Tartu Ülikool Referaat Semiootiline nišš Jesper Hoffmeyeri "Biosemiootika" põhjal Töö ülesanne on anda ülevaade Jesper Hoffmeyeri raamatu "Biosemiootika" semiootilist nišši kirjedavast peatükist. Peatükk koosneb kaheteistkümnest alapeatükist, millest loon kokkuvõtvad osad. Teooria omailmadest Hoffmeyer tutvustab Jakob von Uexkülli teooriat omailmast. Omailm on subjekti arusaam maailmast, see koosneb kõigest, mida ta kogeb, ehk tajuilmast ning kõigest, mida ta suudab mõju anda, ehk mõjuilmast
kokkuleppe järgi agoonia võitlus.. tõde sünnib vaidluses,me vaidleme läbi tõde ei ole olemas me nimetame asju vastavalt nende loomustele..vastavalt nende sisemestele parameetritele inimene onseaduse ees subjekt seadusandja annab seaduseid vastavalt loomusele.. semiootilised traditsioonid jätkusid nii antiigiajal kui keskajal pärast platonit tuleb nimetada aristotelest(samuti 4-5saj). aristotelese tähtsaim semiootiline traktaat on tõlgendamise kunst muutus pärast 19 saj filosoofiliseks nn alaks. aristotelesel on teine semiootiline vaatenurk kuidas me saame mingisugusest märkide kogust sisu loogika väljendub keeles, grammatikas. me suudame aru saada asjadest sp et oskame loogiliselt mõelda. troop mõttefiguur(võrdlus metafoor jne) retoorika tegeleb figuratiivse tõega. kõnefiguur ei tekita raskuseid(pole oluline et kas
kuidagi jaotatud. 3 tüüpi distriputsioonid: 1. identne 2. kontrastne 3. komplementaarne/ täiendav A. Harris - lõpetas Bloomfieldi metoodika. · Praha lingvistiline ring 1920-nendad Prahas, keskseteks tegelasteks vene immigrandid Nikolai Trubetskoi, Roman Jakobson, V. Mathesius, K. Bühler, S. Kartsevkij. Nikolai Trubetskoi - tähtsaim teoreetik. Lähtub Saussure'ist: keele ja kõne eristamisest ning sellest, et keel on semiootiline süsteem. Täitis Saussure'i lüngad: häälikud ei ole märgid; nad eristavad tähendusi ja on keele osad, aga ei tähenda midagi. 20 saj alguses olid akustilised ja füsioloogilised häälikud. T väidab, et keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme hääliku ära. Selle kõige nimi on diagnostiline kontekst. Meil on häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Foneemia täidab semiootilist funktsiooni
te Paradigma peab vastama kahele tingimusele: reageerite sellele (panete silmad kinni, ehmatate, hüppate a) kõigil elementidel peab olema midagi ühist midagi, eest ära...). mis määravab nende osaluse paradigmas. Semiootiline kolmnurk b) üksikelemendid peavad teiste seast selgesti eristuma nii Semiootiline kolmnurk on keeleteaduses ja semiootikas märkija (märgi füüsilise vormi) kui ka märgitava (ainetu kasutatav kolmurk, mis näitlikustab, et märk ei ole käsituse) poolest. keelevälise asjaga vahetult seotud. See seos kulgeb
metaforiseeritakse teatud mõisteid (nt Ida ja Lääs), mis muutuvad sümboliteks. Kerge on muuta geograafia sümboolseks, nt mingi geograafiline punkt seostub püsivate sõdadega või saab see rahvuslike konfliktide aluseks. Seepärast on ka ajaloosemiootika aluseks maakaartide ajalugu. Odüsseuse rännak Dante ,,Jumalikus komöödias" Dantet võiks kutsuda arhitektiks, kuna terve ,,Jumalik komöödia" on üks suur arhitektuuriline kompleks universumi rekonstruktsioon, ruumi semiootiline mudel, mille tähendust tuleks desifreerida. Kui maailm on nagu suur kirjalik läkitus Loojalt, siis selles on peidetud müstiline sõnum ruumistruktuuri keele kaudu. Taasluues maailma, võttes üle Looja positsiooni, on kogu ,,Jumaliku komöödia" poeetika orienteeritud sifreerimisele. Dante positsioon autorina on eriline seetõttu, et vaatamata Looja positsiooni ülevõtmisele, ei loobu ta inimlikust vaatepunktist. Dante uskumus-süsteemis on ruumikategoorial oma tähendus
Võtmeliigid hoiavad alal ökosüsteemi mitmekesisust (kontrollides teiste liikide arvukust või olles ressursiks suurele hulgale liikidele). Näiteks on mitmetes rannikumere ökosüsteemides võtmeliikideks meritähed, kes hoiavad kontrolli all karpide arvukuse. Troopilistes savannides võtmeliikideks peetud nt elevante, kes hoiavad taimestiku kasvu kontrolli all, samuti loovad oma elutegevusega liikumise radasid, levitavad taimi jne. Karismaatilised liigid: liigid, kellel on silmatorkav semiootiline roll, ei mõjuta kooslust tänu toitumissuhetele, vaid olles väga head ümbritseva keskkonna interpreteerijad annavad oma käitumisega infot teistele keskkonnas elavatele liikidele (sellised loomad, keda inimesed teatava keskkonnaga seostavad, nt pandad, võivad olla siin olulised). Mõistlik rääkida mitte toitumisahelast, vaid võrgustikest. Ökoloogiline püramiid. 1000 ühikut taimi peab üldjoontes ülal 100 ühikut
Brändi uurimine kaubamärgi imidž Asjade tähendus, reklaamide suhestumine eseme tähendusega -kõige paremast küljest näitamine. -tähendus võib olla olulisem kui see asi ise inimesed erinevad selle poolest, milliseid asju ja kuidas nad kasutavad. Esimene naine kes kandis pükse. ECO -semiootilise sfääri reallsus -sellest allpool mittesemiootilised nähtused. Me ei arva, et neil oleks semiootilisi omadusi. (see lävi on aja jooksul nihkunud) -AL( alumine lävi) Mis hetkest on ese semiootiline? Praktiline tasand. ( on öeldud, et see ei ole semiootiline. Miks?) sest seal on liiga otsene. Miks osaliselt sellele vastu vaieldakse? -asjad iseeneslikult on tähenduslilkud, sest neid kasutatakse just nimelt mingil viisil, neid kasutavad mingid teatud inimesed. Utilitaarne-kasutaja hindab asju kasutusväärtuse järgi. Denotatiivne- asi tähendab meie jaoks seda, mis on tema kasutusväärtus. Kui me läheme pesumasina kvaliteeti nt hindama. eelteadmised on ebausaldusväärsed.
Myrdene Anderson jt Semiootika kui vihmavarjuteadus semiootika, mis looks inimteadustele raamistiku taasmõtestamaks nende põhialuseid ja liikumaks edasi mööda rada, mis -- nagu on võimalik tõestada -- hoidub pea ees tormamast filosoofilisse teetupikusse, mille on püstitanud sunnitud valikud realismi ja idealismi vahel Thomas Sebeok Globaalsemiootika inimevolutsioon on jätkuvalt duaalne semiootiline järgnevus, mida praktikas on peaaegu võimatu lahutada: *üks rida on keelevaba (ehk zoosemiootiline) *teine keeletundlik (ehk inimsemiootiline). · Semioosi tuleb mõista kui nii loodust kui kultuuri läbivat asjaolu. Semiootika kui lähenemine Semiootika ei anna mitte meetodit kõigepealt, vaid lähenemise. Semiootika e semiootiline lähenemine põhineb seega arusaamisel, et looduses esineb eriline aktiivsuse vorm, semioos /Peirce'i
kliinilise diskursuse konteksti. 16. Semiootika aspektid/dimensioonid: süntaktika, semantika ja pragmaatika. Morris. Süntaktika SEOTUD MÄRKIDEGA! Käsitleb märgi ülesehitust ning nende järjestamise printsiipe. Süntaktika reeglid on grammatika reeglid. Käsitleb märgisüsteemi ehk keelt semiootilises mõttes. Oluline märkide kombinerimiseks. Märgisüsteemi täielik kirjeldus. Keelel on kolm hierarhilist põhitähendust: * keel on loomulik * laiemas mõttes on keel semiootiline süsteem - ükskõik milliste tähendustega märkide kogum * matemaatiline keel - ei pruugi olla seotud tähendustega, kuid koosneb märkidest (Chomsky arvates keel on kindel reeglite struktuur ja kõik muu on sellest väljaspool) Semantika SEOTUD TÄHENDUSEGA! Jaguneb seemideks (elementaartähendus) ja lekseemideks (neist saab moodustada proportsioone). Seemid on algtähendused, mis kogunevad lekseemideks. Chomsky õpilased postuleerisid kaks tähenduste valdkonda:
rituaalist. Näiteks ei ole lubatud või ei peeta heaks tavaks süüa loengutes, see juhib eemale sööja tähelepanu, muudab ta nii mõneski mõttes oma enese mõistuse kaudu juhitamatuks ja häirib ka teisi, nende isumeelt ärgitades, kadedaks muutes. 2. Diskursuse välised eristuse erinevad strateegiad: väljajäetus. Kuidas te seda mõistate ja võrrelge seda näiteks mingi semiootilise teooria valguses. Oluliseks Piiri mõiste. Välise sisemiseks kodeerimine. Semiootiline ära tundmine jne. Väljajätmine on normaalist kõrvalekalduva nähtuse ühiskonnast eraldamine või mitte nn tähele panemine, mitte tõsiselt võtmine. Kõrvalekalduvat nähtust peetakse eraldiseisvaks diskursuseks, see milles teda aga vaadeldakse või analüüsitakse on aga ikka seesama diskursus, mis ta esialgu endast eraldas. See võiks kaudselt vastavuses olla omailma teooriaga ja Uexkülli funktsiooni ringiga, kus välise mõistmiseks, me dekodeerime selle sisemiseks ja seejärel
Nt metafoor võib seotud olla ümbernimetamisega. Nt ,,siga" siga tähendab elukat, kes palju sööb. · Kaudsed kõneaktid kõneaktid, millel on erinevad eesmärgid. Otsene eesmärk on varjatud st tegelikt eesmärk on varjatud mingisuguse teise eesmärgiga. Võivad olla efektiivsemad viisakuse eesmärgi saavutamisel. Kaudne direktiivsus on veel kõrgem viisakus, kui lihtsalt öelda ,,palun" ntks vabandage, ega te ei saa mulle ulatada soola? · Pragmaatika III semiootiline hermeneutika süntaktika vastab küsimusele KUIDAS on tehtud märk ja millised on sõnumi formaalsed struktuurid(peamiselt matemaatilised) · semantika on keerulisem ja vähem formaliseeritav valdkond. Tegeleb tähendusega seob märgid tähendusega · 1. valdkond on sisemine e nõrk semantika formaalne süsteem, mis käsitleb tähendusi kui struktuure ja see nõrk semantika on tegelt väga tugev vahend võime asju seletada keeltest mitte väljudes (loome
mõiste semantilise, tähendusliku ulatuse laienemine. Mõiste traditsioonilised, kitsamad tähenduspiirid nihkuvad. Keel kui rändav mõiste Keele mõiste semiootikas Keel on mistahes märgisüsteem. Visuaalne, verbaalne, lõhn, värvid... Keel (semiootiliselt) kui organisatsiooni looja ja organisatsioon kui keel (sellisel kujul küsimus ei tule) Üldtuntud organisatsiooni näitel kuidas märgisüsteeme kasutatakse. Miks on mistahes kommunikatsiooniakt semiootiline fenomen? Põhjus on selles, et mis tahes sõnum, mida kommunikatsiooniaktis edastatakse, on alati märkide poolt vahendatud ja pakub semiootikule huvi just oma märgilisuse tõttu. Isiklik kommunikatsioon, massikommunikatsioon, autokommunikatsioon. (Massikommunikatsioon on enamasti vahendatud, suunatud massidele ja umbisikuline; saatja ei tea kunagi päris täpselt, kes on vastuvõtja. Iga massikommunikatsiooni aktiga kaasneb paratamatult möödalaskmine (sõnum jõuab
Meediauuringutes on mehaanillisest lähenemisviisist üldiselt loobutud. Seda asendavad konstruktivistlik ja süsteemiteoreetiline lähenemisviis. Olulisemad kommunikatsiooni- ja meediauuringute lähenemisviisid: Us mass communications research- püsib tänaseni enam-vähem kindlalt eksperimentaalse sotsiaalteaduse traditsioonides Kriitilnine meediateooria- sai oma ainese massikultuuri-teemalistest debattidest. Mõjutas meedia kultuuriteooriaid. Semiootiline analüüs- rakendab semiootika ja semioloogia põhiideed kommunikatsiooni ja kultuuri analüüsiks. Briti kultuuriuuringud Poststrukturalistlikud meediateooriad Vahelt puudu! Meediasõnumite vastuvõtjad kujutavad endast struktureeritud publikut - Nad kuuluvad erinevatesse rühmadesse ja rühma liikmetel on sarnased huvid Tänapäeval ei ole meediakommunikatsioon suunatud publikule kui sellisele, vaid kindlatele sihtrühmadele
- S. Kartsevkij (väitis, et suhe tähistaja ja tähistatava vahel ei ole sümmeetriline, kuna tähistaja on tunduvalt lihtsam.) Nikolai Trubetskoi Tähtsaim teoreetik (huvitav, et ise rääkida ei armastanud, kirjutamisega oli ka kurvasti: ta oli düsleksik), 1939 ilmus postuumselt tema teos "Fonoloogia alused", mida loetakse tähtsaimaks kulturoloogilissemiootiliseks raamatuks 20. sajandil. Lähtub Saussure'ist: keele ja kõne eristamisest ning sellest, et keel on semiootiline süsteem. Täidab lüngad Saussure käsitluses - keele kui abstraktse analüüsimise küsimused ja probleemid keele märgisüsteemilisusega seoses sellega, et häälikud ei ole märgid. Häälikud eristavad tähendusi, on keele osad, aga ei tähenda midagi. 20. saj alguses oli kaks häälikute analüüsi suunda: akustiline (häälikuid käsitleti kui füüsikalist reaalsust) ja füsioloogiline (häälikud seostati tööga, keelt käsitleti sotsiaalse reaalsusena). Esimesega iseloomustatakse
- S. Kartsevkij (väitis, et suhe tähistaja ja tähistatava vahel ei ole sümmeetriline, kuna tähistaja on tunduvalt lihtsam.) Nikolai Trubetskoi Tähtsaim teoreetik (huvitav, et ise rääkida ei armastanud, kirjutamisega oli ka kurvasti: ta oli düsleksik), 1939 ilmus postuumselt tema teos "Fonoloogia alused", mida loetakse tähtsaimaks kulturoloogilissemiootiliseks raamatuks 20. sajandil. Lähtub Saussure'ist: keele ja kõne eristamisest ning sellest, et keel on semiootiline süsteem. Täidab lüngad Saussure käsitluses - keele kui abstraktse analüüsimise küsimused ja probleemid keele märgisüsteemilisusega seoses sellega, et häälikud ei ole märgid. Häälikud eristavad tähendusi, on keele osad, aga ei tähenda midagi. 20. saj alguses oli kaks häälikute analüüsi suunda: akustiline (häälikuid käsitleti kui füüsikalist reaalsust) ja füsioloogiline (häälikud seostati tööga, keelt käsitleti sotsiaalse reaalsusena). Esimesega iseloomustatakse
sõnade järgi, mitte vastupidi. = radikaalne nägemus: ühiskond, inimkultuur ja kogu tsivilisatsioon on kõnetegude tulemus. Semiootikakoolkonna käsitlus, mis on märk Semiootika keskne termin on ,,märk. Märkide ja nende toime uurimist nimetatakse semiootikaks. 3 põhiobjekti märk, kood, kultuur. Sem keskendub oma tähelepanu tekstile ning vastuvõtjale antud positsioonile. Märk saab rähenduse alles siis kui me seda tõlgendame tähendust kandvana. Semiootiline kolmnurk(tugineb Ferdinand de Saussure arusaamisele märgist):märk ei ole keelevälise asjaga vahetult seotud, seos kujuneb mõiste vahendusel.Näita märgi mitmemõõtmelisust. Märgi ja asja vahel ei ole otsesidet, nende vahel on vähemalt üks vahendaja. Charles S. Pierce märgist: midagi, mis osutab kellelegi midagi mingis suhtes või omaduses. Kolmiksuhe:Märk on mingi A, mis tähistab mingit fakti või objekti B tõlgendaja (interpreteerija) C jaoks.
üks neist kolmest elemendist ei pea olema tegelikult eksisteeriv asi. - SEMIOOTIKA JA STRUKTURALISM Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale, mitte mis maailm on. Semiootika on strukturalismi vorm me ei saa tunnetada maailma tema enda terminites, vaid ainult läbi meie kultuuri kontseptuaalsete ja lingvistiliste struktuuride. - KOMMUNIKATSIOON Semiootika leiab, et igasugune kommunikatsioon on alati märgiline ehk semiootiline. Märgid ja nende tähendused omakorda tekivad kommunikatsioonis. Teade koosneb alati signaalist ja mürast. Nende kahe vahekorrast sõltub teate arusaadavus.
Ka müüdikriitika on antiikne teadus. Keskajal rakendasid kristlik filosoofia ja teoloogia mütoloogiat kristliku sümboolika tõlgendamisel, renessansiajal vaadati sedadekoratiivsest aspektist. Kaasaegne mütoloogia on sügav filosoofia allharu, milles on väga erinevaid suundi: antropoloogiline inimarengust lähtuv, ritualistlik üh käitumismudeleid uuriv, sotsioloogiline üh struktuuri ja valitsemisviisi uuriv, psühhoanalüütiline inimese alateadvust ja teadvust ühendav, semiootiline eri tähendusi kandev, ka kunstis jpm. Arhetüüp (kr arche algus + typos kuju) on kultuuri algkuju, mida areng teatud tingimustes jäljendab ja teisendab, nii et põhisisu säilib. Üksiknähtus võib küll aja jooksul eri inimeste loomingus näida erinev, kuid asja tegelik tähendus, kuju ja mõte jäävad samaks (nt eesti keel). Kollektiivse alateadvuse püsistruktuur, mis avaldub teadvuses universaalsete kujutelmadena (nt Kalevipoeg romantilise kangelasena). Loomismüüt
autori hoiakute kohta sellesse, millest ta kirjutab. 2) Kvalitatiivne analüüs andmeid analüüsitakse vähem rangete mitte- matemaatiliste meetodite abil. Kvalitatiivseid meetodeid süüdistatakse tihti subjektiivsuses, kuna nende meetoditega saadud tulemused sõltuvad kriitikute arvates uurija suvast. Mõned kvalitatiivsed meetodid: - Diskursuseanalüüs. Meetod teksti (diskursuse) peidetud tähenduse väljaselgitamiseks, nö. ridade vahelt lugemiseks. - Semiootiline analüüs. Tekstide, piltide jms. tõlgendamine. 5. Järelduste tegemine. Kõige lõpuks peab uurija oma tulemustest ka mingid üldisemad järeldused tegema; ütlema milline on tema tulemuste üldisem tähendus teaduse jaoks, milline võiks olla nende rakenduslik väärtus ja mida peaks tulevikus uurima. 3
Semiootika Mihhail Lotman 06.09.2007 Semiootika on teadus märkidest. Semiootika tegeleb märkidega. Märkide tõlgendamine oleneb inimestest, kontekstist. Kreekas herma (fallosekujuline märk) oli viljakuse sümbol. Carlo Ginzburg: ,,Juust ja vaglad" ,,Clues, Myths and the Historical Moment" Kratilos (Cratylos) esimene semiootiline traktaat 5. saj. eKr Claudius Galenus Oli arst (129-200), avaldas mõtte, et haigus ise ennast ei avalda, vaid ta avaldab märke. Kratilos loomuse järgi Hermogenes kokkuleppe järgi Platon kirjeldab mõnda semiootilist dialoogi. Sokratese metodolooga sokraatiline dialoog. Märkide ja esemete seos, mida nad tähistavad, on loomulik. Semiootika on ühelt pool vana teadus, teisalt aga kujunes välja alles 20. sajandil. Semiootika sisu on kahekülgne: - ratsionaalne teadus
(mäluga), mitte reaalse teatega. Metafoor. (5.loeng slaidid 7-11) 13)Semiosfäär (Lotman)- Suurimaks funktsionaalseks tervikuks, mis kujundab semioosi aega ja ruumi, on semiosfäär kui "kultuuri arengu tulemus ja tingimus" (Lotman 1990, Universe of the Mind). Kultuuri arenemisest rääkides oli Lotmanile oluline rõhutada võimalike arenguteede paljusust ning arengusuuna juhuslikkuse ja seaduspärasuse, lineaarsuse ja plahvatuslikkuse dünaamikat. Semiosfäär: Piiritletus; Semiootiline ebaühtlus; Tuum ja perifeeria; Ilma semiosfäärita keel mitte ainult ei hakka tööle, vaid teda pole olemas; Terviklikkus, hierarhilisus; Semiosfäär kui tervik on homomorfne teiste semiootiliste ruumidega (nagu tekst ja kultuur). Semiosfääri struktuurne ülesehitus: Rajaneb ruumilise sümmeetria-asümmeetria ristumisel ajaliste protsesside intensiivsuse ja vaibumise sinusoidse vaheldumisega; see tekitab diskreetsuse. Need kaks
statistika: korrelatsioon, regressioonanalüüs, kontentanalüüs) *KORRELATSIOON näitab seost kahe muutuja vahel. Näidatakse nt kahe teljega, võib olla nii positiivne kui ka negatiivne.Korrelatsioon ei saa olla kunagi väiksem kui -1 või suurem kui +1 !! Kvalitatiivsed meetodid andmete analüüs vähem rangete ja mittematemaatiliste meetodite abil. Diskursuse analüüs nö peidetud tähenduse leidmine. Diskursus kirjalik, suuline või pildiline tekst. Semiootiline analüüs sümbolite analüüs. Semiootika teadus märkidest ja tähendustest. Järelduste tegemine Milline on uuringu tulemuste teaduslik tähendus, kuidas sobivad tulemused kokku teiste uurijate tulemustega? Milline on tulemuste praktiline väärtus? Mida tasub edaspidi uurida? Teadusliku uuringu eetika · ,,suured" eetilised probleemid teaduse võimalik halb mõju maailmale : uuringu tulemused võivad kellelegi kahju teha või see uurimise protsess võib kahju teha
Süütõendite paradigma. Mõiste semiootika tuli meditsiinist. Esimesena kasutas sõna arst Galen Claudius Galenus. Õpilane oli tal Marcus Aurelius. Arsti ül on välja ravida haigus. Haigus muidu end ei avalda, aga ta avaldab end läbi märkide. Arst on semiootik. Esimesed semiootikud olid jahimehed. Otsivad saaki märkide järgi. Sherlock Holmes – kriminalistika, meditsiin, ennustused. M-märk; T-tähendus M→T M←T Platon 5.-4.saj eKr Kratilos Cratylus – esimene semiootiline traktaat. Sokratese õpilane. Kratilos – loomuse järgi Hermogenes – kokkuleppe järgi Kokkulepe (seda nimetame...... (lõunaks)) 2. Loeng 9. September 2010 Ühiseid asju seob mitte füüsika, vaid sotsioloogia. – Hermogenes Richelieu rajas Prantsuse akadeemia (kuidas korrektselt rääkida?). mille järgi moodustati teised akadeemiad. Sõnade tähendusi fikseerib seaduseandja. Toob inimestele kola, kus sees on asjade nimed.
keelelise taustsüsteemi kasutamine. Imelik oleks otsida kinolinal jooksvast filmist teksti grammatilisi iseärasusi või kirjalikust kirjapandud tekstist pildi valgust ja rakurssi. Võrreldes kirjandust ja filmi, siis keeleelemendid ja tähendused on suhteliselt tasakaalus arusaamiselt mõlemas zanris, kuid üksiti oleneb see samuti raamatu lugeja või filmi vaataja isiklikust üldmuljest ja hallolluse mahu suurusest. Samas ei tohi unustada, et keel on semiootiline mõiste ja selle interpreteerimine võib kunsti puhul jõuda absurdi tasemeni. Nüüd oleks aeg arutada kirjandusteose suubumisest filmiks, kirjaniku poolt kirjutatud romaani ülekandmisest filmikunsti, kinolinale toomisest. See tegevus on äärmiselt keeruline protsess, kuna filmipilt on sõnalisest pildist tuntavalt konkreetsem ja see muudab ahtamaks ja kitsamaks vaataja tõlgenduskäsitlust võrreldes kirjandusteose lugejaga. Kaamerarealism seab omaenese piirid ning see omakorda kitsendab
keeli". Semiootika vaatevinklist kujutab kultuur endast kollektiivset intellekti ja kollektiivset mälu, st on teatud teadete (tekstide) hoidmise ja edastamise ja uute väljatöötamise indiviidiülene mehhanism. Selles mõttes võib kultuuriruumi määratleda kui teatud üldise mälu ruumi, st ruumi, mille raames mingid üldised tekstid võivad säiluda ja aktualiseeruda. Semiosfäärile on omane: · Piiritletus · Semiootiline ebaühtlus · Tuum ja perifeeria · Ilma semiosfäärita keel mitte ainult ei hakka tööle, vaid teda pole olemas · Terviklikkus, hierarhilisus · Semiosfäär kui tervik on homomorfne (samane, võrreldav) teiste semiootiliste ruumidega (nagu tekst ja kultuur) Kunstiteos kui mudel 1 2 3 4 teoreetiline
Grammatikad kirjeldavad ja defineerivad. Grammatika: definitsioon. Tähestik (1) 1+1+1........+1 Reeglid + Kitsas mõiste: Loomulikud Reeglid Laiem: Semiootilised keeled (LK + TK) (Tehis)keeled Nende struktuur on lihtsam kui LK-l LK Loomulikud keeled ei pretendeeri universaalsusele. Tehiskeeled on orienteeritud mingitele kindlatele ülesannetele. Matemaatiline keel Semiootiline k. LK Tähestik: 15 A={a;b}a ab abaab ahelad tähtedest Silbid Tähestiku 4 elementi: · E (eksplosiit. G, B, D, K, P, T kõige vähem helisisust) · F (frikatiivid. S, V, F tugevamad kui sonandid) · S (sonandid. L, R kasvava helisuse seadus. Võivad moodustada silbi) · V (vokaalid) Foneemide süntaks. Palindroom: · Isa asi
8) Hebdidge--> subkultuuri teooria. (subkultuuri mõiste) Hebdige oli sisuliselt esimene subkultuuriteoreetik. "Subculture: the meaning of style". Hebdige oli murrangu tooja subkultuuri käsitlusse. Subkultuuri käsitlemises oli keskseks stiilimõiste: riietumis-, elu-, käitumisstiil. Stiil tähendab 1) identiteeti, midagi, millega samastutakse. Samas on stiil kui 2) erinevus. Stiil on vastandatud hegemoonilise maailma loomulikkusele ja on seega kunstlik. See on omamoodi semiootiline partisanisõda - võitlus toimub märgitasandil. Eesmärk on vastanduda n-ö loomulikule maailmale. Erinevuse kaudu luuakse nn. keelatud identiteet, mille kaudu väljendatakse subkultuuri läbielatud kogemusi ja maailma, pakutakse maagilisi või imaginaarseid lahendusi. Homoloogia - kuidas see stiil luuakse, kuidas sünnib keelatud identiteet? Homoloogia - strukturaalne resonants sotsiokultuurilist tervikut moodustavate elementide vahel. Teatud väljenduslaadid sobivad teatud ühiskonnakihist
inimese küsimuse oskusest. Inimestel, kes ei oska midgai küsida on alat igav. Iga teate informatsioonisisaldus sõltub teates kajastatud situatsiooni keerukusest, küsija eelteadmisest, aktiivsusest. Informatsiooni allikad *Geneetiline info. *isiklik vahetu kogemus, mälu. *Teiste inimeste kogemus *Kultuuri märkides ja tekstides talletatud ühiskondlik kogemus. KOMMUNIKATSIOON infoseoste loomine, töötlemine ja levitamine ülekandmine subjektilt subjektile. MÄRK JA TÄHENDUS semiootiline põhi. Märk on mistahes meeleliselt tajutav objekt, mis esineb suhtluses infomatsiooni vahendajana. Mäk ei ole mitte ainult sõna v pilt. Selleks on iga ese zest, sündmus, mida annab tõlgendada ja mis aitab luua seoseid. Tähendus on märgi abil edastatav informatsioon. Kui me oskame selle koodi kaudu märki teistega sidudes luua teatud mõtte. Märgid võivad olla ka: kehakeel, ruumi paigutus. nt. Sõpradel on palju oma märke,millest teised aru ei saa. V rühma märke, nt. Sõjaväelased
Saussure'i traditsioonile. Ta põhineb struktuursele (strukturalistlikule) lähenemisele märkide jamärgisüsteemide vaatlemisel, nii keeles kui muudes suhtlemisviisides. Kõne — realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas. Keel (langue) + kõne (parole) = kõnetegevus (langage) Märk ei seo mitte objekti ja nime, vaid mõistet ja akustilist kujundit Semantika – semioosi üks dimension. Märkide seos asjadega, mida nad tähistavad. (Mida see tähendab?). Semiootiline (märk) peab olema ÄRATUNTUD; semantiline külg (diskursus) peab olema MÕISTETUD. Erinevus äratundmise ja arusaamise vahel peegeldab vaimu kahte eriomadust: ühelt poolt tajub ta eelneva ja praeguse identiteeti, teisalt uue enontsiatsiooni (lausumise) tähendust. Semantika ehk tähendusõpetus on keeleteaduse (üldisemalt semiootika) haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid
looduslikke süsteeme, sealhulgas inimeste tervist, ning, et need suundumused ühtaegu õigustavad ja seadustavad selliseid muutusi. Selle uurimine viis teda teoreetilise bioloogia ja filosoofia suunas. Alates 90.ndate algusest on tegelenud peamiselt semiootilise lähenemisega bioloogias. On püüdnud muuta biosemiootikat teadusharudeüleseks arutelukohks ning üles kutsunud reaal- ja humanitaarteadlasi ühiselt uurima seda, kuidas semiootiline analüüs võib väljendada tänapäevast bioloogilist mõtlemist ning kuidas avastused bioloogias pakuvad üldsemiootikale kindlamat alust tähenduste omaksvõtmise jaoks. 20) Claude Emmeche – aitas sünnitada looduse semiootika liikumist koos Hoffemeyeriga, mis hiljem ristiti ümber biosemiootikaks. Emmeche ja ta kolleegid arutavad informatsioonikonsepti tänapäevast rolli teadustes ja pakuvad
Osutusel signifikaat pu tähendusest ja osutusest). Villem Mathesius- aupresident, üks asutajatest. Kirj artikli keelenähtuste seotud referentsiaalsusega. Saussure'i kõne puhul tähistaja-tähist Näiteks Ehatähel ja Koidutähel on sama osutus aga mitte tähendus. potentsiaalsusest. Eristas kahte tüüpi energiat: potentsiaalset (seotus Ch. Bally (S. õpilane) näitab, et ka kõne on semiootiline seos. Ba märgile vastab kindel tähendus ja sellele tähendusele kindel osutus keelega) ja aktuaalset(seotud kõnega), kus viimane tuleneb esimesest. teeoriast: mõiste 1) maht (kõik lauad) 2) sisu (horisontaalse tasap Tõestas, et kui a=a,(võrdsus, identsus) siis võrreldakse omavahel mitte Vürst Nikolai Trubezkoi- väljapaistev keeleteadlane. Keeles on märkidel alati kindel sisu ja ebamäärane maht, kõnes a asju vaid märke
Objektid, mille tarbimise kaudu peegeldub subkult väärtus. Nt. ,,skinhead" stiil, mida nad peavad toonitama. Subkultuuri käsitlemises oli keskseks stiilimõiste: riietumis-, elu-, käitumisstiil. Stiil aitab luua terviklikkust väärtuste igapäeva elu kohta. Stiil tähendab: 1) identiteeti, midagi, millega samastutakse. Samas on stiil kui 2) erinevus. Stiil on vastandatud hegemoonilise maailma loomulikkusele ja on seega kunstlik. See on omamoodi semiootiline partisanisõda - võitlus toimub märgitasandil. Eesmärk on vastanduda n-ö loomulikule maailmale. Erinevuse kaudu luuakse nn. keelatud identiteet, mille kaudu väljendatakse subkultuuri läbielatud kogemusi ja maailma, pakutakse maagilisi või imaginaarseid lahendusi. Homoloogia (vastandudes analoogiale)- kuidas see stiil luuakse, kuidas sünnib keelatud identiteet? Nt. homol annab edasi kuidas skinheadid elavad. Homoloogia
"Peeter on vapper nagu lõvi " Metonüümia "jalajälg kui inimene" jalajälg on metonüüm. So kui kirjeldatakse midagi millegi muu kaudu. Nt raamatule viidatakse autori nime kaudu. Nt tootja toote asemel (pampersid as in "mähkmed" ) Peegel on alati olnud midagi müstilist, kasutati alati maagilistel eesmärkidel. Alles antiigiaja lõpus muutus see paremaks, enne oli vaskplaat ja daamid ei saanud seal soengut sättida. Silm ja nägemine silm on keeruline semiootiline protsess, mis interpeteerib väliseid märke. John Deely "Semiootika alused" 2005 (2009) Winfried Nöth "Handbook of semiotics" 1990 pigem teatmik, mitte õpik Umberto Eco "A theory of semiotics" 1990 ei soovita õpikuna, väike puudus, kuna õppejõud ei nõustu selle teooriaga Mihhail Lotman "Struktuur ja vabadus I. Semiootika vaatevinklist" 2012 Ch. Morris "Foundations of the Theory of Signs" 1938 Paul Cobley, Litza Jansz "Juhatus semiootikasse" 2002 Kohustuslik kirjandus
* kolmasus - seostub interpretandiga. Kolmasus on loome, mentaalsus, mõistmine asetab Esmase suhtesse Teisesusega 12. Semiootika aspektid/dimensioonid: süntaktika, semantika ja pragmaatika. Süntaktika - käsitleb märgi ülesehitust ning nende järjestamise printsiipe. Süntaktika reeglid on grammatika reeglid. Käsitleb märgisüsteemi ehk keelt semiootilises mõttes. Keelel on kolm hierarhilist põhitähendust: * keel on loomulik * laiemas mõttes on keel semiootiline süsteem - ükskõik milliste tähendustega märkide kogum * matemaatiline keel - ei pruugi olla seotud tähendustega, kuid koosneb märkidest Semantika - käsitleb märgi tähendust ja jaguneb seemideks (elementaartähendus) ja lekseemideks (neist saab moodustada proportsioone. Suured tähendused koosnevad väikestest. Chomsky õpilased postuleerisid kaks tähenduste valdkonda: *markerid - võimaldavad asju klassifitseerida ilma eriteadmisteta
teisel moel bioloogiale, nt strukturalismi kaudu – siia alla kuulub nt J. von Uexküll (suures osas iseloomustab tema nägemust just strukturalistlik vaade, näitab omailma struktuursena – kriitika: omailma raske rakendada keskkonnamuutustele, inimsekkumisega muutustele); varane K. Kull püüdnud näidata, et evolutsioon ei ole nii oluline, elusolendite enda valikutel nende muutumisprotsessis suur roll Hoffmeyer: semiootiline vabadus – kirjeldab põhimõtteliselt evolutsiooni biosemiootilisest vaatepunktist semiootilised toed – varasemad etapid annavad toe selleks, et järgmised etapid saaksid välja kujuneda, moodustades toe, mille kaudu hilisemad semiootilised kompetentsid saavad kujuneda (nt peab laps õppima enne numbrid ära, kui saab õppida matemaatikat) Vaated evolutsioonile Tüpoloogia kirjanduse põhjal: 1) … - semioosil ja kommunikatsioonil võib olla endal roll selles, et mingeid
sisemised suhted. 3. Sünteesida ühtseks tervikuks. Luua teineteisele vastav elementide süsteem ning ühtlasi loome me sellega ka totaalse uurimisobjekti. 1958 aastal ilmub "Strukturaalne antropoloogia", kus väidetakse keele universaalset, kõige aluseks olemist. Teeb vahet struktuurse ja strukturaalse vahel. Struktuurne -- on seotud konkreetse nähtuse struktuuriga. Strukturaalne -- eelmisele määratlusele on lisatud semiootiline aspekt, mis laiendab struktuurse ulatuvust. Kuidas uurida kultuuri nähtusi? Levi-Strauss toob ära neli olulist punkti: 1. Kultuuri nähtusi tuleb vaadata sünkroonia teljel. 2. Kultuuri nähtusi tuleb uurida nende sisemises ja välises ühtsuses. 3. Kultuuri nähtusi analüüsitakse kui mitmetasandilisi, kuid ühtse terviku osasid. Mitmetasandilisuse korral ilmnebki semiootilise lähenemise vajadus. Nähtuste uurimine
eraldatud. Lisaks jäljele on oluline, millisel põhjal see märk on (mida jätab/ kus jätab/ jäg ise). Jälg on millegi moodi jälg pole jälje moodi vaid on inimese moodi. 2. Jälg ja peegeldus Peegeldus erineb jäljest selle pärast, et peegelduse puhul ei pea olema objekt peegeldusega otseses kontaktis. Peegeldus on pärpselt nii kaua, kuni peegeldav objekt seisab või peegeldav objekt seisab (a la veelomp). Kreml on Kremlo moodi. Ps! Teesklemine on väga oluline semiootiline oskus mimikrii. Metafoor - ekstreemne võrdlus -> rajatud sarnasusele. Metonüümne nt Eesti mängib Hollangiga -> tervik osa asemel. Jalajälg osa terviku asemel (inimese asemel). Asjad ja märgid ,,Robinson Crusoe" näitel Ch. W. Morris ,,Semioos" (semioosis): M-D-I-T-K M = märk (jalajälg), D = tähendus, I = interpretaator (inimene), T = tõlgendus (siin on veel keegi), K = kontekst (asustamata saar). Feromoonid ained, mis füsioloogiliselt mõjuvad nagu lõhnad
Sekundaarsete modelleerivate süsteemide semiootika ongi kultuurisemiootika. Kultuurisemiootikast saab "erinevate märgisüsteemide funktsionaalset suhestatust uuriv teadus" (Kultuurisemiootika teesid 1973). Kultuuri olemus väljendub kõige paremini Lotmani kultuurisemiootika võtmemõistes tekst. Teksti heterogeensus ja polüglotilisus tuleneb semiootilisest algdualismist, maailma kahestumisest keeles ja inimese kahestumisest ruumis. Minimaalne semiootiline mehhanism ongi seetõttu asümmeetriliselt binaarne ja ka seda moodustavad süsteemid on põhimõtteliselt kaht tüüpi -- diskreetsed (verbaalsed, ajaloolised) ja kontinuaalsed (ikoonilised, mütoloogilised). Semiootika vaatevinklist kujutab kultuur endast kollektiivset intellekti ja kollektiivset mälu, st on teatud teadete (tekstide) hoidmise ja edastamise ja uute väljatöötamise indiviidiülene mehhanism. Selles mõttes võib kultuuriruumi
kindlat piiritletut ülesannet täita (kalapüüdmise erinevad viisid) / vahend, mille kaudu on võimalik jõuda süstemaatilise teadmiseni mingi nähtuse või protsessi kohta (Teaduslik meetod- katse, eksperiment, vaatlus) meetod nt õiguse tõlgendamiseks- õiguse normist (Tekstist) on väga vähe kasu, meetod tõlgendamine-keeleline, grammatiline, süstemaatiline, eesmärgipärane, semiootiline (vt. Riigiõigus), meetodi valdamiseks on vaja praktiseerimist metoodika- õpetus meetoditest ehk meetodite kogum teooria- (kreeka keelest - vaatamist, nägemist) kinnitust leidnud oletus/hüpotees, teadmiste, kogemuste ja praktika loogiline üldistus. Teeoria all mõistetakse süstemaatilist ehk sisemiselt kooskõlas seoste kogumit, kus teatud asjaoludele antakse hinnang või selgitus. Teeoria- sisemiselt kooskõlaline nähtuste või protsesside kinnitus.
peegeldab teadlaste huvi nihkumist kahe keele ja teksti suhetelt tõlketegevuse sotsiaalse ja kultuurilise funktsioneerimise küsimustele" (Torop 2002: 333). ,,Tõlketeaduse ja semiootika kokkupuutest sündiv distsipliin saab end teadvustada uurimisobjekti piiritlemise kaudu. Tõlketeaduse objektiks on tõlkeprotsess, semiootika keskmes on märgid ja märgisüsteemid" (Torop 2002: 335). ,,Tõlkesemiootika on ühtlasi ka implitsiitne tõlketeadus. Semiootiline sidusus muutub lingvistilise sidususe kõrval üha olulisemaks. Semiootika osana on tõlkesemiootika valdkonnaks märgisüsteemide võrdlev analüüs ja funktsionaalsed seosed märgisüsteemide vahel. Omaette distsipliinina on tõlkesemiootika kultuurianalüüsi üks alusdistsipliine, sest võimaldab läbi semiootilise käsitluse kirjeldada nii kommunikatsiooni kui ka metakommunikatsiooni, mõista märgisüsteemide tõlgitavuse
suhtlemisviisides. 3 Kõne — realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas. Keel (langue) + kõne (parole) = kõnetegevus (langage) Märk ei seo mitte objekti ja nime, vaid mõistet ja akustilist kujundit Semantika – semioosi üks dimension. Märkide seos asjadega, mida nad tähistavad. (Mida see tähendab?). Semiootiline (märk) peab olema ÄRATUNTUD; semantiline külg (diskursus) peab olema MÕISTETUD. Erinevus äratundmise ja arusaamise vahel peegeldab vaimu kahte eriomadust: ühelt poolt tajub ta eelneva ja praeguse identiteeti, teisalt uue enontsiatsiooni (lausumise) tähendust. Semantika ehk tähendusõpetus on keeleteaduse (üldisemalt semiootika) haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid
valimiskampaaniaid viimase kahe dekaadi jooksul, FPÖ nn Austria First Petition 1992,1993, valitsuse vahetus aastal 2000, EU-14 Sanktsioonide periood Austria vastu etc. · Spetsiifilised poliittegelased ( FPÖ poliitikud) · Spetsiifilised diskursused ( FPÖ, Sanktsioonid EU-14 Austria vastu, Türgi EU liitumise avaldus) · Spetsiifilised poliittegevusväljad (poliitiline kontroll, poliitiline reklaam suhtumise ja arvamuste kujundamiseks) · Spetsiifiline semiootiline meedia seotud valimistega, petitsioonidega (loosungid, valimiste programmid, valimiskõned, Tvintervjuud ja TV debatid, ajaleheartiklid jne) Kolmas aste. Andmete ettevalmistamine ja valik Tavaliselt kogutakse andmeid rohkem kui analüüsiks vaja. Edasised kokkutõmbamised on vajalikud, et saada kokku juhitav hulk andmeid. Kriteeriumid nagu representatiivsus/tüüpilisus, mõju, väljapaistvus, erandlikkus (ekstreemsed
6) Brändi järjepidevus (непрерывность). 7) Brändi uuenemisvõime. 8) efektiivsus (eriti võime pakkuda nn superbrändi, mille alla koondub rida allbrände). Igapõhine hea maine margi tuntuse ja margi poolt esile kutsutud heade tunnete summa. Personaalse imago meeldivaks kujundamisel integraalsed, intuitiivselt adutavad mõõded: 1) Energilisus-ekstraversus-avamus. 2) Sõbralikkus-vastutustundlikus-emotsionaalstabiilsus. Keelekasutuse aspektid: 1) Tähenduslik. 2) Semiootiline. 3) Stiliistiline - kasutatud keele laad, päritolu, stiil). 4) Pragmaatiline - kuidas ja millise objektiivse maailma tähtuste ja tegevustega on keelestruktuurid seotud, milline on keelekasutus igapäevaelus. 5) Foneetiline - keel kui teatud hääldust ja kõla kandev meedium, häälduse ja kõla mõjud vastuvõtule. Nimetuse valimise võimalused: 1) Isikunimed. 2) Geograafilised nimed. 3) Väljamõeldud ehk kombineeritud nimed. 4) Initsiaalid, lühendid ja / või numbrid.
lugu. Analüüsi toimetatakse stseenide kaupa, tuues välja peamised sündmused, konfliktid, pöördepunktid.Vaadeldakse milliste vahenditega lugu esitatakse. · Tegelaskeskne ehk psühholoogiline lähenemine: jälgitakse näitlejate kehastatud tegelaskujusid ja nende suhteid. Lavastuse tegelaskonda peaks vaatlema tervikuna. Kesksel kohal on näitlejate mängu vaatlus. · Teatri märgikeele keskne ehk semiootiline lähenemine: etendust analüüsitakse eri märgisüsteemide kaupa, samuti jägitakse nende omavahelist seostatust. See lähenemisviis tähtsustab lavastajat, kes lõppkokkuvõttes vastutab kõigi komponentide ühendamise eest. Omal valikul üks lavastus ja seda analüüsida: Lavastuse analüüs: Jan Uuspõld (osas) ja Andrus Vaarik (lav) ,,Ürgmees" 34. Analüüsige nähtud lavastuse lavamaailma (milline on üldmulje, kuidas
lugu. Analüüsi toimetatakse stseenide kaupa, tuues välja peamised sündmused, konfliktid, pöördepunktid.Vaadeldakse milliste vahenditega lugu esitatakse. · Tegelaskeskne ehk psühholoogiline lähenemine: jälgitakse näitlejate kehastatud tegelaskujusid ja nende suhteid. Lavastuse tegelaskonda peaks vaatlema tervikuna. Kesksel kohal on näitlejate mängu vaatlus. · Teatri märgikeele keskne ehk semiootiline lähenemine: etendust analüüsitakse eri märgisüsteemide kaupa, samuti jägitakse nende omavahelist seostatust. See lähenemisviis tähtsustab lavastajat, kes lõppkokkuvõttes vastutab kõigi komponentide ühendamise eest. Omal valikul üks lavastus ja seda analüüsida: Lavastuse analüüs: Jan Uuspõld (osas) ja Andrus Vaarik (lav) ,,Ürgmees" 34. Analüüsige nähtud lavastuse lavamaailma (milline on üldmulje, kuidas
a) Korrelatsioonianalüüs b) Regressioonianalüüs c) Kontentanalüüs 2. Kvalitatiivne analüüs - Andmeid analüüsitakse vähemrangete mittematemaatiliste meetodite abil. Süüdistatakse tihti subjektiivsuses. Kvalitatiivseid meetodeid: a) Diskursuseanalüüs - Meetod teksti peidetud tähenduse väljaselgitamiseks, n.ö. ridade vahelt lugemiseks. b) Semiootiline analüüs - tekstide, piltide jms. analüüsimine. 5. Järelduste tegemine Kõige lõpuks peab uurija oma tulemustest ka mingid üldisemad järeldused tegema; ütlema milline on tema tulemuste üldisem tähendus teaduse jaoks, milline võiks olla nende rakenduslik väärtus ja mida peaks tulevikus uurima. Sotsioloogia ajalugu - klassikaline sotsioloogia Sotsioloogia ajaloos võib eristada 3 perioodi: 1. Eelajalugu - enne sotsioloogia mõiste tekkimist
postmodernsus ühisnimetaja muutustele inimeste mõtlemises, kultuuris psühhoanalüüs Freudi poolt loodud psühhoteraapia koolkond ja teooria; selle kohaselt enamik inimese käitumisest määratud ära psüühikasiseste jõudude poolt seem tähendusüksus; tähenduse väikseim koostisosa semantiline kolmnurk süsteem, milles on tähistaja, tähistatav ja objekt semiootika teadus märkidest ja märgisüsteemidest semiootiline ruut - ühe või teise semantilise kategooria loogilise artikulatsiooni visuaalne representatsioon simulaakrum süsteem, kus erinevus seostub erinevusega erinevuse enda kaudu Sinn lause ,,mõte" sotsioökoloogia sotsioloogia haru, mille aine on inimese, ühiskondlik-poliitiliste süsteemide ja keskkonna eriomased seosed strukturalism - humanitaarteaduste metodoloogia suund, milles uuritakse mingi objekti struktuuri
poole toimumata. Vene nõukogude kirjandusuurimises algab 1950. aastate lõpus oluline murrang. Paradigmapöörajaks saab strukturalism. Ka Tartu ülikoolist saab 1960. aastate keskpaigast oluline strukturalismikeskus, kus Juri Lotman kirjutab oma raamatuid, peab loenguid ja korraldab konverentse. Ka muus osas jäi strukturalism eesti kirjandusuurimisse toomata. Strukturalistide tekste tõlgiti Nõukogude perioodil ülivähe ja semiootiline terminoloogia jäi süstemaatiliselt eesti keelde ja käibesse üle toomata. Akadeemiline uurimine Tartu ülikoolis rõhutas põhimõtteliselt positivimi ja tekstikeskset luuleanalüüsi. Nii võime öelda, et hüpe strukturalismi jäi eesti kirjandusuurimise jaoks kõrvaliseks asjaks. Temast jäi vaid kilde kirjandusuurimise mällu. Suur murrang algas eesti kirjandusteaduses 1980. aastate lõpus, sellest ajast peale jaguneb eesti kirjandusteadus kaheks
hinnata. • Sõnavara täieneb nt. neologismide e. uudissõnade arvel. • Samal ajal on keeles olemas aktiivsest kasutusest kadumas/kadunud sõnu, arhaisme. • Eri tüüpi sõnaraamatud esitavad teatud liiki sõnade hulga keeles. Sõnavarateadus Leksikoni uurimisele võib läheneda erinevatest vaatenurkadest: semiootilisest, grammatilisest, kognitiivsest, sotsiaalsest, kultuurilisest või strukturaalsest, kusjuures kõik need aspektid on võrdse kaaluga. Sõna kui keelemärk: semiootiline lähenemine Ferdinand de Saussure’ilt (1857–1913)lähtub arusaam keelest kui märgisüsteemist. On väitnud, et • keel on ideid väljendavate märkide süsteem • keelemärk koosneb mõistest (tähistatavast) ja häälikkujust (tähistajast) ja on psüühiliselt ühtne entiteet e. olem • keeles kui märgisüsteemis on seos mõiste ja häälikkuju vahel sageli kokkuleppeline, meelevaldne (arbitraarne) Märgimudelite liigid
Semiootika avastas, et iga tekst peab olema vähemalt kahekordselt kodeeritud, et teda mõista. 1. loomulik keel 2. läbivam või vähem läbiv kodeeritus (nt juriidiline keel), seega me peame oskama eesti keelt + mõistma muid elemente, sõnu millel ei ole tavalises eesti keeles kuigi suurt tähendust või on erinev tähendus. Teovõime juriidilises keeles ei tähenda mitte, et inimene ei ole võimeline tegudeks vaid ei vastuta nende eest. Iga inimkultuuris suhtleja peab seega olema semiootiline polüglott. Mingites valdkondades on teisesed kodeeringud laiemalt levinud nn. köögikeele kodeering, kuid võib raskusi valmistada inimesele, kes ei ole sellega varem kokku puutunud. Kultuurisemiootika on algusest peale tähtsaks pidanud kunstilist teksti, mis täidab erinevaid funktsioone (laul, tants) ja sisaldab elemente ka ajaloost + pakub esteetilist naudingut. Kunstilistes tekstides ei üritada sekundaarset tähendust liiga lihtsaks muuta.
annaabi.ee 
