1. Ariste, Paul. (). Eesti keele foneetika 2. Karlsson, Fred. (2002). Üldkeeleteadus. Eesti Keele Sihtasutus: Tallinn. 3. Hint, Mati. (1998). Häälikutest sõnadeni. Mentaalne leksikon Kuidas kõlab Mida tähendab Kuidas kirja pannakse Kus ja kuidas lauses esineb Keele dualistlik struktuur Abstraktne, diskreetne tasand ja ühik Konkreetne tasand ja ühik FÜSIOLOOGILINE TASAND Täht ortograafia Foneem, allofoon fonoloogia Poolsilp, häälik (konventsioon) morfonoloogia ENERGEETILINE TASAND Morfeem morfoloogia (Silp) Sõna (grammatika osa) Kõnetakt, foneetiline sõna OPERATIIVMÄLU TASAND Lihtlause, fraas süntaks, semantika Foneetiline fraas Liitlause (grammatika osa), leksikol Foneetiline lause Tekstilõik hüpersüntaks, tekstoloogia Kõnelõik
madalamat ja tumedamat heli. Keelesüsteemi toimimise eesmärgiks on moodustada tähenduseta häälikutele tuginedes mingi tähenduslik lausung. Keelesüsteemi kõige väiksemad koostisosad on foneemid - need on häälikuklassi abstraktsioonid (foneemid märgitakse kaldkriipsude vahele / r /). Foneemidel on olemas neile omane väline vorm ja võime eristada sõnade tähendusi. Samas ei ole ka foneemidel (nagu häälikutelgi) tähendusi. Iga abstraktne foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneeme on igas keeles kindel hulk, nende hääldusvariante ehk allofoone aga lõpmatu hulk. Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on keeles tähendusi eristavad, ja tõlgendab häälikusüsteemi funktsionaalselt. Foneemianalüüsi põhiline meetod on minimaalpaarianalüüs. Eesti keeles on 9 vokaalfoneemi: / a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü /
Eranditest tunnistati vaid analoogiat. Laenamine. *XX sajandil (strukturalism – Saussure) 20. sajandi esimesel poolel hakkas arenema strukturalism – 20. sajandi tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse: kirjandus, majandus, bioloogia. Sturkturalismi põhitõed: tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Sünkrooniline keele uurimine. Keelesüsteem on tasandiline (foneem, morfeem, süntaks jne). Jan Baudouin de Courtenay (Kaasani koolkond. Tartus 1883-1893). Võttis kasutusele foneemi mõiste. Ferdinand de Saussure. Strukturalismi teoreetik. Tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine keeles (parole). Uuris vormi ja tähenduse seost. Eristas sünkroonilist ja diakroonilist keele uurimist. Olulisim uutest mõistetest oli struktuur. Ise oma
saj. A. Schleicher. Uuema põlvkonna keeleteadlased K. Brugmann, A. Leskien ja H. Paul absolutiseerisid keeleajalugu ja arvasid, et häälikuseadused on nagu loodusseadused, mis ei tunne erandeid. Need teadlased kuulusid noorgrammatikute koolkonda. 20.saj. alguses tekkis arusaam keelest kui süsteemist. See on moodsa keeleteaduse alust. Keele kui süsteemi käsitlust nimetatakse strukturalismiks. Selle rajaja on Ferdinand de Saussure. Jan Baudouin de Courtenay kasutas esmakordselt terminit "foneem". Strukturalismi loogiline jätk on Praha koolkond, kuhu kuulusid mh Nikolai Trubetskoi ja Roman Jakobson. Trubetskoi on moodsa fonoloogia rajaja. Iga foneem on vastandatud süsteemi teistele foneemidele (opositsioon). Foneemi kirjeldavad distinktiivtunnused. Praha koolkond käsitles opositsioone, millel on kaks tunnust (heliline-helitu jms). Selliseid opositsioone nimetatakse binaarseteks. Ameerika strukturalismi aluseks oli antropoloogiline lingvistika. Tegeldi põlisrahvaste
EE S T I K TE I S TE E E L KEELTE SE A S H äälikusüsteem Vokaalharmoonia: mänty-mänd Sõnarõhk: soome-ugri keeltes sõna esisilbil indo-euroopa keeltes liikuv Eesti keeles on muutunud fonotaktika ( foneem/f/) Sõnavara Püsivam kui häälikusüsteem Grammatiline sugu: soome-urgi keeletes ei tunta indo-euproopa keeltes iseloomulikumaid tunnuseid Eesti keeles 85% moodustavad laensõnad. Vorm im oodustus … on püsivamaid struktuuritasandeid. Soome-ugri keeltes käänete arv suur Indo-euroopa keeltes flektiivne vormimoodustus Lausem oodustus soome-ugri keeltes - tagasõnad indo-euroopa keeltes – eessõnad
5 reeglid keeles on piirangud, mis lubavad üksnes kindlaid märkide (foneemide, sõnade) järjestusi.. 6 Kõik keeled on astmelise ehk hierarhilise ülesehitusega. 7 Keele väikseimaks ühikuks on häälikud ehk foneemid, millest moodustatakse sõnu või sõnaosi (nt käändelõppe). 8 Sõnad on omakorda lausete ehituskivideks. 9 Lausetest või kokku panna sidusa jutustuse. 10 Foneem on väikseim häälikuline ühik, mille poolest üks mõtestatud keelekatke saab teisest erineda. Näiteks sõnad veri ja vari erinevad vaid ühe hääliku poolest. 11 Morfeemideks nimetatakse keele väiksemaid tähenduslikke ühikuid. 12 Morfeemid koosnevad kindlas järjestuses olevatest foneemidest. 13 Sõna koosneb tavaliselt ühe või enama morfeemi kombinatsioonist, nt eba-sõbra-lik. 14 Morfeemi tunneb ära selle järgi, et tal on eri sõnades sarnane tähendus.
Üks suulise suhtluse olulisemaid jooni on selle varieeruvuse talumise võime. Kõnesignaal võib redutseruda suures ulatuses, samal ajal, kui sõnumi sisu on endiselt arusaadav. See on vajalik selleks, et loomulik keel oleks efektiivne suhtlusvahend. FONOLOOGIA Fonoloogia uurimisobjektiks on keelte häälikusüsteemid. Fonoloogia tähtis osa on häälikute foneetiliste erievuste analüüs. Olulisim mõiste on foneem ehk häälikupere. Foneemide järjestuse analüüsi nimetatakse fonotaktikaks. Foneetika ja fonoloofia vahele ei ole võimalik tõmmata selget piiri. Häälikud abstraktsioonina Kõnes on lugematu hulk erinevaid häälikuid. Koartikulatsioon ja teised foneetilised protsessid muudavad häälikuid sarnasemateks. Häälikuid ja häälikustruktuuri peab seepärast vaatlema paljudel abstraktsioonitasanditel. Kõige madalama abstraktsioonitasandi üksused on häälikud ehk foonid.
(laenamine) XX sajandil (Baudouin de Courtenay; strukturalism - Saussure; deskriptivism; generativism - Chomsky) 20 saj esimesel poolel hakkas arenema strukturalism 20 saj tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse : kirjandus, majandus, bioloogia. Courtenay oli kuulsaim keeleteadlane Tartus. Võttis kasutusele foneemi mõiste. Tema arvates on f häälik, mis eristab tähenduse ja moodustab keeles terviku. * foneem väikseim keeles esinev üksus, mis eristab tähendusi, kuid ise tähendust ei oma (isad i s a d) Sassure - strukturalismi teoreetik. Ta tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused: keele süsteem (langue) ja selle avaldumist kõnes - kõnelemine (parole) Mõiste struktuur. Uuris vormi ja tähenduse seost. Ise ei pannud eluajal oma mõtteid kirja (Saussure õpilased panid oma loengukonspektidest kokku raamatu) Strukturalismi põhitõed:
Esimesed katsed võrrelda euroopa keeli Richelieu: Prantsuse Akadeemia: kõik peaks olema ilus, kultiveeritud, elegantne, korrastatud ka keel Port Royali grammatika LOENG IV Strukturalism Genfi koolkond: Saussure õpilased Kopenhageni koolkond: Louis Hjelmslev: Nn GLOSSEMAATIKA: käsitleb keelt täielikult abstraktsena, otsides keele universaalseid omadusi Praha koolkond: Trubetzkoi, Jakobson Trubetzkoi Rakendas Saussure liigendust fonoloogiale Foneem eristab tähendusi, allofoon mitte. Foneem on kõigi allofoonide abstraktne kogum Allofooni valik johtub ümbrusest Strukturalism Oluline on VASTANDUS Distinktiivtunnused-esinevad binaarsetena: kaks vastandlikku: heliline vs helitu, ühe käände vastandumine teisele Ka tunnuse puudumine on oluline Jakobson Markeeritusteooria: opositsiooniliige, millel tunnus puudub on markeerimata, tunnusega liige on markeeitud
5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Arvo Eek lk 34-46 foneetika ja fonoloogia mõisted, ka tajutestide liigid. Foneetika ja keeleteaduse (lingvistika) oluline puutepunkt on fonoloogia keelte häälikusüsteemide tõlgendamine. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteeme ja seda, missugused häälikulised vastandused keeles eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused
moodustada keerukamaid. · Polüseemia on nähtus, mille puhul sõnadel on mitu teineteisega tihedasti seotud tähendust. · Homonüümia on nähtus, mille puhul kahel keelemärgil on samakõlalised tähistajad. · Sünonüümia on nähtus, mille puhul ühel tähistataval on mitu erinevat tähistajat. · Konsonandid on sulg- ja ahtushäälikud. · Foneetika on teadus, mis uurib häälikute füüsikalisi omadusi. · Fonoloogia on teadus, mis uurib häälikuid kui keeleüksusi. · Foneem on hääliku kujund. · Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. · Silbi tuum on täishäälik või täishäälikuühend. · Lühike on silp, millel puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik. · Pikk on silp, millel on olemas silbi lõpp või mille tuumas on kaks täishäälikut. · Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus. · Esimene välde on see, mis esineb ainult lühikestes rõhulistes silpides. · Teine välde on see, mis esineb ainult pikkades rõhulistes silpides.
vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees, nt ka-la, kal-lis, kau-nis, kar-tul, arheoloo-gia, põu-e. Morfoloogilistesse tunnustesse kuuluvaid häälikuid sisehäälikute hulka ei arvata, nt sõnas heintele ei kuulu t sisehäälikute hulka: hein-tele. Sõna, mille sisehäälikuteks on lühike vokaal ja lühike konsonant, on alati I vältes, nt kala, kodu, inimene. Sõna, mille sisehäälikute hulka kuulub pikk foneem, diftong või konsonantühend, on II või III vältes. Eesti õigekiri eristab II ja III väldet ainult siis, kui sisehäälikuteks on lühike vokaal ja pikk klusiil ning neile järgneb lühike vokaal, nt pika : `pikka. Muudel juhtudel eesti õigekiri II ja III välte vastandust ei kajasta. Seesuguste sõnade väldet saab määrata ainult häälduse alusel: II välde III välde laulu (sõnad) laulu (lauldes) karja (juht) karja (minnes)
samamoodi kui fonoloogias kasutatakse distinktiivtunnuseid. Otsatarbekas on eraldada sõna- ja lausesemantika. Lingvistilises analüüsis on tavaks lahutada keel eri struktuuritasandeiks, kusjuures igal neist on oma põhiüksused: TASAND FONOLOOGIA MORFOLOOGIA SÜNTAKS KÕNE häälik morf lausung VAATLUS allofoon allomorf lause SÜSTEEM foneem morfeem süvastruktuur 8. Foneetika (artikulatoorne, akustiline ja tajufoneetika) ja fonoloogia uurimisvaldkond. Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne
Kolmas etapp: häälelaine, sõnum levib signaalina akustiline foneetika. Kõneakti neljandas etapis jõuab häälelaine kuulaja kõrva ja kuulmekile hakkab vastavalt häälelainele võnkuma füsioloogiline tegevus, sõnumi vastuvõtmine tajufoneetika. Viiendas etapis toimub sõnumi dekodeerimine ehk tuvastamine, mõistmine lingvistiline tasand. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Igal märgil on sisu ja iga märk on kokkuleppeline. Foneem on abstraktsioon, st kui me ütleme sõna tool, siis tegelikult see sõna ei meenuta kuidagi reaalset eset. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Foneetika häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine. Artikulatoorne foneetika kõneorganite tegevus kõneloome protsessis. Häälikute moodustamisel liigub artikulaator ehk aktiivne häälduselund häälduskoha poole. Akustiline foneetika häälelaine ja
oleva keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena) 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika (häälikulise struktuuri uurimine; teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist): • artikulatoorne - uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis • akustiline - uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi
artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. · Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. · Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. · Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. 17. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavalt tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Uurib häälikute ühendeid. Häällikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus. Foneem on tähendust eristava funktsiooniga häälik või häälikuühend.
Fonoloogia kordamisküsimused 1. Fonoloogiline hierarhia Lausung > intonatsiooniline fraas > fonoloogiline fraas > prosoodiline sõna () > jalg ehk kõnetakt (F, ) > silp () > moora () > segment ehk foneem 2. Foneem, allofoon Foneem foneemi ei öelda välja, s.o abstraktne üksus. Ei sõltu kontekstist, vaid hääldus eristab, nii on nt provansaali keeles 'õhtu' seRo ja 'saag' sero (kontekst on sama: se_o) Allofoon allofoone öeldakse selgelt välja. Konteksti poolt määratud, nt kas mõnes Lõuna-Rootsi dialektis on R alati silbi alguses ja r on alati silbi koodas. Foneemid eristavad alati tähendusi, allofoonid on foneemivariandid. Provanssaali r ja R eristavad tähendusi, järelikult
Seda kirjutatakse bengali kirjas, mis on üks devanaagari kirja variante (Bengali keel, 1968), ning ka brahmi kirjas (Bengali (), 2017). Devanaagari kirja kasutatakse mitmete Indias kõnelevate keelte kirjutamiseks (Devanaagari, 1968). Vokaalid: (Bengali aplhabet ... , 2017) Konsonandid: (Bengali alphabet ... , 2017) Foneetika/fonoloogia Foneetika on häälikuõpetus, mis uurib inimkeelt kui heli ja häälikuid. Fonoloogia tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega. Foneem on häälikusüsteemi väikseim üksus, mille abil eristatakse üht sõna teisest. Bengali keele dialektid erinevad teineteisest oluliselt intonatsiooni ja häälduse osas (Chatterji, 2009). Bengali keele tähestik ja häälikusüsteem on üsna keerulised ning neid on pea võimatu ladina tähestikus kujutada. Tähestik on loogilises järjestuses organiseeritud esmalt on vokaalid ehk täishäälikud, seejärel konsonandid ehk
võõrfoneem /f/; c. dentaalid ehk hammashäälikud ja alveolaarid ehk hambasombuhäälikud, mis moodustatakse ülahammaste või hambasompude piirkonnas keeletipu ning keeleselja esiosa või selle külgede abil /t, t´, s, s´, n, n´, l, l´, r/; d. palataalsed konsonandid, mis moodustatakse kõva suulae ja keeleselja keskosa piirkonnas /j/ ja võõrfoneem /s/; e. muutuva häälduskohaga foneem /k/, mille konkreetne häälikvariant moodustatakse kõva või pehme suulae piirkonnas olenevalt naabervokaali asukohast; f. larüngaal ehk kõrihäälik /h/, mis moodustatakse kõriõõnes. Moodustusviisi põhjal eristatakse järgmisi konsonandirühmi: a. frikatiivid ehk hõõrdhäälikud, mille moodustamisel õhuvool tekitab häälduselundite kujundatud ahtuses pideva hõõrdumiskahina /v, s, s´, h/ ning võõrfoneemid /f/ ja /s/; b
2. Kõnetakt Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus. Ta algab alati rõhulise silbiga. Kõnetakt saab olla kõige rohkem kolmesilbiline. Nt. Len/da/vad = 1kõnetakt ; Raa/mat= 1kõnetakt; Õ/pi/la/si = 2kõnetakti. Vokaalitrapets skeem mis näitab vokaalide mooustamist keeleasendist lähutdes. Palatalisatsioon peenendus, l,n,s,t hääliku puhul, eriti kui neile järgneb i täht. Võõrtäht Võõrsõnades esinev täht. Foneem Hääliku kõigi häädusvariantide üldistus. Keelemärk sümbol, koosneb kahest osast, tähistajast ja tähistatavast. Keelemärgid on sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Silbituum täishäälik, täishääliku ühend. Max. Kaks. 3. Välde Eesti keeles esineb kolm väldet. 1. välde esineb ainult lühikestes silpides, ja välde määratkse sõna rõhulises silbis
7. Märgisüsteem märkide ja reeglite hulk, mille abil saab lihtsamatest keelemärkidest moodustada keerukamaid. 8. Polüseemia mitmetähenduslikkus, nt klaas (materjal), klaas (anum) 9. Homonüümia samakõlalisus, nt tee (jook), tee (rada), tee (käsk) Kui tähendused on mõisteliselt lähedased, siis on tegu polüseemiaga, kui aga täiesti seostamatud, siis homonüümiaga. 10. Fonoloogia keeleteadus, mis uurib häälikuid kui kõneüksusi foneem häälikukujund NB! Üksikhäälikul endal pole tähendust. 11. Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi tähtsaim osa on silbi tuum. Silbi tuumaks on täishäälik või selle ühend. Silbi 3 osa on algus, tuum ja lõpp. STR - I - TS - L - EI - D ALGUS TUUM LÕPP ALGUS TUUM LÕPP 12. Silbid jagunevad pikkadeks ja lühikesteks. Pikad silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks.
• Keelepuud • Ühte rühma kuuluvad sellised keeled, mille ühist algupära on keeleteaduslike meetoditega võimalik tõestada, st mis on pärit samast algkeelest. • Isolaatkeel on keel, millele ei ole leitud sugulaskeeli, nt baski keel ja korea keel 5 Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne Akustiline Auditiivne e. tajufoneetika Diftong- täishäälikuühend ühe silbi ulatuses Geminaat- pikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi, näit. kap-pi, kas-si, nar-rima Afrikaat- klusiili ja sama häälduskohaga spirandi ühend, näit. ts, tš, pf Palatalisatsioon- Konsonantide nõrk, tugev palatalisatsioon e. hääldumine
käände tunnusest ni. Morfeemid võivad kanda mitmesuguseid tähendusi. Leksikaalne tähendus on sõna põhitähendus, mis osutab asjadele, olenditele või nähtustele reaalses maailmas. Seda tähendust kannab sõna tüvi. Grammatiline tähendus suhestab leksikaalseid tähendusi. Seda tähendust kannavad tunnused. Tunnuseid on võimalik liigitada vastavalt nende asendile tüve suhtes, näitek sufiks järgneb tüvele, prefiks eelneb tüvele ja infiks asub tüve sees. Nagu foneem on abstraktsioon erinevatest foneemivariantidest, nõnda on ka morfeem abstraktsioon, millel võib olla mitu välist kuju. Näiteks sõnavormides saat/is ja saada/b esineb üks ja seesama morfeem kord kujul saat-, kord kujul saada-, ehkki tema tähendus on sama. Need eri kujud on morfeemivariandid ehk allomorfid. Supletiivne tüvi on tüvekuju, mis pole algvormist reeglipäraselt tuletatav, nt keskvõrdevorm parem sõnast hea. Keeleteaduse
lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Foneemia täidab semiootilist funktsiooni. Tema loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Toob Saussure'i teesile toetudes välja 3 opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon - privatiivne e. eitav opositsioon - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus Tunnust defineerib T kui metakeele elementi; kui midagi, mille abil kirjeldatakse keelt. Foneem on keele väiksem ühik. Temaga seostatakse ka keele elementide funktsioone: - signifikatiivne funktsioon (tähenduse eristamine) - kulminatiivne funktsioon - delimitatiivne ehk piiritlev funktsioon Hiljem hakati Praha lingvistilises ringis uurima morfoloogiat ja süntaksi. Nad eristasid 3 tasandit: vormi, funktsiooni ja sisu. Morofloogiline analüüs lähtus üldiselt samast loogikast kui keele analüüs. Keeles on morfeemid, kõnes on morfid
tajumiseks oluliste tunnuste väljaselgitamine, kõnetaju iseärasusi arvestavate mudelite loomine kõne- ja kõnelejatuvastuseks. Foneetika põhiüksus ehk häälik on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikuid on lõpmatult palju, nende kvaliteeti mõjutavad nende positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia ja emotsionaalne seisund. Häälikuklassi abstraktsioon e invariantne etalon on foneem, mis on ühtlasi ka fonoloogia põhiüksus. Foneem on abstraktsioon, mis esineb reaalsuses variantide e allofoonidega. Erinev foneemikombinatsioon annab erineva häälikulise vormi, mis võib saada tähenduse, kuna foneemil endal tähendust pole. Fonoloogia uurib lõplikku hulka hääldatavaid foneeme, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Iga foneem realiseerib kõnes mingi häälikuna
või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. · (Foneetikud arvavad et) häälikute hulk on lõpmatu. Häälikute kvaliteeti mõjutavad tema positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund. (keeled, kus mõne hääliku hääldus sõltub sellest, mis häälik on seal kõrva sch s). · Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem (erinevate hääldatud häälikute vahel peab olema üks üldine häälik, millel kõla on sarnane). Foneem on fonoloogia põhiüksus. · Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. · Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on foneemi
tausta ei tea Denotatsioon intensioon otsene tähendus Dialekt murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant Diglossia olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju Diskursus tekst koos kontekstiga Diskursuseanalüüs suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine Ekstensioon sõna kõikvõimalikud referendid Etümoloogia tegeleb sõnade päritolu selgitamisega Foneem häälikusüsteemi väikseim üksus, mille abil eristatakse ühe sõna tähendust teisest Foneetika häälikuõpetus uurib keele häälikulist substantsi, selle tootmist ja vastuvõttu Foneetiline kirjaviis kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile Fonoloogia õpetus foneemidest ja nende funktsioonidest Fraas koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad ühe terviku Funktsioonist lähtuv keeleuurimine võtab keele uurimisel aluseks selle
mõnikord ekslikud strateegiad ning aeglasemad ja töömahukamad kuid vähem riskantsed strateegiad. Süsteem 1-kiire ja tõhus, mõnikord ekslik mõtlemise tüüp Süsteem 2-aeglasem rohkem pingutust nõudev ja täpsem mõtlemise tüüp Deduktiivne mõtlemine väite alusel tuletatakse uusi väiteid (banaan,Jack,ahv) Divergentne mõtlemine ebatavalisi lahendusi, et probleem lahendada Konvergentne mõtlemine lahendused, mis baseeruvad loogikal ja teadmistel 10.Keel foneem keele väikseim tähendusega häälikuüksus. Tähed vastavad enam-vähem foneemidele. Morfeem väikseim tähenduslik üksus. Nt sõnad puud kaks morfeemi: puu ja d. Lause-fraas-sõna-morfeem-foneem Leksikaalne morfeem kannab lause põhilist sisu Grammatiline morfeem kannab grammatilist funktsiooni, lisab leksikaalsele mõe tunnuse Süntaksireeglid (grammatikareeglid) põhimõtted mis määravad kuidas sõnu lauseteks ühendada
aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena) Keele päritolu: võetakse algkeel , põhisõnavara ja struktuur rekonstrueeritakse ja tuleb tütarkeel. 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuõpetus, hääldusõpetus – teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid – häälikuid – artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi.
*Strukturalism . Saussure oli struktrualismi teoreetik. Ta tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused: keele süsteem (langue) ja selle avaldumine kõnes - kõnelemine (parole) Mõiste struktuur. Uuris vormi ja tähenduse seost. Ise ei pannud eluajal oma mõtteid kirja (Saussure õpilased panid oma loengukonspektidest kokku raamatu) Strukturalismi põhitõed: *tuleb eristada keelt (langue) ja kõne (parole) *sünkrooniline keele uurimine *keelesüsteem on tasandiline (foneem, morfeem, süntaks jne) *Generativism. Chomsky oli süntaksiteooria rajaja. Generativismi põhiteesid: *keel on rangelt defineeritavate reeglite süsteem *keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni *keeleõppimise võime on pärilik. 4. Maailma keeled ja nende liigitamise alused. Keelte tüpoloogiline liigitus (morfoloogia alusel). Keele päritolu. Keelekontaktid. Liigitamise alused: 1. Genealoogiline – liigitatakse suguluse alusel, algkeeltest kasvavad välja tütarkeeled 2
vepsa Mordva keeled ersa, moksa Mari keeled Permi keeled udmurdi (votjaki), permikomi, sürjakomi Ugri keeled ungari, mansi (voguli), handi (ostjaki) Samojeedi keeled - nganassaani (tavgi), eenetsi (jenisseisamojeedi), juratsi, neenetsi (juraki), sölkupi (ostjakisamojeedi), kamassi, matori 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika on teadus häälikutest kui füüsikalisest suurusest. Foneetika liigid: 1) artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; 2) akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; 3) auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Transkriptsioonid: - IPA; - soome-ugri transkriptsioon - lihtsustatud transkriptsioon
naasma relv hubane jõhker ese rünu e kuulujutt ei ünna e ei mõjuta/ ei koti nentima laip imal pihtima õõv e õud lürn e surilina luger e luukere (algul) Võõrsõnad Bilateraalne - kahekülgne, jidiš - juudi keel, ambivalente - ühest asjast kahetine arusaam, sublimatsioon - , renomee - , lapsuslingua - keelevääratus Murdesõnad Foneetika Foneem - väikseim tähendust kandev üksus (saag koosneb foneemidest s, a ja g). Palatalisatsioon - peenendus (palk/palk, kangas, kant). Veel märkusi: • Kaks kolmat = kaks kolmandast kümnest e 22 • Vanim tulirelv arkebuus leiti Keilast • Tehiskummi leiutas • Dialektism - murdeline element kirjakeeles (leksikaalne, foneetiline või grammatiline) 5 Neologisme:
Kaalep vandel. Kusjuures, Capekilt tuleb sõna robot. Johannes Aavik · Saaremaalt, purism keele puhastamine võõrsõnadest (nt soome k elekter sähkö) · enne teda mõtles Tiesmann ka sõnu välja, aga söödi aafrikas ära (kingalin, lutolin) · ütleb, et "verraten" on kohutavaim sõna > reetma Võõrsõnad Bilateraalne kahekülgne, jidis juudi keel, ambivalente ühest asjast kahetine arusaam, sublimatsioon , renomee , lapsuslingua keelevääratus Murdesõnad Foneetika Foneem väikseim tähendust kandev üksus (saag koosneb foneemidest s, a ja g). Palatalisatsioon peenendus (palk/palk, kangas, kant). Veel märkusi: · Kaks kolmat = kaks kolmandast kümnest e 22 · Vanim tulirelv arkebuus leiti Keilast · Tehiskummi leiutas · Dialektism murdeline element kirjakeeles (leksikaalne, foneetiline või grammatiline) veenma laup sulnis rõve taunima lüüme e läbipaistev ürm e õnnetusjuhtum liibuma ulgumeri uje nõme selmet solge e graatsiline niivis e naiivne
töötluse tulemuste alusel kujundatud juhtimisseaded. 26. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju)- ehk häälikud. Artikulatoorne uurib kõneorganite tegevus kõneloome protsessis, akustiline uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi, pertseptiivne ehk tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise probleeme 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia, foneem, allofoon- fonoloogia ehk häälikute ühendid. Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus. Foneemil endal ei ole tähendust.
· Hääle tekitamine häälekurdude võnkumisega= foneerimine (fonatsioon) 3. Mida uurib foneetika ja fonoloogia? Foneetika e häälikuõpetus, e hääldusõpetus. Teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Fonoloogia õpetus foneemidest ja nende funktsioonidest. Fonoloogia tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega (kuidas, mis tingimustel foneemid omavahel kombineeruvad) Fonoloogia põhiüksus on foneem. Keeles avalduvad foneemid variantidena e allofoonidena 4. Nimetage ja kirjeldage häälduslikke protsesse kolmest aspektist lähtuvalt. /Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid kirjeldada (kolm aspekti) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevustkõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste
algelementide(tähed ja sõnad) kombineerimise teel, mis lubab keelt oskaval inimesel kokku seada või mõista lausungeid, mida ta varem ei ole kuulnud o Reeglid- keeles on piirangud, mis lubavad üksnes kindlaid märkide järjestusi · Kõik keeled on astmelise ehk hierarhilise ülesehitusega o Häälikud ehk foneemid o Sõnad või sõnaosad(nt käändelõpud) o Laused o Jutustus, peatükk, raamat · Foneem- väikseim häälikuline ühik, mille poolest üks mõtestatud keelekatke saab teisest erineda (nt veri ja vari); eri keelter erinev hulk foneeme. 15-85 · Morfeem- keele väikseimad tähenduslikud ühikud; morfeemid koosnevad kindlas järjestuses olevatest foneemidest; morfeemil on eri sõnades sama tähendus; tähenus ei ole vaid tüvedel, vaid ka teistel sõnaosadel, nt pöörde- ja käändelõppudel; morfeemi ei saa
4. Morfoloogia sõnade sisestruktuur;koosneb foneemidest 5. Fonoloogia häälikulise struktuuri uurimine. Ühes allsüsteemis võivad olla erinevaid üksusi LAUSE nõid lendas vana luuaga FRAAS nõid, lendas, vana luuaga SÕNA nõid, lendas, vana, luuaga MORFEEM nõid, lenda+s, vana,luua+ga FONEEM n,õ,i,d,l,e,n,d,a,s,v,a,n,a,l,u,u,a,g,a 18. Sõna grammatika eri tähendused. 19. Korpused keeleteaduses a. Eesti kirjakeele korpus see korpus, kus võib otsida sõna/sõnaose sellisel kujul, nagu see tekstis esineb. b. Märgendatud korpuse abil võib otsida grammatilise info c. Vana kirjakeele korpus koosneb allokorpusest:(1) vanimate eestikeelsete tekstide lauskorpus (16. sajandist ja 17. sajandi esimesest kümnendist ka käsikirjad).
Laenamine. XX SAJANDIL 2 20. sajandi esimesel poolel hakkas arenema strukturalism 20. sajandi tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse: kirjandus, majandus, bioloogia. Sturkturalismi põhitõed: tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Sünkrooniline keele uurimine. Keelesüsteem on tasandiline (foneem, morfeem, süntaks jne). Jan Baudouin de Courtenay (Kaasani koolkond. Tartus 1883-1893). Võttis kasutusele foneemi mõiste. Ferdinand de Saussure. Strukturalismi teoreetik. Tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine keeles (parole). Uuris vormi ja tähenduse seost. Eristas sünkroonilist ja diakroonilist keele uurimist. Olulisim uutest mõistetest oli struktuur. Ise oma
põhjused: absoluutsed häälikuseadused e häälikuseadustes ei ole erandeid. Eranditest tunnistati vaid analoogiat. Laenamine. XX SAJANDIL 20. sajandi esimesel poolel hakkas arenema strukturalism 20. sajandi tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse: kirjandus, majandus, bioloogia. Sturkturalismi põhitõed: tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Sünkrooniline keele uurimine. Keelesüsteem on tasandiline (foneem, morfeem, süntaks jne). Jan Baudouin de Courtenay (Kaasani koolkond. Tartus 1883-1893). Võttis kasutusele foneemi mõiste. Ferdinand de Saussure. Strukturalismi teoreetik. Tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine keeles (parole). Uuris vormi ja tähenduse seost. Eristas sünkroonilist ja diakroonilist keele uurimist. Olulisim uutest mõistetest oli struktuur. Ise oma mõtteid kirja ei pannud, seda tegid tema õpilased panid
keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena). 5 Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Loomulik keel keel, mis on tekkinud ja arenenud loomulikul teel. On kujunenund väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. Emakeel - esimene keel, mida omandab laps loomupäraselt. Polüseemsed sõnad mitmetähenduslikud sõnad. Kõnet tõlgendades kasutab inimene argiteadmisi (elukogemus) ja diskursusteavet (mis ainevaldkonnast räägitakse).
Dialekt: murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant Diglossia: on olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju, millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad. Diskursus: tekst koos kontekstiga Diskursuseanalüüs: suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine Ekstensioon: sõna ektsensioon on selle sõna kõik võimalikud referendid Etümoloogia: tegeleb sõnade päritolu selgitamisega. Foneem: fonoloogia põhiüksus; häälikuklassi abstraktsioon ehk invariantne etalon. Foneetika: on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist substantsi ning selle tootmist ja vastuvõttu. Foneetiline kirjaviis: kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile (nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi) Fonoloogia: on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist struktuuri, so lõplikku hulka
Dialekt - murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant Diglossia- on olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju, millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad. Diskursus - tekst koos kontekstiga Diskursuseanalüüs- suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine Ekstensioon - sõna ektsensioon on selle sõna kõik võimalikud referendid Etümoloogia- tegeleb sõnade päritolu selgitamisega Foneem- fonoloogia põhiüksus; häälikuklassi abstraktsioon ehk invariantne etalon. Foneetika - on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist substantsi ning selle tootmist ja vastuvõttu. Foneetiline kirjaviis - kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile (nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi) Fonoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist struktuuri, so lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad
sajand oli võrdlev-ajaloolise ja laiemalt ajaloolise ehk diakroonilise keeleuurimise võidukäigu sajand. XX SAJANDIL 20. sajandi esimesel poolel hakkas arenema strukturalism – 20. sajandi tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse: kirjandus, majandus, bioloogia. Sturkturalismi põhitõed: tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Sünkrooniline keele uurimine. Keelesüsteem on tasandiline (foneem, morfeem, süntaks jne). autonoomne: keel on omaette, pole vaja kuhugi „välja“ vaja uurima minna. Keel on süsteem, kõne on see kuidas inimene seda süsteemi kasutab. Hetkel uuritakse kõnet ning selle kaudu otsustatakse milline on süsteem. Süsteemi ennast ei näe. St keelt uuritakse kõne kaudu,. Ferdinand de Saussure. Strukturalismi teoreetik. Tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine kõnes (parole)
Keel · Keel- akustilis-artikulatoorsete märkide süsteem- keelemärke tajutakse, kuuldakse ja neid saab artikuleerida, hääldada. Täht on visuaalne märk, kirjutatud. Häälik on see, mida me välja ütleme, tajume. Teisene süsteem on visuaalne. (nt viipekeel) Keelemärk (nt õppejõud) tähistab mingit keeleosa, maailmanähtust, üldistab. Sümbol on konkreetne (nt nimi ). · Keelemärgi funktsioon- väljendada tähendust, nt nimi, aga nt foneem eristab tähendust(nt K|ool vs T|ool) · Süsteem ja allsüsteemid- kogum, mille üksused on omavahel suhetes ja seostes. Igal süsteemil on struktuur. Madalaim tasand on foneemide tasand, see on kõige keelespetsiifilisem, siis morfeemide tasand jne. Keelesüsteem kirjeldab, mis on keeles võimalik. Lapsel hakkab keele omandamine keelesüsteemi omandamise tasemel. Keelenorm
häälikut vaid ka silpide pikkust o sõnade toon e lause intonatsioon: ühtlane, tõusev, langev, tõusev-langev toon Fonoloogia · Mõisted: · foon e häälik akustiliselt eristatav häälik · minimaalpaar eri tähendusega sõnad, mis erinevad üksteisest ühe hääliku võrra · allofoon ühe foneemi esindaja, mida kõrv eristab · foneem häälikute grupp, mis on antud keeles sama funktsiooniga · distinktiivne distributsioon eri foneemid kõrgemadaleesv.tagav.labial.a-+-+-o---+ (erinev minimaalpaar), eri tähendused +u+--++ä-++--e--+--ö--+-+i+-+--ü+-+- · komplementaarne distributsioon sama +õ----- foneemi allofooni, sarnane tähendus · distinktiivsed tunnused (eesti vokaalide näitel) · kõrge / keskkõrge / madal vokaal
klassid, mille liikmed on keele teistest häälikutest ühemõtteliselt eristatavad vähemate tunnuste abil kui on vaja klassi üksiksegmentide ammendavaks kirjeldamiseks). Eesti keeles on loomulikeks klassideks: vokaalid, eesvokaalid, labidaalsed eesvokaalid, klusiilid, nasaalsed konsunandid, helilised konsonandid, alveolaarsed konsunandid, obstruendid. Mida avatum on kõnetrakt, seda sonoorsem e kõlavam on moodustatav häälik. 15. Foneemi olemus, foneemisüsteemid. Foneem on suhteliselt abstraktne häälikusüsteemi üksust tähistav üldmõiste, mis realiseerub kõnes varieeruval kujul. Seda tõestavad täiendav jaotumine ja vaba vaheldus. Foneemide seletamisel on levinud kaks tradistiooni: foneemid häälikuperedena ja foneemid funktsionaalsete üksustena. Häälikupere - selliste omavahel foneerilises suguluses olevate allofoonide rühm, mille liikmed ei ole opositsioonis. Foneemide märkimiseks tuleb kasutada mingit eeskuju, Selleks on kaks võimalust:
· Logopeedia, foniaatria, audioloogia · Kohtufoneetika (kurjategija hääle tuvastamine) · Muusikaakustika · Kõnetehnoloogia 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika uurib häälikuid ja häälikute käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteemide tõlgendamist. · Foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus · Allofoon sama foneemi foneetiline variant, on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt: vabaallofoonid ja positsioonilised allofoonid (ekstrinssed ehk märgatavad ja intrinssed ehk märkamatud). · Distinktiivtunnused vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused, eristavad sõna tähendusi: kila vs küla. Foneetiliste ja fonoloogiliste tunnuste vahel pole distinktiivtunnuste puhul selget vahet erinevus on
Milles seisneb keelemärgi arbitaarsus: Saussure. Tinglikkus. Vormil ja sisul ei ole olemuslikku seost. Peirce märk: Kolm osapoolt: Mis need on ja mida tähendavad: Objekt, interpretant, märk kui tervik ja märgikandja. Interpretant- tõlgendav. Tähistaja ja tähistatav. Saussure Märgisüsteem ka: Märgi tähendus tuleneb märgisüsteemist. Märgi miniaalne tähendus on see, mille poolest märk erineb millestki muust oma süsteemis.(foneem) Semioosi kolm mõõdet: süntaktka-kuidas lause osised omavahel koos seisavad. Asjade omavaheline suhestatus süsteemis, pragmaatika-elementide kasutamisega. ja semantika- elementide ja tähenduse vahelised suhted. Keel ja kõne: mis on saussure jaoks keel ja kõne. (Langue-keel, parole-kõne) Paradigmaatika/süntagmaatika: Paradigmaatika põhineb valikuprintsiibil ja Sügmaatika ühendumisprintsiibiga(kombinatsiooniga) Selektsioon/kombinatsioon: NT: Süntagmaatika EMA TOIDAB KASSI
sisemist olemuslikku suhet nende tegelikkuse osadega, mida nad tähistavad. Iga märk sisaldab tähistajat. Asi/osutus Mõiste/ mõte 34. Milline on fonoloogia mõju kultuuriteooriale? Fonoloogia ehk erinevuste süsteem praktikas. Sarnased häälikud, kuid erineva kõla varjundiga loovad sõnu samade tähenduste väljendamiseks. 7 Foneem on abstraktsel või ideaaltasandil tähendust kandev ühik, millele kõnes võivad vastata häälikud, mis üksteisest mõnevõrra erinevad. Trubetskoi fonoloogia näitab, et iga foneem on määratletud teatava hulga tunnuste kaudu: kas täishäälik või kaashäälik. Kas kaashäälik või sulghäälik jne. Saab luua algoritmi, et iga tunnuse kohta saab öelda jah või ei. Märkide ühilduvus neid määratlevate tunnuste kaudu. Kui hakata neid tunnuseid kokku
kvantiteet, kõnesüntees. Esimene kõnesüntesaatoril loodud eestikeelne tekst. Välde on silbi omadus, selle juures oluline rõhulise ja järgmise silbi kestussuhe Fonoloogia põhiprobleemid on prosoodias: välde, rõhk, palatalisatsioon. Kas välde on hääliku silbi, kõnetakti või sõna omadus? Kolmikopositsioon või binaarsed opositsioonid? Neljas välde? Kas eri kvantiteediga eri foneemid (nt pikk ja lühike /a/ on kaks eri foneemi) või üks foneem (nt /a/) ja sellega kaasnev kvantiteet on eraldi prosoodiline foneem; kas häälikuühendid on eri foneemid või foneemikombinatsioonid? Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, raamatud ,,The structural tendencies of languages" ja ,,Structural tendencies in Uralic languages", 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. Tiit-Rein Viitso: läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud"
annaabi.ee 
