Sisukord: Lugemine. Lugemisoskuse mõiste ........................................................................................... 3 Lugemine kui protsess .............................................................................................................. 6 Stiil ......................................................................................................................................... 10 Kirjutamine. Tekstiloome eeldused ........................................................................................ 11 Tekstide ülesehitus ................................................................................................................. 11 Stiil ......................................................................................................................................... 16 Kasutatud kirjandus .............................................................................................
Lõiming teiste õppekava tee- Tunde Põhimõisted Õppematerjal Õppetegevus ja hindamine madega I. MIS ON MEEDIA? 1 meedia, ajakir- Õ lk 8–11, veebilehed Tekstiloome Õpilane 1. Meedia olemus ja ülesanded jandus, tsensuur ajatelgede tegemiseks suhtlusvahendite ajatelje koostamine teab, mis on meedia ja millest koos- (nt www.preceden.com) Suuline suhtlus neb meediasüsteem
.............................................................................12 2.2. Uurimisinstrumendid ja protseduur ...............…………………………... ....14 2.3. Kõne kompleksse hindamise tulemused..……………………………….......16 2.4. Järeldused (uurimisprobleem)………………………………………. ...........28 III. PROBLEEMI LAHENDAMINE...........…………………………………………….30 3.1. Tekstiloomeõpetamise teoreetilised alused......……………………………..30 IV. TEKSTILOOMEOSKUSE ÕPETAMINE.................................................................35 4.1. Tekstiloomeoskuse õpetamise eesmärgid......................................................35 4.2. Õpetamise etappide kirjeldus..........................................................................36 4.3. Protseduur………………………………...……………….
lisandub veel ülikooli lõpetanute puudulik erialakeele oskus, mis on paljustki tingitud sellest, et kõrgkoolidel on kasin huvi võtta õppekavva eesti keele kursus. Arvestatav mõjutegur on veel paljude spetsialistide ja tudengite mitte-eestikeelne haridustaust. · keelekasutusvõimaluste laienemisest (infotehnoloogia areng, publitseerimise lihtsustumine jne) põhjustatud keeleliselt kontrollimata tekstiloome plahvatuslik kasv ja autorkonna heterogeensus, · liigliberaalsete ja hoolimatute keelehoiakute levik ühiskonnas, eriti mitme valdkonna tekstiloojate põlvkonnavahetuse tõttu, Oma ajaloo vältel on eesti kirjakeeles kasutusel olnud ladina tähestik. Eesti keele kirjaviisi on kujundatud hääldusläheduse põhimõtte järgi, selle hääldus ei ole keeruline. Eesti kirjaviisis järgitakse varem kokkulepitud kirjakuju, hoolimata sellest, et suurem osa kõnelejaid hääldab
Info põhjal kujunevad neil peamiselt sõnalised assotsiatsioonid. Nad saavad enam infot kätte tekstidest ja suusõnalistest juhistest. Verbaalse mõtlemisega inimesed on aktiivsed, neid mõjutavad enam välised ärritajad, mistõttu nad eelistavad stimuleerivat keskkonda. Keeleõppes tuleks selle tüübi õppijatele pakkuda suhtlusülesandeid, infolüngaga ülesandeid. Teretulnud on tegevuste vaheldumine. Nende jaoks on sobiv mitmesugustel tugisignaalidel (märgid, pildid, skeemid) põhinev tekstiloome. KUJUTLEJA Info põhjal kujunevad neil põhiliselt pildilised assotsiatsioonid. Nad jätavad kergemini meelde pilte, jooniseid, diagramme, graafikuid, demonstratsioone. Visuaalse mõtlemisega inimesed on passiivsemad, nad alluvad enam sisemistele kujutluspiltidele ning eelistavad staatilisemat keskkonda. Keeleõppes sobib selle tüübi puhul kasutada mõtteskeemide loomist, kirjeldusi, tegevuste mitmekesisusega ei tohiks üle pakkuda. Tihti võib kujutlejate leksika olla rikas ja emotsionaalne
endast, teadmine oma juurtest, eesti keele erikujudest (nt Mulgi, Võru, Setu, Kihnu murre). Emakeele ja kirjanduse väärtustamise kaudu õpitakse lugupidama endast ja oma rahvast, teiste rahvaste tekstide abil kujundatakse arusaam kultuuride erinevustest, aga ka tõdemus inimkonna kultuurilisest ühisosast. Teabekeskkond. Erinevatest allikatest (sh internetist) teabe hankimine, selle kriitiline hindamine ja kasutamine on nii keele- ja õppeteemakohaste teadmiste laiendamise kui ka tekstiloome eelduseks. Tehnoloogia ja innovatsioon. Õpiülesannete lahendamiseks kasutatakse teadlikult infoühiskonna võimalusi, õpilasi suunatakse alternatiivseid lahendusi otsima, oma ideid ellu rakendama. Väärtused ja kõlblus. Ilukirjandust ning kultuuriteemalisi teabetekste lugedes ja analüüsides, nende üle arutledes ning nende põhjal kirjutades pööratakse tähelepanu õpilaste kujunemisele kõlbelisteks isiksusteks, kes teavad ja tunnustavad üldinimlikke ja ühiskondlikke väärtusi
Inimene tunnetab, et ta ei mõista enam maailma, tal tekib ebakindlus, ohutunne, pessimism. Inimese kohanemisvõime vajab aega. Tuleb muuta oma tõekspidamisi, moraalitõdemusi. Elulaadi uudsus tekitab inimeses sisepingeid. Modernismi sünd ongi seotud suurte nihetega ühiskonna erinevates elusfäärides. Kirjanduses kajastuvad nii langusmeeleolud kui ka püüd elu ja olemist mõtestada. Modernistlik romaan Modernistlik romaan erineb traditsioonilisest romaanist eelkõige vormivõtete ja tekstiloome poolest. Tegelikult on modernistlik romaan välja kasvanud traditsioonilisest romaanist. Modernistliku romaani eripära: 1. realistlikul romaanil on jutustav laad, autor on kõiketeadja ja teose peamõttele suunaja; modernistlikus romaanis on jutustus asendunud mõtiskluste ja tegelase sisemonoloogiga 2. traditsioonilise romaani kindla ülesehitusega süzee ja tegelastevaheliste suhete asemel kujutatakse modernistlikus romaanis inimese sisemaailma
World Wide Web on praktiliselt piiramatu mahu ning väga laiade võimalustega teabevõrk, mille võimalused avanevad täielikult ainult neile, kes seda kasutada oskavad. Uudsigruppide, foorumite, jututubade, e-posti ning teiste digitaliseeritud suhtlusvormide ilmumisega on kujunemas välja täiesti uus etiekett.. netiquette (võrgukultuur), HTML ning teiste WWW-s kasutatavate rakenduskeelte (JavaScript, JSP, ASP,XML,PHP) ilmumine mõjutab suuresti disaini, infosüsteemide arenduse ning tekstiloome põhimõtteid. Lisa 1: Tekstifail HTML-formaadis
ja 20. saj uuenduslikkust taotlevate kirjandusvoolude ühisnimetus. Modernistlik kirjandus tekkis Prantsusmaal vastukaaluks realismile. Tänapäeval eristatakse modernismis 2-t suuremat perioodi: 1. periood 19. saj lõpu uus romantism ja 2. periood 20. saj esimese kümnendi lõpu avangardism. Modernism avaldus eelkõige luules ja proosa lühivormides, kuid 20. saj esimesel poolel kujunes välja ka nn mod romaan, mis erines traditsioonilisest romaanist eelkõige vormivõtete ja tekstiloome poolest. Mod romaan erineb ka selle poolest et jutustav laad on asendunud peategelase mõtiskluste, tema sisemonoloogidega. Mod romaanis kujutatakse inimese sisemaailma. Meeleolult on mod enamasti pessimistlik, peategelast saadab seletamatu hirm, äng, hingeline lõhestatus. Tähtis koht on mälestustel ja hetkeseostel. Romaanid on tavalugejale raskesti mõistetavad. Sündmustik on sageli ebareaalne. Aja ja ruumi suhted tavatähenduses mõistetamatud
/õpetajad aineprogrammi. Klassi ainekava kirjeldab kokkuvõtvalt antud klassis saavutatavaid õpitulemusi, õppesisu, õppetegevusi, hindamise põhimõtted jmt. AINE NIMETUS / ÕPETAJA ÕPPEAASTA KLASS TUNDIDE ARV Kasutatav õppekirjandus Aine õpetamise eesmärgid Ainealased pädevused Õpitulemused / Osaoskuste kaupa. Suuline ja kirjalik suhtlus. Teksti vastuvõtt. Tekstiloome. Õigekeelsus ja keelehoole. 12. Töökava, kes selle koostab ja mida sisaldab. Õpetaja töökava on õpetaja isiklik töödokument, mis kajastab antud klassis sel õppeaastal toimuvat. Õpetaja töökava peaks vastavalt konkreetse õppegrupi vajadustele, päevakajalistele teemadele jmt pidevalt täienema ja muutuma. Õpetaja töökava võib muutuda/täieneda ka õppematerjali vahetamise tõttu, osalemisel projektides või kooli- ja
· Suhted nii täiskasvanute kui ka teiste lastega onlapse arengus keskse tähtsusega. · Kvaliteetne kasvatus koosneb kolmest asjast: laps, kontekst, milles õppimine toimub, teadmised ja arusaamine sellest, mida laps õpib. 4. Kirjutamisoskusest põhikooli I astmes (A. Uusen). Mis on kirjutamine ja kirjutamisoskus? Kirjutamine tähendab sõnumi ja/või tähenduse edastamist lugejale (kirjalikus vormis). Lugeja peab kirjutatud tekstist aru saama. Kirjutamine on tekstiloome, mis sisaldab erinevaid komponente. Üldiselt tuleb vahet teha ühelt poolt kompositsioonil (hõlmab sisu ja selle ülesehitust) ning teiselt poolt käekirjal ja ortograafial. Kirjavahemärgistus on mõlema osa, sest see on seotud nii süntaksi (grammatika) kui ka semantikaga (tähendusega). Kirjutades on vaja korraga tegelda ja opereerida paljude asjadega: häälikuanalüüsi, õigekirja jne, sest kirjutamisoskus tähendab kõigi kirjutamiskomponentide valdamist. 5
funktsioonides/eesmärkidel; 3) laiendada esmast sõnavara. 3-5aastased Selles vanuses oskab laps edukalt osaleda vestluses, rääkida lühidalt oma kogemustest, kasutada kõnet erinevatel eesmärkidel ja erineval viisil. Viimane avaldub oskuses kasutada näiteks mängus vöi dramatiseeringus rollile vastavat intonatsiooni ja stiili. Laps hakkab kasutama ja mõistab nalja, fantaasiat, narritamist. Karengut saab toetada järgmistes suundades: 1. Tekstiloome esmaste oskuste ja rollisuhtluse arendamine (arendada oskust rääkida dialoogis olnust ja möödunust, st asjadest ja sündmustest, mis ei toimu siin ja praegu. (dekontekstualiseeritud kõne), arendada oskust rääkida mängus vastavalt erinevatele rollidele, arendada oskust jutustada piltide ja täiskasvanute toel, jutustades ümber korduvalt kuulatud juttu. 2 . Sõnavara ja sönaloomeoskuse arendamine (dekontekstualiseeritud köne
Kui tulla Kasaku arvamusloo juurde, vastab tema tekst laias laastus kõigile neile tunnustele. Arvan, et tegemist oli auditooriumile küllaltki sobiliku looga, mida oli lihtne lugeda, millest oli lihtne aru saada ja mis samas ei olnud ajakirjanduslik kiirtoit, vaid küllaltki hea ajakirjandusliku stiiliga kirjutatud lugu. Samas võib öelda, et tekst on ühemõtteline ja vastuvõetav, laused on selles tekstis loogilised ja järjekindlad. Tekstiloome ja- stiili analüüs Kui tähelepanelikult lugeda, on terve tekst üles ehitatud sõltuvuse motiivile. Sõltuvuse-motiiv hakkab tekstis väga hästi erinevatel tasanditel mängima. Kasak alustab, et „alkoholisõltuvus kui selline on psühhiaatriline diagnoos“ ning jätkab järgmise sõltuvusega nagu „alkoholitööstus on Eestis päris suur ning pakub tööd ligikaudu tuhandele inimesele. Nende inimeste sissetulek sõltub otseselt tarbitava alkoholi hulgast. Lisaks veel alkoholi
Estetism Niisugune elu- ja kunstikäsitlus, mis eitab kunsti ühiskondlikku tingitust ning peab ainutähtsaks esteetilisi ideaale;seda iseloomustab arusaam, et kunsti eesmärk on temas eneses, kunst ei pea teenima poliitilisi, usulisi, kôlbelisi, kasvatuslikke ega muid kunstiväliseid ülesandeid. Eesmärk on taltsutamatu meelelisus, ilu nautimine. O. Wilde Dorian Gray portree. Modernistlik romaan Modernistlik romaan erineb traditsioonilisest romaanist eelkõige vormivõtete ja tekstiloome poolest. Tegelikult on modernistlik romaan välja kasvanud traditsioonilisest romaanist. Modernistlikus romaanis on jutustus asendunud mõtiskluste ja tegelase sisemonoloogiga Tähtis on inimese sisemaailm ja inimese sisepingete avamine, selleks kujutavad autorid mõttekatkeid, oluline on alateadvus. Romaan on enamasti pessimistlik, peategelast saadab mingi seletamatu äng, hirm, hingeline lõhestatus. Esindajad: Kafka, Joyce, Woolf Maagiline realism
protsentuaalne kasutussagedus on suulise kõnega erinev: levinumad artiklid on siis, nagu ning vat. Samuti kasutatakase informaalsele vabale suhtlusele iseloomulikke partikleid, nt jututoas kasutussageduselt järsult kasvanud lausealgulist a-partiklit, nt a kes sina oled ning harvem lauselõpulist küsipartiklit vä, mida jututoas kasutatakse tavaliselt va või we-kujul, nt kylm hakkas va. Jututoakeel on väheseid kirjalikke registreid, kus analoogselt suulise suhtlusega jõuab adressadini tekstiloome esmane, redigeerimata eskiisvariant, mis on sageli täis kiirustamisest tulenevaid trükivigu ning gramaatiliseelt ebakorrektseid või poolikuid lauseid. Analoogselt suulise spontaanse suhtlusega toimub tekstidele hinnangu andmine ning vajadusel korrigeerimine enamasti alles pärast teate edastamist, järeltoimetamise vormis. Parandus saadetakse uue teatena, millele lisatakse sageli parandust märkiv lühend st- see tähendab , sry-sorry või sõna pigem, nt aga ind jatke rahule? mind st
See sisaldab paljude erisuguste osaoskuste ja nende ühendamise valdamist. Kirjutamisprotsessi kuulub kirjutamise 4 planeerimine, kirjutamine ise ja selle kontroll. Neid tegevusi reguleerib indiviidi oma tegevuse suunamine, tema metakognitiivsed teadmised ja oskused. Kirjutamise kavandamine sisaldab eesmärkide püstitamist ja sisu valikut ning otsustamist, millises järjekorras sündmustest räägitakse. (1 lk 15) Kirjutamine ehk kirjalik tekstiloome tähendab üksikute mõtete või loo esitamist kirjalikul kujul. See nõuab kirjutamise tehnilisi oskusi, nagu tähemärkide kirjutamist paberile, sõnade õigekirja, samuti tekstiloomeoskusi, mis väljenduvad teksti sidususes ja terviklikkuses. Kirjutatu kontroll tähendab oma teksti kriitilist lugemist ja viimistlemist vastavalt eesmärkidele. (1 lk 15) Kirjaoskusel võiks eristada neli liiki: formaalne, funktsionaalne, kreatiivne ja rekreatiivne kirjaoskus. (4 lk 13) Formaalne e
Bahtini zanriteooriale ja Michel Foucault' diskursuse- ja võimukäsitlusele. Fairclough peab vajalikuks viia diskursusanalüüsi läbi kolmes omavahel hästi integreeritud etapis (vt joonis 1). Joonis 1. Diskursusanalüüsi dimensioonid ja etapid N. Faircloughi järgi. Allikas: Titscher, Meyer, Wodak ja Vetter 2000: 152. 1. etapp on teksti vormiliste omaduste detailne kirjeldamine, mida vaatleme üksikasjalikult allpool. 2. etapp on teksti ja diskursiivse praktika tekstiloome- ja tõlgendusprotsesside vaheliste seoste tõlgendamine ehk analüüs, mille käigus vaadeldakse seoseid teksti ja sotsiaalse interaktsiooni (inimeste suhestumise ja suhtlemise) vahel, st vaadeldakse teksti kui sotsiaalset tegevust. Teksti nähakse sotsiaalse tekstiloomeprotsessi produktina, aga ka ressursina tõlgendamisel. Sealjuures tuleb arvesse võtta teksti võimalike tõlgendajate taustteadmisi ja tavaarusaamu, sest ainult need muudavad teksti reaalseks, sotsiaalselt toimivaks
mitte (teismeliste tüdrukute jutt). Kõige informatiivsemad on kirjanduslikud tekstid, eriti luuletused, kus pea iga sõna on vajalik mõtte edasiandmiseks. Diskursuse all peetakse üldiselt silmas * tegelikkust kirjeldavat ja loovat keelekasutust * mingile kultuurilis-sotsiaalsele rühmale omast keelekasutust Tekst koos kõikide keeleväliste (psühholoogiliste, kultuuriliste jne) seostega; laiemas tähenduses: kindlapiiriline tekstiloome valdkond. Barthes' diskursuse vaatlemine: *vaatleme keelt tegevuses, kasutatuna kõneleva subjekti poolt. kasutatav, kasutatud keel. *diskursuse maht: diskursusena võime vaadelda igasugust lausungit, mis ületab mahult fraasi ja omab tähendustervikut. peab leidma analüüsiviisi, millega oskaksime omavahel tekstielementidena suhestada ka fraasist suuremaid osi. *D = keele kasutamine, sõnalise käitumise viis selline, mis surub ennast kõnelejale peale (vrd ,,Autori surm"
õpitegevuse kavandamist-reguleerimist: orienteerumine ülesandes, planeerimine, algoritmide valik ja kasutamine, enesekontroll. Õpioskuste seisukohalt on oluline õppeülesannete teadvustamine, st oma tegevuse refleksioon. 3.3.2. Põhitaotluseks on kujundada õpilase roll ja õpioskused, häälestada õpilast suhtuma õppimisse positiivselt. 3.3.3. Õppekavaterviku kujundamise aluseks on suhted MINA/MEIE/KODUKOHT (paikkond). 3.3.4. Lugemine, kirjutamine, arvutamine, orienteerumine tekstis ja tekstiloome, vaatlus- ning võrdlusoskus jne omandatakse tasemel, mis võimaldab neid hiljem kasutada ainealaste teadmiste ning tööoskuste omandamiseks. 3.3.5. Väärtuskasvatuses on esikohal käitumisaktide teadvustamine ja nende hindamine moraalinormidele vastavuse aspektist. Eesmärk on viisakas ja reeglitekohane käitumine tuttavates situatsioonides. 3.3.6. Oluline on kujundada ja toetada õpilase rolli ning valmistada õpilasi ette uute õppeainete (sh tööõpetuse) õppimiseks alates 6. klassist.
formuleerimist suulises plaanis tuleb see sisekõne abil kohandada kirjaliku kõne nõuetele. Seega teksti suulist ja kirjalikku esitust vahendab sisekõne. Kui nimetatud etapp jääb ära, ongi tegemist lihtsalt suulise teksti kirjaliku realiseerimisega. Kirjalikul tekstiloomel on suulisega võrreldes ka üks eelis — järeltöö võimalus. Kirjalik tekst on kõne materialiseeritud vorm. Kirjutatut on võimalik täiendada ja parandada. Järeltöö võimaldab teadlikustada tekstiloome operatsioone ja ühtlasi mõjutada selle kaudu ka suulist tekstiloomet. Kõne vormid. Sõltuvalt avaldumisvormist eristatakse suulist ja kirjalikku kõnet ning sisekõnet. Kirjalik kõne on seejuures teisene ning seda kasutavad ainult arenenud ühiskonnad. Teisene on ka sõrmendamine, mille puhul käemärkide abil antakse edasi sõna häälikkoostis. Mõningase reservatsiooniga võib neljanda vormina (tegelikult vormide
,,Foor note" abil; o Viitamise eesmärk on kindlustada andmete ja väidete kontrollivuse ja eristatavuse, millised seisukohad on töö auturi omad, millised kuuluvad teistele. Näide: Kõik algas rütmist, mis on sõnades ja lausetes sees. (Langemets 1998:75) KIRJAND Kirjandis on soovitatav 6-9 lõiku, milles on 6-9 lauset. Kõige paremini saab arutluseni jõuda küsimusi esitades (miks? kuidas?). Tekstiloome eeldused: 20 1. Loen ja kuulan erinevaid teemasid puudutavaid tekste; 2. Kogun mind huvitatate valdkondade kohta ainestikku; 3. Kirjutan võimalikult palju erinevaid tekste; 4. Analüüsida ja arvustada loetud teksti; 5. Arutlen ja vaidlen loetud teksti üle; 6. Võtan kirjutamist kui omamoodi mängu. Heaks kirjutajaks saab ainult kirjutades. PEALKIRJAD Võib jagada kolme rühma: 1
Hispaania 10.saj I pool jne Pidevus keelearengust ja uuendustest mööda vaadata. Keele hääbumine. 22.Miks kaotas ladina keel oma arengu käigus elava keele funktsioonid? Nimeta 3 põhjust. Ladina keele taandumine elava keele staatusest: -Emakeele kõnelejad surnud või läinud üle teise keele kasutamisele 9.-12.sajand Keele areng on seiskunud valdaval osal keeletasandeist, uusi tekste luuakse vanade väljendusvahendite piires (1300-ca 1650/1700) Lõppeb ladina keelne ilukirjanduslik tekstiloome (alates 1650) Taandumine teadustekstiloomest ja koolikeelena (19.saj II pool) Taandumine katolikust kirikust (alates 1965) 23.Millal ja miks võeti Euroopas kasutusele võõrsõnastikud? Kuidas on see ladina keele arenguga seotud? 16.sajandil nii ladina sõnade selgitamiseks kui ladina keele kaudu tulnud kreeka sõnade- oluline teaduskeele juures (teaduskeele areng) Ladina ja Kreeka keelest laenatud sõnade rohkus viis 16
Keskaja (800-1300) ladina keel on poolelav : pole kellegi emakeel, kuid teise keelena paljude kasutuses. Kasutusvaldkonnad: kiriku-, kooli-, riigivalitsemis-, teadus- ja kirjanduskeel. II Keele areng on seiskunud valdaval osal keeletasandeist, uusi tekste luuakse vanade väljendusvahendite piires. Riigi- ja õiguskeel ena taandus alates 13. sajandist, lõplikult prantsuse keel diplomaatiakeelena 16/17. saj III Lõpeb ladinakeelne ilukirjanduslik tekstiloome- 17. saj lõpp ladina keele kui surnud keele 4 motiiv. IV. Taandumine teadustekstiloomest ja koolikeelena. Teadustekstidest kaob 18./19. saj vahetusel. Koolikeelena kaob 19/20. saj vahetusel. Pronuntiatio restituta taastatud hääldus. V. Taandumine katoliku kirikust- Leo XIII (1878-1903). 1965 rahvuskeelsed missad 21. Millal ja miks võeti Euroopas kasutusele võõrsõnastikud
viipekeelt arendama vaid kasvatatakse last nii, et nad oskaks lugeda huultelt. 11 Kõnetegevuse liigid Kõnetegevusega on seotud kõnelemine, kuulmine, lugemine ning kirjutamine. Teisisõnu jaguneb kõnetegevus: 1) Monoloogiliseks kõneks Kus põhiliigid on jutustus ja ümberjutustus, mille lapsed omandavad keskmises ja eriti vanemas koolieelses eas. Ümberjutustus kui vahendatud tekstiloome on lapse jaoks ühest küljest lihtsam ta peab andma edasi varem tajutud teksti; teisest küljest raskem, sest lapsed kaotavad tuttava teksti puhul kergesti huvi. Seega tuleb huvi äratada ja ülal hoida. Monoloogilist kõnet kasutakse sel juhul kui on tegemist; sõnavõtuga, millegi kirjeldamisel või jutustamisel, loengu pidamisel või pikema repliigi esitamisel. Rääkija peab toetuma täies ulatuses iseendale, oma mälule, arutlusele
Läbivad teemad: kultuuriline identiteet, teabekeskkond, väärtused ja kõlblus. Õppetegevuse valdkonnad: · suuline ja kirjalik suhtlus kaasõpilase ja õpetaja eesmärgistatud kuulamine, kuuldu põhjal tegutsemine, kuuldule hinnangu andmine; · teksti vastuvõtt eesmärgistatud lugemine ja kuulamine, kokkuvõte konkreetsest materjalist, kuuldu konspekteerimine, trükistes orienteerumine ja vajaliku teabe leidmine; · tekstiloome loetule, nähtule või kuuldule hinnangu andmine nii kirjalikult kui ka suuliselt, lühiettekande esitamine, oma kogemusest kirjutamine või minavormis jutustamine. 3. Projektitöö käik 55 I. Kirjandusteose valimine. Rolli sisseelamine. Õpilane valib koostöös ajaloo-, muusika- ja kunstiõpetajaga, kes esitavad nimekirjad soovitatavatest teostest, talle huvipakkuva isiku
Objekt keelematerjal eri ainesed Kõnearendus, kui soodustame suhtlemist neil?? Kokkuleppeline tava on, et ühel sõnal on mitu tähendust. Nt vana ja uus, erinevates kontekstides, on ,,uus" mitu tähendust. Ehk siis kuidas nendest rääkida. Kuna teadmisi tuleb juurde, siis ka tähendus ajapikku muutub lihtsalt, nt ,,koer" ajapikku tuleb inimesle temast teadmisi juurde. Aristoteles : ,,Kõneakt seee on teglt tegu kellegi mõjutamiseks!" Aristoteles rääkis ka , kuidas toimub tekstiloome.(tollel ajal oli see valdavalt suuline), millest see koosneb tekstiloome, Algab see, et 1) millest ma kavatsen rääkida, kas mälus, või uurin, mis aknataga, 2) paigutus, millest alustab, millest jätkna 3) vormistamine, millised keeleüksused/ eh vahendid ma valin 4) ma pean seda meeles hoidma (nt ka mräkemet kasutus, aga ikkagi mälu on oluine + artikuleerimine (trükkimine nt tänapäeval). Arist. kirjeldas, mis on tektsid olulised osad: sissejuhatus, mingi ettepanek/hüpotees; selle
Maagiline realism Tunnusjooned: - olulised ei ole mitte fantastilised elemendid ise, vaid see, kuidas need tekstis esinevad - sündmused toimuvad reaalsuse ja irreaalsuse piiril - fantastilisi olukordi esitatakse kui tavalisi (üleloomulikkus ei ole vaieldav) - maagiaelemendid on väljamõeldud maailma täieõiguslikud osad Maagiline realism ja postmodernism - aja kujutamine ringlevana (kõik, mis kunagi oli, on alati ja kõikjal alles) - lugeja haaramine tekstiloome protsessi - jäikade ühiskonnanormide kõigutamine - kohtuvad moodne tsivilisatsioon ja folkloor - kõikvõimalikud kujumuutused/moondumised: *inimkeha muutumine loomaks *tegelaste kahestumine *ühe ja sama isiku ilmumine inimese ja vaimuna Gabriel Carcia Marquez (sünd 1928) - unenäolisus - paljud tema novellid koonduvad korduva kujundi ümber: *“sinise koera silmad“, „ma tulin kell kolmveerand kuus“
Omaelulooline kirjandus, nt Leonard Lapin "Siintallinn" (2014), Mihkel Raud "Musta pori näkku" (2008) ja geikirjandus: Caspar Trees "Sergo" (2004), Ivar Sild "Tantsiv linn (2007), Jan Beltrán "La mala vida ehk neetud elu" (2009), Marek Kahro "Päikeseta paradiis" (2012). 10. Sajandivahetuse sümbolistlik proosa ja maagiline realism ( M. Heinsaar, Paavo Matsin). Teine klassikaline suundumus eesti kirjanduses, nii öelda tuglaslik liin. Tekstiloome lähtekoht on tugev kujutlusvõime, mille alusel luuakse kirjanduslik omamaailm. Fictio luuakse oma kehtestatud reeglite kaudu, nt aegruum, fantastiline realism, ebatavaline realism, nt reaalne ja fantastiline põimuvad. Võimatu muutub võimalikuks, õleloomulik loomulikuks, ebastabiilne reaalsus, fantasy, maagia, müütilisus. Teaduslik mäng fakti ja fiktsiooni piirialadel. Tugev sümboliloome ja allegooriad.
materjalina kasutada pildiseeriaid. Westby jt (2002) on leidnud, et kuna pildiseeria nõuab vähem tu- letamist, on selle põhjal koostatud jutt ka sidusam, selgem ja terviklikum. Seega võib järeldada, et pildiseeria annab paremad võimalused sisuka teksti koostamiseks. Seeriapiltide kasutamine võimal- dab pöörata laste tähelepanu mõtete järjestamisele ja teema piiritlemisele, samuti võimaldab see tekstide sisulist ja keelelist analüüsi ning tekstiloome harjutamist (Karlep, 2003). Käesoleva magistritöö metoodika ongi suures osas üles ehitatud tööle pildiseeriatega. Karlep (2003) toob välja, et kuuldud teksti ümber jutustades (vahendatud tekstiloome) on lapsel osaliselt võimalik kasutada originaaljutustuse keeleüksusi. Ka annab vahendatud jutustus lap- sele ette mudeli, mille toel saab genereerida terviklikuma ja sidusama jutustuse võrreldes vahen- damata jutustusega (Botting, 2002)
Peale näitekirjaniku („Godot’d oodates“, „Lõppmäng“, „Õnnelikud päevad“, „Krappi viimane lint“) paistis silma ka romaanidega. Prantsuskeelne romaanitriloogia 1950. aastatest: „Molloy“, „Malone sureb“, „Nimetamatu“. Vahel näiliselt lausa lobanarratiivi taga on pidev otsing mõtlemise, seega ka olemise tähenduse järele (Descartes’i filosoofia mõju), inimteadvus kui alaline tekstiloome. Nouveau roman (uus romaan) – suund prantsuse kirjanduses, algas 1950. aastate teisel poolel ja vältas umbkaudu 1980. aastateni. Iseloomulik taotlus ületada kirjandusliku subjekti (jutustaja, tegelasest indiviidi) nähtus objektiveeritud ja samas teadlikult tinglikes kirjeldustes. Keele representatiivsus pannakse proovile, kirjandusliku kujutise ja kujutatava uus vahekord jõudis piirini, mis 1970. alguseks sai nime nouveau nouveau roman (uus uus romaan). Esindajaid: Michel Butor (romaan
Teine eesmärk on õppida muutma lauseid kontekstisidusateks. Näiteks: Kari sõi karjamaal. Suured kased kasvasid karjamaal. Karjane jalutas kaskede all. —> Kari sõi karjamaal. Seal kasvasid suured kased. Nende all jalutas karjane. Seega järgneb baaslausete omandamisele muuteoperatsioonide õppimine, mis võimaldab kasutusele võtta keerulisemad kontekstivälised ja seejärel kontekstisidusad laused. Tekstikäsitluse objektiks on tekstiloome- ja tekstitajuoperatsioonid. Eraldi käsitletakse dialoogi, ahelseostega ning paralleelseostega teksti. Põhjusteks on loome- ja tajuoperatsioonide erinevus, mis tuleneb nimetatud tekstitüüpide struktuurist. Emakeeleõpetuse töökorraldust abiõppes iseloomustavad järgmised tunnused: kontsentrilisus, õpitegevuse erinevused sõltuvalt kooliastmest (I-V ja VI-IX) ning etappidest (1-П, Ш-V, VI-УШ, V1I1-IX), raskusastmele täpne reguleerimine ja iga teema etapiviisiline
Keele areng on seiskunud valdaval Kreeka osa osal kodanik ja tema keel (kreeka keel); keeletasandeist, uusi tekste luuakse 8. Rumeli (türgi k.) - Ida-Rooma e vanade Bütsantsi riigi elanik > väljendusvahendite piires (1300-ca Konstantinoopoli ümbruse elanik. 1650/1700) Rumelia Istanbuli provints. III. Lõpeb ladinakeelne ilukirjanduslik tekstiloome EI OLE SEOTUD: (alates 1650); Roma=mehed (mustlaskeel). IV. Taandumine teadustekstiloomest ja koolikeelena (19. 1.Ladina keele sugulaskeeled saj II pool) Indoeuroopa keel koos kreeka, V. Taandumine katoliku kirikust germaani, balti, (alates 1965). slaavi, keldi, india, hetiidi, armeenia, tohaari 5
Poeetika ja interpretatsioon täiendavad teineteist. Interpr. on teose mõtte eksplitseerimine. Toob sisse diskursuse mõiste, mis on poeetika objektiks. Tähelepanu keskmes pole immanentne tekstianalüüs; T. ütleb, et parim immanentne analüüs on tekst ise. Tekst on abstraktse struktuuri realiseerimine. Poeetika tegeleb abstraktse struktuuri, diskursusega. Vastandab story – discourse nagu faabula – süžee (vrd. Chatman: story – plot). Poeetika ülesanne on selgitada välja tekstiloome mehhanismide universaalsed seaduspärad. Geneetiline strukturalism on taotlus luua üldist mudelit, millele alluksid kõik tekstid. (Greimas “Struktuurne semantika”) Üksiktekst on T. jaoks näite staatuses, illustreerib üldisi seaduspärasusi. Poeetika objektiks on kirjanduse diskursus kui lõputut hulka tekste tekitav süsteem. Poeetika on ühelt poolt abstraktne, teisalt seestpoolt lähenemine – otsitakse kirjandusesiseseid mehhanisme; kirjanduse kui sellise omadused. T
Tuleb juurde modernistlik kirjutamisviis, mis põhiliselt avaldub vabavärsis. 1940-50ndate pööret iseloomustavat põhipunkti: 1) Lepikul tuleb sisse vabavärss 2) tal hakkab suuremat tähendust omama üksikkujund, väga sageli ehitab ühe metafoori peale teksti üles 3) võrreldes esimeste raamatutega tuleb sisse kultuuriallusioone, ta hakkab suhtlema kultuuritekstidega (eriti Piibliga) 4) teatav sarjaline iseloom süvendab loomingul, see et tekivad pikemad sarjad, muutub tekstiloome orgaaniliseks osaks 20. oktoober 2010 Ühelt poolt Eur 20. saj keskpaiga modernistlik kirjandus pigem kaugeneb rahvuslikkusest. See on pigem sellest teemast möödaminev. Pagulaskultuur on rõhutatult rahvuslik. Lepikul saavad need kokku ja annavad väga huvitava kombinatsiooni. Teine asi, mis 1960ndatel tugevneb, on radikaalne ja eksperimentaalne asi. *K. Lepik "Kangelaskalmistu" rahvusliktraagiline taust on kokkupõimitud graafilise eksperimendiga. Ristid kõnelevad enda eest
Pildi järgi jutustamine kujuneb ka oluliselt hiljem kui teistel lastel. Oluline see – kõne sõltub õpetamisest rohkem kui eakohase arenguga lastel, kes omandavad kõne suhtlemise käigus ise. VAP korral on vaja last spetsiaalselt õpetada, et nad hakkaksid rääkima. Foneetilised ja foneemikuulmise hälbed kõige kergemini ületatavad Semantika probleemid täiel määral ületatavad ei ole - Tekstiloome ja mõistmine - Abstraktse tähendusega sõnad Kõne pragmaatika puuded (varjatud mõtte mittemõistmine) Kõne teadlikkus lõplikult välja ei kujune Sisekõne hiline ja puudulik areng - Häired mälu ja mõtlemise protsessides - Oma tegevuse kavandamine ja reguleerimine Mis valdkonnad kõnes kahjustatud saavad olla? Üks probleem on häälikuline. Lapsed hääldavad oma emakeele
pessimism. Inimese kohanemisvõime vajab aega. Tuleb muuta oma tõekspidamisi, moraalitõdemusi. Elulaadi uudsus tekitab inimeses sisepingeid. Modernismi sünd ongi seotud suurte nihetega ühiskonna erinevates elusfäärides. Kirjanduses kajastuvad nii langusmeeleolud kui ka püüd elu ja olemist mõtestada. 1.1. Modernistlik romaan Modernistlik romaan erineb traditsioonilisest romaanist eelkõige vormivõtete ja tekstiloome poolest. Tegelikult on modernistlik romaan välja kasvanud traditsioonilisest romaanist. Modernistliku romaani eripära: realistlikul romaanil on jutustav laad, autor on kõiketeadja ja teose peamõttele suunaja; modernistlikus romaanis on jutustus asendunud mõtiskluste ja tegelase sisemonoloogiga traditsioonilise romaani kindla ülesehitusega süzee ja tegelastevaheliste suhete asemel
palju kui vastajaid. Siin üritame lähtuda praktikast ja käsitleda tõlkimisena seda, mida tõlketurul on kombeks tõlkimiseks nimetada, kaldudes kahtluse korral pigem laiema kui kitsama määratluse poole. Tõlkija agentsust jaotusalusena kasutades kirjeldame kaht üsna erinevat viisi tõlkimisest mõelda, koos praktiliste järeldustega tõlkija pädevuse, tegevuse, vastutuse ja staatuse teemal. Nii tõlkimisele kui ka ükskeelsele kirjutamisele võib tekstiloome töövoos järgneda toimetamine, kvaliteedikontroll või muu valmis teksti hindamist sisaldav tegevus. Toimetamise peatükis üritame ülalkirjutatust lähtuvalt leida hindamise teoreetilist alust; taaskord praktiliseks minnes aga kirjeldada turul nähaolevaid toimetamise ja kvaliteedikontrolli meetodeid koos nende plusside ja miinustega. Viimane teema on keelekorraldus kõige laiemas mõttes ehk igasugune inimeste väljendusviisi mõjutamisele suunatud tegevus pa-
annaabi.ee 
