ÖKOLOOGIA EKSAMIKS (1)

LOODUS- JA KESKKONNAKAITSE AJALUGU
Looduskaitse arenguetapid : Looduskaitse eelduste e. sugemete kujunemine; ühiskondlikud meetmed; teaduslik loodushoid ; riiklikud meetmed; rahvusvahelised meetmed.
Looduskaitse ideede areng: Rahvausund ; kitsalt suunitletud piirangud loodusressursside kaitseks; loodusmälestiste kaitse; üksikobjektide kaitse; kaitsealade loomine; biotoopide, elupaikade kaitse; looduskaitse väljaspool kaitselasid.
Looduskaitse eelduste kujunemise aeg: Ashoka seadused ca 273-232 e.m.a. hindude loodussuhted, põhimotiiv - elu hoidmine. Eesti rahvausund (pühad loodusobjektid , keeldude süsteem). Albert Schweitzeri deviis: “aukartus elu ees.”
Looduskaitse areng Eestis: Animism. 1297 Metsaraiekeeld 4 saarel Tallinna lähistel. 1642 Pühajõgi (Võhandu) reostamine (pais ja veski ). 1644 Johann Gutslaff: "Lühike teade ja seletus vääralt pühaks nimetatud jõest Liivimaal Võhandus,” Piksepalve - esimene eestikeelne tekst suhtumisest loodusesse . 1664 Rootsi metsaseadus laienes Eesti alale (säästev metsaraie , mets-õunapuude, pihlakate, tammede, toomingate säilitamine). 19.sajand mõisaparkide rajamine. 1853 Loodusuurijate Selts (LUS). K.E. von Baer (ekspeditsioonid Peipsile ja Läänemerele), kalavarude kaitse vajadus, valed püügiviisid, Koos C.A Scultziga bioloogiliselt põhjendatud kalapüügieeskirjad. Middendorff - Hellenurme ja Pööravere mõisapargid, loodusmuuseum talupoegadele. C. R. Jakobsoni lugemikud ja kirjutised . 1886 Regulaarse keskkonnaseire algus, veemõõtmine Suurel-Emajõel. 1910 Vaika linnukaitse ala A. Toomi algatusel. Loodusmälestiste üleriigiline arvele võtmine: 1927 ja 1931 trükiti nende ülevaated, 1927 Esimene veepuhastusjaam Eestis. Kaitsealad : 1924 Harilaid, 1925 Hiiumaa jugapuud , 1927 Linnulaht, 1930 Abruka lehtmets. Ajakirjad : Loodus (1922-1924), Loodusvaatleja (1930-1938 G. Vilbaste), Eesti Loodus (1933-1940), Turism ja Loodushoid (1938-1940, Peeter Päts). 1935 Esimene looduskaitseseadus . 1938 Teine looduskaitseseadus. 1940 Looduses oli 47 kaitseala . 1951 alustab taas tegevust LUS. 1955 Eesti NSV TA Looduskaitse Komisjon , akad . Erik Kumari . 1957 Eesti NSV looduskaitse seadus, 4 riikliku looduskaitseala , Looduskaitse Valitsus. 1958 Eesti Loodus, TÜLKAR. 1966 Eesti Looduskaitse Selts (Jaan Eilart, esimees Edgar Tõnurist). 1970 Eesti NSV maakoodeks. 1971 Lahemaa Rahvuspark . 1972 Eesti NSV veekoodeks. 1976 Eesti NSV maavarade koodeks. 1978 Eesti NSV metsa koodeks. 1979 Esimene Eesti Punane Raamat. 1979-1981 Soode sõda - moodustati 28 sookaitseala. 1986 Fosforiidisõda . 1988 Vabariiklik keskkonnaprogramm. 1990 Lääne-Eesti Biosfääri Kaitseala. 1990 Seadus Eesti Looduse kaitsest. 1991 Osalemine Euroopa riikide keskkonnaministrite nõupidamisel, Dobris. 1992 Osalemine II ÜRO Keskkonna ja Arengu konverentsil Rio de Janeiros. 1995 Säästva arengu seadus. 1997 Eesti keskkonnastrateegia vastuvõtmine Riigikogus. Eesti keskkonnakaitse tegevuskava heakskiit . 2001 Eesti keskkonnakaitse II tegevuskava heakskiit.
Mõned rahvusvahelise keskkonnakaitse arengu teetähised: 1972 ÜRO I Keskkonna ja Arengu konverents Stockholmis. 1972 Meadows, Forrester "Kasvupiirid." 1973-1976. EL esimene Keskkonnaprogramm. 1992 ÜRO II Keskkonna- ja Arengukonverents Rio de Janeiros. 1992 Meadows, Forrester, Beyond the Limits. Loodusmälestise mõiste.
Loodushoiu areng Saksamaal: 1836 võeti kaitse alla kalju Siebengebirge mäestikus. 1840ndatel Loomakaitse Seltsid. 1875 Saksa Linnukaitse Ühing. Saksa Linnukaitseseadus. Ernst Rudorff (1840-1916): "Moodsa elu suhetest loodusega.” 1888.a võttis esimesena kasutusele termini "looduskaitse". Wilhelm Wetekamp: 1898.a. aastal - riigiparkide asutamine (Ameerika rahvusparkide eeskujul). Hugo Conwentzi (1855-1922): "Loodusmälestiste kahjustamisest ja ettepanekud nende säilitamiseks." 1906 Preisi Loodusmälestiste Hooldamise riiklik asutus. 1909 Loodi ühing “Looduskaitsepark.” 1960 Saksa Looduskaitse Liit. 1953 Maastikuhoolduse Liiduasutus.
Loodushoiu areng Ameerikas: Looduslike varude kaitse, looduse ilu, kaunid maastikud. Rahvuspargid . Metsik loodus. 1832 suleti Arkansases juurdepääs kuumavee allikatele. 1864 Yosemite’ org Californias. 1972 Yellowstone’ rahvuspark. 1885 Riigiparkide moodustamine. 1924 Metsiku looduse reservaat . Teaduslikud organisatsioonid : 1870 Ameerika Kalanduse Selts, 1883 Ameerika Ornitoloogide Liit, 1885 Rakendusornitoloogia ja -mammaloogia osakond, 1886 Metsaamet. Seadused: 1872 mineraalmaade seadus, 1878 puidu ja kivide kasutamise seadus, 1891 Metsakaitseseadus, 1906 Mälestusmärkide kaitse seadus, 1916 Natsionaalparkide Teenistuse asustamine, 1908 moodustati 50 liikmeline Rahvuslik looduskaitse komisjon.
Loodushoiu areng Venemaal: XVII sajand: Sem Ostrovovi saared Muurmani ranniku lähedal – tagada jahipistrike pesitsemist. XVII saj: "Zapovednik" – vana vene keeles "jumala käsk", kaitsealal "range režiim". Zakaznik – vana vene keeles "keeld", algselt jahikeelualad, keelualad. Peeter I, määrused, korraldused: Metsade kaitse, parkide rajamine linnadesse, ukaasid jahifauna ja kalade kaitseks, Belovezje ürgmets, 1805 Moskva Loodusuurijate Selts, 1886 Askania Nova stepikaitseala, 1912 Vene Geograafia Seltsi juures alatine looduskaitse komisjon, 1918 Dekreet metsadest, 1919 Astrahani looduskaitseala.
KESKKONNAÕIGUS
Keskkond: Loodusteaduslik definitsioon: Füüsikaliste, keemiliste ja biootiliste faktorite kogum, mis mõjutab organismi või ökoloogilist kooslust ning määrab kokkuvõttes ära nende vormi ja ellujäämise.
Legaaldefinitsioon : „õhk, vesi ja pinnas”. Lugano konventsioonis: nii elus kui eluta loodusressursid ja nende omavahelised suhted. Vara, mis moodustab osa kultuuripärandist. Maastiku iseloomulikud elemendid. EL Kesk- ja Ida-Euroopale koostatud keskkonnakaitse näidisseadus käsitleb keskkonda kui: biootilisi ja abiootilisi loodusressursse, tehiskeskkonna elemente, maastiku olulisi elemente, elukvaliteeti, niivõrd kui see mõjutab või võib mõjutada inimeste heaolu ja tervist.
Saastus : Inimtegevus kahjustab keskkonda: Keskkonna otsese ja kaudse saastamisega. Tegevusega , millega rikutakse ökoloogilist tasakaalu (vihmametsade raiumine jne).
Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon : reostus tähendab selliste ainete või energia inimpoolset sisselaset merre, mis võivad olla ohtlikud inimese tervisele, kahjustada elusressursse ja mere ökosüsteeme, olla takistuseks mere õiguspärasele kasutamisele, sh kalapüügile, kahjustada merevee kasutamist ja viia heaolu vähenemisele
Institutsionaalsed mehhanismid keskkonnaprobleemide õiguslikuks reguleerimiseks: Otsesed reguleerimisvahendid: Avalik-õiguslik regulatsioon (“+” Kohased kahju ärahoidmiseks. “-” Aeglane toime, suured kulutused, ohvritekaitse puudus). Turumehhanismid: (“+” Kiire ja üliefektiivne toime. “-” Eeldab informeeritud ja keskkonnateadliku tarbija olemasolu, jõukust.) Keskkonnalane tsiviilvastutus: (“+” Efektiivne vahend kahju kiireks ja adekvaatseks hüvitamiseks. “-” Paljudel juhtudel on keskkonnasaastusega tekitatud kahju oma olemuselt korvamatu; saastajal-kahjutekitajal puuduvad vahendid kahju hüvitamiseks.) Tsiviilvastutuse kindlustus: (“-” Muudab saastaja ükskõikseks).
Keskkonnaõiguse probleemid Eestis: Paljud õigusaktid kehtestatud Vabariigi Valitsuse või ministri määrusega. Puudub üldine keskkonnaalane raamseadus. Mitmete rahvusvaheliselt tunnustatud keskkonnakaitse printsiipide ebakohane inkorporeerimine Eesti õiguskorda. Adekvaatsete tsiviilvastutuse skeemide puudumine. Seadusandluse fragmenteeritus.
Loodus- ja keskkonnakaitse seadusandlus Eestis: Põhiseadus, seadused, valitsuse, määrused, ministri määrused, välislepingud. Loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult (§ 5). Igaühel on õigus tegeleda ettevõtlusega, kuid selle õiguse kasutamist võib seadusega reguleerida (§ 31). Igaühel on õigus oma omandit vabalt käsutada, kuid ei tohi seda teha üldiste huvide vastaselt (§ 32). Igaühel on õigus vabalt liikuda , kuid seda õigust võib looduskeskkonna kaitse huvides seadusega piirata (§ 34). Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama keskkonnale tekitatud kahju (§ 53).
Igameheõigus: Maastikul liikumine, maastikel viibimine, teed ja jalgrajad, külastusmaks, loodusandide korjamine , jaht , veekogude kasutamine, kalapüük, peitvara, looduse risustamine, igaühe vastutus.
INSTITUTSIOONID

Keskkonnakaitse institutsioonid: keskkonna-korraldusega tegelevad riigi- ja omavalitsusasutused ning valitsusvälised organisatsioone.

Keskkonnakorralduse süsteem Eestis: Riigikogu kui kõrgeim seadusandlik organ, Vabariigi Valitsus kui täidesaatva riigivõimu teostaja , Keskkonnaministeerium kui Eesti Vabariigi territooriumil riigi keskkonnapoliitikat ellu viiv kõrgeim täitevorgan.
Keskkonnaministeeriumi ülesanded ja valitsemisala: Riigi keskkonna- ja looduskaitse korraldamine. Maaga ja ehitustegevusega seotud ülesannete lahendamine. Regionaalplaneerimise kavade väljatöötamine ja elluviimine. Loodusvarade kasutamise, kaitse ja arvestamise korraldamine. Järelevalve looduskeskkonnale ohtlike ainete kasutamise üle. Ilmavaatlused. Geoloogiliste, ehituslike, loodus- ja mereuuringute ja geodeetiliste tööde korraldamine. Maakatastri pidamine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine. Osalemine rahvusvahelises keskkonnakaitses.
Tähtsamad KKM valitsemisalas olevas ametiasutused: EV Riiklik Maa-amet ,Eesti Metskorralduskeskus, Keskkonnakaitse Inspektsioon, KKM Info- ja Tehnokeskus, Eesti Kaardikeskus, Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut, Eesti Kiirguskeskus, OÜ Eesti Geoloogiakeskus, Maakondade keskkonnateenistused, Kaitsealade administratsioon.
Valitsusvälised organisatsioonid (VLO): Eestimaa Looduse Fond, Eesti Looduskaitse Selts, TA Looduskaitse komisjon, Loodusuurijate Selts (LUS), Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering (TÜLKAR), Roheline liikumine, Säästva Eesti Instituut (SEI-Tallinn), Balti Keskkonnafoorum, SA REC Estonia, Kaitsealade Liit, Eesti Ornitoloogiaühing.
PLANEERIMISSEADUS
Planeerimisseadus reguleerib riigi, kohalike omavalitsuste ja teiste isikute vahelisi suhteid planeeringute koostamisel. Eesmärk on tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks.
Planeerimise põhimõtted: Planeerimine on demokraatlik, avalik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Kohustuslik tihedama asustusega aladel.
Planeerimise liigid: Üleriigiline, maakonna-, üld- ja detailplaneering.
Üleriigilise planeeringu eesmärgid: 1) Säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine. 2)Riigi regionaalse arengu kujundamise ruumiliste aluste loomine. 3) Asustuse arengu suunamine. 4) Üleriigilise transpordivõrgustiku kujundamise ning tehniliste infrastruktuuride arengu suunamine. 5) Eri tüüpi ökosüsteemide ja maastike säilimist tagava ning asustuse ja majandustegevuse mõjusid tasakaalustava looduslikest ja poollooduslikest kooslustest koosneva süsteemi aluste kujundamine. 6) Maakonnaplaneeringutele ülesannete seadmine.
KESKKONNAMÕJUDE HINDAMINE
Keskkonnamõju hindamine: KMH on kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivide poolt keskkonnale avaldatava mõju süstemaatiline, taasesitatav ja interdistsiplinaarne hindamine. Keskkonnamõju hindamise eesmärgiks on selgitada, hinnata ja kirjeldada kavandatava tegevuse eeldatavat mõju keskkonnale, analüüsida selle mõju vältimise või leevendamise võimalusi ning teha ettepanek sobivaima lahendusvariandi valikuks .
Keskkonnamõju hindamise ulatus: Keskkonnamõju hinnatakse, kui kavandatakse ehitamist, ehitise kasutuselevõtmist või olemasoleva ehitise kasutusviisi muutmist , millega kaasneb oluline keskkonnamõju ja mis eeldab loodusressursi kasutusõiguse või saasteainete või jäätmete keskkonda viimise loa taotlemist või olemasoleva loa muutmist. Planeeringu, riikliku arengukava või programmi alusel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hinnatakse planeeringu, riikliku arengukava või programmi koostamise või nende hilisema muutmise käigus.
Keskkonnamõju: Mingi tegevusega kaasnev keskkonnaseisundi muutumine või selle kaudu avalduv vahetu või kaudne mõju inimese tervisele või varale.
Oluline keskkonnamõju: Keskkonnamõju on oluline, kui see võib ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada pöördumatuid muutusi keskkonnas, seada ohtu inimese tervise või vara või kaasneb käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevuste või nende kombinatsioonide elluviimisega.
Keskkonnamõju liigid: Füüsikalis-keemiline, bioloogiline, kultuuriline, sotsiaalmajanduslik.
KMH olulised tunnused: Mõiste “keskkond” lai käsitlus. Interdistsiplinaarsus. Alternatiivide käsitlemine. Mõjude prognoos, hindamine ja võrdlemine. Süstemaatilisus, reprodutseeritavus, dokumenteeritus ja avalikkuse osavõtt.
Keskkonnamõju hindamises osalejad: Arendaja, otsustaja, ekspert, huvipooled, avalikkus .
Strateegiline keskkonnamõju hindamine: Strateegiline keskkonnamõju hindamine on planeeringu, riikliku arengukava või programmiga kavandatavast tegevusest tuleneva võimaliku keskkonnamõju hindamine.
KESKKONNAAUDIT
Audit : süstemaatiline, sõltumatu ja dokumenteeritud protsess auditi tõendusmaterjalide saamiseks ja nende objektiivseks hindamiseks, et määrata kindlaks määr, mille ulatuses auditi kriteeriumid on täidetud.
Auditi määratlused: Auditi tõendusmaterjal, kriteeriumid, leiud, järeldus.
Keskkonnaauditeerimise eesmärk: perioodiliselt hinnata toimunud või toimuva tegevuse vastavust õigusaktide nõuetele, keskkonnapoliitikas, keskkonnajuhtimissüsteemis ja keskkonnakavas kavandatule või standardites ja lepingutes sätestatule auditikliendi määratud kriteeriumide alusel.
Audit ja audiitor: Auditor tähendab ladina keeles kuulajat. Termin pärineb Rooma impeeriumi aegadest , kui sellega tähistati käskjalgade saatjaid, kes: Teadsid samuti sõnumi sisu, kuulasid teadustamist pealt, hindasid kuuldu õigsust. Tänapäeval on mitmesuguseid audiitoreid: Finantsaudiitor, kvaliteediaudiitor, keskkonnaaudiitor jne. Nad kõik tegelevad vastavate (juhtimis-)süsteemide kontrollimise ja hindamisega.
Auditeerimise põhimõtted: Eetiline käitumine, selge esitlus, kohane professionaalne hoolikus, sõltumatus, tõendusmaterjalil põhinev lähenemine.
Keskkonnaauditi erinevus keskkonnamõju hindamisest: Erinevalt keskkonnamõjude hindamisest tegeleb keskkonnaaudit tegelike ja potentsiaalsete keskkonnamõjudega, mille põhjus eksisteerib või on varem eksisteerinud. KMH tegeleb prognoosimisega, kui mõjuallikat veel ei ole.
Audititüübid: Vastavusaudit, vastutusaudit, asukohaaudit, omaniku vahetusega kaasnev audit, eriauditid, keskkonnajuhtimissüsteemi audit(id).
Eriauditid: Jäätmekäitlusaudit, veekasutusaudit, tootmisriskide audit, toote elutsükli audit, keskkonnariski audit, tööohutuse audit jm.
Auditis osalejad: Auditiklient, audiitorirühm, auditeeritav, tehniline ekspert.
Auditeerimise sagedus: KJS auditid üldjuhul regulaarsed, sagedus võib olla määratletud seadusega. Tavalised auditid reeglina vabatahtlikud, kuid mõnel juhul Eestis tehtud ka kohustuslikuks.
Kohustuslik audit: Kui organisatsiooni tegevusest lähtub kõrgendatud keskkonnarisk , peab ta laskma auditeerida oma keskkonnajuhtimissüsteemi vähemalt üks kord kolme aasta jooksul.
KESKKONNAJUHTIMISSÜSTEEMID
Keskkonnajuhtimissüsteem: osa organisatsiooni üldisest juhtimissüsteemist, osa keskkonnakorraldusest ja keskkonnakaitsest ning koosneb organisatsiooni struktuurist, tegevuskavadest, määratletud vastutustest, toimingutest, protseduuridest, protsessidest ning ressurssidest, mis on vajalikud süsteemi rakendamiseks ja alalhoidmiseks.
Põhistiimulid: Seadusandlus, huvigruppide surve, teadlikkus, kuvand ja maine, konkurentsivõime, finantskaalutlused.
Põhilised arenguhoovad: Majandushoovad, kvaliteedijuhtimine .
Demingi mudel: Universaalne tegutsemisskeem, mis on rakendatav tööstuse ümberkorraldamisel, kvaliteedijuhtimises, keskkonnajuhtimises jm. „Planeeri, tegutse, kontrolli, täiusta!“
Integreeritud juhtimissüsteemid : Kvaliteedijuhtimine, keskkonnajuhtimine , töötervishoiu ja tööohutuse juhtimine, toiduohutuse juhtimine, riskijuhtimine.
Keskkonnajuhtimissüsteemid ISO 14001 ja EMAS: Mõlema eesmärgiks on heal tasemel keskkonnajuhtimine. Keskkonnajuhtimissüsteemide tuumikelementide spetsifikatsioon. On ettekirjutav ning kasutab Demingi juhtimismudelit. EMAS on suures osas ISO 14001-ga ühilduv, kuid on laiahaardelisem.
Keskkonnaaspekt: Organisatsiooni tegevuste, toodete või teenuste element, millel on või võib olla oluline mõju keskkonnale.
KESKKONNANORMATIIVID JA STANDARDID
Normatiivid: (Kontrollarvud) kujutavad endast juriidilise dokumendi osa või lisa, milles esitatakse kvantitatiivsed kriteeriumid, millest antud akti täitmisel tuleb juhinduda.
Standardid: Erinevalt normatiividest, iseseisvad terviklikud normdokumendid, mis on koostatud konsensuse alusel ja kinnitatud tunnustatud standardina organi poolt.
Keskkonnanormatiivid: Keskkonna kvaliteedile, heitmekogusele või toodangu ühikule kehtestatud keskkonnakaitseline kontrollarv või loodusvara erikulu.
Keskkonnastandard: Asjaosaliste kokkuleppel koostatud ning kinnitatud reegleid, juhtnööre ja arvnäitajaid sisaldav dokument, mis korraldab keskkonna seisundit mõjutavat või mõjutada võivat tegevust või tegevuse tulemust.
Keskkonnastandardite valdkonnad mille arendamist juhib KKM: Keskkonnakorraldus , keskkonnaseire, keskkonnatehnoloogia, keskkonnainformaatika, geograafiline informatsioon, metsandus , regionaal- ja linnaplaneerimine, ehitus, ehitusmaterjalid ja ehituse kasutatavad tooted.
Keskkonnanormatiivid Eestis: Õhk, vesi, radiatsioon, müra , pinnas.
KESKKONNAMAJANDUS. KESKKONNAKAUPADE PROBLEEMID JA VÕIMALIKUD LAHENDUSED
Ühiskondlik kaup ja selle tunnused: Ühiskondliku kauba puhul ei ole täidetud ülekantavuse, turustatavuse, rivaalsuse, välistatavuse ja jõustatavuse printsiibid ning ühiskondlikku kaupa on defineeritud kui iga kaupa, mis ei ole müüdav tükkhaaval ning mille muutmine eraomandiks on võimatu. Sellised kaubad on näiteks puhas õhk, kalad rahvusvahelistes vetes, päikesepaiste, jne.
Välismõju : välistulu ja väliskulu : Välismõju on turuga mitteseotud suhe, kus majandussubjekt: pakub teistele ressursse (kaupa, teenust), saamata selle eest täielikku kompensatsiooni; või saab tulu ilma vastavaid kulutusi tegemata. Sellest lähtuvalt jaotatakse välismõju positiivseks ehk välistuluks või negatiivseks ehk väliskuluks.
Näited välismõju kohta: (1) Inimene rajab endale kauni aia (teeb kulutusi), mida vaadates teised saavad välistulu. (2) Osoonikihi lagunemise, kasvuhoonegaaside keskkonda viimise ja hapestumisega seotud probleemid.
"Saastaja/kasutaja maksab" põhimõtte järgi peab toote ja selle tootmise ning tarbimisega kaasnevate välismõjude eest maksma nõudlust loov osapool ehk tarbija.
Miks valitsused ei suuda oluliselt sekkuda keskkonnaprobleemide lahendamisse: Usaldusväärse informatsiooni puudumine; mittekeskkonnaalaste otsuste taga ei osata näha keskkonnaprobleeme; keskkonnaseaduste nõrk jõustamismehhanism; suutmatus/soovimatus kaasata erialaspetsialiste; valitsuse lühike tööaeg versus keskkonnaprobleemide pikk lahenemisperiood; tootmise ülereguleerimine, ülesubsideerimine ja ülekontrollimine arengumaades.
SAASTETASU SEADUS
Saastekahju tekitamine: Saasteainete viimine välisõhku, veekogusse, põhjavette, pinnasse ning jäätmete ladustamine või matmine keskkonda.
Keskkonnakahju hüvitis : Riigi poolt kehtestatud kompensatsioon keskkonnale või selle üksikosale tekitatud kahju korvamiseks tekitaja poolt.
Saastekahju hüvitis: Kompensatsioon, mida tasub füüsiline või juriidiline isik saasteainete või jäätmete looduskeskkonda viimise eest.
Saastetasu kehtestamise eesmärk: Ennetada ja vähendada saasteainete või jäätmete keskkonda viimisega tekitatavat võimalikku kahju.
Saastetasu rakendatakse, kui välisõhku viiakse: Vääveldioksiidi või muid anorgaanilisi väävliühendeid, CO, CO2, tahkeid osakesi, lämmastikoksiide või muid anorgaanilisi lämmastikuühendeid, lenduvaid orgaanilisi ühendeid, raskmetalle või nende ühendeid.
Saastetasu rakendatakse, kui veekogudesse, põhjavette või pinnasesse viiakse: Orgaanilisi aineid, fosforiühendeid, lämmastikuühendeid, hõljuvaineid, sulfaate, ühe- ja kahealuselisi fenoole, naftat, naftasaadusi, mineraalõli ning tahke kütuse ja muu orgaanilise aine termilise töötlemise vedelprodukte, heitvett.
SAASTUSE KOMPLEKSSE VÄLTIMISE SEADUS
Saastus: Ainete, vibratsiooni, soojuse või müra inimtegevusest põhjustatud otsene või kaudne väljutamine õhku, vette või pinnasesse nii, et see võib ohustada inimeste tervist või keskkonda, põhjustada varalist kahju või kahjustada või häirida keskkonna puhkeotstarbelist või muud õiguspärast kasutamist.
Heide: Ainete, vibratsiooni, soojuse või müra otsene või kaudne väljutamine käitise saasteallikast õhku, vette või pinnasesse.
Keskkonnakompleksluba: Dokument, mis annab õiguse kasutada käitist või selle osa viisil, mis tagab käesoleva seaduse alusel määratud tegevusvaldkonnas või allvaldkondades toimuva tegevuse võimalikult vähese kahjuliku mõju keskkonnale.
Heite piirväärtus : Heite piirväärtus on heidet iseloomustava näitaja suhtes väljendatud heite mass, kontsentratsioon või tase, mida kindlaksmääratud ajavahemikus või ajavahemikes ei tohi ületada või mille piiresse tuleb jääda.
KESKKONNASEIRE
Keskkonnaseire seadus: sätestab keskkonnaseire korralduse, saadud andmete töötlemise ja hoidmise korra ning keskkonnaseire teostajate ja kinnisasja omanike või valdajate vahelised suhted.
Keskkonnaseire ja selle eesmärgid: Keskkonnaseire on keskkonnaseisundi ja seda mõjutavate tegurite järjepidev jälgimine, mille põhieesmärk on prognoosida keskkonnaseisundit ja saada lähteandmeid programmide, planeeringute ja arengukavade koostamiseks.
Keskkonnaseire ülesanded: Keskkonna saastatuse ja reostuse hetkeolukorra määramine ning analüüsimine; abinõude rakendamist või täiendavat uurimist nõudvate keskkonnamuutuste väljaselgitamine; saasteainete kauglevi jälgimine ja rahvusvaheliste lepingute alusel võrdlusuuringute läbiviimine; keskkonnaseisundit iseloomustavate näitajate süsteemi arendamine ja täiendamine; bioloogilise mitmekesisuse hetkeolukorra hindamine ja analüüsimine; taastuvate loodusvarade seisundi ja hulga määramine; keskkonda mõjutavate tegurite hindamine; tagasiside rakendatud meetmete efektiivsusest.
Seire tasandid: Riiklik, kohalik omavalitsus , ettevõtte tasand.
Riikliku keskkonnaseire organisatsiooniline struktuur: Üldkoordinaator (Keskkonnakaitseministeerium), seirenõukogu, allprogrammide vastutavad täitjad, seire vahetud teostajad.
LOODUSKAITSESEADUS (2004)
Looduskaitseseaduse eesmärk on: (1) Looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku , taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega. (2) kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine; (3) loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine.
Looduskaitse põhimõtted: (1) Loodust kaitstakse looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega, kaitse alla võetud loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku isenditega ning kivististe ja mineraalide eksemplaridega sooritatavate toimingute reguleerimisega ning loodushariduse ja teadustöö soodustamisega. (2) Looduse kaitsel lähtutakse tasakaalustatud ja säästva arengu põhimõtetest, kaaludes iga kord alternatiivsete, looduskaitse seisukohalt tõhusamate lahenduste rakendamise võimalusi.
Loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldus: Selle ohustatus, haruldus , tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis -kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.
Kaitstavad loodusobjektid: Kaitsealad; hoiualad ; kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid ; püsielupaigad; kaitstavad looduse üksikobjektid; kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.
Kaitsealade jaotus: Rahvuspargid, looduskaitsealad , maastikukaitsealad.
Kaitseala vööndid: Loodusreservaat, sihtkaitsevöönd, piiranguvöönd.
Nimeta kaitsealasid: Hiiumaa laiud, Kõrvemaa, Kurtna, Neeruti, Otepää, Paganamaa, Vooremaa, jne.
Kaitseala vööndites ei ole lubatud: 1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ega kõlviku sihtotstarvet; 2) koostada maakorralduskava ja teostada maakorraldustoiminguid; 3) väljastada metsamajandamiskava; 4) kinnitada metsateatist; 5) kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut; 6) anda nõusolekut väikeehitise, sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks; 7) anda projekteerimistingimusi; 8) anda ehitusluba.
Hoiuala : Elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad tegevused.
Hoiuala teatis : Teatis, mille hoiuala piires asuva kinnisasja valdaja peab esitama hoiuala valitsejale tee rajamise, loodusliku pinnase teisaldamise, raietööde, vms tegevuste kavandamise korral.
Kaitsealune liik: Looma-, taime- või seeneliigi taksonoomiline üksus, mille isendeid, elupaiku, kasvukohti või leiukohti kaitstakse Looduskaitse seaduse alusel.
Näited I kategooria liikidest: Must- toonekurg (Ciconia nigra), Euroopa naarits ( Mustela lutreola), Lendorav (Pteromys volans).
Kaitstav looduse üksikobjekt: Teadusliku, esteetilise või ajaloolis-kultuurilise väärtusega elus või eluta loodusobjekt, nagu puu, allikas, rändrahn, juga, kärestik, pank , astang, paljand, koobas, karst või nende rühm, mida kaitstakse käesoleva seaduse alusel.
Püsielupaik: väljaspool kaitseala asuv, käesoleva seaduse kohaselt piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav: 1) kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise paik; 2) kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht; 3) lõhe või jõesilmu kudemispaik.
Elupaiga ja liigi soodne seisund: (1) Loodusliku elupaiga seisund loetakse soodsaks, kui selle looduslik levila ja alad, mida elupaik oma levila piires hõlmab, on muutumatu suurusega või laienemas ja selle pikaajaliseks püsimiseks vajalik eriomane struktuur ja funktsioonid toimivad (ka tulevikus). (2) Liigi seisund loetakse soodsaks, kui selle asurkonna arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade või kasvukohtade elujõulise koostisosana.
Looduskaitse eesmärk kohaliku omavalitsuse tasandil: Looduskaitse eesmärk kohaliku omavalitsuse tasandil on piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja maakasutust esindavate väärtuslike maastike või nende üksikelementide kaitse ja kasutamise tingimuste määramine kohaliku omavalitsuse poolt.
Kaitse alla võtmise õigusaktide tasandid: Õigus esitada kaitse alla võtmise algatajale ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks on igaühel. Ettepanekule järgneb Keskkonnaministeeriumi algatatud menetlus, edu korral avalik väljapanek, avalik arutelu ja lõpuks Vabariigi Valitsuse vastavasisuline määrus.
Kaitse-eeskiri: (1) Kaitseala, püsielupaiga ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsekord määratakse kaitse-eeskirjaga. (2) Kaitse-eeskirjaga piiritletakse ühe või mitme erineva rangusastmega kaitsevööndi ulatus.
Kaitstava loodusobjekti valitseja: Riigiasutus või keskkonnateenistus .
Liikumine kaitstaval loodusobjektil: (1) Teed ja rajad on päikesetõusust päikeseloojanguni avalikuks kasutamiseks ning kinnisasja valdaja peab tagama nimetatud ajal inimeste juurdepääsu kaitstavale loodusobjektile. (2) Õuemaal, kus asub kaitstav looduse üksikobjekt, võivad teised isikud viibida kinnisasja valdaja nõusolekul. (3) Kaitstava loodusobjekti piires oleva või seda sisaldava kinnisasja valdajal ei ole õigust keelata viibida kinnisasjal: 1) kaitstava loodusobjekti valitseja esindajal seoses loodusobjekti valitsemisega ; 2) teadustöötajal, kes esitab valdaja nõudel keskkonnaministri kehtestatud vormi kohase ning keskkonnaministri kehtestatud tingimustel antud õiendi.
Natura 2000 võrgustik: Üle-euroopaline looduskaitsealade võrgustik, mille eesmärk on kaitsta väärtuslikke ja ohustatud looma-, linnu- ja taimeliike ning nende elupaiku ja kasvukohti, tõhustada looduse mitmekesisuse kaitset, luua looduslike elupaikade kaitseks üldine raamistik ning tagada olulise väärtusega liikidele ning elupaikadele soodus looduskaitseline seisund.
Euroopa Liidu Natura 2000 võrgustik koosneb Eestis: Linnualadest, millest Eesti riik on Euroopa Komisjoni teavitanud ja aladest , millel on looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohaselt Euroopa Komisjoni seisukohast üleeuroopaline tähtsus.
Loodushoiutoetus ja vajalik tegevus kaitstaval loodusobjektil: (1) Makstakse kaitseala, hoiuala või püsielupaiga poollooduslike koosluste säilimiseks kaitse-eeskirjaga või kaitsekorralduskavaga määratud vajaliku töö tegemiseks. (2) Loodushoiutoetust on õigus taotleda kinnisasja valdajal.
Kaitsekohustuse teatis: Kaitseala, hoiuala, püsielupaika, vms sisaldava või selle piiresse jääva kinnisasja omanikule väljastatav teabedokument, mis sisaldab seal kehtivate kitsenduste loetelu .
Isend: Igas arengujärgus loom, taim või seen või taime või seene äratuntav osa.
Liigi kaitse ja ohjamise tegevuskava: Koostatakse I kaitsekategooria liigi kaitse korraldamiseks; kaitsealuse liigi soodsa seisundi tagamiseks; liigi ohjamiseks, kui liigi arvukuse suurenemine avaldab olulist negatiivset mõju keskkonnale või ohtu inimese tervisele või varale.
Püsielupaikade kaitse: Kaitse all olevate liikide pesitsemisaladel teatud raadiustes (sõltuvalt liigist) kehtestatakse püsielupaiga kaitsekord. Pesapuu avastanud isikul on kohustus sellest informeerida kohalikku keskkonnateenistust ühe ööpäeva jooksul.
Tehing kaitstava liigi isendiga: Isendi ostmine, ostupakkumine, tulu saamise eesmärgil omandamine, kasutamine, müük, müügikohas hoidmine, müügiks vedamine, müügipakkumine või muul viisil tulu saamise eesmärgil kasutamine. Keelatud on tehingud I, II ja III kaitsekategooria liigi isendiga, välja arvatud nende tehistingimustes kasvatatud järglastega. I kaitsekategooria liigi isendi valdus ning tehingud sellise isendiga registreeritakse keskkonnaregistris.
Võõrliigid: (1) Võõrliikide elusate isendite loodusesse laskmine , võõrtaimeliikide loodusesse istutamine ja külvamine on keelatud. (2) Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide isendite tehistingimustes kasvatamine on keelatud, välja arvatud teaduslikult põhjendatud juhtudel keskkonnaministri loa alusel.
Abitusse olukorda sattunud loom: (1) Looma abitut olukorda põhjustavate asjaolude kõrvaldamist ning abitusse olukorda sattunud või vigastatud looma vedu ning loodusesse tagasiviimist korraldab päästeteenistus. (2) Vigase või haige looma elujõulisuse taastamist korraldab Keskkonnaministeerium.
Kivististe ja mineraalide kaitse põhimõtted: I kaitsekategooriasse arvatakse kivistised ja mineraalid, mis esinevad vähestes leiukohtades või mille teadaolev leiukoht asub väga piiratud alal. II kaitsekategooriasse arvatakse kivistised, mille leiukohtade säilimine olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel on kaheldav või mille tervikeksemplaride leiud esinevad harva.
I kaitsekategooria mineraali kaitse: Kaitse alla võtmine. Mineraali kahjustamine ja leiukohtade hävitamine ning selle riigist väljaviimine keelatud. Mineraali leiukoha avalikustamine massiteabevahendites on keelatud, kui see võib põhjustada ohtu leiukohale.
Looduse üksikobjekti kaitse: 50 meetri raadiuses piiranguvöönd, kus on keelatud objekti kaitse-eeskirjaga vastuolus olev või objekti seisundit või ilmet kahjustada võiv tegevus.
Rand ja kallas: Kaitse eesmärk on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine.
Ranna ja kalda kasutamise kitsendused: Piiranguvöönd, ehituskeeluvöönd, veekaitsevöönd.
Ranna ja kalda piiranguvöönd: Laius on: 1) Läänemere, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja Võrtsjärve rannal 200 meetrit; 2) üle kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul, kanalil ning veejuhtmel 100 meetrit; 3) kuni kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning kuni 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul, kanalil, veejuhtmel, välja arvatud dreenid ja kollektorid , ning allikal 50 meetrit.
Ranna või kalda piiranguvööndis on keelatud: lageraie, reoveesette laotamine, matmispaiga rajamine, jäätmete töötlemiseks või ladustamiseks määratud ehitise rajamine ja laiendamine, välja arvatud sadamas, ilma kehtestatud detailplaneeringuta maa-ala kruntideks jagamine, maavara ja maa-ainese kaevandamine, mootorsõidukiga sõitmine väljaspool selleks määratud teid ja radu ning maastikusõidukiga sõitmine, välja arvatud tiheasustusalal haljasala hooldustööde tegemiseks, kutselise või harrastusliku kalapüügiõigusega isikul kalapüügiks vajaliku veesõiduki veekogusse viimiseks ning maatulundusmaal metsamajandustöödeks ja põllumajandustöödeks.
Ranna ja kalda ehituskeeluvöönd: Laius on: 1) Mererannal Narva-Jõesuu linna piires ja meresaartel 200 meetrit; 2) Mererannal, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja Võrtsjärve rannal 100 meetrit; 3) Linnas ja alevis ning aleviku ja küla selgelt piiritletaval kompaktse hoonestusega alal 50 meetrit; 4) Üle kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul, kanalil ning veejuhtmel 50 meetrit; 5) Kuni kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning kuni 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul, kanalil ja veejuhtmel, välja arvatud dreenid ja kollektorid, ning allikal 25 meetrit.
Ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud.
KESKKONNASEISUND
Suurimad keskkonnaprobleemid maailmas: Globaalne soojenemine, Liigne nafta tarbimine, Märgalade kadumine, Hiigeltammide kasv, Korallriffide kadumine, Liigne kalastamine, Tuumajäätmed
Suurimad keskkonnaprobleemid Eestis: Õhu saastatus, jääkreostus, põhjavee kvaliteedi ja kvantiteedi langus; Veekogude ebaratsionaalne kasutamine, reostamine ja eutrofeerumine. Vee- elustiku, sealhulgas kalavarude taastootmise ja kvaliteedi langus; Keskkonna saastamine jäätmetega; jäätmetega alade kasv, jäätmekäitluse, sealhulgas ohtlike jäätmete käitluse korrastamatus; Elustiku ja maastike mitmekesisuse , sealhulgas ökovõrgustiku, kaitsealade, liikide ja üksikobjektide ohustatus, mis tuleneb majandustegevusest ja maa omandireformist; Tehiskeskkonna ebapiisav vastavus säästva arengu ja tervisekaitse põhimõtetele.
Keskkonnaprobleemide peamised tekkepõhjused: Toorme- ja heitmemahuka vananenud tehnoloogia kasutamine; Madal keskkonnateadlikkus, väära tarbija mentaliteedi juurdumine; Keskkonnaalaste tehnilise infrastruktuuri mahajäämus Keskkonnakorralduse rahaliste vahendite ja toimemehhanismide puudulikkus.
Suurimad keskkonnaalased saavutused maailmas: Roheline mõtlemine, Alternatiivsed transpordivahendid, 12 süsinikku ja kloori sisaldava kemikaali kasutamise keeld, Ökoturism, Korporatsioonide keskkonnateadlikkuse kasv, Energiasäästlikumad ehitised, Happevihmade vähenemine.
Suurimad keskkonnaalased saavutused Eestis: Võit soode sõjas, Võit fosforiidi sõjas, I rahvuspark N Liidus, Balti riikides, Mahepõllumajanduse areng, Looduskaitse süsteemi areng, Alternatiivenergia areng, Heatasemelised keskkonna ajakirjad, Keskkonna erialade suur populaarsus.
Globaalprobleemide lahendused: Globaalsete kliima muutuste pidurdamine, Rahvastiku stabiliseerimine, Puhta joogivee tagamine, Kõikidele tervishoiuteenuste tagamine, Nälja ja alatoitluse likvideerimine, Põgenike probleemide lahendamine, Kõigile eluaseme tagamine, Maamiinide eemaldamine, Tuumarelvade likvideerimine, Happevihmade vähenemine, Mulla erosiooni peatamine, Üleminek taastuvenergiale, Metsade hävimise lõpetamine, Inimõiguste tagamine, Kirjaoskamatuse likvideerimine, Arengumaade võla kustutamine.
KESKKONNAPOLIITIKA EESTIS
Eesti KK-strateegia: Igaüks on kohustatud säästma keskkonda ning hüvitama keskkonnale tekitatud kahju.
Keskkonnastrateegia põhiprintsiibid: Majanduse arengu mõjutamine keskkonda säästvas suunas, keskkonnakahjustuste ennetamine ja vältimine, ettevaatlikkus otsuste tegemisel, keskkonnanõuete lülitamine teiste eluvaldkondade ja majandussektorite arengustrateegiasse; looduskeskkonna kui ühtse tervikliku kompleksi huvide arvestamine; keskkonnanõuete kajastamine ka majandust ja sotsiaalelu käsitlevates seadustes; keskkonna küsitlemine riigi elanike ühise rikkuse ja hoolena; keskkonnanõuete järgimise saavutamine majandustegevuses põhimõttel, et saastaja/tarbija maksab; koostöö teiste riikidega globaalsete ja regionaalsete keskkonnaprobleemide lahendamisel, keskkonnameetmete rakendamine niisugusel poliitilisel ja haldustasandil, kus nad annavad parima tulemuse; traditsioonilise looduskaitse ja loodushoiu edendamine.
Loodusvarade kasutamise ja keskkonnakaitse lähtealused: Parima võimaliku tehnoloogia kasutamine, parima keskkonnapraktika rakendamine.
Säästev areng: Sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna seostatud areng, mis arvestab keskkonna taluvuspiiride ning ressursside säilitamise vajadusega . 
Säästva arengu  põhimõte: Tänane majanduskasv ja inimeste heaolu suurenemine ei tohi toimuda järeltulevate põlvede ja keskkonna arvelt. 
Agenda 21 eesmärgid: Majandusliku kasvu ergutamine ja selle kvaliteedi muutmine; inimkonna elukvaliteedi parandamine ja põhiliste vajaduste rahuldamine; rahvastiku stabiilse arvukuse tagamine ning inimeste hoiakute ja harjumuste muutmine; ressursibaasi kindlustamine ja säilitamine arvestades keskkonna taluvuspiiridega; jäätmete ja saasteainete hulga vähendamine.
Säästev areng – maailma foorumid:
1992. aastal toimus Rio de Janeiros ÜRO Keskkonna ja Arengukonverents, kus riigid võtsid vastu Agenda 21 - maailma 21. sajandi säästva arengu tegevuskava aastani 2030.  
1997. aasta ÜRO Peaassamblee Eriistung (Rio+5) New Yorgis tehti kokkuvõtteid viie aasta tegevuse tulemustest ning uuendati eesmärke. 
2002. aastal toimus ÜRO säästvaarengu maailmakonverents (Rio+10)
Eesti – ja säästev areng:
1992. aastal osaleti Rio de Janeiros ÜRO Keskkonna ja Arengukonverentsil
1995 – Säästva arengu seadus
1996 - Eesti Säästva arengu komisjon
2001 - Vabariigi Valitsus kinnitas Eesti säästva arengu strateegia lähteülesande – Säästev Eesti 21
Strateegilised keskkonna ja looduskaitse dokumendid: Keskkonnakaitse strateegia, Eesti Keskkonnategevuskava, Säästev Eesti 21, Eesti Bioloogilise mitmekesisuse kaitsestrateegia ja tegevuskava, Hea Põllumajandustava, Põllumajanduse-keskkonnaprogramm, Maaelu arenguprogramm.
LIIGIKAITSE
Ajalugu:
1664 Rootsi metsaseadus.
1910 Esimene kaitseala - Vaika linnukaitseala.
1920 E. Sphor tõstatas 11 liigi kaitse vajaduse.
1920ndad E. Reinwaldt uuris haruldaste imetajate levikut ja tõstatas nende kaitseküsimuse. Teisi imetajaid ja linde püüti kaitsta jahiseaduse kaudu.
1935 – Looduskaitseseadus.
1936 riiklik kaitse 26 ja müügikeeld 6 liigile.
1938 - Loodushoiu seadus.
1957 - seadus Eesti NSV looduse kaitsest.
1979 Eesti Punane Raamat.
1980ndate alguses oli ENSVs kaitse all 59 taime- ja 198 loomaliiki.1983 ulatus kaitsealuste taimeliikide arv 119 liigini.
1994 - Kaitstavate loodusobjektide seadus (3 kategooriat).
2004 – Looduskaitseseadus.
Loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused: Ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline, esteetiline väärtus, rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus.
Kaitsekategooriad:
I kaitsekategooria: HHHharuldased, piiratud levikuga liigid, mille väljasuremine on ohutegurite jätkumisel väga tõenäoline (31 taime-, 4 sambla -, 9 seene-, 1 sambliku-, 19 loomaliiki).
II kaitsekategooria: Ohustatud liigid, mille arvukus on väike või väheneb, levik väheneb ning olemasolevate keskkonnategurite toimel võivad sattuda hävimisohtu (118 taime-, 26 sambla-, 27 seene-, 32 sambliku-, 59 loomaliiki).
III kaitsekategooria: Liigid, mille arvukus on vähenenud või võib väheneda sedavõrd, et liik võib sattuda ohustatud liikide hulka ning liigid, mis kuulusid rangematesse kaitsekategooriatesse, ent rakendatud kaitseabinõude tõttu on väljaspool hävimisohtu. 66 taime-, 16 sambla-, 10 seene-, 18 sambliku-, 134 loomaliiki
Liigi legaaldefinitsioon: Kaitsealune liik on looma-, taime- või seeneliigi taksonoomiline üksus, mille isendeid, elupaiku, kasvukohti või leiukohti kaitstakse looduskaitseseaduse alusel. Ökoloogia leksikoni kohaselt on liik väikseim organismirühm, mis sellesse rühma mittekuuluvate organismidega ristudes ei anna paljunemisvõimelisi järglasi.
Liikide soodsa seisundi tagamine: Kaitse- või hoiualade moodustamine, püsielukohtade kindlaksmääramine või isendi kaitse rakendamine.
Liigikaitset reguleerivad õigusaktid: Säästva arengu seadus , Looduskaitseseadus, Planeerimisseadus , Jahiseadus , Metsaseadus, Keskkonnaministri määrus nr 65.
Rahvusvahelised lepingud : Ramsari konventsioon, Bern‘i konventsioon, Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, Washingtoni konventsioon , Linnudirektiiv , Loodusdirektiiv
Keskkonnaseadusandluse põhjal võib liigid jaotada järgmiselt: Looduskaitse alla võetud looduslikud liigid. Liigid, kes ei ole looduskaitse all (jahiulukid). Kõik ülejäänud liigid (sh kodustatud liigid), kelle kaitset reguleerib vaid Loomakaitseseadus.
Liikide kaitse korraldamine: Kalade kudemis- ja elupaikade nimistu. Rändeteede ja liigi kaitseks ajutised liikumispiirangud. Kaitsekorralduskava. Kaitse ja ohjamise tegevuskava. Kaitsekohustuse teatis. Kaitseala, hoiuala, püsielupaik (I kaitsekategooria liigi elupaik või kasvukoht). I ja II kaitsekategooria liikide ja püsielupaiga täpse asukoha mitteavalikustamine. Järelevalve, seire ja registrid.
Liigikaitse põhimõtted: Võimalikult madal takson , kõigi liikide säilimine, oluliste biotoopide kahjustamine keelatud, korjamine ja kollektsioneerimine keelatud, ajaline liikumispiirang, soodustavad programmid , elupaikade avalikustamine keelatud, võõrliikide ohjamine ja loodusesse mittelaskmine.
TAIMESTIKU KAITSE
mida kaitsta? Teaduslik väärtus (13 liike on areaali piiril , reliktid ja endeemid ), harulduse aste (Üle 60 liigi alla 5 leiukohaga), dekoratiivsus, liikide bioloogilised iseärasused, inimtegevusega kaasnevad ohud.
Taimestiku kaitse - teaduslik väärtus: Endeem : Liik või muu takson, mille levik piirdub mingi suhteliselt väikese maa-alaga. (Saaremaa robirohi, eesti soojumikas.) Relikt (jäänuk): Takson, mille areaal on varasemaga võrreldes tugevasti kahanenud. Relikte võib liigitada ajajärgu järgi, mil asjaomast taksonit oli laialdasel alal. ( vaevakask , mesimurakas, mägi-kadakkaer, künnapuu , käokuld, luuderohi , jugapuu, kilbirohi, karvane lipphernes, angervaks, palupõisrohi, rand-ogaputk.)
Ohustavad tegurid: Kasutamine, tallamine, ehitustegevus, kaevandamine, põllumajanduslik tegevus, metsamajanduslik tegevus, soode kuivendamine ja turbavõtmine, keskkonnamürgid, õhusaaste, hapestumine .
Liikide bioloogilised ja ökoloogilised iseärasused: Komplitseeritud ja aeglane paljunemine, mükoriisa olemasolu, kitsas ökoloogiline amplituud vms, mis puudutab eelkõige käpalisi, kollalisi ja oligotroofsete veekogude liike.
LOOAMASTIKU KAITSE
I kaitsekategooria: Kõige rangemat kaitset vajavaid loomaliigid . (Ebapärlikarp, kõre , rohe- kärnkonn , must-toonekurg, kotkad, rabapistrik, väike-laukhani, rabapüü, siniraag , lendorav, euroopa naarits.)
II kaitsekategooria: 59 loomaliiki, 6 liiki selgrootuid. 3 rühma: Eestis haruldased liigid, sageli massiliselt läbirändavad liigid, Eestis suhteliselt arvukalt esinevad, kuid mujal Euroopas hävimisohus liigid. (Apteegikaan, paksuseinaline jõekarp, 4 liiki putukaid.)
III kaitsekategooria – 134 loomaliiki.45 selgrootut. 5 kalaliiki: 3 rühma: Eestis arvukalt esinevad, kuid mujal Euroopas ohustatud liigid. Liigid, mis oma ilusa välimuse tõttu võivad saada kahjustatud kollektsioneerimise läbi. Liigid, mis on Eestis ratifitseeritud rahvusvaheliste kokkulepete objektiks . (Atlandi tuur, harjus, hink , võldas ja vingerjaskasetriibik, pähklinäpp , lagrits, pringel , ahm ja saarmas , jne.)
PUNANE RAAMAT
Ajalugu: 1966 Maailma Looduskaitse Liit (IUCN) alustas Punaste Raamatute koostamist.
Kolm tasandit: Rahvusvahelised Punased Raamatud, piirkondlikud Punased Raamatud, riiklikud Punased Raamatud.
Eesmärk: Hoiatavaks märguandeks paljude liikide seisundi ohtlikkusest või halvenemisest.
Ülesanne: Teatada avalikkusele elustikuliikide ohustatusest, propageerida elupaikade säilitamist, anda pidepunkte looduskaitse korraldamiseks, sh liigikaitseks, õhutada uurimist.
Varasemad Punased Raamatud Eestis:
1976-1979 koostati esimene Eesti Punane Raamat (TA Looduskaitse Komisjon).
1982 - ilmus populaarteaduslik väljaanne (E.Kumari toimetaja ).
1988 valmisid teise Punase Raamatu nimekirjad.
1998 kolmas Punane Raamat (V. Lilleleht).
Koostamise printsiibid: Ohustatus ja esinemise ajalugu Eestis. Ülemaailmne ja üle-euroopaline seisund. Kuulumine naaberalade ja rahvusvahelistesse hävimisohus olevate liikide nimekirjadesse. Piiratud levik, endeemsus ja reliktsus. Elupaikade ohustatus. Liikide tundlikkus keskkonnamuutuste suhtes. Ökoloogiline, kultuurilooline, jms väärtus. Eelistatakse inimtegevuse tagajärjel hävimisohtu sattunud liike.
Ohukategooriad:
0 – Hävinud või tõenäoliselt hävinud: Hv, Ex, (valge must raam).
1 – Eriti ohustatud: Eo, E, (punane).
2 – Ohualtid: Oa, V, (kollane).
3 – Haruldased: Hr, R, (valge).
4 – Tähelepanu vajavad: Tv, CD, (roheline).
5 – Määratlemata: Mr, I, (hall).
GMO
kui organismi pärilikkustegureid on muudetud viisil, mis ei ole looduslikul teel võimalik, on tegemist geneetiliselt muundatud organismiga.
Probleemid: Eetilised , seadusandlikud, tehnilised, kontroll, ohutus.
Seadus: Geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seadus, millega reguleeritakse GMOde keskkonda viimist ja keskkonda viimiseks kavandatud GMOsid sisaldavate või nendest koosnevate toodete turustamist.
Geneetiline muundamine leiab aset, kui kasutatakse vähemalt ühte järgmistest meetoditest : (1) Rekombinantse nukleiinhappe tehnikad, millega luuakse väljaspool organismi geneetilise materjali muundatud kombinatsioone, mis viiakse peremeesorganismi, kus neid looduslikult ei esine, kuid milles nad on võimelised jätkuvalt paljunema. 2) Väljaspool organismi valmistatud päriliku materjali organismi viimine. 3) Looduses mitteesineval viisil kahe või enama raku ühinemisega muundatud geneetilise materjaliga elusrakkude saamine.
RAHVUSVAHELINE KESKKONNA- JA LOODUSKAITSE
Rahvusvahelised loodus- ja keskkonnakaitse organisatsioonid: (WWF, IUCN, BirdLife International, ECNC, Greenpeace jt).
Iseloomusta ühte VLO lähemalt. – WWF (World Wildlife Foundation): Tegeleb üle maailma kliimamuutusi käsitlevate programmidega, metsandusprogrammidega, puhta vee programmidega, ohustatud mereelu programmidega, liigisäilimis programmidega ning mürke ja toksiide käsitelvate programmidega. Alates 1961 aastast WWF tegelenud looduse ja ökoloogiliste protsesside sälimise nimel nii probleemsetes paikades kohapeal kui ka kasutades nii rahvuslikke kui rahvusvahelisi juriidlisi võimalusi, et tuua avalikkuse ette valulisi keskkonna probleeme. Põhilisi rahalisi vahendeid saadakse peamiselt valitsustelt ning fondidest.
Konventsioonide geograafilised tasandid:
Washingtoni konventsioon ( CITES ): 1973. a. konventsioon ohustatud metsiku looduse taime- ja loomaliikidega rahvusvahelisest kaubandusest.

Lisa I - liigid, kellega reeglina ei tohi kaubelda ning, kelle sisse- ja väljavedu on lubatud ainult erandlikel tingimustel ja on allutatud väga rangetele eeskirjadele. Täiesti on keelatud nende transport kommerts eesmärkidel (Eestist: saarmas, merikotkas, rabapistrik, atlandi tuur)

Lisa II - liigid, kelle sisse- ja väljavedu on riigis tavaliselt reguleeritud (eestist: hunt, karu, ilves, pringel, must-toonekurg, sookurg, kõik kullilised ja kakulised, apteegikaan.Kõik orhideed)

Lisa III - liigid, kelle importimise ja eksportimise sätestamine sõltub päritoluriigist (eestis neid ei ole)
Eesti ja Washingtoni konventsioon - Eriloa alusel Eesti territooriumile sisse ja sealt väljaveetavad liigid, kivistised ja jahitrofeed on: Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsiooni (CITES) lisadesse kantud liigid, Eestis looduskaitse all olevad loomaliigid, Eestis looduskaitse all olevad kivistised, Jahitrofeed
Ramsari konventsioon: 1971. a. konventsioon rahvusvahelistest märgaladest, eriti veelindude elupaikadena
Eesmärk - kaitsta märgalasid üle kogu maailma,
Vajadus - märgalade pindala ja väärtuse pidev vähenemine peamiselt kuivendamise, reostamise ja majandusliku kasutuselevõtu tõttu

Märgala mõiste - sood ja nii looduslikud kui ka kunstlikud, nii seisu- kui vooluveelised, nii alalised kui ajutised, nii mageda-, kui ka riim- ja soolaveelisi alasid, sealhulgas merealasid, mille sügavus ei ületa kuut meetrit.

Eesti ja Ramsari konventsioon – Eesti sai liikmeks 1993, ning Eestist kuuluvad sinna alade hulka Soomaa Rahvuspark, Vilsandi Rahvuspark, Alam-Pedja LK, Endla LK, Matsalu LK, Nigula LK, Hiiumaa laidude kaitseala koos Käina lahega, Emajõe Suursoo , Muraka LK, Puhtu -Laelatu-Nehatu

Berni konventsioon: 1979 konventsioon Euroopa metsiku loomastiku ja taimestiku ning looduslike elupaikade kaitsest
Eesmärk - kaitsta tervet hulka looduses elavaid looma- ja taimeliike ning nende elukeskkonda, samuti ohustatud loodulikke alasid
Lisad I-IV:

Lisa I: rangelt kaitstavad taimeliigid. Lepinguosalised peavad seadusandlusega tagama, et need liigid ja nende kasvukohad oleks tõhusalt kaitstud.

Lisa II: rangelt kaitstavad loomaliigid: mitusada imetaja-, linnu-, roomaja-, kahepaikse ja kalaliiki, samuti putuka- ja teiste selgrootute liike. (eestist - karu, ilves, hunt)

Lisa III: loomad, kelle püüdmist ja küttimist tuleb reguleerida ehk hõlmab peaaegu kõik Euroopa imetaja-, linnu-, roomaja-, ja kahepaiksete liigid, kes ei kuulu lisa II liikide loetelusse. Peale nende kuulub lisa III liikide loetelusse mõningaid kalaliike.

Eeldatakse nende liikide kasutamise sellist reguleerimist, et ühegi liigi populatsioon ei oleks ohustatud

Lisa IV: kohustab lepinguosalisi riike keelustama mõnede püügivahendite nagu liimi kasutamise lindude püüdmisel, püünispaelte kasutamise imetajate püüdmisel, samuti poolautomaat ja automaatrelvade kasutamise jahipidamisel.

Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon: sõlmisid 1992. aastal Rio de Janeiros 157 riiki (nende hulgas ka Eesti). See jõustus 1993. a. Praeguseks on selle-
le lepingule alla kirjutanud veel rohkem riike. Konventsiooni täitmiseks tuleb koostada igal riigil täpne tegevuskava ja strateegia. Et töö oleks tõhus, tuleb looduskaitset siduda paljude teiste valdkondadega, nagu põllumajandus, metsandus, kalandus, energeetika jne. Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon on esimene ülemaailmne laiahaardeline lepe, mis ületab traditsioonilise looduskaitse piirid. See käsitleb bioloogilise mitmekesisuse kõiki aspekte : geneetilisi ressursse, liike ja ökosüsteeme. Esimest korda on bioloogilise mitmekesisuse kaitsmine leidnud tunnustust INIMKONNA ÜHISE MURENA ja arenguprotsessi integreeritud osana. Bioloogilise vormirikkuse säilitamisel on olulised eelkõige need keskkonnakaitselepped, mis käsitlevad saastumisprobleeme ja loodusvarade kasutamist.
Eesmärk: bioloogilise mitmekesisuse kaitse, loodusvarade säästlik kasutamine ja sellest saadud kasumi õiglane jaotamine riikide vahel.
Mitmekesisus ehk diversiteet on mingite objektide (liikide või ka elupaigatüüpide) rohkus . Liigiline mitmekesisus on liikide rohkus koosluses, maastiku oma on maastikumustri keerukus. (Geneetiline, Liigiline, Elupaigaline)

bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni rakendusprintsiibid - konventsiooni iga osalusmaa üheks esmaseks kohustuseks sai käivitada bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säästliku kasutuse riiklik planeerimine

Eesti ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioon: E. sai konventsioon Riigikogu heakskiidu ja hakkas kehtima 1994. a.
Cartagena protokoll : Bioloogilise ohutuse protokoll ehk Cartagena protokoll tuleneb bioloogilise mitmekesisuse konventsioonist. Selle konventsiooni 19. artiklis on kirjas vajadus bioloogilise ohutuse (biosafety) protokolli järele. Bioloogilise ohutuse protokoll käsitleb geneetiliselt muundatud elusorganismide ohutut käsitsemist ja piiriülese liikumise kontrolli. Seda protokolli kohaldatakse kõigi selliste muundatud organismide piiriülese liikumise, transiidi ja kasutamise suhtes, millel võib olla bioloogilisele mitmekesisusele või inimtervisele kahjulik mõju. Ei kohaldata protokolli ravimitena kasutatavate organismide suhtes.
UNESCO maailma kultuuri- ja looduspärandi konventsioon:
Eesmärk - rahvastevahelise intellektuaalne koostöö, et muuta maailm elamisväärsemaks.
Vajadus
Objektid ja nimekirja kandidaadid – Tallinna vanalinn on nimekirjas (kokku u. 1000) kuid tahetakse ka liita nimekirja Sooma ja Põhja-Eesti pankrannik.
Järgmiste keskkonnakonventsioonide eesmärgid:
Läänemere kaitse konventsioon (Helsingi 1992): vähendada maalt, õhust ja laevadelt Läänemerre lähtuvat reostust selleks, et tagada merekeskonna talutav ökoloogiline seisund, arendada teaduslik-tehnilist koostööd kaasaegsete keskkonnakaitse abinõude väljatöötamisel, koordineerida merekeskonna ja atmosfääri teaduslike uuringute läbiviimist ja töötada välja ja juurutada ühtne keskkonnakaitse strateegia Läänemere regioonis.
Ohtlike jäätmete piiriülest liikumist käsitlev konventsioon ( Basel 1989): vähendada ohtlike jäätmete transporti, vähendada ohtikke jäätmeid ning nende tekkimst ning ladustada neid võimalikult lähedale nende tekkimiskohale, kindlustada kindel kontroll ohtlike jäätmete liikumise üle piiride, keelata vähearenenud riikidest ohtlike jäätmete läbivedu, aidata arenevatel riikidel hakkama saada nende endi ohtlike jäätmetega.
ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (New- York 1992): kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerumise saavutamine atmosfääris tasemel, mis hoiaks ära ohtliku inimtekkelise sekkumise kliimasüsteemi.
Piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsioon (Helsingi 1992).
Osoonikihi kaitse konventsioon (Viin 1985) ja selle Montreali protokoll (1987): Montreali protokolli põhieesmärk on riikidevaheline koostöö vähendamaks osoonikihti kahjustavate ainete heitmeid välisõhku ning lõppeesmärk nende kasutamisest loobumine
Laevadelt lähtuva saastuse vältimise konventsioon - MARPOL (London 1973): ära hoida, et leavdelt satuksid merre erinevad saasted (nagu fekaalid ning mürgid) Konventsioon keskkonnamõjude hindamisest piiriüleses kontekstis (Espoo 1991).
Åhrusi konventsioon:
Eesmärk: kaitsta praeguste ja tulevaste põlvkondade õigust elada keskkonnas, mis vastab nende tervise ja heaolu vajadustele, teeb konventsiooniosaline keskkonnainfo üldkättesaadavaks, kaasab üldsuse keskkonnaasjade otsustamisse ning võimaldab konventsiooni kohaselt pöörduda neis asjus kohtusse
Vajadus: kaitsta inimeste heaolu ja tervist.

Mis on keskkonnainfo: Keskkonnainfo on igasugune kirjalik, visuaalne, suuline, elektrooniline või mõnes muus vormis info alljärgnevate keskkonnaelementide ja nende vastastikuse toime kohta:

Õhk, atmosfäär, vesi, pinnas, maa, maastik , looduslik ala, looduse mitmekesisus ja selle komponendid, geneetiliselt muudetud organismid

Kuidas taotleda keskkonnainfot: ilma, et oma huvitatust tuleks tõendada ja soovitud vormis, v.a juhul, kui avaliku võimu organi seisukohalt on mõistlik info kättesaadavaks muutmine mingis teises vormis, nt kui info on juba kättesaadav mingis teises vormis.

Üldsuse kaasamine:
Millistes otsustamisprotsessides saab osaleda – keskkonnainfo saamine, selle kohta otsuste tegemine ja kohtusse pöördumine.
Kellel on õigus osaleda: see üldsus, keda mõjutab või tõenäoliselt mõjutab otsuste tegemine keskkonnaasjus või kes on huvitatud otsustamisprotsessist
EUROOPA ÜHENDUSE KESKKONNAÕIGUSE ARENG
Kokku oli 5 arenguperioodi:

Rooma lepingust (01.01.1958) kuni 1972 aastani (Ei sisaldanud keskkonnakaitsega seotud sätteid ega andnud EÜ-le otsest keskkonnaalast pädevust, Tähelepanu all eelkõige liikmesriikide majanduslik kasv, ühise turu loomine; kaupade, kapitali, teenuste ja inimeste vaba liikumine, Mõnede keskkonnaparameetrite ühtlustamine)

1972. Aastast kuni ühtse Euroopa aktini (01.07.1987) (EÜ esimene keskkonnaprogramm, Lepingud ei näinud ette ühenduse keskkonnalast pädevust, Võeti vastu tähelepanuväärne hulk keskkonnaalaseid direktiive, Keskkonnamõjude hindamine 85/337/ EMÜ , jäätmete raamdirektiiv 75/442/EMÜ, Linnudirektiiv 79/68/EMÜ)

Ühtsed Euroopa aktist kuni Maastrichti lepinguni (01.11.1993)( Artiklid 130r, 130s ja 130t sätestasid EÜ keskkonnapoliitika põhieesmärgid ja printsiibid, Piiritlesid EÜ volitused keskkonnakaitse sfääris, Sätestasid EÜ õigustloova protseduuri põhimõtted, Sõnastasid liikmesriigi õiguse kehtestada teatud tingimustel ühtlustatud nõuetest rangemaid keskkonnanormatiive)

Maastrichti lepingust Amsterdami lepinguni (Täpsustas EÜ keskkonnapoliitika ja –õiguse aluseid ja eesmärke, võtta keskkonnaalaseid otsuseid vastu kvalifitseeritud häälteenamusega)

Pärast Amsterdami lepingut (EÜ keskkonnapoliitikat täpsustavate sätete lülitamine lepingutesse: Edendada keskkonna kaitse ja selle kvaliteedi kõrget taset, Tasakaalustatud ja säästev areng, Keskkonnamõju hindamine tugev väärtustamine, Integreerimise printsiibile suurema õigusliku mõju andmine

Ühenduse keskkonnaprogrammid: Poliitilise iseloomuga dokumendid, kus liikmesriigiddemonstreerivad oma valmisolekut teatud kkmeetmete rakendamiseks ( arengusuunad , juhtnöörid jms)
I ja VI keskkonnaprogramm:
I KKP kolm peamist tegevussuunda: tegevused keskkonna saastamise ja muude keskkonnahäiringute vältimiseks ja vähendamiseks, tegevused keskkonnakvaliteedi tõstmiseks, tegevused, mis on vajalikud koostööks rahvusvaheliste organisatsioonidega.
VI KKP: pealkiri “Meie tulevik on meie valida” teemad: Kliimamuutused , bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, tervisekaitse, loodusvarad, jäätmed.
KESKKONNAKAITSE PRINTSIIBID EL-s

• Parem on saastust ennetada, ära hoida, kui juba saabunud kahjulikke tagajärgi kõrvaldada
  
• Arendustegevuse puhul tuleb arvestada selle võimalikke keskkonnamõjusid ja seda projekti võimalikult varajases staadiumis
  
• Tuleb vältida looduskautust, mis võib oluliselt kahjustada loodusliku tasakaalu
  
• EÜ raames tuleb tõsta teaduse ja tehnoloogia taset, et tagada keskkonnakaitseliselt efektiivsete meetmete rakendamine
  
• Saastaja maksab printsiip
  
• Ühe riigi piires toimuv tegevus ei tohi põhjustada olulist saastust või muud kahju teiste riikide keskkonnale
  
• EÜ raames rakendatav keskkonnapoliitika peab arvesse võtma arengumaade huve ning sellega vältima kahjulikke tagajärgi nende riikidele
  
• Selge ei perspektiivne kontseptsioon ning kaasa aitama rahvusvaheliste keskkonnakaitsemeetmete elluviimisele
  
• Tuleb tõsta keskkonnalast teadlikust
  
• Keskkonnaabinõusid tuleb rakendada kõige sobivamal tasemel, arvestades iga saastuse liige omapära
  
• Liikmesriikide keskkonnaprogrammid peavad olema koordineeritud
  

EL seadusandluse kategooriad: (määrus, direktiiv, otsus, soovitused)

Direktiivid on liikmesriikidele kohustuslikud, kuid otsustus , milliste meetoditega tagada nende täitmine, on vaba, ning seal kirjeldatakse teatavat kohustuslikku seaduslikku tulemust, mille saavutamise aeg on kindlaks määratud, ja ta tuleb üle võtta siseriiklikku õigusesse ja seejärel rakendada. Liikmesriik vastutab direktiivi õigeaegse rakendamise eest. Nn “ülemineku ajad”

NATURA 2000
Natura 2000: üle-euroopaline looduskaitsealade võrgustik, mille eesmärk on kaitsta väärtuslikke ja ohustatud looma-, linnu- ja taimeliike ning nende elupaiku ja kasvukohti.
Linnudirektiiv 79/409 EMÜ.

Eesmärk: kõikide looduslikult esinevate

linnuliikide (sh munad ja pesa) ja nende elupaikade kaitse EL territooriumil. Direktiivi ei kohaldata Gröönimaa suhtes!

Ülesanne: parandada lindude ja nende elupaikade looduskaitselist olukorda Lääne-Euroopas.

Õigused ja kohustused: loodusliku linnustiku kaitsel ja kasutamisel.

Linnudirektiivi lisad: Lisa 1 - liigid ja eri meetmeid elupaikade kaitseks (linnuhoiualad ehk linnualad), Lisa 2 - liigid ja jaht, Lisa 3 - liigid ja kauplemine , Lisa 4 – keelustatud püüdmis- ja surmamismeetodid, Lisa 5 – uurimise prioriteetsed valdkonnad ja viisid

Linnuala: esinduslik ala toitumiseks, sigimseks, rändepeatuspaigaks ning talvitumiseks.

Eesti ja linnudirektiiv. Loodusdirektiiv, 1992:
Eesmärgid: Tõhustada looduse mitmekesisuse kaitset, Luua looduslike elupaikade kaitseks üldine raamistik, Tagada olulise väärtusega liikidele ning elupaikadele soodus looduskaitseline seisund, Ökoloogiline võrgustik Natura 2000
Loodusdirektiivi lisad:

• Lisa I – looduslikud elupaigatüübid, mille kaitseks on vaja moodustada loodushoiualasid

• Lisa II– taime- ja loomaliigid (va linnuliigid), kelle kaitseks on vaja moodustada loodushoiualad

• Lisa III – Oluliste ja loodushoiualade valikukriteeriumid

• Lisa IV– ranget kaitset vajavate taime- ja loomaliigid, keda tuleb kaitsta nende looduslikul levikualal. Lisaks keelatud tegevused.

• Lisa V – liigid, kelle kasutamist võib reguleerida kaitsekorraldusmeetmetega.

• Lisa VI – Keelatud jahipidamisviisid ja vahendid

EÜ jaoks olulised elupaigatüübid: hävimisohus olevad looduslikud elupaigad , mille kaitsmise eest kannab ühendus erilist vastutust. See on Loodusdirektiivide Lisa 1.

Esmatähtsad looduslikud elupaigatüübid Eestis: 60 loodusdirektiivis nimetatud elupaigatüüpi 51 liigi (15 soontaime-, 6 sammaltaime-, 5 imetaja-, 1 kahepaikse-, 8 kala- ja 16 selgrootuliiki) jaoks. (Ahmi, pringli ja atlandi tuura jaoks erialasid ei looda.)

Eestipoolsed ettepanekud loodusdirektiivi kohaldamiseks:

• Suurulukid - karu, ilves, hunt ja kobras - ei ole vaja loodushoiualasid. Hundi- ja koprajahi jätkumine.

• Eesti soojumikas ja saaremaa robirohi -loodusdirektiivi II ja IV lisa täiendus.

• Mustela lutreola * - euroopa naarits, esmatähtis liik.

Natura 2000 realiseerimine Eestis: peamised eesmärgid on saavutatud.