Sissejuhatus psühholoogiasse - konspekt (0)

Sissejuhatus psühholoogiasse

Lektor : Prof. Talis Bachmann
Sissejuhatus
Psyche + logos = Psühholoogia (hing + õpetus = hingeteadus) Psühholoogia tuleneb kreeka keelsest sõnast psyche (hing) ning logos (õpetus). Seega on lühidalt öeldes psühholoogia õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest. Psühholoogia on teadus, mis käsitleb psüühika olemust, avaldumisvorme, toimimise seaduspärasusi ning selle osa looduses ja ühiskonnas. See on teadus, mille raames kirjeldatakse ja mõõdetakse elusorganismide, seaduspärasusi psüühilistes protsessides ja nendega seotud välises käitumises. Psühholoogia uurib, kuidas väline mõjustus muutub sisemiseks vaimseks reageeringuks ja tegevuse regulaatoriks. Esmane mõiste looja oli Philipp Melanchton.
Psühholoogiast kui iseseisvast teadusest räägitakse alates 19. sajandi teisest poolest. Konkreetseks tähiseks loetakse aastat 1879 , mil Wilhelm Wundt asutas Leipzigis esimese eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi.
Psühholoogia uurib vaimuelu nähtusi ja käitumist. Psüühika väljendub objektiivses tegelikkuse tunnetamise võimes. Kõige tõenäolisemalt on ta närvisüsteemi (eelkõige aju) tegevuse tulemus.
Lisaks tegelikkuse tunnetusfunktsioonile mõistetakse psüühika all ka hingelaadi, hingeelu, isikupäraseid hingeelulisi nähtusi.
Psüühiline tegelikkuspeegeldus tekib välis- või sisekeskkonna ärritajate mõjumisel meeleorganitele. Välismõjurite algkujuks võib olla:

• Helivõnkumine (kõnehelid)
  
• Elektromagneetilised laine (nähtav valgus)
  
• Füüsilismehhaaniline surve (puudutus)
  
• Molekulid õhu koostisosana (kaselehtede tolm)
  

Vastavates meeleorganites tekitavad need ärritajad erutuse (ergastuse)  erutus kantakse edasi närvikeskustesse ( peaajusse ja selle koorde ehk cortexisse)  seal töödeldakse andmed  töötluse tulemusena tekivad inimesel tegelikkuse esemetest ja nähtustest ideaalsed teadvustatud kujundid.
Psüühiline tegevus on ühtlasi ka informatsiooni töötlus mis loob maailma selle subjektiivsel kujul.
Subjektiivselt ilmneb psüühika aistingute, tajude, kujutluste, mõtete, emotsioonide jms vormis.
Objektiivselt ilmneb psüühika inimeste tegevuses, kõnes, miimikas jne. Objektiivne keskkond – välis ja sisekeskkond.
Psüühiline teadvuspeegeldus on alati subjektiivne ning on alati vahendatud konkreetse inimese hetkelisest seisundist, omadustest. (nt vanus, sugu, kogemused, teadmised, isiksuse tüüp, hetkeolukord jne.) Vaatamata subjektiivsele vormile on psüühiline tegelikkuspeegeldus valdavalt õige (adekvaatne) ja ennetatav. Adekvaatsus väljendub objektide ja nähtuste vahelises seoste, suhete ja omaduste õige taasloome tajudes, kujutlustes, mõistetes. Psüühiliste protsesside ennetav iseloom on kogemuse talletamise tulemus (, mille tulemusena on kujuneb järgnevate reaktsioonide mudel).
Psüühika determinatsioon :

• Ühiskondlik-ajalooliselt (kultuur). Psüühika areneb vastavalt ühiskondlik-ajalooliste tingimuste ja praktika muutumisele ...
  
• Bioloogiliselt (aju!)... ning pärilikkusaine ja keskkonna kohastumuslike tingimuste muutumisele ja eripärale.
  

Mida kõrgemal arengutasemel on organism ( subjekt ), seda keerukamaks lähevad tema psüühilised funktsioonid.
Psüühikat ja teadvust peetakse ekslikult samaks, aga tegelikkuses on psüühika mõiste avaram, hõlmates teadvuslikku psüühikat. Palju psüühilisi nähtuseid ilmneb eelteadvuslikult või teadvusväliselt.
Psüühilised nähtused jagunevad kolme suurde rühma:

psüühilised protsessid Psüühilisteks protsessideks on vaimne tegevus välismaailma peegeldamise kajastamisel, mis avaldub:

tunnetusprotsessidena ( aistingud , tajud , tähelepanuprotsessid, kujutlus )

emotsionaalsete protsessidena

tahteliste protsessidena
Psüühilised protsessid algavad, kestavad siis teatud aja ja lõppevad või vaibuvad. (N. Inimesele meenub midagi, ta tunneb sellest rõõmu ja siis unustab selle.) ärkvelolek on pidev teadvustatud psüühiline tegevus – üks protsess lõppeb, teine algab. Teatud juhul võivad tunnetus protsessid kulgeda alaläviselt ehk väljaspool läbielatavat, teadvustatud psüühilist peegeldust.

psüühilised seisundid Psüühiliste seisundite all mõistetakse inimese üldist aktiivsuse taset, olekut, psüühiliste protsesside kulgemise eripära, meeleolu. Ajuti kulgevad vaimsed protsessid kiirelt ja tõhusalt. Siis aga asendub see seisund loidusega, tülpimusega. Need seisundid võivad olla kas lühema või pikema ajalised , vähe või selgesti teadvustatud ning avaldavad olulist mõju psüühilise tegevuse produktiivsusele.

psüühilised omadused Psüühilised omadused on konkreetse inimese psüühika tüüpilised erijooned . Iseloomustavad inimese psüühikat kiiruse, täpsuse, mahu, muutlikuse jne seisukohalt. (Nt mõnel on täpne mälu, teisel hea tähelepanu, mõnel hea keskendumisvõime jne). Psüühilisteks omadusteks on nt temperament , iseloom jne.
Psüühiliste nähtuste seas on määravaks psüühilised protsessid, sest nad põhjustavad nii psüühilisi seisundeid kui ka omadusi. Psüühilised nähtused tekivad paratamatult iga kord, kui selleks on olemas vastavad sisemised ja välised tingimused, st kuna nad tekivad seaduspäraselt, siis uurib psühhologia ka psüühika seaduspärasusi ning sõnastab seoseid ja reegleid, seletamaks vaimuelu nähtusi.
Eristatakse kolme psühholoogiat:

eelteaduslik psühholoogia, on levinuim ja vanim. Koosneb rangelt süstematiseeritud praktilistest teadmistest ja käibetõdedest inimese hingeelu kohta, käitumise jne kohta. See on nn elutarkus , elupsühholoogia. Heatasemelist eelduslikku psühholoogiat võib kohata kogenenud arstide, juristide , taksojuhtide, ka kurjategijate jne juures. Suur osa siinsetest teadmistest ei ole verbaalselt edastatav. Kuid miinuseks on see et on palju käibetõdesid ja müüte ning tõesust on raske kontrollida. Tüüpiliseks jooneks on arvamuste ja faktiliste tõsiasjade ebakriitiline vaheldumisi kasutamine.

filosoofiline psühholoogia tekkis koos filosoofiaga. Eelteaduslikust psühholoogiast erineb ta range ülesehituse ja süsteemsuse poolest. Peamiseks funktsiooniks on tunnetusteoreetiliste ja olemisõpetuslike probleemide lahendamine. Püütakse lahti mõtestada psühholoogia teaduse fakte üldisemalt.

teaduslik psühholoogia on kõige hilisem. Ning kõige usaldusväärsem. Mõistete täpne defineerimine ja nähtuse objektiivne mõõtmine ja uurimustulemuste korratavus sõltumatute uurijate poolt. Paraku pole veel tänapäevalgi kõik psüühilised nähtused üheselt mõõdetavad.
Kuid ükski kolmest psühholoogiast ei asenda teist.
Igal psüühilisel kvaliteedil on oma kvantitatiivne külg ja seega on psüühilised nähtused ja nendele tuginev käitumine mõõdetavad. Skaalad : nominaal -, järjestus-, meetriline .
Psühholoogia ülesanded võib laias laastus jagada kaheks: teoreetiliseks ja rakenduslikuks. Teoreetiline psühholoogia on nii metoodiliselt kui ka sisuliselt rakenduslikule aluseks ja lähtekohaks. Rakenduspsühholoogia mitmed harud püüavad psühholoogia teoreetilistes distsipliinides saadud teavet ja oskusi kasutada konkreetsete eluliste probleemide lahendamiseks.
Psühholoogiat loetakse ühiskonnateaduste hulka ta uurib peamiselt terve ja normaalse psüühika käitumist, psühhiaatriat aga arstiteaduse valdkonda ning ta käsitleb psüühika haiguse või kahjustuse olemust, tekke põhjuseid, arengut jne.
Psühholoogia areng.

• Psühhopatoloogia – uurib psühholoogia ja psühhiaatria kokkupuute alasid.
  
• Psühhoteraapia – ühe- või teistsuguseid vorme tunnetavad ja kasutavad nii meditsiinilise haridusega psühhoterapeudid kui ka psühholoogilise haridusega psühhoterepeaudid.
  
• Psühhofüüsika – füüsiliste ärritajate ja nendele ärritajatele vastavate sensoorsete protsesside kvantitatiivseid seoseid käsitlev psühholoogia osa. Seega on tegemist objekti ja selle tekitatud aistingu vahekorra uurimine
  

Kahekümnenda sajandi psühholoogia on hästi arenenud. Arengus on eri aegadel domineerinud eri vaatenurgad . Neist on ajalooliselt ehk mõjukaimad olnud biheiviorism , geštaltpsühholoogia, psühhoanalüüs (sh freudism ), humanistlik psühholoogia, kognitiivne psühholoogia ja nende arendused.

• Biheiviorism on psühholoogia suund, mis rajaneb tingitud reflekside uurimisel füsioloogias ja eksperimentaalpsühholoogia rakendamisel loomade käitumise (eriti õppimise) uurimises . Psühholoogi kui teadus käitumisest, kus teadvus ja kõik subjektiivne nimetatakse nö mustaks kastiks, mille sisu ei avane subjektiivsele teaduslikule uurimisele.
  
• Geštaltpsühholoogia lähtub ideest, et psüühilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus , struktureeritus. Tähtsad on psüühikanähtuste vormi moodustavad elemendid, mis on omavahelistes seostes. Seejuures on terviku osad sekundaarse tähtsusega. Taju uurimiseks viisid geštaltpsühholoogikud läbi hulgaliselt katseid
  
• Psühhoanalüüs ehk Freudism oli esmajoones meditsiiniline õpetus, mille peamiseks ülesandeks oli hüsteeriliste häirete ravimine neid põhjustanud ja seejärel alateadvusse tõrjutud tegurite väljaselgitamise kaudu. Hiljem on õpetus arenenud terveks kultuuri ja isiksusepsühholoogiliseks süsteemiks. Alusepanija on Sigmund Freud , kelle arvates on inimest ajendavaks jõuks instinktid ja määravaks neist on kaks – eluinstinkt, mis samastub põhiliselt suguinstinktiga, ja surmainstinkt ehk hävitamise instinkt. Inimese kogu vaimuelu kujutab endast nende kahe vastandliku jõu võitlust. Lisaks jagas Freud inimese isiksused kolmeks põhiosaks: „tema”; „mina” ehk ego; „ülemina” ehk superego .
  
• Neofreudistid pöördusid sugutungi kõrval või selle asemel ka teiste inimest liikuma panevate jõudude poole – nt võimutung ja tahe vägevusele. Freudi õpilane Carl Gustav Jung arendas välja analüütilise psühholoogia.
  
• Humanistlik psühholoogia rõhutab, et psühholoog ei pea olema mitte niivõrd inimese uurija, kuivõrd tema abistaja. Tähtis on aidata inimesel realiseerida temas tallel olev arengupotentsiaal.
  
• Kognitiivse psühholoogia põhiesindajad võrdlevad inimpsüühikas aset leidvaid teabetöötlust arvuti tarkvaraprogrammide tööga. See on hetkel juhtiv suundumus psühholoogias. Tugineb ratsionalistlikule käsitlusele psüühikast
  

Tänapäevane psühholoogia ei tohiks eitada ei pärilike ega sotsiaalsete faktorite mõju inimese psüühika ja iseloomu kujunemisele.
Psühholoogia uurimine
Psühholoogiline teave, eelkõige psühholoogia seaduspärasused on kontrollitud objektiivselt mõõdetavate ja tuvastatavate muutujate alusel. Muutujateks võivad olla subjektide (katsealuste) omadused (nt. Vanus, sugu, geenid , füsioloogilised erisused ), keskkonna omadused- ja mõjurid, füsioloogilised seisundid ja protsessid, toimingud , ajalised ja ruumilised tegurid ja tingimused, tegevuste struktuur, liik ja tase jpm. Muutuja ehk variaabel võib omada erinevaid väärtusi.
Muutujad :

• Sõltumatud muutujad
  
• Sõltuvad muutujad
  
• Kaasmuutujad
  
• Vahemuutujad
  

UURIMISANDMETE TÖÖTLEMINE NENDE USALDUSVÄÄRSUSE JA TÄHENDUSE HINDAMISEKS.
Tulemused võivad tingimuseti erineda ka puhtjuhuslikult ning juhuslikult saadud tulemust ei tohi teadusteabeks üldistada. Statistikameetodid (nt.t-test) aitavad kindlaks teha, milline on tõenäosus, et meid huvitava teguri mõju tulemustele tegelikult puudub ja tulemus on saadud juhuslikult.
Tõenäosust, et hüpoteesi kinnitav tulemus saadi juhuslikult tähistatakse sümboliga p. Minimaalset p väärtuse tasemeks, mille puhul veel saab rääkida usaldusväärsest teadusfaktist loetakse p /väiksemvõrdne/ 0.5.
Abiks on mõõtmismeetodite usaldusväärsus ja täpsus, mõõtmismeetodite mitmekesisus , mõõtmiste piisav hulk, kordusuuringud. Mida väiksem on mõõtmistulemuste (andmete) hajuvus, seda kergemini saab usaldusväärse tulemuse.
Hüpoteeside kontrollimiseks kasutatavad meetodid peavad olema valiidsed: nad peavad olema sobivad ja asjakohased ning võimelised mõõtma just neid nähtusi ja omadusi, mille mõõtmiseks nad on mõeldud. Uurimismeetodid peavad vastama ka reliaablusnõudele: sama meetod peab andma samades või väga lähedastes tingimustes sama või väga lähedase tulemuse ka uuesti rakendatuna. Suurt osa psühholoogilisi uurimusi seob lihtne põhimõte, mida võiks tähistada reeglina „kui nii, siis nii ja kui naa, siis naa“.

• Eksperiment ehk katse (laboratoorne ja loomulik). Muutuja, mida katse korraldaja teadlikult kontrollib, on sõltumatu muutuja. Sõltumatu muutuja toimel aset leidvad efektid või muutused on kirjeldatavad kui sõltuva muutuja muutused.
  

Loomulik eksperiment peab vältima neid muutusi, mis katsealuses tekivad teadmisest, et temaga eksperimenteeritakse. Loomuliku eksperimendi puhul on katseisik tema tavapärases tegevuskeskkonnas. Laboratoorsele eksperimendile on iseloomulik laboriseadmete kasutamine.

• Teaduslik vaatlus ( enesevaatlus ehk introspektsioon ja väline vaatlus ehk ekstrospektsioon). Introspektiivne vaatlus on subjektiivne, kus vaatleja ja vaadeldav langevad kokku. Entrospektiivne vaatlus aga on teiste inimeste välise käitumise jälgimine, mis on võrreldes introspektiivse vaatlusega objektiivsem.
  
• Vestlust kasutatakse sageli eksperimendi ja vaatluse täiendusena.
  
• Test on täpselt määratletud viisil tehtav lühiajaline katse, millega uuritakse ja mõõdetakse mitmesuguseid võimeid, oskusi ja omadusi. Tulemusi hinnatakse nt varem seatud standardite järgi.
  

Objektiivtestid on testid, mis välistavad nii katseisiku enda kui ka teiste inimeste subjektiivsed arvamused. Ülesanded ei mõõda otseselt uuritava psüühilisi omadusi
Projektiivtestid on sellised, kus katseisik projitseerib ennast testi situatsiooni ja tema poolt antud lahenduses kajastuvad ka tema alateadlikud tendentsid, millest ta ise ei pruugi teadlik olla
Isiksuste küsimustikud on kas obejktiivsed või subjektiivsed lähtuvalt sellest, kas testi täidab inimene ise või keegi, kes teda hästi tunneb

• Modelleerimine on meetod, mille olulisus on ajapikku üha suurenenud. Uuritavate nähtuste kohta luuakse mudelid
  

Närvisüsteem ja ajuprotsessid
Närvisüsteemis on eriline tähtsus ajul . Psüühiline tegevus on seotud aju kindla osa – hüpotalamuse – talitusega. Närvisüsteemi kaks peamist allsüsteemi on somaatiline ja vegetatiivne ehk automaatne närvisüsteem. Somaatiline närvisüsteem juhib organite välist, kehalist tegevust, jagunedes tsentraalseks ja perifeerseks. Tsentraalne osa koosneb pea- ja seljaajust ning on kõige olulisem käitumise ja psüühikaprotsesside kontrolli organ. Perifeerse somaatilise närvisüsteemi koosluses on pea- ja seljaajust väljuvad närvid koos nende lõpmetega elundeis ja kudedes. Vegetatiivse närvisüsteemi kaheks allsüsteemiks on sümpaatiline ja parasümpaatiline süsteem. Parasümpaatiline on närvisüsteemi osa, mis soodustab organismi puhkust ja talitusvõime taastumist. Sümpaatiline närvisüsteem reguleerib aga siseelundite talitust ja kudede ainevahetust.
Kesknärvisüsteem tagab adekvaatse reageerimise ja kohanemise keskkonnaga ning on individuaalse ja liigimälu aluseks. Kesknärvisüsteem kontrollib somaatilise ja vegetatiivse närvisüsteemi toimimist.
Närvisüsteemis on võimalik eristada teatud funktsionaalseid blokke, mis osalevad küll erinevates tegevustes, kuid millel on kindlad allfunktsioonid, sõltumata sellest, et need tegevused on erinevad. See on seos teatud ajukeskuse ja teatud psüühiliste funktsioonide vahel.

• Ajukoore toonuse tagamine ehk energeetiline blokk . See on tarviklik nii info vastuvõtu kui ka toimingute programmide koostamise ja täitmise kontrolli edukaks elluviimiseks. See blokk asub valdavalt ajukoorealustes piirkondades.
  
• Informatsiooni vastuvõtu, töötluse ja säilitamise blokk. See on vajalik välismaailma ja organismi kohta teabe saamiseks ning oskuste, teadmiste ja vilumuste kujundamiseks. Bloki osad on ajukoore tagapool asuvad piirkonnad – kukla-, kiiru- ja oimusagar.
  
• Tegevuse programmeerimise, reguleerimise ja kontrolli blokk. See blokk on tarviklik adekvaatsete reaktsioonide väljastamiseks, eesmärkide püstitamiseks ning järjepidevuseks. Olulised on eelkõige ajukoore eesmised osad, eelkõige otsmikusagar.
  

Aju makrotase
Ajuprotsessid on aluseks aistingutele ja käitumise regulatsioonidele. Psühholoogia kuulub küll Sots.teaduste hulka, ent on lisaks ka sotsioloogia, humanitaarteaduste jne hulka.
Aju töö on psüühika aluseks, mistõttu tulebki aju vaadata, iseloomustada ning aju struktuurist tulenevaid protsesse vaadelda. Aju, mille tegelik värvus on miskit beežikat, kaalub täiskasvanud inimesel u 1,4 kg, ajus on sadu miljardeid rakke ning kuna neil võib olla loodud tuhandeid ühendusi teistega , siis keerukus , mis süsteemis tekib on ülisuur . Võimalike kontaktide arv on suurem kui meie galaktikas on taevakehi. Nii aju tervikuna kui ka aju eri struktuuriosade töö on ristsüsteemil põhinev – see, mis tuleb väljaspoolt infona paremalt poolt, projitseeritakse ajus vasakule ja vastupidi (ka ülal-all põhimõttel).
Ajukoore erinevatel osadel on spetsiifilised funktsioonid. Aju lihtsamad funktsioonid on sageli reflektoorsed. Kogemuste põhjal kujunevat teatud harjumuslikku kohanemisreaktsiooni keskkonnatingimustele nimetatakse tingitud refleksiks. Käitumine põhineb reflektoorsetel protsessidel, kuid kõrgematel loomadel, eriti inimestel, on vahetud reageeringud juhtiva käitumisprotsessi rollis asendunud eesmärgipärase, mõtestatud, kultuuri poolt vahendatud ning teadlikult planeeritud aktiivse käitumisega.
Ajukoor ehk cortex on enim välja kujunenud aju osa, mis on ka esimesena väljaspoolt näha. Ajukoore alla on peitunud teised sturktuuriosad – otsmikusagar, kiirusagar , kuklasagar, oimusagar ning väikeaju . Ajukoore pinna lähedal on u sentimeetrises kihis pealpool, kus on palju spetsialiseerunud neuroneid e närvirakke.
Paremat ja vasakut ajupoolkera eraldab pikivagu. Tehes ühest aju poolest peegelpilt, näeme samasugust ülesehitust . Vagu, mis eristab otsmiku - ja kiirusagarat, on tsentraalvagu. Vaod eristavad suuri funktsionaalseid piirkondi. Käärud on nende sisseulatuvate vagude juures väljaulatuvad.
Ajul on mitmeid funktsionaalseid piirkondi:

• Kuklasagar liigendub mitmeks eri algpiirkonnaks – üks levinud tähistus on V1, V2, V3, jne – see tähistab visuaalset. Seal toimub esmane kõrgetasemeline tsentraalne nägemisinfo töötlemine. V1 on kõige lihtsama info töötlemine ja mida edasi, seda keerukamaks info töötlemine läheb. Lisaks sellele, et kuklasagar saab infot nägemisorganitest, tuleb sisestusi ka kõrgemalt tasemelt teistest sagaratest ehk ajukoore teistest piirkondadest. See on oluline, et see mida me näeme, oleks mõjutatud ka meie teadmistest, ootustest ning mälust jne. See, mida tajuda püüame, sõltub meie ootustest.
  
• Oimusagarasse tuleb info kukla-, otsmiku ning kiirusagarast kui ka aju koorealustest neuronitest otse. Sinna tuleb kuulmisinfo. Sealne info töötlemine hõlmab lihtsamate häälikute analüüsist kui ka keerulistemate lausete töötlemiseni. Selle all toimub seega kõne mõistmine. Kuid see pole vaid kuulmis - ja kõneinfo töötlus, vaid ka visuaalse info töötlemise koht, kus visuaalse info töötlus on kuklasagarast veelgi keerulisemad (nt nägude tundmine , aga ka muude keerulisemate kujundite töötlemine). Selleks, et suuta teksti lugeda, peavad olema oimusagara piirkonnad töökorras. Inimesel võib olla küll võime värve ja kujundeid näha, aga keerulisem info jääb mõistmata, kui mingi piirkond on seal töökorrast ära. Kuulmisinfo ja nägemisinfo integreerumine toetub suurel osal oimusagara piirkondade keskuste tööle. Lisaks on oimusagara protsessis olulised emotsioonide kõrgematasemeline töötlemine ( ehkki see toimub ka ajukoore all).
  
• Kiirusagar saab sisendeid ka kõikidest teistest sagaratest, aga esmased seosed kuklasagaraga. „mis see on?” süsteemi abil mõistab inimene, mis teda maailmas ümbritseb, aga „kus see on?” info reguleerib seda, kuidas kasutada seda „mis see on”süsteemi ning seega kuidas ruumis asjad suhestuvad ja paiknevad. Kiirusagara protsessid aitavad ette valmistada mõistlikke toiminguid ja reageeringuid. Kiirusagar koos otsmikusagaraga omab prontovarientaalset e tähelepanu suunav info kontrollisüsteemi, mis toimub eelkõige paremal poolkeral. Aju parem pool on tähtis loovideede sünteesimisel ning aitab ruumi tajuda jne. Vasakul poolkeral – kõne mõistmine ning kõneprotsesside tagamine, mistõttu vasakut nimetatakse tavaliselt dominantseks. Vasakukäelistel inimestel on mõnikord aju funktisonaalsus teistpidi sätestatud. Somatosensoorne korteks asub kiirusagara all, mis võtab vastu keha erinevatelt piirkondadelt signaale ning kaardistab need samuti ristsüsteemi järgi.
  
• Otsmikusagara kõige tagumises piirkonnas, mis on ühendatud somatosensoorse koretksiga, on neuronid , mis annavad käsklusi keha eri piirkondades eri lihastesse. Otsmikusagaras eespoole liikudes tuleb järjest rohkem liigutuste planeerimise ja liigutuste vahel valimisega seotud piirkondi. Mida kõrgemal on need piirkonnad, seda rohkem stimuleerivad need piirkonnad kunstlikult nt seda, et inimene soovib liigutada ja seejärel liigutus ka toimida võib. Otsmikusagar on enim välja arenenud. See on aju strateegiline keskus. Juristile on ilmselt see sagar enim huvipakkuv, sest seal toimub poolt-vastu argumentide kaalumine, spontaasete tegevuste üle otsustaine, tuleviku tegevusi arvestav psüühika jne sõltub kõik otsmikusagarast. Seal on ka piirkonnad, mis aktiveeruvad ka siis, kui inimene valetab, kuna seal tekib ajus konflikt selle vahel, mis on tegelikult ja mida väidetakse. Kui otsmikusagara seosed mõnede teiste sagaratega on kahjustatud, võib esineda külm, emotsioonitu jne käitumislaad, kus inimesele on teine inimene lihtsalt objekt, misjuures tunded ei takista seega inimese tegusid . See on oluline ka episoodilise mälu (ehk tema enda elu mälestused) loomiseks ja selle info kasutamiseks. Otsmikusagar osaleb ka teadliku tähelepanu suunamises.
  

Ümbritseva ruumi ja objektide tajumisel võtab aju vastu retseptoritelt tulenevad keskkonnasignaalid ning saadab need seejärel esmastelt sensoorsetelt ajukoore aladelt kõrgematele ajukoore aladele . Teabeedastuseks on kaks suurt viisi – kõhtmine ehk ventraalne töötlustee ja selgmine ehk dorsaalne töötlustee. Kõhtmine tee aitab tajuda objekte, tähendusi, luua teadvuslikku keskkonnamudelit; Selgmine töötlustee aga aitab kaardistada asukohti, ette valmistada reageeringuid ruumis ning valikuid erinevate võimaluste vahel.
Kui inimesel on nt ajukahjustus ja see on vasakus poolkeras , võib kaasneda kõnehäire . Aga inimene pole väga emotsionaalne selle kahjustuse korral. Paremas poolkeras enamasti kõnehäiret ei kaasne, aga see-eest võib inimene muutuda oma reageeringutes heitlikuks.
Ajukoore all ja ajukoore sees peidus on palju teisi struktuure - nt väikeaju. Ilma selleta organism kui tervik ei toimi, sest seal toimub eneseregulatsioon .
Aju kesknärvi süsteemi osa ehk ajutüvi oleks nagu jätke seljaaju juurest üles peaajuni. Ajutüvel on oluline roll, et iniemene kui biloogiline organism töötaks. Ajukoorde lähevad laiali sealt igale poole informatsioon, mille aktiveeriv ja turgutav mõju tagab ajukoore virguse (ärkamine); ning kui üldist virgust pole, siis kas magatakse või minestatakse vmt. Ajukoore keskel on vaheaju ehk talamus . Võiks öelda, et talamus on kui aju närvikeskuse veel omakorda närvikeskus. Talamuse neuronitel on seos hästi paljude teiste aju piirkondadega ja osaleb paljude funktsioonidega. Nt retseptoritel võetakse vastu signaalid , mis kodeeritakse keerulisemaks, ja saadetakse seejärel aju eri piirkondadesse. Lisaks sellisele spetsiifilisele infotöötlusele, on ta oluline ka virguse, tähelepanu ja teadvuse tagamisel. Talamus on oluline ka mälu jälgede tekitamises ja teadvustamises, ta osaleb liigutus- ja emotsioonide tekkes ja regulatsioonis. See tähendab seda, et väikese struktuurüksuse raames on eri piirkonnad, mis on samuti jaotunud ära eri funktsioonideks. Olulist infot töödeldes, surutakse alla mitteoluline info.
Talamuse all on hüpotalamus, millel on oluline roll autonoomse närvisüsteemi töös ning eneseregulatsiooni töös ja osaleb ka emotsioonide ja sujuvate liigutuste töös. See on ürgsemate ja automaatsemate kehaprotsesside tagaja .
Suur osa ajukoore alast on mööda vagu sissepoole pööratud. Seal on mõhkkeha, kus asuvad nö kõik kaablid, mis ühendavad vasakpoolset ja parempoolset infovahetust. Seal on miljonid närvikiud. Selles cortexi osas on mitmeid huvitavaid piirkondi – eesmine tsingulaarcortex, kus neuronid aktiveeruvad kindlates olukordades (nt vastuolu ilmnedes, valetamise käigus jne). Tsingulaarcotrtexi tagumine piirkond on aktiivne siis, kui inimene kuuleb oma lähedalt tuttava inimese nime või tajub mingisugust enesele olulist infot. Seal põhjustavad aktiivsuse inimesele lähedased asjad/info. On hakatud uurima nähtust nagu aju töörežiimi võrgustikku, kus nt olukorras, kus inimene ei pea midagi tegema, näitab see võrgustik siiski selget aktiivsust, ehkki võiks arvata, et sel hetkel on aju ilmselt tervenisti „puhkerežiimil”.
Vaatamata spetsialiseerumisele, on aju piirkonnad omavahel tihedalt seotud ning aju töötab tervikliku organina.
Mida primitiimsem on mingi liik, on muud ajuosad tähelepanuväärsemad ja suuremad ajukoorest ning vastupidi. Mida kõrgematasemelisem on organism, seda rohkem on ka ajuvagusid ja käärde; primitiimsema aju on pinnalt siledam. On teooria evolutsioonist, mis üheltpoolt põhineb see histoloogiale, looma käitumise uurimisele jne; teisalt aga tehakse üldistused isendite käitumise kohta (P.MacLean). See on mõistlik ja põhjendatud teooria, mida on ka kolmainsa aju hüpoteesiks nimetatud, see lähtub sellest, et evolutsiooni käigus süsteemid mitte ei vahetu, vaid täienevad arengu käigus. Tehakse kõrgematasemelisi uuendusi, mille käigus tekivad kihiti üha kõrgematasemelised keskused, mis on neuroolgiliselt erinevad, aga omavahel seotud. Mida primitiimsem on käitumifunktsioon, seda hilisem on ajustruktuur, mis seda vahendab . Hilisem süsteem hakkab kontrollima endist süsteemi, allutades see enda põhimõtetele. Aju areng jaguneb teooriast lähtuvalt alljärgnevalt:

• Vanim süsteem on reptiivsetel liikidel (konnad, sisalikud ja maod), mis võimaldas reageeringuid, mille põhieesmärkideks oli enesekaitse , liigi arendamine, käitumine on rutiinne ja ennustatav ning liigisiseste isendite käitumistes suuri vahesid pole. Reageeringud on enamjaolt automaatsed – puhka , peitu, ründa, kaitse, leia liigikaaslane jne.
  
• Edasi aju arenes (lingviliseks ajuks) ning tulid peale uued süsteemid. Vahepealse aju käitumisrepertuaaris ilmnevad juba emotsioonid , mis tekivad vastusena konkreetsetele mõjudele ja keskkonnale. Suheldakse nüüd lisaks ka emotsioonide kaudu. Ebameeldivat emotsiooni välditakse jne. Grupisuhted on üsna erinevad ning see. Juhtiv printsiip on heaolu ja mõnu ning ebameeldivuse vältimine . Suhtumine maailmasse on subjektiivne –seda juhib emotsioon .
  
• Kõrgeim tase on ratsionaalse aju tase, mis võimaldab intellektuaalset kohanemisviisi ja käitumist. Üldiste põhimõtete omandamine ja ühiskonnaelu printsiipide tajumine . Inimene omandab ühiskonnaelu normid. Kui kõrgema taseme süsteem on häiritud (nt üleväsimuse seisundi tõttu, alkoholi toimel jne), võimaldab see aju madalamatasemelistel süsteemidel esineda, sest enesekontrolli pole. Seega võib inimene muutuda kas üliemotsionaalseks (lingviline) või taanduda täiesti baasreaktsioonidele, muutudes reptiivseks.
  

Aju mikrotase
Neuronid tagavad info vastuvõtu, säilimise. Neuron on rakk – membraan , rakutuum ja vedelik ning toimub pidev ainevahetus . Erinevus aga teistest keha rakkudest on see, et närvirakul on võime kommunikeeruda teisi – kas saates välja signaale või võttes neid väga kiiresti ja efektiivselt vastu. Mõned rakud mõjutavad teisi väga lähedale, aga mõnede mõju ulatuv otseselt mitmete sentimeetrite kaugusele. Üks rakk saab mõjutada teiste rakkude kaudu ka kaugemal asuvate rakkude tööd.
Mingi protsess vahendam mõju ühelt üksuselt teisele. Alati saab ära määrata need keskused. Kui keskus saadav välja mingi mõju ja kutsub kusagil välja mingi tagajärje – eferntne protsess. Aferentne innervatsioon aga on see, kui mingisugune mõju rakendub kusagil mujal. Eferentne ja aferentne protsess on keskustest lähtuvalt erinevad – selle määrab mõju suund eri keskuste vahel. Need protsessid, mille mõju jõuab neuronini, on aferentsed; ning need, mille neuron ise kusagile saadab, on eferentsed.
Neuroni membraan eraldab teda väliskeskkonnast. Närvirakk , olles elus, aga puhkeoleku seisundis, omab puhkeoleku potentsiaali – tema välis- ja sisekeskkonna vahel on elektriline potentsiaal (60-70 milliVolti), mis tagatakse aktiivselt kogu aeg ioonide vahetusega. Neid pumbatakse kogu aeg läbi membraani sisse-välja ning seega tekib dünaamiline tasakaal. Kui rakk saab aferentse impulsi, on see kas pidurdava ehk pärssiva või ergastava toimega.

• Erutaval puhul nad depolariseerivad raku. Reeglina üksiksissetulev impulss ei suuda raku potentsiaali muuta, aga kui impulsse on piisavalt, rakk üha depolariseerub, mille sisuks on raku ergastamine; ning kui raku ja raku väline saavutavad nulli; saadab rakk välja oma eferentset kiudupidi välja oma potentsiaali.
  
• Kui sisendimpulsid on pidurdava toimega, rakk üha lukustub, saavutades hüperpolaarsuse.
  

Dendriidid on raku väljaulatuvad osad, mis on närviraku vastuvõtvateks jätketeks. Aksonid on pikad ribad, üksiku lõhega, kus levib signaal kiiremini. Pidurdavate mõjude puhul vähendab iga mõju polarisatsiooni astet (hüperpolarisatsioon). Rakkudevaheline kommunikatsioon toimub sünapsi kaudu – see võib olla nii elektriline kui ka biokeemilise iseloomuga signaal. Aineid, mis vahendatakse ülekannet, neurotransmittereid, on väga mitmeid ning neil on erinevad mõjud (pidurdavad, ergastavad). Nende roll sõltub valdkonnast ning ülesandest. Äärmiselt olulised aju tegevuseks on – hapnik, vesi, kaltsium, kaalium , fosfor, vask, lämmastik. Närvirakkudel on eri kujud – nad võivad olla tähtjad, püramiidikujulised jne. Väga oluline klass rakke on aju poolel ning hipokampuse osas püramiidjatel rakkudel informatsiooni sisude vahendamiseks.
Ained, mis vahendavad infovahetust ehk neuromediaatorid on

• atsetüülkoliin, mis vahendab erutust. See on oluline, et aju protsessid oleksid aktiveeritud, et tähelepanu toimiks, et aju saaks juhtida edukalt liigutusi ning emotsioone. Energiat ja toimekust nõudvad emotsioonid. (sh viha, seks, agressiivsus )
  
• dopamiin , mis on pidurdava toimega. Kui on kahjustatud dopamiinsed süsteemid, võivad kaasneda haigused, kus liigutused on häiritud. See mõjutab liigutuste kontrolli, asendeid, eeleolu, positiivseid kinnitusi, sõltuvussuhteid. Dopamiin on oluline õppimisvõime tagamisel. See kinnistab õppimist. Selle ainega seotud haigused on eelkõige Parkinsoni tõbi.
  
• GABA ehk gamma -amino- võihape , on samuti pidurdava toimega. See mõjutab rütmilise aktiivsuse tekkimisega ning on seotud motoorika kontrolli, nägemise, ärevuse regulatsiooni ning korteksiga(!).
  
• glutamaat, võimendab ja ergastab õppimist ja mälu
  
• norepinefriin on erutava toimega mediaator, mis on seotud tähelepanelikkuse, emotsioonide, une, õppimise, meeleoluga.
  
• serotoniin seondub une, meeleolu, isu, kehatemperatuuri, valu, agressiivsusega, impulsiivsusega, depressiivsusega ning suitsiididega (,mille puhul serotoniini tase on häiritud).
  

Ruumitähelepanu regulatsioon ajus
Kui tähelepanu on kusagile suunatud, siis esmalt kiirusagaras käsitakse kõik vabaks lasta ehk tähelepanu nullida. Edasi antakse käsklus suunata uude kohta, sest on signaalid, et mingis piirkonnas on mingisugune huvipakkuv osa. Osa tööst toimub nii, et miski asi tõmbab tähelepanu, teistel käivitatakse süsteem aga otsmikusagara poolt. Kui me aga ei teadvusta, siis on süsteem teisene.
Uni ja hüpnoos
Uni on psühhofüüsiline seisund, mille aluseks on ajukoorele ja selle alustele struktuuridele levinud üldine pidurdus. Tänapäeval ei käsitleta und kui pelgalt aktiivsuse puudumist, vaid kui kvalitatiivselt erinevat aktiivsust, mida iseloomustab toimiva teadvuse puudumine ja küllaltki aktiivne ainevahetus närvisüsteemi teatud osades. Uni võib olla rahulik või kiire ehk paradoksaalne (ehk REM uni).
Hüpnoos on une taoline seisund, mille hüpnotiseerija kutsub hüpnotiseeritavas esile vastavat metoodikat kasutades.
Inimese eelistused , valikud ja toimetulek
motivatsioonipsühholoogia valguses
Inimese psüühika ontogeneesi all mõeldakse isendi arengut, üksikorganismi arenemist munarakust kuni loomuliku surmani. Eristatakse nelja ontogeneesi järku: (1) looteline areng (2) lootejärgne areng sünnist kuni suguküpsuseni (3) täiskasvanud paljunemisvõimelise organismi aste (4) kestab paljunemisvõime kadumisest surmani. Üksikasjalikumalt aga:

• Imikuiga
  
• Maimikuiga
  
• Mudilasiga
  
• Koolieeliku- või varajane kooliiga
  
• Kooliiga
  
• Noorusiga
  
• Küpsusiga
  
• Raugaiga
  

Lähima arengu tsoon on vahemaa tegeliku arengutaseme (,mida mõõdab probleemide iseseisva lahendamise võime) ja potentsiaalselt võimaliku arengutaseme vahel.
Indiviidi aktiivsuse ehk käitumise algallikaks on vajadused. Vajadus paneb inimese või looma liikuma, tegutsema, praktiseerima, suhtlema, looma. Vajadused ajendavad kogu psüühilist tegevust, pannes subjekti tegutsema teatud viisil ja kindlas suunas ning koheselt kui inimene midagi teeb, saab see objektiivseks.
Käituma panevad inimese seega vajadused ehk tarve , mis on mingi elutingimuse, vajaliku tegevuse või arengutingimuse puudumise. Vajadus elatakse seega läbi millegi puudumise; see võib olla nt sotsiaalne. Vajaduste erinevad liigid määravad ära ka tegevuste erinevad liigid.
Vastavad ajuprotsessid asuvad domineerima; Aju saab signaale, et midagi on puudu ning inimene pole millegiga rahul. Seejäärel suunatakse oma tähelepanu ning käitumine. Vajaduste mitterahuldatust signaliseerivad protsessid toimivad enamasti tsükliliselt: vajadus – signaalid – rahuldamine – rahuldus – rahuliikumatus. Tsüklilisusel on mitmed põhjused:

Kui vajadus on rahuldatud, siis pole enam mõtet täheldada (nt: ülesöömine jne).

Vajadusi on mitmeid ja erinevaid ning neid korraga rahuldada ei saa. Seega toimib süsteem tsükliliselt, et saaks esmalt ühed, siis teised vajadused rahuldatud.
Mõne vajaduse lahendamise tsükkel on üsna kiire – nt hingamisvajaduse rahuldamine. See on aga sedavõrd lihtne ja automaatne, et ongi välja kujunenud juba automaatselt töötavad süsteemid, mis jääb seesugusest teadlikust reguleerimisest välja. Teadlikuks muutub see ainult eriolukordades – nt lämbumisoht jne. Mõned keerulised vajadused nõuavad oma rahuldatuseks ka aastaid.
Vajaduste liigid, ehkki võib vaid sotsiaal-kultuurilisteks ja bioloogilisteks jagada, siis levinum on:

• Orgaanilised vajadused on tarbed elutegevuse esmatingimuste – vee, õhu, toidu, puhkuse jms järele. Siia hulka kuuluvad ka enese- ja liigisäilitamise vajadused. Seda liiki vajadused on sünnipärased. Nende rahuldamise viis ja määr on sotsiaalselt ja kogemuste poolt vahendatud.
  
• Funktsiooni- ja füüsilise aktiivsuse vajadused on esmajoones tarbed meelelise tunnetuse ja aktiivsuse järele. Sh vajdus näha, kuulda, toimida, kuulda.
  
• Sotsiaalsed vajadused on seotud eneseteostamise, suhtlemise, prestiiži jms. Sotsiaalsete ja orgaaniliste tarvete piiramine on halvasti talutav.
  
• Vaimsed ehk intellektuaalsed vajadused on tarbed üldise maailmatunnetuse, faktide teadasaamise , nähtuste mõtestamise ja loomingu järele.
  
• Esteetilised vajadused on seotud püüdlusega ilusa, harmoonilise, kauni ja maitseka järele.
  

Vajaduste põhjal saab hinnata inimese isiksust, eripära jne; Lisaks näeb ära, kas ta on normaalne/tavaline või on tal mingi hälve (vajaduste rahuldamine ebatavalisel viisil, mis võib pälvida „karistuse” alates sotsiaalsest halvakspanust kriminaalkaristuseni). Kui mingi vajadus muutub kinnisideeks on see maania . Ka siis kui vajaduse rahuldamine on minimaalne, pole see otstarbekas – nt inimvihkajalikkus, kui ei sallita kedagi. Inimesi eristab veel see, millised vajadused on tähtsamad ja milline on põhivajaduste kombinatsioon.
Vajaduste rahuldamine on mõeldav teatud tingimuste täidetuse korral. Vajaduste pinnalt tekib motivatsioon iseisund, mis on vajaduste rahuldamisele suunatud funktsionaaalsete süsteemide eesmärgipärane aktiivsus. Motivatsiooni mõjutavad vahendite ja tingimuste olemasolu ning samas on motivatsioon ka ise sellst mõjutatud.
Mida kõrgemal astmel on olend , seda paremini suudab ta ette kujutada, mida on vaja vajaduse rahuldamiseks ning mis on selle tagajärjed. Ta saab juba ennetavalt tagasiside selle kohta, kuidas ja mida teha. Tekib sageli olukord, kus tuleb hinnata olukorda ka seoses sellega, mida vajaduste rahuldamine teistele inimestele kaasa toob (st kas see on etiketiga, seadustega jne kooskõlas). Enne kui vajaduspõhine seisund käitumises ei realiseeru, inimest vastutusele tegude mõtte eest võtta ei saa.
Abraham Maslow vajaduste hierarhia : Püramiidiskeem; seda vajaduste süsteemi kasutavad peale psühholoogia ka teised valdkonnad nagu turundus , personalitöö, majandusliku käitumise valdkonnad, kriminoloogid jne. Maslow järgi moodustavad vajadused mitmetasandilise hierarhilise süsteemi, mille baasiks on füsioloogilised vajadused. Sellele ehituvad peale ohutuse, kuuluvuse, väärikus ja respekt, eneseteostus . Et rahuldada kõrgema tasandi vajadust, on vaja, et kõik eelnenud (ehk alumised tasandid ) oleksid rahuldatud. Seega kontrollib kõrgem tase ürgsemat ja madalamat vajadust; kõrgemat saab allutada alumistele. Selle süsteemi alusel saab samuti inimest iseloomustada. Nt: Kui organism on ohustatud ei tule kõne allagi kuuluvuse vajaduste täitmine.
Vajaduste areng toimub vajaduse rahuldamise objektide arengu kaudu. Tarbe konkreetse esemelise sisu muutumine viib ühtlasi vajaduse rahuldamise viiside muutumisele. Inimese motivatsioonisfääril on loomade motivatsioonisfääriga võrreldes kvalitatiivselt erinev iseloom (see muutus toimus inimese lahknemisega loomadest). Inimese vajadused on seotud ka tehisobjektidega (lisaks veel kultuuripõhisus, kõrgem teadlikkus, sotsiaalsetele normidele allutatus, abstraktsus, rahulduse ajalise edasilükkamise võime jne), mis loomadel puuduvad. Inimese vajaduste sfäärid on domineerima hakanud kõrgema vajaduste taset. Mida kõrgemale on arenenud indiviid, seda paremini ta suudab hetkeimpulsse edasi lükata millegi kaugemal oleva nimel.
Motiiv on tunnetatud vajadus, aga motiiviks võiks nimetada ka seda, mis ajendab inimest midagi tegema. Selle sõna tüvi tuleneb liigutatusest ja küsimusest, mis on tegevuse põhjustaja. Ühed psühholoogid seostavad motiivi tegevusele tõukejõuga, teised eesmärgiga, mis aitavad vajadust rahuldada. Tunnetatud vajadus on suuremal või vähemal määral teadlik (võib olla nt kõrgeteadlikus astmes). Motiivid võivad olla tegelikkuses aga nii teadlikud kui ka ebateadlikud. Ebateadlik motiiv ei ole täpselt arusaadav ei subjektile endale ega ole ilma põhjalikuma uurimiseta seletatav ja arusaadav ka teistele. Suurem osa meis tekkinud motivatsioone on just ebateadlikud.
Väliselt sarnast käitumist võivad toita erinevad motiivid ja vastupidi – väliselt diametraalselt vastakat toimimist võib põhjustada samatüübiline motiiv.
Kõikidest inimeste erinevustest lähtub see, et inimestel võib olla motiivide konflikt, kuna motiveeritud käitumine ei pruugi ühe korraga kõiki eesmärke lahendada. Seega võib tekkida sisekonflikt. Motiivide konflikti käsitlemiseks on toonud välja nt Kurt Levin omapoolse variandi : Motivatsioon toimib negatiivse ja positiivse valentsiga objektide väljas. Positiivsed valentsid on need, mis aitavad vajadust rahuldada ning negatiivsed need, mis ei aita kaasa eesmärgi saavutamisele. Inimene liigub sellises maailma jõudude, kus kõik on jagatud positiivseteks-negatiivseteks, väljas. Konfliktid...

Võivad tekkida kahe positiivse valentsi vahel. Tekib konflikt, kuna tuleb ühest loobuda , ehkki mõlemad on positiivsed. Kui mõlemad objektid on veel võrdse kaaluga, on veelgi keerulisem konflikte rahuldada. Sellistes olukordades soovitatakse alustada tegevust ning jätta võimalus sellest veel loobuda, misjuures näeb siis, et kumb on indiviidile olulisem. See konflikt võib ka inimeste vahel valimisel olla.

Mingil põhjusel võib tulla valida kahe negatiivse valentsiga variantide vahel, kus mõlemad jällegi võrdse kaaluga.

Konflikt võib olla ka lähenemis ja tõrjumisvalentsi vahel. Valik on selles, kas objekt või tegevus ise sisaldab nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi, mis on võrreldava kaaluga.
On tuntud ka irratsionalistlik suund psühhoanalüütik Sigmund Freudiga eesotsas. Tema sõnul annab inimeste tegevusele energai ja jõu see, mis on peidetud inimese alateadvusesse. Motivatsioon tuleneb alateadvusse surutud (id) instinktiivsest Libiido energiast, mis ei tohi teadvuses avalduda, kuna läheb vastuollu ühiskondlike normidega. Inimesel on lisaks Libiido- tasandile , Ego ja Superego tasandid, millede sisepingetest juhtubki see, et tekivad inimeses vastuolud. Suur osa inimestest realiseerib selle energia, mis tuleneb id-st, loometegevuses jne, mida Superego võimaldab. Kaks printsiipi , mille vahel inimene on, on id-st tulenev naudinguprintsiip ja Superegost tulenev reaalsusprintsiip .
Vaadates psühholoogiast teaduse poole ning pilti lihtsustades võiks öelda, et need ajukeskused, mille pinnalt tekib vajaduste tunnetuse järel motiveeritud käitumine ning see, kus vajadused on bioloogilised ja füsioloogilised, asuvad aju keskmes ja eesotsas. Sotsiaalsete vajaduste peamised keskused asuvad ajukoores . Ajukoore kõrgemad keskused reguleerivadki kõrgemaid vajadusi ja vastupidi.
Käitumine on määratletud täiesti erinevatest motivatsioonidest; seetõttu võivad erinevad vajadused viia sama käitumiseni. Vajadused ja vajaduspõhine motiveeritud käitumine on dispositsiooninähtus. Saame rääkida sellest, mida üks või teine inimene on kalduv tegema, milleks (ja mis laadi eelistusteks) on inimene eeldatud tegema. Seda saab uurida, läbi suhtumise uurimisega mingisugustesse objektidesse.
Hoiak on püsiv ja sageli sterotüüpne eelsoodumus reageerida mingisugusel kindlal viisil. See valmisolek on fikseerunud ja ta ennustab inimese käitumist mingil suunal. Hoiaku esmaseks tunnuseks on tema polaarsus – hoiakud on positiivsed (soodne suhtumine) või negatiivsed (tõrjuv suhtumine). Hoiak ennustab sedalaadi käitumist; kusjuures hoiak ise pole käitumine! Hoiaku nähtused esinevad erineva teadvustatuse tasemel – suur osa on suhtumise tasemel ning seda ka teadvustatakse täiel määral. Küll aga võib inimene mittte teadvustada, et tal on mingisugune sattumuslik dispositsioon eelistada midagi. Võib ka juhtuda, et teinekord arvamus sellest, missugune on minu reageerimistüüp, võib olla vastuolus tegeliku hoiakuga. Hoiakute komponendid:

Kognitiivne komponent . On mingisugust laadi teadmine objektist või nähtusest.

Afektiivne. Hoiakutega kaasnevad ka tundmused ning hoiakute tundmine võib ennustada, missugused emotsioonid ilmevad. Hoiakuga kooskõlas olev nähtus tekitab meeldiv emotsiooni ning hoiakuga vastuolus olev tegevus tekitav vastumeelsuse.

Käitumuslik ehk instrumentaalne komponent. Hoiakule vastavad objektiivsed käitumisaktid. Kui tahame ennustada, mida inimrühm võiks tegema hakata, on hea, kui oleme uurinud enne nende hoiakuid.

Ekspressiivne. Hoiak väljendab inimese kohta inimese seisundit , millest saab midagi välja lugeda.
Kognitiivse konsitentsi teooriad. (Heider, Festinger)
See kirjeldab inimeste tüüpilist käitumist lähtuvalt sellest, mis on inimese sisemise kognitiivse struktuuri (millised on tõekspidamised , hoiakud, jne). Need struktuurielemendid on enamjaolt üksteisega kooskõlas. Sellest süsteemist , kus on mingigi kooskõla nende tunnetuselementide puhul välja kujunenud, on tendents seda kooskõla ka säilitada.
Käitumine nõuab energiat. Energia peab kuidagimoodi tekitama. Närvisüsteemi teatud erutustase on vajalik tegevuse toimimiseks. Kui erutus puudub, siis ei saa tegevust olla. Kui erutusaste on aga liiga kõrge, ei pruugi tegevus sobiv olla. Arousal-reaktrioon on selline, kus teatud sagedusega impulsse antakse ajusse. See väljendub ka välistes reaktsioonides nagu lihastoonus , silmamusta suurus, süljenäärmete jne töö. Organism eelistab ajukoore optimaalset aktivatsiooni!
Tahame teada, mil määral sõltub meie tegevuse intensiivsus meie arousal-reaktsiooni astmest . Yerkes´i ja Dodsoni seaduse järgi:

Erutustase peab olema optimaalne. Kui ta on liiga madal või kõrge, pole tegevuse aktiivsus maksimaalne. Optimaalsel tasemel, viib aga parima võimaliku soorituseni.

Mida lihtsam on tegevus, seda kõrgem on optimaalse erutuse tase.
Objektid ise on võimelised muutma seda erutuse taset. Inimesed eelistavad objekte ja olukordi , mis kutsuvad esile optimaalse erutuse – mitte liiga kõrge, mitte liiga madala. Erutusastet reguleerivad objekti keerukus, harjumuspärasus, ennustatavus, kongruentsus , sümmetrilisus jne. Erutustaset reguleeritakse ka inimese seisundi kaudu – stimulandid viivad arouseli jällegi üles ajusse ning depressandid viivad erutuse alla. Erutusastme viib üles sotsiaalne stimulatsioon .
Kõik sõltub ahvatluste ja võimaluse kokteilist enesekontrolli valguses.
Kui sotsiaalne hoiak on teadvustatav, suhtumisena tõlgendatav predispositsioon, nagu seda on hoiak, siis sättumus on varasemate kogemuste, toimingute ja tajude baasil kujunenud mitteteadvustatud , fikseeritud valmisolek reageerida teatud objektidele, nähtustele või olukordadele mingil kindlal viisil. See on käitumise teadvustamata osa.
Sättumuste-hoiakute süsteem moodustab justkui omapärase mitmekihilise läätse, milles murdub igasugune väliskeskkonna mõju.
Aistingud
Tunnetusprotsesse nimetatakse ka psüühilise tegevuse vormideks. Sõltuvalt sisust liigituvad tunnetusprotsessid järgmiselt:

• Sensoorsed tunnetusprotsessid. Nad kajastavad esemete ja nähtuste üksikomadusi. Protsessi psüühiline tulemus on aisting .
  
• Pertseptiivsed protsessid. Toimub tegelikkuse esemete ja nähtuste terviklik vaimne esindamine . Psüühilist tulemit nimetatakse tajuks.
  
• Mnestilised protsessid. Tunnetatust luuakse mälukujund.
  
• Intellektuaalsed mõtlemisprotsessid. Nendes kajastuvad esemete ja nähtuste seosed, varjatud ja vahetult mitte antud (abstraktsed) omadused.
  

Tegelikkuse tunnetamisel eristatakse meelelist ja abstraktset tunnetust. Meelelise tunnetuse moodustavad aistingud, tajud ja kujutlused. Meeleline tunnetus on loomadel ja inimestel erineva suurusega. Abstraktse ehk teoreetilise tunnetuse aste on oma arenenud vormis omane vaid inimesele. Abstraktses tunnetuses rikastatakse meelelise tunnetuse andmeid varasema nii individuaalse kui ka ühiskondliku kogemusega.
Aisting on seega sensoorse tunnetusprotsessi tulemus. Nii nagu on vajadustel oma hierarhia, on seda ka aistingutel. Mõneti on aistingu mõiste abstraktsioon. Aisting kui lihtsaim meeleise tunnetuse vorm, on keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganite mõjumisel tekkiv psüühiline protsess. Aitstinguga antakse välismaailma esemetele ja nähtustele algkvaliteet: raskus, temperatuur, värv, heledus, valjus, suurus, maitse, lõhn jne. Reaalses olukorras aga ühte aistingut ühel hetkel ei ole. Inimestel on tegelikkuses sadu ja tuhandeid aistinguid. Ühest saab rääkida vaid siis, kui tekitame uurimise jaoks olukorra, et sensoorset süsteemi uurida. Huvitaval kombel kõige lihtsam ja elementaarsem protsess on eraldatud tunnetuste hulgast. Tervikuna on aisting aluseks organismi esmasele orienteerumisele ümbritsevas ja iseendas.
Aistingute kaudu jõuavad meie maailma kvaliteedid ehk sisu. Aisting on justkui lävepakk maailma. Kuna füüsikalised ja füüsilised ärritajad võivad olla erinevad, siis on ka meeleorganid häälestunud erinevalt:

• Nägemine on allutatud visuaalsetele ja lainelistele ärritajatele. Ka väga keeruline visuaalne kuju on taandatav valgusimpulsside mõjul loodavateks lihtsateks aistinguelementideks. On eri intensiivsusega elemente. Lainepikkusest sõltub värvus. Valguslainete intensiivsuse spektraalne koostis võib olla ruumis esitatud eri kohtades, sest valgus laotub laiali. Peegeldudes, annab valgus teada midagi valgustpeegeldavate objektide kohta. Nägemine on vahend, et saada seda optilist informatsiooni.
  
• Kuulmise läbi saab andmeid enamasti õhus (aga ka vees, jm aines) levivate lainete abil. Saadakse auditiivset informatsiooni. Nägemisega võrreldes, omab kuulmine ka teatud eeliseid – nt pimedas helilained levivad; kui nägemise jaoks on vaja suunata end kindlas suunas, siis kuulmise puhul saame infot kogu aeg ja igalt poolt. Inimese kõnevõime eeldas ka inimese kuulmisorgani piisavat taset. Kui kirjakeelt veel polnud, siis kuuldavad häälitsused olidki ju info kandjaks .
  
• Maitsmine on paremini säilinud loomadel. Maitseretseptor on keel, mille eri piirkonnad on spetsialiseerunud.
  
• Haistmine on inimese puhul veelgi oma tähtsuselt taandunud, samas kui loomadel on see jäänud väga oluliseks. See on oluline, et aru saada mis-kus toimub ning et suhelda liigiisendite vahel.
  
• Puuteaistingu puhul saadakse informatsiooni puutetundlike retseptorite kaudu.
  
• Kompimine lihaste, kõõluste jne ärritus annab märku sellest, kui raske objekt võiks olla, mida kombitakse. Enamjaolt esinevad puuteaisting ja kompimine koos.
  
• Valu annab kiiresti märku sellest, et midagi ohustab tervist ning seega on võimalik aegsasti midagi ette võtta.
  
• Tasakaaluelund annab märku meie asendist ja suunast ruumis. See toimib sisekõrvas asetsevate retseptorite abil.
  
• +teised: nt temperatuur, kinesteetilised (liikumisaistingud), nälg jne.
  

Aistinguid võib jagada veel sõltuvalt sellest, kas stiimulobjektist lähtuv ärritaja on retseptoritega vahetus kontaktis või mitte, eristatakse:

• kontaktset ja taktiilset (ehk kombitavat)
  
• distantset retseptsiooni
  

Retseptorite paiknemiskoha ja suunatuse alusel eristatakse

• eksterotseptiivseid aistinguid – retseptorid asuvad keha pinnal või puutuvad kokku väliskeskkonnast tutlevate ärritustega (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine)
  
• interotseptiivseid aistinguid – retseptorid asuvad siseorganeis ja näärmeis (nälja-, kehatemperatuuri-, tasakaalu- jms aistingud)
  
• propriotseptiivseid aistinguid – retseptorid asuvad lihastes ja kõõlustes ning vahendavad kinesteetilisi ja staatilisi aistinguid.
  

Aistingu tekkimine toimub analüsaatoriks nimetatud kompleksi vahendusel. Analüsaatori töö on reflektoorne. Põhimõtteliselt tekib aisting järgneva skeemina : On ärritajad (, mille energia sisaldab infot maailma kohta), kes stimuleerivad retseptoreid, kus retseptorite eritus saadab (ärritajatelt saadud muundatud energia) närviimpulsid kesknärvisüsteemi. Seejärel edastab sensoorne närv kodeeritud info kesknärvisüsteemi. Ajukoor saab impulsid , mis kodeerivad ärritaja infot ning loovad aluse aistingu kvaliteedile. Lõpuks annab ajukoor vastavalt saadud info tõlgendusele korraldused motoorseks vastuseks – organism organiseeritakse vastavalt vajadusele ümber ja saadetakse seega vastus reaktsioonina välja. Aistingu tunnetuse aluseks on tsentraalsed protsessid, mis ajus toimuvad. Paljudel juhtudel pole väliseid vastuse märke näha.
Paljud ärritajad ei tekita teadmuslikku kogemust – tekib küsimus, kas seda nimetada samuti aistinguks? see on aistingu mehhanismide abil toimub ärritaja vastu võtmine, mida elatakse läbi aga subsenssoorselt ehk mitte-teadlikult. Mõni ärritaja kutsub esile automaatse refleksi.
Mõni ärritaja aga tekitab pikaajalisel toimel või selle puudumisel meeleorgani tundlikkuse muutumise. Tegemist on adaptsiooniga. Adaptsiooni bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt oluliste ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis.
Aistimine on aktiivne protsess, millest võtavad osa paljud erinevad analüsaatorid üheaegselt ja kombineeritult. Aistingu tekitab adekvaatne ärritaja, mis tähendab, et ärritajal peavad olema kindlad kvanitatiivsed ja kvalitatiivsed omadused, alles siis muundub ärrituse energia teadvuse faktiks. Aistingu teke on reflektoorne, kuna ärritajale järgneb vastureaktsioon. Aistingutel on piirid; osa reaktsioonidest on jälditavad ja tuvastatavad objektiivselt ilmnevate liigutustena, liikumistena, kehaprotsesside väliselt nähtavate muutustena, osa reageeringutest jääb kesknärvisüsteemi tasemele; osa reageerimisprotsesse on paratamatult eelteadvuslikud, eelteadvuslikele protsessidele võib järgneda aisting kui subjektiivne vastus ärritajale. Aistingutes kajastub objektide kvaliteet. Aisting on ajaline protsess.
Suurima panuse aistingute psühholoogia välja töötamisele on andnud: G. T. Fechner, keda loetakse psühhofüüsika rajajaks (psühhofüüsika uurib tunnetusprotsesse, kus vaadatakse, mismoodi objektiivsetele mõõdetavatele füüsikalistele ärritajatele vastavad subjektiivsed reageeringud)
Läved ja tundlikkus. Lävi on minimaalne või maksimaalne ärritaja, mida veel saab aistida ning sellest väljapoole jääv ei ärrita. Lävesid on mitut liiki:

Absoluutsed
Tundlikkuse alumine absoluutne lävi. See mõõdetakse minimaalse ärritaja mõjumäära kaudu, mis veel võimaldab aistingu tekkimist. Seda nt intensiivsuse, heli kõrguse jm puhul. See on tundlikkuse pöördmõiste – mida madalama määraga ärritajat suudetakse aistingus eristada, seda suurem on sensitiivsus.
Tundlikkuse ülemine absoluutne lävi. See on maksimaalse ärritaja mõjumäär, mis aistingu veel tekitab. Ühel hetkel muutub see määr nii kõrgeks, et subjektiivset aistingut enam ei teki. See lävi on eelmisest keerulisem, sest mõnikord pole (nt valguse puhul) võimalik selle maksimaalset määrani jõudagi, kuna seda pole ka prakitiliset võimalik. Tuleb piir kätte, kus võivad tekkida ka kahjustused. Seega on teinekord ülemise absoluutse läve piirid tinglikud.’
Oluline on märkida, et alumise ja ülemise läve kõrgus ei ole ühel ja samal tasemel püsiv, vaid on muutlik . Absoluutne tundlikkus ja läve kõrgus on pöördsuhtes – mida madalam on lävi, seda kõrgem on analüsaatori tundlikkus ja vastupidi. Kahe läve vahele jäävad aistitavad määrad. Läved on kõikuvad, mis tuleneb inimese tähelepanu kõikumisest, seisundist jms faktoritest.

Eristuslävid.
Eristuslävi on minimaalne erinevus kahe samalaadse ärritaja vahel, mida inimene saab veel eristada. Erinevuse tundlikkus on suhteline. Mida tundlikum on algusärritaja, seda suurem peab olema talle lisatav ärrituse määr, et erinevust suudetaks aistida.
Aistingute uurimise seaduspärasused
Aistingute uurimisel märkas E.H. Weber , et eksperimentides ärritaja määra muutes, teeme juurdekasve ja mahaarvamisi, ja vaatame, mismoodi sõltub ärritajate eristamine absoluutse ärritaja määra tasemest; siis leidis ta, et mida kõrgem on ärritaja tase (nt mida suuremad on raskused, mida tuleb eristada), seda suurem peab olema erinevus kahe ärritaja vahel, et seda erisust suudetaks eristada. See on ka valemi kujul kujutatav : I / I = const . ( I = diferentsiaalläve määra juurdekasvu väärtus, mille lisamisel I-le tekib vaevumärgatav erinevus; I = stiimuli läve määr; const. = proportsionaalsuskriis) Mida kõrgem on ärritajate määr, seda suurem absoluutarvudes peab olema ärritajate erinevus, et aistingutes neid eristada.
Fechneri seadus: S = k * log I ; kus S= aistingu väärtus; k= Weberi fraktsiooni sisaldav konstant; I= stiimuli füüsikaline suurus (määr). Mida suurema määraga on stiimul, seda suurem peab olema kahe ärritaja juurdekasv, et ta oleks eristatav . Selleks et saada võrdelist kasvu erinevust näitavates aistingutes, peame ärritaja määra suurendama üha suuremas proportsioonis.
Weber-Fechneri seadus on psühhofüüsika põhiseaduseks ning see kõlab alljärgnevalt: kui suurendada ärritust geomeetrilises progressioonis, siis suureneb aistingu intensiivsus aritmeetilises progressioonis. Ehk suurendamaks aistingu intensiivsust võrdeliselt, peame suurendama ärrituse tugevust geomeetriliselt.
Stevens´i seadus: S = k * Ib ; kus S= aisting; I= stiimuli füüsikaline määr; b= eksponentsiaal , mis on antud tajudimensiooni ja katsetingimuste jaoks konstantne ; k= tegur, mis võtab arvesse kasutatud mõõtühikud. Kui Weber ja Fechner mõõtsid vaid läve muutuseid, siis Stevens tegi katseid, kus katseisikud pidid ärritajaid hinnates omistama neid arvväärtuseid.
Erinevuste tundlikkus on seega suhteline, kuna sõltub ärritaja määrast. Mida kõrgem on algärritaja määr, seda suurem peab olema algärritaja ja temast erineva uue ärritaja erinevus, et seda oleks võimalik subjektiivselt eristada. Nii eristuslävede kui ka absoluutsete lävede alane oskusteave on oluline õigusemõistmisel kasutavate ekspertide töös.
Psühhofüüsikaline mõõtmine tugineb inimeste vastustele; otse, vahetult mingi inimese aistinguid teine inimene kogeda ei saa. Vastused võivad olla sõnalised, liigutuslikud vm subjekti poolt entud teadlikud reageeringud. Vastuste põhjal tehakse hinnanguid ta aistingute kohta. Oma aistingute kohta midagi raporteerides või mõista andes inimene otsustab vastata teatud viisil. Seetõttu sõltuvad mõõdetud aistingute väärtused oluliselt mitte üksnes aistingu enda kvaliteedist ja tasemest, vaid ka sellest, milline on otsuse vastuvõtmise protsess – kriitiline või ebakriitiline, aus või ebasiiras, konservatiivne /range/ettevaatlik/jne. Seega võib esineda aistingute mõõtmisel mitmeid vigu, kuna mõõtmine pole vahetu.
Aistingu tekkimise süsteemi kirjeldatakse signaalide avastamise teooria: aistmine on signaali avastamine müra seest; tulemusele mõjuvad nii sensoorne tundlikkus kui ka vastamise kriteerium; mõõdetakse nii „puhast tundlikkust” kui ka kallutusi vastata konservatiivse või lõdva kriteeriumi järgi. Signaali avastatakse seda paremini, mida suurem on selle erinevus mürast.
Paljude psüühiliste protsesside aluseks on kontrast . Kontrast on lihtsamas mõttes intensiivsuse või kvaliteedi erinevus objekti ja tema vahetu ümbruse (või naabruse) vahel. Kontrastiefekt seisneb kahe või enama sama modaalsusega ärritaja objektiivsuse erinevuse subjektiivses võimendamises tänu nende ärritajate ajalisele ja/või ruumilisele lähedusele ehk siis tänu mingite tunnuste märgatavale erinevusele nendes. Kontrastinähtus pole juhuslik ja tema tulemusena võimenduvad tajupildis just esemete, objektide ja stseenide informatiivsed tunnused. Tajuva organismi tunnuseks on kontrastitundlikkus.
Kontrasti vastandnähtuseks on assimilatsioon ehk erinevuste sarnastamine, taandamine , samastamine.
Taju & tähelepanu
Taju on esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess. Tajumisprotsesside vahendusel tekib hetkel vahetult mõjuvatest objektidest ja ümbrusest subjektiivne tjukujund. Tajus esinduvad ärritajate ja ärritaja vahelised seosed. See on kompleksne protsess, mis tugineb aistinguile, sõltub varasematest kogemustest, emotsioonidest ja mõtlemisest ning eeldab tähelepanu. Taju on terve rida protsesse, mis teda kvalifitseerivad:

• terviklikkus. Isegi kui detaile ei tea, siis terviklikkust tajume.
  
• mõtestatus. Terviklik tajukujund pole mitte lihtsalt, vaid sellel on ka tähendus. Saame aru maailmast. Mõtestatus tuleb esile kategoriseerimise tõttu. Ühte kategooriasse kuuluvad objektid on mingisuguses aspektis sarnased. Saame mõtestatult aru ning saame sellest lähtuvalt reageerida.
  
• apertseptiivsus. Saame informatsiooni mitte ainult nendest andmetest, mida aistingutest saame, vaid tajus osaleb ka aju ning eelnev kogemus (motivatsioon, huvi, jne). Taju protsessis osalevad ka mäluandmed ning kuna indiviidide mälu on erinev, siis tajus tulevad esile ka individuaalsed erinevused.
  
• selektiivsus. Kui me mingi objekti enda tajus kujutame, siis iga konkreetne tajumus on välja valitud mingisuguste hulgast selektiivselt.
  
• kontekstist sõltuvus . Ühest ja seesama objekti tajutakse erinevalt sõltuvalt eri seostest, milles see sama objekt ilmneb. Kontekst võimaldab üht ja sama objekti tajuda mitmel moel.
  
• konstantsus. Tajusüsteemil on välja arenenud süsteem, mis võimaldab vaatamata sellele, et tajumistingimused muutuvad, suudavad süsteemid samu asju samadena (konstantsetena) esitada.
  
• kategoriaalsus. Seondub üldistatuse ja mõtestatusega.
  
• üldistatus. Tajumise puhul tekib arusaam, milline üldisem tähendus on objektil maailmas asjade hulgas. Kuna üldistamistendents on äärmiselt tugev, siis teinekord tekivad lausa üldistamisvead
  
• ökoloogiline põhjendatus. Tajumise abil saame aru keskkonnast ja sellest, mida see võimaldab. Suudame liikuda , valida objekte, mõistlikult nendega toimida jne. Keskkond võimaldab midagi ning neid tuleb kasutada. Selleks, et aru saada võimaldustest, kasutame tajumehhanisme.
  

Võime vastavalt modaalsuste järgi ehk analüsaatori domineerivusele tunnetuses liigitada tajusid nt: nägemis-, kuumis-, kompimistajuks jne. Aga ka tegelikkuse eksisteerimise vormide järgi, nagu aja-, ruumi-, liikumistaju . Enim kohtame tajumise objektist lähtuvat liigitust (sh vormitaju (kuup, kolmnurk jne); sündmustaju (ajas juhtub ja toimub midagi); värvustaju (eri värvi valgust ja selle peegeldused); keeletaju (loomulik keele vastuvõtmine, kõne mõistmine jne); isikutaju (tajume sotsiaalseid objekte ja subjekte sh rassid, tuju jne); tekstuuritaju.
Ühed ja samad aistinguandmed annavad meil võimaluse tajuda üht ja sama pilti erinevatena. Taju püüab ka tervikuid moodustada.
Taju üldised seaduspärasused
Taju on alati teatud määral üldistus . Ta on tervik, mis saadakse esemete või nähtuste üksikomaduste ja kvaliteetide integreerimise teel, mis loob maailmast üldistatud vaimse peegelduse . Üldistuse lihtsam aste on äratundmine, mis on mäluta mõeldamatu. Äratundmine kujutab endast üksiku rühmitamist konkreetsesse gruppi või vastupidi – üksiku eristamist. Taju valivuse all mõistetakse teatud esemete või tajuvariantide eraldumist üheaegselt mõjuvate esemete ja nähtuste või tunnuste mitmekesisusest. Selgemini eristuvat nimetatakse taju objektiks ehk figuuriks ning tahaplaanile jäävat ja ebamäärasemalt eristuvat taju fooniks. Valivus on seotud tähelepanuga. Lisaks sellele on taju konstantne, sest kui ta seda ei oleks, kohtuksime igal sammul tajumistingimuste (kauguse, valgustuse, värvi, vaatenurga jm) muutudes uute, meile senitundmatute või tuntud, kuid moonutatud esemetega ning lakkaksime ära tundmast või oskamast kasutada seda, mida varem tundsime ja kasutasime.
Väärtaju on ebaõige taju, mis kujutab objekte vaimusilmas teisiti, kui need on tegelikkuses.
Tajuprotsesside mõtestamise koolkonnad
Tajuprotsessi kui maailma tunnetamise esimest suhteliselt keerulist protessi on eri koolkondade poolt seletatud: eelkõige konstruktivstlik ja ökoloogiline koolkond. Konstruktivistid arvavad , et taju teeb sensoorsete andmete põhjalt järeldused ja saab aru, millega on tegu. Aju konstrueerib meile maailma, seostades seoseid ning kogemust. See on ratsionaalne ajuteooria. Selline lähenemine võib jääda aga ühekülgseks, sest aju on vaid kategoriseeriv ja sümboleid loov, aga jääb märkamata see, kui olulist rolli mängib keskkond ja selles kohanemine, kus on palju sellist, mille tõlgendusprotsess on teist laadi. Ökoloogiline teooria väidab, et konstruktivistid eksivad, sest nende teooria kohaselt iniene mõtleb endale maailma välja, aga unustame ära, et ka maailm ise on struktureeritud ning ka ise juba informatsioonirikas, mida me ie mõtle välja, vaid me vaid korjame üles selle informatsiooni maailmast. Info on juba keskkonnatunnustes olemas.
Jätkuvalt on suur mõju ka geštaltpsühholoogia koolkonna esindajatel, kes käsitlesid lisaks tajuprotsessidele ka teisi aju ülesandeid. Selle teooria järgi on tervik primaarne ning selle moodustavad sekundaarse tähendusega detailid. Seega tervik on osade summa. Elemendid saavad oma tähenduse alles tajus mõtestatud terviku kokkupanemisel. (Psühholoogia ongi terviku mõistmine).
Tajusüsteem täidab teatud ülesandeid. Neid ülesandeid, mida tajusüsteem loomulikes tingimustes teeb, mudeldatakse lihtsates katsetes. Objektide ja kujundite tajumise astmed (ja standardsed tajuülesanded):

Lihtsaim on avastamisülesanne ehk detekteerimine . Saame aru, et midagi nüüd juhtus või toimus, ilma, et eristaksime, mis see oli. Kas oli või ei olnud. Aistingute ja taju vahel on raske erinevust teha, sest taju taandubki lihtsale aistingule siinkohal. Nt: Inimestele lastakse aeg-ajalt mingisugust müra või signaali ning inimene peab ütlema (ehk avastama ), kas signaal oli või ei olnud.

Diskrimineerimine ehk eristamisülesanne. See tähendab lihtsat eristamist ehk tajusüsteem on võimeline tajuma , kas midagi on teisest erinev. Eristamine lähtub ka kategooriatest. Nt võib eristada kahte tooli, mis kujult erinevad; Samas võivad kaks tooli (,mis välimuselt erinevad) olla samad kui eristada neid nt lauast.

Identifitseerimisülesanne. Inimesel on teade eri variandid sündmustest ning ta peab kindlaks tegema, millele nendest võimalustest üks objekt vastab. Ta identifitseerib selle ühena teadaolevatest võimalustest. Identifitseerimise testimisel on enamjaolt need alternatiivid, mille vahelt valida, ette antud.

Äratundmine. Tuleb nt ära tunda, missuguse helilooja muusikat kuuleme. See on sisuliselt ka identifitseerimine, ent siinkohal on meil alternatiivid juba mälus ning leiame, kuhu mingi objekt kuulub.

Kategoriseeimine.

Individualiseerimine ( object vs token, märgend) See on huvitav tase tajumisprotsessis, kus ei identifitseerita ega kategoriseerita, vaid mingi ühiku/märgendi kiirelt eristamine, mis eristab üht objekti teistest.

Assotsiatsioonid .
Tänapäevased andmed neuroteadustest näitavad, et aju on üsna hästi spetsialiseerunud erinevatele tajumisvaldkondadele. Katseisikutele saab esitada eri pilte ning neid näidates, mõõdame aju aktiivsust ning valikuliselt vaatame, kuidas aju on aktiivne – sellest ilmnebki, et ajus on spetsialiseerunud piirkonnad. Seega on kindlad ajukoore spetsialiseerunud piirkonnad tundlikud eri tüüpi objektide tajumisele.
Taju on ka hoiakutest sõltuv protsess, mistõttu inimene (automaatselt) annab oma tajule hinnagu ning tõlgendab seda. Seega on eristatavad ka pertseptiivsete otsuste vastuvõtmisel kindlad ajukoore piirkonnad, mis sel juhul on aktiivsed. Sotsiaalsete objektide tajumisel püüab tajuja interpreteerida saadavat informatsiooni vastavalt oma eesmärkidele, vajadustele ja hoiakutele neid toetavas suunas.
Gestaltpsühholoogiliast kasvas välja mikrogeneetiline koolkond, kes väidavad, et taju on mikrogeneetiline protsess. Gestalt ei ilmu ühe korraga tervikult detailide eristamine ning mõtestamine, vaid taju andmetest luuakse umbmäärane esitus (kui protoobjekt), seejärel umbmäärane tervik ja alles siis diferentseeritakse üksikasjad. Tavaliselt toimub see ajuprotsessis hästi kiiresti. Tajul on eri tasandid, mis kõik koos annavad tervikliku pildi.
Taju protsess ei vahenda vaid objektide tunnetamist, vaid ka sündmuste ja dünaamliste nähtuste tunnetamist. Flash -lag efekt – uue objekti teadvustamine võtab vana omaga võrreldes rohkem aega (kahe objekti liikumise näide, kus uus objekt, mis lisatakse, jääb teisest ( esimesest ) maha). Ilmselt on see nii, sest esimese (ehk vana) objekti infot nö kogu aeg update ´takse.
Liikumistajuga seotud objektide tunnetamisel on tuntud Motion induced blindness efektid, kus liikumise tulemusena võivad mingisugused objektid meie taju jaoks ära kaduda. Sellised efektid on nt lumesajus ka liikluses avalduvad. Sama ka bioliikumise suhtes, kus on tume foon nind valgete täppide tulemusel (,mis inimese külge kinnitatud), on tajutav inimene ja liikumine, mida ta teeb.
Inimesetaju
Kesksemad inimesetaju mehhanismid on järgmised:

• identifikatsioon – teise inimese mõistmine ja tema käitumise interpreteerimine temaga samastuda püüdmise või temaga samastumisoskuste kaudu
  
• reflektsioon – teise inimese mõistmine valdavalt ratsionaalsel teel, tema mõtlemisse sisseelaminse vahendusel
  
• empaatia – mõistmine teise inimese tunnetemaailma sisseelamise kaudu
  
• stereotüpiseerimine – teise inimese interpreteerimine üldlevinud sotsiaalsete tüüpskeemide abil, lähtudes inimesest kui teatud sotsiaalse grupi esindajast.
  

Üldreeglina loeb otsustaja tajudes heaks neid inimese jooni, milles vaatlusalune sarnaneb tema endaga, halvaks aga neid, milles on erinevus.
Isikutaju oluliseks reegliks on nn ülemäärase üldistamise efekt. Osa isikut iseloomustavatest tunnustest on objektiivselt õigesti tajutavad ka välimuse põhjal – vanus, sugu, rass jne. Teine osa tunnustest on aga täiesti või valdavalt peidetud – iseloom, temperament, harjumused jne. Ülemäärase üldistamise efekti toimides kannab tajuv inimene tajutava inimese objektiivselt eristatavate tunnustega kaasas käivad omadused alateadlikult ja põhjendamatult üle tajutava inimese psühholoogilisteks tunnusteks.
Üksikute tajuliikide erisusi.
Ajataju aluseks on tsüklilisus looduses – päeva ja öö ning aastaaegade vaheldumine, rütmilisus organismis ja objetkiivne järgnevus sündmustes (enne-pärast suhted välismaailmas). Eristatakse objektiivset ja subjektiivset aega. Subjektiivne ehk psüühiline aeg näitab seda, kui pikk mingi ajavahemik inimesele tundub, mitte aga seda, kui pikk see tegelikult on. Üldtendents on lühiajalisi ajavahemikke üle hinnata ja pikemaaegseid alahinnata.
Ruumitaju hõlmab ruumi, vahemaade ja liikumise tajumist. Ruumilised kaugused võivad olla absoluutsed ja suhtelised. Suhtelised on seejuures kaugused, kui lähedal või kaugel asjad tajujale tunduvad , aga nad ei pruugi ka absoluutselt nii olla. Vahemaade tajumisel on tendentsiks lühemate vahemaade ülehindamine ja suurte vahemaade alahindamine. Avaruses kiputakse tühje vahemikke samuti ülehindama. Heledavärvilised ning hästivalgustatud esemed tunduvad suuremaina ning lähemalasuvaina.
Liikumistaju all eristatakse sarnaselt eelnenutele – absoluutset ja suhtelist liikumist. Liikumismulje tekkimise võimalusi on mitmeid, nii nagu tajutud liikumise tunnuseidki (suund, kiirus, kestus, kiirendus).
Sissejuhatus sotsiaalkultuurilisse psühholoogiasse.
Mälu ja õppimine
Mälu on äärmiselt oluline psüühikanähtus. Tajumine on mõeldamatu ilma mäluta, isiksus ei ole mõeldav ilma mäluta ning sama ka kõigi meie teadmistega. Juristile on mäluteema oluline seetõttu, et juristid , kes tegelevad otseselt või kaudselt tunnistajate ütlustega, siis enamus neist tunnistustest on antud just mälu põhjal. Sündmused ise leiavad aset mingisugusel ajahetkel, aga menetlemine ning juriidilised protsessid leiavad aset hiljem, mistõttu on see kõik mälul põhinev. Paraku pole mälu täiuslik ning mängib ka vingerpusse – teadmisi kaob, inimesed mäletavad asju erinevalt jne. Kas mälu peaks üleüldse usaldama?
Mälu on esemete ja nähtuste kohta käivate muljete ja teadmiste ning praktiliste oskuste ja vilumuste meeldejätmine, säilitamine ja reprodutseerimine. Mälu eeldab kolme peamist meeldejätmisprotsessi – mällu viimine ja memoriseerimisprotsess; teiseks säilitamine ning kolmandaks (mälu põhieesmärk ehk) mälu taastamine e. reprodutseerimine

• protsessid ja representatsioonid , milleta on mõeldamatu kohastumine ja eesmärgipärane tegevus. Info töötluse tulemusena tekib meil mälu mingisugusest oskusest , objektidest, tegevustest jne ja see talletub mingisuguse esindusena ehk representatsioonina, mis on kodeeritud mälusüsteemi.
  
• Mälu on aluseks kõigile teistele tunnetusprotsessidele ning isiksuse kõrgematele omadustele.
  

Mälu on võimalik liigitada modaalsuste järgi (nägemis- , kuulmis- jne); kestuse järgi (sensoorne, lühiajaline, püsi-); säilitatavate teabe-representatsioonide sisu järgi ning sõltuvalt seotusest teadvusega ( eksplitsiitne – mälus säilib teave, mida teadvustame, implitsiitne – mälus säilib teave, aga seda ei teadvustata).
Teadusliku mälupsühholoogia algus on seotud Hermann Ebbinghausi nimega, kes näitas, et õppimist ja unustamist saab eksperimentaalselt ja kvantitatiivselt uurida. Ta püüdis uurida nn puhast mälu tähendusteta silpide abil – oli teada, et mäletamise ja mälu kasutamine on hea, kui luua nendevahelisi seoseid, ent eeldati, et on olemas ka nö puhas mälu. Ta avastas, et vahetult peale õppimist on asjad paremini meeles ning et unustamine on hästi kiire kohe pärast õppimist ning aeglustub hiljem. Tõdemus on ka see, et elus see teadmine, mida õpitakse kiirelt nö ainult eksamiks, kaob, sest mälu unustab selle kiirelt. Olemas on aga ka platoon, kus ikkagi mingusugused asjad õpitust püsivad meeles (ehk alla mille unustamiskõver ei lähe). Töötati välja ka õppimiskõver , kus kajastati õppimise kordade meeldejäämist.
Šveitsi psühholoog Claparéde näitas, et õppimine võib aset leida ka ameesiaga patsientidel (ehk midagi on õppimisest meeles ka ilma, et inimene seda teadvustaks), nii et kogemuse omandamiseks pole tarvis materjali teadvustamist. Nt 1911. aasta töös avaldatud kuulsas „nõelatorke katses”.
Järjest liiguti tänapäevaste ettekujutusteni ning kokkuvõtlikult võib selle tohutu ajaloo kohta öelda, et praegusel ajal teatakse üldiselt mälu kohta:

Neurofüsioloogilised alused – Liigimälu vastsündinu kasvab üles bioloogiliselt, omab reflekse, stiimuleid, tundlikkust näotüüpidele jne. Ehk evolutsioonist tulenevalt aju kujunenud nii, et meil on võimalik käivitada mälust lähtuvalt instinkte jne. On ka individuaalne ontogeneetiline mälu. Elukestvalt aju muutub, talletades vilumusi ning see kõik on indiviidist lähtuvalt erinev. Nende kahe mälu aluseks ongi esmalt neurofüsioloogilised alused kui geenid (RNA, DNA). Teiseks ka ruumimustrite ja seoste kujunemine ning struktuurimuutused, kindlasti on oluline ka protsessi edasi kestmine. Lühiajalisemate mäluprotsesside aluseks on ärritusele järgneva peaaju närviprotsesside edasikestmine pärast neid põhjustanud ärrituse otsese mõju lõppemist.

Mälu pole mitte terviknähtus, vaid on olemas mitmed erinevad mälusüsteemid oma kindlate ülesannete, neurobioloogiliste aluste ning omadustega.

Mälu ilmneb mälutegevuses, protsessides. Ilmneb mälu kasutamisel , kas teadvustatuna või mitte, siis alles kasutamisel saame teada mälust. (pole „ konteiner ladustatud asjadega”).

Mälujälgede aktualiseerimine on teiste tunnetusprotsesside sisuliseks(informatsiooniliseks aluseks

Tuleb eristada mälus olemasolevat informatsiooni juurdepääsetavast, ligipääsetavast informatsioonist.
Kuna mälu kui psüühikanähtus on kõikide muude psüühiliste protsesside ja otstarbekate toimingute aluseks, siis on ka mälu neuroanatoomilised alused väga mitmekesised. Tähtsamate hulgas mainigem ajukoort, mammillaarkeha ja hipokampust.
Kolm peamist protsesside ringi
See eristus on üsna tinglik , sest kas midagi on meelde jäänud või mitte tuleb välja seda kontrollides, aga seda saab teha vaid reprodutseerides/testides jne, kus võib ilmneda infokadu. Uurides reprodutseerimisprotsessi, sõlmub selle efektiivsus küll meeldejätmisest. Me ei räägi mitte ainult ühest protsessist, sest kõik on mingi muu protsessiga seega seotud.

Meeldejätmine (omandamine ja salvestamine ). Meeldejätmise aluseks on psüühilises tegevuses tekkivad ajutised või püsivad närviseosed ja nende seoste keerukamad kompleksid ehk assotsiatsioonid. Meeldejätmine põhineb ajutiste või püsivate närviseoste kujundamisel ning teatud kindlate aju närvirakkude tulevase erutuvuse taseme muutusel. Stiimulsignaalid kodeeritakse kasutatavasse vormi. Tulemusliku omandamise põhireeglid on:

• Aktiivsus (vajadus, motivatsioon, tahe, eesmärgipärasus ). Juhul kui subjekt on aktiivne, on ka tema meeldejätmisprotsessid paremad. Inimene, kes õpib midagi, pidades seda väga oluliseks, jääb talle paremini kõik meelde, kui inimesele, kes samades tingimustes õpib ilma vajaduseta ja huvita.
  
• Emotsioonide ja erutuse tugi. On näidatud, et kui inimene on ühel juhul tuim ja tundevaba ja teisel juhul inimene on emotsionaalselt parajalt erutatud seisundis, siis teisel juhul salvestub informatsioon paremini.
  
• Kordamine (hulk, kordamismetoodika). Kui nt keegi kordab midagi ühes järjekorras, ühe tempo ja samal moel, siis võib olla asjad halvemini meeles, kui teisel inimesel, kes kordaks eri moel, korrastatult ja süstemaatiliselt.
  
• Optimaalne hulk materjali, materjali organiseerimine kompadeks/känkudeks (George Miller: vahetu mälu mahu piirang 7±2 k.) Kui materjali on liigselt ning see on segamini , ei ole võimalik sellest midagi meelde jätta; ent hõlmatavat ja hoomatavat saab paremini. Psühholoogiliseks infosisaldusühikuks on komp ehk känk . Ühe komba infosisaldus võib varieeruda; tähtis on see, et isiku jaoks on tegemist ühe mõtestatud tervikuga.
  
• Materjali mõtestatus, seostamine olemasolevate teadmistega.
  

Mälus säilitamine. Säilitamise protsess on seotud uue lisamise ja vana taandamisega. Uue teabe seostamine eelnevaga ; Kaheks põhitegevuseks on kustutamine, pidurdumine. Mälu võib pidurduda ning tuleb uus ja muu informatsioon, mis on väga rikas allikas nendeks pidurdusteks. Lisaks veel moonutuste teke, erineva materjali säilimise erinevused.

• Analoogilised ja abstraktsed/sümboolsed representatsioonid. Tuleks objekte seostada millegi kindlaga, mistõttu on kergem meelde jätta.
  
• Skeem on mõiste, mida saab mälus salvestatava informatsiooni kohta kasutada. „Kompresseeritud”. Uut infot ei säilitata eraldi, vaid ta ühineb, absorbeerub vanaga, suubub nn organiseeritud skeemi.
  
• Interferents ja lateraalne pidurdus. Retroaktiivne interferents ja proaktiivne pidurdus. Lateraalne pidurdus on siis, kui olles äsja millestki rääkinud, on seotud lähedalt sellega, mis indiviidile ei tule meelde. Ühe ühiku üle mõtlemine ja selle teadvustamine, võib käivitada teise mälus säilitatava fakti taasesituse ja mäletamise. Retroaktiivne interferents tähendab eelneva (vanema) info unustamist uue info vastuvõtmise mõjul. Proaktiivne pidurdus aga tähendab eelneva info häirivale mõjule uue info omandamisel.
  

Kui inimese psüühika tegeleb mingisuguse asja meenutamisega vmt, siis sellel on oma mõju järgnevale. Kui on tegemist millegi väga traumeeriva ja dramaatilise sündmusega, on samuti ajas oma kindel mõju mälule. Ajas eri hetkedel toimunud sündmuste vastastikmõju kirjeldab proaktiivse ja retroaktiivse interferentsi mõju.

• Ebbinghaus´i unustamiskõver
  

Reprodutseerimine (ammutamine ja taastamine). Selle peamised alaliigid on äratundmine, mäletamine (ehk meenutamine ), meenumine. Äratundmine on efektiivseim, sest reprodutseerimistunnused on antud hästi ja see võimaldab mälus jõuda kergelt selle informatsioonini. Mingusgune objekt või mõju tuntakse ära kui tuttav. Meenumine on iseeneselik millegi mälust esiletulemine. Järsku tuleb spontaanselt midagi meelde. Sellel on kindlasti omad põhjused (motivatsioon, kaudne assotsiatsioon jne). Meenutamine on see, kui antakse mälule ülesanne midagi meelde tuletada e mälust välja võtta. Antakse reprodutseerimise tunnused (nt instruktsioon), mille põhjal mälust midagi meelde tuletatakse.
Reprodutseerimise efektiivsus sõltub oluliselt sellest, kas reprodutseerimistegevus toimub sarnastes tingimustest varasema omandamise tingimustega või mitte.
Mälus oleva teabe jõudmine teadvusesse on aktualiseerimine. Reprodutseerimine saab olla kas eesmärgipärasne või spontaanne ning sellel on oluline roll taastamistunnustel, osundajatel ehk assotsiatsioonidel:

• Järjekorraefektid. Rea esimesed ja viimased ühikud taastatakse paremini.
  
• Omandamise/meeldejätmise ja taastamise tingimuste sarnasus (kattuvus).
  
• Reministsents. Hiljem võib materjal meenuda paremini
  
• Visuaalne. „Hüpermälu”, eidetism.
  

Mälu liigid
Domineeriva psüühilise aktiivsuse iseloomu alusel liigitatakse mälu:

• Motoorseks. Motoorset ehk liikumismälu iseloomustab mitmesuguste liikumiste ja praktiliste toimingute hea salvestamine tegevuses.
  
• Emotsionaalseks. Emotsionaalse mälu hea arengu korral mäletab inimene hästi oma tundmuste vahendusel.
  
• Kujundiliseks. Kujundimälu rajaneb sageli heal fantaasial ning seisneb heas vormi, ruumi, proportsiooni, harmoonia jms salvestamisvõimes ja reprodutseerimises.
  
• Sõnalis-loogiliseks. Sõnalis-loogiline mälu on spetsiifiline inimesele, kuna teised mäluliigid võivad oma madalamates vormides esineda ka loomadel. Selle mäluliigi sisuks on keele vahendusel antud mõtted.
  

Ajatunnuse ehk materjali mälus säilitamise kestuse alusel liigitatakse mälu:

• Sensoorseks. Põhiliseks sensoorse aju funktsiooniks on väga lühikese ajalõigu vältel (tavaliselt vähem kui üks sekund) säilitada tundeorganeist saabuva info töötlemistulemusi. Stiimuli liigist lähtuvalt eristatakse ikoonilist sensoorset mälu (nägemises), kajalist sensoorset mälu (kuulmises) jne.
  

Sensoormälu kestus – mälujälje loomine ca 50 msek. Jälje kestus ca 100-400 msek.

• Lühimäluks. Lühimälu on mälu alasüsteem, mille ülesandeks on tundeorganitest, sensoorsest mälust ja püsimälust saabuva info operatiivne töötlemine, ajutine säilitamine teadvuses käepärasena, aktualiseerituna.
  

Lühimälu kestus – mälujälje kestus 4-12 sek. Jälje kestus seesmise ülekordamisega minuteid ja tunde

• Püsimäluks. Seal talletatakse materjal, millel on nö strateegiline tähendus. Isiksuslikult olulised teadmised, oskused, kogemused säilitatakse püsimälus väga pikka aega. Materjal salvestatakse mittekonkreetselt ja üldistatult. Üheks teadmiste organisatsioonivormiks on materjali korrastatus semantilise hierarhia põhimõttel, kus mõisted on seatud eri tasemete vahelistesse suhetesse. Teiseks organisatsioonivormiks on isikute mõistete ja kategooriate liitmine ühe, põhilise ümber.
  

Püsimälu kestus – mõõdetav inimese eluaega.

• Operatiivmäluks. Seda on nimetatatud ka lühimälu sünonüümiks, kuid hiljem hakati seda nimetama töömäluks. Selle põhisisuks on materjali aktualiseerimine jooksva tegevuse kindlustamiseks või teatud ülesannete täitmiseks.
  

Mälus salvestatud sisu ja funktsioonide alusel eristatakse püsimälus:

• protseduurimälu. See püsimälu liik on aluseks meie vilumustele – jalgrattasõit , masinakirjaoskus jm.
  
• semantilist mälu. Semantiline mälu sisaldab mõisteid, reegleid, abstraktseid printiipe, tagab keele „mõistmise”, ta on organiseeritud teadmine sõnadest, nende seosetest ja tähendustest.
  
• episoodilist mälu. Episoodiline mälu sisaldab ajaliselt fikseeritud sündmusi ja episoode, suhteid nende vahel, ta on nö autobiograafiline. Episoodilises mälus on kogu aeg midagi aktiveeritud; ta muutub pidevalt ja täieneb suhteliselt kiiresti, on konkreetne ja ta aitab isikul konkreetse elu poolt püsitatud olukordades orienteeruda.
  

Mälu vaadeldakse kui funktsionaalsete blokkide ja/või moodulite süsteemi, milles tasemesisesi ja tasemete vahel edastatakse ja kujundatakse erinevalt kodeeritud informatsiooni ja kus erinevaid tasemeid iseloomustavad erinevad info esindamise ja säilitamise moodused, erinevad töötlusreeglid, erinevad struktuurireeglid ja töötluse kindlad ajalis-ruumilised piirangud.
Praiming märgib inimese võimet omandada palju teavet ka ilma teadvuse otsese osavõtuta sellest protsessist ning et meie mäletamisi, toiminguid ja otsustusi võib mõjutada ka selline eelteadvuslik teave, mille olemasolust ja toimemehhanismist me ise ei pruugi olla teadlikud. Kaheks praimingu alaliigiks on pertseptiivne praiming ja kontseptuaalne praiming. Pertseptiivne praiming tugineb varem kogetud konkreetsete tajutavate tunnuste soodustavale mõjule hilisemale mälust teabe ammutamisele. Kontseptuaalne toiming tugineb aga varem kogetu ning hiljem meenutatava semantiliste seoste mõju kaudu.
Anomaalsed mälunähtused:

• Alzheimeri tõbi
  
• Joobemälulünk
  
• Amneesia ehk afektiseisund
  

Mälu individuaalsed erisused ja hetkeomadused
Mälu mahtu iseloomustab mälu infosisaldus kompades
Mälu täpsus ehk moondumiskindlus on iseloomustatav kahes plaanis – kuivõrd täpselt suudab keegi edastada (1) omandatud välist kuju, vormi, olekut või (2) selle sisu, mõtet, üldisust.
Mälu mobilisatsioonivalmidus on võime leida mälust vajalikul hetkel vajalik materjal.
Kindlus reprodutseerimistäpsuses on siseveendumus mälus säilinu õigest esitamisest. See sõltub inimese tähelepanelikkusest, sisendatavusest, enesekindlusest, omandamise eesmärgipärasusest jms teguritest.
Pealtnägijate/tunnistajate ütlused ja mälupsühholoogia

On teada, et tugeva stressi tingimustes iseloomustab inimest vähenenud võime tajuda ja mäletada sündmuste detaile

On teada, et nii mehed kui ka naised pealtnägija rollis mäletavad ilma vägivallata kuriteo üksikasju paremini kui vägivalda sisaldava kuriteo üksikasju.

On teada, et ohvri tähelepanu on relvaga sooritatud kuriteo korral koondunud eelkõige relvale ja seetõttu häirub hilisem mälu kurjategija näo (jm) suhtes.

On teada, et enda omast erinevasse rassi kuuluvat inimest on raskem mälus õigesti taastada kui sama rassi inimest.
Emotsionaalsed protsessid
Emotsioon on subjektiivne tundeelamuslik reageering sise- või välisärritajatele. Tegemist on tundmuse konkreetse vormiga . Tundmustest eksisteerib rohkem negatiivseid tundmusi, sest emotsioonide esmane bioloogiline roll on signaalne, printsiibil ohutu-ohtlik, meeldiv-ebameeldiv. Emotsioonis peegeldub ärritajate ja olukordade tähtsus ja tähendus indiviidile. Kui tajud jms on kognitiivsed, siis emotsioonid ei ole mitte mõtlemise ja arusaamisega seotud vaid tunnetega (tegemist afektiivse neuroteaduse hulka kuuluva valdkonnaga). Selline reageerimisviis on kiire võimalus aru saada, kas inimest ohustab miski või mitte – kas on miskit olulist või ei. Kui asi on seotud ohuga, või vastupidi, mis on seotud üliheade asjadega, siis on hea, kui ollaksegi kiiresti valmis reageerima .
Emotsioon on protsess, mille käivitab sündmus, isik või hinnang, mis puudutab või võib puudutada meie vajadusi või väärtuseid.
Emotsiooni sügavam alus on lähtuv vajadustest . Emotsioon tekib siis kui puudutakse/riivatakse meie vajadussüsteemi. Emotsioon tekib arusaamast, et vajaduste rahuldamine on ohustatud, aga ka vajaduste rahuldamise käigus. Kui kaasnevad positiivsed emotsioonid, siis see kinnitab, et käitumine on kasulik ka tulevikus. Negatiivsed emotsioonid aga kaasnevad vastupidiste olukordadega, mistõttu üritatakse tulevikus neid tegevusi vältida – seega tegemits ka õppimisvahendiga.
Emotsioon on ka energeetiline tegur. Kui rahuldamata vajadus näiteks paneb inimese liikuma, siis emotsioon annab sellele liikumisele energia ning jõu. Emotsiooni tekkega on keha valmis (ennekõike füüsilist tegevust silmas pidades) kiiremini tegutsema. Emotsiooni pinnalt on võimalik tugevamini, energilisemalt käituda. Emotsioon võib anda tegevusele ka impulsi. Mõnel juhul tundmused suurendavad inimese energiat, andes uut jõudu – stseenilised ehk aktiivsed tundmused, kus meeleolu on jõuline ja inimene on ettevõtlik. Tundmused, mis suruvad energiat maha, pärssides aktiivsust, on astseenilised ehk passiivsed tundmused. Üks ja seesama tundmus (hirm, rõõm ,mure jne) võib sõltuvalt asjaoludest, inimesest ning tema seisundist tegevust kas mobiliseerida või hoopis pidurdada.
Emotsioon võimaldab hinnata olukordi ja objekte – ehk selles ikkagi väljendub emotsioonide kognitiivne aspekt. Ehkki teisiti väljendavad emotsioonid ka teistele inimestele informatsiooni.
Emotsioonidest rääkides on mõistlik algusest peale eristada kahte selle mõistete ringi sisu:

• subjektiivne psühholoogiline sisu.
  
• psühhofüsioloogia valdkond – objektiivne neurobioloogiline sisu. Emotsioonid suhestuvad seega ka kehaprotsessidega (nt: punastamine , pupillirefleks jne)
  

Tundeelamusel kui emotsioonil on palju tunnuseid, millest kolme kõige kesksemat võib nimetada põhimõõtmeteks:

• emotsiooni polaarsus +/- (meeldiv või ebameeldiv skaala). Kõige kiiremini inimesed mõistavad just polaarsuse emotsiooni. Tuntakse esimesena, kas mul on hea või halb olla. (armastus- vihkamine )
  
• jõud ja intensiivsus
  
• kestus – aja dimensioon ; emotsioon tekib, kulgeb ja kustub ning kaua see kõik aega võtab
  

Lisaks on veel tunnusteks:

• kaksikpidisus ehk ambivalentsus (tundmuste segunemine nt armukadedus)
  
• sisepinge (kõrge sisepinge destabiliseerib isiksust, kurnab inimest ning seetõttu ongi vajalik pinge maandamine )
  

Üldine reegel siinkohal on, et intensiivsus ja kestvus on pöördvõrdelises seoses. Nõrgema intensiivsusega emotsioon suudab tavaliselt kauem püsida ning vastupidi.
Emotsioonid on oma loomult:

• liigilise kogemuse vormiks
  
• vahendiks individuaalse kogemuse kujunemisel
  

Emotsioonide funktsioonid
Mis on emotsioonide otstarve? Mida emotsioon teeb ning miks nad on evolutsiooni arengus väljakujunenud?

• emotsioonid hindavad – isikuid, olusid, situatsioone, nähtusi jms sõltuvalt sellest, kas need vastavad isiksuse vajadusele või mitte, kujundades niiviisi tegevuse tundmuslikku tooni
  
• emotsioonid ergutavad/pidurdavad aktiivsust – see toimub sõltuvalt tundmuslikust toonist. Motivatsiooni luuakse ja ergutatakse aktiivsust tegevusele või vastupidi
  
• emotsioonid suunavad tähelepanu – emotsionaalselt köitvale ja tähenduslikule
  
• emotsioonid stimuleerivad mälu
  
• emotsioonid väljendavad isiku suhtumisi, eelistusi ning on kommunikatsioonivahendiks
  

Emotsioonide liigid
NB! Täpsemalt uurida õpikust. Meie võtame vaatluse alla mõned sellised asjad, mis peaks kõige paremini meeles olema; see et neid on mõned, ei tähenda, et kvaliteedilt ja sisult erinevaid emotsioonid ongi kõik hõlmatud.
Meeleolu on püsivam tundeelamuslik foon, mille kindlamaid põhjuseid ei ole sageli võimalik tuvastada. Tegemist üldise olekuga (nt: rõhutud ja kurb olek, kahtlus ja ärevus ). Igapäevaelus on meeleoluhäired nt üks tõsine probleem, mida tänapäeva stressirohkes konfliktimaailmas sagedasti esineb. See on suur probleem ka majanduslikus mõttes.
Stress spetsiifiline seisund, millel on kindlad füsioloogilised ja füüsilised tunnsued. Tegemist meditsiinilise terminiga. Stressil on püsiv ja tugev mõjur . Tegemist on pingeseisundiga, mis tekib välis- ja sisekeskkonna ulatuslikul muutumisel. Stressi puhul eksisteerib inimeses lisaks tavalistele haiguse tunnustele ka teisi häiretele üldiseid iseloomulikke omadusi. Stress on normaalse organismi normaalne, vajalik reaktsioon , et kohandada organismi muutusteks.
Stressi põhjustavad stressorid. Stressireaktsioon areneb protsessina, milles staadiumid on:
- häire e šokistaadium - organismi on tunginud vaenlane või ohustatakse inimese põhivajadusi
- vastupanustaadium - koondatakse organismi kaitsejõud
- kurnatusstaadium - stressitaluvuspiiri ületamine ning organismi kaitsejõudude mahasurumine
Stressi aetakse segamini frustatsiooniga, aga see pole nii. Tavaliselt on frustatsioon üks stressiga kaasnevaid nähtuseid. Tegemist on ikkagi psühholoogilise seisundiga. Frustratsiooni kaks põhitunnust on impulsiivsus ja tolerantsus . Tekib tegevuse sunnitud katkestamisel. Frustratsioon viib agressioonile kui inimene tunneb temale takistusi seadnud inimeste käitumist enda suhtes pahatahtlikuna
Afektiivne elamus. Afekt on tinglik mõiste, sest nagu meie traditsioon seda käsitleb, on afekt tugeva kindla hingelise erutuse seisund, mille osaks on see, et inimese kontroll oma tegevuse üle nõrgeneb või kaob ning inimene võib käituda nii mida ta tavaliselt normaalses seisundis ei teeks . Tegemist tugeva emotsiooniga. Afekti mõiste on sünonüümiks tugevale hingelisele seisundile just Ida-Euroopa meditsiinilises traditsioonis. Läänelikus ja angloameerika traditsioonis on afektil aga teine tähendus. Kaks afekti liiki on :
- patoloogiline afekt mis tekib haiguse pinnalt
- füsioloogiline afekt tekib aga hingelisest ehk psüühilisest aspektist tulenevalt.
Afekti iseloomustavad kolm põhitunnust ehk afekti diagnostilised tunnused on: võimukus – afektiivses seisundis olles tunneb inimene end afektile alluvana ja selle võimuses olevana. tormilisus – kõik protsessid kulgevad inimeses väga intensiivselt ja tugevalt. Lühiajaline protsess. ootamatus ja lühiajalisus – afekt tekib, kuna inimene pole valmis teatud sündmuste käiguks. Eristatakse kolme gruppi: I soodustingimused (nagu konfliktisituatsioon; isiklikud iseärasused; organismi väsimuse ja kurnatuse seisund) ning II käitumisiseärasused afekti ajal (nt käitumise ootamatus ja tormilisus, välimuse eripära)
Kirg on püsiv kiindumuslik ja äärmuses ka otstarbetu seisund. See vallutab inimese meeled, mõtted ja vaimu ning segab igapäevategevusi. Võib teha inimese kallutatuks ja panna tegema tegusid, mis pole otstarbekad. Inimene on allutatud oma kireobjektile kestvalt. Kire määrab ära kireobjekt.
Vaadata iseseisvalt ka kõrgemaid tundmuseid (!). Kõrgemad tundmused tekivad arengu käigus järk-järgult ning nad on omased inimestele. Ainult kõrgematel loomadel võib mõnel juhul leida neid tundmuseid. Kõrgemad tundmused on meil ühiskonnas ka kõrgemalt hinnas .
Taksonoomiate kujundamine emotsioonide kohta on üsna keeruline. Mingisugused üldised arusaamad on autoritel ühised, aga spetsiifilisemaks minnes, lähevad arvamused juba lahku ning võime leida teatud erisusi teemakäsitlustes. Näitena on tundeelamuse valdkonna ligiitamine Benneti käsitluses (2005)
Lisaks kolmele põhimõõtmele saab emotsioone iseloomustada veel alljärgnevate tunnuste alusel:

• emotsioonid on steenilised või asteenilised. Ehk steeniliselt jõudu andvad mobiliseerivad energiat. Asteenilised pärssivad ja pidurdavad tegutsemist . Steeniline ja asteeniline ei korreleeru positiivse-negatiivse skaalal.
  
• Saame püüda vaadata emotsioonide kordumise tsüklit. Ehk saame uurida emotsioonide tsüklilisust. Nagu sai öeldud , et emotsioon on vajaduspõhine nähtus, siis ka vajadus oli tsükliline nähtus.
  
• emotsioone saab iseloomustada ka nii, kas nad on ühe suunitlusega või nad on ambivalentsed. Kas emotsioonid on ebamäärased või konkreetsed.
  
• Kui inimene on tunnete kütkes, siis tema mõistus väga teravalt ei tööta.
  
• Emotsioonidel on oma sotsiaalne mõõde. Emotsioonid on olulised inimestevahelises kommunikatsioonis ning inimeste mõjutamises. Samuti on tegemist kultuuripõhilise ja ökoloogilise nähtusega. See võimaldab keskkonna sobivust-ebasobivust hinnata jne. Emotsioonid reguleerivad lisaks kõigele ka inimestevahelisi suhteid.
  

Tuleb meeles pidada, et eri laadi objektidel ja mõjuritel on erinev võime esile kutsude erineva kvaliteediga emotsioone. Lähtuvalt sellest, milline on objekti tekstuur , värvus, kuju jne, kutsub objekt esile kas ühe või teise valdava meeleolu/tundeelangu – tegemist emotsioonide hedoonilise tooniga. Hedonism tähistab püüdlust mõnusa, hea oleku, nauditava oleku jms järele. Hedonistlik elustiil on see, kui inimene püüabki ainult mõnusalt ära elada. See viitab sellele, et objektide ja keskkondade hedooniline toon ennustab, näidates nt, et mõned asjad pakuvad naudingut ja mõned mitte (;seda kannavad nt värvid, kujundid, tekstuurid jne).
Emotsioonide peamised füsioloogiised alused
Emotsionaalsete protsesside peamiseks aluseks on kesknärvisüsteemis nn limbiline süsteem, mis on teatud närvivõrgustik, mille aktiivsust juhivad teatud neuromediaatorid. See on tundlik väliskeskkonna stiimulitele kui ka inimese siseprotsessidele, mis viitavad inimeste füüsilistele protsessidele. Limbiline süsteem on koorealustes keskustes ja ajukoore kõige ürgsemates osades. Limbilise süsteemi kirjeldamine peamise emotsionaalse keskusena võeti omaks kusagil alates 50ndatest-70ndate aastatest .
Ehkki selline emotsiooni üldine värving ja intensiivsus sõltub limbilise süsteemi tööst, siis ka ajukoor (eriti parema ajupoolkera protsessid, mis on vahetumalt seotud emotsionaalsete tajudega) omab rolli. Nt: otsmikusagara roll on emotsioonide kontrollis. Seega pole tegemist ainult ajukoore aluse keskuse tööga. Emotsionaalse süsteemi oluliseks osaks on ka hüpotalamus. Tal on oluline roll õppimises (organism õpib, mis on hea/mis halb). Tänu sellele, et närvisüsteem aktiveerub ja pidurdub biokeemiliste ainete mõjul, siis need hormoonid, mida keha eritab , on samuti vahetult seotud emotsioonide tekke ja olemusega. Emotsioonid mõjutavad aga ka omakorda hormonaalseid protsesse – ehk teegmits on interaktiivse protsessiga.Virgatsainetel on eriline roll emotsioonide tekkes (sh mida rohkem tarbitakse või millele on väiksem tundlikkus).
Olds & Milner (1953) uurimusest enesestimulatsioonikatsed rottidega . (Rottide pedaali katse) See kui olend tunneb mõnusat tunnet, on tugeva potentsiaaliga. Kui mingi objekt või tegevus seondub naudingu tunde tekkimisega, siis seda tegevust hakatakse kordama või seda objekti otsima ja eelistama. On võimalik näidata, et ajus on teatud keskused, mille aktiveerimine tekitabki sellise tunde ning kui neid keskusied kunsltikult aktiviseerida, ei olegi vaja objekti olemasolu. Selline asi avastati pooljuhuslikult. Seega on positiivne tundmus isemotiveeriva olemusega.
Närvisüsteemis on üks selline piirkond, mis on selgelt seotud emotsioonidega, mis ennekõike aitavad aru saada, mis on ohtlik ja üleüldse, et miskit ohtlikku tuleb. See annab aluse ettevaatlikuks olemiseks. Selle tuuma nimetus on mandeltuum . Mandeltuum suudab midagi ohustavad märgata juba enne kui inimene seda teadvustab. Meie närvisüsteem suudab seega kiirmini mõteka reageeringu ettevalmistada kui inimese teadvus.
Baasemotsioonide olemasolust
Emotsioonide teoreetilisel käsiltemisel on olnud olusieks küsimuseks, kas on olemas mingite emotsioonide baasmõõtmed – mis on miinimumarv, mille abil enamus peamistest tundeelamustest saame ära liigitada. See on seotud küsimusega, kuidas emotsioonid tekivad ja arenevad.
Edmund Rolls (1998). Ühes skaala otsas on ekstaas ning teises äärmuses on õudsutunne. Samuti tugev on kõrgendatud emotsionaalne kõrgolek ning selle peegelpildis on hirmutunne. jne
Eesti tuntuim sellealane spetsialist on Jaak Panksepp, kes on uurinud baasemotsioone ja ajuringeid. Pankseppa teooria järgi on olemas neli neurobioloogilistest andmetest ja loomade käitumistest tulenevat dimensiooni . Esimene on uudistav süsteem ehk huvidimensioon – need närvisüsteemi osad, mis panevad looma olema ergas ja uudishimulik ning otsima uusi asju. Need, kellel on rohkem teamist keskkonnast ehk paremini arenenud huvidimensioon, on eeldus suurem leida soodsamaid keskkonnatingimusi. Teine on paanikasüsteem ehk seotuse süsteem, mis motiveerib otsima ning andma kaitset. Lisaks tundma ennast turvalisena ja olema kaitse lähedal pesas varjus nt. Ohutunde puhul käivitub koheselt vastav käitumine. Kolmas mõõde väljendab raevu süsteem ehk viha dimensiooni. See võimaldab võidelda enda ja oma lähedaste eest. Ning viimane dimensioon on hirmu süsteem. Kui nt vlaitseks ainult vihasüsteem aga puuduks tasakaalustav hirmusüsteem, siis liigne agressiivsus viib samuti varem või hiljem hukkumiseni. Loomademaailmas on vastava süsteemi käivitumisel ka omad kindlad tagajärjed. Nende nelja süsteemi toel ja arengus tekib võimalus kohaneda ja vajadusi rahuldada. Panksepp ( muuhulgas teiste autoritega) rõhutab, et me ei tohi jääda uurimises ainult närvisüsteemi tasemele, sest olulised veel mitmed teised aspektid (nt virgatsained ).
Emotsioonide areng
Emotsioonide arengut mõjutab ennekõike sotsiaalne keskkond. Esialgu tekib võime algelisteks emotsioonideks, ning arengu käigus emotsioonid arenevad ning diferentseeruvad. Ilmsed on ka kultuuridevahelised erinevused, sest inimese käitumise mall kujuneb just seetõttu, et arengu käigus keskkonna mõjul mõningaid süsteeme hakatakse varases eas tagasihoidma ning mingisuguseid süsteeme edendatakse.
Emotsioonidel on oma ekspressiivne aspekt, mistõttu on uuritud palju ka seda, kuidas emotsioonid väljenduvad välistes tunnustes. Enim uuritud sh inimeste miimikat. Nägu ei olemuidugi ainus väljendusvahend . Lisaks sellele on veel inimese motoorika ja kehaasendid, autonoomsed signaalid jms.
Levinuimad teooriad emotsioonidest
James-Lange teooria – Motoorsed ja füsioloogilised reaktsioonid põhjustavad emotsioonide teket. Ehk oleme nukrad seepärast, et nutame
Cannon - Brandi teooria – Taalamuse tähtsusest. Kui taalamus saadab ajukoorde oma aktiveeritud impulsi, tekib meil emotsioon. Vastasel korral mitte.
Pavel Simonovi teooria – atributsiooni-idee ehk omistamise teooria. Inimene omistab oma elamustele mingi afektiivse kategooria, sõltuvalt olukordade tõlgendamisest.
Emotsioonide väljendumisest füüsises
Põhiküsimused selle teema all on: „Millised on objektiivselt registreeritavad tunnused inimese välimuses ja/või füsioloogilistes muutustes, mis ühemõtteliselt viitavad teatud kindla seisundi olemasolule?”; „Kas emotsioonide väljendumine on bioloogiliselt determineeritud või kultuurirelativistlik?”; „Kas ja kuivõrd on emotsioonide väljendumine tahteliselt kontrollitav?” ning „Millised on emotsiooni väljendumise mehhanismid?”.
Paljud emotsioonid omandatakse jäljendamise teel, ent samas on osa emotsioone (nt ehmatus) juba kaasasündinud, sest ka pimedad on suutelised ehmatama, ehkki nad ei ole näinud seda, et jäljendada. Kestvamate ja keerukamate reaktsioonide puhul asetub kaasasündinud reaktsioonimallile õpitud reaktsioonimall ning niiviisi omandatakse kultuurispetsiifilised reaktsioonid. Et teha kindlaks inimese seisnd ei piisa aga ainult ühest tunnusest eraldi (nt inimese välimus ja olek), vaid arvesse tuleb võtta:

• sõnalist komponenti
  
• miimilist komponenti
  
• motiive ja eesmärke
  
• konteksti
  

Peamiselt sõltub emotsioonide väljendamine autonoomse närvisüsteemi osast – sümpaatilisest närvisüsteemist.
Pupilli laienemine on inimese tahtele raskestialluv reaktsioon, mis viitab erutusele. Autokontakt on inimese enese puudutamine, mis viitab konkreetsele emotsioonile – nt kukla kratsimine tähendab kahtlust; nina sügamine viitab valetamisele jne
Kõrgemad tundmused on ainuomased inimestele. Nad on isiksuse olemuslikeks joonteks ning võimaldavad teha otsusti isiksuse arengutaseme kohta. Kõrgemad tunnused on jaotatavad kolme põhigruppi:

kõlbelised tundmused – tekivad inimestevahelises suhtlemises. Arengu käigus omandatud kõlblusnormid saavad aluseks väga erinevatele ja sügavatele tundmustele.

intellektuaalsed tundmused – seonduvad inimese vaimse tegevusega . Need tekivad probleemidele lahendusi otsides , asju seletada püüdes, mõteldes, fantaseerides jne.

esteetilised tundmused – on seotud ilu ja harmoonia tunnetamisega. Korrapära, graatsilisus, erakordsus
Tahteprotsessid ja tahteomadused ; teadlikkus.
Valetamise ja (eba)siiruse avastamine
Tahe on teadlik eneseregulatsioon, mille aluseks on suunatud psüühiline aktiivsus. Tegemist on inimese lisamotivatsiooni allikaga, millest ammutatakse lisajõudu eesmärgi täitmiseks. Inimese tegevus võib seega olla kas tahteline või impulsiivne (kus inimene tegutseb esmase ajendi põhjal. Alateadlik). Tahteline käitumine on teadvustatud. Mõlemad käitumise liigid on aga läbipõimunud . Tahe on suhteliselt hilja väljaarenenud psüühiline tegevus, mida hinnatakse tugev-nõrk skaalal.
Tahe on täiendav aktivatsioon tegevusele, millel on muidu nõrk või vastuoluline motivatsioon. Motivatsioonid paigutatakse tahte abil hierarhiasse ning allutatakse ühele eesmärgile – s.o. enesekontrolli aluseks. Tahtel on ka kõlbeline külg, mis tähendab inimese piiratust teiste inimeste tahetega.
Tahteaktis on võimalik eristada kolme aspekti:

• eneseregulatsioon
  
• motivatsion
  
• vaba valik (pigem moraalne nähtus)
  

Tahte psühhofüsioloogilised alused
Tahte aluseks on aju suurte poolkerade otsmikusagara töö ning kõnekeskuste ja otsmiku vahelised funktsionaalsed seosed. Tahtlikud toimingud otsustab aju, sest nende aluseks on muutus ajukoore aktiivsuses. Teadvus kaasneb väikese hilinemisega aju otsusele (!). Seega ei pruugi vaba tahet kui sellist olemas ollagi või esimesel hetkel on see mitteteadvustatud. Tahteline käitumine võib eeldada ka pikemaajalist kaalumist (eri eesmärkide vahel). Tahteline käitumine eeldab, et inimene tõlgendab oma mõtet enda käitumise põhjusena. Teadliku tahte kolm allikat on :

• primaarsus – inimese mõte eelneb ajaliselt vahetult tema tegevusele
  
• kooskõlalisus – inimese mõte on tegevusega vastavuses
  
• eksklusiivsus – inimese mõte on tegevuse ainsaks näivaks põhjuseks
  

Tahteline tegevus ja tahte funktsioonid
Kolm tahet ja motivatsiooni siduvat aspekti:
1) Motivatsioon on aktiivsuse allikaks.
2) Motivatsioon kui seletus sellele, miks üks või teine tegevus on valitud
3) Motivatsioon on eneseregulatsiooni vahend, kus tundmused, soovid, kiindumused kujundavad tegevuse üksikakte
Tahe eesmärgistab inimese tegevuse:
- kas tegevuse pidurdades, kontrollides, mujale suunates (kui tegevus ei vasta aktuaalsetele eesmärkidele, püüdlustele ja hetkevajadustele)
- või aktiveerib, ergutab ja suunab tegevuse vajalikele ja olulistele eesmärkidele
Tahtenõrkuse kaks vormi on abuulia ja abraksia. Abuulia tähendab kõhklevust ning abraksia tegevusetust.
Tahtlus
Tahtlus on süüteokoosseisu objektiivne tunnus. Isikut tohib karistada ainult tahtliku teo toimepanemise eest.

• kavatsetus on isiku poolt süüteokoosseisu eesmärgistatud realiseerimine
  
• otsene tahtlus näitab, et isik on teadlik oma käitumise vastavusest süüteokoosseisule
  
• kaudne tahtlus näitab, et isik peab võimalikuks oma käitumise vastavust süüteokoosseisule
  

Valetamine
On see kui inimene püüab varjata teadaolevat. „Valedetektori” testis esitatakse inimesele nö kriitilisi stiimuleid, mille peale peaks inimense füsioloogilised seisundid viitama . Küll aga on probleemiks see, et „Miks?!” inimene neile stiimulitele reageerib. Valetamise avastamisele on suunatud ka näiteks ajuprotsesside kuvamise meetodid – EEG ja fMRI aparaadid võimaldavad nt valetava aju pilti tuvastada.
fMRI-ga on võimalik näidata eesmise aju tsingulaarkorteksi piirkonda, mis aktiveerub ja see näitabki pilti nö „Valetavast ajust”.
Sissejuhatus sotsiaalkultuurilisse psühholoogiasse
Isiksuse psühholoogia
Isiksuse psühholoogia on juriidiliselt relevantne mitmel põhjusel. Inimesed reageerivad asjadele erinevalt ja see kõik oleneb inimese eri omadustest, iseloomust, jne. Samuti inimese vaimsed võimed – kuivõrd kaval või osav on mingi kurjategija lõpetades sellega kas inimene on üleüldse süüdiv. Põhimõtteliselt kui on tegemist kriminaalõigusega, siis et lahtimõtestada kuritegu , on oluline mõista süüdistatavate kandidaate. Ja teiseltpoolt juristid ise on isiksustena erinevad.
Isiksuse psühholoogias on oluline see osa, kus rõhtutakse individuaalseid erinevusi.
Isiksus on järjepidev tundeelu ja motivatsiooni omadustes ning püsivates seadumustes väljenduv individuaalsete eelduste kogum. Isiksuse abil on võimalik inimesi eristada. Inimese põhituum, kuidas mingitele asjadele reageeritakse, mis on ajas üldjoontes muutumatu.

• Tegemist on tunnusjoonte komplektiga
  
• Need omadused peavad olema mõõdetavad. Kõige tüüpilisem isiksuse mõõtmise meetod on test.
  
• See, et inimesel on kindlad omadused, annab võimaluse ennustada isiku käitumist. Võime ennustada nt millises ka töökollektiivis saab ta paremini hakkama.
  

Isiksuse mõõdete ja omaduste sfäär on väga lai aga võime olulisemad omaduste kategooriad just nende peamiste nähtuste alla mahutada. Temperamendiomadused ( ekstravertsus , koleerilisus jne) kirjeldavad nt kaasasündinud neurodünaamikat- kui kiired on närviprotsessid ja psüühiline tunnetus. Olulisemad omadused on temperament, vaimsed võimed (intellekt – kui hästi nt suudab probleeme lahendada), iseloom (karakter – tüüpilised käitumisviisid ja eristatav käitumislaad. Üks osa neist on temperamendilaad, aga ka nt sotsiaalsus , meelekindlus, avatus kogemustele jne), väärtused ja hoiakud. Kindlasti iseloomustab isiksust ka see, mille ta on omandnud sotsialiseerumise ja suhtluse käigus ehk väärtused ja hoiakud kui dispositsioonid.
NB! Galli koljumudel – vanasti püüti koljumuhkude otsimise abil aru saada inimese isiksusest.
Isiksuse psühholoogias on jäänud vaieldavaks siiani üks küsimus. Kui tahame isiksust uurida, siis peame teda kuidagi mõõtma ning saame isiksuse kohta kirjelduse. Samas on üsna selge, et ennekõike täiskasvanud inimene käitub mitte ainult spontaansete impulsside ajendil, vaid ka enese mõtete ajendil – tal on oma teooria reeglitest ühiskonnaelus ja ka iseenda kohta (et mis mulje ta teistele jätab). Seega pole lihtne aru saada, kas inimese käitumine on adekvaatne tegelikkus inimese olemusest või on tegemist sellega, mis mulje inimene tahab teistele endast jätta. Endiselt pole selge, kui suur osa mõõdetavatest isiksuseomadustest tuleb soovist näidata enda „mina” – kas see, mida väliselt näeme on see mask , milline inimene tegelikult on? Mõnel inimesel on sellist näitlemist kindalsti ka rohkem kui mõnel teisel. Seotud sõnaga persona (ehk mask kreeka-ladina keelest).
Erinev isiksus peaks ehk välhenduma ka indiviidide välistes erinevustes. Ehk kas väliste märkide järgi võime lugeda isikuomadusi. Mõnel ajal oldi kindlad et see on üks põhimeetodeid, aga tänapäeval arvatakse, et inimest selgelt lugeda keha järgi on üsna raske.
NB! Indiviid on isik oma demograafiliste-sotsiaalsete tunnustega – nt nimi rahvastikuregistris mingi kood jne. Isiksus on aga see, kellel on oma individuaalne psühholoogiline mina. Isikud on isiksused – iga indiviidi taga kehastub tema psühholoogiline käitumine aga mõisted pole identsed (!).
Iisksuseteooriad võib jagada suurtesse rühmadesse:

• anatoomilis-füsioloogilised tunnusjoonte teooriad
  
  • kehamahlade teooria
    
  • kehaehituse teooria
    
• psühhodünaamilised tunnusjoonte teooriad (milliseid vajadusi isksus järgib jne). Eristatakse nelja temperamenditüüpi - sangviinik, koleerik, flegmaatik ja melanhoolik . Sangviinik on seltsiv , suhtleja, jutukas , elav, liidriomadustega. Flegmaatik on passiivne, aga hoolas ning mõistlik, rahumeelne , enesekontrolliga, kindlameelne. Melanhoolik on tujutaks ja ärev ning pessimistlik ja endassetõmbunud. Koleerik on rahutu, agressiivne, erutuv ning aktiivne.
  

Siia alla kuuluvad ka kehatüübi alusel isiksuse tüüpide määramise teooriad, mille järgi nt ümara kehakujuga inimesed peaksid olema rahumeelsemad.
Tegelikkuses

• psühholoogilised tunnusjoonte teooriad – teooriad püüavad välja selgitada, missugused on inimese baasfunktsioonid. Hetkel on see suund valdav, et inimene on teatud dimensioonidega võrreldav.
  

Alguses püüti jäigalt inimesi tüüpidesse liigtada. Tänapäeval on aga valdav see, et on teatud mõõtmed, mille alusel saame isiksusi mõõta ning mõõtmistulemused on hoopis sujuvamad ning nendes on üsna palju erinevusi. Seega inimesed on väga erinevad- samamoodi saab tähti kombineerides väga palju erinevaid sõnu kokku lugeda. Kui meil nt on viis dimensiooni ja igas dimensioonis anname isiksuse kohta ühe hinnangu, võib nendest põhidimensioonidest väga erinevaid isiksuse tulemusi saada.
Huvitav fakt – Millalgi arvati, et kui inimene on välimuselt sarnane mingile loomale, siis tal ongi selle looma iseloom.
Isiksusepsühholoogia ajaloos enim tsiteeritud on Sigmund Freud. Freudi ja tema järgijate koolkond on äärmiselt mõjukas olnud. Freudi ennast on mõjutanud prantsuslane Charcót, kes demonstreeris, kuidas inimese mitteteaduslik psühholoogia mõjtab inimest ühel moel, aga inimene annab sellele eri tõlgendusi. (Õpikust juurde lugeda jälle)
Lisaks ajaloolistele põhisuundumustele saab veel välja tuua isiksuste teooriad:

• käitumuslikud-kognitiivsed teooriad
  
  • Käitumuslik - Inimest kirjeldatakse õppimise ja sotsiaalsete mõjude abi.
    
  • Kognitiivne - Igale inimesele on omane see viis, mismoodi ta korraldab oma igapäevast tegevust ehk milline on tema kognitiivne stiil.
    
• humanistlikud ja fenomenoloogilised teooriad, põhisuunaks on inimesi nõustada ja ravida, et aidata neil paremini hakkama saada. Iga konkreetset inimest tuleb tema konkreetses erinevuses mõista ja abistada. Kesksel kohal on ümbritsevate inimestega suhtlemise kaudu kujunev suhtlemine endasse.
  
• neuroteaduslik moodne lähenemine – püüab isiksuse erinevustega eri ajuprotsesse uurida ja mõista.
  
• psühhobioloogilised geneetilised teooriad. Tõsiseid diskussiooni on esile kutsunud just see, mida geenid teevad isiksusega. NB! Ühemunarakukaksikute katsest uurida ise lähemalt
  

Allport – (sõnaraamatu-analüüs) soovitas ühe lihtsa meetodi, et esmapilgul saada aimu sellest, kuidas inimest kirjeldada. Teha sõnaraamatu analüüs – kui palju on sõnu, millega on võimalik inimesi iseloomustada. Kõik sõnad, mis iseloomustavad isiksust ja sõnad, mille abil ka inimest iseloomustatakse, ära märkida. Otseselt isikssust iseloomustavad sõnad on sadades, aga kaudselt iseloomustavaid sõnu on tuhandetes. Küsimus on selles, et üheltpoolt praktiliselt ei saa tuhandeid skaalasid mõõta ja rakendada ning teiselt ka on näha, et sisuliselt tähistavad mitu sõna ühte ja sama asja. Järelikult koorub analüüsis välja see, et nende sõnade taga on baasdimensioonid, mille taga on palju samatähenduslikke sõnu. Meie peame leidma, kui palju neid baasdimensioone on et valiidselt inimese isiksust ära kirjeldada. Gartell nt leidis, et on 16 isiksuse baasdimensiooni, samas sai teine teadlane üle 100 neid (faktoranalüüs).
Üks enim mõjukamaid isiksuseteoreetikuid on sakslane Eysenick. Tema psühhobioloogiline tunnusjoonte teooria põhineb faktoranalüüsil. Eysencki käsitlus on põhidimensioonide väljaselgitamisele suunatud – psühhobioloogilistel teguritel on oluline roll ning inimestel on kaasasündinud eeldused, mille põhjal kujunevad välja põhidimensioonid. ja need omakorda taanduvad harjumuspräastele reageeringutele. Hierarhiline süsteem kolme põhidimensioonina.
Suur Viisik – olemas on viis põhidimensiooni ehk tunnusjoont (Costa ja McCrae ).
Isiksuse omaduste mõõtmine on võimalik alljärgnevatel viisidel :

• vaatlus – järelduste ja põhjuslikke seoste tegemiseks jääb väheseks. Pigem abistav meetod.
  
• biograafiline meetod – saame inimese elulugu uurides teada tema võimetest ja huvidest, aga ku biograafia pole põhjalik, siis jääb see ühekülgseks ning praktiliselt võimatu on saada inimese eluloost kõike teada. Ka inimese biograafilises raamatus ei pruugi kõik oluline olla kirjas ning inimene ise võib olla andnud endale mingisuguseid omadusi juurde. Tegemist samuti täiendava meetodina.
  
• tegevuse/loomingu produktide analüüs – peituvad võimalused inimese meelelaadi kohta. Vaadates maalikunstnike töid, ilmneb, teemadevalikust ja tehnikast ja vormidest maailmavaate kohta nii mõndagi.
  
• Vestlus/ intervjuu - samuti põhimeetod. Vestlus ja intervjuu täpsus sõltub sellest, kui mitu korda ja kui põhjalikult on vestlusi läbi viidud . Probleemiks aga see, et me ei saa garanteerida, et inimene kõike ausaltja täpselt räägib.
  
• CV
  
• Testimine – põhimeetod – tasub psühholoogia meetodite teemast juurde lugeda.
  

Test kujutab endast teatud ülesannete kogumit õvi komplekti. Need ülesanded on standardiseeritud . Eelnevad uurimused on välja selgitanud tüüpilised normtulemused ja kui see test on nii väljatöötatud, siis iga uue testitava tulemusi võrreldakse teatud norm või fooni andmetega . Normid on välja töötatud kindla populatsiooni kohta – kas kitsamate omadustega valim või terve elanikkond. Eelnevad testi väljatöötamise etapi tööd peavad kinnitama testi valiidsust – test mõõdab isiksust ja õige test on valideeritud, et ta just iisksuseomadusi mitte midagi muud mõõdaks – ja reliaablust – sama tüüpi subjekti mõõtmine peab andma sama tulemuse.
Kaks suurt valdkonda testimisel on üheltpoolt vaimsete võimete ehk intelligentsustestid ja teisalt inimese iseloomu testid ehk isiksusetestid. Huvitavl kombel nende kahe valdkonna testid korreleeruvad üsna vähe. Isiksusetestid on jaotatavad objektiivtestideks (,kus inimene vastab küsimustele „õige” või „vale” vormis) ning projektiivtestideks (,kus testiküsimused esitatakse tajutava materjalina, mida vastaja peab tõlgendama). Intelligentsustestidest saadakse tavaliselt arvnäitaja IQ ehk intelligentsuskvotsient – saadud testi tulemus korrutatakse 100ga. Intelligentsus näitab justkui kohanemisvõimet uudsetes oludes. Naised ja mehed kasutavad näiteks oma aju sama taseme IQ saamiseks erinevalt.
Tänapäeval mõjukaim on dimensioonide suund ja seal omakorda suure viisiku teooria. Selle raames enim kasutatav test on NEO PI-R test. Uuriti hästi palju isiksusepsühholoogia töid ja suurel hulga selliste andmete põhjal vaadeldi, mis on peamised suured põhidimensioonid. Leiti, et on võimalik isksuse taandada viiele põhidimensioonile. Nende omaduste mõõtmiseks töötati välja erinevad testid, millest tuntuim NEO PI-R, kus on hulk väiteid ja inimene peab andma vastuse, kas ja mil määral mingi väide tema enda kohta kehtib. Need küsimused katavad kõiki põhidimensioone ja nende alldimensioone.
H. Rorhchcachi test – projektiivtest (ehk test kus ei ole õigeid ja valesid vastuseid. Inimene tõlgendab) inimesed pidid tõlgendma abstratkseid kujutisi, mis olid tekkinud tindiplekist. Süstematiseeriti teatud inimeste tõlgendused teatud inimtüüpidega. Tõlgendamine peaks väljendama isiku huvisid, kalduvusi, muresid jne. Isik justkui projitseerib oma isiksuse antud tõlgendusse.
Kujutlus ja fantaasia
Kujutlus on psüühiline protsess, mille tunnusjooneks on objektide või olukordade psüühilise kujundi teke mäluandmetest ilma vastavate ärritajate otsese mõjuta meeleelunditele. Fantaasia on kõrgem psüühiline protsess, meelelise tunnetuse ja abstraktse mõtlemise vaheaste, kus varasema meelelise kogemuse alusel luuakse uusi psüühilisi kujundeid.
Fantaasia esmane ja kõige olulisem funktsioon on vahend, mis võimaldab üle hüpata faktiaukudest ja seostada olukordi lõppastmes ka siis, kui see on loogilisel teel võimatu. Fantaasialennu reeglid põhinevad kogemusel ja analoogiatel.
Kujutluse omadused

Fantaasia ja kujutlus on tegelikkuse tunnetamise vormid,. Nad on teisesed ja üldistatud kui võrrelda neid teiste tunnetusprotsessis saadavate psüühiliste kujunditega.

Fantaasia kui teatud üldistus on vaheaste aistingult/tajult mõttele. Tegmist on seega konkreetselt tunnetuselt abstraktsele liikumise etapiga.

Kujutlus on tegelikkuse keelelise tunnetuse sisuline komponent. Kõne ja keele omandamiseks peavad nii laps kui ka täiskasvanu seostama sõna konkreetse esmega.

Kujutluse oluliseks tunnuseks on rajanemine varasemale isiklikule kogemusele.
Eksisteerib ka nn visuaalne mõtlemine, mis oma olemuselt on abstraktse mõtlemise tasemel, kuid vormilt opereerub kujunditega neid sünteesides ja transformeerides.
Kujutluse liigitamine
Kujutlus on kas tahtmatu või tahteline. Tahtmatu kujutlus on passiivne ning tekib tunnetuse käigus ilma sihipärase kavatsuseta. Tahteline aga on aktiivne kujutlus.
Kujutlus on lisaks kas reprodutseeriv või loov kujutlus (ehk fantaasia). Reprodutseeriv taaskordab mingisugust vana eeskuju, varasemat teadmist või kogemust. Fantaasia aga on uute originaalsete ideede aluseks. Sh intuitsioon on loova fantaasia, taju ja mõtlemise moment, mis avaldub lahenduse tabamises. Intuitsioon rajaneb varasematel teadmistel ning teadvustamata kogemuste läbitöötlemisel.
Intellektuaalsed tunnetusprotsessid:
Mõtlemine ja Keel
Mõtlemine on objektiivse reaalsuse vahendatud, loogilis- abstraktne tunnetamine mõistete ja kujundite abil. Mõtlemine toimub infotöötlusena inimpsüühikas aju vahendusel. Mõtlemine on tunnetuse ideaalne aste. Otstarbekohaseks käitumiseks on tarvis psüühikas opereerida esemete, nähtuste ja omadustega, mis vahetult meelelises tunnetuses antud ei ole – st. eemalolevalt. Selle võimaluse annabki meile mõtlemine.
Keel on märgisüsteem, mille vahendusel mõtlemine toimub. Mida rikkam on inimese keel, seda rikkam on tema võimalus mitmekesiselt ja täpselt mõelda.
Mõtlemisnähtuste liigitamine
Väljakujunenud terminoloogias on võimalik eristada mõisteid nagu: mõtlemisoperatsioonid, mõtlemisvormid ning mõtlemisliigid .
Mõtlemisoperatsioonid on:

• analüüs
  
• võrdlemine
  
• süntees
  
• üldistamine
  
• abstraheerimine
  

Mõtlemisvormid aga on

• mõiste, mis omakorda liigitatakse
  
  • üksikuteks
    
  • üldisteks
    
  • konkreetseteks
    
  • abstraktseteks
    
• järeldust, mida jaotatakse:
  
  • tõeseks
    
  • vääraks
    
• otsustust, mis võib olla
  
  • induktiivne või deduktiivne
    
  • tõene või väär
    

Keel ja kõne
Keel on intellektuaalset tegevust ja suhtlemist vahendav semantiline süsteem, mis põhineb keelemärkide kasutamisel. Kultuuris fikseeritud mõtlemismallid ja vilumused antakse kõne abil ja vanemate ning õpetjate vahendusel edasi lastele. Keel ja suhtlemine tagavad inimesele tema inimliku kvaliteedi. Keele kaudu toimub tegelikkuses mõisteline tunnetamine ja kirjeldamine.
Afektiivne kõne on situatsiooniline, impulsiivne, suhtumist väljendav reaktsioon: „Ah?”; „Kas tõesti?” jne.
Kõne mitteverbaalsed komponendid on näoväljendused, žestid , kehaasendid jms. Kõne paraverbaalsed tunnused aga on nt helised ( tämber , intonatsioon , kõne tempo jne); kategoriaalsed tunnused (vanuselised, sotsiaased või territoriaalsed) või grammatilis-semantilised tunnused (pauside täitmine, sande ja konstuktsioonide valik jms).
Tähelepanu ja tähelepanelikkus
Tähelepanu on teadvuse poolt eredalt ja selges vorims haaratud objekt või mõtteahel mitme näivalt korraga käepärase objekti või mõtteahela hulgast. See on seotud valikuga infotöötluses – ehk teadvuse keskmesse valitakse ainult osa võimalikest signaalidest. Seega on tähelepanu suunatud psüühiline tegevus ja konsentratsioon mingile konkreetsele objektile .
Tähelepanu liigid
Tähelepanu liigitamine lähtub tahteliste protsesside osalusmäärast tähelepanus:

• tahtmatu tähelepanu – geneetiliselt vanim. Tegemist on passiivse tähelepanuga, mis sõltub ärritajate eripärast ja tegevuse eesmärkide suhtes välistest sündmustest. Tahtmatu tähelepanu mehhanismiks on orienteerumisrefleks, mis tähistab inimese ja looma kaasasündinud reaktsiooni stiimuli uudsusele ja/või ootamatusele.
  
• tahteline tähelepanu – tähepanule kaasneb kavatsuste poolt suunatud tegevus, mis eeldab tahtepingutust.
  
• tahtelisjärgne tähelepanu – korral säilib tegevuse suuna vastavus eesmärkidele ja suvale , kuid tahtepingutuse komponent puudub, kuna tegevus on muutunud isekulgevaks.