Õigus nähtusena (0)

Sisukord

Sissejuhatus 2
1.Õiguse definitsioon. Tunnused, mille abil määratleda õigust. 3
2.Tänapäevane õiguse mõiste 5
3.Õiguse juriidilise, sotsioloogilise ja loomuõigusliku käsitluse erisused 7
3.1.Juriidiline käsitlus 7
3.2. Sotsioloogiline käsitlus 7
3.3.Loomuõiguslik käsitlus 7
4.Normatiivse ja individuaalse reguleerimise eelised ja puudused teineteisega võrreldes 10
5.Riigieelse ühiskonna sotsiaalse võimu korralduse erinevus riigivõimust 12
6.Ühiskondlike suhete sotsiaalne reguleerimine 15
7.Sotsiaalne norm 16
7.1. Tavanormid 16
7.2.Kõlblus- ehk moraalinormid 17
7.3. Õigusnormid 17
7.4.Korporatiivsed normid 19
7.5. Religiooninormid 19
7.6.Välise kultuuri (ehk kombestiku) normid 20
8.Õiguse ja moraali seos 21
Kokkuvõte 23
24

Sissejuhatus

Töö teemaks on kirjeldada õigust kui nähtust ning avada õiguse mõiste sisu ja omastada sellele tähtsus.
Õiguse kui sotsiaalse korra kujunemise protsess on väga pikaajaline ning selle võib tinglikult jaotada kaheks: õiguse eelajalooks ja õiguse ajalooks. Sellise jaotuse aluseks on kirjalike allikate olemasolu või nende puudumine. Tõsiasi on aga see, et õigus eksisteeris kindlasti ka varem, kui tema kohta tekkisid esimesed kirjalikud allikad.
Õigust ja õigusemõistmist ning selle tunnusjooni oli juba sugukondliku korra ajal. Sugukondades olid välja kujunenud reeglid, mis esinesid tavade kujul. Koos riikide tekkimisega tekkisid ka õigusnormid, millel oli palju sarnasusi tavadega.
Tänapäeva ühiskond näeb õigust ja õiguseid kui kohustusi, mis suunavad inimeste elu ning võtavad neilt otsustusvõime. Nüüdisaja õiguse mõiste defineerimisel ei piisa vaid õigust ja tava eristavate tunnuste esiletoomisest. Tuleb lähtuda õiguste tunnustest, mis eristavad õigust tänapäeva ühiskonna teistest regulatsioonivahendidest. Täiuslik õiguse definitsioon puudub meil aga tänase päevani ning sellest tulenevalt tekib küsimus, et mis see õigus siis tegelikult ikka on.

Õiguse definitsioon. Tunnused, mille abil määratleda õigust.

Õigus on koondav mõiste. Riigi tekkimisega koos tekkinud õigusnormidel on rida tavadega sarnaseid jooni. Nii tavad kui ka õigusnormid kujutavad endast käitumisreegleid, või käitumisreeglite kogumikke. Mõlemad toimivad süsteemina, nii tavade kui ka õigusnormide täitmine tagatakse vajaduse korral sunniga. Kui tavareeglid kujunesid välja ajaloolise protsessi arenguga, siis õigusnormide tekkimine ja ka nende elluviimine on lahutamatult seotud riigiga.
Tänapäeva õiguse mõiste määratlemisel ei piisa üksnes õigust ja tava eristavate tunnuste esiletoomisest. Tuleb lähtuda õiguse sellistest tunnustest, mis eristavad teda ka nüüdisaja ühiskonna teistest regulatsioonivahenditest (näiteks moraalist, kehtivatest mitteõiguslikest tavadest ), ning nende õigust iseloomustavate tunnuste kogumis määratleda õiguse mõistet.
Õigus on riigi tahtetaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mida loovad kindlal viisil pädevad institutsioonid. Õiguse mittejärgimise korral tagatakse igal juhul riigi sunniga tagamist tähistatakse fraseoloogilise mõistega ultima ratio. Õigusnormid ei toimi eraldi, hajutatult, vaid kogumina, nad kujutavad endast terviklikku süsteemi. Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum. Õigusnorme loob ainult riik. Sellest asjaolust aga ei saa teha järeldust, nagu sõltuks õigusnormide kehtestamine ainult riigi suvast. Tänapäeva demokraatlikus õigusriigis on riik ise seotud õigusega, samuti peab ta ka arvestama normidega.
Õiguses väljendub riigi tahe , milles omakorda, on kehastatud võimuloleva klassi, rahva või rahvuse huvid. Õigus peab vastama ühiskonna õiglustundele. Inimkond on läbi aegade unistanud õigusest, mis oleks õiglane, seadusandja aga on loonud õigust, mis on rahuldanud tema vajadusi. Õigus ei ole ühiskonnast eraldi seisev ja alatiselt muutumatu, staatiline nähtus. Ta on sotsiaalses keskkonnas toimiv, pidevalt arenev ja kohanev nähtus. Iga riigi ja tema rahvusliku õiguse tunnuseks on suveräänsus . Antud riigi õigus kehtib üksnes selle riigi territooriumil ehk jurisdiktsiooni alal, mille üle antud riik reaalselt võimu teostada saab. Ühiskonnas on üldistes huvides vajadus indiviididest kõrgemalseisva võimuorganisatsiooni järele, mille abil oleks kindlal viisil tagatav ühiselu korraldamine, kui ka saavutatud korraldatuse stabiilsus. Seega peaksid võimuorganisatsiooni kasutuses olema viisid ja vahendid korraldamise ja korraldatuse tagamiseks. Niisuguseks tagavaks organisatsiooniks on tänapäeval riik (riigi süsteem). Ainult tagamisest ei piisa. Peab olema objekt, mida tagatakse, ning subjektid , kelle suhtes tagatakse. Antud kontekstis objektiks on kehtiv õigus ning subjektideks on isikud, kelle tegusid nad reguleerivad. Samuti püüab riik kõikide tema käsutuses olevate seaduslike vahenditega ära hoida kehtestatud õiguse rikkumisi. Eeltoodud õiguse käsitlust võib nimetada õiguse juriidiliseks käsitluseks, mille põhipostulaadiks on, et õiguseks on riigi poolt kehtestatud normistik , mis väljendub õigusaktides. Ajalooliselt on õiguse juriidiline käsitlus seotud rooma õigusega ning on seni olnud õigusloome ja õiguse rakendamise põhiliseks kontseptuaalseks aluseks Mandri-Euroopa õigusperekonnas. Õiguse loomuõiguslik käsitlus on rajatud õiguse ja eetika tiheda seose tunnustamisele. Selle kontseptsiooni kohaselt on igas ühiskonnas ja riigis kehtivate normide kõrval olemas ka kõrgema jõuga normid, mis väljendavad inimeste poolt tunnetatavaid põhimõtteid. Need põhimõtted kaitsevad teatud universaalseid väärtusi, nagu isikuvabadus , inimõigused , inimväärne elukeskkond jms. Siit tulenevalt käsitletakse loomuõigust mõistliku, eetilise ja õiglase õigusena ja sellise mudelina on ta sageli kehtiva õiguse kriitilise hindamise etaloniks.
Termini “õigus” kasutamisel tuleb eksimuste vältimiseks silmas pidada, et tal on mitu erinevat tähendust. Igapäevases keelepruugis kasutatakse sageli väidet “mul on õigus” millega kinnitatakse oma seisukoha õigsust. Sealjuures “õiglusel” selles tähenduses ei ole vähimatki juriidilist sisu, ta ei ole seotud riigi ega õigusloomega. Eespool käsitletud termin tähistab aga riigi poolt kehtestatud või aktsepteeritud õigusnormide kogumit, mis on kehtiv kõigile kodanikele ühesuguselt. Õiguse adressaadi, selle täitja seisuskohalt, eksisteerib see objektiivselt temast väljaspool. Sellepärast nimetatakse seda ka õiguseks objetktiivses tähenduses ehk objetiivseks õiguseks.

Tänapäevane õiguse mõiste

Õiguse eelajalugu ja õiguse ajalugu ning õiguse tähistamist silmas pidades ei ole kerge anda õiguse kõikehõlmavat definitsiooni. Teisit öeldes on õigus mitmetähenduslik sõna. Seetõttu on vaja õigust sisustades hoolega tähele panna, millises tähenduses õigusest jutt on.
Mandrieuroopaliku õiguskultuuri silmas pidades peetakse õiguse all väga sageli silmas õigust objektiivse mõttes. Objektiivse õiguse all mõistetakse kogumit (õiguskorda tema staatikas). Et õigus kehtiks objektiivse õigusena, peab ta olema läbinud vastuvõtmiseks teatud kindla formaalse tee. See formaalne tee ise on vastave õigusnormide poolt reguleeritud. Teiste sõnadega, mandrieuroopalikus õiguskuulturis positiveeritakse õigus seadusandlikus protsessis. Teostades legislatiivfunktsiooni võtavad riikide parlamnedid vastu seadusi kui põhilisi õiguse allikaid , milles sisalduvad õigusnormid. Õigusena objektiivse mõttes saabki käsitleda vaid kirjapandud õiguse allikaid.
Kuid õigust võib käsitleda ka õigusena subjektiivse mõttes. Õiguse selline mõistmine ei tähenda õiguse ja õigusnormi vahetut seost. Siin on see seos vahendatud, sest õigus subjektiivses mõttes (subjektiivne õigus) tähendab õigussubjektile objektiivsest õigusest tulenavat ja kuuluvat õigustust. Subjektiivne õigus tähendab põhimõtteliselt seadusandja tahtest lähtuvae ja kellegi juriidilist kohustusega garanteeritud õiguse subjektile kuuluvat käitumise võimalust. Subjektiivse õiguse eesmärki silmas pidades on tegemist õiguslikult kaitstud huviga.
On loomulik, et õiguskorrad pakuvad eelkõige õiguse subjektidele juriidilist õigustust (võimalust) ise teatud viisil käituda. Kuid subjektiivse õiguse struktuuri kuuluvad veel muud võimalused käitumiseks. Nimelt võib subjektiivse õiguse sisuks olla võimalus nõuda kohustatud õiguse subjektilt vastavat käitumist ning samuti võimalus pöörduda riigi poole abi saamiseks temale kuuluva subjektiivse õiguse realiseemiseks.
Tänapäevane arusaam õigusest on lisanud arusaama õigusest kui normatiivsest informatsiooni- ja kommunikatsioonimeediumist. Teiste sõnadega on õigus normatiivne (siduv) kommunikatsiooni- ja sotsiaalstruktuur, mida pole võimalik funktsionaalselt ja sotsiaalselt adekvaatselt kirjeldada ja seletada, kui lähtuda vaid printsiibis vabadest a priori mitteseotud indiviididest (õiguse subjektidest). Õigus haarab endasse kõik selle, mis on seotudd inimkäitumise õiguslikult relevatse osaga. Seepärast on õiguse tunnetamiseks vaja näha ja tunnustada seda normatiivset korrelatsiooni, mis seisneb õiguse ja ühiskonna vahel. Õigus ei saa olla ja ei ole indiviidide ja nende grupeeringute otsuste niiöelda paljas tulemus. Peaks selge olema, et õigus ei eksisteeri sellepärast, et parlamentidel oleks tööd. Õigus on riigi käes praktiliselt ainsaks vahendiks, mille kaudu ja mille abil ta saab korrastada, suunata, ka käskida õiguse subjekte.
Õigus ideaalses mõttes on väärtusmastaap, millega saab mõõta õiguskorda ja sellest tulenevaid õigustusi . Selles tähenduses sisaldub õiguse mõistes õiglus .

Õiguse juriidilise, sotsioloogilise ja loomuõigusliku käsitluse erisused

Juriidiline käsitlus

Õigust käsitletakse peamiselt kolmel erineval viisil: juriidiliselt, sotsioloogiliselt ning loomuõiguslikult. Juriidiliseks käsitluseks, ka õiguse normativistlikuks kontseptsiooniks, võib nimetada käsitlust, mille põhipostulaadiks on riigi poolt kehtestatud normistik, mis on väljendatud õigusaktides. Õigusnormid luuakse inimese poolt ning selliselt loodud õigust nimetatakse ka positiivseks õiguseks. Õiguse juriidiline käsitlus on ajalooliselt seotud rooma õigusega ning on seni olnud õigusloome ja õiguse rakendamise põhiliseks kontseptuaalseks aluseks Mandri-Euroopa õigusperekonnas. Normatiivse kontseptsiooni kõrval esineb õigusteaduses ka teisi kontseptsioone, mille kohaselt õiguseks ei ole ainult riigi kehtestatud normid. Neist väärivad siinkohal äramärkimist eelkõige nn õiguse sotsioloogiline ja loomuõiguslik kontseptsioon .

Sotsioloogiline käsitlus

Õiguse sotsioloogilise käsitluse kohaselt on õigus inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalsete suhete kord, mitte aga seaduse tekstid. Selle kontseptsiooni kohaselt ei tule õigust otsida mitte seaduseraamatutest, vaid meid ümbritsevatest reaalselt toimivatest sotsiaalsetest suhetest, sotsiaalsest korrast. Riik peab seda korda kaitsma kohtu abil, kes rakendab õigust erinevate huvide kooskõlastamiseks ja nende vahel kompromissi saavutamiseks, samuti sotsiaalse kontrolli teostamiseks.
Anglo-ameerika õigusperekonnas, mis rajaneb sotsioloogilisel õiguskäsitlusel ja kasutab õiguse allikana laialdaselt kohtupretsedenti ja tava, on õigluse elluviimisel suurem osatähtsus kohtul, kes teatavatel juhtudel ei mõista õigust, vaid õiglust, rakendades antud paikkonnas väljakujunenud tava või üldiselt aktsepteeritud lahendit, mis on väljendatud analoogses asjas kehtivas kohtupretsedendis.

Loomuõiguslik käsitlus

Õiguse loomuõiguslik käsitlus on rajatud õiguse, eetika ja õigluse tiheda seose tunnustamisele. Selle kontseptsiooni kohaselt on igas ühiskonnas ja riigis kehtivate normide (sealhulgas ka õigusnormide) kõrval olemas ja kehtivad nendest normidest kõrgema jõuga normid, mis väljendavad inimeste poolt tunnetatavaid universaalseid ja muutumatuid põhimõtteid. Need põhimõtted kaitsevad teatud universaalseid väärtusi, mis on kuulutatud ülimuslikeks, nagu isikuvabadused, inimõigused, inimväärne elukeskkond jms. Siit tulenevalt käsitletakse loomuõigust mõistliku, eetilise ja õiglase õigusena ja sellise ideaalse mudelina on ta sageli kehtiva õiguse kriitilise hindamise etaloniks.
Kui inimeste poolt loodud õigust nimetatakse positiivseks õiguseks, siis loomuõigust nimetatakse ka ülipositiivse õiguse doktriiniks , mis põhineb kas jumalikul ilmutusel, inimloomusel või –mõistusel. Loomuõiguses nähakse võrreldes positiivse õigusega ülimat korda. Tegu on põhinormidega, mis vastavad inimese loomusele. Positiivse õiguse normid on ainult siis tõeliselt kehtivad ja õiglased, kui nad vastavad loomuõigusele ehk ülipositiivsele õigusele.
Ka enamus õiguspositiviste tunnistab ülipositiivsete normide olemasolu. Küll mõistavad nad loomuõiguse all teatud kindlas õiguskorras valitsevaid ja muutuvaid kultuuriga seotud väärtusmastaape, mis dikteerivad õiguskorra olemuse. Küsimus on selles, kui tihe liit peab olema loomuõiguse ja positiivse õiguse vahel. Loomuõiguse üks rajajatest Rousseau kirjutab: „Mis on hea ja vastab korrale, on seda läbi asjade loomuse ning on sõltumatu inimeste korraldustest. Kindlasti on olemas kõikehaarav õiglus, mis tuleneb ainult mõistusest. Õigluse seadused ei tähenda loomulike tagajärgede puudumiste tõttu inimeste jaoks mitte midagi. Seetõttu vajame me seadusi, et siduda teineteisega õigusi ja kohustusi ja teha nende esemeks õiglus. Ühiskonnas on õigused seaduse abil kindlaks määratud.“ Järelikult on vaja positiivses õiguses silmas pidada ülipositiivset õigust (loomuõigust). Seega võib öelda, et õigust ei käsitleta alati eraldi viisidel, vaid sageli tuleb läheneda õigusele nii juriidiliselt kui ka loomuõiguslikult.
Õiguse juriidilise käsitluse puhul lähtutakse kindlatest õigusnormidest, mis on inimeste poolt loodud ning riigi poolt kehtestatud. Õigusnorm on käitumiseeskiri, millest tuleb inimestel kinni pidada ja mille rikkumise puhul on määratud kindel karistus . Õiguse sotsioloogilise käsitluse puhul ei lähtuta enam seaduse tekstidest, vaid selle käsitluse puhul väljendub inimeste tegudes ning käitumises sotsiaalsete suhete kord. Õigust ei otsita mitte seaduseraamatutest, vaid meid ümbritsevatest reaalselt toimivatest sotsiaalsetest suhetest.
Õiguse loomuõigusliku käsitluse kohaselt on igas ühiskonnas ja riigis kehtivate normide kõrval olemas ja kehtivad nendest normidest kõrgema jõuga normid, mis väljendavad inimeste poolt tunnetatavaid universaalseid ja muutumatuid põhimõtteid. Need põhimõtted kaitsevad teatud universaalseid väärtusi, mis on kuulutatud ülimuslikeks, nagu isikuvabadused, inimõigused, inimväärne elukeskkond jms. Seega tuleks termini „õigus“ kasutamisel eksimuste vältimiseks silmas pidada, et tal on mitu erinevat tähendust.

Normatiivse ja individuaalse reguleerimise eelised ja puudused teineteisega võrreldes

Sotsiaalne reguleerimine võib toimuda kahel viisil.
Individuaalne ehk kausaalne reguleerimine: Inimeste käitumine määratakse kindlaks ühekordsete personaalsete aktide abil. Iga konkreetse isku küsimus lahendatakse just selle juhu kohta antud ettekirjutuse järgi. Sellise reguleerimise eeliseks on, et ta võimaldab lahendada probleemi, arvestades situatsiooni ja isiku eripära, suhte ja subjektide spetsiifikat. Individuaalse regulatsiooni puuduseks on, et tuleb läbi töötada lõpmata palju konkreetseid situatsioone ja võtta iga kord vastu uus otsus, puuduvad ühesed lahendid , määratavat osa etendab lahendaja suva. Ei ole tagatud võrdse kohtlemise põhimõte karistuste kohaldamisel või hüvede jaotamisel.
Normatiivne reguleerimine: Inimeste käitumist korraldatakse üldise reegli abil, millega määratakse kindlaks käitumismudel, etalon, mida kasutatakse kõikide vastavate liiki käitumisaktide või subjektide suhtes. Seda üldist käitumismudelit peavad järgima kõik indiviidid, kes kuuluvad reegliga hõlmatud subjektide liiki, sõltumata nende konkreetsete individuaalsetest eristustese (näiteks töötaja peab täitma töölepinguga kindlaks määratud töökohustusi, kaitseväeteenistusse kutsutud isik alluma kaitseväes kehtivatele õigusnormidele jne).
Normatiivne reguleerimine erineb kvalitatiivselt individuaalsest ja on kogu nüüdiaegse sotsiaalse regulatsiooni aluseks, võimaldades luua ühtset korda ühiskondlikes suhetes ja saavutades sotsiaalsete suhete regulatsiooni stabiilsust ning vähendades juhuse ja suva mõju reguleerimisprotsessis. Normatiivse puuduseks on, et see ei arvesta konkreetse situatsiooni kodumatust. Seetõttu on ühiskonna juhtimise praktikas sotsiaalse reguleerimise individuaalne ja normatiivne vorm ühitatud: üldjuhul annab üldine norm selle kohaldajale võimaluse teatavates piirides teostada individuaalset reguleerimist (diskretsionaarset otsustamist). Nii on karistusseadustiku vangistussanktsioonid antud suhteliselt kindlaksmääratud ajavahemikuna (näiteks viiest kuni kaheteistkümne aastani). Nendes, normiga kindlaksmääratud piirides kohaldab kohus individualiseeritud karistus, arvestades kohtualusega ja kuriteo seonduvaid kõiki konkreetseid asjaolusid (näiteks kuus aastat kuus kuud).
Üldiste reeglite abil on võimalik ühtne ja katkematu kord ühiskondlikes suhetes ning juhuse ja suva mõju väheneb järsult ja ühiskondlikud suhted saavutavad oma stabiilsuse.

Riigieelse ühiskonna sotsiaalse võimu korralduse erinevus riigivõimust

Inimeste kooselu vorm ja sellest sugenevate sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum eeldab sotsiaalse võimu, sotsiaalse juhtimis- ja allumissuhete süsteemi, ilma selleta ei ole võimalik saavutada inimeste ühist eesmärgistatud tegevust. Tänapäeval seostatakse sotsiaalset võimu riigiga ja samastatakse seda riigivõimuga, kuid sotsiaalne võim oli omane juba ka riigieelses ühiskonnas, mis oli natuke siiski erinev riigivõimust.
Riigieelses ühiskonnas oli juba sotsiaalne võim olemas, mis oli omane erinevates vormides ühiskondlikutele organisatsioonidele ja inimkooslusele, alates perekonnas ja hõimudest ning lõpetades mitmesuguste mitteriiklike majanduslike ja ka poliitiliste ühendustega. Võrreldes riigivõimuga oli riigieelse ühiskonna sotsiaalse võimu korraldus lihtsam. Võib väita, et riigieelses ühiskonnas tuldi enda ehk ühiskonna juhtimisega ise toime ehk niiöelda kogukondlike vahenditega. Sugukonnas oli võim pealikul, kes oli valitud sugukonnakaaslaste poolt kas siis teadmiste, oskuste või muude kogemuste põhjal. Eriaparaati pealikul ei olnud, sellele vaatamata oli pealiku võim reaalne, sest pealik oli oma sugukonna huvede väljendaja, oma sugukonna võimu kehastus. Sugukond aga teostas oma võimu ise, toetudes pealiku autoriteedile.
Pealikul ei olnud ürgühiskonnas väljastpoolt pealesunnitud võimu ning ei olnud tal ka ühiskonnaväliselt kehtestatud käitumisreegleid. Sugukonna käitumist juhtisid tavad ja käitumisreeglid , mis oli sugukonna poolt käitumise aluseks võetud. Need tavad olid kujunenud ühiskonna sees paljude põlvkondade sotsiaalsete kogemuste põhjal.
Riigi ning riigivõimu tekkimisega paralleelselt toimuvate sotsiaalsete ja majanduslike protsessidega asendus veresugulusel rajanev võimukooslus territoriaalsega. Ei olnud enam sugukondi ning nende pealike. Kui ürgühiskonnas hõlmas pealiku võim sugukonda kuuluvaid isikuid, siis riigivõimule oli allutatud kindlal territooriumil asuv elanikkond, milleks oli rahvas ehk riikkondlased. Riigi tekkimisel oli ühiskonnas tekkinud avalik võim, võim teostati territoriaalses põhimõttel ja võimu kandjana ja selle objektina tekkis uus inimkooslus ehk rahvas. See tähendab seda, et kadus võimu teostamine sugukondlikul alusel ning veresugulus kui võimu kandja.
Riigi tekkimisel pidi riik võtma endale juhi rolli, pidi toimima ühiskonnaliikmete enamuse huvides, rahuldama selle enamuse kõiki elulisi vajadusi, vältima vastuolude tekkimist ühiskonnas ja õiglaselt lahendama tekkinud konflikte ehk ta pidi olema ühiskonna teener. On olnud ka erandeid ajaloos, kus riik on kasutanud oma võimu rahva vastu muutudes kas ühe isiku või mõne kitsa isikute ringi tööriistaks. Juba praegu on näha, kuidas pealiku töö on läinud üle riigile, mis on samuti muutunud keerukamaks, kuna on vaja täita rohkem ülesandeid.
Tänapäeva ühiskondlikus organisatsioonis, millel on riigi kuju, on võimu teostamine seotud poliitikaga ning see peab tagama ühiskonna laia osalemise riigivõimu kujundamisel, selle suunamisel ühiskonna huvides ja tema üle kontrolli teostamisel. Poliitiline tegevuse eesmärk on riigivõimu omandamine, kasutamine ja säilitamine. Demokraatlikes riikides osalevad selles poliitilised parteid, ühingud, seltsid ja huvigrupid. Ühiskonna juhtimine ja enamuse huvide täitmine on muutunud keerukamaks, tekkinud on juba grupid ja parteid, mis tegelevad poliitikaga ja riigivõimu käsitlemisega.
Koos riigitekkimisega tekkisid uued käitumisreeglid, kuna tekkisid uued juhtimissuhted ja neid oli vaja reguleerida uute normidega. Riigivõimu organisatsioon oli rajatud sugukondliku võimuga võrreldes erinevatele alustele, seetõttu ei saanud senised tavad riigi vajadusi rahuldada. Nii tekkisid uued riigi vajadusi rahuldavad normid. Esimeseks olid aktsepteeritud tavad, mis riigile sobisid ja nõudis nende täitmist, luues nii tavaõiguse. Teiseks hakkas riik ise uusi norme looma ja kehtestama, mis oli riigi õigusloome. Neid õigusnorme asus riik tagama tema käsutuses olevate sunnivahenditega. Neid norme hakati kutsuma õiguseks. Veresuguluse tavad ja käitumisreeglid hakkasid kaduma. Oli ka võimalik, et neid lihtsalt muudeti või võetigi vastu nii, nagu nad olid kirjas. Sellegipoolest muutusid tavad uues riigis võrreldes riigieelse ühiskonnaga, kus kehtisid tavad, mis olid olnud juba esivanemate ühiskondadest.
Kui me võtame riigi peatunnused, siis nendeks on avalik võim, territoorium ning rahvas. Territooriumil kehtib selle riigi avalik võim ning territooriumil elab rahvas, kes on riigivõimuga seotud. Seega on riik erilisel viisil organiseerinud rahvas, kes teostab teataval territooriumil suveräänset võimu. Suveräänne võim ongi riigivõim . Riigivõimu suveräänsus tähendab täielikku välispoliitilist sõltumatust teistest riikidest ja võimu ülimlikkust sisepoliitilses elus. Muidugi peab riik leidma ühise tee, et luua sõprussidemeid teiste riikidega arvestades mõlemapoolseid huvisid. Kindlasti on vaja arvestada ka sõjalise võimsusega ja majandusliku olukorraga.
Võrreldes aega, mis oli riigieel ja mis on nüüd, siis võib kindlasti öelda, et ühiskonna juhtimine on muutunud raskemaks või siis keerulisemaks. Pole enam ainult pealiku, kes teostaks oma suguluse võimu, vaid on terved grupid ja parteid, kes juhivad ja kontrollivad riigivõimu. Aga kui jätta kõrvale kõik keerukus, võib olla rahul tänapäeva riigivõimuga, sest meie ühiskond on kontrolli all ja riigisüsteemid toimivad korrektselt.

Ühiskondlike suhete sotsiaalne reguleerimine

Ühiskondlikus tootmises ja ühiskondlikus suhtlemises astuvad inimesed omavahelistesse seostesse tootmise, tarbimise, riigi ja ühiskonna asjade juhtimise ning isikliku elu mitmesugustes valdkondades. Tulemusena tekivad ühiskondlikud ehk sotsiaalsed suhted. Inimeste käitumisaktid nendes suhetes on objektiivselt määratud nende elu majanduslike, sotsiaalpoliitiliste ja ajalooliste tingimustega. Kuid igas konkreetses situatsioonis käitub indiviid oma vaba tahte kohaselt, tal on võimalik valida mitme käitumisvariandi vahel. Seetõttu nõuavad ühiskonna kooselu huvid, et inimeste käitumine nende vastastikustes suhetes oleks reglementeeritud ehk reguleeritud. Ühiskondlike suhete reglementeerimisega tagatakse nende organiseeritus ja korrastus. Reguleerida, see tähendab kindlaks määrata inimese ja kollektiivide käitumine, anda neile funktsioneerimise ja argengu suunad, viia nad raamidesse, korraldada sihipäraselt nende tegevust.
Sotsiaalne reguleerimine tähendab inimeste käitumisele piiride kehtestamist, indiviidide ja nende gruppide sotsiaalse suhetlemise korrastamist. Sotsiaalne reguleerimine on arenenud koos inimühiskonnaga, kandudes alguses domineerinud isiklikelt käitumisaspektidelt üha enam ja enam sotsiaalsetele. Sotsiaalne keskkond, muutudes keerukamaks ja piirates inimesi üha rohkem, nõuab täiuslikumaid reguleerimisvahendeid. Tulemusena tekivad suhteliselt eraldatud reguleerimismehhanismid (riik, partei, ühing, töökollektiiv jne). Need mehhanismid muutuvad järjest keerulisemaks.
Sotsiaalne reguleerimine toimub sotsiaalsete normide abil.

Sotsiaalne norm

Sotsiaalne norm on üldise iseloomuga käitumisreegel, mis reguleerib inimeste käitumist omavahelistes suhetes ning mitmesugustes kollektiivsetes subjektides. Sotsiaalsete normide abil toimub ka sotsiaalne reguleerimine, mis tähendab inimeste käitumisele piiride kehtestamist. Sotsiaalsed normid on loodud inimeste poolt ning neid on võimalik liigitada lähtudes erinevatest alustest. Sotsiaalseid norme võib liigitada mitmesugustest alustest lähtudes, kuid nende enamkäsitletud ning elementaarsem liigitus on järgmine:

• tavanormid
  
• kõlbus- ehk moraalinormid
  
• õigusnormid
  

Lisaks eelnevale kolmele normile , kuuluvad sotsiaalsete normide hulka veel ka korporatiivsed normid, religiooninormid ning välise kultuuri (ehk kombestiku) normid.

Tavanormid

Teadaolevalt on tavanormid vanimad sotsiaalsed normid, mida on nimetatud ka õiguse üheks eelastmeks. Ürgkogukondlikul ajal oli võimu organiseerimine küllaltki lihtne. Võimu teostas pealik, kes valiti sugukonnast autoriteedi alusel. Pealikul pidid olema erilised omadused, mida aktsepteeriti. Sugukond teostas ise oma kogukonna võimu, toetudes pealiku autoriteedile. Kirja pandud eeskirju polnud, mistõttu sugukonna käitumist määrasidki tavad. Tavanormid ehk tavad on pärimuslikud ning stiihiliselt kujunenud pika aja jooksul, mis reguleerivad inimeste käitumist teatud eluvaldkondades ning juhtudel. Vastavas kultuurikonstekstis on nad väärtuslikud käitumismallid, teatud elulaad, ning nende normide kehtivuse algus ja lõpp ei ole kindlasti määratletav, sest vastavalt ühiskondlikule arenemisele ning väärtuste muutumisele muutuvad paratamatult ka tavad.
Tava on sotsiaalne norm, mida peab ühiskonnas austama ja arvestama. On nii teatud sotsiaalsete koosluste käitumist reguleerivaid kui ka universaalseid tavanorme, mida inimesed täitma peaksid. Tavade autoriteet tugineb austusel traditsioonide vastu ning tavanormide täitmist tagatakse ühiskondliku mõjutamise ning ühiskondliku arvamuse abil. Tavanormid hõlmavad vaid seda isikute ringi, kes neid tunnustab ja täidab. Kuid siiski ei välista see sotsiaalse surve võimalust indiviidile , kes vastvaid tavanorme omaks ei soovi võtta. Sellise indiviidi mõjutamiseks võidakse lõpetada temaga suhtlemine, või jätta ilma hüvedest, mida saavad tavanormide täitjad.

Kõlblus- ehk moraalinormid

Kõlblus on inimese kui ühiskondliku või kultuurilise subjekti sisemine käsk, kohustav hääl ning südametunnistus. Kõlblus- ehk moraalinormid on mingis inimeste kollektiivis või kogu ühiskonnas käitumisreeglitena tunnustatud kõlbluspõhimõtted. Need normid mõjutavad inimese käitumist tema kõlbelise teadvuse kaudu ja sisaldavad selle käitumise hinnangut eetiliste kategooriate kaudu ning selle alusel hinnatakse inimese käitumist hea ja kurja vahel.
Moraalinormid on tavaliselt kirjalikult formaliseerimata. Üldtunnustatud moraalinormid kujundab ühiskond ning need on ajas muutuvad. Iga inimene peaks ise aru saama ja teadma, kuidas peab käituma ja toimima teatud ajal erinevates eluvaldkondades.
Pole ühest ülemaailmselt valitsevat normi, sest suurem oma inimkonnast elab erinevate moraalinormidega - oma usu ja oma rahva moraaliga. Kiriku ning tsiviilkoodeksi vahel on ühendamatud ja suuresti kõikuvad erinevused. Kanooniliste seaduste vahel, nagu näiteks islami, hinduismi ja kristluse vahel on omakorda suured erinevused. Isegi ühes ja samas usus võib olla palju vasturääkivusi, nagu näiteks Rooma kiriku ja paljude kristlike mitte-Rooma kirikute kaanonite vahel. Samuti on islami puhul ja mingil määral ka hinduismis sõltuvalt kastist või usukoolkonnast.
On ühiskondi, kelle jaoks on vastsündinute ja psüühiliselt ebatervete raukade valikuline tapmine õige, mõnede jaoks vale. Kuni on erinevaid arvamusi , ei saa olla ka ühest moraalinormi. Teo ajendit ning teo tegemise sotsiaalset keskkonda arvestamata ei saa tegu õiglaselt heaks või halvaks liigitada.

Õigusnormid

Suurema ning tähtsama täheduse on omandanud õigusnormid. Need on kompetentse institutsiooni poolt kindlas korras kehtestatud üldkohustuslikud ja formaalselt määratletud käitumisreeglid, mis tagatakse riigi sunniga. Õigusnormid on kohustuslikud kõigile riigi elanikele ning need reguleerivad inimeste käitumist mõttelise käsu või keeluna, mis jõuavad täitjani tema teadvuse kaudu.
Õigusnormide liigitunnusteks on kõik sotsiaalsetele normidele omased tunnused:
1) inimeste käitumise reegel
2) suunatud teatud liiki suhete üldisele reglementeerimise
3) sisu on määratud ühiskonna sotsiaalse (sealhulgas ka majandusliku ja poliitilise) elu tingimustega ning ajaloolise ja kultuurilise arengu tasemega.
Õigusnormidel esineb ka eriomaseid tunnuseid, mis eristab teda teistest normidest. Need on üldkohustuslikud käitumisreeglid, mis annavad suhte liigis osalejatele subjektiivsed juriidilised õigused ja paneb neile samaväärsed kohustused. Eelkõige on õigusnorm formaalselt määratletud reegel.
Õigusnorme saab liigitada mitmesse kategooriasse, sest need normid erinevad üksteisest paljude tunnuste poolest. Esiteks, subjekti järgi. Selle järgi eristatakse eelkõige seaduse norme ja seadusjärgsete aktide norme. Teiseks saab õigusnorme liigitada reguleerimisobjekti järgi ja samas ka reguleeritavate suhete iseloomu järgi. Veel on võimalik liigitada ajalise kehtivuse, territoriaalse kehtivuse, ettekirjutuse iseloomu ja täidetava funkstiooni järgi. Ka vastavalt regulatsiooni viisile võib norme eristada. Viimase puhul on võimalik normid liigitada veel omakorda keelavateks, kohustavateks ja õigustavateks.
Igal õigusnormil on ka loogiline ülesehitus ehk struktuur. Õigusnorm on üles ehitatud tingimuslausena: kui ( hüpotees ) – siis ( dispositsioon ) – vastasel juhul ( sanktsioon ).
Vastavas lauseskeemis näitab hüpotees õigusnormi kehtivuse tingimusi, dispositsioon vajaliku käitumist ning sisaldab subjekti õiguseid ja kohustusi, sanktsioon näitab ära riikliku mõjutusvahendi, mida rakendatakse dispositsiooninõuete eiramise eest hüpoteesi tingimuste olemasolul .
Õigusnorm on inimeste käitumist reguleeriv käsk või keeld, mis peab vastama kolmele küsimusele. Esiteks peab näitama, millised on õigused ja kohustused, mis subjektil tekivad, ehk milline on subjektilt nõutav käitumine. Teiseks peab näitama tingimused, mille korral tuleb käituda vastavalt normile ning kolmandaks, milline on riiklik sund, mida rakendatakse normi rikkumisel.
Õigusnormi ülesanne kontinentaalses õigussüsteemis on anda küllaldaselt kättesaadavad, üldised ja mõistetavad käitumisreeglid, mille alusel kodanikud ja kohtunikud minimaalselt pingutades võiksid määratleda, millisel viisil tuleb probleem lahendada. Õigusnorm peab indiviidile kindlustama sisemise rahu, mis hõlmab konfliktide ennetamist ning nende lahendamist ja kindlustama vabaduse, mis kaitset teiste sekkumise eest isikuvabadusse, vabaduse realiseerimise garanteerimist ning kaitset riigi sekkumise eest. Lisaks õigusliku võrdsuse, sotsiaalse kindlustuse tagamise ning sotsiaalsete protsesside juhtimise.
Struktuuri alusel liigitatakse õigusnormid täielikeks ja spetsialiseeritud ehk mittetäielikeks õigusnormideks. Täielikud õigusnormid on need, mida saame kasutada reaalse elulise situatsiooni lahendamisel. Need normid on otsesed juhised, kuidas tuleb või võib käituda mingi elulise situatsiooni esinemisel. Mittetäielikud õigusnormid omandavad õiguslikke tagajärgi põhjustava jõu ainult teiste (peamiselt nn täielike) õigusnormidega. Mittetäielikud õigusnormid liigituvad veel seletavateks, viitavateks ja kitsendavates normideks.

Korporatiivsed normid

Korporatiivsed normid on käitumisreeglid, mis on kehtestanud korporatiivne moodustis (ühiskondlik organisatsioon) oma liikmete käitumise reguleerimiseks suhtlemisel organisatsiooni sees ja suhetes teiste organisatsioonidega. Need normid on sätestatud korporatsiooni dokumentides (põhikirjas vms), on kohustuslikud liikmeskonnale ja nende täitmist tagab korporatsioon oma organite kaudu.
Võimatu on karanteerida, et korporatiivsed normid on püsivad. Juhul kui organisatsioon lõpetab oma tegevuse kaovad paratamatult ka normid, mis organisatsiooni algusaegadel või hiljem sätestati, sest pole enam inimesi, kes neid norme täidaks.

Religiooninormid

Religiooninormid on usuorganisatsiooni poolt kehtestatud reeglid inimeste kui usuorganisatsiooni liikmete suhtlemiseks omavahel ja kirikuga , aga samuti normid, mis reguleerivad usuühingute korraldust ja funktsioone. Need normid kehtivad religioosse grupi piires. Religiooninormid on väga tihedalt seotud usulis -eetilise maailmavaatega ja nende normide süsteemid erinevad üksteisest sõltuvalt tunnustatavast maailmausundist, usulahust või kirikust.
Religiooninormide täitmist tagatakse väliste sanktsioonidega nagu näiteks viitega põrgule või paradiisile. Öeldakse, et inimene, kes ei täida religioosseid norme läheb pärast surma põrgusse ning vastupidi, kes täidab neid, paradiisi .

Välise kultuuri (ehk kombestiku) normid

Välise kultuuri normid ehk kombestiku ehk konventsionaalsuse normid, reguleerivad indiviidi käitumise välimist külge. Need normid on diferentseerunud vastavalt sotsiaalsele ja kultuurikeskkonnale ning aegade jooksul on erinevad sotsiaalsed kihid väärtustanud neid küllaltki erinevalt.

Õiguse ja moraali seos

Õigus on loomu poolest sotsiaalne kord, kuna ta reguleerib inimeste omavahelisi suhteid. Samas ei ole õigus aga esimene sotsiaalne kord. Nimelt on seda olnud ka moraal kui ka tavad. Need on õiguse eelastmed objektiivses tähenduses.
Enne õigust oli moraal see, mis valitsesid inimeste kooselus. Moraal ja tava olid sotsiaalseteks harjumusteks, mis korrastasid inimkäitumist, samas ka kergendasid ja vääristasid ühiskondlikku elu.
Nende struktuur koosneb käitumiseeskirjadest ehk moraalinormidest, mis on tüüpilised sotsiaalsed normid ja on üldise iseloomuga ning üld kohustuslikud.
Kõik need normid kujunesid välja pikaajalise inimkäitumise tulemusena. See inimkäitumine , mida meie kutsume „tavakäitumiseks“, peab olema kujunenud harjumuspäraseks igale inimesele. Aga harjumuste kujunemine on aeganõudev töö. Aeg oli tava ja moraali väljakujunemise aluseks. Näiteks ammusel ajal ei olnud linnad suured, pigem olid väiksed alad, kus oli mitu hõimu ja erinevad perekonnad. See grupp elas koos, et elada üle raskeid talveaegu ja võidelda ühiste vaenlaste vastu. Hoiti üksteist, et ellu jääda. Selles samas ühiskonnas olid mehed, kes jahtisid toitu. Kogu see toit on valmis vaja küpsetada, tekkisid sellele alale inimesed, kes seda tegid. Tekkisid inimesed, kes karjatasid loomi. On näha, et tekkis kindel ühiskonnakord. Inimeste elus mängivad oma kindlat osa väljakujunenud käitumise mastaabid. Algseid inimkäitumise mastaape võibki nimetada tava- ja moraalinormideks.
Kõigile on teada, et õigusnormid on sotsiaalse korrana üldkohustuslik. Moraal kuulub ka sinna alla, sest ka moraal on sotsiaases korras üldkohustusliku iseloomuga. See tähendab, et kui inimene satub moraalinormis olukorda, on kõige targem käituda vastavalt normi nõudmisest tulenevale. Ka moraalikord on garanteeritud kord, mis tähendab seda, et ühiskond reageerib normi nõuete eirajate suhtes negatiivselt. Näiteks inimene, kes rikub moraalikeeldu, peab arveestama, et ühiskond võib teda hukkamõista. Sama on ka õigusnormide rikkujatega. Ka tänapäeval mängib ühiskondlik arvamus ja hukkamõist suurt rolli. See oli aga suurem, kui inimesi ühendas peamiselt veresugulus ja sotsiaalne võim. Kuigi moraal on üks õiguse eelaste , ootab teatud tava ja moraalinormidest kinnipidamist meilt ka tänapäeva ühiskond, sest kes seda ei tee, võib jääda ühiskonnast isoleerituks.
Me teame, et ühiskonnas on õigusnorm käsk või keeld, mis reguleerib inimeste käitumist. See on kehtestatud riigi poolt ja on sunnitud täitma riigi sunnijõuga. Moraalinormid on samuti normid, mis reguleerivad inimeste käitumist. See ei ole küll riigi poolt sunniviisiline norm, kuid siiski on see ajajooksul tekkinud ja arenenud ning on ühiskonnas lihtsalt olemas, mida peaks ja võiks järgida. Moraal on ühiskonna teadvuse üks vorm, mis kinnitab sotsiaalse tegelikkuse eetilisi omadusi, milleks on näiteks headus ja au. Moraal määrab inimese kohustused inimeste ja ühiskonna suhtes. Suurim erinevus õigusnormi ja moraalinormi vahel on see, et õigusnorm reguleerib ühiskonna ja riigi seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid, milleks on näiteks omand, ühiskondlik ja riiklik korraldus ja avalik kord. Sinna kuuluvad ka suhted, mis vajavad riikliku kaitset. Moraalinormide alla jääb reguleerida suhted, mis ei kuulu õiguse reguleerimise objektide hulka. Nendeks on näiteks perekondlikud suhted ja välisekäitumisega reeglid. Ühiseks jooneks on juba selgelt näha suhete reguleerimine, lihtsalt tase on erinev. Enamuses langevad õigusnormid ja moraalinormid kokku, mille pärast on ka kõige tähtsamad moraalinormid juba õigusnormides fikseeritud.
Aeg, mil ei olnud veel ei õigust ega õigusnorme, tuli hakkama saada moraalinormidega, mis tekkisid pikaajalise perioodi vältel. Need normid on ajaloo vältel olnud nii efektiivsed, et see pani aluse õigusenormidele. Kaks kõige tähtsamat suhete reguleerijat meie ühiskonnas on moraalnormid ja õigusnormid, mis omavahelise koostööga on aidanud üksteist luua ja täiustada.

Kokkuvõte

Töö käigus leidis vastupidise väite alguses püstitatud hüpotees, milles inimesed näevad õiguses rohkem kohustusi. Õigused on loodud iga riigi poolt tema inimestele, et säiliks inimkäitumise korrastatus. Selleks on kehtestatud õigusaktides normid, mis peaksid inimestele endile kasu tooma ning nende mittejärgimise korral ilmneb karistus. Õigus on sotsiaalse kontrolli vahend. See mitte ainult ei loo karme karistusi, vaid püüab jalule seada õiglust ning aitab leida õigustusi. Õigus kohaneb ühiskonnaoludega, see on pidev muutumisprotsess.
Kasutatud kirjandus
1. Kiris , A., Kukrus , A., Nuuma , P., Oidermaa , E. (2012). Õigusõpetus . 3. tr. Tallinn: Külim.
2. Narits, P. (2002). Õiguse entsüklopeedia . 2., tr. Tallinn: Juura õigusteabe AS.
3. Sotsiaalne norm. (2014). Õigussotsioloogia . [www]
http://et.oigussotsioloogia.wikia.com/wiki/Sotsiaalne_nor m (10.09.2014).