Eesti biotoobid (0)

Biotoopide eksam:
1. Metsad
1.1. Põlismetsa olemus, erinevus majandusmetsast.
Põlismets on inimtegevuse mõjuta välja kujunenud stabiilne ökosüsteem . Siin leidub palju erinevas kõdunemisjärgus lamatüvesid, mis pakuvad eluvõimalusi spetsiifiliste nõudlustega organismidele ja suurendavad nõnda koosluse liigirikkust. Põlismetsast võib alati leida inimpelglikke liike, kes majandavates metsades elada ei saa.
1.2. Peamiste metsatüüpide iseloomustus tingimuste ja liikide kaudu (vt. Auditooriumis täidetud töölehte)
Loomets- Levib Saaremaal, Põhja- ja Loode-Eestis. Üldisteks tingimusteks: valgusküllased, põhjavesi sügaval, majandamisel halvad, paepealne viljakas, madalad metsad . Puu- ja põõsarindes männid, kuused, sarapuu, kibuvits , arukask. Elustiku eripärad , näited liikidest: lubjalembesed taimed, tume-punane neiuvaip , ülane, sinilill.
Nõmmemets- Põhja- , Loode- ja Kagu-Eesti, Peipsi ääres, Lääne-Eesti saartel. Üldised tingimused: aeglase kasvuga puud, kuiv- ja tuleohtlik, liivakiht on tüse, valgusküllased. Puu- ja põõsarinne : männid, üksikud arukased. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: kanarbik , põdrasamblik, kõrrelised , nõmm - liivatee , porosamblik, palju seeni.
Palumets - peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis. Üldised tingimused: tekivad pärast metsapõlengut, lubjavaesed. Puu- ja põõsarinne: männid, kuused, arukask, põõsarinne hõre. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: pohl , mustikas , öövilge ja kanrbik, kilpsõnajalad, samblad. Põhjavesi sügaval, kõdukiht enamasti õhuke, muld happeline – pohla. Ja mustika kkt-
Laanemets - Kagu-Eestis, hajutatult. Üldised tingimused: kõrge kasvulised puud, tihedad metsad, hämarad, liivsavi -moreen, parasniiske. Puu- ja põõsarinne: domineerivad kuusk , haavad, kuuse-männi segametsad . Elustiku eripärad, näiteid liikidest: jänesekapsas, leseleht , sõnajalad , laanelill , palju metsa samblaid. Sinilill ja jänesekapsa kkyt - Esineb ka männikuid, mis on kõrge boniteediga, väga tootlikud. Jänesekapsa kasvukohatüübis kasvavad reeglina vaid kultuurmännikud.
Salumets - Kesk, Lääne- ja Kagu-Eesti. Üldised tingimused: viljakad mullad , parasniisked. Puu- ja põõsarinne: kuusk, haab , pärn, kuuse- ja lehtpuusegametsad, jalakad, tammed. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: kuldking , maarjasõnajalg, metspipar , karulauk, palju linde, püsik -seljarohi, näsiniin , kopsurohi, salu -tähthein. Kõige viljakamad kkt naadi ja sõnajala.
Soovikumets- Vahe- ja Kirde-Eestis madalamatel osadel. Üldised tingimused: niiskus, puud kehvad ja peened , mets kidur. Puu- ja põõsarinne: kidurad ja peened lehtpuud. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: tarnad , osjad , sõnajalad, käpalised, angervaks. Osja tarna andervaksa
Lammi - ja lodumets: Soomaa , Alam- Pedja , Emajõgi , üleujutatud alad. Üldised tingimused: liigniiske ala, üleujutused, mättaline pind. Puu- ja põõsarinne: sanglepp , sookask , harvem kuusk. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: kollane võhumõõk, valgeselg kirjurähn , laanesõnajalg.
Samblasoomets – siirdesoo ja raba .
Rohusoometsad- lodu -Viljakad, märjad, õhukesed madalsoo v lammi mds mullad. Sanglepik. Alusmets ja taimestik liigirikas . Tarnad, kastikud. Pajud , näsiniin, lodjapuu jm. ja madalsoo kkt.- üleujutused pikemaajalised, turvas tüsedam. Põhjavesi väheliikuv. Sookaasik, kuusik . Vähe tootlikud puidud. Väikese täiusega. Hõre alusmets – pajud, mdl kask . Taimestik tarnad, soopihl. Madalsoomullad viljakad, aga selle kasutamist takistab liigniiskus ja mulla puudulik aeratsioon.
Rabastuv : Lääne ja Kagu-Eesti. Üldised tingimused: happeline muld, toitainete vaene, veerežiim kõrge. Puu- ja põõsarinne: üksikud sookased, kidurad männid, alusmets puudub. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: sookail, tupp - villpea , kanarbik, sinikas , jõhvikas , teder, kassikakk , kägu, osjad. Sinika- Raba-sinika alltüübis vahetuvad turbasamblad , toimub üleminek rabaks. Metsa kasvu pidurdavad toitainetevaesus ja liigniiskus. ja karusambla kkt.-
Kõdusoomets: hajutatult üle kogu Eesti. Üldised tingimused: tekkinud madalsoo ja siirdesoo kuivendamisel, esineb tuuleheidet, kuivad puud. Puu- ja põõsarinne: vanad, kõdunevad ja surnud puud (kuused nt), männid, sookased. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: alustaimestik liigivaene, surnud puud annavad elupaiku paljudele liikidele,putukate vastseid otsivad rähnad, must-toonekurg, 15 suursamblikku, 3 punases raamatus, kopsusamblik.
1.3. Vääriselupaigad (täis)väärtusliku metsabiotoobi näitena.
Metsa vääriselupaik on põlismetsaliikide kodu. Vääriselupaigas kasvab jämedaid või väga vanu puid, leidub surevaid ja kuivanud tüvesid ning puutüükaid, metsa all lamab palju jämedat kõdupuitu. Vääriselupaik võib olla killuke kunagisest põlismetsast või põlismetsale sarnanev vana mets, aga ka põline puisniit või puiskarjamaa või hoopis üksik puuhiid. Ehk siis kasvab palju haruldasi taimi, imimtegevusest puutumata, põliselupaigaga sarnane.
2. Arurohumaad.
2.1. Niitude terminoloogiast üldiselt, erinevad rohumaade jaotused, funktsioonid.
Niitude terminoloogiast üldiselt: niit , vain, aas, nurm , rohumaa
Niit- peam. mitmeaastastest rohtsetest mesofüütidest koosnev taimekooslus , kus puud ja põõsad puuduvad või on nende osatähtsus väike. Aas– (rohumaa v. niit), kuid taimeökoloogias üks lammirohumaade tüüp. Nurm– karjamaa , viljapõld ( rohustu peam. kõrrelised). Vain – elamute ümbrus. Rohumaa–laiem mõiste kui niit; taimestik koosneb: rohundid(1-2-aastased, püsikud); graminoidid(kõrrelised, lõikheinalised, loalised); rohumaad levinud kõigil mandritel v.a. polaaralad ; rohustu kõrgus varieerub mõnikümmend cm (loopealsed) kuni mitu m ( savannid ); piirab rohumaade levikut sademete hulk ( sobivaim 500-900 mm/a.); iseloomulik rohukamar (elupaik paljudele loomadele).
Rohumaade üldine jaotus: majandamise järgi- niitmine , karjatamine , väetamine . külvamine, kasutuse järgi- karja-, heinamaad., tekke järgi- sekundaarsed, primaarsed.
1) inimmõju intensiivsuse (majandamise) järgi: 1) looduslikud(pool-looduslikud) –säilinud looduslik rohukamar, niidetakse ja/või karjatatakse) 2) parandatud –väetatud, külvatud heinaseemet jne. 3) kultuurrohumaad –rajatud haritavale maale.
2) kasutuse järgi: 1) karjamaad ; 2) heinamaad; 3) karja-ja heinamaad.
3) tekke järgi: 1) sekundaarsed– tekkinud inimtegevuse (raie, niitmine, karjatamine) tulemusena. 2)primaarsed– pole kunagi metsa all olnud.
Funktsioonid:
Niidud tekkisid: 1) jõgede ääres seoses karjakasvatusega; 2) veelahkmealadel (aru-ja looniidud ) seoses viljakasvatamisega.
Inimtegevuse tulemusel niitude kujunemisel kaks viisi: 1) alepõldude asemel: ( vaesumine > sööt >heinamaa >karjamaa) 2) metsade raiumine (järgnev niitmine).
Võrreldes metsadega on rohumaad:
niiskemad (karjamaad !)- tallamine: mulla tihenemine, õhustatuse halvenemine.
toitainetevaesemad (heinamaad !)- heina äravedu: toitainete vähenemine, mulla vaesumine.
2.2. Arurohumaade klassi kuuluvate tüübirühmade (loorohumaad, sürjarohumaad, pärisarurohumaad, nõmmerohumaad, palurohumaad) lühike iseloomustus keskkonnast ja elustikust lähtuvalt.
Oluline: puudub turbakiht. Karbonaadirikkal lähtekivimil: 1) loorohumaade tüübirühm; 2)sürjarohumaade tüübirühm; 3) pärisarurohumaade tüübirühm.
Karbonaadivaesel lähtekivimil: 1) palurohumaade tüübirühm. 2) nõmmerohumaade tüübirühm.
Loorohumaad: Loopealsed e. alvarid on õhukesega mullaga [0-20 (30)]cm lubjarikkad rohumaad, mille mulla lähtekivimiks on ordoviitsiumi või siluri paekivi. Oluline: puudeta, põõsarinde katvus 30 %; peamised põõsad: kadakas , põõsasmaran. Kibuvitsa liigid, tuhkpuu liigid, harilik kuslapuu , harilik sarapuu. Enamasti sekundaarsed (inimtegevuse tulemusena), harva primaarsed. Tekkinud loometsadest raie ja edasise majandamise, tavaliselt karjatamise tulemusena. Eestis levinud lääne-ja põhjaosas, saartel. Jagatakse kuivadeks ja niisketeks. Ca 140 liiki samblaid, ca 260 liiki samblikke. Murulauk , mägimaran, nõmm-liivatee, lubikas, kassikäpp, kassisaba , metsülane, mägi-kadakkaer. Haruldased seeneliigid: mõru kivipuravik, väike maatäht. Putukad, Eestis domineerivad: mardikalised, liblikad , lutikalised, kahetiivalised . Käristaja. Linnud : talvike, punaselg-õgija, kadakatäks. Muu loomastik : halljänes , rebased , nirk, kärp , nastik.
Sürjarohumaad: Tekkinud sürjametsadest raie ja edasise majandamise tulemusena –sekundaarsed. Mullad moreensed, põuakartlikud, kuid tüsedamad kui loorohumaadel. Asuvad üle Eesti künnistel, seljandikel, iseloomulik raudkivide esinemine. Kasutusel looduslike karjamaadena. Liigirikkad, taimekooslusi 4. Näiteks keskmise ristik , aas-ristik, mägiristik, harilik koldrohi, kevadtarn, tõmmukäpp,
Pärisarurohumaad: Tekkinud salu-ja laaanemetsadest –sekundaarsed. Mullad karbonaadirikkad. Jagatakse kuivadeks ja niisketeks. Lagedad või enamasti puisniidud . Puisniit on regulaarselt niidetava rohustuga hõre looduslik puistu (maastikuline nähtus !). Puude liituvus alla 0,3. Peamised puuliigid tamm, arukask, kuusk, haab, saar, sookask, sanglepp. Põõsaliike palju, sagedamini sarapuu, kadakas, türnpuu, lodjapuu, toomingas . Iseloomulikud taimeliigid : madal- mustjuur , harilik härghein, naat, maikelluke , tarna liigid, maamõõl, nurmenukk . Imetajatest hiired, siil , metskits , halljänes. Linnustik rikkalik, peamiselt värvulised. Näiteks eremiitpõrnikas, väänkael ,. Pärisaruniitude hulka kuuluvad puisniidud ja puiskarjamaad.
Palurohumaad: Tekkinud palumetsadest –sekundaarsed. Toitainetevaesed happelise reaktsiooniga liivmullad . Jagatakse kuivadeks ja niisketeks. Kasutatud karjamaadena. Hõre puu-ja põõsarinne: mänd , kask, kadakas. Liigivaesed, peamiselt kõrrelised. 6 taimekooslust. Tedremaran, võnkvars, punane aruhein , lõhnav maarjahein, põld-piihein, koerakannike, harilik tarn , käbihein.
Nõmmerohumaad: Tekkinud nõmmemetsadest raie või tulekahjude tulemusena, samuti sööti jäänud maade taimestumisel – sekundaarne . Luidete kinnikasvamisel –primaarne. Liivmullad, happelised, toitainetevaesed. Jagatakse kuivadeks ja niisketeks. Levinud üle Eesti. Kasutatud karjamaadena. Hooldatakse praegu ainult 75 ha. Hõreda männi ja kadakaga. Liigivaene, domineerivad samblikud, puhmastaimed. On tallamisõrnad. 7 taimekooslust. Taimestik koosneb peamiselt puhmastaimedest. Kanarbik, kukemarjanõmm, harilik kanarbik, harilik pohl, liiv-aruhein, väike- oblikas , hobumadar, kassiristik, aas- karukell
Pärandkooslused : on looduslikust kooslusest kujunenud mõõduka inimmõju tulemusel. Pärandkooslused koosnevad pärismaisest elustikust.
2.3. Rohumaade säilimisega seotud probleemid: Loorohumaad võsastuvad ja metsastuvad majandamise lakkamisel. Muutused majandamise lakkamisel: tõuseb põõsaste ( kadaka osatähtsus), tekib männimets, esialgu liigirikkus suureneb (metsa ja põõsastike liigid). Pindala vähenemisega seotud probleemid: 1) lokaalpopulatsioonide vähenemine (geneetilised probleemid, juhuslikkuse mõju kasv); 2)elupaikade killustumine –liigid ei suuda levida ühest koosluselaigust teise; 3)tekib nn. Väljasuremisvõlg. Heina mahajätmise mõju niidule: väheneb rohumaade liigirikkus, eriti väikesekasvuliste liikide arvel. Suurim probleem: puisniidud muutuvad puiskarjamaadeks.
3. Luhad e. lamminiidud .
3.1. Millistel tingimustel luhad tekivad ja püsivad, kus nad levivad?
Luhad tekivad perioodiliselt magevee poolt üleujutatud niitudele. Asuvad jõgede, järvede lammidel. Sekundaarse Inimtekkelise päritoluga, varem lammimetsadel ntks.
Lamminiidud on perioodiliselt magevee poolt üleujutatavad niidud.
• Lamminiidud asuvad jõgede, harvemini järvede madalatel tasastel kaldaaladel (lammidel).
• Enamus Eesti lamminiite on sekundaarse inimtekkelise päritoluga, eriti jõgede keskjooksudel, kus levisid varem lammimetsad.
3.2. Esinduslikemate Eesti luhamassiivide iseloomustus. – soomaa- enamjaolt tekkinud lammimetsadest, ilmestavad üksikud puud ja põõsad. Säilinud luhaniite 1000ha. Üleujutatud ala pindalalt eesti suurim. , kasari – suurus u 4000ha. Luha viljakus märgatavaltkõrgem kui enamikul teiste eesti jõgede luhtadel. Muld väga viljakas.
Soomaa luhad: • Suurem osa Soomaa luhaniite on tekkinud lammimetsadest. Lagedat lammi ilmestavad üksikud puud ja põõsad andes talle kohati hõreda puisniidu ilme. • Säilinud luhaniite on Soomaal umbes 1000ha, neist hooldatavad vaid ca 600. • Keskseks voolusooneks on Navestisse suubuv Halliste jõgi millesse suubub omakorda Raudna jõgi, millel on vaja vastu võtta Lemmjõe ja Kõpu jõe veed . • Üleujutatud ala pindalalt suurim kogu Eestis, nõrga üleujutuse korral 3000-4000 ha, keskmisel aastal 5000 hektarit, maksimaalse veeseisu. Niidu kuremõõk , siberi võhumõõk.
Kasari luht : • Kasari luha suuruseks umbes 4000 ha, luhailmelise ala suurus pisut üle 5000 ha. Oleneb sellest, kuhu tõmmata mageda ja soolase vee üleujutuse piir. • Luha viljakus on kaldalähedases vööndis märgatavalt kõrgem kui enamiku teiste Eesti jõgede luhtadel. • Vesikonna suure põllususe tõttu on luhta kantavate mullaosakeste hulk suur ja muld väga viljakas nagu metsastepis Ukrainas ja Venemaa Euroopaosas.
3.3. Luhtadele iseloomulik taimestik ja loomastik.
Taimestik – isel ntks lamba-aruhein, lubikas, jusshein , värvmadar, seaohakas , angervaks, mätastarn , lünktarn, hirsstarn.
Loomastik. Selgrootud : sääsk, ämblik , ehmsetiivaline, kiil . Kalad ja kahepaiksed : haug , säinas, harilik kärnkonn , rabakonn. Imetajad : põder , metskits, rebane , kährik . Linnud: kiivitaja , mudatilder, rukkirääk , suurkoovitaja, rohunepp .
Liigirikkad kuivad lammiaruniidud: lamba-aruhein, lubikas, jusshein.
Liigivaesed kuivad lammiaruniidud: lamba-aruhein, värvmadar, keskmine värihein.
Kuivad aasad : luht-kastevars, punane aruhein, aas- rebasesaba , harilik aruhein.
Märjad aasad: seohakas, angervaks, soo- kurereha , mätastarn.
Suurkõrreliste lammirohumaad: luht-kastevars, lünktarn, päideroog.
Suurtarna lammirohumaad: lünktarn, pudeltarn, põistarn.
Lammisoo rohumaad: hirsstarn, lubikas, mätastarn, luhttarn.
3.4. Kuidas luhti majandati ja kuidas see luhale mõju avaldas?
• Paljudes luhtades tehtud maaparandustöid. • Luhtasid on niidetud aastasadu. • Vikatid on asendunud masinatega. • Luhad on väga produktiivsed, kuni 7 t/ha heina aastas, võrreldav hea kultuurheinamaaga. • Kaasajal tulenevalt pinnase kandvuse vähesusest ning looduskaitselistest piirangutest niidetakse hilja , heina kvaliteet vilets.
3.5. Luha niitmisega seotud probleemid. Luht on suurveeg aüleujutatud ala, jõe lammil või järverannal. Soostunud madalsood või niidud.
• Luht on oma olemuselt poollooduslik kooslus ja ei püsi ilma hoolduseta. • Ilma niitmiseta luht kulustub, võsastub, mõnda kohta kasvab pilliroog . • Arvestades luhaheina madalat toiteväärtust ning raskusi selle niitmise, kogumise ja transpordiga, tuleb niitjatele luha hooldamise eest maksta. – madal toitevääruts, raske niita, koguda, transportida.
4. Rannarohumaa - on ala, mis vähemalt teatud ulatuses külgneb merega, kus valitseb niidutaimkate ning mida võidakse kasutada karjamaana, harvem heinamaana. Teatavast siirdealast edasi eristatakse samu niidukooslusi kui sisemaalgi. Soolataluvad liigid
4.1. Millistel tingimustel rannarohumaad tekivad, püsivad ja kus nad Eestis levivad? - Eesti lääne- ja loodeosa ranniku pideva loodusliku tõusu tingimustes on vabanenud ja vabaneb ka tänapäeval mere alt üha uusi maalappe. Esmalt asustavad neid pioneerkooslused, millest hiljem kujunevad enamasti primaarsed rannaniidud, st kooslused , kus on levinud suhteliselt soolataluvad taimeliigid.
*Ajalooliselt on ulatuslike alade teket soodustanud fakt, et inimasustus oli koondunud ranniku lähipiirkonda, kus kalapüük , karjakasvatus ja põllundus olid rannarahva põlised tegevusalad. Koos traditsioonilise talumajapidamisega, kus peeti loomi ja kasutuses oli iga väiksemgi maalapp, kujuneski välja rannamaastik koos poollooduslike kooslustega.
Rannaalad on olnud Eesti üks tihedamalt asustatud piirkond (eriti Saare- ja Pärnumaal ning Läänemaa lõunaosas), seetõttu võeti mere alt vabanenud maa-alad kohe kasutusele karjamaadena.
*Tänapäevane inimasustus on rannaeluga vähem seotud ja paljud lagedad niidualad on nüüdseks hävinud. Rannikumaastikud on kergesti haavatavad süsteemid, siinne tasakaal on väga ebakindel. Nii vale tegevus kui põhjendamatu tegevusetus võivad ranniku seisundit järsult ja pöördumatult muuta. Paljusid loodusväärtusi (s.h. rannaniite) saab kaitsta ainult nende majandamise kaudu.
Rannamaastik poolloodusliku kooslusega. Saaremaa, pärnumaa, läänemaa lõunaosa.
Püsivus. Karjatamine; lammaste pidamine- söövad noori kadakaid. veised . Raiumine. Roo niitmine. Loomad tallavad pilliroo risoomistiku katki – roo vohamine väiksem.
*Rannaniitude säilimise tagamiseks on kõige lihtsam viis neid karjatada. Nõrgalt kinni kasvanud rannaniitude puhul on kõige lihtsam moodus taastamiseks alustada taas karjatamisega. Juhul kui niit on ülekasvanud kadakatega peaks esimesed aastad peamise rõhu pöörama lammaste karjatamisele, kuna nad erinevalt veistest söövad kadakate noori kasve, siis võib lambaid karjatades väiksematest kadakatest päris lahti saada ja suuremad pügatakse korralikult siledaks. Samas kui suuri kadakaid on tihedalt tuleks siiski mõelda nende raiumisele, kuna lihtsa karjatamisega neist jagu ei saa. Juhul kui rand on roogu täis kasvanud, tuleks kõigepealt vana roog ära niita ja kevadel loomad niidetud alale ajama . Noored pilliroovõrsed on veistele väga heaks toiduseks. Lisaks noorte võsude söömisele tallavad veised ka pilliroo risoomistiku katki, mis samuti surub roo vohamist maha.
Paiknevus Eestis – läänesaartel – vabaneb mere alt uut maad. Lääne-eestis – maapind tõuseb lauskjalt. Eesti ranniku ja saarte liigestatud ja kääruline rannajoon on ca 3800 kilomeetri pikkune ja geoloogiliselt ehituselt mitmekesine, mis põhjustab ka rannaniitude levikus suuri erinevusi. Põhjarannikul leidub rannaniite vaid fragmentidena. Suuremaid rannaniite on vaid suuremate lahtede soppides, juhul kui pole tegu liiva kuhjealadega. Ulatuslikke rannaniite võib aga näha Lääne-Eestis, kus maapind tõuseb enamasti väga lauskjalt, ning ka Läänesaartel. Selles piirkonnas vabaneb mere alt pidevalt uut maad (2-3 mm aastas). Alade suurus oleneb majandamise intensiivsusest, kasutuseta jäänud niidud roostuvad või kadastuvad kiiresti.
4.2. Tegurid, mis määravad elustiku rannarohumaadel. –

• Merevee üleujutus ( tormid ) – mehhaaniline mõjutus.
  
• Üleujutusega mulda akumuleeruvad kloriidid ( soolsusega kohastunud liigid).
  
• Talvine jää (mõjutab randade struktuuri, liigutab kive, deformeerib mulda ja taimi).
  
• Mereheidis, mis on taimedele väetiseks, samas aga ka füüsiline taimekasvu takistaja.
  
• Tugevad tuuled ja intensiivne päikesekiirgus , mis suurendab transpiratsiooni ja tekitab erilisi kohastumusi. 
  

4.3. Milliseid substraadi (-toitekeskkonda, taimed, seened) mõttes eripäraseid kasvukohti rannikul tead?- saliinsed ja supraliinsed, saliinsed on siis vahetult kohe pärast veepiiri ja supraliised kaugemal ning seal on rohkem puid ja taimestikku kui surpaliinsetel
Saliinsetel on kõrgemad alad veepiirist, ntks rannavallidel. Puittaimi neis ei kasva, hõredalt üksikuid kadakaid või kibuvitsi. Avakooslused.
Suprasaliinsed rannaniidud paiknevad eelmistest sisemaa pool, rannajoonest kaugemal ja merepinnast kõrgemal ranniku-glei-  või ranniku- turvastunud muldadel, mere mõju võib olla ainult ajuvee ajal ja väga lühikest aega. Üsna tihti on need sekundaarsed ja teisenenud liigilise koosseisuga alad, millel kasvavad taimed on iseloomulikud näiteks pärisaruniitudele. Sarnastel liigniisketel aladel on levinud soostunud rannaniidud. Need on enamasti karjatatavad alad, kus kasvavad peamiselt tarnakooslused, lisaks veel varsakapja, alsse, soonerohtu jt. 
Saliinsetel rannaniitudel on taimkate kõrgvee poolt vahetult mõjutatud.  Kõrged alad. Sellised kasvukohatüübid on levinud rannavallidel ja laugetel tasastel rannavöönditel, mille substraadiks on enamasti sooldunud ranniku-glei- või ranniku-turvastunud mullad. Tekkelt on saliinsed osad erinevas kujunemisjärgus primaarsed niidud, kõrgemad alad ka karjatamise tulemusena säilinud sekundaarsed niidud. Enamasti neis rannaosades puittaimi ei kasva, on vaid hõredalt üksikuid kasvavaid kadakaid või kibuvitsapõõsaid. 
Saliinsele vöötmele on iseloomulikud nn avakooslused, kus pind pole taimedega ühtlaselt kaetud, vaid on näha ka paljast maapinda. Meri kannab kaldale sageli pruunvetikaist (adrust) ja teistest meretaimedest koosnevat heidist, mis võib kohati moodustada üsna pikki ribasid. Suure lämmastikusisalduse tõttu arenevad seal lopsakate lämmastikulembeste taimede kooslused. Adruvallidel kasvab näiteks rand-kikkaputk, kõrge raikaerik, palderjan, harilik orashein , harilik maavits , mitmed oblikaliigid jpt. Otsese mere mõju piirkonnast pisut kõrgemal kinnistuvad adruvallid põldmarajadega ja lämmastikulembeste mets-harakputke, erinevate maltsaliikide, kõrvenõgese, kähara karuohaka jmt. liikidega.   
Räha- ja kliburandade sallinses osas kasvab hajusalt laiuvat nadaheina, kaljukressi, rand-sõlmheina, randastrit, rand-õisluhta, randmaltsa jne. 
Liivarandade saliinses vöötmes leidub ogamaltsa, liiv-merisinepit, merihumurit, kõrgemal kujuneb välja luitetaimkate.
Omapärane avataimkate kujuneb välja soolakulistel muldadel tasaste lahtede rannikuil eelkõige Lääne-Eesti mandriosas, Saaremaa ning Hiiumaa lõuna- ja kagupoolseil rannikuil ja madalatel laidudel. Madalates lohkudes, kus merevesi võib suvel ka täiesti ära aurata, on soolade kontsentratsioon muldades kõige kõrgem, eriti ülemises kihis, mis avaldab mõju taimkatte liigilisele koosseisule. Seal kasvavad madalad lihakad  soolakutaimed (halofüüdid), nagu harilik soolarohi, rand-soodahein, hall soolmalts, rand- teeleht . Peenema lõimisega ranniku-gleimuldadel saliinses vöötmes areneb juba enam-vähem liitunud taimkate (katvus ca 50%), neid nimetatakse mõnikord ka pärisrannarohumaadeks. Esinduslikud on kooslused, kus domineerivad rannikas ja tuderluga, millele lisanduvad veel rand-õisluht, mitmed kõrrelised (valge kastehein, punane aruhein), tõmmu soonerohi, maasapi liigid, randristik jne. 
4.4. Inimtegevus Eesti rannarohumaadel (soovitused kaitseks ja majandamiseks). - Pidev karjatamine hoidis omakorda ära ulatuslike rannaalade roostumise või kadastumise ning hilisema metsastumise. Tänapäevane inimasustus on rannaeluga vähem seotud ja paljud lagedad niidualad on nüüdseks hävinud.
4.5. Rannaniitude loomastik (millised loomarühmad esinevad, millised kohastumused
peavad rannikul elamiseks välja kujunema).
Andmeid imetajate esinemise kohta rannaniitudel on vähe. Suurulukid tulevad neisse elupaikadesse harva ja küllaltki juhuslikult. Püsielupaiga võib leida vaid halljänes, teised tulevad siia peamiselt toitumiseks. Lagedat, sageli ka inimelamutest piiratud ala metsloomad mõnevõrra pelgavad. Liigid: põder, metskits, metssiga , rebane, mink . Tõsi on muidugi, et nende asemel kujundavad kooslusi rohkem kariloomad ja mere ääres teevad rohkesti rumalusi kassid-koerad. 
Kui rääkida ka väikeste saarte (laidude) imetajatest siis nende loodusesse on kõige nähtavama mulje jätnud mügrid. Nendest on saanud laidude nuhtlus . Mõnel aastal uuristavad toitu otsivad mügrid maapinna niivõrd läbi, et õõnes rohukamar jalge alla lausa igal sammul vajub. Hävivad rohttaimed ja isegi puud. Kevadeti ja suveti ujuvad saartele põdrad ja metssead, kes vastavalt koorivad paljaks puid ja põõsaid või teevad säru käpalistele. Kui mõnele saarele on suveks jäänud rebane, siis langeb oluliselt pesitsevate lindude arvukus; sama kuulsus on ka kährikul. Laidude kiviaedades võivad elada veel kärp ja isegi metsnugist on saartel kohatud.
Rannaniitudel pesitsevad iseloomulike liikidena kiivitaja ja punajalg-tilder, värvulistest põldlõoke, sookiur ja hänilane. Sagedased haudelinnud on veel balti risla e niidurüüt, mustsaba-vigle, tutkas, sinikael - part , rägapart ja luitsnokkpart, paljandikel ja madala muruosaga aladel liivatüll ja meriski. Harvem võib pesitsemas kohata suurkoovitajat, niiskemates kohtades tikutajat ja kiviaedades või kuhjatistes kivitäksi. Haruldastest linnuliikidest võib meil vaid rannaniitude veeloikudega aladel pesitseda veetallaja
Rannaniidud on Eestis hävimisohus oleva kõre e juttselg-kärnkonna peaaegu ainukeseks elualaks. See kunagi üpris arvukas ja levinud liik on praeguseks säilinud vaid vähestes paikades, näiteks Manija, Häädemeeste – Pulgaoja ja Kabli rannaniidul Pärnumaal, Ruhnu saarel, Mudaste-Kootsaare rannaniidul Hiiumaal jm. Viimase paarikümne aastaga on enamik kõre kudemis- ja elupaiku – endisi lagedaid rannaniidu- ja rannakarjamaa-alasid – roostunud ning võsastunud. Põhjuseks eelkõige see, et seal enam ei karjatata loomi ega niideta heina. Samuti on rannaniitudel muutunud veerežiim. Elupaikade hävides on ka kõre suurelt osalt oma endiselt levikualalt kadunud.
Meretuulte põhjustatud soolase vee üleujutamistega, sellega et rannaniidud on märjad alad. Sobilikum lindudele. Roostik probleemiks lindudel – kurvitsalised .
5. Antropogeense tekkega – inimtekkelised – kooslused. - Tänapäeval on enamus eluskooslusi mõjutatud inimtegevusest. Euroopas on peaaegu kõik metsad kasvanud kunagistele raiesmikele, lõunapoolsed rohtlad on olnud sageli ülekarjatatud, põhjapoolsed niidud on inimtegevuse tulemus. Eestis pole inimene märgatavalt vahele seganud vaid paljude rabade arengule, muud ürgkooslused on äärmiselt haruldased.
Inimtegevus on esmatähtis põldude ja linnade elustiku kujunemisel, kuid seda ei saa unustada ka poollooduslike koosluste puhul - lillerikastel aasadel või paepealsetel loodudel.
5.1. Kus sellised kooslused tekivad ja millised on nendele iseloomulikud tunnused? - tekivad tee ja aia äärde, kaevanduste lähedusse, komposti hunnikutesse, kraavidesse, põllu servadesse, tunnused: kahjurid, parasiidid , umbrohi, haigusetekitajad, võõrliigid.
5.2. Linn kui enam antropogeensete kooslustega seotud keskkond, seda iseloomustavad tunnused (näiteid kooslustest ja liikidest). –
Linnas on võimatu kujuneda keerulisematel kooslustel ja toiduahelatel, sest puudub pikaajaline stabiilne keskkond
Vaatamata ebastabiilsusele on linnade taimestik väga mitmekesine. Liigirikkuse suurim allikas on kultuurtaimed, eriti dekoratiivtaimed. Tallinnas on enamlevinud kultuurtaimi umbes 500.
Väga liigirikas on linnas ka prahitaimede floora . Erinevalt hooldatud aladel kasvavad erinevad umbrohud, erinevat tüüpi prahipaikadega on seotud erinevad liigid. Nii võib eelkõige vanadest aedadest leida värd-hanemaltsa, suurehitiste ümbrusest gallia koerasinepit, raudteedelt müürlustet. Omaette elupaikadeks on katused, müürid, varemed, pööningud. Esimesed neist on sobivaks kasvukohaks kaljutaimedele - näiteks Kuressaare lossiõue müüril kasvab kaitsealune müür -raunjalg; kõigis neis võivad leiavad elupaiku kaljudel, saartel või õõnsustes-koobastes elutsevad liigid - katustele on pesitsema asunud hõbekajakad, müüriaukudes kaelushakk, pööningutel puhkavad nahkhiired .
Inimtaluvad looduslikud taimeliigid on linnas väga levinud (nt. suur teeleht, maamõõl). Haritud maadel, lillepeenardel ja pinnaseteedel leidub alati umbrohtusid . Jäätmaadele on lisaks meie vanadele umbrohtudele iseloomulikud tulnuktaimed - sageli võõramaiseid umbrohtusid, millest osa koduneb ja levib tulevikus ka linnadest välja.
Kuna linnas on väga palju hästiseeduvat inimtoitu, on väga levinud toiduparasiidid: putukatest prussakad, vaaraosipelgad , närilistest koduhiir ja rändrott. Varesed , tuvid , koduloomad , tihased. Hiired, rotid
Taimed – korvõielised, ristõielised , mitme aastased õuetaimed jne
6. Agroökosüsteemid. - ehk kultuurökosüsteem on ökosüsteem, milles toimub majandustegevus taimse või loomse toodangu saamise huvides. Karjamaad, kalatiigid .. loodud inimesepoolt saagi saamiseks.
Agroökosüsteemide hulka kuuluvad nii tasakaaluliselt majandatavad pärismaise elustikuga pärandkooslused (heinamaad, metsad, veekogud) kui ka intensiivmajandatavad kultuurtaimedega põllud ja aiad, introdutseeritud või aretatud koduloomadega karjamaad ja veekogud (näiteks kalatiigid).
6.1. Agroökosüsteemile omased tunnused, võrdlus loodusliku süsteemiga. – vähe orgaanilist ainet jõuab laguahelani. Iseregulatsiooni puudulikkuse pärast on reguleerijaks inimene. Mulla huumusesisaldus väiksem.
– Primaarne energiaallikas –päike. Aineringe ja energiaülekanne . Kliimatingimuste mõju. Populatsioonide arvukuse kõikumised vastuseks keskkonnategurige mõjule.
- kliimatingimuste mõju. Kultuurtaimede suhtl . väike ökol. amplituud . Lühiealisus. Üherindelisus. Toitaineid mullas tarbitakse rohkem kui tagastatakse. Iseregulatsioon puudulik. Väike kohanemisvõime . Aine ja energiaülekanne.
Erinevus looduslikust – toiduahelad lühemad ja vaheastmeid vähem kui looduslikes ökosüsteemides, selle tagajärjeks: ruumiline struktuur vähem kompleksne; väiksem liigiline ja geneetiline mitmekesisus ; palju väiksem varieteetide mitmekesisus kui vabalt elavatel liikidel; lihtsustunud toitumisvõrgustik ja väike troofiliste tasemete arv.
Vähe orgaanilist materjali jõuab laguahelani; mulla huumusesisaldus väiksem; puuduliku iseregulatsiooni tõttu on reguleerija rollis inimene.
6.2. Põllumajanduse mõju elustikule ja produktsioonile. – karjatamine, väetamine, pestitsiidid , kultuuride valik ja külvikord , mullaharimine . MVKKP
*Mullaharimine - mõjutab mullavett, õhustatust, tihedust , poorsust, temperatuuri; suurendab vee- ja tuuleerosiooni ohtu; vähendab oluliselt mullaelustiku mitmekesisust
*Kultuuride valik ja külvikord – vähendab taimehaigusi ja kahjurite levikut; vähendab tuuleerosiooni; parandab mulla veereziimi
*Karjatamine – taimede kahjustamine , tallamine; sõnniku mõju; veterinaarravimid
*Pestitsiidid – valikuline negatiivne mõju
*Väetamine – suurendab taimehaigusi, häirib mullaelustikku, orgaaniliste väetiste kasutamine soodustab mullakoosluste ohtrust ja mitmekesisust.
kuid peamisteks probleemideks on paljude looma- ja taimeliikide elupaikade vähenemine, metsa pindala vähenemine, väetiste ning agrokemikaalide sattumine veekogudesse .
*Saagikoristusega siseneb inimene toiduahela esimesesse astmesse:
*Saagiga eemaldatavad toitained tuleb väetistega tagasi anda
6.3. Lühike ülevaade süsteemi kuuluvatest organismirühmadest. – (Koerad 11 000a tagasi, samuti kitsed ja lambad . Sead 9000a tagasi. Veised 6000 ka hobused ja haned. Eeslid ja kanad 5000a tagasi. Tuvid 3500 ja kassid ka. )
Põllumaastik vaene selgroogsete poolest. Läbirändajad, metsloomad toiduotsingul
Tolmeldajad
*Kasu inimesele:
*30% meie toidust saadakse tänu tolmeldamisele
* koguprodukti väärtus, mis saadakse ainuüksi meemesilase abil tolmeldatavatest kultuuridest ületab 10 kordselt mesindussaadustest saadava tulu
*kimalaste tähtsus ületab meemesilast mitmekordselt, kuna mitmeid metsamarju ja kultuurtaimi meemesilane ei tolmelda
Eesti koduloomad :
* Koriluse ajajärgul oli põhiline lihaloom – põder
*Vanimad koduloomad olid veis , siga, kits ja lammas, pronksiajast on teada hobuse esinemine
*Koduloomad toodi Eestisse kaubavahetusega ja koos siia lisandunud inimestega, vaid siga võis olla kodustatud kohapeal
* Kodukass toodi Eestisse umbes esimese aastatuhande alguses
Jooksiklased *Jooksiklased on põllusanitarid
*Nad söövad ära kõik, kes ette jäävad, sealhulgas palju põllukahjureid (näiteks hiilamardikavastsed, lehetäid jt)
*Söövad ka umbrohuseemneid
*Kasulikud putukad, kes säästavad kemikaalide peale kulutatava raha
*Eriline koht mahepõllumajanduses
ÄMBLIKULISED *Agroökosüsteemide üks arvukam loomarühm
*Maapinnal või rohurindes
* Kiskjad
*Mullaharimine kahjustab, kuid liiguvad aktiivselt põllul ja põlluservades
6.4. Biotoobid agroökosüsteemis. - *Põllud; *püsirohumaad: heina- ja karjamaad; *põlluservad; *Hekid; * teeservad; *põllupuud ja puudetukad; *puuviljaaiad.
7. Sood .
7.1. Mõisted, ülevaade Eesti soode tekkimisviisidest ja arengukäigust, levik Eestis. Madalsoo- siirdesoo- raba.
Eestis on soid levinud üle kogu territooriumi, kõige enam Alutagusel, Peipsi ääres, Võrtsjärve nõos, Soomaal, Vahe-Eesti põhjaosas ja Lääne-Eesti madaliku sisemaalises osas. Suurimad sood on  Puhatu  (468 km²), Epu- Kakerdi  (417 km²),  Lihula -Lavassaare (383 km²) ja  Sangla  (342 km²).[5]
Madalsood on jaotunud üle Eesti, kuid neist liigirikkaid madalsoid leidub põhiliselt Saaremaal ja mandri lääne- ning loodeosas. Liigivaeseid madalsoid leidub Ida-Eestis ja allikasoid vähesel määral üle kogu Eesti. Rohu-siirdesoid leidub Lääne- ja Kesk-Eestis ja ka ümber Põhja-Eesti suurte rabade.

SOO on maastiku osa, milles praegu ja varemalt avaldub turba teke.
Soostumine on üks maastike ja mulla arengu juhtivaid protsesse põhjapoolkeral
SOO on turbaala, kus turbakihi paksus on üle 30 cm ning selle ladestumine ei ole katkenud.
MÄRGALA: märgalad on lodud, sood, turbaalad või veekogud, mis on kas looduslikud või inimese poolt rajatud, püsivad või ajutised ; märgalad on küllastatud veega, mis on kas seisev, voolav, mage , riim- või soolane vesi, hõlmates seejuures ka merealad, kus vee sügavus ei ületa kuut meetrit
TURBAALA on selline maastik , kus alalise veerohkuse ja hapnikuvaeguse tõttu mullas jääb osa orgaanilist ainet lagundamata ning see on ajapikku ladestunud soomulla ehk turbana
Vastavat arengusuunda maastikus nimetatakse soostumiseks, vastavat mullatekkesuunda turvastumiseks. Sood moodustavad Eesti pindalast 22%.
Madalsoo, soo arengu alam (enamasti esimene) aste, on rohketoiteline ( eutroofne ), sest põhja-,pinna- ja üleujutusvesi toovad sisse mineraalaineid; vee kareduse järgi eristatakse lubjarikkaid ja - vaeseid madalsoid. Läbivooluline metsastunud madalsoo on lodu.
Siirdesoo, turbalasundi tüsenedes kujuneb järgmine aste - siirdesoo, see on kesktoiteline (mesotroofne) soo ja selle toitumises on põhjavee osatähtsus väiksem; lubjavaese lähtekivimi korral moodustub juba esimese astmena siirdesoo.
Raba e kõrgsoo on viimane soo arengu etapp, vähetoiteline (oligotroofne) soo arengu aste, mida iseloomustavad vett varuv pidevalt kasvav turbasamblaist kate ja sellest kujunev sõltumatu sademetoitelise vee režiimiga vähelagunenud rabaturba lasund. Sademerohkes kliimas areneb raba korrapärase kujuga rabamassiiviks, mille kõrgemat, lagedat tasast või kumerat keskosa (rabalava) ääristab harilikult rabametsaga kattunud rabanõlv. Raba mikroreljeefis on mitmesuguse kujuga rabamättaid ja -peenraid, älveid (älverabades), laukaid (laukarabades), laugasjärvi ja rabaojasid. Rabast toodetakse turvast ja korjatakse marju; metsa- või rohumaana kasutamine eeldab intensiivset kuivendamist ja väetamist.
Raba vesi pärineb peamiselt sademeist, mineraalaineid saab ta tolmust. Taimkatte järgi eristatakse rohusoid (nt tarnasoo), põõsasoid (nt porsasoo), puissoid (peamiselt puisraba, kus kasvab harvalt kiduraid mände) ja soometsi e metsastunud soid (nt lodu).
Kõdusoo on kuivendatud soo.
Jääksoo on ärakasutatud turbasoo.
Soostumine - liigniiskes keskkonnas toimuv mullatekkeprotsess, milles orgaanilist ainet sisaldavad horisondid turvastuvad ja mineraalsed horisondid gleistuvad. Soostumise laad oleneb liigniiskust põhjustava vee keemilisest koostisest; mineraalainerohke neutraalse vee korral moodustub soostunud kamarmuld ja edaspidi madalsoomuld, mineraalainevaese ja happelise vee puhul soostunud leetmuld ja edasisel soostumisel rabamuld.
Lodu - toitainerohke pinnavee läbivooluga liigniiske ala. Kuivendatud lodumets kujuneb kõdusoovõi salukuusikuks.
Turbasamblad - on valkjasrohelised, pruunikad või punakad, risoidideta, nende 2-50 cm kõrgune vars kasvab tipust ja kõduneb alumisest otsast. Aeglase lagunemise ja suure veemahutavuse tõttu on turbasamblad rabades peamised turbamoodustajad. Eestis kasvab 36 liiki turbasamblaid; tavalisimad on rabades pruun turbasammal ), punane turbasammal; eriti Lääne-Eestis), lillakas turbasammal) ja balti turbasammal, siirdesoodes nõgusalehine turbasammal.
Älves - rabas äravoolu pidurdumise tõttu moodustuv märg , ajuti veega kattuv lohk . Älvest võib areneda laugas .
Laugas - väike huumustoiteline, harilikult pruuniveeline sooveekogu, mis on tekkinud nõgusal või lamedal rabapinnal älvest, kui pinnavee äravool on seiskunud. Lauka kaldad on järsuservalised ja põhi turbamudane. Sügavus võib ulatuda 4-5 meetrini, enamasti siiski ca 2m. Laukasaared on lainete kulutava tegevuse mõjul ümmargused või ovaalsed. Lähestikku asetsevad käärulised laukad on väga iseloomulikud suurtele rabadele.
Laugasjärv - enamasti ümmarguse kujuga huumustoiteline turbamudapõhjaga soojärv , mis on
tekkinud raba arengu hilises järgus suurema veekogu kinni kasvades või väiksemate
rabaveekogude - laugaste - liitudes.
Soo tekketüübid:
•Mültumine e. terrestrialisatsioon
- veekogu kinnikasvamine
•Soostumine e. paludifikatsioon
- maismaa (mets, niit) soostumine
Esmased sood tekkisid Eestis pärast jääaega (umbes 10000 aastat tagasi). Intensiivsem maismaa soostumise algas umbes 8000 aastat tagasi, kuid veekogude kinnikasvamisega kaasnev mültumine sagenes umbes 6500 aastat tagasi. Ulatuslik soode teke võis Eestis toimuda umbes 5500 kuni 4000 aastat tagasi. Soode arv ja pindala on kasvanud aastasadadega. Praegu moodustavad sood ja rabad umbes viiendiku Eesti pindalast. Kõige rohkem leidub meil soid, mis on alguse saanud kunagistest järvedest , mida oli pärast jääaega rohkesti. Üheaegselt järvemuda settimisega asustasid veekogu kaldavööndit soo- ja veetaimed . Järved hakkasid kinni kasvama ja neist hakkasid kujunema sood.
Sood tekivad seal, kus vesi ei valgu pinnaselt ära. Soos on pinnas hapnikuvaene ja veega
küllastunud. Seetõttu jääb osa orgaanilist ainet lagunemata. Sellest moodustub surnud taime
osadest turvas, mis koosneb poolkõdunenud taimedest , peamiselt turbasamblast. Turbasammal kasvab igal aastal ühe sentimeetri võrra kõrgemaks ja alumine osa muutub pidevalt turbaks. Meie soodesse tekib igal aastal juurde umbes üks millimeeter turvast, sügavamates soodes on aga turbakihi paksus üle kaheksa meetri. Mida paksemaks turbakiht kasvab, seda enam soo isoleerib ennast põhjaveelisest toitest ja edaspidi saavad siin kasvada ainult väga vähenõudlikud taimeliigid. Turbakihid moodustavad kokku turbalasundi. Sagedaseks nähtuseks on olnud soo levimine kinnikasvanud veekogu piiridest ümbritsevale maale. Soost valguva vee ja niiske kliima tõttu levisid niiskuslembesed taimed sooservast iga aastaga ikka kaugemale, põhjustades ka seal turba tekkimist ning seega soo pindala pidevat suurenemist . Niisiis, soo säilitab oma arenguloo turbas. Soode areng sõltub aga soo geneesist.
Toitumistüübilt jaotatakse sood:
Minerotroofne, geogeenne, reofiilne – põhja- ja pinnaveetoiteline
•Limnogeenne – järve- või jõeveetoiteline (õõtsikud ja lammid )
•Terrigeenne
Topogeenne – seisva pinnaseveega, põhjaveetoitelised
Soligeenne – liikuva pinnaseveega, allikalised
Ombrotroofne – sademevee toitelised
Eesti soodes on mitmeid taimkatte kasvukohatüüpe, taimestik ja selle iseärasused on aga toiduahelate ja toiduvõrgustike alus.

Eesti soode taimkatte kasvukohatüübid
Madalsoo - liigivaene madalsoo
- liigirikas madalsoo
- õõtsik- madalsoo
- madalsoomets
- lodumets
- allikasoo
Siirdesoo - rohu- siirdesoo
- õõtsik siirdesoo
- siirdesoomets
Raba - nõmmraba
- mättaraba
- peenar - älvesraba
- laukaraba
- rabamets
Eestis on sood jaotatud “Eesti soode valdkondadeks”
8tk.
7.2. Soode mitmekesisuse erinevad aspektid, seda kujundavad tegurid.
3 olulist tunnust: eriline veereziim , sootaimkate, sootaimede jäänused ei lagune.
•Eriline veereziim – vett tuleb juurde rohkem kui seda ära aurab – liigniiskus
•Sootaimkate – kasvavad sootaimed e. helofüüdid
•Sootaimede jäänused ei lagune – säilivad veerohkes anaeroobses keskkonnas lagunemata - turbana
Soode mitmekesisust kujundavad tegurid on erinev vanus, e ajaline tegur; aluspinna reljeef ja geoloogiline ehitus; piirkonna veereziim; kliima.
Bioloogilise mitmekesisuse mõttes on iga soo unikaalne , sest:
* tal on oma tekkeprotsess (järv, laguun , nõmm, allikad, lamm , mets, …)
* tal on oma veerežiim (põhjavesi, pinnasevesi , sademevesi, allikad, …)
* tal on oma “soonõgu” / suurus (Võrumaa sälkorud, järvenõod, jõelammid, Lääne-eesti tasandikud, allikate lähiümbrus, nõlvad)
* tal on oma taimkate (sõltuvalt veerežiimist ja vee kvaliteedist ning soo vanusest )
* tal on oma loomastik (sõltuvalt suurusest ja taimestikust , kas “püsielukad”, toitujad, läbirändajad, poegijad/pesitsejad…)
* tal on oma ümbritsevad kooslused ja maastikud (metsad, niidud, teised sood, luited/mäenõlvad, veekogud…)
7.3. Soode elustik , loomaderühmade erilised soodele omased tunnused.
Soos saavad elada vaid vähesed putukad (vähe taimi toiduks). Soo  elukoosluses on kõige olulisemad loomtoidulised loomad (kiilid, vastsed ). Palju jääaja jäänukeid, taimedest.
Soodega seotud elusorganismid Taimed (samblad, soontaimed )
Samblikud
Madalsoo
Tarnad, kõrrelised, pilliroog, villpead, madalsoosamblad
(sh turbasamblad), sõnajalgtaimed, sarikalised , pajud,
porss , kased , mänd, kuusk, jms (kokku üle 300 liigi)
Siirdesoo
Tarnad, pilliroog, villpead, jõhvikas, turbasamblad, ubaleht,
pajud, porss, kased, mänd, jms
Raba
Mudatarn, turbasamblad, samblikud, puhmikulised, rabamurakas,
jänesvill, tupp-villpea, rabakas, jms
7.4. Soode tähtsus (võimalikud huvigrupid , otseselt soodest sõltuvad liigid, sood kui ohustatud elupaigad )
Huvigrupid: puhkajad, liigikaitsjad, sooteadlased, organiseeritud turistid, marjakorjajad, põllumehed, metsamehed, turbakasutajad, puhta vee kasutajad, soodes elavad ja kasvavad liigid.
Soodele omased liigid (mis on ohustatud või LK all)
Raudtarn, Turvastarn, Tihe tarn, Lääne mõõkrohi, Kahkjaspunane sõrmkäpp, Kuradikäpp
Russowi sõrmkäpp, Soo neiuvaip, Sale villpea,Kolmismadar, sinine emajuur, Hallikas parthein, Lõhnav käoraamat, Sookäpp, Siberi võhumõõk
Sammaltaimed Eestis 527 liiki, neist ainult märgaladel 153 (Lk all 25 liiki)
Tömphammas, Madal tömpkaanik, Põhja lihthammas, Kunze parbik, Turd -lühikupar
Näsa -pungsammal, Tõmmu pungsammal,Weigeli pungsammal
Seadusega kaitstud ja/ või ohustatud loomaliigid
Kaljukotkas (sm, r), Välja-loorkull (ms, lamm), Soo-loorkull (ms, lamm), Kassikakk (m, r), Väikepistrik (r), Rabapistrik (r)
Punajalg- pistrik
Eesti soodes esinevad haruldased ja ohustatud taimekooslused
Liigirikas madalsoo
Ääristarna kooslus
Lääne- ja Loode -Eesti, levila loodepiir
Padutarna kooslus
Lääne- Eestis
Raudtarna kooslus
Läänesaartel, levila põhjapiiril
Mõõkrohu kooslus
Läänesaartel, Lääne-Eestis, levila põhjapiir
Mustja sepsika kooslus *
Lääne Saaremaa, Hiiumaa, Levila põhjapiir
Tõmmu nokkheina kooslus *
Loode Eestis
Lubika-pääsusilma kooslus
Lääne-, Kirde-, ja Põhja-Eestis
7.5. Madalsoo ja kõrgsoo (raba) võrdlus.
Madalsood kujunevad veekogude kinnikasvamisel või mineraalmaade soostumisel. Liikuv põhjavesi rikastab turvast hapniku ja toitainetega ning seetõttu on madalsood kõige liigirikkamad.
Rabad ehk kõrgsood on soode arengu kõrgeim aste. Kumer turbakiht on seal nii paks, et taimede juured enam põhjaveeni ei ulatu. Toitaineid saavad taimed rabas vaid sademetest. Rabad jaotatakse rohu- ja puhmarabaks. Rohurabad on märjemad ja lagedamad, kus kasvavad vaid üksikud kõverad rabamännid . Puhmarabad kasvavad kuivematel aladel. Rabasid iseloomustavad rabaveekogud: älved ja laukad. Esimesed neist on rohkemate taimedega. Laukad meenutavad väikesi järvekesi.
Madalsoo – toitained põhjaveest , rabal- toitained vaid sademetest.
8. Jõed ja järved.
8.1. Eesti jõgede ja järvede põhitüübid. Oligotroofne vt, semidüstroofne pht, düstroofne ht, düseutroofne st, eutroofne rt ja halotroofne slt.
Järvetüübid
1. Oligotroofne (vähetoiteline). Vee mineraal -, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus on väga väike, enamasti on vesi sügavalt läbipaistev, neutraalse või nõrgalt aluselise reaktsiooniga. Leidub Põhja- ja Lõuna-Eestis ( Viitna , Kurtna ,) Iseloomulikud liigid on järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas jt. 8% uuritud Eesti järvedest. Tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi on rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks.
2. Semidüstroofne (poolhuumustoiteline). Mineraalainetevaesed keskmise huumusainete sisaldusega järved, liivaste või osalt rabastunud kallastega. Kurtna Valgejärv , Tänavjärv. 5,8% Eesti järvedest. Lisaks eelmise kasvukohatüübi taimedele esineb männas-vesikuuske.
3. Düstroofne (huumustoiteline) veekogu on punakaspruuni kuni pruunikaspunase happelise veega, väga huumusaineterikkad, kuid mineraal- ja biogeensed ained puuduvad. Moodustavad 9% uuritud järvedest. Soontaimed puuduvad või esineb hõredalt vesikuppe ja vesiroose, kaelus -penikeelt jt. Samasse tüüpi kuuluvad rabalaukad.
4. Düseutroofne (segatoiteline) järv on kollakat või rohekat tooni veega ja küllaltki tiheda taimestikuga. Enamasti soojärved või mudase põhjaga soostuvad järved. Biogeenseid - ja orgaanilisi aineid rohkesti, ent mineraalainete sisaldus varieeruv . Valdavalt Madal-Eestis, uuritud Eesti järvedest 36,6%. Tüüpilised taimeliigid on ujuv ja pikk penikeel , kollane vesikupp , väike vesiroos , vesikarikas, konnakilbukas jt.
5. Eutroofne (rohketoiteline) veekogu sisaldab rohkesti mineraal- ja orgaanilisi aineid, teiste hulgas kaltsiumisooli. Kujunenud oligotroofsetest järvedest biogeensete ühendite Eesti elustik ja elukooslused 3 akumuleerumise tagajärjel. Esinevad peamiselt Kõrg-Eestis, moodustavad 36,4% uuritud järvedest. Kaldavööndi ja veesisene taimestik väga liigirikas, tavalised on pilliroog, järvkaisel , laialehine hundinui, vesikupp, vesiroosid, räni-kardhein jt.
6. Halotroofne (soolatoiteline) veekogu kujutab endast madalat, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või 9+*-sellega veel ühenduses olevat rannalõugast (laguuni), mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate . +Veekogu põhja katavad mändvetikad , sageli esinevad tüsedad ravimudakihid. Suuremad on näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm -penikeel, pilliroog.
Pehmeveelised eutroofsed järved moodustavad väikese veevahetuse ja valgalaga pisikesed
veekogud. Kujunenud on need oligotroofsetest järvedest, mida on mõjutanud suuresti
inimene, näiteks linaleotus, suvilad, saunad, rekreatsioon . Selliseid järvi võib leida Lõuna-
Eestis. Liikide arv on väiksem kui kalgiveelistes ja liigiline kooseis küllaltki erinev.
Biomassis domineerivad sinivetikad . Selles tüübis on kihistunud järvi nagu Viitna Linajärv ja
Erastvere. Suurtaimestik on liigivaene. Kaldaveetaimestikus on tihti hundinuia.
Miksotroofsete järvede asukohad on peamiselt madalikel , orundites ja nõgudes ning on oma
olemuselt küllaltki erinevad. Mitmed selle tüübi järved asuvad Peipsi madalikul, olles
kunagiste suurjärvede jäänukid, näiteks Kalli , Leego, Parika. Neid järvi on veel Lääne-,
Põhja-Eesti madalikel. Peamiselt asuvad soode ümbruses, mille tulemusena on humiinainete
kuhjumine .
Kalgiveelisetes miksotroofsetes järvedes on liigirikkus suurem kui teistes järvetüüpides.
Mõõdukas orgaanilise aine olemasolu mõjub positiivelt vetikate kasvule. 75% biomassist
moodustavad sinivetikad ja ränivetikad. Nendes järvedes on arvukalt mändvetikat. Ujuvetikad
muutuvad koos veekogu vananemisega, kuid peamiselt on ujuv penikeel ja vesikupud.
8.2. Elupaigad ja eluvormid jões, vee vool (organismide kohastumused kiire ja aeglase vooluga). Liikide arvu ja temperatuuri seosed, kohastumused veealuseks hingamiseks.
Voolukiiruse jmt. tegurite erinevuse pärast on eri jõelõikude elustik erisugune. Ülemjooksul, ka allika-, liustiku-, mäestikuojades on vool tavaliselt kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei ole, fütobentos koosneb kividele kinnitunud vetikaist ja samblaist, zoobentos külmade allikavetega kohastunud organismidest. Kesk- ja alamjooksul on vool aeglasem ja vesi soojem, plankton ja bentos rikkalikumad, esinevad kalad.
Jõgede elustik on  liigiliselt mitmekesine, mida põhjustab biotoopide suur mitmekesisus. Eluvormidest rikkalik plankton, bentos ja nekton , vähem perifüütonit; neuston puudub peaaegu täielikult. 
Plankton kantakse jõkke seisvast veekogust. Sattudes uutesse tingimustesse muutub selle koostis: osa seisva vee liikidest sureb kohe, teine osa suudab kohaneda uute tingimustega: seega jõgedele spetsiifilisi vorme ei ole, kuigi teatud iseärasused on. Koosluse kujunemisel on oluline liikide erinev vastupanuvõime ärakandmisele vooluveega, mistõttu vooluvee plankton sisaldab loomset komponenti suhteliselt rohkem kui seisva vee plankton. Liigiline mitmekesisus kasvab jõe lähtest suudme suunas. Jõevee plankton sisaldab väga palju bakterplanktonit, vetikaid. Tänu pidevale vee liikumisele on plankton jaotunud nii vertikaal - kui horisontaalsuunas ühtlaselt. Suured aasta- ajalised kõikumised: talvel ja sulavete ajal miinimum, kevadel tõuseb arvukus kuni suvise maksimumini; pärast seda arvukus järsult langeb, kuna paljud liigid lähevad üle suvisesse puhkeperioodi. Planktonkoosluse muutumine piki jõge: voolukiiruse vähenedes ja vee valgustatuse suurenedes muutub arvukamaks taimne plankton ja suureneb primaarproduktsioon .
Bentos - koosneb põhiliselt loomadest, põhjataimestik esineb vaid läbipaistva veega jõgedes. Kaldaäärse taimestiku kasvu takistab  kallaste üleujutus ja veetaseme kõikumised, mille tagajärjel taimed jäävad ajuti kuivale ja surevad. Jõgede põhjaliigid: kividel - vetikad , käsnad, ripsussid ,  väheharjasussid , kaanid , putukad, molluskid ; liivas - väga väikeste kehamõõtmetega organismid, näiteks bakterid , vetikad, algloomad , nematoodid , väheharjasussid, kaanide vastsed, vähilaadsed , molluskid; mudas - bakterid, vetikad, algloomad, väheharjasussid, kaanide vastsed, kahetiivaliste vastsed, molluskid.
Bentose leviku seaduspärasused jõgedes:
1. Mägijõgedes valdavalt kividele kinnitunud organismid, jõe ristisuunas bentos jaotunud ühtlaselt nii liigiliselt kui kvantitatiivselt.
2. Tasandikujõgedes biomass väheneb jõe keskosa suunas, seejuures isendite arvu suureneb; põhjuseks - kuna kaldaäärne põhjapinnas on rikkam orgaanilisest ainest ja vool on aeglasem, siis siin organismid mõõtmetelt suuremad kui jõe keskosas.
Üleujutuse korral vähenevad järsult bentose koostis ja biomass, kuna organismid uhutakse pinnasest  välja. Pärast suurvett taastub bentose kooslus väga aeglaselt.
Nekton - põhiliselt kalad, liigiline mitmekesisus on väga suur.
8.3. Elupaigad ja eluvormid järves.
Eluvorm  -  ökoloogilis -morfoloogiliselt sarnaste organismide rühm. Ühte eluvormi arvatakse liigid, mis nende päritolust olenemata on evolutsiooni vältel saanud sarnased kohastumised teatud tingimustes elamiseks.
ELUVORMID VEEKOGUDES 
1. Pelagos - avaveeosa asustavad organismid.
2. Plankton  e. hõljum - vees vabalt hõljuvad organismid: a) fütoplankton - taimsed organismid ( mikrovetikad ), b) zooplankton - loomsed organismid (algloomad, keriloomad, vähilaadsed), c) bakterplankton - avaveebakterid. Vaata ka allolevat filmi planktilistest organismidest ja nende tähtsusest!
Detriit  - vees hõljuvad surnud organismid ja nende jäänused. Plankton ja detriit koos moodustavad sestoni.
3. Nekton - suured veeloomad , aktiivse liikumisvõimega (kalad, imetajad).
4. Bentos - põhja ja sellelähedast veekihti asustavad organismid.
5. Neuston - vee ja õhu piirpinda asustavad organismid.
6. Pleuston - organismid, millel osa kehast asub vees, osa veepinna kohal (põhiliselt ujutaimed).
Eesti järvedes kasvab palju erinevaid taimeliike. Eriti rohkesti on mitmesuguseid
vetikaid. Väikesed, palja silmaga nähtamatud, vees hõljuvad vetikad moodustavad
taimhõljumi ehk taimplanktoni. Sageli moodustavad nad aga kogumikke, mis on nähtavad
luubitagi. Taimhõljumit on rohkem rohketoitelistes järvedes, eriti nende pinnakihis , kus on
valgem. Arvukad vetikad on järvedes põhilised hapniku ning orgaanilise aine tootjad.
Taimhõljumist toituvad väikesed loomhõljumi hulka kuuluvad organismid ja kalamaimud.
Järve kallastel ja järvevees kasvavad mitmesugused õistaimed. Erineval sügavusel kasvavad
erinevad taimed. Kaldal , vee ja maismaa piiril kasvavad kaldataimed, kes taluvad pidevat
niiskust ning üleujutamist kevadise suurvee ja rohke vihma korral. Puudest on tavalised pajud
ja lepad. Ilusate kollaste õite tõttu on tuntud varsakabi ja kollane võhumõõk. Kaldaveetaimed
võivad kasvada pidevalt poolest saadik vees, näiteks pilliroog, hundinui, järvkaisel. Nendel on
pehmesse kaldamudasse kinnitumiseks hästiharunenud juured või juuretaolised risoomid ning
tuulele vastupidavad painduvad varred. Pilliroog paljuneb hästi risoomiga ning moodustab
tihedaid roostikke. Kaldaveetaimed on toiduks mitmesugustele veeloomadele. Nende vahel
leiavad varju ning pesapaiga paljud linnud ja teised loomad. Kaldast kaugemal mõjutavad tuul
ja lainetus taimi rohkem. Seal kasvavad vastu veepinda liibuvate ujulehtedega taimed, neil
ulatuvad veest välja vaid lehed ja õied . Nende seas on taimi, kes kinnituvad juurtega veekogu
põhja (vesiroos, vesikupp) ning taimi, kes vabalt veepinnal ujuvad (lemmel). Sügavamas vees,
kus on veel piisavalt valgust, kasvavad ainult veesisesed taimed. Nad on üleni vee all
( vesikatk , vesikuusk) või sirutavad õied veepinnale (särjesilm). Taimeliike on Eesti järves
suhteliselt palju. Kaldaveetaimedest on kõige ulatuslikumalt levinud pilliroog, järvekaisel,
ahtaleheline hundinui, kõõlusleht . Üleujutavatel aladel domineerivad tarnad jne. Ujulehtedega
taimedest kasvavad peamiselt kollane vesikupp, ujuv penikeel, vähemal määral leidub valget
vesiroosi . Kõige suurema pindala on hõivanud veesisene taimestik. Laialt on levinud tähkjas
vesikuusk, kaelus-penikeel, vähemal määral läik-penikeel ja mitmesugused mändvetikalised.
Plankton. Väga liigirikas on vetikatefloora: leidub soolalembeseid vetikaid, külmalembelisi
arktilise ja alpiinse päritoluga liike. Üsna tugevasti esinevad sini-ja ränivetikate õitsemised.
Loomastik on järves mitmekesine: osa loomi elab sügaval veekogu põhjas, osa liigub
aktiivselt ringi, st. ujub, osa hõljub vees. Eesti magevete selgrootute fauna on rannikumere
omast märksa liigirikkam.
Tigusid on Eesti magevetest leitud 32 liiki. Enamik neist eelistab seisva või aeglaselt voolava
veega taimestikurikkaid biotoope. Valdavalt järvedes elavad sarvtigu ja kiil-labatigu, kellest
esimene on väga tavaline ja esineb ka tiikides, teine on vähemlevinud. Järvedes ja aeglase
vooluga jõgedes on üldlevinud harilik keeristigu.
Karpidest elab järvedes suur järvekarp ja harijärvekarp. Umbes 1850. a. Eestisse sattunud
rändkarp on praegu Peipsi järves väga massiline.
Vähkide klass on Eesti magevetes esindatud vähemalt 233 liigiga .
Lehtjalaliste seltsi 81 liigist kuulub 79 vesikirbuliste alamseltsi. Vesikirbulised etendavad
tähtsat osa zooplanktonis ning kalade toidus.
Aerjalalisi, kes samuti moodustavad zooplanktoni ühe põhikomponendi ning on tähtis
kalatoit, on Eesti magevetest leitud 70 liiki.
Ämblikulaadseid on Eesti magevetest teada umbes 210 liiki, kes peaaegu kõik kuuluvad
pärislestaliste seltsi vesilestade rühma.
Kiililisi on leitud 54 liiki. Tüüpilised järvevormid on suurtes järvedes elav seenliidrik.
madalaid taimestikurikkaid järvi asustav pisiliidrik ja kakslaik-kiil.
Kalad. Eesti suurim järv, Peipsi, on üks paremaid kalajärvi terves Euroopas. Siin arvatakse
esinevat 36 kalaliiki. Põhilised kalad on ahven , haug , latikas, kiisk , särg, luts , peipsi siig ,
vähem leidub koha, linaskit, vimba, säinast, angerjat, kokre , nurgu, viidikat, tõugjat, rääbist ja
peipsi tinti. Väikejärvedes on peamiseks kalaliigiks ahven. Olenevalt veekogu liigist võib
leida hauge , latikat, särge ning kokre.
Kahepaiksed. Rohukonn eelistab elada väiksemate veekogude ääres. Veekonn ja järvekonn
elavad aga ka suuremates ning sügavamates järvedes. Harilik kärnkonn ning rohekärnkonn
viibivad aga seevastu enamuse oma elust maismaal ning tulevad järvedesse ning lompidessse
üldjuhul vaid kudema.
Linnud. On nähtud üle saja liigi vee- ja roolinde. Neist pesitsejaid on ligi 40 liiki, kuid esineb
arvukalt ka toitekülalisi ja läbirändajaid. Pesitsejatest leidub rohkesti naerukajakat,
sinikaelparte, tuttpütte, kõrkja-roolinde. Esinevad ka lauk ( vesikana ), rookana, tait (tiigikana),
jõgitiir, punapea- vart , kalakajakas. Haruldastest lindudest rääkspart, väikehüüp, hüüp. Peipsi
on väga tähtis lindude rändeteena, eriti sügisrände ajal, mil võib näha suurte parvedena
laululuiki, palju tuttvarte, rabahanesid, suur-laukhanesid, mitmesuguseid parte jne. Peipsi on
rändteel oluline paik väikeluigele. Väikesel hulgal on siin valgepõsk laglesid ja rohukosklaid,
kormorane. On nähtud ka mustkael pütti, punakael-laglet jt. haruldasi linde.
Imetajad. Paljudes järvedesse suubuvates jõgedes elutsevad kobras , ondatra ja saarmas, kes
satuvad sageli ka seisuveekogudesse. Järve ääres elab ka mügri , kes toitub peamiselt
veetaimedest. Õhtuhämaruses võib vee kohal lendlemas näha putukajahil nahkhiiri.
8.5. Jõgede ja järvede elustiku stressi allikad (nii looduslikud kui ka inimtekkelised), reaktsioonid stressile. Eesti jõgede ja järvede seisund.
Inimmõju tegevus veestikule avaldub veekogudesse kahjulike ainete juhtimisel.
Peamisteks reostusallikateks on tööstus ja põllumajandus. Üldisteks veeprobleemideks on:
* Riigipiire ületav veereostus.
* Asulate ja tööstusettevõtete heitveed.
* Põllumajandus, sealhulgas eriti lämmastiku ja fosfori reostus .
* Reoainete sissekanne õhust, põhjuseks paiksed ja mobiilsed reostusallikad.
* Põhjavee langev kvaliteet ja põhjavee ammutamine, mis põhjustab kasutuskõlblike
põhjaveevarude nappust mõnes piirkonnas.
Reoained põhjustavad veekogudes erinevaid muutusi. See väljendub ökoloogilise
tasakaalu rikkumises veekogus, kogu veekogu või vee kvaliteedi kahanemises.
Veekogu kvaliteedi langus avaldub veekogude kinnikasvamises, vee ebameeldivas lõhnas,
vetikate vohamises. Veekogude kvaliteedi languse all kannatavad siseveekogud, eriti
intensiivse põllumajanduse ja tööstusega piirkondades. Ökoloogilise tasakaalu saavutamine
vajab pikemat ajaperioodi - see võtab aega üle 15 aasta. Üheks võimaluseks on veel sekkuda
veekogude isepuhastusprotsessidesse ja eemaldada liigne taimestik ning loomastik ja
põhjasetted, mille tagajärjel hakkaks ökoloogiline tasakaal kiiremini taastuma.
Veekogude reostust on püütud vältida mitmeti. Üldine reovee hulk on viimase
kümnendi vältel vähenenud ligi 25% ja moodustas 1994. aastal ligi 180 mln m³ . Suurimad
tööstusreostajad on põlevkivi - ja toiduainetetööstus. Traditsiooniliseks reovete puhastamise
viisiks on puhastusseadmete rajamine suurematele saasteallikatele - asulatele ja
tootmisettevõtetele. Puhastustegevusega on Eestis edu saavutatud. Puhastamata vee kogus on
pidevalt vähenenud, moodustades praegu vaid 10% üldisest veekogusest. Põhjaveega
seonduvateks probleemideks on reostus ja ülemäärane kasutus. Lokaalseks reostuse allikaks
maapinnalähedaste põhjaveehorisontide puhul on põllumajandus, eelkõige väetamine.
Põhjavesi reostub kergemini Põhja-Eesti õhema pinnakatte aladel. Põhjavee ülemäärane
tarbimine on probleemiks saartel. Väljapumbatava vee asemele tungib soolane merevesi,
põhjustades sellega joogivee reostuse. Kohalikke probleeme põhjaveega põhjustab ka
kaevandustegevus. Väiksemas ulatuses mõjutab põhjavee kogust ja kvaliteeti liiva, kruusa jt.
maavarade kaevandamine.
Hoolikat kaitset vajavad meil alljärgnevad järvekategooriad:
1.Haruldased järvetüübid,eriti vähetoitelised, poolhuumustoitelised ja lubjatoitelised
järved,mille esindajaid on Eesti järvede hulgas ainult mõni protsent.
2.Pehmeveelised (eriti vähetoitelised) järved. Järvede keemiline reostustundlikkus on
pöördvõrdeline vees sisalduvate mineraalainete hulgaga.
3.Väga nõrga veevahetusega järved, eriti umbjärv.
4.Joogiveehoidlad.
5.Looduslikult väga kaunid järved (Pühajärv).
8.6. Järvede füüsikaline (valgus, temperatuur, vee liikumine) ja keemiline keskkond.
Järvede füüsikaline ja keemiline keskkond.
Järvede üheks peamisteks füüsikalisteks näitajateks on vee läbipaistvus,temperatuur
ning vee liikumine. Need on ka ühed tähtsamad tegurid, mis määravad ära taimede ja
loomade elu järves. Kõik need näitajad on omavahel ka tihedasti seotud. Järvevee omadused -
läbipaistvus ja temperatuur - sõltuvad sellest, kui kiiresti vesi järves vahetub. See omakorda
oleneb sisse ja välja voolava vee hulgast.
VALGUS
Valguse olemasolu järves on väga oluline, sest tänu valgusele toimub taimedes
fotosüntees ja järve elustik saab seeläbi eluks vajalikku hapnikku. Atmosfääri ülakihist jõudev
päikesekiirguse hulk sõltub kellaajast, aasta-ajast ja geograafilisest laiusest. Atmosfäär neelab
kiirgust sõltuvalt veeaurust, hapnikust ja osoonist. Lisandub pilvede ja tolmu mõju. Seetõttu
veepinnani jõudev päikeseenergia on üsna varieeruv. Võrreldes veepinnale/jääle langeva
valgusega on sügavamal vähem valgust talvel, kui jääkate neelab enamuse valgusest. Juulis -augustis
on tugevam valguse nõrgenemine vetikate vohamise tõttu, ning oktoobris tormide
tõttu, mis tõstavad järve põhjast setted veekihti. Eesti kõige puhtamates järvedes võib näha
kuni 8 meetri sügavusele. Sogaseveelistes järvedes näeb, aga vaevalt ühe meetri sügavusele.
Enamikes järvedes küünib valgus 2-3 meetri sügavusele. Läbipaistvus kahaneb, sest jõed
kannavad järvedesse mitmesuguseid setteid. Järvede sügavamates kihtides on valguse
puudumise tõttu elustik vaene. Kui järvevees on piisavalt toitu ja hapnikku, on selle elustik
rikkalik.
TEMPERATUUR
Madalates ja suure pindalaga järvedes sõltub veetemperatuur saadud päikesekiirguse
hulgast ja on kogu sügavuses ühtlane. Tuule tekitatud lainetus aitab järvevett segada ja selle
temperatuuri ühtlustada. Suvel soojeneb tugevamini pruuniveelise järve pind (nt Nohipalu
Mustjärv). Vesi kihistub temperatuuri järgi ka väikestes ja sügavates järvedes. Kui
augustipäike kütab neis pealmise veekihi 25-30 ŗC, siis põhjakihis on see sageli vaid 4 ŗC.
Kevadise vee soojenemise ja sügisese jahtumise käigus vesi seguneb ning temperatuur
ühtlustub. Talvel on kõige külmem veekiht otse jää all, kõige soojem veekogu põhjas.
Järve vesi võib olla kihistunud seda nimetatakse stratifikatsiooniks. Talve
tingimustes toimub pöördstratifikatsioon – põhjas on soojem vesi kui pinnal. Mageda
vee puhul loetakse elutegevuse alguseks 4ŗC.
Vertikaalne tsirkulatsioon – kevadise soojenemise I faas, kestab kuni kogu vesi on ~4C –
tekib termiliselt homogeenne keskkond – homotermia. Kui segunemine peatub, on tegemist
kevadise soojenemise II faasiga.
Suvine stratifikatsioon - pinnakihis on vesi soojem kui põhjas.
Sügisene jahtumine - analoogiliselt vastupidine kevadisele soojenemisele – sügisene
homotermia.
Aastane tsükkel : jääperiood, kevadise soojenemise I faas, homotermia, kevadise soonemise
II faas, suvine stratifikatsioon, sügisese jahtumise I faas, homotermia, sügisese jahtumise II
faas, pöördstratifikatsioon.
Järvede juures on oluline teada veel sellist mõistet nagu termokliin . Termokliin on
sügava järve veekeha suhteliselt õhuke vahekiht. Termokliin eraldab suvel
soojenenud ülemist veekihti alumisest jahedast veekihist. Termokliinis langeb
temperatuur järsult 1-3°C iga meetri kohta.
VEE LIIKUMINE
Veeorganismidele on oluline vee liikumine järves. Vee liikumine järves ühtlustab vees lahustunud
ainete sisaldust. Vee liikumisega läheb hapnik pinnakihtidest sügavamale ja järve põhjast
tõusevad mineraalained üles. Nii saavad planktonvetikad neid kasutada. Järvevett aitab
pindmiselt segada ka tuul. Suur vee seguneminvee ring- toimub Eesti järvedes kaks korda
aastas, kevadel ja sügisel. Kevadel, kui pindmine veekiht soojeneb päikese mõjul, vajub
muust veest raskemana põhja. Samal ajal tõuseb kergem vesi pinnale, tuues kaasa toitaineid.
Kui vesi soojeneb üle 4 °C, lõpeb vee kevadri
+nglus. Suvel on vesi kihistunud, kõige külmem
vesi on põhjas. Selle peal on päikesekiirguse toimel soojenenud veekihid. Siis segab tuul vett
vaid pindselt. Sügisringlus on vastupidine. Kui pinnavesi jaheneb 4 °C-ni, vajub see
sügavamale ja soojem vesi tõuseb pinnale. Kui pindmine vesi jaheneb 0 °C-ni, siis toimub
jäätumine .
Veevahetus järvedes - jaguneb aeglaseks ja kiireks . Kõige aeglasemalt vahetub
vesi sügavates umbjärvedes (nt Holstre Linajärv Sakala kõrgustikul, Martiska Kurtna
järvestikus). Sisse voolab vesi kraavide ja ojade kaudu, kuid märgatavat väljavoolu ei ole.
Aeglane on veevahetus lähtejärvedes, kus vesi valgub järve vaid allikaist. Nendes järvedes
uueneb vesi täielikult vaid korra mitme aasta jooksul (nt Porkuni järv). Vee viib järvest välja
sellest algav jõgi. Läbivoolujärvedes võib vesi aastas kümneid kordi vahetuda (nt Vagula).
Kiireim veevahetus on mõõdetud Võrtsjärve lõunatipu lähedal Porijärves. Vesi uueneb selles
üle päeva, sest järve laia jõekaela kaudu ühenduses Väikese Emajõega. Jõed kannavad järve
nii mineraalseid setteid (liiva, savi, muda ) kui ka orgaanilisi aineid taimedele (fosfori- ja
lämmastikuühendeid).
Keemiline keskkond
Järvede elukeskkonna üheks mõjutajaks on ka keemiline keskkond. Vee peamisteks
keemilisteks aineteks on hõljuvained, enamkomponendid ( HCO3 ; Cl; SO4; Ca; Mg; Na; K),
biogeenid (N ja P ühendid, Fe; Si; Mn), orgaaniline aine, raskemetallid, radioaktiivsed ained,
gaasid (O2 ja CO2).
Sulfiidne vesi
Sulfiidioonid satuvad vette setetest ja kivimistest, happevihmadest. Samuti ka
põlevkivi kaevandamise tagajärjel. ( Allmaa kaevandustes sadestub lõhkamise tahajärjel SO4).
Sulfaat on vees seotud O2-ga. Sulfiidid paiknevad veekogude põhjakihis. Kui talvel on
veekogudel jää peal, siis hakkab orgaaniline aine lagunema ning selle tagajärjel tekivad CH3 ja
H2S.
Biogeenid
N ja P ühendid ka Fe, Si ja Mn. Biogeenid on põhilisteks toitaineteks. Mida suurem on N
kogus, seda suurem on orgaanilise aine kogus vees – troofsus .
Järvevee üheks tähtsaks mõjutajaks on ka fosfori ja lämmastiku sisaldus. Kui neid kahte ainet
esineb veel liiga palju soodustab see taimestiku kasvu ja veekogu võib eutrofeeruda.
Vesi peab sisaldama ka piisavalt hapnikku. Vees olev hapnik on pärit õhust ning
veetaimedest. Kõik organismid, ka taimed, kasutavad hapnikku hingamiseks. Palju hapnikku
kulub surnud organismide jäänuste lagundamiseks. Kõige rohkem hapnikku ja valgust on
veekogu pindmises kihis. Sügavamale liikudes jääb seda järjest vähemaks . Sügavate
veekogude põhjas pole ei hapnikku ega ka valgust.
9. Läänemeri .
9.1. Läänemere osad, paiknemisest tingitud iseärasused.
Läänemeri on maailma suuruselt teine riimveekogu (madala soolsusega veekogu), üldpindalaga ligikaudu 415 000 km². Läänemere põhjaossa jäävad Botnia laht ja Botnia meri koos nende vahele jääva Merekurguga, ning Soome laht. Keskosa moodustabAva-Läänemeri, mida eraldavad põhjaosast Saaristomeri ja Ahvenameri. Ava-Läänemere võib jagada põhja- ja lõunaosaks ning Lääne- ja Ida-Gotlandi basseiniks. Ava-Läänemerest idas paikneb Liivi laht ja lõunas Gdanski laht. Põhjamerega tagavad ühenduse üsnagi kitsad Taani väinad (Sund, Suur-Belt ja Väike-Belt) ning Kattegat, mistõttu Läänemerd loetakse poolkinniseks mereks.
*Läänemere võib jagada põhja- ja lõunaosaks ning Lääne- ja Ida-Gotlandi basseiniks. Läänemere lõunaosa võivad tõsiselt mõjutada kliimamuutuse tulemused, näiteks merepinna taseme tõus ja tormide sagenemine, mis võimendavad erosiooniprotsesse. Meretaseme tõusu kompenseerib Eestis osaliselt maapinna kerkimine. Eesti rannajoonel võib näha mitmesuguseid kaldatüüpe ja rannikuelupaiku. Lõunas, Pärnu lahe ümbruses, võib leida laiu liivarandu.
9.2. Tunnused: sügavus, soolsus , veevahetus, jäätumine, hoovused , vertikaalne kihistumine (temperatuuri, soolsuse, hapnikusisalduse hüppekiht), toitainete sisaldus (N, P) –nende sissetuleku allikad.
Sügavus- keskmine sügavus on vaid 55 meetrit samas kui suurim sügavus küündib 459 meetrini. Läänemeri on palju madalam, kui enamik maailma meredes. See sisaldab 21 547 km³ vett. Valgla pindala on ligi neli korda suurem kui meri ise.
Soolsus- jõgede kaudu tuleb Läänemerre aastas keskmiselt 440 km3 magedat vett ning keskmiselt sama palju soolasemat. Soome lahe lääneosas on tiheduse ja soolsuse järgi püsivalt kihistunud. Läänemere vesi on riimvesi (e. soolakas vesi, mille soolsus jääv vahemikku 0,5 -18‰) : Läänemere vee keskmine soolsus on alla 10 ‰, samal ajal kui ookeanides on soolsus umbes 35 ‰. Soolasisaldus on suurim Taani väinades ja väheneb põhjapoole minnes. Soolsus suureneb pinnalt põhja suunas ning mida kaugemale Taani väinadest, seda väiksem on pinna- ja põhjakihi soolsuse erinevus. Läänemere süvikute vesi uueneb vaid Põhjamerest tulevate ebakorrapäraste sissevoolude mõjul. Läänemere lõunaosas on põhjalähedane soolsus ligikaudu 16 ‰, Gotlandi basseinis 10-12.5 ‰ ja Botnia lahe Selkämeres 6.5-7 ‰ .
Veevahetus- Läänemere spetsiifiliste ökoloogiliste omaduste peamiseks põhjuseks on väga
aeglane veevahetus ülejäänud maailmamerega. Nagu mainitud , on Läänemeri Põhjamerega
ühenduses Taani väinade kaudu, mis on üsna kitsad ja madalad. Seetõttu on soolase vee sissevool tavaliselt üsnagi piiratud – ca 475 km³ aastas, riimvee aastane väljavool Põhjamerre aga moodustab ligikaudu 940 km³. Samal ajal lisandub Läänemerre pidevalt magevett rohkem kui 250 jõest, millest suurimad on Oder , Visla , Nemunas, Daugava ja Neeva, ent ka sademete kaudu. See loob riimvee tingimused, kus keskmine soolsus jääb vahemikku 6 – 8‰, mis on ookeani soolsusega (ca 35‰) võrreldes väga madal. Olulise magevee sissevooluga poolsuletud lahtedes, nagu Neeva suudmega Soome laht ja Daugava suudmega Liivi laht, on soolsus veelgi madalam.
Jäätumine- Kui merevesi jahtub jäätumistemperatuurini, mis Läänemeres on vahemikus
-1°C …-0.1°C, siis toimub jäätumine ja algab jäätalv. Läänemere jää esineb kinnis - ja triivjääna. Vastavalt nimele on kinnisjää paigal püsiv jää, mis on kinnitunud
saarte või karide külge, madalikele. Seda on rannikul ja saarestikus, kus vee sügavus on alla 15 m. Kinnisjää moodustub jäätalve varases staadiumis ja püsib paigal kuni sulamiseni. talveks loetakse aega, mil Läänemerel esineb jääd. Läänemere jäätumine algab novembris Botnia lahe põhjaosast ja Soome lahe põhjasoppidest. Seejärel jäätuvad Merekurk, kogu Botnia lahe põhjaosa. Keskmistel talvedel jäätub kogu Selkämeri, Saaristomeri, Soome laht ja osa Ava-Läänemere põhjapiirkondadest . Karmidel talvedel levib jäätumine Taani väinadeni ning Ava-Läänemerele. Varakevadise päikesega algab ka jää taandumine, mis toimub lõunast põhja suunda.
Hoovused- Läänemere hoovused olenevad tuule suunast ja tugevusest. Sagedamini esineb
veevool piki Eesti rannikut ida suunas. Veetaset tõstavad tugevad läänekaare tuuled, seda alandavad idatuuled. Äärmusjuhtudel on kõikumised olnud 2–2,5 m üle ja 1,2 m alla keskmise veetaseme. Looded on Läänemeres alla 10 cm. Lainekõrgus on enamasti 1–2 m, maru ajal küündib see avamerel 10, Soome lahes 6 ja Liivi lahes 3–4 meetrini.
Vertikaalne kihistumine- Vesi on selgepiiriliselt kihistunud; madala soolsusega üla-ja suhteliselt suure soolsusega süvakihi järsk üleminek on mere lõunaosas 30-50, Soome lahe suus u.70m sügavuses ja takistab oluliselt vee vertikaalset segunemist. Ülakiht jaotub
suvel pindmiseks soojaks ja alumiseks külmaks veeks. Botnia lahes on soolsuskihilisus nõrgem, sest merepõhja künnised takistavad Läänemere keskosa põhjalähedase
soolase vee pääsu sinna. Seega on seal ka põhjalähedane hapnikuseis parem kui Läänemere
keskosas. Soome lahe ja Läänemere keskosa vahel ei ole künnist ja sõltub olukorrast kui tugev halokliin seal esineb.
Toitainete sisaldus- Alates 1980ndatest on fosfori ja lämmastiku kontsentratsioon
stabiliseerunud. Samas on kontsentratsioon ikka veel nii kõrge, et eutrofeerumine takistab hapniku ligipääsu süvaveele. Suurim põhjustaja on väetamine. Selle tulemusel ladestatakse 730 000 tonni lämmastiku ja 50 000 tonni fosforit aastas. Sajandi alguses on lämmastiku koormus umbes 4 korda ja fosfori koormus 8 korda suurenenud. Fosfaadi kontsentratsioon pole 1978. aastast muutund.
9.3. Elupaigad (asukohast, põhja iseloomust või valgusest lähtudes), iseloomulikud taimed, loomad.
Sellise erilise keskkonna asustamine on õnnestunud ainult piiratud hulgal liikidel, sest enamiku Atlandi ookeani ja Põhjamere liikide jaoks on soolsus liiga madal, mageveeliikide jaoks aga liiga kõrge. Sellegipoolest võib siit leida kõrvuti elamas mere- ja mageveeliike, kes on riimveetingimustega kohanenud.
Läänemere loomastik on isenditerohke, kuid liigivaene, sest vesi on mageveeliikide jaoks liiga soolane ja ookeaniliikide jaoks liiga mage.
Zoobentoses on arvukalt riimveeks kohastunud karpe, näiteks söödav rannakarp  , liiva-uurikkarp.
Peamised püügikalad on räim,  kilu , tursk ja  lest . Imetajatest leidub hallhülgeid ja viigrit.
Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini-, 17 rohe-, 5 mänd-, 17 pruun- ja 16 taksonit punavetiktaimi. Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas  põisadru (Fucus vesiculosus). Ta võib moodustada nii omaette kooslusi kui ka olla substraadiks epifüütoniga segakooslustele.
Punavetiktaimedest on tuntuim harilik agarik (Furcellaria fastigiata), mis omab ka tööstuslikku tähtsust: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit.
Õistaimedest on Läänemere Eesti rannikualale karakteerne  meriheina  perekonna liigid.
9.4. Läänemere põhilised keskkonnast tulenevad probleemid.
Läänemere suurimaks ökoloogiliseks probleemiks on eutrofeerumine – veeökosüsteemi olukord, kus kõrge toitainete kontsentratsioon paneb vetikad vohama ja põhjustab orgaanilise aine ületootmise, mis lööb süsteemi tasakaalust välja . Eutrofeerumise kõige ilmsemaks märgiks on vetikate ulatuslik õitsemine soojadel suvekuudel suurtel merealadel. See põhjustab omakorda teise, mitte nii märgatava , kuid veelgi kahjulikuma nähtuse – hapnikutarbimise suurenemise, mille tulemuseks on lahustunud hapniku puudujääk ja põhjaorganismide, sealhulgas kalade surm. Samuti avaldab see olulist mõju ka töönduslike kalaliikide, näiteks lesta ja tursa sigimisele. Ning lisaks on see ka juba mainitud surnud põhjatsoonide põhjuseks.