Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Õiguse sotsioloogia (2)

Tartu Ülikool - Õigus - Õigus
4 HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Miks õigus on ühiskondlik nähtus?
  • Millega tuleb arvestada?
  • Kuidas piiritleda lubatut ja keelatut ühiskonnas?
  • Mis võis olla varem?
  • Miks ta selliseks kujunes?
  • Kuidas me üldse saaksime õigusega teaduslikult tegeleda?
  • Kui norme ei taheta täita?
  • Kuidas defineerida hälbimist?
  • Kust aga on piir?
  • Mis on hälbivad?
  • Kus on hälbekäitumise juured?
  • Kuidas Lombroso neile järeldustele jõudis?
  • Mis on norm ja mis hälve ning mis sorti hälbeid on olemas?
  • Kust maalt kehtivad teised sotsiaalsed normid?
  • Millise konkreetse teoga märk kinnistatakse?
  • Mida tähendab ratsionaalne?
  • Kuidas see norm toimib ühiskonnas?
  • Millised 3 peamist elementi kuuluvad õigusteadvuse struktuuri?
  • Mille poolest erineb käitumine tendentsidest?
  • Mille poolest erineb longituuduuring?
  • Millised on konkreetsed meetodid õigusteadvuse uurimiseks?
  • Millest see hälve tuleb?
ÕIGUSE SOTSIOLOOGIA
I SEMINARI KÜSIMUSED
  • Õiguse sotsioloogia kui sotsioloogia osa.
    Sotsioloogia on teadus , mis uurib ühiskonda, inimese käitumist ühiskonnas ulatuses mil see puudutab inimestevahelisi suhteid sotsiaalses keskkonnas. Termin õiguse sotsioloogia koosneb kahest osast: õigusest ja sotsioloogiast. Seetõttu me saame seda distsipliini vaadelda nii sotsioloogia kui õigusteaduse kontekstis. See on oluline, kuna pole selge kas õiguse sotsioloogia on sotsioloogia osa või on tema hoopis õiguse osa, millega tuleks tegeleda vaid õigusteaduskonnas. Vastus leidmata . Tegelikult niisugune teadus mis asub nende piirimail, ristumiskohas.
    Õiguse sotsioloogiast kui sotsioloogia osa- sotsioloogia kui teadus võtab oma uurimisobjektiks õiguse siis tähendab see seda, et õigus on ühiskondlik nähtus, ning sotsioloogia tunnetabki teda sellisena ja kasutab selle uurimiseks enda uurimismeetodeid. Kui sotsioloogia võtab õiguse enda uurimisobjektiks siis on tema ülesanne välja selgitada õiguse roll ühiskonnas-vaadata õigust erinevate instituutide hulgas. Inimese käitumisele otsitakse ja leitakse sotsiaalseid mõjureid. Inimese mistahes käitumine-normivastane käitumine tuleneb ühiskonnas enesest. Kõikide nähtuste arutamisel keskendutakse ühiskondlikele probleemidele
    Sotsioloogia ja õigus tegelevad mõlemad ühiskonna uurimise, inimese ühiskondliku käitumise uurimisega
    Ehk siis ühine uurimisobjekt
    Miks õigus on ühiskondlik nähtus?
    Sest õiguse tekkekohaks on ühiskond, õigus on ühiskonna nägu
    Õigus ka areneb koos ühiskonnaga, ka selles väljendub õiguse ja ühiskonna seos
    Õiguse ja sotsioloogia seos ka selles, et erinevad õigusharud üritavad ühiskonda uurida sotsioloogiliste meetoditega ja seeläbi jõuda paremate normide loomiseni
    Sots meetodeid kasutades saab paremini teada, missugused peaks olema õiged õigusnormid
    Õiguse sotsioloogia teadus, mis oma olemuselt asub õigusteaduse ja sotsioloogia piirimail
    Teatud kitsendustega võib lugeda ikka õigusteaduse hulka kuuluvaks
  • Õiguse mõiste klassikalisi käsitlusi. (vt ka loengukonspekt!)
    Ühtne arusaam puudub. Ühendavaks tunnuseks on normatiivsus - õiguse samastamine normisüsteemiga, olgu siis vastavate ideaalide, väärtuste vmt vormis (loomuõiguslik) või kirjutatud seaduste ja teiste õigusaktide kujul (õiguspositivistlik).
    Objektivistlik normikäsitlus - õigus on süsteem, mis peegeldab ühiskondlikule olemisele loomuomast korrastatust , ühiskonna toimimise ning arengu seaduspärasusi.
    Subjektivistlik normikäsitlus - õigus on ühiskonda kujundav ja valitsev tegur.
    Positivistlik õigusõpetus - õigus on suletud süsteem, mis toimib iseenda alusena . Sotsiaalse korra allikas on seaduseks vormitud inimlik tahe , puhas subjektiivsus.
    Loomuõiguslik õpetus - käsitab õigust ühiskonna loomuomase, objektiivselt antud struktuurina, inimloomusesse või ühiskondlikesse suhetesse kätketud objektiivse korrastusena, kuid samas omamoodi regulatiivse ideaalina, mida püüeldes on võimalik ehitada üles õiglane inimsuhete kooslus . Tunnistatakse inimese tahtest sõltumatu, objektiivse korrastatuse võimalikkust, aga seostatakse viimane ikkagi igavikuliste absoluutidega, ideaalkujunditega ühiskondlikust olemisest, mitte reaalse ühiskonna asjaoludega. 1
    Ka loengukonspektist näha, et eri tegelased on õigust defineerinud erinevalt
    Spencer – õigus on nagu öövaht, kes sekkub, kui midagi viltu
    Marx – õigus valitseva klassi vahend, kuidas töölisi allasuruda ja valitseda
    Ihering – õigus on riigi sunninormide kogum, see klassikaline positivistlik definitsioon
    Llewelyn – õigus on õigusnormide kogum
    Ehrlich – jaotas kolmeks, juristide , ühiskondlik ja riiklik õigus
    Normatiivse regulatsiooni juriidilisest vormist2
    Unustatakse, et õigus on vaid ühiskonna üks regulatiivse süsteemi elementidest, mis kaugeltki ei valitse ühiskonda, vaid peab seda võimaluste piires teenindama . Tuleb aga tunnistada, et õigus, seaduse sunnijõuga tagatud juriidiline regulatsioon võib luua kas soodustavaid või takistavaid tingimusi muudel alustel kulgevatele arengutele ühiskonnas. Kuid õiguse nimel, õiguslike vahenditega saab luua ka õiglust, hoida ühiskonna arengut normse tasakaalu rööbastel.
    Tänapäeva õpetatud juristidest paljud kalduvad käsitama õigust normisüsteemina, mille kooskõlas vastavate protseduurireeglitega on loonud ja kehtestanud legitiimne seadusandja (õiguspositivistlik lähenemine). Õiguse peamise allikana nimetatakse seadust. Mõnikord ollakse veel radikaalsem ning nimetatakse, et ainult see ongi õigus, mis on seaduses (nn seaduspositivistid).
    Õige olemine, õige käitumise vormel on tegelikult kätketud asjade, inimsuhete, protsesside jne olemusse teatava loomuliku korrana. Seepärast ei ole inimese ülesanne välja mõelda õigust, vaid avastada see (loomuõiguslik filosoofia).
    Õiguspositivism näeb õiguslikku regulatsiooni ainuvõimaliku alusena legitiimse seadusandja tahet ja siit tulenevalt võib seadusandja konstrueerida ükskõik milliseid reegleid, peaasi , et need vastaksid teatavatele protseduurireeglitele ja oluline on järgida normisüsteemi enda sisemist loogikat. Loomuõigus käsitab õiguslikku regulatsiooni teatud viisil korrastatud juriidiliste normide süsteemina, kuid tahab seda süsteemi konstrueerida lähtudes loomuliku korra ideest , mitte seadusandja tahtevabadusest. Võib arvata, et loomuliku alusena peavad nad silmas ühiskonna objektiivset eneseregulatsiooni protsessi. Loomuõiguse lähenemine õigusele kui tervikule on rajatud haprale alusele. Selleks aluseks on kujutlused, ideaalid, meelevaldselt konstrueeritud mõttepildid sotsiaalsest tegelikkusest.
    Õiguspositivistid leiavad, et puutuvalt inimkooslusesse, ühiskonda pole alust rääkida mingist loomulikust korrast. Kui üldse tekib mingi inimkooslus teadliku regulatiivse tegevuse tulemusel. See lähenemine tundub alguses üsna erinev loomuõiguslikust, aga tegelikult on üpris sarnane. Mõlemal juhul käsitatakse õigust subjektiivse inimloomingu produktina. Mõlemal juhul ollakse üksmeelel selles, et regulatsiooninormid nagu ka normatiivne süsteem tervikuna sünnib inimmõistuses. Erinevus on vaid selles, et kui loomuõiguslased väidavad objektiivse korra olemasolu, siis õiguspositivistid loobuvad sellest. Nad leiavad, et pole mõistlik siduda õigusloomet idealistlike eelarvamustega, alusega, mille olemasolu ei saa teaduslikult tõestada. Kord õigustab ja kontrollib enda kvaliteeti ise ainuüksi enda olemasoluga.
    Olukord muutub, kui regulatsiooninormide taha tuleb võimas institutsionaliseerutud, professionaalse personaliga toimimismehhanism riigi sunniaparaadi näol. See võib toimima panna igasuguse regulatsioonisüsteemi (ka kõige elukaugema). See on ühiskonnaajaloolise arengu loomulik ja paratamatu tulemus. Võimumonopoli ja juristika sümbioos, vastastikustele huvidele toetuv liit, mida ideoloogiliselt esindab kujutlus, et õigus juriidilise regulatsiooni vormis on ja peabki olema monopoolse võimu instrument , riigivalitsuse seadustesse valatud tahe. Vastavalt sellele leitakse juriidiline õigustus võimu igasugustele manipulatsioonidele, omavolile ja kuritarvitustele.
    Ius est ars boni et aequi- jurist Celsus.
    kaks mastaapi, millele on allutatud kogu õigus ja selle rakendamine, on õiglus ja headus. Õiguse käsitlemine ei ole vastavate reeglite mehaaniline käsitlus, vaid see seisneb huvide ja väärtuste tasakaalustamise kunstis. Tänapäeval näeks Celsuse määratlus: õigus on teadus heast ja õiglasest. Õigusteaduses on kesksel kohal hea ja kurja probleem, see on sügavalt eetiline teadus. I. Tammelo kirjutab „tung õigluse poole on omane meile kõigile. Ebaõiglust põlgab igaüks…”. Tung õigluse poole ei lahenda küsimust sellest, milline peab olema õiglane õigus. Suum cuique- igaüks peab saama selle, mis talle kuulub. Ei tohi ja ei saagi mööda vaadata õiguslikust tegelikkusest, kehtestatud või kujunenud käitumise mastaapidest ja nende vastavusest vähemalt eetilisele miinimumile.
    H. Kelseni järgi on õigus inimkäitumise normatiivne sunnikord. Käituma peab nii nagu see vastab positiivsele õigusele selle kogumis.
    Õigust on püütud tähistada ka kui formaalse e positivistliku ja loomuõigusliku vahepealset. Nii tähistab Dreier õigust kui õigusnormide ühtsust riiklikult organiseeritud või riikidevahelises normide süsteemis, juhul kui ta on üldiselt ja täielikult kehtiv ja kui ta vastab õiguse eetilisele miinimumile. Sellest järeldub, et õigusnormi kehtimiseks on olemas eetilised nõuded ja normide suhtes kehtib üldkohustuslikkuse nõue, mille tagab nende formaalne jõudmine õiguskorda. Lisaks on vajalik ka normide toime tulemuslikkus.
    Õiguse idee koosneb 3 põhielemendist:
    • Õiglusest;
    • Õiguslikust garanteeritusest;
    • Eesmärgipärasusest. 3

  • Õiguse määratlemine4. (vt E. Raska!)
    Ühiskond kui iseorganiseeruv süsteem.
    On palju lähenemisviise, kuid kaduma on läinud peamine- tervikpilt ühiskonnast. Alustada tuleb algusest, mil inimene otsustas valida vabaduse e iseenda tarkuse ja meelevallaga kujundatava ja sellest sõltuva sotsiaalse olemise. Määratletus ja äratundmine, kuidas peab ja ei tohi käituda tähendab, et saame rääkida praktiliselt toimivast süsteemist.
    Mis tegi inimesele selgeks, et ka sotsiaalses keskkonnas nagu ka loodujõududega toimivad reaalsed piirangud, millega tuleb arvestada? Kuidas tekkisid ja kinnistusid teadmised ja oskused, kuidas piiritleda lubatut ja keelatut ühiskonnas? Tuleb eeldada, et regulatiivsed mehhanismid tekkisid juba kauges eelajaloolises ajas. Kui algas inimliigi (sotsiaalse) enesemääratlemise ja eneseteostamise tänaseni kestev protsess, siis on selle liikumapanevaks jõuks olnud vajadus kohanduda elutingimustega e keskkonnaga. Suhtes inimene- sotsiaalne ruum domineerib sotsiaalne ruum. Ühiskonda sisenev inimene leiab siit eest reaalse, iseotsustamist piiravate tegurite, olemise materiaalsete ja vaimsete tingimuste struktuuri, sh teatavate positsioonide, suhete, seoste jne võrgustiku, mis igat tema sammu kammitseb ning juhib.
    Sotsiaalse süsteemi muutumist määravad ning „juhivad” teatavad objektiivsed tegurid, sotsiaalsed seadused, mitte inimeste subjektiivne tahe.
    Kohandumine ei ole ühesuunaline ning ka ühiskond peab kohanduma inimesega kui spetsiifilise inimkooslusega. Kohandumine tähendab süsteemi kui terviku pürgimist õigele, jätkusuutliku püsimise ja toimimise seisukohalt optimaalsele, normsele olemisele. Sotsiaalne norm selle sügavaimas tähenduses on tegelikult ühiskonna, inimese ühiskondliku olemise dünaamiline (ajas ja ruumis muutuv) seisund, antud tingimustes optimaalne olemise viis.
    Norm kujuneb, toimib ja muutub ühiskonna tekkimise, olemise ning arenemise ajaloolises protsessis sõltumatult konkreetsete inimeste subjektiivsetest kaalutlustest. Mida suuremal määral inimene tunnetab ja mõistab ühiskonnas toimivaid seaduspärasusi, sotsiaalse olemise normi, mida enam ta oma tegelikus käitumises normiga arvestab , seda ladusam ja konfliktitum on nii individuaalne sulandumine ühiskonda kui ka populatsiooni.
    Sotsiaalse normi tunnetuslikust retseptsioonist
    Strukturaalne vaade ühiskonnale otsib ja püüab inimese sotsiaalses olemises esile tuua selgeid ja ühetähenduslikult määratletavaid algelemente ja nendevahelisi seoseid . Normsusena peetakse silmas ühiskonna elementide struktuurilist ja funktsionaalset tasakaalustatust.
    Semioloogiline lähenemine ei tunnista selgelt piiritletavate, funktsionaalselt ühetähenduslike ühiskonna koostiselementide primaarsust ning ei pea võimalikuks terviku omaduste tuletamist elementide omadustest. Leitakse, et sotsiaalne ruum on primaarne reaalsus , kus iga üksik eraldi vaadeldav nähtus omandab eriomaselt sotsiaalse sisu, mõtte ning tähenduse. Sotsiaalne ruum on kvalitatiivne reaalsus. Semiootiline lähenemine on sügavalt kultuuriline ja üdini sotsiaalne. Ei saa kõnelda ühest universaalse iseloomuga normist , vaid normide seisundist vastavalt sellele, missuguses ruumi piirkonnas või dünaamilise tasakaalu protsessi faasis mingi punkt ( subjekt , roll, funktsioon) parasjagu asub või liigub. Sellepärast iga punkt, asend, funktsionaalne roll vaadeldavas tähenduste väljas on käsitletav normsena niivõrd, kui ta kuulub sellesse välja ning eristub siin teistest punktidest. Norm on sama objektiivne , kui seda on norm strukturaalses ühiskonnamudelis. Siiski omandavad asjad ja nähtused aja möödudes uue tähenduse, muutub sotsiaalse ruumi kvaliteet tervikuna.
    Sotsiaalse ruumi olemist selle hetkeseisus kui ka dünaamilist ümberstruktureerimist pikema aja jooksul peegeldavad ning normeerivad ühiskonna väärtussüsteemid.
    Kohandumise regulatiivne mehhanism
    Vahetu praktiline kogemus kui kunagi peamine kohandumismehhanism on ajapikku sellesama kogemuse sünteesimise ja üldistamise protsessis modifitseerunud regulatsiooniks kui sotsiaalsele kohandumisele tunnuslikuks mehhanismiks.
    Vanimaks, kui mitte esmaseks , regulatsiooni vormiks peetakse tava. Siiski ei ulatu tava juured kaugemale sugukondliku korra ajastust. Seega peaks tava käsitlema üsna arenenud regulatsiooni vormina. Mis võis olla varem? Tuvastatud on, et regulatsioon kuulub ka kõige primitiivsemate kultuurivormide juurde.
    Regulatsioonide muutumist iseloomustab ajas suhteliselt ühtlane areng mitteformaliseeritud irratsionaalse regulatsiooni tüübilt formaliseeritud ratsionaalsele regulatsioonile. Muutumise pöördepunktide tüüpilised näited on regulatsiooni järgmised vormid: hirmu- põhine, uskumuse- põhine, kogemuse-põhine ja ratsionaalse väärtustamise põhine regulatsioon.
    Hirmu-põhised on eeldatavalt ürgseimad. Inimene oli alles eraldunud ning teda varitsesid kõikjal ohud, olgu siis loodusjõududena kuid ka liigikaaslaste vaenuaktidena. Suutmastus ohte mõista, neid neutraliseerida tekitaksid pimedat irratsionaalset hirmu. Nt tabu
    Uskumuse-põhised kujunesid välja kui ohu allikaid hakata personifitseerima. Nt kuri inimene-nõid
    Kogemuse-põhised ei ole mingi täiesti uus regulatsioon. Inimene hakkas uskuma kogemust ja väärtustama inimpõlvkondade mälu. Mõisteti, et turvalise elutegevuse mõttes leiab kogemusi varasemast ajast. See aitas ühtlasi kinnitada eneseusku, veendumust, et sõltumata mingitest kõrgematest olenditest võib ka ise hakkama saada, oma elu juhtida ja ohtusid vältida. Nt tava kui praktikas kontrollitud ja ühiskondlikku mällu talletatud efektiivne käitumismudel. Tavas on esindatud irratsionaalsed elemendid (mõtestamata teadmine „nii on alati tehtud”), uskumused („seda kiidaksid heaks jumalad, esivanemate vaimud vm”), kuid ilmselgelt ka ratsionaalne teadmine sellest, kuidas ühes või teises olukorras on õige ja mõistlik käituda.
    Ratsionaalsele väärtustamisele põhinevatele vormidele kujunes iseloomulikuks tunnuseks regulatiivne norm kui abstraktne , mõistlikust analüüsist väljakasvanud ja valdavalt ratsionaalsete argumentidega põhistatud arusaam õigest ja valest, heast või halvast . Ratsionaalse normatiivse regulatsiooni formaliseerimata süsteemi esindaja on moraal , formaliseeritud süsteemi tuntum esindaja tänapäeval on õigus.
    Moraali puhul on ratsionaalse väärtustamise lähtealuseks ja normsuse mõõduks inimene ise, tema eneseteadvus ning asend väärtusehierarhias. Olles vabanenud irratsionaalsest hirmust salapärase keskkonna ees ja jõudnud arusaamisele, et ta ise ongi looduse kroon, kõrgeim väärtus, hakkas inimene tegelikkust hindama kui subjekti heaolu ning turvalise mõõdupuuga. Vastavalt sellele kujunesid välja inimese kesksed kriteeriumid ja kujutlused õige, hea, väärika, õiglase jne olemise normidest. Moraali regulatiivne toime tagatakse nii subjekti sisemiste kui ka ühiskondliku teadvuse abil. Mõlemal juhul on tagamise efektiivsus seotud olemuslikult subjekti identiteediga, inimese sotsiaalse enesemääratlemise selguse ja tugevusega .
    Formaliseeritud normatiivsed regulatsioonid, sh õigus, ei ole inimesekesksed, kuigi nad on adresseeritud inimestele. Nad on pigem organisatsiooni- ehk struktuuripõhised. St et nende alusidee, eesmärgistatus ja mõõt ei seondu inimese kui subjekti väärtustega, küll aga keskendub inimsuhetele. Peamiseks kvaliteedi kriteeriumiks on korrastatuse määr. Toimimismehhanismi peamine tegur on subjektiväline, avalikust võimust lähtuv sund, käsk täita, pidada kinni regulatsiooninormide ettekirjutusest.
    Õigust saab jällegi teatud õigusnormide kogumina käsitleda.
    Raska vastandab ka positivismi ja loomuõigust.
    Kolm tähtsat mõistet
    Õiguspositivism – õigus tagatud ja loodud riigi poolt, tema arenemine ka seotud riigiga
    Kui määramtleme õigust õiguspositiivsest vaatenurgast, siis räägime õigusest kui riigi loomingust. See kõige laiemalt levinud käsitlus. Õigus riigi looming, mis väljendab riigi tahet. Õigus midagi sellist, mille kaudu riik saab meile midagi teatavaks teha. Kuna riik ja õigus kuuluvad kokku, siis positivismi järgi ei saaks riigita õigus eksisteerida. Kaasajal küsitakse aga, mis oli siis enne riiki ja mis tuleb pärast. Kas siis polegi õigust. Siit jõutakse tagasi õiguse mõiste juurde.
    Kas õigus riigi looming või õigus midagi sellist, mis tekib ühiskonnas - mingi selline reeglite kogum, mis võetakse ühiskonnaliikmete poolt justkui vaikimisi omaks, justkui baasreeglid, mida inimene oma sisetundest tulenevalt järgib.
    Kindlasti pole õige, et meil olemas üks kindel õiguse definitsioon. Kui rangelt positivismist lähtuda, siis riigieelselt ja järgselt ei saaksi õigust olla.
    Riik on üks institutsioon ühiskonna sees, lisaks temale veel haridus , majandus.
    Ta omapärane, sest ta seotud kõigi teiste ühiskonnas olevate institutsioonidega ja muude värkidega.
    Ilmselt on üheks institutsiooniks ka õigus.
    Peab ka küsima, kelle tahe on õigus.
    Positivismis on õigus riigi tahe.
    Õigus võib olla väga mitmesuguste gruppide tahe.
  • Sotsiaalsed normid. Õigusnormid sotsiaalsete normidena. Õigusnormide erijooned teiste sotsiaalsete normidega võrreldes.5
    Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna või konkreetse sotsiaalse grupi huvides. Määravad käitumise peamised parameetrid . Sotsiaalne norm (ettekirjutus) on keeld, käsk või luba midagi teha ja see on esitatud pöördumisena indiviidi, sotsiaalse grupi või ühiskonna poole. Reguleerivad suhteid inimeste vahel. Normil võib olla formaalne või mitteformaalne iseloom.
    Kõik sotsiaalsed normid on omavahel seotud, kujutades endast sotsiaalset korda, kuna nad kõik reguleerivad inimestevahelisi suhteid. Õiguse eelastmeks on moraal ja tava. Nagu ka õigusnormid, on ka moraal ja tava tüüpilised sotsiaalsed normid üldise iseloomuga ja üldkohustuslikud.
    Õigusnormide spetsiifilised tunnused:
    • Koondatus spetsiifilistel alustel õigusaktidesse, õigusharudesse ja õiguse instituutidesse
    • Lähtumine riigist- õigusnorm on riigi tahteline akt; õigusnormid on riigi poolt formuleeritud normid
    • Tagatus riigi sunnijõuga
    • Kehtivuse alguse ja lõpu täpne fikseeritus
    • Reguleerivad suhteid, mis alluvad riigi reguleerimisele ja mis vajavad õiguslikku regulatsiooni
    • Õigusnormid detailselt kirja pandud
    • Õigusnormid on kirjapandud normid
    • Osa muid norme ka kirja pandud, nt religiooninormid , aga ka moraalinormid nt piibli kümne käsu näol

    Lähtudes õigusnormi struktuurist:
    • Sisaldab kohustuslike käitumisaktide tunnuste kirjeldust- õigusnormi nn materiaalne sisu
    • Näitab riigi suhtumist vastavasse käitumismudelisse ja kirjutab ette, lubab või keelab kirjeldatud käitumise;
    • Dispositsioonis fikseeritakse õigussubjektide õigused ja kohustused, sanktsioonis vastavate riiklike organite käitumine õiguserikkujate suhtes.

    Normide toime:
    • Aktsioloogiline- normi mõju inimeste veendumustele, maailmavaatelistele orientatsioonidele, tunnetele ja emotsioonidele;
    • Informatsiooniline - seisneb selles, et näitab kätte tegutsemissuuna, loob baasi õiguspäraseks käitumiseks.

  • Sotsiaalsete normide liigid ja optimaalne proportsioon .
    Sotsiaalsed normid- oluline on asjaolu, et see hakkab konkreetses ühiskonnas kehtima siis, kui esiteks ühiskonna või grupiliikmed seda järgivad ja teiseks siis, kui norm pälvib antud sotsiaalse keskkonna heakskiidu ning normi eiramine toob kaasa hukkamõistva reaktsiooni:
    • Õigusnormid
    • Õigusvälised normid
    Õigusvälised jagunevad veel
      • tava
      • religioon
      • moraalinormid
      • korporatsiooninormid
      • jne jne jne, nt veel eetika ja esteetika ja majandus jne

    õigusnormid on oma olemuselt tüüpilised sotsiaalsed normid
    Sotsiaalsete normide karakteristikud :
    • Kasulikkus (ühiskondlik vajadus)- peab olema õigesti orienteeritud (ja diferentseeritud ) ajas, ruumis ja adressaatide (so sotsiaalsete gruppide või üksikisikute) osas ning muutuma vastavalt inimeste elutingimuste muutumisele. Ainult ajas, ruumis ja adressaatide osas õigesti orienteeritud sotsiaalsed normid võivad olla efektiivsed;
    • Kohustuslikkus ;
    • Faktiline realiseerumine inimeste käitumises.6

    Õigusnormidega peaks osasid vb rohkem konfliktseid suhteid reguleerima, igat asja ei saagi õigusega reguleerida.
    Küsimus optimaalsest proportsioonist ongi väga erinev riigiti ja ühiskonniti
    Romaani-germaani õigusperekonnas on tendents õigusnormide rohkusele
    Aga nt Jaapanis luuakse võimalikult vähe õigusnorme
    Mõtiskletakse selle üle, millised on need ühiskondlikud suhted, mida ei peaks reguleerima õigusnormidega
    Kindlasti ei tasu aga pürgida selle poole, et kõik võimalikult täpselt õiguslikult reguleerida
  • Sotsiaalsete normide ülesanded nende liikidest lähtuvalt. Õigusnormide ülesanded.
    Sotsiaalsete normide funktsioonid:
    • Reguleeriv- sotsiaalse grupi või vastava ühiskonna kui terviku käitumise mõjutamine soovitud suunas;
    • Koordineeriv- ühiskonnaliikmete käitumise vastastikune kooskõlastamine ja ühtlustamine;
    • Stabiliseeriv- vähendab huvide konflikti võimalust ja aitab kinnistada positiivseid väärtusi ja käitumismalle;
    • Sotsialiseeriv- inimeste integreerimine sotsiaalsesse gruppi või ühiskonda tervikuna.7

    Õigusväliste normide ülesanded
    Õigusnormide ülesanded
      • preventiivne – nt karistusõ normidel eesmärk ära ennetada mingit käitumist
      • tagada õiguskorda
      • sotsiaalne integratsioon – õigu peaks olema vahendiks , mis aitaks eri gruppe teineteisele läheneda
      • käitumise juhtimine
      • konfliktide lahendamine
      • sotsiaalse võimu legtimatsioon – peaks ka võimuorganite käitumisele seadma piirid. Reguleerima võimu
      • elamistingimuste kujundamine, hoiakud, mis tegevussfäärid on soositud

  • Sanktsioonid ja sotsiaalsed normid. Sanktsioonide liigid. Sanktsioneerimise eesmärgid ja sanktsioonide optimaalne raskusaste.
    Sotsiaalsel kontrollil on kaks funktsiooni
      • sotsiaalse grupi liikmete solidaarsuse tugevdamine
      • üksikisiku ühiskonnas kasvatamine

    õigusnormidel on riigi poolt tagatud tagajärg, õigusvälistel normidel on inimeste suhtumisest, ühiskonna suhtumisest tagajärg, õigusväliseid tagab ühiskonna reaktsioon
    sanktsioonide liigid:
    • positiivsed sanktsioonid – õiguspärase käitumise korral, eesmärk soodustada edaspidist normipärast käitumist
    • negatiivsed sanktsioonid –
    õigusnormidel formaalne sotsiaalne kontroll
    õigusvälistel mitteformaalne sotsiaalne kontroll pluss mitteformaalsed sanktsioonid
    sanktsioneerimise eesmärk:
  • üldpreventsioon
  • eripreventsioon
  • kättemaks
  • karistamine
    Kirjandus:
  • R. Cotterell. The Sociology of Law. An Introduction (pp 104-145);
  • R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. – Tallinn, 2004; 2005.
  • E. RASKA. ÕIGUSE APOLOOGIA . SISSEJUHATUS REGULATSIOONI-SOTSIOLOOGIASSE. – Tartu, 2004, lk 13-49.
  • Sissejuhatus õigusteadusesse. Loengumaterjalid. (SEALT: ÕIGUS KUI SOTSIAALSE KONTROLLI INSTRUMENT) – Tallinn, 2005. (Sobib ka 2004.a. õpik).
  • R. Zippelius. Grundbegriffe der Rechts - und Staatssoziologie. – München, 1991. (S 79-80). (Olemas TÜ õigusteaduskonna raamatukogus).
  • ÕIGUS ÜHISKONNAS. ART.KOGUMIK. Tartu, 2006, lk 25-57.
    ÕIGUSE SOTSIOLOOGIA
    II SEMINAR I KÜSIMUSED
    2006/2007 õa (päevane osakond )
    27.03.2007
  • Õiguse sotsioloogia ajalooline areng ja ülesanded.
    Õigussotsioloogia eesmärk, ülesanne on selgitada õiguse „olemist”, uurida sotsiaalset tegelikkust ja selle seotust õigusega.
    Charles Louis de Montesquieu (1689- 1755 )- teos „Seaduste vaim” 1748 .a, seal analüüsib õiguse olemust ja rõhutab viimase seost sotsiaaleluga. Leiab, et seadusandja peab looma seadused, mis oleksid kooskõlas konkreetse ühiskonnatüübiga. Sellest teosest tingituna hakkasid mitmesugused koolkonnad ja nimekad sotsiaalteadlased võtma seisukohti õiguse sotsiaalse tingituse kohta.
    Ajalooline koolkond.
    XIX sajand. Nimekaim esindaja Friedrich Carl von Savigny
    • Kogu positiivne õigus on algul rahvuslik õigus. See on „kõikides indiviidides ühiselt (kollektiivselt) elav ja tegutsev rahvavaim ”, mis edasi areneb. Ta tekib ja muutub algselt nähtamatult ja ebateadlikult nagu keel ja tavad. Alles ühiskonna hilisematel etappidel muutub riikliku seadusandluse protsess teadlikumaks, mille käigus lihtsustub seaduste elluviimine, ebatäpsuste kõrvaldamine ja seaduste muutuvatele oludele kohandamine . Veel arenenumates staadiumides diferentseerub ühiskond elukutsete kaupa. Tekib juristkond ja koos sellega õigusteadus, mis siis areneb edasi kui õigustloov jõud.

    Õiguse teadvustamata olemus ja muutumine!
    Realistlik koolkond
    Rudolf von Ihering ( 1818 -1892).
    • „õigus on inimliku eesmärgi ja arvestuse alusel tehtud töö” ja „inimühiskonna vastavate elamistingimuste praktiline realiseerimine ”
    • Õiguse ajaloo ülesandeks on seega ajalooliste faktide seletamine: „mis on selle põhjuseks, et õigus oma vastaval astmel omab vastavat vormi: 1)sisemised impulsid - s.o rahvuslik iseloom, rahva mõtlemisviis ja antud ajastu kultuur; 2)välised impulsid- s.o majanduslik ja sotsiaalne ning poliitiline seisund- seda eriti kokkupuutes teiste rahvastega”.
    • „õiguse elu ja õigus” on see, et ta reaalselt olemas on ja teostub: „see, mis ei muutu reaalsuseks, mis ainult seadustena paberil seisab, see on näilik õigus, tühjad sõnad; ja vastupidi- mis realiseerub (esineb praktikas) kui õigus, see on õigus isegi siis, kui teda ei leidu seadustes ja kui rahvas ja teadus teda ei teadvusta”.
    • Õigus ei kasva välja ühiskonnas vaikselt toimivatest jõududest, vaid on ühiskonnas toimuva võimuvõitluse ja huvide kokkupõrgete tulemus. Sellest tulenevad üksikisikute tava- ja moraalikohustused, et õiguse eest võidelda.

    Keskne teaduslik mõte, mis avab sotsioloogia väravad on õiguse juurdumine ühiskonnas ja õiguse eesmärgistatud iseloom!
    Subjektiivne õigus- õigustatud subjektid võivad taotleda õigusliku kaitse alla võtta oma isiklikke vajadusi, kalduvusi, väärtushinnanguid ja huve jne.
    Süsteemi- ja organisatsiooniteooria
    Otto von Gierke ( 1841 -1921).
    • Riik ja ühiskondlikud institutsioonid mitte ainult ei loo õigust, vaid on ise õiguslikult asutatud.
    • „inimühenduste olemus”- need on kui sotsiaalsed organismid, mis „moodustavad indiviidide hingelis -kehalise ühtsuse”.
    • Inimühendustele on omane ühingute ühendatud ühtsus, individuaalsus, terviklikkus ja sotsiaalne tegutsemisvõime.

    Riigiõpetuse ja riigiõiguse valdkonnas:
    Lorez von Stein (1815-1890).
    • Eristab rangelt riiki ja ühiskonda- kaks inimühendusele omast vormi, mis on alalises võitluses.
    • Riigiidee ja ühiskonna elav vastuolu on edasiviiv element (ajaloolises mõttes).
    • Riik on selle liikmete organisatsiooniline ühtsus, mis on „isikute elu iseseisev vorm” ja iseseisev tahe ja mis täidab tahte kujunemise ja tegevuse kaudu oma otstarvet
    • Riigi printsiip on hoolitsus kõigi eest, ühiskonna printsiibiks on erahuvide jälgimine.

    Georg Jellinek ( 1851 -1911)
    • Liigitab üldise riigiõpetuse: 1)riigi sotsiaalõpetus- vaatleb riiki kui „ühiskondlikku moodustist”, eelneb riigiõigusõpetusele, eesmärgiks on kirjeldamise , analüüsimise ja võrdlemise kaudu välja töötada empiirilised tüübid; 2)riigiõiguse õpetus- normiõpetus, mis on kindlalt lahutatud sõnadest riigi kui sotsiaalse nähtuse olemise kohta.

    Franz von Liszt (1851- 1919)
    • Otsis kuritegevuse kausaalseid seletusi . Seejuures nägi ta: 1)süüdlase isiklikke motiive kuriteo toimepanemiseks ja 2)sotsiaalseid elemente (rasked elamistingimused), mis on kuriteo toimepanemiseks hädavajalikud.
    • Leiab, et domineerivad on sotsiaalsed faktorid
    • Jõudis järeldusele, et karistuse täideviimine ei ole kättemaks, vaid süüdlase parandamine, tema hirmutamine tulevaste kuritegude eest ja ühiskonna kindlustamine.

    Saksamaa
    Eugen Ehrlich ( 1862 -1922)
    • Eristab ühiskondlikku (institutsionaalset, inimühendusel põhinevat), riiklikku (riikliku seadusandja poolt loodud ja riiklike sunnivahenditega kaitstud) ja juristide (kui kohtunikele mõeldud otsustamis-) õigust.

    Ernst Fuchs ( 1859 -1929)
    • Õigusvaidlusi ei saa lahendada ainuüksi seadustest juhindudes loogilise deduktsiooni abil. Soovitas nn õigusemõistmisteadust, mille järgi õige õigusemõistmine haarab õiguse rakendamise protsessi sotsioloogilise ja psühholoogilise lähenemise.

    Hugo Sinzheimer (1875-1945)
    • Seob õigusliku tegelikkuse vaatlused ja õigustloova dogmaatilise ja legislatoorse (seadusandliku) tegevuse.
    • Uuris kollektiivse mõtte põhjusi ja sotsialismiidee olemust.
    • Kontseptsioon kollektiivlepingu normatiivsest mõjust. Seda peetakse Saksamaal tööõiguse aluseks.

    Prantsusmaa
    Leon Duguit (1859-1928).
    • Ühiskonnas kujunevad sotsiaalsed normid, mis kaitsevad „sotsiaalset solidaarsust” üksikisikute omavoli eest.
    • Eristab majanduslikke ja moraalseid norme
    • Õigusliku loomu omandavad normid siis, kui need on katud grupiteadvusest ja kui normirikkuja allutatakse kollektiivsetele sanktsioonidele

    Maurice Hauriou ( 1856 -1929)
    • Institutsiooniteooria - ühendab ideaalsed ja reaalsed elemendid. Institutsioon on tehase või kollektiivi juhtidee , mis realiseerub ja leiab juriidilise aktsepteerituse sotsiaalses miljöös. Idee pääseb reaalsusesse, kus ta grupis saab võimule ja teda viiakse ellu grupi juhtorganite poolt. Samal ajal tekib grupis ühtekuuluvustunne.
    • Eristab isikuinstitutsioone (nt juriidilised isikud ja ühingud) ja asjainstitutsioone (nt kehtiva õiguse, arvamusvabaduse ja eraomandi instituudid).

    Emile Durkheim `i (1858-1917) koolkond
    Georges Gurvitch (1899-1964)
    • Inimühendusel on kolm vormi: 1)mass, 2)ühing, 3) organisatsioon .
    • Õiguses eristab: 1)organiseeritud, 2)paindlik, 3)spontaanne, 4)intuitiivne.

    USA õigusõpetus
    Oliver Wendell Holmes (1841-1935)
    • Kehtiv õigus on sulam arhailistest ajaloolistest traditsioonidest ja nende kaasaegsetest kohanemistest uute vajaduste ja väärtuskujutlustega.
    • Sotsiaaldarvinism- tugevamate õigus
    • Iga sotsiaalne seos toob esile vastava reeglistiku, asjaosalistelt ei oodata midagi muud kui nende individuaalsete huvide järgimist.

    William Graham Sumnern(1840- 1910 )
    • Kõik sotsiaalsed normid kasvavad välja kogemustest. Inimesed otsivad teid, kuidas elu vajadustega toime tulla, ning õpivad otsimise ja eksimise kaudu.
    • Kõik normid ajapikku muutuvad: 1) kaotavad jõu, 2)kaovad seoses sotsiaalsete olude muutumisega, 3)formuleeritakse ümber.
    • Seadused tulenevad moraalinormidest, algupäraselt on kogu õigus tavaõigus. Seadus eeldab kõikide sotsiaalsete normide ratsionaalset ja instrumentaalset mõistmist.
    • Ei tee vahet õigus- ja õigusvälistel normidel.

    Roscoe Pound (1870-1964)
    • Õiguses esinevad individuaalsed ja ühiskondlikud huvid. Oluline on nende kaalukus otsuste langetamisel.
    • Õige otsus tuletatakse „sotsiaalselt efektiivsetest” õiguslikest ettekujutustest.
    • Õigus on religiooni ja moraali kõrval üks sotsiaalse kontrolli väljendusvorm, mille ülesandeks on harmoniseerida ühiskonnaliikmete antagonistlikke vajadusi ja huve.
    • Sotsiaalse kontrolli elemendid: 1) autoritaarsed ettekujutused, 2)standardid, 3)õigusprintsiibid
    • Sotsiaalset kontrolli teostatakse poliitiliselt organiseeritud ühiskonna võimu poolt ja kasutatakse kohtulikes ja administratiivsetes protsessides
    • Õiguse kehtivus ei seisne ainult sanktsioonide rakendamises, vaid ka arukate kodanike koostegutsemises ja õigluseidee eest võitlemises

    Ida-Euroopa
    Leon Petrazycki (1867- 1931 )
    • Inimene tunneb „kohusetunnet”, millel on õiguslik loomus, sest see lähtub arvamusest (ettekujutusest), et õigus tähendab alati kohusest tulenevat käitumist, samal ajal kui kohusetunne (kui ta on ilma vastava õiguskäsuta) kuulub moraali valdkonda.
    • Sotsiaalses koosluses on üldjuhul ettekirjutused üldistatud ja sanktsioneeritud.
    • Kui õiguskohustus kannab endas autonoomset kohustuslikkust (see kohustus tuleneb õigusest endast), siis on tegemist intuitiivse õigusega, mis vastandub positiivsele õigusele.
    • Positiivne õigus on ofitsiaalne, kui ta garanteeritakse ja viiakse ellu riiklike instantside poolt. Kui sellised garantiid puuduvad, on inofitsiaalne. Ka intuitiivne õigus võib olla ofitsiaalne (nt kui kohus tugineb seaduslünga puhul õig(l)ustundele)
    • Moraali- ja õigusnormid, intuitiivne ja positiivne, ofitsiaalne ja inofitsiaalne õigus on küll erinevad nähtused, aga nad mõjutavad üksteist. Vastastikune mõju on sotsiaalsete muutuste mootoriks. 8

    Õiguse sotsioloogiat saab vaadata sotsioloogia ja õigusteaduse kontekstis. See teadusharu asub sotsioloogia ja õigusteaduse distsipliinide vahepeal . Õiguse sotsioloogia kasvas välja üldsotsioloogiast. Sellist teadust oli vaja, sest 19. sajandil hakkas üha enam Euroopas levima veendumus , et ühiskonda on võimalik loodusteaduste eeskujul uurida. Arvati, et olemas kindlad meetodid, kuidas seda ühiskonda uurida. Sotsioloogia tekkeks sai loodusteaduste ja erinevate poliitiliste juurte olemasolu. Sotsioloogia kui teadus ei ole poliitiliste ringkondadele kunagi südamelähedane olnud, sest ta toob välja ühiskonnas esinevaid kitsaskohti, mis ühiskonnas olemas on ja mis võivad takistada ühe või teise institutsiooni arengut. Sotsioloogiat kui teadust ei taluta paljudes maades. Nimetatakse kritiseerivaks sotsioloogiaks. Sotsioloogia uurimisobjektiks on ühiskonnas olevad probleemid.
    Õiguse sotsioloogia olemus – õiguse sotsioloogia on välja kasvanud üldsotsioloogiast. Selle haru eesmärgiks on uurida õigust ühiskonnas, leida seoseid õiguse ja ühiskonna vahel, suhte otsimine ja väljatoomine üksikisiku, grupi, ühiskonna ja riigi vahel.
    Comte võttis mõiste kasutusele. Sots keskkonda on vaja uurida. Sotsiaalne füüsika. Comte oli pigem sotsioloogia mõiste kasutusele võtja.
  • Õiguse sotsioloogia seos õiguse teooria ja õigusdogmaatikaga.
    Alles 1950. aastatest alates käsitletakse õigussotsioloogiat empiirilise teadusena , mis uurib õigusnormide tekkimise (loomise) tausta , nende normide toimet, rakendamist ja järgimist, kohaldamist ja efektiivsust .
    Kui õigusteadus uurib õigusnorme kui selliseid, siis õigussotsioloogia püüab selgitada nende normide loomise põhjusi ja sotsiaalset efekti.
    Õiguse teooria ja õigussotsioloogia eripära ei seisne uurimisobjektis, vaid vaatenurgas: objekti, mida õiguses vaadeldakse seestpoolt, vaadeldakse sotsioloogias väljastpoolt.
    Sotsioloogia võtab oma uurimise alla õiguse, sest õigus on oma olemuselt sotsiaalne nähtus, mis on tekkinud ja eksisteerib ühiskonnas. Õigus areneb koos ühiskonnaga, õigus ei saa paigal seista.
    Õigusdogmaatika uurib õiguse sisu, õiguse tõlgendamist ( printsiipe , uuritakse norme, ka tema struktuuri poole pealt, keelekasutuse poole pealt, õigusnormist arusaamist ja keskendumist neile). Reeglina ei huvita õigusdogmaatika sellest miks konkreetne norm vastu võetud. Õiguse sotsioloogia vastupidiselt just uurib miks see norm on kunagi vastu võetud - mis oli normi vastuvõtmise sotsiaalne taust. Nad uurivad tegelt sama uurimisobjekti – õigus, õiguse normatiivset poolt, Õigust kui uurimisobjekti uurib õigusdogmaatika seestpoolt, õiguse sotsioloogia väljaspoolt.
    Õiguse teooria on tegelemine õiguse mõistetega. Normi mõiste, normi struktuur, õiguse olemus jne.
    Õiguse sotsioloogia nagu vaatab milline peaks õigusnorm olema ühiskonnast tulenevalt.
    Muud vaatavad mis keeles ja mis vormis jms.
    Herman Kantorowizi seisukoht: „Dogmaatika ilma sotsioloogiata on tühi, sotsioloogia ilma dogmaatikata aga pime.“ Nende ülesandeks on täiendada teineteist.
  • Sotsiaalne käitumine ja seda reguleerivad normid.
    Sotsiaalne käitumine ehk ühiskondlik käitumine on mõtestatud käitumine. Sotsiaalne on niisugune käitumine, kus inimesed tegutsevad üksteise suhtes sotsiaalses ruumis. Selles sotsiaalses ruumis peab jälgima teiste käitumist ja ka iseenda käitumist – siin tulevadki mängu - ühiskonnaelu korraldavad reeglid, käitumis- ja arenguseadused.
    Sotsiaalset käitumist reguleerivad normid võivad olla:
    - Käskivad ( kohustavad ) normid - nõuavad karistuse ähvardusel normikohast toimimist (näiteks sõjaväekohustus).
    - Keelavad normid - määratlevad selliseid toiminguid , mis on ühiskonnas tunnistatud kahjulikeks ja mille sooritamisele järgneb karistus (näiteks jänese panemine bussis).
    - Lubavad normid – määratlevad neid erijuhte, millal muidu keelatud toimimine on lubatud (soodustused tudengitele, tasuta sõit politseile ).
    - lepingulised normid - määratlevad toimingute teatava sisu ja vormi, mille puhul toimingule järgneb hüvitus ühiskonna (grupi) poolt (töölepingud, mis mõlemat poolt kohustavad).
    - Soovitavad normid - vabatahtlik toimimine, mis vallandub väärtuste, teiste eeskuju või suhtumise mõjul (mida rohkem inimesi nii toimib, seda enam norm kinnistub ( heategevus , annetus ).
    - Harjumused - ühiskonna liikmete ühesuguse toimimise (suhtumise, reageerimise) viis, mis on kujunenud pikema aja jooksul või kujutab endast kunagiste rituaalsete või professionaalsete toimingute jälge.
    - Tavad - ühiskonnas üldtunnustatud toimimisviisid olukordades , mis on seotud moraali ja väärtustega, ning mille rikkumine kutsub esile teiste negatiivset suhtumist ja mõju.
  • Õigusliku käitumise mõiste ja vormid.
    Seondub sotsiaalse käitumise mõistega. On alati sotsiaalne käitumine, samal ajal kui sotsiaalne käitumine ei ole alati õiguslik.
    õiguslik käitumine – indiviidide ja sots gruppide sotsiaalselt oluline käitumine, mis on nende teadvuse ja tahte kontrolli all ning, mis on reguleeritud õigusnormidega ja mille rikkumine toob kaasa õiguslikud tagajärjed. Õigusnormist tulenev, õigusnormidele toetuv.
    Õigusliku käitumise 2 liiki:
    • õiguspärane – 3 ajendit (motiivi), 2 esimest seonduvad õiguspärase käitumisega
      • objektiivne õiguspärane käitumine – isik (õigussubjekt) järgib õigusnormi igas situatsiooni sellepärast, et selline käitumisviis on tema arvates õige
      • situatiivne õiguspärane käitumine – õigussubjekt järgib õigusnorme mitte veendumusest, vaid olenevalt asjaoludest, olenevalt olukorrast (n. tugevdatud sots kontrolli tingimustes isik näeb et nii või teisiti ta jääb vahele
      • situatiivjuhuslik käitumine e. afektiivne käitumine (võib esineda õiguspärase ja õigusvastase käitumise puhul). Tegutsemine afekti seisundis, seda iseloomustab selle käitumise läbimõeldamatus (äkiline hetkekäitumine).
    • õigusvastane – on olemuselt õiguslik käitumine (on selle üks liik)

    Õiguspärase ja õigusvastase käitumise sarnasused:
  • igasugune sotsiaalne käitumine (õiguslik käitumine enam) omab sotsiaalset iseloomu, õiguslik saab olla niisugune käitumine, mis omab majanduslikku, poliitilist tähtsust ühiskonna jaoks. Õiguslik olulisus seisneb selles, et käitudes ühel või teisel viisil annab isik tunnistust sotsiaalse, poliitilise ja ideoloogilise seisundi kohta, mis eksisteerivad ühiskonnas ja mis on või ei ole kooskõlas tema (õigus)teadvusega.
    Õiguslikuks saame aga nim täisealise teovõimelise isiku käitumist, s.t. õigusliku käitumisena me ei saa käsitleda n. hüpnoosis oleva isiku või psüühiliselt haige inimese käitumist.
  • õiguslik käitumine on teadvustatud käitumine, seda nii potentsiaalses kui reaalses tegelikus mõttes on see käitumine teadvustatud läbi inimese aju, teadvuse. Mistahes teo tegemisel on in selle situatsiooni oma ajus läbi mänginud, mis sunnivad teda valima üht või teist käitumisvarianti.
  • mistahes õiguslik käitumine reguleeritud juriidiliste dokumentidega, s.t. õiguslik käitumine tugineb alati seadustele , sest kui ei ole olemas õigusnorme, kus kehtivad ettekirjutused, selle kohta milline peaks õiguspärane käitumine välja nägema, ei saaks me tegusid õiguspäraseks ja õigusvastaseks liigitada
  • õiguslikku käitumist kontrollib alati riik õiguskaitseorganite abil
  • õiguslik käitumine on alati seotud õigusteadvusega ja õiguskultuuriga, on olemas nii objektiivne kui subjektiivne pool
  • subjektiivne pool – oma tegude ja motiivide teadvustamise tase ja iseloom
  • objektiivne pool –isiku õigusliku reaalse kokkulangemine kehtiva õigusnormiga
  • Õigusliku käitumise vormide võrdlus.
    Õiguspärasel ja õigusvastasel käitumisel on palju sarnaseid tunnuseid:
    - Igasugune sotsiaalne käitumine, ja õiguslik käitumine omab sotsiaalset iseloomu. Õiguslik saab olla niisugune käitumine mis omab majanduslikku, poliitilist või muud tähtsust ühiskonna jaoks. Õiguslik olulisus mingi käitumise juures on see, et käitudes ühel või teisel viisil annab isik tunnistust sotsiaalse, poliitilise ja ideoloogilise seisundi kohta, mis eksisteerivad ühiskonnas ja mis on või ei ole kooskõlas tema õigusteadvusega. Õiguslikuks saame nimetada vaid täisealise teovõimelise isiku käitumist. Õigusliku käitumisena ei saa käsitleda näiteks hüpnoosis oleva isiku või psüühiliselt haige inimese käitumist.
    - Õiguslik käitumine on alati teadvustatud käitumine. Seda nii potentsiaalses kui tegelikus mõttes on see käitumine teadvustatud, isik on enne käitumist ajus situatsiooni läbi mänginud. Nad on motiveeritud käitumise vormid.
    - Õiguslik käitumine reguleeritud juriidiliste dokumentidega. Õiguslik käitumine tugineb alati seadustele. Kui ei ole olemas õigusnorme siis ei saaks tegusid õiguspärasteks ja õigusvastasteks liigitada.
    - Õiguslikku käitumist kontrollib alati riik, õiguskaitseorganite abil.
    - Õiguslik käitumine on alati seotud õigusteadvusega ja õiguskultuuriga. Õiguslikku käitumist iseloomustab ka see, et on olemas objektiivne ja subjektiivne külg. Õigusliku käitumise subjektiivne pool tähendab oma tegude ja teo motiivide teadvustamise taset ja iseloomu. Õigusliku käitumise objektiivne külg aga isiku õigusliku reaalse käitumise kokkulangemist õigusnormiga.
    Teovõimelise isiku käitumine on olemuselt õiguslik käitumine. Alkoholijoobes oleva inimese käitumine on õiguslik, kuna tema seisund ei ole tagasipöördumatu.
    Õiguspärane käitumine – lubavate normidega seonduvad.
    Õigusvastane – keelavata normidega.
    Õiguspärase ja õigusvastase käitumise erinevused:
    - Erinev sotsiaalne tähendus. Õiguspärane käitumine kindlustab sotsiaalset korda, ühiskondlikku solidaarsust, aitab kaasa ühiskonna integratsioonile. Õigusvastane käitumine aga lagundab , häirib sotsiaalse süsteemi rahulikku funktsioneerimist.
    - Erinev juriidiline iseloom. Õiguspärane käitumine põhineb lubavatel ja kohustavatel normidel. Õigusvastane käitumine seondub keelavate normidega.
    - Neil on erinev riiklik regulatsioon ja erinev sotsiaalne kontroll. Õiguspärane käitumine seondub positiivse sotsiaalse kontrolliga , õiguspärast käitumist ergutatakse, selle eest jagatakse hüvesid. Õigusvastane kontroll seondub negatiivse formaalse sotsiaalse kontrolliga, õigusvastast käitumist sanktsioneeritakse.
    Sanktsiooni saab mõista kui reageeringut mingile aktile. Saab ka rääkida positiivsest sanktsioonist.
  • Õigusliku käitumise sotsiaalsed ja isiksuselised tegurid.
    Inimese õiguspärase käitumise motiivideks võivad olla:
    • Sisemine veendumus õiguspärase käitumise motiivina õigusnormide õiguspärasuses ja õigluses
    • Individuaalne ja sotsiaalne vajadus seadust järgida
    • Teadlik allumine seaduse nõuetele
    • Isiklike õiguste teadvustamine – inimene täidab norme, et realiseerida oma õigusi
    • Grupihuvide teadvustamine ja nende järgmine
    • Hirm juriidilise vastutuse ees.
    • Traditsioonide järgimine
    • Passiivne allumine riigi nõudmistele

    Sotsiaalsed tegurid:
    õigusnormid
    sotsiaalsed normid
    Isiksuselised tegurid:
    psüühika
    hoiakud
    moraal
    Väline käitumisakt: õigusvastane või õiguspärane.
    Affektiivne käitumine!
  • Norm ja hälve. (Mõisted, olemus).
    Norm- ettekirjutus või ettekujutus sellest, kuidas teatud asjaoludel on õige, peab, tuleb jne toimida inimesel või inimeste ühendusel. Nii on norm sotsiaalse ehk ühiskonnas kulgeva käitumise reegel.
    Hälve on seega toimimine, mis ei ole sellise reegliga (normiga) kooskõlas.
    Esimene piiritlus- inimtegevuses tuleb eristada kaht valdkonda: tahtelist, mis allub inimese enese teadvustatud reguleerimisele ja tahtevälist. Sotsiaalselt oluline, kuid tahtele mittealluv on bioloogiliselt (rassitunnused), füüsiliselt etteantu. Keerukas on inimese füüsilise seisundiga määratu mõistmine ja tõlgendamine. Olukorda, kus kehalise või vaimse seisundi, puude või haiguse tõttu teisti väljanägemist, käitumist, maailma tajumist- lõppastmes igatahes teadvusele mittealluvat- võetakse millegi erakorralise, seejuures enamasti sügavalt diskrediteeriva, halvustava, puudega või haiget inimest alavääristada ning mõnedes olukordades koguni karistada lubavana, seega olulise hälbena, kirjeldatakse mõistega stigma . Kellelegi sellise tunnusmärgi omistamine on stigmatiseerimine.
    Stigmatiseerimine hõlmab peale füüsilisest ja vaimuseisundist tuleneva ka teatud elufaktidel põhinevat. Stigmatiseerimise sotsiaalne mehhanism seisneb selles, et vastava inimese või ka inimeste grupi paljudest staatusest ehk ühiskonnasuhetes määratletud seisunditest tehakse ümbritsevate poolt selle inimese või grupi hindamisel ning kohtlemisel määravaks just see üks, teatud seisundist või elufaktist tulenev, inimese või grupi tahtest antud olukorras ehk mitte olenev staatus.
    Stigmatiseerimise oluline tagajärg on, et stigmatiseeritud kalduvad sageli koonduma ja oma kogukonda looma, kuna need inimesed lülitatakse eluvõimalustest välja, et leida tuge ja mõistmist.
    Tavaliselt käsitletakse normi- ja hälbekäitumist siis, kui tegemist on tahtele alluva tegutsemisega- sellega, mille juures saab otseselt rakendada sotsiaalseid norme.
    Normi liigid:
    • Õigusnormid- riigis kehtiva seadusandlusega ettenähtud viisil kehtestatud ja tagatavad normid;
    • Moraalinormid- kirjutamata seadused, mis reguleerivad inimeste kõlbluse valda kuuluvat käitumist;
    • Tavad- põlvest põlve edasiantavad käitumisreeglid, millest inimesed oma elus ettetulevais korduvais situatsioonides juhinduvad;
    • Korporatiivsed normid- mitmekesised juhised, mis reguleerivad seadustega mittehõlmatavaid tegevusliike (nt eri spordialadel kehtestatud reeglid), mitmesuguste kitsamalt piiritletud inimühenduste siseelu (üliõpilasorganisatsioonide liikmete omavahelise suhtlemise reeglistik, mille omandamine kuulub nn rebase-aja tähtsamate ülesannete hulka) jms.

    Käitumismallide kehtestamist ja nendest kinnipidamise tagamist nim sotsiaalseks kontrolliks:
    • Formaalne-mitteformaalne. Formaalse puhul on organisatsioonid , kes tegelevad sotsiaalse kontrolli kui oma põhiülesandega, mitteformaalse puhul kujundab inimeste käitumist ümbritsevate spontaanne, stiihiline reageering (sõprade poolehoiuavaldused jne)
    • Väline- seesmine . Välise puhul tagatakse normikohane käitumine mõjutustega, mis lähtuvad teistelt asutustelt, inimestelt jne. seesmine kontroll tähendab sotsiaalsete normide omaksvõttu ehk internaliseeritust- vastavad normid on isiksuse struktuuri loomulik osis ja neile vastavat käitumist loeb inimene enesestmõistetavaks.

    Tegelikkuses puutume kokku kahe käitumistendentsi- kehtivatest normidest kinnipidamise ehk konformsusega ja teiselt poolt nendest hälbimisega ehk deviantsuse - läbipõimumisega. See, kust läheb normi ja hälbe vahel piir, sõltub ajast ja kultuurist.
    Normid ja hälbed on seotud oma kultuurikontekstiga. Kultuur on tervik ning normide sisu kui ka see, millist käitumist käsitletakse hälbena, tuleb lõppastmes kogu sellest tervikust. Kultuuri muutudes aga muutuvad ka arusaamad, mis on norm ja hälve. Kultuurikontaktid võivad tuua kaasa normi ja hälbe vahekorra erisugusest mõistmisest sugenevaid konflikte. Nt homoseksuaalsus .
    Negatiivse skaala lõpus retsidiivne kuritegevus (sarimõrvarid jne, Tšikatilo) – negatiivne hälve. Ühiskonnavastane iseloom, normidega vastuolus .
    Rahu ajal tapmine kuritegu , sõjaajal kuritegu vastase mittetapmine.
    Normi ja hälbe vahekorra käsitlemisel inimkäitumise tendentsidena avalduvad asjaolud :
    • Normile vastavana esineb tegelikkuses teatud hulk reaalselt võimalikke toimimisviise, mis koos annavad suurema osa praktikas esinevaist toimimisaktidest.
    • Selliselt mõistetava normipärase käitumise ja normist hälbiva käitumise piirjooned on reaalses elus tinglikud, muutlikud.
    • Normipärane ja hälbiv käitumine on omavahel seotud ka selles mõttes, et üks teiseta ei oma mõtet ega pole võimalik.

    Järeldub, et hälbekäitumine pole põhimõtteliselt likvideeritav. Ühiskond, kus on olemas toimimisvariantide valiku võimalus, ei saa eeldada ega postuleerida normist erineva käitumise mitteesinemist.
    Negatiivne hälve- selgeim variant on kuritegevus.
    Positiivne hälve- toimimisvariandid, mis antud tingimustes esindavad ebatüüpilist, selles mõttes normiga mitte-kokkukuuluvat, ent samas seesuguseid käitumistendentse, mis saavad mingil momendil tüüpilisteks, levinuimateks-normiks.
    Muutuvas ühiskonnas on võimalik, et nt see, mis ühel ajajärgul oli negatiivne hälve, võib mingil teisel ajajärgul olla positiivne hälve.
    Hälbekäitumise objektiivse ühiskondliku tähenduse sagedasti esinevad osised:
    • Hälbekäitumise jälgimise kaudu on võimalik tuvastada normipärase käitumise piirid.
    • Hälbekäitumise kaudu avaldub normipärase käitumise otstarbekus.
    • Hälbekäitumine liidab inimesi tegevuseks normipärase käitumise tagamisel .
    • Hälbekäitumise osa avaldub ühiskonna kooshoidjana ehk sotsiaalse integratsiooni tegurina : tänu hälbekäitumisele püsivad ning edenevad sotsiaalsed normid (E.Durkheim).
    • Hälbed on teatud kombel uuenduste allikas. Hälvete see funktsioon on oluline siis, kui normid on ühiskonna muust arengust tugevasti maha jäänud. 9

  • Hälbe vormid.
    Hälbelisusel on duaalne funktsioon (E.Durkheim):
    • Grupi liitmine - hälbivate inimeste identifitseerimise ja karistamise läbi liituvad ühiskonna ülejäänud liikmed ühise moraalisüsteemiga, mis omakorda kujundab ja tugevdab nende enda uskumusi.
    • Piiride märkimine- protsess, mille abil kujundatakse sotsiaalses grupis kehtivad normid ja väärtused.

    Hälbiva käitumise peamiseks ülesandeks on kehtivate normidega rahulolematuse avaldamine.
    Moraliseeritud väljakutsed normidele on tahtlikud katsed astuda vastuseisu normide kehtestajatega. Väljakutse juures nähakse moraalset õigustust ja nende abil püütakse üldjuhul muuta konkreetset ühiskonna aspekti, ilma et kõigutataks ühiskonna normatiivse struktuuri alustalasid. Tekivad grupis siis kui konventsionaalsed ja legitiimsed surve avaldamise vahendid ei ole toonud soovitavat tulemust või tulemusteni jõudmine võtab liiga palju aega.10
    Kirjandus:
  • R. Cotterell. The Sociology of Law. An Introduction.
  • B.B. Hess jt. Sotsioloogia. Tallinn, 2000, lk 86-91.
  • R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn, 2004; 2005.
  • Sissejuhatus õigusteadusesse. Loengumaterjalid. Tallinn, 2005. (Sobib ka 2004.a. õpik), lk 45-61.
  • Õigus. Psühholoogia. Sotsioloogia. Õppematerjale II. ( Koost L. Auväärt). Tartu, 2001, lk 62-72.
  • Õigus. Psühholoogia. Sotsioloogia. Õppematerjale III. (Koost S. Kaugia ). Tartu, 2003, lk 14-43.
    III SEMINAR
    Karistuse mõju varieerub . Preventiivsus seostub oletusega, et enne tutvutakse KarSiga, mitte ei usuta oma karistatamatusesse ega käitu impulsi ajendil.
    Nils Christie – „karistuse hindamise teooria” – karistused on suhtelised. Üks ja sama võib olla eri tähendusega, kuna kannatused on suhtelised. Nt elatustaseme tõusuga suureneb vabadusekaotuse tähendus. Kuritegevuse sotsioloogiliste teooriate käsitluses oli juttu teaduslikust lähenemisest, mis rõhutab juhuse tähtsust kuriteo sooritamisel. Kolmas ja küllap aktuaalseim kriminaalpoliitika vahendite rühm lähtub otseselt sellest mõttekäigust. Selle kohaselt suur osa inimestest, kui mitte kõik, on valmis sooritama kuritegu, kui vaid tekib juhus . Ainuke oluline vahe kurjategija ja mittekurjategija vahel seisneb selles, et üks jääb vahele, teine mitte. seda võib nimetada ka situatsiooniliseks lähenemiseks. Eesmärk on piirata kuriteo sooritamise võimalusi. See lähenemisviis lähtub kriminoloogilisest tõsiasjast, et kuriteo sooritamise võimaluste ja kuritegude arvu vahel on kindel seos. Kuna potentsiaalsete kurjategijate kindlakstegemine ja nende kuritegude ennetamine on osutunud võimatuks või raskeks, tulebki hakata kuritegusid takistama , kõrvaldades nende kordasaatmise tingimused.
    • Raskendada kuriteoobjektile ligipääsetavust (roolilukud)
    • Eemaldada kuriteoobjekt (nt ei maksta vargusekindlustust, kui objekt on lohakil)
    • Kuriteovahendite eemaldamine (kontroll tulirelvade üle)
    • Kuriteo rentaabluse vähendamine (märgistamine jne)
    • Formaalne kontroll (lennujaamad ja seadmed )
    • Loomulik kontroll (valgustatud tänavad)
    • Töötajate korraldatud kontroll
    • Elukeskkonna planeerimine

  • Õiguse sotsioloogia puutepunktid õiguse filosoofia ja õiguse ajalooga.
    Kõik distsipliinid, mida üritame õiguse sotsioloogiaga võrrelda, tegelevad inimesega ühiskonnas:
  • õiguse sotsioloogia ja õiguse ajalugu – mõlemad tegelevad ühiskonna arengu uurimisega ja on seisukohal, et ühiskonnad arenevad madalamalt astmelt kõrgemale ja täiustuvad. Õiguse ajalugu käsitleb arengut tagasipöördumatu protsessina, üritatakse interpreteerida olnud sündmusi ja selle juures jääda nii objektiivseks kui võimalik. Õiguse sotsioloogia aga tegeleb just reeglipärasuste ja korduvuste otsimisega ühiskonna arenemise protsessis. Vaadeldakse etappe ja üritatakse seaduspärasusi fikseerida . Tegeletakse massnähtustega ja üritatakse arengusuundi välja selgitada. Kõikide distsipliinide puhul on keskne seos ühiskonna ja õiguse vaheline seos ja kõik üritavad vaadelda inimese käitumist ühiskonnas.
  • Õiguse sotsioloogia ja õigusfilosoofia – mõlemad tegelevad õigusliku korraldusega, mis on ühiskonnas olemas – milline peaks olema õiguslik ja õigusväline normistik , mis oleks kooskõlas ühiskonnaga. Õigusfilosoofia keskendub sellele, kas see käitumisnormistik on humaansuse ja õigluse koha pealt see sobiv ja toimiv normistik antud ühiskonnas. Tegeletakse õiglase õiguse otsimisega. Mõeldakse, milline on sotsiaalses mõttes õiglane norm.
    Kõik need distsipliinid tegelevad inimeste käitumise ja ühiskondlike seoste vaatlemisega. sots vs filo - mõlemas tegeletakse õiglase õiguse otsimisega. Milline on sotsiaalses mõttes õiglane norm?
    ajaloos- ühiskondade arengu ja õiguse ajaloolised etapid, üritatakse seaduspärasusi fikseerida. Välja selgitada arengusuundi. keskseks seoseks on ühiskonna ja õiguse vaheline seos, inimese käitumine ühiskonnas.
    Filosoofia tegeleb ideaalse tasandiga, õiglus- otsib ideaalset õigust
    Sotsioloogia vaatleb õigust sellisena nagu ta ühiskonnas on, miks ta selliseks kujunes?
    Ühine punkt – tegelevad mõlemas õiglase õiguse otsingutega.
    Mõlemad tegelevad õigusliku korraldusega, mis on ühiskonnas olemas. ÕS mõtleb, et milline peaks olema niisugune normistik, mis oleks kooskõlas antud ühiskonna arenguga. ÕF keskendub selle, et kas see käitumise normistik, kas see on õigluse, humaansuse seisukohalt kõige sobivam .
    • Õiguse ajalugu ja õiguse sotsioloogia
    • õiguse ajalugu uurib õiguse ajaloolist arengut. Ta on oma olemuses ainulaadne, konkreetne. Võtab seda, kui kronoloogiliselt.
    • õiguse sotsioloogia keskendub mitte kronoloogilise järjepidevusele, vaid erinevate seaduspärasuste väljaselgitamisele. Ühiskonna areng toimub konkreetsete seaduste ja reeglite järgi. Oluline on seaduspärauste tunnetamine .

    Õiguse sotsioloogiat saab eristada ja lähendada õiguse ajaloo ja õiguse teooriaga. Õiguse ajalugu vaatleb kronoloogilist sündmuste jada ja vaatleb ühiskonna arengut ühekordset protsessi, siis õsots uurib seaduspärasusi, mis ühiskonna arengut ja õigust võiksid iseloomutada. Ja õiguse teooria on seotud, et nende uurimisobjekt on sama, vähemalt hästi sarnane: õigus ja õigusnorm. Kumbki teadustest uurib seda objekti erineva nurga alt. Õiguse teooria keskendub normi sisulisele küljele ( normistruktuur , struktuurielemendid, aga ei huvita see, et miks see norm on vastu võetud või millistes tingimustes ta on vastu võetud) viimased küsimused on just õiguse sotsioloogia uurimisobjektiks.
    Mõlemad tegelevad ühiskondade arengu uurimisega ja on ilmselt ühel meelele sellest, et kõik ühiskonnad arenevad madalamatelt keerulisematele astmetele . Nende distsipliinide vaatenurkade erinevus seisneb selles, et ÕA käsitleb ühiskondade arengut ühtse arengulise protsessiga, sündmused on kronoloogilises järjestuses ja nii neid ka vaadeldakse.
    ÕS aga tegeleb just reeglipärasuste, korduvuste otsimisega ühiskondade arenemise protsessis. Kas on olemas mingeid reegeleid ja erilisi asjaolusid, mis teevad teatud protsessid universaalseks.
  • Õiguse sotsioloogia seos võrdleva õigusteadusega.
  • Õiguse sotsioloogia ja võrdlev õigusteadus – mõlemad keskenduvad erinevate õigussüsteemide õiguste uurimisele ja vaatleb, mis põhjusel on õigus just selline nagu ta on. Õiguse sotsioloogia ja võrdleva õigusteaduse uurimisobjekt läheneb üksteisele, kui see väljub riigipiirist ja vaadatakse ka teiste ühiskondade poole. Üheks peamiseks võrdleva õigusteaduse meetodiks , mida õiguse sotsioloogia kasutab, on funktsionaalne võrdlemine, kus ühiskondlike suhete reguleerimiseks vaadatakse teiste riikide poole, et näha, kuidas on analoogsed probleemid seal lahendatud. Uuritakse õigust kui globaalset nähtust. VÕT kasutab meetodit, mida õiguse sotsioloogias ka palju kasutatakse – funktsionaalset meetodit – tekib uus ühiskondlik suhe, mis on võib-olla ühes riigis konkreetselt reguleerimata.
    Antakse aru selles, et õigusluse näolon ülemaailmse nähtusega. võrdelvas ÕT-s on üks spetsiifiline meetod, mida kasut ka sotsioloogias. Mikro- ja makrovõrdlus. Aga eriti funktsionaalne võrdlev meetod, kujutab endast niisugust nähtust, et ühiskonnas tekib uus ühiskondlik suhe. Eesti on vaadanud Saksamaa ja Prantsusmaa poole, et kas seal on probleem juba reguleeritud. Kui seal on siis vaadatakse kas võtta šnitti. konveiermeetodil ei saa neid norme üle võtta, see toob kaasa palju edaspidiseid seadisemuudatusi. Meetod on oluline õiguse ühtlustamise suhtes (nt EL õigus). Eesmärgiks ikka efektiivne, õiglane, hästi toimiv õigus. Peab viima kurssi ühiskonna reaalse arengutasemega. Homoseksualismi küsimuse lahendamine. Ühiskondlik surve toob seadusandjale teema päevakorda. reaalne side praktikute ja ühiskonnateadlaste vahel.
    Õigussotsioloogiat ja võrdlevat õigusteadust seob see, et mõlemad tegelevad õiguse uurimisega. Mõlemal on erinevad meetodid, sama objekt. Nende vahe seisneb globaalsuses.
    • Võrdlev õigusteadus ja õiguse sotsioloogia
    • võrdlev õigusteadus viib õiguse sotsioloogia rahvusvahelisele dimensioonile, kus mingi nähtuse uurimine väljub ühe konkreetse ühiskonna raamidest ja toimub nähtuste kõrvutamine erinevate õigussüsteemide vaheliselt.

    Mõlemad keskenduvad erinevate õigussüsteemide uurimisele. VÕT vaatab seda, mis põhjusel on õigus. ÕS on VÕT objekt, siis kui see väljub ühe riigi piiridest. Kui hakatakse vaatama ka teiste riikide ja ühiskondade poole. Ja üheks peamiseks VÕT meetodiks on funktsionaalne võrdlemine, kus reaalsete ühiskondlike suhete reguleerimiseks vaadatakse teiste riikide poole, et näha, et kuidas on analoogsed probleemid teises riigis lahendatud. Äkki on meie probleem samade meetoditega lahendatav, mis analoogses ühiskonnas. Ehk tasuks see norm üle võtta nii, nagu ta seal ühiskonnas toimib või tuleks seda natuke meie ühiskonnas jaoks kohandada . Üks üheselt ülevõtmine on kindlasti viga.
    Kuidas me üldse saaksime õigusega teaduslikult tegeleda? Võibolla seisavad kõrvuti tegelikult kolm distsipliini: ÕF, õigusdogmaatika ja ÕS. ÕF tegeleb õiguse väärtuse küsimustega, õiglase õigusega. ÕD tegeleb normatiivse õigusega, keegi peab midagi tegema, õigustehnikaga. ÕS tegeleb õiguse faktilisusega, õiguse olemisega. ÕS on välja kasvanud üldsotsioloogiast. ÕS on teadus, mis tegeleb ühiskonna teadusliku uurimisega.
  • Õiguse ülesanne. (Vt ka E. Raska)
    Probleem:
    Õigusteoorias ollakse seisukohal, et õigusnormide (küllap siis ka õiguse) ülesanne on suunata ja juhtida kodanike ning ametnike käitumist. Selle kaudu õigusnormid korrastavad ning stabiliseerivad suhteid ühiskonnas, suurendavad ühiskonna sidusust (integratsiooni määra), aitavad kaasa inimeste kohanemisele ühiskonna nõudmistega (sotsialiseerumisele) ja pakuvad kaitset nii teiste inimeste poolt tuleva ohu kui ka riigi vastu.
    Probleemiks õiguse ülesande määratlmisel on üksiku ja üldise probleem ehk küsimus elemendi ja süsteemi vahekorrast. Elemendi ja süsteemi dialektika on eriti keeruline ühiskonnaelu nähtuste puhul, sealhulgas muidugi õiguse olemise ning toimimise valdkonnas. Pole võimalik ühemõtteliselt eristada põhjust ja tagajärge.
    Strukturaalse ühiskonnapildi kontekstis sotsiaalne stabiilsus ja ühiskonna sidusus seonduvad ennekõike suhteliselt püsikindlal materiaalsel alusel kujunenud (loodud) institutsionaalse struktuuriga sellele iseloomulike elementidega ja seostega nende vahel. Kooskõlas niisuguse ühiskonnapildiga eeldatakse, et inimeste võimalused ühiskonnas, sealhulgas nende õiguste ja kohustuste sisu ja maht kujunevad peamiselt selles struktuuris hõivavate sotsiaalsete positsioonide ning rollide kontekstis.
    Siit ka vastavalt õigus-regulatiivne käsitlus, mis näeb õiguse ülesannet valdvalt selles, et indiviidi (laiemalt õigussubjekti) õiguste ning kohustuste selge juriidilise määratlemise ja püstitamise kaudu stabiliseerida positsioone ning suhteid ühiskonnas. Üldisemas plaanis tähendabki see nii subjekti (õigusliku) staatuse kui ka ühiskonna suhtevõrgustiku konstitueerimist institutsionaalse rollistruktuuri alusel.
    Semioloogilises ühiskonnapildis seatakse esiplaanile tähendusseoste muster ning sellest johtuv sotsiaalse ruumi kvalitatiivne määratletus, mille kaudu subjekt omakorda vastavalt oma liikumise trajektooridele ruumis määratleb iseenda, samuti teiste õigusi ja kohustusi. Kõik institutsioonilised komponendid, isikulised positsioonid ja rollid jäävad n-ö kõrvalfunktsiooni kandjaiks, nad teenindavad süsteemi, mitte ei loo seda. Õiguse ülesande vaatevinklist seab semioloogiline ühiskonnapilt esiplaanile niisugused tegurid ja ühiskonnaelu küljed, mis ühelt poolt seonduvad sotsiaalse ruumi kui tähendusseoste välja kujunemise tingimuste ning omadustega, teiselt poolt aga aitavad indiviididel (subjektidel) määratleda iseennast ja teisi vaadeldava välja struktuuris. Isikukeskse regulatsiooni mehhanism üksikult üldisele on asendunud siin ruumikeskse struktuuripõhise mehhanismiga põhimõttel üldiselt üksikule.
    Õigus sotsiaalse fenomenina, õige käitumise ratsionaalse mudelina sünnib ja realiseerub ühiskonnaelu praktikas, inimeste igapäevastes valikutes ning otsustustes isegi siis, kui vastavaid juriidilisi norme polegi olemas või olenemata nendest.
    Vahetult juriidiliste normide roll sotsiaalse ruumi regulatiivse suutlikkuse tõstmisel, ka vahetul inimeste käitumise reguleerimisel ja suunamisel võib avalduda vähemalt kahel viisil. Esiteks sel teel, et tõstetakse esile seaduse jõu ning autoriteediga ruumi neid külgi ja asjaolusid, mis kõige otsesemalt juhivad indiviidi normselt õige äratundmisele. Teiseks saab juriidiliste normidega pakkuda subjektile n-ö valmis kujul selgeid ja efektiivseid mudeleid käitumusliku situatsiooni ratsionaalseks hindamiseks ning mõtestamiseks, samuti iseenda seisundi ning valikuvõimaluste määratlemiseks sostiaalselt normse raames.
    Kui hinnata kokkuvõtvalt ühelt poolt õiguse regulatiivset toimimist, teiselt poolt aga ülesannet, mida õigusel tuleks või mida ta saaks lahendada, tuleb konstateerida, et mõlemal juhul õiguse funktsioonid ilmselgelt väljuvad indiviidikeskse juriidilise normi kitsastest raamidest. Kuid ka parimal viisil kavandatud ja süstematiseeritud juriidiliste normide kogum jääb sotsiaalse koosluse kui terviku regulatiivsete ootuste suhtes ikkagi vaid enam või vähem adekvaatselt eesmärgistatud fragmentaariumiks, mis säärasena ei suuda regulatiivses mõttes süsteemselt hõlmata kooslust. Konflikti positiivse ületamise ühe vormina tuntakse näiteks nn halli õigust ehk inimeste, sotsiaalsete subjektide omaalgatuslikku tegelikkuse tingimustest lähtuvat normiloomet.
    Sellest aspektist vaadatuna on õigus pigem osa olemise kultuurist kui pelgalt juriidilistesse normidesse kirjutatud regulatiivne instrument.Ülesanne, mida ühiskonna teataval aregnutasemel võiks lahendada õigus, on ühiskondliku koosluse normse olemise ratsionaalne tunnetamine ja defineerimine , sotsiaalse ruumi korrastamine normse olemise vaimsete ja materiaalsete tingimuste lõikes ning subjektide aktiivsuse suunamine ratsionaalse formaliseeritud regulatsiooni vahenditega normsele eneseavaldamisele.
    Õiguse ülesanne, vaadatuna sisulisest paanist, asetub peamiselt küsimusena, missugused on need sotsiaalse koosluse ruumilise struktuuri, tähendusseoste välja omadused, millistele tuginevalt õigus saaks ja peaks pakkuma ratsionaalseid käitumuslikke alternatiive ja mida ta ise oma spetsiifliste võimaluste raames peaks mõjustama, kujundama ning muutma nii, et tekiks inimest normsele olemislee suunav ja selles mõttes regulatiivne keskkond.
    Inimeste kooselu peamine mõte on kaitstud, tuvaline olemine. Sotsiaalne ruum funktsionaalselt on seda tegusam ja turvalisem, mida tugevamad on seosed tema elementide vahel ehk teisisõnu, mida sidusam ta on.
    Laiemas sotsiaalses plaanis on õiguse eesmärk turvaline ühiselu. Selle ülesande täitmiseks tuleb luua õigusele eriomasel ratsionaalsel toimimistasandil vastavate normatiivsete mehhanismide najal kommunikatsioonivõrgustik sotsiaalsete subjektide vahele, millega ühelt poolt saab tagada ühiskonna sidususe , teiselt poolt aga anda subjektidele selged orientiirid enda asendi määratlemiseks ühiskonnas ning siit tulenevalt normseks käitumiseks.
    Õiguse kommunikatiivne roll:
    Teatmeteosed väidavad, et kommunikatsioon on suhtlus, teabe (informatsiooni) edastamine ja vastuvõtmine. Kui see asetada, aga veidi üldisemasse funktsionaalsesse konteksti, siis näeme, et sotsiaalne kommunikatsioon pole lihtsalt teabevahetus , vaid mehhanism, mille abil inimene (või subjekt laiemas mõttes) orienteerub keerulises ühiskondlikus olustikus, määratleb iseenda asendit selles ning mõtestab oma suhteid nii teiste subjektidega kui ka sotsiaalse ruumiga üldiselt. Elukeskkond, sotsiaalne ruum on lausa küllastatud kõikvõimalikust informatsioonist. Valdavalt on tegemist (informatsioonilise) müraga, millel puudub antud subjekti jaoks oluline tähenduslik sisu. Sellepärast individuaalse enesemääratlemise seisukohalt tähtsate ja samas ruumi tingimuste kontekstis õigete (adekvaatsete) otsustuste tegemiseks peab subjekt ühelt poolt jälgima ruumi kui niisugust, kui olemise taustsüsteemi, teiselt poolt aga panema tähele eriti neid ruumi signaale, mis kannavad just temala olulist infot, ehk teisisõnu, on tema jaoks tähenduslikud.
    Vaid selge ruumitunnetus ja arusaamine iseenda asendist antud sotsiaalse ruumi tähendusseoste struktuuris loob subjektiivse kindlustunde, mis ongi turvalise olemise oluline eeltingimus.
    Sotsiaalse kommunikatsiooni kõige üldisem funktsioon (ühiskonna süsteemse olemise aspektist) on ühiskonna kui süsteemi kohandamine muutuvatele keskkonnatingimustele. Järelikult on sotsiaalne kommuniktasioon üks ühiskonna olemuslikest infrastruktuuridest. Kitsamas mõttes toimib sotsiaalne kommunikatsioon struktuurina, mis vahendab vastavat informatsioonilist signaali (mõju) subjektilt subjektile või ruumilt subjektile ja vastupidi.
    Rääkides kommunikatsioonist sotsiaalses, s.o. kvalitatiivsel alusel toimivas süsteemis, peame ühtlasi eeldama, et siina ennast teostavaid subjekte kommunikeeriv märgisüsteem on samuti ennekõike ja peamiselt kvalitatiivne, mõtteliselt vaimne, mitte asjastatult materiaalne. Sotsiaalse ruumi omadused ja kvaliteedid avaldavad ennast sümbolite keeles, mitte mingite kindlasse materiaalsesse vormi kehastatud ühetähenduslike märkide kaudu. Elukeskkonna uurimise tulemina tekib meil tajumus keskkonnast. Alguses on see üldiselt pealiskaudne, suhteliselt korrastamata ja selles mõttes irratsionaalne . Kuid siis äkki tuleb arusaamine ja lõpuks läbi selle mõtestatud informatiivne side keskkonnaga. Lühidalt, tekib kommunikatsioon.
    Tagantjärele toimunut analüüsides suudame enamasti osundada mingitele (materiaalsetele või vaimsetele) pidepunktidele, lähtuvalt millest või millele tuginedes me nähtut tajusime, mõtestasime, lõime informatiivse seose keskkonnaga. Neid pidepunkte, teisisõnu meie ja keskkonna interaktsioonis subjektselt konstrueeritud tähendusi (sümboleid) harilikult peetaksegi silmas, kui räägitakse sotsiaalse kommunikatsiooni märkidest.
    Sõltuvus (kommunikeeriva) subjekti ja märgisüsteemi subjeltse konstrueerimise vahel lubab öelda, et märgilisel alusel toimuv sotsiaalne kommunikatsioon pole piiramatult vaba ettearvamatu protsess, vaid ajaloolilselt kujunenud kultuuriruumi (ühiskonna) olemuslike tähendusseoste alusel objektiivselt raamistatud, süsteemselt korrastatud ja säärasena prognoositavalt eesmärgipärane tegevus niivõrd, kui antud kultuuriruum on kvalitatiivselt vorminud tunnetava (kommunikeeriva) subjekti. Ruum, vaadatuna subjekti positsioonilt, pakub huvi ja ärgitab kommunikeeruma peamiselt (subjektse) kohandumise ja (ruumi) kohandamise vaatevinklist.
    Oleks kummaline eeldada, et kommunikeeriv subjekt loob märgisüsteemi, subjektselt mõtestatud informatsioonilise seose ruumiga (või teise subjektiga) n-ö absoluutselt subjektiivses iseolemises. Ühise aluskeele märgisüsteem, loogika ja struktuur on kujunenud kultuuriruumi kui niisuguse arenguprotsessis, dialektid aga vaadeldava ruumi suhteliselt autonoomsetele allsüsteemidele ( subkultuurid , sotsiaalsed kihid ja grupid jne) eriomaste tingimuste kontekstis. Sellepärast sotsiaalses kommunikatsioonis niivõrd, kui see ei välja ühe kultuuriruumi (ühiskonna) piirest, ei saa tekkida põhimõttelist mittemõistmist ka sotsiaalselt asendilt väga erinevate subjektide vahel. Küll aga on siin võimalik ja isegi üsna tavaline n-ö möödarääkimine, mittemõistmine konteksti, vaatenurkade, detailide jms osas.
    Subjektne tegevus ja kommunikatsioon vaadeldava kultuuriruumi sees üldreegline jääb nende tähendusseoste poolt markeeritud raamidesse. Siin tulevad mängu kultuuriruumile samuti eriomased, kuid oluliselt konkreetsemat laadi sümbolid, milliste kaudu ruum ennast n-ö sissepoole permanentselt teadvustab ja kehtestab. Nendeks on väärtused ja normid. Ühelt poolt konkretiseeruvad, teisenevad subjektidele arusaadavasse ’keelde’ fundamentaalsd tähendusseosed, teiselt poolt loob kommunikeeruv subjekt väärtuste ning normide suunaval mõjutusel individualiseeritud märgisüsteemi kommunikatsiooniks teistega , sotsiaalse ruumiga laiemalt.
    Väärtused kui normid kultuurisümbolitena on tuletuslikud selles mõttes, et nad peegeldavad, aktualiseerivad, konkretiseerivad ja individualiseerivad tähendusi kui kultuuriruumi primaarseid sümboleid. Oma põhimõttelises ühtsuses on tähendused, väärtused ja normid erinevad peamiselt selles plaanis, et nad kirjeldavad küll üht ja sama tegelikkust, kuid teevad seda erineva hõlmavusega, erineval konkreetsusastmel ja arinevas vormis.
    Väärtustamise pinnalt, kuid oluliselt konkreetsemas vormis, samas ka funktsionaalselt kitsamalt vahendavad subjektile kultuuriruumi tähendusseoseid normid, normatiivsed mudelid õigest olemisest ja tegutsemise korrast (protseduuridest). Teisalt võime normides näha utreeritud juhiseid, orientiire, mis kindlustavad subjekti õige käitumise ka siis, kui ta mingil põhjusel pole suuteline orienteeruma väärtusmaailma juhtmajakate järgi. Läbi normide võib viia ühiskonna tähendusseoste struktuuri vahetult iseloomustavad sümbolid kõige kiiremini, kõige otsemat teed iga subjektni, ühiskonna iga allosani. Kommunikatsioon normide keeles on efektiivne ja kiiretoimeline, kuivõrd opereeritakse käitumuslikus mõttes valmis lahenditega, mudelitega, milliste loomisele subjektid ei pea kulutama oma vaimuenergiat ja aega. Küll aga on vaja, et nad tunnustaksid normi autoriteeti.
    Ratsionaalse formaliseeritud normatiivse (sümbolite) süsteemina, õige olemise algoritmina pakub õigus subjektile nii orientiire enda positsioneerimiseks sotsiaalses ruumis kui ka valmis käitumisjuhiseid ja suhtluse protseduurilisi reegleid juhtumiteks, kui suhtluse (kommunikatsiooni) mitteformaalsed protseduurid on ammendatud või neid polegi. Kuid kõike seda vaid tingimusel, et õigus ise säilitab orgaanilise seose kultuuri sügavamate kihtistustega ning ei muutu pelgalt tehnilist laadi instrumendiks parasjagu võimu omava ühiskonnakihi või grupi käes. (Vastava pseudoõiguse ohtudest kirjutas Albert Schweitzer).
    Kokkuvõte:
    Õigus nii olemuslikult kui ka vaadatuna lahendatavate ülesannete seisukohalt on midagi oluliselt enamat kui lihtsalt regulatiivne instrument. gelikult on õigus inimese ühiskondliku olemise viis, kultuuri üks kihistusi, sotsiaalne infrastruktuur , mille kontekstis defineeritakse normne olemine, formuleeritakse sellele vastavad käitumuslikud mudelid ehk regulatsiooninormid ja luuakse tingimused nende realiseerumiseks inimeste, sotsiaalsete subjektide praktilises tegevuses.
    Nagu kultuur tervikuna, nii ka õigus osana kultuurist on selgelt ruumiline nähtus, kvalitatiivne tervik. Nimelt säärase terviku tasandilt tuleb määratleda ka tema ülesanne, mis kõige lühemalt öelduna seisneb iseenda, ehk teisisõnu, õigusruumi kujundamises ja pidevas uuendamises . Osana kultuurist kasutab õigus selle ülesande lahendmiseks ära kultuuriruumi vastava arsenali, sealhulgas eriti kommunikatsiooni ja integratsiooni mehhanismi. Samas loob õigus nende mehhanismide raames spetsiifilised, talle eriomased toimimisstruktuurid ja elemendid, millistes konkretiseeruvad tema kitsamad regulatiivsed eesmärgid ning mille abil lahendatakse madalamat järku, vahetult instrumentaalsed ülesanded. Järelikult nii õigusruumi kujundamisel kui ka instrumentaalset laadi regulatiivsete ülesannete lahendamisel saab õigus olla efektiivne vaid orgaanilises seoses kultuuriruumiga, vaadeldava sotsiaalse süsteemina.
    Õiguse intrigeeriv roll
    Sõnal „intrigeeriv” on väga erinevaid rolle: ühtlustamine, ühendamine. Nii tekib samakvaliteediliste osakeste homogeenne mass, mida põhiliselt iseloomustab kvantiteet . Koostoimes võib sündida uus kvaliteet nagu perekond vms. Nii formaalse kui mitteformaalse integreerumise üheks peamiseks kujundavaks teguriks on sotsiaalne kommunikatsioon. Niivõrd aga, kui viimase atribuudina toimib ka õigus, on põhjust otsida seoseid ja mõjutusi õiguse ning ühiskondliku koosluse integreerumise vahel. Vaadates reisigrupi tutvumist võib öelda, et mitteformaalne integratsioon sotsiaalses koosluses ei tähenda mingit välise jõu poolt pealesurutud ühtlustumist, individuaalsuse hävitamist kollektiivi terviklikkuse nimel. Vastupidi, integreerumine hakkab subjektsest enesemääratlemisest koosluses, algseisus ebamäärase massi selginemisest, diferentseerumisest ja struktuurilisest korrastumisest mingite enam või vähem selgepiiriliste identiteetide kujunemise alusel. Järjest liigutakse kõrgema astme subjektsuse poole (mina reisil  meie seltskond reisil  meie bussirahvas). Mida tugevam on seos, seda tugevam on grupp tervikuna.
    Sotsiaalse koosluse formaalne integreerimine oleks illustreeritav vastupidiselt. Individuaalsusest jääb sõjaväes ähmane mälestus. Subjektsuse asemel tuleb massiosakese ühenäolisus, isiksustest saavad elavjõu ühikud, standardsete väeosade koosteelemendid. Sellised ühendused võivad olla väga ebastabiilsed.
    Tegelikkuses esinevad kombinatsioonid. Nii formeerubki elujõuline püsiv sotsiaalne tervik. Sellepärast polegi integratsiooni eri vormide puhul sotsiaalses koosluses ühiskonnas tervikuna õige küsida, missugune neist vormidest on parem, efektiivsem vms. Küsimus on hoopis selles, kuidas integratsiooni eri vorme ühiskondliku olemise eri tasanditel rakendada. Eriti tähtis on see praeguses globaliseerumises. Nii nagu inimene on kutsunud esile muutused ühiskonnas, peab ta leidma võimaluse ka nende muutuste kontrollimiseks. Ta peab olema valmis kohanduma enda poolt esile kutsutud muutustega , juhtima need arengurööbastele, mis viivad uutesse, kuid elujõulisematesse ühiskondliku olemise vormidesse. Instrument selleks on õigus. Üldiselt püütakse käituda ennekõike võimu omava ühiskonnakihi huvides. See pole aga paratamatu. Nimelt globaalsusega kaasneb see, et riigi ülimusliku ainusubjektsuse aeg hakkab läbi saama. Raske, kui mitte päris võimatu on kujutada ette ka mingi globaalse üliriigi tekkimist, mis täiel määral suudaks üle võtta seni rahvusriikidele kuulunud ülesanded ja valitsemismeetodid . Õigusloome tuleks viia sõna otseses mõttes teaduslikule alusele, et saada sotsiaalselt adekvaatne õigus. Globaliseeruvas ühiskonnas, kus rahvuslik-riiklikud kooslused tormiliselt väljuvad tavapäraselt kontrollitavatest piiridest, võib saavutada kvalitatiivselt uuel tasemel kontrolliarengute üle just polüsubjektsuse sihikindla arendamisega, inimeste ühiskondlikus kooselus polüsubjektse eneseregulatsiooni ala otsustava laiendamisega. See tähendab orienteerumist ühiselu tegelike subjektide suhtlustasandile. Regulatsioon koosluse siseselt peaks jääma subjekti enda hooleks.
    õiguse ülesanne anda teada inimestele oodatavast käitumisest. Kui norme ei taheta täita? Viitab kommunikatsioonihäirele. inimesed hakkavad käituma hoopis oma arvamuse järgi, tekib kaks ohtlikku olukorda. anoomia - ühiskond ei ole võimeline liikmeid gruppi siduma. Tekib olukord kus ühiskonnaliikmed ei järgi teadlikult reegleid. Anoomia avaldumise vormideks on kõrge kuritegevuse tase, õigusvälised normid on jäetud kõrvale. Õigusnormid ei täida neid funktsioone milleks nad loodi. Osad õigusliku regulatsiooni vajavad suhted on õiguslikult reguleerimata. probleeme hakatakse lahendama oma äranägemise järgi- omakohtu teke. Varjatud normilooming- mingid grupid töötavad välja enda spetsiaalsed käitumisnormid, sh kuritegelikud grupeeringud. see mis on seaduses, on nende jaoks mõttetu. sellest tulenevalt peaks õiguse ülesandeks olema ka ühiskonna turvalisuse tagamine ja seadusandja peaks pürgima selle poole, et üha efektiivsemaid norme luua.
    Õigusteoorias ollakse üksmeelselt seisukohal, et õigusnormide ülesanne on suunata ja juhtida kodanike ning ametnike käitumist. üldiselt ei asetata enam võrdusmärki õiguse ja juriidiliste normide (kogumi) vahele, õigus ei ammendu juriidilste normide kogumis.
    Õiguslik-relatiivse käsitluse kohaselt on õiguse ülesanne vadavalt selles, et indiviidi õiguste ja kohustuste selge juriidilise määratlemise ja püsistamise kaudu stabiliseerida positsioone ning suhteid ühiskonnas.
    õigus sotsiaalse fenomenina, õige käitumise ratsionaalse mudeline sünnib ja realiseerub ühiskonnaelu praktikas, inimeste igapäevastes valikutes ning otsustes isegi siis kui vastavaid juriidilisi norme polegi või olenemata nendest.
    õiguse funktsioonid väljuvad ilmselgelt indiviidikeskse juriidilise normi (ettekirjutuse) kitsastest raamidest. Õigus on pigem osa olemise kultuurist kui pelgalt juriidilistesse normidesse kirjutatud regulatiivne instrument. Õigus on suunitletud ennekõike ruumilis - struktuurse korrastatuse loomisele ja hoidmisele vaadeldavas sotsiaalses koosluses ning alles selle järel, selle kaudu subjekti käitumise regulatiivsele mõjustamisele.
    Inimeste ühiskondliku kooselu peamine eesmärk on sotsiaalne turvalisus. Laiemas sotsiaalses plaanis on õiguse ülesanne ja eesmärk turvaline ühiselu.
    Sotsiaalne kommunikatsioon- selle kõige üldisem funktsioon on ühiskonna kui süsteemi kohandamine muutuvatele keskkonnatingimustele. Teabevahetus, orienteerumine ühiskondlikus olustikus, enda määratlemine selles.
    Sotsiaalse komm tõhusa atribuudina toimib ka õigusnorm, õigus tervikuna, eeldusel, et ta on välja kasvanud kultuuri tähendusseoste väljast ja peegeldab seda. Õigus peab säilitama seose kultuuri sügavamate kihtidega ning ei tohi muutuda pelgalt tehnilist laadi instrumendiks parasjagu võimu omava ühiskonnakihi või grupi käes.
    Õiguse integreeriv roll- integratsioon on ühendamine, osadest terviku moodustamine. Nii formaalse kui mitteformaalse integreerumise üheks peamiseks kujundavaks teguriks on sotsiaalne kommunikatsioon. Kuna viimase atribuudina toimib ka õigus, on põhjus otsida seoseid ja mõjutusi õiguse ning ühiskondliku koosluse integreerumise vahel.
    Formaalsel alusel integreeritud inimkooslused võivad olla pealtnäha tugevad kuid tegelikult väga haprad ja ebastabiilsed.
    Sotsiaalselt adekvaatse ja selles mõttes õiglase õiguse teostamisel tuleks põhjalikult süüvida ühiskonna olemusse, inimeste ühiselu süsteemse ehituse ja toimimise seaduspärasustesse ning tuletada siit õige olemise viis. lühidalt, õigusloome tuleks viia sõna otseses mõttes ja tõeliselt teaduslikule alusele. Õigus võib olla efektiivne vaid orgaanilises seoses kultuuriruumiga, vaadeldava sotsiaalse süsteemga.
  • Hälbekäitumise bioloogilise seletuse olemus.
    Kuidas defineerida hälbimist?
    1. Läbi normaalsuse e normidest kinnipidamise. Norm muutub oluliseks vaid siis, kui seda kontrollitakse. Positiivsed sanktsioonid on tõhusamad kui negatiivsed. Tarvis on ka normide sisemist omaksvõttu, selgeksõppimist ja heakskiitu. Just käitumisnormide omaksvõtt on inimese sotsialiseerumise , tema ühiskonnaga sügavama liitumise alus.
    Samas rikutakse iga päev norme. Kust aga on piir? Kas hälbivat käitumist on siis võimalik määratleda käitumisviisi põhjal, lihtsalt loetledes need viisid, mis on hälbivad? Hälbiv käitumine on siiski seotud olukorraga.
    Hälbivust võib vaadata vähemusena, statistilise hälbivusena. Samas on protsentuaalsete piiride määramine keeruline.
    Kas homoseksuaalsus on hälve? Kas homoseksuaalsust peaks defineerima oma tunde või inimese käitumise põhjal? Keskmiselt 37% meestest on meestega orgasmi saavutanud. Seega kui kõik nad oleksid homoseksualistid, siis kas nad oleksid hälbivad? Samas ollakse sellega tihti n-ö sundolukordades (nt vanglad ). On kolmaski alternatiiv – biseksuaalid. Samas on ka ajalooline suhtumine olnud erinev.
    2. Läbi kultuuri - kultuuriliste erinevustega seoses. Nt inuiitidel on kaks hälbiva käitumise vormi: eraviisilised väärad teod ja avalikud kuriteod. Erinevus sõltub ohu astmest kogukonna ellujäämise seisukohalt. Inuiidid lepivad abieluväliste suhetega. Need suhted on n-ö normaalsed vaid juhul, kui „oma naist laenutanud” mees sellega lepib . Teisel juhul on isiklikku laadi hälbiva suhtega. Solvatud mehel on naise võrgutaja õigus isegi tappa. Kättemaksuõigusega on aga seotud oluline tingimus – nimelt on tapja kohustatud hoolitsema ohvri lese ja laste eest. Inuiitide kogukonnas tuleb ebaõiglus avalikuks vaid siis, kui see ohustab kogukonna kui terviku eksistentsi. Nt kui keegi põhjustab oma tegevusega näljahäda, siis loetakse seda sama raskeks kuriteoks, nagu tapmist lääne kultuuris. Inuiidid peavad toiduvarude kogumist üle isikliku vajaduse varguseks. Eriti tähtis on see toidunappuse ajal. Kui võetakse teisele kuuluv, arvab ühiskond, et küllap oli seda vaja ja see tagastatakse hiljem.
    Hälbekäitumise peamised põhjused
    • Tuleneb inimesest endast ( isikuga seotud põhjused – somaatilised , psüühilised)
    • Tuleneb ühiskonnast
    Hälbeid võib liigitada heaks ja halvaks.
    Normist kõrvale kalduv käitumine. Kus on hälbekäitumise juured? Kaks põhilist varianti . Kaks põhimõttelist seisukohta- hälbekäitumine tuleb isikust iseendast (somaatilised ja psühholoogilised). teiseks võib olla põhjustatud ühiskonnast.
    somaatiline- Lombroso - spetsiaalne kuritegelik tüüp. See sünnib kaasa, ise ei saa midagi parata. Varem või hiljem paneb ta toime kuriteo. Teiste jaoks on hea see, et ta on väliste tunnuste järgi ära tuntav. kuidas Lombroso neile järeldustele jõudis? Töötas vanglas - vanglaarst ja psühhiaater. Uuris vangide välimust ja pani välimuse kokku kuriteoga. nt tapjatel on niisugused asjaolud. Viis läbi ka lahanguid. Järeldus- selliste inimeste kuritegelikkust aitaks vähendada geneetilise koodi muutmine. Kritiseerijad- kui otsustaks inimese välimus järgi, tuleks suur osa elanikkonnast varakult üles puua.
    Üks eelnenud suund. Esindajaks üks pastor Saksamaalt. Füsiognoomika 18.saj. Tuumaks see, et inimese välimus annab kindlat teavet tema moraalse pale , mõttemaailma kohtaja füsiognoomika on välja arenenud looma füsiognoomikast 16, 17.sajand. Leiti, et iga inimese nägu/keha meenutab mõnd looma või lindu . kui inimene pihitoolist lahkus, pani ta kirja tema portreed ja patud. Neid sai hiljem võrrelda.
    Teine grupp teadlasi hakkas vaatlema inimese psüühikat. Freud , Jung , Tarde, Pareto. Kuulsaimaks Freud, kelle õpilane oli Jung. Inimene peab pidevalt võitlema metsikute tungidega. Tõi sisse termini süütundega kurjategijad. inimesed kes soovivad saada tabatub ja vanglakaristus võiks lahendada probleemi. Saab aru sellest, et tegu on normivastane, aga tunneb, et ei ole võimeline ennast distsiplineerima. Ka Jung on seda meelt , et alateadvuses on olemas selline lüli e arhetüüp, mida ta nimetas ”varjuks”. See võib olla tõukejõuks kuritegevusele .
    Kokkuvõte- Hälbekäitumise tuumvõib peituda kehas või ajus.
    Vanimad teadaolevad hälbekäitumise teoreetilised arutlused kuuluvad Aristotelesele ja Platonile , kes olid veendunud, et inimese välimus on see, mis lubab meil teha järeldusi tema iseloomu ja isiksuse omaduste kohta. Näiteks Aristoteles (384-322 e.m.a) tõi välja järgmised seisukohad – inimene, kelle käed ulatuvad põlvedeni, on julge jne. Pani aluse ka nn loomafüsiognoomikale, mille põhituum on selles, et iga inimene meenutab välimuselt mõnda looma või lindu ja kui me tõmbame paralleele selle looma käitumisega, siis saame ka inimese iseloomu kohta midagi öelda. Näiteks terav koerakoon näitab koleerilist temperamenti jne. loomafüsiognoomika hakkas edasi arenema ja 18. sajandil tekkis füsiognoomika, mille rajajaks peetakse sakslasest pastorit Lavater´i – leidis, et sarnaste pattudega inimestel on sarnased näojooned.
  • Somaatiline käsitlus. (C. Lombroso)
    Darwini evolutsiooniteooriatest ja eugeenikute liikumisest arenesid välja paljud hälbelisuse uuringud, nt 19. sajandil frenoloogia , mis lähtus kolju kujust .
    Itaalia sõjaväearst Cesare Lombroso arvas näiteks, et hälvikud on inimese evolutsiooni varasemate vormide geneetilised tagasilöögid. Ta arvas, et just geenid on ainus puhtinimlik jõud, mille mõjus ei ole alust kahelda ja just geenid aitavad tema arvates saada selgust inimeste käitumisvariantide suhtes. Ta eristas inimese füüsilise väljanägemise põhjal kaks hälvikute põhitüüpi:
    Hullud erinesid tavainimestest füüsiliselt, samas kui kriminoloidsetel oli seesmine suundumus kuritegelikuks käitumiseks.
    Sheldon:
    • endomorfsed – paksud, maniakaalsed, depressiivsed, alkohoolikud
    • ektomorfsed – peened, skisofreenilised
    • mesomorfsed – musklis , maniakaal-depressiivses psühhoosis, alkoholismis ja kuritegevuses

    Füsiognoomika (18 s – La Perie) – inimese välimus annab kindlat teavet tema moraalse pale, mõttemaailma kohta.
    Kolmel kehatüübil põhinev teooria on andnud vastuolulisi tulemusi. Nt teatas Hooton, et kriminaalsed on üldiselt kühmus inimesed, Sheldon aga, et atleetlikud inimesed.
    Praegu: on selgunud, et vanglates ja vaimuhaiglates on suhteliselt rohkem XYY kromosoomimustriga mehi.
    19. sajandiks arenes välja hälbekäitumise bioloogiline seletus, mille üks tuntumaid esindajaid on Lombroso, kelle teooria märksõnaks on geenid. Pakkus välja kuritegeliku tüübi mõiste – on olemas sünnipärased kurjategijad (kui inimese geenides on kuritegelik alge olemas, siis ta oma elu jooksul selle kuriteo ka sooritab; inimest saab päästa vaid see, kui suudetaks geneetilist koodi muuta). Kuritegelik tüüp on äratuntav tema välimuse vaatlemise teel. Kurjategijatel on kolju kuju erinev õiguskuulekate inimeste kujust ja nende aju omab teistsugust struktuuri.
    Ameeriklane Sheldon on võtnud aluseks Lombroso käsitluse ja rõhub inimese kehaehituse ja tema käitumisvariantide võimalikele kooskõladele. Deviantsusele kalduvad sagedamini saledad ja sitked inimesed
  • Psühholoogiline käsitlus.
    PSÜÜHIKA ROLL INIMKÄITUMISES
    G. TARDE (1843- 1904 )
    Sel ajal tekkis sotsiaalpsühholoogiline koolkond. leidis, et uurides ühiskonnateadusi, ei saa mööda minna psühholoogiast. Sotsioloogia on kollektiivne psühholoogia, ajudevaheline sotsioloogia. Ühiskonnateadused ja nende uurimine on võimalik sellepärast, et ühe inimese teadvuses sisalduvad elemendid, mida ta on võimeline edasi andam teistele ühiskonnaliikmetele. Inimeste suhtlemise teeb võimalikuks see, et nad matkivad üksteist, see toimub sugestsiooni ehk sisendamise kaudu, mida ta nimetas psühholoogiliseks nakatumiseks. Sotsioloogias on võimalik tegeleda ainult korduvate nähtustega. Peamised protsessid:
    • Kordamine kui imiteerimine; matkimise seadused – liikumine seestpoolt väljapoole, liikumine kõrgematelt vormidelt madalamatele – kõigepealt tegeletakse enda ideedega; kõrgemalt madalamale – kultuuri elemendid on pärit kõrgematel positsioonidel olevatelt isikutelt või paremini arenenud ühiskondadest.
    • Opositsioon – väline ja sisemine
    • Kohanemine e adapteerumine – leiutiste näitel

    CARL GUSTAV JUNG (1875-1961)
    • Sigmund Freudi õpilane. Freud tõstis esile alateadvust ja seksuaalsust. Inimene on kogu aeg mures seksuaalsete vajaduste rahuldamisega seoses.
    • Teadvuse sügavam kiht – kollektiivne alateadvus, mille sisu moodustuvad arhetüübid – formaalsed struktuurid , millel on võime teadvusesse sattunult esile kutsuda kujutlusi. Alateadvuslikud skeemid , mis akumuleerivad eelmiste põlvkondade kogemust. Ei ole kujutlused”
    Arhetüübid on:
    • Ise – kõige olulisem arhetüüp. Ise on selline arhetüüp, mille ülesandeks on tasakaalustada kõiki teisi arhetüüpe. Ise on nähtus, mis ajus küpseb alles neljakümnendates eluaastates. Siis on ise võimelisem olema tasakaalustaja (kogemused on olemas).
    • Anima (naine mehes) – naiste ja meeste vahel on teatud sarnaseid jooni (mõttemaailmad), kuid samas erineb naise ja mehe mõtlemine totaalselt teineteisest. Anima viitab sellele, et igas mehes on natuke naist. See on kultuuriline fenomen. Anima on vajalik, et erinevatesse sugukondadesse kuuluvad inimesed saaksid suhelda. See võimaldab aru saada nt naisterahva kapriisidest.
    • Animus (mees naises ) – mees naises.
    • Vari – koondab selle, mis pärineb loomariigist, ürgajast – lööb välja nt afektiseisundis.
    • Persona e mask – kahe vastandliku jõu tagajärjel – kollektiivse alateadvuse poolt esitatud nõuded indiviididele & sotsiaalne surve, mis ei võimalda arhetüüpidel vabalt realiseeruda. See on akumulaseeritud sotsiaalne roll, mida võetakse teistega suheldes.
    • Personaalne teadvus – ego – ülesandeks on individuaalse ja kollektiivse alateadvuse tasakaalustamine , samuti anima ja animuse tasakaalustamine.
    Psüühika funktsioonid:
    • Mõtlemine (ratsionaalne)
    • Tundmine (irratsionaalne)
    • Haistmine (ratsionaalne)
    • Intuitsioon (irratsionaalne)
    Üks domineerib, kuid kui see muutub liiga domineerivaks, hakkavad ilmnema psüühilised häired, mis kutsuvad esile ka tema hälbivat käitumist. Nii juhtub ka siis, kui mingi arhetüüp hakkab liigselt domineerima (eriti vari).
    Isiksuse areng toimub arhetüüpide integreerumisel teadvusse. Arhetüüp on sotsiaalselt suunatav, tema tungimine teadvusesse on aga paratamatu.
    VILFREDO PARETO (1842-1923)
    • Inimkäitumise uurimiseks on sobilik loogilis-eksperimentaalne meetod (nähtused (faktid)  seadused  faktid). Mistahes nähtused kutsuvad esile nende seaduspärasuste tunnetamise ja kui need seaduspärasused on juba avastatud, siis tuleb nendelt seadustelt tagasi liikuda faktide enda juurde, et kontrollida, kas need seadused on ikka veel kehtivad.
    • Inimkäitumine jaguneb loogiliseks ja mitteloogiliseks. Et anda hinnangut sellele, kas ta on loogiline või ei, tuleb lähtuda sellest, kas need meetodid, mida inimene on valinud oma eesmärkide realiseerimiseks, on ikka kohased sellele eesmärgile. Järelduse teeb Pareto kriitilise : valdavalt on käitumine mitteloogiline.
    Loogilist käitumist on võimalik täheldada kolmes sfääris (teatud kahtlustega sedagi ):
    • Majandus – ainsana kindlalt loogiline.
    • Teadus – üldiselt loogiline, kuid samas nt teoloogid räägivad mingist olendist, keda pole keegi näinud.
    • Poliitika – selleks, et inimene üritaks mitteloogilist käitumist paremana näidata, on võimalus enda verbaalne tõestamine. Näiteks tuuakse poliitikud . Seega võib ka poliitika panna loogilisuse osas küsimärgi alla.
    Põhikategooriad, mille järgi Pareto loogikat lahti seletab:
    • Residum (jääk) – määrab ära inimese mitteloogilise käitumise koos derivatsioonidega.
    • Derivatsioon ( tuletis ) – loogilisuse kate mitteloogilisele käitumisele.
    Jääkide klassid :
    • Kombinatsioonide instinkt – tung otsida uusi lahendusi, manipuleerida. See on osavus . Need, kellel see klass domineerib, on emarebased.
    • Agregaatide püsivus (kogumi säilivus) – ei taha muutusi. Poliitikas isalõvid ja emarebased tasakaalustavad teineteist. Eliitide ringluses ütleb ta, et üleminekuperioodidel domineerivad poliitikas ja ühiskonnas emarebase tüüpi isikud, aga kui ühiskond stabiliseerub, on isalõvide periood.
    • Vajadus väljendada tundeid – käitumine tunnete väljendamiseks.
    • Ühiskonnaga seotud jäägid ( sotsiaalsus ) – poolehoid mingile kollektiivile, eneseohverdamise vajadus, kaastunne , haletsus. Teatud määral on see hea ja normipärane. Siia kuuluvad ka sotsiaalse hierarhiaga seotud suhted (nt ülemus ja alluv).
    • Indiviidi ja tema sõltuvuste integratsioon – pahed, mis elu juurde kuuluvad ja võivad ka mürgitada. Sõltuvus on normaalne, sest ta on juurdunud.
    • Seksuaaljääk – pakub psühholoogidele huvi, kui lisanduvad psüühilised, teadvusega seotud momendid .
    Dervatsioonide klassifikatsioon :
    • Autoriteet (ema-laps) – peab tegema midagi, sest midagi „on nii”.
    • Tavad, traditsioonid (üliautoriteed; isa, vanaisa) – kõrgema autoriteedi appi võtmine.
    • Fiktiivsed isikud, olendid – jumalaga hirmutamine vms.
    • Verbaalne tõestamine – nt ühe ja sama mõtte pidev korrutamine; müstiliste terminite kasutamine, nt euronõue.

    Usutakse, et hälbiv käitumine tuleneb mingist moraalsest või vaimsest kriisist. 19. sajandiks olid arstid ja reformaatorid hakanud teatud tüüpi inimesi nimetama moraalseteks imbetsillideks – sotsiaalsete normide rikkujad, kelle mõistus ja intellekt on normaalsel tasemel. Vaimset tervist propageeriva liikumise kasvuga 19. sajandil hakati sellist terminoloogiat pidama liigselt ebateaduslikuks ja selle asemele loodi sellised kategooriad nagu psühhopaat ja sotsiopaat, hiljuti aga hakati kasutama antisotsiaalse isiksuse mõistet. Antisotsiaalse isiksuse kontseptsioon on eriti sobilik seetõttu, et ta liidab bioloogilised ja psühholoogilised teooriad.
    Antisotsiaalne isiksus ei ole ainus vaimne seisund, mille kohta arvatakse, et see kutsub esile normidest hälbivat käitumist. Viimased psühholoogilised vaatekohad rõhutavad lapsepõlvekogemuste tähtsust, millest tulenevad nt ego ebaterve kujunemine või ebatäiuslik võime oma tegusid kontrollida. Kuigi enamik meist on saanud lapsepõlves negatiivseid kogemusi, ei saa meist täiskasvanutena täisverelisi hälbinuid. On tõenäoline, et inimesed, kes sooritavad hälbelisi tegusid, on omandanud elu jooksul käitumisviisi, mis erineb keskklassi normidest. Hälbelisuse individualistlikud teooriad rõhutavad hoopis selliseid sotsiaalseid faktoreid nagu ebavõrdsus, võimetus määrata sobilikku käitumist.
    S. Freud – „süütundega kurjategijad” – inimesed, kes soovivad, et nad tabatakse ja et neid karistatakse, sest nad tunnevad end süüdlasena oma „normi eiramise soovi” pärast ja nad on veendunud, et vanglakaristus suudaks neid mingil määral ihast võõrutada.
    Ka vaimuhaigust on aegade jooksul peetud hälbivaks. See aga ei anna alati tõepärasemaid tulemus, kui sellise käitumise igapäevane määratlus. Ollakse seotud kultuuri ja ajajärguga. Nt NSVL -s pandi diagnoosiks mõnikord varjatud skisofreenia . Kui hälbiva käitumise klassifikatsioon ja diagnostika ei olnud veel välja kujunenud, sobis hullumeelse kategooria pea iga hälvikkäitumise ilmingu puhul. Soome külahullu institutsioon on selles mõttes hea näide. Tagantjärele asja uurides võib soome külahullude seast leida igasuguseid.
    Lisaks inimese välisele pildile on inimesel ja psühholoogiline pool – oluline on selline, milline on inimese iseloom. Psüühikast oleneb inimese käitumine – Leonhard . Kui on tegemist aktsentueeritud isiksustega, siis on selge, et see isik arvatavasti valib deviantse käitumismudeli oma eesmärkide realiseerimiseks.
    Hälbe käitumise psühholoogiline seletus. Siia alla võib panna Litško, Leonhardi, Freud.
    Freudi arvates deviantne käitumine seotud psüühiliste häiretega. Süütundega kurjategijad kelle probleemiks see et nende psüühikast tulenevate häirete tõttu ei ole nad võimelised endast võitu saama, ja panevad paratamatult toime järjest uusi õigusrikkumisi, ise saavad aru et valesti käituvad. Saavad aru et pääsetee olemas, selleks oleks see kui nad tabataks, seeläbi nad saaks lunastada õvastased teod ja võiksid ise enda üle uhkemad olla. Libido - seksuaaltung. Inim tavaline loom kes väga hea meelega oma seksuaaltungi pidevalt rahuldaks. Probleem selle asja juures see et ta on sotsiaalne loom, on ühiskonnas täita erinevaid ül ja toimib sotsiaalne kontroll ja see ei lase inimesel oma libidot vabalt realiseerida, sellest tekivad inim psüühikas tugevad pinged mis peavad kuidagimoodi laabuma. Kuna inim peab oma libido jätma unarusse , võib tema käitumine selle kompenseerimiseks liikuma kahte erinevasse suunda: kas ühiskonnale tulutoovaid tegevusi või ühiskonnale ohtlike tegude sooritamine .
  • Aktsentueeritud isiksus. Aktsentueeritud iseloom.
    See pole patoloogia .
    Aktsentueeritud isiksuse mõiste tõi psühhiaatriasse saksa psühhiaater K. Leonhard (1964), kes nimetas nõnda normaalseid inimesi, kelle mõned isikupäraomadused väljenduvad rõhutatult. See mõiste on aluseks ka A. Litško käsitlusele noorukite aktsentueeritud iseloomust. Selle all mõeldakse kõrvalekaldeid isiksuse arengus, eriti tunde- ja tahteelus , millega kaasnevad käitumishäired. Kõrvalekalde iseloom ei vasta aga psühhopaatia kolmele tunnusele: kõikehaaravus, suhteline muutmatus ja sotsiaalse kohanemise häiritus. Esineb kohanemisraskusi. Aktsentueeritud iseloomujooned avalduvad olukordades, mis mõjutavad kõige väiksema vastupanu punkti. K. Leonhardi meelest on aktsentueeritud isiksused üle poole rahvast (arenenud maades).
    Litško: aktsenteeritud iseloom on täpsem mõiste, sest isiksus on väga lai ja sisaldab ka intellekti. Võimeid, maailmavaadet jne. Isiksuse aluseks on iseloom, mis kujuneb noorukieas, samas kui isiksus areneb välja täiskasvanueas.
    A. Litško konsitutsionaalsete psühhopaatide ja aktsentueeritud iseloomutüüpide liigitus, mis on määratud noorukitele ja sisaldab nii konstitutsionaalse psühhopaatia kui aktsentueeritud iseloomutüüpe:
    • Hüsteroidne
    Minakesksus, tähelepanuvajadus, teatraalsus. Välditakse tõsiseid õigusrikkumisi. Ajend on soov mitte töötada / õppida. Sagedamini varastavad, petavad . Tihti matkivad enesetappe. Nad on grupiliidrid. Sugukihk pole intensiivne. Nad valetavad tihti. Nad suudavad säilitada enesekindlust. Jooni tekitavad liigne hoolitsus ja hellitamine. Suhtlemisel tuleb lähtuda minakesksusest ja nõudlikkusest. Tuleb näidata, et neid on läbi nähtud. Neil tuleb õppida eristama vajalikku meeldivast. Ei tohi unutada nende tundlikkust üksinduse ja tähelepandamatuse suhtes. Noorukite hulgas esineb 2-3%-l.
    • Psühhasteeniline
    Nad on otsustusvõimetud, kalduvad eneseanalüüsile ja viljatutele targutustele. Mõnikord ilmnevad juba lapsepõlves argus , kohmakus, pimedusehirm jne. Liiga varajaselt arenevad intellektuaalsed huvid. Kriitiline periood on noor kooliiga – puudub iseseisvus . Noorukid on mures tuleviku pärast. Kaitseks ootamatuste eest tekib kombetalitussüsteem või täpsus, mis rajaneb arvamuse, et kui kõike ette näha, ei saa midagi halba juhtuda. Otsustusprotsess on raske, kuid täide viiakse kiiresti. Füüsiline areng jätab soovida , kuid sageli on hästi arenenud jalad. Seksuaalne areng edestab füüsilist, võib esineda intensiivne onanism, mis on sageli uute enesesüüdistuste ja sümboolsete keeldude aluseks. Kuritegelikkus ja alkoholism pole omased . Aktsentueeritus tekib olukordades, kus on vaja hoolitseda. Samuti soodustab seda liigne nõudlikkus edukuse suhtes.
    • Hüpertüümne
    Lapsena püsimatu, distsiplineerimatu, lärmakas, kamandav. Noorukina rõõmsad, ei talu piiri lubatu ja keelatu vahel, üksindust, liidrivaistuga, riskialtid. Joovad tihti. Tihti jätavad töö lõpetamata. Optimistid, kuid adekvaatse enesehinnanguga. Seksuaaltung avaldub varakult. Väldivad täiskasvanute eestkostet  tülid. Distsiplineerimisel tuleb olla heatahtlik , kuid ei tohi laskuda nende tasemele , sest hüpertüümid toetuvad meelsasti endast kogenumale kui endaga võrdsele. Litško: 10% psühhopaate, 13% aktsentueeritud noorukeid. Kokku 8% meestest ja 3% naistest.
    • Tsükloidne
    Lapsena tavalised , noorukina tsükliliselt loiud, raskustes, seltskond kaotab võlu jne. Ebameeldivusi elavad läbi raskelt , märkustele reageerivad jõhkralt ja langevad ahastusse. Enesehinnang on vahelduv. Nõrk punkt on elumuutus. Meeleolu tõusul tarbitakse alkoholi. Tõusu ajal käituda kui hüpertüümidega, languse ajal teisiti. Tuleks selgitada iseloomu olemust – pärast langust tuleb tõus. Tsükloidset on noortes 2-5%.
    • Labiilne
    Tihti haiged, muutliku meeleoluga. Sellest sõltuvad töövõime, isu jne. Kiindutakse kauaks, kaotusi elatakse läbi raskelt. Tuju langedes vajatakse üksindust. Liidrid ei ole. Seksuaalne aktiivsus on madal, piirdudes tihti flirdiga. Võivad kanduda ajutisse homoseksualismi, kuid seksuaalliialdusi väldivad. Enesehinnang on objektiivne. Võidakse noorem välja näha. Nõrk koht on tõrjumine tundeelamuslikult oluliste inimeste poolt, lähedaste kaotus jne. Labiilsed vajavad südamlikkust. Esineb palju.
    • Epileptoidne tüüp
    Iseloomustavad meeleoluhäired, tundepuhangud, aga ka loidus, raskepärasus. Seda tasakaalsutatakse korraarmastusega. Seksuaaltung on tugev, käituvad masohhistlikult (hasartmängud, kanged sigaretid). Enesehinnang on ühekülgne, peetakse end tegelikkusest kohanevamateks. Ühiskonnavaenulik käitumine avaldub vägivallaaktides, prostitutsioonis. Jooned kujunevad välja julma ja hoolimatu kasvatuse tingimustes. Intiimsuhteid iseloomustab armukadedus , on kalduvus seksuaalliialdustele. Alkoholist eelistatakse kangeid jooke , alkoholitarve tekib kiiresti. Juuakse tihti mälukaotuseni ja nii muututakse agressiivseks. Narkootikume ei kasutata. On salakavalad; enesetapukatseid panevad toime harva. Neil on sügav uni, armastavad hästi süüa. Düstroofiaga võib kaasneda püromaania. Meeldib materiaalsus, spordis jõud. Nad kohanevad kergesti  aktivistid  omakasupüüdlikkus, julmus alluvate suhtes.
    Kontakti otsimine – düstroofias pole kontaktsed. Vaja pehmet tooni, arvestades huvi tervise vastu, tähenärijalikkust, samuti kõrgenenud materiaalset huvitatust. Tuleb korrigeerida nende suhet ümbritsevaga. Töötempo on aeglane. Esineb palju (11%).
    Lapsena arad ja kartlikud, kiinduvad kergesti. Õppimises on püüdlikud. Raskused algavad hilises murdeeas. Avaldub tundlikkus, kaua sõltutakse vanematest . Ollakse kohusetundlikud, kõrgete moraalsete eelistustega. Alaväärsustunne väljendub hüperkompensatsiooniks, seega tihti ollakse ühiskondlikel ametikohtadel. Huvid on siirad või kontrastsed. Esimesed on intellektuaal- esteetilised , teised kehalis -manuaalset laadi. Enesetapust mõeldakse tihti, kuid katsetatakse harva, kuid mitte demonstratiivselt. Ei kalduta kuritegelikkusele, alkoholismi, suitsetamisele. Enesehinnang on objektiivne, ei valeta ega teeskle. Vihkavad alusetut süüdistamist. Võivad esineda foobianeuroosid, masendus, skisofreenia. Nendega on raske kontakti leida, kuid kinnisus on näiline. Tuleks proovida sisendada, et nad on teistele vajalikud.
    Vaoshoitud, suletud. Noorukina on nad külmad, allaheitlikud, põikpäised, häbelikud, taktitud, aga ka kergemeelsete tegudega. Teistega ei suudeta kontakti leida. Skisoidne nooruk võib taluda ranget režiimi, suuri ebamugavusi , kuid reageerib tormiliselt katsele tungida tema sisemaailma. Seksuaalne aktiivsus on ümbritsevatele vähemärgatav, kuid fantaasiad on rikkad. Üksi olles võivad nad sooritada seksuaalsel pinnal mitmeid üleastumisi, nt ekshibitsionism, lasteealiste rikkumine jne. Alkoholi võidakse kasutada kommunikatiivse dopinguna. Grupi nimel saadetakse mõnikord korda raskeid üleastumisi. Ei tee enesetapukatseid. Kuritegelikus käitumises eelistavad seda, mis on n-ö rohkem oskusi nõudev. Vastuhakk vabaduse piiramisele võib aga avalduda sotsiaalsete normide täieliku eiramisena. Huvid on püsivad ja tavatud, esteetilised või intellektuaalsed. Alkoholisõltuvus on harv. Suheldes tuleb leida võti nende ebaharilike käitumisviiside juurde. Kontaktileidmine on raske. Esineb palju.
    • Püsimatu (Leonhard: ebastabiilne)
    Sõnakuulmatu, püsimatu, kardavad karistusi ja alluvad teistele lastele. Noorukieas huligaanitsetakse ja juuakse. Lähedastesse nad ei kiindu. Nad ei saa liidriks , jäävad tihti süüdlaseks grupiviisilistes kuritegudes. Seksuaaltung pole tugev, kuid varajane. Romantika on tundmatu. Suitsetama hakkavad lapsena. Meeldib vaheldusrikkus. Otsitakse järjest eredamaid muljeid ( sigaret  narko). Elavad täiesti olevikus . Kuritegelik käitumine on tihe.
    Nende väiksema vastupanu punkt on järelevalvetus. Sellised noorukid vajavad ranget režiimi, neid on raske veenda, kuid kerge sundida .
    • Konformne
    Nad muganevad kiiresti ja on väga ebakriitilised. Nii ei suudeta mõjudele vastu seista. Kiindutakse väga oma kohale eakaaslaste grupis. Vastuolud tekitavad traumasid. Puudub algatusvõime  kerge kaasa tõmmata grupiviisilistesse rikkumistesse.
    • Astenoneurootiline
    Ärritub kergesti, ka väsib kergesti ja võib olla hüpohondrik. Väsitakse vaimse töö tingimustes. Ärrituvus ilmneb ootamatutes erutuspursetes, mis asenduvad pisarate ja kahetsusega. Jälgitakse hoolikalt tervist, kahtlustades tihti südamehaigusi. Sageli ilmnevad lapseeas neuropaatia tunnused – halb uni ja isu, kogelemine jne. Teistel juhtudel ilmnevad tunnused nooruses. Käitumishäired pole omased. Vahel on vähemotiveeritud ärritussööstud. Otsitakse seltskonda, kuid väsitakse sellest kiiresti, tõmbudes üksindusse või lähedase sõbra juurde. Vajatakse tuge ja juhtimist. Tuleb võita usaldus ja selgitada haigusnähtusid. Tuleks õpetada enesekasvatusmeetodeid.
    Karl Leonhard- psühhiaater
    Aksentueeritud isiksus- normaalsed inimesed, kelle mõned isikupäraomadused väljenduvad rõhutatult. nendel iseloomujoontel on suund areneda patoloogiliseks.
    Aksentueeritud iseloom- kõrvalekalded isiksuse arengus, eriti tunde-ja tahteelus, millega kaasnevad käitumishäired.
    Aksentueeritud iseloomujooned jäävad enamasti varjatuks ja avalduvad olukordades, mis mõjutavad kõige väiksema vastupanu punkti. iseloomu aksentueeritus jääb normi ja patoloogia piirile. see on normi äärmuslik variant, mille puhul iseloomu üksikud jooned on ülemäära väljendunud. K.Leonhardi arvates moodustavad aksentueeritud isiksused arenenud maades üle poole rahvast.
    tavaliselt ei sega selline iseloomu muutus kohanemist ümbruskonnaga üldse või on sellised häired mõõdukad.
    Erinevad tüübid. vt paljundust.
    Aktsentueeritus ei ole patoloogia! isik ei ole päris terve, kuid ka mitte vaimuhaige. normaalsed inimesed kes teatud asjaoludel kaotavad tasakaalu.
    A iseloom- nt inimesel puudub kaastundevõime. nt psühhopaadid, kelle käitumine igapäevaelus ei pruugi erineda, ka nartsissistid. Ülisuur enesearmastus , teiste enda tahtele allutamine, kaastunde puudumine, tahe teisi alandada.
    Mis on norm ja mis hälve ning mis sorti hälbeid on olemas? skaala keskel normaalne käitumine. Kahesugused hälbed- positiivsed ja negatiivsed.
    Negatiivne-ühiskonda kahjustav käitumine- mida kaugemale normist liigutakse seda hullemaks teod lähevad. Nt väärteod, kuriteod, alkoholism, narkomaania , retsidiivne kuritegevus.
  • Vaimuhaigus kui sotsiaalne protsess.
    Sotsiolooge huvitab peamiselt vaimuhaiguse tekkimisega seotud faktorite hulk ja protsessid, millega inimene tunnistatakse vaimuhaigeks. Sotsioloogile on vaimuhaigus residuaalne e jääkhälve.
    Szasz – suur osa vaimuhaigusi on sümptomite kogumid, mitte tegelikud haigused. Vaimuhaiguse kontseptsiooni määratlemise katsed on määratud läbikukkumisele, kuna puudub üldiselt aktsepteeritud arusaam sellest, mis on haigus. Szaszi on öelnud, et psühhiaater ei ravi vaimu selliselt, nagu arst ravib keha. Pigem lihtsalt tegeletakse. Tähtis on sotsiaalne kontekst. Kuidas juhtub, et teatud käitumine sildistatakse vaimuhaiguseks? Arusaadavalt võivad inimesed näha, kuulda vms asju sõltuvalt geenidest perekonnast, stressist vms. Kui inimese käitumine muutub segavaks ja ühiskonnale ohtlikuks, sildistatakse inimene lihtsalt hulluks.
    E. Goffman – toimub muutus patsiendi mina-käsitluses ja patsient määratleb ennast vaimuhaigena esmalt ning alles seejärel määratlevad teised inimesed teda nii. Otsustavat rolli mängivad karjäärijuhused – sotsiaalsed faktorid, mis määravad inimese tuleviku sellega, et avavad ja sulevad võimalusi. Lisaks on vajalik kindel agentide ring, et määratleda kedagi vaimuhaigena. Sellesse agentide ringi kuuluvad nii informaalsed sotsiaalse kontrolli agendid (sõbrad, perekond, naabrid ) kui ka formaalsed sotsiaalse kontrolli agendid (politsei, arstid). Formaalseid sotsiaalse kontrolli agente nimetatakse mõnikord ka väravavahtideks, kuna nad funktsioneerivad valvuritena, lubades inimesi ravile ja paigutades silte, mis võivad muutuda siltide kandjate peremees -staatusteks.
    Kui inimene on kord hospidaliseeritud, hakkavad mõjuma uued jõud. Töötajad ju eiravad privaatsust, austusväärse minapildi säilitamist. Selle asemel püütakse paluda patsientidel aktsepteerida haigust. Sellele käitumisele reageerivad patsiendid erinevalt, kuid privaatsus kaob. Konstrueeritakse uus „mina”.
    Vaimuhaige sildi maharaputamine on raske, sest on palju stereotüüpe. Vaimuhaigest saab selle inimese peremeesstaatus ja teised hakkavad ootama temalt käitumist, mida oodatakse igalt vaimuhaigelt.
    Kuigi siinkohal kirjeldatud vaimuhaigla on muutumas minevikuinstitutsiooniks, jätkub sildistamine ja nende stigmatiseerimine. USA-s on endistele vaimuhaigetele loodud isegi spetsiaalsed elukohad, mis on olemuselt vaimuhaiglate väikesed koopiad. Nendesse ei investeerita aga piisavalt.
    Vaimuhaige poolt sooritatud kuriteod on vabandatavad? Ebaõiglus?Ka vaimuhaigus on sotsiaalne nähtus. Mõned käitumisvormid on läbi aegade olnud vaimuhaiguse tunnused. Inimene tunnistatakse kehtetuks. Mis edasi saab? Inimene oli 2 kuud ravil psühhiaatriahaiglas, toob tööle tõendi, saadakse teada kus ravil oli ja toimub stigmatiseerimine e märgistamine. Tema käitumist kardetakse. Tekib tagasilöök ja selle sildistamise tagajärjel ei suuda inimene enam psüühiliselt piisavalt tugevaks muutuda. See võib inimese tõesti süüdimatute tegudeni viia.
    Vaimuhaigust on aegade jooksul peetud häbivaks käitumiseks. Hälbivusele või hälbivale käitumisele on võimatu leida täpset määratlust. Normidest kõrvale kaldumine on kokkuleppeline asi, oleneb sellest mida kindel ühiskond peab normaalseks ja mida hälbivaks. See mida eile peeti “pühaks” võib täna olla “hukkamõistetav”. Kui hälbiva käitumise diagnostika ja klassifikatsioon ei olnud veel välja kujunenud, sobis “hullumeelse” kategooria peaaegu iga hälvikkäitumise ilmingu puhul. Tänapäeval igat oma käitumises normist kõrvale kalduvat inimest vaimuhaigeks ei peeta. Seega muutub “vaimuhaigse” mõiste sotsiaalsete protsesside käigus ning on igas ühiskonnas erinev. Positiivseid hälvikuid- kuulsad sportlased , kirjanikud , teadlased
  • Muud teooriad
    Kulturoloogilised seletused
    • E. Sutherland – hälbeteooria – hälbekäitumist õpitakse niisamuti nagu iga teist käitumisvormi. Kurjategijatel on oma kultuur, väärtushinnangud. Inimese kujunemine kurjategijaks hakkab juba lapsest.
    • R. Merton – frustratsiooniteooria – inimese viib kuritegelikule teele suutmatus saavutada oma eesmärke traditsiooniliste vahenditega.
    • E. Lemert – kontrolli- e sidemeteooria – inimese käitumist mõjutavad suhted teiste inimestega. Inimesele on tähtis, et temale olulised inimesed temasse hästi suhtuksid.
    • D. Cornish – kurjategija veeretab süü kannatanule ja leiab, et juhtunu on kannatanule paras .
    Sotsioloogilised seletused
    • E. Durkheim – deviantsuse teooria – enesetapu üheks põhjuseks on anoomia (reguleerimatus – normi ei ole või norm on vale/mõttetu  kaldutakse kõrvale või koostatakse väikse seltskonnaga oma normid; oht omakohtu tekkimiseks). Selle nähtuse olemust selgitades ta rõhutas, et inimeste elu reguleerimisel on tähtis roll sotsiaalsetel ettekirjutustel. Teooriat on kritiseeritud, kuid siiski on teooria tuum, mille järgi sotsiaalne desorganiseerumine on deviantse käitumise põhjuseks, tänapäeva sotsioloogide poolt üldtunnustatud. Mõiste „sotsiaalne desorganiseerumine” tähistab ühiskonna sellist seisundit , kus puuduvad sotsiaalsed seosed kultuuriliste väärtuste ja sotsiaalsete normide vahel, ja nõrgendavad teineteist või on vasturääkivad.
    • R. K. Merton – hälbekäitumise põhjuseks on pidev vastuolu kultuuriliselt aktsepteeritud eesmärkide ja nende eesmärkide saavutamiseks kasutatavate sotsiaalselt tunnustatud meetodite vahel.
    Stigmatisatsiooniteooria
    Hälbekäitumise põhjus on asjaolu, et mõjukamate gruppide liikmed riputavad vähemmõjukatele sildi, et nad on käitumishälvikud. See selgitab, kuidas formeerub suhtumine inimestesse kui hälvikutesse.
    Hälbekäitumise konfliktoloogiline käsitlus
    • A. Turk – kui tekib konflikt võimude ja kodanike mõnede kategooriate vahel, kasutavad võimud tavaliselt selle lahendamiseks sunnimeetmeid.
    Radikaalne kriminoloogia ei huvitu, miks inimesed seadusi rikuvad, vaid analüüsitakse seadusandluse süsteemi enda olemust. Enamgi veel: selle teooria pooldajad käsitlevad „hälvikuid” kui mässajaid, keda tuleks isoleerida. Inimesed püüdlevad konformse käitumsie poole ja see püüe on suures osas sotsialiseerumise tulemus – on ju sotsialiseerumise peamine eesmärk abistada inimest tema püüdlustes konformsuse poole. Kuna aga sotsialiseerumine pole kunagi ideaalne, on ka sotsiaalne kontroll kutsutud reguleerima ühiskonnas aktsepteeritavate standardite täitmist.
    Sotsiaalne kontroll võib olla formaalne või mitteformaalne (sotsiaalsed autasud , karistus, veenmine , normide ümberhindamine).
    Sotsiaalse kontrolli staadiumid
    • Normi isikustamine
    • Õigusnormi eiramise ennetamine
    • Õigusrikkumise faktide selgitamine ja konkreetse õigusvastaseid tegusid sooritanud subjektide kindlakstegemine.
    • Sooritatud teo analüüs ja hinnang.
    • Sanktsioonide rakendamine.

    Sotsiaalne kontroll ja vastutus
    • Juriidiline vastutus – õiguslik suhe subjekti ja sotsiaalse kontrolli süsteemi vahel, seoses selle subjekti õigusliku käitumisega.
    • Positiivne vastutus – nõuab aktiivsust, ühiskonnakasulikke tegusid. Objektiivse sisu moodustavad sotsiaalsete nõuete järgimine ja sotsiaalsete ootuste arvestamine . Sisu on kohustus.
    • Negatiivne vastutus – võidakse rakendada karistust. See tuleb kehtivate käitumisnormide, järelikult ka sotsiaalse kontrolli nõudmiste rikkumise eest.

    ÕIGUSE SOTSIOLOOGIA
    IV SEMINAR
  • Õiguse toimimisala. (Vt ka E. Raska) – seondub küsimusega, mis valdkonnad on õigusega reguleeritud.
    On olemas norm. Selle kõrval on regulatsioon, mis on allutatud subjektiivsete tegurite toimele, see on inimtegevuse looming. Erinevatel viisidel kujunenud regulatsioonid moodustavad regulatiivse välja. Mida keerukam ja suheterikkam on ühiskond, seda rikkam peab olema ka regulatiivne väli.
    Õigus on regulatiivse välja üks osa. Seda toetavad teised regulatiivse välja elemendid. Õigus on kahetine:
    • läbiv – õigus on kogu ühiskonnas
    • lokaalne – õigus on võrreldes teiste regulatiivse välja elementidega erinev.

    Regulatsioonide omanäolisus ning siit johtuv iga üksiku regulatsioonivormi toimimisvõimaluste spetsiifika on lähtepunkt ja alus probleemile õiguse toimimisalast. Õigusliku regulatsiooniga seoses tekib probleem ülereguleerimisest – kuhu maani peab seadus ulatuma ja kust maalt kehtivad teised sotsiaalsed normid? Üha paisuv normatiivne süsteem paralüseerib ühikonda:
    • lahendused kujuteldavatele probleemidele, mitte tõelistele
    • ülereguleerimine lämmatab inimeste kui sotsiaalsete subjektide aktiivsust.
    • õigus tungib valdkondadesse, kuhu tal asja ei ole (perekond, abikaasade vahetu perekonnaelu).

    Loomuõiguslaste jaoks on ”loomuliku korra” ehk siis objektiivse õiguse totaalsus lausa aktsioom. Nende jaoks on põhiprobleem selles, kuidas tunnetada õigust terviklikus loomulikus korras ja kus on piir õiguse ja loomuliku korra vahel.
    Õigusloome – piirid tunnetatakse õigusloomes tavaliselt institutsioonidega. Seadusandja määrab, millist probleemi lahendatakse õiguslike vahendite ja millist mitte (seega eetiliste normidega ja üldtunnustatu tavadega).
    Autori arvates suureneb igal aastal isikute hulk, kes käivad kohtus kohtus käimise pärast, mitte aga õiguse taganõudmise pärast. Üha laienev reguleerimine seda ka süvendab.
    Inimene orienteerub subjektse identiteedi positsioonilt. Ta hindab enda ja teiste käitumist, kujundab oma suhtumist teistesse, sotsiaalsetesse kooslustesse, ühiskonda tervikuna. Inimene teeb seda subjektina, mitte aga anonüümse isikuna.

    toimimisala koordinaadid


    Tähtsaimaks vektoriks on olukorda hindava ja (käitumuslik-regulatiivne) valikuid tegeva subjekti enesemääratlus ehk identiteet . Subjektil on vähemalt 2 tegurit, mis võivad mõjutada valikut eri regulatsioonivormide vahel:
    • suhete laad subjekti ja konflikti teiste osapoolte vahel
    • konfliktiolukorra sotsiaalne kaalukus

  • subjekti identiteet
    Mina-teadvus, mis markeerib indiviidi või muu sotsiaalse subjekti erinevust teistest subjektidest. Erinevus tähendab siin subjekti erinemist samaliigilistest subjektidest. Subjektide vahel on ühtekuuluvus, mis on subjektidevaheline integratsioon.
    Subjekti identiteedi iseloomustamiseks on vajalik:
    • samaliigiliste hulka kuulumine
    • ühtekuuluvus – täpsem kui samaliigilisus (sooline, ealine , ametialane)

    Subjektne identiteet avaldub mitmeastmelise enesemääramise kujul. Erinevus esmase, teisase ja kolmanda identiteedi vahel seisneb peamiselt ühtekuuluvusseoste tiheduses, vormis ja ulatuses.
  • identiteediruum
    Selles kujuneb subjekti identiteet, mis leiab väljenduse ka subjekti regulatiivsetes eelistustes. Identiteediruumi väljendatakse sageli sõnaga minu. See ei ole ruumiliselt kuigi ulatuslik.
    Käitumuslik-regulatiivses mõttes on identiteediruum käsitletav inimese tunnetatud ja samas teatavate suhete vormis realiseeritud kuuluvusena mingisse kooslusse. Mida kindlam identiteediruum, seda kindlamini teab ta kehtivaid norme ja oskab neid paremini järgida.
    Globaliseerumine  ühiskond ei rajane enam solidaarsusel ja koostööl, vaid konkurentsil ja individuaalsel läbilöögivõimel. See toob kaasa formaalsete regulatsioonide tähtsuse tõusu.
  • konfliktiolukorra sotsiaalne kaalukus
    Kaalukuse määramisel on oluline subjekti identiteet, oluline on subjekti enda arusaam. Kui subjekti identiteet ja identiteediruum viia piisavalt madalale (ahvi ja inimese vahele), siis mitteformaalsed regulatsioonid minetavad oma jõu.
  • Sotsiaalse kontrolli mõiste ja funktsioonid.

    Mõiste


    Sotsiaalne kontroll on sotsiaalsete normide, institutsioonide ja suhtumiste kogum, mis on suunatud antud sotsiaalse grupi, klassi ja ühiskonna huvidega vastavuses oleva inimkäitumise tagamisele.
    Sotsiaalne kontroll on riigi ja ühiskonna mõju isikule ja sotsiaalsele keskkonnale. See on protsess, mille käigus tagatakse ühe grupi raames kehtivate sotsiaalsete normide täitmine üksikisiku poolt.
    Sotsiaalne kontroll on kõik see, mille eesmärgiks on korra saavutamine, jälgimine ning kindlustamine ühiskonnas.

    Funktsioonid


  • sotsiaalse grupi liikmete solidaarsuse tugevdamine. Sotsiaalne kontroll on nii suuremaste kui väiksemate gruppide sees.
  • üksikisiku ühiskonnas kasvatamine. Sotsiaalne kontroll on ka kogu ühiskonna ulatuses.
  • Sotsiaalse kontrolli meetodid.
    Sotsiaalne kontroll on ahel, mille osadeks on väärtused, normid ja sanktsioonid.
    väärtused = indiviidi elu ja heaolu
    normid (reeglid) = seadused, mis keelavad tapmise jne
    sanktsioonid = karistus ( vangistus )
    Kolm sotsiaalse kontrolli meetodit (Parsons):
  • isolatsioon – käitumishälviku kõrvaldamine ühiskonnast
  • hälviku eraldamine – piiratakse kontakti teiste isikutega, kuid ei soovita täielikku isolatsiooni. See lubab hälvikul tagasi pöörduda, kui ta ennast parandab
  • rehabilitatsioon – hälvikud valmistatakse ette normaalsesse ellu tagasi tulema . Rakendatakse ka hälvikute suhtes, kes ei ole kuritegu toime pannud . Et aidata neil elus kohta leida ja taas ühiskonda adapteeruda, on vaja nende suhtes kohaldada psühhoteraapiat.
  • Sotsiaalse kontrolli vormid ja neid eristavad tunnused.
    a) formaalne ja mitteformaalne kontroll
    mitteformaalne kontroll – normide allikaks on ühiskond ise, normid on täpselt formuleerimata. Tavaliselt kasutatakse seda kontrolli väiksemates sotsiaalsetes gruppides (perekond, sõbrad). Sanktsioonid on mitteformaalsed (nt laps jäetakse koduaresti). Mitteformaalse kontrolli 4 põhilist tüüpi on:
    • sotsiaalsed autasud (naeratus, ametikõrgendus)
    • karistus (mitteformaalne) (kriitilised märkused, füüsiline jõud)
    • veenmine
    • normide ümberhindamine (käitumine, mida loeti hälbivaks, saab normaalse hinnangu).

    Formaalne (institutsionaliseeritud) kontroll – teostatakse suurtes organisatsioonides (nt õiguskaitseorganite seadusel põhinev tegevus). Nende töötajad jälgivad seadusandja poolt antud reeglite järgimist.

    b) Tasandite järgi
    Ühiskonna tasandil – formaalne kui mitteformaalne kontroll.Väikeste gruppide teadvus vastab üldiselt ühiskonna omale.
    väikestes gruppides – normid ei lange alati kokku ühiskonna normidega, kuid ei pruugi olla nendega vastuolus. Tihti puudutavad grupinormid spetsiaalseid valdkondi, mis ei ole otseselt ühiskonna osa, vaid kui eriosa sellest.
    isiksuse tasandil ( enesekontroll ) – tunded, emotsioonid , isiku poolt omandatud orientatsioonid. Et enesekontrollis kui sotsiaalse kontrolli alaliigist rääkida, tuleb eeldada, et isik teab ühiskonnas leivinud norme.
  • Institutsioonid sotsiaalse kontrolli elementidena.
    Vangla on kinnine asutus, kus kurjategijate massi püütakse mõjutada spetsiaalsete meetoditega. Vangla eesmärk on järelevalve, klassifitseerimine ja kurtegevuse vaoshoidmine. Konkreetse kuriteoga seotult avaldub sotsiaalkontroll politsei, eeluurimisorganite, prokuratuuri, kohtute, täitevasutuste ja probatsioonisüsteemi tegevus. Olenevalt konkreetsest kontrolli liigist võib selles olla enam kas preventiivseid või regressiivseid elemente.
  • Sotsiaalse kontrolli staadiumid.
    Eelduseks on normi olemasolu. Norm on abstraktne käitumisjuhis. Inimkäitumises realiseerudes see isikustub ning inimene võib normi järgida või normi rikkuda.
    1. Normi isikustamine- isikule antakse võimalus oma õigusi kasutada ja kohustusi täita + antakse tagajärgi, mis saabub, kui normi ei järgita. Kui isik käitub normikohaselt, järgmisse staadiumisse ei minda.
    2. õigusnormi eiramise ennetamine – saavutatakse kui individuaalsed kui kollektiivsete abinõudega.
    3. õiguserikkumise fakti selgitamine, õigusvastaseid tegusid kindlaks teinud isikute kindlakstegemine – eelduseks on normi rikkumine
    4. sooritatud teo analüüs ja hinnang – õiguspärase käitumise korral hinnatakse ja ergutatakse subjekti positiivselt. Negatiivse hinnangu korral püütakse jõuda selgusele, miks subjekt nii käitus ja taunitakse tema tegu.
    5. Sanktsioonide rakendamine – positiivsed, negatiivsed (õigusttaastavad või karistuslikud) sanktsioonid.
    Õiguspärasel käitumisel võib olla ainult kolm staadiumi:
    • subjekti lülitamine õigussuhtesse
    • hinnang tema teole
    • tema ergutamine

  • Sotsiaalne kontroll ja vastutus.
    Vastutus on sotsiaalse kontrolli instituut. mis määrab subjekti õigused ja kohustused seoses talle ülesandeks tehtud teoga ja juriidilised või moraalsed tagajärjed selle teo sooritamise või mittesooritamise korral. See eeldab isiku subjektiivset suhtumist tema käitumisse. Vastutuse üks alaliik on juriidiline vastutus.
    Positiivne vastutus – subjekti lülitamine sotsiaalsete suhete süsteemi, mis nõuab aktiivsust ühiskonnale kasulike tegude tegemist. Juriidiliseks sisuks on kohustus.
    Negatiivne vastutus – normi nõude rikkumise korral. Võidakse rakendada karistavaid või õigusttaastavaid sanktsioone.
    Kui valitud käitumisvariant vastab ühiskonna huvidele, leiab aset positiivne vastutus oma tegude eest. Kui käitumine ei vasta ühiskondlikele huvidele, järgneb negatiivne vastutus.

    Õigusvastase käitumise vastutus

    retrospektiivne vastutus – riigipoolne negatiivne hinnang isiku teole.
    • õigusrikkuja teo tunnistamine õigustühiseks
    • rikutud õiguste taastamine
    • õiguserikkumisega seotud õigussuhte muutmine
    • süüdlasele teatud kohustuste panemine
    • sanktsioonide rakendamine

  • Stigmatisatsiooni seos sotsiaalse kontrolliga.
    Süütegude tagajärgedega tegelemise juures tuleb silmas pidada seda, et suurem osa kuritegudest pannakse toime väikse grupi isikute poolt, kelle kriminaalne karjäär saab tavaliselt alguse juba varases nooruses. Ülejäänud isikute puhul jääb kuritegu üldjuhul üksikuks episoodiks tema elus. Just nende viimaste puhul võib formaalse sanktsiooni kasutamine isegi kahjulikuks osutada (stigmatisatsioon, seniste sotsiaalsete sidemete katkemine, töökoha kaotus jne).
    Sildistamise (labeling) teooria
    Kuritegelik karjäär saab tihti alguse sellisel moel:
    Juhuslik rikkumine silt külge võtab sildi omaks
    Esmane deviantsus sildistamine teisene deviantsus
    1. Esmane deviantsus – inimene rikub (pool)juhuslikult mingit normi
    2. Sildistamine – inimesele riputatakse külge deviandi (kurjategija) silt
    3. Teisene deviantsus – inimene võtab talle omistatud sildi omaks ja hakkab ka edaspidi normidevastaselt käituma.
  • Stigmatisatsiooniteooria hälbekäitumise põhjustest.
    Esiteks, ühiskonnas rikutakse reegleid väga sageli, kuid alles väljastpoolt märgistus muudab selle tegevuse kuriteoks. Seega võib rääkida välisest märgistusest, mida ühiskond teeb sotsiaalse kontrolli kaudu. Teiseks, selline sotsiaalne kontroll tekitab olukorra, kus inimene ise hakkab ennast hälbivaks ja kuritegelikuks pidama ehk siis sisemine märgistamine. Kui inimene tembeldatakse nt vägivaldseks ja ohtlikuks, võib ta hakata seda ennustust täide viima. Kolmandaks , igapäevased sotisaalse kontrolli süsteemid tekitavad just nagu automaatselt ühiskonda teatud hälbivusastmed. Siin tuleb vahet teha primaarse ja sekundaarse hälbivuse vahel. Esimesele kriminaalsele teole (primaarne) järgneb märgistus, mis viib kuritegeliku käitumise jätkamiseni ja karjäärini ( sekundaarne ). Peale indiviidide võib märgistada ka inimkollektiive.
    Märgistamise ehk stigmatiseerimise teooria esindajaks on Lemert. Teooria väidab, et kuritegelik käitumine pole kuritegelik iseenesest, vaid saab selleks märgistamise kaudu riigi sunniaparaadi poolt. Samas on kuritegelik käitumine kui mõiste suhteline. Erinevad ühiskonnad kriminaliseerivad erinevaid käitumisi. Antud teooria absolutiseerib suhtelist aspekti kuritegevuse juures.
    Teesid:
    1. ükski tegu pole iseenesest kuritegu, vaid ta saab selleks kriminaalseaduse järgi;
    2. kuritegelikuks käitumiseks tunnistatavate tegude piirid määratakse politsei poolt, selle aktiivse tegevuse läbi;
    3. inimene saab kurjategijaks mitte sellega, et ta rikub seadust, vaid stigmatiseerimise protsessis, mille kaudu võimud annavad talle sellise staatuse;
    4. inimeste jagunemine kahte kategooriasse -
    · kurjategija;
    · mittekurjategija, on vastuolus terve mõistuse ja silmnähtavate faktidega. Kõik katsed moodustada teist gruppi on tulutud kuna mittekurjategijate hulgas on alati ka kurjategijaid. Kõik isikud on toime pannud üht või teist laadi hälbeid, aga ainult osadele tahetakse (suudetakse) märk külge panna;
    5. seaduse rikkujatest paljastatakse väheseid, samas võivad paljud olla süüdi ja mitte väiksemal määral;
    6. kuna sanktsiooni rakendatakse inimese, mitte aga kuritegeliku käitumise suhtes, siis kurjategijat iseloomustavad jooned mõjutavad karistust ja selle tagajärge;
    7. sanktsioonid sõltuvad kuuluvusest vähemusse, kindla elukoha olemasolust, haridusest, elukohast – „teatud“ piirkonna kaudu jne.; ei pruugi olla võimalusi normikuulekaks eksisteerimiseks (immigrandid), kultuurinormide erinevus, kohalolekuriigi normidest mitte aru saamine, demograafiline põhjuslikkus, kindla elukoha puudumine, haridus
    8. õigusemõistmine lähtub stereotüüpsest ettekujutusest kurjategijast, kui madala moraali ja paha sooviga hukkamõistu väärivast isikust;
    9. kui isik on kord märgistatud, siis on tal sellest märgist raske vabaneda . Mõrvaril on mõrvarina rohkem rakendust leida.
    On tehtud uuringuid , mis on näidanud, et tagasipöördumine ühiskonda on raskendatud. Põhjuseks ei pea loomulikult olema ainult märk vaid selleks võib olla ka isik ise. Puhast eksperimenti märgi suhtes on raske teha juba eetiliselt ning samuti peaks eksperimenteeritav ise olema veendunud, et märk on õieti pandud.
    Lemert hakkas rõhutama, et märgistamise puhul on subjektiivne omaksvõtmine väga oluline. Eristab primaarset ja sekundaarset hälvet. Primaarse hälbe puhul paneb isik toime negatiivseid tegusid muudel põhjustel kui märk. sekundaarse hälbe puhul on isik omaks võtnud kurjategija märgi ja paneb seetõttu toime negatiivseid tegusid.
    Lemert'i järgi on märgi omaksvõtt protsess, mis koosneb faasidest:
    1. primaarse hälbe toimepanek (selle põhjust ja olemust ei käsitleta);
    2. sanktsioon st. riik märkas hälvet ja sanktsioneerib. Algul on see kergem ja märgistamist ei toimu;
    3. järgnev primaarne hälve (üldjuhul ei pane isik seda enam peale esimest toime);
    4. raskem sanktsioon ja võõrandumine st. ühiskond hakkab isikusse kõrvalehoidvalt suhtuma kuigi märki veel ei panda;
    5. järgmine primaarne hälve koos võimaliku vaenulikkusega nende suhtes, kes karistavad;
    6. ühiskonna poolse kannatuse katkemine ja hälviku märgistamine. Tõstatub küsimus, et millise konkreetse teoga märk kinnistatakse? Erinevatel rühmadel on selleks erinevad meetodid;
    7. hälviku poolt hälviku rolli omaksvõtmine ja kohandumine lähtudes antud hälviku rollist. Alguses isik ei suhtunud endasse kui hälvikusse, aga nüüd suhtub. Sisemisest märgist vabanemine on märksa raskem kui välisest.
    Teatud märgistamine toimub alati. Märk omab toimet, sh. nii väline kui ka sisemine märk. Märgistamisel tuleb arvesse võtta kriminaalpoliitikat, et sellega mitte liialdada ja näha ette märgistamise tagajärgi.
    Kirjandus:
  • D. Black . The Behaviour of Law. N.Y., 1976, pp 105-121.
  • S. Kaugia. Sotsioloogia ja õiguse sotsioloogia teoreetilisi käsitlusi. - Tartu, 2000.
  • M. Laine. Sissejuhatus kriminoloogiasse ja hälbiva käitumise sotsioloogiasse. Tallinn, 1997.
  • Law and Society. Ed. By C.M. Campbell. Oxford , 1979, pp 195-228.
  • E. Raska. Õiguse apoloogia. Sissejuhatus regulatsioonisotsioloogiasse. – Tartu, 2004, lk 107-125.
  • Sissejuhatus õigusteadusesse. Loengumaterjalid. – Tallinn, 2005. (Sobib ka 2004.a. õpik).
  • J. Sootak. Kriminaalpoliitika. Tartu, 1997, lk 81 jj.
  • The Sociology of Law. Ed. By W.M. Evan. London, 1980, pp 60-69.
    Lekt S. Kaugia
    03.04.07

    ÕIGUSE SOTSIOLOOGIA V SEMINAR, 17.04.2007


  • Sotsiaalse grupi mõiste ja liigid.
  • Konformsed ja deviantsed grupid.
  • Kultuur ja subkultuurid.
  • Sotsiaalse identsuse teooria.
  • Sotsiaalne stratifikatsioon ja mobiilsus .
  • Marginaalne isiksus, marginaalne grupp.
  • Kollektiivse käitumise olemus, eripära ja sotsiaalne tähendus.
  • Hulkade psühholoogia.
  • Kontrolli transfereerimine.
    Grupp – igasugune ühiste sotsiaalsete suhete võrgustikuga soetud inimeset kogum, milles valitseb ühtne liikmeksoleku ehk meie-tunne ja arusaam, et iga gruppi kuuluja käitumine mõjutab teisi grupi liikmeid.
    Grupp – üksus, mille vähemalt 2 inimest, kes mõlemad üksteisest vastastikku mõjutavad ning on sellest mõjust teadlikud.
    Grupp – teatud viisil oragniseeritud, suhteliselt püsiv inimühendus, kellel teatavad ühised huvid, väärtused, käitumisnormid; 3 või enam inimest, kes tajuvad endi ühtsust, olles vastastikku sõltuvussuhetes ja kes tegutsevad ühisel eesmärgil
    Grupiga ühinemise 3 olulisimat faktorit:
  • kontrollivajadus
    sotsiaalne kontroll – üldiselt omaks võetud normide süsteeem, mis reguleerib vastassuhteid nii grupisiseselt kui ühiskonnas tervikuna. mida suletum ühiskond/väiksem grupp, seda rangem kontroll. grupiloome väline faktor.
  • kuuluvusvajadus, vajadus lähedussuheteks
  • avaliku arvamuse mõjutamine
    Grupi arenguetapid :
    • kujunemine
    • konflikt
    • ühtekuuluvus
    • koostöö

    Grupi tunnused:
    • liikmete vahel valitseb grupile ainuomane sotsiaalsete suhete kogum
    • liikmed vastastikuses sõltuvuses
    • arusaamine, et iga liikme käitumine mõjutab teisi liikmeid
    • ühine liikmeksoleku tunne (meie-tunne)

    Grupi struktuur

    Igal gruppi kuuluval inimesel grupis teatud kindel asend – positsioon.
    Sotsiaalne hierarhia
    Üldtunnustatud staatus (nt riigi president ) vs staatus, mis on hinnatav vaid ühe grupi poolt.
    Staatus toob kaasa normid.
    Grupi liikmelisus võib olla stabiilne või muutuv, aga alati on liikmetel 2 ühist omadust:
    • teadlikkus sellest, et gruppi kuulub veel liikmeid
    • vastutustunne teiste liikmete ees – tegevuse kujundamine alati grupi kontekstist lähtuvalt

    Gruppide liigid:
    • Esmased grupid (primaargrupid) – annavad inimesele esmase ettekujutuse ühiskonna ja inimsuhete vastasmõjust ja terviklikkusest. Suhted lähedased ja üldiselt üsna muutumatud. Grupid väikesed. Naturaalne . Soojad , intiimsed, isiklikud suhted. nt perekond
    • Teisesed grupid (sekundaargrupid) – suuremad, suhteliselt ebaisikulisemad ja ratsionaalsemad. Tehislik , s.t loodud millegi pärast. Vähesed emotsionaalsed sidemed ja piiratud vastastikune mõju, mis hõlmab ainult osa grupi liikmete isiksusest.

    • in-grupid – need esmased ja teisesed grupid, kuhu meie kuulume
    • out-grupid – need grupid, kuhu kuuluvad ”nemad” ja kuhu meie ei kuulu

    Formaalsed grupid – liikmed koonduvad mingi konkreetse ülesande täitmise eesmärgil. Näiteks sotsioloogilise küsitluse läbiviijad, kes on füüsiliselt erinevates linnades, kuid moodustavad siiski grupi.
    Mitteformaalsed grupid – loodud inimeste teatud vajaduste rahuldamise eesmärgil. Näiteks seltsid, ringid .
    Referentgrupid – selle grupiga saab teisi gruppe võrrelda või grupp, millega 1 isik oma gruppi võrdleb.
    • Kontrollgrupid – grupp, kuhu isik ei pruugi kuuuda, kuid mis ikkagi mõjutavad tema identiteeti, norme ja väärtusi. Etalon või standard, millega saab mõõta enese staatust ja rollikäitumist, olles või olemata ise selle grupi liige. (referentgrupid)

    Grupisuhete aspektid:
    • emotsionaalne – isiklikud, eelistuse ja tõrjumise, sümpaatia ja antipaatia suhted
    • kommunikatiivne – teabe leviku teed, nii ametlik (formaalne) kui mitteametlik (mitteformaalne) suhtlemine
    • hierarhiline (alluvuseline) – grupi liikmete formaalne (juhi) ja mitteformaalne (liidri) staatus juhtimisel, kogu gruppi puudutavate otsuste vastuvõtmine ja elluviimine

    Konformism – allumine grupi survele, käitumise muutmine, loobumine oma tõekspidamistest olukorra sunnil või oma seisukoha muutmine grupi survel . Konformismi kaudu tagab grupp arvamuste ja tegutsemise üksmeele, sest liiga suur ideede, huvide ja toimimisviiside hulk takistab sageli ülesande täitmist. Konformsus kui grupi enamusest lähtuv survemehhanism.
    • Järeleandlikkus – grupiliige annab teistele järele, kuid tegelikult ei muuda oma sisemisi arvamusi .
    • Normatiivne allumine – grupile allumine saavutatakse sotsiaalse mõju vahendusel. Grupi liige muudab oma arvamusi, sest grupile alluda on kasulikum kui mitte alluda.
    Õpärase käitumise motiivideks:
    • sisemine veendumus õpärase käitumise motiivina õnormide õiguspärasuses ja õigluses
    • individuaalne vajadus seadust järgida.
    • Sotsiaalne vajadus seadust järgida.
    • Teadlik allumine seaduse nõuetele
    • Isiklike õiguste teadvustamine, täidab et realiseerida oma õigusi
    • Grupihuvide teadvustamine ja nende järgmine
    • Hirm juriidilise vastutuse ees.
    • Traditsioonide järgimine
    • Passiivne allumine riigi nõudmistele

    Jne
    Hälbekäitumine – läheb vastuollu üldiselt järgitavate normidega.
    Gruppides toimuvad protsessid
    Konformsus (conformity) – grupiliikme allumine grupi survele.
    Deviantsus – kõrvalekaldumine normist, hälbeline käitumine. nt kuritegevus, geniaalsus, vaimuhaigus.
    1. Esmane deviantsus – inimene rikub (pool)juhuslikult mingit normi
    2. Sildistamine – inimesele riputatakse külge deviandi (nt kurjategija) silt
    3. Teisene deviantsus – inimene võtab talle omistatud sildi omaks ja hakkab ka edaspidi normidevastaselt käituma.
    Kultuur – inimkoosluse ühine omadus, kelle liikmetel on ühine territoorium ja keel, kes tunnevad vastutust üksteise ees ja tunnustavad oma ühist identiteeti. Grupi kohanemine keskonna ja ajaloo mõjudega eesmärgiga säilitada grupi eksistents.
    • kultuur hinnangulises tähenduses: kultuur kui vastand kultuuritusele, barbaarsusele
    • kultuur laiemas tähenduses: kultuur kui vastand loodusele, looduslikule; kultuur kui see, mida inimene õpib
    • kultuur kitsamas tähenduses: kultuur kui vastand teistele ühiskonna komponentidele, kultuur kui üks ühiskonna osa
    Subkultuur (subkultuuriline kohandumine) – ühiskonna alagrupis esinevad iseärasused väärtustes, arusaamades, normides ja käitumises. Subkultuurid tekivad alati, kui ühiskonna liikmete juurdepääs üldisele kultuurile on erinev. Oma olemuselt subkultuur üldise kultuuri variatsioon , mis võimaldab ühiskonna algrupi liikmetel elada ühiskonnas domineeriva grupi liikmetest erinevates tingimustes. nt rassilised , religioossed, etnilised vähemused. Ühiskonna alagrupi liikmed kaitsevad end ühiskonna mõju eest grupile piire luues ja neid tugevdades. Oma seadusandlus /normistik, oma keel/släng, oma maailmanägemus/ideoloogia, äratuntavus/välimus, sisemine jaotus klassidesse, oma reviir ja värbmisprotsess.
    Subkultuur – mittepriviligeeritud vähemuse seas levinud kultuur
    Sotsiaalse indentsuse teooria lähtub “mina-kontseptsioonist”.
    Kontseptsioon jaguneb 2 alasüsteemiks:
    • isikuline identsus – enesemääratlus füüsiliste, intellektuaalsete ja moraalsete isikuomaduste kaudu (iseenda identifitseerimine)
    • sotsiaalne identsus – erinevad identifikatsioonid; moodustub inimese kuuluvusest erinevatesse sotsiaalsetesse kategooriatesse ( rass , rahvus, sugu, klass jne); eneseteadvuse ja sotsiaalse käitumise oluline regulaator .
    Postulaadid:
    • sotsiaalne identsus moodustub ”mina” vormi neist aspektidest, mis tulenevad indiviidi eneseteadvusest, endast kui ühe või teise grupi liikmest
    • indiviidid püüdlevad oma enesehinanngu säilitamise või selle parandamise poole, s.t positiivsema enese poole
    • sotsiaalsed grupid ja nende liikmeks olek on seotud sellega kaasaskäiva ühiskonnas eksisteeriva positiivse või negatiivse hinnanguga – positiivne või negatiivne sotsiaalne identsus
    • indiviidi hinnang enese grupile kujuneb suhtlemisel mõnede teiste gruppidega tähendust omavate omaduste ja iseloomulike joonte sotsiaalse võrdlemise kaudu
    Järeldused:
    • püüdlemine sotsiaalse identiteedi saavutamise/säilitamise poole
    • positiivne sotsiaalne identiteet rajatud in-grupi ja relevatse out-grupi meelepärane võrdlemine
    Kui võrdlemise tulemusena selgub , et out-grupp on parem, siis võib isik oma gruppi vahetada ja liituda teise grupiga. Teine variant on püüe ennast ja enda grupi toimimist parandada.
    Sotsiaalne stratifikatsioon ehk kihistumine (lad k stratum, strata – tase, tasemed => stratifikatsiooni mõiste võetud üle geoloogiast – erinevad maapinna kihid) – võimu, prestiiži ja omandi ebavõrdsel jagunemisel põhinev staatuste hierarhia.
    • võim – võime sundida teistele inimestele oma tahet peale
    • prestiiž – lugupeetavus, teiste inimeste austus
    • omand – varandus
    Reeglina eristatakse kolme kihti: ülem-, kesk- ja alamkiht - straatumid
    Sotsiaalne stratifikatsioon ehk ebavõrdsus ehk kihistumine (vertikaalne dimensioon ) – inimeste vahelised erinevused hüvedes (raha, staatus), mis seavad osad inimesed paremasse olukorda kui teised.
    Sotsiaalne hierarhia – kõrgest madalani järjestatud sotsiaalsete staatuste kogum
    Ebavõrdse kohtlemise alused:
    • oskused
    • sissetulek
    • sugu
    • vanus
    • rass
    • religioon
    • rahvus

    Sotsiaalne mobiilsus – inimeste ja gruppide liikumine stratifikatsioonisüsteemi sees.
    Inimeste liikumine sotsiaalsete positsioonide või kihtide vahel.
    Ülenev mobiilsus – liikumine vähem prestiižikalt (vähem hüvesid pakkuvalt) positsioonilt rohkem prestiižikale (rohkem hüvesid pakkuvale).
    Alanev mobiilsus (vertikaalne mobiilsus) – liikumine rohkem prestiižikalt positsioonilt vähem prestiižikale.
    Horisontaalne mobiilsus – liikumine uuele positsioonile, mis on sama prestiižikas kui eelmine , s.t muutus sama kihi siseselt.
    Põlvkonnasisene mobiilsus – inimese elu jooksul toimuvad vahetused, võrreldakse inimese uut positsiooni tema enda endise positsiooniga.
    Põlvkondade vaheline mobiilsus – 2 või rohkema põlvkonna jooksul toimuvad muutused, võrreldakse inimese enda positsiooni tema vanemate omaga .
    Strukturaalne mobiilsus – mobiilsus, mis tuleneb struktuuri muutustest – s.t sellest, et mingisse kihti kuuluvaid positsioone tuleb juurde (või jääb vähemaks), mistõttu inimesed sisenevad sellesse klassi (või väljuvad sellest).
    Suhteline mobiilsus – struktuuri muutustest sõltumatu mobiilsus.
    Marginaalsus – fenomen, mis jätab inimese justkui 2 kultuuri vahele, mis omakorda on tingitud tema ümberpaiknemisest sotsiaalses ruumis.
    Marginaalne isiksus – indiviid, kes on kaotanud oma endise sotsiaalse staatuse, mis võtab ära võimaluse tegeleda harjumuspärase tegevusega, osutades seejuures võimetuks adapteeruma selle kihi sotsiaalkultuurilisse keskkonda, mille raamidesse ta formaalselt kuulub.
    Ühiskond kui elumaja , mille kolm korrust. 3. korrus on üemkiht, keskmine keskkiht ja alumine almakiht. Igal korrusel elab teatud hulk isikuid ja teatud hulk sotsiaalseid gruppe. Korruste vahel toimub liikumine. Mõningatel juhtudel võib esineda olukord, kus lift jääb kinni ning igasugune liikumine korruste vahel ei ole võimalik. Lifti kinni jäänud inimesed kuuluvad marginaalsete isikute hulka. See toob kaasa probleeme käitumises, nii et võiks öelda, et käitumine on hälbiv.
    Stratifikatsioon ja mobiilsus võib toimuda nii üksikisikute tasandil kui ka gruppide tasandil.
    Kollektiivne käitumine – institutsioonideväline reageering ühiskonnas toimuvatele siiretele ja muutustele
    Dimensioonid:
    • organisatsiooniline spontaansus vs struktureeritus
    • lühiajaline vs pikaajaline orienteeritus
    • eesmärkide ekspressiivsus vs instrumentaalsus
    • motiivide määratletus vs motiivide puudumine

    Kollektiivse käitumise mudelid:
    • Emotsionaalse nakkuse mudel – inimesed kaotavad oma identiteedi ja isikliku vastutuse tunde, muutuvad avatuks ettepanekutele ning nad tõmmatakse kaasa nakatavast emotsioonist.
    • Lisaväärtuse mudel
      • sotsiaalsed institutsioonid edendavad või piiravad kollektiivset käitumist
      • pinge tekib siis, kui inimesed tunnetavad ebavõrdsust
      • üldistatud usu kasvamine ja levimine – inimesed otsivad ebavõrdsusele lahendust
      • esilekutsuvad faktorid – dramaatilised sündmused, mis toetavad jagatavat uskumust
      • tegevuse mobiliseerimine – tekib liider, kes näitab kätte õige suuna
      • sotsiaalse kontrolli faktorid – ametivõimude reageering
    • Ressursside mobiliseerimise mudel – protestikäitumine ja organiseeritud katsed muutusi esile kutsuda või neile vastu seista ei ole ebanormaalsed sündmused, mis tõmbavad ligi võõrandunud ja marginaalseid järgijaid, vaid osa käimasolevast protsessist, mille abil jaotatakse sotsiaalseid hüvesid. Rõhutatakse rahalisi, poliitilisi ja värbamisressursse, mida protestijad saavad mobiliseerida, ning sotsiaalse kontrolli jõudu seista vastu muudatustele.

    Hulkade käitumise ühiselemendid:
    • kindluse puudumine selle suhtes, mida teha
    • tunne, et midagi tuleks teha
    • tunde levimine osavõtjate hulgas
    • ebakindlusel põhineva erilise meeleolu loomine
    • avatus ettepanekutele, mida teha
    • tavaliste käitumispiirangute nõrgenemine

    Et hulk oleks psühholoogiline, peab tal olema mingi kihutav mõju – kindel eesmärk. Hulga korraldumisel hääbub teadvuslik isiksus ning tekivad ühesuguse suunaga mõtted ja tunded. Kollektiivne hing. Hulk on anonüümne => vastutamatu (vastutustunne täielikult kadunud). Vaimne nakatus. Üksikisik ohverdab oma huvi kollektiivsele huvile.
    Hulkade impulsiivsus (mitmed impulsid, millele hulgad alluvad), muutlikkus (hulkade juures pole midagi ette mõeldud; pole võimaline püsivaks tahte- ega mõttetegevuseks) ja ärritatavus (ei tunne takistust oma ihalduse ja selle ihalduse teostamise vahel). Hulkade vastuvõtlikkus sugestioonile ja kergeusklikkus. Hulkade tunded väga lihtsad ja väga liialdatud. Hulkade sallimatus (ideid ja usukumisi, mida hulkadele sugereeritakse, peetakse kas absoluutseks tõeks või on need tervenisti kõrveleheidetavad), sõnakuulmise nõudmine (hulk ei salli vasturääkimist ja vaidlust) ja alalhoidlikkus (hulgad äärmiselt konservatiivsed ). Hulkade kõlblus (hulgad langevad sageli alamate instinktide mõju alla, kuid näitavad mõnikord siiski väga kõrge kõlbluse eeskuju).
    Juhuslikud ideed ja põhiideed.
    Hulkade mõtteviis => kollektiivse loogika tunnused: * assotsieeritakse ebasarnaseid asju, millel on üksteisega ainult näilised suhted, * üldistatakse üksikjuhte.
    Kontrolli transfereerimine (ülekandmine)
    Ühiskonna liikmed transfereerivad konkreetsetes situatsioonides suure osa oma toimingute kontrollist üksteisele, s.t nad ootavad teiselt indiviidilt sellist tegevust, mis determineeriks ka nende endi käitumise. (enamasti alateadlikult – liidrile)
    Kontrolli transfereerimine võib lõppeda paanika või märatsemisega, aga ka kompromissiga. Kõik sõltub isikute käitumisest, kes ei lootnud teiste tegutsemisele, vaid toimisid iseseisvalt.
    transfert- liige
    ÕIGUSE SOTSIOLOOGIA
    VI SEMINAR
    24.04.2007
  • Õigusteadvuse mõiste ja olemus.
    Õigusteadvus on üheks ühiskondliku teadvuse vormiks. Õigusteadvus on ideede, vaadete, teadmiste, tunnete, traditsioonide kogum, mis väljendub üksikisikute ja sotsiaalsete gruppid suhtumist ühiskonna juriidilistesse nähtustesse. Õigusteadvuse kaudu toimub ühiskonnas õigusnormide loomine ja rakendamine, kuna selleks, et luua õigusnormi ning selleks, et seda rakendada, peab see norm olema kooskõlas selle normi looja ja rakendaja veendumusega antud normi põhjendatusest ja efektiivsusest. Õigusteadvus omab olulist rolli imperatiivse käitumismudeli väljatöötamises, uurides igakülgselt inimeste hinnanguid majanduslike, poliitiliste, eetiliste, religioossete jne suhete kogumisse, ja seda nii ühiskonna kui terviku, sotsiaalsete gruppide või konkreetsete indiviidide tasandil.
    Oma olemuselt on õigusteadvus õiguse tundmise, õigusest arusaamise kvalitatiivne tase. Kõrgeltarenenud õigusteadvusega inimene ühelt poolt teadvustab oma kohustusi ühiskonna ja teiste inimeste ees, teiselt poolt teab enda kui isiksuse õigusi ühiskonnas ega lase teistel neid rikkuda. ( lk 82-83 Õigus ühiskonnas. Tartu, 2006, lk 77-83; 86-88)
  • Õigusteadmised õigusteadvuse struktuurielemendina.
    Õigusteadmised on üksikasjaliku õigusteadvuse 1 neljast põhielemendist. Asetades õigusteadmised õigusteadvuse struktuuri elementide loetelus esikohale omistatakse neile ühelt poolt domineeriv osa inimese õiguspärase käitumise kindlustamisel, teiselt poolt aga nähakse õiguslike teadmiste tähtsust õigusteadvuse struktuuri teiste elementide kujundajana. (lk86- 87)
    Kuigi õigusteadmised ei moodusta indiviidi õigusteadvuse struktuuris määravaimat osa, et tohi seda osa siiski alahinnata. (lk 88)
  • Sotsiaalõigusliku konformismi kontseptsioon.
    Leiab rohket käsitlust Lääne kirjanduses, kaasneb õiguse mõju uurimine üksikute indiviidide teadvusele läbi grupi teadvuse.
    Tuleb rõhutada, et konformismi määratlemises ning antud kontseptsiooni põhjendamises ei ole üheseid vaateid ja arusaamu. Tavaliselt mõistetakse konformismi all inimeste sellist käitumist, mis on kooskõlas üldtunnustatud (nii õigus- kui ka teiste sotsiaalsete) normidega. Teisisõnu: konformism on üks võimalik vorm kohandamaks inimest üldiste normidega ja käitumise põhimõtetega. Mõned Lääne teadlased (näiteks M. Sherif ) seostavad konformismi mõiste väikese grupi mõistega, väites et konformism ilmneb siis, kui grupi normid muutuvad otsustavaks grupi liikmete käitumise määrajaks.
    Sotsiaalõigusliku konformismi kontseptsiooni pooldajad näevad grupi mõju astet individuaalsele õigusteadvusele ja isiku käitumisele sõltuvalt isiku seisundist grupis. Grupi prestiiž suures kollektiivis, suhtlemise vormid ja eesmärkide ahvatlevus, samuti grupi üksmeel mõjutavad suuremal või vähemal määral isiku sõltuvust grupi käitumisest. Grupi mõju on eriti suu juhul, kui koos tegutsevad erineva staatusega isikud: arst ja patsient, õpetaja ja õpilane jne.
    Inimese õigusteadvus sõltub sellest, millisesse gruppi ta kuulub. Tuleb arvesse võtta, millised on selle grupi normid, kuhu ta kuulub.
  • Gruppidevahelise diferentseerimise mõjurid.
    On vähemalt kolm klassi, mis avaldavad konkreetsetes sotsiaalsetes situatsioonides gruppidevahelisele diferentseerimisele mõju:
    • Indiviidid peavad teadvustama oma kuuluvust gruppi, kui ühte aspekti oma isiksusest, end subjektiivselt identifitseerima talle relevantse grupiga. Ja kui sooline identiteet teadvustub reeglina automaatselt juba varajases lapsepõlves, siis kuuluvus näiteks sotsiaalsesse klassi ei pruugi lülituda „minasse” kogu elu jooksul. Sel juhul ei toimu diferentseerumine ja võrdlemine klassitunnuse järgi (samuti käitumise teiste vormide järgi, mis on seotud klassi identifikatsiooniga
    • Sotsiaalne olukord peab olema selline, et selles omaksid kohta gruppidevahelised võrdlused, mis annaksid võimaluse valida ja hinnata relevantseid väärtusi. Gruppidevahelised erinevused pole mitte kõik võrdse tähendusega. Näiteks suurte gruppide jaoks on ühes sotsiaalses situatsioonis olulisemaks tunnuseks nahavärv, teises aga keel, kolmandas kummardatav jumal, neljandas klassiline kuuluvus jne.
    • „IN” grupid ei võrdle end mitte iga mõtteliselt ligipääsetava „OUT” grupiga- „OUT” grupp peab võrdluseks tunduma relevantne . Gruppide sobivus , nende lähedus ja situatsioonilised erinevused- need on mõned näitajad, mis määravad kõrvutamise „OUT” grupiga. Näiteks on Ladina- Ameerika elanike jaoks suhteliselt mõttetu nende võrdlemine Aasia rahvastega. Olukord muutuks aga järsult, kui emigrandid mainitud paigust puutuksid omavahel kokku näiteks Inglismaal. Sarnased saatused, puhtterritoriaalne lähedus ja pidev konkurents - kõik see suurendab nende gruppide kõrvutamist, võrdlemist üksteisega „IN” grupi kasuks positiivsete erinevuste leidmiseks ja selle tulemusena „IN” grupi eripärasusele püüdlemiseks.

    Diferentseerumise eesmärgiks on säilitada või saavutada üleolek „OUT” grupist mõningate näitajate poolest. Järelikult on iga diferentseeriv tegevus suunatud võistlusele.
    Neis tingimustes võib ette ennustada gruppidevahelise võistluse tekkimist, mis ei sõltu nende gruppide vahelistest objektiivsetest, konkureerivatest suhetest. Selline „võistlemine” ei too mingit reaalset kasu ega toetu mingile reaalsele alusele. Eesmärgiks on siin positiivsete erinevuste leidmine.
    Kui sotsiaalne identsus grupi liikmeid ei rahulda, üritavad nad:
  • lahkuda grupist, kuhu nad momendil kuuluvad ja asuda mõnda teise, nende arvates prestiižikamasse gruppi
  • teha kõik selleks, et grupp, kus nad momendil asuvad, muutuks positiivselt erinevaks tesitest gruppidest.
    Niipea kui „mina- kontseptisoonis” tõuseb esiplaanile sotsiaalne identifikatsioon, hakkab isiksus tunnetama , et temal ja tema grupi liikmetel on ühised tüüpilised iseloomulikud tunnused, mis määratlevad grupi kui terviku. See viib tunnetatava sarnasuse rõhutamisele grupisiseselt ja erinevuste rõhutamisele nende vahel, kes kuuluvad teistesse gruppidesse
    Toimub võistlus „IN” gruppide ja „OUT” gruppide vahel. Inimene ise kuulub „IN” gruppi. See tundub inimesele olevat kõige vastuvõetavam, parem grupp. See vastab kõigile kriteeriumidele , mis inimene on enda jaoks seadnud.
    Ääretult palju on ka relevantselt „OUT” gruppe – need on grupid, mis ei tundu piisavalt oluliseks. IN grupp v. Kõik ülejäänud. OUT grupid on kõik, kellega end võrdleme.
    Relevantsed OUT grupid. -> endaga sarnased OUT grupid.
    Kui oleme need grupid enda jaoks teadvustanud, siis nüüd hakkab kõige olulisem alles toimuma – peame saama teateid selle kohta, mis mujal toimub. Alles siis saame teostada reaalset võrdlust: ülikoolide puhul nt võrrelda õppekavasid, õppejõude, metoodikat, õppemaksu suurus – siis saab inimene teha otsuse, kas grupp, kuhu ta on seni kuulunud, on selline grupp, kus ta tahab edasi olla. Võrdlemine, see protsess, võib viia ka hoopis teistsuguste tulemusteni – et inimene kriteeriume võrreldes jõuab arusaamale, et mõni teine kool võiks indiviidile olla palju sobivam.
    Võrreldavaid tuleb võrrelda võrreldavaga.
  • Hälbekäitumise kulturoloogilised seletused.
    E. SUTHERLANDi subkultuuri hälbeteooria järgi õpitakse hälbekäitumist niisamuti nagu igat teist käitumisvormi. Kurjategijaltel on omad traditsioonid, oma kultuur ja väärtushinnangud, mis on vastuolus ühiskonnas üldkehtiva kultuuriga . Kuritegelik subkultuur kujuneb välja ilma, et seda oleks vaja spetsiaalselt välja töötada. Selle teooria järgi algab inimese kujunemine (vastavas keskkonnas) kujategijaks juba lapseas või varases nooruses ning ta kujuneb (või õpib) kurjategijaks eeskujude mõjul.
    R. MERTONi nurjumis- e. frustratsiooniteooria kohaselt viib inimese kuritegelikule teele suutmatus saavutada oma eesmärke traditsiooniliste (ühiskonnas aktsepteeritavate) vahenditega. Tema käitumist suunab pettumine, ettevõtmiste nurjumine.
    E. LEMERTi kontrolli- e. sidemeteteooria järgi mõjutavad inimese käitumist suhted teiste inimestega. Inimesele on tähtis, et temale olulised inimesed temasse hästi suhtuksid. Nende poolt taunitava käitumise läbi on tal hirm selliste inimeste sossingust ilmajäämise ees.
    Ratsionaalse valiku teooria kohaselt teab inimene täpselt, mida ta teeb. Ta on teadlik ka oma kuritegelikust käitumisest. Sellele vaatamata ta oma käitumist ei muuda. D. CORNISHi käsitluse järgi kurjategija veeretab süü kannatanule ja leiab, et see, mis juhtus, on kaanatanule paras. Inimesed õpivad vastavaid arvamusi teistelt ja omandavad neid ka massikultuuri (näiteks filimid) kaudu.
  • Sotsiaaluurimuste strateegiad.
    Formuleeriv – tutvumine objektiga, mida on vähe uuritud. Tulemuseks on edaspidise uurimuse kava, hüpoteesid jms.
    Kirjeldav – eesmärgiks on süsteemne kirjeldus. Põhineb teadulikul andmekogumisel ja –analüüsil. Nt rahvaloendus .
    Seletav – otsitakse vastust küsimusele „miks“. suund seletuse väljatöötamisele. Süübib probleemi olemusse ning otsib põhjuslikke seoseid.
  • Uurimisstrateegia mõiste.
    mida tahame uurimuses teada saada ning mis on selleni jõudmiseks parim tee.
  • Ühekordsed uurimused.
    ühekordne andmete kogumine ühel piiritletud ajavahemikul, sotsiaalses ruumis ühte tervikut kujutavat uurimusobjekti moodustavailt elementidelt. Enamus uuringuid on ühekordsed. Enamusel juhtudel ei planeerita uurimust pikas plaanis, et seda tehakse praegu ja juba planeeritakse ette, et see tehakse ka mingi aja möödudes.
  • Võrdlusuurimus.
    kogutakse kooskõlastatud menetluste abil andmeid mitmelt sarnases sotsiaalses situatsioonis asuvalt kontingendilt üheaegselt. Analüüsitakse üldiste joonte ja tendentside ning lokaalsete iseärasuste vahekorda sotsiaalsetes nähtustes.
  • Kordusuurimus.
    Andmeid kogutakse ühtsete protseduuride alusel teatud ajavahemike järel mitmelt erinevalt, kuid sarnases sots situatsioonis olevalt kontingendilt.
    Sihid:
    1) Protsessi dünaamika, muutuste tendentsi väljatoomine
    2) Nähtuste arengu prognoosimine
    Kordusuuringute intervall on tavaliselt mitte vähem kui 2-aastase intervalliga, reeglina on need ajavahemikud aga palju pikemad .
  • Õigussotsioloogilise kordusuuringu metoodikast.
  • Paneeluurimus.
    Ühe uurimisprojekti raames kogutakse andmeid ühtedelt ja samadelt indiviididelt mitmel korral. Eesmärk: enne/pärast info saamine. Intervall alla 2 aasta.
  • Longituuduurimus.
    Paneeluurimuse alaliik – pikemaajaline uurimustegevus, ajas pikemalt kulgevate nähtuste analüüs. Kasutatakse mitut järjestikust andmekogumist. Saab jälgida uurimuses haaratud inimrühmitustele omast isearenemist, seesmist muutumist.
    ÕIGUSE SOTSIOLOOGIA
    VII SEMINAR
    08.05.2007
  • Sotsialiseerimine ja sotsialiseerumine kui sotsiaalselt kujundatud käitumine (mõisted ja olemus).
    Sotsialiseerumine – Tegevuse tähtsaimaks liigiks on siin suhtlemine. Eristatakse introgeenset tegevust ning ekstrogeenset tegevust. Suhtlemine on üheaegselt nii väljapoole suunatud kui ka sissepoole suunatud. Suhtlemine on vajalik sotsiaalsete normide edukaks omandamiseks, et saada sotsiaalne kogemus. Määrav on isikute aktiivsus. Sotsialiseerumine – see on isiksuse kujunemise protsess. Selle käigus omandab indiviid need teadmised ja väärtused, mis on olulised just mingis antud ühiskonnas. Sotsialiseerumine tagab ühiskonna sotsiaalse ja kultuurilise järjekestvuse ning võimaldab ühiskonna uutel liikmetel kohaneda sotsiaalse keskkonna ning selle nõuetega ja selles ka edukalt funktsioneerida. Sotsialiseerumine toimub kokkupuutes teiste inimestega. Ühel pool on ühiskond, teisel pool on indiviid.
    Sotsialiseerimine – Isiku sihipärane suunamine, õpetamine ning informeerimine teiste indiviidide ja sotsiaalsete gruppide poolt. Eesmärgiks on tagada sotsialiseeritava normipärane ja ühiskonnas aktsepteeritav käitumine. Sotsialiseerumise käigus omandab isik ise teadmisi, järgib eeskujusid , et ennast ühiskondlike normidega kurssi viia ja võrrelda oma arusaamu, tõekspidamisi ühiskonnas aktsepteeritavaga.
  • Sotsiaalselt orienteeritud käitumine (M. Weber `i järgi).
    M.Weber – Sotsiaalse käitumisega on tegemist siis, kui on olemas indiviid, kes tegutsedes panevad oma tegevusse subjektiivse mõtte. Oluline nõue on, et subjektiivne mõte peab olema orienteeritud teisele indiviidile või grupile. ”Sotsiaalne tegevus võib olla orienteeritud teiste indiviidide eelnevale, käesolevale või tulevasele käitumisele.” (nt kättemaks kunagise kallaletungi eest) Sotsiaalne on ainult mõttestatult teiste indiviidide käitumisele orienteeritud käitumine. Weber esitas sotsiaalse käitumise 4 tüüpi:
    1)sihiratsionaalne käitumine(ehk eesmärgiratsionaalne) – aluseks ootused välismaailma objektide ja teiste inimeste käitumise suhtes
    2)väärtusratsionaalne käitumine – aluseks on usk mingi käitumisviisi eetilisse, esteetilisse, religioossesse või muusse väärtusesse, sõltumata tegevuse edukusest.
    3)Afektiivne(eeskätt emotsionaalne)käitumine, mille aluse moodustavad indiviidi afektid ja tundeseisundid
    4)traditsiooniline käitumine, mis baseerub sügavalt juurdunud harjumusel.
    Weber pidas olulisimaks eesmärgiratsionaalset käitumist. Seda iseloomustab see, et isik orineteerib oma tegevuse eesmärgile, vahenditele ja võimalikele tagajärgedele, kaaludes ratsionaalselt ka vahendite vastavust eesmärgile ning eesmärgi ja tagajärgede ning erinevate eesmärkide vahekorda. Isik kaalub käitumisvariandi valikul poolt-ja vastuargumente, toimib teadlikult, eesmärgiks valida ratsionaalne ja motiveeritud käitumisvariant.
    Antud mõiste olemuseks on vähemalt kahe indiviidi orienteeritud tegevus ehk sotsiaalne suhe.Kuna sotsiaalsete suhete sisu võib olla väga erinev, ei selgu see, kas tegemist on tegutsevate indiviidide solidaarsuse või vaenuga.
    1)Osalised võivad anda oma tegevusele ka erineva ning ühepoolse mõtte. Nt ”sõprusele” võidakse vastata hoopis millegi muuga . Sotsiaalne suhe muutub mõlemalt poolt vaadates objektiivselt ”üheppoolseks”. Vastastikune on ta siis, kui tegutsev indiviid eeldab partneri poolt mingit teatud kindlat hoiakut ning orienteerib ka oma tegevuse sellele ootusele vastavalt.2) Sotsiaalne suhe võib olla ajutine või kestev. Kestev sel juhul kui on tõenäoline, et subjektiivsele mõttele vastav ning seetõttu oodatav käitumine pidevalt kordub.3)Sotsiaalse suhte subjektiivne mõte võib muutuda.4)Sotsiaalse suhte mõte väljendub maksiimides, mille tavapärast või mõttelt ligilähedast järgimist ootavad tegevuses osalejad oma partnerilt.5)Sotsiaalse suhte mõte võib olla konsensusel baseeruva kokkuleppe küsimus.
  • Desotsialiseerimine , resotsialiseerimine.
    Desotsialiseerimine - protsess, mille käigus inimene pannakse varasema sotsialiseerumisprotsessi tulemustest loobuma . Desotsialiseeritav inimene peab omandama mingid uued reeglid ja rollid ning peab selle jaoks loobuma varasemate reeglite ja rollide täitmisest.
    Resotsialiseerimine – kunagi varem omandatud, kuid unustatud rollidesse uuesti sisse elamine.
  • Õiguslik sotsialiseerimine ja sotsialiseerumine.
    Õiguslik sotsialiseerimine – eesmärgiks on sellise õigusteadvusega isiksuse kujundamine, kes on õiguse sfääris positiivselt aktiivne. Õigusliku aktiivsuse all mõistame inimese omadust ja sellest tulenevat võimet mõjutada eesmärgipäraselt sotsiaalset keskkond õiguse valdkonnas. Aktiivsusest ei saa rääkida mitte igasuguse juriidiliselt olulise tegevuse puhul. Tegevuses väljendub aktiivsus vaid siis, kui seda ajendab indiviidi vabatahtlik otsus, algatusvõime. Õiguslik aktiivsus nõuab oskust hinnata neid teadmisi ja tegusid, millega subjektil tuleb kokku puutuda.
    Õiguslik sotsialiseerumine – see on sotsialiseerumise üheks alaliigiks. Ka selle puhul toimub teatud kogemuse omandamine. Selles süsteemis saab eristada: 1)materiaalse kultuuri;2)ühiskonna struktuuri;3)keele ja vaimukultuuri;4)isiksuse tüübid. Õiguslik sotsialiseerumine on selline sotsiaalse kogemuse ammutamine ühiskondlikust mälust, mis määrab inimese käitumise õigusliku tähendusega situatsioonides ning siis, kui täitab oma rolli õigussubjektina. Õigusliku sotsialiseerumise üks aspekt on õiguskasvatus. Sotsialiseerumisprotsess võib kulgeda nii negatiivses kui ka positiivses suunas. Sotsialiseerumine algab lapsepõlves. Kõrvuti kõlblusega areneb õigusteadvus. Õigusliku sotsialiseerumise eesmärgiks on selliste õigusteadvustega isikute kujundamine, kes on õiguse sfääris aktiivsed positiivselt. Tegevust initsieerib isiku oma algatusvõime.
  • Sotsialiseerimisagendid (mõiste ja liigid).
    Sotsialiseerimisagendid – moodustuvad omavahel teatud seesmiselt seotud grupid. Nende gruppide raames võivad üksikud agendid üksteist asendada ilma, et see oluliselt mõjutaks sotsialiseerumisprotsessi. Kui agentide rühk on defektne, siis on defektne ka nende mõju resultaat. Isikuid, sotsiaalseid gruppe ja institutsioone, kes isiksuse arengut mõjutavad, kasvatavad ja suunavad, nimetatakse sotsialiseermisagentideks. Neli suuremat sotsialiseerimisagentide rühma on: 1)üksikisikud;2)isikute grupid;3)sotsiaalsed institutsioonid;4)ühiskondliku teadvuse materialiseerunud väljendajad(raamatud, kunst jne) Inimese elu erinevatel etappidel omavad tähtsuse erinevad sotsialiseerimisagendid. (perekond, klassikaaslased, vanemad, eakaaslased jne) Sotsialiseeri(u)misprotsessi aluseks on lapsepõlves kodust kaasa saadud pagas . Kui lapsel puuduvad sünnipärased kaasasündinud suhtumised, siis kujunevad need tal välja sotsialiseerumisprotsessis, eelkõige aga kodus.
  • Peamiste sotsialiseerimisagentide nimistu.
  • Õigusliku sotsialiseerimise agendid.
    Õiguslik sotsialiseerumine toimub üldise sotsialiseerumisega koos, mistõttu on rakse leida spetsiaalseid õigusliku sotsialiseerimise agente. Sotsialiseerimisagendid moodustavad hierarhilise struktuuri, mis on erinev erinevate noortegruppide puhul. Vundamet sotsialiseerumise hilisematele etappidele rajatakse just perekonnas ja eelkõige sotsialiseerumise esimesel etapil. Sotsiaalsete normide aktsepteerimine ja internaliseerimine edasises elus on aga vahetult seotud erinevate sotsialiseerimisagentide mõjuga konkreetsele indiviidile.
  • Resotsialiseerimise agendid.
  • Õigussotsioloogiliste uuringute programm.
  • Uuringu programmi metodoloogiline osa.
  • Uuringu programmi protseduuriline osa.
    Kirjandus:
  • R. Cotterell. The Sociology of Law. An Introduction, pp 158-187.
  • Empirische Rechtssoziologie./ E. Blankenburg. München, 1975.
  • A. Hunt. The Sociological Movement in Law, 1978, pp 93-133.
  • S. Kaugia. Sotsioloogia ja õiguse sotsioloogia teoreetilisi käsitlusi. – Tartu, 2000.
  • Law and Society. Oxford, 1979, pp 51-73
  • Noorte õigusliku sotsialiseerumise uurimine üleminekul riigisotsialismist vabaturumajandusse. Materjale kordusuuringust. Tartu, 1999.
  • E. Raska. Kriminoloogia üldkursus. II. Tallinn, 1994.
  • E. Raska. Õiguse apoloogia. Sissejuhatus regulatsiooni sotsioloogiasse. Tartu, 2004, lk 148-171.
  • Õigus ühiskonnas. Artiklite kogumik. Tartu, 2006, lk 97-105.
  • R. Zippelius. Grundbegriffe der Rechts- und Staatssoziologie. München, 1991, S 7-9; 66-68; 108-110.
  • В.Н. Кудрявцев, В.П. Казимирчук. Современная социология права. Москва, 1995, с 102-192.
    Lekt S. Kaugia
    01.05.07
    ÕIGUSE SOTSIOLOOGIA
    VIII SEMINAR
    15.05.2007
  • Õiguse kehtestamine. (Vt ka E. Raska)
    Kui kehtivaid seadusi peetakse valedeks ja ebaõiglasteks, tekib varjatud normiloome. Varjatud normiloome võib avalduda esiteks mingi grupi poolt oma normide loomises ja teiseks mitmesuguste seadusväliste institusioonide-struktuuride loomises. Varjatud normiloome tekib kehtiva õiguse ebaefektiivsuse korral.
    Geiger – Õiguse rakendamine sõltub ühiskonnas kujunenud traditsioonidest ja vaadetest. Õigusnormi juures on kõige olulisem tema mõjusus, eelkõige tema alternatiivne toime. See seisneb ühelt poolt normi järgimises, teiselt poolt aga normi eiramisele sanktsiooniga reageerimises. Õiguskuulekat käitumist tagab see, kui
    1. seadused on vormilt ja sõnastuselt selged ja haldusorganite kompetents on selgelt piiritletud
    2. õigusekandjate õigused ja kohustused on proportsioonis
    õigusstaap – õiguskaitseorganid ja ametiisikud, kes vahetult tegelevad järelevalvega õigusnormide täitmise üle ja nende rakendamisega.
    Suvaline norm on kehtiv ja mõjus siis, kui õigusstaap sellele reageerib.
    Raska
    Küllalt tavaline on, et õiguse toimimist seostatakse sunniga.
    Vägivalla ja sunni ning õigluse vahel on olemuslik vastuolu.
    Õigust aitab sunnivõimuga siduda riikide verine tekkelugu , riik kui ühiskondlik nähtus on tekkinud ja arenenud vägivalla rüppes.
    Ratsionaalne formaliseeritud regulatsioon, mida riikluse kujunedes hakati nimetama õiguseks, reguleeris konfliktiolukordasid ja korrastas inimsuhteid tuhandeid aastaid enne riigi tekkimist, seepärast pole mõistlikku alust siduda õigust riigi vägivallamonopoliga.
    Õiguse idee kujunemise ajalooline alus ei ole mitte vägivald ja inimeste sundimine millekski, mida nad õigeks ei pea, vaid just vastupidiselt vägivalla ärahoidmine.
    Vägivallariigist on ajapikku kujunenud õigusriik ja tendents vägivalla piiramisele on jätkuv.
    Nagu sotsiaalne regulatsioon üldiselt, nii ka õigus rõhub eelkõige vaimsetele teguritele, kuid ilma sunnita siiski päris hakkama ei saa.
    Vastavate õigusnormide tundmine ja hirm karistuse ees võib sundida inimesi käituma õiguspäraselt vaid piirsituatsioonis, mitte tavapärases igapäevaelus.
    Õiguse olemuslikuks tunnuseks on pigem menetluskord, õigus on keel, mis võimaldab vaidlevatel pooltel oma erimeelsuse lahendada.
    Õiguse kehtestamise astmed
    Ratsionaliseerimine – olukorra mõtestamine, oma õiguste ja kohustuste piiritlemine võrreldes teistega, oluline dialoog ja ka teiste poolte osalemine
    Formaliseerimine – uue teadmise korrastamine, käitumismudelitesse vormimine , see sõltub suuresti konkreetsest subjektist, olukorrast, asjaoludest, pole range ja jäik tegevus, vaid põhjendatud ja isegi vajalik on otsida antud asjaoludele enim sobiv lahend
    Institutsionaliseerimine – formaliseeritud käitumismudelite kinnitamine
    Õiguse kehtestajaks on riik – kõige õigem institutsioon õiguse kehtestamiseks
    Riik kehtestab õigust sunni ja vägivalla abil
    Kõik regulatsiooni vormid seotud sunni ja vägivallaga
    Ka õigusväised normid reguleerivad käitumist, kuid ka need seotud ikkagi mingil määral sunni ja vägivallaga
    Muidu poleks võimalik normide täitmist tagada, väike sunni moment on alati olemas
    Põhiprobleem on ühiskonna ja riigi suhe normide kehtestajana
    Õigus eksisteerib nii või teisiti, ühiskonnaliikmed aga käituvad tihti oma sisetunde järgi
    Kui inimene mõtleb pidevalt normidele, siis pole see ka hea – inimene võib siis üle pingutada ja ikkagi hälbelisele teele sattuda
  • Sotsiaalse konflikti olemus ja allikad.
    Konflikti põhiallikaks on erinevate sotsiaalsete gruppide erinevad huvid.
    sotsiaalne konflikt – sots gruppide, inimühenduste, indiviidide huvide kokkupõrge sotsiaalse käitumise protsessis
    huvid, põhilised konfliktide tekkeallikad
    - ressursid – nt territoorium, raha, energiavarud , toit, kuidas neid ressursse jagada, kas see toimub õiglaselt, kui mõned pole süsteemiga nõus, siis ongi vastuolud
    - võim – poliitiliste otsuste kontrollimine, osalemine otsuste tegemisel
    - identiteet – kultuurilised, sotsiaalsed ja poliitilised ühiskonnad, millega inimesed on seotud, ühe ühiskonna sees eri identiteeti kandvad grupid, nt pronkssõduri teema
    - positsioon – kas inimesi koheldakse väärikult, kas traditsioone, sotsiaalset positsiooni austatakse, kas inimene tunneb ennast hästi sellel positsioonil, mis tal on
    - väärtused – kehastuvad usus, ideoloogias, valitsussüsteemis, üksikisikute väärtused, gruppide väärtused, ühiskonna väärtused vs riigi väärtused, seda mida riik väärtustab, annab ta teada õigusnormide kaudu, ühiskonnal võib olla oma arusaam
    konfliktsuse määrast annab märku ühiskonnavastane käitumine
    mikrotasandi konflikt – kui lähtume staatusgrupist
    makrotasand – konflikt inimes ja ühiskonna või ühiskondade vahel
    sotsiaalne käitumine väljendub... kogu see hälbekäitumise ja anoomia jutt
    tuntakse kaht konflikti tugevust – äkkkonflikt ja konfliktiseisund
    üks tekib konkreetsetel asjaoludel, seisund on pikaajaline vastasseis
    kuritegevus ja suitsiidid on just pikaaegse konfliktse seisundi väljundid
    allikad
    mõnede gruppide põhivajaduste rahuldamata jäämine
    huvide kokkupõrge, võimutud soovivad võimu
    võim, soovid, huvide konflikt, majanduslikud, rassilised, rahvuslikud, kultuuri, sotsstaatsuega kaasnevad konfliktid
    nt pronkssõduri möll oli ka sotsiaalse konflikti väljund
  • Seaduse ja sotsiaalse konflikti seostest.
    Anoomia – Durkheimi järgi võljendub sotsiaalne konflikt hälbekäitumisena. Hälbekäitumise põhjustajaks on anoomia.
    Anoomia – ühiskonna murranguhetkedel sageli ilmnev nähtus, kus märgatav osa ühiskonnaliikmetest on küll teadlikud neid kohustavate normide olemasolust, kuid suhtuvad neisse negatiivselt või ükskõikselt.
    Seaduse ja ühiskonna vaheline kokkupõrge leiab oma väljenduse anoomias
    Anoomia puhul normid olemas ja isegi vb toimivad, kuid ühiskonnaliikmed ei taha neid järgida ja ei järgi ka
    Seaduse ja sots konflikti allikad
    Riigi kui seadusandja tegevus, sellest, kuidas riigi tehtud normid ühiskonnaliikmeteni jõuavad – kui ei jõua, siis kommunikatsioonihäired, kui kommunikatsioon ei toimi, siis tekib sotsiaalne konflikt
    2 poolt
    riik ühiskond
    riik formuleerib õigust annab ühiskonnale teada oma tahtest õigusnormide abil
    kommunikatsioon ehk suhtlus – seega eeldab kommunikatsioon dialoogi ja vastastikkust
    seega ühiskond peab ka vastama – ta saab seda teha oma reaalse õigusliku käitumisega
    õiguslik käitumine jaguneb õiguspärane ja õigusvastane käitumine
    riik peaks juba enne normide loomist vaatama ühiskonda ja huvigruppe kaasama, et teada saada, milliseid norme ühiskond vajab
    kui enamus valib õigusvastase käitumise, siis tekib anoomia – kommunikatsioon riigi ja ühiskonna vahel ei toimi, vastuolu seaduse normeerija ja selle järgijate vahel
    sellega seondub ka küsimus, mis grupid üldse seadusloomele ligi pääsevad – osa gruppe võib hakata arvama , et on olemas võrdsed ja võrdsemad
  • Hälbekäitumise konfliktoloogiline käsitlus.
    Anoomia vajalikuks tingimuseks on kahe sotsiaalselt tingitud nähtuse kokkupõrge – ühelt poolt nõudmised, huvid ja vajadused ning teiselt poolt nende rahuldamise sotsiaalsed võimalused.
    Durkheim eristas subjektiivset ja sotsiaalset anoomiat.
    Subjektiivne anoomia – indiviid kas ei leia normi, millega oma tegevust kooskõlastada või ei järgi olemasolevat normi.
    Sotsiaalne anoomia – tervete eluvaldkondade reguleerituse ebapiisavus või ebasobivus.
    Hälbekäitumise põhjuseks on normide mitteteadmine ja endale pandud ootuste mitteteadmine
    Isiku tegevuse piiramine ühiskonnas mistahes viisil kujutab endast konfliktide allikat
    Mistahes normide loomine viib juba suure sotsiaalse konflikti tekkimiseni
    Mingid isikud paratamatult pole rahul
    See radikaalsete kriminoloogide seisukoht
    Tegelikult toimub kinnipidamiskohtades ja psühhraviasutustes isikute sildistamine, märgistamine
    Kui mingid asutused võtavad endale õiguse sellist silti külge riputada isikule
    Siin väärib märkimist ka sotsiaalne kontroll
    Kogu käsitlus põhineb sotsiaalsel kontrollil, nii formaalsel ehk ametlikul kui mitteformaalsel sotsiaalsel kontrollil, kuid eriti formaalsel
    Asutus reageerib inimese käitumisele ja sellega kaasneb märgistamine
    Negatiivne hälve toob kaasa mägistamise, märgistatus aga tõukab isiku uuesti hälbekäitumisele, see suletud ring
  • Kollektiivsete konfliktide õigustatud lahendused. (E. Loone jt)
    Ühiskond mitmekultuuriline , seetõttu need väärtustavad ka erinevaid asju
    Osades ühiskondades au veel kõrgem kui inimelu
    Paljukultuurilises ühiskonnas võimalik konflikte ohjata suveräänsuse teel
    3 probleemlahendust siis kokku
    domineerimise küsimus – tuleks leida domineerimislahendused
    domineerimine – kõik tahavad võita, aga kõik ei saa
    kui üritame domineerimislahenduseni jõuda, siis vaja välja selgitada, kes on võitjad ja kes on kaotajad , nt üks pool taganeb
    kompromisslahendus – tuleb enda positsioonist loobuda ja üritada jõuda kokkuleppele, ka siin peab üks siiski andma alla, nt kultuuride puhul lihtsalt talutakse teist kultuuri
    3. variant vägivalla kasutamine – kokkupõrked või sõjad, sõjaväel 2 eesmärki, riigikaitse ja teiste riikide ründamise funktsioon
    need 3 ongi peamised
    4 võiks veel vältimise tuua – see toimib üksikisikute puhul kõige paremini, kollektiivsete puhul eriti ei toidaks vist
  • Isik ja isiksus. Positsioon, rollid ja rollikonfliktid.
    ühiskonnateadused tegelevad pealesunnitud käitumistüüpide ja mõtlemisetalonidega
    kõige problemaatilisem tõik, et kõik, mille inimene sündides eest leiab, juba ootas teda ees, tal endal pole erilist võimalust asjs muuta, inimene ka hädas nende ROLLIdega, mida ta peab täitma, peab leidma kompromissi mida ühisk ootab ja mida rollid ette näevad
    isik – üksik inimene, iseloomulikud, nimi, vanus, sugu, rahvus, rass
    tänaval näeme me erinevaid üksikisikuid
    kui lähemalt tutvume ja saame teada isiku sotsiaalse tausta kohta, siis saame teada tema isiksuse kohta
    isiksus – isik tema sotsiaalses kontekstis, koos oma probleemidega, mis teda seal kimbutavad
    positsioon – see, milles ta asub, mis ülesandeid peab täitma, iga positsiooniga kaasnevad eri rollid, tavaliselt täidab tööl kodus ja mujal eri positsioone
    eri positsioonidega kaasnevad ka erinevad rolliootused
    inimene peab teadvustama seda, mida temalt oodatakse
    igale positsioonile peab vastama sobiv roll
    rollikonflikt – jaguneb 2
    rollisisesed ja rollide vahelised konfliktid
    rollide vaheline – nt õpetajana on aastaid töötanud, kui läheb koju, ei suuda rollist välja saada ja nt abikaasa rolli täita, olles seal ka õpetaja
    rollisisene – nt isiksuseomadused väga leebed, aga prokurörina peab olema karm ja range kurjategijate vastu, nt veel perearsti rollisisene konflikt – peab ravima inimesi, olema enda raamatupidaja ja vb andma veel loenguid tudengeile
  • Ankeet ja intervjuu . (Mõiste, liigid).
    Ankeet –
    Intervjuu -
    Mõlemad on küsitluse vormid
    Tavaliselt öeldakse, kas ankeetküsitlus või küsitlus intervjuu vahel
    Mõlema puhul peab olema küsimustik juba varem koostatud
    Nende küsimustik võib olla ka ühesugune
    Mõlema juhul vastused märgitakse üles
    Erinevused
    Ankeet on kirjalik
    Selle täidab küsitletav ehk respondent
    Intervjuu suulises vormis
    Vastuste kohta täidetakse küsitlusleht või ankeet, kuid selle täidab intervjueerija või siis assistent
    7.1. Küsimuste liigid.
    Lahtised , kinnised ja poolkinnised
    Kinnised – antud vastuste ammendav leotelu, mille vahel tuleb respondendil teha valik
    Poolkinnine – sama mis eelmine, kuid inimene võib kirjutada mingi muu variandi , kui ühtegi sobivat varianti pole
    Lahtine – võib vastata vabas vormis
    Filtreerivad , jms küsimused ka, aeg tiksub
    7.2. Pilotaažuuring.
    Ääretult oluline asi
    Kasutatakse just küsitluse puhul
    Enne pärisküsitlust tehakse eelküsitlus
    Võetakse valim nendest, keda tahetakse küsitleda ja vaadatakse, kuidas nad said aru küsimustest
    Teisisõnu prooviküitlus
    Eesmärk kontrollida, kas küsimustik piisavalt selgelt ja täpselt formuleeritud
    Hiljem, kui algset küsimustikku täiendatud ja parandatud, viiakse kogu uuring läbi
    Intervjuu liigid vt raska õpikust ise
    IX SEMINAR
    22.05.2007
  • Nn avalik ja varjatud normilooming.
    Mingid suhted on avalikult reguleerimata ja grupid hakkavad ise oma norme looma. Kuritegelikud grupid on tavaliselt suhteliselt suletud grupid. Miks see siis ühiskonnale ohtlik on? Kõikvõimalikud sellised grupeeringud õõnestavad ühiskonda tervikuna. Toodavad uusi õigusrikkujaid. Neil on omad arusaamad eetikast, moraalist.Ttekib suur vastuolu õiguskuuleka seltskonna ja õigusrikkujate vahel. mitteaktsepteeritavaid norme luuakse seetõttu, et on olemas anoomia, st normid on olemas, aga suure grupid kasutavad hoopis teistsugust normistikku. Kui seadusandja fikseerib õigusnormid, siis grupeeringud rakendavad täiel määral oma nihkes olevaid väärtushinnanguid. sageli on need normid juba olemuselt kuritegevusele kallutavad.
    Nagu eespool märgitud, on subjektiivse autonoomia teiseks väljendusvormiks olukord, kus õigusnormid on ajast maha jäänud ja/või mingi kindla ühiskondliku suhte reguleerimiseks sobiv norm puudub. Olukorras, kus kehtivad sotsiaalsed (s.h. õigus-) normid ei ole vastavuses konkreetsete indiviidide ja sotsiaalsete gruppide reaalsete elamistingimustega ja kui langeb valitsemisorganite autoriteet, tekib ühiskonnas tihti vastuolu õigus- ja moraalinormide vahel ning eelistus jääb siis enamikel juhtudel deformeerunud moraalsetele nõudmistele ja tõekspidamistele.
    Sellele pinnasele tekib nn. "varjatud normilooming", s.o. mitteametlike käitumisreeglite loomine, millest juhinduvad suured elanikkonna grupid. Kehtiv seadusandlus või ametlik moraal võetakse vastu mitte ainult kui ebaefektiivne ja oma olemuselt vale, vaid ka kui ebaõiglane. Kasvab rahulolematus selliste nähtustega nagu bürokratism, õigustamatud privileegid , hoolimatus vähemkindlustatud elanikkonnagruppide suhtes jne. Seni, kuni sotsiaalsed normid, institutsioonid ja ühiskondlikud suhted jäävad samaks, ei taandu ühiskonnaliikmete veendumus selles, et kehtiv sotsiaalne kord on ebaõiglane ja ainsaks võimaluseks õiglust jalule seada, on luua omad, lokaalse tähtsusega käitumisreeglid, et n.ö. kompenseerida riigivalitsemisorganite ebakompetentsust kohaliku tähtsusega probleemide lahendamisel. / 6, lk 43 /.
    Varjatud normilooming võib avalduda: 1) luuakse omad normid ühe konkreetse asutuse, ettevõtte, linna, alevi, küla jne. raames; 2) luuakse seadustes mitte-ettenähtud struktuurid (institutsioonid) (nt. relvastatud üksused või mitteametlikud grupid võitluseks kuritegevusega jne.). Nii ühel kui teisel puhul kaasnevad lokaalsete probleemide lahendamise-püüdega ka negatiivsed küljed "onupojapoliitika" (põhimõttel "mina sulle, sina mulle" tegutsemine) ja kuritegelike (k.a. maffia-) grupeeringute tekke näol. Ka leiab paralleelselt igasuguse "varjatud normiloominguga" aset sotsiaalsete väärtuste (ja neist väärtustest ettekujutuse) deformatsioon, mille puhul "varjusolevad" normid tunnistatakse olulisemateks kui riigi poolt kehtestatud normid. See aga tähendab kogu õigussüsteemi nõrgenemist. / 6, lk. 44 /.
    Nähtus, mida nimetatakse "varjatud normiloominguks" tekib kehtivate normide ebaefektiivsuse korral. Õiguse efektiivsuse küsimused on aga tihedalt seotud poliitilise sotsioloogiaga, kuna keskseks probleemiks on siin otsuste tegemine, s.o. õiguse realiseerimine, mis omakorda sõltub ühiskonnas kujunenud traditsioonidest ja vaadetest. Sotsiaalteaduslikku suunda, mis õigusnormi rakendamise uurimisega tegeleb, nimetatakse reaktsiooniteooriaks, mis keskendab tähelepanu sellele, kuidas õiguskaitseorganid oma kompetentsi piires õiguserikkumistele reageerivad. /5, lk 59, 62 /.
  • Kaasaegne õigus kui ratsionaalne õigus. Ratsionaalse õiguse tunnused. (vt ka M. Weber)
    Ühiskonna areng toimub ratsionalismist irratsionalismi. Mida tähendab ratsionaalne? Tõhus, toimiv, mõistusepärane, eesmärki teeniv. Seda sama saame öelda õiguse kohta teatud tingimuste. Mõnel tingimusel on õigus irratsionaalne. Neid küsimusi kõige põhjalikumalt käsitlenud Max Weber. Õiguse arenguga kaasneb ka õiguskaitsevahendite areng ja kui on olemas ratsionaalne õiguspersonal e õiguskaitseorganid. Irratsionaalne- nt šamaanid, kes annavad nt millelegi hinnangu kivikeste järgi. Ratsionaalne õigus on loogiliste printsiipide alusel välja töötatud, mõistetele tuginev, süstematiseeritud, teda on võimalik kontrollida, tõlgendada jne. Iseloomulik ka õigusteaduse rõhutamine, kvalifitseeritud juristid . Ühiskond liigub üha ratsionaalsema õiguse poole.
    Ühiskonna ja õiguse areng toimub irratsionalistmilt ratsionalismile. Õiguse areg on selline – kõigepealt on irratsionaalsed õiguse mõistmise instrumendid ühiskonnas (nt samaanid)  juristid. Õiguspersonal on õiguskaitseorganid. Kui need on olemas, siis võib rääkida ka õigusest.
    Ratsionaalsele õigusele on omased järgmised tunnused:
    - õigus juhindub eelkõige kirjutatud seadustest.
    - Normid on süstematiseeritud
    - Õigusliku mõtlemise meetodiks on mõistete loogiline analüüs ja tõlgendamine. Õiguse rakendamine põhineb mõistuslikult kontrollitavatel vahenditel.
  • Õiguse efektiivsuse olemus ja tagamine.
    Ratsionaalne õigus peaks olema efektiivne. Õigus on efktiivne siis, kui eesmärgid mis õigus endale seadnud on, on ka reaalselt realiseerunud ühiskonnas. Kui asi nii toimib, on õigus efektiivne.
    Õiguse efektiivsuse tagamise võimalused: huvigruppide kaasamine, sotsiaalse info kogumine/sellega arvestamine. Vt Beutel. et õigusnorm efektiivselt välja kukuks, tuleks igasse normi loomisse suhtuda kui väiksesse katsesse. uurida sotsiaalset tausta. lõpuks teha norm kohustuslikuks , vaadata kuidas see reaalselt toimima hakkab. kui tuleb välja, et norm ei suuda ülesandeid täita, tuleks luua uus norm, jällegi läbides sama protsess.
    Õiguse efektiivsus sõltub teatud universaalsetest teguritest:
    õigus peab vastama reaalseteleõiguspoliitilistele situatsioonidele ühiskonnas e olema oma ajale vastav ( igihaljas probleem), milline on konkreetselt õiguskaitseorganite tegevus. nt mida paremini suudab politsei ülesannetega hakkama saada, seda suurem on inimeste usaldus.
    Seadusloome ei tohi olla seadusloojate privileeg, millega ainult nemad tegelevad. Efektiivsete seaduste saamiseks tuleb kaasata sinna terve ühiskond. Ühiskonna kaasamine toimub erinevate huvigruppide huvide arvestamisega või nende lülitamisega seadusloome protsessi. Seadustes peaks kajastuma kõikide gruppide huvid.
    Kõik grupid ei ole konflikti- e läbilöögivõimelised. Ühtede gruppide häält võetakse seadusloojate poolt rohkem arvesse. See, kelle häält rohkem kuulda võetakse, sõltub huvigruppide konfliktivõimest. Huvigrupid , kes teevad ettepanekuid , peavad saama reageerida siis, kui seadusandja ei ole nende ettepanekut kuulda võtnud. Kõige vähem läbilöögivõimelisteks on pensionärid, koduperenaised, puuetega inimesed.
    Õiguse efektiivsus – suhe õigusnormides sialduvate eesmärkide ja nende sotsiaalsete praktikas realiseerimise tulemuse vahel. Kas õigusnormid täitsid eesmärgid, milleks need olid loodud? Kuidas see norm toimib ühiskonnas?
  • Käitumistendentsid õigusteadvuse struktuurielemendina
    Teadvuse element, seondub õiguslike nähtustega.
    Millised 3 peamist elementi kuuluvad õigusteadvuse struktuuri? mis määravad meie õiguskäitumise?
  • Suhtumine tekkivasse õigusesse (suhtumised ja hoiakud)
  • õigusteadmised e õiguse tundmine (kui hästi me tunneme seadusi)
  • käitumistendentsid
    Kõige paremad õigusteadmised on tavaliselt õigusrikkujatel, sellele vaatamata ei ole nad õiguskuulekad. see element ei välista normide rikkumist. olenemata õigusteadmistest võivad käitumistendentsid olla nii õiguspärased kui õigusvastased. Käitumistendentsid kujunevad välja sotsialiseerumise käigus. Oluline on see, et inimese kohta saab anda hinnangu reaalse käitumise kohta, mõtete, suhtumise ja muu eest ei saa tema käitumise üle kohut mõista.
    Mille poolest erineb käitumine tendentsidest? tendentsid e valmisolek õiguspäraseks käitumiseks. kelle õigusteadvuse tase on madal, sellel on ka väiksem valmisolek õiguspäraseks käitumiseks.
    Käitumistendentside tasand
    Hälve võib esineda kõigil kolmel nimetatud tasandil. Näiteks võib inimene väga hästi tunda KarSi, kuid sellele vaatamata võib isik toime panna üha uusi ja uusi kuritegusid. Sotsioloogilistest uuringutest lähtuvalt tunnevad kurjategijad seadusi paremini kui õiguskuulekad inimesed, kuid neil pole kõrgem õigusteadvuse tasand. Suhtumist ja hoiakute tasandil suhtuda negatiivselt kurjategijatesse, kuid teatud asjaolude sunnil võib inimene ka ise sellele teele sattuda. Hälve võib väljenduda käitumistendentside tasandil – isik ise reaalselt paneb toime õiguserikkumisi, kui selleks on tema jaoks soodsad subjektiivsed ja objektiivsed asjaolud. Kuigi hälve esineb kõigil kolmel tasandil, karistatakse isikut aga ainult käitumistendentside tasandil.
  • Õigusteadvuse empiirilise uurimise tähtsusest ja selle uurimiseks kasutatavad meetodid.
    Kontrollime teaduslikke väiteid e hüpoteese. nt abielurikkumise korral abikaasa tapaks rivaali. selgitame välja kas hüpotees peab paika. milliste meetoditega on kõige parem uurida? kordus- paneel –ja longituuduurimused. kordusuuringud teatud intervalliga. nt 20 aasta tagant uuritakse ülikooli 3nda aasta tundengeid, kontingent on sama, isikud erinevad.intervall vähemalt 2 aastat. Mille poolest erineb longituuduuring? longituuduuringul ja paneluuringul erinevus kontingendis, samad inimesed, intervall kuni 2 aastat.
    vt eksamiks- kuidas noorte õigusteadvust uuriti. kohustuslik kirjandus.
    Millised on konkreetsed meetodid õigusteadvuse uurimiseks?
  • eksperiment (test)
  • küsitlus
  • vaatlus
  • dokumentide analüüs
    Kasutatavaim on küsitlus. ankeetküsitlus ja intervjueerimine .
    Pos teaduse käsitlus – tema poolt väljapakutud lahendus pos, sest tema teooria on reaalne, vastandulik viirastustele ja sest sots on tõepärane vastandina katlasele, on kasulik vastandina kasutule, on loov mitte purustav , on pos sest ei ole negatiivne. Leidis et mistahes teadus vastab nendele 5 tunnusele siis kui tema tuleneb empiirikast (praktikast). Kõik need teadused mis tuginevad empiirikale oma olemuselt teaduslikud teadused. Need teadused mis pole empiirilised pole ka teaduslikud. Empiiriliste uuringute läbiviimiseks vaja teooriat, mis näitab konkreetselt mida ja kuidas vaja uurida mingit objekti. Tähendab hüpoteesi välja selgitamist. Tuleb endal etalonid (ei saa öelda et kellegi arvamus väär, vaid et kui palju nii arvas). Lahutamatu seos empiirika ja teooria vahel. Need alumised mõisted annavad aimu tema pos teaduse käsitluse sisust.
    Empiiriline uuring ehk praktika uuring. Meetodid, mida kasutatakse õigusesotsioloogias:
    • eksperiment – uuritava objektiga sihipärane manipuleerimine
    • küsitlus
    • vaatlus – uurija ei loo midagi uut, vaid vaatleb seda mis on juba olemas. Sündmuste otsene vahetu registreerimine
    • dokumentide analüüs

  • Hälbekäitumise sotsioloogiline seletus.
    hälbekäitumised jagunevad bioloogilisteks ja sotsioloogilisteks. millest see hälve tuleb? Durkheim ja Merton. mida rohkem on ühiskonnas kuritegevust, seda rohkem on probleeme. anoomia!
    Hälbekäitumise sotsioloogiline seletus – anoomia teooria (Durkheim, Merton) – inimese kuritegelikud alged pesitsevad ühiskonnas ja ühiskond vormib inimest selliseks nagu ta on. Kui on palju kurjategijaid, siis annab see tunnistust ühiskonna probleemidest. Kuritegevuse tase signaliseerib ühiskonna kitsaskohtadest. Sotsiaalne desorganiseerimine – kõrge kuritegevusega ühiskonnas on probleemiks nõrkade sidemete olemasolu erinevate sotsiaalsete gruppide ja üksikisikute vahel
  • Sotsioloogiline vaatlus.
    Osalusvaatlus ja kõrvaltvaatlus. välivaatlus võib olla nt osalemine seaduseelnõu arutamisel.
    kontrollimatud ja kontrollitavad vaatlused
    teaduslik vaatlus vs olustikuline vaatlus
    Vaatlus
    Praktikas peetakse abistavaks meetodiks teiste meetodite kõrval. Reeglina vaatlust ainukese meetodina ei kasutata praktikas. Vaatlus on sündmuste otsene vahetu registreerimine.
    Vaatluse liigid:
    • olustikuline vaatlus - Olustikuline vaatlus selline vaatlemine mida iga inimene iga päev teostab
    • teaduslik vaatlus – tunnused:
        • vaatluse eesmärk ja ülesanded on täpselt fikseeritud. On teada mida ja milleks uurime.
        • Teaduslik vaatlus allub konkreetsetele protseduuri reeglitele – keda mismoodi vaadelda.
        • Teadusliku vaatluse tulemused protokollitakse teatud päevikutes.
        • Andmete kontrollitavus

    • kontrollimatud vaatlused – struktureerimata. Mitte standardsed, kus kasutatakse kõige üldisemat plaani vaatluse läbiviimiseks, mitte väga täpselt väljatöötatud.
    • kontrollitavad vaatlused – nii vaatluse teostamine kui tulemuste fikseerimine on varem välja töötatud struktuuri järgi.

    • Välivaatlus – vaatluse teostamine loomulikes tingimustes, nt osalemine seaduseelnõu avalikustamisel sotsioloogilise vaatlejana.
    • Laboratoorne vaatlus – vaatlemine eksperimentaaltingimustes. Need tingimused on vaatleja ise seadnud.

    • Kõrvaltvaatlus – vaatleja ( sotsioloog ) ei sulandu sellesse gruppi/keskkonda mida ta vaatleb. Nt on võimalik nii uurida mõnda töökollektiivi mistahes eesmärkidel. Sellisel juhul läheb vaatleja sellesse seltskonda nt praktikandina. Inim saab teha teatud tähelepanekuid ja hiljem üldistusi teha selle gruppi kohta.
    • Osalusvaatlus - uurija sulandub ja peab sulanduma sellesse gruppi, mida uurib. Peab olema kui selle grupi orgaaniline osa. Grupp ei tohi teada et on uurija. Grupp peab teadma et see on tegelikult inim kes sellesse gruppi kuulub. Uurija peab leidma võimalusi kontaktide loomiseks teda huvitava grupi mingisuguse liikmega . Peab leidma viisi kuidas grupile lähedale saada. Reeglina ühe liikmega tutvumise tagajärjel tekib uusi võimalusi. Üks tutvus viib teiseni. Eesmärgi pärast sidemete loomist huvitava grupi liikmetega nim lumepallivalim . Probleemiks see et mida pikemat aega uurija selles keskkonnas elab või selle grupiga koos on, seda enam ta sellesse gruppi tõepoolest sulandub ja vahel unustab ära miks seal üldse on ja sellep võivad tema sulest tekkida populaarteaduslikud kirjutised . Teine probleem see kui vaatleja vahele jääb, siis tema eluküünal pm kustunud, sest tavaliselt uuritakse selle meetodiga kuritegelikke gruppe.

    Peale olustikulise vaatluse on kõik ülejäänud teaduslikud vaatlused.
    Teadusliku vaatlus aitab koguda infot selle obj kohta mida tahetakse lähemalt uurima hakata. Pärast vaatluse läbiviimist kergem püstitada hüpoteese ja kergem määrata keda ja kuidas uurida.
    X SEMINAR
    29.05.2007
  • Õiguse struktuur. (vt ka E. Raska)
    Struktuur tähendab teisisõnu ülesehitus, sisuline pool. Vaimne ja institutsionaalne tasand – kaks struktuuri elementi. Mistahes õigusnorm peab olema ja on seaduseandja vaimne looming, nagu mistahes tegu ja mõte – saab alguse inimese ajus ja hakkab realiseerima. Institutsiooniline tasand (infrastruktuur) eelkõige kohtud, mis tegelevad õiguslike küsimustega, laiemas tähenduses lisaks kohtutele ka teisi asutusi kes lahendavad vaidlusi, rakendavad õigusnorme.
    Õiguse koosseisu, koostisse – struktuur – sellesse kuulub kirjutatud õigus ja kirjutamata õigus – tavad, moraal jne ning teiselt poolt seadused, määrused jne. kirjutamata õigust luues võetakse aluseks ka kirjutamata õigust (ülipositiivset õigust).
    Õigus tekkib valdavalt ühiskonnad, seadusandja hakkab olemasolevaid norme kirja panema, analüüsib, hindab, fikseerib need ja teeb teatavaks õigusadressaatidele.
    Paljude sots normide sugemetest koosneb õigus – materjal, mida kirja panna, sellele küsimusele vastuse otsimisel jõuame ikka nende kirjutamata normideni. Seadusandja ammutabki seda materjali reaalselt.
    See kõik kokku tuleb õiguse struktuuri all arvesse.
    Enam kui kirjutatud õigusnormide või nn õigusallikate süsteemi sisemine korrastatus.
    Vähemalt 2 allastruktuuri: õiguse vaimne infrastruktuur ja institutsiooniline infrastruktuur.
    Esimese puhul, enne kui õigus saab materialiseeruda seaduse kirjatähes, peab ta valmima vähemalt seadusandja vaimus . Viimane omakorda pole midagi muud kui peegeldus kultuuriruumi üldisemast vaimsusest. Kui mitte rohkemal määral, siis teatavasti väärtuselis-normatiivsete fragmentide lõikes kindlasti. Sedalaadi vaimsed aluskomponendid kuuluvad loomuomaselt õiguse struktuuri.
    Erinevalt nt moraalist, mille toimemehhanismi põhiosa peitub inimese hinges, tema südametunnistuses, kõlbelises vastutuses vmt, toimib õigus indiviidi-ülesel tasandil, nende organisatsiooniliste ja struktuursete seoste kaudu, mis iseloomustavad sotsiaalset kooslust. Ühenduses sellega õigus institutsionaliseerub, kehastub ühiskonna organisatsioonilist struktuuri kandvas institutsioonide ja asutuste süsteemis.
    Kui alguses on tegemist väga kirsa ja spetsiifilise, valdavalt (kohtuliku) õigusmõistmist teenindavate institutsioonidega, siis ühiskonna organisatsioonilise korralduse arenedes, eriti seoses riikluse tekkimise ja tugevnemisega sünnib riigi ning õiguse sümbioosist institutsiooniline süsteem, mis ühelt poolt „toodab“ õigust, teiselt poolt aga oma toimimises, iseenda kaudu realiseerib seda. Totaalses riigis, mida tingituna õiguse totaalsest institutsionaliseerumisest nimetatakse õigusriigiks, peaks lõppema õiguse ajaloolise arengu üks tsükkel. (Raska lk 103-104)
    Õiguse vaimse infrastruktuuri näitajate süsteem (lk. 87) – amorfne (kujutu, vormitu) - struktuurne , irratsionaalsus (mittemõistuslik, mõistusega haaramatu, loogiliselt seletamatu) – ratsionaalsus (mõistuslik, mõistuspärane; otstarbekas), desintegreeritud-integreeritud (lõimima, osadest tervikut moodustama) (teljed)

    Õiguse struktuur

    Romaani-germaani õigussüsteemis, kuhu kuulub Mandri-Euroopaga ka Eesti, jaotub õiguskord kahte suurde valdkonda - eraõigus ja avalikõigus. 
    Need peavaldkonnad liigenduvad allvaldkondadeks- kuhu omakorda lülituvad kõrvalvaldkonnad . 
    Era- ja avaliku Õiguse piiritlemisel on vanimaks kriteeriumiks nn huviteooria. Avalik õigus on seotud Rooma riigiga, eraõigus on seotud üksiku isiku käsuga. Järelikult: kui mingi juhtumi või probleemi puhul on ülekaalus avalikud (riigi) huvid, siis kuulub see juhtum või probleem avalikku õigusse.  
    Nüüdisajal on Õigusvaldkondade eristamisel määravaks nn subjekti teooria, mille kohaselt on eraõigusega tegemist siis, kui õiguse subjektid on Õigussuhetes võrdsed, ja avaliku õigusega siis, kui õiguse subjektid on õigussuhetes ebavõrdsed - üks allub teisele. 
     
     ERA- JA AVALIKU ÕIGUSE STUKTUUR 
     
    ERAÕIGUS
    AVALIK ÕIGUS
    TSIVIILÕIGUS: VÕLAÕIGUS, ASJAÕIGUS, PEREKONNAÕIGUS, TÖÖÕIGUS
    RAHVUSVAHELINE ÕIGUS
    RIIGIÕIGUS, KONSTITUTSIOONIÕIGUS
    KAUBANDUSÕIGUS
    MAJANDUSÕIGUS
    KIRIKUÕIGUS
    HALDUSÕIGUS: MATERIAALNE,  FORMAALNE
    KRIMINAALÕIGUS: TSIVIILPROTSESSIÕIGUS, KRIMINAALPROTSESSIÕIGUS
    FINANTSÕIGUS
  • Õigusteadvuse mõiste ja roll ühiskonnas. (õigus ühiskonnas lk. 82-83, 96-97)
    Õigusteadvus kui õigusliku tegelikkuse hingeline /vaimne väljendus
    Õigusteadvus – ideede, vaadete, tunnete, traditsioonide kogum, mis väljendab inimeste suhtumist ühiskonna juriidilistesse nähtustesse. Õigusteadvus on seotud nii õigusnormide loomisega kui nende rakendamisega – õigusteadvus pole omane mitte ainult õiguse adressaatidele vaid ka neile, kes seda loovad ja rakendavad, sest õigus saab vaid siis üldaktsepteeritavana välja kujuneda, kui õigusnormide loojad loovad selliseid ettekirjutusi, mis ka nende enda arvates on õiglased, järgimisväärsed ja efektiivsed lahendamaks ühiskonnas tekkivaid probleeme. Õigusteadvus annab hinnangu kehtivale õigusele ja samal ajal sisaldab ettekujutust soovitud ehk ideaalsest õigusest. Õigusteadvuse olulisemad funktsioonid:
    • Tunnetamine – juriidiliste teadmiste mahu või õigusliku ettevalmistatuse taseme kaudu iseloomustatakse. Rõhutakse õigusteadmistele. Õigusteadvuse struktuuris võiks õigusteadmised olla esikohal. (Kaugia pole sellega nõus!)
    • Hindamine – seondub õigust puudutavate hinnangute ja arvamustega.
    • Käitumise reguleerimine – keskendutakse sotsiaalsetele hoiakutele. „Õigus ühiskonnas“ lähemalt räägitud!

    Õigusteadvusel kui ühiskondliku teadvuse vormil on ühiskonnas rida funktsioone, mille kaudu avaneb tema roll sotsiaalses süsteemis.
    Need tulenevad sellest, millise õigusteaduse tasandiga on tegemist ning millist ühiskonna sfääri (institutsiooni) (nt majandus, poliitika, kultuur, sotsiaalsfäär jne) õigusteadvus peegeldab.
    Tähtsamad:
    1) regulatiivne – et inimesed juhinduksid igapäevases käitumises normidest (kirja pandud – õigusnormid, kinnistunud ühiskondlikus teadvuses – õigusvälised normid;
    2) gnoseoloogiline – võimaldab mõista, et õigusnormid ja seadused ei teki tühjale kohale, vaid formeeruvad õigusväliste (st teiste sotsiaalsete) normide baasil ning muutuvad ja arenevad koos ühiskonnaga, omades samal ajal suhtelist iseseisvust sotsiaalsete normide süsteemis;
    3) aksioloogiline – annab hinnangu õiguslikele nähtustele, õigusnormide ja seaduste sisule, seaduslikkusele ja õiguskorrale ühiskonnas;
    4) normatiiv-prognoosiline – väljendub ühiskonnaliikmete huvis oma õigusega seonduva tuleviku vastu. Nimelt on igal sotsiaalsete suhete subjektil (üksikisik, sots grupp, sots inst) oma seisukht ja arusaamine ühiskonna õiguselus asetleidvatest sündmustest, muutustest ja puudustest;
    5) ontoloogiline – väljendub tõsiasjas, et õigusteadvus eksisteerib objektiivselt, sõltumata konkreetsetest inimestest.
  • Hoiakud ja väärtused õigusteadvuse struktuuris. (sama õpik nagu enne lk. 92-94; 88-92)
    Struktuuri kuuluvad (kolm elementi) õigusteadmised, käitumishoiakud (tendentsid), suhtumised ja hoiakud õiguslikesse nähtustesse, õigusega seonduvatesse asjadesse – üldine struktuur. Need elemendid peaksid looma üldise pildi isiku õigusalastest teadmistest. Kirjanduses leitakse, et kõige olulisemaks elemendiks on õigusteadmised ehk teadmised kehtivast õiguskorrast, ühesõnaga õigusalased teadmised. Inimene oma väga häid teadmisi õiguse mistahes valdkondadest, kuni selleni, et peast tsiteerida koodekseid, seal leiduvate sanktsioonidega. Ülikoolialane õigusharidus, kas õppida sarnase süsteemi järgi nagu praegu, või õppida õigusharusid ja koodekseid pähe, arvatakse et kõrget taset näidatakse, kui väga hästi tuntakse seadust (peast). Kliinilised uuringud on näidanud (varasematest seminaridest – õigusliku sotsialiseerumise uurimine), sai uuritud õigusteadvuse struktuuri, eesti noorte varalt, et kõige paremini teavad õigusnorme kurjategijad – mida enam kinnipidamisasutuses viibinud, seda paremini, kuna isiklikud kogemused. Neil kõikvõimelised koodeksid kapsaks loetud-sirvitud ning oskasid peast tsiteerida. Kui väita, et õigusrikkujatel kõrge õigusteadvus, seega peaks ju ise tihti õigust rikkuma – mis pole päris õige järeldus, seetõttu kõikvõimalikud muud teadmised, mis õigusteadvuse blokile juurde tulevad ning loovad õigusteadvuse taseme, tänase teema juures nt hoiakud ja väärtused.
    Väärtusi omavad: üksikisikud, sotsiaalsed grupid, ühiskond, riik (riiklikud väärtused). Siit probleem, ühiskonna väärtused ei pruugi riigi omadega alati kokku sobida. Konkreetset väärtuste loetelu iga omaja pinnalt esitada - väärtus on oluline asi, mille poole püüelda, tuum selles, et mistahes on korrapära, need väärtused on hierarhiliselt reastatud – olulised, hästi olulised jne. Riigi, sotsiaalsete gruppide jne dominantsed väärtused – nende vahel tekkib konflikt (väärtuste kokkupõrge), prioriteedid on erinevad.
    Hoiakud, väärtused hakkavad meie õigusteadvust kujundama, nad tulenevad: nt inimene kõigepealt sünnib, arenedes võtab omaks erinevaid nt vanemate hoiakuid, väärtusi. Protsess ise, väärtuste, hoiakute kogumine kanna nimetust sotsialiseerimine. Sotsialiseerimisagendid, need on vanemad, sõbrad, kool jne, kes kujundavad väärtusi ja hoiakuid, inimene kohaneb ühiskonnad, kogub informatsiooni vaatlemisel jne. vahendajatest, kes on üksikindiviidi ja ühiskonna vahel ongi need sotsialiseerijad, nende töö õigusteadvuse struktuuri juures on üks põhilisemaid. Need hoiakud ja väärtused kujunevad eelkõige perekonna ja sõpruskonna mõjul, järjest vähem kooli roll, ning massimeedia roll, kes on muidu väga tugev vahend, aga õigusteadvuse osas ei ole massimeedia selle ülesandega väga hakkama saanud.
    Käitumistendents – (eelmisest seminarist uuesti) – seda uurides saame öelda, kas isikul kõrge või madal õigusteadvus. Käitumistendents on isiku suundumus (suunitletus), valmisolek mingiks käitumisaktiks, käitumisviisiks. Kõikide sotsialiseerijate, ühiskonna abil. See võiks meile anda teavet meie enda kohta, isiku kohta mingist situatsioonis. (lk. 95) Nt kui leida võõras vara, kas jätta see endale või hakata omanikku otsima (õigusvastane, õiguspärane), peale teo toimepanemist saab isik ise oma käitumisele hinnangu anda. Nt kella leidmine tualetist, kas võtta endale, ignoreerida, viia valvelauda, ise otsida omanikku – kuulutusega.
    Teadasaamise võimalus uuringutes, kus küsitakse selliste kaasustele auat vastust või siis eelpool toodud näited hetkeotsustus. Selle abil teada saada selline käitumise suundumus.
    Õigusteadvuse struktuur ja arengutase. Inimeste normikohane käitumine ei ole otseselt tingitud juriidilistest teadmistest või sihilikust õiguspärasest käitumisest, kuid öelda võib, et see arenenud õigusteadvuse sisu väljendub õiguspärases käitumises. Oluline on siinkohal avada õigusteadvuse, kui indiviidi reaalselt talitleva käitumisregulaatori sisu ja üksikelementide kaal käitumise reguleerimise mehhanismis:
    1) õigusalased teadmised
    2) emotsioonid ja suhtumised
    3) valmisolek õiguspäraseks käitumiseks ehk käitumishoiak
    Inimese teadvuses hierarhiliselt reastunud sotsiaalsed väärtused toimivad orintiiridena püstitatud eesmärgi poole liikumisel. Väärtus kujutab endast mingi materiaalse, sotsiaalse, vaimse jne nähtuse tähendust inimese jaoks, suhtumist neisse nähtustesse ja hinnangut neile, mida annab nii üksikisik, sotsiaalne grupp kui ka ühiskond tervikuna.
    Harilikult eristatakse kolme liiki väärtusi:
    1) eesmärk-väärtus kui objekt, mis võimaldab rahuldada mingit vajadust;
    2) instrumentaalne väärtus kui vahend mingi eesmärgi saavutamiseks;
    3) tingimus-väärtus kui eeldus (tingimus) mingi vajaduse rahuldamiseks (Raska 2002:96).
    Hoiakud (millel põhineb indiviidi käitumine)
    Subjekti õiguslikult relevantne suhtumine teatavasse hüvesse avaldub tema vastavas sotsiaalõiguslikus hoiakus. Kujunedes subjektiivsete väärtushierarhiate vastastikuse integratsiooni tulemusel, määrab sotsiaalõiguslik hoiak koos objektiivsete faktoritega ära selle, kas mingi õiguslikult kaitsev hüve (nt inimese elu ja tervis) on konkreetse subjekti silmis hinnatud väärtus või mitte. Antud juhul peetakse silmas väärtustamist ontoloogilises tähenduses.
    Inimene hindab kõiki nähtusi varasemate kogemuste abil, kusjuures hinnang antakse ootusest lähtudes.
    Indiviidi õiguspärast käitumist mõjutavad tema käitumise seesmised regulaatorid , mis kujutavad endast indiviidi poolt subjektiivsete väärtustena vastuvõetud sotsiaalseid väärtusi ning käitumisprintsiipe, mida propageeritakse ja kaitstakse õigusnormidega. (vt lähemalt Kaugia 1996: 18)
    Sotsiaalõigusliku hoiaku käitumuslik-regulatiivne toime on subjektiivsete väärtuste regulatiivsest toimest märksa üldisem. Sellest tingituna võime sotsiaalõiguslikke hoiakuid käsitleda mitte niivõrd subjektiivsete käitumisregulaatoritena, kuivõrd isiksust iseloomustavate karakteristikutena.
    Sotsiaalõiguslikud hoiakud – lk. 93
    Sotsiaalõiguslikud hoiakud kuuluvad isiksuse struktuuri.
    Isiksus kui teadvuse ja eneseteadvuse kandja sisaldab omakorda vähemalt kahte allstruktuuri: 1) psüühilist, mis kannab individuaalsust ja 2) sotsiaalset, mis väärtusarusaamade, rollide ja teiste ühiskondliku praktika isiksustatud nähtuste vormis seob inimest sotsiaalse keskkonnaga (Raksa 2002:92-93)
    Isiksuse struktuuris võib eristada nelja tasandit , mida nimetatakse ka isiksuse tasanditeks.
    1. alumine tasand – kuuluvad lihtsad, bioloogilistel vajadustel põhinevad hoiakud. Sellel baseeruv käitumine on reeglina impulsiivne, inimene usaldab oma varasemat kogemust analoogsete situatsioonide osas;
    2. hoiakute tasand, võib eristada kolme aspekti; a) tunnetuslik, b) tundeelamuslik (kaemuslik) ja c) tahteline. Inimese vajaduste süsteemis aktualiseeritakse mingi üks vajadus, kõike ümbritsevat hakatakse hindama selle vajaduse valguses.
    3. väärtushoiakute tasand, väljendab isiksuse püsivat suhtumist vaimsetesse ja materiaalsetesse hüvedesse ning ideaalidesse. Väärtushoiakud on inimese teadvuse teljeks. Võime eristada kolme aspekti: a) kognitiivne (tunnetuslik), b) emotsionaalne ja c) tahteline;
    4. isiksuse sotsiaalne suundus , st suundus sotsiaalse tegelikkuse ühele või teisele valdkonnale, võime tunnetada sotsiaalseid nähtusi eriomastes aspektides ja püüd saavutada kindlaid eesmärke ja ideaale. Toimub ühtede väärtuste eelistamine teistele.
    Hoiakud ja väärtused on inimese käitumise ja püüdluste tähtsamad regulaatorid. Igal inimesel on oma väärtustehierarhia, milles ühed väärtused on teistest olulisemad ja kõrgemad. Sõltumata sellest, kas inimene seda süsteemi endale täielikult teadvustab või mitte, käitub ta instinktiivselt selle järgi. Väärtused võimaldavad hinnata teiste tegusid, sotsiaalse grupi liikmete sobilikkust ja võimalust alustada koostööd, taotleda sotsiaalset staatust ja täita oma sotsiaalseid rolle. ( Aimre 2001: 93) – lk. 94
  • Bioloogilise ja sotsiaalse suhe hälbekäitumise põhjusena. (sots ja õ sots teoreetilisi käsitlusi lk. 13, 15)
    Sõna bioloogiline vihjab sellele, mis on inimesele sünnipäraselt omane – kehaline, psühholoogiline. Inimese välimus reedab tema kalduvusi nt; psüühilised tegurid olulised käitumise uurimises.
    Hälbekäitumise uurijad jagunevad kahte rühma, üks, et see tuleneb geenidest, sünnitraumadest jne, teine leer sotsiaalteadlasti on sellel arvamusel, et hälbekäitumise juured peituvad ühiskonnas, et sellel on sotsiaalsed juured, inimene on teisejärguline. Sotsioloogid kuuluvad teise leeri pigem, et see seotud pigem sotsiaalsete protsessidega, aga ei eitata ka isiksuse rolli nähtuse juures ja just eelkõige psühholoogilisi probleeme need tulevad käitumise juures üha enam päevakorrale.
    Hälbekäitumine on ise ühiskondlik nähtus muidu.
    Hälbe käitumise põhjused (sots mõttes).
  • Normide mittetundmine ja/või käitumisootuste mitteteadmine
  • Isik rikub olemasolevaid sots norme, ületab neid sest tal on omad subjektiivsed põhjused selleks (nt. rikastumine kellegi arvel).
    Bioloogiline hälbekäitumise seletus – Itaalia arst C. Lombroso avastas seose kriminaalse käitumise ja inimese teatud füüsiliste joonte vahel. Ta leidis, et inimeste seas eksisteerin nn „kriminaalne tüüp,“ mis on inimkonna arengu varasemate staadiumides asetleidnud degradeerumise tulemus. Lombroso väitis ka, et geenid on ainus puhtinimlik jõud (võim), mille mõjus ei ole alust kahelda, ja just geenid aitavad tema arvates saada selgust inimeste käitumisvariantide suhtes.
    Tänapäevane biol kontseptsiooni esindaja ameerika psühholoog ja arst W.H. Sheldon – inimese kehaehituse põhjal võimalik tema isiksuseomaduste kohta teavet saada.
    Uuringutega on siiski kindlaks tehtud, et väited kurjategijate erilistest füüsilistest joontest, mis eristaksid neid kõigist teistest inimestest, on põhjendamatud. Kurjategija formeerub ühiskonna tüüpilistes tingimustes, mis sisaldab õiguskuulekaid inimesi rohkem kui kurjategijaid. Keerulised majanduslikud tingimused, omavoli ja seadusetuse lokkamine mõjutavad negatiivselt nii sotsiaalset olmet kui ka inimeste psüühikat.
    Sotsioloogiline – deviantsuse esimese sotsioloogilise seletuse andis E. Durkheim anoomiateoorias, mida ta kasutas suitsiidi olemuse uurimisel . Durkheim leidis, et enesetapu üheks põhjuseks on nähtus, mida nimetatakse anoomiaks (mis teisisõnu tähendab „reguleerimatust“). Selle nähtuse olemust selgitades rõhutas ta, et inimeste elu reguleerimisel on tähtis roll sotsiaalsetel ettekirjutustel. Radikaalsete sotsiaalsete muutuste või kriiside ajal (nt ohjeldamatu inflatsioon) ei vasta elukogemus enam sotsiaalsete normide kehastunud ideaalidele. Selle tulemusena sattuvad inimesed segadusse. Durkheimi uurimused näitasid, et ootamatute majanduslike languste ja tõusude ajal kasvab reeglina enesetappude arv. Ta leidis, et sellised ootamatud langused ja õitsengud on seotud „kollektiivse korra rikkumisega“. Sotsiaalsed normid on rikutud, inimesed kaotavad orientatsiooni ja see kõk soodustab häbivat käitumist.
    „sotsiaalne desorganiseerumine“ tähistab ühiskonna sellist seisundit, , kus puuduvad sotsiaalsed seosed kultuuriliste väärtuste ja sotsiaalsete normide vahel, ja nad nõrgendavad teineteist või on teineteisele vasturääkivad.
    R.K Merton käsitleb anoomiat veidi teisiti. Ta leiab, et hälbekäitumise põhjuseks on pidev vastuolu kultuuriliselt aktsepteeritud eesmärkide ja nende eesmärkide saavutamiseks kasutavate sotsiaalselt tunnustatud meetodite vahel,
    Hälbe käitumise põhijooned
    Füsiognoomika – 18 saj, Johann Kaspar Lavater. On olemas vaieldamatu seos inimese välimuse ja tegude vahel, samuti mõistus, iseloom ja teod on seoses inimese välimusega.
    Bioloogiline seletus. Lombroso uuris koljusid, selle kuju. Avaks, et osad sünnivad kurjategijaks, saamata üle midagi teha. Kõige olulisem käitumise determineerija on geenid. Kuritegelikud tunnused:
    • silmade kiire pilgutamine
    • laiad põsesarnad
    • massiivne alalõualuu
    • massiivne kolju
    • seisev pilk
    • hõredad juuksed
    • ebaproportsionaalne kehaehitus
    • väga paksud
    • väga kõhnad
    K.Leonhard – toob välja aktsentueeritud isiku. Eriliste psüühiliste omadustega inimesed, tavakeskkonnas n-ö normaalsed, teatud sots tegurite ilmnedes avaldub nende psüühikas kõrvalekalle väliste ärritajate suhtes (nt. psühhopaadid, neorootikud).
    Psühholoogiline seletus. Freud. Hälbekäitumine on seotud psüühiliste hälvetega, nt. süütundega kurjategijad. Hälbekäitumise teel seaks kurjategijat kiustades teda kuritegelikust käitumisest eemaldada. Isik võib hälbeläitumisse sattuda, kujutades ennast sotsiaalse loomane ehk seksuaaltung (libido) viib teda edasi. Loomad võivad vahekorda astuda igal pool inimest distsiplineerib aga ühiskond. Seepärast leiabki tee (nt. kuritegevuse juurde, põhjuseks seksuaalne rahuldamatus).Kompensatsioon millegi muu tegevuse näol.
    Kulturoloogiline seletus. E.Satherland. Hälbekäitumist inimene õpib kogu igat teist käitumisvormi. Ka kurjategijatel on oma kultuur ja väärtushinnangud. Tekib grupi sisene kultuur – subkultuur. See tekib neis grupeeringutes ise. Subkultuuri hälbeteooria – kurjategijaks kujuneb isik eeskujude mõjul.
    R.K.Merton – teooria lähtub anoomia teooriast, aga eriti rõhutab tema seda, et kurjategijaks saab inimene seetõttu, et ühiskonnas traditsiooniliste vahenditega ei saa inimene oma eesmärke realiseerida – läbipõrumine.
    Nurjumise ehk frustratsiooniteooria. E. Lembert – kas isik on normipärane. Või normivast. Käitumisega, sõltub sellest, kellega ta suhtleb.
    Ratsionaalse valiku teooria. D. Ernish. Isik teab, et käitub õigusvastaselt, kuid olenemata sellest käitub nii. Isik veeretab süü kannatanu kaela.
    Hälbekäitumise sots seletus. Durkheimi anoomia teooria. Stigmatisatsiooni teooria ehk märgistamine. Selle märgi olemasolu tõukab inimese hälbekäitumisele.
    Konfliktoloogiline seletus. Siia kategooriasse kuuluvad teoreetikud , radikaalsed kriminoloogid, kus jätavad kõrvale kutitegevuse teooriad. Kõik ülejäänud kuriteg teooriad, püüavad iseloomustada ühiskonda. Õigem oleks vaadelda konkreetsete gruppide vahelisi suhteid, mitte ühisk. tervikuna. Rikkumine on üks osa ühiskonna konfliktist, mis leiab aset erinevate gruppide vahel.
    Normide rikkujad ei käsitleta, konfliktoloogilise sunna järgi ei ole normide rikkujad vaid pigem mässajad, kes astuvad ühisk....välja, sest ühisk teeb osadele liiga. Paigutamisega vanglasse, nt. ühiskonna liikmete üle valcacad sots kontrolli teostajad – normide instituutide ja suletumise kogum, mis on suunatud sellise käit. tagamisele, mis on vastavuses ühisk-ga
    • formaalne - isolatsioon, hälviku eraldamine, rehabilitatsioon
    • mitteformaalne – sots heakskiit, autasud veendumine, normide ümberhindamine
    Sots kontr staadiumid vt. Ülevalt.
  • Sotsioloogilise uuringu tasandid (etapid). (Kriminoloogia üldkursus II lk. 77-100)
    Sotsioloogilise uuringu protseduurid, üks tavaline – nt ankeetküsitlus, millega soovitakse teada, kuidas on kellegi kool saanud hakkama oma sotsialiseerija rolliga.
    Selle uurimise läbiviimiseks, teadusliku uurimuse läbiviimiseks koostatakse:
    • kõigepealt uuringu programm, probleemi püstitud (teema on olemas), seal oleks kirjas olulisemate asjadena reeglid, et kelle hulgas, kes agentideks, siis kas tegemist lokaalse iseloomuga uurimusega või laiaulatuslikum, rahvusvaheline, siis eesmärk fikseeritakse, sealt tuleneb küsitlus, ning formuleeritakse hüpotees. Hüpotees – oletused, mida empiirilise uuringu käigus kas lükatakse ümber või leiavad kinnitust. Teaduslike väidetena formuleeritud, pannakse kirja üks konkreetne seisukoht. Teoreetilise poole pealt peaks veel (sotsioloogia ei ole vaid empiiriline teadus) et saada tõsikindel uuring tulemusega, mõisted interpreteerima, lahti seletama , et millises tähenduses antud uuringus mingit mõistet kasutatakse (sest mõisteid võidakse erinevalt käsitleda). Lõpetuseks personaalselt, kes uuring läbi viisid
    • edasi ankeedi koostamine
    • ankeedi analüüs, vastuste kokku võtmine. Struktureeritakse, korrastatakse informatsioon – hakatakse seoseid looma isiksuste omaduste ja vastajate vahel. Kõik vastused tuleb selleks grupeerida matemaatiliselt, statistiliselt – tulemused tabelites protsentuaalselt vms kirja pandud.
    • Tulemuste interpretatsioon – teadlased pakuvad välja oma arvamusi ja põhjendusi, et miks selline tulemus, mis mõju sellel ühiskonnale
    • Tulemuste avaldamine – millega võimalik siis avalikkusel tutvuda. Selle eesmärgid teaduslikud, empiirilised (mingi sots nähtuse kohta midagi konkreetset öelda, tuua välja valupunktid ja tuua välja lahendusi)
    Kokkuvõttes hakatakse järjest neid programmis välja toodu punkte ellu viima.
    Õpikust:
    Vaatleme veidi lähemalt üht võimalikku kombinatsiooni kuritegevuse sotsiaalse determineerimise protsessi rakenduslik -kriminoloogilise uurimise protseduuridest, mis on üles ehitatud põhimõttel “lihtsamalt keerulisemalt”. Komplekti iga vaadeldav protseduur erialdi võetuna võimaldab saada teatavad läbilõike kuritegevuse sotsiaalse determineerimiseprotsessist, toob esile selle protsessi mingi konkreetse tahu või lüli. Kogumis lubatavad vaadeldavad protseduurid iseloomustada kuritegevuse sotsiaalse determineerimise protsessi tervikliku nähtusena alates kõige üldisematest karakteristikutest ja lõpetades kurjategija isiksuse eriomaste tunnustega:
    - Kuritegevuse geograafiline uurimine – territoriaalsuse põhimõte
    - Sotsiaalse ruumi kriminoloogiline uurimine – sotsiaalse ruumi mitmemõõteline analüüs, selgitada välja territoriaalselt piiritletud sotsiaalse ruumi kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed iseärasused ning nende seosed inimeste reaalse käitumisega.
    - Elulaadi kriminoloogiline uurimine – kui sotsiaalne ruum on vaadeldav inimeste ühiskondliku elutegevuse vormina, teatavas mõtte välise, inimestest vahetult sõltumatu tingimused, siis selle elutegevuse sisu avab kõige paremini elulaadi mõiste, mis hõlmab inimeste elutegevuse kõiki olulisi külgi – väljendab inimeste eksistentsi realiseerunud sotsiaal-majandliku tingimuste komplekti.
    - Isiksuse kriminoloogiline uurimine – isiksus on oma elulaadi, elutegevuse produkt . Elulaad vormib isiksust, nagu sotsiaalne ruum kujundab aktiivselt elulaadi.
  • Dokumentide sotsioloogiline analüüs. Lk. 45-51 krim üldk
    Dokumentide analüüs
    Pärast vaatlust üks võimalus hakata dokumente analüüsima – oluline see et dokumendi mõiste on sotsioloogias mõnevõrra erinev, mida dokumentideks tavaliselt nimetatakse.
    Nagu vaatlus, nii võib ka dokument esineda sotsioloogilise uuringu alginformatsiooni põhiallikana.
  • Dokumentide mõiste ja liigid.
    Dokumendi mõiste sotsioloogias - kõik materjal, kus me saame infot ühiskonna kohta. Dokument juriidilises mõttes on paber allkirja ja pitsatiga nt, vastavalt vormistatud jne
    Dokumentide liigid (allpool)
    Sotsioloogias nim dokumentideks kõikvõimalikke informatsioonikandjaid, mis esinevad alljärgneval kujul: paberkandjal , magnetlindil, fotol , kinofilmil, ikonograafialisel kujul (dokument mis ei ole foto). Dokumente võimalik liigitada lähtuvalt erinevatelt alustelt.
    • Fikseerimise viisi järgi - käsikirjalised dokumendid , trükitud, fonodokumendid (salvestusmagnet lindil), salvestus kino fotolindil (visuaalse info allikas), ikonograafia.
    • Kuidas ja millisel eesmärgil koostatud (sihtotstarve) – sihipärased e provotseeritud dokumendid e tellitud dokumendid (uurija palub kellelgi see dokument koostada, nt kellegi elukäigu kirjapanemine) ja mittesihipärased dokumendid (koostatud sõltumatult uurija tahtest või eesmärkidest, nt personaliosakonnas olevad andmed töökäigu kohta)
    • Isiksustamise (personifikatsioon) taset arvestades – ametlikud (nt ametkonnas ja see info mis pandud välja neti isiku kohta, see ametlik) ja isiklikud dokumendid (puudutavad vaid ühte konkreetset persiooni, mis tihti salastatud, nt päevikud, fotod).
    • Dokumentaalse allika staatuse alusel – a) ofitsiaalsed (ametlikke) – valitsuse materjalid, riikliku statistika andmeid ja riiklikke arhiive ja b) mitteametlikke – isiklikud materjalid, ka eraisikute poolt koostatud mitteisiklikud dokumendid nt statistilised üldistusteks, Vikibeedias olev materjal.
    • Informatsiooni allika alusel – esmased (koostatakse otsese vaatluse või küsitluse alusel sündmuste vahetu registreerimise teel) ja teisesed dokumendid (töötlus esmase allika baasil tehtud üldistus või kirjeldus).

  • Massilise tekstimaterjali analüüs ja selle ühikud.
    Sellist tekstimaterjali leiame nt ajakirjandusest, internetimaterjalid – neid saab vaid analüüsida tehes mingeid kokkuvõtteid. Selleks kasutatakse ühikuid. Hakatakse otsima sellega märksõnu, et mida tahame uurida nt kui palju Estonia hukust lehtedes, siis võtame märksõnaks Estonia hukk .
    Kvantitatiivsed ühikud vajalikud sageduse uurimiseks, kui pikalt, mitu lehekülge, kui pikas raadiosaates mingit probleemi kajastati – füüsiline pikkus oluline, et kas on esileheküljel või nupuke viimasel lehel.
    Kui suur on informatsiooni maht (mismoodi dokumenti võimalik hiljem uurida ja sellest järeldusi teha – kui info maht pole väga suur siis võimalik teha selliseid teaduslikke järeldusi mis puudutavad ühte kõige väiksemat isikute ringi – unikaalsed materjalid, mida seostatakse erinevate ajalooliste sündmustega jne. reeglina see materjal mida sotsioloogias uuritakse on hästi mahukas. Selleks tuntakse spets võtet – kontentanalüüs, selle tegemise vajadus ajakirjanduse ja interneti materjali uurimine. Massilise teksti ülekandmine arvude keelde.
    Kontentanalüüs:
    - Kvalitatiivsed e mõttelised ühikud. Mõttelised ühikud:
    * mõisted
    * teemad
    * nimed – nt palju mainitakse Savisaart
    * ühiskondlik sündmus
    Järeldusi ei saa teha enne kui oleme teinud ka arvestusühikuid.
    - Kvantitatiivsed e arvestus ühikud – kui sageli ja millises ulatuses nendest mõttelistest ühikutest juttu on. Arvestusühikud: * lehekülgede arv
    * ridade arv
    * raadio, telesaate kestvus minutites
    * mingi teema käsitlemine televisioonis
    * kui palju viidatakse, tsiteeritakse
    * millisel lk’l info oli ajalehes
    Dokumentide analüüs väga mahukas töö. Dokumentide analüüsi abil võimalik mõnikord saada esmapilgul mõttetuna tunduvat infot, kuid hiljem võib see osutuda väga kasulikuks. Nt USAs uuring – üritati välja selgitada ühe väikse linna mobiilsust . Üks sotsioloog läks surnuaeda ja uuris kalmistu sissekande raamatut ja sai sots mobiilsuse kohta teada. Sest surnuaed oli mõtteliselt jagatud kolme ossa : kõrgklass, keskklass, vaesed või tuvastamata isikud. Kui lahkunu perekonna maj seisund vahepeal paranenud siis nemad lasid oma pereliikme välja kaevata ja matta ümber paremaase ossa.
    Küsitlus
    Jaguneb kolme harusse :
  • (sotsiomeetriline küsitlus) - kasutatakse sotspsühholoogias.
  • anketeerimine
  • intervjueerimine
    Nii anketeerimise kui intervjueerimise juures kasutatakse küsitluslehte. Nende eeltöö suht sarnane – küsimustiku koostamine. Tehniliselt need liigid väga erinevad. Küsimustik koostatakse vastavalt uuringu programmile, vastavalt sellele mida tahatakse uurida. Küsimustik sisaldab väga erineva sisuga ja struktuuriga küsimusi. Oluline ka mis järjekorras küsimused. Küsimustik algab alati pöördumisega küsitletava poole – respondendi poole. Kirjeldatakse miks seda tahetakse läbi viija, eesmärk, kes läbi viib, mis tingimustel tehakse. Rõhutatakse seda et nime pole panna vaja, vastuseid ei seostata isiku ja tema töökohaga. Küsimustiku lõpus küsimustiku pass et saada taustainfot vastaja kohta.
    Küsimused jagunevad:
    • vormi järgi: kinnised (küsimus kus antakse kindlad vastusevariandid ette, millest respondent peaks leidma endale sobiva vastusevariandi), poolkinnised (antud vastusevariandid ja viimasel real kirjutatud „muu” või „ palun kirjutage”) ja lahtised küsimused (vastusevariante pole ette antud, respondent võib vastata vabas vormis, analüüsides neid vastuseid tuleb neid grupeerida jne). praktikas kasutatakse kõiki neid liike, parimateks peetakse poolkinniseid küsimusi.
    • Olemuse järgi: põhiküsimused (tulenevad uuringu vajadusest), kontrollküsimused (selle kaudu üritame kontrollida kas respondent vastab ikka ausalt nendele küsimustele, tehniliselt esitatakse nii et alguses küsitakse mingi küsimus ja lõpus sarnase sisuga küsimus ja respondent ei pane seda tähele. Kui see vastus läheb eelpool vastatast lahku siis kahtlane kas vastas ausalt), filtreerivad küsimused (eesmärk selekteerida välja inimesed kes saavad järgmistele küsimustele vastata)

    Et küsitlus õnnestuks, siis tehakse enne prooviküsitlus – pilotaažuuring. See viiakse läbi ühe osa tulevase kogu valimi seas. Respondentidel palutakse vastata küsimustele ja samas kommenteerida neid küsimusi mis sellel on. Nt et ei taha vastata, jäi segaseks, kahemõtteline jne. Selle eesmärgiks on kohendada olemasolevat küsimustikku eesmärgiga pärast kogu valimilt saada tõsist teaduslikku analüüsi võimaldavat informatsiooni. Kui küsimustik ok, siis minnakse kas anketeerima või intervjueerima.
    Anketeerimise puhul jagatakse ankeedid kätte (paberil), anketeerija täidab ära ja uurija hakkab neid tulemusi arvutisse sisestama, analüüsima ja koostama arvtabeleid. Kui andmed arvuliselt olemas siis hakkavad uuijad neid interpreteerima.
    Intervjueerimine on niisugune kontakt uurija ja respondendi vahel kus toimub pseudovestlus. Uurija peab jätma niisuguse mulje et ta loonud hea kontakti respondendiga ja on ise huvitataud vastusest, kuid tegelikult ei tohi uurija olla huvitatud tulemustest ega suunata respondenti mingi vastuse valimisele.
    Intervjuu liigid:
    • Paneel intervjuu – viiakse läbi võimalusel ühtede ja samade respondentide seas kuni kaheaastase intervalliga, mitte pikema perioodi pärast
    • korduv interjvuu – intervall üle kahe aasta, muus osas sama mis paneelintervjuu
    • grupi intervjuu – eesmärk provotseerida arvamuste avaldust ja diskussiooni mingis grupis
    • kliiniline intervjuu e süvaintervjuu – eeldab tiheda kontakti saavutamist respondendiga et respondent oleks nõus rääkima asjadest hingest.
    • Fokusseeritud intervjuu – respondendi tähelepanu koondatakse mingile mõjurile, nt näidatakse respondendile enne lühifilmi, siis mõne aja pärast antakse talle lugeda ühte ajalehe lõiku ja vb lastakse tal kuulata raadiosaadet samal teemal, hilisemas vestluses uuritakse millisest allikast ta mida ja kui palju teada sai. Sellise uuringu eesmärk et vaadata milline dokument mõjub kõige intentiivsemalt
    • Suunitlemata intervjuu – initsiatiiv on respondendil. Uurija alustab vestlust, suunab teemani ja edasi võib respondent rääkida selle kohta mida ise tahab. Kui väga teemast läheb eemale siis uurija peab vaikselt tagasi tooma õigele teemale .

    Intervjueerija teeb märkmeid või intervjueerija assistent. Kui uurija ja respondent istuvad vastamisi siis assistent peaks istuma eemal küljega respondendi poole.
    1 E. Raska Õiguse apoloogia lk 14-16
    2 E.Raska Õiguse apoloogia lk 36-43
    3 R.Narits Õiguse entsüklopeedia lk 29-33
    4 E.Raska
    5 Sissejuhatus õigusteadusesse lk 45, 48-50
    6 Sissejuhatus õigusteadusess lk 47
    7 Sissejuhatus õigusteadusess lk 47-48
    8 L. Auväärt Õigus. Psühholoogia. Sotsioloogia lk 62-69
    9 Õigus. Psühholoogia. Sotsioloogia III lk 14-23
    10 Sotsioloogia lk 90-91
    • .DOC Laadi alla originaalfail 80 lk · .doc · 207 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Õiguse sotsioloogia #1 Õiguse sotsioloogia #2 Õiguse sotsioloogia #3 Õiguse sotsioloogia #4 Õiguse sotsioloogia #5 Õiguse sotsioloogia #6 Õiguse sotsioloogia #7 Õiguse sotsioloogia #8 Õiguse sotsioloogia #9 Õiguse sotsioloogia #10 Õiguse sotsioloogia #11 Õiguse sotsioloogia #12 Õiguse sotsioloogia #13 Õiguse sotsioloogia #14 Õiguse sotsioloogia #15 Õiguse sotsioloogia #16 Õiguse sotsioloogia #17 Õiguse sotsioloogia #18 Õiguse sotsioloogia #19 Õiguse sotsioloogia #20 Õiguse sotsioloogia #21 Õiguse sotsioloogia #22 Õiguse sotsioloogia #23 Õiguse sotsioloogia #24 Õiguse sotsioloogia #25 Õiguse sotsioloogia #26 Õiguse sotsioloogia #27 Õiguse sotsioloogia #28 Õiguse sotsioloogia #29 Õiguse sotsioloogia #30 Õiguse sotsioloogia #31 Õiguse sotsioloogia #32 Õiguse sotsioloogia #33 Õiguse sotsioloogia #34 Õiguse sotsioloogia #35 Õiguse sotsioloogia #36 Õiguse sotsioloogia #37 Õiguse sotsioloogia #38 Õiguse sotsioloogia #39 Õiguse sotsioloogia #40 Õiguse sotsioloogia #41 Õiguse sotsioloogia #42 Õiguse sotsioloogia #43 Õiguse sotsioloogia #44 Õiguse sotsioloogia #45 Õiguse sotsioloogia #46 Õiguse sotsioloogia #47 Õiguse sotsioloogia #48 Õiguse sotsioloogia #49 Õiguse sotsioloogia #50 Õiguse sotsioloogia #51 Õiguse sotsioloogia #52 Õiguse sotsioloogia #53 Õiguse sotsioloogia #54 Õiguse sotsioloogia #55 Õiguse sotsioloogia #56 Õiguse sotsioloogia #57 Õiguse sotsioloogia #58 Õiguse sotsioloogia #59 Õiguse sotsioloogia #60 Õiguse sotsioloogia #61 Õiguse sotsioloogia #62 Õiguse sotsioloogia #63 Õiguse sotsioloogia #64 Õiguse sotsioloogia #65 Õiguse sotsioloogia #66 Õiguse sotsioloogia #67 Õiguse sotsioloogia #68 Õiguse sotsioloogia #69 Õiguse sotsioloogia #70 Õiguse sotsioloogia #71 Õiguse sotsioloogia #72 Õiguse sotsioloogia #73 Õiguse sotsioloogia #74 Õiguse sotsioloogia #75 Õiguse sotsioloogia #76 Õiguse sotsioloogia #77 Õiguse sotsioloogia #78 Õiguse sotsioloogia #79 Õiguse sotsioloogia #80
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 80 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2010-01-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 207 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor A G Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Seminaride konspekt õiguse sotsiloogia aines.
    õiguse sotsioloogiakaugiaseminarid

    Sarnased õppematerjalid

    Õiguse sotsioloogia
    83
    doc

    Õiguse sotsioloogia

    Ühiskonna kohta on palju seisukohti: K.Marx: Ühiskond on inimeste kooslus ja nende kogum M. Weber : ühiskond on mõtleva inimese tegutsemise resultaat Sotsioloogia kui teadus lähtub põhimõttest, et kõik nähtused, mis sotsiaalses ruumis eksisteerivad on omavahel seotud, nad on üksteisest tingitud ja nad on mõõdetavad, kusjuures kõiki nähtusi saab mõõta nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt. Kvantitatiivset mõõtmist nii nimetatud vahendatud mõõtmine, kus sotsioloog e uurija ja uuritava e respondendi vahel on küsitlusleht, ankeet, st uurija ja respondent ei suhtle vahetult. Kvalitatiivne mõõtmine e vahetu mõõtmine ­ respondent ja uurija vahetult ajavad juttu ­ suunitlemata intervjuu (vahetu). Õiguse sotsiloogia objekt: - õiguse, õigusliku tegelikkuse uurimine. Selleks on tarvis natuke ühiskonda uurida, ühiskondasid kõrvutada. - Õigus kui sotsiaalne nähtus

    Õiguse sotsioloogia
    ÕIGUSE SOTSIOLOOGIA
    36
    doc

    ÕIGUSE SOTSIOLOOGIA

    Paksult ajakirja nimi, siis artikli autor ja pealkiri. Maht 10-15 lk. Esitamine ­ tuua ruumi 322 või meili teel [email protected]. Esitada hiljemalt 1. maiks; soovitavalt 1.aprilliks. · Seminarid (15 %) · Eksamitöö kirjalik (75 %) Eksamile pääsemiseks referaadi esitamine ja seminarides osalemine kohustuslik. Seminaride teemad õisis koos kirjanduse loeteluga. Allikad: · Eduard Raska ,,Õiguse apoloogia" 2004 · Kaugia ,,Sotsioloogia ja õiguse sotsioloogia teoreetilisi käsitlusi" · Raska ,,Kriminoloogia üldkursus II" (uurimismeetodid) 3 osa: · Õiguse sotsioloogia ajalugu · Õiguse sotsioloogia üldteoreetilised küsimused · Õiguse sotsioloogia metodoloogia ehk uurimismeetodid Eksamil kõigist kolmest küsimus. Seminarile kutsutute nimekiri õisis. Sotsioloogia on teadus, mis uurib ühiskonda ja inimese käitumist ühiskonnas, mis puudutab inimeste vahelist suhtlemist sotsiaalses keskkonnas.

    Õigus
    Õigus nähtusena
    48
    docx

    Õigus nähtusena

    Sisukord Sissejuhatus.................................................................................................................................2 1.Õiguse definitsioon. Tunnused, mille abil määratleda õigust..................................................3 2.Tänapäevane õiguse mõiste......................................................................................................5 3.Õiguse juriidilise, sotsioloogilise ja loomuõigusliku käsitluse erisused..................................7 3.1.Juriidiline käsitlus.............................................................................................................7 3.2.Sotsioloogiline käsitlus....................................................................................................

    Õiguse alused
    Eksamiküsimuste vastused
    17
    doc

    Eksamiküsimuste vastused

    Eksami vastused 1. Õiguse kui teatud sotsiaalse korra kujunemine on protsess, mille võib jaotada õiguse eelajalooks ja õ. ajalooks. Sellise jaotuse aluseks on kirjalikke õ. allikate olemasolu või nende puudumine. Õ eksisteeris ka varem, kui tema kohta tekkisid esimesed kirjalikud allikad. Seda perioodi nimetatakse õ eelajalooks ius non scriptum. Seda iseloomustab sisuliselt see, et õigus kui sotsiaalne kord polnud piisavalt eraldunud tava ja moraalikorrast. Normatiivsed üldistused olid lihtsad. Hiljem omandab õiguse üks või teine element domineeriva tähtsuse ja kirjapanduna

    Õigus
    Sotsiaalne reguleerimine
    18
    docx

    Sotsiaalne reguleerimine

    Kõlblusnormid omandatakse õppimise teel. Kõlblusnormide autoriteet tugineb rangelt austuse alusele. Ühiskondlik praktika on näidanud, et kõigist sotsiaalsetest normidest on kõlblusnormid kõige vähem sõltuvad jõu ning võimu alustest. Samas on demokraatlikus riigis üldhumanistliku kõlbluse normid õigusloome aluseks ja kriteeriumiks. Õigusloome praktikas toetatakse neid igati. Ideaaljuhul kattub kõlblusnorm õigusnormiga (nt õiglus on õiguse sisuks). Korporatiivsed normid on erilises korras kehtestatud käitumiseeskirjad, mis on kehtestatud ja täitmise osas garanteeritud korporatiivsete suletud ühikute poolt ning reguleerivad nende ühikute ja liikmete tegusid. Korporatiivsetes normides sisalduv sotsiaalne kohustus (õigused ja kohustused) kehtib üksnes selle organisatsiooni (nt klubi, erakond) liikmete suhtes. Need normid reguleerivad

    Ühinguõigus
    ÕIGUSE ENTSÜKLOPEEDIA II-Õigusnormid
    24
    docx

    ÕIGUSE ENTSÜKLOPEEDIA II: Õigusnormid

    III teema. Õigusnormid 1. Sotsiaalsed normid ja nende korrastatus. 2. Õigusnormi olemus ja koht sotsiaalsete normide süsteemis. 3. Õigusnormi üld- ja eritunnused. 4. Õigusnormi struktuur: 4.1. Õigusnormi loogiline struktuur. 4.2. Õigusnormide-ettekirjutuste struktuur. 5. Õigusnormide liigid. 6. Juriidiline fakt. 7. Euroopa Liidu õiguse õigusnormid. 1. Sotsiaalsed normid ja nende korrastatus Süsteemiteoreetik N. Luhmann: ühiskond on süsteem, mis funktsioneerib sarnaselt iseseisva organismina. Sotsiaalne reguleerimine on teatud süsteem, milles toimivad ühe elemendina õigusnormid. Süsteemi omadused ja tunnused: Mitteamorfsus – temas võib leiduda erinevaid elemente, mis on omavahel teatud viisil seotud. Terviklikkus – süsteem on eraldatud teistest süsteemidest.

    Õigus
    Kordamisküsimused eksamiks sotsioloogias
    16
    docx

    Kordamisküsimused eksamiks sotsioloogias

    1. Mis on sotsioloogia? (Mida sotsioloogia uurib?) Sotsioloogia on teadus, mis uurib sotsiaalsete gruppide, inimese ja ühiskonna vahelisi seoseid. Sotsioloogia on teadus, mis uurib inimest kui kaaslast, grupi ja ühiskonna liiget. 2. Mille poolest erinevad omavahel psühholoogia ja sotsioloogia, kuigi mõlema uurimisobjektiks on inimene ja tema käitumine? Sotsioloogia vs ajalugu. Psühholoogia erineb sotsioloogiast, kuna keskendub ainult indiviidist tulenevatele teguritele. Samuti erinevus selles, kuidas uuritakse: psühholoogias tehakse eksperimente, sotsioloogias uuritakse inimest tema loomulikus keskkonnas, situatsioonis. Sotsioloogia nn leiutati 19.sajandil, mil mõned teadlased hakkasid läbi viima Inglismaal ja mujal Euroopas uusi uurimusi

    Sotsioloogia
    Sissejuhatus õigusteadusesse konspekt
    37
    doc

    Sissejuhatus õigusteadusesse konspekt

    alusetu. Sellise määratluse eesmärgid olid eelkõige rahvuspoliitiline piiritlemine ning ka vastandamine. Lihtne oli tekitada olukorda meie vs. nemad etc. Mõtteskeem sobis ka oleviku ja mineviku seletamiseks. Taoline vastandamisele rajanev käsitlus ei olnud otstarbekas ei poliitiliselt ega ka teaduslikult. Tänapäeval räägitakse pigem erinevate arhailiste õiguste sarnasusest kui nende vastandlikkusest. Rääkides arhailisest õigusest võime rääkida kahest aspektist: arhailise õiguse algsest etapist mille kohta kasutatakse sünonüüme sugukondlik õigus, riigieelne õigus, teine aspekt on erilise mõttemaailma õigus, kasutatakse sünonüümina traditsiooniline õigus. Traditsiooniline õigus. Et mõista arhailist õigust tuleb eelkõige mõista mõttemaailma erinevust. N: talu põletamine nüüdisõiguses on varavastane kuritegu, arhailises õiguses aga isiksusevastane. Mõistmise muudab raskeks eelkõige see, et puuduvad vahetud allikad sellega tutvumiseks

    Sissejuhatus õigusteadusesse


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (2)

    Agnessaa profiilipilt
    Agnessaa: oli abiks :)
    15:11 09-11-2018
    Hkuuskla profiilipilt
    Hkuuskla: Väga hea
    22:50 25-11-2010



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun