Õiguse sotsioloogia (4)

• sotsiaalse informatsiooni kasutamine õigusloomes on õiguslikult reguleerimata;
  
• pole kohustuslik vaid on soovitatav;
  
• see sotsiaalne informatsioon, mida reaalselt kasutatakse seaduste väljatöötamise juures pole kogutud sellel eesmärgil vaid on kogutud hoopis teiste uuringute tarvis.
  

• kohtud võiks osaliselt desotsialiseerida – need inmesed, kes on läbi viinud eeluurimise mingis konkreetses kaasuses , ei tohiks mitte mingil juhul olla otsuse langetajateks kohtus. Kohtunik ei tohi olla kunagi osapooltega kohtunud.
  
• kohtute osaline desotsialiseerimine võiks edasi areneda radikaalseks desotsialiseerimiseks, mis seisneks hagi esitamises kirjalikul teel, kusjuures avaldused , hagid peaks läbima toimetuse (nad tuleks vastava ametniku poolt läbi vaadata, et kaoks teatud stiil). Kohtunik peaks ainult nende kirjalike tõendite põhjal otsuse tegema. Kuid ka see staadium pole veel lagi, sest ka siit võib teatud sots info läbi lekkida.
  
• elektrooniline protsess, mis seisneks spetsiaalsete arvutiprogrammide välja töötamises, kus oleks sisestatud vastavad andmed ja kõikide enamvähem sarnaste kaasuste lahendid ilmuks ekraanile – inimene peaks süsteemist kaduma. Teooria nõrkuseks – kuigi oleks võimalik sotsiaalset infot minimaliseerida teatud tasemele , ei ole see seal täielikult kadunud, sest ka nende arvutiprogrammide välja töötajad on inimesed oma subjetiivsete nüanssidega.
  

• latentne konflikt (seisneb teatud vastuolus isikute või gruppide vahel ja millest mõlemad osapooled on teadlikud)
  
• konflikti ilmnemine (mingi sündmus või intsident teravdab olukorda)
  
• konflikti laienemine (kahe osapoole vastuollu sekkuvad kõrvalseisvad isikud/ institutsioonid )
  
• nn konflikti valupunkt (kumbki osapool ei taha sellest vaidlusest taganeda , kuid mõlemad saavad aru, et kumbki ei tule vaidlusest võitjana välja)
  
• konflikti raugemine (annab tunnistust osapoolte väsimusest ja tüdimusest ja mõlemad mõistavad, et tuleks üritada mingi kompromissi valmidusele minna ja mitte nii radikaalne olla)
  
• konflikti lahendus (saabub tavaliselt kui mõlemad konflikti osapooled teevad teatud järeleandmisi)
  
• rahusobitamine ja lepitus (rahumeelse konflikti lõpp)
  

• domineerimine (üks konflikti osapool rõhub ainult iseenda huvidele, tavaliselt on see isik ka koflikti tekitajaks , ei taha teha ühtegi järeleandmist, kasutab oma võimu teise osapoole mõjutamiseks)
  
• vältimine (üritatakse konflikti teist osapoolt kohata nii vähe kui võimalik, eesmärgiks järgimõtlemise aja võtmise soov)
  
• allumine (kujutab enda positsioonide surumist tahaplaanile – targem annab järele)
  
• koostöö (võimalik mõlema poole tahte korral, suurimaks takistuseks võib olla võitja-kaotaja mentaliteet koos tegutsedes , kus üks lõpetab võitja, teine kaotajana)
  
• kompromiss (poolele teele teineteisele vastu minek, püütakse kokku leppida tingimustes, mis mõlemat osapoolt rahuldada võiksid)
  

• lepitamine
  
• vahendamine (kolmandate isikute kaasamine konfliktsituatsiooni lahendamisse)
  
• läbirääkimised (kõige levinum, tavalisteks meetoditeks on koostöö ja kompromiss)
  
• kohtuprotsess
  

Eksperiment kui meetod

• loomulik eksperiment ehk looduslik eksperiment – reaalsete objektidega sihipärane manipuleerimine
  
• mõtteline eksperiment ehk ex post facto analüüs (eksperiment peale fakte) ehk retrospektiivne analüüs (tagasivaatav analüüs) – objektide kohta käivate andmetega sihipärane manipuleerimine. Selle eksperimendi omapäraks on see, et nähtusi või sündmusi ei pea eksperimendi käigus kasutama või vaatlema selles järjekorras, kuidas nad aset leidsid (kronoloogiliselt). Liigutakse tagajärgedelt põhjustele.
  
• laboratoorne eksperiment – kasutatakse suletud grupis grupisuhete uurimiseks. Need kellega või millega eksperimenteeritakse on inimesed, mitte laborirotid ega muud olevused. Laboratoorne eksperiment ei ole uuringu läbiviimine laboris vaid see viiakse läbi ühiskonnas. Aktuaalne on kontrollgrupi olemasolu, mis tähendab, et eksperimendi tulemusi saame hinnata paremini siis, kui meil on võrdluseks kõrvale panna üks teine grupp, kus eksperimenti ei ole läbi viidud .
  
• test – (eristada tuleks testi ja ankeeti) s.o. varem läbi mõeldud eksperimenteerimise viis, mille läbi viimisel kasutatakse tulemuste hindamisel täpset tehnikat . Eksperimendis kautatakse ainult nn afektiivseid teste, mis on mõeldud isiklike vaadete välja selgitamiseks; test peab olema koostatud nõnda, et ta provotseeriks vastajat oma arvamust avaldama. Tavaliselt need testid kujutavad endast valikvastustega antud küsimustikku.
  

• seadusandlik eksperiment – seda liiki kasutatakse, kui seadusandjal on ette kahtlused selles, et kuidas võib ühiskond reageerida mingi seaduse muudatusele konkreetselt. Siis antakse seadus välja n-ö eksperimentaal korras. Peale eksperimendi lõppu otsustatakse, kas anda see nii välja või mtte.
  

• Kriitilisus
  
• Mõõdame üksikisikut, püüame üksikus näha üldist.
  
• Inimese käitumises püütakse leida ühiskonna mõjureid
  
• Uurija ja uuritava vastastikune toime (mõju)
  
• Mõõtmisetalonid tuleb iga uurigu puhul uurijal endal konstrueerida (objektiivne etalon , muutumatu universaalne kvaliteet puudub)
  

• juriidiline ekspertiis (konstitutsioonilisus)-
  
• transsnatsionaalne õigus – kõikidele meile kohustuslik; kõik seadused peavad olema sellega kooskõlas; tekib konflikt PS-ega seoses- kumb siis on peamine; transsnatsionaalne õigus ei tohi olla vastuolus PS-ga; seega tuleb jälgida, et ei võetaks rahvusvaheliselt vastu selliseid direktiive , mis on vastuolus siseriikliku PS-ga
  
• sotsiaalne informatsioon -
  

• seadusloomes kasutatav teave konkreetse riigi kodanike väärtusorientatsioonide, hinnangute, hoiakute, majandusliku seisundi jms kohta;
  
• info, mis mõjutab õiguse rakendamist (aines subjektiivseteks otsusteks)
  

• õiguse enda sisu – st. tema vastavus sotsiaal-poliitilistele ja õiguslikele situatsioonidele
  
• õiguskultuuri ja –teadvuse tase (algab suhtumisest õigusnormidesse ja õiguskorda tervikuna ; elanikkonna hoiakutest käitumisnormide suhtes; mida peetakse taotlemist väärt väärtusteks mis olemas on)
  
• õiguskaitse ja õigust rakendavate organite tegevuse kvaliteet (kui hästi/mõjusalt need organid oma tööga hakkama saavad ja milline on nende töö sisuline kvaliteet; milline on nende organite koostöövõime ühiskonnaga; millise mulje nad jätavad – see toimub sealsete inimeste kaudu, et kuidas nad suhtlevad jne)
  

ERINEVAD AJALOOLISED KOOLKONNAD JA KLASSIKUD

• Perekond – märkis Comte, et perekond peaks olema patriarhaalne , naise roll peaks olema järjepidevuse, traditsioonide kandja roll ning ta peaks olema mehe emotsionaalseks mõjutajaks. Perekonda pidas ühiskondliku struktuuri tähtsaimaks elemendiks , millele tähtsuselt järgnesid sugukond ja rahvas.
  
• Riik – kui korporatiivne nähtus, milles kõik klassid , grupid elavad harmooniliselt koos.
  
• Religioon – eitas religiooni, ise oli veendunud ateist; samas on täheldatav, et sisuliselt lõi ise uue jumala, nimelt esines tema kirjutistes salapärane tegelane – Suur Olevus. Lugejad olid algselt segaduses, kes see oli, lõpuks tuli välja, et see oli “ühiskond”, sest seda ta jumaldas ja idealiseeris => kõik sotsiaalsed PROTSESSID JA INIMKÄITUMISE VARIANDID tulenevad ühiskonnast. Comte seadis inimkonna Jumalaga ühele astmele .
  

• Teoloogiline – ühiskond sellel staadiumil on preestrite ja ülemvõimu all. Siin tõi Comte välja kolm lüli, mis seda staadiumit iseloomustavad:
  

• Fetišism – asjade kummardamine
  
• Polüteism - mitme jumala kummardamine
  
• Monoteism – ühe jumala kummardamine
  

• Metafüüsiline staadium – valitsevad ühiskonda seadusandjad ja juristid . Staadium kujutab endast üleminekut religioossest ühiskonnast järjest ratsionaalsemaks ühiskonnaks. Jaguneb:
  

• Reformatsioon - reformide vastvõtmine; religiooni vastu astumine , revolutsioonid jne
  
• Valgustus
  
• Revolutsioon (pidas silmas Prantsuse revolutsiooni)
  

• Positiivne staadium – on terviklik ja ühtne staadium; ühiskond, kus ei saa eristada konkreetseid allstaadiume. Seda staadiumit iseloomustab tööstuse, tehnika, teaduse pidev täiustumine.
  

• 19.-20. Sajandi vahetus:
  

1. SOTSIAALDARWINISM

• Kontsentratsioon – arengutasemelt mitte eriti arenenud, üksikisik kui niisugune on massi kadunud, individualism ei ole esile tulnud. Isik allub ühiskonnale.
  
• Diferentseerumine – tekib individualism. Üksikisikud leiavad ühiskonnas oma koha, tunnetavad seda ja seda võib Spenceri arvates nimetada ka individualismi epohhiks. Lõppkokkuvõttes jõuab ühiskondade areng välja 3. tasandile , mida iseloomustab altruismi ja egoismi harmooniline ühend.
  
• Egoismi ( isekus )-altruismi harmoonia (enda ohverdamine teiste eest) harmooniline ühendus.
  

• Mõlemad kasvavad pidevalt
  
• Kasvades nende struktuur pidevalt täiustub
  
• Organite funktsiooni diferentseeruvad – organid täiustuvad niivõrd, et nad tegelevad oma ülesannetega iseseisvalt
  
• Organite koostöö pidevalt tiheneb
  
• Mõlemal juhul terviku hävimise järel üksikud osad funktsioneerivad veel teatud aja edasi
  

• Bioloogilises organismis on igal organil kindel funktsioon, ta ei saa sellest kõrvale kalduda. Ühiskonnas aga on võimalus valida käitumisvariantide vahel.
  
• Bioloogilises organismis on mõtlemise ja tundmise funktsioonid koondunud ühte organisse (ajju), ühiskondlikus organismis peavad mõtlemise, planeerimise, tundmisega tegelema kõik organid üksikisikute või institutsioonide näol.
  

• „Sotsioloogia alused“ (1876-1896) -kirjeldab organismiteooriat.
  

2. INIMÖKOLOOGIA

Juured 17-18. saj, sest siis oli prantslane Charles Louis de Montesquiau (1689-1755). Teda loetakse inimökoloogia rajajaks. Inimökoloogia – kõik, mis ühiskonnas toimub, sõltub rahvastiku arvust, tihedusest, elanikkonna rändest ja kliimast . Montesquiau tähtsaim raamat “Seaduste vaim”, selles teoses käsitleb põhjalikult seisukohti, mis on saanud inimökoloogia baasiks . Kõigepealt küsib Montesquiau, mis on seaduses: need on hädavajalikud suhted või seosed, mis tulenevad asjade olemusest. Ta leidis, et kõikidel elusatel olenditel on olemas omad seadused, seadused ise jagunevad 2 gruppi:

• Seadus on efektiivne vahend sündimuse reguleerimiseks – nendes riikides kus sündimus on suurem kui majanduslik võimalus, peaks sündimust piirama (nt Hiina); nendes riikides kus elanikke liiga vähe, kuid majanduslikke võimalusi küllalt, peaks jällegi seadusega tõstma.
  

• Inimökoloogia (19.-20.saj) eelkäija – igasugune õigusloome peab teenima enda rahva huve. Õigust ja seadusi tuleks luua selle riigi poolt, millise ühiskonna jaoks seda luuakse. Seaduste kohandamine erinevate ühiskondadega ei ole õige. Siis on kõige paremini tabatud rahva vaimu ja loodud just selle rahva jaoks. Oleneb kliimast, rahvastiku rändest, mulla viljakusest, iibest ja ka ühiskonna geograafilisest paiknemisest. Olenevalt piirkonnast tema arvates vajatakse erinevaid seadusi. Põhja pool on tegusamad ja tervemad inimesed, ning nemad saavad oma asjadega võib olla ka iseseisvalt hakkama. Lõuna poolseid inimesi uinutab soe kliima ja nende mõttetegevus ei ole nii ergas. Neile oleks seadusi vaja, kuidas neid korrale kutsuda. Tema leidis, et seal kus on iibe probleemid, annab seadustega seda reguleerida ja tal oli õigus.
  
• „Seaduste vaim“ (1748) – seaduse ja õiguse teemadega tegeles
  
• Seaduste mõiste ja subjektid – mõiste -seadused on seosed, mis on erinevate olevuste vahel, mis tulenevad asja olemustest enestest. Kõigepealt on olemas algmõistus, siis erinevad olevused (taimed loomad, esemed kellel on omad seadused, mille alusel nad eksisteerivad ja hävivad) seadused on algmõistuse ja erinevate olevuste vahel ja seosed erinevate olevuste endi vahel. Me kõik oleme subjektideks selles ruumis. Teiseks on sellised seadused, mida me ei ole ise loonud vaid on loodud algmõistuse poolt. Inimene on oma olemuselt pidevalt uut otsiv . Inimene on aldis vastu võtma ühiskonna poolt loodud uusi seadusi. Rahvavaim , mis on aluseks seaduste loomisel, - on võrdsuse vaim ja ebavõrdsuse vaim- sellest, milline vaim domineerib , sõltub selle riigi vaim. Võrdsuse vaim viib demokraatia. Seadused on hädavajalikud seosed, mis tulenevad asja enda olemusest. Teisisõnu, inimestevahelised suhted, mis tekivad ühiskonnaelu käigus. Seadused on niisugused nähtused, mis ei ole omased ainult inimestele. Seaduste subjekte on palju, sest kõikidel elusatel ja elututel on oma seadused. Lisaks sellele on olemas nn algmõistus. Seda võib jumalusena tõlgendada. Algmõistusel on ka omad seadused. Seadused on tegelikult vajalikud seosed algmõistuse ja elutute objektide ja elusate olendite vahel ja omavahelisi seoseid elusate olendite vahel. Igal tasandil on nad isemoodi .
  
• Seaduste liigid - Montesquieu eristab loodusseadusi ühiskondlikest seadustest . Neid, mille järgi inimesed elu korraldavad, on 2 liiki: 1) need, mida ise on loodud seadusandjana või ühiskonnas;
  

• Rahvavaim ja selle liigid
  

• Võrdsuse vaim - viib demokraatia tekkimisele
  
• Ebavõrdsuse vaim – viib monarhia ja türannia juurde
  

3. KONFLIKTITEOORIA

• Riik = ühe etnilise grupi valitsemine teise etnilise grupi üle
  
• Klassid: valitsev ja allutatud + vahendav (või kesk-) klass
  
• Etnotsentrism
  

• Valitsev klass
  
• Allutatud klass
  

• Esmatähtis on materiaalne.
  
• Dialektiline materiaalne ajalookäsitlus - ühiskond on pidevas arengus, nagu ka kõik materiaalsed esemed.
  

• Vastandite ühtsuse ja võitluse seadus – vastandite olemasolu kutsub esile arengu.
  
• Kvantitatiivsete nähtuste kvalitatiivseteks ja vastupidi ülemineku seadus – vastuolude akumuleerimise tulemusena tekib kvalitatiivselt parem nähtus (suure plahvatuse tagajärjel).
  
• Eituse eitamise seadus – iga nähtus elab aja ära, aga vastuolud, mis muutusteni viivad, pesitsevad nähtuse enda sees.
  

• Tootlikud jõud – inimfaktor e töötajad; asjad e tootmisvahendid ja töö objekt.
  
• Tootmissuhted – suhted, mis tekivad tootmisprotsessis. Nendega seondub omandisuhete mõiste.
  
• Tootmisviis – tootlike jõudude ja tootlike suhete summa. Tootmisviise on sama palju kui sotsiaalmajanduslikke formatsioone. Need erinevad eelkõige majanduse poolest. Nõnda nimetab Marx järgmisi tootmisviise: ürgkogukondlik, orjanduslik, feodaalne, kapitalistlik, sotsialistlik, kommunistlik. Üleminek ühelt teisele ei saa toimuda rahulikul teel, sest tootlikud jõud ja tootmissuhted lähevad kapitaalselt vastuollu. Konflikti lahendiks oleks see, kui tootlikud jõud (tootmisvahendid) ühiskonnastatakse, kui tekib plaanimajandus, raha kadumine.
  
• Klassid
  

PSÜHHOLOOGILINE SUUND PSÜÜHIKA ROLL INIMKÄITUMISES

• Toimub liikumine seestpoolt väljapoole, st algul imiteeritakse nähtusi, mis on seotud inimese enda teadvusega, siis alles imiteeritakse välise maailma nähtusi.
  
• Liikumine kõrgematelt vormidelt madalamatele (nt kultuuri vormide liikumine kõrgematelt vormidelt madalamatele, mõisakultuur -> talupojakultuur).
  

• Kergemad – nt vaidlus
  
• Raskemad - nt sõda
  

• Seesmine opositsioon – tekib kui inimesel on ühel ajal 2 või enam erinevat ideed, mida matkida
  
• Välimised opositsioon – et opositsioon jõuaks sellele tasandile e sotsiaalsele tasandile on vaja et eelnevalt tekiks seesmine tasand. Seejärel peab inimene teadma, et teised isikud on valinud matkimiseks vastandlikud nähtused (teised on teinud vastupidise valiku). Opositsioon on viinud ühiskonna eri kihid vastasseisuni, sest opositsioon on tarvis lahendada.
  

• Mida on tarbijale vaja?
  
• Kuidas seda vajadust rahuldada?
  

Üksikud teoreetikud

• Inimkäitumise uurimiseks on sobilik loogilis-eksperimentaalne meetod (nähtused (faktid) → seadused → faktid). Mistahes nähtused kutsuvad esile nende seaduspärasuste tunnetamise ja kui need seaduspärasused on juba avastatud, siis tuleb nendelt seadustelt tagasi liikuda faktide enda juurde, et kontrollida, kas need seadused on ikka veel kehtivad.
  
• Inimkäitumine jaguneb loogiliseks ja mitteloogiliseks. Et anda hinnangut sellele, kas ta on loogiline või ei, tuleb lähtuda sellest, kas need meetodid, mida inimene on valinud oma eesmärkide realiseerimiseks, on ikka kohased sellele eesmärgile. Järelduse teeb Pareto kriitilise : valdavalt on käitumine mitteloogiline.
  

• Majandus – ainsana kindlalt loogiline.
  
• Teadus – üldiselt loogiline, kuid samas nt teoloogid räägivad mingist olendist, keda pole keegi näinud.
  
• Poliitika – selleks, et inimene üritaks mitteloogilist käitumist paremana näidata, on võimalus enda verbaalne tõestamine. Näiteks tuuakse poliitikud . Seega võib ka poliitika panna loogilisuse osas küsimärgi alla.
  

• Residum (jääk) – määrab ära inimese mitteloogilise käitumise koos derivatsioonidega.
  
• Derivatsioon ( tuletis ) – loogilisuse kate mitteloogilisele käitumisele.
  

• Kombinatsioonide instinkt – tung otsida uusi lahendusi, manipuleerida. See on osavus . Need, kellel see klass domineerib, on emarebased.
  
• Agregaatide püsivus (kogumi säilivus) – ei taha muutusi. Poliitikas isalõvid ja emarebased tasakaalustavad teineteist. Eliitide ringluses ütleb ta, et üleminekuperioodidel domineerivad poliitikas ja ühiskonnas emarebase tüüpi isikud, aga kui ühiskond stabiliseerub, on isalõvide periood.
  
• Vajadus väljendada tundeid – käitumine tunnete väljendamiseks.
  
• Ühiskonnaga seotud jäägid ( sotsiaalsus ) – poolehoid mingile kollektiivile, eneseohverdamise vajadus, kaastunne , haletsus. Teatud määral on see hea ja normipärane. Siia kuuluvad ka sotsiaalse hierarhiaga seotud suhted (nt ülemus ja alluv).
  
• Indiviidi ja tema sõltuvuste integratsioon – pahed, mis elu juurde kuuluvad ja võivad ka mürgitada. Sõltuvus on normaalne, sest ta on juurdunud.
  
• Seksuaaljääk – pakub psühholoogidele huvi, kui lisanduvad psüühilised, teadvusega seotud momendid.
  

• Autoriteet (ema-laps) – peab tegema midagi, sest midagi „on nii”.
  
• Tavad, traditsioonid (üliautoriteed; isa, vanaisa) – kõrgema autoriteedi appi võtmine.
  
• Fiktiivsed isikud, olendid – jumalaga hirmutamine vms.
  
• Verbaalne tõestamine – nt ühe ja sama mõtte pidev korrutamine; müstiliste terminite kasutamine, nt euronõue.
  

• Jääk e residum – püsiv e konstantne nähtus. Inimese psüühikas on 6-klassi jääke, need määravad ära inimese loogilise käitumise koos tuletistega 6 jääkide klass:
  

• Tuletis e derivatsioon – muutuv nähtus. Ka see juhib inimese käitumist just nagu seda teevad jäägid. Tuletised on vahendid, millega inimene püüab anda loogilise katte oma ebaloogilisele käitumisele. Eesmärgiks ikka jätta teistele inimestele mulje loogilisest käitumisest. Neid on 4 eri liiki:
  

• Anoomia on sotsiaalse solidaarsuse kadumine, see on kurbus , millele on allutatud ühiskond, ja selles ühiskonnas ei kehti ei õigus- ega moraalinormid .
  
• Samas on anoomia ühiskonna selline seisund, kus märgatav osa liikmetest, kes on teadlikud neid kohustavate normide olemasolust, kuid suhtuvad nendesse negatiivselt või ükskõikselt.
  
• Anoomia on ühiskonna kriisi seisund, ühiskonna võimetus oma liikmeid gruppi siduda.
  

• subjektiivne
  
• sotsiaalne
  

• õigusvälised normid on jäänud suuresti ühiskonnas
  
• õigusnormid ei täida neid eesmärke, milleks nad olid loodud
  
• osad õiguslikku regulatsiooni vajavad suhted on õiguslikult reguleerimata
  
• enesetappude kõrge tase
  

• Ühiskonnateadused tegelevad pealesunnitud käitumistüüpide ja mõtlemisetalonidega.
  

• Ettekirjutused kui käsku sisaldavad käitumisjuhendid
  

• Sotsiaalsed faktid = kollektiivsed ettekujutused, sotsiaalne morfoloogia
  

• Positiivne tegu – inimese aktiivne tegutsemine enda tapmise eesmärgil.
  
• Negatiivne tegu – inimene ei võta teadlikult midagi ette oma elupäästmiseks
  

• Käitumise faktilisus – reeglipärane käitumine
  
• Reegel kui juhtnöör – võib olla kirja pandud
  

• Kohaldada olemasolev uute oludega
  
• Võtta vastu uus õigusnorm, mis tegelikult tähendab kvalitatiivse uue õigusnormi teket ühiskonnas.
  

• Õigus kui õigusnormide summa
  
• Õiguse repressiivne ja organiseeriv roll
  
• Õiguse rakendamine kui autonoomne nähtus
  
• Õiguse integreeriv roll
  
• Reegel kui 1) käitumise faktilisus; 2)kui juhtnöör
  
• Kvantitatiivne ja kvalitatiivne üldistus
  

• Erinev sotsiaalne tähendus (1. kindlustab sotsiaalset korda, solidaarsust, integratsiooni; 2. segab ühiskondlikke suhete süsteemi);
  
• Erinev juriidiline iseloom; (õiguspärasust lubavad ja kohustavad normid; õigusvastasust keelavad normid);
  
• Erinev riiklik regulatsioon ja sots. kontroll:
  

ÜHISKOND JA ISIKSUS

Sotsiaalsed normid ja õiguslik käitumine jne

Sotsiaalsed rollid ja positsioonid

• ühiskonnas rikutakse erinevaid reegleid iga päev, kuid see tegu jääb justkui tähelepanemata, kui sellega ei kaasne väline märgistus. Väline märgistus teostub ühiskonna sotsiaalse kontrolli kaudu.
  
• välise märgistusega kaasneb alati ka sisemine märgistamine, kus inimene justkui iseendale paneb peale mingi pitseri ja hälbiva käitumise kohalt vaadates on isiklik märgistamine taunitav, sest isik hakkabki käituma nii nagu eeldab tema poolt pandud pitser . Nt ütleb ta, et mis sellest, et ma ei käi tööl. Märgistamine mõjutab ka psüühikat.
  
• Igapäevased sotsiaalse kontrolli süsteemid tekitavad justkui automaatselt teatud hälbivusastmeid. Tekib küsimus, kas väljaspool märgistamist saab üldse kuritegevusest rääkida?
  

• vertikaalne mobiilsus
  
• horisontaalne mobiilsus
  

• vana ülemkiht – põlised rikkad, omavad teatud võimu
  
• uus ülemkiht – sportlased, muusikud
  

• vana keskklass – omanikud , väikeettevõtjad, talupojad
  
• ülemkeskkiht – mitmesugused erinevad spetsialistid
  
• alamkeskkiht – õpetajad, müüjad, ametnikud
  

• tööliste ülemkiht – oskustöölised nn töölisaristokraatia
  
• töölisklassi alamkiht – kvalifitseerimata töölised
  
• võõrtöölised, kelle hulgas täheldatakse ka suuremat tööpuudust
  

• kõrgklass – firma omanikud tippjuhid (4% elanikkonnast)
  
• keskklass – väikeomanikud, talupidajad, kontoritöötajad, keskastmejuhid (26% elanikkonnast)
  
• alamklass – lihttöölised, pensionärid, töötud (59% elanikkonnast)
  

• objektiivsus – kõikidesse nähtustesse tuleb suhtuda eelarvamusteta
  
• üheltpoolt on vajalik ja teiselt poolt dikteerib elu ise ajaloolise meetodi kasutamise. Uurides juriidilisi nähtusi peame arvestama, et ühiskond arenedes edasi, veab kaasa ka õiguse.
  

Uuringu meetodid: vaatlus, küsitlus, eksperiment, dokumentide analüüs

Sotsiaalse uuringu programm

• Metoodiline osa - millised on meetodid ja kuidas neid uuritakse
  
• Protseduuriline osa – millistest etappidest uuring koosneb ja millised on tähtajad
  

• loomulik eksperiment – reaalsete objektidega sihipärane manipuleerimine
  
• mõtteline eksperiment – objektide kohta käiva informatsiooniga manipuleerimine, kusjuures need andmed sel juhul ei allu vahetu muutumise kontrollile . Mõlema eksperimendi puhul lähtutakse sarnasest eksperimentaalloogikast, mis on välja töötatud Inglase Mill’i poolt.
  

• laboratoorne eksperiment – viiakse läbi mingis suletud grupis, mis võib olla kas kunstlik või on see grupp spontaanne (nt klass koolis, kursus).
  
• seadusandlik eksperiment – viiakse läbi sellistel juhtudel, kui seaduseandjal tekib mingi kahtlus mingi reformi või seaduse rakendumise osas. Sellisel juhul antakse mingi seadus välja ja võetakse vastu eelteadmisega, et vajaduse korral see seadus muudetakse või tühistatakse. Reeglina ei viida seda läbi terves riigis korraga. Tavaliselt on tegemist mingi lokaalseadusega. Selline seadus võeti vastu ja kehtis 1965-1970 Inglismaal – ajutiselt muudeti kehtetuks surmanuhtlus sanktsioonina. Tulemuseks oli otsus surmanuhtlus kaotada.
  

• pilttestid – hoiakute väljaselgitamiseks;
  
• testid, millega püütakse välja selgitada inimeste õigusteadvust. Inimestele antakse lahendada mingi konkreetne kaasus koos vastusevariantidega. Näide: Prantsusmaal tehti test kus küsiti abielupaaridelt kuidas nad toimiksid saades teada abielurikkumisest. Küsitleti 578 abielupaari. 25% küsitletutest eelistas puhtalt aktsepteeritavaid lahendeid.
  

• luua ja olla originaalne
  
• olla hinnatud tuttavate seas
  
• aidata edendada majandust jne.
  

• lahtised küsimused jätavad uurijale liiga suure võimaluse vastuste subjektiivseks tõlgendamiseks
  
• lahtiste küsimuste vastuseid on raske ja kallis töödelda
  

• Kõikvõimalikud vastusevariandid oleksid ammendatud
  
• Oleks hea kui alternatiivid oleksid esitatud läbisegi positiivsest negatiivse poole
  
• Alternatiivide positiivne ja negatiivne pool peaksid olema ühepikkused
  

• arvamuste ja suhtumise intervjuu
  
• dokumentaalne intervjuu
  
• RESPONDENTIDE(keda me küsitleme) TÜÜBIST LÄHTUVAD
  
• Vastutavad isikud
  
• Eksperdid
  
• Respondent kui elanikkonna teatava grupi esindaja
  
• TEHNIKA ALUSEL:
  
• Formaliseerimata
  
• Formaliseeritud – konkreetselt täiendust mitte lubavad
  

• olustikuline vaatlus - Olustikuline vaatlus selline vaatlemine , mida iga inimene iga päev teostab
  
• teaduslik vaatlus – tunnused:
  
  • vaatluse eesmärk ja ülesanded on täpselt fikseeritud. On teada mida ja milleks uurime.
    
  • Teaduslik vaatlus allub konkreetsetele protseduuri reeglitele – keda mismoodi vaadelda.
    
  • Teadusliku vaatluse tulemused protokollitakse teatud päevikutes.
    
  • Andmete kontrollitavus
    
• kontrollimatud vaatlused – struktureerimata. Mitte standardsed, kus kasutatakse kõige üldisemat plaani vaatluse läbiviimiseks, mitte väga täpselt väljatöötatud.
  
• kontrollitavad vaatlused – nii vaatluse teostamine kui tulemuste fikseerimine on varem välja töötatud struktuuri järgi.
  
• Välivaatlus – vaatluse teostamine loomulikes tingimustes, nt osalemine seaduseelnõu avalikustamisel sotsioloogilise vaatlejana.
  
• Laboratoorne vaatlus – vaatlemine eksperimentaaltingimustes. Need tingimused on vaatleja ise seadnud.
  
• Kõrvaltvaatlus – vaatleja (sotsioloog) ei sulandu sellesse gruppi/keskkonda mida ta vaatleb. Nt on võimalik nii uurida mõnda töökollektiivi mistahes eesmärkidel. Sellisel juhul läheb vaatleja sellesse seltskonda, nt praktikandina. Inimene saab teha teatud tähelepanekuid ja hiljem üldistusi teha selle gruppi kohta.
  
• Osalusvaatlus - uurija sulandub ja peab sulanduma sellesse gruppi, mida uurib. Peab olema kui selle grupi orgaaniline osa. Grupp ei tohi teada, et ta on uurija. Grupp peab teadma, et see on tegelikult inimene kes sellesse gruppi kuulub. Uurija peab leidma võimalusi kontaktide loomiseks teda huvitava grupi mingisuguse liikmega . Peab leidma viisi kuidas grupile lähedale saada. Reeglina ühe liikmega tutvumise tagajärjel tekib uusi võimalusi. Üks tutvus viib teiseni. Eesmärgi pärast sidemete loomist huvitava grupi liikmetega nim lumepallivalim . Probleemiks on see, et mida pikemat aega uurija selles keskkonnas elab või selle grupiga koos on, seda enam ta sellesse gruppi tõepoolest sulandub ja vahel unustab ära miks seal üldse on ja sellepärast võivad tema sulest tekkida populaarteaduslikud kirjutised . Teine probleem see, kui vaatleja vahele jääb, siis tema eluküünal pm kustunud, sest tavaliselt uuritakse selle meetodiga kuritegelikke gruppe.
  

• käsikirjalised
  
• trükitud
  
• salvestus magnetilindil – hääl, fonodokumendid
  
• salvestused kino
  
• ikonograafia – kõik, mis on käsitsi valmistatud ( vaasid jne)
  

• Õiglusest;
  
• Õiguslikust garanteeritusest;
  
• Eesmärgipärasusest.
  

Õiguse struktuur

• Koondatus spetsiifilistel alustel õigusaktidesse, õigusharudesse ja õiguse instituutidesse
  
• Lähtumine riigist- õigusnorm on riigi tahteline akt; õigusnormid on riigi poolt formuleeritud normid
  
• Tagatus riigi sunnijõuga
  
• Kehtivuse alguse ja lõpu täpne fikseeritus
  
• Reguleerivad suhteid, mis alluvad riigi reguleerimisele ja mis vajavad õiguslikku regulatsiooni
  
• Õigusnormid detailselt kirja pandud
  
• Õigusnormid on kirjapandud normid
  
• Osa muid norme ka kirja pandud, nt religiooninormid , aga ka moraalinormid nt piibli kümne käsu näol
  

• Sisaldab kohustuslike käitumisaktide tunnuste kirjeldust- õigusnormi nn materiaalne sisu
  
• Näitab riigi suhtumist vastavasse käitumismudelisse ja kirjutab ette, lubab või keelab kirjeldatud käitumise;
  
• Dispositsioonis fikseeritakse õigussubjektide õigused ja kohustused, sanktsioonis vastavate riiklike organite käitumine õiguserikkujate suhtes.
  

• Õigusnormid
  
• Õigusvälised normid
  

• Kasulikkus (ühiskondlik vajadus)- peab olema õigesti orienteeritud (ja diferentseeritud ) ajas, ruumis ja adressaatide (so sotsiaalsete gruppide või üksikisikute) osas ning muutuma vastavalt inimeste elutingimuste muutumisele. Ainult ajas, ruumis ja adressaatide osas õigesti orienteeritud sotsiaalsed normid võivad olla efektiivsed;
  
• Kohustuslikkus ;
  
• Faktiline realiseerumine inimeste käitumises.
  

• Aktsioloogiline- normi mõju inimeste veendumustele, maailmavaatelistele orientatsioonidele, tunnetele ja emotsioonidele;
  

• sotsiaalse grupi liikmete solidaarsuse tugevdamine
  
• üksikisiku ühiskonnas kasvatamine
  

• määratletud - õigusvahend on määratletud ilma igasuguste muude võimalusteta;
  
• suhteliselt määratletud - antud on sanktsiooni maksimum- ja miinimumpiirid;
  
• alternatiivsed - sellised, kus on valida kahe või enama sanktsiooni vahel;
  
• kumulatiivsed - võimaldavad mitut sanktsiooni kohaldada üheaegselt;
  
• määratlemata sanktsioon - sisu ei ole määratud.
  

• regulatiivseteks - on suunatud ühiskondliku suhte reguleerimisele, annavad suhtest osavõtjale õigused ja kohustused, neid võib nimetada ka õigust kehtestavateks.
  
• kaitsvateks - on juriidilist vastutust kehtestavad, nad reguleerivad riiklike kaitsevahendite kasutamist.
  

• õiguspärane – 3 ajendit (motiivi), 2 esimest seonduvad õiguspärase käitumisega
  
  • objektiivne õiguspärane käitumine – isik (õigussubjekt) järgib õigusnormi igas situatsiooni sellepärast, et selline käitumisviis on tema arvates õige
    
  • situatiivne õiguspärane käitumine – õigussubjekt järgib õigusnorme mitte veendumusest, vaid olenevalt asjaoludest, olenevalt olukorrast (n. tugevdatud sots kontrolli tingimustes isik näeb, et nii või teisiti ta jääb vahele
    
  • situatiivjuhuslik käitumine e. afektiivne käitumine (võib esineda õiguspärase ja õigusvastase käitumise puhul). Tegutsemine afekti seisundis, seda iseloomustab selle käitumise läbimõeldamatus (äkiline hetkekäitumine).
    
• õigusvastane – on olemuselt õiguslik käitumine (on selle üks liik)
  

• Sisemine veendumus õiguspärase käitumise motiivina õigusnormide õiguspärasuses ja õigluses
  
• Individuaalne ja sotsiaalne vajadus seadust järgida
  
• Teadlik allumine seaduse nõuetele
  
• Isiklike õiguste teadvustamine – inimene täidab norme, et realiseerida oma õigusi
  
• Grupihuvide teadvustamine ja nende järgmine
  
• Hirm juriidilise vastutuse ees.
  
• Traditsioonide järgimine
  
• Passiivne allumine riigi nõudmistele
  

• tegu oli iseenesest hullumeelne või täiesti arutu või enesevastane;
  
• isik oma ilmse ohtlikkuse tõttu peab olema hull või vähemalt ebanormaalne ;
  
• eksperdi väide, et süüdistatav ei teadnud, mida ta teeb või ei mõistnud oma teo kuritegelikkust;
  
• eksperdi väide, et süüdistatav ei olnud võimeline oma käitumist kontrollima või juhtima;
  
• eksperdi väide, et süüdistatav põeb teatud vaimuhaigust;
  
• eksperdi väide, et süüdistataval ei olnud psüühikahäirete (haigusliku psüühika seisund) tõttu tahtevabadust seadusele vastava talitusviisi valimiseks;
  
• eksperdi väide, inkrimineeritav tegu kuulub tüüpilise käitumisena süüdistatava vaimuhaiguse (või vaimse alaarengu jne) sümptomaatikasse või tegu oli muul viisil niisugusest seisundist põhjustatud;
  
• õiguslik põhimõte, et süüdistatav vaimuhaigena (või vaimselt alaarenenuna) juba kannatab raskete psüühikahäirete all, millele ei tuleks lisada karistust;
  
• üldinimlik leid (või eksperdi arvamus), et kui süüdistatav on varem (korduvalt) viibinud psühhiaatrilisel ravil, kuulub ta esmajoones psühhiaatriliste patsientide hulka;
  
• üldinimlik leid, et ta on heidikuna sotsiaalselt täiesti invaliidistunud;
  
• eksperdi väide, et süüdistatava psüühikahäire või psüühilise hapruse pärast ei talu vanglakaristust ;
  
• eksperdi väide, et isik vajab psühhiaatrilist ravi.
  

• kas seadusevastase teo toimepaneku motiiv ja teo iseloom oli või võis olla mõjutatud süüdistatava subjekti psüühika haiguslikust kõrvalekaldumisest (psüühikahäirest)?
  
• kas ühiskonnaohtliku teo toimepanemise ajal subjekt, arvestades tema psüühika haiguslikke kõrvalekaldeid, pidi olema võimeline oma teost aru andma ja pidi olema võimeline oma tegu juhtima või oli võimeline oma teost aru saama ja tegu juhtima, kuid psüühika haigusliku kõrvalekalde tõttu oli see võime piiratud?
  

• Sisemine veendumus õiguspärase käitumise motiivina õigusnormide õiguspärasuses ja õigluses
  
• Individuaalne ja sotsiaalne vajadus seadust järgida
  
• Teadlik allumine seaduse nõuetele
  
• Isiklike õiguste teadvustamine – inimene täidab norme, et realiseerida oma õigusi
  
• Grupihuvide teadvustamine ja nende järgimine
  
• Hirm juriidilise vastutuse ees.
  
• Traditsioonide järgimine
  
• Passiivne allumine riigi nõudmistele
  

• positiivne afekt - normaalse afektiivse reaktsioonina rõõmu, heameele, õnnestumise väljendumine.
  
• negatiivne afekt - normaalse afektiivse reaktsioonina viha, kurbuse, ärevuse väljendumine.
  
• Afektiivse reaktapaatia - emotsionaalsed reaktsioonid puuduvad.
  
• hüpopaatia - emotsionaalne reaktsioon on tuimenenud.
  
• afektlabiilsus - reaktsioon pole stiimuliga kooskõlas, emotsionaalne reaktsioon vallandub väga kergelt ja muutub kiiresti.
  

• õigusnormid – riigis kehtiva seadusandlusega ettenähtud viisil kehtestatud ja tagatavad normid;
  
• moraalinormid – kirjutamata seadused, mis reguleerivad inimeste kõlbluse valda kuuluvat käitumist;
  
• tava – põlvest põlve edasiantavad käitumisreeglid, millest inimesed oma elus ettetulevais korduvais situatsioonides juhinduvad;
  
• korporatiivsed normid – selle loetelu puhul mitmesugused toimimisjuhised, mis reguleerivad seadustega mittehõlmavaid tegevusliike (näiteks eri spordialadel kehtestatud reeglid), mitmesuguste kitsamalt piiritletud inimühenduste siseelu (üliõpilasorganisatsioonide liikmete omavahelise suhtlemise reeglistik, mille omandamine kuulub nn rebase-aja tähtsaimate ülesannete hulka) jms.
  

• kui paljusid inimesi või kui laia eluala nad hõlmavad: riigi põhiseadusest mõneteistkümne liikmega korteriühistu põhimääruseni;
  
• kui üldistatud või üksikasjalikud ettekirjutused normides sisalduvad: Vana Testamendi 10 käsust kuni mõne kohaliku uskumuse ettekirjutuseni, kuidas tuleb toimida teatud pühaks peetavast allikast möödudes;
  
• kui kindlalt või jäigalt regeeritakse normide rikkumisele: dopingukasutaja saab võistluskeelu, baarileti taha tukkuma jäänu võib politsei lihtsalt koju toimetada;
  
• kui enesestmõistetavaks peetakse ühest või teisest normist kinnipidamist: punase tulega tee ületamine erineva liiklustihedusega tänavatel;
  
• kas on vastavuses normi tähendus ühiskonna asjade sujumiseks ja see, milline kaal antakse antud normile või selle rikkumisele massiteadvuses.
  

• hälbekäitumise jälgimise kaudu on võimalik tuvastada normipärase käitumise piirid;
  
• hälbekäitumise kaudu avaldub normipärase käitumise otstarbekus (lapsele õpetatakse, et näe mis juhtub kui vales kohas üle tee minna);
  
• hälbekäitumine liidab inimesi tegevuseks normipärase käitumise tagamisel ( naabrivalve );
  
• asi on tegelikult laiem, kui teatud normidest kinnipidamise tagamine selle väljatoomise kaudu, mis sünnib, kui norme eiratakse, või ühistegevuse algatamises ohtlikul viisil käitujate ohjeldamiseks (sotsiaalse integratsiooni tegurina : tänu hälbekäitumisele püsivad ning edenevad sotsiaalsed normid);
  
• hälbed on teatud kombel uuenduste allikaks. Hälvete see funktsioon on eriti oluline siis, kui normid on ühiskonna muust arengust tugevasti maha jäänud.
  

• bioloogiline nt rassi tunnused
  
• füüsiline – olukorrad, kus indiviidi suhtutakse nende kehapuuete tõttu hoopis vastupidiselt sellele, mis nad endast isiksusena kujutavad
  
• teatud elufaktidel põhinevat – stimagtiseerimine – nn sildi külge kleepimine
  

• Formaalne-mitteformaalne. Formaalse puhul on organisatsioonid, kes tegelevad sotsiaalse kontrolli kui oma põhiülesandega, mitteformaalse puhul kujundab inimeste käitumist ümbritsevate spontaanne, stiihiline reageering (sõprade poolehoiuavaldused jne)
  
• Väline-seesmine. Välise puhul tagatakse normikohane käitumine mõjutustega, mis lähtuvad teistelt asutustelt, inimestelt jne. Seesmine kontroll tähendab sotsiaalsete normide omaksvõttu ehk internaliseeritust- vastavad normid on isiksuse struktuuri loomulik osis ja neile vastavat käitumist loeb inimene enesestmõistetavaks.
  

• Normile vastavana esineb tegelikkuses teatud hulk reaalselt võimalikke toimimisviise, mis koos annavad suurema osa praktikas esinevaist toimimisaktidest.
  
• Selliselt mõistetava normipärase käitumise ja normist hälbiva käitumise piirjooned on reaalses elus tinglikud, muutlikud.
  
• Normipärane ja hälbiv käitumine on omavahel seotud ka selles mõttes, et üks teiseta ei oma mõtet ega pole võimalik.
  

• Hälbekäitumise jälgimise kaudu on võimalik tuvastada normipärase käitumise piirid.
  
• Hälbekäitumise kaudu avaldub normipärase käitumise otstarbekus.
  
• Hälbekäitumine liidab inimesi tegevuseks normipärase käitumise tagamisel.
  

• Hälbekäitumise osa avaldub ühiskonna kooshoidjana ehk sotsiaalse integratsiooni tegurina: tänu hälbekäitumisele püsivad ning edenevad sotsiaalsed normid (E.Durkheim).
  

• Grupi liitmine - hälbivate inimeste identifitseerimise ja karistamise läbi liituvad ühiskonna ülejäänud liikmed ühise moraalisüsteemiga, mis omakorda kujundab ja tugevdab nende enda uskumusi.
  
• Piiride märkimine- protsess, mille abil kujundatakse sotsiaalses grupis kehtivad normid ja väärtused.
  

• endomorfsed – paksud, maniakaalsed, depressiivsed, alkohoolikud
  
• ektomorfsed – peened, skisofreenilised
  
• mesomorfsed – musklis , maniakaal-depressiivses psühhoosis, alkoholismis ja kuritegevuses
  

• Tuleneb inimesest endast (isikuga seotud põhjused – somaatilised , psüühilised)
  
• Tuleneb ühiskonnast
  

• Hüsteroidne -Minakesksus, tähelepanuvajadus, teatraalsus. Välditakse tõsiseid õigusrikkumisi. Ajend on soov mitte töötada / õppida. Sagedamini varastavad, petavad . Tihti matkivad enesetappe. Nad on grupiliidrid. Sugukihk pole intensiivne. Nad valetavad tihti. Nad suudavad säilitada enesekindlust. Jooni tekitavad liigne hoolitsus ja hellitamine. Suhtlemisel tuleb lähtuda minakesksusest ja nõudlikkusest. Tuleb näidata, et neid on läbi nähtud. Neil tuleb õppida eristama vajalikku meeldivast. Ei tohi unustada nende tundlikkust üksinduse ja tähelepandamatuse suhtes. Noorukite hulgas esineb 2-3%-l.
  
• Psühhoasteeniline - Nad on otsustusvõimetud, kalduvad eneseanalüüsile ja viljatutele targutustele. Mõnikord ilmnevad juba lapsepõlves argus , kohmakus, pimedusehirm jne. Liiga varajaselt arenevad intellektuaalsed huvid. Kriitiline periood on noor kooliiga – puudub iseseisvus. Noorukid on mures tuleviku pärast. Kaitseks ootamatuste eest tekib kombetalitussüsteem või täpsus, mis rajaneb arvamuse, et kui kõike ette näha, ei saa midagi halba juhtuda. Otsustusprotsess on raske, kuid täide viiakse kiiresti. Füüsiline areng jätab soovida , kuid sageli on hästi arenenud jalad. Seksuaalne areng edestab füüsilist, võib esineda intensiivne onanism, mis on sageli uute enesesüüdistuste ja sümboolsete keeldude aluseks. Kuritegelikkus ja alkoholism pole omased. Aktsentueeritus tekib olukordades, kus on vaja hoolitseda. Samuti soodustab seda liigne nõudlikkus edukuse suhtes.
  
• Hüpertüümne - Lapsena püsimatu, distsiplineerimatu, lärmakas, kamandav. Noorukina rõõmsad, ei talu piiri lubatu ja keelatu vahel, üksindust, liidrivaistuga, riskialtid. Joovad tihti. Tihti jätavad töö lõpetamata. Optimistid, kuid adekvaatse enesehinnanguga. Seksuaaltung avaldub varakult. Väldivad täiskasvanute eestkostet  tülid. Distsiplineerimisel tuleb olla heatahtlik , kuid ei tohi laskuda nende tasemele, sest hüpertüümid toetuvad meelsasti endast kogenumale kui endaga võrdsele. Litško: 10% psühhopaate, 13% aktsentueeritud noorukeid. Kokku 8% meestest ja 3% naistest.
  
• Tsükloidne - Lapsena tavalised , noorukina tsükliliselt loiud, raskustes, seltskond kaotab võlu jne. Ebameeldivusi elavad läbi raskelt , märkustele reageerivad jõhkralt ja langevad ahastusse. Enesehinnang on vahelduv. Nõrk punkt on elumuutus. Meeleolu tõusul tarbitakse alkoholi. Tõusu ajal käituda kui hüpertüümidega, languse ajal teisiti. Tuleks selgitada iseloomu olemust – pärast langust tuleb tõus. Tsükloidset on noortes 2-5%.
  
• Labiilne - Tihti haiged, muutliku meeleoluga. Sellest sõltuvad töövõime, isu jne. Kiindutakse kauaks, kaotusi elatakse läbi raskelt. Tuju langedes vajatakse üksindust. Liidrid ei ole. Seksuaalne aktiivsus on madal, piirdudes tihti flirdiga. Võivad kanduda ajutisse homoseksualismi, kuid seksuaalliialdusi väldivad. Enesehinnang on objektiivne. Võidakse noorem välja näha. Nõrk koht on tõrjumine tundeelamuslikult oluliste inimeste poolt, lähedaste kaotus jne. Labiilsed vajavad südamlikkust. Esineb palju.
  
• Epileptoidne tüüp - Iseloomustavad meeleoluhäired, tundepuhangud, aga ka loidus, raskepärasus. Seda tasakaalustatakse korraarmastusega. Seksuaaltung on tugev, käituvad masohhistlikult (hasartmängud, kanged sigaretid ). Enesehinnang on ühekülgne, peetakse end tegelikkusest kohanevamateks. Ühiskonnavaenulik käitumine avaldub vägivallaaktides, prostitutsioonis. Jooned kujunevad välja julma ja hoolimatu kasvatuse tingimustes. Intiimsuhteid iseloomustab armukadedus , on kalduvus seksuaalliialdustele. Alkoholist eelistatakse kangeid jooke , alkoholitarve tekib kiiresti. Juuakse tihti mälukaotuseni ja nii muututakse agressiivseks. Narkootikume ei kasutata. On salakavalad; enesetapukatseid panevad toime harva. Neil on sügav uni, armastavad hästi süüa. Düstroofiaga võib kaasneda püromaania. Meeldib materiaalsus, spordis jõud. Nad kohanevad kergesti  aktivistid  omakasupüüdlikkus, julmus alluvate suhtes.
  

• Sensitiivne - Lapsena arad ja kartlikud, kiinduvad kergesti. Õppimises on püüdlikud. Raskused algavad hilises murdeeas . Avaldub tundlikkus, kaua sõltutakse vanematest . Ollakse kohusetundlikud, kõrgete moraalsete eelistustega. Alaväärsustunne väljendub hüperkompensatsiooniks, seega tihti ollakse ühiskondlikel ametikohtadel. Huvid on siirad või kontrastsed. Esimesed on intellektuaal- esteetilised , teised kehalis-manuaalset laadi. Enesetapust mõeldakse tihti, kuid katsetatakse harva, kuid mitte demonstratiivselt. Ei kalduta kuritegelikkusele, alkoholismi, suitsetamisele. Enesehinnang on objektiivne, ei valeta ega teeskle. Vihkavad alusetut süüdistamist. Võivad esineda foobianeuroosid, masendus, skisofreenia. Nendega on raske kontakti leida, kuid kinnisus on näiline. Tuleks proovida sisendada, et nad on teistele vajalikud.
  
• Skisoidne -Vaoshoitud, suletud. Noorukina on nad külmad, allaheitlikud, põikpäised, häbelikud, taktitud, aga ka kergemeelsete tegudega. Teistega ei suudeta kontakti leida. Skisoidne nooruk võib taluda ranget režiimi, suuri ebamugavusi , kuid reageerib tormiliselt katsele tungida tema sisemaailma. Seksuaalne aktiivsus on ümbritsevatele vähemärgatav, kuid fantaasiad on rikkad. Üksi olles võivad nad sooritada seksuaalsel pinnal mitmeid üleastumisi, nt ekshibitsionism, lasteealiste rikkumine jne. Alkoholi võidakse kasutada kommunikatiivse dopinguna. Grupi nimel saadetakse mõnikord korda raskeid üleastumisi. Ei tee enesetapukatseid. Kuritegelikus käitumises eelistavad seda, mis on n-ö rohkem oskusi nõudev. Vastuhakk vabaduse piiramisele võib aga avalduda sotsiaalsete normide täieliku eiramisena. Huvid on püsivad ja tavatud, esteetilised või intellektuaalsed. Alkoholisõltuvus on harv. Suheldes tuleb leida võti nende ebaharilike käitumisviiside juurde. Kontaktileidmine on raske. Esineb palju.
  
• Püsimatu (Leonhard: ebastabiilne) - Sõnakuulmatu, püsimatu, kardavad karistusi ja alluvad teistele lastele. Noorukieas huligaanitsetakse ja juuakse. Lähedastesse nad ei kiindu. Nad ei saa liidriks , jäävad tihti süüdlaseks grupiviisilistes kuritegudes. Seksuaaltung pole tugev, kuid varajane. Romantika on tundmatu. Suitsetama hakkavad lapsena. Meeldib vaheldusrikkus. Otsitakse järjest eredamaid muljeid ( sigaret  narko). Elavad täiesti olevikus . Kuritegelik käitumine on tihe.
  

• Konformne - Nad muganevad kiiresti ja on väga ebakriitilised. Nii ei suudeta mõjudele vastu seista. Kiindutakse väga oma kohale eakaaslaste grupis. Vastuolud tekitavad traumasid. Puudub algatusvõime  kerge kaasa tõmmata grupiviisilistesse rikkumistesse.
  
• Astenoneurootiline - Ärritub kergesti, ka väsib kergesti ja võib olla hüpohondrik. Väsitakse vaimse töö tingimustes. Ärrituvus ilmneb ootamatutes erutuspursetes, mis asenduvad pisarate ja kahetsusega. Jälgitakse hoolikalt tervist, kahtlustades tihti südamehaigusi. Sageli ilmnevad lapseeas neuropaatia tunnused – halb uni ja isu, kogelemine jne. Teistel juhtudel ilmnevad tunnused nooruses. Käitumishäired pole omased. Vahel on vähemotiveeritud ärritussööstud. Otsitakse seltskonda, kuid väsitakse sellest kiiresti, tõmbudes üksindusse või lähedase sõbra juurde. Vajatakse tuge ja juhtimist. Tuleb võita usaldus ja selgitada haigusnähtusid. Tuleks õpetada enesekasvatusmeetodeid.
  

• E. Sutherland – hälbeteooria – hälbekäitumist õpitakse niisamuti nagu iga teist käitumisvormi. Kurjategijatel on oma kultuur, väärtushinnangud. Inimese kujunemine kurjategijaks hakkab juba lapsest.
  
• R. Merton – frustratsiooniteooria – inimese viib kuritegelikule teele suutmatus saavutada oma eesmärke traditsiooniliste vahenditega.
  
• E. Lemert – kontrolli- e sidemeteooria – inimese käitumist mõjutavad suhted teiste inimestega. Inimesele on tähtis, et temale olulised inimesed temasse hästi suhtuksid.
  
• D. Cornish – kurjategija veeretab süü kannatanule ja leiab, et juhtunu on kannatanule paras .
  

• E. Durkheim – Deviantsuse esimese sotsioloogilise seletuse andis E. Durkheim anoomia teoorias, mida ta kasutas suitsiidi olemuse uurimisel . Durkheim leidis, et enesetapu üheks põhjuseks on nähtus, mida nimetatakse anoomiaks (mis teisisõnu tähendab „reguleerimatust“). Selle nähtuse olemust selgitades rõhutas ta, et inimeste elu reguleerimisel on tähtis roll sotsiaalsetel ettekirjutustel. Radikaalsete sotsiaalsete muutuste või kriiside ajal (nt ohjeldamatu inflatsioon) ei vasta elukogemus enam sotsiaalsete normide kehastunud ideaalidele. Selle tulemusena sattuvad inimesed segadusse. Durkheimi uurimused näitasid, et ootamatute majanduslike languste ja tõusude ajal kasvab reeglina enesetappude arv. Ta leidis, et sellised ootamatud langused ja õitsengud on seotud „kollektiivse korra rikkumisega“. Sotsiaalsed normid on rikutud, inimesed kaotavad orientatsiooni ja see kõik soodustab hälbivat käitumist. Teooriat on kritiseeritud, kuid siiski on teooria tuum, mille järgi sotsiaalne desorganiseerumine on deviantse käitumise põhjuseks, tänapäeva sotsioloogide poolt üldtunnustatud.
  
• R. K. Merton – hälbekäitumise põhjuseks on pidev vastuolu kultuuriliselt aktsepteeritud eesmärkide ja nende eesmärkide saavutamiseks kasutatavate sotsiaalselt tunnustatud meetodite vahel.
  
• „sotsiaalne desorganiseerumine“ tähistab ühiskonna sellist seisundit, kus puuduvad sotsiaalsed seosed kultuuriliste väärtuste ja sotsiaalsete normide vahel, ja nad nõrgendavad teineteist või on teineteisele vasturääkivad.
  

• A. Turk – kui tekib konflikt võimude ja kodanike mõnede kategooriate vahel, kasutavad võimud tavaliselt selle lahendamiseks sunnimeetmeid.
  

• Normi isikustamine
  
• Õigusnormi eiramise ennetamine
  
• Õigusrikkumise faktide selgitamine ja konkreetse õigusvastaseid tegusid sooritanud subjektide kindlakstegemine .
  
• Sooritatud teo analüüs ja hinnang.
  
• Sanktsioonide rakendamine.
  

• Juriidiline vastutus – õiguslik suhe subjekti ja sotsiaalse kontrolli süsteemi vahel, seoses selle subjekti õigusliku käitumisega.
  
• Positiivne vastutus – nõuab aktiivsust, ühiskonnakasulikke tegusid. Objektiivse sisu moodustavad sotsiaalsete nõuete järgimine ja sotsiaalsete ootuste arvestamine . Sisu on kohustus.
  
• Negatiivne vastutus – võidakse rakendada karistust. See tuleb kehtivate käitumisnormide, järelikult ka sotsiaalse kontrolli nõudmiste rikkumise eest.
  

• formaalne - isolatsioon , hälviku eraldamine, rehabilitatsioon
  
• mitteformaalne – sots heakskiit , autasud veendumine, normide ümberhindamine
  

• Reguleeriv- sotsiaalse grupi või vastava ühiskonna kui terviku käitumise mõjutamine soovitud suunas;
  
• Koordineeriv- ühiskonnaliikmete käitumise vastastikune kooskõlastamine ja ühtlustamine;
  
• Stabiliseeriv- vähendab huvide konflikti võimalust ja aitab kinnistada positiivseid väärtusi ja käitumismalle;
  
• Sotsialiseeriv- inimeste integreerimine sotsiaalsesse gruppi või ühiskonda tervikuna.
  

• preventiivne – nt karistusõ normidel eesmärk ennetada mingit käitumist
  
• tagada õiguskorda
  
• sotsiaalne integratsioon – õigu peaks olema vahendiks, mis aitaks eri gruppe teineteisele läheneda
  
• käitumise juhtimine
  
• konfliktide lahendamine
  
• sotsiaalse võimu legtimatsioon – peaks ka võimuorganite käitumisele seadma piirid. Reguleerima võimu
  
• elamistingimuste kujundamine, hoiakud, mis tegevussfäärid on soositud
  

• subjekti lülitamine õigussuhtesse
  
• hinnang tema teole
  
• tema ergutamine
  

Õigusvastase käitumise vastutus

• õigusrikkuja teo tunnistamine õigustühiseks
  
• rikutud õiguste taastamine
  
• õiguserikkumisega seotud õigussuhte muutmine
  
• süüdlasele teatud kohustuste panemine
  
• sanktsioonide rakendamine
  

• organisatsiooniline spontaansus vs struktureeritus
  
• lühiajaline vs pikaajaline orienteeritus
  
• eesmärkide ekspressiivsus vs instrumentaalsus
  
• motiivide määratletus vs motiivide puudumine
  

• sotsiaalsed institutsioonid edendavad või piiravad kollektiivset käitumist
  
• pinge tekib siis, kui inimesed tunnetavad ebavõrdsust
  
• üldistatud usu kasvamine ja levimine – inimesed otsivad ebavõrdsusele lahendust
  
• esilekutsuvad faktorid – dramaatilised sündmused, mis toetavad jagatavat uskumust
  
• tegevuse mobiliseerimine – tekib liider, kes näitab kätte õige suuna
  
• sotsiaalse kontrolli faktorid – ametivõimude reageering
  

• kindluse puudumine selle suhtes, mida teha
  
• tunne, et midagi tuleks teha
  
• tunde levimine osavõtjate hulgas
  
• ebakindlusel põhineva erilise meeleolu loomine
  
• avatus ettepanekutele, mida teha
  
• tavaliste käitumispiirangute nõrgenemine
  

• läbiv – õigus on kogu ühiskonnas
  
• lokaalne – õigus on võrreldes teiste regulatiivse välja elementidega erinev.
  

• lahendused kujuteldavatele probleemidele, mitte tõelistele
  
• ülereguleerimine lämmatab inimeste kui sotsiaalsete subjektide aktiivsust.
  
• õigus tungib valdkondadesse, kuhu tal asja ei ole (perekond, abikaasade vahetu perekonnaelu).
  

toimimisala koordinaadid

• suhete laad subjekti ja konflikti teiste osapoolte vahel
  
• konfliktiolukorra sotsiaalne kaalukus
  

• samaliigiliste hulka kuulumine
  
• ühtekuuluvus – täpsem kui samaliigilisus (sooline, ealine , ametialane)
  

• eksperiment (test)
  
• küsitlus
  
• vaatlus
  
• dokumentide analüüs
  

• LAIALIVALGUNUD IDENTSUS e. IDENTSUSE DIFUSIOON Vanemad, sõbrad avaldavad survet , segaduses, sest palju valikuvõimalusi. Kas loobutakse identsuse leidmisest või vastukäivad tunded
  
• ENNEAEGNE IDENTSUS. Võetakse vanemate, ühiskonna väärtused omaks nende üle mõtlemata
  
• MORATOORIUMI VÄLJAKUULUTAMINE Juurdlevad selle üle, kes nad on, milline tulevik neil on, otsustamist edasi lükates. Kui lühiajaline, võib olla viljakas. Kui pikaajaline, ei suuda ka täiskasvanuna otsustada.
  

• väline – võetakse teiste tõekspidamised omaks olude sunnil
  
• sisemine – teiste tõekspidamiste sisemine omaks võtmine
  

• sisendatavus
  
• emotsionaalne aheldatus
  
• alaväärsustunne
  
• mure teiste heakskiidu/hukkamõistmise pärast
  
• on seda tugevam, mida rohkem on grupis liikmeid
  

• püüd toimida õigesti ja toetuda seejuures teiste antud normidele
  
• püüd meelidida kaaslastele
  
• püüd saada tasu sobiva käitumise eest ja vältida karistusi ebasobiva käitumise eest
  

Loengus: juriidiline, sotsiaalne, moraalne, eetiline – kehtivustasandid. Need ei pruugi kokkulangeda.

Juridicast: õiguse mõiste avamiseks on vaja vaadelda koos kolme elementi, mis on õigusega seotud.

Need on:

− reeglipärane, nõuetele vastav tasakaalukus (õigus kui korrastatud süsteem);

− sotsiaalne mõjusus (efektiivsus) ja

− sisuline (õige) õigus.

− Norme järgitakse erinevas mahus ja nende järgimata jätmisele reageeritakse üldjuhul sanktsiooniga. Sellest järeldub, et normi sotsiaalne mõju ja koos sellega tema sotsiaalne kehtivus on määra küsimus. See tähendab, et see on sama suhteline ja hinnanguline, kui vastata küsimusele, milline käitumine on normipärane ja milline normi­vastane: ei ole olemas objektiivselt konformset ja deviantset käitumist, vaid ühiskond ja selle liikmed ise otsustavad tegude normipärasuse või -vastasuse üle neile tegudele antavate hinnangute kaudu.

Lisaks nimetatud õiguse kehtivuse vormidele saame rääkida ka normi eetilisest kehtivusest, mille olemuseks on normi moraalne kehtivus. Norm kehtib moraalselt, kui ta on moraalselt õiglane. Eetilise kehtivuse mõiste on aluseks loomu- või mõistus­õiguse puhul, kus normi kehtimine baseerub selle sisulisel (sisemisel) õigsusel, mida saab kindlaks teha moraalse õigluse kaudu.

Milleks õigus on? Õigus on loodud inimkäitumise korrastajaks. Seadusandja on õigusaktides sätestanud normid, mille järgimine ühiskonnaliikmete poolt peaks inimestele endile kasu tooma ning mittejärgimise korral järgneb karistus. Õigus on sotsiaalse kontrolli vahend. Ta seab inimühiskonna liikmetele riigi poolt kindlad raamid, kontrollib inimeste absoluutset vabadust- lubab mingil juhul käituda üksnes teatud viisil ja mitte teisiti. Õigus ei loo mitte ainult kohustavaid keeldusid, vaid ka õigustusi inimestele teatud viisil käitumiseks (õiguspäraseks käitumiseks). Õigus ei ole midagi sellist, mis saaks seista ühiskonnast väljaspool. Õigus toimib sotsiaalses keskkonnas, arenedes ja muutudes, kohanedes ühiskonnaoludega. Õiguse mõiste on tihedalt seotud riigiga. Iga riigi ja tema õiguse tunnuseks on suveräänsus. Antud riigi õigus kehtib üksnes selle riigi territooriumil e. selle konkreetse riigi jurisdiktsiooni alal. Riik peab tagama ühiselu korraldatuse ja korraldatuse stabiilsuse. Objektiks, mida riik tagab, on kehtiv õigus e. üldkohustuslikud käitumiseeskirjad (õigusnormid) ning subjektideks, kelle suhtes õigust tagatakse, on isikud, kelle tegusid kehtiv õigus reguleerima peab. Kaasaegne ühiskond loob erinevates eluvaldkondades jätkuvalt uusi eeldusi ja võimalusi majandustegevuse arendamiseks ning nende realiseerimiseks esitatakse järjest kõrgemaid nõudmisi. Koos sellega suureneb vajadus mitmesuguste suhete õigusliku reguleerimise järele. Seadus ja sellest juhindumine on tsiviliseeritud ühiskonna ning areneva majanduskeskkonna olulisemaid eeltingimusi. Õigus peab olema midagi, mis töötab. Kas võlaõigusseadusesse võetud õiguslikud transplantaadid toovad kaasa sellise käitumise nagu õiguskorras, kust need on üle võetud, seda näitab tulevik. Õiguse mõiste ei piirdu ainult ühtlustatud reeglitega ja reegli tegelik tähendus ei tulene reeglist endast, vaid on kultuuriliselt ja ajalooliselt determineeritud. Reegli tähendus tuleneb keelest, moraalist, traditsioonidest või kultuurilisest ambientsist, mis kõik koostoimes viivad reegli aluseks olnud kontseptsiooni mõistmiseni. Reegli ülevõtmisega ja isegi selle tähenduse mõistmisega ei pruugi automaatselt kaasa tulla see, mis on reegli taga ja reegli tähendus ei ole nii lihtsalt ülekantav ühest õigussüsteemist teise kui reegel ise.

• Fikseerimise viisi järgi - käsikirjalised dokumendid, trükitud, fonodokumendid (salvestusmagnet lindil), salvestus kino fotolindil (visuaalse info allikas), ikonograafia.
  
• Kuidas ja millisel eesmärgil koostatud (sihtotstarve) – sihipärased e provotseeritud dokumendid e tellitud dokumendid (uurija palub kellelgi see dokument koostada, nt kellegi elukäigu kirjapanemine) ja mittesihipärased dokumendid (koostatud sõltumatult uurija tahtest või eesmärkidest, nt personaliosakonnas olevad andmed töökäigu kohta)
  
• Isiksustamise (personifikatsioon) taset arvestades – ametlikud (nt ametkonnas ja see info, mis pandud välja netti isiku kohta, see ametlik) ja isiklikud dokumendid (puudutavad vaid ühte konkreetset persiooni, mis tihti salastatud, nt päevikud, fotod).
  
• Dokumentaalse allika staatuse alusel – a) ofitsiaalsed (ametlikke) – valitsuse materjalid, riikliku statistika andmeid ja riiklikke arhiive ja b) mitteametlikke – isiklikud materjalid, ka eraisikute poolt koostatud mitteisiklikud dokumendid nt statistilised üldistusteks, Vikibeedias olev materjal.
  
• Informatsiooni allika alusel – esmased (koostatakse otsese vaatluse või küsitluse alusel sündmuste vahetu registreerimise teel) ja teisesed dokumendid (töötlus esmase allika baasil tehtud üldistus või kirjeldus).
  

• vormi järgi: kinnised (küsimus kus antakse kindlad vastusevariandid ette, millest respondent peaks leidma endale sobiva vastusevariandi), poolkinnised (antud vastusevariandid ja viimasel real kirjutatud „muu” või „ palun kirjutage”) ja lahtised küsimused (vastusevariante pole ette antud, respondent võib vastata vabas vormis, analüüsides neid vastuseid tuleb neid grupeerida jne). Praktikas kasutatakse kõiki neid liike, parimateks peetakse poolkinniseid küsimusi.
  
• Olemuse järgi: põhiküsimused (tulenevad uuringu vajadusest), kontrollküsimused (selle kaudu üritame kontrollida kas respondent vastab ikka ausalt nendele küsimustele; tehniliselt esitatakse nii, et alguses küsitakse mingi küsimus ja lõpus sarnase sisuga küsimus, respondent ei pane seda tähele. Kui see vastus läheb eelpool vastatast lahku, siis kahtlane, kas vastas ausalt), filtreerivad küsimused (eesmärk selekteerida välja inimesed, kes saavad järgmistele küsimustele vastata)
  

• Paneel intervjuu – viiakse läbi võimalusel ühtede ja samade respondentide seas kuni kaheaastase intervalliga, mitte pikema perioodi pärast
  
• korduv interjvuu – intervall üle kahe aasta, muus osas sama mis paneelintervjuu
  
• grupi intervjuu – eesmärk provotseerida arvamuste avaldust ja diskussiooni mingis grupis
  
• kliiniline intervjuu e süvaintervjuu – eeldab tiheda kontakti saavutamist respondendiga, et respondent oleks nõus rääkima asjadest hingest.
  
• Fokusseeritud intervjuu – respondendi tähelepanu koondatakse mingile mõjurile, nt näidatakse respondendile enne lühifilmi, siis mõne aja pärast antakse talle lugeda ühte ajalehe lõiku ja vb lastakse tal kuulata raadiosaadet samal teemal, hilisemas vestluses uuritakse, millisest allikast ta mida ja kui palju teada sai. Sellise uuringu eesmärk on vaadata, milline dokument mõjub kõige intentiivsemalt.
  
• Suunitlemata intervjuu – initsiatiiv on respondendil. Uurija alustab vestlust, suunab teemani ja edasi võib respondent rääkida selle kohta mida ise tahab. Kui väga teemast läheb eemale, siis uurija peab vaikselt tagasi tooma õigele teemale.
  

• kõigepealt uuringu programm, probleemi püstitus (teema on olemas); seal oleks kirjas olulisemate asjadena reeglid, et kelle hulgas, kes agentideks, siis kas tegemist lokaalse iseloomuga uurimusega või laiaulatuslikum, rahvusvaheline, siis eesmärk fikseeritakse, sealt tuleneb küsitlus, ning formuleeritakse hüpotees. Hüpotees – oletused, mida empiirilise uuringu käigus kas lükatakse ümber või leiavad kinnitust. Teaduslike väidetena formuleeritud, pannakse kirja üks konkreetne seisukoht. Teoreetilise poole pealt peaks veel (sotsioloogia ei ole vaid empiiriline teadus) et saada tõsikindel uuring tulemusega, mõisted interpreteerima, lahti seletama, et millises tähenduses antud uuringus mingit mõistet kasutatakse (sest mõisteid võidakse erinevalt käsitleda). Lõpetuseks personaalselt, kes uuringu läbi viisid.
  
• edasi ankeedi koostamine
  
• ankeedi analüüs, vastuste kokku võtmine. Struktureeritakse, korrastatakse informatsioon – hakatakse seoseid looma isiksuste omaduste ja vastajate vahel. Kõik vastused tuleb selleks grupeerida matemaatiliselt, statistiliselt – tulemused tabelites protsentuaalselt vms kirja pandud.
  
• Tulemuste interpretatsioon – teadlased pakuvad välja oma arvamusi ja põhjendusi, et miks selline tulemus; mis mõju sellel ühiskonnale
  
• Tulemuste avaldamine – millega võimalik siis avalikkusel tutvuda. Selle teaduslikud eesmärgid, empiirilised (mingi sots nähtuse kohta midagi konkreetset öelda, tuua välja valupunktid ja tuua välja lahendusi)
  

• Tunnetamine – juriidiliste teadmiste mahu või õigusliku ettevalmistatuse taseme kaudu iseloomustatakse. Rõhutakse õigusteadmistele. Õigusteadvuse struktuuris võiks õigusteadmised olla esikohal. (Kaugia pole sellega nõus!)
  
• Hindamine – seondub õigust puudutavate hinnangute ja arvamustega.
  
• Käitumise reguleerimine – keskendutakse sotsiaalsetele hoiakutele. „Õigus ühiskonnas“ lähemalt räägitud!
  

• Õiguse sisu – vastavus sotsiaalpoliitilisele ja õiguslikule situatsioonidele
  
• Õiguskultuuri ja –teadvuse tase
  
• Õiguskaitse ja õigust rakendavate organite tegevuse kvaliteet
  

• inimeste kogum (Karl Marx).
  
• Normatiivide süsteem (Max Weber), ühiskond koosneb erinevatest käitumisnormidest
  
• Mõtleva inimese tegutsemise resultaat (Max Weber), ühiskond on täpselt seda nägu, milliseks seal elavad inimesed selle kujundavad
  
• Elanikkond, kes on organiseeritud koostööks elulülesannete täitmiseks, tegutsetakse kõik koos ühiskonna arendamise eesmärgil.
  

• ühiskond on mõõdetav nagu looduski
  
• ühiskond ei ole sama reaalsus kui loodus, ta on olemuslikult erinev, mistõttu ei ole ta ka tunnetatav nagu loodus.
  

• kriitilisus
  
• mõõdetakse üksikisikut, püütakse üksikus näha üldist
  
• inimese käitumisaktides püütakse leida ühiskonna mõjureid, kas neid on ja millised nad on
  
• uurija ja uuritava vastastikune mõju (toime). Toimubki uurijate ja uuritavate omavaheline suhtlemine, kus mõlemad pooled mõjutavad üksteist.
  
• mõõtmisetalonid tuleb iga uuringu puhul uurijal endal konstrueerida (objektiivne etalon, muutumatu universaalne kvaliteet puudub). Igakord tuleb uurijal endal välja mõelda uuringu skaalad , mida on tarvis uurida, kuidas neid tulemusi skaleerida. Puudub igasugune objektiivne kriteerium, et miski on halvem/parem/toimivam.