Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse (1)

Tartu Ülikool - Psühholoogia - Psühholoogia
4 HEA
Punktid
Sügis - Värvikirev metsatukk, langevad tammelehed ja mädahõng - sügiselised luuletused

Esitatud küsimused

  • Mis on et vahel tulletad paremini vahepeal halvemini?
  • Mis annab aimu tõeslisest minast"?
  • MILLISEID JÄRELDUSI TEHA OMA TULEMUSEST?
  • Miks me ei pruugi tajuda tegelikult ilmunuttoimunut?
  • Kuidas hinnata kas inimene räägib tõtt?
  • Miks mitteverbaalne lekib läbi psühholoogilise kaitse?

Contents


Psühholoogia mõiste ja aine. 4
Tajuteema: 12
Sissejuhatus psühholoogiasse 12
Psühholoogiateaduse ajaloost 15
Inimese eelistused, valikud ja toimetulek motivatsioonipsühholoogia valguses 19
Ajuprotsessid 23
Sensoorsed tunnetusprotsessid 24
Psühhofüüsikalised funktsioonid 26
Taju ja tähelepanu 29
Tajuteooriad:konstrutkivistlikud ja ökoloogilisd teooriad 30
Uurimustöö: 37
EMOTSOONID 37
STRESS 38
2 PÕHIFAASI: 38
STAADIUMID, mille inimne läbi käib 38
FRUSTRATSIOON 38
AFEKT 39
Afekti diagnostilised tunnused: 39
SEADUSES 40
ISIKSUSE PSÜHHOLOOGIA 40
Isiksus: 40
Isiksuse teooriad (ajalugu) 41
Isiksuse teooriad (järg): 41
William H. Sheldon (1898-1977): 42
Ernst Kretchner (1888-1964): 42
Allport 43
Cattell : 43
Eysenck : 43
Isiksuse omaduste mõõtmine 44
Isiksuse mõõtmine 44
Isiksuseküsimustik NEO-TRI 45
Hermann Rorschach 47
Temaatiline apertseptsioonitest (TAT) 47
Rosenzwieg’y pilt-frustratsioonitest 47
Täiendavaid isikusse seadumusi ja omadusi: 48
Intelligentsuse (vaimsete võimete mõõtmine) 48
Juhan Tork 1889-1980 50
Aune Valk kommenteerib: 50
Isiksuse patoloogia 51
Impulsiivne käitumine: 53
Tahteline käitumine: 53
Seadustes 53
Tahteprotsesside psühhofüsioloogia 55
KAIJAlt: 56
USALDUSVÄÄRSUSE PROBLEEM 56
Kuidas hinnata kas inimene räägib tõtt? 58
Vaata õpikust ise isiksuse tahtelise iseärasusi 59
EKSAM 60
Suur viisik (big five ) - Isiksuse omaduste Suur Viisik 60
Lävede mõiste ja liigid 62
isiksuse põhiseadumused 63
Adaptatsioon 63
INTELLIGENTSUS JNE Intelligentsuse mõõtmine 64
mälu põhiprotsessid 67
AFEKT 68
Mõtlemisnähtuste liigitamine . 69
Emotsioonid ja nende vajalikkus. 71
taju omadused 72
5 kuulsamat psühholoogi...freudid ja jungid talle ei sobi. 77
aju ehitus ja funktsioonid 77
keel ja kõne, suhtlemine 82
Taju illusioonid 82
IQ test 83
Virgatsained 83
isiku patoloogia 84
Hoiaku mõiste ja selle mõju käitumisele. 85
Tundlikkus ja selle mõõtmine psühhofüüsikas. 85
Valetamise tunnused suhtlemises. 87
Psühholoogia uurimismeetodite võrdlus 88
Intelligentsus 89
Inimestevaheline suhtlemine, selle struktuur 90
aistingu tekkimine ja vajadused 90
järelduste tegemise vormid mõtlemises 91
tahe (mis see on ja millest ta koosneb) 91
isksustestide nimesid 92
Psühholoogia ülesanne 93
psühholoogia naaberdistsipliinid 93
emotsioonide ajuprotsessid 94
mälu liigid 94
Aistingu ja taju erinevused ning nende olulisus juriidilises maailmas 94
emotsioonind ning nende kontrollimine 94
vajaduste liigid. 94
Tunnetusprotsessid: 95
Aisting on vahetu tunnetusprotsess, mis peegeldab esemete, ja nähtuste üksikomadusi. Klassikaliselt eristatakse meelte järgi: nägemis-, kuulmis -, haistmis-, maitsmis - ja kompe- ehk puuteaistingut. Iga meeleelund reageerib teatud liiki ärritajatele. Räägitakse ka temperatuuri-, tasakaalu-, valu- jt aistingutest. 95
Aistingu teke 95
Taju peamised omadused: 102
Taju liigid 103
Tähelepanu omadused on: 104
Põhiteadmine: 105
Psühholoogia
Bachman, Talis
26.09.08.
Põhiraamat – Rait Maruste ja Talis Bachman „Psühholoogia alused“

Psühholoogia mõiste ja aine.

Psyche + logos psühholoogia
(hing + õpetushingeteadus)
Uurib vaimuelu nähtusi ja käitumist.
Objektiivne keskond ↔ ψ ([ psii ]tähistab psüühikat, hingeelu nähtusi)
Psüühika determinatsioon:
*ühiskondlik-ajalooliselt (kultuur!)
*bioloogiliselt (aju)
Psüühilised nähtused:
*psüühilised protsessid (nt emotsioon (vana tuttava nägemine))
*psüühilised seisundid (nt protsessid (meri, lained liiguvad, kajakas lendab ja laev upub))
*psüühilised omadused (nt teadtud kvaliteet, omadused, mis aitavad seda kategoriseerida (inimene on vastutustundlik , ärrituv (sa pole koguaeg , aga vahel)))
3 psühholoogiat:
*Eelteaduslik (common sense )
* Filosoofiline
*Teaduslik (eksperimenteerimine)
Meetodid:
* Eksperiment ( teadlane loob olukorra, milles ta eristab need olukorrad, mis teda huvitavad ja püüab välja uurida mismoodi 1 teguri olemasolu põhjustab teise teguri ilmnemist . )
*laboratoorne
*loomulik
* Vaatus
*ekstrospektsioon e välivaatlus (vaatleja kasutab ise silmi, kõrvu jmt, ka tehnikat )
* introspektsioon e sisevaatlus (analüüsitakse iseennast)
*Test
*Küsitlus/ anketeerimine
* Modelleerimine e mudeldamine . Luuakse mudel objektist, ei katsetata objekti enda peal.
(+kliiniline, biograafiline , tegevuse produktide ja loomeproduktide uurimine )
P=tõenäosus
Vaidluteljed:
Bioloogiline (geen) sotsiaalne (kasvatus)
Spekulatiivne (faktid, reeglid, teooriad) empiiriline (tunded ja kõik on erinevad...)
Teoreetiline rakenduslik
Uurimistsükkel:
Teooria hüpotees  andmed  töötlus üldistus korrektiiv  teooria (ring)
Teaduslik psühholoogia annab tõsikindla teadmise, mis võimaldab usaldusväärset prognoosi.
Humanistlik psühholoogia ( Rogers , Maslow ) – psühholoogia on eelkõige blabla , mis peab oskama inimest kui individuaalset bölablad aidata.
Kognetiivne psühholoogia (Burner, Broadbent , Miller , Neisser, Simon , Posner ) Pärast 2 MS, siiamaani suurima mõjuga. Inimese prüühikat tuleks käsitleda ui informatsiooni vastuvõtvat, muundatavt, säilitavat ja kasutavat mitmetasandilist töötlussüsteemi. Representatsioonide mõiste teatud töötlusmehhanismid esindavad mõisteid (nt ei ole mikrofon peas, aga selle mõte küll).
Motivatsioonipsühholoogia võrgustik. Inimese eelistused, valikud ja toimetulek motivatsioonipsühholoogia valguses.
Motivatsioon tekib erinevate vajaduste põhjal.
Abraham Maslow: vajaduste hirearhia:
Selleks, et kõrgema taseme rahuldused oleks täidetud peavad baasrahulused peavad olema täidetud.
Kurt Lewin : motivatsioon toimib positiivse ja negatiivse valentsiga objektide väljas.
Pos või pos; neg või neg; ja või ei?  valikuvõimalused, konfliktiliigid
Ajukoore kõrgemad keskused kontrollivad ja pidurdavad koorealuseid bioloogilise motivatsiooni keskusi (seetõttu näiteks alkohol , mis pidurdab ajukoort, alandab enesekontrolli )
Ajukoor omakorda on üleneva aktivatsioonisüsteemi mõju all (retikulaarformatsiooni ja taalamuse virgutav toime). Ilma ajukoore piisava toonusta pole võimalik eesmärgipärane ja mõistlik tegevus.
Kõrge intelektuaalsed.
Madalam – sensoorsed, tunnetuslikud tunnetusprotsessid.
Kõik see, ms on mälus ja mõtlemises, on millalgi olnud aistingutes. Aistingud pole mitte aint kõige varajasem alusptotsess, vaid ka palju lihtsam protsess.
Sünaptiline ümbervahetus – info läheb ajju ja see muutub liigutuseks (vmt)
Keskkonna üksikomaduse kui stiimulite vahetud meeleorganitele mõjumisel tekkiv psüühiline protsess – aisting (nt nähemine, kuulmine , tasakaaal, valu)
Psühhofüüsika rajaja – Gustav Thodor Fechner
Põhimõisted:
Läved (absoluutsed läved, eristusläved) & tundlikkus (need 2 on pöördväärkuslikud)
Alumine a.l. - absol alumine lävi on see min ärritaja määr, mille puhul veel tekib aisting või vastupidi?)
Ülemine a.l. - (absoluutne ülemine lävi on see, mille puhul me veel tunnetame , ,.sd,.,s?)
Eristuslävi - min mõõdetud erinevus 2 ärritaja vahel, mida aistingutes on ka võimalik eristada
Sensibilisatsioon – see kõikumine, mis on (et vahel tulletad paremini vahepeal halvemini?)
Weber ’i-Fechner’i seadus – psühhofüüsika põhiseadus, mille järgi – mida kõrgem on ärritajate väljendamismäär (intensiisvsus nt) seda suurem peab olema erinevus ärritajate vahel, et nad ühsteisest eristatavad oleks. Kui meil nt helis kõrguse eristamisel on 20 hz ja 23 hz kuuldavalt erinevad, siis kui me 23-20 = 3 hertsi, siis kui me 500 hz 503 hz omavahel võrdleme, siis seda erinevust inimene ei kuule .
Psühhofüüsikalised funktsioonid -
Signaalide avastamise teooria: signaal & müra, kallutused
Adaptatsioon – see kõigub, kui on hämar, siis harjume ja näeme ajapikku paremini, kui on ere, siis harjume jne. Kui aistingi tundlikkus muutub vastavalt väliskeskkonnamõjurite tasemele , siis see ongi adaptsioon . Kohaniomeine on üldmõiste ja seetõttu ei min seda selleks, vaid sensoorseks adaptatsiooniks.
Kontrast – see on erinevus, tugev kontrast on lausa vastandlikkus. Seda tajudes meie aistingute abil, me paratamatult võimendame seda kontrasti. Kõige tähesam on rääkida subj kontrasti efektidest .
Valivalt tundlikud kanalid; (eelkäija-mõiste sellele oli detektorid) – osad aistingud mõjuvaid aint teatud ärritajatele
Weberi fraktsioon : ∆I/I= const
I – stiimuli lävi määr
∆I – diferentsiaalläve või määra juurdekasvu väärtus, mille lisamisel i-le tekib vaevumärgatav erinevus.
Fechneri seadus: S=k log I
S – aistingu määr
K – Weberi fraktsioooni sisaldav konstant
I – stiimuli füüsikaline suurus (määr)
Stevens ’i seadus
S=kIb
S – aisting
I – stiimuli füüsikaline määr
b – eksponentsiaal, mis on aintud tajudimensiooni ja katsetingimuste jaoks konstantne
k – tegur, mis võtab arvesse kasutatud mõõtühikud.
(ÜLEMINE!)
Signaalide avastamise teooria: aistmine on signaali avastamine müra seest; tulemusele mõjuvad nii sensoorne tundlikkus kui ka vastamise kriteerium (kui range on otsustamine); mõõdetakse nii „puhast tundlikkust“ kui ka kallutusi vastata konservatiivse vüi lõdva kriteeriumi järgi.
d’ - kriteerium, β - kallutused
Stiimulalternatiivid
Vastuse alternatiivid
„jah“
„ei“
Signaal on
Hit (tabamus)(parim)
Miss (mittemärkamine)
Signaali ei ole
False Alarm (valehäire)
Correct rejection (õige eitus )
Tabamuste suhe valehäiretesse –
Aistingu ajaline viivis : latentne periood = 100-200 millisekundit
Reaktsiooniaja katsed:
  • Lihtreaktsiooniaeg (0.15-0.25 sek)
  • Valikreaktsiooniaeg (0.2-0.5 sek)
  • „go-no-go“ reaktsiooniaeg
  • Eristusreaktsiooniaeg („sama-erinev“) /tajuteema/

Refraktaarsus: reageeringu alustamine vahetult pärast eelnenud reageeringut.
Aistingu intensiivsuse ja kvaliteedi muutumine ajas (adaptsiivsus):
  • Adaptsioon (valgusadaptsioon, ruumisageduse a., ...)
  • Sensibilisatsioon: tundlikkuse tõus
  • Järelefektid; järelkujundid (negatiivne, kromaatiline )
  • Assimilatsioon (ühtlustumine)
  • Sünesteesia
  • Värvusaistingud (heledus, spekter , komplementaarsus, toon, küllastus, soojad /külmad v.)

Tajuteema:


Taju ja tähelepanu
Taju: esemete ja nöhtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess: terviklikkus , mõtestatus, apertseptiivsus (see, mis ei tulene tajumisest), selektiivsus, kontekstist sõltuvus, konstantsus , kategoorilisus, üldistatus, ökoloogiline põhjendatus.
  • Liigitamine modaalsuste järgi (nägemis-, kuulmis-, jne)
  • Liigitamine tegelikkuse fundamentaalsete eksistentside järgi (aja-, ruumi-, liikumistaju )
  • Liigitamine taju objekti järgi: vormitaju, sündmustaju, värvustaju, keeletaju, isikutaju , tekstuuritaju.)

Tajuteooriad: 1)konstruktivistlikud, 2)ökoloogilised:
1)Taju on etteantud sensoorsete tingimuste analüüsu põhjal tehtav järelduslik protsess, ratsionaalne otsustus . Inimpsüühika konstrueerib maailma mudeli (selle representatsiooni) See on sarnana hüpoteeside kontrollile .
2)Taju ei konstrueeri representatsioone, ta „ korjab üles“ infot, mis on juba keskkonnas olemas. Tajume keskkonna invariante, sündmusi ning täidame navigatsiooni- ja liikumisülesandeid. Keskkonnas on võimaldavused.
Gestalppsühholoogia : Tervik> terviku osade summa
Element omandab oma mõtte ja rolli tajus terviku kontekstis; tervik on primaarne, osad sekundaarsed; taju toimib objektide kui figuuride foonist eristumise kaudu; vormitaju korjeldub teatud „hea figuuri“ moodustumise reeglitega.

Sissejuhatus psühholoogiasse


T. Bachmann,R. Maruste Psühholoogia alused 2003
Psühholoogia mõiste ja aine:
  • Psyche + logos -> PSÜHHOLOOGIA

(hing) (õpetus) (hingeteadus)
  • Uurib vaimuelu nähtusi ja käitumist
  • Käitumine on objekiivselt fikseeritav
  • Kahepoolne süsteem- subjekt ja keskkond

Interaktiivne süsteem
PSÜÜHIKA
Psühholoogia mõiste esmakasutus:
  • Philipp(e) Melachton-1540
  • Rudolph Goclenius sen.-1590 TEADvUS

Psüühika determinatsioon:
  • Ühiskondlik-ajalooliselt(kultuur!)
  • Bioloogiliselt(aju!)

Psüühilised nähtused:
  • psüühilised protsessid (nt emotsioon (vana tuttava nägemine))
  • psüühilised seisundid (nt protsessid (meri, lained liiguvad, kajakas lendab ja laev upub))
  • psüühilised omadused (nt teadtud kvaliteet, omadused, mis aitavad seda kategoriseerida (inimene on vastutustundlik, ärrituv (sa pole koguaeg, aga vahel)))

Psüühika mõiste avaram,teadvuse mõiste kitsam
Kõik teadvuslikud protsessid on psüühika protsessid,kuid kõik psüühika protsessid pole teadvuslikud protsessid
Psüühilised protsessid on millegi toimumine,sellel on algus, kulgemine ,lõpp ja midagi muutub
Nt:emotsioon, tajud ,haistingud
Psüühilised seisundid on üldise oleku tasemed,aluseks on protsessid,erinevatest tunnustest koosnev
Nt:ärkvel olek,unes olek,pinge,ärritus
Psüühilised omadused on subjektiga kaasas käivad teatud tüüpi omadused,hetkel ei pruugi avarduda,kuid käib subjektiga kaasas
Nt:vastutustundlikkus,ärrituvus
3 psühholoogiat:
  • Eelteaduslik(common sense)
  • Filosoofiline
  • Teaduslik(eksperimentaalne)

Meetodid:
  • Eksperiment
  • laboratoorne
  • loomulik
  • Vaatlus
  • ekstrospektsioon(välisvaatlus)
  • introspektsioon(sisevaatlus)
  • Test
  • Küsitlus/anketeerimine
  • Modelleerimine

+ kliiniline,biograafiline,produktide
Eelteaduslik psühholoogia lihtsam,ebatäpsem kui teaduslik psühholoogia,kuid kiirem
Filosoofiline psühholoogia ei põhine täpsel vaatlusel;akadeemiline
Teaduslik püüab olla mõõtev,objektiivne,täpne
Eksperimendi ehk katse meetod kõige olulisem,teadlane loob mingi olukorra,millest eraödab muud tegurid,mis teda huvitavad ja püüab välja uurida,kuidas ühed tegurid mõjutavad mingit teist tegurit
Muutujad on mis omavad rohkem kui ühte võimalikku seisundit
Sõltuvad ja sõltumatud muutujad
Muutes sõltumatute muutujate taset või liiki,siis vaatame,millist mõju avaldab meie poolt uuritavale nähtusele
Testid peavad olema valiidsed ja reliaatsed
Vaidlusteljed:
  • Bioloogiline sotsiaalne
  • Spekulatiivne empiiriline
  • Teoreetiline rakenduslik

Uurimistsükkel:

Psühholoogiateaduse ajaloost


Teadusliku psühholoogia arenguloost
Wilhelm Wundt (1832-1920) –esimene eksperimentaalpsühholoogia laboratoorium
Leipzig: 1879 -teadusliku psühholoogia algusaasta
Seal hakati tegema uurimistööd
Psühholoogia kui iseseisva teadusdistsipliini teke: eriala, uurimismeetodid , teaduskraadid,osakonnnad, ajakirjad ,kongressid
Strukturalism (Wundt,Titchener):
Psüühikaelementide loendi,struktuuri ja elementidevaheliste seoste (assotsiatsioonide) ning hierarhiate uurmine
Funktsionalism (James,Dewey):
Psüühika funktsioonide uurimine psüühiliste protsesside kaudu,selgitamaks nende osa keskkonnaga kohastumises ja praktiliste ülesannete täitmises
James:Harvardi ülikoolis 1885 demonstratsioonilabor
................................................................................................................................
1890:Principles of psychology
Psühhoanalüüs ( Freud , Jung , Adler ):
Inimeste käitumise,iseloomu ja neurooside seletamine alateadvusesse peidetud instinktide ja mälestuste toime kaudu
Freudi teeneks alateadvuse,teadvuse välise toomine psühholoogiasse,lisaks teooriale hakati praktiseerima,psühhoogia rakenduslik ja kliiniline suund
(Freudi psühhoanalüütiline kušett)
Neofreudistid ( Fromm , Sullivan ):
Bioloogilise ja kollektiivse alateadvuse täiendamine sotsiaalse sisu ja ühiskondlike väärtustega
Biheiviorism (Thorndike, Skinner ,Watson):
Psühholoogia suund, mis rahaneb tingitud reflekside uurimisel füsioloogias
Psühholoogia taandamine objektiivselt mõõdetava välise käitumise uurimisele vastavalt stiimuli -> reaktsiooni meetodile
Palju loomakatseid ning keskendumine õppimise seaduspärasuste väljaselgitamisele
Teatud tingimustel on teatud tagajärjed Black box
R
S
Stiimulite ja reaktsioonide süsteem (must kast – teadvus ja kõik subjektiivne (mida ei saa uurida objektiivselt))
Getaltpsühholoogia (Wertheimer,Köhler, Koffka ) (sks, Gestalt,kujul):
Lähtusid põhimõttest,et psüühilistele nähtustele (nt.taju,probleemi lahendamine) on loomuldasa omane terviklikkus,milles selle tervikule ja ilma selleta ei oma olulist sisu
Formuleerisid terve rea katseandmetest lähtuvaid tunnetuse elementide organisatsiooni printsiipe („hea Gestaldi“ tunnused,figuuri ja fooni eristamise seaduspärasused,stroboskoopilise liikumise seaduspärasused, jm.)
Dalmaatsia pilt
Humanistlik prsühholoogia (Rogers,Maslow):
Psüühika ja käitumise eksperimentaalse uurimise asemel peavad psühholiigid keskenduma inimese mõistmisele ja tema abistamisele,et iga indiviid saaks parimal võimalikul moel realiseerida temas peituva arengupotentsiaali ning ületada kohanemisraskused
Humanistlik psühholoogia on palju mõjutanud psühhoteraapiat ning psühholoogilist treeningut
Kognitiivne psühholoogia ( Bruner ,Broadbent,Miller,Neisser,Simon,Posner)
Teoreetilises plaanis ennetas kognitiivpsühholoogia ratsionalistlikke, konstruktivistlikke ideid
Lähtub arusaamast,et inimese psüühikat tuleks käsitleda kui informatsiooni vastivõtvat,muunduvat,säilitavat ja kasutavat mitmetasandilist töötlussüsteemi
Infotöötlust vahendavad maailma objektide ja nähtuste kohta käivad psüühilised esindused ( representatsioonid ) ning tasemetevahelist teabeedastuse ellu viivat seesmised (otsesele vaatlusele varjatud) protsessid
Inimesed ja loomad on kui infot vastuvõtvad,salvestavad,muundavad,kasutavad süsteem.See süsteem on mitmetasandiline,keerukamad ja lihtsamad

Inimese eelistused,valikud ja toimetulek motivatsioonipsühholoogia valguses


Motivatsioon tekib mingite vajaduste baasil,vajaduste põhiselt tekib motivatsiooniline seisund,mis näitab,mida tuleb teha,et vajadusi rahuldada
Abraham Maslow vajaduste hierarhia :
  • füsioloogilised vajadused – seksuaal -, vee-, toidu- ja unevajadus;
  • ohutus – vajadus kaitstuse järgi;
  • armastus- ja kuuluvusevajadus – vajadus kuuluda mingisse enda jaoks olulisse rühma ja tunda, et temast hoolitakse; inimesed peavad omandama mingi rolli,funktsiooni ühiskonnas,nende suhtes on ootused ja nemad ootavad teistelt midagi
  • väärikus, respekt – vajadus teiste poolt väljendatava tunnustuse järele;
  • eneseteostusvajadus – vajadus saavutada kõik see, milleks inimesel jätkub võimeid, oskusi ja teadmisi.
    Inimesed suudavad erinevalt loomadest kõrgema tasandi vajaduste nimel ohjata madalama tasandi vajadusi
    Kurt Lewin:motivatsioon toimib positiivse ja negatiivse valentsiga objektide väljas
    Freud:motivatsioon tuleneb alateadvuse surutud instinktiivsest Libido energiast,mis ei tohi teadvuses avalduda,kuna läheb vastuollu ühiskondlike normidega
    Ajukoore kõrgemad keskused kontrollivad ja pidurdavad koorealuseid biloogilise motivatsiooni keskusi(seetõttu nt. alkohol ,mis pidurdab ajukoort,alandab enesekontrolli)
    Ajukoor omakorda on ülevana aktivatsioonisüsteemi mõju all (retikulaarformatsiooni ja taalamuse virgutav toime)
    Ilma ajukoore piisava toonuseta pole võimalik eesmärgipärane ja mõistlik tegevus
    Enesekontroll väga oluline ühiskonnas
    Üldaktivatsiooni süsteemi koduks on ajukoore all peituvad evolutsiooniliselt vanemad struktuurid ehk ajukoore vanemad moodustised
    Kui see süsteem töötab nõrgalt siis me lõpuks uinume,kui töötab liiga tugevalt siis oleme pinges ja raiskame oma ressursse
    Inimesed saavad automaatselt aru kui see süsteem hakkab liiga tugevalt tööle ning viimad selle tagasi normaalsele tasemele,samuti kui süsteem töötab liiga nõrgalt
    Üldaktivatsioonisüsteem hoiab ajukoore toonuses
    Yerkes’i ja Dodsoni seaduspärasus:
  • Tulemuslikem tegevus on võimalik optimaalse erutuse korral
  • Mida lihtsalt on tegevus,seda kõrgem on optimaalse erutuse tase
    Tegevuse efektiivsus sõltub erutuse tasemest,mitte liiga kõrge ega liiga madal
    Tegevuse keerukus sõltub selle struktuurist ja individuaalsest võimekusest
    Erutustaseme mõjuriteks on puhanud olek(erutuse tase on normaale,isegi liiga kõrge),väsinud olek(erutuse tase on madal),sotsiaalne olukord ehk teiste inimeste ümbrus(viib erutuse taseme kõrgeks),sõnaline stimulatsioon (ergutamine, sõimamine, rahustamine),joogid(kohv,tee,alkohol),stimulandid ja depressandid ( kofeiin , amfetamiin viivad taseme kõrgele;erutustaset viivad alla alkohol)
    Wilhelm Wundt, Daniel Berlyne:
    Inimesed eelistavad objekte(taiesed,materjale, tekste ) ja olukordi ,mis kutsuvad esilem optimaalse erutuse – mitte liiga kõrge,mitte liiga madal
    Erutusastet reguleerivad objekti keerukus harjumuspärasus, ennustatavus, kongruentsus ,sümmeetrilisus jms.
    Erutustaset reguleeritakse ka inimese seisundi kaudu:stimulandid – kofeiin,uni/puhkus,sotisaalne ekspositisoon,noomimine,motivatsiooni tugevus;rahustavad mõjud - väsimus,alkohol, monotoonsed ärritajad,müra puudumine

    Ajuprotsessid


    Kuklasagara peamine funktsioon on nägemisinformatsiooni töötlemine
    Oimusagara oluliseks rolliks on kuulmisimformatsiooni töötlemine,vajalik helida tajumiseks,sõnade,ütluste tajumiseks
    Kiirusagara roll on puute-ja kehatundlikus
    Otsmikusagar
    Talamus on vaheaju ,ajukoore süvastruktuuride ja ajukoore vahel asuv keskuste süsteem;ümbersuunamissüsteem,emotsoonide tekitamine ja vahendamine ,mälujälgede kinnistamine,liigutuskontrolli reguleerivad osad
    Hüpotalamus asub talamuse all.Eriti oluline inimese keha kui bioloogilise süsteemi talitluse tagamiseks(kõik,mis elutegevuseks vajalik),emotsioonide tagamine. Hüpotaalamuse kahjustused on letaalsed
    Kolmainsa aju hüpotees (P.MacLean)
    Seostub käitumise,tsiviliseeritusega
    Vahe aju arengu tulemuseks on parem võime individuaalselt keskkonnaga kohanduda
    Ratsionaalne aju,mõistus,tsiviliseeritud loogikat ja norme kandev aju,saame lahendada intellektuaalseid ülesandeid
    Omavahel need süsteemid konkurentsis,infovahetuses
    Neuronid -ajus on sadu miljardeid neuroneid,neoronid on omavahel seostes
    Neuronid on kehaarakud,omavad memrbaani,rakutuuma,rakuvedelikku,sisekeskkonna ja väliskeskkonna vahel on piir-närvirakumembraan
    Biolelektriline potentsiaal
    Depolarisatsioon on mõjutuste toimel,sise-ja väliskekskonna vaheline erinevus väheneb
    Aferentne on see kui protsess tuleb
    Eferentne on see kui protsess saadetakse kuhugi
    Püramiidjad rakud teadvuse funktsiooni juures olulised
    Neuromediaatorid
    Atsetüülkoliin+ aktivatsioon ,tähelepanu,lihaskordinatsioonid,viha,seks, agressiivsus
    Dopamiin – liigutuste kontroll,asendid,meeleolu,positiivsed kinnitused ,sõltuvussuhted
    GABA ( gamma -amino-võihape/ - motoorika kontroll,nägemine,ärevuse regulatsioon ,korteks
    Glutamaat+ õppimine,mälu
    Norepinefriin – tähelepanelikkus,emotsioonid,uni,õppimine,meeleolu
    Serotoniin -uni, meeleolu, isu, kehatemperatuur , valu, agressiivsus, impulsiisvus, depressiivsus,suitsiid)
    Kasutatakse spetsiaalseid ajuprotsesside registreerimise ja kuvamise meetoteid
    Positronide emissiooni tomograagia(PET)
    Magnetresonants- kuvamine (MRI)

    Sensoorsed tunnetusprotsessid


    Aisting:
    Keskkonna üksikomaduste kui stiimulite,ärritajate vahetul meeleorganitele mõjumisel tekkiv psüühiline protsess.Mitte üksnes välikeskkond vaid ka sisekeskkond
    • Nägemine(visuaalne modaalsus)
    • Kuulmine(auditiivne) – kuulmismeele puhul igalt poolt vastuvõetavad hääled
    • Maitsmine (gustatoorne)
    • Haistmine (olfaktoorne)
    • Puuteaisting(taktiilne)
    • Kompimine (haptiline)
    • Valu(notsitseptiivne)
    • Tasakaal(vestibulaarne)
    • + temperatuur,kinesteetilised ( liikumis -),nälg,jne.

    Kõik,mis meil on mälus ja mõtlemises,on millalgi olnud aistingus
    Aistingu evolutsiooniliselt ja individuaalses arengus kõige vanemad
    See mõju peab olema vahetu.
    Aistingud kajastavad algkvaliteete,kogu keeruline taju maailm on taandatav üksikaistingutele
    Aistinguid uurides peame kasutusele võtma abstraktsiooni,välima välja ühe kõige lihtsama teguri,muud ärritajad peab elimineerima,aisting elementaarne,kuid korraga on mõjusid palju
    Aistingud erineva moodalsusega,saame rääkida mitmetest erinevatest meeltest
    Aistingute uurimine psühholoogia ajaloos üks vanimaid
    Aisting kui kõige lihtsam psüühiline protsess,kõige lihtsamini uuritav
    Psühhofüüsika rajaja – Gustav Theodor Fechner,19 sajandi keskpaigas
    Psühhofüüsika täis igasuguseid funktsioone
    Põhimõisted
    Läved (absoluutsed l.,eristusläved) ja tundlikkus
    Tundlikus on läve pöördmõiste;mida kõrgemad läved,seda madalam tundlikkus ja vastupidi
    Erinevad lävede liigid,absoluutsed läved ja eristusläved.Absoluutsed läved näitavad milline on ärritaja avaldumise määr,kus võivad aistingud veel tekkida
    Intensiisvus heaks määraks
    Alulumine abosluutne lävi – minimaalne ärritaja määr,mille puhul veel tekib aisting;kui määra kasvatame,siis see määr,millega juba tekib aisting;alla seda ei teki
    Ülemine absoluutne lävi – ülemine ärritaja maksimaalne määr,mille puhul aising tekib,üle selle enam ei teki
    Lihtne määrata näiteks kuuldava heli sageduse põhjal võimalik määrata alumist ja ülemist määra.Alumiste lävede mõõtmine lihtsam,kui ülemiste
    Mida madalam on lävi,seda nõrgem ärritaja,mida suudame aista ja tundlikus on suurem
    Sensibilatsioon
    Eristuslävi – minimaalne mõõdetud erinevus kahe ärritaja vahel,mida aisingutes on võimalik ka eritada;eristuslävest väiksemat eritust pole enam võimalik aista
    Weber’i-Fechner’i seadus - See on psühhofüüsika põhiseadus,pärineb 19 sajandist;mida kõrgem ärritajate väljendusmismäär,seda suurem peab olema erinevus ärritajate vahel,et nad oleksid eristatavad üksteisest;
    Psühhofüüsikalised funktsioonid
    Signaalide avastamise teooria:signaal ja müra,kallutused
    Näitab, mis moodi saame lävede,tundlikuse mõõtmisel arvesse võtta seda kuidas inimene otsustab ja kas tema otsustamise krieeriumid olid lõdvad,ranged.
    Adaptatsioon – inimest iseloomusab mingisugune tundlikkuse tase,aga see ole fikseeritud vaid kõigub,see toimub siis kui kekskonna ärritajate tase oluliselt muutub.Protsessi,kus aistingu tundlikus muutub vastavalt mõjurite(keskkonnamõjurite) tasemele, seda nimetatakse adaptatsiooniks. Kohanemine on üldmõiste.Mida nõrgem ärritajate voog ,seda suuremaks läheb tundlikkus
    Kontrast – erinevus,selgesti esile tulev erinevus tugeva kontrasti korral;kontrasti tajudes meie aistingute abil me võimendame seda kontrasti;kontrasti subjektiivsed efektid
    Valivalt tundlikud kanalid;detektorid
    Ajus olemas detektor rakud ,kardinaalsed rakud,aktiveeruvad siis kui ilmub neile sobiv ärritaja.On valivalt häälestunud sensoorsed kanalid,ja igaüks vastab kindlale modaalsusele ja selle modaalsuse sees olevatele kindlatele ärritjatele
    Weberi fraktsioon:Ernst Heinrich Weber
    I/I=const
    I=stiiumuli läve määr
    I=diferentsiaalläve või määra juurdekasvu väärtus,mille lisamisel I-le tekiv vaevumärgatav erinevus
    const=proportisonaalsukonstant
    Kui ärritajate tase I on kõrgem,siis selleks,et oleks eristatav juurdekasv,peab ka delta I kasvama
    Fechneri seadus:
    S=k log I
    S=aistingu määr
    k=Weberi fraktsiooni sisaldav konstant
    I=stiimuli füüsikaline suurus(määr)
    Kui meil aisting peaks kastama subjektiivselt võrdselt,siis selleks me peaksime seda ärritajat kasvatama hoopis suuremate hüpetega
    Stevens’i seadus:
    S=kIb
    S=aisting
    I=stiiumili füüsikaline määr
    b=eksponentsiaal,mis on antud tajudimensiooni ja katsetingimuste jaoks konstante
    k=tegur,mis võtab arvesse kastutatud mõõtühikuid
    Stevens kasutas ärritaja subjektiivse hindamise võtet,inimesed ise pidid hindama oma aistingute tugevust
    Signaalide avastamise teooria:aistmine on signaali avastamine müra seest;tulemusele mõjuvad ii sensoorne tundlikkus kui ka vaatamise kriteerium (kui range on otsustamine);mõõdetakse nii „puhast tundlikkust“ kui ka kallutusi vastata konservatiivse või lõdva kriteeriumi järgi d’ , B
    Aistingu ajaline viivis:latentne periood = 100-200 millisekundit
    Reaktsiooniaja katsed:
    • Lihtreaktsiooniaeg (0,15 – 0,25 sek.) – nt.nii pea kui kuulete heli,vajutage nupule
    • Valikreaktsiooniaeg (0,2 – 0,5 sek.)
    • „go-no-go“ reaktsiooniaeg – stiimulid erinevad,aga ei pea valima
    • Eristusreaktsiooniaeg („sama-erinev“)/tajuteema/

    Refraktaarsus:reageeringu aeglustumine vahetult pärast eelnenud reageerinut
    Aistingu intensiivsuse ja kvaligteedi muutumine ajas:
    • Adaptsioon (valgusadaptsioon,ruumisageduse adaptsioon)
    • Sensibilisatsioon:tundlikkuse tõus
    • Järelefektid;järelkujundid (negatiivne,kromaatiline)
    • Assimilatsioon (ühtlustumine)
    • Sünesteesia
    • Värvusaistingud (heledus,spekter,komplementaarsus,toon,küllastus,soojad/külmad v.)

    Taju ja tähelepanu


    Pertseptiivsed tunnetusprotsessid
    Taju:
    Esemete ja nähtuste tervikliku meeleise tunnetamise protsess:
    Terviklikkus, mõtestatus, apretseptiivsus,selektiivsus,kontekstist sõltuvus,konstantsus, kategoriaalsus,ülsidtatus,ökoloogiline põhjendatus
    Raske oleks tajuda maailma,kui ei kaasneks sellega arusaamine;tajutavad tervikud on mõtestatud
    Apretseptiivsus - tegemist on tajumise nende teguritega,mis ei tulene otseselt hetke tajust endast;mälu ja kogemus;see,mis ei tule tajutavast vaid eelnevast kogemusest
    Selektiivsus – esiteks,see kui me mingi tervikobjektid aistingute rägastikust välja eristame ja mõnikord see üks ja see sama tervik või olla tõlgendatav erineval moel
    Konteks – üks ja see sama objekt võib olla tajutud erinevalt;konteks määrab ära,mis moodi me seda objekti tajume
    Konstantsus - Tajumise ülesanne pole olla aistinguliselt täpne,vaid anda edasi seda,mis on pidevalt omane nendele objektidele
    Kategoriaalses – taju aitab liigitada sündmusi,objekte teatud klassitesse, kategooriatesse(nt.inimliik,mööbliesemed)
    Taju on üldistatud protsess
    Ökoloogiliselt põhjendatud - kohe nopime ülesse need olulised tunnused,mis näitavad teavet selle objekti kohta,
    • Liigitamine modaalsuste järgi (nägemis-,kuulmis-,jne.) – mõned meeled mille puhul aistingu ja tajude vahel nii suurt erinevust pole(maistmine),aga on meeled,mille puhul suur erinevus(nägemine,kuulmine)
    • Liigigtamine tegelikkuse fundamentaalsete eksistentside järgi (aja-,ruumi-, liikumistaju) – tegelikkus eksisteerib mitmel moel(aeg,ruum)
    • Liigitamine taju objektide järgi:vormitaju, sündmustaju, värvustaju, keeletaju, isikutaju,tekstuuritaju

    Tajuteooriad:konstrutkivistlikud ja ökoloogilisd teooriad
    Konstrutkivistlikud – taju on ettenatud sensoorsete tingumuste analüüsi põhjal tehtav järelduslik protsess.Inimpsüühika konstrueeriv maailma mudeli (selle representatsiooni).See on sarnane hüpoteeside kontrollile
    Hermann von Helmholtz selle suuna rajaja;Irvin Rock,William Epstein, Richard Gregory
    Ökoloogilised – Taju ei konstrueeri representatsioone,ta „korjab üles“ info,mis on juba keskkonas olemas.Tajume kekskonna invariante,sündmusi nint ätidame navigatsiooni – ja liikumisülesandeid.Keskkonnas on võimaldavused
    James Jerome Gibson selle suuna rajaja
    Inimene ei mõtle välja informatsiooni olemas,objektiivses maailmas on juba informatsioon olemas
    Mõlemad olulised lähenemised,need suundumised täiendavad teineteist
    Gestaltpsühholoogia:Tervik > terviku osade summa
    Element omandab oma mõtte ja rolli tajus terviku konstekstis;tervik on primaarne,osad sekundaarsed;taju toimib objektide kui figuuride foonist eristumise kaudu;vormitaju kirjeldub teatud „hea figuuri“ moodustumise reeglitega
    Wolfgang Köhler,Kurt Koffka,Max Werthmeimer
    Kontuur kuulub figuurile,mitte foonile;kontuur organiseerib objekti kujutise.Pöörduvadte kujutiste demonstratsioon :Edgar Rubin „vaas-näod“
    Globaalne konfiguratsioon domineeriv lokaalsete detailide üle;jämedakoeline kujutise info tuuakse teadvusesse enne detlaitset
    Objektide ja kujundite tajumise astmed (ja standardsed tajuülesanded):

    Mikrogeneesi neurobioloogia : Teadvusneuronid loovad pidevalt muutuva „hekteülesvõtte“,see tekib printsiibil „asja tuum enne ja detailid pärast“
    Tähenduste ja tuumakuse eest hoolitseb ajukoore eesosa ,detailide eest ajukoore tagaosa ,kvaale esindavate draiverneuronite aktiivsust moduleerivad eest taha (tagasi) suunatud mõjud ning retikulaarformatsioonist ja taalamusest ülesse suunadut mõjud.Tähelepanu ei võrdu teadvus
    Maskeerimine on kui ühe objekti tajumist häiritakse teise objektiga
    Maskeerimist saab esile kutsuda mitmel moel (pattern-,metakontrast, shine -trough)
    Objektitaju kontekstitundlikkus ilmeb ka ajuprotsessides:konteksti alusel eeldatavast objektist erinev objekt hakkab esile kutsuma vastuseid ajukoore piirkonas,mis tavaliselt vastutab eeldatava objekti tunnuste kodeeerimise eest
    Ülerahvastusefekt
    Liikumistaju:
    • Reaalse liikumise taju (jälgimine,möödumine,Reichardt)
    • Näiv liikumine:stroboskoopiline liikumine,indutseeritud liikumine, autokineetiline liikumine,liikumise järelefekt
    • Suhteline liikumine
    • Vestibulaar -ja kinesteetilised aistingud
    • Kiirustaju
    • Optiline voog

    Gunnar Johansson:
    Bioliikumine
    Tajuja tuletab struktuuri ja objekti kategooria fragmentide liikumisest ,kuid ei ole võimeline seda tegema siis,kui samad fragmendid on staatilised
    Taju konstantsus:
    Eseme ja sündmuste tajutavate omaduste (suuruse,kuju,vormi, heleduse ,suuna jmt) tajumine püsivatena ka tajumistingimuste muutumise korral
    Konstansus on oluline tajutava maailma mõistmisel ja järjepidevuse tagamisel.Varieeruvusest eraldatakse muutumatus,üldisus,põhimõtteline sisu
    Ruumitaju :
    Ruumisuhete taju põhineb 3D-ehk sügavustunnetusele
    Okulomotoorsed: akommodatsioon ,konvergents(vaadates mõlema silmaga maailma objekte,proovime me fikseerida mõlemad silmad kindlal objektil)
    Visuaalsed:suurus,kattuvus, disparaatsus (stereoefekt), liikumisparallaks , tekstuurigradient, aeraalne perspektiiv ,geomeetriline perspektiiv
    Kuulmises:valjus,tämber,disparaatsuspõhine suunataju,Doppleri efekt, dissotsiatsioon
    Sir Charles Wheatstone,H.von Helmholtz
    Bela Julesz:stereogrammide meetod
    Tähelepanu:
    Psüühilise tegevuse suunamine ja keskendamine objektile ,millel on isiku jaoks püsiv või situatiivne tähtsus:
    Valivus ,selgus,suund ümberlülitamine,maht,jaotamine (jagamine),püsivus,kontsentratsioon,kõikumine
    Tähelepanu kui protsess (selekteerimine) ja kui seisund (aktivatsioon)
    Liigitamine – pretseptiivne, motoorne ,ideaalne
    Liigitamine – tahteline, tahtmatu ,(tahtelisjärgne)
    Tähelepanu uurimise tüüpkatsed:
    • Otsingukatse (visuaalne otsing)
    • Eelosundajaga fokuseerimiskatse
    • Dihhootiline kuul(a)mine
    • RSVP-meetodid (tähelepanu silmapilgutus,korduspimedus)
    • Vigilatnsuskatse
    • Stroop ’i efekt

    Tähelepanu protsessid:
    Fokaalne tähelepanu – teadvuse keskendamine,piiratud maht,tähenduse alusel valik;töötleb korraga ühte objekti,seega palju objektide töötlemiseks tarvis nende järjestiktöötlust (enne pks,siis järgmine,jne)
    Eeltähelepanu - elementide grupeerimine tervikobjekt,mida fokaalne tähelepanu saab töödelda,“pop-out“ efektid,paralleelne infotöötlus
    Mälu:
    Esemete ja nähtuste kohta käivate muljete ja teadmiste ning praktiliste oskuste ja vilumuste meeldejätmine,säilitamine ja reprodutseerimine:
    Protsessid ja representatsioonid, milleta on mõeldamatu kohastumine ja eesmärgipärane tegevus;mis on aluseks kõigile teistele tunnetusprotsessidele ning isiksuse kõrgematele omadustele
    • Liigitamine modaalsute järgi (nägemis-,kuulmis-,jne)
    • Liigitamine keskuste jöärgi (senroone,lühiajaline,püsi-)
    • Liigitamine säilitatavate teabe-representatsioonide sisu järgi
    • Liigitamine sõltuvalt seotusest teadvusega

    Teadusliku mälupsühholoogia algus
    Hermann Ebbinghaus(1850-1909) näitas,et õppimist ja unustamist saab eksperimentaalselt ja kvantitatiivselt uurida
    Šveitsi psühholoog Claparede (1873-1940) näitas,et õppimine võib aset leida ka amneesiaga patsientidel,nii et kogemuse omandamiseks pole tarvis materjali teaduvstamisel.Nt 1911.a. töös avaldatud kuulsas „ nõelatorke katses“.Warrington ja Wiskrantz said ka Korsakovi sündroomi patientidega korduspraimingu
    Pavlov ja biheivioristid selgitasid tingitud seoste kujunemise ning operantse õppimise seaduspärasusi-Karl Lashley näitas ajukudede ekvipotensiaalsust õppimises.Donald O. Hebb ( 1904 -1985) selgitas närvirakkude võrgustike taltisuse osa mälujälgede (engrammide) tekkes (sh nn. Hebbi sünaps)
    Sir Frederick Bartlett ( 1886 -1969) oma raamatus Remembering jt töödes tõestas mälus varem kujunenud materjali organisatsiooni ( skeemide ) ning intellektuaalsete ettekujutuste määrava rolli inimomase mälu kujunemisel.See oli erinev lähenemine.Ebbinghausi nn „puhta mälu“ uuringutest (muu hulgas kasutas Ebbinghaus tähenduseta trigramme,et vältida liigset isikupäraste mõtete ja eelnevate assotsiasioonide mõju mälutestides)
    Tänapäevase üldseisukohad:
    Mälu kaks suurt neurobioloogilist alust: (I) DNA/RNA,(2) närvivõrgustike erutus -ja pidurdusvõime mustri muutumine;viimane tugineb sünaptiliste efektide muutmusel ja rakumembraani erutuvuse pikaajalistel mutusel (sh lokaalselt); + struktuurimuutused vs protsessi edaskestmine
    Mälu pole üks eristamatu terviknähtus,vaid on olemas mitmed erinevad mälusüsteemid oma kindlate ülesannete,neurobioloogiliste aluste ning omadustega
    Mälu ilmneb mälutegevuses,protsessides;ilmneb tema kasutamisel (pol „ konteiner laudustatud asjadega“)
    Mälujälgede aktualiseerimine on teiste tunnetusprotsesside sisuliseks/informatsiooniliseks aluseks( taju, kujutlus ,mõltemine)
    Tuleb eristada mälus olemasolevat informatsiooni juurdepääsetavast,ligipääsetavast informatsioonist
    Meeldejätminine (omandamine, salvestamine )
    Põhineb ajutiste või püsivate närviseoste kujundamisel ning teatud kindlate aju närvirakkude tulevase erutuvuse taseme muutustel.Stiimulsignaalid kodeeritakse kasutatavasse vormi
    Tulemusliku omandamise põhitegurid:
    • Aktiivsus(vajadus,motivatsioon,tahe,eesmärgipärasus)
    • Emotsioonide ja erutuse tugi
    • Kordamine(hulk,kordamismetoodika)
    • Otpimaalne hulk materjali,materjali organiseerimine kompadeks/känkudeks
    • Materjali mõtestatus, seostamine olemasolevate teadmistega

    Mälu säilitamine
    uue teabe seostamine eelnevaga ;kustumine;pidurdumine;moodutuste teke;erineva materjali sälimise erinevused
    representatsioonid: analoog representatsiopnid,abstraktsed/sümboolsed representatsioonid
    skeem (sir F. Bartlett) /“kompresseeritud“ Bartletti meetodi demostratsioon /
    Reprodutseerimine (ammutamine,taastamine)
    Põhiliigid:äratundmine, meenutamine ,mäletamine (meenutamine). Äratundmine > meenutamine
    Mälus oleva teabe jõudmine teadvusesse:aktualiseerumine
    Eesmärgipärane vs spontaane ;oluline roll taastamistunnetusel, osundajatel, assotsiatsioonidel (seostel).( Tulving :ammutamise edu sõltub mälus säiliva materjali ning ammutamisel erinevate tunnuste kokkulangevusest;otsustavad ühilduvus,kontekst,seisund)
    • Järjekorraefektid:rea esimesed ja viimased ühikud paremini
    • Omandamise/meeldejätmise ja taastamise tingimuste sarnasus (kattuvus)!
    • Reministsents:hiljem võib materjal meenuda paremini
    • Visuaalne „hüpermälu“

    Salvestamisel (enkodeerimisel) ja mälust ammutamisel (reprodutseerimisel) on märgata erinevusi aju eri piirkondade aktiivsuses
    Mälu liigid ja süsteemid
    Sensoorne – taju edasikestmiseks pärast taju põhjustavate ärritajate lõppu, murdosa sekundist, kustub kiiresti,füüsiline info,suur maht,on maskeeritav,“taju järelkaja“
    Lühimälu – kümneid seikundeid,skeem või sõnad,piiratud maht(7 +/- 2 kompa),tahab sisekõnet, interferents
    Püsimälu – tunde,kuid ja aastaid,mõisted,teooriad,stseenid,episoodid,vilumused,pratkiliselt piiramatu, hierarhiline ,juurdepäär raske
    Püsimälu jaguneb:
    Protseduurimälu:vilumused,oskused, implitsiitne ,mitteteadvustatav
    Semantiline mälu:mõisted,reeglid,teooriad,tähendused,abstrakte,interindividuaalne > personaalne
    Episoodiline mälu:isiku eluseigad fikseerituna ajas ja ruumis,konkreetne, ersonaalne> ühsikondlik
    20.03.09

    Uurimustöö:


    50% tööst on esse, kus võtan aluseks artikli ja mis ise sellest arvan jne
    50% tööst on referaat, räägin sellest, mis artiklis kirjas on

    EMOTSOONID


    The facial expressions illustrating the manifestations of emotion.....
    Emotsioonide väljendumine füüfsises: žhestid, autonoomsed reaktsioonid, Hess- pupill , suu/sülg, hingamine , pulss, higistamine , jne.
    Autokontakt – kui inimene iseennast puutub kuidagi- (kui kratsib ennast, püüab ennast kuidagi rahustada, need on märgiks enda rahustamisest või keeruliste mõtlemisül lahendamisest. Kui tekib keerululine moment, siis see tavaliselt esineb). Nt nina sügamine, kukla kratsimine, suuümbrus puutumine, käöte risti panemine rinnale jne jne jne. Arvatakse, et peamised põhjused, miks inimene spontaanselt nii teeb, on see, et ta püüab ennas alateadvuslikult kaitsta (enamik neid liigutusi on barjäärid vmt). Püüd tunda ennast turvalisena. Emotsionaalse pinge muutumine lokaalsed muutused, tekin aisting ja kihelus, et seda leevendada, inimene puutubki ennast, ise seda märakamata. NB! Emotsionaalsete olukordade puhul need sagenevad!
    Kõnetämber – see muutub mürahelisid sisaldvaks
    Silmapupill läheb suuremaks, kui talle on keegi sümpaatne, väiksemks, kui miski, keegi on asümpaatne, asiotsaalne. NB! Pupill muutub ka valgusest tulenevalt.
    Kõikide nähtusete puhul on erinevad üldkontseptsioonised teooriad, ka emotsioonidel.
    Üle 100 teatakse juba teooriaid emotsioonide kohta.

    STRESS


    Stress – tugev pingeseisund (nii vaimne kui ka füüsiline (või mplemad koos)). Kui keskkond muutub. Põhjus või põhjuste kompleks peab olema piisavalt tugev ja piisava aja vältel. (mitte kiiresti)
    Hans Selye : üldised, mitte haigusespetsiifilised, aga stressireaktsioonispetsiifilised muutused; „adaptatsioonisümdroom“
    Stress on normaalne, vajalik reaktsioon : kohanemine, mobiliseerimine (füüs ja psüüh, reservid )
    Stress võib ka kaasneda haigustega.

    2 PÕHIFAASI:

    • Positiivne faas (mobilisatsioon, eustress )  taluvuspiir negatiivne faas e distress (inimene on positiivn,e rahulik)
    • Stressorid : raske kehaline pingutus , trauma , hapnikuvaegus, agressioon , pikaajaline magamatus , ületöötamine, psüühiline pinge ja kestev konflikt, isolatsioon, motiivide konfliktid, ajadefitsiit (lootuse, allaandmise meeleolud, inimene on kurb, kaasnevad (vivad kaasneda) vaimuelu probleemid nt vaimuhaigus)

    NB!!!! Stress ei ole ainult paha-paha! Niikaua kui ta eustressi staadiumis on, on see hea!

    STAADIUMID, mille inimne läbi käib


  • Häire – e shokistaadium
  • Vastupanustaadium ( adrenaliin , suhkur, kalorid )
  • Kurnatusstaadium (kaitsejõudude mahasurumine, immuun-, südame-, mao- , aju häired) Siin tasub abi paluda
  • Taastumine

    FRUSTRATSIOON


    See on lühemaajalisem, kui stress. See võib tulla ja minna. Kui see kordud ja on tõsisem, võib tekkida stress.
    Seda saab lahata motiveeritud käitumist lahates, aga alati seda pole võimalik. Münikord jääb eesmärk saavutamata tõkete tõttu (välised ja seesminsed)(inimesed seisavad ees, raha ei ole / ise ei oska, et jõua). Eesmärgi mittesaavutamine, ebaõnnestumine ongi frstratsioon.
    Eriti hull on see siis, kui juba on midagi tehtud, nt on juba investeertidu ja ollakse eesmärgile lähedal, ja siis avaldub tõke.
    Omadused: impulsiivsus , f-taluvud; isikupära
    John Dollard: iga agressioon on frustratsiooni tagajärg. ( eeldusel , et takistusi tajutakse sihilikena.)
    Frustratsiooniga kaasneb neg emotsioon, väga tüüpiline frst tagajärg on aggressioon.
    Frustratsioonitaluvus: kohanemisvõime, elamuste transformeerimisvõime, ratsionalisatsioonm sotsiaalne aktiivsus, kindlameelsus, eneseväärikus.
    Frustratsioonile on kalduvamad impulsiivsed inimesed.

    AFEKT


    (tugev hingelise erutuse seisund): lühiajaline, jüuline, tormiliselt kulgev, plahvatuslik reaktsioon.
    2 afekti mõistet:
  • Patoloogiline afekt (haiguslikul pinnal) – teadvus häirunud, mälulüngad; oma tegude tähenduse mõistmine häiritud; kontroll puudub (süüdimatusemi kvalifitseeritav; psühhiaatria kompetents). Afekti mõistesse suhtutakse – MISTAHES AFEKT ON PATOLOOGIA!!!
  • „füsioloogiline“ afekt (Serbski) (tegel. Psühhol.) (säilib võime mõista oma tegude tähendust ha neid juhtida, kuid see võime on piiratud). Täiesti normaalne käitumine teatud olukorras (et iga normaalne inimene käitub nii sellises ebanormaalses olukorras.)
    Kahjuks ühist seisukohta pole.
    Afekt kutsub esile teadlikke ja tahtelisele kontrollile mittealluva pinge-mahalaadimise tegevuses: võimukus, tormilisus, ootamatus, kühiajalisus. (kahvatumine) parasümpaatiline sümpaatiline.
    Patoloogilise afekti seisund pole täielikult erinev normaasest efektist. Aga pat afekti korral on sageli teadvus häirunud. Tüüpilised võivad olla mälu häired, inimene ei mõista kas hästi või mitte ldse oma tegusid . Se võib mõjutada inimeses üüvõimet mõjutada. Enamasti on tegemist süüvõimelise inimesega, erkordsetes olukordades lihtsalt.
    Kui aga väljaspool frustreerivat olukorda on samuti psüiv kontrollimatus, siis see konkreetne juhtum, mida uurime, on patoloogiline ja see on psühhiaatsia kompenetsis vmt.
    Kui inimene on haigend, sisi tekib afekt kergemini.

    Afekti diagnostilised tunnused:


  • Soodustingimused
  • Afektogeenne situatsioon ( konflik )
  • Isiklikud iseäralisused (labiilsus, madal enesekontroll, impulsiivsus; mahasurutud emotsioonid – kumulatiivne afekt)
  • Organismi hetkeseisund (väsimus, kurnatus , psüühiline pinge)
  • Ealised iseärsused (puberteet ja postpuberteet; klimakteerium)
  • Käitumisiseärasused
  • Teadvude ahenemine
  • Käitumise ootamatus ja tormilisus, spontaansus
  • Liigutuslik erakordsus ja võimekus
  • Autonoomsed signaalid (jume, silmade suurenemine, värisemine, karjumine, jääle moondumine, sügav hingamine)
  • Mäluhäired, amneesiavõimalus
  • Järelreaktsioonid (kurnatus, jõuetus, apaatia , uni, kergendus)
  • Suhtumine toimepandusse – kahetsus , ülestunnistus, heastamispüüd, üleelamised; varjamine mittesihipärane ja mitteosav ja mitteefektiivne.

    SEADUSES


    Vana kriminaalkoodeks : § 103, 109, 37.
    Karistusseadustik § 57, lg 6. § 57. Karistust kergendavad asjaolud
    (1) Karistust kergendavad asjaolud on:
    1) süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine, samuti abi andmine kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist;
    2) kahju vabatahtlik hüvitamine;
    3) süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine;
    4) süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul;
    5) süüteo toimepanemine ähvarduse või sunni , samuti teenistusliku, majandusliku või perekondliku sõltuvuse mõjul;
    6) süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul;
    7) süüteo toimepanemine raseda või kõrges eas isiku poolt;
    8) süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel;
    9) leppimine kannatanuga.
    (2) Karistuse kohaldamisel võib arvestada ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetlemata asjaolusid.

    ISIKSUSE PSÜHHOLOOGIA

    Isiksus:


    Järjepidev tundeelu ja motivatsiooni omadustes ning püsivates seadumusted väljenduv individuaalsete erisuste kogum:
    • Tunnusjoonte komplekt
      peame teadma, mis on põhilised tunnused, ja mida peame arvestama.
    • Mõõdetav ja/või tüpologiseeriv
      see annab võimaluse objekiveerida neid kõnealuseid isiksusi
    • Võimaldab ennustada isiku käitumist teatud olukordades
      meil on võime ennustada paremini kui teame, mis on olulised tunnused

    Olulisemas omadused:
    • Temperament (sünnipäraselt kaasaantud)
    • Vaimsed võimed
    • Iseloom (karakter)
    • Väärtused ja hoiakud (kõige rohkem sotsiaalne pool isiksusest (õpitav nö)

    Persona ≈ mask (kr. Lad k)
    Kas isiksus kui mask on sotsiaalne „mina“ teiste jaoks, mida inimene näitab välja varjamaks oma tõelist „mina“ või sümbolit, mis annab aimu tõeslisest „minast“?
    ERINEVISIKSUS PEAKS EHK VÄLJENDUMA KA INDIVIIDIDE VÄLISTES ERINEVUSTES?
    Kuid see on siiski jäänud vaid hüpoteesiks, ja ei ole veel lahendust leidnud. Uurimused jätkuvad.
    NB! indiviid≠isiksus
    Indiviid on geofraaviline ja bioloogiline mõiste, tal on oma nimi, sugu, elukoht jne. Kui indiviidi areng on häiritud, siis ei arene välja harmooniline, tsiviliseeritud, normaalne isiksus välja. Võib jääda arenemata ja jääda alaarenenuks.

    Isiksuse teooriad (ajalugu)

    • anatoomilis-füsioloogilised tunnusjoonte teooriad
    • psühhodünaamilised teooriad (Freud, Jung, Adler, Fromm, Horney, Sullivan, AnnaFreud):motivatsioon!
    • Psühholoogilised tunnusjoonte (trait)teooriad ( Stern , Allport, Eysenck, Raymond Cattell, Costa , McCrae )

    TÜÜP/JÄIK KATEGOORIA  DIMENSIOON , MÕÕDE
    NB! Lugeda FREUDI KOHTA!!! Iseseisvalt tuleb õppida ta kohta. Charcot oli sps, kes teda kuidagi moodi mõtlema pani.
    ka mingite inimlike asjade kohta (koh kirjandus)
    03.04.09

    Isiksuse teooriad (järg):

    • Kognitiiv-käitumuslikud teooriad
      • Sotsiaalne õppimine ( Bandura , Rotter, Michel, Seligman)
      • Kognitiivne stiil (witkin (varda ja raami test), Gardiner, Klein)

    • Humanistlikud ja fenomenoloogilised teooriad (rogers, Maslow, Kelly)
    • Neuroteaduslik moodne lähenemine (ajukuvamisel leitud käitumuslike seadumuste ja ajuprotsesside seaosed)
    • Psühhobioloogilised geneetilised teooriad (Plomin, Bouchard, Zuckerman)

    William H. Sheldon (1898-1977):


    Isiksus väljendub tema kehatüübis (somatotüübis):3 tüüpi:
    • Endomorf – pirnja kehaga , laiad puusad , õlad, ümar pea, tugev rasvkude kehal, kätel ja jalgadel, eest-taha lai keha
      Iseloom: ekstravertne, tundeline
    • Mesomorf : kiiljas keha, kandiline pea, laiaõlgne, lihaseline, litsad puusad, eest-taha lame keha, vähe rasva
      Iseloom: ekstra - või introvertne , mõtleja või tundeline
    • Ekdomorf: kõrgelaubaline, tagasihoidlik lõug, kitsad õlad ja puusad, kitsas rind ja kõht, kõhnad jäsemed, vähe lihaseid ja rasva.
      iseloom: introvertne ja intuitiivne.

    Ernst Kretchner (1888-1964):


    2 peamist temperamenditüüpi:
    • Tsüklotüümne – meeleolumuutused , pos-neg, tundeline
    • Skisotüümne – mõtleja tüüp, võib olla lõhestunud sisemaailm (äärmus)

    3 peamist konstitutsiooni - e kehaehitusetüüpi:
    • Pikk kõhn asteeniline on skistüümne
    • Atleetlik muskulaarne on kergelt skisotüümne
    • Ümar pükniline on maniakaal- depressiivne

    NT


    Tsüklotüümikud skisotüümikud
    Poeedid realistid , humoristid pateerikud, romantikud, formalistid
    Esperimentaatorid vaatlejad, kirjeldajad, empiristid täppisloogikud, süstemaatikud, metafüüsikud

    Allport


    Isiksus on indiviidisisene dünaamilise organisatsioon nendest psühhofüüsilistest süsteemidest, mis determineerivad isiksuse unikaalsed kohastumused oma keskkonnaga
    /sõnaraamatuanalüüs!!/
    Isiksuseomaduste kominatsioone on palju, tuleb rääkida nende omaduste suhtelise väljendumise määrast.
    Intelligentsus, temperament (emotsioonide avarus ja jõud), eneseväljendus (ekstra-/ introvertsus , esilepüüd/alistuvus, ekspansioon /eraldumine, kompensatioon, insait ja enesehinnang ), sotsiaalsus (osalus/koostöö, eneseotsind ja agressiivne enesekehtestamine , müjutatavus sotsiaalsetest stiimulitest).

    Cattell:


    Võttes kasutusele faktorianalüüsi, leidis ta 16 faktorit , mille raames antud faktori omadused tugevasti korreleerusid, kui mille vahel korrelatsioon oli nõrk. Iga faktor on isiksuse mõõde (dimensioon). Lõi 16PF testi. (personality factor )

    Eysenck:


    Psühholoogiline tunnusjoonte teooria: /faktoranalüüs/:
    ekstravertsus /introvertsus ja nourootilisus kui superseadumused.

    Kevade:

    • Melanhoolik – Arno
    • Flegmaatik – Tõnisson
    • Koleerik – Toots
    • Sangviinik – Imelik

    Omaduste aluseks on kaasasündinud reageerimistüüp välistele ja sisemistele ärritajatele; oluline on aktivatsioonimehhanismi mõju, millest sõltud ekstra- või intravertsuse väljakujunemine (+ psühhopaatilisus).

    Isiksuse omaduste mõõtmine

    • Vaatlus
    • Biograafiline meetod
    • CV
    • Tegevuse/loomingu produktise analüüs
    • Vestlus / intervjuu
    • TESTIMINE – põhimeetod. 2 põhinõuet:
      • valiidsusnõue (et sa selles valdkonnas saab kasutada (nt nägemistest ei sobi isikususetestiks) test mõõdab seda, mida mõõta tahetakse.
      • Reliaablus – erinevad testimised, kuiobjekt ja test on samad, siis peavad ka utlemused samad (sarnased ) olema. Reliaabsust mõõdetakse krombachi alfaga ja kui see on suurem kui 0.8, siis on ok.

    Testidele estatavad oõhinõuded:
  • Valiidsus
  • Reliaablus (r>0.8). Populatsioon , normid. Värdluses normidega selgub kategooria või jõudlus või dimensiooni väärtus. Test on teatud standariseeritud ülesannte täitmise (sõnalised, visuaalsed, füüsilised). Võimete test. Küsimustikud, projektiivtestid.
    2 põhirühma:
  • Vaimsed võimed
  • Isksus

    Isiksuse mõõtmine


    Suht pop test - test NEO-PI-R
    Sellel on ka lühemaid varjante, see on ülemaailmselt kõige levinum praegu, suht uus.
    Paul T Costa ja Robert R McCrae
    Mõõdetakse 5 asja:
    • Sotsiaalsus
      • Usaldamine, sõbralikkus
    • Avatus kogemusele
      • kunstilembelisus
    • Vaimu distsipliin (meelekindlus)
    • Ekstravertsus-introvertsus
    • Emotsinaalne stabiilsus

    Isiksuseküsimustik NEO-TRI

    Isiksusetesti (NEO-TRI) võtmesõnaks on isiksus, mis on kirjeldatav viie isiksuseomaduse kaudu. Isiksuseomaduste all mõeldakse püsivaid, ainult sellele inimesele omaseid käitumis- ja reageerimisviise. Isiksuslike dispositsioonide suhteline püsivus võimaldab ennustada indiviidi käitumist eri situatsioonides ning seetõttu on testi kasutusvaldkond väga lai.
    Isiksuse dispositsioonilise lähenemise raames on püütud leida minimaalset komplekti baasilisi omadusi, mis oleksid piisavad isiksuse kirjeldamiseks. Isiksust kirjeldavate sõnade analüüsi tulemusena ilmnes , et sõnad jagunevad viide suurde rühma, kirjeldades emotsionaalset stabiilsust, suhtlemislaadi, vastusvõtlikkust uudsusele, kohusetundlikkust ning sotsiaalsust. Sellest lähtuvalt konstrueeriti NEO-PI küsimustik, millest nüüdseks on kujunenud maailmas kõige enam kasutatav isiksusetest . Paralleelselt NEO-PI küsimustiku adapteerimisega eesti keelde koostati ka skaala kompaktsem versioon NEO-TRI, mille psühhomeetrilised omadused on võrdväärsed NEO-PI küsimustiku vastavate näitajatega, kuid eeliseks seejuures võib pidada väiksemat ajakulu testimise läbiviimisel.
    NEO-TRI koosneb viiest põhiskaalast, millest igaüks tähistab kindlat isiksuslikku dimensiooni:
    • Emotsionaalne stabiilsus kirjeldab inimese emotsionaalset toimetulekut ja enesekontrolli. Kõrge emotsionaalse stabiilsusega inimesed on valdavalt rahulikud, pingevabad ning suutelised ka kriitilistes situatsioonides oma emotsioone vaos hoidma. Madala emotsionaalse stabiilsusega isikud seevastu kalduvad murelikkusele, närvilisusele ja ärevusele ning on suurema tõenäosusega rahulolematud nii enda kui oma tööga, sõltumata selle iseloomust;
    • Ekstravertsus on iseloomulik inimestele, kes on seltsivad, jutukad ning valdavalt optimistlikud. Teiste inimeste juhtimine ja uute suhete loomine ei valmista neile raskusi ega muutu väsitavaks. Kõrge ekstravertsusega inimesed on keskmisest aktiivsemad suhtlejad, saavutavad seltskonnas enamasti liidri positsiooni. Madala ekstravertsusega inimesed on reserveeritud, sõltumatud teistest inimestest ja naudivad keskmisest enam üksiolemist ja iseseisvat tegutsemist ;
    • Sotsiaalsus näitab inimese positiivset või negatiivset orienteeritust teistele inimestele, mis väljendub vastavalt altruismis, kaastundlikkuses ning abivalmiduses või skeptilisuses ning egotsentrilisuses. Kõrge sotsiaalsuse skooriga inimesed peavad grupi vajadusi ja norme isiklikest eesmärkidest tähtsamaks ning püüdlevad harmoonia poole. Madala sotsiaalsuse skooriga inimesed lähtuvad eelkõige isiklikest normidest ja eesmärkidest ning pööravad teistele inimestele vähem tähelepanu;
    • Meelekindlus väljendab inimese kohusetundlikkust, hoolikust, sihikindlust, edasipüüdlikkust ning usaldusväärsust. Kõrge meelekindluse skooriga inimestel on selgelt sõnastatud eesmärk, mille poole püüelda, ning nad tegutsevad selle suunas eesmärgipäraselt ja distsiplineeritult. Võime luua ise töödistsipliin ja sellest kinni pidada, ei vaja väliseid organisaatoreid. Madala meelekindlusega inimesed on paindlikud ning vähem orienteeritud kindlate eesmärkide saavutamisele . Vahetab ühe tegevuse kiirelt teise vastu, töös vajalikud kindlad etteantud reeglid;
    • Avatus peegeldab head kujutlusvõimet, esteetikameelt, vastuvõtlikkust tunnetele, vahelduse otsimist, intellektuaalset uudishimu, loovust ning sallivust. Kõrge avatusega inimestel on enamasti lai huvide ring ning nad huvituvad kõigest uudsest, on oma suhtumistes üldiselt liberaalsemad ning pööravad enam tähelepanu oma tunnetele ja sisemistele seisunditele. Madala avatuse skooriga inimestel on kitsa huvide ring, nad on oma suhtumistes enam konventsionaalsed ning eelistavad tuttavaid ja rutiinseid tegevusi sagedastele muudatustele. Keskmine avatuse skoor viitab huvile kõige uue vastu, samas eelistavad need inimesed töötada stabiilses ja vähest loomingulisust nõudvas keskkonnas.
    Lisaks põhiskaaladele võimaldab NEO-TRI kirjeldada isiksust detailsemate aspektide kaudu. Nimelt eristatakse iga põhiskaala raames kolme alaskaalat, võimaldades selle abil välja tuua isikuslike omaduste individuaalse profiili. NEO-TRI küsimustikus sisalduvad alaskaalad on järgmised:
    I Emotsionaalne stabiilsus
    • Masendus
    • Abitus
    • Ärrituvus
    II Ekstravertsus
    • Elamustejanu
    • Eestvedamine
    • Seltskondlikkus
    III Avatus
    • Kunstilembelisus
    • Kujutlusvõime
    • Mõttesügavus
    IV Sotsiaalsus
    • Usaldamine
    • Sõbralikkus
    • Osavõtlikkus
    V Meelekindlus
    • Asjalikkus
    • Korralikkus
    • Sihikindlus
    Iga vastaja tulemusi võrreldakse vastavate rahvuslike, sooliste ja vanuseliste normidega, mis on koostatud ligikaudu 3000 inimese vastuste põhjal. Küsimustik NEO-TRI koosneb 199 enesekohasest väitest, mille täitmiseks kulub keskmiselt aega 35...45 minutit. Isiksuseküsimustik NEO-TRI on spetsiaalselt välja töötatud kasutamiseks personalivalikul ja -hindamisel.
    MMPI: Minnesota Multifaasiline Isiksuseküsimustik
    Töötati välja 1930ndate lõpus:

    Hermann Rorschach


    Tindipleki test e Rorschachi test.

    Temaatiline apertseptsioonitest (TAT)


    Henry A Murray
    Vähemamõtteline, kui tindiplkekitest, aga siiski pilt, mis on mitmemõtteline ja vaadatakse, kuidas uuritav seletab ja aru saab pildist.

    Rosenzwieg’y pilt-frustratsioonitest


    Näidatakse frustrateerivat pilti ja vaadatakse, kuidas inimene reageerib.

    Täiendavaid isikusse seadumusi ja omadusi:

    • Agressiivsus (a. teooriad: instiknti-, frustratsiooni-, sotsiaalse õppimise. Anonüümsus ja deindividuatsioon. Ülerahvastatus, tiheliolek
    • Maskuliinsus/feminiinsus
    • Subjektiivne heaolu
    • Ela,usteotsing (M. Zuckerman: endorfiinid !)
    • Kollektivism (nt Realo : eestlaste kollktivism)
    • konformsus

    17.04.09

    Intelligentsuse (vaimsete võimete mõõtmine)


    Inimene: „looduse kuningas“, homo sapiens .
    Vaimsete võimete mõõtmise pioneer : Alfre Binet
    Suur tähelepanu intelligentsuse mõõtmisele on seletatav ka intelligentsuse uurimise ajalooga , mis psühholoogia jaoks algas selle sajandi alguses intelligentsuse testimisega. 1904. aastal palus Prantsuse valitsus tuntud psühholoogidel Alfred Binet'l ja Theophile Simon'il töötada välja mõõdupuu koolilaste vaimse taseme määramiseks ja seda eelkõige selleks, et eraldada rumalamad lapsed targematest ning parandada sellega õpetamise efektiivsust. See panigi aluse esimesele intelligentsustestile, mida algselt nimetati selle loojate järgi Binet-Simon'i intelligentsustestiks ning, mis hiljem (1916) sai testi inglise keelde adapteerinud Ameerika psühholoogi Lewis Termani koduülikooli järgi nime Stanford -Binet skaala. See skaala leidis laialdast kasutust ning on sama nimetuse all tuntud ka tänapäeval, viimati revideeriti seda 1985. aastal.
    In 1916, Terman adopted William Stern's suggestion that the ratio between mental and chronological age be taken as a unitary measure of intelligence multiplied by 100 to get rid of the decimals. The resulting "intelligence quotient" became known as the "IQ" and is now known in the classic formula : IQ = Mental Age/Chronological Age X 100.
    Testi loojate ülesandeks ei olnud uurida terviklikku nähtust, mida võiks kutsuda intelligentsuseks, vaid ennustada laste edasijõudmist koolis ja selleks see test kõlbas. Madalamad skoorid ennustasid halba edasijõudmist paremini, kui kõrged head.
    Algselt mõõtis see test laste vaimset iga e. selle testiga sama tulemuse saanud laste keskmist vanust . Vaimne iga on küll väga hea kriteerium mõistmaks piltlikult lapse võimekust, sest on ilmselge, et 6-aastane laps, kelle vaimne iga on 8 on andekas ning tingimata on ta tublim sama vanast lapsest, kelle vaimne iga on 5, kuid see ei võimalda võrrelda erineva kronoloogilise vanusega lapsi. On raske öelda, kas 5 aastane laps, kelle vaimne iga on 7 aastat on võimekam 10 aastasest lapsest, kelle vaimne iga 13. Selle vea parandamiseks pakkus William Stern 1912. aastal välja IQ (intelligentsuse kvotsiendi) mõiste. IQ võtab arvesse nii indiviidi vaimset kui ka kronoloogilist vanust. See arvutatakse jagades vaimne iga kronoloogilise eaga ning komakohtade vältimiseks korrutatakse saadud arv sajaga (IQ = VI/KI * 100). Nii saavad inimesed, kelle vaimne iga võrdub kronoloogilise eaga IQ väärtuseks 100, mis igas vanusegrupis on ka keskmiseks tulemuseks.
    IQ mõiste on kasutusel ka tänapäeval, ehkki seda arvutatakse nüüd teisiti. Kõigepealt uuritakse välja keskmine tulemus mingis normgrupis (näiteks samaealistel lastel) ja sellele omistatakse väärtus 100. Sama grupi teistele testipunktidele omistatakse IQ väärtused selle alusel, kui palju nad erinevad keskmisest. Keskväärtusest (IQ 100) ühe standardhälbe võrra erinevaid tulemusi loetakse keskmisteks tulemusteks . Standardhälbe väärtuseks on keskmine kõrvalekalle keskmisest ja see on arvutatud nii, et umbes 2/3 inimeste tulemused oleksid keskväärtusest vähem kui 1 standardhälbe võrra kõrgemad või madalamad. Standardhälve võib sõltuda konkreetsest normgrupist, kuid kokkuleppeliselt on see Stanford-Binet testi puhul 15, st., et 85-115 IQ punkti saanud inimeste intelligentsuse tase on keskmine.
    Stanford-Binet testi täidetakse individuaalselt, ülesanded esitatakse lastele suuliselt, alustades tasemest, kus laps suudab õigesti vastata kõigile küsimustele. Kui saavutatakse vaimse ea tase, milles testitav ei suuda sooritada ühtki ülesannet on test läbi.
    Individuaaltestide kasutamine on väga asjakohane väikeste laste puhul, kuid suurema hulga täiskasvanud inimeste testimiseks on see väga aja-, raha- ja energiamahukas ettevõtmine. Seetõttu võeti üsna peatselt pärast Stanford-Binet testi loomist kasutusele ka esimesed rühmatestid, mis võimaldasid üheaegselt testida suurt hulka inimesi. Esimene rühmatest töötati välja I Maailmasõja ajal USA sõjaväe tarvis, et valida lihtsõdurite hulgast välja need, keda on mõtet koolitada ohvitserideks ning allohvitserideks. 1920-tel võeti need testid ning nende testide versioonid laialdaselt kasutusel firmades ja valitsusasutustes teenistujate töölevõtmiseks ja kuni tänapäevani on see intelligentsustestide üks peamisi rakendusalasid.
    Eestis praegu enim kasutusel olevad testid on Raveni progressiivsed maatriksid, mis koosnevad ainuüksi mitteverbaalsetest ülesannetest ning mida kasutatakse eelkõige koolides , ning Wonderlicki intelligentsustestide erinevad versioonid, mis sisaldavad nii verbaalseid kui mitteverbaalseid ülesandeid. Mõlemad nendest on rühmatestid.
    TESTITULEMUSTE INTERPRETEERIMINE
    Kuna intelligentsustestid ei ole mõeldud selleks, et teada saada, kuidas inimene sooritab selles konkreetses testis olevaid ülesandeid, vaid testitulemuse alusel püütakse hinnata inimese üldist arutlus- ja mõtlemisvõimet ning ennustada, kuidas ta võiks tulevikus toime tulla neid võimeid nõudvate ülesannetega, siis testi tulemust peab vaatama kui ennustust, millel on teatav tõenäosus osutuda õigeks. Just ennustusel tekkida võiva eksimuse, aga ka mõõtmisvigade tõttu ei võeta iga üksikut testitulemust lõplikuna, vaid arvestatakse välja need piirid, milles saadud tulemus võiks olla usaldusväärne. St. näiteks, et inimene, kes antud testimisel sai IQ tulemuseks 107, võib tulevikus sama suure tõenäosusega saada tulemuse nii 100 kui ka 114. Seetõttu ei saa ka väita, et inimene, kelle IQ on 100 oleks rumalam sellest, kelle IQ on 107, kuna nende tulemuste vaheline erinevus ei ole statistiliselt usaldusväärne ja mõnel hilisemal testimisel võivad need arvud osutuda hoopis vastupidisteks. Et erinevate inimeste tulemused oleksid siiski omavahel võrreldavad ja seda mitte ainult ükshaaval, grupeeritakse need rühmadesse ning teatud piiridesse (ühe standardhälbe vahele) langevad tulemused arvestatakse võrdseteks, e. erinevused selle grupi sees ei ole olulised. Nii saadud piire nimetatakse testi normideks.
    KESKMISEST KÕRGEMAL JA MADALAMAL
    See, millise tulemuse Te saate, sõltub sellest, milline grupp võetakse normide moodustamise aluseks e. millise grupiga teid võrreldakse. Kui normid moodustatakse suhteliselt võimekama ühiskonna osa, üliõpilaste, alusel (nagu paljudes psühholoogilistes uurimustes), siis teie tulemus on tõenäoliselt madalam kui oleks see võrdluses Eesti keskmisega.
    85 - 115 punkti saanud inimeste tulemused loetakse keskmisteks;
    116 - 130 IQ punkti saanud inimesed on kõrgete vaimsete võimetega ja
    üle 130-punktise tulemusega inimesed aga vaimselt väga andekad.
    70 - 84 punkti saanud inimestel on madalad vaimsed võimed,
    alla normi e. alla 70 IQ punkti arvestatakse vaimset alaarengut, mis omakorda jaotub tinglikult neljaks rühmaks:
    (1) IQ 55 - 69 kerge alaareng . Nende inimeste areng on aeglane, kuid nad tulevad ise toime, võivad töötada ja luua perekonna, umbes 90% kõigist alaarengu juhtudest kuuluvad sellesse rühma.
    (2) IQ 40 - 54 mõõdukas alaareng. Puudujäägid ilmnevad varakult, keelelised ja motoorsed oskused on eakaaslastest maas , suudavad küll töötada lihtsatel kohtadel, kuid vajavad juhendamist kogu elu jooksul, umbes 6% alaarengu juhtudest.
    (3) IQ 25 - 39 raske alaareng, selliseid inimesi on umbes 3% alaarengu juhtudest ning nad on võimetud ise toime tulema .
    (4) IQ alla 25 sügav alaareng (1%). Nad ei suuda enda eest hoolitseda ja vajavad täielikku hooldust , motoorika kontroll on nõrk, keelelised võimed puuduvad.
    Standardhälbe alusel moodustatud normid jagunevad nii, et umbes 68% keskmiste, 13% kõrgete ja 13% madalate vaimsete võimetega, e. umbes 94% inimestest on nn. normaalsed. 3% on väga andekaid, ja 3% vaimse alaarenguga.
    Vaimse alaarengu põhjused on peamiselt geneetilist päritolu, kuid need võivad olla tingitud ka varastest ajukahjustustest, (nt. sünniaegne hapnikupuudus ), halbadest keskkonnatingimustest (nt. alatoitlus 2-l esimesel eluaastal ) või õnnetustest.
    Vaimselt väga andekate kohta käibiv stereotüüpne arvamus, et nad on tavaelus saamatud, arglikud ning sotsiaalselt kohanematud ei pea paika. 1920-te aastate algul Lewis Termani poolt alustatud uuringud 1500 väga andeka lapsega (IQ üle 140), mida jätkati 60 aasta jooksul, näitavad vastupidist. Juba algul olid selle grupi liikmed füüsiliselt, akadeemiliselt ja sotsiaalselt võimekamad kui nende eakaaslased. Nad olid ka keskmisest tervemad, pikemad , raskemad ja tugevamad, mistõttu pole ime, et nad ka koolis paremini edasi jõudsid. Hilisemas elus said andekad võrreldes normgrupiga rohkem tunnustust, neil oli kõrgem sissetulek, ning nad andsid suurema panuse kunsti ja kirjandusse. Kui grupi liikmed olid 40 aastased, olid nad kirjutanud üle 90 raamatu, 375 näidendit ja novelli, 2000 artiklit ja registreerinud üle 200 patendi . Nad teatasid ka suuremast eluga rahulolust kui mitteandekad. Loomulikult ei kehtinud selline edu kõigi andekate grupi liikmete kohta.
    MILLISEID JÄRELDUSI TEHA OMA TULEMUSEST?
    Ütleksin, et mitte eriti tõsiseid nagu testidest ikka. Nagu juba öeldud on tegemist ennustamisega ning peaaegu paratamatud on ka juhuslikud vead. Madalaid tulemusi peaks uskuma vähem (ja selline lähenemine ei ole mõeldud mitte üksnes optimistidele), sest ebasoodsate asjaolude (magamata öö, väsitava nädala lõpp, tühi pastakas, kojuununenud prillid jne.) kokkulangemise korral võib ka keskmise intelligentsusega inimene saada nõrga tulemuse. Tugeva tulemuse eksikombel saamine on keerulisem, see on võimalik vaid juhul, kui testi ollakse enne näinud või istutakse väga andeka inimese kõrval ning ollakse piisavalt hea nägemisega, et naabri testist maha kirjutada.
    SOOVITUSI TESTI TÄITMISEKS
    On leitud, et testitäitmiskursustel käimine parandab intelligentsustesti tulemust umbes 15%, mis on just parasjagu nii palju, et tõsta oma madalat tulemust keskmisele või keskmist tugevale tasemele. Selline õpetus annab inimestele eelkõige enesekindlust ja julgust, sest näib ju tuttava ehkki raske probleemi lahendamine mitmeid kordi lihtsamana kui täiesti ootamatu olukorraga toimetulek. Kasulik võib olla juba ainuüksi teadmine, millistest ülesannetest test koosneb. Eestis enim kasutusel olevates Wonderlicki testides on kaheksat laadi ülesandeid:
    (1) verbaalset mõistmist mõõdetakse nt. vanasõnade täpse tähenduse mõistmise ülesannetega,
    (2) verbaalset loogikat loogikaülesannetega,
    (3) leksikaalset võimekust sõnavara suuruse, nt. võõrsõnade tähenduse mõistmisega,
    (4) numbrilist võimekust jadade lahendamisega,
    (5) aritmeetilisi võimeid matemaatiliste tekstülesannetega,
    (6) geomeetrilisi võimeid kujundite võrdlemisega,
    (7) ruumilisi võimeid pinnalaotustest mõttes esemete moodustamisega ning
    (8) tähelepanelikkust teksti- või numbriridade võrdlusega.
    Eestis küll praegu testimiskursusi ei korraldata, aga kaugel see aegki. Seni aga, kui tulemusi sellisel viisil parandada ei saa, aitavad Teid ka järgmised nõuanded, mida järgides Te võidate just need olulised kaks või kolm punkti, mis eraldavad Teid Teie ihaldatud sisseastumiseksami edukast sooritamisest, heast töökohast või ka lihtsalt kõrgemast enesehinnangust.
    Lugege täpselt iga ülesande sõnastust! Pange tähele, millistest ühikutes Teilt vastust oodatakse ja millist vastust üldse oodatakse. Näiteks, kas Teil tuleb leida jadasse sobimatu arv või arv, mis seda asendada võiks. Tähelepanelikkus on üks omadus, mida intelligentsustestid mõõdavad ja hooletusvigade tõttu läheb peaaegu igast testist mõni punkt maha, mis sõltuvalt ülesannete arvust võib moodustada 5-10% õigetest vastustest.
    Arvestage oma aega! Kui mõni ülesanne on Teile liiga raske, siis jätke see vahele. Arvesse lähevad õiged vastused, mitte nende saamiseks nähtud vaev.
    Kontrollige testi tulemuste kokkuvõtmise poliitikat! Küsige testi läbiviijalt, kas valed vastused arvestatakse miinuspunktideks või ei lähe nad üldse arvesse. Viimasel juhul vastake igale küsimusele midagi, eriti kui küsimused on valikvastustega, siis on Teil mingigi tõenäosus märki tabada, vastamata jätmise korral see shanss aga puudub.
    Täitke vastustelehed korralikult! Kui vastus jääb ebaselgeks või on märgitud kaks vastust, siis Te punkti ei saa. Kui Te ka pole endas päris kindel, milline vastus on õige, valige siiski üks. Vastasel korral arvestatakse Teie segaselt kirjutatud P ja B vaheline täht sõnas "...aklazhaan" või 3 ja 8 vaheline number jadas "1, ..., 9, 27" lihtsalt valeks.
    Lõpetuseks võiks öelda, et ehkki ekslikud, reaalse eduga vähe seotud ning palju kriitikat pälvinud on intelligentsustestid ühed enamkasutatavad psühholoogilised mõõtmisvahendid. Igaüks teab oma võimeid, kuid palju huvipakkuvam sellest näib olevat enda võrdlus teistega . Ikka pakub lohutust teadmine, et ehkki mina ei ole geenius , ei ole seda ka suur enamus inimkonnast.
    ( http://tnk.tartu.ee/0vaimsete.html ) ja ( http://www.indiana.edu/~intell/terman.shtml )
    Alfred Binet, Lewis Madison Terman, David Wechsler.
    IQ – intelligentsus koefitsient, SUPER NB!
    IQ: intelligentsuskoefitsent:
    IQ = (testi skoor/norm)x100
    Populatsiooni keskmine on 100. IQ väärtused jaotuvad popultsioonis normaaljaotusena.
    50%-70% vaimsetest võimete varieeruvusest on determineeritud geneetiliselt. Kuid nenede avaldumiseks on tsarvis sobivaid keskkonnatingimusi.
    Raven’i progresseeruvad maatriksid

    Juhan Tork 1889-1980

    Juhan Torki doktoritöö "Eesti laste intelligents" (1939) on Eesti psühholoogia kõige väljapaistvaim saavutus kahe sõja vahelisel perioodil. Mitmed selle uurimuse ideed on uudsed veel ka tänapäeval.
    Jüri Allik – eestlaste intelligentsus on madalam kui soomlastel .

    Aune Valk kommenteerib:


    85 - 115 punkti saanud inimeste tulemused loetakse keskmisteks;
    116 - 130 IQ punkti saanud inimesed on kõrgete vaimsete võimetega ja
    üle 130-punktise tulemusega inimesed aga vaimselt väga andekad.
    70 - 84 punkti saanud inimestel on madalad vaimsed võimed,
    alla normi e. alla 70 IQ punkti arvestatakse vaimset alaarengut, mis omakorda jaotub tinglikult neljaks rühmaks:
    (1) IQ 55 - 69 kerge alaareng. Nende inimeste areng on aeglane, kuid nad tulevad ise toime, võivad töötada ja luua perekonna, umbes 90% kõigist alaarengu juhtudest kuuluvad sellesse rühma.
    (2) IQ 40 - 54 mõõdukas alaareng. Puudujäägid ilmnevad varakult, keelelised ja motoorsed oskused on eakaaslastest maas, suudavad küll töötada lihtsatel kohtadel, kuid vajavad juhendamist kogu elu jooksul, umbes 6% alaarengu juhtudest.
    (3) IQ 25 - 39 raske alaareng, selliseid inimesi on umbes 3% alaarengu juhtudest ning nad on võimetud ise toime tulema.
    (4) IQ alla 25 sügav alaareng (1%). Nad ei suuda enda eest hoolitseda ja vajavad täielikku hooldust, motoorika kontroll on nõrk, keelelised võimed puuduvad.
    Standardhälbe alusel moodustatud normid jagunevad nii, et umbes 68% keskmiste, 13% kõrgete ja 13% madalate vaimsete võimetega, e. umbes 94% inimestest on nn. normaalsed. 3% on väga andekaid, ja 3% vaimse alaarenguga.
      • 70 on see piir

    Intelligentsuse teoreetiline küsitlemin:
    Üldfaktor (g) ??? Kas on olemas üldandekus?
    Erifaktorid (s) (mõõdetakse alltestide või testiblokkide raames)
    verbaalsed, loogilised , kujundilide mõtlemise, arvutamise; järldamine, üldistamise; assotsiatsioonide, sõnavara jms ülesanded
    Thurstone: 7 faktorit: numbrilinse teabega opereerimine, autlusvõime, sõnaline voolavus, ruumiline ettekujutusvõime/visualitsioonivõime, tajuvõime, mäluvõime, sõnaline mõistmisvõime).
    R. Cattell: kristalliseerumus ja voolav
    Oluline: mõtlemise kiirus (sh reaktsiooniaeg), töömälu maht ja täpsus.
    Howard Gardner : intelligentsuse paljusus .
    Loovus ≠ kõrge IQ (r=03)
    Kui mõtlemise kiirus on kiire, siis tekib vähem vigu, rohkem võimalusi märgata soodsaid variante, jäävad muud asjad vist paremini meelde vmt.
    Loovus ≠ loomingulisus!
    Loovuse kriteeriumid (kellegi omad):
  • Loovus
  • realistlikkus

    Isiksuse patoloogia


    Psühholoogiline patoloogilisus määratakse võrreldes normatiivsusega.
    3 põhikriteeriumi:
  • Käitumise/ seisundi harvaesinevus
  • Sobimatus konteksti
  • Isiku(te)le põhjustatavad kannatused või vaevused .
    On olemas ametlik psühhopatoloogiliste häirete ja haiguste loed.
    Normaalsed inimesed sageli on iseloomustatavad teatud patoloogilise sündroomide tendentsidena.
    Tegelevad: terapeudid /konsultandid.
    Emil Kraepelin – psühhiaater, teadlane :D moodsa psühhiaatria 1 rajaja (est) skisofreenia
    Teraapiate / treeningute paljusus:
    • Medikamentoossed
    • Füsioteraapilised
    • Psühhokirurgia (Moniz, Delagdo)
    • Käitumuslikud (Wolpe)
    • Psühhoanalüütilised (Freud)
    • Tööteraapia
    • Suhtlemisteraapiad (AA, ..)
    • Gestaltteraapia
    • Ratsionaal-emotiivne, kognitiivne ( Ellis , Beck)
    • .....

    Tahe, Eneseregulatsioon
    Tahe (lad k voluntas):
    Teadlik eneseregulatsioon,mille alusls on suunatud psüühiline aktiivsus:
    Tahe eeldab vaimset pingutust eesmärgi saavutamiseks, takistuseks olevate raskuste ületamist; on lisamotsivatsioooni allikaks. (kasvatus, töö, enesedistsipliin ! Neid on vaja)
    Tahe peegeldub inimese oma mõtete ja tähelepanu teadlikkus suunamises; tahe on mõeldamatu teadvustamiseta ja asjaolude ekspliitse teadmiseta. Priit Pikamäe: tahtmise kui tahtluse kvalifitseeruv tunnus on teadmine; piiab teomõistest.
    Tegevus jaguneb impulsiivseks ja tahteliseks. Tahtelisel on voluntatiivne ja kognitiivne komponent .
    Tahe on mõeldamatu teadvustamiseta, asjaoludest teadaolemata.

    Impulsiivne käitumine:


    Esmane ajend/vajadus  motiivi järgimine või stiimulile reageerimine  toiming(ud). Impulsi tähenduse analüüs, toimingute tagajärgede arvestamine on puudulik või olematu

    Tahteline käitumine:


    Eesmärgi ettekujuamine ja seadmine  saavutamiseks vajalike tingimuste ja teede ettekujutamine ning võimalike tagajärgede teadvustamine/arvestamine  toimingute planeerimine ja valik  toimimine , tegevus.
    Normaalse ja tsiviliseritud inimese puhul:
    • Kõrgemat vajadused kontrollivad madalamaid
    • Eesmärk võib olla ajas tunduvalt edasi lükatud
    • Võimaldab teha ka endale ebameeldivaid asju
    • Tahteprotsessid tulevad esile tüüpiliselt rasketes valikusituatsioonides ja (tähtsate) otsuste vastuvõtmisel.

    Meenutus: afekt (tugev hingelise serutuse seisund): lühiajaline, jõuline, tormiliselt kulgev, plahvatuslik reaktsioon. See ol tahte juures oluline, kuna inimese tahteline enesekontroll võib afekti ajal kaduda.

    Seadustes


    Kas pg 57 (1) Karistust kergendavad asjaolud on: 6) süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul; (tüüpiliselt – vägivalt, raske solvang, õudus, hirm, viha)
    Vana krk pg 109 „kehavigastuste tekitamise hingelise erituse seisudnis“ pg 37 „vastutust kergendavad asjaolud“:“.. teo toimepanemine tugeva hingelise erutuse mõjul, mille kannatanu on esile kutsunud oma mitteõiguspärase teoga“.
    + süüvõimelisus pgpgpg: süüvõimetu tegu võib olla tahtlik , kuid isik pole süüdi, sst puudub süüvõimelisus kui süü element.
    Õigusemõistetest on otseselt psühholoogiliste tahteprotsessidega seotud mõisteks tahtlus , mida käsitletakse põhjalikumalt karistusõiguses. (tavamõistete vasteid : tahtlikult, teadlikult, meelega, omatahtsi, omavoliliselt, mitte-ettevaatamatult, mitte-hooletult, mitte-kogemata, joolikalt, tagamõtteha....) Tahte mõiste tihedalt seotud süüteomõistega. Tahe: võimaldab toe omisyamist (süülisus) või esineb süüteokoosseisu subjektiivse ebaõiguselemendina.
    Kavatsus: isiku poolt süüteokoosseisu eesmärgitud realiseerimine (sh kui isik kujtab ette, et koosseisupärane käitumie on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus).
    Otsene tahtlus: isik on teadlik oma käitumise vastavusest süüteokoosseisule.
    Kaudne tahtlus: isik peab võimalikuks käitumise astavust süüteokoosseisule (eventualne).
  • On voluntatiivne+kognitiivne
  • Intellektuaalne , kognitiivne (sh teadmise aktualiseritus!)
  • Intellektuaalne, kognitiivne (sh teadmise aktualiseritus!)
    Tahtlus:
  • Koossesupäraste asjaolude teadmine ja tahtmine
    Tahteaktis (tahtlikus käitumises) :
  • Eneseregulatsioon (mõtlemine, kaalutlemine, otsustamine, kontroll, mujale suunamine)
  • Motivatsioon (tõukejõud, aktivatsioon, ergutus)
  • Vaba valik (V. Ivannikv) /vaba tahte tunnus: „ma oleksin võinud teha ka teistmoodi“. Tahe: psühholoogiline ja moraalne (kõlbeline) nähtus. Vabadus toob vastutuse. /
    Daniel Wegner: (ütleb, et vaba tahe on illusioon ) tahteline kogemus tekib, kui inimene tõlgendab poma mõtet enda käitumise põjusena.
    Teadlikul tahtel on 3 allikat:
  • Primaarsus – inimese mõte eelneb ajaliselt vahetult tema tegevusele
  • Kooskõlalisus – inimese mõte on tegevusega vastavuses
  • Eksklusiivsus – mõte on tegevuse ainsaks näivaks põhjusks.
    Tahteakti genees : vajadus  selle tunnetamine , motiivide võitlus  soovimine  eesmärgi saavutamise vahendute valik -- > otsutamine  tegutsemine (toimingud, käitumine).

    Tahteprotsesside psühhofüsioloogia


    Tahte neurofüsioloogilised põhjused:
    • Aju suurte poolkerade otsmikusagarate töö (eelkõige dorsolaateraalne prefrontaalkorteks, eesmine tsingulaarkorteks, orbitofrontaalkorteks)
    • Aju kõnekeskuste ja otmikusagara keskuste vahelised funktisonaalsed seosed
    • Basaalganglionid , taalamu, motoorne korteks
    • Printsiip: evolutsiooonis hiljem arenenud struktuurid kontrollivad vare , kujunenud struktuuride tööd, ohjavad impulsiivsust (alkohul! Kofeiin ja magus)

    / luria : sihipärasus, planeerimine, koordineerimine , Eysenck:kofeiin, magus+//“utilization behaviour“, võõra käe sündroom//Tourette’i sündroom/
    Kornhuber jt: tahtelisele liigutusele eelneb aju biopotentsiaali muutus negatiivse polaarsuse suunas – umbes 1 sek enne vastava liigutuse algust. Bereitschafttspotential; Readiness potential. Valmisolekupotentsiaal. /uuemad andmed generaatorite kohta: ACC, premotoorne korteks/
    Benjamin Libet uuris, millisel ajahetkel enne vabalt elluviidud tahtlikku toimingut inimesed esmakordeslt tundsid soovi kätt liigutada: subjektiivne teadvutatud soovimishetk..... bla
    Benjamin Libet and mind– body causation
    Libertarian free will suggests that our conscious intentions cause our actions . This idea is deeply embedded in human culture, and particularly in European culture since Descartes . However , it clearly implies both dualism and mind–body causation, because a conscious thought (i.e. my intention ) would need to drive the motor areas of the brain , and thus the muscles of my body, to realize my action . Attempts to identify the crucial interface where the mind controls the brain have been as unsatisfactory as Descartes' original suggestion of the pineal gland. The search is clearly misguided, because conscious experience is a consequence of brain activity , rather than its cause. A classic study by Libet and colleagues [4] highlights the tension between folk-psychological beliefs about free will and a scientific account of intention. Libet et al. asked their subjects to fixate a spot rotating every 2560 ms on a screen . Subjects made a voluntary movement of the right hand whenever they ‘ felt the urge ’ to do so. A random time later, the rotating spot stopped, and subjects indicated where the spot had been when they first felt the urge to move , the time of ‘conscious will’. The average time of this ‘W judgement’, as Libet called it, was 206 ms before the onset of muscle activity ( Figure I). Libet also measured the preparatory brain activity preceding voluntary action, or readiness potential (RP), in the same trials. RP onset preceded W judgement by several hundred milliseconds. This suggests that the initiation of action involves an unconscious neural process , which eventually produces the conscious experience of intention. Conscious intentions therefore occur as a result of brain activity, and do not cause brain activity. Libet's experiment has been widely criticized [5]. The particular numerical values in such studies depend strongly on how the subject divides attention between the clock and their internal stream of consciousness. The temporal order of brain activity and reported subjective experience [6] is not reliable evidence for causation. However, the basic result has been replicated 7 and 8, and the experiment appears to offer one of the few viable methods for experimental studies of awareness of action.
    Direct stimulation of the supplementary motor area in man. A strip of electrodes is used to stimulate the cerebral cortex as part of pre-operative procedure before neurosurgery for severe epilepsy. When the SMA (electrodes outlined in red) was stimulated, subjects reported the sensation of an urge to move their limbs . More intense stimulation at the same locations provoked physical movements of the corresponding limb [20]. Reproduced with kind permission of UCLA.
    View Within Article
    Figure 1. A computational framework for action. Based on [37]. A marks a point after movement selection where conscious awareness of intention might arise . B marks an integration of efference, predicted feedback and sensory information, which might lead to the sense of agency.
    http://www.sciencedirect.com/science?_ob=ArticleURL&_udi=B6VH9-4G3HSVN-3&_user=805548&_rdoc=1&_fmt=&_orig=search&_sort=d&view=c&_acct=C000043701&_version=1&_urlVersion=0&_userid=805548&md5=ccea7586657b90735ec102ca759f9cfd
    Vaba valiku (nt vabadus lii............... wtf
    Moraalne dilemma –
    Teadvusel on võimalik veto toimingule peale panna, mis on aju poolt juba algatatud.

    KAIJAlt:

    USALDUSVÄÄRSUSE PROBLEEM


  • sündmuste ja objektide teadvustamatus
  • sündmuste ja objektide moonutatud taju
  • sündmuste ja objektide moonutatud mälu
  • teabe teadlik varjamine
  • tahtlik valetamine ja/või väärinformatsioon
    nendest  tunnetusvõimete piirangud ja apsud; -rühm, miks inimene eksib , enda arvates ei eksi, on siiras, heauskselt.
    psühholoogiline teadlik enesekaitse - rühm, milles räägime valetamisest- psühhoogiline kaitse.
    Miks me ei pruugi tajuda tegelikult ilmunut/toimunut?
  • ärritajate alalävisus
  • tähelepanuressursside nappus või suunatus mujale
  • makseerimine
  • kiire unustamine
    näide: change blindness
    taju võib olla moonutatud *illusioonid * eelarvamused *ego-kaitse
    eeltoodud tajuvigade puhul saab „tõe välja tuua“ neljal moel:
    *inimsilma mitte usaldades ja seetõttu objektiivsemaid füüsikalisi mõõtmisi läbi viies
    Rsk veel 3 punkti
    Objektide äratundmist mõjutab oluliselt kontekst.
    Paar väikest välimuse muutust viib äratundmise protsendi 100%lt mingi paarikümnele. Plastiline opp näiteks.
    Kõrgemate kognitiivsete protsesside pettused tajumisel ja intellektuaalsetes otsustustes. Inimene on eelarvamuslik, hoiakute süsteem kaitseb tema harjumuspärast mina ja maailmanägemist, tõrjub seda, mis ei lähe sellega kokku. Hoiakumõjud (eelarvamused, stereotüübid, sotsiaalsed väärmüüdid, vale kui isiksuse adaptsioonimehanism); õigetest eeldustest implitseeritud väärjäreldused (teadlik valejäreldustele suunamine tajutava abil, nt manipulatsioonid reklaamis ja poliitilises propagandas ( jokk )- konstrueerida väited nii, et keegi ei saa sind süüdistada valetamises aga suunad kuulajaid tegema valejäreldusi); mäluvigade indutseerimine tajutavas kõnes (E.Loftuse töö verbaalsest sisendamisest). Ei aruta läbi, see on intuitiivne otsus, kohene- juu see peab siis nende eelis olema, see on valejäreldus.
    Sündmusest jäänud mälu on: *modifitseeritav, *äravahetatav (mälu jälg on sama, aga ta läheb vahetusse ajas ja kontekstis) ja *täiendatav (mälupõhiselt mõeldud asjadele panevad midagi juurde).
    Elizabeth Loftus ja Endel Tulving!
    Peamised tegurid millest sõltuvalt mõlupõhine kirjeldus võib vale olla- meenutamise hetkel ja sündmuse hetkel mõjuvad mõjurid annavad tugevama efekti kui see moonutatav info on tõenäoline, siis võibki teha inimene meenutusvea.
    Mõjutused on efektiivsemad siis kui nad ei ole mitte liiga ilmsed- kui inimene tajub , et teda mõjutatakse siis tal tekib protestivaim jne, mõjutused peavad olema märkamatud.
    Mida rohkem on aega möödunud sündmusest, seda kergemini on inimene mõjutatav.
    Inimene ei eksi mitte ainult sõnades, vaid ka kujutluses tekib eksimus.

    Kuidas hinnata kas inimene räägib tõtt?

    • sõnalised (verbaalsed) kommunikatsiooni usaldusväärsuse tunnused
    • mitteverbaalsed kommunikatsiooni usaldusväärsuse ja inimese seisundi signaalid.

    Kaks suurt rühma mis koos annavad suure võimaluse hinnata tõe rääkimist. Tõenäosus, et me täiesti juhuslikult saame hinnata, kas räägitakse tõtt, on 50%.
    Undeutsch’i hüpotees: väited, mis tulenevad tegelikult toimunu mälust, erinevad väidetest, mis põhinevad väljamõeldisel ja fantsiaasial.
    Tõerääkimisel: *loogilisus suureneb, * mittestruktueeritud kõne teabeesituse mittevastuolulisus suureneb, * detailirohkus kasvab, *esitatu paigutub loomulikult konteksti, * ootamatute komplikatsioonide ilmnemisest aru andmine on sageliesinev, * sündmusega seotud isiklikud assotsiatsioonid ja seisundikirjeldused võivad sageneda, * ilmneb rohkem spontaanseid parandusi ja korrektiive, * kergemini väidetakse ennast kahtlevat oma mälus.
    Kooskõla printsiip: tavaliselt on sõnaline osa kõnest kooskõlas mitteverbaalse osaga kõneleja aktiivsusest; valetamisel või varjamisel see kooskõla häirub või laguneb. Mitteverbaalne komponent näitab üldiselt paremini inimese emotsionaalset seisundit kui verbaalne.
    Miks mitteverbaalne lekib läbi psühholoogilise kaitse?
    • emotsioonid (hirm, häbi vms), käivitavad füsioloogilisi reaktsioone
    • kognitiivsed protsessid (mõtlemine, otsustamine, meenutamine, öeldu hindamine) on keerulised, mistõttu ei jätku vaimseid ressursse sujuvatest ja loomulikeks reageeringuteks
    • tahtelised enesekontrolli protsessid, mille abil inimene korraldab vaimset monitooringut, seab enesekontrolli, püüab teeselda jms avalduvad mõju kehaprotsessidele.

    Metaanalüüsi tulemustena saadud tõed: kimbatuses ja emotsionaalses pinges oleval inimesel: on täheldatud seda, et valetaval inimesel väheneb liigutuste hulk (tüüpilise käitumismalli suhtes); kõne katkendlikkus või tempomuutus; alakeha jäikus; hääletämbri muutused. Ka tõerääkijad võivad olla kimbatuses või närvilised.
    Polügraaf ehk „valedetektor“:
    Aparatuursed meetodid, mille abil inimese psühhofüsioloogilisi- eelkõige emotsionaalseid- reaktsioone registreerides ja mõõtes püütakse kindlaks teha, kas inimene valetab või varjab mingit olulist (kas süülist või kaasteadvat) teavet.
    NB! Valetamisega kaasnevat tüüpilist ja valetamisspetsiifilist füsioloogilist reaktsiooni pole veel avastatud.
    Emotsionaalse pinge instrumentaaldiagnostika abil leitud tüüpilised ilmingud:
    *higistamine, * punastamine ja kahvatumine, * hingamissageduse ja/või –rütmi muutused,
    * pulsimuutused, *jäsemete värisemine, * silmamusta diameetri muutused, *süljeerituse muutused, *aju biopotentsiaalide muutused.

    Vaata õpikust ise isiksuse tahtelise iseärasusi


    Tahepatoloogia
    Initsiatiivitus
    Jne

    EKSAM


    19. sajandi psühholoogia –
    Kuni 19. sajandini oli psühholoogia filosoofia alavaldkondi; iseseisvaks empiiriliseks teadusharuks sai ta 19. sajandi teisel poolel.
    Leipzig 1879 Esimene eksperimentaalpsühholoogia laboratoorium. Wilhelm Wundt.
    Psühholoogia kui iseseisva teadusdistsipliini teke.
    Esemete ja olendite hingestamine- animism .
    Tsivilisatsioon - hingeellu puutuv sai filosoofia uurimisobjektiks. Psüühilise alge seletamine- materialistlik ( Demokritos - hing on materiaaalne) ja idealistlik ( Platon -hing on ideaalne, tunnetus elust ideaalses maailmas).
    Descartes- interaktiivne dualism- vaimuelu nähtused on sõltumatud ajutegevusest, käivad kooskõlas.
    John Locke - teadmiste meelelise päritolu idee- vastsündinu on tabula rasa, kogemus kirjutab meelte kaudu sisu.
    K.Marx ja F. Engels - dialektilise materialismi õpetus, kus psüühikat käsitleti aju ja selle erilise omaduse- teadvuse- evolutsioonilis-ajaloolise arengu tulemusena.

    Suur viisik (big five) - Isiksuse omaduste Suur Viisik


    Väga mitmete isiksuseküsimustike faktoranalüüsil on esile tulnud viis faktorit, mida võib pidada isiksuse põhidimensioonideks
    • Ekstravertsus
    • Sotsiaalsus
      Sisaldab neid aspekte inimesest, mida tavaliselt nimetatakse inimlikuks: altruism , hoolivus, emotsionaalse toetuse jagamine ja teises otsas vaenulikkus, ükskõiksus, enesekesksus, kadedus
    • Meelekindlus
      Tähistab ka tahet ja sihikindlust, usaldusväärsust ja enesekontrolli
    • Neurootilisus
      Vastab Tellegreni negatiivsele afektile
    • Avatus kogemusele
      Avatus uutele ideedele ja tunnetele, mõtlemise paindlikkus , fantaseerimisvalmidus. Mõnikord samastatakse lihtsalt intelligentsusega. (L.R.Goldberg, Costa, McCrae)

    • Emotsionaalne stabiilsus kirjeldab inimese emotsionaalset toimetulekut ja enesekontrolli. Kõrge emotsionaalse stabiilsusega inimesed on valdavalt rahulikud, pingevabad ning suutelised ka kriitilistes situatsioonides oma emotsioone vaos hoidma. Madala emotsionaalse stabiilsusega isikud seevastu kalduvad murelikkusele, närvilisusele ja ärevusele ning on suurema tõenäosusega rahulolematud nii enda kui oma tööga, sõltumata selle iseloomust;
    • Ekstravertsus on iseloomulik inimestele, kes on seltsivad, jutukad ning valdavalt optimistlikud. Teiste inimeste juhtimine ja uute suhete loomine ei valmista neile raskusi ega muutu väsitavaks. Kõrge ekstravertsusega inimesed on keskmisest aktiivsemad suhtlejad, saavutavad seltskonnas enamasti liidri positsiooni. Madala ekstravertsusega inimesed on reserveeritud, sõltumatud teistest inimestest ja naudivad keskmisest enam üksiolemist ja iseseisvat tegutsemist;
    • Sotsiaalsus näitab inimese positiivset või negatiivset orienteeritust teistele inimestele, mis väljendub vastavalt altruismis, kaastundlikkuses ning abivalmiduses või skeptilisuses ning egotsentrilisuses. Kõrge sotsiaalsuse skooriga inimesed peavad grupi vajadusi ja norme isiklikest eesmärkidest tähtsamaks ning püüdlevad harmoonia poole. Madala sotsiaalsuse skooriga inimesed lähtuvad eelkõige isiklikest normidest ja eesmärkidest ning pööravad teistele inimestele vähem tähelepanu;
    • Meelekindlus väljendab inimese kohusetundlikkust, hoolikust, sihikindlust, edasipüüdlikkust ning usaldusväärsust. Kõrge meelekindluse skooriga inimestel on selgelt sõnastatud eesmärk, mille poole püüelda, ning nad tegutsevad selle suunas eesmärgipäraselt ja distsiplineeritult. Võime luua ise töödistsipliin ja sellest kinni pidada, ei vaja väliseid organisaatoreid. Madala meelekindlusega inimesed on paindlikud ning vähem orienteeritud kindlate eesmärkide saavutamisele. Vahetab ühe tegevuse kiirelt teise vastu, töös vajalikud kindlad etteantud reeglid;
    • Avatus peegeldab head kujutlusvõimet, esteetikameelt, vastuvõtlikkust tunnetele, vahelduse otsimist, intellektuaalset uudishimu, loovust ning sallivust. Kõrge avatusega inimestel on enamasti lai huvide ring ning nad huvituvad kõigest uudsest, on oma suhtumistes üldiselt liberaalsemad ning pööravad enam tähelepanu oma tunnetele ja sisemistele seisunditele. Madala avatuse skooriga inimestel on kitsa huvide ring, nad on oma suhtumistes enam konventsionaalsed ning eelistavad tuttavaid ja rutiinseid tegevusi sagedastele muudatustele. Keskmine avatuse skoor viitab huvile kõige uue vastu, samas eelistavad need inimesed töötada stabiilses ja vähest loomingulisust nõudvas keskkonnas.
    Iga vastaja tulemusi võrreldakse vastavate rahvuslike, sooliste ja vanuseliste normidega, mis on koostatud ligikaudu 3000 inimese vastuste põhjal. Küsimustik NEO-TRI koosneb 199 enesekohasest väitest, mille täitmiseks kulub keskmiselt aega 35...45 minutit. Isiksuseküsimustik NEO-TRI on spetsiaalselt välja töötatud kasutamiseks personalivalikul ja -hindamisel.

    Lävede mõiste ja liigid


    Läved (absoluutsed lävi, eristusläved) & tundlikkus
    Alumine lävi
    Ülemine lävi
    Eristuslävi
    Mida kõrgemad läved, seda madalam on tundlikkus ja vastupidi. Välja arenenud selleks, et tagada liigi tegevuseks otstarbeka, vajaliku info vastuvõtt. Läved kui nähtus ja ajukoore muutlik aktivisatsioonitase tagavad organismile eluliselt vajalikud aistingud ja reaktsioonid. Erutusläve kõgrendamise teel muudetakse mitteaktuaalsed impulsid alalävisteks ning kaitstakse sel moel organismi tarbetute reaktsioonide ja asjatu kurnamise eest ning välditakse liigset infomüra. Muutlik väärtus- sõltub tegevuse iseloomust, retseptori momendiseisundist, ärrituse kestusest ja intensiivsusest jm teguritest.
    Absoluutne lävi- saab mõõta väljendusmismäära (intensiivsus, võnkesagedus jne). Näitavad ära, milline on ärritaja avaldumise määr, kus võivad aistingud tekkida, saab rääkida kahest eri lävest-
    Absoluutne alumine lävi-. See minimaalne ärritaja määr, mille puhul veel tekib aisting. Kui ärritaja määra kasvatame, siis see on see määr mille puhul juba tekib aisting. Vähendame helitugevust, ühel hetkel enam ei kuule. Helikõrgus sõltub võnkesagedusest, ja kui see on madal, siis lõpuks pole enam kuulda.
    Ülemine- üle mille aistingut ei teki. Mõnel puhul on raske määrata, eriti intensiivsusega. Kui tekib selge valuaisting, siis on selge, et oleme selle piiri ületanud.
    Tundlikkuse muutused tulenevad erksusest, toimeainete mõjust, väsimusest jne. Kui koos müraga, siis on ärritajaid raske eristada.
    Vaja tunda ärritaja spetsiifikat, muutumist. Eristuslävi- minimaalne mõõdetav erinevus kahe ärritaja vahel, mida aistingutes on võimalik määrata. eristuslävest väiksem erinevus ei ole määratav. Eristusläve tundlikkus on suhteline. Mida tug on algusärritaja, seda suurem peab olema talle lisatav ärrituse määr, et erinevust suudetaks aistida. Taktiilsel 1/30, kuulmisel 1/100. Weber’i- Fechener’i seadus- kui suurendada ärritust geomeetrilises progressioonis, siis suureneb aistingu intensiivsus aritmeetilises progressioonis, või teisipidi- suurendamaks aistingu intensiivsust võrdeliselt, peame suurendama ärrituse tugevus geomeetriliselt.

    isiksuse põhiseadumused


    isiksuse põhiseadmus on inimese suhtleiselt püsiv kalduvus sarnastes olukordades kindlal viisil mõelda, tunda ja käituda.... ja kuskilt ma lugesin ,et siin all mõeldakse seda suurt 5
    et avatus on seadumus suhelda teistega või midagi sellist
    Vt↑↑


    Adaptatsioon

    Adaptsioon-(lad k kohandamine ) meeleorgani tundlikkuse muutumine pikemaaegse ärritaja toimel või selle puudumisel. Konkreetsel hetkel iseloomustab inimest tundlikkuse tase, aga see pole fikseeritud, kõigub, võib pidevalt ühes kindlas suunas liikuda ära, eelkõige siis kui keskkonnaärritajate tase muutub, tugevamaks minnes meie tundlikkus väheneb, läve tõuseb, „ kanal ummistub“, tugeva valguse korral tundlikkus valgusele läheb tuimemaks, läved kasvavad. Protsess, kus aistingu tundlikkus muutub vastavalt keskkonna mõjurite tasemele, nim adaptsiooniks. Nagu ka kohanemine, aga see on liiga üldmõiste.
    Bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt olulise ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis.
    Positiivne adaptsioon- tundlikkuse suurendamine , tavaliselt nõrga ärritaja toimel- kuulmisadaptsioon vaikuses olles.
    Negatiivne ad- aistingu täielik kadumine või tundlikkuse oluline nürinemine kestval või tugeval ärritusel.
    Selektiivne adaptsioon- kestval valikulised kokkupuutel mingit üht laadi ärritajaga või keskkonnatunnusega. Tundlikkuse valikuline alanemine. Tekivad sensoorsed järelefektid.
    Taktiilsete ja haistmisaistingute adaptsiooni toimub kiiresti, näg, kuul, maits aeglaselt.
    Sensibilatsioon- tundlikkuse kõrgendamine analüsaatorite vastastikuse mõju, harjutamise ja motivatsiooni tagajärjel. Nad moodustavad koostöötava süsteemi ja on vastastikkuses sõltuvuses.
    Meeleorganite tundlikkus suureneb ka:
    *kompensatsioonina füüsilistele puuetele
    *sihipärase treeningu ja kutsealase tegevuse järel
    *tähelepanuprotsesside mõjul.
    Muutumist võimalik esile kutsuda ka tingitult-reflektoorselt- „tähelepanu!“
    Sünteesia- on mingi aistinguga samaaegse nn sekundaarse aistingu tekkimine mõne teise meele piirkonnas. Põhjustab erutuse irridatsioon teise analüsaatori alale. (kollane- soojus )
    Kontrast- erinevus, tugev kontrast on selgesti esile tulev erinevus; intensiivsuse või kvaliteedi erinevus objekti ja tema vahetu ümbruse vahel. Ärritajate vaheline erinevus kannab infot, tundlikud kontrastile, erinevusele, kalduvad tegelikku erinevust subjektiivselt veelgi võimendama. Kontrastiefekt. Pärast külma tundub soe kuumana.
    Vastandnähtus- assimilatsioon- erinevuste sarnastamine, samastamine .
    Kontrasti põhiliigid:
    *simultaankontrast- tekib üheaegsel ärritajate mõjusel
    *suktsessiivkontrast- tekib järjestikkusel ärritajate mõjumisel
    Olulisi kohastumuslikke funktsioone: tajupildis võimenduvad esemete, objektide, stseenide informatiivsed tunnused- servad , kontuurid jne.
    Tajuva organismi oluline tunnus on kontrastitundlikkus.
    Valitavad tundlikud kanalid; detektorid.- ajus on mõned närvirakud, mis aktiveeruvad ainult sobilikele ärritajatele. Valivad kindlaid sensoorseid tunnuseid, kindlaid väärtusi, nopitakse välja sobivad mõjurid.
    Neid kanaleid on palju, koos eristavad maailma eri tunnuseid.

    INTELLIGENTSUS JNE Intelligentsuse mõõtmine


    Intelligentsuse mõiste ja teooriad
    Intelligentsus on indiviidi üldine võimekus käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime.
    FLUIIDNE JA KRISTALLISEERUNUD INTELLIGENTSUS
    Raymond Cattell eristas kahte intelligentsuse vormi: fluiidne ja kristalliseerunud intelligentsus.
    Fluiidne intelligentsus peegeldab inimese võimet arutleda ja infot kasutada.
    Kristalliseerunud intelligentsus sisaldab omandatud oskusi ja teadmisi ja nende rakendamist spetsiifilistes olukordades.
    MITMESE INTELLIGENTSUSE TEOORIA
    Horward Gardner tõi oma mitmese intelligentsuse teoorias välja 6 intellektuaalset võimet:
  • keeleline e lingvistiline – kirjanikel, keelemeestel hästi arenenud
  • loogilis-matemaatiline – matemaatikud, füüsikud võimekad
  • ruumialane – muistsed meresõitjad
  • kehalis -kinesteetiline – tippsportlastel väga hea kehatunnetus
  • muusikaline – hõlmab muusika mängimist, loomist ja kuulamist
  • isikukohane intelligentsus – hõlmab teiste ja enda tunnetamist
    KOLMEKOMPONENDILISE INTELLIGENTSUSE TEOORIA
    Robert Sternberg eristas intelligentsuses kolme koostisosa:
  • seesmine – inimeses toimuvad kognitiivsed protsessid (vajaliku info omandamine, probleemi käsitluse planeerimine, oma teadmiste kohandamine plaaniga konkreetse ülesande lahendamisel);
  • kogemuslik komponent – kogemuse mõju intelligentsusele (korduvas situatsioonis võime oma teadmisis ja kogemusi kasutada automaatselt, enne kui leiame sobiva lahenduse);
  • seotus väliskeskkonnaga – intelligentsuse avalik külg. Eri kultuurid seavad esiplaanile erinevaid ülesandeid.
    Sternberg rõhutas, et intelligentsus peab olema praktiline ning tähenduse annab talle ainult mingi kindel sotsiaalne ja kultuuriline keskkond.
    Pärilikkus ja keskkond
    Osa autoreid rõhutab intelligentsuse kujunemisel keskkonna rolli, teised arvavad , et, intelligentsust mõjutavad peamiselt pärilikud faktorid . Selguse saamiseks on uuritud kaksikuid (ühesugune pärilik foon) ja lapsendatud lapsi (neid võib pere ülejäänud lastega sarnaseks teha just sama keskkond). Ühte perekonda kuuluvate bioloogiliselt võõraste laste intelligentsuses ilmneb teatav sarnasus. N: Johann Sebastian Bachi suguvõsas 26 silmapaistvat muusikut. Ei saa välistada ka keskkonna osa, sest selles suguvõsas pöörati muusikale suurt tähelepanu. Ühemunakaksikud sarnanevad oma pärilike võimete poolest tunduvalt rohkem kui erimunakaksikud . Samas arvatakse, et seda võib osalt tingida nende ühesugune kohtlemine. Erimunakaksikuid koheldakse erinevamalt.
    Põhimõtteliselt toimib pärilikkuse ja keskkonna vastasmõju, küsimus on eelkõige selles, mil viisil see toimib. Võimalik, et arengukeskkond, mis sobib ühtedele, ei sobi teistele. Tänapäeval valitseb seisukoht, et noorte intelligentsuses on pärilike ja keskkonnategurite mõju umbes võrdne (Eysenck, 1998).
    Kas ühed rassid on teistest intelligentsemad? USA IQ testid näivad esmapilgul seda kinnitavat. Neegrid on saanud keskmiselt 10-15 punkti madalama tulemuse kui valged ameeriklased. Samas ületab viiendiku neegrite IQ valgete keskmist (Eysenck, 1998) ning ka üldtulemuse erinevus ei tõesta veel pärilikkuse määravat rolli. Arvesse peab võtma keskkonna (elutingimuste jm) mõju. Enamiku teste on koostanud valged keskklassi esindavad psühholoogid ja nende antud ülesanded ei pruugi teistsuguse taustaga lastele lihtsalt sobida. Kui erineva nahavärviga lapsed pärinevad samalaadsest keskkonnast, siis nende testitulemustel olulist vahet ei ole.
    Testi tulemusi võivad mõjutada mitmed haigused, samuti vanus. N: kui testi teevad vanad inimesed – saavad vähe punkte; kui anda lisaaega, siis tulemused paranevad märgatavalt.
    Kas intelligentsust saab ette näha juba lapseeas ? Testiti 2-6kuiseid imikuid, näidates neile pilte inimeste nägudest. Kiiremini tüdinenud ja üha uusi pilte vaadata soovinud laste intelligentsus osutus vanemas eas mõõdetuna suuremaks. 3aastaste laste testitulemused võimaldavad ära öelda, milliseid tulemusi saavad nad täiskasvanuna. Seni pole võimalik enne lapse 3. eluaastat tema arengu kohta kindlaid järeldusi teha.
    Intelligentsustestid
    BINET- SIMONI TEST
    1904. aastal töötasid prantsuse psühholoogid Alfred Binet ja Théodore Simon välja laste vaimse arengu määramiseks mõeldud testi. Tekkis vajadus eristada lapsi, kes ei saa hakkama normaalkoolis. Esialgses testis oli 30 ülesannet. Eeldusel, et lapse vaimne vanus peaks vastama tema tegelikule vanusele, alustati lapse eale mõeldud testist. Kui ta tegi selles vigu, siis anti talle aasta noorematele lastele mõeldud test. Vajadusel mindi astmekaupa veel allapoole, kuni tasemeni, kus ta enam ühtegi viga ei teinud. Nii saadi teada, millisele eale vastas lapse vaimne areng. Samal meetodil ülespoole liikudes võis kindlaks teha oma tegeliku ea ületanud laste vaimse vanuse. Seda testi on korduvalt uuendatud. Tänu ülesannete mitmekülgsusele kasutati seda veel 1960. aastatel.
    INTELLIGENTSUSKVOOT
    Saksa psühholoog William Stern võttis tarvitusele intelligentsuse mõõdu – intelligentsuskvoodi, lühendatult IQ. Selle arvutamiseks tuli inimese intelligentsusvanus jagada tema eluvanusega ja korrutada 100ga. N: saadi 10aastase lapse intelligentsusvanuseks 11,5. Tema IQ on 11,5:10x100=115. Tänapäeval kasutatakse IQ arvutamiseks spetsiaalseid tabeleid, mille põhjal teisendatakse testis saadud punktid IQ väärtuseks. Kui testi tegijaid on piisavalt palju, siis langeb enamik vastuseid tavaliselt keskmisse vahemikku, võrdselt on esindatud nii vaimselt mahajäänud kui väga kõrge intelligentsusega inimesed. IQ tulemust 90-100 peetakse normaalseks, üle 130 on ülihea ja alla 70 viitab vaimsele mahajäämusele. Väga kõrge IQga inimesed ei tarvitse olla loovad. Albert Einsteini IQ oli 173, Merilin Machil aga 230. Seega on loovus ja IQ punktisumma eri nähtused.
    ENSAMLEVINUD TESTID
    Tänapäeval on väga populaarsed David Wechsleri intelligentsustestid eraldi lastele ja täiskasvanutele. Neid peetakse parimateks intelligentsustestideks läbi aegade. Binet-Simoni ja Wechsleri testi puudusena või märkida testitavate teatud määral ebavõrdset olukorda – inimesed, kes vastavaid probleeme rohkem tunnevad , on kergem õigesti vastata. Niisugused testid nõuavad keele tundmist, olles sobimatud inimestele, kes antud keelt hästi ei valda. On üritatud välja töötada testi, milles oleks vähe kultuuritausta tundmist eeldavaid küsimusi.
    John C. Raven lõi progressiivsete maatriksite testi (1938). Tegemist mittesõnalise intelligentsustestiga, milles minnakse järjest keerulisemate ülesannete juurde (selles seisnebki progresseerumine). Kõik ülesanded on koostatud samal põhimõttel, ega nõua mingeid erilisi teadmisi, kuid üha raskemate ülesannete lahendamine tähendab, et vastaja õpib testi tehes. Eelnevalt peavad tal olema kujundite nägemise harjumus ja testi pliiatsiga täitmise oskus (st ta on elus kirjutanud ja näinud paberit).
    Tihti võib intelligentsustestide kohta kuulda etteheiteid. Head tulemust on raske saada inimestel, kelle lapsepõlvekogemus on olnud teiselaadne. Need testid ei peegelda tema potentsiaali, kuna tema kogemus erineb olulisel määral. N: ei saa inimeselt küsida sõnu, millest ta pole kunagi midagi kuulnud ja siis otsustada vastuse alusel tema intelligentsuse üle.
    TESTIMISE EETILISED KÜSIMUSED
    Testitulemuste alusel ei saa põhjapanevaid järeldusi teha, kuid test aitab inimesel saada ettekujutust oma võimetest. Kahjuks ei ole teste alati õigesti kasutatud ja nende tulemused ei ole alati korrektsed. Tihti mõõdab test tunduvalt vähem kui me loodame.
    Testimisega seondub probleem – kui laialdaselt võivad tulemused teatavaks saada. On nõudeid, et testitulemustega võivad tutvuda vaid sellised inimesed, kes oskavad neid tõlgendada (on seda õppinud). Inimesel endal on õigus teada saada oma testi punkte, aga mitte vastuseid. Kui paljud teaksid vastuseid, siis ei näitaks testid enam midagi.
    USAs kasutatakse teste selleks, et jaotada õpilasi klassidesse. Nii võivad lapsed, kes saavad vähem IQ punkte, sattuda mahajääjate klassi. Kuidas niisugune jaotamine või mõjutada inimese käekäiku?
    Intelligentsustestide heaks küljeks - nende abil saab selgitada, kas lapse probleemid tulenevad tema vaimsest tasemest või käitumishälvetest. Lisaks annab testimine võimaluse välja valida eriti andekaid lapsi. Sel juhul ei mõjuta valikut õpetajate eelarvamused, vaid ainult testi tulemused. Ka tööl edutamine on objektiivsem, kui see ei sõltu üksnes tööandja arvamustest. Muidugi aitab test inimesel saada ettekujutust oma võimetest ja valida sobiv eriala.

    mälu põhiprotsessid

    Esemete ja nähtuste kohta käivate muljete ja teadmiste nind praktiliste oskuste ja vilumuste meeldejätmine, säilitamine ja reprodutseerimine:
    Protesessid ja representatsioonid, milleta on mõeldamatu kohastumine ja eesmärgipärane tegevus, mälu on aluseks kõigile teistele tunnetusprotsessidele ning isiksuse kõrgematele omadustele.
    • liigitamine modaalsuste järgi (nägemis-, kuulmis- jne)
    • kestuse järgi (sensoorne, lühiajaline, püsi- jne)
    • liigitamine säilitavate teabe-representatsioonide sisu järgi
    • sõltuvalt seotusest teadvusega (eksempl., implits.)

    teadliku mälupsühholoogia algus- Ebbinghaus- näitas, et õppimist ja unustamist saab eksperimentaalselt ja kvantitatiivselt uurida.
    Claparede- näitas, et õppimine võib aset leida ka amneesiaga patsientidel, nii et kogemuse omandamiseks pole tarvis materjali teadvustamist. nõelatorke katse.
    See, kuda me mälu kasutame, sõltub sellest, mis meil juba mälus olemas on. Bartlett tõestas mälus varem kujunenud materjali organisatsiooni (skeemide) ning intellektuaalsete kujutuste määravat rolli inimomase mälu kujunemisel. See oli erinenev lähenemine ebbinghausi „puhta mälu“ uuringutest.
    TÄNAPÄEVA ÜLDSEISUKOHAD
    Mälu kaks suurt neurobioloogilist alust: 1. DNA/RNA 2. närvivõrgustike erutus- ja pidurdusvõime mustri muutumine; viimane tugineb sünaptiliste efektide muutmisel ja rakumembraani erutuvuse pikaajalistel muutustel (sh lokaalselt): + struktuurimuutused vs protsessi edasikestmine.
    Mälu pole üks eristamatu terviknähtus, vaid on olemas mitmed erinevad mölusüsteemid oma kindlate ülesannete, neurobioloogiliste aluste ning omadustega
    Mälu ilmneb mälutegevuses, protsessides; ilmneb tema kasutamisel (pole „konteiner ladustatud asjadega“)
    Mälujälgede aktualiseerimine on teiste tunnetusprotsesside sisuliseks/informatsiooniliseks aluseks (taju, kujutlus, mõtlemine).
    Tuleb eristada mälus olemasolevat (available) informatsiooni ligipääsetavast informatsioonist. Võimalik inf ehk põhimõtteliselt olemasolev on tunduvalt suurema mahuga võrreldes sellega mida me saame kogu aeg kasutada. Kuivõrd me suudame avastada sellega ’võtme’ võimalikule infile.
    Meeldejätmine (omandamine, salvestamine)- vaata ise!!!
    Põhineb ajutiste või püsivate närviseoste kujundamisel ning teatud kindlate aju närvirakkude tulevase erutuvuse taseme muutustel. Stiimulsignaalid kodeeritakse kasutavasse vormi.
    Tulemusliku omandamise põhitegurid:
    Aktiivsus (vajadus, motiveeritus, tahe, eesmärgipärasus)
    Emotsioonide ja erutuse tugi
    Kordamine (hulk, kordamismetoodika)
    Optimaalne hulk materjali, materjali organiseerimine kompadeks/känkudeks
    Materjali mõtestatus, seostamine olemasolevate teadmistega.
    Kui mõõdukalt ollakse emotsionaalne, siis see aitab. Kui liiga tugev erutus, siis hakkab see meeldejätmist segama .

    AFEKT


    (tugev hingelise erutuse seisund): lühiajaline, jüuline, tormiliselt kulgev, plahvatuslik reaktsioon.
    2 afekti mõistet:
  • Patoloogiline afekt (haiguslikul pinnal) – teadvus häirunud, mälulüngad; oma tegude tähenduse mõistmine häiritud; kontroll puudub (süüdimatusemi kvalifitseeritav; psühhiaatria kompetents). Afekti mõistesse suhtutakse – MISTAHES AFEKT ON PATOLOOGIA!!!
  • „füsioloogiline“ afekt (Serbski) (tegel. Psühhol.) (säilib võime mõista oma tegude tähendust ha neid juhtida, kuid see võime on piiratud). Täiesti normaalne käitumine teatud olukorras (et iga normaalne inimene käitub nii sellises ebanormaalses olukorras.)
    Kahjuks ühist seisukohta pole.
    Afekt kutsub esile teadlikke ja tahtelisele kontrollile mittealluva pinge-mahalaadimise tegevuses: võimukus, tormilisus, ootamatus, kühiajalisus. (kahvatumine) parasümpaatiline sümpaatiline.
    Patoloogilise afekti seisund pole täielikult erinev normaasest efektist. Aga pat afekti korral on sageli teadvus häirunud. Tüüpilised võivad olla mälu häired, inimene ei mõista kas hästi või mitte ldse oma tegusid. Se võib mõjutada inimeses üüvõimet mõjutada. Enamasti on tegemist süüvõimelise inimesega, erkordsetes olukordades lihtsalt.
    Kui aga väljaspool frustreerivat olukorda on samuti psüiv kontrollimatus, siis see konkreetne juhtum, mida uurime, on patoloogiline ja see on psühhiaatsia kompenetsis vmt.
    Kui inimene on haigend, sisi tekib afekt kergemini.
    Afekti diagnostilised tunnused:
  • Soodustingimused
  • Afektogeenne situatsioon (konflik)
  • Isiklikud iseäralisused (labiilsus, madal enesekontroll, impulsiivsus; mahasurutud emotsioonid – kumulatiivne afekt)
  • Organismi hetkeseisund (väsimus, kurnatus, psüühiline pinge)
  • Ealised iseärsused (puberteet ja postpuberteet; klimakteerium)
  • Käitumisiseärasused
  • Teadvude ahenemine
  • Käitumise ootamatus ja tormilisus, spontaansus
  • Liigutuslik erakordsus ja võimekus
  • Autonoomsed signaalid (jume, silmade suurenemine, värisemine, karjumine, jääle moondumine, sügav hingamine)
  • Mäluhäired, amneesiavõimalus
  • Järelreaktsioonid (kurnatus, jõuetus, apaatia, uni, kergendus)
  • Suhtumine toimepandusse – kahetsus, ülestunnistus, heastamispüüd, üleelamised; varjamine mittesihipärane ja mitteosav ja mitteefektiivne.
    SEADUSES
    Vana kriminaalkoodeks: § 103, 109, 37.
    Karistusseadustik § 57, lg 6. § 57. Karistust kergendavad asjaolud
    (1) Karistust kergendavad asjaolud on:
    1) süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine, samuti abi andmine kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist;
    2) kahju vabatahtlik hüvitamine;
    3) süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine;
    4) süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul;
    5) süüteo toimepanemine ähvarduse või sunni, samuti teenistusliku, majandusliku või perekondliku sõltuvuse mõjul;
    6) süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul;
    7) süüteo toimepanemine raseda või kõrges eas isiku poolt;
    8) süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel;
    9) leppimine kannatanuga.
    (2) Karistuse kohaldamisel võib arvestada ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetlemata asjaolusid.

    Mõtlemisnähtuste liigitamine.


    Sarnaselt mälupsühholoogia teemaga on ka mõtlemise teema raames võimalik välja tuua palju erinevaid liigitusi ja alajaotusi.
    Väljakuj termonioloogias leiame järgmised mõisted:
    • Mõtlemisoperatsioonid
    • Analüüs
    • Võrdlemine
    • Süntees
    • Üldistamine
    • Absraheerimine
    • Mõtlemisvormid
    • Mõiste
    • Järeldus
      • Tõene
      • Väär
    • Otsustus
      • Induktiivne – üksikvaatluselt ja faktidelt liigutakse mingile järeldusele
      • Deduktiivne – alustatakse teada-tuntud tõdedest ja tehakse järeldus üksukjuhu kohta.

    VÕI
      • Tõene
      • Väär
    • Mõtlemisliigid
    • Mõtlemisprotsessi elementide (vormi) e representatsiooni tüübi alusel
      • Esemeline – mõtlemise arengu esimene periood, vahetu kokkupuude esemetega. Valdav 2-5 eluaastani ja loomadel.
      • Kujundiline – võimalik on mõtlemisül lahendamine objektist eemalolevalt; objekti asendab kujund (sõna, visualisatsioon) sellest
      • Loogilis-abstraktne – toetub abstraktsetele mõistetele ja loogilistele konstruktisoonidele.
    • Ülesannete alusel
      • Teoreetiline
      • Praktiline
    • Arendatuse ja teadvustatuse astme järgi
      • Diskursiivne – mõtlemine, mis on loogiline, arutlev, järenduslik, kõneline, järjekindlalt väitelt väitele kulgev.
      • Intuitiivne – fantaasiaga tihedalt seotud. Loomingulise mõtlemise moment. Lahenduse ootamatu, kiire leidmine.
    • Originaalsuse järgi
    • Tahte osavõtu alusel
      • Tahteline (sihipärane)
      • Tahtmatu (juhuslik)


    Emotsioonid ja nende vajalikkus.

    Tunnetusprotsesside uurimine (haist, taju, mõtlemine, keel); isiksusepsühholoogia; emotsioonide psühholoogia.
    Kuna emotsioonid väljenduvad ka väliselt, siis saab seda ka objektiivselt vaadelda, saab vaadelda inimese tundeid- on võimalikud hinnangud .
    Süüd kergendav asjaolu on afektiseisund- inimesel kaob teadlik kontroll oma tegevuse üle- kõrge emotsionaalne seisund.
    Emotsioon- subjektiivne reageering sise- või välisärritajatele; emotsioon peegeldub ärritajate ja olukordade tähtsus ja tähendus indiviidile . Ka meenutus. Nt ka valuhaistingule tekib emotsioon.
    Emotsioon tekib vajaduste rahuldamise või rahuldamatuse baasil. Vajadused rahuldatud- ei ole ohtu sotsiaalsele ja bioloogilisele eksistentsile. Emotsioon tekib ka vajaduste rahuldamise käigus. Positiivne reageering kinnitab tegevust ja vastupidi. Olulised kohanemiseks ja õppimiseks. Märku andev funktsioon.
    Energeetiline roll- Emotsioon annab energia ja jõu tegevusele, on tegevuse käivitajaks ja suunajaks. Käivitab ja suunab tegevust.
    Emotsioon on kui hinnanguline nähtus. Emotsioon võimaldab hinnata olukordi ja objekte, otstarbekalt kohastuda. Anname märku teistele oma olekust ja huvidest, reguleerivad suhteid ja ühistegevust.
    Emotsioonide põhidimensioonid-
    JÕUD/intensiivsus
    KESTUS- ajaline dimensioon- kui kiiresti tekib, kustub, kaua kestab. Mida intensiivsem on emotsioon, seda vähem aega ta kestab. Energia kulub, loodusseadused ei võimalda seda. Nõrk, kestev negatiivne emotsionaalne seisund pole tühine ja ohutu- võivad tekkida haigused ja traumad ka hiljem.
    POLAARSUS - kas pos või neg- nullemotsiooni pole olemas.
    Liigid:
    Emotsionaalsed seisundid: tuntuimad- meeleolu (nt hüpohondria(ärev, häiritud, inimene tõlgendab kõike negatiivses värvingus), raskemeelsus ), ärevus, stress, frustratsioon(tekib ebaõnnestumiste baasil), afekt (tugeva hingelise erutuse seisund, tekib järsku), kirg .
    Kirg: tugev, püsiv tundmus , kiindumus, allutab endale isiku tegevuse ja mõtete pühisuuna. Kire positiivsuse määrab selle objekt. Aastaid ühtemoodi kirglik olla ei ole võimalik.
    Ülevus, ahastus , viha, hirm, põlgus, rõõm, lõbu, norg, (huumor, nali).
    Kujundavad tegurid: seisund (PS, füüs), inimesed, edu/ ebaedu , objektid, taiesed, loomad, loodus, maastikud , loodusnähtused, muusika , seltskond , jne.
    Mida kõrgemal arenguastmel on subjekt, seda erilisemaks läheb tundeelu. Mida kõrgem sots/kultuuriline arengutase, seda peenemad tunded tal on. Ülevustunne. Ka lihtne füsioloogiline seisund loob mingi elamuse või tunde. Füüsilistega tuleneb konkreetne emotsioon.
    Juhul kui ilma mingi objektita on mingi seisund, siis see võib viidata häirele. Emotsioonid on ka hea indikaator normi ja tervise hindamiseks.
    Emotsioon ratsionaalsus; emotsionaalses seisundis inimest iseloomustavad subjektiivsus ja erapoolikus. Teatud vastandlikkus- kui inimene ona emotsionaalne, siis tema loogika ja ratsionaalne mõtlemine kannatab. Tugev emotsioon on vastand objektiivsele mõtlemisele.
    Emotsioonide funktsioonid:
    • hinnang oludele/objektidele
    • erutab/pidurdab aktiivsust
    • suunab tähelepanu
    • kinnistab olulisi mälujälgi
    • väljendab isiku suhtumist , eelistusi, reguleerib suhtlust.
    Positiivne tundmus on isemotiveeriva olemusega. Emotsioonid reguleerivad õppimises positiivset ja negatiivset kinnitust. Midagi ei õpita kui ei saada positiivset tundmust. Emotsioon omab kinnitavat mõju. Võib saada eesmärgiks omaette .
    retseptorite nõrk tundlikkus kutsuvad esile ärevuse, hirmu, rahutuse, ja vastupidi- piisav konts või tundlikkus, hea töö retseptorites tekitavad rahulolu, enesekindluse. Noradrenaliin - erutab, ergutab. Tekivad kõrgendatud meeleolud. Dopamiim - tähelepanu suunamine vajalikele objektidele. Endorfiin, morfium- valu vaigistav toime füüsiliste tunnete suhtes, meeleolu teke, joovastus. Muskariin - maailmatunnetus, nägemused. Jm narkootikumid.

    taju omadused

    TAJU
    Esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess, tekib hetkel vahetult mõjuvatest objektidest ja ümbrusest subjektiivne kujund. Aistingute põhjal loob taju meile tervikliku pildi maailmas. Lisaks füüsilisele tervikule tuleb juurde ka asjade tähendus. Sõltub kogemusest, mõtlemisest, eeldab tähelepanu. Tajumist inimene õpib, aisting on juba sündides. Meelelise tunnetamise kõrgem aste. Ka siis kui meil on objektist ainult fragmendid. Järelduslik, loov, produktiivne, konstruktiivne protsess.
    Psüühikas toimub alateadlikult aktiivne mineviku tajude jälgede otsimine, olemasolev seostatakse varasemalt teadaolevaga, võrreldakse ja rikastatakse fantaasiakujunditega.
    Terviklikkus, mõtestatus (raske on tajuda maailma, kui ei saa aru, mis on asja mõte), apertseptiivsus (tuleneb eelnevast kogemusest), selektiivsus(teatud esemete või tajuvariantide eraldumine üheaegselt mõjuvate esemete jne mitmekesisusest; kahel tasemel- eristame aistingute materjali, teeme selle terviklikuks; mõnikord see tervik võib olla tõlgendatav eri moel; selgemini eristuv=objekt, ebamäärasemalt eristuv=foon), kontekstist sõltuvus, konstantsus (ül pole mitte olla täpne, vaid anda edasi püsivaid omadusi, mis on pidevalt objektile omane, tegemist on muutustega ), kategoriaalsus, üldistatus (tervik, mis saadakse üksikomaduste ja kvaliteetide integreerimise teel, lihtsam aste on äratundmine), ökoloogiline põhjendatus, intensiivsus (objekti eraldumine foonist- määrav on suhteline tugevus võrreldes fooniga), liikumine (liikub objekt eraldub foonist), eesmärk (kindel eesmärk millegi tunnetamiseks, objektina eraldub eelkõige eesmärgiks seatu). Konstantsus (esemete ja tajutavate sündmuste omaduste (suurus, kuju jne) tajumine püsivatena ka tajumistingimuste Muutumise korral)- konstantsusmehhanismid on automaatsed , kiired, teadvuslikult raskesti jälgitavad.
    Väärtaju ehk illusioon- ebaõige taju, mis kujutab objekte vaimusilmas teisiti, kui need on tegelikkuses. Välisärrituseta väärtaju ehk hallutsinatsioon - subjektiivne haiguslik tajuelamus, meelepette raske vorm. Pseudohallutsinatsioon on nõrgem. Sagedaseimad nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid. Meditsiiniline kategooria on hallutsinoos. Alkohoolikutel- tekivad ähvardava, halvustava jne sisuga kuulmispetted, hirm, püüe põgeneda. Taktiilsed h- nahapinnal või selle all usside roomamise tunne.
    Ökoloogiline lähenemisnurk tajule- J. J. Gibson- tajus on esindatud eelkõige keskkonna nn võimaldavused- see, mida üks või teine objekt, ese, selle omadus võimaldavad teha, kuidas neid saab kasutada, mida neilt oodata. Taju ei ole häälestatud mitte niivõrd keskkonna elementidele (servad jne), vaid nende elementide koosluses esinevatele invariantidele (muutuste hõlmas olevatele muutumatutele omadustele), mida tajutakse ja õpitakse tajuma esmajoones aktiivse liikumise, toimimise ja keskkonna muutlikkusega toimetuleku käigus (tegevuses). Ökoloogiline põhjendatus eeldab ka seda, et tajusüsteem oleks võimeline kergesti ja õigesti ära tundma mitte üksnes objekte või üksiktunnuseid, vaid ka sündmusi- eeldab üldistusvõimet, dünaamilisust, invariantidele häälestatust.
    ____________________________________________________________
    Aluseks on tingimatud refleksid ja ka tingitud refleksid- ajutised närviseosed, mis tekivad paljude erinevate ärrituste süsteemipärasel mõjumisel retseptoreile.
    Vastavalt analüsaatori domineerivusele tunnetuses : *näg *kuulm *komp *liigutus *maits *haistmistaju
    Vastavalt tegelikkuse eksisteerimise vormidele: ruumi-, aja-, liikumistaju.
    Vastavalt taju objektile- keele-, inimese-, vormi-, sündmusetaju jne.
    Eesmärgipärane, ettekavatsetud, teadlikult oraniseeritud taju- vaatlus.
    Apertseptsioon - taju sisu ja suunitluse sõltuvust tajuja isiksuslikest omadustest ja kogemustest. Sisendus- võimeline tungima tegurite süsteemi, seda muutma . Annab tajule aktiivse suunatuse, väljendab tajuja teatud suhet tajutavasse. Püsiv ja ajutine apertseptsioon. Ajtine- tingitud inimese psüühilisest seisundist taju momendil (meeleolu, aktiveeritus, ootus). Taju valivusele mõjub eelkõige vilumus mingit laadi objektide või teemadega kokkupuutestm alles seejärel huvi millegi vastu.
    Nt see, kuda küsimus sündmuste asjaolud ekohta on esitatud, mõjutab oluliselt visuaalse stseeni hinnanguid.
    Teatud klassidesse, kategooriatesse:
    *liigitamine modaalsuste järgi (nägemis-, kuulmis-...)
    *liigitamine tegelikkuse fundamentaalsete eksistentside järgi (aja-, ruumi-, liikumistaju)
    *liigitamine taju objektide järgi: vormi-, sündmus-, värvus-, keele-, isiku-, tekstuuritaju.
    Esmane eristamine nägemis- ja kompimistajus- esemete kontuuride põhjal.
    Tajumisnähtuste seletamise teooriad:
    • konstruktivistlikud teooriad- aistingu andmete põhjal aju järeldab ja otsustab, inimpsüühika konstrueerib maailma mudeli, aistingud aitavad püstitada hüpoteese maailma kohta. Taju on ettenatud tingimuste analüüsi põhjal tehtav järelduslik protsess, ratsionaalne otsus, sarnane hüpoteeside kontrollile.
    • ökoloogilised teooriad- taju ei konstrueeri representatsioone, ta „korjab üles“ info, mis on juba keskkonnas olemas. Tajume keskkonna invariante, sündmusi ning navigatsiooni- ja liikumisülesandeid. Keskkonnas on või

    ei ole rahul sellega, et maailm on teisejärguline, et sisemaailm loob päris maailma, nende arust on pahupidi see pööratud. Uurimused, millel tõlgendused põhinevad, on tehtud laborites, ja siis tehakse üldistused kogutajumisele. Tegelt on ju olendid keskkonnas, muutuste keskel, hindavad , tajuvad jne, tajumine aitab kohaneda keskkonnaga. Inimene ei mõtle välja maailma, vaid maailm on olemas.
    Objektide ja kujundite tajumise astmed (ja standardsed tajuülesanded)
    • avastamine (detekteerimine)
    • eristamine (diskrimineerimine)- hinnata, kas objektid on samad või erinevad, kirjeldada erinevusi
    • identsifitseerimine- teada on eri piiratud alternatiivid, katseisik peab samastama esitatud objektid ühe kindlaga
    • äratundmine- olukord, kus pole ette antud alternatiivide piiratud hulka, inimene tunneb ära objekti, nimetab objekti,
    • kategoriseerimine
    • individualiseerimine
    • assotsiatsioonid

    taju süsteemis on oluline, et eri asjade vahel saab vahet teha üksikute märgete abil. Üks ja see sama märgend, välised tunnused aga muutuvad, objekt on sama.
    Maskeerimine (pattern-, metakontrast, shine- through )
    Metakontrast mittemonofoone tsoon..? :D
    Flash-lag efekt- Mahajääva sähvatuse efekt- teadvus ei suuda minimaalse ajaga tajuda reaalsust, aju ei saa hakkama, tekib illusioon, et sähvatanud objekt jääb maha pidevalt liikuvast objektist. Teadvus on aeglane võrreldes füüsiliste sündmustega.
    Objektitaju- kontekstitundlikkus ilmneb ka ajuprotsessides: kontekstist erinev objekt hakkab esile kutsuma vastuseid ajukoore piirkonnas.
    Kontekst mõjutab keskuse aktivseerimist, isegi kui stiimul puudub- kontekst võib luua illusioone. Kui objekti pole, aga inimene eeldab midagi, siis võib tekitada.
    Ülerahvastuse efekt- täpp ja K, täpp ja AAVIKSOO . Ei taju K-d mis on teistega ümbritsetud.
    Liikumistaju- * reaalse liikumise taju (jälgimine, möödumine, Reichardt)
    • näiv liikumine: stroboskoopiline liikumine, indutseeritud liikumine (paigalseisev näib liikuvat, kui ümbritsev foon näib liikuvat, siis seesmine paistab vastassuunas liikuvat), autokineetiline l, liikumine järelefekt. – sellel põhineb kinamatoloogia
    • Suhteline liikumine
    • Vestibulaar- ja kinesteetilised aistingud
    • Kiirustaju
    • Optiline voog
    Motion endused blindness vaata netist - mõnikord meil kaootiliselt liikuvad fooni objektid võivad põhjustada suht paigalseisvate objektide kadumist.
    Liikumine võib edasi anda teatud struktuuri, infot liikumise kohta. Nn bioliikumise ala- tajuja tuletab struktuuri ja objekti kategooria fragmentide liikumisest, kuid ei ole võimeline seda tegema siis, kui samad objektid ei liigu.
    Inimesele pannakse liigeste juurde peegelduvad kettad , mis on pimedas ainsad nähtavad asjad. Kui inimene ei liigu siis tunduvad lihtsalt täpid. Aga kui liiguvad siis kohe tekib fantoomne kuju, saadakse aru, et inimene teeb midagi.
    Taju konstantsuse uurimine. Tajumise oluline ülesanne on esitada maailma objekte nii nagu nad on. Kui kõik erinevused oleksid uudsena, siis oleks väga raske põhilisi objekte tajuda. On oluline, et aju suudab tähtsad asjad ära tunda.
    Esmete ja sündmuste tajuvate omaduste (suuruse, kuju, vormi, heleduse jmt) tajumine püsivatena ka tajumistingimuste muutumise korral. On oluline maailma mõistmisel ja järjepidevuse tagamisel. Varieeruvusest eraldatakse muutumatus, üldisus, põhimõtteline sisu.
    Inimese tajumine
    On ebatäpsem, erapoolikum, hinnangulisem, sest pertseptiivsed protsessid on põimunud emotsioonidega, hinnangutega, hoiakutega, suur osa intuitsioonil.
    Kausaalne atributsioon - teise inimese käitumise põhjuste ja motiivide subjektiivne interpreteerimine tajumisel. Lk 114.
    Esineb oluline erinevus enda ja teiste käitumise seletamises- kõrvalolijad tajuvad käitumist teistmoodi, püüd ebaõigeid seletusi põhjendada väliste teguritega, kõrvalekalle loogikanormidest. sotsiaalsete objektide tajumisel püüab tajuja interpreteerida saadavat infot oma eesmärkidele, vajadustele neid toetavad suunas, ja vastupidi- teadmiste ja väärtustega vastuolus olevat välditakse.
    Kesksemad inimesetaju mehhanismid : * identifikatsioon- teise mõistmine, tema käitumise interpreteerimine temaga samastuda püüdmise kaudu
    *reflektsioon- teise mõistmine tema mõtlemisse sisselamise teel
    * empaatia - mõistmine teise tundemaailma sisseelamise kaudu
    *stereotüpiseerimine- teise interpreteerimine üldlevinud sotsiaalsete tüüpskeemide abil. Aktsentuatsioon- eelistab, väärtustab, ja tajub teisi inimesi- osad on meelepärased- otsustaja loeb heaks neid jooni, mis sarnanevad tema enda omadega.
    Projektsioon - alateadlik tendents iseenda ebasoovitavaid, halbu, enesekujutlusega vastuolus olevaid seisundeid ja omadusi tajuda teiste inimeste omadustena, neid üle kanda- tagarääkimine, halvustamine.
    Sotsiaalne stereotüüp- skemaatiline, standardne argiteadvuslik kujutlus inimesest kui teatava sotsiaalse grupi või rolli esindajast.
    Järjestuse efekt- ebatäieliku ja/või vastukäiva info puhul avaldavad inimesest kujunevale arvamusele rohkem mõju järjekorras esimestena saadud andmed. Esmamulje ! Tuttava inimese puhul aga just viimased andmed.
    Oreooli(e halo ) efekt- tähistab teisest inimesest kujunenud üldmulje või suhtumise mõju selle inimese üksikomaduste ja –tegude tajumisele ja hindamisele. Tekib info defitsiidi olukorras. Positiivne- hea esmamulje- kaldutakse edaspidistes tegemistes nägema ainult häid külgi- näo järgi hindamine. Negatiivne oreool -võimendub halb, hea jäetakse tahaplaanile.
    Sotsiaalse pertseptsiooni (taju) aluseks on mehhanismid, mis kindlustavad informatsiooni defitsiidi tingimustes edu saavutamiseks vajaliku lihtsustamise, valiku ja kategoriseerimise. Olulisemate üksikomaduste ja –tunnuste taju liigitus sotsiaalses pertseptsioonis: inimtaju- 1. püsiomaduste äratundmine (intelligentsus, iseloom jne)
    2. situatiivsete omaduste äratundmine- 1. emotsioonide ja seisundite taju (kõhklus, hirm jne) 2. kindla suunitlusega mitteverbaalsete toimingute taju (käeviibe, käte ristamine jne)- kineem- inimtajus tähenduslikud- autkontakt.
    Paralingvistilised signaalid- kõnega kaasnevad, mittesõnalised- kasutatavus varjatud seisundite ja suhtumise avastamiseks- kõnepausid, intonatsiooni- ja tempomuutused kõnes, foneetiline reduktsioon (sõna lõppude ärasöömine) jne. Teadvuse kontrolli välised, raskesti juhitavad . Kaks peamist mõõdet millele sotsiaalne taju on suunatud ja mille teenistuses on enim signaale- inimestevaheline 1. domineerimine -allumine 2. vaenulikkus-sõbralikkus. Lk 118 skeem
    Inimese taju sõltub tajuja hetkeseisundist. Oluline on nägude ja näoväljenduste äratundmine.
    a+pertseptsi.oon psühh taju sõltumine inimese varasematest kogemustest, psüühilisest seisundist jms
    suu on inforikkam, aga silmad on olulisemad suhtlemise ja hinnangu kujunemise mõjustajad- pilgu suund, selle muutused, pupilli läbimõõt. Suurem pupilli läbimõõt vihjab afektile, sümpaatiale, ahenenud pupill vastumeelsusele, rünnakuhirmule.
    AJATAJU
    Päev-öö, aastaajad , rütmilisus organismis, objektiivne järgnevus sündmustes. Objektiivne ja subjektiivne aeg. Subjektiivne- kui pikk ajavahemik inimesele tundub- lühiajalisi hinnatakse üle, pikemaajalisi alahinnatakse. Haarav tegevus- kiiresti. Passiivsuseseisundis aeglustus aja kulgemine. Sõltub isiku hoiakust- ebameeldivad asjad tulevad kiiresti ja vastupidi. Mineviku emotsiooni- ja sündmusterikkad ajad tunduvad lühiajalistena. Vanus- noortel aeg läheb aeglaselt, vanadel kiiresti.
    Ruumitaju- on vaja aru saada ruumi suhetest, kuda asjad paiknevad, kus ma paiknen, kuda ma oma liikumist sätin. Hinnangud peavad olema kiired, täpsed- et tagada häireteta ja sujuv liikumine, ümbruse õige mõistmine. Ruumisuhete taju põhineb 3D- ehk sügavustunnustele.
    Okulomotoorsed (silm+liigutuslik): akommodatsioon, konvergents. Katame ühe silma kinni, objekte näeme ühe silmaga, tunneme et silma pinge muutub silmas. Lääts kohandub vastavalt vaadeldavate asjade kaugusele, silmade optiliste telgede nurk on erinev eemal ja lähedal asuvate objekte vaadeldes. – saab kaugustunnuseid tõlgendada.
    Silmade optilised teljed ristuvad vaadataval objektil- ei soovitada kõõritada.
    Binokulaarsed tunnused on tähtsad- stereo-optilise nägemise mehhanismide töö alus; monokulaarsed tunnused- staatilised (kattuvus- lähemaolev katab kaugema, suurus- eemalolev väiksem, perspektiiv) ja dünaamilised (liikumisparallaks).
    Distants- lühemaid vahemaid ülehinnatakse, pikemaid alahinnatakse, avaruses ülehinnatakse. Absoluutne ja suhteline liikumine. Liikumismulje tekkimine- *objekti reaalne liikumine, *storoskoopiline esitlus- animatsiooni alus- kinofilm, * indutseeritud liikumine- liikumatu objekti fooni liikumine vastasuunas, * autokineetiline- pimedas ruumis hõõguv sigaret , * liikumise järelefekt (aistingud).
    Visuaalsed: suurus (kaugemad objektid on väiksemad), kattuvus (lähemal asuvad katavad kaugemaid), aeraalne perspektiiv (mets on kaugelt sinisem , lähedalt roheline nagu ikka).
    Kuulmised: eri kohtadest tulenevad helid jõuavad eri kiirusega. Nt paremalt tulev heli jõuab paremasse kõrva ennem- stereoefekt. Valjus, tämber, disparaatsuspõhine suunataju, Doppleri efekt (miks ruumi suhted nii esinevad nagu me tajume on ka füüsikalsed põhjused, mitte ainult psühholoogilised), dissotsiatsioon.
    VORMITAJU kujutiste äratundmise probleem- videotehnika, reklaam jne- tähtis tohutult kasvava infohulga töötlemise-liigitamise-tõlgendamise ül-ga. Maskeerimisefekt- mosaiigid - lokaalsed tunnused. Me filtreerime tajukujundist valikuliselt välja need vormitunnused, mis on maskeerivad, st segavad kujundi äratundmist. Filtreerimise korral jõuab tajupilti vaid heledusjaotus, mis kannab mõtestatud infot. Lühiajalisel esitlusel jõuavad tajupilti vaid globaalsed (jämedad) vormitunnused. Detailide pertseptiivne mikrogenees võtab aega.
    Tähelepanu uurimise tüüpkatsed:
    * otsingukatse (visuaalne otsing)
    * eelosundajaga fokuseerimiskatse
    * Dihhootiline kuulamine
    * RSVP-meetodid
    Fokaalne tähelepanu- teadvuse keskendumine, piiratud maht, tähenduse alusel valik, töötleb korraga, ühte objekti, seega paljude objektide töötlemiseks tarvis nende järjestiktöötlust (enne üks, siis järgmine jne)
    Eeltähelepanu- elementide grupeerimine tervikobjektideks, mida fokaalne tähelepanu saab töödelda, „pop-out“ efektid, paralleelne infotöötlus.
    Kokteiliõhtu fenomeni mõiste.
    Dihhootilise kuulamise katse- paremasse ja vasakusse kõrva samaaegselt esitatud read on erinevalt tajutud, peab toimuma mingi ümberlülitus, tähelepanu valik erinevatest kuulmiskanalitest esitatud teabe vahel.

    5 kuulsamat psühholoogi...freudid ja jungid talle ei sobi.


    Endel Tulving – on eesti päritolu Kanada psühholoog, üks tunnustatumaid mälu-uurijaid maailmas. Ta on tuntud kui episoodilise mälu avastaja ja uurijaStress
    Abraham Maslow - oli ameerika psühholoog. Ta on tuntud kui inimvajaduste hierarhia kontseptsiooni looja
    Kurt Lewin - a German -born psychologist, is one of the modern pioneers of social , organizational , and applied psychology.[1]
    Lewin is often recognized as the "founder of social psychology" and was one of the first researchers to study group dynamics and organizational development
    Gustav Theodor Fechner was a German experimental psychologist. An early pioneer in experimental psychology and founder of psychophysics, he inspired many 20th century scientists and philosophers. He is also credited with demonstrating the non- linear relationship between psychological sensation and the physical intensity of a stimulus via the formula: "S = K Log I”
    Carl Rogers was an influential American psychologist and among the founders of the Humanistic approach to psychology

    aju ehitus ja funktsioonid


    aju osad
    ülesanded
    piklikaju
    Seljaaju jätk koljuõõnes. Mitmete elutähtsate reflekside keskused: hingamis-, südametalitluse-, seedimis-, aevastamis- ja oksendamis-reflekside keskused.
    Piklikajust tuleb läbi ajusilla ajukoorde närvirakkude kogum - võrkmoodustis e retikulaarformatsioon . Võrkmoodustise ülesanne on toimida kas aktiveerivalt või pärssivalt kogu NSile ning osaleda une- ja ärkveloleku regulatsioonis.
    tagaaju
    Ajusild asub piklikajust ülal- ja eespool . Ülesandeks reflektoorne tegevus ja närviimpulsside ülekanne.
    Väikeaju paikneb suuraju poolkerade all. Ta koordineerib liigutusi ja hoiab keha tasakaalus.
    keskaju
    Keskajus asub automaatsete liigutuste keskus - peaaju eri osadest tulevad närviimpulsid kantakse sealt lihastele automaatsete liigutuste juhtimiseks . Ka optiliste ja akustiliste orienteerumisreflekside keskused siin (nt pea pööramine ootamatu heli/valguse korral).
    vaheaju
    Tundlikkuskeskus - selle kaudu saadetakse peaaegu kogu meeleelunditest tulev (sensoorne) info ajukoorde.
    Hüpotalamus - kontrollib sisenõresüsteemi ning autonoomset NSi (ainevahetust, keha sisetemperatuuri, janu- ja näljatunnet) samuti emotsioone, valu, seksuaalsust, mõnu ja stressi.
    otsaju
    Suuraju poolkerad - neid katab suuraju koor, mis on kogu NSi kõrgeim osa, seal toimub kõrgem närvitalitlus e teadvuse, mõtlemise, aistingute, tajude, mälu ja õppimisega seotud protsessid.
    Eristatakse 4 sagarat:
    otsmikusagar - seotud liigutuste planeerimise, teostamise, kontrollimisega
    kiirusagar - seotud naha- ja lihastundlikkusega
    oimusagar - seotud kuulmisega
    kuklasagar - seotud nägemisega.
    Eristatakse 3 välja:
    motoorsed väljad - asuvad otsmiku ja kiirusagara piiril , siit liigutused käsklused lihastele tahteliste liigutuste sooritamiseks. Mida peenem liigutus, seda suurem esindatus ajukoores nt pöidla esindatus ajukoores suurim. Nt kui kahjustuvad motoorsed kirjutamiskeskused, siis ei saa inimene teha kirjutamisliigutusi, kuigi tema käsi on terve.
    sensoorsed väljad - hõlmavad kuulmiskeskust oimusagaras, nägemiskeskust kuklasagaras, puutetundlikkuse ( kompimise ) keskust otsmiku- ja kiirusagara piiril. Neile ajukoore aladele saabub meelte saadetud info. Nt kui kuklasagara nägemisväli on vigastatud , siis inimene näeb esemeid, aga ei tunne neid ära.
    assotsiatiivsed väljad - võtavad enda alla ajukoore ülejäänud osad (ajukoorest üle veerandi). Seotud kõrgemate psüühiliste protsessidega - mälu, mõtlemine, tajumine, kõne. Siin toimub kogu saabunud info ühendamine sihipärase tegevuse huvides. Nt otsmikusagara kahjustuse korral muutub inimene loiuks , aeglaseks, mõtlemisvõime kaob.
    Mõhnkeha ühendab suuraju kaht poolkera .
    limbiline süsteem
    Ei eristu omaette aju osana ! Hõlmab kesk- ja vaheaju ning jõuab ajukoorde.
    Nimetatakse emotsioonide ajuks, naudingukeskuseks.
    Seotud emotsioonide, mälu, õppimise ja motivatsiooniga.
    Ajukoor katab suht kõik ära. The dark side of the moon :D
    Ajul on kaks poolt, poolkerad. All väikeaju, mille pearoll on sellises protsessid, mis ei teadvustu, vaid vajalik tasakaaluks jne, füsioloogiline organ. Pole rolli emotsioonidel, mõtlemisel jne.
    Beežikas hallikas käsn- AJU!!!!! (Vaata lk 42 juurde) rikkalikult täidetud neoronitega, närvirakkudega, biokeemilised ained, veresoonkond arenenud.
    Ajul endal valutundlikkus puudub- võimaldab ravi ja uuringuid .
    Intelligentsuse tagab see kuda närvivõrgustik on välja kujunenud, mitte see kui raske aju on.
    AJUKOORE TÖÖ SÜSTEEMSUS JA TÜPOLOOGILISED ERINEVUSED.
    Tegevus- inimkohastumise toimist tagav nähtus. Iga alasüsteem täidab iseseisvalt mingit ühte osa terve funktsionaalse süsteemi tööst. Selle süsteemi üheseid ehk invariantseid lõppeesmärke saavutatakse alasüsteemide muutliku ehk variatiivse osalemise tingimustes. Osalevad aferentsed-eferentsed süsteemid, tagasisidet kujundavad ühenduslülid, kus on võimalikud asendused ja kompensatsioonid. Üks funktsionaalne süsteem on laiali paigutatud peaaju mehhanismides- selline ekvipotentsiaalsus ehk võrdvõimalikkus ja töö terviklikkus ei tähenda spetsiifika puudumist. Samas on üksüheseid seoseid teatud ajukeskuste ja teatud psüühiliste funktsioonide vahel.
    Närvisüsteemi funktsionaalsed blokid:
  • ajukoore toonuse tagamise e energeetiline blokk - tarvilik info vastuvõtu kui ka toimingute programmide koostamise ja täitmise kontrolli edukaks elluviimiseks. Ajukoore alustes piirkondades. Põhilülid retikulaarformatsioon, hüpotalaamus ja limbiline süsteem.
  • informatsiooni vastuvõtu, töötluse ja säilitamise blokk- vajalik välismaailma ja organismi kohta teabe saamiseks ning oskuste,teadmiste ja vilumuste kujundamiseks. Kukla-, kiiru- ja oimusagarad .
  • tegevuse programmeerimise , reguleerimise ja kontrolli blokk- adekvaatsete reaktsioonide väljastamiseks, eesmärkide püstitamiseks ja järjepidevuseks, tahtavalduseks, strateegia ja taktika tagamiseks. Laubasagarad.
    Blokid töötavad koordinatsioonis ja tagavad nii vajaduste rahuldamise ja uue teabe loomise.
    Kui rida ärritajaid toimib korduvalt samas järjestuses, siis aja jooksul rakendub vastureaktsioon automaatselt juba peale esimese ärritaja mõjumist. Skript- mälus esindatud tervikliku ja olukorrapärase mõtestatud mudelina, mis aitab orienteeruda tüüpolukordades ja kogemuse ülekande puhul ka uutes olukordades.
    Kõrgema närvisüsteemi eripärad on aluseks isikute tüpoloogiale- närviprotsesside kugemise dünaamika ja tase üksikindiviididel. Närviprotsesside põhitunnused: jõud (koormuse taluvus, närvirakkude töövõime, jõud ebapiisav-organismi kahjustus), tasakaalustatus (erutus- ja pidurdusprotsesside vastastikkune suhe), liikuvus (üht tüüp protsessi teisega asendumise kiirus). Nende kolme omaduse kombinatsioonid on lubanud välja tuua närvitegevuse individuaalseid tüüpe, mis ühel juhul kattuvad klassikalise tüpoloogiaga ja nendel alustel saab jõuda flegmaatikute jt iseloomustamiseni- siiski abstraktsioon- variatsioonid ja üleminekuvormid. Tüüpide asemel on mõistlikum paigutada dimensioonidesse, kus saab võimalikuks isiku sujuvaim paigutamine teatud tunnuste ruumi.
    Jõud- nõrk nn melanhoolik. Tasakaal- tasakaalustamata , nn koleerik. Liikuvus- sangviinik vs flegmaatik.
    Aktiivsuse eripära- ekstra- ja introvertsus. – Carl Gustav Jung. Introvert- endasse tõmbunud, väheseltsiv, oma sisemaailma eelistav- keskmisest kõrgem KNS erutustase e aktivatsioon. Püsivamad keskendumises, mõjub ebasoodsamalt ergutav. Ekstraverdid- realistlikumad, agressiivsemad, seltsivamad, välismaailmale orienteerunud, väsivad vaimsete ül täitmisel. Ajukoore tüüpiline erutustase on keskmisest madalam.
    Martindale- loovseisund eeldab ajukoore erutuskollete laia levikut ja väikseid erinevusi erinevate erutuskeskmete vahel- soodustab ja võimaldab ebatavaliste assotsiatsioonide teket, vaimse töö algoritmi .
    Kõrgema närvitalitluse tüüpilised omadused on kaasasündinud, vähemuutuvad, aluseks temperamendi väljakujunemisele. Piiratavas ulatuses kujundatavad ja asendatavad - eeldusteks pikaajaline, järjekindel, õigutest lähtealustest tulev harjutamine
    Inimestel- sotsaalse-kultuurilise loomusega psüühika, mille kontsentreeritud väljenduseks on abstraktsete keelemärkide kasutamisel põhinev keelevõime.
    Inimestel ja loomadel- sarnane madalama taseme tunnetussüsteem- tegelikkuse tunnetamine vahetult, meeleliselt, esemeliselt. Kõrgema taseme t.süsteem- väliskeskkonna informatsiooni vahendavad sõnad, keel, kõne tervikuna . Sõnad=signaalid.
    Teisene tun.süs- sotsiaalse üldistatud kogemuse talletamine, vähem ise proovimist, püsivad närviseosed.
    KEEL- in omane märgisüsteem, suhtlemisvahend, abstraktse mõtlemise oluline kandja ja inimkultuuri peamine talletaja ja loomisvahend. Funktsioonid: * kommukatiivne *tegelikkuse tunnetamise ja üldistamine. Kõnefunktsioon paremakäelisel on vasak ajupoolkera- kõrgemad intellektuaalprotsessid (keel, loogiline mõtlemine). Loovmõtlemine (mate, kunst )- parem aju poolkera.
    Välismääraja ei määra üheselt käitumist (biheiviorismi ebapopolaarsus). Teadlikult planeeritud, mõtestatud, eesmärgipärane käitumine, mitte niivõrd reflektoorne. Käitumise oluliseks vahendajaks on mudel- sisult sotsiaalne, esemelis-praktiline.
    Aju töötab funktsionaalse süsteemina, mille vahendusel toimub kolmest erinevast allikast pärit erutussignaalide töötlemine. 1. sisemised ärritused. 2. konkreetse situatsiooni poolt antud välisärritajad 3. mälujälgede aktualisatsioon. Tegevus on tagasisidestatud- ajju laekub inf tegevuste tulemustest, võrreldakse programmeritatuga.
    Ajukoor (cortex) koosneb vasakust ja paremast poolkerast.
    Paremakäelistel inimestel on vasak pool dominantne- need keskused, mis vastutavad kõnekeskuse eest , abstraktse mõtlemise eest, need protsessid on vasakus ajupoolkerad.
    Parem poolkera- seal pole niivõrd sümbolite abil mõtlemine jne, vaid kujundid, intuitiivsed hinnangud ja seosed, muusika taju, loovus. Kui parema ajupoolkera piirkond on kahjustatud, siis sagedamini kaasneb see, et inimene läheb rahutuks, ei ole emotsionaalses mõttes õiges seisus.
    Need liigutused, mida teeme parema keha piirkonnaga, neid juhib vasak ajupool . Toiminguid vahendatavate protsesside mõttes toimub ristumine .
    Ajupoolkerad suhtlevad omavahel, saadavad infot. Eptilepilised hood- kolle ei kandu üle, kui lõigata mingi vahe sisse sinna. Tuumorite kõrvaldamisega seoses saab ka.
    Poolkerad on funktsionaalselt spetsiliseeritud. On tugev infovahetus, tekstid ja kõne on aga üks osa ainult kultuursest inimesest.
    Kuklasagar! Keskpunkt on see kui paneme sõrme keskele , siis seal on koljuluu väljaulatuv osa.
    Võrkkestal tekkiv närviimpulss jõuab koore alla, suundub kuklasagarasse.
    Kuklasagarast ettepoole on all oimusagar ehk temporaalsagar - kindlate katergooriate objektide esindused on seal, närvirakud töötlevad valikuliselt nägusid- nägude spetsiifiline töötluskeskus. Allpool aktiivne piirkond siis, mis näeb mingit kindlat kohta..
    Kuulmisinfo töötlemine. Keeruline info kodeeritaksegi sinna. Oluline et teadvustatud pilt maailmast tekiks. Ka rolle emotsionaalsest tajust oimusagaras.
    Frontaal - ehk otsmikusagar on kõige rohkem arenenud. Palju eri piirkondi, palju rolle- mis teeb inimesest inimese- teadlik planeerimine, valikud, tahtejõu abil kontrollitud käitumine jne.
    Muudel keskustel on ka oluline roll. TALAMUS- peaaegu kõiges on tal roll, tal on palju allsüsteemi, telefonikeskjaam, selle kahjustuste puhul on tegemist ka teadvuse kaotusega.
    Kärtsul on erkroosa aju
    Tähtsam elementeerne osa on neuron ehk närvirakk- oluline osa mälu kasutamises, funktsioonide liikumite mõtlemiste tegemises. Sau miljondeid. Seostatud ja mõjutavad üksteist. Seotse hulk teiste neuronitega on thandetes- informatsiooniline keerukus.
    Närvirakk. Membraan , tuum jne. Elektriliselt laetud biokeemilised osakesed, tekib bioelektriline potentsiaal. Seda potentsiaali tasakaalu hoitakse pidavalt. Depolarisatsioon- mõjutuste toimel sise- ja väliskeskkonna vaheline mõju väheneb. Jõuab tasemele, et erinevus nullistub. Tekib aktsioonipotentsiaal , rakk saadab välja signaali, levib närvikiusu pidi. Reegel- kui siis kõik, mitte mitte midagi. Vastuvõtva membraani seest kasvavad välja dendriidid. Raku keha väljaarendus- saab vastu võtta signaale, muuta bioelektrilist potentsiaali. Mõjud ka piduravad- hüperpolarisatsioon. Eferentne- erutus juhitakse väljapoolne. Dendriidid on vastuipidised- sissepoole. Rakk on kui infotöötlusmasinake- suudab talitleda digitaalselt ja analoogselt.
    Aferentne või eferentne? Peab mõtlema keskuse peale. Mille suhtes me eferentsusest räägime?
    Eferentne siis kui erutus mujale, välja. Aferentne siis kui protsess tuleb raku poole.
    Närvirakkude kuju ja asukoha järgi- oluline- püramiidrakud.
    Neuromediaatorid-
    • Atsetüülkoliin + (aktovaator, tähelepanu, lihaskontraktsioonid, viha, seks, agressiivsus)
    • Dopamiin- (ligutuste kontroll, asendid, meeleolu, positiivsed kinnitused, sõltuvussuhted)
    • GABA /gamma-amino-võihape- (motoorika kontroll, nägemine, ärevuse regulatsioon, korteks!)
    • Glutamaat+ (õppimine, mälu)
    • Norepinefrin- (tähelepanelikkus, emotsioonid, uni, õppimine, meeleolu)
    • Serotoniin (uni, meeleolu, isu, kehatemperatuur, valu, agresiivsus , impulsiivsus, depressiivsus, suitsiidid)

    Kasutatakse spetsiaalseid ajuprotsesside registreerimise ja kuvamise meetodeid: PET- positronide emissiooni tomograafia ; magnetresonants-kuvamine (fMRI); MEG; optilised meetodid.

    keel ja kõne, suhtlemine


    Mis on suhtlemine, suhtlemise liigid...
    Suhtlemine on inimestevaheline teabevahetuse protsess, mille käigus toimub vastastikune tajumine ja tundmaõppimine ning sotsiaalsete suhete jaluleseadmine. Suheldes tehakse sihipärast koostööd, antakse edasi teadmisi, vilumusi, oskusi. Inimene suhtleb kogu oma isiksusega, kogu oma olemusega.
    Suhtlemine jaguneb kaheks liigiks : 1) vahetu suhtlemine, mille käigus üks inimene annab teavet teis(t)ele inimes(t)ele ja 2) kaudne suhtlemine massi-teabevahendite - raadio, televisiooni ja ajakirjanduse - kaudu. Lisaks on olemas veel vahendatud suhtlemine, kus kasutatakse mitmesuguseid tehnilisi abivahendeid, nagu telefon, raadio, aga ka kolmandaid isikuid, nagu näiteks tõlki, advokaati. Suhtlemise kõige tähtsam vahend on keel, kui teatud märgisüsteem. Peale keele on veel teisi märgisüsteeme, millel on suhtlemise seisukohalt küll teisejärguline, kuid siiski oma kindel tähendus. Siia kuuluvad liiklusmärgid, morse , valgusfoori keel, erialakeel ( matemaatilised sümbolid) jne. Omapärane valdkond on sõnatud suhtlemisvahendid - näoilme, keha-, eriti käteliigutused. Sõnatute suhtlemisvahendite hulka kuuluvad žestid ja miimika , intonatsioon , pausid , poos, naer, nutt jms. Siin esineb kindlaid rahvuslikke erinevusi. Inglise psühholoogid on kindlaks teinud, et ühetunnilise vestluse vältel žestikuleerib soomlane ühe korra, itaallane 80 korda, prantslane 120 korda ja mehhiklane 180 korda.
    Vt lipikult

    Taju illusioonid


    Väärtaju ehk illusioon- ebaõige taju, mis kujutab objekte vaimusilmas teisiti, kui need on tegelikkuses. Välisärrituseta väärtaju ehk hallutsinatsioon- subjektiivne haiguslik tajuelamus, meelepette raske vorm. Pseudohallutsinatsioon on nõrgem. Sagedaseimad nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid. Meditsiiniline kategooria on hallutsinoos. Alkohoolikutel- tekivad ähvardava, halvustava jne sisuga kuulmispetted, hirm, püüe põgeneda. Taktiilsed h- nahapinnal või selle all usside roomamise tunne.

    IQ test


    IQ: intelligentsuskoefitsent:
    IQ = (testi skoor/norm)x100
    Populatsiooni keskmine on 100. IQ väärtused jaotuvad popultsioonis normaaljaotusena 85 - 115 punkti saanud inimeste tulemused loetakse keskmisteks;
    116 - 130 IQ punkti saanud inimesed on kõrgete vaimsete võimetega ja
    üle 130-punktise tulemusega inimesed aga vaimselt väga andekad.
    70 - 84 punkti saanud inimestel on madalad vaimsed võimed,
    alla normi e. alla 70 IQ punkti arvestatakse vaimset alaarengut, mis omakorda jaotub tinglikult neljaks rühmaks:
    (1) IQ 55 - 69 kerge alaareng. Nende inimeste areng on aeglane, kuid nad tulevad ise toime, võivad töötada ja luua perekonna, umbes 90% kõigist alaarengu juhtudest kuuluvad sellesse rühma.
    (2) IQ 40 - 54 mõõdukas alaareng. Puudujäägid ilmnevad varakult, keelelised ja motoorsed oskused on eakaaslastest maas, suudavad küll töötada lihtsatel kohtadel, kuid vajavad juhendamist kogu elu jooksul, umbes 6% alaarengu juhtudest.
    (3) IQ 25 - 39 raske alaareng, selliseid inimesi on umbes 3% alaarengu juhtudest ning nad on võimetud ise toime tulema.
    (4) IQ alla 25 sügav alaareng (1%). Nad ei suuda enda eest hoolitseda ja vajavad täielikku hooldust, motoorika kontroll on nõrk, keelelised võimed puuduvad.
    Standardhälbe alusel moodustatud normid jagunevad nii, et umbes 68% keskmiste, 13% kõrgete ja 13% madalate vaimsete võimetega, e. umbes 94% inimestest on nn. normaalsed. 3% on väga andekaid, ja 3% vaimse alaarenguga.
      • 70 on see piir
    Intelligentsuse teoreetiline küsitlemin:
    Üldfaktor (g) ??? Kas on olemas üldandekus?
    Erifaktorid (s) (mõõdetakse alltestide või testiblokkide raames)
    verbaalsed, loogilised, kujundilide mõtlemise, arvutamise; järldamine, üldistamise; assotsiatsioonide, sõnavara jms ülesanded
    Thurstone: 7 faktorit: numbrilinse teabega opereerimine, autlusvõime, sõnaline voolavus, ruumiline ettekujutusvõime/visualitsioonivõime, tajuvõime, mäluvõime, sõnaline mõistmisvõime).
    R. Cattell: kristalliseerumus ja voolav
    Oluline: mõtlemise kiirus (sh reaktsiooniaeg), töömälu maht ja täpsus.
    Howard Gardner: intelligentsuse paljusus.
    Loovus ≠ kõrge IQ (r=03)
    Kui mõtlemise kiirus on kiire, siis tekib vähem vigu, rohkem võimalusi märgata soodsaid variante, jäävad muud asjad vist paremini meelde vmt.
    Loovus ≠ loomingulisus!
    Loovuse kriteeriumid (kellegi omad):
  • Loovus
  • realistlikkus

    Virgatsained

    Neuronitevahelist kontaktkohta, kus närviimpulss kandub ühelt neuronilt teisele või neuronilt lõppelundile, nim sünapsiks ja seda ülekannet sünaptiliseks ülekandeks.
    Erutus levib sünapsis tekkivate keemiliste ainete - virgatsainete e mediaatorite e neurotransmitterite vahendusel.
    Virgatsainete toime NSle võib olla erutav või pidurdav .
    Virgatsained
    Avastatud üle 70 virgatsaine. Mõned klassikalised näited:
    • atsetüülkoliin- (Ach)

    lihaste kokkutõmbed ja liigutuste juhtimine, mälu.
    Nt Alzheimeri tõve puhul mälu halveneb, Ach hulk väheneb. Ach teke on pärsitud.
    • dopamiin- (DA)

    mõjutab liigutusi, tähelepanu, õppimist.
    Nt Parkinsoni tõve korral pole ajus piisavalt DAd. Parkinsoni tõbi põhjustab värisemist, lihasjäikust, tasakaaluhäireid, sest tegemist on orgaanilise ajukahjustusega. Haigeid ravitakse dopamiiniga, aga selle üledoseerimine võib viia skisofreenia tekkele.
    • serotoniin- (5-HT)

    osaleb une- ja ärkveloleku, meeleolu, isu reguleerimises. Serotoniinil on pidurdav toime.
    Nt pidurdab unistamist, pärssides kujutluspiltide teket. Narkootiline aine LSD pidurdab serotoniini mõju - see seletab LSD toimele iseloomulikke hallutsinatsioone (ebataju, pettekujutlused).

    isiku patoloogia

    Valdkond, millega tegeleb eelkõige psühhiaatria kui meditsiiniline distsipliin, kuid oma roll on siin ka psühholoogidel. Lisaks abile kliinilistes tingimustes, saab psühholoog aiks olla isiksuse vaimsete häirete ja hälvete alal, aidates neid ennetada. Psühholoogiline patoloogilisus määratakse võrreldes normatiivsusega.
    Üldiselt iseloomustavad normist väljalangemist 3 põhilist kriteeriumi:
    • nähtuste harvaesinevus
    • sobimatus konteksti ( paljas kodus või keset linna)
    • isiklikud kannatused või vaevused
    Kui kõik need kolm tingimust on täidetud, või 9 juhul 10st konstanteerida ebanormaalset käitumist või sisundit.
    Neile kriteeriumitele vastavaid häireid on hästi palju. Mõned seotud meeleoludega, mõned agressiivsusega jne, kihud , fiiliad, foobiad
    On olemas ametlik psühhopatoloogiliste häirete ja haiguste loend .
    Normaalsed inimesed sageli on iseloomustatavad teatud paroloogiliste sündroomide tendentsidega.
    Tegelevad: terapeudid / konsultandid.
    Mida loetakse normipiiresse jäävaks, mida mitte.
    Et hakkama saada ebanormaalsusega...
    Teraapiate ja treeningute paljusus:
    -medikamentoorsed- efektiivne, aga inimene võibki jääda sõltuvaks medikamentidest
    -füsioteraapiad- veeprotseduurid, vibratsioonid jne
    -psühhokirurgia- harva, otsene kirurgiline vahelesegamine ajuprotsessi (Moniz, Delgado)
    -käitumuslikud (Wolpe)- biheiviorismlikul teoorial põhinev, püütakse inimesel luua eeldused normaalsete asjade suhtes ja vältimine ebanormaalsete suhtes, harjutatakse kokku puutuma ebameeldivate stiimulitega
    -psühhoanalüütilised
    -tööteraapia
    -suhtlemisteraapiad (aa, ..)
    -gestaltteraapia
    -ratsionaal-emotiivne, kognitiivne (Ellis, Beck)


    Hoiaku mõiste ja selle mõju käitumisele.


    HOIAKUD ja SEADUMUSED-
    Hoiak on püsiv, stereotüüpne valmisolek või eelsoodumus reageerida teatud kindlal viisil. Emotsionaalne poolt- või vastureaktsioon, pos või neg hinnang, suhtumine, tajuvariant, liigutus jne. Ego-kaitse- s.o inimese terviklikkuse ja isiksuseomaduste järjepidevuse tagamine. Aitab kergemini maailma nähtusi teadvuse jaoks korrastada ning formeerida sotsiaalseid gruppe.
    Komponendid: Kognitiivne (teadlik uskumus ), afektiivne (hoiakuvastane tegevus vihastab); käitumuslik/ instrumentaalne (toimingud vastavad hoiakule).
    Sotsiaalne hoiak on teadvustatav, suhtumisena tõlgendatav predspositsioon. Seadumus (ing k set) on varasemate kogemuste, toimingute ja tajude baasil kujunenud põhiliselt mitteteadvustatud, fikseeritud valmisolek reageerida teatud objektidele, nähtustele või olukordadele kindlal viisil.
    Jadovi dispositsioonide (kogemusel põhinev valmidus olukorda hinnata ja sellest olenevalt käituda) hierarhia: 1. madalaim- elementaarsed hoiakud ja seadmused, mis fiskeeruvad esmaste vajaduste ja lihtsate situatsioonide mõjul. Puudub poolt- ja vastuargumentide läbielamine, ei teadvustata. 2. sotsiaalsed hoiakud ja nende süsteemid- keerulisemad. Selgesti eristuvad kognitiivsed(tunnetuslikud), emotsionaalsed ja käitumuslikud komponendid. 3. väärtusorientatsioonide süsteem, tuumaks isiksuse suundumus või üldine eluhoiak.
    Kui tahetakse muuta või suunata kellegi käitumist, on sellisel kavatsusel loodtust edule siis, kui suudetakse ennekõike muuta vastavaid hoiakuid.
    Hoiakud annavad käitumisele kiiruse, järjeppidevuse ja psühholoogilise ökonoomia.


    Tundlikkus ja selle mõõtmine psühhofüüsikas.

    Läved (absoluutsed lävi, eristusläved) & tundlikkus
    Alumine lävi
    Ülemine lävi
    Eristuslävi
    Mida kõrgemad läved, seda madalam on tundlikkus ja vastupidi. Välja arenenud selleks, et tagada liigi tegevuseks otstarbeka, vajaliku info vastuvõtt. Läved kui nähtus ja ajukoore muutlik aktivisatsioonitase tagavad organismile eluliselt vajalikud aistingud ja reaktsioonid. Erutusläve kõgrendamise teel muudetakse mitteaktuaalsed impulsid alalävisteks ning kaitstakse sel moel organismi tarbetute reaktsioonide ja asjatu kurnamise eest ning välditakse liigset infomüra. Muutlik väärtus- sõltub tegevuse iseloomust, retseptori momendiseisundist, ärrituse kestusest ja intensiivsusest jm teguritest.
    Tundlikkuse muutused tulenevad erksusest, toimeainete mõjust, väsimusest jne. Kui koos müraga, siis on ärritajaid raske eristada.
    Tundlikkus ei ole püsiv, vaid kõigub (fluktueerub).
    Adaptsioon-(lad k kohandamine) meeleorgani tundlikkuse muutumine pikemaaegse ärritaja toimel või selle puudumisel. Konkreetsel hetkel iseloomustab inimest tundlikkuse tase, aga see pole fikseeritud, kõigub, võib pidevalt ühes kindlas suunas liikuda ära, eelkõige siis kui keskkonnaärritajate tase muutub, tugevamaks minnes meie tundlikkus väheneb, läve tõuseb, „kanal ummistub“, tugeva valguse korral tundlikkus valgusele läheb tuimemaks, läved kasvavad. Protsess, kus aistingu tundlikkus muutub vastavalt keskkonna mõjurite tasemele, nim adaptsiooniks. Nagu ka kohanemine, aga see on liiga üldmõiste.
    Bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt olulise ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis.
    Positiivne adaptsioon- tundlikkuse suurendamine, tavaliselt nõrga ärritaja toimel- kuulmisadaptsioon vaikuses olles.
    Negatiivne ad- aistingu täielik kadumine või tundlikkuse oluline nürinemine kestval või tugeval ärritusel.
    Selektiivne adaptsioon- kestval valikulised kokkupuutel mingit üht laadi ärritajaga või keskkonnatunnusega. Tundlikkuse valikuline alanemine. Tekivad sensoorsed järelefektid.
    Taktiilsete ja haistmisaistingute adaptsiooni toimub kiiresti, näg, kuul, maits aeglaselt.
    Sensibilatsioon- tundlikkuse kõrgendamine analüsaatorite vastastikuse mõju, harjutamise ja motivatsiooni tagajärjel. Nad moodustavad koostöötava süsteemi ja on vastastikkuses sõltuvuses.
    Meeleorganite tundlikkus suureneb ka:
    *kompensatsioonina füüsilistele puuetele
    *sihipärase treeningu ja kutsealase tegevuse järel
    *tähelepanuprotsesside mõjul.
    Muutumist võimalik esile kutsuda ka tingitult-reflektoorselt- „tähelepanu!“
    Sünteesia- on mingi aistinguga samaaegse nn sekundaarse aistingu tekkimine mõne teise meele piirkonnas. Põhjustab erutuse irridatsioon teise analüsaatori alale. (kollane-soojus)
    Kontrast- erinevus, tugev kontrast on selgesti esile tulev erinevus; intensiivsuse või kvaliteedi erinevus objekti ja tema vahetu ümbruse vahel. Ärritajate vaheline erinevus kannab infot, tundlikud kontrastile, erinevusele, kalduvad tegelikku erinevust subjektiivselt veelgi võimendama. Kontrastiefekt. Pärast külma tundub soe kuumana.
    Vastandnähtus- assimilatsioon- erinevuste sarnastamine, samastamine.
    Kontrasti põhiliigid:
    *simultaankontrast- tekib üheaegsel ärritajate mõjusel
    *suktsessiivkontrast- tekib järjestikkusel ärritajate mõjumisel
    Olulisi kohastumuslikke funktsioone: tajupildis võimenduvad esemete, objektide, stseenide informatiivsed tunnused- servad, kontuurid jne.
    Tajuva organismi oluline tunnus on kontrastitundlikkus.
    Valitavad tundlikud kanalid; detektorid.- ajus on mõned närvirakud, mis aktiveeruvad ainult sobilikele ärritajatele. Valivad kindlaid sensoorseid tunnuseid, kindlaid väärtusi, nopitakse välja sobivad mõjurid.
    Neid kanaleid on palju, koos eristavad maailma eri tunnuseid.


    Valetamise tunnused suhtlemises.

    USALDUSVÄÄRSUSE PROBLEEM
  • sündmuste ja objektide teadvustamatus
  • sündmuste ja objektide moonutatud taju
  • sündmuste ja objektide moonutatud mälu
  • teabe teadlik varjamine
  • tahtlik valetamine ja/või väärinformatsioon
    nendest  tunnetusvõimete piirangud ja apsud; -rühm, miks inimene eksib, enda arvates ei eksi, on siiras, heauskselt.
    psühholoogiline teadlik enesekaitse- rühm, milles räägime valetamisest- psühhoogiline kaitse.
    Miks me ei pruugi tajuda tegelikult ilmunut/toimunut?
  • ärritajate alalävisus
  • tähelepanuressursside nappus või suunatus mujale
  • makseerimine
  • kiire unustamine
    näide: change blindness
    taju võib olla moonutatud *illusioonid * eelarvamused *ego-kaitse
    eeltoodud tajuvigade puhul saab „tõe välja tuua“ neljal moel:
    *inimsilma mitte usaldades ja seetõttu objektiivsemaid füüsikalisi mõõtmisi läbi viies
    Rsk veel 3 punkti
    Objektide äratundmist mõjutab oluliselt kontekst.
    Paar väikest välimuse muutust viib äratundmise protsendi 100%lt mingi paarikümnele. Plastiline opp näiteks.
    Kõrgemate kognitiivsete protsesside pettused tajumisel ja intellektuaalsetes otsustustes. Inimene on eelarvamuslik, hoiakute süsteem kaitseb tema harjumuspärast mina ja maailmanägemist, tõrjub seda, mis ei lähe sellega kokku. Hoiakumõjud (eelarvamused, stereotüübid, sotsiaalsed väärmüüdid, vale kui isiksuse adaptsioonimehanism); õigetest eeldustest implitseeritud väärjäreldused (teadlik valejäreldustele suunamine tajutava abil, nt manipulatsioonid reklaamis ja poliitilises propagandas (jokk)-konstrueerida väited nii, et keegi ei saa sind süüdistada valetamises aga suunad kuulajaid tegema valejäreldusi); mäluvigade indutseerimine tajutavas kõnes (E.Loftuse töö verbaalsest sisendamisest). Ei aruta läbi, see on intuitiivne otsus, kohene- juu see peab siis nende eelis olema, see on valejäreldus.
    Sündmusest jäänud mälu on: *modifitseeritav, *äravahetatav (mälu jälg on sama, aga ta läheb vahetusse ajas ja kontekstis) ja *täiendatav (mälupõhiselt mõeldud asjadele panevad midagi juurde).
    Elizabeth Loftus ja Endel Tulving!
    Peamised tegurid millest sõltuvalt mõlupõhine kirjeldus võib vale olla- meenutamise hetkel ja sündmuse hetkel mõjuvad mõjurid annavad tugevama efekti kui see moonutatav info on tõenäoline, siis võibki teha inimene meenutusvea.
    Mõjutused on efektiivsemad siis kui nad ei ole mitte liiga ilmsed- kui inimene tajub, et teda mõjutatakse siis tal tekib protestivaim jne, mõjutused peavad olema märkamatud.
    Mida rohkem on aega möödunud sündmusest, seda kergemini on inimene mõjutatav.
    Inimene ei eksi mitte ainult sõnades, vaid ka kujutluses tekib eksimus.
    Kuidas hinnata kas inimene räägib tõtt?
    • sõnalised (verbaalsed) kommunikatsiooni usaldusväärsuse tunnused
    • mitteverbaalsed kommunikatsiooni usaldusväärsuse ja inimese seisundi signaalid.
    Kaks suurt rühma mis koos annavad suure võimaluse hinnata tõe rääkimist. Tõenäosus, et me täiesti juhuslikult saame hinnata, kas räägitakse tõtt, on 50%.
    Undeutsch’i hüpotees: väited, mis tulenevad tegelikult toimunu mälust, erinevad väidetest, mis põhinevad väljamõeldisel ja fantsiaasial.
    Tõerääkimisel: *loogilisus suureneb, * mittestruktueeritud kõne teabeesituse mittevastuolulisus suureneb, * detailirohkus kasvab, *esitatu paigutub loomulikult konteksti, * ootamatute komplikatsioonide ilmnemisest aru andmine on sageliesinev, * sündmusega seotud isiklikud assotsiatsioonid ja seisundikirjeldused võivad sageneda, * ilmneb rohkem spontaanseid parandusi ja korrektiive, * kergemini väidetakse ennast kahtlevat oma mälus.
    Kooskõla printsiip: tavaliselt on sõnaline osa kõnest kooskõlas mitteverbaalse osaga kõneleja aktiivsusest; valetamisel või varjamisel see kooskõla häirub või laguneb. Mitteverbaalne komponent näitab üldiselt paremini inimese emotsionaalset seisundit kui verbaalne.
    Miks mitteverbaalne lekib läbi psühholoogilise kaitse?
    • emotsioonid (hirm, häbi vms), käivitavad füsioloogilisi reaktsioone
    • kognitiivsed protsessid (mõtlemine, otsustamine, meenutamine, öeldu hindamine) on keerulised, mistõttu ei jätku vaimseid ressursse sujuvatest ja loomulikeks reageeringuteks
    • tahtelised enesekontrolli protsessid, mille abil inimene korraldab vaimset monitooringut, seab enesekontrolli, püüab teeselda jms avalduvad mõju kehaprotsessidele.
    Metaanalüüsi tulemustena saadud tõed: kimbatuses ja emotsionaalses pinges oleval inimesel: on täheldatud seda, et valetaval inimesel väheneb liigutuste hulk (tüüpilise käitumismalli suhtes); kõne katkendlikkus või tempomuutus; alakeha jäikus; hääletämbri muutused. Ka tõerääkijad võivad olla kimbatuses või närvilised.
    Polügraaf ehk „valedetektor“:
    Aparatuursed meetodid, mille abil inimese psüggofüsioloogilisi- eelkõige emotsionaalseid- reaktsioone registreerides ja mõõtes püütakse kindlaks teha, kas inimene valetab või varjab mingit olulist (kas süülist või kaasteadvat) teavet.
    NB! Valetamisega kaasnevat tüüpilist ja valetamisspetsiifilist füsioloogilist reaktsiooni pole veel avastatud.
    Emotsionaalse pinge instrumentaaldiagnostika abil leitud tüüpilised ilmingud:
    *higistamine, * punastamine ja kahvatumine, * hingamissageduse ja/või –rütmi muutused,
    * pulsimuutused, *jäsemete värisemine, * silmamusta diameetri muutused, *süljeerituse muutused, *aju biopotentsiaalide muutused.

    Psühholoogia uurimismeetodite võrdlus


    Psühholoogias kasutatavale metodoloogiale esitatavateks põhinõueteks on objektiivsus ja evolutsioonilisus. St et psüühilisi nähtusi uuritakse täpselt kontrollitavates tingimustes, objektiivsetele mõõtmistele ja kirjeldustele toetudes ninh nende arengut ja muutumist arvesse võttes.
    Psüühilised nähtused ja nendele tuginev käitumine on mõõdetavad!
    Uute faktide saamiseks kasutab prsühholoogia jägmisi põhilisi meetodeid:
    • Vaatlus (väli- ja sisevaatlus)
    • Eksperiment (loomulik ja laboratoorne)
    • küsitlus/anketeerimine
    • Vestlus/ intervjuu
    • TESTIMINE – põhimeetod. 2 põhinõuet:
      • valiidsusnõue (et sa selles valdkonnas saab kasutada (nt nägemistest ei sobi isikususetestiks) test mõõdab seda, mida mõõta tahetakse.
      • Reliaablus – erinevad testimised, kuiobjekt ja test on samad, siis peavad ka utlemused samad (sarnased ) olema. Reliaabsust mõõdetakse krombachi alfaga ja kui see on suurem kui 0.8, siis on ok.
        • Sõltumatu muutujua – muutuja, mille toimet nähtusele uuritakse.
        • Sõltuv muutujua – sõltumatu muutuja toimel aset leidnud efektid.

    Testidele estatavad põhinõuded:
  • Valiidsus
  • Reliaablus (r>0.8). Populatsioon, normid. Värdluses normidega selgub kategooria või jõudlus või dimensiooni väärtus. Test on teatud standariseeritud ülesannte täitmise (sõnalised, visuaalsed, füüsilised). Võimete test. Küsimustikud, projektiivtestid.
    2 põhirühma:
  • Vaimsed võimed
  • Isksus


    Intelligentsus


    Intelligentsuse tagab see kuda närvivõrgustik on välja kujunenud, mitte see kui raske aju on.
    Intelligentsus on üldine vaimne võimekus, mis hõlmab loogiliste järelduste tegemise võime, planeerimisvõime, ülesannete lahendamise võime, abstraktse mõtlemise võime, mõistetest ja keelest arusaamise võime ja õppimisvõime.
    David Wechsleri definitsiooni kohaselt on intelligentsus indiviidi üldine võimekus käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime.
    Intelligentsuse olemuse kohta on palju erinevaid arusaamu. Ühe järgi kujutab intelligentsus endast kohanemisvõimet.
    Intelligentsust mõjutab pärilikkus, varane lapsepõlv, kasvukeskkond ja sünnijärjekord.


    Inimestevaheline suhtlemine, selle struktuur


    Noam Chomsky – keeles tuleks eristada 2 analüüsitaset. Pindmine struktuur kujutab endast konkreetset kuuldavate või loetavate sõnade jada, mis on kõrvalseisjale otseselt tajutav. Süvastruktuur kujutab endast abstraktset tunnetuslike elementide suhete representatsiooni, mis on aluseks pindmise struktuuri genereerimisele. Enne kui luuakse fraas, on tarvis selle fraasi isees tunnetussüsteemis. Süvastruktuuri ja pindmise struktuuri eristmise vajadusele viitab see, et ühte ja sama lauset annab mitmel moel tõlgendada.

    aistingu tekkimine ja vajadused

    Aisting:
    Objektiivse keskkonna üksikomaduste kui stiimulite vahend meeleorganitele mõjutamisel tekkiv psüühiline protsess. Meelelise tunnetuse lihtsaim vorm, antakse millegi algkvaliteet (värv jne). Välismaailma ja iseenda kohta käiva info esimene ja vältimatu aste, aluseks teistele psüühilistele protsessidele.
    • Nägemine (visuaalne)
    • kuulmine (auditiivne)
    • maitsmine (gustatoorne)
    • haistmine (olfaktoorne)
    • puuteaisting (taktiilne)
    • kompimine (haptiline)
    • valu (notsitseptiivne)
    • tasakaal (vestibulaarne)
    • +temperatuur, kinesteetilised (liikumis), nälg jne.

    Kõik mis meil on mälus ja mõtlemises, on millalgi olnud aisting. Meeleelundite kaudu võetakse vastu signaal, mis suunatakse keskustesse, kus toimub selle töötlemine. Aju saadab käsu efektoritesse.
    Osadel juhtudel sensoorsed aistingud jõuavad teaduslikule tasemele, saame aru neist.
    Keskkond on nii välis- kui ka sisekeskkond. Aluseks esmasele orienteerumisele ümbritsevas ja iseendas. Aistingut kajastavad üksikkvaliteete (punane värv, kindla tugevusega heli, temperatuur jne). Taju maailm on taandatav üksikaistingutele. Peame üldistest tajustusest eristama üldise mõjuri ja vaatama kuda sellele reageeritakse. Uurimistel on muud allikad kõik elimineeritud, uuritakse ühe ärritaja mõjusid.
    Tekkinud ärritatavusestm arenenud koos närvisüsteemi kujunemisega. Aistingul on oma emotsionaalne värving, mis mõjutab psüühilist tegevust.
    Välis- ja sisekeskkonnast lähtuvate mõjutuste aistingud kujundavad emotsionaalse toonuse.
    See EI ole mälus talletunud omaduste esindamine kujutluses ja fantaasias ega ka varasemate kogemuste aktualiseerimine.
    Meeleline ja abstraktne tunnetus
    Meeleline- aistingud, tajud, kujutlused. Sellele järgnevad tunnetusprotsessid ei ole eelneva lihtsad summad ega kombinatsioonid, vaid omandavad uue kvalitatiivse omapära.
    Meeleline tunntus kogumis on loomadel ja inimestel erinev:
    * tunnetuse sisu- inimene mõistab ja esindab oma maailmamudelis ka sotsiaalset elu, tajus sisalduvad juba kategooriad, mis on seotud keelemõistetega.
    * füsioloogiline mehhanism - otstarbeka signaalina toimib inimesel ka sõna
    * tunnetuse roll- loomadel on meelelise tunnetuse valdav aste, inimestel algaste.
    Abstraktne e teoreetiline tunnetuse aste- omane ainult inimesele. Rikastatakse meelelise tunnetuse andmeid varasema nii individuaalse kui ka ühiskondliku kogemusega, sünteesitakse ja korrastatakse mõtlemises ning kontrollitakse praktilises tegevuses. Võimaldab jõuda nähtumuslikult olemuslikuni.
    Aistingu tekkimine toimub analüsaaotriks nimetatud kompleksi vahendusel, mille moodustavad 1. tundenärvi lõpmed e retseptorid kehapinnal, meeleorganeid või siseorganeis 2. närviimpulssi edasi kandvad närvikiud 3. erutust töötlevad peaaju osad. lk 85 skeem.
    Analüsaatori töö on reflektoorne. Igale aistingule järgneb vastusreaktsioon liigutusena, muudatusena aktivatsioonis, vegetatiivses sfääris või nende kombinatsioon. Aistmine on aktiivne protsess millest võtavad osa paljud eri analüsaatorid üheaegselt ja kombineeritult. Kui ärritajate intensiivsus kahaneb või kaob siis inimene rahuneb kuni uinumiseni. Sensoorne nälg- muutumatute ärritajate tõttu tekkiv vajadus uute ärritajate järele.
    LIIGID:
    Sõltuvalt sellest, kas ärritaja on retseptoriga vahetus kontaktis või mitte:
  • kontaktne ja taktiline (komp, maits, puudutus)
  • distantne retseptsioon (näg, kuul, haist)
    Retseptorite paiknemiskoha ja suunatuse alusel:
  • eksterotseptiivsed aistingud- retseptorid keha pinnal või puutuvad kokku väliskeskkonnast tulevate ärritustega. (komp, maits,näg, kuul, haist)
  • introtseptiivsed aistingud- retseptorid siseorganeis ja näärmeis (nälg, kehatemp)
  • propriotseptiivsed- retseptorid asuvad lihastes ja kõõlustes ning vahendavad kinesteetilisi ja staatilisi aistinguid.
    Aistingud on adekvaatsele ärritajale reageerimise vorm- ärritajal peavad olema kindlad kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed omadused, ka intensiivsus ja vältus.
    Psühhofüüsika- distsipliin, mis pühendub tunnetusprotsesside eksperimentaalsele mõõtmisele.
    Põhimõisted
    Läved (absoluutsed lävi, eristusläved) & tundlikkus
    Alumine lävi
    Ülemine lävi
    Eristuslävi

    järelduste tegemise vormid mõtlemises


    Järeldus on 1 mõtlemisvorme. Jagatakse õiged ja väärad järeldused.
    Loogika!

    tahe (mis see on ja millest ta koosneb)


    teadlik eneseregulatsioon, mille aluseks on suunatud psüühiline aktiivsus. See on lisamotivatsiooni allikas.
    Take on kas impulsiivne või tahtlik. Impulsiivsel käitumisel „käivitub“ inimene esmasest ajendist (vajadusest), järgib motiivi või situatsiooni nõudeid, analüüsimata lähemalt impulsi tähendust, väärtust või õigsust ning impulsile järgneva tegevuse tagajärgi. Alateadlik.
    Tüüpiliselt inimlik käitumine on tahteline käitumine. Valdavalt teadvustatud, kujutatakse enam-vähem selgelt ette tegevuse eesmärki ja selle saavutamiseks vajalikke tingimusi ja teid.

    isksustestide nimesid


    Neo pi-r test- Costa, McCrae- ülemaailmselt hetkel mõjukaim test- dimensionaalne lähenemine isiksusele. Viis mõõdet. Ekstraverstsu, introverstsus, emotsionaalne stabiilsus, sotsiaalsus, avatus kogemusele, vaimu distsipliin (vastutustunne, kohusetunne ). Igal ühel ka allskaala. Testis on enesekohased väited.
    Neo-tri – eestikeelne variant? Kiirem.
    Hermann Rorschach
    Tindipleki test e Rorschachi test.
    Temaatiline apertseptsioonitest (TAT)
    Henry A Murray
    Vähemamõtteline, kui tindiplkekitest, aga siiski pilt, mis on mitmemõtteline ja vaadatakse, kuidas uuritav seletab ja aru saab pildist.
    Rosenzwieg’y pilt-frustratsioonitest
    Näidatakse frustrateerivat pilti ja vaadatakse, kuidas inimene reageerib.

    Psühholoogia ülesanne


    Üldine tunnetuslik funktisso – mõista inimese olemust , teda liikuma panevaid jõude, psüühika ja käitumise seaduspärasusi, teadvuse mehhanisme japiirvõimeid. Psühholoogia:
    • Teoreetiline – nii metoodiliselt kui sisuliselt rakenduslikule aluseks ja lähtekohaks.
    • Rakenduslik – mitmed harud püüavad psühholoogia teoreetilistes distsipliinides sadus teavet kasutada konkreetsete eluliste probleemide lahendamiseks. (kutsesobivuse määramine, reklaami tõhususe tõstmine.....)

    Eelkõige abistavm otsinguid suunav , konsulteeriv ja otsuseid ette valmistav funktisoon.
    Kolm „ vaala “, millele psühholoogia peamiselt toetub on filosoofia, (neuro)füsioloogia ja matemaatika .

    psühholoogia naaberdistsipliinid


    Kolm „vaala“, millele psühholoogia peamiselt toetub on filosoofia, (neuro)füsioloogia ja matemaatika.
    Oma ül-delt ja uurimismeetoditelt asub psühholoogia loodus- ja ühiskonnateaduste kokkupuutealadel , on piiriteaduseks. Psühholoogiateadust on jagatud järgmisteks allharuseks:
  • Teoreetilisema orientatsiooniga harud:
  • Üldpsühholoogia
  • Psühhofüsioloogia (psüühiliste ja füsioloogiliste protsesside vahekord )
  • Neuropsühholoogia
  • Sotsiaalpsühh
  • Arengupsühh
  • Rakenduslikuma orientatsiooniga psühholoogiaharud:
  • Tööstuspsühh
  • Kliiniline ja meditsiinipsühh, psühhoteraapia
  • Militaarpsühh
  • Personali- ja kutsepsühh
  • Organisatsioonipsühh
  • Reklaami- ja tarbiapsühh
  • Eripsühholoogia (füüsiliste ja psüühiliste puuetega inimmetse psühholoogia)
  • Sprodipsühh.
    Veel:
    • Kognitiivne psühh (tunnetusprütsesside kui infotöötluse uurimine)
    • Geneetiline psühh (psüühika tekkimise ja arenemise seaduspärasused)
    • Patopsühh (psüühiliselt haigete inimetse uurimine)
    • Kunstipsühh (
    • Loomapsühh
    • Jne

    emotsioonide ajuprotsessid

    mälu liigid


    Esemete ja nähtuste kohta käivate muljete ja teadmiste nind praktiliste oskuste ja vilumuste meeldejätmine, säilitamine ja reprodutseerimine:
    Protesessid ja representatsioonid, milleta on mõeldamatu kohastumine ja eesmärgipärane tegevus, mälu on aluseks kõigile teistele tunnetusprotsessidele ning isiksuse kõrgematele omadustele.
    • liigitamine modaalsuste järgi (nägemis-, kuulmis- jne)
    • kestuse järgi (sensoorne, lühiajaline, püsi- jne)
    • liigitamine säilitavate teabe-representatsioonide sisu järgi
    • sõltuvalt seotusest teadvusega (eksempl., implits.)

    Aistingu ja taju erinevused ning nende olulisus juriidilises maailmas

    emotsioonind ning nende kontrollimine

    vajaduste liigid.


    VAJADUSED- aktiivsuse põhjused? Kant - rahulduse saamise iha/lootus, kohuse täitmine; Freud- alateadvusse surutud seksuaaltung; Alder- tung valitsemisele või allumisele. Üldiselt- vajadus.- paneb inimese liikuma, praktiseerima, suhtlema . Ajendavad psüühilist tegevust, pannes teatud viisil ja suunas käituma. Ehk tarve - mingi elu-, tegevuse- või arengutingimuste puudumise tunnetamine.
    Käitumist reguleerivate peaaju keskuste püsiv, dominantne erutus või erutuskolde tsükliline taasilmnemine.
    Cannon- eneseregulatsiooni printsiip- organismi elundite koostöö, kus kõrvalekalle normist kutsub esile pöördumise tagasi normi suunas (püsiv vererõhk)- ka käitumine.
    Tarbed = materiaalsed, vaimsed, looduslikud(orgaanilised), kultuurilised (sotsiaalsed).
    Esmased vajadused:
  • orgaanilised vajadused- elutegevuse esmastingimuste järele. Enese- ja liigisäilitamise tung- nende viis ja määr on sotsiaalselt ja kogemuste poolt rahuldatud. Mitterahuldamine -> psüühilised, bioloogilised häired.
  • funktsiooni- ja füüsilise aktiivsuse vajadused- tarbed meelelise tunnetuse (aistingu- ja tajuelamuste) ja aktiivsuse järele, s.o vajadus näha, kuulda, liikuda ja toimida. Orienteerumisrefleks (vajadus märgata olukorra muutusi, teada kus ja miks, kiiresti reageerida ohusignaalidele; üldine valmisolek, pidev keskkonna monitooring ) ja laste mängutarve, vabadusrefleks (püüe vältida igasugust ahistamist).
    Teisased:
  • Sotsiaalsed tarbed- vajadus inimliku kvaliteedi säilitamiseks ja arendamiseks pidevat lävimist teiste inimestega ja kultuurikeskkonnaga. Soov olla teiste lähedal, leida tunnustust, end realiseerida, olla informeeritud. Eneseteostuse, suhtlemise, prestiiži jne tarbed. Piiramine halvasti talutav.
  • vaimsed ehk intellektuaalsed vajadused- üldine tunnustus, faktiline teadasaamine, looming jne.
  • esteetilised vajadused- ilusa, harmoonilise, kauni ja maitseka järele.
    Vajaduse rahuldamise viisid (koht, objektid, konteks, võtted) on sotsiaalselt sätestatud. Baasvajadused- bioloogilised; teisalt ohutusvajadused; kolmas armastus, kuuluvustunne; neljas respekt, tunnustus; viies eneseaktualisatsiooni vajadused.
    Rahuldamine viib sama taseme vajaduste uuele, tsüklilisele ilmnemisele hiljem uuesti, uute tasemelt keerukamate või kõrgemate vajaduste tekkimisele.

    Tunnetusprotsessid:


    Tunnetusprotsessid e kognitiivsed protsessid
    ... on need psüühilised protsessid, mille käigus luuakse infotöötluse vahendusel pilt tegelikkusest. Siia kuuluvad aisting, taju, tähelepanu, mälu, mõtlemine, kujutlus ja keel.
    Aistingud

    Aisting on vahetu tunnetusprotsess, mis peegeldab esemete, ja nähtuste üksikomadusi. Klassikaliselt eristatakse meelte järgi: nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maitsmis- ja kompe- ehk puuteaistingut. Iga meeleelund reageerib teatud liiki ärritajatele. Räägitakse ka temperatuuri-, tasakaalu-, valu- jt aistingutest.

    Aistingu teke


    Kõik aistingud kujunevad analüsaatorite vahendusel. Analüsaator on ärritusi töötlev närvimehhanism, mis koosneb:
    • retseptoritest e tundenärvilõpmetest – võtavad ärritusi vastu ja muundavad ärritusenergia närviimpulssideks;
    • närvikiududest – mis toimetavad närviimpulsse edasi;
    • vastavatest peaaju piirkondadest – kus toimub närviimpulssidena saabunud info töötlemine.

    • Nägemine
    Inimese nägemisorganiks on silm. Silma abil eristame valgust ja värvusi, esemete kuju ja suurust ning ruumis liikumist. Nägemismeele kaudu saab inimene väliskeskkonnast kõige rohkem infot – erinevatel andmetel 80-90%.
    Nägemisaistingu kujunemine: valguse mõjul tekib silma võrkkesta valgustundlikes rakkudes (kepikestes ja kolvikestes) erutus, mis liigub närviimpulssidena peaaju kuklasagara nägemiskeskusse, kus tekib nägemisaisting. Inimene näeb valgusena elektromagnetlaineid pikkusega 380-770nm (nanomeeter so miljardik meetrit). Madalamad lainepikkused on nähtavad lilla-sinisena ja kõrgemad lainepikkused kollase-punasena.
    Silma ehitusest, valguse liikumisest ja kujutise moodustumisest: valgus pääseb silma vikerkesta keskel asuva pupilli kaudu. Pupilli taga paiknev lääts teravdab kujutist. Edasi liigub valgus silma tagaosas asetsevale võrkkestale, kus tekib vaadeldavast objektist ümberpööratud kujutis. Võrkkestast väljuv nägemisnärv viib info kuklasagara nägemiskeskusse, kus võrkkestal tekkinud pööratud kujutist tõlgendatakse õigetpidi.
      • Vikerkest paikneb silmamuna soonkesta eesosas . Tema värvus sõltub pigmendi hulgast. Vikerkest neelab valgust ja mida vähem on pigmenti, seda rohkem pääseb valgus läbi, st seda halvemini kohanetakse ereda valgusega.
      • Silmaava e pupill reguleerib valgusvoo tugevust. Hämaras valguses muutub ta suuremaks ja eredas valguses aheneb.
      • Lääts koondab valgust nii, et vaadeldavast objektist tekib selge kujutis. Seda tagab läätse kumeruse muutlikkus. Nt kui inimene vaatab kaugel asetsevaid objekte, siis on lääts õhuke (pingul), lähedal paiknevate objektide vaatlemisel aga kumeram. Läätse kuju muutub teda ümbritseva ripskeha kokkutõmbumisel ja lõdvenemisel.
      • Võrkkestas asuvad valgustundlikud rakud: umbes 120 miljonit kepikest ja umbes 6 miljonit kolvikest. Kepikesi on vaja hämaras nägemiseks ja kolvikesi värvuste nägemiseks. Valguse suhtes kõige tundlikumat võrkkesta osa nim kollatähniks. Võrkkestas asub valgustundlikkuseta pimetähn, mille juurest väljub nägemisnärv.
    Värvinägemise häired: värvipimedus, daltonism . Värvinägemise häired on pärilikud või tekkinud haiguste/vigastuste tõttu. Pärilikud häired kanduvad edasi kromosoomidega, neid esineb sagedamini meestel. Täiesti värvipimedaid on ~0,01% inimese kogu populatsioonist. Näevad must-valge filmi või fotona. Füsioloogiliselt tähendab värvipimedus seda, et kolvikesed ei toimi.
    Daltonism on puna-roheline värvipimedus. Nimetus avastaja – inglise loodusteadlase John Daltoni järgi. Inimene ei suuda eristada punast ja rohelist värvi, näivad ühtviisi hallikatena. Ka daltonismi puhul on häiritud kolvikeste töö. Värvipimedust uuritakse testide abil.
    Kui on häiritud kepikeste töö, siis nõrgeneb kohanemine pimedusega – tekib kanapimedus. Inimene näeb hämaras ja pimedas äärmiselt halvasti.
    Värvuste nägemine on ohutuse tagamiseks väga oluline lenduritel, autojuhtidel ja vedurijuhtidel.
    • Kuulmine
    Kuulmine võimaldab eristada helilaineid (nende sageduse ja amplituudi alusel), kindlaks teha heliallika asukohta ja liikumist. Kuulmisorganiks on kõrv.
    Kuulmisaistingu kujunemine: kõrvalest suunab sinna saabunud helilained kuulmekäiku. Kuulmekäik lõpeb trummikilega, mis hakkab helilainete toimel võnkuma. Edasi liiguvad helilained kuulmeluukestele ( vasar , alasi, jalus – asuvad keskkõrvas). Kuulmeluukesed võimendavad võnkeid ja edastavad need teole (sisekõrvas), kus asuvad heliretseptorid muundavad helivõnked närviimpulssideks. Närviimpulsid liiguvad mööda kuulmisnärvi peaaju oimusagara kuulmiskeskusse, kus tekib kuulmisaisting.
    Sisekõrvas asub ka tasakaaluelund (vestibulaarorgan), mis aitab säilitada tasakaalu, orienteeruda ruumis ja sooritada liigutusi.
    Helina kuuleb inimene õhuvõnkeid sagedusvahemikus 16-20 000 Hz. Inimene ei kuule infraheli (alla 16 Hz) ega ultraheli (üle 20 000 Hz). Infraheli põhjustab valu kõrvas, väsimust, hirmu. Infraheli tekitavad loodusnähtused: äike, tuul, maavärin. Plahvatused. Ultraheli abil orienteeruvad nahkhiired ja delfiinid .
    Inimese kuulmine on hästi kohanenud helisagedusel 300- 3500 Hz. Inimese kuulmisteravus sõltub inimese vanusest . Lapsed ja noored kuulevad tavaliselt kõigil inimkõrvaga haaratavatel sagedustel . Vanemas eas langeb koos sensoorse tundlikkuse kahanemisega kuulmisteravus, rohkem probleeme kõrgete helide eristamisega.
    Väga tugevad helid (vali pauk , põhjakeeratud muusika diskoteegis) ja pidev müra võivad põhjustada stressi ning kuulmiskahjustusi. Kõrvas tekitab valu ~120 dB (detsibelline) heli. Kuulmiskahjustused võivad kujuneda juba 80-90 dB juures.
    • Maitsmine ja haistmine
    Maitsmine ja haistmine tähendavad maitsmis- ja haistmisrakkude reageerimist teatud keemiliste ühendite molekulidele. Maitsmisrakud (gustatoorsed rakud) asuvad peamiselt keelel. Haistmisrakud (olfaktoorsed rakud) asuvad peamiselt ninakoopas. Nii maitse- kui lõhnaaisting kujunevad lõplikult välja peaaju oimusagaras.
    Maitsmine. Eristatakse nelja peamist maitset (maitsekvaliteeti), mille suhtes on keele eri piirkondadel erinev tundlikkus. Keele ots tunneb paremini magusat , servad haput, pära mõru (kibedat) maitset. Soolasetundlikkus on suurem keele otsas ja servades. Sageli võib mingi toiduaine söömisel tunda samaaegselt mitut maitset – tegemist segamaitsetega. Nt greip tekitab ühtaegu hapu, magusa ja mõru maitse.
    Maitsmismeel on väga tähtis – saame hinnata toidu ja joogi kvaliteeti. Maitse võib hoiatada ohu eest. Paljusid mürgiseid aineid iseloomustab mõrudus. Inimene on mõruainete suhtes väga maitsetundlik, märkab neid juba väikese koguse korral. Vanuse lisandudes jääb inimese maitsetundlikkus nõrgemaks. Selle vähenemisele aitavad kaasa suitsetamine, mõningad haigused ( nohu ) ja ravimid.
    Haistmine. Haistmismeele abil saab hinnata ka sissehingatava õhu kvaliteeti. Õhus lendlevad lõhnaained satuvad organismi peamiselt sissehingamisel – ninasõõrmete ja suuõõne kaudu – seepärast segunevad maitsmis- ja haistmisaisting. Nohuse ninaga inimesele on toit maitsetu , sest toidu lõhn ei pääse ninna.
    Ehkki inimene võib eristada tuhandeid lõhnu, on tema haistmine loomadest tunduvalt nõrgem. Inimesel on ~107 haistmisrakku, saksa lambakoeral on 2,2x108 haistmisrakku.
    Lõhnade klassifitseerimisel pole teadlaste seas üksmeelt. Lõhnadel pole spetsiaalseid nimetusi, neid määratletakse mingite objektide või protsesside kaudu. Nt loodud lõhnade klassifikatsioon, milles eristatakse 6 lõhnaklassi ja 6 nn objekti:
    LÕHNAKLASS
    LÕHNAB NAGU
    Lillelõhnad
    Roos
    Eeterlikud lõhnad
    Pirn
    Muskuslõhnad
    Muskus
    Kamprilaadsed lõhnad
    Eukalüpt
    Roisulõhnalised lõhnad
    Mädamuna
    Teravad lõhnad
    Äädikas
    Haistmisaistingud on seotud emotsioonidega, nad võivad tekitada nii naudingu- kui ka tülgastustunnet.
    Maitse- ja haistmisaistingud on väga tähtsad toiduainete sensoorse analüüsi tegijatel (toiduainete hindajad), uute parfüümide väljatöötajatel jms.
    • Kompimine ehk puudutamine
    Kompimisega võime kindlaks teha esemete kuju ja suuruse, nende materjali. Kompimis- e puuteaisting tekib, kui mingi ärritaja mõjub vastavatele nahas, lihastes ja liigestes asuvatele retseptoritele (puute-, temperatuuri- ja mehhanoretseptorid).
    Puutetundlikkuse tugevus sõltub suuresti retseptorite tihedusest. Kõige rohkem on kompe- e puuteretseptoreid sõrmeotstes, keeles ja huultes (illustreerib sensoorne homunkulus ). Puuteaistingud on väga olulised kirurgidele, viiuldajatele. Pimedatel on peale kuulmise just kompimine üks tähtsamaid maailma tunnetamise viise.
    Puuteaistingule lisaks seostuvad nahatundlikkusega valu- ja temperatuuriaistingud.
    Aistingute põhidimensioonid ja üldseaduspärasused
    Aistingutel on neli põhidimensiooni: intensiivsus, kvaliteet, aeg ja ruum. Intensiivsus – aistingu tekkeks on vaja, et ärritaja oleks küllalt tugev. Intensiivsusega on seotud kolm mõistet: tundlikkuse alumine ja ülemine absoluutne lävi ning eristuslävi. Ärrituse minimaalset toimivat tugevust nim tundlikkuses alumiseks absoluutseks läveks. Nt kuulmise alumine absoluutne lävi on 16 Hz (alla selle võnkesagedusi me ei kuule). Ärrituse maksimaalset intensiivsust, mille korra tekib adekvaatne aisting nim tundlikkuse ülemiseks absoluutseks läveks. Läve kõrgus ja tundlikkus on omavahel pöördvõrdelises seoses: mida madalam lävi, seda suurem tundlikkus ja vastupidi. Tundlikkust saab harjutamise ja treeninguga suurendada. Nt suudavad muusikud eristada märksa rohkem kõlavarjundeid kui teised inimesed. Kahe samalaadse ärritaja vahelist väikseimat erinevust, mida inimene märkab, nim eristusläveks. Nt inimest torgatakse nahale samaaegselt kahe nõelaga. Inimene eristab kahte torget teatud vahekaugusteni, edasi tuntakse neid ühe torkena. Eristuslävi on kõige madalam keeleotsas (1mm) ja sõrmeotsas (2mm) ning kõrgeim selja- ja õlapiirkonnas ( 70mm ).
    Kvaliteet – igal aistingul on oma kvaliteet, mida saab võrrelda. Nt kollane värvus on üks nägemisaistingu kvaliteet; heli valjus on kuulmisaistingu kvaliteet. Me ei saa omavahel võrrelda erinevaid aistinguid, saame võrrelda erinevaid aistingute kvaliteete. Nt võrdleme helide kvaliteeti: helisageduse muutmisel saab kindlaks määrata läve, millest alates kuuleme kõrgemat heli.
    Aeg – aistingu kujunemiseks kuluv aeg. Aistingud kujunevad suhteliselt kiiresti, nt puuteaisting ~130 millisekundiga.
    Ruum – teatud aistingud (nägemine, kuulmine ja haistmine) võimaldavad kindlaks määrata ärritaja asukohta.
    Aistingute seaduspärasused on:
    • adaptatsioon e ärritajaga kohanemine;
    • kompensatsioon e ühe aistinguliigi korvamine teisega;
    • sünesteesia e ühele meeleelundile iseloomuliku aistingu teke teise meelelundi ärritamisel.

    Adaptatsiooni nt satume ereda päikesevalguse käest hämarasse tuppa, algul ei näe midagi. Mõne aja pärast silmad harjuvad hämarusega, hakkame nägema nagu tavaliselt. Kompensatsiooni nt pimedatel ja vaegnägijatel on hästi arenenud kuulmine ja kompimine. Sünesteesia nt kuulmismeele ärritamisel võib tekkida nägemisaisting; Vene heliloojal Nikolai Rimski-Korsakovil olevat olnud võime “kuulda värve”.
    Taju
    … peegeldab meid ümbritsevaid esemeid ja nähtusi terviklikult. Taju töötleb meelte kaudu saadud infot põhjalikumalt. Välismaailmast meelte kaudu saadav info on katkendlik ja lünklik, alles teadvus loob sellest tervikstruktuuri. Tervikliku tajukujundi tekkeks on olulised lähedus, suletus, sarnasus ja hea jätk.
    • Lähedus – ühe tervikuna tajutakse üksteisele lähemal asetsevaid objekte.
    • Suletus – tervikuna tajutakse objekte, mis moodustavad suletud kontuuri. Subjektiivsed kontuurid – kujundi moodustamisel tajume selliseid kontuure, mida tegelikult pole.
    • Sarnasus – ühesuguseid objekte eristatakse teistest tavaliselt värvi, suuruse ja paiknemise alusel.
    • Hea jätk – kui joone kõverus teatud punktis ei muutu (nt ei katke) või muutub vähe, siis tajutakse kujutatut ühtse tervikuna.
    Samalaadsel põhimõttel toimub looma maskeerumine looduses – kaitsevärvusega sulandub loom taustaga ühte.

    Taju peamised omadused:


    … on püsivus, valivus ja mõtestatus. Tajumisel on olulised ka kogemused, hoiakud ja emotsioonid.
    • Püsivus e konstantsus – inimene tajub objekti (või selle omadusi) muutumatuna sõltumata sellest, et kontekst on muutunud. Nt tajume järve ikka veekoguna, olgu ta jääs või mitte.
    • Valivus e selektiivsus – objektide või nähtuste eri omadustel on tajumisel erinev tähtsus. Mõni omadus on inimesele olulisem ja sellele pöörame rohkem tähelepanu. Nt inimnäo puhul suundub meie tähelepanu enam silmadele ja suule. Valivus võib oleneda ka tajuja vanusest või soost.
    • Mõtestatus – inimene tajub üldjuhul selgemini neid objekte/nähtusi, millel on tema silmis mingi tähendus või mõte. Kui tajutava objektiga pole varem kokku puututud ega teata selle kohta midagi, siis ei suudeta tavaliselt seda objekti ka määratleda ega kasutada.

    Kogemuste, hoiakute ja emotsioonide mõju. Kogemuste osa tajumises nim. apertseptsiooniks. Võivad tajumist hõlbustada või pärssida. Nt ei pea me tänu lugemisvilumusele lugema tekste tähthaaval. Siin võib ilmneda varasema kogemuse negatiivne mõju. Me ei pruugi kirjavigu märgata. Võime asendada harvem esineva sõna tuttavamaga. Taju sõltub suuresti ka hoiakutest ja ootustest, mis omakorda olenevad tajuja isiksuseomadustest ja emotsioonidest. Nt vaatame heas tujus olles kogu maailma läbi roosade prillide – kõik näib kaunis ja kena.

    Taju liigid


    Isikutaju tähendab teise inimese tajumist, mõistmist ja hindamist. Isikutaju mehhanismid on:
    • Stereotüpiseerimine – teatud inimrühma harjumuslike tunnuste ülekandumine. Tajutav isik asetatakse mingisse kategooriasse, seejärel omistatakse talle selle kategooria iseloomulikke jooni. Nt noorukid on mässajad, targad on nohikud, blondid on rumalad, õpetajad on tähenärijad. Stereotüpiseerimine on väga ennatlik viis inimesest arvamuse loomiseks.
    • Identifitseerimine – samastamine. Teise inimese mõistmiseks üritatakse ennast temaga samastada, võttes omaks tema seisukohad ja mõtted.
    • Empaatia – kaasaelamine. Teist inimest püütakse mõista tema tundemaailma sisseelamise teel.
    • Projitseerimine – ülekandumine. Teisele inimesele kantakse üle alateadlikult iseenda iseloomujooni või omadusi. Tavaliselt kantakse meeldivale inimesele üle oma teadvustatud häid omadusi (nt ausus), ebameeldivatele oma teadvustamata halbu omadusi (nt kadedus).

    Isikutajus ilmneb seaduspärasus –igapäevaelus levinud oreooliefekt e inimese hindamine mingi eelteadmise põhjal. Kui meil on isikust eelnevalt hea mulje, siis kaldume tema juures märkama positiivset ja negatiivne jääb tähelepanuta – so positiivne oreool. Vastupidiselt näeme pigem halba ja positiivse jätame kahe silma vahele – negatiivse oreool.
    Ruumitaju võimaldab hinnata ruumisuhteid ja orienteeruda ruumis, inimene tajub maailma kolmemõõtmeliselt e ruumilise pildina. Ruumilisust tajub inimene sügavustunnuste abil:
    • binokulaarne nägemine – kahe silmaga nägemine. Vaatame mõnd objekti, siis tekib kummagi silma võrkkestale kujutis, mis erineb veidi teise silma omast, kuid me näeme ikkagi ainult üht objekti. Erinevad kujutised võrkkestal tulenevad sellest, et kaks silma ei asetse täpselt ühes kohas. Ühe objektina näeme neid kujutisi seetõttu, et aju liidab nad üheks tervikuks. Katse: vaata väljasirutatud käes olevat pliiatsit vaheldumisi vasaku ja parema silmaga. Kuigi hoiad kätt paigal, siis näib et pliiatsi asukoht muutub.
    • tausta struktuur – taust koosneb paljudest osistest, millel on oma asend, paiknemistihedus jne. Tihedus näib muutuvat kauguse suunas (mida kaugemal, seda tihedam).
    • lineaarne perspektiiv – kaugemal asuvad objektid paistavad üksteisele palju ligemal kui lähedal asuvad objektid.
    • kattumine – lähemal asetsevad objektid katavad/varjavad osaliselt või täielikult kaugemal asetsevaid objekte.

    Kolme viimast sügavustunnust tajume samaväärselt ka ühe silmaga, ruumitajuks pole ilmtingimata vaja kahte silma.
    Liikumistaju annab infot objektide liikumise kohta. Inimene ei taju liikumist, mis on väga kiire (nt püssikuuli liikumine, filmikaadrite vahetumine ) ja väga aeglane (nt kellaosutite liikumine, taimede kasvamine). Peale reaalse liikumise on olemas ka näiv e stroboskoopiline liikumine (nt kui üksteise kõrval asetsevaid elektripirne kordamööda teatud vaheaegadega sisse lülitada, siis näib, nagu liiguks mööda pirnirida üks valguspunkt – sellist näiva liikumise efekti kasutatakse vaateakendel) ja esilekutsutud e indutseeritud liikumine (nt kui vaadelda liikumatut objekti liikuval taustal, siis tundub, et just see objekt liigub – ütleme vastavalt oma tajule, et päike läks pilve taha).
    Ajataju annab teavet aja kulgemise kohta. Saame eristada sündmuste kestust, kiirust ja järgnevust. Ajataju on isikuti erinev ega pruugi olla kooskõlas tegeliku aja kulgemisega. Nt kulub meeldivate sõpradega koosveedetav aeg kiiresti, ebameeldivas olukorras leiame, et aeg venib . Kui laste meelest on aega laialt käes, siis vanadel inimestel kaob aeg kiiresti.
    Illusioon on eksitaju e tegelikkuses eksisteerivate objektide või nähtuste moonutatud tajumine. Kõige sagedamini esineb nägemisillusioone: pikkuseillusioonid, suuruseillusioonid ja vormiillusioonid. Et tekiksid illusioonid, peavad elemendid olema mingis kindlas seoses.
    Tähelepanu
    … filtreerib kogu meelte kaudu tuleva info ja keskendub teadvuse mingile objektile või tegevusele. Tähelepanu jaotab tajuvälja figuuriks (see mida tajutakse väga täpselt) ja fooniks (see, mida tajutakse üsna ähmaselt). Tähelepanu on väga oluline igas inimese tegevuses. Mõne elukutse puhul kuulub määravate tegurite hulka: lenduri või kirurgi tähelepanematus võib kaasa tuua parandamatuid tagajärgi.

    Tähelepanu omadused on:

    • maht – objektide hulk, mida tähelepanu jõuab haarata mingi aja jooksul. Tähelepanu pole piiramatu mahuga, sekundi murdosa vältel võib ta hõlmata vaid 5-9 objekti. Seetõttu ei saagi me kõike korraga märgata.
    • jaotuvus – tähelepanu saab samaaegselt jaotada mitme objekti või tegevuse vahel, see võib olla edukas juhul kui need objektid/tegevused on omavahel seotud. Nt kui autojuhtimine on selge, siis võime vabalt jälgida ka liiklust . Seostumatute tegevuste korraga sooritamine osutub raskeks või isegi võimatuks. Nt ei suuda me autot juhtides ajalehte lugeda.
    • koondamine – mõeldakse tähelepanu keskendumist ühele objektile/tegevusele. Eri tegevused eeldavad seda erineval määral. Nt nõuab matemaatikaülesannete lahendamine ilmselt suuremat keskendumist kui telereklaamide vaatamine.
    • püsivus – täiskasvanu suudab hoida tähelepanu antud objektil/tegevusel tavaliselt 15-20 minutit, siis kaldub see kõrvale. Väikelastel püsib tähelepanu ~5min. kui on käsil huvitav tegevus, püsib tähelepanu kauem.
    • ümberlülitatavus – me saame tahtlikult oma tähelepanu ühelt objektilt /tegevuselt teisele üle kanda. Kergemini lülitub tähelepanu uutele ja huvitavatele asjadele. Kui käsilolev tegevus meid väga köidab, on ümber lülituda raskem.

    Tähelepanu liigid
    Tähelepanu võib olla tahtmatu või tahtlik.
    Tahtmatult tõmbavad tähelepanu ärritaja…:
    • tugevus – valjud helid, ere valgus, intensiivsed värvid;
    • suurus – suur plakat, pealkirjad raamatutes, ajakirjades ja ajalehtedes;
    • kontrast – pikakasvuline inimene lühikasvuliste seas või vastupidi;
    • liikumine – liikuvad reklaamid ;
    • kordumine – kedagi pidevalt nähes hakkame talle tähelepanu pöörama;
    • uudsus – õpetaja uus soeng .
    Nimetatud tegureid kasutatakse reklaamis, teabelevikanalites, valimiskampaanias jne. Tahtmatu tähelepanu on sünnipärane.
    Tahtlik tähelepanu nõuab tahtepingutust ning kujuneb õpetuse ja kasvatuse käigus. Eriti oluline on tahtlik tähelepanu millegi uue õppimisel. Kui on tekkinud vilumused, siis tema osatähtsus väheneb. Tahtlik tähelepanu võib üle minna tahtmatuks ja vastupidi.


    Põhiteadmine:

    Psühholoogia on õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest.
    Subjektiivselt ilmneb psüühika aistingute, tajude, kujutluste, mõtete, emotsioonide jms vormis.
    Objektiivselt väljendub psüühika inimeste tegevuses, kõnes, miimikas, tegevuse resultaatides jms.
    Psüühilisteks protsessideks on vaimne tegevus välismaailma peegeldamisel, mis avaldub tunnetusprotsessidena, emotsionaalsete protsessidena ning toiminguid käivitavate ja suunavate protsessidena.
    Psüühiliste seisundite all mõistetakse inimese üldist aktiivsuse taset, olekut, psüühiliste protsesside kulgemise eripära, meeleolu.
    Psüühilised omadused on konkreetse inimese psüühika tüüpilised erijooned.
    Eelteaduslik psühholoogia on nn elutarkus , elupsühholoogia, terve mõistus jne.
    Igal psüühilisel kvaliteedil on oma kvantitatiivne külg ja seega on psüühilised nähtused ja neile tuginev käitumine mõõdetavad.
    Psühhodiagnostika püüab mõõtmise teel inimeste individuaalseid iseärasusi kindlaks teha.
    Loomulik eksperiment peab vältima neid muutusi (pinget, kahtlusi , ettevaatlikust, ebaloomulikkust), mis tekivad katsealuses teadmisest, et temaga eksperimenteeritakse.
    Treenitud enesevaatlust professionaalse psühholoogi poolt, mille raames kõik ülearune püütakse subjektiivsest elamusest või selle kirjeldusest kõrvaldada, nim analüütiliseks introspektsiooniks.
    Ekstrospektsioon on teise inimese välise käitumise jälgimine. (objektiivsem) Ekstrospektsiooni erivormiks on tegevuse produktide või inimesele kuuluvate esemete psühholoogiline analüüs.
    Psühhodiagnostilised testid jaotatakse võimekus- ja isiksusetestideks.
    Objektiivtestid välistavad nii katseisiku enda kui ka teiste inimeste subjektiivsed arvamused (tavaliselt korrelatiivne seos isiksuse teatud psühholoogiliste omadustega)
    Projektiivtestide idee lähtub oletusest, et katseisik projittseerib ennast testi situatsiooni ja tema poolt antud lahendustes või tõlgendustes kajastuvad ka tema alateadlikud või sissejuurdunud tendentsid, millest ta ise ei pruugi teadlik olla.
    Psühholoogia on paljuski statistilise iseloomuga teadus ja tema aines piirneb tihtipeale subjektiivse maailmaga , seega on tal majanduses, poliitikas, õiguspraktikas,sotsiaalsetes suhetes jm täita eelkõige abistav , otsinguid suunav, konsulteeriv ja otsuseid ette valmistav funktsioon.
    Psühholoogia toetub eelkõige filosoofiale, neurofüsiloogiale ja matemaatikale.
    Psühholoogiast kui iseseisvast teadusharust räägitakse alates 19 saj II poolest.
    19 saj psühhofüüsika on füüsiliste ärritajate ja nendele ärritajatele vastavate sensoorsete protsesside kvantitatiivseid seoseid käsitlev psühholoogia osa.
    Ajalooliselt mõjukamad on olnud biheivorism, geštaltpsühholoogia, psühhoanalüüs (sh freudism), humanistlik psühholoogia, kognitiivne psühholoogia ja nende arendused.
    Biheiviorism rajaneb reflekside uurimisel füsioloogias ja eksperimentaalpsühholoogia rakendamisel loomade käitumise uurimisel, 20 saj I S>blackbox>R
    Geštaltpsühholoogia lähtub ideest , et psüühilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus, struktureeritus. Tervik on primaarne.
    Psühhoanalüüs oli algul esmajoones meditsiiniline õpetus, mille peamiseks ülesandeks oli neurooside, eriti aga hüsteeriliste häirete ravimine neid põhjustanud ja seejärel alateadvusesse tõrjutud tegurite väljaselgitamise kaudu.
    Kognitiivne psühholoogia võrdleb inimest arvuti infotöötlussüsteemiga.
    Ärritatavus on psüühikaeelne reageerimisvorm, mis ilmen ärritajate lähenemisel või eemaldumisel.
    Difuusne närvisüsteem koosneb üksikutest närvirakkudest, omane ainuõõssetele.
    Ganglioosne ns puhul eraldub närvirakkude juhtivkeskus.
    Psüühika arengu sensoorne staadium on omane selgrootutele, puudub terviku adumine.
    Instinkt on kaasasündinud liigiomase käitumise vorm, mis toimib otstarbekalt elutingimuste püsivuse, muutumatuse korral.Šabloonne, rangelt organiseeritud käitumisviis.
    Kogemus on individuaalselt omandatud käitumisvorm.
    Mida kõrgemal evolutsioonilise arengu astmel on olend , seda rohkem on arenened tema õppimisvõime, s.o. võime töötada välja uusi käitumisviise vastavalt muutunud oludele.
    Inimteadvuse esimeseks oluliseks tunnuseks on võime eristada tegelikkuse olulisi tunnuseid.
    Inimene vabaneb printsiibi „siin ja nüüd” survest , tema vaimne tegevus omandab hetkel mõju keskkonna suhtes suhtelise iseseisvuse.
    Inimteadvuse teiseks oluliseks tunnuseks on eesmärgilisus. Kolmandaks on ühiskondlik-ajaloolise kogemuse akumuleerimine, omandamine ja edasiandmine.
    Inimese eraldumine loomariigist ja psüühika arenemine sotsiaalse teadvuse tasemele on vahetult seotud töövahendite ja ühiskondliku töö väljaarenemisega ning sellega seotud keelelise suhtlemise tekkimisega.
    Mõiste „teadvus” ei ole samane mõistega „inimese psüühika”. Viimane on mahult laiem.
    On oluline eristada teadvust kui omadust (potentsiaali), teadvust teenindavaid protsesse ja teadvusseisundeid.
    Somaatiline ns juhib organite välist, kehalist tegevust, jagunedes tsentraalseks (pea- ja seljaaju , kõige olulisem käitumise ja psüühikaprotsesside kontrolli organ) ja perifeerseks (pea- ja seljaajust väljuvad närvid koos nende lõpmetega elundeis ja kudedes).
    Vegetatiivne e autonoomne ns on jaotunud sümpaatiliseks (reguleerib siseelundite talitlust ja kudede ainevahetust, kohandab organismi suuremat aktiivsust nõudvate olukordadega, loob valmisoleku kiireks ja otsustavaks reageerimiseks) ja parasümpaatiliseks (soodustab organismi puhkust ja talitlusvõimet). Autonoomse ns talitluse muutused võivad peegelduda inimese väliselt jälgitavates reaktsioonides ja nende tundmine on seetõttu suhtlemispraktikas olulinr ja huvipakkuv.
    KNS tagab adekvaatse reageerimise ja kohanemise keskkonnaga ning on individuaalse ja liigimälu aluseks.
    Retseptorid on spetsialiseerunud kindlaliigilsite (kindla modaalsusega) ärrituste vastuvõtmiseks.
    Ajukoore erinevatel osadel on spetsiifilised funktsioonid.
    Vaatamata spetsialiseerumisele on aju piirkonnad omavahel tihedalt seotud ning aju töötab tervikliku organina.
    Refleks on kõigi ns-i omavate organismide kohanemisreaktsioon, mis järgneb seaduspärase vastusena mingile kindlale väliskeskkonnas või organismis endas toimuvale muutusele või mõjutusele.
    Pärilikud ehk tingimatud refleksid moodustavad organismide kohanemisreaktsioonide aluse, nende kompleksidest moodustuvad instiktid.
    Tingitud refleksid on kogemuste põhjal sugenevad teatud harjumuslikud kohanemisreaktsioonid keskkonnatingimustele.
    Operantne õppimine on nn katse ja eksimuse meetodil õppimine, need liigutused, mis viivad soodsale tulemusele, kinnistuvad.
    Erutuse tase ja irradiatiivsus – nii väga tugevad kui ka väga nõrgad ärritajad kutsuvad pikaajalise mõjumise tagajärjel esile erutuse levimise enamikule aju suurte poolkerade piirkondadele. Irradiatsioon tõstab märgatavalt ajukoore toonust, mis omakorda tõstab spetsiifilist tundlikkust tähelepanu all oleva suhtes (ja võib pidurdada tundlikkust tähelepanu alt välja jäänu osas).
    Ühest funktsionaalsest keskusest alanud ning teistesse piirkondadesse levinud erutus kontsentreerub aja möödumisel oma algse tekke piirkonnas.
    Mida tugevam on ühe keskuse erutus, seda tugevam on teise pidurdus.
    AJUKOOR: 1) toonuse tagamise e energeetiline blokk – tarvilik info vastuvõtu, toimingute programmide koostamise ja täitmise kontrolli edukaks elluviimiseks; valdavalt ajukoorealustes piirkondades; retikulaarformatsioon, hüpotaalamus ja limbiline süsteem; 2) informatsiooni vastuvõtu, töötluse ja säilitamise blokk - ajukoore tagapool; kukla-, kiiru- ja oimusagar; 3) tegevuse programmeerimise, reguleerimise ja kontrolli blokk – aju suurte poolkerade eesmised osad, eelkõige laubasagarad (otsmikusagarad).
    Introverti iseloomustab keskmisest kõrgen kns erutustase ehk aktivatsioon.
    Käitumine põhineb reflektoorsetel protsessidel, kuid kõrgematel loomadel, eriti inimestel on vahetud reageeringud juhtiva käitumisprotsessi rollis asendunud eesmärgipärase, mõtestatud, kultuuri poolt vahendatud ning teadlikult planeeritud aktiivse käitumisega.
    Aju poolt vahendatud psüühika abil ei tunneta me mitte aju ennast, vaid maailma ja selle omadusi.
    Tänapäevane psühholoogia ei tohiks eitada ei pärilike ega sotsiaalsete faktorite mõju inimese psüühika ja iseloomu kujunemisele.
    Just vanemad ja õpetajad on need, kelle vahendusel esialgu väline, suhtluses ja juhendamistes esitatu muutub ajapikku psüühikasiseseks võtete ja operatsioonide pagasiks, mille abil lahendatakse ülesandeid iseseisvalt ja teadlikult.
    Uni on psühhofüsioloogiline seisund, mille aluseks on ajukoorele ja selle alustele struktuuridele levinud üldine pidurdus.
    Tänapäeval ei käsitleta und kui pelgalt aktiivsuse puudumist, vaid kui kvalitatiivselt erinevat aktiivsust. Retikulaarformatsiooni pidurdumine viibki uneseisundisse.
    Hüpnoos on unetaoline seisund, „osaline uni”.
    Aktiivsuse algallikaks on vajadused, mis on elu-, tegevuse või arengutingimuse puudumise tunnetamine. 1)orgaanilised vajadused; 2)funktsiooni- ja füüsilise aktiivsuse; 3)sotsiaalsed; 4)vaimsed; 5)esteetilised
    Iga kõrgema taseme vajaduse normaalne rahuldamine on mõeldav siis, kui madalama taseme vajadused on vähemalt osaliseltki rahuldatud.
    Üheks käepärasemaks vahendiks inimesest esmase ettekujutise saamisel on tema vajaduste pingerea koostamine.
    Motivatsioon on vajaduse rahuldamisele suunatud funktsionaalsete süsteemide eesmärgipärane aktiivsus. Motiiv on tunnetatud vajadus. Tegevust mõjutab tavaliselt üheaegselt palju motiive – nii teadlikke kui ebateadlikke. Väliselt äravahetamiseni sarnast käitumist võivad toita erinevad motiivid ja vastupidi – väliselt diametraalselt vastakat toimimist võib põhjustada samatüübiline motiiv.
    Hoiak on püsiv, stereotüüpne valmisolek või eelsoodumus reageeride teatud kindlal viisil.
    Sotsiaalne hoiak on teadvustatav, suhtumisena tõlgendatav predispositsioon, seevastu sättumus on varasemate kogemuste, toimingute ja tajude baasil kujunenud põhiliselt mitteteadvustatud, fikseeritud valmisolek reageerida teatud objektidele, nähtustele või olukordadele mingil kindlal viisil.
    Hoiakute-sättumuste süsteem moodustab justkui omapärase mitmekihilise läätse, milles murdub igasugune väliskeskkonna mõju.
    Tunnetusprotsesse nim ka psüühilise tegevuse vormideks: aisting, taju, mälu, tähelepanu, kujutlus, mõtlemine, fantaasia .
    1)sensoorsed – kajastavad esemete ja nähtuste üksikomadusi, tulemus aisting; 2)pertseptiivsed – tegelikkuse esemete ja nähtuste terviklik vaimne esindamine, tulem taju; 3)mnestilised – tunnetatust luuakse mälukujundid; 4)intellektuaalsed – mõtlemisprotsessid, milels kajastuvad seosed
    Aisting ja taju on meelelise tunnetuse vormiks.
    Aisting on objektiivse keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganitele mõjumisel tekkiv psüühiline protsess; evolutsiooniliselt tekkinud ärritatavusest; moodustavad emotsionaalse toonuse.
    Meeleline (aistingud, tajud, kujutlused) ja abstraktne tunnetus.
    Meeleorganile mõjuvat nim ärritajaks, mõjuprotsessi ärrituseks. Ärritusel tekkiv närviprotsess on erutus.
    Aistingu tekkimine toimub analüsaatoriks nimetatud kompleksi vahendusel. Analüsaatori moodustavad 1)tundenärvi lõpmed e retseptorid kehapinnal, spetsialiseeritud meeleorganeis või siseorganeis, 2)närviimpulssi edasi kandvad närvikiud ja 3)erutust töötlevad peaaju osad. Analüsaatori töö on reflektoorne.
    Absoluutne tundlikkus ja läve kõrgus on pöördsuhetes – mida madalam lävi, seda kõrgem on analüsaatori tundlikkus ja vastupidi.
    Aistingi latente periood on aeg, mil aistingu eeldused on olemas kui teadvustamata.
    Adaptsioon on meeleorgani tundlikkuse muutumine pikemaaegsel ärritaja toimel või selle puudumisel. Adaptsiooni bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt oluliste ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis.
    Kontrast on intensiivsuse või kvaliteedi erinevus objekti ja tema vahetu ümbruse (või naabruse) vahel. Tema abil võimenduvad tajupildis just esemete, objektide ja stseenide informatiivsed tunused.
    Sünesteesia on mingi aistinguga samaaegse nn sekundaarse aistingu tekkimine mõne teise meele piirkonnas.
    Assimilatsioon on erinevuste sarnastamine, taandamine, samastamine.
    Taju on esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess. See on kompleksne protsess, mis tugineb aistingule, sõltub varasematest kogemustest, emotsioonidest ja mõtlemisest ning eeldab tähelepanu. (nägemis,kuulmis,kompimis,liigutus,maitsmis,haistmis;ruumi,aja,liikumis)
    Mõtestatus tähendab tajutava teadlikustamist, mis saavutatakse tajus esindatud esemete ja nähtuste tähenduse ja/või otstarbe mõistmisega.
    Taju on alati teatud määral üldistatud. Üldistuse lihtsaim aste on äratundmine.
    Apertseptsioon on taju sisu ja suunitluse sõltuvus tajuja isiksuslikest omadustest ja kogemustest.
    Kui taju ei oleks konstantne, kohtuksime igal sammul tajumistingimuste (kauguse, valgustuse, värvi, vaatenurga jm) muutudes uute, meile senitundmatute või tuntud, kuid moonutatud esemetega ning lakkaksime ära tundmast või oskamast kasutada seda, mida varem tundsime ja kasutasime.
    Hallutsinatsioon on vastava välisärrituseta taju. Meelepette med kategooria on hallutsinoos.
    Sotsiaalsete objektide tajumisel püüab tajuja interpreteerida saadavat informatsiooni vastavalt oma eesmärkidele, vajadustele ja hoiakutele neid toetavas suunas. Üldreegline loeb otsustaja heaks neid jooni, milles vaatlusalune sarnaneb tema endaga, halvaks aga neid omadusi, milles on erinevus.
    Mitteverbaalsed suhtlemismärgid on valdavalt teadvuse kontrolli välised, raskesti juhtiavad ja seepärast sageli täpsemat hinnangut võimaldavad kui sõnades edasi antu.
    Mälu on psüühikanähtus, mis seisneb teadmist, miljete ja oskuste meeldejätmises, säilitamises ja reprodutseerimises (mälust taastamises või „ammutamises”).
    Lühiajalisemate mäluprotsesside aluseks on ärritustele järgnevate peaaju närviprotsesside edasikestmine pärast neid põhjustanud ärrituse otsese mõju lõppemist.
    Tähtsamad on mälutegevuse jaoks ajukoor, mammillaarkeha ja hipokampus .
    Meeldejätmise aluseks on psüühilises tegevuses tekkivad ajutised või püsivad närviseosed ja nende seoste keerukamad kompleksid e assotsiatsioonid.
    Säilitamine on uue lisamise ja vana taandamise protsess. Unustamist põhjust negtiivne induktsioon, retroaktiivne interferents (eelneva info unustamine uue info vastuvõtmise mõjul) ja proaktiivne pidurdus (eelneva info häiriv mõju uue info omandamisel).
    Reprodutseerimise liikideks on äratundmine, meenumine ja mäletamine/meenutamine.
    Äratundmine on valdavalt passiivne mitteteadvuslik protsess, mis teadvustub tagajärjena – tuttavlikkuse ja kindlasse liiki suhetamise elamusena.
    Meenumisel aktualiseerub materjal kergesti, ilma erilise pingutuseta, nagu iseenesest hetke situatsiooni või tegevuse ajel .
    Meenutamise põhisisuks on teadlik materjali väljatoomine püsimälust ja selle üleviimine operatiivmällu.
    Reprodutseerimise efektiivsus sõltub oluliselt sellest, kas reprodutseerimistegevus toimub sarnastes tingimustes varasema omandamise tingimustega või mitte.
    Reministentsi nähtus on see, et teatava aja möödumisel on reprodutseerimine täielikum ja täpsem kui kohe peal omandamist.
    Domineeriva psüühilise aktiivsuse iseloomu alusel liigitatakse mälu: motoorseks, emotsionaalseks, kujundiliseks, sõnalis-loogiliseks.
    Sensoorne mälu funktsiooniks on väga lühikese ajalõigu vältel säilitada tundeorganeist saabuva info töötlemistulemusi. Ikooniline sensoorne mälu(nägemises), kajaline sensoorne mälu(kuulmises) jne.
    Lühimälu on mälu alasüsteem, mille ülesandeks on tundeorganeist, sensoorsest mälust ja püsimälust saabuva info operatiivne töötlemine, ajutine säilitamine teadvuses käepärasena, aktualiseerituna.
    Püsimälus talletatakse materjali, millel on nö strateegiline tähendus. Semantiline hierarhia
    Operatiivmälu e töömälu põhisisuks on materjali aktualiseerimine jooksva tegevuse kindlustamiseks või teatud ülesande täitmiseks.
    Mälus salvestatud sisu ja funktsioonide alusel: 1) protseduurimälu – aluseks meie vilumustele; 2) semantiline – sisaldab mõisteid, reegleid, abstraktseid printsiipe, tagab keele „mõistmise”, ei registreeri esemete tajutavaid kvaliteete; 3) episoodiline – konkreetsed olukorrad
    Praimingunähtus - Inimene on võimeline omandama palju teavet ka ilma teadvuse otsese osavõtuta sellest protsessist ning et meie mäletamisi, toiminguid ja otsustusi võib mõjutada ka selline eelteadvuslik teave, mille olemasolust ja toimemehhanismist me ise ei pruugi teadlikud olla.
    Mälu mahtu iseloomustab mälu infosisaldus kompades.
    Mälu täpsus ehk moondumiskindlus on iseloomustatav kahes plaanis – kuivõrd täpselt suudab keegi edastada 1)omandatu välist kuju, vormi, olekut, või 2)selle sisu, mõtet, üldistust.
    Mälu mobilisatsioonivalmidus on võime leida mälust vajalikul hetkel vajalik materjal.
    Kindlus reprodutseerimistäpsuses on siseveendumus mälus säilinu õigest esitamisest.
    Tugeva stressi tingimustes iseloomustab inimest vähenenud võime tajuda ja mäletada sündmuste detaile. On teada, et nii mehed kui naised mäletavad pealtnägija rollis ilma vägivallata kuriteo üksikasju paremini kui vägivalda sisaldava kuriteo üksikasju. Ohvri tähelepanu on relvaga sooritatud kuriteo korral koondunud eelkõige relvale. Enda omast erinevasse rassi kuuluvat inimest on raskem mälus õigesti taastada kui samast rassist inimest.
    Ei ole mingit seost nägudemälu tegeliku efektiivsuse ja arvamuste vahel oma mälu headusest.
    Kujutlus on psüühiline protsess, mille peamiseks tunnusjooneks on objektide või olukordade psüühilise kujundi (vaimse elamuse) teke mäluandmetest ilma vastavate ärritajate otsese mõjuta meeleelundeile .
    Fantaasia on kõrgem psüühiline protsess, meelelise tunnetuse ja abstraktse mõtlemise vaheaste, kus varasema meelelise kogemuse alusel luuakse uusi psüühilisi kujundeid. Fantaasia võimaldab üle hüpata faktiaukudest, seostada senise kogemuse põhjal seostamatut, kujutleda olukordi ja situatsioone lõppastmes ka siis, kui loogilisel teel seda teha on võimatu või raske.
    Fantaasia ja kujutlus on tegelikkuse ennetava tunnetamise vormid, nad on teisesed ja üldistatud.
    Fantaasia kui teatud üldistus on vaheaste aistingult/tajult mõttele, konkreetselt tunnetuselt abstraktsele liikumise etapp. Uue loomisel ei ole loovale kujutlusele võrdtähtsat tunnetusprotsessi, kuna sünteesiva vaimse tegevuse vallas ei suuda loogiline mõtlemine, sihipärane mäluotsing ega tähelepanelik taju kujutlust /fantaasiat asendada.
    Kujutlus on tegelikkuse keelelise tunnetuse sisuline komponent.
    Kujutlus rajaneb varasemale isiklikule kogemusele. Fantaasia on tihedalt põimunud abstraktse mõtlemisega.
    Intuitsioon on loova fantaasia, taju ja mõtlemise moment, mis avaldub lahenduse, sh tõese lahenduse tabamises vahetul, loogilist arutlust ennetaval või peitval viisil; see leiab aset idee või lahenduse ootamatu leidmisena. Intuitsioon rajaneb varasemat teadmiste/kogemust kiirel ja teadvustamata läbitöötamisel. Seega, mida rikkam on teadmist ja kogemuste pagas , seda rohkem ruumi jääb täpsele intuitsioonile.
    Infoühikute (sõnad, mõisted) meeldejätmise ja taastamise efektiivsus sõltub nende poolt tähistatavate nähtuste konkreetsusest, mis omakord on otseses seoses sellega, kuivõrd kerge on vastavaid kujutlemi luua.
    Abstraktse materjali mäletamine on halvem kui konkreetse materjali mäletamine.
    Mõtlemine on objektiivse reaalsuse vahendatud, loogilis-abstraktne tunnetamine mõistete ja kujundite alusel. Otstarbekohaseks käitumiseks on tarvis psüühikas opereerida esemete, nähtuste ja omadustega, mis vahetult meelelises tunnetuses antud ei ole, s.o. eemalolevalt.
    Mida rikkam on inimese keel, seda rikkam on tema võimalus mitmekesiselt ja täpselt mõelda.
    Formaalloogiliselt õige arutluskäik ei pea olema faktiliselt õige.
    Mõtlemine kui protsess tähendab probleemsituatsioonidest lähtuvat ning vajadustest tingitud pidevalt kulgevat psüühilist aktiivsust meelelise tunnetuse andmete läbitöötamisel, mõistmaks tegelikkuse sisemisi, varjatud põhjusi, tingimusi, seoseid.
    Mõtlemisoperatsioonid: analüüs, võrdlemine, süntees, üldistamine, abstrahheerimine
    Mõtlemisvormid: mõiste(üksik,üldine,konkreetne,abstraktne), järeldus(tõene,väär), otsustus(induktiivne/deduktiivne, tõene/väär)
    Mõtlemisliigid: tahteline/tahtmatu, diskursiivne/intuitiivne, teoreetiline/praktiline
    Diskursiivne mõtlemine on loogiline,arutlev,järelduslik,kõneline,järjekindlalt väitelt väitele tuginev.
    Inimesed kalduvad sagedamini kasutama selliseid lahendusvõtteid või tõlgendusi, mis on käepärasemad ja tulevad esimesena pähe või siis kipuvad hindama nähtusi näidete põhjal, mis esimesena meelde tulevad.
    Heuristilised meetodid on sellised, kus probleemi lahendamine toimub teatud „rusikareeglite” või üldistatud strateegiliste võtete abil tingimustes, kus lõpplahendus ei ole üheselt antud.
    Algoritmilised meetodid võimaldavad teatud kindla lahenduseni jõuda kindlalt fikseeritud lahenduskäikude ja vaheoperatsioonide kaudu. (kui>siis tüüpi otsustused)
    Insait on ootamatu, varasema täpselt samasuguse probleemsituatsiooni kogemuse puudumisel ilmnev situatsiooni olemuslike seoste ja struktuuride olemuse mõitsmine, nende vahetu tabamine.
    Eriti oluline on kriitiline mõltemine massiühiskonnas ning poliitiliste ja reklaamtekstide ülekülluse tingimustes. Lisaks näitele nõua fakte, küsi ikka ja jälle – ja mis siis sellest, kas tegemist on arvamusga
    Probleemid jagunevad hästi ja halvasti determineerituteks.
    Lahenduse leidmine on käsitletav teatud otsinguprotsessina, kus püsimälu andmed ühelt poolt ja loovfantaasia võimalused teiselt poolt asetavad inimese vaimusilma ette variante, mille hulgast sobivaima/õige leidmine ongi otsustavaks sammuks.
    1)ettevalmistuse etapp; 2) inkubatsioon – alateadvuses leiab aset ideede küpsemine; 3) illuminatsioon – sarnane insaidile, tunne et õige lahendus on käes; 4) verifikatsioon (kontroll)
    Rigiidsus on võimetus muuta oma toiminguid, hoiakuid, maailmanägemisit, mõtlemismalle.
    Lateraalne mõtlemine on võime olukorda kõrvalt vaadata, asju ja probleeme uue persp näha.
    Mõtlemise individuaalsus : iseseisvus , kriitilisus ,sügavus,paindlikkus,juurdlevus.
    Asteenia on negatiivne tundmuslik seisund.
    Mida emotsionaalsem on situatsioon, seda rohkem esineb mõtlemisvigu.
    Objektiivne väärtus ja subjektiivne kasulikkus on erinevad kategooriad ning mõjutavad otsustamist sageli erinevalt.
    Keel on intellektuaalset tegevust ja suhtlemist vahendav semantiline süsteem. Kultuuris fikseeritud mõtlemismallid ja vilumused antakse kõne abil ja vanemate ning õpetajate vahendusel edasi lastele.
    Interorisatsioon on kultuurispetsiifilise välise mõtlemismalli muutumine isiksuse sisepsühholoogiliseks intellektuaalseks mehhanismiks .
    Keele kaudu toimub tegelikkuse mõisteline tunnetamine ja kirjeldamine.
    Foneem on see ühine, mida konkreetse keele kasutajad mõistavad ja tajus eristavad teatud kindla elementaarse helikujundi puhul. Nende kombinatsioon annab morfeemi, mis on väikseim tähendust omav keeleühik. Neist kombineeritakse lauseid ja väljendeid süntaksi (gram reeglite) alusel.
    Süvastruktuuri ja pindmise struktuuri eristamise vajadusele viitab see, et ühte ja sedasamat lauset annab mitmel moel tõlgendada.
    Sapiri -whorfi hüpotees: iga kultuur mõjub inimese psühholoogiale keele kaudu.
    Kõne mehhanismid: kõneliigutuste regulatsioon, kuulmisanalüsaator, nägemisanalüsaator
    Afaasia – vasaku poolkera ajukoore otsmikusagara assotsiatsoonipiirkonna motoorsete keskuste kahjustus ( Broca piirkond). Võrreldes brocaga tsentraalvao suhtes tagapool, lähemal kuklasagarale asub Wernicke piirkond, assotsiatsoonikorteksi piirkond.
    Hääle tekitamiseks on vaja suunatud õhuvoolu häälepaelte vibratsiooni esilekutsumiseks, heli vibraatorit, resonaatoreid vajaliku tämbri kujundamiseks.
    Sisekõne on kõne ilma kõrvalseisjale teadvustatult kuuldava helilise vormite, kujutlemine.
    Afektiivne kõne on situatsiooniline, impulsiivne, suhtumist väljendav reaktsioon.
    Afaasia – osaline või täielik kõnelemisvõimetus, mis ei tulene kõneelundi puudusest.
    Kõne foneetilised tunnused: tämber, intonatsioon, tempo, pauside iseloom ja pikkus ning jaotus, loogiline korrastatus, foneetilise redukstiooni aste (sõnalõppude neelamine)
    Grammatilis-semantilised tunnused: pauside täitmine, sõnade ja konstruktsioonide valik, väljendusrikkus ja väljenduslikkus, kõne õigsus, kõnekultuur.
    Kategoriaalsed tunnused: vanuselised tunnused, sotsiaalsed, territoriaalsed
    Tahe on teadlik eneseregulatsioon, mille aluseks on suunatud psüühiline aktiivsus. Tahe on inimesele lisamotivatsiooni allikas – sellest ammutatakse lisajõudu eesmärgi poole pürgimisel.
    Inimese tegevus võib olla kas impulsiivne või tahteline.
    Tahte abil seatakse motiivid hierarhiasse ning allutatakse ühele eesmärgile ning seega on tahe subjekti enesekontrolli aluseks.
    Tahte aluseks on aju suurte poolkerade otsmikusagara töö ning kõnekeskuste ja otsmiku vahelised funktsionaalsed seosed.
    Rangelt võttes otsustab „tahtlikud” toimingud aju kui selline – teadvus kaasneb sellele otsusele väikese hilinemisega.
    Motivatsioon kui aktiivsuse allikas, motivatsioon kui suundus , motivatsioon kui enesereg vahend
    Tahe eesmärgipärastab inimese tegevust: pidurdab, kontrollib ja suunab tegevust mujale, aktiveerib, ergutab ja suunab tegevust vajalikele eesmärkidele, hoiab tegevust koos.
    Tahteakti genees: vajadus>vajaduse tunnetamine, motiivide võitlus, motivatsiooni teke>soovimine>eesmärgi ja vahendite valik>otsustamine>tegutsemine
    Abuulia on üldjuhul aju patoloogia pinnal kujunenud tahtenõrkus, tegevuse motivatsiooni puudumine. Apraksia on peaaju koore kahjustuste tagajärjel tekkinud oskamatus sooritada varem õpitud sihipäraseid liigutusi.
    Väärtuseks ei ole mitte lihtsalt tahe, vaid arenenud kõlbelisel alusel rajanev tugev tahe.
    Emotsioon tähistab tundmuse läbielamise konkreetset vormi, kus situatiivse tundmuse omadused on ilmekalt või selgelt välja kujunenud. Emotsioon on subjektiivne tundeelamuslik reageering sise- või välisärritajatele.
    Tundmused on oma loomult liigilise kogemuse vormiks, st emotsioone järgides ja neist juhindudes tagatakse liigi säilimine ja kestmine. Lisaks liigilise kogemuse kandmisele on emotsioonid vahendiks ka individuaalse kogemuse kujunemisel. Emotsioonid, olles siganaalideks, võimaldavad situatsioonide kordudes isikul valmistuda nendeks, kohaneda olukorraga aegsasti enne selle saabumist.
    Tihedad on tundmuste ja mälu seosed.
    Steenilised e aktiivsed tundmused on need, kus meeleolu on jõuline, virge , reibas, inimene ettevõtlik. Asteenilised e passiivsed tundmused järgnevad tavaliselt ülekoormusele, konfliktidele, haigusele.
    Üks ja seesama tundmus (hirm, rõõm, mure, häbi jne) võib sõltuvalt asjaoludest, inimesest ja tema seisundist tegevust kas mobiliseerida või hoopis pidurdada.
    Tunduste polaarsus (armastus- vihkamine ), ambivalentsus (vastupidiste tundmuste üheaegne üleelamine), ebamäärasus (uued olukorrad). Vastandlik olukord – lõhe vajaduste ja soovide ning nende reaalse rahuldamise vahel – toob kaasa psüühilise sisepinge .
    Kõrge sisepinge ei saa kaua püsida, sest ta destabiliseerib isiksuse, kurnab inimest, ja seepärast vajab pinge maandamist. Võib läbi elada aktiivsusseisundina või hoopis pidurdusseisundina.
    Orienteerumisrefleksile rajanev orienteerumistundmus muutub selgeks emotsionaalseks suhtumiseks niipea, kui ta seondub mingi konkreetse vajadusega .
    Emotsioonid – intensiivsus, polaarsus, kestus
    Emotsioonid hindavad, ergutavad/pidurdavad aktiivsust, suunavad tähelepanu, stimuleerivad mälu, väljendavad isiku suhtumist ja eelistus ning on kommunikatsioonivahendiks.
    Emotsioon on protsess, millel on algus ja lõpp. Emotsiooni tekitab mingi sündmus, isik või hinnang, mis puudutab või võib puudutada meie vajadusu või väärtusi.
    Emotsionaalse suhtumise kutsub esile just nimelt mingi mõjustuse subjektiivne hinnang. Reaktsiooni kutsub esile see, millel on subjektiivne tähendus, isiksuslik mõte. Emotsioon on isiksusliku tähenduse eksisteerimise vorm. Emotsioonid toovad mutuse ja kõrvalekaldeid põhjuslike seoste tajusse.
    Inimesele mõjub rohkrm oodatava puudumine kui millegi puudumine käesoleval hetkel.
    Emotsioonide oluliseks anatoomiliseks aparaadiks on limbiline süsteem. See on ajupiirkondade ja –struktuuride ühendus, mis paikneb koorealuse taalamuse ja hüpotaalamuse piirkonnas.
    Mandeltuum integreerib üksinda taalamusest, sensoorsest ajukoorest, hipokampusest jm tulevad närviimpulsid ning väljastab impulsid, mis saavad alueks tunnete läbielamisele. Emotsionaalse käitumise oluliseks substraadiks on ajukoor. Emotsioon ei ole piiritletult ajusisene asi, vaid limbiline süsteem käivitab protsessid ka vegetatiivses närvisüsteemis ja sisenõrenäärmetes, kus vastavalt emotsiooni sisule eritatakse rohkem kas adrenaliini või noradrenaliini. Endokriinsüsteemi + emots.
    Kolmandaks elukuuks kujunevad välja ebameeldivus ja lõbu, järg 3 kuud viha,põlgus/vastikus,hirm, aastasel lapsel armastus/kiindumus, tiivustatus/ülevus.
    Emotsiooni teooriad: 1)james/lang – oleme vihased,kuna lööme; 2)cannon/bard – taalamus saadav aktiveerivad impulsid ajukoorde, isik elab läbi emotsioone; 3)pavel simonov – emotsioone kutsuvad esile teadmatus ning rahuldamata vajadused.emotsioon on max minimaalselt rahuldatud vajaduse ja max määratlemata olukorra puhul; 4)kognitiivsed – atributsiooni idee, afektiivne kategooria, emotsioon on tunnetuse ja vastava füsioloogilise erutuse koondprodukt
    Emotsionaalsed seisundid: meeleolu,ärevus,stress,frustratsioon,afekt,kirg
    Ärevusele on iseloomulik ootuse ja ebamäärasuse elamused ja abitus- ning hirmutunne.
    Stress on normaalse organismi normaalne, vajalik reaktsioon, et kohandada organismi muutusteks välis- ja sisekeskkonnas, et mobiliseerida nii psüühilised kui füüsilised reservid.
    Stressil : häire e šokistaadium, vastupanustaadium,kurnatusstaadium
    Frustratsioonireakts kaks põhitunnust impulsiivsus või tolerantsus
    Et frustratsioon viiks agressioonile, on enamasti oluline, et frustreeritud inimene tajuks temale takistusi seadnud või takistuseks ostunud inimeste käitumist enda suhtes sihilikult pahana.
    Kirg on tugev, püsiv, sügav tundmus, mis haarab kogu inimese, allutab endale tema mõtete ja tegevuse põhisuunduse.
    Afekt on lühiajaline, jõuline, tormiliselt kulgev, plahvatuslik reaktsioon. Patoloogiline/füsioloogiline
    Afekt kutsub esile teadlikule ja tahtelise kontrollile mittealluva pinge mahalaadimise tegevuse.
    Afektogeenne situatsioon ( konfliktsus ), mäluhäired, liigutuslik erakordsus, välimuse eripära
    Kõrgemad tundmused: kõlbelised, intellektuaalsed, esteetilised
    Suur osa ekstsesside ja õnnetuste põhjustest töötegevuses ja igapäevaolukordades seletub tähelepanu ressursside ebaoptimaalse jaotamise või muude tähelepanuvajakutega.
    Tähelepanu on teadvuse poolt eredalt ja selges vormis haaratud objekt või mõtteahel mitme näivalt korraga käepärase objekti või mõtteahela hulgast. Tähelepanu tähendab valikut infotöötluses.
    Tähelepanu on psüühilise tegevuse suunamine ja kontsentreerimine objektile, millel on isiksuse jaoks püsiv või situatiivne tähtsus. Üldise tähelepanuvõime ja virguse tagab ajutüve ja vaheaju retikulaarformatsioon ning sellega ühenduses olevate taalamuse mittespetsiifiliste rakutuumade ülenev aktiveeriv mõju ajukoorele.
    Igal ajahetkel tajutakse, kujutletakse ning analüüsitakse sel hetkel ainuvajalikku või tähtsaimat ning seejärel suundutakse järgmise õige toimingu või töötlusoperatsiooni juurde.
    Sensoorne tähelepanu tähistab väliskeskkonna ärritajatele suunatud tähelepanu, ideaalne on suunatud mõtetele-kujutlustele ning motoorne viitab tp’le tegevuse suunamiseks ja kontrolliks.
    Fokaalne tähelepanu on piiratud mahuga aktiivne teadvuse kese , mida järjestikku suunatakse erinevatele objektidele. Eeltähelepanu on rohkem seotud tahtmatuga, eristab figuuri foonist.
    Tähelepanu omadused: valivus, maht(komp), püsivus, jaotuvus, ümberlülitatavus
    Kõikumine e fluktuatsioon (tugevnemine-nõrgenemine), kontsentratsioon
    Frefraktaarsus tähendab reageerimisvõime alanemist vahetult eelmise reakts sooritamise järel.
    Tähelepanu rigiidsus tähendab isiksuse püsiomadust, mille tõttu tal on raske märgata uusi asjaolusid, olukorramuutsi, järgida suhtluspartnerite seisundi, meeleolu ja kavatsuste muutusi. Labiilse tähelepanuga tüüp ei suuda keskenduda, teda häirivad muutused, ta on tundlik ümbritsevate asjaolude ning teiste inimeste toimigute suhtes.
    Avar väljasuunatud, avar sissesuunatud, kitsas väljasuunatud, kitsas sissesuunatud
    Inimpsüühikas on võimalik tähenduslik infotöötlus ka ilma teadvuse osavõtuta; galvaaniline refleks
    Uni ei ole ühtne seisund, viad kulgeb läbi mitme kvalitatiivselt erineva faasi e staadiumi.
    Isiksus on järjepidev tundeelu ja motivatsiooni omadustes väljenduv individuaalsete erisuste kogum. Isiksus on selline psühholoogiliste ja käitumuslike tunnuste unikaalne kogum, mis võimaldab isikut teistega võrrelda ja mis tuleneb kaasasündinud ja elu kestel omandatud kalduvustest ja eeldustest, mille alusel indiviidist areneb välja psühholoogiliselt omanäoline subjekt.
    Isiksus iseloomu ja muude omaduste tundmine aitab isiku käitumist, eelistui ja valikuid ennustada.
    Isiksuse omadused: temperamendiomadused (ekstravertsus), vaimsed võimed, iseloom ja väärtused.
    1)psühhodünaamilised teo – inimese ja tema olevuse tuuma otsistakse alateadvusest; 2) tunnusjoonte teo – isiksuse määrab ära stabiilsete seesmiste tunnusjoonte kombinatsioon, mis iseloomustab konkreetset isikut, Eysencki ekstrav-introv, neurootilisus, psühhootilisus; 3) kognitiiv-käitumuslikud teooriad – rõhutavad sotsiaalse õppimise ning sotsiaalsete kasvutingimuste olulisust isiksuse kujunemisel, käitumismustrid sõltuvad sellest, millist tagajärge on ette näha ja milline on eeldatava tulemuse olulisus; 4) humanistlikud ja fenomenoloogilised teo – isiksuse unikaalsus ja arenemisvõime, inimest juhivad ja lõpuks ka määratlevad kujutlused, milles talletuvad ümbritsevate asjade ja nähtuste seosed.
    Lahus kasvanud montsügootide sarnasus intelligentsuses on suurem kui koos kasvanud, aga geneetiliselt erinevamatel isikutel. Vastavate minimaalsetegi kasvastuslike ja haridustingimusteta ei arene kaasasündinud eeldused headeks vaimseteks võimeteks.
    Psühhomeetrilises suunas on püütud välja selgitada mõõdetavaid intelligentsuse faktoreid, üldandekuse faktor ja erinevad spetsiaalfaktorid.
    Intelligentsus: voolav (probleemide lahendamine, mõtlemiskiirus), kristalliseerunud (arenemisvõimeline kuni kõrge vanuseni).
    Informatsioonitöötluse paradigmast lähtuvas suunas rõhutakse, et mõtlemisprotsessid ise on intelligentsuse hindamisel olulisemad kui nende protsesside tulemused. Kolmekomponendilises intelligentsusteoorias seesmine komponent, kogemuslikud komponendid, kontekstuaalne komponen
    See, kuidas geenid väljenduvad, sõltub väga palju olukordadest, sotsiaalsetest ootustest ja tavadest .
    Objektiiv ja projektiivtestid; subjektiivne heaolu, elamusteotsing, maskuliinsus-feminiinsus
    Agressiivne käitumine on teist inimest kahjustav käitumine. Agressiivsus väljendumine sõltub impulsside tugevusest ja neid piiravates ja pidurtavate kontrollmehhanismide efektiivsusest.
    Instinktiteooria – tagab liigi kaitsmise ja säilimise; frustratsiooni-agressiooni teooria – kõige olulisemaks agressiivsete impulsside vallapäästjaks on taktistused eesmärgipärasel käitumisel; sotsiaalse õppimise teooria – kui kõrvaltjälgitavad agressiivsed teod saavad positiivseid kinnitusi, siis võib ka vaatluse teel toimuv õppimine olla küllaltki effektiivne .
    Agressiivsust soodustavad: anonüümsus, deindividuatsioon, ülerahvastatus, tiheliolek
    Normist väljalangemine: nähtuse harvaesinevus, sobimatus konteksti, isiklikud kannatused
    Hoiak on isiksuse püsiv valmisoleks reageerida teatud kindlal viisil. Eristatakse suhtumuslikke, sotsiaalseid hoiakuid ning sättumuslikke hoiakuid.
    Hoiaku 3 komponenti: afektiivne, kognitiivne, käitumuslik
    Hoiakud annavad käitumisele kiiruse, järjepidavuse ja psühholoogilise ökonoomia
    Inimese teabe vastuvõtu (haaratus, huvitatus , süvenemine); perifeerne mõjustustee (väline, meelelahutuslik,vormistuslik); tsentraalne mõjustustee (olulistemas küsimustes, süstemaatilise sõnumitöötlusega); eelarvamus on meie-nemad pinnalt tavalised põhjendamatu
    Algselt võõraste inimeste vahel kujunevad meeldimissuhtes tulenevad suurel määral sellest, kuivõrd sarnased on inimeste hoiakud enne tutvumist. Armastuses kirg, intiimne lähedus, kohusetunne
    Normid on sotsiaalselt õpitavad reeglid, mis kirjutavad ette, mida inimesed tohivad või ei tohi teha teatud tüüpsituatsioonides. Deskriptiivsed näitavad mida enamus teeb teatud olukorras, suunavad näitavad mida peaks tegema.
    Konformsus tähistab tõekspidamiste või käitumise muutumist vastusena grupi survele või ootustele olukorras, kus seda muutust otseselt ei nõutagi.
    Peataolekus järgitakse kergemini teiste soovitusi ja toiminguid.
    Järeleandlikkus tähistab muutust käitumises või suhtluses vastusena palvele või korraldusele.
    Kuuletumise puhul tuleb järeleandmine autoriteeti või võimu omava isiku poolt esitatud nõudele.
    Kui keegi näitab oma allumatusega eeskuju, suureneb ka tõenäosus, et teisedki ei kuuletu nii ruttu.
    Pluralistlik hoolimatus – inimene läheb appi pigem siis, kui on ainus kohalviibija
    Interpersonaalne konflikt on isikute vahel, intrapersonaalne on rollide konflikt ühes isikus
    Konflikti soodustav on ebapiisav või ebaadekvaatne kommunikatsioon, eriti aga teabeedastuse moonutused.
    Grupp on kogum kahest või enamast inimesest, kes mõjutavad üksteist vastastikku suhtlemise kaudu.
    Interaktsioon on suhtlemise toel grupis aset leidev koostegevus.
    Roll on teatud selline ootus inimese käitumisest grupis, mida grupi liikmed jagavad.
    Enesehinnangu kujundamisel ning arengu suunamisel on võtmepositsioonil nn tähtsad teised, so need inimesed, kelle sarnased tahetakse olla, kelle väärtusi jagatakse ning kelle hinnangut respekteeritakse.
    Grupid: tinglikud/ reaalsed ; suured/lokaalsed/väikesed;esmased/teisesed; formaalsed /mitteform
    Staatuse kolmeks peamiseks allikaks on pärilikud võimalused ja positsioon, tegevuse edukus, talent.
    Liidrid : demokraatlik, autokraatlik , laissez- faire
    Kõige paremini vastab liidrirolli nõuetele isik, kellel on head personaalsed suhted alluvatega, kelle positiivne mõju suureneb ülesande keerukuse kasvades, kelle käsutuses on piisavalt sobivaid võimuatribuute (tasud-karistused, ülemuste toetus) ning kes kontrollib olukorda seetõttu, et situatsioon vastab tema eeldustele ja oskustele ja võimaldab avaldada mõju olukorrale.
    Grupi polarisatsioon – grupi liikmed teevad grupiarutelule järgnenud ja grupiotsusena vormistatud seisukoha puhul sageli radikaalsemaid või äärmuslikemaid otsuseid, kui see sisukoht, mis vastab eraldi võetud grupiliikmete individuaalsete arutelu-eelsete seisukohtade summale.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 107 lk · .docx · 488 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #1 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #2 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #3 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #4 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #5 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #6 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #7 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #8 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #9 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #10 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #11 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #12 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #13 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #14 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #15 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #16 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #17 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #18 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #19 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #20 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #21 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #22 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #23 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #24 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #25 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #26 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #27 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #28 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #29 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #30 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #31 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #32 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #33 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #34 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #35 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #36 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #37 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #38 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #39 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #40 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #41 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #42 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #43 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #44 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #45 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #46 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #47 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #48 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #49 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #50 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #51 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #52 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #53 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #54 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #55 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #56 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #57 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #58 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #59 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #60 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #61 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #62 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #63 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #64 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #65 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #66 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #67 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #68 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #69 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #70 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #71 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #72 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #73 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #74 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #75 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #76 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #77 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #78 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #79 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #80 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #81 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #82 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #83 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #84 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #85 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #86 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #87 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #88 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #89 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #90 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #91 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #92 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #93 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #94 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #95 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #96 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #97 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #98 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #99 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #100 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #101 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #102 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #103 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #104 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #105 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #106 Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse #107
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 107 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-01-23 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 488 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor juura juura Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Talis Bachmanni loengute põhjal tehtud konspekt. Õigusteaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse esimene ja teine osa (sügis- ja kevadsemester).
    õiguse psühholoogia sissejuhatus psühholoogiasse juura õigusteadus talis bachmann psühholoogia õigus

    Kasutatud allikad

    Sarnased õppematerjalid

    Psühholoogia
    31
    doc

    Psühholoogia

    Kolmas kihistus on super ego- kõrgeim tase, esindab kultuurinorme, lubab käituda mingis kindlas tsiviliseeritud vormis. Inimest iseloomustab teatud kompleksid. Freud terapeudina üritas ka hüpnoosi kasutada, üritas narkootiliste ainetega alateadvust uurida. Freudi psühhoanalüütiline kusett. Karl Gustav Jung- Sveitsist, Freudi õpilane- jõudis järeldusele, et Freudi teooria on liiga panseksuaalne. Freudi järgi- Inimene ripub suguelundite küljes!!! Arendas analüütilise psühholoogia suuna. Teine õpilane oli Adler- keskendus võimutundmisele ja alaväärsuskompleksile. Biheiviorism (Thorndike, Skinner, Watson) Psühholoogia taandumine objektiivselt mõõdetava välise käitumise uurimisele vastavalt stiimuli reaktsiooni meetodile. Palju loomkatseid ning keskendumine õppimise seaduspärasuste väljaselgitamisele. Inimeste ja loomade jälgitav ja mõõdetav käitumine on teadusliku psühholoogia lauseks. Liigutused, reaktsioonid R ja vastus ärritusele ehk stiimul S

    Õigus
    PSÜHHOLOOGIA
    28
    docx

    PSÜHHOLOOGIA

    Igal psüühilisel kvaliteedil on oma kvantitatiivne külg, seega on psüühilised nähtused ja nendele tuginev käitumine mõõdetavad. Ka uuritava nähtuse kategoriseerimine on mõõtmine, mille puhul kasutatakse nominaalskaalat. TEADUSLIK PSÜHHOLOOGIA (psühhonoomia) lähtub vertifitseeritavast, objektiivsest ja tõenduspõhisest faktidele tuginevast materjalist ning seab nurgakiviks printsiibi, et ARVAMUS EI OLE SAMA, MIS FAKTIKINDEL TEADMINE. Teadusliku psühholoogia metodoloogias ja uurimismeetodite alases terminoloogias on põhimõisteteks mõiste MUUTUJA(variaabel). Need tegurid, ärritajad ja tingimused, mille muutumise toimel võivad muutuda ka isiku psüühilised protsessid ja käitumuslikud reageeringud, on SÕLTUMATUD MUUTUJAD. Need muutused katseisiku käitumises, seisundis, füsioloogilistes ilmingutes, mis muutuvad sõltumatute muutujate toimel, on SÕLTUVAD MUUTUJAD. 1.3 PSÜHHOLOOGIA HARUD

    Psühholoogia
    Sissejuhatus psühholoogiasse - konspekt
    74
    docx

    Sissejuhatus psühholoogiasse - konspekt

    Sissejuhatus psühholoogiasse Lektor: Prof. Talis Bachmann Sissejuhatus Psyche + logos = Psühholoogia (hing + õpetus = hingeteadus) Psühholoogia tuleneb kreeka keelsest sõnast psyche (hing) ning logos (õpetus). Seega on lühidalt öeldes psühholoogia õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest. Psühholoogia on teadus, mis käsitleb psüühika olemust, avaldumisvorme, toimimise seaduspärasusi ning selle osa looduses ja ühiskonnas. See on teadus, mille raames kirjeldatakse ja mõõdetakse elusorganismide, seaduspärasusi psüühilistes protsessides ja nendega seotud välises käitumises. Psühholoogia uurib, kuidas väline mõjustus muutub sisemiseks vaimseks reageeringuks ja tegevuse regulaatoriks. Esmane mõiste looja oli Philipp Melanchton.

    Sissejuhatus psühholoogiasse
    Sissejuhatus psühholoogiasse-õpiku konspekt
    28
    docx

    Sissejuhatus psühholoogiasse (õpiku konspekt)

    1. Ülevaade psühholoogia põhimõistetest 1.1 psüühika ja käitumine  Psühholoogia on õpetus hingeelu (vaimuelu) nähtustest ja käitumisest. Psyche + logos  psühholoogia (hing)+(õpetus)(hingeteadus)  Subjektiivselt ilmneb psüühika vaimsetest elamustest ja kogemustest (tunnetuses aistingute, tajude, tähelepanu, kujutluste, mõtete, meenutuste, emotsioonide jmt vormis)  subjektiivse külje kvaliteeti saab kogeda enesevaatluse ehk introspektsiooni kaudu  subjektiivsus on individuaalne; avaneb ainult esimese isiku perspektiivist  Objektiivselt väljendub psüühika käitumises ning füsioloogilistest ilmingutes (objektiivselt

    Tsiviilõigus
    Psühholoogia raamatu konspekt-Maruste Bachmann
    59
    docx

    Psühholoogia raamatu konspekt-Maruste Bachmann

    kiiremini kui sini-rohelises spektriosas. (Kollane-sinine kleit näide,lk15). Tee vahet 3 psühholoogial: 1. Eelteaduslik psühholoogia-vanim, levinuim. Koosneb rangelt süstematiseerimata praktiliste teadmiste ja käibetõdede kogumist inimese hingeelu, käitumise, inimtüüpide ja inimestevaheliste suhete kohta. Nn elutarkus, elupsüholoogia, terve mõistus jne. Nõrkuseks on halb tõesuse kontroll ja piiritlemata usaldusväärsus. 2. Filosoofiline psühholoogia – tekkis koos filosoofiaga, süsteemne ja range ülesehitus võrreldes eelteaduslikuga. 1 3. Teaduslik psühholoogia-tekkis 19 saj keskel, eristavaks jooneks on teadmiste suur usaldusväärsus. Mõistete täpne defineerimine, nähtuste võimalikult objektiivne ja range mõõtmine. Psühholoogia (ühiskonnateadus, mis uurib peam, tervet, normaalset psüühikat ja käitumist) ja psühhiaatria (arstiteaduse haru, mis käsitleb psüühika haiguse v

    Üldpsühholoogia
    Psühholoogia ja loogika
    11
    docx

    Psühholoogia ja loogika

    PSÜHHOLOOGIA AINE Psühholoogia ­ on teadus inimese ja loomade käitumisest ­ süstematiseeritud info ja teadmised, teoreetilised seisukohad, terminioloogia, eksperimendid. Loob teooriad selle kohta, kuidas käitub. Psühholoogia ­ on teadus, mis käsitleb psüühika olemust, arengu seaduspärasusi, avadusvorme ning psüühika osa looduses ja ühiskonnas. Uurib midagi sisemist. Ajalugu: 1) eelteaduslik psühholoogia (arvamuspsühholoogia) 2) filosoofia 3) teaduslik psühholoogia (W.Wundt) jaguneb filosoofiaks ja loodusteadusteks. PSÜHHOLOOGIA HARUD (TEOREETILISED JA RAKENDUSLIKUD) Psühholoogia struktuur: 1) Teoreetilised psühholoogia harud - Üldpsühholoogia terminoloogia, teooriad, kontseptsioonid, teadmised - Eksperimentaalpsühholoogia uurimismeetodid (sh testis), uuringute tulemused 2) Rakenduspsühholoogia harud

    Psühholoogia
    Psühholoogia konspekt - Taju ja tunnetus-emotsioonid
    12
    doc

    Psühholoogia konspekt - Taju ja tunnetus, emotsioonid

    Taju ja tunnetus Meeleline tunnetus - meelelise tunnetuse moodustavad aistingud, tajud, kujutlused. Tegemist on tegelikkuse tunnetamise ühe astmega. Teine on abstraktne aste. Ärritaja ­ meeleorgani otsene mõjutaja. Mingi ese või nähtus. Ärritus ­ ärritaja toimel meeleorganites käivitunud protsess. Erutus - ärritamisel tekkiv närviprotsess. Retseptor - tundenärvi lõpmed kehapinnal, spetsialiseeritud meeleorganis (silm kõrv) või siseorganeis. Retseptor on ärrituste vastuvõtjana funktsioneeriv osa organismis Analüsaator - kompleks mille vahendusel toimub aistingu tekkimine. Analüsaatori moodustavad (1) tundenärvi lõpmed e retseptorid, spetsialiseeritud meeleorganeis või siseorganeis, (2) närviimpulssi edasikandvad närvikiud ja (3)erutust töötlevad peaasju osad. Aisting kui protsess - aistmine on aktiivne protsess, millest võtavad osa paljud erinevad analüsatorid üheaegselt ja kombineeritult. Edastades informatsiooni esemetest või nähtustest, aktivise

    Psühholoogia
    Psühholoogilised nähtused ja psühholoogia
    4
    docx

    Psühholoogilised nähtused ja psühholoogia

    - Humoraalne (kehamahlade) teooria ­ psüühika seostamine bioloogiliste protsessidega - Häirete raviks soojad vannid, massaazid - Hüsteeria põhjuseks "liikuv" emakas - Vaatlused, katse luua vaimsete häiret klassifikatsiooni - Vaimuhaigete pidamine nõidadeks ja nõidade põletamine - Vaimuhaigete paigutamine vanglasse ja nende aheldamine - Eksortsism ­ kurja vaimu välja ajamine 2. Kuidas iseloomustaksite 20.sajandi psühholoogia arengut? Algas psühholoogia võidukäik, tekkisid mitmed suunad ja toimus pidev areng 3. Millised olid/on erinevate psühholoogiavaldkonna suundade põhiideed, uurimisobjekt(id) (nt vaadeldav käitumine, psüühika elemendid). - Psühhoanalüütiline psühholoogia- psüühilite häirete ravi - Biheiviorism-elukutse valik - Humanistlik- elukutse valik - Kognitiivne/tunnetuslik- õppimine - Bioloogiline- ajukahjustuste uurimine 4

    Psühholoogia


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (1)

    KV1719 profiilipilt
    KV1719:
    21:46 16-12-2016



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun