolielu mitmesugused juhtumused; III osas järgib kirjanik põhiliselt revolutsioonisündmusi, lükkides neisse pilte kangelaste isiklikust saatusest.
    Tões ja õiguses avaldub A. H. Tammsaare avar, humanistlik elutunnetus ja tark mõtlikkus. Kõige tavalisemadki argielusündmused küllastuvad ta sule all emotsionaalse värvikülluse ja mõttetiheduse, mis annab neile igapäevasest üleulatuva tähendusrikkuse. Tajume targa, ausa, avara südamega isiksuse lähedalolu. A. H. Tammsaare esteetilise tunde gamma on lai: hell lüürika, südamlik huumor, peen iroonia, vaimukas satiir, valuline traagika.
    A.H. Tammsaare meisterlikkus tipneb aga tema karakterites. Juba Juuditis ja Kõrboja peremehes täheldame otsekui ilmsi elavate kujude loomisoskust, mis kõnesolevas suurteoses eesti kirjanduses seni ületamatule tasemele tõuseb. Õigusega on imetletud A. H. Tammsaare võrdselt tugevat sisseelamisvõimet nii laste, taluperemeeste, taluperenaiste, kaupmeeste, intelligentsi mõtte- ja tundemaailma ning erinevate temperamentide tabamist. A. H. Tammsaare tavatsebki põimida erineva sotsiaalse seisundi, eluea, temperamendi ja ellusuhtumisega tegelaste seisukohti, saavutades sel viisil suure elukülluse. Näilise arvamuste kaosega aktiviseerib ta ometi lugeja mõtet, kutsub nägema elu vastuolusid, mõistma nende põhjusi, orienteeruma tõe ja vale keerulistes ilmingutes.
    A. H. Tammsaare karakterid on tema elufilosoofia kehastajad, kelle üle kumab ta südamesoojust ja humanismi . Nagu elus, nii ei esine ka A. H. Tammsaare loomingus hea ja kuri teineteisest rangelt lahus, vaid annavad puhuti erakordseid kombinatsioone. Me peaaegu ei kohta tema loomingus purupahelist inimest, sest põhiliselt negatiivnegi tegelane osutab äkitselt inimlikkust, headust või otsekohesust. Ei tule kultiveerida sallimatust inimese, vaid inimlike pahede vastu – sellist ellusuhtumist kiirgab A. H. Tammsaare looming.
    Erilist huvi ja juurdlemist pälvivad sellised komplitseeritud karakterid nagu Pearu, Maurus, Karin, kes osutavad suuremat vastuvõtlikkust ümbritseva maailma heale ning kurjale, kes väljendavad ootamatuis situatsioonides ajajärgu ja oma iseloomu puudusi. Kõigis neis on kirjanik tabanud inimliku headuse, siiruse, suuremeelsuse või tundemeele nõtkuse üllatavaid hetki. Meenutagu vaid Pearut Krõõda matusteks teed sillutamas või tema tundehellust üle soode ja rabade kaikuvat “veart” kelli kuulates.
    Täit tunnustust pälvib ka Tõe ja õiguse kujundlik ja rikas keel. Romaani unustamatute lehekülgede hulka kuuluvad väikese Karja- Eedi nelipühahommik, Krõõda surm ja Andrese talupoeglik lein külvipeenral, kuulsad kõrtsi ja varrustseenid, liigutavad episoodid laste ja noorte elust, vana Andrese surm jpt.
    Tõe ja õigusega kirjutas A. H. Tammsaare oma lapsepõlve- ja noorusmälestused ning –paigad tuntuks kodumaal ja üle selle raja; see on väärikas mälestussammas rahva tööarmastusele, võitlusele tõe ja õiguse eest.
    Pilet 24
    Kirjanduslikud voolud ja suunad
    (-ismid)
    Romantism: on loomingu meetod, kus maailm antakse edasi sellisena, nagu seda näha tahetakse. Alguse sai Lääne Euroopas 18. ja 19 sajandi vahetusel. Tekke põhjuseks eelkõige pettumine Prantsuse kodanlikus revolutsioonis. Looming vastandub argielule. Jaguneb kaheks:
    progressiivne suund – suund, mille esindajad leidsid , et selle esindajaid tuleb otsida tulevikust ( ideaale)
    reaktsiooniline suund – kõik hea on juba minevikus ära olnud, igatseti vana tagasi
    Põhijooned:
    vastuolu tegelikkuse ja unistuste vahel
    tunnete, elamuste ja fantaasia eriline rõhutamine
    erandlikud kangelased, kes on üles ehitatud kontrastiprintsiibile (must-valge)
    looduspiltide rakendamine meeleolu teenistusse
    rõhutatakse väga rahvuslikkust
    loominguvabaduse nõudmine
    esiplaanil autori isiklik fantaasia, mitte tegelik elu
    romantilist kangelast iseloomustab individualism , ta on ühiskonnaga vastuolus. Toob esile mässumeelsuse.
    Tunded seatakse sageli mõistusest kõrgemale
    Esindajad:
    Hugo, Sand . (Consuelo), Scott (Ivanhoe), Byron , Shelly, Koidula, Eliisabet Aspe , Andres Saal .
    Kunstis:
    Goya, Dedacroix (Delakroaa)
    Realism: kõige avatum, kõige mahukam. Tuleb sõnast realis – esemeline (lad.k.) Tekkis 19 saj. 30-ndatel aastatel NB! Tuleb eristada realism kunstivoolune ja kunstimeetodina!
    kunstivool – on tänaseni, alates 19 saj. 30-ndatest aastatest, sellel on palju alavoolusid
    kunstimeetod – võis olla ka varem, lihtsalt kasutati neid meetodeid , see on laiem mõiste.
    Kasutatakse tegevuse täpset ajalist ja ruumilist määratlemist, põhjuse ja tagajärje seose ning tüüpilise rõhutamist, ebaoluliste seikade esitamist ja kirjandusväliste žanride matkimist. Läbimurret seostatakse Stendhali romaaniga “Punane ja must””.
    Lääne Euroopas kujunes kriitiline realism, arutletakse ka probleeme ja puudusi ühiskonnas.
    Eesti kirjandusse jõudis 19 saj. lõpuks, alusepanija on Eduard Vilde romaaniga “Külmale maale” (1896). Olulisimad kirjanikud Prantsusmaal. ( Balzac, Stendhal , Flaubert, Rolland ), Suurbritannias ( Dickens , Shaw), Venemaal (Turgenev, Dostojevski, Tolstoi , Tšehhov), Norras ( Ibsen ), USA’s (Hemingway) ja Saksamaal ( Mann ).
     
    Sümbolism: tekkis 19 saj. lõpul, kirjandusvool , mis tugineb dualismile ( filosoofia õpetus, mis väidab, et reaalsuse taga on veel teinegi tunnetatav maailm). Samuti väidavad nad, et mateeria ja teadus on teineteisest sõltumatud.
    Alguse saab 80-ndate aastate Prantsuse luulest. Eelkõige Baudelaire, Mallarme, Rimbaud ja Verlaine.
    Baudelaire kõige rohkem mõjutanud Eesti kirjandust.
    Kasutatakse palju sümboleid, oluline sõnavaliku täpsus, luules saab oluliseks ka värsi sugestiivsus, et see emotsionaalselt mõjuks ( kõige rohkem). Suur tähelepanu värsi musikaalsusele ( sõnavalik).
    Palju sümboltegelasi . Inimene , Mees, Sõdur ( tähtis, et hakkab suure tähega).
    Omane ka sünteesia ( see tähendab ühendamatu ühendamine). Nt. Päike kõliseb taevas.
    Sees palju müstikat, tihti kaldutakse nähtusele kui inetuse estetiseerimine – Halbu asju elus nauditakse ( Baudelaire).
    Veel tähtsad esindajad maailmas: Maeterlinde, Ibsen, Block ja Brjussov ( 2 viimast vene luuletajad).
    Eestisse jõuab sümbolism 20 saj. alguses eelkõige läbi rühmituse “Noor Eesti”. Suits, Tuglas, Semper, Enno .
    Kunst: tekib 80 –ndatel aastatel, vastukaaluks ametlikule kunstipoliitikale ( palju ettekirjutusi).
    Olulised teemad: saatus, armastus, surm.
    Palju nägemusi ja fantaasiat.
    Klinger, Mund, Galleen Kallela ( illustreeris Kalevala).
    Põhjamaades sümbolism tihedalt rahvuslikkusega seotud.
    Impressionism: tuleb prantsuskeelsest sõnast impressioon , mis tähendab hetkemuljet. Püütakse seda edasi andma. See on subjektiivne suund. Tekkis 1860 aastal Prantsusmaal. Kunstis oluline looduse kujutamine (palju värvivarjundeid). Need maalid on erksad ja säravad, kui ka ähmased, nagu paistaks kõik läbi uduloori.
    Meeleolu päikeseline, erk.
    1874 aastal toimus Pariisis I näitus selle suuna esindajatele. Kunstnik Monet pani oma maalile nime : “Impressioon – tõusev päike”. Saab nimetuse alusepanijaks. Argieluteemad jäävad kõrvale. Lugejas tuntakse rõõmsat meeleolu. Stiil kerge, mänglev, õhuline. Palju sõnamängu aforisme. Pealiskaudne stiil ( hingeelu pole oluline). Põhizanrid on novellid ja miniatuurid. Kasutatakse ka päevikuvormis ja pihtimusromaani.
    Esindajad: Monet, Manet , Renoir(Renoaa)- maalikunstnikud, Rodin ( Rodään) – skulptor .
    Esindajad kirjanduses: Thomas Mann, Gnut Hamsun . Eestist Tuglas, Render , Ridala, Tammsaare üliõpilasnovellid.
    Muusikas: Liszt , Grieg , Debussy , Sibelius, Ravel . Eestist Eino Eller ja Mart Saar.
    Pilet nr 25
    August Gailit
    1891 – 1960
    Ütleb, et teda võib pidada Eesti kirjanduse viimaseks romantikuks.
    Looming omanäoline.
    Pärit sega-abielust – isa lätlane, ema saksastunud eestlane. Koduseks keeleks läti keel. Tegutsenud ka ajakirjanikuna, Vanemuise teatris pikka aega, Lätis Eesti Saatkonnas tööl olnud ka.
    1940 kui NL okupatsioon , võtab sisepagulase hoiaku, ei avalda. Läheb 1944 Rootsi. Kohaneb kiiresti, looming viljakas ja hea kvaliteediga.

    Looming


    I periood 1909-1924
    Novell, uusromantism
    Inimene käsitletav vaid bioloogilise olendina ( ihad , tungid). Näitab palju inimese allakäiku. Teravalt rõhutab naise pahelisust. Tihti sees jumala pilamine ja ironiseerimine, sees ka Saatan. Tsivilisatsiooni hävingu teema (nt. Novell “Fostartõbi” - inimesi kummitab haigus, mis levib sugulisel teel). Tegevuspaigad erilised, inimestel loomalikud instinktid.
    Tähtsamad kogud:
    • “Saatana karussell”
    • “Rändavad rüütlid”
    novell “August Gailiti surm” lugejatele šokeeriv
    ka 2 romaani:
    1918 “ Muinasmaa ”
    boheemlaste seltskonna suveseiklused “Siuru” aegsed muljed- rõõmus
    1924 “Purpurne surm”
    eesti esimene ulmeromaan. Tsivilisatsiooni hävingu teema. Tegevus ühel saarel. Puhkeb haigus, mis hävitab ainult mehi. Seda rohkem naised mehi jahivad. Spengler “Õhtumaade allakäik” mõjutanud. Lõppeb nii, et tulevad uued elanikud põhjast.
    Följetonikogu “Kloun ja faunid ”
    Tekitas skandaali, Underile.
    II periood 1924-1944
    Suured muutused
    Romaan
    Kaob inimesekultus, romaanid muutuvad optimistlikumaks ja rõõmsameelseteks.
    Tippnovellid
    “Viimne romantik ”
    Lugu oli ühest kukest Kerill - Kerkerillist. Ta elas vanas laudas ja oli sellest tüdinenud. Ühel päeval tuli sinna lauta ilus ja noor kana Bräkk- Brii, kes hakkas Kerill- Kerkerillile meeldima, kuid too ei teinud temast välja. Kerill- Kerkerill otsustab lõunasse lennata . Kõik on elevil, kuid Kerill- Kerkerill ei suuda seda ning teda nimetatakse kelkijaks. Peale seda tuleb Kerill- Kerkerilli ette kukk Kurlukk, kellega nad võitlusse asusid. Kerill-Kerkerill võitis selle, kuid suri ka ise, nähes enda ees valgust ja lendu lõunasse.
    “Libahunt”
    Urgvee soodes elavad isa ja poeg Enrik, kes üksteist vihkavad. Poega armastab nõid Ulla tütart Hundvat, kuid Hundva on libahunt, ka isa ja Ulla on libahundid. Siis otsustavad Hundva ja Enriku isa abielluda. Enrik on väga vihane ja saab Hundva abiga libahundiks. Ta on täis viha oma isa vastu. Nad hakkavad koos Hundvaga mööda metsi jooksma , kuid ühel päeval tulistab isa Hundvat ning ta langeb.
    Inimesel elus ekstreemsed valikud
    “Punased hobused ”
    tüdruk, kes käis mööda maju (teenija)
    Kui ta lahkus, siis see põles maha. Põletas alateadvuses kõik ära.
    Romaanid:
    1928 “Toomas Nipernaadi”
    romaan novellides, mis moodustavad ühe terviku. Teater elus, rollimängud elus, soov olla keegi teine. Peategelane kirjanik, kes igal kevadel jätab argielu ja läheb rändama. Ammutama materjali oma edasiseks kirjanikutööks. Superluiskaja – tahab inimestele rõõmu valmistada. Esitleb erinevate inimestena – teda usutakse. Lõpevad sügisel ühtemoodi, naine otsib üles, viib koju.
    Omane see, et tegelaste nimed omalaadesd. Puudub ühiskonnakriitika.
    1935 “Karge meri”
    Väikesel hülgeküttide saarel ( Ruhnu või Kihnu). Peategelane Matt Ruhve. Toob mandrilt noore naise Katrina . Katrinal raske saare kombestikku omaks võtta. Inimese kohanemise probleem uues ja võõras keskkonnas. Matt Ruhve hukkub, Katrina läheb ära.
    1941 “Ekke moor ”
    Paralleele “ Peer Gyntiga” (Ibsen)
    Noormees, kes lahkub kodust, et leida iseennast, ei valeta, et on keegi, vaid töötabki erinevate inimestena. Kodus on ema Meenu, armastus Eneken -Üüve. Tagasitulles ootab teda ka väike Ekke. Lahtiste allikate otsimise motiiv. Keskkonnatruuduse ja -juurte idee. Tippromaan vormilises mõttes.
    III periood pagulasperiood
    Romaan “Leegitsev süda”
    Kunstnikuromaan, inimsuheteromaan. Kas kunstnik peab kuuluma oma rahva juurde?
    Romaan “Üle rahutee vee”
    Eestist põgenevate inimeste lugu ühes põgenikepaadis. Mosaiikromaan (erinevate inimeste pihtimused).
    Romaan “Kas mäletad, mu arm”
    Mosaiikromaan, metsatöölised lume ja tormi kätte. Lood minevikust.
    Eesti kirjanduse üks teatraalsemaid autoreid. Ka sõnastuslikkus mõttes rikkalik, heas mõttes uperpallitav.

    Pilet 26.

    Dramaatika olemus, jagunemine, ajalugu.


    Dramaatika e. näitekirjandus on üks kirjanduse põhiliik. Teised on lüürika e. luule ja eepika e. proosa. On ka lüroeepika, mis on vormilt lüürika, aga olemuselt eepika. Dramaatika teke on seotud teatraliseeritud rituaalidega . See on vähem nüansseeritud kui teised põhiliigid ( pole kirjeldusi, iseloomustusi , autor ei kirjelda kõrval tegelaste mõttemaailma ). Lõplikult realiseerub draamateos laval. Sõltub, kuidas teos lavastatakse. Väga palju erinevaid võimalusi. Vormilises mõttes on draama dialoog või remark (äärekommentaar autori poolt). Alguses kirjeldati väga täpselt, nüüd ei anta tihti enam isegi vanuselisi piiranguid. Draamateos peab olema rangema ülesehitusega kui romaan (tihedalt kokkusurutud). Lühikese aja jooksul tuleb palju ära näidata. Vaatajale peab selgeks saama algpõhjus.
    Põhižanrid:
    Tragöödia: (lõpeb peategelase surmaga) Shakespeare`I “Romeo ja Julia”, ”Macbeth”, “ Hamlet ”. Kitzbergi “Libahunt” ja “Kauka jumal”
    Draama: (tõsieluline, kuid võib lõppeda õnnelikult) Tšehhov, Ibsen, Tammsaare “Raudne kodu”, “Valge lagendik ”, Vilde “Tabamata ime”
    Komöödia: Vilde “Pisuhänd”
    Tragikomöödia
    Jant
    Vodevill
    Stsenaarium
    Ajalugu:
    Antiikteater Vabaõhuteater (staadion). Kõige tähtsam osa Orkestra koori jaoks altar Dionysosele. Orkestra taga asetses Skena ( telk, garderoobina kasutusel). Näitlejad kandsid koturne (poolemeetrisi tallaga jalanõusid), maske (karakterile omased näojooned peal). Osi mängisid mehed. Naisi ei lubatud ka vaatama. Vaadeldakse kahesuguseid vastuolusid: jumalad ja inimesed; ühiskond ja inimesed ( Aischylos ) Sophakles, Aischylos, Aristophanes.
    keskaja teater (6-15 saj) domineerisid usulise sisuga näidendid
    müsteerium (piiblisündmused)
    moralitee e. karnevalijant (lustlik, kuid õpetus sees)
    Renessansi teater (16 saj) Sellest kasvab välja kaasaegne teater Commedia dell`` arte (karnevalipidustus, millest on välja kasvanud rahvakomöödia) Selles on alati 2 armastajapaari ( esipaar ja subretipaar – kõrvalrollides). Alati veel ka koomiline vanamees ( nt. Pantalone, sakslastel Hanswürst) Parim esindaja Lope de Vega, Shakespeare
    Klassitsistlik draama: ( 17 saj) Eeskuju antiigist, väga range ülesehitusega ( aja-koha-tegevusühtsus, s.t. vähe liine, kohti ja lühike aeg) Moliere , Corneille ( Kornei), Racine
    Kodanlik draama: ( 18 saj) 2 põhiteemat: ajalugu, armastus (Goethe ja Schiller)
    Realistlik draama: psühholoogiline olustiku draama ( 19 saj lõpp - …) Tšehhov, Ibsen, Strinberg
    Sotsialistlik draama: Tekib peale oktoobrirevolutsiooni liiduvabariikides ja teistes sots. maades. Eriti iseloomulik Gorki “Põhjas”. Veel Majakovski “Lutikas” ja “ Saun ”.
    Moodsad voolud Brecht ( eepilise teatriteooria looja) “Kolme krossi ooper ” (peateos) Beckett tuntuim “ Godot ``d oodates” Maeterlinck “Pimedad”, “ Sinilind ” Ionesco (tüüpline absurdi autor) “Tulevik on muredes”, “Kiilaspäine lauljatar ”
    Pilte nr 27
    Lüürika olemus
    Luule e lüürika on ürgseim sõnakunsti valdkondi. Ta sai alguse tantsu saate laulust, kui sõnaline osa muutus määäravamaks. Luule on hääleta laul.
    Luulet iseloomustab rütm, mis väljendub sõnarõhus ja hääliku pikkuses
    Luuletused jäävad hästi meelde. Peale rütmi soodustab meelde jäämist riim – sama ja sarnasekõlaliste sõnade kordamine.
    Lüürikas kasutatakse 3 liiki stiilikujundeid:
    Kõnekujundid
    Lausekujundid
    Kõlakujundid
    Epiteet , võrdlus, metafoor
    Metonüümia, hüperbool
    Litootes, sünekdohk,
    Personifikatsioon, allegooria , perifraas, eufenism
    Retooriline küsimus, põõrdumine, hüüatus, kordused, refräänid, kliimaks , antitees, sidesõnatus, inversioon
    All – literatsioon , asonants, riim, anagramm , onomatopöa
    Kõlakujundid
    All – literatsioon – sama kaashääliku kordus sõna algul (regivärsis). „Vanem venda vennikene“
    Asonant – täishääliku kordu sõna algul (regivärsis). „Orjapõhi ohakale“
    Anagramm – tähemäng. Isa, sai asi. Seda kasutas Voldemer Panso. „Osnap“
    Inversioon – ebatavaline sõna järjestus. Laotada lilli võib ammu .
    Onomatopöa – loodushääli jäljendavad sõnad
    Kõnekujundid
    Võrdlus – võrreldakse midagi: loll kui laua jalg
    Metafoor – asendatakse põhitähendus: noorus e ajaratas
    Metonüümia – tähenduse ülekanne: kokku said kroonitud pead
    Hüperbool – liialdav suurendamine : ääretu meri
    Litootes – vähendamine: põialpoiss, piitsavars
    Sünekdohk – valitakse kitsam tunnus: sõin taldriku suppi
    Personifikatsioon- isikustamine : maa tukub
    Allegooria – mõistu jutt. Pikem teos: Piibel
    Perifraas – ümber ütlemine sõnadega: loomade kuningas, ladina kõõk- aptek
    Eufenism – peite sõna, usundiga seotud: metsa kutsu
    Värsjalg – värsi algüksus, kus vahelduvad rõhud või rõhuta silbid või pkkad ja lühikesed silbid
    Trohheus – kõige levinum värsijalg. - # - u. Tere, laine, mere laine
    Stroof – luuletuse salm
    2 värss
    3 värss
    4 lik värss- kvanträän
    Riimid jagunevad sammiti mitmeti. On algriim. Siis algus, sise ja lõpp riim
    Hääliku koostise järgi:
  • Häis e puhasriim
  • Homonüüm riim. Jõin teed mõõda teed
  • Ebatäpne riim. Hiina, piinad
  • Konsonant riim. Rinda, randa
  • Liit r. Too mind roolind
  • Siirt riim
  • Silpide arvu järgi. Mees riim – ühesilbiline. Nais riim
  • Asendi järgi: Paaris riim. Aa Bb
  • Rist riim. Ab Ab
  • Süli riim. AbA AbA
    Lausekujundid
    Retoorika – ilukõne, kõnekunst
    Kordused – pärit regivärsist
    Kliimaks – astmeline tõus. Rääkimine hõbe vaikimine kuld
    Antitees – vastandamine. Olid head ja halvad päevad
    Luulel on palju erinevaid liike ja zanre. Luuletusi kirjutatakse mitmesugustel teemadel. Kõigerohkem aga loodus luulet ja armastusluulet. Tihti kirjutab luuletaja iseendast (isikuluule) ja oma mõtetest (Mõtteluule). Tihti ka isamaaluulet ja koduluulet. Luule kirjeldab luuletaja hingeseisundit ja tegelaseks on autor oma mõtetega.
    Luule kõidab meid oma sõnavaraga, erilise kujundliku keelega, paneb kaasa mõtlema ja tundma seda sama, mida võis tunda luuletaja. Luulet peaks lugema valjust, et kergem oleks tajuda rõhke, rütmi ja pause.
    Pilet 31.
    F. Tuglase loomingu ülevaade +
    „Popi ja Huhuu “, „Inimese vari“
    Kirjutanud mitmeid monograafiaid (nt. Metsanurgast, Tammsaarest, kõige parem Juhan Liivist, Eesti Kirjameeste Seltsist). Samuti ilmunud terve rida võrdlevaid esseesid, mis käsitlevad erinevaid kirjandusvoole. “Lühike Eesti kirjanduslugu”. Kirjutas palju kriitikat uudiskirjanduse kohta. Üheks tugevamaks peetakse ka kogumit “Marginaalia” ( marginaal – lühike kunstiline ülevaatus mingist probleemist. Ilukirjandus) – (kunstilises vormis edasi antud, rohkem tähelepanu ongi vormile). Tuntuks saanud ka tõlkijana. Vene, rootsi, soome, taani, prantsuse, saksa ja norra keelest. Näiteks Aleksis Kivi “Seitse venda”, palju Tšehhovit.
    1. 1901-1914 otsingute periood, segunesid realism ja romantism.
  • lastejutustus “Siil”, hiljem tuleb “Hunt”. Tegu rahvalike lugudega, külarealismiga. Sisse tulevad uusromantismilised jooned.
  • “Hingemaa” kooliõpetaja kaks kohtumist vaese kandimehega. Üks saunahurtsikus, teine vanglas , sisse toodud mõte: kandimees läbi kogu elu unistanud, et saaks oma maalipi, ta saab elu lõpus haua, mis on 7*4 jalga.
  • “Jumalasaar” pärisorjuse aeg. Vanaisa ja pojapoja vastuolud mõisaga. Margus (pojapoeg) uut tüüpi tegelane – esimene, kes sügavalt elu tõdede üle järele mõtleb. Kriitiline realism üle psühholoogiliseks.
  • Vanglas proosaluuletus “Meri”, vabadusteema
  • “Kahekesi”, “Õhtutaevas” – novellikogud, tegelase hingeelu.
    Olulisemad novellid: “Suveöö armastus”. Tüdruk Maali ja sulane Kusta . Maali ei tahtnud nende ööd veeta, sest kartis tagajärgi. Tegevus toimub ühe öö jooksul. Vaatleb inimest kui bioloogilist olendit (ihad, tungid). Samal ajal tuleb sellega välja ka Tammsaare. “Toomehelbed” karjapoiss ja tüdruk olid sõbrad. Poiss ei teinud välja, siis lubas tüdruk võisaia tuua ja toobki, oli selle üle õnnelik (tahtis meeldida). Initsiatsioon – lapse üleminek vaimsel ja tunde tasemel täiskasvanute maailma. “Pühajärv” impressionistlik, mõnus suvituslugu.
    2. 1914-1925 looming kõrgperiood
    Valminud tippnovellid (uusromantism)
  • “Felix Ormusson” romaan, impressionistlik (loodus ja teisalt psühholoogiline impressionism). Vormil Felixi päevik, järg novellile “Pühajärv” – samuti suvituslugu. Tegelasi kolm, Felix, Helene, Marion (õed). Keeruline armastuskolmnurk. Algul Felix armunud Helenesse. Marion Felixist sisse võetud. Felix näeb, et Helenest pole asja, pöördub Marioni poole, kes pole enam huvitatud. Helene näeb, et hakkab Felixit kaotama. Lõpuks teevad mõlemad naised Felixi lolliks. Elu ja kunsti üle mõtted. Tüüpiline tolle ajastu kultuuriga kokku puutuv noor meesterahvas. Läheb sellega aga liiale. Tuglas mõistab selle hukka.
  • Novellikogud “Saatus”, “Raskuse vaim”, “Hingede rändamine”. Neid iseloomustab, et palju sees sümbolitegelasi, palju vastandamist. Erinevad maailmad nt. “Popi ja Huhuu” ( Isand ja Huhuu), “Maailma lõpus” (inimest ja hiiglase), “Vabadus ja surm” (vangala ja vabadus), “Inimesesööjad” ja “Kuldne rõngas” (lasta ja täiskasvanute). Meeleolult novellid üpriski sünged:
  • “Maailma lõpus” suur tunne ühe hiidnaise vastu. Bioloogiline inimene sisse toodud. Laevapoiss tapab hiidnaise. Armastus tihedalt seotud surmaga.
  • “Inimesesööjad” initsiatsioonnovell. Lapsed on mõelnud endale mängu “Inimsööjad”. See on nende jaoks kõige hirmsam asi maailmas. Varemete juurde sattudes leiavad ülespoodud tüdruku, kes on tapnud end õnnetu armastuse nimel. Saavad aru, et elu on tegelikult hirmsam kui nende mäng. Armastuse ja surma teema sees.
  • “Inimese vari” ema, kes ootab poega sõjast. Ta tuleb, on raskelt haavatud. Paneb sinna kogu emaarmastuse. Lahtise lõpuga. ( kahtlus , kas see oli ikka ema poeg). Peategelast peetud ema armastuse sümboliks.
  • “Androgüüni päev”. Androgüün on inimene, kes on võimeline oma sugu muutma . Ärkab küsimusega: “Kellena täna ärgata?” päeva lõpuks on ta sopajoodik, et järgmisel päeval jälle ärgata. Elu on teater.
  • Omamoodi on novell “Rändaja” – hingede rändamine
  • “Taevased ratsanikud” – siin ahv kui kurjuse sümbol.
    3. 1925 – elu lõpuni
    Korrigeerib varasemat loomingut. Psühholoogiline realism. Tähtsaim teos romaan “Väike Illimar ”. Oma mälestused. Kirjanik tahab taas lapseks. Uued novellid muutunud süngetoonilisteks. Pole enam tuglaslikud teemad.
    Nt “Viimane tervitus ” hoiatusteos tsivilisatsiooni inimkonna hävingust – mõjukas. Tutvus saksa filosoofi Spengleri tundmaõppimisega. Tähtaim teos Spengleril “Õhtumaade allakõik”. Kogumik “Teoste sünnilood”. Viimase teosed jäänud vähetuntuks. Tema teosed jõudnud ka lavale. “Popi ja Huhuu”, “Jumalasaar”, “Inimese vari”, näidendid “Merineitsi” ballett . Tuglas pani aluse novellipreemiale. Selle on saanud Jaan Kross , Uno Laht, Mari Saat , Jüri Tuulik, Arvo Valton, Ilmar Jaks (ainus väliseestlane).
    „Popi Ja Huhuu“ Majas elavad koos ahv Huhuu, Isand ja taksikoer Popi. Ühel päeval jääb isand koju tulemata ja Popi ning Huhuu jäävad kahekesi elama. Tekib ka alkoholiprobleem, mis lõpuks mõlemad surma viib. Autor on tegelastes välja toonud inimestele omased jooned
    Popi jaoks oli Isand kui Jumal. Ta oli hea, kõikvõimas ja tark.
    Popi isa oli aga selline, kes alati kellestki sõltus, ta kartis iseseisvust ning seepärast ta lõpuks Huhuuga hästi läbi saama hakkabki. Ta vajas isandat.
    Huhuu oli edev ja võimuahne, samuti egoistlik. Ta tahtis võimutseda.
    Popi oli samuti enda üle uhke, ta arvas, et tema on hea ja Huhuu on halb.
    Pilet nr 28
    Luule aastatel 1917 – 1940
    • .DOC Laadi alla originaalfail 55 lk · .doc · 91 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Kirjanduse eksam #1 Kirjanduse eksam #2 Kirjanduse eksam #3 Kirjanduse eksam #4 Kirjanduse eksam #5 Kirjanduse eksam #6 Kirjanduse eksam #7 Kirjanduse eksam #8 Kirjanduse eksam #9 Kirjanduse eksam #10 Kirjanduse eksam #11 Kirjanduse eksam #12 Kirjanduse eksam #13 Kirjanduse eksam #14 Kirjanduse eksam #15 Kirjanduse eksam #16 Kirjanduse eksam #17 Kirjanduse eksam #18 Kirjanduse eksam #19 Kirjanduse eksam #20 Kirjanduse eksam #21 Kirjanduse eksam #22 Kirjanduse eksam #23 Kirjanduse eksam #24 Kirjanduse eksam #25 Kirjanduse eksam #26 Kirjanduse eksam #27 Kirjanduse eksam #28 Kirjanduse eksam #29 Kirjanduse eksam #30 Kirjanduse eksam #31 Kirjanduse eksam #32 Kirjanduse eksam #33 Kirjanduse eksam #34 Kirjanduse eksam #35 Kirjanduse eksam #36 Kirjanduse eksam #37 Kirjanduse eksam #38 Kirjanduse eksam #39 Kirjanduse eksam #40 Kirjanduse eksam #41 Kirjanduse eksam #42 Kirjanduse eksam #43 Kirjanduse eksam #44 Kirjanduse eksam #45 Kirjanduse eksam #46 Kirjanduse eksam #47 Kirjanduse eksam #48 Kirjanduse eksam #49 Kirjanduse eksam #50 Kirjanduse eksam #51 Kirjanduse eksam #52 Kirjanduse eksam #53 Kirjanduse eksam #54 Kirjanduse eksam #55
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 55 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-02-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 91 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Pede_panda Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Aitab õppimisel. Vaata sisukorda
    kirjanduse eksam kirjandus rühmitused lüürika dramaatika kirjandus

    Sarnased õppematerjalid

    Kirjanduse eksam
    58
    doc

    Kirjanduse eksam

    ning tragöödia "Libahunt" (1912). "Libahundi" aluseks võttis autor oma varem ilmunud jutustuse. Teos käsitleb mineviku uskumuste ja kommete maailma ning sellega seoses erandliku inimese probleemi. Kirjanik uurib, miks püütakse teistest andekamaid või millegi poolest erinevaid inimesi sageli maha suruda või ühiskonnast välja tõrjuda. "Libahunt" põhineb armastuskolmnurgal. Marguse armastuse nimel võitlevad teoses kaks neidu: Tiina ja Mari. Tiina on eesti kirjanduse poeetilisemaid karaktereid. Ta on naise sümbol: kirglik, tundeline, uhke. Ta põlgab orjameelsust ja tuimust. Tiina on erakordne nagu ta emagi, kelle saatuseks oli surra nõiana peksupostis. Tiinat võib võrrelda kergesti põleva tunglaga. Ta ihaldab õnne ja armastust ega nõustu neid millegi muu vastu vahetama. Mari on seevastu halli ja jaheda loomuga. Tema hingeelul puudub sügavus. Marit juhib eluteel vaistlik kadedus

    Kirjandus
    Kirjanduse eksam erinevad PILETID
    33
    rtf

    Kirjanduse eksam erinevad PILETID

    Vanemuises. Kaante vahel 1915. Ja siis "Libahunt" 1911 a , sellega avati Pärnus Endla teater. Zanr tragöödia. 5 vaatust. Kõikide näidendite tegevus maal . realism. Libahunt - Aluseks on oma varem ilmunud jutustus. Käsitleb minevikuuskumuste j akommete maailma. Põhineb armastuskolmnurgal. Marguse armastuse nimel võitlevad kaks tüdrukut - Tiina ja Mari. Tegelaste loomes peitub autori elukäsitus - ausal , siiral ja erakordsel inimesel on raske elus õnne leida. Tiina on eesti kirjanduse poeetilisemaid karaktereid. Tiina oli kirglik , tundeline , põlgab orjameelsust , tuimust ning ihkab õnne ja armastust. Ta hindab üleköige vabadust - õigust elada oma seaduste järgi ja vabalt armastada. Mari on tasase ja kadeda loomuga , ta on otsekui loodud tööinimeseks , orjaks , kes ei ska näha elu rõõmsamat poolt. Kuid ta on oma õnne eest võisteldes kõigeks valmis. Margus on tolle aja inimene - allaheitlik, ebakindel ja sisemiselt lõhestatud, passiivne.

    Kirjandus
    Kirjanduse eksamipiletid
    54
    docx

    Kirjanduse eksamipiletid

    5) Stsenaarium Albert Kivikas ,,Nimed marmortahvlil" 6) Kuuldemäng 7) Tragikomöödia A. Kivirähk ,,Eesti matus" 4. LÜRO-EEPIKA 1) Eepos Friedrich Reinhold Kreutzwald ,,Kalevipoeg" 2) Värssromaan Aleksandr Puskin ,,Jevgeni Onegin" 3) Ballaad Marie Under ,,Õnnevarjutus" 4) Valm Ivan Krõlov ,,Luik, haug ja vähk" 5) Poeem B. Alver ,,Leile" KIRJANDUSE FUNKTSIOONID Teadmised Sõnavara Elamused Moraalsed väärtused Aja veetmine Õpetab inimesi tundma Arhitektuur- ,,Triumfikaar", ,, Jumala ema kirik Pariisis" Illustreering- E. Valter ,,Sipsik" Helilooming- ,,Mu isa maa ja mu arm" Muusikalid, teater- ,,Hüljatud" ,,Carmen" Filmikunst- ,,Kevade" 2. Elulooraamat- Usain Bolt 3. Noor-Eesti ja Arbujad I RÜHMITUS NOOR-EESTI (1905-1915) Tartu Gustav Suitsu algatusel loodud kirjanduslik rühmitus

    Kirjandus
    11-klassi kirjanduse eksam
    33
    odt

    11. klassi kirjanduse eksam

    1. Ilukirjanduse olemus ja tähtsus 2. Vabalt valitud teose analüüs. 3. Rühmitused Noor- Eesti 1904-1915 Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Aino Kallas, Kristjan Raud, Villem Grünthal Ridala, Bernhard Linde, Johannes Triik Sisu: laiapõhjaline, pearõhk kirjandusel. Avaartikli 1. albumis kirjutas Gustav Suits: "Enam kultuuri! See olgu kõigi vabastavate ideede elemendiks/.../Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks." Väljaanded: 5 albumit I 1905, II 1907 (keskendub ilukirjandusele), III 1909 (sensatsioon, jahmatab avalikkust, keskendub kunstile, essee "Ruth" J.Randvere, prantsuse sümbolistid, C.Baudelaire "Raibe" tõlkis J.Aavik), IV 1912, V 1915. 1910-11 ajakiri (6 nr). Oma ajast ette rutanud, mistõttu väljaandmine lõpetati- Eestis polnud veel nii palju kõrgelt haritud lugejaskonda. Peale 3. numbri ilmumist arvustati rühmituse taotlusi ja loomingut taunivalt mitmel pool. Samanimeline kirjastus

    Kirjandus
    Kirjanduse eksam
    12
    doc

    Kirjanduse eksam

    EKSAM · Kristjan Jaak Peterson (esimene eesti luuletaja- mis tähendas, mida kirj, oodi ja patoraali mõiste vastavate nt) 1801-1822. 14 märts Petersoni sünnipäev ­ Emakeelepäev. Rahvuslikule ilukirjandusele alusepanija. Tema luuletusi trükiti sada aastat hiljem (kirjandusliku rühmituse Noor-Eesti albumites ja ajakirjas). Sümboliseeris Eesti kirjanduse algust. Luule on erandlik. Seda iseloomustas antiikkirjanduse eeskujude järgimine ja tärkav romantism. Ei lähtunud kohalikust olust, vaid vaatles laiemalt ja üritas jälgida Euroopas olevaid suundi. Säilinud 21 eestikeelset luuletusi, 10 oodi ja 5 pastoraali. Oodid: ``Kuu``, ``Laulja``, ,,Mardi Luterluse päeval" oli Petersoni viimane luuletus. Petersoni luule toetub klassikalistele eeskujudele ja saksa vararomantismile, millega autor ühendab regilaulu poeetika elemente. Petersoni

    Kirjandus
    Kirjanduse eksami piletid
    53
    doc

    Kirjanduse eksami piletid

    Sageli ei järgi kirjanikud teksti üles ehitades sündmuste ajalis-põhjuslikku seost, vaid lähtuvad kunstilistest eesmärkidest. Näiteks alustatakse teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitatakse nende põhjused. Kindlatel kunstipõhimõtetel üles ehitatud teose sündmustikku nimetatakse süzeeks. 2. Vabalt valitud teose analüüs A.dumas"Kolm musketäri" Alexandre Dumas - isa (1803-1870), üks möödunud sajandi esimese poole prantsuse kirjanduse liberaalse- romantilise suuna esindajaid, alustas oma loomingulist teed perioodil, mis eelnes 1830. aasta revolutsioonile Prantsusmaal. Dumas oli oma nooruses Hugo kaasvõitleja ja koos temaga aitas kaasa klassitsismi väljatõrjumisele prantsuse teatri lavalt. Dumas oli üsna viljakas draamakirjanik, kuid eriti populaarseks on ta saanud oma ajalooliste seiklusromaanidega. Dumas' teoste arv ulatub 301 köiteni. Selle tohutu arvu teoseid pole Dumas kirjutanud

    Kirjandus
    Suuline arvestus kirjanduses
    12
    doc

    Suuline arvestus kirjanduses

    ning selle juhatuse esimeheks (1922, 1925-1927). Kirjanikkude Liidu ajakirja "Looming" esimese toimetajana (1923-1926) kujundas Tuglas väljaande demokraatliku suuna, mille traditsioone on hoitud tänaseni. Ta kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse ja züriidesse, olles nii 1920.-1930. aastate eesti kultuurielus autoriteetne ekspert. Asendamatu oli Fr. Tuglase töö Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929-1940). Novellistina debüteeris Fr. Tuglas aastal 1901, esimese raamatuna ilmus novell "Hingemaa" (1906). Noorusloomingus on realistlik kujutamislaad põimunud romantilise nägemuslikkuse või eleegilis-pateetilise sümboolikaga. Varasemad tööd on koondatud raamatuks "Liivakell" I-II (1919, 1920). 1905. aasta revolutsiooni meeleolusid peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908).

    Kirjandus
    Prima talvearvestus - Eesti kirjandus-Vene kirjandus
    16
    odt

    Prima talvearvestus - Eesti kirjandus, Vene kirjandus

    Pilet 5: Gustav Suitsu elu ja looming, kahe luuletuse lähivaatlus Gustav Suits ­ sündis 1883, Tartumaal Võnnu külas, koolmeistri peres. Oli juba väikesest peast innukas õppija. Käis venekeelses koolis, sest oli venestamisaeg. Oskas palju keeli. Esimene luuletus ilmus 1899, kui oli 16 aastane. Heideti mõneks ajaks koolist välja, sest korraldas Lydia Koidula mälestusõhtuometi lõpetas kooli kuldmedaliga. Õppis mõne aja Tartu ülikoolis, kuid läks Soome. Tegeles seal soome kirjanduse ja rahvaluulega. Soomes ilmus debüütkogu ,,Elu tuli". Esimestes luuletustes oli ta jõulise stiiliga. Teemadeks noorus, aatelisus, muutused (,,Lõpp ja algus", ,,Noored Sepad") ja ka romantika, armastus (,,Oma saar").Tegeles ka Noor-Eesti rühmitusega. Kuna ta Eestis sobiliku tööd ei leidnud, siis töötas ta mitmetel ametipostidel Soomes edasi. 1911, 28 aastasena, abiellus soomlannaga (Aino). 1913 ilmub temalt teine luulekogu ,,Tuulemaa"

    Kirjandus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun