Ökoloogia eksam (5)

2. Avatud ja suletud aineringe - Kultuurökosüsteemide rajamisega suureneb tähtsate makroelementide P ja K ringe intensiivus, samal ajal kõigi elementide ringe maht väheneb. Ringe muutub avatuks, st. Rohkem elemente eemaldatakse ringest ja seda tuleb kompenseerida nende juurdeandmisega väljaspoolt(väetisena) . Vaja on korraldada suletum ringe loodusliku süsteemi näit. Metsa eeskujul. Ringet aitab suletuna hpida sisseküntava varise hulga suurendamine põllul.
Süsiniku ringe- so.atmosfääri ja veekoude vaba süsinikdioksiidi(co2) ning mulla, kivimite ja veekogude karbonaatide ja vesinikkarbonaatide süsiniku tsükliline muutumine orgaaniliste ühendite redutseerunud(taandunud) süsinikuks ja tagasi.Atmosfääris ja hüdrosfääris olev süsinik on biosfääri olemasolu ajal palju kordi läbinud elusorganisme. Maismaataimestik omastab kogu atmosfääris oleva süsiniku 3-4 aasta jooksul.Tänapäeval on süsinikuringe tugevasti mõjutatud inimtegevse poolt-kasvuhoonegaas.
Süsinikuringe tähtsamad etapid:

• Rohelised taimed muudavad CO2 fotosünteesil sahhariidideks ja edasisel biosünteesil proteiidideks, lipiidideks jmmis on toit loomadele ja energiaallikaks mikrobidele.
  
• Kõik organimsid eritavad hingamisel CO2
  
• Surnud orgaanilisest ainest lagundajate toimel vabanev CO2 satub uuesti ringesse mullahingamise tagajärjel
  
• CO2te vabaneb huumuse lagunemisel
  
• CO2e lisandumine inimtegevuse tagajärjel
  
• CO2te vabaneb vulkaanipursetel jm.
  
• Vees settib CO2 karbonaatidena
  
• Kivimite murenemisel, mullatekkes ja produktsioprotsessis lülitub CO2 uuesti ringesse.
  

Süsiniku sidumine on enamvhem tasakaalus tema vabanemisega, kui inimtegevuse tagajärjel kasvab süsiniku vabanemine pidevalt. Aastas põletatakse 5-6 miljardit tonni C-d.
Lämmastikuringe-so. Lämmastiku liikumine eluta loodusest elusasse ja tagasi elutusse.
Lämmastik on samasugune eluliselt vajalik element nagu k süsinik ja lämmastikuringe ongi peamiselt organismide elutegevuse tagajärg. 75% lämmastikust asub atmosfääris, kus ta on valdavalt moelkulaarsel kujul st. N2-na. See ongi lämmastikuringe üks iseärasusi
Lämmastikuringe etapid:

• Õhkkonnas olev vaba molekulaarne lämmastik on vahetult kättesaadav ainult väheste bakteritele, kes redutseeruvad N2-e ammoonikumiks ja sisestavad selle orgaanilistesse ühenditesse. Äikesega tuuakse atm.st alla kuni 15kg /ha N-i.
  
• Taimed ja suur osa mikroobe toituvad mineraalsete lämmastikuühendite lämmastikust
  
• Loomad vajavad orgaaniliste ühendite,peamiselt valkude lämmastikku
  
• Orgaanilise aine lagunede vabanevat ammoniaaki võivad jälle kasutada taimed ja mikroobid
  
• Suurem osa vabanevast ammoniaagist allub nitrifikatsioonile, oksüdeerudes algul nitrititeni ja teises järgus nitraatideni
  
• Nitraadid on taimedele kasutatavad lämmastikuallikad, nende varal toimub lämmastikutsüklit sulgev mikrobiaalne protsess- denitrifikatsioon
  

Viimasel ajal on täheldatud nitraatide kujumist, sest neid tekib ka inimese tootmistegevuses. Samal ajal looduse saastumise tulemusena denitrifikatsioon väheneb. Hästi lahustuvana kogunevad nitraadid peamiselt veekogudesse . Nii kujuneb ringdefitsiit-üha rohkem lämmastiku väljub ringest.
Fosforiringe
Fosfori oksüdatsiooniaste ringes ei muutu, fosfor jääb kõigil fosforiringe astmeil fosfaatrühma osaks. Sellisena võivad fosforit omastada peaaegu küik organismid. Kõrgemad loomad, ka inimene, saavad vajalikku fosforit orgaanilistest ühenditest. Fosfor mängib organismide elus suurt rolli. Valkude moodustumine ilma P-ta on võimatu. Pole P-d gaasilisel kujul ning madala migratsioonivõimega. P peamiseks allikaks on kivimid.P ühendid uhtuvad mullast küllaltki kergesti välja ja võivad reostada veekogusid. Peamisteks P akumuleerijatsek on mered ja ookeanid . Veekogudesse sattudes väljuvad P ühendid pikaks ajaks bioloogilisest ringest ja ainult väike osa temast läheb inimese abil uuesti ringesse. Inimtegevuse tagajärjel on fosforisisaldus keskkonnas viimasel ajal tõusnud.
Veeringe - so. Vee pidev ringlemine Maal Päikeselt saadava energia ja raskusjõu mõjul ning organimside vahendusel.
Enamik maailmamere pinnalt aurunud vett kondenseerub ja langeb sademena merre tagasi-see on väike okeaaniline veeringe. Ülejäänu kannab atmosfääri üldine tsirkulatsioon mandritele. Seal sademeina maha langevast veest moodustab osa pindmise äravoolu, osa infiltreerub mulda. Mullast satub osa vett põhjavette , osa aurub, olulise osa kasutab taimestik . Äravooluna maailmamerre naasev vesi suleb suure globaalse veeringe.
Evapotranspiratsioon-taimkattega maapinna üldaurumine.
Veeringe koosneb kolmest põhilisest osast:

• Pinnavool-vesi saab osaks pinnavetest
  
• Aurumine , transpiratsioon-vesi imendub mulda, kus teda hoitakse kapillaarjõudude poolt kinni, seejärel satub aga mulla pinnalt aurudes atmosfääri tagasi, või siis imetakse vesi taimede poolt ning seejrel aurub taimede pinnalt
  
• Põhjaveed- vesi satub maa alla vett kandvale kihile, kus ta edasi liigub ning toidab allikaid ja lätteid ning satub niiviisi uuesti maa peale.
  

Vesi satub atmosf. Põhiliselt maa ja veekogude pinnalt, aga ka teistelt niisketelt pindadelt aurudes. Suur osa veest satub atmosfääri just taimede pinnalt aurudes. Veeauru õhus nim. õhuniiskuseks. Atmosfääris veeaur kondenseerub tolmuosakestel ning moodustab udu ja pilved . Kui need veetilgad v jääkirtsallid alla 0 kraadi saavutavad piisava suuruse, sajavad nad vihma v lumena alla.
Kui vesi satub maa peale, võib ta edasi liikuda kahte teed. Vesi infiltreerub mulda või siis voolab mööda mulla pinda veekogusse. Kõiki veekogusid nimetatakse pinnaveteks. Mulda imendunud vesi, kas aurub mulla pinnalt tagasi atmosfääri või liigub edasi vett kandvale kihile ja moodustab põhjavee. Põhjavesi satub maapinnale allikatena ning saab seega jälle osaks pinnaveest. Veeringe muutumine on esmane, milles ilmneb inimmõju loodusele ning mis vahendab lokaalseid ja globaalseid inimmõjusid.
Mürkide liikumine ökosüsteemis maismaal ja vees
Toksikoloogia-teadus, mis tegeleb mürkide muutumise ja mõjuga.
Mürgid jõuavad inimese v loomad kudedeni erinevaid teid pidi. Suurem osa toidu kaudu, kuid ka sissehingatud õhu kaudu või läbi naha. Mürkidest lahti saamise organismist 2 viisi:Lagundamine keemiliste ühenditega elemente ju keemliselt lagundada ei saa . Paljud ühendid lagunevad aga aeglaselt, ning need on tihti keskkonnamürgid. Teiseks on eritus, mis toimub loomadel peamiselt neerude kaudu. Veri pressid asu filtrit ning tekib uriin. Uriin eemaldab mürke nt, nikotiini. Uriin on vesilahus ja suudab hästi transportida vees lahustuvaid aineid, mis lahkuvad kehast üsna kiiresti.
Keemiline reegel ütleb et rasvades lahustuvad aineid tavaliselt vees ei lahustu ja vastupidi. Kehal on rasvades lahustuvatsest ainetest väga raske vabaneda . Keskonnamürgid-DDT, PCB, kloordioksiinid,metüülelavhõbe ja plii on rasvas lahustuvad ained ja samas raskesti lagundatavad. Naise rinnapiim sialdab rasva 3-4% aga hülge 30%. Hülgeid on tabanud keskkonnamürgid eriti rägalt. Emasloomade viljakus ja poegade ellujäämisvõime madal. Mürkide üleminek emast lootesse või poegadesse on ilmekas näide sellest, kuidas mürgid ühelt isendilt teisele võivad kanduda. Toiduahelas toimub ülekanne igal tasandul. Nt. rebane sööb aasta jooksul kümme korda enam jäneseid kui ise kaalub. Toitu kasutab ta energia saamiseks ja oma keha ehitamiseks. Jäägid kaovad väljaheite ja uriiniga.Aga keskkonnamürgid jäävad kehasse. Tõuseb mürkide sisaldus kehas vanusega, samuti on rebases rohkem mürke kui jöneses.Maismaaökosüsteemis tõuseb mürkide sisaldus iga sammuga toiduahelas ümbes 10 korda, vees 3-5 korda. Osad loomad ei sure kohe vaid tekidav närvisüsteemi kahjustused.
Bioakumulatsioon – nähtus, kus organismi kogunevad toksilised ained suurema kiirusega kui need metabolismi käigus organismist eritatakse.
Toiduahel – jada organisme, keda seovad järjestikku toitumine ja toiduobjektiks olemine.
Toiduahela I tase – autotroofid ; II tase – fütofaagid; III ja järgnevad tasemed – zoofaagid
Toiduahelad jaotatakse:
1) karjamaa toiduahel (selle lõpus kiskahel );
2) laguahel e. detriitahel;
3) nugiahel e. parasiittoiduahel.
Laguahel – toiduahel, mis algab eluta orgaanilise aine esmaseist tarbijaist ja lagundajaist ning lõpeb mikroobidega, kes lagundavad orgaanilise aine mineraliseerumiseni (anorgaaniliseks aineks)
Toiduahelad ökosüsteemides põimuvad omavahel ja moodustavad nn. toiduvõrgu e. toitumissuhete võrgu e. konneksi
Konsortsium – katenaarium, kogum organisme (konsorte), keda toit (trofokonsordid) või elupaik (topokonsordid) seostab mingi kindla taimega (determinandiga). Taim on neile orgaanilise aine lähe või substraat .
3.Abiootilised tegurid: Abiootiliste tegurite hulka kuuluvad nii keemilised kui ka füüsikalised tegurid. Kõik tegurid toimivad organismile üheaegselt. Iga elemendi olemasolu v puudumine ohustab mingi liigi organimside eksisteerimist ja elujõulisust.
Valgus
Valgus on ökosüsteemis vajalik kiirgusenergiana läbifotosünteesi.
6CO2 + 6H2O + päike = C6H12O6 + 6O2
Organismide reaktsiooni päeva ja öö pikkusevahekorrale nimetatakse fotoperiodismiks.Loomariigis on enamusel liikidel päevatsükkel,
mõnedel lunaar- ehk kuutsükkel ning paljudel kaaastatsükkel.Päevase eluviisiga on sisalik, jänes, metskits jt.Öise eluviisiga on öökull, nahkhiir jt.Vastavalt valgustundlikkusele jagatakse taimed:
1. Pikapäevataimed – nisu, rukis , hernes , lina.
2. Lühipäevataimed – mais, päevalill, krüsanteem, hirss , sorgo, riis , tubakas, aeduba jt.
3. Päevaneutraalsed taimed-vesihein, kaer
Temperatuur
Enamiku organismide taluvusala : 0ŗC … +50ŗC
Katsetingimustes –200ŗC … üle +100ŗC.
Sinivetikad ja bakterid üle +60 ŗC.
Üle +50ŗC vees ei ole hulkrakseid loomi ega taimileitud.Kõrgel tŗ ensüümid ja valkained denatureeruvad.Üle +200 ŗC lagunevad aminohapped ja nukleotiidid .Madalat tŗ taluvad paremini puhkeseisundis eosed ja seened.Mõned samblad ja samblikud kannatavad kuni –70°C.Negatiivsetel tŗ vesi kristalliseerub.Kõigusoojaste loomade elutegevus sõltub tŗ-st.
10ŗC temp. tõus tõstab nende aktiivsust keskmiselt 2…4 korda.
Sõltuvalt liigist on imetajate kehatemp. +36…+39ŗC, lindudel tavaliselt +40…+42ŗC.
Taimede kasvuperiood algab temperatuuri tõusuga üle +5ŗC. Eestis on selle perioodi pikkuseks 170–180 ööpäeva.
Rõhk
Rõhk on pinnaühikule normaali sihis mõjuv jõud.
Õhurõhu põhjustab maapinna kohal oleva õhukihi kaal.
Rõhumuutusi taluvad:
rändlinnud – vööthaned võivad rändel lennata 9500 m kõrgusel, sinikaelpart 6400 m kõrgusel.
süvamereliigid – Vees suureneb rõhk iga 10 m veekihikohta 1 atm võrra.Rõhu alampiiri elu eksisteerimiseks ei ole määratud. Suurimat rõhku 1070 atm taluvad süvavee-organismid.
Vesi
Kogu rakkude elutegevus toimub vesilahuses, vesi on lähteaineks fotosünteesile 1 tonni kuivaine moodustamiseks on taimel vaja 200–600 t omastatavat vett. Taimi võib leida tavaliselt kuni 100 m sügavuseni. Süvaveeloomi võib leida üle 10 000 meetri sügavuses.
Hapnikusisaldus
Atmosfääris on O2 ca 21%. O2 on vajalik enamusele elusorganismidele
hingamiseks. Vees on hapniku 0–6 mg/l. Külmas vees lahustub hapnik paremini kui soojas ja
magedas vees paremini kui soolases. Kui vee O2-sisaldus langeb alla 5 mg/l pagevad
vääriskalad (lõhe, forell), 2 mg/l piiril kaovad kõik kalad ja keskkond hakkab muutuma anaeroobseks.
Toitained
Looduses olemasolevast 92 elemendist kasutavad organismid oma ehituseks ja elutegevuseks ca 40-t.
Makroelemendid – C, H, O2, N, P, K, S
Mikroelemendid – Co, Cu, Mn, Zn, B, Mo
N – valkainete ja nukleotiidide struktuuriosa; P – nukleiinhapete, fosfolipiidide ja luu struktuuri osa; K – rakuvedelikus; S – valkude struktuuris;
Ca – rakukestas, luus ja taimede rakukestas, mõjutab varre ja juure kasvukuhiku rakkude jagunemist; Mg – klorofülli struktuuri osa, mõjutab ensüümide tööd; Fe – hemoglobiini ja mitmete ensüümide struktuuris; Na – loomade rakuvälistes vedelikes.
Siseveekogud võivad olla, kas
- vähetoitelised e. oligotroofsed,
- rohketoitelised e. eutroofsed
- keskmisetoitelised e. mesotroofsed.
Eesti järvedest on 40% rohketoitelised.
Soolasisaldus
Vees võib soolasid olla 0…20…30% soolajärvedes ja tiikides. Ookeanide soolasisaldus on keskmiselt 3,5 % e. 35‰. Surnumeres on soolasisaldus vee pindmises kihis 30%, põhjas 33%. Surnumeri asub 417 m allpool mere pinda. Elustik – bakterid, vetikad, arhed .
Osmoos – lahusti difusioon poolläbilaskva membraani kaudu väiksema lahustunud aine kontsentratsiooniga lahusest suurema lahustunud aine kontsentratsiooniga lahusesse. Läänemeres Taani väinade juures on merevee soolsus 1,5%, Põhjalahe põhjaosas on soolsus ainult 0,2%. See tähendab, et Läänemeri on riimveeline.
Happelisus
pH e. vesinikioonide negatiivne kümnendlogaritm e. vesinikioonide kontsentratsioon.
neutraalne 6,5…7 happeline alla 6,5 leeliseline üle 7.
Normaalne looduslik sademete pH=5,6 võib kõikuda 4,6…5,6-ni.pH alla 3 või üle 9 kahjustuvad soontaimede juured.pH 1,7 juures kasvavad vaid ränivetikad (Pinnularia).pH 12,0 juures sinivetikad Keenia järvedes. pH alla 4,0…4,5 lahustub toksiline Al3+ ja liigub taimejuurtesse, ka Mn2+ ja Fe2+ Ca, Mg ja K uhutakse mullast välja. Leeliselises keskkonnas on vastupidi ning Al, Mn ja Fe on taimedele kättesaamatud.
Paiknemine vastavalt keskkonnatingimustele:
Täpsete piiretega kooslusi eksisteerib väga vähe. Täpsena võib paista piir maismaa ja veekeskkonna vahel, kuid tegelikult see nii ei ole-osa organisme liigub üle selle kindlana paistva piiri. Samuti toimub pidev veetaseme muutumine. Kui me aga vaatleksime ökosüsteemi, siis saaksime lisaks vaadelda ka ainete migratsiooni ühe koosluse piiridest teise koosluse piiridesse
Looduslik tsonaalsus e vööndilisus- nähtuste või asjade paiknemine tsooniti-vöötmetene, vöönditena või vöödena.
Kõrgusvööndilisus – vertikaalne tsonaalsus, kliima-, muldkatte- ja taimkattevööndite
seaduspärane absoluutkõrgustest olenev vaheldumine mäestikes ja mägismaade nõlvul. Kõrgusvööndilisuse korrapärasust komplitseerivad nõlva ekspositsioon , kallakus ja lähtekivim. Kesk-Euroopas eristatakse järgmisi kõrgusvööndeid (näide Alpide kohta): kolliinne (eelmäestike lehtmetsad), submontaanne (pöögi-mägimetsad), montaanne (pöögi-, nulu- ja kuuse-mägimetsad), subalpiinne (ülalpool metsapiiri , kõverdikud, alpikarjamaad), alpiinne (ülalpool puupiiri, puhmastikud ja alpiniidud), subnivaalne (hajus padjandtaimestu) ja nivaalne (ülalpool lumepiiri). Laiusvööndist, kliima merelisusest ja nõlva ekspositsioonist olenevalt erineb kõrgusvööndite taimkate mäestikuti.
Laiusvööndilisus e. horisontaalne tsonaalsus on maastikusfääri põhilisi seaduspärasusi, mis avaldub Maa mullastiku-, taimkatte - jm. vööndite korrapärase meridionaalse järgnevusena. Laiusvööndilisus tuleneb põhiliselt päikesekiirguse erisugusest jaotumisest, mis johtub Maa kerakujulisusest, telje kallakusest ekliptika tasandi suhtes ja tiirlemisest ümber Päikese.
Kontiinum – pidevus. Topograafiline k. väljendub selles, et taimekoosluste piirid on looduses hajusad, kooslusi eraldab alati kitsam või laiem siirdeala. Taksonoomiline k. – kõik taimekooslused ei jaotu kindlaisse tüüpidesse, osal kooslustest on mitme tüübi tunnused. Ajaline k. – nii topograafiline kui ka taksonoomiline k. muutuvad ajaliselt. Vastandiks on diskreetsus -taimkatte katkendlikkus .
Diskreetsus – taimkatte katkendlikkus. Looduses ilmneb taimkatte diskreetsuse ja kontiinumi (pidevuse) dialektiline ühtsus ja vastandlikkus (dialektilise käsitlusviisi korral vaadeldakse loodusnähtusi kui alati liikuvaid ja muutuvaid, looduse arenemist – kui sisemiste vastuolude ja vastandite võitluse tulemust looduses).
Areaal e. levila – mingi taksoni või süntaksoni esinemisala ( territoorium või akvatoorium) Maal. Liigi areaal hõlmab kõigi liigi populatsioone (ei arvestata üksikute hälbinud idite leide ). Võib koosneda mitmest lahusosast e. arellist. Inimtegevusest mõjustamata areaali nimetatakse primaarseks, inimtegevuse mõjul otseselt või kaudselt muutunut nim. sekundaarseks. Potentsiaalne a. hõlmab kõiki elutingimustelt sarnaseid alasid, kuhu võiks liiki introdutseerida. Kosmopoliitsed areaalid -areaalid, mis katavad suurema osa elamiskõlblikest maakera osadest. Tsirkukontinentaalsed ja tsirkumokeaansed areaaöid- areaalid, mis hõlmavad konkreetse geograafilise vööndiga seotud territooriume. Endeemsed areaalid-piiratud territooriumil masuvad areaalid.
Keskkonnatingimuste muutuste mõju elusorganismidele.
Adaptatsioon , adapteerumine – organismide või nende osade ehituse või talitluse kujunemine selliseks , st see tagab paremini isendi või liigi säilimise ja populatsiooni arvukuse suurenemise. A. tagajärjel suureneb organismi ja keskkonna kooskõla, tekib võimalus uut tüüpi toidu, uute elupaikade, signaalide jms. kasutuselevõtuks, suureneb organismi elutegevuse tõhusus. A. võib toimuda nii organismi elu jooksul ( kohanemine e. isendiline a.) kui ka paljude põlvkondade kestel (kohastumine e. evolutsiooniline a.). A-ks nimet. ka kohastumise tulemust – kohastumust .
Evolutsiooniline adaptatsioon e. pärilikku kohastumist -põhineb geeni pärilikel omadustel ja püsib isendi elu jooksul. Muutused esinevad kõigil liigi isenditel. Keskkonnatingimuste muutudes jäävad ellu tugevamad või selle uuele tingimustele vastavad isendid. Sellist valikut nim, looduslikuks valikuks .Sugupõlvede jooksul vähehaaval toimuvat pärilike omaduste päärdumatut muutust nim. evolutsioonks.
Väljasuremine-põhjused:
Suur kasv-peetakse meelsasti jahti, spetsialiseerunud toiduvalik-eriti tundlikud keskkonnamuutuste suhtes. Aeglane sigimine-kaasneb suure kasvuga, aga ka liigisisene konkurents paaritumispartnerite pärast, asumine kürgel troofilise tasemel-tippröövloomad kannatavad rohkem bioakumulatsiooni all. Ka inimene on neid meelega hävitanud, ranged keskkonnanõuded või kitsas levila- liik satub ohtu,kui ta sõltub mingist harvemaks muutuvast elupaigast.Kindlad rännuteed- aastad samu rännuteid kasutavate liikidele võivad saada saatuslikuks küttminie või kohalikud katastroofid. Elutsükli, struktuuri või käitumise erijooned , Liik on inimsele ohtlik-suurkiskjaid peetakse ohtlikuk ulukitele ja kariloomadele. Inimesesööjad vanad haiged loomad, kes on maitse suhu saanud.
Migratsioon (lad. migratio – ranne) – so. Keemilise elemendi voi aine liikumine mingis aineringe faasis.
5 migratsioonitüüpi: 1) mehhaanilinemigratsioon; 2) veemigratsioon ehk migratsioon vee abil – keemiliste elementide migratsioon lahustunud kujul; 3) ohumigratsioon ehk migratsioon ohu abil; 4) biogeenne migratsioon – keemiliste elementide
osalemine bioloogilises aineringes; 5) tehnogeenne migratsioon – keemiliste elementide migratsioon inimtegevuse tagajarjel.
Areaalide piiratuse põhjused:
geograafilised barjäärid – meri, reljeef;b) klimaatilised tingimused;c) mullastikulised tingimused;d) biootilised faktorid – konkurents jne.e) ajaloolised tingimused.
Kooslus (tsönoos) – mingi piirkonna kõigi elusolendite populatsioonidest koosnev kogum.
Koosluse struktuur avaldub: koosseisuna (eluvormiline ja liigiline struktuur); paigutusena e. ruumilise struktuurina (näit. jaotumus , taimekoosluse vertikaal - ja horisontaalstruktuur); talitusliku e. funktsionaalstruktuurina (toiduahel,
toiduvõrk, infovahetus );ajalise struktuurina (öö-, päeva-, aasta jm. rütmid).
Põhjused liigi esinemisel või mitteesinemisel:organismid on vastupidavad mingis kindlas; keskkonnafaktori diapasoonis (ökoamplituudis);erinevatel liikidel on erinev ökoamplituud; isendid iga liigi piires erinevad üksteisest
ökoloogilise nõudluse poolest; keskkonnatingimused ise muutuvad pidevaltmööda gradienti.
Ökoloogiline tasakaal
Tasakaalu all võib mõista vähemalt kolme erinevat asja: Koosluse võimet muutustele vastu seista – ei kehti suurte keskkonnamuutuste puhul. Püsivus e. populatsioonide võime püsida
teatud suuruses. Taastumine e. koosluse võime saavutada endine tase pärast mingit kahjustust.
Kõik muutused ökosüsteemides jagatakse 4 gruppi: fluktuatsioonid, suktsessioonid, evolutsioon , kahjustused
Evolutsioon – populatsioonide järk-järguline geneetiline muutumine, pöördumatu ajalooline areng.
Kahjustamine – täielik biotsönoosi koostise ja struktuuri rikkumine väliste faktorite mõjul.
Fluktuatsioon (lad. fluktuatio) – lühiajalised pöörduvad muutused, mille pikkus ei ületa 10
aastat. demökoloogias populatsiooni arvukuse järsk
aastatine muutumine. sünökoloogias koosluse (ökosüsteemi) muutumine mõne aasta kuni kümnete aastate
jooksul.
Suktsessioon e. koosluste vahetus (lad. successio – järgnevus) – ökosüsteemide muutumine sadade kuni tuhandete aastate jooksul; pöördumatud või tsükliliselt pöörduvad muutused, mille pikkus ületab 10 aastat; üks kooslus asendub teisega .
Autogeense s-i puhul põhjustavad muutusi ökosüsteemi sisetegurid. Autogeenne s. algab esimeste organismide saabumisega asustamata elupaika ja kestab mitme järgkoosluse vahetudes suhteliselt püsiva oleku – kliimaksi – kujunemiseni.
Allogeense s-i puhul põhjustavad muutusi välistegurid – nii looduslikud kui inimtekkelised .
Primaarseks s-ks nimet. kasvukoha (ka eelmise koosluse hävimise tagajärjel vabanenud koha) hõivamist.
Sekundaarne s. on mingil põhjusel osalt hävinud elustikuga kasvukoha varasema koosluse taastumine ja koha taasasustamine . S-ga põimuvad ökosüsteemi muutumise muud vormid (lühemad fluktuatsioonid ja kliimakõikumised ning pikaajalised kliimamuutused ).
Suktsessioonirida – koosluste rida kliimaksi
kujunemiseni.
Populatsioon – asukond, rühm ühe liigi isendeid, kes elavad ühel ajal samagas paigas.
a) funktsionaalsest aspektist – populatsioon on liigi eksisteerimise elementaarvorm, st. isendite rühm, mis suudab pidevalt muutuvates keskkonnatingimustes pikka aega (põlvkondade rea vältel) säilitada oma arvukust;
b) geneetilis-evolutsioonilisest aspektist –populatsioon on omavahel vabalt ristuvate ühe
liigi isendite kogum, mis on teisest samasugustest isendikogumitest sel määral isoleerunud, et nad võivad geneetiliselt lahkneda;

territoriaalsest aspektist – populatsioon on üheliigi isendite rühm, mis on teistest rühmadest ruumiliselt eraldunud.
Populatsiooni omadused
1) bioloogilised omadused
populatsioon nagu iga üksik organism kasvab, diferentseerub ja kaitseb ennast; populatsioon omab kindlat organiseerituse astet ja struktuuri, mida on võimalik kirjeldada.
2) grupilised omadused: sündimus, suremus , vanuseline struktuur.
Populatsiooni vanuseline koosseis,
vanusepüramiid
Populatsioonis eristatakse kolm ökoloogilist vanusegruppi (perioodi):preproduktiivne, postreproduktiivne vanusegrupp, reproduktiivne (taastav, taastekitav)
1) kasvav e. invasiooniline populatsioon – sellise populatsiooni iive (arvukuse muutumine
ajaühikus) on positiivne. Kui iive ei sõltu populatsiooni tihedusest, kasvab
populatsioon eksponentsiaalselt. Kui iive sõltub populatsiooni tihedusest, kasvab
populatsioon logistiliselt. Suurimat populatsiooni tihedust, mida keskkond
suudab kanda, nimetatakse biotoobi kandevõimeks.
2) normaalne e. stabiliseerunud populatsioon –sellise populatsiooni arvukus on dünaamilises(muutuvas) tasakaalus – võivad esineda populatsioonilained .
Populatsioonilained – populatsiooni arvukuse suured kõikumised keskmise taseme ümber
keskkonnategurite ja populatsioonisisese regulatsiooni koosmõjul.
3) kahanev e. regressiivne populatsioon – sellise populatsiooni iive on negatiivne.
Vanusepüramiid – populatsiooni vanuselise koosseisu graafiline kujutis. Vanusepüramiidi kõrgus vastab maksimaalsele elueale ja laius näitab vanuserühmade
osatähtsust.
4. Koaktsiad
Koaktsiad, interaktsioonid – organismide suhted
Jaotuvad:

liigisisesed suhted – s.o. liigi isendrühmade suhted
a) ruumilised e. Territoriaalsed suhted
b)funktsionaalsed suhted – nt. Tööjaotus, konkurents, kannibalism
c) sugulussuhted jm
2) liikidevahelised suhted
a) otsesed (biootilised)
b) keskkonnakaudsed (transbiootilised)
Liikidevahelised suhted- eri eluvormide ja eri liikide isendite vahelised suhted, tsönootiliste suhete peamine rühm. Kahe liigi suhete – koaktsiooni – eritlemisel vaadeldakse oluikorda mõlema osalise seisukohast
Kommensalism – kahe org. Suhe, mis on kasulik ühele osalisele – kommensaalile, kuid kasutu ja kahjutu teisele. Kommensalism on looduses tavaline ja ökoloogiliselt oluline, see väldib nt. Ühe populatsiooni ainevahetussaaduste või toidujäänuste kogunemist. Evolutsioonis võib kommensalism olla sümbioosis või parasitismi eelaste. Kommensalismi püsimine on seadupärane toitaineterohkes keskkonnas.
Antibioos – organismide mikroobide suhe, mille puhul üks liik mõjub teisele pärssivalt eritiste või laguainete vahendusel.
Allelopaatia – eri liikide taimede vastatikune mõjutamine keemiliste ühenditega ning see võib mõjutada taimekoosluste liigilist koosseisu ning suktsessiooni kulgu .
Kisklus – röövlus. Antagonismi iseloomik juht: üks loom sööb teisi. Kisklus reguleerib saakloomade arvukust, haigete loomade ärasöömine parandab saaklooma populatsiooni tervislikku seisundit . Nõrkade ja väikse kohanemisvõimega isendite hävitamine tagab loodusliku valiku tõhususe.
Parasitism – eri liiki organismide toitumissuhe, mille puhul üks organism toitub teise organismi kehavedelikest, kudedest või seedinud toidust. Parasiit kasutab peremeest kas ajutiselt või perioodiliselt kogu elu vältel ning kahjustab teda, põhjustades nakkushaigusi ja vaevusi .
Protokooperatsioon – kahe organismi ajutine koostegevus, mis annab mõlemale eelise, kuid pole obligaatne. Mikroobidel põhineb protokooperatsioon metabolismiseostel või avaldub mingi erilise ainevahetusprotsessi käivitumised (nt vähk)
Sümbioos – mõlemale vajalik ja kasulik kooselu. Esineb ka samblikes – seene ja vetika partnerlus .
Neutralism – koaktsioonide puudumine koos elavata eri liikide populatsioonide vahel
Mutualism – sümbioos
Konkurents - isendite negatiivne koaktsioon, ilmneb juhul, kui nad kasutavad üht väikest ressurssi. Nt eluruumi- ja toidukonkurents. Võib olla liigisisene või liikidevaheline
VÕRRELDA NEID!!!!
5. Looduskaitse
1872 – loodi Yellowstone’I natsionaalpark Kaljumägedes – esimene rahvuspark maailmas
1971 – asutati Eesti esimene rahvuspark – Lahemaa rahvuspark
1910 – asutati Vaika Linnukaitseala – esimene looduskaitseala Eestis
1836 – asutati esmine looduskaitseala maailmas – Saksamaal Siebengebirges
1935. võeti vastu esimene Eesti looduskaitseseadus , mis korraldas looduse kui terviku kaitset ka väjaspool kaitsealasid. Asutati Riigi Looduskaitsenõukogu ja Riigiparkide Valitsus
Looduskaitse on loodud looduslike protsesside nind haruldaste hävimisohus olevate ja kaitstavate liikide ja nende kasvukohtade ja elupaikade, eluta looduse, samuti maastike ja looduse üksikobjektide säilitamiseks, kaitseks ja uurimiseks.
Looduskaitse Eestis sai alguse pühapaikade säilitamisest juba vanadest aegadest, mis laienes suuremate alade kaitseks. 1297 . Aastal Taani kuningas Erik Menved keelas metsaraie kolmel saarel Tallinna lähedal, mis oli esimene dateeritud loodust kaitsev akt Eestis. Seejärel hakkati kaitsma ka muid kooslusi, nagu jõed ja nende ümbrused nin suuremad alad, mis hõlmasid nii maismaad kui veestiku .
Looduskaitse maailmas algas üksikute objektide kaitsest ning laienes samuti suuremateks. P-Ameerikas algas looduskaitse metsade kaitsest, kuna algselt arvati, et metsaressursid on suured, kuid paraku hakkas oluliselt vähenema ning asutati Metsaamet, mis oli esimeseks kaitsvaks organisatsiooniks P-Ameerikas. Euroopas hakati kaitsma neid alasid, kus hakati tunnetama inimese survet loodusele, eelkõige loomade kaitse.
Põhjused miks kaitsta loodust:

• säilitata ajalooliselt tähtsaid loodustekkelisi kohti
  
• ainulaadsete kohtade säilitamine
  
• liikide säilitamiseks
  
• liikide mitmekesisuse tagamiseks
  
• puutumatute keskkondade tagamine
  
• inimtegevuse piiramiseks
  

Eesti keskkonnastrateegia põhieesmärgid valdkonniti
Rahva keskkonnateadlikkuse tõstmine ja keskkonnahoidliku tehnoloogia laialdane kasutuselevõtmine. Eritähelepanu vajab globaalsete ja lokaalsete probleemide suurim põhjustaja – energia tootmisest lähtuv keskkonnasaaste .
Põhieesmärgid:

hoolitseda õhu puhtuse eest

korrastada jäätmemajandus

vähendada jääkreostust

kasutada otstarbekalt põhjaveevarusid

kaitsta pinnaveekogusid ja rannikumerd

säilitada maastikku ja elustikku

muuta tehiskeskkond inimsõbralikumaks
6.
Atmosfääri kaitse:

Haljastus – õhu isepuhastus, madal haljastus on haljastamata alaga võrreldes 2-3 korda efektiivsem, kõrghaljastus 8-9 korda, eriti tähtis linnades

Saasteallikate likvideerimine

Õhupuhastid

Maastiku rajoneerimine – tööstuskvartalid magalatest eraldi

Juriidiliselt seadustega. Keelatud on ehitada korstnaid saasteainete väljumiskõrgusega üle 25m maapinnast
Veekaitse
Õhus liiguvad igasugused gaasid kaugele nende algsest saastekohast. Osa neist satub vette, eriti niisketes ja jahedates oludes.
Magedat vett on maailmas ainult 1% kogu veevarust ning sellest peab järkuma inimestele, loomadele, taimedele ja ka tööstusele.
Veeressursse kahjustavad:

Raiskamine

Risustamine tahkete osadega

Reostamine lahustuvate ühenditega, kas siis gaasilisest või tahkest sfäärist
Raiskamine:

Igasugune tehnoloogia vajab vähem vett kui kasutatakse – Lahendused: 1. Tehnoloogilie protsessi ümberkorraldamine 2. Igapäevaselt vähem tarbida

Avariilised situatsioonid – torud, kraanid tilguvad, jooksevad – Lahendused : remontida ja trahvida
Vete risustamine:
Tahked asjad ja osakesed võivad sattuda vette ka looduslikul teel – oksad , kallaste muld jne
Kõik ülejäänud nn. Kunstlikud jaotatakse: Veele ohtlikud ja ohutud
Reostus
Lahustuvad ained kantakse nimekirjadesse ja neid hinnatakse eri aspektidest:

Sanitaatoksiline aspekt – hinnatakse vett joogiks ja söögiks

Üldsanitaarne aspekt – hinnatakse vett ujumiseks ja pesemiseks

Organoleptiliselt – hinatakse vee läbipaistvust, lõhna, maitset .

Kalamajanduslikust aspektist
Saastumine
reostumine , mistahes tahke, vedela või gaasilise aine, energia või mikroobide inimese põhjustatud sattumine keskkonda, toiduainetesse või organismidesse hulgal, mis ületab nende pikaajalise keskmise loodusliku sisalduse.
Osooniaugud
Osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud.
Kasvuhooneefekt
Temperatuuri ja niiskuse suurenemine läbipaistva katte all, mis laseb läbi päikesekiirgust, kuid ei lase tagasi õhkkonda pikalainelist ( soojus -) kiirgust ega veeauru.
Happevihm
Gaasiliste väävel- ja lämmastikoksiidide veepiisakestes lahustumisest tuleneva happelise reaktsiooniga sademed.
Müra
Ebameeldivad või tervist kahjustavad helid, mille põjustajad võivad olla nii looduslikud (äike) kui tehislikud . Esinevad enamasti suurtes linnades ja tööstuspiirkondades.
Kiirgus
Seda spektri osa, mis peaaegu langeb kokku nähtava valgusega , nimetatakse fotosünteetiliselt aktiivseks radiatsiooniks või kiirguseks.
Lokaalsed ja globaalsed probleemid
Lokaalsed probleemid on teadud ala piires olevad keskkonnakavliteeti halvendavad tegurid. Globaalsed aga ülemaailmsed, mis hõlmavad tervet Maad. Lokaalsed nt põlevkivitöötlustehase saasteainete paiskamine õhku. Globaalsed nt. Globaalne soojenemine või merevee saaste
Raiskamine
Ressursside nagu vesi, õhk ja maavarade ülearune kasutamine nt tööstusettevõttetes, kuna saaks hakkama ka väiksemate kogustega kui parasjagu kastutatakse.
Muldade degradatsioon
Mullateaduses laiemas tähenduses mulla viljakuse vähenemine orgaanilise ja mineraalosa muundumise ning mõningate ainete eemaldumise tagajärjel. Jaguneb neljaks :
Olmedegradatsioon – mulla viljakuse kahjustamine olmejäätmete või materjalidega, mida kasut. olmes
Ehitusdegradatsioon – mulla viljakuse kahjustamine hoonete või asfaldi vms peale ehitamise tagajärjel
Masindegradatsioon – mulla viljakuse kahjustamine põllumaj.masinate ja metsamasinate kasutamise tagajärjel
Keemiline degradatsioon – mulla viljakuse kahjustumine milegi puuduses või liiuses
Ookeanide reostumine
Ookeane saastavad enamasti meredest tulnud veed, nt. Läänemerest, Vahemerest jne kuna seal on kõrgelt arenenud tööstus, kust tehakse Dumpingut ehk heitmete kaadamist merre. Merre on uputatud ka radioaktiivseid jäätmeid, tööstusmürke, veekogu süvendamisel tekkinud jääke. Arvestuse kohaselt umber 45% merereostustest vahetu reoveena või jõgede poolt kantuna. 1/3 jõuab meredesse õhu kaugu 12% laevastikuga ja 10% on merre tahtlikult uputatud. Mered on ühendatud ookeanidega ning vesi liigub ookeanidesse, mis omakorda reostavad ookeane. Samuti on reostuallikateks ookeanidesse suubuvad jõed.
Toiduprobleemide mõju keskkonnale
Toidupuudusest võetakse arengumaades maha vihmametsi lootusega, et neist saavad viljakad põllud kultuuride arendamiseks ja kasvatamiseks kuid tagajärjeks on ulatuslik vee- erosioon – viljakas muld uhutakse ära, kuna vihmametsades sajab aastas üle 1500 mm sademeid. Erosiooni kõrval põhjustab metsade maharaie ka probleeme süsihappegaasi sidumises ja hapniku tootmises, suurendades kasvuhooneefekti.
Taimestikku ja loomastikku ohustavad tegurid ja kaitsevõtted
Taimestikku ohustavateks teguriteks on urbaniseerumine ja tööstuslinnakute pealeehitamine, mis hävitab taimkatte. Samuti ka suurte põldude rajamine ning ulatuslikud metsaraied. Väljasuremisäärel olevate taimede kaitseks on loodud kaitsealad , kus on riigi poolt sätestatud, et inimene ei tohi sealsesse loodusesse sekkuda, kuid paraku pole need alad väga suured. Loomastikku ohustavad tegurid on ülejahtimine ning eriliste liikide jahtimine vääriskauba eesmärgil. Kaitsemeetmeteks on samuti kaitsealad ja trahvid . Kahe eelneva ühine kaitsemeetod on Punane raamat, milles on kõik kaitstavad liigid sissekirjutaud, et nad suudaksid säilida ja edasi areneda.
Põllumajanduslikud ja mittepõllumajanduslikud saastajad
Põllumajanduslikeks on biokeemiliste väetiste ulatuslik kasutamine suurtel põldudel ja istandustel, mis paiskavad õhku metaani. Samuti ka kariloomad, kes paiskavad õhku saasteaineid nt lämmastik. Põllumajandusmasinad on samuti suurteks saastajateks, kuna nad töötavad kütuste põhjal.
Mittepõllumajanduslikeks saastajateks on tööstuste reoveed, radioaktiivsed ained, heitgaasid , laevad, transport, mitmesugused jäätmed.
Jäätmete mõju keskkonnale
Jäätmed mõjuvad keskkonnale laastavalt. Prügilates maapinda imbuvad vedelad ained jõuavad läbi maapinna põhjavette, mis muudavad selle kasutuskõlbmatuks. Jäätmete mahapanek mitteettenähtud kohtades, nagu mets ja muud ökotoobid, võib põhjustada taimkatte hävimist või liikide kadumist, kuna ei suuda sellises keskkonnas hakkama saada. Jäätmed paisatakse ka veekogudesse, mis saastavad sealset elukeskkonda või muudavad selle elamiskõlbmatuks nii looma- kui ka taimeliikidele. Radioaktiivsed jäätmed võivad põhjustada mutatsioone, kuna võivad sisaldada mutageene, mis võivad elustikku äratundmatuseni muuta.
Jäätmed eritavad ka ohtlikku gaasi – metaani, mis saastab õhku.
Mullakaitse
80% inimese kasutatavast toidust annavad haritavad maad, 10% maismaa, 2% ookean. Igal aastal muutub kasutukõlbmatuks 70 000 ruutkilomeetrit maismaad vale majandamise tõttu. Üle 10% maakera viljakandvast maast on viimase 50 aasta jooksul juba rikutud. Maade hävimisel on esikohal liigkarjatamine, metsa taandumine, põllumajandus, muu kulumine , ja tööstus.
Et taimed saaksid elada, peab, muld, kui tamidele toitekeskkond tagama nende varustatuse toiteelementide, vee ja hapnikuga. Tähtis on ka pH ja soolsus.
Mulla väärkasutamisel võib tekkida erosioon, defltasioon – tuuleerosioon , aridifikatsioon – kõrbestumine, soostumine, sooldumine ja degradatsioon.
Kaitsemeetmed:

Aineringed suletuks

Mulla puhverdusvõime suurendagmine orgaaniliste väetistega

Põldude optimaalsed suurused – 10ha

Viljavaheldus

Maatiku planeerimine – st. Haljastus, kaitse- ja vaheribad.
Parim kaitse mullale on taimed.
Taimestiku kaitse
Roheline taim on toodang kõigile – loomadele, inimestele, tööstusele. Roheline taime tagab puhta vee ja õhu, tekitab mulda, eslukeskkonna, on ilus st. Esteetiline , moodustab toidu ja energiavarud.
Taimi ohustavad:

Inimtegevus – põllumaj. Ja turism

Introdutseeritud ehk sissetoodud liigid – võivad osutuda konkurentideks

Loodamde introdutseerimine – kas söövad otse mingit taime või söövad taimesööjaid ning muudavad sellega aineringeid

Barbaarsus – inimese tegevus, tallamine, lõhkumine, okste murdmine, liikide korjamine
Esimesed nimestikud haruldaste teadusliku väärtusega liikude kohta ilmusid eestis 20. Saj alguses. 1957 võesti vastu looduskaitse seadus.
Kaitse alla võtmise ja kaitsekategooria määramisel arvestati järgmisi tähtsaid põhimõtteid:

Teaduslik väärtus

Harulduse aste

Dekoratiivsus

Inimtegevusega kaasnevad ohud

Liikide bioloogilised ja ökoloogilised iseärasused
Loomastiku kaitse
Rahvusvaheline Looduse ja Looduvarade Kaitse Liit (IUCN) annab regulaarselt välja punaseid raamatuid väljasuremisohus liikude kohta. Hävimisohu puhul räägime liigi väljasuremisest. See oht võib olla kohalik e. Lokaalne või ülemaailmne e. Globaalne. Elu ajaloos esineb ka nn. Väljasuremislaineid – väga paljude liikide kadumist lühikese aja jooksul.
Loomi ohustavad:

Elukeskkonna hävimine ja killustamine

Kaubanduslik jahipidamine

Kogumine lemmikloomadeks

Kasutamine meditsiiniuuringuteks

Inimene peab kahjurloomaks

Tulnukliigid

Keskkonna saastamine
Loomade kaitse:

Nimeline – kaitsekategooriad

Territoriaalne kaitse

Aktiivne ja regulaarne kaitse

Biotehnoloogiline kaitse – pesakastid lindudele, loomade toitmine .

Aklimatiseerumine – vältida konkurentide, haiguste sissetoomist

Bioloogilised meetodid taimekaitses – nt lepatriinu lehetäide tõrjeks

Repellendid – loomade, lindude hirmutamiseks nt hernehirmutis

Epideemiate ärahoidmine, kollete likvideerimine – veterinaarteenistus

Fotojaht

Loomaaiad
Punane raamat :
Algatus tuli Šveitsi Rahvusvaheliselt Looduse ja Looduvarade Kaitse Loodult juba 1949.a, mil loodi komisjon , mis hakkas koguma üle maailma teavet väljasuremisohus olevate haruldaste taime ja loomaliikide kohta. 1966 ilmusid esimesed raamatud. Punasesse Raamatusse kantakse teadlaste poolt kogutud koondandmestik haruldaste ja ohustatud liikide kohta – levik, uurituse aste, seisund jne. Punasel raamatul pole seadusandlikku jõudu.
Maastikukaitse
Maastiku kujundamise ja hooldamise abinõud, maastikuhoolduse ennetav osa. Maastikukaitse kujuneb määravaks loodusparkides ja maastikukaitsealadel.
Maastikuökoloogilised printsiibid , mida tuleb arvestada Eestis:

Säilitada kasvukohad ja elupaigad , see võimaldab püsima jääda suuremal hulgal liikidel

Kultuurmaastikes säilitada saarekestena looduslikke kooslusi

Jätte puutumatuks veekogude kallasribad kui suurima ökoloogilise potentsioaaliga maastikuosad

Kui looduslikke kooslusi on paiguti napilt, asendada neid haljastuse või metsatukaga
Maastike klassifitseerimine:
A – agriculture , põllumajandusmaastikud
F - forestry , metsamaastikud
C – conservation , kaitstav loodusmaasik
R – regreation, puhkemaastik
I – industrial, tööstusmaasik
T – town, linnamaastik
S – special , kunstlikud rajatised, prügimäed
W – water, veemaastikud
Maastik – ala, kus seaduspäraselt korduvad vastaslikku sõltuvad pinnavormid, mullad , taimekooslused ja inimtegevuse avaldused. Igal maastikul on oma, selle teket ja arengut kajastav struktuur. Inimühiskonna jaoks on maastik ressursse tootev , keskkonda taastootev ning geenifondi säilitav süsteem, seega peamisis säästliku loodvatakasutuse ja keskkonnakaitse objekte.
7.
Loodus- ja keskkonnakaitse mõiste. Looduskaitse on looduskaitsealade, taimede ja loomade kaitse. Looduse kaitsmise põhjus võib olla puutumata looduse kaitse tema enda pärast või soov säilitada see tulevastele põlvedele. Kkkaitse on tegevus, mille abil püütakse hoida ja kaitsta keskkonda inimtegevuse negatiivsete mõjude eest. Kkkaitse hõlmab ühiskonna, organisatsioonide ja üksikisikute tegevust, mille eesmärk on inimese vahetu elukeskkonna ja ka looduse kui terviku kaitse elujõulise ning meeldiva keskkonna säilitamiseks. Kkameetmed kujundatakse kkpoliitika abil. Kkkaitse (laiemas mõttes) on riiklike ja ühiskondlike meetmete kogum, mis peab tagama: 1) looduskaitse; 2) maastikukaitse ja hoolduse; 3) loodusvarade säästliku kasutamise; 4) kkkaitse; 5) kkkaitsega seotud seire ja järelevalve.
EESTI:
Kaitstava objekti tüüp, Seadus
Kaitseala :
-Rahvuspark
-Looduskaitseala
- Maastikukaitseala -Looduskaitseseadus
Hoiuala Looduskaitseseadus
Püsielupaik Looduskaitseseadus
Kaitstav looduse üksikobjekt Looduskaitseseadus
Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav Loodusobjekt -Looduskaitseseadus
Kaitsealune liik Looduskaitseseadus
Vääriselupaik- Metsaseadus
Objekti tüüp, Seadus
Hoiumets Metsaseadus
Kaitsemets Metsaseadus
Muinsuskaitseala Muinsuskaitseseadus
Mälestis Muinsuskaitseseadus
Keskkonnaseire jaam või ala Keskkonnaseire seadus
Ranna või kalda piiranguvöönd Looduskaitseseadus
Ranna või kalda ehituskeeluvöönd Looduskaitseseadus
Ranna või kalda veekaitsevöönd Veeseadus
Veehaarde sanitaarkaitseala Veeseadus
Kallasrada Veeseadus
Nitraaditundlik ala Veeseadus.
Keskkonnamõju hindamine: definitsioon. Kkmõju hindamise eesmärk. Kkmõju hindamises osalejad. Kk hindamine on kavandatava tegevuse vastavuse kohustuslik hindamine keskkonna nõuetele ja säästva arengu põhimõtetele. Eesmärgiks on optimaalse lahenduse leidmine otsuse ettevalmistamise käigus. KMH on kavandatava tegevuse ja sellereaalsete alternatiivide poolt keskkonnale avaldatava mõju süstemaatiline , taasesitatav ja interdistsiplinaarne hindamine. Eesmärk: teha kavandatava tegevuse kkmõju hindamise tulemuste alusel ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või minimeerida kkseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut; võimaldada kkmõju hindamise tulemusi arvestada tegevusloa andmise menetluses; Kkmõju hindamises osalejad: Arendaja , Otsustaja , Ekspert (eksperdid), Huvipooled, Avalikkus. KMH : protsess, mille käigus hinnatakse kavandatava tegevuse kk-mõju ning selle tegevusega seotud riskide ulatust.
Olulisemad sündmused. Eestis: 1417 Esimesed vee ja kanalisüsteemid Tallinnas; 1886 Regulaarse kkseire algus, veemõõtmine Suurel-Emajõel; 1927 Esimene veepuhastusjaam Eestis, Tallinn; 1970 Eesti NSV maakoodeks; 1972 Eesti NSV veekoodeks; 1976 Eesti NSV maavarade koodeks; 1978 Eesti NSV metsa koodeks; 1988 Eesti NSV kkkaitse program; 1991 Osalemine Euroopa riikide kkministrite nõupidamisel, Dobris; 1992 Osalemine II ÜRO Keskkonna ja Arengu konverentsil Rio de Janeiros; 1995 Säästva arenguseadus; 1997 Eesti kkstrateegia vastuvõtmine Riigikogus; 1998 Eesti kkkaitse tegevuskava heakskiit ; 2000 Väätsa prügila; 2001 Eesti kkkaitse II tegevuskava; Looduskaitse alguseks loetakse 14. augustit 1910, kui Artur Toomi eestvõttel sündis Vaika linnukaitseala, mis oli ka Baltimaade esimene kaitseala. 1859 . a välja antud “Määrused kalapüügi piiramiseks Peipsi ja Pihkva järves”. 1929 Andres Mathiesen, looduskaitse seaduse esimene projekt. 1979 Esimene Eesti Punane Raamat. 1957 Esimene looduskaitse päeva tähistati. 1991 Asutati Eestimaa Looduse Fond. 2000 Eesti Natura 2000 aastateks 2000–2007.
Rahvusvaheline koostöö
Rahvusvaheline koostöö looduse kaitsel on Hädavajalik – rändliikide kaitse. Vajalik ka solidaarsuse märgiks teistele riikidele nende looduskaitselistes jõupingutuste. Aitab mõnikord mõjutada valitsusi rohkem tähelepanu pöörama looduskaitsele. Aitab oluliselt kaasa looduskaitseliste teadmiste levikule, juhtides tähelepanu võimalikele ohtudele looduses.
Eesti on sõlminud kahepoolsed koostööleppedkeskkonnakaitses ligi poolesaja riigiga.Lisaks on Eesti riik mitme looduskaitses oluliserahvusvahelise organisatsiooni liige:
Nimetame siin eelkõige Maailma Looduskaitse Liitu(IUCN). Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ,Euroopa Nõukogu ja UNESCO tegelevad muude ülesannete kõrval looduse kaitsega.Tähtis osa on loomaaedadel ja botaanikaaedadel,muuseumidel, õppe- ja teadusasutustel, seltsidel ja ühingutel.
Eesti valitsusvälised organisats .: Eestimaa Looduse Fond, Eesti Looduskaitse Selts, Eesti
Loodusuurijate Selts. Rahvusvahelises koostöös on oluline osa Tallinna Loomaaial ning Tallinna ja Tartu botaanikaaedadel ka Tallinna Loodusmuuseumil ning Tartu Ülikooli Geoloogia- ja Zooloogiamuuseumil. Tähtis koht väljapoole riigipiire suunatud
looduskaitsetegevuses on rahvusvahelistel looduskaitselepetel ehk konventsioonidel, millega
kaasnevad kindlad kohustused. Eesti on ühinenud kokku üle 200 konventsiooniga, neist umbes veerandites on sees ka keskkonnaaspekt. Puhtalt looduskaitsega tegeleb ainult 5...6.
RAMSARI KONVENTSIOON – linnud , märgalad
Kirjutati alla 1971. aastal Ramsaris, Iraanis, ja jõustus 1975.
2007 ühinenud 157 riigi (Eesti ühines 1993. a). Konventsioon on ellu kutsutud ohustatud märgalade kaitseks kõikjal maakeral, kusjuures erilist tähelepanu omistatakse aladele , mis on olulised veelindude elupaikadena. Ramsari konventsiooni raames on loodud nimekiri rahvusvahelise tähtsusega märgaladest. Konventsiooni eesmärkidest tulenevate ülesannetega
tegeleb Eestis rahvuslik Ramsari komisjon, kes on määranud ka meie eelistused nimetatud
valdkonnas. rahvusvaheliste märgalade nimekirjas on 1702 ala kogupindalaga 152 985 664 ha. Eestist on nimekirja arvatud 11 märgala
kogupindalaga 218 344 ha. Matsalu rahvuspark, Alam-Pedja looduskaitseala, Emajõe Suursoo ja Piirissaar, Endla looduskaitseala, Hiiumaa laiud ja Käina laht, Muraka looduskaitseala, Nigula looduskaitseala, Puhtu- Laelatu -Nehatu märgala, Soomaa rahvuspark, Vilsandi rahvuspark, Laidevahe looduskaitseala,
WASHINGTONI KONVENTSIOON – loomad, taimed müük
Kirjutati alla 1973. a ja jõustus 1975. a. Seni on sellega ühinenud üle 100 riigi (Eesti 1993. a).
Konventsioon kaitseb kaubitsemise läbi ohustatud taime-ja loomaliike , reguleerides nende sisse- ja väljavedu riigist riiki.
I lisasse kuuluvad väljasuremisohus liigid, mille olemasolu kaubitsemine otseselt või kaudselt
mõjutab (umbes 500 looma- ja taimeliiki). Eesti liikidest kuuluvad siia näiteks saarmas, merikotkas ja rabapistrik. I lisa liikidega kaubitsemise kohta kehtivad väga ranged piirangud
II lisasse kantud liigid (üle 2500 looma- ja 30 000 taimeliigi ) ei pruugi olla väljasuremisohus, kuid kontrollimatu kaubitsemine võib nende püsimajäämist ohustada . Eesti liikidest kuuluvad siia sookurg ja musttoonekurg,kõik kullilised ja kakulised , lisaks meiltavalised jahiloomad, nagu ilves, hunt ja karu. Samuti kõik Eesti käpaliste liigid ning kaitsealused kivistised.
Nende puhul nõutakse ainult väljaveoluba.
III lisasse on erinevad riigid kandnud liike, mille sisse- ja väljaveo suhtes selles riigis rakendatakse II lisa liikide kohta käivaid nõudeid. Eesti ei ole kandnud III kategooriasse ühtegi liiki. Enamik Tallinna turgudel ja poodides müüdavaid papagoisid on püütud Kagu-Aasias või Lõuna- Ameerikas ja vahendajate poolt toimetatud tuhandete kilomeetrite kaugusele.
BERNI KONVENTSIOON – Euroopa elupaigad ja metsik loodus
Euroopa looduskaitseleping, sõlmiti 1979. aastal ja see jõustus 1982. a. Konventsiooni eesmärgiks on Euroopa loodusliku taimestiku ja loomastiku ning nende elupaikade ja
kasvukohtade kaitse. Konventsioon keelustab paljud püügivahendid ja
jahipidamisviisid . I - rangelt kaitstavad taimeliigid; II - rangelt kaitstavad loomaliigid ; III - loomad, kelle püüdmist ja küttimist tuleb reguleerida. IV lisas käsitletakse keelatud püügivahendeid ja - viise. Berni konventsiooni alusel rangelt kaitstavate liikide hulka kuuluvad paljud Eestis veel suhteliselt tavalised loomad, näiteks karu, ilves, hunt, valgetoonekurg ja rukkirääk. Rangelt kaitstavate loomaliikide küttimiseks peab
Eesti taotlema konventsioonikeskuselt erandeid.
BIOLOOGILISE MITMEKESlSUSE
KONVENTSlOON
Sõlmisid 1992. aastal Rio de Janeiros 157 riiki (nende hulgas ka Eesti).Jõustus 1993. a. Eestis sai konventsioon Riigikogu heakskiidu ja hakkas kehtima 1994. a. Konventsiooni eesmärgiks on bioloogilise mitmekesisuse kaitse, loodusvarade säästlik kasutamine ja sellest saadud kasumi õiglane jaotamine riikide vahel.
CARTAGENA PROTOKOLL – bioloogiline ohutus
Bioloogilise ohutuse protokoll e. Cartagena protokoll tuleneb bioloogilise mitmekesisuse
konventsioonist. Selle konventsiooni 19. artiklis on kirjas vajadus bioloogilise ohutuse (biosafety) protokolli järele. Protokoll kiideti heaks 29. jaanuaril 2000 Kanadas Montrealis osapoolte konverentsi erakorralisel kohtumisel ja allkirjastati 67 riigi poolt 24. mail Nairobis, Keenias konventsiooni osapoolte 5. konverentsil. Eesti allkirjastas protokolli septembris. Bioloogilise ohutuse protokoll käsitleb geneetiliselt muundatud elusorganismide ohutut käsitsemist ja piiriülese liikumise kontrolli.
GMOd e. geneetiliselt muundatud organismid
Erinevus looduslikust geeniülekandest: teatakse , millised geenid üle viiakse (klassikaline
sordiaretus kontrollimatu, ebatäpne); kiirem, ülekanne liikide vahel (looduses harv ja
aeglane), efektiivne.Sama ohtlik kui looduslik geeniülekanne (nt viirusega horisontaalne geeniülekanne)..Statistiliselt oluliselt vähem ohtlik kui mikrobioloogia .
Geenitehnoloogia potentsiaalsed ohud:
1. Bioloogilise relva väljatöötamine
2. Uurija hoolimatu – nakkusekandja sattub keskkonda – senini ei ole selliseid juhtumeid registreeritud. Pealegi – enamus laborites saadud baktereid hukkuvad niipea, kui nad väliskeskkonda sattuvad.
3. Produkt , mis osutub pikas ajaskaalas ohtlikuks ( allergeenid – ühest organismist teise liiki) pole erinev klassikalisest sordiaretusest. Peab spetsiifiliselt testima selle suhtes.
4. Geenid liiguvad looduses uutesse kandjatesse. Võib rikkuda geneetilist tasakaalu. Uus geen uues keskkonnas muutub mürgiseks – allergeeniks. Samas – analoogne klassikalise sordiaretusega. Lihtsalt kiirem protsess.
5. Antibiootikumi resistentsed geenid annavad looduses hüpates uut tolerantsust. Eur-s antibiootikumiresistentsed taimed keelatud. Võib välja hüpata, aga see tõenäosus, et lülitub inimese genoomi, on kaduvväike.
6. Tekivad uued patogeenid .
7. Rikub looduse tasakaalu. Taimede puhul oht – sugulasliikide vaheline tagasiristumine.
8. Eriti ohtlik liigilt teisele ülekanne.
HELCOM – Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon. 1974. aastal vastuvõetud, täiendati 1992. aastal
Põhieesmärkideks:vähendada maalt, õhust ja laevadelt Läänemerrelähtuvat reostust, tagamaks merekeskkonna talutavökoloogiline seisund; teha teaduslik-tehnilist koostööd kaasaegsete
keskkonnakaitse abinõude väljatöötamisel; koordineerida merekeskkonna ja atmosfääri
teaduslike uuringute läbiviimist; töötada välja ja juurutada ühtne keskkonnakaitse
strateegia Läänemere regioonis. soovituskiri nr 15/5 (10. 03. 1994, uuendatud 2003 ja
2005) viitab konventsiooni artikli 13 § b: annab juhised Läänemere mere- ja
rannikukaitsealade loomiseks kirjeldab soovituslikke kaitsekategooriaid.
• Lahemaa Rahvuspark – kinnitatud 7/14/05
• Matsalu Rahvuspark – kinnitatud 7/14/05
• Vilsandi Rahvuspark – kinnitatud 7/14/05
• Hiiumaa laiud – kinnitatud 7/14/05
• Kõpu poolsaar Hiiumaal – kinnitatud 7/14/05
On veel teisigi rahvusvahelisele looduskaitsele olulisi lepinguid. Võiks nimetada veel UNESCO «Maailma kultuuri-ja looduspärandi kaitse konventsiooni», millega Eesti ühines 1995. aastal. Konventsiooni on ratifitseerinud 176 riiki. Ülemaailmses biosfääri kaitsealadevõrgustikus on kokku 507 ala 102-s riigis. Lääne-Eesti ja Saarestiku Biosfääri kaitseala sai UNESCO tunnustuse 1990. aastal.
Euroopa Liidu keskkonnapoliitika põhimõtted
1. Ära hoida on parem kui parandada.
2. Keskkonnamõjud tuleb arvesse võtta võimalikult varases otsustamise järgus.
3. Looduskasutust, mis oluliselt kahjustab ökoloogilist tasakaalu tuleb vältida.
4. Tuleb suurendada teaduse osatähtsust kavandatavate ettevõtmiste üle otsustamisel .
5. Reostaja- maksab-printsiip, mis tähendab, et keskkonnakahjude ärahoidmise ja heastamise
kulud tuleb kanda reostajal.
6. Ettevõtlus ühes liikmesriigis ei tohi põhjustada reostust teises.
7. Liikmesriikide keskkonnapoliitika peab arvesse võtma arengumaade huve.
8. EL ja tema liikmesmaad peavad vastavate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu edendama rahvusvahelist ja ülemaailmset keskkonnakaitset .
9. Keskkonnakaitse on iga inimese hool ja seepärast on vajalik rahva haritus .
10. Keskkonnaabinõusid tuleb rakendada kõige sobivamal tasemel, arvestades reostuse liiki,
vajalikke abinõusid ja kaitstavat geograafilist piirkonda.
11. Riikide keskkonnaprogrammid peavad olema koordineeritud, EL-siseselt, mitte isolatsioonis tehtud pikaajaliste kontseptsioonide ja strateegia alusel.
Euroopa Liit ja keskkond
Linnudirektiiv
Linnudirektiiv 79/409 : eesmärk on kaitsta kõiki linde tapmise ja püüdmise eest, piirata lindude küttimist ja nendega (samuti nende kehaosade ning neist valmistatud esemetega) kaubitsemist. EL kandidaatriigil on õigus esitada omalt poolt ettepanekuid nimekirjade täiendamiseks. Direktiivi lisades on kirjas nii liigid, mida tuleb kaitsta, kui ka liigid, mida võib küttida ja millega võib kaubitseda. Võeti vastu aprillis 1979
Direktiivil on 5 lisa:
I lisa: Liigid, mida peetakse ohustatuks EL territooriumil. Kuuluvad täieliku kaitse alla. 1997. a. oli 181 linnuliiki, neist Eestis elab 69 liiki ja püsivalt pesitsevad 57. Kõikide I lisa liikide osas on kauplemiskeeld.
II lisasse kuuluvad liigid, millele tohib jahti pidada kogu EL territooriumil või teatud liikmesriikides;
III lisasse kuuluvad liigid, millega võib kaubelda kogu EL territooriumil või teatud liikmesriikides;
IV lisa sisaldab keelatud jahipidamismeetodeid: linnupaelad, linnuliim, konksud, kunstlikud
valgusallikad , peeglid , lõhkeained, võrgud, püünised, mürgitatud või uimastav sööt, poolautomaatsed või automaatrelvad, õhusõidukid, mootorsõidukid jne.
V lisa sisaldab uurimist vajavaid teemasid :
1. Siseriiklikud nimekirjad väljasuremisohus olevatest või eriti ohustatud liikidest, arvestades
nende geograafilist levikut.
2. Rändliikidele nende rändeteel ning talvitus- ja pesitsuspaikadena eriti tähtsate alade loetelu ja nende alade ökoloogilise kirjelduse koostamine.
3. Rändliikide rõngastamisel saadud arvukuseandmete loetelu koostamine.
4. looduslike lindude loodusest võtmise meetodite mõju hindamine liikide arvukusele.
5. Lindude poolt põhjustatavate kahjustuste vältimise ökoloogiliste meetodite väljatöötamine või täiustamine.
6. Teatavate liikide rolli kindlaksmääramine reostuse indikaatoritena.
7. Uuringud, mis käsitlevad keemilise reostuse kahjulikku mõju linnuliikide arvukusele.
Loodusdirektiiv
Loodusdirektiiv, 1992: Ülesanne on ohustatud looma- ja taimeliikide ning nende elupaigatüüpide ja kasvukohti kaitstes aidata kaasa looduse mitmekesisuse säilimisele ning taastamisele. Võeti vastu mais . Direktiivi peamiseks eesmärgiks on kaitsealade
võrgustiku NATURA 2000 loomine säilitamaks nii mere kui ka maismaa ohustatud liikide ja
elupaikade levikut ning ohtrust.
I lisas on ohustatud elupaigad. 1997 198 elupaigatüüpi, neist 60 Eestis
II lisas on ohustatud liigid, kelle kaitseks on vaja luua loodushoiualasid – 230 loomaliiki ja 483 taimeliiki.
III lisas on loodushoiualade valikukriteeriumid.
IV lisas on rangelt kaitstavad liigid.
V lisas on liigid, mille loodusest eemaldamise ja kasutamise kohta tuleb koostada kaitsekorralduskavad.
VI lisas on keelatud moodused ja vahendid loomade püüdmiseks ning tapmiseks:
magnetofonid, elektrilised või elektroonilised seadmed , kunstlikud valgusallikad, öösihikud,
lõhkeained, ammud, mürgid ja mürgitatud või uimastavaid aineid sisaldav sööt, väljasuitsutamine või -gaasitamine, lennukid jne.
NATURA 2000 moodustavad:
1. linnudirektiivi I lisas loetletud linnuliikide (alaliikide) ning rändlindude elupaikade kaitseks
määratud linnuhoiualad 2. elupaigadirektiivi I lisas loetletud elupaigatüüpide ning II lisas toodud liikide elupaikade kaitseks määratud loodushoiualad
NATURA 2000 võrgustiku eesmärgiks on elupaikade ja liikide soodsa looduskaitselise
seisundi säilitamine või taastamine loodusliku levikuala piires.
Loodushoiualade moodustamine toimub kolmes etapis ja need kinnitab Euroopa Komisjon.
I etapp: riiklike nimekirjade koostamine. II etapp: ühenduse tähtsusega alade (ingl. k. Sites ofCommunity Importance – SCI) määramine. III etapp: loodushoiualade määramine.Pan-Euroopa bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse strateegia kinnitati kolmandal Euroopa keskkonnaministrite konverentsil „AnEnvironment for Europe “ (Keskkond Euroopa
jaoks) Sofias 25. oktoobril 1995.
Suurimad kkprobleemid maailmas ja Eestis. Suurimad keskkonnaalased saavutused maailmas ja Eestis. Probleemid maailmas: Globaalne soojenemine; Liigne nafta tarbimine; Märgalade kadumine; Korallriffide kadumine; Liigne kalastamine ; Tuumajäätmed. Eestis: Välisõhu saastamine ja õhu saastatus linnades, mis negatiivselt mõjutab inimese tervist, ökosüsteeme ja ehitisi; Põhjaveevarude ebaratsionaalsest käsutamisest ja saastamisest tingitud põhjavee kvaliteedi ja kvantiteedi langus; Veekogude ebaratsionaalne kasutamine, reostamine ja eutrofeerumine; Keskkonna saastamine jäätmetega; Tehiskeskkonna ebapiisav vastavus säästva arengu ja tervisekaitse põhimõtetele. Saavutused maailmas: Roheline mõtlemine; Alternatiivsed transpordivahendid ; 12 süsinikku ja kloori sisaldava kemikaali kasutamise keeld; Ökoturism; Korporatsioonide kkteadlikkuse kasv; Energiasäästlikumad ehitised; Happevihmade vähenemine. Eestis: Võit soode sõjas;Võit fosforiidi sõjas; I rahvuspark N Liidus, Balti riikides; Mahepõllumajanduse areng; Looduskaitse süsteemi areng; Alternatiivenergia areng; Heatasemelised keskkonna ajakirjad