Õiguse sotsioloogia (2)

Tartu Ülikool - Õigus - Õigus

4 HEA

Esitatud küsimused

Miks õigus on ühiskondlik nähtus ?
Millega tuleb arvestada ?
Kuidas piiritleda lubatut ja keelatut ühiskonnas ?
Mis võis olla varem ?
Miks ta selliseks kujunes ?
Kuidas me üldse saaksime õigusega teaduslikult tegeleda ?
Kui norme ei taheta täita ?
Kuidas defineerida hälbimist ?
Kust aga on piir ?
Mis on hälbivad ?
Kus on hälbekäitumise juured ?
Kuidas Lombroso neile järeldustele jõudis ?
Mis on norm ja mis hälve ning mis sorti hälbeid on olemas ?
Kust maalt kehtivad teised sotsiaalsed normid ?
Millise konkreetse teoga märk kinnistatakse ?
Mida tähendab ratsionaalne ?
Kuidas see norm toimib ühiskonnas ?
Millised 3 peamist elementi kuuluvad õigusteadvuse struktuuri ?
Mille poolest erineb käitumine tendentsidest ?
Mille poolest erineb longituuduuring ?
Millised on konkreetsed meetodid õigusteadvuse uurimiseks ?
Millest see hälve tuleb ?

ÕIGUSE SOTSIOLOOGIA
I SEMINARI KÜSIMUSED

Õiguse sotsioloogia kui sotsioloogia osa.
Sotsioloogia on teadus , mis uurib ühiskonda, inimese käitumist ühiskonnas ulatuses mil see puudutab inimestevahelisi suhteid sotsiaalses keskkonnas. Termin õiguse sotsioloogia koosneb kahest osast: õigusest ja sotsioloogiast. Seetõttu me saame seda distsipliini vaadelda nii sotsioloogia kui õigusteaduse kontekstis. See on oluline, kuna pole selge kas õiguse sotsioloogia on sotsioloogia osa või on tema hoopis õiguse osa, millega tuleks tegeleda vaid õigusteaduskonnas. Vastus leidmata . Tegelikult niisugune teadus mis asub nende piirimail, ristumiskohas.
Õiguse sotsioloogiast kui sotsioloogia osa- sotsioloogia kui teadus võtab oma uurimisobjektiks õiguse siis tähendab see seda, et õigus on ühiskondlik nähtus, ning sotsioloogia tunnetabki teda sellisena ja kasutab selle uurimiseks enda uurimismeetodeid. Kui sotsioloogia võtab õiguse enda uurimisobjektiks siis on tema ülesanne välja selgitada õiguse roll ühiskonnas-vaadata õigust erinevate instituutide hulgas. Inimese käitumisele otsitakse ja leitakse sotsiaalseid mõjureid. Inimese mistahes käitumine-normivastane käitumine tuleneb ühiskonnas enesest. Kõikide nähtuste arutamisel keskendutakse ühiskondlikele probleemidele
Sotsioloogia ja õigus tegelevad mõlemad ühiskonna uurimise, inimese ühiskondliku käitumise uurimisega
Ehk siis ühine uurimisobjekt
Miks õigus on ühiskondlik nähtus?
Sest õiguse tekkekohaks on ühiskond, õigus on ühiskonna nägu
Õigus ka areneb koos ühiskonnaga, ka selles väljendub õiguse ja ühiskonna seos
Õiguse ja sotsioloogia seos ka selles, et erinevad õigusharud üritavad ühiskonda uurida sotsioloogiliste meetoditega ja seeläbi jõuda paremate normide loomiseni
Sots meetodeid kasutades saab paremini teada, missugused peaks olema õiged õigusnormid
Õiguse sotsioloogia teadus, mis oma olemuselt asub õigusteaduse ja sotsioloogia piirimail
Teatud kitsendustega võib lugeda ikka õigusteaduse hulka kuuluvaks

Õiguse mõiste klassikalisi käsitlusi. (vt ka loengukonspekt!)
Ühtne arusaam puudub. Ühendavaks tunnuseks on normatiivsus - õiguse samastamine normisüsteemiga, olgu siis vastavate ideaalide, väärtuste vmt vormis (loomuõiguslik) või kirjutatud seaduste ja teiste õigusaktide kujul (õiguspositivistlik).
Objektivistlik normikäsitlus - õigus on süsteem, mis peegeldab ühiskondlikule olemisele loomuomast korrastatust , ühiskonna toimimise ning arengu seaduspärasusi.
Subjektivistlik normikäsitlus - õigus on ühiskonda kujundav ja valitsev tegur.
Positivistlik õigusõpetus - õigus on suletud süsteem, mis toimib iseenda alusena . Sotsiaalse korra allikas on seaduseks vormitud inimlik tahe , puhas subjektiivsus.
Loomuõiguslik õpetus - käsitab õigust ühiskonna loomuomase, objektiivselt antud struktuurina, inimloomusesse või ühiskondlikesse suhetesse kätketud objektiivse korrastusena, kuid samas omamoodi regulatiivse ideaalina, mida püüeldes on võimalik ehitada üles õiglane inimsuhete kooslus . Tunnistatakse inimese tahtest sõltumatu, objektiivse korrastatuse võimalikkust, aga seostatakse viimane ikkagi igavikuliste absoluutidega, ideaalkujunditega ühiskondlikust olemisest, mitte reaalse ühiskonna asjaoludega. 1
Ka loengukonspektist näha, et eri tegelased on õigust defineerinud erinevalt
Spencer – õigus on nagu öövaht, kes sekkub, kui midagi viltu
Marx – õigus valitseva klassi vahend, kuidas töölisi allasuruda ja valitseda
Ihering – õigus on riigi sunninormide kogum, see klassikaline positivistlik definitsioon
Llewelyn – õigus on õigusnormide kogum
Ehrlich – jaotas kolmeks, juristide , ühiskondlik ja riiklik õigus
Normatiivse regulatsiooni juriidilisest vormist2
Unustatakse, et õigus on vaid ühiskonna üks regulatiivse süsteemi elementidest, mis kaugeltki ei valitse ühiskonda, vaid peab seda võimaluste piires teenindama . Tuleb aga tunnistada, et õigus, seaduse sunnijõuga tagatud juriidiline regulatsioon võib luua kas soodustavaid või takistavaid tingimusi muudel alustel kulgevatele arengutele ühiskonnas. Kuid õiguse nimel, õiguslike vahenditega saab luua ka õiglust, hoida ühiskonna arengut normse tasakaalu rööbastel.
Tänapäeva õpetatud juristidest paljud kalduvad käsitama õigust normisüsteemina, mille kooskõlas vastavate protseduurireeglitega on loonud ja kehtestanud legitiimne seadusandja (õiguspositivistlik lähenemine). Õiguse peamise allikana nimetatakse seadust. Mõnikord ollakse veel radikaalsem ning nimetatakse, et ainult see ongi õigus, mis on seaduses (nn seaduspositivistid).
Õige olemine, õige käitumise vormel on tegelikult kätketud asjade, inimsuhete, protsesside jne olemusse teatava loomuliku korrana. Seepärast ei ole inimese ülesanne välja mõelda õigust, vaid avastada see (loomuõiguslik filosoofia).
Õiguspositivism näeb õiguslikku regulatsiooni ainuvõimaliku alusena legitiimse seadusandja tahet ja siit tulenevalt võib seadusandja konstrueerida ükskõik milliseid reegleid, peaasi , et need vastaksid teatavatele protseduurireeglitele ja oluline on järgida normisüsteemi enda sisemist loogikat. Loomuõigus käsitab õiguslikku regulatsiooni teatud viisil korrastatud juriidiliste normide süsteemina, kuid tahab seda süsteemi konstrueerida lähtudes loomuliku korra ideest , mitte seadusandja tahtevabadusest. Võib arvata, et loomuliku alusena peavad nad silmas ühiskonna objektiivset eneseregulatsiooni protsessi. Loomuõiguse lähenemine õigusele kui tervikule on rajatud haprale alusele. Selleks aluseks on kujutlused, ideaalid, meelevaldselt konstrueeritud mõttepildid sotsiaalsest tegelikkusest.
Õiguspositivistid leiavad, et puutuvalt inimkooslusesse, ühiskonda pole alust rääkida mingist loomulikust korrast. Kui üldse tekib mingi inimkooslus teadliku regulatiivse tegevuse tulemusel. See lähenemine tundub alguses üsna erinev loomuõiguslikust, aga tegelikult on üpris sarnane. Mõlemal juhul käsitatakse õigust subjektiivse inimloomingu produktina. Mõlemal juhul ollakse üksmeelel selles, et regulatsiooninormid nagu ka normatiivne süsteem tervikuna sünnib inimmõistuses. Erinevus on vaid selles, et kui loomuõiguslased väidavad objektiivse korra olemasolu, siis õiguspositivistid loobuvad sellest. Nad leiavad, et pole mõistlik siduda õigusloomet idealistlike eelarvamustega, alusega, mille olemasolu ei saa teaduslikult tõestada. Kord õigustab ja kontrollib enda kvaliteeti ise ainuüksi enda olemasoluga.
Olukord muutub, kui regulatsiooninormide taha tuleb võimas institutsionaliseerutud, professionaalse personaliga toimimismehhanism riigi sunniaparaadi näol. See võib toimima panna igasuguse regulatsioonisüsteemi (ka kõige elukaugema). See on ühiskonnaajaloolise arengu loomulik ja paratamatu tulemus. Võimumonopoli ja juristika sümbioos, vastastikustele huvidele toetuv liit, mida ideoloogiliselt esindab kujutlus, et õigus juriidilise regulatsiooni vormis on ja peabki olema monopoolse võimu instrument , riigivalitsuse seadustesse valatud tahe. Vastavalt sellele leitakse juriidiline õigustus võimu igasugustele manipulatsioonidele, omavolile ja kuritarvitustele.
Ius est ars boni et aequi- jurist Celsus.
kaks mastaapi, millele on allutatud kogu õigus ja selle rakendamine, on õiglus ja headus. Õiguse käsitlemine ei ole vastavate reeglite mehaaniline käsitlus, vaid see seisneb huvide ja väärtuste tasakaalustamise kunstis. Tänapäeval näeks Celsuse määratlus: õigus on teadus heast ja õiglasest. Õigusteaduses on kesksel kohal hea ja kurja probleem, see on sügavalt eetiline teadus. I. Tammelo kirjutab „tung õigluse poole on omane meile kõigile. Ebaõiglust põlgab igaüks…”. Tung õigluse poole ei lahenda küsimust sellest, milline peab olema õiglane õigus. Suum cuique- igaüks peab saama selle, mis talle kuulub. Ei tohi ja ei saagi mööda vaadata õiguslikust tegelikkusest, kehtestatud või kujunenud käitumise mastaapidest ja nende vastavusest vähemalt eetilisele miinimumile.
H. Kelseni järgi on õigus inimkäitumise normatiivne sunnikord. Käituma peab nii nagu see vastab positiivsele õigusele selle kogumis.
Õigust on püütud tähistada ka kui formaalse e positivistliku ja loomuõigusliku vahepealset. Nii tähistab Dreier õigust kui õigusnormide ühtsust riiklikult organiseeritud või riikidevahelises normide süsteemis, juhul kui ta on üldiselt ja täielikult kehtiv ja kui ta vastab õiguse eetilisele miinimumile. Sellest järeldub, et õigusnormi kehtimiseks on olemas eetilised nõuded ja normide suhtes kehtib üldkohustuslikkuse nõue, mille tagab nende formaalne jõudmine õiguskorda. Lisaks on vajalik ka normide toime tulemuslikkus.
Õiguse idee koosneb 3 põhielemendist:

Õiglusest;
Õiguslikust garanteeritusest;
Eesmärgipärasusest. 3

Õiguse määratlemine4. (vt E. Raska!)
Ühiskond kui iseorganiseeruv süsteem.
On palju lähenemisviise, kuid kaduma on läinud peamine- tervikpilt ühiskonnast. Alustada tuleb algusest, mil inimene otsustas valida vabaduse e iseenda tarkuse ja meelevallaga kujundatava ja sellest sõltuva sotsiaalse olemise. Määratletus ja äratundmine, kuidas peab ja ei tohi käituda tähendab, et saame rääkida praktiliselt toimivast süsteemist.
Mis tegi inimesele selgeks, et ka sotsiaalses keskkonnas nagu ka loodujõududega toimivad reaalsed piirangud, millega tuleb arvestada? Kuidas tekkisid ja kinnistusid teadmised ja oskused, kuidas piiritleda lubatut ja keelatut ühiskonnas? Tuleb eeldada, et regulatiivsed mehhanismid tekkisid juba kauges eelajaloolises ajas. Kui algas inimliigi (sotsiaalse) enesemääratlemise ja eneseteostamise tänaseni kestev protsess, siis on selle liikumapanevaks jõuks olnud vajadus kohanduda elutingimustega e keskkonnaga. Suhtes inimene- sotsiaalne ruum domineerib sotsiaalne ruum. Ühiskonda sisenev inimene leiab siit eest reaalse, iseotsustamist piiravate tegurite, olemise materiaalsete ja vaimsete tingimuste struktuuri, sh teatavate positsioonide, suhete, seoste jne võrgustiku, mis igat tema sammu kammitseb ning juhib.
Sotsiaalse süsteemi muutumist määravad ning „juhivad” teatavad objektiivsed tegurid, sotsiaalsed seadused, mitte inimeste subjektiivne tahe.
Kohandumine ei ole ühesuunaline ning ka ühiskond peab kohanduma inimesega kui spetsiifilise inimkooslusega. Kohandumine tähendab süsteemi kui terviku pürgimist õigele, jätkusuutliku püsimise ja toimimise seisukohalt optimaalsele, normsele olemisele. Sotsiaalne norm selle sügavaimas tähenduses on tegelikult ühiskonna, inimese ühiskondliku olemise dünaamiline (ajas ja ruumis muutuv) seisund, antud tingimustes optimaalne olemise viis.
Norm kujuneb, toimib ja muutub ühiskonna tekkimise, olemise ning arenemise ajaloolises protsessis sõltumatult konkreetsete inimeste subjektiivsetest kaalutlustest. Mida suuremal määral inimene tunnetab ja mõistab ühiskonnas toimivaid seaduspärasusi, sotsiaalse olemise normi, mida enam ta oma tegelikus käitumises normiga arvestab , seda ladusam ja konfliktitum on nii individuaalne sulandumine ühiskonda kui ka populatsiooni.
Sotsiaalse normi tunnetuslikust retseptsioonist
Strukturaalne vaade ühiskonnale otsib ja püüab inimese sotsiaalses olemises esile tuua selgeid ja ühetähenduslikult määratletavaid algelemente ja nendevahelisi seoseid . Normsusena peetakse silmas ühiskonna elementide struktuurilist ja funktsionaalset tasakaalustatust.
Semioloogiline lähenemine ei tunnista selgelt piiritletavate, funktsionaalselt ühetähenduslike ühiskonna koostiselementide primaarsust ning ei pea võimalikuks terviku omaduste tuletamist elementide omadustest. Leitakse, et sotsiaalne ruum on primaarne reaalsus , kus iga üksik eraldi vaadeldav nähtus omandab eriomaselt sotsiaalse sisu, mõtte ning tähenduse. Sotsiaalne ruum on kvalitatiivne reaalsus. Semiootiline lähenemine on sügavalt kultuuriline ja üdini sotsiaalne. Ei saa kõnelda ühest universaalse iseloomuga normist , vaid normide seisundist vastavalt sellele, missuguses ruumi piirkonnas või dünaamilise tasakaalu protsessi faasis mingi punkt ( subjekt , roll, funktsioon) parasjagu asub või liigub. Sellepärast iga punkt, asend, funktsionaalne roll vaadeldavas tähenduste väljas on käsitletav normsena niivõrd, kui ta kuulub sellesse välja ning eristub siin teistest punktidest. Norm on sama objektiivne , kui seda on norm strukturaalses ühiskonnamudelis. Siiski omandavad asjad ja nähtused aja möödudes uue tähenduse, muutub sotsiaalse ruumi kvaliteet tervikuna.
Sotsiaalse ruumi olemist selle hetkeseisus kui ka dünaamilist ümberstruktureerimist pikema aja jooksul peegeldavad ning normeerivad ühiskonna väärtussüsteemid.
Kohandumise regulatiivne mehhanism
Vahetu praktiline kogemus kui kunagi peamine kohandumismehhanism on ajapikku sellesama kogemuse sünteesimise ja üldistamise protsessis modifitseerunud regulatsiooniks kui sotsiaalsele kohandumisele tunnuslikuks mehhanismiks.
Vanimaks, kui mitte esmaseks , regulatsiooni vormiks peetakse tava. Siiski ei ulatu tava juured kaugemale sugukondliku korra ajastust. Seega peaks tava käsitlema üsna arenenud regulatsiooni vormina. Mis võis olla varem? Tuvastatud on, et regulatsioon kuulub ka kõige primitiivsemate kultuurivormide juurde.
Regulatsioonide muutumist iseloomustab ajas suhteliselt ühtlane areng mitteformaliseeritud irratsionaalse regulatsiooni tüübilt formaliseeritud ratsionaalsele regulatsioonile. Muutumise pöördepunktide tüüpilised näited on regulatsiooni järgmised vormid: hirmu- põhine, uskumuse- põhine, kogemuse-põhine ja ratsionaalse väärtustamise põhine regulatsioon.
Hirmu-põhised on eeldatavalt ürgseimad. Inimene oli alles eraldunud ning teda varitsesid kõikjal ohud, olgu siis loodusjõududena kuid ka liigikaaslaste vaenuaktidena. Suutmastus ohte mõista, neid neutraliseerida tekitaksid pimedat irratsionaalset hirmu. Nt tabu
Uskumuse-põhised kujunesid välja kui ohu allikaid hakata personifitseerima. Nt kuri inimene-nõid
Kogemuse-põhised ei ole mingi täiesti uus regulatsioon. Inimene hakkas uskuma kogemust ja väärtustama inimpõlvkondade mälu. Mõisteti, et turvalise elutegevuse mõttes leiab kogemusi varasemast ajast. See aitas ühtlasi kinnitada eneseusku, veendumust, et sõltumata mingitest kõrgematest olenditest võib ka ise hakkama saada, oma elu juhtida ja ohtusid vältida. Nt tava kui praktikas kontrollitud ja ühiskondlikku mällu talletatud efektiivne käitumismudel. Tavas on esindatud irratsionaalsed elemendid (mõtestamata teadmine „nii on alati tehtud”), uskumused („seda kiidaksid heaks jumalad, esivanemate vaimud vm”), kuid ilmselgelt ka ratsionaalne teadmine sellest, kuidas ühes või teises olukorras on õige ja mõistlik käituda.
Ratsionaalsele väärtustamisele põhinevatele vormidele kujunes iseloomulikuks tunnuseks regulatiivne norm kui abstraktne , mõistlikust analüüsist väljakasvanud ja valdavalt ratsionaalsete argumentidega põhistatud arusaam õigest ja valest, heast või halvast . Ratsionaalse normatiivse regulatsiooni formaliseerimata süsteemi esindaja on moraal , formaliseeritud süsteemi tuntum esindaja tänapäeval on õigus.
Moraali puhul on ratsionaalse väärtustamise lähtealuseks ja normsuse mõõduks inimene ise, tema eneseteadvus ning asend väärtusehierarhias. Olles vabanenud irratsionaalsest hirmust salapärase keskkonna ees ja jõudnud arusaamisele, et ta ise ongi looduse kroon, kõrgeim väärtus, hakkas inimene tegelikkust hindama kui subjekti heaolu ning turvalise mõõdupuuga. Vastavalt sellele kujunesid välja inimese kesksed kriteeriumid ja kujutlused õige, hea, väärika, õiglase jne olemise normidest. Moraali regulatiivne toime tagatakse nii subjekti sisemiste kui ka ühiskondliku teadvuse abil. Mõlemal juhul on tagamise efektiivsus seotud olemuslikult subjekti identiteediga, inimese sotsiaalse enesemääratlemise selguse ja tugevusega .
Formaliseeritud normatiivsed regulatsioonid, sh õigus, ei ole inimesekesksed, kuigi nad on adresseeritud inimestele. Nad on pigem organisatsiooni- ehk struktuuripõhised. St et nende alusidee, eesmärgistatus ja mõõt ei seondu inimese kui subjekti väärtustega, küll aga keskendub inimsuhetele. Peamiseks kvaliteedi kriteeriumiks on korrastatuse määr. Toimimismehhanismi peamine tegur on subjektiväline, avalikust võimust lähtuv sund, käsk täita, pidada kinni regulatsiooninormide ettekirjutusest.
Õigust saab jällegi teatud õigusnormide kogumina käsitleda.
Raska vastandab ka positivismi ja loomuõigust.
Kolm tähtsat mõistet
Õiguspositivism – õigus tagatud ja loodud riigi poolt, tema arenemine ka seotud riigiga
Kui määramtleme õigust õiguspositiivsest vaatenurgast, siis räägime õigusest kui riigi loomingust. See kõige laiemalt levinud käsitlus. Õigus riigi looming, mis väljendab riigi tahet. Õigus midagi sellist, mille kaudu riik saab meile midagi teatavaks teha. Kuna riik ja õigus kuuluvad kokku, siis positivismi järgi ei saaks riigita õigus eksisteerida. Kaasajal küsitakse aga, mis oli siis enne riiki ja mis tuleb pärast. Kas siis polegi õigust. Siit jõutakse tagasi õiguse mõiste juurde.
Kas õigus riigi looming või õigus midagi sellist, mis tekib ühiskonnas - mingi selline reeglite kogum, mis võetakse ühiskonnaliikmete poolt justkui vaikimisi omaks, justkui baasreeglid, mida inimene oma sisetundest tulenevalt järgib.
Kindlasti pole õige, et meil olemas üks kindel õiguse definitsioon. Kui rangelt positivismist lähtuda, siis riigieelselt ja järgselt ei saaksi õigust olla.
Riik on üks institutsioon ühiskonna sees, lisaks temale veel haridus , majandus.
Ta omapärane, sest ta seotud kõigi teiste ühiskonnas olevate institutsioonidega ja muude värkidega.
Ilmselt on üheks institutsiooniks ka õigus.
Peab ka küsima, kelle tahe on õigus.
Positivismis on õigus riigi tahe.
Õigus võib olla väga mitmesuguste gruppide tahe.

Sotsiaalsed normid. Õigusnormid sotsiaalsete normidena. Õigusnormide erijooned teiste sotsiaalsete normidega võrreldes.5
Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna või konkreetse sotsiaalse grupi huvides. Määravad käitumise peamised parameetrid . Sotsiaalne norm (ettekirjutus) on keeld, käsk või luba midagi teha ja see on esitatud pöördumisena indiviidi, sotsiaalse grupi või ühiskonna poole. Reguleerivad suhteid inimeste vahel. Normil võib olla formaalne või mitteformaalne iseloom.
Kõik sotsiaalsed normid on omavahel seotud, kujutades endast sotsiaalset korda, kuna nad kõik reguleerivad inimestevahelisi suhteid. Õiguse eelastmeks on moraal ja tava. Nagu ka õigusnormid, on ka moraal ja tava tüüpilised sotsiaalsed normid üldise iseloomuga ja üldkohustuslikud.
Õigusnormide spetsiifilised tunnused:

Koondatus spetsiifilistel alustel õigusaktidesse, õigusharudesse ja õiguse instituutidesse
Lähtumine riigist- õigusnorm on riigi tahteline akt; õigusnormid on riigi poolt formuleeritud normid
Tagatus riigi sunnijõuga
Kehtivuse alguse ja lõpu täpne fikseeritus
Reguleerivad suhteid, mis alluvad riigi reguleerimisele ja mis vajavad õiguslikku regulatsiooni
Õigusnormid detailselt kirja pandud
Õigusnormid on kirjapandud normid
Osa muid norme ka kirja pandud, nt religiooninormid , aga ka moraalinormid nt piibli kümne käsu näol

Lähtudes õigusnormi struktuurist:

Sisaldab kohustuslike käitumisaktide tunnuste kirjeldust- õigusnormi nn materiaalne sisu
Näitab riigi suhtumist vastavasse käitumismudelisse ja kirjutab ette, lubab või keelab kirjeldatud käitumise;
Dispositsioonis fikseeritakse õigussubjektide õigused ja kohustused, sanktsioonis vastavate riiklike organite käitumine õiguserikkujate suhtes.

Normide toime:

Aktsioloogiline- normi mõju inimeste veendumustele, maailmavaatelistele orientatsioonidele, tunnetele ja emotsioonidele;
Informatsiooniline - seisneb selles, et näitab kätte tegutsemissuuna, loob baasi õiguspäraseks käitumiseks.

Sotsiaalsete normide liigid ja optimaalne proportsioon .
Sotsiaalsed normid- oluline on asjaolu, et see hakkab konkreetses ühiskonnas kehtima siis, kui esiteks ühiskonna või grupiliikmed seda järgivad ja teiseks siis, kui norm pälvib antud sotsiaalse keskkonna heakskiidu ning normi eiramine toob kaasa hukkamõistva reaktsiooni:

Õigusnormid
Õigusvälised normid

Õigusvälised jagunevad veel

tava
religioon
moraalinormid
korporatsiooninormid
jne jne jne, nt veel eetika ja esteetika ja majandus jne

õigusnormid on oma olemuselt tüüpilised sotsiaalsed normid
Sotsiaalsete normide karakteristikud :

Kasulikkus (ühiskondlik vajadus)- peab olema õigesti orienteeritud (ja diferentseeritud ) ajas, ruumis ja adressaatide (so sotsiaalsete gruppide või üksikisikute) osas ning muutuma vastavalt inimeste elutingimuste muutumisele. Ainult ajas, ruumis ja adressaatide osas õigesti orienteeritud sotsiaalsed normid võivad olla efektiivsed;
Kohustuslikkus ;
Faktiline realiseerumine inimeste käitumises.6

Õigusnormidega peaks osasid vb rohkem konfliktseid suhteid reguleerima, igat asja ei saagi õigusega reguleerida.
Küsimus optimaalsest proportsioonist ongi väga erinev riigiti ja ühiskonniti
Romaani-germaani õigusperekonnas on tendents õigusnormide rohkusele
Aga nt Jaapanis luuakse võimalikult vähe õigusnorme
Mõtiskletakse selle üle, millised on need ühiskondlikud suhted, mida ei peaks reguleerima õigusnormidega
Kindlasti ei tasu aga pürgida selle poole, et kõik võimalikult täpselt õiguslikult reguleerida

Sotsiaalsete normide ülesanded nende liikidest lähtuvalt. Õigusnormide ülesanded.
Sotsiaalsete normide funktsioonid:

Reguleeriv- sotsiaalse grupi või vastava ühiskonna kui terviku käitumise mõjutamine soovitud suunas;
Koordineeriv- ühiskonnaliikmete käitumise vastastikune kooskõlastamine ja ühtlustamine;
Stabiliseeriv- vähendab huvide konflikti võimalust ja aitab kinnistada positiivseid väärtusi ja käitumismalle;
Sotsialiseeriv- inimeste integreerimine sotsiaalsesse gruppi või ühiskonda tervikuna.7

Õigusväliste normide ülesanded
Õigusnormide ülesanded

preventiivne – nt karistusõ normidel eesmärk ära ennetada mingit käitumist
tagada õiguskorda
sotsiaalne integratsioon – õigu peaks olema vahendiks , mis aitaks eri gruppe teineteisele läheneda
käitumise juhtimine
konfliktide lahendamine
sotsiaalse võimu legtimatsioon – peaks ka võimuorganite käitumisele seadma piirid. Reguleerima võimu
elamistingimuste kujundamine, hoiakud, mis tegevussfäärid on soositud

Sanktsioonid ja sotsiaalsed normid. Sanktsioonide liigid. Sanktsioneerimise eesmärgid ja sanktsioonide optimaalne raskusaste.
Sotsiaalsel kontrollil on kaks funktsiooni

sotsiaalse grupi liikmete solidaarsuse tugevdamine
üksikisiku ühiskonnas kasvatamine

õigusnormidel on riigi poolt tagatud tagajärg, õigusvälistel normidel on inimeste suhtumisest, ühiskonna suhtumisest tagajärg, õigusväliseid tagab ühiskonna reaktsioon
sanktsioonide liigid:

positiivsed sanktsioonid – õiguspärase käitumise korral, eesmärk soodustada edaspidist normipärast käitumist
negatiivsed sanktsioonid –

õigusnormidel formaalne sotsiaalne kontroll
õigusvälistel mitteformaalne sotsiaalne kontroll pluss mitteformaalsed sanktsioonid
sanktsioneerimise eesmärk:

üldpreventsioon

eripreventsioon

kättemaks

karistamine
Kirjandus:

R. Cotterell. The Sociology of Law. An Introduction (pp 104-145);

R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. – Tallinn, 2004; 2005.

E. RASKA. ÕIGUSE APOLOOGIA . SISSEJUHATUS REGULATSIOONI-SOTSIOLOOGIASSE. – Tartu, 2004, lk 13-49.

Sissejuhatus õigusteadusesse. Loengumaterjalid. (SEALT: ÕIGUS KUI SOTSIAALSE KONTROLLI INSTRUMENT) – Tallinn, 2005. (Sobib ka 2004.a. õpik).

R. Zippelius. Grundbegriffe der Rechts - und Staatssoziologie. – München, 1991. (S 79-80). (Olemas TÜ õigusteaduskonna raamatukogus).

ÕIGUS ÜHISKONNAS. ART.KOGUMIK. Tartu, 2006, lk 25-57.
ÕIGUSE SOTSIOLOOGIA
II SEMINAR I KÜSIMUSED
2006/2007 õa (päevane osakond )
27.03.2007

Õiguse sotsioloogia ajalooline areng ja ülesanded.
Õigussotsioloogia eesmärk, ülesanne on selgitada õiguse „olemist”, uurida sotsiaalset tegelikkust ja selle seotust õigusega.
Charles Louis de Montesquieu (1689- 1755 )- teos „Seaduste vaim” 1748 .a, seal analüüsib õiguse olemust ja rõhutab viimase seost sotsiaaleluga. Leiab, et seadusandja peab looma seadused, mis oleksid kooskõlas konkreetse ühiskonnatüübiga. Sellest teosest tingituna hakkasid mitmesugused koolkonnad ja nimekad sotsiaalteadlased võtma seisukohti õiguse sotsiaalse tingituse kohta.
Ajalooline koolkond.
XIX sajand. Nimekaim esindaja Friedrich Carl von Savigny

Kogu positiivne õigus on algul rahvuslik õigus. See on „kõikides indiviidides ühiselt (kollektiivselt) elav ja tegutsev rahvavaim ”, mis edasi areneb. Ta tekib ja muutub algselt nähtamatult ja ebateadlikult nagu keel ja tavad. Alles ühiskonna hilisematel etappidel muutub riikliku seadusandluse protsess teadlikumaks, mille käigus lihtsustub seaduste elluviimine, ebatäpsuste kõrvaldamine ja seaduste muutuvatele oludele kohandamine . Veel arenenumates staadiumides diferentseerub ühiskond elukutsete kaupa. Tekib juristkond ja koos sellega õigusteadus, mis siis areneb edasi kui õigustloov jõud.

Õiguse teadvustamata olemus ja muutumine!
Realistlik koolkond
Rudolf von Ihering ( 1818 -1892).

„õigus on inimliku eesmärgi ja arvestuse alusel tehtud töö” ja „inimühiskonna vastavate elamistingimuste praktiline realiseerimine ”
Õiguse ajaloo ülesandeks on seega ajalooliste faktide seletamine: „mis on selle põhjuseks, et õigus oma vastaval astmel omab vastavat vormi: 1)sisemised impulsid - s.o rahvuslik iseloom, rahva mõtlemisviis ja antud ajastu kultuur; 2)välised impulsid- s.o majanduslik ja sotsiaalne ning poliitiline seisund- seda eriti kokkupuutes teiste rahvastega”.
„õiguse elu ja õigus” on see, et ta reaalselt olemas on ja teostub: „see, mis ei muutu reaalsuseks, mis ainult seadustena paberil seisab, see on näilik õigus, tühjad sõnad; ja vastupidi- mis realiseerub (esineb praktikas) kui õigus, see on õigus isegi siis, kui teda ei leidu seadustes ja kui rahvas ja teadus teda ei teadvusta”.
Õigus ei kasva välja ühiskonnas vaikselt toimivatest jõududest, vaid on ühiskonnas toimuva võimuvõitluse ja huvide kokkupõrgete tulemus. Sellest tulenevad üksikisikute tava- ja moraalikohustused, et õiguse eest võidelda.

Keskne teaduslik mõte, mis avab sotsioloogia väravad on õiguse juurdumine ühiskonnas ja õiguse eesmärgistatud iseloom!
Subjektiivne õigus- õigustatud subjektid võivad taotleda õigusliku kaitse alla võtta oma isiklikke vajadusi, kalduvusi, väärtushinnanguid ja huve jne.
Süsteemi- ja organisatsiooniteooria
Otto von Gierke ( 1841 -1921).

Riik ja ühiskondlikud institutsioonid mitte ainult ei loo õigust, vaid on ise õiguslikult asutatud.
„inimühenduste olemus”- need on kui sotsiaalsed organismid, mis „moodustavad indiviidide hingelis -kehalise ühtsuse”.
Inimühendustele on omane ühingute ühendatud ühtsus, individuaalsus, terviklikkus ja sotsiaalne tegutsemisvõime.

Riigiõpetuse ja riigiõiguse valdkonnas:
Lorez von Stein (1815-1890).

Eristab rangelt riiki ja ühiskonda- kaks inimühendusele omast vormi, mis on alalises võitluses.
Riigiidee ja ühiskonna elav vastuolu on edasiviiv element (ajaloolises mõttes).
Riik on selle liikmete organisatsiooniline ühtsus, mis on „isikute elu iseseisev vorm” ja iseseisev tahe ja mis täidab tahte kujunemise ja tegevuse kaudu oma otstarvet
Riigi printsiip on hoolitsus kõigi eest, ühiskonna printsiibiks on erahuvide jälgimine.

Georg Jellinek ( 1851 -1911)

Liigitab üldise riigiõpetuse: 1)riigi sotsiaalõpetus- vaatleb riiki kui „ühiskondlikku moodustist”, eelneb riigiõigusõpetusele, eesmärgiks on kirjeldamise , analüüsimise ja võrdlemise kaudu välja töötada empiirilised tüübid; 2)riigiõiguse õpetus- normiõpetus, mis on kindlalt lahutatud sõnadest riigi kui sotsiaalse nähtuse olemise kohta.

Franz von Liszt (1851- 1919)

Otsis kuritegevuse kausaalseid seletusi . Seejuures nägi ta: 1)süüdlase isiklikke motiive kuriteo toimepanemiseks ja 2)sotsiaalseid elemente (rasked elamistingimused), mis on kuriteo toimepanemiseks hädavajalikud.
Leiab, et domineerivad on sotsiaalsed faktorid
Jõudis järeldusele, et karistuse täideviimine ei ole kättemaks, vaid süüdlase parandamine, tema hirmutamine tulevaste kuritegude eest ja ühiskonna kindlustamine.

Saksamaa
Eugen Ehrlich ( 1862 -1922)

Eristab ühiskondlikku (institutsionaalset, inimühendusel põhinevat), riiklikku (riikliku seadusandja poolt loodud ja riiklike sunnivahenditega kaitstud) ja juristide (kui kohtunikele mõeldud otsustamis-) õigust.

Ernst Fuchs ( 1859 -1929)

Õigusvaidlusi ei saa lahendada ainuüksi seadustest juhindudes loogilise deduktsiooni abil. Soovitas nn õigusemõistmisteadust, mille järgi õige õigusemõistmine haarab õiguse rakendamise protsessi sotsioloogilise ja psühholoogilise lähenemise.

Hugo Sinzheimer (1875-1945)

Seob õigusliku tegelikkuse vaatlused ja õigustloova dogmaatilise ja legislatoorse (seadusandliku) tegevuse.
Uuris kollektiivse mõtte põhjusi ja sotsialismiidee olemust.
Kontseptsioon kollektiivlepingu normatiivsest mõjust. Seda peetakse Saksamaal tööõiguse aluseks.

Prantsusmaa
Leon Duguit (1859-1928).

Ühiskonnas kujunevad sotsiaalsed normid, mis kaitsevad „sotsiaalset solidaarsust” üksikisikute omavoli eest.
Eristab majanduslikke ja moraalseid norme
Õigusliku loomu omandavad normid siis, kui need on katud grupiteadvusest ja kui normirikkuja allutatakse kollektiivsetele sanktsioonidele

Maurice Hauriou ( 1856 -1929)

Institutsiooniteooria - ühendab ideaalsed ja reaalsed elemendid. Institutsioon on tehase või kollektiivi juhtidee , mis realiseerub ja leiab juriidilise aktsepteerituse sotsiaalses miljöös. Idee pääseb reaalsusesse, kus ta grupis saab võimule ja teda viiakse ellu grupi juhtorganite poolt. Samal ajal tekib grupis ühtekuuluvustunne.
Eristab isikuinstitutsioone (nt juriidilised isikud ja ühingud) ja asjainstitutsioone (nt kehtiva õiguse, arvamusvabaduse ja eraomandi instituudid).

Emile Durkheim `i (1858-1917) koolkond
Georges Gurvitch (1899-1964)

Inimühendusel on kolm vormi: 1)mass, 2)ühing, 3) organisatsioon .
Õiguses eristab: 1)organiseeritud, 2)paindlik, 3)spontaanne, 4)intuitiivne.

USA õigusõpetus
Oliver Wendell Holmes (1841-1935)

Kehtiv õigus on sulam arhailistest ajaloolistest traditsioonidest ja nende kaasaegsetest kohanemistest uute vajaduste ja väärtuskujutlustega.
Sotsiaaldarvinism- tugevamate õigus
Iga sotsiaalne seos toob esile vastava reeglistiku, asjaosalistelt ei oodata midagi muud kui nende individuaalsete huvide järgimist.

William Graham Sumnern(1840- 1910 )

Kõik sotsiaalsed normid kasvavad välja kogemustest. Inimesed otsivad teid, kuidas elu vajadustega toime tulla, ning õpivad otsimise ja eksimise kaudu.
Kõik normid ajapikku muutuvad: 1) kaotavad jõu, 2)kaovad seoses sotsiaalsete olude muutumisega, 3)formuleeritakse ümber.
Seadused tulenevad moraalinormidest, algupäraselt on kogu õigus tavaõigus. Seadus eeldab kõikide sotsiaalsete normide ratsionaalset ja instrumentaalset mõistmist.
Ei tee vahet õigus- ja õigusvälistel normidel.

Roscoe Pound (1870-1964)

Õiguses esinevad individuaalsed ja ühiskondlikud huvid. Oluline on nende kaalukus otsuste langetamisel.
Õige otsus tuletatakse „sotsiaalselt efektiivsetest” õiguslikest ettekujutustest.
Õigus on religiooni ja moraali kõrval üks sotsiaalse kontrolli väljendusvorm, mille ülesandeks on harmoniseerida ühiskonnaliikmete antagonistlikke vajadusi ja huve.
Sotsiaalse kontrolli elemendid: 1) autoritaarsed ettekujutused, 2)standardid, 3)õigusprintsiibid
Sotsiaalset kontrolli teostatakse poliitiliselt organiseeritud ühiskonna võimu poolt ja kasutatakse kohtulikes ja administratiivsetes protsessides
Õiguse kehtivus ei seisne ainult sanktsioonide rakendamises, vaid ka arukate kodanike koostegutsemises ja õigluseidee eest võitlemises

Ida-Euroopa
Leon Petrazycki (1867- 1931 )

Inimene tunneb „kohusetunnet”, millel on õiguslik loomus, sest see lähtub arvamusest (ettekujutusest), et õigus tähendab alati kohusest tulenevat käitumist, samal ajal kui kohusetunne (kui ta on ilma vastava õiguskäsuta) kuulub moraali valdkonda.
Sotsiaalses koosluses on üldjuhul ettekirjutused üldistatud ja sanktsioneeritud.
Kui õiguskohustus kannab endas autonoomset kohustuslikkust (see kohustus tuleneb õigusest endast), siis on tegemist intuitiivse õigusega, mis vastandub positiivsele õigusele.
Positiivne õigus on ofitsiaalne, kui ta garanteeritakse ja viiakse ellu riiklike instantside poolt. Kui sellised garantiid puuduvad, on inofitsiaalne. Ka intuitiivne õigus võib olla ofitsiaalne (nt kui kohus tugineb seaduslünga puhul õig(l)ustundele)
Moraali- ja õigusnormid, intuitiivne ja positiivne, ofitsiaalne ja inofitsiaalne õigus on küll erinevad nähtused, aga nad mõjutavad üksteist. Vastastikune mõju on sotsiaalsete muutuste mootoriks. 8

Õiguse sotsioloogiat saab vaadata sotsioloogia ja õigusteaduse kontekstis. See teadusharu asub sotsioloogia ja õigusteaduse distsipliinide vahepeal . Õiguse sotsioloogia kasvas välja üldsotsioloogiast. Sellist teadust oli vaja, sest 19. sajandil hakkas üha enam Euroopas levima veendumus , et ühiskonda on võimalik loodusteaduste eeskujul uurida. Arvati, et olemas kindlad meetodid, kuidas seda ühiskonda uurida. Sotsioloogia tekkeks sai loodusteaduste ja erinevate poliitiliste juurte olemasolu. Sotsioloogia kui teadus ei ole poliitiliste ringkondadele kunagi südamelähedane olnud, sest ta toob välja ühiskonnas esinevaid kitsaskohti, mis ühiskonnas olemas on ja mis võivad takistada ühe või teise institutsiooni arengut. Sotsioloogiat kui teadust ei taluta paljudes maades. Nimetatakse kritiseerivaks sotsioloogiaks. Sotsioloogia uurimisobjektiks on ühiskonnas olevad probleemid.
Õiguse sotsioloogia olemus – õiguse sotsioloogia on välja kasvanud üldsotsioloogiast. Selle haru eesmärgiks on uurida õigust ühiskonnas, leida seoseid õiguse ja ühiskonna vahel, suhte otsimine ja väljatoomine üksikisiku, grupi, ühiskonna ja riigi vahel.
Comte võttis mõiste kasutusele. Sots keskkonda on vaja uurida. Sotsiaalne füüsika. Comte oli pigem sotsioloogia mõiste kasutusele võtja.

Õiguse sotsioloogia seos õiguse teooria ja õigusdogmaatikaga.
Alles 1950. aastatest alates käsitletakse õigussotsioloogiat empiirilise teadusena , mis uurib õigusnormide tekkimise (loomise) tausta , nende normide toimet, rakendamist ja järgimist, kohaldamist ja efektiivsust .
Kui õigusteadus uurib õigusnorme kui selliseid, siis õigussotsioloogia püüab selgitada nende normide loomise põhjusi ja sotsiaalset efekti.
Õiguse teooria ja õigussotsioloogia eripära ei seisne uurimisobjektis, vaid vaatenurgas: objekti, mida õiguses vaadeldakse seestpoolt, vaadeldakse sotsioloogias väljastpoolt.
Sotsioloogia võtab oma uurimise alla õiguse, sest õigus on oma olemuselt sotsiaalne nähtus, mis on tekkinud ja eksisteerib ühiskonnas. Õigus areneb koos ühiskonnaga, õigus ei saa paigal seista.
Õigusdogmaatika uurib õiguse sisu, õiguse tõlgendamist ( printsiipe , uuritakse norme, ka tema struktuuri poole pealt, keelekasutuse poole pealt, õigusnormist arusaamist ja keskendumist neile). Reeglina ei huvita õigusdogmaatika sellest miks konkreetne norm vastu võetud. Õiguse sotsioloogia vastupidiselt just uurib miks see norm on kunagi vastu võetud - mis oli normi vastuvõtmise sotsiaalne taust. Nad uurivad tegelt sama uurimisobjekti – õigus, õiguse normatiivset poolt, Õigust kui uurimisobjekti uurib õigusdogmaatika seestpoolt, õiguse sotsioloogia väljaspoolt.
Õiguse teooria on tegelemine õiguse mõistetega. Normi mõiste, normi struktuur, õiguse olemus jne.
Õiguse sotsioloogia nagu vaatab milline peaks õigusnorm olema ühiskonnast tulenevalt.
Muud vaatavad mis keeles ja mis vormis jms.
Herman Kantorowizi seisukoht: „Dogmaatika ilma sotsioloogiata on tühi, sotsioloogia ilma dogmaatikata aga pime.“ Nende ülesandeks on täiendada teineteist.

Sotsiaalne käitumine ja seda reguleerivad normid.
Sotsiaalne käitumine ehk ühiskondlik käitumine on mõtestatud käitumine. Sotsiaalne on niisugune käitumine, kus inimesed tegutsevad üksteise suhtes sotsiaalses ruumis. Selles sotsiaalses ruumis peab jälgima teiste käitumist ja ka iseenda käitumist – siin tulevadki mängu - ühiskonnaelu korraldavad reeglid, käitumis- ja arenguseadused.
Sotsiaalset käitumist reguleerivad normid võivad olla:
- Käskivad ( kohustavad ) normid - nõuavad karistuse ähvardusel normikohast toimimist (näiteks sõjaväekohustus).
- Keelavad normid - määratlevad selliseid toiminguid , mis on ühiskonnas tunnistatud kahjulikeks ja mille sooritamisele järgneb karistus (näiteks jänese panemine bussis).
- Lubavad normid – määratlevad neid erijuhte, millal muidu keelatud toimimine on lubatud (soodustused tudengitele, tasuta sõit politseile ).
- lepingulised normid - määratlevad toimingute teatava sisu ja vormi, mille puhul toimingule järgneb hüvitus ühiskonna (grupi) poolt (töölepingud, mis mõlemat poolt kohustavad).
- Soovitavad normid - vabatahtlik toimimine, mis vallandub väärtuste, teiste eeskuju või suhtumise mõjul (mida rohkem inimesi nii toimib, seda enam norm kinnistub ( heategevus , annetus ).
- Harjumused - ühiskonna liikmete ühesuguse toimimise (suhtumise, reageerimise) viis, mis on kujunenud pikema aja jooksul või kujutab endast kunagiste rituaalsete või professionaalsete toimingute jälge.
- Tavad - ühiskonnas üldtunnustatud toimimisviisid olukordades , mis on seotud moraali ja väärtustega, ning mille rikkumine kutsub esile teiste negatiivset suhtumist ja mõju.

Õigusliku käitumise mõiste ja vormid.
Seondub sotsiaalse käitumise mõistega. On alati sotsiaalne käitumine, samal ajal kui sotsiaalne käitumine ei ole alati õiguslik.
õiguslik käitumine – indiviidide ja sots gruppide sotsiaalselt oluline käitumine, mis on nende teadvuse ja tahte kontrolli all ning, mis on reguleeritud õigusnormidega ja mille rikkumine toob kaasa õiguslikud tagajärjed. Õigusnormist tulenev, õigusnormidele toetuv.
Õigusliku käitumise 2 liiki:

õiguspärane – 3 ajendit (motiivi), 2 esimest seonduvad õiguspärase käitumisega
- objektiivne õiguspärane käitumine – isik (õigussubjekt) järgib õigusnormi igas situatsiooni sellepärast, et selline käitumisviis on tema arvates õige
- situatiivne õiguspärane käitumine – õigussubjekt järgib õigusnorme mitte veendumusest, vaid olenevalt asjaoludest, olenevalt olukorrast (n. tugevdatud sots kontrolli tingimustes isik näeb et nii või teisiti ta jääb vahele
- situatiivjuhuslik käitumine e. afektiivne käitumine (võib esineda õiguspärase ja õigusvastase käitumise puhul). Tegutsemine afekti seisundis, seda iseloomustab selle käitumise läbimõeldamatus (äkiline hetkekäitumine).
õigusvastane – on olemuselt õiguslik käitumine (on selle üks liik)

Õiguspärase ja õigusvastase käitumise sarnasused:

igasugune sotsiaalne käitumine (õiguslik käitumine enam) omab sotsiaalset iseloomu, õiguslik saab olla niisugune käitumine, mis omab majanduslikku, poliitilist tähtsust ühiskonna jaoks. Õiguslik olulisus seisneb selles, et käitudes ühel või teisel viisil annab isik tunnistust sotsiaalse, poliitilise ja ideoloogilise seisundi kohta, mis eksisteerivad ühiskonnas ja mis on või ei ole kooskõlas tema (õigus)teadvusega.
Õiguslikuks saame aga nim täisealise teovõimelise isiku käitumist, s.t. õigusliku käitumisena me ei saa käsitleda n. hüpnoosis oleva isiku või psüühiliselt haige inimese käitumist.

õiguslik käitumine on teadvustatud käitumine, seda nii potentsiaalses kui reaalses tegelikus mõttes on see käitumine teadvustatud läbi inimese aju, teadvuse. Mistahes teo tegemisel on in selle situatsiooni oma ajus läbi mänginud, mis sunnivad teda valima üht või teist käitumisvarianti.

mistahes õiguslik käitumine reguleeritud juriidiliste dokumentidega, s.t. õiguslik käitumine tugineb alati seadustele , sest kui ei ole olemas õigusnorme, kus kehtivad ettekirjutused, selle kohta milline peaks õiguspärane käitumine välja nägema, ei saaks me tegusid õiguspäraseks ja õigusvastaseks liigitada

õiguslikku käitumist kontrollib alati riik õiguskaitseorganite abil

õiguslik käitumine on alati seotud õigusteadvusega ja õiguskultuuriga, on olemas nii objektiivne kui subjektiivne pool

subjektiivne pool – oma tegude ja motiivide teadvustamise tase ja iseloom

objektiivne pool –isiku õigusliku reaalse kokkulangemine kehtiva õigusnormiga

Õigusliku käitumise vormide võrdlus.
Õiguspärasel ja õigusvastasel käitumisel on palju sarnaseid tunnuseid:
- Igasugune sotsiaalne käitumine, ja õiguslik käitumine omab sotsiaalset iseloomu. Õiguslik saab olla niisugune käitumine mis omab majanduslikku, poliitilist või muud tähtsust ühiskonna jaoks. Õiguslik olulisus mingi käitumise juures on see, et käitudes ühel või teisel viisil annab isik tunnistust sotsiaalse, poliitilise ja ideoloogilise seisundi kohta, mis eksisteerivad ühiskonnas ja mis on või ei ole kooskõlas tema õigusteadvusega. Õiguslikuks saame nimetada vaid täisealise teovõimelise isiku käitumist. Õigusliku käitumisena ei saa käsitleda näiteks hüpnoosis oleva isiku või psüühiliselt haige inimese käitumist.
- Õiguslik käitumine on alati teadvustatud käitumine. Seda nii potentsiaalses kui tegelikus mõttes on see käitumine teadvustatud, isik on enne käitumist ajus situatsiooni läbi mänginud. Nad on motiveeritud käitumise vormid.
- Õiguslik käitumine reguleeritud juriidiliste dokumentidega. Õiguslik käitumine tugineb alati seadustele. Kui ei ole olemas õigusnorme siis ei saaks tegusid õiguspärasteks ja õigusvastasteks liigitada.
- Õiguslikku käitumist kontrollib alati riik, õiguskaitseorganite abil.
- Õiguslik käitumine on alati seotud õigusteadvusega ja õiguskultuuriga. Õiguslikku käitumist iseloomustab ka see, et on olemas objektiivne ja subjektiivne külg. Õigusliku käitumise subjektiivne pool tähendab oma tegude ja teo motiivide teadvustamise taset ja iseloomu. Õigusliku käitumise objektiivne külg aga isiku õigusliku reaalse käitumise kokkulangemist õigusnormiga.
Teovõimelise isiku käitumine on olemuselt õiguslik käitumine. Alkoholijoobes oleva inimese käitumine on õiguslik, kuna tema seisund ei ole tagasipöördumatu.
Õiguspärane käitumine – lubavate normidega seonduvad.
Õigusvastane – keelavata normidega.
Õiguspärase ja õigusvastase käitumise erinevused:
- Erinev sotsiaalne tähendus. Õiguspärane käitumine kindlustab sotsiaalset korda, ühiskondlikku solidaarsust, aitab kaasa ühiskonna integratsioonile. Õigusvastane käitumine aga lagundab , häirib sotsiaalse süsteemi rahulikku funktsioneerimist.
- Erinev juriidiline iseloom. Õiguspärane käitumine põhineb lubavatel ja kohustavatel normidel. Õigusvastane käitumine seondub keelavate normidega.
- Neil on erinev riiklik regulatsioon ja erinev sotsiaalne kontroll. Õiguspärane käitumine seondub positiivse sotsiaalse kontrolliga , õiguspärast käitumist ergutatakse, selle eest jagatakse hüvesid. Õigusvastane kontroll seondub negatiivse formaalse sotsiaalse kontrolliga, õigusvastast käitumist sanktsioneeritakse.
Sanktsiooni saab mõista kui reageeringut mingile aktile. Saab ka rääkida positiivsest sanktsioonist.

Õigusliku käitumise sotsiaalsed ja isiksuselised tegurid.
Inimese õiguspärase käitumise motiivideks võivad olla:

Sisemine veendumus õiguspärase käitumise motiivina õigusnormide õiguspärasuses ja õigluses
Individuaalne ja sotsiaalne vajadus seadust järgida
Teadlik allumine seaduse nõuetele
Isiklike õiguste teadvustamine – inimene täidab norme, et realiseerida oma õigusi
Grupihuvide teadvustamine ja nende järgmine
Hirm juriidilise vastutuse ees.
Traditsioonide järgimine
Passiivne allumine riigi nõudmistele

Sotsiaalsed tegurid:
õigusnormid
sotsiaalsed normid
Isiksuselised tegurid:
psüühika
hoiakud
moraal
Väline käitumisakt: õigusvastane või õiguspärane.
Affektiivne käitumine!

Norm ja hälve. (Mõisted, olemus).
Norm- ettekirjutus või ettekujutus sellest, kuidas teatud asjaoludel on õige, peab, tuleb jne toimida inimesel või inimeste ühendusel. Nii on norm sotsiaalse ehk ühiskonnas kulgeva käitumise reegel.
Hälve on seega toimimine, mis ei ole sellise reegliga (normiga) kooskõlas.
Esimene piiritlus- inimtegevuses tuleb eristada kaht valdkonda: tahtelist, mis allub inimese enese teadvustatud reguleerimisele ja tahtevälist. Sotsiaalselt oluline, kuid tahtele mittealluv on bioloogiliselt (rassitunnused), füüsiliselt etteantu. Keerukas on inimese füüsilise seisundiga määratu mõistmine ja tõlgendamine. Olukorda, kus kehalise või vaimse seisundi, puude või haiguse tõttu teisti väljanägemist, käitumist, maailma tajumist- lõppastmes igatahes teadvusele mittealluvat- võetakse millegi erakorralise, seejuures enamasti sügavalt diskrediteeriva, halvustava, puudega või haiget inimest alavääristada ning mõnedes olukordades koguni karistada lubavana, seega olulise hälbena, kirjeldatakse mõistega stigma . Kellelegi sellise tunnusmärgi omistamine on stigmatiseerimine.
Stigmatiseerimine hõlmab peale füüsilisest ja vaimuseisundist tuleneva ka teatud elufaktidel põhinevat. Stigmatiseerimise sotsiaalne mehhanism seisneb selles, et vastava inimese või ka inimeste grupi paljudest staatusest ehk ühiskonnasuhetes määratletud seisunditest tehakse ümbritsevate poolt selle inimese või grupi hindamisel ning kohtlemisel määravaks just see üks, teatud seisundist või elufaktist tulenev, inimese või grupi tahtest antud olukorras ehk mitte olenev staatus.
Stigmatiseerimise oluline tagajärg on, et stigmatiseeritud kalduvad sageli koonduma ja oma kogukonda looma, kuna need inimesed lülitatakse eluvõimalustest välja, et leida tuge ja mõistmist.
Tavaliselt käsitletakse normi- ja hälbekäitumist siis, kui tegemist on tahtele alluva tegutsemisega- sellega, mille juures saab otseselt rakendada sotsiaalseid norme.
Normi liigid:

Õigusnormid- riigis kehtiva seadusandlusega ettenähtud viisil kehtestatud ja tagatavad normid;
Moraalinormid- kirjutamata seadused, mis reguleerivad inimeste kõlbluse valda kuuluvat käitumist;
Tavad- põlvest põlve edasiantavad käitumisreeglid, millest inimesed oma elus ettetulevais korduvais situatsioonides juhinduvad;
Korporatiivsed normid- mitmekesised juhised, mis reguleerivad seadustega mittehõlmatavaid tegevusliike (nt eri spordialadel kehtestatud reeglid), mitmesuguste kitsamalt piiritletud inimühenduste siseelu (üliõpilasorganisatsioonide liikmete omavahelise suhtlemise reeglistik, mille omandamine kuulub nn rebase-aja tähtsamate ülesannete hulka) jms.

Käitumismallide kehtestamist ja nendest kinnipidamise tagamist nim sotsiaalseks kontrolliks:

Formaalne-mitteformaalne. Formaalse puhul on organisatsioonid , kes tegelevad sotsiaalse kontrolli kui oma põhiülesandega, mitteformaalse puhul kujundab inimeste käitumist ümbritsevate spontaanne, stiihiline reageering (sõprade poolehoiuavaldused jne)
Väline- seesmine . Välise puhul tagatakse normikohane käitumine mõjutustega, mis lähtuvad teistelt asutustelt, inimestelt jne. seesmine kontroll tähendab sotsiaalsete normide omaksvõttu ehk internaliseeritust- vastavad normid on isiksuse struktuuri loomulik osis ja neile vastavat käitumist loeb inimene enesestmõistetavaks.

Tegelikkuses puutume kokku kahe käitumistendentsi- kehtivatest normidest kinnipidamise ehk konformsusega ja teiselt poolt nendest hälbimisega ehk deviantsuse - läbipõimumisega. See, kust läheb normi ja hälbe vahel piir, sõltub ajast ja kultuurist.
Normid ja hälbed on seotud oma kultuurikontekstiga. Kultuur on tervik ning normide sisu kui ka see, millist käitumist käsitletakse hälbena, tuleb lõppastmes kogu sellest tervikust. Kultuuri muutudes aga muutuvad ka arusaamad, mis on norm ja hälve. Kultuurikontaktid võivad tuua kaasa normi ja hälbe vahekorra erisugusest mõistmisest sugenevaid konflikte. Nt homoseksuaalsus .
Negatiivse skaala lõpus retsidiivne kuritegevus (sarimõrvarid jne, Tšikatilo) – negatiivne hälve. Ühiskonnavastane iseloom, normidega vastuolus .
Rahu ajal tapmine kuritegu

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla