Ilmneb, et mees luges erikeeles kirjutatavaid ja eri kultuure esindavaid autoreid. Päevik sisaldab dialooge, sentense ja seletab tema vaateid. Päevaraamatuga paralleelselt kirjutas ka oma esimese käsikirjalise värsivihiku ,,Kristiani Jago Petersoni laulud. Rialinnas, 1818". 1819. aastal astub ta Tartu ülikooli usuteaduskonda, teda köidab misjonäritöö. Kuid rahalised põhjused katkestasid tema haridustee ning noormees oli sunnitud tagasi pöörduma koju Riiga. Kojuminekumeeleolusid on ta jäädvustanud lahkumisluuletuses ,,Laul". Väikepala ,,Üks jutt" on valminud jalgsimatkal Tartust Riiga. Riias elatas end tundide andmisega, lootes hiljem haridusteed jätkata. Plaanid nurjas tuberkuloos, mis noore poeedi hauda viis. Petersoni looming oli uudne, mitmekülgne ning tähendusrikas. Ta tegeles ka filoloogiaga, tehes näiteks Rosenplänteriga keelealast koostööd. Ta tõlkis soome mütoloogiat, pannes aluse meie pseudomütoloogiale
Jakobi kiriku ülempraost), C. L. Grave, J. H. Rosenplänteri ja teistega. Gümnaasiumi päevil tekkinud soov misjonäriks saada innustas teda õppima Aasia ja Põhja-Ameerika asukate keeli. Lisaks teoloogiale kuulas ta ka keele- ja kasvatusteaduse loenguid, kuid kaasaminek 44 üliõpilaste boheemlasliku eluga ja rahalised raskused sundisid teda 1820. Aasta kevadel õpinguid katkestama. Oma kojuminekumeeleolusid on Kr. J. Peterson põlistanud sentimentaalses lahkumisluuletuses „Laul“, mis on kirjutatud 1819. Aasta juunis. See väljendab tema igatsust kodu ja vanemate järele ning on ühteaegu lapsemeelne hüvastijätt Eesti maa ja loodusega. Lüürilist meeleolu täiendab väikepala „Üks jutt“, mis on samuti sündinud jalgsimatkal Tartust Riiga vanemate juurde. Pärast poolteist aastat kestnud üliõpilaselu Tartus tuli Kr. J. Peterson tagasi Riiga, kus elatas
teoloogide, pastorite ja usuõpetajatega, nagu K. G. Sonntagi (Riia Jakobi kiriku ülempraost), C. L. Grave, J. H. Rosenplänteri ja teistega. Gümnaasiumi päevil tekkinud soov misjonäriks saada innustas teda õppima Aasia ja Põhja-Ameerika asukate keeli. Lisaks teoloogiale kuulas ta ka keele- ja kasvatusteaduse loenguid, kuid kaasaminek üliõpilaste boheemlasliku eluga ja rahalised raskused sundisid teda 1820. Aasta kevadel õpinguid katkestama. Oma kojuminekumeeleolusid on Kr. J. Peterson põlistanud sentimentaalses lahkumisluuletuses ,,Laul", mis on kirjutatud 1819. Aasta juunis. See väljendab tema igatsust kodu ja vanemate järele ning on ühteaegu lapsemeelne hüvastijätt Eesti maa ja loodusega. Lüürilist meeleolu täiendab väikepala ,,Üks jutt", mis on samuti sündinud jalgsimatkal Tartust Riiga vanemate juurde. Pärast poolteist aastat kestnud üliõpilaselu Tartus tuli Kr. J. Peterson tagasi Riiga, kus elatas end tundide andmisega (ladina,
annaabi.ee 
