ÕIGUSE ENTSÜKLOPEEDIA II: Õigusnormid (0)

III teema. Õigusnormid

1. Sotsiaalsed normid ja nende korrastatus. 2. Õigusnormi olemus ja koht sotsiaalsete normide süsteemis. 3. Õigusnormi üld- ja eritunnused. 4. Õigusnormi struktuur: 4.1. Õigusnormi loogiline struktuur. 4.2. Õigusnormide-ettekirjutuste struktuur. 5. Õigusnormide liigid. 6. Juriidiline fakt. 7. Euroopa Liidu õiguse õigusnormid.
1. Sotsiaalsed normid ja nende korrastatus
Süsteemiteoreetik N. Luhmann: ühiskond on süsteem, mis funktsioneerib sarnaselt iseseisva organismina.
Sotsiaalne reguleerimine on teatud süsteem, milles toimivad ühe elemendina õigusnormid.
Süsteemi omadused ja tunnused:
Mitteamorfsus – temas võib leiduda erinevaid elemente, mis on omavahel teatud viisil seotud.
Terviklikkus – süsteem on eraldatud teistest süsteemidest.
süsteemi mõiste põhineb elemendi ja suhte mõistetel. Sotsiaalne reguleerimine on süsteem, mille elemendid on sotsiaalsed normid, mis on omavahel suhetes. Ka sotsiaalne regulatsioon toimib autonoomselt, seeläbi on eristatav.
Hierarhilisus – element kui süsteemi terviklik osa ja iseseisev madalam süsteem.
Struktuur rajaneb süsteemi moodustavatel elementidel. Sotsiaalse regulatsiooni struktuur baseerub sotsiaalsetel nromidel.
Liigendatus – mida rohkem elemente, seda liigendatum
Isereguleeruvus – reageerivad keskkonnatingimustele, seeläbi saavutavad optimaalsele lähedase hierarhilise struktuuri.
Ühiskonnas on palju sotsiaalse regulatsiooni liike (hierarhilisi süsteeme). Nende olemus (potentsiaalne seostatus) sõltub üldiste ja üldkohustuslike käitumismastaapide iseloomust, mis on normatiivne alus.
Piltlikult öeldes koosneb elu ühiskonnas mitmetest sotsiaalsetest kordades: moraalikorrast, tavakorrast, korporatiivsest korrast, religioossest korrast jne – normatiivne reguleermine, sest nimetatud kordade kujunemise aluse moodustavad eriliigilised sotsiaalsed normid.
Ühtsus iseloomustab normatiivse reguleerimise sees asuvaid süsteeme, sest süsteemi elemendid on omavahel seotud ja seetõttu tajutakse neid ühtsena (nt avanormid).
Terviklikkuse tagav see, et suhted antud süsteemi elementide vahel on arvukamad ja tugevamad kui selle ja mõne teise süsteemi vahel. Ühtsus, terviklikkus, iseseisvus on lähedased mõisted.
Organiseeritus e korrastatuse aste – mida organiseeritumaks on süsteem kvalitatiivsete muutuste läbi muutunud, seda vähem saab teda väljastpoolt mõjutada.
Rangelt aksiomaatiline süsteem pole õiguses võimalik, sest see nõuaks kindla arvu aksioomide olemasolu. Kui taandada õigus vähestele põhimõistetele, mis funktsioneeriksid aksioomidena, poleks võimalik õigusnormi kohta teavet saada, ei võimalda ka empiirikat. Aksiomaatilis-deduktiivse meetodi ideaali ei ole õigusteaduses võimalik ellu viia. Seepärast pole ideaali vaja väärtustada. Positiivse õiguskorra ühtsus on esiti õigusteaduse süstemaatilise tegevuse tulemus.
Ka õiguskord on sotsiaalne kord.
Kontinentaalses õigussüsteemis võib õigusnorme tinglikult paigutada suletud süsteemidesse. Seda võimaldab kontinentaalsele õigusele omane kodifitseerimisidee. Sellele vastandina moodustub case law avatud süsteemi. Siiski saab selliselt süsteeme luua ainult siis, kui me võtame süsteemi loomisel aluseks mingi õiguse põhimõtte. Iga taoliselt konstrueeritud suletud süsteem (kaubandusõigus) on avatud järgmisele süsteemile ( eraõigus ) ja see omakorda järgmisele (õigus). Õigusnorm on ka sotsiaalne norm ja nii avanevad õigusel edasised perspektiivid osalemiseks teistes sotsiaalsetes süsteemides.
Õiguse tõlgendamine, õigusest kui õigusnormide süsteemist arusaamine, tähendab sisuliselt ja on loogiliselt lubatav ainult siis, kui eelkõige õigust ise mõistetakse teatud tervikuna. See peab eelnema õigusnormi mõistmisele kui õiguse ühe süsteemse elemendi mõistmisele. Juba antiikmaailmast leitakse mõte, et mitte reeglist ei tulene õigus, vaid õigusest luuakse reegel.
Järjekindel õiguse normatiivne tõlgendamine näitab, et olemasolevast õigusest võib luua reegli-normi ainult juhul, kui olemasolevat õigust ennast mõistetakse kontseptuaalselt kui ühtset alget. Nii kujutab õiguse normatiivsus normatiivsust kogu õiguse kontekstis. Õigusnormil on mudeli roll, et arendada edasi teisi õiguse doktrinaalseid mõisteid ja konstruktsioone (nt õigusvõime).
2. Õigusnormi olemus ja koht sotsiaalsete normide süsteemis.
Pole vaid olemisnormid, vaid pidamisnormid – tuleb eristada „sein” (olema) ja „sollen” ( pidama ).
Saksamaal kasutatakse termineid „õigusnorm” ja „õiguslause” sünonüümidena  õiguslaused on laused , mis sisaldavad ülestähendusi õiguse sisu või õiguse kehtimise kohta – pidamislaused.
I. Tammelo pakub selliste omaduste tähistamiseks, mis eristavad õigust teistest nähtustest, tegusõna „paenduma” – õigusnorm peab sisaldama „paendumist”.
Ka õigusnormist saab teada, mida võib normi adressaat teha või kuidas otsustada. See on seotud normatiivse funktsiooniga. Õigusnorm ei väida kunagi millegi olemasolu. Õigusnorm lubab midagi teha, kirjutab midagi ette, tagab või koguni jätab millestki ilma.
Õigusnormid on niisiis käitumiseeskirjad, mis on formuleeritud õiguslausetena. Erinevalt väidetest ei räägi õigusnormid eksisteerivatest asjaoludest. Õigusnormid ei ole tõesed ega väärad. Õigusnormid on kas kehtivad või mitte.
Õigusnormi ülesanne on anda küllaldaselt üldiseid käitumisreegleid, mille alusel kohtunikud ja kodanikud võiksid määratleda, millisel viisil probleem lahendada.
Kontinentaalses õiguses on õigusperekondi, mis on rajatud õigusnormile, kuid kus on ka erinevusi.
Nt romaani õiguse perekond (Prantsusmaa, Benelux, Edela-Euroopa, Itaalia, osa Ladina-Ameerika riigid, Quebeck, Prantsuse kolooniad Aafrikas, Indoneesia, Maghrebi riigid [P-A]);
saksa perekond (Austria, Liechtenstein, Šveits, Türgi, Kreeka, Jaapan, L-Korea, Tai, varem Hiina)
skandinaavia süsteem on lähedane saksale – Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island
Eestis on pigem germaani süsteemile lähedal
Louisiana ja Puerto Rico on mõjutatud Prantsuse ja Hispaania eraõigusest.
Kontinentaalsuse elemente on ka Šoti õiguses, LAV-s, Mauritiusel jne.
Õigusnormi üldisus tähendab tema abstraktset iseloomu. See viitab heale õiguskultuurile, see on õigusriigi vältimatu tunnus. Need on ka kinnistatud õiguse allikates, mõistetavad keelelt.
Õiguse erinevad funktsioonid:
sisemise rahu kindlustamine – konfliktide ennetamine ja lahendamine
vabaduse kindlustamine – kaitse ellu sekkumise eest, vabaduse realiseerimise garanteeritus
õigusliku võrdsuse tagamine
sotsiaalse tasakaalu ja kindlustatuse tagamine
sotsiaalsete protsesside juhtimine
// Keskne funktsioon on suunata käitumist (subjektiivne õigus kui käitumisetalon kui sotsiaalne hüve), samas ka stabiliseerivad need suhteid ühiskonnas (integreeriv toime), soodustavad sotsialiseerumist. Integreerumine ja sotsialiseerumine on võimalikud, sest õigusnormid neutraliseerivad vastuolusid ja konflikte. Need tagavad füüsilise ja mõneti ka sotsiaalse kaitse (turvafunktsioon), on otsustamise alus ja legitiimsuse põhjendus.
Sotsiaalsed normid on
õigusnormid
õigusvälised normid
seega on õigusnormid osa sotsiaalsetest normidest. Sotsiaalse normi tähtsaimad tunnused on:
kasulikkus e ühiskondlik vajadus  ajas, ruumis ja adressaatide osas muutuv  inimeste elutingimuste muutumise järgi  õigusnormid peegeldavad sotsiaalset olukorda
kohustuslikkus – reguleerivad suhteid
realiseerumine inimeste käitumises
Õigusnormid on õiguslikult garanteeritud, sotsiaalsed mitte.
On sotsiaalseid norme, mis huvitab vaid teatud gruppi, nt organisatsiooni sisekorraeeskirjad, kuid ka selliseid, mis on tähtsad kõigile elanikele (nt tava ja moraal , õigusnormid).
Seos ja mõjutus sotsiaalse keskkonna ja õigusnormide vahel on vastastikune: ühelt poolt kujundavad õigusnormid kui tähtsamad sotsiaalsed normid elanikkonna elulaadi, suhtumisi ja tõekspidamisi; teiselt poolt on ilmne õigusnormide sisu determineeritus ühiskondlikest teguritest, eelkõige võimupositsioonist, huvidest, väärtustest, mentaliteetidest.
Seadus on oluline sotsialiseerumisagent, mis osundab sellele, mis on aktsepteeritav ja mis mitte.
Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna või sotsiaalse grupi huvides. See on keeld, käsk või luba midagi teha ja see on esitatud pöördumisena indiviidi, sotsiaalse grupi või ühiskonna poole.
Sotsiaalsel normil võib olla formaalne või mitteformaalne iseloom.
Formaalsed normid on seadusandja poolt täpselt formuleeritud, kirja pandud, piiritletud sunniga, kontrollib teatud grupp või mehhanism, kehtib määratletud kontingendile ja kindlates situatsioonides.
Mitteformaalsete normide allikas on ühiskond ise, ta on kirja panemata, piiritlemata, kontrollija on selgelt formuleerimata („ühiskond ise”), kehtivus on määratlemata.
Sotsiaalset käitumisnormi tuleb vaadelda ühiskonna struktuuri osana, mis eksisteerib makrotasandil reguleerides käitumist mikrotasandil (juhul kui käitumise õigus on nii tal enesel kui teistel ühiskonnaliikmetel).
Objektiivses mõttes avaldub käitumisnorm inimeste konkreetsetes tegudes, mille vorm ja sisu vastavad ühiskondlikele huvidele ja nõudmistele  tegelik käitumine
Subjektiivses mõttes käitumisnorm teadvustatakse käitumismudelina, lülitades sinna rohkem või vähem arusaamu sotsiaalsetest väärtustest ja oma tegevuse ühiskondliku tähenduse  peas läbi mõeldud käitumisnormid , ajus tekkivate motiivide vahel valitakse objektiivne käitumisnorm.
Kõik sotsiaalsed normid on üldkohustusliku iseloomuga .
Eristatakse kaht liiki norme:
sotsiaalsed normid – reguleerivad suhteid indiviidide vahel
tehnilised normid – pakuvad välja ratsionaalseid meetodeid, kuidas paremini korraldada inimestevahelist suhtlemist, kuidas säilitada ühiskonna sotsiaalselt funktsioneerimist
Õigusnorm hakkab ühiskonnas kehtima siis, kui
1) kõik seda järgivad
2) norm pälvib antud sotsiaalse keskkonna heakskiidu ja eiramine toob kaasa hukkamõistu
Seadused
Tavad
Kohtupretsedendid
Teaduslikud dogmad
3. Õigusnormi üld- ja eritunnused.
Üldtunnused:
Ametivõimude kasutus – realiseerub alati ametivõimude tegevuses.
Abstraktsus ehk üldisus – normiga sätestatakse vaid tüüpjuhtumeid. Õigusriigi üks vältimatu tunnus.
Üldkehtivus - norm peab oma rakendusala piirides hõlmama kõike ja kõiki, ja sätestab kogu riigi territooriumil toimuvat samal viisil.
Ajaline kehtivus – ei tohi olla kehtestatud lühiperioodiks, kuna kaoks õiguse prognoositavus
Eritunnused:
loomine riigi poolt – riik on seaduse andja!, mitte seaduse tegija nii otseselt, sest parlamenti peab jõudma selline eelnõu, mida ühiskond toetab, vajab. Parlament väljendab ühiskonna kui terviku tahet.
garanteerimine riigi poolt
formaalne määratletus – õigusnormid on kirja pandud. Eesti põhiseadus rõhutab ka seda
4. Õigusnormi struktuur:
4.1. Õigusnormi loogiline struktuur.
Normide struktuurid on teatud mõttes inimeste poolt kunstlikult konstrueeritud; nad on omapärased mõttepildid, mis püüavad standardiseerida ühiskondliku eesmärgi ja tegeliku ühiskondliku käitumise vahelist seost.
Õigus kui õigusnormide kogum kujutab endast kindlate formaalsete sidemete ühtsust, kuid samas on õigusel tänu määratletusele konkreetne sisu.
Normi loogikast lähtuvalt koosneb iga õigusnorm kahest osast: abstraktsest faktilisest koosseisust ja õiguslikust tagajärjest.
Oma loogiliselt vormilt on õigusnorm hüpoteetiline lause: kui konkreetsed elulised asjaolud vastavad normi faktilisele koosseisule, kehtib nende eluliste asjaolude suhtes õiguslik tagajärg.
Faktiline koosseis on elulised asjaolud kui eeldus, mille saabudes on midagi lubatud, keelatud või kästud.
Õiguslik tagajärg on lubamine, käsk või keeld ise.
4.2. Õigusnormide-ettekirjutuste struktuur.
Sanktsioon- mõjutusvahendid, mida võidakse rakendada inimeste suhtes, kes ei käitu õigusnormi nõuetele vastavalt.
Dispositsioon - milline peab olema inimese käitumine, kui nad on sattunud hüpoteesis kirjeldatud olukorda.
Hüpotees – mil viisil on võimalik seadusandjal hüpotees kirja panna?
1) lihtne – seadusandja valib tegelikkusest välja ühe elulise asjaolu, sellele järgneb õiguslik tagajärg
2) keeruline – seadusandja valib 2 või enam elulist asjaolu, õiguslik tagajärg järgneb nende koosmõjus
3) alternatiivne – seadusandja valib 2 või enam elulist asjaolu, õiguslikud tagajärjed järgnevad juba ühe asjaolu ilmnemisel
Dispositsioon
1) lihtne – fikseeritud on üks võimaliku, vajaliku või keelatud käitumise liik
2) keeruline – fikseeritud on kaks või enam võimalikku, vajalikku või keelatud käitumise liiki ja nad saabuvad koos
3) alternatiivne - fikseeritud on kaks või enam võimalikku, vajalikku või keelatud käitumise liiki või määra, mille vahel on võimalik valida
Sanktsioon
1) lihtne – on fikseeritud õigusliku tagajärjena üks riikliku sunni liik ja määr
2) keeruline - on fikseeritud õigusliku tagajärjena kaks või enam riikliku sunni liiki ja määra ja nad saabuvad koos
3) alternatiivne - on fikseeritud õigusliku tagajärjena kaks või enamat riikliku sunni liiki ja määra, mille vahel on võimalik valida
5. Õigusnormide liigid.

• Õigusharu on suhteliselt iseseisev õigusnormide kogum era- või avalikus õiguses. Suhteline iseseisvus tuleneb üksiku õigusvaldkonna õigusliku reguleerimise esemest. Õigusliku reguleerimise ese kujutab endast suhteliselt iseseisvat ühiskondlike suhete e inimkäitumise ringi, mille korrastamiseks antud õigusnormid on loodud.
  
• Era- ja avaliku õiguse normid on õiguskorras üksteisega mitmeti seotud, see võib avalduda üksikutes õigusvaldkondades enestes. Nt tööõiguses on ka avalik-õiguslikke norme (kollektiivleping). Sidemed võivad olla ka funktsionaalsed: ühe valdkonna normi rikkumine võib kaasa tuua tagajärgi teisest valdkonnast.
  
• Paljudel aladel on tugev seos mõlema valdkonnaga, nt jahiõigus, üüriõigus jne.
  

REGULATIIVSED JA ÕIGUSTKAITSVAD NORMID

• Liigitus on sotsiaalse sisu järgi
  
• On täielikud õigusnormid, sest hoolimata erinevast sisust koosnevad nad kahest immanentsest osast: hüpoteesist ja tagajärjest.
  
• Regulatiivsed normid kehtestavad õiguslikust elust osalejate jaoks juriidilised õigused ja kohustused (käitumisnormid) – kirjeldavad õiguspärast käitumist; lubavad teatud viisil käituda, keelavad teatud viisil käitumise, kohustavad teatud käitumiseks – liigituse alus on see, kuidas on õigusnormis väljendatud nende regulatiivne mõju e regulatiivse jõu modaalsus. Eristuvad ka nn ergutusnormid, mille hulka kuuluvad normid, mis sisaldavad seisukohti õiguspärase ja ühiskondlikult kasuliku käitumise ergutamiseks.
  
• Õigustkaitsvad normid näevad ette riikliku sunni liigi ja määra. Õigustkaitsvad normid on orienteeritud ametiisikutele ja kujutavad endast sekundaar- e reaktsiooninorme.
  

MITTETÄIELIKUD e SPETSIALISEERITUD ÕIGUSNORMID

• on pidamislausetena mittetäielikud, tagajärgi põhjustava jõu saavad koos teiste õigusnormidega
  
• nendes sisalduvad ettekirjutused kindlustavad regulatiivsete ja õigustkaitsvate õigusnormide toime
  
• Seletav – määratlevad faktilist koosseisu, selle elementi, tagajärge.
  
• Viitav – viiteline (sama õigusakti mõni teine paragrahv), blanketne (muus õigusaktis oleval norm)
  
• Kitsendav – välistatakse olukord, kus õigusnormi faktilist koosseisu saab sõna mõttest lähtuvalt laiendada ka nendele elulistele asjaoludele, mille suhtes ta ei tohi kehtida. Kitsendavad õigusnormid on formaliseeritavad lauseks: Kui hüpoteesile lisandub tunnus X, siis hüpoteesiga seotud õiguslik tagajärg ei kehti  kitsendavad õigusnormid sisaldavad mittekehtivuse, mis on aga mõistetav ainult seoses positiivse (õigusnormist tuleneva) kehtimisega. Seadusandja või õigusnormi looja käitub nii, sest kõikide „piiravate tunnuste” loetlemine positiivses õiguses on raskendatud või tahab ta skeemi „reegel ja erand ” abil sageli ühtlasi tõendamisekoormist reguleerida.
  
• A. Aarnio õigusnormide liigitus õigusnormidele:
  1) regulatiivsed – käitumisnormid, mis olid juba siis, kui moraal ja õigus polnud eraldunud
  2) konstitutiivsed
  - menetlusnormid – nn kasutusjuhendid, nt norm abielu sõlmimise kohta
  - kompetentsinormid – kes ja kuidas õigusega antud võimu ja õigustusi kasutab
  - seaduskeele määratlused – defineerivad mõisteid juriidilis-tehniliselt, loetelud
  
• konstitutsioonilised
  
• definitiivsed
  
• deklaratiivsed – paigutatakse õigustloovate aktide algusesse (nt seaduse eesmärk) – õiguslikku ideoloogiat sisaldavad normid
  
• kollisiooni – kui on valida, mis õigusnormi rakendada, siis kollisiooninorm annab teavet selle kohta, millist normi sellel juhul rakendada
  

Kaalutlusnormide olemus e mõiste seondub diskretsioonivolitusega – need on ametnikele antud normid, mis lasevad neil õiguslikku tagajärge rakendada või mitte. St ametnikule õiguse poolt antud mänguruumi.
Diskretsioon jaguneb:
* otsustusdiskretsioon – ametnikule või ametiasutusele on antud õigus otsustada, kas rakendada õiguslikku tagajärge või mitte
* valikudiskretsioon – vastavas normis nähakse ette 2 või enam võrdväärset õiguslikku tagajärge, ametnikul või ametiasutusel on õigus oma otsustuse alusel valida 1 neist
Sõnastus on teistsugune: sees on sõna „võib”, „on õigus” vms.
Ametnikul lasub otsustamiskohustus, otsustus mänguruumi ulatuse kohta on õigusest tulenev. Ametnik peab valima kõige paremini tegelikkusega sobiva koha ja seda osa rakendama. Negatiivne – kui ametnik ei oska otsust ratsionaalselt teha. Ametnik saab mänguruumis diskretsioonivolitust kuritarvitada.
6. Juriidiline fakt.

• Õigusnorm on kindla käitumise mastaap , „etalon”. Selles kirjas olevaid elulisi asjaolusid nimetataksegi juriidilisteks faktideks. Juriidilise fakti tähenduse saab hüpotees, kui õigusnormi looja on ta välja valinud paljudest asjaoludest ja kinnistanud õigusnormis üldistatud kujul.
  
• Õiguse tulemuslikkus on seotud juriidiliste faktide tundmisega. Kõrge õiguskultuuri puhul tunnevad neid nii kodanikud kui riigiametnikud (L. Friedman „ legal culture”, „popular legal culture”). Õigusnormi loojast sõltub, millele anda juriidilise fakti tähendus ja seega ka tähtsus.
  

Juriidilised faktid sõltuvalt inimese teadvusest ja tahtest: sündmused (ei sõltu subjekti tahtest), teod.
Teod jagunevad õiguspärasteks ja õigusvastasteks.
Juriidilised teod võivad olla kas õiguse subjektide käitumise individuaalaktid, mis on otseselt suunatud õigusliku tagajärje saavutamisele (kõik tsiviiltehingud, õiguse rakendusaktid jne), või sellised, mis ei ole otseselt suunatud tagajärje saabumisele (juriidilised tegevused).
Juriidilised faktid sõltuvalt tagajärje iseloomu alusel:

• õigustmoodustavad – tekivad subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused konkreetsetel subjektidel. Tegu pole õiguse loomisega , vaid õigustmoodustava elulise asjaoluga subjekti jaoks, kes on sattunud asjaolus kirjeldatud olukorda.
  
• Õigustmuutvad – muudavad olemasolevaid subjektiivseid õigusi või juriidilisi kohustusi – muudatusi tuleb käsitleda õigustmuutvate juriidiliste faktidena.
  
• Õigustlõpetavad – kutsuvad esile subjektiivsete õiguste ja kohustuste toime lõppemise, selleks võib olla tegu (nt lepingu täitmine) või sündmus (surm).
  

Üks ja seesama juriidiline fakt võib olla seotud mitme õigusliku tagajärje võimaliku saabumisega. NT surm toob kaasa töölepingu lõppemise, pärandi avanemise jne.
7. Euroopa Liidu õiguse õigusnormid.
A. Aarnio. Õiguse tõlgendamise teooria. Tallinn, 1996, lk 56-85, 224-231
R. Eerola, T. Mylly, P. Saarinen. Euroopa Liidu õigus. Tartu, 2001, lk 75-110
R. Narits. Õiguse entsüklopeedia, Tallinn, 2004, lk 87-115.

IV teema. Riik

1. Riikide tekkimine ja riigi olemus. 2. Riigi määratlemise võimalikkusest ja vajalikkusest. 3. Riigi mõistest liberaalse rahvusriigi kontekstis. 4. Riigi rahvas. 5. Riigi territoorium . 6. Avalik võim ( suveräänsus ). 7. Riigivormid . 8. Õigusriik . 8.1. Õigusriigi kujunemise ajaloost. 8.2. Õigusriigi tunnused. 8.2.1. Õigusriigi formaalsed tunnused. 8.2.2. Õigusriigi materiaalsed tunnused. 9. Eesti omariiklus (olemus, arengud).
1. Riikide tekkimine ja riigi olemus.
Inimesed on moodustanud erinevaid kooslusi, formaalseid ja mitteformaalseid jne.
Poliitilise iseloomuga kooslus on võimeline end nii sisemiselt kui välimiselt kaitsma, tagama korda. Selle tekkimine on seotud tööjaotuse kujunemisega.
Kaitseühiskond  solidaarsusühiskond (sõltuvus üksteisest tööjaotuse tõttu).
Riik on ühiskondlik korraldus, mis luuakse inimeste poolt inimestele ja mis põhineb teatud tööjaotusel. Igaüks töötab nii enda kui teiste heaks.
R. L. Morgan: metslus – barbaarsus – tsivilisatsioon
Fleiner-Gerster: jahimehed, kogujad e anarhistlik demokraatia; põllumehed ja hõimuriik; tööjaotus ja moodne territoriaalriik
Uluots: põllupidamisega muutus maa õigusobjektiks, mille vanemad (peremees ja perenaine) lastele pärandasid. Eesti esiajaloo autorid väidavad, et üleminekuga territoriaalsele korrale suurenes vanematest ülikkonna tähtsus.
M. Stingl: indiaanlased hoidsid kinni esimesed 10 000 aastat Ida-Aasia esivanemate kommetest, kuid „neoliitilise revolutsiooniga”, mis tekkis põlluharimise leiutamisega, toimusid muutused. Eristusid jäätmekuhilate kultuur, korvipunujate kultuur, kaljulinnade elanike e puebloindiaanlaste kultuur jne ( ulatuslikud irrigatsioonisüsteemid; sugukonnad ja fraatriad).
Inimkooslus on alati olnud territooriumiga seotud. Põlluharimisega muutus territoorium kindlapiiriliseks. Vähenes perekonna majanduslik ja sotsiaalne autonoomsus. Ühised huvid hakkavad suuremat rolli mängima. Tekib riik.
Kütid ja korilased (1. riigiarengu aste) põlluharijate kooslused (2) moodne territoriaalriik (3.)
Moodsa territoriaalriigi jooni on kõikjal, ka Vana-Roomas, Vana-Liivimaal.
Eesti puhul kujunes moodne territoriaalriik läbi vapustuste (Liivi sõda). Territoriaalriigi teket iseloomustabki absolutismi teke (võimu tsentralisatsioon).
Kui territoriaalriik kujunes maj arenguprotsesside mõjul, siis seadusriik industrialiseerimisega.
Seadusriigi põhjused: varanduslik kihistumine, suurem iseseisvus  riigil ülesanne tagada tööjaotuse õiglane funktsioneerimine (riiklik sotsiaalkindlustus)  hüvedejaotuse probleem.
Tekivad suured rahvusriigid, demokraatia.
Riikide teke lepinguteoorias – rahvas loobub vabadusest teatud motiividel (sofistid – kaitsevajadus; Grotius – suveräänne on rahvas, mitte monarh ; Hobbes – kõikide sõda kõikide vastu – enesesäilitamise tahe, kus rahu tuleb saada relvade abil, selleks aga on vaja lepingut; Rousseau – ratsionaalne leping e ühistahte  vabadus). Mõju USA iseseisvusdeklaratsioonile, 20 saj demokraatia.
Orgaaniline teooria – Aristoteles ja inimene kui ühiskonnas rolli täitja  kooseluks ja koostööks ning selle jaoks organisatsiooni rajamiseks on riik inimese jaoks loomulik vajadus. Riik ise on loomulik, orgaaniline ühiskonna struktuur. Hegel: maailma ajalugu kui maailmavaimu arengu kõrgeim vabadus ja mõistus, mille tipus on riik.
Võimuteooria – tänu ühe grupi võimule luuakse poliitiline ühendus.
Totaalne riik ja haldusriik
Liberaalriik (F. Lasalle: riik kui öövalvur) vs sotsiaalriik  heaoluriik [riikliku tegevuse ulatus]
Totalitaarriik vs õigusriik [riikliku tegevuse iseloom]
Preestririik, feodaalriik, tehnokraatlik riik (teadlased ja mänedžerid), plutokraatlik riik (kapitali omanikud), mitmeparteiriik, üheparteiriik [võimu sisulise omamise järgi]
Läbi seadusriigi on võimalik luua totaalset riiki ja haldusriiki (seadusloomega on võimalik luua ka haldusriiki, kus formaalselt on seadused mõeldud küll kõigi jaoks, kuid subjektiivseid õigusi, võimalusi tegutseda luuakse ametnikkonna enda jaoks, neile, kes peaksid kaitsma avalikke huve. Sümpaatseid võimalusi pakuvad need seadused ametnike endi jaoks).
2. Riigi määratlemise võimalikkusest ja vajalikkusest.
3. Riigi mõistest liberaalse rahvusriigi kontekstis.

• Riik-rahvas-territoorium määratlus (alates liberaalsete rahvusriikide tekkimisest) rahuldab arenenud maid.
  
• See pole piisav määratlus, sest riigiõpetuse teaduslikud käsitlused on sageli olnud teleoloogilised (arutlused õiglasest ja ebaõiglasest riiklikust korraldusest), teaduslikud (riik kui õiguskord).
  

4. Riigi rahvas.
Rahvas on riigi tunnuseks ja riigi rahvas on õiguslik mõiste. Riigi rahvast saab määratleda riigi kaudu, see tähendab riigi rahva määratlemist riigi territooriumi ja riigivõimu abil. Tuleb eristada riigi rahvast rahvusest, mis kujutab endast päritolult ühtset inimühendust. Riigi rahvas on aga kõigi riigi alamate ühendus, vaatamata nende kultuurilistele või rassilistele iseärasustele.
Eesti riik on paljurahvuseline ja tema kohustus on otsida legaalseid teid vähemuste tunnustamiseks ja intrigeerimiseks. Lisaks tuleb vähemustele võimaldada enesemääramine. Eestis on vastu võetud kultuurautonoomia seadus. (26.10.1993)
Cicero: “Riigi rahvas ei ole mitte igasugune suur inimeste ühendus. Ta on selline suur inimeste ühendus, keda seovad ühised huvid ja lugupidamine kehtiva õiguse vastu”
Eesti õiguskorras reguleerivad juriidilist sidet inimese ja riigi vahel peamiselt kaks seadust – PS ja Kodakonsuse seadus. Kodakondsus seadus on esimene mida Põhiseadus nimetab konstitutsiooniliste ehk Põhiseaduses endas märgitud seaduste hulgas. Kodakonsus on selleks õiguste ja kohustuste ühtsuse kandjaks , mis määrab kõige olulisemate avalik-õiguslike subjektiivsete õiguste reaalsuse.
Kaasaenge riigi õigus kehtib peaaegu kõigis riikides võrdselt igaühe suhtes. Välismaalaste suhtes teeb ta aga olulisi erandeid, mõned põhiõigused on välismaalaste suhtes piiratud. Samas ei kehti välismaalaste jaoks ka mõned põhikohustused. Riigi rahva hulka kuuluvad ka välismaal elavad riigi kodanikud.
Riigivõimu ei teosta mitte kogu rahvas, vaid ainult hääleõiguslikud kodanikud. Rahvas osaleb ühiskonna poliitilises organisatsioonis otseselt aktiivse elemendina:

• parlamendi, ka riigipea valimisel, kui riigipea valitakse otse
  
• rahvahääletuse ning rahvaküsitluse kaudu
  

5. Riigi territoorium.
Riik on inimeste ühendus, kes elavad teatud maa-alal, mida nim territooriumiks. Territoriaalriigi areng võimaldab ühtse siseriikliku õiguse rakendamist. Territoriaal- printsiip tähendab ühe riigi territooriumil valdavalt ühe riigi territooriumil valdavalt ühe õigussüsteemi funktsioneerimist.
Riigiteoorias on kesksel kohal piiri mõiste, just piiri abil saab määratleda kilnda osa maakera pinnast, mis moodustab riigi territooriumi. Lisaks kuuluvad territooriumi hulka siseveed, territoriaalveed , õhuruum. Efektiivsete piiride kulgemine tuleb kindlaks määrata rahvusvaheliste lepingutega.
(Eestis ei lange Eesti-Vene poliitiline piir, kokku faktilise tolli ja majanduspiiriga.)
6. Avalik võim (suveräänsus).
Riigi suveräänsus on riigi võime ja omadus ilma sisemiste ja välimiste kitsendusteta teatud viisil käituda. I Bodin: “Suveräänsus tähendab sellist kauakestvat olukorda, kus kellelegi kuulub ülemvõim. Kui tegemist on valitud valitsejaga siis on suverääne kas rahvas või aristokraatia ”
Riigi suveräänsus laieneb tema suhtlemisele rahvusvahelisel areenil, ka siin puuduvad suveräänsel riigis printsiibis piirangud. Kui riik on teatud territooriumil suveräänne, siis võib ta valitseda sõltumatult teistest suveräänsetest riigivõimudest.
Suveräänsus kui poliitiline mõiste tähendab ülemvõimu. See tähendab võimu, mille abil on võimalik teisi käsutada.
Sisemise suveräänsuse all mõistetakse riigi ülemvõimu siseriigis. Väline suveräänsus ilmneb riigi vahetul ja võrdväärsel suhtlemisel teiste riikidega.
7. Riigivormid.
Õpetus riigivormidest lähtub tratsiooniliselt Aristotelese vastvavast käsitlusest. Kus riigi vorme võib jagada demokraatlikeks ja aristokraatideks. Aquino Thomase ideaaltüübis leidub valitsemises nii elemente aristokraatiast kui demokraatiast. N. Machiavellilt pärineb monarhia ja vabariigi eristus . Kaasaegne riiklus on orienteeriutd demokraatilae ja selles mõttes on ta seotud Aristotelese riigivõimu käsitlusega. Riigivormid aga sarnanevad rohkem segasüsteemile, kus rahvas valib paralmendi (demokraatia), parlament võtab vastu seadusi ( oligarhia ), valitsust juhib õiguslikult või faktiliselt valitsusjuht (monarhia).
Näitavad, kuidas on organiseeritud riigivõim (riigi valitsemise vormid), millistel põhimõtetel rajaneb riigi territooriumi jaotus (riikliku korralduse vorm) ja milliste vahendite ning meetodite abil riigivõimu realiseeritakse.
Riigi valitsemise vormid näitavad riigivõimu kõrgemate organite moodustamise, ülesehituse ja omavaheliste suhete printsiipe ning suhet teiste riigi süsteemi primaarsete elementide ning sekundaarsete elementide teiste institutsioonide või organisatsioonidega ja kodanikega. Põhiliigitus: monarhia ja vabariik
Riikliku korralduse vorm näitab riigi haldusterritooriumi jaotust, haldusüksuste suhete omavahelist iseloomu ning suhet terve riigiga.
Monarhia all mõistetakse tänapäeval riiki, mille riigipea tuleneb pärilikust teest või eluaegsusest. Monarh on riigipea, kellele kuulub kõrgema riigivõimu täius (absoluutne monarhia) või on monarh võimutäius piiratud (konstitutsiooniline monarhia). Tänapäeval on paljudes riikides monarihid pigem rahvuse sümbolid, kui mingit poliitilist võimu omavad institutsioonid .
Tänapäeva riigivormid sarnanevad rohkem status mixtusele (sega – riigivorm , kus leidub aristokraatia ja demokraatia elemente). Rahvas valib parlamendi (demokraatia), parlament võtab vastu seadusi (oligarhia) jne.
Lääne demokraatiad põhinevad valdavalt parlamentaarsele suveräänsusel, mis on seotud Inglise parlamendi ajalooga. Inglismaal on suverääniks kuningas, House of Lords ja House of Commons.
Kõrgemad esindusorganid on riigivõimu suveräänsuse kandjaiks.
Kui nad teevad seda ise, on tegu parlamentaarse vabariigiga.
Kui nad teostavad kõrgemat seadusandlikku võimu kõrvuti presidendiga, võib olla tegemist presidentaalse vabariigiga, kui aga monarhiga, siis konstitutsioonilise monarhiaga.
Kõrgem esinusorgan valitakse tavaliselt hääleõiguslike kodanike poolt. Formaal -juriidiliselt on tema kompetents kas piiramatu või suhteliselt lai. On välja kujunenud traditsiooniline parlamendi kompetentsi kuuluvate põhiküsimuste ring: seaduste vastuvõtmine, riigieelarve kinnitamine, rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine. Parlamentarismi printiib tähendab seaduslikuvõimu ülisust täidesaatvavõimu ees. Parlamendid võivad olla kas ühe- või kahekojalised.
Igal riigil on riigipea, kes on faktiliselt või nominaalselt kõrgema riigivõimu kandjaks ning ühtlase riigi kõrgeimaks esindajaks tema suhtetes välisriikidega. Valitav riigipea on president .
Parlamentaarses vabariigis valib riigipea parlament, mistättu riigipea on allutatud parlamendi kontrollile. Presidendile kuulub vaid esindamine rahvusvahelises suhtlemises.
Presidentaalses vabariigis kuulub riigipeale nii seadusandlik kui ka täidesaatev võim. (näiteks Prantsusmaal). Legislatiiv funktsiooni jagab president konstitutsioonis fikseeritud korras parlamendiga.
Aristotelese riigi käsitlus : riike võib jagada demokraatiaks(rahvas valitseb enamuse huvides) ja aristokraatiaks (väike hulk inimesi valitseb kõigi huvides). Siit on näha, et Aristoteles lähtub riigvormide käsitlemisel võimukandjate arvust.
Platoni ideaalriigi käsitlus
Ideaalriigi vormiks on ideaalne aristokraatia
Inimese hingel on kolm osa: mõistus(=mõtlemine, teadmine), emotsioon(=julgus, vaprus) ja iha (=himu, instinkt). Ideaalriigis on vastavalt kolmele hinge osakesele kolm ühiskondliku klassi: valvurid, sõdurid ja töölised. Valvurite ülesandeks on riigi valitsemine, sõdurite ülesandeks on riigi kaitsmine ja tööliste ülesandeks on varade loomine. Ei või oodata paremaid riike seni kuni pole paremaid inimesi ja seepärast onriigi tähtsaim ülesanne kodanike kasvatamine. Kasvatus peab olema riiklik, üldine (peab arendama keha ja vaimu) ja peab olema valiku printsiip.
8. Õigusriik.
8.1. Õigusriigi kujunemise ajaloost.
Non rex est lex, sed lex est rex – mitte kuningas ei ole seadus vaid seadus on kuningas
Juba antiikmaailmast pärineb idee sellisest ühiskondliku elu riiklikust korraldusest, mis vastab ka kaasaegsetele ettekujutustele õigusriigist. Õiglaseks loeti sellist ühiskondliku korraldust, kus õigus muutub üldkohustuslikuks seaduseks ja avalik võim õigusele vastavaks riigivõimuks.
Aristoteles arvas, et igas konstitutsioonis on 3 osa, mida seadusandjal oleks kasulik kontrollida ja nendega on kõik korras, siis on konstitutsiooniga kõik korras. Need on: avalike huvide üle otsustav instants, riigiametnikud ja õigusemõistmine.
Locki arusaam õiguse „valitsemisest“ kujutab endast riiki, kus kehtib seaduse ülimuslikkus ja kus tunnustatakse inimese loomuõigusi ja vabadusi. Võim on legislatiivne, eksekutiivne (sinna hulka kuulus ka kohtuvõim ) ja föderatiivne (välis täitev võim) ning need võimud peavad olema lahus. Lock toetud rahva suveräänsuse ja ühiskondliku lepingu ideele, esitas seaduslikkuse doktriini.
Nii Aristotelesil kui ka Lockil on võimude struktuuri aluseks ülesannete jagunemine võimude vahel.
Montesquieu esitab võimude lahususe kujul: seadusandlik, täidesaatev, kohtuvõim. Tema jõudis veendumusele, et võimude lahusus ei ole lihtne ülesannete jaotus eri võimude vahel, vaid teenib peale selle ka kodaniku vabaduse ideed. Tema leidis, et pelgalt riigivorm ei garanteeri kodaniku vabadust.
Esimene koht, kus on kirjas otsene viide võimude lahususele on Prantsuse revolutsiooni sünnitatud Kodanike ja inimõiguste deklaratsioon .
Juba algusest peale on arusaamad õigusriigist vastandanud ennast arusaamadele võimuriigist e absoluutsest, totalitaarsest politseiriigist. On vahe seadusriigil ja õigusriigil.
8.2. Õigusriigi tunnused.
õigusriik on ühelt poolt sarnane igale teisele riigile ja tal on samad tunnused, aga lisaks veel eritunnused. Need eritunnused vaõivad leida oma väljenduse õigusnormides, õiguse instituutides või üldpõhimõtetes.
Madrieuroopalikus kultuuris õiguskultuuris loetakse tavaliselt õigusriigi ideega seotuks rida printsiipe:

• kirjutatud põhiseaduse olemasolu
  
• riigivõimu seotus ja piiramine põhiseaduse ja seaduste poolt
  
• riigivõimu siseorganisatsiooniline jaotus funktsionaalseteks aladeks
  
• seaduse ülimuslikkus
  
• üksiku õiguste tagamine
  
• kohtulik kontroll õigustest kinnipidamise üle sõltumatute kohtute poolt
  
• proportsionaalsuse põhimõte, millest peavad juhinduma kõik riigivõimud
  
• õigluse ja õiguskindluse põhimõtted
  

Õigusriiki saab kujundada või ülesehitada ainult riiklike-õiguslike vahendite abil. Õigusriik ajalooliselt ja empiiriliselt aga ka analüütilis-mõisteliselt vaadatuna konsitutsiooni ja õiguse teel kujundatud ja seejuures loomulikult riiklikult organiseeritud õigusühiskond, milles riigifunktsioone kannavad ja täidavad peamiselt riigivõimu kandjad reeglite alusel, mille nad enda jaoks ise on loonud ja mille täitmise õigusele vastavust saab alati kontrollida. Lühidalt: õigusriik on formaalselt vaadatuna riik, kus kõik riigiorganisatsioonid on konstitutsiooni ja teiste õigusreeglite poolt määratud ning mille täitmine on õigusreeglite alusel kontrollitav.
Riigivõimu kandjaks on rahvas. Eesti suveräänsus on lõppastmes Eesti rahva suveräänsus.
Kuidas võetakse seadusi vastu
Võetakse vastu lihtsa häälteenamusega. Kui Riigikogu on seaduse vastu võtnud, kirjutab sellele alla Riigikogu esimees (tema ära olekul istungi juhataja hiljemalt viiendal tööpäeval pärast vastuvõtmist). Seejärel esitab kantselei direktor või tema asetäitja seaduse väljakuulutamiseks Vabariigi Presindendile, kes kuulutab seaduse välja 14 päeva jooksul. Seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega.
8.2.1. Õigusriigi formaalsed tunnused.

• võimude eristamine ja nende lahusus
  
• formaalse seaduse mõiste
  
• seadusest kinnipidamine ja täidesaatva võimu seaduslikkus
  
• õiguslik kaitse sõltumatute kohtute poolt
  
• põhiõiguste ja põhivabaduste garanteerimine
  

Võimude lahusus
Riigivõim väljendub eri vormides , mida jaotatakse:

• seadusandlik (parlament)
  

Kuna seadus on kogu sotsiaalse elu jaoks tähtsaim õiguse allikas, on parlament riigi tähtsaim organ. Parlamendi liikmed valitakse otsesestel, vabadel valimistel salajase hääletamise teel. Kuidas võetakse seadusi vastu

• täidesaatev (valitsus ja haldus)
  

täidesaatvat võimu teostavad riigipea ja valitsus. Valitsus viib ellu riigi poliitikat ja tegeleb valitsemisega. Seaduseelnõud esitatakse parlamenti valitsuse kaudu.

• õigusemõistmine (kohtud)
  

esimese astme kohtud on: maa- ja linnakohus; halduskohus;
teise astme kohus: ringkonnakohus vaatab apellatsiooni korras läbi maa-, linna- ja halduskohtu lahendeid.
Riigikohus on riigi kõrgeim kohus.
Õiguslik kaitse sõltumatute kohtunike poolt
Kohtunikku saab ametist tagandada üksnes kohtuotsuse alusel. Esimese ja teise astme kohtu kohtunikule võib tema ametisoleku ajal kriminaalasjas süüdistuse esitada ainult Riigikohtu üldkogu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul.
Riigikohtu kohtunikele võib süüdistuse esitada ainult õiguskantsleri ettepanekul ja Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul
Põhiõiguste ja põhivabaduste garanteerimine
See tähendab seda, et isikuvabadus on printsiibis piiramatu ning riigivõimu sekkumine isiku ellu on põhimõtteliselt piiratud.
8.2.2. Õigusriigi materiaalsed tunnused.

• on käks austada ja kaitsta inimväärikust
  
• „ülipositiivse“ õiguse tunnustamine
  
• seadusandja seotus konstitutsiooniga
  

„ülipositiivse“ õiguse tunnustamine
Eesti õiguskorras valitsev seadusõiguse traditsioon räägib, et inimväärikusel põhinev väärtuste süsteem kajastuks vajalikel juhtudel positiivses õiguses.