Psühholoogia raamatu konspekt-Maruste Bachmann (0)

  Psühholoogia üldküsimusi Ptk1. 1.1 Psühholoogia aine Psühholoogia on teadus, mis käsitleb psüühika olemust, avaldumisvorme, toimimise
seaduspärasusi ning selle osa looduses ja ühiskonnas. Psühholoogia on õpetus hingeelu nähtusest ja käitumisest. Kreeka keelest psyche (hing) ja logos (õpetus, teadus). Psüühika väljendub objektiivse tegelikkuse tunnetamise võimes. Lisaks sellele 
mõistetakse psüühika all ka hingelaadi, hingeelu, isikupäraseid hingeelu nähtusi. Psüühika on determineeritud nii ühiskondlik-ajalooliselt kui ka bioloogiliselt. Psüühilised nähtused jagunevad: 1. Psüühilised protsessid -  vaimne tegevus välismaailma peegeldamisel, mis avaldub:  Tunnetusprotsessidena (aistingud, tajud, tähelepanu, kujutlus, mälu, 
mõtlemine)  Emotsionaalse protsessidena  Toiminguid käivitavate ja suunavate protsessidena 2. Psüühilised seisundid – selle all mõistetakse inimese üldist aktiivsuse  taset, olekut, psüühiliste protsesside kulgemise eripära, meeleolu. 3. Psüühilised omadused – on konkreetse inimese psüühika tüüpilised  erijooned. Nt võimed, temperament, iseloom, isikususe suundus (huvid, 
vajadused, väärtused, ideaalid). Psüühonoomia uurib psüühiliste nähtuste tekkimise seaduspärasusi. Broca ja Sulzeri efekt- teatud ajalises diapasoonis tunduvad ühekordsed 
lühiajalised valgussähvatused subjektiivselt heledamatena kui kestvamad, 
objektiivselt sama intensiivsed sähvatused. Purkyné nihe aga sätestab, et 
valgustatuse kahanedes kahaneb tundlikkus valguse puna-kollases spektriosas 
kiiremini kui sini-rohelises spektriosas. (Kollane-sinine kleit näide,lk15). Tee vahet 3 psühholoogial: 1. Eelteaduslik psühholoogia-vanim, levinuim. Koosneb rangelt  süstematiseerimata praktiliste teadmiste ja käibetõdede kogumist inimese 
hingeelu, käitumise, inimtüüpide ja inimestevaheliste suhete kohta. Nn 
elutarkus, elupsüholoogia, terve mõistus jne. Nõrkuseks on halb tõesuse 
kontroll ja piiritlemata usaldusväärsus. 2. Filosoofiline psühholoogia – tekkis koos filosoofiaga, süsteemne ja range  ülesehitus võrreldes eelteaduslikuga. 1


3. Teaduslik psühholoogia-tekkis 19 saj keskel, eristavaks jooneks on  teadmiste suur usaldusväärsus. Mõistete täpne defineerimine, nähtuste 
võimalikult objektiivne ja range mõõtmine. Psühholoogia (ühiskonnateadus, mis uurib peam, tervet, normaalset psüühikat ja 
käitumist) ja psühhiaatria (arstiteaduse haru, mis käsitleb psüühika haiguse v 
kahjustuse olemust, põhjust, teket, arengut, mõju ja ravi). 1.2 Psühholoogia meetodid Psüühilised nähtused ja nendele tuginev käitumine on mõõdetavad. Uute faktide saamiseks kasut psühhol jrgm meetoteid:  Katse e Eksperiment    -  PÕHILINE!  Sõltumatu muutuja-sõltuv muutuja.  Põhiliigid:   laboratoorne eksperiment  - Peamine erinevus on,  et 
loomulik eksperiment peab vältima neid muutusi (pinget, 
kahtlusi, ettevaatlikkust, ebaloomulikkus), mis katsealuses 
tekivad teadistest, et temaga eksperimenteeritakse. Loomuliku 
eksperimendi oluline puudus on võimatus kõiki tegureid arvesse 
võtta ja mõõta, samuti võimatus olukorda kontrollida, suunata v 
täpselt korrata   loomulik eksperiment – isel laboriseadmete kasutamine. 
Saab täpselt mõõta ja korrata katseid peaaegu identsetes 
tingimustes. Kallis ja aeganõudev.  Vaatlus  - teaduslik vaatlus on sihipärane objekti jälgimine faktide 
kirjeldamise ja seletamise eesmärgil. Vaatlus nagu katsegi on rajatud 
hüpoteesile. Tehakse vahet:  Enesevaatlus e introspektsioon – käepärane, aga suurte 
puudustega. Subjektiivne. Peamine roll on uute ideede 
genereerimine. W.Wundt kasutas seda meetotit palju.  Välis (teiste) vaatlus e ekstrospektsioon – objektiivsem. Kasut 
tehnilisi abivahendeid: filmimine, helisalvetus, mõõtevah mõõtmine.  Vestlus – kasut vaatluse ja katse täiendusena. Hnnatakse ka mitteverbaalset
infot- hääletoon, näoilme, väljendusliigitused jms.  Küsitlus/anketeerimine  Test – täpselt määratletud viisil tehtav lühiajaline katse, millega uuritakse ja 
mõõdetakse mitmesuguseid võimeid, oskusi ja omadusi. Siia alla kuuluvad ka
isiksusetestid, mis jagunevad:  Objektiivtestid – välistavad nii katseisiku enda kui ka teiste inimeste 
subjektiivsed arvamused. Ei mõõda otseselt uuritava psüühili omadusi.  Projektiivtestid – idee lähtud oletusest, et katseisik projitseerib ennast 
testi situatsiooni ja ta lahendustes kajastuvad alateadlikud v 
sissejuurdunud tendentsid. 2


 Küsimustikud 1.3 Psühholoogia ülesanded Tal on tunnetuslik ülesanne:   Mõista inimese olemust  Teda liikuma panevaid jõude  Psüühika ja käitumise seaduspärasusi  Teadvuse mehhanisme ja piirvõimeid. Laias laastus saab psühholoogia jagada kaheks:  Teoreetiline – see on nii metoodiliselt kui sisuliselt rakenduslikule psühol. 
Aluseks.  Rakenduslik – kasutatakse konkreetsete eluliste probleemide lahendamiseks. Psühholoogial on abistav, otsinguid suunav, konsulteeriv ja otsuseid ette valmistav 
funktisoon. “Kolm vaala” - filosoofia, (beuro)füsioloogia, matemaatika (nendele 3le toetub 
psühholoogia). VT JOONIS LK 24! 1.4 Psühholoogia harud 1. Teoreetilisema orientatsiooniga harud a. Üldpsühholoogia
b. Psühhofüsioloogia
c. Neuropsühholoogia
d. Sotsiaalpsühholoogia
e. Arengupsühholoogia 2. Rakenduslikuma orientatsiooniga harud a. Tööstuspsühholoogia
b. Kliiniline ja meditsiinipsühholoogia 3


c. Õiguspsühholoogia
d. Pedagoogiline psühholoogia
e. Militaarpsühholoogia
f. Personali ja kutsepsühholoogia
g. Organisatsioonipsühholoogia
h. Reklaami- ja tarbijapsühholoogia
i. Eripsühholoogia
j. Spordipsühholoogia Kitsamaid psühholoogiavaldkondi lähtuvalt saab veel välja tuua:  Kognitiivne psühholoogia – tunnetusprotsesside kui infotöötluse uurimine  Geneetiline psühholoogia- psüühika tekkimise ja arenemise seaduspärasused
fülo- ja ontogenesis  Diferentsiaalpsühholoogia – üksikisikute v inimgruppide psühhilise eripära 
uurimine sooliste, vanuseliste, sotsiaalsete jms tunnuste põhjal  Patopsühholoogia- psüühiliselt haigete inimeste uurimine  Kunstpsühholoogia – isiksusepsühholoogia, loomapsühholoogia Psühholoogia arengulugu 2.1 Psühholoogia tekke varajane periood Psühholoogia kui iseseisev teaduse sünd 1879a, mil William Wundt asutas 
Leipzigis 1 eksperimentaalpsühholoogia labori. Animism- esemete ja olendite hingastamine. Antiik-Kreekas kujunes 2 vastandlikku psüühilise alge seletamise traditsiooni:  Materialistlik e Demokritose liin- väitis, et ka hing on materiaalne ja koosneb 
aatomitest nagu kehagi  Idealistlik e Platoni liin – väitis, et hingel pole midagi ühist mateeriaga. Hing 
on ideaalne. R. Descartes – interaktiivne dualism (dualism on filosoofiline seisukoht, mille järgi 
vaimuelu nähtused on põhimõtteliselt iseseisvad ja sõltumatud ajutegevusest). F. Bacon – andis olulise tõuke materialistliku ning rangelt loodusteadusliku 
maailmamõistmise arngusse J.Locke – arendas teadmiste meelelise päritolu ideed. G. Leibniz – alateadvuse mõiste 4


Diderot, Holbach, Helvetius – esitasid inimese psüühika sotsiaalse 
determineerituse idee. I.Kant- eristas kaasasündinud ideid ja kogemuse poolt antud vaimuelunähtuste 
sisu. Monism – filosoofiline seisukoht, mille järgi on kõigel olemasoleval üks 
universaalne alge. F.j.Gall – 1808a ideed olid alusks frenoloogia õpetusele, mille kohaselt 
võimaldavad kolju osade kuju otsustada inimese vaimsete võimete ja iseloomu üle. Psühhofüüsika areng: J. Müller – meeleorganite spetsiifilise energia kontseptsioon Fechneri seadus- formuleeriti mitmeid psühhofüüsika seadusi. H.von Helmholtz, F.Donders- eksperimentaalselt mõõdeti psüühiliste ja 
närviprotsesside kestusi ning järgnevust. H. Ebbinghaus – stiimulmaterjali omandamine ja unustamine mälust. Stukturalism – W.Wundt, B.Titchener Funktsionalism- W. James, J.Dewey. 2.2 20 sajandi psühholoogia
Mõjukamaid on olnud:  Biheiviorism – psühholoogia suund, mis rajaneb tingitud reflekside uurimisel
füsioloogias ja eksperimentaalpsühholoogia rakendamisel loomade käitumise 
uurimises. Oluline aasta!- 1913 avaldas J.B.Watson artikli, kus psühholoogiat
käsitleti teadusena käitumisest. Biheirovismi järgi on teadusliku psühholoogia
aineks inimeste ja loomade jälgitav ja mõõdetav käitumine, mida mõistetakse
liigutuste kogumine vastuseks ärritusele. Probleemsituatsiooni lahendamise 
põhimeetod katse-eksituse meetod.Põhiliselt tehti loomkaitseid. Nende 
teeneks loetakse tähelepanu juhtimist käitumise sõltuvusele keskkonnast, 
klassikaliste õppimisalaste katseskeemide väljatöötamist ja seaduspärasuste 
avastamine.  Geśtaltpsühholoogia – M. Wertheimer, K.Koffka, W.Köhler- Lähtub 
ideest, et psüühilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus ja 
struktureeritus. Psühhikanähtustele algselt omast kuju ei saa nagu elavat 
organismigi kokku panna osade pelga liitmise teel. Tervik on primaarne, osad
sekundaarsed. Suurim puudus on geneetilise lähenemise eiramine.  Psühhoanalüüs (sh freudism) – psühhoterapeut S.Freud. Õpetus on 
arenenud kultuuri- ja isiksusepsühholoogiliseks süsteemiks, mis uurib 
unenägusid, ekstoiminguid, usku, kunsti, kirjandust, mütoloogiat jpm. Freudi 
järgi on inimest ajendavaks jõuks tungid (instinktid):  Eluinstinkt (samastub suguinstinktiga) 5


 Surmainstinkt e hävitamise instinkt Freud jagas isiksuse 3ks: tema (id), mina (ego), ülemina (super-ego). 
Super-egol on 2 aspekti: südametunnistus ja ideaalne mina. Freudi 
arvates on moraalne alge isiksusest pärit Oidipuse kompleksist- 
väheteadvustatav poja seksuaalne kiindumus emasse ja kiivus ning 
kastratsioonihirm isa suhtes. Neufrodistid: A.Adler- peab liikumapanevaks jõuks inimese võimutungi, 
tahet vägevusele. E.Fromm huvitus psüühilise ja sotsiaalse teguri 
vahekorrast. C.G.Jung arendas analüütilise psühholoogia.  Humanistlik psühholoogia – C.Rogers, A.Maslow, R.May rõhutavad, et 
psühholoog ei pea olema mitte inimese uurija, vaid tema abistaja.Kasutavad 
harva katseid, vestlusi või vaatlusi.  Kognitiivne psühholoogia ja nende arendused- toetud Helmholtzi 
ratsionalistlikule käsitlusele psüühikast. Mõjukad esindajad: G.Miller, H.Simon,
D.Brodbent, U.Neisser, M.Posner jt. Psüühika evolutsioonilise tekke ja arengu loodusteaduslik 
käsitlus 3.1 Looma psüühika   Loomadele omane on ärritatavus, muidu psüühika puudub v primitiivne. Psüühika tekke on seotud närvisüsteemi tekkega: esmalt kujuneb see ainuõõssetel, 
koosneb üksikutsest närvirakkudest, nim difuusne. Jrgm arenguastmel eraldub 
närvirakkude juhtivkeskus, tekib ganglioosne närvisüsteem. Loomade käitumises eristatakse 3 vormi:  Instinkt  –   kaasasündinud   liigiomaduse   käitumise   vorm.   Instinkt   kui
bioloogiliselt kasulik käitumisviis tagab liigi säilimise ja kohanemise liigi eluks
vajalike põhitingimuste stabiilsuse korral.  Kogemus – individuaalselt omandatud käitumisvorm.  Intellektuaalne   käitumine  –   kõrgemalt   arenenud   imetajatel.Võimelised
lahendama nn kahefaasilisi ülesandeid. Mida kõrgemal evolutsioonilise arengu astmel on olend, seda rohkem on
arenenud tema õppimisvõime, s.o võime töötada välja uusi käitumisviise
vastavalt muutunud oludele. Eriliseks   õppevormiks   on  vermimine-  see   on   oluliste   mõjurite   (vanemad,   toit,
vaenlased)   eritunnuste   varajane   kinnistumine   mälus.   (Nobeli   teaduspreemi   N.
Tinbergen, K. Lorenz) 6


3.2 Inimese psüühika- sotsiaalse teadvuse tase Inimteadvuse tunnused:  Esimeseks oluliseks tunnuseks on võime eristada tegelikkuse olulisi 
tunnuseid.  Inimene vabaneb printsiibi „siin ja nüüd“ survest, tema vaimne tegevus
omandab hetkel mõjuva keskkonna suhtes suhtelise iseseisvuse. See on 
eelduseks teoreetilise mõtlemise, tahtelise eneseregulatsiooni ja loominguvõime
tekkele.  Teiseks tunnuseks on eesmärgilisus – inimene on võimeline planeerima, 
ette nägema iseenda ja teiste inimeste käitumist ja vastavalt sellele eesmärgi
saavutamiseks valima viisid ja vahendid.  Kolmas oluline tunnus on ühiskondlik-ajalooline kogemuse 
akumuleerimine, omandamine ja edasiandmine. Inimpsüühika sai tekkida ja saab areneda ainult sotsiaalses keskkonnas. Inimese eraldumine loomariigist ja psüühika arenemine sotsiaalse 
teadvuse tasemele on vahetult seotud kahe olulise teguriga: 1. Töövahendite ja ühiskondliku töö väljaarenemise ja
2. Sellega seotud keelelise suhtlemise tekkimisega. A.Leontjev – käsitles loomade ja inimese prüühika arengut. Inimteadvuse keskseks osaks on eneseteadvus- teadlikkus enese olemasolust ja 
tegevusest, enesest kui isiksusest ja ühiskonna liikmest. See väljendub minapildi 
tunnetuses. Mõiste „teadvus“ EI VÕRDU mõiste „inimese psüühika“. Viimane on 
mitteteadvustunud psüühika osa. Teadusvälise psüühika hulka kuuluvad jrgm nähtused:  Tähelepanu keskmest välja jäänud, kuid psüühikas töödeldud signaalid  Vastureaktsioonid nõrkadele ärritajatele  Kordamiste mõjul automatiseerunud liigutused  Intuitiivsetele v tahtlikele otsustele ja teadvustatud tajudele eelnevad 
protsessid psüühikas  Käitumise alateadlikud motiivid  Hetkel mitteteadvustunud, kuid pm kättesaadav info püsimälus Mõisted: alateadvus / teadvuse-eelne psüühika / ületeadvus 7


Psüühika neuroteaduslikud alused ja ontogenees  4.1 Närvisüsteemi ehitus ja funktsioonid Inimese psüühiline tegevus on sõltuv närvisüsteemist, sisesekretsiooninäärmete 
tegevusest. 2 peamist allsüsteemi:  Somaatiline närvisüsteem – juhib organite välist, kehalist tegevust. 
Jaguneb:  Tsentraalne  närvisüsteem– *seljaaju ja *peaaju. Kõige olulisem 
käitumise ja psüühikaprotsesside kontrolli organ!  Perifeerne e piirde närvisüsteem – ajudest väljuvad närvid koos nende 
lõpmetea elundites ja kudedes. *Sensoorne (meeltesse ja tajumisse 
puutuv, ärrituste vastuvõtmine) ja *motoorne ( liigutustesse ja 
liigutamisse puutuv)  Vegetatiivne närvisüsteem  Parasümpaatiline NS soodustab organismi puhkust ja talitusvõime 
taastumist  Sümpaatiline NS reguleerib siseelundite talitust ja kudede 
ainevahetust, loob valmisoleku kiireks ja otsustavaks reageerimiseks, 
nt ohuolukorras. Närvisüsteemi konkreetsed ülesanded on: 1. Väliskeskkonna ärrituste ja sisekeskkonna bioloogiliste muutuste signaalide  vastuvõtmine 2. Erutuse edasijuhtimine ja erutussignaalide töötlemine, mille põhjal kujunevad teabe tõlgendusprotsessid 3. Närviimpulsside saatmine organeisse vastureaktsioonide elluviimiseks. 8


2 peamiseks psüühilise tegevuse ja käitumise aluseks olevaks närviprotsessiks on 
erutus ja pidurdus. Väliskeskkonna muutust – ärritust e stiimulit (puudutus, lõhn, valgus, objekti 
liikumine või ilmumine, heli vm) – vahendavad signaalid kutsuvad selleks 
kohandunud rakkudes ehk retseptorites esile seisundimuutused, mis omakorda 
käivitavad närviimpulsid. Retseptorid on spetsialiseerunud kindlaliigiliste 
(kindla modaalsusega) ärrituste vastuvõtmiseks. Närvirakk e neuron Närvisüsteemi 1 peamine funktsioon on pidev valik (selektsioon, filtreerimine)- ühelt
poolt süsteemi sisendis ( aferentsetes - vastuvõtvad allsüsteemides) ja teiselt poolt 
väljundis (eferentsetes-välja saatvad lülides). Ajukoore erinevatel osadel on spetsiifilised funktsioonid. (kuklaosas esmane 
nägemiskeskus, laubaküljel kõnekeskus, meelekohas kuulmiskeskus jne) Vaatamata spetsialiseerumisele on aju piirkonnad omavahel tihedalt 
seotud ning aju töötab tervikliku organina. Aju lihtsamad funktsioonid on reflektoorsed. Refleksi ilmnemist eeldavad 
organismi elutähtsad vajadused: toidumuretsemine (imemisliigutus imikul), 
enesekaitse (tõrje- või kaitseliigutus) või mõne siseelundi talitluse muutumine 
(vegetatiivsed refleksid). Pärilikud e tingimatud refleksid mood organismide kohanemisreaktsioonide 
alusel, mille kompleksidest moodustuvad instinktid. Tingitud refleksid on 
muutlikud/pandlikud/ajutised, püsides seni, kuni kestab neid tekitanud tegurite 
mõju. Assotsiatiivse õppimise skeem (passiivne organism) I. Pavlov. Operantne (instrumentaalne) õppimine (aktiivne organism) – biheivioristlik 
suunaesindajad E. Thorndike ja B.Skinner. 4.2 Kõrgem närvitalitus ja selle omadused Erutus ja pidurdusprotsesside kulgemisel ajus täheldatakse mitmeid kindlaid 
seaduspärasusi: 1. Erutuse tase ja irradiatiivsus Yerkesi ja Dodsoni seadus – ülesande täitmine või tegevuse tulemuslikkus 
maksimaalne (parim) optimaalse erutustaseme korral ja optimaalne on seda 
kõrgem erutustase, mida lihtsam on ülesanne v tegevus. (tabel lk52) 9


2. Erutuse kontsentratsioon 
3. Närviprotsesside vastastikune induktsioon – mida tugevam on ühe keskuse  erutus, seda tugevam on teise pidurdus. Närvirakkude ja aju töövõime 
säilitamiseks eksisteerib kaitsepidurdus. 4.3 Ajukoore töö süsteemsus ja tüpoloogilised erisused K.Lashley – mingi ajupiirkonna kahjustamisel ei kannata vastav psüühiline 
funktsioon mitte niivõrd kvalitatiivselt kui üksnes kvantitatiivsete näitajate osas. Neuropsühholoog     A.Luria    eristas 3 blokki:      Ajukoore toonuse tagamine e energeetiline blokk  Informatsiooni vastuvõtu, töötluse ja säilitamise blokk  Tegevuse programmeerimise, reguleerimise ja kontrolli blokk Skript on mälus esindatud tervikliku ja olukorrapärase mõtestatud mudelina, mis 
aitab orienteeruda tüüpolukordades ja kogemuse ülekande puhul ka uutes 
olukordades. Tüpoloogiliste erisuste all mõistetakse närviprotsesside (eelkõige erutus ja 
pidurduse) kulgemise dünaamikat ja taset üksik indiviididel. Närviprotsesside põhitunnustena eristatakse: 1. Jõudu
2. Tasakaalukust
3. Liikuvust Vt lk 55 tabel erinevad inimtüübid! Isiksuse omaduste polaarne paar (    Jungi    mõisted):      Ekstravertsus  Introvertsus Käitumine põhineb reflektoorsetel protsessidel, kuid kõrgematel loomadel,
eriti inimesel on vahetud reageeringud juhtiva käitumisprotsessi rollis  10


asendunud eesmärgipärase, mõtestatud, kultuuri poolt vahendatud ning 
teadlikult planeeritud aktiivse käitumisega. Aju töötab nii, et konkreetses olukorras toimub üheaegselt 3 erinevast allikast 
pärinevate erutussignaalide töötlemine:  Sisemised ärritused  Konkreetse situatsiooni poolt antud välisärritajad  Mälujälgede aktualisatsioon 4.4 Füsioloogilise ja psüühilise suhe Aju poolt vahendatud psüühika abil ei tunneta me mitte aju ennast, vaid 
maailma ja selle omadusi. Päritavus sõltub peale geenide vastastikuse toime veel ka väliskeskkonna mõjust 
ning isendi soost. Tänapäevane psühholoogia ei tohiks eitada ei pärilike ega sotsiaalsete 
faktorite mõju inimese psüühika ja iseloomu kujunemisele. 4.5 Inimese psüühika ontogenees Ontogenees- isengi areng, üksikorganismi arenemine munarakust kuni loomuliku 
surmani. Eristatakse 4 ontogeneesi järku:  Embrüogenees e looteline areng  Juveniilne arenguaste – lootejärgne areng sünnist kuni suguküpsuseni  Adultne areng – täiskasvanud paljunemisvõimelise organi aste  Seniilsus e raukusjärk – kestab paljunemisvõime kadumisest kuni surmani. Enamlevinud üldistatud variandi järgi jaotud psüühiline areng jrgm ealiste 
iseärasuste etappideks:  Imikuiga (kuni 1.eluaastani) – sünni momendiks on lapse närvisüsteem 
morfoloogiliselt juba olemas. Oluline osa on naeratustel ja taktiilsetel 
kontaktidel.  Maimikuiga (1-3a) -  õpitakse kõndima ja kõnelema, seega laieneb maailma 
tunnetamine oluliselt.  Mudilasiga (3-6a) – põhitegevus on mäng. Arenevad fantaasia, tahe ja 
iseloom. Mängus mõistetakse tegelikkust. Parim aeg keeleõppeks.  Koolieeliku- või varane kooliiga (6-7a) – algab võimete sihipärane 
arendamine. Uus tegevusliik – õppimine – saab domineerivaks.  Kooliiga (noorem 7-11/12, vanem 12/13-17/18a) – nooremal tahteline 
tähelepanu nõrk, domineerib mehaaniline mälu. Mõtlemine vähekriitiline. 
Hakkavad välja kujunema väärtussüsteemid ja püsivamad huvid. Vanem e  11


murdeiga isel tung iseseisvusele ja enese maksmapanekule. Pole veel 
täiskasvanu, pole enam laps. Erutusprotsessid on pidurdusprotsessidest 
tugevamad. Impulsiivne, sageli kompromissitu.  Noorusiga (17/19-20/25a) on suhtelise rahunemise ja tasakaalu saavutamise, 
st täiskasvanuks saamise aeg. Mõtlemine süstemaatilisemaks, tunded 
sügavamaks ja püsivamaks. Iseloomulik on huvi maailmavaateliste 
probleemide vastu.  Psüühilised ja füüsilised võimed saavutavad oma 
kiiruslike ja kvantitatiivsete näitajate tipu.   Küpsusiga (I küpsusiga 20/25-55/59, II küpsusiga 60/61-75 e vanadus). Kõigi 
võimete kõrgaeg, mille järel algab füüsiliste ja hiljem ka vaimsete võimete 
aeglane taandareng). Vanadudes väheneb õppimisvõime, nõrgeneb mälu, 
nürinevad meeleelundid, kaob liigutuste elastsus. Inimene muutub 
konservatiivsemaks.  Raugeas (üle 75a) süveneb taandareng.  Lev Võgotski vaimse arengu käsitlus, sellest omakorda on populaarseks muutunud 
lähima arengu tsoon – on vahemaa tegeliku arengutaseme ja potentsiaalselt 
võimaliku arengutaseme vahel. Just vanemad ja õpetajad on need, kelle 
vahendusel esialgu väline, suhtluses ja juhendamistes esitatu muutub 
ajapikku psüühikasisese võtete ja operatsioonide pagasiks, mille abil 
lahendatakse ülesandeid iseseisvalt ja teadlikult. Kui Võgotski, Leontjev ja Luria tegevusteoorias oli nurgakiviks käitumise praktiline ja
kultuuriline determineeritus, siis FREUD teoorias käsitleti isiksuse arengu etappe 
sõltuvalt sellest, milline on libiido (sugutungi) peamine „rakendus“ mingil 
arenguetapil. 4.6 Uni ja hüpnoos Uni on psühhofüsioloogiline seisund, mille aluseks on ajukoorele ja selle alustele 
struktuuridele levinud üldine pidurdus.  Une ülesanded:  Aidata taastada KNS-i, lihaskonna ja meeleelundite töövõimet  Soodustada püsimälu jälgede kinnistumisest  Osaliselt aktiveerida käitumisprogramme Tänapäeval ei käsitleta und kui pelgalt aktiivsuse puudumist, vaid kui 
kvalitatiivselt erinevat aktiivsust. Unehäired:  Unetus e insomnia  Narkolepsia e tahtmatu uinumine päeva ajal, millega kaasneb ümbrusetaju 
kadu ja lihastoonuse alanemine  Une-apnea – hingamispeetus, mis põhjustab ehmatava ärkamise  Õudusunenäod 12


 Uneskäimine Hüpnoos on unetaoline seisund, „osaline uni“, mille hüpnotiseerija kutsub 
hüpnotiseeritavas esile vastavat metoodikat kasutades. Vajadused ja motiivid 5.1 Vajadused Mis paneb inimese tegutsema? Arvatakse :  Tegutsema paneb rahulduse saamise iha või lootus, kohuse täitmine (I.Kant)  Alateadvusse surutud seksuaaltung (S.Freud)  Tung valitsemisele ja allumisele (A.Adler) jne. Aktiivsuse algallikaks on vajadused. Tarbed liigituvad:  Materiaalsed  Vaimsed  Looduslikud (orgaanilised)  Kultuurilised (sotsiaalsed) Lähema ülevaate saamiseks esitame 1 liigituse paljudest võimalikest: 1. Orgaanilised vajadused- on tarbed elutegevuse esmatingimuste järele  (vesi, õhk, toit, puhkus) Veel ka enesesäilitamine ja liigisäilitamise tund, mis 
avaldub sugutungis ja järglaste hoolitsemises. Mitterahuldamine toob nii 
bioloogilisi kui psüühilisi häireid. 2. Funktsiooni- ja füüsilise aktiivsuse vajadused – meeleline tunnetus  (näha, kuulda, liikuda, toimida)  ja aktiivsus. Siia kuulub ka 
orienteerumisrefleks ja laste mängutarbe.
1-2 on PRIMAARSED ehk ESMASED VAJADUSED 3. Sotsiaalsed vajadused – inimene on ühiskondlik olend. Siia loetakse  eneseteostuse, suhtlemise, prestiiži jms tarve. 4. Vaimsed e intellektuaalsed vajadused – tarve üldise maailmatunnetuse,  faktide, teadasaamise, nähtuse mõtestamise, loomingu järele. 5. Esteetilised vajadused – avaldub püüdlus ilusa, harmoonilise, kauni ja  maitseka järele. A.Maslow vajaduste hierarhia: baasvajaduseks on bioloogilised vajadused,
nendele tuginevad ohutusvajadused, siis kuuluvustunde ja armastuse 
13


vajadus. Neljandaks astmeks on respekti ja tunnustamiseha seotud 
vajadused ja viimaseks eneseaktualisatsiooni vajadused. Iga kõrgema 
taseme vajaduse normaalne rahuldamine on mõeldav siis, kui madalama 
taseme vajadused on vähemalt osaliseltki rahuldatud.  Puuduseks on, et ta ei
suuda seletada erandlikke fakte. 5.2 Motivatsioon Motivatsioon on vajaduse rahuldamisele suunatud funktsionaalsete süsteemide 
eesmärgipärane aktiivsus.   Joonis lk 75 Inimese motivatsioonisfääril on loomade motivatsioonisfääriga võrreldes 
kvalitatiivselt erinev iseloom. Vajadused muutuvad ideatoorseteks, st vajaduste 
rahuldamise vahendid omandavad iseseisva tähenduse ja tänu sellele muutuvad 
psühholoogilisteks. 5.3 Motiiv Motiiv on tunnetatud vajadus. See on arusaamine vajadustest, tegevusest selle 
rahuldamisel, eesmärkides, mis viivad vajaduse rahuldamisele.  Teadlikud motiivid  Ebateadlikud motiivid- motiivist ei saa aru subjekt ise ega ka teised. Tegevust mõjutab tavaliselt üheaegselt palju motiive- nii teadlikke kui 
ebateadlikke. Kujuneb välja nn juhtmotiiv. Mõjusamaid on need motiivid, millel on 
isiksusele suurim emotsionaalne tähendus. Kurt Lewin- tema koolkonnast pärineb motiivide konflikti väljateoreetiline käsitlus. 
Konfliktisituatsiooni 3 peamist konfliktitüüpi: 14


 Vajadus valida 2 v enama võrdväärse meeldiva (positiivse) alternatiivi 
vahel. Minimaalne ebameeldivus.  Vajadus valida 2 või enama ebameeldiva alternatiivi vahel. Ebameeldivus 
vältimatu.  „Salakaval“ variant, valida tuleb lähenemispüüde või eemaldumispüüde 
vahel, sest ühel ja samal objektil või käitumisteel on nii pos kui neg külgi. Konflikti käsitlemine sõltuvalt isiku reageerimisele tema motivatsioonilisest 
tegevusest ette tekkinud takistus(t)ele, saab 5 tüüpilist reageerimismoodust:  Agressioon – s.o reaalne v sümboolne rünnak takistusele v takistuseks 
olevale isikule  Probleemi ratsionaalne lahendamine- s.o barjääri ületamine  Asenduseesmärgi loomine või leidmine –s.o sublimatsioon  Taandumine/taganemine – jätab enamasti lahendamata pinge v alateadliku 
konflikti  Regressioon e tagasilangus varasemale ontogeneetilisele või fülogeneetilisele
arenguastmele- s.o nutt, lalisemine, defekatsioon, liikumatus. 5.4 Motivatsiooniseisundid 5.5 Kõik inimese teadlikud käitumisvormid ja –viisid on määratud tema 
dispositsioonidest (kalduvustest ja suhtumisest) tegelikkuse objektidesse ja 
nähtustesse. Suhtumised väljenduvad motivatsiooniseisunditest:  Hoiakud, seadumused  Soovid  Kavatsused  Huvid  Veendumused ja tõekspidamised  Püüdlused  Kiindumused  Kired 5.4.1 Hoiakud ja sättumused Hoiak on püsiv, stereotüüpne valmisolek või eelsoodumus reageerida 
teatud kindlal viisil. Sotsiaalne hoiak (attitude) on teadvustatav, suhtumisena tõlgendatav 
predispositsioon, aga sattumus (set) on varasemate kogemuste, toimingute ja 
tajude paasil kujunenud põhiliselt mitteteadvustatud, fikseeritud valmisolek 
reageerida teatud objektidele, nähtustele või olukordadele mingil kindlal viisil. Hoiakute olulised funktsioonid:  Ego-kaitse – s.o inimese terviklikkuse ja isiksuseomaduste järjepidevuse 
tagamine 15


Hoiaku peamisteks komponentideks on:  Kognitiivne (teadlik uskumus või tõekspidamine)  Afektiivne (nt hoiakuvastane tegevus vihastab)  Käitumuslik/instrumentaalne (toimingud vastavad hoiakule) V.Jadov dispositsioonide hierarhiline süsteem    , selle 3 astet:      Madalaim (elementaarsed hoiakud ja sattumused)  Sotsiaalsed hoiakud (suhtumised)  Kõrgeim aste (väärtusorientatsioonide süsteem- isiksuse suundumus v üldine 
eluhoiak) 5.4.2 Motivatsiooniseisundid Huvi tagab inimesele tegevuseks vajaliku infoga kindlustatuse Soov on arusaamine sellest, millega ja kuidas antud tingimustes vajadust 
rahuldada Püüdlus on teadvustatud sihipärane suundus millegi saavutamisele. ________________________________________________________________________________ II OSA tunnetusprotsessid Sissejuhatus Tunnetusvajadus – 1 inimese põhivajadustest. Tunnetusprotsesse nim ka psüühilise tegevuse vormideks, need on:  Aisting  Taju  Mälu  Tähelepanu  Kujutlus  Mõtlemine  Fantaasia Sõltuvalt sisust, liigituvad tunnetusprotsessid järgmiselt: 1. Sensoorsed tunnetusprotsessid – kajastavad esemete ja nähtuste  üksikomadusi. Protsessi psüühiline tulemus on aisting. 2. Pertseptiivsed protsessid – tegelikkuse esemete ha nähtuste terviklik  vaimne esindamine. Psüühilist tulemit nim tajuks. 16


3. Mnestilised protsessid – luuakse mälukujundid. Võimalik ümberkujundada  kujutluses. 4. Intellektuaalsed mõtlemisprotsessid- kajastavad esemete ja nähtuste  seosed, varjatud ja vahetult mitte antud omadused. Meeleline tunnetus (aisting ja taju) on tihedas seoses loogilistel vaimsete 
operatsioonidel põhineva tunnetusega – mõtlemisega. Tunnetuse liigid on 
vahendatud ja oluliselt mõjustatud keelest. Protsessid on põimunud, keerulistes 
muutlikes suhetes, sh ajas kattuvad ja põhjuslikult seotud. (Nt. me aistame, tajume,
paneme tähele ärritajad, kujutleme üheaegselt, mitte eraldi). Pane tähele! Tajul on 2 tähendusvarjundit – taju kui protsess (tajumine) ja 
taju kui protsessi tagajärg (tajumus). Sensoorsed tunnetusprotsessid 6. Aistingud 6.1 Aistingu mõiste
Aisting on objektiivse keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganitele 
mõjumisel tekkiv psüühiline protsess. Aisting on tunnetuse lihtsaim vorm, millega antakse esmetele v nähtustele 
algkvaliteet: raskus, temperatuur, värv, heledus, valjus, suurus, maitse jne. See 
tunnetus on aluseks jrgn psüühilistele protsessidele – tähelepanule, tajule, 
kujutlusele, mõtlemisele, mälule. Mõjutus meeleorganitele võib olla väliskeskkonnast (valgus, heli jmt) või organismi 
sisekeskkonnast (valu põhjustav siseärritus, asendimuutusega kaasnev ärritus jmt). 
Tervikuna on aisting aluseks organismi esmasele orienteerumisele ümbritsevas ja 
iseendas. Aistingul on enamasti oma emotsionaalne värving, mis mõjutab psüühilist tegevust, 
nt roheline toon rahustab, punane ergutab. 6.2 Meeleline ja abstraktne tunnetus Tegelikkuse tunnetamises eristatakse meelelist ja abstraktset astet. Meelelise tunnetuse mood:  Aistingud  Tajud  Kujutlused Meeleline tunnetus kogumis on aga loomadel ja inimestel erinev.  Erinevus seisneb: 17


 Tunnetuse sisus – inimene mõistab ja esindab oma maailmamudelis ka 
sotsiaalset elu, tajus sisalduvad juba kategooriad, mis on seotud 
keelemõistmisega  Füsioloogilises mehhanismis – inimene toimib otstarbeka signaalina ka 
sõna, sõnade analüüsiks on olemas ajukoore vastavad keskused  Tunnetuse rollis – loomadel on meeleline tunnetuse valdav aste, inimestel 
algaste. Abstraktne e teoreetiline tunnetuse aste on arenenud vormis omane ainult 
inimestele.  6.3 Aistingu neurofüsioloogia Ärritaja- meeleorgani mõjutaja Ärritus – mõjutusprotsess Erutus- ärritusel tekkiv närviprotsess. Analüsaatori töö on reflektoorne. Aistmine on aktiivne protsess, millest võtavad 
osa paljud erinevad analüsaatorid üheaegselt ja kombineeritult. 6.4 Aistingute liigid ja üldised seaduspärasused 6.4.1 Aistingute liigid Antiik-Kreeka asjatundjad eristasid 5 aistinguliiki (nägemus-, kuulamis-, kompamis-, 
maitsmis-, haistmisaistingut), tänapäeval on ~20 erinevat analüsaatorite süsteemi.  Aistinguid liigitatakse (retseptorite järgi, sõltuvalt sellest, kas ärritaja on 
retseptoritega vahetus kontaktis v mitte) : 18


1. Kontaktset ja taktiilset (e kombitav) – kompimine, maitsmine ja  puudutusaistingud 2. Distantset retseptsiooni (ärritaja vastuvõtmist) – nägemine, kuulmine,  haistmine Retseptorite paiknemiskoha ja suunatuse alusel eristatakse: 1. Eksterotseptiivseid aistinguid – retseptorid asuvad keha pinnal v puutuvad  kokku väliskeskkonnast tulevate ärritustega (nägemine, kuulmine, haistmine,
maitsmine, kompimine) 2. Interotseptiivseid aistinguid – retseptorid asuvad siseorganeis ja näärmeis  (nälja-, kehatemperatuuri-, tasakaalu- jmt aistingud) 3. Propriotseptiivseid aistinguid – retseptorid asuvad lihastes ja kõõlustes ning  vahendavad kinesteetilisi ja staatilisi aistinguid. Enamlevinud elutähtsad aistingud on nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, 
kompimine, temperatuuri-, kinesteetilise-, vibratsiooni-, tasakaalu-, valu-, 
orgaanilise tundlikkuse aistingud. 6.4.2 Aistingute üldised seaduspärasused
  Mitte iga ärritus ei kutsu esile aistingut, ärritajal peal olema kindel kvalitatiivne ja 
kvantitatiivne omadus, mille järgselt ärrituse energia muundub teadvuse faktiks. Teaduslikkus psühholoogias on distsipliiniks, mis pühendub tunnetusprotsesside (sh 
aistingute) eksperimentaalsele mõõtmisele, psühhofüüsika. Psühhofüüsika uurib 
psüühiliste elamuste ning nendele vastavate füüsiliste ärritajate muutuste
vahelisi kvantitatiivseid seoseid. Psühhofüüsika rajaja G. T. FECHNER. Ärritaja minimaalset mõjumäära, mis kutsub veel esile vaevumärgatava aistingu, 
nim tundlikkuse alumiseks absoluutseks läveks. Maksimaalse tajutava mõjumäära 
piir nim maksimaalset mõjumäära ehk tundlikkuse ülemiseks absoluutseks läveks. 
Absoluutne tundlikkus ja läbe kõrgus on pöörsuhetes – mida madalam lävi,
seda kõrgem on analüsaatori tundlikkus ja vastupidi. Minimaalset erinevust 2 samalaadse ärritaja vahel, mis tekitab veel 
(vaevumärgatava) erinevuse aistinguis, nim eristusläveks. Psühhofüüsika põhiseadus ehk Weberi-Fechneri seadus: kui suurendada ärritust 
geomeetrilises progressioonis, siis suureneb aistingu intensiivsus aritmeetilises 
progressioonis; või teisipidi- suurendamaks aistingu intensiivsust võrdeliselt, peame
suurendama ärrituse tugevust geomeetriliselt. (1/30   2 kg-st on väiksem kui 1/30 3 
kg-st) Alumise ja ülemise absoluutse läve kõrgus on muutlik. Sõltub tegevuse iseloomust, 
retseptori momendiseisundist, ärrituse kestusest ja intensiivsusest jn teguritest. Signaalide avastamise teooria - D. Green, J.Swets. – see teooria lähtub 
eeldusest, et lävi ei ole lihtsalt selline püsiv väärtus, mis sõltub ärritaja tugevusest  19


ja seisundist, vaid et lävesid mõõtes „mängivad kaasa“ nii sensoorsed kui ka otsuse
vastuvõtmise protsessidega seotud psüühika infotöötlustasandid. Aisting on ajaline protsess, ärrituse vastuvõtmine, närviimpulsside tekkimine, 
edasikandumine, töötlemine ning tunnetamine mingi konkreetse aistinguna võtab 
aega. Keskea ületamisel hakkab sensoorne tundlikkus kahanema järjest kiiremini. Adaptsioon (kohanemine) – meeleorgani tundlikkuse muutumine pikemaegsel 
ärritaja toimel või selle puudumisel. Adaptsiooni bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt 
oluliste ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi 
liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, 
liigennustatavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema 
tundlikkusvaru uute, veel töötlemate signaalide tarvis. Adaptsioon võib olla kahesuunaline: 1. Positiivne adaptsioon- tundlikkuse suurenemine, nt pimedusadaptsioon,  kuulmisadaptsioon 2. Negatiivne adaptsioon- aistingu täielik kadumine v oluline tundlikkuse  nürinemine kestval või tugeval ärritusel. Kestval valikulisel (selektviisel) kokkupuutel mingit üht laadi ärritajaga või 
keskkonnatunnusega tekib selektiivne adaptsioon selle ärritaja või tunnuse suhtes. Nägemis-, kuulmis- ja maitsmisaistingud kohanevad aeglaselt, aga puute- ja 
haistmisaistingud kiiresti. Meeleorganite tundlikkus suureneb ka:  Kompensatsioonina füüsilistele puuetele  Sihipärase treeningu ja kutsealase tegevuse tagajärjel  Tähelepanuprotsesside mõjul. Aistingute vastastikune mõju ja seostatud ilmneb veel sünteesianähtuses. 
Sünteesia (tundmus) on mingi aistinguga samaaegse nn sekundaarse aistingu 
tekkimine mõne teise meele piirkonnas. Nt: nii võib kollase ja punase värvitooni 
nägemisega kaasneda soojus, sinine tooniga külmaaisting. Audiovisuaalne sünteesia – helide mõjul tekivad nägemisaistingud (nn värviline 
kuulmine) Kontrast – aluseks paljude psüühiliste protsessidele ja võimetele. Kontrast on 
intensiivsuse või kvaliteedi erinevus objekti ja tema vahetu ümbruse (või 
naabruse) vahel. Kontrasti vastandnähtuseks on assimilatsioon – erinevuste sarnastamine, 
taandamine, samastumine. 20


Kontrasti põhiliigid:  Simultaankontrast – tekib üheaegsel ärritajate mõjumisel  Suktsessiivkontrast – tekib järjestikusel ärritajate mõjumisel, nt negatiivse  järelkujundi korral.  Kontrastinähtus pole juhuslik. Tema abil võimenduvad tajupildis just 
esemete, objektide ja stseenide informatiivsed tunnused. 6.4.3 Aistingute seaduspärasuste arvestamine praktilistes 
rakendusvaldkondades
Kus on tunda aistingute seaduspärasusi? Liiklusohutus, tööohutus, sport, meditsiin, 
infotehnoloogia projekteerimine, õigussüsteem. Inimese värvitundlikkus sõltub valgustatusest. Nõrga valgustatuse juures on 
häiritud kromaatiline värvusnägemine, sest silma võrkkestas töötavad nendel 
tingimustel korralikult ainult akromaatilist nägemist tagavad retseptorid. Dalton avastas, et esineb inimesi, kellel värvusnägemist tagavate retseptorite 
süsteem töötab nõrgalt. Seda nähtus nim tema järgi daltonismiks. Kanapimedus- kui on häiritud akromaatiline nägemine. Eksimusi võib põhjustada kontrast. Nt: tunnistaja väitis, et nägi valgesse riietatud 
suurekasvulist inimest. Aga tegelikult oli keskmise kasvuga inimene, hallis 
ülikonnas, hämaras, tumeda vaguni taustal. Pertseptiivsed tunnetusprotsessid Taju 7.1 Taju mõiste
Üksikud, kuid omavahel tihedalt seotud aistingud liidab tervikuks taju. Taju on esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess. Tajus esinduvad nii ärritajad kui ka ärritajate vahelised seoses. See on 
kompleksne protsess, mis tugineb aistingule, sõltub varasematest 
kogemustest, emotsioonidest ja mõtlemisest ning eeldab tähelepanu. Taju suunab meid pigem terviku tunnetamisele, nt kolmnurka näeme 3 joonest, 
kuigi vahed on sees või nt kui sõnas on vahed sees, me saame aru M__K_R__N.  21 Keskmine ring 
vasakul tundub 
kontrastiefekti tõttu 
väiksem kui sama 
suur keskmine ring 
paremal.


Taju on järendulik, loov, produktiivne, konstruktiivne protsess. Seda on rõhutanud 
ja tõestnud: H von Helmholtz, W.Epsten, R.Gregory, I. Rock, V. Zintśenko. Taju signaalide analüüsiga tegelesid N.Wiener, N.Bernstein, R.Held, J.Enns, V. 
DoLollo. 7.2 Tajude liigitus Vastavalt analüsaatori domineerivusele tunnetuses eristatakse:  Nägemistaju  Kuulmistaju  Kompimistaju  Liigutustaju  Maitsmistaju  Haistmistaju. Võib ka liigitada tegelikkuse eksisteerimise vormide järgi nagu ruumitaju, ajataju, 
liikumistaju. Liigitus võib lähtuda ka taju objektist, nt keeletaju, inimesetaju, vormitaju, 
sündmusetaju, liikumistaju, tekstuuritaju, värvitaju jne. Vaatluseks nim ühtaegu eesmärgipärast, ettekavatsetud, tahte osavõtul toimuvad 
ja teadlikult organiseeritud tajumisvormi. Nt meteoreoloogia. 7.3 Taju üldised seaduspärasused 7.3.1 Taju omadused  Terviklik  Struktuusne  Produktiivne  Mõtestatus – tajutava teadlikustamist, mis saavutatakse tajus esindatud 
esemete ja nähtuste tähenduse ja/või otstarve mõistmisega. Inimene tajub 
objekte, millel on tema jaoks mingisugune mõte, tähendus, sisu.   Valivus – aistingute jaoks muutumatust füüsiliste ärritajate hulgast eraldab 
taju välja kord ühe, kord teise tõlgenduse ja/või objekti. Nt vanamutt/noor 
daam pilt, prillidega mees-rott. Selgemini eristuv nim taju objektiks ja 
tahaplaanile jäävat taju fooniks.  Konstantsus – on esemete ja tajuvate sündmuste omaduste (suurus, kuju, 
vormi, heleduse, suuna jmt) tajumine püsivatena ka tajumistingimuste 
muutumise korral. Kui taju ei oleks konstantne, kohtuksime igal 
sammul tajumistingimuste (kauguse, valgustuse, värvi, vaatenurga 
jm) muutudes uute, meile senitundmatute või tuntud, kuid 
moonutatud esemetega ning lakkaksime ära tundmast või oskamast 
kasutada seda, mida varem tundsime ja kasutasime. 22


 Apertseptiivsus  Ökoloogiline Objekti liikumise osas on olulisi töid teinud geśtaltpsühholoogid Wertheimer, Ternus,
Zölnner, Korte ja ökoloogilise tajukoolkonna esindajad Johansson, Braunstein, 
Lappin. Taju sisu ja suunitluse sõltuvust tajuja isiksuslikest omadustest ja kogemustest nim 
apertseptsiooniks. Aperseptsiooni 1 tegureid on sisendus, eriti laste puhul. Apertseptsioon Püsiv a.      ajutine a. Sõltub inimese psüühilisest  seisundist taju moemendil  – meeleolust, aktiveeritusest ja ootustest. 7.3.2 Väärtaju
Ehk illusioon.  See on ebaõige taju, mis kujutab objekte vaimusilmas teisiti, kui need on 
tegelikkuses. Eristatakse nii nägemus-, kuulmis-, kompimis-, haistis- kui ka maitsmisillusioone. Hallutsinatsioon – subjektiivne haiguslik tajuelamus, meelepette raskem vorm. 
Tõelisel hallutsinatsioonil on haigele tegeliku taju väärtus, pseudohallutsinatsioon 
on nõrgem. Meelepetete meditsiiniline kategooria on hallutsinoos. 7.3.3 Taju ökoloogiline põhjendatus Üldiselt on taju kognitiivpsühholoogiline suund, aga on ka ökoloogiline 
lähenemisnurk tajule ja toimingutele. Selle raja on J.Gibson. Taju ökoloogiline põhjendatus täh mitut asja: 23


1. See printsiip hõlmab taju mõtestatuse, valivuse, konstantsuse ja  apertseptiivsuse seoses nende olulise rolliga ümbritseva keskkonnaga 
kohanemisel ja otstarbeka käitumise tagamisel. Tajus on eelkõige esindatud 
keskkonna (metsa, põllu, tänava..) nn võimaldavused – see mida üks või 
teine objekt, ese, selle omadus võimaldavad teha, kuidas neid saab kasutada,
mida neilt oodata. 2. Taju ei ole häälestatud mitte niivõrd üksikutele keskkonna elementidele,  kuivõrd nende elementide koosluses esinevatele invariantidele, mida 
tajutakse ja õpitakse tajuma esmajoones aktiivse liikumise, toimimise ja 
keskkonna muutlikkusega toimetuleku käigus.  3.   Eeldab taju dünaamilisust, et ära tunda ka sündmusi 7.4 Inimese tajumine (inimene kui sotsiaalse taju objekt) 7.4.1 Inimesetaju protsessid ja mehhanismid Inimese tajumine on sotsiaalses kontekstis ebatäpne, kuna see on põimunud 
emotsioonidega, hinnangutega, hoiakutega ja ka intuitsiooniga.  Sotsiaalsete objektide tajumisel püüab tajuja interpreteerida saadavat 
informatsiooni vastavalt oma eesmärkidele, vajadustele ja hoiakutele neid
toetavas suunas. Ja vastupidi- teadmiste, seisukohtade ja väärtustega vastuolus 
olevat välditakse, tajutakse valesti. (F. Heider, L. Festinger, kellede keskseks 
põhimõtteks on kognitiivse konsistentsi põhimõte). Kesksemad inimestaju mehhanismid: 1. Identifikatsioon – teise inimese mõistmine ja tema käitumise  interpreteerimine temaga samastumise teel 2. Reflektsioon – teise inimese mõistmine valdavalt ratsionaalsel tema, tema  mõtlemisse sisseelamise vahendusel 3. Empaatia – mõistmine teise inimese tundemaailma sisseelamise kaudu
4. Stereotüpiseerimine – teise inimese interpreteerimine üldlevinud sotsiaalsete  tüüpskeemide abil. Aksentueerimine ehk rõhk Üldreeglina loeb otsustaja head neid hooni, milles vaatlusalune sarnaneb 
tema endaga, halvaks aga neid omadusi, milles on erinevus. Ühiskondlik-ajalooline kogemus on talletanud inimestevahelises suhtlemisel 
hinnangu ja taju teatud tüüpskeemid, tundumad on:  Projektsioon – tähistab alateadlikku tendentsi tajuda iseenda halbu, 
ebasobivaid, enesekujutlusega vastuolus olevaid seisundeid ja omadusi teise 
inimese omadustena, neid üle teisele kanda. 24


 Sotsiaalne stereotüüp – sotsiaalse grupi või rolli tüüpilisest esindajast. 
Levinud arusaam nt et professor on hajameelne, tudeng elurõõmus jne.  Järjestuse efekt – esmamulje on mõjus, ebatäieliku/vastukäive info puhul 
avaldavad inimesest kujunevale arvamusele rohkem mõju, mis jrjk 
esimesena.  Oreooli- e haloefekt- tähistab teisest inimesest kujunenud üldmulje või 
suhtumise mõju selle inimese üksikomaduste ja –tegude tajumisele ja 
hindamisele. o Positiivne oreool- kui esmamulje hea, kaldutakse nägema positiivset,  omadusi üle hindama, neg mittemärkama. o Negatiivne oreool – võimendub  halb, hea jäetakse tahaplaanile.  „loogiline viga“ 7.4.2 Millistele tunnustele toetub inimesetaju
Miimika, žestid, kõnnak, kõne, kehaehitus, kosmeetika, riietus. inimtaju püsiomaduste situatiivsete  tunnuste äratundmine äratundmine  Intelligentsus emotsioonide ja kindla suunitlusega  mitteverbaalsete  iseloom seisundite taju toimingute taju  füüsiline võimekus o Väljendused näos *tahtlik  silmapilgutus o Liigutustes *imestunud nägu o Kõne mitteverb tunnustes, *hoiatav  sõrmevibutus
nagu kõhklus, hirm, ärevus Mitteverbaalne toiming-zest nim KINEEMIKS, nt kulmutõstmine, kõõrdpilk, huulte 
torutamine, silmade kissitamine jne.
Sotsiaalse taju signaalid inimestevahelises suhtluses: domineeriv-alluv ja 
vaenulikkus-sõbralikkus. Vormitaju – uuritud põhjalikult geśtaltpsühholoogias. 25


Mnestilised tunnetusprotsessid 8. Mälu 8.1 Mälu mõiste Mälu on psüühikanähtus, mis seisneb teadmiste, muljete ja oskuste 
meeldejätmises, säilitamises ja reprodutseerimises (mälu taastamises). Mälu on kogemuste aluseks.  8.2 Mälu neurofüsioloogilised alused
DNA peetakse geneetilise ehk päritava mälu kandjaks, RNA (ribonukleiinhape) aga 
ontogeneetilise, elu jooksul kujuneva individuaalse mälu üheks kandjaks. Lühiajalisemate mäluprotsesside aluseks on ärritustele järgnevate peaaju 
närviprotsesside edasikestmine pärast neid põhjustanud ärrituse otsese 
mõju lõppemist. D.Hebb- arendas rakuansambli teooria ja selgitas klassikalise närviprotsesside 
mehhanismi (nüüd kutsutakse seda Hebbi sünapsiks). Mälu neuroanatoomilised alused mitmekesised, hõlmates:  Ajukoort  Mammillaarkeha  Hipokrampust 8.3 Mälunähtuste klassifikatsioon ja lühiiseloomustus 8.3.1 Mäluprotsessid
Mälunähtusi klassifitseeritakse mäluprotsessideks ja mäluliikideks. Mälu põhiprotsessid on: 1. Meeldejätmine/omandamine – mäluprotsess, kus tegevuses saadud uus  info kinnistatakse varem omandatuga seostamise teel. Meeldejätmise 
aluseks on psüühilises tegevuses tekkivad ajutised või püsivad 
närviseosed ja nende seoste keerukamad kompleksid ehk assotsiatsioonid 
(liitmine, ühendamine). Assotsiatsioone on mitut liiki-sarnasuse, kontrasti, 
ajalise või ruumilise läheduse a. See on 1 psühholoogia mõjukamaid 
metodoloogilisi suundi- assotsiatsionism  ( - lähenemisviis, kus püütakse 
psüühilisi nähtusi seletada nende mehhanismide seostamise abil). Jung´i 
assotsiatiivne eksperiment – projektiivtesti vormi isiksuse varjatud 
afektiivsete komplekside väljaselgitamiseks.
Omandamine kui protsess sõltub paljudest teguritest:  Psüühilise aktiveerituse suunatud omandamisele. Omandamist 
soodustavaks teguriks on vajadus omandamiseks. Tahteline 
omandamine ja tahtmatu omandamine. 26


 Kordamiste arv ja omandamise metoodika. Omandamist hõlbustavaks 
on mnemoonika-meeldejätmiskunst.  Materjali hulk ja iseloom- mida rohkem materjali, seda raskem. Täiesti 
uue, mõtteliselt seostamata materjali omandamisvõime isel kasut 
vahetu mälu mahu mõistet. Seda määratletakse tihti nn maagilise 
arvuga (G.Miller). Psühholoogiliseks infosisaldusühikuks on komp e. 
känk.  Omandamisvõime sõltumine elueast- biol võimekuse tipp mälul 25-
30a. 2. Säilitamine – põhjalikult uurinud kognitiivpsühholoog E.Tulving . Säilitamine  on uue lisamise ja vana taandamise protsess.  Mälu on aktiivne mõtestatud 
organisatsioon. Uut infot ei säilitata eraldi, vaid ta ühineb, absorbeerub 
vanaga, suubub nn organiseeritud skeemi - L.Võgotski, F.Barlett, J.Bransford, 
A.Leontjev.
Millised on peamised muutused, mis leiavad aset mäluskeemidena 
talletuva ja hiljem aktualiseeruva teabega?  Info redutseerub (lihtsustub,lüheneb)  Info muutub isikupärasemaks, tekivad isikupärased 
moonutused/varjundid  Info transformeerub, tekivad lüngad ja vahelejätmised  Detailid taanduvad      Ilmuvad uued teemad  Subjekti ootustega sobimatu  Ilmneb ratsionalisatsioon  Domineeriva(te) teema(de)     teke Unustamine – negatiivne induktsioon (selle kutsuvad esile intensiivsed 
kõrvalärritajad omandamise ajal), retroaktiivne interferents(-eelneva info 
unustamine uue info vastuvõtmisel) ja proaktiivne pidurdus (eelneva info häirivale 
mõjule uue info omandamisel). 3. Meenutamine/reprodutseerimine – mälus säilinu taastamine ja/või  kasutamine tegevuses.
Liigid:  Äratundmine- passiivne mittetadvuslik protsess, spontaanne.  Meenumine- - materjal aktualiseerib kergesti, justkui iseenesest.    Mäletamine/meenutamine- põhisisuks on teadlik materjali väljatoomine
püsimälust ja selle üleviimine operatiivmällu. Intensiivse 
mõttetegevuse tulemusel tuleb vajalik meelde. Reprodutseerimise 
(meenutamise) efektiivsus sõltub oluliselt sellest, kas 
reprodutseerimistegevus toimub sarnastes tingimustes 
varasema omandamise tingimustega või mitte. 8.3.2 Mälu liigid 8.3.2.1 Domineeriva psüühilise aktiivsuse iseloomu alusel liigitatakse mälu: 27


 Motoorseks – ehk liikumismälu, liikumiste ja praktiliste toimingute hea 
salvestamine tegevuses  Emotsionaalseks – selle mäluliigi puhul on oluline omndamisprotsessi 
emotsionaalsus  Kujundiliseks – rajaneb heal fantaasial ja on hästi arenenud loovisikutel  Sõnalis-loogiliseks- mälu on spetsiifiline inimesele, kuna teised liigid võiva 
esineda ka loomadel. Sisuks on keele vahendusel antud mõtted. 8.3.2.2 Ajatunnuse e materjali mälus säilitamise kestuse alusel eristatakse:  Sensoorne (ülilühiajaline) mälu- selle ülesanne on väga lühikese ajalõigu 
(vähem kui 1 sek) vältel säilitada tundeorganeist saabuva info 
töötlemistulemusi. Stiimuli liigist eristatakse:  o Ikoonilist sensoorset mälu (nägemises)-peamised omadused on:  Suur maht, lühike kestus, info detailsus ja konkreetsus  Mida lühemaajalisem on ärritus, seda pikemaajalisem on ikoon  Ikoon on maskeeritav jpm. o Kajalist sensoorset mälu (kuulamises) jne. Sperling tegi katse, millega tõestas, et sensoorne mälu kustub ajas kiiresti ja infot 
on temast välja lugeda üha raskem.  Lühimälu – mälu alasüsteem, mille ülesandeks on tundeorganitest, 
sensoorsest mälust ja püsimälust saabuva info operatiivne töötlemine, ajutine
säilitamine teadvuses käepärasena, aktualiseerituna.  Eksperimentaalselt on 
tõestatud et osa info taastamine mälus on lühikese aja funktsioon, osa 
pikema aja funktsioon (nt järjekorraefektid).   Püsimälu – talletatakse materjal, millel on nö strateegiline tähendus. 
Iseloomulik on osa materjali üldistatud (mittekonkreetne) kuju. Hulk 
püsimälus on tohutu, mistõttu vajab materjali korrastatus semantilise 
hierarhia põhimõtet (kus mõisted on seatud eri tasemete vahelistesse 
suhetesse).   Operatiivmälu (töömälu) - A.Baddaley . põhisisuks on materjali 
aktualiseerimine jooksva tegevuse kindlustamiseks või teatud ülesande 
täitmiseks. 8.3.2.3 Mälus salvestatu sisu ja funktsioonide alusel eristatakse püsimälus:  Protseduurimälu – aluseks meie vilumustele (jalgrattasõit, tantsuoskus jne)  Semantiline mälu – sisaldab mõisteid, reegleid, abstraktseid printsiipe, tahab 
keele „mõistmise.  Episoodiline mälu – sisaldab ajaliselt fikseeritud sündmusi ja episoode, 
suhteid nende vahel, ta on nö autograafiline (isiklik). 8.3.2.4 Tahteline ja mittetahteline mälu 8.3.2.5 Mälu liigitused taju liikide põhjal   Nägemismälu  Kuulmismälu 28


 Haistmismälu jne. 8.4 Mälu kui infotöötlus
Mälu vaadeldakse kui funktsionaalsete blokkide ja/või moodulite süsteemi. 8.5 Praiming
Praimingunähtuse ehk olulisim sõnum peitub tõsiasjad, et inimene on võimeline 
omandama palju teavet ka ilma teadvuse otsese osavõtuta sellest 
protsessist ning et meie mäletamisi, toiminguid ja otsustusi võib mõjutada
ka selline eelteadvuslik teave, mille olemasolust ja toimemehhanismist me
ise ei pruugi olla teadlikud. Kuidas praimingut uuritakse? 1. Katseisikul palud jätta meelde rida sõnu ja seejärel testime esitatud sõnade  mäletamist. 2. Esitame erinevaid sõnafragmente (T_LL__N_    Ü__K__L nt)   8.6 Anomaalsed mälunähtused
Vaegmälu all mõistetakse mälufunktsioonide üldist nõrgenemist, mis valdavalt 
avaldub uue materjali omandamisvõime halvenemises. Alzheimeri tõve korral ei suuda inimene ära tunda isegi oma lähedasi tuttavaid. 
Aju närvivõrgustik on degenereerunud. Eideetilise mälu ehk eidetismi all mõistetakse mõnedel inimestel esinevat 
võimet erakordselt elavalt ja detailselt taaselustada varemtajutud stseene ja 
esemeid.  Mälulünk e amneesia on ajaliselt piiratud tühimik mälestuste kronoloogilises 
ahelas. 8.7 Mälu individuaalsed erisused ja hetkeomadused
Kuidas keegi mäletab. Mälu mahtu isel mälu infosisaldus kompades ( eelpool vaadeldud „maagiline arv). Mälu täpsus e moodumiskindlus:  Kuivõrd täpselt suudab keegi edastada omandatu välist kuju, vormi, olekut 
või  Kuivõrd täpselt suudab keegi edastada selle sisu, mõtet, üldistust. Mälu mobilisatsioonivalmidus on võime leida mälust vajalikul hetkel vajalik 
materjal. Kindlus reprodutseerimistäpsuses on siseveendumus mälus säilinu õigest 
esitamisest. 29


8.8 Pealtnägijate/tunnistajate ütlused ja mälupsühholoogia 1. On teada, et tugeva stressi tingimustes isel inimest vähenenud võime tajuda  ja mäletada sündmuste detaile(üksikasju). 2. On teada, et nii mehed kui naised pealtnägija rollis mäletavad ilma  vägivallata kuriteo üksikasju paremini kui vägivalda sisaldava kuriteo 
üksikasju. 3. On teada, et ohvri tähelepanu on relvaga sooritatud kuriteo korral koondunud eelkõige relvale ja seetõttu häirub hilisem mälu kurjategija näo (jm) suhtes. 4. On teada, et enda omast erinevasse rassi kuuluvat inimest on raskem mälus  õigesti taastada kui samast rassist inimest. 5. On teada, et suunavad küsimused võivad mõjustada tunnistajate ütlusi. III osa Tegevuse regulatsioon 9. Kujutlus ja fantaasia 9.1 Kujutluse mõiste, liigid ja funktsioonid Kujutlus on psüühiline protsess, mille peamiseks tunnusjooneks on objektide või 
olukordade psüühilise kujundi (vaimse elamuse) teke mäluandmetest ilma vastava 
ärritajate otsese mõjuta meeleelundeile. (nt: kujutlen kuidas ülikooli peahoonesse 
sisenen, ise hoopis maal vanaisa juures viibides). Fantaasia on kõrgem psüühiline protsess, meelelise tunnetuse ja abstraktse 
mõtlemise vaheaste, kus varasema meelelise kogemuse alusel luuakse uusi 
psüühilisi kujundeid. Eripära seisneb selles, et fantaasia võimaldab näha tegevuse 
lõpptulemust enne selle tegevuse alustamist. Ainuomane inimesele! (inimese ja 
looma üks printsipiaalne erinevus) Fantaasia esmane ja kõige olulisem    funktsioon    : on fantaasia võime näha  situatsiooni lõppastmes ka siis, kui loogilisel teel on see raske/võimatu. 9.2 Kujutluse omadused 1. Fantaasia ja kujutlus on tegelikkuse ennetava tunnetamise vormid, nad on  teisesed ja üldistatud. 2. Fantaasia kui teatud üldistus on vaheaste aistingute/tajude mõttele,  konkreetselt tunnetuselt abstraktsele liikumise etapp. Uue loomisel ei ole  30


loovale kujutlusele võrdtähtsat tunnetusprotsessi, kuna sünteesiva 
vaimse tegevuse vallas ei suuda loogiline mõtlemine, sihipärane 
mäluotsing ega tähelepanelik taju kujutlust/fantaasiat asendada. 
(Zintśenko, Martindale, ja ka Einstein, Poincaré, Eisenstein). 3. Kujutlus on tegelikkuse keelelise tunnetuse sisuline komponent.
4. Kujutluse oluliseks tunnuseks on rajanemine varasemale isiklikule  kogemusele. Fantaasia on tihedalt põimunud abstraktse mõtlemisega. 
Zintśenko, Kosslyn jt uurimused lubavad väita, et eksisteerib visuaalne 
mõtlemine. 9.3 Kujutluse aktiivsus ja originaalsus
Kujutlus liigendub mitmelt aluselt. 1. Tahte osavõtu alusel liigitub kujutlus: a. Tahtmatuks e passiivseks – tekib tunnetuse käigus ilma sihipärase  kavatsuseta kujutlus. Sihipäratuid, tegevusliku aktiivsuseta kujutlusi 
nim unelmateks, unistusteks. b. Tahteliseks e aktiivseks – on sihipärane kujutlus, teatud  tunnetuslikust või praktilisest vajadusest/ülesandest tingitud 
eesmärgipärane protsess. 2. Originaalsuse alusel eristatakse: a. Reprodutseerivat – see kujutlus kordab mingit eeskuju, varasemat  teadmist/kogemust . Selle alusel kujunevad hoiakud/seadumused. b. Loovat kujutlust (fantaasiat) – uute originaalsetele lahenduste  aluseks. Intuitsioon on loova fantaasia, taju ja mõtlemise moment, mis avaldub lahenduse, 
sh tõese lahenduse tabamises vahetul, loogilist arutlust ennetaval või peitval viisil,  31


see leiab aset idee või lahenduse ootamatu leidmisena. Intuitsioon rajaneb 
varasemate teadmiste/kogemuste kiirel ja teadvustamata läbitöötamisel. 
Seega, mida rikkam on teadmiste ja kogemuste pagas, seda rohkem ruumi
jääb täpsele intuitsioonile. 9.4 Kujutluse eksperimentaalne uurimine R.Shepard tegi selliseid katseid, kus pidi ruumilist objekti mõttes pöörama, et 
veenduda, et 2 ruumilist esitatud kuju on samad. Seda nim mentalseks 
rotatsiooniks. Kujutlusvõimet mõõdab ka muutuvate vaatenurkade test (G.Salomon). Kunstnik 
molberti taga seljaga, aknalaul tütarlaps sinu poole. Vaataja peab otsustama 4 pildi 
alusel, mis nägu on kunstnikul.  Mitmete psühholoogide (Bartlett, Velitśkovski, Bower, Paivio) töödes on näidanud, et
infoühikute (sõnad, mõisted) meeldejätmise ja taastamise efektiivsus sõltub nende 
poolt tähistavate nähtuste konkreetsusest, mis omakorda on otseses seoses 
sellega, kuivõrd kerge on vastavaid kujutelmi luua. Intellektuaalsed tunnetusprotsessid 10. Mõtlemine 10.1 Mõtlemise olemus ja funktsioonid
Mõtlemine on objektiivse reaalsuse vahendatud, loogilis-abstraktne tunnetamine 
mõistete ja kujundite alusel. Mõtlemine on vaimse tegevuse üks põhimooduseid, 
see toimub infotöötlusena inimpsühhikas inimaju vahendusel.  Mõtlemine on inimlik 
nähtus, aga mõtlemise algvorme on ka loomadel. Otstarbekohaseks käitumiseks on aga tarvis psüühikas opereerida 
esemete, nähtuste ja omadustega, mis vahetult meelelises tunnetuses 
antud ei ole, s-o eemalolevalt. Selle võimaluse annab meile mõtlemine. 10.2 Mõtlemine, keel ja loogika
Mõtlemises keele vahendusel avaldub loomade elementaarmõtlemise ja inimese 
arenenud mõtlemise printsipiaalne erinevus.  Mida rikkam on inimese keel, seda rikkam on tema võimalus mitmekesiselt
ja täpselt mõelda ja vastupidi- mida sügavamalt läbimõeldud mõte, seda selgem 
väljendus sõnades. Mida rikkalikum on sotsiaalkultuuriline taust, seda rikkalikum on ka mõtlemine. Formaalne loogika uurib mõtlemise lõpp-produkte, tulemusi, nende omavahelisi 
suhteid, õige mõtlemise reegleid. Formaalloogiliselt õige arutluskäik ei peagi 
olema faktiliselt õige. 32


Kognitiivpsühholoogiline käistlus mõtlemisest P-Johnson-Bird vaimsete mudelite 
teooria. 10.3 Mõtlemisnähtuste liigitamine  Mõtlemisoperatsioonid o Analüüs
o Võrdlemine
o Süntees
o Üldistamine
o Abstraheerimine  Mõtlemisvormid o Mõiste  Üksik  Üldine  Konkreetne  abstratne o Järeldus  Tõene  väär o otsus  induiktiivne – üksikvaatluselt ja faktidelt liigutakse mingile 
järeldusele. Nt sina hingad, järelikult hingavad kõik inimesed.  Deduktiivne – teatud-tuntud tõdedest tehakse järeldus üksikjuhu
kohta.  Tõene  väär  Mõtlemisliigid Sensomotoorne e „käeline“ mõtlemine – tajutakse objekte ja manipuleeritakse 
nendega.
Kujundilises mõtlemises – võimalik mõtlemisülesanne lahendada objektist 
eemalolevalt.
Loogilis-abstraktne mõtlemine toetub abstraktsetele mõistetele ja loogilistele 
konstruktsioonidele. 33


Diskursiivne mõtlemine – loogiline, arutlev, järelduslik, kõneline, järjekindlalt väitelt 
väitele kulgev. Selle arendamiseks on mõeldud tekstide analüüsid, diskursid, 
kirjalikud tööd, vaidlused jmt.
Diskursiivse mõtlemise vastand on intuitsioon     – loomingulise mõtlemise moment,  mis avaldub tõe tabamises vahetul, loogilist arutelu ennetaval või varjaval viisil idee
ja lahenduse ootamatu, kiire leidmisena. 
Intuivismi kui psühholoogilise suuna esindaja (H.Bergson, S.Freud) pidasid 
intuitsiooni varjatult alateadvuses toimuva loomingulise akti kehastuseks.
Heuristika – mõtlemisülesannete lahendamise hõlbustamise ning uute, kiirete ja 
tavatute lahendusteede leidmine.
Algoritmiline meetod – võimaldab teatud kindla lahenduseni jõuda kindlalt 
fikseeritud lahenduskäikude ja vaheoperatsioonide kaudu.
Insaid (tabamine, äratundmine) all mõeldakse ootamatut, varasema täpselt 
samasuguse probleemisituatsiooni kogemuse puudumisel ilmnevat situatsiooni 
olemuslike seoste ja struktuuride olemuse mõistmist, nende vahetud tabamist. Selle
võtsid kasutusele geśtaltpsühholoogid (W.Köhler).
 Archimedese omanimeline seadus oli heureka hetk, kui ta sai aru, et keha poolt 
anumast välja tõrjutud vedeliku maht on tõepoolest võrdne selle keha enda 
mahuga. Eraldi mõtlemisliigiks võib nim kriitilist mõtlemist. (D.Halpern). Eriti oluline on 
kriitiline mõtlemine massiühiskonnas ning poliitiliste ja reklaamitekstide 
ülekülluse tingimustes. 10.4 Mõtlemine kui probleemi lahendamine
Probleemi lahendamine on mõtlemistegevuse reaktsioonina vajadusele leida vastus 
küsimusele, mille inimese ette püstitab temale varemtundmatu olukord (ülesanne). Probleemid jagunevad: o Hästitefineeritud p. – täpselt on määratletud nii lähtesituatsioon, saavutamist  vajav eesmärkseisund kui ka lubatud lahenduskäigud ning muud reeglid. Nt. 
malemäng – seda uurinud Groot, Charness, Simon, Saariluoma). o Halvastidefineeritud p. Lahenduse leidmine on käsitletav teatud otsinguprotsessina, kus püsimälu
andmed ühelt poolt ja loovfantaasia võimalused teiselt poolt asetavad 
inimese vaimusilma ette variante, mille hulgast sobivaima/õige leidmine 
ongi otsustavaks sammuks. Katse-eksitus meetod on selles üks levinumaid. Klassikaline porbleemilahenduse etappide käsitluseks on Wallas neljaetapiline 
kirjeldus: 1. Ettevalmistav etapp – õpitakse tundma probleemi elemente, ülesannet, mis  on tarvis lahendada. 2. Inkubatsioon – sel perioodil on tegemist välise aktiivsuse puudumisega. Aga  alateadvuses toimub idee küpsemine.  34


3. Illuminatsioon (selginemine, valgustus) – on sarnane insaidile. Lahenduse  järsule ilmnemisele kaasub sisetunne, et just õige lahendus on käes. 4. Veritifikatsioon (kontroll) – lahendust kontrollitakse.  Probleemilahenduses on tähtis element otsustuse puu – probleem tuleb 
struktureerida, erisada üldstrateegiad ja iga strateegia puhul amalülesanded. Tehisintellekti teema. Lairdi, Rosenbloomi, Newelli loodud SOAR. Probleemilahendust takistavad oluliselt vilumuste puudumine ja vastupidi, liigsest 
vilumusest tulenev ࡢ fikseeritus.  Rigidsus – see on võimetus muuta oma toiminguid, hoiakuid, maailmanägemist, 
mõtlemismalle, võimetus ja tahtmatus ületada harjumusi. Nagu nt 9 täpi  ühendamise ülesanne: Lateraalse mõtlemise võime (Bono) – võime olukorda korvalt vaadata, asju ja 
probleeme uues perspektiivis või avaramas seoses näha. Mõtlemise individuaalsust isel: o Iseseisvus
o Kriitilisus
o Sügavus
o Paindlikkus
o Juurdlevus Mõtlemise sisu ja efektiivsust mõjutavad veel vanus, emotsioonid, motivatsioon 
(vajadused, hoiakud), väärtusorientatsioon, aga ka mõtlemisharjumus. Mõtlemise kriitilisuse seose vanusega uuris Piaget koolkond. Asteenia- negatiivne tundmuslik seisund, mis muudab mõtlemise aeglasemaks, 
nüriks, ebasihipäraseks, pealiskaudseks, ebakriitiliseks. Mida emotsionaalsem on
situatsioon, seda rohkem esineb mõtlemisvigu. Kahneman, Tversky, Cooms, Slovic, Edwards – vaatamata täiesti mõistuspäraste 
algoritmide olemasolule, mis toietuvad lihtsale formaalsele loogikale ja 
tõenäosusteooriale, käitub inimene otsuseid vastu võttes üllatavalt 
ebaratsionaalselt.  35


11. Keel ja kõne 11.1 Keele mõiste ja keele funktsioonid Keel on intellektuaalset tegevust ja suhtlemist vahendav semantiline süsteem 
(tunnetuslik, tähenduslik), mis põhineb keelemärkide kasutamisel. Keele suulist kasutamist nim kõneks. Keel loob võimaluse tegelikkuse vahendatud tunnetamiseks ja kirjeldamiseks. Kultuuris fikseeritud mõtlemismallid ja vilumused antakse kõne abil ja 
vanemate ning õpetajate vahendusel edasi lastele. Interiorisatsioon (Janet, Võgotski, Leontjev) – kultuurispetsiifilise välise 
mõtlemismalli muutumist isiksuse sisepsühholoogiliseks intellektuaalseks 
mehhanismiks nim interiorisatsiooniks. Isiksus formeerub keele vahendusel, kujunevad: teadvus,eneseteadvus, vaated, 
veendumused, tundmused, tahe ja iseloom.  Keel ja suhtlemine on vahendid, mis tagavad inimesele tema inimliku kvaliteedi (vs 
Mowgli nt). Keele kaudu toimub tegelikkuse mõisteline tunnetamine ja kirjeldamine. Olemas on 
kindel märk – sõna, millel on kindel tähendus. Eritatakse tähenduse:  Objektiivset sisu- teaduslik/ametlik.  Subjektiivset sisu- ainuomane spetsiifiline sisu igale inimesele, mis on 
kujunenud kasvukeskkonnast, haridusest, kogemusest. Keel on hierarhiline süsteem, mille 2 baaselementi on:  Sümbolid  Reeglite kogum nende sümbolite kombineerimiseks ja süsteemseks 
kasutamiseks (grammatika) Foneem – ühine, konkreetse keele kasutajad mõistetav ja tajus eristatav teatud 
kindla elementaarsed helikujundid. Foneemide kombinatsioon annab morfeemi, mis on väikseim tähendust omav 
keeleühik.  Sõnadest kombineeritakse lauseid ja väljendeid. Grammatilised reeglid, mille alusel 
seda tehakse, on süntaks. 36


Lingvistilise relatiivsuse ideed (Sapiri-Whorfi hüpotees) :  iga kultuur mõjub inimese 
psühholoogiale keele kaudu.  Iga spetsiifilise inimtegevuse valdkonnas kujuneb ainuomane sõnavara ja 
tähenduste süsteem – erikeel. Erikeelt nim ka agrooks või slängiks. 11.2 Kõne mehhanismid
3 erineva analüsaatori koostoimes:  Kõneliigutuste regulatsioon  Kuulmisanalisaator  Nägemisanalüsaator Nende tegevust juhivad ajukoore spets kõnekeskused:  Kõne helilise külje  Kõne sisu  Lugemise ja kirjutamise  eest vastutavad keskused. Vasaku poolkera ajukoore otsmikusagara motoorse keskuse kahjustus hakati 
nimetama Broca piirkonnaks – tüüpiline sümptom rääkimisraskused ja 
grammatikavead kõne produktsioonis. Hiljem avastas Wernicke ajukoore piirkonna, 
mille kahjustus põhjustab kõne mõistmise häired.  Hääle tekkimiseks on vaja:  Suunatud õhuvoolu häälepaelte vibratsiooni esilekutsumiseks  Heli vibraatorit  Resonaatoreid vajaliku tämbri kujundamiseks. 11.3 Kõne liigid ja funktsioonid Sisekõne – kõne ilma kõrvalseisjale teadvustatult kuuldava helilise vormita, see on 
sõnade ja nende tähistatud asjade/situatsioonide kujutlemine. Suulisele kõnele on isel signaali edastamine hääle abil ja võetakse vastu kõrvade 
kaudu. Põhiline on et kuulaja ja rääkija on ühes ja samas situatsioonis ning kasut 
dialoogis zeste, miimikat, intonatsiooni. 37


Kirjalik kõne on teistsuguse lauseehitusega, erisuguse sõnavaraga, peab olema 
üksikasjalikum ja täpsem. Afektiivne kõne on situatisooniline, impulsiivne reaktsioon. („ah“, „ai-ai“). Selles 
kõned kajastuvad emotsioonid ei ole lõpuni teadvuse poolt kontrollitav, sellele on 
ülesehitatud ka A.Luria assotsiatiivse eksperimendi idee. Afaasia on osaline v täielik kõnelemisvõimetus, mis ei tulene kõneelundi puudusest. 11.4 Kõne mitteverbaalsed ja helilised individuaalsed tunnused 11.4.1 Kõne mitteverbaalsed komponendid
Näoväljendused, kehaasendid, žestid, inimese seisundi autonoomsed signaalid 
(punastamine, kahvatamine, higistamine), pilkkontakt jne. Mitteverbaalne suhtluskomponet:  Ilmestab ja täpsustab kõne  Kannab mitteteadvustavat infot  Kergendab rääkija enda kommunikatiivset tegevust. 11.4.2 Kõne paraverbaalsed tunnused: I. Kõne helilised (foneetilised) individuaalsed tunnused 1. Tämber
2. intonatsioon
3. Kõne tempo
4. Pauside iseloom, pikkus ja jaotus
5. Loogiline korrastatus
6. Foneetilise reduktsiooni aste – sõnaosade, lõppude „söömine“ a. Dialekti tunnused
b. Aktsent II. Grammatilis-semantilised tunnused 1. Pauside täitmine
2. Sõnade ja konstruktsioonide valik – släng, ilukõne, argoo
3. Väljenduslikkus ja väljendusrikkus
4. Kõne õigsus, kõnekultuur III. Kõne kategoriaalsed tunnused 1. Vanuselised tunnused
2. Sotsiaalsed tunnused- siia kuuluvad nn sotsiaalsed dialektid: a. Erikeeled
b. Žagroon – rühmitise keel
c. Argoo – rühmitise salakeel 3. Territoriaalsed tunnused 38


Emotsionaalsed-tahtelised protsessid 12. Tahe 12.1 Tahte mõiste ja iseloomustus
Tahe on teadlik eneseregulatsioon, mille aluseks on suunatud psüühiline aktiivsus. 
Tahe eeldab teatud vaimset pingutust eesmärgi saavutamisel ja takistuste/raskuste 
ületamist.  Tahe on inimesele lisamotivatsiooni allikas - sellest ammutatakse lisajõudu 
eesmärgi poole pürgimisel. Wundt, Schopenhauer VOLUNTARISM – selles õpetuses absolutiseeritakse tahet ja 
püütakse teda seada psüühilise tegevuse ja olemise alusfenomeniks. Inimese aktiivsus:  Impulsiivne või – inimene käivitub vajadusest, järgib situatsiooni nõudeid, 
analüüsimata impulsi tähendust/väärtust/õigsust ning impulsile järgnevat 
tagajärge.  Tahteline käitumine- teadvustud, eesmärgistatud. Tahe kujundab täiendava aktivatsiooni tegevustele, millel on muidu nõrk või 
vastuoluline motivatsioon. 12.2 Tahte psühhofüsioloogilised alused
Tahte aluseks on aju suurte poolkerade otsmikusagara töö ning kõnekeskuste ja 
otsmiku vahelised funktsionaalsed seosed. Neuropsühholoog A.Luria uurimused on näidanud, et otsmikusagara kahjustuste 
korral alaneb käitumise sihipärasus, raskeneb tegevuse planeerimine ja 
koordineerimine, kannatab eneseregulatsioon. Rangelt võttes otsustab „tahtlikud“ toimingud aju kui selline- teadvus 
kaasneb sellele otsusele väikese hilinemisega. 12.3 Tahe ja motivatsioon. Tahte funktsioonid
Tahte allikaks on vajadused. Vajadused omakorda kujundavad tegevuse 
motivatsiooni.  Tahte kujundava motivatsiooni psühholoogilised fenomenid: 1. Motivatsioon kui aktiivsuse allikas  - siin näitab mott, miks aktiivsus üldse  tekkis ja millele ta on suunatud. 2. Motivatsioon kui suundus (seletus) sellele, miks üks või teine tegevusjoon on  valitud, ning siin on motivatsioon isiksuse laadi väljendajaks. 3. Motivatsioon kui eneseregulatsiooni vahend , kus tundmused, soovid,  kiindumused kujundavad tegevuse üksikakte vastavateks isiksuse 
põhisuundumustele, korrigeerides tegevust, stimuleerides või pärssides 
aktiivsust, järjestades tegevusi jne. 39


TAHE EESMÄRGIPÄRASTAB inimese tegevust:  Pidurdab, kontrollib ja suunab     mujale tegevust, mis ei vasta inimese  aktuaalsetele eesmärkidele, püüdlustele jms nõudmistele  Aktiveerib, ergutab ja suunab    tegevust vajalikele ja olulistele eesmärkidele. 12.4 Isiksuse tahte iseärasused
Argikäibes kasut isiksuse tahteomaduste hindamisel skaalat tugev-nõrk. Tahtenõrkuse patoloogilisteks vormideks on abuulia (kõhklevus) ja apraksia 
(tegevusetus). Üheks tulemuslikumaks inimeste liigitamine lähtuvalt sellest, kus asub nende 
kontrollikese, mille alusel liigitatakse nad internaalideks ( arvavad et nemad 
otsustavad oma elukäigu üle, kalduvus ka teisi mõõta oma mõõdupuuga ja pidada 
inimest ennast kõiges vastutavaks) ja eksternaalideks (fatalistliku elukäsitluse 
pooldajad) (Rotter). 13. Tundmused ja emotsioonid 13.1 Tundmuste ja emotsioonide mõiste
Tundmus mõistet kasut igasuguse vajaduste rahuldamisest v mitterahuldamisest v
spontaanselt tekkiva subjektiivse tundeelamuse tähistamiseks. Emotsioon tähistab 
aga tundmuse läbielamise konkreetset vormi, kus situatiivse tundmuse omadused 
on ilmekalt või selgelt välja kujunenud. Emotsioon on subjektiivne tundeelamuslik 
reageering sise- või välisärritajatele. Negatiivseid tundmusi on inimestes rohkem, sest signaalid „ohtlik“, „ebameeldiv“ 
on eluliselt tähtsamad, et vältida hullumist ja lõppkokkuvõttes aitavad liigi säilimist 
soodustada. 13.2 Tundmuste ja emotsioonide iseärasused
Tundmuste toime inimese elule võib jagada kaheks:  Steenilised (jõud) e aktiivsed tundmused, kus meeleolu on jõuline, virge, 
reibas, inimene ettevõtlik. 40


 Asteenilised e passivsed tundmused, järgnevad tavaliselt ülekoormusele, 
konfliktidele, haigusele. Üks ja seesama tundmus (hirm, rõõm, mure, häbi jne) võib sõltuvalt 
asjaoludest, inimestest ja tema seisundist tegevust kas mobiliseerida või 
hoopis pidurdada. Emotsioonide ja tundmuste 1 oluliseks iseärasuseks on nende polaarsus e nn 
vastandlikud tundmuspaarid: armastus-vihkamine, rõõm-kurbus, veetlus-
vastumeelsus. Tundmuste iseärasuseks on ka vastupidiste tundmuse üheaegne üleelamine, see on
tundmuste kaksikpidisus e ambivalentsus. Tundmuste vastandlik iseloom toob veel 1 iseärasuse. Vastandliku olukorra- lõhe 
vajaduste ja soovide ning reaalse rahuldamise vahel = psüühiline sisepinge.  Kõrge
sisepinge aga ei saa kaua püsida, sest ta destabiliseerib isiksuse, kurnab 
inimest, ja seepärast vajab pinge maandamist. Veel 1 tundmuse iseärasus on nende võimalik ebamäärasus. Emotsioone saab kirjeldada:  Intensiivsus (tugeb, nõrk)  Polaarsus (positiivsus, negatiivsus)  Kestus (lühiajaline, kestev) 13.3 Emotsioonide funktsioonid ja füsioloogilised alused 13.3.1 Emotsioonide otstarve
Emotsiooni ülesanded: 1. Emotsioonid hindavad- isikuid, olusid, situatsioone, nähtusi, seisundeid
2. Emotsioonid ergutavad/pidurdavad aktiivsust 
3. Emotsioonid suunavad tähelepanu emotsionaalselt köitvate ja tähenduslikule, eluliselt olulisele 4. Emotsioonid stimuleerivad mälu
5. Emotsioonid väljendavad isiku suhtumist ja eelistusi ning on  kommunikatsioonivahendiks. Emotsioon on protsess, millel on algus ja lõpp. Emotsiooni tekitab mingi 
sündmus, isik või hinnang, mis puudutab või võib puudutada meie 
vajadusi või väärtusi. Emotsioon on isiksusliku tähenduse eksisteerimise vorm. Enamasti peab paika tõdemus, et emotsionaalne inimene on erapoolik 
inimene. Iseloomulik on, et inimesele mõjub rohkem oodatava puudumine kui millegi 
puudumine käesoleval hetkel.
41


Kaastunne on tervikliku ja tasakaalustatud isiksuse tunnuseks, mida vajame nn 
normaalseks eluks teiste inimestega. 13.2.2 Emotsioonide füsioloogilised alused
Limbiline süsteem- ajupiirkondade ja –struktuuride ühendus, mis paikneb 
koorealuses taalamuse ja hüpotalamuse piirkonnas. Roti aju katse tulemusel võib 
eristada aju elektrostimulatsiooni tulemusel 4 erinevat emotsionaalset 
käitumismalli: paanika, raev, ootus, hirm. Emotsionaalse käitumise oluliseks substraadiks on ajukoor. 13.4 Emotsioonide areng ja emotsiooniteooriad 13.4.1 Emotsioonide areng
Emotsionaalses arengus on väga oluline just imiku- ja väikelapseiga. Millises järgnevuses tekivad lapsel erinevad emotsionaalsed reaktsioonid tema 
arenedes imikust väikelapseks? 1. Reaktsiooni puudumine (rahu) või üldine erutus
2. Dihhotoomia –ebameeldivus ja lõpu (kolmandaks elukuuks)
3. Viha/põlgus/vastikus, hirm     (kuuendaks elukuuks) 4. Armastus/kiindumus ning tiivustus/ülevus     (aastasel lapsel) 13.4.2 Emotsioonide teooriad
Tuntuimad teooriad:  James-Lange teooria     – me tunneme kurbust, kuna nutame ja oleme vihased,  kuna lööme ning kardame, kuna väriseme. Ehk motoorsed ja füsioloogilised 
reaktsioonid on põhjuseks, subjektiivsed emotsioonid aga tagajärjeks.   Cannoni-Bardi teooria    – üksnes siis, kui taalamus saadab oma aktiveerivad  impulsid ajukoorde, elab isik läbi emotsioone.  Pavel Simonovi informatsiooniline teooria    – emotsoone on võimalik  kvantitatiivselt uurida. Emotsiooni määr sõltub vajaduse tugevusest ning 
subjekti informeeritusest. Emotsioone kutsuvad esile teadmatus ning 
rahuldamata vajadused. Seega on emotsioon maksimaalne 
minimaalselt rahuldatud vajaduse ja maksimaalselt määratlemata 
olukorra puhul.  ja kognitiivne emotsiooniteooria (Scachter)- põhiideeks on 
atributsiooni-idee (atributsioon-omistamine) 13.5 Emotsioonide liigid
Emotsionaalsed seisundid:  Meeleolu – isiksuse üldine emotsionaalne foon, olek, mis annab värvingu 
tegevusele. Meeleolu kujundajana toimivad veel kaasinimesed, loodus, 
ilmastiku laad, kunstiteosed.  Ärevus – emotsionaalne seisund, millele on iseloomulik ootuse ja 
ebamäärasuse elamused ja abitus- ning hirmutunne (Freud 1926, ärevuse 
mõiste). Ärevust saab tuvastada mitme „parameetri“ alusel: o Närvilisus-küünte närimine, pidev suitsetamine 42


o Pinge- ei ole võimeline puhkama, rahutu uni, kätevärisemine
o Kalduvus kohmetusele – punastamine, kogelemine, higistamine
o Kurvameelsus – muretsemine, alatine kahtlemine  Ärevuse uurimiseks kasut Rorschachi testi (assotsiatsioonitest). Eysenck kandis 
ärevuse introvertsusele iseloomulike tunnuste hulka.   Stress – pingeseisund, mis tekib välis- ja sisekeskkonna ulatuslikul 
muutumisel. Stressiteooria looja H.Selye. Stress ehk üldine kohanemus (e. 
adaptsiooni-) sündroom.
Stress on normaalse organismi normaalne, vajalik reaktsioon, et 
kohandada organismi muutusteks välis- ja sisekeskkonnas, et 
mobiliseerida nii psüühilised kui füüsilised reservid. 
Stressi põhjustajaks e stressoriks võivad olla raske kehaline pingutus, 
trauma, hapnikuvaegus, agressioon, isolatsioon, motiivide konfliktid, 
ajadefitsiit jne.
Stressireaktsiooni staadiumid: o Häire- e šokistaadium – organismi on tunginud vaenlane (nt covid) või  ohustatakse inimese põhivajadusi (rünne elule ja tervisele) o Vastupanustaadium – koondatakse organismi kaitsejõud
o Kurnatusstaadium – seda isel stressitaluvuspiiri ületamine ja organismi  kaitsejõudude mahasurumine.  Pinge pos v neg tähendus sõltub mitmest tingimusest: 1. Pinge tugevus, selle aste
2. Ülesande raskus
3. Pinge kestus
4. Motiivi jõud Stressi negatiivne poolus ehk distress.  Frustratsioon (asjatu lootus, ebaedu) – psüühiline pingeseisund, mis tekib 
tegevuse sunnitus katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, 
perspektiivituse tunnetamisel. Kaks põhitunnust: o Impulsiivsus
o Tolerantsus (taluvus) Frustratsiooniseisundi reageeringutüübid: 1. Enesevalitus
2. Tigedus teiste vastu
3. Probleemi ülehindamine
4. Ärevus
5. Depressioon
6. Agressioon J.Dollard- frustratsiooniteoreetiku arvamus: iga agressioon on frustratsiooni 
tagajärg. Freud seostas agressiooni alateadliku surmatungiga. Üldiselt usutakse, et iga frustratsioon ei pruugi viia agressioonile. Et frustratsioon 
viiks agressioonile, et enamasti oluline, et frustreeritud inimene tajuks  43


temale takistusi seadnud või takistuseks osutunud inimes(t)e käitumist 
enda suhtes sihilikult pahatahtlikuna.  Agressioon laste seas, nt Bandura katse agressiivne tegelane multikas tekitas ka 
lastes agressiooni. Frustratsioonitaluvus – võimet taluda loobumisi. See sõltub isiksuse omadusest: o Situatsioonidega kohanemise võime
o Elamuste ümbertöötamise produktiivsus
o Sotsiaalne aktiivsus
o Kindlameelsus, eneseväärikus  Afekt – kõige intensiivsem (tugev hingamine erutuse seisund). Afekt on 
lühiajaline, jõuline, tormiliselt kulgev, plahvatuslik reaktsioon. 2 liiki: o Patoloogiline afekt – haiguslikul pinnal tekkinud ülitugev emotsionaalne reaktsioon, nii et inimene ei tunneta üldse ümbritsevat maailma. 
Tegutseb impulsiivset, oma tegevust kontrollimata. See seisund toob 
kaasa süüdimatuse. o Füsioloogiline afekt - Serbiski võttis termini kasutusele. Selle seisundi  kutsuvad esile hindelist e psühholoogilist laadi põhjused, üleelamised 
(solvumine, hirm, viha, õudust). S.Rubinštein: afekt kutsub esile teadlikule ja tahtelisele kontrollile 
mittealluva pinge mahalaadimise tegevuses. Afekt on emotsionaalne puhang, mida isel jrgm tunnused: 1. Võimekus
2. Tormilisus
3. Ootamatus ja lühiajalisus Ekspertiisipraktikas välja kujunenud afekti diagnoosimiseks vajalik tunnuste kogum 
nim afekti diagnostilisteks tunnusteks. : I grupi tunnused nim afekti soodustingimusteks, mis on jrgm: 1. Afektogeenne situatsioon – peamine tunnus konfliktus
2. Isiksuslikud iseärasused – afektisooduses labiilse närvisüsteemiga, kõrge  sisepingega, psühhopaatiliste joontega inimene 3. Organismi hetkeseisund – afekti soodustavalt mõjuvad väsimus, kurnatus,  pikemaaegne psüühiline pinge. 4. Subjekti ealised iseärasused – 2 kriitilisemat perioodi- puberteediiha ja sellele vahetult järgneb periood isiksuse intensiivsel väljakujunemisel. II grupi tunnused mood käitumisärasused afekti ajal, mis on jrgm: 1. Teadvuse ahenemine
2. Käitumise ootamatus ja tormilisus 44


3. Liigutuslik erakordsus afekti ajal
4. Välimuse eripära
5. Mäluhäired
6. Afektijärgne käitumine
7. Suhtumine afekti ajal toimepandusse  Kirg on tugev, püsiv, sügav tundmus, mis on puhang, milles kõik jõud 
orienteeritakse ühes kindlas suunas, on keskendumine mingile kindlale 
eesmärgile. Lisaks veel: o Nn kõrgemad tundmused
o Empaatia
o Alaväärsuskompleks 13.6 Emotsioonide väljendumine füüsises P.Ekman, A. Bodaljov_ ühest tunnusest eraldi võttes ei piisa inimese välimuse/oleku 
põhjal tema seisundi kohta järelduste tegemiseks.Arvesse tuleb võtta: o Sõnalist komponenti
o Miimilist/näolist komponenti
o Olukorda ja tgevuse konteksti
o Motiive ja eesmärke. Peamine süsteem, millest sõltub emotsioonide väljendamine on sümpaatiline 
närvisüsteem (autonoomse e vistseraalse närvisüsteemi 1 osa). Autokontakt – isel rekatsioonid: kukla kratsimine (kimpus olek, kahtlus), suu 
silumine (keskendumine, ärevus valetamise pärast) , nina sügamine (ärevus, 
hämming), käte ristamine rinnal (enesekaitse, turvatunde otsimine), sõpreotste 
vastastikune asetamine (enesekontroll). 13.7 Kõrgemad tundmused
Need tundmused on ainuomased inimestele. Jagunevad: 1. Kõlbelised tundmused- inimestevahelises suhtlemisega seotud
2. Intellektuaalsed tundmused- inimese vaimse tegevusega seotud
3. Esteetilised tundmused- ilu ja harmoonia tunnetamisega seotud  45


14. Tähelepanu ja tähelepanelikkus 14.1 Tähelepanu mõiste ja neurofüsioloogilised alused
Tähelepanu uurimise olulisus kajastub selleski, et suur osa ekstsesside ja 
õnnestuste põhjustest töötegevuses ja igapäevaolukordades seletub 
tähelepanu ressursside ebaoptimaalse jaotamise või muude 
tähelepanuvajakutega, ka lihtsalt tähelepanematusega. Tähelepanul on seos teadvuse keskmega ja et tähelepanu võib olla suunatud nii 
väliskeskkonda (sensoorne tähelepanu) kui ka subjektiivsesse kujutluste/mõtete 
sfääri (ideaalne tähelepanu). Tähelepanu tähendab valikut infotöötluses. Tähelepanu on psüühiline tegevuse suunamine ja kontsentreerimine objektile, millel
on isiksuse jaoks püsiv või situatiivne tähtsus (James täiend käsitlus). Taalamus on ajukoore, limbilise süsteemi ja ajutüve piirkondade 
regulatsioonikohaks, mis asub ajutüve tipu juures. Signaalid liiguvad igast 
taalamuse osast kindlasse piirkonda ja sealt tulevad omakorda signaalid samasse 
taalamuse piirkonda.  14.2 Tähelepanu osa psüühilised teabetöötluses
Tähelepanu abil koordineeritakse tegevust selliselt, et igal ajahetkel tajutakse, 
kujutletakse ning analüüsitakse sel hetkel ainuvajalikku või tähtsaimat 
ning seejärel suundutakse järgmise õige toimingu või 
töötlusoperatsioonide juurde. 14.3 Tähelepanu liigid
 Liigitus    tahteliste protsesside osalusmäärast    :   Tahtmatut, - geneetiliselt vanim ja lihtsaim alaliik. Passiivne, sõltub ärritajate 
eripärast ja tegevuse eesmärkide suhtes välistest sündmustest. 
Mehhanismiks on orienteerumisrefleks. Eriksen, Posner – tähelepanu hõivava 
ruumiosundaja meetod.  Tahtelist, - tähelepanu saadab teadlike kavatsuste poolt suunatud tegevust, 
eeldab tahtepingutust. Tähelepeanu on aktiivne, keerulise struktuuriga, 
vahendatud iseloomuga. Taheline tähelepanu läbib interioriseerimisprotsessi 
(Võgotski, Leontjev).   Tahtelisjärgset tähelepanu. – säilib tegevuse suuna vastavus eesmärkidele ja 
suvale. Komponent puudub, kuna tegevus ise on muutunud ennast 
motiveerivaks, huvitavaks, isekulgevaks. Liigitus tähelepanu     suunatusest    :   Sensoorne – väliskeskkonna ärritajatele suunatud tähelepanu  Ideaalne – suunatud mõtetele-kujutlustele  Motoorne tähelepanu – tähelepanu, mis on tarvilik toimingute ja liigituste 
suunamiseks ja kontrolliks. 46


Liigitus tähelepanu    suundade paljususest    :   Fokuseeritud tähelepanu – suunatud ühele objektile. Stroopi efekt- nt kollane 
on kirjutatud sinise tingiga, mistõttu on katseisikul raske öelda, et tegu on 
kollasega.  Jagatud tähelepanu – teabeallikaid 2 või enam, tähelepanu tuleb jagada. Laialt levinud tänapäeva liigitus U.Neissneri oma:  Fokaalne tähelepanu – vaimsete infotöötlusoperatsioonide kogum, mille 
tulemusena järjestikku ja teadvustatult tunnetatakse objekte, ideid, 
tunnuseid, mõistes nende tähendust ja funktsioone. Fokaalne tähelepanu on 
piiratud mahuga aktiivne teadvuse kese, mida järjestikku suunatakse 
erinevatele objektidele.  Eeltähelepanu – infotöötlusoperatsioonide kogum, mille tulemusena paljude 
objektide ja nende tunnuste üheaegse töötluse alusel luuakse materjal 
fokaalse tähelepanu tarvis. 14.4 Tähelepanu omadused
Olulisemad omadused, mida saab eksperimentaalselt mõõta:  Valivus (selektiivsus) – on mürast (foonist) signaali (objekti) väljafiltreerimise 
ja kasutamise võime.1958a Broadbent lõi vastava mudeli.  Maht – määrab üheaegselt selgelt tajutavate objektide hulk. Raske eristada 
töömälust. Tähelepanu maht sõltub oluliselt materjali organiseerimisest 
kompadeks ja känkudeks, teatud mõtestatud tervikuteks.  Püsivus- mõõdetakse efektiivsus- ja ajanäitajate olukorras, kus kestvalt on 
tarvis tähele panna info ühest infokanalist või 1 infoliigi piires.  Jaotuvus- mõõdetakse olukordades, kus üheaegselt on tarvis sooritada 2 või 
rohkem tegevust eeldusel, et neid ei saa sooritada eri ülesannete kiiresti 
vahelduva täitmise teel.  Ümberlülitavus- on mitmesuguseid signaale/kanaleid rohkem kui üks ning isik
peab lülituma ühelt teisele. Lisaks saab veel mõõta:  Kõikumine ehk fluktuatsioon – väljendub tähelepanu selguse ja 
reageerimisvõime perioodilises tugevnemises-nõrgenemises.  Kontsentratsioon ehk keskendumine – väljendab valivuse sügavust. Tähelepanu suhteline vabadus (Wundt, Helmholtz) – et pea ja pilgu suuna 
objektiivse muutumatuse korral saame oma suva kohaselt vaimusilmas tähelepanu 
keset või fookust erinevalt suunata. Tähelepanu lülitub muude tegurite võrdsuse korral eelkõige järgmisele:  Intensiivsemad signaalid  Signaalid, mis bioloogilise tähtsuse poolest ületavad teisi (nt valu esile 
kutsuvad)  Ootamatud signaalid 47


 Korduvad/korrapärased signaalid korrapäratute hulgas  Likuvad ärritajad staatiliste hulgas  Uudsed või ebatavalised tavaliste hulgas  Akommodatsioon (tundeorganite kohandumisele)  Harjumuspärane puudumine. Tuntakse ka esmasuse printsiipi – tähelepanu jaotumise korral on efektiivsem see 
info, kuhu tähelepanu lülitub esmajrjk. Tähelepanu silmapilgutus on nähtus, mis ilmneb juhul, kui tel on järjestikku 
ilmuvate objektide hulgast tarvis avastada 2 eesmärkobjekti. Refraktaarsus tähendab reageerimisvõime alanemist vahetult eelmise reaktsiooni 
sooritamise järel. 14.5 Tähelepanu tüpoloogilised ja individuaalsed omadused
Tähelepanu rigiidsus ehk paindumatus tähendab isiksuse püsiomadust, mille tõttu 
tal on märgata uusi asjaolusid, olukorramuutusi, järgida suhtluspartneri seisundi, 
meeleolu ja kavatsuste muutusi. Rigiidsuse vastand on paindlikkus. Labiilne tähelepanu – ei suuda keskenduda, häirivad muutused, tundlik 
ümbritsevate asjaolude ning teiste inimeste toimingute suhtes. R. Nidefferi tüpoloogiline liigitus: Kahe tähelepanumõõtme ehk –dimensiooni väärtusele, mõõtmeteks on:  Suund (sisse- ja väljasuunatud tähelepanutüüp)  Avarus (avara ja kitsa tähelepanuga tüüp). Avara väljasuunatud tüübi eelised on arenenud võime märgata ümbruses toimuvat, 
näha väliskeskkonnas paljut korraga, olla sellele avatud. Nt jalgpalli 
mängujuht/poolkaitsja Avara sissesuunatud tüübi eeliseks on avatus suurema hulga info vastuvõtule ja 
sisemisele töötlemisele. Nt kirjanik Kitsa väljasuunatud tüüp eeliseks on võime pädevalt reageerida keskkonnast 
tulenevatele väljakutsetele, tegutseda ühes kindlas sihis, valivalt reageerida 
välistele objektidele ja sündmustele ja neid mõjutada. Nt kudumine, söögikeetmine. Kitsa sissesuunatud tüüp ei ole raske mõttes lahendada probleeme, kui info on 
olemas. Nt koduse eelarve kontrollimine, kirja kirjutamine. 14.6 Tähelepanu desorganiseerivad faktorid
Broadbent, Eysenck, Hockey uurimused on näidanud, et stressorid mõjutavad 
tähelepanu kõige erinevamates suundades.  Piisavalt tugev müra suurendab virgust, tähelepanu valivust  Ärevus  Amfetamiin suurendab virgust, selektiivsust, reaktsioonikiirust 48


 Nikotiin mõjul virgus ja valivus suurenevad, lühimalu maht väheneb  Kuumus suurendab virgust ja selektiivsust, kuid ei mõju reaktsioonikiirusele  Alkohol alaneb virgus, reageerimiskiirus ja täpsus, lühimälu efektiivsus. 
Suureneb vigade arv.  Rahustite mõjul alanevad kõik eelpool loetletud funktsioonid  Magamatus- väheneb virgus, alaneb tähelepanu selektiivsus, alaneb 
töötempo, suureneb vigade arv. 14.7 teadvuse seisundid ja aktivatsioon
Aktivatsioon - virgust tagava ja ärkvelolekut eeldava teadvusseisundi alus. Tähelepanul on nii energeetiline kui selektiivne funktsioon, käivad käsikäes. Inimpsüühikas on võimalik tähenduslik infotöötlus ka ilma teadvuse 
osavõtuta. Uni ei ole ühtne seisund, vaid kulgeb läbi mitme kvalitatiivselt erineva 
faasi ehk staadiumi. Uinumise etapid:  Vaikne uni – 40-80 min, ühtlane hingamine, aeglased mittesakaadsed 
silmaliigutused jm.  Aktiivne e paradoksaalne e REM-une periood – unenäod Blitšenko tööd unesõppimise – hüpnomeedia – probleemi kohta. IV osa Isiksus ja sotsiaalsed suhted 15. Isiksuse – ja sotsiaalpsühholoogia Sissejuhatus
Inimese individuaalse eripära omaduste kirjeldamiseks on kasutusel isiksuse mõiste. 15.1 Isiksuse mõiste ja teooriad
Isiksus on järjepidev tundeelu ja motivatsiooni omadustes väljenduv 
individuaalsete erisuste kogum. Või ka Isiksus on selline psühholoogiline ja käitumuslike tunnuste unikaalne kogum, mis 
võimaldab isikut teistega võrrelda ja mis tuleneb kaasasündinud ja elu kestel 
omandatud kalduvustest ja eeldustest, mille alusel indiviidist areneb välja 
psühholoogiliselt omanäoline subjekt. Isiksuse iseloomu ja muude omaduste tundmine aitab antud isiku 
käitumist, eelistusi ja valikuid küllaltki suure täpsusega ennustada.
49


Olulisemad isiksuse omadused on:  temperamendiomadused (nt ekstravertsus, koleerilisus),  vaimsed võimed (nt sõnaosavus, matemaatiline võimekus),   iseloom (nt kangekaelsus, järeleandlikkus) ja   väärtused (nt loodusarmastus, kord). Franz Galli kuulus töö, et inimese karakterijooned määratakse kindlate 
ajupiirkondade vahendusel ning vastava ajupiirkonna hästi arenenud olles on ka 
koljul vastavad kühmud.  Isiksuse kui psühholoogia uurimisobjekti üldisemad teooria rühmad: 1. Psühhodünaamilised teooriad – põhiküsimus: mis on inimest liikuma paneb  jõud? Seega on motivatsiooniküsimus siinkohal tähtsal kohal. Olulisim 
eripära: inimese olemust ja tema motivatsiooni tuuma otsitakse 
alateadvusest. a. S.Freud psühhoanalüütiline isiksusekäsitlus!. Freudi seksuaaltungi  kultusest arendati välja uued õpetused.  b. Jung põhitähelepanu igas inimesed on peidus olevale kollektiivsele  alateadvusele, mis on psüühikasse ladestunud arhetüüpidena ja mis 
ilmekalt väljenduvad müütides ning inimkultuuris kasutusele võetud 
sümbolites.  c. Adler rõhutas oma invidivuaalpsühholoogias võimu- ja üleolekutugi ja  alaväärsuskompleksi osa inimese kujunemisel.  d. Neofreudistid (E.Fromm) pidasid põhitähtsateks sotsiaalseid suhteid  reguleerivaid tegureid (seotus, kuuluvus). 2. Tunnusjoonte teooriad- isiksuse määrab ära stabiilsete seesmiste  tunnusjoonte kombinatsioon, mis iseloomustab konkreetset isikut. a.  Oli omane juba Hippokratesele, kes eristas 4 temperamenditüüpi: i. Sangviinik ii. Koleerik iii. Flegmaatik iv. Melanhoolik b. Sheldon liigitas isiksused sõltuvalt kehatüübist i. Endomorfsed – ümarakehaga : rahumeelsed,  naudinguhimulised, heatahtlikud ii. Ektomorfsed – haprad : valvsad, erksad, intellektuaalsed, hea  enesekontrolliga iii. Mesomorfsed tüübid – lihaselised : ekstravertsed ja agressiivsed Allport jagas tunnusjooned esmased e kesksed ja teised tunnusjooned. Cattell arendas tunnusjoonte teooriat ja võttis kasutusele faktoanalüüsi. Isiksuse 
mõõtmiseks sai ta 16 isiksusefaktorit. Arendati välja 16PF test. Eysencki bioloogiliste tunnusjoonte teoorias jaguneb isiksuseomadused kolmeks: 50


 Ekstravertsus-introvertsus  Neurootilisus (emotsionaalne stabiilsus)  Psühhootilisus ( julmus, hoolimatus, normide eiramine). Üldtunnustatud isiksusepsühholoogias peetakse nn „suure viisiku“ 
kontseptsiooni.  Avatus  Kohusetunne/meelekindlus  Ekstravertsus  Lahedus/seltsivus  Neurootilisus 3. Kognitiiv-käitumuslikud teooriad (Bandura, Rotter, Mischel, Seligman)  rõhutavad sotsiaalse õppimise olulisust isiksuse kujunemisel.
Käitumismustrid sõltuvad:  Sellest, millist tagajärge on ette näha ja  Milline on eeldatava tulemuse olulisus inimesele (Rotter) 51


Isiksust oluliselt määratlev on tema kognitiivne stiil (Witkin, Gardner, Klein) – 
isiksuse kognitiivse stiili mõõtmed on sõltuvad:  Väljast  Korraarmastusest  Otsinguulatusest  Nivelleerimistendentsist (kas kaldutakse otsima sarnasust või üksikdetaile)  Kahemõttelisuse taluvusest. 4. Humanistlikud ja fenomenoloogilised teooriad – humanistliku koolkonna  esindajad (Roger, Maslow) rõhutavad isiksuse unikaalsust ja 
arenemisvõimelisust. Iniviidi areng madalamate vajaduste rahuldamist 
kõrgematele, Maslow vajaduste hierharia (ptk5.1). Kesksel kohal on 
ümbritsevate inimeste suhtumise kaudu kujunev suhtumise enesesse. 
Oluline on empaatia ja heakskiit. Teiste inimeste hinnangute alusel kujuneb 
enesehinnang. Fenomenoloogilistest teooriatest mõjukamaid on Kelly 
isiksuslike konstuktide teooria – inimest juhivad ja lõpuks ka määratlevad 
kujutlused, milles talletuvad ümbritsevate asjade ja nähtuste seosed. 15.2 Isiksuseomaduste mõõtmine 15.2.1 Intelligentsustestid
Vaimsed võimed väljenduvad mõtlemis- ja arutlemisoskuses, mäletamisvõimes, 
mõistmisvõimes, probleemide lahendamises, otsuste vastuvõtmises ja teadmiste 
rakendamise oskuses ja ulatuses. Ilma hea kasvatuse ja haridustingimusteta ei arene kaasasündinud 
eeldused headeks vaimseteks võimeteks. Spearman peab intelligentsuse aluseks 2 tüüpi faktorid:  Üldandekuse faktor (g-faktor)  Erinevad spetsiaalfaktorid (s-faktor) – erivõimena avalduvad spets ülesannete
täitmisel Catell jagas aga :  Voolavus – väljendub probleemide lahendamise võimes ja mõtlemiskiiruses  Kristalliseerunud intelligentsus – „settinud“ teadmised-kogemused Sternberg kolmekomponendilises intelligentsusteooria – seesmine komponent, 
kogemuslikud komponendid, väliskeskkonnaga seotud komponent. Gardner intelligentsuse paljusus  Kõige levinum meetod vaimsete võimete mõõtmisel on intelligentsustestid. IQ ehk 
intelligentsuskvoot. Binet töötas välja intelligentsustestid. 52


Terman täiustas ja arendas Binet meetodit ja selles ajast tuntakse seda Stanford-
Binet intelligentsustestina. Teine tuntud test on Wechsleri intelligentsustest. Hea testi olulisemaks näitajaiks on testi valiidsus (näitab seda, millisel määral test 
mõõdab just nimelt seda, milleks ta on ette nähtud) ja reliaablus ( garanteerib 
stabiilsed ja korratavad mõõtmistulemused).  15.2.2 Isiksusetestid
See, kuidas geenid väljenduvad, sõltub väga palju olukordadest, 
sotsiaalsetest ootustest ja tavadest. Isiksuseomaduste mõõtmiseks kasutatakse isiksuseteste. Liigid:  Objektiivtestid – küsimustik, mille tõelevastavust saab kontrollida. Tuntum nn
MMPI test.  Projektiivtestid – ei saa vastata õige-vale, nagu objektiivtestides. Siin on 
testiküsimused tajutava materjalina, mida vastaja peab tõlgendama. NT 
Rorschachi test, TAT test, Rosenzweig test. Subjektiivne heaolu – väljendab subjekti hinnangut oma rahulolule eluga, üldisele 
meeleseisundile, kärsitusele.
Elamusteotsing on mõõde, mis näitab, kuivõrd inimene otsib seiklusi, elamusi, uusi 
kohemusi ja riski.  15.3 Isiksuse agressiivsus
Kuritegevuse vohamine, liiklusviisakuse puudumine, südametus ja jämedus 
koolides, massimeedia agressiivne ja propageeriv materjal… Agressiivne käitumine on teist isikut kahjustav käitumine. Agressioon võib olla füüsiline  v psühholoogiline. See on energiline, järjekindel, 
teadlik agressiivne tegevus. Agressiooniga kaasneb viha- või raevuemotisoon, soov 
teist inimest vigastada v alandada. Kuidas agressiivne käitumine tekib? Sellele püüavad vastata agressiivsuse teooriad:  Instinktiteooriates eristame etoloogilisi (Lorenz) ja psühhoanalüütilisi (Freud) 
teooriaid. 
Ühine: agressiivsust on kaasasündinud instinkt. Nt liigi kaitsmine piiratud 
ressursside eest võitlemisel.  Frustratsiooni-agressiooni teooria – Dollard, Miller. Lisaks instinktile on 
agressiivsusel ka sotsiaalsed ja inimeste interaktsioonist tulenevad ajendid. 
Kõige olulisemaks agressiivsete impulsside vallapäästjaks on 
takistused eesmärgipärasel käitumisel.  53


Eesmärgipärasele tegevusele teele ilmub ootamatu takistus -> takistust 
tajutakse kellegi poolt ettekavatsetuna-> tekib järsk frustratsioon -> 
vallandub agressiivne reaktsioon. Agressiivsuse sotsiaalse õppimise teooria (Bandura) – kui kõrvaltjälgitavad 
agressiivsed teod (nt film) saavad positiivseid kinnitusi, siis võib ka 
vaatluse teel toimuv õppimine olla küllaltki efektiivne.
Tv agressiivse käitumise 4 peamist efekti:  Suureneb vaataja erutusaste  Kasvab käitumise pidurdamatus  Käivituvad jäljendusmehhanismid  Leiab aset nüristumine (desensitisatsioon) agressiivsusega kaasneva julmuse,
vigastatuse jms suhtes. Agressiivset käitumist soodustavad tingimused on anonüümsus ja 
deinvividuatsioon.
Agressiivsust suurendavad ka ülerahvastatud ja tiheliolek. Nn personaalsesse ruumi
tungimine.
Tänapäeva elukeskkond soodustab agressiooni:  Suurlinnade anonüümsus  Ülerahvastatud  Migratsioon ja kultuuride segunemine  Massimeedia agressiivsusküllus  Noorte järelevalve lõdvenemine 15.4 Isiksuse patoloogia
.. on valdkond, millega tegeleb psühhiaatria kuid ka psühholoogia. Mis on isiksuse käitumise ja vaimse elu norm? Lihtsam def kõrvalekalde/hälbe kaudu, nende 3 peamist kriteeriumi:  Nähtuse harvaesinevus  Sobimatus konteksti  Isiklikud kannatused v vaevused Peamised häirete liigid:  Ärevushäired (nt foobiad)  Somatoformsed häired (nt hüpohondria)  Dissotsiatiivsed häired (nt isiksuse kahestumine)  Meeleoluhäired (nt depressioon)  Skisofreenia (nt vaimuelu lõhestumine)  Eemaletõmbumine ja eraklikkus  Haiglaslik eneseimetlus ja –armastus ehk nartsissis m  Antisotsiaalsed isiksusehäired (nt psühhopaatia)  Sõltuvused (nt alkoholism) 15.5 Hoiakud ja nende muutumine
Hoiak on isiksuste püsiv valmisolek reageerida teatud kindlal viisil. 
54


Eristatakse:  Suhtumuslikke  Sotsiaalsed hoiakuid  Sättumuslikke hoiakuid. Hoiakute 3 olulist komponenti on:  Afektiivne –mida isik tunneb hoiakuobjekti suhtes, kas ta hindab seda 
positiivselt, neutraalselt või negatiivselt  Kognitiivne – tõekspidamised ja arusaamad hoiaku objektist, tema objektiivne
määratlus  Käitumuslik (konatiivne) – kuidas isik tegelikult reageerib hoiakuobjektile, 
millised on tema toimingud selle suhtes. Hoiakutel on isiksuse jaoks mitmed olulised funktsioonid:  Hoiak on motivatsioonile nähtus  Hoiakul on kognitiivne funktsioon – inimene püüdleb maailmatunnetuses 
ennustatuvuse ja korrapära poole  Hoiakul on ekspressiivne funktsioon – ta väljendab isiksust ja kirjeldab tema 
väärtusi  Hoiakul on kohastumuslik funktsioon – sotsiaalselt soovitavaid ja 
aktsepteeritavaid suhtumisi saame väärtuslikke reageeringuid.  Kommunikatiivne funktsoon – aitab suhelda ja teavet vahetada  Mina ise funktsioon – hoiakud aitavad vältida meie eneseteadvuse ja 
eneseväärikuse kahjustamist. Hoiakud annavad käitumisele kiiruse, järjepidevuse ja psühholoogilise 
ökonoomia. Festinger kognitiivse dissonantsi teooria – hoiakute püsivus ning hoiakute mõjul 
aset leidvate tunnetuslikke protsesse maailma nähtuste tõlgendamisel ja ego-
kaitsel. Hinnanguid mõõdetakse hinnanguskaalal. (täiesti nõus, nõus, ei oska öelda, ei ole 
nõus, kategooriliselt pole nõus). Likerti skaale, Thurstone skaala, Guttmani skaala jt. Millised tegurid ja kuidas mõjutavad veenmised hoiakuid?
Nt mõned:  Atraktiivsema välimusega veenjal on suurem mõju  Isikud, kellega inimene samastub, on mõjusam veenja  Tuttavlik sõnum v selle esindaja on veenvam kui päris uus  Huumor aitab leevendada vastuseisu Jne. Hoiakunähtustest „kapriisseimad“ on eelarvamused. (gruppidevahelised hoiakud, 
puudub faktiline põhjendatud). Endast erinevaid omadusi jooni tunnuseid peetakse 
sobimatuteks, ebameeldivateks (sugu, rass, eriala, vanuserühm, sotsiaalne klass).
55


15.6 Sotsiaalsed suhted ja sotsiaalsed grupid
Ilma sotsiaalsuseta ei omandata oskusi, kultuuripõhiseid teadmisi, arenenud 
mõtlemisvõimet. 15.6.1 Suhete tekkimine ja areng
Inimsuhete tekkeks on tarvis teatud eeltingimusi, nt keskkonnatingimused, et 
suhtlemine üldse tekkida saaks. Lähedus ruumis kujundab ka sarnasemaid hoiakuid 
ja suurendab meeldivate suhete tekkimise võimalust. Algselt võõraste inimeste 
vahel kujunevad meeldimissuhted tulenevad suurel määral sellest, kuivõrd
sarnased on inimeste hoiakud enne tutvumist.
Jrgm mängib rolli väline atraktiisus (meeldivus)- alateadlikult otsitakse endaga 
sarnaseid, sest otsitakse alateadlikult oma alter ego ka partneris (laps sarnaneb 
vanemale, seetõttu naiseid otsivad isa-sarnast meesterahvast, mehed ema-sarnast 
naisterahvast). Väärtussüsteem, hoiakud, elustiil, eelistused (usk, muusika, sport jt),
suhtumine lastekasvatuse küsimustesse, rahvuslik ja rassiline kuuluvus – kõik on 
oluline, et kauem partneriga koos olla.
Kerckhoffi mudel suhte edasikestmisest: 1. Sotsiaalne filter 2. Psühholoogiline filter, 
2. Emotsionaalsete vajaduste filter.
Armastussuhte 3 põhikomponenti: kirg, intiimne lähedus (sõprus), kohusetunne ja 
pühendumus. 15.6.2 Suhete mallid
Sotsiaalsete mõjude peamiseks kontrollimehhanismiks on normid. Normid on 
sotsiaalselt õpitavad reeglid, mis kirjutavad ette, mida inimesed tohivad või ei tohi 
teha teatud tüüpsituatsioonides. Distriktiivsed normid näitavad seda, mida enamik inimesi antud olukorras teeb.  Normidele vastav ja nendest kinni pidav käitumine loob ja eeldab järeleandlikust ja 
komformsust (see tähistab tõekspidamiste või käitumise muutumist vastusena grupi
survele või ootustele olukorras, kus seda muutust otseselt ei nõutagi.). Komformsuse allikateks on:  Püüd toimida õigesti ja toetuda seejuures teiste antud suunistele ja normidele  Püüd meeldida kaaslastele ja ümbritsevatele inimestele  Püüd saada tasu sobiva käitumise eest ja vältida karistusi ebasobiva 
käitumise eest. Järeleandlikkus tähistab muutust käitumises või suhtluses vastusena palvele või 
korraldusele. „Võrgutamistehnikad“: 1. Inimesed kalduvad vastu tulema pigem sümpaatsete isikute soovidele kui  ebasümpaatsele. 2 meetotid siin: eneseviksimine (naeratused, riietus, 
sõbralikkuseavaldus jt) või teise isiku viksimine (meelitatus, huvitatus, 
nõustumine). Üledoseerimine tekitab bumerangefekti ja tulemus on 
vastupidine. 56


2. Olles sidunud ennast teatud seisukoha v tegevusega, kaldub inimene  kergemini nõustuma toimingutega, mis on selle seisukohaga kooskõlas. „Jala 
ukse vahele pistmise“ tehnika- esialgu tuleb saavutada tühinegi 
järeleandmine, siis on suurem tõenäosus suurema nõudmisega edu 
saavutada. Nt turul maitse õuna ja sa ostad 1-2kg. 3. Vastutulelikkuse põhimõtte järgi antakse kergemini järele nende inimeste  taotlustele, kes ise on eelnevalt omapoolse teene osutanud. Nt 
„katusepakkujate strateegia“ ja „uksega näkkulöömine“  - esialgu öeldakse 
ebareaalne hind, misjärel „tullakse vastu“ ja alandatakse hinnataset. 4. Pakkumised, mis keskenduvad võimalustele, inimestele, asjadele, mis on  haruldased või mille varud on otsakorral. „Võtke viimane, enne kui hilja“ 5. Rohkem antakse järele tegelikku või näivat autoriteeti omavale inimesele.
6. Pakkumisega nõustutakse kergemini, kui samas kõrval v eelnevalt esitatud  halvem variant (võrreldes olukorraga, kus seesama pakkumine esineb eraldi).
Nn Kontrastiefekt Kuuletumise puhul tuleb järeleandmine autoriteeti v võimu omava isiku poolt 
esitatud nõudmisele. NT Milgrami katsed „õpetajad“ „õpilased, vale vastus = 
elektrishokk. Kes on nõus lõpuni minema (450V), kuigi oli seda raske teha, siis miks 
osad kuuletusid eksperimendiga lõpuni minema?. Kui keegi näitab oma 
allumatusega eeskuju (nt lahkub ruumist nn õpetaja rollist), suureneb ka 
tõenäosus, et teisedki ei kuuletu nii kergesti (ka katkestavad). Empaatiavõime- võime sisse elada teise inimese tunnetesse, teisele kaasa elada. Konflikti soodustav on ebapiisav või ebaadekvaatne kommunikatsioon, 
eriti aga teabeedastuse moonutused. Konflikti intrapersonaalseks eriliigiks on 
rollide konflikt (lapsevanem, õppur, sõber, ametnik jne). 15.6.3 Sotsiaalsed grupid
Grupp on kogum kahest või enamast inimesest, kes mõjutavad üksteist vastastikku 
suhtlemise kaudu. Interaktsioon – suhtlemise toel aset leidev koostegevus grupis. Perekond, õpperühm, golfiklubi liikmed jne on grupp nt. Mis tahes grupis omastavad
inimesed rollid. Roll on teatud selline ootus inimese käitumisest grupis, mida grupi 
liikmed jagavad. Sotsiaalse grupi oluliseks funktsiooniks on iga üksikindiviidi vaimse ja isikliku arengu
suunamine ja kontrollimine. Enesehinnangu kujundamisel ning arengu 
suunamisel on võtmepositsioonil nn tähtsad teised, s.o need inimesed, 
kelle sarnased tahetakse olla, kelle väärtusi jagatakse ning kelle 
hinnangut respekteeritakse. Inimeste rühma, kelle hulka kuuluvaks isik ennast peab, nim refrentgrupiks. Grupid jagunevad:  Tinglikeks     e statistilisteks 57


 Reaalseteks     e loomulikest Grupid jagunevad ka:  Suurteks (rahvused, sugu, haridustase)  Lokaalseteks (asutus, ülikool)  Väikesteks – staatus on tähtis, mis näitab ära indiviidi positsiooni grupi teiste 
isikute suhtes. Staatuse kolmeks peamiseks allikaks on pärilikud 
võimalused ja positsioon, tegevuse edukus, talent. Grupid liigitatakse veel ka:  Esmased grupid- vahetu suhtlemine, nt perekond  Teisesed grupid – juhuslikumad, lõdvemad suhtlused, nt juuksurisalongis 
aastaid kohtuvad inimesed Oluliseks on ka liigitus:  Formaalsed grupid – nt erakond, asutus  Mitteformaalsed grupid- grupid ühiste huvide ja sarnasuse alusel Kõige olulisem roll grupis on liidri roll. Formaalsed rollid ja mitteformaalsed rollid 
(firmajuht vs töö juures liidri käitumisega isik). Lewini liidri juhtimisstiilide liigitus:  Demokraatlik liider- kuulab teiste arvamusi, ettepanekuid, ühised arutelud, 
otsuseid selgitatakse.  Autokraatlik liider – juhtimine toetub korraldustele ja juba otsustatud 
küsimuste elluviimise korraldamisele. Kasutatakse karistusi, vahel ka kiitmisi.
Otsusi ei põhjendata.  Laissez-faire (minnalaskmise-tüüpi) liider – abi ja suunised antakse, kui 
küsitakse, kiitusi-karistusi ei kasutata. Kõige paremini vastab liidrirolli nõuetele isik, kellel on:  head personaalsed suhted alluvatega  kelle positiivne mõju suureneb ülesande keerukuse kasvades  kelle käsutuses on piisavalt sobivaid võimuatribuute  kes kontrollib olukorda seetõttu, et situatsioon vastab tema 
eeldustele ja oskustele ja võimaldab avaldada mõju olukorrale. 58


59

Document Outline

• Psühholoogia üldküsimusi
  • Ptk1. 1.1 Psühholoogia aine
  • 1.2 Psühholoogia meetodid
  • 1.3 Psühholoogia ülesanded
  • 1.4 Psühholoogia harud
• Psühholoogia arengulugu
  • 2.1 Psühholoogia tekke varajane periood
  • 2.2 20 sajandi psühholoogia
• Psüühika evolutsioonilise tekke ja arengu loodusteaduslik käsitlus
  • 3.1 Looma psüühika
  • 3.2 Inimese psüühika- sotsiaalse teadvuse tase
• Psüühika neuroteaduslikud alused ja ontogenees
  • 4.1 Närvisüsteemi ehitus ja funktsioonid
  • 4.2 Kõrgem närvitalitus ja selle omadused
  • 4.3 Ajukoore töö süsteemsus ja tüpoloogilised erisused
  • 4.4 Füsioloogilise ja psüühilise suhe
  • 4.5 Inimese psüühika ontogenees
  • 4.6 Uni ja hüpnoos
• Vajadused ja motiivid
  • 5.1 Vajadused
  • 5.2 Motivatsioon
  • 5.3 Motiiv
  • 5.4 Motivatsiooniseisundid
    • 5.4.1 Hoiakud ja sättumused
    • 5.4.2 Motivatsiooniseisundid
• II OSA tunnetusprotsessid
  • Sissejuhatus
  • Sensoorsed tunnetusprotsessid
    • 6. Aistingud
    • 6.1 Aistingu mõiste
    • 6.2 Meeleline ja abstraktne tunnetus
    • 6.3 Aistingu neurofüsioloogia
    • 6.4 Aistingute liigid ja üldised seaduspärasused
      • 6.4.1 Aistingute liigid
      • 6.4.2 Aistingute üldised seaduspärasused
      • 6.4.3 Aistingute seaduspärasuste arvestamine praktilistes rakendusvaldkondades
• Pertseptiivsed tunnetusprotsessid
  • Taju
  • 7.1 Taju mõiste
  • 7.2 Tajude liigitus
  • 7.3 Taju üldised seaduspärasused
    • 7.3.1 Taju omadused
    • 7.3.2 Väärtaju
    • 7.3.3 Taju ökoloogiline põhjendatus
  • 7.4 Inimese tajumine (inimene kui sotsiaalse taju objekt)
    • 7.4.1 Inimesetaju protsessid ja mehhanismid
    • 7.4.2 Millistele tunnustele toetub inimesetaju
• Mnestilised tunnetusprotsessid
  • 8. Mälu
    • 8.1 Mälu mõiste
  • 8.2 Mälu neurofüsioloogilised alused
  • 8.3 Mälunähtuste klassifikatsioon ja lühiiseloomustus
    • 8.3.1 Mäluprotsessid
    • 8.3.2 Mälu liigid
      • 8.3.2.4 Tahteline ja mittetahteline mälu
      • 8.3.2.5 Mälu liigitused taju liikide põhjal
  • 8.4 Mälu kui infotöötlus
  • 8.5 Praiming
  • 8.6 Anomaalsed mälunähtused
  • 8.7 Mälu individuaalsed erisused ja hetkeomadused
  • 8.8 Pealtnägijate/tunnistajate ütlused ja mälupsühholoogia
• III osa
• Tegevuse regulatsioon
  • 9. Kujutlus ja fantaasia
  • 9.1 Kujutluse mõiste, liigid ja funktsioonid
  • 9.2 Kujutluse omadused
  • 9.3 Kujutluse aktiivsus ja originaalsus
  • 9.4 Kujutluse eksperimentaalne uurimine
• Intellektuaalsed tunnetusprotsessid
  • 10. Mõtlemine
    • 10.1 Mõtlemise olemus ja funktsioonid
    • 10.2 Mõtlemine, keel ja loogika
    • 10.3 Mõtlemisnähtuste liigitamine
    • 10.4 Mõtlemine kui probleemi lahendamine
  • 11. Keel ja kõne
    • 11.1 Keele mõiste ja keele funktsioonid
    • 11.2 Kõne mehhanismid
    • 11.3 Kõne liigid ja funktsioonid
    • 11.4 Kõne mitteverbaalsed ja helilised individuaalsed tunnused
      • 11.4.1 Kõne mitteverbaalsed komponendid
      • 11.4.2 Kõne paraverbaalsed tunnused:
• Emotsionaalsed-tahtelised protsessid
  • 12. Tahe
    • 12.1 Tahte mõiste ja iseloomustus
    • 12.2 Tahte psühhofüsioloogilised alused
    • 12.3 Tahe ja motivatsioon. Tahte funktsioonid
    • 12.4 Isiksuse tahte iseärasused
  • 13. Tundmused ja emotsioonid
    • 13.1 Tundmuste ja emotsioonide mõiste
    • 13.2 Tundmuste ja emotsioonide iseärasused
    • 13.3 Emotsioonide funktsioonid ja füsioloogilised alused
      • 13.3.1 Emotsioonide otstarve
      • 13.2.2 Emotsioonide füsioloogilised alused
    • 13.4 Emotsioonide areng ja emotsiooniteooriad
      • 13.4.1 Emotsioonide areng
      • 13.4.2 Emotsioonide teooriad
    • 13.5 Emotsioonide liigid
    • 13.6 Emotsioonide väljendumine füüsises
    • 13.7 Kõrgemad tundmused
  • 14. Tähelepanu ja tähelepanelikkus
    • 14.1 Tähelepanu mõiste ja neurofüsioloogilised alused
    • 14.2 Tähelepanu osa psüühilised teabetöötluses
    • 14.3 Tähelepanu liigid
    • 14.4 Tähelepanu omadused
    • 14.5 Tähelepanu tüpoloogilised ja individuaalsed omadused
    • 14.6 Tähelepanu desorganiseerivad faktorid
    • 14.7 teadvuse seisundid ja aktivatsioon
• IV osa Isiksus ja sotsiaalsed suhted
  • 15. Isiksuse – ja sotsiaalpsühholoogia
    • Sissejuhatus
    • 15.1 Isiksuse mõiste ja teooriad
    • 15.2 Isiksuseomaduste mõõtmine
      • 15.2.1 Intelligentsustestid
      • 15.2.2 Isiksusetestid
    • 15.3 Isiksuse agressiivsus
    • 15.4 Isiksuse patoloogia
    • 15.5 Hoiakud ja nende muutumine
    • 15.6 Sotsiaalsed suhted ja sotsiaalsed grupid
      • 15.6.1 Suhete tekkimine ja areng
      • 15.6.2 Suhete mallid
      • 15.6.3 Sotsiaalsed grupid