ÕIGUSE SOTSIOLOOGIA (1)

07.02.2006
Eksmil 3 osa:

• Referaat (10 %) – ruum 322 (kriminaalõiguse õppetool) teemad. Paksult ajakirja nimi, siis artikli autor ja pealkiri. Maht 10-15 lk. Esitamine – tuua ruumi 322 või meili teel silvia [email protected]. Esitada hiljemalt 1. maiks ; soovitavalt 1. aprilliks .
  
• Seminarid (15 %)
  
• Eksamitöö kirjalik (75 %)
  

Eksamile pääsemiseks referaadi esitamine ja seminarides osalemine
kohustuslik.
Seminaride teemad õisis koos kirjanduse loeteluga .
Allikad:

• Eduard Raska „Õiguse apoloogia“ 2004
  
• Kaugia „Sotsioloogia ja õiguse sotsioloogia teoreetilisi käsitlusi“
  
• Raska „ Kriminoloogia üldkursus II“ ( uurimismeetodid )
  

3 osa:

• Õiguse sotsioloogia ajalugu
  
• Õiguse sotsioloogia üldteoreetilised küsimused
  
• Õiguse sotsioloogia metodoloogia ehk uurimismeetodid
  

Eksamil kõigist kolmest küsimus.
Seminarile kutsutute nimekiri õisis.
Sotsioloogia on teadus, mis uurib ühiskonda ja inimese
käitumist ühiskonnas, mis puudutab inimeste vahelist suhtlemist
sotsiaalses keskkonnas.
Õiguse sotsioloogia koosneb kahest osast. Seda distsipliini saame
vaadata nii sotsioloogia kui õigusteaduse kontekstis. See on
oluline, sest see teadus asub õigusteaduse ja sotsioloogia
piirimail. Distsipliin on mõlemal pool olemas.
Miks seda distsipliini tarvis oli? – 19. sajandil hakkas Euroopas
levima veendumus , et ühiskonda on võimalik loodusteaduste eeskujul
uurida ja kindlasti on olemas teatud meetodid, millega seda ühiskonda
uurida. Sotsioloogia tekkeks sai 2 olulist tõukejõudu: teaduslikud juured ja poliitiliste juurte olemasolu (19. sajandi kodanlus oli
huvitatud oma positsioonide kindlustamisest). Sotsioloogia kui teadus
ei ole poliitilistele ringkondadele südamelähedane olnud, sest
sotsioloogia toob välja ühiskonnas esinevaid kitsaskohti –
probleeme ja vajakajäämisi, mis ühiskonnas on ja mis võivad
takistada institutsioonide arengut. Sotsioloogia tirib päevavalgele
ühiskondlikke probleeme – kriitiline sotsioloogia. Kui
teised teadused uurivad reeglina positiivseid nähtusi, siis
sotsioloogia eesmärk on vastupidine – probleemide uurimine .
Mõistele ühiskond on antud palju erinevaid selgitusi.
Näiteks Saksa filosoof - majandusteadlane Karl Marx on öelnud, et
ühiskond, see on inimühenduste kogum. Saksa teadlane Max Weber on
öelnud, et ühiskond on oma olemuselt erinevate käitumisnormide
kogum. Ühine joon on see, et ühiskonda on alati võimalik
teaduslikult uurida.
Sotsioloogiat eristab teistest teadustest :

• Püstitatakse hüpoteese erinevate teaduslike konstruktsioonide kohta ja hiljem hakatakse mõtlema, mis viisil seda probleemi uurida (kas nähtus tegelikult ka ühiskonnas eksisteerib).
  
• Püütakse üksikisikuid uurides teha teaduslikke üldistusi üksikute gruppide probleemide osas – sotsioloogiat ei huvita niivõrd üksikisikud, vaid sotsiaalsed grupid ja milline on nähtuste suund ühiskonnas.
  
• Kui teistes teadustes on uurija ühel pool kui subjekt , kes uurib mingit objekti, mis tavaliselt on kas elutu ese või loom (mitte subjekti rollis), siis sotsioloogia puhul seisavad vastastikku 2 subjekti – inimeste vaheline suhe. 2 poolt mõjutavad teineteist vastastikku. Olustikulise vaatluse puhul vaadeldakse inimesi (näiteks kui vaatame poes, mis keegi ostis), teadusliku vaatluse puhul vaadeldakse kedagi mingil kindlal eesmärgil – on püstitatud hüpotees. Osalusvaatluse puhul tekib inimestega tihe kontakt (näiteks sotsioloog sulandub mingisse inimgruppi ja teised ei tea, et nende käitumist analüüsitakse).
  

Õiguse sotsioloogia kui sotsioloogia osa – kui sotsioloogia
kui teadus võtab oma uurimisobjektiks õiguse, siis tähendab see,
et õigus on ühiskondlik nähtus ja sotsioloogia tunnetabki teda