Sissejuhatus psühholoogiasse (õpiku konspekt) (0)

1. Ülevaade psühholoogia põhimõistetest
1.1 psüühika ja käitumine
 Psühholoogia on õpetus hingeelu ( vaimuelu ) nähtustest ja käitumisest.
Psyche + logos  psühholoogia
(hing)+(õpetus)(hingeteadus)
 Subjektiivselt ilmneb psüühika vaimsetest elamustest ja kogemustest ( tunnetuses aistingute, tajude, tähelepanu, kujutluste, mõtete, meenutuste, emotsioonide jmt vormis)
 subjektiivse külje kvaliteeti saab kogeda enesevaatluse ehk introspektsiooni kaudu
 subjektiivsus on individuaalne; avaneb ainult esimese isiku perspektiivist
 Objektiivselt väljendub psüühika käitumises ning füsioloogilistest ilmingutes (objektiivselt mõõdetavad ja subjektiivsega kaasnevad ajuprotsessid, kehalised füsioloogilised protsessis, tegevus, kõne, miimika , aga ka tegevuse resultaadid füüsilises ja sotsiaalses maailmas)
 Inimese psüühikat juhib ja kontrollib sotsiaalne normatiivne baas (bioloogilised reeglid ja ajud) PSÜÜHIKA
 Teadvuse ja psüühika mõistete mahu vahekord –
kõik, mis on teadvuslik, on ühtlasi psüühiline, kuid osa
psüühilisest ei ole teadvuslik
TEADVUS
 Psüühikanähtused, mis avalduvad teadvuslik tasemel jagunevad kaheks:
1) teadvustatud ehk eksplitsiitsed (teadlikult kirjeldatavad) ning mitteteadvustatud ehk implitsiidsed (teadlikult kirjeldamatud)
 Psüühiliste nähtuste sfääride jagunemine, 1) psüühilised protsessid, 2) psüühilised seisundid , 3) psüühilised omadused
PSÜÜHILISED PROTSESSID:
 Psüühilised protsessid – teatud ajuprotsesside toel toimuv vaimne tegevus maailma objektide, sündmuste ja korrapära kajastamine subjekti poolt
 Tunnetusprotsessid (kognitiivsed) – aistingud , tajud, tähelepanuprotsessid, kujutlus , mälu protsessid, mõtlemine
 Emotsionaalsed protsessid (afektiivsed) – avalduvad tundeelamuslikes reageeringutes
 Täidesaatvad protsessid (eksekutiivsed) – käivitavad ja suunavad toiminguid
 Kui konkreetset isikut iseloomustab psüühiliste protsesside, nende tagajärgede ning seisundite teatud tüüpiline kvaliteet, laad , suunitlus , mis on ajas püsivad, saame rääkida selle isiku psüühilistest omadustest (isiku vaimu- ja hingeelu ning meelelaadi tüüpilised erijooned )
 isiksuse suundus (tõekspidamised, valdavad vajadused, huvid, väärtussüsteem, ideaalid)
1.2 psühholoogia metodoloogilised alused
 Psühhonoomia (teaduslik psühholoogia) – eesmärk uurida psüühika avaldumise seaduspärasusi ning psüühikanähtustevaheliste seoste ja reeglite sõnastamine
 Igal psüühilisel kvaliteedil on oma kvantitatiivne külg, seega on psüühilised nähtused ja nendele tuginev käitumine mõõdetavad
 Objektiivseks ja seega ka objektiivselt mõõdetavaks on
1) muutuva ja mitmekesise keskkonna mõjurid ja nende omadused
2) subjekti organismi objektiivsed omadused ja ilmingud (keha ja selle närvisüsteemi omadused ja protsessid)
3) subjekti poolt elluviidud reageeringud ja toimingud
MUUTUJA :
 Muutuja mõiste on universaalne ja aitab kaardistada erinevaid asju nagu subjektide omadused (vanus, sugu, füsioloogilised erisused jne), keskkonnaomadused ja – mõjurid, toimingud, psüühikale ja käitumisele mõjuvad ajalised ja ruumilised tegurid ja tingimused, tegevuste struktuur, liik ja tase jpm
 Sõltumatud muutujad – tegurid, ärritajad ja tingimused, mille muutumise toimel võivad muutuda ka isiku psüühilised protsessid ja käitumuslikud reageeringud
 Sõltuvad muutujad – sõltumatute muutujate toimel muutuvad tegurid käitumises, seisundis, füsioloogilistest ilmingutes
 Kaasmuutuja – ühe muutujaga kaasnev teine muutuja
 Artefakt – ekslik järeldus (kui arvatav mõju omistatakse tegelikult toiminud mõjuti asemel ettekavatsetult arvesse võetud ja planeeritud sõltumatule muutujale)
 Teadmise saamine psühholoogiliste tulemustest:
1) teooriast lähtuvad hüpoteesid
2) sobiva uurimismeetodi ja -skeemi koostamine
3) faktide kogumine
4) faktide töötlemine nende usaldusväärsuse hindamiseks ja nendes väljenduva fikseerimiseks
5) faktipõhiste järelduste tegemine seoses püstitatud hüpoteesiga
6) faktide tõlgendamine teooria valguses
7) tulemuste seostamine varem teadaolevate faktide ja teooriatega ning tulemustest järelduvate ja tulenevate laiemate üldistuste ja tegemist vajavate uurimisülesannete formuleerimine
 Valiidsus – hüpoteeside kontrollimiseks ja /või uuritava kohta andmete saamiseks kasutatavad meetodid peavad olema sobivad ja asjakohased ning võimelised mõõtma just neid nähtusi ja omadusi, mille mõõtmiseks need mõeldud on
 Reliaablus – sama meetod peab andma samades või väga lähedastest tingimustest sama või väga lähedase tulemuse ka korduvalt kasutatuna
1.3 Psühholoogia uurimismeetodid ja uurimistulemuste töötlus
 Eksperiment ehk katse
 Eksperimendis: arvestamine ja muutumatuna hoidmine ebaoluliste muutujate puhul; sihipärane ja kontrollitud määral uuritavate muutujate jälgimine
 Loomulik eksperiment:
1) katsealune ei ole katsest teadlik
2) kasutatakse laboratooriumis väljaspool uurimisel
3) katsealune on tavapärases tegevuskeskkonnas
4) mõjurid on korraldajate poolt fikseeritud
5) korraldajal on nõrk kontroll olukorra ja muutujate puhul
6) seadmetele kasutamisele seatud piirangud
7) raske tagada katsetingimuste muutumatust ja täpset korraldatavust
 Laboratoorne eksperiment:
1) suur kontroll kõikide mõjurite üle
2) katsete kordamine täpselt samades tingimustest
3) mitmekesine ja tasemel katseaparatuuride kasutamine
4) head tingimused andmetöötluseks
5) Katseisiku tegevus on täpselt reglementeeritud juhiste ja instruktsioonidega
6) väike artefaktide oht; tulemused täpsed
7) hea arvestus ja kontroll muutujate suhtes, samal ajal võimalus muuta teisi
 Teaduslik vaatlus
1) hüpoteesil põhinev ja plaani alusel koostatud sihipärane objekti jälgimine faktide kirjeldamise ja seletamise eesmärgil
2) uurijal puudub kontroll vaadeldavate subjektide ja olukorra üle
3) uurija valib ainult vaatluskoha
4) erivormiks on tegevuse produktide või inimesele kuuluvate esemete psühholoogiline analüüs
5) Introspektsioon ehk enesevaatlus
 Test
1) täpselt määratletud viisil tehtav lühiajaline katse, millega mõõdetakse ja uuritakse inimeste mitmesuguseid võimeid, oskusi ja isiksuseomadusi
2) koosneb küsimustest/ülesannetest, millele antakse lühike vastus
3) teste peamise meetodina kasutatav psühholoogiaharu ehk psühhodiagnostika
4) Võimekustest – vastavate võimete mõõtmine ülesannete lahendamise kaudu; testi tulemuse ehk jõudluse alusel tehakse vastava võime kohta järeldused
5) Isiksustest – oluline kuidas inimene vastab küsimusele või lahendab ülesande
*kolm rühma:
(1) objektiivne – arvamuste välistamine kaudne mõõtmine, testitav seosest teadmatu
(2) projektiivne – testitav projitseerib enda nägemused, tõlgendused, sisekonfliktid või
enesehinnangud testi materjaliks olevatesse stiimulitesse
(3) küsimustik – tuginevad enesekohastele ette antud väidetele või küsimustele
vastamisele; vastused subjektiivsed ja oodatakse vastajate ausust
 Modelleerimine – ei uuri objekti otseselt, vaid loob selle mudeli, mille käitumist uuritakse
 Vestlusmeetod:
1) kasutatakse ühe kindla subjekti uurimisel
2) eesmärgiks isiku parem kohanemine, ravimine , aitamine, kohanemis raskustest ülesaamine ja nendega hakkamasaamine
 Tulemuste usaldusväärsus (olulisus) on kõige olulisem uurimusandmete osa
1.4 Psühholoogia harud
 Teoreetilisema suunitlusega harud (moodustab baasi kogu psühholoogiale ja on sine qua non mis tahes spetsialistile, kes tahab ennast pidada professionaalselt kõrgel tasemel pädevaks)
1) üldpsühholoogia – käsitleb üldkehtivaid, enamasti normi piiresse jäävaid psüühika ja käitumise seaduspärasusi ja formuleerib psühholoogia põhimõtted
2) psühhofüsioloogia – uurib psüühiliste ja füsioloogiliste protsesside vahekorda ja psüühika ning käitumise füsioloogilisi aluseid
3) psühhobioloogia – bioloogilise ja psüühilise vahekorra kõiki aspekte ühendav interdistsiplinaarne valdkond , rõhuasetus psühholoogia ja käitumisteaduste evolutsioonilisel, geneetilisel ja kohastumuslikudel aspektidel
 Rakenduslikuma suunitlusega harud ( ülikoolides õpetatav ja uuringuid tehakse nii ülikoolides kui ka mitteakadeemilistest uurimisasutusest, eraettevõtetes, analüüsikeskustest)
1) liigid: õigus-, kohtu-, tööstuspsühholoogia, kliiniline ja meditsiinilinepsühholoogia, patopsühholoogia, psühhoteraapia, pedagoogiline psühholoogia, militaarpsühholoogia, personali- ja kutsepsühholoogia, organisatsioonipsühholoogia, reklaami- ja tarbijapüshholoogia (kaubanduspsühholoogia), eripsühholoogia (füüsiliste ja psüühiliste puuetega inimeste psühholoogia), sprodipsühholoogia
 Neuropsühholoogia – ajukahjustustega inimeste käitumise ja psüühiliste protsesside uurimine (katsed tervete inimeste ajutalitluse kohta)
 Patopsühholoogia ja psühhiaatria – tegeleb vaimsete haigustega ja vaimuhaigustega
1.5 Psüühika bioloogilised alused
 me ei tunneta füsioloogilisi protsesse, vaid nende vaimseid tagajärgi
NÄRVISÜSTEEMI (NS) ALLSÜSTEEMID :
 somaatiline NS
1) juhib organite välist, kehalist tegevust, vahendab välismaailma tajumist tsentraalne osa
2) koosneb pea- ja seljaajust (kõige olulisemad psüühikaprotsesside kontrolli organid )
3) peaaju lahendab nii keerulisi kui ka lihtsaid informatsioonitöötluse ja regulatsiooni ülesandeid, seljaaju ainult kergemaid
4) aju vahendab ka mitteteadvustatud psüühilisi protsesse
5) perifeerne ehk piirde-NS moodustub pea- ja seljaajust väljuvatest ja sinna suubuvatest närvidest koos nende lõpmetega elundites ja kudedes
6) sensoorne allsüsteem vahendab meeleelundite tööd ja tajumist; võetakse vastu ärritusi välis- ja sisekeskkonnast ning juhitakse need kesknärvisüsteemi (KNS)
7) töötluskeskuse poole suunatud infoedastusprotsesse, mida keskus vastu võtab, nimetatakse keskuse suhtes aferentseteks protsessideks
8) keskusest väljasuunatud protsesse nimetatakse eferentseteks protsessideks; liikumine
 vegetatiivne (autonoomne) NS
1) sümpaatiline süsteem – reguleerib sisesundite talitlust, ainevahetust, kohandab organismi suuremat aktiivsust nõudvate olukordadega, luues sobiva seisundi kiireks ja asjakohaseks reageerimiseks välja- ja siseärritajatele
2) parasümpaatiline süsteem – soodustab organismi puhkust ja talitlusvõime taastumist
 Kesknärvisüsteemi – viib ellu ärritajate vastuvõtmist, keskkonnast ja mälust tulevate signaalide töötlemist nende tõlgendamise ja vastutuste ettevalmistamise tarbeks, vastureaktsioonide valmist ja juhtimist jne
 2 peamist baasprotsessiks närvirakkude vahel ja ajupiirkondade vahel: erutus ja pidurdus
AJUPIIRKONNAD JA NENDE FUNKTSIOONID:
 ajukoor – kõige ulatuslikum ja kõige hiljem välja arenenud aju osa
 ajukoore vasak poolkera – domineerib loogiline infotöötlus, kõneloome ja -taju ning kõnepõhine mõtlemine, käitumisaktide aktivatsioonimehhanism
 ajukoore parem poolkera – domineerivad toimingud, mis pidurdavad , vahetavad intuitiivseid otsuseid, loometegevuse ja -taju vahendus , tervikkujundite abil tegelikkuse tunnetamine
 kuklasagar – vahendab nägemisinformatsiooni töötlust; nägemisaisting; kuklasagar kaardistab visuaalsed signaalid vastavalt nende asukohale ruumis
 oimusagar (temporaalkorteks) – keerulisemate visuaalsete kujundite ja kategooriate töötlemise, kuulmissignaalide töötlemise, tekstitööluste keskused ning olulised mälufunktsiooni kandvad keskused
 kiirusagar (parietaalkorteks) – nähtava maailma ruumisuhete esindamine, asukohtade töötlus, tähelepanu valikute jaoks väliärritajate liigendamine , somatosensoorsete signaalide töötlus
 hüpotalamus – tagab siseregulatsioonid, emotsioonid , ainevahetused, osaleb seoste kujundamises
 mandeltuum – tundlik ohusignaalidele ja suudab teadvustamise-eelselt aktiveeruda
2. Tunnetusprotsessid
 kognitiivsed ehk tunnetusprotessid aitavad inimesel luua ideaalse mudeli tegelikkusest, kajastades selle tegelikkuse vahetult kogetavaid ja üldisemaid omadusi.
 sensoorsed tpd – vahendavad objektide ja sündmuste üksikomadusi ja nende protsesside tulemuseks on aistingud
 pertseptiivsed tpd – vahendavad esemete ja sündmuste terviklikke vaimseid kujundeid ja selle tulemuseks on taju
 mnestilised tpd – võimaldavad talletada, säilitada ja hiljem kasutada teiste tunnetusprotesside tulemusi
 intellektuaalsed tpd – mõtlemine
2.1 Sensoorsed tunnetusprotsessid
AISTING :
 aisting – objektiivse keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganitele mõjumisel tekkiv psüühiline reflektoorne protsess
 psühhofüüsika – uurib psüühiliste elamuste ning nendele vastavate füüsiliste ärritajate muutuste vahelisi kvantitatiivseid seoseid
 ärritaja minimaalne mõjumäär, mis kutsub veel esile vaevumärgatava aistingu nimetatakse tundlikkuse alumiseks absoluutseks läveks (mida madalam väärtuse lävi, seda tundlikum ollakse)
 ärritaja maksimaalne mõjumäära piir ehk tundlikkuse ülemine absoluutne lävi
 eristuslävi – tundlikkus erinevuste suhtes
 adaptsioon – lävede suurenemine ärritajaga mitme kordselt korduval kokkupuutumisel
 SDT – signal detection theory
 reaktsiooniaeg – periood stiimuli mõjuma hakkamisest reageeringuni
KONTRAST :
 kontrast – intensiivsuse või kvaliteedi erinevus objekti ja tema vahetu ümbruse vahel
 kontrastiefekt – kahe või enama sama modaalsusega ärritaja objektiivne erinevus võimendub subjektiivses aistingus ning see efekt tuleb ilmekalt esile tänu nende ärritajate ajalisele ja või ruumilisele lähedusele
 simultaankontrast – samaaegsed stiimulid
 suktsessiivkontrast – efekt tekib ajas ( šokolaad on pärast haput jooki magusam )
 kontrastiefekti kohastumuslik olulisus – erinevuste subjektiivne võimendamine aitab tajupildis selgemini ja märgatavamalt esile tuua just esemete, objektide ja stseenide informatiivsed tunnused
 mingi ühe ärritajate tunnuse muutudes muutub tundlikkus ka mingi teise tunnuse osas
2.2 Pertseptiivsed tunnetusprotsessid
TAJU:
 taju – esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess, milles lisaks keskkonnast saadavatele sensoorsetele andmetele kasutatakse ka mällu talletatud informatsiooni maailma nähtustest, sündmustest ja objektidest
 tajumine – kompleksne protsess, mis tugineb aistinguile, sõltub varasematest kogemustest, emotsioonidest ja mõtlemisest ning eeldab tähelepanu
 taju mõtestatud tunnetusprotsess - üldjuhul mõistab tajuja esemete ja nähtuste tähendust ja või otstarvet
 taju kategoriseerib tunnetusprotsess – tajumise käigus paigutab tajuja mõttes tajutava mõne talle tuttava või teadeoleva kategooria alla, mis omakorda eeldab eelnevat kogemust
 taju selektiivne tunnetusprotsess – aistingusignaalide tervikuks integreerimine võib toimuda ühel või teisel moel, kuid igal hetkel on tajukujundamine välja valitud üks kandev tõlgendus; keskendumine ühele kindlale objektidele ja teised jäävad tahaplaanile
TAJU SEOTUS TÄHELEPANUPROTSESSIDEGA:
 tahtmatu tähelepanu (0.15 sekundit) – Tähelepanu haaramist, suunamist ja keskendumist juhivad objektide omadused. Tähelepanu tõmbajaks võib olla ka liikumine. Tahtmatu tähelepanu tõmbavad veel objektid ja stiimulid, mis on seotud huvidega , aktualiseerunud vajadustega ja eesmärkidega.
 tahtlik /tahteline tähelepanu (0.25-0.30 sekundit) – Tajuobjekti valik sõltub isiku tegevuse eesmärgist, teadlikust keskendumisest mingitele objekti tunnustele, mingisse kategooriasse kuuluvatele objektidele. Võistlevate signaalide tõttu raske teadlikkult ühele asjale keskendumine
 tähelepanu jaotamine – On üldiselt raske või võimatu. Vajab kontrollitavust, automatiseeritust, vilumust ja harjutamist
 crowding effect ehk ülerahvastusefekt – kui asju on palju on neist ühte valitud objekti raskem tajus eristada
 konstantsus – esemete ja tajuvate sündmuste omaduste tajumine püsivatena ka tajumistingimuste muutumise korral
 Kui taju ei oleks konstantne , kohtuksime igal sammul tajumistingimuste (kagus, valgus, värv, vaatenurk jm) muutudes uute, meile senitundmatute või tuntud, kuid moonutatud esemetega ega tunneks ära või ei oskaks kasutada seda, mida varem tundsime ja kasutasime.
ILLUSIOON :
 illusioon – evaõige taju, mis kujutab objekte vaimusilmas teisiti, kui need on tegelikkuses
 sõltumatud ja omavahel mitte suhelnud tunnistajad võivad olukordi tänu illusioonile ebaadekvaatselt, lausa valesti, kuid heauskselt infot edastada
 hallutsinatsioon – ilma välise ärritajata tekkinud elamus ehk meelepettus; tavaliselt visuaalselt nähtav
 pesudohallutsinatsioon – nõrgem mitteverdikaalne tajumus; patisent ei usu et asi reaalselt eksisteerib
 invariandid – aistingutekogumis peidus olevad ja tajus „väljaarvutamist“ vajavad muutumatud omaduseed (paremini tajutavad aktiivses keskkonnas)
 apertseptsioon – taju sisu ja suunitluse sõltuvus tajuja individuaalsetest omadustest ja kogemustest
TAJUPSÜHHOLOOGIA:
 sotsiaalne taju – kuidas tajub inimene teisi inimesi kui isiksusi ja kuidas võtab vastu sotsiaalseid situatsioone
 identifikatsioonimehhanism – vahendab teise inimese tajumist temaga mõttelise samastumise kaudu
 reflektsioon – aitab teist isikut mõista ratsionaalsel, loogilisel teel tema mõtetesse ja tunnetesse sisse elamise kaudu
 empaatia – tagab kaasaelamise teise tunnetele ja viib mõistmiseni või isegi soovini aidata või vähemalt teist isikut mitte kahjustada
 stereotüpiseerimine – teise inimese hindamine üldlevinud sotsiaalsete tüüpskeemide abil
 tüpoloogia – teatud rolli või sotsiaalse grupi esindamine või lähtumine inimese füüsilisest välimust või riietusest
 projektsioonimehhanism – isiku enda ebasoovitavate omaduste või vajakajäämiste ülekandmine teistele inimestele (probleemid tulenevad teistest, mitte minust endast)
 aktsentueerimine – teiste inimeste hinnangute teotamine mõnedele hindaja seisukohalt olulisematele kriteeriumidele teisi võimalikke kriteeriume tagaplaanile jätte
NÄOPÕHILISED TUNNUSED:
 emotsionaalsed näoväljendused ja näo antropoloogilised morfoloogilised tunnused (näopõhiselt tajutavad kaks peamist tunnust)
 Näopõhise isikutaju uurimuste kaks seisukohta:
1) Isiku tegelikke seadumusi näo põhjal on kas võimatu või väga raske hinnata
2) Hindajate vahel on olulisi individuaalseid erinevusi
3) Hindajate poolt antud hinnangute vahel esineb tähelepanuväärselt suur sarnasus
4) Hindajad ei oska täpselt selgitada, millistele tunnustele nende hinnang tugineb
5) Ülemäärane üldistamise efekt
6) Inimesed soosivad neid, kes on näotüübilt nende enda (või vanemate) näoga sarnased
 Füüsilise keskkonna tajumisosad: ruum, aeg, liikumine, värvus, vorm
2.3 Mnestilised tunnetusprotessid: mälupsühhologia
MÄLU:
 Mälu – Psüühikanähtus, mis seisneb oskuste, teadmiste, muljete ja nende söeste meelde jätmises, säilitamises ja hilisemas reprodutseerimises (mälust taastamine). Mälus talletatud teave täieneb pidevalt.
 Lühiajaliselt säilib eelnenud mõjutuse toime tänu ärritustele järgnevate peaaju närviprotsesside edasikestmisele pärast neid põhjustanud ärrituse otsese mõju lõppemist ( sekundid , minutid)
 Pikaajaliselt säilib eelnenud mõjutuse toime ärritusele järgneva närvirakkude erutuvuse/pidurduvuse püsiva muutusena ( tunnid , päevad, aastad)
 Ajukoore vasak poolkera otsimuksagara tähtsus on eluepisoodide mälestuste reprodutseerimine ja parema poolkere ülesanne on eluseikade kogemuste salvestamine mällu. Otsmikusagar on kiirusagaraga koostöös ja lühi- ning töömälu vahendaja . Hippokampus on oluline mälu tagamiseks.
REFLEKSID:
 refleks – närvisüsteemi omavate organismide kohanemisreaktsioon, mis järgneb reeglipärase vastusena mingile kindlale väliskeskkonnas või organismis endas toimuvale muutusele või mõjutusele
 tingimatu refleks – pärilikult edasiantavad , sünnipäraselt kasutatavad kohanemisreaktsioonid, mis on kõikidel liikidel üsna sarnased
 tingitud refleks – konkreetse indiviidi kindlates tingimustes saadud kogemuse põhjal kujunev, harjumuslik kohanemisreaktsioon (isikupärased, paindlikud, plastilised)
 ärritajate vahel seoste loomine – algselt mittesignaalne stiimul või situatsioon muutub signaalseks, seostudes tingimatuga
 operantne õppimine – efekti reegel: ebasoodsatele tulemustele viivaid liigutusi ilmenvad väiksema tõenäosusega, soodsatele tulemustele viivad liigutused kinnistuvad
 toiming pidurdub kui positiivse kinnituse asemel kasutada negatiivset kinnitust
MÄLU FUNKTSIONEERIMISE ALUSE KOLM PROTSESSI:
1) MEELDEJÄTMINE
 Uue informatsiooni viimine ja kinnistamine mälu uute teaveesinduste moodustamise ja uue teave varem omandatuga seostamine.
 Omandamise tulemuslikkus sõltub organismi üldisest aktiivsusseisundist, psüühilise aktiivsuse suunamisest meeldejätmisülesandele, omandatava infomaterjali või toimingu soorituse kordamisest, omandatava materjali iseloom ja hulk.
 mnemotehnilised abivõtted – meeldejätmise ning hilisema meenutamise täiuslikuks muutmine
 vahetu mälu maht – seostamata teabeühikute maksimaalne hulk mälus (7 +/- 2 kompa)
 mälus informatsiooni säilitamine on aktiivne protsess
 repressioon – liiga säga või intensiivne meenutamine on traumeeriv ja lükkab mälust välja asja, mida soovitatakse sinna talletada. (tugevasti ebameeldiv, isiksuse terviklikkust lõhkuv, positiivset minapilti ohustav)
2) SÄILITAMINE
 muutused mida teeb mälus säiliv teave:
reduktsioon (info mahu vähenemine)
transformatsioon (info lünklikkuse teke, uue vahetumine tuntuga, ajalise järgnevuse muutused)
personaliseerumine (info muutumine isikupärasemaks)
üldistumine (konkreetsuse taandumine)
kognitiivse konsistentsi printsiip (ootustega sobimatu taandumine)
ratsionalisatsioon (info lisandumine, mis aitab selgitada vastuolulist või ebaselget), dominandi teke (teema või teemade teke mis muutuvad valdavaks)
 retroaktiivne interferents – uus info põhjustab eelneva unustamise
 proaktiivne pidurdus – eelneva teabe olemasolu kahjustab uue halba mäletamist
2) REPRODUTSEERIMINE
 teabe taastamine või kasutamine hilisemas või praktilises tegevuses
 informatsiooni reprodutseerimise kolm alaliiki :
1) äratundmine – käivitub mingi objekti tajumisel selle tuttavana või teadaolevana kogemises
2) meenumine – mälus säiliv aktualiseerub iseenesest, kergesti, ilma pingutuseta
3) mäletamine/meenutamine – teadlik, eesmärgipärane materjali väljatoomine mälust
 Olemas on kolm mälusüsteemi:
1) sensoorne mälu – Tajutava stimulatsiooni taju edasikestmine pärast seda taju põhjustanud mõju lõppemist. Kustumisprotsess on 100-350millisekundit (0.1-0.35sek). Sensoorset mälu on uurinud George Sperling.
2) lühimälu – Üldistatum, vähem detailine informatsioon sensoorsest mälust. Informatsioon püsib lühimälus 20-40 sekundit (kauem võimalik ülekordamisega). Töömälu on käimasoleva vaimse või praktiliseks tegevuseks vajalik psüühiline mehhanism .
3) püsimälu – Informatsioon püsib mälus aastaid või terve elu. Jagub omakorda kolmeks:
(1) Protseduurimälus – vilumused/oskused; implitsiidne , teadvustamatu.
(2) Semantilises mälus – mõisted, reeglid, teooriad, tähendused; abstraktne , interindividuaalne > isiklik.
(3) Episoodilises mälus isiklikud eluepisoodid paigutatuna ajas ja ruumis kindlatesse kohtadesse; konkreetne, isiklik > sotsiaalne
MÄLU PATOLOOGIA :
 mäluhäireid ja patoloogiaid saab jaga kaheks: (1) püsivad ja ajutised ; (2) orgaanilised ja funktsionaalsed
 amneesia – ajaliselt piiratud tühimik mälestuste kronoloogilises ahelas
 mälu patoloogia esineb kui kahjustada saavad: talamus , Hippokampus, ajukoore oimusagarad, ajukoore otsmikusagarad.
2.4 Intellektuaalsed tunnetuprotsessid: mõtlemine ja kujutlus
KUJUTLUS:
 kujutlus – psüühiline protsess, mille käigus luuakse objektide või olukordade psüühilinekujund mäluandmetest ilma vastavate ärritajate otsese mõjuta meeleelundeile (parema ajupoolkera kontrolli all)
 Eukleides , Einstein, Poincare – kujutluse tuntumad uurijad
 mälukujutlus – reproduktiivne (vana taastamine mälust)
 fantaasia – kõrgema taseme psüühiline protsess, milles kombineeruvad meelelise tunnetuse representatsioonid ja abstraktse mõtlemised protsessid; produktiivne (uue kujuteldava info loomine)
 eidetism – eideetiliste kujundite teke, mis on tajuga oma selguselt ja detailsuselt võrreldavad ning tuginevad mälule (noorte, eriti koolieelikute, seas tavaliselt)
 abstraktset materjali on raskem mäletada kui konkreetset
MÕTLEMINE:
 mõtlemine – objektiivse reaalsuse vahendatud, loogilis-abstraktne tunnetamine mõistete ja kujundite alusel; infotöötlus psüühikas aju vahendusel
 mõtlemine võimaldab tunnetada eemalolevat - otstarbekohaseks käitumises on tarvis psüühikas opereerida esemete, nähtuste ja omadustega, mis vahetult meelelises tunnetuses antud ei ole
 intuitsioon – rajaneb varasemate teadmiste/kogemuste kiirel ja teadvustamata läbitöötamisel
 mõtlemisoperatsioonid: analüüs, süntees, võrdlemine, üldistamine
PROBLEEM:
 probleemsituatsioon – mõtlemisprotsessi käivitumise alus (olukord, kus vajadust ei saa rahuldada)
 vaimse mudeli teooria ( Philip Johnson-Laird) – vaimne mudel on mõtlemisprotsesside abil arutlemist eeldava probleemi eeldustes sisalduva informatsiooni representatsioon
 hästi defineeritud probleem – täpselt määratletud lähtesituatsioon, eesmärgiks olev olukord ja lubatud lahenduskäigud ja muud reeglid
 halvasti defineeritud probleem – lahendaja kogeb ebamäärasust, ei ole kindel mida tohib/ei tohi teha, kahtlus võimaluste hulaga osas jms
 probleemi lahendamine – otsinguprotsess, mille käigus ühelt poolt kasutatakse püsimälu andmeid ja teiselt poolt loovfantaasia võimalusi, mis koos lubavad vaimusilmas näha erinevaid võimalikke lahendusvariante, mille hulgast valitakse sobivaim
 mida emotsionaalsem on situatsioon, seda rohkem esineb mõtlemisvigu
 kasutatakse lahendusvõtteid, mis on mälus käepärasemad
 heuristiline meetod – edu mitte garanteerimine; suurendab lahendamise kiirust
 algoritmiline meetod – kindel tee kindla lahenduseni kindlate lahenduskäikudega
MÕTLEMISLIIGID :
 esemeline mõtlemine – elementaarne mõtlemise alaliik , mille puhul mõtleja puutub vahetult kokku esemete või nähtustega ja manipuleerib nendega
 kujundiline mõtlemine – mõtlemisülesande lahendamine objektist/olukorrast eemal viibides , sest vaimupildis on kujund silme ees
 loogilis-abstraktne mõtlemine – abstraktsete mõistete ja loogiliste konstruktsioonide kasutamine (diskursiivne mõtlemine)
EKSIMINE:
 inimene käitub otsuseid vastu võttes hämmastavalt ebaratsionaalselt ( Kahneman , Tversky)
 Eksimuse alused:
1) mänguri eksiarvamus – ekslikult arvatakse, et eri juhuslikud sündmused on omavahel seotud
2) juhusliku rea liigkorrastatuse efekt – inimene kipub tahtmatult korrastama sündmuste järgnevusi, mis peaksid olema täiesti juhuslikult vahelduvad
3) emotsionaalse meeldivuse või isikliku kallutatuse efekt – inimene eelistab mingeid ühtesid valikuid teiste eest mitte nende alternatiivide tegelikust objektiivselt mõõdetavast erinevusest lähtudes
 objektiivne väärtus ja subjektiivne kasulikkus on eri kategooriad ning mõjutavad otsustamist sageli erinevalt
KEEL:
 Keel on intellektuaalset tegevust ja suhtlemist vahendav semantiline süsteem, mis põhineb keelemärkide kasutamisel , on kujunenud välja inimühiskonna käigus suhtlemise ja tööprotsessi toel
 keel võimaldab vahendatu tunnetamist ja kirjeldamist
 kõne – keele suuline kasutamine
 süntaks – grammatilised reeglid, mille alusel lauseid moodustatakse
 Keeletstukruurid:
1) pindmine – kuuldavate või loetavate sõnade jada, mis on kuulajale tajutav
2) süva – abstraktne tunnetuselementide representatsioon
 kõnefunktsioon asub inimene vasakus poolkerad - oimusagaras
 afaasia – osaline või täielik kõnehäire
 keelefunktsioonid: (1) suhtluse tagamine, (2) mõtlemise vahendaja psüühika seemises plaanis,
(3) seisundi väljendamise viis, (4) kultuurilise info talletamine, salvestamine ja edasiandmise vahend
 kirjapandud kõne (kirjalik tekst) sõna täies mahus mõistmiseks kulub 300-500 millisekundit
3. Motivatsioon ja emotsioonid
3.1 Vajadused ja motivatsioon
VAJADUS:
 vajadus – mingi elu-, tegevuse või arengutingimuste puudumise tunnetamine
 vajaduste liigid:
1) orgaanilised – elutegevuse esmatingimuste täidetud olemise nõudmine
2) funktsiooni – ja füüsilise aktiivsuse vajadused – tarbed meelelise tunnetuse ja füüsilise aktiivsuse järele
3) sotsiaalsed – suhtlemine teiste inimestega, viibimine inimrühmas või rahva ees jne
4) vaimsed ehk intellektuaalsed – tarve saada faktilist ja teoreetilist teavet maailma kohta
5) esteetilised – püüdlus meeldiva keskkonna, ilusate esemete, harmoonilise ümbruse jms juurde
MOTIVATSIOON:
 motivatsioon – vajaduse rahuldamisele suunatud funktsionaalsete süsteemide eesmärgipärane aktiivsus
 motiivide konflikti olukorra põhjustajad: (1) valik kahe võrdselt meeldiva alternatiivi vahel, kus saavutada saab vaid ühe ja teisest tuleb loobuda , (2) valik kahe võrdselt ebameeldiva objekti või tegevuse vahel, kus paratamatult peab ühe neist valima , (3) valik selle vahel, kas omandada objekt või asuda tegutsema mingis kindlast suunas või siiski sellest loobuda
 qui prodest? – kellele on see kasulik?
 hoiak – püsiv, stereotüüpne valmisolek võis eelsoodumus reageerida teatud kindlal viisil
3.2 Tahteprotsessid- ja omadused
TAHE :
 tahe – teadlik eneseregulatsioon , mille aluseks on suunatud psüühiline aktiivsus
 tahe on isiku enesekontrolli alus
 impulsiivne käitumine – toiming käivitub esmasest ajendist, järgitakse motiivi või situatsiooni nõudeid, kui teadlik analüüsi enne toimingute elluviimist puudub
 tahteline käitumine – isik kujutab ette tegevuse eesmärki ja selle saavutamiseks vajalikke vahendeid ja teekonda
 tahteakti psühholoogilise käsitlemise kolm aspekti:
(1) motivatsioon ( tõukejõud tegevuse käivitamiseks)
(2) teadlik eneseregulatsioon (mõtlemine, kaalutlemine, otsustamine, monitooring , kontroll)
(3) vaba valik (tegevuse allikas, algatajaks olemine)
 vabadust toimingutes toob kaasa vastutuse
 tahte nõrkuse patoloogilised vormid:
1) abuulia – tahtenõrkus, mis tuleneb tegevuse motivatsiooni puudumisest just konatiivse, käivitava aspekti vajakajäämise tõttu, kuigi inimene ise võib mõiste tegevuse vajalikkust
2) apraksia – oskamatus sooritada varem õpitud sihipäraseid liigutusi vaatamata lihasehalvatusele või koordinatsioonihäirete puudumisele
 tahtlikud toimingud otsustab aju kui selline – teadvuslikkus vastava toimingu kasuks otsustamisest kaasneb sellele otsusele väikese hilinemisega (testitav EEG masinaga ; ajavahe 1-3 sekundit)
TAHTELINE KOGEMUS:
 tahteline kogemus – tekib kui isik elab läbi ja tõlgendab oma mõtet enda käitumise põhjusena
 Daniel Wegner’i kolm põhitingimust, mis paneb isikud uskuma, et muutus tuleneb nende vabast tahtest:
1) primaarsus : inimese mõte eelneb ajaliselt vahetult tema tegevusele ja inimene ise tunnetab seda nii
2) kooskõlalisus : inimese mõte on tegevusega vastavuses (ei erine) ja inimene ise tunnetab seda nii
3) eksklusiivsus: inimese mõte on tegevuse ainsaks näivaks põhjuseks ja inimene ise tunneb seda nii
 kuri tahe ehk süü – inimene saab aru oma teo iseloomust ja kahjulikkest tagajärgedest ning soovib nende saabumist
 internaalid – selle isiku tegevuse kontrollikese asub tema enda mõtetes ja otsustamist tagavates psüühika süsteemides
 eksternaalid – isik usub, et aktiivust kontrollivad välised jõud
TAHTLUS :
 tahtlus – koosseisupäraste asjaolude teadmine ja tahtmine
 kuriteo eest tohib isikut karistada ainult siis, kui see on tahtlikult toimepandud
 kavatsetus – isiku poolt süüteokoosseisu eesmärgistatud realiseerimine
 otsene tahtlus – isik on teadlik oma käitumise vastavusest süüteokoosseisule
 kaudne tahtlus – isik peab võimalikuks oma käitumise vastavust süüteokoosseisule
 kergemeelsus – isik teab võimalikust süüteokoosseisust vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida
 hooletus – isik ei tea süüteokoosseisu vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema
3.3 Tundmused ja emotsioonid
EMOTSIOON :
 emotsioon – Tundmuse läbielamise konkreetne vorm. Subjektiivne tundeelamuslik reageering sise- või välisärritajatele
 tundmuslik toon – aistingute emotsionaalne emotsioon (nt: mingid lõhnad meeldivad, mingid mitte)
 emotsioonide mõõtmise ja hindamise kolm põhimõõdet:
1) polaarsus (positiivne/negatiivne)
2) intensiivsus (tugev/nõrk)
3) kestus (kauakestev/kiirelt mööduv)
 Yerkes ja Dodson – liiga madal erutustase ja liiga kõrge erututase annavad halva tulemuslikkuse tegevuses
 sisepinge – rahuldamata vajadusest või takistuste tunnetamisest vajaduste rahuldamisest tekkiv pinge; sisepinge ei saa kaua püsida
 emotsioone kutsuvad esile teadmatus ning rahuldamata vajadused; emotsioon on maksimaalne minimaalselt rahuldatud vajaduse ja maksimaalselt määratlemata olukorra puhul
 emotsioonide funktsioonid: (1) evaluatiivne (polaarsuse ja sisu kaudu olukordade jms hindamine), (2) energeetiline (annab jõu käivitamiseks), (3) tähelepanu suunamine (objektid saavutavad prioriteetse väärtuste), (4) ekspressiivne/kommunikatiivne (suhtluse ja koostegevuse regulatsioon ), (5) mnestiline (emotsioonid mõjutavad mälu ja õppimist), (6) empaatiline (kaastunde emotsiooni teke)
 emotsiooni kütkes viibin inimene on erapoolik
 limbiline süsteem – ajupiirkondade ja -stuktuuride ühendus, mis paikneb koorealuses talamsue ja hüpotalamuse piirkonnas
SÜNNIPÄRASELT ANTUD EMOTSIONAALSETE KÄITUMISTE MUSTRID:
 baasemotsioonide jagunemine:
1) paanika – käivitub harjumusliku või sooda keskkonna kadumisel
2) raev – käivitab viha ja rahulolematuse
3) otsing/ootus/uudishimu – aitab keskkonda tundma õppida
4) hirm – ohtlike situatsioonide vältimiseks
 emotsionaalsete seisundite alaliigid :
1) meeleolu – tundeelamuslik olek
2) ärevus – ebakindlus, ohustatusse, ootuse ja ebamäärasuse elamus, abitus- ning hirmutunne
3) stress – pingeline seisund kui välis- ja sisekeskkond ulatuslikult muutub (vajalik kohanemiseks)
4) frustratsioon – pingeline seisund kui tegevus sunnitult või enne eesmärgi saavutamist katkestakse
5) afekt – kõige intensiivsem lühiajaline emotsiooni plahvatus
6) kirg – tugev soov, ihaldus , millegi tegemiseks
4. Isiksuse psühholoogia
4.1 Isiksuse mõiste ja teooriad
ISIKSUS:
 isiksus – järjepidev tundeelu ja motivatsiooni omadustes väljenduvate individuaalsete erisuste kogum
 isiksus – psühholoogiliste ja käitumuslike tunnuste unikaalne kogum, mis võimaldab isikut teistega võrrelda ja mis tuleneb kaasasündinud ja elu kestel omandatud kalduvustest ja eeldustest, mille alusel indiviidist areneb välja psühholoogiliselt omanäoline subjekt ( Bachmann , Maruste)
PSÜHHODÜNAAMILISED TEOORIAD:
 psühhodünaamiliste teooriate põhiküsimus: mis jõud paneb inimese liikuma, isiksuse motivatsioon?
 Sigmund Freud, Carl Gustav Jung , Alfred Adler – psühhoanalüüsi koolkonna tuntumad liikmed
 Freudi teooria – motivatsioon tuleneb sugutungist ja libiidost
 Jungi teooria – motivatsioon tuleneb inimeses peidus oleva kollektiivse alateadvuse arhetüüpse ja müütides ning kultuurisümboolikas väljenduvast algest
 Adleri teooria – motivatsioon tuleneb võimu- ja üleolekutungist ning alaväärsuskompleksist
 Paul Costa ja Robert McCrae – tunnusjooned taanduvad neljale faktorile:
1) temperamendi avaldumine ekstravertsuse-introvertsuse mõõtmes
2) avatus kogemusele, selle avaldumismäär
3) kohusetunde, vaimudistsipliini, meelekindluse avaldumismäär
4) sotsiaalsuse, eelkõige läheduse/seltsivuse avaldumismäär
5) emotsionaalse stabiilsuse ehk neurootilisuse avaldumismäär
 Kognitiiv-käitumuslikud teooriad – kuidas isiksus kujuneb õppimise käigus ja mil moel tema mõtlemine ja maailmataju isikupäraselt väljenduvad?
 Sotsiaalse õppimise teooriad – isiksus kujuneb suhtlemises ja koostegevuses, õpitu hakkab suunama inimese käitumist
 Kognitiivse stiili teooriad – erinevatele isikustele on iseloomulikud ja omased teatud kindlad, püsivad tunnetusskeemid ja valdavad taju- ja mõttemustrid, mille abil inimene maailma tõlgendab
 Humanistlikud ja fenomenoloogilised teooriad – isiksus on unikaalne ja arenemisvõimeline
4.2 Isiksuseomaduste mõõtmine
ISIKUOMADUSTE SFÄÄRID :
 vaimsed võimed ehk intelligentsus - väljenduvad mõtlemis- ja arutlemisoskuses, mäletamisvõimes, mõistmisvõimes, probleemide lahendamises, otsuste vastuvõtmises ja teadmiste rakendamise oskuses ning ulatuses (pärilike tegurite intelligentsuses 50-70%)
 minimaalselt vajalike kasvatus- ja haridustingimusteta ei arene kaasasündinud eeldused headeks vaimseteks võimeteks
 fluiidne intelligentsus – väljendub mõtlemise dünaamikas (kiirus, ümberlülitamine, veakindlus); areneb kuni 25.-30.eluaastani
 kristalliseerunud intelligentsus – omandatud ja settinud teadmised ja kogemused; arenemisvõimeline kuni kõrge eani
 vaimseid võimed uuritakse testidega
 intelligentsustestid – viis mõõta inimese vaimseid võimeid
 IQ – intelligentsuskvoot [IQ(saadud tulemus/norm)*100]
 testi ja kordustesti vahelise korrelatsiooni nõue r>0.8
 seadumusi uuritakse ka testidega
 isikus kujuneb geneetiliste ja keskkonnategurite koosmõjul
 geenide väljenduvus sõltub väga palju olukordadest, sotsiaalsetest ootustest ja tavadest
ISIKUSTESTID:
 objektiivtestid – võimaldavad teada saada isiku elu seiku ja teda iseloomustavaid omadusi meetoditel , mis võimaldavad sõltumatutel kolmandatel isikutel kinnitada vastuste paikapidavust või paikapidamatust
 projektiivtestid – testiküsimused esitatakse tajutava materjalina, mida vastaja peab tõlgendama
4.3 Isiksuse agressiivsus
 agressiivne käitumine – teist isikut kahjustav käitumine
 agressiivne isiksus – isiksus, kellel on kalduvus agressiivseks käitumises
 Frustratsiooni-agressiooni teooria (John Dollard, Neal Miller )
 kõige olulisemad agressiivsete impulsside vallapäästjateks on takistused eesmärgipärasel käitumisel
 agressiivsus võib vähendada vanemaks saades , ennast harides
4.4 Isiksuse patoloogia
KÄITUMISE JA VAIMSE ELU NORMAALSUS :
 Käitumise ja vaimse elu normaalsusel on kolm kriteeriumit:
1) vastava nähtuste esinemine harva
2) selle sobimatus konteksti
3) sellega kaasnevad isiklikud kannatused või vaevused või nende põhjustamine teistele
 nende kolme kriteeriumi esinemisel on tegemist ajutise või püsiva vaimse häire või haigusega
 ärevushäire – eriline tundlikkus mingi spetsiifilise ärritaja või olukorra suhtes, mis võib sega igapäeva elu normaalset toimimist
 hüpohondria – haiguslik kartus oma tervise pärast ja sellest tulenevad tegelikud vaevused
 dissotsiatiivsed häired – identiteedi häired, isiksuse kahestumine
 skisofreenia – vaimuelu lõhestumine , isiksuse desorganiseerimine, reaalsustaju moondumine ning luulude esinemine
 antisotsiaalsed isiksushäired – empaatiavõime puudumine, tundetus teiste inimeste kannatuste suhtes, äärmine egoism oma eesmärkide realiseerimisel jne
 väärastunud kihud/ tungid või parfiiliad – pedofiilia, koprofiilia, zoofiilia, gerontofiilia jms
4.5 Isiksuse sotsiaalsed suhted
HOIAK:
 hoiak – isiksuse püsiv valmisolek reageerida mingile nähtusele, objektile või inimesele teatud kindlal viisil
 hoiakud annavad käitumisele kiiruse, järjepidevuse ja psühholoogilise ökonoomia
 Hoiaku kolm komponenti:
1) afektiivne – näitab, mida isik tunneb hoiakuobjekti suhtes (kuidas ta seda hindab)
2) kognitiivne – inimese tõekspidamised ja arusaamad hoiaku objektist
3) käitumuslik – kuidas isik tegelikult reageerib hoiakuobjektile
 hoiaku tüüpahel: hoiaku käitumuslik komponent > kavatsus > objektiivselt tuvastavat toiming
 kui tahetakse ennustada, muuta või suunata kellegi käitumist, on see reaalne siis, kui osatakse ja suudetakse mõõta ja/või muuta vastavaid hoiakuid
NORM:
 normid – sotsiaalselt õpitavad reeglid, mis kirjutavad ette, mida inimesed teatud tüüpsituatsioonides tohivad või ei tohi teha
 preskriptiivsed normid – annavad teatud omaksvõetud käitumise kirjelduse ja järgimist vajava mudel, sisaldades teavet sellest, mida mingis kindlas või tüüpilises olukorras tuleks teha
 konformsuse määr – ettekirjutatud viisid: ennustamise viis, kuivõrd kergesti ja järjepidevalt see inimene seab oma käitumise sotsiaalsetele normidele vastama
 deskriptiivsed normid – ettekirjutamata viisid
ISIKUSTEVAHELISTE SOTSIAALSETE SUHETE TÜÜBID:
 kooperatsioon ehk koostöö
 konflikt ehk vastandlikest huvidest/eesmärkidest tulenev koostöö lagunemine või vältimine koos selle asendumisega antagonistliku konkurentsi või(s) tlusega
 konflikti soodustav on ebapiisav või ebaadekvaatne, sh moonutatud sõnumitega kommunikatsioon
 grupp – kogum kahest või enamast inimest, kes mõjutav üksteist vastastikku suhtlemise kaudu
 interaktsioon – grupi koostegevuse elluviimine ja suhtlus
ROLL:
 roll – teatud ootus inimese käitumisest grupis , mida grupi liikmed jagavad ja mida rolli kandja suuremal või vähemal määral ise mõistab ning omaks võtab
 enesehinnangu kujunemisel ning selle kaudu isiku kui isiksuse arengu suunamisel on oluline osa nn tähtsatel teistel (inimesed, keda usaldatakse, kelle sarnased tahetakse olla, väärtused on samad)
SOTSIAALSETE GRUPPIDE LIIGITUS:
 suuruse alusel: suured (rahvus, haridustase, sugu, rühmad populatsioonid), lokaalsed (asutuse kollektiiv , korteriühistu) ja väiksed grupid
 reaalse suhtlemise määra alusel: tinglikkud ehk statistilised , abstraheeritud grupid, reaalsed ehk loomulikud grupid
 staatus – määratleb indiviidi positsiooni grupis teiste isikute suhtes
 formaalsed grupid – grupi struktuur ja rollid määratakse väljastpoolt, tegemist on ametliku suhtega
 mitteformaalsed ehk informaalsed grupid – kujunevad spontaanselt ning nende struktuur ja rollijaotus sõltuvad rohkem isiklikest omadustest ja suhetest
 esmane grupp – tugev suhtlus; teisene grupp – lõtv suhtlus
 liider – esikohal olev roll grupid; ametlikud liidrid ehk formaalsed liidrid
 liidrirolli nõuetele vastab isik, kellel on head personaalsed suhted alluvatega, kelle positiivne mõju suureneb ülesande keerukuse kasvades, kelle käsutuses on piisavalt sobivaid võimumehhanism ning kes kontrollib olukorda seetõttu, et situatsioon vastab tema eeldustele ja oskustele, võimaldades tal avaldada mõju olukorrale
 grupimõtlemine – karjamõtlemine
 grupipolarisatsioon – grupiotsusena realiseeruva seisukoha puhul on tegemist radikaalsema või äärmuslikuma variandiga võrreldes sellega, mis vastab eraldi võetud grupiliikmete individuaalsete arutelueelsete seisukohta summaarsele keskmisele