PUITTAIME LIIGID Iseseisev töö Al Le 7 etteantud liiki Mikrobioota Microbiota decussata AREAAL Vladivostoki lähedal, Sihhote-Alini mäestikus SUURUS Laius 2-5 meetrit, kõrgus 20-50 cm. VÕRA Madal, laiuv võra moodustab üksteise peal asetsevate okste tiheda kihistu, mis säilitab juurte piirkonnas hästi niiskust. KOOR, VÕRSED Tüvekoor noorelt sile, hallikaspruun, vanas eas punakaspruun, pikuti lõhenev. LEHED (OKKAD) 2-4mm pikkused pehmed, lamedad ning soomusjad. Puhkedes on erkrohelised, sügiseks värvuvad pronksjaiks. ÕIED, VILJAD Üheseemnelised kuivad käbid. Emaskäbi pikkus on 3–4 mm ja läbimõõt alla 3 mm. Isaskäbid on umbes 3–5 mm pikad ja 2 mm läbimõõdus. Tiivata seeme on u 2 mm pikkune. KASVU- Eelistab täisvalgust kuid saab hakkama ka poolvarjus. Mullastik peab olema viljakas ja TINGIMUSED ...
alampopulatsioonid muutuvad nii erinevaks, et tekkivad ristumisbarjäärid; 4. Liigi levila katkemine mitmeks erinevaks osaks eralduvad ka kogu senise liigi populatsioonid mitmesse ossa ning neis toimuvad ruumilise isoleerituse tõttu iseseisvad liigitekkeprotsessid; 5. Hübriidne liigiteke erineva genotüübiga organismide (peamiselt taimede) ristumisel, kusjuures ristand osutub vitaalseks ning sigimisvõimeliseks 6. Polüploideerumine ehk kromosoomide arvu kordistumine. Areaali kujutamine kaardil: 1. Punktmeetod ehk märgimeetod Laigumeetod 2. Piirdemeetod 3. Võrgu- ehk rastermeetod 4. Joonhindamismeetod 5. Profiilmeetod Areaali teke võib olla: 1. Spontaanne ehk looduslik kujunenud looduslike protsesside toimel; 2. Antropogeenne ehk inimtekkeline kujunenud inimese tegevuse tagajärjel. Areaal võib olla: 1. Pidev ehk katkematu ehk kontinuiirne. 2. Katkeline ehk disjunktne. Katkelisuse põhjusteks on: 1
Biogeograafia eri tasemetel (taksonitest ökosüsteemideni). Biogeograafia jaotamine. Elurikkus ehk bioloogiline mitmekesisus. Biogeograafia asend seoses ajalis-ruumilise skaala ning kirjeldava-seletava teaduse gradiendil. Makroökoloogia mõiste. Biogeograafia seos loodusgeograafia, evolutsiooni, ökoloogia jm. teadustega. Biogeograafia metoodika. Biogeograafia seaduspärad. Taksoni leiukohad ja areaal, nende kujutamine kaardil punkti, võrgustiku ja alana. Kõrgemate taksonite areaal. Areaali pindala ja ulatus. Areaali suuruse muutlikus. Areaali suurus (Endemism. Neoendeemid ja paleoendeemid e. reliktid. Rapoporti seadus. Kosmopoliitne levik.) Areaali kuju. Disjunktsed e. katkestunud areaalid, levinumad grupidisjunktsioonid. Valed disjunktsioonid. Faunade ja floorade konvergents. Buffoni seadus. Koosluste jaotused biogeograafias: klassifitseerimine ja rajoneerimine. Regioonide sarnasuse mõõtmine liigilise koosseisu alusel. Ökogeograafilised seaduspärad (Bergmanni, Alleni ja
(40) FRAGSTATS võimaldab kirjeldada maastiku meetrikat kolmel tasandil: 1. Areaalide meetrika 2. Maapinna tüübirühmade meetrika 3. Maastiku mitmekesisuse meetrika Olulisemad maastikumeetrika näitajad: tüübirühmade (klassi) lõikes ja maastiku tasemel. Tüübirühmade lõikes 5 • Tüübirühma pindala *Tüübirühma areaali piirid tihedus • Maastiku kogupindala * Tüübirühma areaalide keerukus • Tüübirühma osatähtsus maastikus * Tuumalade osatähtsus maastikus • Suurima areaali indeks *Tuumalade kogupindala • Areaalide arv tüübirühmiti *Tuumalade arv • Tüübirühma areaalide tihedus *Tuumalade tihedus • Areaalide keskmine pindala *Tuumalade indeks
Uuemad uurimistööd heidavad valgust evolutsiooniprotsessi kõige esimestele etappidele, mis kulgevad liigi rüpes ja viivad uute liigisiseste rühmituste populatsioonide ja alamliikide tekkimisele. Seda protsessi nim. mikroevolutsiooniks. Mikroevolutsioon võib ajaloolises mastaabis toimuda suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul ning on seetõttu uurimiseks kättesaadav. Liikide tekkimine geograafilise isolatsiooni tagajärjel on seotud lähteliigi areaali laienemisega või selle liigendumisega üksteisest isoleeritud osadeks mingite füüsiliste tekete tõttu (kliimamuutused, uute mägede või jõgede tekkimine jm.). Areaali laienemise korral satuvad antud kiiki kuuluvad populatsioonid uutesse mullastiku ja klimaatilistesse tingimustesse ning puutuvad kokku uute looma, taime, ja mikroobikooslustega. Populatsioonis tekivad pidevalt uued pärilikud muutused, toimub olelusvõitlus, avaldab toimet looduslik valik. Kõik see viib aja jooksul
suurematesse rühmadesse ja veedavad aega lesilates (mõnel laiul või rahul). Hülged võivad olla 1-6.5 meetrit pikad ja nende kaal on vahemikus 903500 kg. Hüljeste esiloivad on suhteliselt lühikesed. Nende tagaloivad ei paindu pöialiigeste kohalt ette. Nende loivadel on tugevad küünised. Hüljestel ei ole kõrvalesti, selle asemel on kõrvaava. Sukeldumisel sulguvad kõrva- ja ninaava. Hüljeste peamiseks vaenlaseks Eestis on inimesed, areaali põhjapoolses osas jääkarud. Kui meri on jääs, siis teevad hülged jäässe rindauke, mille kaudu saavad nad hingata ja vee peale tulla. Hülglaste hääl sarnaneb haukumisele või möirgamisele. Hüljeste toidulaud Hülglased söövad kalu ja koorikloomi. Kaladest eelistavad nad turska, räime, meritinti, siiga ja ahvenat. Et kalavõrkudesse takerdunud isendid on neile väga lihtsaks saagiks, siis lõhuvad nad sageli kalurite võrkusid
Biogeograafia meetodid · Reeglina ei ole eksperimentaalne · Looduslikud eksperimendid · Ekspeditsioonid · Kollektsioonid · Töö arvuti taga Andmekogud Uued meetodid ( GIS, mudelid, molekulaarbioloogia, metaanalüüsid) · Simulatsioon Biogeograafia seaduspärad ja uurimisobjektid · Taksoni areaal e. levila geograafiline ala, kus mingi takson on levinud Kaardile märkimine · Leiukohtade märkimine · Võrgustik · Areaal Mida areaali juures uuritakse/vaadatakse · Pindala , suurust · Suhtelisust ajas Egiptuses rändtirtsud , rändlinnud · Endeem kitsa levikuga takson · Endemism Neoendeemid endeemiad kitsas mõttes Paleoendeemid e. reliktid · Kosmopolitaansus väga suured areaalid · Liikide- isendite vastuolu Enamus liike väikse areaaliga Enamus isendeid suure areaaliga liikidest
Peeti kitsi, sigu, veiseid, lambaid. Maaviljelusel oli suurem tähtsus võrreldes kammkeraamika kultuuriga. Kasvatati kaera, nisu, otra ja tegeleti vähesel määral ka aletamisega. Ka matmiskombed muutusid. Nüüd maeti surnuid asulatest eemale kõrgematele küngastele. Arvatakse, et surnu võis olla kägaras ja kõvasti kinni seotud. 3. Kirjelda erinevaid linnusetüüpe, asustust (külad), analüüsi linnuste rajamise areaali ja aega. Linnuseid hakati ehitama umbes 8. sajandi paiku. Neid ehitati ka keskmisel rauaajal (u 450 800), kuid tunduvalt rohkem ehitati neid viikingiajal (u 800 1050). Linnuseid rajati järskudele nõlvadele ning kaitseks kuhjati kunstlik vall. Välisilme põhjal jagavad arheoloogid linnused mitmesse rühma: · Mägilinnused; on rajatud üksikutele igast küljest looduslikult kaitstud küngastele.
Voolujooneline keha. Elupaik Ta elab Läänemeres. Elupaigana eelistavad nad saarte ja rannikujoone poolt hästi liigendatud rannikumerd. Suvel võivad moodustada suurtel kividel või klibustel laidudel väikesi lesilaid. Elupaigaks Eestis on meri ja rannikulähedased laiud. Toitumine Toituvad kaladest ja vähilaadsetest ning limustest. Peamise toidu moodustavad kalad. Tähtsus looduses ja inimestele Ohustus Vaenlased. Eestis peamiselt inimene, areaali põhjapoolses osas jääkaru. Inimesed ihkavad hülgerasva ning hülgepoegade toornahka. Hüljeste arvukus Läänemeres kahaneb peamiselt vee reostatuse tõttu. Looduslikud vaenlased poegadele on kotkad. Vanaloomadele on ainsaks vaenlaseks inimene. Kaitse Kaitse Eestis. Viigerhüljes kuulub II kategooria kaitsealuste liikide hulka (II kategooria kaitse all on liigid, mis on
raskemateks, aga väljalennuni kulub veel paar nädalat. (http://veebikodu.blogspot.com/2006/04/must-toonekurg-jaak-judis-eestisse.html ) 2 Must-toonekured lendavad tavaliselt augusti teisel poolel oma talvitusalale, Aafrikasse Sahara kõrbe lõunapiiri ja ekvaatori vahelisele alale või Lõuna-Aasiasse. Märtsi teisel poolel naasevad must-toonekured Eestisse. Must-toonekurg on levinud suurel territooriu- mil Atlandi ookeani rannikust kuni Vaikse ookeani rannikuni, areaali põhjapiiriks võib pidada Peterburi läbivat laiusjoont ja lõunapiiriks Vahemerd puudutavaid paralleele. Lisaks sellele asustab see lind isoleeritud areaaliosi Pürenee poolsaarel ja Lõuna-Aafrikas. Ent kõikjal on ta vähearvukas pesitseja või hoopiski haruldane. Maailmas arvatakse kokku elavat 11 00015 000 paari must- toonekurgi ja neist suurem osa on elukoha leidnud Euroopas. Euroopa riikides on must-
hiiglaslike asteroididega, küttimine, põllu harimine ja võõrliigid. Küll aga puuduvad teaduslikud tõendid väljasuremise kohta kliimajoonemise tagajärjel. Ennekõike saadakse valesti aru, mida tähendab ,,välja suremine". Maa on nii suur, et kõigile mahub ruumi elamiseks ja paljunemiseks. Nagu meiegi inimesed, rändame ühest kohast teisse, et leida endale soodsam elupaik, nii ka taimed ja loomad levivad märksa kaugemale, nii poolustel lähemale kui mägedes kõrgemale, säilitades areaali aladel, kus nad sooja tõttu enam edasi levida ei saa. Idsod arvavad, et ka atmosfääri CO2-sisladusel on ka oma roll selles kõiges: soodustab taimede kasvu, on taimedele väetiseks. Paljud bioloogid on leidnud uusi tõendeid, et liikidel on suurepärane kohastumisvõime. Hea näide selle kohta: uue taimekaitsevahendi kasutuselevõtmisel areneb mõne aastaga kahjurputukas, kellele mürk enam ei mõju. Ühed uurimused seevastu on näidanud, et temperatuuri tõusuga suurendas enamik liike
Euroopas ja Aasias, Hispaania ja Sotimaa rannikust kuni Venemaa kaguosani, Ohoota mereni. Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Kasvab nii happelisel mullal, kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Mägedes kasvab ta enamasti lõunanõlvadel ja leviala ulatub 1000...1200 m kõrguseni. Oma areaali lõunaosas, Kaukaasias kasvab isegi kuni 2500 m kõrgusel mägedes. Loomulik mändide iga sõltuvalt kasvutingimustest on tavaliselt 200...300 (400) aastat olles mõnevõrra kuusest pikaealisem. Põhja-Soomest on leitud isegi 810-aastane elus mänd ja isegi 1029-aastane surnud puu. Okkad on peensaagja servaga, sise ja väliküljel asuvate õhulõhederibadega, kahekaupa kimbus. Pikkus 3...7 cm, olles jõulistel noorpuudel isegi kuni 10cm pikad
Evolutsioon (68-85) 1. Populatsioon ühist territooriumit (levilat) asustavate samaliigiliste isendite kogum. Populatsiooni geneetiline struktuur alleelide ja genotüüpide suhteline sagedus populatsioonis. Populatsioon genofond popultsiooni kõigi geenide ja nende alleelide ning genoomi muude elementide kogum. 2. Nimeta ja iseloomusta geneetiline muutlikkuse allikaid · Mutagenees tekitab uusi alleele ja vahel ka uusi geene. Kromosoomimutastioonid tekitavad muutusi geenide paiknemises ja kordsused. See võib ühtalsi muuta geenide avaldumist ja ühtlasi põhjustada uute geenide teket. Genoomimutatsioonide tagajärjel muutub kromosoomide geeni ja teiste alleelide omavaheline kombineerumine. · Geenivool geneetilise materjali vahetus populatsioonide või populatsiooni allosade vahel isendite migratsiooni ja...
Liik ja populatsioon AREAAL Igal liigil on oma leviala e. AREAAL Areaal on territoorium, mida ühte liiki isendid asustavad. Areaal võib liigenduda erineva suurusega osadeks. Areaali eri osades elavad liigikaaslased ei pruugi kunagi kokku puutuda, kuna nad on eraldatud looduslike, ruumiliste või ajaliste tekistuste poolest. Eestimaa kõik põdrad kuuluvad ühte liiki, kuid ei pruugi omavahel kokku puutuda, see tähendab, et nad kuuluvad erinevatesse populatsioonidesse. Liigina oleme me kõik homosapiens. Nt. Euraasia on areaal, kus elab pruun karu. Ühisel territooriumil ja samal ajal elavad isendid moodustavad populatsiooni. Popul. on liigi struktuurüksus. Popul
Võrdle homöostaasi kindlustamisel osalevaid regulatsioonimehhanisme. NEURAALNE HOMORAALNE REGULATSIOON REGULATSIOON Millise elundkonna Närvisüsteemi vahendusel Vere vahendusel vahendusel toimub? Regulatsiooni kiirus Kiire Aeglane (kiire/aeglane) 4.LIIGI TASE Erinevad liigid esinevad looduses oma levila ehk areaali piires populatsioonidena. Populatsiooni moodustavad ühel ja samal maa-alal elavad ühte liiki organismid, nt hundid, tammed jne.Populatsioonisiseselt võib uurida mitmeid eluavaldusi, näiteks paljunemist. 5.ÖKOSÜSTEEMI TASE Ökosüsteem on isereguleeriv süsteem, mille moodustavad ühisel territooriumil omavahel toitumis-suhetes olevad organismid koos eluta loodusega. Ökosüsteem koosneb elusast osast, mille moodustavad taimed, loomad, seened,
liikumine ühest paigast teise. Levik Piirkonda, milles vaadeldavat liiki organism on levinud, nimetatakse liigi areaaliks. Areaal kujuneb välja evolutsiooni käigus, sõltudes liigi fundamentaalsest nissist, levimisvõimest ja sellest kui hästi liik vaenlaste ning konkurentidega hakkama saab. Seega pole areaal liigi jaoks mingi muutumatu suurus, vaid võib ajas suureneda, väheneda, katkendlikuks muutuda, jne. Kui vaadata täpsemalt, mil viisil liigi isendid areaali piires paiknevad, võib eristada kolme peamist levikutüüpi ehk ruumilise jaotuse tüüpi, mida illustreerib allolev joonis. Joonis 5.1. Isendite ruumilise jaotuse tüübid. (i) juhuslik, (ii) regulaarne, (iii) agregeeritud. Juhusliku jaotuse korral paiknevad isendid ruumis üksteisest sõltumatult. Selline võiks levikupilt olla näiteks üheaastase seemnetaimede puhul kuhu seeme on sattunud, sinna ka taim kasvab, sõltumata ülejäänud liigikaaslaste asukohast. Ka vees
Kakk jahib hiiri, karihiiri, nahkhiiri ja väiksemaid linde. Samas peab ta ka alati hoolas olema, et mitte kogemata kombel ise saagi rolli langeda. Kuna ta tegutseb öösiti, tuleb tal eriti teiste kakuliste suhtes silmad lahti hoida, sest kohtudes teise "öökulliga" on reeglina kõrvukräts väiksem. Levik maailmas Euraasias on liik levinud Iiri- ja Inglismaalt kuni Jaapani saarteni idas. Põhjas jääb liigi areaali kaugeimaks paigaks Põhjalahe põhjarannik. Levila lõunapiiriks on Pürenee poolsaare ja Kaspia mere lõunakallas. Põhja-Ameerikas on ta levinud Atlandi rannikult kuni Vaikse ookeani rannikuni idas, põhja suunas kuni Hudsoni lahe lõunarannikuni ja Suure Orjajärveni. Lõunapiir on kolmekümne viiendal paralleelil. Kõrvukräts on väga suure arvukuse kõikumisega kakuline. Tema arvukust hinnatakse Eestimaal 500 4000 haudepaarini. Keskmine asustustihedus on 3,9 paari 100 km2.
Mida suurem, seda enam erinevad katsete tulemused üksteisest. MapInfo on statistilised näitajad on: 1. Kogus 2. Miinimum 3. Maksimum 4. Vahemik 5. Summa 6. Keskmine 7. Dispersioon 8. Standardhälve 5. Lisage aruandesse 4 pilti ArcGISis ja 4 pilti MapInfos arvutatud kolme suurima pindalaga taimkatteüksuse ja kõigi taimkatte üksuste lämmastiku ja pindala statistika kohta (1. kolme suurima pindalaga taimkatte areaali N_protsendi statistika, 2. kolme suurima pindalaga taimkatte areaali pindala statistika, 3. kõigi taimkatte areaalide N_protsendi statistika ja 4. kõigi taimkatte areaalide pindala statistika). ArcGISi tabel 1: ArcGISi tabel 2: ArcGISi tabel 3: ArcGISi tabel 4: MapInfo tabel 1: MapInfo tabel 2: MapInfo tabel 3: Mapinfo tabel 4: 6. Lisage aruandesse ArcGISis (vt punkt 3.6)
Miinimumtemperatuur kasvualal võib olla kuni 60°C, maksimum ulatuda aga kuni 40°C ja isegi rohkem. Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Kasvab nii happelisel mullal, kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Mägedes kasvab ta enamasti lõunanõlvadel ja leviala ulatub 1000...1200 m kõrguseni. Oma areaali lõunaosas, Kaukaasias kasvab isegi kuni 2500 m kõrgusel mägedes. Lai areaal ja kasvukohtade suur varieeruvus on põhjustanud suure morfoloogiliste tunnuste varieerumise männi kui liigi piires, siiski loetakse enamasti neid teisendeid üheks liigiks ja võimalikke alamliike (umbes 5) ei vaadelda eraldi üksustena. Loomulik mändide iga sõltuvalt kasvutingimustest on tavaliselt 200...300 (400) aastat olles mõnevõrra kuusest pikaealisem. Põhja-Soomest on leitud isegi
eristada liivast. Kohastumised, mis on aidanud Kõrel vees ellu jääda – nahahingamine, ujunahad tagajäsemetel. Kõre südamelähedasemad ökosüsteemid: Täiskasvanud konnadele on vaenlaseks rebased, mägrad, siilid, toonekured ja teised kahepaiksetest toituvad loomad. Kõre on levinud peamiselt Kesk- ja Lääne-Euroopas, Skandinaavias vaid Lõuna-Rootsis, Norras ja Soomes pole kohatud, lõunas ulatub levila Alpideni, areaali idaserv läbib Valgevenet. Eestis on levila põhjapiiril, esinedes vaid Pärnu lahe rannikul, vähe Matsalu lahes ja väikestel meresaartel - kõige arvukamalt Manilaiul ja Ruhnus. Elujõuline asurkond on teada ka Tallinna lähistelt. Elupaigana eelistab liivaste ja niiskete muldadega alasid, nt. liivadüüne ja mererandu. Toiduvõrgustik ökosüsteemis: Heinaritsikas toituvad taimedest, juttselg kärnkonn toitub heinaritsikast, nastik toitub kärnkonnast, kanakull toitub nastikust
üks maailma suurimaid. Selle põhjuseks on: 5. Loodusmaastike suur 1. Kliimatingimuste mitmekesisus tulenevalt osakaal geograafilisest asukohast, nii 6.Traditsiooniliste, saarte kui mandriosa olemasolu ekstensiivsete maa- 2. Mere lähedus ja sisevete kasutusviiside püsimine rohkus; Golfi hoovuse lähedus Eestis kuni eelmise sajandi 3. Mullatingimuste mitmekesisus keskpaigani 4. Suure arvu liikide areaali 7. Võõrpuuliikide väike ulatumine Eesti alale osatähtsus metsakasvatuses Eestis on ligikaudu 40 000 Alates 01.01.2008 on Eestis: elustikuliiki, kellest seni on 5 rahvusparki leitud 23 500 ehk 60% 129 looduskaitseala 149 maastikukaitseala 343 hoiuala 117 uuendamata
pallis. Turundusvahendite abil on hakatud edendama nii sportlaste kui ka spordiürituste müüki ja spordialade populaarsuse tõstmist. Spordi ja äri vahe on selles, et spordis lehvib riigilipp kõrgemal kui äris. Sport on tähtis kultuuri osa, mida tuleb säilitada. Sport on kahtlemata omaette kultuur nagu väidab ka Paavo Kivine EOK olümpialiikumise divisjoni juht. On olnud seda juba neist aegadest alates, kui vanad kreeklased oma areaali laiendades ehitasid esimeste objektidena nii amfiteatri kui staadioni. Seal arenesid välja ka mitmed spordivõistlused, kaasa arvatud olümpiamängud. Nende võitjaid autasustati ning edu ja kuulsus oli tippsportlastele alati garanteeritud. Näiteks omavad kultuurilist tähtsust ka olümpiamängude ava ja lõputseremooniad kui unikaalsed kunstilised etendused. Ajas on sportlase staatus ja saatus muutunud. Tippsportlaseks saamine on väga raske katsumus
(2) Karvkate on väga mitmekesine: pikast, kohevast ja pehmest kuni karmi ja torkavani. Enamik liike on vähemärgatava värvusega, valdavalt hallid, tumepruunid või ookerjad toonid. Kõige eredama värvusega liigid elavad troopikas või subtroopikas. Paljudele liikidele on omane värvuse aastaajaline muutumine (näiteks valgejänes suvel pruun, talvel lumivalge). Halljänese sesoonne värvusemuutus pole nii silmatorkav. Koguni ühel ja samal liigil avaldub sesoonne dimorfism areaali eri osades erinevalt. (3) Paljunemine Jäneselised sigivad aastas 2-4 korda. Tiinus kestab 45-50 päeva. Pesakonnas on 4-5 poega. Sündides on pojad umbes 100g raskused. Halbades tingimustes võivad looted resorbeeruda. Emajänes jätab pojad varjulisse kohta ja käib neid päevas mitu korda imetamas. Kahe nädalaga neljakordistub nende kaal ja nad hakkavad taimset toitu sööma. Urgudes ja pesades sünnitavatel jäneselistel on pojad abitud, paljad ja pimedad. Neil, kes püsipesa ei sea, on
Varsti kogunevad noored suurtesse parvedesse ja otsivad toitu. Lõunasse talvitama lendavad suitsupääsukesed septembri teisel poolel või oktoobri algul, kevadel saabuvad oma tuttavale pesapaigale tagasi aga aprilli lõpul või mai alguses. Suitsupääsuke kuulub looduskaitse alla. 3 Täpsem info Elupaik ja viis. Looduslikes tingimustes seotud koobastega: mäestikujõgede orgude kaljukaldail. Viimasel ajal kogu areaali piires levinud asulatesse elades peamiselt hoonetes. Linnadesse enamasti ei tule. Vaenlasi ründavad ähvardavate sööstudega ja hirmutavad rapsides. Madalal temperatuuril jäävad tardumusunne ebasoodsate toidutingimuste üleelamiseks. On elupaigatruu - pesitseb aastaid samas kohas. Ränne Rändlind. Talvitab Lõuna-Ameerikas, Kesk- ja Lõuna-Aafrikas, Lõuna- Aasias, sõltuvalt pesitsusalast. Pesitsuspaigale saabub, kui on küllalt soe ja
a. suurtes metsamassiivides, sageli kultuurmaastikul: metsatukad, puisniidud, aiad, pargid. Koloonialiselt, tihti kümneid paare koos pesitsemas, sügisesed ränded toimuvad aga sadade kaupa parvedes. Kõiki liikumisi saadab käre pirin-parin. Pesaasula juures ründavad pikeerides kõiki, nii vareseid kui ka inimesi. Kui õigel ajal ei taganeta, siis järgneb ekskrementide heitmine vaenlasele. On liikuv ja väga seltsinguline lind. Ränne Invasioonilind, areaali põhjaosas ka rändlind. Talvitab Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ning Väike-Aasias. Sügisel koguneb suurtesse parvedesse ja lahkub novembris, viimased detsembri jooksul, üksikud võivad aga ka jääda Eestisse talvitama. Kevadel saabuvad märtsis või aprlli algul. Toitumine Sügisel on põhitoiduks marjad. On tuntuim marjasööja aedades. Talvituvatel lindudel marjad talvel peaaegu ainus toit. Kevadel ja suvel söövad rohkelt putukaid ja umbrohuseemneid.
ja Põhja-Ameerikas. 5 Samal ajal esineb ka väga väikeseid, piiratud alaga areaalid. Selliseid nimetatakse endeemilisteks areaalideks. Tüüpiline näide on serbia kuusk, mille areaal paikneb väikesel alal Balkani poolsaarel. Esineb ka selliseid liike, mille areaal on varem olnud palju suurem, kuid praegusel ajal on jäänud see küllaltki väikeseks. Põhjused areaali vähenemiseks võivad olla looduslikud, kuid areaal võib väheneda ka inimese tegevuse tõttu. Selliseid areaale nimetatakse reliktseteks. Reliktsed areaalid on näiteks harilik jugapuul või hiibapuul . Kultuurareaaliks nimetatakse maa-ala kus liiki kasvatatakse kultiveerituna . mitmetal liikidel võib kultuurareaal mitmeid kordi ületada loodusliku areaali. Väga suur kultuurareaal on näiteks harilikul pirnipuul. Puittaimede introduktsioon INTRODUKTSIOON
Harilik lendorav on oravast pisut väiksem näriline. Tüvepikkus 14- 21 cm, kahara saba pikkus kuni 14 cm. Selgmiselt helehall pruunika varjundiga, kõhtmiselt valkjas. Puhas-hall talvekarv on eriti kohev ja siidjas. Harilik lendorav on levinud Põhja- ja Ida-Euroopas, kogu Siberis (välja arvatud põhjaalad) ja Kaug-Idas. Asustab okas- ja segametsi, kus toitub puude oksakestest, pungadest ja seemnetest, samuti seentest ja marjadest. Areaali kirdeosas on lendorav talvel sunnitud toituma peaaegu üksnes lehise pungadest. Talveunne ta ei lange, kuid käreda pakasega päevad veedab pesas, kasutades suvel kogutud toiduvarusid. Pesa ehitab looduslikesse puuõõntesse, rähni pesakoobastesse, mõnikord ka kaljupragudesse. Emaloom poegub üks kord aastas, sünnitades juunis-juulis 2-4 poega. See liik elab ka Eestis. Kasutatud kirjandus: Tekst: "Loomade elu: Imetajad 7" Lk. 151-152 "EE 5: konj-lõuna" Lk. 484, lendoravlased
olemas, tühi täpp kunagi oli enam mitte; tühjas ruudus pole). Võib esineda vigu, kus liiki ei märgata, kui ta tegelikult on olemas. Harva juhtub, et liik määratakse valesti. Keeruline teha palju ruute, suur pindala. Väga mahukas töö. · Areaal (haritud arvamus) enamasti kasutatakse võetakse arvesse leiukohad, liigi ökoloogia, teadmised tema kohta, kus võiks esineda. Kõrgema taksoni areaalid perekonna areaali leiab, kui panna üksteise peale areaalid. Areaali suurus · Pindala ja ulatus ei pruugi kattuda ulatus võtab kokku nt lindude pesitsemise pindalad. Rändtirtsud pesitsevad ühes kohas ja levivad pruunidele aladele (joonis slaidil). · Endemism endeem - väikese areaaliga liik o Neoendeemid (endeemid kitsas mõttes) liik on tekkinud hiljuti, pole veel jõudnud laiali levida
LENDORAV Lendorav on näriliste seltsi, lendoravlaste sugukonda kuuluv pisiimetaja. Ta on Eesti faunas ainuke lendorava perekonna esindaja.] Lendorav on Eestis oma areaali läänepiiril, levilaks on Virumaa metsad. Lendorav on öise eluviisiga ning vajab ellu jäämiseks vanu metsi. Ta on Eestis I kategooria kaitsealune liik. Levila Lendorava areaal asub kogu Põhja-Euraasia sega- ja lehtmetsavööndis. Alates Lääne-Soomest ja Baltimaadest, läbi Siberi ja Vaikse ookeani rannikuni. Eestis on lendorav oma levila läänepiiril ning peamine levila jääb Virumaa keskosa rabasid ümbritsevatesse vanadesse metsadesse
Hävimisohus liigid kogutakse punasesse raamatusse. Inimtegevuse mõju liikide hävimisele: 1) Globaalsed kliimaprobleemid mõjutavad ökosüsteemide iseregulatsiooni 2) Rahvastiku kiire kasv hävitab liikide elupaigad 3) Maavarade kaevandamine, tööstussaaste ja olmejäätmete kasv reostab looduslikke kooslusi 4) Kalandus ja salaküttimine suurendavad ohustatud liikide hävimist 5) Suurenev tööstuslik kasutamine tarbeesemete valmistamiseks põhjustab liikide areaali vähendamist Keskkonnakaitse rahvusvaheliste ja riiklike seaduste ning ühiskondlike kokkulepete süsteem, mis on suunatud: 1) loodusvarade säästlikule kasutamisele. 2) keskkonna saastamise vähendamisele 3)bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele Bioloogiline mitmekesisus- hõlmab geneetilist, liigilist ja ökosüsteemide mitmekesisust, mis on elu aluseks Maal Bioloogilise mitmekesisuse kaitse vajadus tuleneb looduslike elupaikade muutmisest, mida
Ringid- makrofauna liikide arv Kandilisedbruudud- jääkatte kestus päevades Jooned- pinnavetes esinevad isohaliinid Võõrliigid Invasiivsed ehk sisse tungivad liigid on sellised võõrliigid, mis inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil kinnistuvad uue levikuala looduslikes ja poollooduslikes elupaikades. Miks on probleem? · Ohustavad: o looduslike liikide areaali ja arvukust o senist koosluste struktuuri ja tasakaalu o aine- ja energiaringeid toiduahelates · Võõrliigid võivad muuta ka eluta keskkonna omadusi · Läänemeri on invasioonide suhtes kõrge vastuvõtlikkusega, kuna ta on geoloogiliselt noor, väheste liikidega ja tugevalt mõjutatud inimtegevusest. Mõned liigid: Hiina villkäppkrabi, tõruvähk, Uus-Meremaa mudatigu, Põhja-Atlandi hulkharjasuss,
Harilik kuusk on männi ja kase kõrval üks meie tähtsamaid puuliike kattes ligi 18% Eesti metsamaast. Harilik kuusk on kasvukoha suhtes üldiselt küllalt nõudlik eelistades viljakamaid muldi. Ta ei suuda kasvada liigniisketel kõrge põhjaveega soostunud muldadel, samuti toitainetevaestel, äärmiselt kuivadel liivaaladel. Kuusk talub edukalt isegi väga madalaid temperatuure (isegi 60 °C), kuid on tundlik järskude temperatuurimuutuste ning ka kevadiste hiliskülmade suhtes (eriti areaali lääneosas), mis esinevad peale pungade puhkemist. Varjutaluv. · Okkad 1,5...2,5 cm pikad, värvuselt rohelised. Varjuokkad ebaselgelt kaherealised, peaaegu lamedad, õhulõheread vaevalt märgatavad. Valgusokkad 4-kandilised, ristlõikes ruudu- või rombikujulised, tugevad, asetsevad radiaalselt, hästi jälgitavate õhulõheridadega. · Pungad vaiguta. · Võrsed roostepunakas- kuni kollakaspruunid, nõrgalt läikivad, paljad või karvased.
-) Geenitriiv juhuslikud muutused populatsiooni geneetilises struktuuris. -) Homoloogilised elundid sarnase välisehitusega, kuid funktionaalselt erinevad elundid. -) Konvergents eri liikide sarnastumine samade keskkonnatingimuste mõjude tõttu. Nt kalal ja vaalal on mõlemal voolujooneline keha. -) Liik elusorganismid, kelle elutingimused on sarnased ja kellel on võimalik vabalt ristuda ning kes omavad üht levilat ehk areaali. -) Makroevolutsioon liikidest väljaspool toimuvad evolutsioonilised muutused. -) Mikroevolutsioon ühe liigi siseselt toimuvad evolutsioonilised muutused. -) Palentoloogia teadus, mis uurib möödunud aegadel eksisteerinud organisme. -) Populatsioon ühe liigi isendite kogum kindlalt maa-alal, kus on võimalik nende vaba ristumine (nt. Saaremaa rebased). -) Prokarüoot eeltuumne rakk, millel puudub kindlate piiridega rakutuum ja piiritletud membraansed organellid.
Antibioos organismide (pms.) mikroobide suhe, mille puhul üks liik mõjub teisele pärssivalt eritiste või laguainete vahendusel. Laiemas, vähem kasutatavas tähenduses on antibioos sama mis antagonism. Areaal e. levila mingi taksoni või süntaksini esinemisala (territoorium või akvatoorium) Maal. Liigi areaal hõlmab kõigi liigi populatsioone (ei arvestata üksikute hälbinud idite leide). Võib koosneda mitmest lahusosast e. arellist. Inimtegevusest mõjustamata areaali nimetatakse primaarseks, inimtegevuse mõjul otseselt või kaudselt muutunut nim. sekundaarseks. Potentsiaalne a. hõlmab kõiki elutingimustelt sarnaseid alasid, kuhu võiks liiki introdutseerida. Kõrbestumine ehk desertifikatsioon ehk aridifikatsioon " kõrbestumine, kõrbete laienemine looduslike tegurite toimel ning liiga intensiivse karjatamise ja ebaõige maa- ja veekasutamise tagajärjel." Arvukus - on liigi isendite arv areaalis või muul kindlal alal
Järelikult saavad primaarsed konsumendid salvestada ligikaudu 10 % produtsentide biomassi energiast ja sekundaarsed konsumendid ca 10% primaarsete konsumentide energiast. Sellest järeldub, et biomass ja energia vähenevad ökoloogilises püramiidis kiiresti kõrgemate troofiliste tasemete suunas. 3. Populatsioon Igal liigil on oma levila ehk areaal. See on territoorium, mida ühte liiki isendid asustavad. Erinevates areaali osades elavad liigikaaslased ei pruugi kunagi kokku puutuda, sest nad on üksteisest looduslikult, ruumiliselt või ajaliselt eraldatud. Ühisel territooriumil samal ajal elavad ühe liigi isendid moodustavad populatsiooni. Populatsioon on liigi struktuuriüksus. Näiteks moodustavad populatsiooni ühes tiigis elavad karpkalad, tiigi kaldal kasvavad hundinuiad on aga sama ökosüsteemi teine populatsioon.
) Abies - lad. k. alati haljas, roheline, elav. Tegemist on meie kodumaise tähtsa okaspuuliigiga. Eesti metsadest moodustab kuusikute osakaal ca 18-20 %, kuid ebaühtlase vanuselise struktuuri tõttu on raieküpsete kuusikute osatähtsus vähenemas. Areaal: Hariliku kuuse areaal on väga lai, ulatudes põhjas üle 69° põhjalaiust. Lõunas langeb areaal enam-vähem kokku mustmullavööndi põhjapiiriga, idas ulatub areaal Ohhoota mere rannikule ja läänes Püreneede mäestikuni. Areaali servaaladel on harilikul kuusel palju üleminekuvorme. Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: noorelt paljad või harva hõrekarvased, punakad kuni kollakaspruunid, veidi läikivad. Pungad: teritunud tipuga, pruunid, vaiguta, ladvapung suurem kui külgpungad. Okkad: eraldi võib vaadelda valgus- ja varjuokkaid. Valgusokkad jäigemad, püstised, kinnituvad radiaalselt, läbilõikes rombjad, terava tipuga. Varjuokkad pehmemad, asetsevad kamjalt. Okkad kuni 2,5 cm pikad, 1..
) Puittaimede geograafiline levik ja introduktsioon Igal kasvatataval (kultiveeritaval) taksonil (=mingisse taksonoomilisse üksusesse (näit. liik, perekond, sugukond jne) kuuluvate organismide kogum) on oma looduslik leviala e. levila e. areaal. Areaal on seega, mingi taksoni looduslik esinemisala (territoorium) Maal. Liigi areaal hõlmab liigi kõiki populatsioone. Ökoamplituudist, levimisviisist ja vajalike elutingimustega kohtade olemasolust sõltuvalt võib levik areaali piires olla erinev (hajulevilast lauslevilani). Seega võib areaal olla nii terviklik, kompaktne kui ka katkendlik. Viimasel juhul on see tingitud näiteks looduslikest teguritest (reljeefist, mullastikust, veekogudest jne). Areaal võib koosneda mitmest lahus olevast osaareaalist. Looduslikku, inimtegevusest enam-vähem mõjutamata areaali nimetatakse primaarseks ja inimtegevuse © Ivar Sibul 2007 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 4
omakorda vähendab samas piirkonnas toituvate paaride produktiivsust. Hukkumine elektriliinides Eestis puuduvad usaldusväärsed andmed viimasel kümnendil elektriliinides hukkunud musttoonekurgede kohta. Kuid 2008. a GPS-saatjatega varustatud noorlindudest hukkus või said vigastada pooled (neljast kaks) just elektriliinides ja esimestel iseseisva elu kuudel. Seega vähemalt rändeteedel on see üsna märkimisväärne oht. Looduslikud ohutegurid Eesti on must-toonekure areaali ääreala ja äärealal mõjuvad looduslikud ohutegurid enam kui areaali sisemuses. Seega Eesti populatsioonis on looduslikel ohuteguritel tõenäoliselt küllalt oluline roll. Noorlindude suremus pärast pesast lahkumist on must-toonekurel tõenäoliselt väga kõrge Eestis GPS-saatjaga varustatud noorlindudest ei elanud ükski kauem kui kaks kuud. Liikidevaheline konkurents pesapaikade pärast on viimasel kümnendil ilmnenud üksikutel juhtudel (nt pesavahetus kaljukotkaga) ja ei oma
kattesoomused rohekaskollased, tipmised punakaspruunid; 3 - pealt erkrohelised, alt sinakasvalged, sügavate väljalõigetega hõlmised lehed Põldvaher (Acer campestre) Noorelt munaja, vanemas eas ümarama võraga ja noorelt pikirõmelise, vanemas eas ristkülikukujuliselt lõheneva ja kergelt korgistuva tüvekoorega kuni 25 m kõrgune puu, areaali ebasobivates osades ka põõsasjas. Kasvab tamme- valgepöögi segametsades, samuti segus teiste lehtpuudega. Eluiga 150...200 aastat. Võrsed kollakaspruunid, koorelõvedega. Pungad väikesed, kuni 4 mm pikad, tipupung ja võrsed tipuosas veidi karvased, lehearmid kitsad. Vahel on jämedamad võrsed ja tüvekoor korkjad. Lehed kujult väga mitmesugused, enamasti 3 (5) tömbitipulise hõlmaga, terveservalised või vähearvuliste tömpide hammastega, pealt paljad, tumerohelised, alt heledamad
Sigimik kahepesaline, igas pesas kaks seemnealget. Õied asuvad suurtes püstistes, harva longus pööristes. Vili kahepesaline piklik kupar, mis avaneb kaheks pooleks, kummaski kaks tiivaga seemet. Perekonda kuulub umbes 30 liiki, mis kasvavad Lõuna-Euroopast kuni Himaalajani, Kirde-Aasias, Jaapanis. Ka Eesti kultuuris on sirel ka väga sage. Suurim levikuala on Ida-Aasias, kust on leitud 28 sireliliiki. Kõige rohkem esineb neid Hiinas. Areaali tsentriks on Kesk-Hiina provintsid Shenixi, Sichuan ja Yunnan. Ida- 3 Aasias on levinud omapärased hilja õitsevad sirelid (ligustriinid), mis on teistest sireliliikidest tunduvalt erinevad. Himaalaja piirkonnas leidub kaks liiki: himaalaja ja afganistani sirel. Kultiveerituna kasvatatakse paljusid sorte, eriti harilikul sirelil. Paljundatakse seemnetest
Columbias 0760 m kõrgusel ning levila lõunaosas kuni 2300 m kõrgusel üle merepinna. Sinihall ebatsuuga kasvab levila põhjaosas 5502440 m ja tõuseb Kaljumäestikus kuni 3260 m kõrgusele üle merepinna. Ranniku-ebatsuuga talub talvel negatiivset õhutemperatuuri kuni -12...18 °C, sinihall ebatsuuga kuni -35...45 °C Hariliku ebatsuuga ulatuslikus areaalis varieerub kliima üsna suures ulatuses. [redigeeri]Rohelise ebatsuuga areaali kliima Rannikuteisendi levilas valitseb mereline kliima, kus talved on pehmed ja sademeterohked, suved aga jahedad ja keskmiselt kuivad. Aasta jooksul esineb pikk külmavaba periood ja väiksed päevasisesed temperatuurikõikumised (6...8 °C). Kaskaadides ja Sierra Nevada kasvupiirkonnas on kliima karmim. Talved on seal külmemad, külmavaba periood on lühem, päevasisesed õhutemperatuuri kõikumised on suuremad (10...16 °C) ja suur osa sademetest esineb talvel lumena. Alljärgnevas
Abies - lad. k. alati haljas, roheline, elav. Tegemist on meie kodumaise tähtsa okaspuuliigiga. Eesti metsadest moodustab kuusikute osakaal ca 18-20 %, kuid ebaühtlase vanuselise struktuuri tõttu on raieküpsete kuusikute osatähtsus vähenemas. Areaal: Hariliku kuuse areaal on väga lai, ulatudes põhjas üle 69° põhjalaiust. Lõunas langeb areaal enam-vähem kokku mustmullavööndi põhjapiiriga, idas ulatub areaal Ohhoota mere rannikule ja läänes Püreneede mäestikuni. Areaali servaaladel on harilikul kuusel palju üleminekuvorme. Võrsed: noorelt paljad või harva hõrekarvased, punakad kuni kollakaspruunid, veidi läikivad. Pungad: teritunud tipuga, pruunid, vaiguta, ladvapung suurem kui külgpungad. Okkad: eraldi võib vaadelda valgus- ja varjuokkaid. Valgusokkad jäigemad, püstised, kinnituvad radiaalselt, läbilõikes rombjad, terava tipuga. Varjuokkad pehmemad, asetsevad kamjalt. Okkad kuni 2,5 cm pikad, 1..
(nt kliima, sademete koostise, põhjavee taseme jm) muutumise tõttu; Antibioos - on bioloogiline interaktsioon, mis on ühele osapoolele surmav. Areaal - on mingi liigi isendite esinemisala. Aridifikatsioon - Kõrbestumine ehk desertifikatsioon ehk aridifikatsioon on protsess, mille käigus viljakad alad muutuvad kõrbeks. Arvukus - on liigi isendite arv areaalis või muul kindlal alal. Kui vaadeldakse mingi liigi arvukust oma areaali ulatuses, siis nimetatakse seda vastavalt liigi arvukuseks, populatsiooni puhul aga populatsiooni arvukuseks. Assimilatsiooniefektiivsus - See on see protsent (osa) toidust, mida hangitud toidust õnnestub omastada (= hangitud toidu koguenergia - väljutatud materjali energia). Atsidofiil - on happelist keskkonda (s.t väikest pH-d) eelistav organism. Atsidofiile leidub nii bakterite, arhede kui ka eukarüootide seas (nt taimed).
Erinev mulla lähtekivim eri paigus Erinevad veeolud ja pikk rannajoon kliima erinev kontinentaalsus 4. Taimegeograafiline rajoneering A Kesk-Euroopa provints, B Ida-Euroopa provints Emoc saarte ja ranniku valdkonna lääneranniku ja saarte lääne-alavald. Emor lääneranniku ja saarte ida alav. Emb ranniku valdkonna Pohjarannik Lh - Häädemeeste alav. Einf Loode-Eesti valdkond Eint Vahe-Eesti valdkond Ecl paekalda alavaldkond 5. Eestis areaali piiril olevad taksonid 12 Eesti flooras on üle 300 taimeliigi, mille areaali piir läbib Eesti territooriumi. Eriti rohkesti (71) on liike, mille põhjapiir on Eestis: lääne-mõõkrohi, harilik käokuld, niidu-kuremõõk, lõhnav käoraamat, arukäpp, karvane lipphernes jt. 50 liiki on oma areaali idapiiril, näiteks tömbiõieline luga, jugapuu, tuhkpihlakas jt. Oma
toitmist ja õpetamist. Hänilaste eluiga on kuni 9 aastat, tavaliselt 3 aastat. (Peksar, 2014) 1. 4 Segadused alamliikidega Peale kauni väljanägemise on mitmepalgeline ja huvitav ka liigi süstemaatika, milles pole täit selgust veel tänapäevalgi. Hänilasel on väga lai levila, mis ulatub Euraasias Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini ning Põhja Jäämerest Vahemereni. Eri autorite andmetel võib kogu areaali ulatuses eristada kuni 18 alamliiki. (Laurits, 2014) Kollase peaga hänilase alamliike on kolm: flavissima, lutea ja taivana. Need on liigi kõige primitiivsemad vormid, kellest on arenenud kõik teised hänilase alamliigid. Isolatsioon on nende kolme alamliigi vahel väga vana, sest neist arenenud tumeda peaga vormid olid levinud juba jääajal ja pärast jääaega. Arvatakse, et Lääne-Aasia vormist lutea on arenenud tumeda peaga feldegg
Järgmisel kevadel, kui inimesed sinna linde loendama läksid, leidsid nad eest ainult lõhutud pesad ja laialipuistatud hahasuled. Üksainuke rebane oli lindude pesitsemise sel aastal Salava saarel nurja ajanud.[3] 5 Paljunemine Emasloom indleb kord aastas ja jooksuaeg vältab 16 päeva. Ovulatsioon on spontaanne ega nõua kopulatsiooni. Innaaeg ja poegimise täpne aeg varieeruvad areaali piires: lõunas detsember-jaanuar, keskpiirkondades jaanuar-veebruar, põhjas veebruar-aprill (Eestis enamasti aprill). Poegimisajal isased võitlevad. Isasloomadel on sigivustsükkel. Emased võivad paarituda mitme isasega, kuid partnerlus tekib ainult ühe isasega. Kopulatsioon kestab tavaliselt 1520 minutit. Viljastatud munaraku kinnitumine toimub 1014 päeva pärast edukat paaritumist. Eestis eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid. Kutsikad tulevad ilmale pesaurus
mittekohastunud populatsioonide isendid. 14. Liigi definitsioon ja liigitekke moodused Liik – looduses tegelikult olemasolev organismirühm, keda iseloomustab ühine ja ühtlasi unikaalne geenifond ja üldine sarnasus tunnustes ning kellel on ühine levila ja ühtne põlvnemine. Liigitekke moodused: geograafiline liigiteke allopatriline - geograafiline eristumine, isolaatide teke, varem pidevas populatsioonis peripatriline – kui väike osa isendeid asustab uue ala väljaspool areaali (asutaja efekt) väikese perifeerse populatsiooni isolatsioon sümpatriline - ruumiline eraldatus puudub – lõhestav valik – polüploidia – kromosoomgarnituuri kordistumine. Autopolüploidia kui sama liigi piires, allopolüploidia kui erinevate liikide isendid ristuvad. 3. loeng (slaid) 15. Ökosüsteemi vanuse mõju elurikkusele Ökosüsteemi bioloogiline mitmekesisus sõltub aja pikkusest, mil see süsteem on
Populatsiooni mõiste, näited. Populatsiooniks nimetatakse ühe liigi isendite kogumit teatud territooriumil, mille piires on võimalik nende omavaheline ristumine. Näiteks Saadjärve ahvenad, Abruka saare tammed. 7.Levila e. areaal. Populatsioonidevahelised barjäärid. Igal liigil on oma levila ehk areaal maa-ala, kus teda looduses leida võib. Levila piires on enamasti liigi asustus ebaühtlane. Kõik elupaigad liigi levila ulatuses ei ole sobivad liigi eluks. Tihti on liik levinud oma areaali piires justkui saarekestena eraldi elavate populatsioonidena. 8.Millised näitajad ja kuidas iseloomustavad populatsiooni? Populatsiooni arvukust iseloomustab isendite arv populatsioonis. Näiteks veekonna arvukus tiigis on 20 isendit. Populatsioonitihedust näitab isendite arv pinnaühikul. Oleneb sündimusest ja suremusest, toidu kättesaadavusest, valgusest, temperatuurist, haigused, vaenlased. Mida suurem on konkurents seda suurem on populatsioonitihedus
vastakute paaritusulgjate liitlehtedega suvehaljad puud ja põõsad. Õied ühe- või kahesugulised, tipmistes või külgmistes pöörisjates õisikutes. Vili kuiv, tiivaga varustatud nahkjas pähklike. Mõned liigid tuultolmlejad, mõned putuktolmlejad. Kiirekasvulised, hea puiduga ja tihti kasutatud haljastuses. Perekonnas umbes 70 liiki, kasvades enamasti põhjapoolkera parasvöötmes. Perekond Nulg (Ábies Mill.) Abies Introduktsioon - taimeliigi viimine väljaspoole tema looduslikku areaali. Paljude nululiikide kasvatamine meil nende külmahelluse tõttu on äpardunud, kuid on terve rida liike, millised kasvavad meie oludes hästi. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad,
temperatuuridele. Näiteks kaitse madalate temperatuuride eest: taimedel roomam eluviis, elutähtsate organite peitmine maa alla, biovedelike suhkrustumine, antifriistüüpi valgud. Kaitse kõrgete temperatuuride eest: karvane lehe pind (peegeldab kiirgust, takistab vee aurumist). Kuumasoki vastaste valkude süntees. POPULATSIOONIÖKOLOOGIA Populatsioon on reaalselt eksisteeriv organismi rühm, keda iseloomustab: · Isendite kuuluvus ühte liiki · Teatud areaali ehk levila olemasolu · Isendite vahel toimub vaba ristumine · Eri populatsioonid on üksteisest eraldatud Juhul kui vaja tuua näide taime või looma populatsioonist, siis peab täitma 2 nõuet: tuleb anda kindlapiiriline liiginimetus ja tuleb piiritleda elukoht. ÖKOLOOGILISED PARAMEETRID 1. Tihedus - isendite hulk pindalaühiku kohta/ biomass pindalaühiku kohta 2. Kasv ja selle dünaamika - isendite arv ja aeg : a
annaabi.ee 
