ÕIGUSE SOTSIOLOOGIA (1)

07.02.2006
Eksmil 3 osa:

• Referaat (10 %) – ruum 322 (kriminaalõiguse õppetool) teemad. Paksult ajakirja nimi, siis artikli autor ja pealkiri. Maht 10-15 lk. Esitamine – tuua ruumi 322 või meili teel silvia [email protected]. Esitada hiljemalt 1. maiks ; soovitavalt 1. aprilliks .
  
• Seminarid (15 %)
  
• Eksamitöö kirjalik (75 %)
  

Eksamile pääsemiseks referaadi esitamine ja seminarides osalemine kohustuslik.
Seminaride teemad õisis koos kirjanduse loeteluga .
Allikad:

• Eduard Raska „Õiguse apoloogia“ 2004
  
• Kaugia „Sotsioloogia ja õiguse sotsioloogia teoreetilisi käsitlusi“
  
• Raska „ Kriminoloogia üldkursus II“ ( uurimismeetodid )
  

3 osa:

• Õiguse sotsioloogia ajalugu
  
• Õiguse sotsioloogia üldteoreetilised küsimused
  
• Õiguse sotsioloogia metodoloogia ehk uurimismeetodid
  

Eksamil kõigist kolmest küsimus.
Seminarile kutsutute nimekiri õisis.
Sotsioloogia on teadus, mis uurib ühiskonda ja inimese käitumist ühiskonnas, mis puudutab inimeste vahelist suhtlemist sotsiaalses keskkonnas.
Õiguse sotsioloogia koosneb kahest osast. Seda distsipliini saame vaadata nii sotsioloogia kui õigusteaduse kontekstis. See on oluline, sest see teadus asub õigusteaduse ja sotsioloogia piirimail. Distsipliin on mõlemal pool olemas.
Miks seda distsipliini tarvis oli? – 19. sajandil hakkas Euroopas levima veendumus , et ühiskonda on võimalik loodusteaduste eeskujul uurida ja kindlasti on olemas teatud meetodid, millega seda ühiskonda uurida. Sotsioloogia tekkeks sai 2 olulist tõukejõudu: teaduslikud juured ja poliitiliste juurte olemasolu (19. sajandi kodanlus oli huvitatud oma positsioonide kindlustamisest). Sotsioloogia kui teadus ei ole poliitilistele ringkondadele südamelähedane olnud, sest sotsioloogia toob välja ühiskonnas esinevaid kitsaskohti – probleeme ja vajakajäämisi, mis ühiskonnas on ja mis võivad takistada institutsioonide arengut. Sotsioloogia tirib päevavalgele ühiskondlikke probleeme – kriitiline sotsioloogia. Kui teised teadused uurivad reeglina positiivseid nähtusi, siis sotsioloogia eesmärk on vastupidine – probleemide uurimine .
Mõistele ühiskond on antud palju erinevaid selgitusi. Näiteks Saksa filosoof - majandusteadlane Karl Marx on öelnud, et ühiskond, see on inimühenduste kogum. Saksa teadlane Max Weber on öelnud, et ühiskond on oma olemuselt erinevate käitumisnormide kogum. Ühine joon on see, et ühiskonda on alati võimalik teaduslikult uurida.
Sotsioloogiat eristab teistest teadustest :

• Püstitatakse hüpoteese erinevate teaduslike konstruktsioonide kohta ja hiljem hakatakse mõtlema, mis viisil seda probleemi uurida (kas nähtus tegelikult ka ühiskonnas eksisteerib).
  
• Püütakse üksikisikuid uurides teha teaduslikke üldistusi üksikute gruppide probleemide osas – sotsioloogiat ei huvita niivõrd üksikisikud, vaid sotsiaalsed grupid ja milline on nähtuste suund ühiskonnas.
  
• Kui teistes teadustes on uurija ühel pool kui subjekt , kes uurib mingit objekti, mis tavaliselt on kas elutu ese või loom (mitte subjekti rollis), siis sotsioloogia puhul seisavad vastastikku 2 subjekti – inimeste vaheline suhe. 2 poolt mõjutavad teineteist vastastikku. Olustikulise vaatluse puhul vaadeldakse inimesi (näiteks kui vaatame poes, mis keegi ostis), teadusliku vaatluse puhul vaadeldakse kedagi mingil kindlal eesmärgil – on püstitatud hüpotees. Osalusvaatluse puhul tekib inimestega tihe kontakt (näiteks sotsioloog sulandub mingisse inimgruppi ja teised ei tea, et nende käitumist analüüsitakse).
  

Õiguse sotsioloogia kui sotsioloogia osa – kui sotsioloogia kui teadus võtab oma uurimisobjektiks õiguse, siis tähendab see, et õigus on ühiskondlik nähtus ja sotsioloogia tunnetabki teda sellisena ja kasutab selle uurimiseks enda uurimismeetodeid. Ülesandeks välja selgitada õiguse roll ühiskonnas, vaadelda õigust erinevate instituutide hulgas ja inimese käitumisele otsitakse ja ka leitakse sotsiaalseid mõjureid. Keskendutakse sellele, et inimeste normivastane käitumine tuleneb ühiskonnast enesest – hälbekäitumise juured peituvad ühiskonnas.
Otsib
Õiguse sotsioloogia kui õigusteaduse osa – erinevad õigusharud on hakanud järjest enam huvi tundma selle vastu, mis konkreetselt tingib erinevate käitumisnormide väljatöötamise vajaduse, milline on suhe õigusnormide ja õigusväliste normide vahel. Õigusharud tegelevad sotsioloogiliste uuringutega – püütakse õigusharu erinevaid sotsioloogilisi meetodeid kasutades uurida.
Paralleelid õiguse sotsioloogia ja õigusteaduse erinevate distsipliinide vahel:

• Õigusdogmaatika ja õiguse sotsioloogia – uurivad sama objekti milleks on õigus, kuid seda uurimisobjekti uurib õigusdogmaatika seestpoolt ja õiguse sotsioloogia väljastpoolt.
  
• õigusdogmaatika tegeleb õiguse printsiipide väljaselgitamise ja normi uurimisega ka struktuuri ja keelekasutuse poole pealt, õiguse tõlgendamisest aru saamine. Reeglina ei huvita õigusdogmaatikat küsimus sellest, miks konkreetne õigusnorm on vastu võetud.
  
• õiguse sotsioloogiat huvitab, miks mingi norm on kunagi vastu võetud – milline oli normi vastuvõtmise sotsiaalne taust.
  
• Õiguse ajalugu ja õiguse sotsioloogia
  
• õiguse ajalugu uurib õiguse ajaloolist arengut. Ta on oma olemuses ainulaadne, konkreetne.
  
• õiguse sotsioloogia keskendub mitte kronoloogilise järjepidevusele, vaid erinevate seaduspärasuste väljaselgitamisele. Ühiskonna areng toimub konkreetsete seaduste ja reeglite järgi. Oluline on seaduspärauste tunnetamine .
  

• Võrdlev õigusteadus ja õiguse sotsioloogia
  
• võrdlev õigusteadus viib õiguse sotsioloogia rahvusvahelisele dimensioonile, kus mingi nähtuse uurimine väljub ühe konkreetse ühiskonna raamidest ja toimub nähtuste kõrvutamine erinevate õigussüsteemide vaheliselt.
  

Suunad õiguses:

• Õiguse ideaalne tasand – keskendutakse õiglusele. Sellega tegeleb õiguse filosoofia.
  
• Keskendutakse õigusnormile. Sellega tegeleb õigusdogmaatika.
  
• surnud õigus – õigusnormid, mis ei ole tühistamist leidnud, kuid mis on vananenud igas mõttes
  
• elav õigus – toimib, on kirja pandud, on jõustunud
  

• õiguse sotsioloogiline uurimine – õiguse faktilisuse uurimine. Vaatleb õigust sellisena, nagu ta oma sotsiaalses kontekstis on.
  
• grupielu
  
• õiguspraktika – teoreetiline ja empiiriline pool on omavahel lahutamatult seotud ja õiguse sotsioloogia näol pole tegu puht- teoreetilise ega puht-empiirilise teadusega .
  

Õiguse sotsioloogia on välja kasvanud üldisest sotsioloogiast. Selle haru eesmärgiks on uuride õigust ühiskonnas, leida seoseid õiguse ja ühiskonna vahel, suhte otsimine ja väljatoomine üksikisiku, grupi, ühiskonna, riigi vahel õiguslike momentidega seotult. See õigus, mis on elav riigi arvates, ei pruugi olla elav teiste subjektide arvates. See ongi õiguse sotsioloogia peamiseks uurimisvaldkonnaks. Tuuakse välja sotsiaalsed tegurid, mis mõjutavad õiguse arengut. Selleks keskendutakse erinevatele teooriatele et saada aimu , mida on erinevatel aegadel väljapaistvad teadlased õigeks pidanud.
Õiguse sotsioloogiast saab rääkida 2 tähenduses:

• geneetiline õiguse sotsioloogia – uurib õiguse teket ühiskonnas – miks on õigus ühiskonnas tekkinud, mida me õiguseks nimetame jne.
  
• operatsionaalne õiguse sotsioloogia – uurimisobjektiks on vaadelda õiguse toimet kaugemas perspektiivis
  

Õiguse sotsioloogia klassikud:

• 19. sajandil tegutsenud Prantsuse filosoof Auguste Comte ( 1798 -1857). Sotsiaalset keskkonda ehk ühiskonda on tarvis teaduslikult uurida. Algelt oli seisukohal, et see teadus, mis peab ühiskonna uurimise enda peale võtma, peaks nimetama sotsiaalseks füüsikaks, sest loodusteaduslike meetodite abil saab ühiskonda uurida. Hiljem võttis kasutusele mõiste „sotsioloogia“, mille uurimisobjekt oli tema arvates teistsugune nagu tänapäeval mõistetakse – sotsioloogia ülesandeks on uurida inimintellekti ja moraali determineeritust sotsiaalsest keskkonnast. Ei keskendunud inimkäitumise uurimisele vaid sellele, mida annab ühiskond inimmõistusele ja moraalile. Tema käsitluse juures tuleb rõhutada 2 peamist radikaalselt erinevat suunda:
  
• positiivne teaduse käsitlus – leidis, et tema poolt pakutav teaduslik lähenemine on positiivne, sest tema on reaalne (vastandina viirastuslikule). Leidis ka et sotsioloogia, mida tema uurib, on tõepärane (vastandina kahtlasele). Leidis, et see meetod on kasulik (vastandina kasutule). Leidis, et see on loov mitte purustav . Leidis, et see ei ole negatiivne. Mistahes teadus oma olemuselt on positiivne, kui ta tugineb empiirikale. Kõik teadused, mis tuginevad empiirikale, on teaduslikud teadmised. Need teadmised, mis ei ole empiirilised , ei ole ka teaduslikud. Teaduslik = empiiriline. Selleks et empiirikat läbi viia, peab olemas olema teooria, mis näitab, mida ja mis moodi on tarvis uurida. Igal üksikul juhul, kui hakkame empiirikat läbi viima, tuleb uurimisprogramm koostada ja hüpotees püstitada. Kui hakkame empiirilisi andmeid analüüsima, siis pole olemas üldkehtivaid etalone, vaid ka need tuleb iga kord endal luua. Teooria ja empiirika vahel on lahutamatu vastastikune seos. Olulisem on seos suunaga teoorialt empiirikale. Comte leidis, et tuleks rääkida kontseptsiooni lahtiharutamisel kahest olulisets nähtuseks: sotsiaalsest staatikast ja sotsiaalsest dünaamikast. Esimene uurib ühiskonna funktsioneerimise mehhanisme, mis panevad ühiskonna liikuma – perekond ( patriarhaalne ; naise roll on traditsioonide kandmine, perekonna järjepidevuse kindlustamine ja mehe emotsionaalne mõjutamine), riik ( institutsioon , kus erinevad grupid eksisteerivad rahulikult koos; harmooniline riigi mudel), religioon (Comte ise arvas , et religioosseid seisukohti ellimineerida, eitas religiooni ja pidas end ateistiks, kuid samas leidis, et on olemas selline nähtus, mis elu edasi viib ja kus 2 esimest tegurit võiksid edasi areneda; „suur olevus “ = ühiskond, inimkond tervikuna . Tõstis inimese jumala staatusesse). Sotsiaalse dünaamika eesmärgiks on uurida ühiskonna arengute seaduspärasust, mis viitab asjaolule, et Comte tunnistas , et ühiskond areneb teatud seaduspärasuste järgi = staadiumi teooria. 3 erinevat ühiskonna arengustaadium ehk triaad . Esimene on teoloogiline ehk usuteaduslik, mis omakorda jaguneb kolmeks alaliigiks – fetišism (asjade kummardamine ), monoteism (ühe jumala kummardamine) ja polüteism (mitme jumala kummardamine). Sellel staadiumil on ühiskonna valitsejateks preestrid , usujuhud Teine staadium on metafüüsiline, mis jaguneb omakorda kolmeks – reformatsioon, valgustus , revolutsioon . Ühiskonna valitsejateks juristid , seaduseandjad. Kolmas staadium on positiivne staadium, mida valitseb teadus ja tööstuse areng, teadlaste valitsemine. 2 esimest ajaloolise arengu käigus vahelduvad, kolmas püsib kogu aeg. Comte seotus Hegeli sotsiaalsete nähtuste arengut iseloomustava triaadiga – esmalt on olemas tees või väide (näiteks õigus täna); seejärel antitees kui vastuväide; süntees, mis kujutab endast uuenenud teesi ehk teesi uus kvaliteet. Süntees = tees & antitees. Kõik nähtused arenevad edasi, muutes oma kvaliteeti, mida enam areneb ühiskond.
  
• positiivne ühiskonnakäsitlus
  

Comte oli tihedates sidemetes proletariaadiga ja kahtlustati, et ta oli töölisklassi hääletoruks ja tööliste kaitseks. Comte pakkus välja hoopis idee, et igas ühiskonnas on ebavõrdsus paratamatu, aga vaatamata sellele, et see ebavõrdsus põhjustab allutatud klassile teatud kannatusi, kitsendusi, leidis Comte, et ei ole mõttet klassivahedega võidelda, vaid rõhutud klass peaks mõistma, et ühiskonnas on alati kaks võimu: ajutine võim ja nö alaline võim ehk vaimne võim. Ajutine võim on reaalne selles maailmas, kus antud hetkel elatakse, kuid allutatud klassile peab alati olema lohutuseks see, et see reaalne võim on ajutise iseloomuga , mis tähendab, et rõhutud klassidel tasub alati loota sellele, et võib-olla nende seisund paraneb seises ilmas, maailmas. Niisugune mõtte arengus lõhnab Piibli järgi ja viitab sellele, et päris ateistlikud Comte seisukohad ei olnud, ei positiivse teaduse ega ühiskonna osas.
Milline suhe oli Comte’l õigusega? Ta suhtus õigusesse kaheselt. Juba tol ajal eristati subjektiivset õigust (eraõigus) ja objektiivset õigust (avalikõigus). Comte suhtus subjektiivsesse õigusesse ääretult negatiivselt ja mõttetu on sellest rääkida, sest subjektiivne õigus seondub üksikisikutega ja kui küsida selle järgi, et mis õigused üksikisikul üldse on, siis sellele on üks vastus: inimesel on vaid üks õigus, õigus täita oma kohust, mis temalt ootab ühiskond, riik, teised õigussubjektid, ühiskonnaliikmed. Objektiivne õigus rõhub indiviidi ja riigi vahelistele suhetele – sellesse suhtus ta positiivselt, ta leidis, et loomulikult on õigusel täita oluline roll ja tuleb kuidagi reguleerida üksiisikute ja institutsioonide vahelisi suhteid.
Comte’i seisukoht kokkuvõtvalt:
Seadused peavad sündima kogemustest, mitte a priori ehk tunnetusväliselt. Õigusest rääkides eeldistab Comte lähtuda just ühiskonnast, mitte indiviidist, kõik on determineeritud ühiskonna poolt. Samal ajal kui Comte oma mõtted rahvani tõi, 19. sajandil hakkas arenema veel erinevaid sotsioloogilisi suundi.
Comte suhtus õigusesse kaheselt. Eristati subjektiivset õigust (eraõigus tänapäevases mõttes) ja objektiivset õigust (praegune avalik õigus). Suhtus subjektiivsesse õigusesse negatiivselt, sest see seondub üksikisikutega ja kui küsida selle järgi, mis õigused üksikisikutel üldse on, siis neil on ainult õigus täita oma kohust, mis temalt ootab ühiskond, riik jne. Objektiivne õigus rõhub indiviidi ja riigi vahelistele suhetele ja sellesse suhtus Comte positiivselt ja leidis, et õigusel on täita oluline roll ja tuleb reguleerida üksikisikute ja institutsioonide vahelisi suhteid. Comte seisukoht õiguse mõttes:

Seadused peavad sündima kogemustest mitte aga tunnetusväliselt.

Õigusest rääkides eelistas Comte lähtuda ühiskonnast mitte aga niivõrd indiviidist.
19. sajandil hakkas arenema veel erinevaid sotsioloogilisi suundi.
Sotsiaaldarvinism – seondub loodusteadustega. Keskendutakse Darwini seisukohtadele. Selle suuna keskseks uurimisobjektiks on seosed elusa ja eluta looduse vahel ja paralleelide otsimine ühiskonna ja bioloogilise organismi vahel. Tuntud esindaja on Inglise sotsioloog Herbert Spencer (1820-1903) – sotsiaaldarvinism rajanes Darwini teosele „Evolutsiooniteeoria“; Inglise majandusteadlase Malthus´i teosele „Liikidevaheline võitlus ehk olelusvõitlus“ ja Benthami maailmavaatelisele seisukohale utilitarismile (kõikides käsitlustes keskendutakse kasulikkuse printsiibile).
Spenceri ühsikonnakäsitlus – Comte arvas, et ühsikonna liikumapanemiseks on vaja jõude, mis on ühiskonnas olema. Spenceri arvates ühiskonnad liiguvad madalamatelt astmetelt kõrgemale ja keerukamatele vormidele . Liikumapanevaks jõuks on kontsentratsioon ja differentseerumine. Maailma ajalugu ja ühiskondade areng algab alati kontsentratsioonist – nii maakera kui kõik teised planeedid on tekkinud kontsentratsiooni tagajärjel. Kõik planeedid on tekkinud udust ja esimesest udu koondumisest. Planeetide moodustamise järgselt jõudis tsivilisatsiooni areng diferentseerumise juurde, mil tekkisid erinevad rahvad ja rahvused laialipaisatud leekide koondumisest. Iga kord, kui ühiskonna areng jõuab uude arenguetappi, hakkavad kaks taset vahelduma. Miks ühiskond arenema hakkab, sellele ei osanud Spencer ise vastata. Kontsentratsioon seondub ühetüübilisusega ja see kutsubki esile arengu. teised teoreetikud on oma seisukohti selles osas välja pakkunud.
Sotsiaaldarvinism on üks inimvaenulikem sotsiaalteaduslik vool, kus ühiskonna arengut ja inimeste elu ühiskonnas võrreldakse bioloogilises maailmas toimuvaga ja leitakse, et nii nagu loomariigis toimub olelusvõitlus, siis see sama toimub ka ühiskonnas, aga mitte loomorganismide vahel vaid inimeste vahel. Iga üksikisik võib ühiskonnas tegutseda vabalt, ainult et tasuks jälgida seda et ei mindaks vastuollu teiste indiviidide samalaadsete vabadustega. On mõttetu rääkida nähtustest nagu haigekassad, sotsiaalabi ja riigipoolsed toetused. See on ebaõiglane toetada vaesemaid ja kehvemaid teiste arvel. Õigus peaks ühiskonnas täitma nn öövahi rolli – ta sekkub siis, kui midagi on juba juhtunud. Ei peaks valvama pidevalt. Seatakse küsimärgi alla sotsiaalse kontrolli ülesanded. See iseloomustab ka õiglusest arusaamist – kui mõned inimesed ei saa ise ühiskonnas hakkama, siis nad hukkuvad. Võeti aluseks põhimõte, et kui saab ühiskonda bioloogilise organismiga võrrelda, siis ühiskond ise peab ka olema organism ja enamgi veel. Ta peaks omama mitmeid sarnaseid tunnuseid bioloogiliste organismidega. Ta leidis, et bioloogilise organismi ja ühsikonna vahel ei olegi erilisi erinevusi. Sarnased jooned:

• Mõlemal puhul on tegemist pideva kasvamisega
  
• Kasvamine viib struktuuri täiustumisele – kõik muutuvad, vananevad
  
• Struktuuri täiustumine viib funktsioonide differentseerumisele
  
• See omakorda viib organite omavaheliste suhete tihenemisele
  
• Mõlemal juhul terviku hävimise korral teatud osad elavad ikka edasi iseseisvalt
  
• Kõik eelöeldu viitab sellel, et ühiskond on organism ja organism on ühiskond.
  

Kartes seda, et teda hakatakse süüdistama, et ta pole võimeline adekvaatselt objekte omavahel võrdlema, mõtles ta välja, et on ka erinevusi:

• Bioloogilises organismis on seoste liik jäik – üksikute organite käitumisvabadus on välistatud. Ühiskonnas on kõigil liikmetel võimalik valida erinevate käitumisvariantide puhul. Seetõttu ühiskondlikus organismis seos ei ole jäik.
  
• Bioloogilises organismis on mõtlemise ja tundmise funktsioonid pandud teatud organile – aju. Ühiskondlikus organismis on need funktsioonid jagatud erinevate organite vahel – institutsioonid .
  

Sotsiaaldarvinism esineb ühiskonnas reaalselt, aga viimasel ajal on Eestis seda vähemaks jäänud – otsitakse võimalusi ka selliste inimeste aitamiseks, kes on hätta jäänud.
Inimökoloogia eelkäija Charles Louis de Montesquieu (1689- 1755 ). Oli 1 teoreetik , kes leidis, et õigus on millestki tingitud. See, millest õigus tingitud on, ongi ühiskond (esialgne arvamus). Edasistes käsitlustes ütles, et õigus on tingitud veel sellistest nähtustest nagu kliima, inimeste elulaad , kas on tööstuslik või põllumajanduslik riik, rahvastikuränne, iive, linnastumine. Inimökoloogia seondub eelpoolnimetatud faktoritega. Üks tuntumaid teosed on „Seaduste vaim“(1748), mida ta kirjutas 20 aastat – mis on seadus ja kuidas ta peaks sündima ja kuidas peaks üks õige seadus välja nägema. Pakkus kõigepealt välja vastuse küsimusele, mis seadus on – seadused on vajalikud seosed erinevate nähtuste vahel ja need seosed tulenevad asja olemusest enesest; ühiskond ise determineerib konkreetse seaduse, mõjutab selle teket. Oli veendunud, et kõigil eluta ja elusatel olenditel ja nähtustel on omad seadused. Lisaks sellele on olemas ka algmõistus, millel on ka omad seadused. Kui püüda kirjeldada seaduste toimimist ühiskonnas, siis kõigepealt on olemas algmõistus, mis viitab jumalale või millelegi püsivale, mis objektiivselt kellestki sõltumata eksisteerib. Sellesse toimimise ahelasse kuuluvad kõikvõimalikud elusad tegelased, kes on mingil määral seotud mõistusega ja ka seaduste loomisega . Oma seadused on ka eluta asjadel . Seadused on seega suhted algmõistuse ja kõikvõimalike mõistusega olendite vahel, mõistusega olendite ja eluta objektide vahel, elusate objektide omavahel. See viitab ka maailma harmooniale, kus kõik on seotud. Kui arvestada, et me kõik oleme ühe seaduse mõjuruumis, siis võiks kõik vastastikku toimida. Kes on seadusandjad? – inimesed kui kõige mõistuspärasemad olendid käituvad ühelt poolt nende seaduste alusel, mida nad on ise loonud, kuid inimesed käituvad ühiskonnas ka nende seaduste järgi, mida nad ise ei ole loonud. Teatud seadused tulenevad algmõistusest ja on ürgseadused. Huvitav on see, kuidas on võimalik et inimene annab ise seadusi välja ja samal ajal ka rikub neid. Tegelikult on ka sellele loogiline vastus – ühest küljest võiks inimese loomust pidada riukalikuks (tahab seadusest mööda hiilida), kuid pidev uue otsind on ka innovaatiline tegevus, mis saabki aluseks nii õiguse kui ka ühiskonna arengule tervikuna. Ta ei mõista eriti hukka seaduste pidevat rikkumist. Erinevaid sotsiaalseid protsesse ühiskonnas saab reguleerida vaid seaduste kaasabil. Näiteks neis piirkondades, kus on madal iive, saab seda tõsta seaduste abil võimaluste loomisega. Kõrge iibega riikides tuleks seaduse kaasabail otsida võimalusi, kuidas iivet pärssida. Olulised erinevused on rahvaste vahel, kes elavad külmemates piirkondades võrreldes nendega kes elavad soojemas. Külmemas paigas on inimene tegutseja, võtab vastu kiireid otsuseid, soojades piirkondades inimene on loid , laisk, kaldub armastusele. Miks ta pani oma raamatule pealkirjaks „Seaduste vaim“ – iga seadus, mis kuskil vastu võetakse, võetakse vastu konkreetse adressaadi jaoks. Õigus peab olema loodud konkreetse ühiskonna jaoks. Pole mõtet tuua võõrast õigust sisse ja arvata, et see hakkab kohe toimima . Tuleb arvestada rahva vaimu. Seadusandja peaks sotsiaalseid vajadusi arvestada ka siis, kui see tema enda põhimõtetega pole eriti kooskõlas. Rahva vaimu arvestamine on oluline ka õigussubjektide seisukohalt vaadates. Inimene täidab seadusi siis, kui ta tunneb, et need on tema enda mõtted.
Võrdsuse ja ebavõrdsuse vaim eksisteerivad samuti ühiskonnas. Need on seotud riigivormidega. Võrdsuse vaim seondub demokraatiaga, ebavõrdsuse vaim juhib reeglina türanniat, monarhiat . Võrdsuse vaimu ei tohi ülemäära olla – kui seda hakatakse ebaproportsionaalselt üleval hoidma, siis see võib viia demokraatia hävimisele.
19.sajandil tekkis ka konfliktiteooria, mille üks tuntumaid esindajaid on Karl Marx (1818-1883) – Saksa majandusteadlane, filosoof ja sotsioloog, kes tegi majandusteaduslikke uuringuid Saksa ühiskonnas ja empiirilise materjali alusel julges välja pakkuda oma seisukohad, mis paneb ühiskonna arenema ja mis selle võimalikuks teevad. Mistahes ühiskond areneb alati dialektiliselt – madalamatelt vormidelt kõrgematele. Ühiskonnad arenevad spiraali kujuliselt, saab eristada sotsiaalmajanduslikke formatsioone, mis on etapid, mis on maailma ühiskondade arenguloos olnud:

• Ürgkogukondlik
  
• Orjanduslik
  
• Feodaalne
  
• Kapitalistlik
  
• Kommunistlik – ideaal. Selle eelastmeks oli sotsialistlik ühiskond.
  

Tegelikkuses maailma arengu ajalugu on läbinud neli formatsiooni ja viienda kommunismi eelaste sotsialism . Liikumine ühelt formatsioonilt teisele ei toimu juhuslikult vaid on olemas kindlad seaduspärasused, mille järgi ühiskond areneb. On olemas seadused, mille järgi ühiskond areneb:

• Vastandite ühtsuse ja võitluse seadus
  
• Kvantitatiivsete muutuste kvalitatiivseteks muutusteks ja vastupidi ülemineku seadus
  
• Eituse eitamise seadud
  

Kõigis nähtustes alates kõikvõimalikest elututest objektidest peituvad sisemised vastuolud, mis viivad nähtuse pidevale muutumisele, teisenemisele ja arenemisele.
Hegeli triaad (tees, antitees, süntees) - mingid väikesed muutused viivad nähtuse kvaliteedi täielikule uuenemisele. Ühiskonna areng – iga järgnev formatsioon on eelmisest parem. Ükskõik millise formatsiooniga on tegemist, arvas Marx, et on üks oluline institutsioon, mis on kogu ühiskonna ja kõigi nähtuste aluseks – ühiskonna baas (=majandus). Kõik teised nähtused omavad ka baasi suhtes tähtsust – kõik muud nähtused kuuluvad pealisehitusse. Õigust ei tasu üle tähtsustada, sest see on tavaline pealisehituse nähtus. Õiguse olemust mõjutab ka majandus. See on nii oluline, kuna mistahes ühiskonna heaolu näitab see, kuidas inimesed riides käivad ja kas nad on söönud või ei. Kui neil on probleemid, siis on mõttetu rääkida mingitest kõrgematest ideedest. Mitte igas ühiskonnas ei ole asjad söömise ja riietumisega korras, mis viitab sellele, et on olemas erineva elatustasemega inimesi ja need on klassiühiskonnas. Iga ühiskond jaguneb kaheks põhiliseks klassiks – ekspluateerija ja ekspluateeritavad. Ainult 2 formatsiooni on klassivabad – ürgkogukondlikus ja kommunistlikus formatsioonis. Marxi arvates oleks selle poole mõistlik püüelda.
Miks hakkab ühiskond arenema ühelt formatsioonilt teisele? – tootlikud jõud jagunevad inimfaktoriks ja asjaliseks elemendiks (omakorda jaguneb tootmisvahenditeks ja töö objektiks ). Tootmissuhted – inimeste vahelised suhted, mis tekivad tootmise käigus. Kogu protsessis on oluline, kellele kuuluvad tootmisvahendid – eraomand või üldrahvalik omand. Pinged ühiskonnas tekivad tootlike jõudude ja tootmissuhete vahel ja see viib sotsiaalse revolutsiooni tekkimisele. Sotsiaalse revolutsiooni eeltingimus – tekib revolutsiooniline situatsioon, mille olemuseks on see, et valitsevad klassid ei saa enam endist viisi valitseda ega elada; allutatud klassid ei taha endist viisi elada. Puhkeb konflikt ekspluateerijate ja ekspluateeritavate vahel. Tegelikult kujuneb see konflikt alati relvastatud konfliktiks. Seetõttu nimetas ta revolutsioonilise situatsiooni tekkejõuks lepitamatu vastuolu (antagonismi) tekkimist tootjate ja tootmisvahendite omanike vahel. Relvastatud ülestõus viib aga tootmisviiside muutumisele. Tootmisviis = tootlikud jõud ja tootmissuhted. Tootmisviiside mõiste langeb kokku sotsiaalmajanduslike formatsioonide mõistega. Nii palju kui oli formatsioone, on ka tootmisviise. Igat tootmisviisi iseloomustavad eriilmelised tootlikud jõud ja tootmissuhted.
21.02.06
Marx oli materialist . Filosoofilised maailmavaated jagunevad kaheks:

• Idealistid – materiaalsed esemed on inimmõtlemise produktid
  
• Materialistid – maailm on kindlalt tunnetavat ja kõik materiaalsed esemed, objektid on olemas ja eksisteerivad sõltumatult inimese teadvusest. Inimene tunnetab seda, mis on reaalselt olemas.
  

Vahe on maailma tunnetamise probleemides.
Teatud juhtudel tekib sotsiaalne revolutsioon , mille algpõhjuseks on konflikt. Marx väitis et ühelt formatsioonilt pole võimalik ilma klassidevahelise võitluseta teisele üle minna. Relvastatud võitluse teel toimus reaalselt kapitalismi vahetumine sotsialismiga. Küsitav on see, kas eespool väljatoodud sotsiaal-majanduslikke formatsioone vahetati relvastatud revolutsiooni teel. Kuulsaim teos „Kapital“ – majandust kirjeldav teos; millist rolli majandus endast kujutab. Ka 1848. aastal ilmunud teos „Kommunistliku partei manifest“ – koostöös F. Engelsiga; toodi välja sotsialistliku revolutsiooni põhitõed; mis on ühiskonna arengu juures olulisim – eraomandus tuleks kaotada, muuta see üldrahvalikuks omandiks; võim peaks olema ühiskonna enamuse käes; plaanimajandus tuleb kehtestada vaba turu asemel. Ühiskonna areng pidi jõudma selleni , et kaotatakse raha; kaupu jaotatakse ühiskonna liikmete vahel vastavalt igaühe vajadustele ilma rahata. Selleks oli vaja, et igaüks töötaks ja looks produkte ning hiljem seda jagatakse. Ka õigus pidi ära kaduma. Sotsiaalmajanduslik hüpe kapitalismilt sotsialismile toimus 1917. aastal – sotsialistliku õigusperekonna teke. Engelsi idee – kui sotsialistlikku revolutsiooni läbi viia, siis tuleks seda teha mitmel maal korraga. Teised riigid muidu nulliks selle revolutsioonilisele teele läinud riigi ära. Need riigid peaks olema suhteliselt hästi arenenud. Lenin – oleks vbl õigem revolutsioon läbi viia mõnes tugevalt ja hästi arenenud riigis, mis oleks üksik riik. Tol ajal olid Euroopa riigid väga ebavõrdses seisus. Selleks riigiks pidi Lenini arvates olema Saksamaa, kust Lenin sai ka materiaalseid vahendeid. Lõpp-kokkuvõttes 1917. aasta revolutsioon ei realiseerunud Lenini idee järgi. Üks Vene tolleaegsest poliitikast tuntud nimi Trotski pakkus välja nn. permanentse revolutsiooni idee, mis tähendas seda, et revolutsioon peaks toimuma ühes tugevalt arenenud riigis ja siis kui revolutsioon on seal võitnud, tuleb see eksportida ka teistesse vähemarenenud riikidesse ja nõnda viia läbi maailmarevolutsioon eesmärgiga kapitalistlik ühiskond hävitada. Tegelikult revolutsioon leidis aset Venemaal, kus poliitilised tingimused olid selleks kohaseimad. Majanduslikud tingimused mitte, sest majanduslikult oli Venemaa väga madalal tasemel. Lenin – sotsialistlikul revolutsioonil on nõrgim lüli, kus pööre läbi viiakse. Venemaa kui nõrgalt arenenud lüli võiks selle funktsiooni täita. Kui Venemaal on revolutsioon läbi viidud , siis ka teised Euroopa riigid võiks sellest kõrgemalt arenenud vormist huvitatud olla. Venemaa üllatuseks ei puhkenud teistes riikides revolutsiooni. Selles mõttes osutus Venemaa üksikuna nõrgaks sotsialistlikuks riigiks, mis oli kapitalistlike riikide poolt ümbritsetud. Sotsialism hõlmas lõpuks nii mõnedki tugevad Euroopa kui ka Aasia riigid ( Hiinaga eesotsas). Marxi teened:

• Ühiskonna areng toimub seaduspäraselt, dialektiliselt. Teaduslik suund, millega ta tegeles kannab nimetust dialektiline materialism – viitab pidevale arengule ühelt etapilt teisele.
  
• Ühiskonna arengu seisukohalt oli enne Marxi väljapakutud ideid ka materialistid ühiskonna käsitluse mõttes idealistid.
  
• Marxi teooria kujutab endast ajaloolist sotsioloogiat, mis pidevalt sunnib tema mõtteid uuesti tõlgendama. Tema teooriat pole saadud praktikas proovida. Seetõttu ei teata, kas see on puht-teoreetiline teooria või ka praktikas rakendatav .
  

Allutatud klassid peaks oma õiguste eest võitlema. Ükski inimene ei peaks olema orjameelne ega leppima selle olukorraga, kus ta on ja mis talle ei meeldi. Töölisklassil pole midagi kaotada peale ahelate; võita aga on terve maailm – kommunistliku partei manifest. Õiguse seisukohalt on oluline, et õigus on klassidega seonduv nähtus; pole olemas objektiivselt õiglast õigust, sest õigus teenib valitseva klassi huve (õigus on relv valitseva klassi käes et allutada endale madalaid klasse ). Lõpp-kokkuvõttes nähti õiguse väljasuremist; sellega pole võimalik ohjata kõikvõimalikke olukordi ühiskonnas. Õiguse olemasolus viitab sellele, et ühtede ekspluateerimine teiste poolt pole lõppenud.
Emile Durkheim (1858-1917)
Üks õiguse sotsioloogia põhilistest klassikutest. Prantslane . Ühiskonna areng – ühiskond areneb madalamatelt kõrgematele vormidele; ühiskond muutub üha organiseeritumaks, mitmepalgelisemaks, jaguneb erinevateks osadeks, segmentideks (institutsioonid). Osad kujutavad endast suhteliselt iseseisvaid ja terviklikke moodustisi, millel on kindel struktuur, juhtimisaparaat, funktsioonid ja neist segmentidest lõpp-kokkuvõttes ühiskond moodustubki. Need osad asetsevad ühiskonnas korrapäraselt üksteise kõrval nagu lahtilõigatud torditükid, olles omaette üksused ja samas teatud tervikut moodustades. See, millisel tasemel üks või teine institutsioon on, seda tugevam on ühiskond ise ka. Mis paneb ühiskonna liikuma? – tööjaotus ja selle olemasolu. Sellega kaasneb ühiskonnaliikmete ühtekuuluvustunne ehk solidaarsus . Mida enam on tööjaotus arenenud, seda kiiremini jõuab ühiskond ühelt arenguetapilt teisele. 2 liiki tööjaotust ja solidaarsust:

• Mehhaaniline – madal tööjaotuse tase (kui seda üldse ongi); üheülbaline nähtus, kus mistahes produkti valmistab üks isik ainuisikuliselt või näiteks 1 konkreetne perekond. Senikaua kui 1 tootja suudab rahuldada antud piirkonna vajaduse, nii kaua ta ka selle ettevõtmisega ka tegeleb ja puudub vajadus tema ettevõtmise laiendamiseks. Kui aga antud esemete järgi vajadus suureneb, tuleb tootmist laiendada, kaasata tootmisprotsessi üha uusi tegelasi. Sellisel viisil kujuneb orgaaniline tööjaotus. Omane homogeensetele (ühetüübilistele) ühiskondadele.
  
• Orgaaniline – näiteks konveieri töö tehases, kus ühe konkreetse eseme valmistamisega tegeleb hulk inimesi, kus igaühel on selles protsessis täita 1 kindel funktsioon. Lõpp-tulemusena valmib mingi produkt (kingavabrik). Sellise protseduuri teel muutuvad ühiskonnad heterogeensetemaks (mitmepalgelisemaks). Üha enam valiku- ja realiseerimisvõimalusi.
  

19. sajandi alguse ühiskonnateadusi iseloomustas tendents , kus ühiskonna arengu aluseks võeti loodusteadused ja nende uurimistulemused. Ka Durkheim tõi omas kontekstis välja Darwini mõttekäigud. Võttis aluseks Darwini omaduse lahknemise seadused aluseks – konkurents kahe isendi vahel on seda tugevam, mida sarnasemad nad üksteisega on. Mida enam on ühte tööd tegevaid inimesi, seda tugevam on konkurents nende vahel. Kui ühel tammel võib leida 200 putukaliiki (tamm kui ühiskond), kes elavad sõbralikult koos – ühed elavad puu viljadest, teised lehtedest, kolmandad juurtest, siis on nad võimelised elama rahumeelselt. Kui nad aga toituksid kõik ainult lehtedest, siis tuleks toidust puudus ja nad peaks hakkama üksteist hävitama. Inimesed alluvad ühiskonnas erinevatele seadustele – ühes linnas on palju erinevaid elukutseid ja ühiskonnad peaks püüdlema selle poole, et olla võimalikult heterogeensed - pakkuda erinevaid tegevusvaldkondi. Tuleks luua töökohti juurde. Orgaaniline tööjaotus loob võimalused rahulikuks kooseksistentsiks. Miinus on see, et kui mehaanilise tööjaotuse puhul tunnevad loojad end produkti täieõiguslike loojatena, siis orgaanilise tööjaotusega seda võimalust esineb harva – produkt on kollektiivse töö looming; igaühel on panus, aga see pole ainult tema produkt. Millega peaks sotsioloogia tegelema, mida peaks uurima – see objekt on tema arvates erinevate käitumistüüpide ja mõtlemisetalonide uurimine. Nii üks kui teine on tegelikult ühiskonna poolt inimestele peale surutud – tulenevad ühiskonnast enesest. Inimene sünnib mingisse ühiskonda, kus miski on enne teda ees ja ning jääb püsima ka pärast teda (näiteks usk). Seega on ühiskonnas olemas terve rida nähtusi, mis eksisteerivad seal objektiivselt (sõltumatult) mistahes indiviidide tahtest. Inimesel jääb üle neid käitumistendentse kas aktsepteerida või mitte. Kellelgi , kes parasjagu eksisteerib, ei jää midagi muud üle, kui ühiskonnas olemasolevad asjad kasvatuse teel omaks võtta. On olemas justkui 2 sorti õigust – see, mis on ühiskonnas olemas ja välja kujunenud ja see, mida nimetatakse mõisteteks õiguse kohta. Nende vahe on see, et mõiste on loodud mingite inimeste poolt, selle mõiste sisusse on palju subjektiivset faktorit pandud (mida see tema arvates endast kujutab); seetõttu on ühel nähtusel palju erinevaid mõisteid. Nähtust ennast tuleb käsitleda esemena, mis on inimese poolt hoomamatu (kuid on tajutav). Nähtus ise ja mõiste sellest nähtusest on 2 täiesti erinevat asja. Õiguse sotsioloogia ülesandeks on uurida objektiivset reaalsust – püüda saada teavet õiguse kui niisuguse kohta. Sotsiaalne reaalsus mitte mõisted. Sotsiaalne reaalsus aga koosneb sotsiaalsetest faktidest, mis jagunevad kaheks:

• Kollektiivsed ettekujutused – ühiskondlikud ideed, mille hulka kuulub ka õigus. Ei ripu tühjas ruumis, vaid nad sõltuvad millestki. See miski on ühiskonnastatud inimene. Saavad tekitatud inimeste endi poolt.
  
• Sotsiaalne morfoloogia – ühiskonna materiaalne külg alates tootmisvahenditest lõpetades produktidega.
  

Sotsiaalne fakt – igasugune tegutsemise, mõtlemise ja tundmise maneer.
Durkheimi kuritöö ja karistuse käsitlus – kuritegu üksiknähtusena on ühiskonnas negatiivne nähtus. Durkheimi arvates on kuritegevus normaalne nähtus. Teatud mõttes on see koguni positiivne nähtus, sest see on paratamatu nähtus. Seda tunnistab maailma arengu ajalugu, sest pole teada ühtegi ühiskonda, kus ei oleks kuritegevust olnud. Teisest küljest aga on kuritegevusel ka teatud ühiskonda edasiviiv jõud, sest kuritegevus annab märku mingitest vajakajäämistest ühiskonnas; tavaliselt on tegemist ühiskondliku probleemiga. Kui kuritegevuse tase kasvab ebaloomulikult suureks, tuleb hakata otsima vahendeid kuritegevuse vähendamiseks, mis tähendab seda, et ühiskond teadvustab omale probleemikolded. Ebanormaalselt kõrge on kuritegevuse tase siis, kui ta ületab selle taseme, mis oleks proportsioonis selle ühiskonna enda arengutaseme. Igasugune suhtumine mingisse teosse seondub inimese teadvusega. Inimese teadvus reageerib erineva intensiivsusega erinevatele nähtustele – mõne suhtes me vihastame, mõne suhtes leiame, et see on positiivne. Need teod, millele antud ühiskonnas elavate inimeste teadvus reageerib erilise intensiivsusega – kutsub esile viha – sellise teo toimepanijat peaks karistama ja selliseid tegusid määratletakse kuritegudena selles ühiskonnas. Kas kuritegevus on patoloogiline ( haiguslik ) tunnus ühiskonnale? – ei.
Karistuse mõte – „Kui kuritegu on tõesti haigus, siis karistus tema eest on kui ravim ja ei saa teda mõista teisiti. On vaja mõelda sellele, milline peab olema karistus, mis täidaks ravimi rolli. Kui kuritegevus ei ole patoloogia , siis karistuse eesmärk ei saa olla tervistumine. Ehtsat karistuse funktsiooni tuleb otsida kuskilt mujalt.“ Karistamise eesmärk – karistus peaks kindlustama ühiskonna normaalse funktsioneerimise, tõstma ühiskondliku teadvuse taset; viitab karistuse üldpreventiivsetele momentidele – mõnede ühiskonna liikmete karistamine võiks tõsta teiste õigusteadvuse taset.
Anoomia – nähtus, mis näitab solidaarsuse kadumist ühiskonna liikmete vahel; kurjusele allutatud ühiskond, kus ei kehti ei õigus ega moraalinormid ja kus vaatamata sellele, et valdav osa ühiskonna liikmetest on teadlik neid kohustavate normide olemasolust, neid siiski ei järgita. Tekib põhjusel, et ühiskonnas on tekkinud kriisiseisund, kus ühiskond kui niisugune ei ole enam võimeline oma liikmeid gruppidesse siduma – nõrk side inimeste ja sotisiaalsete gruppide vahel. Eristab kaht liiki anoomiat:

• Subjektiivne anoomia – indiviid kas ei leia normi, millega oma käitumine kooskõlastada (nn normi puudumine) või ei järgi olemasolevat normi.
  
• Sotsiaalne anoomia – avaldub selles, et mõningad eluvaldkonnad on kas õiguslikult ja /või moraalinormidega reguleerimata.
  

Põhimõtteliselt inimesel ühiskonnas käitudes on 2 võimalust, kui ta võtab oma käitumise aluseks oma eesmärgid – inimene kas üritab oma eesmärgid alati realiseerida, võtmata arvesse mistahes sotsiaalseid norme või loobub mõningatest oma eesmärkidest või kõikidest ja püstitab endale uued eesmärgid, jäädes normide piiridesse. Mõningad eesmärgid pole talle kättesaadavad viimasel juhul. Anoomia kui nähtus ilmneb ühiskonna arengu murrangulistel perioodidel ja võib esile tulla nii õitsenguperioodide puhul kui ka nt revolutsioonide, mässude (mõõnaperioodide) ajal. Väljendub:

• Kõrge kuritegevuse tase
  
• Õigusvälised normid on inimkäitumise regulatsioonis tahaplaanile; keskendutakse pigem õigusnormile
  
• Õigusnormid ei suuda alati täita neid funktsioone, millistel eesmärkidel nad loodi
  
• Mõningad õiguslikku regulatsiooni vajavad ühiskondlikud suhted on õiguslikult reguleerimata – lünk, mis tuleks seadusandjal täita
  
• Enesetappude kõrge tase
  

Anoomia tekkimisel on 2 eeltingimust, mis on vajalikud selleks, et see nähtus võiks päevakorda tekkida:

• Ühiskonna liikmete vajadused (nii üksikisikud kui ka grupid)
  
• Vajaduste rahuldamise sotsiaalsed võimalused; ühiskond loob teatud raamid ja kui võimalusi pole, siis toimub kokkupõrge vajaduste ja sotsiaalsete võimaluste vahel. Antud ühiskond ei lase tal ennast realiseerida
  

Enesetapud – nende realiseerimise aspektist vaadelduna saab jagada kaheks:

• Positiivne surm – on saabunud isiku tahtliku tegevuse läbi, mis on realiseerunud isiku tegevuse läbi.
  
• Negatiivne surm – tegevusetus, mis kutsub esile isiku surma. Näiteks isik joob ennast täis ja jääb teadlikult põlevasse korterisse sisse.
  

Enesetappude probleem seondub integreerituse (sisseelamine, sulandumine), organiseeritusega. Mida vähem suudavad üksikisikud või grupid integreeruda, seda suuremad on nende enesetapu võimalused. Durkheim ei pane süüd üksikisikule vaid peab süüdlaseks ühiskonda, mis ei suuda isikuid integreerida piisavalt hästi. Enesetapjateks on tavaliselt inimesed, kes jäävad ühiskonnas üksi – neil on vähe kontakte teiste inimestega ja ei leia moraalset toetust teistelt. 3 liiki suitsiide, lähtudes integratsioonist:

• Egoistlikud suitsiidid – enesetapja , kes hoiab end teadlikult kõrvale teistest inimestest, gruppidest. Ajab omaette asju. Seetõttu on tal raske leida kontakti teiste ühiskonnaliikmetega. Satub probleemidesse ja ei suuda neid üksi lahendada.
  
• Altruistlikud suitsiidid – ülemäärane integreeritus; inimene jätab iseenda huvid kõrvale ja keskendub grupi tõekspidamistele ja huvidele (nt sõjavägi ja suitsiidid)
  
• Anoomilised suitsiidid – põhinevad ühiskondlikel raskustel; tulenevad nt majanduskriiside tagajärjel tekkinud probleemidest (töötus, vaesus , kodutus); ei olda valmis uues sotsiaal – majanduslikus olukorras kohanema .
  

28.02.06
Robert King Merton ( 1910 -2003) – anoomiat kirjeldas Ameerika ühiskonna näitel. Ühiskond dikteerib oma väärtusi, oma eesmärke, millele peaks kõik ühiskonna liikmed vastama. Näiteks edukus, rikkus, kõrgele positsioonile jõudmine. Selge see, et kõigil see ei õnnestu. On olemas erinevad käitumisvariandid. Anoomia on kohanemise ja kohanematusega seotud. 5 kohanemisvormi, mis tulenevad sellest, millised on eesmärgid ja milliste vahenditega neid püütakse saavutada.

• Konformism – konformne (normipärane käitumine). Eesmärgid on aktsepteeritavad ühiskonna poolt; vahendid, kuidas neid püütakse realiseerida, on ka normipärased.
  
• Innovatsioon – sotsiaalsed eesmärgid on aktsepteeritavad, kuid realiseerimise vahendid ei ole aktsepteeritavad.
  
• Ritualism – sotsiaalsed eesmärgid pole aktsepteeritavad (ise püstitavad eesmärke, et olla omanäoline), kuid vahendid ei ole kehtivate normidega vastuolus
  
• Taandumine ehk apaatia – nii sotsiaalsed eemärgid kui ka vahendid pole kooskõlas sellega, mida ühiskond õigeks peab
  
• Mäss – võimalikud nii positiivsed kui negatiivsed eesmärgid ja realiseerimise vahendid. Vaatenurk tuleneb sellest, kes vaatleb (riik vaatleb negatiivsena; mässajad ise positiivsetena)
  

Max Weber (1864-1920) – mis inimeste käitumist ühiskonnas mõjutab? – inimese käitumisvariandi valik sõltub konkreetsetest väärtustest, mis ühiskonnast tulenevad. Ühiskonnad liiguvad irratsionalismilt ratsionalismile seda nii ühiskonna kui ka õiguse mõttes. Selleks, et aru saada, mis maailmas toimub, on vajalik jälgida sellist nähtust nagu ideaaltüüp. Ideaaltüüp – mõtteline konstruktsioon , mis rõhutab, tugevdab, toob esile objektiivse reaalsuse mõningaid külgi, jättes tagaplaanile mõned teised objektiivse reaalsuse küljed; on inimmõistuse looming, selleks et aru saada ühiskondlikest protsessidest. Ideaaltüüpi pole ühiskonnas reaalselt olemas, et teda saaks käega katsuda . Läheneb sellistele nähtustele nagu füüsikas absoluutselt must keha. Ideaaltüüp tuleneb epohhihuvist (ajastu huvist) – igal ajastul on ühiskonnas olemas omad dominantsed väärtused; need väärtused, mis on ühes ühiskonnas konkreetsel ajahetkel olulised, tekitavad ideaaltüübi mõiste. Eesti ühiskonnas on väga pop olla rikas, haritud ja edukas (vahendeid valimata) jne. Selle teadmisega me justkui looks järjest realistlikumat ühiskonda. Ideaaltüübi kõrval teiseks oluliseks mõisteks on sotsiaalne käitumine – leiab aset ühiskonnas. Weber ütles ka, et see on mõtestatud ja motiveeritud käitumine, kusjuures on oluline, et motiveeritus peab olema suunatud teistele ühiskonnaliikmetele ehk see toimub kellegi suhtes. Sotsiaalsed väärtused ei pruugi alati individuaalsete ja grupiväärtustega kokku langeda. On erinevad sotsiaalse käitumise tüübid:

• Eesmärgi- ehk sihiratsionaalne käitumine – käitumise orienteerimine oma eesmärgi realiseerimiseks.
  
• Väärtusratsionaalne käitumine – oma käitumisega teatud sotsiaalsete väärtuse realiseerimise püüd.
  
• Traditsiooniline käitumine – nii nagu on alati olnud.
  
• Afektiivne käitumine – situatsioonist tingitud käitumine, kus inimese teadvus ei suuda alati väga selget motiivi püstitada.
  

Kõik tüübid on võimuküsimuste arutluse aluseks.
Võimu ja autoriteedi käsitlus – võim on seaduslik õigus kasutada vägivalda ja autoriteet on ühe isiku veendumus selles, et tal on õigus anda korraldusi teistele isikutele. Ka need isikud, kellele korraldusi antakse, aktsepteerivad autoriteedi kandja staatust ja nad alluvad nendele korraldustele. Võim ja autoriteet on tihedalt seotud. Autoriteedi tüübid:

• Legaalne autoriteet – autoriteedi kandjal on õigus anda korraldusi seetõttu, et nii näeb ette seadus. Oluline on see, et ka autoriteedi kandja enda tegevus on samuti seadustega piiratud.
  
• Traditsiooniline autoriteet – tuleneb sellest, et ühel isikul on õigus anda teistele korraldusi, kuna nii on see alati olnud. Näiteks mehe võim naise üle.
  
• Karismaatiline autoriteet – tuleneb sõnast karisma (kr. k jumalik anne). Viitab sellele, et karismaatilise autoriteedi kandja peab omama mingeid erilisi isiksuselisi tunnuseid, mis ei ole omased paljudele ühiskonna liikmetele . Karisma ise on ambivalentse iseloomuga – see pole ei hea ega halb; aga võib olla üks või teine. Selleks, et mistahes isik on karismat saaks välja tuua, peaks see isik toime panema imesid, mis pälvib ühiskonna tähelepanu oma erilisuse poolest. Reeglina ei pea see karisma kandja edaspidi oma võimet imesid sooritada tõestama; kuid seda võib ette tulla, kui selles kahtlema hakatakse.
  
• Universaalne autoriteet – kõigi teiste kohal – bürokraatia kui parim autoriteedi tüüp.
  

Ühiskonnad arenevad autoriteeditüüpide vaheldumise tagajärjel. Kui ühiskond jõuab suure murrangu ajajärku, kuulub autoriteet karismaatilisele juhile; kui ühiskond jõuab stabiilsemasse arengujärku, siis karismaatilise autoriteedi kandja tähtsus väheneb ja lõpuks asendub bürokraatliku liidriga.
Weber nägi inimeste vahel erinevaid seoseid. Eksisteerivad suletud ja avatud seosed mistahes ühiskonnaliikmete vahel. Avatud seosed on juhuslikud kokkusaamised; suletud seoseid iseloomustab asjaolu, et siis on ühiskonna liikmed omavahel seotud mingi juhi kaudu, kes koordineerib mistahes käitumist. See juht omab võimu, autoriteeti. Suletud seosed on näiteks ühingud, seltsid. Ühingutest riik välja kasvabki. Riik tekib koos avaliku võimu kasutamisega ja selle kindlustamisega ühiskonnas. Riiki võiks nimetada ratsionaalseks, korrapäraseks asutuseks.
Kodu ühiskond areneb irratsionalismilt ratsionalismile, vahe nende vahel on selles, et ratsionaalne on mõistusega haaratav, irratsionaalne aga on mõistusega mittehaaratav. Kui võrrelda inimese käitumist teiste elusolendite käitumisega, siis inimene peaks olema kõige arenenuma intellektiga mõistuspärane olend , kelle käitumine peaks olema mõistusest juhitud . Sellepärast peaks inimene suutma oma tegudest aru anda, kui juhuslikult pole mingit psüühilist häiret, mis segaks selle tegemist. Teistele ühiskonna liikmetel on selle pärast õigus arvestada sellega, et teised isikud käituvad mõistusepäraselt ehk ratsionaalselt.
Õiguse arengu saab jagada kahte etappi :

• Õigus prohvetite ilmutuses – prohvetid ehk selgeltnägijad võivad olla nii ilmalikud kui ka kiriklikud .
  
• Professionaalne õigusemõistmine – baseerub juriidilisel haridusel ja õigusealastel teadmisel.
  

Sellise arengu on läbi teinud nii seadusandlus kui kohtupidamine. Weber tõi välja ratsionaalsele õigusele omased tunnused:

• Ratsionaalne on selline õigus, mis on ühiskonnas tugevalt juurdunud põhimõtetel baseeruv. Tugevad õigusprintsiibid.
  
• Normide süstematiseeritus.
  
• Õiguslike mõistete tõlgendamine ja analüüsimine või võimalus analüüsida ja tõlgendada õigusmõisteid. Ja seda on tehtud.
  
• Õigus kui inimmõistuse looming mitte õigus kui jumalik ilmutus.
  

Weber püüdis õiguse olemust välja tuua ja leidis, et õigust tuleks moraalist ja tavadest eristada ja õigusest rääkides tuleb rõhutada sellise nähtuse nagu õiguspersonal tähtsust, mille all ta mõtles neid isikuid ja institutsioone, kes tegelevad õiguse loomise, tõlgendamise ja rakendamisega ühiskonnas. Õiguspersonali kohalolek viitab asjaolule, et on tegemist õiguslikku tähtsust omavate situatsioonide lahendamisega. Võetakse õigusnorm aluseks. Formaal-sotsiaalne kontroll. Kui õiguspersonali pole, siis ei kuulu küsimus õiguse valdkonda, siis saab nähtuse liigitada tavade, moraalinormide või mistahes muude õigusväliste probleemide lahendamise valdkonda. Õiguspersonal on pidevas arengus, arenedes irratsionalismilt ratsionalismile.
Weber keskendus väärtustele, mõistusele, sidudes neid inimkäitumisega ja öeldes, et sotsiaalsed nähtused erinevadki loodusnähtustest selle poolest, et nad on determineeritud ratsionalismist, mõistusest ja väärtustest.
Theodor Geiger ( 1891 -1952) – 1947. aastal ilmus raamat „Õigussotsioloogia algus“. Oma seisukohti nimetas ta sotsioloogilis-õiguslikuks realismiks. Tutvus Uppsala koolkonna seisukohtadega (Lundstedt) – „Niisama vähe, kui on õiguslikus imperatiivis, niisama vähe on õiguses üldse…“ – õiguslikke käske pole mõtet tähele panda; kui sanktsioonis ei ole iva, siis ei ole õiguses üldse iva. „…Õigusreeglite all me võiksime mõelda kirjutatud või kirjutamata seadusi, mis eksisteerivad abstraktselt ja mis omaksid sellist tähtsust, et neid peaks järgima. Aga selliseid seadusi ei ole olemas. Tegelikult on nii, et õigusreegleid ei saa millegi muuga kindlaks teha, kui sellega, et riigiorganid kindlates situatsioonides teatud viisil käituvad. Riigiorganite käituminegi aga põhineb tegelikult psühholiigiliselt toimivatel faktoritel , mis mõjutab erinevate käitumisvõimaluste valikut. Kui jätame riigiorganite faktilise käitumise kõrvale, on õigusnormid, õiguskord ja õigusreeglid tühjad sõnad.“ Ükskõik, kas on üldse olemas käitumisreegleid, mis ei pea olema õigusnormid, ei olegi olemas ühtegi reeglit, mida me peaks järgima. Mingi regulatsiooni tähtsusest annab meile märku see, kuidas mingile käitumisaktile õiguskaitseorganid reageerivad.
Geiger polnud sellega nõus ja ütles, et selline seisukoht vajab edasiarendamist. Tuleb lähtuda sellest, et mõiste õigus seondub tugevalt ühiskonna mõistega – inimesed oma eksistentsis kohanevad üksteisega ja juhinduvad üksteisest. Ühed mõjutavad oma käitumisega teisi, kellega nad koos elavad, ja need omakorda vastavad tegutsemisega, mis haakub eelneva käitumisega (kommunikatsioon). Sellise omavahel seostatud käitumise tulemusel moodusutvad ühiskonnas kindlad seaduspärasused käitumiseks. Me ise loome seaduspärasused.
Geigeri normikäsitlus – sotsiaalsed korrad ei ole mingid loodusprotsessid, vaid sotsiaalsete nähtuste eripära seisneb selles, et nad järgivad reegleid, eriti aga õigusnormides sätestatud reegleid. Norm on programm (eelkõige õigusnorm mitte sotsiaalne norm tervikuna), etteantud mudel, millest kindlale situatsioonile vastab kindel käitumisviis. Normi juures kõige olulisemaks on tema alternatiivne toime, mis väljendub selles, et:

• Normi järgitakse
  
• Normi mittejärgimisele reageeritakse sanktsiooniga
  

Normide alternatiivsus Geigeri arvates saab väljenduda murruna. Lugejaks on juhtumite arv, milles normi kas järgiti või eirati, ja nimetajaks on juhtumite koguarv , milles õiguse kandjad normtüüpilistesse situatsioonidesse sattusid. Seda murdu saab väljendada arvuliselt; kusjuures mineviku või oleviku suhtes väljendub see õiguse statistikana ja tuleviku suhtes tõenäosuskvoodina. Normide järgimisele avaldab erilist mõju üldsuse surve, mis ühelt poolt toimib kui motivatsioon normi järgida ja teiselt poolt kui reaktsioon mistahes käitumisaktile (eelkõige aga normivastasele käitumisele). Norm omab meile kõigile kasvatusvahendi tähtsust, sest kui inimene normi eirab, peab ta arvestama sellega, et ta kannata teatud kahjusid oma käitumise tagajärjel (näiteks rahalised trahvid , vabadusekaotus). Selleks, et ühiskond toimiks, on oluline, et üks teaks, kuidas teised mingites situatsioonides käituvad et ta saaks enda käitumise kujundada sarnaseks teiste käitumisele. Et ta käituks õigesti mistahes ühiskonnas. Õiguskuulekat käitumist aitab tagada:

• Kui seadused on vormilt ja sõnastuselt selged ja kui haldusorganite kompetents on selgelt piiritletud
  
• Kui õiguskandjate õigused ja kohustused on proportsioonis
  

Geiger arvas, et Weberi õiguspersonal on õigusstaap. Tõeline õigus on normeeritud võim. Õigus on ühiskonnas selleks vahendiks, mis suunab ühiskonna elu õigetele reeglistatud rööbastele.
Eugen Ehrlich ( 1862 -1922) – tänapäevase õigussotsioloogia üks tugevam eelkäija. „Meie ajal nagu igal ajal lasub õiguse arengu raskuspunkt mitte seadusandluses, mitte õigusteaduses, mitte kohtupraktikas, vaid ühiskonnas eneses .“ Ühiskonnas toimub pidev spontaanne õiguse kujundamise protsess ja see õigus, mis pidevalt areneb, on elav õigus, mis erineb kardinaalselt õigusest raamatutes. See elav õigus ongi õiguse sotsioloogia uurimisobjektiks. Õiguse saab jaotada kolme liiki:

• Ühiskondlik õigus – õigust käsitletakse inimühenduste organisatsioonina. Ühiskond kujutab endast inimeste ühenduste kogumit. Ühendused on lihtsamad (näiteks perekond, sugulaskond , korteriühistud) või keerukamad (näiteks kirik, vald, riik). Mistahes ühendus saab aga siis püsima jääda, kui tal on omad korraldavad reeglid, mis näitavad ära iga ühenduse liikme positsiooni selles ühenduses. Selline õigus tekib ja areneb seal omaalgatuslikult, spontaanselt, selleks pole vaja kokku kutsuda mingit seadusandlikku kogu. Tekib automaatselt.
  
• Juristide õigus – need normid, mille alusel kohtunikud mõistavad teiste ühiskonnaliikmete üle kohut . Seetõttu nimetatakse neid ka otsustamisnormideks. Need ei teki automaatselt; ei teki vahetult ühiskonnast, vaid riigi ja juristide vahetu tegevuse tulemusena. Teadlikult loodud normid.
  
• Riiklik õigus – väljendub positiveeritud õigusena riigi poolt kehtestatud õigusnormidena, mille täitmist garanteerib, kontrollib ja ise sanktsioneerib. Ei saa ilma riigita eksisteerida; ainult riigi kui institutsioonidega seonduv õigus. Aluseks on asjaolu, et riik ja suur osa ühiskonnast on vastuolus. Nii et riigi normid ei leia ühiskonnas alati aktsepteerimist. Seetõttu kasutab riiklik õigus garanteeritud sunnivahendeid – sanktsioone.
  

Need 3 kokku moodustavadki elava õiguse.
Õigust eristades õigusvälistest normidest ei rõhutanud Ehrlich sanktsioonide erilisust ja ütles, et sanktsioon ei ole õigusnormi eritunnuseks, vaid sanktsioon peitub kõigis sotsiaalsetes normides ja igas sotsiaalses normis on sund, et seda normi täidetaks. Seega õigusnormid ei erine nii kardinaalselt õigusvälistest normidest; kui erinevad, siis mitte sanktsiooni tõttu.
07.032006
Õigus kui sotsiaalne instituut
Milleks meile norme vaja on? – et saaksime oma käitumise üksteisega ühiskonnas kooskõlastada. Sotsiaalseid norme saab ette kujutada nagu norme, mis reguleerivad liiklust tänavatel. Kui mistahes liikleja normi eirab, siis see mõjutab ka teisi. Normide olulisust ei saa seega üle hinnata. Norm on loomuliku või ühiskondliku seaduslikkuse tulem ja peegeldus, ühiskondliku funktsioneerimise kasulik ja tüüpiline piirang – norm loob inimeste käitumisele piirid. Sotsioloogias käsitletakse normi kahes tähenduses:

• Norm kui käitumise etalon – käitumisjuhis, mis on kujutlus välisest kohustuslikust ettekirjutusest.
  
• Norm tegeliku käitumise mõttes – objektiivne külg ja subjektiivne külg. Objektiivses mõttes ilmneb käitumisnorm konkreetsetes tegudes. Käitumise objektiivne külg ilmneb tegelikes käitumisaktides. Subjektiivses mõttes on mistahes norm fikseeritud nii individuaalses kui ühiskondlikus teadvuses. Kõikvõimalikud normatiivsed käitumisstandardid kinnistuvad inimese psüühikas ja ka ühiskondlikus psüühikas, mis kujutab endast kollektiivset teadvust.
  

Kui üritada norme liigitada, siis need jagunevad:

• Sotsiaalsed normid – reguleerivad suhteid inimeste vahel.
  
• Tehnilised normid – näevad ette ratsionaalseid suhtlemise, kohtlemine ja toimetulemise meetodeid. Õiguse sotsioloogia huviorbiiti jäävad siiski sotsiaalsed normid, sest nad sisaldavad detailseid käitumismudeleid, annavad hinnangu inimese käitumisele kasulikkuse ja kahjulikkuse aspektist lähtuvalt.
  

Normatiivne käitumine vastab mistahes sotsiaalsele normile . Sotsiaalseid norme saab jagada kahte gruppi:

• Õigusnormid
  
• Õigusvälised normid
  

Selle liigenduse kõrval on veel mõningaid sotsiaalsete normide liike: spetsiaalsed normid (kujunevad välja väikestes sotsiaalsetes gruppides, kus liikmete vahel on tekkinud tihedad sidemed ja kus grupisisesed normid on täienduseks universaalsetele normidele; näiteks perekonna sees tekkinud normid, töökollektiivi sees kujunenud normid; enamik ühiskondlikest suhetest jäävad liiga nõrgaks, et spetsiaalsed normid saaks tekkida ja seepärast on ühiskonnas enamus normidest universaalse iseloomuga), universaalsed ehk generaalsed normid (kohustuslikud ja arusaadavad kõigile ühiskonnaliikmetele; baseeruvad võrdõiguslikkusel), partikulaarsed normid ( adresseeritud kindlatele õigussubjektidele; näiteks lastele; baseeruvad ebavõrdsusel).
Erinevates sotsiaalsetes gruppides on oma normid ja selle põhjuseks on erinevad rollid, mida inimesed gruppides täidavad.
Sotsiaalne grupp on inimeste ühendus, mille liikmed on püsivalt seotud mingil viisil, kusjuures nad ise on sellest seosest teadlikud. Sotsiaalsete gruppide liigid:

• Primaarsed grupid – väikesed inimühendused, mille liikmete vahel eksisteerivad tihedad ja emotsionaalsed seosed. Näiteks perekond, sõpruskond.
  
• Sekundaarsed grupid – liikmetel on üksteisega ajutine kokkupuude ja grupi liikmed on koondunud mingi hetkelise ühise ajendi tõttu. Näiteks reisiseltskond, kes reisib ühes rongivagunis.
  
• Formaalsed grupid – liikmed koonduvad mingi konkreetse ülesande täitmise eesmärgil. Näiteks sotsioloogilise küsitluse läbiviijad, kes on füüsiliselt erinevates linnades, kuid moodustavad siiski grupi.
  
• Mitteformaalsed grupid – loodud inimeste teatud vajaduste rahuldamise eesmärgil. Näiteks seltsid, ringid .
  
• Referentgrupid – selle grupiga saab teisi gruppe võrrelda või grupp, millega 1 isik oma gruppi võrdleb.
  

Mõiste norm omab veel aspekte , mida tuleks rõhutada. Näiteks tähistab norm mingeid harjumusi, tänu millele oodatakse ühiskonna liikmetelt harjumispäraseid käitumisakte. Norm on seotud ka tavade ja kokkulepetega (kokkuleppeid sõlmitakse selleks, et neist kinni pidada); see on ühiskonnaliikmete omavahelise kommunikatsiooni vorm ja norm omandab siduva tähtsuse ühiskonnaliikmete vahelises käitumises. Igasugune sotsiaalne norm sisaldab endas sotsiaalse käitumise hinnangut ja siin esineb norm väärtustamisnormina, kus nii positiivne kui negatiivne hinnang tuleneb sellest, millised nähtused on ühiskonnas väärtustatud ja millised ei ole. Kui kahjustatakse ühiskonna jaoks olulisi väärtusi, siis on hinnang inimese käitumisele negatiivne.
Õigusdogmaatika jaoks on õigusnormi puhul oluline see, millal on ettekirjutus normi adressaadi jaoks kohustuslik ja õigust rakendavatele organitele siduv. Õiguse teooria, uurides normi mõistet, tegeleb normide ja normisüsteemide loogilise struktuuriga ja keskendub normi mõttelisele sisule . Õiguse sotsioloogia käsitleb normi kui teatud tegevusjuhist oma eesmärkide ja põhjustega. Kõik sotsiaalsed normid sisaldavad sanktsiooni ja seega ka sanktsioonid on õiguse sotsioloogia uurimisobjektiks.
Õiguse mõned funktsioonid ühiskonnas:

• Sotsiaalne integratsioon, mille puhul õigus loob võimaluse erinevaid sotsiaalseid gruppe ühiskonda sulandada, eesmärgiga muuta ühiskond ühtseks tervikuks. Õigus ei tohi teenida mingite konkreetsete gruppide huve.
  
• Käitumise juhtimine kui korrafunktsioon, kus fikseeritakse käitumisootused, kujundatakse soovitavaid käitumismalle, jagatakse inimeste rollidest tulenevaid käitumisakte, mille aluseks on rollikäitumise ootused.
  
• Konfliktide lahendamine õiguse rakendamise läbi ja valimiste, hääletamise, juriidilise nõustamise kaudu.
  
• Sotsiaalse võimu legitimeerimine , baseerudes võimustruktuuridel, mida õigus stabiliseerib ja piirab.
  
• Vabaduse kindlustamine, kus õigus loob tegutsemisruumi nii üksikisikutele kui gruppidele, kus on võimalik luua majanduslikke hüvesid – tegeleda äriga vms tegevusega enda isiklikuks hüvanguks.
  
• Elamistingimuste kujundamine, kus õigusel on inimeste elu korraldamise funktsioon nii oleviku kui ka tuleviku suhtes.
  
• Inimese kasvatamine , kus väljendub õiguse kui sotsialiseerimisagendi roll.
  

Selleks et saaks otsustada õiguse kasulikkuse ja vajaduse üle ühiskonnas, on tarvis anda hinnang õiguse efektiivsusele, mis on suhe õigusnormides sisalduvate eesmärkide ja nende sotsiaalses praktikas realiseerimise tulemuse vahel. Õiguse efektiivsus on seotud:

• Õiguse enda sisuga – ta seondub õiguse vastavusega reaalsete sotsiaal-majanduslike tingimustega ja poliitilise situatsiooniga. Õigus peaks peegeldama objektiivseid asjaolusid.
  
• Õigusteadvuse ja õiguskultuuri tasemega ühiskonnas – neis ühiskondades, kus suhtumine õigusesse on positiivne, kus austatakse õigust, on õigus reeglina ka efektiivsem.
  
• Õiguskaitseorganite tegevusega, nende tegevuse kvaliteediga alates sellest, kuidas õiguskaitseorganid suhtlevad ühiskonna liikmetega ja lõpetades nende töö tulemuslikkusega – kas subjektidel on põhjust loota õiguskaitseorganite abile või mitte.
  

Õiguse efektiivsuse hindamise kriteeriumid:

• Seaduste rakendamise sagedus
  
• Proportsioon õiguspärase ja õigusvastase käitumise vahel
  
• Õigusnormi mõjusus tema praktilise realiseerimise kaudu õigust rakendavate organite poolt
  

Reeglina tegeleb õiguse sotsioloogia mitteefektiivse õiguse uurimisega eemärgiga selgitada välja, miks on õigus mitteefektiivne ja mida annaks ette võtta tema mõjususe parandamiseks.
Õiguse efektiivsust on võimalik tõsta – on välja pakutud spetsiaalseid meetodeid, kuidas seda teha. Friedrick Beutel – sotsiaalse seaduslikkuse eksperimenteerimise idee – selleks, et seadus võiks efektiivne olla, peaks iga loodav seadus vastu võetama justkui eksperimendi korras ja selles nii-öelda eksperimendis tuleks läbida järgmised astmed:

• Uuritakse konkreetset sotsiaalset nähtust, mida õigus peab lahendama . Tuleks kõigepealt ühiskonda uurida ja vaadata, millised on probleemid.
  
• Luuakse õigusnorm, mis kõigi eelduste kohaselt peaks antud sotsiaalsed probleemid lahendama.
  
• Tehakse kindlaks selle õigusnormi mõju ühiskonnas. Kontrollitakse tema efektiivsust.
  
• Püstitatakse hüpotees(id) konkreetse sotsiaalse reaktsiooni põhjuste kohta
  
• Hüpoteesi kontrollimise kaudu teadvustatakse ühiskonnas seaduste loomise seaduspärasusi ja ühiskonnas valitsevaid õiguslikke seaduspärasusi. Kui ilmneb, et loodud õigusnorm ei olnud efektiivne, tuleb luua uus norm, mis tuleb samuti eksperimendi korras läbi kontrollida kõiki viit astet läbides.
  

Normide järgimine ühiskonnas; on jõutud teatud seaduspärasusteni:

• Mõjuvõimsamad isikud alluvad seadustele vähem kui stratifikatsiooni alamatel astmetel asuvad isikud ja mõjuvõimsaid isikuid ka karistatakse vähem kui mitte nii mõjuvõimsaid isikuid. Ühiskonnas on teatud jõude, mis takistavad väiksema mõjuvõimuga isikutel rakendada sanktsioone kõrgemal stratifikatsiooni astmetel asuvatele isikutele. Seda eriti mitteformaalse sotsiaalse kontrolli puhul, kuid ka formaalse kontrolli puhul.
  
• Negatiivsed sanktsioonid ei avalda madalamalseisvatele isikutele nii suurt mõju, sest mida madalamasse sotsiaalsesse kihti isik kuulub, seda vähem on tal kaotada. Teatud juhtudel negatiivsete sanktsioonide rakendamine hoopis kergendab nende olukorda. Mida suurem on alamkiht ja mida vähem ühiskond nende päästmiseks ette võtab, seda enam on ühiskond ohustatud. See ei kehti füüsilise karistamise puhul.
  
• Isikud, kellel on sidemeid väljaspool oma kultuuriruumi, ei löö risti ette õiguserikkumiste sooritamise osas, sest nad teavad, et nad võivad vajadusel igal ajal kas füüsiliselt lahkuda (ära sõita) või moraalselt lahkuda (sidudes oma huvid teise ühiskonnaga) ja pääseb seeläbi karistusest. See ühiskond jääb ka jõuetuks.
  

Negatiivse sanktsiooni kohaldaja riskib kaotada head suhted mõjuvõimsa isikuga ja seetõttu pigistatakse silm kinni või mõistetakse väga leebe karistus.
Miks tuleks mistahes normi normina aktsepteerida? – kui me aktsepteerime normi, mis esitab meile mingeid nõudmisi, siis on loogiline see, et me ootame , et ka meil tekivad õiguse nõuda midagi enda suhtes. Vastastikkune teenete vahetamine.
Õiguslik käitumine – seondub sotsiaalse käitumise mõistega. Õiguslik käitumine on alati sotsiaalne käitumine, samal ajal kui sotsiaalne käitumine ei ole alati õiguslik. Õigusnormid on alati sotsiaalsed normid, kuid kõik sotsiaalsed normid ei ole õigusnormid. Õiguslikku käitumist aitab normatiivsest käitumisest eristada järgnev definitsioon – õiguslik käitumine on indiviidide ja sotsiaalsete gruppide sotsiaalselt oluline käitumine, mis on nende teadvuse ja tahte kontrolli all ning mis on reguleeritud õigusnormidega ja mille rikkumine toob kaasa õiguslikud tagajärjed. See on õigusnormist tulenev õigusnormidele toetuv käitumine.
14.03.06
Õiguslik käitumine on indiviidide ja sotsiaalsete gruppide sotsiaalselt oluline käitumine, mis on nende teadvuse ja tahte kontrolli all ja mis on reguleeritud õigusnormidega ja mille rikkumine toob endaga kaasa õiguslikud tagajärjed. Õiguslikul käitumisel on 2 liiki – õiguspärane ja õigusvastane. Õiguspärasel käitumisel on 3 motiivi, millest 2 esimest seonduvad õiguspärase käitumisega:

• Objektiivne õiguspärane käitumine – isik, õigussubjekt järgib õigusnormi igas situatsioonis sellepärast et selline käitumisviis on tema arvates õige.
  
• Situatiivne õiguspärane käitumine – õigussubjekt järgib õigusnorme mitte veendumusest vaid olenevalt asjaoludest. Näiteks suurendatud sotsiaalse kontrolli tingimustes, mil isik näeb et ta jääb vahele, kuid ta ei taha oma õigusvastaste tegude eest vastutust kanda.
  
• Situatiiv-juhuslik käitumine ehk afektiivne käitumine – võib esineda nii õiguspärase kui õigusvastase käitumise puhul; tegutsemine afekti seisundis. Käitumist iseloomustab käitumise läbimõtlematus.
  

Õiguspärasel ja õigusvastasel käitumisel on sarnaseid ja erinevaid tunnuseid. Sarnased tunnused:

• Igasugune sotsiaalne ja õiguslik käitumine omab sotsiaalset iseloomu. Õiguslik saab olla selline käitumine, mis omab majanduslikku, poliitilist tähtsust ühiskonna jaoks. Õiguslik olulisus ühe või teise käitumisviisi puhul seisneb selles, et käitudes ühel või teisel viisil annab isik tunnistust sotsiaalse, poliitilise ja ideoloogilise seisundi kohta, mis eksisteerivad ühiskonnas ja mis on või ei ole kooskõlas tema (õigus)teadvusega. Õiguslikuks aga saame nimetada vaid täisealise teovõimelise isiku käitumist, st et õigusliku käitumisena ei saa käsitleda näiteks hüpnoosis isiku või psüühiliselt haige isiku käitumist.
  
• Õiguslik käitumine on teadvustatud käitumine, seda nii reaalses kui potentsiaalses mõttes.
  
• Mistahes õiguslik käitumine on reguleeritud juriidiliste dokumentidega. Õiguslik käitumine tugineb alati seadustele, sest kui pole olemas õigusnorme, kus on tehtud ettekirjutused õiguspärase käitumise kohta, ei saaks me ka tegusid õiguspärasteks ja –vastasteks nimetada.
  
• Õiguslikku käitumist kontrollib alati riik õiguskaitseorganite näol.
  
• Õiguslik käitumine on alati seotud õigusteadvuse ja õiguskultuuriga.
  
• Õiguslikul käitumisel on nii objektiivne (isiku reaalse käitumise kokkulangemine kehtiva õigusnormiga) kui ka subjektiivne pool (oma tegude ja teomotiivide teadvustamise tase ja iseloom).
  

Õiguspärase ja õigusvastase käitumise erinevused:

• Neil on erinev sotsiaalne tähendus. Õiguspärane käitumine kindlustab sotsiaalset korda, ühiskondlikku solidaarsust, aitab kaasa ühiskonna integratsioonile. Õigusvastane käitumine lagundab , häirib sotsiaalse süsteemi harmoonilist ja rahulikku funktsioneerimist.
  
• Erinev juriidiline iseloom. Õiguspärane käitumine baseerub lubavatel ja kohustavatel normidel . Õigusvastane käitumine seondub aga keelavate normidega.
  
• Erinev riiklik regulatsioon ja erinev sotsiaalne kontroll. Õiguspärane käitumine seondub positiivse sotsiaalse kontrolliga , õigusvastane käitumine seondub aga negatiivse sotsiaalse kontrolliga, negatiivse formaalse sotsiaalse kontrolliga ja õigusvastast käitumist sanktsioneeritakse õigusnormides kajastuvate sanktsioonide näol ja raames.
  

Õiguskultuur on spetsiifiline sotsiaalne instituut, mis täidab inimeste poliitilise ja õigusliku teadvuse kujundamise funktsiooni. Samas õiguskultuur kujundab inimeste väärtusnormatiivseid seisukohti ja selle kaudu lõppkokkuvõttes mõjutab isikute õiguslikku käitumist. Mõned õiguskultuuri elemendid –

• Õigus kui normide süsteem, mis väljendab riigi tahet konkreetsete seaduste kaudu
  
• Õigussuhted kui inimeste vahelised suhted, kus on kokku saanud õigussubjektide õigused ja kohustused
  
• Õigusteadvus kui õigusliku tegelikkuse hingeline väljendus
  
• Õigusasutused, mis kujundavad vastava ühiskonna õiguskultuurilist tausta ja näevad sellised välja, milline õiguskultuur on selles ühiskonnas
  
• Õigussubjektide reaalne käitumine, mis kujundab kultuuri ja on seda nägu, mis selles kultuuris kohane on.
  

Mis üldse võiks olla õiguspärase käitumise motiivideks?

• Sisemine veendumus õigusnormide õigsuses ja õigluses
  
• Individuaalne vajadus seadust järgida
  
• Sotsiaalne vajadus seadust järgida
  
• Teadlik allumine seaduse nõuetele
  
• Isiklike õiguste teadvustamine
  
• Grupihuvide teadvustamine ja nende järgimise soov
  
• Hirm juriidilise vastutuse ees
  
• Traditsioonide järgimine
  
• Passiivne allumine riigi nõudmistele
  

Jne.
Õiguspärase käitumise kõrval on ka õigusvastane käitumine kui hälbiv, deviantne , normivastane. Inimene peab käitumisvariandi valikul võtma mingeid aspekte selle käitumisvariandi valikuks endale aluseks. Reeglina 3 intellektuaal -ratsionaalset lähtekohta võetakse reeglina aluseks:

• Realiseerib inimene need eesmärgid, mis kujutavad tema jaoks väärtust
  
• Valib selle käitumisvariandi, mis kõige tõenäolisemalt viib püstitatud eesmärgi realiseerumisele.
  

Mittenormatiivse käitumise all mõistetakse:

• Käitumist, mis pole normidega reguleeritud
  
• Mis on kehtivate normidega vastuolus
  

Mõlemat varianti iseloomustab see, et inimene ei käitu mitte juba olemasolevate normide järgi vaid ta on sunnitud looma uue normi mingis situatsioonis. Võimalik on see põhjusel, et inimese teadvus on võimeline väljuma mistahes stereotüüpidest ja vajadusel välja töötama sellest situatsioonist tulenevalt kõige sobivamaid käitumisvariante. Ühiskonnale on vastuvõetavaim normipärane käitumine; käitumine kui norm. Pluss-miinus skaalal asub norm nullis. Inimese ja sotsiaalse grupi käitumine võib normist kõrvale kalduda. Kui isik teeb mistahes tegusid, hakkab tema käitumine normist kõrvale kalduma ; see võib toimuda nii positiivses kui negatiivses suunas. Sotsiaalne hälve oma iseloomult võib olla kas positiivne või negatiivne. Positiivne hälve on ühiskonna poolt heakskiidetav käitumine. Negatiivse poole peal on kurjategijad, prostituudid , narkomaanid; positiivse poole peal näiteks kunstnikud , kirjanikud , teadlased, kelle tegevus erineb samuti keskmisest kodanikust, kuid kes ühiskonna arengule avaldavad positiivset mõju. Ükski tegu pole objektiivselt positiivne ega negatiivne, vaid tegu omandab positiivse või negatiivse iseloomu teole antava sotsiaalse hinnangu tagajärjel. Mistahes sotsiaalsetes normides sisaldub hinnang mingile teole ja ühiskonna liikmed annavad tegudele hinnangu. Mistahes sotsiaalsed normid võib inimene omaks võtta kolmel tasandil:

• Teadmiste tasand
  
• Suhtumiste ja hoiakute tasand
  
• Käitumistendentside tasand
  

Hälve võib esineda kõigil kolmel nimetatud tasandil. Näiteks võib inimene väga hästi tunda KarSi, kuid sellele vaatamata võib isik toime panna üha uusi ja uusi kuritegusid . Sotsioloogilistest uuringutest lähtuvalt tunnevad kurjategijad seadusi paremini kui õiguskuulekad inimesed, kuid neil pole kõrgem õigusteadvuse tasand. Suhtumist ja hoiakute tasandil inimene võib suhtuda negatiivselt kurjategijatesse, kuid teatud asjaolude sunnil võib inimene ka ise sellele teele sattuda. Hälve võib väljenduda käitumistendentside tasandil – isik ise reaalselt paneb toime õiguserikkumisi, kui selleks on tema jaoks soodsad subjektiivsed ja objektiivsed asjaolud . Kuigi hälve esineb kõigil kolmel tasandil, karistatakse isikut aga ainult käitumistendentside tasandil.
Mis on hälbiv käitumine ja kuidas seda ära tunda?

• Ameeriklane Parsons ütleb, et hälbekäitumine on kõrvalekaldumine normatiivsetest standarditest . iga inimene peab täitma temale ühiskonnas pandud rolliootusi. Ühiskonnas on laialt levinud ootused, et me peame end konkreetses sotsiaalses rollis ettenähtud viisil üleval pidama . Kui me käitume teisiti, siis meie käitumine ongi mittenormatiivne. Näiteks kui teatris näitleja hakkab inimeste riideid välja andma ja garderoobi töötaja hakkab laval mingit osa täitma.
  
• Ameeriklane Merton on Parsonsiga sama meelt, kuid hälbekäitumise lahtiseletamisel ta keskendus sotsiaalse staatuse lahtiseletamisele. Inimene peab käituma vastavalt oma staatusele . Näiteks kui jurist käitub nagu arst või kui mees peab ennast üleval nagu laps, siis on ta käitumine deviantne. Staatus seondub tugevalt rolliga. Seega staatus kirjutab rollid ette.
  
• Cohen ütles, et mistahes kõrvalekaldumine mistahes sotsiaalsetest normidest ongi deviantse käitumise näitajaks.
  

Põhjused, mis on hälbekäitumise tekkimise aluseks. On 2 võimalikku lähtekohta hälbekäitumise juurte otsingul:

• Lähtuda indiviidist ja seletada hälbekäitumist nähtusena, mis tuleneb isiksuselistest teguritest.
  
• Vaadelda hälbekäitumist ühiskonnast tuleneva nähtusena, mis viitab sellele, et hälbekäitumine tekib ühiskonnas siis, kui ühiskonnas on olemas alge, mis väljendub inimeste normipärastes käitumisaktides.
  

Vanimad hälbekäitumise seletamise teooriad keskendusid esimesele lähtepunktile; hiljem on sotsioloogid teisel arusaamal.
Vanimad teadaolevad hälbekäitumise teoreetilised arutlused kuuluvad Aristotelesele ja Platonile, kes olid veendunud, et inimese välimus on see, mis lubab meil teha järeldusi tema iseloomu ja isiksuse omaduste kohta. Näiteks Aristoteles (384-322 e.m.a) tõi välja järgmised seisukohad – inimene, kelle käed ulatuvad põlvedeni, on julge jne. Pani aluse ka nn loomafüsiognoomikale, mille põhituum on selles, et iga inimene meenutab välimuselt mõnda looma või lindu ja kui me tõmbame paralleele selle looma käitumisega, siis saame ka inimese iseloomu kohta midagi öelda. Näiteks terav koerakoon näitab koleerilist temperamenti jne. loomafüsiognoomika hakkas edasi arenema ja 18. sajandil tekkis füsiognoomika, mille rajajaks peetakse sakslasest pastorit Lavater´i – leidis, et sarnaste pattudega inimestel on sarnased näojooned.
Lisaks inimese välisele pildile on inimesel ja psühholoogiline pool – oluline on selline, milline on inimese iseloom. Psüühikast oleneb inimese käitumine – Leonhard . Kui on tegemist aktsentueeritud isiksustega, siis on selge, et see isik arvatavasti valib deviantse käitumismudeli oma eesmärkide realiseerimiseks. Aktsentueeritud isiksus on selline, kelle mõned isikuomadused väljenduvad rõhutatult ehk aktsentueeritult; spetsiifilised iseloomu- ja temperamendi jooned, millel on suund areneda patoloogiliseks, jättes jälje tervele isiksuse struktuurile. Elanikkonna hulgas üle poole on aktsentueerituid. Kas seda teooriat on edasi arendatud.
Litška on välja pakkunud, et on olemas ka aktsentueeritud iseloom, mis väljendus kõrvalekalletes tunde- ja taheelus. Aktsentueeritud iseloom igapäevaselt ei avaldu mitte kuidagi, kuid teatud väliste asjaolude ilmnemisel löövad need iseloomujooned välja ja sellises afektiseisundis isik kaotab enesevalitsuse ja paneb toime mingi õigusvastase teo. Aktsentueeritud iseloom ei saa olla psühhiaatriliseks diagnoosiks, see jääb normi ja patoloogia piirile. Aktsentueeritud iseloomuga inimene on süüdiv ja tema üle saab kohut mõista, kuid ta võib ärrituda negatiivselt mingitele sotsiaalsetele teguritele.
19. sajandiks arenes välja hälbekäitumise bioloogiline seletus, mille üks tuntumaid esindajaid on Lombroso, kelle teooria märksõnaks on geenid. Pakkus välja kuritegeliku tüübi mõiste – on olemas sünnipärased kurjategijad (kui inimese geenides on kuritegelik alge olemas, siis ta oma elu jooksul selle kuriteo ka sooritab; inimest saab päästa vaid see, kui suudetaks geneetilist koodi muuta). Kuritegelik tüüp on äratuntav tema välimuse vaatlemise teel. Kurjategijatel on kolju kuju erinev õiguskuulekate inimeste kujust ja nende aju omab teistsugust struktuuri.
Ameeriklane Sheldon on võtnud aluseks Lombroso käsitluse ja rõhub inimese kehaehituse ja tema käitumisvariantide võimalikele kooskõladele. Deviantsusele kalduvad sagedamini saledad ja sitked inimesed
Hälbekäitumise psühholoogiline käsitlus – saksa teadlane Freud – deviantne käitumine on seotud psüühiliste häiretega. Süütundega kurjategijad – probleemiks on, et nende psüühikast tulenevate häirete tõttu pole nad võimelised endast võitu saama ja panevad toime järjest uusi õigusrikkumisi. Ise nad saavad aru, et käituvad õigusvastaselt ja on natuke mures selle pärast. Pääsetee sellest on olemas ja selleks on see, kui nad tabataks õiguskaitseorganite poolt ja seeläbi nad saaks lunastada oma õigusvastased teod ja võiks oma käitumise üle edaspidi uhkemad olla. Miks inimene libedale teele üldse satub? – libido – seksuaaltung – inimene ei erine loomariigist mitte millegi poolest eriti tema seksuaaltungi arvestades. Inimene on tavaline loom, kes väga hea meelega oma seksuaaltungi pidevalt rahuldaks. Selle juures on aga 1 probleem – inimene on sotsiaalne loom, ta on ühiskonnas, kus sotsiaalne kontroll toimub pidevalt ja see ei lase inimesel on libidot vabalt realiseerida ja sellest tekivad inimese psüühikas tugevad pinged, mis peavad kuidagi leevenduma. Kuna inimene peab oma libido jätma unarusse , võib tema käitumine libido kompenseerimiseks liikuda kahte võimalikku suunda – hakkab tööle ja on kas positiivne hälvik või hakkab ühiskonnaohtlikke teguseid sooritama ja temast saab negatiivne hälvik. Sagedamini langeb käitumine negatiivse poole peale. See tekitab omakorda tema psüühikas probleeme. Sellistele psühholoogilistele teooriatele on neid teooriaid kokku võttev teooria – sisemise.
23.03.06
Sisemise psühholoogilise kaitse teooria – isik kes on normivastaselt käitunud, püüab endale leida õigustusi, miks ta nii käitus. Eristatakse omakorda veel 2 allteooriat:

• Ratsionaalse valiku teooria – isik, kes normivastaselt käitub, teab, et tema käitumine on normivastane, kuid ta ei muuda sellele vaatamata oma käitumist. Ta veeretab süü kannatanule ja ütleb, et see mis kannatanuga juhtus, on talle paras.
  
• Neutralisatsiooniteooria – kurjategija ei erine eriti õiguskuulekatest inimestest, hälbiv eluviis võetakse omaks sellise protsessi kaudu, mis kuritegevust õigustab. Õigustavad teod kujutavad endast kuriteoga kaasneva süütunde neutraliseerimist. 5 neutraliseerimismeetodit:
  
• vastutuse eitamine – ma ei tahtnud teha seda, mida ma tegin ; ma olin purjus ja ei saanud ise täpselt aru, mida ma tegin. Süüdlane ei tunnista ennast teo toimepanemise põhjustes süüdi. Ta ütleb, et pani teo toime, kuna sattus halba seltskonda, tal olid halvad vanemad jne. Isik justkui võõrandub iseenda minast, oma isikust, oleks pigem sõltuv välistest teguritest.
  
• kahju tekitamise eitamine – ma ei ole kellelegi kahju teinud. Küsimus kuriteost muutub küsimuseks kahju tekitamise kohta. Süüdlane väidab, et ohver ei olegi mingi ohver, sest kannatanu oli tema arvates piisavalt rikas, et üldse mingit kahju sai sellest väikesest röövimisest talle tekkida.
  
• ohvri eitamine – süüdlane tunneb ennast õiglase kättemaksjana. Leiab, et ta oli toime pannud möödapääsmatu ja lausa hea teo ja teda pole põhjust milleski süüdistada.
  
• hukkamõistjate hukkamõistmine – kõik norivad minu kallal. Ma joon, aga tegelikult joovad politseinikud, kohtunikud ka. Õigusemõistmisorganitel pole õigust tema tegu hukka mõista, kuna nad ise on ostetavad, politseinikud on rumalad jne.
  
• pöördumine tähtsamate asjaolude poole – see, mida ma tegin, seda ma ei teinud enda pärast. Näiteks sattusid sõbrad kaklusesse ja ma ei saanud sealt niisama ära minna ja jätta sekkumata. Käitumishälvik näeb end isikuna, kes lahendas probleemi, kuigi seaduse rikkumise hinnaga.
  

• Hälbekäitumine kulturologiline seletus – mitu teooriat:
  
• subkultuuri hälbeteooria – kuritegelikku käitumist õpitakse nagu mistahes muud käitumist. Kurjategijatel on oma kultuur, traditsioonid, väärtushinnangud, mis on vastuolus üldkehtiva kultuuriga . Selline gruppide sisene oma kultuur ongi subkultuur . Subkultuuri kandvad grupid võivad olla nii deviantsed kui ka mitte kuritegelikud ( maffia grupid, punkarid ). Mida varem isik satub kuritegelikku subkultuuri kandvasse gruppi, seda tõenäolisemalt kujuneb ta lõppastmes kurjategijaks. Sutherland .
  
• nurjumis- ehk frustratsiooniteooria – Merton. Isik satub hälbekäitumise teele, sest traditsiooniliste vahenditega ei ole ta võimeline oma eesmärke saavutama . Isik ei taha oma eesmärkidest aga ka loobuda . Seetõttu üritab ta eesmärgile jõuda mistahes vahendeid kasutades.
  
• kontrolli- ehk sidemete teooria – Lemert. Inimese käitumist mõjutab, millised suhted tal on teiste inimestega. Talle on oluline, et talle tähtsad inimesed suhtuks temasse positiivselt ja ta üritab käituda neile meelepäraselt. Oluline on see, kas need inimesed pärinevad õiguskuulekatest või deviantsetest gruppidest.
  
• ratsionaalse valiku teooria – Cormisch. Inimene teab täpselt, mida ta teeb; käitub sihilikult normipäraselt või –vastaselt. Kui käitub normivastaselt, ei võta süüd omaks. Inimesed õpivad hälbivat käitumist mistahes kanalitest ühiskonnas (eelkõige massikommunikatsiooni kanalitest). Oleneb, kui tugevalt laseb inimene end välistest mõjuritest mõjutada.
  
• Hälbekäitumise sotsioloogiline seletus – anoomia teooria (Durkheim, Merton) – inimese kuritegelikud alged pesitsevad ühiskonnas ja ühiskond vormib inimest selliseks nagu ta on. Kui on palju kurjategijaid, siis annab see tunnistust ühiskonna probleemidest. Kuritegevuse tase signaliseerib ühiskonna kitsaskohtadest. Sotsiaalne desorganiseerimine – kõrge kuritegevusega ühiskonnas on probleemiks nõrkade sidemete olemasolu erinevate sotsiaalsete gruppide ja üksikisikute vahel.
  
• Hälbekäitumise stigmatisatsiooniteooria ehk märgistamisteooria – stigma ehk põletusmärk; stigmatiseerimine – märgistamine. Hälbekäitumine tuleneb sotsiaalsest kontrollist, mis põhjustab kuritegevuse, millel on 2 seletust – esiteks sellepärast et sotsiaalse kontrolli kaudu on võimalik anda hinnangut inimese tegudele ja teiseks sellepärast, et sotsiaalne kontroll põhjustab inimese väljatoomise üldmassist ehk märgistamise. On oluline, millise tähendusega on üks või teine tegu ühiskonna arvates – näiteks kui heroiini süstib veeni õde, siis seda loetakse normaalseks käitumiseks; kui seda tehakse viisil, mis ühiskonnas pole aktsepteeritav (kui keegi nurga taga end ise süstib), siis on see taunitav . Kui tegu on negatiivse hinnangu saanud, siis sellele teole järgneb väline märgistamine (võib olla mitteformaalse – kõik teostavad, näiteks nimetame naabrit joodikuks; kui formaalse iseloomuga – märgistamisega tegelevad riiklikud institutsioonid, jätab isikule reeglina sügavama jälje, sest selle tagajärjel kannab isik karistust – rahatrahv, vabaduse kaotus). Mistahes väline märgistus jätab jälje inimese psüühikale ja närvisüsteemile. Teine märgistamise liik on sisemine märgistamine, mis on samavõrd ohtlik kui väline märgistamine – isik ise hakkab end tundma nii-öelda lootusetu juhtumina. Oma käitumist hakkab ta põhjendama sellega, et ma olen ju näiteks joodik , kurjategija, narkomaan ja minult pole mõtet oodatagi teistsugust käitumist. Ta jõuab uute normivastaste tegudeni ja talle saab osaks väline märgistamine. Mida enam ta väliseid ja sisemisi märgistusi inimene kogub , seda raskem on tal sellest ringist välja pääseda. Sellest kasvavad välja stigmatiseerimise astmed:
  
• primaarne märgistamine – esimene kord, kui isik jääb mingi teoga vahele, mis ei ole leidnud üldist heakskiitu. Reeglina sellele järgnevad teised ehk sekundaarsed märgistamised.
  
• sekundaarne märgistamine – mida karmim oli primaarne märgistamine, seda tõenäolisemalt libastub isik jälle ja üha enam saab tal sekundaarseid märgistusi olema. Märgistatakse üksikisikuid, sotsiaalseid gruppe, piirkondi.
  

• Konfliktoloogiline käsitlus – tuleneb radikaalsete kriminoloogide grupeeringult, kelle arvates seaduste loomine ja neile allumine on üks osa lepitamatust ühiskondlikust konfliktist, mis leiab aset erinevate sotsiaalsete gruppide vahel. Konflikt tekib võimude ja kodanike vahel ja selle lahendamiseks kasutab võim tema käsutuses olevaid sunnimeetmeid – sanktsioone. Võimu esindajad on oma sellise käitumisega vägivaldsed teatud ühiskonnaliikmete suhtes, üritades mõningaid kodanikke ühiskonnast välja tõrjuda ja neist rääkida kui hälvikutest. Tegelikult ei ole normide rikkujad hälvikud, vaid neid oleks õigem käsitleda mässajatena, kes astuvad välja riikliku ülemvõimu ja omavoli vastu.
  

Isikust lähtuvad teooriad on 2 esimest – hälbekäitumise psühholoogiline ja bioloogiline käsitlus, kõik ülejäänud jäävad hälbekäitumise ühiskonnast lähtuva käsitluse kandjaks .
Sotsiaalne kontroll – protsess, mille käigus ühe grupi raamides teadvustatakse üksikisikute norme. Eesmärgiks on reguleerida ühiskonna normatiivseid ja mittenormatiivseid isiksusele suunatud käitumisootusi. Mistahes sotsiaalse kontrolli alus on normide ja hinnangute süsteem moraali, õiguse ja muudes valdkondades, mis peegeldavad antud sotsiaalse grupi huve.
Vormid ja meetodid raamatus!
Sotsiaalne kontroll seondub alati ühiskondliku heaolu probleemiga ja eristatakse esmast ja teisest sotsiaalset heaolu. Sotsiaalne kontroll seondub alati karistamisega ja seetõttu arvatakse, et sotsiaalse kontrolli eesmärgiks on see, et karistaja peab saama sellest ise individuaalselt kasu. alati ei pruugi sanktsiooni kohaldamine olla karistajale endale kasulik, kuid mistahes probleemi lahendamine samas nõuab sanktsiooni rakendamist. Milline peaks olema hea ja optimaalne sanktsioon, mis oleks võimeline esmaseid heaolu probleeme ühiskonnas lahendama? – sellele ei ole veel head ja ühest vastust välja pakutud.
Üheks oluliseks teguriks, mis inimkäitumist suunab ja mõjutab, on sotsialiseerimine , mis on vajalik selleks, et mistahes üksikisikuid või ka gruppe sulandada sellesse keskkonda, kus nad eksisteerivad ja tegutsevad. Eesmärk on nende funktsioneerimise tagamine adekvaatselt ja nende normidega kooskõlas, mis selles ühiskonnas olemas on. Sotsialiseerumine – protsess, mille vältel indiviid omandab teatava sotsiaalsete rollide, teadmiste, normide ja väärtuste süsteemi ning kultuuri. See saab toimuda ainult suheldes teiste inimestega. See toimub omakorda sotsiaalse kogemuse kaudu. Kui loomadel on kahte liiki kogemust – individuaalne (indiviidi enda elu jooksul kogutud kogemustepagas) ja liigikogemus (antakse edasi bioloogiliste kanalite kaudu vanematelt järglastele) – siis inimestel on nendele liikidele lisaks ka kolmas sotsiaalse kogemuse kanal milleks on sotsiaalne kogemus, mis on kehastunud materiaalse ja vaimse kultuuri teostes, ühiskonna struktuuris, keeles ja erinevates isiksusetüüpides. Sotsiaalne kogemus võib olla nii positiivne kui negatiivne ja seda just eelkõige erinevate sotsiaalsete normide suhtes. Sotsiaalse kogemuse omandamine toimub terve elu jooksul, kuid tema vormid ja mehhanismid muutuvad elu jooksul. Sotsiaalne kogemus muudab tema vorme tänu sellele, et inimene omandab elu jooksul järjest rohkem uusi rolle. Inimene kui persoon ja tema roll annavad kokku isiksuse. Inimene kui persoon ei kujuta endast eraldi väärtust. Kreeka teatris nimetati maski, mida näitleja kandis personaks (isiksus) ja Roomas öeldi isa isiksus, rõhutades seda, et on üks isik, kes täidab isa rolli. Rollid on lahutamatult seotud sotsialiseerumise protsessiga. Sotsialiseerumist võib mõjutada ka see, et rollid kannavad endas konflikte. Eristatakse rollisiseseid (kui isiksus ei suuda võrdselt hästi kanda erinevaid rolle, tekivad konfliktid rolli segmentide vahel. Näiteks tükitööline, kes üritab samaaegselt täita plaani et saada kõrget palka. Suure palga saamise eesmärgil ta pole võimeline end ületama ja enam tootma .) ja rollidevahelisi konflikte (isik saab hakkama kas ühe või mõne talle kanda oleva rolli täitmisega, kuid mõne teise rolliga on ta konfliktis . Näiteks töötab ideaalselt politseinikuna, kuid kodus täidab samuti politseiniku rolli).
Sotsialiseerumine ja sotsialiseerimine – neid tuleb eristada. Sotsialiseerimine on teiste isikute sihipärane tegutsemine sotsialiseeritava ühiskonda sulandamiseks. Sotsialiseerumine on isiku enda tegutsemisaktiivsusel põhinev käitumine, mille käigus ta üritab koguda infot selle ühiskonna kohta, kuhu ta tahab sulanduda; üritab end kurssi viia ühiskonna käitumisootustega. Mõlemad eeldavad tegevust, aktiivset käitumist. Tegevust kui niisugust saab liigitada kaheks:

• Ekstrogeenne – ehk väljapoole suunatud tegevus. Näiteks õpetamine, teenindaminejne.
  
• Introgeenne – ehk sissepoole suunatud tegevus, enda tarbeks tegutsemine. Näiteks meelelahutus, sport , esteetiline nauding jne.
  

Sotsialiseerumise juures, kui tahame infot koguda, on oluliseks märksõnaks suhtlemine , mis eeldab kommunikatsiooni isikute ja gruppide vahel et saada mingit teavet sotsiaalse tegelikkuse kohta.
Sotsiaalne mälu – see mida me sotsialiseerumise protsessist saame. Siia hulka kuuluvad keel, kõne, tehnoloogia , tehnika, asjad, esemed kui kultuuri kandjad, suhted jne.
Ühiskond ja üksikisik ei ole suhtlemises vahetud partnerid , vaid sotsiaalse kogemuse omandamine toimub teatud vahendajate kaudu – sotsialiseerimisagendid. 4 gruppi:

• Üksikisikud
  
• Isikute grupid
  
• Sotsiaalsed institutsioonid
  
• Ühiskondliku teadvuse materialiseerunud väljendajad. Näiteks raamatud, kunstiteosed , arhitektuur jne.
  

Isiku sotsialiseerumise protsessi kestuvus. Sotsialiseerumine kestab mitte kuni inimese pensionileminekuni, vaid kuni surmani, sest norme, teadmisi, väärtusi, uuendusi on inimesel ühiskonnast ammutada terve elu jooksul.
Sotsialiseerimisagente on võimalik järjestada inimese eluea etappide järgi. Esimene sotsialiseerimisagent on perekond, ema – ülesandeks kasvatus, areng, mina-kontseptsiooni kujundamine. Järgmine on eakaaslaste grupid – mängu- ja lasteaiakaaslased, subkultuurid. Järgmine on haridussüsteem, kool kui primaarne grupp, pinnas, kust isik peaks saama teadmisi ja mis kujundab meie suhtumisi ja hoiakuid. Haridus kui stardiplats, mis loob edasisi võimalusi. Determineerib, kes või mis saab järgmiseks sotsialiseerimisagendiks. Kes õpib edasi, selle järgmine sotsialiseerimisagent on kõrgkool. Peale seda töökollektiiv. Nende kõrval on olemas 1 universaalne sotsialiseerimisagent, mis sünnist surmani meie kõrval käib – massikommunikatsioon . Inimese eluea jooksul agendid omavad hierarhilist järjestust inimese jaoks ja tema teadvuses.
Deprivatsioon – olukord, kus laps või ka erandjuhul täiskasvanu elab väljapool inimkontakte ja ei saa adekvaatset informatsiooni ümbritseva keskkonna kohta (pimekurdid). Kui nad hiljem ühiskonda satuvad, ei jõua nende arengutase kunagi järele teiste inimeste arengutasemele.
Resotsialiseerimine – isiku tagasitoomine ühiskonda, kui ta mingitel põhjustel on pidanud olema ühiskonnast eemal (vanglast vabanenud isikud).
Desotsialiseerimine – isiku väljarebimine sotsiaalsest kontekstist, tema isoleerimine ühiskonnast (isik, kes on vanglas , psühhiaatriahaiglas). Vajavad hiljem resotsialiseerimist.
Sotsialiseerumise üheks liigiks on õiguslik sotsialiseerumine – ettekujutuste tekkimine oma sotsiaalsest rollist ja kohast ühiskonnas. Isiku poolt normatiivsete standardite, õiguspärase käitumise omandamise protsess. Eristatakse 3 liiki õiguslikku sotsialiseerumist:

• Õppimise teel – elementaarsete õigusalaste teadmiste omandamise teel.
  
• Kogemuse kaudu – arvesse tulevad isiklikud ja teiste kogemused. Õpitakse enda ja teiste vigadest eesmärgiga edaspidi käituda normipäraselt.
  
• Nn sümboolne sotsialiseerumine – põhineb isiku isiklikul ettekujutusel õigusest, riigist, maast ja rahvast.
  

Agendid antud juhul – spetsiifilisi õigusliku sotsialiseerimise agente ei ole olemas. Eelpoolnimetatud agendid tegelevad õigusliku sotsialiseerimisega. Hakkamasaamise tasemest oleneb ühiskonna liikmete õigusteadvus.
28.03.06
Õiguslik sotsialiseerumine – isiku poolt normatiivsete standardite ja õiguspärase käitumise omandamise protsess. Protsess hõlmab õiguskultuuri tervikuna ja tähendab õiguskultuuri omandamist, sest normatiivsed süsteemid kujutavad endast üht õiguskultuuri osa. Selle käigus toimub ka õigusteadvuse kujunemise protsess. Õiguslik käitumine ja õigusteadvus on omavahel lahutamatult seotud. Õigusliku sotsialiseerumise mõtteks on kasvatada kõrge õigusteadvusega isik.
Toimub üldise sotsialiseerumise raames. Selle protsessi käigus võib isikul kujuneda õigusliku tegelikkuse suhtes nii positiivne kui negatiivne hoiak õiguslikesse nähtustesse, mis on antud kontekstis seadused, võimuorganid, õigusliku reguleerimise meetodid jne.
Millest sõltub positiivse suhtumise tekkimine õiguslikesse nähtustesse? – seda seostatakse seaduste sisuga. Seosed peaks olema välja töötatud üldisi grupi- ja indiviidiväärtusi arvestades ja nende huve arvestavalt.
Sotsialiseerumise käigus omandab inimene erinevaid õiguse elemente näiteks omandab norme, seadusi, juriidilisi mõisteid. Õigusliku sotsialiseerumise aluse moodustavad järgmised momendid:

• Õigusnormide tundmaõppimine ja nende suhtes mingi hoiaku võtmine. Siit tuleneb ka konkreetse käitumisvariandi valik. 2 võimalust – õiguspärane või õigusvastane.
  
• Õigusnormide realiseerimise praktika ja suhtumise kujundamine õigusasutustesse, õiguskaitseorganitesse.
  
• Õiguslik ideoloogia – õigusega seonduvad mõisted, ideed, printsiibid ja nende omandamine.
  

Need 3 elementi on omakorda õigusliku käitumise aluseks.
Mis on õigusliku sotsialiseerumise ülesandeks? – isiksuse dispositsioonilise struktuuri kujundamine – isiksuse sotsiaalse tegelikkuse objektidesse suhtumise süsteem – suhtumine tegelikkusesse, mis koosneb hierarhiliselt reastunud orientatsioonidest, vaadetest.
Isiksuse dispositsioonilise struktuuri tasandid :

• Elementaarsed teadvuses fikseeritud vaated ehk automaatsed reaktsioonid õigusliku tegelikkuse objektide suhtes. Näiteks õiguspärase käitumise korral isikul on automaatselt positiivne suhtumine õiguskaitseorganitesse. Õigusvastase käitumise korral suhtub isik õiguskaitseorganitesse automaatselt negatiivselt ja suhtumine on stereotüüpne.
  
• Situatsioonilised vaated ehk tüüpilistele situatsioonidele välja kujunenud reageering, kus inimene mingis konkreetses olukorras reageerib alati ühetüübiliselt temale osaks saanud varasema kogemuse põhjal antud situatsioonis.
  
• Üldine suundumus ühes või teises tegevusvaldkonnas. Oluline suhtumine konkreetsetesse seadustesse, võimuorganitesse, õiguskaitseorganitesse.
  
• Suhtumine kogu elutegevusele ja oma individuaalsete eesmärkide saavutamise vahenditesse.
  

Need 4 tasandit mõjutavad inimese õiguspärase käitumisvariandi valikut.
Õiguslik sotsialiseerumine toimub varasest lapsepõlvest kuni surmani ja õigusteadvus hakkab varases lapsepõlves kujunema koos kõlblusteadvusega. See protsess võib ka mõningatel juhtudel toimuda tõusude ja mõõnadega, mis ei pruugi kokku langeda nende mõõnade ja tõusudega, mis üldises sotsialiseerumises võivad aset leida.
Õigusteadvus – ideede, vaadete, tunnete, traditsioonide kogum, mis väljendab inimeste suhtumist ühiskonna juriidilistesse nähtustesse. Õigusteadvus on seotud nii õigusnormide loomisega kui nende rakendamisega – õigusteadvus pole omane mitte ainult õiguse adressaatidele vaid ka neile, kes seda loovad ja rakendavad, sest õigus saab vaid siis üldaktsepteeritavana välja kujuneda, kui õigusnormide loojad loovad selliseid ettekirjutusi, mis ka nende enda arvates on õiglased, järgimisväärsed ja efektiivsed lahendamaks ühiskonnas tekkivaid probleeme. Õigusteadvus annab hinnangu kehtivale õigusele ja samal ajal sisaldab ettekujutust soovitud ehk ideaalsest õigusest. Õigusteadvuse olulisemad funktsioonid:

• Tunnetamine – juriidiliste teadmiste mahu või õigusliku ettevalmistatuse taseme kaudu iseloomustatakse. Rõhutakse õigusteadmistele. Õigusteadvuse struktuuris võiks õigusteadmised olla esikohal. Kaugia pole sellega nõus!
  
• Hindamine – seondub õigust puudutavate hinnangute ja arvamustega.
  
• Käitumise reguleerimine – keskendutakse sotsiaalsetele hoiakutele. „Õigus ühiskonnas“ lähemalt räägitud!
  

Õigusliku sotsialiseerimise eesmärgiks on õigussfääris positiivselt aktiivse isiku väljakujundamine. Õiguslik aktiivsus on inimese omadus ja sellest tulenev võime mõjutada eesmärgipäraselt sotsiaalset keskkonda õiguse valdkonnas. Tegevuses väljendub aktiivsus ainult siis, kui seda tegevust ajendab indiviidi vabatahtlik initsiatiiv. Õiguslik aktiivsus nõuab oskust hinnata neid teadmisi ja tegusid, millega isikul tuleb kokku puutuda, kui ta tahab tegelikkust ise kujundada.
Õiguslikul sotsialiseerumisel on samad institutsioonid ja grupid, mis on üldsotsialiseerumises. Sotsialiseerumisagendid on vahelülid. Kõikvõimalikud õiguskaitseorganid on oma olemuselt samuti sotsialiseerimisega tegelevad agendid. Peamised lülid kust ühiskonnaliikmed õigusalaseid teadmisi saavad – massikommunikatsioon, kodu, eakaaslaste grupid,…, kool. Kust noored saavad käitumisjuhiseid, kui nad ei tea, kuidas mingites olukordades käituda? – esikohal on kodu ja ema. II kohal on isa ja massikommunikatsioon. Kool on III kohal. Mõned agendid on teistest rohkem prestiižed. See tuleb ilmekalt välja õiguskaitseasutuste juures. On võimalik eristada sotsiaalset ja individuaalset prestiiži. Sotsiaalne seondub sellega, mida arvab mingist institutsioonist ühiskond tervikuna – millist palka makstakse. Individuaalne põhineb inimese endal individuaalsetel kogemustel suhetes mingi konkreetse institutsiooniga. Olenevalt sellest, kui suur on prestiiž sotsialiseeritavate hulgas, seda edukam on ta sotsialiseerijana. Õigusliku sotsialiseerimise agente on raske välja tuua. Kõik sotsialiseerimise agendid tegelevad ka õigusliku sotsialiseerimisega. See, kuidas nad sellega hakkama saavad, sõltub sellest, mida nad ise õigusest teavad ja kuidas nad sellesse suhtuvad ja millises suunas nad tahavad oma hoolealuseid kujundada. On oluline, et sotsialiseerimisagendid on omavahel tugevalt seotud ja moodustavad sotsialiseerimisagentide gruppe, sest samal ajal on sotsialiseerimisagente rohkem kui 1. Kui selles paralleelses töös 1 sotsialiseerijatest jääb varju või ei saa oma ülesannetega nii hästi hakkama kui teised, siis isiksus kujuneb õiguskuulekaks ja tema sotsialiseerumises ei teki väga suuri tõrkeid. Kui aga mingil eluetapil tuleb ette olukord, kus korraga kõik sotsialiseerimisega tegelevad institutsioonid pole oma ülesannete kõrgusel ja tekib lünk sotsialiseerimise protsessis, on oht, et inimese õigusteadvus jääb väga madalaks ja tema sulandumine ühiskonna õigussüsteemi on raskendatud ja isik võib kalduda õigusvastase käitumise teel.
Seadusloome sotsioloogilised probleemid
Vajadus seadusandluse järele tõusetub ühiskonnast endast, sest ühiskonnas tekivad ühiskondlikud suhted ja neid tekib pidevalt juurde, mis vajavad õiguslikku reguleerimist. Selleks, et neid õiguslikult reguleerida, on vajalik seadusandlik tegevus. Kui läheneda sellele küsimusele normatiivse poole pealt, siis seadusandlus on ainult riiklike organisatsioonide koostöö, kus vastavad riiklikud institutsioonid fikseerivad kirjalikult käitumisnormid ja informeerivad neist õiguse subjekte. Kui sellele läheneda realistlikust seisukohast , mis tegelikult toimub, siis seadusandlus ei saa olla ja ei olegi ainult riigiorganite asi vaid see on riigiorganite ja ühiskondlike seadusandlike jõudude ühine protsess. Seadusandluse protsess hõlmab mitmed olulised ühiskonna valdkonnad, milledeks on majandus, poliitika ja ideoloogilis-kultuuriline sfäär, kuid mitte ainult need valdkonnas (aga need on olulisimad). Need on sektoriteks, millega seadusandja peaks oma normiloova tegevuse juures kõige enam arvestama. Seadusandlikku protsessi ei käivita kunagi sotsiaalsed vajadused ise vaid seadusandlik protsess on alati seotud konkreetsete isikute aktiivse tegevusega. Kõikvõimalikud isikud, isikute grupid, kes seadusandlusega tegelevad, realiseerivad selle käigus ka oma riigivõimu. Järelikult on seadusandlus seotud võimu küsimuse ja riigi poliitikaga. Kelle huvides seadusandja siis tegutseb? – inimlikust vaatekohast selgub , et ta tegutseb iseenda huvidest lähtuvalt. Reeglina jääb tahaplaanile õigussubjektide pool ehk see mass, kellele seadused on tegelikult suunatud. Seadusandluse protsessi vallandumise algus – reeglina seadusandlus algab sellest, et sellele annavad tõuke väljastpoolt tulevad jõud – ühiskondlik surve. Selleks on erinevate sotsiaalsete gruppide võitlus selle eest, et uues loodavas seaduses arvestataks ka nende huvidega . Seetõttu enne seaduse väljatöötamisprotsessi on ühiskonnas tekkinud konflikt erinevate sotsiaalsete gruppide vahel. Huvikandjate organiseerimisvõime (mistahes sotsiaalne grupp peaks püüdma välja töötada ühtsed seisukohad ja eesmärgid, mida nad peavad vajalikuks vastloodavas seaduses kajastada) ja läbisurumisvõime (seondub ühe või teise sotsiaalse grupi tugevuse ja positsiooniga ühiskonnas ja kas tal on olemas meetodid või vahendid, millega mõjutada seadusandjat nii palju, et ta võtaks selle grupi arvamusi uue seaduse loomisel arvesse) tulenevad sellest.
Huvigruppide konfliktivõime – kas konkreetsel grupil on võimalusi rakendada mingeid sanktsioone, kui seadusandlik organ ei ole nõus nende huvisid arvesse võtma või kui alguses tundus, et neid arvestatakse aga hiljem seaduseprojektis jäid nende huvid kõrvale. Nõrkadel sotsiaalsetel gruppidel see võime puudub (pensionärid, töötud, koduperenaised). Materiaalses mõttes seadusloome on administratsiooni kätes. Sellest, kuivõrd huvigrupid seadusloomesse kaasatakse, oleneb see, kui efektiivne saab olema üks või teine seadus. Et seadus oleks efektiivne, pööratakse tähelepanu sotsiaalsele tegelikkusele – enne seaduse kirjapanekut peaks pilgu peale heitma ühiskonnale.

• Tuleks uurida, millised objektiivsed põhjused sunnivad seda õigusnormi looma ja milliste klasside, sotsiaalsete gruppide huvid peegelduvad selle normi loomise idees.
  
• Seaduse teksti ettevalmistamise protsessis tuleb tähelepanu pöörata sellele, millised sotsiaalsed tegurid mõjutavad normi sõnastust ja kuidas seda teksti mõjutavad erinevate sotsiaalsete gruppide arvamused, huvid ja ühiskonnas välja kujunenud tavad.
  
• Tuleks keskenduda gruppide aktiivsusele – millised sotsiaalsed grupid teevad kõige enam ettepanekuid , millised need on ja mis on motiivid.
  
• Kuivõrd on erinevate gruppide poolt tehtud ettepanekuid arvesse võetud.
  
• Tuleks vaadelda õigusadressaatide suhtumist sellesse valmissaanud seadusetekstisse ja mõelda sellele, kas on õige aeg valmis kirjutatud seaduse projekt sellisena kinnitada või tuleks teha korrektiive.
  

Kuivõrd tuleks seadusloomes kasutada sotsiaalset informatsiooni? – sotsiaalne informatsioon on andmestik, mis sisaldavad:

• Statistikat
  
• Majandusinformatsioon
  
• Sotsioloogiliste uurimuste tulemused
  

Reaalne pilt on selline, et sotsiaalset informatsiooni ei kasutata piisavalt, sest normativismi (mida kujutab endast seadusandlus) ühitada sotsioloogia ja ühiskondlike probleemidega. Selle põhjuseks on asjaolu, et sotsiaalne informatsioon kajastab seda, mis tegelikult ühiskonnas toimub. Õigus aga näitab, mis peab olema. Seetõttu tekib lõhe olema pideva ja tegelikkuses oleva vahel. Pole võimalik neid reaalselt olemasolevaid faktoreid kasutada selle tulemuse huvides, mis peaks olema. Selle arvamuse vastased leiavad, et antud probleem viib välja küsimuseni õiguse ja õigusnormi seaduslikkusest, legitiimsusest. See seadus, mille väljatöötamisel pole sotsiaalset informatsiooni kasutatud, võib panna küsimärgi selle juurde, kas seadus üldse on legitiimne , sest riik on käitunud vägivaldselt oma õiguse subjektide suhtes.
W. Ewan´i tingimused, milline peaks seadusloome olema:

• Seadusloome peaks alati olema autoriteetse seadusandliku organi tegevus. Kõige autoriteetsemaks on seadusandlik võim, siis täidesaatev võim ja kolmandal kohal administratiivvõim, viimasena kohtuvõim. Kõik nad võivad põhimõtteliselt seadusloomega tegeleda.
  
• Seadus peaks järgima riigis kehtivaid kultuurilisi ja õiguslikke põhimõtteid.
  
• Õigus peaks põhinema pragmaatilistel kaalutlustel – tuleb konkreetselt välja tuua põhjused, miks seadust tarvis on.
  
• Ajafaktori teadlik kasutamine, mille kohaselt mida lühem on seadusandlik protsess, seda reaalsem on selle seaduse õnnestumine. Ja siis on ta ka kõige paremini kooskõlas sotsiaalsete faktoritega, mis parajasti ühiskonnas on.
  
• Õiguskaitseorganid ja administratiivorganid peavad olema uuele seadusele lojaalsed, sest kui nende organite poolt tekib vastuseis, vähendab see seaduse usaldusväärsust.
  
• Rõhutatakse sanktsioonide osatähtsust seadustes ja seda, et alati tuleb läbi mõelda nii positiivsete kui negatiivsete sanktsioonide sisu ja osakaal. Positiivseid sanktsioone tark seadusandja rõhutab juba enne seaduse vastuvõtmist, seaduse tutvustamise käigus, tehes seadusele „eelreklaami“.
  
• Seadus peaks pakkuma efektiivset kaitset nendele, kes antud seaduse rikkumise läbi tõenäolisemalt kaotajaks pooleks jäävad. Seadus peaks võimaldama kaitset ka sotsiaalselt nõrkadele gruppidele, kellel pole läbisurumisvõimet.
  

Seadusloome juures rõhutatakse 3 komponendi koosmõju: teadmised (saadakse ühiskonna empiirilisest ja ajaloolisest uurimisest), diskussioon (peaks ühiskonnas eelnema enne seaduse vastuvõtmist; tuleb oskuslikult valida osapooli ja ka sisu, mille üle diskuteeritakse; diskussioonid uue loodava seaduse pinnal peaks olema juhitud, organiseeritud; seadusandja ei tohiks neid diskussioone karta ja need peaks olema kriitilise iseloomuga) ja tahte formeerumine (seaduse vastuvõtmise protseduur ja sellele eelnevad läbirääkimised parlamendis või vastavas riiklikus institutsioonis, kus seadusandjate seisukohti üldistatakse; formeeritakse üldine tahe , mis valatakse seaduse vormi).
04.04.2006
Õigusnormi dogmaatika globaliseerumise tingimustes. Koos majandusega globaliseerub paraku ka õigus. Globaalset õigust nimetatakse ka transnatsionaalseks õiguseks, mida võrreldakse ja vastandatakse rahvusvahelise õigusega. Samal ajal on rahvusvahelise ja transnatsionaalse õiguse vahel üks oluline erinevus – rahvusvahelise õiguse realiseerimiseks ei ole spetsiaalselt moodustatud jõustruktuuri, millega seda õigust realiseerida. Globaalsel õigusel on aga see jõustruktuur olemas. Selleks on Euroopa Liit ja selle peakorter Brüsselis. Seetõttu saabki EL dikteerida üksikuid seadusi oma liikmesriikidele. EL seadused kui oma olemuselt transnatsionaalse õiguse väljendused kujutavad endast sundnorme, seega tõelised transnatsionaalsed normid, mille realiseerimiseks on vajalik teatud metajõudude olemasolek. Kas õiguse globaliseerumine on möödapääsmatu nähtus, positiivne või negatiivne vastus, siis saame sellele vastates asuda erinevatele seisukohtadele. Transnatsionaalne õigus väikeriikide jaoks on probleem. Ühest küljest on transnatsionaliseerumine möödapääsmatu ilming ja seda eriti siis, kui me lähtume mistahes institutsioonide globaliseerumisel majanduse globaliseerumisest, ilma milleta pole võimalik väikeriikidel eksisteerida. Teisest küljest aga õiguse globaliseerumine toob väikeste riikide jaoks selliseid probleeme nagu rahvuskeele säilimine, õiguskultuuri säilimine, traditsioonide säilimine, õiguslike tavade säilimine. Oht varitseb etnilis-kultuurilise poole pealt väikesi riike. Väike lohutus on neile fakt, et sellised probleemid on omased kõigile väikestele riikidele. Iga riik mõtleb selle peale, kuivõrd on vaja säilitada rahvuslikku õigust. Õiguse sotsioloogid on seisukohal, et rahvuslik õigus peaks ilmtingimata säilima, seda poleks õige kaotada, sest ka EL sees on liikmesriigid nii erineva arengutasemega, et kui üritaksime neid riike tuua 1 seaduse mütsi alla, siis on ette põhjendatud hirm selle üle, et mitte igal pool see õigus ei toimi. Ilmselt pole õige rahvuslikku õigust kaotada ja minna globaalse õiguse peale ja eitada seda, et väikeriike selles protsessis valitsevad ohud.
1 oht varitseb Euroopat tervikuna – amerikaniseerumine – Ameerika kultuuri, inglise keele suur pealetung ja sellega seoses ameerikaliku (Common law) õiguse pealetung Kontinentaal-Euroopa õigusele. Sellega seoses viimasel ajal 2 suure õigusperekonna – Kontinentaalse ja Üldise õigusperekonnad on lähenenud.
Järelikult on sotsiaalse informatsiooni kasutamise vajadus. Kui oleksime seisukohal, et õigust pole vaja tervikuna globaliseerida, siis sotsiaalse info kogumine ei oleks üldse oluline. Kui oleme vastupidisel seisukohal, siis küsimus sotsiaalsest informatsioonist jääb aktuaalselt kehtima. Hetkel eitatakse vajadust globaalsele õigusele üleminemist. Kuigi sotsiaalset infot kasutatakse, ei tehta seda siiski veel piisavalt. Probleem saab alguse sellest, et suveräänse rahvusriigi seadusandlust mõjutavad 3 tegurit:

• Juriidiline ekspertiis, mis peab selgitama vastu võetud seaduse kehtivust põhiseadusele.
  
• Globaalse õiguse realiseerimise tagavad vastavate volitustega jõustruktuurid.
  
• Sotsiaalne informatsioon – konkreetse riigi kodanike väärtusorientatsioonide, hoiakute, hinnangute, majandusliku seisundi ja muu sellise kohta.
  

Hetkel neist kolmest tegurist kõige enam mõjutab rahvusriikide õigust eeskätt globaalne õigus, seejärel omab tähtsust juriidilise ekspertiis ja viimasel kohal on sotsiaalne informatsioon. Mida enam globaalne õigus ennast peale surub , seda väiksemaks jääb sotsiaalse informatsiooni osakaal seadusandluse juures. Järeldused:

• Sotsiaalse informatsiooni kasutamine õigusloomes on õiguslikult reguleerimata – ei ole olemas ühtegi seadusandlikku akti, kus oleks sätestatud vajadus, kohustus, soovitus sotsiaalset informatsiooni kasutada.
  
• Sotsiaalse info kasutamine pole kohustuslik
  
• See sotsiaalne info, mida on kasutatud seadusloomes, ei ole kogutud spetsiaalselt seadusloome jaoks. Seda annab juhuslikult seadusloome juures ära kasutada.
  

Laialt on levinud arusaam, et 1 rahvusriik ja õigussüsteem tervikuna kui tahab olla modernne , siis on tarvis üha enam uusi seadusi välja anda ja õiguskorra parandamiseks tuleb seadusi juurde luua. Õiguse sotsioloogid on välja toonud põhjusi, mis nende arvates seadusloomet eelkõige mõjutavad:

• Varanduslik ebavõrdsus
  
• Tööjaotus
  
• Organisatsioonide mitmekesisus
  
• Kultuurilised erinevused ühe ühiskonna sees
  
• Alternatiivide puudumine
  

Totalitaarsed ühiskonnad olid ka sellised ühiskonnas, kus oli suur seaduste hulk ja inimesed olid seadustest otseses sõltuvuses. Lihtsaim ja mõistlikem neis ühiskondades oli vaidluste lahendamiseks pöörduda kohtute poole, et seaduste alusel ja nende abil vaidlus lahendada, sest kui oleks jäetud kohtu poole pöördumata, oleks pidanud suhtlema teise vaidluse osapoolega, kes oleks võinud kurjasti ära kasutada teise poole nõrkust, mitte väga suurt otsustavust ning esitanud valekaebuse kõhkleja vastu ning kostjaks oleks jäänud see, kes enne oli hageja . Probleem lahendati seega kas kohtutes või jäi see hoopis lahendamata. Selline olukord viitab liigsõltuvusele seadustest. Selline sõltuvus kaasaegsetes „modernsetes“ ühiskondades tuleneb eeskätt tööjaotusest ja spetsialiseerumisest. Igaks elujuhtumiks on olemas oma spetsialist, kes saab palka selle eest, et ta oma tööd teeb; see kehtib ka õiguse suhtes – õigusliku probleemi peaks lahendama õiguskaitseorganites töötav inimene. Tavaline inimene ei tohiks sellesse sekkuda. Liigsõltuvus spetsialistidest. Ühest küljest õiguse reform seisneb selles, et üha enam vastu võtta seadusi (üritada nii paljusid ühiskondlike suhteid kui võimalik reguleerida õigusega). Reaalselt on olemas ka üks teine suund, mille järgi modernsed riigid oma õigust paremini funktsioneerima sundides peavad otsima vahendeid seaduste hulga teadlikuks vähendamiseks, kuid NB! Mitte mingil juhul ei tohi kõiki seadusi kaotada. Seda ei saavutata mitte seaduste tühistamisega vaid hoopis sellega, et luuakse seadustele ja seaduste rakendamiseks ebasoodsad tingimused. Eesmärk on legaalminimalism, mille saavutamiseks on 2 peamist printsiipi:

• Mida rohkem alternatiive, seda vähem seadust
  
• Vähendada seaduste kättesaadavust ilma alternatiive loomata.
  

Legaalminimalist üritab läbi saada nii vähese seaduste hulgaga , kui vähegi võimalik. Looduslik eksperiment , kus legaalminimalism realiseerub, on Jaapan. 20. sajandil, kui nn modernses maailmas toimus seaduste hulga massiline suurendamine , jaapanlased üritasid uusi seadusi mitte vastu võtta kergekäeliselt. Advokaatide ja kohtunike arv 1 inimese kohta on vähenenud isegi 1920-ndate aastatega võrreldes – 1 kohtunik 60 000 inimese kohta. Kohtusse pöördumine on keeruline ja majanduslikult kulukas . Hageja peab tasuma kõik kohtukulud. Protsess kohtus kestab pikka aega. Sihiteadlik õiguspoliitika, mitte häda sund. Peamine alternatiiv, mis kohtulikule asja lahendamisele seal toimib, on lepituskomisjonid nii kohtueelses kui kohtulikus staadiumis.
Seaduste hulga reguleerimise vajadus on seotud ka õiguse efektiivsuse probleemiga, mis tuleneb omakord sellest, mida me õiguse ülesandena näeme. Kui me näeme sellena seda, et õigus lahendaks kõik ühiskonnas ettetulevad vaidlusküsimused, siis tekib vajadus vaidluse lahendamise alternatiivide järele neil juhtudel, kui õigus ei suuda seda ülesannet ära täita täiel määral. Sellele, et õigusel on raskusi toime tulla kõigi sotsiaalsete suhete reguleerimisega, viitavad järgmised asjaolud:

• Õigus ei suuda arvestada ega ühendada üldisi sotsiaalseid huvisid, vaid eelistab mõningaid sotsiaalseid, gruppe, kihte, klasse teistele, olles ainult teatud sotsiaalsete gruppide teenistuses. Õigusel puudub sotsiaalne kompetentsus – tema realiseerimine toimub mõjuvõimsamate gruppide käsu täitmise teel.
  
• Õigus ei suuda tagada kõigi faktiliste asjaoludega piisavat arvestamist vaidluse menetlemisel vaid võimaldab asjaolude valikulist hindamist. Õigusel puudub kognitiivne kompetentsus – tema realiseerumise resultaadiks on vale otsus.
  

Mõlemal juhul on tulemuseks mitte vaidluse lahendus vaid hoopis vaidluse, tüli, konflikti teravnemine , eriti siis, kui see esialgu varjatuks jääb. Ühiskond ise peab mõtlema, millisel hulgal tasuks õigusnorme luua, milline oleks optimaalne seaduste hulk, mida ühiskond vajab konkreetsel ajahetkel ja mida peaks seaduste väljatöötamise juures arvestama, et õigus võiks neist probleemidest vaba olla.
Õiguse desotsialiseerimine – ühiskonnast väljarebimine, mis seondub sotsialiseerumise/sotsialiseerimisega ja sotsiaalse informatsiooniga. Probleem algab sellest, et õigus ja selle rakendamine pole oma olemuselt kunagi õiglane – sõltumatu kellegi subjektiivsest arvamusest. Sellepärast nii seadused ise oma olemuselt kui seaduste rakendamine kohtutes kannab 1 olulist iseloomuomadust – diskrimineerimine – alates sellest, et mõned seadused on suunatud mingitele konkreetsetele gruppidele ja lõpetades sellega, et kohtus võidab see, kes peab võitma. Selleks, et seda ei saaks juhtuda, on välja pakutud desotsialiseerimise mõte – mida vähem on informatsiooni selle inimese kohta, kelle üle hakatakse kohtu mõistma ja selle inimese kohta, kelle peale esitati hagi , on õiglasem on kohtuotsus, mis vastu võetakse. Sotsiaalne informatsioon on käsitletud teises tähenduses – iga inimene on ise sotsiaalne info kandjaks. Infot edastatakse riietuse kaudu, käitumise kaudu, soengu kaudu, kõnetamise kaudu, sõnade valiku kaudu (annab tunnistust tema hariduse ja kultuuri kohta), soo ja rassi kaudu, poliitiliste tõekspidamiste kaudu jne. Leitakse, et praegune maailma ja tehnika areng vähendab inimeste omavahelisi kontakte ja muudab terve maailma üha väiksema sotsiaalse info edastamiseks. Õigus selles kontekstis on lootusetult ajast maha jäänud, kuna ikka veel tulevad mõlemad osapooled kohtusse ise kohale, tunnistajad annavad ütlusi jne. Pakutakse võimalusi diskrimineerimise vähendamiseks – tunnistajad peaksid tunnistused esitama kohtu kantseleisse kirjalikult (hea oleks, kui masinkirjas), need peaks olema toimetatud sinna kellegi poolt, ametnikud peaksid asjaolud, mis on tuvastatud arvutisse sisestama, kasutades sarnaseid programme ühetüübiliste rikkumiste puhuks ja arvutiprogramm võiks ise formuleerida kohtuotsuse. See välistaks subjektiivse arvamuse. Iga situatsioon vajab aga individuaalset lähenemist.
Sotsiaalsete uuringute meetodid ja sellega seonduvad probleemid
Enne, kui hakatakse reaalselt mingit nähtust uurima, tuleb ära teha eeltöö, mis olemuselt on mahukas ja keeruline. Tuleb koostada uuringuprogramm, kus fikseeritakse kõik asjaolud, mis konkreetse uuringuga seotud on. See koosneb kahest osast –

• metodoloogilises osas seal fikseeritakse:
  
• probleemiasetus – miks see uuring üldse vajalik on
  
• uurimise objekt – probleemsituatsioon, vastuolu ühiskonnas, mida on tarvis uurima hakata
  
• uurimise ese – objekti konkreetsed küljed, mida uuritakse. Näiteks on probleem kriminaalseaduse mitteefektiivsus ühiskonnas, uurimise esemeks on aga näiteks isikuvastaste kuritegude suur osakaal ühiskonnas.
  
• ülesanded – tulenevad probleemist enesest, mida soovitakse saavutada uurimisea.
  
• põhimõistete interpreteerimine – eristatakse mõistete teoreetilist (tuleneb olemasolevatest teooriatest, olemasolevast erialasest kirjandusest ja uuringu programmis näidatakse ära, millises tähenduses kasutatakse üht või teist mõistet, sest üks või teine mõiste erinevates uuringutes võib olla erinevates tähendustes kasutatud) ja empiirilist interpreteerimist (protsess, kus üritatakse teoreetiliselt käsitletud mõisted viia vastavusse reaalses sotsiaalses kontekstis olevate nähtustega)
  
• probleemi esmane teoreetiline analüüs – olemasoleva kirjanduse ja põgusate uurimistoimingute läbiviimise tulemusena formuleeritud seisukohad; tavaliselt on selles toimingus vaatluse läbiviimine
  
• hüpoteeside formuleerimine – hüpoteesiks nimetatakse põhjendatud teaduslikke oletusi sotsiaalsete objektide struktuurist uuritavate nähtuste vahel esinevate seaduste iseloomust. Hüpotees pole konkreetne lõplik tõsikindel teadmine, vaid oletus, mis formuleeritakse reeglina väidetena, kuid uuringu eesmärgiks on hüpoteeside kinnitamine või ümberlükkamine. Hüpoteesidele esitatakse konkreetsed nõuded – hüpotees ei tohi sisaldada empiiriliselt interpreteerimata mõisteid, sest vastasel korral pole hüpoteesi võimalik empiiriliselt kontrollida; hüpotees ei tohi olla vastuolus varem tuvastatud teaduslike faktidega, hüpotees peab seletama kõiki teadaolevaid fakte; hüpotees peaks olema lihtne, ta ei tohi muutuda kitsenduste ja möönduste rägastikuks; hea hüpotees hõlmab laiemat nähtuste ringi kui seda puudutav konkreetne uuring; hüpotees peab olema rakendatav kõigile nähtustele, mida ta vahetult seletab; hüpotees peab olema kontrollitav teoreetilise teadmise ja olemasoleva tehnika ja meetodite kogumi kaudu; hea hüpotees on spetsiifiline selles mõttes, et juba tema formuleeringus sisaldub selge juhend tema kontrollimiseks.
  

• protseduuriline osa sisaldab järgmisi komponente:
  

uuringu sisulise ja kalenderplaani koostamine.

algandmete kogumise metoodika valik ja põhjendamine

algandmete analüüsi metoodika valik ja põhjendamine.
11.04
Empiiriline uurimine:

• eksperiment – reeglina võrreldakse omavahel eksperimenti ja vaatlust, need on omavahel üsna lähedalt seotud. Neid eristab asjaolu, et vaatluse puhul ei loo uurija midagi uut vaid vaatleb seda, mis on olemas. Eksperimendi puhul loob uurija midagi uut seeläbi, et eksperimendis ta manipuleerib uuritava objektiga sihipäraselt. Sotsioloogias eksperimenti nimetatakse eksperimentaalanalüüsiks, mille teostamiseks kasutatakse eksperimentaalse analüüsi loogikat, mille XIX sajandi keskel töötas välja inglane Mill. Seisneb selles, et üksteisele järgnevate nähtuste vahel esineb eeldatavalt põhjuslik seos – 1 nähtus on talle järgnevale põhjuseks. A,B,C,D -> P ja K,L,C,M -> P Järelikult nähtus C on eeldatavalt nähtuse P põhjuseks. Eksperimendil on mitmeid liike:
  
• loomulik ehk looduslik eksperiment, mis kujutab endast objektidega sihipärast manipuleerimist loomulikes tingimustes.
  
• mõtteline eksperiment ehk ex-post-facto uuring ehk retrospektiivne analüüs. Eksperimenteerimine pärast sündmuste toimumist . Saame teaduslikke uuringuid teha tagasivaatavalt. Eksperimendi puhul pole oluline objektidega manipuleerimine selles järjekorras nagu sündmused aset leidsid . Igaüks võib mistahes sündmust analüüsida mistahes järjekorras, liikuda ka tagajärjelt põhjusteni, mitte vastupidi etapp-etapilt. Seatakse manipuleerimise objektiks mitte reaalselt olemasolev objekt vaid selle objekti mõtteline teisendus, kus sellega mängitakse mõttes läbi kõikvõimalikud variandid. Eksperimenteerimine toimub selle infoga, mis seda objekti puudutab.
  
• laboratoorne eksperiment. Ei tähenda seda, et see viiakse läbi laboris, sest sotsioloogias eksperimenteeritakse inimestega. Viiakse eksperiment läbi suletud gruppides näiteks mingi perekonna liikmete hulgas.
  
• test kui eksperimendi liik. Test ei ole ankeet ! Test on varem läbi mõeldud eksperimenteerimisviis, mille läbiviimisel kasutatakse spetsiaalset tehnikat ja sotsioloogias on kasutatavad afektiivsed testid, mis on kahte liiki – võimalus välja selgitada näiteks mõne perekonnaliikme rolli perekonnas, kus eksperimenteeritavatel palutakse oma pereliikmeid joonistada. Need, keda eksperimenteeritav käsitleb suurelt ja esiplaanil , on tema jaoks olulisemad. Inimese suhtumised, hoiakud on võimalik välja selgitada. Teine variant on see, kui eksperimenteeritavale kirjeldatakse mingit situatsiooni, antakse vastusevariandid ja palutakse valida selline käitumisviis, mida tema ise kasutaks samas olukorras.
  
• seadusandlik eksperiment – seadusandja kuulutab ühe vastuvõetud seaduse välja sellise mõttega, et vaadata millist toimet seadus ühiskonnale avaldab. Eksperiment kestaks näiteks 5 aastat. Praktikas seda eksperimenti ei kasutata sageli, sest tekivad eetilised probleemid. Inglismaal viidi läbi selline eksperiment surmanuhtluse kui karistusviisi suhtes. Võeti vastu eksperimentaalseadus, kus surmanuhtlus oli keelustatud. Hiljem surmanuhtlust enam ei rakendata Inglismaal. Seega eksperiment õnnestus.
  
• Küsitlus – jaguneb kolme harusse :
  

sotsiomeetriline küsitlus

anketeerimine – kasutatakse küsitluslehte, mis algab pöördumisega respondendi ehk küsitletava poole. Küsimused jagunevad vormi järgi, kus saab rääkida kinnistest (antakse kindlad vastusevariandid ette, millest respondent peaks leidma endale sobiva vastusevariandi), poolkinnistest (on antud vastusevariandid, aga viimasel real on variant „muu“ ja sulgudes – palun kirjutage) ja lahtistest (vastusevariante pole ette antud, respondent peab ise vastama) küsimustest. Parimaks peetakse poolkinnisi küsimusi. Ankeet lõpeb tavaliselt küsimustiku passiga, kus küsitakse mis soost, mis rahvusest on respondent. Küsitlusleht sisaldab põhiküsimusi (tulenevad otseselt uuringu vajadusest), kontrollküsimusi (nende kaudu saab teada, kas respondent vastab ausalt talle esitatud küsimustele. Küsitakse sarnase sisuga küsimusi nii ankeedi alguses kui ka lõpus) ja filtreerivaid (eesmärgiks on selekteerida välja inimesed, kes saavad vastata järgmisele küsimusele) küsimusi. Et küsitlus õnnestuks, tehakse enne prooviküsitlus ehk pilotaažuuring, mis viiakse läbi ühe osa tulevase kogu valimi seas. Palutakse küsimusi ka kommenteerida. Eesmärgiks on kohendada olemasolevat küsimustikku et pärast tervelt valimilt saada tõsist teaduslikku analüüsimist võimaldavat informatsiooni. Anketeerimisel liike ei ole. Ankeedid jagatakse respondentidele kätte, lastakse ankeet täita ning lõpuks analüüsitakse vastuseid.

intervjueerimine – kasutatakse küsitluslehte. Toimub pseudovestulus uurija ja respondendi vahel. Uurija peab jätma mulje, et ta on loonud hea kontakti respondendiga ja ta on ise huvitatud sellest, kuidas respondent vastab. Tegelikult ta ei tohi olla huvitatud tulemusest ning ei tohi suunata respondenti vastamisel. Liigid on paneelintervjuu (viiakse läbi võimalusel samade respondentide seas kuni 2-aastase intervalliga), korduv intervjuu (intervall on üle kahe aasta), grupiintervjuu (eesmärgiks on provotseerida arvamuste avaldamist ja diskussiooni grupis ), kliiniline intervjuu (süvaintervjuu, mis eeldab tiheda kontakti saavutamist respondendiga et ta oleks nõus rääkima oma suhtumistest, hoiakutest, mõtetest sügavuti), fokuseeritud intervjuu (respondendi tähelepanu koondatakse mingile mõjurile, näiteks näidatakse talle mingit lühifilmi. Mõne aja pärast antakse talle lugeda mingit ajaleheartiklit ja võib-olla lastakse samal teemal kuulata raadiosaadet. Hiljem uuritakse millistest allikatest, kui palju talle meelde jäi et teada saada, kui palju suudab inimene meelde jätta mingitest allikatest), suunitlemata intervjuu (initsiatiiv on respondendil, uurija alustab vestlust, suunab teda mingil teemal juttu ajama , aga edasi võib respondent selle teema kohta, kuidas ja mida tahab). Märkmeid teeb intervjueerija ise või intervjueerija assistent . Assistent peaks istuma eemal küljega respondendi poole ja respondent istub inetervjueerijaga vastamisi . Tuleb mõelda, kas respondent tahab küsimustele vastata ja kas ta on selleks võimeline.

• vaatlus – abistav meetod teiste meetodite kõrval. Aitab koguda infot selle objekti kohta, mida tahetakse uurima hakata. Pärast vaatluse läbiviimist on kergem hüpoteese püstitada. Praktikas seda ainukese meetodina ei kasutata. Vaatlus on sündmuste otsene vahetu registreerimine. Peamised liigid:
  

olustikuline vaatlus – vaatlemine , mida igaüks iga päev teostab (näiteks ootame bussipeatuses bussi ja vaatame, mis inimesed teevad). Ei ole teaduslik!

teaduslik vaatlus – peab vastama teatud konkreetsetele tingimustele. Teadusliku vaatluse eesmärk ja ülesanded on täpselt fikseeritud. Allub konkreetsetele protseduurireeglitele – on teada, keda mis moodi vaadelda. Tulemused protokollitakse. Andmete kontrollitavus.

kontrollimatu vaatlus – struktureerimata, ebastandardsed, kasutatakse üldist plaani vaatluse läbiviimiseks.

kontrollitav vaatlus – põhjaliku struktuuri alusel läbi viidud. Nii teostamine kui tulemuste fikseerimine on varem välja töötatud ja plaani järgi läbi viidud.

välivaatlus – vaatluse teostamine loomulikes tingimustes. Näiteks osalemine seaduseelnõu avalikul arutusel sotsioloogilise vaatlejana.

laboratoorne vaatlus – vaatlemine eksperimentaaltingimustes, mille on vaatleja ise seadnud. Näiteks jätame pingile maha koti ja vaatleme , mis inimesed kotiga teevad, kuidas sellesse suhtutakse.

kõrvaltvaatlus – vaatleja ei sulandu sellesse gruppi, mida ta vaatleb. Näiteks on võimalik nii uurida mõnda töökollektiivi mistahes eesmärkidel – grupinormide uurimiseks näiteks. Vaatleja läheb seltskonda näiteks praktikandi nime all ja vaatleja saab teha tähelepanekuid ja neid hiljem analüüsi teel üldistada.

osalusvaatlus – uurija sulandub sellesse gruppi, mida ta uurib. Peab olema grupi osa ja grupp ei tohi teada, et uurija on tegelikult hoopis teadlane. Grupp peab arvama, et see on inimene, kes sellesse gruppi ka tegelikult kuulub. Läbiviimiseks peab uurija leidma võimalusi kontaktide loomiseks teda huvitava grupi mingi liikmega et grupiga sidet luua. Reeglina ühe liikmega tutvumise tagajärjel tekib üha uusi võimalusi leida grupis uusi liikmeid, kelle kaudu end gruppi „sisse süüa“. Spetsiaalset eesmärgipärast sidemete loomist grupi liikmetega nimetatakse lumepallivalimiks, kus väikesest „lumepallist“ selle edasiveeretamisel saab suur lumepall . Praktikas probleemiks on tihti see, et mida pikemalt uurija selles keskkonnas elab, seda enam ta sellesse gruppi sulandub ja vahel unustab ära, mis eesmärkidel ta seal on. Teadusliku analüüsi asemel tulevad välja hoopis populaarteaduslikud kirjutised . Kui vaatleja grupis vahele jääb, siis ilmselt ei lähe tal eriti hästi, sest enamasti uuritakse õigusega pahuksis olevaid gruppe.

• dokumentide analüüs – tavakäsitluses on dokument ametlik paber, mis on koostatud ühe konkreetse vormi järgi, mis on allkirjastatud , sotsioloogias nimetatakse dokumentideks kõikvõimalikke informatsioonikandjaid, mis esinevad alljärgneval kujul – paberkandjal , magnetlindil, fotol , kinofilmil või ikonograafilisel kujul (kujutav dokument, mis pole foto; annab infot inimeste elulaadi kohta. Näiteks kunst , maalid, keraamika , portselan). Dokumente on võimalik liigitada, lähtudes erinevatest alustest:
  

fikseerimise viisi järgi. Näiteks käsikirjalised dokumendid , trükitud dokumendid, fonodokumendid (salvestus magnetlindil), salvestus kinofilmil, ikonograafia.

koostamise viisi või eesmärgi järgi. Sihipärased dokumendid ehk provotseeritud dokumendid, kus uurija palub kellelgi see dokument koostada, näiteks palutakse kellelgi oma elukäik kirja panna (memuaarid, päevikud). Mittesihipärased dokumendid on koostatud sõltumatult uurija tahtest ja eesmärkidest, näiteks personaliosakonnas olevad dokumendid isiku töökäigu kohta.

personifitseerituse taseme alusel. Ametlikud (näiteks internetti üles pandud informatsioon avalikuks kasutamiseks) dokumendid ja isiklikud (puudutavad ühte konkreetset persooni, näiteks päevikud, perekonnafotod) dokumendid.

informatsiooniallika alusel. Esmased (koostatakse otsese vaatluse või küsitluse alusel sündmuste vahetu registreerimise teel) ja teisesed (töötlus; esmase allika baasil tehtud üldistus või kirjeldus) dokumendid. Sõltuvalt informatsiooni mahust sõltub ka asjaolu, kuidas on dokumenti võimalik hiljem uurida sellest hiljem järeldusi teha.
Kui info maht pole väga suur, siis on võimalik teha teaduslikke järeldusi, mis puudutavad ühte väiksemat isikute ringi tavaliselt. Reeglina see materjal, mida sotsioloogias analüüsitakse, on mahukas. Kasutatakse meetodit, mida nimetatakse kontentanalüüsiks, mille vajaduse heaks näiteks on ajakirjandusliku ja internetist pärit materjali analüüs – see on massilise tekstilise materjali ülekandmine arvulisse keelde. Eristatakse kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid ühikuid. Kvalitatiivseid ühikuid nimetatakse ka mõttelisteks ja kvantitatiivseid arvestusühikuteks. Sisuliselt tehnika on lihtne. Objektid, mida reeglina suurest laustekstilisest materjalist hakatakse otsima, saab kokku võtta nelja gruppi:

mõisted

teemad

nimed

ühiskondlik sündmus