Facebook Like

Õiguse sotsioloogia (4)

4 HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Miks Eestis pole sotsiaalset informatsiooni piisavalt kasutatud ?
  • Kui vaid ühiskonnaliikmed. Nt keel ­ kust tekkinud ?
  • Kust tulevad sobimatud seadused ?
  • Millist seost võib näha seaduse ja iibe vahel ?
  • Mis?, kes? Ja kelle ?
  • Mida on tarbijale vaja ?
  • Kuidas seda vajadust rahuldada ?
  • Mida teha kurjategijatega ?
  • Mis on karistamise eesmärk ?
  • Milline on kuriteo tase Eestis ?
  • Milline on kodanike turvatunne ?
  • Mida arvate ... ?
  • Mida teie arvate ?
  • Keskkonnas nagu ka loodujõududega toimivad reaalsed piirangud, millega tuleb arvestada ?
  • Kuidas piiritleda lubatut ja keelatut ühiskonnas ?
  • Mis võis olla varem ?
  • Kuid psüühika haigusliku kõrvalekalde tõttu oli see võime piiratud ?
  • Kuidas defineerida hälbimist ?
  • Kust aga on piir ?
  • Mis on hälbivad ?
  • Mis on õige õigus ?
  • Millal lõppeb inimese karistus ?
  • Kust maalt kehtivad teised sotsiaalsed normid ?
  • Millised on konkreetsed meetodid õigusteadvuse uurimiseks ?
  • Milliste meetoditega on kõige parem uurida ?
  • Mille poolest erineb longituuduuring ?
  • Millised on konkreetsed meetodid õigusteadvuse uurimiseks ?
  • Millest see hälve tuleb ?
  • Kumb sünnib kummast ?
  • Mis võiks olla õigus ?
  • Milleks õigus on ?
  • Miks see siis ühiskonnale ohtlik on ?
  • Milleks need olid loodud ?
  • Kuidas see norm toimib ühiskonnas ?
  • Mida tähendab ratsionaalne ?
  • Milleks need olid loodud ?
  • Millised 3 peamist elementi kuuluvad õigusteadvuse struktuuri ?
  • Mis määravad meie õiguskäitumise ?
  • Mille poolest erineb käitumine tendentsidest ?
  • Kuidas on võimalik õigusega teaduslikult tegeleda ?
  • Mis see ühiskond on ?
 
Säutsu twitteris
Loengukonspekt + seminarid 2009

SISSEJUHATUS


Sotsioloogia tegeleb inimeste sotsiaalsete koosluste ja ühiskonna teadusliku uurimisega.
Ühiskonna kohta on palju seisukohti:

Sotsioloogia kui teadus lähtub põhimõttest, et kõik nähtused, mis sotsiaalses ruumis eksisteerivad on omavahel seotud, nad on üksteisest tingitud ja nad on mõõdetavad, kusjuures kõiki nähtusi saab mõõta nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt.
  • Kvantitatiivset mõõtmist nii nimetatud vahendatud mõõtmine, kus sotsioloog e uurija ja uuritava e respondendi vahel on küsitlusleht, ankeet , st uurija ja respondent ei suhtle vahetult.
  • Kvalitatiivne mõõtmine e vahetu mõõtmine – respondent ja uurija vahetult ajavad juttu – suunitlemata intervjuu (vahetu).

Õiguse sotsiloogia objekt:
  • õiguse, õigusliku tegelikkuse uurimine . Selleks on tarvis natuke ühiskonda uurida, ühiskondasid kõrvutada.
  • Õigus kui sotsiaalne nähtus. Õigus areneb koos ühiskonnaga, õiguse areng ja ühiskonna areng peavad olema kooskõlas, et ühiskonnas oleks sobiv ja õige õigus.
  • Õiguse sotsiaalne roll ühiskonnas.
  • Õigus kui sotsiaalne instituut. Millist valdkonda peaks õigus üldse reguleerima.
  • Indiviidide sotsiaalne käitumine teiste inimestega suhtlemise mõttes. Milline osa inimese konkreetsetes käitumisaktides on mõjutatud indiviidi enda psüühikast ja arengust ja kui suur on käitumises ühiskonna mõju. Objektide uurimiseks kasutatakse erinevaid meetodeid .

Sotsioloogia uurimisobjektiks on:
  • sotsiaalne protsess e ühiskondlik protsess
  • Sotsiaalse keskkonna konkreetne valdkond (nt institutsioon (majandus, perekond))
  • Sotsiaalsed või ühiskondlik protsess, mis peaks sisaldama vastuolu => sotsioloogia uurib probleeme, mis ju ongi nähtus, milles väljendub vastuolu.

Sotsioloogia tegeleb ühiskonna mõjurite uurimisega erinevatele nähtustele.
Õigusloome globaliseerumise tingimustes (kui natsionaalne õigus sõltub mingitest teguritest, mis ei ole alati selle konkreetse õigussüsteemi ametnike poolt kontrollitavad ) – transnatsionaalne õigus. Transnatsionaalne õigus vs rahvusvaheline õigus – peamiseks erinevuseks on see, et rahvusvahelises õiguses tehtud ettekirjutused on pigem soovituslikku iseloomu kandvad ja puudub reaalne jõustruktuur, mis rahvuvahelise õiguse norme kontrolliks või sanktsioone rakendaks; transnatsionaalses õiguses on jõustruktuur olemas ning oma olemuselt on see üsna käskiva ja sundiva iseloomuga õigus. Meil on selleks jõustruktuuriks Euroopa Liit (keskkohaga Brüsselis). Need on kõik käskiva iseloomuga ning isegi ülimuslikud. Õiguslikust küljest ja suveräniteedi probleemistiku kontekstis on siin esile tõusnud mõningaid küsitavusi ja (rahvusliku enesemääramise) probleeme, millele tasuks mõelda:
ekspressiivne individualism (natsionalism) – väikeriikidel on alateadvuslik hirm oma kultuuri, oma identideedi kadumise või laialivalgumise ees. Euroopa kontekstis on Euroopa riikidel kõikidel ka hirm amerikaniseerumise ees, mis samuti ähvardab Euroopa kultuurilist eripära. Eesti ja Baltiriikide jaoks on kolmas hirm Venemaa näol, kuigi see pole päris nii terav . Mistahes riigi seadused peaksid olema vastavuses kolme põhimõttega:
  • seadused peaksid olema kooskõlas konstitutsiooniga
  • seadusloomet mõjutab transnatsionaalne õigus
  • olemas peaks olema sotsiaalne informatsioon, mida seadusandja peaks ammutama ühiskonnast enesest (nt kodanike väärtusorientatsioonid; hinnangud ja hoiakud sotsiaalsetele probleemidele; majanduslik seisund).
    Eesti ühiskond selles kontekstis – kõige olulisemaks seadusloome teguriks on transnatsionaalne õigus, järgneb seaduste vastavus konstitutsioonile ja viimaseks sotsiaalse informatsiooni kasutamine. Kõik maailma riigid räägivad sama probleematika juures samast probleemist, et kindlasti oleks vaja sotsiaalset informatsiooni kasutada, kuid see pole väga reaalne/ aktuaalne .
    Miks Eestis pole sotsiaalset informatsiooni piisavalt kasutatud?
    • sotsiaalse informatsiooni kasutamine õigusloomes on õiguslikult reguleerimata;
    • pole kohustuslik vaid on soovitatav;
    • see sotsiaalne informatsioon, mida reaalselt kasutatakse seaduste väljatöötamise juures pole kogutud sellel eesmärgil vaid on kogutud hoopis teiste uuringute tarvis.

    Sotsiaalse informatsiooni tähendus:
    Iga inimene iga grupp, iga ese, kannab endas sotsiaalset informatsiooni, mida kasutatakse tahestahtmata ka õiguse mõistmise/ rakendamise protsessis. See aspekt on viinud sotsiaalteadlasi niisugusele mõttele, et selleks, et vältida ebaõiglust õigusemõistmisel tuleks üritada kohtuid desotsialiseerida ehk ühiskonnast välja kiskuda. Seda selleks, et päästa õigussubjekte kohtute omavoli eest. Hüpotees, mis on praktikas kinnitust leidund on, et iga üksikisik ehk indiviid on paratamatult sotsiaalse informatsiooni allikas (riietus, soeng , hooldatus, kõne, sõnad, terminid, kui adekvaatselt ta teistega suhtleb, käitumismaneerid). Et info ei kahjustaks ühtegi inimest õigusemõistmise süsteemis:
    • kohtud võiks osaliselt desotsialiseerida – need inmesed, kes on läbi viinud eeluurimise mingis konkreetses kaasuses , ei tohiks mitte mingil juhul olla otsuse langetajateks kohtus. Kohtunik ei tohi olla kunagi osapooltega kohtunud.
    • kohtute osaline desotsialiseerimine võiks edasi areneda radikaalseks desotsialiseerimiseks, mis seisneks hagi esitamises kirjalikul teel, kusjuures avaldused , hagid peaks läbima toimetuse (nad tuleks vastava ametniku poolt läbi vaadata, et kaoks teatud stiil). Kohtunik peaks ainult nende kirjalike tõendite põhjal otsuse tegema. Kuid ka see staadium pole veel lagi, sest ka siit võib teatud sots info läbi lekkida.
    • elektrooniline protsess, mis seisneks spetsiaalsete arvutiprogrammide välja töötamises, kus oleks sisestatud vastavad andmed ja kõikide enamvähem sarnaste kaasuste lahendid ilmuks ekraanile – inimene peaks süsteemist kaduma. Teooria nõrkuseks – kuigi oleks võimalik sotsiaalset infot minimaliseerida teatud tasemele , ei ole see seal täielikult kadunud, sest ka nende arvutiprogrammide välja töötajad on inimesed oma subjetiivsete nüanssidega.

    Siit järelduseks - Sotsiaalsest informatsioonist ei ole võimalik lõplikult vabaneda .
    Sotsiaalne konflikt – sotsiaalsete gruppide, inimühenduste indiviidide huvide kokkupõrge sotsiaalse käitumise protsessides. Paneb osapooled tegutsema mingis suunas.
    HUVID (mille pinnalt konflikt võib tekkida reaalselt):
  • ressursid – nt territoorium , raha, energiavarud , toit – kuidas neid ressursse jagatakse, kas see toimub asjaosaliste arvates õiglaselt, võrdselt.
  • võim – poliitiliste otsuste kontrollimine, osalemine poliitiliste otsuste tegemisel
  • identiteet – kultuurilised, sotsiaalsed, poliitilised ühiskonnad, millega inimesed on seotud (ühe ühiskonna raamides on erinevat identiteeti kandvate inimeste grupid)
  • positsioon – küsimus sellest, kas inimesi koheldakse väärikalt, kas nende sotsiaalseid traditsioone austatakse
  • väärtused – need, mis kehastuvad usus, ideoloogias ja ka valitsussüteemis (saab eristada iga isiku enda primaarseid väärtusi, mis kellelegi on eluliselt vajalikud ja sotsiaalsete gruppide väärtuste hierarhia ; terve ühiskonna ja riigi väärtused)
    Konflikti faasid :
    • latentne konflikt (seisneb teatud vastuolus isikute või gruppide vahel ja millest mõlemad osapooled on teadlikud)
    • konflikti ilmnemine (mingi sündmus või intsident teravdab olukorda)
    • konflikti laienemine (kahe osapoole vastuollu sekkuvad kõrvalseisvad isikud/ institutsioonid )
    • nn konflikti valupunkt (kumbki osapool ei taha sellest vaidlusest taganeda , kuid mõlemad saavad aru, et kumbki ei tule vaidlusest võitjana välja)
    • konflikti raugemine (annab tunnistust osapoolte väsimusest ja tüdimusest ja mõlemad mõistavad, et tuleks üritada mingi kompromissi valmidusele minna ja mitte nii radikaalne olla)
    • konflikti lahendus (saabub tavaliselt kui mõlemad konflikti osapooled teevad teatud järeleandmisi)
    • rahusobitamine ja lepitus (rahumeelse konflikti lõpp)

    Käitumisalternatiivid konfliktisituatsioonis:
    • domineerimine (üks konflikti osapool rõhub ainult iseenda huvidele, tavaliselt on see isik ka koflikti tekitajaks , ei taha teha ühtegi järeleandmist, kasutab oma võimu teise osapoole mõjutamiseks)
    • vältimine (üritatakse konflikti teist osapoolt kohata nii vähe kui võimalik, eesmärgiks järgimõtlemise aja võtmise soov)
    • allumine (kujutab enda positsioonide surumist tahaplaanile – targem annab järele)
    • koostöö (võimalik mõlema poole tahte korral, suurimaks takistuseks võib olla võitja-kaotaja mentaliteet koos tegutsedes , kus üks lõpetab võitja, teine kaotajana)
    • kompromiss (poolele teele teineteisele vastu minek, püütakse kokku leppida tingimustes, mis mõlemat osapoolt rahuldada võiksid)

    Konfliktide lahendamise meetodid:

    Eksperiment kui meetod


    Eksperimenteerimine ehk eksperimentaalanalüüs. Eksperimendi eesmärgiks on põhjuslike seoste otsimine uuritavate nähtuste ja sündmuste vahel. Eksperiment viiakse läbi eksperimentaal loogika põhimõtete järgi. Need põhimõtted on välja töötatud juba 19.sajandi keskel inglise filosoofi Mill’i poolt. Eksperimentaalse analüüsi loogika seisneb selles, et kui ühes reas on sündmused A,B,C,D, mis kutsuvad esile nähtuse P ja meil on võrdluseks olemas üks teine sündmuste jada K,L,C,M, mille tagajärjeks on nähtus P, siis võib Mill’i järgi oletada, et nähtuse P kutsub esile nähtus C. See viitab põhjusliku seose olemasolule mõningate nähtuste vahel.
    Eristatakse eksperimend liike:
    • loomulik eksperiment ehk looduslik eksperiment – reaalsete objektidega sihipärane manipuleerimine
    • mõtteline eksperiment ehk ex post facto analüüs (eksperiment peale fakte) ehk retrospektiivne analüüs (tagasivaatav analüüs) – objektide kohta käivate andmetega sihipärane manipuleerimine. Selle eksperimendi omapäraks on see, et nähtusi või sündmusi ei pea eksperimendi käigus kasutama või vaatlema selles järjekorras, kuidas nad aset leidsid (kronoloogiliselt). Liigutakse tagajärgedelt põhjustele.
    • laboratoorne eksperiment – kasutatakse suletud grupis grupisuhete uurimiseks. Need kellega või millega eksperimenteeritakse on inimesed, mitte laborirotid ega muud olevused. Laboratoorne eksperiment ei ole uuringu läbiviimine laboris vaid see viiakse läbi ühiskonnas. Aktuaalne on kontrollgrupi olemasolu, mis tähendab, et eksperimendi tulemusi saame hinnata paremini siis, kui meil on võrdluseks kõrvale panna üks teine grupp, kus eksperimenti ei ole läbi viidud .
    • test – (eristada tuleks testi ja ankeeti) s.o. varem läbi mõeldud eksperimenteerimise viis, mille läbi viimisel kasutatakse tulemuste hindamisel täpset tehnikat . Eksperimendis kautatakse ainult nn afektiivseid teste, mis on mõeldud isiklike vaadete välja selgitamiseks; test peab olema koostatud nõnda, et ta provotseeriks vastajat oma arvamust avaldama. Tavaliselt need testid kujutavad endast valikvastustega antud küsimustikku.

    Ajaloost on teada üks afektiivne test – Prantsusmaal 70ndatel aastatel tehtud prantsuse abielupaaride õigusteadvuse test (mida üks teeks siis, kui saaks teada, et tema abikaasa on teda petnud). Testi tulemusena selgus, et õiguspäraseid vahendeid oleks kasutanud 25%, kõige popim vastus oli, et tapaks abikaasa.
    • seadusandlik eksperiment – seda liiki kasutatakse, kui seadusandjal on ette kahtlused selles, et kuidas võib ühiskond reageerida mingi seaduse muudatusele konkreetselt. Siis antakse seadus välja n-ö eksperimentaal korras. Peale eksperimendi lõppu otsustatakse, kas anda see nii välja või mtte.

    Näide Inglismaalt, kus anti välja eksperimentaalkorras seadus, mis kaotaks sanktsiooniliigina ära surmanuhtluse .
    Sotsiaalteadustes kasutatavad uurimismeetodid saab jagada kolme rühma:
  • Inimeste objektiivsete elamistingimuste uurimiseks mõeldud meetodid (nt dokumentide uurimine, küsitlus, vaatlus )
  • Meetodid inimeste sisemaailma uurimiseks (nt inimeste päevikute uurimine, laboratoorne eksperiment, küsitluse teatud vormid)
  • Meetodid, millega uuritakse inimeste reaalset käitumist, (nt vaatlus, loomulik eksperiment)
    Sotsioloogiat huvitab inimene kui ühiskonna ja grupi liige. Sotsioloogilise uuringuga on tegemist siis, kui:
  • Kui andmed on saadud reaalsest elust
  • Meie poolt kogutud andmeid peab saama analüüsida osade kaupa
  • Uurimistulemused tuleb põhjendada
  • Kui uurimuse aineks on sotsiaalsed suhted
    Rääkides sotsiaalsetest suhetest => seoses indiviidiga saame rääkida faktide erinevatest gruppidest:
  • Bioloogilised faktid ( hingamine , söömine, magamine )
  • Psühholoogilised faktid ( emotsioonid , haistingud)
  • Sotsiaalsed faktid (need momendid , aspektid, mis ilmnevad inimese ja ühiskonna vahelistes suhetes)
    On arvamus, et nende faktide gruppidega peaks tegelema vastavad teadusharud, tegelikkuses need kolm inimest puudutavat faktide gruppi on omavahel seotud ja neid ei saa eraldi vaadelda.
    Sotsiaalsed faktid
    Sotsiaalsed suhted, nende analüüsis peame kasutama 5 analüüsi viisi, mis kõik kuuluvad õigusesotsioloogia ainesse :
  • Demograafiline käsitlus – uurib rahvastikku (iive, ränne jne). Demograafia uurib massi nähtusi koos üksikisiku demograafiliste tunnustega (sugu, vanus, rahvus).
  • Psühholoogiline lähenemisviis – inimese käitumist püütakse seletada ja põhjendada isiklikul tasandil.
  • Ühiskondlik lähenemisviis – käsitleb sotsiaalsete gruppide problemaatikat. Grupid:
  • Esmased e primaarsed grupid – nt perekond, tutvusringkond, sõpruskond. Liikmete vahel eksisteerib tihe emotsionaalne side.
  • Teisesed e sekundaarsed grupid- Liikmed on kokku tulnud ajutiselt mingi ühise huvi eesmärgil (nt bussi täis rahvast)
  • Formaalsed grupid – töökollektiivid, firmad, kus grupiliikmed on koondunud sarnaste tööülesannete täitmiseks.
  • Mitteformaalsed grupid – liikmed on koondunud mingite huvialade sarnasuse tõttu (klubid).
  • Kollektiivne käitumine – grupiline käitumine, kus situatsiooni lahend sõltub sellest kelle käitumine võetakse eeskujuks.
  • Suhteline lähenemisviis – (tuleneb sõnast SUHE) – selle järgi on oluline uurida inimese ja ühiskonna omavahelisi suhteid ja inimeste ja omavahelisi suhteid nende sotsiaalsest positsioonist ja rollidest lähtuvalt.
  • Kulturoloogiline lähenemine – tuleneb sõnast KULTUUR – analüüsitakse ja selgitatakse välja ühiskondlikud väärtused, ühiskondlikud kirjutamata/tud reeglid, ning reeglites sisalduvad käitumisnormid.
    Kõiki neid 5 lähenemisviisi ühendab see, et töötlemine toimub statistilis - matemaatilismeetoditega.
    Õigussotsioloogia ülesanne – on tegelda õiguse olemisega, selgitada ja arendada indiviidi, ühiskonna ja õiguse seoseid . Nii õigusteadlased kui ka sotsioloogid töötavad välja printsiipe , mis aitaksid luua efektiivsemaid õigusnorme. Et seadused tõepoolest toimiksid, on vaja neid printsiipe rakendada.
    Ühiskonna mõõdetavusest - Ühiskond on mõõdetav. 19.saj tekkis arusaam, et ühiskonda on võimalik eraldada loodusteaduslikest uurimustest . Samas, et seda on võimalik uurida loodusteaduste kaudu. Ühiskond ei ole see sama mis loodus. Ühiskond ei ole sama reaalsus kui loodus, ta on olemuslikult erinev, mistõttu ei ole ta ka tunnetatav nagu loodus. Sotsioloogia uurib inimest.
    Sotsioloogia eripära:
    • Kriitilisus
    • Mõõdame üksikisikut, püüame üksikus näha üldist.
    • Inimese käitumises püütakse leida ühiskonna mõjureid
    • Uurija ja uuritava vastastikune toime (mõju)
    • Mõõtmisetalonid tuleb iga uurigu puhul uurijal endal konstrueerida (objektiivne etalon , muutumatu universaalne kvaliteet puudub)

    Sotsioloogias uuritakse, miks see norm on loodud ja kas see norm ka reguleerib tegelikult seda olukorda, mille jaoks see loodud on. Ühiskonda on sotsioloogiliste meetoditega hea uurida, kuna ühiskond on sotsiaalne nähtus. Õiguse sots olulisuseks on see, et üritatakse leida seoseid ja sidemeid seaduste regulatsioonide ühenduse vahel õiguse ja õigusväliste normide koostoime uurimine. Uuritakse inimest ja õigust ühiskonnas. Õiguse sotsioloogiat ei huvita, et kuidas seadusandlik organ oma tööd teeb. Kuidas on selle normi sünnilugu. Huvi on see, millised on need normid mida ühiskond vajab. Kas peab olema seaduspärane õigusnorm või võib jääda ka õigusväliseks normiks. Kui on vaja, siis uurida kellele seda normi on vaja ja mida teha, et see norm oleks mõjus ja oleks meile kasulik.
    ÕIGUSSOTSIOLOOGIA
    Lähtuda tuleb seisukohast , et teaduslik tegelemine õigusega teenib 3 eesmärki:
  • Uurida õiglast õigust, keskendada tähelepanu õiguse väärtustele ja uurida õiguskujutlusi e ideaalset õigust => sellega tegeleb õigusfilosoofia
  • Tegelema normatiivse õigusega, lähtume mõistest PEAB, uurima õiguse meetodeid ja tehnikat => tegeleb õigusdogmaatika (millised peavad olema normid)
  • Uurida õiguse OLEMIST, uurida sotsiaalset tegelikkust ja küsida “miks on õigused ühiskonnas sellised nagu nad on, millised sotsiaalsed mõjurid on tinginud selliste normide vastuvõtmise, kas need õigusnormid, mis praegu on suudavad reguleerida just neid ühiskondlikke suhteid, mille jaoks nad on vastu võetud, või reguleeriks mõned teised hoopis paremini; ja kuna ühiskond areneb, siis pole ka õigus seisev, vaid areneb ja seda peab kajastama ka õigusnorm” => tegeleb õigussotsioloogia.
    Manfred Rehbinder ütles, et õigussotsioloogia jaguneb:
  • Geneetiline õigussotsioloogia – uurib õiguse teket ühiskondlikus elus, õigus esineb ühiskondlike protsesside resultaadina. Peaks vastama küsimusele “Millised ühiskondlikud suhted vajavad õiguslikku reguleerimist; millised võiksid jääda reguleerimise alt välja?”
  • Operatsionaalne õigussotsioloogia - peaks uurima õiguse toimet kaugemas perspektiivis ja õigus esineb ühiskondliku tegutsemise regulaatori rollis. Huvi on keskendunud õiguse rollile ühiskonnas, uurima peaks õiguse suhteid teiste sotsiaalsete normidega. Siia valdkonda jääb ka õiguse efektiivsuse uurimine.
    EKSPERIMENTAALSE ÕIGUSTEADUSE IDEE (F. BEUTEL) Selle järgi iga seadust, mida välja töötatakse võiks käsitleda iseseisva eksperimendina.On pakutud idee (Frederick Beutel), et õiguseloomet peaks läbi viima, teostama , käsitlema sotsiaalse eksperimendina. Kui seadusloomet viime läbi eksperimendina, siis saavutame kõrge efektiivsuse. Astmed :
  • Tuleks uurida konkreetset sotsiaalset nähtust, mida õigus peaks lahendama ; kuidas lahendada (problemaatiline sotsiaalne nähtus)
  • Luua õigusnorm, mis kõigi eelduste kohaselt peaks nimetatud sotsiaalse probleemi lahendama /formuleerimine
  • Teha kindlaks selle õigusnormi mõju ühiskondlikkus elus
  • Püstitada hüpotees konkreetse sotsiaalse reaktsiooni põhjuste kohta- hüpotees on teaduslik väide ja hakkame seda kontrollima (miks osutus efektiivseks, miks mitte)- miks ühiskond reageeris ühel või teisel viisil
  • Selle hüpoteesi kontrollimise kaudu teadvustatakse ühiskonnas valitsevaid õiguslikke seaduspärasusi. Kuidas või millises suunas peaks õigusteadus edasi liikuma.
    =>kui sellise uuringu tulemused näitavad meile, et see reguleerib häireteta neid suhteid, mille loomiseks oli loodud, siis on norm efektiivne
    Õigussotsioloogial on kaks poolt: Pole kokku langevad, vaid täiendavad teineteist.
  • Teoreetiline – Tegeleb faktide üldistamisega, sotsiaalsete reeglipärasuste uurimistega, uurimis- hüpoteeside püstitamisega (nendes hüpoteesides tulenevad reeglina uued hüpoteesid, mida on tarvis empiiriliste uuringute käigus kas kinnitada või ümber lükata). Arengus toetub õigussotsioloogia klassikutele, ning nende uuringud toetuvad ikka ja jälle klassikutele
  • Empiiriline – Teaduse praktiline pool, kus tegeletakse sotsiaalse tegelikkuse kirjeldamise kaudu sotsiaalsete faktide süstematiseerimisega, hüpoteeside kontrollimisega ja kogutud empiiriliste andmete töötlemisega statistilis-matemaatilis meetoditega.
    Suveräänse rahvusriigi seadusloomet mõjutavad:
    • juriidiline ekspertiis (konstitutsioonilisus)-
    • transsnatsionaalne õigus – kõikidele meile kohustuslik; kõik seadused peavad olema sellega kooskõlas; tekib konflikt PS-ega seoses- kumb siis on peamine; transsnatsionaalne õigus ei tohi olla vastuolus PS-ga; seega tuleb jälgida, et ei võetaks rahvusvaheliselt vastu selliseid direktiive , mis on vastuolus siseriikliku PS-ga
    • sotsiaalne informatsioon -

    seadusloomes kasutatav õiguse rakendamist mõjutav
    Sotsiaalse informatsiooni 2 tähendust:
    • seadusloomes kasutatav teave konkreetse riigi kodanike väärtusorientatsioonide, hinnangute, hoiakute, majandusliku seisundi jms kohta;
    • info, mis mõjutab õiguse rakendamist (aines subjektiivseteks otsusteks)

    Miks kasutatakse sotsiaalset infot vähe? – selle pärast, et meie õigusruumis on see reguleerimata. Sotsiaalse info kasutamine seadusloomes ei ole kohustuslik. Sotsiaalne informatsioon, mida seadusloomes on kasutatud, on kogutud teistel eesmärkidel, mis iseenesest on positiivne (et üldse on kogutud selle pärast). Sotsiaalne info on positiivne ja samas ka negatiivne nähtus. Iga isik (tunnistaja, kohtualune, kes iganes) on ise info kandja (tema välimus, kõnemaneer jne) kannab endas sotsiaalset infot.
    Kohtupidamine peab olema õiglane ja võrdsetel alustel tuleb seda ka teha, kuid kuidas seda teha, kui iga isik on sotsiaalselt erinev. Sotsiaalset infot tuleb arvestada võimalikult vähe, et tagada võrdne kohtlemine.
    desotsialiseerimine- üks kohtunik, kes on kursis selles asjas kõigega, ei ole see, kes langetab otsuse selles asjas. Kõige parema tulemuse sotsiaalse info minimeerimiseks annaks see, kui loodaks arvutiprogramm, mis töötab läbi kõik materjalid ja koostab kohtuotsuse (aga isik, kes selle programmi välja töötab mõjutab seda ju ikkagi omalt poolt).
    Õiguse efektiivsus – suhe õigusnormides sisalduvate eesmärkide ja nende sotsiaalses praktikas realiseerimise tulemuse vahel. Õiguse efektiivsuse 3 peamist faktorit, mis otseselt seda mõjutavad:
    • õiguse enda sisu – st. tema vastavus sotsiaal-poliitilistele ja õiguslikele situatsioonidele
    • õiguskultuuri ja –teadvuse tase (algab suhtumisest õigusnormidesse ja õiguskorda tervikuna ; elanikkonna hoiakutest käitumisnormide suhtes; mida peetakse taotlemist väärt väärtusteks mis olemas on)
    • õiguskaitse ja õigust rakendavate organite tegevuse kvaliteet (kui hästi/mõjusalt need organid oma tööga hakkama saavad ja milline on nende töö sisuline kvaliteet; milline on nende organite koostöövõime ühiskonnaga; millise mulje nad jätavad – see toimub sealsete inimeste kaudu, et kuidas nad suhtlevad jne)

    ERINEVAD AJALOOLISED KOOLKONNAD JA KLASSIKUD


    ÖKOSOTSIOLOOGIA
    Auguste Comte 1798-1857
    Sotsioloogia kujunes välja 17 saj algul. Rajajaks on prantsuse filosoof ja sotsioloog Auguste Comte (kasutusele võttis ta ka selle mõiste). Comte rääkides sotsioloogiast, rääkis sotsiaalsest füüsikast ja see mõiste kujunes hiljem välja sotsioloogiaks. Ta leidis, et sotsioloogia on teadus, mis uurib ühiskonda. Comte arvates on sotsioloogia aine teistsugune, ta leidis, et sotsioloogia on teadus, mille ülesandeks on uurida inimintellekti ja moraali determineeritust e mõjutatust sotsiaalsest keskkonnast e ühiskonnast. Comte pööras suurt tähelepanu sotsioloogia positiivsele käsitlemisele, sest ta leidis, et igasugune teadus peab tulema praktikast, ja kui ta seda teeb, siis on ta positiivne teadus. Inimintellekti ( tarkuse ) ja moraali sõltuvus seos tingitus ühiskonnast. Leidis, et inimintellekt ja moraal omavad ühiskonnaga teatud sidemeid. Need on mõjutatavad ühiskonna poolt. Peab uurima seost nende kahe vahel. Et seda moraali ja intellekti uurida tuleb üritada läbi viia empiirilisi ehk praktilisi uuringuid . Sot. peab olema empiiriline teadus. See mis on praktikas võetud, see on positiivne (seos positiivse õigusega – riigis hetkel kehtiv õigus) Positiivne sellepärast, et see on reaalne. Reaalselt eksisteeriv, tõepärane vastandina kahtlasele. Positiivne – ta on loome teadus, organiseeriv teadus. See on positiivne sest ta ei ole negatiivne.
    Comte tõi välja jooned, mis iseloomustavad positiivset teadust ja leidis, et need näitajad käivad tema pakutud sotsioloogia kohta:
  • Positiivne teadus on teadus, mis on reaalne vastandina viirastuslikule
  • Tõepärane vastandina kahtlasele
  • Kasulik vastandina kasutule
  • Teadus on positiivne, kui ta on loov, organiseeriv
  • Positiivne on see teadus, mis pole negatiivne (= purustav , hävitav teadus)
    See positiivne teaduslik meetod tegeleb asjadega, mis tulenevad praktikast. Kõik praktikast tulenev on teaduslik ja ainult empiiriline materjal on selleks materjaliks, mis aitab teaduslikke oletusi e hüpoteese, kas kinnitada või kummutada. Kõik need väited, mida pole võimalik ei kinnitada ega ümber lükata polegi teaduslikud väited. Comte arutab ka empiirika ja teooria vahekorrast, ta arvab , et empiirika ja teooria on omavahel lahutamatus vastastikuses seoses. Et hakata mingit empiirilist materjali koguma, peab enne olemas olema teooria, mis näitab, millist materjali peaks koguma. Aga nagu ei siis ega ka praegu polnud seda teooriat.
    Praegu kasutatakse palju reaalteaduste teooriat ja matemaatilis-statistilis meetodit.
    Empiirika aitab täiendada teooriat ja teooria rikastab empiirikat.
    Positiivne teaduse käsitlus – kui me tahame millestki rääkida, mille kohta me ütleme, et see on teadus, siis meil peab olema võimalus seda uurida empiiriliselt. Empiiriline uurimine on oluline kuna iga teadus püstitab hüpoteese ehk tõsikindlaid teaduslikke väiteid, mida me saame ja tahame empiiriliste uuringute käigus kinnitada või ümber lükates. Valdkond või probleem mida ei ole võimalik empiiriliselt uurida ei ole teadus. Sotsiaalset on võimalik empiiriliselt uurida. Tuleb teha empiirilisi uuringuid, kuid olulisem on, et peab olema teooria, mille alusel neid uuringuid teha. Teooria ja praktika on omavahel väga tugevalt seotud. Ühtegi universaalset teooriat aga ei ole olemas tänapäevani. Ühiskonna areng näitab meile neid situatsioone, mida on vaja uurida, kuid meetodid selle uurimiseks tuleb ise leida. Universaalsed skaalasid uurimiseks ei ole, need tuleb ise paika panna. Tema puhul on oluline tema positiivne ühiskonna käsitlus. Comte’i positiivne teaduse käsitlus hõlmab kahte mõistetsotsiaalne staatika ja sotsiaalne dünaamika. Comte leiab, et sotsioloogiast pole võimalik aru saada enne, kui läbi nende kahe mõiste:
  • Sotsiaalne staatika – uurib ühiskonna funktsioneerimise mehhanisme . Comte märkis ära kolm tegurit, mis aitavad ühiskonnal toimida :
    • Perekond – märkis Comte, et perekond peaks olema patriarhaalne , naise roll peaks olema järjepidevuse, traditsioonide kandja roll ning ta peaks olema mehe emotsionaalseks mõjutajaks. Perekonda pidas ühiskondliku struktuuri tähtsaimaks elemendiks , millele tähtsuselt järgnesid sugukond ja rahvas.
    • Riik – kui korporatiivne nähtus, milles kõik klassid , grupid elavad harmooniliselt koos.
    • Religioon – eitas religiooni, ise oli veendunud ateist; samas on täheldatav, et sisuliselt lõi ise uue jumala, nimelt esines tema kirjutistes salapärane tegelane – Suur Olevus. Lugejad olid algselt segaduses, kes see oli, lõpuks tuli välja, et see oli “ühiskond”, sest seda ta jumaldas ja idealiseeris => kõik sotsiaalsed PROTSESSID JA INIMKÄITUMISE VARIANDID tulenevad ühiskonnast. Comte seadis inimkonna Jumalaga ühele astmele .

  • Sotsiaalne dünaamika – uurib ühiskonna arengu seaduspärasusi. Comte leidis, et ühiskond areneb reeglipärasuste järgi. Seda on nimetatud ka Comte’i staadiumi teooriaks. Leidis, et inimkonna ajaloo ja ühiskondade arengu saab jagada kolme staadiumi:
    • Teoloogiline – ühiskond sellel staadiumil on preestrite ja ülemvõimu all. Siin tõi Comte välja kolm lüli, mis seda staadiumit iseloomustavad:

    • Fetišism – asjade kummardamine
    • Polüteism - mitme jumala kummardamine
    • Monoteism – ühe jumala kummardamine

    • Metafüüsiline staadium – valitsevad ühiskonda seadusandjad ja juristid . Staadium kujutab endast üleminekut religioossest ühiskonnast järjest ratsionaalsemaks ühiskonnaks. Jaguneb:


    • Positiivne staadium – on terviklik ja ühtne staadium; ühiskond, kus ei saa eristada konkreetseid allstaadiume. Seda staadiumit iseloomustab tööstuse, tehnika, teaduse pidev täiustumine.

    Nii nagu teised teadlased, on ka Comte tuginenud Hegeli , mis on ehitatud üles teesile, antiteesile ja sünteesile. Tees omandab järjest uusi jooni ja oma muutumise käigus areneb temast välja vastuväide algsele väitele ehk siis antitees , mis on täiustunud tees. Nähtus aga muutub järjest enam keeruliseks, kuni temast kujuneb välja teesi ja antiteesi sulam ehk süntees, mis on oma olemuselt teesi uus kvaliteet (nt on ühiskond feodaalses järgus, ühiskond aga täiustub, muutub keerulisemaks ja ükskõik missuguste sotsiaalmajanduslike nüansside toel areneb feodaalsest ühiskonnast välja kapitalism = feodalism kui tees, kapitalism kui süntees). Comte’i staadiumi teooriad tulenevad tegelikult Hegeli poolt välja pakutud teooriast, mis samuti iseloomustas ühiskondade arengut ja ühiskonda edasi viivaid ideid (maailmaarengu ideele), ning oli:
  • Tees e väide
  • Antitees e vastuväide
  • Süntees, kui teesi ja antiteesi sulam. Võrreldes teesiga on süntees teine kvalitatiivsem, on teesi kvalitatiivse hüppe väljendajaks.
    Sellest järeldub, et ka ühiskond tuleb läbi selle teooria lõpuks välja hoopis kvalitatiivsemana, kui alguses.
    Sotsiaal-majandusliku formatsiooni teooria, mille järgi kõik riigid kuuluvad järgmistesse gruppidesse:
  • Ürgkogukondlik ühiskond
  • Orjanduslik
  • Feodaalne
  • Kapitalistlik
  • Sotsiaalne
  • Kommunistlik
    Comte leiab, et ka poliitikat tuleb positiivselt käsitleda. Comte rääkis inimühiskonna progressist ja leidis, et progressi peamisteks faktoriteks on:
  • Loodustingimused
  • Elanikkonna kasv
  • Tööjaotuse arenemine.
    Kuid see, millises suunas ühiskond areneb, sõltub sellest, millise suuna näitab ühiskonna arengule kätte inimvaim. Inimvaim – mis vastandub materiaalsele filosoofilisele käsitlusele, et inimvaimust tulenevad kõik impulsid tööstuse, poliitika ja sotsiaalelu arenguks.
    Ideaalse filosoofilise käsitluse järgi on primaarseks, mis maailmas eksisteerib on inimvaim, inimese mõte, ettekujutus ja materiaalne maailm eksisteerib ainult niivõrd, kuivõrd inimese mõistus suudab seda endale ette kujutada. Selle järgi on kõik objektid, nähtused olemas aprioorselt vaatamata sellele, kas inimene üldse nendele mõtleb. Vastandina materiaalse filosoofilise käsitluse järgi on primaarsed materiaalsed esemed ja teisene on mõte selle kohta, Materiaalse on objekt, mida inimene tunnetab. Comte arvas , et ühiskond areneb alati lihtsamatelt vormidelt keerulisemateks. Arengul on kaks seadust (kirjeldas sotsiaalseid nähtusi):
  • Sotsiaalsete funktsioonide orgaaniline diferentseerumine
  • Nende funktsioonide koordinatsioon
    Comte ei saanud populaarseks, sest tema ideoloogiline lähenemine võrdsuse/ebavõrdsuse käsitlemine polnud töölisklassile meeldiv, sest ta leidis, et sotsiaalse ebavõrduse vastu pole õige võidelda, sest need, kes siin ilma on rõhutud, peavad lootma , et teispoolusel oleks rõhujad, paremas seisukorras. Comte suhtus õigusesse negatiivselt, ütles, et eriti taunitav ja teatud mõttes mõtetu on rääkida sellest õigusest, mida nimetame subjektiivseks ja eraõigusest, sest inimesel pole tegelikult mingeid õigusi peale ühe: õigus täita oma kohust. Termin subjektiivne õigus asemel kasutas mõistet tsiilkord. Leebemalt suhtus avalikku õigusesse, arvas, et õigus peaks sündima kogemusest aga mitte tunnetus välistest e aprioorsetest mõistetest. Õiguse asemel eelistas rääkida ühiskonnast, ja arvas et õigus on ühiskonna võõrandamatu osis , mida aga pole mõtet väga esile tuua. Comte’i ajal arenesid edasi ka kõik teised teadused , see mõjutas otseselt ka sotsioloogia arengut. Ta mõtles õiguse teemade üle ja jõudis huvitavatele järeldustele. „Positiivse filosoofia kursus “ (6 köidet 1830-1842) „Positiivse poliitika süsteem“ (1851- 1854) – see on siin teemas olulisem. Kirjutas objektiivsest õigusest, sest subjektiivset õigust tema arust ei olnud olemas ja rõhutas, et juriidiline seadus peab sündima kogemusest, mitte tunnetusest. Rõhutas, et seadusandlikud aktid peavad väljendama ühiskondlike huvide prioriteeti indiviidide huvide ees. Kolmandaks rõhutas, et õiguskord baseerub sotsiaalsel korral, õigus on ühiskonna nägu. Neljandaks rõhutas, et deviisiks on kord ja progress. Kord on progressi eeltingimuseks, progress aga korra eesmärgiks ning juriidilised seadused on korra ja progressi kindlustamise mehhanismideks. Sel ajal, kui Comte filosofeeris ühiskonna üle, arenesid edasi loodusteadused ja neid hakati sotsioloogiasse põimima. Juriidiline seadus peab tulenema kogemustest, mitte tunnetusvälistest teguritest või mõistetest ehk aprioorsetest mõistetest. Seadus peab meie enda kogemustest sündima. Muidu on need loodud kummituslikel motiividel. Seadusandlikud aktid peavad olema loodud ühiskonna huvides, mitte väljaandja isiklikes huvides. Õiguskord baseerub loomulikul. Üleüldises korras on üks eraldi sektor , mis on õiguskord. Kord peab olema riigis ja peab olema progress. Need on omavahel tihedas seoses. Kord on progressi eeltingimus ja progress on korra eesmärk. Seadused on vajalikud, kuna inimene on liiga nõrk, et lasta ennast juhtida ainult moraalinormidest.
    Comte’i positiivne ühiskonna käsitlus – igas ühiskonnas on olemas sotsiaalsed vastuolud. Ei ole olemas võrdsete sotsiaalsete gruppide harmoonilist kooselu, alati on olemas valitsevad ja alluvad klassid. Comte leiab, et vastuolu ja ebavõrdsus on igas ühiskonnas paratamatu, aga NB! rõhutud klassid ei peaks oma positsiooni vastu võitlema, las olla nii, kuidas on. Maailmas on olemas kaks võimu – ajutine ja igavene võim. Poliitiline võim on ajutine võim, see mis antud ajahektel kehtib, igaveseks võimuks on vaimne võim, mida on inimesel võimalik igal ajal nautida, ka pärast surma (kaudne viide taassünnivõimalusele ja tulevikus sotsiaalse seisundi parandamisele).
    4 koolkonda õiguse sotsioloogia tugisammastena:
    • 19.-20. Sajandi vahetus:

    1. SOTSIAALDARWINISM


    19. saj keskel kujunes välja oluline teaduslik suund sotsioloogias – sotsiaaldarwinism . Teooria on välja kasvanud psühholoogiast, tuntuimaks esindajaks on Herbert Spencer (1820-1903).
    Oma teooria välja töötamiseks sai innustust mitmetelt teadlastelt ja nende raamatutest:
  • Charles Darwin – “Evolutsiooni teooria
  • Malthus - “Liikide vaheline olevusvõitlus
  • Bentham - kuulub filosoofilisse voolu, utilitaristid, vool tõstab keskmesse kasulikkuse printsiibi.
    Sotsiaaldarwinismi kutsutakse inimvihkajalikuks vooluks.
    Spenceri ühiskonna käsitluse järgi on õige, kui indiviid tegutseb vabalt ja iseseisvalt, kuid ainult seni, kuni ei hakka kahjustama teiste ühiskonna liikmete samaväärseid huvisid. Riik ei peaks inimeste tegutsemisse ega käitumisele mitte kuidagi reageerima. Kõik protsessid jäävad ühiskonna enese reguleerida. Riik kui institutsioon võiks aga täita öövahi rolli, kes tuleks sotsiaalseid protsesse reguleerima, kui ühiskond ise enam võimeline pole. Vähem kindlustatud sotsiaalseid gruppe pole õige tugevamate arvel toetada (nt haigekassasi pole tarvis.) Nagu loomariigis, nii ka inimühiskonnas peab toimima loomuliku valiku printsiip. See aitaks kindlustada kvalitatiivselt paremat ühiskonda. Ühiskondi iseloomustab pidev areng, ning see toimub homogeenselt heterogeensele (ühetüübiliselt vähem ühetüübilisele). Ühiskond on sotsiaaldarwinistide arvates võrreldav bioloogilise organismiga, seetõttu ongi võimalik rakendada samu seadusi, mis loomariigis. Spencer tõi välja, miks saab öelda, et ühiskond on organ ja indiviidid on verelibled , rea sarnasusi bioloogiliste organismide ja ühiskonnaga:
  • Mõlemal juhul on tegemist pideva kasvamisega
  • Mõlemal juhul see pidev kasvamine viib struktuuri täiustumiseni
  • Struktuuri täiustumine viib aga organite funktsioonide diferentseerumisele.
  • See diferentseerumine viib organite omavaheliste suhete tihenemiseni
  • Mõlemal juhul peale terviku hävimist funktsioneerivad tema teatud osad iseseisvalt edasi
  • Järeldub, et organism on ühiskond ja ühiskond on organism
    Ühiskondi ja bioloogilisi organisme eristavaid jooni arvas ta 2:
  • Seoste liik bioloogilise organismi puhul on jäik (st bioloogilises organismis organi käitumisvabadus on välistatud, ühiskonnas aga on indiviididel valikuvõimalus valida erinevate käitumisvariantide vahel)
  • Bioloogilises organismis on tundmise ja mõtlemise funktsioon koondunud teatud elementidele, ühiskonnas aga hajutatud kõigi elementide vahel
    Rääkides ühiskonna arengust e evolutsioonist toob ta välja 2 evolutsiooni tunnust:
  • Kontsentratsioon, mille all ta mõtles Maa, kui planeedi ja rahvaste tekkimist udust ja algselt laiali paisatud leekidest. Kontsentratsioon on omane areng varasematele etappidele
  • Diferentseerumine, mille all tulebki mõelda üleminekut ühetüübiliselt vähem ühetüübilisele. Diferentseerumine omane hilisematele etappidele. Mis annab diferentseerumisele tõuke, sellele ei teadnud ta vastust
    Evolutsiooniseadus – eviolutsioon, see kujutab endast mistahes nähtusest liikumine ühetüübilisusele e homogeensusest heterogeensusele. Inimese käitumine ühiskonnas kohaneb pidevalt muutuvate tingimustega, see viib klassi võitluse võimaluste lõppemisele = harmooniline koos eksisteerimine.
    Areng homogeensuselt heterogeensusele: kontsentratsioon ja diferentseerumine – ühiskondade arengu loogika. Selleks, et arengut iseloomustada, tuleb panna tähele seda, et tuleb rääkida 3 tüüpi ühiskondadest:
    • Kontsentratsioon – arengutasemelt mitte eriti arenenud, üksikisik kui niisugune on massi kadunud, individualism ei ole esile tulnud. Isik allub ühiskonnale.
    • Diferentseerumine – tekib individualism. Üksikisikud leiavad ühiskonnas oma koha, tunnetavad seda ja seda võib Spenceri arvates nimetada ka individualismi epohhiks. Lõppkokkuvõttes jõuab ühiskondade areng välja 3. tasandile , mida iseloomustab altruismi ja egoismi harmooniline ühend.
    • Egoismi ( isekus )-altruismi harmoonia (enda ohverdamine teiste eest) harmooniline ühendus.

    Spencer kui agnostitsist - Tema arvates ei ole maailm tunnetatav. Agnostitsism on vool, mille liikmete arvates maailm ei ole tunnetatav. Järelikult ühiskonnateadused tegelevad asjadega, mis pole üldse hoomatavad inimese teadvusele.
    Ühiskond kui organism, organism kui ühiskond. Pidevas kasvamises. Kasvamine viib struktuuri täiustumiseni. See kasvamine ja struktuuri täiustumine viivad edasi organismi funktsioonide diferentseerumiseni. Mõlemad organismid terviku hävides, mõned üksikud organid tegutsevad veel edasi, kuni organismi hääbumiseni. On võimalik erinevate käitumise võimaluste valik. Käitumise jagamine erinevate sotsiaalsete organite vahel. Ühiskonnas, kui organismis, mõtlemise ja tundmise ülesanne on kõigil organitel, mitte ainult mõningatel. Teisiti ei saa see toimida. Ta on õigusesotsioloogiasse andnud olulise panuse. Spencer leidis, et ühiskonna puhul pole õige rääkida progressist, vaid nagu looduses evolutsioonist ja läbi evolutsiooni on võimalik ka ühiskondade arengut iseloomustada. Spenceri eluajal juba tõusetusid probleemid tema teooriatega seoses. Küsimus oli, mis põhjustab kontsentratsiooni diferentseerumist. Ta jäi vastuse võlgu ja vastas nii, et tema arvates see ühetüübiline, mis kontsentratsiooni tunnuseks on, põhjustabki arengu. Spencer oli veendunud, et nagu bioloogiline ühend kujundab endast orgaanilist organite ühendust, mis kõik funktsioneerivad teatud viisil, toimib ka ühiskond samal viisil. Selle üksikud osad on loodud selleks, et ta saaks funktsioneerida. Spencer tõi ka välja bioloogiliste organite ja ühiskonna kui organismi sarnased tunnused:
      • Mõlemad kasvavad pidevalt
      • Kasvades nende struktuur pidevalt täiustub
      • Organite funktsiooni diferentseeruvad – organid täiustuvad niivõrd, et nad tegelevad oma ülesannetega iseseisvalt
      • Organite koostöö pidevalt tiheneb
      • Mõlemal juhul terviku hävimise järel üksikud osad funktsioneerivad veel teatud aja edasi

    „Ühiskond on organism ja organism on ühiskond”
    Erinevused:
      • Bioloogilises organismis on igal organil kindel funktsioon, ta ei saa sellest kõrvale kalduda. Ühiskonnas aga on võimalus valida käitumisvariantide vahel.
      • Bioloogilises organismis on mõtlemise ja tundmise funktsioonid koondunud ühte organisse (ajju), ühiskondlikus organismis peavad mõtlemise, planeerimise, tundmisega tegelema kõik organid üksikisikute või institutsioonide näol.
    • „Sotsioloogia alused“ (1876-1896) -kirjeldab organismiteooriat.

    Essee „Seadusandjate patud“ – „Isiksus riigi vastu“ (1884) – küllaltki aktuaalne ka tänases päevas. Tema arvates on ühiskond seaduseandjate arvates nagu taigna tükk, mille võib vormida nii nagu nemad tahavad. Seaduseandja peaks lähtuma ühiskonnast, väärtustest jne. Isiksus riigi vastu. Seal tõi ta välja mõtted ühiskonna ja õiguse osas. Küsimus oli selles, millega seadusandjad üldse vääriksid ühiskonnaliikmete tähelepanu või poolehoidu. Inimesed olevat liiga leplikud seadusandja vigade suhtes. Seadusandja, luues halba seadust, võib tervele ühiskonnale tekitada korvamatut kahju, sest need seadused ja printsiibid jäävad ühiskonda alles ka pikaks ajaks pärast seda, kui seadusandjad on lahkunud. Ühetüübilisus on nõrk koht tema teoorias .
    Spencer ülistas üksikisikut. Tegude taga pole mitte keegi teine, kui vaid ühiskonnaliikmed. Nt keel – kust tekkinud? Ühiskonnaliikmed olid selle leidnud oma huvides. Samas seadusandja aeg-ajalt kuritarvitab seda keelt.
    Kust tulevad sobimatud seadused? Seadusandja peab ühiskonda taignatükiks, millest saab vormida oma tahtmise järgi mida iganes. Ühiskond aga ei ole selline plastiline, tuleb arvestada eripärasid.
    Teda häirib see, et seadusandjatel pole spetsiaalset ettevalmistust.
    Darvinismiga seoses: ühiskond peab arenema vabalt, kellelgi pole õigust sekkuda toimuvasse. Liikmed peaksid saama tegutseda vabalt, kuid peaksid arvestama, et nende käitumine ei läheks vastuollu teiste huvidega . Riigil võiks olla öövahi roll – sekkuda siis, kui midagi viga on ja ühiskond magab. Riik ei peaks kedagi toetama – ei tohiks olla haigekassasid jne. Bioloogiliselt on vastuvõetamatu toetada nõrgemaid tugevamate arvel.

    2. INIMÖKOLOOGIA

    Juured 17-18. saj, sest siis oli prantslane Charles Louis de Montesquiau (1689-1755). Teda loetakse inimökoloogia rajajaks. Inimökoloogia – kõik, mis ühiskonnas toimub, sõltub rahvastiku arvust, tihedusest, elanikkonna rändest ja kliimast . Montesquiau tähtsaim raamat “Seaduste vaim”, selles teoses käsitleb põhjalikult seisukohti, mis on saanud inimökoloogia baasiks . Kõigepealt küsib Montesquiau, mis on seaduses: need on hädavajalikud suhted või seosed, mis tulenevad asjade olemusest. Ta leidis, et kõikidel elusatel olenditel on olemas omad seadused, seadused ise jagunevad 2 gruppi:


  • Algmõistuse poolt loodud seadused – objektiivselt olemas olevad seadused. On loodud algmõistuse poolt (Jumala poolt), ning oma olemuselt on need suhted algmõistuse ja erinevate olevuste vahel ning suhted olevuste endi vahel,
  • Inimese poolt loodud seadused
    Seega peab inimene arvestama sellega, et ta on mitmete erinevate seaduste mõjuga seotud (seadustega, mille ise on loonud ja seadustega, mida pole ise loonud). Inimolemuse pahameelsus avaldub selles, et inimene ei täida alati seadusi, ka mitte neid, mida ta ise on loonud. Seadused ja õigus ise tekivad, siis kui inimesed lähevad kogukonnast üle ühiskonda, ja see liikumine leiab aset inimeste vaheliste suhete pingestumise tulemusena. Neid pingeid, mis tekivad ühiskonnas, neid saab reguleerida seaduste abil.
    Montesquiau on sõnastanud paar mõtet, mis on tänapäevani kestnud:
  • Seadused peavad olema loodud konkreetse rahva jaoks
  • Seadused, mis luuakse peavad olema kooskõlas antud ühiskonna arengutasemega
  • Oluline seadusloome juures on arvestada piirkonna kliimaga (sest vastavalt kliimale kujunevad välja erinevad inimtüübid, elulaad ja temperament kõiguvad koos kliimaga, mida külmem seda tugevamad ja elavamad inimesed, soojemates aga loiumad, temperamentsemad => seadusi on rohkem tarvis soojematesse), rahva eluviisiga ja elanikkonna vibratsiooniga ja iibega.
    Montesquiau on siiski filosoofias idealist . See väljendub tema mõtetes rahva vaimust – rahva vaim jaguneb:
  • Võrdsuse vaim – demokraatia eeldab võrdsuse vaimu-
  • Ebavõrdsuse vaimmonarhia eeldab seda vaimu.
    Montesquiau hoiatab , et riik saab areneda vaid siis, kui ebavõrdsuse vaim ja võrdsuse vaim on oma vahel proportsioonis. Liiga palju võrdsuse vaimu lämmatab demokraatia.
    Millist seost võib näha seaduse ja iibe vahel?:
    • Seadus on efektiivne vahend sündimuse reguleerimiseks – nendes riikides kus sündimus on suurem kui majanduslik võimalus, peaks sündimust piirama (nt Hiina); nendes riikides kus elanikke liiga vähe, kuid majanduslikke võimalusi küllalt, peaks jällegi seadusega tõstma.
    Montesquiau: ainsaks mõjuvõimsaks relvaks, millega majanduslik-sotsiaalseid probleeme lahendada on õigus, seadus peab aga välja kasvama just sellest ühiskonnast, siis ja praegu.
    • Inimökoloogia (19.-20.saj) eelkäija – igasugune õigusloome peab teenima enda rahva huve. Õigust ja seadusi tuleks luua selle riigi poolt, millise ühiskonna jaoks seda luuakse. Seaduste kohandamine erinevate ühiskondadega ei ole õige. Siis on kõige paremini tabatud rahva vaimu ja loodud just selle rahva jaoks. Oleneb kliimast, rahvastiku rändest, mulla viljakusest, iibest ja ka ühiskonna geograafilisest paiknemisest. Olenevalt piirkonnast tema arvates vajatakse erinevaid seadusi. Põhja pool on tegusamad ja tervemad inimesed, ning nemad saavad oma asjadega võib olla ka iseseisvalt hakkama. Lõuna poolseid inimesi uinutab soe kliima ja nende mõttetegevus ei ole nii ergas. Neile oleks seadusi vaja, kuidas neid korrale kutsuda. Tema leidis, et seal kus on iibe probleemid, annab seadustega seda reguleerida ja tal oli õigus.
    • Seaduste vaim“ (1748) – seaduse ja õiguse teemadega tegeles
    • Seaduste mõiste ja subjektid mõiste -seadused on seosed, mis on erinevate olevuste vahel, mis tulenevad asja olemustest enestest. Kõigepealt on olemas algmõistus, siis erinevad olevused (taimed loomad, esemed kellel on omad seadused, mille alusel nad eksisteerivad ja hävivad) seadused on algmõistuse ja erinevate olevuste vahel ja seosed erinevate olevuste endi vahel. Me kõik oleme subjektideks selles ruumis. Teiseks on sellised seadused, mida me ei ole ise loonud vaid on loodud algmõistuse poolt. Inimene on oma olemuselt pidevalt uut otsiv . Inimene on aldis vastu võtma ühiskonna poolt loodud uusi seadusi. Rahvavaim , mis on aluseks seaduste loomisel, - on võrdsuse vaim ja ebavõrdsuse vaim- sellest, milline vaim domineerib , sõltub selle riigi vaim. Võrdsuse vaim viib demokraatia. Seadused on hädavajalikud seosed, mis tulenevad asja enda olemusest. Teisisõnu, inimestevahelised suhted, mis tekivad ühiskonnaelu käigus. Seadused on niisugused nähtused, mis ei ole omased ainult inimestele. Seaduste subjekte on palju, sest kõikidel elusatel ja elututel on oma seadused. Lisaks sellele on olemas nn algmõistus. Seda võib jumalusena tõlgendada. Algmõistusel on ka omad seadused. Seadused on tegelikult vajalikud seosed algmõistuse ja elutute objektide ja elusate olendite vahel ja omavahelisi seoseid elusate olendite vahel. Igal tasandil on nad isemoodi .
    • Seaduste liigid - Montesquieu eristab loodusseadusi ühiskondlikest seadustest . Neid, mille järgi inimesed elu korraldavad, on 2 liiki: 1) need, mida ise on loodud seadusandjana või ühiskonnas;

    2) need, mida ise pole loodud – loodud teiste inimeste või algmõistuse poolt.
    Mõtlemiskoht on selles, kui inimene enda jaoks seadused loob ja neid ei järgi. Sellele probleemile leiab Montesquieu vastuse loodusest – inimesel on kalduvus mitte rippuda mingites käitumisvariantides, inimene on otsiva loomuga, kes võib enda jaoks pidevalt välja töötada uusi reegleid ja käitumismudeleid.
    • Rahvavaim ja selle liigid

    Ürgkogukondliku korra ajal ei olnud seadusi. Seadus osutus vajalikuks siis, kui inimesed lähevad teatud asjade pärast tülli. Ta leiab, et kui kogukond kasvab üle ühiskonnaks, siis tekib see moment, kus inimeste vahel hakkab tekkima ebavõrdsus, maiste väärtuste ebavõrdsus. Siis tekib vajadus seaduste järele. Montesque uurides erinevaid õigusi leidis et õigussüsteem on erinev, eri maadel on erinevad käitumisnormid, inimesed ei ole normi ja hälbe suhtes kokku leppinud. Vajadus seaduste järele tekib siis, kui kodakondlikud seadused pole võimelised uusi suhteid reguleerima. Kui kogukond (perekond, sugulaskond ) sotsialiseerub, ühiskonnastub, on tarvis teiseliigilisi regulatsioonivahendeid – seadusi. Ta on üks esimesi, kes taipas , et erinevad õigussüsteemid erinevad üksteisest mitmete tegurite poolest, ja seetõttu pole võimalik luua universaalset käitumisjuhist kõikide õigussüsteemide jaoks. Sellest lähtuvalt võib teda pidada ka võrdleva õigusteaduse klassikuks. Seaduste loomisel tuleb arvestada ka rahvavaimuga (ühiskonna tõekspidamistega, arusaamadega). Seadused peavad sündima seal ühiskonnas, mille jaoks nad mõeldud on ja seadusandja peab ühiskonna vajadustega (rahva vaimuga) arvestama ka siis, kui ta ise polegi nõus sellega. Rahvavaimu liigid:
      • Võrdsuse vaim - viib demokraatia tekkimisele
      • Ebavõrdsuse vaim – viib monarhia ja türannia juurde

    Montesquieu uskus, et seadused peavad arvestama ka kliimat, maastikku , rahvarännet, iivet. Kui mõelda, kui erinev on see geograafiline asend, see riik, kus inimesed elavad, siis inimväärseks ja edasiviivaks selles ühiskonnas saab olla just see töö, mida seadusandja ära teeb. Nt iibe tõstmine seaduse meetmetega.
    Temperament ja iseloom oleneb elupiirkonnast ja tempereatuurist.

    3. KONFLIKTITEOORIA

    Kaks peamist esindajat: poolakas Ludvig Gumplowiz (1838-1909) ja Karl Marx (1818-1883)
    LUDWIG GUMPLOWIZ – tema arvates on sotsioloogia aineks ühiskondlikud e sotsiaalsed nähtused:
  • Avalikud nähtused – vaid need saavad olla sotsioloogia aineks. Ühiskondlikud nähtused on suhted inimeste ja inimgruppide vahel ja need suhted tekivad gruppide ja kollektiivide koostöö tulemusena.
  • Eranähtused
    Konfliktiteooria avaldub Ludvigi riigi käsitluses. Riik – vähemuse võimuorganisatsioon enamuse üle.
    Gumplowic toob sellesse mõistesse juurde veel ühe mõiste – etniliste gruppide mõiste – mitte ükski riik pole tekkinud ja ei saagi tekkida teisiti, kui nii, et üks etniline grupp allutab oma võimule teise etnilise grupi. Algselt on igas ühiskonnas olemas 2 klassi, need on allutatud klass ja ülemklass. See konstruktsioon kestab kuni väljastpoolt selle riigi piire transporditakse või tuleb ise juurde kolmas klass e vahendav klass, kes lööb kiilu ülem ja alamklassi vahele. Tavaliselt on selleks välismaiste kaupmeeste klass. Ajaloolise arengu käigus sulab esimesena ülemklass kokku keskklassiga ja siis ka alamklass , ning olulisim tulemus on, et ülemklass liitudes alamklassiga tõstab alamklassi kultuurilist taset ja tegelikult sellise protsessi tulemusena tõuseb kultuuritase terves ühiskonnas. Nii see siis jätkub ringina => kõik sotsiaalsed klassid on pidevas konflikti seisundis.
    Klasside liitumisega käib alati kaasas etnotsentrism – ühe rahva veendumus selles, et üks rahvas on kõikide olnud ja olevate rahvaste hierarhia tipus .
    • Riik = ühe etnilise grupi valitsemine teise etnilise grupi üle
    • Klassid: valitsev ja allutatud + vahendav (või kesk-) klass
    • Etnotsentrism

    Õiguse efektiivsus - suhe õigusnormides sisalduvate eesmärkide ja nende sotsiaalses praktikas realiseerimise tulemuse vahel. Iga õigusnorm on ellukutsutud mingi konkreetse probleemi lahendamiseks. Kui norm juba välja töötatakse, siis see on juba kindla eesmärgiga ellukutsutud.
    Vaadatakse kas see norm täidab oma eesmärki ja selle järgi hinnatakse, kas õigusnorm on efektiivne.
    Ta lähtus riigi mõistest. Riik pole midagi muud, kui ühe etnilise grupi ülemvõim teise etnilise grupi üle.
    Gumplowiczi klassid - algselt on kaks klassi:
    • Valitsev klass
    • Allutatud klass

    Mõnda aega selline ühiskond toimib, alati ilmub aga välja keskklass . Keskklass tuleb reeglina väljastpoolt. Tema ajal olid need välismaised kaupmehed uue kultuuri ja tõekspidamistega. Nõnda kinnistub ta siis kahe klassi vahele ja hakkab neid kultuuriliselt mõjutama. Hakatakse kokku sulama. Valitsev klass hakkab tõekspidamistest loobuma . Lõppkokkuvõttes hakkab välja kujunema uus valitsev klass. Esialgu ei tea, milline klass nüüd tippu tõuseb. Selle protsessiga võib kaasneda etnotsentrism.
    Etnotsentrism – situatsioon, kus üks rahvus mingis ühiskonnas leiab, et tema on n-ö kõikide rahvuste keskmes.
    KARL MARX
    Saksa filosoof Karl Marxi õpetuse järgi on ühiskond pidevas arenemises, kusjuures see areng toimub dialektiliselt – madalamatelt vormidelt kõrgematele, kuid see ühiskonna arenemine ei toimu kaootiliselt ega stiihiliselt, vaid ühiskond areneb seaduspäraselt.
    • Esmatähtis on materiaalne.
    • Dialektiline materiaalne ajalookäsitlus - ühiskond on pidevas arengus, nagu ka kõik materiaalsed esemed.

    Dialektika seadused – arenguseadused on võimalik sõnaselgelt välja öelda:
    • Vastandite ühtsuse ja võitluse seadus – vastandite olemasolu kutsub esile arengu.
    • Kvantitatiivsete nähtuste kvalitatiivseteks ja vastupidi ülemineku seadus – vastuolude akumuleerimise tulemusena tekib kvalitatiivselt parem nähtus (suure plahvatuse tagajärjel).
    • Eituse eitamise seadus – iga nähtus elab aja ära, aga vastuolud, mis muutusteni viivad, pesitsevad nähtuse enda sees.

    Karl Marx on tegelikult majandusteadlane. Tema sotsiaalse konflikti kirjeldus on majandusterminitega seotud. Tema idee aluseks on see, et maailma ja ühiskonna arengu aluseks on majandus, majandus tingib ülejäänud nähtused, mis üldse võivad olemas olla. Kõige olulisem on see, et töölisklassil oleks riided seljas ja kõht täis, alles seejärel on mõtet hakata rääkima kõrgelennulistest ideedest, kosmilistest avarustest. Enamus sotsiaalmajanduslikke formatsioone on klassiühiskond, kus on pidevas võitluses alamklass ja ülemklass. Üks võitleb võimu säilitamise, teine positsiooni parandamise eest. Sellest klasside võitlusest hakkab sotsiaalse konflikti temaatika hargnemine . Põhikategooriad:
    • Tootlikud jõud – inimfaktor e töötajad; asjad e tootmisvahendid ja töö objekt.
    • Tootmissuhted – suhted, mis tekivad tootmisprotsessis. Nendega seondub omandisuhete mõiste.
    • Tootmisviistootlike jõudude ja tootlike suhete summa. Tootmisviise on sama palju kui sotsiaalmajanduslikke formatsioone. Need erinevad eelkõige majanduse poolest. Nõnda nimetab Marx järgmisi tootmisviise: ürgkogukondlik, orjanduslik, feodaalne, kapitalistlik, sotsialistlik, kommunistlik. Üleminek ühelt teisele ei saa toimuda rahulikul teel, sest tootlikud jõud ja tootmissuhted lähevad kapitaalselt vastuollu. Konflikti lahendiks oleks see, kui tootlikud jõud (tootmisvahendid) ühiskonnastatakse, kui tekib plaanimajandus, raha kadumine.
    • Klassid

    Sotsiaalne revolutsioon – ülemklassid ei saa ja alamklassid ei taha enam nii elada.
    Marx sõnastas 3 ühiskonna arengu seadust:
  • Vastandite ühtsuse ja võitluse seadus, mille järgi igas nähtuses on olemas seesmised vastuolud, mis toovad ühiskonna uuele arengutasandile
  • Kvantitatiivsete muutuste kvalitatiivseteks muutusteks ja kvalitatiivsete muutuste kvantitatiivseteks muutusteks ülemineku seadus
  • Eituse eitamise seadus
    Kokkuvõtteks on igas nähtuses sisemised vastuolud, mis hakkavad üksteist eitama, ja need vastuolud viivad ühiskonna kvalitatiivsele hüppele, mille tulemusena jõuabki ühiskond kõrgemale arengu tasemeni kui ta seni oli.
    Marxi arust on olemas ürgkommunism – riigieelne ühiskond, olemas pole ka õigust.
    (Hegeli järgi TEESist ANTITEESI)
    Ürgkommunism murdub ja moodustub riigi, õiguse ja klassidega ühiskond, taas vastuolud
    (Hegel järgi ANTITESIST SÜNTEESI)
    Peale viimase murdumist moodustub kommunistlik ühiskond, taas riigita ja õiguseta
    Marxi käsitluses ühiskonnast:
  • majandus on baas.
  • Pealiskiht õigus, eetika , moraal, haridus , perekond (Õigus pole midagi muud, kui pealisehituslik nähtus, õigust ei saa ka olla õiglane objektiivses mõttes õigus ise on loodud selleks, et kaitsta valitsevate klasside huve => õigus saab olla õiglane vaid klassipositsioonilt vaadates)
    Kirjeldades sotsiaalset konflikt peab tagasi minema majanduse juurde:
  • Tootlikud jõud:
  • Inimfaktor – tootjad, töölised
  • Asjaline element :
  • Tootmisvahendid
  • Tööobjekt
  • Tootmissuhted, need tekivad inimeste vahel tootmisprotsessi käigus
    Aktiivne element ühiskonnas on tootlikud jõud, toomissuhted on aga konservatiivsed . Ajaloolised hakkavad tootmissuhted takistama tootlike jõudude arengut. Tootmissuhted peaksid arenema koos tootlike jõudude arenguga. Need kaks poolt eksisteerivad aga koos nähtuses –
    Tootmisviis – tootlikud jõud + tootmissuhted, selle mõiste langeb aga kokku sotsiaalmajanduslike formatsioonide mõistega, milledeks on:
  • Ürgkogukondlik ühiskond ja tootmisviis
  • Orjanduslik ühiskond ja tootmisviis
  • Feodaalne ühiskond ja tootmisviis
  • Kapitalistlik ühiskond ja tootmisviis
  • Sotsialistlik ühiskond ja tootmisviis
  • Kommunistlik ühiskond ja tootmisviis
    Tootmisviise on samapalju kui ühiskondi => kindlat tüüpi tootmine toimub kindlat tüüpi ühiskonnas, järelikult on majandusel alati oma nägu => nendel pealisehituslikel nähtustel on oma nägu. Üleminek ühelt tootmisviisilt teisele saab toimuda sotsiaalse revolutsiooni kaudu ja sellele viib konflikt, lepitamatu vastuolu tootlike jõudude ja tootmissuhete vahel, ning see vastuolu pole lahendatav teisiti kui relvastatud ülestõusu tulemusena, mille eesmärgiks on siis kaotada erinevad klassid, eraomandus, ühiskonnastada tootmisvahendid, kui kaob vastuolu erinevate klasside vahel, siis kaob ka sotsiaalne konflikt => niisuguseks ühiskonnaks oleks kommunistlik ühiskond, kui tootlikud jõud saavad luua piiramatus koguses materiaalseid väärtusi ja see jagatakse kõigi vahel vastavalt igaühe vajadusele. Karl Marx ja tema kaaslane Engels arvasid, et pole mõtet rääkida arengust, kui majanduslik tase on nõrk
  • PSÜHHOLOOGILINE SUUND PSÜÜHIKA ROLL INIMKÄITUMISES


    Tekkis 19 saj. Inimkäitumist ja kõikide sotsiaalsete nähtuste arengut püüti seletada inimpsüühikaga, inimteadvuse kaudu.
    GABRIEL TARDE (1843- 1904 ), talle kuulub teooria kollektiivse psühholoogia kohta, mida on nimetatud ka intermentaalne sotsioloogia e ajudevaheline psühholoogia. Sel ajal tekkis sotsiaalpsühholoogiline koolkond. leidis, et uurides ühiskonnateadusi, ei saa mööda minna psühholoogiast. Sotsioloogia on kollektiivne psühholoogia, ajudevaheline sotsioloogia. Ühiskonnateadused ja nende uurimine on võimalik sellepärast, et ühe inimese teadvuses sisalduvad elemendid, mida ta on võimeline edasi andma teistele ühiskonnaliikmetele. Inimeste suhtlemise teeb võimalikuks see, et nad matkivad üksteist, see toimub sugestsiooni ehk sisendamise kaudu, mida ta nimetas psühholoogiliseks nakatumiseks. Sotsioloogias on võimalik tegeleda ainult korduvate nähtustega.
    Tarde väidab, et ükskõik, milline psühholoogia on võimalik ainult nii, et individuaalpsühholoogia sisaldab elemente, mida üks teadvus võib teisele üle anda, need teadvuse elemendid võivad oma vahel ühineda, moodustades tugevaid sotsiaalseid jõudusid, piltlikult on see, nentis Tarde, et ajud omavad omavahel mõttelisi sildu ja selle silla vahendusel püüab üks aju teiste ajudeni viia oma arvamusi ja veendumusi, ning selle protsessi käigus toimub selline nähtus nagu psühholoogiline nakatamine ja nakatumine . Sotsioloogia kui kollektiivne psühholoogia – ajude vaheline psühholoogia. Ühe inimese teadvus on võimeline teise inimese teadvusesse üle kandma veendumusi, uskumusi ja teadmisi. Inimeste teadvus ei ole võimeline edasi andma tundeid.
    Sotsioloogia ainena näeb Tarde ainult korduvaid nähtusi.
    On võimalik eristada 3 sotsioloogilist protsessi:
  • Kordamine – see on ühisel tasandil väljenduv imiteerimine. Juba ajalooline käsitlus annab tunnistust selle kohta, et kõik nähtused kaasa arvatud riigivormid korduvad. Tarde toetub Aristotelese riigivormide käsitlusele – oluline on leida vastus mis?, kes? Ja kelle? Huvides valitseb:
    See on lõpmatu ringkäik, mis saab alguse monaarhiast, mis transformeerub türanniaks, mis omakorda aristokraatiaks. Tarde arvates riigivormide ringlemine annab tõestust, et ka kõigi teiste nähtuste areng toimub korduva skeemi abil (v.a tunded). Matkimise kohta oli Tardel 2 seadust:
    • Toimub liikumine seestpoolt väljapoole, st algul imiteeritakse nähtusi, mis on seotud inimese enda teadvusega, siis alles imiteeritakse välise maailma nähtusi.
    • Liikumine kõrgematelt vormidelt madalamatele (nt kultuuri vormide liikumine kõrgematelt vormidelt madalamatele, mõisakultuur -> talupojakultuur).
  • Opositsioon – Tarde leiab, et kõigepealt tuleks pöörata pilk mütoloogiale, kus on juttu heade ja halbade Jumalate omavahelisest võitlusest. Opositsioonil on erinevaid vorme:
    • Kergemad – nt vaidlus
    • Raskemad - nt sõda

    Opositsiooni elementidena on oluline, et saaks rääkida:
    • Seesmine opositsioon – tekib kui inimesel on ühel ajal 2 või enam erinevat ideed, mida matkida
    • Välimised opositsioon – et opositsioon jõuaks sellele tasandile e sotsiaalsele tasandile on vaja et eelnevalt tekiks seesmine tasand. Seejärel peab inimene teadma, et teised isikud on valinud matkimiseks vastandlikud nähtused (teised on teinud vastupidise valiku). Opositsioon on viinud ühiskonna eri kihid vastasseisuni, sest opositsioon on tarvis lahendada.
  • Kohandumine e adapteerimine – Tarde keskendub inimese erinevatele leiutistele. Kui inimene hakkab mingit eset välja mõtlema, peab ta esmalt mõtlema:
    • Mida on tarbijale vaja?
    • Kuidas seda vajadust rahuldada?

    Leiutis sünnib, kui need kaks küsimust teineteisega kohanevad. Leiutised ise peavad kohanema nende esemetega, mis olid juba enne olemas.
    Tarde leidis, et need 3 elementi suudavad ära seletada kõik ühiskonnas toimuvad sotsiaalsed protsessid. Tegelikult nii ei ole. Nende kolme elemendi kaudu luuakse side ühiskonna liikmete vahel – see võib viia ühiskonda edasi.
    SIGMUND FREUD (1856-1939)
    On üks ainus jõud, mis paneb inimesi tegutsema, see on seksuaalenergia e libiido. Freudi kohaselt pole inimene midagi muud kui tsiviliseeritud loom. Nagu ka loomariigis, nii ka inimeste seas mõjutab libiido inimese kõiki käitumisakte. Inimese seisundi teeb keeruliseks tema tsiviliseeritus, sest kui loomad saavad alati astuda seksuaalvahekorda, siis inimene seda teha ei saa – nad peavad libiido maha suruma. Siit tuleneb, et see energia, mis oleks loomulikult väljendunud libiidos, jääb kulutamata, järelikult tuleb see kulutada muul viisil.
    Siin on inimesel 2 võimalust:
  • Ta võib selle energia suunata ühiskonnale kasulikele asjadele (nt töö, kunst )
  • Tulenevalt isiksuse psüühika iseärasusest ei rahulda seda energia mitte positiivses, vaid see väljendub hälbekäitumises või ühiskonna vastases käitumises
    Inimese areng on kiire ja seksuaalsus ilmneb juba varases lapsepõlves. Freud leiab et inimene oma ontogeneesi e isikliku arengu protsessi algstaadiumis (lapsepõlves) läbib kõik filogeneesi e inimese kui liigi arengu tunnused (nt väiksed kuni 5a poisid kiinduvad reeglina oma emasse, see kutsub esile pahameelsust isades – elektra kompleks ; tüdrukud 3-7a kiinduvad oma isasse, s.o Oidipuse kompleks; 8-9a toimub lapse ühiskonna kõlblikuks muutmine).
    Freud on tõmmanud paralleele ühiskonna arenguga. Ta leiab, et tema teooria abil on võimalik inimese käitumist kui sellist seletada.
    CARL GUSTAV JUNG (1875-1961)
    Freudi kõrval tuleb rääkida ka tema kuulsast õpilasest Karl Gustav Jung (1875-1961). Ta oli Freudi õpilane, kuid tema tõekspidamised ja teaduslik lähenemine inimese käitumisele erines Freudi omast oluliselt.
    Jungi eristab Freudist 2 põhijoont:
  • Ta ei absolutiseerinud libiidot
  • Leidis, et inimese psüühikas on lisaks isiklikule alateadvusele teadvuse sügavam kiht – kollektiivne alateadvus, mille moodustavad arheotüübid. Need on formaalsed struktuurid , millel on teadvusesse sattunult võime esile kutsuda kujutlusi. Teise seletuse kohaselt arheotüüpidest on need alateadvuslikud skeemid , mis akumuleerivad eelmiste põlvkondade kogemusi ja teadvusesse sattunult kutsuvad need esile kujutlusi. Arheotüübid ise pole kujutlused, nende struktuur ise on senini teadmata.
    Jung eristas järgmisi arheotüüpe:
  • Ise – ( selbst ) – olulisim arheotüüp. See kujutab endast inimese teatud alateadlikku tungi püüelda terviklikkuse ja stabiilsuse poole. Ise – see on eesmärk, mille poole liigutakse, seetõttu ilmneb ise pigem keskealiste inimeste juures. Ise on selline arhetüüp, mille ülesandeks on tasakaalustada kõiki teisi arhetüüpe. Ise on nähtus, mis ajus küpseb alles neljakümnendates eluaastates. Siis on ise võimelisem olema tasakaalustaja (kogemused on olemas).
  • Anima e naine mehes – see pole sugunäärmetel põhinev mõiste, vaid kultuuriline. Ajaloolise arengu käigus on mees naisega suheldes saanud teatava aimu naise olemusest, tänu animale ongi mees võimeline naisest aru saama. Naiste ja meeste vahel on teatud sarnaseid jooni (mõttemaailmad), kuid samas erineb naise ja mehe mõtlemine totaalselt teineteisest. Anima viitab sellele, et igas mehes on natuke naist. See on kultuuriline fenomen . Anima on vajalik, et erinevatesse sugukondadesse kuuluvad inimesed saaksid suhelda. See võimaldab aru saada nt naisterahva kapriisidest.
    Animus e mees naises – naised peaks mehi mõistma ja neile andeks andma pidevalt (pole päris loomulik)
  • Vari – nähtus inimese teadvuses, mis on sinna ülekandunud loomariigist. See arheotüüp sisaldab endas kõige halvemat, mis inimese on (nt agressiivsus, viha, kättemaks). Koondab selle, mis pärineb loomariigist, ürgajast – lööb välja nt afektiseisundis.
  • Persona e mask - see tekib kahe vastandliku jõu tulemusena:
  • Kollektiivse alateadvuse poolt isikule esitatud nõudmised
  • Sotsiaalne surve, mis ei lase arheotüübil vabalt realiseerida.
    Inimene peab endale ühiskonnaga suheldes ette tõmbama maski. Inimese loomupärane olemus ei pea alati välja paistma, sest muidu ei läheks ta kokku nt kollektiivse alateadvuse poolt esitatud nõuetega.
  • Ego personaalne teadvus – pole nii oluline kui ise, sest isel on olulised ülesanded, nimelt peab ise hoidma tasakaalu:
  • Ego ja isikliku alateadvuse vahel
  • Ego ja kollektiivse alateadvuse vahel.
  • Eriti tuleb tähelepanu pöörata varjule.
    Psüühika funktsioonid:
  • Mõtlemine kui ratsionaalne funktsioon
  • Tundmine kui irratsionaalne funktsioon
  • Haistmine kui ratsionaalne funktsioon
  • Intuitsioon kui irratsionaalne funktsioon
    Tavaliselt isiksusel üks neist funktsioonidest domineerib. Kui see domineeriv muutub liiga suureks, toob see endaga tagasilöögi. Hakkavad ilmnema psüühilised häired, mis kutsuvad esile ka tema hälbivat käitumist. Nii juhtub ka siis, kui mingi arhetüüp hakkab liigselt domineerima (eriti vari). Isiksuse areng toimub arheotüübi integreerumisel teadvusesse. Kui ühiskond surub indiviidi kollektiivset alateadvust maha, võib see esile kutsuda plahvatuslikke käitumisakte ühiskonnas. See, milline arheotüüpidest hakkab domineerima, sõltub kuidas selle arheotüübiga manipuleeritakse, s.t arheotüübid on suunatavad, nende jõudmine teadvusse aga paratamatu.

    Üksikud teoreetikud


    VILFREDO PARETO (1842-1923)
    • Inimkäitumise uurimiseks on sobilik loogilis-eksperimentaalne meetod (nähtused (faktid) → seadused → faktid). Mistahes nähtused kutsuvad esile nende seaduspärasuste tunnetamise ja kui need seaduspärasused on juba avastatud, siis tuleb nendelt seadustelt tagasi liikuda faktide enda juurde, et kontrollida, kas need seadused on ikka veel kehtivad.
    • Inimkäitumine jaguneb loogiliseks ja mitteloogiliseks. Et anda hinnangut sellele, kas ta on loogiline või ei, tuleb lähtuda sellest, kas need meetodid, mida inimene on valinud oma eesmärkide realiseerimiseks, on ikka kohased sellele eesmärgile. Järelduse teeb Pareto kriitilise : valdavalt on käitumine mitteloogiline.

    Loogilist käitumist on võimalik täheldada kolmes sfääris (teatud kahtlustega sedagi ):
    • Majandusainsana kindlalt loogiline.
    • Teadus – üldiselt loogiline, kuid samas nt teoloogid räägivad mingist olendist, keda pole keegi näinud.
    • Poliitika – selleks, et inimene üritaks mitteloogilist käitumist paremana näidata, on võimalus enda verbaalne tõestamine. Näiteks tuuakse poliitikud . Seega võib ka poliitika panna loogilisuse osas küsimärgi alla.

    Põhikategooriad, mille järgi Pareto loogikat lahti seletab:
    • Residum (jääk) – määrab ära inimese mitteloogilise käitumise koos derivatsioonidega.
    • Derivatsioon ( tuletis ) – loogilisuse kate mitteloogilisele käitumisele.

    Jääkide klassid:
    • Kombinatsioonide instinkt – tung otsida uusi lahendusi, manipuleerida. See on osavus . Need, kellel see klass domineerib, on emarebased.
    • Agregaatide püsivus (kogumi säilivus) – ei taha muutusi. Poliitikas isalõvid ja emarebased tasakaalustavad teineteist. Eliitide ringluses ütleb ta, et üleminekuperioodidel domineerivad poliitikas ja ühiskonnas emarebase tüüpi isikud, aga kui ühiskond stabiliseerub, on isalõvide periood.
    • Vajadus väljendada tundeid – käitumine tunnete väljendamiseks.
    • Ühiskonnaga seotud jäägid ( sotsiaalsus ) – poolehoid mingile kollektiivile, eneseohverdamise vajadus, kaastunne , haletsus. Teatud määral on see hea ja normipärane. Siia kuuluvad ka sotsiaalse hierarhiaga seotud suhted (nt ülemus ja alluv).
    • Indiviidi ja tema sõltuvuste integratsioon – pahed, mis elu juurde kuuluvad ja võivad ka mürgitada. Sõltuvus on normaalne, sest ta on juurdunud.
    • Seksuaaljääk – pakub psühholoogidele huvi, kui lisanduvad psüühilised, teadvusega seotud momendid.

    Dervatsioonide klassifikatsioon :
    • Autoriteet (ema-laps) – peab tegema midagi, sest midagi „on nii”.
    • Tavad, traditsioonid (üliautoriteed; isa, vanaisa) – kõrgema autoriteedi appi võtmine.
    • Fiktiivsed isikud, olendid – jumalaga hirmutamine vms.
    • Verbaalne tõestamine – nt ühe ja sama mõtte pidev korrutamine; müstiliste terminite kasutamine, nt euronõue.
    Pareto leidis, et tõsimeelse teadusega , eriti sotsioloogia teadusega uuritakse, ja uuringu tulemus on sarnane vaatamata sellele, millise meetodiga seda uurida. Eriti kindel on uuringu tulemus siis, kui kasutades paralleelselt erinevaid meetodeid, jõuame ikka samale tulemusele.
    Inimese käitumist saab jagada kaheks:
  • Loogiline käitumine – selline käitumine, kus tegutsemise eesmärk ja vahendid on omavahel kooskõlas, seda nii teadvuses kui reaalsuses . Loogilist käitumist võib leida väga vähe, seda võib leida teadusest, majandusest ja poliitikast . Ka see pole päris kindel, sest teadus on selline valdkond, mis uurib ainet vaatlemise ja eksperimendi kaudu, aga osa teadlastest räägivad Jumalast – kes seda veel näinud on, seega pole teoloogide argumendid reaalselt kontrollitavad.
  • Mitteloogiline käitumine – seda ei iseloomusta mitteloogiline tegutsemine. See käitumine on selline käitumine, kus käitumise eesmärk ja vahendid pole kooskõlas.
    Enamus inimese käitumisest on mitteloogiline, seda ei taheta näidata, seetõttu üritatakse näidata, et käitutakse loogiliselt. Sotsioloogide näol on tegemist inimestega, kes püüavad näidata, et nende käitumine pole loogiline, seetõttu ei meeldigi sotsioloogid inimestele.
    Inimese psüühikas on 2 liiki nähtusi, mis mõlemad seonduvad loogilise ja mitteloogilise käitumisega:
    • Jääk e residum püsiv e konstantne nähtus. Inimese psüühikas on 6-klassi jääke, need määravad ära inimese loogilise käitumise koos tuletistega 6 jääkide klass:

  • Kombinatsioonide instinkt – inimesel on alateadlik tung nähtustega, võimalustega kombineerida, leida uusi konfiguratsioone. Luua midagi uut. See jääk domineerib inimestel, kes püüavad tuua ühiskonna poliitikasse uuendusi ja kelle tegutsemisi iseloomustab leidlikkus. Need on emarebased.
  • Agregaatide püsivus e kogumi säilivus – see jääk domineerib inimestel, kellel on kalduvus säilitada olemasolevat asjade seisu. Need on konservatiivsed ja kellel on kalduvus alluda . Jõumeetodite pooldajad poliitikas on see klass. Need on isalõvid
  • Inimeste vajadus väljendada oma tundeid välistes käitumis- aktides
  • Ühiskonnaga seotud jäägid:
  • Spetsiaalne ühiskond – inimese kalduvus suure ühiskonna sees eristada enda jaoks mingi väike grupp, mille küljes tema süda ripub. Nt inimene hakkab armastama korvpalli meeskonda Kalev
  • Ühetaolisuse vajadus – selle puhul leiab inimene, et õige elustiil on vaid see, mida tema elab. Ühiskond ise surub meile kõigile peale tema poolt aktsepteeritud käitumisvariante
  • Haletsuse ja õeluse nähtus – mõlemad nähtused on inimesele omased, kuid kumbki neist ei tohi hakata domineerima. Samuti ei tohi ühiskonnas olla liiga palju humaansust – see on omane ühiskondadele suurte veresaunade eel.
  • Inimese kalduvus võtta teiste kannatusi enda kanda – eneseohverdus – see kuulub mitte loogilise käitumise alla, sest inimene tegeldes eneseohverdusega ei saa pärast aru miks nii.
  • Hierarhiaga seotud tundmused – väljendub alluva ja ülemuse vahelises suhtes. Ülemuse südamevalu alluva hea käekäigu pärast ja alluva lugupidamine.
  • Indiviidi ja tema sõltuvuste terviklikkus – see jääkide grupp käsitleb inimese nõrkusi, inimese püüdlusi oma nõrkuste rahuldamiseks (nt suits, alkohol ). Tegemist on inimese poolse loogilise käitumisega – inimese vajadused ja rahuldamise eesmärgid on kooskõlas
  • Seksuaaljäägid – inimese seksuaalsed toimingud hakkavad sotsioloogile huvi pakkuma siis, kui need väljuvad puht kehaliselt tasandilt . Kui sellele aktile vastab midagi loogilist
    • Tuletis e derivatsioon – muutuv nähtus. Ka see juhib inimese käitumist just nagu seda teevad jäägid. Tuletised on vahendid, millega inimene püüab anda loogilise katte oma ebaloogilisele käitumisele. Eesmärgiks ikka jätta teistele inimestele mulje loogilisest käitumisest. Neid on 4 eri liiki:

  • Baseeruvad teatud suhetel ja autoriteedil, mis eksisteerivad inimeste vahel. Nt ema ja lapse vahel, ülemuse ja alluva vahel. Autoriteetsem ütleb, et nii peab, sest nii peab; nii on, sest nii on.
  • Võetakse veelgi autoriteetsem isik – nt ema ütleb lapsele, et nii tuleb teha, sest vanaisa ütleb nii; õpetaja ütles, et nii on õige, kuna Aristoteles ütles nii
  • Tuginetakse reaalsuse mitteeksisteerivale olendile – nt kui sa nii teed, siis jõuluvana toob kingituse
  • Verbaalne tõestamine – enamik poliitilisi kõnesid baseeruvad sellel. Pareto leiab, et sellised sõnavõtud on mitteloogilised. Need ei saagi loogilised olla, muidu ei suudaks poliitikud oma eesmärke saavutada. Selle tuletise juures toob Pareto välja nipid , kuidas oma mitteloogilist käitumist põhjendada:
  • Selleks, et info või seisukoht jõuaks teiste inimesteni, tuleb seda mõtet hästi palju korrata
  • Iga kõneleja peab jätma mulje, et tema käitumine on loogiline, isegi kui see seda pole
  • Selleks, et ükskõik milliseid ideid läbi suruda, tuleb õigustuseks kasutada teatud sõnu, mis omavad teatud ühiskondlikus staadiumis maagilist mõju (nt hetkel Euroopa Liit).
    Pareto eliidi ringluse teooria. Oma teooriat alustab Pareto sellest, et inimeste vahel ühiskonnas eksisteerib loomulik ebavõrdsus, mille põhjuseks on inimeste erinev võimekus, mida saab mõõta tema saavutustega. Pareto arvab, et kõik inimesed on põhimõtteliselt võimekuse järgi võimalik ära grupeerida . Inimeste võimekeust saab hinnata 10-palli süsteemis. Kõik võimekad inimesed moodustavad ühiskonnas alati teatud eliidi. Mittevõimakad moodustavad mitteeliidi. Ühiskond jaotub 2 gruppi:
  • Eliit – väike isikute ring, kes vastavas tegevusvaldkonnas on jõudnud professionaalse hierarhia kõrgeima astmeni. Eliit jaguneb 2-ks:
  • Valitsev e poliitiline eliit
  • Mittevalitsev e loominguline eliit
  • Mass.
    Selleks, et seletada eliidi ringlust tuleb tagasi minna 2 esimese jäägi juurde: emarebaste ja isalõvide juurde.
    Optimaalses eliidis on õiges vahekorras emarebased ja isalõvid (neid veidi vähem, sest valitseval klassil läheb rohkem vaja propagandiste kui jõukasutajaid). Kuna emalõvid on eriti hinnas, siis neid tekib juurde ja isalõvid kipuvad välja surema. Nii kaob ühiskonnas tasakaal 2 tüüpi kuuluvate inimeste vahel. See viib sotsiaalse-majandusliku kriisini, mille tingimustes on isalõvisid eliidi hulka juurde saada. Selleks on kaks võimalust:
  • Need indiviidid filtreeruvad ise kõrgklassi, kui on olemas vastavad võimalused ja kanalid –kui need puuduvad siis teine tee:
  • Revolutsiooni puhkemise läbi. Massi hulgast tulenev eliit lükkab kõrvale vana eliidi. Sellel perioodile on iseloomulik jõumeetodite kasutamine, järelikult on ülekaalus isalõvid. Kuid nad on populaarsed kuni ühiskonnas vältab revolutsiooniline periood. Kui see möödub on ühiskonnale taas rohkem tarvis osavaid manipulaatoreid, kes suudaks rahu ajal ühiskonda edasi viia (emarebased).
    Pareto on ka öelnud, et maailma ajalugu on aristokraatiate summa.
    EMILE DURKHEIM (1858-1917)
    Durkheim on Prantsuse teadlane. Ta on oma elu jooksul välja pakkunud erinevaid õiguse teooriaid. Ta oli veendunud selles, et oluliseks oli tööjaotus. Tööjaotus annab infot selle kohta, millised me olema.
    Maailm areneb pideva ratsionaalsuse poole. Durkheim tegi tähelepaneku, et ühiskond koosneb erinevatest institutsioonidest, igal institutsioonil on ühiskonnas täita oma kindel roll, need institutsioonid moodustavad ühtse terviku. Institutsioone võib vaadelda eraldi segmentidena, mis asuvad üksteise kõrval, nagu lahti lõigatud tordi tükid. Ühiskonna struktuur muutub seoses tööjaotusega. See millist tüüpi ühiskonnaga on tegemist, sõltub sellest, mil määral on arenenud tööjaotus. Tööjaotuse järgi on võimalik ühiskonda jaotada primitiivseks ja arenenumaks. Koos tööjaotusega tuleb vaadelda solidaarsust. Sõltuvalt tööviljakuse arengutasemest saab rääkida kahte sorti tööjaotusest - mehhaaniline ja orgaaniline:
    1. Mehhaaniline tööjaotus ja solidaarsus – töötajate väike osakaal ühiskonnas. Ühiskond on homogeenne, ühiskonna liikmed teevad suht sama tööd. See on omane ühiskonna varasematele formatsioonidele. Primitiivsele ühiskonnale omane. Ühiskonnaliikmete tööjaotus on halvasti arenenud, tegeletakse sarnaste asjadega. Ühiskonna arengu tulemuseks on see, et tööprotsess muutub üha keerulisemaks ja töötatakse ühiskonna hüvanguks ja ühe väärtuse loomisel tegutseb korraga palju inimesi – orgaaniline tööjaotus + solidaarsus, nt konveieritöö.
    2. Orgaaniline tööjaotus ja solidaarsus – see on omane arenenumatele ühiskondadele.
    Kui Darwin leiab, et ühel puul võib korraga elada kuni 200 erinevat putuka liiki ja see kooselu on võimalik seetõttu, et need putukad toituvad puu erinevatest osadest. Durkheim kasutab seda näidet ühiskonna tööjaotuse illustreerimiseks. Darwin arvas, et konkurents on väiksem, kui inimesed tegelevad erinevate asjadega. Sest mida sarnasemat töö ühiskonna liikmed teevad, seda suurem on konkurents. Mida arenenum on tööjaotus, seda rohkem on võimalusi inimeste rahulikuks kooseksisteerimiseks, ilma et nad peaks üksteist kõrvaldama. Negatiivseteks külgedeks tööjaotuse juures on, et see võib esile kutsuda kahulikke ilminguid.
    3 äärmuslikku tööjaotuse vormi on:
  • Anoomiline tööjaotus – iseloomulik on üksikisikute egoism, kus ühe elukutse esindajad ei taha teada, mida teiste elukutsete esindajad teevad, see viib selleni , et üks tordi tükk ei taha enam ära mahtuda oma õigele kohale
  • Sunniviisiline tööjaotus – see tõusetub (?) siis, kui teatud ühiskonna liikmed ei saa vabalt otsustada, mis elukutse valida või isik ei teagi, mis ta tahaks teha. Huvipakkuvale erialale ei saa ta minna, kuna ühiskond ei paku seda võimalust.
  • Anormaalne tööjaotuse vorm – üks osa ühiskonna liikmetest on oma igapäevase töö teostamisel ülemäära koormatud tehnikaga – nende tegutsemine on üleorganiseeritud. See toob kaasa tasakaalu puudumise. Ülemäärane tehnika kasutamine e teadustehniline protsess vähendab inimeste osatähtsust tööprotsessis, kuid nõuab inimestel suuriteadmisi. Need ühiskonna liikmed, kes otsivad tööd, nende haridustase (ettevalmistus) kipub ajale jalgu jääma ja suure tõenäosusega ei saa nad tööd.
    Tööjaotus oma olemuselt on elu võitluse tulemus. Ühiskonna teadused, k.a. sotsioloogia, tegelevad Durkheimi järgi käitumistüüpide ja mõtlemisetalonidega. Sotsioloogia aineks on konkreetsed moraalsed ja õiguslikud reeglid, ka seadused, kohtulahendid ja terve ühiskonna normatiivne struktuur kui selline.
    Inimkäitumist mõjutavad reeglid, tavad ja kohustused, mille inimene ühiskonda sündides sealt eest leiab. Järelikult suurem osa norme on olemas ühiskonnas konkreetse inimese tahtest sõltumatult.
    Sotsioloogia ühiskonna teadusena uurib objektiivset reaalsust, mille elementideks on sotsiaalsed faktid, mille summa moodustavad sotsiaalsed faktorid , mis jagatakse 2-ks:
  • Kollektiivsed ettekujutused – ühiskondlikud ideed, siia kuuluvad õigus, religioon ja moraal
  • Sotsiaalne morfoloogia – ühiskonna materiaalne külg – eelkõige tootmisvahendid ja kõik need esemed, mis kuuluvad ühiskonna struktuuri.
    Indiviidist olulisemaks on ühiskond.
    Kollektiivse ettekujutuse kohta ütleb ta, et need ei ripu tühjas ruumis, vaid need sõltuvad millestki. See miski on ühiskonnastatud inimene. Kui siduda see, millest eelnevalt juttu oli (töötajad, solidaarsus), ilmneb järgmine tahkmehhaanilisel ja orgaanilisel solidaarsusel on õigusest tulenevalt kaks liiki:
  • Repressiivne õigus – põhjustab õigusrikkujatele kannatusi, jättes ta teatud hüvedest ilma (vabadus, elu), eelkõige on tegemist kriminaalõigusest tuleneva repressiooniga. Siin on hea tõmmata paralleele mehhaanilise tööjaotusega
  • Restitutiivne õigus – püüab kõrvaldada häired, mis sotsiaalses keskkonnas on esile kerkinud ja see on õige paigutada orgaanilise tööjaotuse ja solidaarsuse alla, kuna sarnaneb sellega. Avaldumisvormideks on tsiviil-, protsessi-, haldus- ja kaubandusõigus.
    Durkheim märkis kollektiivse ettekujutuse kohta seda, et ükskõik millistest nähtustest inimene ka ei räägi, ei saa seda teha mõisteteta selle nähtuse kohta. Mõistete kasutamisel tuleb olla aga äärmiselt ettevaatlik, sest mõiste on inimese ajutegevuse resultaat, mis omab palju subjektiivseid aspekte ja ükski mõiste pole võimeline avama nähtuse olemust tõeliselt. Seetõttu tuleks kõiki nähtusi käsitleda ja vaadelda kui esemeid, mitte mõelda mõistete peale – õigust tuleb vaadelda sellisena nagu ta on ja jätma kõrvale subjektiivsed definitsioonid .
    Vaadeldes inimeste käitumist ühiskonnas, jääb mulje, et nad on oma käitumises vabad ja sõltumatud. Durkheim arvab, et on raske ülehinnata inimeste käitumise suunamisel õiguse tähtsust, sest ainult õigus on selleks korraldajaks, mis loob eeldused ja määrab kindlaks vormid, mille raamides isikud vastastikustesse suhetesse astuda võivad. Õigus garanteerib kohustiste täitmise ja loob need institutsioonid, mille ülesandeks on vaidluste lahendamine.
    Kas kuritegevus on ühiskonnas haiguslik e patoloogiline ilming?
    Durkheim arvab, et kuritegevus pole ühiskonna jaoks negatiivne ilming. Ta arvas, et kuritegevus pole ühiskonna patoloogia väljendajaks, pigem on kuritegevus ühiskonna jaoks normaalne nähtus, põhusteks on:
  • Kuritegevus on omane igale ühiskonnas => ükski ühiskond pole võimeline eksisteerima ilma kuritegevuseta.
  • iga tegu, mida me nimetame kuriteoks tuleneb ühiskonna kollektiivsest teadvusest, ükski tegu iseenesest pole kuritegu .
    Kuriteod on sellised teod, mille ühiskonnaliikmed on ise kuriteoks tunnistanud. Iga kuritegu kahjustab ühiskonna ettekujutust normipärasest käitumisest. Inimeseteadvus reageerib erinevatele tegudele erineva intensiivsusega. Durkheim arvab, nt kui võrdleme tahtlikku tapmist ja halba maitset , siis reageering on erineva intensiivsusega. Oluliseks momendiks nende kahe elemendi – inimteadvuse ja käitumisakti vahel on veel aja mõiste, konkreetne situatsioon, kus see käitumisakt aset leiab, nt tavaliselt on suhtumine tahtlikku tapmisesse negatiivne ja tavaliselt inimese teadvus reageerib intensiivselt, kuid mõningates erandlikes tingimustes, nt sõjas on kuriteoks hoopis mittetapmine. Durkheim on leidnud, et ühiskonna haiguslikku e patoloogilist seisundit kuritegevus otseselt ei näita, kuid samas märgib, et teatud tingimustel võtab kuritegevus ebanormaalsed jooned. Ühiskonna jaoks muutub kuritegevus ohtlikuks, kui ületab piirid, mis on normaalsed antud tüüpi ühiskonnale ja tulenevad selle ühiskonna arengutasemest => igat tüüpi ühiskonnale on omane omanäoline kuritegevus ja koos ühiskonna arenguga areneb edasi ka kuritegevus ja kurjategijadki jõuavad kõrgemale professionaalsele astmele. Normaalne on kuritegevuse olemasolu tingimusel, kui ta ei ületab taset, mis on iseloomulik teatud tüüpi ühiskonnale.
    Kuritegu ja karistus - Pole olemas kuritegudeta ühiskonda ja see on normaalne. Ükski tegu pole kuritegu iseenesest, vaid me saame ise ühiskonna liikmetena teo kvalifitseerida kuriteona, kui see tuleneb teadvuses kinnistunud arusaamadest sellest, millised on taunitavad, millised soodustatavad teod. Inimese teadvus reageerib erinevatele käitumisaktidele erinevalt. Mida intensiivsemalt ta reageerib, seda taunivam ta on selle teo suhtes. Kuritegu on edasiviiv , näidates, et ühiskonnas on midagi korras ära (kui kuritegude arv kasvab, on struktuuris teatud probleemid). On vaja tegutseda, leida probleemkoht. Kui kuritegevuse tase on normi piires, pole paanikaks põhjust. Mida teha kurjategijatega? Kuriteo ja karistuse omavahelise seose küsimusDurkheim: “Kui kuritegu on tõesti haigus, siis karistus tema eest on kui ravim ja ei või teda mõista teisiti, on vaja mõelda sellele, milline peab olema karistus, mis täidaks ravimi rolli, kui aga kuritegevus pole patoloogia, siis karistuse eesmärk ei saa olla tervistumine ja ehtsat karistamise funktsiooni tuleb otsida mujalt”. Üldjuhul nägi Durkheim karistuse eesmärki selles, et karistus peaks kindlustama ühiskonna normaalse funktsioneerimise ja tõstma ühiskondliku teadvuse taset, üld- ja eripreventsioon .
    Anoomia oli Durkheimi põhisõna, siit tulenevad: anoomiline isiksus, anoomiline ühiskond. Durkheim on toonud välja mõiste ja definitsioonid anoomiale:
    • Anoomia on sotsiaalse solidaarsuse kadumine, see on kurbus , millele on allutatud ühiskond, ja selles ühiskonnas ei kehti ei õigus- ega moraalinormid .
    • Samas on anoomia ühiskonna selline seisund, kus märgatav osa liikmetest, kes on teadlikud neid kohustavate normide olemasolust, kuid suhtuvad nendesse negatiivselt või ükskõikselt.
    • Anoomia on ühiskonna kriisi seisund, ühiskonna võimetus oma liikmeid gruppi siduda.

    Seisund, kus ühiskond pole võimeline oma liikmeid gruppi siduma, mille tulemusena tekib situatsioon, kus valdav enamus liikmetest on kohustatud normide olemas olust ja seisust , kuid enamus eirab neid norme teadlikult. Tekib olukord, kus liikmed teadlikult ei järgi käitumisreegleid. Anoomia vormid: kõrge kuritegevus, õigusvälised normid on jäetud suhete regulatsioonist kõrvale, õigusnormid ei täida oma funktsioone, osa õiguslikku regulatsiooni vajavad suhted on õiguslikult reguleerimata, palju enesetappe. Anoomia – ühiskonna kriisi seisund. Selleks, et anoomia tekiks on vajalikud 2 tingimust– kahe sotsiaalse nähtuse kokkupõrget:
  • Nõudmised, huvid ja vajadused, mis on indiviidil, nendel sotsiaalsetel gruppidel, kuhu see indiviid kuulub. Individuaalne pool;
  • Nende huvide reaalne rahuldamise võimalus, see on sotsiaalne pool.
    Loomulikult ei või püstitada utoopilisi eesmärke. Mõnes ühiskonnas ei saa realiseerida isegi lihtsamaid.
    Kas ühiskond tervikuna ja õigust kaitsvad normid annavad selle võimaluse.
    • subjektiivne
    • sotsiaalne
    Durkheim eristab 2 liiki anoomiat:
    1. Subjektiivne anoomia – norm puudub, indiviid ei leia normi või ei käitu selle järgi. Anoomia tekkeks on 2 põrkuvat eeldust nõudmised, huvid ja vajadused, mis on kas üksikisikutel või sotsiaalsetel gruppidel ja teiselt poolt nende realiseerimise võimalused. Kui aga ühiskond piirab vajaduste rahuldamist, tekib olukord, mida Durkheim nimetas anoomiaks. Isik/grupp hakkab otsima oma eesmärgi elluviimiseks teisi võimalusi.
    Kõikide ühiskonna liikmete teadvus oleks ühesugune. Karistus peaks olema raviv . Milline peaks olema karistus, mis täidaks ravimi rolli? Karistamise eesmärk tuleb üles otsida. Mis on karistamise eesmärk?
    2. Sotsiaalne anoomia – avaldub kindlate eluvaldkondade reguleerimata jätmises või ebapiisavas reguleerimises või on ebasobivalt reguleeritud. Õigusliku ja moraalse regulatsiooni puudumine.
    • õigusvälised normid on jäänud suuresti ühiskonnas
    • õigusnormid ei täida neid eesmärke, milleks nad olid loodud
    • osad õiguslikku regulatsiooni vajavad suhted on õiguslikult reguleerimata
    • enesetappude kõrge tase

    Kui need tegurid esinevad tugevalt tasub uurida, kas on tegu anoomiaga.
    Inimkäitumisel võib samuti eristada anoomiast tulenevat vormi:
  • Inimene püüab igahinna eest oma eesmärgile jõuda, arvestamata mingeidki norme, teadlikult norme eirates
  • Inimene loobub oma eesmärkidest, kuna nende realiseerimiseks peab normi rikkuma ja kuna ta ei tahtnud normi vastaselt käituda, siis saab aru, et enda püstitatud eesmärk on kättesaamatu, jäädes normipärasse käitumise raamidesse.
    Anoomia näol on tegemist niisuguse nähtusega, mis ilmneb ühiskonna murrangulistel ajajärkudel, eriti aga ühiskonna üleminekul ajalooliselt epohhilt teisele.
    Probleem: ühiskond ise pidevalt dikteerib kõigile meile teatud nõudmisi, väärtusi, tahtes olla täisväärtuslikud ühiskonna liikmed, siis peame nende väärtuste poole püüdlema ja need kätte saama, nt prestiižne töökoht, äge elustiil. Seetõttu on olemas:
  • in-grupid – need grupid, mille väärtus normid ja tegevusvaldkonnad, vastavad meie arusaamadele. Püüdleme selle poole ja oleme seal. Seal grupis olevad on meile vastuvõetavad
  • out-grupid – palju teisi gruppe, erinevate kriteeriumite alusel, mis meie jaoks ei tähenda midagi, millega meil sellel ajahetkel pole midagi ühist.
    Alati võib mingil ajahetkel toimuda muudatus ja mõni out-grupp muutub meie in-gupiks.
    Püüeldes nende väärtuste poole, mis ühiskond meile ette kirjutab on reaalselt võimatu, mingisse in-gruppi jõuda, sest selle võimalikkuse korral peaks olema nähtus, nt seitsmes taevas, peaks olema valmiskujul kõik väärtused, muutumatul kujul, kuid ühiskond areneb ja muutub. Et püüelda kõige ihaldusväärsemasse gruppi, peame ise arenema, kuid grupp areneb samuti edasi seetõttu polegi võimalik. Anoomia on paratamatu nähtus.
      • Ühiskonnateadused tegelevad pealesunnitud käitumistüüpide ja mõtlemisetalonidega.

    Sotsioloogia peaks tegelema (vrdl Comte) käitumistüüpide ja mõtlemiseetalonide uurimisega. Kõige problemaatilisem seejuures see, et kõik, mis inimene sündides eest leiab, oli olemas juba enne teda. Inimesel pole selles mingit sõnaõigust, reeglid on juba olemas. Lisaks on inimene oma elus nö hädas ka rollidega, mida ta peab täitma seoses rolliootustega.
      • Ettekirjutused kui käsku sisaldavad käitumisjuhendid

    Jumalikud ettekirjutused on sellele usulahule, mida ta reguleerib, aga seeläbi reguleerib ka kõlbelisi ja moraalseid tõekspidamisi.
      • Sotsiaalsed faktid = kollektiivsed ettekujutused, sotsiaalne morfoloogia

    Sotsiaalne fakt on igasugune tegutsemise, mõtlemise, tundmise maneer. Need hõlmavad kollektiivseid ettekujutusi (ideeline tasand, nt õigus, moraal, religioon) ja morfoloogiat (materiaalsete väärtuste kogum). Kollektiivsed ettekujutused ei ripu tühjas ruumis, vaid sõltuvad inimühendustest.
    Nähtused ja mõisted pole sama, seega on küsimus, kas on üldse õigeid mõisteid, kirjeldamaks mistahes nähtuse õiget olemust. Tähtis on uurida ja jätta mõistetega manipuleerimine teisejärguliseks, kui see võimalik on.
    ROBERT KING MERTON on samuti arendanud anoomia teooriat.
    Ültes, et Durkheimil on õigus, et ühiskond dikteerib meie õigusi, kohustusi. Igaüks peab ühiskonnaga kaasas käima. On olemas 5 käitumisviisi: konformism , innovatsioon , ritualism, taandumine, mäss. Erinevad oma sotsiaalsete eesmärkide ja nende normipäraste vahendite valimise pooltest.
    Öelnud, et sotsiaalsete väärtuste puhul on tegemist ühiskonna poolt peale surutud väärtustega ja ühiskonna liikmed peavad nüüd ise välja mõtlema teatud käitumisvariante, kuidas ühiskonnas püsima jääda, ta toob välja järgmised käitumisvõimalused koos realiseerimisvõimalustega:
  • Innovatsioon – kõikidel ühiskonna liikmetel on võimalik oma eesmärki saavutada lubatud meetoditega
  • Ritualism – püütakse kinni pidada lubatud meetoditest , kuid ei taotleta kultuurilisi eesmärke
  • Taandumine – puuduvad nii kultuurilised eesmärgid kui ka lubatud meetodid
  • Mäss – kasutatakse nii keeletud kui lubatud meetodeid ja taotletakse nii keelatud kui lubatud eesmärke. Mässajate arvates on nii essmärgid kui meetmed lubatud, ühiskond on vastupidisel arvamusel
  • Konformism – Käitumine oma grupi normide piires
    Durkheim räägib ka suitsiididest. 1897 a ilmus Durkheimi teos Suitsiid. Tegemist on raamatuga, mis on enesetappude uurijate piibliks tänapäevani. Suitsiidi kohta ütleb “Suitsiid on iga surmajuhtum, mis on tekkinud positiivse või negatiivse teo tulemusena otseselt või kaudselt ohvri enda poolt”.
    • Positiivne tegu – inimese aktiivne tegutsemine enda tapmise eesmärgil.
    • Negatiivne tegu – inimene ei võta teadlikult midagi ette oma elupäästmiseks
    Suitsiidide juures eristab:
  • Konkreetne suitsiid
  • Enesetapud statistilise nähtusena, sotsiaalse nähtusena, kus peamiseks näitajaks enesetappude tase ühiskonnas.
    Durkheim on veendunud selles, et tegemist on sotsiaalse nähtusena, enesetapu juured peituvad ühiskonnas ja ta oma uuringutes püüdis leida kinnitust 2 põhilisele hüpoteesile:
  • Enesetapud on seotud isiku psüühikaga. Uurimiseks kasutas juute , kelle hulgas oli ebanormaalselt palju psüühiliselt haigeid inimesi, kuid enesetappude arv polnud suur. Siit järeldus et see hüpotees on vale
  • Seotud pärilikkusega, siin tuvastas ta, et enesetapud on seotus inimese eaga ja kusjuures enesetappude arv kasvab keskealiste juures, siit leidis ta, et pole ka õige põhjendada pärilikkusega.
    Oli kindel, et enesetapule viivad teatud sotsiaalsed jõud e suitsiidilised impulsid, ja need samad impulsid loovad tegelikult ka teatud isikutes psühholoogilisi eelsoodumusi, mille tõttu need kaasaegses maailmas muutuvad haavatavalt tundlikeks ja tõelised suitsiidi põhjused on sotsiaalsed jõud, mis muutuvad olenevalt grupist, religioonist ja ühiskonnast. Suitsiidide juures omab erilist tähtsust see kuivõrd on isik integreeritud ühiskonda või mingisse väiksemasse sotsiaalsesse gruppi. Siit tuleneb 3 liiki suitsiide:
  • Egoistlikud suitsiidid – siin pole tegemist tavamõistega e mina-kesksusega, vaid oluline on see, kas isik on jäänud nii öelda üksi või on ta kaasatus tihedalt mingisse sotsiaalsesse gruppi, kus liikmed teda toetavad . Mida üksikum on inimene seda enam ta võib lõpetada elu suitsiidiga. Oma uuringute põhjal järeldab, et kui kuulub usulahku, perekonda, töökollektiivi, siis on tema elu lõppemine vähem tõenäoline, kui neil kel pole selliste asjadega liitunud
  • Altruistlikud suitsiidid – on seotud ülemäärase integreeritusega gruppi, suitsiid sooritatakse täielikult grupile alludes. Nt, teadlik surma minek sõjas teiste kaaslaste nimel e eneseohverdamine oma grupi liikmete pärast
  • Anoomilised suitsiidid – anoomilise ühiskonna sünnitatus suitsiidid.
  • See saab erilise õitsengu osaliseks nt majanduskriiside ajal, huvitav ka see, et majandusliku õitsengu ajal.
  • Suuremate poliitiliste murrangute ajal nt sõda, enesetappude arv väheneb. Poliitiliste murrangutega seoses, märgib ta, et enesetappude ajal on seletatav , et ühiskonnaliikmetel tekib lootus, et ühiskonnas midagi paraneb , muutub. Kui reformide aeg mööda saab ja midagi head pole tulnud tõuseb arv taas.
    Nagu kuritegevuse puhul, nii ka suitsiidide puhul, on ka suitsiidid ühiskonna kriisi väljendajaks e patoloogia väljendajaks, ja juhud on samad, mis kuritegevuse puhulgi. Isiku integreerumisvõimalustest, arvab Durkheim lõpuks, et ei riik, ei religioon ega ka mitte perekond pole nendeks institutsioonideks, mis võiksid tagada isiku maksimaalse integreerituse, vaid selleks institutsiooniks, mis inimesi enim seob on töökollektiivid e korporatsioonid, mis seovad tööandjaid ja töövõtjaid, sellise seisukohale asus ta, sest leidis, et integreerumine oma gruppi ja ühiskonda saab toimuda ainult tugeva distsipliini olemasolu korral ja teiste sotsiaalsete gruppidega võrreldes on distsipliin tugevaim töökollektiivides. Töökollektiivide kõrval leiab Durkheim, et ühiskonnas tõuseb teaduse osatähtsus, mis leiab aset religiooni taandumise läbi, seetõttu seoses ühiskondade liikumisega kõrgematele arenguvormidele ei vasta religioon teaduslikku või teadliku vaimu nõuetele. Ajaloos kummardatud Jumalad olid transfigureeritud ühiskonnad. Ühiskonna anoomilisus Eestis: vaadelda tuleks:
  • Milline on kuriteo tase Eestis? See pidevalt kasvab, eriti teatud valdkondades
  • Milline on kodanike turvatunne? Uuringute kohaselt on see madal ja rahulolematus õiguskaitse asutuste tööga on tugev
  • Alkoholismi ja norkootikumide probleem on suur
  • Seadusandlus ühiskondlike suhete reguleerimine õigusnormidega. Kõik valdkonnad pole praegu reguleeritud ning lokkab teadlik kõrvale kaldumine õigusnormidest.
  • Enesetapud on samuti tõsine probleem, sest
  • meeste seas on see nii kõrge, et maailmas oleme 3 kohal, naiste konkurentsis oleme 6. kohal.
  • Keskmiselt on 500-600 enesetappu aastas.
  • Enim on tapjad töötajad, so 32%. St et töökollektiivid ei suuda oma liikmeid hoida ja siduda. Teisel kohal on töötud 25% siis tulevad pensionärid.
  • 80% tapjatest on mehed, 45-54 on tihedaim vanus
    ÕIGLUSE KÜSIMUS
    JOHN RAWLS - Pakkus välja normatiivse õigluse teooria. Ebaõiglus on omane kõikidele ühiskondadele.
    Sotsiaalne õiglus on aga tihedalt seotud baasstruktuuri mõistega. Baasstruktuur on meetod, kuidas ühiskonna põhilised institutsioonid jagavad omavahel õigusi ja kohustusi. Põhilised institutsioonid ühiskonnas on:
  • Majanduslikud institutsioonid
  • Poliitilised institutsioonid
  • Juriidilised institutsioonid
  • Sotsiaalsed institutsioonid
    Sotsiaalne õiglus ühiskonnas saavutatakse siis, kui vabadusi, edu võimalusi, sissetulekuid, võimu ja heaolu jaotatakse ühiskonnas selliselt , et selle jaotamisega võiks rahule jääda ühiskonna kõige vähem kindlustatud grupid. Sotsiaalse õigluse printsiip väljendub 2 tahu kooseksisteerimisel:
  • Võrdse vabaduse printsiip – igal ühiskonna liikmel on teatud sotsiaalsed vabadused , mis on kooskõlas kõigi teiste ühiskonna liikmete samalaadsete vabadustega
  • Erinevuse printsiip – sotsiaalseid hüvesid tuleks jaotada küll erinevalt, kuid nii, et ühiskonna madalamad kihid saaks ka elamisväärselt elada
    Probleem Rawlsi järgi algab sellest, et ühiskonnad ei saa eksisteerida ilma ebavõrdsuseta.
    Ebavõrdsusel on põhjused:
  • Bioloogilised põhjused – tulenevad sisukusest, tema võimetest, päritolust
  • Sotsiaalsed põhjused – tulenevad bioloogilistest, sest ilma vastavate bioloogiliste eeldusteta ei saa ühiskond tagada nendel indiviididele positsioone kihistumise e stratifikatsiooni kõrgemal astmel
    See pole inimese enda teha, millised bioloogilised ja sotsiaalsed eeldused tal on. Nende inimeste puhul, kes oma n.ö puudulike eelduste tõttu pole võimelised ühiskonna poolt pakutud privileegidest osa saama, nende puhul tuleks rakendada teatud kompensatsiooni , mis peaks seisnema selles, et ühiskonnad peaks mõtlema, kuidas nende elu elamisväärseks muuta. Hüvesid on ühiskonnas piiratud hulgal, siit tuleneb hüvede jaotamise probleem.
    Algpositsioon. Selleks, et sotsiaalne õiglus võiks reaalsuseks saada peaksid ühiskonna juhtivad institutsioonid, nt kasvõi seadusandja oma igapäevase töö teostamisel looma sellised normid, et kui nad ise satuksid ühiskonna kõige madalamale kihistumise astmele, siis nad leiaksid, et need seadused on loodud nende hüvanguks.
    Seadusandja luues seadusi asub esialgu algpositsioonil. Tema edasise elu kohal lasub tundmatuse kate – ta ei tea, mis saab temast endas, seetõttu tuleks tal luua õiglasi seadusi.
    MAX WEBER (1864-1920)
    Ta oli veendunud, et inimese käitumist suunavad põhiväärtused, mis ühel või teisel ajahetkel selles ühiskonnas on. Kõik ühiskondliku elu seadused on inimese mõistuse looming ja need seadused on loodud selleks, et reaalsust mõista. Ühiskonnast tema konkreetse arengu hetkel pole võimalik aru saada ilma sellise mõisteta nagu ideaaltüüp – kujutab endast mõttelist konstruktsiooni, mis eristab ja tugevdab reaalsuse mõningaid külgi, jättes mõned teised reaalsuse küljed varju. Ideaaltüüp näitab selgelt ära, millised on konkreetse ühiskonna põhiväärtused antud ajahetkel.Väärtused tekivad epohhihuvist – igale epohhile on omased teatud dominantsed väärtused, kusjuures need väärtused ja huvid moodustavad alati hierarhilise süsteemi. Ideaaltüübi kõrval on oluliseks nähtuseks sotsiaalne käitumine, mille olulisim aspekt on see, et inimese käitumine üldse, sealhulgas sotsiaalne käitumine on alati motiveeritud käitumine. Sotsiaalne käitumine tähendab, et on üksikisik, kes oma käitumisakti suunab teistele subjektidele – ta käitub kellegi suhtes. Sotsiaalne käitumine on inimese suhtlemine ühiskonnas teiste inimestega lävides. Nii nagu ühiskond nii ka õigus arenevad pideva ratsionaalsuse suunas. Õiguse osas tähendab see seda, et liigutakse prohvetite ilmutustelt seadusele tugineva õigusemõistmise poole; omakohtult riiklike kohtute poole. Selline liikumine õiguse vähem ratsionaalsetelt vormidelt ratsionaalsematele põhineb teaduse ja inimese mõistuse täienemisel. Ratsionaalse õiguse põhitunnused:
  • Õigus on juhitud seaduste ja õiguse põhiprintsiipide poolt
  • Õigusnormid on süstematiseeritud
  • Õiguse mõiste loogiline analüüs ja tõlgendamine e tegevus, mis on suunatud õigusliku mõtlemise meetodile
  • Ratsionaalne õigus peab olema mõistuse poolt valitsetud (nt õiguse rakendamine peab põhinema mõistuslikult kontrollitavatele vahenditele).
    Õiguse formaal-ratsionaalne külg:
  • Abstraktset õigusnormi peab olema võimalik sobitada konkreetsesse situatsiooni
  • See sobitamine peab olema teostatav õigusliku loogika abil
  • Kõik õigusnormid peavad moodustama ühtse terviku
  • Sotsiaalset käitumist peab tõlgendamise abil saama käsitleda:
  • Õigusnormidele sobitatutena
  • Vaadelda kas õigusnormi rikkuva või järgiva käitumisena
    Sotsiaalse käitumise juures on tegu käitumisega, mis on orienteeritud teistele. Käitujate vahel peab aga olema sotsiaalne side. See side väljendub šansis, st teiste ühiskonna liikmete käitumine vastab adekvaatselt meie käitumisele. Ühiskonna liikmete vahel eksisteerivad:
  • Suletud seosed – käitumise eesotsas on juht, kes omab võimu (nt. ühingu liider)
  • Avatud seosed
    Ühingu mõistest lähtub Weber ka riigi mõistes, mis omakorda piirneb võimu ja autoriteedi käsitlusena. Võimu ja autoriteedi käsitlus.
    Võimlegaalne e seaduslik õigus kasutada vägivalda, so subjekti A omadus panna subjekt B tegema midagi sellist, mida ta muidu ei teeks.
    Autoriteet – isiku veendumus selles, et teisel isikul on õigus talle korraldusi anda. Autoriteedi kandja sunnib teisi oma korraldusi täitma mitte jõudu kasutades, vaid selle jõu teostamise olemasolu baasil. On 3 autoriteedi tüüpi:
  • Legaalne e seaduslik autoriteet – autoriteedi kandjal on siin õigus anda korraldusi seetõttu, et nii näeb ette seadus. Pole tegemist mitte niivõrd alluvusega teatud isikule, vaid allumisega seadusele. Autoriteedi kandja on ise ka oma tegevuses seadusega piiratud.
  • Traditsiooniline autoriteet – autoriteedi kandjal on õigus anda korraldusi seetõttu, et nii on alati olnud. Nt patriarhaalne perekond. Traditsioonilise autoriteedi osakaal pidevalt väheneb ühiskonnas
  • Karismaatiline autoriteet ( karismajumalik anne) – selle tüübi puhul on autoriteedi kandjal õigus anda korraldusi, seetõttu, et tal on sellised omadused, mida teistel pole (nt Napoleon , Hitler , Lenin). Karismaatiline autoriteet põhineb nimetegemisel, isik peab hakkama saama teoga, milleks teised võimelised pole
    Weber leiab, et mitte ühtegi autoriteedi tüüpi ei saa lugeda täiuslikuks. Tugevaim on aga bürokraatia, mis on omane kaasaegsele maailmale. Ühiskonnas on autoriteedi tüübid segunenud. Weber leidis, et õigus on suhteliselt autonoomne nähtus, õigus tuleb seada vastu tavale ja moraalile. Erandina õigusvälistest normidest on õigusnormidega seotud selline ühiskondlik personal nagu õiguslik personal, mille all mõeldakse kõiki neid ühiskonna esindajaid, kes on ühiskonna teenistuses ja kelle ülesandeks on kindlustada õigusnormi järgimine ja nende suhtes sanktsioonide kasutamine, kes õigusnormi rikuvad. Ainuüksi õigus personali kohalolek annab juriidilise iseloomu neile normidele, mis on õiguslikel eesmärkidel loodud. Nagu õigus ise, nii ka õiguspersonal on teinud läbi arengu irratsionaalsetelt vormidelt ratsionaalsetele. Inimese käitumise juures tuleb alati välja selgitada käitumise motiivid, sest inimese käitumine on motiveeritud psüühika kaudu, s.t, käitumise motiivid küpsevad inimese ajus, just see inimese mõistusest tulenev käitumine, iseäranis aga käitumise suunitlus normidele ja väärtustele on selleks kriteeriumiks, mis eristab sotsiaalse nähtuse loodusnähtusest.
    ideaaltüüp – mõtteline konstruktsioon, mis tõstab esile mõningaid ühiskonna tahkusid, jättes samal ajal tagaplaanile mõned teised sfäärid. Nähtused maksimeeritakse ühiskonna poolt. See, millised sfäärid või valdkonnad esile tõstetakse, sõltub sellest, millised väärtused on primaarsed antud ühiskonnas antud hetkel. Need moodustavad hierarhilisi süsteeme. Ideaaltüübid saavad konstrueeritud ajastuhuvi ajendil. Ideaaltüübid on oma olemuselt ainult inimmõistuse loominguks, neid pole reaalselt olemas. Neid pole võimalik isegi empiiriliselt uurida. Inimene loob neid ideaaltüüpe selleks, et saada aru ühiskonna ajaloolisest arengust. See tähendab, et maailma on võimalik tunnetada siis, kui saada midagi teada nende nähtuste kohta, mida peetakse oluliseks. Kõik mis toimub, toimub väärtuste põhjal. Ideaaltüüpide konstrueerimine toimub ka väärtuste põhjal. Millised tahud ideaaltüübis on esiplaanil , millised tagaplaanil (ühiskonnas). Kõige olulisemaks tasandiks ühiskonnas pidas ta individuaalset käitumist. Inimene käitub alati teiste inimeste suhtes. Inimeste käitumine on alati mõtestatud, ratsionaalne, motiveeritud käitumise mudel, mis on kõigil olemas. Esmalt teadvuse tasemel ja alles siis käitumise aktis realiseerumine. Inimene peab olema võimeline oma käitumist seletama .
    Sotsiaalse käitumise juures pidas oluliseks nelja käitumist:
  • eesmärgi- ehk sihiratsionaalne – käitumise eesmärgid on täpselt määratletud ja valitud inimese enda poolt. Eesmärk on fikseeritud ja vahendid omast arust
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Õiguse sotsioloogia #1 Õiguse sotsioloogia #2 Õiguse sotsioloogia #3 Õiguse sotsioloogia #4 Õiguse sotsioloogia #5 Õiguse sotsioloogia #6 Õiguse sotsioloogia #7 Õiguse sotsioloogia #8 Õiguse sotsioloogia #9 Õiguse sotsioloogia #10 Õiguse sotsioloogia #11 Õiguse sotsioloogia #12 Õiguse sotsioloogia #13 Õiguse sotsioloogia #14 Õiguse sotsioloogia #15 Õiguse sotsioloogia #16 Õiguse sotsioloogia #17 Õiguse sotsioloogia #18 Õiguse sotsioloogia #19 Õiguse sotsioloogia #20 Õiguse sotsioloogia #21 Õiguse sotsioloogia #22 Õiguse sotsioloogia #23 Õiguse sotsioloogia #24 Õiguse sotsioloogia #25 Õiguse sotsioloogia #26 Õiguse sotsioloogia #27 Õiguse sotsioloogia #28 Õiguse sotsioloogia #29 Õiguse sotsioloogia #30 Õiguse sotsioloogia #31 Õiguse sotsioloogia #32 Õiguse sotsioloogia #33 Õiguse sotsioloogia #34 Õiguse sotsioloogia #35 Õiguse sotsioloogia #36 Õiguse sotsioloogia #37 Õiguse sotsioloogia #38 Õiguse sotsioloogia #39 Õiguse sotsioloogia #40 Õiguse sotsioloogia #41 Õiguse sotsioloogia #42 Õiguse sotsioloogia #43 Õiguse sotsioloogia #44 Õiguse sotsioloogia #45 Õiguse sotsioloogia #46 Õiguse sotsioloogia #47 Õiguse sotsioloogia #48 Õiguse sotsioloogia #49 Õiguse sotsioloogia #50 Õiguse sotsioloogia #51 Õiguse sotsioloogia #52 Õiguse sotsioloogia #53 Õiguse sotsioloogia #54 Õiguse sotsioloogia #55 Õiguse sotsioloogia #56 Õiguse sotsioloogia #57 Õiguse sotsioloogia #58 Õiguse sotsioloogia #59 Õiguse sotsioloogia #60 Õiguse sotsioloogia #61 Õiguse sotsioloogia #62 Õiguse sotsioloogia #63 Õiguse sotsioloogia #64 Õiguse sotsioloogia #65 Õiguse sotsioloogia #66 Õiguse sotsioloogia #67 Õiguse sotsioloogia #68 Õiguse sotsioloogia #69 Õiguse sotsioloogia #70 Õiguse sotsioloogia #71 Õiguse sotsioloogia #72 Õiguse sotsioloogia #73 Õiguse sotsioloogia #74 Õiguse sotsioloogia #75 Õiguse sotsioloogia #76 Õiguse sotsioloogia #77 Õiguse sotsioloogia #78 Õiguse sotsioloogia #79 Õiguse sotsioloogia #80 Õiguse sotsioloogia #81 Õiguse sotsioloogia #82 Õiguse sotsioloogia #83
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 83 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2010-03-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 231 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 4 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Sisi Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Mõisted

    ühiskonna kohta, käitumisaktides, peamiseks erinevuseks, euroopa kontekstis, nõrkuseks, siit järelduseks, sotsiaalne konflikt, ressursid, eksperimenteeritakse, aktuaalne, demograafiline käsitlus, ühiskondlik lähenemisviis, mitteformaalsed grupid, suhteline lähenemisviis, kulturoloogiline lähenemine, õigussotsioloogia ülesanne, ühiskonna mõõdetavusest, geneetiline õigussotsioloogia, operatsionaalne õigussotsioloogia, õigussotsioloogial, konflikt ps, desotsialiseerimine, comte arvates, positiivne teadus, empiiriline uurimine, sotsiaalne staatika, religioon, sotsiaalne dünaamika, võrreldes teesiga, inimvaim, arengul, mõtetu, üleüldises korras, poliitiline võim, evolutsiooniseadus, agnostitsism, ühetüübilisus, nt keel, juured 17, inimökoloogia, montesquiau, võrdsuse vaim, kõigepealt, seaduste subjekte, lisaks sellele, mõtlemiskoht, eri maadel, ludwig gumplowiz, ühiskondlikud nähtused, gumplowiczi klassid, etnotsentrism, dialektika seadused, karl marx, tootmisviise, sotsiaalne revolutsioon, mõisakultuur, opositsioonil, opositsioon, freud, meeste vahel, ego, t arheotüübid, verbaalne tõestamine, loogiline käitumine, räägivad jumalast, mitteloogiline käitumine, sotsioloogide näol, inimese psüühikas, ühetaolisuse vajadus, eliit, jaguneb 2, optimaalses eliidis, sellel perioodile, ühiskonnaliikmete tööjaotus, anoomiline tööjaotus, sotsioloogia aineks, kollektiivsed ettekujutused, indiviidist olulisemaks, repressiivne õigus, kuritegevus, kuritegu, kuritegevuse tase, durkheim, anoomia, anoomia tekkeks, anoomia näol, jumalikud ettekirjutused, innovatsioon, durkheim, egoistlikud suitsiidid, altruistlikud suitsiidid, anoomilised suitsiidid, juhud, enesetapud, john rawls, ebaõiglus, sotsiaalne õiglus, baasstruktuur, ideaaltüübi kõrval, sotsiaalne käitumine, õiguse osas, suletud seosed, autoriteedi kandja, traditsiooniline autoriteet, tugevaim, ideaaltüüp, ideaaltüübid, ideaaltüübis, inimeste käitumine, sotsiaalne käitumine, võimulolijate seas, normide puhul, geigeri teooriat, normide juures, ühiskondlik õigus, ühiskondlik õigus, juristide õigus, juristide norme, normide suhe, repressioonist tähtsamaks, õiguse rakendamine, kvantitatiivne üldistus, kvalitatiivne üldistus, igaüks meist, rollikäitumine, professionaalne deformatsioon, baasväärtused, kriminogeenne situatsioon, õigem, lahti saamiseks, õigusvälised normid, õigusnormid, hälbiva käitumisega, olemasolevad käitumisvariandid, mittenormatiivne, pikka aega, stigmatsioon, stratifikatsioon, kihistumine, keskklass, kollektiivne käitumine, pööbel, kollektiivset käitumist, in grupp, metodoloogia, meetoditeks, eksperimenteerimist, mõtteline eksperiment, eksperimendi puhul, laboratoorne eksperiment, seadusandlik eksperiment, eksperimenteerimisel, afektiivsed testid, lahtine küsimus, ankeedi küsimust, otseseks, põhiküsimused, filtreerivad küsimused, demograafiline osa, prooviküsitlust, intervjuu, intervjuu, standardiseerimata intervjuu, süvaintervjuu, küsitlusel, mõttelised, sotsiaalne norm, käitumiseeskirjad, õigusnormid, õigusnormide loojaks, õiguse normatiiv, õigusnormi kehtimiseks, õiguse ülesanne, subjektiivne õigus, õiguse ülesanne, spencer, marx, ihering, llewelyn, protseduurireeglitega, selleks aluseks, õigusteaduses, sõnal õigus, suhtes inimene, semiootiline lähenemine, esindaja tänapäeval, seadusandja vaim, avalik õigus, era, sotsiaalne norm, käitumisreeglid, ühed normid, korporatsiooni, kuritegelik käitumine, tavadeks, moraalinormideks, seadusteks, strukturaalne, semioloogiline, tähenduste väljas, väärtussüsteem, sotsiaalne reguleerimine, õigusnormid, moraalinormide piirid, sotsiaalsed normid, sotsiaalsed normid, informatsiooniline, sanktsioonid, sanktsioon, normile, sanktsioon, sanktsioon, sotsioloogiliselt, sanktsioon, küllalt levinud, õppimisefekt, sotsiaalsel kontrollil, õigusnormidel, orienteerumine sanktsioonile, distsiplinaar, kohtulik vastutus, kriminaalvastutus, haldusvastutus, tsiviilõiguslik, karistavad, õigust taastavad, õiguskäitumine, inimühiskond, teistel ühiskonnaliikmetel, tegelikul käitumisel, afektid, rõõm, karistusõiguses, füsioloogiline afekt, karistusseadustikus, vähemalt 14, kriteeriumideks, süüvõime, saamisega, süüdimatus, juriidilised tunnused, vaimuhaigus, piiratud süüdivus, piiratud süüdivus, isiku süü, süüdiv, piiratud süüdivus, a kriminaalkoodeksis, afektid psühholoogias, hälbeline käitumine, negatiivne hälve, psüühilis, psühholoogia seisukohalt, hälbed, uuringutega, maniakaal, determineerija, sanktsioonid, käitumisnormide omaksvõtt, solvatud mehel, aktsentueeritud jooned, teistes olukordades, ilmne aktsentueeritus, varjatud aktsentueeritus, bioloogiline lähenemine, muskulatuursed, kraniomeetria, hälbeline käitumine, esmane hälbimus, hälbekäitumine, sellistel temperamendi, aktsentueerituse tõdemine, aktsentueeritud iseloomu, iseloomutüübid, õppimises, seksuaalne aktiivsus, kontaktileidmine, romantika, szaszi, goffman, peremees, durkheim, teisisõnu, hälbekäitumise põhjus, sotsiaalse loomana, hälbeteooria, stigmatisatsiooni teooria, teostajad, h õigus, koordineeriv, sotsiaalsed normid, määratlemisel, põhimõttelises ühtsuses, sotsiaalne kontroll, ühesuunaline, sotsiaalsel kontrollil, sotsiaalne kontroll, käitumise juhtimine, mitteformaalne kontroll, sanktsioonid, enesekontrolli puhul, neljas staadium, aspektist, viies staadium, positiivne vastutus, negatiivne vastutus, preventsioon, teistpidi öeldes, üldpreventsioon, positiivne üldpreventsioon, kaugem lähtekoht, kurjategija, karistus, kolmas funktsioon, hulkadel, hulkade arvamused, sisemine märgistus, märgistamisel, sisemine stigmatsioon, mõrvaril, enesemääratlus, suheterikkam, tähtsaimaks vektoriks, sisulises plaanis, antisipatoorne sotsialiseerumine, laste seas, vanemate tegevusala, käitumisel, sotsialiseerumisprotsessis, sotsialiseerumine, olemuselt, sotsialiseerimine, viiendat etappi, resotsialiseerimine, õiguslik sotsialiseerumine, sotsialiseerumine, õiguslik sotsialiseerumine, õiguslik sotsialiseerimine, subjektse enesemääratlemisega, subjektsuse aluseks, agentide rühk, tähtsamateks, varased õppetunnid, massimeedia, agendid, õiguskasvatuses, resotsialiseerimine, ühiskonna tasandilt, rehabilitatsioon, eksperiment, kasutatavaim, identsuse mõiste, laialivalgunud identsus, konformsus, demiantne, anoomia, desorganiseerimine, õiguse kehtestamine, sisulises plaanis, õigusstaap, formaliseerimine, institutsionaliseerimine, problemaatiline, õiglus, õiglus, absoluutset vabadust, durkheimi arvates, õiguse loomine, seaduse legitiimsus, diskursiivne kommunikatsioon, õiguse legitiimsus, legitiimsus, legitiimsuskriis, avalikul võimul, kodanikeühendus, rahvusvahelistes võrdlustes, hälbekäitumise põhjuseks, osades ühiskondades, domineerimine, rollikonflikt, rollide vaheline, rollisisene, mertoni nurjumis, lemerti kontrolli, mõlema puhul, ankeet, lahtine, filtreerivaid küsimusi, intervjuu, anketeerimisega, intervjueerija ülesanne, ankeet, kajastati, dokumentide analüüs, irratsionaalne, õiguspersonal, käitumistendentside tasandil, käitumise reguleerimine, dominantsed väärtused, käitumistendents, ühiskonna kaasamine, loomuõiguslased, seitsmendaks haridus, iseküsimus, teadusena, ühiskonnateaduses, prisma, uuringu ese, probleemsituatsioon, õiguse sotsioloogia, manfred rehbinder

    Kommentaarid (4)

    elenwikman profiilipilt
    elenwikman: Väga hea konspekt nii seminarideks kui eksamiks. Konspekti seminari osa sisaldab väljakirjutusi põhimõtteliselt kõigist kohustuslikest õppematerjalidest, nii et kui need ei ole kättesaadavad, siis leiab konspektist palju abi. Eksamiks on võimalik valmistuda ka üksnes konspekti põhjal.
    19:52 28-05-2018
    KyLLi31 profiilipilt
    KyLLi31: väga hea konspekt ja seminarideks kasulik
    20:28 11-12-2012
    takira profiilipilt
    Tagne Ratassepp: Väga hea konspekt
    11:16 27-10-2013


    Sarnased materjalid

    46
    docx
    Sissejuhatus sotsioloogiasse
    80
    doc
    Õiguse sotsioloogia
    36
    doc
    ÕIGUSE SOTSIOLOOGIA
    96
    pdf
    Tarbimissotsioloogia
    25
    docx
    Sissejuhatus sotsioloogiasse
    198
    doc
    SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID
    22
    doc
    Sotsioloogia
    26
    docx
    Õiguse entsüklopeedia



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun