Sotsiaalne reguleerimine (0)

SOTSIAALNE REGULEERIMINE
Saab väita, et inimese sotsiaalset käitumist mõjutavad reeglina kõige rohkem riik, ühiskond, usk ja perekond ning inimese sotsiaalset käitumist (vähemalt ilmalikus valdkonnas) kujundavad õigus, tava ja kõlblus.
Sotsiaalsete normide mõiste ja põhitunnused.
Ühiskonnale on omane määrata kindlaks, millisel viisil peab inimene mingis olukorras, kus tal on tema tahtest sõltuvad käitumisvariantide valikud , käituma. See tähendab, et inimühiskonna eksisteerimiseks vajalik inimeste omavahelise suhtlemise normatiivne reguleerimine saavutatakse sotsiaalsete normidega ja sotsiaalse reguleerimisega.
Sotsiaalne reguleerimine on inimese kui ühiskonna liikme käitumise mõjutamine kavandatud soovitud suunas, mis ideaaleesmärgina peaks silmas pidama ühiskonna säilitamise ja arengu eesmärke.
Sotsiaalne reguleerimine saavutatakse käitumisreeglite ehk käitumisnormide abil ning kogumis on sotsiaalne reguleerimine süsteem, milles ühe elemendina toimivad ka õigusnormid .
Koos käitumisreeglite ja normide (väärtushinnangute) kehtestamisega on välja kujunenud või kujundatud ka nendest reeglitest ja normidest (väärtushinnangutest) kinnipidamise tagamise vahendid (hukkamõist, karistused, sunnivahendid jm).
Norm on üldise määratluse järgi reegel, juhis, mall (Vt Aarnio, A. Õiguse tõlgendamise teooria. Tallinn 1996, lk 56). Eespool juba nimetasime, et valdkonniti tuntakse mitmesuguseid reegleid, nt matemaatika - ja formaalloogika reeglid, esteetika ja tavanormid , moraalinormid (kõlblusnormid), tehnilised normid ehk normatiivid jne. Mitte kõik need ei ole normid sotsiaalse normi tähenduses.
Sotsiaalsed normid on üldise iseloomuga käitumisreeglid (käitumiseeskirjad), mis kehtestavad, kuidas konkreetses normis nimetatud olukorda sattunud inimene (või juriidiline isik) käituma peab või peaks.
Sotsiaalsed normid väljendavad ühiskondlikku tahet. Nad reguleerivad ühiskondlikke suhteid, st inimeste käitumist üksteise suhtes.
Eeltoodud eesmärkidele vastav sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna või mõne konkreetse ühiskonna osaks oleva sootsiumi huvides. Selline sotsiaalne norm tähendab eelkõige sotsiaalset kohustust.
Sotsiaalne reguleerimine saab toimuda kahel viisil: individuaalse ehk kasuaalse reguleerimisena ja normatiivse reguleerimisena.
Individuaalse ehk kasuaalse reguleerimise iseloomulik tunnus on, et inimeste käitumine määratakse kindlaks ühekordsete personaalsete aktidega. See tähendab, et iga konkreetse isiku küsimus lahendatakse just selle konkreetse juhu kohta konkreetsele isikule või konkreetsetele isikutele antava ettekirjutusega. Ühelt poolt on positiivne, et individuaalne reguleerimine võimaldab probleemi lahendamisel maksimaalselt arvestada situatsiooni ja isiku eripära, suhte ja subjekti spetsiifikat, aga teiselt poolt on selle puuduseks, et individuaalse reguleerimise meetodil ühiskondlikke suhteid reguleerides tuleks lahendada lõpmata palju konkreetseid olukordi, võtta vastu lõpmatult palju alati individuaalseid otsuseid, millega paratamatult kaasneb, et puuduvad ühesed lahendid , oluliselt määrav on otsuse langetaja suva ning tagatud ei ole võrdne kohtlemine.
Normatiivne reguleerimine saavutatakse inimeste käitumise üldiste reeglitega, mis määravad kindlaks käitumismudeli, nn käitumisetaloni, mida rakendatakse kõikide vastavat liiki käitumisaktide ja -subjektide suhtes (st kõigi isikute suhtes või teatud sarnaste tunnustega kogumi isikute suhtes, kes satuvad konkreetsesse olukorda ehk suhtesse , mida antud norm reguleerib), korraldamisega. Eelduseks on, et asjakohane norm kehtestab selleks, et inimesed saaksid konkreetsetes elulistes situatsioonides mõista ja otsustada, milline reegel sellisel juhul juhindumiseks tuleks võtta ning kuidas on lubatud ja õige käituda, piisavalt selged ja täpsed reeglid.
Just viimatinimetatud tingimustele vastav normatiivne reguleerimine võimaldab luua ühtset korda ühiskondlikes suhetes; saavutada sotsiaalsete suhete stabiilsust; vähendada juhuse ja suva mõju reguleerimisprotsessis; ning on seetõttu nüüdisaegse sotsiaalse regulatsiooni peamiseks vahendiks ja aluseks.
Eestikeelsetes õiguskirjanduses on ülaltoodud tänaseks üldiselt teada olevaid seisukohti põhjalikult esitanud õigusteadlased Raul Narits ja Advig Kiris . (Vt Narits, 2004, lk 90; Kiris, 2012, lk 38-39).
Tüüpilised sotsiaalsed normid on üldise iseloomuga ja üldkohustuslikud.
Kohustus normis tähendab, et inimene peab käituma üksnes teatud viisil, sooritama mingi teo. Tegu võib siinjuures esineda tegevuse või tegevusetuse vormis. Seetõttu annab kohustus konkreetses normis kas õigustuse käituda üksnes nii või kehtestab keelu käituda nii, st sooritada just selline tegu või hoiduda sellest.
Käitumise vastavust normile (reeglile) hinnatakse teo ja tagajärje ühtsuses: kas see tegu, mis põhjustas selle tagajärje, vastas sotsiaalse normi reeglile, mallile (st prognoositud teole ja tagajärjele).
Sotsiaalsetele normidele on iseloomulikud alljärgmised põhitunnused:
1. Sotsiaalsel normil on eesmärk: sotsiaalse normi eesmärk on saavutada kehtestatud reegli või malliga ettenähtud vajalik (prognoositud) käitumine.
2. Sotsiaalsel normil on inimeste käitumist motiveeriv toime: sotsiaalne norm reguleerib inimeste toiminguid ning järelikult on käitumiseeskiri (sotsiaalne kohustus) üks faktoreid, mis mõjutab inimeste tahet, motiveerib neid mitmete valikuvõimaluste hulgast toimima just normis antud reegli ehk malli kohaselt.
3. Sotsiaalne norm on kohustus: inimene allutab oma tahtelise käitumise normi eeskirjale, kusjuures normi autoriteedi tingivad üksikisiku jaoks välised põhjused – näiteks austus, jõud või võim, mida valdab normiandja.
4. Sotsiaalse normiga seondub selle realiseerimise viis: sotsiaalne norm täidetakse kas vabatahtlikult või sotsiaalse surve ehk sunni mõjul.
5. Sotsiaalne norm on abstraktne : sotsiaalne norm reguleerib tüüpilisi juhtusid, ta tugineb korduvate samatüübiliste olustike üldistusele.
6. Sotsiaalset normi iseloomustab konkreetne ajaline ja ruumiline kehtivus, kehtivus aegruumis: sotsiaalsete normide teke, muutumine ja kadumine on pidev aegruumis toimiv protsess, kuid samas kehtivad nad püsivalt mingil kindlal ajavahemikul kindlas ruumis ja isikute ringi suhtes. Üksiku käitumisakti ühekordsel reguleerimisel ei ole sotsiaalse normi tähendust.
Sotsiaalsete normide funktsioonid
Sotsiaalsete normide funktsioonid on:
1) reguleeriv
2) koordineeriv
3) stabiliseeriv
4) sotsialiseeriv.
Sotsiaalsete normide mõjusfääri sattunud või neile allutatud isik integreeritakse normide abil vastavasse sootsiumi. Sotsiaalsete normide olemasolu tõttu pole inimene oma tahteaktides enam absoluutselt vaba. Ta peab arvestama üldisi huvisid ning tagajärgi, mida tooks kaasa üldiste huvide eiramine . Sotsiaalsed normid on seega inimeste käitumise suunamise viisiks ja vormiks ning seeläbi ka üksikisiku sotsialiseerimise vahendiks.
Kõik need sotsiaalsete normide funktsioonid on suunatud ühiskonnas kõigi ja igaühe kaitstuse tagamisele ning kooselu korrastamisele. Sotsiaalne regulatsioon kui nähtus on käsitatav ühiskonna alalhoidlikkuse, nö sotsiaalse enesekaitase ilminguna.
Liigist sõltuvalt seisneb vastava sotsiaalse normi funktsioon kas vastava sootsiumi või ühiskonna terviku käitumise mõjutamises soovitud suunas. Selles seisneb reguleeriv funktsioon.
Sotsiaalse normi koordineeriv funktsioon seisneb käitumise ühtlustamises. Sotsiaalsed normid kooskõlastavad inimeste käitumist ning suurendavad käitumise prognoositavust.
Sotsiaalsete normide stabiliseeriv funktsioon seisneb selles, et sotsiaalsed normid vähendavad huvide konflikti võimalust, ehkki inimestel võib olla ka selliseid huvisid, mis pole sootsiumile vastuvõetavad. Sotsiaalsed normid aitavad kinnistada positiivseid väärtusi ja käitumismalle.
Sotsiaalsete normide sotsialiseeriv funktsioon seisneb selles, et osa sotsiaalseid norme võib toimida mitte kogu ühiskonna vaid vastava sootsiumi tasandil.
(Vt Narits, 2004, lk 90; Kiris, 2012, lk 38-39).
Sotsiaalsete normide liigid.
Sotsiaalsete normide ülesandeks on reguleerida konkreetset liiki ühiskondlikke suhteid.
Sotsiaalsete normide enamkäsitletud, kõige üldistatum ja elementaarsem liigitus on alljärgmine:

• tavanormid
  
• kõlblus- ehk moraalinormid
  
• õigusnormid
  

Ühiskonna vastavaid valdkondi nimetatakse tavaks, kõlbluseks (moraaliks) ja õiguseks .
Samas on olulised sotsiaalsed normid veel:

• korporatiivseid normid
  
• ning religioossed normid ja kombed.
  

Kõigi sotsiaalsete normide puhul on oluline asjaolu, et need hakkavad ühiskonnas või mingis sotsiaalses grupis kehtima siis, kui

ühiskonna või grupi liikmed seda järgivad ja

norm pälvib antud sotsiaalse keskkonna heakskiidu ning normi eiramine toob kaasa hukkamõistva reaktsiooni.
Tavanormid ehk tavad on ajalooliselt stiihiliselt kujunenud pärimuslikud käitumisreeglid, mis reguleerivad inimeste käitumist teatud eluvaldkondades ning juhtudel. Pikemaajalise kasutamise tulemusena kujunenud harjumus, mida kasutajad tunnustavad kui siduvat. On universaalseid tavanorme (nt tervitamine, külalislahkuse osutamine), aga ka ainult teatud sootsiumide käitumist reguleeriv.
( Tavast , kui õiguslikku tähendust omavast sotsiaalsest reeglist , võib üritada eristada kombeid, kui vähema tähtsusega rituaalseid käitumisnorme.)
Riikluse tekkides ja arenedes jäi üks osa tavanorme kehtima senisel traditsioonilisel kujul (nn kirjutamata õigus, ius non scriptum ). Selle osa kohta öeldakse selle maa tava. Teine osa aga pani aluse kirjutatud õigusele (ius scriptum) ehk kehtestatud õigusele.
Tavanormide seast on selekteerunud ka teatud püsikogum, mida tänapäeval tuntakse rahvusvaheliselt üldtunnustatud tavadena (nt saadikupuutumatus ehk immuniteet), kuid riiklus tekitas ka uusi spetsiifilisi tavasid (nt parlamentaarsed tavad).
Kõlblus- ehk moraalinormid on stabiilsed kõlbluspõhimõtted, mis on vastavas aegruumis inimeste käitumise pidevalt toimivaks süvamotivatsiooniks. Kriteeriumid, mille alusel hinnatakse inimkäitumist hea ja kurja skaalal.
Kõlblusnorm on alati käitumise kohustus, millel pole alternatiivi.
Kõlblusnormid toimivad kas kogu ühiskonnas või mingi sootsiumi piires. Samas on kõlblusnormid ka kõigi teiste sotsiaalsete normide hindamiskriteeriumiks selles, kas nad vastavad sootsiumis omaksvõetud kõlbluspõhimõtetele.
Kõlblusprobleemid on lahutamatult seotud eetikaprobleemidega. (Sealhulgas ka ärieetikaga.)
Kõlblusnormide seast on selekteerunud üldiste positiivsete väärtuste püsikogum, mida tänapäeval tuntakse rahvusvaheliselt üldtunnustatud üldhumanistlike printsiipidena, väärtustena (nt õiglus , vägivalla eitamine jne).
Kõlblusnormid omandatakse õppimise teel. Kõlblusnormide autoriteet tugineb rangelt austuse alusele. Ühiskondlik praktika on näidanud, et kõigist sotsiaalsetest normidest on kõlblusnormid kõige vähem sõltuvad jõu ning võimu alustest. Samas on demokraatlikus riigis üldhumanistliku kõlbluse normid õigusloome aluseks ja kriteeriumiks. Õigusloome praktikas toetatakse neid igati. Ideaaljuhul kattub kõlblusnorm õigusnormiga (nt õiglus on õiguse sisuks ).
Korporatiivsed normid on erilises korras kehtestatud käitumiseeskirjad, mis on kehtestatud ja täitmise osas garanteeritud korporatiivsete suletud ühikute poolt ning reguleerivad nende ühikute ja liikmete tegusid.
Korporatiivsetes normides sisalduv sotsiaalne kohustus (õigused ja kohustused) kehtib üksnes selle organisatsiooni (nt klubi, erakond) liikmete suhtes. Need normid reguleerivad organisatsiooni liikmete käitumist organistasiooni sisestes suhetes ja ka väljapoole suunatud suhetes (suhetes teiste isikutega). Korporatiivsed normid võivad olla kehtestatud üldaktiga, mis kehtestab üldised käitumisnormid , või üksikaktiga (nt juhtimisotsusega). Järgitakse neid norme huvi tõttu kuuluda just sellesse korporatiivsesse organisatsiooni.
Üldaktiga kehtestatavad korporatiivsed käitumisnormid võivad olla sellised, mis erinevad seadusega kehtestatud käitumisreeglitest või ka seadusega reguleerimata käitumisreeglid. Üksikaktiks olevad juhtimisotsused aga käsitlvad organisatsioonisiseste ja organisatsiooniväliste kohustuste täitmist (nt vastavalt juhend personali tööle võtmiseks ja kauba vastuvõtmiseks).
Religioossed normid ehk religiooninormid on usuorganisatsiooni poolt kehtestatud reeglid usuorganisatsiooni liikmete suhtlemiseks omavahel ja kirikuga, samuti usuühenduse korraldust ja funktsioone reguleerivad normid. On tigedalt seotud usulis -eetilise maailmavaatega.
Täiendavalt nimetatakse veel välise kultuuri norme ehk kombestiku ehk konventsionaalsuse norme (viisakusreegleid), mis reguleerivad inimeste käitumise välist külge.
Kogumis koosneb elu ühiskonnas mitmetest omavahel suuremal või vähemal määral põimunud sotsiaalsetest kordadest: moraalikorrast, tavakorrast, korporatiivsest korrast, religioossest korrast, õiguskorrast jne, sest eelnimetatud kordade kujunemise aluseks on eriliigilised sotsiaalsed normid. Kordadest, mida iseloomustab samaaegselt ühtsus, terviklikkus ja iseseisvus , sest suhted süsteemi sees on arvukad ja tugevad. (Vt Narits, 2004, lk 91-92.)
Tava ja kõlbluse (moraali) paremaks mõistmiseks on asjakohane selgitada järgmist.
Tava ja kõlbluse (moraali) struktuur koosneb käitumiseeskirjadest ehk tava- ja kõlblusnormidest. Tava ja kõlblus ( moraal ) on sotsiaalsed harjumused, mis korrastavad inimkäitumist. Tava ja kõlblus vastavad ühiskondlikule tahtele (ühiskondlike gruppide või ühiskonna terviku ehk suurema osa tahtele) ning reguleerivad ühiskonnas sotsiaalset käitumist.
Tava ja kõlblus on välja kujunenud pikaajalise inimkäitumise tulemusena. See (inim)käitumine, mida me nimetame “tavakäitumiseks”, peab olema kujunenud inimesele harjumuspäraseks käitumiseks.
Tava ja kõlblus on kindla sisuga. Kindlast sisust saab rääkida seetõttu, et antud ajas ja ruumis eksisteerib ühiskonnas valdavalt üks tava ja kõlblus (moraal). See tähendab, et domineerib üks tava ja moraal (kõlblus).
Ühiskond ootab inimestelt tava- ja kõlblusnormidest kinnipidamist. Tava või moraali (kõlbluse) vastu eksija peab arvestama ühiskonna negatiivse reaktsiooniga, mis eksija suhtes võib olla vähem või rohkem kahjulik. Kuid käitumistavade ja kõlblus- ehk moraalinormide taga ei ole sellist sundi, mis tagaks tava- ja kõlblusnormide rakendumise. (Välja arvatud juhud , kui kõlblus- või tavanorm on ühtlasi õigusnorm .)
Seega on tava- ja kõlblus- ehk moraalikorra kindlus otseselt sõltuv inimeste sisemisest valmisolekust teatud viisil käituda. Põhimõtteliselt otsustab igaüks ikkagi ise, kuidas käituda. Kes eksib kõlbluse ehk moraali või tava vastu, peab arvestama ühiskonna võimaliku negatiivse reaktsiooniga, mis eksija suhtes võib olla vähem või rohkem kahjulik. Käitumistavade taga ei seisa arvestatavaid võimuvahendeid (sundi), mis nende tavade piiramatu realiseerumise kindlustaks. Kõlbluse (moraali) ja tavakorra kindlus sõltub ikka otseselt inimeste sisemisest valmisolekust teatud viisil käituda. Kui selline valmisolek on olemas, siis määrab käitumise eelkõige sisemine veendumus , mitte väline mõjutusvahend.
Sellisele sisemisele valmisolekule ei saa aga lootma jääda. Seepärast reguleeritakse ühiskonna eksisteerimise seisukohalt olulisemad ühiskondlikud suhted õigusega, mille järgimine tagatakse riigi poolt.