RAHAPADA · Lool on määratud algus ning lõpp. Loo alguses kirjeldatakse Ado Näpsi kodu ja ümbruskonda. Tähelepanu on ka pööratud aastaajale ning ilmale. Loo lõpus on probleem lahendatud. Auahne ametnik Hunt, kes leidis Ado raha võltsimas sureb plahvatuse tagajärjel ning Ado võib jätkata oma toimingutega, justkui midagi poleks juhtunud. · Tegutsemiskoht on tekstiruum. Tegevus toimub pidevalt Ado kodu õuel ja sees ning lõppes külateel, mis oli Ado aknast piisavalt nähtav. · Sündmused on süzeelised. Tekstil on olemas põhimõte. Ametnik tahab, et Ado ta sisse laseks, et teda vahistada saaks. Ado on hirmul ja ei soovi, et teda haisaarele saadetakse, sest kui ametnik seda lubab, siis nii ka läheb. · Tegelased on lahtises ruumis. Nad liiguvad ja tekitavad sündmusi. Hunt on ainuke tegelane, kes liigub teatud punktist teise. Vankriga mehe teekon...
Kõik (tähtsad) tegelased ei pea omavahel tuttavaks saama, seega on tegemist nagu osaga ühiskonnast. Virginia Wolf ,,Mrs. Dalloway" näiteks. Kuulevad sama kellalööke ja tunnetavad teineteist. Kui varasemas ühiskonnas olid tähtsad hierarhiad, siis rahvusühiskonnas ei oma see niivõrd suurt tähtsust. Rahvuskollektiividel on kõigil kesksed lood enda kohta. Lugu: Me oleme siin Eestimaal olnud juba viimased 10 000 aastat. Vs Me oleme pidevalt uuenev ja dünaamiline maa. Progressi narratiiv. Sealt tuleb ka arengumaade mõiste (nemad lähevad veel kuskile, kus meie juba oleme). Marksistlik narratiiv. Ohvri narratiiv me olene nii erilised, et keegi meid ei mõista, seega me peame kannatama; Parim kaitse on rünnak jne. Ühiste narratiivide loomine nõuab omavahelist kokkulepet, solidaarsust. Olude muutumisel võib muutuda ka lugude tõlgendamine, näiteks Jaan Krossi teosed. Keel Kirjanduslik keelekasutus. Proosa puhul rääkisid vene formalistid narratiivi võttest
1. definitsioonid Aimekirjandus – ehk populaarteaduslik kirjandus, on kirjanduse liik, mille eesmärgiks on laiale auditooriumile selgitada teadust kergemini mõistetavas vormis. lasteentsüklopeedia - lühikese ja informatiivse tekstiga ning võimalikult natuurilähedaste piltidega teos, mille pearõhk on sageli illustratsioonidel. fantaasiakirjandus - kirjandusteosed, mis sisaldavad ebareaalseid või üleloomulikke elemente, imepäraseid tegelasi või sündmusi, käsitlevad igapäevamaailma probleeme metafooriselt. narratiiv - ehk lugu, jutustus toimuvast, sündmuste esitamine ajalises järgnevuses kas suuliselt või kirjalikult. alltekst - kirjanduslikus tekstis sisalduv varjatatud, juurdemõeldav, nn ridadevaheline mõte. mütoloogia - Müütide kogum. Teadus, mis tegeleb müütide uurimise ja süstematiseerimisega. müüt - religioosse pärimuse liik, põlvest põlve edasi kanduv usulise tähendusega fantantastiline lugu, mis seletab maailma olemuslikke nähtus...
Assonants täishääliku kordus värsis või lause kahe või enama sõna alguses Lõppriim yhendab samak6laga s6nade ja v2rsside l6ppe. l6ppriim ehk lihtsalt riim t2histab v2rsi ja salmi piire ning aitab kujundada teksti rytmi. Kes vöö pani vööle, läks teisele tööle (siseriim) Hääliku ja sõnakordused.iseloomulik on t2ish22likute, eriti pikkade ja ylipikkade, samuti heliliste kaash22likute kordused ja koondamine. 12. Mis on narratiiv? Narratiivi aluseks on lugu või jutustus, milles on põhiline tegevuse areng ja üleminek ühest olukorrast teise. Selle muid osiseid (karaktereid, meeleolusid) käsitletakse sõltuvana sündmustiku arengust. Lugu on narratiivi abstraktsioon, loo sündmused on loogilises järgnevuses, nende narratiivne järjestus võib selles erineda. Narratiiv kui suhtlustoiming vahendab sõnumit saatjalt vastuvõtjale, selles aktis osalevad loo esitaja (narraator), loo
Kui inimest nähakse tervikuna, siis kaasnevad ihuga teadmised ja vilumused - „kehaline intelligentsus“. Descartes'i dualism välistaks taolise intelligentsuse, kuna seostab viimast hinge ja mitte kehaga; 3) inimene on seotud oma kultuurikontekstiga ja mõjutatud selle poolt. (Merleau-Ponty pidas inimest „kultuuriloominguks“.) Ta pole autonoomne indiviid, kes iseseisvalt langetab ratsionaalseid otsuseid. Indiviidi õendus: indiviid kui narratiiv Indiviidi identiteedi osas on levinud kaks vaadet: 1) psühholoogiline jätkuvus/järjepidevus - isiku identiteedi moodustab mentaalse elu (mälestused, kogemused) katkematus; 2) füüsiline jätkuvus/järjepidevus – põhiliseks identiteedi kriteeriumiks on sama ihu omamine. Nende kõrval eksisteerib nt ka nn „narratiivne vaade“. Selle juurde kuuluvad mitmed inimese identiteedile omased elemendid: tema elukäik, väärtused ja eesmärgid. Ka inimese ihul on siin keskne roll
· Esimesed kooli aastad veetis ta Orge koolis. Järgmisena asus Koort õppima neljaks aastaks Tartu linnakooli, pärast seda läks veel aastaks H. Treffneri eragümnaasiumisse, kus lõpetas viienda klassi. Tartu- aastatel tärkas tal ka huvi kunsti vastu, mis teda juba 1902. aastal viib Stieglitzi kunstikooli Peterburis. · 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste sunnil lahkub ta Peterburist, hiljem ka Eestist ning siirdub Soome ja sealt edasi Pariisi · 19051908 õppis ta Pariisi Kaunite Kunstide Koolis Ecole des Beaux-Arts ning järgneval kahel aastal Adleri, Collini ja Lucas' eraateljeedes. Esimesed Pariisi-aastad kujunesid tema jaoks väga raskeks ning majanduslik kitsikus ning nälg olid tema alalisteks kaaslasteks. Siis tegi ka Koort tänaval oma esimese viiuliesinemise, millega teenis natukene raha. · 1910. aasta suvel tutvus Koort oma tulevase abikaasaga Mari Uu...
Kliiniline nõustamine ja terapeutiline kommunikatsioon patsientidega Narratiivne lähenemine on holistlik inimkäsitsus, kus inimest ja temaga kaasas käivat sotsiaalset keskkonda mõistetakse ühtse tervikuna. Inimene ise on aga bioloogilis-psühho- sotsiaalsete vajadustega olend, kelle kõiki külgi ja vajadusi tuleb arvestada. Ta on enda elu juht ning tunneb ise ennast kõige paremini. Lood ehk narratiivid on osa maailmast, mida luuakse ja räägitakse igapäevaselt. „Inimesed, tõlgendades ja mõtestades neid ümbritsevaid nähtusi ja sündmusi, teevad seda lugude jutustamise kaudu. Sotsiaalne maailm on täis lugusid ja need lood seovad mineviku, oleviku ja tuleviku omavahel. Selgus, et lugude jutustamine on indiviidi mina (self) kujunemise seisukohalt vältimatu sotsiaalne oskus ning identiteedi kujunemise põhiline meede“ (Strömpl, J., Selg, M., Linno, M. 2012: 18). Inimestele on loomupärane sündmuste ja kogemuste mõtestamine ja tõlgendam...
kirjandus kui fiktsioon kirjandus kui esteetilist väärtust kandev objekt kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel ,,lüüriline mina", mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor-tekst-lugeja. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose.
Kultuurilood I (sügis 2010) Eksamiküsimused kolme lühiessee teemad 05.07.01.2011 1. Mis on kultuuris püsivat väärtust ja tähendust omav ,,suur lugu" ehk narratiiv? Küsimusel on kolm alaosa, vastata tuleb kõigile: a) Arutlege, kuidas ,,suures loos" kujutatakse inimesi mitmes mõõdus indiviididena ja erinevas suuruses gruppidena. (Mis määrab kuuluvuse nendesse gruppidesse kas veresugulus, etniline päritolu, mingi tarkus nagu kirjaoskus, vms?) b) Kas ,,suur lugu" on ,,suurte" või ,,väikeste" inimeste lugu? c) Miks ,,suured narratiivid" püsivad? Oma vastuses tooge näiteid
Algselt lõigati filmilinti käsitsi: • Lineaarne — mehaaniline montaaž, kõik tuleb teha järjest, parandada pole võimalik • Mittelineaarne — tänapäeval kasutusel, montaažitööd saab hiljem parandada Taustatekst ja tsitaat on kaks eri helikeskkonda: • Kestvus → tähelepanuvõime → 40 sec • Signaal → taust → kaja • Kaja on raske eemaldada, kerge lisada ———————————————————- Visuaalne narratiiv: Narratiiv — suhestumine (luuakse seoste kimp) Narratus — jutustamine Narratiiv on kultuuriline artefakt: • Narratiiv peab olemas olema — me konstrueerime midagi ehk ehitame • Lugu on loodud maailm. Iga lugu on fiktsionaalne • Tekst selle esitus kirjapandud kujul • Loo esituse vaatepunkt • Konkreetne jutustaja - abstraktne jutustaja • Ei ole fikseeritud narratiivi - narratiivi ei saa kehtestada • Narratiiv on diskursiivne esitussüsteem
kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehiskõne. Seega luuakse opositsioon „luule-proosa“ Perminil proosa on vähemalt kaks selget eristuvat tähendust 1) Proosa kui tavaline, argine , mittekunstiline küne; 2) Proosa kui sõnakunsti (ilukirjanduse) liik.
aga ,,geen") Kas me märkame kultuuri? Ruum, sh kultuuriruum, milles me viibime, on eriline ja me peame kõik asjad läbi ja lahti mõtlema, et kultuur siin edukas oleks, samuti, et kultuur oleks järjepidev, edasiantav. Selleks, et teha midagi paremini, peame teadvustama seda, mida me teeme. Samuti, peame tegema valikuid. Peame tegema valikuid, et näeksime meid ümbritsevas ruumis narratiive. Iga asi, mille kätte võtame või sündmus, mida kogeme ja esitame, see on ja peabki olema narratiiv, lugu. Millest see meile räägib? Millised on märgid? Lugu koosneb märkidest (sümbolitest, kujunditest, tähendustest jne) ja meie ülesanne on anda oma publikule neist märkidest teatud seosed ning see ongi see lugu. Kui paneme erinevad märgid kõrvuti ja oleme erinevad märgid seostanud siis see ongi narratiiv, ehk lugu. Kui hakkame lugu rääkima, siis meie esitame omada märgid ja tahame rääkida oma lugu. Aga
Interview). Struktureeritud intervjuu põhilisteks eesmärkideks on saada tunnistajalt maksimaalne informatsioonihulk sealjuures mälestust kahjustamata. Seda tüüpi intervjuud alustatakse võimalikult üldiste, neutraalsete küsimustega, et tunnistajat mitte intervjueeritava poolt mingis suunas mõjutada. Mida enam intervjuu progresseerub, seda spetsiifilisemaks lähevad küsimused. Sellise tehnika puhul jäetakse tunnistajale vabadus ise enda narratiiv kujundada ning kui narratiiv on kujundatud, saab tunnistaja käest küsida spetsiifilisi küsimusi eelnevalt narratiivis mainitud detailide kohta. Kõige viimaseks osaks intervjuus on see, et tunnistaja kirjeldab kogu sündmust uuesti algusest lõpuni. Sellise meetodi puhul on tunnistaja mõjutamine intervjueeritava poolt võimalikult väike.
lambano). Selleks võib olla muidu välise fokalisatsiooniga narratiivis sissetung tegelaskuju teadvusesse. Samuti (sisemises fokalisatiooniga) juhusliku informatsiooni andmine mõne muu, mitte fookuses oleva, tegelakuju mõtete kohta. (lõik Mrs. Farange mõtetest ,,Maisie´s", mida Maisie ise ei tea). "Narratiiv ütleb alati vähem, kui teab, kuid paneb rohkem teadma, kui räägib". Polümodaalsus "Esimese isiku", minavormi kasutamine ei tähenda alati, et narratiiv on fokaliseeritud läbi peategelase. Sageli, vastupidiselt, on ,,autobiograafilist" tüüpi jutustaja (seda tõeliselt või fiktiivselt) volitatud sedaviisi ,,loomulikumalt" rääkima oma nime alt. Ainuke piirang, mida ta peab tunnustama on praegune info jutustajana ja mitte tema minevik tegelaskujuna. Kui autobiograafiline jutustaja valib teise fokalisatsioonitüübi, st läbi peategelase, on tegu paralipsisega (selleks, et end limiteerida), ent sellega surub alla informatsiooni, mis sageli on
· Onomatopöa e helijäljendused keeles imiteeritakse hääli/häälitsusi, nt kikerikii, muu-muu · Kakofoonia e pahakõla nt pihkunihkur, vihane vihin · Paragramm valesti kirjutus, nt pargandeid ja pirgandeid · Anagramm teiste sõnade loomine sõnas silpide/häälkute ümbertõstmise teel, eesmärgiks leida algsõna · Glossolaalia tähendusteta sõnade jada (nt pusla husla-nek) 13. Mis on narratiiv? · Narratiiv on esitus, ta on kuidagi väljendatud (saame kuulda, lugeda vms) · Narratiiv esitab üht või mitut sündmust + neid sündmusi ühendav põhjus, loogika. Narratiiv on korrastatud sündmuste seeria (algus, loo arendus, lõpp) · Narratiivi iseloomustab seotus ajaga. Toimib teatud topeltkronoloogia: sündmused ja nende esitus on seotud ajaga (tagasivaated, ettevaated, aeglustus, kiirendus jne)
· Andrus Kivirähki märkmed · Eesti Päevalehe huumorirubriik · Raamat 2008. a · Ajalooliste sündmuste kujutamine moondatult. Ivan Orav · Sündis 1. septembril 1908 · Marurahvuslik vabadusvõitleja · Sepp · Suri 19. juunil 2009 Kõrvaltegelased · Eesti vabariigi aegsed avaliku ilma tegelased: poliitikud, kirjanikud, kunstnikud · NSV Liidu juhid "Ivan Orava mälestused" kui postmodernistlik teos · Narratiiv · Mäng- mäng ajalooliste isikutega · Anarhia- 1944. aasta segadus · Juhus- Siberi rongi avarii · Kombinatsioon- Päts koos oma rahvaga Põrgus · Tänan kuulamast! Küsimusi?
kirjandusajalugude koostamisel Eesmärk on täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel „lüüriline mina“, mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe,
realiseerime oma eksistentsi. Oma igapäevatoimingutes lähtume oma kehast ja võtame seda harjumuspäraselt (iseendastmõistetavana). Seda illustreerib eespool toodud näide fantoomjäseme kohta. Me ei analüüsi põhjalikult oma toiminguid, vaid teeme neid harjumuspäraselt. Kui hakkaksime neid analüüsima, ei pruugiks need enam sujuvalt välja tulla. Lugege läbi ÕIS-is olevast pdf-failist ,,Õendusfilosoofia põhiprobleemid" inimesekäsitlus tervishoius ja indiviid kui narratiiv (lk 1-5) 1. Mille poolest täiendab holistlik lähenemine patsiendile biostaatilist lähenemist? Millised komponendid kuuluvad holistliku inimesekäsitluse juurde? Võrreldes eelmisega, pööratakse siin palju rohkem rõhku indiviidide subjektiivsetele tunnetele, väärtustele ja püüdlustele. Tervis on palju enamat kui haiguse puudumine; inimene on enamat kui bioloogiline organism. Seega ei piisa inimese tervisliku olukorra määratlemiseks tema füüsilisest läbivaatusest
Eesti popkunsti sõnum oli mäss valitseva kunstilaadi suhtes. Rühmitus "ANK" loodi 1964. aastal. Nende kunstiotsingud olid seotud noortekultuuriga ja vabameelse jazziga. "SOUP 69" tõeline popkunsti rühmitus, kasutas puhtaid popkujundeid. Ta tõi endaga kaasa veidi hilinenud popkunsti vaimustuse. Eesti popkunstnikud lõid nõukogude "madalast" massikultuurist elitaarset ja vaimukat "liit-poppi". Eesti popkunst Kohalik keskkond Kohalik materjal Kohalik narratiiv Kujutati absurdi ja unelmaid Teemad ja kujutusviis erinevad tugevalt Inglismaa ja USA popkunstist Click to edit Master text styles Second level Jüri Arrak Third level Fourth level Fifth level "Mees laua ääres" õlimaal 1973 Click to edit Master text styles Jüri Arrak Second level
Modernism ja postmodernism Modernism Postmodernism suletud vorm avatud vorm eesmärgipärasus mäng kavatsuslikkus, plaanipärasus juhus hierarhia anarhia (kunst kui) objekt/lõpetatud töö (kunst kui) protsess/happening/performance loomine/terviklikkus taasloomine/dekonstruktsioon zanr/piir tekst/intertekst valik kombineerimine üldkeel individuaalne keel määratletus ebamäärasus rom...
Need teevad, nende teosed ka sümbolehitistena loetavaks, sündmuste jadale antakse süzee struktuur, mis toimub pigem troobiliste kui loogiliste diskursiivvõtete abil. See võimaldab teha ka ajaloodiskursusele topoloogilise analüüsi. Troobid: metafoor, metonüüm, sünekdohh ja iroonia võimaldavad ajaloodiskursusi klassifitseerida täpsemalt ning selgemani mõista, kuidas need sarnanevad ja isegi kattuvad väljamõeldud narratiiviga. Narratiiv on olnud ajalooteooria üheks tähtsamaks vaidluse teemaks. On vaieldud erinevate narratiivi suhete üle näiteks teadusega ning müüdi ja ideoloogiaga. Viimasel ajal on esile kerkinud kriitika just seoses müüdi ja ideoloogiaga. Sande Cohen on kritiseerinud narratiivset teadvust kui puhtreflektoorset ja "desintellektiivset" mõtlemislaadi ning teoreetilise mõtlemise pidurit humanitaarteadustes. Kuid narratiivile
on ajaliselt seostatud sündmused ja konfliktid. Narratiiv on lugu (jutustatud lugu). Lood on olulised hariduse ja kasvatuse komponendid, eriti moraalihariduses. On leitud, et inimese elul on narratiivne struktuur (nt. Mclnture) ja traditsioonid pakuvad materjali oma elu-narratiivi konstrueerimiseks läbi narratiivi-arhetüüpide ja institutsionaalse konteksti, milles see toimub (Kazmi). Narratiivi definitsioonid esitavad järgmisi elemente: 1. Narratiiv on esitus (representatsioon); 2. Narratiiv esitab üht või mitut sündmust; 3. Narratiivil on topeltkronoloogia ja temportaalsus niihästi esitatavad sündmused kui nende esitus rulluvad lahti ajas. Neile kolmele võiks lisada veel kaks tingimust: 4. Sündmused toimuvad inimtaoliste olenditega, kellel on oma soovid ja tõekspidamised (intentsionaalsed hoiakud); 5. Narratiivil peab olema jutustaja või vähemalt mingisugune meditatsioon, vahendav instants (Väljataga, M).
o Valestikirjutus (paragramm) porgandid ja pirgandid, me läksime üle mure ja muri kohises o Anagramm teiste sõnade loomine sõnade või nimede häälikuid ja silpe ümber tõstes, nt sugutas vist su vigast ust o Glossolaalia sõnataolised tähenduse ja sisuta moodustised, kõlamäng ja sõnamäng o Häälutused esitlus > tekst ise, autor mängib mingi häälikuga 12. Mis on narratiiv? Narratiiv on korrapärastatud sündmuste seeria. Narratiive on faktoloogilisi (tõesti toimunud sündmused) ja fikstionaalseid (välja mõeldud, aluseks on kujutlusvõime). Narratiivi tunnused: o Väljendab sündmust. o On seotud ajaga (korrastatakse loo alguse, keskpaiga ja lõpu kaudu). Sündmused ilmnevad nii, nagu neid jutustatakse. Ajalist lineaarsust korrigeeritakse pidevalt.
tunnetust vormida võivad. Protsessi ja tagajärgede keel vähendab samuti huvi ajalooliste küsimuste ja meetodite vastu. Et vastata sotsiaalsele murele massimeedia mõju kohta poliitikale ja valitsusele, on poliitilise kommunikatsiooni uurimused eelistanud küsimusi praeguse, mitte ajaloolise ainese kohta. Hoolimata selgest ajaloo ignoreerimisest töötatakse antud valdkonnas ajalooliste narratiividega nn kasutatava minevikuga. Ajalooline narratiiv seab terminid, mille abil me räägime minevikust, ning läbi selle diskursuse määrab viisi, kuidas me näeme olevikku. Herbst, Peters ja Schudson: Ajalugu pole tõhus: enamike poliitilise kommunikatsiooni uuringute eelduseks on, et ajalugu on kui paratamatu teerada minevikust olevikku. Taibates antud teeraja põhiprotsesse, on võimalik ignoreerida ajaloosündmuste detaile. Herbsti, Petersi ja Schudsoni jaoks pole aga ajaloolistes muutustes midagi paratamatut
Draamapedagoogika Draamapedagoogika võimalused esteetilise ja eetilise kasvatuse protsessis. · Draama kui mäng mängust ei saa üksinda naudingut, mänguks on vaja seltskonda. Kedagi ei saa sundinda mängima, mängivad need kes tahavad mängida. Mängu ajal on oluline see, et kõik saaksid aru, et tegmist on mäng (siis on mäng kui kõik saavad aru). · Draama kui kunst · Draama kui õppimine kui pärast tehtud asju analüüsida. · Draama kui kasvatusprotsess Õpilase rollid draamaõpetuses · kunstnik · kriitik · uurija Draama sünnib nii, et loome fiktiivse maailma. See on kokkuleppeline ühistegevus, mille kokkuleppelised elemendid on: ruum, aeg, reeglid, rollid, lugu. Draama on lugude jutustamine kõikvõimalikel viisidel. Muinasjutud on olulised, sest need lubavad lapsel mõista, et elu on tervik, narratiiv. Minu elu on ka lugu. ,,Inimene on valmis kannatama...
kirjandus kinnitab kultuuri vorme neid kirja pannes. Seega lood nii kinnistavad kultuuri kui problematiseerivad selle üle. Lood ja kordus: millest tuleb vajadus samade lugude järele üha uuesti ja uuesti? nt. lapsed tahavad, et neile loetaks üha uuesti ja uuesti sama muinasjuttu. See tuleneb lugude korrastavast toimest, kordus kinnistab - tekitab turvatunnet, rütmilisest struktuurist saadavat naudingut. Narratiiv kombineerib jutustamise ja teadmise aspekti. Tekstitüübina sisaldab narratiiv tegevuse arengut. Narratiiv kui sündmustel rajanev ajalise korrastatuse loomise vahend. Eelduseks on ajataju. Narratiivi minimaalselt kohustuslikud elemendid: tekst – lookunstikavatsuslik esitus mis tahes märgisüsteemis; sündmused(lugu) – sündmuste kronoloogiline järjestus; jutustamine- teksti esituslik aspekt. Narratiiv on rida sündmusi mingis ajalises järjestuses, sel on algus, keskpaik ja lõpp. Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras.
Uurimuse käsilevõtmine eeldab põhjalikku ettevalmistust ja kannatlikkust. Põhistatud teooriat taotlevates uuringutes püütakse tungida võimalikult sügavale ning koguda rikkalikke andmeid. Need hõlmavad nii osaliste mõtteid, tundeid, kavatsusi ja tegusid kui ka ilmingute konteksti ja struktuuri. Narratiivuurimus – Narratiivuurimus on tõlgendustöö vorm, lugu, milles inimesed minevikusündmusi esitavad, mõtestavad ja hindavad. Sotsioloogide jaoks tähendab narratiiv pikki väljavõtteid jutustustest, mis on laiendatud seletused kontekstis ja mis rulluvad lahti kuulaja ees ühe või mitme uurimisintervjuu või teraapiasessiooni ajal. Narratiivile on iseloomulik järgnevusmuster ja põhjuste-tagajärgede järjestikune seostamine soovitava lõpptulemuse nimel, mis tähendab, et narratiivi sündmused on valitud, korrastatud ja esitatud tähendusrikaste konkreetset kuulajaskonda silmas pidades
basskitarr kui ka erinevad heliefektid. Alguses ma ei teadnud üldse, mida sellelt kontserdilt oodata, kuid otsustasin kindlalt, et käin ära, kui lugesin nende kohta huvitava lõigu : ''Rouge Madame on Kohtumine. Teed on ristunud, ilmakaared kattunud. Vabajazz noogutab hällilaulule, elektrobiit tervitab indirocki raffe riffe. Vaimust saab vaimustav jõud, kui ürgalge embab maailmapuud. Juured põimuvad, keeled lõimuvad. Eeterlikust õrnusest sünnib eepiline narratiiv, ehmatav siirus kannab kõditava groteski mõrkjas-magusaid vilju. Rouge Madame on loodusjõud.'' Peale seda oli mul tunne, et seda peab ise vaatama minema ! Kontsert iseenesest oli minu meelest üpriski huvitav, kuid kui seda võrrelda näiteks Kadri Voorandiga, siis ütleksin, et viimase kontsert möödunud aastal oli rohkem minu maitse järgi. Ent väga sümpaatse mulje jättis siiski klaver, nii lavakujunduses kui ka muusikas eneses. Mõnusalt
Harjumuslik ,,rebitakse" lahti tavapärasest kontekstist, vaadeldakse teistel tasanditel. Eesmärgiks on tekitada eripärane taju, mitte et asju lihtsalt ära tunda (see on määrdunud sulalumi kohevad hanged on müdaseks tõmbunud). Kummastuse olemuseks on võõritusefekt. 8.Luule värsisüsteemid ja mõõdud lk.60 Poeetika õpik gümn-le 9.Metafoor ja selle eriliigid lk 41 Poeetika õpik GÜMNAASIUMILE 10.Lausekujundite liigid lk.47 11.Riim ja kõlakujundid lk. 73 12. Mis on narratiiv?(narratiiv ja aeg) -----narrare (lad)- jutustamine, lugu. Narratiivi uurimine---narratoloogia. --korrapärastatud sündmuste jada või seeria. Mõistet kas-kse ka kultuuriuurimuslikes töödes ja ka kirjndusvälistes valdkondades. Eksisteerivad faktoloogilised ja ilukirjanduslikud narratiivid. Näiteks ajalool on kronoloogiline stiil.(jutustamine allub teatud narratiivsetele reeglitele) Ajalugu võiks aga samas jutustada ka lähtudes muusikast või maalikunstist, aga kui teadus, allub ta
subjektiivne, isiklik. • Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium, libreto, stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon. • Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik. Autor: autori tahe, tema maailmavaade ja elukogemus. Teos: toimib kui iseseisev tervik; kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik. Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja ‘loob’ teose.
NARRATOLOOGIA NARRATIIV ehk lugu NARRATIIVSUS ehk loolisus (omane ka teistele kunstiliikidele) NARRATOLOOGIA uurib jutustamist ehk jutustavaid tekste Lugu võib peidus olla nii kirjalikus kui suulises tekstis, nii meediatekstis kui filmis ja maalikunstis. Narratoloogiline analüüs tähendab teose 3 tahu vaatlust. Teose 3 tahku on lugu, tekst ja jutustamine I LUGU Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo moodustavad: 1. sündmused 2. tegelased 3. tegevuskoht 4. aeg AEG ajaline raam, millesse lugu jääb. Loo algus võib olla fikseeritud ehk määratletud või fikseerimata ehk avatud. Sageli võib loo algus anda võtme kogu narratiivi mõistmiseks. Loo lõpp, mis on fikseeritud, annab enamasti loole lahenduse. Loo toimumise ajaline kestus ja teksti pikkus ei sõltu teineteisest, s.t, et kui on pikk lugu, võib seda edasi anda ka ühe lausega...
ee/vana/esso3/6/kristel_pau.htm) Eesmärk on mõista inimeste tegevust ja sotsiaalseid tähendusi antud keskkonnas.Uurija võtab osa uuritava igapäevastest tegemistest. Ajalugu.Tihe seos antropoloogiaga .Juured on sotsiaalteasuslikes kvalitatiivuuringutes. Kasutusala:kaugete maade ja eksootiliste kultuuride uurimisel.Praeguseks on etnograafia uurimisväli ,,jõudnud koju" . On uuritud linnaelu.1930.a Chicago koolkonna poolt. Narratiivne meetod täpne definitsioon varieerub. Riessmani järgi on narratiiv "kõne või jutt, mis on organiseeritud üksteisele järgnevate sündmuste ümber" https://www.tlu.ee/files/arts/11383/narra0fb5fd6f99d4db058b01c7f56d50 1df4.ppt ,,Ainult inimene -lubage mul välja pakkuda definitsioon-on loom, kes pajatab lugusid."(Swift 1998:56) Esimese astme narratiivide all mõistetakse lugusid kus inimene räägib endast ja oma kogemustest kas igapäevase suhtlemise käigus Teise astme narratiivid on konstrueeritud uurijate poolt,kes püüavad
1.9.2 Marxi teooria teaduslikkus . . . . . . . . . . . . . . . . 21 2 Ajalookirjutamise areng 23 2.1 siit peaks algama uus teema . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 29 2.2 Mõistmine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 30 3 Seletus 33 3.1 Narratiiv . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 34 3.1.1 Gallie . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 35 3.1.2 White . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 35 3.1.3 Danto . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 36 3.1.4 Vastuargumendid — Mandelbaum . . . . . . . . . .
MULTIMEEDIA KASUTAMINE ÕPPETÖÖS Tiina Puusalu 2010 MULTIMEEDIUMI MÕISTE Multimeedium (ka multimeedia, ingl. k. "multimedia") termin, mis väljendab mitme erineva infoedastusviisi (näiteks teksti ja heli) koos kasutamist. Ka ,,puhas" tekst on meedium. Lisame siia heli, pildi jm ja kasutame neid koos ehk väljastame infot kasutades kompleksselt mitut erinevat vormiteksti, hüperteksti, pilti, animatsioone, heli, videot ja saamegi multimeediumi. MULTIMEEDIUMI RAKENDUSED Multimeediumi suurteks rakendusaladeks on näiteks komplekssed teabesüsteemid, õpitarkvara, entsüklopeediad, veeb ning arvutimängud. MULTIMEEDIUMI KOMPONENDID visuaalsed: pildid ja illustratsioonid ; graafilised kujundid ja sümbolid; videod ja animatsioonid Kuuldavad (audio): helifailid, MP3 failid jms; MIDI muusikafailid (Musical Instruments Digital Interface) kombitav : mitmed seadmed (peamiselt mängukonsoolid...
silmas lugu Helinaga. Urmas Lennuki poolt kogutud ja kokku põimitud merelegendidega teatritükk saigi spetsiaalselt kirjutatud just Saaremaal mängimiseks, vahendas "Aktuaalne kaamera". Kuressaare linna üks vanim ehitis - 1663 aastast pärit sadamaait on lavastaja sõnul just igati sobilik koht selle tüki mängimiseks. Lennuk on ,,Igavest kaptenit" kirjutades osavalt kokku monteerinud mitmeid merega seotud legende, muistendeid ja jutte. Narratiiv on täiesti olemas, kuid see pole päris selge alguse ja lõpuga lugu. Näidend on justkui tükk ühe rannarahva elust, pärast näidendi lõppu jätkuvad loodjutud omasoodu. ,,Igavene kapten" on lennuklikult poeetiline ning üldse mitte argine. Keele metafooririkkus ja kujundlikkus torkab tõepoolest silma, näitlejad on keelega ka sõbraks saanud ning selle kõrgstiili omaks võtnud. 3 4. Kokkuvõte
Proosaanalüüs Käesoleva proosaanalüüsi jaoks lugesin Anton Tsehhovi novelli "Rotschildi viiul". Tegemist on realistliku novelliga, mida võib ära tunda temaatika ja teksti ülesehituse järgi. Elu kujutatakse suhteliselt tõepäraselt ja lugu käsitleb inimeste argielu ning sotsiaalseid probleeme. Samuti on teose keskmeks peategelase hingeelu ning tema teod. Novellile omaselt on loos vaid üks põhitegelane ja lugu jutustatakse samuti vaid ühest vaatepunktist. Antud novelli puhul on tegemist realistliku teosega, millele on iseloomulik klassikaline ehk suletud narratiiv. Sellele on iseloomulik sissejuhatus (kus tutvustatakse Jakovit), sõlmitus (kus räägitakse Jakovi suhtest Rotschildiga), kulminatsioon (kus Jakovi naine Marfa jääb haigeks), pööre (kus Marfa sureb ja Jakov mõistab, et on terve elu raisanud vaid kahjude arvestamise peale ning olnud kõigi peale vihane), lahendus (kus Jakov...
1. Narratiiv keskendub tavaliselt ühe tähtsa isiku ehk ,,suure inimese" eluloole, kelle saavutused elus on silmapaistvamad kui teiste omad. Selle suurem tähtsus peitub kultuuri kirjeldamises ja ajaloo edasi andmises. Tavaliselt on loo keskmes indiviid, keda vastandatakse mingile grupile või uuritakse nende omavahelisi seoseid. Grupina kujutatakse inimesi, kellel on samad väärtused, nt võib üks grupp olla üks seisus, aga jaotus võib olla ka soo või mõne teise tunnuse järgi. ,,Gilgames" seostub kunagise sumeri kuninga Pilgamesiga, aga lugu pole kirja pandud tema ülistuseks, vaid see kannab suuremat sõnumit. Loo moraaliks on sõprus, samuti kujutatakse tsivilisatiooni erinevaid tasandeid. ,,Ilias" on sõjaeepos, aga selle tegelik soov on rääkida lugu inimeseks olemisest, defineerida ülimat väärtust. Näiteks ,,Iliase" VI laulus arutavad Hektor ja tema naine Andromache sõja üle. Homeros esitab kaks erinevat nägemust, millest mõlemal on oma tõe...
HANS CHRISTJAN ANDERSEN Kirjandus Diana Korka MTT2 KES OLI H.C.ANDERSEN? * Hans Christjan Andersen sündis Taanis Fyni saarel Odense linnas. * Elas 3.aprill 1805 Odenseses- suri 3.sugust 1875. * Elas 70.aastaseks. * Ta oli kuulus romaanikirjanik, näitekirjanik ja luuletaja. Kuid teda tuntakse eelkõige muinasjuttude järgi. PEREKOND *H.C.Andersen sündis lihtsas peres ja oli ainus laps. *Isa – Hans, kingsepp. Isa oli küll madala haridusega, kuid talle meeldis palju lugeda. *Ema - Anne Marie, pesunaine. LAPSEPÕLV * Hansu kütkestas fantaasiamaailm. Ta tundis kirglikku huvi nukuteatri, kirjanduse, laulu ja tantsu vastu. Ta ehitas endale väikese nututeatri, õmbles nukkudele ise riided ning lisaks luges ta läbi kõik näidendid, mida ta suutis laenata. Ta teadis peast nt Shakespeare näidendeid ning neid etendas oma puust nukkudega. Hans Christian Andersen unistas palju. Tal oli erak...
antropoloogia autori surm Bedeutung Birminghami koolkond cultural studies dekonstruktsioon diskursus diskursuseanalüüs elamismaailm fonoloogia Frankfurdi koolkond hermeneutiline ring ideoloogia intertekstuaalsus kirjutatav tekst kognitiivteadused kultuurimorfoloogia kultuurisõltelisus kultuuriuniversalism märk modernsus modernism monoteism pindstruktuur postmodernsus postmodernism psühhoanalüüs semantiline kolmnurk semiootika simulaakrum Sinn strukturalism sümboolne kapital suur narratiiv süvastruktuur teisene modelleeriv süsteem (2) Kirjaliku eksami küsimused · Millised on üldise kultuuriteooria eesmärgid ja ülesanded? · Millised kultuuri määratlused on ühiskonnas käibel ning millised on nende probleemid? · Mis on kognitiivne adekvaatsus? · Mille poolest erinevad omavahel bioloogilised, sotsiaalsed ja kultuurilised konstandid? · Millistel viisidel ringlevad tähendused kultuuris?
Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus, novell , muinasjutt , laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia . Klassikalises määratluses värsivormis (nt. Homerose eeposed ), tegelasteks kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamasti ‘temavormis’ ( kolmandas isikus ), pikem narratiiv ; keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm ); huvi keskmes objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus; teise ehk “tema” ja “nende” järgimine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused.
libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Milline on zanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? uuritakse zanrilisust eraldi ilukirjanduses ja massikirjanduses Milline on zanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus)? Populaarsed zanrid (detektiivromaan, vestern, kriminaalromaan jne). Need on justkui traditsiooniülesed, kosmopoliitsed ja kättesaadavad kõigile, ka neile, kes pole lugenud kõrgkultuuri valda kuuluvat ilukirjandust.
sellest sürrealismist, mida kohtasime Bunueli esimestes filmides. "Unustatud" on kõige realistlikumas vormis realism. Umbes samal ajal toimus sarnane pööre ka maaliskunstis, kus paljud kunstnikud olid järsku sunnitud viljelema sotsialistliku realismi. Kui aga kujutava kunsti ajaloo keerkäikude poole vaadates veidi ehk kurb hakkab, siis Buñueli suundumine neorealismi on meeliülendavalt positiivne. Filmis "Unustatud" on olemas kõik, mis peaks olema ühes tõeliselt heas filmis - selge narratiiv, tugevad karakterid ja mõtlema panev sisu. Film loob aga kõige tugevama üllatusmomendi ühe stseeniga, mis on ühtlasi ka ainus helge hetk filmis. Stseen, kus peategelane kohtub põllumajanduskooli direktoriga. Suisa imestama panev on kui ülimalt humaanne karakter on loodud direktorile, kes pakub läbi usalduse poisile väljapääsu oma tumedast minevikust. Direktori dialoog pätipoisiga on psühholoogiliselt nii kõrgtasemel, et on lausa üllatav, kuidas suutis Buñuel juba 50.ndatel nii
kui noore inimese luuletus (A. Suuman) 3. ristlause ehk kiasm a. nt Malehobused valetavad ja Valehobused maletavad (Alliksaar) b. Tuleb jäämeri, jääb tuulemeri (I. Laaban) 4. siire lause jätkumine järgmises värsis või salmis 5. piltkujundid 11. Riim ja kõlakujundid a) 12. Mis on narratiiv? Narratiiv ja aeg a) Narratiiv jutustus b) Peamine kogemuse ja taju ajakorrastamise vahend c) Argielu sündmused põimuvad erinevate jutustustega, aitavad orienteeruda kultuuriruumis 13. Kirjandusteose vaatepunkt a) Sarnaneb maaliga kujutatud kindlast vaatepunktist b) Kirjandusteose vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. i. Teose jutustaja on hääl, mis edastab teose sündmustikku
Üks neist on kindlasti vaadelda seda suurte narratiivide abil. See on justkui suur lugu, mis koosneb väga erineva suurusega gruppidest ja ka indiviididest. Gruppide alla kuuluvad näiteks erinevad ühiskonnakihid, perekonnad ja nii edasi. Neid võib jaotada pea igat moodi ja erinevate tunnuste alusel. Indiviid, kellest suures loos räägitakse, on üldjuhul niiöelda kõrgemast klassist, kuigi uuemates kultuuriajalookäsitlustes on ka lihtinimeste lugusid. Tegelikult on suur narratiiv pigem ,,suurte" inimeste lugu, seal küll räägitakse ka tavainimestest, kuid põhirõhk on ikkagi ,,suurtel". Nende elusaatuselt keskendutakse rohkem, ülejäänu on siiski natuke kõrvaline. Päris ära loomulikult ,,väikseid" inimesi ei unustata mõnikord pühendatakse neile terveid lugusid ja tihti on nende tegevus taustaks, kuid mitte nii suurel määral. ,,Suured" lood ongi püsima jäänud ilmselt just nende ,,suuruse" pärast. Näiteks võib tuua
Kultuurilood I, kodueksam Mis on narratiiv? Narratiiviks nimetatakse tavaliselt müüdi, muinasjutu, romaani, poeemi või ajalooraamatu kujul vormistatud lugu, mis kirjeldab fiktiivseid või reaalseid sündmusi. Narratiivil on tähtis roll meie ühiskonnas ja kultuuripildis ning selle olemasolu on äärmiselt vajalik. Suure loo tähtsaim sündmustik keerleb suurte tegelaste ja neile lähedal seisvate inimeste ümber. Siiski ei saa öelda, et suur lugu vaid ,,suurte" inimeste lugu on, sest peategelase suhtest
Eepika zanrid: nt. eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast > nii proosa- kui värsivormis Proosazanrid: nt. romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia Klassikalises määratluses värsivormis (nt. Homerose eeposed), tegelased > kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamasti `temavormis' (kolmandas isikus), pikem narratiiv Keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm) Huvi keskmes objektiivne > väline pilt, olnud või arenev sündmus Teise ehk "tema" ja "nende" järgimine Autor-tekst-lugeja. Kirjanduse uurimise põhipraktikad. Tõlgendamine > kitsas tähendus > teksti keeleliste tähenduste määratlemine analüüsi, ümbersõnastamise ja kommentaaride kaudu, fookus eelkõige kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega
Eepika žanrid: nt. eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast > nii proosa- kui värsivormis Proosažanrid: nt. romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia Klassikalises määratluses värsivormis (nt. Homerose eeposed), tegelased > kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamasti ‘temavormis’ (kolmandas isikus), pikem narratiiv Keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm) Huvi keskmes objektiivne > väline pilt, olnud või arenev sündmus Teise ehk “tema” ja “nende” järgimine Autor-tekst-lugeja. Kirjanduse uurimise põhipraktikad. Tõlgendamine > kitsas tähendus > teksti keeleliste tähenduste määratlemine analüüsi, ümbersõnastamise ja kommentaaride kaudu, fookus eelkõige kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega
Proosaanalüüs Andrus Kivirähk - Ajaloo Keerises Esmapilgul avanev narratiiv alustab küll tavapärase ,,hommikuse kohvikruusiga akna alla" astudes, kuid siiski koheselt ära märkides et ,,kurjakuulutavaid märke õhus oli juba hommikul", nimetades seda tõdemust tagantjärele tarkuseks. Ilmselgelt on see märge lisatud põnevuse tekitamiseks, looga kaasa kutsumiseks, et kõik ei ole tegelikult nii igav ja tavaline nagu alguses paistab. Narratiivi aineks on siin ilmselt elu ise, selline nagu ta kaasajal on. Päev algab tavapärase hommikuga
Carmen Laforeti maailmavaatelises kujunemises on eksistentsialismil samuti oma koht - nii Miguel de Unamuno võimaluste ja tegelikkuse konfliktist tuleneval traagilisel elutundel kui ja Sartre'i ideedel, millega Laforet tutvus ülikooliaastail Madridis ja Barcelonas. Tema ,,eimiskit", s.o. sisutühja, mõttetut elurutiini võiks samastada Sartre'i ,,mitteolemisega". Samuti on tremendismi võrreldud pikareskse ehk kelmiromaaniga. Ühisteks joonteks on näiteks minavormiline narratiiv ning ühiskonnast võõrandunud traagilise käekäiguga inimene, kelle põhiküsimus pole mitte niivõrd ,,kuidas olla?", kuivõrd ,,kas üldse olla?" ja ,,miks olla?". Mõlemad romaanitüübid kujunesid ühiskondliku kriisi tingimustes reaktsioonina ametlikule või konkreetsele ajaloolisest tegelikkusest hoiduvale kirjandusele. Laforeti kirjutusviis on otsekohene ja värske, laused lühikesed ja selged. See on modernne
ebaühtlane kirjandusvaldkond. Esimeseks peeti ,,Alice Imedemaal” I. Carrolli. Kitsamalt legendaarsel või mütoloogilisel ainestikul põhinevad teosed. Seostub rohkem minevikuga kui tulevikuga. gradatsioon- ehk astendus, intriigi arengu järk- järguline intensiivistamine, pinevuse astmeline tõus. Levinud muinasjuttudes ja ballaadides. kunstmuinasjutt- ehk autorimuinasjutt. Muinasjutt, mis on loodud kindla autori poolt. (Alice) koomiks- teksti ja pilti ühendav narratiiv, mis koosneb järjestikustest omavahel süžeeliselt seotud pildiridadest, mis on varustatud mullidesse paigutatud tekstiga. Peamiselt ajalehtedes, aga on ka raamatuid. (Miki Hiir, Tom ja Jerry). lasteentsüklopeedia- lühikese ja informatiivse tekstiga ning võimalikult natuurilähedaste piltidega teos, mille pearõhk sageli illustratsioonidel. lastekirjandus- spetsiaalselt lastele suunatud kirjandus, kitsamas tähenduses täiskasvanute poolt lastele loodud ilukirjandus.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
