Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus (kordamisküsimuste põhine) (0)

Eesti Maaülikool - Ökoloogia - Ökoloogia ja keskkonnakaitse
3 KEHV
Punktid

Esitatud küsimused

  • Millistel liikidel on oht välja surra?
  • MÕISTED
    Demograafiline plahvatus – rahvastikuplahvatus, rahvaarvu eksponentsiaalne kasv mingis piirkonnas või kogu maalimas. On arengumaade keskkonnakriisi põhitegureid.
    Urbanisatsioon – linnade pidurdamatu kasv ja inimeste koondumine linnadesse.
    Tööstusrevolutsioon – Manufaktuurne tööstus asendati vabrikulisega. Mõjutas inimeste arvu hüppelist suurenemist 19.sajandil. Sai toimuda tänu ostuvõimelise turu moodustumisele, kapitali kuhjumisele, tööjõu vabanemisele põllumajandusest ja mehaanika arengule. Algas 1760 -1780.a Inglismaal ja alguses tekstiilitööstuses. Leiutati kudumismasin ja aurumasin , kuid need leiutised olid üksikud ning tehnika areng ei olnud seotud teadusega.
    Teadus-tehniline revolutsioon – algas 20. saj. keskpaigas, mil teaduse areng sai aluseks ühiskonna heaolu kasvule ja tööstuse arengule. Selle käigus muutus nii tööstruktuur, tehnika, mõjutatud said nii kultuur kui olme. Sündis suurimate teaduslike ja tehniliste saavutuste mõjul – töö kompleksne automatiseerumine, uute energialiikide avastamine ja kasutamine, uute materjalide loomine, raadio, televiisor , arvutid, laser , aatomienergia. Need avastused tehti 20.saj alguses või esimesel poolel, hiljem on asju ainult täiustatud.
    Tehnokraatia – tehnika ja tehnikateadlaste võim. Tehnokraatlik suhtumine looduskasutusse hindab üle tehnoloogilisi aspekte ja eirab loodusteaduste arvestamist keskkonnakaitses. Tehnokraatia käsitleb keskkonnakaitset üksnes elukeskkonna normatiividele vastavuse tagamisena tehnoloogia täiustamise kaudu, kui on piisavalt raha. Põhimõte on selles, et inimene on tehnika jaoks, mitte tehnika inimese jaoks.
    Roheline revolutsioon – 1960. aastatel õnnestus tänu saagirohkete sortide kasutuselevõtu (kääbusnisu, riis IR-8) ja intensiivsele põllumajandusele (väetised, pestitsiidid , niisutus ) arengumaades suurendada järsult teraviljatoodangut
    Keskkond – tingimuste kompleks , milles biosüsteem asub. Ühelt poolt on see aineline oleluskeskkond (vesi, muld , teise organismi sisemus), teiselt poolt kõigi mõjutavate välistegurite (meteoroloogilised, edaafilised, biootilised jm) kogum.
    Keskkonnakaitse – meetmete kompleks inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning loodusobjektide säilitamiseks.
    Looduskaitse – ühiskondlikud ja riiklikud meetmed, mis peavad tagama loodusvarade otstarbeka kasutamise, taastamise ja kaitse, tervisliku elukeskkonna hoidmise ja loomise, maastikukaitse ja ‑hoolduse ning väärtuslike loodusobjektide säilitamise.
    Ökoloogia – teadus organismide, nende populatsioonide ning koosluste ja keskkonnatingimuste vastastikuseist suhteist. Otseses mõttes on see teadus organismidest nende enda kodus (kes kelle ära sööb või välja sööb). Üldistatult on ökoloogia õpetus eluruumi seaduspärasustest – elusorganismide ja neid ümbritseva keskkonna vahelistest suhetest. Aktuaalsed ülesanded on seoses loodusvarade aruka kasutamise ja taastamisega ning keskkonna saastamise vähendamisega.
    Autökoloogia – organismiökoloogia, liigi ja keskkonnategurite suhteid uuriv ökoloogia haru. Jaotatakse uurivate keskkonnategurite või organismirühmade ja nende elutalituse järgi.
    Demökoloogia – populatsiooniökoloogia, ökoloogia haru, mis uurib organismide populatsioone ja nende keskkonnaoludest johtuvat dünaamikat
    Sünökoloogia – populatsioonide suhteid ning koosluste ja keskkonnatingimuste suhteid uuriv ökoloogia haru.
    Bioloogiline tort – USA teadlane E.P.Odum kujutas integratsiooni tordina, see põhineb bioloogiliste teaduste jaotusel, mis jaotatakse taksonoomilisteks ja fundamentaalseteks. Taksonoomilised teadused moodustavad tordi lõigud. Fundamentaalteadused moodustavad tordi kihid .
    Taksonoomilised teadused uurivad loomulikke looduslikke gruppe nende välimuse, geograafia, evolutsiooni jne seisukohast . (botaanika, zooloogia , mikrobioloogia , analoogia , ornitoloogia) Fundamentaalteadused käsitlevad üldisi seaduspärasusi, mis on iseloomulikud kõigile elusorganismidele. (geneetika, biokeemia , füsioloogia, ökoloogia)
    Monitooring e. seire – plaanipärane ja programmeeritud pidev keskkonnaseisundi uurimine selleks loodud jaamades. Monitooringujaamad rajatakse inimtegevusest mõjutamata või võimalikult vähe mõjutatud aladele , inimtegevusest tugevasti mõjutatud aladele ja nende siirdealadele. Võib olla kohalik, piirkondlik ja ülemaailmne. Bioloogiline m – elustiku ajalise ja ruumilise muutuse monitooring.
    Katse – loodusteaduste põhilisi uurimismeetodeid. Eksperimendis mõjutatakse uurimisobjekti ja selle olekutingimusi eriomase seadmekogumi vahendusel selliselt , et a) välistuvad mõjurid , mida peetakse uuritava nähtuse seisukohast kõrvalisteks; b) nähtuste toimumise tingimused teisenevad ning kombineeruvad ettevalitaval ja kontrollitaval viisil.
    Vaatlus – jälgimine, on paljude uurimismeetodite aluseks.
    Loendus – loomaliigi isendite arvu tuvastamine mingil ajal ja kindla metoodika alusel. Loendus võib olla: a) absoluutne – hõlmab uuritava kogumi kõik isendid; b) suhteline – hõlmab tervikust mingi juhusliku osa ( hiirte väljapüük lõksudega).
    Modelleerimine – tunnetusmeetod, mis seisneb mudelite loomises ja uurimises ning uurimistulemuste tõlgendamises. Mudelil sooritatakse operatsioone, mille originaalil tegemine on liiga kulukas , raske või eetiliselt lubamatu.
    Bioindikatsioon – keskkonnaseisundi ja - olude muutumise iseloomustamine organismide – bioindikaatorite – ja nende tunnuste põhjal.
    Bioindikaator – võib olla isend , kooslus, populatsioon jne. Nt indikaatortaimed muldade omaduste iseloomustajatena.
    Liik – looduses tegelikult olemasolev organismirühm, keda iseloomustab ühine ja ühtlasi unikaalne geenifond ja üldine sarnasus tunnustes ning kellel on ühine levila ja ühtne põlvnemine. Bioloogilise süstemaatika tähtsaim üksus, on niisugune väiksem organismirühm, mis sellesse rühma mittekuuluvate organismidega ristudes ei anna paljunemisvõimelisi järglasi. Tüpoloogiliselt on liik selline organismide klassifikatsiooni väikseim üksus, mis erineb igast muust liigist mitme tunnuse poolest, vahepealseid vorme ei ole või on väga vähe.
    Indiviid – isend, üksikolend, terviklik, enamasti jagamatu organism, mis on ainevahetuse poolest keskkonnaga suhteliselt iseseisev. Vegetatiivselt paljunevail taimedel, kännistena elavail ainuõõsseil jts organismidel on indiviide raske eristada.
    Biotsönoos – elukooslus , ühesuguste keskkonnatingimustega ala elavate organismide kogum (ökosüsteemi elusosa); mingi piirkonna kõigi elusolendite populatsioonidest koosnev kogum. Biotsönoosi organismid sõltuvad nii keskkonnast kui ka üksteisest. B-s eristatakse taime-, seene- ja loomakooslusi ning mikroorganisme .
    Populatsioon – rühm ühe liigi isendeid, kes elavad samal ajal samas paigas. a) funktsionaalsest aspektist – populatsioon on liigi eksisteerimise elementaarvorm, st. isendite rühm, mis suudab pidevalt muutuvates keskkonnatingimustes pikka aega (põlvkondade rea vältel) säilitada oma arvukust; b) geneetilis-evolutsioonilisest aspektist – populatsioon on omavahel vabalt ristuvate ühe liigi isendite kogum, mis on teisest samasugustest isendikogumitest sel määral isoleerunud, et nad võivad geneetiliselt lahkneda; c) territoriaalsest aspektist – populatsioon on ühe liigi isendite rühm, mis on teistest rühmadest ruumiliselt eraldunud.
    Kohanemine – e isendiline adaptsioon , toimub organismi elu jooksul. Adaptatsioon – organismide või nende osade ehituse või talitluse kujunemine selliseks , st see tagab paremini isendi või liigi säilimise ja populatsiooni arvukuse suurenemise.
    Kohastumine – e evolutsiooniline adaptsioon, toimub paljude põlvkondade kestel. Adaptatsioon – organismide või nende osade ehituse või talitluse kujunemine selliseks, st see tagab paremini isendi või liigi säilimise ja populatsiooni arvukuse suurenemise.
    Ontogenees – isendi arenemine (viljastatud) munarakust kuni loomuliku surmani.
    Ökosüsteem – 1) funktsionaalne süsteem, milles toitumissuhete (aine- ja energiaülekande) kaudu seostunud organismid koos keskkonnatingimuste kompleksiga moodustavad isereguleeruva terviku (üldine mõiste). 2) biosfääri elementaarosa, milles üks biotsönoos koos sellele omase biotoobiga moodustab mingil piiritletaval alal aineringe kaudu reguleeruva süsteemi.
    Ökotoop – taimekoosluse kasvukoht, abiootiliste keskkonnategurite kompleks.
    Biotoop - biotsönoosi abiootiliste tegurite kompleks. Selles eristatakse mulda (edafotoop), veerežiimi (hügrotoop), mineraaltoitumise režiimi (trofotoop) ja ( meso )kliimat (klimatoop).
    Ökoton – kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on seepärast keskkonnalt komplekssem või liigirikkam kui kumbki neist ( servaefekt ). Kultuurmaistus on ökotonid liikide kontsentreerumiskohad, kompensatsioonialad ja ühtlasi geoökoloogilised barjäärid.
    Biosfäär – 1) Maa sfääriline kest, mille koostis, struktuur ja energeetiline seisund on valdavalt möödunud aegne ja nüüdisaegsete organismide tegevuse tagajärg. 2) Maa sfäär, kus elavad organismid, kus toimub orgaanilise aine süntees ja muundumine ning kus orgaanilised ained mõjutavad kivimeid.
    Biogeograafia – bioloogia ja geograafia piirteadus, mis käsitleb biosüsteemide levikut maakeral. Biogeograafia jaotub objektide järgi füto-, müko- ja zoogeograafiaks. Biogeograafia keskne haru on arealoogia e areaalide uurimine.
    Integratsioon – liitumine, terviku moodustamine.
    Süsteem – omavahel seoses olevate objektide terviklik kogum. Süsteem moodustub elementidest, mida võib käsitada kui tema ehituse (struktuuri) terviklikke algosi. Süstemaatikas on süsteem orgaanilise looduse klassifikatsioon. Ökoloogias süsteem on looduses vaadeldavas paigas asetleidvate omavahel seoses olevate protsesside ja nähtuste kogum.
    Biootiline – organismide kooseksisteerimisest (vastastikustest suhetest) tulenevad ökoloogilised tegurid.
    Abiootiline – eluta osa. Organisme ümbritsevast anorgaanilisest (eluta) maailmast tulenevad ökoloogilised tegurid.
    Produtsent – tootjad, orgaanilist ainet sünteesivad rohelised taimed ja autotroofsed bakterid . Moodustavad kõigis toiduahelais esimese lüli.
    Autotroof – organismid, mis võivad eluks vajalikke orgaanilisi aineid lihtsaist ühendeist ise sünteesida. Selleks saavad nad energiat kas mineraalühendeist või päikesekiirgusest. Produtsendid e tootjad: taimed, kemobakterid.
    Heterotroof – organismid, kes kehaainese lähtematerjalina kasutavad organismivälist orgaanilist ainet. Heterotroofid on loomad, seened, parasiittaimed ja valdav enamik bakterid. Valmis orgaanilise aine tarbijad: 1) konsumendid e tarbijad; 2) redutsendid e lagundajad.
    Konsument – tarbijad; organismid, kes otse või kaude (teiste tarbijate vahendusel) toituvad produtsentide loodud primaarproduktsioonist. Konsumentide hulka kuuluvad kõik heterotroofid. Moodustavad toiduahelas teise lüli ja sellele järgnevad lülid .
    Redutsent – lagundajad. Loomset ja taimset surnud orgaanilist ainet ensüümide abil lagundavad bakterid ja seened. Redutsentide tegevuse tagajärjel vabanevad mineraalained ja võimaldub nende uuesti kasutamine produktsiooniprotsessis.
    Parasiit – nugilised, organismid, kes elavad teistes organismides (endoparasiidid) või nende pinnal ( ektoparasiidid ) ja kasutavad nende koostis- või toitaineid. Parasiit kasutab peremeest kas ajutiselt , perioodiliselt või kogu elu vältel ning kahjustab teda: põhjustab nakkushaigusi ja vaevusi .
    Detridofaag – detriidist toituvad organismid (vihmaussid, sajajalgsed, termiidid, sipelgad jt) Jaotatakse: esmasteks – toituvad otseselt detriidist, teisesteks jne.
    Karnivoor – imetajate klassi lihatoidulised loomad e zoofaagid; teisesed konsumendid, kasutavad toiduks taimtoidulisi või teisi lihasööjaid.
    Herbivoor – e taimtoidulised e fütofaagid; esmased konsumendid, toituvad ainult taimedest.
    Omnivoor – kõigesööja e liik, kes kasutab vahelduva eduga söögiks nii taimi kui ka loomi.
    Kiskja – imetajate klassi lihatoiduline loom, kes jahib teist looma ja lõpuks tapab ta ning sööb ära.
    Ohver – loom, keda teine loom jahib ja lõpuks tapab ning sööb ära.
    Toiduahel – jada organisme, keda seovad järjestikku toitumine ja toiduobjektiks olemine.
    Toiduvõrk – toiduahelad ökosüsteemides põimuvad omavahel ja moodustavad nn toiduvõrgu e. toitumissuhete võrgu e. konneksi.
    Ökoloogiline püramiid – ökosüsteemi troofilise struktuuri kujutis: astmikpüramiid, mille astmed on troofilised tasemed. Astme maht (pindala, laius) on võrdeline troofilise taseme organismide summaarse massi, arvu, energiasisalduse v mingi muu näitajaga.
    Biomass – laiemas tähenduses organismide mass, kitsamas tähenduses veekogu või maismaa pinnaühikul leiduvate organismide elusaine hulk massi- või energiaühikus. Biomassi muutumise järgi ajaühikuis hinnatakse elukoosluse produktiivsust.
    Fütomass – kõikide taimsete organismide kogumass. Moodustab maakera biomassist 97-99%.
    Zoomass – kõikide loomade biomass (10 miljardit t kokku, mis moodustab biosfääri kogu biomassist ainult 3%, ja sellest omakorda 90% kuulub putukatele).
    Arvukus – liigi isendite arv areaalis (liigi arvukus) vm kindel ala (populatsiooni arvukus). Arvukust iseloomustavad asustustihedus , ka sagedus, ohtrus ja katvus.
    Ökotoksikoloogia – teadus, mis tegeleb mürkide muutumise ja mõjuga looduses. Toksikoloogia haru.
    Bioakumulatsioon – nähtus, kus organismi kogunevad toksilised ained suurema kiirusega kui need ainevahetuse käigus organismist eritatakse. Maismaaökosüsteemides tõuseb mürkide sisaldus iga sammuga toiduahelas ca 10 korda, vees 3–5 korda.
    DL50 – poolletaalannus; so mürkkemikaali annus mg-s 1 kg kehamassi kohta, mis surmab 50% katseloomade isendeist.
    Sünergism – erinevate keskkonnatingimuste koosmõju.
    Taluvusala (piirid) – enamiku organismide taluvusala: 0˚C … +50˚C.
    Optimaalala – temperatuuri/sademete jne vahemik, mis tagab kõige soodsamad ja paremad elutingimused . Väikesem kui taluvusala.
    Ökoamplituud – keskkonnateguri määr, mis võimaldab mingi liigi isendeil elada, kasvada ja paljuneda. Piirab liigi eluvõimalusi; igal liigil on keskkonnateguri suhtes oma miinimum ja maksimum, st tolerantsuse piirid, millest väljaspool ei saa selle liigi organismid elada.
    Eurütoop – elupaika vähevaliv organism.
    Stenotoop – elupaigatruu, kindlatüübilist elupaika valiv, kindlas biotoobis elutsev organism.
    Atsidofiil – happelembene liik.
    Kaltsifiil – kaltsiumilembene liik.
    Oligotroofne – vähetoiteline, toitevaene (veekogu või soo).
    Eutroofne – rohketoiteline (veekogu). Eutroofsed järved on harilikult elustikult rikkalikud ja mitmekesised ning väga produktiivsed . Kalastikus ei ole hapnikunõudlikke liike.
    Mesotroofne – kesktoiteline, on taimedele omastavaid toitaineid mõõdukal hulgal sisaldav veekogu või muld.
    Energia – võime teha tööd. Energia kasutamisel põhinevad kogu elusloodus ja inimtegevus: Päikese kiirgusenergia loob elusoodsa kliima; orgaanilise aine sünteesiks vajaliku energia saavad autotroofid Päikese valguskiirguse fotosünteesil. Eristatakse kineetilist ja potentsiaalset energiat.
    Energiavoog – Päikese kiirgusenergia järk- järguline hajumine ökosüsteemis taimse ja loomse biomassi keemiliseks energiaks (fotosünteesis) ning biomassi keemilisest energiast omakorda soojusenergiaks, vähesel määral võib energia väärinduda (tekivad energiarohked ühendid).
    Energeetiline efektiivsus – produktsioonienergia (P) ja toiduenergia (R+P) suhe P/(R+P), kus R on toidus sisalduva energia kasutamine elutegevuseks.
    Produktsiooniefektiivsus =
    Assimilatsiooniefektiivsus =
    Albeedo – maapinna või vee võime päikesekiirgust tagasi peegeldada.
    Aineringe – ainete pidevalt korduv ringlemine Maa pinnal või ühest Maa sfäärist teise. Aineringe maht iseloomustab aineringes olevat ainehulka; aineringekiirus näitab, missugune osa aineringest uueneb meid huvitavas perioodis ; aineringe aeg – aineringe toimumise (uuenemise) aeg.
    Suktsessioon – e koosluste vahetus; ökosüsteemide muutumine sadade kuni tuhandete aastate jooksul; pöördumatud või tsükliliselt pöörduvad muutused, mille pikkus ületab 10 aastat; üks kooslus asendub teisega.
    Primaarne suktsessioon – kasvukoha (ka eelmise koosluse hävimise tagajärjel vabanenud koha) hõivamine.
    Sekundaarne suktsessioon – on mingil põhjusel osalt hävinud elustikuga kasvukoha varasema koosluse taastumine ja koha taasasustamine.
    Autogeenne suktsessioon – muutusi põhjustavad ökosüsteemi sisetegurid. Algab esimeste organismide saabumisega asustamata elupaika ja kestab mitme järgkoosluse vahetudes suhteliselt püsiva oleku – kliimaksi – kujunemiseni.
    Allogeenne suktsessioon – muutusi põhjustavad välistegurid – nii looduslikud kui inimtekkelised .
    Kliimaks – koosluse või ökosüsteemide arengurea suhtelisel püsiv lõppjärk, kus suktsessiooni enam ei toimu, ehkki fluktuatsioonid ning klimaatilised ja evolutsioonilised muutused jätkuvad.
    Fluktuatsioonid – Populatsiooni arvukuse muutused; lühiajalised pöörduvad muutused, mille pikkus ei ületa 10 aastat. Demökoloogias populatsiooni arvukuse järsk aastatine muutumine. Sünökoloogias koosluse (ökosüsteemi) muutumine mõne aasta kuni kümnete aastate jooksul.
    Kahjustamine – täielik biotsönoosi koostise ja struktuuri rikkumine väliste faktorite mõjul.
    Dominant – mingis koosluse organismirühmas ülekaalus olev ja selle aineringe tähtsaim liik. Taimekoosluse dominandid leitakse katvuse või biomassi järgi, harilikult rinnete kaupa eraldi. Peamise rinde dominanti nimetatakse edifikaatoriks.
    Koaktsiad – organismide vastastikused suhted.
    Konkurents – isendite negatiivne koaktsioon, ilmneb juhul, kui nad kasutavad üht väikest ressurssi. Taimedel eristatakse võsu ja juurekonkurentsi. Loomadel täheldatakse konkurentsi toidu pärast, ka territoriaal- e ruumikonkurentsi. Võib olla liigisisene või liikidevaheline.
    Kisklus – röövlus, epistism, predatsioon. Röövlooma ja saaklooma omavaheline toitumissuhe; üks loom (röövloom, predaator ) sööb teisi ( saakloom ). Kisklus reguleerib saakloomade arvukust.
    Parasitism – e nugilisus. Eri liiki organismide toitumissuhe, mille puhul üks organism – parasiit – toitub teise organismi – peremehe – kehavedelikest, kudedest või seedinud toidust. Parasiit kasutab peremeest kas ajutiselt – fakultatiivne ( voodilutikas , kirp), perioodiliselt või kogu elu vältel – obligaatne ( laiuss ) ning kahjustab teda: põhjustab nakkushaigusi ja vaevusi.
    Antibioos – organismide (pms) mikroobide suhe, mille puhul üks liik mõjub teisele pärssivalt eritiste või laguainete vahendusel.
    Allelopaatia – eri liikide taimede vastastikune mõjutamine keemiliste ühenditega. Võib mõjutada taimekoosluste liigilist koosseisu ning suktsessiooni kulgu .
    Sümbioos – kahe eri liiki organismi mõlemale kasulik või vajalik kooselu. (Ektosümbioos – puiduüraskid ja ambroosia sümbioos. Endosümbioos – üks organism elab teise kehas, nt tselluloosi seediv mikroob putuka ja imetaja seedekulglas ja mütsetoomides.)
    Kommensalism – kahe organismi (ka liigi, populatsiooni) suhe, mis on kasulik ühele osalisele – kommensaalile, kuid kasutu ja kahjutu teisele. See väldib nt ühe populatsiooni ainevahetussaaduste või toidujäätmete kogumist. Eristatakse endo- ja eksokommensalismi.
    Protokooperatsioon – kahe organismi ajutine koostegevus, mis annab mõlemale eelise, kuid pole obligaatne. Sümbioosi üks vorme.
    Mutualism – e sümbioos. Liikidevaheliste suhete vorm, kahe eri liiki organismi mõlemale kasulik või vajalik kooselu. Võib piirduda mõne vajaduse vastastikuse rahuldamisega või seisneda mitmekülgses sõltuvuses.
    Neutralism – 1) koaktsioonide puudumine koos elavate eri liikide populatsioonide vahel. 2) evolutsiooniteooria, mille järgi looduslik valik toimub molekulaarsel tasandil üksnes kahjulikke muutusi kõrvaldavalt, enamik molekulaarmuutusi on organismide suhtes neutraalsed ega allu valikule ja organismi valgud evolutsioneeruvad kindla autonoomse kiirusega.
    Mükoriisa – e seenjuur. Kõrgemate taimede ja seente kooselu – seen varustab taime vee ja mineraalidega, vastu saab taimelt süsivesikuid.
    Kontiinum – pidevus. Eristatakse topograafilist (taimekoosluste piirid on looduses hajusad , kooslusi eraldab alati kitsam või laiem siirdeala), taksonoomilist (kõik taimekooslused ei jaotu kindlaisse tüüpidesse, osal kooslustest on mitme tüübi tunnused) ja ajalist (nii topograafiline kui ka taksonoomiline kontiinum muutuvad ajaliselt).
    Diskreetsus – taimkatte katkendlikkus . Looduses ilmneb taimkatte diskreetsuse ja kontiinumi dialektiline ühtsus ja vastandlikkus.
    Mitmekesisus – erinevate elukeskkondade üldine muutlikkus või siis teatud keskkonnas elavate ja seda omalt poolt mõjutavate erinevate organismide paljusus – kogu elukeskkonna rikkus.
    Liigirikkus – näitab erinevate liikide arvu antud alal.
    Liigierisus – näitab, kuidas antud ala isendite koguarv jaotub erinevate liikide vahel.
    Sündimus – ajaühikus sündinud isendite arv. Sündimus jaguneb: 1) maksimaalne sündimus – uute isendite juurdetuleku teoreetiline maksimumkiirus ideaalsetes tingimustes, st siis, kui puuduvad limiteerivad ökoloogilised faktorid ja sündimust piiravad ainult füsioloogilised faktorid. 2) ökoloogiline e realiseerunud sündimus – uute isendite juurdetuleku kiirus konkreetsetes keskkonnatingimustes.
    Immigratsioon – isendite sisseränne teistest populatsioonidest.
    Suremus – ajaühikus hukkunud isendite arv. Sõltub liigist, isendite vanusest , populatsiooni seisundist, keskkonnategureist jms. Võib väljendada absoluutarvudes või suhtarvuna ühe isendi kohta. 1) ökoloogiline suremus – isendite suremus konkreetsetes keskkonnatingimustes. 2) teoreetiline minimaalne suremus – hukkunud isendite arv ideaalsetes tingimustes, kus populatsiooni ei mõjuta mingid limiteerivad faktorid.
    Emigratsioon – väljaränne
    Vanusepüramiid – populatsiooni vanuselise koosseisu graafiline kujutis. Vanusepüramiidi kõrgus vastab maksimaalsele elueale ja laius näitab vanuserühmade osatähtsust.
    Elumus – e ellujäämus. Mingi taksoni isendite määr kas pärast kahjustavate tegurite toimet või pärast mingit ajavahemikku. Populatsiooni ellujäämus määratakse harilikult sugude või vanuserühmade kaupa, so populatsioonis pärast mingit kindlat ajavahemikku ellu jäänud isendite hulk protsentides.
    Populatsioonilained – populatsiooni arvukuse suured kõikumised keskmise taseme ümber keskkonnategurite ja populatsioonisisese regulatsiooni koosmõjul. Põhjustavad invasioone, uute elupaikade asustamist, ruumilise isolatsiooni katkemist ja areaali laienemist.
    Keskkonnamahutavus – populatsiooni arvukus, mille puhul populatsioon kasutab keskkonna varusid samal määral kui need looduslikult uuenevad. K-e vastava populatsiooni keskmine iive võrdub nulliga. Reaalse populatsiooni arvukus kõigub tavaliselt k-e ümber.
    Ökoloogiline nišš – 1) populatsiooni püsimiseks tarvilike keskkonnategurite olemasolu. 2) liigi koht ökosüsteemis (ökoamplituudide vahemik), mis on määratud tema biootilise potentsiaali ja ümbritsevate keskkonnategurite koosmõju poolt.
    Fundamentaalne põhinišš – tarvilike abiootiliste tingimuste kompleks ellujäämiseks ja sigimiseks.
    Tegelik nišš – reaalses biootilises keskkonnas konkurentide, kiskjate, parasiitide jne olemasolul kujunev tingimuste kompleks; piirid, milles liik reaalselt elab.
    Mutatsioon – kromosoomide struktuuri või arvu muutumisest tulenev genotüübi muutus. a) iseeneslikud (spontaansed) – muutused DNA struktuuris on toimunud sisemistel põhjustel b) mutageenide toimel tekkinud.
    Mutageen – mutatsioone tekitavad või nende ilmumise sagedust suurendavad organismivälised tegurid – gamma- ja röntgenkiirgus, keemilised ühendid (alkaloidid), viirused .
    Kunstlik valik – e selektsioon. Inimese sihipärane tegevus meeldivate või kasulike omaduste väljaarendamiseks. Valiku teeb inimene kas teadlikult või enese teadmata. Teadlik valik tehakse omale meelepäraste tunnustega taimede või loomade välja valimisega ning nende ristamisega samaväärsetega suurema saagi või toodangu saamiseks
    Looduslik valik – iseeneslik mingi valikuteguri mõjul toimuv geneetiliselt eritüübiliste paljunevate süsteemide arvukuse suhteline muutus, genotüüpide diferentseerunud paljunemine. Loodusliku valiku peategurid: 1) abiootilise keskkonna tegurid; 2) teiste organismide otsene kahjulik või soodne mõju (vaenlased, sümbiondid); 3) teiste organismide mõju ühiste ressursside kasutamise kaudu (konkurents); 4) organismi komponentide vastastikused mõjud ontogeneesis; 5) sugupoolte suhted e suguline valik.
    Areaal – e levila. Mingi taksoni esinemisala Maal. Liigi areaal hõlmab kõigi liigi populatsioone. Liigid ei ole areaali piires lausaliselt, vaid neile sobivais elupaikades või kasvukohtades. (Primaarne areaal – looduslik, inimtegevusest enam-vähem mõjutamata areaal; Sekundaarne areaal – otsese või kaudse inimtegevuse mõjul muutunud areaal; Potentsiaalne areaal – elutingimustelt sarnased alad, kuhu võiks liiki introdutseerida (sisse tuua))
    Levila – sama, mis areaal.
    Endeem – liik või muu takson , mille levik piirdub mingi suhteliselt väikese maa-alaga. Väikese leviku põhjus võib olla taksoni noorus või reliktsus.
    Neoendeem – neil esineb taksoni noorus, pole veel jõutud levida kõikjale, kus on sobivaid elutingimusi.
    Paleoendeem – e reliktid, neil esineb reliktsus – levila on ahanenud.
    Relikt – jäänuk; liik või muu takson, mis on säilinud varasema levilaga võrreldes väiksemal alal. Relikte liigitatakse vanuse, levila vähenemise põhjuse jms järgi.
    Levimine – populatsiooni asula või liigi levila avardumine liigiomaste levimisviisidega.
    Levik­ – liigi territoriaalne paiknemine .
    Taastuv loodusvara – säästva arengu seaduse kohaselt jaguneb kaheks: 1) looduse tasakaalu ja taastootmisvõimet tagav kriitiline varu. 2) igal aastal majandustegevuseks mõeldud kasutatav varu, mis määratakse vastavuses loodusliku juurdekasvuga. (päike; kalad ; maa; mets; turvas; järvemuda; meremuda; vesi: põhjavesi, pinnavesi , mineraalvesi)
    Taastumatu loodusvara – lähtutakse varude võimalikult napi kasutamise põhimõttest, andes eelistuse toodetele, mida ei saa valmistada taastuvatest loodusvaradest või asendada ammendamatu energiaallikaga. ( põlevkivi ; fosforiit; järvekriit; raud; plii ja tsink ; uraan ; kuld ja plaatina ; looduslikud värvained: ooker; looduslikud ehitusmaterjalid: paekivi , liiv, kruus, savi, graniit )
    Maavara – maakoores leiduv looduslik aine, mida on võimalik majanduses (ka töödelduna) tarvitada, maapõuevara, maare.
    Saastumine – reostumine , mis tahes tahke, vedela või gaasilise aine, energia ( soojus -, heli-, radioaktiivse energia) või mikroobide inimese põhjustatud sattumine keskkonda (õhku, vette, mulda), toiduaineisse või organismidesse hulgal, mis ületab nende pikaajalise keskmise loodusliku sisalduse.
    Saasteaine – reoaine, pollutant, soovimatu tahke, vedel või gaasiline aine vees, õhus, mullas, toiduaineis vm. (Nt SO2, NH3,O3, tolm, tuhk )
    Saastekoormus – heitmetega (sh. radioaktiivsete ainetega) mingi ajavahemiku kestel looduskeskkonda sattuvate ja selle omadusi rikkuvate ainete hulk.
    Reostumine – reostatus, vee saastatus ( saastamine ), loodusliku veerežiimi või vee kvaliteedi rikutus.
    Reostajad – reostuse põhjustajad.
    Reostusallikad – reostust põhjustavad tegurid; jagunevad põllumajanduslikeks ja mittepõllumajanduslikeks.
    Reostuskoormus – reostava ainehulk vees, avaldub ainekontsentratsiooni ja reoveehulga korrutisena. Määramiseks mõõdetakse ööpäevas vette lisanduvat ainehulka. Reostuskoormust võib väljendada ka inimekvivalentides.
    Degradatsioon – mullateaduses laiemas tähenduses mulla viljakuse vähenemine orgaanilise ja mineraalosa muundumise ning mõningate ainete eemaldamise tagajärjel. Kitsamas tähenduses viljaka mulla kahjustamine või hävitamine.
    Punktreostus – koldeline, nt asulais, tootmisettevõtteis ja farmides moodustuvat reostus . Veereostus võib pärineda ühest punktist.
    Hajureostus – suuri alasid hõlmav reostus, mida põhjustavad põllul, aias ja metsas kasutatavad väetised ja mürkkemikaalid, õhusaaste jms. Vee reostusallikat on raske identifitseerida.
    Lubatud piirkontsentratsioon (LPK) – vees, õhus, mullas või toiduaineis sisalduva aine riiklikult normitud või rahvusvaheliste lepetega sätestatud kontsentratsioon, mille ületamise korral vesi, õhk, muld või toiduaine loetakse saastatuks (reostatuks). Veekogudes oleneb LPK sellest, milleks vett kasutatakse (olme, kalamajandus).
    Lubatud piirheide (LPH) – heitveega veekogusse või juhtmesse lastava ainehulga normatiividega või rahvusvaheliste lepetega seatud ülempiir. LPH kindlaksmääramisel arvestatakse veekasutuskohas lubatud piirkontsentratsiooni ja veekogu isepuhastumisvõimet.
    Bioloogiline hapnikutarve (BHT) – veekogu ökoloogilist seisundit , eeskätt vees olevate orgaaniliste ainete hulka iseloomustav näitaja. Mg-des väljendatud hapniku hulk, mis adapteerunud mikroobidel kulub ühes liitris oleva orgaanilise aine lagundamiseks kindlates katsetingimustes. Selle kaudu hinnatakse vee reostustatust biokeemiliselt lagundatava orgaanilise ainega.
    Inimekvivalent – ühe inimese tekitatud keskmine reostus ööpäevas. Kasutatakse reostuskoormuse võrdlemiseks.
    Jäätmed – mis tahes vallasasjad, mille nende valdaja on kasutusest kõrvaldanud või kavatseb seda teha või on kohustatud seda tegema. Tekkekohas kõlbmatud, kuid mujal muuks otstarbeks kõlblikud ained või materjal.
    Olmejäätmed – inimeste elutegevuses või elukorralduses oma tarbimisomadused kaotanud esemed, ained või nende jäägid. Kõik koduses majapidamises tekkivad jäätmed, kaasa arvatud ohtlikud jäätmed.
    Tööstusjäätmed – toodangu valmimisel või töö tegemisel tekkinud jäägid, mis oma tekkekohas või antud tehnoloogilises protsessis kaotanud oma algsed tarbimisomadused.
    Ohtlikud jäätmed – oma omadustelt inimesele ja keskkonnale kahjulikud ja nõuavad erikäitlust. Kodusest majapidamisest kuuluvad siia eelkõige patareid , vananenud ravimid , värvid, lakid .
    Jäätmekäitlus – jäätmete kogumine, vedu, taaskasutamine ja kõrvaldamine. Jäätmete liikumine jäätmekäitlusprotsessis on järgmine: jäätmete teke – kogumine – vedu – töötlemine – lõppladestus.
    Prügila – prügi kogumise koht, nt prügimägi. 
    Biogaas – orgaanilise aine anaeroobsel käärimisel tekkiv peamiselt metaanist ja CO2st koosnev gaas .
    Happevihm – sademed (vihm, udu, lumi), mille pH on normist madalam. Põhjustab mulla ja magevee hapestumist ja vähendavad okasmetsade produktiivsust.
    Kasvuhooneefekt – temperatuuri ja niiskuse suurenemine läbipaistva katte all, mis laseb läbi päikesekiirgust, kuid ei lase tagasi õhkkonda pikalainelist (soojus-) kiirgust ega veeauru. Atmosfääri CO2 jt gaaside kontsentratsiooni suurenemine, mis viib kliima soojenemisele .
    Osooniaugud – osoonivaene piirkond atmosfääri osoonikihis. Peamiseks põhjuseks inimeste poolt õhku paisatavad freoonid.
    Müra – liigvali, ebameeldiv või sageli segav heli, mille põhjustajad võivad olla nii looduslikud kui tehislikud . Müra tugevust mõõdetakse detsibellides. Pidev müra tekitab stressi, tugev kestev müra põhjustab kurdistumist. Helilained vaakumis ei levi.
    Reovesi – olmes või tootmises rikutud vesi, mille keemiline koostis või füüsikalised omadused on esialgsetega võrreldes muutunud.
    Reoveesete – reoveest füüsikaliste, bioloogiliste või keemiliste puhastusmeetoditega eraldatud või veekogudesse settinud suspensioon .
    Aerotank – aeratsioonikamber, kus reovesi kontakteerub aktiivmuldadega või täpsemalt mikroorganismide biomassiga. Mikroorganismid kasutavad reovee orgaanilist ainet oma elutegevuses ja uue rakumassi sünteesiks.
    Erosioon – mullaosakeste ärakanne vee ja tuulega . Uuristus, voolava vee kulutus , mille tagajärjel kandub ära kivimeid, setteid, mulda. Intensiivsus sõltub vee hulgast, voolu kiirusest, vees oleva sette hulgast ja lõimisest, uuristatava kivimi kõvadusest jms.
    Deflatsioon – tuuleerosioon. Tuulekanne, pudeda sette ärakanne hõreda taimkattega alalt tuule toimel. Selle tagajärjel tekivad piklikud nõod.
    Aridifikatsioon – e kõrbestumine. Kuivusest tingitud saagikadu ja kõrbete pealetung .
    Olmedegradatsioon – muldade katmine .
    Ehitusdegradatsioon – muldade katmine.
    Masindegradatsioon – mulla tallamine.
    Keemiline degradatsioon – muldade saastumine.
    Maastik – 1) ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad pinnavormid, mullad , taimekooslused ja inimtegevuse avaldused (nt Pandivere kõrgustik). 2) mingil territooriumil olevate ökosüsteemide kogum, kus toimivad vastastikused suhted ja mõjutused.
    Kaitseala – inimtegevusest puutumatuna hoitav või looduskaitse erinõuete kohaselt kasutatav kaitse alla võetud ala, millel kaitstakse, uuritakse ja tutvustatakse loodus- ja/või kultuuriobjekte, taime-, seene- ja loomaliike , kooslusi, ökosüsteeme, maastikke ja nende mitmekesisust.
    Rahvuspark – 1) erilise rahvusliku väärtusega kaitseala looduse ja kultuuripärandi, sealhulgas ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, maastike, rahvuskultuuri ning alalhoidliku looduskasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. 2) suhteliselt suure pindalaga ja valdavalt loodusmaistuga kaitsealune territoorium , millel kaitstakse ökosüsteeme, uuritakse neid, tehakse ökoloogilist selgitustööd, võimaldatakse inimestele rekreatsiooni ning säilitatakse kohalikku kultuuripärandit.
    Looduspark – looduslikult mitmekesine ja esteetilise väärtusega, rahvuspargiga sarnanev kaitsealune territoorium kultuurmaistus, puhke - ja kompensatsiooniala.
    Maastikukaitseala – haruldase või Eestile iseloomuliku loodus- või pärandkultuurmaastikuga kaitseala, mis on moodustatud looduskaitselistel, kultuurilistel või puhke-eesmärkidel.
    Looduskaitseala – looduskaitselise või teadusliku väärtusega kaitseala looduslike protsesside ning haruldaste ja hävimisohus olevate ja/või kaitstavate taime-, seene- ja loomaliikide ning nende kasvukohtade ja elupaikade, eluta looduse, samuti maastike ja looduse üksikobjektide säilitamiseks, kaitseks ja uurimiseks.
    Reservaat – kaitseala otsesest inimtegevusest puutumata loodusega maa- või veeala , kus tagatakse looduslike koosluste säilimine üksnes looduslike protsesside tulemusena. Reservaadis on keelatud igasugune majandustegevus ja loodusvarade kasutamine; inimeste viibimine , va järelevalve -, teadus- ja päästetöödel.
    Sihtkaitsevöönd – kaitseala maa- või veeala seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks. Sihtkaitsevööndis asuvaid loodusvarasid ei arvestata tarbimisvarudena. S-i metsad kuuluvad hoiumetsa kategooriasse. Kaitse-eeskirjaga on inimeste viibimine keelatud.
    Piiranguvöönd – kaitseala majanduslikult kasutatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitse alla võtja poolt kehtestatud tingimustega. Metsad kuuluvad kas hoiu- või kaitsemetsa kategooriasse.
    Hoiuala – kaitsealune loodusobjekt, kus kaitstakse  Natura liikide (looma-, taime- ja seeneliigid) elupaiku väljaspool kaitsealasid, tagamaks nende soodsat seisundit.
    Väljasuremine – taksoni kõigi isendite hävimine.
    Globaalne väljasuremine – lõplik; liik kaob kogu levilast.
    Lokaalne väljasuremine – kohalik; liik kaob mingilt konkreetselt alalt, säilib aga naabermaades.
    Punane raamat – ohustatud ja haruldaste seene-, taime- ja loomataksonite nimestik koos vormikohase andmestikuga.
    Liebigi tünnilauareegel e miinimumi reegel – seaduspärasus, mille kohaselt taime kasvu piirab eelkõige see toitumiseks vajalik element (ressurss), mille kontsentratsioon keskkonnas on vajadusega võrreldes väikseim (miinimumis).
    Commoneri seadus – kõik on kõigiga seotud, kõik peab kuhugi kaduma, loodus teab ise kõige paremini, mitte midagi ei anta niisama
    Shelfordi reegel – seaduspärasus, mille kohaselt liigi eluvõimalusi piirab tema ökoamplituud mitmesuguste limiteerivate faktorite suhtes
    Mitscherlichi reegel – seaduspärasus, mille kohaselt taimesaagi suurenemine defitsiidse teguri ühikulisel suurenemisel on võrdne teguri maksimumi ja antud väärtuse vahega
    Aljohhini reegel – seaduspärasus, mille kohaselt taimkatte liigiline koosseis oleneb mesoreljeefist
    Bergmani reegel – seaduspärasus, mille kohaselt püsisoojaste loomade perekondades ja sugukondades on külmade alade liikidel kehamõõtmed suuremad kui soojade alade liikidel, sest kehamahu suurenedes suureneb keha soojust loovutav välispindala suhteliselt vähem
    Glogeri reegel – ökoloogiline reegel, mille kohaselt soojas ja niiskes kliimas elavad püsisoojased loomad on enamasti tumedamat värvi kui nende külmas ja kuivas kliimas elavad sugulased
    Allleni reegel – seaduspärasus, mille kohaselt imetajate kehast eemale ulatuvad kehaosad on külmas kliimas elavail liikidel või alamliikidel suhteliselt lühemad kui soojas kliimas elavail
    Walteri reegel – kui liigi areaalis kliima mingis kindlas suunas muutub, asustab liik sellise kasvukoha, milles kohalikud tegurid kliima muutused korvavad
  • KOAKTSIAD: LIIGISISESED, LIIKIDEVAHELISED
    Kriteerium : Defineerida suhtevorm, osata välja tuua suhtevormi mõju mõlemale osapoolele nii kokkusaamisel kui ka lahuselu korral. Osata erinevaid suhtevorme omavahel võrrelda.
    Kommensalism – kahe organismi (ka liigi, populatsiooni) suhe, mis on kasulik ühele osalisele – kommensaalile, kuid kasutu ja kahjutu teisele.
    See väldib nt ühe populatsiooni ainevahetussaaduste või toidujäätmete kogumist. Eristatakse endo- ja eksokommensalismi.
    Kokkusaamise korral
    Lahus elu korral
    A
    B
    A
    B
    0
    0
    Antibioos – organismide (pms) mikroobide suhe, mille puhul üks liik mõjub teisele pärssivalt eritiste või laguainete vahendusel.
    Kokkusaamise korral
    Lahus elu korral
    A
    B
    A
    B
    0
    0
    0
    Allelopaatia – eri liikide taimede vastastikune mõjutamine keemiliste ühenditega. Võib mõjutada taimekoosluste liigilist koosseisu ning suktsessiooni kulgu. Üks antibioosi vorme.
    Kokkusaamise korral
    Lahus elu korral
    A
    B
    A
    B
    0
    0
    0
    Kisklus – röövlus, epistism, predatsioon. Röövlooma ja saaklooma omavaheline toitumissuhe; üks loom (röövloom, predaator) sööb teisi (saakloom). Kisklus reguleerib saakloomade arvukust.
    Kiskja ja saaklooma areng on vastandlikud: Kiskja areng lähendab neid saakloomaga – terav nägemine, kuulmine , haistmine, reageerimiskiirus. Saaklooma kohastumine viib kiskja võimalikule vältimisele – peitevärv, hoiatav ning ehmatav värv, väledad jalad.
    Kokkusaamise korral
    Lahus elu korral
    A
    B
    A
    B
    0
    Parasitism – e nugilisus. Eri liiki organismide toitumissuhe, mille puhul üks organism – parasiit – toitub teise organismi – peremehe – kehavedelikest, kudedest või seedinud toidust.
    Parasiit kasutab peremeest kas ajutiselt – fakultatiivne (voodilutikas, kirp), perioodiliselt või kogu elu vältel – obligaatne (laiuss) ning kahjustab teda: põhjustab nakkushaigusi ja vaevusi. Viimasel juhul on kumbki organism sellele kohastunud : Parasiit liikumis -, seede- ja meeleelundite taandarenguga, suure viljakusega, antiensüümide tootmisega (sooleussid) Peremees tõrjeviisidega ( linnud liivavannidega, suslikud pujude söömisega).
    Kokkusaamise korral
    Lahus elu korral
    A
    B
    A
    B
    0
    Protokooperatsioon – kahe organismi ajutine koostegevus, mis annab mõlemale eelise, kuid pole obligaatne. Sümbioosi üks vorme. Sümbioosi üks vorme.
    Kokkusaamise korral
    Lahus elu korral
    A
    B
    A
    B
    0
    0
    Sümbioos – kahe eri liiki organismi mõlemale kasulik või vajalik kooselu.
    Ektosümbioos – puiduüraskid ja ambroosia sümbioos. Endosümbioos – üks organism elab teise kehas, nt tselluloosi seediv mikroob putuka ja imetaja seedekulglas ja mütsetoomides.
    Kokkusaamise korral
    Lahus elu korral
    A
    B
    A
    B
    Mükoriisa – e seenjuur. Kõrgemate taimede ja seente kooselu – seen varustab taime vee ja mineraalidega, vastu saab taimelt süsivesikuid.
    Kokkusaamise korral
    Lahus elu korral
    A
    B
    A
    B
    Konkurents – isendite negatiivne koaktsioon, ilmneb juhul, kui nad kasutavad üht väikest ressurssi. Mõlemale osalisele kahjulik suhe. Taimedel eristatakse võsu ja juurekonkurentsi. Loomadel täheldatakse konkurentsi toidu pärast, ka territoriaal- e ruumikonkurentsi. Võib olla liigisisene või liikidevaheline.
    Kokkusaamise korral
    Lahus elu korral
    A
    B
    A
    B
    0
    0
    Mutualism – e sümbioos. Liikidevaheliste suhete vorm, kahe eri liiki organismi mõlemale kasulik või vajalik kooselu. Võib piirduda mõne vajaduse vastastikuse rahuldamisega või seisneda mitmekülgses sõltuvuses.
    Kokkusaamise korral
    Lahus elu korral
    A
    B
    A
    B
    Neutralism – 1) koaktsioonide puudumine koos elavate eri liikide populatsioonide vahel. 2) evolutsiooniteooria, mille järgi looduslik valik toimub molekulaarsel tasandil üksnes kahjulikke muutusi kõrvaldavalt, enamik molekulaarmuutusi on organismide suhtes neutraalsed ega allu valikule ja organismi valgud evolutsioneeruvad kindla autonoomse kiirusega.
  • KESKKONNASEISUND
    Atmosfääri, vee, mulla, taimestiku , loomastiku ja maastike kaitse.
    Kriteerium: Osata kirjeldada Eesti üldist keskkonnaseisundit (vesi, õhk, muld, taimed, loomad), osata tuua välja põhilised probleemid kohalikul ja globaalsel tasandil. Osata analüüsida keskkonnaprobleemide üldisi põhjus-tagajärg-leevendus seoseid .
    ATMOSFÄÄRI KAITSE
    Atmosfääri saastumise all mõistetakse sinna inimese või looduse tegevuse tagajärjel sattunud või tekkinud aineid, mille kontsentratsioon ületab tavapärase pikaajalise keskmise, või ainetega, mida atmosfääris tavaliselt ei esine.
    Looduslik: vulkaaniline tegevus, metsatulekahjud, liivatormid, tolmutormid.
    Kaitse
    1. Haljastus – õhu isepuhastus, madal haljastus (muru) on haljastamata alaga võrreldes 2...3 korda efektiivsem, kõrghaljastus 8...9 korda, eriti tähtis linnades.
    2. Saasteallikate likvideerimine
    3. Õhupuhastid
    4. Maastiku rajoneerimine – tööstuskvartalid magalatest eraldi
    5. Alternatiivsete energiaallikate kasutamine
    Taastuvatest energiaallikatest elektrienergia toodang suurenes 2011. aastal varasema aastaga võrreldes 13%.
    Viimase viie aasta jooksul on elektri tootmine põlevkivist vähenenud ligi kümnendiku. Samal ajal taastuvatest allikatest elektri tootmine on suurenenud kaheksa korda.
    VEE KAITSE
    Veekaitse – meetmed loodusvee kaitsmiseks reostamise ja vee liigvähendamise eest ning tekitatud kahjustuste kõrvaldamiseks.
    1. Tehnoloogilised – peavad kuuluma kõikide tehnoloogiate, tootmiste juurde. Sellest tulenevalt vähem reovett, vete puhastus, taasringlus.
    2. Tagavara või kaitserajatised avariide puhuks, ennetav töö, pidev ja õigeaegne järelvalve , avariide likvideerimine
    3. Hüdrotehnilised meetodid – veehoidlad, kanalid
    4. Melioratiivsed meetodid – polderalad (meil ei ole enam ühtegi töös), metsade-põldude vaheldumine , kaitseribad, agrotehnika.
    5. Sanitaar-tehnoloogilised meetodid – on seotud eelnevatega, kuid jälgitakse infektsiooniaspektist, mikroobe .
    6. Organisatsioonilised – seadused, veeseisundi kontroll, saastenormid, load , maastiku kujundus, kaitseribad.
    Veekaitsevöönd – vee kaitsmiseks hajureostuse eest ja veekogu kallaste uhtumise vältimiseks. Veekaitsevööndis on majandustegevus piiratud ja vöönd sätestatakse ranna ja kalda kaitse seadusega.
    MULLA KAITSE
    Mullakaitseseadus ja ka -strateegia Eestis puuduvad ikka veel.
    Eesti keskkonnastrateegias aastani 2030 on mullakaitse osa osaliselt kaetud teiste seadustega.
    Muldade saastamise vältimine :
    1) “Puhta” väetise kasutamine.
    2) Taimekaitsevahendite normikohane kasutamine.
    Orgaanilise aine kadu, toitainete sisalduse vähenemine
    1) Sõnniku/läga kasutamine.
    2) Järelkultuuride, haljasväetiskultuuride kasutamine.
    3) Põhu sissekünd – NB! N
    4) Harimise minimeerimine .
    5) Väetistega tagasi sama palju kui saagiga eemaldatakse.
    Mulla tallamise vältimiseks ning vähendamiseks:
    1) Väldi põllul liikumist kui muld on märg .
    2) Vähenda põllust ülesõite, põld ei ole tee.
    3) Hoia teljekoormused väiksed (alla 5 t).
    4) Vähenda survet pinnaühikule, kasutades topeltrehve.
    5) Säilita mulla hea struktuursus ja kõrge orgaanilise aine sisaldus, kasutades orgaanilisi väetisi ja viljavaheldust.
    6) Vähenda loomade liikumist märgadel aladel. (tehnorajad, sügavkobestamine)
    Erosiooni tõkestamine:
    1. Kontuurkünd
    2. Vahe- ja järelkultuuride kasvatamine
    3. Põllukaitseribad
    4. Künnita harimine – st. otsekülv.
    5. Mitmeaastaste kultuuride kasvatamine
    6. Metsade istutamine , tühjade alade rekultiveerimine.
    7. Karjatamise piiramine
    8. Terrassid
    9. Võitlus sooldumise vast
    MAASTIKU KAITSE
    Maastikukaitse – maastiku kujundamise ja hooldamise abinõud, maastikuhoolduse ennetav osa. Maastikukaitse kujuneb määravaks loodusparkides ja maastikukaitsealadel.
    Maastikuhooldus – kultuurmaistu stabiilsuse tagamine maastikuarhitektuuriliste, tehnobioloogiliste, hüdrotehniliste jms. võtetega.
    Maastikuökoloogilised printsiibid :
    1. Säilitada kasvukohad ja elupaigad , see võimaldab püsima jääda suuremal hulgal liikidel.
    2. Kultuurmaastikes säilitada saarekestena looduslikke kooslusi.
    3. Jätta puutumatuks veekogude kallasribad kui suurima ökoloogilise potentsiaaliga maastikuosad.
    4. Kui looduslikke kooslusi on paiguti napilt, asendada neid haljastusega ning metsatukkadega.
    Maastiku polarisatsioon – äärmuslikult erineva looduskasutusega alade (nt. tööstusasula ja loodusreservaadi) paiknemine maastikul teineteisest võimalikult kaugel, nii et nende vahele saaksid kujuneda mitmekesised üleminekulised looduskasutusalad.
    Maastiku polarisatsioon peab tagama nii tervikliku infrastruktuuri kui ka ökoloogiliselt nõutava kompensatsioonialade võrgustiku.
    Maastike klassifitseerimist nimetatakse rajoneerimiseks e maa-ala jagamine millegi poolest üksteisest kvalitatiivselt erinevaiks rajoonideks.
    (põllumajandusmaastikud; metsamaastikud; kaitstav loodusmaastik; puhkemaastik; tööstusmaastik; linnamaastik; kunstlikud rajatised, prügimäed; veemaastikud)
    TAIMESTIKKU OHUSTAVAD TEGURID JA KAITSEVÕTTED
    Taimi ohustavad:
    1. Inimtegevus – põllumajandus, turism .
    2. Introdutseeritud e sisse toodud liigid – võivad osutuda konkurentideks ( karvane võõrkakar)
    3. Loomade introdutseerimine – kas söövad otse mingit taime või söövad taimesööjaid ning muudavad sellega aineringeid.
    4. Barbaarsus – inimese tegevus, tallamine, lõhkumine, okste murdmine, liikide korjamine .
    Kaitse alla võtmise ja kaitsekategooria põhimõtted:
    1. Teaduslik väärtus
    2. Harulduse aste
    3. Dekoratiivsus
    4. Inimtegevusega kaasnevad ohud
    5. Liikide bioloogilised ja ökoloogilised iseärasused
    Kaitsevõtted:
    Selektsiooniaiad – Kurvitsa aed Tartus, Aamissepa aed Jõgeval.
    Genofondi kaitse – Pollis.
    Parkides ja puukoolides on erinevad puu- ja põõsaliigid. Kokku on Eestis rohkem kui 500 parki.
    Kaitstavad põlispuud – pesapuud; seotud tuntud inimesega või kultuurisündmusega (Tartu laulupeo tammed ).
    Metsikutele viljapuudele ja põõsastele teeb kahju masinatega korjamine. Pohlad on kaotanud nii üle poole oma saagikusest.
    Kaitsemets – mets, mille põhifunktsioon on kahjulike tegurite mõju vältimine või leevendamine. Kaitsemetsi eristatakse kahjustava teguri (tuul, müra, tuli, mullaerosioon, laviin , rusuvool) või kaitstava objekti alusel (põllu-, tee- ja jõeäärsed, asula ja kuurordi ümbruse metsad). Kaitsemetsade majandamises peetakse esmatähtsaks kaitsefunktsiooni säilitamist ja parandamist.
    Kaitseriba – maastiku aineringet, energia- ja infovoogu muutev looduslik või poollooduslik ökosüsteem, mille eesmärk on tagada kultuurmaistus ökoloogilist tasakaalu. Nt. veekogude kaitseribad pidurdavad eutrofeerumist.
    Hoiumetsad – reservaadid ja erilist kaitset ning pikemaajalist säilitamist vajavad metsad. Mets kuulub hoiumetsa kategooriasse: 1) kaitseala loodusreservaadis; 2) kaitseala sihtkaitsevööndis, kus kaitse-eeskirjaga on majandustegevus keelatud ning sellega võrdsustatud aladel.
    LOOMASTIKKU OHUSTAVAD TEGURID JA KAITSEVÕTTED
    Loomi ohustavad:
    1. Elukeskkonna hävimine ja killustamine Servaaladel on muutunud tingimused – servaefekt
    2. Kaubanduslik jahipidamine – kogumine lemmikloomadeks või loomakollektsioonidesse; kasutamine meditsiiniuuringuteks, rahvameditsiiniks.
    3. Inimene peab kahjurloomaks – kõik loomade rühmad.
    4. Tulnukliigid – 1/10 sisse toodud liigist muutub invasiivseks.
    5. Keskkonna saastamine – bioakumulatsioon, otsene mürgitamine; õhu, vee ja pinnase saastumine; kliimamuutus.
    6. Haigused.
    Väljasuremine:
    Kohalik väljasuremine – liik kaob mingilt konkreetselt alalt, säilib aga naabermaades.
    Globaalne väljasuremine – liik kaob kogu levilast
    Väljasuremislained – väga paljude liikide kadumine lühikese aja jooksul
    Millistel liikidel on oht välja surra?
    1. Suur kasv – peetakse meelsasti jahti.
    2. Aeglane sigimine – elevant kannab 18 kuud, sinivaal saab suguküpseks 25 aastaselt ja sünnitab ühe järglase 2..5 a. vahedega.
    3. Spetsialiseerunud toiduvalik – Hiidpanda sööb ainult bambusevõrseid, teo-harksaba sööb ainult Pomacea perekonna tigusid.
    4. Asumine kõrgel troofilisel tasemel – tippröövloomad 3. Või veelgi kõrgemal tasemel – tiiger , hunt, ahm, hülged, merikotkad jne. Kannatavad bioakumulatsiooni all.
    5. Ranged keskkonnanõuded või kitsas levila – Liik satub ohtu kui ta sõltub mingist harvemaks muutuvast elupaigast (kasvukohast). Liblikaid ohustab lagendike, niitude ja karjamaade hävimine. Valgeselg-kirjurähn on hävimisohtu sattunud surnud ja surevaid puid sisaldavate lehtmetsade taandumise tõttu.
    6. Kindlad rännuteed – aastaid samu rännuteid kasutatavaile liikidele võivad saatuslikuks saada küttimine või kohalikud katastroofid. Valgeid-toonekurgi püütakse ja süüakse Aafrika põhjaosas.
    7. Elutsükli, struktuuri või käitumise erijooned – möödunud saj. alguses hävitati Põhja-Ameerikas mandri ainuke pärismaine papagoiliik Corunopsis karolinensis. Liigile sai saatuslikuks tema sotsiaalsus . Kui üks lind sai surma, kogunesid teised tema ümber.
    8. Liik on inimesele ohtlik – suurkiskjaid peetakse ohtlikuks ulukitele ja kariloomadele. Elevandid Aafrikas karjamaa ja vee konkurendid.
    Loomade kaitse:
    1. Nimeline – kaitsekategooriad.
    2. Territooriumide kaitse – kaitseribad, looduslikud saarekesed keset kultuurmaad, looduskaitsealad .
    3. Aktiivne ja regulaarne kaitse – jaht , tasakaalu kiskja-ohver, emas- ja isasloomad reguleerimine.
    4. Biotehnoloogiline kaitse – pesakastid lindudele, loomade toitmine , lindude toitmine.
    5. Aklimatiseerumine, reaklimatiseerumine – vältida konkurentide, haiguste sissetoomist.
    6. Bioloogilised meetodid taimekaitses – lepatriinu lehetäide tõrjeks, feromoonid – liblikatel isaste isendite väljapüük, repellendid – hoiavad isendid eemal.
    7. Repellendid – loomade, lindude hirmutamiseks kunstlikud vahendid, mis ei ole loomadele ja lindudele ohtlikud – hernehirmutis, konservikarbid, läikivad ribad .
    8. Epideemiate ärahoidmine, kollete likvideerimine – veterinaarteenistus, suu- ja sõrataud, marutaud.
    9. Fotojaht – eluslooduse pildistamine ja seeläbi rahvale tutvustamine – Rein Maran , Fred Jüssi, Tiit Leito jt.
    10. Loomaaiad – mõned liigid on säilinud ainult loomaaedades.
    Loomade ja lindude kaitset propageerivad ka rahvusloomad ja -linnud. Rahvuslinnud Soomes leevike , Saksamaal valge toonekurg , Eestis suitsupääsuke jne.
    Kalade kaitse:
    Seotud veekaitsega, kuna kalad elavad vees ja vajavad puhast vett. Esimene etapp on vete seisundi standardiseerimine , mis on erinev mageveekaladele ja merekaladele. Kudemiskohtades tuleks tagada puhas vesi, sinna juurdepääs st. tammide kõrvaldamine või läbipääsuteed.
    Forelli ja lõhe veetundlikkus on üle 100 km ja neid on seetõttu võrreldud mullamutiga, kes tunneb vihmaussi 200 m pealt.
    Selgroogsete ja kahepaiksete kaitse:
    Kaitse põhimõtted langevad kokku loomastiku üldise kaitse põhimõtetega. Eestis on hävitatud kärnkonni kui nõialoomi jne. Keskmiselt tuleb 1 kg konni ha kohta. Piirissaarel 40 kg/ha.
    SAASTUMINE
    Põhjus:
    Soovimatu tahke, vedel, tolmjas, tahmane või gaasiline aine vees, õhus, mullas, toiduaineis vm.
    Aerosoolgaasilised jäätmed – kõik, mis heidetakse välja korstnatest ja ventilatsiooniaparaatidest.
    Nafta , keedusool, toidurasvad, orgaanilised jäätmed, süsivesikud , valgud.
    Kõige ohtlikumateks on saasteained kus püsivus on ühendatud toksilisusega – radioaktiivsed jäägid, kroomi ühendid.
    Õhusaaste allikad:
    Põllumajanduslikud:
    Mittepõllumajanduslikud:
    1.Kemikaalide kasutamine
    2. Ebameeldiv lõhn
    3. Tootmisjäägid
    4. Tolm (põllu harimisel)
    5. Õietolm
    1.Autode heitgaasid
    2. SO2 olmes ja tööstuses
    3. Fluoriidid
    4. NOx (oranžid, punased g.)
    5. Kloriidid (veepuhastuses)
    6. Raskmetallid
    7. Tolm, põlemisjäägid
    8. Aerosoolid
    Mõju:
    Agressiivsed saastajad – saastajate hävitav mõju metallidele, ehitistele, aga ka kahjulik mõju silmadele, ninale.
    Õhkkeskkonna seisundi halvenemine.
    Nafta jões.
    MULDADE DEGRADATSIOON
    Põhjus:
    Ebaõige väetamise ja mürkkemikaalide kasutamisega – keemiline degradatsioon
    Olmega – olmedegradatsioon
    Masinatega – masindegradatsioon
    Tööstus-, tsiviil-, tee või sideehitusega – ehitusdegradatsioon
    Mullasaaste allikad:
    Põllumajanduslikud:
    Mittepõllumajanduslikud:
    1. Keemilised elemendid (pestitsiidid jm)
    2. Väetised
    3. Muldade sooldumine
    1. Teede ja majade ehitamine
    2. Jäätmed (prügimäed)
    3. Kõik, mis tuleb üle õhust ja veest
    Mõju:
    Mulla viljakuse vähenemine orgaanilise ja mineraalosa muundumise ning mõningate ainete eemaldamise tagajärjel.
    Viljaka mulla kahjustamine või hävitamine: tööstus-, tsiviil-, tee või sideehitusega (ehitusdegradatsioon).
    OOKEANIDE REOSTUMINE
    Põhjus:
    Reoveena või jõgede poolt kantuna.
    Õhu kaudu.
    Laevaliiklusega
    Uputatud merre tahtlikult ( dumping ).
    Dumping – heitmete kaadamine merre. On uputatud ka radioaktiivseid jäätmeid, tööstusmürke, veekogu süvendamisel tekkinud jääke.
    Igal aastal satub kalurite plastmassvahenditest merre umbes 150 000 tonni plastikut ning peale selle heidetakse suures koguses plastmassi merre ka laevadelt.
    Igal aastal satub merre rohkem kui 3 miljonit tonni naftat.
    Tagajärg:
    Miljonite merelindude, vaalade , hülgete ja delfiinide hukkumine; plastmassi satub seedetrakti või siis takerdub loom plastmassi ja hukkub.
    Vetikate "õitsemised“ – põhjuseks reovee väävli-, lämmastiku- ja fosforiühendid.
    Kui merevee temperatuur on pidevalt alla +5ºC, võib merre sattunud naftat pidada " igaveseks saastaks“. Nafta lagunemine lendumise, oksüdeerumise või muude keemiliste protsesside kaudu on peaaegu olematu. Põhjustab lindude surma.
    VEE RAISKAMINE
    Põhjus:
    1) Igasugune tehnoloogia vajab vähem vett kui kasutatakse – tehnoloogilise protsessi ümberkorraldamine – igapäevaselt vähem tarbida
    2) Avariilised situatsioonid – torud, kraanid tilguvad, jooksevad – remontida; trahvida
    Tagajärg:
    Mageveevarude vähenemine.
    VETE RISUSTAMINE
    Põhjus:
    Looduslikul teel – oksad, kallaste muld jne.
    Kunstlikud jaotatakse: 1. veele ohutud – klaaspudel, osa metalle , mõnikord ka puit.
    2. veele ohtlikud – tahkeid aineid ja asjad, mis lahustuvad vees väga kiiresti: osa plastmasse, tahked soolad , paljud metallid, tahked orgaanilised ained.
    Mõju:
    40% rauast on kõikvõimalikes seadmetes ja 60% looduses, sealhulgas ka vees.
    Jäätmete uputamine merre on keelatud, kuid sellegipoolest satub laevadelt mette ca 30 t jäätmeid minutis.
    VETE REOSTUMINE
    Põhjus:
    Vette on lastud orgaanilisi või anorgaanilisi aineid või vee temperatuuri on muudetud.
    Kõik, mis saastab õhku võib sealt sattuda ka vette ja mulda.
    Veereostuse allikad:
    Põllumajanduslikud:
    Mittepõllumajanduslikud:
    1. Töötleva tööstuse jäägid
    2. Talud , farmid (pesu)
    3. Väetised
    4. Erosioon
    5. Veterinaarravimid
    1. Tööstuse heitveed
    2. Olmereoveed
    Tagajärg:
    Vee reostatus, loodusliku veerežiimi või vee kvaliteedi rikutus.
    Vesi võib osutuda mõneks otstarbeks kõlbmatuks.
    HAPPEVIHMAD – pH on normist madalam.
    Põhjused:
    2/3 juhtudest on happesus põhjustatud H2SO4 ja 1/3 HNO3 -st.
    SO2 + H2O = H2SO4
    NO2 + H2O = HNO3
    SO2 – söe, põlevkivi põletamine
    NO2 – heitgaasid jt tööstusjäätmed.
    Mõju:
    1. Pestakse maha taimelehtedelt vahakiht ja lakkab fotosüntees – taimed kuivavad.
    2. NO2 ahendab lehtede õhupilusid, mõjutab rakumembraanide läbilaskvust.
    3. Toiteelemendid uhutakse sügavamatesse kihtidesse.
    4. Kaltsiumi puudus tigude kodades, linnumunakoortes – happelisel alal hoiavad teod majade, teede lähedusse.
    5. Veekogude (järsk) hapestumine .
    6. Hoonete ja kujude kahjustumine.
    KASVUHOONEEFEKT
    Põhjused:
    Atmosfääri CO2, N2O, CH4 ( metaan ) ja fluoreeritud gaaside kontsentratsiooni suurenemine, mis viib kliima soojenemisele.
    C02 – fossiilsete kütuste põletamine; metsade põletamine; orgaanilise aine lagunemine troopikas .
    N2O – lämmastikurikaste väetiste kasutamine põllumajanduses.
    CH4 – põllumajandus, olmeprügilad, heitvesi ja heitvee töötlemine ning loodusliku gaasi (maagaasi) tootmine ja jaotamine.
    F-gaasid – aerosoolide, külmikute ning külmutussüsteemide, õhukonditsioneeride, tulekustutusseadmete, keemiliste puhastusvahendite kasutamisel.
    Mõju:
    Ilma kasvuhoonegaasideta oleks Maa keskmine t˚ ligi 32˚C külmem.
    Kui protsess jätkub, siis 2050 . aastaks on ülemaailmne soojenemine 1,5...4,5˚C. Polaaraladel võib olla see kuni 10˚C, ekvatoriaalalal 2˚C. See kutsub esile liustike, igijää sulamise tõstes merepinna 1,5 m.
    OSOONIAUGUD
    Põhjus:
    Inimeste poolt õhku paisatavad freoonid.
    Osooni lagundavad lämmastikuühendid N2O, NO ja NO2, NOx gaasid annavad kliima soojenemise kogumõjust 4%.
    Suurimad allikad on reaktiivlennukid, tahkekütusel töötavad raketid , transport.
    Eriti ohtlikud on soojad gaasid – bensiin , diiselkütus, nafta.
    Mõju:
    Maapinnalähedane osoon on ohtlik elusorganismidele. Osooniaukude kohal ei ole loomad ja taimed kaitstud ultraviolettkiirguse kahjuliku toime eest.
    Antarktikas, mille kohal on suur osooniauk, võib hävitada toiduahela kõige alumise lüli – plankton, mis on ultraviolettkiirgusele kõige haavatavam. Siis võivad hukkuda kõik loomad, kes sõltuvad sellest toiduahelast.
    Kui osoonikiht õheneb, siis jõuab Maale lühiajaline ultraviolettkiirgus , mis põhjustab inimestel nahavähki ja katarrakti, ta hävitab nukleiinhapped ning pidurdab rakkude paljunemist, muudab DNA struktuuri ja vähendab põllusaaki.
    MÜRA
    Põhjused:
    Müra kahjustav toime oleneb:
    1. heli intensiivsusest (dB)
    2. sagedusest (Hz)
    3. müra kestusest ja jaotusest (müraekspositsioon tüüpilise tööpäeva jooksul)
    4. kumulatiivsest müraekspositsioonist (pikema perioodi, näit. aastate vältel)
    Linnades püütakse müra levikut tõkestada suuremate teede ääres betoonmüüri, ehitistega või haljasaladega, mille puhul kasutatakse müürina hekki.
    Mõju:
    Kuulmiskahjustuste tekkimine.
    Väga intensiivsete helide tagajärjel võib rebeneda ka kuulmekile ja puruneda kuulmeluukesed.
    Mürast tingitud üldised tervisehäired on: südameveresoonkonna häired, peavalu, unetus , väsimus , lihaspinge, stress, kontsentratsioonihäired. Akustiline trauma (purustatakse Corti organ).
    Suvise hooldusraie piirkonnas hukkub raie tõttu ligikaudu 70% lindude pesitsustest. Samalaadne on mõju ka imetajatele, sealhulgas jahiulukitele ja paljudele kaitsealustele liikidele (karihiirtele, käsitiivalistele jne.).
    KIIRGUS
    Põhjus:
    Inimene saab põhilise kiirguse: hoonete elektrijuhtmed, vesivoodid, kuvarid, mobiiltelefonid jne.
    Mobiiltelefoni ei soovitata kasutada üle 2 tunni päevas.
    Antenn ei tohiks puudutada inimese pead.
    Mikrolaineahjud: tervisele kahjulik on kiirguse leke.
    Toidus: kõrge sagedusega raadiolained põhjustavad toidu veemolekulide väga tiheda sagedusega võnkumisi.
    Mõju:
    Ühekordse suure kiiritusdoosi korral tekivad mõne päeva jooksul tervisekahjustused nagu naha punetus , iiveldus ja oksendamine .
    3000 mSv suurune doos võib põhjustada pooltel inimestel surma mõne nädala jooksul.
    JÄÄTMETE MÕJU KESKKONNALE
    1. Maade kadu prügimägede alla.
    2. Keskkonna risustumine ja sellest tulenevad ohud elusloodusele – plastik ummistab loomade/lindude seedeorganeid. Nad takerduvad plastikusse ja hukkuvad.
    3. Jäätmete lagunemisel ja põlemisel tekkivad ohtlikud ained.
    Anaeroobses keskkonnas tekib metaan, mis liigub pinnases: 50–100 korda tugevam kasvuhoonegaas.
    Segaolmeprügi põlemisel tekivad CO, NOx, SO2, HCl, tahm , raskemetallid, dioksiinid ja PCB-d.
    Osad neist põhjustavad vähki, kopsu-, neeru- ja närvikahjustusi, hormonaalseid häireid . Teised happevihmasid. CO2 – kasvuhooneefekti.
    Probleemid, mis kaasnevad jäätmete matmisega:
    1. Ainete väljauhtumine ja põhjavee reostus – eriti mürgised filtraadid.
    2. Metaani moodustumine – anaeroobse lagunemise tagajärjel, liigub pinnases, võib koguneda keldritesse.
    3. Maapinna kadu, degradatsioon.
    PÕLLUMAJANDUSLIKUD, MITTEPÕLLUMAJANDUSLIKUD SAASTAJAD
    Õhusaaste allikad:
    Põllumajanduslikud:
    Mittepõllumajanduslikud:
    1.Kemikaalide kasutamine
    2. Ebameeldiv lõhn
    3. Tootmisjäägid
    4. Tolm (põllu harimisel)
    5. Õietolm
    1.Autode heitgaasid
    2. SO2 olmes ja tööstuses
    3. Fluoriidid
    4. NOx (oranžid, punased g.)
    5. Kloriidid (veepuhastuses)
    6. Raskmetallid
    7. Tolm, põlemisjäägid
    8.Aerosoolid
    Mullasaaste allikad:
    Põllumajanduslikud:
    Mittepõllumajanduslikud:
    1. Keemilised elemendid (pestitsiidid jm)
    2. Väetised
    3. Muldade sooldumine
    1. Teede ja majade ehitamine
    2. Jäätmed (prügimäed)
    3. Kõik, mis tuleb üle õhust ja veest
    Veereostuse allikad:
    Põllumajanduslikud:
    Mittepõllumajanduslikud:
    1. Töötleva tööstuse jäägid
    2. Talud, farmid (pesu)
    3. Väetised
    4. Erosioon
    5. Veterinaarravimid
    1. Tööstuse heitveed
    2. Olmereoveed
    GLOBAALSED PROBLEEMID
    1) Rahvaarvu kiire kasv, demograafilised probleemid, inimkonna toiduprobleemid.
    2) Looduvarade kasutamine, mullastiku vaesumine ja kõrbestumine, mageveevarude vähenemine, metsade hävimine – raie, vihmametsade olukord.
    3) Looduse mitmekesisuse vähenemine.
    4) Energiaprobleemid – tarbimine, varad , tootmisega kaasnevad keskkonnamured.
    5) Õhusaaste probleemid, kasvuhooneefekt, osoonikihi hõrenemine, kliimamuutused , happevihmad, keskkonna hapestumine.
    6) Jäätmed.
    LOKAALSED PROBLEEMID
    Välisõhu saastamine ja õhu saastatus linnades.
    Tööstus-, põllumajandus- ja militaarobjektide jääkreostus, mis ohustab põhja- ja pinnavett , ning rikutud maastikud.
    Põhjaveevarude ebaratsionaalsest kasutamisest ja saastamisest tingitud põhjavee kvaliteedi ja kvantiteedi langus.
    Veekogude ebaratsionaalne kasutamine, reostamine ja eutrofeerumine , vee-elustiku, sealhulgas kalavarude taastootmise ja kvaliteedi langus.
    Keskkonna saastamine jäätmetega; jäätmetega kaetud alade kasv, jäätmekäitluse, sealhulgas ohtlike jäätmete käitluse korrastamatus.
    Elustiku ja maastike mitmekesisuse, sealhulgas ökovõrgustiku, kaitsealade, liikide ja üksikobjektide ohustatus, mis tuleneb majandustegevusest ja maa omandireformist.
    Tehiskeskkonna ebapiisav vastavus säästva arengu ja tervisekaitse põhimõtetele.
    Põlevkivi kaevandamine ning põletamine.
    Liigne metsade raie.
    Soode  kuivendamine ning turba kaevandamine.
    Pinnase erosioon.
    TOIDUPROBLEEMIDE MÕJU KESKKONNALE
    Toiduprobleemid maakeral on seotud põllumajanduspoliitikaga ja põllumajanduse arenguga. Arenenud riikides on ületootmine ja piiratakse tootmist. Arengumaades on toidupuudus .
    Arenenud maades istutatakse viljakale maale metsa, energiavõsa. Arengumaades võetakse maha vihmametsasid, mille tagajärjeks on ulatuslik vee-erosioon – viljakas muld uhutakse ära, kuni 1000 tonni/m2. Erosiooni kõrval põhjustab metsade raie ka probleeme süsihappegaasi sidumises ja hapniku tootmises, suurendades kasvuhooneefekti.
  • RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ KESKKONNAKAITSE ALAL, ORGANISATSIOONID . KESKKONNAKAITSEALASED KONVENTSIOONID .
    Kriteerium: Osata põhjendada rahvusvahelise keskkonnakaitsealase koostöö vajadust, põhimõtteid ja põhilisi koostöövorme.
    RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ
    Eesmärk on kaasa aidata keskkonnateadlikkuse kasvule, keskkonnaseisundi parandamisele ning säästva arengu põhimõtete juurutamisele nii Eestis, Euroopas kui kogu maailmas.
    Rahvusvaheline koostöö looduse kaitsel on:
    1. Hädavajalik – rändliikide kaitse.
    2. Vajalik ka solidaarsuse märgiks teistele riikidele nende looduskaitselistes jõupingutustes.
    3. Aitab mõnikord mõjutada valitsusi rohkem tähelepanu pöörama looduskaitsele.
    4. Aitab oluliselt kaasa looduskaitseliste teadmiste levikule, juhtides tähelepanu võimalikele ohtudele looduses.
    Eesti on sõlminud kahepoolsed koostöölepped keskkonnakaitses ligi poolesaja riigiga.
    Lisaks on Eesti riik mitme looduskaitses olulise rahvusvahelise organisatsiooni liige: Maailma Looduskaitse Liit (IUCN), Ühinenud Rahvaste Organisatsioon , Euroopa Nõukogu ja UNESCO tegelevad muude ülesannete kõrval looduse kaitsega.
    Eesti on ühinenud kokku üle 200 konventsiooniga, neist umbes veerandites on sees ka keskkonnaaspekt.
    Tähtis osa on loomaaedadel ja botaanikaaedadel, muuseumidel, õppe- ja teadusasutustel, seltsidel ja ühingutel.
    Eesti valitsusvälised organisatsioonid: Eestimaa Looduse Fond, Eesti Looduskaitse Selts, Eesti Loodusuurijate Selts.
    Rahvusvahelises koostöös on oluline osa Tallinna Loomaaial ning Tallinna ja Tartu botaanikaaedadel, ka Tallinna Loodusmuuseumil ning Tartu Ülikooli Geoloogia- ja Zooloogiamuuseumil.
    RAMSARI KONVENTSIOON – linnud, märgalad
    Konventsioon on ellu kutsutud ohustatud märgalade kaitseks kõikjal maakeral, kusjuures erilist tähelepanu omistatakse aladele, mis on olulised veelindude elupaikadena.
    Ramsari konventsiooni raames on loodud nimekiri rahvusvahelise tähtsusega märgaladest. Konventsiooni eesmärkidest tulenevate ülesannetega tegeleb Eestis rahvuslik Ramsari komisjon , kes on määranud ka meie eelistused nimetatud valdkonnas.
    WASHINGTONI KONVENTSIOON – loomad, taimed müük
    Konventsioon kaitseb kaubitsemise läbi ohustatud taime- ja loomaliike, reguleerides nende sisse- ja väljavedu riigist riiki.
    I lisa – väljasuremisohus liigid, mille olemasolu kaubitsemine otseselt või kaudselt mõjutab (umbes 500 looma- ja taimeliiki). Eesti liikidest kuuluvad siia näiteks saarmas, merikotkas ja rabapistrik. I lisa liikidega kaubitsemise kohta kehtivad väga ranged piirangud.
    II lisasse kantud liigid ei pruugi olla väljasuremisohus, kuid kontrollimatu kaubitsemine võib nende püsimajäämist ohustada . Eesti liikidest kuuluvad siia sookurg ja must toonekurg, kõik kullilised ja kakulised , lisaks meil tavalised jahiloomad, nagu ilves, hunt ja karu. Samuti kõik Eesti käpaliste liigid ning kaitsealused kivistised. Nende puhul nõutakse ainult väljaveoluba.
    III lisasse on erinevad riigid kandnud liike, mille sisse- ja väljaveo suhtes selles riigis rakendatakse II lisa liikide kohta käivaid nõudeid. Eesti ei ole kandnud III kategooriasse ühtegi liiki.
    BERNI KONVENTSIOON – Euroopa elupaigad ja metsik loodus Euroopa loodus
    Konventsiooni eesmärgiks on Euroopa loodusliku taimestiku ja loomastiku ning nende elupaikade ja kasvukohtade kaitse. Konventsioon keelustab paljud püügivahendid ja jahipidamisviisid.
    I lisa – rangelt kaitstavad taimeliigid.
    II lisa – rangelt kaitstavad loomaliigid .
    III lisa – loomad, kelle püüdmist ja küttimist tuleb reguleerida.
    IV lisas käsitletakse keelatud püügivahendeid ja viise.
    Berni konventsiooni alusel rangelt kaitstavate liikide hulka kuuluvad paljud Eestis veel suhteliselt tavalised loomad, näiteks karu, ilves, hunt, valgetoonekurg ja rukkirääk. Rangelt kaitstavate loomaliikide küttimiseks peab Eesti taotlema konventsioonikeskuselt erandeid .
    BIOLOOGILISE MITMEKESISUSE KONVENTSIOON
    Konventsiooni eesmärgiks on bioloogilise mitmekesisuse kaitse, loodusvarade säästlik kasutamine ja sellest saadud kasumi õiglane jaotamine riikide vahel.
    CARTAGENA PROTOKOLL – bioloogiline ohutus
    Cartagena protokoll tuleneb bioloogilise mitmekesisuse konventsioonist. Bioloogilise ohutuse protokoll käsitleb geneetiliselt muundatud elusorganismide ohutut käsitsemist ja piiriülese liikumise kontrolli.
    GMOd e geneetiliselt muundatud organismid
    Erinevus looduslikust geeniülekandest:
    1. teatakse , millised geenid üle viiakse (klassikaline sordiaretus kontrollimatu, ebatäpne)
    2. kiirem, ülekanne liikide vahel (looduses harv ja aeglane), efektiivne
    Sama ohtlik kui looduslik geeniülekanne (nt viirusega horisontaalne geeniülekanne). Statistiliselt oluliselt vähem ohtlik kui mikrobioloogia.
    Geenitehnoloogia potentsiaalsed ohud:
    1. Bioloogilise relva väljatöötamine
    2. Uurija hoolimatu – nakkusekandja sattub keskkonda – senini ei ole selliseid juhtumeid registreeritud. Pealegi – enamus laborites saadud baktereid hukkuvad niipea, kui nad väliskeskkonda sattuvad.
    3. Produkt , mis osutub pikas ajaskaalas ohtlikuks ( allergeenid – ühest organismist teise liiki) pole erinev klassikalisest sordiaretusest. Peab spetsiifiliselt testima selle suhtes.
    4. Geenid liiguvad looduses uutesse kandjatesse. Võib rikkuda geneetilist tasakaalu. Uus geen uues keskkonnas muutub mürgiseks – allergeeniks. Samas – analoogne klassikalise sordiaretusega. Lihtsalt kiirem protsess.
    5. Antibiootikumi resistentsed geenid annavad looduses hüpates uut tolerantsust. Eur-s antibiootikumiresistentsed taimed keelatud. Võib välja hüpata, aga see tõenäosus, et lülitub inimese genoomi, on kaduvväike.
    6. Tekivad uued patogeenid .
    7. Rikub looduse tasakaalu. Taimede puhul oht – sugulasliikide vaheline tagasiristumine.
    8. Eriti ohtlik liigilt teisele ülekanne.
    HELCOM – Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon
    Põhieesmärkideks:
    1) vähendada maalt, õhust ja laevadelt Läänemerre lähtuvat reostust, tagamaks merekeskkonna talutav ökoloogiline seisund.
    2) teha teaduslik-tehnilist koostööd kaasaegsete keskkonnakaitse abinõude väljatöötamisel.
    3) koordineerida merekeskkonna ja atmosfääri teaduslike uuringute läbiviimist.
    4) töötada välja ja juurutada ühtne keskkonnakaitse strateegia Läänemere regioonis.
    Konventsiooni on ratifitseerinud 176 riiki.
    EUROOPA LIIDU KESKKONNAPOLIITIKA PÕHIMÕTTED
    1. Ära hoida on parem kui parandada.
    2. Keskkonnamõjud tuleb arvesse võtta võimalikult varases otsustamise järgus.
    3. Looduskasutust, mis oluliselt kahjustab ökoloogilist tasakaalu tuleb vältida.
    4. Tuleb suurendada teaduse osatähtsust kavandatavate ettevõtmiste üle otsustamisel .
    5. Reostaja- maksab-printsiip, mis tähendab, et keskkonnakahjude ärahoidmise ja heastamise kulud tuleb kanda reostajal.
    6. Ettevõtlus ühes liikmesriigis ei tohi põhjustada reostust teises.
    7. Liikmesriikide keskkonnapoliitika peab arvesse võtma arengumaade huve.
    8. EL ja tema liikmesmaad peavad vastavate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu edendama rahvusvahelist ja ülemaailmset keskkonnakaitset.
    9. Keskkonnakaitse on iga inimese hool ja seepärast on vajalik rahva haritus .
    10. Keskkonnaabinõusid tuleb rakendada kõige sobivamal tasemel, arvestades reostuse liiki, vajalikke abinõusid ja kaitstavat geograafilist piirkonda.
    11. Riikide keskkonnaprogrammid peavad olema koordineeritud, EL-siseselt, mitte isolatsioonis tehtud pikaajaliste kontseptsioonide ja strateegia alusel.
    LOODUSKAITSE EUROOPA LIIDUS
    Euroopa Liidu looduskaitsepoliitika on üles ehitatud peamiselt kahele direktiivile:
    1. Linnudirektiiv – loodusliku linnustiku kaitsest.
    2. Loodusdirektiiv – looduslike elupaikade ja loodusliku loomastiku ja taimestiku.
    Need kaks direktiivi moodustavad seadusandliku raamistiku EL looduslike liikide ja elupaikade säilitamiseks ning kaitseks.
    LINNUDIREKTIIV – loodusliku linnustiku kaitsest
    Võeti vastu aprillis 1979 ja selle eesmärgiks on kõikide looduslike liikide kaitse EL liikmesriikides (va Gröönimaal).
    I lisa – liigid, mida peetakse ohustatuks EL territooriumil. Kuuluvad täieliku kaitse alla. Kõikide I lisa liikide osas on kauplemiskeeld.
    II lisa – liigid, millele tohib jahti pidada kogu EL territooriumil või teatud liikmesriikides.
    III lisa – liigid, millega võib kaubelda kogu EL territooriumil või teatud liikmesriikides.
    IV lisa – keelatud jahipidamismeetodid: linnupaelad, linnuliim, konksud, kunstlikud valgusallikad, peeglid , lõhkeained, võrgud, püünised, mürgitatud või uimastav sööt, poolautomaatsed või automaatrelvad, õhusõidukid, mootorsõidukid jne.
    V lisa – uurimist vajavad teemad.
    LOODUSDIREKTIIV – looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsest
    Eesmärgiks on edendada looduse mitmekesisuse kaitsmist EL territooriumil. Direktiivi peamiseks eesmärgiks on kaitsealade võrgustiku NATURA 2000 loomine säilitamaks nii mere kui ka maismaa ohustatud liikide ja elupaikade levikut ning ohtrust.
    I lisa – ohustatud elupaigad.
    II lisa – ohustatud liigid, kelle kaitseks on vaja luua loodushoiualasid.
    III lisa – loodushoiualade valikukriteeriumid.
    IV lisa – rangelt kaitstavad liigid.
    V lisa – liigid, mille loodusest eemaldamise ja kasutamise kohta tuleb koostada kaitsekorralduskavad.
    VI lisa – keelatud moodused ja vahendid loomade püüdmiseks ning tapmiseks: magnetofonid, elektrilised või elektroonilised seadmed , kunstlikud valgusallikad, öösihikud, lõhkeained, ammud , mürgid ja mürgitatud või uimastavaid aineid sisaldav sööt, väljasuitsutamine või -gaasitamine, lennukid jne.
    NATURA 2000 moodustavad:
    1. linnudirektiivi I lisas loetletud linnuliikide ning rändlindude elupaikade kaitseks määratud linnuhoiualad.
    2. elupaigadirektiivi I lisas loetletud elupaigatüüpide ning II lisas toodud liikide elupaikade kaitseks määratud loodushoiualad.
    NATURA 2000 võrgustiku eesmärgiks on elupaikade ja liikide soodsa looduskaitselise seisundi säilitamine või taastamine loodusliku levikuala piires.
    Loodushoiualade moodustamine toimub kolmes etapis ja need kinnitab Euroopa Komisjon.
    I etapp: riiklike nimekirjade koostamine.
    II etapp: ühenduse tähtsusega alade määramine.
    III etapp: loodushoiualade määramine.
    Raskused seoses Natura 2000 võrgustiku loomisega :
    1. Iga ettepandava loodushoiuala kohta tuleb täita mahukas andmebaas.
    2. Iga ala kohta tuleb Brüsselisse saata korralik kaart nii digitaalsel kui ka trükitud kujul.
    3. Enne ala nimekirja arvamist ja ala kaadri ametlikku kinnitamist tuleb saavutada maaomanikuga kokkulepe ala kaitse korraldamiseks.
    42
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 42 lk · .docx · 47 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #1 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #2 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #3 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #4 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #5 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #6 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #7 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #8 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #9 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #10 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #11 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #12 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #13 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #14 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #15 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #16 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #17 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #18 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #19 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #20 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #21 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #22 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #23 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #24 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #25 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #26 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #27 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #28 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #29 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #30 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #31 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #32 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #33 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #34 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #35 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #36 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #37 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #38 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #39 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #40 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #41 Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus-kordamisküsimuste põhine #42
    Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
    Leheküljed ~ 42 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-11-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 47 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor tipsod32 Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT

    Sarnased õppematerjalid

    Ökoloogia mõisted seletusega
    7
    docx

    Ökoloogia mõisted seletusega

    välimuse, geograafia, evolutsiooni jne. seisukohast. Sellisteks teadusteks on botaanika, zooloogia, mikrobioloogia, aga ka palju väiksemaid gruppe käsitlevaid, nagu algoloogia (vetikad), ihtüoloogia (kalad), ornitoloogia (linnud) jne. Taksonoomilised teadused moodustavad tordi lõigud. Fundamentaalteadused käsitlevad üldisi seaduspärasusi, mis on iseloomulikud kõigile elusorganismidele. Siia kuuluvad geneetika, biokeemia, morfoloogia, füsioloogia, ökoloogia. Fundamentaalteadused moodustavad tordi kihid. Biomass ­ laiemas tähenduses organismide mass, kitsamas tähenduses veekogu või maismaa pinnaühikul (v. mahuühikus) leiduvate organismide elusaine hulk massi- (g/m2, t/ha) või energiaühikus (kcal/m2). Biootiline ­ eluskekkond (elusolendisse puutuv). Biosfäär ­ 1) laiemas tähenduses kogu Maa sfäär, kus võib leiduda elusorganisme või nende elutegevuse jäänuseid. 2) kitsamas tähenduses ­ Maa sfäär, kus

    Ökoloogia ja keskkonnakaitse
    Ökoloogia ja keskkonnakaitse eksamimaterjal
    18
    docx

    Ökoloogia ja keskkonnakaitse eksamimaterjal

    vähendamiseks ja vältimiseks ning loodusobjektide säilitamiseks. · Looduskaitse- on mitmepalgeline mõiste, mis kokkuvõtvalt hõlmab loodusvarade, looduskeskkonna, biodiversiteedi kaitset inimmõju (antropogeensed tegurid) negatiivsete aspektide eest, hooldamist ja võimalusel ka taastamist · Ökoloogia- on teadus, mis uurib suhteid ja protsesse ökosüsteemides, sealhulgas elusa ja eluta looduse omavahelist suhet · Autökoloogia-on ökoloogia haru, mis tegeleb organismide keskkonnanõudluste ja keskkonna-suhete uurimise ja kirjeldamisega · Demökoloogia- ehk populatsiooniökoloogia (Schwerdtfeger 1963: 13­14) on ökoloogia haru, mis uurib organismide populatsioone ja nende keskkonnaoludest johtuvat dünaamikat. · Sünökoloogia- ökoloogia haru, mis tegeleb liikidevaheliste suhetega ökosüsteemides, organismide mitmeliigiliste koosluste (ehk biotsönooside) ja nende dünaamikaga,

    Ökoloogia ja keskkonnakaitse1
    Põhimõisted
    9
    docx

    Põhimõisted

    6. Roheline revolutsioon ­ 1960. aastatel õnnestus tänu saagirohkete sortide kasutuselevõtule (kääbusnisu, riis IR-8) ja intensiivsele põllumajandusele (väetised, pestitsiidid, niisutus) arengumaades suurendada järsult teraviljatoodangut. 7. Keskkond ­ tingimuste kompleks milles biosfäär asub. Ühelt poolt on see aineline oleluskeskkond (vesi, muld jt), teiselt poolt kõigi mõjutavate välistegurite (meteoroloogilised, edaafilised, biootilised jm) kogum. 8. Keskkonnakaitse - Keskkonnakaitse on ühiskonna, organisatsioonide ja üksikisikute tegevus, mille abil kaitstakse nii inimese vahetut elukeskkonda kui ka loodust tervikuna inimtegevuse negatiivsete mõjude eest elujõulise keskkonna säilitamiseks. Keskkonnakaitse olulisteks valdkondadeks on õhu-, vee-, mulla-, puhta joogivee kaitse, jäätmetega tegelemine jne. 9. Looduskaitse ­ ühiskondlikud ja riiklikud meetmed, mis peavad tagama loodusvarade

    Ökoloogia
    Ökoloogia ja keskkonnakaitse eksam
    30
    docx

    Ökoloogia ja keskkonnakaitse eksam

    vältimiseks ning loodusobjektide säilitamiseks. Looduskaitse- on mitmepalgeline mõiste, mis kokkuvõtvalt hõlmab loodusvarade, looduskeskkonna, biodiversiteedi kaitset inimmõju (antropogeensed tegurid) negatiivsete aspektide eest, hooldamist ja võimalusel ka taastamist Ökoloogia- on teadus, mis uurib suhteid ja protsesse ökosüsteemides, sealhulgas elusa ja eluta looduse omavahelist suhet Autökoloogia-on ökoloogia haru, mis tegeleb organismide keskkonnanõudluste ja keskkonna-suhete uurimise ja kirjeldamisega Demökoloogia- ehk populatsiooniökoloogia (Schwerdtfeger 1963: 13–14) on ökoloogia haru, mis uurib organismide populatsioone ja nende keskkonnaoludest johtuvat dünaamikat. Sünökoloogia- ökoloogia haru, mis tegeleb liikidevaheliste suhetega ökosüsteemides, organismide mitmeliigiliste koosluste (ehk biotsönooside) ja nende dünaamikaga, liikide

    Ökoloogia ja keskkonnakaitse
    Keskkonna mõisted
    32
    docx

    Keskkonna mõisted

     Toiduprobleemide mõju keskkonnale. Toidupuudusest võetakse arengumaades maha vihmametsi lootusega, et neist saavad viljakad põllud kultuuride arendamiseks ja kasvatamiseks kuid tagajärjeks on ulatuslik vee-erosioon – viljakas muld uhutakse ära, kuna vihmametsades sajab aastas üle 1500 mm sademeid. Erosiooni kõrval põhjustab metsade maharaie ka probleeme süsihappegaasi sidumises ja hapniku tootmises, suurendades kasvuhooneefekti. 5. Keskkonnakaitse ja looduskaitse korraldus ja poliitika Eestis. Looduskaitse ning meie töö eesmärgiks on hoida ja kaitsta Eesti looduslikku tasakaalu. Seepärast on võetud kaitse alla väga erinevaid objekte: -kaitsealad (sh rahvuspargid, loodus-, maastikukaitsealad jne) -hoiualad -kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid -püsielupaigad -kaitstavad looduse üksikobjektid (nt puud, allikad, rändrahnud, koopad jne) -kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.

    Bioloogia
    Koloogia ja keskkonna kaitse küsimuste vastused
    19
    docx

    Koloogia ja keskkonna kaitse küsimuste vastused

    toimivad vastastikused suhted ja mõjutused. Maastikuhooldus ­ kultuurmaistu stabiilsuse tagamine maastikuarhitektuuriliste, tehnobioloogiliste, hüdrotehnilistejms. võtetega. Maastikuarhitektuur­ arhitektuuri ja maastiku-planeerimise piirvaldkond, ka rakendus kunstiala. Sobitab tehis- ja looduslikke objekte maastikku, arvestades esteetika, ökonoomika ja ökoloogia nõudeid. Maastikukaitse­maastiku kujundamise ja hooldamise abinõud, maastikuhoolduse ennetav (preventiivne) osa. Maastikukaitse kujuneb määravaks loodusparkides ja maastikukaitsealadel. Maastike klassifitseerimist nimetatakse rajoneerimiseks e. maa-ala jagamine millegi poolest üksteisest kvalitatiivselt erinevaiks rajoonideks:

    Keskkonnakaitse ja säästev areng
    Ökoloogia eksami 1-4 vastused
    4
    docx

    Ökoloogia eksami 1-4 vastused

    ajaloo- ja kultuuripärandit. Kaitstakse ühe või mitme ökosüsteemi terviklikkust, vältides ala laialdast majanduslikku kasutamist ja üleasustamist. Rahvuspark koosneb täiesti kaitstud aladest ehk loodusreservaatidest, loodust tutvustavaist piirkondadest (näiteks õpperajad) ja puhkepiirkondadest. Ökoloogia - (kr. oikos ­ maja, elamu, eluruum; logos­ mõiste, õpetus, teadus) Otseses mõttes on ökoloogia seega teadus organismidest nende enda kodus. Üldistatult: ökoloogia on õpetus (logos) eluruumi (oikos) seaduspärasustest ­ elusorganismide ja neid ümbritseva keskkonna vahelistes suhetest. Aine ja energia liikumine ökosüsteemis - Aineringe on ökosüsteemis (ja biosfääris) toimuv keemiliste elementide tsükliline liikumine läbi lagundamis- ja sünteesiprotsesside orgaaniliste ühendite koosseisust anorgaaniliste ühendite koosseisu ja tagasi. Aineringe liikumapanevaks jõuks on kõik organismid, kuivõrd enamik keemilisi reaktsioone ökosüsteemide

    Ökoloogia
    Ökoloogia kõik mõisted ja seletused
    8
    docx

    Ökoloogia kõik mõisted ja seletused

    · Roheline revolutsioon jõuline uute ja produktiivsete taimesortide juurutamine kolmanda maailma maades 1950­1975. Uued sordid suurendasid tootlikkust paljudes põllumajandusharudes, ent see toimus ebavõrdsuse ja maata elanikkonna hulga suurenemise ning keskkonnakahju hinnaga. · Keskkond on tingimuste kompleks, milles biosüsteem asub. Ühelt poolt on see aineline oluskeskkond, teisalt aga kõigi mõjutavate välistegurite kogum. · Keskkonnakaitse on meetmete kompleks inimese elukeskkonna saastmise vähendamiseks ja vältimiseks ning loodusobjektide säilitamiseks. · Looduskaiste on loodusvarade, looduskeskkonna, biodiversiteedi kaitset inimmõju negatiivsete aspektide eest, hooldamist ja võimalusel ka taastamist. · Ökoloogia on teadus, mis uurib suhteid ja protsesse ökosüsteemides, sealhulgas elusa ja eluta looduse omavahelist suhet.

    Ökoloogia ja keskkonnakaitse1


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun