Eksamiküsimuste vastused (4)

Eksami vastused
1. Õiguse kui teatud sotsiaalse korra kujunemine on protsess, mille võib jaotada õiguse eelajalooks ja õ. ajalooks. Sellise jaotuse aluseks on kirjalikke õ. allikate olemasolu või nende puudumine. Õ eksisteeris ka varem, kui tema kohta tekkisid esimesed kirjalikud allikad. Seda perioodi nimetatakse õ eelajalooks ius non scriptum . Seda iseloomustab sisuliselt see, et õigus kui sotsiaalne kord polnud piisavalt eraldunud tava ja moraalikorrast. Normatiivsed üldistused olid lihtsad. Hiljem omandab õiguse üks või teine element domineeriva tähtsuse ja kirjapanduna algab õ ajalugu – ius scriptum. Õ ajaloo alguses säilisid õiguses veel pikka aega sugukondliku korra iseloomulikud jooned. Ius scriptum ei olnud algusperioodil veel ühtseks ja universaalseks inimkäitumise regulaatoriks teatud kindla riigi ter-mil. Ta on formaalselt määratetud ja lähtub riigist kui institutsioonist. Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mida loovad kindlal viisil pädevad institutsioonid ning mis mittejärgimise korral tagatakse riigi sunniga. Praktikas on alati tegemist konkreetsel ajal konkreetses riigis kehtiva õigusega. Õ tervikuna on üldine ja haarab formaalselt kõiki indiviide, kes sattuvad tema toimesfääri. Õigus ei loo üksnes kohustavaid keeldusid, vaid ka õigustusi realiseerida konkreetsel juhul käitumist kindlal viisil st loob võimaluse õiguspäraseks käitumiseks. Õ on sotsiaalses keskkonnas toimiv, pidevalt arenev , kohanev ja muutuv nähtus. Iga riigi ja tema rahvusliku õiguse tunnuseks on suveräänsus. Antud riigi õigus kehtib ainult sell jurisdiktsiooni alal.
2. Õ on koondav mõiste. Õiguse tunnused:

• üldise iseloomuga käitumisprintsiipide ja normide kogum
  
• kindlatel printsiipidel rajanev õ. normide süsteem . See tähendab õ normid on spetsiifilistel süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse, samuti õigusharudesse ja nende allaharudesse.
  
• üldkohustuslike käitumiseeskirjade süsteem, mis on adresseeritud üldsubjektile või erisubjektile
  
• riigi tahteline akt, õ normide loojaks on pädev institutsioon , kuid õiguseks muutuvad ka riigi poolt tagatud tavanormid, moraalinormid või korporatiivsed normid
  
• on tagatud mittetäitmisel lõppastmes riigi sunni jõuga.
  

3. Positiivne õigus on riigilt lähtuv tahteõigus, mis fikseerib subjektiivse õiguse ja juriidilise kohustuse. Ta on sotsiaalse kontrolli eriti effektiivne vahend ja vorm. Positiivne õigus on allika osas tekkinud algselt tavaõiguse aluselt, mis riikluse arengu käigus üles kirjutati, kuid allikaks on ka pretsedent, leping, tuntud juristide arvamus jne. Riigi avaliku võimu organisatsiooni poolt loodud ning kogu kehtivat õigusnormistikku täh. mõistega positiivne õigus.
loomu õigus e. mõistuse õigus põhineb kas ilmalikul ilmutusel, inimloomusel või- mõistusel. Loomu õiguses nähakse võrreldes positiivse õigusega ülimat korda. Tegu on põhinormidega, mis vastavad inimese loomusele. Positiivse õiguse normid on ainult siis tõeliselt kehtivad ja õiglased, kui nad vastavad loomuõigusele e. ülipositiivsele õigusele.
4. Objektiivse õiguse all mõistetakse kehtivate õigusnormide kogumit. Et õigus kehtiks objektiivse õigusena, vastuvõtmiseks peab ta läbima teatud kindla formaalset teed. See formaalne tee ise on vastavate õigusnormide poolt reguleeritud. Objektiivses õiguses saab käsitleda vaid kirjapandud õiguse allikaid . Subjektiivne õigus tähendab õigussubjektile objektiivsest õigusest tulenevat ja kuuluvat õigustust. Subjektiivne õigus tähendab põhimõtteliselt seadusandja tahtest lähtuvat ja kellegi juriidilise kohustusega garanteeritud õiguse subjektile kuuluvat käitumise võimalust. Subjektiivses õiguses on tegemist õiguslikult kaitstud huviga .
5. Õigusteadus on teadus õigusest, mis selgitab kehtivate õ. normide sisu. Töötab välja põhimõtteid, taktriinid, mida saab kasutada positiivses õiguses. Õigusega kaasajal on seotud mitmed teadused: õ filosoofia, õ ajalugu, õ teooria, jurisprudents (õ dogmaatika ) ja õ sotsioloogia. See on võimalik sellepärast, et õigus ise on kompleksne fenomen. Iga õigusteaduse valdkond põhineb teatud teooriatel. Teooriate kujunemine on seotud kahe suunaga teaduslikus tunnetuses: ratsionalism ja empirism. Ratsionalistid lähtuvad sellest, et tunnetuse aluseks on vahetu ja selge asjade loomuse teadasaamine, mis põhineb mõistusel. Empiirikute lihtne tees on: seda, mida me teame, teame oma kogemuse põhjal.
Õiguse ajalugu tegeleb kunagi eksisteerinud õiguskordadega. Jurisprudents analüüsib objektiivset õigust ja kehtivaid õigusnorme. Õiguse sotsioloogia pöörab tähelepanu õiguse eksisteerimise tingimustele. Õiguse filosoofia tegleb õiguse põhimõttega ja seda sageli nimetatakse õigustotsivaks teaduseks. Õiguse teooria tegeleb õigusnormide kehtivuse põhjendamisega ja selle kehtivuse piiridega. ta on teoreetiliseks baasiks jurisprudentsile. Õiguse alajaotused kitsamas mõistes ongi õ. teadus.
6. Õiguse idee koosneb 3 põhielemendist:
õiglus
õiguslik garanteeritus
eesmärgipärasus
Õiglus on inimeste kooselu põhiväärtus. Täiuslik definitsioon puudub tänase päevani. Aga on jõutud järeldusele, et õiglus ei esita õigusele nõuet „igaühele võrdselt”, pigem on see nõue „igaühele oma” Õiguskord sisaldab kahte liiki õiglust: võrdsustavat (ius commutativa) ja jaotatavat (ius distributiva). Võrdsustav õiglus realiseerub valdavalt eraõiguse valdkonnas. Näiteks kahjude hüvitamisel. Jaotatava õigluse realiseerimisel peetakse valdavalt silmas riigi suhet kodanikesse.
Õiguslik garanteeritus (õiguskindlus) peab tugevdama usaldust õiguskorra vastu. Õ. kindluse all mõeldakse võimalikult heatasemelist õiguse realiseerimist valdavalt selle rakendamise kaudu. Õ. kindluselt ootame me, et valitseks tasakaal objektiivse ja õiglase vahel.. (võrdsustava õigluse) puhul tähendab see, et sarnased kaasused tuleb õigusega sarnaselt reguleerida ja õigusliku vaidluse korral sarnaselt lahendada. (jaotatava õigluse) puhul peab aga saama arvestada põhimõttega „iga ühele oma” Õiguse idee: õigus peab olema kindlustatud riigi autoriteediga ja vastava riiklikku iseloomu omava õigustrakendava tegevusega .
Õigus on inimese teadliku tegevuse tulemus. Iga inimese teadlik tegevus taotleb teatavat tulemust. Eesmärk ongi selle taotluse ideaalne kujund. Kuna eesmärk ennetab kavandatud tulemust, siis suunab ta tegevust kavandatud eesmärgi suunas. Õigus on tervikuna suunatud korra ja julgeoleku loomisele teatud inimkäitumises. Eesmärk leiab oma väljenduse õigusnormides.
Piltlikult öeldes ei pruugi kirjapandud seadus õigust sisaldada , seda juhul, kui seaduse vastuvõtmisel on tähelepanuta jäänud õiguse idee.

Õiguse süsteem on õiguse ajalooliselt kujunev sisemine ühtsus, mis tähendab positiivset õigust moodustavad õigusnormide jaotamist õigusliku reguleerimise objekti ja õigusliku reguleerimise metodi järgi erinevatesse rühmadesse. Süstematiseerimise aluseks võetakse õigusnormide sisuline erinevus. Lähtealus: millist käitumist õigusnorm nõuab, jälgides samas ka seda, keda ja milleks ta kohustab.
Õiguse süsteem hõlmab kogumina ning kindlates seostes kogu positiivset õigust: kõiki õigusnorme ning õigusakte, õiguse instituute ja õigusharusid ning õiguse põhivaldkondi. Õiguse põhivaldkondade all tuleb mõista positiivse õiguse süsteemi liigitamist õigusliku reguleerimise vastava objektide rühma ja spetsiifilise meetodi põhjal kahte põhivaldkonda: era- ehk tsiviilõigus ning avalik õigus. Kumbki valdkond koondab kindlates seostes spetsiifiliselt ühetüübilisi ühiskondlikke suhteid reguleerivaid õigusharusid ning õiguse instituute. Õigusharude all tuleb mõista positiivse õiguse süsteemi ning põhivaldkondade liigitamist rühmadesse õigusliku reguleerimise vastava objekti ning õigusliku reguleerimise meetodi järgi. . Õigusharusid on võimalik liigitada ühtse objekti raames selles sisalduvate eriobjekte reguleerivate normide alusel veel allharudeks, mida nimetatakse õiguse instituutideks.
Õiguse süsteemi struktuur moodustub õigusliku reguleerimise objekti järgi õigusharude süsteemsest kogumist teatud hierarhias . Õigusliku reguleerimise üldobjektiks on ühiskondlikud suhted. Õigussuhte objektiks on: asjad, mittevaralised hüved, subjektide tegu, tegevuse tulemus.
Õiguse süsteem: õiguse põhivaldkonnad, õigusharud, õiguse instituudid, Õigustloovad aktid ehk üldaktid, õigusnormid. Reguleeerimise objekti ja meetodi alusel jaotatakse õiguse süsteemi kõige üldisemalt era- ja avalikõiguse põhivaldkonna normideks. Õigusliku reguleerimise meetodid liigitakse: autonoomsed ja autoritaarsed. Autonoomsed – õigussuhte subjektid on võrdsete õigustega ja üksteisest sõltumatud.(era , tsiviil) n Autoritaarsed – õigussuhte subjektid ei ole võrdsete õigustega, vaid alati on üks pool riigivõimu esindav ehk õigustatud subjekt , teine pool aga avaliku võimu ettekirjutusi täitma kohustatud ehk kohustatud subjekt. (haldusõiguslikes suhetes).

Eesti Vabariigi õigusesüsteem jaguneb kaheks põhivaldkondadeks: avalik ja eraõigus.
Avalik õigus:
riigiõigus
haldusõigus
finantsõigus
karistusõigus
menetlusõigus: kriminaalmenetlusõ, väärteomenetlusõ, tsiviilmenetlusõ, haldusmenetlusõ.
rahvusvaheline õigus
Eraõigus:
tsiviil õigus: tööõigus: kaubandusõigus:
perekonnaõigus äriühingu õigus
asjaõigus pankroti õigus
pärimisõigus konkurentsõigus
võlaõigus väärtpaberi õigus
Riigiõiguse reguleerimise objektiks ning esemeks on üldistatult kõik riiki ning õigust käsitlevad õigussuhted : võimude lahusus , riigi põhitunnused ( territoorium , rahvas, avaliku võimu organisatsioon ), seadusandlus ning kõik sellega seonduv . kuuluvad riigiõiguse hulka kõik konstitutsioonilised õigusnormid.
Haldusõiguse reguleerimise objektiks ja esemeks on kõik õigussuhted, mis reguleerivad täidesaatva riigivõimu tegevust, riigivalitsemist ning kõike sellega seonduvat. Haldusõiguse normid on olemuslikult subordineeritud riigiõiguse normidele, st haldusaktid on seadusest alamal seisavateks aktideks.
Finantsõiguse haru reuguleerimise objektiks ning esemeks on üldistatult kõik need õigussuhted, mis seonduvad riigikassaga st rahandussuhted. Rahanduse põhifunktsiooniks on jaotusfunktsioon. Kasutamise põhisisuks on riigi- ning välisfunktsioone täitmisega vältimatult kaasnevate kulude rahastamine.
Karistusõigus- sätestab millised süüteod on kuriteod ja väärteod, ning milline on karistus nende tegude eest. Karistusõigus kui õigusharu on suunatud võitlusele süütegude vastu rakendates karistuse süüteo panijate suhtes.
Menetlusõigus – määrab kindlaks juriidilise vastutuse võtmise korra ehk selle milliste reeglite järgi toimub õigluse mõistmine..
Rahvusvahelise õiguse reguleerimise üldobjektiks on kõik, mis seondub riikide omavahelise suhtlemisega ning riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide suhtlemise ja tegevusega.
Eraõigus:
Tsiviilõiguse puhul reguleerimise üldobjekt on omandisuhted ning sellega seotud objektid ja subjektid.
Perekonnaõiguse haru hõlmab kõiki abielu ja perekonnaga seotud õigusnorme.
Asjaõigse haru reguleerimise objektiks on asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise alused, mis on omakorda aluseks asjaõigust reguleerivatele üksikseadustele:
asjad
valdus ja kinnistusraamat
omand
servituudid
reaalkoormatised
hoonestusõigus
ostueesõigus
pandiõigus
Pärimisõiguse haru reguleerimise objektiks on kõik õigussuhted, mis on seotud pärandi, pärandaja ning pärijatega.
Võlaõiguse haru reguleerimise üldobjektiks on kõik, mis seondub võlasuhtega, st millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu.
Tööõiguse valdkonda kuuluvad kõik lepingulised töösuhted ja töödistsipliini rikkumiste puhul rakendatavad distsiplinaarkaristused.
Kaubandusõigus reguleerib äriühingute loomist ja tegevust, ärinime ja kaubamärki, pangandust, reklaami, konkurenttsi, väärtpaberit, kindlustust, raamatupidamist, maksujõuetust ehk pankrotti , kaubandusliku meresõitu jne.
Äriühingu õigus käsitleb asutamise põhimõtteid, äri ühingu registreerimise problemaatikat, asutajate ning juhatuse vastutust ning äriühingu lõpetamist formaalsete puuduste tõttuasutamisprotsessis.
Pankrottiõigus
Konkurentsi õigus – üldtunnustatud eesmärk on tagada turul nõudmise ja pakkumise optimaalse tasakaalu kaudu kaupade kvaliteet, õiglased hinnad ja mõistlik pakutav kauba kogus.
Väärtpaberi õiguse alla kuuluvad seadused väärtpaberitega: aktsia, võlakiri, obligatsioon, osatäht ja muu sellega tegelevad toimingut.

Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna ja konkreetse sootsiumi huvides. . Sotsiaalsed normid väljendavad ühiskondlikku tahet. Nad reguleerivad ühiskondlikke suhteid. Sotsiaalne norm tähendab eeskätt sotsiaalset kohustust. Kohustus normis tähendab, et inimene peab käituma üksnes teatud viisil, sooritama mingi teo. Käitumise vastavust normile hinnatakse teo ja tagajärje ühtsuses: kas see tegu, mis põhjustas just selle tagajärje, vastas sotsiaalse normi reeglile.
Sotsiaalsete normide liigid:
Tavanormid on ajalooliselt stiihiliselt kujunenud pärimuslikud käitumisreeglid, mis reguleerivad inimeste käitumist teatud eluvaldkondades ning juhtudel. Tavanorme antakse edasi suuliselt või eeskuju najal . Tavade täitmisel kassutatakse tihti rituaale ja sümboleid. Tavanorme on õigusega raske muuta.
Moraalinormid – nad on inimeste ühiselu, inimeste käitumis reeglid, mis vastavad ühiskonna vaadetele, arusaamadele headusest ja kurjusest, õiglusest ja ebaõiglusest, aususest ja alatusest. Eriti püsivad väärtuse hinnangud , mõjutavad inimeste käitumise kogu elu. Moraalinormid on alati käitumiskohustus, millel ei ole alternatiivi. On olemas üldhumanistlikud ja egotsentristlikud moraali normid( egoism , immoralism ja hundi moraal . Ideaaljuhul kattub moraalinorm õigusnormiga.
Korporatiivsed normid – erilises korras kehtestatud käitumisreeglid, mille täitmine on garanteeritud korporatiivse organisatsiooni poolt. Need normid kehtivad üksnes organisatsiooni liikmete suhtes. Täna päeval kontrollitakse organisatsiooni tegevuse ja korra riigis kehtiva seadusandlusega . Üks osa nendest on vabatahtlikult kujunenud (poliitilised erakonnad ) teine osa on riigi poolt asutatud, aga ka vabatahtlikult (kaitseliit)
Õigus normid on riigi poolt kehtestatud üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreeglid, mille täitmine on garanteeritud riigi sunni jõuga. Formaalne määratletus tähendab seda, et on formuleeritud seaduses käitumise üldised tunnused, tänu sellele on võimalik kuriteole panna karistuse.

Normatiivne reguleerimine on ühiskonna suhete mõjutamine sotsiaalsete normide abil. Normatiivse reguleerimise tulemusel kujunevad välja ühiskondlikud suhted ja ühiskondlik sotsiaalne kord.
Õiguslik reguleerimine on ühiskondlike suhete mõjutamine õiguse abil. See toimub õigusliku reguleerimise mehhanismi abil.
Õigus - õiguslik reguleerimine - õiguskord, avalik kord, subjektiivsed
õigused, juriidilised kohustused
Õigusl. nähtused Õigusliku regul. mehhanism
aitavad kaasa õig.reg õigusnorm, õigussuhted, õiguse rakendamise aktid
õigusliku reguleerimise tagajärg
Sotsiaalsed normid - normatiivne reguleerimine - ühiskondlik (sotsiaalne kord)
tavanorm korporatiivsed
õigusnorm moraalinorm

Õigusnorm on riigi poolt kehtestatud üldise iseloomuga, üldkohustuslik, formaaalselt määratletud käitumisreegel, mis tagatakse riigi sunniga. Õigusnorm on käitumisreegel inimese teadvuses.
Õigusnormi tunnused:
üldine iseloom – selle aspektist iseloomustab õigusnorme sihitlus isiku huvidele või ühiskonna üldhuvidele ning käitumise prognoositud mall õigusnormis sisalduvas eeskirjas.
Isiku huvidele sihitud normiks loetakse sellist, mis on suunatud: normiandja huvide realiseerimisele ( parlament ), normitäitja huvide realiseerimisele(õigusnormi adersaat), nii normiandjale kui normitäitja huvide realiseerimisele.
üldkohustuslikkus – selle aspektist iseloomustab õigusnorme imperatiivsus ning vajaduse korral konkreetse sanktsiooni rakendamine. Inimese ja õigusnormi vahel on sotsiaalne seos: sisemine ja väline seos. Sisemise seose all tuleb mõista psüühika tasandil stimuleeritud motivatsiooni käituda kooskõlas õigusnormidega. Välise seose all tuleb mõista formaalset aspekti: kehtivad õigusnormid on vormistatud spetsiifilisel viisil ja vormis ning avalikustatud, üldkättesaadavad, see läbi ka üldtuntud.
formaalne määratletus – aspektist iseloomustab õigusnormi:
loogiline struktuur- hüpotees, dispositsioon, sanktsioon . kui, siis, vastupidisel juhul.
eriline normikeel. õigusnormi keel võib olla deskriptiivne ja preskriptiivne, Deskriptiivne keel tähendab kirjeldavat kõneviisi, preskriptiivne aga määravat kõneviisi.
täitmine garanteeritud riigi sunni jõuga.

Õigusnormist saab teada, mida võib normi adresaat teha või kuidas peab ta antud olukorras otsustama. Õigusnorm lubab midagi teha, kirjutab midagi ettte, tagab või jätab koguni millestki ilma. Õigusnormide keskne funktsioon on suunata ja juhtida kodanike ja ametnike käitumist. Samuti nad stabiliseerivad ühiskondlikud suhted. Nad soodustavad inimeste sotsialiseerumist. Õigusnormid neutraliseerivad omakasupüüdlikusest tulenevaid vastuolusid ja konflikte. Õigusnormid tagavad õigusriigis füüsilise ja mõneti sotsiaalse kaitse, mida võiks tähistada turvafunktsiooniks. Lisaks on õigusnormidel otsustamisfunktsioon .

Õigusnorme liigitakse alljärgnevalt:
Õigusliku reguleerimise eesmärgi järgi:
regulatiivsed – määravad õigused ja kohustused
õigustkaitsvad – näevad ette juriidilise vastutuse õiguserikkumise eest
Õigusliku ettekirjutuse iseloomu järgi:
kohustavad
keelavad
õigustavad e lubava, volitavad
Subjektide ringi järgi:
üldised, norm on adresseritud üldsubjektile
spetsiaalsed , norm on adresseritud vaid teatud subjektide ringile .
Etekirjutuse kohustuslikkuse järgi:
imperatiivsed e kategoorilised
dispositiivsed, jätavad pooltele õiguse määratleda õigusi ja kohustusi + võimaliku riigi poolt kehtestatud lahenduse variandi , kui pooled ise ei ole määranud teisiti.
soovitavad (juhendavad selgitavad)
Eriliigitused:
definitsiooninormid e legaaldefinitsioonid
delegatsiooninormid e volitavad
era- ja avaliku õiguse normid
normid õigusharude järgi.

Õigusnormi loogiline struktuur näitab, millistest spetsiifilistest struktuurielementidest ja millistes seostes õigusnorm koosneb. Iga käitumisreegel on loogiliselt antud järgmise vormeli kohaselt : kui...., siis....., vastupidisel juhul..... .
Õigusnorm koosneb 3 elemendist: hüpotees, dispositsioon, sanktsioon
Hüpoteesis kirjeldatakse neid faktilisi asjaolusid, mille puhul tuleb antud normist lähtuda. Neid on kahte liiki:
absoluutselt määratletud, hüpotees on määratletud täies mahus
osaliselt määratletud, kui hüpotees ei ole määratletud täies mahus.
Dispositsioon näitab milline peab olema inimeste käitumine kui nad on sattunud hüpoteesis kirjeldatud olukorda.
Dispositsioonid liigitakse :
otsesed , tunnus on antud täielikult selles õnormis
viitavad , ei sisaldu kogu dispositsiooni maht
blankettsed, viide kas teisele normatiivaktile või ainult õigusakti liigile.
Sanktsioon fikseerib õigusliku mõjutamise vahendi liigi ja määra, kui õigusnormi, st kohustuslikku käitumiseeskirja on rikutud.
Sanktsioonid liigitatakse:
suhteliselt määratletud, erinevad karistusliigid
absoluutselt määratletud, täpselt üks liik või määr
alternatiivselt määratletud, liik ja määr on alternatiivsed.

Õigusnorm on käitumisreegel inimese teadvuses. Õigusnorm on sama reegel dokumenteerituna õigusaktis. Dokumenteerimisel järgitakse spetsiifilisi võrminõudeid: loogiline struktuur, sümbolid, normikeel. Kehtestatud korras õigusnormi kirjalikku, vorminõuetele vastavat dokumenteerimist tähistatakse terminiga sätestamine. Sätestamine on normatiivne toiming. Õigusaktis dokumenteeritud õigusnormi tähistatakse teminiga säte. Säte peab vastama grammatika- ja loogikareeglitele ning normitehnika sisu- ja vorminõuetele.
Grammatikareeglite järgimine tagab keelelise mõtteselguse keelesüsteemi leksikaalsel ja grammatilisel tasandil ning õige süntaksi osas. Formaalloogika reeglite järgimine tagab mõtlemise ning mõisteselguse. Normitehnika reeglite järgimine tagab spetsiifilise esitusviisi selguse ning esitusviiside unifitseeritud üldkasutuse.

Õiguse allika mõiste pärineb rooma õigusest, seda kahes tähenduses:
materiaalses: sotsiaalsed faktorid, mis põhjustavad ning kujundavad riikliku tahte ja on seetõttu õigustloovaks allikaks.
formaalses: õigusloome, st viisid, kuidas riigivõim annab käitumisreeglile üldkohustusliku jõu e legislatiivtegevus (seadusandliktegevus)
Sotsiaalsed faktorid annavad märku vajadusest neid õigusega reguleerida. See on põhjus ning eeldus õiguslikuks reguleerimiseks.
Õigusloome tulemusena muudetakse reaalne ühiskondlik suhe õigussuhteks.
Õiguse allikate põhiliigid:
tavaõiguse normid, pretsedendiõiguse normid, kanooniline õigus, korporatiivsed normid, normatiivaktid, lepingud , õigusteadlaste arvamused,.
Leping on vabatahtlik kokkulepe kahe poole vahel. Lepingul on kompromissi tunnused. Lepingu, kui õiguse allika efektiivsuse tagab eeskätt kokkuleppe vabatahtlikkus , mis omakorda põhineb vastastikusel huvitatusel, vastastikusel kasul.
Õigusteadlaste arvamused on juba muutunud õiguse ajalooliseks allikaks. Kaasaegne variant on vabaõiguse koodeksid – tuntud juristide mitteametlikud kommentaarid, mida kasutatakse laialdaselt pretsedentide rakendamise praktikas. Selle allika effektiivsus põhineb professionaalsuse tunnetatud autoriteedil.
Kanooniline õigus on samuti paljuski ajalooliseks muutunud allikas. Kanoonilise normistiku efektiivsus on tagatud kahjukindlate usudogmadega. Selline usk dogmadesse on ääretult püsiv hoiak, sotsiaalne norm uskliku inimese teadvuse tasandil.

Õigusnormid vormistatakse kirjalikult ning nende süsteemne kogum koondatakse kindlatele nõuetele, vastavana vormistatud dokumenti, mida tähistatakse terminiga õigusakt. Õigusaktid avaldatakse neid kehtestanud institutsioonide nimel ametlike tekstidena riigi ametlikus väljaandes, Eesti riigi teatajas ja Riigi teataja lisas . Nad on põhiliseks õiguse allikaks.
Õigusaktid võib liigitada:
Tunnuse alusel, kas on tegemist õigustllovate või õigustrakendavate aktidega:
üldaktid – õigustloovad aktid
üksikaktid – õigusrakendavad aktid
Põhitunnusena alusel, millise institutsiooni poolt nad on antud riigi süsteemi primaarsete või sekundaarsete elementide struktuuris:
seadusandliku riigivõimu õigusaktid e legislatiivaktid (seadused)
täidesaatva riigivõimu õigussaktid e haldusaktid (määrused, korraldused, käskkirjad)
kohaliku omavalitsuse õigusaktid loetakse samuti haldusaktideks.
jurisdiktsioonilised aktid (kohtuotsused, määrused, erimäärused)
korporatiivsete organisatsioonide õigusaktid (korporatiivsed aktid, põhikiri, põhimäärus)

Seadusandliku riigivõimu institutsiooniks on parlament. Parlamendid võtavad legislatiivaktidena vastu seadusi. Seadused peavad tuginema konstitutsiooni alusele ning olema sellega kooskõlas. Nad sisaldavad valdavalt üldnorme. Parlament võib anda ka üksikakte e riigikogu otsuseid. Seadusi ning otsuseid võetakse vastu. Seadused kuulutab välja riigipea .

Riigipea annab üldaktidena dekreete:
dekreetseadused
erakorralised dekreedid
hädadekreedid
Dekreetseaduste abil korraldatakse ja juhitakse tavaliselt riigikaitset, kuid nendega on korraldatud ka välispoliitikat või piirivalve ning politsei organisatsiooni.
Erakorralisi dekreete antakse riigipea poolt põhiseadusliku pädevuse piires ja eriseaduse alusel äärmisel vajadusel kas kogu riigi territooriumil või selle osal riigi tegelikuks kaitseks. Seda tehakse ootamatult tabanud agressiooni (välisründe) korral või ründe korral põhiseadusliku riigikorra vastu: mäss või riigipöördekaitse.
Hädadekreete annab riigipea põhiseaduses sätestatud erijuhtudel ( looduskatastroofid , suured tehnoavariid, epideemiad jne.)
Dekreetide juhul kehtib kontrasignatuuri (kaasallkirja) nõue, mis tähendab sisuliselt riigipea poolt isegi eriolustikus nii vastutuse jagamist kui ka teatud mõttes kontrolli. Erakorraline dekrret võib nõuda, hädadekreet nõuab aga alati hilisemat kinnitamist parlamendi poolt.
Riigipea antav üksikakt on otsus ning käskkiri. Otsusega:
kuulutatakse välja või jäetakse välja kuulutamata parlamendi poolt vastu võetud seadus
antakse diplomaatilisi või sõjaväelisi auastmeid
antakse armu jne..
käskkirjaga näiteks korraldatakse oma ametkonna sisemist tööd.

Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse organite üldaktid on määrused. Nad on seadusele alluvad eksekutiivaktid. Seega oleneb seadusandjast, keda, milles ning millises ulatuses ta volitab seadusega põhiseaduse alusel määrusi andma. Volitamine ehk delegeerimine tähendab üldiselt ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa kas alatist või ühekordset üleandmist teisele organile:
generaaldelegatsioon e üldvolitus
spetsiaaldelegatsioon e erivolitus
Generaaldelegatsioonis annab seaduseandja edasi ühe osa oma pädevusest mõnele teisele organile kestvaks teostamiseks. Spetsiaaaldelegatsioonis sätestatakse konkreetne üksik tegu, mille korraldamiseks spetsiaaldelegatsioon antakse. Valitsuse antavad õigustrakendavad üksikaktid on korraldused ja käskkirjaad. Eestis annab peaminister korraldusi.
Kohaliku omavalitsuse organite üksikaktid Eestis:
valla ja linnavolikogud võtavad vastu otsuseid
valla ja linnavalitsused annavad korraldusi
vallavanem ja linnapea annavad sisemise töö korraldamiseks käskkirju
osavalla või linnaosa vanem annab oma ülesannete täitmiseks korraldusi, sisemise töö korraldamiseks aga käskkirju.

Ajaliselt kehtivad õigusaktid:
määramata tähtaja – kehtivad, kuni muudetakse või tühistatakse või satuvad vastuollu kõrgemal seisva aktiga.
aktis endas määratud tähtajani – muutuvad kehtetuks neis endis sätestatud tähtajast.
aktis endas määratud sündmuseni või toiminguni – ammenduvad vastava sündmuse saabumise või toimingu teostamise kaudu ning tähtajast, millal osundatud sündmus saabus või toiming sooritati.
Ruumis võib õigusakt kehtida:
kogu riigi territooriumil – sel juhul loetakse riigi territooriumiks ka ulgusmerel ja teiste riikide sadamates olevaid tema aluseid ja sõjaaluseid, teistes riikides asuvaid diplomaatiliste ja nendega võrdsustatud esinduste territooriume ning väljaspool riigi õhuruumi lendavaid lennukeid, õhu- ja kosmosesõidukeid.
kogu riigi territooriumil teatud tunnustega aladel – raudteed , sõjaväebaaasid, haiglad nt karantiin , sadamad või piirivööndid näiteks sulgemine.
riigi territooriumi haldusjaotuse üksustes, mis õigusaktis vastavalt ka sätestatakse (pealinnas, vallas, maakonnas, kolmes provintsis jne.
Isikute ringi osas võib õigusakt olla kehtestatud:
kõigi isikute kohta, st üldsubjekt (kõik ja igaüks, füüsiline ja juriidiline isik)
teatud isikute kohta, st spetsiaalsubjekt (üliõpilased, kodanikud, välismaalased jne)
33. Õigusaktide süstematiseerimine on riiklik tegevus, mille eesmärk on korrastada seadusandlus, viia need teatud süsteemi. Tuntakse kaht põhilist süstematiseerimise viisi:
Inkorporeerimine: õigusaktide koondamine ja süstematiseerimine publikatsioonideks kronoloogilises, tähestikulises, õigusharude vormelises järjestuses. Inkorporeerimise otsuse langetab pädev riigiorgan , kes määrab ka inkorporrerimise põhimõtted, ülesanded ning lubatud tehnilised võtted. Inkorporeerimisel ei muudeta ega täiendata inkorporeeritavaid normatiivakte. Jaotatakse ametlikuks ja mitteametlikuks.
Kodifitseerimisel kooskõlastatakse süsteemselt ja sünteesivalt laialipaisatud õigusnormid, kõrvaldatakse nende vasturääkivused, reguleeritakse täiendavalt üksikute õigusnormide senised lüngad, vajaduse korral täiendatakse terviklikku kogumit aluseid või korda reguleerivate või mõistet avavate uute õigusnormidega, kõrvaldatakse osalised või täielikud kordused ning uut lõpptulemit redigeeritakse normitehniliselt. Õigusnormide või õigusaktide kaupa nende normide kogumit sisuline süstematiseerimine ning nende ühendamine terviklikuks, ühtseks, süsteemseks ja seejuures sünteesitud koguks e koodeks . Et õigusharu sellise kodifitseerimise tulemuseks on õigusloov akt, millel on seaduse jõud, siis võetakse see uus õigusloov akt vastu ning kehtestatakse seadusega.
koodeksite struktuur:
üldosa, eriosa, peatükk, jagu, jaotis , paragrahv, lõige, punkt.
34. Õigussuhe on tüüpiline inimkäitumise akt. Õigussuhe tekib õigusnormi alusel ja õigusnormis sisalduva nõude realiseerimiseks. Kui õigusnorm on üldine käitumiseeskiri, siis õigussuhe on võrreldes õigusnormiga alati konkreetne. Õigussuhtes leiavad antud abstraksest faktilisest koosseisust tulenevad õiguslikud tagajärjed oma konkreetse väljenduse. Nimelt realisseruvad õigussuhtes õiguse subjektide tegevuses subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused. Kui teatud käitumine iseloomustab õigussuhte faktilist olemust, siis subjektiivsete õiguste ja kohustuste realiseerimine moodustab õigussuhte juriidilise sisu. Seega on õigussuhe õigusnormi alusel tekkiv ühiskondlik side õiguse subjektide vahel, kus osalejate käitumises realiseeruvad subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused.
35. Õigussuhte struktuur rajaneb kohustuse mõistel, millest tulenevad kaks kõige üldisemat õigussuhte sisu elementi: konkreetne kohustus ja konkreetne õigus. Kuid kohustused ja õigused jäävad pelgaks abstraktsiooniks, kui neid ei kanna subjektid ning nad ei oleks suunatud objektile . Üldistatult õigussuhte struktuurielemendid: juriidiline kohustus, subjektiivne õigus, subjekt ning objekt.
Õiguse süsteem jaguneb kõige üldisemalt avalikuks ja eraõiguseks, kusjuures subjektide seisund nendes erineb kardinaalselt. Avalikus õiguses on alati mitte egaalne suhe – kus üks pool võib põhimõttelislt alati muuta õigusnormi, mille alusel vastav suhe toimib ja panna seega teise poole normatiivsesse sõltuvusse endast.
Õigussuhte struktuurielemendid:
Avalikus õiguses: subjektid, juriidiline kohustus, objekt
Eraõiguses: subjektid, subjektiivne õigus, juriidiline kohustus, objektid.

Õigussuhte subjektideks on füüsilised ja juriidilised isikud. Füüsilised isikud: kodanikud, kodakondsuseta isikud, välismaalased. nad võivad olla teovõimelised või teovõimetud: osaliselt või täielikult.
Juriidilised isikud võivad olla eraõiguslikud ja avalikõiguslikud.
Eraõiguslikud: äriühingud, eraorganisatsioonid, nii kodanike kui elanike mittepoliitilised ja mittetulundusorganisatsioonid, sihtasutused.
Avalikõiguslikud: territoriaalsed ühikud, omavalitsusüksused tsiviilõigussuhte subjektina, poliitilised organisatsioonid või liikumised, avalikõigusllikud asutused, organisatsioonid, ühendused.
Õigussuhte subjekte iseloomustab õigusvõime ja teovõime. Õigusvõime on subjekti võime omada õigusi ja kanda kohustusi. Võime olla õiguse subjektiks peab olema garanteerinud riik, tema põhiseadus ja seadused. Üksikisiku puhul tekib ta sünniga ja lõpeb surmaga. Juriidilisel isikul tekib moodustamisega: haldusaktiga või haldustoiminguga. Ja lõpeb samadel alustel.
Teovõime on isiku võime oma tegudega omandada õigusi ja kanda kohustusi. Selle eelduseks on teadlik ja iseseisev tahe . Sõltub üksikisiku east ja isiku psüühilisest ning füüsilisest seisundist. Teovõime tekib seaduse alusel teatud east. Teovõime tähendab: tsiviilõigusliku tehingu võimet ja deliktivõimet (personaalset vastutusvõimet)

Õigussuhte sisuks on subjektide subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus. Subjektiivne õigus tähendab põhimõtteliselt seadusandja tahtest lähtuvat ja kellegi juriidilise kohustusega garanteeritud õiguse subjektile kuuluvat käitumise võimalust. Subjektiivne õigus ei ole käitumisakt ise, vaid eeldus selleks. Subjektiivse õiguse kandjaks saab olla õigussubjektne isik. Õigussubjektsus on õigus- ja teovõime kokkulangevus. Füüsiliste isikute puhul sõltub see east ja psüühilisest seisundist. Füüsilise isiku õigussubjektsuse sisu väljendub tema õiguslikus staatuses , s o talle põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste ning teiste õigusaktidega antud kohustustes, õigustes ja vabadustes.
Põhiseaduslikud vabadused , kohustused ja õigused on nii objektiivse kui subjektiivse õigusena garanteeritud kõigile egaalselt, kuid individuaalne õiguslik staatus võib sõltuvalt teovõime mahust paratamatult olla faktiliselt individuaalselt erinev.
Subjektiivne õigus eeldab alati:
teise poole korrespondeeriva vastukohustuse olemasolu
riikliku sunni kohaldamise võimalust subjektiivse õiguse realiseerimise tagamiseks.

Nähtusi, mida riik ühiskondlikes suhetes mõjutab nim. õigusliku reguleerimise objektiks. Ühiskondlikud suhted on õiguse üldobjekt, konkreetse õigusnormi objektiks on subjektidele esitatud nõue käituda üksnes teatud viisil. Seega on õigussuhte üldobjekt õigussubjektide õigusnormis sätestatud käitumine. Kui õigusnorm õigussuhetes realiseerub, ongi tagatud isiku õiguspärane e õigusnormis prognoositud käitumine.
Konkreetsetes õigussuhte liikides on õigussuhte objektiks:
asjad – varalistes suhetes on objektiks esemed või õigused asjale või millele kohaldatakse asjaõiguse sätteid
mittevaralised hüved- nt autorsus
subjektide tegu (tegevus või tegevusetus
tegevuse tulemus (resultaat e tagajärg)

Õigusnormid seostavad õigusuhte tekkimise, muutumise ja lõppemise faktiliste asjaolude esinemisega. Need on juriidilised faktid, mis sisalduvad õigusnormi hüpoteesis.
Juriidilised faktid liigitatakse:
Tekkimise iseloomust sõltuvalt:
juriidilised sündmused:
absoluutsed- ei sõltu tekkepõhjuste ja kulgemisprotsesside poolest inimeste tahtest
suhtelised- tekkepõhjus sõltub küll inimese tahtest, kuid kulgemisprotsess enam mitte
juriidilised teod: on füüsilise või juriidilse isiku tegevus või tegevusetus, millega õigusnorm seostab õigussuhte tekkimise, muutumise ja lõppemise või muu juriidilise tagajärje. Enam esinev juriidiline fakt.
Õigusliku tagajärje poolest:
õigusi ja kohustusi tekitavad lepingu sõlmimine
õigusi ja kohustusi muutvad muutmine
õigusi ja kohustusi lõpetavad kehtetuks tunnistamine
Faktide kogumi järgi:
lihtfaktid- nõutav vaid üks juriidiline fakt
liitfaktid- nõutav kaks või enam juriidilist fakti, et tekiks, muutuks või lõpeks vastav õigus või kohustus.

Õigusliku reguleerimise protsessis realiseeritakse õigusnormid, st viiakse ellu õigusnormi ettekirjutused õigussuhte subjektide tegevuse kaudu.
Õigus realiseerub 3 vormis:
õiguse järgimine(täitmine)
õiguse kasutamine
õiguse rakendamine
Õiguse järgimine – subjektid allutavad oma käitumise kohustavate või keelavate õigusnormide ettekirjutustele. Kohustavate normide puhul on nõutav, et subjekt sooritaks aktiivse teo, aga keelavate normide puhul, et ta hoiduks teost.
Õiguse kasutamine – oma subjektiivsete õiguste realiseerimine, kus subjektid panevad toime tegusid, mida lubavad õigusnormid sisaldavad.
Õiguse rakendamine – kompetentse organi tegevuse kaudu õigusnormi ettekirjutuse realiseerimine konkreetsel juhul. Seda vormi kasutatakse siis, kui subjekt ei saa oma õigusi realiseerida ilma kompetentse riigiorgani vastava tegevuseta või kui tegu on õigusrikkumisega.

Õiguse rakendamise staadiumid on järgmised:

faktilise koosseisu analüüs:
kõigi antud juhtumiga seotud asjaolude objektiivne, täielik ja igakülgne uurimine
nende asjaolude juriidilise iseloomu s.o. juriidiliste faktide tuvastamine,
faktilise koosseisu määramine

õigusnormi valik:
tuleb leida õigusnorm, millele vastab esimeses staadiumis fikseeritud faktiline koosseis
teha kindlaks valitud õigusnormi kehtivus
veenduda, et õigusakti tekst, milles valitud norm sisaldub, on ametlik

õigusnormi tõlgendamine:
tõlgendamisvõtete kasutamine kohaldaja poolt
laiendava või kitsendava tõlgendamine võimaluste väljaselgitamine

otsuse vastuvõtmine, s.o. õiguse kohaldamine, selle obligatoorsedja/või fakulatiivsed osad ning rekvisiidid nähakse ette spetsiaalsetes õigusaktides
Õiguse rakendamise akti osad ja põhilised obligatoorsed rekvisiidid:

sissejuhatav osa, kus näidatakse akti nimetus, organi nimi, akti andmise aeg, koht ning kellele akt on adresseritud

konstateeriv osa, kus esitatakse fakilised asjaolusid, st fikseeritakse õiguse rakendamise esimese staadiumi tulemused

motiveeriv osa, kus antakse vastu võetud otsuse faktiline ja juriidiline põhistatus. Motiveeriv osa hõlmab õiguse rakendamise teise ja kolmanda staadiumi

resolutiivosa, kus formuleeritakse vastuvõetud otsus

Õigusaktide tõlgendamine on tegevus, millega selgitakse välja õigusnormi tegelik sisu.
Õigusakti keel on spetsiifiliselt formaliseeritud keel, kus igal mõistel on talle omane juriidiliselt erine ja kindel tähendus. Tõlgendamisel kasutatakse spetsiifilisi viise ja võtteid, mis peavad rajanema üksnes legaalsuse põhimõttel, st tõlgendada tohib üksnes reaalseid positiivse õiguse õigusakte. On ka erand : pranntsuse juriidiline koolkond tunnistab õigusaktiväliste allikate tõlgendamist.
Tõlgendamine liigitatakse:
Tõlgendusvõtete järgi:
grammatiline e filoloogiline
loogiline e teleoloogiline
süstemaatiline
ajalooline
Tõlgendamise ulatuse järgi:
sõnasõnaline e adekvaatne
kitsendav või laiendav

Grammaatiline tõlgendamine määrab kindlaks sõnade ja terminite tähenduse, ning lause ehituse (iga punkt iga koma omab tähenduse)
Grammatiline tõlgendamine hõlmab:
leksikaalse tõlgendamise, mis uurib üksikute terminite või terminist koosnevate fraaside tähendust
puht grammatilise tõlgenduse, mis uurib süntaktilisi seoseid sõnade ning fraaside vahel
Tõlgendamise puhul on väga tähtis tunda juriidilisi termineid. Väga sageli kasutatakse juriidilises kirjanduses ja normatiivaktides muude elualade termineid, kuid mõneti teises tähenduses. Seega tuleb eristada:
keele üldmõisteid ja,
juriidilisi erimõisteid
Loogilise tõlgendamise puhul kasutatakse normatiivakti sisu kindlaksmääramisel formaalloogika reegleid. Teleoloogiline
Loogilise tõlgendamise eesmärk on välja selgitada õigusakti või õigusnormi mõistlik eesmärk. Kui kahest võimalikust käsu tõlgendamise variandist on esimene eesmärgitu, teine aga ühiskonnale kasulik, tuleb eelistada viimast lahendust – juhtumi nimetus argumentum a contrario.
Õigusnorme ning – akte on võimalik loogiliselt tõlgendada sellepärast, et õigusnormid rajanevad süllogismidel:
S on P
M on S
M on P keskajal kasutataud loogiline konstruktsioon
Loogilise tõlgenduse puhul tehakse vahet:
lihtsa ehk analüütilise ja
keerulise ehk sünteetilise tõlgenduse vahel:
süstemaatiline
ajalooline

Süstemaatiline tõlgendamine tähendab õigusnormi koha leidmine: õigussüsteemis, -valdkonnas, -harus. Tähelepanelikult peame jälgima normide liigi. Seadusandlikus praktikas on nii üldised õigusnormid ja –aktid ( lex generalis), kui ka spetsiaalsed õigusnormid ja –aktid ( lex specialis). Kui üldist õigusnormi või –akti omakorda muudetakse, jääb erinorm või –seadus ometi jõusse põhimõttel, et üldine eeskiri spetsiaalset ei tühista.
Süstemaatiline tõlgendamine võtab arvesse gradatsiooni õigusnormide seoste uurimise, seda kas:
õigusakti ühe ja sama jao või mitme jao piires.
õigusakti ühe ja sama peatükki või mitme peatükki piires.
eri õigusaktide või seadustike vahel
eri õigusjõuga õigusaktide vahel
eri õigusharude eri õigusaktide vahel jms kombinatsioonid.
Ajalooline tõlgendamine. Tõlgendamise eesmärk on selgitada välja, milline oli seadusandja kavatsus . Kavatsuse eesmärgid annavad vastuse küsimusele, kuidas sai normimõttest aru ajalooline seadusandja.
Ajaloolise tõlgendamise raames uuritakse:
miks õigusakt või -norm vastu võeti ja millistes ajaloolistes tingimustes see toimus
selle õigusakti või –normi vastu võtnud subjekti ajaloolist iseloomu
millised normitehnilised reeglid kehtisid uuritava õigusakti või –normi vastuvõtmise, muutmise ja tühistamise ajal ning kuidas ja millele tuginedes neid konstrueeriti
milline on uuritava õigusakti või –normi suhe enne ja pärast teda kehtinud teiste seonduvate õigusaktide või –normidega
milline oli uuritava õigusakti või –normi sisu sättes ja mõttes omas ajas
kas ning kuidas muutusid ühiskonnas faktilised õigussuhted ja kas uuritav õigusakt nö püsis neil kannul
eriti pikka aega kehtinud õigusaktide ning – normide puhul ka seda, kuidas muutus ja muutub nende mõistmine ühiskondliku õigusteadvuse tasandil igal vastaval ajajärgul

teleoloogiline tõlgendamine.
õigustloovates aktides sisalduvad poliitilised otsustused. Selle tõlgendusvõtete abil püütakse välja tuua õigusakti sisu objekti ja eesmärgi alusel. Õigusakti objekt ja eesmärk kajastuvad eelkõige tema preambulas ja nn printsiipides.
Eesti põhiseaduses on järgmised siduvad printsiibid:
demokraatia
vabariiklus
unitaarriiklus
legaalsus
egaalsus
võimude lahusus ja tasakaalustatus
sotsiaalne ja demokraatlik õigusriik
Teleoloogiline tõlgendamine mõistab mitte niivõrd seda, mida õigusakti vastuvõtmise või andmise ajal mõeldi, vaid eelkõige õigusakti või selle sätte momendil esinevat tähendust ja eesmärki.Nimelt ei tohi vastu võtta ega rakendada õigusakte, mis meie põhiseaduse kohaselt on ülalmainitud põhimõtteid või printsiipe eiravad

Tõlgendamise juriidilise tähenduse järgi:
ametlik e ofitsiaalne, mis on kohustuslik, jaguneb omakorda:
normatiivne ja kasuaalne
mitteametlik e mitteofitsiaalne
dotrinäärne
Normatiivne tõlgendamine selgitab välja kehtivaid õigusnorme, kuid ei lisa neile midagi juurde ega võta ära. Normatiivse tõlgendusakti kohta väidetakse, et sellega ei looda uut iseseisvat õigusnormi, kuid selles on sätteid, mis täpsustavad ja konkretiseerivad tõlgendava akti norme. Andja on pädev riigi- või omavalitsusorgan, üldjuhul akti väljaandja.
Kasuaalsel tõlgendusel selgitakse vaid konkreetse juhu juriidilist kvalifitseerimist vastavate õigusnormide poolt. Tavaliselt on kasuaalse tõlgendamise subjektiks kohus, mistõttu sed nimetatakse ka kohtulikuks tõlgendamiseks.
Doktrinäärseks tõlgendamiseks nimetatakse teadlaste poolest ainuisikulist või kollektiivset normatiivaktide tõlgendamist.
47. Olenevalt aktist võib nende tõlgendamise ulatus olla erinev. Tõlgendamise tulemusena võidakse öelda, et ühel juhul tõlgendus langeb tõesti ühte normatiivakti tekstiga, selle sõnasõnalise tähendusmahuga (adekvaatne e sõnasõnaline), teisel korral võib tõlgendus olla kitsam akti sõnalisest väljendusmahust (kitsendav), kolmandal juhul võib tõlgendus olla laiem sõnalisest väljendusest (laiendav).
Ühe paragrahvi teksti tõlgendamisel on vaja arvesse võtta ka mõne teise paragrahvi teksti, mis eelmise mõtet kitsendab või laiendab. Väga sageli annavad normatiivakti vastavad paragrahvid mõnele terminile teistsuguse sisu, kui sellel on tavaliselt. Peale teiste normatiivaktide või nende osade tuleb tõlgendamisel arvestada ka keeleteaduse seisukohti, mis on kirjas seletavates sõnastikes, seda keele üldmõiste ja juriidilise erimõiste vastandliku või ühtiva suhtena.
48. Lünk õiguses tähendab, et seadusandja ei ole suutnud realiseerida nn suletud õigussüsteemi, st ta ei ole suutnud ette näha kõiki tüüpilisi juhtumeid ühiskonnas.
Lünkasid võib liigitada järgmiselt:
A ilmne lünk: otsekohe ning ilma tõlgendamise võtteid rakendamata avastatav
varjatud lünk: ilmneb alles pärast kõigi või piisava kogumi tõlgendusvõtete kasutamist ning vajaliku analüüsi lõpuleviimist
B ehtne lünk: õigussüsteemi, -haru, -akti või –normi regulatiivses toimes on tõepoolest
mingi lünk
näiline lünk: õigusnormi regulatiivne puudulikkus võimaldab erinevat tõlgendamist, mis viib kokkuvõttes õigusnormi või –akti sätte ja mõttega vastupidisele järelmile.
C primaarne lünk: õigussüsteemis, -harus, -aktis või –normis oli lünk selle vastuvõtmisest alates
sekundaarne lünk: õigussüsteemis, -harus, -aktis või –normis kujuneb lünk järgneva
läbimõtlematu muutmise või tühistamise tagajärjel
D lünk õigusnormis või –aktis: normitehniliste puuduste tõttu on õigusakti või –normi
regulatiivses toimes tühikud
lünk õigussüsteemis: õigussuhe, mille reguleerimise järele on vajadus ja mis tegelikult vaikselt ongi olemas, kuid seda ei ole varem kunagi õigusega reguleeritud.
49. Seaduse analoogia tähendab kohaldada teatud juhu reguleerimisel norme, mis reguleerivad analoogilisi aluseid, juhtusid, korda, õigussuhteid või nähte. Õiguse analoogiat kohaldatakse seadusandluse üldiste põhimõtete kohaselt. Seaduse ja õiguse analoogiat ei saa kasutada siis, kui teatavat nähet pole üldse reguleeritud. Kriminaalõiguslik printsiip nulla poena sine lege.
Seaduse analoogia näiteks võib tuua riigiorgani kohustuse lahendada mingi küsimus, kusjuures pole otseselt ettenähtud, kas see otsus või korraldus tuleb vormistada kirjalikult või mitte. Võttes arvesse seda, et:
paljude vähemtähtsate korralduste puhul on kirjalik vormistamine ette nähtud
valiku puhul tuleb eeelistada seda lahendust, mis riigi ja ühiskonna huvides kõige kasulikum
kirjalik vormistamine välistab vaidlused
praktikas on sellised otsused alati kirjalikult vormistatud
Õiguse analoogiat ei soovitata rakendada protsessuaalõiguse harude normistike lünkade puhul Samuti ei soovitata õiguse analoogi rakendada ei veksli - ega tshekiõiguse õigusaktides. Analoogia rakendamist peetakse kohatuks veel eriseaduste normistike lünkade puhul, kui tegemist võib olla ühiskonna intresside piiramisega analoogia kohaldamise järlmina. Küll aga soovitatakse õiguse analoogiat kohaldada sotsiaalõiguse suhete reguleerimisel.
50. Kollisioon tähendab, et ühte ja sama õigussuhet reguleerivad võrdselt kaks õigusnormi, kusjuures samas välistavad mõlemad vastastikku teineteist.
reaalse kollisiooni tunnused on järgmised:
tegemist on ühe ja sama normiadressaadiga
tegemist on ühe ja sama õigussuhtega
mõlemad vastuolus olevad normid on iseenesest täiel määral kohaldatavad.
Kollissioonide lahendamise alustena tuntakse õigusteoorias järgmisi võimalusi:
õigussüsteemis leiduvad õigusnormid, mis sätestavad kollissioonide lahendamise alused, juhud ja korra
rakendatakse põhimõtet eriseadus tühistab üldseaduse
hilisem seadus tühistab varasema
õigusaktide ierarhias kõrgema õigusjõuga seadus või muu õigusakt tühistab madalama õigusjõuga akti
kui ühtki muud pidepunkti ei ole, siis valib õiguse realiseerija ühe kahest normist ning välistab nüüd ja järgnevalt alatiseks teise – kollissiooni jääva normi.
Analoogia kasutatakse eraõiguses
51. Õiguserikkumine on õigussuhte subjektide selline tegu, mis on vastuolus õigusnormides sätestatud keelatud, kohustatud või lubatud käitumisega ning millega kaasnes kahjulik tagajärg. Õiguspärane on õigussuhte subjektide selline käitumine, mis on kooskõlas õigusnormidega.
52. Õiguserikkumise tunnused
1. subjektil peab olema nii õigus- kui teovõime, kui pole õigussubjektsust siis pole ka tegemist õigusrikkumisega
2. õigusrikkumine peab olema toimepandud tegevuse või tegevusetuse vormis
3. tegu peab olema reaalne sündmus, nõutav on toimepandav tahtliku käitumise akt
4. vastupidiine õigusnormiga prognoositud käitumisele
5. kahjuliku tagajärje saabumine, tagajärg võib olla materiaalne või mittemateriaalne e formaalne. Kahju saaja võib olla juriidiline isik või füüsiline isik
6. põhjuslik e kausaalne seos selle teo ja tema tagajärje vahel
7. seadusega sätestatud korras tuvastatud süüline käitumine.
53. Ühiskonna ohtlikkuse astme alusel liigitatakse õiguserikkumised:
kuriteod e deliktid , see on õigusrikkumised, kus õigussuhte subjektid on oma käitumisega jätnud täitmata kriminaalõigusliku normi keelu või kohustuse
üleastumised, see on õigusvastased teod, millega õigussuhte subjektid on rikkunud õigusnormi ettekirjutusi ja mis ei ole kuriteod. Neid liigitatakse:
tsiviilüleastumised e tsiviilõiguserikkumised
haldusüleastumised e administratiivõiguserikkumised
distsiplinaarüleastumised e distsiplinaarõiguserikkumised
54. Juriidiline vastutus on õigusnormidega sätestatud ühiskondlike suhete kaitsmine riigivõimu poolt seaduses sätestatud viisil, mis toob kaasa õiguserikkuja suhtes isikliku, samuti varalise või organisatsioonilise sanktsiooni kohaldamise. Mõistete sisu:
ühiskondlike suhete kaitsmine, s.o. õiguserikkuja vastutuselevõtmine
ühiskondlike suhete kaitsmine riigivõimu poolt, s.o. õigusemõistmise, haldus- või distsiplinaarmenetluse korras
isikulise sanktsiooni kohaldamine, s.o. vabaduse kaotus, teatud õiguse kasutamise keeld
varalise mõjutamise vahendi kohaldamine, s.o. vara konfiskeerimine, raha trahv , kahju hüvitamine
organisatsioonilise mõjutamise vahendi kohaldamine, s.o. distsiplinaarkaristus, organisatsioonist välja heitmine .
Üksiku õigussuhte subjekti seisukohalt on juriidiline vastutus riiklik garantii ja võimalus subjektiivsete õiguste kaitseks ning õigus nõuda riigivõimult abi juhul, kui keegi on rikkunud õigustatud subjekti õigusi. Vaidluste lahendamine ei pruugi alti kaasa tuua juriidilist vastutust.
55. Juriidilise vastutuse tunnused on :
1. seos riikliku sunniga, see on sanktsiooni kohaldamise vältimatus. Sanktsioonid võivad olla:
õigusttaastavad, see on suunatud tekkinud kahju hüvitamisele või rikutud
õiguse tunnistamisele
karistavad , see on õiguserikkuja suhtes kohaldatavad mõjutamisvahendid
2. aluseks on õigusrikkumine, see on vastav juriidiline koosseis, kus subjekti väline käitumise akt ja tema tahe langevad kokku
3. sunni rakendaja on seadusega määratud pädev organ, kelle jurisdiktsooni alla vastavat liiki juriidilise vastutuse kohaldamine kuulub
4. juriidilise vastutuse võtmine sisaldab peale subjekti isiklikke õiguste ja vabaduste piiramise, varaliste kohustuste panemise ning organisatsiooniliste sanktsioonide ka moraalset sundi. Viimane võib realiseeruda vastutusele võetud subjekti suhtes väga paljudes ühiskondlike suhete sfäärides tema ühiskondlikke, majanduslikke või isiklikke võimalusi piiravalt.
56. Juriidilist vastutust liigitatakse:
1. sõltult juriidilist vastutust kohaldavast organist:
kohtulik vastutus
haldusvastutus
2. sõltuvalt sellest, millises õigusharus juriidiline vastutus ette nähakse:
kriminaalvastutus: vastutus kuriteo toimepanemise eest. Vastutus nähakse ette kriminaalseadustikus. Vastutuse liigi ja määra näeb ette vastav kriminaalõiguse norm ning kohaldav pädev organ on kohus
haldusvastutus: vastutus haldusõiguserikkumise eest
tsiviilvastutus: füüsilise või juriidilise isiku vastutus, mis kaasneb tsiviilõiguslike normidega ettenähtud juriidiliste kohustuste täitmata jätmise või mittevastava või mittetäieliku täitmisega, aga samuti mõne teise õiguserikkumisega kaasnenud kahju tekitamisega
distsiplinaarvastutus : töö- ja teenistusvahekorras määratav juriidiline vastutus neid vahekordi reguleerivate õigusnormide rikkumise eest. Nende normide rikkumisega võib kaasneda ka varaline vastutus, kui töö andjale tekitati varalist kahju
57. Nimetatud asjaolud on sätestatud seadustes ja neid kohaldatakse subjektidele, kes kehtivate seaduste kohaselt saavad olla õiguserikkumise subjektideks.
Need asjaolud on:
1. süüdimatus: juhud, mil seadusega sätestatud alustel ja korras on pädevad organid tuvastanud, et õiguserikkumise toimepannud isik ei oli olnud võimeline endale oma tegudest aru andma psüühiliste puuete või vaimutegevuse häirete tõttu.
2. armuandmine : konkreetse subjekti suhtes antav üksikakt. Armuandmise motiiviks on humaansed kaalutlused süüdimõistetu isiku suhtes, kusjuures arvestatakse muidugi konkreetse toimepandud õiguserikkumise tehiolusid ja õiguserikkuja isikut
3. amnestia : seadusandlik akt, mille alusel vabastatakse juriidilisest vastutusest teatud liiki õiguserikkumisi sooritanud ja süüdimõistetud isikud. Põhjus võib olla poliitiline või tingitud sellest, et tegu ei loeta enam õiguserikkumiseks.
4. aegumine: tähtaja möödumine, pärast mida ei saa subjektile esitada nõudeõigust või taotleda tema juriidilisele vastutusele võtmist. Aegumistähtajad määratakse seadustega. kunagi ei aegu inimsusevastased ja sõjakuriteod.
58. Õigusteadvus on ühiskondliku teadvuse alaliik, mis sisaldab vaateid, ettekirjutusi, reegleid, veendumusi ja teadmisi õiguse olemusest ning printsiipidest. Õigusteadvus sisaldab nii kehtivate kui soovituud õigusnormide hinnangu ja hinnangu kriteeriumid. Õigusteadvuse liigid:
1. ühiskondlik õigusteadvus
2. kollektiivne õigusteadvus
3. individuaalne õigusteadvus
1. väljendab rahva vaateid õigusele. Seos uute normide loomisega , oluline et arvestatakse ühiskondliku õigusteadvuse tasemega.
2. ?
3. iga ühiskonnaliikmel on oma. see enamasti langeb kokku ühiskonna õigusteadvusega. täiesti erinev.
59. Õiguskasvatus - riigi, organisatsiooni ja üksikisikute sihi pärane tegevus, mis on suunatud ühiskonna liikmete õigusteadvuse ja käitumise süstemaatilisele mõjutamisele, eesmärgiga formeerida positiivseid ettekujutusi, väärtuslikest orientatsioonidest ning õigusnormidest kinnipidamise vajadusest. Peab olema huvi õigele õiguskasvatusele. vormid: vestlused , juriidiline selgitustöö, kommentaarid, artiklid, televisioon jne
Õiguse ideoloogia on õiguse mõisted, ideed ja ideaalid nende konkreetses väljenduses. Õiguse ideoloogia näitab kelle huvides luuakse õigusnorme ja kelle huve ta kaitseb. Näiteks erakonnad, nendel on oma erinev ideoloogia. Õiguse ideoloogia väljatöötlemisel peab arvestama konkreetseid ühiskondlike tingimusi, õigusteadvuse taset ja vähemuse-enamuse huve. Sotsiaalse kompromissi saavutamiseks see on ideaalne.
60. Õiguskultuur – see on õiguse humaansete ja õiglaste põhimõtete ja normide mõistmine, omaksvõtt veendumuse kaudu ning õigusettekirjutuste teadlik täitmine.
ühiskondlik õiguskultuur
individuaalne õiguskultuur
professionaalne õiguskultuur
ühiskondlik õiguskultuur on mõeldud ühiskonnale
seadusandja poolt õigusloome
õiguse rakendamises kontrollima nende korrektsust
kohtud?
61. õiguskuulekus – kõrge individuaalse õiguse tase, õigusnormide mõistmine ning omaksvõtt, kõrge õiguskultuur – teadlik käitumine üksnes õiguspäraselt.
Seaduslikkus – põhiseaduse printsiip, tähendab seda et selle printsiibi aluseks on nõue, et kõigi riikide organite ning ametiisikute tegevus vastaks seadusele, tugineks sellele ja tuleneks sellest. Seaduslkkus väljendab õigusnormide täpse ja kõrvale kaldumatu täitmist. Kõik riigi organid teostavad oma funktsioone seadusega antud piirides. Seadused peavad olema seaduslikud e. vastama põhiseadusele. Seaduse rikkumine toob ka vältimatult kaasa vastutusele. Seadusliku tingimuses ei pääse ükski süüdlane vastutusest, ühtegi süütuid ei võeta vastutusele.
62. Õiguslik nihilism – õiguse eitamine või skeptiline hoiak õiguse suhtes, mis väljendub ka isiku vastavas käitumises.
Õiguslik idealism – ühelt poolt konstruktiivne kriitika ja õiguse absolutiseerimist tuleb eraldama õiguslikusest nihilismist. Konstruktiivne kriitika – paha ettepaneku järgi teha muudatusi.Ühiskonnas võib reguleerida ainult neid suhteid, mis on ühiskonnas objektiivselt välja kujunenud. On ekslik veendumus , et piisab vastu võtta rida häid ja tarku seadusi ja kõik probleemid ühiskonnas on lahendatud.