Ei! Ükskord vaba olla on iga rahva soov; ja see aeg võib küll tulla, ei keela ükski hoov! ... ükskord - kui terve mõte - , ükskord on Eesti riik! (,,Kas näitad?") Liivile meeldib detailidele tähelepanu pöörata. See tuleb välja eriti tema loodusluules, kui ta on võtnud ühe nähtuse ja seda võimalikult täpselt väljendab. Lumehelbeke tasa, tasa liugleb aknale tasa... tasa... (,,Lumehelbeke")
proosatõlkeid. 1889 aastal hakkas Liivi vaevama tüdimus, sest tema töökoormus ,,Sakala" juures oli suur ning tekkisid lahkarvamused Peediga. Seetõttu lahkus Liiv ,,Sakalast" ning leidis uue töökoha Tartus ,,Oleviku" toimetuses. Siin osutus Liivi töökoormus mõõdukamaks kuigi eluolulised tingimused polnud palju paremad kui Viljandis. ,,Olevikus" avaldas Liiv oma jutte ja luuletusi ning kirjutas vesteid ja arvustusi. Osavõtt Tartu kultuurielust mõjus Liivile arendavalt. Kuid varsti läks ta ka sealt ära. 1892.aasta oktoobri algupoolel üüris ta endale Hezeli ( praeguse Juhan Liivi ) tänavas väikese korteri. Siin kirjutas liiv 8-9 päeva jooksul palavikulises loominguhoos valmis ,,Varju". Samuti koostas ta ka oma luuletuskogu ja jutuvalmiku ,,Kümme lugu" käsikirja. Selle müüs ta kirjanik Schakenburgile, kelle kirjastusel ilmus esimene Liivi raamat 1893 aastal. Hoopis raskem oli, aga leida kirjastajat ,,Varjule" ja luuletuskogule.
Esimesena pääses trükki Juhan Liivi luuletus "Maikuu öö". See avaldati "Virulases", mille toimetuse liikmena tegi Liiv sama aasta sügisel katset alustada iseseisva eluga. 1886. aastal astus Liiv Tartu Hugo Treffneri eragümnaasiumisse. Siin püüdis noor kirjanik oma puudulikke teadmisi täiendada ning omandada keskharidus. Õppemaksu Liivilt esialgu ei võetud ning elamiskulude eest tasus teadaolevalt "Virulase" toimetaja J. Järv. Treffneri eragümnaasiumis õppimine muutus Liivile aga vastumeelseks, kuna viimasele tundus kogu süsteem üksnes kuiva pähetuupimisena. Nüüd elas Liiv aastat-poolteist vanemate juures, tegi ajalehtedele kaastöid ning koostas 1887. aastal oma esimese luulekogu "Õied ja okkad" käsikirja. 1887-1889. aastatel töötas Liiv allakäinud ajalehe "Sakala" juures, kuid lahkus toimetusest peale seda, kui mõistis, et ajalehte ei anna enam päästa. 1890. aastal asus Liiv Tartusse "Oleviku" juurde töötama. Seal sai Liiv oluliselt arendada oma
ja õues on kevade. Miks, süda, nii valjult tuksud? Vait, vait, ära värise! Nad leinalaulu sull' laulavad - ja õues on kevade. Läbi selle poeemi on näha luulekunsti iseloomu öelda, kuid jätta ütlemata. Ta esitab, ent siiski varjab. Selle omaduse võib tuua võrdluseks Liivile, kelle luule üheks põhiideeks oli öelda suuri sõnu ülima lihtsusega. Antud poeem ,,Ja õues on kevade" jätab lugejale üüratu mänguruumi suur osa luule sõnumist on tõlgendamise teha, kus lugeja ise otsustab poeemi põhiidee, mis on tehtud äärmuslikuks, kuna esile on toodud vastandid lein ja kevad. Pärast abiellumist Eduard Michelsoniga, kolis Koidula Kroonlinna, kus ta luule muutus. Ta hakkas kirjutama peamiselt igatsusest ja vabaduseihast. Ta ei olnud rahul vaikse pereeluga,
Riidmal oli Liivide elujärg kehv ning Benjamin nõudis mõisniku kaest, et tedagi raharendile las-taks. Mõisnik keeldus ning Liividel tuli jällegi lahkuda. Nüüd asuti elama Oja raharenditallu, kus põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks olid tingimused äärmiselt nigelad. Lapsepõlv ja haridustee Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu."
ilutsevate sõnapaaride. Arutlust leiavad põhiteemadena ka tasane armastus ja rikkalik isamaa. Liivi luules leiavad kirjeldusi kõik aastaajad, kuid eriline tähelepanu on koondatud sügisteemalistele luuletustele. Need samastuvad vahel tema õnneküllaste kui ka kaeblike tunnetega: ,,Siin istun kase alla, / kuis enne istunud ma; / kui enne, tuul kisub puist lehti / ja keerutab nendega." Koidula käsitleb sügist vastandlikult Liivile. Sügis on kui kurb olevus , kes võtab üle sooja suve ilu: ,,Ei sa teadnud tänada / suve sooja! / Kui ta ilud tulid tooma sind." Kevadet kiidab Koidula mitmetes teostes, tuues ülistavalt esile kevadele iseloomulikke, kuid inimlikke tunnuseid: ,,Noor kevade ju jälle tulnud, / hulk õisi sulle kaasa toonud - / tal läki vastu õhinal! / ... / Et veel nii palju õnne näeksin, / nii palju õisi näha saaksin - / kes oleks seda uskunud!" Koidula laseb kevadet paista oma
09.2011 · 1883-1956 · Aleksandri Gümnaasium, Tartus · Tartu Ülikool, keeletaeduskond · Helsingi ülikooli, filosoofia kandidaadina lõpetas · Peale ülikooli jäi Helsingisse elama · Töötas ka Tartu Ülikoolis professorina · Suri Stocholmis. · ,,Elu tuli" esikkogu 1905. Tähtteos. · Eeskujud: E. Leino ja Petöfi. · Sisemise rikastumise idee. · Kaks ühendusluuletust: ,,Üks ennemuistne jutt" pühendatud Kreutzwaldile, ,,Käkimäe kägu" põhendatud Juhan Liivile. · ,,Tuulemaa" 1913 : teemaks tuul. Tuul võib leegi kustutada. Pettumise teema, lootuste ja purunemiste teema, ideaalide ja tegelikkuste vastuolu. Hakkab vaatama loodusesse. Pühendusluuletus: ,,Kerkokell" (tartu murdes) ning räägib emast luuletuses. · Kevade, suve, sügise ja talve luuletused. · Kolmas kogu: 1922 ,,Kõik on kokku unenägu". Raskem, pettumused, sõnastus raskepärasem. · ,,Tuli ja tuul" 1950 Stocholmis. Tagasivaataline luuetus, meenutab Tartut
põõsastikud ja võsad kõik". Juhan Liiv ei ilustanud oma kodumaad, vaid kirjutas sellest nii nagu tegelikkuses on. Tema kindlaks sooviks oli, et inimesed mõistaksid, kui tähtis on oma kodumaa eest hoolitseda ja seda ka kaitsta. Teda kurvastasid ka asjaolud, et kõikjal Eestis polegi imeline, vaid on ka paiku, kuhu minna ei tahaks. Juhan Liivi luuletus "Hommik" räägib Eesti karjalase tööpäevast ja ka Eestimaa looduslikust ilust. Liivile meeldis tema isamaaline maapind ja mullastik, tänu millele said inimesed ikka kõhu täis, sooja ja muid vajalike materjale. Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Must lagi on meie toal! Selles luuletuses räägib ta isamaa vaesusest, et tol ajal oli kõik väga raske. Palju on juttu Eestimaa läbielamistest, missugune oli olukord siin veel mitmeid aastaid tagasi
talumajadest, hurtsikutest ja saunadest. Juhan Liiv ei idealiseerinud oma kodumaad, vaid kirjutas sellest võimalikult realistlikult. Tema kindlaks sooviks oli, et inimesed mõistaksid, kui tähtis on oma kodumaa eest hoolitseda ja seda ka kaitsta. Teda kurvastasid ka asjaolud, et kõikjal Eestis polegi imeline, vaid on ka näotuid paiku. Juhan Liivi luuletus "Hommik" räägib Eesti karjalase tööpäevast ja ka Eestimaa looduslikust ilust. Liivile meeldis tema isamaaline maapind ja mullastik, tänu millele said inimesed ikka kõhu täis, sooja ja muid vajalike materjale. Juhan Liivil on veel palju muud isamaalist lüürikat, näiteks luuletus "Isamaale", "Rukkivihud rehe all" ja "Kui tume veel kauaks ka sinu maa". Tema loomingute eesmärgiks on rahva parema tuleviku püstitamine. Tänu temale said inimesed targemaks oma isamaa kohta ja inimesed hakkasid oma isamaad armastama, kuid kindlasti mitte rohkem, kui seda tegi Liiv
,,sakala". 1892. loobus ta ajakirjanikutööst, kavatsedes hakata vabaajakirjanikuks. Lühikese ajaga valmisid : jutustus ,, vari ,, , juttude kogu ,, kümme lugu ,, ja luuletuskogu käsikiri. Ta jätkas veel mõnda aega kirjanikuna Alatskivil ( jut. ,, käkimäe kägu ,, ja ,,nõia tütar ,,. Kuid siiski oli haigus arenenud nii kaugele et ta paigutati närvikliinikusse. Järgnevalt kadus ta avalikusse eest ligi 10.neks aastaks. Haigusaastad tähendasid liivile kodudust, rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil, ning läbielatu ja tunnetu luulendamist. Tähelepanu ja tunnustus innustasidki Liivi uuesti aktiivsele kirjanikutööle. Kuid siis oli juba hilja . Ta suri 01,12,1913. Tema luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel. Tema loodusluule kuulub Eesti luuleklassikasse . Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid nähtus iseendas ; realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus.
loodusluuletusi, näiteks ,,Sügisest kodu", kus kirjanik maalib heldimusega päikesest säravat väikest kodu mäel, haljendavaid puid, kaske oja kaldal, seljakaid välju, laulust kõlisevat metsa ja karjamaalt saabuvat karja. Lapsepõlves oli Liiv üksildust armastav haiglane laps, kes kasvas küll kiiresti pikkuses, kuid oli erakordselt kõhn. Seetõttu osutas ta mängudes ja ka töös saamatuks. Palju alandusi tekitasid Liivile, eriti koolipõlves, ka ta kehvad riided ja jalanõud, mida jõukamatest peredest pärinevad lapsed pilkasid. Varakult kujunes tal intensiivne siseelu; Liiv hoidis eemale teiste laste elurõõmsast seltsist ja tegeles ning unistas loodusüksilduses omaette. Looduse ja raamatute kõrval mõjutasid tulevast kirjanikku ühiskondliku elu nähtused. Liivi lapsepõlves olid mälestused teoorjusest alles elavad. Kahtlemata tuli poisi elav kujutlusvõime kasuks tulevikus tema teostes.
ja kadusid kui päikene öö musta hõlmasse! Räägib sellest, et see inimene tõi tema ellu küll head ja rõõmu ning võibolla Liiv isegi armastas teda, kuid see inimene lahkus. Minu arvates püüab Liiv selle luuletusega seda öelda, et kõik hea saab kunagi otsa. Luuletajad ja kirjanikud kirjutavad loodusest ka sellepärast, et sellega saab iga inimene ennast kuidagi siduda ja seda suudab igaüks endale lahti mõtestada sest ta teab mis see on ja mida see tema jaoks tähendab. Juhan Liivile tähendab loodus väga palju ka kindlasti selle pärast, et ta on ise maal kasvanud ning ajal, mil tema oli noor ja elas väärtustati loodust rohkem ning see oli suur osa elust ja päevast, muidugi on ka tänapäeval loodus suur osa päevast, kui minu arvates ei ole see enam nii suur, sest tehnika ja ühiskond on nii palju arenenud, et loodus ei tekita enam meile nii palju muresi ja rõõme, kui ta kunagi tekitas.
kirjutamisele. 1885 esimene luuletus - "Maikuu öö" 1888 esimene jutt "Päästetud" "Virulane" Tallinnas 1885 "Sakala" Viljandis1888-1889 "Olevik" Tartus 1890-1892 Pingutav töö ja raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalustust. Ta jätkas mõnda aega kirjanikuna Alatskivil (jutustuse "Käkimäe kägu" ja "Nõia tütar", mõlemad 1893), kuid siis tuli ta paigutada Tartu närvikliinikusse. Kadus 10ks aastaks avalikkuse silmist. Haigusaastad tähendasid Liivile kodutust, rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja tunnetatu luulendamist. Alles 1902.a. jõudis teave Juhan Liivist ja tema loomingust taas üldsuseni. "Noor-Eesti" tärkav kirjanike põlv võttis ta omaks, hoolitses ta eest ning avaldas ta loomingut. See innustas teda uuesti aktiivsele kirjanikutööle, kuid oli hilja. 1. detsembril 1913. a Tartumaal Kavastu vallas Koosa külas Plakso-Madise talus "Kirjatööde kogu" 1904 "Luuletused" 1909
Elas kodus, sugulaste ja tuttavate juures. Oli vallavaese seisuses pere oli talle vallalt toetuse muretsenud. Siiski kirjutas Liiv edasi ja tema luule parim osa sündis just sellel perioodil. 1902. aastal ilmus Liivi nimi jälle ajakirjandusse. Ta liikus Tartus ja Tallinnas. Avaldati mõned luuletused. 1904 ilmus Junan Liivi "Kirjatööde kogu". mis koondas suurema osa enne haigust ilmunud proosateostest ja luuletustest. Psühhiaater ja kirjamees Juhan Luiga võimaldas Liivile eluaseme Tartu närvikliinikus, kus luuletaja sai töötada ja vabalt linnas käia. Noor-Eesti liikmed püüdsid korjanduste abil kirjanikku toetada. 1909 ilmus Gustav Suitsu toimetusel Liivi valikkogu "Luuletused", mis sisaldas ka hilisemat luulet. Samal aastal tuli välja ka proosaminiatuuride ja marginaalide kogu "Elu sügavusest" Elu lõpul halvenes Liivi tervis uuesti, tekkisid suurusluulud kuninglikust päritolust. Peale selle hakkas arenema tiisikus
Pere seitsmest lapsest noorimat Juhanit mäletati kui põdura tervisega ja üksildusse kalduvat poissi. Suviseid karjaspoisiks olemisi on ta ise meenutanud kui oma elu kõige õnnelikumat aega. Talviti käis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis, kus õppis vaheaegadega 1884. aastani. Hiljem sai Keedavere kihelkonnakooli, kus oli raskeim aine matemaatika ja soovis saada muusikuks. Edasi läks Väike-Maarja kihelkonnakooli, kuhu läks abiõpetajaks oma vennale Jakob Liivile. Väike-Maarjas. Juhan Liiv veetis seal poolteist aastat. Kuna vend Jakob ja ta sõbrad olid kirjanduslike ja rahvuspoliitiliste huvidega, siis mõjus nendega läbikäimine Juhanile arendavalt. Senise muusikahuvi (Liiv oli harjutanud viiuli- ja klaverimängu) asemele tuli luule. Sel ajal kujunes välja ka pikaajaline vastastikune kiindumussuhe Pandivere mõisa kutsari tütre Liis Goldinguga. Liisale on suunatud ka mitmed Liivi armastusluuletused
Juhan Liivi isamaaline luule Kõigi süda otsib midagi, ihkab midagi kättesaamatut. Soovide ja mõtete avaldamine läbi luulevormi on võimalus viia need laia avalikkuseni. Juhan Liiv on kirja pannud palju teemasid ja probleeme, mis olid omased tollasele ajajärgule. Liivile oli südamelähedane isamaa luule kirjutamine läbi kaunite sõnapaaride. Mitte igaühele Mitte igaühele õnneks ei antud selgesti näha, mitte kõigile õnneks ei antud selgestu kuulda, armastada palavalt isamaad,
luuletuses on sellest kohe ka aru saada. Seos on vägagi märgatav. Tekstis loeme, et pääsuke naaseb soojalt maalt ning on järsku hakanud kodumaal laulu siristama ning endistele söögisaamis paikadele tagasi tulnud. ,,Sina ja mina" Luuletuses räägib Liiv sellest, millised on tema ja kellegi teise (ilmselt tema südamedaami) vahelised tunded ning kirjeldab teda, mille tõttu saab öelda, et see inimene on Liivile väga tähtis. ,,Noor-Eestile" Luuletus, mis on kirjutatud Eesti Vabariigile, on ülistava ja kiitva sõnumiga. Luuletuse valmimisajal oli Eesti riik tekkinud kõigest paar aastat tagasi ning oli ka üpris mahajäänud võrreldes teiste riikidega. Sellegipoolest on Juhan Liiv noore Eesti riigi üle väga uhke ning kirjutas Eesti kirjeldamiseks ja austamiseks isamaalise luuletuse. ,,Emale" Liiv on kirjutanud selle enda ema auks, mistõttu on ka pealkirjaks pandud ,,Emale". 4
Karl Kornel rääkis loo Liivist, et ta oli ühel päeval seisnud Eesti teatrimaja ehitusplatsi juures ja vaadanud pealt müüride rajamist. Juhan langenud siis hetkega põlvili ja hakanud endalt riideid seljast ära võtma, sest see pidi olema vähim, mida ta oma isamaa hüvanguks teha sai. Liivi käitumine näitas mulle seda, et ta on võimeline endast kõike andma, seejuures mitte midagi vastu tahtes ja see tekitas minus sügavat sümpaatiat Juhani vastu. Juhan Liivile meeldis kirjutada peamiselt loodus, armastus ja isamaa teemadel. Minu arvates peegeldus tema luuletustes lihtsust, realismi ja sügavust. Kõige rohkem meeldisid mulle Liivi isamaalised luuletused, kuna ta oskas oma traagilist elu suurepäraselt ühitada raskustes vaevleva kodumaaga. Väga hästi tuli see välja luuletustes: "Emale", "Kui tume veel kauaks ka sinu maa", "Jätke mind", "Kas näitad?", "Mis meil kaunis, mis meil kallis" jne. Need luuletused räägivad
Kodavere päevil sai Liivist ka C. R. Jakobsoni demokraatliku maailmavaate pooldaja Tema silmaring avardus veelgi koolmeistrist venna asetäitjana töötamise aastatel 1882 1883 Kui ta oli ennem huvitunud muusikukarjäärist, siis nüüd pühendus ta luuletamisele 1886.aastal astus Liiv Tartu Hugo Treffneri eragümnaasiumisse Seal püüdis kirjanik oma puudulikke teadmisi täiendada ja omandada keskharidust Eragümnaasiumis õppimine muutus aga varsti Liivile vastumeelseks, kuna talle tundus kogu süsteem üksnes kuiva pähetuupimisena Treffneri gümnaasium, kus käis ka J. Liiv 1892 üüris J. Liiv Tartu äärelinna korteri Seal valmis tema esimene jutustus ,,Vari'' Pingelise töö tulemusena hakkasid ilmuma tõsisema vaimse häire tunnused Ta hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all Sellises olukorras suundus 1893. aastal Alatskivile,
Riidmal oli Liivide elujärg kehv ning Benjamin nõudis mõisniku kaest, et tedagi raharendile las- taks. Mõisnik keeldus ning Liividel tuli jällegi lahkuda. Nüüd asuti elama Oja raharenditallu, kus põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks olid tingimused äärmiselt nigelad. 1.2. Lapsepõlv ja haridustee Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu."
realistlikke luuletusi. Hiljem küll taipas, et oli teinud suure vea. Minu mõttekangas Katki kärisend, tuhat korda temas Süda värisend. „Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt. – Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane.“ Tuttav probleem Liivile kui ka tänapäeval elavatele inimestele. Just need read annavad edasi geeniuse elukäigu. Luuletajal oli väikesest peale tervisehädad, mis vanemas eas ei lasknud kaua töötada. Tänu sellele leidis ta end mitmeid kordi kinnilöödud uste taga, sest kes keegi ei tahtnud tööle santi. Rahata jäänud, kuid usku kaotamata üritas Liiv edasi. Kahjuks tema otsimised vilja ei kandnud ning pidi olema pikka aega näljas. Luule aitas Liivil üle elada raskeid aegu, kirjutades tundis ta end vabalt
Elas kodus, sugulaste ja tuttavate juures. Oli vallavaese seisuses pere oli talle vallalt toetuse muretsenud. Siiski kirjutas Liiv edasi ja tema luule parim osa sündis just sellel perioodil. 1902. aastal ilmus Liivi nimi jälle ajakirjandusse. Ta liikus Tartus ja Tallinnas. Avaldati mõned luuletused. 1904 ilmus Junan Liivi "Kirjatööde kogu". mis koondas suurema osa enne haigust ilmunud proosateostest ja luuletustest. Psühhiaater ja kirjamees Juhan Luiga võimaldas Liivile eluaseme Tartu närvikliinikus, kus luuletaja sai töötada ja vabalt linnas käia. Noor-Eesti liikmed püüdsid korjanduste abil kirjanikku toetada. 1909 ilmus Gustav Suitsu toimetusel Liivi valikkogu "Luuletused", mis sisaldas ka hilisemat luulet. Samal aastal tuli välja ka proosaminiatuuride ja marginaalide kogu "Elu sügavusest" Elu lõpul halvenes Liivi tervis uuesti, tekkisid suurusluulud kuninglikust päritolust. Peale selle hakkas arenema tiisikus
Üüris Tartus Hezeli (Juhan Liivi) tänavas toa ja pühendus kirjutamisele. Valmisid jutustus "Vari", varasemat loomingut koondav juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalustust. Ta jätkas mõnda aega kirjanikuna Alatskivil (jutustuse "Käkimäe kägu" ja "Nõia tütar", mõlemad 1893), kuid siis tuli ta paigutada Tartu närvikliinikusse. Kadus 10ks aastaks avalikkuse silmist. Haigusaastad tähendasid Liivile kodutust, rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja tunnetatu luulendamist. Alles 1902.a. jõudis teave Juhan Liivist ja tema loomingust taas üldsuseni. "Noor-Eesti" tärkav kirjanike põlv võttis ta omaks, hoolitses ta eest ning avaldas ta loomingut. See innustas teda uuesti aktiivsele kirjanikutööle, kuid oli hilja. Liiv suri 1.dets.1913. Liivi esimesed kirjanduslikud katsetused jäid 1880.aastatesse. Need olid tüüpilised oma aja romantilised värsistused
Riidmal oli Liivide elujärg kehv ning Benjamin nõudis mõisniku kaest, et tedagi raharendile las- taks. Mõisnik keeldus ning Liividel tuli jällegi lahkuda. Nüüd asuti elama Oja raharenditallu, kus põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks olid tingimused äärmiselt nigelad. 1.2. Lapsepõlv ja haridustee Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu."
inimese vaheline tundeküllane armastus. Ta seob armastuse temaatika ka teiste teemadega nagu kodumaa ja loodus ning armastus just nende vastu. Ka ei saa öelda, et Liiv on armastuspoeeme loonud ainult väga positiivses laadis, siingi paistab silma tema kurvameelsus ja elus kogetu. Tema armastus Liisa Goldingi vastu, mis neid paraku aga kunagi kokku ei viinud on samuti üsna läbinähtavalt Liivi luules esindatud ja siinkohal on kirjeldused sünged ja kurvameelsed, kuid jällegi Liivile omaselt väga lihtsad ja lugejale mõistetavad. Mu viimne laul - ta kustub, ta kustub sinuga, ja sinuga kustub kõik elu ja sureb lauluga Luuletuses ,,Üks suu" on Liiv temale omases laadis kirjeldanud emaarmastust, millega tänase päevani lugejad väga kergesti samastuda saavad, see on kindlasti ka üks põhjus, miks tema
Üüris Tartus Hezeli (Juhan Liivi) tänavas toa ja pühendus kirjutamisele. Valmisid jutustus "Vari", varasemat loomingut koondav juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalustust. Ta jätkas mõnda aega kirjanikuna Alatskivil , kuid siis tuli ta paigutada Tartu närvikliinikusse. Kadus 10ks aastaks avalikkuse silmist. Haigusaastad tähendasid Liivile kodutust, rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja tunnetatu luulendamist. Alles 1902.a. jõudis teave Juhan Liivist ja tema loomingust taas üldsuseni. "Noor-Eesti" tärkav kirjanike põlv võttis ta omaks, hoolitses ta eest ning avaldas ta loomingut. See innustas teda uuesti aktiivsele kirjanikutööle, kuid oli hilja. Liiv suri 1.dets.1913.. · Esmamuljed luuletustest
Kenno Mardi 10.C Isamaa, see on koht, kus avasin silmad ja koht, kus sulen silmad Juhan Liiv „Sinuga ja Sinuta“ Isamaalineluule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tuge- vaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. “Sinuga ja Sinuta”- “mu silm ta pinnal igatsevalt uitis”. Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. „Noor-Eestile“- Luule...
Lydia Koidula võrdleb puude kirjuksmuutumist ja lehtede langemist sel aastaajal surmaga: ,,... - tänada / oskab leinalaulu hüüd / kahevõrralta.". Kevad on talle otsekui ärkamisaeg, kus lilled ärkavad ja puud lähevad uuesti lehte ,,...ja õues on kevade.". Juhan Liiv on samuti kevadest kirjutanud heldimusega. See on rõõmsameelne aastaaeg, kus ,,...lahti iga lille silm ,/ järvel lained helendavad, / ilus päiksepaiste ilm.". Liivile meeldib väga kirjeldada looduse ilu, lillede värve ja rohelust, mis metsadelt ja karjamaadelt vastu vaatab. Koidula näitab lugejatele kevadet kui inimest, kes külastab meid mitte ainult ootamatult vaid ka rõõmsalt ja kui ,,... / Noor kevade ju jälle tulnud, / hulk õisi sulle kaasa toonud - / tall' läki vastu õhinal!". Koidula toob kevades välja inimlikke omadusi võrreldes neid kevade enda iseloomulike joontega. Kevade on sala tulnud,
Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Alatskivi mõisa Riidma kantniku vaeses ja lasterikkas perekonnas. Ta oli oma peres kuues laps. Juhan Liivi isa, Benjamin Liiv, oli oma naise ja vanemate lastega Veskirahva perest asunud Riidmale, kuna veskikoha maad mõisastati. Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus Juhan Liivi hariduskäik oli üsna kesine, mitte parem tolleaegse kehva maapoisi võimalikust hari-duskäigust. 10-aastasena lugemise vanematelt vendadelt selgeks õppinud, asus ta haridust oman-dama kolmeaastase õppeajaga Naelavere kooli. Edasi saatsid haridushuvilise poisi vanemad lap-se 1879. aastal Kodavere kihelkonnakooli, kus ta õppis vahedega 1884
JOHANNESE PASSIOON Juhan Liiv (1864-1913) Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Alatskivil, vaeses perekonnas, kuuenda lapsena. Oma lapsepõlves kolis Liiv palju. Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus andis Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Kümneaastasena lugemise vanematelt vendadelt selgeks õppinud, läks ta kolmeks aastaks Naelavere kooli. Edasi saatsid poisi vanemad lapse 1879. aastal Kodavere kihelkonnakooli, kus ta õppis vahedega 1884. aasta sügiseni. Selles koolis sai Juhan Liiv ka saksa keelealgteadmised, mis võimaldasid tulevasel kirjanikul rohkem tutvuda maailmakirjandusega. Kodavere päevil sai Liivist ka C. R. Jakobsoni maailmavaate
Elas kodus, sugulaste ja tuttavate juures. Oli vallavaese seisuses pere oli talle vallalt toetuse muretsenud. Siiski kirjutas Liiv edasi ja tema luule parim osa sündis just sellel perioodil. 1902. aastal ilmus Liivi nimi jälle ajakirjandusse. Ta liikus Tartus ja Tallinnas. Avaldati mõned luuletused. 1904 ilmus Junan Liivi "Kirjatööde kogu". mis koondas suurema osa enne haigust ilmunud proosateostest ja luuletustest. Psühhiaater ja kirjamees Juhan Luiga võimaldas Liivile eluaseme Tartu närvikliinikus, kus luuletaja sai töötada ja vabalt linnas käia. Noor-Eesti liikmed püüdsid korjanduste abil kirjanikku toetada. 1909 ilmus Gustav Suitsu toimetusel Liivi valikkogu "Luuletused", mis sisaldas ka hilisemat luulet. Samal aastal tuli välja ka proosaminiatuuride ja marginaalide kogu "Elu sügavusest" Elu lõpul halvenes Liivi tervis uuesti, tekkisid suurusluulud kuninglikust päritolust. Peale selle hakkas arenema tiisikus
aastal 1953 avaldas soomekeelse monograafia „Nuori Kreutzwald“. Juhan Liiv Gustav Suits austas ka väga Juhan Liivi luulet. Seda tõendab luuletus „Käkimäe kägu“. Salajandivahetusel olidki noored kirjandusinimesed need, kes Juhan Liivi luuletajana taas esile tõid ja tema luule publitseerimise eest hoolt kandsid. Kuigi loojanatuurilt olid nad väga erinevad, on mõnes Gustav Suitsu luuletuses tema kirjutamisstiil Juhan Liivile väga sarnane. K. J. Peterson XIX sajandi alguses tõusis esile noor kirjanik K. J. Peterson, kelle luulet küll kahjuks selle ajal ei mõistetud ning kuni 1901. aastani jäigi see täiesti tundmatuks. Mainitud aastal oli aga Gustav Suits see, kes esmakordselt tunnustas K. J. Petersoni poeeditalenti oma artiklis „Meie esimene luuletaja“ ning pärast seda avaldas tema loomingut „Noor Eesti“ väljaannetes. GUSTAV SUITSU LOOMING
5 kirjutanud. Elas kodus, sugulaste ja tuttavate juures. Oli vallavaese seisuses pere oli talle vallalt toetuse muretsenud. Siiski kirjutas Liiv edasi ja tema luule parim osa sündis just sellel perioodil. (Juhan Liiv (elulugu ja looming), 2008) 1904 ilmus Junan Liivi ,,Kirjatööde kogu", mis koondas suurema osa enne haigust ilmunud proosateostest ja luuletustest. Psühhiaater ja kirjamees Juhan Luiga võimaldas Liivile eluaseme Tartu närvikliinikus, kus luuletaja sai töötada ja vabalt linnas käia. Noor-Eesti liikmed püüdsid korjanduste abil kirjanikku toetada. (Juhan Liiv (elulugu ja looming), 2008) 1909 ilmus Gustav Suitsu toimetusel Liivi valikkogu ,,Luuletused", mis sisaldas ka hilisemat luulet. Samal aastal tuli välja ka proosaminiatuuride ja marginaalide kogu "Elu sügavusest". Elu lõpul halvenes Liivi tervis uuesti, tekkisid suurusluulud kuninglikust päritolust. Peale
9. Juhan Liivi elu ja looming 1864-1913 Sündis Peipsi ääres Alatskivil vaeses 8-lapselises peres noorimana. Oli väga kehva tervisega, kinnine, üksildane, oli palju looduses, tahtis saada muusikuks. Käis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. 1882 läheb Väike-Maarjasse, kus tema vanem vend Jakob Liiv oli õpetaja ja L-st saab abiõpetaja. Tutvub maailma kirjandusklassikaga, kohtub Liisa Goldinguga ning saavad sõpradeks >> õnnetu armastus. Nad jätkavad tihedat kirjavahetust. Goldingust saab mehe muusa armastusluules. (nt. "Mu viimne laul", kogumik "Kirjad Liisale"). Liiv töötas alaliselt ajalehtede "Virulane" ja "Teataja" juures. "Virulases" töötas ka Vilde, läksid tülli. Mõnda aega õpib Hugo Treffneri gümnaasiumis, katkestab tervise tõttu. Töötab ajalehtede "Sakala" ja "Olevik" toimetuses, tegeleb proosa ja luule kirjutamisega. Loomingut aga ei avaldatud ja tekivad majanduslikud probleemid. Pinge toob kaasa vaimse tervise lagun...
laia lageda mere pääl. Uus oli noore Suitsu luules seegi, et armastatu ei olnud üksnes imetletav ja ihaldatav, vaid tingimata ka tee- ja ideekaaslane. Ometi on ,,Elu tule" armastuslüürika enamasti veel tundekuulutus, elamusavaldus üldse, ilma, et isikupäraselt kogetu sellest läbi kumaks. Lauluisa Kreutzwaldi 100. Sünniaastapäeva puhul lõi Suits pikema mälestusluuletuse ,,Üks ennemuistne jutt". See oli esimesi katseid regivärsi stiilis. ,,Käkimäe kägu" on pühendus Juhan Liivile ,,Elu tule" romantiliselt julge võitlusmeel ja uudne armastuslüürika tegid Suitsust korrapealt noorsoo lemmikpoeedi. Värskendavalt mõjusid ,,Elu tule" rütmirikkus, mitmekesine stroofika, leidlik sõnavara ja kõlavad riimid. ,,TUULEMAA" Suitsu teine luulekogu, ilmus 1913. aastal muutunud oludes. Teisenenud ja kõrgema nõudlikkuseni jõudnud olid autori esteetilised tõekspidamised. See kogu esitab küpset meistrit. Tule sümboli asemel on tuul, mis kustutab leegi.
pikemaks ja soojemaks. Kevad on küllaltki oluline aastaaeg paljude inimeste jaoks, sest mitmetes tegevusvaldkondades algab uus hooaeg. Talunikel tuleb hakata jälle põllutöödega pihta- vaja on suvivili külvata. Kalurid lasevad paadid vette ja lähevad taas merele. Tänapäevamaailmas tähendab kevad ka paljude võidusõidualade uut hooaega nagu näiteks vormel ja motosport. Õpilastel hakkab kool lõppema, toimuvad eksamid ning ees on pikk suvepuhkus. Nii Koidulale kui ka Liivile on kevad looduse ja ka inimeste taasärkamise ning alustamise aeg, vaid teema käsitlus on veidi erinev. Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu. Koidula stiilist tunneb ära piiritu igatsuse, mis on sõnadesse pandud väga kaunilt ja voolavalt, samas aga lihtsalt. Kirjanike luules on kevade saabumist kirjeldatud kui rõõmu ja lootuste aega.
jaoks. Loodusluules kirjeldab Eestile iseloomulikke maastikke. Liivi luule paremik on ehe ja sundimatu eneseavaldus, siiras ja vaba oma aja kirjanduslikest tavadest. (Tuglas on öelnud, et Liiv pole oma luuletusi kirjutanud, vaid on need kannatanud.) Liivi luule on realistlik, lihtne, täpne. Selles puudub liialdatud pateetika, ilutsemine paisutatud tunded. Oma looduslüürikas on ta kujutanud kõiki aastaaegu, aga kõige hingelähedasem aastaaeg tundub Liivile olevat sügis. Kujunditest eelistas Liiv isikustamist, metafoori, võrdlust. Kasutas palju kordusi ja rahvaluulepärast algriimi. Tema luule, eriti isamaa- ja loodusluule pakuvad suurt naudingut.
Arenes ka tiisikus. Suri 1913. aastal pärast ränka külmetust. Ta maeti Alatsivi kalmistule. Tema luulelooming on levinud järelromantilises, epigoonlikus laadis. Ületas 19. sajandi lõpu epigonismi ja temast sai 20. sajandi luuleuuenduste eelkäija. Luuletaja kuulsuse tagasid talle aga tema haigusajal valminud luuletused. Tema luule on realistleik, lihtne ja täpne, milles puudub liialdatud pateetika, ilutsemine ja paisutatud tunded. Aastaaegadest meeldib Liivile küige rohkem sügis ja see väljendub ka tema luuletustes. Kujunditest eelistas ta isikustamist, metafoori ja võrdlust, kuid kasutas ka palju kordusi ja algriimi. 12. Millised on Sinu esmamuljed luulekogu lugedes? Minu esmamuljed luulekogu lugedes olid, et see luulekogu on peaaegu põnev. Teda oli lihtne lugeda, kuna seal olid segamini erinevate teemadega luuletused. Muidugi oli osades kohtades ka paar sama teemaga luuletust järjest, aga see väga ei häirinud.
lind lauluga uinunud öö algel... mu süda, mis ootad sa? Ma kuulan ja ootan ma kuulan. Mis ilmutab mulle hiis; haab kohiseb tasaselt, kurvalt, kuid ööbikul rõõmuviis... Luuletus on valminud Ernst Enno luuletajakarjääri algusaastatel. Ernst Enno luules aimab lugeja lähedust Juhan Liivile, teisal märkame rahvalaulu stiilisugemeid. Ta luulet kandvad põhikujundid on enamasti mitmekihilised ning vihjavad otsese tähenduse kõrval veel millelegi muule, enamasti olulisemalegi, mis otsesõnu kirjas. Kodu sisendas Ennosse usulisi veendumisi. Ema ja eriti pimeda vanaema laulud ja jutuheietused juhatasid ta rahvaluule fantaasiamaailma. Luuletus ,,Kojuigatsus", mis on ta üks tuntumaid luuletusi tekitab igatsuse tunnet
Elas kodus, sugulaste ja tuttavate juures. Oli vallavaese seisuses pere oli talle vallalt toetuse muretsenud. Siiski kirjutas Liiv edasi ja tema luule parim osa sündis just sellel perioodil. 1902. aastal ilmus Liivi nimi jälle ajakirjandusse. Ta liikus Tartus ja Tallinnas. Avaldati mõned luuletused. 1904 ilmus Junan Liivi "Kirjatööde kogu". mis koondas suurema osa enne haigust ilmunud proosateostest ja luuletustest. Psühhiaater ja kirjamees Juhan Luiga võimaldas Liivile eluaseme Tartu närvikliinikus, kus luuletaja sai töötada ja vabalt linnas käia. Noor-Eesti liikmed püüdsid korjanduste abil kirjanikku toetada. 1909 ilmus Gustav Suitsu toimetusel Liivi valikkogu "Luuletused", mis sisaldas ka hilisemat luulet. Samal aastal tuli välja ka proosaminiatuuride ja marginaalide kogu "Elu sügavusest" Elu lõpul halvenes Liivi tervis uuesti, tekkisid suurusluulud kuninglikust päritolust. Peale selle hakkas arenema tiisikus
Seejärel Liiv pikki aastaid avalikkusele midagi ei kirjutanud. Elas kodus, sugulaste ja tuttavate juures. Oli vallavaese seisuses pere oli talle vallalt toetuse muretsenud. Siiski kirjutas Liiv edasi ja tema luule parim osa sündis just sellel perioodil. 1904 ilmus Junan Liivi "Kirjatööde kogu". mis koondas suurema osa enne haigust ilmunud proosateostest ja luuletustest. Psühhiaater ja kirjamees Juhan Luiga võimaldas Liivile eluaseme Tartu närvikliinikus, kus luuletaja sai töötada ja vabalt linnas käia. Noor-Eesti liikmed püüdsid korjanduste abil kirjanikku toetada. 1909 ilmus Gustav Suitsu toimetusel Liivi valikkogu "Luuletused", mis sisaldas ka hilisemat luulet. Samal aastal tuli välja ka proosaminiatuuride ja marginaalide kogu "Elu sügavusest" Elu lõpul halvenes Liivi tervis uuesti, tekkisid suurusluulud kuninglikust päritolust. Peale selle hakkas arenema tiisikus
Metsaekspert OÜ, OÜEesti Metsakorralduskeskus, Eesti Põllumajandusülikooli, Keskkonnakaitse Instituut ja Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus. Autorid avaldavad erilist tänu Bo Thorile,Tommy Ekile, Bengt Ehnströmile, Bo Libertile ja Karin Wågströmile Rootsist ning Heino Õunapile, Piret Lõhmusele, Ave Suijale, Nele Ingerpuule,Mare Leisile, Erast Parmastole,Inga Jüriadole, Kai Vellakule, Leiti Kannukesele, Ilmar Südale, Vello Liivile,Jaanus Paalile, Arvi Tossile, Koit Latikule,Aivar Lainjärvele, Rauno Reinbergile, Sulev Svilponisele, Kadri Möllerile, Aarne Kaasikule,Heino Kasesalule, Enn Vilbastele, Kaja Kübarale, Kaili Viilmale, Jürgen Öövelile, Andres Talijärvele ja Kristjan Tõnissonile Eestist. Käesolevat inventuuri ei oleks saanud läbi viia raske tööta, mille tegid ära inventeerijad, kelle nimed on toodud aruande lõpus. Eesti vääriselupaikade inventuuri läbiviijad omandasid
leiab siiski oma õnne. Juhan Liiv on üks eesti «Leeni, ehk igavene käsualune» «Linda» ; siiski luuleklassika suuri nimesid. Ta ületas 19. sajandi püsivad need «Maarja ja Eevaga» võrreldes märksa lõpu epigonismi ja temast sai 20. sajandi reaalsemal pinnal, kujutades taluelu. Maximillian luuleuuenduse eelkäija. Liivi luule on realistlik, Põdder (1852-1905) oli Meleski koolmeistri poeg lihtne, täpne. Liivile olevat sügis. Kujunditest ja mitmeti andekas kirjamees. Oma algupärastes 4 juttudes (,Jonn peab olema, jonn on loodud!" - Saali kaalukamateks ning lugejate hulgas väga ,,Eesti Postimees" 1882 jt) käsitleb M. Põdder menukateks teosteks olid ,,Vambola" ,,Aita" ja rahvusliku liikumise aja probleeme ja suhtumisi
Isamaaluule on isamaakriitiline. Juhan Liivil on ka armastusluule. Liivi luuletuste „Üle vee“ ja „Sa tulid“ erijooned: idealistlik, puhtuse taotlus, valguse metafoor. „Üle vee“ luuletuses on vee-kujund (vesi, lained), luige-kujund (armastus, naine). Armastust ja naiseigatsust toonitatakse kordustega. Igatsuse motiiv, armastuse kadumine ja sellest ilmajäämine, toonitatakse inimeste omavahelist kaugust (üle vee). Eksistentsiaalne äratundmine haakub naise kujuga (valge luik). Liivile on omane sümbolism, mis on ka tema mõju saladus. Tuglase sümbolism toimib naturalismi põhjal. Liivile on omane metsa- kujund. Mets pole ainult hunnik puid, vaid ka eksistentsiaalse mõttega – nt maailmapiir lõpeb metsaga luuletuses „Hommik“. Ahistuse tunne tekib luuletuse „Hommik“ piiranguga, mille loob sõnaga mäesein. Metsa-kujund võib esindada ka ilusaid aegu, positiivseid noote. Liiv mõtiskleb luule mõtte üle, missugune on tema enda looming ja mida arvab sellest ise
Kuigi alustab luuletustega, kirjutab ka saksakeelse näidendi. 1903 on tema debüüt ,,Postimehes", alustab pseudonüümi all. Tuntud luuletus ,,Noorte laul". 1903 ,,Oma saar" tänapäeval on see tuntud J. Simmi lauluna. Esimene kogu ,,Elu tuli" on nooruslik, romantiline, optimistlik. Eestlust ja noorust toetav, õnneliku sisuga. Sealt leiab juba päris õnnestunud loodusluuletusi. Lisaks kirjutab ka pühendusluuletusi: ,,Käkimäe kägu" Liivile, ,,Ennemuiste lugu" Kreutzwaldile. Suits ei kirjuta eriti armastusluulet. Esimeses kogus ka Eino Leino luuletuste tõlked. ,,Noorte püüded" on artikkel, mis ilmus esimese albumi alguses. Sealt leiab lauseid, mis sobiksid ka tänapäeva ,,Enam euroopalist kultuuri", ,,Juba koolipingist võib saada erakonna liikmeks", ,,Enda tutvustamine maailma tuleb endast märku anda". 1913 ,,Tuulemaa" sõjaeelne muserdatud aeg. Järgmise aasta alguses algas Esimene maailmasõda
kirjamehest venda õpetaja- ja vallakirjutajaametis, hakkas ta tundma huvi kirjanduse ja kirjanikukutse vastu. 1885. aastal alustas Juhan Liiv tööd ajakirjanikuna. Ta pidas seda ametit vahelduva eduga ajalehtede "Virulane", "Sakala" ja "Olevik" juures. Neil aastail tegi ta ühtlasi katse täiendada oma poolikut haridust, kuid õppimine Hugo Treffneri gümnaasiumis piirdus vaid ühe talvega. Ikka ja jälle sai Liivile takistuseks tema püsimatus. Loobunud 1892. aastal ajakirjanikutööst, kavatses Liiv hakata leiba teenima vabakirjanikuna. Ta üüris endale Tartus Hezeli (nüüdseks Juhan Liivi) tänavas toa ja pühendus kirjutamisele. Lühikese ajaga valmisid jutustus "Vari", varasemat loomingut koondav juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja kirjastamisel tekkinud raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalutust
abistades oma kirjamehest venda õpetaja- ja vallakirjutajaametis, hakkas ta tundma huvi kirjanduse ja kirjanikukutse vastu. 1885. aastal alustas Juhan Liiv tööd ajakirjanikuna. Ta pidas seda ametit vahelduva eduga ajalehtede "Virulane", "Sakala" ja "Olevik" juures. Neil aastail tegi ta ühtlasi katse täiendada oma poolikut haridust, kuid õppimine Hugo Treffneri gümnaasiumis piirdus vaid ühe talvega. Ikka ja jälle sai Liivile takistuseks tema püsimatus. Loobunud 1892. aastal ajakirjanikutööst, kavatses Liiv hakata leiba teenima vabakirjanikuna. Ta üüris endale Tartus Hezeli (nüüdseks Juhan Liivi) tänavas toa ja pühendus kirjutamisele. Lühikese ajaga valmisid jutustus "Vari", varasemat loomingut koondav juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja kirjastamisel tekkinud raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalutust. Ta jätkas veel mõnda aega kirjanikuna Alatskivil
Massikultuuri seostumine kõrgkultuuriga –märke oli ka varem, kui uuem rahvalaul muutub tähtsaks, kui laulutekstid muutuvad tähtsaks, popkultuur tuleb kirjandusse. Nüüd on see kokkujook põhimõtteline – kõrge ja madala erisus on hägustatud. Intertekstuaalsus/metalisus/kontseptuaalsus – ühelt poolt tähendab see seda, et tekst muutub avatumaks, ta koguaeg suhtleb teiste tekstidega. On ka varem viidatud nt Liivile või piiblile, kuid siis tuli seda intertekstuaalsust juurde. See tähendab, et kui varasemas kirjanduses toimis see ühise kultuurimälu piires, siis nüüd intertekstuaalsus muutub selliseks, et allteksti jälitamine on kahtlane ettevõtmine. Keel hakkab tõlgendama iseennast. Kontseptuaalne hoiak märgib kindlasti keeleteadlikkust, aga avaldub ka väga selgelt kontseptuaaselte projektidena (ma ei kirjuta üht luuletust, vaid kirjutna terve sarja jne)
õpetaja- ja vallakirjutajaametis, hakkas ta tundma huvi kirjanduse ja kirjanikukutse vastu. 1885. aastal alustas Juhan Liiv tööd ajakirjanikuna. Ta pidas seda ametit vahelduva eduga ajalehtede "Virulane", "Sakala" ja "Olevik" juures. Neil aastail tegi ta ühtlasi katse täiendada oma poolikut haridust, kuid õppimine Hugo Treffneri gümnaasiumis piirdus vaid ühe talvega. Ikka ja jälle sai Liivile takistuseks tema püsimatus. Loobunud 1892. aastal ajakirjanikutööst, kavatses Liiv hakata leiba teenima vabakirjanikuna. Ta üüris endale Tartus Hezeli (nüüdseks Juhan Liivi) tänavas toa ja pühendus kirjutamisele. Lühikese ajaga valmisid jutustus "Vari", varasemat loomingut koondav juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja kirjastamisel tekkinud raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalutust. Ta jätkas
SISUKORD 1. PILET KIRJANDUSE PÕHILIIGID EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA, ÜHE XX SAJANDI VÄLISKIRJANDUSE TEOSE ANALÜÜS S. OKSANEN ,,PUHASTUS" Eepika (kr epikos e jutustav) kuulub ilukirjanduse põhiliikide hulka. Ainestiku ja selle ulatuse ning kujutamislaadi põhjal jaguneb eepika zanrideks: eepos, romaan (suurvormid), novell, jutustus, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid). Teisisõnu, üldiselt mõistetakse eepika all jutustavaid zanreid. Eepika võib olla nii proosa- kui ka värsivormis. Eepika on objektiivsem kui lüürika ja subjektiivsem kui dramaatika. Zanri põhitunnus on jutustaja olemasolu, kes vahendab lugejale toimuvaid või minevikus toimunud sündmusi. Suurvormides jutustatakse väga põhjalikult ning laia haardega, väikevormide puhul valikuliselt ja tihendatult. Vanemas kirjanduses on tähelepanu all suhted kas tegelaste endi või tegelaste ja ühiskonna vahel, uuemas aga eelkõige isiksuse minapilt ja tunnetuslikud küsimused....
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
