PSÜHHOLOOGIA (1)

1 Hindamata

ÜLDOSA
PSÜHHOLOOGIA ON TEADUS, mis uurib psüühika olemust, avaldumisvorme, toimimise seaduspärasusi ning selle osa looduses ja ühiskonnas. Selle raames kirjendatakse ja mõõdetakse elusorganismide , eelkõige inimese käitumist ja elamusi ning selgitatakse välja kindlaid seaduspärasusi psüühilistes protsessides ja nendega seotud välises käitumises. Psüühilised nähtused on vahetult toimuv või ajalise viivitusega ilmnev reageering välistele ja sisemistele ärritajatele. Nende reageeringute ning reageeringute talletatud tulemuste(teiste reageeringute) abil kujuneb inimeses – käitumises subjektis ja looduslikus või sotsiaalses indiviidis – arusaam maailmast ning selles kehtivates protsessidest ja reeglitest. Psüühiline mudel maailmast võimaldab otstarbekalt reageerida, kohaneda ja edu saavutada. Välised mõjutused muutuvad sisemiseks vaimseks reageeringuks ja tegevuse regulaatoriks. Sama mündi teise poolena osalevad vaimunähtused objektiivse maailma kujundamises ja selle objektidega manipuleerimises.
PSÜHHOLOOGIA ON ÕPETUS hingeelu nähtustest ja käitumisest.
PSÜHHOLOOGIA KESKNE MÕISTE on psüühika. Psüühika võimaldab objektiivse tegelikkuse tunnetamist ning selle eelduseks on tänapäevateadusele teadaolevalt närvisüsteemi( eelkõige selle juhtiva osa – aju) tegevuse tulemus.
SUBJEKTIIVSELT ilmneb psüühika tunnetuses aistingute, tajude, tähelepanu, kujutluste, mõtete, meenutuste, emotsioonide jmt vormis. Psüühika subjektiivsel küljel on oma kvaliteet, mida saame kogeda enesevaatluse ehk introspektsiooni kaudu.
OBJEKTIIVSEKS psüühika väljenduseks on objektiivselt mõõdetavad ja subjektiivsega reeglipäraselt kaasnevad ajuprotsessid, kehalised füsioloogilised protsessid, tegevus, kõne, miimika , aga ka tegevuse resultaadid füüsilises ja sotsiaalses maailmas.
Kõik mis on teadvuslik, on ühtlasi psüühiline, kuid osa psüühilisest ei ole teadvuslik.
PSÜÜHIKANÄHTUSI, mis avalduvad teadvuslikul tasemel, nimetatakse psühholoogiliselt-käitumuslikult eksplitsiitseteks ning mitteteadvustatuid implitsiitseteks.
Psüühiliste nähtuste sfäär on avar ja mitmekesine , kuid laias laastus jagunevad need kolme suurde rühma: 1) psüühilised protsessid – kujutavad endast teatud ajuprotsesside toel toimuvat vaimset tegevust maailma objektide, sündmuste ja korrapära kajastamisel subjekti poolt. Peamised TUNNETUSPROTSESSID (kognitiivsed protsessid) on aistingud , tajud , tähelepanuprotsessid, kujutlus , mälu protsessid, mõtlemine. EMOTSIONAALSED PROTSESSID(afektiivsed protsessid) avalduvad tundeelamuslikes reageeringutes. TÄIDESAATVAD PROTSESSID(eksekutiivsed protsessid) käivitavad ja suunavad toiminguid .
2) psüühilised seisundid – psüühiliste protsesside tase, kulgemise eripära, muutlikus – muutumatus, kiirus ning kvaliteet loovad aluse psüühilisele seisundile.
3) psüühilised omadused – kui konkreetset isikut iseloomustab psüühiliste protsesside, nende tagajärgede ning seisundite teatud tüüpiline kvaliteet, mis on ajas püsivad, siis saame rääkida selle isiku psüühilistest(psühholoogilistest omadustest).

PSÜHHOLOOGIA METODOLOOGILISED ALUSED
Igal psüühilisel kvaliteedil on oma kvantitatiivne külg, seega on psüühilised nähtused ja nendele tuginev käitumine mõõdetavad. Ka uuritava nähtuse kategoriseerimine on mõõtmine, mille puhul kasutatakse nominaalskaalat.
TEADUSLIK PSÜHHOLOOGIA (psühhonoomia) lähtub vertifitseeritavast, objektiivsest ja tõenduspõhisest faktidele tuginevast materjalist ning seab nurgakiviks printsiibi, et ARVAMUS EI OLE SAMA, MIS FAKTIKINDEL TEADMINE.
Teadusliku psühholoogia metodoloogias ja uurimismeetodite alases terminoloogias on põhimõisteteks mõiste MUUTUJA (variaabel). Need tegurid, ärritajad ja tingimused, mille muutumise toimel võivad muutuda ka isiku psüühilised protsessid ja käitumuslikud reageeringud, on SÕLTUMATUD MUUTUJAD. Need muutused katseisiku käitumises, seisundis, füsioloogilistes ilmingutes, mis muutuvad sõltumatute muutujate toimel, on SÕLTUVAD MUUTUJAD.

PSÜHHOLOOGIA HARUD
Peamised TEOREETILISEMA ORIENTATSIOONIGA HARUD: ÜLDPSÜHHOLOOGIA , mis käsitleb üldkehtivaid, enamasti normi piiresse jäävaid psüühika ja käitumise seaduspärasusi ja formuleerib psühholoogia põhimõisted; PSÜHHOFÜSIOLOOGIA , mis uurib psüühiliste ja füsioloogiliste protsesside vahekorda ja psüühika ning käitumise füsioloogilisi aluseid; PSÜHHOBIOLOOGIA , mis on bioloogilise ja psüühilise vahekorra kõiki aspekte ühendav interdistsiplinaarne valdkond , oannes peamise rõhuasetuse psühholoogia ja käitumisteaduste evolutsioonilisele, geneetilisele ja kohastumuslikule aspektile; NEUROPSÜHHOLOOGIA – ajukahjustusega inimeste käitumise ja psüühiliste protsesside uurimise põhjal tehakse tervete inimeste ajutalitluse kohta järeldusi ja töötatakse välja neuroloogilise diagnostika ja rehabilitatsiooni meetodeid .
Peamised RAKENDUSLIKUMA ORIENTATSIOONIGA PSÜHHOLOOGIAHARUD: mõtestatakse lahti inimeste kaudu: ÕIGUSPSÜHHOLOOGIA , KOHTUPSÜHHOLOOGIA, TÖÖSTUSPSÜHHOLOOGIA, KLIINILINE JA MEDITSIINIPSÜHHOLOOGIA, PATOPSÜHHOLOOGIA, PSÜHHOTERAAPIA, PEDAGOOGILINE PSÜHHOLOOGIA, MILITAARPSÜHHOLOOGIA, PERSONALI- JA KUTSEPSÜHHOLOOGIA, ORGANISATSIOONIPSÜHHOLOOGIA, REKLAAMI- JA TARBIJAPSÜHHOLOOGIA, ERIPSÜHHOLOOGIA , SPRODIPSÜHHOLOOGIA.

PSÜÜHIKA BIOLOOGILISED ALUSED
Närvisüsteem jaguneb kaheks peamiseks allsüsteemiks
1) SOMAATILINE NS – juhib organite välist, kehalist tegevust ning vahendab välismaailma tajumist. Töötluskeskuse poole suunatud infoedastuse protsesse, mida keskus vastu võtab, nimetatakse keskuse suhtes AFERENTSETEKS PROTSESSIDEKS ja vastavaid närvijuhteteid aferentseteks juheteedeks. Keskusest väljasuunatud protsesse nimetatakse EFERENTSETEKS PROTSESSIDEKS.
2) VEGETATIIVNE (autonoomne) NS – jaguneb kaheks allsüsteemiks 1) sümpaatiline süsteem –reguleerib siseelundite talitlust, ainevahtust, kohandab organismi suuremat aktiivsust nõudvate olukordadega, luues sobiva seisundi kiireks ja asjakohaseks reageerimiseks välis- ja siseärritajatele. 2) parasümpaatiline alasüsteem – seevastu soodustav organismi puhkust ja talitlusvõime taastumist.
Kaks peamist baasprotsessi, mis toimuvad närvirakkude vahel ja ajupiirkondade vahel, on erutus ja pidurdus.
AJUKOORE VASAKUS POOLKERAS on domineeriv loogiline infotöötlus, kõneloome ja –taju ning kõnepõhine mõtlemine, samuti käitumisaktide aktivatsioonimehhanism.
AJUKOORE PAREMAS POOLKERAS on suurem osakaal mehhanismidel, mis toiminguid pidurdavad, intuitiivseid otsuseid vahendavad, loometegevust ja loometaju vahendavad, tervikkujundite abil tegelikkust tunnetavad.
Mitmetest rakutuumadest ja piirkondadest koosnev nn limbiline süsteem vahendab emotsioone. Hüpotalamus tagab siseregulatsiooni, ainevahetust, emotsioone, osaleb seoste kujundamises. Ajus sügaval asuv mandeltuum on väga tundlik ohusignaalidele ja suudab ka teadvustamise-eelselt, pelgalt mõnekümne millisekundiga aktiveeruda, kui keskkonda ilmub loomult ohtlik ärritaja , nt irevil hammastega kiskja. Inimene on valmis reageerimiseks juba enne, kui teadus olukorda kajastada jõuab.

TUNNETUSPROTSESSID
Kognitiivsed ehk tunnetusprotsessid aitavad inimesel luua ideaalse muteli tegelikkusest, kajastades selle tegelikkuse vahetult kogetavaid ja üldisemaid omadusi.
2.1 Sensoorsed tunnetusprotsessid
Meeleelundite abil vastu võetud mõjutused töödeldakse sensoorsetes süsteemises ja need põhjustavad AISTINGUID. AISTING on objektiivse keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganitele mõjumisel tekkiv psüühiline protsess.
Aistingul kui KOGNITIIVSEL PROTSESSIL on sageli ka emotsionaalne värving , mis vahendab esemete ja ärritajate võimet pakkuda mõnutunnet, ebameeldivust, õdusust, rahustavust, ärritavust jne.
Aistingud saavad alguse mingi mõjuri mõjumisest meeleorganile.
Kui stiimulobjektist lähtuv ärritaja on retseptoriga vahetus kontaktis on tegemist KONTAKTSE MEELEGA.
Kui ärritust põhjustav mõjur on eemal, on tegemist DISTANTSE MEELEGA.
Vastavalt sellele, kus asuvad retseptorid ja kuidas nad on suunatud, eristatakse eksterotseptiivseid aistinguid(ärritajad tulevad välikeskkonast ja/või asuvad retseptorid keha pinnal), interotseptiivseid aistinguid(retseptorid siseelundites) ja propriotseptiivseid aistinguid(retseptorid lihastes ja kõõlustes).
Aistinguid on võimalik mõõta vastavate eksperimentaalsete meetoditega ning seda tehakse psühhofüüsikalise uuringu raames. PSÜHHOFÜÜSIKA uurib psüühiliste elamuste ning nendele vastavate füüsiliste ärritajate muutuste vahelisi kvantitatiivseid seoseid . PSÜHHOFÜÜSIKA PÕHIMÕISTETEKS on lävi ja tundlikkus.
Ärritaja minimaalset mõjumäära, mis kutsub veel esile(vaevumärgatava aistingu nimetatakse TUNDLIKKUSE ALUMISEKS ABSOLUUTSEKS LÄVEKS. Mida madalam väärtus on mõõdetud lävel, seda suurem on tundlikkus. Seega on lävi ja tundlikkus pöördmõisted.
Aistingud aitavad mitte üksnes sedastada mingite ärritajate olemasolu, vaid ka märgata ja hinnata ärritajate erinevusi ja muutumist. Selles ilmneb tundlikkus erinevuste suhtes ning vastavaks erimõisteks on ERISTUSLÄVI . Seda mõõdetakse kui minimaalset erinevust kahe samalaadse ärritaja vahel, mis tekitab veel(vaevumärgatava) erinevuse aistinguis.
Mingi tasemega ärritaja kestval mõjumisel analüsaatorile muutub tundlikkus selle ärritajaliigi suhtes. Kõige levinum nähtus on ADAPTATSIOON, mille tulemusena läved suurenevad ja tundlikkus väheneb. See on kohastumuslikult otstarbekas organismi ja närvisüsteemi reageering, sest pidevalt liiga tugevasti reageerides raisatakse bioloogilisi ressursse, väsitatakse süsteemi ja tekitatakse tähelepanuvajakuid muude, uute ärritajate märkamises. Seega adaptatsiooni KOHASTUMUSLIK FUNKTSIOON on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt oluliste ärritajate vastutvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis.
Lisaks NEGATIIVSELE ADAPTATSIOONILE – tundlikkuse vähenemisele ärritaja mõjul – esineb ka POSITIIVSE ADAPTATSIOONI NÄHTUSEID. Tundlikkus võib suureneda ärritajatega kokkupuutumise mõjul. See toimub tavaliselt nõrkade ärritajate korral, tähelepanu abil, kesknärvisüsteemi seisundi kohaldamisel fokuseeritud tajuks. Tundlikkuse suurenemist nimetatakse SENSITISATSIOONIKS. Tundlikkust reguleerivad ka AKOMMODATSIOONIPROTSESSID – meeleorgani kohaldamine paremaks ärrituste vastuvõtuks. Näiteks silma läätse kumeruse muutmine nägemistervause tagamiseks vastavalt objekti kaugusele või kompimisliigutused parema haptilise tunnetuse tagamiseks.
Aistingu teke vastusena ärritajale pole vahetu, viivituseta nähtus, vaid ajas küpsev protsess, millel on oma viivitusaeg, mida psühholoogias nimetatakse LATENTSIAJAKS.
Sensoorsete protsesside psühholoogias tähistatakse erinevuste esinadamist ja esiletulekut psüühikas mõistega kontrast . KONTRAST on intensiivsuse või kvaliteedi erinevus objekti ja tema vahetu ümbruse(või naabruse) vahel. Mida suurem on see erinevus, seda suurem on kontrast.
Kontrastiefektid ilmnevad paljude tunnuste puhul, nt heledus-, värvus-, suurus-, arvukuskontrast jm. Kontrastiefekti kohastumuslik olulisus seisneb selles, et aisitngumehhanismide poolt tekitatud ERINEVUSTE SUBJEKTIIVNE VÕIMENDAMINE AITAB TAJUPILDIS SELGEMINI JA MÄRGATAVAMALT ESILE TUUA JUST ESEMETE, OBJEKTIDE JA STSEENIDE INFORMATIIVSED TUNNUSED, st need tunnused, mis objekte muust keskkonnast ja teistest objektidest eristavad ning objektide olemasolu ja asukohta näitavad.

PERTSEPTIIVSED TUNNETUSPROTSESSID
Aistingute abil vastu võetud signaalid kannavad informatsiooni ümbritseva maailma esemetest, olendidest ja sündmustest. PERTSEPTIIVSED PROTSESSID KUI TUNNETUSPROTSESSIDE JÄRGMINE KÕRGEM TASE tagavad objektide ja sündmuste elementaarsete sensoorsete tunnuste omavahelise seostamise ning võimaldavad aduda nende seostatud tervikute tähendust tänu eelnevale kogemusele.
TAJU on esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess, milles lisaks keskkonnast saadavatele sensoorsetele andmetele kasutatakse ka mällu talletatud informatsiooni maailma nähtustest, sündmustest ja objektidest.
Tajumine on KOMPLEKSNE PROTSESS, mis tugineb aistingule, sõltub varasematest kogemustest, emotsioonidest ja mõtlemisest ning eeldab tähelepanu.
Üks ja seesama muutumatu kogum sensoorsetest signaalidest(heledad ja tumedad piirkonnad nägemisväljas ning servasid moodustavad jooned) on tõlgendatav erineval moel sõltuvalt sellest, millised objektid meie tajusüsteem nendest aistingute andmetest välja valib.
TAJUMISPROTSESS on aistingute andmetest kui etteantud eeldustest järelduse tegemine, kuid erinevalt verbaalsest loogilisest järeldamisest toimub see nii, et lahenduseks on tavakujund.
Taju on MÕTESTATUD tunnetusprotsess , sest üldjuhul mõistab tajuja esemete ja nähtuste tähendust ja/või otstarvet. Taju on KATEGORISEERIV tunnetusprotsess, sest tajumise käigus paigutab tajuja mõttes tajutava mõne talle tuttava kategooria alla, mis omakorda eeldab eelnevat õppimist ja kogemist. Taju on TERVIKLIK tunnetusprotsess, sest ta saadakse esemete/nähtuste üksikomaduste ja kvaliteetide integreerimise teel. Taju on SELEKTIIVNE tunnetusprotsess, sest aistingusignaalide tervikuks integreerimine võib toimuda ühel või teisel moel, kuid igal hetkel on tavakujundina välja valitud üks kandev tõlgendus. Taju selektiivsus väljendub ka selles, et tähelepanu on tavaliselt keskendatud ühele objektile teisi tagaplaanile jättes.
Objekti eristamine ja äratundmine sõltuvad olulisel määral sellest, kuivõrd suudetakse töödelda kontuuriinformatsiooni(nt nägemises ja kompimises).
Taju on olulisel määral SEOTUD TÄHELEPANUPROTSESSIDEGA.
TAHTMATU TÄHELEPANU puhul juhivad tähelepanu haaramist, suunamist ja keskendamist objekti omadused.
TAHTELISE TÄHELEPANU puhul sõltub tajuobjekti valik isiku tegevuse eesmärgist, teadlikust keskendumisest mingitele objekti tunnustele, mingisse kategooriasse kuuluvatele objektidele.
Tahtmatu ruumitähelepanu jõuab käivituda ja tajuobjektile suunduda umbes 0,15sekundi jooksul, tahtelise tähelepanu suunamine vastavalt uuele eesmärglile võtab aega umbes 0,25-0,3s.
Kui taju ei oleks konstantne , kohtuksime igal sammul tajumistingimuste(kauguse, valguse, värvi, vaatenurga jm) muutudes uute, meile senitundmatute või tuntud, kuid moonutatud esemetega ega tunneks ära või ei oskaks kasutada seda, mida varem tundsime ja kasutasime.
ILLUSIOON on ebaõige taju, mis kujutab objekte vaimussilmas teisiti, kui need on tegelikkuses.
SÄHVATUSE MAHAJÄÄMUSE EFEKT – kui sujuvalt mingis suunas liikuva objekti kõrval sähvatab korraks teine objekt, olles liikuva objektiga sähvatuse hetkel täpselt kohakuti, tajub vaataja sähvatavat objekti mahajäävana liikuvast objektist. Subjektiivne taju petab objektide suhtelise asukoha suhtes.
HALLUTSINATSIOON – kui tajulaadne elamus tekib ilma vastava välise ärritajata, enamasti haigusliku seisundi puhul.
PSEUDEHALLUTSINATSIOON – nõrgem, mitteveridikaalne tajumus ja haige või haiguslikus seisundis isik ei arva , et tema poolt tajutav reaalselt eksisteerib.
Hallutsinatsiooniderikast patoloogiat esineb näiteks skisofreensete luulude, alkoholismi, sundhirmude korral; kogetakse viirastusi, tonte, kuuldakse hääli.
APERTSEPTIIVSUS on taju sisu ja sunnitluse sõltuvus tajuja individuaalsetest omadustest ja kogemustest.
SOTSIAALNE TAJU – kuidas tajub inimene teisi inimesi kui isiksusi ja kuidas võtab vastu sotsiaalseid situatsioone.
Sotsiaalset taju mõjutavad mitmed mehhanismid . Identifikatsioonimehhanism vahendab teise inimese tajumist temaga mõttelise samastumise kaudu. Reflektsioon aitab teist isikut mõista ratsionaalsel, loogilisel teel tema mõtetesse ja tunnetesse sisseelamise kaudu. Empaatia tagab kaasaelamise teise tunnetele ja viib mõistmiseni ja sageli soovini aidata või vähemalt teist isikut mitte kahjustada.
Kaheks suureks näopõhiselt tajutavate tunnuste rühmaks on EMOTSIONAALSED NÄOVÄLJENDUSED JA NÄO ANTROPOLOOGILISED MORFOLOOGILISED TUNNUSED.

Isiksuse tegelikke seadumusi näo põhjal on kas võimatu või väga raske hinnata.

Hindajate vahel on olulisi individuaalseid erinevusi.

Vaatamata raskustele isiksuse tegelike seadumuste tajumisel nende näo põhjal valitseb hindajate poolt antud hinnangute vahel tähelepanuväärselt suur sarnasus.

Hindajad ei oska täpselt selgitada, millistele tunnustele nende hinnang tugines.

Ülemäärase üldistamise efekt.

Kaldutakse eelistama isikuid, kes on näotüüblikt nende või nende vanemate näoga sarnased.
FÜÜSILISE KESKKONNA TAJUMINE – ruumi-, aja-, liikumis -, värvus- ja vormitaju.

MNESTILISED TUNNETUSPROTSSESSID: MÄLUPSÜHHOLOOGIA
Tingimatud refleksid ja instinktid on päritavad. Elu kestel omandatud teadmised ja vilumused talletuvad närvisüsteemis sünnijärgselt. LÜHIAJALISELT SÄILIB eelnenud mõjutuse toime tänu ärritustele järgnevate peaaju närviprotsesside edasikestmisele pärast neid põhjustanud ärrituse otsese mõju lõppemist. PIKAAJALISELT SÄILIB eelnenud mõjustuse toime ärritusele järgneva närvirakkude erutuvuse/pidurduvuse püsiva muutusena.
HIPPOKAMPUS – tähis roll mälu tagamisel , ajus sügavamal oleval korteksist sissesuunduval piirkonnal, millel on rohkesti seoseid aju paljude muude piirkondadega.
AJUKOORE SUURED POOLKERAD – esinevad mitmesugused funktsionaalsed keskused.
REFLEKS on närvisüsteemi omavate organismide kohanemisreaktsioon, mis järgneb reeglipärase vastusena mingile kindlale väliskeskkonnas või organismis endas toimuvale muutusele või mõjutusele.
TINGIMATUD REFLEKSID – pärilikult edasiantavad , sünnipäraselt kasutatavad kohanemisreaktsioonid, mis on suurel määral sarnased kõigil isenditel.
TINGITUD REFLEKSID – individuaalne õppimisvõime, mis aitab kohaneda keskkonnaolude erinevuste ja muutlikkusega.
Kolmeks põhiprotsessid mnestilises tegevuses on informatsiooni omandamine(meeldejätmine), säilitamine ja reprodutseerimine( meenutamine ).
Tüüpilised muutused, mida teeb läbi mälus säilitatav teave : 1) reduktsioon ehk informatsiooni mahu vähenemine ja inforea lühenemine 2) transformatsioon ehk informatsiooni lünklikkuse teke, uue vahetumine tuntuga, ajaise järgnevuse muutused, tähtsa vähetähtsustamine ja vähetähtsa tähtsaks muutmine jmt 3) personaliseerumine ehk informatsiooni muutmine isikupärasemaks vastavalt subjektiivsetele hoiakutele 4) üldistumine ehk konkreetsuse taandumine, ebaolulisena tunduva ununemine 5) kognitiivse konsistensti printsiibi müjud ehk taandub ootustega sobimatu ning võimendub või ilmub ootuste ja tõekspidamistega kooskõlas olev 6) ratsionlisatsioon ehk sellise info lisandumine, mis aitab selgitada vastuolulist või ebaselget. 7) dominandi teke ehk kujunevad teemad, mis muutuvad valdavaks ning taanduvad teised teemad
Kui hiljem vastu võetud teave põhjustab eelneva ununemist on tegemist RETROAKTIIVSE INTERFERENTSIGA.
Kui eelnevalt vastu võetud teave põhjustab järgneva halba mäletamist, on tegemist PROAKTVIISE PIDURDUSEGA.
SENSOORNE MÄLU – objekti või stseeni või muu tajutava stimulatsiooni taju edasikestmine pärast seda taju põhjustanud mõju lõppemist.
LÜHIMÄLU – sisestatakse informatsioon sensoorsest mälust ning lühimälus on see üldistatum, vähem detailne ning lisaks konkreetsele informatsioonile on lühimälus teave kodeeritud ka semantilisse abstraktsesse formaati .
PÜSIMÄLU – informatsioon võib säilida aastaid või aastakümneid, olulisem terve inimese eluea vältel. Püsimälus on 3peamist allsüsteemi: 1)protseduurimälu- oskused mingit toimingut ellu viia 2)semantiline mälu- see, mida suurel määral omandatakse üldhariduskoolis, kõrgkoolis(valemid, teooriad jne) 3) episoodiline mälu- talletab infot konkreetse isiku eluseikadest nii, nagu neid kogeti ajas ja ruumis fikseerituna, kindlates episoodides ja olukordades .
MÄLU ON EKSPLITSIITNE – inimene saab ise teadlikult aru sellest, mida ta omandab ja mida mälust ammutab ning suudab seda ka teistele teadlikult kirjeldada.

INTELLEKTUAALSED TUNNETUSPROTSESSID: MÕTLEMINE JA KUJUTLUS
KUJUTLUS on psüühiline protsess, mille käigus luuakse objektide ja olukordade psüühiline kujund mäluandmetest ilma vastavate ärritajate otsese mõjuta meeleelundile.
Kujutlust saab inimene ise muuta ja vahetada, hallutsinatsioon aga on pealesunnituma iseloomuga .
Kujutlusvõime ebatavaliselt väljaarenenud näiteks on EIDETISM. Selle võimega inimestel tekivad eideetilised kujundid , mis on tajuga oma selguselt ja detailsuselt võrreldavad, kuid ei tule aistingute andmetest vahetult, vaid tuginevad mälule.
MÕTLEMINE on objektiivse reaalsuse vahendatud, loogilis- abstrakne tunnetamine mõistete ja kujundite aluses .
Otstarbe kohaseks käitumisek on tarvis psüühikas opereerida esemete, nähtuste ja omadustega, mis vahetult meelelises tunnetuses antud ei ole.
INTUITSIOON rajaneb varasemate teadmiste/kogemuste kiirel ja teadvustamata läbitöötamisel.
Mõtlemisprotsess käivitud tüüpiliselt siis, kui on tekkinud PROBLEEMSITUATSIOON. Mingile probleemile lahenduse leidmine on tavaliselt teatud tüüpi OTSINGUPROTSESS, mille käigus ühelt poolt kasutatakse püsimälu andmeid ja teiselt poolt loovfantaasia võimalusi, mis koos lubavad vaimusilmas näha erinevaid võimallike lahendusvariante, mille hulgast valitakse sobivaim . Kasutatakse nn katse ja eksituse meetodit jm.
Mida emotsionaalsem on situatsioon, seda rohkem esineb mõtlemisvigu ning et inimene eksib sageli seetõttu, et kaldub soovitavat pidama tegelikkuseks.
OBJEKTIIVNE VÄÄRTUS ja SUBJEKTIIVNE KASULIKKUS on eri kategooriad ning mõjutavad otsustamist sageli erinevalt.
Inimajus on KÕNEFUNKTSIOONI MEHHANISMID lokaliseeritud enamikul inimestest vasakusse poolkerra – oimusagaras kõnetaju ja kirjaliku kõne mõistmise peamised mehhanismid ja oimusagaras kõne produktsiooni mehhanismid.

MOTIVATSIOON JA EMOTSIOONID
3.1 VAJADUSED JA MOTIVATSIOON
Vajadused väljenduvad objektiivselt ja subjektiivsel
Objektiivselt – toimingutes, mis aitavad saavutada vajaduste rahuldamise ja selleks tingimuste loomise ning lõppkokkuvõtteks eksisteerimise ja kohanemise
Subjektiivselt – mingi elutingimuse või vajaduste puudutamine
Vajaduste peamised liigid:

Orgaanilised vajadused – nõuavad elutegevuse esmatingimuste täidetud olemist

Funktsiooni- ja füüsilise aktiivsuse vajadused

Sotsiaalsed vajadused

Vaimsed ehk intellektuaalsed vajadused – tarve saada faktilist ja teoreetilist teavet maailma kohta, olla informeeritud sündmustest, koormata oma mõtlemist ja kujutlusvõimet, aga ka vajadus loomingu järele.

Esteetilised vajadused – püüdus meeldiva keskkonna, ilusate esemete, harmoolise ja kauni ümbrose jne nautimise järele.
MOTIVATSIOON on vajaduste rahuldamisele suunatud funktsionaalsete süsteemide eesmärgipärane aktiivsus.
Motivatsiooniküsimused on olulisel kohal õigusalal, eriti kriminaalõiguses .
Tahteaktis(tahtlikus käitumises) : a) eneseregulatsioon b) motivatsioon c) vaba valik
HOIAK on püsiv, stereotüüpne valmisoleks või eelsoodumus reageerida teatud kindlal viisil.

TAHTEPROTSESSID JA –OMADUSED
Inimese toiminguid on kahte liiki:

Impulsiivsed – inimese käitumise toiming käivitub esmasest ajendist(vajadusest), järgib motiivi või situatsiooni nõudeid, kuid inimene teadlikult ei analüüsi enne toimingute elluviimist impulsi tähendust, väärtust või õigsust ega impulsile järgneva tegevuse võimalikke tagajärgi.

Tahtelised – isik kujutab endale ette tegevuse eesmrki ja selle saavutamiseks vajalikke vahendeid.
Vabadus toimingutes toob kaasa vastutuse.
Tahtlikud toimingud otsustab aju kui selline – teaduslikkus vastava toimingu kasuks otsustamisest kaasneb sellele otsusele väikese hilinemisega.
TAHTLUS – koosseisupäraste asjaolude teadmine ja tahtmine, karistusõiguse keskseid mõisteid.
Üldprintsiip sätestab, et kuriteo eest tohib isikut karistada ainult tahtliku teo toimepanemise eest.

TUNDMUSED JA EMOTSIOONID
EMOTSIOON on subjektiivne tundeelamuslik reageering sise- või välisärritajatele.
EMOTSIOONIDE PÕHIDIMENSIOONID: jõud(intensiivsus), kestus, polaarsus (pos/neg).
Emotsioonide määr sõltub: 1) vajaduse tugevusest 2) isiku informeeritusest olukorras, selle tagamaadest, väljavaadetest, asja tähendusest ja olemusest.
Emotsioone KUTSUVAD ESILE teadmatus ning rahuldamata vajadused.
EMOTSIOONIDE PEAMISED FUNKTSIOONID:

Evaluatiivne funktsioon – mille kaudu emotsioon vastavalt oma polaarusele ja sisule aitab hinnata olukordi , isikuid, nähtusi, sisetundeid

Energeetiline funktsioon – mille abil emotsioon annab tegevusele jõu, käivitab ja hoiab seda ülal või vastupidi

Tähelepanu suunamise funktsioon

Ekspressiivne/kommunikatiivne funktsioon

Mnestiline funktsioon

Empaatiline funktsioon
Empaatia, selle häired, on oluline nähtus kurjategija isiksusepsühholoogias.
Limbiline süsteem – ajupiirkondande ja –struktuuride ühendus, mis paikneb koorealuses talamuse ja hüpotalamuse piirkonnas.
Võib eristada sünnipäraselt antud emotsionaalse käitumise mustreid , mis on ühtlasi baasemotsioonideks: paanika , raev, otsing/ootus/uudishimu, hirm.
Suur osa agressiivsest käitumisest on FRUSTRATSIOONI TULEMUS. Agressiivsele reageerimisele viib frustratsioon enamasti siis, kui frustreeritud isik tajub takistusi seadnute või takistuseks osutunute käitumist enda suhtes SIHILIKULT pahatahtlikuna.
AFEKT ehk tugeva hingelise erutuse seisund- lühiajaline, jõuline, tormiliselt kulgev, plahvatuslik tundepuhang, mis enamasti ilmneb reaktsioonina teatud ärritajatele või mõjuritele.
Füüsiline afekt – kui ajutine raske psüühikahäire , mis tabab normaalset inimest nagu gripp .
Patoloogiline afekt – tekib haiguslikul foonil , ülitugev emotsionaalne reaktsioon , kus teadvus on sügavasti häiritu.

ISIKSUSE PSÜHHOLOOGIA
4.1 ISIKSUSE MÕISTE JA TEOORIAD
Isiksust võib defineerida kui järjepidevat tundeelu ja motivatsiooni omadustes väljenduvate individuaalsete erisuste kogumit.
Tüpologiseeriv lähenemine oli tuntud juba antiikajal , mil eristati nelja temperamenditüüpi ja millest hiljem arendati välja analoogilisemad uuemad teooriad:

SANGVIINIK – aktiivne, positiivne, seltsiv , tugeva närvikavaga tüüp

KOLEERIK – energiline , tasakaalutu, muutliku meelega tüüp

FLEGMAATIK – aeglane, rahulik, tugev, tasakaalustatud tüüp

MELANHOOLIK – nõrga närvikavaga, ärev ja ebakindel tüüp
Tunnusjoonte paradigma raamesse kuulub ka hetkel ülemaailmselt mõjukaim isiksusepsühholoogia käsitlus – nn suure viisiku teooria ja sellega seoses olevad testid(nt NEO-PI) isiksuseomaduste mõõtmiseks.
4.2 ISIKSUSEOMADUSTE MÕÕTMINE
Vaimne võimekus väljendub mitmesugustes oskustes, nende hulgas on nt arutlusvõime , numbrilise teabega opereerimise võime, sõnaline voolavus, tajuvõime, ruumilne ettekujutlusvõime jne.
Inimese vaimset võimekust mõõdetakse sageli intelligentsustestide abil.
Kaheks testi sobivuse ja headuse olulisemaks näitajaks on selle valiidsus (näitab, millisel määral test mõõdab just nimelt neid omadusi, milleks ta on ette nähtud, seega mõõtmisvahend peab olema hästi sobiv) ja reliaablus (garanteerib sama testi stabiilsed ja korratavad mõõtmistulemused).
Kokkuleppeliselt on testi ja kordustesti vahelise korrelatsiooni nõudeks r suurem kui 0,8.
Wechsleri test – võimaldab esitada testi täitja vaimse profiili.
Alla 70IQ punkti arvestatakse vaimset alaarengut.
Kõige rohkem inimesi kelle IQ väärtus jääb 100 lähedale.
See kuidas geenid väljenduvad, sõltub väga palju olukordaest, sotsiaalsetest ootustest ja tavadest .
4.4 ISIKSUSE PATOLOOGIA
Käitumise ja psüühika patoloogiga tegelevad psühhiaatria ja kliiniline ning patopsühholoogia.
Juriidilises kontekstis tuleks eriliseks pidada antisotsiaalseid isiksusehäireid nagu psühhopaatia või sotsiopaatia. Selle isikususehäire all kannatavate inimeste põhitunnusteks on empaatiavõime puudumine, tundetus teiste inimeste võimalik kannatuste suhtes, äärmine egoism oma eesmärkide realiseerimisel, kui samas enamasti normaalne või normilähedane intelligentsus ja võime omandada vilumusi ja erialaseid oskusi.
Üks raskemaid pedofiilia.
4.5 ISIKSUSE SOTSIAALSED SUHTED
Hoiakud annavad käitumisele kiiruse, järjepidevuse ja psühholoogilise ökonoomia.
Kui tahetakse ennustada, muuta või suunata kellegi käitumist, on see reaalne siis, kui osatakse ja suudetakse mõõta ja/või muuta vastavaid hoiakuid.
Normid on sotsiaalselt õpitavad reeglid, mis kirjutavad ette, mida inimesed teatud tüüpsituatsioonides tohivad või ei tohi teha.
EMPAATIAVÕIME – võime sisse elada teise inimese tunnetesse, teisele kaasa tunda, mis aitab mõista teise inimese kannatuste, murede ja rõõmude tähendust selle kaudu, et omal nahal ollakse tunnetanud või tunnetakse selliseid sisseelamusi.
Isikusevaheliste sotsiaalsete suhete kaheks tüüpiliseks vormiks on kooperatsioon ehk koostöö ja konflikt ehk vastandlikest huvidest/eesmärkidest tulenev koostöö lagunemine või vältimine koo sselle asendumisega antagonistliku konkurentsi ja või(s)tlusega.
KONFLIKTI SOODUSTAV on ebapiisav või ebaadekvaatne, sh moonutatud sõnumitega kommunikatsioon.
Roll on teatud ootus inimese käitumisest grupis , mida grupi liikmed jagavad ja mida rolli kandja suuremal või vähemal määral ise mõistab ning omaks võtab.
Enesehinnangu kujunemisel ning selle kaudu isiku kui isiksuse arengu suunamisel on oluline osa nn tähtsatel inimestel. Tähtsad on need inimesed, keda usaldatakse, kelle sarnased tahetakse olla, kelle väärtusi jagatakse ning kelle hinnangut respekteeritakse.
REFERENTGRUPP on grupp, kelle hulka kuuluvaks inimene ennast peab ja kellel liikmete hinnanguid ning arvamusi kasutab kriteeriumitena otsuste tegemisel ja suhtumise kujundamisel. See määrab ka inimese sotsiaalse identiteedi.
Sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvatel inimestel on igaühel oma staatus, mis määratleb indiviidi positsiooni grupis teiste isikute suhtes.
Kõige paremini vastab LIIDRIROLLI NÕUETELE isik, kellel on head personaalsed suhted alluvatega, kelle positiivne mõju suurneb ülesande keerukuse kasvades, kelle käsutuses on piisavalt sobivaid võimumehhanisme( edutamine , tasud-karistused, ülemuste toetus) ning kes kontrollib olukorda seetõttu, et situatsioon vastab tema eeldustele ja oskustele, võimaldades tal avaldada mõju olukorrale.

.DOCX Laadi alla originaalfail 14 lk · .docx · 41 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-12-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

41 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kiisumusi123 Õppematerjali autor

Kokkuvõte õpikust Psühholoogia juristidele

psühholoogia ärritaja emotsioon reageering emotsioonid kujutlus tunnetusprotsessid motivatsioon mehhanismid signaalid retseptorid muutuja kohastumuslik

Sarnased õppematerjalid

docx

Sissejuhatus psühholoogiasse (õpiku konspekt)

1. Ülevaade psühholoogia põhimõistetest 1.1 psüühika ja käitumine  Psühholoogia on õpetus hingeelu (vaimuelu) nähtustest ja käitumisest. Psyche + logos  psühholoogia (hing)+(õpetus)(hingeteadus)  Subjektiivselt ilmneb psüühika vaimsetest elamustest ja kogemustest (tunnetuses aistingute, tajude, tähelepanu, kujutluste, mõtete, meenutuste, emotsioonide jmt vormis)  subjektiivse külje kvaliteeti saab kogeda enesevaatluse ehk introspektsiooni kaudu  subjektiivsus on individuaalne; avaneb ainult esimese isiku perspektiivist  Objektiivselt väljendub psüühika käitumises ning füsioloogilistest ilmingutes (objektiivselt

Tsiviilõigus

docx

Psühholoogia raamatu konspekt-Maruste Bachmann

kiiremini kui sini-rohelises spektriosas. (Kollane-sinine kleit näide,lk15). Tee vahet 3 psühholoogial: 1. Eelteaduslik psühholoogia-vanim, levinuim. Koosneb rangelt süstematiseerimata praktiliste teadmiste ja käibetõdede kogumist inimese hingeelu, käitumise, inimtüüpide ja inimestevaheliste suhete kohta. Nn elutarkus, elupsüholoogia, terve mõistus jne. Nõrkuseks on halb tõesuse kontroll ja piiritlemata usaldusväärsus. 2. Filosoofiline psühholoogia – tekkis koos filosoofiaga, süsteemne ja range ülesehitus võrreldes eelteaduslikuga. 1 3. Teaduslik psühholoogia-tekkis 19 saj keskel, eristavaks jooneks on teadmiste suur usaldusväärsus. Mõistete täpne defineerimine, nähtuste võimalikult objektiivne ja range mõõtmine. Psühholoogia (ühiskonnateadus, mis uurib peam, tervet, normaalset psüühikat ja käitumist) ja psühhiaatria (arstiteaduse haru, mis käsitleb psüühika haiguse v

Üldpsühholoogia

doc

Psühholoogia alused

potentsiaaliks või eelduseks, mis lubab ennustada üht või teist käitumist , üht või teist reageerimisviisi. 1 Psüüh. nähtuste seas on määravaks psüühilised protsessid, sest tekkelooliselt mõjutavad nad nii psüüh. omadusi kui seisundeid. Kuna psüühilised nähtused tekivad paratamatult iga kord, kui selleks on olemas vastavad sisemised ja välised tingimused, st kuna nad tekivad seaduspäraselt, siis uuriv psühholoogia ka psüühika seaduspärasusi ning sõnastab seadusi ja reegleid, seletamaks vaimuelu nähtusi. Psühholoogia seadused ei ole enamasti absoluutse iseloomuga, nad on statistilised seadused ehk neil on teatav ilmnemise tõenäosus. Seaduspärasustes tuleks ühe eraldi nähtusena välja tuua psühholoogilised fenomenid ja efektid. Need on universaalse iseloomuga ja ilmnevad vaastavate tingimuste olemasolul peaaegu alati. (Broca ja Sulzeri efekt, Purkyne nihe) Psühholoogia jaguneb: 1

Psüholoogia

doc

Psuhholoogia alused

Nad on teatud potentsiaaliks või eelduseks, mis lubab ennustada üht või teist käitumist , üht või teist reageerimisviisi. Psüüh. nähtuste seas on määravaks psüühilised protsessid, sest tekkelooliselt mõjutavad nad nii psüüh. omadusi kui seisundeid. Kuna psüühilised nähtused tekivad paratamatult iga kord, kui selleks on olemas vastavad sisemised ja välised tingimused, st kuna nad tekivad seaduspäraselt, siis uuriv psühholoogia ka psüühika seaduspärasusi ning sõnastab seadusi ja reegleid, seletamaks vaimuelu nähtusi. Psühholoogia seadused ei ole enamasti absoluutse iseloomuga, nad on statistilised seadused ehk neil on teatav ilmnemise tõenäosus. 1 Seaduspärasustes tuleks ühe eraldi nähtusena välja tuua psühholoogilised fenomenid ja efektid. Need on universaalse iseloomuga ja ilmnevad vaastavate tingimuste olemasolul peaaegu alati.

Psühholoogia alused

docx

Sissejuhatus psühholoogiasse - konspekt

Sissejuhatus psühholoogiasse Lektor: Prof. Talis Bachmann Sissejuhatus Psyche + logos = Psühholoogia (hing + õpetus = hingeteadus) Psühholoogia tuleneb kreeka keelsest sõnast psyche (hing) ning logos (õpetus). Seega on lühidalt öeldes psühholoogia õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest. Psühholoogia on teadus, mis käsitleb psüühika olemust, avaldumisvorme, toimimise seaduspärasusi ning selle osa looduses ja ühiskonnas. See on teadus, mille raames kirjeldatakse ja mõõdetakse elusorganismide, seaduspärasusi psüühilistes protsessides ja nendega seotud välises käitumises. Psühholoogia uurib, kuidas väline mõjustus muutub sisemiseks vaimseks reageeringuks ja tegevuse regulaatoriks. Esmane mõiste looja oli Philipp Melanchton.

Sissejuhatus psühholoogiasse

doc

Psühholoogia

Kolmas kihistus on super ego- kõrgeim tase, esindab kultuurinorme, lubab käituda mingis kindlas tsiviliseeritud vormis. Inimest iseloomustab teatud kompleksid. Freud terapeudina üritas ka hüpnoosi kasutada, üritas narkootiliste ainetega alateadvust uurida. Freudi psühhoanalüütiline kusett. Karl Gustav Jung- Sveitsist, Freudi õpilane- jõudis järeldusele, et Freudi teooria on liiga panseksuaalne. Freudi järgi- Inimene ripub suguelundite küljes!!! Arendas analüütilise psühholoogia suuna. Teine õpilane oli Adler- keskendus võimutundmisele ja alaväärsuskompleksile. Biheiviorism (Thorndike, Skinner, Watson) Psühholoogia taandumine objektiivselt mõõdetava välise käitumise uurimisele vastavalt stiimuli reaktsiooni meetodile. Palju loomkatseid ning keskendumine õppimise seaduspärasuste väljaselgitamisele. Inimeste ja loomade jälgitav ja mõõdetav käitumine on teadusliku psühholoogia lauseks. Liigutused, reaktsioonid R ja vastus ärritusele ehk stiimul S

Õigus

docx

PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID JA STRUKTUUR

Psüühilised nähtused tekivad paratamatult igakord, kui selleks on olemas vastavad sisemised ja välised tingimused. Psühholoogia seadused ei ole enamasti absoluutse iseloomuga nad ei toimi alati igal üksikjuhul iga üksikisiku juures. Nad on statistilised seadused. St neil on teatud ilmnemise seadus pärasus. Nad tekivad paratamatult ja iga kord, kui selleks on olemas vastavad sisemised ja välimised tingimused. Eristatakse kolme psühholoogiat: 1) eelteaduslik psühholoogia, 2) filosoofiline psühholoogia 3) teaduslik psühholoogia Eelteaduslik psühholoogia on levinuim ja vanim. Koosneb rangelt süstematiseeritud praktilistest teadmistest ja käibetõdedest inimese hingeelu kohta, käitumise jne kohta. See on nn elutarkus, elupsühholoogia. Heatasemelist eelduslikku psühholoogiat võib kohata kogenenud arstide, juristide, taksojuhtide, ka kurjategijate jne juures. Suur osa siinsetest teadmistest ei ole verbaalselt edastatav.

Psühholoogia

107

docx

Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse

Psühholoogia Bachman, Talis 26.09.08. Põhiraamat Rait Maruste ja Talis Bachman ,,Psühholoogia alused" Psühholoogia mõiste ja aine. Psyche + logos psühholoogia (hing + õpetushingeteadus) Uurib vaimuelu nähtusi ja käitumist. Objektiivne keskond ([psii]tähistab psüühikat, hingeelu nähtusi) Psüühika determinatsioon: *ühiskondlik-ajalooliselt (kultuur!) *bioloogiliselt (aju) Psüühilised nähtused: *psüühilised protsessid (nt emotsioon (vana tuttava nägemine)) *psüühilised seisundid (nt protsessid (meri, lained liiguvad, kajakas lendab ja laev upub))

Psühholoogia

Rohkem sarnaseid