Psühholoogia (1)

Psühholoogia- õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest.
Psüühika- väljendub objektiivse tegelikkuse tunnetamise võimes. Aju tegevuse tulemus, funktsioon. Ka hingeelu, hingelaad , isikupärased hingeelulised nähtused.
Psüühiline tegelikkusepeegeldus tekib välis- või sisekeskkonna ärritaajate mõjumisel meeleorganeile. Välismõjurid- helivõnkumine, elektromagneetilised lained (nähtav valgus), füüsilis- mehaaniline surve, molekulid õhu koostisosana jne.
Erutus kantakse edasi närvikeskustesse- peaajusse ja selle koorde , kus tekivad teadvustatud kujundid , infi nendest vahendavad psüühilised esindused ehk representatsioonid . Psüühiline tegevus on infotöötlus, mis loob maailma mudeli selle subjektiivses vormis.
Subjektiivselt väljendub psüühika inimese aistingute, tajude, kujutluste, mõtete jne vormis.
Objektiivselt väljendub psüühika inimese tegevuses, kõnes, miimikas jne.
Teadvuse kolma aspekti Ned Blocki järgi:

fenomeniline teadvus (st vahetu meeleline kogemus)

juurdepääsuteadvus (võime teadlikult ja tahtlikult suunata oma vaimset tegevust)

eneseteadvus (arusaamine endast ja oma tunnetusprotsessidest). Kõrgeim vorm- keeleprotsesside ja tahte poolt vahendatud teadvus- on omane inimesele.
Ülesanded:
Tunnetuslik funktsioon- mõista inimese olemust, teda liikuma panevaid jõude, psüühika ja käitumise seaduspärasusi, teadvuse mehhanisme ja piirvõimeid.
Jagada teoreetiliseks ja rakenduslikuks. Rakenduspsühholoogia püüab teoreetilistes distsipliinides saadud teavet kasutada konkreetsete eluliste probleemide lahendamiseks.
Suunav , konsulteeriv ja otsuseid ette valmistav funktsioon seoses teiste ainetega, subjektiivse maailmaga .
Kasvatustöö ja ravi nt- otsesemalt nähtavad ül-d.
AJALOOST
Leipzig 1879 Esimene eksperimentaalpsühholoogia laboratoorium. Wilhelm Wundt.
Psühholoogia kui iseseisva teadusdistsipliini teke.
Esemete ja olendite hingestamine- animism .
Tsivilisatsioon- hingeellu puutuv sai filosoofia uurimisobjektiks. Psüühilise alge seletamine- materialistlik ( Demokritos - hing on materiaaalne) ja idealistlik ( Platon -hing on ideaalne, tunnetus elust ideaalses maailmas).
Descartes - interaktiivne dualism- vaimuelu nähtused on sõltumatud ajutegevusest, käivad kooskõlas.
John Locke- teadmiste meelelise päritolu idee- vastsündinu on tabula rasa, kogemus kirjutab meelte kaudu sisu.
K.Marx ja F. Engels - dialektilise materialismi õpetus, kus psüühikat käsitleti aju ja selle erilise omaduse- teadvuse- evolutsioonilis-ajaloolise arengu tulemusena.
Struktualism (Wundt, Titchener). Psüühikalementide loendi, struktuuri ja elementidevaheliste seoste (aasotsiatsioonide) ning hierarhiate uurimine .
Funktsionalism (James, Dewey ). Psüühika funktsioonide uurimine protsesside kaudu, selgitamaks nende osa keskkonnaga kohastumisess ja praktiliste ül täitmises. Ameerika põhiliselt.
Psühhoanalüüs ( Freud , Jung , Adler ) raamat?!
Inimese käitumise, iseloomu ja neurooside seletamine alateadvusse peidetud instinktide ja mälestuste toime kaudu.
Inimest ajendavaks jõuks on tungid ( instinktid ), määravaimad: * eluinstinkt, mis samastub põhiliselt suguinstinktiga e libidoga
*surmainstinkt ehk hävitamise instinkt e thanatos .
Vaimuelu= nende kahe vastandliku jõu võitlus. Elu on nagu võitlus selle nimel, et jõuda kindlale eesmärgile- surma- mitte niisama, vaid antud subjektile ette nähtud viisil. Elu on surma teenistuses.
Alateadvuses olev, allasurutud energia võib olla neurooside, eksitoimingute, unenägude põhjustajaks, samuti loova aktiivsuse lätteks.
Isikusus= ’tema’ (id), ’mina’ (ego), ’ülemina’ ( superego ).
TEMA e ID isiksuse tume, nähtamatu, halvastiorganiseeritud osa, sisuks on instinktiivsed püüdlused, mis otsivad endale lahendust ja on määratud nn naudinguprintsiibist.
MINA e EGO kujutab isiksuse organiseeritud alget, seda, mis on vahelüliks välismaailma ja ’tema’ vahel. Mina ja tema vahel on barjäär. Tervel inimesel kulub vähe vaimujõudu et barjääri püsivana (vastandlike soovide võitlust kontrolli all) ja tasakaalus hoida. Funktsiooniks on psüühika kaitse väliskeskkonna ohtude eest ja kohanemine praktilise elu probleemidega.
’mina’ otsustab, mil määral rahuldada ’tema’, s.o meie instinktiivsed soovid.
ÜLEMINA e SUPEREGO esindab isiksuses moraali, sotsiaalseid norme, mis omandatakse kasvatuse ja õppimise käigus. Kaks aspekti: *südametunnistus *ideaalne mina, mis annab moraalse käitumise etalonid, sel ajal kui südametunnistus otsustab ja karistab ideaalse mina antud reeglite rikkumise eest.
Instinkt ehk tung on stiimul, msi tuleneb organistmist endast. Neid tunge sünnitab mingi teatud vajadus ning neil on eesmärk ja objekt. Eesmärgiks on vajaduse poolt tekitatud sisepingete maandamine ja vähendamine.
Neofreudistid ( Fromm )bioloogilise ja kollektivse alateadvuse täiendamine sotsiaalse sisu ja ühiskondlike väärtustega. Pöörduvad sugutungi kõrval või selle kiuste ka teiste inimest liikuma panevate jõudude poole. Võimutung, tahe vägevusele, mis määrab ära tegevuse eesmärgid ja nende saavutamise teed. Vastandiks alaväärsustunne.
Fromm- inimesega kaasneb eraldumine, mis tekitab üksildustunde, käitumise motiivid on määratud püüdest ületada see üksildustunne. „vabaduse eest põgenemine“, mille mehhanismid on: * autoritaarsus (püüe valitsemisele) * destruktiivsus (püüe purustamisele) * konfortism ( teistega sarnastumine ).
Hüpnoos- patsient hüpnotiseeritakse, inimene vajub poolunne, aktiivsemad ajukeskused jäävad ärkvele, need suudavad küsimustele vastata. Vastuolu käitumise tegelikkuse ja inimese tahte vahel. See mis paneb meid tegutsema, on sügaval ajusopis, teadlikkus on midagi muud. Seksuaalne energia avaldub teadvuses moonutatud kujul. Freudi arvates on kõigil sisemine konflikt, ebanormaalsed. Ego on keskmine tase. Kolmas kihistus on super ego- kõrgeim tase, esindab kultuurinorme, lubab käituda mingis kindlas tsiviliseeritud vormis. Inimest iseloomustab teatud kompleksid .
Freud terapeudina üritas ka hüpnoosi kasutada, üritas narkootiliste ainetega alateadvust uurida.
Freudi psühhoanalüütiline kušett.
Karl Gustav Jung- Sveitsist, Freudi õpilane- jõudis järeldusele, et Freudi teooria on liiga panseksuaalne. Freudi järgi- Inimene ripub suguelundite küljes!!! Arendas analüütilise psühholoogia suuna.
Teine õpilane oli Adler- keskendus võimutundmisele ja alaväärsuskompleksile.
Biheiviorism (Thorndike, Skinner , Watson )
Psühholoogia taandumine objektiivselt mõõdetava välise käitumise uurimisele vastavalt stiimuli reaktsiooni meetodile. Palju loomkatseid ning keskendumine õppimise seaduspärasuste väljaselgitamisele.
Inimeste ja loomade jälgitav ja mõõdetav käitumine on teadusliku psühholoogia lauseks. Liigutused, reaktsioonid R ja vastus ärritusele ehk stiimul S. Teadvus ja kõik subjektiivne on must kast, mille sisu ei avane objektiivsele teadusele. Katse-eksituse ( proovide ja vigade) meetod.
Põhiliselt loomkatsed ning saadud tulemusi käsitleti mudelina inimese käitumise mõistmiseks.
Juhtisid tähelepanu käitumise sõltuvusele keskkonnast, töötasid välja klassikalised õppimisalased eksperimendiskeemid.
S  Balck box  R
Pavlovi reflekt. Tingitud refleks tekitatud kui toidu saamisel helistatakse kella ja kui hiljem niisama kella helsitatakse siis hakkavad süljenäärmed iseenesest tööle. Ülim ülesanne psühholoogias, et saaks lahti pseudoteaduse mainest.
Watson- kirjuta manifesti, et käitumine peab olema objektiivne, käitumuslik, mõõtev.
Teatud toimingutel on teatud tagajärjed, mis annavad kas positiivse või negatiivse kinnituse . Sellest järeldudes alateadlikult kas teed seda või ei.
Skinner- Inimene on õnnelik siis kui on ümbritsetud kõige paremate stiimulitega, unustage vabadus.
Gestaltpsühholoogia. (Wertheimer, Köhler, Koffka ) (sks keeles gestalt- kuju)
Vastandasid end teistega, kritiseerisid struktualiste. Väitsid, et element on tühine, ilma et ta oleks koondatud terviklikuks heaks struktuuriks.
Psüühilistele nähtustele (taju, probleemi lahendamine) on loomuldasa omane terviklikkus , struktureeritus, milles selle terviku elemendid on allutatud tervikule ja ilma selleta ei oma olulist sisu. Formuleerisid terve rea katseandmetest lähtuvaid tunnetuse elementide organisatsiooni printsiipe (’hea’ gestalti tunnused, figuuri ja fooni eristamise seaduspärasused). Staatilised pildid, mitte liikumine. Liikumise illusioon , struktuurne koherentsus piltides- film !moodustavad osakesed, elemendid on sekundaarsed.
Köhler algatas suuna.
Humanistlik psühholoogia ( Rogers , Maslow)
Psüühika ja käitumise eksperimentaalse uurimise asemel peavad psühholoogid keskenduma inimese mõistmisele ja tema abistamisele, et iga indiviid saaks parimal võimalikul moel realiseerida temas peituva arengupotentsiaali ning ületada kohanemisraskused. HP on palju mõjutanud psühhoteraapiat nind psühholoogilist trenningut. Vestlused ja vaatlused.
Mõitse teraapia ei tähenda, et see on meditsiiniline . Käitumuslik, positiivne jms teraapiad.
Kognitiivne psühholoogia (Bruner, Broadbent , Miller, Neisser, Simon, Posner )
Mõiste: 1) tegelesid juba struktualistid, kuid ei räägi teoreetilisest koolkonnas, vaid uurimisest. Uuriti tunnetuslikke protsesse.
Lähtub arusaamast, et inimese psüühikat tuleks käsitleda kui informatsiooni vastuvõtvat, muundavat, säilitavat, ja kasutatavat mitmetasandilist töötlussüsteemi. Infotöötlust vahendavad maailma objektide ja nähtuste kohta käivad psüühilised esindused (representatsioonid) ning tasemetevahelist teabeedastust ellu viivad seesmised (otsesele järeldusele viivad) protsessid.
Keskne üldine omadus on see, et inimest käsitletakse infot vastuvõttev, tranforemeeriv, salvestav süsteem. Teadmised ja kogemused ei teki otse, vaid eeldavad andmete kui eelduste põhjal järelduste ja üldistuste tegemist.
Inimese psüühika-sotsiaalse teadvuse tase
Inimtegevus on aju suurte poolkerade koore tegevuse ehk kõrema närvitegevuse funktsiooniks. Mehhanismilt bioloogiline, sisult sotsiaalne.
Teadvuse tunnused: *võime eristada tegelikkuse olulisi tunnuseid
*eesmärgilisus (võime planeerida tegevust, valida eesmärgi täitmiseks vahendid ja viisid)
*ühiskondlik-ajaloolise kogemuse akumuleerimine, omandamine, edasiandmine- teadmised kanduvad edasi kultuuris
*tingitus ühiskondlikust teadvusest- individuaalsetes teadvustes antud ja edasi kantud ideed, vaated jne, mis on omased suurematele sotsiaalsetele rühmitistele.
*eneseteadvus- teadlikkus enese olemasolust, oma tegevusest, enesest kui isiksusest ja ühiskonna liikmest, selle kujunemise aluseks on oma isiku, tegevuse, saavutuste võrdlemine teistega.
Vihikus infotöötluse skeem!
Rahuldatuse puudumine annab märku, et midagi on valesti. Vajaduste põhiliselt tekib motivatsiooniline seisund.
Maslow pramiid / vajaduste hierarhia :
Eneseteostus-
Respekt /väärikus-
Kuuluvus- inimene vajab kuulumist kuhugi , ka kultuuriliselt ja sotsiobioloogiliselt. Loomadel karjakuulumine. Teistega koos on lihtsam rahuldada vajadusi. Inimesed peavad tundma, et neid on vaja, neil on oma roll, funktsioon, nende kohta on mingid ootused. Neil on tähtsus, tähendus, kuulumine gruppi annab lisaväärtuse.
Ohutus
Füsioloogilised vajadused
Inimesi eristab loomadest see, et nad suudavad kõrgema taseme omaduste saamiseks ohjata madalama väärtuse omadusi.
MOTIVATSIOON - on vajaduse rahuldamisele suunatud funktsionaalsete süsteemide eesmärgipärane aktiivsus. Vajaduste rahuldamise programm tingib ajju saabuva info sihipärase filtreerimise või kindlakujulise struktureerimise.
Orgaaniliste vajaduste kujunemise üheks ajukeskuseks on hüpofüüs ehk ajuripats , mille talitlusest sõltub paljude teiste sisesekretsioonimehhanismise töö. Aktiivsus vajaduse rahuldamiseks on saadetud pidevast tegevuse vaheastmete tulemuste ja soovitaba lõpptulemuse võrdlemisest varasemate programmide ja programmerituga. Rahuldamisel kaob motivatsiooniline pinge ja tekivad pos emotsioonid . Teatud tegevus kinnistub fondis. Järgmine kord lülitatakse see programm juba automaatselt sisse. Lk 74 skeem!
Vajaduse areng toimub vajaduse rahuldamise objektide arengu kaudu. Esemelise sisu muutumine viib ühtlasi vajaduse rahuldamise viiside muutumisele. Tootmise ja loometegevusega luuakse objekte tarvete rahuldamiseks ja tekitavad seoses sellega uusi tarbeid . Varem vahendina esinenud objekt muutub eesmärgiks, mis on ise võimeline esile kutsuma motivatsiooniseisundi, kujuneb sellega ise vajaduseks . Nad muutuvad ideatoorseteks- omandavad iseseisva tähenduse, muutuvad psühholoogilisteks invariantideks.
MOTIIV - on tunnetatud vajadus. Konkretiseerib motivatsiooni. Arusaamine vajadusest, tegevusest selle rakendamisel, eesmärkidest. Tegevus suunatakse motiivi poolt loodud eesmärgile. On teadlik suhtumine juba olemasolevasse aktiivsusse.
Teadlik motiiv. Ebateadlik motiiv- ei ole arusaadav ei subjektile endale ega ilma põhjalikuma uurimiseta ka teistele. Enamik on sellelaadsed.
Tegevust mõjutab palju motiive, nende konfliktist ja võitlusest kujuneb välja üks juhtmotiiv , või mõned peamised. Mõjusaimad on need, millel on suurim emotsionaalne tähendus.
Kurt Lewin : motivatsioon toimib positiivse ja negatiivse valentsiga.
Inimene on subjekt, kes on toimimis- ja valikutevõimeline, elab väljas (keskkonnad, teised elusorg-d) ja peab seal hakkama saama. Seda saab kirjeldada valikute järgi.
Konflikt kahe lähenemissuuna vahel- positiivne või negatiivne. Vaja teha valik.
Pos ja Pos- nt lähen kontsertile või teen kiire töö ja saan raha
Neg ja Neg- maffiaboss või vangla
Pos ja Neg- kas loen jõuluvanale salmi ja saan kingituse või ei loe ja saan vitsa.
Kõige erinevamate motivatsiooniolukordadele on ühine * motiivide konfliktist lähtuva valiksituatsiooni olemasolu eri käitumisvõimaluste ilmnemisel * teatud barjääri või takistuse kujunemine sujuva tegevuse teele kui motivatsioonilisi pingeid tekitav nähtus. Kolm konfliktitüüpi lk 76.
Motivatsioon on alati individualiseeritud väliskeskkkonna ja psühholoogilise-bioloogiliste sisetingimuste ühitamise mehhanism . Väliselt sarnast käitumist võivad toita eri motiivid. Kõik teadlikud käitumisviisid ja –vormid on määratud dispositsioonidest (kalduvusest) tegelikkuse objektidesse ja nähtustesse. Suhtumised väljenduvad motivaatsiooniseisundites: * hoiakud, seadumused * soovid * kavatsused * huvid * veendumused * püüdlused * kiindumused * kired.
Sigmund Freud-
Motivatsioon tuleneb alateadvusse surutud (id) instinktiivsest Libiido energiast?
HOIAKUD ja SEADUMUSED-
Hoiak on püsiv, stereotüüpne valmisolek või eelsoodumus reageerida teatud kindlal viisil. Emotsionaalne poolt- või vastureaktsioon , pos või neg hinnang, suhtumine, tajuvariant, liigutus jne. Ego-kaitse- s.o inimese terviklikkuse ja isiksuseomaduste järjepidevuse tagamine. Aitab kergemini maailma nähtusi teadvuse jaoks korrastada ning formeerida sotsiaalseid gruppe.
Komponendid: Kognitiivne (teadlik uskumus ), afektiivne (hoiakuvastane tegevus vihastab); käitumuslik/ instrumentaalne ( toimingud vastavad hoiakule).
Sotsiaalne hoiak on teadvustatav, suhtumisena tõlgendatav predspositsioon. Seadumus (ing k set) on varasemate kogemuste, toimingute ja tajude baasil kujunenud põhiliselt mitteteadvustatud, fikseeritud valmisolek reageerida teatud objektidele, nähtustele või olukordadele kindlal viisil.
Jadovi dispositsioonide (kogemusel põhinev valmidus olukorda hinnata ja sellest olenevalt käituda) hierarhia: 1. madalaim- elementaarsed hoiakud ja seadmused, mis fiskeeruvad esmaste vajaduste ja lihtsate situatsioonide mõjul. Puudub poolt- ja vastuargumentide läbielamine, ei teadvustata. 2. sotsiaalsed hoiakud ja nende süsteemid- keerulisemad. Selgesti eristuvad kognitiivsed(tunnetuslikud), emotsionaalsed ja käitumuslikud komponendid. 3. väärtusorientatsioonide süsteem, tuumaks isiksuse suundumus või üldine eluhoiak.
Miks alkohol loob olukordi , kus kergemini eksitakse (nt kuritegu jne)- on oma biokeemiliselt toimelt depressant , vähendab neuronite aktiivsust ajus ( ajukoores ), kontrolliv keskus on ise pidurdatud, kontroll nõrgeneb, kontrollitavad impulsid , sotsialiseeritud käitumsimall ei pääse esile. Ajukoore kõrgemad keskused kontrollivad tähtsamad funktsioone. Ajukoor on üleneva aktivisioonisüsteemi mõju all.
Ilma ajukoore piisava toomuseta pole võimalik eesmärgipärane ja mõistlik tegevus.
Alkoannus mõjub ajukoorele pidurdavalt, pärsib ajukoorest koorealustele keskustele suunatud pidurdusmehhanismi, mis on vajalik enesekontrolliks, tegelikkuse adekvaatseks tunnetamiseks, sellele häireteta reageerimiseks- kohastumiseks. Emotsionaalne toonus ja väline aktiivsus tõusevad. Need varjutavad tegelike psüühiliste protsesside tasakaalutuse, hüppelisuse, häirituse, ebatäpsuse, reaktsioonide halvenemise, ebakriitilisuse. Inimene arvab ekslikult, et võimed on head, objektiivselt nii ei ole.
Huvi tagab inimesele tegevuseks vajaliku informatsiooniga kindlustatuse. Soov on arusaamine, millega ja kuidas antud tingimustes vajadust rahuldada. Püüdlus on teadvustatud sihipärane suundus millegi saavutamisele.
Ajukoor katab suht kõik ära. The dark side of the moon :D
Ajul on kaks poolt, poolkerad . All väikeaju, mille pearoll on sellises protsessid, mis ei teadvustu, vaid vajalik tasakaaluks jne, füsioloogiline organ. Pole rolli emotsioonidel, mõtlemisel jne.
Beežikas hallikas käsn- AJU!!!!! (Vaata lk 42 juurde) rikkalikult täidetud neoronitega, närvirakkudega, biokeemilised ained, veresoonkond arenenud.
Ajul endal valutundlikkus puudub- võimaldab ravi ja uuringuid .
Intelligentsuse tagab see kuda närvivõrgustik on välja kujunenud, mitte see kui raske aju on.
AJUKOORE TÖÖ SÜSTEEMSUS JA TÜPOLOOGILISED ERINEVUSED.
Tegevus- inimkohastumise toimist tagav nähtus. Iga alasüsteem täidab iseseisvalt mingit ühte osa terve funktsionaalse süsteemi tööst. Selle süsteemi üheseid ehk invariantseid lõppeesmärke saavutatakse alasüsteemide muutliku ehk variatiivse osalemise tingimustes. Osalevad aferentsed-eferentsed süsteemid, tagasisidet kujundavad ühenduslülid, kus on võimalikud asendused ja kompensatsioonid. Üks funktsionaalne süsteem on laiali paigutatud peaaju mehhanismides- selline ekvipotentsiaalsus ehk võrdvõimalikkus ja töö terviklikkus ei tähenda spetsiifika puudumist. Samas on üksüheseid seoseid teatud ajukeskuste ja teatud psüühiliste funktsioonide vahel.
Närvisüsteemi funktsionaalsed blokid:

ajukoore toonuse tagamise e energeetiline blokk - tarvilik info vastuvõtu kui ka toimingute programmide koostamise ja täitmise kontrolli edukaks elluviimiseks. Ajukoore alustes piirkondades. Põhilülid retikulaarformatsioon , hüpotalaamus ja limbiline süsteem.

informatsiooni vastuvõtu, töötluse ja säilitamise blokk- vajalik välismaailma ja organismi kohta teabe saamiseks ning oskuste,teadmiste ja vilumuste kujundamiseks. Kukla -, kiiru- ja oimusagarad .

tegevuse programmeerimise , reguleerimise ja kontrolli blokk- adekvaatsete reaktsioonide väljastamiseks, eesmärkide püstitamiseks ja järjepidevuseks, tahtavalduseks, strateegia ja taktika tagamiseks. Laubasagarad.
Blokid töötavad koordinatsioonis ja tagavad nii vajaduste rahuldamise ja uue teabe loomise.
Kui rida ärritajaid toimib korduvalt samas järjestuses, siis aja jooksul rakendub vastureaktsioon automaatselt juba peale esimese ärritaja mõjumist. Skript- mälus esindatud tervikliku ja olukorrapärase mõtestatud mudelina, mis aitab orienteeruda tüüpolukordades ja kogemuse ülekande puhul ka uutes olukordades .
Kõrgema närvisüsteemi eripärad on aluseks isikute tüpoloogiale- närviprotsesside kugemise dünaamika ja tase üksikindiviididel. Närviprotsesside põhitunnused: jõud (koormuse taluvus , närvirakkude töövõime, jõud ebapiisav-organismi kahjustus), tasakaalustatus (erutus- ja pidurdusprotsesside vastastikkune suhe), liikuvus (üht tüüp protsessi teisega asendumise kiirus). Nende kolme omaduse kombinatsioonid on lubanud välja tuua närvitegevuse individuaalseid tüüpe, mis ühel juhul kattuvad klassikalise tüpoloogiaga ja nendel alustel saab jõuda flegmaatikute jt iseloomustamiseni- siiski abstraktsioon- variatsioonid ja üleminekuvormid. Tüüpide asemel on mõistlikum paigutada dimensioonidesse, kus saab võimalikuks isiku sujuvaim paigutamine teatud tunnuste ruumi.
Jõud- nõrk nn melanhoolik . Tasakaal- tasakaalustamata , nn koleerik. Liikuvus- sangviinik vs flegmaatik .
Aktiivsuse eripära- ekstra - ja introvertsus . – Carl Gustav Jung. Introvert- endasse tõmbunud, väheseltsiv, oma sisemaailma eelistav- keskmisest kõrgem KNS erutustase e aktivatsioon . Püsivamad keskendumises, mõjub ebasoodsamalt ergutav. Ekstraverdid- realistlikumad, agressiivsemad, seltsivamad, välismaailmale orienteerunud, väsivad vaimsete ül täitmisel. Ajukoore tüüpiline erutustase on keskmisest madalam.
Martindale- loovseisund eeldab ajukoore erutuskollete laia levikut ja väikseid erinevusi erinevate erutuskeskmete vahel- soodustab ja võimaldab ebatavaliste assotsiatsioonide teket, vaimse töö algoritmi .
Kõrgema närvitalitluse tüüpilised omadused on kaasasündinud, vähemuutuvad, aluseks temperamendi väljakujunemisele. Piiratavas ulatuses kujundatavad ja asendatavad - eeldusteks pikaajaline, järjekindel, õigutest lähtealustest tulev harjutamine
Inimestel- sotsaalse-kultuurilise loomusega psüühika, mille kontsentreeritud väljenduseks on abstraktsete keelemärkide kasutamisel põhinev keelevõime.
Inimestel ja loomadel- sarnane madalama taseme tunnetussüsteem- tegelikkuse tunnetamine vahetult, meeleliselt, esemeliselt. Kõrgema taseme t.süsteem- väliskeskkonna informatsiooni vahendavad sõnad, keel, kõne tervikuna . Sõnad= signaalid .
Teisene tun.süs- sotsiaalse üldistatud kogemuse talletamine, vähem ise proovimist, püsivad närviseosed.
KEEL- in omane märgisüsteem, suhtlemisvahend, abstraktse mõtlemise oluline kandja ja inimkultuuri peamine talletaja ja loomisvahend. Funktsioonid: * kommukatiivne *tegelikkuse tunnetamise ja üldistamine. Kõnefunktsioon paremakäelisel on vasak ajupoolkera- kõrgemad intellektuaalprotsessid (keel, loogiline mõtlemine). Loovmõtlemine (mate, kunst )- parem aju poolkera .
Välismääraja ei määra üheselt käitumist (biheiviorismi ebapopolaarsus). Teadlikult planeeritud, mõtestatud, eesmärgipärane käitumine, mitte niivõrd reflektoorne. Käitumise oluliseks vahendajaks on mudel- sisult sotsiaalne, esemelis-praktiline.
Aju töötab funktsionaalse süsteemina, mille vahendusel toimub kolmest erinevast allikast pärit erutussignaalide töötlemine. 1. sisemised ärritused. 2. konkreetse situatsiooni poolt antud välisärritajad 3. mälujälgede aktualisatsioon. Tegevus on tagasisidestatud- ajju laekub inf tegevuste tulemustest, võrreldakse programmeritatuga.
Ajukoor (cortex) koosneb vasakust ja paremast poolkerast.
Paremakäelistel inimestel on vasak pool dominantne- need keskused, mis vastutavad kõnekeskuse eest , abstraktse mõtlemise eest, need protsessid on vasakus ajupoolkerad.
Parem poolkera- seal pole niivõrd sümbolite abil mõtlemine jne, vaid kujundid, intuitiivsed hinnangud ja seosed, muusika taju, loovus . Kui parema ajupoolkera piirkond on kahjustatud, siis sagedamini kaasneb see, et inimene läheb rahutuks, ei ole emotsionaalses mõttes õiges seisus.
Need liigutused, mida teeme parema keha piirkonnaga, neid juhib vasak ajupool . Toiminguid vahendatavate protsesside mõttes toimub ristumine .
Ajupoolkerad suhtlevad omavahel, saadavad infot. Eptilepilised hood- kolle ei kandu üle, kui lõigata mingi vahe sisse sinna. Tuumorite kõrvaldamisega seoses saab ka.
Poolkerad on funktsionaalselt spetsiliseeritud. On tugev infovahetus, tekstid ja kõne on aga üks osa ainult kultuursest inimesest.
Kuklasagar! Keskpunkt on see kui paneme sõrme keskele , siis seal on koljuluu väljaulatuv osa.
Võrkkestal tekkiv närviimpulss jõuab koore alla, suundub kuklasagarasse.
Kuklasagarast ettepoole on all oimusagar ehk temporaalsagar - kindlate katergooriate objektide esindused on seal, närvirakud töötlevad valikuliselt nägusid- nägude spetsiifiline töötluskeskus. Allpool aktiivne piirkond siis, mis näeb mingit kindlat kohta..
Kuulmisinfo töötlemine. Keeruline info kodeeritaksegi sinna. Oluline et teadvustatud pilt maailmast tekiks. Ka rolle emotsionaalsest tajust oimusagaras.
Frontaal - ehk otsmikusagar on kõige rohkem arenenud. Palju eri piirkondi, palju rolle- mis teeb inimesest inimese- teadlik planeerimine , valikud , tahtejõu abil kontrollitud käitumine jne.
Muudel keskustel on ka oluline roll. TALAMUS - peaaegu kõiges on tal roll, tal on palju allsüsteemi, telefonikeskjaam, selle kahjustuste puhul on tegemist ka teadvuse kaotusega.
Kärtsul on erkroosa aju
Tähtsam elementeerne osa on neuron ehk närvirakk- oluline osa mälu kasutamises, funktsioonide liikumite mõtlemiste tegemises. Sau miljondeid. Seostatud ja mõjutavad üksteist. Seotse hulk teiste neuronitega on thandetes- informatsiooniline keerukus .
Närvirakk. Membraan , tuum jne. Elektriliselt laetud biokeemilised osakesed, tekib bioelektriline potentsiaal. Seda potentsiaali tasakaalu hoitakse pidavalt. Depolarisatsioon - mõjutuste toimel sise- ja väliskeskkonna vaheline mõju väheneb. Jõuab tasemele , et erinevus nullistub. Tekib aktsioonipotentsiaal , rakk saadab välja signaali, levib närvikiusu pidi. Reegel- kui siis kõik, mitte mitte midagi. Vastuvõtva membraani seest kasvavad välja dendriidid. Raku keha väljaarendus- saab vastu võtta signaale, muuta bioelektrilist potentsiaali. Mõjud ka piduravad- hüperpolarisatsioon. Eferentne - erutus juhitakse väljapoolne. Dendriidid on vastuipidised- sissepoole. Rakk on kui infotöötlusmasinake- suudab talitleda digitaalselt ja analoogselt.
Aferentne või eferentne? Peab mõtlema keskuse peale. Mille suhtes me eferentsusest räägime?
Eferentne siis kui erutus mujale, välja. Aferentne siis kui protsess tuleb raku poole.
Närvirakkude kuju ja asukoha järgi- oluline- püramiidrakud.
Neuromediaatorid-

• Atsetüülkoliin + (aktovaator, tähelepanu, lihaskontraktsioonid, viha, seks, agressiivsus )
  
• Dopamiin- (ligutuste kontroll, asendid, meeleolu, positiivsed kinnitused, sõltuvussuhted)
  
• GABA / gamma -amino-võihape- ( motoorika kontroll, nägemine, ärevuse regulatsioon, korteks!)
  
• Glutamaat+ (õppimine, mälu)
  
• Norepinefrin- (tähelepanelikkus, emotsioonid, uni, õppimine, meeleolu)
  
• Serotoniin (uni, meeleolu, isu, kehatemperatuur , valu, agresiivsus , impulsiivsus , depressiivsus, suitsiidid)
  

Kasutatakse spetsiaalseid ajuprotsesside registreerimise ja kuvamise meetodeid : PET- positronide emissiooni tomograafia ; magnetresonants- kuvamine (fMRI); MEG; optilised meetodid.
SENSOORSED TUNNETUSPORTSESSID (kognitiivsed protsessid)
Eesmärgipärane tegevus on võimalik tegelikkuse peegeldeamisel või esindamisel. Tegelikkusest vaimse pildi loomine psüühiline kujunditena toimub tunnetusprotsesside vahendusel.
Psüühilise tegevuse vomrid ehk tunnetusprotsessid :
Aisting , taju, mälu, tähelepanu, kujutlus , mõtlemine, fantaasia .
Toimub psüühilise infotöötluse süsteemi vahendusel.
Sõltuvalt sisust liigituvad:

Sensoorsed- esemete ja nähtuste üksikomadused. Aisting.

pertseptiivsed- (vastu võtvad). tegelikkuse esemete ja nähtuste terviklik vaimne esindamine . Psüühiline tulem= taju.

mnestilised- (mälu). Mälukujundite loomine, ümberkujundamine. Suurem osa on passiivses ja varjatud seisundis.

intellektuaalsed- mõtlemisprotsessid, kajastuvad esmete ja nähtuste seosed, varjatult ja vahetult mitte antud (abstraktsed) omadused.
Aisting ja taju on meelelise tunnetuse vormiks, mis ise on tihedas seoses loogilistel vaimsetel operatsioonidel põhineva tunnetusega- mõtlemisega. Loogiline tunnetus rajaneb meelelise tunnetuse andmetel. Meelelise ja loogilise tunnetuse vormid on sõltuvad ja vahendatud mälu- ja tähelepanuprotsessidega, mõjustatud keelest. Protsessid on põimunud- ajas kattuvad ja põhjuslikult seotud.
Aisting:
Objektiivse keskkonna üksikomaduste kui stiimulite vahend meeleorganitele mõjutamisel tekkiv psüühiline protsess. Meelelise tunnetuse lihtsaim vorm, antakse millegi algkvaliteet (värv jne). Välismaailma ja iseenda kohta käiva info esimene ja vältimatu aste, aluseks teistele psüühilistele protsessidele.

• Nägemine (visuaalne)
  
• kuulmine (auditiivne)
  
• maitsmine (gustatoorne)
  
• haistmine (olfaktoorne)
  
• puuteaisting (taktiilne)
  
• kompimine (haptiline)
  
• valu (notsitseptiivne)
  
• tasakaal (vestibulaarne)
  
• +temperatuur, kinesteetilised ( liikumis ), nälg jne.
  

Kõik mis meil on mälus ja mõtlemises, on millalgi olnud aisting. Meeleelundite kaudu võetakse vastu signaal , mis suunatakse keskustesse, kus toimub selle töötlemine. Aju saadab käsu efektoritesse.
Osadel juhtudel sensoorsed aistingud jõuavad teaduslikule tasemele, saame aru neist.
Keskkond on nii välis- kui ka sisekeskkond . Aluseks esmasele orienteerumisele ümbritsevas ja iseendas. Aistingut kajastavad üksikkvaliteete (punane värv, kindla tugevusega heli, temperatuur jne). Taju maailm on taandatav üksikaistingutele. Peame üldistest tajustusest eristama üldise mõjuri ja vaatama kuda sellele reageeritakse. Uurimistel on muud allikad kõik elimineeritud, uuritakse ühe ärritaja mõjusid.
Tekkinud ärritatavusestm arenenud koos närvisüsteemi kujunemisega. Aistingul on oma emotsionaalne värving, mis mõjutab psüühilist tegevust.
Välis- ja sisekeskkonnast lähtuvate mõjutuste aistingud kujundavad emotsionaalse toonuse.
See EI ole mälus talletunud omaduste esindamine kujutluses ja fantaasias ega ka varasemate kogemuste aktualiseerimine.
Meeleline ja abstraktne tunnetus
Meeleline- aistingud, tajud , kujutlused. Sellele järgnevad tunnetusprotsessid ei ole eelneva lihtsad summad ega kombinatsioonid, vaid omandavad uue kvalitatiivse omapära.
Meeleline tunntus kogumis on loomadel ja inimestel erinev:
* tunnetuse sisu- inimene mõistab ja esindab oma maailmamudelis ka sotsiaalset elu, tajus sisalduvad juba kategooriad, mis on seotud keelemõistetega.
* füsioloogiline mehhanism- otstarbeka signaalina toimib inimesel ka sõna
* tunnetuse roll- loomadel on meelelise tunnetuse valdav aste, inimestel algaste.
Abstraktne e teoreetiline tunnetuse aste- omane ainult inimesele. Rikastatakse meelelise tunnetuse andmeid varasema nii individuaalse kui ka ühiskondliku kogemusega, sünteesitakse ja korrastatakse mõtlemises ning kontrollitakse praktilises tegevuses. Võimaldab jõuda nähtumuslikult olemuslikuni.
Aistingu tekkimine toimub analüsaaotriks nimetatud kompleksi vahendusel, mille moodustavad 1. tundenärvi lõpmed e retseptorid kehapinnal, meeleorganeid või siseorganeis 2. närviimpulssi edasi kandvad närvikiud 3. erutust töötlevad peaaju osad. lk 85 skeem.
Analüsaatori töö on reflektoorne. Igale aistingule järgneb vastusreaktsioon liigutusena, muudatusena aktivatsioonis, vegetatiivses sfääris või nende kombinatsioon. Aistmine on aktiivne protsess millest võtavad osa paljud eri analüsaatorid üheaegselt ja kombineeritult. Kui ärritajate intensiivsus kahaneb või kaob siis inimene rahuneb kuni uinumiseni. Sensoorne nälg- muutumatute ärritajate tõttu tekkiv vajadus uute ärritajate järele.
LIIGID:
Sõltuvalt sellest, kas ärritaja on retseptoriga vahetus kontaktis või mitte:

kontaktne ja taktiline (komp, maits, puudutus)

distantne retseptsioon (näg, kuul, haist )
Retseptorite paiknemiskoha ja suunatuse alusel:

eksterotseptiivsed aistingud- retseptorid keha pinnal või puutuvad kokku väliskeskkonnast tulevate ärritustega. (komp, maits,näg, kuul, haist)

introtseptiivsed aistingud- retseptorid siseorganeis ja näärmeis (nälg, kehatemp)

propriotseptiivsed- retseptorid asuvad lihastes ja kõõlustes ning vahendavad kinesteetilisi ja staatilisi aistinguid.
Aistingud on adekvaatsele ärritajale reageerimise vorm- ärritajal peavad olema kindlad kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed omadused, ka intensiivsus ja vältus.
Psühhofüüsika- distsipliin , mis pühendub tunnetusprotsesside eksperimentaalsele mõõtmisele.
Gustav Theodor Fechener
Põhimõisted
Läved (absoluutsed lävi, eristusläved) & tundlikkus
Alumine lävi
Ülemine lävi
Eristuslävi
Mida kõrgemad läved, seda madalam on tundlikkus ja vastupidi. Välja arenenud selleks, et tagada liigi tegevuseks otstarbeka, vajaliku info vastuvõtt. Läved kui nähtus ja ajukoore muutlik aktivisatsioonitase tagavad organismile eluliselt vajalikud aistingud ja reaktsioonid. Erutusläve kõgrendamise teel muudetakse mitteaktuaalsed impulsid alalävisteks ning kaitstakse sel moel organismi tarbetute reaktsioonide ja asjatu kurnamise eest ning välditakse liigset infomüra. Muutlik väärtus- sõltub tegevuse iseloomust, retseptori momendiseisundist, ärrituse kestusest ja intensiivsusest jm teguritest.
Absoluutne lävi- saab mõõta väljendusmismäära (intensiivsus, võnkesagedus jne). Näitavad ära, milline on ärritaja avaldumise määr, kus võivad aistingud tekkida, saab rääkida kahest eri lävest-
Absoluutne alumine lävi-. See minimaalne ärritaja määr, mille puhul veel tekib aisting. Kui ärritaja määra kasvatame, siis see on see määr mille puhul juba tekib aisting. Vähendame helitugevust, ühel hetkel enam ei kuule . Helikõrgus sõltub võnkesagedusest, ja kui see on madal, siis lõpuks pole enam kuulda.
Ülemine- üle mille aistingut ei teki. Mõnel puhul on raske määrata, eriti intensiivsusega. Kui tekib selge valuaisting, siis on selge, et oleme selle piiri ületanud.
Tundlikkuse muutused tulenevad erksusest, toimeainete mõjust, väsimusest jne. Kui koos müraga, siis on ärritajaid raske eristada.
Vaja tunda ärritaja spetsiifikat, muutumist. Eristuslävi- minimaalne mõõdetav erinevus kahe ärritaja vahel, mida aistingutes on võimalik määrata. eristuslävest väiksem erinevus ei ole määratav. Eristusläve tundlikkus on suhteline. Mida tug on algusärritaja, seda suurem peab olema talle lisatav ärrituse määr, et erinevust suudetaks aistida. Taktiilsel 1/30, kuulmisel 1/100. Weber ’i- Fechener’i seadus- kui suurendada ärritust geomeetrilises progressioonis, siis suureneb aistingu intensiivsus aritmeetilises progressioonis, või teisipidi- suurendamaks aistingu intensiivsust võrdeliselt, peame suurendama ärrituse tugevus geomeetriliselt.
Kontrollitakse visuaalsest ruumilist erisust- võime eristada ruumis erinevatest punktidest tulnud valguslainete asukohti, eristada kahe objekti ruumilist erinevust.
Eristusläve arvulised väärtused lähevad seda suuremaks , mida kõrgem on ärritajate mõjutase.
Absoluutne tundlikkus ja läve kõrgus on pöördvõrdelises suhtes- mida madalam lävi, seda kõrgem on analüsaatori tundlikkus ja vastupidi. Tundlikkus ei ole püsiv, vaid kõigub (fluktueerub).
Signaalide avastamise teooria- SAT ( Green ja Swets)- lähtub eeldusest, et lävi ei ole lihtsalt selline püsiv väärtus, mis sõltub ärritaja tugevusest ja seisundist, vaid et lävesid mõõtes mängivad kaasa nii sensoorsed kui ka otsuse vastuvõtmise protsessidega seotud psüühika infotöötlustasandid. Meetodid sensoorse tundlikkuse ja vastuse kriteeriumi eristamiseks.
Aisting on ajaline protsess- võtab aega, aistingu eeldused on reaalselt olemas, kuid teadvustamata - latentne (varjatud) periood. Meelte tundlikkus sõltub inimese east .
Psühhofüüsikalised funktsioonid
Signaalide avastamise teooria: signaal ja müra, kallutused
Adaptsioon -(lad k kohandamine ) meeleorgani tundlikkuse muutumine pikemaaegse ärritaja toimel või selle puudumisel. Konkreetsel hetkel iseloomustab inimest tundlikkuse tase, aga see pole fikseeritud, kõigub, võib pidevalt ühes kindlas suunas liikuda ära, eelkõige siis kui keskkonnaärritajate tase muutub, tugevamaks minnes meie tundlikkus väheneb, läve tõuseb, „ kanal ummistub“, tugeva valguse korral tundlikkus valgusele läheb tuimemaks, läved kasvavad. Protsess, kus aistingu tundlikkus muutub vastavalt keskkonna mõjurite tasemele, nim adaptsiooniks. Nagu ka kohanemine, aga see on liiga üldmõiste.
Bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt olulise ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis.
Positiivne adaptsioon- tundlikkuse suurendamine, tavaliselt nõrga ärritaja toimel- kuulmisadaptsioon vaikuses olles.
Negatiivne ad- aistingu täielik kadumine või tundlikkuse oluline nürinemine kestval või tugeval ärritusel.
Selektiivne adaptsioon- kestval valikulised kokkupuutel mingit üht laadi ärritajaga või keskkonnatunnusega. Tundlikkuse valikuline alanemine. Tekivad sensoorsed järelefektid.
Taktiilsete ja haistmisaistingute adaptsiooni toimub kiiresti, näg, kuul, maits aeglaselt.
Sensibilatsioon- tundlikkuse kõrgendamine analüsaatorite vastastikuse mõju, harjutamise ja motivatsiooni tagajärjel. Nad moodustavad koostöötava süsteemi ja on vastastikkuses sõltuvuses.
Meeleorganite tundlikkus suureneb ka:
*kompensatsioonina füüsilistele puuetele
*sihipärase treeningu ja kutsealase tegevuse järel
*tähelepanuprotsesside mõjul.
Muutumist võimalik esile kutsuda ka tingitult-reflektoorselt- „tähelepanu!“
Sünteesia- on mingi aistinguga samaaegse nn sekundaarse aistingu tekkimine mõne teise meele piirkonnas. Põhjustab erutuse irridatsioon teise analüsaatori alale. (kollane- soojus )
Kontrast - erinevus, tugev kontrast on selgesti esile tulev erinevus; intensiivsuse või kvaliteedi erinevus objekti ja tema vahetu ümbruse vahel. Ärritajate vaheline erinevus kannab infot, tundlikud kontrastile, erinevusele, kalduvad tegelikku erinevust subjektiivselt veelgi võimendama. Kontrastiefekt. Pärast külma tundub soe kuumana.
Vastandnähtus- assimilatsioon- erinevuste sarnastamine, samastamine .
Kontrasti põhiliigid:
*simultaankontrast- tekib üheaegsel ärritajate mõjusel
*suktsessiivkontrast- tekib järjestikkusel ärritajate mõjumisel
Olulisi kohastumuslikke funktsioone: tajupildis võimenduvad esemete, objektide, stseenide informatiivsed tunnused- servad, kontuurid jne.
Tajuva organismi oluline tunnus on kontrastitundlikkus.
Valitavad tundlikud kanalid; detektorid.- ajus on mõned närvirakud, mis aktiveeruvad ainult sobilikele ärritajatele. Valivad kindlaid sensoorseid tunnuseid, kindlaid väärtusi, nopitakse välja sobivad mõjurid.
Neid kanaleid on palju, koos eristavad maailma eri tunnuseid.
Ernst Heinrich Weber
Weberi fraktsioon: ∆I / I = const
I = stiimuli läve määr- füüsikaline suurus
∆I = diferentsiaalläve või määra juurdekasvu väärtus, mille lisamisel I-le tekib vaevumärgatav erinevus
kui ärritajate tase I on kõrgem, selleks, et oleks erinevus eristatav , siis peab delta I ka olema suurem, peavad võrdeliselt mõlemad kasvama. Proportsionaalsus kontsant.
Fechneri seadus
S= k log I
Peab olema mõõteühik ka psüühikas, millistes ühikutes mõõta aistinguid. Füüsikaline mõõtmine psühholoogilise sisuga.
S= aistingu määr
k= Weberi fraktsiooni sisaldav konstant
I= stiimuli füüsikaline suurus (määr)
Peame ärritajat kasvatama hüppeliselt.
Stevens ’i seadus:
S= k I astmel b
S= aisting
I = stiimuli füüsikaline määr
b= eksponentsiaal , mis on antud tajudimentsiooni ja katsetingimuste jaoks konstantne .
k= tegur, mis võtab arvesse kasutatud mõõteühikud.
Stevens mõles välja et palju lihtsam on lasta inimestel subjektiivselt hinnata, nt kui hele praegu õues on. Noh 6. Inimesed saavad hämmastavad hästi ülesandega hakkama.
On üks diapasioon kus on korraga väljendunud signaal ja müra. Inimesel on raske otsustada, kas see oli ärritaja ise, või hoopis müra. Müra so tuule kohin , seadmed , läbi seina kellelgi puuritakse hambaid
. ka närvisüsteemis endas on müra. Vaikus ei ole ainult vaikus, ta võib isegi kohiseda kui on kõrge vererõhk jne. See on foon . Ja signaale saab eristada. Aga kui signaal on väga nõrk, on raske signaali eristada. Sõltub tundlikkusest. Ja ka sellest kuidas inimene hindab seda, ta peab tegema otsustuse.
Stiimuli alternatiivisd: hit/ miss /false alarm /correct rejektsion. Signaal kas on müra hulgas või ei ole. Jaa ja ei. Sealt neli võimalikku sündmus. Õigete vastuste hulgad on ka neid kus me tegelikult ei aistinud signaali aga ühel teisel kolmandal põhjusel ütlesime et jah aistan signaali. Puhas tundlikkus ja kallutused.
Tabamuste suhe valehäirega. Kas hunt oli metsas või ei olnd. Üks : jaaaaa muidugi oli hunt. Tegelt oli mingi hall koju ja koer ulgus kaugustes. No mis hunt. Teine ütleb, et ei olnd seal mingit hunti . Tunnistajate ütlusi kuulates tuleb arvestada, et mõni ütleb et jaaa see oli kindlalt see isik. Ja tene tunnistaja on väga kaalutlev ja ei tunne midagi ära või õigemini ei ütle, sest ta ei taha mööda panna.
Tihti sõltub see kiirusest. Autotuli, kusagil ilmub laps. Kui kiiresti inimene aistib . esmapilgul lihtne küsimus, et mõõdame ära ja ok. Aga ei ole. Üks on subjektiivne . millal meie teadvusesse jõuab. Aga teine asi on see, millal me jõume reageerida.
Inimene reageerib enne, kui ta teadvustab endale.
Aistingu ajaline viivis : latentne periood= 100-200 millisekundit
Reaktsiooniaja katsed:

• Lihtreaktsiooniaeg (0.15-0.25sek)
  
• Valikreaktsiooniaeg (0.2-0.5)
  
• „go-no-go“ reaktsiooniaeg
  
• Eristusreaktsiooniaeg („sama-erinev“) /tajuteema/
  

Refraktaarsuse reageeringu aeglustumine vahetult pärast eelnenud reageeringut
Sportlastel reaktsioon alla 0.1 seki loetakse valestardiks, sest pole leitud nii kiiresti reageerivat inimest veel maailmas.
Aistingu intensiivsuse ja kvaliteedi muutumine ajas:

• adaptsioon (valgusadaptsioon, ruumisageduse a.) -
  
• sensibilisatsioon: tundlikkuse tõus
  
• järelefektid, järelkujundid (negatiivne, kromaatiline )- vastandvärvid, see valge täpi vaatamine, pilgu viimine mustale täpile, tekib „kujund“ ümber
  
• assimilatsioon (ühtlustumine)
  
• sünesteesia
  
• värvusaistingud (heledus, spekter , komplementaarsus, toon, küllastatus, soojad /külmad värvid)
  

TAJU
Esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess, tekib hetkel vahetult mõjuvatest objektidest ja ümbrusest subjektiivne kujund. Aistingute põhjal loob taju meile tervikliku pildi maailmas. Lisaks füüsilisele tervikule tuleb juurde ka asjade tähendus. Sõltub kogemusest, mõtlemisest, eeldab tähelepanu. Tajumist inimene õpib, aisting on juba sündides. Meelelise tunnetamise kõrgem aste. Ka siis kui meil on objektist ainult fragmendid. Järelduslik, loov, produktiivne , konstruktiivne protsess.
Psüühikas toimub alateadlikult aktiivne mineviku tajude jälgede otsimine, olemasolev seostatakse varasemalt teadaolevaga, võrreldakse ja rikastatakse fantaasiakujunditega.
Terviklikkus, mõtestatus (raske on tajuda maailma, kui ei saa aru, mis on asja mõte), apertseptiivsus (tuleneb eelnevast kogemusest), selektiivsus(teatud esemete või tajuvariantide eraldumine üheaegselt mõjuvate esemete jne mitmekesisusest; kahel tasemel- eristame aistingute materjali, teeme selle terviklikuks; mõnikord see tervik võib olla tõlgendatav eri moel; selgemini eristuv=objekt, ebamäärasemalt eristuv=foon), kontekstist sõltuvus, konstantsus (ül pole mitte olla täpne, vaid anda edasi püsivaid omadusi, mis on pidevalt objektile omane, tegemist on muutustega ), kategoriaalsus, üldistatus (tervik, mis saadakse üksikomaduste ja kvaliteetide integreerimise teel, lihtsam aste on äratundmine), ökoloogiline põhjendatus, intensiivsus (objekti eraldumine foonist- määrav on suhteline tugevus võrreldes fooniga), liikumine (liikub objekt eraldub foonist), eesmärk (kindel eesmärk millegi tunnetamiseks, objektina eraldub eelkõige eesmärgiks seatu). Konstantsus (esemete ja tajutavate sündmuste omaduste (suurus, kuju jne) tajumine püsivatena ka tajumistingimuste Muutumise korral)- konstantsusmehhanismid on automaatsed , kiired, teadvuslikult raskesti jälgitavad.
Väärtaju ehk illusioon- ebaõige taju, mis kujutab objekte vaimusilmas teisiti, kui need on tegelikkuses. Välisärrituseta väärtaju ehk hallutsinatsioon - subjektiivne haiguslik tajuelamus, meelepette raske vorm. Pseudohallutsinatsioon on nõrgem. Sagedaseimad nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid. Meditsiiniline kategooria on hallutsinoos. Alkohoolikutel- tekivad ähvardava, halvustava jne sisuga kuulmispetted, hirm, püüe põgeneda. Taktiilsed h- nahapinnal või selle all usside roomamise tunne.
Ökoloogiline lähenemisnurk tajule- J. J. Gibson - tajus on esindatud eelkõige keskkonna nn võimaldavused- see, mida üks või teine objekt, ese, selle omadus võimaldavad teha, kuidas neid saab kasutada, mida neilt oodata. Taju ei ole häälestatud mitte niivõrd keskkonna elementidele (servad jne), vaid nende elementide koosluses esinevatele invariantidele (muutuste hõlmas olevatele muutumatutele omadustele), mida tajutakse ja õpitakse tajuma esmajoones aktiivse liikumise, toimimise ja keskkonna muutlikkusega toimetuleku käigus (tegevuses). Ökoloogiline põhjendatus eeldab ka seda, et tajusüsteem oleks võimeline kergesti ja õigesti ära tundma mitte üksnes objekte või üksiktunnuseid, vaid ka sündmusi- eeldab üldistusvõimet, dünaamilisust, invariantidele häälestatust.
Aluseks on tingimatud refleksid ja ka tingitud refleksid- ajutised närviseosed, mis tekivad paljude erinevate ärrituste süsteemipärasel mõjumisel retseptoreile.
Vastavalt analüsaatori domineerivusele tunnetuses : *näg *kuulm *komp *liigutus *maits *haistmistaju
Vastavalt tegelikkuse eksisteerimise vormidele: ruumi-, aja-, liikumistaju .
Vastavalt taju objektile- keele-, inimese-, vormi-, sündmusetaju jne.
Eesmärgipärane, ettekavatsetud, teadlikult oraniseeritud taju- vaatlus .
Apertseptsioon - taju sisu ja suunitluse sõltuvust tajuja isiksuslikest omadustest ja kogemustest. Sisendus- võimeline tungima tegurite süsteemi, seda muutma. Annab tajule aktiivse suunatuse, väljendab tajuja teatud suhet tajutavasse. Püsiv ja ajutine apertseptsioon. Ajtine- tingitud inimese psüühilisest seisundist taju momendil (meeleolu, aktiveeritus, ootus). Taju valivusele mõjub eelkõige vilumus mingit laadi objektide või teemadega kokkupuutestm alles seejärel huvi millegi vastu.
Nt see, kuda küsimus sündmuste asjaolud ekohta on esitatud, mõjutab oluliselt visuaalse stseeni hinnanguid.
Teatud klassidesse, kategooriatesse:
* liigitamine modaalsuste järgi (nägemis-, kuulmis-...)
*liigitamine tegelikkuse fundamentaalsete eksistentside järgi (aja-, ruumi-, liikumistaju)
*liigitamine taju objektide järgi: vormi-, sündmus-, värvus-, keele-, isiku-, tekstuuritaju.
Esmane eristamine nägemis- ja kompimistajus- esemete kontuuride põhjal.
Tajumisnähtuste seletamise teooriad:

• konstruktivistlikud teooriad- aistingu andmete põhjal aju järeldab ja otsustab, inimpsüühika konstrueerib maailma mudeli, aistingud aitavad püstitada hüpoteese maailma kohta. Taju on ettenatud tingimuste analüüsi põhjal tehtav järelduslik protsess, ratsionaalne otsus, sarnane hüpoteeside kontrollile.
  
• ökoloogilised teooriad- taju ei konstrueeri representatsioone, ta „ korjab üles“ info, mis on juba keskkonnas olemas. Tajume keskkonna invariante, sündmusi ning navigatsiooni- ja liikumisülesandeid. Keskkonnas on või
  

ei ole rahul sellega, et maailm on teisejärguline, et sisemaailm loob päris maailma, nende arust on pahupidi see pööratud. Uurimused, millel tõlgendused põhinevad, on tehtud laborites, ja siis tehakse üldistused kogutajumisele. Tegelt on ju olendid keskkonnas, muutuste keskel, hindavad , tajuvad jne, tajumine aitab kohaneda keskkonnaga. Inimene ei mõtle välja maailma, vaid maailm on olemas.
Objektide ja kujundite tajumise astmed (ja standardsed tajuülesanded)

• avastamine ( detekteerimine )
  
• eristamine ( diskrimineerimine )- hinnata, kas objektid on samad või erinevad, kirjeldada erinevusi
  
• identsifitseerimine- teada on eri piiratud alternatiivid, katseisik peab samastama esitatud objektid ühe kindlaga
  
• äratundmine- olukord, kus pole ette antud alternatiivide piiratud hulka, inimene tunneb ära objekti, nimetab objekti,
  
• kategoriseerimine
  
• individualiseerimine
  
• assotsiatsioonid
  

taju süsteemis on oluline, et eri asjade vahel saab vahet teha üksikute märgete abil. Üks ja see sama märgend, välised tunnused aga muutuvad, objekt on sama.
Maskeerimine (pattern-, metakontrast, shine - through )
Metakontrast mittemonofoone tsoon..? :D
Flash-lag efekt- Mahajääva sähvatuse efekt- teadvus ei suuda minimaalse ajaga tajuda reaalsust, aju ei saa hakkama, tekib illusioon, et sähvatanud objekt jääb maha pidevalt liikuvast objektist. Teadvus on aeglane võrreldes füüsiliste sündmustega.
Objektitaju- kontekstitundlikkus ilmneb ka ajuprotsessides: kontekstist erinev objekt hakkab esile kutsuma vastuseid ajukoore piirkonnas.
Kontekst mõjutab keskuse aktivseerimist, isegi kui stiimul puudub- kontekst võib luua illusioone. Kui objekti pole, aga inimene eeldab midagi, siis võib tekitada.
Ülerahvastuse efekt- täpp ja K, täpp ja AAVIKSOO . Ei taju K-d mis on teistega ümbritsetud.
Liikumistaju- * reaalse liikumise taju (jälgimine, möödumine, Reichardt)

• näiv liikumine: stroboskoopiline liikumine, indutseeritud liikumine (paigalseisev näib liikuvat, kui ümbritsev foon näib liikuvat, siis seesmine paistab vastassuunas liikuvat), autokineetiline l, liikumine järelefekt. – sellel põhineb kinamatoloogia
  
• Suhteline liikumine
  
• Vestibulaar - ja kinesteetilised aistingud
  
• Kiirustaju
  
• Optiline voog
  

Motion endused blindness vaata netist - mõnikord meil kaootiliselt liikuvad fooni objektid võivad põhjustada suht paigalseisvate objektide kadumist.
Liikumine võib edasi anda teatud struktuuri, infot liikumise kohta. Nn bioliikumise ala- tajuja tuletab struktuuri ja objekti kategooria fragmentide liikumisest , kuid ei ole võimeline seda tegema siis, kui samad objektid ei liigu.
Inimesele pannakse liigeste juurde peegelduvad kettad , mis on pimedas ainsad nähtavad asjad. Kui inimene ei liigu siis tunduvad lihtsalt täpid. Aga kui liiguvad siis kohe tekib fantoomne kuju, saadakse aru, et inimene teeb midagi.
Taju konstantsuse uurimine. Tajumise oluline ülesanne on esitada maailma objekte nii nagu nad on. Kui kõik erinevused oleksid uudsena, siis oleks väga raske põhilisi objekte tajuda. On oluline, et aju suudab tähtsad asjad ära tunda.
Esmete ja sündmuste tajuvate omaduste (suuruse, kuju, vormi, heleduse jmt) tajumine püsivatena ka tajumistingimuste muutumise korral. On oluline maailma mõistmisel ja järjepidevuse tagamisel. Varieeruvusest eraldatakse muutumatus, üldisus, põhimõtteline sisu.
Inimese tajumine
On ebatäpsem, erapoolikum, hinnangulisem, sest pertseptiivsed protsessid on põimunud emotsioonidega, hinnangutega, hoiakutega, suur osa intuitsioonil.
Kausaalne atributsioon - teise inimese käitumise põhjuste ja motiivide subjektiivne interpreteerimine tajumisel. Lk 114.
Esineb oluline erinevus enda ja teiste käitumise seletamises- kõrvalolijad tajuvad käitumist teistmoodi, püüd ebaõigeid seletusi põhjendada väliste teguritega, kõrvalekalle loogikanormidest. sotsiaalsete objektide tajumisel püüab tajuja interpreteerida saadavat infot oma eesmärkidele, vajadustele neid toetavad suunas, ja vastupidi- teadmiste ja väärtustega vastuolus olevat välditakse.
Kesksemad inimesetaju mehhanismid: * identifikatsioon- teise mõistmine, tema käitumise interpreteerimine temaga samastuda püüdmise kaudu
*reflektsioon- teise mõistmine tema mõtlemisse sisselamise teel
* empaatia - mõistmine teise tundemaailma sisseelamise kaudu
*stereotüpiseerimine- teise interpreteerimine üldlevinud sotsiaalsete tüüpskeemide abil. Aktsentuatsioon- eelistab, väärtustab, ja tajub teisi inimesi- osad on meelepärased- otsustaja loeb heaks neid jooni, mis sarnanevad tema enda omadega.
Projektsioon - alateadlik tendents iseenda ebasoovitavaid, halbu, enesekujutlusega vastuolus olevaid seisundeid ja omadusi tajuda teiste inimeste omadustena, neid üle kanda- tagarääkimine, halvustamine.
Sotsiaalne stereotüüp- skemaatiline, standardne argiteadvuslik kujutlus inimesest kui teatava sotsiaalse grupi või rolli esindajast.
Järjestuse efekt- ebatäieliku ja/või vastukäiva info puhul avaldavad inimesest kujunevale arvamusele rohkem mõju järjekorras esimestena saadud andmed. Esmamulje ! Tuttava inimese puhul aga just viimased andmed.
Oreooli(e halo ) efekt- tähistab teisest inimesest kujunenud üldmulje või suhtumise mõju selle inimese üksikomaduste ja – tegude tajumisele ja hindamisele. Tekib info defitsiidi olukorras. Positiivne- hea esmamulje- kaldutakse edaspidistes tegemistes nägema ainult häid külgi- näo järgi hindamine. Negatiivne oreool -võimendub halb, hea jäetakse tahaplaanile.
Sotsiaalse pertseptsiooni (taju) aluseks on mehhanismid, mis kindlustavad informatsiooni defitsiidi tingimustes edu saavutamiseks vajaliku lihtsustamise, valiku ja kategoriseerimise. Olulisemate üksikomaduste ja –tunnuste taju liigitus sotsiaalses pertseptsioonis: inimtaju- 1. püsiomaduste äratundmine ( intelligentsus , iseloom jne)
2. situatiivsete omaduste äratundmine- 1. emotsioonide ja seisundite taju (kõhklus, hirm jne) 2. kindla suunitlusega mitteverbaalsete toimingute taju (käeviibe, käte ristamine jne)- kineem- inimtajus tähenduslikud- autkontakt.
Paralingvistilised signaalid- kõnega kaasnevad, mittesõnalised- kasutatavus varjatud seisundite ja suhtumise avastamiseks- kõnepausid, intonatsiooni- ja tempomuutused kõnes, foneetiline reduktsioon (sõna lõppude ärasöömine) jne. Teadvuse kontrolli välised, raskesti juhitavad . Kaks peamist mõõdet millele sotsiaalne taju on suunatud ja mille teenistuses on enim signaale- inimestevaheline 1. domineerimine-allumine 2. vaenulikkus-sõbralikkus. Lk 118 skeem
Inimese taju sõltub tajuja hetkeseisundist. Oluline on nägude ja näoväljenduste äratundmine.
a+pertseptsi.oon psühh taju sõltumine inimese varasematest kogemustest, psüühilisest seisundist jms
suu on inforikkam, aga silmad on olulisemad suhtlemise ja hinnangu kujunemise mõjustajad- pilgu suund, selle muutused, pupilli läbimõõt. Suurem pupilli läbimõõt vihjab afektile, sümpaatiale, ahenenud pupill vastumeelsusele, rünnakuhirmule.
AJATAJU
Päev-öö, aastaajad , rütmilisus organismis, objektiivne järgnevus sündmustes. Objektiivne ja subjektiivne aeg. Subjektiivne- kui pikk ajavahemik inimesele tundub- lühiajalisi hinnatakse üle, pikemaajalisi alahinnatakse. Haarav tegevus- kiiresti. Passiivsuseseisundis aeglustus aja kulgemine . Sõltub isiku hoiakust- ebameeldivad asjad tulevad kiiresti ja vastupidi. Mineviku emotsiooni- ja sündmusterikkad ajad tunduvad lühiajalistena. Vanus- noortel aeg läheb aeglaselt, vanadel kiiresti.
Ruumitaju- on vaja aru saada ruumi suhetest, kuda asjad paiknevad, kus ma paiknen, kuda ma oma liikumist sätin. Hinnangud peavad olema kiired, täpsed- et tagada häireteta ja sujuv liikumine, ümbruse õige mõistmine. Ruumisuhete taju põhineb 3D- ehk sügavustunnustele.
Okulomotoorsed (silm+liigutuslik): akommodatsioon , konvergents. Katame ühe silma kinni, objekte näeme ühe silmaga, tunneme et silma pinge muutub silmas. Lääts kohandub vastavalt vaadeldavate asjade kaugusele, silmade optiliste telgede nurk on erinev eemal ja lähedal asuvate objekte vaadeldes. – saab kaugustunnuseid tõlgendada.
Silmade optilised teljed ristuvad vaadataval objektil- ei soovitada kõõritada.
Binokulaarsed tunnused on tähtsad- stereo-optilise nägemise mehhanismide töö alus; monokulaarsed tunnused- staatilised (kattuvus- lähemaolev katab kaugema, suurus- eemalolev väiksem, perspektiiv ) ja dünaamilised ( liikumisparallaks ).
Distants- lühemaid vahemaid ülehinnatakse, pikemaid alahinnatakse, avaruses ülehinnatakse. Absoluutne ja suhteline liikumine. Liikumismulje tekkimine- *objekti reaalne liikumine, *storoskoopiline esitlus- animatsiooni alus- kinofilm, * indutseeritud liikumine- liikumatu objekti fooni liikumine vastasuunas, * autokineetiline- pimedas ruumis hõõguv sigaret , * liikumise järelefekt (aistingud).
Visuaalsed: suurus (kaugemad objektid on väiksemad), kattuvus (lähemal asuvad katavad kaugemaid), aeraalne perspektiiv (mets on kaugelt sinisem , lähedalt roheline nagu ikka).
Kuulmised: eri kohtadest tulenevad helid jõuavad eri kiirusega. Nt paremalt tulev heli jõuab paremasse kõrva ennem- stereoefekt. Valjus, tämber, disparaatsuspõhine suunataju, Doppleri efekt (miks ruumi suhted nii esinevad nagu me tajume on ka füüsikalsed põhjused, mitte ainult psühholoogilised), dissotsiatsioon .
VORMITAJU kujutiste äratundmise probleem- videotehnika, reklaam jne- tähtis tohutult kasvava infohulga töötlemise-liigitamise-tõlgendamise ül-ga. Maskeerimisefekt- mosaiigid - lokaalsed tunnused. Me filtreerime tajukujundist valikuliselt välja need vormitunnused, mis on maskeerivad, st segavad kujundi äratundmist. Filtreerimise korral jõuab tajupilti vaid heledusjaotus, mis kannab mõtestatud infot. Lühiajalisel esitlusel jõuavad tajupilti vaid globaalsed (jämedad) vormitunnused. Detailide pertseptiivne mikrogenees võtab aega.
Tähelepanu uurimise tüüpkatsed:
* otsingukatse (visuaalne otsing)
* eelosundajaga fokuseerimiskatse
* Dihhootiline kuulamine
* RSVP-meetodid
Fokaalne tähelepanu- teadvuse keskendumine, piiratud maht, tähenduse alusel valik, töötleb korraga, ühte objekti, seega paljude objektide töötlemiseks tarvis nende järjestiktöötlust (enne üks, siis järgmine jne)
Eeltähelepanu- elementide grupeerimine tervikobjektideks, mida fokaalne tähelepanu saab töödelda, „pop-out“ efektid , paralleelne infotöötlus.
Kokteiliõhtu fenomeni mõiste.
Dihhootilise kuulamise katse- paremasse ja vasakusse kõrva samaaegselt esitatud read on erinevalt tajutud, peab toimuma mingi ümberlülitus, tähelepanu valik erinevatest kuulmiskanalitest esitatud teabe vahel.
MÄLU
Esemete ja nähtuste kohta käivate muljete ja teadmiste nind praktiliste oskuste ja vilumuste meeldejätmine, säilitamine ja reprodutseerimine:
Protesessid ja representatsioonid, milleta on mõeldamatu kohastumine ja eesmärgipärane tegevus, mälu on aluseks kõigile teistele tunnetusprotsessidele ning isiksuse kõrgematele omadustele.

• liigitamine modaalsuste järgi (nägemis-, kuulmis- jne)
  
• kestuse järgi (sensoorne, lühiajaline, püsi- jne)
  
• liigitamine säilitavate teabe-representatsioonide sisu järgi
  
• sõltuvalt seotusest teadvusega (eksempl., implits.)
  

teadliku mälupsühholoogia algus- Ebbinghaus- näitas, et õppimist ja unustamist saab eksperimentaalselt ja kvantitatiivselt uurida.
Claparede- näitas, et õppimine võib aset leida ka amneesiaga patsientidel, nii et kogemuse omandamiseks pole tarvis materjali teadvustamist. nõelatorke katse.
See, kuda me mälu kasutame, sõltub sellest, mis meil juba mälus olemas on. Bartlett tõestas mälus varem kujunenud materjali organisatsiooni ( skeemide ) ning intellektuaalsete kujutuste määravat rolli inimomase mälu kujunemisel. See oli erinenev lähenemine ebbinghausi „puhta mälu“ uuringutest.
TÄNAPÄEVA ÜLDSEISUKOHAD
Mälu kaks suurt neurobioloogilist alust: 1. DNA/RNA 2. närvivõrgustike erutus- ja pidurdusvõime mustri muutumine; viimane tugineb sünaptiliste efektide muutmisel ja rakumembraani erutuvuse pikaajalistel muutustel (sh lokaalselt): + struktuurimuutused vs protsessi edasikestmine.
Mälu pole üks eristamatu terviknähtus, vaid on olemas mitmed erinevad mölusüsteemid oma kindlate ülesannete, neurobioloogiliste aluste ning omadustega
Mälu ilmneb mälutegevuses, protsessides; ilmneb tema kasutamisel (pole „konteiner ladustatud asjadega“)
Mälujälgede aktualiseerimine on teiste tunnetusprotsesside sisuliseks/informatsiooniliseks aluseks (taju, kujutlus, mõtlemine).
Tuleb eristada mälus olemasolevat (available) informatsiooni ligipääsetavast informatsioonist. Võimalik inf ehk põhimõtteliselt olemasolev on tunduvalt suurema mahuga võrreldes sellega mida me saame kogu aeg kasutada. Kuivõrd me suudame avastada sellega ’võtme’ võimalikule infile.
Meeldejätmine (omandamine, salvestamine)- vaata ise!!!
Põhineb ajutiste või püsivate närviseoste kujundamisel ning teatud kindlate aju närvirakkude tulevase erutuvuse taseme muutustel. Stiimulsignaalid kodeeritakse kasutavasse vormi.
Tulemusliku omandamise põhitegurid:
Aktiivsus (vajadus, motiveeritus, tahe, eesmärgipärasus)
Emotsioonide ja erutuse tugi
Kordamine (hulk, kordamismetoodika)
Optimaalne hulk materjali, materjali organiseerimine kompadeks/känkudeks
Materjali mõtestatus, seostamine olemasolevate teadmistega.
Kui mõõdukalt ollakse emotsionaalne, siis see aitab. Kui liiga tugev erutus, siis hakkab see meeldejätmist segama .
KÕRGEM NÄRVITALITLUS
Ehk närvitegevus on inimestele ja kõrgematele loomadele omane ajukoore aktiivsust eeldav närviprotsesside liiik, mis võimaldab elukogemusi rakendades adekvaatselt kohaneda. Närviprotsessid tähtsad- vahendavad abstraktseid sümboolseid teabetöötlusoperatsioone. (sh inimkeelt).
Erutus- ja pidurdusprotsesside kulgemise seaduspärasusi:

erutuse tase ja irradiatiivsus. Ärritajad kutsuvad pikaajalise mõjumise tagajärjel esile erutuse levimise enamikule aju suurte poolkerade piirkondadele- nn närviminek- füsioloogiliste protsesside kiirenemine , üldine motoorse aktiivsuse tõus. Irridatsioon tõstab ajukoore toonust, mis tõstab tundlikkust.
Yerkesi ja Dodsoni seadus- ül täitmine on maximaalne optimaalse erutuse korral. Optimaalne on see erutustase mida lihtsam ja harjumuspärasem on harjutus.

erutuse kontsentratsioon. Ühest keskusest alanud ning mujale levinud erutus kontsentreerub aja möödumisel oma algses piirkonnas. Ohtlik situatsioon-rahuneb-hiljem ikka mõtleb selle peale. Dominandi nähtus- valdav erutuskolle. Kasutab teiste piirkondade erutust enda tugevdamiseks.

närviprotsesside vastastikune induktsioon . Erutuskolde perifeerias tekib vastupidine protsess-pidurdus. Pöördvõrdeline suhe- mida tugevam on ühe keskuse erutus, seda tugevam on teise pidurdus. Ülierutatud näeb aint üht käitumisvarianti. Ka järjestikune induktsioon- adekvaatse käitumise tingib erutuse ja pidurduse balansseeritus- tuleb vahepeal teadlikult puhata . Närvirakkude ja aju töövõime säilitamiseks eksisteerib kaitsepidurdus. Erutuse pikaajalisuse ja intensiivsuse korral järgneb kaitsena pidurdus.
FÜSIOLOOGILISE JA PSÜÜHILISE SUHE
Psüühilised kujundid on ideaalsed. Ideaalse reaalsus seisneb tema funktsioneerimises. Ennetava ja aktiivse tegelikkusega kohanemise (psüühika) reaalsust näitab inimese otstarbekohane käitumine selliselt , et reageeritakse ka hetkel keskkonnas objektiivselt mitte esineva, tulevase olukorra või tingimuste kohaselt- psüühika võime tegelikkust seaduspäraselt kajastada ja tegelikkust tundes ning organismi resursse rakendades seda tegelikkust muuta. Loodusteaduslik psühholoogia- ideed mateeriast lahutamatuna ei eksisteeri. Tegelikkus- neurofüsioloogiliste protsesside vahendus. Tunnetame füsioloogiliste protsesside lõpptulemusi, mis teadvustuvad psüühiliste kujunditena, mille tõeväärtust kontrollitakse prktilise tegevuse käigus ja objektiivse maailma muutuste fikseerimise kaudu. Teadvustub ainult väike osa inimeses toimuvatest psüühilistest protsessidest.
DNA/RNA- geneetilist infi salvestavad ja kannavad nukleiinhapped , nende ehituskava viivad ellu valgud . Suurem osa geene on mittetegusad ehk ei oma tähtsust käitumises, omadustes, või avaldavad mõju hiljem. Järglastele päranduvad tunnuste avaldumist mõjutavad geenid . Pärislikkusinfo individuaalne komplekt on genotüüp, selle info reliseerimisel avalduvad eripärad on fenotüüp.
Paljud psühhofüsioloogilised erisused on kaasa sündinud- muusikaline kuulmine, koordinatsioon, temperament jne, isegi intelligentsustase- kui selle avaldumiseks on loodud sobivad tingimused. Ka kõrgema närvitalitluse tüüp- erutus- ja pidurdusprotsesside omadustena. Ühe protsessi domineerimine võib kujuneda psüühiliseks omaduseks. Enamvähem tasakaalustatud osakaal on sotsiaalsel ja bioloogilisel vahekorral seoses pärilikkusega.
INIMESE PSÜÜHIKA ONTOGENEES
- isendi areng munarakust kuni loomuliku surmani.
* embrüogenees e looteline areng * juveniilne arenguaste, st lootejärgne sünnist suguküpsuseni * adultne areng- täiskasvanud paljunemisvõimelise organismi aste * seniilsus e raukusjärk- paljunemisvõime kadumisest surmani
1. IMIKUIGA - kuni 1. eluaastani, sünd- närvisüsteem on morfoloogiliselt olemas. Kõrgem hakkab peale sündi, tuginedes tingimatutele refleksidele.olemas kõik tundlikkuse liigid. Tekivad mõtestatud taju ja taastundmine. Esimene, domineeriv, lapse arengule määrav tegevus on emotsionaalne ja praktiline suhtlemine ema ja lapse vahel.
2. MAIMIKUIGA - 1.-3. eluaasta. Ümbritseva maailma tunnetamine laieneb. Tärkab kaemuslik- motoorne mõtlemine. Verbaalsed signaalid. Liikuv, emotsioonid! Mittetahteline, aga vahendatud mälu.
3. MUDILASIGA- 3.-6. mäng, fantaasia, tahe,iseloom. Mängus mõtestatakse tegelikkust.
4. KOOLIEELIKU VÕI VARANE KOOLIIGA - 6.-7. võimete sihipärane arendamine. Kõlbeliste kategooriate ja abstraktse mõtlemise alged.
5. KOOLIIGA- noorem (7-12): tahteline tähelepanu nõrk, mmõtlemine esemelist-tüüpi, vähekriitiline, väärtussüsteemid, huvid. Vanem (13-18): tung iseseisvusele, enese maksmapanekule, hinnangute ümberkujundamine. Erutusprotsessid pidurdusprotsessidest tugevamad. Impulsiivsus, kompromissitu. Seksuaalhuvi. Enda vastandamine teistele.
6. NOORUSIGA - 17-25- rahunemine, täiskasvanuks saamine, süstemaatilisem mõtlemine, sügavamad, püsivamad tunded. Psüühilised ja füüsilised võimed saavutavad oma näitajate tipu.
7. KÜPSUSIGA 20/25- I 55/59 II 60-75 kõigi võimete kõrgaeg, algab taandareng . Väheneb õppimisvõime, mälu, nürinevad meeleelundid, kaob liigutuste elastsus . Konservatiivsus, püsivuse, harjumuspärase vajadus.
8. RAUGAIGA üle 75- süveneb taandareng, easpetsiifilised hagused, tihti invaliidsus. Vajalik hooldamine, ei mäleta, tunne ära. Aga ka vastupidised variandid olemas.
Lähima arengu tsoon- vahemaa tegeliku arengutaseme ja potentsiaalselt võimaliku arengutaseme vahel.
UNI- psühhofüsioloogiline seisund, mille aluseks on ajukoorele ja selle alustele struktuuridele levinud üldine pidurdus. Ei teadvusta ümbritsevaid ärritajaid, ei ole keskkonnast teadlik. Funktsioonid: * taastada KS, lihaskonna ja meeleelundite töövõimet * soodustada püsimälu jälgede kinnistumist * osaliselt aktiveerida käitumisprogramme, mida võiks põhimõtteliselt tarvis minna, kuid mida pole tegelikkuses piisavalt kasutatud. Unenäod aitavad leevendada sisepingeid ja konflikte. Kustutatakse valed ja mittevajalikud jäljed.
Toodetakse kasvuhormoone ja ajuvalke, taastatakse närvirakkude energiaresursse. Unevajadus väheneb vanuse kasvades. Ajutüve retikulaarformatsioon, mille ajukoort ergastava mõju pidurdumine viibki uneseisundile.
Aserindsky, Dementi, Kleitman! 80-85% on vaikne/rahulik uni- aju bioelektrilise aktiivsuse, südametalitluse, hingamise aeglustumine, lihaste lõõgastumine, aju kui terviku ainevahetuse ja verevoolu vähenemine. 4 staadiumi, vahelduvad kiirema ja madalama amplituudiga EEG komponendid aeglaste ja kõrgeamplituudiliste delta-lainetega. Umbes tund pärast uinumist algab nn kiire e paradoksaalne uni. Mida lähemal hommikule, seda suurema osakaali saab kiire uni. REM-uni ehk rapid eye movements- kiired sakaadilised silmaliigutused. Kiire une ajal ainevahetus ja aju bioelektriliste potentsiaalide võnkesagedus suureneb, kiirenevad vereringe , hingamine , südametalitlus. Alaned teatud lihaste toonus, võib esineda erektsioon, kiired silmaliigutused. Unenägude aeg. Mõned ärritajad murravad närvisüsteemi pidurduse teatud ulatuses läbi nng tekivad erutuskolded. Unenägu on katkendlik, seosetu, hüplev, sest enamus ajukoorest on ju pidurdusseisundis. Puudub otsene tahtlik kontroll. Neis võivad ilmneda mured, soovid, tungid, tundmused. Paradoksaalne uni sest kuigi väliselt ollakse aktiivsem, ollakse tegelt ümbritsevast maailmast rohkem eraldatud, raskem on äratada.
Unetus- insomnia ; narkolepsia- tahtmatu uinumine päeva ajal- ohtlik ümbrustaju kadu, lihastoonuse vähenemine; une-apnea- hingamispeetus, mis põhjustab ehmatava ärkamise; uneskäimine, õudusunenäod. Ravimiseks ja leevendamiseks spetsialisti poole.
HÜPNOOS- unetaoline seisund, kutsutakse esile meetodeid kasutades- sõnalised sisendused, monotoonsed ärritajad, muutumatute fikseeritud pilguga objektide, väikese kontsentratsiooniga narkootiliste ainete kasutamine. Säilib valvepiirkond ajukoores (kõnekeskus), suureneb sugereeritavus- valdav osa ajukoorest on pidurdunud, ei saa vahendada enesekontrolli . Pidurduvad mõtted, aistingud, tajud-võimalik tõsta psüühiliste funktsioonide efektiivsust . Transis e somnambuulses seisundis ei reageeri ta millelegi muule kui hüpnotiseeruja sõnadele. Rapordi - kontakt.
Hüpnoosi antav korraldus ei tohi minna vastuollu hüpnotiseeritu eetilis-moraalsete tõekspidamistega, ei tohi lõhkuda tema isiksuse terviklikkust- hüpnoos katkeb.
VAJADUSED- aktiivsuse põhjused? Kant - rahulduse saamise iha/lootus, kohuse täitmine; Freud- alateadvusse surutud seksuaaltung; Alder- tung valitsemisele või allumisele. Üldiselt- vajadus.- paneb inimese liikuma, praktiseerima, suhtlema. Ajendavad psüühilist tegevust, pannes teatud viisil ja suunas käituma. Ehk tarve - mingi elu-, tegevuse- või arengutingimuste puudumise tunnetamine.
Käitumist reguleerivate peaaju keskuste püsiv, dominantne erutus või erutuskolde tsükliline taasilmnemine.
Cannon- eneseregulatsiooni printsiip- organismi elundite koostöö, kus kõrvalekalle normist kutsub esile pöördumise tagasi normi suunas (püsiv vererõhk)- ka käitumine.
Tarbed = materiaalsed, vaimsed, looduslikud(orgaanilised), kultuurilised (sotsiaalsed).
Esmased vajadused:

orgaanilised vajadused- elutegevuse esmastingimuste järele. Enese- ja liigisäilitamise tung- nende viis ja määr on sotsiaalselt ja kogemuste poolt rahuldatud. Mitterahuldamine -> psüühilised, bioloogilised häired.

funktsiooni- ja füüsilise aktiivsuse vajadused- tarbed meelelise tunnetuse (aistingu- ja tajuelamuste) ja aktiivsuse järele, s.o vajadus näha, kuulda, liikuda ja toimida. Orienteerumisrefleks (vajadus märgata olukorra muutusi, teada kus ja miks, kiiresti reageerida ohusignaalidele; üldine valmisolek, pidev keskkonna monitooring ) ja laste mängutarve, vabadusrefleks (püüe vältida igasugust ahistamist).
Teisased:

Sotsiaalsed tarbed- vajadus inimliku kvaliteedi säilitamiseks ja arendamiseks pidevat lävimist teiste inimestega ja kultuurikeskkonnaga. Soov olla teiste lähedal, leida tunnustust, end realiseerida, olla informeeritud. Eneseteostuse, suhtlemise, prestiiži jne tarbed. Piiramine halvasti talutav.

vaimsed ehk intellektuaalsed vajadused- üldine tunnustus, faktiline teadasaamine, looming jne.

esteetilised vajadused- ilusa, harmoonilise, kauni ja maitseka järele.
Vajaduse rahuldamise viisid (koht, objektid, konteks , võtted) on sotsiaalselt sätestatud. Baasvajadused- bioloogilised; teisalt ohutusvajadused; kolmas armastus, kuuluvustunne; neljas respekt, tunnustus; viies eneseaktualisatsiooni vajadused.
Rahuldamine viib sama taseme vajaduste uuele, tsüklilisele ilmnemisele hiljem uuesti, uute tasemelt keerukamate või kõrgemate vajaduste tekkimisele.
20.02
Emotsioonid
Tunnetusprotsesside uurimine (haist, taju, mõtlemine, keel); isiksusepsühholoogia; emotsioonide psühholoogia.
Kuna emotsioonid väljenduvad ka väliselt, siis saab seda ka objektiivselt vaadelda, saab vaadelda inimese tundeid- on võimalikud hinnangud.
Süüd kergendav asjaolu on afektiseisund- inimesel kaob teadlik kontroll oma tegevuse üle- kõrge emotsionaalne seisund.
Emotsioon - subjektiivne reageering sise- või välisärritajatele; emotsioon peegeldub ärritajate ja olukordade tähtsus ja tähendus indiviidile. Ka meenutus. Nt ka valuhaistingule tekib emotsioon.
Emotsioon tekib vajaduste rahuldamise või rahuldamatuse baasil. Vajadused rahuldatud- ei ole ohtu sotsiaalsele ja bioloogilisele eksistentsile. Emotsioon tekib ka vajaduste rahuldamise käigus. Positiivne reageering kinnitab tegevust ja vastupidi. Olulised kohanemiseks ja õppimiseks. Märku andev funktsioon.
Energeetiline roll- Emotsioon annab energia ja jõu tegevusele, on tegevuse käivitajaks ja suunajaks. Käivitab ja suunab tegevust.
Emotsioon on kui hinnanguline nähtus. Emotsioon võimaldab hinnata olukordi ja objekte, otstarbekalt kohastuda. Anname märku teistele oma olekust ja huvidest, reguleerivad suhteid ja ühistegevust.
Subjektiivne psühholoogiline sisu-kvaliteet, mis laadi emotsioon on, aluseks kehaprotsessid.
Objektiivne psühholoogiline sisu-
Emotsioonidega toimuvad muutused ja protsessid nii ajus kui ka kogukehas.
Emotsioonide põhidimensioonid-
JÕUD/intensiivsus
KESTUS- ajaline dimensioon - kui kiiresti tekib, kustub , kaua kestab. Mida intensiivsem on emotsioon, seda vähem aega ta kestab. Energia kulub, loodusseadused ei võimalda seda. Nõrk, kestev negatiivne emotsionaalne seisund pole tühine ja ohutu- võivad tekkida haigused ja traumad ka hiljem.
POLAARSUS- kas pos või neg- nullemotsiooni pole olemas.
Liigid:
Emotsionaalsed seisundid: tuntuimad- meeleolu (nt hüpohondria(ärev, häiritud, inimene tõlgendab kõike negatiivses värvingus), raskemeelsus ), ärevus, stress , frustratsioon (tekib ebaõnnestumiste baasil), afekt (tugeva hingelise erutuse seisund, tekib järsku), kirg .
Kirg: tugev, püsiv tundmus , kiindumus , allutab endale isiku tegevuse ja mõtete pühisuuna. Kire positiivsuse määrab selle objekt. Aastaid ühtemoodi kirglik olla ei ole võimalik.
Ülevus, ahastus , viha, hirm, põlgus, rõõm, lõbu, norg, (huumor, nali).
Kujundavad tegurid: seisund (PS, füüs), inimesed, edu/ ebaedu , objektid, taiesed, loomad, loodus, maastikud, loodusnähtused, muusika , seltskond , jne.
Mida kõrgemal arenguastmel on subjekt, seda erilisemaks läheb tundeelu . Mida kõrgem sots/kultuuriline arengutase, seda peenemad tunded tal on. Ülevustunne. Ka lihtne füsioloogiline seisund loob mingi elamuse või tunde. Füüsilistega tuleneb konkreetne emotsioon.
Juhul kui ilma mingi objektita on mingi seisund, siis see võib viidata häirele. Emotsioonid on ka hea indikaator normi ja tervise hindamiseks.
Kõrgemad tundmused: armastus, empaatia, patriootilised elamused, katarsis (kunstilise hinnangu andmise võime), jm. Kõlbelised, intellektuaalsed (intellektuaalsus ja emotsioonid on tihedas seoses), esteetilised. + isiksuslikud väärtused ja normid. – alaväärsustunne ( kompleks ). Eeldavad sotsialiseeritud isiksust, õppinud midagi eetikast, moraalist jne.
Aju parempoolkera on emotsioonide poolkera. Seal on nt muusikataju ja ka emotsioonide mõjutamine.
Aistingutel on tunnetega tihe seos- toob esile emotsiooni, tunde.
Afektiivsed reaktsioonid- ühed tähtsaimad, meeleolud, kalduvus mingit laadi meeleolule, emotsioonid, hoiakud, kus on alati mingisugune objekt.
Liigitus eeldab jõudu andvate emotsioonide ja jõuetuks tegevate, nõrgestavate emotsioonide eristamist- steenilised ja asteenilised emotsioonid (efekt on küllaltki individuaalne).
Emotsioone iseloomustab tsüklilisus, vaheldumine . Tekivad, on, kustuvad . Pole samal tasandil pidevalt. Ajus on virgastusained, nende kontsentratsioon ei ole pidevalt ühtne.
Mõnikord kombineeruvad eri emotsioonid täiesti uueks emotsiooniks.
Vastandlike tundmuste üheaegse esinemise võimalus, ambivalentsed tundmused- paradoksaalseks. Kellegi kiusamisest tekib mõnutunne.
Kõrge emotsionaalne pinge vajab maandamist. Tunneb, et midagi tuleb teha, et see lõppeks. Ka pos emotsioon võib väsitada, vahel on vaja eemalduda.
Emotsioon on protsess: algus, kulg, lõpp.
Emotsioonil on oma tekitaja : mingi sündmus, isik, või teave, mis puudutab või võiks puudutada meie vajadusi või väärtusi.
Emotsioon tekib sujuvalt , aeglasem ajaskaala . Isegi afekt võtab nats aega. Ka kustumine võtab aega.
Emotsioon ratsionaalsus ; emotsionaalses seisundis inimest iseloomustavad subjektiivsus ja erapoolikus. Teatud vastandlikkus- kui inimene ona emotsionaalne, siis tema loogika ja ratsionaalne mõtlemine kannatab. Tugev emotsioon on vastand objektiivsele mõtlemisele.
Emotsioonide funktsioonid:

• hinnang oludele/objektidele
  
• erutab/pidurdab aktiivsust
  
• suunab tähelepanu
  
• kinnistab olulisi mälujälgi
  
• väljendab isiku suhtumist , eelistusi, reguleerib suhtlust.
  

Positiivne tundmus on isemotiveeriva olemusega. Emotsioonid reguleerivad õppimises positiivset ja negatiivset kinnitust. Midagi ei õpita kui ei saada positiivset tundmust. Emotsioon omab kinnitavat mõju. Võib saada eesmärgiks omaette .
Amükala ehk mandeltuum - oluline lüli kogu koorealuses tegevuses. Oluline roll neg emotsioonide tekitamises. Tekib praktiliselt automaatselt kui keskkonnas tekib midagi ohtlikku. Kiskjad , ähvardavad näod jne. Valdavalt hirmu ja põgenemise ettevalmistaja. Osaleb ka mujal- positiivsete intensiivsete suhete puhul. Toimingute pidurdamises. Multimodaalne- nii nähtavatele, kuuldavatele, kombitavatele mõjudele reageerib.
Mida kõrgemad emotsioonid, seda suurel roll ajukoore alusel tegevusel.
Mingid baasemotsioonid? Mida ei saa madalamateks lahutada? Ühest vastust pole. Isikupärast sõltub, liikidest, uurimistest, keeltest jne.
Afektiivse neuroteaduse ala proff- Jaak Panksepp . – baasemotsioonid ja ajuringed.
Tema arvates on olemas baasemotsioonid, aluseks kindlad ringed ajusüsteemides, biokeemilised ained määravad emotsiooni tüübi- neid on 4. edasi arenevad muud nende baasil. Huvi, seotus , viha ja hirm!
Huvi- emotsioon, mille pinnal arenevad välja uudistav käitumine, otsing, püüd luua otsida uut, eksploratiivne.
Ekspansiivsus ja eksploratiivsus sõltub indiviidist, geneetikast.
Seotus- liigikaaslastega, kohaga, perega , turvalisustunne millegagi seostumisel. Pos kinnitav emotsioon. Huvi ja seotus vist konkureerivad omavahel.
Negatiivset laadi emotsioonid- viha ja hirm. Viha aitab võidelda, end maksma panna. Hirm aga hoiatab end kaitsma, põgenema jne. Selle kaudu kohandutakse, elatakse üle.
Rolls ’i telgedega skeem- vertikaalselt Ekstaas vs õudustunne. Mõnu ja nauding vs mure, kahtlus . Horisontaalne on objekti suhtes pos või neg reaktsiooni esile kutsuv , seotud motivatsiooniobjektiga. Raev (neg tugev emotsioon- agresioon, võitlus)-> viha -> ebaõnnestumistunne, frusttratsioon vs vabanemine sellest pingest , lõdvestumine, rahunemine.
Moduleerivad närviprotsessi- virgatsained- neuromediaatorid. Serotoniin- puudus või nende retseptorite nõrk tundlikkus kutsuvad esile ärevuse, hirmu, rahutuse, ja vastupidi- piisav konts või tundlikkus, hea töö retseptorites tekitavad rahulolu, enesekindluse. Noradrenaliin - erutab, ergutab. Tekivad kõrgendatud meeleolud. Dopamiim - tähelepanu suunamine vajalikele objektidele. Endorfiin, morfium- valu vaigistav toime füüsiliste tunnete suhtes, meeleolu teke, joovastus. Muskariin - maailmatunnetus, nägemused. Jm narkootikumid.
Naalduv tuum- vahendab ärevustunnet, maniakaalsust. Kui süsteem ei tööta õigesti, siis on liigerutus või ärevus. Ajukoores on emotsionaalsete seisundite ja reageeringute puhul olulisem parem poolkera. Ürgsed keskused on kontrollitud ajukoore protsessidega. Normaalselt hoiab ohjes. Kui miski häirib ajukoore tööd, pidurdussüsteem ise saab pidurduse, siis väheneb enesekontroll , ei ole garanteeritud tahteline eneseregulatsioon . Kõik mis ajukoort pärsib aitab vallanduda emotsioonidel. Tuntuim pidurdaja on alkohol- depressant, pidurdab ajukoore üldist aktiivsust. Ajukoore toonust tõstvad mõjud on vastupidise mõjuga- kohvi, värske õhk jne.
20. märts
Emotsioonide väljendumine füüsises- zhestid, autonoomsed reaktsioonid, Hess – pupillid (silmamusta muutused, kõige tunlikum valgusmuutustele), suu/sülg, hingamine, pulss , higistamine , jne.
Autokontakt- kui inimene iseennast puutub (rahustada püüdes jne)- kognitiivse infopakkumise mahu töötlemiseks. Kui suhtluses , olukorras tekib keeruline moment, inimene peab mõtlema väljapääsule või hindama olukorda, see tähendab kas suuremat või väiksemat emotsiooni. Inimene püüab sümboolselt end kaitsta, end turvalisemalt tunda. Väikelastele eriti oluline. Märgid on tõlgendatavad sellest seisukohast , et toimus mingi emotsionaalne muutud, aga milline? Inimene suudab muud teavet tundes saab ta ka paremini neid emotsioone tõlgendada.
Kõnetämber- hääletämbri muutus viitab emotsionaalse pinge tekkele, seda on kohe märgata. Häälepaelte pingestumine jne.
Isegi kui inimene tahab emotsioone varjata, siis ta kehakeeles need väljenduvad.
Hingamise- ja pulsimuutused- vale ja varjamise tuvastamiseks. Valetamine - hingamisrütm muutub, sügavam. Pulss muutub. Seda tahteliselt kontrollida on väga raske.
Emotsioonide teooriad-
James ja Lang- motoorne/füsioloogiline raktsioon  emotsioon.
Cannon ja Bard- taalamuse impulsid ajukoorde  emotsioon.
Keskkonna tõttu tekivad impulsid.
Simonov- Emotsioon= määramatus x rahuldamata vajadus. Max: min rahuldatud ja max ebamäärane (teadmatu).
Emotsioonide tugevuse määrab ära see, kuivõrd määramatu see inf on, kui palju on infi ja kui palju on teadmatust tingimuste jms suhtes. Mida vähem inimene teab, mida ebamäärasem on olukord, mida vähem saab aru asjadest, seda tugevamini emotsioon tekib.
Negentroopia.
Schachter , Valins jt: kognitiivne atributsiooniteooria. Inimene umbes mõtleb välja, miks ta peaks emotsionaalseks muutuma . Emotsiooni sisu ja miuke see on, sõltub sellest, kuda inimene tõlgendab olukorda.
Kuidas me mõtleme olukorrast, põhjustest, mida me teame maailma jne kohta, vastavalt sellele tuleb ka emotsioon.
Stress: pingeseisund, mis tekib välis- ja sisekeskkonna ulatuslikul, järjepidevalt muutumisel. Stress pole frustratsioon! Aluseks võib olla nii füüsiline kui ka vaimne pinge, ka koos. Ei teki hetkelise pinge alusel.
Hans Selye : üldised, mitte haigusespetsiifilised, aga stressireaktsioonispetsiifilised muutused. Üldine generaalne reaktsioon. Põhjusi võib olla väga erinevaid.
Stressorid on eri inimestel erinevad.
Stress on normaalne, vajalik reaktsioon: kohanemine, mobiliseerimine (füüs. Ja psüühilised reservid). Vaim hakkab võitlema selle vastu, püüab hakkama saada, kõrvaldada neid asju, mis seda tekitavad. Resursside mobiliseerimine.

• positiivne faas- (mobilistatsioon, eustress)  taluvuspiir  negatiivne faas e distress. Kui jääb eustressid tasemele, siis on hästi.
  
• Stressorid: kestev raske kehaline pingutus , trauma, ravimisperiood, trauma tekkimine võib kaasa tuua elustiili muutuse. Hapnikuvaegus , pikaajaline magamatus, isolatsioon (eriti sotsiaalne).
  

Häire- e shokistaadium  vastupanustaadium (adrenal., suhkur, kloriid )  kurnatusstaadium (kaitsejõud surutakse maha, immuun-, südame- mao- aju häired)  taastumine.
Aitab elukoha-, ametikoha- jms muutused.
Frustratsioon.
Lühemaajalisem, tulevad lähevad, kordumisel võib tekkida ka stress. Motiveeritud käitumist lahates saab defineerida.
Psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katke(sta)misel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse või ebaõnnestumise elamustekompleks.
Eriti hull on siis kui on juba midagi tehtud, eesmärk on lähedal ja siis tuleb takistus.
Tekitavad pessimismi, sage esinemine tekitab ka alaväärsuskompleksi jne. See ei ole emotsioonivaba! Tekib alati mingi viha, agressiivne käitumine. Suurem osa agressiivsest käitumisest põhineb frustratsioonil.
Omadused: impulsiivsus, f- taluvus, isikupära (Rosenzweigi pilt-frustratsioonitest). Frustratsiooniga seoses avaneb isiksus kergesti- kuidas ta reageerib, keda süüdistab, kuidas asja näeb, mida tunneb.
John Dollard: iga agressioon on frustratsiooni tagajärg. ( eeldusel , et takistusi tajutakse sihilikena). Eriti viib fr agr-ni siis, kui takistust tajutakse sihilikult tekitatult. Frustratsioonitaluvus: kohanemisvõime, elamuste transformeerimisvõime, ratsionalisatsioon, sotsiaalne aktiivsus, kindlameelsus, eneseväärikus, enese allasurumisvõime, kultuur, eneseomadused, tahtejõud.
Afekt.
Tugev hingeline erutuse seisund, lühiajaline, kiire, jõuline, tormiliselt kulgev, plahvatuslik reaktsioon. Tekib sageli frust pinnal. Tekib ka plahvatuslikult.

patoloogiline efekt- haiguslikul pinnal- teadvus häirunud, mälulüngad, oma tegude tähenduse mõistmine häiritud, kontroll puudub (süüdimatuseni kvalifiseeritav; psühhiaatria kompetents . Alati patoloogiline. Võib olla normaalne reaktsioon erilises olukorras, sinna võivad sattuda täiesti normaalsed inimesed. Tekib haiguslikul pinnal, haiguse tagajärgi kaasnev. See on psühhiaatria kompetents.

„füsioloogiline“ afekt- (Serbski)- (tegelikult psühholoogiline)- säilib võime mõista oma tegude tähendust ja neid juhtida, kuid see võime on piiratud.
Need kaks pole täiesti erinevad.
Afekt kutsub esile teadlikule ja tahtelisele kontrollile mittealluva pinge-mahalaadimise tegevuses: võimukus, tormilisus, ootamatus , lühiajalisus, (kahvatumine) parasümpaatiline  sümpaatiline.
Inimene teeb midagi, ta ei kontrolli enam (lööb, kägistab jne). Ta teab, et see pole õige enne tegu, pärast tegu.
Keskused, mis kontrollivad, ei tööta normaalselt, verevarustus pole õige jne.
Afekti diagnostilised tunnused: I soodustingimused – 1. afektogeenne situatsioon (konflikt); 2. isiksuslikud iseärasused (labiilsus, madala enesekontroll, impulsiivsus; mahasurutud emotsioonid – kumulatiivne afekt); 3. organismi hetkeseisund (väsimus, kurnatus , psüühiline pinge); 4. ealised iseärasused (puberteet ja postpuberteet; klimakteerium).
II Käitumise iseärasused – 1. teadvuse ahenemine , 2. käitumise ootamatus ja tormilisus, spontaansus ; 3. liigitusliku erakordsus ja võimekus; 4. autonoomsed signaalid (jume, silmade suurenemine, värisemine, karjumine, hääle moondumine, sügav hingamine); 5. mäluhäired, amneesiavõimalus; 6. järelreaktsioonid (kurnatus, jõuetus, apaatia , uni, kergendus); 7. suhtumine toimepandusse – kahetsus, ülestunnistus, heastamispüüd, üleelamised; varjamine , mittesihipärane.
Krk §103 „ Tapmine hingelise erutuse seisundis“ (vägivald, raske solvang , õudus, hirm)
§109- „kehavigastuste tekitamine hingelise erutuse seisundis“
§37- „vastutust kergendavad asjaolud“: „teo toimepanemine tugeva hingelise erutuse mõjul, mille kannatanu on esile kutsunud oma mitteõiguspärase teoga.“
ISIKSUSE PSÜHHOLOOGIA
Isiksus:
Järjepidev tundeelu ja motivatsiooni omadustes ning püsivates seadumustes väljenduv individuaalsete erisuste kogum:
Tuunusjoonte komplekt
Mõõdetav ja/või tüpologiseeritav
Võimaldab ennustada isiku käitumist teatud olukordades
Olulisemad omadused: temperament, vaimsed võimed, iseloom ( karakter ), väärtused ja hoiakud.
Persona= mask (kr, lad)
Kas isiksus kui sotsiaalne „mina“ teiste jaoks, mida inimene näitab välja varjamaks oma tõelist „mina“ või sümbol, mis annab aimu tõelisest „minast“?
Indiviid ei võrdu isiksus.
Indiviidist isiksus saaks, peab indiviid läbima arengu. Kui areng on takistatud, siis ei arene välja harmooniline, normaalne isiksus.
Isiksuse teooriad:
*anatoomilis-füsioloogilised tunnusjoonte teooriad
- kehamahlade teooria ( Hippokrates )- kehamahlad määravad ära isiksuse- kuidas on arenenud vedelike süsteem- sellega määrab ära isiksusjooned, temperamendijooned, inimeste liigitamine nelja liiki. Sangviinik, koleerik?, flegmaatik,
- füsiognoomiline teooria (Lavater)-
- frenoloogia (Gall)
inimese kehaehituses peitub tema iseloom.
Keha ja isiksus käivad käsikäes.
*psühhodünaamilised teooriad (Freud, Jung, Adler, Fromm, Horney, Sullivan , Anna Freud): motivatsioon!
Ei vaadata inimese keha, vaid psüholoogilisi omadusi. Püstitatakse küsimus sellest, et mis määrab inimese valikud, miks ta nii käitub, mis paneb ta toimima . Instinktid, vajadused, mis määravad ära inimese huvid. Areng sõltub sellest, kuidas ta arengud on toiminud .
*psühholoogiliste tunnusjoonte (trait) teooriad- isiksus on kui tunnusjoonte abil hinnatav ja mõõdetav ...
( Stern , Allport , Eysenck , Costa , McCrae ).
TÜÜP/JÄIK KATEGOORIA  DIMENSIOON, MÕÕDE.
Tänapäeval siiski- Inimene on sujuvalt muutuv, eri väärtusi võib olla palju, jäiku kaste pole, eripäraste isiksusomaduste kombinatsioon. Saame küll eristada inimesi, aga need pole nii jäigad.
Füsioloogilise lähenemise puhul otsiti nt näo tunnusjooni jne. Costa graafilised lehed sellest, et inimesed kes on mingi loomaga sarnased, omavad ka sarnaseid iseloomuomadusi- härja moodi härja iseloomuga .
Gall- inimese iseloom on peidus tema ajus, aju eri kohad on spetsialiseerunud eri tunnustele, aju arenedes osad küljed arenevad rohkem- tunnusjooned ka tugevamad.
Freudi vaata iseseisvalt! Oli alusepanija. Ta ei mõeld kõike ise välja, kollegidega koos, kelle ravipraktika andis andmestiku.
Jung- alateadvus on kollektiivne, mitte aint seksuaalne. Seal on sümbolid, skeemid , mustrid . Koopainimese elu põhimustrid.
Adler lõi sotsiaalsed motiivid.
*kognitiiv-käitumuslikud teooriad
- sotsiaalne õppimine
Töö- referaati ei oota meilt. 50% referaat- loeme läbi, loome ettekujutuse, et mis on põhisõnum, mida leiti jne, kuidas seotud õigusala küsimustega. 50% essee moodi, kus võtame aluseks selle artikli, ise arendame seda teemat. Võib viidata ka muule artiklile .
"Referaat" pole päris täpne termin. Õigem oleks Referaat-essee, sest
lisaks loetud materjali refereerimisele on tarvis esitada ka oma mõtteid,
tõlgendusi, analüüsi, soovitusi, üldistusi jne; eelistatavalt seoses
praktiliste ja/või teoreetiliste õigusala küsimustega seostatuna.
Seega on täiesti lubatav lisaks valitud artiklile kasutada ka iseseisvalt
leitud teemakohast teaduskirjandust, millele ka tuleks siis viidata
3.aprill
Isiksuse teooriad:
*kognitiiv-käitumuslikud teooriad- mismoodi inimene ehitab enda jaoks üles maailmamudeli ja iseenda kohta mudeli ja kuda ta seda tõlgendab, inimesed töötlevad infot eri moodi.
- sotsiaalne õppimine (Bandura, Rotter, Mischel, Seligman )- info omandamisele keskendutakse- kuda inimene õpib, normativne käitumine ka.
Agressiivse käitumuse eeskuju jääb külge. Arvutimängud, animafilmid jne. See põhjustab agressiivsema käitumise neid indiviidides, kes rohkem puutuvad kokku nendega. Omandatakse see teadmine, et nii saab ja nii tohib teha, et teised võivad nii teha, järelikult see pole hälve vaid norm. Nii on kergem seda omandada. Lubatavus ja normatiivsus . On eri subkultuurid , mõnes on ühed normid ühesugused kui teistes jne.
Rotter- inimesed, eriti lapsepõlves, kujunevad sellisteks, kes tunnetavad, et asjad juhtuvad nendega millegi(kellegi teise tõttu, nad kaasa ei räägi, ta sõltub maailmast, seetõttu on passiivne.
Teised- asjad juhtuvad just tema tõttu- suur roll kiitustes ja karistuses jne lastele- õpetatakse edu tundma, et just temast sõltuvad asjad.
-kognitiivne stiil (Witkin, Gardner , Klein)-
Witkin- taju ja mõtlemise eripärad- oluline inimesi iseloomustav tunnus on, et kas nad suudavad keskenduda objekti omadustele, ilma et kontekt mõjutaks. Ses suhtes on inimesed erinevad- kas nad on väljast sõltuvad või mitte. Sotsiaalses mõttes väljast sõltuvus- kuivõrd nad oma hinnangud seavad teiste inimestega sarnaseks- saab seda teha kindlaks testide abil- varda ja raami test. Need kes on oma tajus mõjutatavad kontekstis, on mõjutatavad ka sotsiaalsetest arvamustest ja hinnangutest. On hea võime kui saad sõltumatult hinnata asju.
Lisaks väljast mõõtmisele- nt mitmemõõtmelisuse taluvus- kuidas saab eri moodi tõlgendada-
Otsinguulatus- mõned inimesed püüavad saada aina rohkem andmeid, ei piirdu üksikute asjadega, see aitab neid nende arvates, teised jälle piirduvad paari kindla faktiga.
Kog-käit teooriate eelis- saab paika panna miskti...., miinus , et keskenduvad vaid ühele asjale.
*humanistlikud ja fenomenoloogilised teooriad (Rogers, Maslow, Kelly)- isiksuse psüh koolkonnad - ei tee eksperimente , ei mõõda jne, vaid püüab isiksust mõista, kogub kogemusi- vahetab kogemusi teistega, lähtuvad inimese kohanemisraskustest jms, püüab siis inimesi aidata jne.
*neuroteaduslik moodne lähenemine (ajukuvamisel leitud käitumuslike seadmuste ja ajuprotsesside seosed)- taju, tähelepanu, teadvuse, emotsioonide uurimiseks aga ka isiksuse erisuste uurimiseks- kas aju protsessides on midagi erinevat neil inimestel, kellel ka isiksusetestidega on teised tunnused.
*psühhobioloogilised geneetilised suunad- (Plomin, Bouchard, Zuckerman) - uuritakse geneetikaseoseid isiksuse omadustel.
Lisaks sotsiaalsetele asjaoludele on ka geenidel suur mõju isiksusele. Umbes pool isiksuse variatiivsusest on ennustatav geenidest , ülejäänd pool sotsiaalsetest asjaoludest. Nt temperamendiomadused, neurootilisus , osa agressiivsusest- geenidest. Osad on nt kasvatusest , haridusest- väärtused, hoiakud, vaba aja veetmise eelised.
Shledon- isiksus väljendub tema kehatüüpides- on olemas kolm somatotüüpi- endomorf , mesomorf , ekdomorf.
Endomorf-
Mesomorf- kiiljas keha, kandiline keha, vähe rasva- ekstrovert, introvert, mõtte/tundetüüp
Ekdomorf- kõrgelaubaline, tagasihoidlik lõug, kits rind, kõht, vähe lihaseid, vähe rasva- sagedamini introverdid, hea intuitsiooniga.
Võimalik hinnata inimest 7 punkti põhjal. Kujuneb arvuline profiil - 7-7-7 hinded on nonsens .
Ernst Kretschmer-
2 peamist temperamenditüüpi- tsüklotüümne, skisotüümne
3 peamist konstitutsioonitüüpi- pikk kõhn asteeniline on skisotüümne a la ektomorf .
Atleetlik muskulaarne on kergelt skotüümne.
Ümar pükniline on maniakaal- depressiivne .
Poeedid- tsüklotüümikud- realistid , humoristid
Skisotüümikud- romantikud , formalistid, pateetlikud
Eksperimentaatorid- ts- vaatlejad, kirjeldajad
Sk- süstemaatikud, metafüüsikud, täppisloogikud
Juhid ja liidrid - ts- jäigad ohjajad, lõbusad organis ., mõistvad leevendajad
Sk- puhtad idealistid, despoodid, fanaatikud, külmad kalkuleerijad.
G. W. Allport- isiksus on individuaalne dünaamiline organisatsioon - nendest psühhofüüsilistest süsteemidest, mis determineerivad isiksuse unikaalsed kohastumused oma keskkonnaga. Muutlik, protsessides avalduv, koostisosaks psühhofüüsilised süsteemid, sellest sõltub kuda inimene oma keskkonnaga kohaneb, mismoodi ta sellega hakkama saab.
Isiksuseomaduste kombinatsioone on palju, tuleb rääkida nende omaduste suhtelise väljendumise määrast. Intelligentsus, temperament (emotsioonide avarus ja jõud), eneseväljendus (ekstra-/introvert- (mõõde mis kuulub ka temperamendi alla), esilepüüd/alistuvus, ekspansioon/eraldumine, kompensatsioon, insait , ja enesehinnang), sotsiaalsus (osalus/koostöö, eneseotsing ja agressiivne enesekehtestamine, mõjutatavus sotsiaalsetest stiimulitest).
Eysenek: psühhobioloogiline tunnusjoonte teooria /faktoanalüüs/:
Ekstravertsus /introvertsus ja neurootilisus kui superseadumused. Dimensionaalne lähenemine- skaalad. Pööras tähelepanu sellele, et meil oleks võimalikult objektiivsed alused isiksuse mõõtmiseks. Kuda keskkonna stressorid mõjutavad inimest. Kolm põhidimensiooni.
Õpi need koleerikud ja asjad kuskilt selgeks!
Omaduste aluseks on kaasasündinud eageerimistüüp välistele ja sisemistele ärritajatele; oluline aktivatsioonimehhanismi mõju, millest sõltub ekstra- või introvertsuse väljakujunemine (+ psühhopaatilisus).
ISIKSUSE OMADUSTE MÕÕTMINE
Vaatlus
Biograafiline meetod
Tegevuse/loomingu produktide analüüs
Vestlus / intervjuu - võimaldab konkreetse inimese arvamuste, eelistuste, mõttekäikudega tutvuda.
CV
Testimine- põhimeetod
Testidele esitatavad põhinõuded: 1. valiidsus- test mõõdab just seda omadust, mille jaoks ta on koostatud, 2. reliaablus (r>0.8)- eri testimised peavad andma sama tulemuse, oluline ka sisemise reliaabluse näitaja- kas testi eri küsimused annavad lähedased tulemused- tulemustevahelise korrelatsiooni mõõtmine. populatsioon, normid. Võrdluses normidega selgub kategooria või jõudlus või dimensiooni väärtus. Test on teatud standardiseeritud ülesannete täitmine (sõnalised, visuaalsed, füüsilised). Võimete t., küsimustikud, projektiivtestid, 2 põhirühma a. Vaimsed võimed, b. Isiksus.
Projektiivtest- inimene peab tülgendama midagi- eeldatakse, et tõlgendused ei ole juhuslikud, ei ole ka ühesugused kõigil- sõltuvad inimese karakterist- harjumuslik käitumine, vaated jne. Isiksus projekteerib end välja tõlgendusse.
Neo pi-r test- Costa, McCrae- ülemaailmselt hetkel mõjukaim test- dimensionaalne lähenemine isiksusele. Viis mõõdet. Ekstraverstsu, introverstsus, emotsionaalne stabiilsus, sotsiaalsus, avatus kogemusele, vaimu distsipliin (vastutustunne, kohusetunne ). Igal ühel ka allskaala. Testis on enesekohased väited.
BIG-5 isiksusekontseptsioon?
Sotsiaalsus: *usaldamine *sõbralikkus *osavõtlikkus
Meelekindlus: *asjalikkus *korralikkus *sihikindlus
Täiendavaid isiksuse seadumusi ja omadusi:
Agressivsus (a. Teooriad: instinkti- (Lorenz- kes võidab, see saab partneri, see tagab oma pesakonnale head tingimused, teised tõrjutakse välja, Freud), frustratsiooni-, sotsiaalse õppimise (agressiivseks õpitakse), anonüümsus (anonüümselt on parem ja kergem viia halbu tegusid korda) ja deindividuatsioon (nii on kergem, kui teed teisest inimesest mingi jätise staatuse, et ta pole enam inimene), ülerahvastatus (kui isiklikku territooriumi rünnatakse), tiheliolek.)
Vaata iseseisvalt agressiivsusteooriaid õpikust!
Maskuliinsus/feminiinsus
Subjektiivne heaolu
Elamusteotsing (Zuckerman: endorfiinid )
Kollektivism (nt Realo : eestlaste kollektivism)
Konformsus
Vaimse võimekuse kohalt- IQ mõõtmise teema.
IQ: intelligentsuskonfitsent
IQ= (testi skoor/norm)x 100
IQ keskmine tulemus on 100. IQ väärtused jaotuvad populatsioonis normaaljaotusena.
Identsetel kaksikutel on korrelatsioon kõrgeim- u 0,9 kanti - koos kasvanud, umbes sama IQ.
IQ- tulemused ei pruugi näidata vaimseid võimeid, vaid arusaadavust testist, mida see testija küsib ja tahab.
85-115 on keskmine, 116-130 on kõrgete vaimsete võimetega, üle 130 vaimselt väga andekad.
70-84 madalad vaimsed võimed. 55-69 kerge alaareng , 40-54 mõõdukas alaareng, 25-39 raske, alla 25 sügav alaareng (1%; ei suuda enda eest hoolitseda, vajavad täielikku hooldust , motoorika kontroll nõrk, keelelised võimed puuduvad).
Intelligentsuse teoreetiline käsitlemine: üldfaktor (g) ?? kas on olemas üldandekus?
Mõni on ruumisuhetes parem, teine verbaalselt jne. Eri inimestel eri areng parem.
Erifaktorid (s) verbaalsed, loogilised , kujunilise mõtlemise, arvutamise, järeldamise, üldistamise, assotsiatsioonide, sõnavara jms ülesanded.
Thurstone: 7 faktorit (numbrilise teabega opereerimine, arutlusvõime, tajuvõime, mäluvõime, sõnaline mõistmisvõime, sõnaline voolavus, ruuminline ettekujutlusvõime/ visualisatsioon).
Howard Gardner: intelligentsuse paljusus .
Kristalliseerunud intelligentsus- on kogunenud vilumusi, kogemusi aastate jooksul, ei ole vaja mõelda, ta juba teab- R. Cattell .
Oluline: mõtlemise kiirus (sh reaktsiooniaeg)- kui mõtlemine on kiire, siis jõuab hoida töömälus suurema hulga ideid, fakte, läbikontrollitud asju, töömälu maht ja täpsus.
Loovus ei võrdu kõrge IQ (r=0,3).
ISIKSUSE PATOLOOGIA
Psühholoogiline patoloogilisus määratakse võrreldes normatiivsusega.
3 põhikriteeriumi: 1. käitumine / seisundi harvaesinevus- normi mõttes lihtsaim- kuda paar inimest suurest hulgast käituvad teisiti; 2. sobimatus konteksti; 3. isiku(te)le põhjustatavad kannatused või vaevused - kas füüsilisi või vaimseid kannatusi- mure, pidev depressiivne olek, teiste suhtes häirivalt, solvavalt käitumine.
Kui need kolm on täidetud, siis on ebanormaalne vist.
Neile kriteeriumitele vastavaid häireid on hästi palju. Mõned seotud meeleoludega, mõned agressiivsusega jne, kihud , fiiliad, foobiad
On olemas ametlik psühhopatoloogiliste häirete ja haiguste loend .
Normaalsed inimesed sageli on iseloomustatavad teatud paroloogiliste sündroomide tendentsidega.
Tegelevad: terapeudid / konsultandid.
Mida loetakse normipiiresse jäävaks, mida mitte.
Et hakkama saada ebanormaalsusega...
Teraapiate ja treeningute paljusus:
-medikamentoorsed- efektiivne, aga inimene võibki jääda sõltuvaks medikamentidest
-füsioteraapiad- veeprotseduurid, vibratsioonid jne
-psühhokirurgia- harva, otsene kirurgiline vahelesegamine ajuprotsessi (Moniz, Delgado)
-käitumuslikud (Wolpe)- biheiviorismlikul teoorial põhinev, püütakse inimesel luua eeldused normaalsete asjade suhtes ja vältimine ebanormaalsete suhtes, harjutatakse kokku puutuma ebameeldivate stiimulitega
-psühhoanalüütilised
-tööteraapia
-suhtlemisteraapiad (aa, ..)
- gestaltteraapia
-ratsionaal-emotiivne, kognitiivne ( Ellis , Beck)
Mingi värk vahel...
Impulsiivne käitumine
Esmane ajend/vajadus  motiivi järgimine või stiimulile reageerimine  toiming(ud). Impulsi tähenduse analüüs, toimingute tagajärgede arvestamine on puudulik või olematu.
Tahteline käitumine:
Eesmärgi ettekujutamine ja seadmine  saavutamiseks vajalike tingimuste ja teede ettekujutamine ning võimalike tagajärgede teadvustamine / arvestamine  toimingute planeerimine ja valik  toimimine , tegevus.
Kõrgemad vajadused kontrollivad madalamaid.
Eesmärk võib olla ajas tunduvalt edasi lükatud. Tahteline isik võib võtta vastu otsuseid, mis võivad olla vastuolus mingite reeglitega jms-ga.
Võimaldab teha ka endale ebameeldivaid asju.
......
Kars § 57 lg 6 – süüteo toime panemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise arutluse mõjul (tüüpiliselt vägivald, raske solvang, õudustunde ajend, hirm, viha, raev- selle pinnal tekib hingeline seisund, ei kontrolli end enam, hetkepatoloogia mõjul, inimene pmst teab, et ei tee õigesti, aga ta ei suuda end kontrollida)
Õigusmõistetest on otseselt psühholoogiliste tahteprotsessidega seotud mõisteks tahtlus , mida käsitletakse põhjalikumalt karistusõiguses. Mõiste tihedalt seotud süüteomõistega.
Mitte aint tahte ja toimine pole oluline, vaid teadmine on sama oluline, sest inimene peab aru saama asjaoludest, teadma neid, ka see kuulub sellesse koosseisu.
Kuidas objektiivse materjali põhjal hinnata subjektiivset?
Kars §16 tahtlus: 1. kavatsetus 2. otsene tahtlus 3. kaudne tahtlus + 2 ettevaatamatuse vormi.
Tahteaktis (tahtlikus käitumises): a) eneseregulatsioon (mõtlemine, kaalutlemine, otsustamine, kontroll, mujale suunamine); b) motivatsioon (tõukejõud, aktivatsioon, erutus), c) vaba valik
V. Ivannikov. Vaba tahte tunnus: ma oleksin võinud käituda ka teistmoodi. Tahe: psühholoogiline ja moraalne (kõlbeline) nähtus. Vabadus toob vastutse.
Daniel Wegner: tahteline kogemus tekib, kui inimene tõlgendab oma mõtet enda käitumise põhjusena. Teadlikul tahtel on 3 allikat: PRIMAARSUS – inimese mõte eelneb ajaliselt vahetult tema tegevusele; KOOSKÕLALISUS – inimese mõte on tegevusega vastavuses, EKSLUSIIVSUS – mõte on tegevuse ainsaks näivaks põhjenduseks.
Kui need kolm on täidetud, siis inimene tunneb, et see asi juhtus tema tahte järgi.
Tahteakti genees: vajadus  selle tunnetamine, motiivide võitlus  soovimine  eesmärgi saavutamise vahendite valik  otsustamine  tegutsemine (toimingud, käitumine).
Tahteprotsesside psühhofüsioloogia
Tahte neurofüsioloogilised apõhialused:
-Aju suurte poolkerade otsmikusagarad- piirkond, kus asuvad infotöötlusmoodulid, loovad eelduse tulevikus toimimiseks, olulised tahtelises tegevuses.
Tahte järkjärgulise kujunemise teooria- laps kuuleb sõnu, lapsevanemad suunavad neid sõna abil- suunad väljaspoolt, kõne mõistetakse, hakatakse toimima. Lisaks planeerivale osale on vaja ka, et oleks ajend, mis käivitavad protsesse, aktiveerivad- seetõttu ka taalamus oluline jms. Käivitavad vajadusi. Kuna tahte tulemusena toimub midagi reaalses maailmas meie toimingute kaudu- peame rääkima motoorsetest keskustest- nende aktiveerumisega hakkab kõik tööle.
Kõrgemad ajukeskused pidurdavad madalamate ajukeskuste aktiivsust ja ohjavad neid. Kui kõrgemaid keskusi ergutame, siis peaks inimene end paremini kontrollima.
Teadvusel on võimalik veto toimingule peale panna, mis on aju poolt juba algatatud.
USALDUSVÄÄRSUSE PROBLEEM

sündmuste ja objektide teadvustamatus

sündmuste ja objektide moonutatud taju

sündmuste ja objektide moonutatud mälu

teabe teadlik varjamine

tahtlik valetamine ja/või väärinformatsioon
nendest  tunnetusvõimete piirangud ja apsud ; -rühm, miks inimene eksib, enda arvates ei eksi, on siiras, heauskselt.
psühholoogiline teadlik enesekaitse- rühm, milles räägime valetamisest- psühhoogiline kaitse.
Miks me ei pruugi tajuda tegelikult ilmunut/ toimunut ?

ärritajate alalävisus

tähelepanuressursside nappus või suunatus mujale

makseerimine

kiire unustamine
näide: change blindness
taju võib olla moonutatud *illusioonid * eelarvamused *ego-kaitse
eeltoodud tajuvigade puhul saab „tõe välja tuua“ neljal moel:
*inimsilma mitte usaldades ja seetõttu objektiivsemaid füüsikalisi mõõtmisi läbi viies
Rsk veel 3 punkti
Objektide äratundmist mõjutab oluliselt kontekst.
Paar väikest välimuse muutust viib äratundmise protsendi 100%lt mingi paarikümnele. Plastiline opp näiteks.
Kõrgemate kognitiivsete protsesside pettused tajumisel ja intellektuaalsetes otsustustes. Inimene on eelarvamuslik, hoiakute süsteem kaitseb tema harjumuspärast mina ja maailmanägemist, tõrjub seda, mis ei lähe sellega kokku. Hoiakumõjud (eelarvamused, stereotüübid, sotsiaalsed väärmüüdid, vale kui isiksuse adaptsioonimehanism); õigetest eeldustest implitseeritud väärjäreldused (teadlik valejäreldustele suunamine tajutava abil, nt manipulatsioonid reklaamis ja poliitilises propagandas ( jokk )- konstrueerida väited nii, et keegi ei saa sind süüdistada valetamises aga suunad kuulajaid tegema valejäreldusi); mäluvigade indutseerimine tajutavas kõnes (E.Loftuse töö verbaalsest sisendamisest). Ei aruta läbi, see on intuitiivne otsus, kohene- juu see peab siis nende eelis olema, see on valejäreldus.
Sündmusest jäänud mälu on: *modifitseeritav, *äravahetatav (mälu jälg on sama, aga ta läheb vahetusse ajas ja kontekstis) ja *täiendatav (mälupõhiselt mõeldud asjadele panevad midagi juurde).
Elizabeth Loftus ja Endel Tulving!
Peamised tegurid millest sõltuvalt mõlupõhine kirjeldus võib vale olla- meenutamise hetkel ja sündmuse hetkel mõjuvad mõjurid annavad tugevama efekti kui see moonutatav info on tõenäoline, siis võibki teha inimene meenutusvea.
Mõjutused on efektiivsemad siis kui nad ei ole mitte liiga ilmsed- kui inimene tajub, et teda mõjutatakse siis tal tekib protestivaim jne, mõjutused peavad olema märkamatud.
Mida rohkem on aega möödunud sündmusest, seda kergemini on inimene mõjutatav.
Inimene ei eksi mitte ainult sõnades, vaid ka kujutluses tekib eksimus.
Kuidas hinnata kas inimene räägib tõtt?

• sõnalised (verbaalsed) kommunikatsiooni usaldusväärsuse tunnused
  
• mitteverbaalsed kommunikatsiooni usaldusväärsuse ja inimese seisundi signaalid.
  

Kaks suurt rühma mis koos annavad suure võimaluse hinnata tõe rääkimist. Tõenäosus, et me täiesti juhuslikult saame hinnata, kas räägitakse tõtt, on 50%.
Undeutsch’i hüpotees: väited, mis tulenevad tegelikult toimunu mälust, erinevad väidetest, mis põhinevad väljamõeldisel ja fantsiaasial.
Tõerääkimisel: *loogilisus suureneb, * mittestruktueeritud kõne teabeesituse mittevastuolulisus suureneb, * detailirohkus kasvab, *esitatu paigutub loomulikult konteksti, * ootamatute komplikatsioonide ilmnemisest aru andmine on sageliesinev, * sündmusega seotud isiklikud assotsiatsioonid ja seisundikirjeldused võivad sageneda, * ilmneb rohkem spontaanseid parandusi ja korrektiive, * kergemini väidetakse ennast kahtlevat oma mälus.
Kooskõla printsiip: tavaliselt on sõnaline osa kõnest kooskõlas mitteverbaalse osaga kõneleja aktiivsusest; valetamisel või varjamisel see kooskõla häirub või laguneb. Mitteverbaalne komponent näitab üldiselt paremini inimese emotsionaalset seisundit kui verbaalne.
Miks mitteverbaalne lekib läbi psühholoogilise kaitse?

• emotsioonid (hirm, häbi vms), käivitavad füsioloogilisi reaktsioone
  
• kognitiivsed protsessid (mõtlemine, otsustamine, meenutamine, öeldu hindamine) on keerulised, mistõttu ei jätku vaimseid ressursse sujuvatest ja loomulikeks reageeringuteks
  
• tahtelised enesekontrolli protsessid, mille abil inimene korraldab vaimset monitooringut, seab enesekontrolli, püüab teeselda jms avalduvad mõju kehaprotsessidele.
  

Metaanalüüsi tulemustena saadud tõed: kimbatuses ja emotsionaalses pinges oleval inimesel: on täheldatud seda, et valetaval inimesel väheneb liigutuste hulk (tüüpilise käitumismalli suhtes); kõne katkendlikkus või tempomuutus; alakeha jäikus; hääletämbri muutused. Ka tõerääkijad võivad olla kimbatuses või närvilised.
Polügraaf ehk „valedetektor“:
Aparatuursed meetodid, mille abil inimese psüggofüsioloogilisi- eelkõige emotsionaalseid- reaktsioone registreerides ja mõõtes püütakse kindlaks teha, kas inimene valetab või varjab mingit olulist (kas süülist või kaasteadvat) teavet.
NB! Valetamisega kaasnevat tüüpilist ja valetamisspetsiifilist füsioloogilist reaktsiooni pole veel avastatud.
Emotsionaalse pinge instrumentaaldiagnostika abil leitud tüüpilised ilmingud:
*higistamine, * punastamine ja kahvatumine, * hingamissageduse ja/või –rütmi muutused,
* pulsimuutused, *jäsemete värisemine, * silmamusta diameetri muutused, *süljeerituse muutused, *aju biopotentsiaalide muutused.
31