Keskkonnakaitse ja rekreatsioon (0)

Loodus - Keskkond

1 Hindamata

Keskkonnakaitse ja rekreatsioon
Kordamisküsimused

Ökoloogia, looduskaitse, keskkonnakaitse. Mõisted ja omavaheline seos

Ökoloogia – on teadus organismide ja keskkonna vahelistest suhetest.
Looduskaitse – ühiskondlikud ja riiklikud meetmed, et tagataks:

loodusvarade otstarbeka kasutamise, taastamise ja kaitse,
tervisliku elukeskkonna hoidmise ja loomise,
maastikukaitse ja hooldus
väärtuslike loodusobjektide säilitamise.

Keskkonnakaitse – rahvusvahelised, riiklikud , poliitilised- ja ühiskondlikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning loodusobjektide säilitamiseks.
Eristatakse: õhkkonna-, pinnase- või maastiku, vee-, taimestiku ja loomastikukaitset.

Looduskaitse ajalugu

I ettevalmistav etapp

Eestis olid paljud puud , metsasalud. kivid, allikad, jõed, järved ja pangad pühad paigad.
Looduskaitse ajalugu Eestis algab valitsejate kehtestatud jahi-ja kalapüügipiirangutega või mastimändide raiekeeluga.
1297 Taani kuningas keelas metsaraie kolmel saarel. Seda võib lugeda esimeseks dateeritud loodust kaitsvaks aktiks Eesti alal.
1644 pastor avaldas Pühajõe reostamise vastu suunatud talupoegade ülestõusu.
1664 Rootsi metsaseadus laienes ka Eesti alale .

II kujunemise etapp

Esimeste organisatsioonide ja kaitsealade asutamine. (Loodusuurijad Venemaal ja Linnukaitse Ühing.)
1802 Prantsuse kirjanik võttis kasutusele mõiste “loodusmälestis”, mis oli esimesene looduskaitsealane mõiste.

III laienemise etapp

Tõuseb teaduse ja riigi osakaal looduskaitses. Rahvusparkide moodustamise algus.
1832 Suleti USA-s Arkansases kuumaveeallikatele ligipääs, et neid oleks võimalik säilitada esialgsel kujul.
1836 Saksamaal võeti kaitse alla maaliline kalju.
Eestis sai klassikaline looduskaitse alguse eeskätt baltisaksa kultuuriringkondade õhutusel.
1853 Asutati Tartu Loodusuurijate Selts.
1872 USA-s loodi Yellowstone`i rahvuspark – esimene rahvuspark maailmas.
1888 Saksa muusikaprofessor võttis kasutusele mõiste “looduskaitse”.
1906 USA-s andis president välja mälestusmärkide kaitse seaduse, millega teaduslikku ja ajaloolist huvi pakkuvad maastikuosad võidi kuulutada rahvuslikeks monumentideks.
1906 Asutati Preisi Loodusmälestiste hooldamise Riiklik Asutus, mis tegeles Saksamaa loodusmälestiste ja looduskaitset vajavate territooriumide inventeerimisega ja kaitse alla võtmisega.
1910 Asutati Vaika Linnukaitseala - esimene looduskaitseala Eestis. See sündis Vilsandi saare majakavahi.

IV rahvusvahelistumise etapp

Hakkasid ilmuma esimesed looduskaitse ajakirjad.
1913 Bernis toimus I rahvusvaheline teaduskonverents.
1920 Asutati Eesti Loodusuurijate Seltsi juurde eraldi looduskaitsesektsioon. See oli esimene ühendus, mis seadis endale eesmärgiks loodusmälestusmärkide arvelevõtmise, uurimise ja hoidmise üle kogu Eesti.
Alates 1924 Asutati Eestis uusi looduskaitsealasid (Kastre-Peravalla, Harilaid, Abruka jt). Iseseisvunud Eesti riigi jõukuse suurenedes sai looduskaitse valitsemis-ja haldussüsteemi osaks; looduskaitseks, jahipidamiseks ja metsa kasutamiseks loodi vastav reeglistik ning seda kontrollivad ametikohad.
1935 Võeti vastu esimene Eesti looduskaitseseadus , mis korraldas looduse kui terviku kaitset ka väljaspool kaitsealasid.
1936 Alustas tööd Eesti esimene riiklik looduskaitse inspektor, kes muu hulgas koostas esimese kaitsealuste objektide loendi, algatas nende tähistamise ja lõi looduskaitse usaldusmeeste võrgu üle maa.
1938 Võeti vastu Eesti teine looduskaitseseadus, mis laienes turismile ja kodukaunistusele, vastav valitsemisasutus nimetati Loodushoiu - ja Turismiinstituudiks. Pärast II maailmasõda läks aastaid, enne kui taaselustati tegevuse katkestanud ühiskondlikud looduskaitseorganisatsioonid ja vastavad riiklikud struktuurid .

V Tsentraliseeritud juhtimise etapp

Hakati looma spetsiaalsed rahvusvahelisi looduskaitse organisatsioone,
Hakati koolitama riiklike looduskaitse spetsialiste.
1948 Loodi Rahvusvaheline Looduskaitse Liit (IUCN). Valitsuse määrusega asutati neli riiklikku kohapealse administratsiooniga looduskaitseala (Vaika, Viidumäe, Matsalu, Nigula) ja 28 muud kaitseala ;
loodi riiklik looduskaitset korraldav keskasutus - Looduskaitse Valitsus.
1958 Asutati esimene üliõpilaste looduskaitseorganisatsioon - Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering.
1966 Asutati Eesti Looduskaitse Selts, rahvalik looduse ja kultuuripärandi kaitse organisatsioon .
1971 Asutati Lahemaa Rahvuspark, esimene rahvuspark selleaegse NSVL alal.
Vaika Riiklikku Looduskaitseala laiendati ja nimetati ümber Vilsandi Riiklikuks Looduskaitsealaks.

VI Keskkonnakaitse etapp

1972 Toimus ÜRO Keskkonnakonverents Stockholmis, kus ühiselt arutasid keskkonnaprobleeme erinevate riikide esindajad. Seda sündmust peetakse keskkonnaajastu alguseks.
Tänu entusiastlikule tööle saavutati Eestis 70-ndatel aastatel suhteliselt hea looduskaitse tase. Hakatakse omaks võtma rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteid looduse kaitse ja korralduse alal.
1979 Koostati Eesti Punane Raamat.
1982. A trükiti selle põhjal suuretiraažiline rahvaväljaanne.
1981 Eestis asutatakse 28 sookaitseala.
Taasiseseisvumise järel hakatakse Eestit rahvusvahelises looduskaitselises suhtlemises arvestama võrdse partnerina.
Eesti ühineb tähtsamate looduskaitse konventsioonidega.
1992 Eesti osales esmakordselt ametliku delegatsiooniga loodushoiu suurfoorumil UNCED (ÜRO keskkonnakonverents) Rio de Janeiros.
1993 Asutati Soomaa ja Karula rahvuspark ning Vilsandi looduskaitseala laiendati ja nimetati ümber rahvuspargiks. Eesti ühines Berni , CITES -i ja Ramsari konventsiooniga.
1994 Asutati veel kaks suure pindalaga kaitseala - Alam-Pedja looduskaitseala ja Naissaare looduspark . Eesti ühines tähtsaima looduskaitsealase raamkokkuleppega – “Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga.
1997 Riigikogus võeti vastu Eesti Keskkonnastrateegia mis määratleb Eesti looduskasutuse ja keskkonnakaitse arengusuunad ja prioriteetsed eesmärgid aastani 2010.
2004.aasta Võeti vastu “Looduskaitseseadus”

Globaalsed keskkonnaprobleemid, nende põhjused ja tagajärjed

Rahvastikuprobleemid
10000 eKr maailma rahvaarv 4 miljonit
1930 2 miljardit
2000 6,3 miljardit.
aastaks 2050 ca 11,6 miljardini.
Eesti probleemiks: liiga palju rahvas koondunud ühte kohta, surevad välja selletõttu väikelinnad, esinevad suure keskkonnaprobleemid (reostus). Eripärane on ka see, et tervelt 1/3 eesti elanikkonnast elab Tallinnas.

Jäätmeprobleemid

Üha enam on kasutusel materjale (kilekotid, plastikpudelid), mille looduslik lagundamine nõuab aastasadu.
Koos rahvastiku arvu kasvuga tõuseb ka jäätmete hulk, mida keegi ei kogu ega töötle.
Prügimägedest leostub välja kahjulikke ühendeid,
pikemaajalise vihma korral tekib suures koguses mürgist nõrgvett,
jäätme lagunemise tulemusena tekib gaasilisi ühendeid
Inimesed tarbivad rohkem kui nad peaksid ja suudavad ning tekib hunnik prügi (liiga palju jäätmeid ühe inimese kohta).

Veekriis ja –reostus

Veeressursid jaotunud maailmas äärmiselt ebaühtlaselt.
Tööstused kasutavad kohutavalt suurel määral kõlblikku vett
Veepuuduse ja madala elukvaliteediga on tihedas seoses antisanitaarsed olud ning veereostus .
Üheks suurimaks veereostuse tekitajaks on nafta tootmine mis on eriti ohtlik arktilistes vetes, kuid ressursside ammendumise järel nafta kaevandumine just sinna kandubki.
paljudes arengumaades heitvett peaaegu ei puhastatagi. Endistes N.Liidu maades ja Ida-Euroopa riikides on tõhusamad veepuhastussüsteemid alles rajamisel. Eestis on viimasel paaril aastakümnel saanud kaasaegsed puhastusseadmed enamus väikelinnu.

Hapestumine
Õhuniiskusega ühinedes moodustavad väävli- ja lämmastikühendid happeid, mis langevad tagasi Maale. See kahjustab metsi, veekogude elustikku , kultuuriväärtusi jm. Hapestumist teadvustati 1972. Aastal. Eestis tasakaalustab paene aluskivim. Pigem on aastaid Eesti mureks olnud aluselised sademed. Sademete normaalne happesuse näitaja (pH) on 5-6, happevihmadel võib see langeda isegi 1,5-ni. Õhk on Eesti kohal peale iseseisvumist märksa paranenud. Seoses autode hulga järsu suurenemisega oluliselt kasvanud transpordist pärineva saaste osakaal.

Osoonikihi hõrenemine

Tänu osoonikihi tekkele sai võimalikuks elu väljumine veest maismaale, sest muidu hävitanuks Päikese ultraviolettkiirgus siin kõik elava.
1985. aastal avastasid teadlased aga osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal.
Läbi hõrenenud osoonikihi tungiv ultraviolettkiirgus võib suuresti mõjutada elu Maal: muuta taimede keemilist koostist, pidurdada nende kasvu jpm.
Inimese tervisesse puutuvalt seostatakse osooniprobleeme üha sageneva nahavähiga, kuid osoonikadu võib ohustada ka silmi.
Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, millest olulisimat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid ehk freoonid . Maapinna lähedal tekkiv osoon on õhusaaste. Viiekümnendatest aastatest alates on osoonisisaldus Euroopas suurenenud 1% aastas.Osa sellest tekib n.ö. looduslikult, kuid sel moel moodustub vaid väike osa maapinnalähedasest osoonist. Märksa enam täieneb see kiht inimtegevuse läbi. Atmosfääri satub mürgiseid gaase (CO, CH4, NOx, SO2, lenduvad orgaanilised ühendid) millest hiljem kujuneb keemiliste reaktsioonide läbi maapinnalähedane osoon.