Veekihid- ja kompleksid on alas karbonaatsed 0,5...1,0. Asukohakaart3 C) Pinnakatte kaart Kaardilt on näha, et Saula Siniallikate läheduses on pinnakatte paksus andmepunktis 43.3. Esinevad pinnakatte samapaksusjooned. Asukohakaart4 D) Geomorfoloogiline kaart Kaardilt on näha, et Saula siniallikate läheduses asub suuri rändrahne. Litoloogilistest settetüüpidest esineb antud piirkonnas jämeliiva. Stratigraafilis geneetlised settetüübid piirkonnas on: Holotseeni jõesetted ja Võrtsjärve alamkihistu jääjärvesetted. Kokkuvõte: Saula Siniallikate piirkond asub mattunud orgude alas. Lähedal asub nii puurauke, maa- aluseid jõgesid kui suuri rändrahne. Pinnakatte paksus on suhteliselt kõrge. Piirkonnas on valdavalt palju jämeliiva, Holotseeni jõesetteid ning Võrtsjärve alamkihistu jääjärvesetteid. Allikad: 1) http://geoportaal.maaamet.ee/
Mitme sajandi vältel on inimesed püüdnud märgaladest lahti saada, neid kuivendades ja põllumajanduses kasutusele võttes. Kuivendamisega on korvamatut kahju tekitatud märgalade MIS TINGIMUSTEL TEKIB SOO? Soo teket soodustab kliima.Sood tekivad mineraalmaa soostumisel või järvede kinnikasvamisel. Põhja-Euroopas algas soode tekkimine pärast liustike taandumist, varajases Holotseenis. Kõige intensiivsem oli soode tekkimine Holotseeni esimesel poolel 80007000 aastat tagasi ja viimase 4500 aasta jooksul. MÄRGALADE OLULISUS Märgaladel on looduses väga tähtis roll. Nad on väga liigirikkad, olles elupaigaks mitmetele olulistele taime- ja loomaliikidele, sealhulgas veelindudele, kelle elutsemine sõltubki suuresti märgaladest . Nad pakuvad kudemispaiku kaladele, olles samas ka heaks kalapüügikohaks. Märgalades sisaldub puhas vesi, mida saab kasutada nii joomiseks kui niisutamiseks
määravat osa praegu tõdetavas temperatuuri tõusus nii Maal kui ka mõnedel muudel Päikesesüsteemi planeetidel Väikese jääajana tuntud eelnenud kliimapessimumi ajal oli alanenud Päikeseaktiivsusele lisandunud ebaharilikult kõrge vulkaaniline tegevus. Arvatavasti oli ka see üheks faktoriks, miks selle tegevuse lakkamisele järgnev temperatuuri tõus oli tavalisest kiirem ja seekordne tsükli miinimumaeg kogu holotseeni aegseist külmim. Kasvuhoonegaasid on rohkem kui kahest sama elemendi aatomist või erinevate elementide aatomeist koosnevad atmosfääris esinevad gaasilised molekulid. Kasvuhoonegaasid põhjustavad kasvuhooneefekti. Kasvuhoonegaasid on soojuskiirgust neelavad gaasid. Süsihappegaas on põhiline kasvuhoonegaas, mis on iseenesest kõige tavalisem põlemisprotsessi kaasprodukt. Suur osa metaani eraldub märgaladest, soodest ja rabadest.
Euroopas Heidelbergi inimene (ühendatakse rühma Homo erectus). Homo sapiens sapiens e. mõtlev/lobisev inimene ilmus umbes 120 tuhat aastat tagasi. Lahkehelid mõistete "jääkate" ja "jäävaheaeg" vahel Osa uurijaid loeb jäävaheajaks aega, mille kliimaoptimumi ajal oli kliima soojem või vähemalt samasoe kui praegu. Teised väidavad, et eelnenud jäävaheaegade kliima pidi olema soojem kui Holotseeni (viimase pärastjääaja kliimaoptimumi ajal). Mõned peavad isesevaks jäätumiseks juba pärast mõningat jää taandumist aset leidnud uue liustiku ajautist pealetungi. Üldiselt peetakse jäävaheajaks mandrijää tandumist liustike Sünnipaika (Euroopas Skandinaavia mägedesse). Viimase liustiku taandumine Jacob de Geeri teooria Selle kohta puudub üksmeel ning ollakse umbes samal arvamusel nagu Rootsi teadlane Jacob de Geer oli
Eesti geoloogia Oma geoloogiliselt asendilt kuulub Eesti Ida-Euroopa platvormi (ehk kraatoni) loodeossa, külgnedes vahetult Skandinaavia poolsaart ja Soomet hõlmava Fennoskandia (Balti) kilbiga. Struktuurselt ehituselt jaotub Eesti aluspõhi kaheks korruseks: aluskorraks ja pealiskorraks. Aluskord koosneb kristallilistest kivimitest ja pealiskord settekivimitest. Pinnakatte moodustavad kobedad setted (liiv, kruus, moreen). Nii kristalse aluskorra pealispind kui ka settekivimikihid on kallutatud 0,1 kuni 0,3 kraadi lõunasse, umbes 3 meetrit ühe kilomeetri kohta. Kristalne aluskord Eesti kristalse aluskorra moodustavad 1800-1900 miljoni aasta vanused gneisid ja gneisse läbistavad 1540-1670 miljoni aasta vanused rabakivi intrusioonid. Need kivimid on kaetud 200-780 meetri paksuse Paleosoikumi settekivimite lasundiga. Eesti kristalne aluskord jaguneb Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti vööndiks. Vööndid on teinete...
alal ja vähese inimasustusega piirkonnas. Kaladest leidub jões jõeforelli, haugi, särge ja lutsu. Võrtsjärve madalik on Eesti maastikurajoon. Madaliku pindala on 1747 km2 ja sellest üle kolmandiku (37,1%)on soostunud. Võrtsjärve madalik hõlmab selle keskmes oleva Võrtsjärve kaldalähedasi alasid ning põhja pool lõikub sügavalt mandrisse, piirnedes Kesk-Eesti lavatasandikuga. Võrtsjärve madaliku kujunemine algas Holotseeni algul ning see hõlmab suurt osa tollasest Suur-Võrtsjärvest. Maastikurajooni ilmestavad mitmed loogelised jõed, mille kallastel kasvab haruldane lammimets, samuti jääb siia Emajõe ülemjooks. Suhteliselt ühtlast reljeefi ilmestavad voorestikud. Põltsamaa jõgi on jõgi Eestis, Pedja jõe parempoolne lisajõgi. Jõe pikkus on 135 km ja valgla 1310 km². Jõe lähe asub Tamsalu linnast 5,5 km ida pool ja suubub Pedja jõkke paremalt 4,3
peaaegu sama halb korraldada kui sõja ajal. Õigupoolest olemegi kliima poolest ära hellitatud, sest inimtsivilisatsiooni ajalugu on kulgenud pigem erakordselt rahulikus, tavapärases kliimas. Mõnel teisel ajal olekski vaevalt korda läinud seda tsivilisatsiooni luua. Nüüd muretseme põhjendatult, kas mitte tsivilisatsioon ise ka kliima mõjutamise kaudu ennast ei hävita. Pärast viimast jääaega on kliima olnud rahulik Päris muutumatu ei ole kliima ka sellel rahulikul holotseeni jäävaheajal olnud. Meenuvad keskajal valitsenud kliima soodsaimad aastad vahemikus 9001250 ja nn väike jääaeg 15001900. Eriti külm oli Euroopas aastail 15701730, millest omakorda pakaseim aastakümme langes vahemikku 16001609. Kaheksateistkümnenda sajandi teine pool oli seejuures keskeltläbi soojem kui kogu üheksateistkümnes sajand. Osalt tähendab praegune kliima soojenemine taastumist "väikesest jääajast". Soe kliima, nn
(0,8 km.) Ruhnu saarest lõuna pool. Selle all paikneb aluskord. Seda kraatoni osa, kus pinnakatte all on settekivimid, kutsutakse lavaks. Ala, kus otse pinnakatte all on aluskord, kannab kilbi nime. Eesti asub Vene lava loodeosas Fennoskandia kilbi veeres ja on seega pea puutumatu vulkaanilisest tegevusest ja eemal suurtest kurrutuste vöönditest (Raukas, 1993). Suhteliselt vähe, nagu eelnevastki järeldub, mõjutab Eestit laamade liikumine. Eriti kui vaadelda ainult hilisjääaega ja holotseeni. Seega on Eesti kujunemist rohkem määranud jääajad ja muud globaalselt väiksema tähendusega protsessid nagu seda on Balti kilbi aeglane kerge, sellest tingitud kohalikud maavärinad ja jääaegade mõju, mille toimel eemaldatai Eesti pinnakattest ligi 20-30 meetrit ja vajutati Eestimaa pinda erinevate kohtade pealt erineva tugevusega madalamale, et see siis pärast jää taganemist saaks taas kerkima hakata ja püüelda oma endise kuju taasatamise poole
kujundas poolsaare selle praeguse kuju. Kvaternaarisetted katavad Pakri poolsaart peaaegu kõikjal, v.a ala poolsaare tipus, kus paas on otse maapinnal. Setete paksus on üldiselt väike(1 – 2 m). Suurem paksus on seotud Läänemere rannamoodustistega, mis sageli kulgevad rööbiti paekalda servaga. Mõnevõrra suurem on setete paksus klindiesisel tasandikul – poolsaare kirderannikul – ja ka poolsaare keskel kõige kõrgemal alal. Kvaternaarisetted on valdavalt esindatud Holotseeni Läänemere setetega. Ülem - Pleistotseeni kuuluva Järva kihistu Palivere staadiumi liustiku põhimoreen 3 on säilinud ainult laiguti poolsaare keskosas, samuti põllküla- Kersalu vahelisel alal, väiksemate laikudena Lõunasadamast põhjas ja idas. Läänemere setted pärinevad Antsülusjärve, Litoriina- ja Limneamere staadiumist. Neist Antsülusjärve setted levivad poolsaare keskosas, kus need moodustavad
jääpaisjärvega. Ürg-Võrtsjärv esines enam-vähem ühel ajal Balti jääpaisjärvega (Hausen, 1913). Selleks ajaks oli Eestis juba kujunenud tihe jõgedevõrk (Raukas & Miidel, 1995). Kiire maatõusu tõttu Navesti vagumus kerkis ja järv suurenes. Ürg-Võrtsjärv oli madal järv, mis sai madalveeseisu ajal säilida vaid lauge reljeefi nõgudes. Ürg-Võrtsjärve kestus oli ligikaudu 2000 aastat. Ürg- ja Suur-Võrtsjärve vaheliseks ajaliseks piiriks loetakse Holotseeni algust (Orviku, 1973), mil kliima oluliselt paranes ja järves hakkas kujunema rikkalik elustik. Selle tunnistajateks on Suur-Võrtsjärve setetes olevad arvukad limuste kojad. Loodepoolse kiirema maakerke tõttu kerkis järve veetase lõunas ja idas. See taastas väljavoolu Peipsi suunas. Suur- Vürtsjärve kõige tüüpilisemaks setteks oli järvelubi, mida leidub vaid üksteisest eraldatud lasunditena.
Maastiku eripäraks võiks veel ära tuua Peipsi järve üleujutuste mõju maastiku arengule ning madaliku asend kahe arhailisehõngulise etnokultuuri (vanausulised ja setod) siirdevööndis (Arold, 2005). Loodus ja reljeef Peipsi madalik on pikka aega olnud Peipsi järve põhjaks. Tänapäeval on küll järv taandunud, kuid piirkonnale iseloomuliku looduse ja reljeefi väljakujunemisel on see fakt mänginud tähtsat rolli. Hilisjääaja ja Holotseeni algupoolel ulatus Peipsi järv praegusele maismaale. Liustikujää sulamisel tõid vooluveed jääserva esisesse järve, mis oli moodustunud jää sulamisveest, peeneteralisi setteid. Samaaegselt uhtusid järvelained vee alla jäänud moreeni. Pärast jääjärve taandumist moodustasid järvepõhja kõrgemad alad uhutud moreenitasandikud ja nendevahelised madalamad alad, kuhu olid kuhjunud savi ja liiv, jääjärvetasandikud. Nendel äärmiselt tasastel
halb põllumaa. Teiselt poolt hakkasid mullad kujunema ka kõrgemate alade paljanduvatel emakivimitel. Seal on lähtekivimiteks enamasti gneisid, gabro, lubjakivi, kildad ja liivakivid. Kõigi Norra muldade lähtekivimitele (välja arvatud lubjakividele) on iseloomulik madal karbonaatsus, mille tõttu nad on vähearenenud ja väheviljakad. Sageli ei lange taiga- ja segametsa piir kokku neile tsonaalselt vastavate leet- ja pruunmuldade piiriga. See on seotud kliima vaheldumisega Euroopas Holotseeni vältel. Sinna, kus pruunmuldade areaal ulatub põhja ning on kaetud taigataimestikuga, kasvasid varem soojematel perioodidel segametsad ja ümberpöördult. 4. Kliima Norra läänerannikul on laiuskraade arvestades väga mahe ja niiske kliima. Põhjuseks on Golfi hoovus, mille haru Norra hoovus toob 4...5 miljonit tonni sekundis suhteliselt sooja troopikast pärit vett. Rannik jääb seetõttu isegi Finnmargis (sealhulgas Hammerfesti ja Kirkenesi sadam) enamasti kogu talveks jäävabaks
vähem. Tasandike hulgas eristatakse nelja madalikku: Põhja-Eesti rannikumadalik, Lääne- Eesti madalik, Võrtsjärve madalik ja Peipsi madalik. Eesti on jaotatud kahekümne viieks maastikurajooniks. Neist ühte, Võrsjärve madaliku maastikurajooni käsitlen lähemat käesolevas referaadis. Viimaseks peatükis teen lisaks ülevaate Võrtsjärve madala veetaseme probleemistikust. Võrtsjärve madalik (1747 km²). See maastikurajoon on kujunenud Eesti keskosa suurimas kulutusnõos Holotseeni algul olnud suure veekogu nn Suur-Võrtsjärve asemel. Enam kui 10 000-aastase maakerke ja vee väljavoolu tõttu on veekoguks jäänud selle kitsenev 270 km² suurune lõunaosa, mis kaldub lõuna suunas. Võrtsjärve madaliku pinnaehituse ja maastike arengut on mõjutanud vesi nii jääliustikuna kui ka voolavana ja järvedes seisvana, lisaks veel kohati avanevate allikatena. Jääaegadel kujunenud Kesk-Eesti aluspõhjalist nõgu kulutasid kümnete tuhandete aastate vältel
kaugemal põhja pool. Väga omapärane on järskude voorenõlvade vahel olev pikk ja kitsas Raigastvere järv, mis meenutab pigem jõge kui järve (Estonica 2001a). Idas piirneb maakond Peipsi järvega. Järv on oma kaldaala, kuid ka vaatelisusega mõjutanud siinse ajaloolise asustuse kujunemist ning kujundab maastikku tänaseni (Arold 2008). Voortevahelised piklikud nõod moodustavad kohati lausa vööndeid. Holotseeni alguses on neid arvukalt järvi, mis aga nüüdseks on enamasti muutunud madalsoodeks. Järved on säilinud peamiselt kõrgete komeetvoortega voorestiku keskosas. Nii järvede kui ka soode põhjas leidub hulganisti järvemuda ja lupja. Ümbritsevate voorte kauaaegse põllustatuse ja moreeni läbivate põhjavete toitaineterikkuse tõttu on säilinud 11 järve tugevasti eutrofeerunud (Mäemets 1977). Kõige põhjapoolseim neist on Kivijärv, õõtsikuliste kallaste ja rohke
Suuremad osised 930 m3 (Letipea Ehalkivi) Suurendavad võimalust sattuda inimeste lähedusse intensiivsema _ Ammooniumlämmastik taimedele kasutatav. · Setted ümber jaotatud hilisema liustiku sulamisvee (jääjõgede ja maaksautuse piirkonda. _ Edasi transformeeritakse ammooniumlämmastik nitrosomonas järvede setted) ning Holotseeni mere-, jõe- või tuulesetetena bakterite abil nitritlämmastikuks ja · Setete paksus Otepää, Karula ja Haanja kõrgustikul kuni 200 m. nitraadiks, mis taimedele toitaineks. Lavamaade tasandikel kuni 10 m.
Suurimaks sellelaadseks pinnavormiks on Viru-harju lavamaa, järgmisteks on Devoni lavamaa ja Ülem-Devoni karbonaatkivimeist lavamaa. Eesti aluspõhi on kergelt kaldu lõuna suunas, mida lõuna poole seda madalamks muutuvad kivimikihid. Selgelt näeme vaid Põhja-Eesti astangut. Üldiselt on Eesti aluspõhja reljeef ja selle kõrgusvahed väga sarnased nüüdisreljeefiga. Kvaternaari ladestu (pinnakate) kujunenud viimase 1,5-2 milj. aasta jooksul. Kvaternaari ajastu jaguneb holotseeni (jäävaheaeg) ja pleistotseeni (jääaeg) ajastikeks. Stratigraafilisel liigestamisel pole esikohal loomastiku ja taimestiku arenemisel põhinev vaid paleoklimaatiline s. o jääaegade ja jäävaheaegade vaheldumine. Tekib probleem, et jääaegade hulk on ebaselge (mida lugeda jäävaheajaks?). On teooriad, et me elame praegu jäävaheajas või jääaja lõpus (poolused on ju jäätunud). Jääaegadega on toodud erinevaid setteid, mida nimetadakse Kvaternaari seteteks. Kvaternaari
Kvaternaar on jaotatud paleoklimaatilisest printsiibist kaheks: Pleistotseeniks ehk jääajaks ning Holotseeniks ehk pärastjääajaks. Holotseen on seni kestev jäävaheaeg ning tema algus on vastavalt rahvusvahelisele kokkuleppele 10 000 a.t. Pleistotseeni setete seos on valdavad luistukutekkelised setted moreenid. Pärast mandrijää taandumist oli Eesti ala kaetud jääpaisjärvedega ja Läänemere vetega, mis avaldas mõju peamiselt MadalEestile. Holotseeni sette kujunesid Pleistotseeni setete ümbersettimisel. Sel ajastul tekkisid mere, järve, jõe ja tuulesetted. Olulise osa moodustavad ka biogeensed ehk soosetted ning inimtekkelised setted. 5. Eesti pinnamood ja selle kujunemine. Pinnamood on maakoore pealispinna kuju ja koosneb väga mitmesugustest, aja jooksul muutuvatest pinnavormidest. Pinnavormid ise erinevad üksteisest kõrgussuhetest, väliskujult, siseehituselt ja tekkelt.
Seal on lähtekivimiteks enamasti gneisid, gabro, lubjakivi, kildad ja liivakivid. Kõigi Norra muldade lähtekivimitele (välja arvatud lubjakividele) on iseloomulik madal karbonaatsus, mille tõttu nad on vähearenenud ja väheviljakad. Sageli ei lange taiga- ja segametsa piir kokku neile tsonaalselt vastavate leet- ja pruunmuldade piiriga. See on seotud kliima vaheldumisega Euroopas Holotseeni vältel. Seal, kus pruunmuldade areaal ulatub põhja ja on kaetud taigataimestikuga, kasvasid varem soojematel perioodidel segametsad, ja vastupidi. Taimed Pärismaiseid taimeliike on umbes 2000. Endeeme on vähe. Laiades liustikuorgudes kuni 850 m kõrgusel merepinnast Ida-Norras ja kuni 700 m kõrgusel Trondheimi piirkonnas on valdavad paksud kuuse- ja männimetsad. Ka kõige paksemates kuusemetsades leidub sammalt jakanarbikku.
vastab üks geoloogiline ajastu. Pinnakatteks nimetatakse kõige nooremaid ja kõige pealmisi, pudedaid setteid, mis on kujunenud viimase 1,5-2 miljoni aasta jooksul. Harilikult koosneb pinnakate vanemate kivimite murenenud pealmisest kihist. Eestis on pinnakatte kujunemises olulist rolli etendanud mandrijää, mis viis suure osa varasemast murendmaterjalist minema või paigutas seda ümber ning tõi uut materjali asemele. Pinnakattes on valdavad Pleistotseeni setted, Holotseeni setted katavad Pleitotseeni katkendlikult ja õhukese kihina. Läänemere ümbrust hõlmav u. 1 mln km² suurune nelinurkne mandrilise maakoore plokk kujunes välja siis, kui sulgus ürgne Svekofennia ookean (Svekofennia kurrutus 1,9 mrd a.t.). Moodustus Svekofennia kurdmäestik, tulevane Eesti asus selle mägimaastiku keskosas, mida pidevad kulutused tasandasid küklikuks tasandikuks (lavamaaks). Vana-, Kesk- ja Uusaegkonna kõikuvliikumised tekitasid maakoorde laugeid vagumusi, millesse
/ Maateaduste Alused I (6.sept) Isomorfism-nähtus kus mineraali kristallstruktuuris teatud aine on teise poolt asendatud (Na-Ca, Fe-Mg). Erineva ainete vahekorraga mineraale nimetatakse kokkuleppeliste piiride(protsentides) järgi erinevalt. Ametlikult kinnitatud ~3600 mineraali liiki(anorg.). Kivimid esinevad kivimkehadena(kiht, soon, laavavool..). Aktiivselt kasutuses mõnisada eri nimetust. Kindlat klassifikatsiooni otseselt pole. Settekivimid - kihilised, sisaldavad fossiile. Moondekivimid - plaatjad (kildad) (300-400'C moodustunud) või vöödilised (gneisid) (suurem temp), kus võib esineb koldelise sulamise jälgi (migmatiseerumine), osaliselt juba tard- e magmakivim Magmakivimid - massiivne, ühes tükis ja hästi nähtavate kristallidega (maapinnas rahulikult tardunud). Vulkaanilised kivimid võivad olla ka klaasjad või räbulised, ning halvasti nähtavate kristallidega. Geostruktuur kindla tekkeviisiga kivimkehade kooslus (kilpvulk...
Eestis on säilinud setteid kolmest viimasest Pleistotseeni mandrijäätumisest ja nendevahelistest soojaperioodidest (jäävaheaegadest). Paleoklimaatiliselt jaotatakse Kvaternaar: Holotseen (nn jääajajärgne aeg) Pleistotseen (nn jääaeg) Kvaternaari setete seas valdavad Pleistotseeni ehk jääaja setted. Eestis on säilinud setteid kolmest viimasest Pleistotseeni jäätumisest ja nendevahelistest soojaperioodidest (jäävaheaegadest). Holotseeni (pärastjääaja) setted katavad Pleistotseeni setteid katkendlikult ja õhukese kihina. Kvaternaari lühikese kestuse ja ebasoodsate loomastiku ja taimestiku mattumise ning säilimise tingimuste tõttu ei ole tema stratigraafilisel liigestamisel esikohal mitte loomastiku ja taimestiku arengu jälgimisel põhinev biostratigraafiline, vaid paleoklimaatiline printsiip, so jääaegade ja jäävaheaegade vaheldumine (joonis 2).
KUTSEÕPE PÕHIKOOLIS JA GÜMNAASIUMIS VALDKOND: LAEVA TEKIMEESKOND ERIALA: MADRUS VALIKAINE MEREKULTUUR JA ETIKETT KOOSTAS: PAUL KOOSER 2012/2013 Õ.A. AINEKAVA 1. Õppeaine nimetus: Merekultuur ja etikett 2. Õpperühmad: merendusklassid 3. Üldmaht: 40 tundi 4. Õppeesmärk: Õpetusega taotletakse, et õppija teab merekultuuri ja selle mõju kutselise meresõidu arengule. Tunneb laevadel kehtivat etiketti ja oskab käituda vastavalt etiketinõuetele. 5. Õppesisu ja õppeaine temaatiline plaan: Õppesisu(käsitletavad teemad ja alateemad) Tundide arv 1.MEREKULTUUR 1.1Merekultuuri mõiste 1.2Meresõidu ajalugu. Foniiklased ja nende peamised 8 tegevusalad(sadamalinnade ehitus,kaubandus ja meresõit) 1.3Maailma tuntumad meresõitjad...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
