Looduskaitse ühiskondlikud ja riiklikud meetmed, mis peavad tagama loodusvarade otstarbeka kasutamise, taastamise ja kaitse, tervisliku elukeskkonna hoidmise ja loomise, maastikukaitse ja -hoolduse ning väärtuslike loodusobjektide säilitamise. Ökoloogia teadus organismide, nende populatsioonide ning koosluste ja keskkonnatingimuste vastastikuseist suhteist. Otseses mõttes on see teadus organismidest nende enda kodus (kes kelle ära sööb või välja sööb). Üldistatult on ökoloogia õpetus eluruumi seaduspärasustest elusorganismide ja neid ümbritseva keskkonna vahelistest suhetest. Aktuaalsed ülesanded on seoses loodusvarade aruka kasutamise ja taastamisega ning keskkonna saastamise vähendamisega. 1 Autökoloogia organismiökoloogia, liigi ja keskkonnategurite suhteid uuriv ökoloogia haru. Jaotatakse uurivate keskkonnategurite või organismirühmade ja nende elutalituse järgi.
toimivad vastastikused suhted ja mõjutused. Maastikuhooldus kultuurmaistu stabiilsuse tagamine maastikuarhitektuuriliste, tehnobioloogiliste, hüdrotehnilistejms. võtetega. Maastikuarhitektuur arhitektuuri ja maastiku-planeerimise piirvaldkond, ka rakendus kunstiala. Sobitab tehis- ja looduslikke objekte maastikku, arvestades esteetika, ökonoomika ja ökoloogia nõudeid. Maastikukaitsemaastiku kujundamise ja hooldamise abinõud, maastikuhoolduse ennetav (preventiivne) osa. Maastikukaitse kujuneb määravaks loodusparkides ja maastikukaitsealadel. Maastike klassifitseerimist nimetatakse rajoneerimiseks e. maa-ala jagamine millegi poolest üksteisest kvalitatiivselt erinevaiks rajoonideks:
vähendamiseks ja vältimiseks ning loodusobjektide säilitamiseks. · Looduskaitse- on mitmepalgeline mõiste, mis kokkuvõtvalt hõlmab loodusvarade, looduskeskkonna, biodiversiteedi kaitset inimmõju (antropogeensed tegurid) negatiivsete aspektide eest, hooldamist ja võimalusel ka taastamist · Ökoloogia- on teadus, mis uurib suhteid ja protsesse ökosüsteemides, sealhulgas elusa ja eluta looduse omavahelist suhet · Autökoloogia-on ökoloogia haru, mis tegeleb organismide keskkonnanõudluste ja keskkonna-suhete uurimise ja kirjeldamisega · Demökoloogia- ehk populatsiooniökoloogia (Schwerdtfeger 1963: 1314) on ökoloogia haru, mis uurib organismide populatsioone ja nende keskkonnaoludest johtuvat dünaamikat. · Sünökoloogia- ökoloogia haru, mis tegeleb liikidevaheliste suhetega ökosüsteemides, organismide mitmeliigiliste koosluste (ehk biotsönooside) ja nende dünaamikaga,
vältimiseks ning loodusobjektide säilitamiseks. Looduskaitse- on mitmepalgeline mõiste, mis kokkuvõtvalt hõlmab loodusvarade, looduskeskkonna, biodiversiteedi kaitset inimmõju (antropogeensed tegurid) negatiivsete aspektide eest, hooldamist ja võimalusel ka taastamist Ökoloogia- on teadus, mis uurib suhteid ja protsesse ökosüsteemides, sealhulgas elusa ja eluta looduse omavahelist suhet Autökoloogia-on ökoloogia haru, mis tegeleb organismide keskkonnanõudluste ja keskkonna-suhete uurimise ja kirjeldamisega Demökoloogia- ehk populatsiooniökoloogia (Schwerdtfeger 1963: 13–14) on ökoloogia haru, mis uurib organismide populatsioone ja nende keskkonnaoludest johtuvat dünaamikat. Sünökoloogia- ökoloogia haru, mis tegeleb liikidevaheliste suhetega ökosüsteemides, organismide mitmeliigiliste koosluste (ehk biotsönooside) ja nende dünaamikaga, liikide
Miks kaitsta loodust: a) eetilised kõige elava austamine, seotud religiooniga; b) esteetilised ilus silmale; c) teaduslikud räägib palju minevikust, geneetika toit; d) majanduslikud mida me hakkame sööma, kaubandus; e) ressursilised taastuvad ja taastumatud maavarad. See on ajalooline järjekord, kuid tänapäeval on järjekord täpselt vastupidine. Keskkonnakaitse fundamentaalteadusteks on : ökoloogia biogeograafia Biogeograafia ja biogeotsönoloogia Biogeograafia on bioloogia ja geograafia piirteadus, mis käsitleb biosüsteemide (põhilised uurimisobjektid) levikut maakeral. Biogeograafia jaotub objektide järgi füto-, müko- ja zoogeograafiaks. Biogeograafia keskne haru on arealoogia e. areaalide uurimine. Areaal e. levila on biogeograafias mingi taksoni esinemisala (territoorium v. akvatoorium) Maal.
1. Põhimõisted: Demograafiline plahvatus- rahvaarvu kiire plahvatuslik kasv lühikese aja jooksul Urbanisatsioon- linnastumine, linnade pidurdamatu kasv. Tööstusrevolutsioon- manufaktuurne tööstus asendati vabrikulisega. Sai toimuda tänu ostuvõimelise turu moodustumisele, kapitali kuhjumisele, tööjõu vabanemisele põllumajandusest ja mehaanika arengule. Teaduslik-tehniline revolutsioon- algas 20.sajandi keskpaigas, mil teaduse areng sai aluseks ühiskonna heaolu kasvule ja ttöösuse arengule. Selle käigus muutus nii töö struktuur, tehnika, kultuur kui ka olme. Sündis suuremate teaduslike ja tehniliste saavutuste mõjul- töö kompleksne automatiseerimine uute energialiikide avastamine ja kasutamine jne; radio, televiisor, arvutid, laser jne. Kõik need avastused tehti 20 sajandi algul, hiljem on neid vaid täiustatud. Tehnokraatia- tehnika ning tehnikateadlaste võim. Tehnokratlik suhtumine
areaalide (e. levila on biogeograafias mingi taksoni esinemisala /territoorium v. akvatoorium/ Maal) uurimine. Biogeograafia jaotub: 1)bioloogiline teadus uurimisobjektiks on elusorganismid. 2)geograafiline teadus püüab leida seoseid taimede ja loomade maailmaga ühelt poolt ning geograafiliste faktoritega (kliima, geomorfoloogia, mullad, inimtegevus) teiselt poolt. 12. Ökoloogia K. Erme definitsiooni järgi on ökoloogia teadus sellest, kes kelle ära sööb või välja sööb. Otseses mõttes on ökoloogia teadus organismidest nende enda kodus. Üldistatult: ökoloogia on õpetus eluruumi seaduspärasustest elusorganismide ja neid ümbritseva keskkonna vahelistes suhetest. Ökoloogia arenemine Kõigepealt tehti selgeks vahe taime- ja loomaökoloogia vahel, kuid kui arenesid kontseptsioonid toiduahelatest ja aineringetest jne.., siis tekkis teoreetiline alus üldiseks ökoloogiaks. 196870 tekkis
1.) Loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused. Loodus- ja keskkonnakaitse mõiste areng ja erinevad käsitlused Looduskaitse on looduse mitmekesisuse,loodusvarade ning looduslike koosluste ja populatsioonide kaitse inimtegevuse ja ebasoodsate looduslike mõjude eest, nende hooldamine ja taastamine. Eesmärgiks on peamiselt kohalike loodusharulduste ja liikide, ka maastike kaitse. Tänapäevane looduskaitse püüab ühendada elupaikade, koosluste, liikide ja maastike kaitse terviklikuks looduse mitmekesisuse ja ökosüsteemide kaitseks. Keskkonnakaitse (Keppart, 2005) on riiklike ja ühiskondlike meetmete kogum, mis peab tagama: 1) looduskaitse; 2) maastikukaitse ja hoolduse; 3) loodusvarade säästliku kasutamise; 4) keskkonnakaitse (kitsamas mõttes); 5) keskkonnakaitsega seotud seire ja järelevalve. Keskkonnakaitse- tegevus, mille abil püütakse hoida ja kaitsta keskkonda inimtegevuse negatiivsete mõjude eest. Keskkonnakaitse hõlmab ühiskonna, organisatsioonide ja üksikisi
Kõik kommentaarid