Teeleht (Plantago media) SLAID: Keskmine teeleht ehk plantago media on rohttaim teeleheliste sugukonnast. Taim kasvab 1560 cm kõrguseks. Kasvab niitudel ja teeservades. Eestis on ta tavaline. Keskmine teeleht saaremaal Keskmine teeleht on kuivade niitude ja loopealsete taim, kes vahel kasvab ka mererandades. Koos inimesega on ta levinud aga ka kõikidesse teistesse kuivadesse kohtadesse. Sellist taime nimetatakse inimkaaslejaks liigiks: ta levib sinna, kuhu inimene läheb. Nii on keskmine teeleht vallutanud terve PõhjaAmeerika, loodusliku liigina teda seal enne eurooplaste kohalejõudmist ei kasvanud
Aasristik Trifolium pratense Aasristik ehk teisisõnu metsik punane ristik, millest on aretatud põllukultuur - punane ristik, kasvab igal pool: puisniitudel, niitudel, karjamaadel, võsastikes, teeservadel, põllupeenardel ja elamute ümbruses. Aasristik on mitmeaastane rohttaim, tal on 2-5 tõusvat vart, noores eas on need sõlmkohtade alt karvased, hiljem hõredakarvased. Juured on tugevad, paljude külgjuurtega. Lehed on kolmetised, pealt helerohelised, punakaspruuni laiguga keskel. Alumised lehed on pikarootsulised ja moodustavad sageli kodariku, ülemised lehed lühirootsulised. Abilehed on munajad, sulglehekesed äraspidimunajad või elliptilised
korrapäratu lehtrina laienenud ja tal on pikkuselt ebaühtlased hambad. · Paljud korvõielised sisaldavad piimmahla, varuaineks on neil inuliin. Harilik kassikäpp - Antennaria dioica · Perekond kassikäpp · 7-20 cm kõrged · Moodustab tihedaid padjandeid · Taim on kahekojaline, emastaimede õied roosad või punased, isastaimedel valged · Püsik, õitseb juunis, juulis · Kasvavad kuivadel niitudel, tee- ja metsaservadel Kirikakar Bellis perennis · Perekond kirikakar · Jaanikakar, margareeta · 5-20 cm. Lehed paljad või hõredalt karvased, ümara tipuga, pehmed. · Püsik, õitseb maist septembrini · Ilutaim, naturaliseerunuld niitudel ja metsaservadel asulate ümbruses. Madal mustjuur Scorzonera homilis · Perekond mustjuur · 20-60 cm · Taim paljas või kaetud hõredate, ämblikuvõrku meenutavate karvadega.
hukkuvad. (1) Paljud niidud on looduskaitse all. Matsalu rahvuspargis asuvad Euroopa ühes suuremad ranna- ja luhaniidud, sest seal on olulised lindude pesitsuskohad. Rannaniitudel on sobiv pidada loomi nagu lambad ja hobused, kes hoiavad niidu puhtana, et see ülearu rohtu ei kasvaks. Niitude omanikud peaksid nende eest hoolitsema, et võsa ei pääseks võimutsema. Niitude liigirikkus sõltub sellest, kuidas neid hooldatakse. Ohtlik on niitudel kulu põletada. Hoides niite, hoiame neis olevat taimede ja loomade liigirikkust. 2. NIIDU TAIMESTIK Niitude taimestik on kõigi teiste meie elukooslustega võrreldes märksa liigirikkam. (1) Põhiosa taimedest moodustavad kõrrelised. Niisketel niitudel asendavad kõrrelisi tarnad. Eesti liigirikkaimad niidud asuvad Lääne-Eestis. Nii on Laelatu Kaitsealal loendatud 465 erinevat taimeliiki. (3) Niidu taimestik jaguneb järgmisteks osadeks: 1) kõrrelised, 2) liblikõielised,
Pärandkooslused ja nende kaitse. Pärandkooslused ja nende kaitse Mõniste kool Tarvi Langus Mõniste kool 6. klass 6. Klass Tarvi Langus Sisukord Sissejuhatus Niidud on pärandkooslused Niitudel kasvab haruldasi taimi Taimed Looduskaitsealused niidud Sissejuhatus Tuhandeid aastaid tagasi laiusid ümberringi metsad ja sood. Koduümbrusest võeti puid ehituseks, kütteks ja tarberiistade valmistamiseks. Niiviisi tekkinud lagendikel sai karjatada loomi. Talviseks söödaks kuivatati esialgu puude ja põõsaste okstest vihtu. Niitmine sai alguse u 1.5. saj pKr. Enne seda ei osatud sepistada rauda ega valmistada vikateid. Niidud on pärandkooslused Inimese tegevus niidul. Niidu taimestik. Põlvest põlve hooldatud niite nimetatakse poollooduslikeks ehk pärandkooslusteks. Pärandkoosluste püsimine. Niitudel kasvab haruldasi taimi Suuremate heinasaakide s...
· Luhatäpiku tiibade siruulatus on 3442 mm. Tiivad on kuldkollased musta mustriga. Kummalgi tiival on must serv valge äärega. Serva ääres on kaks mustade täppide rivi. Servast kaugemal on mustad laigud märksa suuremad. Tiibade alakülg on helekollane, vahel pruun. Tagatiibade allküljel on lühikesed lillad ja valged triibud. · Eestis ja Kesk-Euroopas on luhatäpik üsna sage liblikas. · Ta lendab juuni keskelt juuli lõpuni, eriti soistel ja niisketel niitudel ning metsaveertes. · Röövikud toituvad vaarika ja angervaksa, samuti ürt-punanupu, kibuvitsa ja kahkjaspunase sõrmkäpa lehtedel. Päevapaabusilm · Päevapaabusilma tiibade siruulatus on 4055 mm. Tiibade ülakülje põhitoon on kirsipruun. Iga tiiva tipus on valge, sinise ja musta tooniga silmlaik. Tiibade alaküljed on tumehallist mustani. Lennul paistab ta hästi silma tiibade ülakülje kirevuse tõttu
Niidu-uruhiir on suuremat kasvu hiir, kelle kehapikkus on 9...13 cm. Ta on ühtlaselt halli karvkattega, millel võib olla veidi pruunikas varjund. Saba on lühike - see moodustab kõigest veerandi kogu keha pikkusest. Niidu-uruhiir on levinud igal pool Eestis ning ta asustab igasuguseid metsi ja ka avamaastikke, kuigi viimastest eelistab niiskemaid ja rohurikkamaid alasid. Niidu-uruhiir võib elutseda ka rabade servaaladel, soistel niitudel ja rannaniitudel ning siseveekogude kaldapõõsastikes. Ta uuristab madalaid urge, kuid pesapaikadena kasutab meelsasti ka looduslikke varjekohti või ehitab maapinnale rohust ja samblast pesi. Rannaniitudel võib ta oma kodu rajada ka lihtsalt kivide alla. Niidu-uruhiire toiduks on valdavalt taimedeNiidu-uruhiir on suuremat kasvu hiir, kelle kehapikkus on 9...13 cm. Ta on ühtlaselt halli karvkattega, millel võib olla veidi pruunikas varjund
Niidud Niit on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed. Inimmõju alusel võib niidud jaotada pool-looduslikeks ja kultuurniitudeks. Kasvutingimuste alusel jaotatakse niidud 4 suurde rühma: aru-, lammi,- ranniku,- ja soostunud niidud. Igal nimetatakse niite isemoodi. Näiteks Aasias laiuvad stepid, Aafrikas savannid ja Ameerikas preeriad. Niitudel leidub nii tüüpilisi metsataimi kui ka umbrohtusi, samuti on enamik taimi niitudel valguslembelised. Kasvad põhiliselt kõrrelised, lõikheinalised ja liblikõielised taimed. Niidutaimed annavad toitu ja varju paljudele pisikestele loomadele nagu putukatele, ämblikele, närilistele kui ka lindudele. Aruniidud: Levivad kuivadel või parasniiketel aladel. Seal olevad mullad on harikult liivsavised ja mineraalaineterikkad
Talvist lisasööta tehti siis lehisvihtadena (lehtedega peenemad oksad). Neid oli parem saada hõredalt kasvavatelt puudelt. Puisniidud sobisid selleks suurepäraselt. Esimesed vikatileiud pärinevad I saj. m.a.j., massilisemalt tuli see kasutusele alates V saj. m.a.j. Siis algas ka ulatuslikum niidutaimkatte kujunemine. Niidutaimestiku moodustavad erineva päritoluga liigid. Siin leidub nii tüüpilisi metsataimi kui ka umbrohtusid. Need on enamasti valguslembesed taimed. Niitudel kasvavad peamiselt kõrrelised, lõikheinalised ja liblikõielised. Puisniidud on Eesti kõige liigirikkamad taimekooslused: lisaks tüüpilistele niidutaimedele kasvab seal puude varjus ka erinevaid metsataimi. Luha- ehk lamminiidud Suuremate jõgede ja järvede ääres võib kohata luha- ehk lamminiite. Luhaniitudele iseloomulik lopsakas taimestik on selline peamiselt iga- 4
pesitseb Poolas ja Ukrainas. Erinevalt teistest nepiliikidest on rohunepp pikamaarändur, kelle rändeteed ulatuvad Aafrikasse – üle Sahara kõrbe, kuid teda on talviti kohatud ka Edela-Euroopas ja Loode-Afrikas. Kus võib kohata... Suuremad ja elujõulisemad asurkonnad Eestis paiknevad suurtel jõelammidel – Suur-Emajõe, Kasari, Soomaa ja Mustajõe niitudel. Haudeajal on rohunepi meelispaikadeks üleujutatavad luhaniidud, kuid teda kohtab ka teistel niisketel niitudel (heinamaadel, rannaniitudel), madal- ja siirdesoodes. Eluiga. Tüüpiline eluiga on 4 aastat, pikim teadaolev eluiga on pea 14 aastat. Eluviis. Alates aprilli lõpust kuni jaanipäevani koonduvad isasnepid õhtuhämaruse saabudes mängupaikadesse, mis asuvad mõnel kuivemal luhakühmul. Igal isasel on mänguplats, mida ta püüab kaitsta teiste isaste eest ja kus ta esitab omapärases küünitavas poosis mängulaulu
septembrisoktoobris. Paljuneb risoomi ja seemnetega. Kasvab kõikjal. Randaster (Aster tripolium) Sugukond: korvõielised (Asteráceae) Ühe või kaheaastane ühekojaline 15 Ilutaimena sobib soolasele 50cm kõrgune rohttaim. pinnasele. Lihakate karvadeta lihtlehtede serval ripsmed. Õitseb juunist septembrini. Lillad õied koondunud õisikuteks. Paljuneb seemnetega. Mudased või savikad mullad, ka klibusted rannikud. Madalas rannavees ja niitudel. Soolalembene. Kollane võhumõõk (Iris pseudacorus) Sugukond: võhumõõgalised (Iridaceae) Mitmeaastane ühekojaline 0,71m kõrgune rohttaim. Mõõkjad lehed. Õitseb juunijuuli. Kollased õied on lõhnatud ja 25 kaupa õisikutes. Seemned valmivad augustis. Paljuneb seemnete ja puhmiku laienemisega. Niiskuselembene. Mulla suhtes vähenõudlik. Kasvab nii valguses kui varjus. Iluvtaimena tiikide ja basseinide kallastel. Risoomid ja juured värskelt mürgised.
Rukkirääk Rukkiräägu joonistus 1 Sisukord: 1. Esileht 2. Sisukord 3. Sissejuhatus 4. Sisu 5. Sisu 6. Kokkuvõte 7. Kasutatud Allikad Sissejuhatus: 2 Rukkirääk (Crex crex) on väike lind ruiklaste sugukonnast. Rukkiräägu nimi tuleneb sellest, et tema häälitsust võib kirjeldada "krääkimisega" – 2-silbiline "krääk krääk". Erinevalt teistest ruiklastest ei pesitse rukkirääk märgaladel, vaid niitudel ja haritavatel maadel. Tema pesitsusala hõlmab suure osa Euroopast ja Lääne-Aasia aladest, talvitub Aafrikas. Tänapäeval on intensiivse põllumajanduse ja varajase niitmise (enne linnu pesitsemise lõppu) tagajärjel linnu arvukus Lääne-Euroopas ja Eestis tugevasti langenud. Eestis on ta suhteliselt laialdaselt levinud, kuid kuulub III kaitsekategooriasse. Välimus Rukkiräägul on lühike nokk. Linnu üldpikkus on 16–18 cm, tiibade siruulatus 32–35 cm. Eluviis
Ka õied ise on tumepunased. Samuti võib koheselt märgata taime korrapärasust: kamarase õied on pikkades ühekülgsetes kobarates ja lehed asetsevad varrel vastamisi. Aas-rebasesaba · Rebasesaba kasvab looduslikes kasvukohtades, kasvatatakse ka kultuurpõldudel.Aas- rebasesaba eelistab niiskemaid niitusid. Kuid peale niiskuse vajab see taim veel head mulda, kus oleks rikkalikult toitaineid. · Rebasesaba ilusaid õisikuid võime teeservadel ja niitudel kohata juba mai lõpus ja juuni alguses. Moodustabkorrapärase rullikujulise tähisõisiku.Õisik muutub tipu suunas aegamööda peenemaks. Harilik kastehein · Kasteheinadel on pähikud on üheõielised. Tema pähikud on imepisikesed ning asuvad pikkadel peenikestel raagudel. · Hariliku kasteheina õisiku harud on üksteise suhtes sageli päris täisnurga all. Need ei ligistu üksteisele ka viljade valmimisel, viljadeks on terised.
Nii nimetatakse taimederühma, mille õis meenutab kokkupandud tiibadega liblikat. Liblikõieliste juurtel elavad mügarbakterid, kes teevad taimedega koostööd. Need bakterid püüavad õhust kinni taimedele olulist toitainet lämmastikku ja teevad selle liblikõielistele kättesaadavaks. Kui liblikõielised surevad ja lagunevad, läheb neisse kogunenud lämmastik mulda. Siis saavad seda kasutada ka teised taimed. Taimelt saavad bakterid vastu aga suhkruid. Loomulikult kasvab niitudel veel rohkem taimi kui ainult kõrrelised ja liblikõielised. Kahelehine käokeel Kahelehine käokeel on levinud laialdaselt nii Euroopa kui Aasia parasvöötmes, kuid ka Põhja-Aafrikas ja Väike-Aasias. Euroopas ulatub ka polaarjoonest põhja poole. Kahelehine käokeel ehk rahvakeeles ööviiul on üks tavalisemaid niitude käpalisi. Teda võib leida ka kadastikest ja mitmesugustest metsadest. Jaanipäeva paiku puhkevad ööviiuli valged õrnad õie
Annabel Heindla 18/01/2015 Rohunepp Rohunepp on neppidest ainuke, kes mängib maapinnal. Maast üles lendab tummalt ning sirgel madalal lennul. Ta elab mõnel kuivemal luhakühmul. Ta paaritub põldudel/niitudel. Teda ohustavad ulatuslikud maaparandustööd ja maaviiside asendumine intensiivse tootmisega. Teda ohustavad ka varajane niitmine, uute ehitiste rajamine, pesitsusaegne häirimine, hilised üleujutused ja kevadine liigne kuivus, põlengud. Rohuneppi ohustavad ka tema looduslikud vaenlased ehk röövlinnud, vareslased, rebane, kährikkoer ja mink. Tema kaitseks on ta pandud looduskaise alla, niite kaitstakse ja kasutatakse kergemat põllumajandusrehnikat ning hilist niitmist.
Materjali koostas Sigrid Mallene, Krootuse Põhikooli õpetaja Rohukonn Rohukonn on värvuselt pigem pruun kui roheline. Ta on suhteliselt suurte mõõtmetega - kehapikkus võib ulatud kuni 10 cm-ni. Meie teisest pruunist konnast - rabakonnast - on ta eristatav kirju kõhualuse poolest, millel on tume marmorjas muster. Rohukonn elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning isegi kultuurmaastikel. Ta veedab kogu suve maismaal, veekogudest üsna kaugel. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes kõige erksamalt tegutseb kella 23- 2 ajal. Päeva veedavad rohukonnad põõsastesse, kivide alla või pehkinud kändudesse varjunult. Tema toidust moodustavad peamise osa mardikad ja kahetiivalised (sääsed ja kärbsed), nälkjad ja sihktiivalised (tirtsud ja tirdid).
Valm seemnetega inult on vili must.Vili on mürgine. Kasvukohad Harilik paakspuu kasvab kõikjal Euroopas ning Kesk ja Põhja Aasias. Eestis on ta sage. Paakspuu kasvab lehtmetsade alusmetsas ja soode servas, harvem okasmetsas, eelkõige laanemetsas. Teda leidub ka rabametsas, soometsas, kõigis sookooslustes ja niitudel. Eestis on ta külmakindel ja mullastiku suhtes vähenõudlik, kõige paremini kasvab viljakatel niisketel muldadel. Põuale peab ta hästi vastu. Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Hariliku paakspuu õied Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level
TÖÖLEHT 1. Teema: PUUGIHAMMUSTUS JA SELLEST TULENEVAD HAIGESTUMISED Ülesanne: Loe hoolikalt läbi teema "Puugid ja nende levik" ja kirjelda puukide elu ja tegevusi järgmise skkemi abil: Aseta sündmused toimumise järjekorda Nimeta põhiidee, sündmus või fakt Ole täpne oma faktidega Rohkem kui 90% oma elust Puugid liiguvad kuni meetrikõrguse taimestiku Teine aktiivsuse periood veedavad nad "peremehest" sõltumatult avatud looduses, ,,latvadesse" aprillis ja mai algab tavaliselt septembris- niitudel ja metsades. alguses kui temperatuur on oktoobris, kui õhuniiskus ja madal ja õhuniiskus kõrge ka õhutemperatuur on ...
Soo-neiuvaibal on mullas pikkade sõlmevahedega risoom, mis harunedes üha uusi taimi kasvatab Õiekattelehed on valged ja punakad. Taim õitseb juulis, üksikuid õisi leidub veel augustiski. Soo-neiuvaip on putuktolmneja. Teda tolmeldavad herilased. Tolmeldatud õitest arenevad sügiseks rippuvad seemnekuprad. Soo-neiuvaip eelistab kasvamiseks lubjarikka mullaga niiskemaid kasvukohti ja on eriti iseloomulik lubjarikastele madalsoodele. Veel kasvab ta soistel niitudel, järvekallastel ja teistes inimtekkelistes kasvukohtades. Kasvada saab soo-neiuvaip vaid seal, kus kõrgemad niiskuslembesed taimed, pole võimust võtnud. Eestis on soo-neiuvaip sagedam Lääne- Tema kasvukohad võivad hävida võsas- tumise ja kuivenduse tõttu. Soo-neiuvaip on Eestis III kategooria kaitsealune liik. Keelatud on tema kahjustamine, korjamine
ROHUKONN Hendrik Põhjala 7b MRK Liiginimi ladina keeles Rana temporaria L. Elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ja kultuurmaastikul. Kogu suve Elupaik ja -viis veedab maismaal, veekogudest üsna kaugel. On öise eluviisiga, päevaks varjub põõsastesse, kivide alla jt. niiskematesse paikadesse. Oktoobrist märtsi-aprillini talvituvad suurte gruppidena põhjani mittekülmuvates veekogudes, kus
METS-KARIHIIR SOREX ARANEUS Karihiir kaalub 515 g. Mets-karihiired asustavad metsi, heinamaasid ning põldude- ja teedevahelisi hekialasid. Eluiga 15-23 kuud. Karihiir on kogu ööpäeva aktiivne, tehes mõnekümneminutilisi puhkepause. Mets-karihiirt leidub kõikjal Eestis väljaarvatud hiiumaal! Lihtne segamini ajada Väike-Karihiirega, kes nagu nimigi ütleb, on Mets-Karihiirest väiksem samuti on Mets-karihiire karv heledam. Emane Karihiir sünnitab 5-7 poega. Pojad iseseisvuvad umbes 22 päeva pärast. Vaenlasi on mets-karihiirel päris lugematu hulk, sest sisuliselt kõik kiskjalised imetajad ja röövlinnud võtavad neid tabamise korral saagiks Huvitavaid tähelepanekuid: · Noored isendid on ebaproportsionaalselt suure peaga. · Märgates samast soost liigikaaslast, tõusevad karihiired tagakäppadele ning võivad alustada tagaajamist, mille eesmärk on s...
· eestiiva pikkus üle 27 mm Suur kapsaliblikas ehk Pieris brassucae Tema alustab lendamist juba maikuust. Kapsaliblikas on valgete tiibadega, mille eestiibade tipud on mustad (emasel kaks laiku) ja alakülg on tiibadel kollakas. Suvel kasvab üles kaks pesakonda. Röövikud kahvaturohelist värvi. Nad on kapsa tuntuimad vaenlased. Peale suure kapsaliblika leidub meil ka väikest kapsaliblikat. Kapsaliblikatega on sarnased naeriliblikad. Teda võib leida tihti niitudel, aedades ja põldudel. · Klass: Putukad (Insecta) · Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha) · Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Põualibliklaste sugukonda kuulub rohkem kui 1 000 liiki, neid on leitud kõigist maailmajagudest. Eestist on teada 11 liiki. Siia kuuluvad mitmed tavalised päevaliblikad, näiteks kapsaliblikad (Pieris), lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni), koiduliblikas (Anthocharis cardamines), võiliblikad (Colias) jne. Tuntuimateks
Carum carvi ehk harilik köömen Tavaline taim Eestis. Kasvab asulate ümbruses, kuivadel niitudel, teeservadel, võsastikes. Eelistab inimmõjutatud kooslusi. Sarikaliste sugukonnast, kaheaastane. Vars püstine, oksine, paljas, 15 kuni 90 cm kõrge. Lehed on kaheli-, harva kolmelisulgjate liitlehtedega, alumised teise järgu lehekesed moodustavad lehevarrel risti. Jääb teistele sarikalistele kasvus alla, tal on peenemad oksad ja vars see teeb looduses tema leidmise raskemaks. Äratundmise teeb lihtsamaks tugev iseloomulik lõhn, mis avaldub õite või seemnete hõõrumisel. Õitseb maist juulini. Õied väiksed, valkjad. Köömne vilju on lisaks ravimisele kasutatud veel ammustest aegadest kui head maitseainet. Riik: Taimed Plantae Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta Klass: Kaheidulehelised Ma...
Linnu sulgede tüübid on hoosulg, kattesulg ja udusulg. Linnu skeletil on *tiivaluud, *harkluu, *rinnakukiil,*sabalülid(luu). Söögitorust läheb toit tervena pukku(toit koguneb ajutiselt) edasi läheb näärmemakku(seal algab toidu seedimine; seedemahladega) sealt edasi läheb lihasmakku(kus purustatakse kõvemad toidupalad) mööda soolestikku jõuab toit kloaaki ja kloaagist väljub toit. Linnu muna osad õhukamber- esimene hingetõmme. looteketas- tuleb tibu. rebuväät- looteketta hoidmine, looteketast üles. valkkest- kaitse ja toit . munarebu- toiduks. nahkjas kest- kaitseb bakterite eest. Pesahoidjad linnud- Ei hülga pesa peale koorumist, vaid jääb mõneks ajaks poegadega pessa. Nt. laulurästas, vares, tihane. Pesahülgajad linnud- Lahkub pesast peale koorumist. Nt. part, teder, metsis. Pesaparsitismiks nim. kui üks linnuliik muneb oma munad teise linnuliigi pessa. Linnud elavad metsades, põldudel-niitudel, veekogude ääres. Metsas- merik...
Väike karihiir Väike-karihiir on meil esinevatest karihiirtest väikseim. Tüvepikkus on tal 4,5...6 cm ja kaalub 3...5 grammi. Välimus on tal karihiirtele iseloomulik: pikk saba, pikk ja kitsas ning ninaosas teravnenud kolju. Karvastiku värvus on tumepruun. Väike-karihiir on levinud väga laial maa-alal Euraasias Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini. Eestis on ta levinud paiguti, olles kõikjal vähearvukas. Elab ta metsades, niitudel ja soodes. Elupaigaks on talle enda valmistatud või teiste loomade vanad urud, õõnsad kännud, mahalangenud puutüved jne. Karihiired on tüüpilised kiskjad, kes söövad kõike millest jõud üle käib. Peamise osa nende toidus moodustavad siiski mitmesugused putukad ja nende vastsed. Nad söövad ööpäeva jooksul rohkem kui ise kaaluvad. Kiire ainevahetus on vajalik kehatemperatuuri hoidmiseks. Väikeste mõõtmete tõttu on
Harilik kerahein Sissejuhatus Harilikku keraheina kohtab Eestis sageli kasvamas nii niitudel, teede ääres, võsastikes kui ka hõredades metsades. Kasvukohal moodustab mättaid. Kõrreliste sugukonnast, mitmeaastane. Kõrgus 50 kuni 150 cm. SORDITUNNUSED Mitmeaastane, kõrge, hõredapuhmikuline pealishein. Hea söödaväärtus, kui niidetakse mitte hiljem kui loomise alguseni. Keraheinale sobivad mittehappelised ja kuivapoolsed mullad. Kannatab põuda, varju. Suurimat saaki annab 3-4 aastal. Turbamuldadel on saak ebakindel, sest harilikku keraheina kahjustavad isegi mineraalmuldadel hilised kevadised öökülmad. Kerahein kasvab kevadel kiiresti, seetõttu sobib varajaseks karjatamiseks. Liigikirjeldus Rahvapärased nimed: koeraroht, luhtroht, kastehein, aasrebased Süstemaatiline Kuuluvus: Kuulub sugukonda kõrrelised, perekonda kerahein. Vili: Ovaalne, kuni 3 mm pikkune helepruun teris. Teris...
tavaliselt ainult üks, see, kes on saagijagamisel ning omavahelistes duellides tugevam. Saagijäänustest on määratud väike-konnakotka toidusedelis siili, mutti, urhiirt, väikekarihirt, konni, värvulisi. Ühel kotkabaaril on täheldatud ,,siililembest" toitumisharjumist. Nii on pesast ja pesa alt leitud kotkapojale pesakondade kaupa toiduks toodud siile. Kaitsealused taimed Siberi võhumõõk (Iris sibirica) Siberi võhumõõk kasvab niisketel niitudel, puisniitudel ja luhtadel. Soomaal leidub teda rohkesti Tõramaa luhal ning Halliste puisniidul. Siberi võhumõõk armastab kasvada suurte kogumikena, kus võib korraga olla kuni 70 taime.Taim ise on püstise, kuni meetri pikkuse varrega. Juurmised lehed on kitsa ning varrest lühemad. Varrel on kolm varreümbriselist lehte. Õied paiknevad varre tipus, kahe või kolme õiega õisikus ja on tumesinise värvusega. Iiris õitseb kesksuvel juunis ja
Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Väike-konnakotka elupaigaks on mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega. Pesapaigad asuvad metsade servaaladel, enamasti vanades kuuserohketes puistutes. Väike-konnakotkas pesitseb nii okas, leht- kui segametsades, kuid reeglina väldib männikuid. Peapuuliigiks on kahel kolmandikul pesapaikadest kuusk. Jahti eelistatakse pidada niitudel, samuti jahitakse luhtadel ja põldudel. Enamiku toidust moodustavad väikesed imetajad, peamisteks saakloomadeks on uruhiired, mutid, konnad, linnud, maod ja suuremad putukad. Väike-konnakotkas jahib saaki enamasti väheintensiivselt majandatavatel rohumaadel, aga ka märgaladel, põldudel ja teistel avamaastikel ning vähesel määral metsas. Saaki jahitakse lennul, konnakotkastele iseloomulikuks võib pidada saagi otsimist maas kõndides. Tihti varitsetakse ka puudel
nõudmised. Näiteks : kuivale liivale pandud rohukonn peab vastu 2-3 päeva , aga rabakonn nädala . Rohukonnad võivad kasvada kuni 10 cm pikkusteks , nad on pruunid ja kirju kõhu alusega. Nende peamiseks kaitsevahendiks on nende värvus. Nende punnis silmad asuvad pea külgedel. Rohukonnade kopsud on nõrgalt arenenud ja seega on neil tähtsal kohal nahahingamine. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes elutseb peamiselt niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning ka kultuurmaastikel. Päeva veedavad rohukonnad kusagil varjus. Suve veedab rohukonn maismaal , kuid talveune veedavad nad suurtesse rühmadesse kogunenuna mutta , siseveekogude põhja . Rohukonna maksimaalseks elueaks on mõõdetud 18 aastat , kuid looduses võivad nad elada 4-6 aastat. Rohukonnad toituvad põhiliselt mardikatest, kahetiivalistest, nälkjatest ja sihktiivalistest.
Ta on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Euroopa naaritsast erinevalt on tal valge ainult alalõug. Punahirv on peamiselt levinud Euroopas, Kaukaasias, Väike-Aasias ja osaliselt Lääne- ja Lõuna-Aasias. Punahirvel on viie haruga sarved ja ta on üks suurimaid hirveliike hirvlaste sugukonnast. Taimed Kanada kuldvits on liik korvõielisi taimi kuldvitsa perekonnast.Eestisse ilutaimena sisse toodud võõrliik. Alates 1990. aastaist kiiresti invasiivsena levinud, peamiselt niitudel, jäätmaadel, teeservades. Galeega on liblikõieliste sugukonda kitseherne perekonda kuuluv taimeliik. Eestis esmalt söödakultuurina sisse toodud ja aretatud, on ta muutunud järjest laiemalt levivaks ohtlikuks invasiivseks võõrliigiks.
Puhmarinne- pohl, mustikas Rohurinne- laanelill, jänesekapsas Samblarinne-laanik , kaksikhammas Putukad-Metsakuklased, Kuuse-kooreürask ( emasmardikas muneb käikudesse ja käikudega risti peenemaid käike on moodustanud vastsed. Valmiku tagaosa on nagu sahk millega ta lükkab puidupuru käikudest.) Linnud- must-kärbsenäpp, pöialpoiss(väikseim, 5 g, kollane, musta äärisega triip pealael, pesa nagu pall, üleval ava. Rändlind) Imetajad- Orav, Karu , Jänes(põldudel, niitudel. Metsjänes, valge värvus, suvel hall. Aastas mitu pesakonda. Taimetoitlane. Käpad laiad.)
Harilik nurmenukk (Primula veris) Härjakaatsad, kanavarvas, kevadvõti, kikkapüksi, kikkakaadsa, kukepüksid, kuldkannike, kurekaatsad,nattalill, neitsipisar, peetrusevõtmed, piimapisar, taevavõti, titepüksid, titevarvas, käekaatsad, saksapüksid, pääsulill, käokäpp need on nurmenuku rahvapärased nimetused Nurmenukk kasvab meil põhiliselt metsaserval, hõredates metsades ja võsastikes, aga ka loopealsetel ning niitudel. Nurmenukk eelistab Põhja-Eestile omast lubjarikast pinnast, seetõttu teda Lõuna-Eestis eriti tihti ei kohtagi. Nurmenukk on mitmeaastane rohttaim, mille lehtedeta õisikuvars võib kasvada kuni 30 cm pikkuseks. Ladvas paiknevad lihtsarikana kuldkollased õied viie, alusel putkeks kokku kasvanud kroonlehega , krooni putke ümbritseb põisjas tupp viie terava tipmega. Õitseb mais ja juunis, siis on ka levinuim aeg ,mil nurmenuku ürti korjata (maapealset osa)
Juttselg-hiir on koduhiirest veidi suurem, värvuselt pruuni selja ja valkjashalli kõhualusega hiir. Ta on hõlpasati äratuntav piki selga kulgeva musta triibu järgi, mis ulatub peast sabajuureni. Saba on juttselg hiirel võrreldes kehaga lühike ja hõredalt karvastatud. Suvel elab juttselg peamiselt põldudel, kus viljakoristamise ajal võib teda tihti jooksmas näha - erinevalt paljudest teistest hiirtest on juttselg päevase eluviisiga. Sageli elutseb ka põõsastikes ja niitudel ning aedades, kalmistutel ja parkides. Oma pesa ehitab see hiir kraavipervedesse, puujuurte ja kändude alla ning kartulivagude vahele, kuid tema urud on lihtsad ja vähehargnevad. Juttselg-hiir hoolib rohkem loomsest toidust - putukatest, tigudest ja ussidest, kuid ta ei ütle ära ka seemnetest, viljateradest, pungadest ja taimevartest. Talveperioodiks, kui värsket taimtoitu kusagilt võtta ei ole, kogub ta omale tagavarasid. Talvel, kui ilmad
silmad Suu ja hambad Teravad, peenikesed, tahapoole kõverdunud kõrvaava Kuulmine kehv Kuulmine vilets Kaitse vaenlaste küünised mürgihambad Vaenlasi ei ole vastu (värv jne) Elupaik Niitudel, kuivad Metsades Jõgede ääres Veekogude ääres alad Põhitoit Teised Loomad, ussid, Teised Rohelised väiksemad limustest ja väiksemad taimed löoomad putukatest kuni loomad kalade, lindude,
paljad pähklikesed Vars: paljas või väheste karvadega Paljunemine: seemnetega või vegetatiivselt risoomiga Metsülane (Anemone sylvestris) Rahvapärane nimetus: anemoonid, kitsesilm, siidlill, surmalill Õitseb mais-juuni Õied : kahesugulised, Suurema moonõit meenutava valge õiega Õiekattelehed on valged või harvem väliskülgedelt nõrgalt lillakad tupplehed Kasvab lagedal – loopealsetel, kuivadel niitudel ja metsaservadel Vars on tihedalt karvane Risoom on tugev, harunenud, mustjaspruun, rohkete narmastega, ulatuvad kuni 25 cm sügavusele Paljunemine: tuule abil, vegetatiivselt risoomiharude abil, juurevõsundite pungadest arenevate võsudega KOKKUVÕTTEKS : Ülasid noppides tuleb olla ettevaatlik, sest nad on mürgised ja kui kätele satub liiga palju erituvat mahla, võib nahale tekkida raskesti paranevaid ville ja haavu Ülaste
(pulmalend). Sipelgatel on teravad lõuad ning suuremal osal pole astelt. Enesekaitseks pritsivad nad mürki. Neid on olemas rööv-, taim- ja segatoidulisi liike. Maailmas üle 20 000 liigi, Eestis 54 liiki. Eluiga lühike, pool kuni kaks aastat, olenevalt tööst. Eesti sipelgad Eesti sipelgaist on tuntuimad punakaspruunid metsasipelgad kuklased Väikesed mustad, pruunid võikollased murelased Punakad raudsikud Eesti suurimad sipelgad on hobusipelgad Aedades, niitudel ja põldudel esineb sageli väikeste mustade mullamurelaste pesi. Liigid Aedniksipelgad Rändsipelgad Vaaraosipelgad Kuklased Murelased Raudsikud Sipelgapesa Sipelgapesad koosnevad suurest hulgast käikudega ühendatud kambritest. Lisaks sipelgatele elab nende pesades rohkesti muidki putukaid. Külmade ilmade saabudes lähevad sipelgad sügavamale pesa maa-alustesse käikudesse ja jäävad seal tardeseisundis kevadet ootama. Tööjaotus Kõige rohkem on pesas töösipelgaid.
......................................................................4 3. PILDID.....................................................................................................................................6 4. KASUTATUD KIRJANDUS...................................................................................................7 Köömen(Carum) on kahe-või mitmeaastane rohttaimede perekond sarikaliste sugukonnast. Euraasias on köömneid umbes 30 liiki. Eestis kasvab teeservadel ja niitudel harilik köömen(Carum carvi). Selle vilju tarvitatakse ravimi ja maitseainena. Neis sisalduvat eeterlikku õli( umbes 3-7%) kasutatakse parfümeerias ja likööritööstuses. Köömned on arvatavasti Euroopa vanim maitseaine, kasvab hästi ka Eestis. Kuningas Salomoni lemmikmaitseaine. Teravsooja, kergelt mõrkja maitsega. Kasutatakse ka noori lehti. Köömned ei jäta kedagi külmaks! On neid, kes köömneid jumaldavad ja neidki, kes kohe mitte üks raas ei salli tema spetsiifilist maitset.
Erialane sõnastik Reinard Kann A · ader- maaharimisriist kündmiseks, muldamiseks · aedsalat-aias kahe teisendina (lehtsalat ja peasalat) kasvatatav salat · aedhernes- söögiherne aiasort · agrokliima- suure maa-ala kliima. · agrokemikaal-kahjurite v. taimehaiguste tõrjeks · agronoom-agronoomia eriteadlane · agronoomia- põllumajanduslikku tootmist, esmajoones maaviljelust uuriv rakendusteadus, põllumajandusteadus. · agrotehnika- taimekasvatuses rakendatavate võtete kompleks · aretus- aretamine · autbriiding- sugulasaretus · ahtrus- tiinuse puudumine sigimiskõlblikul emasloomal B · Biotõrje- bioloogiline tõrje · Botaanika- taimeteadus · Bakter- üherakuline, enamasti klorofüllita mikroskoopiline taimorganism D · desoained-pesuained,millega puhastatakse nt:lehma nisasid ...
Tema üks omapärasusi on tema tundlad. Isaste tundlad võivad olla tervelt 5 mardika kehapikkust, kuid emase tundlad on poole lühemad. Kattetiivad on määrdunudhallid ja enamasti on isendite rindmikul kollased täpid. Röövikud kasvavad kuni 35 mm pikaks Kuldpõrnikas Kuldpõrnikas on suur rohekaskuldselt läikiv lameda seljaga mardikas. Kattetiibadel ja rindmikul on hajusad valge mustriga vöödid ja täpid. Kasv -22 millimeetrini. Niitudel, roosõieliste ja ohakate õitel. Toitub taimelehtedest ja -õitest. Väga head lendajad. Vastsed kasvavad kõdunevas puidus. Ninasarvikpõrnikas Ladinakeelne nimetus on Oryctes nasicornis. Ninasarvikpõrnikas on üks suuremaid (2540 mm). Punakaspruunid läikivad kattetiivad. Isasel laubal tahapoole kaardus sarv, emasel see puudub. Eesseljal on kolmehambane ristmõhn. Vastsed-kuni 12 cm valged tõugud. Elavad kõdunenud puidus, saepurus ja kompostihunnikus.
hästi arenenud pinnapealne sammasjuurestik kasvab enamasti segametsades või puisniitudel, soodes, rabades pungad, lehed ja tõrv on levinud ravimitena Põõsarinne - Paakspuu rohkesti haruneva võraga madal puu või põõsas kasvab enamasti 1-7 m kõrguseks terveservalised lihtlehed õitseb kaks korda aastas marjad on väga mürgised, toorelt rohekas-punased, küpselt mustad külma- ja põuakindel, mullastiku suhtes vähenõudlik kasvab kõigis sookooslustes, niitudel, eelkõige laanemetsas Punmarinne - Kanarbik kasvab 10-60 cm kõrguseks, võib saada 20-22 a vanaks kasvab liivase pinnaga raiesmikel, männimetsades, rabades väikesed lillakasroosad õied longus, tihedas ühekülgses õisikus ravimtaimena kasutatakse lehti ja õisi, omab rahustavat, röga lahtistavat, põletikuvastast toimet, laialt tuntud meetaim Rohurinne - Pikalehine huulhein putuktoiduline kasvab kuni 25 cm kõrguseks
hästi arenenud pinnapealne sammasjuurestik kasvab enamasti segametsades või puisniitudel, soodes, rabades pungad, lehed ja tõrv on levinud ravimitena Põõsarinne - Paakspuu rohkesti haruneva võraga madal puu või põõsas kasvab enamasti 1-7 m kõrguseks terveservalised lihtlehed õitseb kaks korda aastas marjad on väga mürgised, toorelt rohekas-punased, küpselt mustad külma- ja põuakindel, mullastiku suhtes vähenõudlik kasvab kõigis sookooslustes, niitudel, eelkõige laanemetsas Punmarinne - Kanarbik kasvab 10-60 cm kõrguseks, võib saada 20-22 a vanaks kasvab liivase pinnaga raiesmikel, männimetsades, rabades väikesed lillakasroosad õied longus, tihedas ühekülgses õisikus ravimtaimena kasutatakse lehti ja õisi, omab rahustavat, röga lahtistavat, põletikuvastast toimet, laialt tuntud meetaim Rohurinne - Pikalehine huulhein putuktoiduline kasvab kuni 25 cm kõrguseks lehe pind on kaetud kleepuva limaga
muneti Käitumine Toidu otsimine Omnivoor, saaki püüavad varitsemise meetodil Sigimiskäitumine Esineb võitlus isaste vahel, puudub pulmatants. Kuni 600 muna munetakse pinnasesse. Munast kooruvad valmikud on moondeta. Üheaastane elutsükkel. Kaitsemehhanismid Vaenlasteks on linnud, konnad, imetajad, putukad. Kaitse maskeeringuga, surnut teesklemine, jäsemete hülgamine Eluviis Kõige aktiivsem hämarikus ja öö esimesel poolel Levik ja elupaik Elab niitudel, metsas, elamute läheduses, seintel, plankudel Laialt levinud nii euraasias kui ka põhjaameerikas Osa looduses ja inimese elus Tema liikumisviis on võetud kasutusele planeetide pinna uurimisel On uuritud tema kasutamist ka kahjurite tõrjeks põllumajanduses. Nad toituvad Eestis peamiselt putukatest, seega on nad kooslustes olulised putukate arvukuse reguleerijad. Omakorda on koibikud toiduks konnadele, roomajatele. Huvitavad faktid Oma olemuselt meenutavad nad rohkem putukaid kui
on kitsad, mitmel korral jagunenud, veidi hallikasrohelised lehed ja suured valged liitõisikud. Tema suur liitõisik koosneb korvõitest. Iga väike korvõisik sisaldab tavaliselt nelja-viit valget keelõit ja kuni paarikümmet kollakat või määrdunudvalget putkõit. Keelõites on olemas vaid emakad, need on ühesugulised emasõied. Putkõites on aga nii emakad kui tolmukad ehk seega on õis mõlemasuguline.Eestis on ta üsna tavaline ning teda ei ole väga raske leida. Raudrohi kasvab nt. niitudel ning teeservadel. Raudrohul on mitmed väga head omadused. Raudrohi on väga tõhus ravimtaim, kuid seda kasutatakse tihti ka ilutaimena. Raudrohu koostises on erinevad mineraalained, kaalium, kamper, ahhilleiin, C-vitamiin ning ma mitmed eeterlikud õlid, mis annavad raudrohule vänge lõhna. Selle väärtuslikkus on inimestele teada ja tuntud olnud juba antiikaja Kreekas ja Roomas. Kõige tõhusam meetod raudrohu raviomaduste välja toomiseks on selle suurest korvõiest tee keetmine
hästi arenenud pinnapealne sammasjuurestik kasvab enamasti segametsades või puisniitudel, soodes, rabades pungad, lehed ja tõrv on levinud ravimitena Põõsarinne - Paakspuu rohkesti haruneva võraga madal puu või põõsas kasvab enamasti 1-7 m kõrguseks terveservalised lihtlehed õitseb kaks korda aastas marjad on väga mürgised, toorelt rohekas-punased, küpselt mustad külma- ja põuakindel, mullastiku suhtes vähenõudlik kasvab kõigis sookooslustes, niitudel, eelkõige laanemetsas Punmarinne - Kanarbik kasvab 10-60 cm kõrguseks, võib saada 20-22 a vanaks kasvab liivase pinnaga raiesmikel, männimetsades, rabades väikesed lillakasroosad õied longus, tihedas ühekülgses õisikus ravimtaimena kasutatakse lehti ja õisi, omab rahustavat, röga lahtistavat, põletikuvastast toimet, laialt tuntud meetaim Rohurinne - Pikalehine huulhein putuktoiduline kasvab kuni 25 cm kõrguseks
Viies tase Metsosi Eospäid kandvate kõrgus kuni 30 cm ja eospeadeta võrsetel kuni 60 cm. Vars on lüliline, sõlmevahed seest õõnsad, välimisel pinnal on sooned ja vaod (vagudes on õhulõhed). Kasvamiseks eelistab varjukamaid kasvukohti. Mestosi Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Aasosi Kasvab kuivemates metsades ja niitudel: palumetsas, laanemetsas, puisniidul ning pärisniidul. Kevadel areneb eospäid kandev pruuniks kuni 25 cm kõrgune oksteta võsu, mis pärast eoste valmimist muutub võsu roheliseks ja kasvatab oksad külge. Aasosi Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Konnaosi Konnaosi on Eesti sama tavaline kui põldosi. Kuid konnaosi kasvab vaid täiesti märgades kohtades.
• Tal on peened ja pikad jalad • Isastel on sarved, mida ta kannab peaaegu kogu aasta vältel, ainult sügisel heidab ta sarved maha ja kasvatab juba varakevadeks uued sarved • Suvel on tema karvkate erk punakas-pruun • Talvel muutub see hallikamaks • Tema tüvepikkus on kuni 125 cm • Kaalub 24-35 kg Elukoht • Metskits eelistab vaheldusrikast kulltuurmaastikku • Ta liigub väga erinevatel maastikel • Teda võib kohata nii metsades, niitudel ja põldudel • Tema meelismaastikeks on alad, kus lage maastik vaheldub väikse metsaga Toit • Suviseks toiduks on metskitsel peamiselt rohttaimed • Talvel sööb ta lume seest välja ulatuvaid puhmaid • Talvel sööb ta veel väikeste puude võrseid ning haavakoort ja –oksi • Toidupuuduse korral sööb ta ka männi- ja kuuseokkaid Pojad • Metskitse tiinus kestab 144 päeva
Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Kapsaliblikas (Pieris), päevaliblikate perekond. Kapsaliblikad on suured (4-6 cm pikkused) valged liblikad, neid on peaaegu kogu maailmas. Isastel on tume eestiivatipp, emastel on ka tiiva keskosas 2 musta täppi. Röövikud toituvad ristõielistel, emaseid meelitab sinna munema sinepiõli lõhn. Eestis kolme liiki, lendavad kogu suve (selle jooksul 2-3 põlvkonda) aedades, põldudel ja niitudel. Suur kapsaliblikas (Pieris brassicae), kes alustab lendamist juba maikuust, on kapsakahjur, tema röövikud söövad kapsalehed mõnikord rodudeni ära. Röövikutel on lisaks kuuele rindmikujalale tagakehal kuni viis paari ebajalgu. Sageli on röövikud hoiatuseks eredalt värvunud või kaitsevad neid ogad ja karvad. Ühe suve jooksul kasvab üles kaks pesakonda. Väike kapsaliblikas (Pieris rapae) on levinud Euroopast Ameerikasse (muutus seal kahjuriks), Austraaliasse jm. Eestis on
elaab ka vees. Suurimad kuuluvad tarantlite hulka. Skorpionilised * Lestalised * Puugid Skorpionid on röövtoidulised. Enamike mürk pole inimesele ohtlik. Lestalisi elab kõikjal. Paljud neist on parasiidid. Puugid 90% oma elust veedavad “peremehest” sõltumatult avatud looduses, niitudel ja metsades. Toituvad enamasti imetajate verest. Puuke on Eestis kaks liiki . Nendeks on Laanepuuk ja Võsapuuk. Tähtsus Olulised putukate arvukuse reguleerijad. Paljud lestalised on lagundajad. Ämblikud on toiduks paljudele loomadele. Mitmete ämblikulaadsete mürgist saab toota ravimeid. Kasutatakse ka inimese toiduna. Kasutatud allikad
Praegu Eestis riiklikult kaitstavast 185 soontaimeliigist leiame Saaremaalt ja tema lähisaartelt 122 liiki, seejuures neist 17 kasvab ainult siin. Kaitstavatest liikidest on osa reliktid, mis pärinevad ajast, mil siinne kliima oli nende kasvuks soodsam (harilik luuderohi, jugapuu), rohkesti on oma areaalipiiril (enamasti kirde- ja põhjapiiril) olevaid liike, millest paljud torkavad silma ka oma ilu poolest (nt. orhideed). Suurim haruldus on allikasoodes ja soostunud niitudel kasvav ainus Saaremaa endeem, s.o kohapeal tekkinud liik -- saaremaa robirohi. Lääne-Eesti saarte kõige haruldusterikkamad piirkonnad on Viidumäe ümbrus, Sõrve, Tagamõisa ja Kuusnõmme poolsaar Saaremaal ning Abruka, Vilsandi ja Ruhnu saar. MULLASTIK Saartel on levinud paepealsed mullad, kus lubjakividest aluspõhi on maapinna lähedal. Need on kõrge huumuse- ja toitainesisaldusega, kuid väga kivised ja põuatundlikud. Viimasel
................................9 9. Kasutatud kirjandus...............................................................................................................10 1. Sissejuhatus Valisin referaadi teemaks niidud, nende ohustatuse ja kaitse, kuna just niidud on minu jaoks huvitavad ja ilusad kooslused. 2 Niitusid on Eestis nelja tüüpi: alvarid, lamminiidud, puisniidud ja rannaniidud . Niitudel elab palju erinevaid liike taimi, linde ja loomi. Sealt võib leida ka ohustatud liike, kelle elupaiku peab kaitsma ja hoolitsema selle eest, et nad välja ei sureks. Niite kasutatakse erinevatel otstarvetel. Alvareid on traditsiooniliselt kasutatud karjamaana veiste ja lammaste ning ka hobuste karjatamisel. Samamoodi kasutatakse ka lamminiite. Puisniitudelt saadi püsivalt
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
