Keskkonnakaitse lõpueksami küsimused-vastused (2)

• Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra , ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond .
  
• Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku , taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine),
  

• Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning loodusobjektide säilitamiseks.
  
• Looduskaitse- rahvusvahelised, riiklikud ja ühiskondlikud meetmed, mis peavad tagama loodusvarade otstarbeka kasutamise, taastamise ja kaitse, tervisliku elukeskkonna hoidmise ja loomise, maastikukaitse ja -hoolduse ning väärtsulike loodusobjektide säilimise. 
  

• Objektiivne või subjektiivne hinnang, mis on vastava ala (objekti) kaitse põhjenduseks.
  
• Summaarne looduskaitseväärtus: liikide (floristiline, faunistiline, mükoloogiline), koosluse, maastiku
  

• Ökosüsteemid :
  

• looduslikkus
  
• mitmekesisus
  
• esinduslikkus
  
• haruldaste liikide olemasolu
  
• endeemid
  
• mahukus, piisav leviala
  
• kultuurilooliselt väärtustatud
  

• Maastikud :
  
• haruldus
  
• kordumatus
  
• esinduslikkus
  
• looduslikkus
  
• esteetilisus
  
• kultuuriloolisus
  
• Looduskaitseväärtuse hindamine:
  

• kliimamuutused , atmosfääri saaste
  
• üleilmne elurikkuse hävimine
  
• maailmamere seisundi halvenemine, veereostus
  
• muldade viljakuse vähenemine (degradatsioon), kõrbestumine
  
• rahvaarvu kiire kasv
  
• suur energiatarve, fossiilkütuste arvel
  
• happevihmad
  
• uued tehnoloogiad GMO
  
• elupaikade hävimine
  
• keemiareostus
  
• radioaktiivsed jäätmed
  
• osooniaukude teke
  

• Happevihmad: Kivisöe, põlevkivi ja naftasaaduste põletamisel satuvad õhku väävli- ja lämmastikühendid. Vääveldioksiid, vääveltrioksiid ja lämmastikühendid reageerivad õhus vihmaveega ning moodustavad mitmeid happeid, mis langevad sademetena  maapinnale.
  
• Maailmamerevee ja magevee reostus : reostamine olme- ja tööstusheitvetega, jäätmete paigutamine ookeanidesse, põllumajanduses kasutatavate ainete vette sattumisel
  
• Kliimamuutused, atmosfääri saaste: Autode heitgaasid linnades, tööstusgaasid, fossiilkütuste kasutamise tulemusena tekkivad ained (CO2, lämmastikoksiidid jne)
  
• Üleilmse elurikkuse hävimine: võõrliigid, looduses püsivad mürgid , ületarbimine, fossiilkütuste tarbimisel tekkivad heitgaasid
  
• Muldade degradatsioon, kõrbestumine: ebasobivad viljelusmeetodid ja -tavad, hüdroloogiliste tingimuste muutmine, raskemasinad, kariloomade liigne hulk
  
• Rahvastiku kasv: põllumajanduslik masstoodang, fossiilkütused, meditsiini areng. Maailma kandevõime vähemine, näljahäda, vaesus , arenguprobleemid, rahvastiku ränne arenenud riikidesse, rahvus- ja relvakonfliktide kasv, kuritegevuse kasv, sõjad
  
• Energia: fossiilkütuste ammendumine , näljahäda, immigrandid, relvakonfliktide kasv, sõjad, rahvaarvu vähenemine
  
• Uus tehnoloogia GMO: GMO-dest valmistatud toidu ja loomasööda kasutamise mõju osas puuduvad pikaajalised uuringud. Lisaks sageli mainitavatele allergilisuse probleemidele on teaduslikke uuringuid , mis viitavad konkreetsete GMO-de võimalikule toksilisusele, samuti on väga vastuoluline  antibiootikumisresistentsete markergeenide kasutamine GMO-de loomisel, kuna see võib lõppkokkuvõttes viia antibiootikumidele resistentsuse tekkimisele ka inimestele ohtlikes haigustekitajates, nii et teatud antibiootikume enam selle haiguse raviks ei saa kasutada. Taimed, mis toodavad ise pestitsiide, toovad põldudele ja toidu sisse veelgi rohkem toksiine .  Muundamisel on võimalik tekitada omadusi, mis  loovad ökoloogilise eelise ja muundatud organism võib hakata looduses edukalt levima, tõrjudes välja kohalikke liike ning muutes koosluse liikidevahelisi suhteid.
  
• Suureneb umbrohumürgi kasutamine mürgikindlate kultuuride puhul. Taimemürkide suhtes tundetute kultuuride laiaulatuslik kasutamine suurendab selle konkreetse taimemürgi osakaalu looduses. Võivad tekkida ka mürgile allumatud umbrohud-  Suureneb surve teatud putukaliikidele, mis omakorda muudab ökosüsteemi tasakaalu.
  
• Püsielupaikade hävimine: vihmametsade hävitamine põllumaade tarbeks, liikide vaesustumine
  
• Keemiareostus: keemiatööstusettevõtete avariid, tööstuslikud jäätmed, põllumajanduses kasutatavad kemikaalid
  
• Radioaktiivsed jäätmed, kiirgus: tuumaelektrijaamad, uraani ja osade radioaktiivsete mineraalide kaevandamisel, maapõues, hoonetes radoon, energiatootmine, jne. Tekivad geenimutatsioonid, kudede kahjustused, lootekahjustused jne.
  
• Osooniaugud: peamiselt tingitud kloori sisaldavate inimtekitatud kemikaalide: freoonide (CFC – ChloroFluoroCarbon), aga ka broomi ja teisi halogeene, ning samuti lämmastikoksiide (NOx) sisaldavate ainete atmosfääri paiskamisest. Freoonid on tavaline 3 tööstusprodukt, mida kasutati külmutussüsteemides, õhukonditsioneerides, aerosoolides, lahustites ja mõningates pakkematerjalides. Lämmastikoksiidid on põlemisprotsessi kaasprodukt, ka näiteks lennukite heitgaasides.
  

• Eesti keskkonnaseisund:
  

• Globaalne keskkonnaseisund: Ökosüsteemide  hävimine ja globaalne kliimasoojenemine on tänase tarbimisühiskonna kõrvalnähud, millel võivad olla meie tsivilisatsiooni hävitavad tagajärjed. Üheks tähtsamaks häiritud protsessiks ökosüsteemides (ja biosfääris tervikuna ) on kliimaregulatsioon. Kliimasoojenemist peetakse üheks inimkonda kõige rohkem ohustavaks keskkonnaprobleemiks. Inimtekkelise kiire kliimamuutuse põhjuseks peetakse 20. sajandi kiiret majanduskasvu ja fossiilsete kütuste põletamist, mis on kaasaegse majanduse peamiseks energiaga varustajaks. Kliimasoojenemisel on mõju nii veeringlusele kui toiduvarudele, rääkimata majandusest ja muudest tagajärgedest. kui jätkatakse senist arengut koos senise kasvuhoonegaaside emissiooni kasvuga, siis võib maapinnatemperatuur tõusta sajandi lõpuks 5,2 kraadi Celsiuse järgi ning 90% tõenäosusega jääb Maa soojenemistemperatuur 3,5 ja 7,4 kraadi vahele. 2009. aasta septembris neid tulemusi korrigeeriti ja jäädi selle juurde, et kui majandustegevust jätkatakse senisel viisil, siis tõuseb temperatuur sajandi lõpuks 4,5 kraadi Celsiuse järgi. Kui suudetakse ka kõige ambitsioonikamad emissioonide vähendamise plaanid ellu viia, siis tõuseb temperatuur ikkagi 3,5 kraadi Celsiuse järgi.
  

• Eesti keskkonna muutumise trendid: Õhutemp. on tõusva trendiga, samuti sademete hulk, merevee tase tõuseb. Olmejäätmete maht hakkab vähenema, sorteerimine ja taaskasutamine peamisel kohal. Põlevkivijäätmete vähenemine- efektiivsed põletustehnoloogiad ja alternatiivsed energiatootmise viisid. Joogivee tootmiseks sobiva kvaliteediga põhjavee ja põhjaveealade kahanemine kaevandamise, linnastumise, põlevkivi tootmise jne tõttu.
  

• Globaalsed keskkonna muutumise trendid: Inimtegevuse koormus hakkab planeedile üle jõu käima. Ökoloogilise jalajälje mõõtmine näitab, et 21. saj alguses ületas inimkonna tegelik ökoloogiline jalajälg maakera jätkusuutlikkusele vastava keskkonna taluvuse võime keskmiselt 0,4 hektari võrra inimese kohta ehk 23%. Aastaks 2007 on see näitaja tõusnud juba 30%ni. Maailma rahvastik kulutab ökoloogilisi ressursse kiiremini, kui lubab keskkonna taastumisvõime, tulevastele põlvkondadele ei saa lubada ressursside jätkumist (kasvõi selle kättesaadavuse näol nt nafta jne). Lootust annab, et viimasel aastatel on pidevalt käsitletud kliimamuutuste ja elurikkuse teemasid ning on loodud rahastamisabinõusid olukorra leevendamiseks. Ka Kopenhaageni kohtumiseks on riikidel olemas tahe sõlmida uus kliimakokkulepe. Uute energiaallikate ja liikide kasutuselevõtt aitab lühiajaliselt toita ära küll üha kiiremini kasvava populatsiooni, kuid see toimub ikkagi ümbritseva keskkonna arvelt. Selline olukord ei saa kesta igavesti, kuna see ei vasta loodusseadustele. Energia, tööstus, põllumajandus ja transport peavad enam kasutama keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid.
  

• Reostust mahendavad meetmed: arengute pikaajaline kavandamine ökoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike aspektide osas;
  

• Mõju pinnasele – maapinna vajumine, hüdroloogilise režiimi muutused, mulla omaduste muutused. -Kaevandamisest tekkivad maapinna muutused
  

• Maastiku üldilme muutus, tehismaastik- Kaevandamisest tekkivad maapinna muutused; jäätmete ladestamine mägedena (aheraine-, poolkoksi- ja tuhamäed); tootmishooned, tehisveekogud. Tallinnas suured tööstusalad hoonetega.
  
• Põhjavee kvaliteedi halvenemine ja põhjavee taseme muutused- Kaevandamise ja töötlemise käigus veekogudesse , põhjavette või pinnasesse levinud saasteained ; jäätmete ladestamine mägedena (ohtlike ainetega saastunud pinna- ja põhjavesi ) ja karjääridest ja kaevandustest vee väljapumpamine; lõhkamistööd. Avaldab negatiivset mõju ka veeorganismidele.
  
• Õhu kvaliteedi langus- saasteainete heitmine välisõhku, sh isesüttinud aherainemägedest eralduvad saasteained
  
• Elukvaliteedile ja tervisele mõju- halb lõhn (saasteained õhus) ja saasteained joogivees, mis tingivad joogivee kvaliteedi languse. Hingamisteede haigustesse suurim haigestumine Eestis.
  
• Müra ja vibratsioon- kaevandamistöödel või põlevkivi töötlemisel tekkiv
  
• Sama kehtib ka Tallinna tööstuspiirkondade kohta. Tervisemõju- rohkem haigestumisi. Pinnase, vee- ja õhu kvaliteet on samamoodi kahjustunud.
  
• Kaasnevad suured jäätmekogused
  

• Pinnasesse kanduvad jääkreostusained ja muudest reostusallikatest kanduvad ained, mis imbuvad põhjavette ja nad viiakse/satuvad ka pinnaveekogudesse.
  
• Põhjavee keemilised väärtused on halvemad, see tuleneb anorgaanilistest saasteainetest (naftasaadused ja fenoolid). Kirde-Eestis kaevanduste tõttu on põhjavee keemiline seisund halb.
  
• Põllumajanduslik veereostus ( väetised , loomade sõnniku valesti käitlemine jne).
  
• Saaremaal, Hiiumaal ja Lääne-Eestis on looduslik kloriidide hulk probleemiks.
  
• Halb keemiline seisund on Eestis mitmetes pinnaveekogumites. Vooluveekogumites fenoolide ja naftasaaduste tõttu. Seisuveekogumis peamiselt fenoolide tõttu. Rannikuveekogumites elavhõbedat elustikus.
  
• Orgaanilised jäätmed, nagu heitveed põhjustavad hapnikuvaegust veekogudes, samuti tööstustest vette juhitud termiline vesi soojussaaste.
  
• Tööstuspiirkondades, tööstusettevõtete ja põllumajanduse tulemusel peamiselt veereostus.
  

• Jäätmete ulaladestamine (maa prahistamine); seda põhjustab ebapiisavalt korraldatud jäätmevedu, inimeste vähene keskkonnateadlikkus, vähene järelevalve ja mõjusate majandusmehhanismide puudumine. Arvatavalt on valglinnastumine andnud oma osa risustamisele.
  
• Jääkreostuskolded (lendtuhk, poolkoks jm ladestamiskohad, vanad asfaltbetoonitehased, õlijäätmete hoidlad) on probleemiks, sest neil puudub reostuse omanik, seega jääb see riigi kanda. Riik vajab finantseerimiseks EL rahasid, kuid seda võidaks edasi lükata projektide ettevalmistuse ja koondamise keerukuse tõttu.
  
• Illegaalsete, nt vedelate jäätmete keskkonna kõrvaldamine
  
• Vanadesse lagunenud hoonetesse sh. põllumajandushoonetesse viiakse igasugu jäätmeid, samuti on jäätmed seal sees juba varemast ajast, kuid lammutamisel võivad need jäätmed sattuda tavaprügilasse ja mõjuda kahjulikult in. tervisele.
  
• Omavalitsuste suutmatus jäätmehooldust arendada vastavalt kohustustele. Vajalike infrastruktuuride puudumine soodustab maastike prügistamist ja illegaalset jäätmete ladestamist.
  
• Kui puudub jäätmetekitajate aktiivne osavõtt .
  
• Ohtlike jäätmete vastuvõtupunktide kaugel asetsemine ja raha eest võimalus loovutada
  
• rahapuudus ja keskkonnakorralduse nõrgad toimemehhanismid
  
• puuduvad uued ja head tehnoloogiad
  
• Näiteks raviasutuste ja haiglate ohtlikud jäätmed suunatakse suures osas kanalisatsiooni ja ladestamisele suunduva prügi hulka, osa kemikaalijäätmeid kanalisatsiooni.
  

• Õhusaastet tekitavad tööstus, elektrijaamad, katlamajad, transpordivahendid ja põllumajandus, aga ka inimesed ise (lahtisest tulest, näiteks kaminast ja lõkkest pärit suits saastab õhku).
  
• Katlamajadest õhku paiskuvad saasteained on vääveldioksiid, lämmastikoksiidid, süsinikoksiid, tahked osakesed, lenduvad  orgaanilised ühendid ja raskemetallid. Õhuheitmete koostis ja hulk sõltub kasutatava kütuse liigist, kvaliteedist, kasutatavast tehnoloogiast ja kogusest. Lisaks katlamajade heitmetele satub saasteaineid õhku tanklatest kütuste ümberlaadimisel ja tankimisel ning tööstusest lenduvate kemikaalide kasutamisel (värvid, lakid, lahustid ). Samuti prügilad, millest lendub CO2-te ja metaani.
  

• Peamisteks saasteaineteks peetakse vääveldioksiidi, lämmastikoksiidid, peened PM10-osakesed, eriti peened PM2,5-osakesed, plii, osoon , benseeni jpt.
  
• Välisõhu probleemid Eestis on põhiliselt seotud põlevkivil põhineval energiatootmisel
  
• CO2 emissioon Eestis kõrge, tekitab kasvuhoonegaase.
  
• Peamised terviseprobleemid, mida saastunud õhk põhjustab, on seotud hingamisteedega (astma, bronhiit, kopsuvähk) ning südame ja veresoonkonnaga
  
• Eestis põhjustab õhu saastatus umbes 600 surma haiguste näol.
  
• Siseõhu saastatust tekitavad: hallitus, tolm, tubakasuits, majapidamistarbed ja mürgid, gaasid (radoon, vingugaas), hoone ehitamisel kasutatud materjalid (asbest, plii jne)
  
• Müra ja vibratsioon peamiselt linnades, seal on suurim liiklus , ehitus, tööstused, lennu- ja raudteeliiklus.
  

• Reisijate veole rohkem soodustusi.
  
• Ühistranspordi probleemideks on korralduse poolepealt killustatus, turu korrastamatus ja riikliku järelvalve ebaühtlane ning puudulik tase
  
• Ebaefektiivne toetussüsteem, mis ei motiveeri veeremit paremini säilitama ega uuendama. Veeremid on vananenud ja halvemas seisukorras.
  
• Halb haakumine teiste transpordi liikidega
  
• Teede ja raudteede infrastruktuuri halb olukord: madal liikumiskiirus raudteedel, peatuste, ootepaviljonide, bussi - ja rongijaamade mitterahuldav olukord, ümberistumisvõimaluste (terminalide).
  
• Pakutavatest võimalustest vähene info.
  
• Maine on madal.
  
• Kergliikulusteid vähe
  

• ajalooliselt väljakujunenud põlevkivielektri tootmise domineerimine (kasutegur jääb vaid 30% piiresse);
  
• endiselt suured kaod energia ülekandel ja jaotamisel (kuigi olukord on mõnevõrra paranenud , eriti elektrivõrkudes);
  
• elektri ja soojuse koostootmisel toodetava elektri väike osatähtsus (perioodil 1998-2003 oli see 12–14%, 2008. aastal langes 7%-ni);
  
• endiselt suur energiakulu hoonetes, eriti nõukogude perioodil ehitatud majades;
  
• piisavalt väljakujunemata säästuharjumused
  
• nõuab esialgseid suuri investeeringuid
  

• Põllumaad jäävad kasutusest välja, sööti ja võsastuvad. Osa metsastuvad ka looduslikult.
  
• Tööstusalade läheduses olevad põllumassiivid on kasutuseta.
  
• Kaevandustega seotud maa on n.ö raisus.
  
• Osa ei tee ise ja teistel ka ei lase.
  
• Elamualade ja tööstusalade tekkimine põllumaade ja metsamaade arvel, samuti karjäärid.
  
• Teed ja hoonestatud alad tükeldavad põlde ja metsaalasid olulisel määral.
  

• Linnade suurus pole alati tagamaaga tasakaalus (nt. Kohtla-Järve), vajaka jääb linnaümbruse haljasvööndeist.
  
• Tootmistegevuse tagajärjel on välja kujunenud ulatuslikud tehisalad. Neist olulisemad on põlevkivi kaevandamisega looduslikust seisundist väljaviidud territooriumid, turbaväljad ning suurte jäätmehoidlate alune ja nende mõjupiirkonda jääv maa. Nendel aladel on vee­režiim halvasti reguleeritud ja muld degradeerunud või kahjulike ainetega saastatud.
  
• Nõukogude aegsel perioodil ehitatud majade ehituskvaliteet ei vasta tänapäeva nõuetele, eriti mürakaitse ja energia­säästlikkuse seisukohast . Ei ole piisavalt kontrollitud ehitus- ja viimistlusmater­jalide mõju tervisele. Linnades ja majandikeskustes rajati ebaratsionaalselt pikki  välisvõrke, mida omavalitsused ei suuda töökorras hoida. 
  
• Müra asulates, elamutes ja töökohtades. Ehitusmaterjalid ja nende kasutamine ei vasta alati tervisekaitse nõue­tele.
  
• * Hooned pole energiasäästlikud.
  
• * Tervist kahjustavad töötingimused.
  

• Näiteks asfaltbetoonitehas. Tegemist on vanade mahutitega, mis sisaldavad põlevkiviõli jääke. Mahutite purunemisel on oht, et reostus kandub edasi läheduses asuvasse pinnaveekogusse või pinnasesse. Mahutid on vaja likvideerida .
  
• Kirde-Eesti õlitööstuste ja jäätmemägede ümbruses on põhjavesi enamasti reostunud põlevkiviõli ja fenoolidega. Maapinnalähedane veekiht on tugevasti reostunud põlevkiviõliproduktidega. Kohtla-Järve tööstuspiirkonnas jätkub pinnavee ja põhjavee reostamine: äärmiselt ohtlik on tänaseni fuussihoidla, poolkoksi ladestu ja tootmisterritooriumi fenoolidega reostunud veed .
  
• Endiste sõjaväelennuväljade (Tapa, Rakvere, Raadi , Ämari jms) maa-alad olid reostustunud peamiselt naftasaadustega, raketibaasides (Keila-Joa, Raadi jms) toimus maa-ala reostamine samiiniga. Nii sõjaväelennuväljade kui ka raketibaaside alad on ulatuslikud, kuid rakendatud meetmete tõttu (reostunud põhjavee väljapumpamine, reostunud pinnase likvideerimine) reostuskolded enam ei laiene . Tulevikus on oluline teostada aladel järeluuringuid, et selgitada välja alal asuva saastuse täpne maht ja ulatus ning hinnata saastuse mõju inimestele ja looduskeskkonnale. Täiendavad uuringute tulemused on aluseks edaspidiste meetmete kavandamisele.
  
• Jääkreostusobjektidena võib käsitleda ka endisi aherainemägesid. Põhjavees edasi kandudes võib reostus liikuda üksiktarbijate või asulate ja linnade veehaareteni. Kui veehaarded on rajatud maapinna lähedastesse põhjaveekihtidesse, on risk nende reostumiseks suurem.
  
• Endised põllumajandusobjektid likvideerida. Põllumajanduskeemia, muud põllumajandusmürgid ja mineraalväetised.
  
• Risustavad ka miljööd
  

• Kalade ülepüügi või sobivate sigimis - või elupaikade puudumise tõttu on mitmed kalaliigid ( lõhe , angerjas, meriforell) ohustatud ja nende looduslik taastootmisvõime liiga väike. Nende looduslike asurkondade taastamiseks või tugevdamiseks tegeldakse kalavarude taastootmisega.
  
• alamõõduliste kalade püük
  
• Läänemere tursavaru on olnud pikemat aega madalseisus, selle põhjuseks on ülepüük.
  
• Ülepüügi tõttu kaob osa veekogude algupärased kalapopulatsioonid ja asenduvad teistega , liigilised koosseisu muutused on ettearvamatud.
  
• Liiga inten­siivne kalapüük võib lisaks kalade arvukuse muutusele põhjustada ka hoo­pis püsivamaid evolutsioonilisi muutusi, mille käigus muutuvad esmajärjekorras kalade kasvu kiirus ja suguküpsuse saabumise aeg. See tähendab, et intensiivse kalapüügi tingimustes saavad järglasi eelistatult need kalad , kes koevad võimalikult noorelt. Hilisema suguküpsemisega isendid püütakse tõenäoliselt enne, kui nad jõuavad paljuneda.
  
• Muutustele võib järgneda olukord, kus varem esinenud  liikide ökoloogilised funktsioonid võtavad üle veekogu asustavad organismid. Halvematel juhtudel häirub aga oluliselt veeökosüsteemi talitlus või see muutub oluliselt vaesemaks ning sellega kaasneb paljude liikide lokaalne  väljasuremine. Näiteks forelli ülepüügi korral võib karpkala energiaahelas vabanenud koha üle võtta, takistades sellega hilisemat forellipopulatsiooni taastumist.
  
• Tagajärgedeks on suur rahaline kahju, toidupuudus
  
• Veekogude seisund: vee inimtekkeline eutrofeerumine (toitesooladega rikastumine), mis avaldub eelkõige vee fosforisisalduse tõusus. Eutrofeerumise ilminguteks on vetikate vohamine ja intensiivsed veeõitsengud, millega kaasneb öine hapnikupuudus ja kalade suremine, vetikamürgid vees, nihked fütoplanktoni liigilises koosseisus ja dünaamikas, zooplanktoni hulga drastiline vähenemine, vee läbipaistvuse vähenemine, kaldavee reostuse suurenemine ja mudastumine. 
  
• Kalakoelmute mudastumise tõttu on kalade sigimistingimused halvenenud.
  
• Roostike vohamise, luhtade võsastumise ja jõesuudmete kinnikasvamise tõttu on kalade pääs koelmutele takistatud. Järv on risustunud vette jäetud nakkevõrkudega, mis mitte ainult ei reosta järve surnud kaladega, vaid muudavad ka elustikukooslusi (võrgud on kinnituskohaks näiteks rändkarbile).
  
• Kalade looduslik rändetee on inimese poolt (hüdroelektrijaama) tammidega tõkestatud.
  

• Erametsas on vääriselupaiga kaitsmine vabatahtlik, selleks on võimalik taotleda riigipoolset toetust. 
  
• Lageraie hävitab metsa vääriselupaiga, sest kaob mets kui elupaik
  
•  Ka muud raied võivad kahjustada vääriselupaiga struktuuri – ei tohiks raiuda ega metsast ära viia kõiki vanu, surevaid ja jämedaid puid, sest liigid vajavad neid eluks.
  
• Eramets on majandusliku tulu saamiseks kasutatav üldjuhul, ei tohiks isegi puid istutada
  
• On vähe kuluefektiivne ja ökoloogiliselt nõrgalt põhjendatud
  
• Puuduvad usaldusväärsed andmed vääriselupaikade seisundi ja asukohtade kohta
  
• Kui erametsa omanik on nõus lepinguga, hüvitab riik talle saamata tulu
  
• Puudulikud teadmised
  

• Majandustegevuse edasisel suurenemisel ja kontsentreerumisel suureneb saasteennetuslike meetmete puudumisel oluliselt surve keskkonnale tööstus- (õhu- ja veereostus, jäätmed) ning mitmetes põllumajanduspiirkondades (maapinnalähedase põhjavee reostamine ja vee-elustiku hävimine), samuti transpordikoridorides (keskkonnaavariid, müra, elupaikade rikkumine ), seda eriti Kirde-Eestis ja Tallinna lähikonnas. Nendel aladel nõuab rahuldava või hea keskkonnaseisundi saavutamine ja säilitamine suuri kulutusi ning kestvaid jõupingutusi.
  
• Nii ettevõtted peavad sellesse investeerima esmajärgus, sest tööohutuse seaduses on ka peaeesmärk õnnetuse korral päästa elu. See nõuab esialgseid investeeringuid, kuid see tasub end ära.
  
• Koolitused oma töötajatele ja info jagamine.
  
• Saaste ennetuseks tehtav: Tööstuses (va energeetika), ehituses, teeninduses või olmes soojuse- ja elektrienergia või vee säästmisele suunatud tehniliste meetmete väljatöötamine või juurutamine
  

• Tegevused, mida peaks tegema: Saaste ennetus: Keskkonnajuhtimissüsteemide või nende osade väljatöötamine või juurutamine
  

• 1297- Taani kuningas Erik Menved keelas metsaraie kolmel saarel Tallinna lähedal. Seda võib pidada esimeseks dateeritud loodust kaitsvaks aktiks Eesti alal.
  
• 1664- Rootsi metsaseadus laienes ka Eesti alale , see ohjeldas säästvale metsaraiele ja andis korraldusi mõnede puuliikide säilitamiseks (mets-õunapuud, pihlakad, toomingad, tammed jt.)
  
• 18. sajandil rajati ohtrasti mõisaparke, mis olid eeskujuks ka taluhaljastuse rajamisel
  
• Klassikaline looduskaitse sündis alles 19. sajandil, mil akadeemiliste ringkondade eestvõttel teadvustati Euroopas leiduvate erakordsete loodusobjektide ja loodusmälestiste ning Ameerikas säilinud ürgsete alade esteetiline, eetiline, hariduslik ja usundiline tähtsus kaasaegsele kultuurile . Eestis sai looduskaitse alguse samal perioodil, eeskätt baltisaksa kultuuriringkondade loodusteadliku tegevuse õhutusel. Oluline osa maarahva harimisel ja loodushoidlike teadmiste levitamisel kirjasõna kaudu oli O.W. Masingul, pärast teda ärkamisaja suurmeestel F.R. Kreutzwaldil, J.W Jannsenil ja C.R. Jakobsonil.
  
• 1853- Eesti Loodusuurijate Selts
  
• 1910- Vaika Linnukaitseala, esimene looduskaitseala Eestis
  
• 1929 Andres Mathiesen, looduskaitse seaduse esimene projekt
  
• 1935- võeti vastu Eesti I looduskaitseseadus , mis korraldas looduse kui terviku kaitset ka väljaspool kaitsealasid. Riigi Looduskaitsenõukogu esimees (prof. T. Lippmaa)
  
• 1936- alustas tööd I riiklik looduskaitseinspektor dr. G. Vilbaste
  
• 1958- ilmuma hakkas ajakiri „Eesti Loodus“
  
• 1960- Eesti Looduskaitse Selts, Jaan Eilart, esimees Edgar Tõnurist. 1960. aastate algul asuti kooskõlastama ja täpsustama kaitse alla võetavate üksikobjektide seisundit, arenes looduskaitseline järelevalve ja seltsid, seminarid- loodus- ja keskkonnaalane suur areng. Mõnevõrra vabamalt hakkas arenema ühiskondlik-poliitiline mõte, kuid see pidi jääma endiselt teatud raamidesse. Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni ( OECD ) konventsioon .  
  
• 1971 - Lahemaa Rahvuspark
  
• 1979- Eesti I Punane Raamat
  
• 1985-1987- Fosforiidisõda
  
• 1990- seadus Eesti Looduse Kaitsest
  
• 1991- ELF (Eestimaa Looduse Fond)
  
• 1992- Eesti osales Rio de Janeiros ÜRO Keskkonnakonverentsil, kus allkirjastati ka „Kliimakonventsioon“ ja „Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon“
  
• 1995- Säästva arengu seadus
  
• 2004- kuues looduskaitseseadus
  

• Arenguetapid:
  

• Idee areng:
  

• LK arenguetapid Eestis
  

• Rooma Leppes (1957) ei sisaldanud keskkonnakaitsesätteid ja veel 60-ndatel aastatel polnud ükski Euroopa riik oma keskkonnapoliitikat selgelt määratlenud. Enne 1987.aastat ei olnud keskkonnakaitsevaldkond ka Euroopa Ühenduse õiguslikus kompetentsis ja Ühendusel oli rangelt majanduslik sisu. Siiski kasutati keskkonnaregulatsioone vabakaubanduspiirangute kõrvaldamiseks ja üksikprobleemide lahendamiseks (radiatsioon, transpordireostus).
  
• Alates 70-ndatest aastatest suurenes aga üldine huvi keskkonnaprobleemide vastu ja Euroopa Ühenduse kitsas pühendumine majandusküsimustele ei olnud enam põhjendatud.
  
• Euroopa Ühenduse keskkonnategevus algas 1972.a. kui kinnitati neli vertikaalset ja sektorspetsiifilist tegevusprogrammi. 1972.a. juulis Pariisis toimunud Euroopa Ühenduse riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumise järel algas keskkonnaprobleemide süsteemne lahendamine. Kinnitati Keskkonnategevusprogramm aastateks 1973 – 1976.
  
• I Keskkonnaprogrammile järgnesid II (1977) ja III (1983)
  
• Keskkonnategevusprogramm (1987 – 1992) ja kuulutati 1987.a. Euroopa Keskkonna Aastaks.
  
• 1988.a. loodi mitmed Ühenduse Keskkonnafondid
  
• 1993.a. novembris vastuvõetud Maastrichti Lepe lisas “säästva ja keskkonnakasutuse mõttes mitte-inflatsioonilise” kontseptsiooni arvestamise Ühenduse tegevustes ning kinnitas kõigi Euroopa Liidu poliitikatele ettevaatusprintsiibi rakendamise kohustuse
  
• Amsterdami Leppe jõustumine 1997.a. tõi taas esile säästva arengu printsiibi
  
• VI Keskkonnategevusprogramm (2001–2010) annab EL keskkonnapoliitikale uue tähenduse. Selles määratletakse Euroopa Ühenduse selged prioriteedid aastani 2010 ja konkreetsed tegevused, mis tuleb ellu viia lähema 5 – 10 aasta jooksul, et eesmärgid saavutada. Nelja valdkonna tähtsus tuuakse eraldi välja: Kliimamuutused, looduslik mitmekesisus, keskkonnakaitse ja tervis ning loodusvarade majandamine ja jäätmekäitlus.
  

• EL Keskkonnapeadirektoraat, Euroopa Liidu Parlamendi keskkonna-, rahvatervise- ja tarbijakaitsekomisjon, Keskkonnakomisjon, Euroopa Keskkonnaagentuur
  
• Eestis: Keskkonnakorralduse süsteemi kuuluvad: Riigikogu kui kõrgeim seadusandlik organ,Vabariigi Valitsus kui täidesaatva riigivõimu teostaja ja
  

• Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas:
  

• EL Parlament: Euroopa Parlamendil on kolm põhilist ülesannet:
  

• ELi Nõukogu on institutsioon, kus kõigi ELi liikmesriigikide ministrid kogunevad õigusaktide vastuvõtmiseks ning poliitika kooskõlastamiseks.
  

• Komisjonid (palju), olemas ka keskkonnakomisjon: Euroopa Komisjon on üks Euroopa Liidu peamistest institutsioonidest. Ta esindab ja kaitseb ELi kui terviku huve. Komisjon koostab Euroopa uute õigusaktide eelnõusid. Tema igapäevaseks tööks on ELi poliitika rakendamine ja ELi rahaliste vahendite kasutamise haldamine .
  

• EV Riigikogu: Riigikogu põhiseadusliku institutsioonina
  

• EV Valitsus: teostab täidesaatvat riigivõimu Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seaduste alusel. Valitsus teostab täidesaatvat riigivõimu vahetult või valitsusasutuste kaudu. 2011. aastal valitsusse valitud Andrus Ansipi valitsus.
  
• Keskkonnaministeerium: Eesti keskkonnapoliitikat juhib Keskkonnaministeerium, mille eesotsas on alates 6. aprillist 2011 minister Keit Pentus-Rosimannus. Ministeeriumi põhiülesanne:
  

• Ministeeriumi valitsemisalas olevad ametiasutused ja maakondade keskkonnateenistused:
  

• Keskkonnainspektsioon.
  

• Eesti Roheline Liikumine (ERL) on 1988. aastal asutatud keskkonnakaitsega tegelev mittetulunduslik valitsusväline organisatsioon . Eesti Rohelise Liikumise asutamise tingis esmajärjekorras vajadus paremini koordineerida keskkonnakaitsjate pingutusi nn. fosforiidisõja võitmisel; ühtlasi sai liikumisest esimene formaalne poliitiline alternatiiv kommunistlikule parteile Eestis. 1991. aastal eraldus ERL-ist poliitiline tiib (hilisem erakond Eesti Rohelised; tänaseks likvideerunud) ning täna tegeleb Eesti Roheline Liikumine ainult keskkonnaprojektidega, sekkumata poliitilisse tegevusse.
  

• ELF on asutatud 1991. aastal 40 looduskaitsja ja loodusteadlase poolt. Alates 1999. aasta jaanuarist on ELF sihtasutus . ELF on valitsusväline, nii poliitiliselt kui majanduslikult sõltumatu keskkonnakaitse organisatsioon. ELFi logoloomaks on vanade haabade õõnsuses elav haruldane lendorav , kelle leiukohti on Eestis teada ligi 80. 
  

• KIK ülesandeks on finantseerida loodusvarade taastootmiseks, keskkonnaseisundi hoidmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks vajalikke projekte ning meetmeid.
  
• KIKi eesmärgid on järgmised:
  

• KIKi poolt rahastatavad programmid on:
  

• KIKi rahalised allikad.
  

• Õigusharusse kuuluvad üldisemad õigusaktid, mis spetsiifilisematesse harudesse ei mahu, kuid on ometi rohkemal või vähemal määral keskkonnavaldkonnaga seotud. Ühtlasi sisalduvad õigusharus keskkonnaalased rahvusvahelised lepped.
  
• Klassikaline positivistlik õigus:
  

• Moodne keskkonnaõigus
  

• Üldiseloomustus:
  

• Areng:
  

• Naabrusõigus
  
• Keskaeg (linnade õhk)
  
• Napoleon – keskkonnaload
  
• 19. Sajand – Kuni 20 sajandi 60.aastad (utilitaristlik ja antropotsentriline keskkonnakaitse)
  

• Keskkonnaõiguses printsiipidel eriline roll:
  

• Printsiibid demonstreerivad eesmärke, mille poole tuleb püüelda
  

• Normid on konkreetsed – neid saab kas täita või mitte täita, kolmandat võimalust ei ole
  
• Keskkonna tervikliku ja kõrgtasemelise kaitse põhimõte
  

• Vältimispõhimõte
  

• Ettevaatuspõhimõte
  

• Keskkonna kasutamisega seotud kulude kandmine
  

• Loodusvarade säästliku kasutamise põhimõte
  

• ISO 14001- rahvusvaheline keskkonnajuhtimissüsteemide standard.
  

• EMAS- Keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteem (Eco- Management and Audit Scheme ehk EMAS) on mõeldud organisatsioonide keskkonnategevuse tulemuslikkuse hindamiseks, parandamiseks ning avalikkusele ja teistele huvitatud isikutele asjakohase teabe andmiseks .
  EMASi eesmärk on soodustada organisatsioonide keskkonnategevuse tulemuslikkuse pidevat täiustamist. Organisatsiooni all on mõeldud ettevõtjat, äriühingut, kontserni, ettevõtet, asutust või institutsiooni, selle osa või nende ühendusi, avalikke või eraõiguslikke, millel on oma tegevusvaldkond ja iseseisev juhtimine, olenemata sellest, kas ta on iseseisev juriidiline isik või mitte.
  

• ISO 14000- on keskkonnakvaliteedijuhtimissüsteem, millega määratakse ära kvaliteedi standardid ja nende järgimine (pole arvestatud riski)
  

• OHSAS 18000- töötervishoiu ja ohutuse juhtimissüsteem
  

• KMH- Keskkonnamõju hindamine arendustegevust suunava otsustusprotsessi üks osa.
  

• Keskkonnaauditeerimise eesmärgiks on perioodiliselt hinnata toimunud või toimuva tegevuse vastavust õigusaktide nõuetele, keskkonnapoliitikas, keskkonnajuhtimissüsteemis ja keskkonnakavas kavandatule või standardites ja lepingutes sätestatule auditikliendi määratud kriteeriumide alusel.
  

• Kõrgendatud keskkonnarisk on tegevuskoha keskkonnataluvust ületava, keskkonnas pöördumatuid muutusi põhjustava või inimese tervist või vara ohtu seadva keskkonnamõju esinemise võimalikkus . Keskkonnajuhtimissüsteem on organisatsiooni keskkonnapoliitika väljatöötamist, ellurakendamist ja toimimist tagav tegevuse juhtimise osa
  
• Kõrgendatud keskkonnariskiga tegevused, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatut, on näiteks:
   1) elektri- või soojusenergia tootmine;
   2) metallide tootmine või töötlemine;
   3) mineraalide tootmine;
   4) ainete tootmine keemiliste protsesside abil;
   5) toornafta ja põlevkivi töötlemine;
  

• Keskkonnariski hindamisele on pühendatud kaks Euroopa Liidu direktiivi: direktiiv 67/548/EEC, mis käsitleb kemikaalide ohtlikkust ning sellest tuleneva riski ohjamise meetmeid (märgistamine, pakendamine), ning direktiiv 93/67/EEC, mis käsitleb uutest kemikaalidest inimesele ja keskkonnale põhjustatava riski hindamist (üksnes loodusobjektide ohustamist)
  
• Eestis reguleerib kemikaalide kasutamist Kemikaaliseadus.
  
• Kuigi iga keskkonnariski hindamine võib detailides erinev olla, koosneb ta alati neljast põhietapist:
  
• Probleemi formuleerimine (ohu määratlemine või adumine)
  

• parim võimalik tehnika,  best available technique (BAT) – tegevusala ja selles rakendatavate töövõtete kõige tõhusam ja arenenum aste, kus mingit tehnikat võib pidada põhimõtteliselt sobivaks  heite piirväärtuste aluse määramisel, et vältida või (kui see ei ole võimalik) vähendada heidet ja selle mõju keskkonnale.
  
• 'Parim' tähendab kõige mõjusamat ja tõhusamat viisi kogu keskkonna kõrgetasemeliseks kaitsmiseks.
  
• 'Tehnika' hõlmab nii käitises kasutatavat tehnoloogiat kui ka käitise kavandamist, ehitust, hooldamist, käitust ja tegevuse lõpetamist.
  
• 'Võimalik tehnika' tähendab niisugusel arengutasemel olevat tehnikat, mille kasutamine vastavas tööstusharus on nii kulusid kui eeliseid arvestades majanduslikult ja tehniliselt ettevõtjale vastuvõetav ja mõistlikul moel kättesaadav.
  

• BATNEEC- parim võimalik tehnika ei nõua ülemääraseid kulutusi
  

• Alternatiivtehnoloogia soetamine nõuab suuri investeeringuid ja kütused on tihtipeale tunduvalt kallimad kui fossiilsed ning samuti nõuab alternatiivtehnoloogial põhinev süsteem puhastus ja kontrollikulusid, mis on tavapärasest suuremad.
  

• Alternatiivtehnoloogiatel põhinevad bussid nt. etanoolbussid, gaasibussid, biodiiselbussid ja diisel- elekter -bussid ( hübriid ), mis kasutavad biokütuseid, mis aitavad vähendada kütusekulu, energiatarvet ja seega ka õhusaastet. Kuid hübriidbusside puhul puhul on vaja akut vahetada iga 4-8 aasta tagant sõltuvalt aku tüübist.
  

• Keskkonnakasutusload: Keskkonnaloa omamine annab teile õiguse kasutada mõnd loodusressurssi, viia keskkonda saasteaineid ja jäätmeid ning arendada majandustegevust seaduses sätestatud juhtudel.
  
• 4 sorti keskkonnalube: Kompleksluba, lihtluba, eriluba, erakorraline luba
  

• Keskkonnaalased kitsendused: nt ranna- ja kalda piiranguvöönd ( Läänemere, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja Võrtsjärve rannal 200 meetrit; üle kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul 100 meetrit; allikal ning kuni kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning kuni 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul 50 meetrit)
  

• Keskkonnanormatiiv ja –standard
  

• Keskkonnanormatiivide valdkonnad Eestis:
  

• Keskkonnastandardite valdkonnad:
  

• Keskkonnaseire- (monitooring) on keskkonna seisundi ja seda mõjutavate tegurite järjepidev jälgimine, mille põhieesmärk on prognoosida keskkonnaseisundit ja saada lähteandmeid programmidele, planeeringutele ja arengukavadele. Keskkonnaseire korralduse sätestab seadus.
  

• Keskkonnakorralduse majandushoovad
  

• Keskkonnaregister on loodusvarade, looduspärandi, keskkonnaseisundi ja keskkonnategurite andmeid sisaldav riigi põhiregister.
  

• Keskkonnanäitajad- keskkonnaindikaatorite põhjal saadav ülevaade keskkonnaseisundist.
  

• Keskkonnainformatsioon ehk keskkonnateave- igasugune kirjalik, suuline , visuaalne, elektrooniline jm info, mis kajastab:
  

• keskkonnaelementide nagu õhu, atmosfääri, vee, pinnase jne mitmekesisuse ja selle komponentide (sh geneetiliselt muundatud organismid) seisundit ning nende vastastikust toimet;
  
• keskkonnategureid nagu ained, energia, müra jne nergia , müra ja kiirgus mõjutavate haldus- ja muude abinõude rakendamist, keskkonnaalaste lepingute sõlmimist, keskkonnapoliitika kujundamist ja elluviimist, prognoose jne
  
• inimeste tervist, julgeolekut ja elutingimusi ning kultuurimälestisi ja ehitisi niivõrd, kuivõrd neid mõjutavad või võivad mõjutada keskkonnaelementide seisund või punktis b loetletud tegurid, tegevused või abinõud.
  

• eesmärk on kaitsta kodanike õigust elada keskkonnas, mis vastab tervise ja heaolu nõuetele.
  
• Konventsioon sätestab kolm põhiõigust, mida sellega ühinenud riik peab tagama: keskkonnainfo kättesaadavus, üldsuse osalemine keskkonnaasjade otsustamises ning juurdepääs õigusemõistmisele.
  Konventsiooni põhinõue on, et riigid rakendaksid meetmeid, mis tagavad võimude tegevuse avalikustamise ja aruandekohustuse. Århusi konventsiooniga algatati uus etapp keskkonnapoliitika ja -õiguse arengus, mis ei piirdu üksnes keskkonnakaitse eesmärkidega, vaid aitab kaasa avatud ühiskonna põhimõtete elluviimisele. Eesti ratifitseeris konventsiooni aastal 2001.
  
• Avalikkus saab osaleda näiteks
  

• Keskkonnajärelevalve on:
  

• Keskkonnajärelevalvet teostavad Keskkonnainspektsioon, Maa-amet ja kohalik omavalitsusorgan või -asutus.
  

• Keskkonnainspektsioon tegutseb keskkonnakaitse kõigis valdkondades.
  

• Maa-amet keskkonnajärelevalve teostajana:
  

• Omavalitsuslik keskkonnajärelevalve
  

2) Füüsilise isiku kontrollimine, Objekti kontrollimine, Kontrollproovi võtmine, Keskkonnajärelevalvealased ettekirjutused, Keskkonda kahjustava tegevuse peatamine, Omavolilise ehitise likvideerimine, Ettekirjutuse vaidlustamine, Ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine, muutmine ja peatamine.

• 2011 jõustus karistusseadustiku muudatus , millega kriminaliseeritakse keskkonnavastaseid tegusid  mis seni olid käsitletavad väärtegudena või üldse sanktsioneerimata, sätestatakse keskkonnavastaste süütegude peatükis täiendavalt karistus mitte üksnes kahju põhjustamise vaid ka olulise kahju ohu põhjustamise eest. Oluliselt on muudetud ka keskkonnasüütegude sanktsioone. Juriidilise isikule on keskkonnasüütegude korral jätkuvalt kohaldatav rahaline karistus.
  
• Seadust täiendatakse viie uue koosseisuga ehk edaspidi on kriminaalkorras karistatavad: 1) laevalt saasteaine merre heitmise keelu korduv rikkumine (rahaline karistus või üheaastane vangistus) ja korduv rikkumine ettevaatamatusest (rahaline karistus); 2) riikidevahelise jäätmeveo nõuete rikkumine olulise koguses (kuni üheaastane vanglakaristus); 3) käitise ebaseaduslik käitamine (kuni üheaastane vanglakaristus); 4) osoonikihi kaitsmise eesmärgil keelatud aine ja toote käitlemine (kuni üheaastane vanglakaristus). Samuti on vastavalt karistusseadustiku §-le 364 karistatav keskkonna saastamisega kahju tekitamine inimese elule ja tervisele, ohu tekitamine inimese elule ja tervisele ning olulise kahju ohu põhjustamine vee, pinnase või välisõhu kvaliteedile, looma- ja taimeliikide isenditele või nende osadele. Ohu põhjustamisel on sanktsioonina ette nähtud rahaline karistus või kuni üheaastane vanglakaristus. Olulise kahju tekitamisel on sanktsioonina ette nähtud rahaline karistus või kuni kolmeaastane vanglakaristus ning suure kahju korral on sanktsiooniks kas rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus.
  
• Keskkonna saastamisel ettevaatamatusest tehakse edaspidi vahet ohu tekitamisel (sealhulgas inimese elule ja tervisele), olulise ja suure kahju tekitamisel. Sanktsioonid on vastavalt eelnevalt toodule kas rahaline karistus, rahaline karistus või kuni üheaastane vanglakaristus ja rahaline karistus või kuni kolmeaastane vanglakaristus.
  
• Ohtlike kemikaalide ja jäätmete käitlemisnõuete rikkumisel, kui sellega on põhjustatud oht inimese elule ja tervisele või olulise kahju oht, on ette nähtud rahaline karistus või kuni kolmeaastane vanglakaristus. Ettevaatamatuse korral on sanktsiooniks rahaline karistus või kuni üheaastane vanglakaristus. Tuumamaterjali ja radioaktiivsete ainete käitlemisel kaasneb vastutus, kui on tekitatud oht inimese elule ja tervisele või kui eksisteeris oht kahju tekkimiseks (kuni viieaastane vanglakaristus).
  

• Olulisus, sest selle kaudu ostjad ja müüjad omavahel suhtlevad ning hüviseid ja teenuseid (kaupu) vastastikku vahetavad.
  

• Efektiivse turu teooria väidab, et efektiivne turg reageerib kohe uule infole ja seega ei õnnestu sama riskitaseme korral ühelgi investoril teenida rohkem, kui teistel.
  
• Turgude efektiivsust võib jagada kaheks:
  

• Majanduskaup on iga kaup ja/või teenus, mis pakub inimesele rahuldust ja ei ole vabalt saadaval.
  

• rivaalsus - seda konkreetset kaupa saab kasutada ainult maksja ;
  
• välistatavus - võimalik on välistada kauba tarbimist mittemaksjate poolt;
  
• kasulikkus- pakub inimesele rahuldust
  
• defitsiitsus- kaup ei ole vabalt saadaval
  
• universaalsus- saab osta igaüks, kellel raha
  
• ülekantavus- omanik võib sellega teha, mis tahab
  
• jõustatavus- kaupa kaitseb riik, politsei nt. varguse korral
  

• Kaup/teenus, mille puhul on raske (kui mitte võimatu) selle kasutajate ringist kõrvaldada mittemaksjad ja kasu ei kahane lisatarbijate lisandumise korral.
  
• Ühiskondliku kaubal ei ole täidetud tunnused:
  

• Täidetud on kasulikkus ja defitsiitsus
  

• Turud ei saa mõjutada nende ressursside efektiivset paigutamist, millel turg puudub. Mitmetele keskkonnaressurssidele ei rakendu turumehhanism. Näidetena võib tuua atmosfääri, veeressurssid, looduse. Regulatsioonide puudumisel ei ole ka saastamine turu subjekt .
  

• Mõnede keskkonnaressurssidega siiski ka kaubeldakse. Enamik mineraale on eraomandis ja kui neid kaevandatakse, siis nendega ka kaubeldakse turul. Kuid turud ei ole sellisel juhul üldiselt täiuslikud. Praegusel hetkel küll turg eksiteerib, kuid ei pruugi eksisteerida tulevikus.
  

• Tihti on turu puudumise põhjuseks see, et tegemist on avalike hüvistega. Kui turud ka eksisteerivad, ei ole need alati konkureerivad. Mikroökonoomikast on hästi teada, et monopolistlikud või mittetäiusliku konkurentsiga turustruktuurid võivad viia efektiivsuse vähenemisele.
  

• Välismõju on turuga mitteseotud suhe, kus majandussubjekt: pakub teistele ressursse (kaupa, teenust), saamata selle eest täielikku kompensatsiooni; või saab tulu ilma vastavaid kulutusi tegemata. Sellest lähtuvalt jaotatakse välismõju positiivseks ehk välistuluks või negatiivseks ehk väliskuluks.
  

• Üldiselt võib öelda, et tegelikult tarbitakse turumajanduses vähe hüviseid, millest tulenevad positiivsed välismõjud . Vastupidi, turumajanduses tarbitakse palju hüviseid, millel on negatiivne välismõju.
  

• Avalike hüviste välismõjudeks on õhu ja vee saastamine. Kuid välismõjud võivad võtta ka erahüviste kuju. Sellest tuleneb kolmas võimalus välismõjude liigitamiseks. Need võivad olla avalikud või eraomaduses olevad. On märkimisväärne, et enamik keskkonna-alaseid välismõjusid on avalikud. Võime näha, et mitmete keskkonaalaste välismõjude avalik iseloom tekitab raskusi vahendite otsimiseks, mis vähendaksid turutõrgetega seotud probleeme.
  

• "Saastaja/kasutaja maksab" põhimõtte järgi peab toote ja selle tootmise ning tarbimisega kaasnevate välismõjude eest maksma nõudlust loov osapool ehk tarbija.
  

• KAUDSED MAJANDUSLIKU HINDAMISE MEETODID
  

• OTSESED MAJANDUSLIKU HINDAMISE MEETODID
  

• Meetmed, mida riik välismõjurite puhul rakendab:
  

• Tulu-kulu analüüs -Välismõjude korrigeerimine: võivad tekkida teatud mõjud, mis võivad projektilt laieneda ka muudele majandussubjektidele, ilma et neid
  

• Majanduslikud meetmed Eestis : Keskkonnamaksud, – tasud , hüvitised, laenud, toetused ja subsiidiumid, müüdavad saasteload, sisse- ja tagasimaksete süsteem, ökomärgised.
  

• Keskkonnakasutuse maksustamine:
  

• regressiivne mõju majapidamiste sissetulekutele,
  
• rahvusvahelise konkurentsivõime võimalik langus.
  

• kui maks ei kasvata silmapaistval määral firma kulusid, siis pole sellel firma tegevusele erilist mõju;
  
• kui firmal on võimalik hinda dikteerida, siis saab ta maksukulud kanda edasi tarbijale;
  
• firma võib oma tootmisprotsessi muuta, kasutades näiteks väiksema süsinikusisaldusega sisendeid ja/või tarvitades süsinikusisaldusega sisendeid efektiivsemalt;
  
• firma võib kolida mujale, kus ta ei pea seda maksu tasuma;
  
• firma võib tegevuse lõpetada.
  

• Konverentsid:
  

• Kliimakonverentsid- „Üleilmsed hääled kliimamuutustest“ (Global Voices on Climat Change )
  
• ÜRO keskkonna- ja arengukonverents (mitteametliku nimega Rio konverents  (Rio Converence) või Maa Tippkohtumine (the Earth Summit)) oli ÜRO üks tähtsamaid nõupidamisi, mis toimus 3.–14. juunil 1992 Rio de Janeiros. Konverentsil osales 108 riigipead ja esindused olid 172 riigist.
  
• Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Kaubandus- ja Arengukonverents (United Nations Conference on Trade and Development; UNCTAD)ehk ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverents on ÜRO allorgan, mille eesmärgiks on aidata kaasa arengumaade integreerimist maailmamajandusse.
  
• ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon ehk lühemalt kliimamuutuste konventsioon (inglise UN Framework Convention on Climate Change, lühendatult UNFCCC või FCCC) onrahvusvaheline keskkonnakaitsekokkulepe, mis sõlmiti 1992. aastal ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil. Raamkonventsiooni eesmärk on stabiliseerida atmosfääris olevate kasvuhoonegaasidekontsentratsioon sellisele tasemele , mis hoiaks ära ohtlikud inimese poolt esilekutsutud globaalse kliimasüsteemi muutused.
  

• Looduskaitse seadus 2004
  

• Püsielupaik käesoleva seaduse tähenduses on väljaspool kaitseala asuv, käesoleva seaduse kohaselt piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav:
   1) kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise paik;
   2) kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht;
   3) lõhe või jõesilmu kudemispaik.
  
• Kaitstav looduse üksikobjekt on teadusliku, esteetilise või ajaloolis-kultuurilise väärtusega elus või eluta loodusobjekt , nagu puu, allikas, rändrahn , juga, kärestik, pank , astang, paljand , koobas, karst või nende rühm, mida kaitstakse käesoleva seaduse alusel.
  

• Rahvuspark
  

• Looduskaitseala
  

• Maastikukaitseala (looduspark)
  

• Loodusreservaat
  

• Sihtkaitsevöönd
  

• Piiranguvöönd
  

• Kaitsealune liik- looma-, taime- või seeneliigi taksonoomiline üksus, mille isendeid, elupaiku, kasvukohti või leiukohti kaitstakse käesoleva seaduse alusel või mida on nimetatud EL Nõukogu määruse 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel (EÜT L 061, 03.03.1997, lk 1) lisades A–D. Kaitsealune kivistis või mineraal on kaitsekategooriasse kantud kivistis või mineraal, mille eksemplare või leiukohti kaitstakse käesoleva seaduse alusel.
  

• I kaitsekategooriasse arvatakse:
   1) liigid, mis on Eestis haruldased , esinevad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena;
   2) liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud , elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline.
  

• Näited I kategooria kaitsealustest liikidest Eestis:
  

• Sõnajalgtaimed: Rohe-raunjalg, Virgiinia võtmehein, Sudeedi põisjalg
  
• Katteseemnetaimed: Kollane käoking, Pisilina, Mägi-kadakkaer, Püramiidjas akakapsas, Nõmmluga, Lehitu pisikäpp, Pehme koeratubakas
  
• Sammaltaimed: Suur paelsammal
  
• Seened: Limatünnik, Taigapässik
  
• Loomad: Ebapärlikarp, Kõre , Must- toonekurg , Suur-konnakotkas, Väike-konnakotkas, Lendorav, Euroopa naarits
  

• Kui käesolevas paragrahvis nimetatud liigi püsielupaik, välja arvatud asustamata tehispesa, ei ole kindlaks määratud § 10 lõike 2 kohaselt, on selleks:
   1) lendorava pesapuu ja seda ümbritsev ala 25 meetri raadiuses;
   2) merikotka, madukotka ja kalakotka pesapuu ja seda ümbritsev ala 200 meetri raadiuses;
   3) suur-konnakotka ja must-toonekure pesapuu ja seda ümbritsev ala 250 meetri raadiuses;
   4) väike-konnakotka pesapuu ja seda ümbritsev ala 100 meetri raadiuses;
   5) kaljukotka pesapuu ja seda ümbritsev ala 500 meetri raadiuses;
   6) väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaari pesapuu ja seda ümbritsev ala 250 meetri raadiuses.
  

• Kallas on merd , järve, jõge, veehoidlat, oja, allikat või maaparandussüsteemi eesvoolu ääristav ja erinõuete kohaselt kasutatav maismaavöönd, mida kaitstakse käesoleva seadusega.
  
• Läänemere, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja Võrtsjärve kaldaid nimetatakse rannaks.
  

• Liikide kaitsekategooriad
  

• Kaitsealune liik- looma-, taime- või seeneliigi taksonoomiline üksus, mille isendeid, elupaiku, kasvukohti või leiukohti kaitstakse käesoleva seaduse alusel või mida on nimetatud EL Nõukogu määruse 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel (EÜT L 061, 03.03.1997, lk 1) lisades A–D. Kaitsealune kivistis või mineraal on kaitsekategooriasse kantud kivistis või mineraal, mille eksemplare või leiukohti kaitstakse käesoleva seaduse alusel.
  

• Näited I kategooria kaitsealustest liikidest Eestis:
  

• Sõnajalgtaimed: Rohe-raunjalg, Virgiinia võtmehein, Sudeedi põisjalg
  
• Katteseemnetaimed: Kollane käoking, Pisilina, Mägi-kadakkaer, Püramiidjas akakapsas, Nõmmluga, Lehitu pisikäpp, Pehme koeratubakas
  
• Sammaltaimed: Suur paelsammal
  
• Seened: Limatünnik, Taigapässik
  
• Loomad: Ebapärlikarp, Kõre, Must-toonekurg, Suur-konnakotkas, Väike-konnakotkas, Lendorav, Euroopa naarits
  

• Näited kaitsealustest liikidest:
  

• CITES ehk Washingtoni (1973) konventsioon – loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse regulatsioon;
  
• Ramsari (1971) konventsioon – rahvusvaheline märgalade kaitse, eriti veelindude elupaikade kaitse;
  
• Berni (1979) konventsioon – Euroopa floora ja fauna ning nende elupaikade kaitse;
  
• Rio de Janeiro (1992) bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (BMK);
  
• Bonni konventsioon ja sellega seotud lepped – oleme hetkel liitunud EUROBATS leppega ehk nahkhiirte kaitse leppega ja  AEWA leppega (Aafrika ja Euraasia rändveelindude kaitse kokkulepe), ettevalmistamisel on liitumine ASCOBANS leppega (Põhjamere ja Läänemere väikevaalaliste kaitse kokkulepe).
  
• HELCOM – Läänemere kaitse konventsiooni mereelupaikade ja elustiku kaitse osa.
  
• IUCN – Rahvuvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Ühing ehk Maailma Looduskaitse Liit.
  

• Punane Raamat on dokument, kuhu kantakse kindla ala (riigi) ohustatud seene-, taime- ja loomaliikide ja nende alamliikide nimestik, üldjuhul koos andmetega nende taksonite leviku, bioloogia, ohutegurite ja kaitsevajaduse kohta.
  Eestis on Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni juhtimisel Punane Raamat kokku pandud neljal korral – aastail 1979, 1988, 1998 ja 2008.
  Eesti 1998. aasta Punane Raamat oli nagu eelmisedki paljude loodusteadlaste ühistöö tulemus. Selles punases raamatus on andmeid 1318 liigi ja alamliigi kohta. Eesti Punasesse Raamatusse kantud ohustatud liikide nimekiri ei kattu üks üheselt Looduskaitseseaduse alusel kaitstavate liikide nimekirjaga.
  2008. aastal uuenenud Eesti punase raamatu liiginimestiku järgi on Eestis hinnatud vaid umbes 4300 pärismaise liigi (16%) ohu astet. Viimase hindamise tulemusel on Eesti ohus 1296 liiki (u 30% hinnatutest). Väljasurnuks või peaaegu hävinuks hinnatakse seejuures 295 liiki ehk 7% hinnatutest ja u 1% seni Eestis leitud liikidest.
  

• Oht bioloogilisele mitmekesisusele tuleneb:
  

• WWF (World Wildlife Foundation): Tegeleb üle maailma kliimamuutusi käsitlevate programmidega, metsandusprogrammidega, puhta vee programmidega, ohustatud mereelu programmidega, liigisäilimis programmidega ning mürke ja toksiide käsitelvate programmidega. Alates 1961 aastast tegelenud looduse ja ökoloogiliste protsesside sälimise nimel nii probleemsetes paikades kohapeal kui ka kasutades nii rahvuslikke kui rahvusvahelisi juriidlisi võimalusi, et tuua avalikkuse ette valulisi keskkonnaprobleeme. Põhilisi rahalisi vahendeid saadakse peamiselt valitsustelt ning fondidest.
  

• Washingtoni ehk CITES’i konventsioon, see on ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon. Maailma suurim looduskaitsealane konventsioon. Allkirjastati 1973 Washingtonis, jõustus 1975.
  
• Vajalikkus: reguleerida rahvusvahelist kaubandust ohustatud looma- ja taimeliikidega. Kaitseb rahvusvahelise kaubitsemise tõttu ohustatud looduslikke taime- ja loomaliike, reguleerides elusate isendite, nende osade (nahk, luu, karbid jms) ja neist tehtud kaupade (suveniirid, ehted , ravimid jne) sisse- ja
  

• Läänemere kaitse konventsioon HELCOM (Helsingi 1992)
  

• Ohtlike jäätmete piiriülest liikumist käsitlev konventsioon (Basel 1989)
  

• ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (New-York 1992)
  

• Piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsioon:
  

• Osoonikihi kaitse konventsioon (Viin 1985) ja selle Montreali protokoll (1987)
  

• Montreali protokoll 1987:
  

• Laevadelt lähtuva saastuse vältimise konventsioon - MARPOL (London 1973)
  

• Konventsioon keskkonnamõjude hindamisest piiriüleses kontekstis, (Espoo 1991).
  

• Parem on saastust ennetada, ära hoida, kui juba saabunud kahjulikke tagajärgi kõrvaldada
  
• Arendustegevuse puhul tuleb arvestada selle võimalikke keskkonnamõjusid ja seda projekti võimalikult varajases staadiumis
  
• Tuleb vältida looduskasutust, mis võib oluliselt kahjustada loodusliku tasakaalu
  
• EÜ raames tuleb tõsta teaduse ja tehnoloogia taset, et tagada keskkonnakaitseliselt efektiivsete meetmete rakendamine
  
• Saastaja maksab printsiip
  
• Ühe riigi piires toimuv tegevus ei tohi põhjustada olulist saastust või muud kahju teiste riikide keskkonnale
  
• EÜ raames rakendatav keskkonnapoliitika peab arvesse võtma arengumaade huve ning sellega vältima kahjulikke tagajärgi nende riikidele
  
• Selge ei perspektiivne kontseptsioon ning kaasa aitama rahvusvaheliste keskkonnakaitsemeetmete elluviimisele
  
• Tuleb tõsta keskkonnalast teadlikust
  
• Keskkonnaabinõusid tuleb rakendada kõige sobivamal tasemel, arvestades iga saastuse liige omapära
  
• Liikmesriikide keskkonnaprogrammid peavad olema koordineeritud
  

• Direktiivid on liikmesriikidele kohustuslikud, kuid otsustus , milliste meetoditega tagada nende täitmine, on vaba, ning seal kirjeldatakse teatavat kohustuslikku seaduslikku tulemust, mille saavutamise aeg on kindlaks määratud, ja ta tuleb üle võtta siseriiklikku õigusesse ja seejärel rakendada. Liikmesriik vastutab direktiivi õigeaegse rakendamise eest. Nn “ülemineku ajad”
  

• Määrus on Euroopa Liidu  õigusakt , mis on üldiselt kohaldatav, tervikuna siduv, suunatud määramata hulgale isikutele ja on pärast jõustumist liikmesriikides vahetult kohaldatav.
  

• Otsus on õigusakt, mille abil ühenduse institutsioonid võtavad vastu seisukoha konkreetsete juhtumite puhul. Otsuse võtab vastu Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu või nõukogu koos Euroopa Parlamendiga.
  Otsuse abil võivad institutsioonid nõuda liikmesriigilt või ELi kodanikult, et see sooritaks mingeid toiminguid või ei sooritaks neid, anda talle õigusi või määrata talle kohustusi.
  Otsus on
  • individaalne ja otsuse adressaadid peavad otsuses olema ära näidatud – see eristab otsust määrusest;
  • kõigis oma osades kohustuslik.
  

• Soovitus ei ole siduv. Kui komisjon avaldas soovituse, et finantssektori töötajate palgakujundus ei tohiks julgustada liigsete riskide võtmist , ei olnud sellel mingeid õiguslikke tagajärgi. Soovitus võimaldab institutsioonidel teatavaks teha oma seisukoht ja soovitada meetmete võtmist, ilma et sellega seataks soovituse adressaatidele õiguslikke kohustusi.
  

• Linnudirektiiv 79/409 EMÜ
  

• õigused kohutused:
  

• Loodusdirektiiv, 1992
  

• Loodusdirektiivi lisad-
  

• EÜ jaoks olulised elupaigatüübid-
  

• Esmatähtsad looduslikud elupaigatüübid Eestis, esmatähtsad liigid.
  

• Eestipoolsed ettepanekud loodusdirektiivi kohaldamiseks.
  

• Natura 2000 realiseerimine EESTIS:
  

• Termodünaamika esimene põhiseadus (energia jäävuse seadus)
  

• Termodünaamika teine põhiseadus
  

• Kiirgusbilanss-aluspinnale langenud ja sealt hajunud kiirguse vahe.
  

• Maa kiirgusbilanss:
  

• Soojusbilanss:

Kõigil  endotermsetel organismidel on soojuskadu sama suur kui selle saamine. Soojust võib saada 4 eri viisil:
1. soojusjuhtivus- soojuse ülekanne ühelt kehalt teisele, kui need kehad on omavahel kontaktis. Kõrgema temperatuuriga kehalt madalkama temperatuuriga kehale.
2. konvektsioon- soojuse juhtimine õhu või vee kaudu.
3. aurustumine- aine muutumine vedelast olekust gaasiliseks, millega kaasneb suur soojushulga neeldumine . Kui ümbritseva keskkonna temperatuur on keha temperatuurist kõrgem, siis on keha jahutamine võimalik ainult aurustumise e. higistamise teel.
4. soojuskiirgus - on soojakadu infrapunase kiirguse näol. eriti suur on see katmata kehaosadel.
Kehas on kõige halvema soojusjuhtivusega rasvkude .

Produktiivsus: primaarproduktsioon , neto - ja brutoproduktsioon, sekundaarproduktsioon.

• Brutoproduktsioon e. kogutoodang - mingis ajavahemikus fotosünteesil assimileeritud energia kogus või sellele vastav orgaanilise aine hulk.
  

• Netoproduktsioon e. puhastoodang - mingis ajavahemikus assimileeritud energiakoguse ja sama ajaga kulutatud energiakoguse (hingamiskulude, R) vahe või sellele vastav biomassi muut.
  

• Sekundaarproduktsioon- teistoodang on toiduahela teise astme (esimene aste on primaarprodutsendid) organismide talletatud energiahulk. Seda energiahulka, mis kandub edasi kolmandale toiduahela astmele, nimetatakse teiseseks puhastoodanguks. Sekundaarprodutsendid on tavaliselt taimedest ja vetikaist toituvad loomad (fütofaagid).
  

• I tase – autotroofid
  
• II tase – fütofaagid
  
• III ja järgnevad tasemed – zoofaagid
  
• (primaarne—primaarne konsument—sekundaarne kosnument—tertsiaalne konsument)
  
• I astme tarbijad- rohusööjad e herbivoorid
  
• II astme tarbijad- kõigesööjad e omnivoorid
  
• III astme tarbijad- lihasööjad e kiskjad e karnivoorid
  

• karjamaa tüüpi toiduahel (selle lõpus kiskahel)
  
• laguahel ehk detriitahel
  
• nugiahel ehk parasiittoiduahel
  

Ökoloogiline püramiid  (ka ökopüramiid, troofiline püramiid, energiapüramiid või Eltoni püramiid (ökoloog Charles Eltoni järgi)) on ökosüsteemi troofilise struktuuri kujutis astmikpüramiidina. Iga ökoloogilise püramiidi aste kujutab üht troofilist taset – alt üles vastavalt primaarprodutsente (fotosünteesivaid organisme), I astme ehk primaarseid konsumente (fütofaage), II astme ehk sekundaarseid konsumente (karnivoore), III astme ehk tertsiaarseid konsumente (ülikiskjad).

Ökoloogiline püramiid on rangelt ahenev, kui troofiliste tasemete mahtu kirjeldada neid läbiva energiavoo alusel. Kui aga troofilisi tasemeid kirjeldatakse biomassi kaudu, võib püramiidi kuju olla väga erinev: enamikus maismaaökosüsteemides on see ahenev, veeökosüsteemides on aga tihti I astme konsumente (vetikatoidulisi loomi) massilt rohkem kui produtsente. Viimane tuleneb primaarprodutsentide (vetikate) oluliselt lühemast keskmisest elueast konsumentide suhtes veeökosüsteemides; maismaaökosüsteemides on produtsentide (taimede) keskmine eluiga enamasti sama suurusjärku või pikem kui konsumentidel (loomadel).

Paljudes maismaaökosüsteemides kehtib reegel, et iga järgmise taseme biomass on ligikaudu 10% eelmise taseme biomassist. Väga ligikaudu on see seotud assimilatsiooni kasuteguriga toiduahelates (kui näiteks ahvenad on söönud ära 500 kg noorkalu, siis nende biomass suureneb ligikaudu 50 kg võrra; kui haugid söövad 50 kg ahvenaid, suureneb nende biomass umbes 5 kg). SAMAMOODI ENERGIAGA, 10% ÜLEMISELE ja arvudega.

• Energiapüramiid Biomassi püramiid

Laguahel

Laguahel ehk lagunemisahel ehk detriitahel on ökosüsteemis funktsioneeriv toiduahel, mis baseerub detriidi ehk pudeme olemasolul ja ühtlasi algab sellest. Laguahelatel on eriti tähtis osakaal metsaökosüsteemides.

Laguahela moodustavad organismid (detritovoorid) tarbivad detriiti. Laguahela võiks välja näha selline: mingile, enamasti raskesti lagundatavale orgaanilisele osakesele (näiteks okka  tükk ) kogunevad esmased selle tarbijad (näiteks  bakterid , mikroseened), kes omakorda süüakse ära neist toituva organismi poolt. Viimase baktereist toituva organismi väljaheited on mõnevõrra degradeerunumad kui algne aine ning väljaheidet hakkavad taaskord sööma bakterid jt, kes taaskord võivad sattuda sama organismi seedekulglasse ehk kes sööb sisuliselt ära siis jälle oma mikroorganismidega kaetud väljaheiteid. Protsess kestab seni, kuni orgaaniline aine on mineraliseerunud anorgaanilisteks ja taaskasutatav  primaarprodutsentidele.

112. Toiduvõrgustik

• Veeringe:
  

• Kiire süsinikuringe ( redoksreaktsioonid assimilatsioonil ( fotosüntees ) ja dissimilatsioonil ( hingamine )
  

• (CH2O) n + Xox = CO2 + Xred“Xox” võib olla nitraat (NO3-), sulfaat ( SO42 -), väävel (S0), rauaioonid (Fe3+)
  

• Lämmastikuringe põhikomponendid
  

• Väävliringe lihtsustatud skeem:
  

• Fosforiringe lihtsustatud skeem:
  

• Abiootilised tegurid – eluta looduse tegurid, st keskkond
  

• Päikesevalgus
  
• Temperatuur
  
• Sademed
  
• Tuul
  
• Happesus (pH)
  
• Toitainete sisaldus
  
• Veereziim
  
• Rõhk
  
• Tuli
  

• Biootilised tegurid – eluslooduse tegurid, st organismidevahelised suhted
  

• Sümbioos
  
• Kommensalism
  
• Parasitism
  
• Kisklus
  
• Fütofaagia
  
• Konkurents
  

• Antropogeensed tegurid – inimtegevusest tulenevad tegurid, st inimmõju
  

• Keskkonna saastatus
  
• Metsade hävitamine
  
• Soode kuivendamine
  
• Võõrliikide sissetoomine
  
• Loomsete ressursside kontrollimatu kasutamine
  

• Eluta looduse tingimused mõjuvad alati koos, sellepärast peavad organismid kohanema ühtaegu nende kõigiga
  
• Sünergism on erinevate keskkonnatingimuste koosmõju – seda tuleb keskkonnamuutusi uurides alati arvestada!
  
• Erinevad liigid taluvad abiootilise keskkonna muutusi erinevalt
  

• Nähtav valgus – fotosüntees, nägemine
  
• Infrapunane kiirgus – neeldub organismides ja toimib soojuskiirgusena, st võimaldab kõigusoojastel tõsta oma kehatemperatuuri
  
• Ultraviolettkiirgus – väikestes kogustes soodustab inimese naharakkudes D-vitamiini sünteesi,suurtes kogustes kutsub esile geenmutatsioone
  

• Enamik ökosüsteemides liikuvast energiast pärineb päikese kiirgusenergiast, mille taimed on muutnud orgaanilise aine keemiliseks energiaks.
  
• Fotosüntees – taimed seovad kiirgusenergia abil süsinikdioksiidi ja vee, tekivad süsivesikud e suhkrud ja eraldub hapnik. Suhkrutes on rohkelt keemilist energiat.
  
• Kõik rohelised taimed, loomad, seened ja enamik baktereid sõltuvad täielikult taimede poolt fotosünteesil salvestatud keemilisest energiast.
  
• Valguse hulk muutub aastaajati ja ööpäeva jooksul
  
• Fotoperiodism – organismide reaktsioon ööpäevase valgus – ja pimedusperioodi muutumisele
  
• Lühipäevataimed
  
• Pikapäevataimed
  
• Päevaneutraalsed taimed
  
• Valgusrütm reguleerib taimede puhkeaja algust ja lõppu
  
• Päeva pikkus reguleerib loomade sigimist ja rändeid
  
• Loomadel on aktiivsemad kas öö – või päevaajal
  

• Enamiku organismide taluvusala on vahemikus 0 … + 50 C
  
• Mõned ainuraksed on võimelised taluma ka madalamaid ja kõrgemaid temperatuure
  
• Kõrgetel temperatuuridel kaotavad ensüümid ja valgud oma struktuuri (denatureeruvad) ja kaotavad oma talitlusvõime
  
• Kõigusoojased – sõltuvad otseselt väliskeskkonna temperatuurist ( selgrootud , kalad, kahepaiksed , roomajad)
  
• Püsisoojased – kehatemperatuur püsib ühtlasena sõltumata välistemperatuurist ( linnud 40-42C, imetajad 36-39C)
  
• Edukas talvitumine põhineb liigi füüsilisel, füsioloogilisel või ökoloogilisel kohastumisel
  
• Aktiivse elutegevuse alumine piir on jäätumispunkt 0C (taimedel +5C)
  
• Kui temperatuur langeb miinustesse, tekivad rakkudes jääkristallid ja organism sureb
  
• Külmataluvad taime- ja loomarakud muudavad raku sisekeskkonna koostist
  
• Taimedel ja loomadel on mitmed kohastumused külma perioodi üleelamiseks (taimedel puhkeperiood, loomadel talveuni , taliuinak , ränded, karvavahetus, toidutagavarade kogumine)
  
• Taimede kasvuperiood – see osa aastast, mil ööpäevane keskmine temperatuur on kõrgem kui +5C
  
• Kasvuperioodi pikkus on maailma eri paikades erinev, taimede leviku põhjapiir sõltub enamasti kasvuperioodi pikkusest
  

• Suuri rõhumuutusi peavad üle elama mõningad rändlinnud ja süvaveeliigid
  

• Süvaveeliikidel on kõrge rõhu talumiseks mitmed kohastumused
  

• Raskem on taluda kiireid rõhu muutusi
  

• Välk, vulkaanid , inimtegevus
  

• Teatud taimed, selgrootud ja seened on kohastunud eluks pärast põlengut
  

• Metsatulekahjud, rabapõlengud
  

• Metsatulekahju loob paljudele liikidele elutingimused
  

• Vesi on eluks hädavajalik, sest kogu rakkude elutegevus toimub vesilahuses
  
• Materiaalne lähteaine fotosünteesile
  
• Täiesti ilma veeta saavad organismid hakkama vaid lühikest aega
  
• Mõned taimed on kohastunud eluks veepuuduses
  

• Hädavajalik taimede ja loomade aeroobseks hingamiseks
  
• Üks fotosünteesi põhisaadusi
  
• Õhust vette lahustuva hapniku hulk sõltub vee temperatuurist ja soolsusest
  
• Lahustub paremini külmas ja magedas vees
  
• Anaeroobsetes (täiesti hapnikuvabades) tingimustes saavad eksisteerida vaid väga vähesed organismid
  
• Oluline on hapniku osa ka mullas
  

• Looduses olemas 92 keemilist elementi
  
• Organismid kasutavad 40 elementi
  
• Põhielemendid: O,S,H,N,Ca,P,Cl,S,K,Na,Mg,I,Fe
  
• C ja H on olemas kõikides elusorganismides, O enamikes
  

• Veekeskkonnas 0 – 30%
  
• Ookeanides 3,5%
  
• Läänemeres 0,2 – 1,5
  
• Nii suure kui ka väikese soolasisalduse puhul peavad organismid säilitama rakusisesed tingimused
  
• Osmoos - molekulid liiguvad läbi membraani lahjemast lahusest kangemasse
  

• Sõltub vedelikus sisalduvate vesinikioonide rohkusest
  
• Neutraalse lahuse pH=7
  
• Happelise lahuse pH on alla 7
  
• Aluselise lahuse pH on üle 7
  
• Loodusliku sademevee normaalne pH on 4,6 - 5,6
  
• Happevihmade pH on üle 5,6
  
• Mulla pH 3 – 9
  
• Mõjutab organisme otseselt ja kaudselt (juurekahjustused, siseveekogude loomasiku kahjustumine, toitainete ja mürkide lahustuvus )
  
• Liigilise mitmekesisuse vähenemine
  
• Liigilise koosseisu muutumine
  

• Liebigi miinimumiseadus. Tolerantsuse seadus (Shelfordi seadus).
  

• Organismide suhet keskkonnaga iseloomustab ökoloogiline amplituud ehk taluvuasala. Ökoloogiline amplituud on liigi taluvuspiiride vahekaugus mingi teguri suhtes. Eristatakse kitsa ökoloogilise amplituudiga ehk stenotoopseid ning laia ökoloogilise amplituudiga ehk eurütoopseid liike. Vastavalt tegurile räägime näiteks eurütermsetest liikidest (saavad elada väga erinevates temperatuuritingimustes, näiteks haug ) või stenofaagsetest liikidest (toituvad teatud kindlast toidust, näiteks käbilind kuuse ja männiseemnetest). Ökoloogilise amplituud graafilist kujutist nimetatakse tolerantsuskõveraks. Graafiku horisontaalteljele märgitakse teguri intensiivsus ning vertikaalteljele organismi (liigi) vastus (reageerimine) sellele tegurile, st mingi eluprotsessi (fotosünteesi aktiivsus, kasvukiirus) muutumine.
  

• Tolerantsuskõvera juurde märgitakse järgmised näitajad:
  

• Ökonišš – tähendab liigi rolli ökosüsteemis. See kujuneb suhetes teiste liikidega ning eluta keskkonnaga. Ökonišš on vaadeldav liigi ökoloogiliste amplituudide summana, seega iseloomustab see liigile elus ja eluta looduse poolt avaldatavaid mõjusid, aga ka liigi isendite elutegevuse mõju teistele ökosüsteemi osadele. Liigi kadumisel ökosüsteemist hõivatakse tema ökonišš teiste liikide poolt.
  

• fundamentaalset põhinišši- terviklike abiootiliste tingimuste kompleks ellujäämiseks ja sigimiseks;
  
• realiseerunud e tegelik nišš- reaalses biootilises keskkonnas konkurentide, kiskjate, parasiitide jne. olemasolul kujunev tingimuste kompleks; piirid, milles liik reaalselt elab.
  

• Kohanemine- tihti pöörduv, organismi ehituse ja talitluse mittepärilik muutumine
  
• Kohastumine- pöördumatu, organismi ehituse ja talitluse pärilik muutumine
  

• lendamiseks (linnu tiivad pole kohastumus!)
  
• ujumiseks (kala uimed pole kohastumus)
  
• kuivas, kuumas kliimas elamiseks (kaetud vahaga)
  
• külmas kliimas elamiseks
  
• pimedas elamiseks
  
• vaenlaste eest kaitseks (värvus, okkad, silmade kujutised nt liblika tiibadel)
  
• peitmiseks (varjevärvus, kuju)
  

• Aklimatisatsiooni korral viiakse liik looduslikust areaalist erinevatesse tingimustesse. Aklimatiseerumine on organismi kohanemine uue elukoha tingimustega väljaspool looduslikku leviala.
  

• Naturalisatsioon- Liigi viimisel sarnastesse tingimustesse loodusliku areaaliga võib ta seal täielikult kohaneda ja anda ka vabalt looduslikku uuendust. Sellist liiki nimetatakse naturaliseerunuks. Naturaliseerunud liigid võivad vahel ka metsistuda ja kasvada iseseisvalt.
  

• Temperatuur:
  

• Valgus:
  

• Niiskus:
  

• Tihedus on indiviidide arv ühikulise pindala või ruumala kohta. Eristatakse keskmist
  

• Arvukus on populatsiooni kuuluvate isendite koguarv mingil ajamomendil.
  

• Sündimus (nataliteet) - ajaühikus sündinud isendite arv. Teisiti öeldes, sündimus on
  

• Suremus (mortaliteet) – ajaühikus hukkunud isendite arv.
  

• Populatsiooni vanuseline koosseis, vanusepüramiid.
  

• Populatsiooni sooline struktuur.
  

• Populatsioonidünaamika.
  

• Limiteerimatut kasvu nimetatakse eksponentsiaalseks e geomeetriliseks kasvuks.
  

• Logistiline kasv limiteeritud keskkonnas.
  

• Tihedusest sõltuvad tegurid.
  

• Tihedusest sõltumatud tegurid.
  

• Populatsiooni struktuur: organismide paiknemine ruumis.
  

• Oma kasvukohtades võivad populatsiooni indiviidid olla jaotunud kolmel viisil:
  

• Populatsiooni struktuur: isolatsioon ja territoriaalsus.
  

• Energiakogus (%), mis kulub
  

• Liikidevahelised suhted
  

• Kasepuravik ja kask moodustavad mükoriisa.
  

• Samblik on kaksikorganism, mis koosneb vetikast ja seenest.
  
  • Vetikas - fotosünteesib
    
  • Seen - loob kihi,mis kaitseb kuivamise eest.
    
  • Nende kahe koostöö võimaldab elada ekstreemsetel tingimustel.
    

• Suktessioon e koosluste vahetus – s.o. ökosüsteemide muutumine sadade kuni tuhandete aastate jooksul. On seotud koosluse koosseisu ja struktuuri pöördumatu ümberkujunemisega ning viivad uue koosluse kujunemiseni.
  

• Elupaigaökoloogia: magevee- ja mereökosüsteemid.
  

• Veeorganismide elu määravad olulisemad füüsikalised ja keemilised tegurid:
  

• Vee keemilised omadused
  

• Eluvormid veekogudes
  

• Biotoobid veekogus. Biotoobid jagunevad:
  

• Mereökosüsteemid
  

• Merede elustik ja tsonaalsus.
  

• Elupaigaökoloogia: maismaaökosüsteemid.
  

• Maa-aluste ja maapealsete taimeosade suhe.
  

• Aruniidud levivad kuivadel või parasniisketel aladel. Sealsed mullad on harilikult liivsavised ja mineraalaineterikkad. Aruniitude taimkatte kujunemisel on oluline osa heinaniitmisel ja karjatamisel. Puurinne enamasti puudub, kui aga esineb, siis nimetatakse kooslust puisniiduks. Puud võivad kasvada üksikult või väikeste rühmadena. Põõsarinne on sageli väga liigirikas . Rohurinne on kidur, madala saagikusega, kuid liigirohke. Arupuisniitudelt pärineb rohurinde liigirikkuse rekord - 74 liiki soontaimi ühel ruutmeetril.  Enamik neist niitudest on pool-looduslikud, seega inimtekkelised, kujunenud metsadest raiete või põlengute tagajärjel. Kui inimmõju - niitmine või karjatamine lakkab, hakkab niit võsastuma ja muutub metsaks. Praeguseks on enamik aruniite kas metsastunud või põllumaaks üles haritud, neid võib tüüpilisel kujul näha üksnes looduskaitsealadel, näiteks Matsalus või Viidumäel. 
  

• Lamminiitusid nimetatakse ka luhaniitudeks. Neid leidub järvede, jõgede ja ojade üleujutatavatel madalatel kallastel. Kevadise suurveega uhutakse kallastele hulganisti toitaineid, mis muudavad mulla viljakaks. Lamminiidud on kujunenud enamasti lammimetsadest. Tuntumad lamminiidud paiknevad suuremate jõgede (Emajõgi, Pärnu, Kasari jt.) ääres. Enamasti on need niidud lagedad, harva esineb üksikuid puid ja põõsaid. Rohurindes kasvab palju aruniitude taimi. Kui lamminiite ei niideta ega kasutata karjamaana, siis kasvavad need kiiresti kinni. Lamminiitude pindala on Eestis viimase 50 aasta jooksul tunduvalt vähenenud.
  

• Rannikuniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas levivad niidud, kus lained ja kõrgvesi on muutnud mullad soolasteks. Sõltuvalt pinnamoest ja maapinna kõrgusest levib taimkate seal vöönditena. Ranniku kõrgemates osades on taimestik liigirikkam. Rannikuniidud on kujunenud kas mereranniku kerkimisel või karjatamisel. Puu- ja põõsarinne neil aladel enamasti puudub, vaid harva ja üksikute põõsastena kasvab seal kadakat ja kibuvitsa. Eestis võib rannikuniite kohata saartel ja laidudel ning mandri rannikualadel. Kui rannaniitudel loomi ei karjatata, hakkab seal vohama pilliroog ning niidukooslus hävib. Rannaniitude pindala on seetõttu viimastel aastakümnetel kiiresti vähenenud. Suurimad ja esinduslikumad rannaniidud asuvad Matsalu looduskaitsealal.
  

• Soostunud niidud esinevad nõgudes või madalatel tasandikel. Nad on üleminekukooslusteks aruniitude ja madalsoode vahel –seal kasvab mõlemaile kooslustele iseloomulikke taimi. Mullad on soostunud niitudel sageli lubjarikkad ja suviti kuivad, kuna sel ajal põhjavee tase alaneb tublisti. Need niidud on tekkinud peamiselt aruniitude soostumisel või soostunud metsadest. Nad on levinud üle kogu Eesti, eriti aga Lääne-Eestis. Paljud soostunud niidud on üles haritud või võsastunud, nende pindala on Eestis tunduvalt vähenenud.
  

• Rohusoode hulka kuuluvad sood, mis levivad enam kui 30 cm paksusel turbakihil. Taimestikus valitsevad sootaimed, samblarindes on levinud lehtsamblad. Rohusood tekivad soometsade maharaiumisel, niitmise ning karjatamise tagajärjel. Põhjavee tase on kõrge ja ulatub kohati maapinnani. Rohusoode pindala on Eestis viimasel 50 aastal tugevasti vähenenud - enamasti on need kas kuivendatud ja üles haritud või metsastatud.
  

• Rabad on taimekooslused, kus puurinne on väga hõre või puudub hoopis. Puude olemasolu alusel eristatakse puis - ja lagerabasid. Mõlemaile on iseloomulik paks vähelagunenud turbakiht. Raba kummub ümbritsevast alast kõrgemale ja seetõttu saab ta vett ainult sademetest. Rabades on ohtralt väikesi veekogusid (älved ja laukad), nende mikromaastik koosneb mätastest ja peenardest, kus kasvavad erinevate taimeliikide esindajad. Rabad on kujunenud metsade soostumisel või kinnikasvanud järvedest .
  

• Rannik  on mere või suurjärve madalaveeline osa koos seda piirneva maismaa ja merega. Seega kuulub ranniku koostisse maismaariba ning see osa merepõhjast, kus on jälgitavad vanad rannamoodustised.
  

• Liivarandade taimekooslused - koosnevad peamiselt vähenõudlikest liivataimedest - psammofüütidest, kellele mereheidisega väetatud aladel lisanduvad lämmastikulembesed (nitrofiilsed) taimeliigid. Veepiiri lähedal kasvavad tavaliselt üksikud rand-ogamaltsa ja liiv-merisinepi isendid. Esimeseks püsivaks, liiva kinnistavaks koosluseks kõigil Eesti liivarandadel on merihumuri - liiv-vareskaera kooslus, mille analoogiks Lääne-Saaremaal ja Hiiumaal on rand-luidekaera kooslus. Üleminekuliseks sisemaaluidetele on liiv-vareskaera - luide-aruheina kooslus. Liivarandadel kasvavad ka kauni välimusega kaitstavad taimeliigid rand-ogaputk ja rand-seahernes ning veidi tagasihoidlikuma ilmega rand-orashein .
  

• Veeriseliste, klibuste ja kaljuste randade taimekooslused - on väikese liikide arvuga ja hõredad. Kõige haruldasem neist on rand-kesakanni - taani merisalati kooslus, mida leiduv vaid Osmussaarel ja Vilsandi Rahvuspargis. Klibustel rannavallidel on sage merikapsa kooslus, kivistel ja veeriselistel randadel randkressi kooslus.
  

• Veekogud:
  

• I tüüp – kalgiveelised järved
  
• II tüüp – madalad, keskmise karedusega järved
  
• III tüüp – sügavad, keskmise karedusega järved
  
• IV tüüp – pehme- ja tumedaveelised järved
  
• V tüüp – pehme- ja heledaveelised järved
  
• VI tüüp – Võrtsjärv
  
• VII tüüp – Peipsi – Pihkva järv
  
• VIII tüüp – rannajärved
  

• Jõed
  

• Poollooduslikud kooslused-
  

• METS- Eesti metsad on suhteliselt eriilmelised, kuna meie aluspõhjas paljanduvad nii liiva- kui ka lubjakivid ning nad tekkisid ka küllaltki hilja , kuna jää taandus Eesti aladelt alles ~10 000 aastat tagasi. Eesti metsad jaotatakse kümneks tüübirühmaks: loo-, nõmme-, palu-, laane -, salu-, sooviku-, rabastuvad, samblasoo- ja rohusoometsad. Need omakorda jagunevad 22-ks kasvukohatüübiks.
  

• VALGUS
  

• SOOJUS
  

• SADEMED
  

• TUUL
  

• MULD
  

• avatud maastik
  
• palju valgust
  
• huumusrikas muld
  
• tuulisem kui metsas
  
• temperatuuri kõikumised suuremad kui metsas
  
• varjepaikade vähesus suurematele loomadele
  

• jõgede ja järvede kallastel
  
• on suurvee ajal üleujutatud
  
• mahajäänud setted muudavad mulla viljakaks
  
• lopsakas taimestik
  

• madalatel rannikualadel, mis ajuti on merevee poolt üleujutatud
  
• taimed peavad taluma soolast merevett ja mulda
  
• enamasti karjatatakse seal loomi 
  

• kuivadel paepealsetel
  
• õhuke mullakiht
  
• suvel kuivab muld läbi
  
• vihma korral võib tekkida ajutine veekogu
  
• tingimused taimede jaoks karmid
  

• pooleldi niit, pooleldi mets
  
• esineb niidukamar
  
• niidetakse regulaarselt või karjatatkse loomi
  
• liigirikkad - leidub elupaiku nii metsa- kui ka niidutaimedele
  

• inimese kujundatud taimestik
  
• kasutatakse masinaid
  
• vähe taimeliike
  
• kasutatakse heina- ja karjamaadena
  
• liigne väetamine muudab liigivaesemaks
  

• SOOD- Soo on omapärane kasvukeskkond, kus suurem osa taimi elada ei suuda (liiga niiske, vähe hapnikku, turvas on väga happeline).
  

• RANNIKUALAD- Lisaks mõjutavad rannikutaimestikku veel tuulte, lainete ja jää mehhaaniline toime. Sellest tulenevalt on mereranniku taimkattele reeglina iseloomulik vööndilisus. Traditsiooniliselt on neid niite kasutatud karjatamiseks, vähem niitmiseks, mis on takistanud roostumist ja hoidnud alad madalmurused, soontaimede rikkad ning kurvitsalistele pesitsemiseks sobivad. Rannaniidud on ka eelistatud rändeaegseteks koondumispaikadeks paljudele hanelistele (valgepõsk-lagle ja hallhani). Bioloogilise mitmekesisuse kujunemisel on rannaniitudel olulised loomade eelistatud kogunemiskohtadesse tekkinud veesilmad, kus taimestik on ära
  

• Poollooduslikud kooslused- Rannaniidud, lood, sinihelmikakooslused ja puiskarjamaad.
  

• Geograafilise asendi järgi võib Eestit käsitleda nii Põhja-, Kirde- kui ka Ida-Euroopa maana. Et Eesti ei ole kuigi kaugel Leedus  Vilniuse  lähedal tähistatud Euroopa keskpunktist, võib Eestit käsitleda ka Kesk-Euroopasse kuuluvana või Ida-Euroopa läänepoolse piirimaana. Loodusgeograafiliselt kuulub Eesti põhjapoolse parasvöötme maana Läänemere vahetu ja Atlandi ookeani kaudse mõju piirkonda. Geograafilisele laiusele vastavalt muutub aasta vältel päeva ja öö pikkus, mis kajastub selgesti väljendunud aastaaegades. Eesti asub nn pikapäevavöötmes, mis võimaldab põllukultuuride kasvatamisel  päikesekiirgust täielikult ära kasutada. Läänemeri on põhjapoolses Euroopas lääne ja ida vaheline looduslik sisepiir. Eesti jt Baltimaad on laiaulatusliku Ida-Euroopa lauskmaa äärealana avatud itta , seega looduslikult kuulub Eesti Ida-Euroopasse. 
  

• Mereäärse riigina on Eestil nii maismaa- kui merepiir.
  Eesti maismaapiir on 645 km pikkune . Tegelikult kulgeb sellestki ligi pool mööda jõgesid ja järvi. Eesti maismaanaabriteks on Venemaa ja Läti.
  

• Riigi Maa-ameti andmeil (2010) on Eesti pindala 45 227,63 km2, millest 43 432,31 km2 (ligi 96,03%) on 15 maakonna kogupind, ülejäänu moodustavad Peipsi järve Eestile kuuluv osa ja Võrtsjärv. Mererannast kui territoriaalmere lähtejoonest keskmiselt 12 meremiili kaugusele ulatuvat territoriaalmere vööndit riigi pindalas ei näidata. Sama kehtib rannast veelgi kaugemale ulatuva, Eesti vastutada oleva lennujuhtimisala ja majandusvööndi veeala kohta (selle sees vastutab Eesti merepäästeoperatsioonide tegemise eest). Koos territooriumiga valdab Eesti ka tema kohal olevat õhuruumi ja oma maapõue.
  

• Kristallilistest kivimitest (graniit, gneiss jt) koosnev aluskord.
  
• Settekivimiline (lubjakivid, liivakivid jt) pealiskord.
  
• Peamiselt kobedatest kõvastumata setetest (kruusad, liivad , savid ) koosnev pinnakate.
  

• Aluskorra tasandunud pealispinnale ulatuvad maakoore süvakivimid, s.o 1,8–1,9 miljardi aasta vanused Svekofennia orogeensed  moonde - ja magmakivimid moodustavad kaks struktuurilt ja kivimiliselt koostiselt erinevat ala, mida lahutab Paldiski–Pihkva süvamurrangute vöönd .
  

• Holotseen  (nn jääajajärgne aeg)
  
• Pleistotseen  (nn jääaeg )
  

• Eesti pinnamood on tasane, kõrgusvahed väikesed. Maapinna keskmine absoluutkõrgus on umbes 50 m, ligi 40% territooriumist jääb kõrgusvahemikku 50–100 m, vähem kui kümnendik maa-alast ulatub üle 100 m. Valdavad on madalad tasandikud ehk madalikud(hõlmavad umbes 46% Eesti alast), vähem on lavamaid ja lainjaid tasandikke (37%) ning kõrgustikke (15%). Nii nagu Ida-Euroopa lauskmaa teisteski piirkondades, vahelduvad ka Eesti alal kõrgustikud ja lavamaad madalike, nõgude jaorunditega. Looduslikku mitmekesisust suurendavad rohked järvenõod. Eesti lõuna- ja põhjaosas asuv kõrgem ala, mis kujult sarnaneb tömbitipulise põhja poole suunatud kolmnurgaga, erineb arengulooliselt ja loodusoludelt madalamatest osadest. Eesti kõrgeim koht on Haanja kõrgustikul asuv Suur Munamägi (318 m). Eriti madal ja tasane on Lääne-Eesti, mis hõlmab Lääne-Eesti saarestiku, Lääne-Eesti madaliku ja Pärnu madaliku, maapinna kõrgus ületab seal harva paarikümmet meetrit
  

• Kosmogeensed pinnavormid on meteoriidikraatrid. Kaalis on säilinud 9 (peakraatri Ø 110 m, vanus vähemalt 4000 aastat) ja Ilumetsas 3 kraatrit (Põrguhaua Ø 80 m, vanus 6600 aastat). Kärdla (Ø 4 km, vanus 450 miljonit aastat),Neugrundi (Ø 7 km, vanus 550 miljonit aastat) ja Tsõõrikmäe meteoriidikraater (Ø 40 m, vanus 9500 aastat) on üksikkraatrid. Võimalik, et meteoriidikraater on ka Simunas.
  

• Mere- ja järvetekkelised pinnavormid on kujunenud rannanõlval ja rannal (väikejärvedel kaldanõlval ja kaldal) peamiselt lainete purustava ja kuhjava tegevuse toimel. Oluliselt on nende teket mõjutanud ka rüsijää liikumine. Järsunõlvalisel rannal on tekkinud kobedates setetes murrutusjärsakuid (näiteks Saaremaal Järverannal), aluspõhjakivimites murrutuspanku ehk lihtsalt panku (näiteks Osmussaarel). Pankade jalamil leidub murrutuskulpaid (näiteks Suurupi poolsaarel 6,5 m sügavune ja suudmes 2,5 m kõrgune koobas). Järsakute maa suunas taandumisel on nende ette kujunenud tasased murrutus- ehk abrasioonilavad. Tekkeviisi järgi jagunevad rannakuhjevormid liitunuiks (kuhjelised rannaterrassid), vabadeks (maasääred, nooljad maasääred), sulgevaiks (põiksääred, tombolod) ja lahusolevaiks (rannabarrid, kuhjesaared). Ühtesid rannakuhjevorme, näiteks kuhjelisi terrasse, maasääri, rannabarre ja rannavalle, leidub Eestis rohkesti, teised (tombolod, silmusjad maasääred) on võrdlemisi haruldased. Väikevormidest leidub laineviresid, rõõneid ja festoone.
  

• Golfi ja Põhja-Atlandi hoovuse mõju tõttu on keskmised õhutemperatuurid Eesti alal kõrge­mad kui samadel laiustel Aasias ja Ameerikas. Kliimaerinevused tulenevad peamiselt Läänemere mõjust, eristatakse läänepoolsemat läänemerelist kliimavaldkonda ja idapoolset Sise-Eesti kliimavaldkonda.
  

• Kliima muutused hilisjääajal: Viimase jääaja maksimumile ligikaudu 20 000 aastat tagasi järgnes kliima soojenemine. Maa kliima väljus jääajast ning suundus jäävaheaega. Suuri muutusi kliimasüsteemides mõjutavad maavälised parameetrid (päikesekiirgus), Maa orbitaalparameetrid ning maakera
  

• Kliima muutused Holotseenis: Holotseen on kvaternaari ajastu teine ajastik ehk kainosoikumi aegkonna seitsmes ajastik, mis algas 11 700 aastat tagasi ja kestab tänapäevani. Holotseen on jäävaheaeg, ehk interglatsiaal, järgneb viimase jäätumisele, ehk Weichseli jäätumimisele. Liustike sulamisele järgnes maailmamere veetaseme 100-meetrine tõus. Põhjapoolkeral hakkas toimuma maismaa glatsioisostaatilineliikumine, mis jätkub tänapäeval. Postglatsiaalne isostaatiline liikumine kujundas Läänemere. Antud piirkonna ülesliikumine kutsub esile nõrku maavärinaid. Tõepoolest, Holotseeni kliima oli üsna stabiilne. Jääpuursüdamike teave näitab, et ajastikule eelnes kliima soojenemine ning jahenemise periood. Holotseeni jooksul loomastik ja taimestik ei muutunud palju, kuid toimusid loomade ja taimede areaalide nihked. Ajastiku alguses hakkasid välja surema Põhja-Ameerika fauna esindajad: mammutid, mastodonid, smilodonid, mõõkhambulised tiigrid. Megafauna välja suremist on seostatud indiaanlaste esivanemate saabumisega.
  

• Läänemeri, Euroopa ja selle poolsaarelise osa Skandinaavia vahel asuv Atlandi ookeani sisemeri; 365 000 km2(teistel andmetel 373 000 km2), koos Taani väinadega 386 000 km2, koos Kattegatiga 420 000 km2, suurim sügavus 459 m, keskmine sügavus 55 m, maht umbes 20 000 km3; Suur- ja Väike-Belti, Sundi, Kattegati jaSkagerraki väina kaudu ühenduses Põhjamerega. Läänemerega piirneb 9 riiki.
  

• Läänemere kujunemine
  

• Läänemere elustik ja seda mõjutavad tegurid
  

• Ranniku areng tänapäeval:
  

• Rannavöönd (randla) on mere põhja- ja maismaavöönd, mida kujundab lainetus.
  

• Kaarel Orviku on Eestis eristanud kulutus- ja kuhjerannavööndeid. Neil vöönditel on mõlemal 4 alltüüpi.
  

• Eesti mullastik, Eesti ala looduslik muldkate. Eesti looduslikud olud, eriti geoloogiline ehitus ja vahelduvpinnamood, on kujundanud kogu jääajajärgse aja taimkatte ja veeolude mosaiiksuse, mis omakorda on põhjustanud muldkatte mitmekesisuse. Rohkem kui poole Eesti ala geoloogiliseks aluspõhjaks on lubja­kivid ning nendest pärineva murendmaterjali tõttu on ligikaudu 75%mulla lähtekivimeist karbonaatsed. Eesti mullastikule on iseloomulik ka muldade kivisus ning soostunud ja soomuldade suur osatähtsus. Kolman­diku muldkattest moodustavad mitmesugused gleimullad ja üle viiendiku soomullad, soomuldi on eriti palju met­samaadel. Üle kuuendiku kogu Eesti alast ning ligi veerandi haritavast maast hõlmavad  gleistunud mul­lad.
  

• Mullateke:
  

• Mulla kujunemine algas siis kui maismaal hakkas arenema elu, kui hakkas toimuma orgaanilise aine süntees, muundumine ja lagunemine.
  

• Lähtekivimi koostis (Eestis väga mitmekesine)
  
• Kliima
  
• Organismid
  
• Asend maastikus
  
• Aeg
  

• kivimi pinda murendavad tuul ja vesi
  
• hakkab tasapisi kujunema elukooslus
  

• bakterid, seened ja mullaloomad lagundavad taimede jäänuseid (nii lisandub huumust)
  
• oma osa on putukatel , lindudel ja teistel loomadel (nende elutegevuse jäägid rikastavad pinda)
  
• Koguneb huumus ja saavad juurduda taimed
  

• Eesti muldade tähtsamad lähtekivimid-
  

• Põhja-Eestis valkjashall tugevasti karbonaatne rähkmoreen. Lõimiselt tugevasti koreseline liivsavi.
  
• Kesk-Eestis hallikaspruun või kollakashall karbonaatne saviliiv ja liivsavi moreen.
  
• Lõuna-Eestis punakaspruun karbonaadivaene või nõrgalt karbonaatne moreen. Karbonaatsus väheneb lõuna suunas pidevalt. Lõimis varieerub saviliivast kuni savini.
  
• Kagu-Eestis pruun karbonaatne moreen
  

• Eesti suurjärved Peipsi ja Võrtsjärv:
  

• PEIPSI ON SUUR RIKKUS
  

• VÕRTSJÄRV
  

• Väikejärved- nt Elistvere, Endla, Jõemõisa, Jõksi, Kaarepere Pikkjärv, Kaiavere, Kaiu, Kalli, Kooru, Koosa, Kuremaa, Lahepera, Lõõdla, Nõuni, Pangodi, Raigastvere, Soitsjärv, Tänavjärv, Vagula, Otepää Valgjärv, Äntu Sinijärv).
  

• järvetüüpide piiride ähmastumine
  
• nähtused, mis kaasnevad veesamba teravama kihistatuse, valguse leviku vähenemisega veesambas ja hapnikuvaese tsooni laienemisega (taimede levikusügavuse vähenemine, üldine liigilise koosseisu vaesustumine)
  
• madalates järvedes kaldaveetaimestiku leviku suurenemine
  
• haruldaste liikide arvukuse vähenemine või kadumine
  
• lepiskalade osakaalu suurenemine
  
• zooplanktonis keriloomade osakaalu kasv
  
• veeõitsengute sagenemine
  
• tolerantsete liikide prevaleerimine
  

• Eesti jõgede arv oleneb nende arvelevõtmise alampiirist. Vooluveekogude ametlikus nimestikus (kinnitatud 1982) on toodud andmed 1755 jõe, oja ja kraavi kohta. Eesti Põhikaardi alusel on varasemat nimekirja täiendatud ja 2011 aasta seisuga on EELIS-es arvel 2084 vooluveekogu (täiendatud on põllumajandusameti ja keskkonnaameti andmete järgi). Pikemad kui 10 km on 525 vooluveekogu ning neist 10 jõge on üle 100 km pikad. Pikim on Võhandu jõgi: selle pikkus koos läbivooluga Vagula järvest on 162 km, kui jõe alguseks arvestada Pühajõe väljavoolu Jõksi järvest, siis 157 km. Üle 1000 km2 valgalaga on 14 jõge, neist suurimad on Emajõgi (9740 km2) ja Pärnu jõgi (6920 km2). Peipsi järve – Narva jõe valgala on kokku 56 225 km2, sellest Eesti piires 17 145 km2. Rohkem kui 100 km2 valgalaga on 133 jõge.
  

• Allikate arv ulatub Eestis viie tuhandeni, kuid nende täpset arvu on võimatu määrata. Kevadel on allikaid kõige rohkem, suvel kuivavad paljud neist. Allikad võivad avaneda ka jõgede ja järvede põhjas. Allikad liigitatakse:
  

• 1441 pärismaist liiki + 97 alamliiki;
  - 50 sõnajalgtaimeliiki
  - 4 paljasseemnetaimeliiki
  - 1387 õistaimeliiki
  
• Liigid kuuluvad 113 sugukonda ning 443 perekonda. Uusi sugukondasid väga ei leia
  
• Naturaliseerunud (kodunenud) liike on 82
  
• Tulnukliike ja kultuuripäritoluga liike kokku 718 (hõlmab ka naturaliseerunud liigid)
  
• Looduskaitse all on 215 soontaimeliiki
  

• Kultuuripagejad ehk hemerofoob – inimtegevust mitte taluvad. Nt lehitu pisikäpp, harlik laanelill, harlik harakkuljus, mets-tähthein
  
• Hemeradiafoorid – inimtegevuse suhtes teatud piirini „ükskõiksed“. Nt randristik, verev kurereha
  
• Apofüüdid – looduslikud taksonid, mis eelistavad mõõdukat kuni tugevat inimmõju. Nt härjasilm, humallutsern, põlvjas rebasesaba, teeleht
  
• Antropofüüt – püsib vaid tänu inimmõjule. Näiteks äiakas (üliharuldaseks jäänud umbrohi)
  

• Liigi areaal hõlmab kõiki liigi populatsioone
  
• Areaal võib olla terviklik (lausareaal) või disjunktne (katkestunud) – koosneb mitmest osaareaalist
  
• Liigid, mille areaalid suures osas kattuvad, moodustavad geoelemendi ehk flooraelemendi
  
• Eestis leidub 538 taksonit (ehk 35%), mis kasvavad siin areaalipiiril
  

• Kliima (muutused)
  
• Reljeef
  
• Mullastik
  
• Inimtegevus
  

• Reliktsed ehk jäänukid eelmistest kliimaperioodidest
  
• Paiknevad levila piiril
  
• Kujunevad liigid ja endeemid
  
• Sattunud ohtu inimtegevuse tahajärjel (isendite kogumine, maakasutuse muutumine) – maakasutus on kõige tähtsam.
  
• On mingitel keskkonnatingimustest tulenevatel põhjustel kõikjal haruldased
  
• Ülekasutamine ressursina
  

• Toimub suktsessioon – areng tasakaalustatud aineringega ökosüsteemi poole
  
• Toimuvad häiringud – kaskestused nii looduslikel kui inimtegevusest tingitud põhjustel
  
• Taimkate muutub seetõttu pidevalt nii ajas kui ruumis (koosluste sisemine areng + mõjutused)
  
• Igasugune klassifikatsioon on tinglik , lähtub inimese vajadustest.
  

• Kasvukoht – keskkonnategurite suhteliselt püsivate omadustega kompleks
  
• Kasvukohatüüp – erinevates paikades korduvad ligikaudu sarnased keskkonnategurite kompleksid
  
• Keskkonnategurid: mullastik, niiskusaste, rindelisus jmt. Olemuselt sünteetiline klassifikatsioon – eirnevatel klassidel võivad juhttegurid olla erinevad (koosluse sturktuur, keskkonnatingimused jmt).
  

• Eesti metsataimkond:
  

• Loometsad ja -põõsastikud on omased õhukestele huumusrikastele karbonaatsetele muldadele, mis on kujunenud massiivsel pael või selle murenemisel tekkinud rähal. Mullad kuivavad põua ajal kergesti läbi. Enamasti mändidest koosnev hõre puurinne varjutab alustaimestut vähe ning selles kasvavad koos nii kuivalembesed taimed (näiteks leesikas,  nõmm -liivatee), kaltsifiilsed niidu- ja stepitaimed (näiteks lubikas, angerpist, verev kurereha) kui ka niiskematele kasvukohtadele omased taimed (näiteks sinilill, longus helmikas ja  sulg -aruluste). Loometsade levila piirdub läänesaarte ning Lääne-, Loode- ja Põhja-Eesti paealadega.
  
• Nõmmemetsad on iseloomulikud kõige kuivemate ja vaesemate leedemuldadega luidetele ja liivikutele, kus põhjavesi ulatub harva kõrgemale kui 2 m. Need metsad on hõredad ja aeglasekasvulised. Alustaimestu moodustavad kuivust hästi taluvad taimed (näiteks kanarbik, harilik kukemari, samblikud). Puurindes valitseb mänd. Nõmmemetsi on Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis, läänesaartel ning Peipsi põhjarannikul.
  
• Palumetsad kasvavad tüsedatel liivasetetel kujunenud leedemuldadel, mis on toiterikkamad ja veega paremini varustatud kui eelmise tüübirühma mullad. Neid metsi leidub eeskätt mõhnastikel, sanduritel ja moreenkühmudel. Alustaimestus on tüüpilised pohl, mustikas ja tihe samblakate, puurindes valdab mänd, kuid on ka kuuse, kase ja haavaga segapuistuid. Palumetsi on peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis, vähem Kirde-, Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel.
  
• Laanemetsad moodustavad niiskus- ja toitetingimustelt metsataimkonna keskse rühma. Liigivaesed laanemetsad on kunagiste taigametsade läänepoolsed jäänukid. Puurindes on põhiliik enamasti kuusk, kuid rohkesti on ka mitmesuguseid segapuistuid. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud varasematest tamme-segametsadest, mille kasvuala on vahepeal olnud põllustatud ja hiljem taasmetsastunud. Alustaimestikus on ohtrasti jänesekapsast, liigivaestes metsades on tüüpilised leseleht, laanelill, mustikas ja kattekold. Laanemetsi on kogu Eestis.
  
• Sürjametsad on liigirohked okas- või lehtmetsad, mis kasvavad ooside, moreenküngaste, voorte ja vallilaadsete otsamoreenide karbonaadirikastel, kuid suvel läbikuivavatel muldadel. Sürjametsas kasvavad kõrvuti nii happeliste toorhuumuseliste muldadega kohastunud taimed (näiteks jänesekapsas, pohl ja mustikas) kui ka enam-vähem neutraalseid pehmehuumuselisi muldi eelistavad salutaimed (näiteks sinilill, kevadine seahernes). Sürjametsi leidub Lõuna-, Kagu- ja Kesk-Eestis, Rapla- ja Läänemaal ning Pandivere kõrgustiku jalamil.
  
• Salumetsad on omased lainjatele tasandikele, voortele, oosidele ja laugjate nõlvade jalameile, kus nad kasvavad parima toitelisusega ja kogu aasta jooksul veega hästi varustatud muldadel, mis on kujunenud karbonaadirikkal moreenil. Soodsate lagunemistingimuste tõttu on metsakõdu horisont väga õhuke või pole seda üldse, mullale on iseloomulik tüse huumushorisont. Peapuuliik võib olla nii kuusk kui ka kask, mõnikord aga haab, paljudes salumetsades on laialehiseid puuliike. Põõsarinne on lopsakas ja liigirohke. Tamme valitsemisega salumetsi on väikeste puistutena eeskätt Lääne-Eestis ning Saaremaal, enamasti on need tekkinud puisniitude taasmetsastumisel. Enamik varem salumetsaga kattunud alasid on praeguseks põllustatud või asendunud kuusikute ja kuuse-segametsadega. Alustaimestus kasvab rohkesti nemoraalseid liike, nn salutaimi (näiteks sinilill, koldnõges, püsik-seljarohi,  naat , saluhein). Teistest üsnagi erineva kasvukohatüübi moodustavad Põhja-Eesti panga rusukalletel kasvavad salumetsad (pangametsad), kus valitsevad laialehised puud, alustaimestus agakuukress, laanesõnajalg (Matteuccia struthiopteris), laiuv sõnajalg (Dryopteris expansa) jmt taimed. Neil kasvukohtadel on ka haruldasi samblaid.
  

• Soovikumetsade ökoloogilised tingimused sõltuvad eelkõige põhjavee tasemest, selle liikuvusest ja taimedele vajalike toiteainetega rikastatusest. Nad kasvavad nii küllastumata, küllastunud kui ka turvastunud gleimuldadel. Paremates kasvukohtades valitsevad puudest sanglepp või kased, vähemsoostunud paikades on põhiline puuliik kuusk, mõnikord haab või saar. Leostunud või küllastunud gleimuldadel on alustaimestik lopsakas ja koosneb suurtest sõnajalgadest (naistesõnajalg, laiuv sõnajalg, ohtene- ja suga -sõnajalg) ning kõrgetest rohunditest (seaohakas, soo-koeratubakas, angervaks).
  
• Rabastuvad metsad kasvavad laugetes nõgudes, madalatel tasandikel ja soode ümbruses. Sealseid muldi iseloomustab suhteliselt tüse toorhuumuseline kõduhorisont. Paljudes kohtades on mullatekkeprotsessis kujunenud vettpidav nõrgkivikiht. Peapuuliik on mänd, mõnel pool sookask või kuusk. Põõsarinne puudub või on hõre, hästi on arenenud samblarinne, karakterliigid on selles harilik karusammal ja keratarn.
  

• Madalsoometsad kasvavad laugetes nõgudes, madalatel tasandikel ja orulammidel, harvemini survelise põhjaveega aladel. Iseloomulik on pidev kõrge veeseis. Turvas on keskmiselt või hästi lagunenud ning üsna toiterikas. Madalsoometsi on Eestis kõikjal, suurim on nende pindala Kesk- ja Loode-Eestis. Madalsoometsadel eristatakse kaks kasvukohatüüpi (madalsoo- ja lodumetsa).
  

• Siirdesoometsad on üleminekulised nii ajaliselt (soo arengus) kui ka ruumiliselt (kasvavad madalsoode ja rabade vahelisel alal). Eutroofse (rohketoitelise) madalsoo turbalasund, mille moodustab enamasti tarnaturvas, on kattunud kuni 30 cm paksuse toitevaese vähelagunenud samblaturbaga. Õhemad turbalasundid võivad koosneda tervenisti siirdesoo-segaturbast. Madalamates lohkudes säilivad veel kaua toiterikkamale madalsoole omased taimed (tarnad, sookastik, ojamõõl), need vahelduvad turbasamblamätastega, millel kasvavad tüüpilised rabataimed. Puurindes asendub sookask männiga.
  
• Rabametsad katavad suurte rabade nõlvu ja äärealasid, rabasaari ning väiksemaid rabasid. Puurinde moodustavad kidurakasvulised männid, hajusalt kasvab sookaski, põõsarinnet tavaliselt ei ole. Hästi on arenenud puhmarinne (nt kanarbik, sookail, sinikas, küüvits). Samblarindes valitsevad turbasamblad, mätastel kasvab ka metsasamblaid. Sellist rabametsa, milles puurinne on puude suurest vanusest hoolimata väga hõre (liituvus alla 0,3) ja madal (alla 3 m), nimetatakse puisrabaks.
  

• Eesti niidutaimkond
  

• Looniidud (alvarid) on väga õhukese (mõnest sentimeetrist paarikümne sentimeetrini) muldkattega ja suhteliselt tasase pinnamoega paealadel. Kohati on karstumist. Valdavalt on sealsed kasvukohad kuivad või väga kuivad, ajuti, eelkõige kevaditi võivad sulglohud ja karstialad olla veega täitunud. Muldadest on iseloomulikud kuivad või gleistunud paepealsed ja rähksed rendsiinad. Enamasti on looniidud tekkinud sekundaarselt inimtegevuse (raiete, karjatamise) mõjul varasemate loometsade asemele, esmatekkelisi (primaarseid) looniite leidub kõige õhema mullaga, tugevasti läbikuivavatel aladel. Taimedest on tüüpilised harilik ja valge kukehari, harilik koldrohi, kuldkann ja hobumadar, niiskemates paikades ka lubikas, vesihaljas tarn ja sinihelmikas. Looniite on karbonaatkivimite avamustel Harju lavamaal ja Viru lavamaal, Lääne- ja Pärnumaal ning saartel.
  
• Nõmmeniite leidub lainja või enam-vähem tasase pinnamoega sanduritel, lamedatel rannavallidel ja kinnistunud luidetel. Iseloomulikud on õhukesed kuni keskmise sügavusega leetunud liivmullad. Nõmmeniidud on kujunenud raiete või põlengute tagajärjel nõmmemetsadest, esmased nõmmeniidud on tekkinud lahtiste luidete ja liivikute taimestumisel. Taimkate on tavaliselt hõre ja madalakasvuline, selles valdavad liivataimed: nõmm-liivatee, nõmmnelk, käokannus, lamba- ja liiv-aruhein jmt taim. Nõmmeniite leidub peamiselt läänesaartel ning Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis.
  
• Paluniidud paiknevad kõrgematel tasandikel, lamedatel kühmudel ja künnistel leetunud, gleistunud leetunud või näivleetunud saviliiv- ja liivsavimuldadel. Paluniidud on kujunenud palumetsadest, harvemini laanemetsadest, neid on ka endistel põllumaadel. Kooslused on suhteliselt liigivaesed, tüüpilised liigid on võnk-kastevars, harilik kastehein, punane ja lamba-aruhein ning jusshein. Paluniite leidub suhteliselt väikeste laikudena Kagu-Eesti lavamaal ja Kesk-Eesti tasandikul, mujal vähe.
  
• Sürjaniidud on omased madalatele karbonaadirikastele moreenkühmudele, künnistele, kuplitele ja oosidele. Nad on kujunenud sürjametsadest või kuivematest salumetsadest. Muldadest on tüüpilised keskmised või tüsedad rendsiinad, samuti kerge lõimisega leostunud või leetjad mullad. Lisaks mulla omadustele olenevad nii sürjaniitude kui ka pärisaruniitude taimkate ja nende liigiline koosseis inimese majanduslikust tegevusest ning sellest, millise loodusliku metsa kasvukohale on niit tekkinud. Iseloomulikud liigid on mägitarn, arukaerand, aas- ja mägiristik ja madal mustjuur ja angerpist.
  
• Pärisaruniidud asuvad peamiselt tasasel või lainjal reljeefil. Mulla niiskus võib üsna suures ulatuses varieeruda; need niidud kasvavad keskmise sügavusega rähksel rendsiinal, leostunud, leetjal või ka gleistunud leetjal mullal. Pärisaruniidud on enamasti puisniidud, kus puurinde liituvus võib olla kuni 0,3. Nad on kujunenud salumetsadest, harvemini liigirikkamatest laanemetsadest. Lisaks arukasele ja haavale kasvab kohati tamme ning saart. Rohurinne on tihe ja väga liigirikas, seda jaotatakse paljudeks kooslusetüüpideks. Ohtraimad on kõrrelised (lamba- ja punane aruhein, nurmikad, kasteheinad, keskmine värihein, maarjahein, rohkesti kasvab ka liblikõielisi (ristikud, humal- ja sirplutsern, aas-seahernes jt) ja rohundeid (harilik härghein, võililled, kortslehed jt).
  

• Sootaimkond
  

• Madalsood (põhjaveetoitelised sood) paiknevad vähese äravooluga nõgudes, madalatel tasandikel, veelahkmealadel ja lammidel. Põhjavee tase on kõrge, ulatudes kohati maapinnani, taimedele vajalike toiteainete hulk sõltub peamiselt selle liikuvusest.
  

• Siirdesood (segatoitelised sood) paiknevad tasastel või väikese langusega aladel raba servas või vähese äravooluga nõgudes. Siirdesoos omastavad taimed toiteaineid nii põhja- kui ka sademeveest. Veepeegel on vegetatsiooniperioodil  maapinnast 10–30 cm sügavamal. Põõsarindes on tüüpilised hundi- ja lapi paju, kohati madal kask, rohurindes kasvavad nii madalsoodele kui ka rabadele iseloomulikud liigid ning lisaks neile siirdesoodele omased taimed, näiteks alpi jänesvill ja suga-sõnajalg). Samblarindes on madalsoode lehtsamblad enamasti asendunud turbasammaldega.
  

• Rabad (sademetoitelised sood) on kujunenud kas esmaselt, soode arengu jooksul turbalasundi kasvades, või teiseselt, liivase lõimisega mullas vettpidava nõrgkivi tekkimise tagajärjel – niisuguseid rabasid nimetatakse nõmmrabadeks. Raba üldine ilme ja taimkatte struktuur olenevad mikromaastikest. Selle järgi, milline on mikromaastike vahekord, eristatakse rabade alltüüpe, näiteks mättaraba, peenra-älveraba ja älve-laukaraba. Lisaks eristatakse Eestis lääne- ja idatüüpi rabasid. Läänetüüpi rabadel on  nõlv  suhteliselt järsk, raba keskosa aga enam-vähem tasane, soo mikromaastike jaotusmuster on korrapäratu, tunnustaimed on raba-jänesvill, vahelmine huulhein, porss ja punane turbasammal. Idatüüpi rabad on kumerad, neil ei ole selgesti väljakujunenud järsku nõlva, mikromaastikud paiknevad enamasti kontsentriliselt hüdroloogilise keskme ümber, taimedest on iseloomulikud hanevits ja pruun turbasammal. Rabades on levinud ka küüvits. Kõigis rabades on hästi arenenud puhmarinne, samblarindes valitsevad turbasamblad.
  

• Kalju- ja liivikutaimkond
  

• Kaljude tüübirühma kuuluvad paekalju, liivakivikalju, rändrahnu ja koopa kasvukohatüübid. Eesti ulatuslikem kaljune ala on Põhja-Eesti pank, väiksemaid paekivipaljandeid on ka Lääne-Eestis ning Lõuna-Eestis Peetri jõe orus. Paekaljudel kasvab mitut haruldast sõnajalga, näiteks paas-kolmissõnajalga, habrast põisjalga ja müür-raunjalga, palju on eriomaseid samblaliike. Devoni  liivakivi paljandeid leidub peamiselt Lõuna- ja Kagu-Eestis ürgorgude järskudel veerudel Võhandu ja Piusa jõe kallastel. Ka liivakivikaljudel võib kasvada habrast põisjalga, lisaks sellele näiteks harilikku kadakkaera, harilikku kukeharja, salunurmikat ning harilikku ja põldpuju. Paiguti leidub Eestis mandrijääga siia kandunud rändrahne, mille läbimõõt ulatub mõnikord 10 meetrini; kohati on mitme hektari suurusi kivikülve. Rändkividel moodustavad taimkatte peamiselt samblikud ja samblad.
  
• Liivikute tüübirühm hõlmab lainete ja tuule mõjul tekkinud luiteid, mandrijää sulamisvee setitatud tasandikuliivikuid ja sandureid. Luiteid rühmitatakse selle järgi, kuivõrd taimed on nende pinna kinnistanud. Kinnistumata luiteid on eeskätt rannikuil, nende tunnusliigid on liiv-vareskaer, rand-luidekaer, liiv-aruhein, liivtarn ja rand-ogaputk, seal leidub ka liivhärmiku ja liiv-karusambla kogumikke. Kinnistunud liivikutel on taimkate tunduvalt liigirohkem, peale nimetatud liikide kasvab neil näiteks nõmmnelki, sininukku, aas-karukella, hobumadarat ning rohkesti samblikke.
  

• Mageveetaimkond
  

• Järvede tüübirühm. Järvi rühmitatakse enamasti vees sisalduva orgaaniliste ja mineraalsete ainete hulga ja vahekorra põhjal. Eestis on järvede rühmitamine toimunud mitme süsteemi järgi. Kaua aega oli kasutusel  Aare Mäemetsa süsteem. Viimasel ajal kasutatakse lihtsuse mõttes rohkem 12 järvetüübiga süsteemi.
  

• Jõgede tüübirühm. Jõgede taimestiku kujunemine sõltub peamiselt voolu kiirusest, vee sügavusest ja põhja iseloomust, väikejõgede taimede arengut mõjutavad tugevasti valgusolud. Jõgede taimekooslused moodustavad kaks suurt rühma: 1)soontaimede ja mändvetikate rühm, 2) sammalde ja suurvetikate rühm. Mõlemaisse kuulub suur hulk kooslusetüüpe, millekeskkonnaolude erinevusi ei ole siiani Eestis üksikasjalikult uuritud. Esimese rühma kooslustes on sagedasemad liigid kollane vesikupp, konnaosi, sale  tarn, järvkaisel, harilik konnarohi, jõgitakjad, harilik pilliroog, penikeeled ja mändvetikas. Teise rühma kooslustes valdavad harilik vesisammal, karevetikas, punavetikate hõimkonda kuuluva perekonna liigid ja eriviburvetikad.
  

• Mereveetaimkond
  

• Hüdrolitoraal hõlmab rannanõlva osa keskmisest veepiirist kuni paguvee alampiirini. Tema taimkatet mõjutavad tugevasti lained ja talvine jää. Taimekooslused ei ole siin enamasti välja kujunenud, on esikoosluste laike, mille moodustavad soolarohi, rand-soodahein rand-ogamalts, hall soolmalts, valge kastehein ja kollakas kastehein ning liiv-merisinep. Paljudes madalates lahtedes ulatuvad hüdrolitoraali ka roostikud.
  
• Sublitoraal ulatub paguvee alampiirist põhjataimestiku alampiirini. Pehmel põhjal kasvavad peamiselt kare mändvetikas, pikk merihein, keerd-heinmuda, kamm-penikeel ja agarik, kõval põhjal on valdavad põisadru, agariku kinnituv vorm ning pruun- ja punavetikad.
  
• Pelagiaalis ehk veekehas kasvav taimestik (fütoplankton) areneb Läänemeres ainult ülemistes veekihtides, kus on piisavalt valgust – mere avaosas kuni 50 m sügavuseni, lahtedes kuni 20 m sügavuseni. Fütoplanktoni liigiline koosseis ja arvukus muutuvad aastaajast sõltuvalt tugevasti. Liigi- ja isendivaeseim on see talvel, mil valdavad ränivetikad, kõige rikkalikum aga kevadel, eriti lahtedes, kuhu suured jõed kannavad biogeenseid aineid. Suvel võib sageli täheldada massilist sinivetikate paljunemist, mis põhjustab nn vee õitsemist.
  

• Kultuur- ja ruderaaltaimkond
  

• Kultuurrohumaad on suhteliselt vähemuutuvad, valdavalt mitmeaastaste heintaimedega kattunud alad (kõlvikud), mille taimkatte liigilise koosseisu ja liikide ohtrussuhete kujunemisel on kõige määravam rohumaa majandamise viis. Mullaolud ja veerežiim ei ole esmatähtsad, sest looduslikku keskkonda muudetakseväetamise ning kuivendamisega; algsed loodusolud üksnes kiirendavad või aeglustavad kultuurrohumaa väljakujunemist. Seetõttu võivad erinevatel muldadel olla sama tüüpi kultuurrohumaad, väetiste hulka ja kõlvikute kasutamise viisi muutes võib aga sama tüüpi mullal kujundada ka erinevaid rohumaakooslusi. Kasutusviisi põhjal liigitatakse kultuurrohumaid üldiselt karjamaadeks ja heinamaadeks, kuigi viimastel aastakümnetel on paljud kultuurrohumaad muudetud mitmeniitelisteks ja neid saab kasutada nii karja- kui ka heinamaana.
  
• Põllud (nurmed) hõlmavad põldude ja söötide kasvukohatüüpe.
  
• Parkide ja aedade tüübirühma kuuluvad ka köögiviljaaiad.
  
• Õuede, teeservade ja prahipaikade kasvukohtades on kultuurtaimede kõrval ka umbrohu- ja prahitaimi, näiteks teelehti, võililli, mets-harakputke, karedat kõrvikut, harilikku tõlkjat, põldsinepit ning koera-pöörirohtu.
  
• Karjääride tüübirühma kuuluvad pae-, kruusa-, liiva- ja turbakarjäärid ning puistangud.
  

• Selgrootud:
  

• Maismaaselgrootud:
  

• Mereselgrootud:
  

• Mageveeselgrootud:
  

• Selgroogsed
  

• Kalad:
  

• Kahepaiksed:
  

• Roomajad:
  Eestis elab viis liiki roomajaid. Nad kuuluvad soomuseliste seltsi. Sisalikuliste alamseltsist on Eestis kolm liiki: arusisalik, kivisisalik ja harilik vaskuss. Arusisalik (pikkus kuni 15 cm) on tavaline ja teda võib kohata kõikjal. Kivisisalik (pikkus kuni 25 cm) on Eestis oma levila põhjapiiril, isoleeritud asurkondi elab kuivadel liivastel aladel. Jalutu sisalikuline – vaskuss (pikkus kuni 50 cm) – on varjatud eluviisiga, elab hajusalt Mandri-Eestis ja suurematel saartel peamiselt liivase pinnase ja rohke taimestikuga aladel. Arusisalik ja vaskuss on munaspoegijad, kivisisalik sigib munadega.
  

• Linnustik:
  

• Eesti nüüdislinnustik on kujunenud põhiliselt pärast viimast jääaega, kui koos kogu elustiku rikastumisega tuli meile järjest uusi liike. Arktilistele tundrate ja rannikute lindudele järgnesid okas- ja segametsade linnud, hiljem saabusid soojalembesemad, lehtmetsades elavad linnud ning inimkaaslejad. Osa asustusajalooliselt varaseimate liikide leviala taandus aga põhja poole. Praegustest haudelindudest kuulub suurem osa (60%) laia levilaga loomastikutüüpidesse (palearktilisse, holarktilisse ja kosmopoliitsesse). Palju on ka Euroopa-Turkestani (11%) ja Euroopa päritolu liike (9%), vähem on säilinud arktilise, Siberi ja Vana Maailma faunatüüpide esindajaid. Läbirändajaist kuuluvad pooled (50%) arktilisse faunatüüpi. 20. sajandil täienes linnustik liikidega, sajandi viimase 50 aasta vältel laiendas oma levilat ja hakkas Eestis pesitsema vähemalt 17 linnuliiki, näiteks naaskelnokk, kukkurtihane, kühmnokk- ja laululuik, tutt-tiir ja kormoran. Osa lindude (sh valge-toonekure, haha, sookure, meri- ja hõbekajaka ning musträsta) arvukus on kasvanud, kuid paljude (sh väikepistriku, väiketülli, tutka, väänkaela, rohunepi ja tõmmukajaka) arvukus tugevasti kahanenud. Loodusolude muutumise või inimtegevuse tagajärjel on mitme linnuliigi (nt järvekauri, krüüsli, madukotka, siniraa, rabapüü) arvukus vähenenud ohtlikult. Haudelinnuna on meilt kadunud varem suhteliselt tavaline rabapistrik.
  
• Ligi pool meie haudelinnustikust (valdavalt värvulised) eelistab elupaigana puistuid ja põõsastikke, viiendik (eelkõige hanelised ja kurvitsalised) on seotud siseveekogudega, kümnendik eelistab madalsoid ja niite(valdavalt värvulised), mererannikut ja saari (peamiselt kurvitsalised ja hanelised) ning kultuurmaastikku. Vaid 3% meie linnuliikidest pesitseb ainult rabades. Kõige liigirikkamad ja tihedamalt asustatud on laialehised lehtmetsad (kuni 1800 paari 1 km2 kohta). Metsalindudest on arvukaimad pesitsejad metsvint (1,5–2,5 miljonit haudepaari), salu-lehelind (0,8–2 miljonit) ja mets-lehelind (0,5–1 miljonit). Suhteliselt linnuvaesed on lagerabad (kuni 70 paari 1 km2 kohta), kuid seal pesitseb palju ainult sellele elupaigale omaseid liike (rabapüü, rüüt, hallõgija, heletilder, väikekoovitaja, varem ka rabapistrik). Kõikjal Eestis elavad linavästrik, põldlõoke, kuldnokk, metsvint ja väike-lehelind.
  

• 2008. aasta veebipõhises punases raamatus kuulub Eestis hävinute kategooriasse habekakk, punakurk-kaur, rabapistrik ja veetallaja; äärmiselt ohustatute kategooriasse järvekaur, madukotkas, merivart, must-harksaba, siniraag, suur-konnakotkas, tuttlõoke ja väike-laukhani; ohustatute kategooriasse kirjuhahk, must-toonekurg, rabapüü, roherähn, sooräts, soorüdi, tutkas ja tõmmukajakas; ohualdiste kategooriasse 21 ja ohulähedaste kategooriasse 31 liiki.
  
• Praegu kuulub looduskaitse I kaitsekategooriasse 14 (must-toonekurg, väike-laukhani, konnakotkad (väike- ja suur-konnakotkas), meri-, madu -, kalju- ja kalakotkas, rabapistrik, väikepistrik, rabapüü, tutkas, habekakk ja siniraag), II kaitsekategooriasse 35, III kaitsekategooriasse 67 linnuliiki.
  

• Imetajad:
  

• Nüüdisajal on Eestis kindlaks tehtud 64 imetajaliiki. Esindatud on putuktoiduliste, käsitiivaliste, näriliste, jäneseliste, kiskjaliste, loivaliste, vaalaliste ja sõraliste selts. Nimekirjale lisanduvad eksikülalistena 3 vaalaliiki – küürvaal ehk pikkloib-vaal, silmikdelfiin ehk afaliin (mõlemaid kohati Eesti merevetes 19. sajandil) ja valgevaal (nähti meie vetes 20. sajandi algul ja 1985. aastal). Viimastel aastakümnetel puuduvad andmed unilaste kohta. Ajakirjanduses leidub üks teade selle kohta, et on nähtud kunelit. Kuigi Johannes Lepiksaar (1986) oletab, et atlantilises kliimastaadiumis on kunelit Eesti alal olnud, ei ole seda veel tõestada suudetud. Tõendusmaterjal puudub ka pähklinäpi kohta; 40 aastat pole kohatud lagritsat ja vaalalise pringli viimase aja kohtamisjuhtumite kohta on andmed ebaselged. Kääbus-karihiire kohta on vaid ajakirjanduses avaldatud leiuteade. Eestisse on introdutseeritud ondatra (1947) ja kährikkoer (1950), reaklimatiseeritud on kobras (toodi 1957 Jänijõe piirkonda, Kagu-Eestisse tulid koprad  Venemaalt, taastumine toimus nelja iseseisva asurkonna kaudu) ja punahirv (mitu korda 19. ja 20. sajandil).  Mink  ehk ameerika naarits on Eestis levinud iseseisvalt – farmidest põgenenud mingid kohanesid looduses hästi ja tõrjusid omamaise euroopa naaritsa välja; Eesti loodusest hävinud euroopa naaritsat aitab loodusesse (Hiiumaale) taasasustada Tallinna Loomaaed (esimesed isendid lasti Hiiumaal lahti 2000. aastal).
  

• Geoloogiliselt asub Eesti lubjakivide ja liivakivide avamusala piirivööndis. Paeses Põhja-Eestis ja liivakivises Lõuna-Eestis on erinevad tingimused pinnavormide, muldade ja taimestiku kujunemiseks, maavarade kasutamises, kohati ka maakasutuseks.
  
• Paiknemine Läänemere ääres põhjustab Eesti territooriumil märgatavaid kliimaerinevusi, mille mõju avaldub otseselt taimkattes ja läbi teiste tegurite ka maastikulistes erinevustes.
  
• Maastikulise mitmekesisuse kujunemise üheks peamiseks eelduseks on jääajal kujunenud pinnaehitus. Mandrijää kulutav-kuhjav tegevus on loonud arvukalt erinevaid pinnavorme, mis maastikuliselt loovadki suure vaheldusrikkuse.
  
• Eesti ala järk-järguline vabanemine mandrijää sulavete vangistusest on andnud kõrgematele aladele (Kõrg-Eestile) aega pikemaks arenguks kui madalamale osale (Madal-Eesti). Seetõttu on Kõrg-Eestis kujunenud viljakamad mullad ja need alad on ammused tihedama asustusega põllumajanduspiirkonnad.
  
• Maakoore kerkimise tagajärjel tekib juurde uusi saari, rannajoon muutub ja muutuvad rannikuäärsed maastikud.
  

• Geograafiline asend
  

• Suhteliselt väike pindala 45 227,63 km2(Ilma Peipsi ja Võrtsjärveta 43 432,31 km2) (130. - 192 riigi hulgas)
  

• Põhjas: 59049’ pl Vaindloo saar 59040’ pl Purekkari neem
  
• Läänes: 21046’ ip Nootamaa laid 23024’ ip Ramsi neem
  
• Lõunas: 57030’ pl Naha küla
  
• Idas: 28013’ ip Narva
  

• Kättesaadavus
  

• maareformid (1919, 1940, 1947, 1989);
  
• küüditamised (1940 ja 1949) ja kollektiviseerimine (1940-ndatel);
  
• nõuk. piiritsooni moodustamine;
  
• põllumajanduse mehhaniseerimine ja kontsentreerumine;
  
• ulatuslik maaparandus;
  
• linnastumine.
  

• Hüdrolüüs – soolade reageerimine veega. Toimub nõrga pärast ja tugev annab keskkonna => ei toimu tugeva aluse ja tugeva happe soolades (NaCl).
  
• Nõrga happe ja tugeva aluse soolad annavad aluselise keskkonna (Na2CO3 + H2O  NaHCO3 + NaOH , lühidalt CO32- + H2O  HCO3- + OH-).
  
• Tugeva happe ja nõrga aluse soolad annavad happelise keskkonna.
  

• Vesinikeksponent ehk vesinikueksponent ehk pH on negatiivne logaritm lahuse vesinikioonide kontsentratsioonist (mol/l). pH näitab lahuse happelisust.
  

• Puhverlahus- lahus, millel on iseloomulik pH väärtus ja võime seda säilitada H või OH ioonide ülehulkade sidumise teel.
  

• Keemilise sideme tüübid:
  

• Biosfäär on globaalne ökosüsteem.
  

• atmosfääri alumine osa , kuni 25 km kõrguseni – piiriks on osoonikiht
  
• kogu hüdrosfäär : kõik maailma veed kuni maksimaalse sügavuseni – 11022 m )
  
• litosfääri ( maakoore ) ülemised osad ( kuni 2-3 km )
  

• Atmosfäär
  

• Hürdosfäär
  

• magedad veed (jõed, järved, põhjavesi, ojad, sood, liustikud jne)
  
• soolased veed (maailmameri).
  

• Litosfäär
  

• Biomass
  

• Hapestumine vähenes märkimisväärselt aastatel 1990–2010 Euroopa tundliku ökosüsteemiga aladel, mis kannatasid liigsete väävli- ja lämmastikuühendite happesadenemise all.
  

• Eutrofeerumine on keskkonnaprobleem, mida põhjustab liigsete toitainete sattumine ökosüsteemidesse ja mille lahendamine ei ole läinud eriti edukalt. Tundliku ökosüsteemiga alad, mida mõjutas atmosfääri liigne lämmastikusisaldus, vähenesid aastatel 1990–2010 üsna vähe.
  

• Suur osoonisisaldus kutsub esile saagikao. Enamik põllukultuure on kokku puutunud osooni tasemetega, mis ületavad ELi pikaajalisi taimestiku kaitse eesmärke. Nähtus mõjutab märkimisväärset osa põllumajanduspiirkondadest, eriti Lõuna-, Kesk- ja Ida-Euroopas.
  

• heite vähenemise ja õhusaasteainete sisalduse vahel ei ole alati lineaarset seost;
  
• õhusaasteainete kauglevi Euroopasse teistest põhjapoolkera riikidest suureneb.
  

• fossiilkütuste põletamine elektri tootmiseks, transpordi, tööstuse ja kodumajapidamiste tarbeks;
  
• tootmisprotsessid ja lahustite kasutamine, nt keemia- ja mineraalitööstuses;
  
• põllumajandus; 
  
• jäätmetöötlus;
  
• vulkaanipursked, tuulega leviv tolm, meresoola pihustumine ning taimedelt pärit lenduvate orgaaniliste ühendite heide on looduslike saasteallikate näited.
  

• mitmesuguste õhusaasteandmete avalikustamine
  
• Euroopa õhusaaste suundumuste ning seonduvate strateegiate ja meetmete dokumenteerimine ja hindamine
  
• kompromisside ja sünergiate uurimine õhusaaste ja eri poliitikavaldkondade vahel, sh kliimamuutus, energia, transport ja tööstus. 
  

• kogu hüdrosfäär : kõik maailma veed kuni maksimaalse sügavuseni – 11022 m )
  

• 1 soomlane 
  
• 130 liibüalast 
  
• 300 maltalast 
  
• üle 1000 kuveitlase.
  

• Intensiivne vetikate kasv: liigne niitjate vetikate ja fütoplanktoni õitsemine
  
• Liigse orgaanilise aine tootmine
  
• Hapniku tarbimise kasv
  
• Hapnikuvarude ammendumine
  
• Pentiliste organismide ja kalade surm
  

• Dioksiinid - tekivad prügi ja plastmassi põletamisel,
  
• Kloorfenoolid - tekivad puidutööstuses, veepuhastusel kloreerimisprotsessi käigus,
  
• Trihalometaanid - tekivad veepuhastusel kloreerimis- ja osoneerimisprotsessi käigus,
  
• Polükloreeritud bifenüülid (PCB) - kasutatakse tööstuses isolatsioonivedelikena, trafoõlidena, lubrikantidena
  
• Pestitsiidid (näiteks DDT,lindaan) - põllumajanduslikud tõrjevahendid.
  

• LÕIMIS – MULLAOSAKESTE SUURUS
  

• VEE LIIKUMINE JA SISALDUS
  
• SOOJENEMISKIIRUS
  
• REAKTSIOON (ALUSELINE, HAPPELINE)
  
• TOITAINESISALDUS
  
• VÄRVUS
  

• RASKUSJÕU MÕJU TÕTTU VEE, TOITAINETE ERINEV SISALDUS NÕLVA ERINEVATES OSADES (JALAMIL NIISKEM, VILJAKAM, PAKSEM MULD)
  
• EBATASASTEL ALADEL EROSIOONI ESINEMINE (VILJAKA PINNASE ÄRAKANNE)
  
• NÕLVA ASEND ILMAKAARTE SUHTES (LÕUNANÕLVAL SOOJENEVAD MULLAD VAREM, ON KUIVEMAD)
  

• MULLATEKKEPROTSESS ON VÄGA AEGLANE
  
• SOOJAS JA NIISKES KLIIMAS ON MULLA TEKE KIIREM
  
• VANEMAD MULLAD ON PAKSEMAD JA HORISONDID ON SELGEMALT ERISTUVAD
  
• NOORIMAD MULLAD ON RANNIKUTEL, VULKAANILISTEL ALADEL, MANDRIJÄÄGA SEOTUD OLNUD ALADEL
  
• VANIMAD MULLAD ON ROHTLATES , MANDRITE SISEOSADES
  

• SADEMETE JA AURUMISE VAHEKORD MÕJUTAB MULLA VEEREŽIIMI JA MULLAPROTSESSE
  

• TAIMKATTETÜÜP JA KÕDUAINE HULK
  

• MULLAELUSTIK (KÕDUNDAJAD, LAGUNDAJAD)
  

• TAIMKATE – ORGAANILISE KÕDUAINE HULK, AINERINGE KIIRUS
  
• TAIMKATE KAITSEB MULDA EROSIOONI EEST, KINNISTAB PINNAST
  
• ELUSTIK - LAGUNDAJAD, KÕDUNDAJAD, KOBESTAJAD
  

• Karjatamine
  
• Põlluharimine
  
• Ehitamine jne
  

• Paljud pestitsiidid akumuleeruvad mullas ning lähevad edasi ka põhjavette.
  
• Mullas võivad need püsida mitukümmend aastat ega mitte laguneda
  
• Samuti mõjuvad nad negatiivselt kasulike putukate mitmekesisusele (nt mesilased)
  
• Toiduga satuvad nende jäägid ka organismi (tsitruselistes, õunades, maasikates, viinamarjades, samuti kurgis ja muudes)
  

• Pestitsiidijääkide mõju on uuritud katseloomade peal (rotid, hiired, hamstrid, konnad) ja tehtud ka katseklaasikatseid.
  
• Uuringud loomadel on näidanud, et osad pestitsiidid on põhjustanud loomade immuunsüsteemi nõrgenemist, rasvumist, viljatust, väärarenguid, hormonaalhäireid, diabeeti, vähki.
  
• Katseklaasikatsed on näidanud, et pestitsiidid on põhjustanud nt. embrüonaalsete- ja platsentarakkude ning meessuguhormoonide kahjustusi.
  

• Looduslikud protsessid:
  

• Majanduslikud protsessid:
  

• Poliitilised muutused:
  

• Kättesaadavus
  
• Linnastumine
  
• Globaliseerumine
  
• Looduskatastroofid
  

• Seda, mis on väärtuslik
  

• maastiku tähtsat rolli piirkondliku ja kohaliku kultuuri kujunemises. Maastik kannab endas olulist osa Euroopa loodus- ja kultuuripärandist;
  
• maastikku kui mängulava mitmele majandussektorile. Maastik on oma olemuselt kergesti mõjutatav ja haavatav ning põllumajanduses, metsanduses, tööstuses ja maavarade kaevandamise tehnoloogiates, samuti transpordis ja turismis toimuvad arengud kiirendavad maastike ümberkujunemist;
  
• maastikku kui indiviidi ja ühiskonna heaolu võtit;
  
• maastikku, millel on kultuurilises, ökoloogilises ja sotsiaalses sfääris tähtis avalikkust ühendav roll. Maastik on majandusressurss, mis õige majandamise korral aitab kaasa töökohtade loomisele.
  

• Püüab ühendada loodus- ja kultuuripärandi kaitsjate eesmärke, toonitades loodusliku ja kultuurilise pärandi väärtustamist ja säilitamist eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil
  
• Tegeleb suuresti “igapäeva”, “harilike” maastikega
  
• Maastikuna käsitletakse inimeste poolt tajutavat, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel kujunenud iseloomulikku ala.
  
• See definitsioon peegeldab mõtet, et maastik areneb ajas, vastavalt looduses ja inimühiskonnas toimuvatele protsessidele.
  
• Samuti rõhutatakse, et maastik on tervik, mille looduslikke ja kultuurilisi osi tuleb vaadelda koos mitte eraldi.
  

• Maastiku tähtsat rolli piirkondliku ja kohaliku kultuuri kujunemises
  
• Kergesti mõjutatav ja haavatav olemus
  
• Indiviidi ja ühiskonna heaolu võti
  
• Kultuurilises, ökoloogilises ja sotsiaalses sfääris tähtsat avalikkust ühendavat roll
  

• Majandusressurss, mängulava majandussektoritele, mis õige majandamise korral aitab kaasa töökohtade loomisele
  

• Avalikud maastikualased projektid ei tohiks enam olla eksklusiivne uurimisvaldkond või teadlaste ja tehniliste ekspertide monopoolne tegevusala
  
• Maastik peab tõusma tavapoliitika lahutamatuks osaks, kuna ta mängib eurooplaste heaolus olulist rolli
  
• Tuleb tegeleda suuresti “igapäeva”, “harilike” maastikega, nii linnas kui maa piirkondades
  

• Maastiku tähtsat rolli piirkondliku kui ka kohaliku kultuuri kujundamisel. Maastik kannab endas olulist osa Euroopa loodus- ja kultuuripärandist
  
• Maastiku kui mängulava mitmetele majandussektoritele ja keskkonna-meetmetele. Areng põllumajanduses, metsanduses, tööstuses ja
  
• maavarade kaevandamise tehnoloogiates, samuti transpordis ja turismis on oluliselt kiirendanud maastike ümberkujundamist
  
• Maastiku kui indiviidi ja ühiskonna heaolu võtit, mis paneb õigused ja kohutused kõigile osapooltele
  
• Maastiku, millel on kultuurilises, ökoloogilises ja sotsiaalses sfääris tähtis avalikkust ühendav roll. Maastik on majandusressurss, mis õige majandamise korral aitab kaasa töökohtade loomisele
  

• kultuurmaastike analüüs, maastikuhoolduskavade koostamine;
  
• haljasalade analüüs ja inventeerimine; 
  
• linnaruumi ja asulate rohestruktuuride ning miljööväärtuste analüüs;
  

• Maastike väärtusi:
  

• Kultuurilis-ajalooline väärtus:
  

• traditsioonilisele kultuurmaastikule;
  

• Maastiku ilu
  

• Looduslik väärtus
  

• Kõrge looduslik väärtus
  

• Identiteediväärtus:
  

• Rekreatiivne väärtus:
  

• Elukvaliteet : Maastiku esteetilised omadused (nii looduslikud kui inimese loodud) ja võime rahuldada ühiskonna uusi vajadusi on elukvaliteedi üks olulisi tagajaid. On olemas otsene seos maastiku omaduste ja dünaamika ning inimeste füüsilise ja vaimse heaolu vahel.
  
• Mitmekesisus: Maastikus väljendub nii kohtade (maapinna kuju, looduslikud komponendid, tänapäevane ja mineviku maakasutus) kui nendevaheliste suhete mitmekesisus. Sellises mitmekesisuses väljendub kohtade omapära
  
• Kultuur: Maastikus salvestatakse kasutusviisid ja tehnoloogiad, mida ühiskond on rakendanud loodusele ja linnapildile, temas kajastub kohalik ajalugu ja ta inspireerib inimeste kujutlusi. Selles lähenemises on maastikul suur sümboolne tähendus ka neile inimestele, kes ei ole seda ise näinud.
  
• Teaduslik väärtus: Maastik on looduse ökoloogiaga tegelevate teadusharude uurimisobjekt, mis võimaldab uurida ühiskonna ja looduse seoseid ning ühiskondade ressursikasutust ning omab ka praktilist väärtust loodusressursside ja maa kasutuse korraldamisel.
  
• Majanduslik väärtus: Maastiku omadused võivad aidata kaasa majandustegevuse tekkimisele või kadumisele, seda eriti just turismi ja rekreatsiooni vallas.
  
• Ökoloogiline väärtus: Suur osa ökosüsteemide mitmekesisusest tuleneb just maastikuliste tegurite - geoloogilise ehituse, reljeefi, kliima, vee, mulla - erinevustest maastikus.
  

• kaasaaitamine ruumilisele planeerimisele ja otsustusprotsesside koordineerimisele ning omavahelisele seostamisele, sh ka informatsiooni kogumine;
  
• osa keskkonnamõjude hindamisest, loodushoiu meetmete selgitamine;
  
• teemaplaneeringute koostamine (n: väärtused maastikus, roheline võrgustik, puhkealad ja mänguväljakud, jalgrattateed ja matkarajad; liiklusega seotud haljastus ja muu kaitsehaljastus jne) 
  

• aluspõhi (geoloogia, hüdrogeoloogia, põhjavete kaitstus),
  

• loodusteemakaardid (näiteks geoloogiline kaart, ilmastikukaart, taimkattekaart, mullastikukaart, merevee soolsuse kaart jne)
  
• rahvastikuteemakaardid (näiteks rahvastiku tiheduse kaart, rahvusliku struktuuri kaart, vanuselise struktuuri kaart jne)
  
• majandusteemakaardid (näiteks masinaehituse kaart, põllumajanduse kaart, transpordi kaart, mäetööstuse kaart jne)
  
• kultuuriteemakaardid (näiteks haridusasutuste kaart, kinokülastuste arvu kaart, telejaamade vaadatavuse kaart jne)
  
• ajalooteemakaardid (näiteks Jüriöö ülestõusu kaart, Teise maailmasõja kaart, Euroopa poliitiline kaart pärast Versailles 'i rahu jne)