Õiguse sotsioloogia kui sotsioloogia osa. Sotsioloogia on teadus , mis uurib ühiskonda, inimese
käitumist ühiskonnas ulatuses mil see puudutab inimestevahelisi suhteid sotsiaalses keskkonnas. Termin õiguse sotsioloogia koosneb
kahest osast: õigusest ja sotsioloogiast. Seetõttu me saame seda distsipliini vaadelda nii sotsioloogia kui õigusteaduse kontekstis.
See on oluline, kuna pole selge kas õiguse sotsioloogia on
sotsioloogia osa või on tema hoopis õiguse osa, millega tuleks
tegeleda vaid õigusteaduskonnas. Vastus leidmata . Tegelikult
niisugune teadus mis asub nende piirimail, ristumiskohas. Õiguse sotsioloogiast kui sotsioloogia osa- sotsioloogia kui
teadus võtab oma uurimisobjektiks õiguse siis tähendab see seda,
et õigus on ühiskondlik nähtus, ning sotsioloogia tunnetabki teda
sellisena ja kasutab selle uurimiseks enda uurimismeetodeid. Kui
sotsioloogia võtab õiguse enda uurimisobjektiks siis on tema
ülesanne välja selgitada õiguse roll ühiskonnas-vaadata õigust
erinevate instituutide hulgas. Inimese käitumisele otsitakse ja
leitakse sotsiaalseid mõjureid. Inimese mistahes
käitumine-normivastane käitumine tuleneb ühiskonnas enesest.
Kõikide nähtuste arutamisel keskendutakse ühiskondlikele
probleemidele Sotsioloogia ja õigus tegelevad mõlemad ühiskonna uurimise,
inimese ühiskondliku käitumise uurimisega Ehk siis ühine uurimisobjekt Miks õigus on ühiskondlik nähtus? Sest õiguse tekkekohaks on ühiskond, õigus on ühiskonna nägu Õigus ka areneb koos ühiskonnaga, ka selles väljendub õiguse ja
ühiskonna seos Õiguse ja sotsioloogia seos ka selles, et erinevad õigusharud
üritavad ühiskonda uurida sotsioloogiliste meetoditega ja seeläbi
jõuda paremate normide loomiseni Sots meetodeid kasutades saab paremini teada, missugused peaks olema
õiged õigusnormid Õiguse sotsioloogia teadus, mis oma olemuselt asub õigusteaduse ja
sotsioloogia piirimail Teatud kitsendustega võib lugeda ikka õigusteaduse hulka kuuluvaks
Õiguse mõiste klassikalisi käsitlusi. (vt ka loengukonspekt!) Ühtne arusaam puudub. Ühendavaks tunnuseks on normatiivsus-
õiguse samastamine normisüsteemiga, olgu siis vastavate ideaalide,
väärtuste vmt vormis (loomuõiguslik) või kirjutatud seaduste ja
teiste õigusaktide kujul (õiguspositivistlik). Objektivistlik normikäsitlus - õigus on süsteem, mis
peegeldab ühiskondlikule olemisele loomuomast korrastatust ,
ühiskonna toimimise ning arengu seaduspärasusi. Subjektivistlik normikäsitlus - õigus on ühiskonda kujundav
ja valitsev tegur. Positivistlik õigusõpetus - õigus on suletud süsteem, mis
toimib iseenda alusena . Sotsiaalse korra allikas on seaduseks
vormitud inimlik tahe , puhas subjektiivsus. Loomuõiguslik õpetus - käsitab õigust ühiskonna
loomuomase, objektiivselt antud struktuurina, inimloomusesse või
ühiskondlikesse suhetesse kätketud objektiivse korrastusena, kuid
samas omamoodi regulatiivse ideaalina, mida püüeldes on võimalik
ehitada üles õiglane inimsuhetekooslus . Tunnistatakse inimese
tahtest sõltumatu, objektiivse korrastatuse võimalikkust, aga seostatakse viimane ikkagi igavikuliste absoluutidega,
ideaalkujunditega ühiskondlikust olemisest, mitte reaalse ühiskonna
asjaoludega. 1
Ka loengukonspektist näha, et eri tegelased on õigust defineerinud
erinevalt Spencer – õigus on nagu öövaht, kes sekkub, kui midagi viltu Marx – õigus valitseva klassi vahend, kuidas töölisi allasuruda
ja valitseda Ihering – õigus on riigi sunninormide kogum, see klassikaline
positivistlik definitsioon Llewelyn – õigus on õigusnormide kogum Ehrlich – jaotas kolmeks, juristide , ühiskondlik ja riiklik õigus Normatiivse regulatsiooni juriidilisest vormist2 Unustatakse, et õigus on vaid ühiskonna üks regulatiivse süsteemi
elementidest, mis kaugeltki ei valitse ühiskonda, vaid peab seda
võimaluste piires teenindama . Tuleb aga tunnistada, et õigus,
seaduse sunnijõuga tagatud juriidiline regulatsioon võib luua kas
soodustavaid või takistavaid tingimusi muudel alustel kulgevatele
arengutele ühiskonnas. Kuid õiguse nimel, õiguslike vahenditega
saab luua ka õiglust, hoida ühiskonna arengut normse tasakaalu
rööbastel. Tänapäeva õpetatud juristidest paljud kalduvad käsitama õigust
normisüsteemina, mille kooskõlas vastavate protseduurireeglitega on
loonud ja kehtestanud legitiimne seadusandja (õiguspositivistlik
lähenemine). Õiguse peamise allikana nimetatakse seadust. Mõnikord
ollakse veel radikaalsem ning nimetatakse, et ainult see ongi õigus,
mis on seaduses (nn seaduspositivistid). Õige olemine, õige käitumise vormel on tegelikult kätketud
asjade, inimsuhete, protsesside jne olemusse teatava loomuliku
korrana. Seepärast ei ole inimese ülesanne välja mõelda õigust,
vaid avastada see (loomuõiguslik filosoofia). Õiguspositivism näeb õiguslikku regulatsiooni ainuvõimaliku
alusena legitiimse seadusandja tahet ja siit tulenevalt võib
seadusandja konstrueerida ükskõik milliseid reegleid, peaasi , et
need vastaksid teatavatele protseduurireeglitele ja oluline on
järgida normisüsteemi enda sisemist loogikat. Loomuõigus käsitab
õiguslikku regulatsiooni teatud viisil korrastatud juriidiliste
normide süsteemina, kuid tahab seda süsteemi konstrueerida lähtudes
loomuliku korra ideest , mitte seadusandja tahtevabadusest. Võib
arvata, et loomuliku alusena peavad nad silmas ühiskonna
objektiivset eneseregulatsiooni protsessi. Loomuõiguse lähenemine
õigusele kui tervikule on rajatud haprale alusele. Selleks aluseks
on kujutlused, ideaalid, meelevaldselt konstrueeritud mõttepildid
sotsiaalsest tegelikkusest. Õiguspositivistid leiavad, et puutuvalt inimkooslusesse, ühiskonda
pole alust rääkida mingist loomulikust korrast. Kui üldse tekib
mingi inimkooslus teadliku regulatiivse tegevuse tulemusel. See
lähenemine tundub alguses üsna erinev loomuõiguslikust, aga
tegelikult on üpris sarnane. Mõlemal juhul käsitatakse õigust
subjektiivse inimloomingu produktina. Mõlemal juhul ollakse
üksmeelel selles, et regulatsiooninormid nagu ka normatiivne süsteem tervikuna sünnib inimmõistuses. Erinevus on vaid selles, et kui
loomuõiguslased väidavad objektiivse korra olemasolu, siis
õiguspositivistid loobuvad sellest. Nad leiavad, et pole mõistlik
siduda õigusloomet idealistlike eelarvamustega, alusega, mille
olemasolu ei saa teaduslikult tõestada. Kord õigustab ja kontrollib
enda kvaliteeti ise ainuüksi enda olemasoluga. Olukord muutub, kui regulatsiooninormide taha tuleb võimas
institutsionaliseerutud, professionaalse personaliga
toimimismehhanism riigi sunniaparaadi näol. See võib toimima panna
igasuguse regulatsioonisüsteemi (ka kõige elukaugema). See on
ühiskonnaajaloolise arengu loomulik ja paratamatu tulemus. Võimumonopoli ja juristika sümbioos, vastastikustele huvidele toetuv liit, mida ideoloogiliselt esindab kujutlus, et õigus
juriidilise regulatsiooni vormis on ja peabki olema monopoolse võimu instrument , riigivalitsuse seadustesse valatud tahe. Vastavalt
sellele leitakse juriidiline õigustus võimu igasugustele
manipulatsioonidele, omavolile ja kuritarvitustele. Ius est ars boni et aequi- jurist Celsus. kaks mastaapi, millele on allutatud kogu õigus ja selle rakendamine,
on õiglus ja headus. Õiguse käsitlemine ei ole vastavate reeglite mehaaniline käsitlus, vaid see seisneb huvide ja väärtuste
tasakaalustamise kunstis. Tänapäeval näeks Celsuse määratlus:
õigus on teadus heast ja õiglasest. Õigusteaduses on kesksel kohal hea ja kurja probleem, see on sügavalt eetiline
teadus. I. Tammelo kirjutab „tung õigluse poole on omane meile
kõigile. Ebaõiglust põlgab igaüks…”. Tung õigluse poole ei
lahenda küsimust sellest, milline peab olema õiglane õigus. Suum
cuique- igaüks peab saama selle, mis talle kuulub. Ei tohi ja ei
saagi mööda vaadata õiguslikust tegelikkusest, kehtestatud või
kujunenud käitumise mastaapidest ja nende vastavusest vähemalt
eetilisele miinimumile. H. Kelseni järgi on õigus inimkäitumise normatiivne sunnikord.
Käituma peab nii nagu see vastab positiivsele õigusele selle
kogumis. Õigust on püütud tähistada ka kui formaalse e positivistliku ja
loomuõigusliku vahepealset. Nii tähistab Dreier õigust kui
õigusnormide ühtsust riiklikult organiseeritud või
riikidevahelises normide süsteemis, juhul kui ta on üldiselt ja
täielikult kehtiv ja kui ta vastab õiguse eetilisele miinimumile.
Sellest järeldub, et õigusnormi kehtimiseks on olemas eetilised nõuded ja normide suhtes kehtib üldkohustuslikkuse nõue, mille
tagab nende formaalne jõudmine õiguskorda. Lisaks on vajalik ka
normide toime tulemuslikkus. Õiguse idee koosneb 3 põhielemendist:
Õiglusest;
Õiguslikust garanteeritusest;
Eesmärgipärasusest. 3
Õiguse määratlemine4. (vt E. Raska!) Ühiskond kui iseorganiseeruv süsteem. On palju lähenemisviise, kuid kaduma on läinud peamine- tervikpilt
ühiskonnast. Alustada tuleb algusest, mil inimene otsustas valida
vabaduse e iseenda tarkuse ja meelevallaga kujundatava ja sellest
sõltuva sotsiaalse olemise. Määratletus ja äratundmine, kuidas
peab ja ei tohi käituda tähendab, et saame rääkida praktiliselt
toimivast süsteemist. Mis tegi inimesele selgeks, et ka sotsiaalses keskkonnas nagu ka
loodujõududega toimivad reaalsed piirangud, millega tuleb arvestada?
Kuidas tekkisid ja kinnistusid teadmised ja oskused, kuidas
piiritleda lubatut ja keelatut ühiskonnas? Tuleb eeldada, et regulatiivsed mehhanismid tekkisid juba kauges eelajaloolises ajas.
Kui algas inimliigi (sotsiaalse) enesemääratlemise ja
eneseteostamise tänaseni kestev protsess, siis on selle
liikumapanevaks jõuks olnud vajadus kohanduda elutingimustega e
keskkonnaga. Suhtes inimene- sotsiaalne ruumdomineerib sotsiaalne ruum. Ühiskonda sisenev inimene leiab siit eest reaalse,
iseotsustamist piiravate tegurite, olemise materiaalsete ja vaimsete
tingimuste struktuuri, sh teatavate positsioonide, suhete, seoste jne
võrgustiku, mis igat tema sammu kammitseb ning juhib. Sotsiaalse süsteemi muutumist määravad ning „juhivad” teatavad
objektiivsed tegurid, sotsiaalsed seadused, mitte inimeste
subjektiivne tahe. Kohandumine ei ole ühesuunaline ning ka ühiskond peab kohanduma
inimesega kui spetsiifilise inimkooslusega. Kohandumine
tähendab süsteemi kui terviku pürgimist õigele,
jätkusuutliku püsimise ja toimimise seisukohalt optimaalsele,
normsele olemisele. Sotsiaalne norm selle sügavaimas
tähenduses on tegelikult ühiskonna, inimese ühiskondliku olemise
dünaamiline (ajas ja ruumis muutuv) seisund, antud tingimustes
optimaalne olemise viis. Norm kujuneb, toimib ja muutub ühiskonna tekkimise, olemise ning
arenemise ajaloolises protsessis sõltumatult konkreetsete inimeste
subjektiivsetest kaalutlustest. Mida suuremal määral inimene
tunnetab ja mõistab ühiskonnas toimivaid seaduspärasusi,
sotsiaalse olemise normi, mida enam ta oma tegelikus käitumises
normiga arvestab , seda ladusam ja konfliktitum on nii individuaalne
sulandumine ühiskonda kui ka populatsiooni. Sotsiaalse normi tunnetuslikust retseptsioonist Strukturaalne vaade ühiskonnale otsib ja püüab inimese
sotsiaalses olemises esile tuua selgeid ja ühetähenduslikult
määratletavaid algelemente ja nendevahelisi seoseid . Normsusena
peetakse silmas ühiskonna elementide struktuurilist ja
funktsionaalset tasakaalustatust. Semioloogiline lähenemine ei tunnista selgelt piiritletavate,
funktsionaalselt ühetähenduslike ühiskonna koostiselementide
primaarsust ning ei pea võimalikuks terviku omaduste tuletamist
elementide omadustest. Leitakse, et sotsiaalne ruum on
primaarne reaalsus , kus iga üksik eraldi vaadeldav nähtus omandab
eriomaselt sotsiaalse sisu, mõtte ning tähenduse. Sotsiaalne
ruum on kvalitatiivne reaalsus. Semiootiline lähenemine
on sügavalt kultuuriline ja üdini sotsiaalne. Ei saa kõnelda ühest
universaalse iseloomuganormist , vaid normide seisundist vastavalt
sellele, missuguses ruumi piirkonnas või dünaamilise tasakaalu
protsessi faasis mingi punkt ( subjekt , roll, funktsioon) parasjagu
asub või liigub. Sellepärast iga punkt, asend, funktsionaalne
roll vaadeldavas tähenduste väljas on käsitletav normsena niivõrd,
kui ta kuulub sellesse välja ning eristub siin teistest punktidest.
Norm on sama objektiivne , kui seda on norm strukturaalses
ühiskonnamudelis. Siiski omandavad asjad ja nähtused aja möödudes
uue tähenduse, muutub sotsiaalse ruumi kvaliteet tervikuna. Sotsiaalse ruumi olemist selle hetkeseisus kui ka dünaamilist
ümberstruktureerimist pikema aja jooksul peegeldavad ning
normeerivad ühiskonna väärtussüsteemid. Kohandumise regulatiivne mehhanism Vahetu praktiline kogemus kui kunagi peamine kohandumismehhanism on
ajapikku sellesama kogemuse sünteesimise ja üldistamise protsessis
modifitseerunud regulatsiooniks kui sotsiaalsele kohandumisele
tunnuslikuks mehhanismiks. Vanimaks, kui mitte esmaseks , regulatsiooni vormiks peetakse tava.
Siiski ei ulatu tava juured kaugemale sugukondliku korra ajastust.
Seega peaks tava käsitlema üsna arenenud regulatsiooni vormina. Mis
võis olla varem? Tuvastatud on, et regulatsioon kuulub ka kõige
primitiivsemate kultuurivormide juurde. Regulatsioonide muutumist iseloomustab ajas suhteliselt ühtlane
areng mitteformaliseeritud irratsionaalse regulatsiooni tüübilt
formaliseeritud ratsionaalsele regulatsioonile. Muutumise
pöördepunktide tüüpilised näited on regulatsiooni järgmised
vormid: hirmu- põhine, uskumuse- põhine,
kogemuse-põhine ja ratsionaalse väärtustamise põhine
regulatsioon. Hirmu-põhised on eeldatavalt ürgseimad. Inimene oli alles eraldunud
ning teda varitsesid kõikjal ohud, olgu siis loodusjõududena kuid
ka liigikaaslaste vaenuaktidena. Suutmastus ohte mõista, neid
neutraliseerida tekitaksid pimedat irratsionaalset hirmu. Nt tabu Uskumuse-põhised kujunesid välja kui ohu allikaid hakata
personifitseerima. Nt kuri inimene-nõid Kogemuse-põhised ei ole mingi täiesti uus regulatsioon. Inimene
hakkas uskuma kogemust ja väärtustama inimpõlvkondade mälu.
Mõisteti, et turvalise elutegevuse mõttes leiab kogemusi varasemast ajast. See aitas ühtlasi kinnitada eneseusku, veendumust, et
sõltumata mingitest kõrgematest olenditest võib ka ise hakkama
saada, oma elu juhtida ja ohtusid vältida. Nt tava kui praktikas
kontrollitud ja ühiskondlikku mällu talletatud efektiivne
käitumismudel. Tavas on esindatud irratsionaalsed elemendid
(mõtestamata teadmine „nii on alati tehtud”), uskumused („seda
kiidaksid heaks jumalad, esivanemate vaimud vm”), kuid ilmselgelt
ka ratsionaalne teadmine sellest, kuidas ühes või teises olukorras
on õige ja mõistlik käituda. Ratsionaalsele väärtustamisele põhinevatele vormidele kujunes
iseloomulikuks tunnuseks regulatiivne norm kui abstraktne ,
mõistlikust analüüsist väljakasvanud ja valdavalt ratsionaalsete
argumentidega põhistatud arusaam õigest ja valest,
heast või halvast. Ratsionaalse normatiivse
regulatsiooni formaliseerimata süsteemi esindaja on moraal,
formaliseeritud süsteemi tuntum esindaja tänapäeval on õigus.
Moraali puhul on ratsionaalse väärtustamise lähtealuseks ja
normsuse mõõduks inimene ise, tema eneseteadvus ning asend
väärtusehierarhias. Olles vabanenud irratsionaalsest hirmust
salapärase keskkonna ees ja jõudnud arusaamisele, et ta ise ongi
looduse kroon, kõrgeim väärtus, hakkas inimene tegelikkusthindama kui subjekti heaolu ning turvalise mõõdupuuga. Vastavalt sellele
kujunesid välja inimese kesksed kriteeriumid ja kujutlused õige,
hea, väärika, õiglase jne olemise normidest. Moraali regulatiivne
toime tagatakse nii subjekti sisemiste kui ka ühiskondliku teadvuse
abil. Mõlemal juhul on tagamise efektiivsus seotud olemuslikult
subjekti identiteediga, inimese sotsiaalse enesemääratlemise
selguse ja tugevusega . Formaliseeritud normatiivsed regulatsioonid, sh õigus, ei ole
inimesekesksed, kuigi nad on adresseeritud inimestele. Nad on pigem
organisatsiooni- ehk struktuuripõhised. St et nende alusidee,
eesmärgistatus ja mõõt ei seondu inimese kui subjekti väärtustega,
küll aga keskendub inimsuhetele. Peamiseks kvaliteedi kriteeriumiks
on korrastatuse määr. Toimimismehhanismi peamine tegur on
subjektiväline, avalikust võimust lähtuv sund, käsk täita,
pidada kinni regulatsiooninormide ettekirjutusest. Õigust saab jällegi teatud õigusnormide kogumina käsitleda. Raska vastandab ka positivismi ja loomuõigust. Kolm tähtsat mõistet Õiguspositivism – õigus tagatud ja loodud riigi poolt,
tema arenemine ka seotud riigiga Kui määramtleme õigust õiguspositiivsest vaatenurgast, siis
räägime õigusest kui riigi loomingust. See kõige laiemalt levinud
käsitlus. Õigus riigi looming, mis väljendab riigi tahet. Õigus
midagi sellist, mille kaudu riik saab meile midagi teatavaks teha.
Kuna riik ja õigus kuuluvad kokku, siis positivismi järgi ei saaks
riigita õigus eksisteerida. Kaasajal küsitakse aga, mis oli siis
enne riiki ja mis tuleb pärast. Kas siis polegi õigust. Siit
jõutakse tagasi õiguse mõiste juurde. Kas õigus riigi looming või õigus midagi sellist, mis tekib
ühiskonnas - mingi selline reeglite kogum, mis võetakse
ühiskonnaliikmete poolt justkui vaikimisi omaks, justkui
baasreeglid, mida inimene oma sisetundest tulenevalt järgib. Kindlasti pole õige, et meil olemas üks kindel õiguse
definitsioon. Kui rangelt positivismist lähtuda, siis riigieelselt
ja järgselt ei saaksi õigust olla. Riik on üks institutsioon ühiskonna sees, lisaks temale veel haridus , majandus. Ta omapärane, sest ta seotud kõigi teiste ühiskonnas olevate
institutsioonidega ja muude värkidega. Ilmselt on üheks institutsiooniks ka õigus. Peab ka küsima, kelle tahe on õigus. Positivismis on õigus riigi tahe. Õigus võib olla väga mitmesuguste gruppide tahe.
Sotsiaalsed normid. Õigusnormid sotsiaalsete normidena. Õigusnormide erijooned teiste sotsiaalsete normidega võrreldes.5 Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse
inimeste käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna
või konkreetse sotsiaalse grupi huvides. Määravad käitumise
peamised parameetrid . Sotsiaalne norm (ettekirjutus) on keeld,
käsk või luba midagi teha ja see on esitatud pöördumisena
indiviidi, sotsiaalse grupi või ühiskonna poole. Reguleerivad
suhteid inimeste vahel. Normil võib olla formaalne või
mitteformaalne iseloom. Kõik sotsiaalsed normid on omavahel seotud, kujutades endast
sotsiaalset korda, kuna nad kõik reguleerivad inimestevahelisi
suhteid. Õiguse eelastmeks on moraal ja tava. Nagu ka õigusnormid,
on ka moraal ja tava tüüpilised sotsiaalsed normid üldise
iseloomuga ja üldkohustuslikud. Õigusnormide spetsiifilised tunnused:
Koondatus spetsiifilistel alustel õigusaktidesse, õigusharudesse ja õiguse instituutidesse
Lähtumine riigist- õigusnorm on riigi tahteline akt; õigusnormid on riigi poolt formuleeritud normid
Tagatus riigi sunnijõuga
Kehtivuse alguse ja lõpu täpne fikseeritus
Reguleerivad suhteid, mis alluvad riigi reguleerimisele ja mis vajavad õiguslikku regulatsiooni
Sisaldab kohustuslike käitumisaktide tunnuste kirjeldust- õigusnormi nn materiaalne sisu
Näitab riigi suhtumist vastavasse käitumismudelisse ja kirjutab ette, lubab või keelab kirjeldatud käitumise;
Dispositsioonis fikseeritakse õigussubjektide õigused ja kohustused, sanktsioonis vastavate riiklike organite käitumine õiguserikkujate suhtes.
Normide toime:
Aktsioloogiline- normi mõju inimeste veendumustele, maailmavaatelistele orientatsioonidele, tunnetele ja emotsioonidele;
Informatsiooniline- seisneb selles, et näitab kätte tegutsemissuuna, loob baasi õiguspäraseks käitumiseks.
Sotsiaalsete normide liigid ja optimaalne proportsioon . Sotsiaalsed normid- oluline on asjaolu, et see hakkab
konkreetses ühiskonnas kehtima siis, kui esiteks ühiskonna või
grupiliikmed seda järgivad ja teiseks siis, kui norm pälvib antud
sotsiaalse keskkonna heakskiidu ning normi eiramine toob kaasa
hukkamõistva reaktsiooni:
jne jne jne, nt veel eetika ja esteetika ja majandus jne
õigusnormid on oma
olemuselt tüüpilised sotsiaalsed normid Sotsiaalsete normide karakteristikud :
Kasulikkus (ühiskondlik vajadus)- peab olema õigesti orienteeritud (ja diferentseeritud ) ajas, ruumis ja adressaatide (so sotsiaalsete gruppide või üksikisikute) osas ning muutuma vastavalt inimeste elutingimuste muutumisele. Ainult ajas, ruumis ja adressaatide osas õigesti orienteeritud sotsiaalsed normid võivad olla efektiivsed;
Õigusnormidega peaks
osasid vb rohkem konfliktseid suhteid reguleerima, igat asja ei saagi
õigusega reguleerida.
Küsimus optimaalsest
proportsioonist ongi väga erinev riigiti ja ühiskonniti
Romaani-germaani
õigusperekonnas on tendents õigusnormide rohkusele
Aga nt Jaapanisluuakse võimalikult vähe õigusnorme
Mõtiskletakse selle
üle, millised on need ühiskondlikud suhted, mida ei peaks
reguleerima õigusnormidega
Kindlasti ei tasu aga
pürgida selle poole, et kõik võimalikult täpselt õiguslikult
reguleerida
preventiivne – nt karistusõ normidel eesmärk ära ennetada mingit käitumist
tagada õiguskorda
sotsiaalne integratsioon – õigu peaks olema vahendiks , mis aitaks eri gruppe teineteisele läheneda
käitumise juhtimine
konfliktide lahendamine
sotsiaalse võimu legtimatsioon – peaks ka võimuorganite käitumisele seadma piirid. Reguleerima võimu
elamistingimuste kujundamine, hoiakud, mis tegevussfäärid on soositud
Sanktsioonid ja sotsiaalsed normid. Sanktsioonide liigid. Sanktsioneerimise eesmärgid ja sanktsioonide optimaalne raskusaste. Sotsiaalsel kontrollil on kaks funktsiooni
sotsiaalse grupi liikmete solidaarsuse tugevdamine
õigusnormidel on riigi
poolt tagatud tagajärg, õigusvälistel normidel on inimeste
suhtumisest, ühiskonna suhtumisest tagajärg, õigusväliseid tagab
ühiskonna reaktsioon
sanktsioonide
liigid:
positiivsed sanktsioonid – õiguspärase käitumise korral, eesmärk soodustada edaspidist normipärast käitumist
negatiivsed sanktsioonid –
õigusnormidel formaalne
sotsiaalne kontroll
õigusvälistel
mitteformaalne sotsiaalne kontroll pluss mitteformaalsed sanktsioonid
sanktsioneerimise
eesmärk:
üldpreventsioon
eripreventsioon
kättemaks
karistamine Kirjandus:
R. Cotterell. The Sociology of Law. An Introduction (pp 104-145);
R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. – Tallinn, 2004; 2005.
E. RASKA. ÕIGUSE APOLOOGIA . SISSEJUHATUS REGULATSIOONI-SOTSIOLOOGIASSE. – Tartu, 2004, lk 13-49.
Sissejuhatus õigusteadusesse. Loengumaterjalid. (SEALT: ÕIGUS KUI SOTSIAALSE KONTROLLI INSTRUMENT) – Tallinn, 2005. (Sobib ka 2004.a. õpik).
R. Zippelius. Grundbegriffe der Rechts - und Staatssoziologie. – München, 1991. (S 79-80). (Olemas TÜ õigusteaduskonna raamatukogus).
ÕIGUS ÜHISKONNAS. ART.KOGUMIK. Tartu, 2006, lk 25-57. ÕIGUSE SOTSIOLOOGIA II SEMINAR I
KÜSIMUSED 2006/2007 õa
(päevane osakond ) 27.03.2007
Õiguse sotsioloogia ajalooline areng ja ülesanded. Õigussotsioloogia eesmärk, ülesanne on selgitada õiguse
„olemist”, uurida sotsiaalset tegelikkust ja selle seotust
õigusega. Charles Louis de Montesquieu(1689- 1755 )- teos „Seaduste
vaim” 1748 .a, seal analüüsib õiguse olemust ja rõhutab viimase
seost sotsiaaleluga. Leiab, et seadusandja peab looma seadused, mis
oleksid kooskõlas konkreetse ühiskonnatüübiga. Sellest teosest tingituna hakkasid mitmesugused koolkonnad ja nimekad
sotsiaalteadlased võtma seisukohti õiguse sotsiaalse tingituse
kohta. Ajalooline koolkond. XIX sajand. Nimekaim esindaja Friedrich Carl von Savigny
Kogu positiivne õigus on algul rahvuslik õigus. See on „kõikides indiviidides ühiselt (kollektiivselt) elav ja tegutsev rahvavaim”, mis edasi areneb. Ta tekib ja muutub algselt nähtamatult ja ebateadlikult nagu keel ja tavad. Alles ühiskonna hilisematel etappidel muutub riikliku seadusandluse protsess teadlikumaks, mille käigus lihtsustub seaduste elluviimine, ebatäpsuste kõrvaldamine ja seaduste muutuvatele oludele kohandamine . Veel arenenumates staadiumides diferentseerub ühiskond elukutsete kaupa. Tekib juristkond ja koos sellega õigusteadus, mis siis areneb edasi kui õigustloov jõud.
„õigus on inimliku eesmärgi ja arvestuse alusel tehtud töö” ja „inimühiskonna vastavate elamistingimuste praktiline realiseerimine ”
Õiguse ajaloo ülesandeks on seega ajalooliste faktide seletamine: „mis on selle põhjuseks, et õigus oma vastaval astmel omab vastavat vormi: 1)sisemised impulsid - s.o rahvuslik iseloom, rahva mõtlemisviis ja antud ajastu kultuur; 2)välised impulsid- s.o majanduslik ja sotsiaalne ning poliitiline seisund- seda eriti kokkupuutes teiste rahvastega”.
„õiguse elu ja õigus” on see, et ta reaalselt olemas on ja teostub: „see, mis ei muutu reaalsuseks, mis ainult seadustena paberil seisab, see on näilik õigus, tühjad sõnad; ja vastupidi- mis realiseerub (esineb praktikas) kui õigus, see on õigus isegi siis, kui teda ei leidu seadustes ja kui rahvas ja teadus teda ei teadvusta”.
Õigus ei kasva välja ühiskonnas vaikselt toimivatest jõududest, vaid on ühiskonnas toimuva võimuvõitluse ja huvide kokkupõrgete tulemus. Sellest tulenevad üksikisikute tava- ja moraalikohustused, et õiguse eest võidelda.
Keskne teaduslik mõte, mis avab sotsioloogia väravad on õiguse
juurdumine ühiskonnas ja õiguse eesmärgistatud iseloom! Subjektiivne õigus- õigustatud subjektid võivad taotleda õigusliku
kaitse alla võtta oma isiklikke vajadusi, kalduvusi,
väärtushinnanguid ja huve jne. Süsteemi- ja organisatsiooniteooria Otto von Gierke ( 1841 -1921).
Riik ja ühiskondlikud institutsioonid mitte ainult ei loo õigust, vaid on ise õiguslikult asutatud.
„inimühenduste olemus”- need on kui sotsiaalsed organismid, mis „moodustavad indiviidide hingelis -kehalise ühtsuse”.
Inimühendustele on omane ühingute ühendatud ühtsus, individuaalsus, terviklikkus ja sotsiaalne tegutsemisvõime.
Riigiõpetuse ja riigiõiguse valdkonnas: Lorez von Stein(1815-1890).
Eristab rangelt riiki ja ühiskonda- kaks inimühendusele omast vormi, mis on alalises võitluses.
Riigiidee ja ühiskonna elav vastuolu on edasiviiv element (ajaloolises mõttes).
Riik on selle liikmete organisatsiooniline ühtsus, mis on „isikute elu iseseisev vorm” ja iseseisev tahe ja mis täidab tahte kujunemise ja tegevuse kaudu oma otstarvet
Riigi printsiip on hoolitsus kõigi eest, ühiskonna printsiibiks on erahuvide jälgimine.
Liigitab üldise riigiõpetuse: 1)riigi sotsiaalõpetus- vaatleb riiki kui „ühiskondlikku moodustist”, eelneb riigiõigusõpetusele, eesmärgiks on kirjeldamise , analüüsimise ja võrdlemise kaudu välja töötada empiirilised tüübid; 2)riigiõiguse õpetus- normiõpetus, mis on kindlalt lahutatud sõnadest riigi kui sotsiaalse nähtuse olemise kohta.
Otsis kuritegevuse kausaalseid seletusi . Seejuures nägi ta: 1)süüdlase isiklikke motiive kuriteo toimepanemiseks ja 2)sotsiaalseid elemente (rasked elamistingimused), mis on kuriteo toimepanemiseks hädavajalikud.
Jõudis järeldusele, et karistuse täideviimine ei ole kättemaks, vaid süüdlase parandamine, tema hirmutamine tulevaste kuritegude eest ja ühiskonna kindlustamine.
Eristab ühiskondlikku (institutsionaalset, inimühendusel põhinevat), riiklikku (riikliku seadusandja poolt loodud ja riiklike sunnivahenditega kaitstud) ja juristide (kui kohtunikele mõeldud otsustamis-) õigust.
Õigusvaidlusi ei saa lahendada ainuüksi seadustest juhindudes loogilise deduktsiooni abil. Soovitas nn õigusemõistmisteadust, mille järgi õige õigusemõistmine haarab õiguse rakendamise protsessi sotsioloogilise ja psühholoogilise lähenemise.
Hugo Sinzheimer (1875-1945)
Seob õigusliku tegelikkuse vaatlused ja õigustloova dogmaatilise ja legislatoorse (seadusandliku) tegevuse.
Uuris kollektiivse mõtte põhjusi ja sotsialismiidee olemust.
Kontseptsioon kollektiivlepingu normatiivsest mõjust. Seda peetakse Saksamaal tööõiguse aluseks.
Prantsusmaa Leon Duguit (1859-1928).
Ühiskonnas kujunevad sotsiaalsed normid, mis kaitsevad „sotsiaalset solidaarsust” üksikisikute omavoli eest.
Eristab majanduslikke ja moraalseid norme
Õigusliku loomu omandavad normid siis, kui need on katud grupiteadvusest ja kui normirikkuja allutatakse kollektiivsetele sanktsioonidele
Institutsiooniteooria - ühendab ideaalsed ja reaalsed elemendid. Institutsioon on tehase või kollektiivi juhtidee , mis realiseerub ja leiab juriidilise aktsepteerituse sotsiaalses miljöös. Idee pääseb reaalsusesse, kus ta grupis saab võimule ja teda viiakse ellu grupi juhtorganite poolt. Samal ajal tekib grupis ühtekuuluvustunne.
Eristab isikuinstitutsioone (nt juriidilised isikud ja ühingud) ja asjainstitutsioone (nt kehtiva õiguse, arvamusvabaduse ja eraomandi instituudid).
Emile Durkheim `i (1858-1917) koolkond Georges Gurvitch (1899-1964)
Inimühendusel on kolm vormi: 1)mass, 2)ühing, 3) organisatsioon .
Kõik sotsiaalsed normid kasvavad välja kogemustest. Inimesed otsivad teid, kuidas elu vajadustega toime tulla, ning õpivad otsimise ja eksimise kaudu.
Kõik normid ajapikku muutuvad: 1) kaotavad jõu, 2)kaovad seoses sotsiaalsete olude muutumisega, 3)formuleeritakse ümber.
Seadused tulenevad moraalinormidest, algupäraselt on kogu õigus tavaõigus. Seadus eeldab kõikide sotsiaalsete normide ratsionaalset ja instrumentaalset mõistmist.
Ei tee vahet õigus- ja õigusvälistel normidel.
Roscoe Pound (1870-1964)
Õiguses esinevad individuaalsed ja ühiskondlikud huvid. Oluline on nende kaalukus otsuste langetamisel.
Õige otsus tuletatakse „sotsiaalselt efektiivsetest” õiguslikest ettekujutustest.
Õigus on religiooni ja moraali kõrval üks sotsiaalse kontrolli väljendusvorm, mille ülesandeks on harmoniseerida ühiskonnaliikmete antagonistlikke vajadusi ja huve.
Sotsiaalse kontrolli elemendid: 1) autoritaarsed ettekujutused, 2)standardid, 3)õigusprintsiibid
Sotsiaalset kontrolli teostatakse poliitiliselt organiseeritud ühiskonna võimu poolt ja kasutatakse kohtulikes ja administratiivsetes protsessides
Õiguse kehtivus ei seisne ainult sanktsioonide rakendamises, vaid ka arukate kodanike koostegutsemises ja õigluseidee eest võitlemises
Inimene tunneb „kohusetunnet”, millel on õiguslik loomus, sest see lähtub arvamusest (ettekujutusest), et õigus tähendab alati kohusest tulenevat käitumist, samal ajal kui kohusetunne (kui ta on ilma vastava õiguskäsuta) kuulub moraali valdkonda.
Sotsiaalses koosluses on üldjuhul ettekirjutused üldistatud ja sanktsioneeritud.
Kui õiguskohustus kannab endas autonoomset kohustuslikkust (see kohustus tuleneb õigusest endast), siis on tegemist intuitiivse õigusega, mis vastandub positiivsele õigusele.
Positiivne õigus on ofitsiaalne, kui ta garanteeritakse ja viiakse ellu riiklike instantside poolt. Kui sellised garantiid puuduvad, on inofitsiaalne. Ka intuitiivne õigus võib olla ofitsiaalne (nt kui kohus tugineb seaduslünga puhul õig(l)ustundele)
Moraali- ja õigusnormid, intuitiivne ja positiivne, ofitsiaalne ja inofitsiaalne õigus on küll erinevad nähtused, aga nad mõjutavad üksteist. Vastastikune mõju on sotsiaalsete muutuste mootoriks. 8
Õiguse sotsioloogiat saab vaadata sotsioloogia ja õigusteaduse
kontekstis. See teadusharu asub sotsioloogia ja õigusteaduse
distsipliinide vahepeal . Õiguse sotsioloogia kasvas välja
üldsotsioloogiast. Sellist teadust oli vaja, sest 19. sajandil
hakkas üha enam Euroopas levima veendumus , et ühiskonda on võimalik loodusteaduste eeskujul uurida. Arvati, et olemas kindlad meetodid,
kuidas seda ühiskonda uurida. Sotsioloogia tekkeks sai
loodusteaduste ja erinevate poliitiliste juurte olemasolu.
Sotsioloogia kui teadus ei ole poliitiliste ringkondadele kunagi
südamelähedane olnud, sest ta toob välja ühiskonnas esinevaid
kitsaskohti, mis ühiskonnas olemas on ja mis võivad takistada ühe
või teise institutsiooni arengut. Sotsioloogiat kui teadust ei
taluta paljudes maades. Nimetatakse kritiseerivaks sotsioloogiaks.
Sotsioloogia uurimisobjektiks on ühiskonnas olevad probleemid. Õiguse sotsioloogia olemus – õiguse sotsioloogia on välja
kasvanud üldsotsioloogiast. Selle haru eesmärgiks on uurida õigust
ühiskonnas, leida seoseid õiguse ja ühiskonna vahel, suhte
otsimine ja väljatoomine üksikisiku, grupi, ühiskonna ja riigi
vahel. Comte võttis mõiste kasutusele. Sots keskkonda on vaja uurida.
Sotsiaalne füüsika. Comte oli pigem sotsioloogia mõiste kasutusele
võtja.
Õiguse sotsioloogia seos õiguse teooria ja õigusdogmaatikaga. Alles 1950. aastatest alates käsitletakse õigussotsioloogiat
empiirilise teadusena , mis uurib õigusnormide tekkimise (loomise) tausta , nende normide toimet, rakendamist ja järgimist, kohaldamist
ja efektiivsust . Kui õigusteadus uurib õigusnorme kui selliseid, siis
õigussotsioloogia püüab selgitada nende normide loomise põhjusi
ja sotsiaalset efekti. Õiguse teooria ja õigussotsioloogia eripära ei seisne
uurimisobjektis, vaid vaatenurgas: objekti, mida õiguses vaadeldakse
seestpoolt, vaadeldakse sotsioloogias väljastpoolt. Sotsioloogia võtab oma uurimise alla õiguse, sest õigus on oma
olemuselt sotsiaalne nähtus, mis on tekkinud ja eksisteerib
ühiskonnas. Õigus areneb koos ühiskonnaga, õigus ei saa paigal
seista. Õigusdogmaatika uurib õiguse sisu, õiguse tõlgendamist
( printsiipe , uuritakse norme, ka tema struktuuri poole pealt,
keelekasutuse poole pealt, õigusnormist arusaamist ja keskendumist
neile). Reeglina ei huvita õigusdogmaatika sellest miks konkreetne
norm vastu võetud. Õiguse sotsioloogia vastupidiselt just uurib
miks see norm on kunagi vastu võetud - mis oli normi vastuvõtmise
sotsiaalne taust. Nad uurivad tegelt sama uurimisobjekti – õigus,
õiguse normatiivset poolt, Õigust kui uurimisobjekti uurib
õigusdogmaatika seestpoolt, õiguse sotsioloogia väljaspoolt. Õiguse teooria on tegelemine õiguse mõistetega. Normi mõiste,
normi struktuur, õiguse olemus jne. Õiguse sotsioloogia nagu vaatab milline peaks õigusnorm olema
ühiskonnast tulenevalt. Muud vaatavad mis keeles ja mis vormis jms. Herman Kantorowizi seisukoht: „Dogmaatika ilma sotsioloogiata on
tühi, sotsioloogia ilma dogmaatikata aga pime.“ Nende ülesandeks
on täiendada teineteist.
Sotsiaalne käitumine ja seda reguleerivad normid. Sotsiaalne
käitumine ehk ühiskondlik käitumine on mõtestatud käitumine.
Sotsiaalne on niisugune käitumine, kus inimesed tegutsevad üksteise
suhtes sotsiaalses ruumis. Selles sotsiaalses ruumis peab jälgima
teiste käitumist ja ka iseenda käitumist – siin tulevadki mängu
- ühiskonnaelu korraldavad reeglid, käitumis- ja arenguseadused.
Sotsiaalset käitumist
reguleerivad normid võivad olla:
- Käskivad
( kohustavad ) normid - nõuavad karistuse ähvardusel normikohast toimimist (näiteks sõjaväekohustus).
- Keelavad normid -
määratlevad selliseid toiminguid , mis on ühiskonnas tunnistatud
kahjulikeks ja mille sooritamisele järgneb karistus (näiteks jänese
panemine bussis).
- Lubavad normid –
määratlevad neid erijuhte, millal muidu keelatud toimimine on
lubatud (soodustused tudengitele, tasuta sõit politseile ).
- lepingulised normid
- määratlevad toimingute teatava sisu ja vormi, mille puhul
toimingule järgneb hüvitus ühiskonna (grupi) poolt (töölepingud,
mis mõlemat poolt kohustavad).
- Soovitavad normid -
vabatahtlik toimimine, mis vallandub väärtuste, teiste eeskuju või suhtumise mõjul (mida rohkem inimesi nii toimib, seda enam norm
kinnistub ( heategevus , annetus ).
- Harjumused - ühiskonna liikmete ühesuguse toimimise (suhtumise, reageerimise)
viis, mis on kujunenud pikema aja jooksul või kujutab endast
kunagiste rituaalsete või professionaalsete toimingute jälge.
- Tavad - ühiskonnas
üldtunnustatud toimimisviisid olukordades , mis on seotud moraali ja
väärtustega, ning mille rikkumine kutsub esile teiste negatiivset
suhtumist ja mõju.
Õigusliku käitumise mõiste ja vormid. Seondub sotsiaalse
käitumise mõistega. On alati sotsiaalne käitumine, samal ajal kui
sotsiaalne käitumine ei ole alati õiguslik. õiguslik
käitumine – indiviidide ja sots gruppide sotsiaalselt oluline
käitumine, mis on nende teadvuse ja tahte kontrolli all ning, mis on
reguleeritud õigusnormidega ja mille rikkumine toob kaasa õiguslikud
tagajärjed. Õigusnormist tulenev, õigusnormidele toetuv. Õigusliku
käitumise 2 liiki:
õiguspärane – 3 ajendit (motiivi), 2 esimest seonduvad õiguspärase käitumisega
objektiivne õiguspärane käitumine – isik (õigussubjekt) järgib õigusnormi igas situatsiooni sellepärast, et selline käitumisviis on tema arvates õige
situatiivne õiguspärane käitumine – õigussubjekt järgib õigusnorme mitte veendumusest, vaid olenevalt asjaoludest, olenevalt olukorrast (n. tugevdatud sots kontrolli tingimustes isik näeb et nii või teisiti ta jääb vahele
situatiivjuhuslik käitumine e. afektiivne käitumine (võib esineda õiguspärase ja õigusvastase käitumise puhul). Tegutsemine afekti seisundis, seda iseloomustab selle käitumise läbimõeldamatus (äkiline hetkekäitumine).
õigusvastane – on olemuselt õiguslik käitumine (on selle üks liik)
Õiguspärase ja
õigusvastase käitumise sarnasused:
igasugune sotsiaalne käitumine (õiguslik käitumine enam) omab sotsiaalset iseloomu, õiguslik saab olla niisugune käitumine, mis omab majanduslikku, poliitilist tähtsust ühiskonna jaoks. Õiguslik olulisus seisneb selles, et käitudes ühel või teisel viisil annab isik tunnistust sotsiaalse, poliitilise ja ideoloogilise seisundi kohta, mis eksisteerivad ühiskonnas ja mis on või ei ole kooskõlas tema (õigus)teadvusega. Õiguslikuks saame aga nim täisealise teovõimelise isiku käitumist,
s.t. õigusliku käitumisena me ei saa käsitleda n. hüpnoosis oleva
isiku või psüühiliselt haige inimese käitumist.
õiguslik käitumine on teadvustatud käitumine, seda nii potentsiaalses kui reaalses tegelikus mõttes on see käitumine teadvustatud läbi inimese aju, teadvuse. Mistahes teo tegemisel on in selle situatsiooni oma ajus läbi mänginud, mis sunnivad teda valima üht või teist käitumisvarianti.
mistahes õiguslik käitumine reguleeritud juriidiliste dokumentidega, s.t. õiguslik käitumine tugineb alati seadustele , sest kui ei ole olemas õigusnorme, kus kehtivad ettekirjutused, selle kohta milline peaks õiguspärane käitumine välja nägema, ei saaks me tegusid õiguspäraseks ja õigusvastaseks liigitada
õiguslikku käitumist kontrollib alati riik õiguskaitseorganite abil
õiguslik käitumine on alati seotud õigusteadvusega ja õiguskultuuriga, on olemas nii objektiivne kui subjektiivne pool
subjektiivne pool – oma tegude ja motiivide teadvustamise tase ja iseloom
objektiivne pool –isiku õigusliku reaalse kokkulangemine kehtiva õigusnormiga
Õigusliku käitumise vormide võrdlus.
Õiguspärasel ja
õigusvastasel käitumisel on palju sarnaseid tunnuseid:
- Igasugune
sotsiaalne käitumine, ja õiguslik käitumine omab sotsiaalset
iseloomu. Õiguslik saab olla niisugune käitumine mis omab
majanduslikku, poliitilist või muud tähtsust ühiskonna jaoks.
Õiguslik olulisus mingi käitumise juures on see, et käitudes ühel
või teisel viisil annab isik tunnistust sotsiaalse, poliitilise ja
ideoloogilise seisundi kohta, mis eksisteerivad ühiskonnas ja mis on
või ei ole kooskõlas tema õigusteadvusega. Õiguslikuks saame
nimetada vaid täisealise teovõimelise isiku käitumist. Õigusliku
käitumisena ei saa käsitleda näiteks hüpnoosis oleva isiku või
psüühiliselt haige inimese käitumist.
- Õiguslik käitumine
on alati teadvustatud käitumine. Seda nii potentsiaalses kui
tegelikus mõttes on see käitumine teadvustatud, isik on enne
käitumist ajus situatsiooni läbi mänginud. Nad on motiveeritud
käitumise vormid.
- Õiguslik käitumine
reguleeritud juriidiliste dokumentidega. Õiguslik käitumine tugineb
alati seadustele. Kui ei ole olemas õigusnorme siis ei saaks tegusid
õiguspärasteks ja õigusvastasteks liigitada.
- Õiguslikku
käitumist kontrollib alati riik, õiguskaitseorganite abil.
- Õiguslik käitumine
on alati seotud õigusteadvusega ja õiguskultuuriga. Õiguslikku
käitumist iseloomustab ka see, et on olemas objektiivne ja
subjektiivne külg. Õigusliku käitumise subjektiivne pool tähendab
oma tegude ja teo motiivide teadvustamise taset ja iseloomu.
Õigusliku käitumise objektiivne külg aga isiku õigusliku reaalse
käitumise kokkulangemist õigusnormiga.
Teovõimelise isiku
käitumine on olemuselt õiguslik käitumine. Alkoholijoobes oleva
inimese käitumine on õiguslik, kuna tema seisund ei ole
tagasipöördumatu.
Õiguspärane
käitumine – lubavate normidega seonduvad.
Õigusvastane –
keelavata normidega.
Õiguspärase ja
õigusvastase käitumise erinevused: - Erinev sotsiaalne
tähendus. Õiguspärane käitumine kindlustab sotsiaalset korda,
ühiskondlikku solidaarsust, aitab kaasa ühiskonna integratsioonile.
Õigusvastane käitumine aga lagundab , häirib sotsiaalse süsteemi rahulikku funktsioneerimist.
- Erinev juriidiline
iseloom. Õiguspärane käitumine põhineb lubavatel ja kohustavatel
normidel. Õigusvastane käitumine seondub keelavate normidega.
- Neil on erinev
riiklik regulatsioon ja erinev sotsiaalne kontroll. Õiguspärane
käitumine seondub positiivse sotsiaalse kontrolliga , õiguspärast
käitumist ergutatakse, selle eest jagatakse hüvesid. Õigusvastane
kontroll seondub negatiivse formaalse sotsiaalse kontrolliga,
õigusvastast käitumist sanktsioneeritakse.
Sanktsiooni saab
mõista kui reageeringut mingile aktile. Saab ka rääkida
positiivsest sanktsioonist.
Õigusliku käitumise sotsiaalsed ja isiksuselised tegurid.
Inimese õiguspärase
käitumise motiivideks võivad olla:
Sisemine veendumus õiguspärase käitumise motiivina õigusnormide õiguspärasuses ja õigluses
Individuaalne ja sotsiaalne vajadus seadust järgida
Teadlik allumine seaduse nõuetele
Isiklike õiguste teadvustamine – inimene täidab norme, et realiseerida oma õigusi
Norm ja hälve. (Mõisted, olemus). Norm- ettekirjutus või ettekujutus sellest, kuidas teatud asjaoludel
on õige, peab, tuleb jne toimida inimesel või inimeste ühendusel.
Nii on norm sotsiaalse ehk ühiskonnas kulgeva käitumise reegel. Hälve on seega toimimine, mis ei ole sellise reegliga (normiga)
kooskõlas. Esimene piiritlus- inimtegevuses tuleb eristada kaht valdkonda:
tahtelist, mis allub inimese enese teadvustatud
reguleerimisele ja tahtevälist. Sotsiaalselt oluline, kuid
tahtele mittealluv on bioloogiliselt (rassitunnused), füüsiliselt
etteantu. Keerukas on inimese füüsilise seisundiga määratu
mõistmine ja tõlgendamine. Olukorda, kus kehalise või vaimse
seisundi, puude või haiguse tõttu teisti väljanägemist,
käitumist, maailma tajumist- lõppastmes igatahes teadvusele
mittealluvat- võetakse millegi erakorralise, seejuures enamasti
sügavalt diskrediteeriva, halvustava, puudega või haiget inimest
alavääristada ning mõnedes olukordades koguni karistada lubavana,
seega olulise hälbena, kirjeldatakse mõistega stigma.
Kellelegi sellise tunnusmärgi omistamine on stigmatiseerimine.
Stigmatiseerimine hõlmab peale füüsilisest ja
vaimuseisundist tuleneva ka teatud elufaktidel põhinevat.
Stigmatiseerimise sotsiaalne mehhanism seisneb selles, et vastava
inimese või ka inimeste grupi paljudest staatusest ehk
ühiskonnasuhetes määratletud seisunditest tehakse ümbritsevate
poolt selle inimese või grupi hindamisel ning kohtlemisel määravaks
just see üks, teatud seisundist või elufaktist tulenev, inimese või
grupi tahtest antud olukorras ehk mitte olenev staatus. Stigmatiseerimise oluline tagajärg on, et stigmatiseeritud kalduvad
sageli koonduma ja oma kogukonda looma, kuna need inimesed
lülitatakse eluvõimalustest välja, et leida tuge ja mõistmist. Tavaliselt käsitletakse normi- ja hälbekäitumist siis, kui
tegemist on tahtele alluva tegutsemisega- sellega, mille juures saab
otseselt rakendada sotsiaalseid norme. Normi liigid:
Õigusnormid- riigis kehtiva seadusandlusega ettenähtud viisil kehtestatud ja tagatavad normid;
Moraalinormid- kirjutamata seadused, mis reguleerivad inimeste kõlbluse valda kuuluvat käitumist;
Tavad- põlvest põlve edasiantavad käitumisreeglid, millest inimesed oma elus ettetulevais korduvais situatsioonides juhinduvad;
Korporatiivsed normid-mitmekesised juhised, mis reguleerivad seadustega mittehõlmatavaid tegevusliike (nt eri spordialadel kehtestatud reeglid), mitmesuguste kitsamaltpiiritletud inimühenduste siseelu (üliõpilasorganisatsioonide liikmete omavahelise suhtlemise reeglistik, mille omandamine kuulub nn rebase-aja tähtsamate ülesannete hulka) jms.
Käitumismallide kehtestamist ja nendest kinnipidamise tagamistnimsotsiaalseks kontrolliks:
Formaalne-mitteformaalne. Formaalse puhul on organisatsioonid , kes tegelevad sotsiaalse kontrolli kui oma põhiülesandega, mitteformaalse puhul kujundab inimeste käitumist ümbritsevate spontaanne, stiihiline reageering (sõprade poolehoiuavaldused jne)
Väline- seesmine. Välise puhul tagatakse normikohane käitumine mõjutustega, mis lähtuvad teistelt asutustelt, inimestelt jne. seesmine kontroll tähendab sotsiaalsete normide omaksvõttu ehk internaliseeritust- vastavad normid on isiksuse struktuuri loomulik osis ja neile vastavat käitumist loeb inimene enesestmõistetavaks.
Tegelikkuses puutume kokku kahe käitumistendentsi- kehtivatest
normidest kinnipidamise ehk konformsusega ja teiselt poolt
nendest hälbimisega ehk deviantsuse- läbipõimumisega. See,
kust läheb normi ja hälbe vahel piir, sõltub ajast ja kultuurist. Normid ja hälbed on seotud oma kultuurikontekstiga. Kultuur
on tervik ning normide sisu kui ka see, millist käitumist
käsitletakse hälbena, tuleb lõppastmes kogu sellest tervikust.
Kultuuri muutudes aga muutuvad ka arusaamad, mis on norm ja hälve.
Kultuurikontaktid võivad tuua kaasa normi ja hälbe vahekorra
erisugusest mõistmisest sugenevaid konflikte. Nt homoseksuaalsus . Negatiivse skaala lõpus retsidiivne kuritegevus (sarimõrvarid jne,
Tšikatilo) – negatiivne hälve. Ühiskonnavastane iseloom,
normidega vastuolus . Rahu ajal tapminekuritegu
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui
laed faili alla
100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 80 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-01-18
Kuupäev, millal dokument üles laeti
153 laadimist
Kokku alla laetud
2 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Kõik kommentaarid